RAPORT Energia tegevuskava aastani 2050 ja tulevik koos energiaga

    7.2.2013 - (2012/2103(INI))

    Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon
    Raportöör: Niki Tzavela


    Menetlus : 2012/2103(INI)
    Menetluse etapid istungitel
    Dokumendi valik :  
    A7-0035/2013

    EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

    energia tegevuskava kohta aastani 2050 ja tuleviku kohta koos energiaga

    (2012/2103(INI))

    Euroopa Parlament,

    –   võttes arvesse komisjoni teatist „Energia tegevuskava aastani 2050” ja sellele lisatud töödokumente (COM(2011)0885),

    –   võttes arvesse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust[1],

    –   võttes arvesse oma 12. juuni 2012. aasta resolutsiooni võttes arvesse oma 12. juuni 2012. aasta resolutsiooni energiapoliitika alase koostöö kohta ELi välispartneritega ning strateegilise lähenemisviisi kohta kindla, jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise energiavarustuse tagamisele[2],

    –   võttes arvesse oma 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni edenemiskava kohta konkurentsivõimelise vähese CO2-heitega majanduse saavutamiseks aastaks 2050[3],

    –   võttes arvesse oma 21. novembri 2012. aasta resolutsiooni kildagaasi ja põlevkiviõli tööstuslike, energeetiliste ja muude aspektide kohta[4] ning sama kuupäeva resolutsiooni kildagaasi ja põlevkiviõli ammutamise keskkonnamõju kohta[5],

    –   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

    –   võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ja väliskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0035/2013),

    A. arvestades, et tuleks meelde tuletada, et ELi energiapoliitika aluseks on varustuskindlus (allikate mitmekesisus), konkurentsivõimelised hinnad ning energiatõhusus, millele lisandub kasvuhoonegaaside heite vähendamise poliitiline eesmärk;

    B.  arvestades, et tuleb arvesse võtta Euroopa tööstuse konkurentsivõimet, rakendades asjakohast poliitikat ja vahendeid ning kohandudes ELi majanduse taasindustrialiseerimisega;

    C. arvestades, et liikmesriikide huvides on vähendada oma sõltuvust energiaimpordist, mida iseloomustab hindade kõikumine, ning mitmekesistada energiaga varustamist;

    D. arvestades, et energiajulgeoleku valdkonna ülesanne on leevendada ebakindlust, mis riikide vahel pingeid tekitab, ning vähendada turuprobleeme, mis takistavad nii tarnijaid kui ka tarbijaid kaubandusest kasu saamast;

    E.  arvestades, et oluline on varakult teada, kas tegevuskava kõrged eesmärgid on saavutatavad, ning uuesti hinnata nende mõju ELi majandusele, sh ülemaailmsele konkurentsivõimele, tööhõivele ja sotsiaalpoliitikale;

    F.  arvestades, et liikmesriikidel, energiaettevõtetel ja laiemal üldsusel peab olema ELi energiapoliitika suundumustest selge ülevaade ning samuti tuleb suurendada kindlustunnet, muu hulgas 2030. aastaks seatud vahe-eesmärkide ja eesmärkide abil, et toetada pikaajalisi investeeringuid ja vähendada nendega kaasnevat riski;

    Energia tegevuskava eesmärgid aastani 2050

    1.  tunnistab eeliseid, mida liikmesriigid saavad koostööst energiasüsteemi ümberkujundamisel; toetab seetõttu komisjoni energia tegevuskava aastani 2050, mis on energiapoliitika seadusandlike ja muude algatuste ettepanekute aluseks, et välja töötada poliitikaraamistik 2030. aastaks, sealhulgas vahe-eesmärgid ja eesmärgid kasvuhoonegaaside heite, taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas, et luua edasipüüdlik ja stabiilne õiguslik ja reguleeriv raamistik; märgib, et 2050. aasta ja vahepealse perioodi energiaeesmärkide määratlemine eeldab üleeuroopalist juhtimist soovitab võtta solidaarsuse vaimus vastu strateegia, mis võimaldab liikmesriikidel tegevuskava raames solidaarselt koostööd teha, pidades silmas Euroopa energiaühenduse loomist; ergutab määratlema 2030. aastaks kehtestatava poliitikaraamistiku sellistes ajalistes raamides, mis aitab tagada investorite kindlustunnet;

    2.  märgib, et esitatud 2050. aasta stsenaariumid ei ole deterministlikud, vaid on pigem aluseks Euroopa energiasüsteemi ümberkorraldamise konstruktiivsele dialoogile, et saavutada liidu pikaajalisem siht vähendada aastaks 2050 kasvuhoonegaaside heidet 1990. aasta tasemega võrreldes 80–95% võrra; märgib, et kõik tulevased energeetikaprojektsioonid, kaasa arvatud energia tegevuskava, põhinevad teatavatel eeldustel tehnoloogia ja majanduse arengu kohta; palub seetõttu komisjonil tegevuskava korrapäraselt uuendada; juhib tähelepanu sellele, et komisjoni mõjuhinnangus ei analüüsita üksikasjalikumalt iga liikmesriigi, liikmesriikide rühma või piirkondliku klastri võimalikku arenguteed 2050. aastani;

    3.  kiidab heaks selle, et komisjoni energia tegevuskavas aastani 2050 visandatakse mitmed eri stsenaariumid; rõhutab, et nii praegustel suundumustel põhinevad stsenaariumid kui ka need, mis põhinevad CO2-heite vähendamisel, kujutavad endast üksnes projektsioone; märgib, et seetõttu ei hõlma need stsenaariumid loomulikult kõiki võimalusi ja seega pakuvad üksnes ideid Euroopa energiavarustuse tulevase struktuuri kohta;

    4.  rõhutab, et komisjoni 2050. aasta energia tegevuskavas esitatud stsenaariume tuleb edasi arendada, kasutades muu hulgas ka muid mudeleid peale PRIMESi energiasüsteemide mudeli, samuti tuleb koostada täiendavad vähest CO2-heidet käsitlevad stsenaariumid (näiteks „suurem tuumaenergia kasutamine” ja „suurem maagaasi kasutamine ning süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine”), et soodustada Euroopa turvalise, kulutõhusa ja vähe heidet põhjustava tulevase energiavarustuse kujundamise alternatiivsete lahenduste paremat mõistmist;

    5.  tunnistab, et CO2-heite vähendamise saavutamiseks on oluline kasutada vähe süsihappegaasi tekitavatest allikatest saadud elektrit, kuna 2050. aastaks peab ELi elektrisektor olema peaaegu heitevaba;

    6.  rõhutab ELi energiapoliitika tähtsust majandus- ja finantskriisi ajal; rõhutab, et energial võiks olla tähtis roll majanduskasvu, töökohtade loomise ja konkurentsivõime ergutamisel ELis; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekuid 2020. aasta järgsete strateegiate kohta ja esitama võimalikult ruttu Euroopa energiapoliitika 2030. aasta poliitikaraamistiku; on veendunud, et see poliitikaraamistik peaks olema kooskõlas ELi 2050. aasta CO2-heite vähendamise tegevuskavaga ja selles tuleks arvesse võtta tegevuskavas esitatud nn kindlaid valikuid; nõuab meetmete võtmist, et piirata energiasektori poolt keskkonnale avaldatavat negatiivset mõju, võttes samal ajal arvesse ka meetmete mõju riikide ja ELi majanduse konkurentsivõimele ning kodanike energiavarustuse kindlust;

    7.  märgib, et keskkonna- ja kliimapoliitika rakendamine ilma, et seejuures võetaks arvesse selliseid probleeme nagu energiajulgeolek, ei saa asendada jätkusuutliku arengu põhimõttest lähtuvat energiapoliitikat, millega tagatakse nii praegusele kui ka tulevastele põlvkondadele õiglane, üldine ja konkurentsivõimeline juurdepääs energiavarudele ning kaitstakse samas looduskeskkonda;

    8.  kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et saavutada ELi energiapoliitika 2020. aasta eesmärgid ning eelkõige energiatõhususe eesmärk (20% aastaks 2020), mille täitmise ajakavast ollakse praeguseks maha jäänud; rõhutab, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist käsitleva direktiivi[6] õigeaegne ja täielik rakendamine on hädavajalik, et saavutada ELi kohustuslik eesmärk, mille kohaselt 2020. aastaks peab vähemalt 20% energiast saadama taastuvatest allikatest;

    9.  kutsub komisjoni vastu võtma energiaalase piirkondliku spetsialiseerumise strateegiat, et piirkonnad saaksid arendada nende energiaallikate kasutamist, mis on Euroopa 2050. aasta eesmärkide täitmise seisukohast kõige tõhusamad (näiteks päikeseenergia lõunas ja tuuleenergia põhjas); usub, et sellise spetsialiseerumise alusel peaks EL riiklike eesmärkide asemel hakkama kogu liitu hõlmaval skaalal mõõtma Euroopa energiaeesmärke;

    10. on veendunud, et üleminek vähese CO2-heitega ja energiatõhusale majandusele annab võimaluse mitte ainult kestlikkuse, vaid ka varustuskindluse ja Euroopa konkurentsivõime suurendamiseks, ning et kasvuhoonegaaside heite vähendamine võib energiaga seotud toodete ja teenuste kasvaval ülemaailmsel turul konkurentsieelise anda; rõhutab, et see on võimalus taastuvenergiasektoris tegutsevatele Euroopa VKEdele ning et see stimuleerib suurepäraselt ettevõtlust ja innovatsiooni ja võiks ehk olla ka üks peamisi töökohtade allikaid;

    11. rõhutab, et selge, sidus ja järjekindel poliitika ning reguleeriv raamistik on väga oluline, et ergutada vajalikku investeerimist nn kindla valiku tehnoloogiasse, nagu tegevuskavas on kirjeldatud, tehes seda majanduslikult tõhusalt ja kestlikult; tõstab esile strateegia „Euroopa 2020” peamisi eesmärke, milleks on arukas, kestlik ja kaasav majanduskasv, ning nõuab sellise poliitika jätkamist ka pärast 2020. aastat; märgib, et 2020. aastale järgneva perioodi strateegiate suhtes teadlike ja tasakaalustatud otsuste langetamiseks on vaja läbi vaadata praegused 2020. aastaks koostatud strateegiad; rõhutab, et tähtis on koostada energiastrateegia, mis keskendub ELi energiajulgeoleku, majanduse konkurentsivõime ja keskkonnasäästlikkuse suurendamisele, töökohtade loomisele, sotsiaalsetele aspektidele ja keskkonnasäästvusele selliste meetmete kaudu nagu taastuvenergiaallikate suurem kasutamine, tarnemarsruutide, tarnijate ja energiaallikate mitmekesistamine, energiatõhusus ja tõhusam ning optimeeritud energiasüsteemide ülesehitus, et suurendada investeerimist kestlikku energiatootmisse ning tugi- ja tasakaalustamistehnoloogiasse;

    12. sedastab, et CO2-turu toimimine ja energiaallikate hinnad määravad suuresti ära selle, kuidas käituvad turuosalised, sh tööstus ja tarbijad; nõuab, et 2020. aasta järgses poliitikaraamistikus juhindutaks põhimõttest „saastaja maksab” ning kehtestataks pikaajalised eeskirjad, mis tagavad turuosalistele kindluse;

    13. tuletab meelde, et iga liikmesriigi pädevuses on oma energiaallikate kindlaksmääramine; möönab, et energia tegevuskava aastani 2050 täiendab riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke energiavarustuse ajakohastamise meetmeid; möönab seetõttu, et liikmesriigid peavad ühiste eesmärkide alusel koostööd tegema; lisaks rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamisel selliselt, et süsteem oleks hästi koordineeritud, kogu liitu hõlmav, sisemiselt ühendatud ja jätkusuutlik, on ELil väga oluline osa, kusjuures eelkõige tuleb tagada, et liikmesriikide poliitika oleks ELi sihtide ja õigusaktidega kooskõlas; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon jätkuvalt kasutaksid võimalusi, mille abil saavutada ELi CO2-heite vähendamise ja kliimamuutusega seotud eesmärgid (mis on nõukoguga kooskõlastatud), kasutades mitmekesist tehnoloogiat ning toimides kestlikul, majanduslikult tõhusal, konkurentsi soodustaval ja ohutul viisil, mis turgu võimalikult vähe moonutaks, ning jätkaksid riiklikul tasandil jõupingutusi, et täielikult ära kasutada kulutõhusa energiasäästu potentsiaal, milleks muu hulgas saab toetust liidu rahastamisvahenditest; samas tunnistab, et kasulik oleks välja töötada kooskõlastatud ja vajaduse korral ühine ELi lähenemisviis, mis arvestaks väikesemahuliste energiasüsteemide erijooni ja sellest lähtuvat paindlikkusvajadust;

    14. rõhutab, et ELi liikmesriikide energiasüsteemide põhinemine oma energiaallikatel ja võimalusel neid ise kasutada on energiajulgeoleku oluline alussammas; on seepärast veendunud, et eeltoodut silmas pidades oleks liikmesriikide jaoks kõige mõistlikum arendada niisugust energiatehnoloogiat, milleks neil on potentsiaali ja kogemusi ning mis tagavad neile pideva ja stabiilse energiavarustuse ja vastavad ka keskkonna- ja kliimastandarditele;

    15. juhib tähelepanu sellele, et kavandatavate meetmete põhisuundumus ei peaks keskenduma vähendamiseesmärkide ülalt-alla stsenaariumidele nagu praegu, vaid pigem rakendusmeetmete stsenaariumidele, mille puhul võetakse arvesse küsimusi nagu liikmesriikide potentsiaal, väljavaated arendada majanduslikult tõhusat uut tehnoloogiat ning esitatud poliitika rakendamise ülemaailmne mõju, et teha seejärel ettepanekud järgnevate aastate vähendamiseesmärkideks (alt-üles lähenemisviis);

    16. nõustub energia tegevuskavas tehtud järeldusega, et üleminek säästvale energiasektorile kogu ELis on tehniliselt ja majanduslikult teostatav ning kaugemas perspektiivis vähem kulukas kui praeguse poliitika jätkamine; juhib siiski tähelepanu sellele, et tuleks arvestada riiklikke olusid, mis võivad liikmesriigiti olla väga erinevad;

    17. on seisukohal, et 2050. aastaks seatud eesmärke ei saavutata kunagi, kui EL ei võta oma kohustusi tõsiselt ega täida otsustavat rolli üleminekul; eelkõige suurprojektide puhul, nagu avamere tuuleenergia kasutamine Põhjamerel; on veendunud, et mitut või kõiki liikmesriike mõjutava piiriülese taristu korral peaks EL kindlaks määrama eelisprojektid ning olema peamine investeerija, võimendades seega erainvesteeringuid;

    18. tõdeb, et elektrienergia muutub tulevases energiaallikate jaotuses üha olulisemaks ning seepärast on vaja kasutusele võtta kõik vähese CO2-heitega elektritootmise vahendid (energia muundamise kasutegur, taastuvenergiaallikad, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine ning tuumaenergia), kui kliimaeesmärke tahetakse täita varustuskindlust ja konkurentsivõimet kahjustamata;

    19. rõhutab, et täielikult väljakujundatud piiriülese energiataristu ja liidusisese teabevahetusmehhanismi tagamine on tegevuskava õnnestumise eelduseks; seepärast rõhutab, et liikmesriikide poliitikameetmeid tuleb tihedalt kooskõlastada ning vaja on ühismeetmeid, solidaarsust ja läbipaistvust energiavaldkonna välispoliitika, energiajulgeoleku ja uute energiataristuinvesteeringute vallas;

    20. peab kahetsusväärseks, et komisjon ei täitnud nõuanderühma eelretsenseeritud soovitusi 2050. aasta energia tegevuskava kohta; palub komisjonil esitada energia tegevuskava ajakohastatud versioon, kus neid soovitusi on arvestatud;

    Pikaajalise strateegia peamised elemendid

    21. võtab teadmiseks 2050. aasta energia tegevuskavas tehtud järeldused, et meetmete vahel, mida analüüsitud stsenaariumide kohaselt tuleb ELi energiasüsteemi ümberkujundamiseks võtta, leidub sarnasusi; kiidab sellega seoses heaks komisjoni järeldused, et taastuvenergia, energiatõhususe ja energiataristu, sealhulgas nutikate võrkude laiem rakendamine on nn kindel valik, eriti siis, kui nad on turupõhised, vaatamata sellele, milline konkreetne tee valitakse, et 2050. aastaks saavutada vähendatud CO2-heitega energiasüsteem; ergutab komisjoni uurima ühtaegu suurel energiatõhususel ja suurel taastuvenergiaallikate osakaalul põhinevat stsenaariumi; on arvamusel, et investeerimiskindluse suurendamiseks tuleks valida, millises suunas edasi liikuda;

    22. leiab, et finantskriisi tuleks kasutada võimalusena, et muuta ELi ühiskonnamudelit ja kujundada seda ülimalt energiatõhusa, täielikult taastuvenergial põhineva ja kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelise majanduse suunas;

    23. möönab, et energiaallikate kogumi suurem taastuvate energiaallikate osakaal pärast 2020. aastat on kestlikuma energiasüsteemi saavutamise põhiaspekt; tunnistab lisaks, et kõik komisjoni teatises analüüsitud CO2-heite vähendamise stsenaariumid eeldavad taastuvenergia osakaalu suurenemist ELi energiaallikates 2030. aastaks 30%ni ja 2050. aastaks vähemalt 55%ni lõplikust energiatarbimisest; rõhutab, et üleminek suurema energiatõhususe poliitikale võib hõlbustada taastuvenergiaallikate laiemat kasutamist; kutsub komisjoni üles võtma detsentraliseeritud tootmist oma tulevikuprognoosides selgesõnaliselt arvesse; kutsub komisjoni samuti üles selgelt kaardistama rahanduslikke, tehnilisi ja taristuga seotud takistusi, mis pidurdavad detsentraliseeritud tootmise laienemist liikmesriikides;

    Energiatõhusus

    24. rõhutab, et paremal energiatõhususel ja energiasäästudel on energiasüsteemi ümberkujundamisel oluline osa ja et 2020. aasta eesmärkide saavutamine on oluline eeldus, et aastaks 2050 uusi edusamme teha;   soovitab sellega seoses, et liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi, et täielikult rakendada hiljuti vastu võetud energiatõhususe direktiiv ning teadlikkuse suurendamise kampaaniad ja energiatõhususe teema liidetaks liikmesriikide riiklike õppekavadega; soovitab, et liikmesriigid ja komisjon teeksid rohkem riiklike ideede ja riiklike arengupankade kaasamiseks ning toetaksid parimate tavade vahetust; tuletab meelde, et õige rakendamise korral on energiatõhususe rakendamine ELi jaoks kulutõhus viis pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks energia säästmise, kliimamuutuse ning majandusliku ja energiajulgeoleku valdkonnas; mõistab, et üleminek energiatõhusamale majandusele võib kiirendada innovatiivsete tehnoloogiliste lahenduste levikut, vähendada fossiilkütuste sissevedu ja suurendada liidu konkurentsivõimet ning tööstuse arengut; usub, et parema energiatõhususe poliitika kujundamisel tuleks keskenduda energia pakkumise ja nõudluse kogu ahelale (sealhulgas energia muundamisele, edastamisele, turustamisele ja tarnimisele) ning energiatarbimisele tööstuses, ehituses ja kodumajapidamistes; rõhutab, et ELi pikaajalises energiatõhususe poliitikas tuleks keskenduda ennekõike energiakasutuse vähendamisele hoonetes, arvestades asjaolu, et olemasolevate ehitiste renoveerimine võib anda tohutu energiasäästu; rõhutab, et praegust hoonete renoveerimise tempot ja kvaliteeti tuleb oluliselt suurendada, et EL saaks vähendada olemasolevate hoonete energiatarbimist 2050. aastaks 80% võrra 2010. aasta tasemega võrreldes; kutsub sellega seoses liikmesriike rakendama ulatuslikke pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid, nagu energiatõhususe direktiivis on ette nähtud;

    25. rõhutab, et kiiresti on vaja uut, kaasaegset, arukat ja paindlikku energia infrastruktuuri, eelkõige nutivõrke, et võimaldada paindlikumat varu- ja tasakaalustamisvõimsust, kaasa arvatud individuaalsed mikrokoostootmisüksused ja salvestussüsteemid, uudset elektritarbimist (sealhulgas arukad arvestid) ning täielikult integreeritud Euroopa võrgusüsteemi, et hõlmata kõik energiaallikad kogu liidus, nagu vajalikuks on osutunud; tuletab meelde, et kuluoptimaalsed poliitikavaldkonnad erinevad vastavalt nõudlusele, tarnepotentsiaalile, geograafilistele omadustele ja majanduslikule kontekstile kohalikul tasandil; rõhutab samas, et kiiresti on vaja kehtestada tasakaalustatud ja prognoositav reguleeriv raamistik, samuti kogu ELi hõlmavad turumehhanismid, et suurendada paindlikkust, sealhulgas võimsuse kasutamist ja salvestamist, samuti peab EL kaasrahastama ühist huvi pakkuvaid infrastruktuuriprojekte, mis on kooskõlas energia infrastruktuuri suuniste ja Euroopa Ühendamise Rahastuga;

    26. juhib tähelepanu sellele, et ELi ja riikliku tasandi eelarvevahendid koos liidu finants-ja investeerimispoliitikaga on eelduseks uue energiataristu ehitamisele Euroopas, mille puhul võetakse arvesse nii uusehitiste püstitamise kui ka vananenud rajatiste lammutamise kulusid, samuti asjaomaste piirkondade keskkonna- ja sotsiaalsete tingimuste taastamise kulusid;

    27. palub komisjonil terviklikult uurida energia salvestamise potentsiaali ja mitmesuguseid võimalikke tehnoloogiaid ELi energia siseturu poliitika integreerimise kaudu, hõlmates energiavõrkude võimsuse, energia- ja kliimamuutusepoliitika ning tarbijate huvide kaitse, et saavutada ELi energia- ja kliimaeesmärgid, vähendada sõltuvust väljastpoolt EL-i saadavast energiast ning luua tõeliselt ühtne energiaturg ja võrdsed konkurentsitingimused, millega kaasneks võimalikult suur energiavarustuse kindlus tulevikuks;

    Taastuvenergia

    28. rõhutab, et keskmises ja kaugemas perspektiivis on taastuvenergiapoliitikas kõige tähtsam kogu ELi arvestav vaatepunkt; ergutab liikmesriike ja piirkondi paremale koostööle, kasutades muu hulgas rohkem taastuvenergia direktiivis sätestatud koostöökorda, et optimeerida taastuvenergia kasvu tõhusust, vähendada taastuvenergia hinda ja tagada, et ELis tehtaks rohkem investeeringuid sinna, kus need on kõige tootlikumad ja tõhusamad, võttes arvesse iga liikmesriigi eripära;   rõhutab eesmärkide seadmise olulisust; rõhutab selles kontekstis komisjoni olulist osa vahendajana asjakohaste analüüside kooskõlastamisel, rahalisel toetamisel ja ettevalmistamisel taastuvenergiaallikate ja liikmesriikide potentsiaali kohta, ning kiidab heaks komisjoni kavatsuse koostada taastuvenergiakaubanduse suunised; märgib, et taastuvenergia hõivab kaugemas perspektiivis Euroopa energiaallikate hulgas keskse koha, kui tehnoloogiaarendusest jõutakse masstootmise ja kasutuselevõtuni, väikesemahulise kasutuse asemele tuleb suuremahuline, integreerides kohalikud ja kaugemad ressursid, ja seni toetusi saanud majandusharu muutub konkurentsivõimeliseks; rõhutab, et järjest suurem taastuvenergia kasutamine nõuab muudatusi poliitikas ja energiaturu struktuuris, et kohandada turud olukorraga ja saavutada suurem integreeritus, eelkõige tasustades paindlikkust ja teenuseid, mis toetavad võrgustiksüsteemi stabiilsust; rõhutab stabiilsete regulatiivraamistike tähtsust nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, et soodustada investeerimist; rõhutab vajadust lihtsustatud haldusmenetluste ning stabiilsete ja tõhusate toetuskavade järele, mida saab ajapikku kohandada ja järk-järgult lõpetada, kui tehnoloogia ja tarneahelad välja kujunevad ja konkurentsivõimeliseks muutuvad ning turutõrked lahendatakse; rõhutab siiski, et toetuskavades tagasiulatuvate muudatuste tegemine vähendab investorite usaldust ning seega suurendab investeerimise ja nende kuludega seonduvaid riske;

    29. võtab teadmiseks, et taastuvenergia eesmärkide saavutamine on kulgenud edukalt, ja kutsub liikmesriike üles rakendama stabiilset poliitikat oma 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks;

    30. tuletab meelde Deserteci taoliste projektide rolli ja taastuvenergiaallikate kasutamise tähtsust naaberpiirkondades; rõhutab projekti Helios väljavaateid taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri transportimisel Kagu-Euroopast Kesk-Euroopasse ning ka tuuleenergia kasutuse laiendamisel Põhjamerel ja muudes piirkondades; rõhutab, et lisaks taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri importimisele naaberpiirkondadest tuleks ergutada ja hõlbustada taastuvate ja vähese heitega energiaallikate arendamist, nt Vahemere lõunapiirkondades ning Põhjamere regioonis, samuti arvukamate ühenduste loomist Euroopa jaotusvõrkudega;

    31. rõhutab, et paljude taastuvenergiaallikate puhul ei ole olemasolevate tehnoloogiliste tingimuste juures võimalik tagada püsivat energiavarustust, mistõttu tuleb hoida tavapäraste energiaallikate varud kasutusvalmis; palub sellega seoses komisjonil esitada analüüs selle kohta, kuidas taastuvenergiaallikaid kestlikult arendada ja eelkõige kuidas stabiilseid taastuvenergiaallikaid toetada; on seisukohal, et vähem stabiilsete energiaallikate korral tuleks analüüsida reservvõimsuse kindlustamise kulutõhusust ning arendada energiasalvestustehnoloogiat;

    32. rõhutab, et ELi energiatoitesüsteemi täiesti CO2-heite vabaks muutmiseks kaugemas perspektiivis tuleb rohkem integreeruda naaberriikide ja piirkondadega, nagu Norra, Šveits ja Vahemere lõunapiirkond; rõhutab, et Euroopa saab kasu põhiliste taastuvenergiaallikate arengust nendes piirkondades, et vastata kohalikule nõudlusele ja kaugühendusvõrgustike loomisega ka väikesele protsendile ELi nõudlusest; märgib, et rohkemate ühenduste loomine võimaldab liikmesriikidel eksportida ja importida taastuvat elektrienergiat, et tagada kindel energiavarustus ja tasakaalustada muutliku võimsusega energiatootmist, nagu tuuleenergia; on sellega seoses seisukohal, et ühenduse loomine Norraga on ELile eriti kasulik, kuna see avab ELile juurdepääsu Norra hüdroelektrijaamade märkimisväärsele elektrisalvestamisvõimsusele;

    33. rõhutab mikrotootmise tähtsust taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamise seisukohast; rõhutab lisaks mikrotootmise tähtsust energiatõhususe suurendamisel ja energiavarustuse kindlustamisel ning kodanike kaasamisel energiakasutuse korraldamisse ja võitlusse kliimamuutuse vastu; rõhutab sellega seoses vajadust ühtse Euroopa strateegia järele mikrotootmise valdkonnas, mis hõlmab meetmeid energiainfrastruktuuri ajakohastamiseks, seadusandliku koormuse vähendamiseks ja parimate tavade vahetamiseks maksusoodustuste valdkonnas;

    34. rõhutab vajadust tagada taastuvenergiatehnoloogiale, mis ei ole veel võrgupariteeti saavutanud, pärast 2020. aastat piisavalt tugev poliitiline raamistik, et toetused koondada ja hiljem kaotada;

    35. märgib, et 2050. aasta energia tegevuskava stsenaariumid hõlmavad biokütuste hulga suurendamist; arvab, et komisjon peaks sellega seoses toetama üleminekut kolmanda põlvkonna biokütustele, mis põhinevad toidukultuuride jäätmetel, ning kehtestama samad tingimused ka imporditud biokütustele;

    36. palub komisjonil koostada ettepanek selle kohta, kuidas suurendada taastuvenergiaallikate kasutuselevõtu tõhusust ELis ja selle piirkondades seeläbi, et püütakse luua kogu ELis taastuvenergiaallikate kasutamise ühise stimuleerimise süsteem, mis võimaldaks võtta teatud liiki taastuvenergiaallikad kasutusele nendes ELi piirkondades, kus nende kasutamine on kõige kulutasuvam ja kus seega väheneks elektrihind; usub, et keskpikas perspektiivis õnnestub luua piirkondlikul tasandil taastuvenergiaga kauplevate turgude rühmad;

    37. õhutab liikmesriike ja komisjoni toetama ning edendama taastuvtoodete ülemaailmset avatud turu poliitikat ning tagama kõigi kaubandustõkete kõrvaldamist ja edendama taastuvenergiatehnoloogia eksporti, suurendades seega liidu konkurentsivõimet;

    38. tunnistab, et taastuvenergia eesmärgid on olnud edukad ja neid tuleks pikendada 2030. aastani; kutsub liikmesriike üles jätkama 2020. aasta eesmärkide täitmist; väljendab muret liikmesriikide järskude muudatuste pärast taastuvenergia toetusmehhanismides, eelkõige tagasiulatuvate muudatuste ja toetuste peatamise pärast; kutsub komisjoni üles taastuvenergia direktiivi rakendamist hoolikalt jälgima ja võtma vajadusel meetmeid; kutsub liikmesriike üles looma taastuvenergiasse investeerimiseks stabiilseid raamistikke, kaasa arvatud stabiilne ja korrapäraselt läbivaadatav toetuskava ning lihtsustatud haldusmenetlused;

    39. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles järgmises mitmeaastases finantsraamistikus märkimisväärselt suurendama energiatõhususe meetmetele eraldatavaid vahendeid;

    Taristu ja energia siseturg

    40. rõhutab, et kui EL soovib saavutada energiajulgeolekut ja energiasõltumatust, tuleb rõhuasetust nihutada liikmesriikide vahelise vastastikku sõltuva energiamudeli suunas, tagades ELi energia siseturu ning põhja ja lõunat, ida ja läänt ühendava ELi aruka supervõrgu taristu kiire lõpuleviimise, et iga liikmesriigi suhtelisi eeliseid parimal viisil ära kasutada ja täielikult kasutada detsentraliseeritud ja mikrotasandi energiatootmise ja arukate energiataristute potentsiaali kõigis liikmesriikides; rõhutab, et on oluline tagada, et poliitika ja õigusnormide areng liikmesriikides oleks täielikult kooskõlas kolme liberaliseerimispaketiga, kaotaks taristu järelejäänud kitsaskohad ja turutõrked ning ei tekitaks uusi takistusi elektri- ja gaasituru integreerimisele; rõhutab lisaks, et iga riikliku süsteemi energiapoliitikaotsustes tuleb arvesse võtta, kuidas sellised otsused võivad mõjutada teisi liikmesriike; soovitab kindlaks teha, kas ja kuidas oleks võimalik eeltoodud ülesannete täitmiseks kasutada Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti kogemusi ja vahendeid;

    41. tunnistab, et energiataristuprojekte iseloomustavad väga suured esialgsed investeeringud ja kasutusiga, mis jääb vahemikku 20–60 aastat; tuletab meelde, et praegune turukeskkond on ülimalt ettearvamatu, mistõttu on investorid energiataristu arendamise küsimuses kõhkleval seisukohal; rõhutab, et taristusse tehtavate investeeringute ergutamiseks tuleks edendada uusi strateegiaid ja uuenduslikke vahendeid, mis võimaldaksid kiiresti muutuva keskkonnaga ruttu kohaneda;

    42. rõhutab vajadust rakendada praegust poliitikat ja määruseid, et kasutada olemasolevat energiataristut Euroopa tarbija huvides paremini ära; kutsub komisjoni ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametit üles teostama rangemat järelevalvet eeskirjade, näiteks võta-või-jäta-põhimõttega seonduvate eeskirjade rakendamise üle riiklikul tasandil;

    43. rõhutab vajadust saavutada 2014. aastaks täielikult integreeritud Euroopa energiaturg; märgib, kui oluline on rakendada energia siseturgu käsitlevaid õigusakte kõikides liikmesriikides täies mahus, ning tõstab esile vajadust tagada, et ükski liikmesriik ega piirkond ei jääks pärast 2015. aastat Euroopa gaasi- ja elektrivõrkudest välja; rõhutab, et energiahindade suurema läbipaistvuse ja kulude kajastavuse (sh keskkonnakulud, kui neid ei ole veel täiel määral arvesse võetud) tagamisel on vaja võtta arvesse sotsiaalset mõju ja energiakulusid;

    44. tõstab esile ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabevahetuse mehhanismi loomist, kuna see mehhanism on suunatud poliitika läbipaistvuse, koordineerituse ja tõhususe suurendamisele ELis tervikuna; kutsub liikmesriike üles tegema suuremaid jõupingutusi, et takistada selliste lepingute kehtestamist, mis ei ole kooskõlas energia siseturgu reguleerivate õigusaktidega; on arvamusel, et komisjonil peaks olema võimalik tutvuda lepingute eelnõudega, et tuvastada, kas need on nimetatud õigusaktidega kooskõlas, samuti peaks komisjonil olema võimalik osaleda vajaduse korral läbirääkimistel; on seisukohal, et teabevahetuse mehhanism on energia EList väljastpoolt hankimise suurema kooskõlastamise valdkonnas järjekordne vaheetapp ning see on väga oluline, et saavutada eesmärgid, mis on esitatud energia tegevuskavas aastani 2050;

    45. rõhutab vajadust luua investoritele energiaturul rohkem stiimuleid, suurendades tasuvust ja hõlbustades haldusmenetlusi (ilma neid seejuures vähendamata);

    46. tunnistab, et finantskriis on raskendanud energiasüsteemi ümberkujundamise rahastamiseks vajalike investeeringute leidmist; rõhutab uusi probleeme, nagu vajadus energiasüsteemi paindlike tagavaravõimaluste ja tasakaalustavate meetmete järele (nt energia paindlik tootmine, kindel ülekandevõrgustik, salvestamine, nõudluse juhtimine, mikrotootmine ja ühenduste loomine), et tulla toime asjaoluga, et muutliku tootmisvõimsusega taastuvenergia osakaal eeldatavasti suureneb; rõhutab jaotustasandi taristu tähtsust ning proaktiivsete tarbijate ja jaotusvõrguettevõtjate suurt osatähtsust detsentraliseeritud energiatoodete ja nõudluse tõhustamise meetmete süsteemi integreerimisel; rõhutab, et Euroopa praegust võimsust on vaja nõuetekohaselt hinnata, ning toonitab, et nõudluse ja pakkumise vastavusse viimiseks ja seeläbi ka elektri ja gaasi varustuskindluse tagamiseks on vaja piisavaid ühendusi ning paindlikku ja tasakaalustatud varuvõimsust; juhib tähelepanu asjaolule, et nõudluse juhtimise ja nõudluse alusel toimuva energiatootmise suurem tähtsustamine tugevdaks märkimisväärselt detsentraliseeritud energiaallikate integreerimist ning edendaks üldise energiapoliitika eesmärkide saavutamist;

    47. rõhutab, et kuna praegune taristu on vananenud, eeldavad kõik komisjoni teatises „Energia tegevuskava aastani 2050” esitatud stsenaariumid suuri investeeringuid; juhib tähelepanu asjaolule, et seetõttu kasvavad energiahinnad kõikide stsenaariumide puhul kuni aastani 2030; märgib lisaks, et komisjoni andmetel toimub suur osa hinnatõusust juba võrdlusstsenaariumis ning on seotud 20 aasta vanuste ja juba täielikult mahakantud energiatootmisseadmete tulevase asendamisega;

    48. rõhutab, et Euroopa Liidu energiajulgeolek sõltub ka impordiallikate suuremast mitmekesistamisest; toonitab seega, et EL peab partneritega tehtavat koostööd aktiivselt tõhustama; juhib tähelepanu viivitustele, mis takistavad lõunapoolse gaasikoridori lõpuleviimist; rõhutab, et energeetikat on vaja mitmekesistada, et saavutada energiajulgeolek; tuletab meelde veeldatud maagaasi ja seda transportiva laevastiku märkimisväärset osatähtsust Euroopa Liidu energiavarustuse jaoks; rõhutab Vahemere idaosa ja Musta mere piirkonna uue veeldatud maagaasikoridori potentsiaali paindliku energiaallikana ja ELi energia siseturul suurema konkurentsi tekitajana;

    49. tuletab meelde, et liidu strateegilised partnerlussuhted tootja- ja transiitriikidega ning eelkõige Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikidega nõuavad asjakohaseid vahendeid, prognoositavust, stabiilsust ja pikaajalisi investeeringuid; rõhutab seetõttu, et liidu kliimaeesmärke tuleks toetada ELi taristu investeerimisprojektidega (näiteks Nabucco), mille eesmärk on tarneteede mitmekesistamine ja liidu energiajulgeoleku suurendamine;

    50. tuletab meelde, et siseturu paketi kohaselt on turul tegutsejate roll energiataristusse investeerimisel kõige olulisem; tunnistab, et mõnede uuenduslike või strateegiliselt oluliste projektide puhul, mis on varustuskindluse või solidaarsuse ja jätkusuutlikkuse seisukohast põhjendatud, kuid mis ei ole turupõhise rahastamise jaoks piisavalt atraktiivsed, võib erarahastamise võimendamiseks olla vajalik piiratud riiklik toetus; rõhutab, et selliste projektide valimisel tuleks lähtuda selgetest ja läbipaistvatest kriteeriumidest, mitte moonutada konkurentsi ning arvestada tarbijate huve, samuti peaks kõnealune valik olema täielikult kooskõlas ELi energeetika ja kliimamuutuse valdkonna eesmärkidega;

    51. rõhutab, et suurem osa stsenaariumidest, mis on esitatud energia tegevuskavas aastani 2050, ei ole kohaliku tasandi arukate elektri ja gaasi jaotusvõrkude arendamiseta teostatavad; on veendunud, et lisaks piiriülestele projektidele peaks liit võtma meetmeid kohalike võrkude loomise või uuendamise toetamiseks, pidades eelkõige silmas kaitstud tarbijate juurdepääsu;

    52. rõhutab Euroopa Ühendamise Rahastu tähtsust, kuna selle vahenditest on ELi energiataristu ümberkujundamiseks ja edasiarendamiseks ette nähtud märkimisväärne summa; rõhutab, et väga oluline on tuvastada nii laiemas kui ka kitsamas kontekstis olulised jätkusuutlikud projektid ja neid toetada;

    53. rõhutab, et ühtsetel kontaktpunktidel põhinev lähenemisviis on ELi lihtsustamiseesmärkide saavutamisele kaasaaitamiseks ja bürokraatia vähendamiseks oluline, kuna kiirendab loamenetlust ja vähendab energiataristu arendamise luba taotlevate ettevõtete halduskoormust, tagades samas kohaldatavate eeskirjade ja määruste nõuetekohase järgimise; kutsub liikmesriike üles vaatama läbi oma sellekohased menetlused;

    54. kutsub komisjoni üles tegelema kiiresti õigusliku ebakindluse probleemiga, millega institutsioonilised investorid kolmanda energiapaketi tõlgendamisel kokku puutuvad, kui nad toimivad nii ülekande- kui ka tootmisvõimsuse valdkonnas passiivse investorina;

    55. kutsub komisjoni üles lahendama kiiresti stiimulite puudumise probleemi arukatesse võrkudesse investeerimise valdkonnas, kui kõne all on jaotusvõrguettevõtjate ja ülekandeoperaatorite info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning muu uuenduslik tehnoloogia, mis võimaldab olemasolevat võrku paremini ja rohkem ära kasutada;

    Sotsiaalne mõõde

    56. kiidab heaks sotsiaalse mõõtme lisamise energia tegevuskavasse aastani 2050; on seisukohal, et sellega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata energiaostuvõimetusele ja tööhõivele; rõhutab energiaostuvõimetusega seoses asjaolu, et energia peaks olema kõikide jaoks taskukohane; kutsub komisjoni ja liikmesriike ning kohaliku tasandi ametiasutusi ja pädevaid ühiskondlikke organeid üles tegema koostööd elektri- ja kütteostuvõimetuse sarnaste probleemide lahendamiseks sihipäraste meetmete abil, milles pannakse erilist rõhku madala sissetulekuga ja haavatavatele leibkondadele, keda energiahindade tõus kõige rohkem mõjutab; on seetõttu seisukohal, et sellise strateegia abil tuleks edendada energiatõhusust ning -säästu, kuna see on üks energiaarvete vähendamise kõige tulemuslikumaid viise, samuti tuleks selles analüüsida riiklikke meetmeid, nagu maksustamine, riigihanked, küttehindade kujundamine jms (eelkõige juhul, kui need takistavad energiatõhususse investeerimist või soojatootmise ja -kasutamise optimeerimist) ning esitada soovitused heade ja halbade tavade kohta; rõhutab, kui oluline on töötada välja rohkem energiatõhususe meetmeid ja levitada nende kohta teavet, ergutada nii nõudluse kui ka pakkumise vallas võetavaid meetmeid ning korraldada teavitamiskampaaniaid, et võimendada vajalikke käitumuslikke muutusi; palub, et liikmesriigid annaksid korrapäraselt aru meetmete kohta, mida võetakse majapidamiste kaitsmiseks energiaarvete tõusu ja energiaostuvõimetuse eest; palub, et komisjon edendaks tööhõivega seoses hariduse, ümberõppe ja ümberkvalifitseerumise korraldamise meetmeid, et aidata liikmesriikidel suurendada selliste kõrgelt kvalifitseeritud töötajate hulka, kes on valmis osalema säästvale energiavarustusele üleminekul; palub, et komisjon esitaks parlamendile 2013. aasta lõpuks rohkem teavet selle kohta, kuidas kõnealune üleminek mõjutab energia-, tööstus- ja teenindussektori tööhõivet, ning töötaks välja konkreetsed mehhanismid asjaomaste sektorite töötajate abistamiseks; soovitab liikmesriikidel võtta arvesse energiatootmise ja -tarbimisega seonduvaid väliskulusid ja sellest saadavat kasu, näiteks õhukvaliteedi paranemisest tingitud tervisealast kasu; on seisukohal, et energia tegevuskava mõju käsitlev sotsiaalne dialoog, millesse peaksid olema kaasatud kõik asjaomased sidusrühmad, on äärmiselt oluline nii praegu kui ka kogu üleminekuperioodi jooksul;

    57. rõhutab, et sellise CO2-heite vähendamise strateegia vastuvõtmine, milles ei võeta arvesse teatavate liikmesriikide olukorda, võib tuua kaasa energiaostuvõimetuse märkimisväärse suurenemise, kusjuures energiaostuvõimetust määratletakse olukorrana, kus rohkem kui 10% majapidamise eelarvest kulutatakse energiale;

    58. rõhutab vajadust kaitsta tarbijaid kõrgete energiahindade eest ning ettevõtjaid ebaausa konkurentsi ja kolmandate riikide ettevõtjate kunstlikult madalate hindade eest, nagu nõuti ka Rio+20 tippkohtumisel seoses Maailma Kaubandusorganisatsiooni rolli suurenemisega;

    59. nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus edendaksid haridusasutusi, kes suudavad koolitada kvalifitseeritud tööjõudu ning järgmise põlvkonna teadlasi ja uuendajaid sellistes valdkondades nagu turvaline energiavarustus ja -kasutamine, energiajulgeolek ja -tõhusus; tuletab sellega seoses meelde Horisont 2020 ning Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi tähtsat rolli hariduse, teadusuuringute ning rakendamise vahelise lõhe ületamisel energeetikasektoris;

    60. soovib rõhutada hindade läbipaistvuse ja tarbijale suunatud teabe suurt tähtsust; on seepärast seisukohal, et komisjoni ülesandeks on määrata võimalikult täpselt kindlaks selliste tegurite mõju energiahinnale, mida eraisikud ja ettevõtted väljavalitud eri stsenaariumide kohaselt maksaksid;

    Konkreetsete energiaallikate osatähtsus

    61. on veendunud, et ELi kogu energiasüsteemi ja eelkõige elektrienergia sektori CO2-heite vähendamise suure eesmärgi saavutamiseks on vaja kõiki vähese CO2-heitega tehnoloogiate liike; tõdeb, et see, milline tehnoloogia osutub ettenähtud ajalises raamistikus tehniliselt ja kaubanduslikult õigustatuks, ei ole kindel; rõhutab, et tekkivate tehnoloogiliste ja sotsiaalmajanduslike muutustega kohanemiseks tuleb säilitada paindlikkus;

    62. võtab teadmiseks, et traditsioonilised fossiilkütused jäävad energiasüsteemi osaks tõenäoliselt veel vähemalt vähese CO2-heitega energiasüsteemile ülemineku ajaks;

    63. tunnistab, et praegu kasutatakse vähem CO2-heidet tekitava energiaallikana olulisel määral tuumaenergiat; kutsub komisjoni üles pingutama selleks, et suurendada üldsuse toetust tuumaenergiale, kasutades selleks hiljutiste stressitestide tulemusi;

    64. nõustub komisjoni seisukohaga, et tuumaenergia osatähtsus jääb ka edaspidi märkimisväärseks, sest mõned liikmesriigid peavad seda endiselt turvaliseks, usaldusväärseks ja taskukohaseks vähese CO2-heitega elektritootmise viisiks; tunnistab, et stsenaariumide analüüsi kohaselt võib tuumaenergia aidata vähendada süsteemikulusid ja alandada elektrihinda;

    65. nõustub komisjoniga, et maagaas on lühikeses ja keskpikas perspektiivis energiasüsteemi ümberkujundamisel väga oluline, sest see kujutab endast võrdlemisi kiiret ja kulutõhusat viisi, kuidas vähendada sõltuvust teistest, saastavamatest fossiilkütustest; rõhutab vajadust mitmekesistada maagaasi ELi toomiseks kasutatavaid tarneteid; hoiatab selliste investeeringute eest, mis võivad põhjustada pikaajalise sunnitud sõltuvuse fossiilkütustest;

    66. tunnistab maagaasi potentsiaali taastuvenergia muutlikku tootmisvõimsust tasakaalustava paindliku varuvõimalusena (lisaks elektrisalvestamisele, ühenduste loomisele ja nõudlusele reageerimisele); kaalub võimalust suurendada maagaasi osatähtsust, eriti juhul, kui süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia muutub laiemalt kättesaadavaks; on veendunud, et lähtuda tuleb eelkõige kasvuhoonegaaside heite vähendamisest ning see peab olema energiaallikate jaotuse peamine eesmärk;

    67. rõhutab vajadust leppida tõsiasjaga, et ootuspäraselt hakatakse ELi gaasi ja elektrit lühikeses ja keskpikas perspektiivis üha enam importima energiavarustuse tagamise eesmärgil kolmandatest riikidest; kordab, et mõne piirkonna ja liikmesriigi jaoks on see probleem tihedalt seotud sõltumisega ühestainsast gaasi ja naftat tarnivast kolmandast riigist; tunnistab, et toimetulek kõnealuse väljakutsega eeldab muu hulgas kohalike energiaallikate ja taastuvate energiaallikate osatähtsuse suurendamist, mis on väga vajalik selleks, et tagada konkurentsivõime ja energiavarustuse kindlus, ning tarnijate, tarneteede ja allikate mitmekesistamisele suunatud meetmeid; tunnistab, et selle valdkonna strateegiline eesmärk on viia ellu lõunakoridori projekt ja avada 2020. aastaks tarnetee, mis rahuldaks ligikaudu 10–20 % ELi gaasinõudlusest, nii et igal Euroopa piirkonnal oleks füüsiline juurdepääs vähemalt kahele erinevale gaasitarneallikale;

    68. juhib tähelepanu sellele, et ka pruunsöel on energiaallikate jaotuse tulevases mitmekesistamises oma roll; rõhutab, et pruunsöe kaevandamine jääb konkurentsivõimeliseks isegi ELi kehtivate kliimakaitsemeetmete tingimustes, eelkõige sellepärast, et pruunsöe kaevandamine on suhteliselt odavam;

    69. märgib, et süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine võib aidata CO2-heidet 2050. aastaks vähendada; märgib sellegipoolest, et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise võimalus on ikka veel uurimis- ja arendusetapis; märgib, et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise võimaluse arendamine on endiselt äärmiselt ebakindel, kuna eksisteerivad mõned lahendamata probleemid (täpsemalt määratlemata viivitused, suured kulud ja tulemuslikkuse küsimused); rõhutab, et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise võimalust tuleb arendada majanduslikult tõhusalt, turvaliselt ja jätkusuutlikult ning et see tuleb võtta kaubanduslikus mahus kasutusele võimalikult ruttu; rõhutab, et süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine on tähtis ka mitmete energiamahukate tööstusharude, nagu nafta rafineerimise, alumiiniumisulatamise ja tsemenditootmise CO2-heite vähendamiseks; palub komisjonil koostada vahearuanne, milles hinnatakse ELi toetatud näidisprojektide kasutamise tulemusi kivisöel töötavate elektrijaamade jaoks;

    70. rõhutab poliitilise sekkumise, riikliku rahastamise ja sobiva CO2-hinna tähtsust, et demonstreerida süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia olulisust ning tagada selle varajane kasutuselevõtmine Euroopa Liidus alates 2020. aastast; toonitab, kui tähtis on ELi näidisprogramm, et saavutada üldsuse heakskiit ja toetus süsinikdioksiidi kogumisele ja säilitamisele kui olulisele kasvuhoonegaaside heite vähendamise tehnoloogiale;

    71. palub komisjonil võimaldada ja edendada teadmiste jagamist ja koostööd ELi piires ja rahvusvaheliselt, et tagada süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise näidisprojektide väljatöötamisel parimad tulemused; kutsub komisjoni üles toetama varajast investeerimist torujuhtmetaristusse ja kooskõlastama piiriülest kavandamist, et tagada juurdepääs CO2 neeldajatele alates 2020. aastast, ning korraldama teadusuuringuid Euroopa säilitusvõimaluste iseloomustamiseks; palub komisjonil teha liikmesriikide ja tööstusega aktiivset koostööd, et levitada süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kasulikkuse ja ohutuse kohta teavet ning saavutada üldsuse usaldus kõnealuse tehnoloogia vastu;

    72. märgib, et kohalike ja piirkondlike energiaressursside optimaalne, ohutu ja säästev arendamine ja kasutamine ning kohaliku või imporditava energia stabiilseks tarnimiseks vajaliku taristu konkurentsivõime võivad aidata parandada energiajulgeolekut, mistõttu tuleks neid valdkondi ELi energiapoliitika kujundamisel tähtsustada;

    73. märgib, et kuni püsib nõudlus toornaftal põhinevate toodete järele, on oluline jätkata Euroopa tegevust rafineerimistööstuses, et aidata tagada varustuskindlus, toetada sellest sõltuvate tööstusharude (näiteks naftakeemiatööstus) konkurentsivõimet, kehtestada kütuse rafineerimise kvaliteedi ülemaailmsed standardid, tagada keskkonnanõuete täitmine ning säilitada asjaomaste sektorite tööhõive; rõhutab ühtlasi energia tegevuskavas tehtud järeldust, et tõenäoliselt kuulub nafta ka 2050. aastal kasutatavate energiaallikate sekka, kuigi praegusest oluliselt väiksemas mahus, ning et seda kasutatakse peamiselt reisijate ja kauba kaugvedudel;

    74. on veendunud, et erilist tähelepanu tuleb pöörata nendele liikmesriikide piirkondadele, kus praegu on domineeriv energiaallikas süsi ja/või kus söetootmine ja söel põhinev elektritootmine on olulised piirkondlikud tööhõiveallikad; usub, et selleks, et nende piirkondade elanikud kiidaksid heaks stsenaariumid, mis on esitatud energia tegevuskavas aastani 2050, on vaja täiendavaid ELi toetatavaid sotsiaalmeetmeid;

    Energeetika valdkonna üldised probleemid

    75. tunnistab, et EL tegutseb ülemaailmses kontekstis ning et üksi tegutsemine ei pruugi anda kõiki soovitud positiivseid tulemusi, kuid tuletab siiski meelde transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika nõukogu 2011. aasta novembris vastu võetud järeldusi ELi energiapoliitika välismõõtme tugevdamise kohta, milles rõhutati vajadust laiema ja paremini kooskõlastatud ELi seisukoha järele rahvusvahelistes energiasuhetes, et tulla toime ülemaailmsete energiaprobleemide ja kliimamuutustega, ning toonitati ka vajadust lahendada konkurentsivõime ja süsinikdioksiidi lekkega seotud probleemid, säilitada kõrgeimad tuumaohutuse standardid, edendada neid ja tagada samal ajal ohutu, kindel, jätkusuutlik ja mitmekesine energiavarustus;

    76. rõhutab vajadust tagada ELi energiajulgeolek ja lõpuks ka energiasõltumatus, edendades selleks eeskätt energiatõhusust ja -säästu ning taastuvenergiat, mis vähendavad koostoimes muude alternatiivsete energiaallikatega liidu sõltuvust impordist; märgib suurenevat huvi Vahemeres ja Mustas meres asuvate nafta- ja gaasiväljade uurimise vastu; usub, et kiiresti on vaja välja töötada terviklik ELi poliitika nafta ja gaasi merel puurimise kohta; on veendunud, et rõhku tuleks panna võimalikele keskkonnaohtudele ning asjaomaste liikmesriikide ja kolmandate riikide majandusvööndite piiritlemisele vastavalt ÜRO mereõiguse konventsioonile, millele on alla kirjutanud kõik liikmesriigid ja EL tervikuna;

    77. rõhutab, et puurimisõiguste loa andmine ja majandusvööndite piiritlemine tekitab kolmandate riikidega pingeid ning EL peaks hoidma selles osas kõrget poliitilist profiili ja püüdma vältida rahvusvahelisi ebakõlasid; rõhutab, et energiat tuleks kasutada tõukejõuna rahu, keskkonnaalase terviklikkuse koostöö ja stabiilsuse saavutamiseks;

    78. nõuab, et ELi ja Venemaa ühine energia tegevuskava põhineks vastastikuse austuse ja vastastikkuse põhimõttel, mis on sätestatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni, energiaharta lepingu ja kolmanda energiapaketi eeskirjades; kutsub komisjoni üles ELi siseturu- ja konkurentsieeskirju tulemuslikult rakendama ja jõustama kõikides liidu territooriumil tegutsevates energiasektori ettevõtetes; väljendab sellega seoses heameelt hiljutise uurimuse üle Gazpromi ja tema Euroopa tütarettevõtete konkurentsivastase käitumise kohta ja mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni poliitiliselt motiveeritud dekreedi, millega Venemaa Föderatsiooni president takistab Venemaa energiaettevõtjaid ELi institutsioonidega koostööd tegemast; nõuab, et kõik energiasektori ettevõtted teeksid igakülgset koostööd uurimisasutustega; kutsub komisjoni üles välja pakkuma asjakohast reageeringut sellele dekreedile ning kindlustama, et uurimist saaks jätkata;

    79. kutsub komisjoni üles kehtestama ELi suhetes naabritega kõikehõlmavad lühi-, kesk- ja pikaajalised prioriteedid, eesmärgiga rajada ühine õigusruum, mis põhineb liidu õigustikus sätestatud põhimõtetel ja siseturu standarditel; rõhutab, et oluline on jätkata energiaühenduse laiendamist, eelkõige kandidaatriikidesse ning idapartnerluse, Kesk-Aasia ja Vahemere äärsetesse riikidesse, ning kehtestada liidu õigustiku rakendamisel esinevate vajakajäämiste kõrvaldamiseks õiguskontrolli mehhanismid; palub ELil näidata üles solidaarsust energiaühenduse partneritega; mõistab sellega seoses hukka Venemaa Föderatsiooni hiljutised ähvardused Moldova suunas;

    80. rõhutab, et ELi energiapoliitika ei tohi mingil juhul olla vastuolus ELi aluspõhimõtetega, eriti selles osas, mis puudutab demokraatiat ja inimõigusi; seetõttu kutsub komisjoni üles andma energiaalastes suhetes eelise nendele tootjatele ja transiitriikidele, kes jagavad ja toetavad samu põhimõtteid;

    81. rõhutab koostöö ja dialoogi tugevdamise olulisust teiste strateegiliste energiapartneritega; on seisukohal, et kiiresti areneva majandusega riikide kasvav mõju ülemaailmsel energiaturul ning nende energianõudluse kasv muudavad ELi jaoks oluliseks vajaduse teha nende partneritega kõigis energiavaldkondades ulatuslikku koostööd; märgib, et pikas perspektiivis peab Euroopa Liit suurendama koordineerimist energia tarnimisel kolmandatest riikidest; nõuab tihedamat koostööd nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistuse vahel, et EL saaks edastada ühehäälset sõnumit energiapoliitika küsimustes vastavalt ELi õigusaktidele ja Euroopa Komisjoni energeetika peadirektoraadi suunistele; tuletab meelde, et Euroopa Parlamenti tuleb selle valdkonna arengutest ka edaspidi korrapäraselt teavitada;

    82. rõhutab, et ELi lepingus nõutud liikmesriikidevahelise solidaarsuse põhimõte peaks kehtima nii energiaalase sise- ja välispoliitika igapäevasel juhtimisel kui ka kriisijuhtimisel; palub komisjonil määratleda selgelt mõiste „energiaalane solidaarsus“, et tagada selle järgimine kõigi liikmesriikide poolt;

    83. rõhutab, et ei traditsiooniliste (nt tuumaenergia) ega ka uute energiaallikate (nt mittetraditsiooniline nafta ja gaas) puhul ei tohi teha mingeid kompromisse ohutuse ega julgeoleku osas, ning usub, et EL peaks jätkama jõupingutusi ohutuse ja julgeoleku raamistiku tugevdamiseks ning võtma juhtrolli seoses rahvusvaheliste jõupingutustega selles valdkonnas;

    84. rõhutab, et samal ajal kui liikmesriigid valmistuvad ühendama ja lõimima oma siseturge, investeerides infrastruktuuri ja võttes vastu ühised eeskirjad, tuleks teha jätkuvalt pingutusi ka koostöö nimel Venemaaga, et selgitada välja loovad ja vastastikku vastuvõetavad meetmed kahe energiaturu erinevuste vähendamiseks;

    85. rõhutab, et kuna energiavarustuse puhul keskendutakse üha enam arenevatele majandustele, peaks EL alustama intensiivset dialoogi ja koostööd BRIC-riikidega sellistel teemadel nagu energiatõhusus, taastuvenergiaallikad, puhas söepõletustehnoloogia, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, nutivõrgud, termotuumasüntees ja tuumaohutus; on arvamusel, EL peaks ka välja töötama selge poliitika nende riikidega energeetikasektoris tehtava teadus- ja innovatsioonikoostöö tarbeks;

    86. kutsub ELi üles jätkama aktiivset tegevust rahvusvahelistel läbirääkimistel ülemaailmse kliimakokkuleppe üle; rõhutab, et EL peab teadma, millised oleksid ülemaailmse kliimamuutuste kokkuleppe nurjumise tagajärjed; peab kahetsusväärseks, et tegevuskavas ei ole esitatud sellist stsenaariumi, mille puhul kokkuleppele ei jõuta; rõhutab, et õiguslikult siduva ülemaailmse heitkoguste vähendamise kokkuleppe saavutamine ning selliste maailma suurimate heitkoguste tekitajate nagu Hiina, India, USA ja Brasiilia kaasamine sellesse protsessi suurendab kasvuhoonegaaside heite tõelise vähendamise võimalust; osutab vajadusele reageerida süsinikdioksiidi lekkest tulenevatele probleemidele, vältides energiamahukate tööstusharude ümberpaigutamine väljapoole ELi;

    Saastekvootidega kauplemise süsteem (HKS)

    87. tunnistab, et HKS on peamine, kuigi mitte ainus vahend tööstusest pärineva kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ning investeerimise soodustamiseks ohutusse ja säästvasse vähese CO2-heitega tehnoloogiasse; märgib, et HKS vajab struktuurilisi täiustusi, et suurendada süsteemi reageerimisvõimet majanduse tõusudele ja mõõnadele, taastada investorite kindlustunne ning tugevdada turupõhiseid stiimuleid vähese CO2-heitega tehnoloogiasse investeerimiseks ja selle kasutuselevõtmiseks; märgib, et HKSi mis tahes struktuurilise muudatuse puhul tuleks igakülgselt hinnata selle mõju keskkonnale, majandusele ja sotsiaalvaldkonnale, aga ka CO2-heite vähendamiseks tehtavatele investeeringutele, elektrihindadele ja energiamahukate tööstusharude konkurentsivõimele, eriti süsinikdioksiidi lekkeohtu silmas pidades; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hõlbustama ja toetama uuenduslike, ohutute ja säästvate tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamist ELi tööstussektoris;

    88. kutsub komisjoni üles võtma vastu ühtse ja üldise poliitika, mida kohaldataks selliste ELi tööstusharude suhtes, mille tegevuse seavad ohtu kaudse CO2-heite kulud, ning tõkestama ebavõrdsuse suurenemist ühelt poolt heas seisus majandusega riikide ja teiselt poolt võlakriisi tagajärgede all kannatavate liikmesriikide tundlike energiasektorite vahel;

    89. palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti lisahindamise tulemused ning soovitada meetmeid, mille abil saaks ära hoida süsinikdioksiidi lekkest tekkivat ohtu, mis tuleneb tootmise viimisest väljapoole ELi, keskenduses eelkõige täiendavatele stsenaariumidele, mille puhul võetaks CO2-heite vähendamiseks ülemaailmselt meetmeid piiratud hulgal või üldse mitte;

    90. rõhutab, et HKSiga hõlmamata sektori arvele langeb umbes 55 % ELi kasvuhoonegaaside heitkogustest ning seega on oluline tagada, et lisaks HKSile võtab vastutuse heitkoguste vähendamise eest ka HKSiga hõlmamata sektor; rõhutab, et selle küsimusega tegelemiseks on vaja poliitilist suunamist ELi tasandil ja konkreetseid meetmeid;

    91. tunnistab, et HKS seisab silmitsi probleemidega, mida algselt ei osatud ette näha, ning et akumuleeruv saastekvootide ülejääk vähendab indu toetada investeerimist CO2-heite vähendamisse veel pikka aega; märgib, et see ohustab HKSi tulemuslikkust ELi peamise mehhanismina heitkoguste vähendamisel viisil, mis loob võrdsed võimalused konkureerivatele tehnoloogialahendustele, annab ettevõtetele paindlikkuse arendada välja omaenda leevendusstrateegia ja näeb ette konkreetsed meetmed süsinikdioksiidi lekke vastu võitlemiseks; kutsub komisjoni üles võtma vastu meetmed, et kõrvaldada HKSi puudujäägid ning võimaldada süsteemil toimida algselt kavandatud viisil; soovitab meetmetena muu hulgas järgmist:

    (a)  Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatakse niipea kui võimalik aruanne, milles käsitletakse muu hulgas mõju vähese CO2-heitega tehnoloogiasse investeerimise stiimulitele ning süsinikdioksiidi lekke ohtu; enne kolmanda etapi algust muudab komisjon vajaduse korral direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõikes 4 osutatud määrust, et rakendada asjakohaseid meetmeid, sealhulgas vajaliku hulgal saastekvootide kinnipidamine;

    (b)  niipea kui võimalik esitatakse õigusakti ettepanek, et muuta 1,74 %-list iga-aastast lineaarse vähendamise nõuet nii, et sellega täidetaks 2050. aasta CO2-heite vähendamise eesmärgi nõuded;

    (c)  viiakse läbi saastekvootide enampakkumisele reservhinna kehtestamise väärtuse hindamine ja selle tulemused avaldatakse;

    (d)  asjaomase teabe kasutamise ja HKSi registri läbipaistvuse suurendamiseks võetakse meetmed, et võimaldada tõhusamat jälgimist ja hindamist;

    Teadusuuringud, töötajad, uued tehnoloogiad ja alternatiivkütused

    92. usub, et hindadel on energiaga seotud investeeringute ja energia tootmise puhul otsustav osa; märgib, et eri liikmesriikide taastuvenergia edendamise poliitikat tuleks vaadelda kui õppimiskõverat; on arvamusel, et fossiilkütuste viimase aja suhteliselt kõrged hinnad edendavad taastuvenergia arengut, kui poliitilised ja turutõrked kõrvaldatakse; soovitab liikmesriikidel soosida ja toetada taastuvenergiale suunatud tõhusamaid toetuskavasid, et hoida energiahinna tõus võimalikult madalal; palub komisjonile uurida võimalusi kooskõlastatuma ja ühtsema Euroopa süsteemi loomiseks taastuvate energiaallikate toetuseks;

    93. usub, et energiaarvete kasv on Euroopas viimastel aastatel toonud kaasa aruka, tervel mõistusel põhineva lähenemisviisi energiakasutuse vähendamiseks energiatõhususe ja energiasäästlikkuse abil; rõhutab, kui oluline on toetada seda loomulikku kuid ebapiisavat harjumuste muutumist õigete poliitiliste meetmete ja rahaliste vahenditega, et suurendada veelgi energiasäästu; rõhutab, et tarbijaid on vaja stimuleerida tootma oma energiat; rõhutab, et IKT roll ja IKT rakendamine nutivõrkudes on üha olulisem tõhusa energiatarbimise arendamisel ja eelkõige nõudlusreageeringu programmide väljatöötamisel (sealhulgas nutiarvestid), mis peaks aitama muuta tarbijad energiatõhususe valdkonnas aktiivseteks sidusrühmadeks, kelle käsutuses on hästimõistetavad reaalaja-andmed energiatarbimise kohta kodumajapidamistes ja ettevõtetes, samuti tagasi võrku juhitava ülejäägi ning energiatõhususega seotud meetmete ja võimaluste kohta;

    94. on seisukohal, et energiainfrastruktuur peaks muutuma enam lõppkasutajale orienteerituks, keskendudes rohkem jaotussüsteemi suutlikkuse ja tarbimismahtude vastastikusele mõjule, ning rõhutab vajadust reaalajas toimuvate kahesuunaliste võimsus- ja teabevoogude järele; juhib tähelepanu asjaolule, et uued tehnoloogialahendused – näiteks energianõudluse juhtimine ja nõudlusele reageerimise süsteemid – on tarbijale kasulikud, kuna parandavad energiatõhusust nõudluse ja varustuse osas;

    95. usub, et arukate võrkude kasutuselevõtt on hädavajalik ning et ilma nendeta ei ole võimalik taastuvate energiaallikate hajatootmise integreerimine ja energiatarbimise tõhususe suurendamine, mis on põhitegurid ELi kliima- ja energiapaketi nn 20-20-20 eesmärkide saavutamisel;

    96. rõhutab nutivõrkude osa, sest need võimaldavad kahesuunalist suhtlemist elektritootjate ja tarbijate vahel, ning osutab, et nutivõrkude abil saaksid tarbijad oma elektrikasutust jälgida ja muuta; juhib tähelepanu asjaolule, et tõhus isikuandmete kaitse ja tarbijate koolitusprogrammid (nt teavituskampaaniad koolides ja kõrgkoolides) on hädavajalikud, eriti kui nutiarvestitelt loodetakse reaalset mõju; rõhutab, et liikmesriikidel tuleks teha asjaomane teave tarbijatele kättesaadavaks veebilehtedel, ning et kõigil asjaomastel pooltel (sh ehitajad, arhitektid ning kütte-, jahutus- ja elektriseadmete tarnijad) peaks olema võimalus saada ajakohastatud teavet ning võrrelda hindu ja teenuseid, et selle alusel valida endale sobivaim energiateenuse osutaja;

    97. palub komisjonil tagada, et nii programmi Horisont 2020 kui ka juhtalgatusest „Innovatiivne liit” lähtuvate Euroopa innovatsioonipartnerluste raames seataks esiplaanile energiasüsteemi optimeerimine ja vajadus arendada välja igat liiki vähese CO2-heitega säästvaid tehnoloogialahendusi, et ergutada ELi konkurentsivõimet, edendada töökohtade loomist ja luua stiimuleid vastutustundliku energiakäitumise soodustamiseks; toetab selles osas ELi energiatehnoloogia strateegilise kava ja sellega seotud Euroopa tööstusalgatuste eesmärke; rõhutab, et ka energiatõhususe edendamine ja taastuvenergia maksumuse vähendamine tehnoloogiliste parenduste ja innovatsiooni abil peaks olema esmatähtis ning et muu hulgas tuleks sellel eesmärgil eraldada sihtotstarbeliselt rohkem taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonna teadusuuringuteks määratud riigieelarvelisi vahendeid, eriti Horisont 2020 ja SET-kava raames;

    98. on veendunud, et uute alternatiivsete kütustega seotud teadusuuringud on äärmiselt olulised, et täita pikaajalisi keskkonna- ja kliimaeesmärke, ning seepärast ootab programmilt Horisont 2020 vajalikke stiimuleid;

    99. rõhutab, et avaliku sektori asutuste ja tööstusharu täiendavad teadusuuringud ja arendustöö on olulised, et parandada ja suurendada energiatõhusust ning taastuvenergia ja maagaasi kasutamist maantee-, mere- ja lennutranspordi valdkonnas;

    Küte ja jahutus

    100.                                nõuab, et kütte- ja jahutussektorile pöörataks suuremat tähelepanu; kutsub sellega seoses ELi üles kaaluma kütte- ja jahutussektori täielikku sidumist energiasüsteemi ümberkorraldamisega; märgib, et kõnealuse sektori arvele langeb täna umbes 45 % energia lõpptarbimisest Euroopas ning et kütte ja jahutuse olulisusest peaks olema parem arusaam; palub seepärast komisjonil koguda vajalikud andmed kütte ja jahutuse energiaallikate ja kasutuse kohta ning soojusenergia jaotumise kohta erinevate lõpp-tarbijate rühmade (elanikud, tööstus, teenused) vahel; julgustab elektri ja soojuse koostootmisjaamade arendamist, mis kasutavad taastuvate energiaallikate või talletatud energia abil toodetud soojust või heitsoojust, ning toetab täiendavaid jahutus- ja küttesüsteemide teadusuuringuid, et viia ellu ELi kaugeleulatuvate eesmärkidega poliitika; kutsub ametiasutusi üles ajakohastama 2050. aasta prognoositavat küttenõudlust ning koostama maa-aluse piirkondliku mõju hinnangud, et optimeerida ressursikasutust; kutsub samuti komisjoni ja liikmesriike üles eraldama muu hulgas teadus- ja arendustegevuse ning innovaatiliste finantsinstrumentide abil rohkem vahendeid kohalikele energiataristustele (nt kaugküte- ja jahutus), mis loovad tõhusaid ning vähese CO2- heitega või null-heitega lahendusi energia impordi ning üleeuroopalise energiasiirde ja -transpordi korvamiseks; märgib, et elektrifitseerimine ja olemasolevad taastuvenergialahendused (geotermiline energia, biomassist ja biolagunevatest jäätmetest toodetav energia, päikese soojusenergia ning hüdro- ja aerotermiline energia) koos energiatõhususe meetmetega võivad 2050. aastaks vähendada CO2-heidet kogu küttevajaduse ulatuses kulutõhusamal viisil ning tõrjuda samal ajal ka energiavaesuse probleemi;

    Lõppmärkused

    101.    väljendab heameelt komisjoni peatsete teatiste üle, milles käsitletakse CO2 kogumist ja säilitamist, siseturgu, energiatõhusust ja energiatehnoloogiaid, et saavutada edu energia tegevuskava aastani 2050 kindlaks määratud poliitiliste valikute osas;

    102.    usub, et energiavarustuse kindluse tagamiseks tuleb pöörata erilist tähelepanu ELi välispiiril asuvatele piirkondadele, toetades selleks koostöövõrgustike loomist ja uute energiataristute arendamist koostöös naaberriikidega;

    103.    märgib, et erinevate geograafiliste tingimuste tõttu ei ole võimalik kohaldada kõigi piirkondade suhtes ühtset kõigile sobivat energiapoliitikat; on veendunud, vaatamata ühismeetmete kriteeriumidele ja olles teadlik vajadusest järgida ELi poliitikaraamistikku, et igal Euroopa piirkonnal peaks olema lubatud järgida tema olukorrale ja majandusele kohandatud individuaalset kava ning arendada selliseid taastuvenergiaallikaid, mis suudavad täita energia tegevuskava aastani 2050 seatud eesmärke kõige tulemuslikumalt, ning tuletab meelde, et eelkõige taastuvenergia tootmine on maa- ja linnapiirkondade arengu ja tööhõive seisukohast keskse tähtsusega; palub seepärast kõikidel piirkondadel töötada välja ja rakendada energiastrateegiad ning kaaluda energeetika kaasamist teadusuuringute ja innovatsiooni aruka spetsialiseerumise strateegiatesse; usub, et sellisest spetsialiseerumisest lähtuvalt peaks EL mõõtma Euroopa energiaeesmärke riiklike eesmärkide asemel ELi-ülesel skaalal;

    104.    rõhutab, et energiaalastes suhetes kolmandate riikidega on oluline läbipaistvus, demokraatlik järelevalve ja kodanikuühiskonna kaasamine;

    105.    rõhutab energia kogutarbimise vähendamise ja energiatõhususe suurendamise olulisust transpordisektoris, sealhulgas transpordi planeerimise ning liikmesriikides ühistranspordi toetamise abil; rõhutab ka taastuvenergia projektide kiirema rakendamise vajadust üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) ja üleeuroopalise energiavõrgu (TEN-E) raames;

    106.    on arvamusel, et üldine CO2-heite vähendamise eesmärk muudab hädavajalikuks transpordisektori heite olulise vähendamise, mis toob kaasa alternatiivkütuste edasiarendamise, transpordivahendite tõhustamise, aga ka elektrikasutuse märkimisväärse tõusu ja seega suured investeeringud elektritaristusse, võrguhaldamisse ja energia salvestamisse; märgib kiire tegutsemise vajadust, et taristu pikk elutsükkel ei hakkaks takistama heite vähendamist;

    107.    pooldab kindlalt mõtet kaasata komisjoni töödokumendi „Piirkonnad 2020 – ELi piirkondade tulevaste väljakutsete analüüs” järeldused, arvestades ka äärepoolseimate ja vähem arenenud piirkondade energiavarustuse potentsiaali arvesse võtmise tähtsust eelseisvatel aastatel;

    108.    juhib tähelepanu keerulistele seostele energia, toidu kättesaadavuse ja kindlustatustaseme vahel, eriti seoses jätkusuutmatute esimese põlvkonna biokütustega, millel võib olla arenguriikides negatiivne sotsiaalne ja keskkonnamõju; soovitab seetõttu hoogustada investeeringuid ja arendustegevust põllumajandusjäätmete ja vetikate baasil toodetavate uudsete säästvate biokütuste vallas;

    109.    tuletab meelde, kui oluline on energia tootmisel keskkonnaalane terviklikkus; kutsub liikmesriike üles rangelt kohaldama keskkonnamõju hindamist mis tahes energiatootmise, sealhulgas ka mittetraditsioonilise gaasi suhtes;

    110.    kutsub komisjoni üles toetama seda, et kõikidesse tootja- ja transiitriikidega sõlmitavatesse kaubandus-, assotsieerimis- ning partnerlus- ja koostöölepingutesse lisataks nn energiajulgeoleku klausel, milles sätestataks käitumisjuhend ja selgesõnalised meetmed juhuks, kui üks partneritest põhjustab tingimustes ühepoolseid muudatusi;

    111.    märgib, kui oluline on laialdane koostöö Arktika piirkonnas, eelkõige Euro-Atlandi piirkonna riikide vahel ning erikorda käsitlev kokkulepe; kutsub seepärast komisjoni üles esitama põhjalikku hinnangut selle kohta, millised eelised ja ohud on ELi osalemisel Arktikaga seotud küsimustes, ning keskkonnariskide analüüsi, arvestades eelkõige Kaug-Arktikas asuvate piirkondade haavatavuse ja asendamatusega;

    112.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

    väliskomisjonI ARVAMUS (14.11.2012)

    tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonile

    energia tegevuskava kohta aastani 2050 ja tuleviku kohta koos energiaga
    (2012/2103(INI))

    Arvamuse koostaja: Jacek Saryusz-Wolski

    ETTEPANEKUD

    Väliskomisjon palub vastutaval tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.  tuletab komisjonile meelde, et kliimamuutusi ja keskkonnapoliitikat arvesse võttes peab ELi energiapoliitika olema kooskõlas teiste liidu oluliste poliitika valdkondadega, sh julgeoleku-, välis-, naabrus-, kaubandus- ja arengupoliitikaga ning inimõigusi ja demokraatlikke põhimõtteid toetava poliitikaga; nõuab, et tehtaks viivitamatult jõupingitusi suurema ühtluse nimel, et tagada energiapoliitika tõhusus ning välispoliitika ühtsus ja usaldusväärsus; rõhutab, et ELi energiasõltumatuse nimel töötamine suurendab ELi ülemaailmset osatähtsust;

    2.  tuletab komisjonile meelde, et ELi energiapoliitika juhtpõhimõtted peaksid olema energiavarustuse tagamine ning ELi ülemäärase energiasõltuvuse vähendamine selles valdkonnas;

    3.  rõhutab, et ELi energiapoliitika eesmärgiks peaks olema suurem sõltumatus – tuleks püüelda suurema energiatõhususe poole, edendada taastuvaid energiaallikaid ning hakata kasutama vähesaastavaid energiaallikaid – mis aitaks ELi konkurentsivõime takistamise asemel seda stimuleerida; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles tegema algatusi, millega kaitsta ELi konkurentsivõimet, vältida tootmise viimisest väljapoole ELi tekkida võivat süsinikdioksiidi lekke ohtu, eriti kui ülemaailmne tegevus süsinikdioksiidi heite vähendamise nimel ei ole piisavalt tõhus või puudub täielikult; tuletab meelde, et ELi energiapoliitika peaks olema tasakaalustatud sellisel viisil, et tagada meetmete rakendamine juurdepääsu kindlustamiseks energiavarustuse kolmele sambale ehk kindlale, säästvale ja konkurentsivõimelisele energiale;

    4.  juhib tähelepanu muutustele ülemaailmsetel energiaturgudel, muu hulgas ka ebatraditsioonilistest allikatest pärit maagaasi ja uute tehnoloogiate suurenenud tähtsusele, muutuvatele nõudluse ja pakkumise struktuuridele ning samuti uute tootja- ja transiidiriikide esiletõusule, mida tuleks ELi energiapoliitika kujundamisel arvesse võtta;

    5.  rõhutab, et ELi aluslepingus nõutud liikmesriikidevahelist solidaarsust tuleks kohaldada nii energiaalase sise- ja välispoliitika igapäevase juhtimise kui ka kriisijuhtimise suhtes; palub komisjonil määratleda selgelt mõiste „energiaalane solidaarsus“, et tagada selle järgimine kõigi liikmesriikide poolt;

    6.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles seadma energiaalases välispoliitikas strateegilisi prioriteete, arvestades vajalikul määral Euroopa suurt energiasõltuvust, edendades samal ajal aktiivset kliimapoliitikat kõikide ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni partnerite ning eriti selle peamiste osaliste Ameerika Ühendriikide ja viie BRICSi riigi kaasamise abil; rõhutab eriti vajadust süvendada dialoogi kõigile osalistele huvipakkuvate strateegilise tähtsusega energiateemade üle, edendada koostööd energiapoliitika väljatöötamisel ja tõhustada teaduskoostööd selle jaoks mõeldud foorumites nagu ELi–USA energianõukogu;

    7.  rõhutab, et ELi energiapoliitika ei tohi mingil juhul olla vastuolus ELi aluspõhimõtetega, eriti selles osas, mis puudutab demokraatiat ja inimõigusi; seetõttu kutsub komisjoni üles andma energiaalastes suhetes eelise nendele tootjatele ja transiitriikidele, kes jagavad ja toetavad samu põhimõtteid;

    8.  kutsub komisjoni üles kehtestama ELi suhetes naabritega kõikehõlmavad lühi-, kesk- ja pikaajalised prioriteedid, eesmärgiga rajada ühine õigusruum, mis põhineb liidu acquis’s sätestatud põhimõtetel ja siseturu standarditel; rõhutab, et oluline on jätkata energiaühenduse laiendamist, eelkõige kandidaatriikidesse ning idapartnerluse, Kesk-Aasia ja Vahemere äärsetesse riikidesse, ning kehtestada liidu õigustiku rakendamisel esinevate vajakajäämiste kõrvaldamiseks õiguskontrolli mehhanismid; palub ELil näidata üles solidaarsust energiaühenduse partneritega; mõistab sellega seoses hukka Venemaa Föderatsiooni hiljutised ähvardused Moldova suunas;

    9.  rõhutab ka Vahemeres ja Arktikas asuvate nafta- ja gaasiväljade uurimise suurenevat tähtsust; usub, et on hädavajalik töötada välja ELi nafta ja gaasi merel puurimise poliitika, sealhulgas liikmesriikide ja asjaomaste kolmandate riikide majandusvööndite piiritlemine vastavalt ÜRO mereõiguse konventsioonile (UNCLOS), millele on alla kirjutanud kõik ELi liikmesriigid ja EL tervikuna;

    10. rõhutab, et EL peaks säilitama suurt poliitilist tähtsust majandusvööndite piiritlemise ning puurimisõiguste loa andmise protsessis, et ennetada lahkhelisid kolmandate riikidega; rõhutab, et energiat tuleks kasutada tõukejõuna rahu, koostöö ja stabiilsuse saavutamiseks;

    11. on veendunud, et tõhusam juhtimine üleilmsel tasandil parandaks koostööd tootja-, transiidi- ja tarbijariikidega; usub, et ELil peaks seetõttu olema oluline roll rahvusvahelise energiapoliitika juhtimises, et edendada läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtete järgimist, täita jätkusuutlikkuse eesmärk, vähendada hindu ja tehingukulusid ning luua turuosaliste jaoks stiimulid hinnas ja kvaliteedis konkureerimiseks;

    12. tuletab meelde, et liidu strateegilised partnerlused tootja- ja transiitriikidega, eelkõige Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikidega, nõuavad asjakohaseid vahendeid, prognoositavust, stabiilsust ja pikaajalisi investeeringuid, mis oleksid täielikult kooskõlas energia siseturgu reguleerivate õigusaktidega; tuletab meelde, kui oluline on viia kiirelt lõpule energiavõrkude ühendamine naaberriikide omadega, mis aitaks tugevdada ELi suhteid nende riikidega; rõhutab seetõttu, et liidu kliimaeesmärgid peavad olema kooskõlas ELi pikaajaliste infrastruktuuri investeerimisprojektidega – nagu lõunakoridor ja Nabucco torujuhe ning nende võimalik ühendamine Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega –, mille eesmärk on tarneteede ja energiaallikate mitmekesistamine ja liidu energiajulgeoleku suurendamine;

    13. rõhutab, et energiaalastes suhetes kolmandate riikidega on oluline läbipaistvus, demokraatlik järelevalve ja kodanikuühiskonna kaasamine;

    14. juhib tähelepanu keerulistele seostele energia, toiduga varustamise ja kindlustamise alaste muutuste vahel, eriti selles osas, mis puudutab jätkusuutmatuid esimese põlvkonna biokütuseid, millel võib olla arenguriikidele negatiivne sotsiaalne ja keskkonnamõju; soovitab seetõttu suurendada investeeringuid ja arendustegevust põllumajandusjäätmete ja vetikate baasil toodetud uudsete säästvate biokütuste vallas;

    15. on veendunud, et nõukogu peaks andma komisjonile läbirääkimisvolitused, et pidada läbirääkimisi strateegilise tähtsusega infrastruktuuriprojektide üle, mis mõjutavad energiavarustuse kindlust ELi jaoks tervikuna, ning et selliste volituste andmist tuleks kaaluda ka teiste valitsustevaheliste kokkulepete puhul, millel võiks olla oluline mõju ELi pikaajalistele energiapoliitika alastele eesmärkidele, eelkõige energiasõltumatusele; väljendab sellega seoses heameelt edusammude üle komisjoni juhitavates läbirääkimistes, mis käsitlevad ELi, Aserbaidžaani ja Türkmenistani vahel sõlmitavat lepingut Kaspia merd ületava torujuhtmesüsteemi ehitamiseks;

    16. võtab teadmiseks ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabevahetuse mehhanismi loomise, kuna see mehhanism on suunatud poliitika läbipaistvuse, koordineerituse ja tõhususe edendamisele ELis tervikuna; kutsub liikmesriike üles olema rohkem aktiivsed, et takistada nende lepingute kehtestamine, mis ei ole kooskõlas energia siseturu reguleerivate õigusaktidega; on arvamusel, et komisjonil peaks olema võimalik välja selgitada, kas lepingu projektid on kõnealuste õigusaktidega kooskõlas, ning osalema vajadusel läbirääkimistel; on seisukohal, et teabevahetuse mehhanismi abil liigutakse edasi energia EList väljapoolt ostmise koordineerimise poole, mis on väga oluline energia tegevuskava aastani 2050 eesmärkide saavutamiseks;

    17. nõuab, et ELi ja Venemaa ühine energia tegevuskava põhineks vastastikuse austuse ja vastastikkuse põhimõttel, mis on sätestatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni, energiaharta lepingu ja kolmanda energiapaketi eeskirjades; kutsub komisjoni üles ELi siseturu- ja konkurentsieeskirju tulemuslikult rakendama ja jõustama kõikides liidu territooriumil tegutsevates energiasektori ettevõtetes; väljendab sellega seoses heameelt hiljutise uurimuse üle Gazpromi ja tema Euroopa tütarettevõtete konkurentsivastase käitumise kohta ja mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni poliitiliselt motiveeritud dekreedi, millega Venemaa Föderatsiooni president takistab Venemaa energiaettevõtjaid ELi institutsioonidega koostööd tegemast; nõuab, et kõik energiasektori ettevõtted teeksid igakülgset koostööd uurimisasutustega; kutsub komisjoni üles välja pakkuma asjakohast reageeringut sellele dekreedile ning kindlustama, et uurimist saaks jätkata;

    18. rõhutab vajadust seista silmitsi tõsiasjaga, et ootuspäraselt hakatakse ELi gaasi ja elektrit lühikeses ja keskpikas perspektiivis üha enam importima energiavarustuse tagamise eesmärgil kolmandatest riikidest; kordab, et mõne piirkonna ja liikmesriigi jaoks on see probleem tihedalt seotud sõltumisega ühestainsast gaasi ja naftat tarnivast kolmandast riigist; tunnistab, et toimetulek kõnealuse väljakutsega eeldab muu hulgas kohalike energiaallikate ja taastuvate energiaallikate osatähtsuse suurendamist, mis on väga vajalik selleks, et tagada konkurentsivõime ja energiavarustuse kindlus, ning tarnijate, tarneteede ja allikate mitmekesistamisele suunatud meetmeid; tunnistab, et selle valdkonna strateegiline eesmärk on viia ellu lõunakoridori projekt ja avada 2020. aastaks tarnetee, mis rahuldaks ligikaudu 10–20 % ELi gaasinõudlusest, nii et igal Euroopa piirkonnal oleks füüsiline juurdepääs vähemalt kahele erinevale gaasitarneallikale;

    19. märgib, kui tähtis on laiaulatuslik koostöö Arktika piirkonnas, eriti Euroopa-Atlandi ruumi riikide seas; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama põhjalikku hinnangut selle kohta, millised eelised ja ohud on ELi osalemisel Arktikas, sealhulgas keskkonnariskide analüüs, arvestades eelkõige Kaug-Arktikas asuvate piirkondade haavatavuse ja asendamatusega;

    20. kutsub komisjoni üles toetama seda, et kõikidesse tootja- ja transiitriikidega sõlmitavatesse kaubandus-, assotsieerimis- ning partnerlus- ja koostöölepingutesse lisataks nn energiajulgeoleku klausel, milles sätestataks käitumisjuhend ja selgesõnalised meetmed juhuks, kui üks partneritest põhjustab tingimustes ühepoolseid muudatusi;

    21. nõuab nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistuse vahel tihedamat koostööd, et nad saaksid energiaalase välispoliitika küsimustes ühel häälel rääkida ja ühiselt tegutseda; rõhutab, et Euroopa välisteenistuses on vaja luua energiapoliitika osakond ning kaasata ELi delegatsioonid energiadiplomaatia elluviimisse kohapeal; tuletab meelde, et Euroopa Parlamenti tuleb selle valdkonna arengutest jätkuvalt korrapäraselt teavitada.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    6.11.2012

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    41

    2

    6

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Franziska Katharina Brantner, Frieda Brepoels, Elmar Brok, Marietta Giannakou, Ana Gomes, Anna Ibrisagic, Liisa Jaakonsaari, Tunne Kelam, Evgeni Kirilov, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Vytautas Landsbergis, Sabine Lösing, Ulrike Lunacek, Mario Mauro, Francisco José Millán Mon, Alexander Mirsky, María Muñiz De Urquiza, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Norica Nicolai, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Alojz Peterle, Bernd Posselt, Hans-Gert Pöttering, Cristian Dan Preda, Fiorello Provera, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Nikolaos Salavrakos, Jacek Saryusz-Wolski, György Schöpflin, Marek Siwiec, Laurence J.A.J. Stassen, Charles Tannock, Inese Vaidere, Sir Graham Watson, Karim Zéribi

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Véronique De Keyser, Norbert Neuser, Alf Svensson, László Tőkés, Ivo Vajgl, Alejo Vidal-Quadras

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

    Leonidas Donskis, Jolanta Emilia Hibner, Michèle Striffler, Rui Tavares, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein

    keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS (15.10.2012)

    tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonile

    energia tegevuskava kohta aastani 2050, tuleviku kohta koos energiaga
    (2012/2103(INI))

    Arvamuse koostaja: Romana Jordan

    ETTEPANEKUD

    Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.  tunneb heameelt ELi otsuse üle vähendada kasvuhoonegaaside heidet, et toetada üldisi püüdeid hoida ülemaailmne temperatuuritõus keskmiselt alla 2° C taseme, võrreldes industriaalajastu eelse tasemega; tunneb samuti heameelt komisjoni soovi üle uurida erinevaid võimalusi ELi CO2-heite vähendamise eesmärgi saavutamiseks, tagades samal ajal energiavarustuse kindluse ja ELi konkurentsivõime;

    2.  avaldab kahetsust selle üle, et komisjon on rajanud kõik CO2-heite vähendamise kavad eeldavatele ülemaailmsetele kliimameetmetele ning ei ole uurinud, millised oleksid ELi eesmärgid sel juhul, kui ülemaailmne tegevus võtab rohkem aega; peab samuti kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei ole kaalunud suurel tõhususel ja taastuvenergial põhinevat stsenaariumi, mis peaks kõige paremini vastu naftahinna tõusule või naftavarude vähenemisele;

    3.  toetab järeldust, et CO2-heite vähendamine ELis 2050. aastaks on teostatav ning nõuab suuri investeeringuid, teadus- ja arendustööd, käitumise muutmist ning nõudluse juhtimist; rõhutab, et investeerida tuleb praegu, et mitte jätkusuutmatusse tehnoloogiasse kinni jääda; kutsub komisjoni üles tagama investorite jaoks selgust ja stabiilsust, vähendades liigset reguleerimist ning kehtestades 2030. aastaks heitkoguste vähendamise, energiatõhususe ja taastuvenergia valdkonnas selged, kaugeleulatuvad ja siduvad eesmärgid, mis tuginevad suure energiatõhususe ja taastuvenergiaallikate stsenaariumile kooskõlas vastava hinnanguga; rõhutab, et kohalikel sidusrühmadel on keskne roll tõeliselt eduka vähese CO2-heitega tehnoloogia rakendamisel ja energia valdkonna ühtse lähenemisviisi toetamisel ning seega peaks komisjon sidusrühmi ergutama nõuetekohase planeerimise ja rahalise toetusega;

    4.  toetab komisjoni järeldust, et kaks kõige olulisemat ja igal juhul kasulikku energiasüsteemi ümberkujundamise võimalust on energiatõhusus ja suur taastuvenergiaallikate osakaal; on arvamusel, et energiasüsteemi ümberkujundamiseks, mille puhul toetutakse vaid HKSile, oleks vaja kõrget süsinikdioksiidi hinda, mis aga suurendaks süsinikdioksiidi lekke riski; on seega seisukohal, et energiatõhususe ja taastuvenergia toetamise jaoks läheb vaja lisameetmeid;

    5.  on seisukohal, et viivitamatult tuleks tegeleda asjaoluga, et komisjoni mõjuhinnangus, milles käsitletakse kasvuhoonegaaside heidete vähendamise sotsiaalset ja majanduslikku mõju igale liikmesriigile vastavalt riigi energiaallikate jaotusele, puudusid üksikasjalikud uuringud; on arvamusel, et selliste uuringute alusel saaks kindlaks määrata õiglased ja pikaajalised valikuvõimalused kliima- ja energiasektoris;

    6.  kutsub komisjoni üles esitama 2030. aastaks selget eesmärki, seades CO2-heite vähendamiseks kaugeleulatuva eesmärgi, mille raames arvestatakse taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärkidega; kordab uuesti, et on vaja täita vähemalt vähese CO2-heitega majanduse edenemiskavas ette nähtud heitkoguste vähendamise vahe-eesmärgid ning teha võimalikult peatselt ettepanekud sobiva tasemega eesmärkide kohta 2020. aasta järgseks perioodiks;

    7.  juhib tähelepanu asjaolule, et miljonid ELi kodanikud kannatavad tänapäeval energiavaesuse all, ning tuletab meelde, et see arv võib veelgi suureneda, kui komisjon ei tee suuremaid pingutusi üleminekuks vähese CO2-heitega energiatõhusale majandusele nii pakkumise kui ka nõudluse mehhanismide abil, toetades üleüldist muutust energia tarbimisel;

    8.  on arvamusel, et need kohustused, mis võetakse lisaks juba kinnitatud kohustustele 2020. aasta järgseks ajaks, peaksid sõltuma komisjoni esitatud analüüsist selle kohta, kui edukalt on rakendatud 2020. aasta vähendamiseesmärke;

    9.  on arvamusel, et taastuvenergiaallikate kasutuselevõtmine peaks toimuma järkjärgult kuni 2050. aastani ning seetõttu tuleks praegu kehtestada 2050. aastani soovituslikud eesmärgid; on arvamusel, et siduva eesmärgi kehtestamine 2030. aastaks on ülimalt vajalik, et luua osalejatele investeerimiskindlus;

    10. rõhutab, et heidete vähendamise kohta õiguslikult siduva ülemaailmse kokkuleppe saavutamine ning maailma suurimate heitkoguste tekitajate, nagu Hiina, India, USA ja Brasiilia kaasamine sellesse protsessi suurendab kasvuhoonegaaside heite tõelise vähendamise võimalust;

    11. kutsub komisjoni üles arendama usaldusväärseid viise säästvale energiavarustusele ülemineku rahastamiseks, nt tugevam heitkogustega kauplemise süsteem, innovatsioonialgatused nagu Horisont 2020, EIP suurem osalemine taastuvenergia ja energiatõhususe projektide rahastamisel ja turupõhised mehhanismid, ning ühtlasi edendama piiriüleste energiavõrkude arendamist;

    12. nõuab tungivalt, et komisjoni ja liikmesriigid arendaksid sellist poliitikat ja ühiseid infrastruktuure, mille tulemusena EL oleks 2050. aastaks vähemalt 50% ulatuses sõltumatu ja suudaks ise toota vähemalt 50 % oma energia koguvajadusest;

    13. juhib tähelepanu sellele, et heitkogustega kauplemise süsteemi laiendamist tuleb täpselt määratleda ning selle tulemusena ei tohi saastekvootide hind kunstlikult tõusta kõrvalejätmise ja muude taoliste mehhanismide kasutamise kaudu;

    14. juhib tähelepanu sellele, et kui energiamahukad tööstusharud viivad tootmise EList väljapoole, tuleb reageerida kasvuhoonegaaside heite ülekandumisest tekkivale tõsisele ohule;

    15. palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti lisahindamise tulemused ning teha ettepanekud soovitavate meetmete kohta, mille abil saaks ära hoida kasvuhoonegaaside heite ohtu, mis tuleneb tootmise viimisest väljapoole ELi, hinnates eelkõige täiendavaid stsenaariume juhuks, kui CO2-heite vähendamiseks ei võeta ülemaailmsel tasandil enam ühtegi meedet või võetakse neid piiratud hulgal;

    16. kutsub komisjoni üles arvestama energiataristu plaanide väljatöötamisel võimaliku süsinikdioksiidi lekke ohuga, eeskätt riikides, millel on pikk välispiir ja mis geograafiliselt asuvad kolmandate riikide lähedal;

    17. kutsub komisjoni üles tõhustama kestliku ja keskkonnasõbraliku tehnoloogia arendamist ja rakendamist, tugevdama taastuvate energiaallikate rolli (sh nende esmajärjekorras edastamise varal ja suurendades ende kaubanduslikku kasutamist nt stabiilsete ja prognoositavate toetuskavade kaudu), tugevdama energiaallikate tõhusat kasutamist ning kaotama järkjärguliselt kütusetoetused, mis suurendavad raiskavat tarbimist ja energiaallikate ebatõhusat kasutamist ning nõrgestavad koos muude turu puudustega, nagu turu kontsentratsioon, reguleeritud energiahinnad ning puudulik likviidsus päevasisestel ja tasakaalustavatel turgudel, väljakujunenud taastuvenergiatehnoloogia konkurentsivõimet; kordab sellega seoses taas, et biomassi kasutamisel energia tootmiseks on vaja säästlikkuse kriteeriume, mis tagaks mõistliku aja jooksul üldise ressursitõhususe ja kliimakasu ning tugevdaks ühtlasi energia siseturu toimimist;

    18. on seisukohal, et üldine CO2-heite vähendamise eesmärk teeb hädavajalikuks transpordisektori heite olulise vähendamise, mis toob kaasa alternatiivkütuste edasiarendamise, transpordivahendite tõhustamise, aga ka elektrikasutuse märkimisväärse tõusu ja seega suured investeeringud elektriinfrastruktuuri, võrguhaldamisse ja energia salvestamisse; märgib, et tuleb kiiresti tegutseda, et infrastruktuuri pikk elutsükkel ei hakkaks takistama heite vähendamist;

    19. tunnustab taastuvenergiaallikate olulist rolli CO2-heite vähendamise ja energiajulgeoleku seisukohast ning nõuab nende suuremat kommertsialiseerimist; tunneb muret CO2 kogumise ja säilitamise tehnoloogia väljatöötamise ja kasutuselevõtu aegluse pärast, arvestades söe prognoositavat edasist ülemaailmset kasutamist energiaallikana; võtab teadmiseks, et tuumaenergia on peamine praegu kasutatav vähese heitega energiaallikas, ning palub komisjonil püüda suurendada avalikkuse heakskiitu sellele, kasutades vastupidavustesti tulemusi; toetab algatusi, mille eesmärk on jagada üldsusele põhjalikku teavet, et suurendada toetust rajatiste asukohale;

    20. palub komisjonil kiiresti lõpule viia täielikult ühtlustatud ühise ELi energiaturu loomine, mille sujuv toimimine aitab saavutada kindlaksmääratud energia- ja kliimaeesmärke;

    21. on seisukohal, et säästvat energiavarustust ei ole võimalik kogu liidu ulatuses tagada seni, kuni kogu liidu territooriumi ei teeninda nutivõrgud, ning seetõttu kutsub komisjoni tungivalt üles aktiivsemalt ja võimalikult kiiresti nende paigaldamisele kaasa aitama ja eelkõige tagama, et ükski liikmesriik ei jääks ELi ühisvõrkudesse ühendamata;

    22. kutsub komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles integreerima kogu olemasolevat tehnoloogiat ja kõiki infrastruktuure, et luua tõeline ELi elektri ja gaasi supervõrk, mis annaks kodanikele tõhusaid aruka arvestamise võimalusi, et tagada neile varustuskindlus mõistliku ja õiglase hinna eest;

    23. kutsub ELi üles kaaluma kütte- ja jahutussektori täielikku integreerimist, et saavutada 2050. aastaks vähese CO2-heitega energiasüsteem; märgib, et see sektor moodustab praegu umbes 45% ELi energia kogutarbimisest, ning et on vaja parandada arusaamist kütte ja jahutuse olulisest rollist vähese CO2-heitega energiasüsteemide arengus;

    24. palub komisjonil terviklikult uurida energia säilitamise potentsiaali ja energia salvestamise võimalikke tehnoloogiaid ELi siseturu poliitika, energiavõrkude võimsuse ning energia- ja kliimamuutusepoliitika integreerimise kaudu, võttes arvesse ka tarbijate huve, et saavutada ELi energia- ja kliimaeesmärgid, vähendada sõltuvust väljastpoolt EL-i saadavast energiast ning luua tõeliselt ühtne energiaturg ja võrdsed konkurentsitingimused, millega kaasneks võimalikult suur energiavarustuse kindlus tulevikuks;

    25. tuletab meelde, et igal liikmesriigil on aluslepingute kohaselt õigus kindlaks määrata oma energiaallikate jaotus, lähtudes oma geograafilisest ja tehnilisest olukorrast ning kohaliku tooraine varudest;

    26. tuletab meelde, kui oluline on energia tootmisel keskkonnahoidlikkus; kutsub liikmesriike üles rangelt kohaldama keskkonnamõju hindamist igasuguse energiatootmise, sealhulgas ka mittetraditsioonilise gaasi suhtes;

    27. märgib, et Vahemeres ja Arktikas asuvate nafta- ja gaasiväljade uurimise aktiivsus on suurenenud; arvab, et EL peaks toetama Kaug-Arktika kaitsmise rahvusvahelise õigusraamistiku loomist samadel põhimõtetel, nagu Antarktika lepingus ja keskkonnakaitseprotokollis on kehtestatud Antarktika kohta; on seisukohal, et muude Arktika piirkondade puhul, mis kuuluvad ELi liikmesriikide või Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) liikmesriikide majandusvööndisse, on vaja kiiresti lisada avamerel nafta ja gaasi geoloogilise luure, uuringute ja tootmise ohutust käsitleva määruse eelnõusse nõuded puurimise kohta, millega tagatakse, et kõrvalisi piirkondi ei seata muudest piirkondadest suuremasse ohtu ning et loa andmise menetluses kajastatakse täpselt äärmuslikke töötingimusi, nagu pikaajaline pimedus, jäised tingimused või sügav vesi;

    28. tuletab meelde, et ELi eelarve tuleb viia vastavusse ELi kliima-, keskkonna- ja energeetikaeesmärkidega.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    10.10.2012

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    52

    9

    2

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Martina Anderson, Elena Oana Antonescu, Kriton Arsenis, Sophie Auconie, Pilar Ayuso, Paolo Bartolozzi, Sandrine Bélier, Sergio Berlato, Lajos Bokros, Milan Cabrnoch, Martin Callanan, Nessa Childers, Yves Cochet, Chris Davies, Bas Eickhout, Edite Estrela, Jill Evans, Karl-Heinz Florenz, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Matthias Groote, Françoise Grossetête, Cristina Gutiérrez-Cortines, Satu Hassi, Jolanta Emilia Hibner, Karin Kadenbach, Christa Klaß, Eija-Riitta Korhola, Holger Krahmer, Jo Leinen, Corinne Lepage, Peter Liese, Zofija Mazej Kukovič, Linda McAvan, Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė, Miroslav Ouzký, Vladko Todorov Panayotov, Gilles Pargneaux, Andres Perello Rodriguez, Mario Pirillo, Pavel Poc, Anna Rosbach, Oreste Rossi, Kārlis Šadurskis, Daciana Octavia Sârbu, Carl Schlyter, Horst Schnellhardt, Richard Seeber, Theodoros Skylakakis, Bogusław Sonik, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Salvatore Tatarella, Thomas Ulmer, Åsa Westlund, Sabine Wils

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Adam Gierek, Julie Girling, Romana Jordan, Csaba Sándor Tabajdi, Marita Ulvskog, Vladimir Urutchev, Anna Záborská, Andrea Zanoni

    siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonI ARVAMUS (6.12.2012)

    tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonile

    energia tegevuskava kohta aastani 2050 ja tuleviku kohta koos energiaga
    (2012/2103(INI))

    Arvamuse koostaja: Olle Schmidt

    ETTEPANEKUD

    Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon palub vastutaval tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.  väljendab heameelt komisjoni teatise üle ning rõhutab vajadust konkreetsete poliitiliste ettepanekute järele; usub, et tööstusharu ja tarbijate jaoks on prognoositavuse seisukohast äärmiselt oluline, et kui Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid on täidetud, valitseks liidu pikaajalise poliitika suuna osas üksmeel;

    2.  rõhutab, kui oluline on 2014. aastaks integreeritud ja konkurentsivõimelise Euroopa siseturu tekkimise seisukohast see, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid olemasolevad õigusaktid õigel ajal, korrektselt ja täielikult (mis hõlmab ka energia siseturu kolmanda paketiga nõutavat regulatiivset tööd ja kõigi liidu territooriumil tegutsevate energiaettevõtjate suhtes kohaldatavaid õiglasi konkurentsieeskirju); kutsub komisjoni ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametit üles kontrollima rangemalt riiklike rakendusmeetmete võtmist ja töötama välja uusi ärimudeleid;

    3.  rõhutab energia siseturu tähtsust ning toonitab, et sõltuvuse vähendamiseks kolmandate riikide energiast ning 2050. aastaks sõltumatuma ja energiat rohkem ise tootva ELi nimel tuleb veel jõupingutusi teha; palub liikmeriikidel rakendada üleeuroopaliste energiavõrkude suunised ning tagada energiasüsteemide seotavus ja koostoimimisvõime ELi tasandil;

    4.  usub, et konkurentsivõimeliste energiahindade, varustuskindluse ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks ning taastuvenergia ja mittetraditsioonilistest allikatest pärineva energia tõhusaks laiaulatuslikuks kasutuselevõtmiseks on vaja avatud, läbipaistvat, integreeritud, ühtlustatud ja konkurentsil põhinevat energia siseturgu, ning et sellise turu kujundamine on endiselt oluline väljakutse kõikidele liikmesriikidele; väljendab heameelt energia siseturu liberaliseerimise üle, sest see aitab vähendada elektrienergia ja gaasi hinda tarbijate jaoks ning tagada energiaturgude parema läbipaistvuse ja järelevalve ning kehtestada sealjuures konkurentsivõimelised ja tarbija seisukohast õiglasemad hinnad; peab seetõttu samuti oluliseks, et tagataks riikide reguleerivate asutuste tõhus toimimine ja nende kooskõlastatus Euroopa tasandil;

    5.  usub, et üleminek vähese CO2-heitega ja energiatõhusale majandusele on võimalus mitte ainult jätkusuutlikkuse, vaid ka varustuskindluse ja Euroopa konkurentsivõime suurendamiseks, ning et kasvuhoonegaaside heite vähendamine võib energiaga seotud toodete ja teenuste kasvaval ülemaailmsel turul anda konkurentsieelise; rõhutab, et see on võimalus taastuvenergiasektoris tegutsevatele Euroopa VKEdele ning et see stimuleerib suurepäraselt ettevõtlust ja innovatsiooni ja võiks ehk olla ka üks peamisi töökohtade allikaid;

    6.  rõhutab, et energiatõhusus on Euroopa jaoks äärmiselt kulutõhus viis oma energia-, kliima- ja majanduseesmärkide saavutamiseks; tuletab meelde energiatõhususe tohutut potentsiaali sõltuvuse vähendamisel imporditud energiast ja majanduse elavdamisel; tunnistab, et majanduse energiatõhusamaks muutmine kiirendaks innovaatiliste tehnoloogiliste lahenduste levikut ning parandaks liidu tööstussektori konkurentsivõimet, edendaks majanduskasvu ja looks kvaliteetseid töökohti mitmes energiatõhususega seotud sektoris;

    7.  osutab vajadusele toetada taastuvenergia hajutatud väiketootjaid, kaasa arvatud piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi, et aidata neil ühineda võrku, ning on seisukohal, et piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel peaks ka edaspidi olema hõlbus juurdepääs Euroopa Investeerimispanga säästva energia rahastamiseks mõeldud vahenditele;

    8.  juhib tähelepanu asjaolule, et praegune taastuvenergiaallikate edendamise süsteem ei ole majanduslikult tõhus, sest liikmesriikides on liiga palju eri programme; nõuab liidu tasandil selget poliitilist raamistikku, et strateegiliselt toetada majanduslikult tõhusaid investeeringuid vähese CO2-heitega energiaallikatesse kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja liidu tasandil;

    9.  väidab, et kuigi iga liikmesriik otsustab ise oma energiaallikate jaotuse üle, tuleks valiku puhul arvesse võtta ühiseid eesmärke ning vajaduse korral rakendada kooskõlastatud Euroopa lähenemisviisi, kuna soovitatud eesmärke ei ole teisiti võimalik saavutada, eriti kui tegemist on taastuvenergiaallikate kombineerimisega; osutab, et ligikaudset energia taristusse tehtavate investeeringute vajadust ei ole võimalik ennustada ilma 2030. aasta energiaallikate jaotuse võimalikku koosseisu prognoosimata;

    10. toonitab energia osa majanduskasvu ja konkurentsivõime ergutamisel ELis; kutsub komisjoni üles koostama 2020. aasta järgse strateegia ja esitama Euroopa energiapoliitika 2030. aasta poliitikaraamistiku, mis keskenduks ühele kindlale eesmärgile kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks vastavalt ELi 2050. aastaks seatud CO2-heite vähendamise eesmärkidele ja mõjuhinnangu toetusel; julgustab liikmesriike tõhustama käimasolevaid jõupingutusi, et saavutada praegused ELi energiapoliitika valdkonnas 2020. aastaks seatud eesmärgid;

    11. peab esmatähtsaks juhtida liidu ja liikmesriikide tähelepanu taristusse investeerimisele, et suurendada energiajulgeolekut ja ajakohastada energiavarustust, pidades silmas, et kõige tõhusam viis selliste investeeringute suurendamiseks pikas perspektiivis on kombineerida need konkreetsete regulatiiv- ja fiskaalmeetmetega ning asjakohase avaliku poliitikaga liikmesriikides;

    12. juhib tähelepanu asjaolule, et süsinikdioksiidi kogumise, transportimise ja säilitamise mõju on endiselt ebaselge; võtab teadmiseks Rahvusvahelise Energiaagentuuri aruande „World Energy Outlook 2011”, milles rõhutatakse CO2 kogumise ja säilitamise osa teatavates poliitilistes stsenaariumides; on teadlik üldsuse murest seoses kõnealuse tehnoloogiaga ning palub komisjonil koostada vahearuanne, milles hinnatakse ELi rahastatud näidisprojektide tulemusi kivisöel töötavates elektrijaamades;

    13. rõhutab nutivõrkude osa, sest need võimaldavad kahesuunalist kommunikatsiooni elektritootjate ja tarbijate vahel, ning osutab, et nutivõrkude abil saaksid tarbijad oma elektrikasutust jälgida ja muuta; juhib tähelepanu asjaolule, et tõhus isikuandmete kaitse ja tarbijate koolitusprogrammid, nagu näiteks teavituskampaaniad koolides ja kõrgkoolides, on hädavajalikud, eriti kui nutiarvestitelt loodetakse reaalset mõju; rõhutab, et liikmesriikidel tuleks asjaomane teave teha tarbijatele kättesaadavaks veebilehtedel, ning et kõigil asjaomastel pooltel nagu ehitajad, arhitektid ning soojus-, jahutus- ja elektriseadmete tarnijad peaks olema võimalus saada ajakohastatud teavet ning võrrelda hindu ja teenuseid, et selle alusel valida endale sobivaim energiateenuse osutaja;

    14. usub, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osa tuleb suurendada ning et Euroopa peab võtma kindla kohustuse tegeleda teadusuuringute ja innovatsiooniga, sest innovaatiliste tehnoloogiate arendamine aitab suurendada ohutust ja leida rahastajaid;

    15. juhib tähelepanu Euroopa energiapoliitikale, milles tunnistatakse tuumaenergia osa konkurentsivõime, kulutõhususe, CO2-heite vähendamise ja varustuskindluse valdkonnas; märgib, et tuumenergiatehnoloogia võib aidata täita energeetika ja kliimaga seotud eesmärgid nii lühikeses kui ka pikemas perspektiivis, tingimusel et selle kasutamiseks kohaldatavad ohutusnõuded täidetakse täiel määral projektide kogu olelustsüklit arvesse võttes;

    16. tunnistab, et sellised vahendid nagu energiamaksud, süsinikumaksud ja saastekvootidega kauplemise süsteemid on võtmetähtsusega heite vähendamise eesmärkide saavutamiseks kulutõhusal viisil, kuid on arvamusel, et lõpptulemusena koormavad need tarbijaid kõrgemate energiahindadega;

    17. rõhutab energia kogutarbimise vähendamise ja energiatõhususe suurendamise olulisust transpordisektoris, sealhulgas transpordi planeerimise ning liikmesriikides ühistranspordi toetamise abil; rõhutab ka taastuvenergia projektide kiirema rakendamise vajadust üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) ja üleeuroopalise energiavõrgu (TEN-E) raames;

    18. toonitab, et komisjoni teatises nimetatud eesmärkide saavutamiseks on otsustava tähtsusega riiklikud eesmärgid, mis käsitlevad bio- ja teistest taastuvatest kütustest transpordi jaoks saadavat energiat; märgib, et nimetatud eesmärgid tagavad investoritele kindluse ja edendavad taastuvate energiaallikate arendamist; rõhutab aga, et on oluline ergutada jäätmetest, jääkidest ja teistest toiduks mittekasutatavatest tselluloosmaterjalidest toodetud teise põlvkonna biokütuste kasutamist;

    19. on veendunud, et liikmesriigid peaksid ergutama kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi koostama taastuvenergia tegevuskavasid ning võtma meetmeid, et tõsta avalikkuse teadlikkust taastuvatest energiaallikatest toodetava energia eeliste kohta;

    20. on seisukohal, et tuleks teha selgeks, mida on võimalik saavutada energiapoliitika ja mida sotsiaalpoliitika abil; juhib tähelepanu asjaolule, et kõikides komisjoni esitatud stsenaariumides prognoositakse energia- ja transpordikulude tõusu ning nende osa tarbijate ja VKEde väljaminekutes üha suureneb; usub, et liikmesriigid peaksid välja töötama meetmed, millega tagada taskukohane ja kättesaadav energia kõigile kodanikele, eelkõige ühiskonna kõige haavatavamatele liikmetele;

    21. on seisukohal, et just energiaalane haridus on see, mis aitaks muuta käitumist ning oleks ühtlasi säästva arengu uue mudeli nurgakivi; nõuab tungivalt, et komisjon eraldaks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus energiaharidusele vajalikud vahendid;

    22. on veendunud, et komisjon peaks koos liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ning kodanikuühiskonna esindajatega viima perioodiliselt läbi energiaharidusalaseid kampaaniaid Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi meedias, sealhulgas interaktiivseid kampaaniaid, et teha selge ja arusaadav teave kättesaadavaks kõigile kodanikele, ettevõtetele ja tööstusharuliitudele; tunnistab, et nooremate põlvkondade kaasamiseks kultuurilisse muutusesse oleks vaja teabekampaaniaid koolidele ja ülikoolidele;

    23. tunnustab liidu kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 80–95 % võrreldes 1990. aasta tasemega; rõhutab, et kiiresti on vaja meetmeid kohalikul, piirkondlikul, riiklikul, rahvusvahelisel ja ülemaailmsel tasandil, et tegeleda asjakohaselt ülesandega hoida üleilmselt maapinna keskmise temperatuuri tõus alla 2 kraadi Celsiuse järgi, vältimaks kliima edasist ohtlikku muutumist;

    24. usub, et finantskriisi tuleks kasutada võimalusena, et muuta meie ühiskonna arengumudelit ülimalt energiatõhusa, täielikult taastuvenergial põhineva ja kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelise majanduse suunas; rõhutab, et komisjonil tuleks esitada 2030. aasta energia- ja kliimapaketi kohta ettepanekud, mis põhinevad praegusel kolmel sambal – kasvuhoonegaaside vähendamine, taastuvate energiaallikate edendamine ja energiatõhususe suurendamine;

    25. rõhutab, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata energia kasutamisele, kui energiasüsteemi ümberkujundamine tahetakse muuta reaalsuseks; rõhutab vajadust tõsta esiplaanile nõudluspõhine juhtimine, millega tagatakse, et lõppkasutajad võtavad kasutusele tehnoloogiad ja süsteemid, mis aitavad kujundada energiasüsteemi ümber selliselt, et ühiskonna kulud oleksid mõistlikud ja säästvad;

    26. palub komisjonil kehtestada kõikehõlmavad lühikese, keskpika ja pika perspektiiviga energiapoliitika prioriteedid, mida ELil tuleb järgida suhetes oma naabritega, pidades silmas ühise õigusruumi rajamist, mille aluseks on liidu õigustikus sätestatud põhimõtted ja energia siseturu standardid.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    28.11.2012

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    33

    4

    0

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Pablo Arias Echeverría, Cristian Silviu Buşoi, Birgit Collin-Langen, Lara Comi, Anna Maria Corazza Bildt, Cornelis de Jong, Vicente Miguel Garcés Ramón, Thomas Händel, Malcolm Harbour, Sandra Kalniete, Edvard Kožušník, Toine Manders, Franz Obermayr, Sirpa Pietikäinen, Phil Prendergast, Mitro Repo, Zuzana Roithová, Heide Rühle, Christel Schaldemose, Andreas Schwab, Catherine Stihler, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, Gino Trematerra, Bernadette Vergnaud, Barbara Weiler

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Raffaele Baldassarre, Regina Bastos, Jürgen Creutzmann, Ashley Fox, Marielle Gallo, María Irigoyen Pérez, Morten Løkkegaard, Konstantinos Poupakis, Sylvana Rapti, Marc Tarabella, Patricia van der Kammen, Kerstin Westphal

    regionaalarengukomisjonI ARVAMUS (29.11.2012)

    tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonile

    energia tegevuskava kohta aastani 2050 ja tuleviku kohta koos energiaga
    (2012/2103(INI))

    Arvamuse koostaja: Lena Kolarska-Bobińska

    ETTEPANEKUD

    Regionaalarengukomisjon palub vastutaval tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.  tunneb heameelt komisjoni energia tegevuskava üle aastani 2050 ning selle eesmärgi üle tagada kõigile Euroopa kodanikele võrdne ja üldine juurdepääs jätkusuutlikule energiavarustusele;

    2.  rõhutab, et kliimaeesmärkide kohaldamine tuleb ühendada vajadusega jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise majanduskasvu ning energiajulgeoleku järele piirkondades; peab sellega seoses äärmiselt kahetsusväärseks, et tegevuskava põhineb ainult ELi hõlmavatel stsenaariumidel, selles ei esitata poliitiliste valikute mõju üksikutele liikmesriikidele ega võeta arvesse eritingimusi kohalikul ja piirkondlikul tasandil; on arvamusel, et nende kaasatus kõigis rakendusetappides ja -menetlustes on ülimalt tähtis territoriaalse ühtekuuluvuse säilitamiseks ja tugevdamiseks;

    3.  toetab energia tegevuskava nõuanderühma soovitust tegeleda iga stsenaariumi puhul konkreetselt CO2-heite vähendamise, varustuskindluse ja konkurentsivõime vahelise tasakaalu ja sünergiaga ning muuta sellealased kompromissid läbipaistvaks;

    4.  pooldab kindlalt mõtet kaasata komisjoni töödokumendi „Piirkonnad 2020 – ELi piirkondade tulevaste väljakutsete analüüs” järeldused, arvestades ka äärepoolseimate ja vähem arenenud piirkondade energiavarustuse potentsiaali arvesse võtmise tähtsust eelseisvatel aastatel;

    5.  rõhutab, et kõigi tulevaste energiameetmete puhul tuleb jagada koormus Euroopa piirkondade vahel õiglaselt, võttes arvesse nende eritingimusi;

    6.  arvab, et tuleb pöörata tähelepanu nendele piirkondadele, kus ikka veel on domineeriv energiaallikas süsi ja/või kus söetootmine ja söel põhinev elektritootmine on olulised piirkondlikud tööhõiveallikad; arvab, et selleks, et piirkondlikud tööturud kohaneksid keskkonnasõbralike töökohtade ja koolitustega ning et nende piirkondade elanikud kiidaksid heaks energia tegevuskava aastani 2050 stsenaariumid, läheb vaja täiendavaid liikmesriikide sotsiaalmeetmeid, mida toetavad tugevad meetmed ELi tasandil; arvab, et tuleb valida taastuvenergia ja energia kokkuhoiu edendamine vastavalt 2020. aasta eesmärkidele;

    7.  arvab, et energia tegevuskava ettepanekuid tuleb toetada eriprogrammide sobiva rahastamisega ja ühtekuuluvuspoliitikat ei tohiks pidada sellise rahastamise asendajaks; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika saab toetada teatavaid tegevusvaldkondi nagu energiatõhusus rahalise toetuse lisaallikana, aga ainult siis, kui kõnealused programmid edendavad ühtekuuluvuspoliitika eesmärke;

    8.  rõhutab, et enamik energia tegevuskava stsenaariumeid ei ole teostatavad, kui ei arendata suuremat ühenduvust ning kohalikke ja piirkondlikke elektri ja gaasi arukaid jaotusvõrke ning samuti detsentraliseeritud ja mikrotasandi taastuvenergia tootmist; arvab, et lisaks piiriülestele projektidele peaks liit võtma vastu meetmed, et toetada seda tüüpi kohalike ja piirkondlike arukate energiataristute loomist või ajakohastamist kõikides Euroopa piirkondades;

    9.  usub, et energiavarustuse kindluse tagamiseks tuleb pöörata erilist tähelepanu ELi välispiiri aladele, toetades selleks koostöövõrgustike loomist ja uute energiataristute arendamist koostöös naaberriikidega;

    10. märgib, et kõik tulevased energiaalased projektsioonid, kaasa arvatud energia tegevuskava, põhinevad ebakindlatel oletustel tehnoloogia ja majanduse arengu kohta; rõhutab sellepärast, et kõiki poliitilisi valikuid ja programme, kaasa arvatud ühtekuuluvuspoliitikaga seotuid, tuleb pidevalt läbi vaadata ja kohandada ning nende aluseks peavad olema võimalikult ettevaatlikud oletused;

    11. toonitab, et praegused majandusolud rõhutavad veelgi vajadust lähtuda energiaküsimustes integreeritud käsitusviisist, võttes arvesse selle majanduslikke, keskkondlikke ja sotsiaalseid aspekte; usub, et tehes tööd selle nimel, et tagada kõigile Euroopa kodanikele keskpikas ja pikas perspektiivis juurdepääs ohutule, jätkusuutlikule ja taskukohasele energiale, on esmatähtis panna tähele kasulikke ja kahjulikke kõrvalmõjusid;

    12. arvab – kuna energiahinnad tulevatel aastatel tõusevad energia tegevuskava iga stsenaariumi kohaselt –, et liikmesriigid peaksid kokku leppima meetmetes, mille eesmärk on tagada, et hinnatõus on proportsionaalne majapidamiste sissetulekute erineva tasemega Euroopas ja et kütteostuvõimetus Euroopas ei suurene;

    13. märgib, et erinevate geograafiliste tingimuste tõttu ei ole võimalik kohaldada kõigile piirkondadele ühtset kõigile sobivat energiapoliitikat; olenemata ühismeetmetele seatud nõudmistest ja olles teadlik vajadusest järgida ELi poliitikaraamistikku, arvab, et igal Euroopa piirkonnal peaks olema lubatud järgida tema olukorrale ja majandusele kohandatud individuaalset kava ning arendada neid taastuvenergiaallikaid, mis suudavad täita energia tegevuskava aastani 2050 eesmärke kõige tulemuslikumalt, ning tuletab meelde, et eelkõige taastuvenergia tootmine on maa- ja linnapiirkondade arengu ja tööhõive seisukohast keskse tähtsusega; palub seetõttu kõikidel piirkondadel arendada ja rakendada energiastrateegiaid ning kaaluda energeetika kaasamist teadusuuringute ja innovatsiooni aruka spetsialiseerumise strateegiatesse; arvab, et sellise spetsialiseerumise alusel peaks EL mõõtma Euroopa energiaeesmärke ELi-ülesel skaalal riiklike eesmärkide asemel;

    14. peab kahetsusväärseks, et komisjon ei täitnud nõuanderühma eelretsenseeritud soovitusi energia tegevuskava aastani 2050 osas; palub komisjonil esitada energia tegevuskava ajakohastatud versioon, milles neid soovitusi on arvestatud;

    15. tuletab meelde, et piirkondlikud energiaprobleemid sõltuvad suuresti siseriiklikest valikutest energiaallikate kogumi ja energiataristute arendamise kohta; rõhutab seetõttu, et EL peaks töötama välja tõelise ühise energiapoliitika, mis tagaks siseturu toimimise ja energiavarustuse kindluse kõikides piirkondades;

    16. toetab ülemaailmset kokkulepet kliimamuutuse kohta, kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et tegevuskavas ei esitata stsenaariumi juhuks, kui sellise kokkuleppeni ei jõuta; rõhutab süsinikdioksiidi lekke ohtu Euroopa rasketööstusele ja selle mõju piirkondlikule arengule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

    17. palub komisjonil koostada ettepanek selle kohta, kuidas suurendada          taastuvenergiaallikate kasutuselevõtu tõhusust ELis ja selle piirkondades seeläbi, et   püütakse luua kogu ELis   taastuvenergiaallikate kasutamise ühise stimuleerimise süsteem,   mis võimaldaks võtta teatud liiki taastuvenergiaallikad kasutusele nendes ELi   piirkondades, kus nende kasutamine on   kõige kulutasuvam ja kus seega väheneks   elektrihind; usub, et keskpikas perspektiivis õnnestub luua piirkondlikul tasandil   taastuvenergiaga kauplevate turgude rühmad.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    27.11.2012

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    35

    1

    1

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    François Alfonsi, Luís Paulo Alves, Victor Boştinaru, John Bufton, Salvatore Caronna, Nikos Chrysogelos, Francesco De Angelis, Tamás Deutsch, Rosa Estaràs Ferragut, Danuta Maria Hübner, María Irigoyen Pérez, Seán Kelly, Mojca Kleva, Constanze Angela Krehl, Petru Constantin Luhan, Ramona Nicole Mănescu, Iosif Matula, Erminia Mazzoni, Jens Nilsson, Jan Olbrycht, Younous Omarjee, Tomasz Piotr Poręba, Ewald Stadler, Georgios Stavrakakis, Nuno Teixeira, Lambert van Nistelrooij, Oldřich Vlasák, Kerstin Westphal, Hermann Winkler

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Jan Březina, Andrea Cozzolino, Ivars Godmanis, Karin Kadenbach, Lena Kolarska-Bobińska, Heide Rühle, Vilja Savisaar-Toomast, Elisabeth Schroedter

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    24.1.2013

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    35

    9

    14

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Josefa Andrés Barea, Zigmantas Balčytis, Ivo Belet, Maria Da Graça Carvalho, Giles Chichester, Jürgen Creutzmann, Pilar del Castillo Vera, Dimitrios Droutsas, Christian Ehler, Vicky Ford, Gaston Franco, Adam Gierek, Robert Goebbels, Fiona Hall, Jacky Hénin, Romana Jordan, Krišjānis Kariņš, Lena Kolarska-Bobińska, Marisa Matias, Judith A. Merkies, Angelika Niebler, Jaroslav Paška, Vittorio Prodi, Miloslav Ransdorf, Herbert Reul, Teresa Riera Madurell, Michèle Rivasi, Jens Rohde, Paul Rübig, Amalia Sartori, Salvador Sedó i Alabart, Francisco Sosa Wagner, Konrad Szymański, Britta Thomsen, Patrizia Toia, Evžen Tošenovský, Catherine Trautmann, Ioannis A. Tsoukalas, Claude Turmes, Niki Tzavela, Marita Ulvskog, Vladimir Urutchev, Kathleen Van Brempt, Alejo Vidal-Quadras

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Antonio Cancian, Daniel Caspary, Françoise Grossetête, Jolanta Emilia Hibner, Yannick Jadot, Seán Kelly, Holger Krahmer, Bernd Lange, Werner Langen, Markus Pieper

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

    Catherine Bearder, Jean-Paul Besset, Karima Delli, Nikolaos Salavrakos