Menetlus : 2013/2103(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0071/2014

Esitatud tekstid :

A7-0071/2014

Arutelud :

PV 24/02/2014 - 25
CRE 24/02/2014 - 25

Hääletused :

PV 26/02/2014 - 9.15
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2014)0162

RAPORT     
PDF 202kWORD 136k
3.2.2014
PE 519.748v03-00 A7-0071/2014

Seksuaalne ärakasutamine ja prostitutsioon ning nende mõju soolisele võrdõiguslikkusele

(2013/2103(INI))

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon

Raportöör: Mary Honeyball

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 VÄHEMUSE ARVAMUS
 VÄHEMUSE ARVAMUS
 ARENGUKOMISJONI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni ning nende mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele

(2013/2103(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 4 ja 5,

–   võttes arvesse 1949. aasta ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni,

–   võttes arvesse 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta artiklit 6, mille alusel võideldakse igasuguse naistega kauplemise ja naiste prostitutsiooni ekspluateerimise vastu,

–   võttes arvesse 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–   võttes arvesse ÜRO 1993. aasta naistevastase vägivalla likvideerimist käsitleva deklaratsiooni artiklit 2, milles sätestatakse, et naistevastane vägivald hõlmab üldises kogukonnas esinevat füüsilist, seksuaalset ja psühholoogilist vägivalda, sealhulgas vägistamist, seksuaalset väärkohtlemist, seksuaalset ahistamist ja hirmutamist tööl, haridusasutustes ja mujal, ning naistega kaubitsemist ja sunniviisilist prostitutsiooni,

–   võttes arvesse 2000. aasta rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni täiendavat naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolli (Palermo protokoll),

–   võttes arvesse 1995. aasta Pekingi tegevusplatvormi strateegilist eesmärki D.3 ning deklaratsiooni,

–   võttes arvesse sunniviisilist või kohustuslikku tööd käsitleva ILO konventsiooni nr 29 artiklit 2, milles määratletakse sunniviisiline töö,

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni Brüsseli deklaratsiooni (11) inimkaubanduse ennetamise ja sellevastase võitluse kohta, milles nõutakse põhjalikku, multidistsiplinaarset ja tõhusalt koordineeritud poliitikat, mis hõlmaks osalisi kõikidest seotud valdkondadest,

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu sellealaseid soovitusi, nagu näiteks 2000. aasta soovitust nr R 11 inimkaubanduse kohta seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, 2002. aasta soovitust nr R 5 naiste kaitsmise kohta vägivalla eest ning 2002. aasta soovitust 1545 naistega kaubitsemise vastase kampaania kohta,

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni,

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee soovitus „Seksi ostmise kriminaliseerimine seksuaalselt ärakasutava inimkaubanduse vastase võitluse eesmärgil”, dokument nr 12920 26. aprill 2012,

–   võttes arvesse 2000. aasta Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ministrite Viini kohtumise otsust nr 1(12) OSCE meetmete toetuseks ning OSCE tegevuskava inimkaubanduse vastu võitlemiseks (otsus nr 557, vastu võetud 2003. aastal),

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 13,

–   võttes arvesse nõukogu 19. juuli 2002. aasta raamotsust 2002/629/JSK inimkaubanduse vastu võitlemise kohta,

–   võttes arvesse nõukogu 5. aprilli 2011. aasta raamotsust 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu 19. juuli 2002. aasta raamotsus 2002/629/JSK,

–   võttes arvesse nõukogu resolutsiooni inimkaubanduse ja eriti naistega kaubitsemise vastu võitlemiseks võetud algatuste kohta(1),

–   võttes arvesse inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat,

–   võttes arvesse oma 15. juuni 1995. aasta resolutsiooni ÜRO neljanda naiste maailmakonverentsi kohta: „Võrdsus, areng ja rahu”(2),

–   võttes arvesse oma 24. aprilli 1997. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist internetis leviva ebaseadusliku ja kahjuliku infosisu kohta(3),

–   võttes arvesse oma 16. septembri 1997. aasta resolutsiooni vajaduse kohta käivitada üleeuroopaline kampaania naistevastase vägivalla suhtes nulltolerantsi kehtestamiseks(4),

–   võttes arvesse oma 24. oktoobri 1997. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni rohelist raamatut alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta audiovisuaal- ja teabeteenustes(5),

–   võttes arvesse oma 6. novembri 1997. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist lastega seotud seksiturismi vastu võitlemise kohta ning mitteametlikku dokumenti, milles käsitletakse Euroopa Liidu jõupingutusi laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ennetamise tõhustamiseks(6),

–   võttes arvesse oma 16. detsembri 1997. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist naistega kaubitsemise kohta seksuaalse ärakasutamise eesmärgil(7),

–   võttes arvesse oma 13. mai 1998. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu soovitus, mis käsitleb alaealiste ja inimväärikuse kaitset audiovisuaal- ja teabeteenustes(8),

–   võttes arvesse oma 17. detsembri 1998. aasta resolutsiooni inimõiguste austamise kohta Euroopa Liidus(9),

–   võttes arvesse oma 10. veebruari 1999. aasta resolutsiooni pagulase staatust täiendavate kaitsevormide ühtlustamise kohta Euroopa Liidus(10),

–   võttes arvesse oma 30. märtsi 2000. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele lastega seotud seksiturismi vastu võitlemiseks võetavate meetmete rakendamise kohta(11),

–   võttes arvesse oma 11. aprilli 2000. aasta resolutsiooni Austria Vabariigi algatuse kohta võtta vastu nõukogu otsus lasteporno vastase võitluse kohta internetis(12),

–   võttes arvesse oma 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusprogrammi järelmeetmete kohta(13),

–   võttes arvesse oma 19. mai 2000. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Täiendavate meetmete võtmiseks võitluses naistega kauplemise vastu”(14),

–   võttes arvesse oma 15. juuni 2000. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist „Kuriteoohvrid Euroopa Liidus: standardite ja meetmete analüüs”(15),

–   võttes arvesse oma 12. juuni 2001. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu raamotsus inimkaubanduse vastu võitlemise kohta(16),

–   võttes arvesse oma 17. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni seksuaalse kuritarvitamise suhtes kaitsetute naiste ja lastega kaubitsemise ennetusstrateegiate kohta(17),

–   võttes arvesse oma 2. veebruari 2006. aasta resolutsiooni naistevastase vägivallaga võitlemise praeguse olukorra ja kavandatavate meetmete kohta(18),

–   võttes arvesse oma 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni sundprostitutsiooni kohta rahvusvaheliste spordiürituste raames(19),

–   võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(20),

–   võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(21),

–   võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. Istungjärgu kohta „Igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamine ja likvideerimine”(22),

–   võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu kohta ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks(23),

–   võttes arvesse Euroopa naiste surverühma kampaaniat „Not for sale”,

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0071/2014),

A. arvestades, et prostitutsioon ja sundprostitutsioon on globaalse mõõtmega soopõhine nähtus, mis hõlmab umbes 40–42 miljonit inimest kogu maailmas ning kus suurem osa prostitueeritud isikutest on naised ja alaealised tütarlapsed ja peaaegu kõik seksuaalteenuse ostjad on mehed ning arvestades, et see on ühtaegu nii soolise ebavõrdsuse põhjus kui ka tagajärg;

B.  arvestades, et prostitutsioon on inimväärikuse ja inimese põhiõigustega kokkusobimatu orjanduse vorm;

C. arvestades, et inimkaubandus, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemine seksuaalsel ja muul ärakasutamise eesmärgil, on üks kõige koletumaid inimõiguste rikkumisi; arvestades, et inimkaubandus suureneb ülemaailmselt, mida juhib organiseeritud kuritegevus ja selle kasumlikkus;

D. arvestades, et töö on üks peamisi inimese eneseteostuse allikaid, mille kaudu inimesed panustavad solidaarselt ühisesse heaolusse;

E.  arvestades, et prostitutsioon ja sundprostitutsioon on olemuslikult seotud ühiskonnas valitseva soolise ebavõrdsusega ning see mõjutab ühiskonnas naiste ja meeste staatust ning nende vaheliste suhete ja seksuaalsuse tajumist;

F.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervishoidu edendatakse seksuaalsuse suhtes tervete ja vastastikkuse austamise põhiste käsitlusviiside kaudu;

G. arvestades, et 5. aprilli 2011. aasta direktiivis 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset, kehtestatakse jõulised sätted ohvrite kohta;

H. arvestades, et igasugusel prostitutsioonipoliitikal on mõju soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele, see mõjutab arusaamu sooküsimustest ning edastab ühiskonnale sõnumi ja normid, sealhulgas noortele;

I.   arvestades, et prostitutsioon toimib ärina ning seeläbi luuakse erinevate omavahel seotud osalistega turg, kus kupeldajad kalkuleerivad ja tegutsevad selle nimel, et kindlustada või suurendada oma turuosa ja kasumit, ning arvestades, et kesksel kohal on seksiostjad, kuna nemad hoiavad turunõudluse taset;

J.   arvestades, et WHO kohaselt eeldab seksuaaltervis positiivset ja lugupidavat suhtumist seksuaalsusesse ning seksuaalsuhetesse, samuti võimalust nauditavateks ja turvalisteks seksuaalkogemusteks, mis on vabad sunnist, diskrimineerimisest ning vägivallast;

K. arvestades, et prostitutsioonis on kõik intiimsed aktid viidud madalale rahalise väärtuse tasemele, kus inimolend on taandatud kaubaks või töövahendiks kliendi käsutuses;

L.  arvestades, et suurem osa prostitueeritud isikuid pärineb haavatavatest rühmadest;

M. arvestades, et kupeldamine on tihedalt seotud organiseeritud kuritegevusega;

N. arvestades, et prostitutsiooni varjus õitseb organiseeritud kuritegevus, inimkaubandus, raske vägivalla kuriteod ja korruptsioon ning et legaliseerimise korral saab kõige rohkem kasu kupeldaja, kellest saab nn ärimees;

O. arvestades erinevate uuringute tulemusi selgub, et pooled ostjad jätkavad seksiostu, hoolimata selgetest märkidest, et prostitueeritud isikud on nooremad kui 18-aastased;

P.  arvestades, et prostitutsiooniturud soodustavad naiste ja lastega kaubitsemist ja suurendavad nende vastu suunatud vägivalda, eelkõige riikides, kus seksitööstus on seadustatud(24);

Q. arvestades, et prostitutsioon ning naiste ja alaealiste tütarlastega kaubitsemine on omavahel seotud, kuna nõudlus naiste järgi prostitutsioonis – olgu nad inimkaubanduse ohvrid või mitte – on sama; arvestades, et inimkaubandus toimib prostitutsiooniturge naiste ja alaealiste tütarlastega varustava vahendina;

R.  arvestades, et ELi andmete kohaselt ei ole praegune poliitika inimkaubitsemise vastu võitlemisel tõhus olnud ning esineb probleeme seoses inimkaubitsejate tuvastamise ja vastutusele võtmisega, seega vajatakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse juhtumite tõhusamat uurimist ning inimkaubitsejate kohtu alla andmist ja süüdimõistmist;

S.  arvestades, et aina rohkem noori inimesi, nende seas murettekitavalt palju lapsi, on prostitutsioonile sunnitud;

T.  arvestades, et sundus, mille tõttu prostitutsiooniga tegeletakse, võib olla otsene ja füüsiline või kaudne, näiteks päritoluriigis elavale perekonnale surve avaldamise kaudu, kuid selline sundus võib olla ka salakaval psühholoogiline sundus;

U. arvestades, et peamine vastutus inimkaubandusega tegelemisel lasub liikmesriikidel, arvestades, et 2013. aasta aprillis teatas üksnes kuus liikmesriiki ELi inimkaubanduse vastase direktiivi täieliku ülevõtmise kohta, mille rakendamise tähtaeg oli 6. aprill 2013;

V. arvestades, et komisjon teatab oma naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegias (2010–2015), et naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus rikub põhiõiguseid;

W. arvestades, et liikmesriikide prostitutsioonikäsitlused erinevad märkimisväärselt, välja võib tuua kaks peamist: üks lähenemisviis näeb prostitutsiooni naiste õiguste rikkumise ja seksuaalorjuse vormina, mille tagajärjeks on naiste sooline ebavõrdsus ja selle säilitamine; teise lähenemisviisi kohaselt toetab prostitutsioon soolist võrdõiguslikkust, rõhutades naise õigust kontrollida, mida ta soovib oma kehaga teha; mõlemal juhul on liikmesriikide otsustada, millist lähenemisviisi nad kasutavad prostitutsiooni küsimuse puhul;

X. arvestades, et sunniviisilisel ja vabatahtlikul prostitutsioonil on vahe, kuid on ilmne, et prostitutsioon on naistevastase vägivalla vorm;

Y. arvestades, et prostitutsiooni probleemi tuleb käsitleda pikaajalises plaanis ning soolise võrdõiguslikkuse perspektiivis;

Z.  arvestades, et kupeldamine, mis on võrdväärne teiste seksuaalse ärakasutamise lubamisega, on seadustatud mitmes liikmesriigis, kaasa arvatud Saksamaal, Madalmaades ja Kreekas; arvestades, et Madalmaad on ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroos nimetatud inimkaubanduse ohvrite peamiseks sihtkohaks;

AA. arvestades, et hinnanguliselt on Saksamaal 400 000 prostituuti, kuid üksnes 44 on ennast ametlikult registreerinud sotsiaalhoolekandeasutuses pärast 2002. aasta prostitutsiooni legaliseerimise seaduse jõustumist, arvestades, et puuduvad usutavad tõendid selle kohta, et see seadus oleks kuritegevust vähendanud, ning arvestades, et kolmandik saksa prokuröridest on märkinud, et prostitutsiooni seadustamine on muutnud keerulisemaks nende töö inimkaubanduse ja kupeldamise uurimisel;

AB. arvestades, et ülemaailmne tendents on lugeda prostitutsiooni mitteoluliseks, pidades seda normaalseks tegevuseks, milles on koos lõbu ja töö;

1.  tunnistab, et prostitutsioonil ja seksuaalsel ärakasutamisel on ulatuslik sooline mõõde ning mõlema puhul on tegemist inimväärikuse rikkumisega, samuti on need vastuolus inimõigustega, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetega, ning on seega vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta põhimõtetega, sh soolise võrdõiguslikkuse saavutamise eesmärk ja põhimõte;

2.  rõhutab, et seksuaal- ja reproduktiivtervist ning kõigi naiste õigusi tuleb austada, sealhulgas õigus otsustada oma keha ja seksuaalsuse üle ilma sunni, diskrimineerimise ja vägivallata;

3.  rõhutab, et prostitutsiooni ja inimkaubanduse vahel on mitmeid seoseid; tunnistab, et prostitutsioon nii üleilmsel kui ka Euroopa tasandil toetab haavatavate naiste ja alaealiste tütarlastega kauplemist, kellest suur osa on 13–25 aasta vanused; rõhutab, et komisjoni andmetele tuginedes toimub suurem osa (62%) kauplemisest seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ning naised ja alaealised tütarlapsed moodustavad 96% tuvastatud ja eeldatavatest ohvritest, seejuures suureneb viimastel aastatel ELi mittekuuluvatest riikidest pärit ohvrite protsendimäär;

4.  tunnistab siiski, et puuduvad usaldusväärsed, täpsed ja riikide kaupa võrreldavad andmed, mis on tingitud peamiselt prostitutsiooni ja inimkaubanduse ebaseaduslikust ja sageli nähtamatust olemusest, seetõttu on prostitutsiooniturg läbipaistmatu ja poliitiliste otsuste tegemine takistatud, ühtlasi tähendab see ka, et kõik arvud põhinevad vaid hinnangutel;

5.  osutab andmetele, mis näitavad organiseeritud kuritegevuse suurt osatähtsust seal, kus kupeldamine on seadustatud(25);

6.  rõhutab, et andmete kohaselt tunnistatakse enamik prostitueeritud isikutest ühiskonnas haavatavate isikute hulka kuuluvaks;

7.  rõhutab, et prostitutsioon on ka tervisealane küsimus, sest sellel on kahjulik mõju prostitueeritud isikutele, kelle hulgas on tõenäolisemalt seksuaalse, füüsilise ja vaimse tervise traumasid, narkootikumida ja alkoholi sõltuvust, eneseväärikuse kadu ning keskmisest kõrgem suremuse tase; lisab ja rõhutab, et paljud seksiostjad soovivad ebaturvalist kommertslikku seksi, mis suurendab kahjustava mõju ohtu nii prostitutsiooni vallas tegutsevate isikute kui ka ostjate tervisele;

8.  rõhutab, et sunnitud prostitutsioonil, prostitutsioonil ja ärakasutamisel seksitööstuses võivad olla hävitavad ja pikaajalised psühholoogilised ja füüsilised tagajärjed sellega seotud inimestele, eriti lastele ja noorukitele, isegi pärast prostitutsiooniga tegelemise lõpetamist, olles seejuures nii soolise ebavõrdsuse põhjus kui ka tagajärg ning kinnistades soostereotüüpe ja stereotüüpset mõtteviisi seksiteenust osutavatest naistest, nagu näiteks kujutlust, et naiste ja alaealiste tütarlaste keha võib müüa meeste seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks;

9.  palub lisaks sellele liikmesriikidel võtta kooskõlas siseriikliku õigusega prostituutide jaoks kasutusele väljaspool bordelle pakutavad usaldusväärsed nõustamis- ja tervishoiuteenused;

10. tunnistab, et prostituudid moodustavad rühma, kellel on suur risk nakatuda HIVsse ja teistesse sugulisel teel levivatesse haigustesse,

11. kutsub liikmesriike üles vahetama parimaid tavasid selle kohta, kuidas vähendada tänavaprostitutsiooniga seotud ohtusid;

12. tunnistab, et prostitutsioonil ja sundprostitutsioonil on mõju üldisele naiste vastu suunatud vägivallale, kuna seksi ostjate kohta tehtud uurimused näitavad, et meestel, kes ostavad seksi, on naistest alavääristav kujutluspilt(26); soovitab sellega seoses, et pädevad riigiasutused korraldaksid seksi ostmise keelustamisega samaaegselt meestele suunatud teadlikkuse parandamise kampaania;

13. rõhutab, et prostitueeritud isikud on sotsiaalselt, majanduslikult, füüsiliselt, psüühiliselt, emotsionaalselt ja perekondlikult eriti haavatavad ning neid ohustab vägivald, mis kahjustab neid rohkem kui mis tahes teise tegevuse puhul; liikmesriikide politseijõude tuleks ärgitada tegelema muu hulgas madala süüdimõistmise määra küsimusega prostituutide vägistamise eest; rõhutab, et prostitueeritud isikud on avaliku põlguse ja sotsiaalse häbimärgistamise sihtmärgiks isegi juhul, kui lõpetavad prostitutsiooniga tegelemise;

14. juhib tähelepanu asjaolule, et naisprostituutidel on õigus rasedusele, kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest;

15. rõhutab, et prostitutsiooni normaliseerimine mõjutab naistevastast vägivalda; juhib eelkõige tähelepanu andmetele, mis näitavad, et seksiteenust ostvad mehed sooritavad suurema tõenäosusega naistevastast seksuaalset sunniakti ning muid naistevastaseid vägivallaakte, millega kaasneb sageli naistevihkajalik hoiak;

16. väljendab muret suureneva noormeeste arvu pärast, kes ostavad prostitutsiooniteenust kui meelelahutust ning kohtlevad seejuures naisi ja alaealisi tütarlapsi seksinukkudena, mis tihti viib nendevastaste vägivallategudeni;

17. märgib, et 80–95% prostitutsiooniks vahendatud inimestest on enne prostitutsiooniärisse sisenemist kannatanud mingit tüüpi vägivalla all (vägistamine, intsest, pedofiilia), 62% neist on teatanud varasemast vägistamisest ning 68% kannatab traumajärgse stressihäire all (protsentides sama piinamisohvritega)(27);

18. rõhutab, et lasteprostitutsioon ei saa kunagi olla vabatahtlik, kuna laps ei ole võimeline andma prostitutsiooniks nõusolekut; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võitleksid võimalikult tõhusalt lasteprostitutsiooni (hõlmates alla 18aastased isikud) vastu, kuna see on sundprostitutsiooni kõige tõsisem vorm; nõuab tungivalt nulltolerantsil põhineva lähenemisviisi järgimist, mis põhineb ennetusel, ohvrite kaitsel ja klientide vastutusele võtmisel;

19. märgib, et lasteprostitutsioon ning laste seksuaalne ärakasutamine suurenevad, sh ka suhtlusvõrgustike kaudu meedias, kus kasutatakse sageli pettust või hirmutamist;

20. juhib tähelepanu tekkivale alaealiste prostitutsiooni nähtusele, mis ei ole sama mis seksuaalne ärakasutamine, vaid selle põhjuseks on raske majanduslik olukord ja vanemliku hoolitsuse puudumine;

21. rõhutab vajadust tõhusate poliitikameetmete järele, mis lubaksid pöörata erilist tähelepanu alaealiste prostitueeritud isikute nii nn prostitutsiooniturult kõrvaldamisele kui ka sinna sattumisele kui ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle vastava fakultatiivprotokolli eesmärkidega vastuolus olevatele tegevustele;

22. on seisukohal, et alla 21-aastastelt prostituudilt seksuaalteenuse ostmine tuleks lugeda kuriteoks, kuid prostituute ei tohiks selliste teenuste osutamise eest karistada;

23. juhib tähelepanu n-ö sponsorluse nähtusele ehk alaealiste või just täisealiseks saanud tüdrukute prostitutsioonile luksuskaupade eest või väikeste rahasummade eest, mis lähevad igapäevakulutusteks ehk taskurahaks või haridusega seotud kulude tasumiseks;

24. juhib liikmesriikide tähelepanu sellele, et haridus on kesksel kohal prostitutsiooni ja sellega seotud organiseeritud kuritegevuse ennetamisel, ning soovitab seetõttu liikmesriikidel läbi viia vanusepõhiseid haridusalaseid teadlikkuse tõstmise ja ennetavaid kampaaniaid koolides ja ülikoolides, ja soovitab, et võrdsust sisendav kasvatus peaks olema kesksel kohal noore inimese haridusteel;

25. juhib tähelepanu asjaolule, et prostitutsiooni reklaamimise puhul ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias võib tegemist olla vahendiga, mis toetab inimkaubandust ja prostitutsiooni;

26. juhib tähelepanu interneti ja sotsiaalvõrgustike üha suurenevale rollile uute ja noorte prostituutide värbamisel inimkaubandusega tegelevate võrgustike kaudu; kutsub üles korraldama ennetuskampaaniaid ka internetis, võttes seejuures arvesse nende inimkaubandusega tegelevate võrgustike suhtes haavatavaid sihtrühmi;

27. juhib tähelepanu mõnele eelkõige internetis ringlevale massimeedia toote ja pornograafia peamiselt negatiivsele mõjule, mille kaudu luuakse naisest alavääristav kujutluspilt ning mis võib soodustada hoolimatut käitumist naise isiksuse suhtes, pakkudes teda kaubana; hoiatab ühtlasi, et seksuaalset vabadust ei tohi tõlgendada loana suhtuda naistesse hoolimatult;

28. rõhutab, et prostitutsiooni normaliseerimine mõjutab noorte inimeste arusaamu seksuaalsusest ning naiste ja meeste vahelisi suhteid; märgib, et uuringute kohaselt toimib prostitutsioon sotsiaalse kontrolli vahendina noorte inimeste seksuaalsuse üle;

29. rõhutab, et prostitueeritud isikuid ei tohiks kriminaliseerida, nagu seda tehakse osades liikmesriikides, nt Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Iirimaal ja Horvaatias, ning nõuab kõikidelt liikmesriikidelt prostitueeritud isikute vastu suunatud represseerivate õigusaktide tühistamist;

30. palub liikmesriikidel hoiduda prostitueeritud isikute kriminaliseerimisest ja karistamisest ning töötada välja programmid, et aidata prostitueeritud isikutel / seksitöötajatel soovi korral sellest tööst loobuda;

31. on veendunud, et nõudluse vähendamine peaks olema liikmesriikide inimkaubanduse vastase integreeritud strateegia osa; on arvamusel, et nõudluse vähendamist peab olema võimalik saavutada õigusaktide abil, mis nihutaksid kriminaalvastutuse pigem seksuaalteenuse ostjatele kui müüjatele, ning trahvide määramise abil, et muuta kuritegelikud organisatsioonid / organiseeritud kuritegevus vähem tulutoovaks;

32. on arvamusel, et kõige tõhusam viis naiste ja alaealiste tütarlaste seksuaalse ärakasutamise eesmärgil kaubitsemise vastu võitlemiseks ning soolise võrdõiguslikkuse suurendamiseks on Rootsis, Islandil ja Norras rakendatud mudel (nn Põhjamaade mudel), mis on praegu kaalumisel ka mitmes teises Euroopa riigis, kus kuriteoks loetakse seksuaalteenuste ostmist, mitte prostituudiks vahendatud inimeste teenuseid;

33. rõhutab, et prostitutsioon on piiriülene probleem ning liikmesriigid peavad võtma vastutuse võitlemisel väljaspool oma riiki seksi ostmise vastu, võttes Norraga sarnaseid meetmeid, kus kodanikke saab trahvida välismaal seksi ostmise eest;

34. juhib tähelepanu andmetele, mis kinnitavad, et Põhjamaade mudelil on hoiatav mõju inimestega kaubitsemisele Rootsis, kus prostitutsioon ega seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuv inimkaubandus ei ole kasvanud, ning elanikkond ja eriti noored toetavad seda mudelit üha enam, mis näitab, et õigusaktid on toonud kaasa muudatusi hoiakutes;

35. rõhutab Soome valitsuse hiljutise aruande tulemusi, milles nõutakse seksi ostmise täielikku kriminaliseerimist, kuna Soome senine lähenemisviis kriminaliseerida seksi ostmine inimkaubanduse ohvritelt on inimkaubanduse vastu võitlemisel osutunud ebatõhusaks vahendiks;

36. leiab, et õigusaktid annavad võimaluse selgitada, millised on ühiskonnas vastuvõetavad normid, ja luua selline ühiskond, mis neid väärtusi ka kajastaks;

37. leiab, et prostitutsiooni käsitlemine seadusliku seksuaalteenuste osutamisena ning seksitööstuse üldine dekriminaliseerimine ja kupeldamise seaduslikuks muutmine ei ole lahendus haavatavate naiste ja alaealiste tütarlaste kaitsmiseks vägivalla ja ärakasutamise eest, vaid sel on vastupidine mõju ning asetab nad veelgi suuremasse vägivalla ohtu, ergutades samal ajal prostitutsioonituru kasvu ja suurendades kuritarvitamise all kannatavate naiste ja alaealiste tütarlaste arvu;

38. mõistab hukka igasugused poliitilised katsed või arutlused, mille kohaselt on prostitutsioon lahendus Euroopasse sisserännanud naiste jaoks;

39. kutsub seetõttu liikmesriike üles andma kooskõlas siseriikliku õigusega politseile ja pädevatele asutustele õiguse bordellidesse ilma põhjenduseta siseneda ja neid kontrollida;

40. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid kasutusele vajalikud vahendid, et võidelda inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise vastu ning vähendada prostitutsiooni kui naiste, eriti alaealiste põhiõiguste ning soolise võrdõiguslikkuse rikkumist;

41. palub liikmesriikidel võtta eeskätt ohvrite kaitset silmas pidades Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK, võimalikult kiiresti üle oma siseriiklikku õigusesse;

42. nõuab tungivalt, et komisjon hindaks seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse kõrvaldamiseks loodud Euroopa õigusraamistiku senist mõju, tegema täiendavaid uuringuid prostitutsiooni ja seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse mustrite ja suurenenud seksiturismi taseme kohta ELis, pöörates seejuures erilist tähelepanu alaealistele, ning soodustama parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel;

43. rõhutab, et komisjon peaks jätkama selliste projektide ja programmide rahastamist, mis aitavad võidelda inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise vastu;

44. kutsub liikmesriike üles kavandama ja rakendama inimkaubandust, seksuaalset ärakasutamist ja prostitutsiooni käsitlevaid poliitikameetmeid, tagamaks, et kõik asjassepuutuvad osapooled, nagu valitsusvälised organisatsioonid, politsei ja muud õiguskaitseasutused ning sotsiaal- ja meditsiiniteenuste osutajad, saaksid toetust, oleksid kaasatud otsustamisprotsessidesse ja teeksid omavahel koostööd;

45. tunnistab, et suur osa prostitutsiooniga tegelevast isikust sooviks selle tegevuse lõpetada, kuid tunnevad, et nad pole selleks suutelised; rõhutab, et need isikud vajavad toetust, eelkõige psühholoogilist ja sotsiaalset abi, et väljuda seksuaalse ärakasutamise võrgustikest ja nendega sageli seotud sõltuvussuhetest; soovitab pädevatel asutustel töötada tihedas koostöös sidusrühmadega välja programmid, mis aitaksid prostitutsiooni valdkonnas tegutsevatel isikutel oma tegevus lõpetada;

46. rõhutab politseiteenistuste ja üldisemalt õigussüsteemis töötavate inimeste piisava koolitamise olulisust seksuaalse ärakasutamise erinevate mõõtmete, sealhulgas soolise mõõtme ja sisserände valdkonnas, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid ergutaksid politseid tegema koostööd ohvritega ja julgustama ohvreid tunnistusi andma, toetaksid eriteenistuste loomist politseis ja võtma tööle naispolitseinikke; rõhutab vajadust liikmesriikidevahelise õigusalase koostöö järele, et võidelda tõhusamalt inimkaubandusega tegelevate võrgustike vastu Euroopas;

47. juhib riigiasutuste tähelepanu sellele, et majanduslanguse mõjul suureneb prostitutsiooniga tegelema sunnitud naiste ja alaealiste tütarlaste, sh sisserännanud naiste, arv ning innustab riigiasutusi leidma neile alternatiivseid viise elatise teenimiseks ning tagama turvaline keskkond neile, kes jätkavad prostituudina töötamist;

48. juhib tähelepanu sellele, et majanduslikud probleemid ja vaesus on peamised noorte naiste ja alaealiste tütarlaste prostitutsiooni põhjused ning et soopõhised ennetusstrateegiad, liikmesriikides ja kogu Euroopas läbiviidavad kampaaniad, mis on eelkõige suunatud sotsiaalselt tõrjutud kogukondadele, samuti haavatavamatele isikutele (nagu puuetega inimesed ja lastekaitsesüsteemi kuuluvad noored), vaesuse vähendamise ja teadlikkuse suurendamise meetmed nii seksiteenutse ostjate kui ka nende pakkujate hulgas ning parimate tavade vahetamine on peamised vahendid naiste ja alaealiste tütarlaste, eriti noorte sisserännanute, seksuaalse ärakasutamise vastu võitlemiseks; soovitab, et komisjon viiks läbi inimkaubanduse vastase nädala;

49. rõhutab, et sotsiaalne tõrjutus on ebasoodsas olukorras olevate naiste ja alaealiste tütarlaste suurema haavatavuse peamine tegur seoses inimkaubandusega; rõhutab, et nii majanduslikud kui ka sotsiaalsed kriisid on põhjustanud töötust, mille tõttu kõige haavatavamas olukorras naised, sh naised kõrgemast sotsiaalsest klassist, suunduvad prostitutsiooni / seksiärisse, et tulla toime vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega; kutsub liikmesriike üles tegelema sotsiaalsete probleemidega, mis sunnivad mehi, naisi ja lapsi prostitutsioonile;

50. innustab liikmesriike rahastama kohapeal tegutsevaid organisatsioone, kes tegelevad toetamise ja prostitutsioonist loobumise strateegiate valdkonnas, tagama inimkaubanduse või seksuaalse ärakasutamise ohvritele uuenduslikud sotsiaalteenused, sealhulgas toetama sisserännanud ja dokumentideta isikuid, arvestades nende individuaalseid vajadusi ja ohte, et pakkuda vajalikku abi ja kaitset, rakendama poliitikameetmeid (hoolitsedes selle eest, et erinevates politsei- ja sisserändeteenistustes, tervishoiu- ja haridusasutustes rakendataks ühtset lähenemisviisi), mille eesmärk on aidata haavatavatel naistel ja alaealistel prostitutsioonist loobuda, tagades, et sellistel programmidel oleks seaduslik alus ja nimetatud eesmärgi täitmiseks vajalikud finantsvahendid; rõhutab seksuaalse ärakasutamise ohvrite psühholoogilise nõustamise olulisust ja vajadust nende sotsiaalse rehabiliteerimise järele; tuletab meelde, et selline protsess vajab aega ja nõuab plaani koostamist edasiseks eluks, et pakkuda endistele prostitueeritud isikutele alternatiivseid usaldusväärseid ja elujõulisi tulevikuväljavaateid;

51. rõhutab suuremat vajadust analüüside ja statistiliste tõendusmaterjalide järele, et otsustada, milline mudel on kõige tõhusam seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva naiste ja alaealiste tütarlastega kaubitsemise vastases võitluses;

52. innustab liikmesriike hindama seksuaalteenuste ostmise kriminaliseerimise nii positiivset kui ka negatiivset mõju prostitutsiooni ja inimkaubanduse vähendamisele;

53. kutsub ELi ja liikmesriike üles arendama välja sellise soopõhise ennetuspoliitika inimkaubanduse tulemusena prostitueeritud isikute päritoluriikides, mis on suunatud nii seksiteenuste ostjatele kui ka naistele ja alaealistele ning hõlmab sanktsioone, teadlikkuse suurendamist ja haridusmeetmeid;

54. nõuab, et EL ja liikmesriigid võtaksid meetmeid seksiturismi takistamiseks nii ELis kui ka sellest väljaspool;

55. nõuab, et Euroopa välisteenistus võtaks meetmeid, et peatada prostitutsiooni praktiseerimine konfliktipiirkondades, kus paiknevad ELi sõjalised üksused;

56. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

ELT C 260, 29.10.2003, lk 4.

(2)

EÜT C 166, 3.7.1995, lk 92.

(3)

EÜT C 150, 19.5.1997, lk 38.

(4)

EÜT C 304, 6.10.1997, lk 55.

(5)

EÜT C 339, 10.11.1997, lk 420.

(6)

EÜT C 358, 24.11.1997, lk 37.

(7)

EÜT C 14, 19.1.1998, lk 19.

(8)

ELT C 193, 17.8.2006, lk 126.

(9)

EÜT C 98, 9.4.1999, lk 267.

(10)

EÜT C 150, 28.5.1999, lk 203.

(11)

EÜT C 040, 7.2.2001, lk 20.

(12)

EÜT C 40, 7.2.2001, lk 41.

(13)

EÜT C 59, 23.2.2001, lk 258.

(14)

EÜT C 59, 23.2.2001, lk 307.

(15)

EÜT C 67, 1.3.2001, lk 304.

(16)

EÜT C 53, 28.2.2002, lk 114.

(17)

ELT C 287, 24.11.2006, lk 18.

(18)

ELT C 288, 25.11.2006, lk 16.

(19)

ELT C 291, 30.11.2006, lk 292.

(20)

ELT C 285, 21.10.2010, lk 53.

(21)

ELT C 296, 2.10.2012, lk 26.

(22)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0045.

(23)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0444.

(24)

ÜRO eriraportööri (inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise küsimustes) Sigma Huda 2006. aasta raportis rõhutatakse prostitutsioonipoliitika otsest mõju inimkaubanduse levikule.

(25)

Amsterdami linna ja Madalamaade justiitsministeeriumi ühine aruanne, milles täheldatakse, et pooled lubadest on taotlenud prostitutsiooniga tegelevad ärid, kus tegutseb vähemalt üks või mitu ettevõtjat, kelle kohta on tehtud kanne karistusregistrisse.

(26)

Mitmed seksiostjate teemat käsitlevad uuringud on kättesaadavad siin: http://www.womenlobby.org/spip.php?article1948&lang=en.

(27)

Farley, M., „Violence against women and post-traumatic stress syndrome”, Women and Health, 1998; Damant, D. et al., „Trajectoires d’entrée en prostitution: violence, toxicomanie et criminalité”, Le Journal International de Victimologie, nr 3, aprill 2005.


SELETUSKIRI

Prostitutsioon on raskesti mõõdetav nähtus, kuna see on enamikus liikmesriikides ebaseaduslik. Fondation Scelles’i 2012. aasta aruande kohaselt on prostitutsioon üleilmne nähtus, millesse on kaasatud ligikaudu 40–42 miljonit inimest, kellest 90% sõltuvad kupeldajast. Kõige esimene Eurostati aruanne, mis sisaldas ametlikke andmeid prostitutsiooni kohta, avaldati 2013. aasta aprillis(1). Aruanne keskendus inimkaubandusele ELis aastatel 2008 kuni 2010.

Kindel on see, et prostitutsiooni ja seksuaalse ärakasutamise puhul on kindlasti tegemist soopõhiste probleemidega, kus naised ja tütarlapsed müüvad kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt oma keha meestele, kes selle teenuse eest maksavad. Suurem osa seksuaalse ärakasutamise eesmärgil kaubitsetud isikutest naised ja tütarlapsed.

Naistevastase vägivalla vorm ning inimväärikuse ja soolise võrdõiguslikkuse rikkumine

Prostitutsioon ja naiste ja tütarlaste seksuaalne ärakasutamine on vägivalla vormid ning takistavad sellistena naiste ja meeste vahelist võrdsust. Peaaegu kõik seksuaalteenuste ostjad on mehed. Osalemine seksitööstuses on ühtaegu nii soolise ebavõrdsuse põhjuseks kui ka tagajärjeks, mis kinnistab kujutlust, et naiste ja tütarlaste kehad on müügiks.

Prostitutsioon on väga ilmne ja äärmiselt õõvastav inimväärikuse rikkumine. Arvestades, et inimväärikus on põhiõiguste hartas eraldi välja toodud, on Euroopa Parlament kohustatud ELis toimuvast prostitutsioonist aru andma ning leidma viise, kuidas soolist võrdõiguslikkust ja inimõiguseid saaks sellega seonduvalt tugevdada.

Inimkaubanduse ja organiseeritud kuritegevuse otsene seos

Prostitutsioon Euroopa Liidus ja kogu maailmas on otseselt seotud naiste ja tütarlastega kaubitsemisega. Kuuskümmend kaks protsenti kaubitsemise ohvriks langenud naistest on seksuaalse ärakasutamise ohvrid.

Suurenev hulk naisi ja tütarlapsi viiakse kaubitsemise teel mitte üksnes väljastpoolt liitu, vaid ka mõnest liikmesriigist (näiteks Rumeeniast ja Bulgaariast) teistesse Euroopa Liidu osadesse. Seetõttu tuleb ELil selle ida-lääne suunalise kaubitsemisega kiiresti tegeleda ning võtta rangeid meetmeid seda tüüpi naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks.

Prostitutsioon on märkimisväärne organiseeritud kuritegevuse tegur, mis on pärast uimasteid teisel kohal oma ulatuse ja leviku ning sellesse kaasatud rahahulga poolest. Havocscope’i veebilehe(2) hinnangul toodab prostitutsioon kogu maailmas tulu ligikaudu 186 miljardit dollarit aastas.

Kuna prostitutsioon toimub nii suures ulatuses organiseeritud kuritegevuse toel, toimides turuna, kus nõudlus määrab pakkumise, tuleb ELi õiguskaitseametitel võtta tugevaid ja asjakohaseid meetmeid kurjategijate tabamiseks, kaitstes samal ajal ohvreid, prostituudiks vahendatud isikuid ning seksuaalse ärakasutamise eesmärgil kaubitsetud naisi ja tütarlapsi. Eraldiseisva, kuid seonduva probleemina tuleb ühtlasi pöörata tähelepanu kasvavale internetis levivale prostitutsioonile, mis on mõningatel juhtudel seotud pornograafiat pakkuvate veebilehtedega.

Majanduslik sundus

Rahapuudus võib samuti sundida naisi prostitutsioonile. Praegusel finantskriisil on selles oma osa, kuna naised (eriti üksikemad) hakkavad üha enam prostituudiks oma riigis või tulevad Euroopa Liidu lõunapoolsetest vaesematest riikidest, misjärel neid vahendatakse prostitutsiooniks põhja poole. Prostitutsioon on seega seotud soolise võrdõiguslikkusega, olles otseselt seotud naiste rolli ja kohaga ühiskonnas, nende juurdepääsuga tööturule, samuti otsuste tegemise, tervishoiu ja haridusega ning neile pakutavate valikutega, arvestades struktuurset soolist ebavõrdsust.

Kaks erinevat lähenemisviisi prostitutsioonile ja seksuaalsele ärakasutamisele Euroopas

Prostitutsiooni ja soolise ebavõrdsuse probleemi teeb keeruliseks asjaolu, et eksisteerib kaks vastandlikku mudelit sellega tegelemiseks. Esimene mudel näeb prostitutsiooni naiste õiguste rikkumise ning soolise ebavõrdsuse kinnistamise vahendina. Sellele vastav seadusandlik lähenemisviis on kaotamist pooldav (ingl abolitionist) ning kriminaliseerib prostitutsiooniga seotud tegevused, mis mõnikord hõlmab ka seksuaalteenuste ostmist, ehkki prostitutsioon ise ei ole ebaseaduslik. Teise mudeli kohaselt suurendab prostitutsioon ise soolist võrdõiguslikkust, toetades naise õigust kontrollida, mida ta soovib oma kehaga teha. Selle mudeli pooldajad väidavad, et prostitutsioon on kõigest üks viis tööd teha ning parim viis prostitutsiooniga tegelevaid naisi kaitsta on parandada nende töötingimusi ning muuta prostitutsioon seksiteenusena professionaalsemaks. Selle reguleerimist pooldava (ingl regulationist) mudeli kohaselt on prostitutsioon ja sellega seotud tegevused seaduslikud ja reguleeritud ning naistel on õigus palgata endale korraldajad, keda nimetatakse ka kupeldajateks. Sellele vaatamata võib ka leida, et prostitutsiooni ja kupeldamise muutmine tavapärasteks tegevusteks või nende mis tahes viisil seadustamine tähendab seksuaalse orjuse ning naiste soolise ebavõrdsuse seadustamist.

Euroopa Liidus eksisteerivad loomulikult mõlemad mudelid. Kupeldamine on seaduslik mitmes liikmesriigis, sealhulgas Madalmaades, Saksamaal, Austrias ja Taanis, samas kui prostituudina töötavad isikud või mõned nende tegevustest (näiteks enese müügiks pakkumine) on täielikult või osaliselt kriminaliseeritud näiteks Suurbritannias, Prantsusmaal ja Iirimaal. Sellegipoolest ei saa soolise ebavõrdsuse ega seksuaalse allutamise vastu tõhusalt võidelda, eeldades et seksitööstuses valitseb sooline võrdsus, mis pole tõsi(3).

Seal, kus prostitutsioon ja kupeldamine on seaduslikud, esineb üha enam tõendeid, mis näitavad selle süsteemi puudujääke. 2007. aastal tunnistas Saksamaa valitsus, et prostitutsiooni legaliseerimise seadus ei olnud kuritegevust vähendanud ning et üle kolmandiku saksa prokuröridest märkis, et prostitutsiooni seadustamine on muutnud keerulisemaks nende töö inimkaubanduse ja kupeldamise uurimisel(4). Madalmaades sedastas Amsterdami linnapea 2003. aastal, et prostitutsiooni seadustamine ei ole aidanud inimkaubitsemist ennetada, öeldes et paistab olevat võimatu luua turvalist ja kontrollitavat tsooni, mis ei oleks avatud organiseeritud kuritegevuse poolsele kuritarvitamisele. ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo andmetel on Holland praegu inimkaubanduse ohvrite peamiseks sihtkohaks.

Põhjamaade mudeli tõhusus

Arvestades kindlaid ja kasvavaid tõendeid, et prostitutsiooni ning kupeldamise seadustamine ei aita edendada soolist võrdõiguslikkust ega vähenda inimkaubandust, on käesoleva aruande kokkuvõtteks, et ülalpool esitatud kahe soolise võrdõiguslikkuse mudeli peamine erinevus seisneb selles, et prostitutsiooni käsitlemine pelgalt „tööna” aitab hoida naisi prostitutsiooniäris. Prostitutsiooni käsitlemine naiste inimõiguste rikkumisena aitab hoida naised prostitutsioonist eemal.

Rootsi, Soome ja ELi mittekuuluva Norra kogemus nn Põhjamaade mudeli rakendamisel toetab seda vaatepunkti. Rootsi muutis oma prostitutsiooni käsitlevaid õigusakte 1999. aastal, keelates seksi ostmise ning dekriminaliseerides prostituudiks vahendatud isiku. Teisisõnu paneb kuriteo toime seksuaalteenuse ostja, kes on peaaegu alati mees, ja mitte prostituudiks vahendatud naine. Rootsi kehtestas selle seaduse osana üldisest algatusest kaotada Rootsis kõik takistused naiste võrdõiguslikkuse ees.

Selle seadusandluse mõju Rootsis on olnud drastiline. Rootsis prostitutsiooniks vahendatud elanikkonna arv moodustab ühe kümnendiku Taanis vahendatud inimestest, kus seksi ostmine on seaduslik ning kus on väiksem elanikkond. Seadus on muutnud ka avalikku arvamust. 1996. aastal pooldas 45% naistest ja 20% meestest meessoost seksuaalteenuse ostjate kriminaliseerimist. 2008. aastaks pooldas seadust 79% naistest ja 60% meestest. Lisaks kinnitab Rootsi politsei, et Põhjamaade mudelil on olnud hoiatav mõju seksuaalse ärakasutamise eesmärgil kaubitsemisele.

Tõendid Põhjamaade mudeli tõhususe kohta prostitutsiooni ja naiste ja tütarlastega kaubitsemise vähendamisele ning seeläbi soolise võrdõiguslikkuse edendamisele kasvavad pidevalt. Samal ajal seisavad riigid, kus kupeldamine on seaduslik, endiselt silmitsi inimkaubanduse ja organiseeritud kuritegevusega seotud probleemidega, kuna need on seotud prostitutsiooniga. Seega toetab käesolev aruanne Põhjamaade mudelit ning innustab valitsusi nendes riikides, kus prostitutsiooni käsitletakse teisiti, vaatama oma õigusakte läbi Rootsis ning teistes Põhjamaade mudeli vastu võtnud riikides saavutatud edu arvestades. Selline tegevus tooks kaasa märkimisväärse arengu Euroopa Liidu soolises võrdõiguslikkuses.

Käesolev aruanne ei ole suunatud prostituudiks vahendatud naiste vastu. See on prostitutsiooni vastu, aga prostitutsiooniks vahendatud naiste jaoks. Soovitades, et süüdiolevaks osapooleks loetakse pigem ostja – mees, kes ostab seksuaalteenust – ja mitte prostituudiks vahendatud naine, kujutab käesolev aruanne endast järjekordset sammu täieliku soolise võrdõiguslikkuse suunas kogu Euroopa Liidus.

(1)

http://ec.europa.eu/dgs/home-affairs/what-is-new/news/news/2013/docs/20130415_thb_stats_report_en.pdf

(2)

Vt: http://www.havocscope.com/tag/prostitution/

(3)

www.equalitynow.org/sites/default/files/Nordic_Model_EN.pdf

(4)

Vt ka Der Spiegel'i artiklit, 30.5.2013: http://www.spiegel.de/international/germany/human-trafficking-persists-despite-legality-of-prostitution-in-germany-a-902533.html


VÄHEMUSE ARVAMUS

Angelika Niebler, Christa Klass, Astrid Lulling

Algatusraporti eesmärk on keelustada kõik prostitutsiooni vormid. Olen siiski arvamusel, et tuleb teha vahet sund- ja seaduslikul prostitutsioonil, nagu see on sätestatud ka ühenduse õiguses.

Osades ELi liikmesriikides tunnustatakse vabatahtlikku prostitutsiooni füüsilisest isikust ettevõtja tegevusena, millega kaasneb ka maksu- ja sotsiaalkindlustuse kohustus. Samuti on veel muid õiguslikke kohustusi, mida prostitutsiooni valdkonnas seaduslikult tegutsevad isikud järgima peavad (tööõiguse sätted, elamisloaga seotud ettekirjutused teises riigis ja tegevuse registreerimine vastutavas ametisasutuses). Küsimus, kuidas vabatahtlikku prostitutsiooni käsitada, peaks iga liikmesriigi enda otsustada jääma.

Sundprostitutsioon ja inimkaubandus kujutavad endast seevastu piiriülest probleemi, mida ei saa ükski liikmesriik üksi lahendada. Sundprostitutsiooni, inimkaubanduse ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel peavad liikmesriigid palju rohkem tihedat koostööd tegema. Seksiteenuste osutamise keelustamine vaid osades liikmesriikides on viinud selleni, et neid teenuseid pakutakse oluliselt rohkem nendes (naaber-) riikides, kus teenuse ostjaid ei kriminaliseerita. Mary Honeyballi raportis esitatakse liikmesriikidele sundprostitutsiooni probleemiga võitlemiseks väärtuslikke ettepanekuid.

Sundprostitutsiooni ja inimkaubanduse vastu tuleb võidelda kõikide vahenditega. Vabatahtliku prostitutsiooni küsimust tuleb aga käsitelda sellest eraldi.


VÄHEMUSE ARVAMUS

Ulrike Lunacek, Marije Cornelissen, Inaki Irazabalbeitia, Raul Romeva, Sophia In’t Veld

Kaubitsemine inimestega, eelkõige naiste ja lastega, seksuaalse ärakasutamise (nimetatakse ka sundprostitutsiooniks) eesmärgil on inimväärikuse rikkumine ja vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta põhimõtetega. 2013. aasta aprillis teatas üksnes kuus liikmesriiki ELi inimkaubanduse vastase direktiivi täielikust ülevõtmisest, mille rakendamise tähtaeg oli 6. aprill 2013.

Raportis ei tehta vahet sundprostitutsiooni ja üksiksiku vabal otsusel põhineva prostitutsiooni vahel. Siiski ei saa lasteprostitutsioon olla kunagi vabatahtlik, kuna laps ei ole võimeline andma prostitutsiooniks nõusolekut.

Poliitilised meetmed, mille eesmärk on muuta prostitutsioon nähtamatuks ning mille abil tõrjutakse prostituudid ja seksitöötajad avalikkusest, suurendavad häbimärgistamist, sotsiaalset tõrjutust ja haavatavust. Kõik liikmesriigid peaksid hoiduma seksitöötajate kriminaliseerimisest ja karistamisest või prostitutsiooni ebaseaduslikuks kuulutamisest, seksitöötajatele tuleks anda õigus sotsiaalkindlustusele ja töötada välja programmid, mis aitaksid neil sellest tööst soovi korral loobuda.


ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (3.12.2013)

naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile

seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni ning nende mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele

(2013/2103(INI))

Arvamuse koostaja: Corina Creţu

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  märgib, et inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise algpõhjusteks on meeste ja naiste vaheline ebavõrdsus ning vaesus, millele lisanduvad etniline ja muu sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus ja relvastatud konfliktid, ning et kõige rohkem kannatavad madala sotsiaal-majandusliku staatusega naised ja lapsed;

2.  rõhutab asjaolu, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kõige haavatavamatele rühmadele, näiteks tütarlapsed, puudega lapsed ja vähemuste hulka kuuluvad naised;

3.  juhib tähelepanu sellele, et korruptsioon on oluline tegur inimkaubanduse võimaldamisel ja soodustamisel;

4.  märgib, et seksuaalne ärakasutamine on enamasti meeste poolt toime pandav ja enamasti naiste vastu suunatud soolise vägivalla vorm, ning rõhutab seega, et igasuguse naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla kaotamine ja ennetamine on ülimalt tähtis niisuguste inimõiguste äärmiselt tõsiste rikkumiste vähendamise jaoks;

5.  kutsub ELi, rahvusvahelisi organisatsioone, riikide valitsusi ja muid asjaomaseid pooli üles tegema ELi tasandil koostööd, et luua ühine sätete raamistik, mis hõlmaks seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise algpõhjuste vastu võitlemise meetmeid, seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise (sealhulgas seksuaalteenuste ostmise) kuritegelikuks tunnistamist, samuti karistusi ning paremat seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise eest kaitsmise alast piiriülest koostööd;

6.  rõhutab, et arenguriikides ning kõikides riikides, kus inimkaubandus ja seksuaalne ärakasutamine aset leiab, tuleb riiklike õigusabi strateegiate ja poliitikapõhimõtete kujundamisel võtta arvesse hirmu häbimärgistamise ees, ning väljendab oma muret asjaolu pärast, et puuduvad tõhusad õigusteenistused, kellele oleks võimalik teatada kuritarvitamisjuhtumitest, eelkõige humanitaarkriiside ajal;

7.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles töötama välja meetmed ELi liikmesriikidest muudesse sihtriikidesse suunatud seksturismile lõpu tegemiseks;

8.  toonitab, et seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni vastu võitlemise meetmetes tuleks keskenduda sõjast mõjutatud piirkondadele kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsioonile 1325 ja 19. juuni 2008. aasta resolutsioonile 1820;

9.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles pärssima nõudlust prostitutsiooni vahendusel toimuva ärakasutamise ja seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse järele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

2.12.2013

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

20

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Ricardo Cortés Lastra, Charles Goerens, Filip Kaczmarek, Gay Mitchell, Norbert Neuser, Bill Newton Dunn, Maurice Ponga, Jean Roatta, Michèle Striffler, Alf Svensson, Keith Taylor, Patrice Tirolien

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Emer Costello, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Fiona Hall, Eduard Kukan, Bart Staes, Jan Zahradil

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Fabrizio Bertot, Tanja Fajon, Miroslav Mikolášik


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

23.1.2014

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

14

2

6

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Marije Cornelissen, Edite Estrela, Iratxe García Pérez, Zita Gurmai, Mikael Gustafsson, Mary Honeyball, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Constance Le Grip, Astrid Lulling, Krisztina Morvai, Angelika Niebler, Siiri Oviir, Antonyia Parvanova, Marina Yannakoudakis, Inês Cristina Zuber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Izaskun Bilbao Barandica, Anne Delvaux, Iñaki Irazabalbeitia Fernández, Nicole Kiil-Nielsen, Christa Klaß, Angelika Werthmann

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Michael Cashman

Õigusteave - Privaatsuspoliitika