RAPORT Ebaseaduslikult sisserännanud naised Euroopa Liidus

    20.12.2013 - (2013/2115(INI))

    Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon
    Raportöör: Norica Nicolai

    Menetlus : 2013/2115(INI)
    Menetluse etapid istungitel
    Dokumendi valik :  
    A7-0001/2014

    EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

    ebaseaduslikult sisserännanud naiste kohta Euroopa Liidus

    (2013/2115(INI))

    Euroopa Parlament,

    –   võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, eeskätt selle artikleid 24 ja 28,

    –   võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

    –   võttes arvesse ÜRO peasekretäri poolt ÜRO Peaassambleel 23. juulil 2013 esitatud aruannet sisserännanud naiste vastu suunatud vägivalla kohta,

    –   võttes arvesse ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 12,

    –   võttes arvesse ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee 5. detsembri 2008. aasta üldsoovitust nr 26 naissoost võõrtöötajate kohta,

    –   võttes arvesse ÜRO rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta,

    –   võttes arvesse ÜRO võõrtööliste komitee üldmärkust nr 2 ebaseaduslike võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kohta,

    –   võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

    –   võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooni,

    –   võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) koduabiliste inimväärse töö konventsiooni,

    –   võttes arvesse Euroopa sotsiaalsete õiguste komitee tõlgendust Euroopa sotsiaalharta artiklite 13 ja 17 kohta,

    –   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 79, 153 ja 168,

    –   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 1, 14, 31, 35 ja 47,

    –   võttes arvesse dokumenti „Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel”[1],

    –   võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele[2],

    –   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18.juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded[3],

    –   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel[4],

    –   võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud[5],

    –   võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2011. aasta aruannet „Ebaseaduslike rändajate põhiõigused Euroopa Liidus” (Fundamental rights of migrants in an irregular situation in the European Union),

    –   võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2012. aasta suuniseid „Ebaseaduslike rändajate kinnipidamine – põhiõigustega seotud kaalutlused” (Apprehension of migrants in an irregular situation – fundamental rights considerations),

    –   võttes arvesse Euroopa Clandestino teadusprojekti ja ebaseaduslike töötajate siirde projekti, mida mõlemat rahastab komisjon teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kuuenda raamprogrammi alusel,

    –   võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2013. aasta teatist „Sisserände- ja varjupaigaalaste küsimuste neljas aastaaruanne (2012)” (COM(2013)0422),

    –   võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni tervisealase ebavõrdsuse vähendamise kohta ELis[6],

    –   võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele[7],

    –   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

    –   võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0001/2014),

    A. arvestades, et mõistega „ebaseaduslik sisserändaja” määratletakse kolmanda riigi kodanikku, kelle viibimine liikmesriigi territooriumil ei vasta või ei vasta enam Schengeni piirieeskirjade artiklis 5 sätestatud sisenemise tingimustele või muudele asjaomasesse liikmesriiki sisenemise, seal viibimise või elamise tingimustele[8] ning kelle avastamine immigratsiooniasutuste poolt tooks kaasa tagasisaatmisotsuse või väljasaatmise;

    B.  arvestades, et keeruline olukord, mille põhjustasid sõjad ja mida võimendasid humanitaarkriisid kogu maailmas, aitavad suurendada pagulastevoogusid, mis hõlmavad ka suurt hulka ebaseaduslikult sisserännanud naisi ja lapsi;

    C. arvestades, et liikmesriigil on õigus kehtestada oma sisserändepoliitika; arvestades, et sisserändajate põhiõigused peavad olema siiski kaitstud ja tagatud kooskõlas liikmesriikide jaoks kohustusliku ELi ja rahvusvahelise õigusega;

    D. arvestades, et ebaseaduslikel sisserändajatel puuduvad sageli rahalised vahendid, mistõttu neid ohustab alatoitumine ja tervise halvenemine ja nad peavad otsima vastuvõetamatuid lahendusi, et tagada elatusvahendid; arvestades, et lisaks on ebaseaduslikult sisserännanud naistega sageli kaasas lapsed, kelle eest nad peavad hoolitsema, mis kannustab neid veelgi otsima võimalusi toimetulekuks ja ellujäämiseks;

    E.  arvestades, et oma õigusliku seisundi tõttu puudub ebaseaduslikel sisserändajatel sageli juurdepääs inimväärsele eluasemele, põhilistele tervishoiuteenustele ja esmaabile ning haridusele; arvestades, et nende isikute registreerimata õiguslik seisund ei võimalda neile kaitset tööjõu ärakasutamise eest töökohal ega füüsilise ja vaimse kuritarvitamise eest; arvestades, et selline õiguslik seisund ei võimalda neil taotleda juurdepääsu õiguskaitsele;

    F.  arvestades, et ebaseaduslikult sisserännanud naised ja nende ülalpeetavad on eriti kaitsetud sellisest õiguslikust seisundist tingitud ohtude eest, sest neid ohustab võimalik füüsiline, seksuaalne ja vaimne kuritarvitamine suuremal määral kui mehi, samuti halvad töötingimused, see, et tööandjad kasutavad tööjõudu ära ning kahekordne diskrimineerimine nii rassi kui ka soo alusel;

    G. arvestades, et ebaseaduslikult sisserännanud naised võivad olla iseäranis kaitsetud inimkaubitsejate ees ning võivad seega langeda inimkaubanduse ohvriks;

    H. arvestades, et ebaseaduslikel sisserändajatel on piiratud juurdepääs sotsiaalmajutusele ning nad sõltuvad jätkuvalt eluasemete eraturust; arvestades, et ebaseaduslikult sisserännanud naisi ohustab erasektori üürileandjate toimepandud füüsilise või seksuaalse vägivalla vormis kuritarvitamine kõige rohkem;

    I.   arvestades, et ebaseaduslikult sisserännanud naised kannatavad tõenäolisemalt vägivalla ja kuritarvitamise, sealhulgas seksuaalse kuritarvitamise all ning on seksuaalse ärakasutamise ja üldiselt inimkaubanduse võimalikud ohvrid; arvestades, et riiklikesse naiste varjupaikadesse juurdepääsu suhtes kehtib seadusliku isikutunnistuse või elamisloa esitamise nõue ning arvestades, et sellest tulenevalt ei ole ohvritel muud võimalust kui jääda olukorda, kus neid kuritarvitatakse või põgeneda tänavale; arvestades, et politseiga ühendust võttes riskivad nad väljasaatmisega;

    J.   arvestades, et soolised stereotüübid on sisserändajate kogukondades rohkem kinnistunud ning sisserändajatest naised on sagedamini mitmesuguse naistevastase vägivalla, eelkõige sundabielude, naiste suguelundite moonutamise, nn aukuritegude, lähisuhetes väärkohtlemise, töökohas seksuaalse ahistamise ning isegi inimkaubanduse ja seksuaalse ekspluateerimise ohvrid;

    K. arvestades, et ebaseaduslikele sisserändajatele osutatavate tervishoiuteenuste kättesaadavus ning tervishoiuteenuste pakkujatele kehtestatud tingimused ebaseaduslikest sisserändajatest teatamise või mitteteatamise kohta erinevad liikmesriigiti väga palju;

    L.  arvestades, et ebaseaduslikult sisserännanud naised on kogu oma elu jooksul tugevalt ohustatud sellest, et nad peavad kiireloomulise meditsiiniabi saamise järel maksma erakordselt suuri haiglaarveid riikides, kus neil ei ole subsideeritud tervisekindlustussüsteemile juurdepääsu; arvestades, et hirm selliste arvete saamise ees sunnib paljusid ebaseaduslikult sisserännanud naisi sünnitama kodus ilma meditsiiniabi saamata;

    M. arvestades, et isikutunnistuse nõude, ravi kõrge hinna ning hirmu tõttu tabamise ja neist ametiasutustele teatamise ees on kõige põhilisemate tervishoiuteenuste, nagu esmaabi, kättesaadavus ebaseaduslike sisserändajate jaoks oluliselt piiratud, kui mitte võimatu; arvestades, et eriti suures ohus on ebaseaduslikult sisserännanud naised, sest neile ei osutata soopõhist hooldust, nagu sünnituseelsed, sünnitusaegsed ja sünnitusjärgsed teenused; arvestades, et mõned ebaseaduslikud sisserändajad ei ole isegi teadlikud oma tervisealastest õigustest sihtriigis;

    N. arvestades, et hirm tabamise ees ja neist ametiasutustele teatamise ees takistab ebaseaduslikult sisserännanud naisi tugevalt kuritarvitamise olukorras abi otsimast isegi sellistelt valitsusvälistelt organisatsioonidelt, mis on spetsialiseerunud sisserändajate õigusabile; arvestades, et selle tagajärjel puuduvad neil rändajatel tegelikult teadmised oma õiguste ja nende õiguste tagamise kohta; arvestades, et samadel põhjustel on kodanikuühiskonna organisatsioonidel keeruline abi ja toetust pakkuda;

    O. arvestades, et prostitutsiooniturud ja -tööstus Euroopas tugineb suurel määral sisserännanud naiste ja tüdrukute kaitsetusele, ning arvestades, et paljud prostitutsiooniga tegelevad naised viibivad riigis ebaseaduslikult, mis suurendab prostitutsioonitööstusele juba omast kuritarvitamist ja kaitsetust;

    P.  arvestades, et ebaseaduslikult sisserännanud perekondadest pärit laste, sealhulgas tüdrukute kooliskäimist takistab hirm tabamise ees ja võimetus esitada registreerimiseks ametlikud dokumendid; arvestades, et riigis ebaseaduslikult viibivad noored tüdrukud peavad kõrgemale / kolmanda taseme haridusele ja koolitusele juurdepääsemisel oluliste takistustega toime tulema;

    Q. arvestades, et suurem nõudlus töötajate järele majapidamis- ja hooldusteenuste sektorites tõmbab ligi suurt hulka sisserännanud naisi, kelle seast paljud on ebaseaduslikud sisserändajad; arvestades, et selles sektoris töötavad ebaseaduslikult sisserännanud naised on kõige kaitsetumad selle ees, et tööandjad maksavad neile madalat töötasu, kuritarvitavad neid vaimselt, peavad kinni nende töötasu ja passe ja vahel isegi kuritarvitavad neid füüsiliselt; arvestades, et on ebatõenäoline, et ebaseaduslikult sisserännanud naised pöörduvad abi saamiseks kohtusse;

    R.  arvestades, et töötavate ebaseaduslikult sisserännanud naiste käsutuses on väga vähe vahendeid õiglaste töötingimuste ja -tasu nõudmiseks, mille põhjusteks on nende sotsiaalne ja majanduslik isolatsioon, nende põhiõiguste eiramine ja hirm väljasaatmise ees;

    S.  arvestades, et ebaseaduslikult sisserännanud isikud on õiguslikult ebaselges olukorras[9] ega ole seega kaitstud alusetu arreteerimise ja/või edasise kinnipidamise eest;

    T.  arvestades, et ebaseaduslikult sisserännanud naised on eriti kaitsetud füüsilise, vaimse ja seksuaalse kuritarvitamise ees arreteerimise ajal ja kinnipidamiskeskustes;

    Soovitused

    1.  tuletab meelde, et rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, on korduvalt toonitanud vajadust kaitsta ebaseaduslike sisserändajate põhiõigusi ning seda on rõhutatud ÜRO rahvusvahelistes inimõiguste alastes vahendites ja ELi õigustikus; osutab sellega seoses Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonile, milles keelustatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, migrandi või põgeniku staatuse või muu staatuse alusel;

    2.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles suhtuma ebaseaduslikult sisserännanud naistesse kui kaitsetusse sotsiaalsesse rühma, kes võivad puutuda kergesti kokku inimkaubanduse, diskrimineerimise ja tööturul ärakasutamisega;

    3.  tuletab meelde, et sisserändepoliitika ja seaduslike või ebaseaduslike rändevoogude juhtimine on ELi liikmesriikide ühine ja solidaarne vastutus;

    4.  rõhutab, et homo-, bi- ja transseksuaalsed ebaseaduslikud sisserändajad on kahekordse diskrimineerimise ohvrid ning nende nõrk staatus ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalasena halvendab nende niigi keerulist olukorda;

    5.  rõhutab, et kuna ebaseaduslik sisseränne on igati aktuaalne probleem, on sisserändepoliitika vallas vaja ühist õigusraamistikku, et kaitsta sisserändajaid ja võimalikke ohvreid, eriti naisi ja lapsi, kes on sisserände ja inimkaubanduse kontekstis kaitsetud eri vormides organiseeritud kuritegevuse suhtes; juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et ühise õigusraamistiku abil on võimalik ebaseaduslikku sisserännet vähendada;

    6.  mõistab hukka asjaolu, et paljud sisserännanud naised saavad petta oma päritoluriigis, kus neile lubatakse töölepingut arenenud riikides, ning et neid röövivad seksuaalse ärakasutamise eesmärgil organiseeritud kuritegevuse ja inimkaubanduse võrgustikud; palub liikmesriikidel kahekordistada jõupingutusi selliste kuritarvituslike ja ebainimlike tegude vastu võitlemiseks;

    7.  soovitab liikmesriikidel kohaldada kaasaaitamist käsitlevat direktiivi viisil, mis ei piira ebaseaduslike sisserändajate võimalust rentida vabal turul elamispinda, et vähendada ärakasutamise ja kuritarvitamise ohtu;

    8.  tuletab meelde Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 8, mis hõlmab isiku füüsilise puutumatuse austamist, ning seepärast julgustab liikmesriike loobuma kõige kaitsetumas olukorras olevate ebaseaduslike sisserändajate puhul nõudest esitada riiklikesse varjupaikadesse pääsemiseks dokumendid, pidades eelkõige silmas rasedate, väikeste lastega ja teisi isikuid hooldavate naiste erivajadusi;

    9.  nõuab tungivalt, et võetaks arvesse selliste erivajadustega inimeste nagu laste ja alaealiste, eakate, puuetega inimeste, kirjaoskamatute või madala haridustasemega inimeste, vähemustesse kuuluvate, oma päritoluriigis enda tõekspidamiste, seksuaalse sättumuse, füüsilise eripära jms tõttu tagakiusatud sisserändajate ja soolise vägivalla ohvritest naiste suuremat kaitsetust;

    10. juhib tähelepanu sellele, et õigus tervishoiuteenustele on põhiõigus, ning julgustab seetõttu liikmesriike kaotama sideme tervishoiupoliitika ja sisserändekontrolli vahelt ning seega hoiduma kehtestamast tervishoiutöötajatele kohustust ebaseaduslikest sisserändajatest teada anda; samuti ergutab liikmesriike tagama soopõhistele vajadustele kohandatud hoolduse ja abi osutamise; samamoodi julgustab liikmesriike andma nende inimestega kokkupuutuvatele ametnikele eriväljaõpet sooküsimustes, mitte kehtestama koolidele nõuet teatada ebaseaduslike sisserändajate kooliskäivatest lastest;

    11. ergutab liikmesriike tagama ebaseaduslikult riigis viibivatele naistele asjakohase psühholoogilise, tervishoiualase ja õigusabi;

    12. tuletab meelde, et ohvreid käsitlevad direktiivis ettenähtud õigused ei sõltu ohvri elanikustaatusest[10]; seepärast julgustab liikmesriike tungivalt kaotama seose ebaseaduslikult sisserännanud naiste vastase vägivalla eest vastutusele võtmise ja immigratsioonikontrolli vahelt, et ohvritel oleks võimalus ohutult kuritegudest teada anda;

    13. mõistab hukka ebaseaduslikult riigis viibivate naiste vastu suunatud vägivalla, inimkaubanduse, väärkasutamise ja diskrimineerimise kõik vormid; rõhutab, et tuleb tagada juurdepääs vastavatele abipakkumistele, ilma et sellega kaasneks hirm sellest vahetult tulenevate riigist väljasaatmise meetmete ees;

    14. nõuab ILO sunniviisilise või kohustusliku töö konventsiooni nr 29 rakendamist; nõuab, et tähelepanu pöörataks sunniviisilist tööd tegevate naiste eriolukorrale, keskendudes mitte ainult sunniviisilisele prostitutsioonile, vaid kõiki mittevabatahtlikele töödele, sh kodumajapidamises, ja et asjaomastele ebaseaduslikult sisserännanud naistele tagataks kaitse;

    15. kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid prostitutsiooni ja sunniviisilise töö leviku tõkestamiseks sisserännanud naiste hulgas;

    16. palub liikmesriikidel tagada tööandjatele kohaldatavate karistuste direktiivi artiklis 6 – milles kohustatakse liikmesriike sätestama mehhanismid, mis võimaldavad ebaseaduslikel võõrtöötajatel esitada tööandja vastu nõuded maksmata jäänud töötasu kättesaamiseks – sisalduva kaitseabinõu nõuetekohane rakendamine; kutsub liikmesriike, valitsusväliseid organisatsioone ja kõiki teisi ebaseaduslike sisserändajatega tegelevaid kodanikuühiskonna organisatsioone üles korraldama teadlikkuse tõstmise kampaaniad, et ebaseaduslikke sisserändajaid sellest õigusest teavitada;

    17. kutsub liikmesriike üles kaotama diskrimineerivad tavad, võitlema mitteametliku töö ja tööjõu ärakasutamise vastu, muu hulgas tööinspektsioonide abil, ning suhtuma ebaseaduslikult riigis viibivatesse naistesse kui ohvritesse ning võimaldama neile juurdepääsu põhilistele tervishoiuteenustele;

    18. kutsub liikmesriike üles seadma sisse politseiteenistustele ja muudele riigi teenistustele, kes võivad olla kohustatud tegelema ebaseaduslikult sisserännanud naistega, ettenähtud asjakohane väljaõpe seksuaalse vägivalla ning seksuaalse ärakasutamise vallas, mille ohvriks need naised võivad langeda;

    19. soovitab komisjonil sätestada tööandjatele kohaldatavate karistuste direktiivi tulevase läbivaatamise raames võimalus rakendada mehhanismi, mis võimaldab ebaseaduslikel sisserändajatel esitada kuritarvitava tööandja kohta anonüümseid ametlikke kaebusi;

    20. nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid ratifitseeriksid Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsiooni) ning kohaldaksid selle sätteid nõuetekohaselt, eriti artiklit 59, milles märgitakse selgelt, et osalised peaksid võtma vajalikud meetmed, et peatada väljasaatmismenetlused ja/või anda autonoomne elamisluba abielu lõppemise korral neile sisserännanud naistele, kelle elanikustaatus sõltus nende abikaasast;

    21. palub liikmesriikidel ratifitseerida ÜRO rahvusvaheline konventsioon kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta, milles tunnustatakse võõrtöötajate inimõigusi ja edendatakse nende juurdepääsu õigusemõistmisele ning inimlikke ja seaduslikke töö- ja elutingimusi;

    22. soovitab, et liikmesriigid otsiksid võimalusi tunnustada selle töö väärtust, mida teevad naised, kes vaatamata sellele, et nad viibivad riigis ebaseaduslikult, pakuvad kasulikke teenuseid ja aitavad kaasa vastuvõtva ühiskonna toimimisele;

    23. palub liikmesriikidel tagada, et kõikidele sisserännanud naistele, sealhulgas ebaseaduslikult sisserännanud naistele, kes on sattunud kuritarvitamise ja soopõhise vägivalla ohvriks, tagatakse kaitse ja toetus ning seda käsitletakse konkreetse põhjusena, mis peaks andma neile naistele humanitaarsete põhjuste alusel varjupaiga või alalise elamisloa;

    24. kutsub liikmesriike üles rakendama tõhusalt ÜRO võõrtööliste komitee üldmärkust nr 2 ebaseaduslike võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kohta, eeskätt seoses kaitse tagamisega vägivalla ja ärakasutamise eest riigis ebaseaduslikult viibivate naistöötajate jaoks;

    25. kutsub liikmesriike üles tagasisaatmisdirektiivi täiel määral rakendama ja väljastama direktiivis nõutud tõendeid väljasaatmise edasilükkamise kohta, et vältida õiguslikult segast olukorda;

    26. rõhutab, et on vaja koguda andmeid ebaseaduslikult riigis viibivate naiste konkreetsete kogemuste kohta, ning toonitab tungivalt, et sidusa avaliku sektori poliitika väljatöötamisele ja juhtimisele kaasaaitamiseks on vaja usaldusväärseid, täpseid, õigeaegseid ja võrreldavaid andmeid kõnealuste naiste sooga seonduva kaitsetuse kohta ning puuduva juurdepääsu kohta õigusemõistmisele ja teenustele ELis;

    27. palub komisjonil tagasisaatmisdirektiivi hindamise käigus direktiivi muuta ning tugevdada kinnipeetud sisserändajate põhiõiguste kaitset;

    28. rõhutab tõsiasja, et sisserändevaldkonna jõustamispoliitika tabamismeetmed ei tohi kunagi kahjustada inimväärikust ja põhiõigusi ega asetada naisi suurema vägivalla- ja kuritarvitamisohu tingimustesse; palub komisjonil seepärast muuta tagasisaatmisdirektiivi eesmärgiga tagada ebaseaduslike sisserändajate, eeskätt rasedate ja laste inimõiguste austamine;

    29. tuletab meelde, et tagasisaatmisdirektiivi kohaselt on liikmesriikidel kohustus kohelda kinnipidamisasutustes viibivaid kolmanda riigi kodanikke „inimlikul ja väärikal moel”, austades täiel määral kinnipeetute põhilisi inimõigusi; mõistab hukka teated naistevastase vägivalla kohta kinnipidamiskeskustes; palub seetõttu liikmesriikidel uurida kõiki väiteid kinnipeetavate suhtes toimepandud füüsilise kuritarvitamise kohta;

    30. innustab liikmesriike võtma arvesse mis tahes märke, et ebaseaduslikult sisserännanud naisi sunnitakse tööle või koheldakse ebainimlikult;

    31. kutsub liikmesriike üles tugevdama oma koostööd selles valdkonnas tegutsevate VVOdega ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et leida kinnipidamiskeskustele alternatiive ja püüda tagada, et ebaseaduslikult sisserännanud naised ei karda suhelda isikutega, kes peaksid neid abistama;

    32. palub komisjonil tagada, et ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud standardid on jätkuvalt kõikide lapse õigustega seotud meetmete keskmes ning seega kutsub liikmesriike üles täiel määral ja viivitamata lõpetama laste kinnipidamine nende sisserändajastaatuse alusel, kaitsma neid sisserändepoliitika ja -menetluste raames toimuvate õiguste rikkumiste eest ning looma kinnipidamisele alternatiivid, mis võimaldavad lastel jääda oma vanemate ja/või hooldajatega;

    33. palub ELil ja liikmesriikidel pakkuda rahastamisvõimalusi organisatsioonidele, kes osutavad õigus-, humanitaar- ja sotsiaalabi ebaseaduslikult sisserännanud naistele, ning laiendada Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondi rakendusala kõikidele sisserändajatele, sõltumata nende elanikustaatusest;

    34. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema intensiivsemat ja koostööl põhinevat uurimustööd, et täita lüngad seoses usaldusväärsete andmete ja olemasolevate teadmistega ebaseaduslikult riigis viibivate inimeste arvu ja olukorra kohta Euroopas, juhtima Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi tähelepanu ebaseaduslikult riigis viibivate naiste olukorrale ning võtma kõnealuseid naisi senisest rohkem arvesse strateegia „Euroopa 2020” kaasamist käsitlevate eesmärkide rakendamisel;

    35. palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja kogu ELi hõlmavad teadlikkuse suurendamise kampaaniad, et harida ebaseaduslikult sisserännanud naisi nende õiguste vallas;

    36. nõuab, et rändajate sisserände ennetamisel päritoluriikidele antava arenguabi kaudu pöörataks tähelepanu naiste olukorrale, haridusele ja õigustele;

    37. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama riigis ebaseaduslikult viibivate naiste jaoks piisavalt naissoost kontaktisikuid, hooldusspetsialiste, ametnikke, hindajaid ja muid töötajaid; nõuab, et sellised meetmed põhineksid muude religioonide ja kultuuride austamisel ning vajadusel kaitsta diskrimineerimise eest;

    38. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

    • [1]  ELT C 115, 4.5.2010, lk 1.
    • [2]  ELT L 328, 5.12.2002, lk 17.
    • [3]  ELT L 168, 30.6.2009, lk 24.
    • [4]  ELT L 348, 24.12.2008, lk 98.
    • [5]  ELT L 261, 6.8.2004, lk 19.
    • [6]  ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 25.
    • [7]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0328.
    • [8]  Direktiivi 2008/115/EÜ artikkel 3.
    • [9]  Kui immigratsiooniasutused arreteerivad ja identifitseerivad ebaseaduslikud sisserändajad ning nende kohta väljastatakse väljasaatmisotsus, mille täitmine seejärel edasi lükatakse, kuid ebaseaduslikel sisserändajatel puuduvad väljasaatmisotsuse täitmise edasilükkamist tõendavad dokumendid.
    • [10]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/ELi (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) põhjendus 10.

    SELETUSKIRI

    „Ebaseadusliku sisserändajana” määratletakse kolmanda riigi elanikku, kelle viibimine ELis on asjaomasel hetkel ebaseaduslik ning kellel järelikult puudub seda võimaldav elamisluba. Sisserändaja kas sisenes ELi ebaseaduslikult, on jäänud viisaga lubatust kauemaks või on tema varjupaigataotlus tagasi lükatud. Sageli leiavad ebaseaduslikud sisserändajad end õiguslikult segasest olukorrast – immigratsiooniametnikud on nad kinni pidanud ja identifitseerinud ning väljastanud tagasisaatmisotsuse, kuid otsust ei ole täide viidud või on see edasi lükatud ning ametiasutused ei väljasta sisserändajale ametlikku dokumenti, mis tõendaks otsuse täitmise edasilükkamist. Sellistel juhtudel ohustab sisserändajat uuesti arreteerimine ja kinnipidamine ning tal pole oma õigustele juurdepääsu. Oma õigusliku seisundi tõttu on ebaseaduslikel sisserändajatel vastuvõtvas riigis vähene juurdepääs põhiteenustele või puudub see üldse. Esmaabi kättesaadavus või elamispinnaga seotud lepingud, registreerimine hariduskursustele nõuab kehtivat isikutunnistust ja/või elukohatõendit ning ebaseaduslikud sisserändajad ei saa esitada vajalikke isikutuvastusandmeid. Teine lisaprobleem on hirm selle ees, et teenusepakkujad teatavad neist immigratsiooniasutustele. Teatamisnõuded erinevad liikmesriigiti sõltuvalt pakutavast teenusest ning kuigi seadus ei kohusta õpetajaid ja arste tingimata ebaseaduslikest sisserändajatest teatama, ei ole mingit tagatist, et nad seda ei tee. Mõistagi ei tule kõne alla kuritegudest või tööandja poolsest ärakasutamisest politseile teatamine.

    Tavaliselt on ebaseaduslikult sisserännanud naiste olukord raskem kui meestel. Soo ja õigusliku seisundi tõttu ohustab neid kahekordne (või isegi kolmekordne, kui rassi arvesse võtta) diskrimineerimine. Sisserännanud naised on üldiselt kaitsetumad füüsilise kuritarvitamise ees, kuid ebaseadusliku sisserändamise korral veelgi enam, sest nende õiguslik seisund tingib olukorra, kus nad ei saa abi otsimiseks pöörduda politseisse, haiglatesse ega varjupaikadesse ning nende kuritarvitaja teab seda ja kasutab olukorda ära. Näiteks on olnud juhtumeid, kus südametunnistuseta üürileandjad on kasutanud ebaseaduslikult sisserännanud naiste kaitsetust ära ning kuritarvitanud neid füüsiliselt ja seksuaalselt, pakkudes vastutasuks elukohta. Kuritarvitamise ohvriks sattunud ebaseaduslikult sisserännanud naised ei saa isegi hõlpsasti naiste varjupaikadesse pöörduda. Enamikus riiklikes naiste varjupaikades nõutakse inimese vastuvõtmiseks teatavat isikutunnistust, seega on ohvritel kohutav valik jääda kas kuritarvitamist võimaldavasse olukorda või jääda kodutuks.

    Lisaks ei pääse ebaseaduslikult sisserännanud naised hõlpsalt ligi soopõhistele tervishoiuteenustele, nagu sünnituseelsed ja sünnitusjärgsed teenused. Veelgi halvem on asjaolu, et need naised kardavad isegi kontakteeruda selliste valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes neid tegelikult aidata saaksid, ning seega on ka valitsusvälistel organisatsioonidel keeruline nendega ühendust võtta.

    Raportis esitatud soovitustes keskendutakse kolmele peamisele punktile. Esimesena julgustatakse liikmesriike lahutama sisserändepoliitika tervishoiust, haridusest ning ebaseaduslike sisserändajate suhtes toimepandud kuritegude eest vastutusele võtmisest. Juurdepääs põhilistele tervishoiuteenustele ja haridusele ning füüsilise puutumatuse kaitse on põhiõigused ning vaatamata elamisloa ebakindlusele või õiguslikule seisundile on ebaseaduslikel sisserändajatel neile õigus. Seega peaks sisserändajatel olema võimalus pääseda ligi neile põhiteenustele ning kuritarvitajatest politseile teada anda, tundmata hirmu arreteerimise ja väljasaatmise ees.

    Teiseks soovitatakse komisjonil tööandjatele kohaldatavate karistuste direktiivi ja tagasisaatmisdirektiivi edasiste läbivaatamiste käigus tugevdada ebaseaduslike sisserändajate ja eeskätt ebaseaduslikult sisserännanud naiste põhiõiguste kaitset. Tööandjatele kohaldatavate karistuste direktiivi artikkel 6 sisaldab kaitseabinõud – liikmesriike kohustatakse sätestama mehhanismid, mis tagavad ebaseaduslikele võõrtöötajatele võimaluse kas esitada tööandja vastu nõuded maksmata jäänud töötasu kättesaamiseks või pöörduda väljanõudmismenetluse algatamiseks asjaomase riigi pädeva asutuse poole. Mitme uuringu andmetel ei rakendata liikmesriikides seda kaitseklauslit nõuetekohaselt. Lisaks ei ole ebaseaduslikud sisserändajad sellest konkreetsest õigusest teadlikud. Raportis kutsutakse liikmesriike ja selle konkreetse küsimusega tegelevaid kodanikuühiskonna organisatsioone üles korraldama teadlikkuse tõstmise kampaaniaid eesmärgiga anda ebaseaduslikele sisserändajatele teada võimalikest õiguskaitsevahenditest olukorras, kus nende tööandja töötasu kinni peab. Raportis esitatakse ka soovitus kehtestada uus mehhanism, millega sisserändajad saavad esitada kuritarvitavate tööandjate kohta ametlikke, kuid anonüümseid kaebusi kodanikuühiskonna organisatsioonide või ametiühingute kaudu, sõltuvalt iga liikmesriigi õigustikust. Teise punkti raames nõutakse ka jõulisemalt, et liikmesriigid rakendaksid täiel määral nõuet esitada ametlik väljasaatmise edasilükkamise dokument, et hoida ära õigusliku segaduse olukord, kuhu mõned ebaseaduslikud sisserändajad satuvad. See on oluline, sest lisaks edasistele arreteerimiste ja/või kinnipidamiste ärahoidmisele erineb sõltuvalt ebaseadusliku sisserändaja seisundist tema õigus esmasele kaitsele, eeskätt kaitstus alusetu kinnipidamise eest.

    Kolmandaks käsitletakse raporti soovitustes kinnipidamiskeskuste olukorda. Sageli hoitakse sisserändajaid sobimatutes tingimustes, kus nad võivad kannatada psühholoogiliste traumade all. Ebaseaduslikult sisserännanud naisi on arreteerimise ja kinnipidamise ajal sageli füüsiliselt kuritarvitatud. Raportis palutakse liikmesriikidel uurida põhjalikult kõiki kinnipeetute väiteid füüsilise kuritarvitamise kohta ning leida koostöös valitsusväliste organisatsioonidega vanglalaadsetele kinnipidamiskeskustele inimlikumad alternatiivid. Raport lõppeb Euroopa Komisjonile ja liikmesriikidele esitatud üleskutsega tagada ebaseaduslike sisserändajatega tegelevatele valitsusvälistele organisatsioonidele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele suurem rahastus.

    TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS (27.11.2013)

    naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile

    ebaseaduslikult sisserännanud naiste kohta Euroopa Liidus
    (2013/2115(INI))

    Arvamuse koostaja: Martin Kastler

    ETTEPANEKUD

    Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.   märgib, et ebaseaduslikult riigis viibivate naiste seadustamata staatus muudab üleeuroopaliselt keeruliseks nende põhiliste inimõiguste (sealhulgas nende õigused haridusele ja tervishoiule) austamise, mis muudab need naised eriti kaitsetuks ärakasutamise kõikide vormide, madalate töötasude, ebakindlate töötingimuste ja sotsiaalse tõrjutuse ees; on arvamusel, et kõige paremini saab nende olukorda püsivalt parandada nende seadusjärgsete süsteemide alla viimise abil, kuna nende ebaseadusliku olukorra tõttu ei ole neil sotsiaalkindlustust ega muid tööalaseid hüvesid; märgib, et nende olukorda võivad veelgi halvendada kirjaoskamatus ning keele- ja muud kohanemisega seotud barjäärid;

    2.   kutsub liikmesriike üles võtma järgmisi meetmeid: lõpetama diskrimineerimine; võitlema mitteametliku töö ja tööjõu ärakasutamise vastu, muu hulgas tööinspektsioonide abil; suhtuma ebaseaduslikult riigis viibivatesse naistesse kui ohvritesse ning võimaldama juurdepääsu tervishoiuteenustele, töökohtadele ja haridusele; võimaldama juurdepääsu õigussüsteemile ja usaldusväärset nõustamist hädaolukordades, ilma et naised peaksid tundma hirmu sellest tulenevate riigis viibimist lõpetavate meetmete ees; tagama, et meetmed hõlmaksid ka Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastast platvormi ning olemasolevate abiorganisatsioonide, kirikute ja kodanikuühiskonna võrgustikke; ja vajaduse korral kehtestama asjaomaste isikute jaoks eri andmekaitse;

    3.   kutsub liikmesriike ja komisjoni üles suhtuma ebaseaduslikesse naissoost sisserändajatesse kui kaitsetusse sotsiaalsesse rühma, kes võivad puutuda kergesti kokku inimkaubanduse, diskrimineerimise ja tööturul ärakasutamisega;

    4.   palub liikmesriikidel ja komisjonil keskenduda ebaseaduslike naissoost sisserändajate töötingimustele kui olulisele sammule nende naiste tööturul ohustavate raskuste määratlemise ja tunnistamise suunas ning eesmärgiga kindlustada nende naiste põhiõiguste kaitse;

    5.   julgustab liikmesriike tegema aktiivselt tööd selle nimel, et suurendada ebaseaduslikult riigis viibivate isikute võimalusi saada õiguslik staatus, et lihtsustada nende juurdepääsu tööturule ja parandada nende sotsiaalset kaasatust ühiskonnas;

    6.   juhib erilist tähelepanu sellele, et just ebaseaduslikult riigis viibivad naised kannatavad sageli ebakindlate, isoleerivate, tervist kahjustavate või ebaõiglaste töötingimuste all, neid võetakse tihti tööle ametikohale, mis jääb alla nende haridustaseme, nad on kohati väärkasutamise ja vägivalla ohvrid ja nende äärmuslik sõltuvus tööandjast takistab neil nõuda oma põhi- ja tööalaste õiguste tagamist; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles aitama ebaseaduslikult riigis viibivate naiste viimist seadusjärgsete süsteemide alla, võimaldades neil niiviisi oma õigusi paremini kasutada, kohaldades sel eesmärgil ka ELi direktiivi 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded, ning järgides tööõigust ja kollektiivlepinguid;

    7.   nõuab ILO sunniviisilise või kohustusliku töö konventsiooni nr 29 rakendamist; nõuab, et tähelepanu pöörataks sunniviisilist tööd tegevate naiste eriolukorrale, mis ei hõlma ainult sunniviisilist prostitutsiooni, vaid kõiki mittevabatahtlikke töid, sh kodumajapidamises, ja kaitstaks asjaomaseid ebaseaduslikke naissoost sisserändajaid;

    8.   rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peavad tugevdama tööinspektsioone, et võidelda ebaseaduslikult sisserännanud naistöötajate ärakasutamisega ning nende põhiliste inimõiguste rikkumisega;

    9.   nõuab erilise andmekaitse loomist ebaseaduslikult riigis viibivate naiste, sealhulgas inimkaubanduse ohvriks sattunud naiste puhul, kes pöörduvad sellises olukorras abi või nõu otsides haiglatesse, arstide poole, ametiasutuste ja vabaühenduste poole, naiste varjupaikadesse, nõustamis- või hingehoiukeskustesse, ja selliste asutuste töötajate kaitset, kellel on teavet ebaseadusliku riigis viibimise kohta; on arvamusel, et abi ja tuge tuleks anda vastavalt direktiivile 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset, ning nõuab nimetatud direktiivi rakendamist kõikides liikmesriikides; rõhutab, et seadustamata või ebaselge staatusega naistel peab olema juurdepääs arstiabile, ilma et nad peaksid kartma väljasaatmist;

    10. mõistab hukka ebaseaduslikult riigis viibivate naiste vastase vägivalla, nende väärkasutamise, inimkaubanduse ja diskrimineerimise kõik vormid; rõhutab, et tuleb tagada juurdepääs vastavatele abipakkumistele, ilma et sellega kaasneks hirm sellest vahetult tulenevate riigis viibimist lõpetavate meetmete ees;

    11. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama ebaseaduslikult riigis viibivate naiste jaoks piisavalt naissoost kontaktisikuid, nõustajaid, spetsialiste, ametnikke ja eksperte; nõuab, et sellised meetmed põhineksid muude religioonide ja kultuuride austamisel ning vajadusel kaitsta diskrimineerimise eest;

    12. rõhutab, et ebaseaduslikult riigis viibivad naised on kuritarvitamise ees kaitsetud ning et õiguslikes menetlustes ei lase neil sageli osaleda varjupaikade puudumisest ja menetluslikest takistustest tingitud hirm, et nende turvalisus ei ole tagatud; palub liikmesriikidel tagada, et neil naistel oleks võimalus kõikidest kuritarvitamistest teada anda ning olla igasuguste vastumeemete eest kaitstud; on arvamusel, et kehtestada tuleks ka meetmed, mille abil saaks selliseid kaitsetuid naisi aidata, tagades näiteks varjupaikade olemasolu; kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et tuvastada kuritarvitamine ja tagada juurdepääs õigusemõistmisele;

    13. juhib tähelepanu neile ebaseaduslikult riigis viibivatele naistele, kes on rasedad või kellel on lapsed; märgib, et sellistel naistel on vaja erilist kaitset ning õigust arstiabile ja õigust saada lapsele sünnitunnistus vastavalt ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklile 7; rõhutab, et neil peab olema juurdepääs asjaomasele arstiabile ja perekonnaseisuametile, ilma et nad peaksid kartma sellest tulenevaid riigis viibimist lõpetavaid meetmeid; nõuab erilist andmekaitset naistele, kes pöörduvad sellises olukorras arstide poole, haiglatesse või ka perekonnaseisuametisse;

    14. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema intensiivsemat ja koostööl põhinevat uurimustööd, et täita lüngad seoses usaldusväärsete andmete ja olemasolevate teadmistega ebaseaduslikult riigis viibivate isikute arvu ja olukorra kohta Euroopas, juhtima Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi tähelepanu ebaseaduslikult riigis viibivate naiste olukorrale ning võtma kõnealuseid naisi senisest rohkem arvesse strateegia „Euroopa 2020” kaasatust käsitlevate eesmärkide rakendamisel;

    15. ergutab liikmesriike tagama seadustamata või ebaselge staatusega naiste lastele juurdepääsu haridussüsteemile, ilma et nad peaksid kartma, et sellele järgneb vastutuselevõtmine ja/või väljasaatmine;

    16. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vähendama võõrtöötajate ja ELi töötajate tööhõive vahelist ebavõrdsust, pakkudes kesk- ja kutseharidust, et naised, eeskätt sisserändajad, saaksid omandada uusi oskusi ega peaks piirduma madalapalgaliste töökohtadega;

    17. nõuab, et migrantide sisserände ennetamisel päritoluriikidele antava arenguabi kaudu pöörataks tähelepanu naiste olukorrale, haridusele ja õigustele;

    18. nõuab, et siinkohal võetaks arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile esitatud tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust romade integreerimise riiklike strateegiate ELi raamistiku sooliste aspektide kohta.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    26.11.2013

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    30

    5

    2

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Heinz K. Becker, Phil Bennion, Pervenche Berès, Vilija Blinkevičiūtė, Alejandro Cercas, Derek Roland Clark, Minodora Cliveti, Emer Costello, Frédéric Daerden, Sari Essayah, Richard Falbr, Nadja Hirsch, Stephen Hughes, Ádám Kósa, Jean Lambert, Patrick Le Hyaric, Verónica Lope Fontagné, Olle Ludvigsson, Csaba Őry, Konstantinos Poupakis, Sylvana Rapti, Elisabeth Schroedter, Nicole Sinclaire, Jutta Steinruck, Ruža Tomašić, Traian Ungureanu

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Georges Bach, Jürgen Creutzmann, Liisa Jaakonsaari, Jelko Kacin, Martin Kastler, Anthea McIntyre, Birgit Sippel, Csaba Sógor

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

    Jolanta Emilia Hibner, Sławomir Nitras, Maurice Ponga

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    16.12.2013

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    11

    0

    5

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Edit Bauer, Iratxe García Pérez, Mikael Gustafsson, Lívia Járóka, Constance Le Grip, Astrid Lulling, Elisabeth Morin-Chartier, Norica Nicolai, Britta Thomsen, Anna Záborská

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Izaskun Bilbao Barandica, Doris Pack, Rui Tavares, Angelika Werthmann

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

    Biljana Borzan, Hans-Peter Mayer