RAPORT Ettevõtja sotsiaalne vastutus, usaldusväärne, läbipaistev ja vastutustundlik ettevõtlus ning jätkusuutlik majanduskasv

28.1.2013 - (2012/2098(INI))

Õiguskomisjon
Raportöör: Raffaele Baldassarre
Arvamuse koostaja (*):
Richard Howitt, tööhõive- ja sotsiaalkomisjon
(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

Menetlus : 2012/2098(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A7-0017/2013

Esitatud tekstid :

A7-0017/2013

Arutelud :

PV 05/02/2013 - 14
CRE 05/02/2013 - 14

Hääletused :

PV 06/02/2013 - 7.10
CRE 06/02/2013 - 7.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2013)0049

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
SELETUSKIRI
TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS (*)
VÄLISKOMISJONI ARVAMUS
ARENGUKOMISJONI ARVAMUS
RAHVUSVAHELISE KAUBANDUSE KOMISJONI ARVAMUS
KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta

(2012/2098(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse nõukogu 3. detsembri 2001. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistikku propageeriva rohelise raamatu järelmeetmete kohta[1],

– võttes arvesse nõukogu 6. veebruari 2003. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta[2],

– võttes arvesse komisjoni teatist „Äriühinguõiguse ajakohastamine ja äriühingute juhtimise parandamine Euroopa Liidus – edasimineku kava” (COM(2003)0284) (äriühingujuhtimise tegevuskava),

– võttes arvesse komisjoni teatist „Pakett „Vastutustundlikud ettevõtted”” (COM(2011)0685),

– võttes arvesse komisjoni teatist „Sotsiaalettevõtluse algatus. Sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomine” (COM(2011)0682),

– võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

– võttes arvesse oma 30. mai 2012. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistikku propageeriva komisjoni rohelise raamatu kohta[3],

– võttes arvesse oma 13. mai 2003. aasta resolutsioon komisjoni teatise „Ettevõtete sotsiaalne vastutus: ettevõtluse panus jätkusuutlikku arengusse” kohta[4],

– võttes arvesse oma 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta – uus partnerlus[5],

– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 24. mai 2012. aasta arvamust komisjoni teatise „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas”[6] kohta,

– võttes arvesse komisjoni teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681),

– võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

– võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, väliskomisjoni, arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A7-0017/2013),

Ettevõtja sotsiaalse vastutuse kaasaegse arusaama suunas: sissejuhatavad märkused

1. rõhutab, et ettevõtted ei saa asendada ametiasutusi niisuguste ülesannete täitmisel, mis on seotud sotsiaal- ja keskkonnanormide edendamise, rakendamise ja kontrollimisega;

2. toonitab, et praegune ülemaailmne majanduskriis tekkis läbipaistvuse, aruandluse, vastutuse ja lühinägelikkusega seotud suurte vigade tõttu ning et ELil on kohustus tagada, et kõik on nendest vigadest õppust võtnud; peab kiiduväärseks komisjoni kavatsust viia ettevõtluse usaldusväärsuse kohta läbi Eurobaromeetri uuringud; nõuab, et kõik sidusrühmad arutaksid nimetatud uuringute tulemusi ja toimiksid nendele vastavalt; toetab kindlalt ettevõtja sotsiaalset vastutust (ESV) ning on seisukohal, et kui kõik äriühingud – st mitte ainult suurfirmad – seda nõuetekohaselt rakendavad ja järgivad, võib ettevõtja sotsiaalne vastutus aidata olulisel määral kaasa kaotatud usalduse taastamisele, mis on vajalik majanduse jätkusuutlikuks taastumiseks, samuti võib ESV aidata leevendada majanduskriisi sotsiaalseid tagajärgi; märgib, et kui ettevõte võtab ühiskonna, keskkonna ja töötajate ees vastutuse, luuakse sellega kõigile kasulik olukord, mis aitab suurendada majandusliku edu saavutamiseks vajalikku usaldust; on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtte integreerimine jätkusuutlikusse ettevõtlusstrateegiasse on nii ettevõtete kui ka kogu ühiskonna huvides; rõhutab, et paljud ettevõtted ja eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) näitavad selles valdkonnas head eeskuju;

3. on seisukohal, et ettevõtted võivad aidata kaasa sotsiaalse turumajanduse arengule ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele töökohtade loomise ja majanduse taastumise soodustamisega;

4. on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevat arutelu tuleks vaadelda laiemalt, sest kuigi selline vastutus peaks endiselt jääma eeskätt vabatahtlikuks, võiks vajaduse korral kõne alla tulla dialoog õigusliku reguleerimise teemal;

5. pooldab komisjoni esitatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse uut määratlust, mis tasakaalustab vastandlikud vabatahtlikkusel ja kohustuslikuks tegemisel põhinevad lähenemisviisid;

6. on seisukohal, et äriühingu üldjuhtimine peab olema ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhiaspekt, eelkõige mis puudutab suhteid ametiasutuste ning töötajate ja nende esindusorganisatsioonidega ning ettevõtte poliitikat toetuste, hüvitiste ja töötasude maksmisel; on veendunud, et eelkõige juhul, kui ettevõte on raskustes, ei ole juhtidele makstavad ülemäärased toetused, hüvitised ja töötasud kooskõlas sotsiaalselt vastutustundliku käitumisega;

7. on veendunud, et ettevõtte maksupoliitikat tuleks käsitleda ettevõtja sotsiaalse vastutuse osana ning seetõttu tuleb maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiisi kasutamise strateegiaid lugeda sotsiaalselt vastutustundliku käitumisega vastuolus olevaks;

8. on seisukohal, et äriühingu sotsiaalse vastutuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka tema tarneahela äriühingute ja võimalike alltöövõtjate käitumist;

Ettevõtja sotsiaalse vastutuse, üldsuse, konkurentsivõime ja innovatsiooni vahelise seose tugevdamine

9. palub komisjonil ja liikmesriikide asutustel edendada innovatiivseid ettevõtlusvorme, millega on võimalik tugevdada ettevõtete ja nende tegevuskoha sotsiaalsete olude vahelist vastastikust toimet;

10. kutsub komisjoni üles võtma arvesse raamatupidamise ja läbipaistvuse direktiivide läbivaatamise teemal toimuvaid arutelusid, et uus esildatav ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegia täiendaks läbivaadatud direktiivi;

11. rõhutab innovatiivsete lahenduste toetamise vajadust, sest need võimaldavad ettevõtetel tulla toime sotsiaalsete ja keskkonnaalaste ülesannetega, näiteks võtta kasutusele arukad transpordisüsteemid ja ökotõhusad tooted, mis on kättesaadavad ja kavandatud kõigi jaoks;

12. toetab komisjoni jõupingutusi, mille eesmärk on suurendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse nähtavust ja parimate tavade levitamist, ning toetab kindlalt ettevõtjate ja muude sidusrühmade vaheliste partnerluste tunnustamise Euroopa kava ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas; kutsub sellega seoses komisjoni üles kaaluma muude meetmete hulgas seda, kas sel eesmärgil oleks võimalik võtta kasutusele Euroopa sotsiaalne märgis;

13. peab kiiduväärseks huvirühmade platvormide loomist ettevõtja sotsiaalse vastutuse vallas ja pooldab valdkondliku lähenemisviisi valimist;

14. peab oluliseks ja perspektiivikaks Euroopa ettevõtjate ühenduse CSR Europe algatust Enterprise 2020, mis võib oluliselt kaasa aidata ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja konkurentsivõime vahelise seose tugevdamisele ja parimate tavade levitamise hõlbustamisele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma suuremat sünergiat seoses selliste poliitikameetmete ja algatuste väljatöötamisega seonduvate eesmärkidega, millega tahetakse toetada sotsiaalset innovatsiooni ja töökohtade loomist; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks Euroopa ettevõtjate ühenduse CSR Europe tehtud jõupingutusi eesmärgiga tõhustada ettevõtete ja liikmesriikide vahelist koostööd, et toetada riiklike tegevuskavade väljatöötamist ja parimate tavade levitamist;

15. toetab komisjoni ettepanekut viia perioodiliselt läbi uuringuid, et selgitada, kas kodanikud usaldavad ettevõtlust ja millised on nende hoiakud ettevõtete rakendatavate ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegiate suhtes; soovitab uuringute tulemused siduda säästva tarbimise ja tootmise tegevuskava läbivaatamisega, et teha kindlaks vastutustundlikumat tarbimist takistavad asjaolud;

Ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitleva poliitika läbipaistvuse ja tulemuslikkuse suurendamine

16. nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaseid kohustusi puudutava ning toodete ja teenuste keskkonna- ja sotsiaalse mõjuga seotud eksitava ja vale teabe vastu võitlemise erimeetmed lisaks neile, mis on ette nähtud ebaausate kaubandustavade direktiivis, võttes eelkõige arvesse küsimusi, mis on seotud kaebuste esitamise ja läbivaatamisega avatud ja selge menetluse alusel ning uurimiste algatamisega; on seisukohal, et rohepesu ei ole mitte üksnes tarbijate, ametivõimude ja investorite petmise ja eksitamise viis, vaid see vähendab ka usaldust ettevõtja sotsiaalse vastutuse suhtes, mis on tulemuslik vahend jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks;

17. pooldab kavatsust parandada sotsiaalsete ja keskkonnakriteeriumite kaasamist riigihangetesse; nõuab sellega seoses valiku tegemisel madalaima pakutava hinna eelistamisest loobumist ning vastutuse suurendamist kogu alltöövõtu ahelas;

18. kutsub komisjoni üles tegema täiendavaid algatusi, et kasutada ära ja suurendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse potentsiaali kliimamuutustega võitlemisel (sidudes selle ressursi- ja energiatõhususega), nt äriühingute toormaterjalide ostmise protsessis;

19. rõhutab, et ELi toetus kolmandate riikide valitsustele sotsiaalsete ja keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel, mille juurde kuulub ka tulemuslik järelevalve kord, on oluline Euroopa ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamiseks kogu maailmas;

20. rõhutab, et sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud on osa ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtte rakendamisest investeerimisotsustes; märgib, et kuigi praegu ei ole ühtset sotsiaalselt vastutustundliku investeeringu määratlust, sisaldab see tavaliselt investorite finantseesmärke ning sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja eetilisi ning äriühingu üldjuhtimise küsimusi;

21. tõdeb, kui oluline on, et ettevõtted avaldaksid teavet jätkusuutlikkuse ning sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste kohta eesmärgiga teha kindlaks jätkusuutlikkusega seotud riskid ja suurendada investorites ja tarbijates usaldust; tuletab sellega seoses meelde seni tehtud märkimisväärseid edusamme ja kutsub komisjoni üles toetama rahvusvahelise integreeritud aruandluse nõukogu (International Integrated Reporting Council (IIRC)) eesmärki muuta integreeritud aruandlus järgmise kümne aasta jooksul ülemaailmseks normiks;

22. rõhutab, et inimõiguste, hoolsuskohustuse ja läbipaistvuse põhimõtte range järgimise jätkamine on vajalik, et tagada ettevõtja sotsiaalne vastutus kogu tarneahelas, mõõta Euroopa ettevõtluse jätkusuutlikkuse alast jalajälge ning võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja ebaseaduslike rahavoogude vastu;

23. rõhutab, et ettevõtja vastutusest ei tohi teha pelka turustamisvahendit ning et ainus viis, kuidas ettevõtja sotsiaalne vastutus täielikult välja kujundada, on integreerida see äriühingu üldisesse äristrateegiasse ning rakendada seda ja viia seda selle igapäevase tegevuse ja finantsstrateegia raames ellu; peab tervitatavaks ettevõtja hea vastutuse ning hea juhtimise seostamist; usub, et komisjon peaks julgustama äriühinguid leppima ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegias kokku juhatuse tasandil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kasutusele ettevõtja haldusjuhendid, mis kajastavad vastutuse olulisust kõigile äriühingus ning loovad tugeva seose selle keskkonna-, sotsiaal- ja inimõiguste alase tegevuse ning majandustulemuste vahel;

24. rõhutab, et investorid ja tarbijad peaksid saama lihtsalt tuvastada ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõttest lähtuvaid äriühinguid, et neid innustada jätkama;

25. rõhutab, et sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud, mis kuuluvad investeerimisotsuste näol ettevõtja sotsiaalse vastutuse rakendamise alla, ühendavad investorite rahalised ja majanduslikud eesmärgid nende sotsiaalsete, keskkonnaalaste, eetiliste, kultuuriliste ja hariduslike tõekspidamistega;

26. jälgib tähelepanelikult käimasolevat arutelu seadusandliku ettepaneku teemal, mis käsitleb ettevõtjate esitatava sotsiaalse ja keskkonnaalase teabe läbipaistvust; toetab tegevuse suurt paindlikkust võimaldava seadusandliku ettepaneku vastuvõtmist, et võtta arvesse ettevõtja sotsiaalse vastutuse mitmetahulist olemust ja ettevõtetes rakendatava ettevõtjate sotsiaalse vastutuse poliitika mitmekesisust, millele vastab piisav võrreldavus, et katta investorite ja muude sidusrühmade vajadused ning vajadus tagada tarbijatele lihtne juurdepääs teabele, mis käsitleb ettevõtete mõju keskkonnale, sealhulgas valitsemisaspektid ja olelusringi kulude metoodika; on seisukohal, et jätkusuutlikkust käsitlev teave peaks vajaduse korral hõlmama ka alltöövõtjaid ja tarneahelat ning peaks põhinema ülemaailmselt tunnustatud metoodikal, nagu globaalse aruandluse algatuse või integreeritud aruandluse nõukogu metoodika; nõuab lisaks erandi või lihtsustatud raamistiku kohaldamist VKEde suhtes;

27. nõuab, et ELi kaubanduspoliitikas teostataks ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete üle suuremat, kaasavamat ja läbipaistvamat järelevalvet, kehtestades edusammude mõõtmiseks selged võrdlusnäitajad, et suurendada usaldust süsteemi vastu;

28. julgustab ELi ja liikmesriike jagama konkreetset teavet ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohta ning pakkuma haridust ja koolitust selles valdkonnas, et ettevõtjatel oleks võimalik ettevõtja sotsiaalse vastutuse eeliseid maksimaalselt ära kasutada ning seda oma organisatsioonikultuuris rakendada;

29. ergutab meediaettevõtteid lisama oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitikasse ka läbipaistva ajakirjanduse standardid, sealhulgas teabeallika kaitse tagamine ja rikkumistest teataja õigused;

30. palub komisjonil hinnata nii siduvaid kui ka mittesiduvaid meetmeid, mille eesmärk on hõlbustada ettevõtjate tehtud jõupingutuste tunnustamist ja edendamist muu kui finantsteabe läbipaistvuse ja avalikustamise valdkonnas;

31. on kindlalt vastu selliste konkreetsete näitajate kasutusele võtmisele, mis võivad suurendada halduskoormust ja muuta toimimisstruktuurid ebatulemuslikeks, näiteks ELi tasemel tulemuslikkuse mõõtmise näitajad; kutsub selle asemel komisjoni üles tagama äriühingutele rahvusvaheliselt tunnustatud meetodid ja edendama nende kasutamist, näiteks globaalse aruandluse algatuse ja integreeritud aruandluse nõukogu meetodid;

32. peab sellest hoolimata ülioluliseks, et komisjon töötaks võimalikult kiiresti välja olelusringil põhineva kavandatud ühise metoodika keskkonnaalaste saavutuste mõõtmiseks; on arvamusel, et see metoodika oleks kasulik nii äriteabe läbipaistvuse kui ka ametiasutuste poolt äriühingute keskkonnaalaste saavutuste hindamise seisukohast;

33. peab kiiduväärseks komisjoni kavatsust luua ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja sotsiaalse tegevuse praktikakogukonnad; usub, et need peavad täiendama kaas- ja iseregulatsiooni heade tavade eeskirju ning võimaldama kõikidel sidusrühmadel osaleda ühistes õppeprotsessides, et parandada ja suurendada mitut sidusrühma hõlmavate meetmete tõhusust ja vastutust;

34. nõuab esindusorganisatsioonidega, sealhulgas ametiühingutega täiemahulist ja aktiivset konsulteerimist ettevõtja sotsiaalse vastutuse protsesside ja struktuuride arendamisel, käitamisel ja nende üle järelevalve teostamisel, tehes tööandjatega koostööd tõelise partnerluse lähenemisviisi alusel;

35. kutsub komisjoni üles tagama, et jätkusuutlikkuse kohta olulise teabe korrapärase avaldamise kohustusega ei asetataks äriühingutele liiga suurt koormust, kuna nad peavad heaks kiitma mis tahes uue ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegia; kutsub komisjoni üles võimaldama üleminekuperioodi enne, kui äriühingute suhtes jõustub korrapärase muud kui finantsteavet käsitleva aruandluse kohustus, kuna see annaks neile võimaluse esmajoones rakendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtet nõuetekohaselt äriühingusiseselt ning võtta kasutusele korralik ja üksikasjalik ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika nende sisemise haldussüsteemi osana;

36. toetab komisjoni ettepanekut nõuda, et kõik investeerimisfondid ja finantseerimisasutused teataksid kõikidele oma klientidele (kodanikele, ettevõtetele, avaliku sektori asutustele, jne), milliseid eetilisi või vastutustundlikke kriteeriume nad investeerimisel rakendavad või milliseid norme ja tegevusjuhendeid nad järgivad;

37. pooldab komisjoni direktiivi ohvrite kasuks kehtestatud miinimumnõuete kohta; nõuab, et asjaomastes valdkondades (nt reisimine, kindlustus, majutus ja telekommunikatsioon) käibiv ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika hõlmaks positiivseid ja praktilisi strateegiaid ja struktuure, et toetada kuriteoohvreid ja nende perekondi kriisi ajal, ning kehtestatakse konkreetne poliitika kuriteo ohvriks langenud töötajate jaoks, olenemata sellest, kas kuritegu pandi toime töökohal või mujal;

38. tunnustab iseregulatsiooni ja kaasregulatsiooni vahendite märkimisväärset väärtust ja potentsiaali, näiteks valdkonnapõhised tegevusjuhised; kiidab seepärast heaks komisjoni soovi parandada olemasolevaid vahendeid, töötades kõnealuse valdkonna jaoks välja head tava sisaldava tegevusjuhendi; on siiski vastu sellise ühtse lähenemisviisi juurutamisele, milles ei võeta arvesse üksikute sektorite eripära ja ettevõtete erivajadusi;

Ettevõtja sotsiaalne vastutus ja VKEd sõnadelt tegudele!

39. juhib tähelepanu VKEde eripärale, sest nad tegutsevad peamiselt kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning konkreetsetes sektorites; peab seetõttu oluliseks, et liidu ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevas poliitikas, sealhulgas sellekohastes riiklikes tegevuskavades võetaks nõuetekohaselt arvesse VKEde erivajadusi ning mõeldaks esmalt väikestele ning tunnustataks VKEde mitteametlikku ja intuitiivset lähenemisviisi ettevõtja sotsiaalse vastutuse osas;

40. juhib tähelepanu sellele, kui oluline on kaasata ettevõtja sotsiaalsesse vastutusse väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ning tunnustada nende saavutusi selles valdkonnas;

41. tunnistab, et paljud Euroopa VKEd rakendavad juba ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitikat, näiteks kohaliku tööhõive edendamine, kogukonna kaasamine, hea valitsemistava kohaldamine tarneahela suhtes jne; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et enamik nendest VKEdest ei tea, et nad rakendavad tegelikult jätkusuutlikkuse ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtet ning äriühingu üldjuhtimise head tava; kutsub seetõttu komisjoni üles uurima kõigepealt VKEdes käibivaid tavasid enne VKEdele suunatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse eristrateegiate kaalumist;

42. lükkab tagasi kõik meetmed, mis võivad tekitada VKEdele täiendavaid haldus- või rahalisi piiranguid, ning toetab meetmeid, mis võimaldavad VKEde ühistegevust;

43. palub liikmesriikidel ja piirkondlikel omavalitsustel kasutada arukalt Ühtekuuluvusfondi vahendeid, et toetada VKEde vahendusorganisatsioonide rolli ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamisel, toetudes sellistele näidetele nagu Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastatav peamine Saksamaa programm;

44. palub komisjonil koostöös liikmesriikide, VKEde vahendusorganisatsioonide ja muude huvirühmadega teha kindlaks strateegiad ja meetmed, et edendada VKEde seas ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas parimate tavade vahetamist, näiteks niisuguse andmebaasi abil, kuhu kogutaks teavet VKEde rakendatava ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika kohta koos üksikasjadega eri liikmesriikides teostatavate projektide kohta;

45. soovitab koostada VKEdele ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevaid juhiseid ja käsiraamatuid; rõhutab sellega seoses, et kindlasti tuleb teha rohkem akadeemilisi uuringuid viiside kohta, kuidas suurendada VKEde hulgas ettevõtja sotsiaalse vastutuse omaksvõttu, ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõju kohta kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

46. on seisukohal, et vaesuse vähendamisele oluliselt kaasa aitamiseks tuleks ettevõtja sotsiaalse vastutuse raames keskenduda ka VKEdele, kuna neil on oluline kumuleeruv sotsiaalne ja keskkonnamõju;

47. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kindlaks arengu- ja toetusstrateegiad ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete levitamiseks VKEde hulgas; soovitab eeskätt töötada välja erimeetmed väikestele ja mikroettevõtjatele;

48. rõhutab, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist tuleb Euroopa Parlamendile esitada kogu teave selle kohta, kuidas lepingute jätkusuutlikkuse mõju hindamiste tulemused on kaasatud lepingute sõlmimisele eelnevatesse läbirääkimistesse, ja teda tuleb teavitada sellest, milliseid lepingute peatükke on muudetud, et hoida ära jätkusuutlikkuse mõju hindamises kindlaks tehtud negatiivset mõju;

49. rõhutab, et ELi allkirjastatavates tulevastes kahepoolsetes investeerimislepingutes tuleb tagada õiglane tasakaal investorite kaitse vajaduse ning riigi sekkumise lubamise vajaduse vahel, eriti seoses sotsiaalsete, tervishoiu- ja keskkonnaalaste normidega;

50. nõuab sponsorluse idee edendamist tööandjate seas;

51. tuletab meelde, et kaubandusvaidluste lahendamiseks ja/või hüvitise nõudmiseks vastutustundetust või ebaseaduslikust äritegevusest tuleneva kahjuliku välismõju eest on juba kättesaadavad nii kohtulikud võimalused kui ka nende alternatiivid; kutsub sellega seoses komisjoni üles tegema rohkem jõupingutusi, et suurendada mõlema võimaluse alast teadlikkust nii äriringkonnas kui ka üldsuse hulgas laiemalt; tuletab meelde, et Rahvusvaheline Kaubanduskoda pakub kohtuvaidlustele alternatiive otsivatele üksikisikutele, ettevõtetele, riikidele, riigiasutustele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele vaidluste lahendamise teenuseid, mis võivad aidata tõhustada juurdepääsu õiguskaitsele nende jaoks, kes on saanud kannatada vastutustundlike äritavade rikkumise pärast, mis on põhjustanud majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnakahju ELis ja/või välismaal;

52. rõhutab, et komisjoni ülesandega suurendada ettevõtjate tasandil teadlikkust ettevõtja sotsiaalse vastutuse olulisusest ja selle mittejärgimise tagajärgedest peavad kaasnema piisavad teadlikkuse ja suutlikkuse suurendamise meetmed vastuvõtva riigi valitsuse tasandil, et tagada tulemuslik ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevate õiguste rakendamine ja õiguskaitse kättesaadavus;

53. on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peaksid ergutama ELi äriühinguid haarama ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamise valdkonnas initsiatiivi ning vahetama välismaiste partneritega häid tavasid;

Järeldused

54. rõhutab vajadust töötada välja võimalikud õigusliku reguleerimise meetmed kindlas õiguslikus raamistikus ja kooskõlas rahvusvaheliste normidega, et hoida ära riikides erinevat tõlgendamist ning konkurentsieeliste või ebasoodsate konkurentsiolude ohtu piirkondlikul, riiklikul või makropiirkondlikul tasandil;

55. ergutab komisjoni tegema jätkuvalt jõupingutusi, et edendada ettevõtja sotsiaalset vastutust suhetes maailma muude riikide ja piirkondadega; nõuab sellega seoses suuremate jõupingutuste tegemist selleks, et kaubandussuhetes kinnistuks vastastikkuse põhimõte;

56. kinnitab veel kord veendumust, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse arendamisel tuleks lähtuda eelkõige erinevaid sidusrühmi hõlmavast lähenemisviisist, milles esmatähtsat rolli etendavad ettevõtted, kellel peab olema võimalus kujundada oma konkreetsele olukorrale vastav lähenemisviis; rõhutab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse arendamiseks VKEde hulgas on vaja sihipäraseid meetmeid ja lähenemisviise;

57. märgib, et komisjoni praegune ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlev strateegia hõlmab ajavahemikku 2011–2014; kutsub komisjoni üles tagama, et õigeaegselt võetakse vastu 2014. aasta järgset ajavahemikku käsitlev ambitsioonikas strateegia;

58. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

[1] EÜT C 86, 10.4.2002, lk 3.
[2] ELT C 39, 18.2.2003, lk 3.
[3] ELT C 187 E, 7.8.2003, lk 180.
[4] ELT C 67 E, 17.3.2004, lk 73.
[5] ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 45.
[6] ELT C 229, 31.7.2012, lk 77.

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatavad märkused menetlusega seotud aspektide kohta

Õiguskomisjon ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjon otsustasid teha tihedat koostööd, et tagada Euroopa Parlamendi ühtne seisukoht ELi uuendatud strateegia suhtes aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas[1]. Võttes arvesse komisjonide pädevus- ja vastutusvaldkondi, otsustasid nimetatud kaks komisjoni koostada sel eesmärgil kodukorra artikli 50 alusel kaks algatusraportit kummagi teema kohta eraldi.

Mõlema komisjoni ainupädevuses lähtutakse kolmest märksõnast:

– inimesed (people): sotsiaalküsimused ja jätkusuutlikud töökohad;

– kasu (profit): mittespekulatiivne käitumine ja jätkusuutlik majanduskasv;

– Maa (planet): keskkonnahoidlikud meetmed.

Nende kriteeriumite põhjal tehakse sõna „inimesed” (people) põhjal kindlaks tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni pädevus ning sõnaga „kasu” (profit) seonduv on õiguskomisjoni ainupädevuses. Sõnaga „Maa” (planet) seonduv jagatakse kahe komisjoni vahel sõltuvalt sellest, kas küsimus on rohkem seotud sõnaga „kasu” või sõnaga „inimesed”.

2. Sissejuhatus: ELi uuendatud strateegia ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas

Uues strateegias teeb Euroopa Komisjon ettepaneku võtta kasutusele ettevõtja sotsiaalse vastutuse uus mõiste[2] ja see on „ettevõtja vastutus tema tegevusega ühiskonnale avalduva mõju eest[3]”. Uue määratluse kohaselt peavad ettevõtted nägema ette korra, millega liidetakse sotsiaalsed, keskkonnaalased, eetilised, inimõiguste ja tarbijakaitse alased aspektid oma majandustegevusse. Selle eesmärk on luua omanike/aktsionäride, teiste osalejate ja üldse ühiskonnaga ühendväärtus, et teha kindlaks, hoida ära ja leevendada majandustegevuse võimalikke kahjulikke mõjusid.

Uue määratluse alusel teeb komisjon ettepaneku konkreetsete meetmete võtmiseks, et lõppeesmärgina suurendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika mõju järgmises kaheksas tegevusvaldkonnas:

– ettevõtja sotsiaalse vastutuse nähtavamaks muutmine ja hea tava levitamine;

– ettevõtluse usaldusväärsuse parandamine ja jälgimine;

– ise- ja kaasregulatsiooni täiustamine;

– ettevõtja sotsiaalse vastutuse suurem tunnustamine turul;

– ettevõtetes sotsiaalse ja keskkonna-alase teabe avalikustamise tavade täiustamine;

– ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtte lõimimine hariduse, koolituse ja teadusuuringute valdkonda;

– riikliku ja piirkondliku strateegia tähtsustamine ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtte rakendamisel;

– ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtte suhtes Euroopas ja mujal maailmas väljatöötatud lähenemisviiside parem kooskõlastamine

3. Raportööri seisukoht õiguskomisjoni ainupädevusse kuuluvate küsimuste suhtes

3.1 Esimesed tähelepanekud ettevõtja sotsiaalse vastutuse uue määratluse ja iseärasuste kohta

Ettevõtja sotsiaalselt vastutustundliku rolli üha suuremat tunnustamist võib tõlgendada erinevalt. Ühelt poolt soodustavad üleilmastumine ja maailmaturu kujunemine sotsiaal- ja keskkonnanormide arendamist ettevõtjate poolt[4]. Teisalt nõuab üha tähelepanelikumaks ja teadlikumaks muutuv kodanikuühiskond ettevõtjatelt vastutustundlikumat käitumist[5]. Rahvusvahelise juhtimise tingimustes tõukavad need kaks jõudu tagant ettevõtja sotsiaalse vastutuse arengut, mida mõned määratlevad postnatsionalismina[6], ning see peegeldab ettevõtjate ja laiema üldsuse huvide täiendavust, mis muudab otstarbekaks laiema ja kõrgemate eesmärkidega lähenemisviisi selles valdkonnas, et täielikult ära kasutada ettevõtja sotsiaalse vastutuse potentsiaal.

Eelnevat arvesse võttes pooldab raportöör komisjoni esitatud uut määratlust, mis tasakaalustab vastandlikud vabatahtlikkusel ja kohustuslikuks tegemisel põhinevad lähenemisviisid, millele põrkusid senised arutelud ettevõtja sotsiaalse vastutuse teemal. Tegelikult näitab kohaldamisvaldkondade mitmekesisus, ettevõtjate kasutatavad arvukad strateegiad ja õiguslikule reguleerimisele lähenemisviiside paljusus seda, kuidas ettevõtja sotsiaalne vastutus kujuneb eri protsesside käigus. Seepärast on raportöör seisukohal, et ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevat arutelu tuleks vaadelda laiemalt, sest kuigi selline vastutus peaks endiselt jääma eeskätt vabatahtlikuks, võiks vajaduse korral kõne alla tulla dialoog õigusliku reguleerimise teemal.

Raportöör lükkab sellest hoolimata tagasi kõik ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevad lähenemisviisid, mille kohaselt ettevõtjad peaksid võtma endale riigivõimu peamised ülesanded, nagu sotsiaal- ja keskkonnanormide edendamine, rakendamine ja kontrollimine. Raportöör toetab seetõttu ettevõtja sotsiaalse vastutuse suunamist peamiselt ettevõtjate endi poolt vastavalt oma võimalustele ja vajadustele ning seda peaksid ettevõtjate ja ühiskonna huvide tasakaalustamiseks piisavalt toetama ametiasutused.

3.2 Ettevõtja sotsiaalse vastutuse, konkurentsivõime ja üldsuse vahelise seose tugevdamine

Ettevõtja sotsiaalne vastutus tähendab eelkõige konkurentsivõimet[7]. See ei tähenda, et mis tahes ettevõtja sotsiaalse vastutuse meede suurendaks ettevõtte konkurentsivõimet, ehkki teatavad tegevused võivad muuta ettevõtte tugevamaks, juhul kui see loob ettevõtjale, sidusrühmadele ja laiemas mõttes kogu ühiskonnale ühisväärtust[8].

Eeltoodut arvesse võttes peab raportöör esmatähtsaks tugevdada ettevõtja sotsiaalse vastutuse, konkurentsivõime ja üldsuse vahelist seost ulatuslike meetmete abil, mille eesmärk on kindlustada vastastikkuse põhimõtet ettevõtete äristrateegia ja nende tegevuse sotsiaalsete tingimuste vahel. Selleks ergutab raportöör toetama innovaatilisi lahendusi, sest need võimaldavad ettevõtjatel tulla toime sotsiaalsete ja keskkonnaalaste ülesannetega, nt võtta kasutusele arukad transpordisüsteemid ja ökoloogilised tooted.

Ettevõtja sotsiaalse vastutuse nähtavuse suurendamise ja parimate tavade levitamise eesmärgil toetab raportöör ettevõtjate ja muude sidusrühmade partnerluste tunnustamise Euroopa kava ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas ning huvirühmade platvormide loomist ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas. Raportöör avaldab sellega seoses toetust Euroopa ettevõtjate ühenduse CSR Europe algatusele Enterprise 2020, mis võib oluliselt kaasa aidata ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja konkurentsivõime vahelise seose tugevdamisele.

3.3 Ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitleva poliitika läbipaistvuse ja tulemuslikkuse suurendamine

Raportöör kiidab heaks üldise eesmärgi parandada läbipaistvust, ise- ja kaasregulatsiooni ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse suuremat tunnustamist turul. Nende puhul on tegemist kodanike usalduse suurendamisega ettevõtete vastu, mis vähendab lõhet kodanike ootuste ja nende arusaama vahel reaalsest ärikäitumisest.

Eelnevat arvesse võttes peab raportöör oluliseks mitte unustada ettevõtja sotsiaalse vastutuse mitmetahulist olemust ja ettevõtjate erisugust lähenemist sellele küsimusele. Seepärast pooldab raportöör selliste reguleerivate meetmete võtmist, mis võimaldavad tegevuse kõige suuremat paindlikkust ettevõtjatele, kes peamiselt suunavad sotsiaalse vastutuse arengut.

Eelöeldu puudutab eeskätt esitatavat seadusandlikku ettepanekut, mis käsitleb ettevõtjate esitatud sotsiaalse ja keskkonna-alase teabe läbipaistvust, ning tegevusjuhendit ise- ja kaasregulatsiooni valdkonnas, mille eesmärk on muuta tulemuslikumaks ettevõtja sotsiaalse vastutuse kujunemist. Mõlema puhul on raportöör vastu nn universaalsetele lahendustele, milles ei võeta arvesse nende turgude ja sektorite eripära, kus ettevõtjad tegutsevad, sest see võib suurendada halduskoormust ja muuta toimimisstruktuurid vähem tulemuslikeks.

3.4 VKEde ettevõtja sotsiaalsesse vastutusse kaasamise tunnustamine ja edendamine

VKEd, mis moodustavad 90% kõigist Euroopa ettevõtetest ning on tihedalt seotud piirkonna või linnaga, kus nad tegutsevad, võivad oluliselt aidata kaasa ettevõtja sotsiaalse vastutuse levikule[9]. Pealegi on teatavas sektoris tegutsevatel VKEdel võimalus tegelda sarnaste sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemidega ühiselt, vähendades nii tegevuskulusid, ja teha muudatusi, mida üksik VKE omaette tegutsedes vaevalt suudaks.

Kuigi VKEdel on oluline osa ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevas arutelus, on mikrotasandil selge, et nad ei ole tuttavad ettevõtja sotsiaalse vastutuse kontseptsiooniga, mis on neile sageli vaid abstraktne mõiste, ning VKEdel on raskusi sellega samastuda enne, kui nad ei ole saanud sotsiaalselt teadlikeks[10].

Veel üks probleem on seotud sellega, et esmalt mõeldakse ettevõtja sotsiaalse vastutuse kuludele, mitte sellega seotud majanduslikele võimalustele. Kuna ettevõtja sotsiaalse vastutuse puhul on tegemist majandusliku investeeringuga, mille kasulikkus ei ilmne otsekohe, tajuvad väheste vahenditega ettevõtjad seda teatava lisakoormana. Sellist suhtumist põhjustab ka asjaolu, et paljud VKEd ei ole tavaliselt teadlikud ettevõtja sotsiaalse vastutuse positiivsest mõjust ettevõtte majandustegevusele ning neil ei ole teavet heade tavade kohta, mis võiksid veelgi seda mõju suurendada[11].

Eelnevat arvesse võttes on raportöör seisukohal, et Euroopa Parlament peaks seadma lähiaastate poliitiliseks prioriteediks VKEde parema kaasamise ettevõtja sotsiaalsesse vastutusse. Seepärast teeb raportöör ettepaneku võtta järgmisi meetmeid VKEde paremaks kaasamiseks ettevõtja sotsiaalse vastutuse protsessi:

– eeskätt on oluline, et nii siduvad kui ka mittesiduvad algatused ei tooks VKEdele kaasa halduskoormuse ja kulude suurenemist ning vastaks põhimõttele „mõelda esmalt väikestele”;

– kõikide võetavate meetmete eesmärk peaks olema suurendada teadlikkust ettevõtja sotsiaalsest vastutusest ja selle potentsiaalist. Küsimusega tuleb seepärast tegelda süsteemselt ja mitmeid valdkondi hõlmavalt ning see peab põhinema selgelt esile toodud strateegilise tähtsusega eesmärkidel;

– eeskätt peaksid ametiasutused rohkem soodustama ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtte levitamist VKEde hulgas, toetades vahendusorganisatsioonide rolli, et hõlbustada teabe ja parimate tavade levikut;

– lisaks liikmesriikide valitsustele peaks komisjon suurendama oma koordineerivat tegevust ja koguma järjepidevalt teavet VKEde poolt ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika rakendamise kohta, et ergutada parimate tavade vahetamist, ning soodustama asjakohaseid akadeemilisi uuringuid, eelkõige ettevõtja sotsiaalse vastutuse majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõju kohta kohalikul ja piirkonna tasandil;

– võttes arvesse VKEde eripära, kutsub raportöör viimaks komisjoni üles käivitama ulatusliku konsulteerimise selleks, et määrata kindlaks ja koostada ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegiaid vastavalt VKEde vajadustele, sealhulgas erimeetmeid mikroettevõtjatele.

[1] COM(2011)0681.
[2] Euroopa Komisjon on ettevõtja sotsiaalset vastutust varem määratlenud kui „põhimõtet, mille kohaselt ettevõtjad lõimivad sotsiaal- ja keskkonnaküsimused vabatahtlikult oma äritegevusse ja suhetesse huvirühmadega” (vt COM(2001)0366).
[3] Vt COM(2011)0681, lk 7.
[4] Vt Scherer, A./ Palazzo, G. (2008): Globalisation and Corporate Social Responsibility. Crane, A. et al. (2008). The Oxford Handbook of Corporate Social Responsibility. Oxford, lk 413.
[5] Vt Di Pascale, Alessia (2010): La responsabilitą sociale dell'impresa nel diritto dell'Unione europea. Milano:Giuffre' editore, lk 33–39.
[6] Vt Habermas, J. (2002): La costellazione postnazionale. Milano: Feltrinelli.
[7] Vt Martinuzzi, A. et al. (2010): Does Corporate Responsibility Pay Off? Exploring the Links between CSR and Competitiveness in Europe's Industrial Sectors. Uuringus analüüsitakse ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja konkurentsivõime seost kolmes sektoris: ehitus, tekstiilitööstus ja keemiatööstus.
[8] Ettevõtete, kodanike ja konkurentsivõime omavahelisi seosed võiks selgitada Michael Eugene Porteri juba üle kümne aasta tagasi kirjutatud sõnadega, mille võiks kokku võtta järgmiselt: „Edukad ettevõtted eeldavad tervet ühiskonda ja samas on tervel ühiskonnal vaja edukaid ettevõtteid.” Michael Eugene Porter on üks olulisemaid juhtimisstrateegia teooria arendajaid. Vt Cfr. Porter, M.E./Kramer, M.R. (2006): Strategy and Society: The Link Between Competitive Advantage and Corporate Social Responsibility. Harvard Business Review, detsember 2006, lk 78–93.
[9] Vt Euroopa Komisjoni ettevõtluse peadirektoraat (2007): Opportunity and Responsibility. How to help more small business to integrate social and environmental issues into what they do.
[10] Vt Perrini (2006): SMEs and CSR Theory: Evidence and Implications from an Italian Perspective. Journal of Business Ethics, Vol. 67, lk 305-316. Itaalia näitel põhinevas artiklis rõhutatakse vajadust kasutada diferentseeritud lähenemisviisi ettevõtja sotsiaalse vastutuse küsimusele ning VKEde puhul peaks see põhinema sotsiaalse kapitali kontseptsioonil, mitte sidusrühmade teooria klassikalistel printsiipidel. Samal teemal vt samuti: Morsing, M./Perrini, F. (2009): CSR in SMEs: do SMEs matter for the CSR agenda? Business Ethics, VOl. 18, Issue 1.
[11] Vt MacGregor, S./Fontrodona, J. (2011): Strategic CSR for SMEs: paradox or possibility?. Universia Business Review.

TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS (*) (15.1.2013)

õiguskomisjonile

ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta
(2012/2098(INI))

Arvamuse koostaja (*): Richard Howitt

(*) Menetlus kaasatud komisjonide osalusel – kodukorra artikkel 50

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. rõhutab, et praegune ülemaailmne majanduskriis tekkis läbipaistvuse, aruandluse, vastutuse ja lühinägelikkusega seotud suurte vigade tõttu ning et ELil on kohustus tagada, et kõik on nendest vigadest õppust võtnud; peab kiiduväärseks Euroopa Komisjoni kavatsust viia usalduse ja ettevõtluse kohta läbi Eurobaromeetri uuringud; nõuab, et kõik sidusrühmad arutaksid nimetatud uuringute kõiki tulemusi ja toimiksid nendele vastavalt; toetab kindlalt ettevõtja sotsiaalset vastutust (ESV) ning on seisukohal, et kui kõik ettevõtjad – st mitte ainult suurfirmad – seda nõuetekohaselt rakendavad ja järgivad, võib ettevõtja sotsiaalne vastutus aidata olulisel määral kaasa kaotatud usalduse taastamisele, mis on vajalik majanduse jätkusuutlikuks taastumiseks, samuti võib ESV aidata leevendada majanduskriisi sotsiaalseid tagajärgi; märgib, et kui ettevõtja võtab ühiskonna, keskkonna ja töötajate ees vastutuse, luuakse sellega kõigile kasulik olukord, mis aitab suurendada majandusliku edu saavutamiseks vajalikku usaldust; on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtte integreerimine ettevõtlusstrateegiasse on nii ettevõtjate kui ka kogu ühiskonna huvides; rõhutab, et paljud ettevõtjad ja eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) näitavad selles valdkonnas head eeskuju;

2. usub, et kuigi kaas- ja isereguleerimine ei saa asendada asjakohast sektoripõhist reguleerimist, kui see on vajalik (näiteks sotsiaal- ja keskkonnaalaste nõuete, tööjõu kasutamise ja tööhõive tavade ning inimõiguste või mis tahes muude ettevõtja sotsiaalse vastutuse raamidesse mahtuvate küsimuste vallas), võivad need toetada olemasolevaid eraviisilisi ja vabatahtlikke ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatusi, kehtestades miinimumnõuded ja tagades seeläbi järjepidevuse, olulisuse, eri sidusrühmade kaasamise ja läbipaistvuse ning hõlbustades ettevõtja sotsiaalsele vastutusele spetsialiseerunud keskkonna- ja sotsiaalküsimuste reitinguagentuuride loomist; rõhutab, et igasugune iseregulatsioonil ja turu iseregulatsioonil põhinev ettevõtja sotsiaalne vastutus peab võimaldama õiguskaitsevahendite kättesaadavust kooskõlas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete kolmanda sambaga; märgib samas, et riiklikud haldusorganid peaksid olema toetavad, luues ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaseks koostööks sobivad tingimused ning asjakohased vahendid ja instrumendid (näiteks soodustuste süsteem); usub, et ettevõtja heategevuslik tegevus peab olema põhimõtteliselt vabatahtlik;

3. peab äärmiselt oluliseks meetmete võtmist selleks, et tagada teenuste nõuetekohased hanked ning ausa konkurentsi põhimõtete austamine ühisturul; teeb seetõttu ettepaneku kasutada lepingute sõlmimisel olulise eeltingimusena ja äärmiselt läbipaistvalt nii sotsiaalseid kriteeriume kui ka ILO klausleid, et kaitsta ettevõtja sotsiaalse vastutuse meetmete ühiskondlikku väärtust; toonitab, et see võib ergutada ka asjakohasemate ja tulemuslikumate ettevõtja sotsiaalse vastutuse meetmete poole pürgimist tööstussektorites;

4. ei poolda väidet, et väikesed ettevõtjad on suurtest vähem vastutustundlikud lihtsalt seetõttu, et neil ei ole eraldiseisvat ettevõtja sotsiaalse vastutuse infrastruktuuri; on seisukohal, et väikeste ettevõtjate vajaduste arvessevõtmiseks tuleb kõigis uutes ja esitatavates ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud õigusaktide ettepanekutes kehtestada mõistlikud lävendid; nõuab sellegipoolest, et Euroopa tasandi meetmetes võetaks arvesse Itaalia kogemust piirkondlike kaubanduskodadega ja Prantsusmaa kogemust hoiupankadega (Cordé algatus) ning et väikeettevõtjad liigitataks asukoha või sektori järgi, eesmärgiga tõsta väikeste ettevõtjate panuse alast teadlikkust ja suurendada selle nähtavust;

5. peab kiiduväärseks komisjoni kavatsust luua ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja sotsiaalse tegevuse praktikakogukonnad; usub, et need peavad täiendama kaas- ja iseregulatsiooni heade tavade eeskirju ning võimaldama kõikidel sidusrühmadel osaleda ühistes õppeprotsessides, et parandada ja suurendada mitut sidusrühma hõlmavate meetmete tulemuslikkust ja vastutust;

6. on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse meetmete läbipaistvuse ja usaldusväärsuse saab tagada miinimumnormide kehtestamise abil; märgib, et selle valdkonna miinimumnormid peaksid hõlmama lisaks muude sidusrühmade osalusele tingimata ka töötajate esindajate ja ametiühingute kaasamist sisu, jõustamise ja järelevalve küsimustes, samuti väärtusteahela kaasamist ning võetud kohustuste täitmise sõltumatut järelevalvet;

7. pooldab komisjoni kavatsust esitada ettepanek, milles käsitletakse muu kui finantsteabe avaldamist ettevõtete poolt, kuna selle ettepanekuga võimaldataks ELil ergutada Euroopa ettevõtjaid kohaldama ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid[1] ning ÜRO algatust Global Compact; peab kiiduväärseks asjaolu, et nimetatud ettepanek põhineb laiaulatuslikul avalikul arutelul ning asjaomaste sidusrühmade osalusel toimunud mitmetel seminaridel; rõhutab, et mõistega „muu kui finantsteave” ei tohiks varjata sotsiaalsfääri, keskkonna ja inimõiguste küsimuste tegelikku finantsmõju ettevõtetele; märgib, et ettevõtja tegevuse mõju ja sotsiaalset kaasatust saab mõõta ka rahaliselt; nõuab sellise ettepaneku esitamist, mis võimaldaks ELil osaleda olulisel määral paljudes käimasolevates rahvusvahelistes algatustes, mis seonduvad ettevõtte säästvat arengut käsitleva aruandlusega, kusjuures nimetatud ettepanek peaks olema täielikus kooskõlas eesmärgiga muuta integreeritud aruandlus, mille edendamisega tegeleb praegu rahvusvahelise integreeritud aruandluse nõukogu (IIRC), kümnendi lõpuks ülemaailmseks normiks; rõhutab siiski, et ühegi valitud lahendusega ei tohi kaasneda liigset halduskoormust, eriti VKEde jaoks; usub, et ettevõtjate heategevuslik tegevus ei tohiks põhjustada halduskoormust ja kulusid, mis võivad nende vabatahtlikult võetud kohustusi ohustada; väljendab heameelt eesmärgi üle avalikustada inimõiguste rikkumised ja kuritegelikud skeemid ning nõuab tungivalt, et riigid määraksid selliste rikkumiste eest äärmiselt karmid karistused;

8. palub komisjonil tegeleda ebaausate kaubandustavade direktiivi kontekstis ka eksitava turustamise küsimusega (seoses ettevõtjate tegevuse keskkonna- ja sotsiaalse mõjuga);

9. mõistab kindlalt hukka korruptsiooni ja maksudest kõrvalehoidumise ettevõtetes, kuid on seisukohal, et komisjon peaks eristama selgemalt 1) heategevuslikku tegevust, 2) ettevõtja sotsiaalset tegevust ja 3) ettevõtja ühiskonnavastast tegevust, mille üheks näiteks on laste sunniviisilise töö kasutamine; mõistab ettevõtete ühiskonnavastase tegevuse kindlalt hukka ning on veendunud, et riikidele tuleb avaldada suuremat survet, et nad võtaksid siseriiklikku õigusesse üle rahvusvahelised normid ja jõustaksid neid; ei poolda kõikide ettevõtete üldist hukkamõistmist ainult mõnede ettevõtete ebaausate tavade ja õigusrikkumiste alusel; on seisukohal, et kuigi ettevõtjatel on kohustus rääkida mureküsimustest, sh inimõiguste valdkonna probleemidest avalikult, peab nende lobitöö olema täiesti läbipaistev ning kooskõlas demokraatlike põhimõtetega; rõhutab, et nii ülikoolides kui ka ettevõtlus- ja juhtimiskoolides on oluline korraldada ettevõtja sotsiaalse vastutuse konkreetseid koolitusi;

10. rõhutab, et inimõiguste, hoolsuskohustuse ja läbipaistvuse põhimõtte range järgimise jätkamine on vajalik, et tagada ettevõtja sotsiaalne vastutus kogu tarneahelas, mõõta Euroopa ettevõtete jätkusuutlikkuse alast jalajälge ning võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja ebaseaduslike rahavoogude vastu; juhib tähelepanu asjaolule, et parlamendis käimasolevad arutelud mäe- ja raietööstust puudutava ELi mäetööstuse läbipaistvust käsitleva õigusakti üle (2011/0307(COD)), rahapesuvastase direktiivi läbivaatamine ja muu kui finantsteabe esitamist käsitleva õigusakti kavandatav projekt annavad võimaluse suurendada ettevõtete läbipaistvust nendes valdkondades;

11. rõhutab, et ettevõtja sotsiaalsest vastutusest ei tohi teha pelka turustamisvahendit ning et ainus viis, kuidas ettevõtja sotsiaalne vastutus täielikult välja kujundada, on integreerida see ettevõtete üldisesse äristrateegiasse, rakendada seda ja viia seda ettevõtte igapäevase tegevuse ja finantsstrateegia raames ellu; peab tervitatavaks ettevõtja sotsiaalse vastutuse ning hea juhtimise seostamist; usub, et komisjon peaks julgustama ettevõtjaid leppima ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegias kokku juhatuse tasandil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima ettevõtete jaoks sisse haldusjuhendid, mis kajastaksid kõikide vastutuse olulisust ettevõttes ning millega loodaks tugev seos ettevõtja keskkonnaalase, sotsiaalse ja inimõigustealase tegevuse ning majandustulemuste vahel.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	14.1.2013
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	37 6 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Regina Bastos, Jean-Luc Bennahmias, Phil Bennion, Pervenche Berès, Vilija Blinkevičiūtė, Philippe Boulland, Alejandro Cercas, Ole Christensen, Derek Roland Clark, Minodora Cliveti, Emer Costello, Frédéric Daerden, Karima Delli, Sari Essayah, Thomas Händel, Marian Harkin, Nadja Hirsch, Martin Kastler, Ádám Kósa, Jean Lambert, Patrick Le Hyaric, Veronica Lope Fontagné, Olle Ludvigsson, Thomas Mann, Elisabeth Morin-Chartier, Csaba Őry, Siiri Oviir, Konstantinos Poupakis, Sylvana Rapti, Elisabeth Schroedter, Joanna Katarzyna Skrzydlewska, Jutta Steinruck, Traian Ungureanu, Andrea Zanoni, Inês Cristina Zuber
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Georges Bach, Malika Benarab-Attou, Richard Howitt, Anthea McIntyre, Ria Oomen-Ruijten, Antigoni Papadopoulou, Evelyn Regner, Csaba Sógor

[1] ÜRO peasekretäri inimõiguste, hargmaiste ettevõtete ja muude äriühingute küsimustega tegeleva eriesindaja John Ruggie aruanne „Ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtted: ÜRO raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada” elluviimine”, 21. märts 2011.

VÄLISKOMISJONI ARVAMUS (5.12.2012)

õiguskomisjonile

ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta
(2012/2098(INI))

Arvamuse koostaja: Andrzej Grzyb

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. tunneb heameelt selle üle, et ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevas komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatises sätestatud uues määratluses rõhutatakse kohaldatavate õigusaktide ja kollektiivlepingute järgimise nõuet vastutustundliku tegutsemise eeltingimusena ja täpsustatakse ettevõtja vastutuse vajalikku raamistikku kui nõuet tagada sotsiaalsete, keskkonnaalaste, eetiliste, inimõiguste ja tarbijakaitse alaste aspektide lõimimine oma majandustegevusse ja kesksesse strateegiasse tihedas koostöös huvirühmadega; rõhutab, et ettevõtja sotsiaalne vastutus peab laienema ka ettevõtete tegevusele kolmandates riikides ja kolmandaid riike puudutavale tegevusele;

2. pooldab Euroopa Liidu ja liikmesriikide jõupingutusi ühtlustada oma poliitika 2011. aastal läbivaadatud OECD suunistega rahvusvahelistele ettevõtetele ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega[1], ja rõhutab, et need püüdlused ei ole eeskätt ülemaailmse ettevõtluse valdkonnas veel küllaldased, et tagada asjaomaste keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja inimõiguste alaste normide järgimine ja läbivaatamine;

3. rõhutab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse nõude järgimise hindamisel tuleb arvesse võtta kogu tarneahelat; on arvamusel, et äärmiselt oluline on võtta kasutusele tõhusad ja läbipaistvad näitajad, millega oleks võimalik täpselt ja süsteemselt hinnata ettevõtete tegevuse mõju;

4. nõuab, et kõik 27 liikmesriiki kiirendaksid ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevate riiklike tegevuskavade läbivaatamist ning riiklike tegevuskavade väljatöötamist asjaomaste OECD suuniste ja ÜRO juhtpõhimõtete rakendamiseks, sellega tuleks lõpule jõuda hiljemalt 2013. aasta detsembriks; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tagama, et tegevuskavad koostatakse kõikide asjaomaste huvirühmade, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna, ametiühingute, tööandjate organisatsioonide ja riikide inimõigusorganisatsioonide osalusel; palub ELil hõlbustada õppimist nende liikmesriikide kogemustest, kes seda protsessi praegu läbivad; ergutab liikmesriike tuginema ISO standardis 26000 sätestatud suunistele, globaalse aruandluse algatuse (Global Reporting Initiative) uusimatele suunistele ja riikide inimõigusorganisatsioonide Euroopa töörühma väljatöötatud juhtnööridele;

5. toonitab, et ettevõtja sotsiaalset vastutust tuleks ELis ja kolmandates riikides laiendada ka sellistele valdkondadele nagu töökorraldus, tööhõive kvaliteet, võrdsed võimalused, sotsiaalne kaasatus, diskrimineerimise vastu võitlemine ja pidev täiendõpe;

6. nõuab ELi tasandil poliitika suuremat sidusust riigihangete ja ekspordikrediitide, hea valitsemistava, konkurentsi, arengu, kaubanduse, investeeringute ning teiste poliitikavaldkondade ja lepingute kooskõlastamise kaudu OECD ja ÜRO asjaomastes suunistes ja juhtpõhimõtetes sätestatud rahvusvaheliste sotsiaalsete, keskkonna- ja inimõiguste alaste standarditega; kutsub sellega seoses üles tuginema nii töötajate, tööandjate kui ka tarbijate esindusorganisatsioonidega tehtavale koostööle kui ka riiklike inimõigusorganisatsioonide asjakohastele nõuannetele nagu riikide inimõigusorganisatsioonide Euroopa töörühma nõuanded komisjonile inimõiguste ja riigihangete teemal; nõuab seadusandlike ettepanekute mõttekaid ja piisavaid mõjuhinnanguid, et avastada võimalik sidususe puudumine ÜRO juhtpõhimõtetega, ning nõuab kindlalt koostööd ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste töörühmaga, et vältida ÜRO juhtpõhimõtete sobimatut ja ebajärjekindlat tõlgendamist; tunnistab ÜRO inimõiguste raamistiku olulisust ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas ja tuletab meelde Euroopa Liidu põhiõiguste harta, sealhulgas selle artikli 16 olulisust, millega tagatakse ettevõtlusega tegelemise põhiõigus, mida tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta ja mis peaks olema ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonna poliitikameetmete toetamise alus ELis; rõhutab, et ettevõtlusvabadust tuleb tasakaalustada hartas sätestatud teiste õigustega ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete ja suunistega; tunneb sellega seoses heameelt Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti pingutuste üle koguda tõendeid ja eksperdiarvamusi ettevõtlusvabaduse olemasolu ja tõlgendamise kohta;

7. võtab endale kohustuse oodata üha enam, et ELi institutsioonid ja ametnikud, kaasa arvatud ELi inimõiguste eriesindaja ning ELi eriesindajad konkreetsetes riikides ja piirkondades, pingutaksid selle nimel, et edendada sotsiaalseid, keskkonna- ja inimõiguste alaseid norme kõikides ELi välissuhetes ja välispoliitilistes tegevustes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima läbi põhiõiguste mõjuhinnanguid enne kahe- ja mitmepoolsete kaubandus- ja investeerimislepingute sõlmimist ja nende hindamisel ning arenguabi andmisel ja tagama põhiõiguste austamise;

8. tunnistab, et Pariisi põhimõtetega kooskõlas tegutsevad riiklikud inimõigusorganisatsioonid on heal positsioonil, et toetada ÜRO juhtpõhimõtete rakendamist, kaasa arvatud õiguskaitsevahenditele juurdepääsu hõlbustamine ja selle tagamine; palub ELi ja liikmesriike tunnustada riikide inimõigusorganisatsioone ettevõtete ning töötajate, tööandjate ja tarbijate esindusorganisatsioonide kõrval peamise partnerina inimõiguste ja ettevõtluse küsimuste edendamisel, ettevõtluse, riigi ja kodanikuühiskonna sidumisel ning rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalsete, keskkonna- ja inimõigustealaste normide ja suuniste levitamisel; palub selles kontekstis liikmesriikidel tõhustada ja võimaluse korral laiendada riikide inimõigusorganisatsioonide volitusi, et tõhustada nende tegevust, või kui ühtegi Pariisi põhimõtetega kooskõlas tegutsevat riiklikku inimõigusorganisatsiooni kohapeal loodud ei ole, astuda samme selle rajamiseks ning palub ELil osutada piisavat strateegilist abi; võtab kohustuse korraldada regulaarne iga-aastane arvamuste vahetus riikide inimõigusorganisatsioonidega kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ja/või inimõiguste allkomisjoni raames, tuginedes inimõiguste allkomisjoni kogemustele, mis on saadud ELi ja idapartnerluse riikide ombudsmanide 2011. aasta tippkohtumise teemal peetud arvamuste vahetusest, ning täiendada arvamuste vahetusi inimõiguste ja ettevõtluse teemaliste seminaridega;

9. tunneb heameelt selle üle, et Rahvusvaheline Tööorganisatsioon võttis 14. juunil 2012. aastal vastu soovituse nr 202 sotsiaalkaitse riikliku alammäära kohta; võtab ülesandeks lisada inimõiguste ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse teema nende kohtumiste kavasse, mis ELil kolmandate riikidega ees seisavad, pidades eriti silmas partnereid, kellega ELil on erisuhted; nõuab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse küsimust käsitletakse ELi ja kolmandate riikide lepinguliste suhete raames ja nõuab, et vajaduse korral tõlgitaks ÜRO juhtpõhimõtted Euroopa Parlamendi või mõne teise ELi institutsiooni vahendite abil;

10. palub ELil ja eriti just komisjonil tagada, et rahastamisvahendite puhul, kaasa arvatud demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend, käsitletakse Pariisi põhimõtetega kooskõlas tegutsevaid riikide inimõigusorganisatsioone peamiste partneritena oma eesmärkide saavutamisel, ja aidata neil kasutada tõhusalt ära nende erilist positsiooni ja inimõiguste alast asjatundlikkust, et teha ruumi dialoogile eri osapoolte vahel, kelle hulka kuuluvad ka riigiasutused, kodanikuühiskond ja ettevõtjad, ning sellel eesmärgil

1) tagada, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja inimõiguste teema kuuluks uue, ajavahemikuks 2014−2020 ette nähtud mitmeaastase finantsraamistiku eri rahastamisvahendite seas prioriteetide hulka ning

2) luua demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja inimõiguste valdkonnas eritoetused koolitustegevuseks ja üldise suutlikkuse suurendamiseks kodanikuühiskonna organisatsioonide, riikide inimõigusorganisatsioonide, inimõiguste kaitsjate, ametiühingute ja teiste inimõigusorganisatsioonide jaoks;

11. nõuab tungivalt − eesmärgiga tagada, et ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitleva uue ELi strateegia rakendamine edendaks ühiskonna huve kogu selle mitmekesisuses, inimõiguste austamist ning suundumist jätkusuutliku ja kaasava progressi poole − et ELi suunistega ettevõtete muu kui finantsteabe (kaasa arvatud keskkonda, ühiskonda ja juhtimist puudutav teave) avaldamise kohta tagataks läbipaistvus selge, ühemõttelise, ühise ja eelnevalt paika pandud raamistiku kehtestamisega, mis on täielikus kooskõlas OECD ja ÜRO suuniste ja põhimõtetega ning põhineb soolise võrdõiguslikkuse objektiivsetel näitajatel, nagu sooline palgalõhe, naiste osakaal juhtivatel ametikohtadel, noorte töötasu, töötajate võimalus astuda ametiühingusse ja pidada kollektiivläbirääkimisi ning tööohutuse ja puudega seotud tõhusad tagatised;

12. palub ELil tegeleda suutlikkuse ja asjatundlikkuse puudujääkidega liidus, viies läbi mõjusaid inimõiguste ja ettevõtluse teemalisi koolitusprogramme kõigis ELi institutsioonides ja poliitikavaldkondades;

13. palub veel kord ELil ja liikmesriikidel parandada ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja inimõiguste küsimusi käsitlevate kehtivate õigusaktide jõustamist ning töötada välja edasisi lahendusi, et tagada liidusisestele ja kolmandate riikide ettevõtetele võrdsed võimalused sotsiaalse dumpingu vastu võitlemiseks;

14. nõuab, et ELi tasandil kehtestataks inimõiguste ja tarneahela alane hoolsuskohustus, mis muu hulgas vastaks konfliktsetest ja kõrge riskiastmega piirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevates OECD hoolsuskohustuse suunistes sätestatud nõuetele ja mille puhul tegeletaks muu hulgas ka valdkondadega, millel võib inimõigustele olla märkimisväärne negatiivne või positiivne mõju, nagu ülemaailmsed ja kohalikud tarneahelad, konfliktipiirkondadest pärit mineraalid, allhanked, maa hõivamine ning piirkonnad, kus tööõiguse ja töötajate kaitse tase on ebapiisav või kus toodetakse keskkonnale ja inimeste tervisele ohtlikke tooteid; tunneb heameelt ELi poolt juba kasutusele võetud programmide, eelkõige metsandusvaldkonna programmi FLEGT üle ja toetab erasektori algatusi, nagu mäetööstuse läbipaistvuse algatus (EITI);

15. nõuab, et kui EL või liikmesriigid on äripartnerid (nt riigihanked, riigiettevõtted, ühisettevõtted, ekspordikrediidi garantiid ja suuremahulised projektid kolmandates riikides), peaks prioriteediks olema kooskõla OECD ja ÜRO suuniste ja juhtpõhimõtetega, mis kajastuks konkreetsetes klauslites, ning see tooks sotsiaalseid, keskkonna- ja inimõiguste alaseid norme ilmselgelt rikkuvate ettevõtete jaoks kaasa tagajärjed; soovitab kavandatud ELi väliskoostöö ja arengu platvormi raames töötada välja eeskirjad, et parandada ELi väliskoostöö, kombineerimismehhanismide ja rahaliste vahendite kvaliteeti ja tõhusust, ning määrata kindlaks platvormi roll ELi, finantsasutuste ja selle valdkonna teiste huvirühmade vahelise koostöö ja tegevuse kooskõlastamise edendamisel;

16. rõhutab, kui oluline on kaitsmise, austamise ja heastamise ÜRO raamistik ning on arvamusel, et selle kolme sammast: riikide kohustutus pakkuda kaitset inimõiguste rikkumise eest, ettevõtete kohustus austada inimõigusi ja vajadus tagada tõhusam juurdepääs õiguskaitsele, tuleks toetada asjakohaste meetmetega, mis võimaldavad nende rakendamist;

17. rõhutab, et oma kaalu tõttu rahvusvahelistes kaubandussuhetes on ELi ettevõtetel, nende tütarettevõtetel ja alltöövõtjatel oluline roll sotsiaalsete ja tööõigusnormide propageerimisel ja levitamisel maailmas; tunnistab, kaebuseid välismaal tegutsevate ELi ettevõtete kohta saab sageli kõige tõhusamalt lahendada kohapeal; avaldab toetust OECD riiklikele kontaktpunktidele kui riigipõhistele mittejuriidilistele mehhanismidele, mis on võimelised vahendama suurt hulka ettevõtluse ja inimõigustega seotud küsimusi käsitlevaid vaidlusi; nõuab siiski, et ettevõtted pingutaksid rohkem ÜRO juhtpõhimõtetes välja toodud tõhususkriteeriumitega kooskõlas olevate kaebemehhanismide väljatöötamise nimel ning taotleksid täiendavaid juhtnööre, mida pakuvad rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtted ja juhised, eelkõige OECD hiljuti ajakohastatud suunised rahvusvahelistele ettevõtetele, ÜRO algatuse Global Compact kümme põhimõtet, sotsiaalse vastutuse standard ISO 26000 ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kolmepoolne deklaratsioon rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta;

18. kiidab heaks komisjoni kavatsuse muuta Brüsseli I määruses sisalduvaid rahvusvahelise eraõiguse sätteid ning eriti forum necessitatise põhimõtte kasutuselevõttu; rõhutab vajadust parandada väljaspool ELi ettevõtete tegevuse tulemusena inimõiguste rikkumise ohvriteks langenud isikute juurdepääsu õiguskaitsevahenditele Brüsseli I määruse ja Rooma II määruse reformimise kaudu; nõuab tõhusate meetmete võtmist, et kõrvaldada olemasolevad takistused õigusekaitsele juurdepääsul nagu ülemäärased kohtukulud, viies selleks läbi algatusi nagu miinimumnormide kehtestamine ühiste kahjunõuete puhul või leides lahendusi ettevõtete eraldi juriidiliste isikute probleemile;

19. nõuab, et ELi tehnoloogiaettevõtete jaoks töötataks välja tõhusamad läbipaistvus- ja aruandlusstandardid sellise tehnosiirde osas, mida saab kasutada inimõiguste rikkumiseks või ELi julgeolekuhuvide vastaseks tegevuseks;

20. tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle käsitleda ettevõtja sotsiaalse vastutuse küsimust laienemiste raames; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et seda küsimust ei käsitleta eraldi kandidaatriikidega peetavatel ühinemisläbirääkimistel ning et ettevõtja sotsiaalse vastutuse kontseptsiooni ei käsitleta komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta strateegias „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2012–2013” (COM(2012)0600);

21. tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle pingutada ülemaailmsete toetuskampaaniate korraldamise ning rahvusvaheliste suuniste ja täiendavate õigusaktide vastuvõtmise nimel, et tagada ettevõtete positiivne mõju välismaistes ühiskondades; tuletab meelde, et ettevõtete positiivne mõju välismaistes ühiskondades võib muu hulgas avalduda kohaliku elanikkonna juurdepääsus ressurssidele, toiduainetega varustamise sõltumatuses ja ühiskondade omaalgatuslikus arengus;

22. nõuab põhimõtte „tunne oma lõppkasutajat” rakendamist, et hoida ära inimõiguste rikkumised tootmis- või turustamisahela algus- või lõpuosas.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	3.12.2012
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	42 1 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Sir Robert Atkins, Arnaud Danjean, Marietta Giannakou, Andrzej Grzyb, Anna Ibrisagic, Liisa Jaakonsaari, Anneli Jäätteenmäki, Jelko Kacin, Tunne Kelam, Nicole Kiil-Nielsen, Evgeni Kirilov, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Paweł Robert Kowal, Eduard Kukan, Alexander Graf Lambsdorff, Krzysztof Lisek, Mario Mauro, Francisco José Millán Mon, María Muñiz De Urquiza, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Raimon Obiols, Ria Oomen-Ruijten, Pier Antonio Panzeri, Alojz Peterle, Bernd Posselt, Cristian Dan Preda, Tokia Saïfi, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Jacek Saryusz-Wolski, György Schöpflin, Werner Schulz, Marek Siwiec, Charles Tannock, Kristian Vigenin, Sir Graham Watson
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Laima Liucija Andrikienė, Marije Cornelissen, Elisabeth Jeggle, Agnès Le Brun, Marietje Schaake, Helmut Scholz
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Lara Comi, Danuta Jazłowiecka, Giovanni La Via

[1] ÜRO inimõiguste nõukogu 17. istungjärk, 21. märts 2011, ÜRO peasekretäri inimõiguste, hargmaiste ettevõtete ja teiste äriühingute küsimustega tegeleva eriesindaja John Ruggie aruanne „Ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtted, millega rakendatakse ÜRO kaitsmise, austamise ja parandamise raamistikku” (A/HRC/17/31) (edaspidi „ÜRO juhtpõhimõtted”).

ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (6.12.2012)

õiguskomisjonile

ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta
(2012/2098(INI))

Arvamuse koostaja: Catherine Grèze

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. märgib, et kuna ettevõtte ühiskondliku vastutuse kontseptsioon on nii heterogeenne, eri ettevõtted on loonud erinevad raamatupidamis-, auditeerimis- ja aruandlusnormid, siis on ettevõtete ühiskondlikku vastutuse tasemeid raske omavahel võrrelda; rõhutab, et ettevõtte ühiskondliku vastutuse rahvusvaheliselt kokkulepitud reguleerimine muudaks ärisuhted usaldusväärsemaks ja õiglasemaks ning suurendaks kindlust, järkjärgulist jõustatavust, universaalsust ja sidusrühmade rolli;

2. nõustub komisjoniga, et ettevõtte ühiskondlik vastutus peab hõlmama inimõigusi, töö- ja tööhõivetavasid, keskkonnaküsimusi (näiteks bioloogilist mitmekesisust, kliimamuutusi, ressursitõhusust) ning altkäemaksu andmise ja korruptsiooni vastu võitlemist, sealhulgas heade maksuhaldustavade abil (eelkõige läbipaistvus, teabevahetus ja õiglane maksukonkurents);

3. tuletab meelde, et ettevõtte ühiskondlik vastutus hõlmab paljusid sotsiaalseid standardeid, aga neid on vähe esile tõstetud, kuna ei ole loodud näitajaid, mille abil mõõta sotsiaalset arengut;

4. rõhutab, et investeerijad ja tarbijad peaksid saama lihtsalt tuvastada ettevõtte ühiskondliku vastutuse põhimõttest lähtuvaid ettevõtjaid, et neid innustada jätkama;

5. nõuab tungivalt, et EL kaaluks võimalust tõsta esile ettevõtjad, kes järgivad ettevõtte ühiskondliku vastutuse põhimõtet, märgi või märgistuse abil, mis lisatakse asjaomase ettevõtja või toote nimetuse juurde;

6. osutab, et ettevõtte ühiskondlik vastutus on parim vahend, mille abil ettevõtjad saavad näidata ühiskonnale oma pühendumust, solidaarsust ja vastutustunnet, ning see on ka esmatähtis poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamiseks; kiidab heaks komisjoni lubaduse edendada ettevõtte ühiskondlikku vastutust täielikus kooskõlas praeguste rahvusvaheliste suunistega, sealhulgas hiljuti ajakohastatud OECD juhised rahvusvahelistele ettevõtetele, ÜRO ülemaailmse kokkuleppe kümme põhimõtet, sotsiaalse vastutuse ISO 26000 näidisstandard, ILO kolmepoolne deklaratsioon rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika kohta ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted; peab samas kahetsusväärseks, et üldiselt arvestatakse ettevõtte ühiskondliku vastutusega siiski kõigest vabatahtlikus korras;

7. peab kahetsusväärseks, et VKEdele ei anta piisavalt teavet ülemaailmse kokkuleppe kohta, mille alusel ettevõtjad kohustuvad järgima oma tegevuses ja strateegiates kümmet üldtunnustatud põhimõtet inimõiguste, tööstandardite, keskkonna ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas;

8. rõhutab, et ÜRO ülemaailmne kokkulepe ja ISO 26000 standardid ei ole piisavalt kohandatud VKEdele, millega vähendatakse ettevõtte ühiskondliku vastutuse ulatust Euroopa tasandil;

9. rõhutab vajadust uurida Euroopa ja riiklikul tasandil rahaliste stiimulite võimalusi, mille abil edendada ettevõtte ühiskondliku vastutuse põhimõtet suurema hulga ettevõtjate seas;

10. rõhutab, et pelga vabatahtliku lubadusena ei pruugi piisata ettevõtte ühiskondlikust vastutusest selleks, et ohjes hoida rahvusvaheliste ettevõtete tegevuse välismõjusid, mille hulka kuuluvad inimõiguste rikkumine ja keskkonnaseisundi halvenemine; kordab oma varasemat nõuet, et arengumaades tegutsevad välisrahastajad ja ettevõtjad peavad pidama täielikult kinni rahvusvahelistest õiguslikult siduvatest kohustustest inimõiguste valdkonnas ja keskkonnastandarditest, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööõiguse põhinormidest ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetest; nõuab, et ettevõtte ühiskondliku vastutuse poliitika hõlmaks ka erimeetmeid, mille abil võidelda ebaseadusliku töötajate musta nimekirja kandmise vastu, millega takistatakse nende juurdepääsu tööhõivele, sageli nende kuuluvuse tõttu ametiühingusse või sellega seotud tegevuse tõttu või esindusrolli tõttu tervishoiu või julgeoleku valdkonnas;

11. rõhutab asjaolu, et ettevõtjaid tuleks julgustada lähtuma ettevõtte ühiskondliku vastutuse põhimõttest, ja neid ettevõtjaid, kes sellest juba lähtuvad, tuleks julgustada püüdlema ettevõtte ühiskondliku vastutuse eesmärkide poole; palub komisjonil kaaluda stiimuleid, nagu eelis ELi riigihankelepingute puhul, et ettevõtjad näeksid ettevõtte ühiskondlikku vastutust võimalusena ja mitte ohuna;

12. rõhutab, et ettevõtte ühiskondlik vastutus peaks väljenduma selgetes kohustustes austada töötajate õigusi, kaitset ja heaolu, mille täitmist mõõdetakse tulemusnäitajatega ja selgete võrdlusalustega edusammude mõõtmiseks, ning et tuleks luua objektiivse, kaasava ja läbipaistva järelvalve mehhanismid ja mõjusad vastutus- ja jõustamismehhanismid, mida kasutada täitmatajätmise korral, sealhulgas avatum ja selgem taotlemise ja kaebuste läbivaatamise menetlus ning vajaduse korral uurimise algatamise menetlus;

13. kinnitab, et ettevõtte ühiskondliku vastutuse põhimõte peaks olema kohaldatav kõigile ettevõtetele, et luua õiglased ja võrdsed tingimused; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et kaevandustööstuse tegutsemisviis arengumaades nõuab enamat kui vaid vabatahtlikkusel põhinevat lähenemist; rõhutab, et naftatööstuse investeeringud Nigeerias ilmestavad hästi praegu kohaldatava ettevõtte ühiskondliku vastutuse piiratust, kuna seal ei suutnud ettevõtjad võtta ettevõtte ühiskondliku vastutusega seotud meetmeid, et luua jätkusuutlikud ettevõtlustavad või aidata kaasa vastuvõtva riigi arengule; avaldab tugevat toetust õigusakti ettepaneku tegemist riikide kaupa aruandluse kohta, mis põhineb mäetööstuse läbipaistvuse algatuse standarditel, müügi ja tulu, aga ka maksude ja sissetuleku aruandlusel, et vältida korruptsiooni ja maksudest kõrvalehoidmist; kutsub arengumaades tegutsevat Euroopa mäetööstust näitama eeskuju ühiskondliku vastutuse valdkonnas ja inimväärse töö edendamisel;

14. kutsub komisjoni üles võtma täiendavaid meetmeid, millega kasutada ära ja suurendada ettevõtte ühiskondliku vastutuse potentsiaali kliimamuutusega võitlemisel (sidudes selle ressursi- ja energiatõhususega), nt toormaterjalide ostmise protsessides, mida ettevõtjad kasutavad;

15. rõhutab, et ettevõtte ühiskondliku vastutuse põhimõte peaks olema rakendatav tervele ülemaailmsele tarneahelale, sealhulgas alltöövõtu kõigil tasanditel, ja nii kaupade, töötajate kui ka teenuste tarne korral peaks see sisaldama sätteid, millega laiendatakse kaitset võõrtöölistele, agentuuridele ja lähetatud töötajatele, ning see peaks põhinema õiglasel tasul ja inimväärsetel töötingimustel ning tagama ametiühingute õigused ja vabadused; on arvamusel, et tarneahela vastutustundliku haldamise käsitust tuleb täpsustada, et sellest võiks saada mehhanism, mille abil ettevõtte ühiskondliku vastutuse põhimõtet täide viia;

16. on seisukohal, et vaesuse vähendamisele oluliselt kaasa aitamiseks tuleks ettevõtte ühiskondliku vastutuse raames keskenduda ka VKEdele, kuna neil on oluline sotsiaalne ja keskkonnamõju;

17. on seisukohal, et ELi ettevõtted peaksid olema juriidiliselt vastutavad ning tuleks rakendada eri aruandlus- ja vastutusmehhanisme nende ja nende tütarettevõtjate vahel ning nende kontrollitavate üksuste vahel arenguriikides; tunneb ühtlasi heameelt ELi kodanikuühiskonna tehtud töö üle, mille raames on aktiivselt tõstetud teadlikkust nende ettevõtjate välismaal sooritatud üleastumistest;

18. nõuab kindlalt, et on riigi kohus kaitsta inim- ja tööõigusi, muu hulgas ka ettevõtete poolse rikkumise eest, võtta ettevõtted vastutusele, kaitsta ühinemisvabadust ja kollektiivläbirääkimiste õigust ning võimaldada ohvritele ligipääs õiguskaitsele; palub komisjoni luua tõhusad meetmed ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja John Ruggie loodud ÜRO raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada” rakendamiseks.

19. rõhutab, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tõhusam rakendamine aitab paremini saavutada ELi eesmärke eri inimõiguste ja peamiste töönormide vallas; kutsub seetõttu ELi üles püüdlema ettevõtete inimõigusalase vastutuse ja vastavate kohustuste reguleerimiseks selge rahvusvahelise õigusraamistiku poole;

20. väljendab heameelt asjaolu üle, et viimastel aastatel on kasvanud ettevõtjate hulk, kes avaldavad keskkonda, ühiskonda ja juhtimist puudutava teabe; juhib siiski tähelepanu sellele, et aruandvad ettevõtjad moodustavad endiselt väikese osa kõigist ettevõtjatest; märgib, et kuigi ELi raamatupidamisaruannete ajakohastamise direktiiviga nr 2003/51/EÜ[1] tagatakse nii põhiliste finantsiliste kui ka mittefinantsiliste tulemusnäitajate kaasamine, ei sätestata selles nõudeid aastaaruannetesse lisatavate näitajate liikide kohta; palub komisjonil uurida võimalikke täiendavaid meetmeid, mida võtta keskkonda, ühiskonda ja juhtimist puudutava teabe andmise parandamiseks Euroopa tasandil;

21. rõhutab, et ELi toetus kolmandate riikide valitsustele sotsiaalsete ja keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel, mille juurde kuulub ka tõhus järelevalve kord, on oluline Euroopa ettevõtete ühiskondliku vastutuse edendamiseks üle maailma;

22. rõhutab, et sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud on osa ettevõtja ühiskondliku vastutuse põhimõtte rakendamisest investeerimisotsustes; märgib, et kuigi praegu ei ole ühtset sotsiaalselt vastutustundliku investeeringu määratlust, sisaldab see tavaliselt investeerija finantseesmärke ja sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja eetilisi ning äriühingu üldjuhtimise küsimusi;

23. nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid võtaksid rohkem poliitilisi meetmeid, millega suurendada teadlikkust sotsiaalselt vastutustundlikest investeeringutest ja soodustada nende arengut, kaaludes näiteks sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute miinimumstandardite õiguslikku formuleerimist, eelkõige ELi ja arenguriikide vahelistes investeerimis- ja kaubanduslepingutes;

24. märgib, et ettevõtte ühiskondlik vastutus on mehhanism, mille kaudu ettevõtjad saavad toetada oma töötajaid ja kohalikke kogukondi arenguriikides ning millega saab kindlustada tulu jagamise võrdselt, et edendada jätkusuutlikku majanduslikku ja sotsiaalset edukust ning tuua rohkem inimesi välja vaesusest, eelkõige finantskriisi ajal; peab kahetsusväärseks, et sotsiaalse sekkumise protokollid on ainult vabatahtlikud ning nõuab, et komisjon muudaks need siduvaks;

25. nõuab põhjalikku ja tihedat konsulteerimist esindusorganisatsioonidega, sealhulgas ametiühingutega, ja nende kaasamist ettevõtte ühiskondliku vastutuse protsesside ja struktuuride arendamisse, toimimisse ja järelevalvesse, sealhulgas töötajate oskuste ja kvalifikatsiooni pideva arendamise kaudu koolituse ja elukestva õppe abil, tehes tööandjatega koostööd tõelise partnerluse raames.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	6.12.2012
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	23 1 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Thijs Berman, Michael Cashman, Nirj Deva, Leonidas Donskis, Charles Goerens, Catherine Grèze, Eva Joly, Filip Kaczmarek, Miguel Angel Martínez Martínez, Gay Mitchell, Norbert Neuser, Bill Newton Dunn, Birgit Schnieber-Jastram, Michèle Striffler, Alf Svensson, Keith Taylor, Patrice Tirolien, Ivo Vajgl, Daniël van der Stoep, Anna Záborská, Iva Zanicchi
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Enrique Guerrero Salom, Cristian Dan Preda
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Ioan Enciu, Emilio Menéndez del Valle, Helmut Scholz

[1] ELT L 178, 17.7.2003, lk 16.

RAHVUSVAHELISE KAUBANDUSE KOMISJONI ARVAMUS (15.1.2013)

õiguskomisjonile

ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta
(2012/2098(INI))

Arvamuse koostaja: Bernd Lange

ETTEPANEKUD

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. märgib huviga, et komisjon on hakanud viitama ELi kaubanduslepingutes ettevõtja sotsiaalsele vastutusele; on seisukohal, et arvestades suurettevõtete, nende filiaalide ja tarneahelate olulist rolli rahvusvahelises kaubanduses, tuleb ELi kaubanduslepingute säästva arengu peatükis kindlasti käsitleda ka ettevõtja sotsiaalset ja keskkonnaalast vastutust; kutsub komisjoni üles töötama välja konkreetsed ettepanekud ettevõtja sotsiaalse vastutuste põhimõtete rakendamiseks kaubanduspoliitikas;

2. lubab pidevalt suurendada oma jõupingutusi, et ELi institutsioonid ja ametnikud ning sealhulgas ELi inimõiguste eriesindaja oleksid kohustatud jõustama sotsiaalseid, keskkonna- ja inimõiguste alaseid norme kõikides ELi välissuhetes ja välispoliitika meetmetes;

3. rõhutab, et Euroopa Liit toetab ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamise eesmärki, mistõttu peab liit tagama, et tema rakendatava välispoliitikaga aidatakse kaasa säästvale arengule ja asjaomaste riikide sotsiaalsele arengule;

4. nõuab tungivalt, et komisjon tugineks ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete kohaldamist käsitlevate konkreetsete ettepanekute väljatöötamisel rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistele, sealhulgas OECD kaebemenetlustele;

5. avaldab kõikidele OECD liikmesriikidele kiitust nende põhjaliku töö eest 25. mail 2011 avaldatud ja rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suuniste koostamisel; märgib, et 44 liikmesriigi valitsused riikidest, kelle näol on esindatud maailma kõik piirkonnad ning kust tehakse 85% välismaistest otseinvesteeringutest, julgustavad oma ettevõtteid järgima neid vastutustundliku ärijuhtimise laiaulatuslikke soovitusi igal pool, kus nad tegutsevad;

6. nõustub, et keskkonna ja kliimamuutustega seotud praeguste kohustuste ning ülemaailmsete tootmisahelate arendamise tõttu on vaja ettevõtja sotsiaalse vastutuse algselt väljatöötatud käsitusest laiaulatuslikumat kontseptsiooni; peab seetõttu vajalikuks töötada välja ettevõtja sotsiaalse vastutuse ajakohastatud käsitus, milles käsitletakse ka tööõigust, inimõigusi, tööhõiveküsimusi, keskkonnakaitset, kliimamuutusega seotud probleeme ning korruptsiooni ja maksudest kõrvalehoidumise vältimist;

7. nõuab, et kõik ELi ettevõtted, kes tegutsevad kolmandates riikides ja annavad tööd rohkem kui 1000 töötajale, kohaldaksid alates 1. jaanuarist 2014 kohustuslikus korras rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suuniseid;

8. palub, et komisjon lisaks kõikidesse ELi poolt allkirjastatavatesse kahepoolsetesse kaubandus- ja investeerimislepingutesse ettevõtja sotsiaalse vastutuse siduva klausli, tuginedes rahvusvahelisel tasandil ning eeskätt 2010. aastal ajakohastatud OECD suunistes määratletud ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtetele, pannes rõhku säästvale arengule ja heale valitsemistavale ning keskendudes konkreetselt inimõigustele, inimväärsele tööle, töönormidele, ühinemisvabadusele, kollektiivläbirääkimistele ja muudele sotsiaalsetele kaalutlustele; teeb ettepaneku, et nimetatud klauslis tuleks ühtlustada olemasolevad normid ja käsitused, et tagada võrreldavus ja õiglus, samuti tuleks sellega hõlmata ka meetmed asjaomaste põhimõtete täitmise üle järelevalve teostamiseks ELi tasandil ja klausli rakendamiseks; teeb lisaks ettepaneku, et riiklikes kontaktpunktides toimuks arutelu OECD suunistes välja toodud teemasid käsitlevate küsimuste üle (näiteks nõue teostada ettevõtete ja nende filiaalide tegevuse ja tarneahelate üle järelevalvet ning kohaldada hoolsuskohustust);

9. kutsub komisjoni üles tagama, et kõik ühtsel turul tegutsevad ettevõtted, sealhulgas rahvusvahelised suurettevõtted, kelle filiaalid või tarneahelad asuvad ELis, täidavad nii riigi kui ka ELi tasandil kõiki oma seadusjärgseid kohustusi, et tagada aus konkurents ja suurendada kasu ELi tarbijate jaoks; kutsub komisjoni aktiivselt edendama välismaal tegutsevate ELi ettevõtete vastutustundlikku ettevõtlust, pannes erilist rõhku nende tegevuse suhtes kohaldatavatest siseriiklikest või mis tahes kahepoolsetest või rahvusvahelistest juriidilistest kohustustest tulenevate kõikide kohustuste, muu hulgas ka inimõiguste, tööhõive ja keskkonna alaste rahvusvaheliste normide ja eeskirjade rangele täitmisele; soovitab sel eesmärgil, et komisjon teeks oma partneritega arenguriikides ja kiiresti areneva majandusega riikides aktiivselt koostööd, et vahetada parimaid tavasid ja oskusteavet selle kohta, kuidas parandada ettevõtluskeskkonda ja suurendada vastutustundliku ettevõtluse alast teadlikkust;

10. teeb liikmesriikide valitsustele ettepaneku paluda, et Euroopa Investeerimispank võtaks oma meetmetesse ka ettevõtja sotsiaalse vastutuse klausli;

11. palub komisjonil võtta kasutusele ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete mittejärgimist käsitlevate kaebuste esitamise ja läbivaatamise avatum ja selgem menetlus (sealhulgas jõustamismehhanismid) ning alustada vajadusel uurimist;

12. kutsub komisjoni üles nõudma ettevõtetelt ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete järgimist; rõhutab vajadust toetada ja ergutada nende tavade levitamist VKEde seas, minimeerides samal ajal kulusid ja bürokraatiat;

13. palub komisjonil lisada valitsusväliste organisatsioonidega sõlmitavatesse lepingutesse ettevõtja sotsiaalse vastutuse klausel, eelkõige arengumeetmete puhul;

14. kutsub komisjoni üles kasutama stiimulipõhiseid meetmeid tõhusamalt, olema järelevalve teostamisel tähelepanelikum ning tagama, et rahvusvahelised ettevõtted (sõltumata sellest, kas nende registrijärgne asukoht on Euroopa Liidus või mitte), mille filiaalid või tarneahelad asuvad GSP ja GSP+ süsteemi kuuluvates riikides, ja asjaomased riigid a) täidavad inimõiguste, sotsiaalsete ja töönormide ning keskkonnanõuete valdkonnas oma riiklikke ja rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi, b) näitavad üles tõelist pühendumust oma töötajate ja üldisemalt kodanike õiguste, kaitse ja heaolu tagamisel, c) toetavad ühinemisvabadust ja kollektiivläbirääkimiste pidamise õigust ning d) tegelevad mistahes rikkumistega kiiresti ja tõhusalt;

15. kutsub komisjoni üles edendama mitmepoolsetel foorumitel ettevõtja sotsiaalse vastutuse küsimust, toetades tihedamat koostööd WTO ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega tegelevate muude mitmepoolsete foorumite vahel (näiteks Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ja OECD);

16. tuletab meelde, et kaubandusvaidluste lahendamiseks ja/või hüvitise nõudmiseks vastutustundetust või ebaseaduslikust äritegevusest tuleneva kahjuliku välismõju eest on juba olemas nii kohtulikud võimalused kui ka kohtuvälised alternatiivid; kutsub komisjoni sellega seoses üles tegema jõupingutusi, et suurendada sellealast teadlikkust nii ettevõtjate ringkonnas kui ka üldsuse hulgas laiemalt; tuletab meelde, et Rahvusvaheline Kaubanduskoda pakub kohtuvaidlustele alternatiive otsivatele üksikisikutele, ettevõtetele, riikidele, riigiasutustele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele vaidluste lahendamise teenuseid, mis võivad aidata tõhustada juurdepääsu õiguskaitsele nende jaoks, kes on saanud kannatada vastutustundlike äritavade rikkumise pärast, mis on põhjustanud majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast kahju ELis ja/või välismaal;

17. nõuab järelevalve teostamist piiravate meetmete üle (sanktsioonid, boikotid, embargod) ning kahesuguse kasutusega kaupade loasüsteemide kasutamist ELi tasandil;

18. nõuab selliste mehhanismide kasutuselevõtmist, mille kohaselt tuleb ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtteid järgida kaubanduslepingust kasu saava põhiettevõtte või peatöövõtja kõrval ka kõikides alltöövõtjates või tarneahelates, mida nad võivad kaupade, töötajate või teenuste tarnimisel kasutada – eesmärk on tagada õiglasel töötasul ja inimväärsetel töötingimustel põhinevad võrdsed võimalused ning kindlustada ametiühinguõigused ja -vabadused;

19. kutsub komisjoni täiustama jätkusuutlikkuse mõjuhindamise mudelit, et kajastada nõuetekohaselt kaubandusläbirääkimiste majanduslikku, sotsiaalset ning inimõiguste ja keskkonnaalast mõju, sealhulgas kliimamuutuse leevendamise eesmärke; palub komisjonil võtta ELi partnerriikidega sõlmitud kaubanduslepingute suhtes järelmeetmeid, teostades nii enne kui ka pärast lepingu allkirjastamist jätkusuutlikkuse mõjuhindamisi, kus võetakse eelkõige arvesse tundlikke sektoreid;

20. rõhutab, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest tuleb parlamendile esitada kogu teave selle kohta, kuidas kaasatakse lepingute jätkusuutlikkuse mõjuhindamiste tulemusi lepingute sõlmimisele eelnevatesse läbirääkimistesse ja milliseid lepingute peatükke on muudetud, et hoida ära hindamistes kindlaks tehtud negatiivset mõju;

21. nõuab piiriülese õigusalase koostöösüsteemi loomist ELi ja nende kolmandate riikide vahel, kellega liit on allkirjastanud kahepoolsed kaubanduslepingud, et tagada ohvritele juhul, kui rahvusvahelised ettevõtted ja nende vahetud tütarettevõtted ei järgi sotsiaalvaldkonda või keskkonda käsitlevaid õigusakte või ei austa ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtteid, tõhus juurdepääs õigussüsteemile riigis, kus asjaomane rikkumine toimus, ning toetada rahvusvaheliste kohtumenetluste kasutuselevõttu, et tagada vajaduse korral ettevõtete karistamine õigusrikkumiste eest;

22. nõuab tõhusamate läbipaistvus- ja aruandlusnormide väljatöötamist nende ELi tehnoloogiaettevõtete jaoks, kes tegelevad sellise tehnoloogia eksportimisega, mida saab kasutada inimõiguste rikkumiseks või ELi julgeolekuhuvide vastaseks tegevuseks;

23. kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et ELi saatkondades töötavad kaubandusnõunikud saavad korrapäraselt ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevat koolitust – eelkõige seoses ÜRO kaitsmise, austamise ja heastamise raamistiku rakendamisega – ning et ELi saatkonnad toimivad ELi ettevõtete ja nende filiaalidega seonduvate kaebuste puhul ELi kontaktpunktidena, kuna OECD riiklikud kontaktpunktid eksisteerivad ainult OECD liikmesriikides ning ei ole OECDsse mittekuuluvates riikides asuvate ettevõtete töötajatele juurdepääsetavad;

24. nõuab, et uute tehnoloogiate mõju inimõigustele hinnataks teadus- ja arendustöö võimalikult varajases etapis, ning nõuab, et sellised hinnangud hõlmaksid stsenaariumide koostamist ning püüdeid määrata kindlaks inimõigustega arvestamise normid toote kavandamisel (nn sissearvestatud inimõigused);

25. rõhutab, et komisjoni ülesandega suurendada ettevõtete tasandil teadlikkust ettevõtja sotsiaalse vastutuse olulisusest ja selle mittejärgimise tagajärgedest peavad kaasnema asjakohased teadlikkuse ja suutlikkuse suurendamise meetmed vastuvõtva riigi valitsuse tasandil, et tagada tõhusalt ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevate õiguste rakendamine ja õiguskaitse kättesaadavus;

26. nõuab põhimõtte „tunne oma lõppkasutajat” rakendamist, et tagada suurem kontroll ning vältida inimõiguste rikkumisi nii tarne- ja tootmisahela algus- või lõpuosas kui ka kauplemisvoogudes;

27. rõhutab, et ELi sõlmitavates tulevastes kahepoolsetes investeerimislepingutes tuleb tagada õiglane tasakaal investorite kaitse vajaduse ning riigi sekkumise lubamise vahel, eriti seoses sotsiaalsete, tervishoiu- ja keskkonnaalaste normidega;

28. märgib, et läbipaistvusdirektiivi (2004/109/EÜ) ja raamatupidamisdirektiivi (2003/51/EÜ) käimasoleva reformimisega tehti ettevõtja sotsiaalse vastutuse küsimusega tegelemisel edusamme, püüdes tasakaalustada läbipaistvuse ja ettevõtte vastutusega seotud õigustatud nõudeid ja ettevõtte aruandluskoormust; kutsub komisjoni üles tagama, et ettevõtted, kellele nimetatud direktiive kohaldatakse, oleksid kohustatud andma kooskõlas rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistega oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaste meetmete kohta korrapäraselt aru, ning kutsub komisjoni üles tagama ka VKEde erikorra, et aruandluskohustus oleks nii finantsiliselt kui ka halduslikult teostatav;

29. rõhutab, et mitmepoolsed kaubanduslepingud peaksid hõlmama ka ettevõtja sotsiaalse vastutuse mõõdet, ning kutsub seetõttu komisjoni üles toetama sellealaseid ettepanekuid nii rahvusvahelistel foorumitel – eelkõige OECDs ja Rahvusvahelises Tööbüroos – kui ka WTOs (Doha-järgses kontekstis);

30. nõuab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonna tulevased meetmed hõlmaksid tervet väärtusahelat tooraine saamisest kuni kaubanduse ja ringlussevõtuni välja;

31. palub, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitikat võetaks arvesse ELi kaubanduslepingute kõikidel tasanditel, hõlmates ka sätteid, mille alusel laiendada kaitset võõrtöötajatele, renditöötajatele ja lähetatud töötajatele;

32. on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peaksid ergutama ELi ettevõtteid haarama ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamise valdkonnas initsiatiivi ning vahetama välismaiste partneritega häid tavasid;

33. nõuab, et ELi ettevõtted – olenemata sellest, kas nad tegutsevad ELis või kolmandates riikides – järgiksid kogu oma tegevuses ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitikat ning põhilisi tööalaseid ja ametiühinguõigusi, sh õigus eraelu puutumatusele ja ühinemisvabadusele;

34. nõuab, et ettevõtetes kasutatavate ettevõtja sotsiaalse vastutuse protsesside ja struktuuride arendamisel, käitamisel ja nende üle järelevalve teostamisel konsulteeritaks täiemahuliselt ja aktiivselt esindusorganisatsioonidega (sh ametiühingud) ning kaasataks neid; kutsub selliseid esindusorganisatsioone üles tegema tööandjatega tõelise partnerluse vaimus koostööd;

35. nõuab, et ELi kaubanduspoliitikas teostataks ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete üle suuremat, kaasavamat ja läbipaistvamat järelevalvet, kehtestades edusammude mõõtmiseks selged võrdlusnäitajad, et suurendada usaldust süsteemi vastu;

36. märgib, et ettevõtja sotsiaalne vastutus on mehhanism, mille abil võimaldatakse tööandjatel toetada arenguriikides oma töötajaid ja kohalikke kogukondi; on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja töönormide järgimine võimaldab sellistel riikidel saada kasu rahvusvahelise kaubanduse mahu suurenemisest, ning leiab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõte võib aidata tagada tulude õiglast jagamist, et toetada jätkusuutlikku majanduslikku ja sotsiaalset heaolu ning aidata rohkem inimesi vaesusest välja (eelkõige finantskriisi ajal); peab kahetsusväärseks, et sotsiaalse sekkumise protokollid on siiani üksnes vabatahtlikud, ning nõuab, et komisjon muudaks need siduvaks.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	18.12.2012
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	24 2 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	William (The Earl of) Dartmouth, Maria Badia i Cutchet, Nora Berra, Daniel Caspary, María Auxiliadora Correa Zamora, George Sabin Cutaş, Christofer Fjellner, Yannick Jadot, Franziska Keller, Vital Moreira, Paul Murphy, Cristiana Muscardini, Niccolò Rinaldi, Helmut Scholz, Peter Šťastný, Robert Sturdy, Gianluca Susta, Henri Weber, Iuliu Winkler, Paweł Zalewski
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Salvatore Iacolino, Silvana Koch-Mehrin, Maria Eleni Koppa, Katarína Neveďalová, Marietje Schaake
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Norbert Neuser, Birgit Schnieber-Jastram, Derek Vaughan

KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS (19.12.2012)

õiguskomisjonile

ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta
(2012/2098(INI))

Arvamuse koostaja: Morten Løkkegaard

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. julgustab Euroopa Liitu võtma endale aktiivne roll teadlikkuse suurendamisel panusest, mida ettevõtlus saab ettevõtja sotsiaalse vastutuse kaudu ühiskonnale anda kultuuri, hariduse, spordi ja noorsoo valdkonnas;

2. julgustab ELi ja liikmesriike jagama konkreetset teavet ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohta ning pakkuma haridust ja koolitust selles valdkonnas, et ettevõtjatel oleks võimalik sotsiaalse vastutuse eeliseid maksimaalselt ära kasutada ning seda oma organisatsioonikultuuris rakendada;

3. kutsub liikmesriike üles kehtestama maksusoodustusi ettevõtetele, kes rahastavad vabatahtlikku tööd ja mittetulunduslikke algatusi;

4. juhib tähelepanu vajadusele lisada ettevõtja sotsiaalne vastutus kõigi tasandi haridusasutuste, sealhulgas majanduskoolide õppekavadesse ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete juhtide ja töötajate koolitusprogrammidesse;

5. julgustab liikmesriike integreerima ettevõtja sotsiaalse vastutuse asjaomastesse õppekavadesse;

6. rõhutab keskkoolide ning eriti kõrgekoolide ja ettevõtete vahelise seose olulisust ning juhib tähelepanu rollile, mida ettevõtja sotsiaalne vastutus saab etendada praktiliste kogemuste andmisel üliõpilastele õpingute ajal kas osalise tasustatud tööaja kujul või tasustatud praktikana ettevõtetes;

7. ergutab ettevõtteid pakkuma kvaliteetseid praktikakohti, kus on suur rõhuasetus õppimisele, et lihtsustada üleminekut koolist tööle, aidata kaasa tööturul vajalike oskuste arendamisele ning toetada noorte iseseisvaks saamist;

8. julgustab ettevõtteid edendama oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika raames kodanikualgatuse korras loovust ja kultuuriprojekte ning stimuleerima jätkusuutliku majanduskasvu ning uute töökohtade loomist;

9. rõhutab, et oluline on kaasata ettevõtja sotsiaalsesse vastutusse väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ning tunnustada nende saavutusi selles valdkonnas;

10. ergutab ettevõtteid koostöös juhtkonna ja töövõtjatega teavitama oma töötajaid Euroopat mõjutavatest suurtest sotsiaalsetest raskustest, eriti mis puudutab majandust, ühiskonda, keskkonda ja rahvusvahelisi suhteid, ning neid selles vallas koolitama ja raskuste lahendamisse kaasama;

11. nõuab sponsorluse edendamist tööandjate seas;

12. juhib tähelepanu ettevõtja sotsiaalse vastutuse olulisele panusele täiendõppe ja arengu ning sotsiaalse lähenemise kujundamise ja toetamise, kodanikualgatuse, kutse-eetika ja sotsiaalse integratsiooni võimaluste loomisel koostoimes ühiskonnaga, ning põlvkondadevahelises tegevuses, nagu vastastikune juhendamine ja oskusteabe vahetamine vanade ja noorte vahel; rõhutab eriti asjaolu, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse abil saab luua võimalusi noortele ning arendada nende andeid;

13. rõhutab, kui oluline on inimõiguste austamine suhetes kolmandate riikidega;

14. tervitab kava hakata andma Euroopa auhinda ettevõtja sotsiaalse vastutuse partnerlustele ettevõtete ja teiste sidusrühmade, sh õppeasutuste ja spordiorganisatsioonide vahel, kui olulist sammu ettevõtja sotsiaalse vastutuse nähtavuse parandamiseks;

15. rõhutab, et sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud, mis kuuluvad investeerimisotsuste näol ettevõtja sotsiaalse vastutuse rakendamise alla, ühendavad investorite rahalised ja majanduslikud eesmärgid nende sotsiaalsete, keskkondlike, eetiliste, kultuuriliste ja hariduslike tõekspidamistega;

16. ergutab liikmesriike ja liitu võtma oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse programmis arvesse asjaolu, et kultuuri- ja loomingulises valdkonnas tegutsevatel VKEdel võib sotsiaalsete kaalutluste kaasamise teel olla tähelepanuväärne mõju muutuste üle ühiskonnas ja keskkonnas ning nad annavad ka vaesusevastaste pikaajaliste lahenduste pakkumise kaudu uusi impulsse tööturule;

17. nõuab, et viidaks läbi uuringuid tuvastamaks, millistel põhjustel on erinevad ettevõtja sotsiaalse vastutuse rakendatud strateegiad tõhusad või ebatõhusad;

18. kutsub liikmesriike üles toetama töötajate vabatahtlikku tegevust ja tööandja poolt toetatud vabatahtlikku tegevust ning sellist töötajat rohkem väärtustama ka ettevõtjate sotsiaalse vastutuse raames, nagu seda on väljendatud 12. juuni 2012. aasta resolutsioonis piiriülese vabatahtliku tegevuse tunnustamise ja edendamise kohta ELis[1]; rõhutab, et vabatahtlik töö ei tohiks mitte mingil juhul mõjutada töötajate palkasid või tööd ning et vabatahtlik tegevus ja tasustatud töö peaksid üksteist täiendama;

19. on seisukohal, et kultuuri- ja meediaettevõtetel on ettevõtja sotsiaalne vastutus tagada, et kasutajate põhiõigused on kaitstud, ning on arvamusel, et eneseregulatsioon ja andmepakettide põhjalik kontroll võivad tuua kaasa ohu tellida politsei ja õiguskaitseorganite teenus erasektorilt;

20. ergutab meediaettevõtteid lisama oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtetesse ka läbipaistva ajakirjanduse standardid, sealhulgas teabeallika kaitse tagamine ja rikkumistest teataja õigused.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	18.12.2012
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	23 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Piotr Borys, Jean-Marie Cavada, Silvia Costa, Santiago Fisas Ayxela, Lorenzo Fontana, Mary Honeyball, Petra Kammerevert, Morten Løkkegaard, Emma McClarkin, Emilio Menéndez del Valle, Katarína Neveďalová, Doris Pack, Marie-Thérèse Sanchez-Schmid, Marietje Schaake, Marco Scurria, Hannu Takkula, Helga Trüpel, Milan Zver
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Nadja Hirsch, Stephen Hughes, Iosif Matula, Raimon Obiols, Rui Tavares
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Leonardo Domenici

[1] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0236.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	22.1.2013
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	21 0 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Raffaele Baldassarre, Luigi Berlinguer, Sebastian Valentin Bodu, Françoise Castex, Christian Engström, Giuseppe Gargani, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Sajjad Karim, Antonio Masip Hidalgo, Jiří Maštálka, Alajos Mészáros, Evelyn Regner, Francesco Enrico Speroni, Dimitar Stoyanov, Rebecca Taylor, Rainer Wieland, Cecilia Wikström, Tadeusz Zwiefka
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Piotr Borys, Sergio Gaetano Cofferati, Vytautas Landsbergis, Eva Lichtenberger, Dagmar Roth-Behrendt, József Szájer, Axel Voss

Õigusteave - Privaatsuspoliitika