RAPORT Naiste ja meeste võrdsus Euroopa Liidus 2012. aastal

31.1.2014 - (2013/2156(INI))

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon
Raportöör: Inês Cristina Zuber

Muudatusettepanekud

• 001-001 (PDF - 146 KB)
• 001-001 (DOC - 140 KB)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI PROJEKT

naiste ja meeste võrdsuse kohta Euroopa Liidus 2012. aastal

(2013/2156(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–   võttes arvesse 18. detsembri 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–   võttes arvesse 1949. aasta ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni,

–   võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5” (2000), „Peking +10” (2005) ja „Peking +15” (2010),

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrust nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta[1],

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK[2],

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta[3],

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK[4],

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogus 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020)[5],

–   võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2010. aasta teatist „Kindel kohustus tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Naiste harta” (COM(2010)0078),

–   võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–   võttes arvesse komisjoni talituste 16. septembri 2013. aasta töödokumenti „Soolise võrdõiguslikkuse strateegia (2010–2015) vahehindamine” (SWD(2013)0339),

–   võttes arvesse komisjoni talituste 8. mai 2013. aasta töödokumenti „2012. aasta aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammude kohta” (SWD(2013)0171),

–   võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi aruannet „Pekingi tegevusplatvormi „Naistevastane vägivald. Tugi ohvritele” ELi liikmesriikides rakendamise analüüs” (2012),

–   võttes arvesse pärast 1975. aastat avaldatud ELi direktiive meeste ja naiste võrdse kohtlemise erinevate aspektide kohta (direktiiv 2010/41/EL, direktiiv 2010/18/EL, direktiiv 2006/54/EL, direktiiv 2004/113/EÜ, direktiiv 92/85/EMÜ, direktiiv 86/613/EMÜ ja direktiiv 79/7/EMÜ),

–   võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise kohta[6],

–   võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni majanduskriisi mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele ning naiste õigustele[7],

–   võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni naiste haridus- ja tööalase liikuvuse kohta ELis[8],

–   võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni sooliste stereotüüpide kaotamise kohta ELis[9],

–   võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu ning igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamise ja likvideerimise kohta[10];

–   võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni naiste töötingimuste kohta teenindussektoris[11],

–   võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamise kohta[12],

–   võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2009[13], 8. veebruari 2011. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2010[14] ja 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2011[15],

–   võttes arvesse oma 6. juuli 2001. aasta resolutsiooni naiste ja ärijuhtimise kohta[16],

–   võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta[17],

–   võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni naiste vaesuse olemuse kohta Euroopa Liidus[18],

–   võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta[19],

–   võttes arvesse oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni soopõhise võrdse kohtlemise ja põlvkondade vahelise solidaarsuse kohta[20],

–    võttes arvesse oma 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni naiste ja vaesuse kohta Euroopa Liidus[21],

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0073/2014),

A. arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu lepingus ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigusi; arvestades, et Euroopa Liidu eesmärgid selles valdkonnas on tagada meeste ja naiste võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine ning lisaks võidelda soopõhise diskrimineerimise vastu; arvestades samuti, et kuigi EL on võtnud endale ülesandeks integreerida soolise võrdõiguslikkuse põhimõte kõikidesse oma tegevustesse, on meeste ja naiste vahel ikka veel palju ebavõrdsust;

B. arvestades, et vaatamata selles valdkonnas tehtud edusammudele valitseb meeste ja naiste vahel endiselt ebavõrdsus, olgu see siis seotud naiste õiguste kui inimõigustega, karjäärivõimalustega, tööhõive ja palgatingimustega, juurdepääsuga haridusele ja tervishoiuteenustele, osalemisega majanduselus ja otsustusprotsessides või poliitilise esindatusega;

C. arvestades, et majanduskriis on toonud kaasa paljude Euroopa Liidu kodanike elatustaseme languse; arvestades, et ELi 27 liikmesriigis oli naiste töötuse määr 2012. aasta viimases kvartalis 10,8%[22]; arvestades, et jätkusuutliku pikaajalise majanduskasvu tagamiseks on vaja teha suuremaid strateegilisi riiklikke investeeringuid ja suurendada naiste osalemist tööturul;

D. arvestades, et ELi põhiõiguste harta artiklis 21 on sätestatud, et keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel;

E.  arvestades, et alates 1975. aastast vastu võetud ELi direktiivid meeste ja naiste võrdse kohtlemise kohta on soolise võrdõiguslikkuse tulemuslikule edendamisele märkimisväärselt kaasa aidanud; arvestades, et kahetsusväärselt ei ole teatavad vanad liikmesriigid neid direktiive endiselt nõuetekohaselt kohaldanud ning ei kontrolli piisavalt kehtestatud õigusaktide kohaldamist; arvestades, et uued idapoolsed liikmesriigid ei ole erinevatel põhjustel seda olulist osa ühenduse õigustikust veel terviklikult kohaldanud;

F.  arvestades, et vaatamata asjaolule, et mitu liikmesriiki on võtnud soolise võrdõiguslikkuse huvides muutuste edendamiseks meetmeid, mõnikord isegi õiguslikke meetmeid, on need muutused siiski liiga aeglased ja ebapiisavad;

G. arvestades, et noorte tööpuuduse määr on enneolematult kõrge, keskmiselt 23,1% kogu ELis, ning pikaajaline tööpuudus on enamikus liikmesriikides suurenenud ning on kogu ELis seni kõigi aegade suurim;

H. arvestades, et meeste ja naiste segmenteerimine tööturul toob esile arvukad erinevused liikmesriikide vahel; arvestades, et kõige tugevamini segmenteeritud riikide hulka kuuluvad need, kus töötavaid naisi on kõige rohkem;

I.   arvestades, et töökohtade netovara hävitamine langes kokku ebakindlate töökohtade arvu kasvuga – suurenenud on osalise tööajaga ja lühiajalise töölepinguga madalapalgaliste töökohtade arv;

J.   arvestades, et vaesus on ELis 2007. aastast alates suurenenud ja leibkondade tulud on vähenenud ning 24,2% ELi elanikkonnast elab vaesuse või tõrjutuse ohus ning 26% naisi ohustab ELi 27 liikmesriigis vaesus, samal ajal kui vaesusohus elavad 23,9% meestest[23]; arvestades, et selline olukord kahjustab eelkõige lapsi, kelle eest sageli hoolitsevad just naised, ning et naisi ohustab vaesus rohkem kui mehi; arvestades, et kõige rohkem ohustab vaesus füüsilisest isikust ettevõtjatest, tööta või töötuid naisi, etnilistesse vähemustesse kuuluvaid naisi, naissoost sisserändajaid ning madala hariduse või hariduseta naisi, ühest isikust koosnevaid leibkondi ja üksikvanemaid; arvestades, et ELis koosneb kümnest leibkonnast keskmiselt kolm ühest isikust, enamiku puhul neist on tegu üksi elavate naistega, eelkõige eakatega, ning see osakaal suureneb; arvestades, et ühest isikust koosnevaid või ühe sissetulekuga leibkondi koheldakse nii absoluutses kui ka suhtelises arvestuses maksustamise, sotsiaalkindlustuse, elamumajanduse, tervishoiu, kindlustuse ja pensionide osas enamikus liikmesriikides ebasoodsalt;

K. arvestades, et ELis tuleb praegu toime tulla suurima majandus- ja finantskriisiga pärast 1930ndaid aastaid; arvestades, et töötuse määr kõikides liikmesriikides ning eriti lõunapoolsetes liikmesriikides on kriisi tõttu oluliselt tõusnud; arvestades, et liikmesriikide rakendatud eelarve konsolideerimise poliitika, mis hõlmab sageli töötajate koondamist ja palkade külmutamist, mõjutab peamiselt avalikku sektorit, kus töötab rohkem naisi; arvestades, et mitte üheski poliitikameetmes ei võeta soolisi aspekte piisaval määral arvesse;

L.  arvestades, et eelarve konsolideerimine peab olema kokkusobiv strateegia „Euroopa 2020” sotsiaalse ja tööhõivemõõtmega, eriti seose soolise võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimiskeelu teemadega;

M.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on oluline majanduslik väärtus õiglase ja kaasava majanduskasvu soodustamiseks; arvestades, et kutsealase ebavõrdsuse vähendamine ei ole üksnes tööturu võrdsusega, vaid ka selle tõhususe ja sujuvusega seotud eesmärk;

N. arvestades, et Eurostati andmetel oli 2012. aastal naiste üldine tööhõivemäär 20–64-aastaste hulgas 62,4% ning meestel 74,6%;

O. arvestades, et tööhõivemäär on peamine näitaja, mille abil mõõdetakse soolist ebavõrdsust; arvestades, et töökoha kvaliteet ja töötingimused on samuti olulised parameetrid selle ebavõrdsuse mõõtmiseks;

P.  arvestades, et naiste tööhõivemäär on alahinnatud, kuna paljud naised ei ole ennast töötuna arvele võtnud, eelkõige need, kes elavad maapiirkondades või äärepoolseimates piirkondades; arvestades, et selline olukord põhjustab ebavõrdsust seoses juurdepääsuga avalikele teenustele (toetused, pensionid, rasedus- ja sünnituspuhkus, haigusleht, juurdepääs sotsiaalkindlustusele jne);

Q. arvestades, et naised töötavad osalise tööajaga, tähtajaliste ja ajutiste töölepingute alusel sagedamini kui mehed; arvestades, et 2012. aastal töötas peaaegu kolmandik (32,1%) tööl käivaid naisi osalise tööajaga tööl, samal ajal kui osalise tööajaga tööd tegid 8,4% meestest; arvestades, et suurenenud on ka mittevabatahtlik osalise tööajaga töötamine, moodustades 2012. aastal kogu naiste osalise tööajaga tööhõivest 24% (2007. aastal 20%)[24]; arvestades, et ebakindlad töösuhted puudutavad eelkõige naisi ning et suur osa neist töötab mittevabatahtliku osalise tööajaga tööl, tähtajaliste või ajutiste töölepingute alusel; arvestades, et sellised lepingud pakuvad töölt vabastamise ja teiste lepingute rikkumise vormide eest väiksemat kaitset; arvestades, et sellised lepingud mõjutavad naisi negatiivselt, piirates muu hulgas nende tööalase edutamise võimalusi, nende koolitusvõimalusi või isegi nende õigust pensionile; arvestades, et teatavates olukordades pakuvad need siiski võimalust aidata mehi ja naisi, kes on otsustanud ühitada töö- ja eraelu; arvestades, et sellest tulenevalt on naiste palgad madalamad, neist ohustab väiksem sotsiaalkaitse ning neil on keerulisem saavutada majanduslikku iseseisvust; arvestades, et naised moodustavad suure osa deklareerimata töö turust;

R.  arvestades, et komisjon peaks rohkem pingutama, et tagada ELi direktiivide parema kohaldamise selles valdkonnas, eelkõige sotsiaalpartnerite poolt, kes peavad läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ning ei ole sageli teadlikud meeste ja naiste võrdset kohtlemist käsitlevaid ühenduse nõudeid, mis on seotud palkadega, juurdepääsuga töökohtadele ja ametialasele edutamisele ning sotsiaalkindlustusega;

S.  arvestades, et praegune kriis on eriti rängalt tabanud noori, alla 25-aastaste noorte tööpuuduse määr oli 2012. aasta septembris 22,8%[25]; arvestades, et liiga vähe tütarlapsi osaleb õppeprotsessis, mille eesmärk on lihtsustada üleminekut koolist tööle; arvestades, et keskmine mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (nn NEET-noored) protsent oli 22,4% lõunaosas ja ääremaadel, võrreldes 11,4%-iga põhja- ja keskpiirkonnas; arvestades, et noored naised töötavad oma tööelu alguses sageli ajutistel osalise tööajaga töökohtadel, mis vähendab tasustatava töö kestust; arvestades, et sooline palgalõhe avaldab mõju pensionide tasemele, mistõttu on naistel suurem vaesusrisk kui meestel;

T.  arvestades, et kriisil on rasked tagajärjed haavatavatele inimestele ja naistele, keda need kahjustavad otseselt – töö kaotamise, palga, pensionide ja sotsiaaltoetuste kärpimise või töökohakindluse kaotamise kaudu – ja kaudselt eelarvekärbete näol avalike teenuste ja sotsiaalabi vallas;

U. arvestades, et perekonnaelu ja kodutöödega seotud vastutuse jagamine meeste ja naiste vahel, eelkõige vanemapuhkuse ning isapuhkuse kasutamise edendamise kaudu, on naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse edendamise ja saavutamise eeltingimus;

V. arvestades, et naiste sissetulekud on samaväärse töö ja samaväärsete oskuste eest väiksemad kui meeste sissetulekud; arvestades, et palga ebavõrdsus on keskmiselt 16,2%, kusjuures liikmesriikide lõikes esineb suuri erinevusi, ulatudes 10%-lisest palgalõhest kuni rohkem kui 20%-lise palgalõheni teatavates liikmesriikides; arvestades, et naiste väiksemate palkadega kaasnevad paratamatult väiksemad pensionimaksed ning seega väiksemad pensionid; arvestades, et sooline palgalõhe ja sellest tulenev sooline pensionilõhe on siiani üks peamistest põhjustest, miks naised satuvad vanemas eas allapoole vaesuspiiri;

W. arvestades, et tööpuuduse määr euroala lõunas ja ääremaadel ulatus 2012. aastal keskmiselt 17,3% tasemele, võrreldes 7,1% tasemega euroala põhja- ja keskpiirkonnas[26];

X. arvestades, et tööturule sisenevad naised täidavad väga olulist osa majanduskasvu taastamisel; arvestades, et nad võimaldavad suurendada leibkonna sissetulekut, mis tähendab tarbimise suurenemist, maksutulu ja sotsiaalkindlustusmaksete laekumise suurenemist, ning seega võimendavad nad majanduse elavdamist; arvestades, et järelikult on soolisel võrdõiguslikkusel positiivne mõju majanduskasvule ja elutingimuste parandamisele;

Y. arvestades, et vaesusriski suurenemine on tihedalt ja otseselt seotud oluliste riigi sotsiaalfunktsioonide hävitamisega ühes, näiteks, riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide hävitamisega paljudes liikmesriikides, oluliste sotsiaalteenuste (peretoetus, töötuabiraha, haigushüvitis, toimetulekutoetus) väärtuse vähenemisega, mis tegelikkuses kahjustab paljusid naisi ja eriti neid, kelle hooleks on pere eest hoolitseda ja kes vastutavad üksi kogu majapidamise eest;

Z.  arvestades, et 2011. aastal väitis 78% naisi, et nad tegid majapidamistöid iga päev (39% meestest väitis sama[27]), ning arvestades, et tööaja paindlikkus on peamine tegur pere- ja tööelu paremaks ühitamiseks; arvestades, et 2010. aastal oli Euroopas last kasvatavate naiste tööhõivemäär 64,7%, samas kui last kasvatavate meeste tööhõivemäär oli 89,7%; arvestades, et vähesed isad lähevad vanemapuhkusele;

Aa.  arvestades, et ei ole veel leitud sobivat lahendust töö-, pere- ja eraelu ühitamiseks ning selle tagajärjel on paljud naised – sest enamikul juhtudel hoolitsevad laste ja ülalpeetavate pereliikmete eest just naised – sunnitud leppima osalise tööajaga tööga ning koguni tööturult lahkuma, kuna puuduvad taskukohase hinnaga piisavalt lapsehoiu- ja hooldusteenuseid puudega inimeste või eakate jaoks; arvestades, et Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi andmetel[28] väidab üle kuue miljoni naise Euroopas, et nad ei saa töötada täistööajaga oma perekondlike kohustuste tõttu; arvestades, et selline lähedaste hooldaja roll takistab sageli naiste tööl käimist ja nende karjääriväljavaateid;

Ab.     arvestades, et paljud rahvastiku- ja majandusteadlased (Maailmapank, OECD, IMF) kasutavad majanduslikke ja matemaatilisi mudeleid, et juhtida tähelepanu majapidamistööde (mida teevad peamiselt naised) majanduslikule väärtusele, ja arvestades, et naiste panus SKP-sse oleks koguni suurem, kui võetaks arvesse tasustamata tööd, mis näitab naiste töö suhtes kohaldatavat diskrimineerimist;

Ac. arvestades, et kultuuritraditsioonides, töökorralduses ja igapäevaelus peetakse ikka veel enesestmõistetavaks, et hooldusvastutus on peamiselt naiste probleem; arvestades, et Euroopa naised vanuses 25–45 tegelevad majapidamistöödega 162 minutit rohkem kui mehed, ja arvestades, et seda tasustamata majapidamistööde panust ühiskonnas ei mõõdeta ikka veel sisemajanduse koguprodukti arvestamiseks; arvestades, et kõnealune panus on olnud heaoluriigi ja Euroopa sotsiaalmudeli säilitamiseks hädavajalik;

Ad. arvestades, et Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlament arutasid komisjoni ettepanekut järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta aastateks 2014–2020 (COM(2011)0398) ning et Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon (FEMM) võttis vastu arvamuse, milles on muu hulgas märgitud „vajadust suurendada soolise võrdõiguslikkuse, tööhõive ja majanduskasvu meetmete rahastamist, et tulla toime horisontaalse ja vertikaalse soolise eristamise probleemiga, võidelda sooliste palga- ja pensionierinevuste vastu ning üha suureneva vaesuse vastu naiste seas, nagu ka õiguste ja demokraatia osas, ning milles paluti, et komisjon ja nõukogu võtaksid arvesse soolise võrdõiguslikkuse küsimust erieesmärgina õiguste ja kodakondsuse programmis ning jätkaksid Daphne programmi alles selle programmi sõltumatu allüksusena”[29];

Ae. arvestades, et viimase kümnendi jooksul on tehtud vähe edusamme soolise tasakaalu korrigeerimiseks poliitiliste otsuste tegemise valdkonnas ning ELi keskmine on paranenud vaid 4 protsendipunkti võrra (22%-lt 2003. aastal 26%-ni 2012. aastal)[30]; naiste esindatus ettevõtte ja ülikoolide juhtkonnas on ikka väike ning poliitikas või teaduses tegevate naiste arv suureneb, kuid väga aeglaselt;

Af. arvestades, et 2012. aastal oli kolm neljandikku ELi liikmesriikide parlamendiliikmetest mehed ja et need liikmesriigid, kus naiste esindatus moodustas riigi parlamendis üle 30%, olid Belgia, Taani, Saksamaa, Hispaania, Madalmaad, Sloveenia, Soome ja Rootsi, samal ajal kui Maltas ja Ungaris on naisi parlamendis alla 10%;

Ag. arvestades, et 2012. aastal oli ELis piirkondlike ja kohalike assambleede koosseisus keskmiselt 32% naisi ja riikide valitsuste koosseisus 27% naisi – 3% rohkem kui 2003. aastal, mis näitab minimaalset muutust, kuna erinevused on liikmesriigiti suured, näiteks naiste osakaal Prantsusmaa valitsuses on 49%, kuid Kreeka valitsuses 6%)[31];

Ah. arvestades, et ÜRO konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta on märgitud, et naistele tagatakse õigus valida meestega võrdsetel alustel ja olla valitud valitavatesse riigiorganitesse, osaleda valitsuspoliitika kujundamises ja täita kõiki avalikke funktsioone kõikidel valitsustasanditel, osaleda riigi poliitika- ja avaliku eluga seotud valitsusvälistes organisatsioonides ja ühendustes;

Ai. arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegias 2010–2015 on märgitud, et vaatamata asjaolule, et naised moodustavad peaaegu poole ELi tööjõust ja üle poole ülikooli diplomiga inimestest, on nad jätkuvalt juhtivatel otsustuspositsioonidel ja -protsessides alaesindatud ning et kõige uuemate andmete (2010)[32] kohaselt oli ELi 27 liikmesriigis 46% kõikidest doktorikraadiga inimestest naised, aga ainult 15,5% kõrgharidusasutuste juhtidest olid naised ja vaid 10% ülikooli rektoritest olid naised;

Aj. arvestades, et paljudes sektorites, sealhulgas nendes, kus valdav osa töötajatest on naised, takistab nn klaaslagi naisi tõusmast kõrgema palgaastmega töökohtadele, eelkõige kõige kõrgematele ametikohtadele; arvestades, et sellist diskrimineerimist esineb muu hulgas naiste oskuste ja töö alahindamise ning nendega seotud ametialaste vastutusvaldkondade ebavõrdse jaotamise näol;

Ak.     arvestades, et ELi börsil noteeritud suurettevõtete juhtorganite alaesindatud sugu, kelleks on enamasti naised, peavad 1. jaanuariks 2020. aastal saavutama vähemalt 40%-lise esindatuse; arvestades, et Euroopa komisjoni andmetel oli naiste osakaal nende juhtorganite liikmete hulgas 2013. aasta augustis 16,6% ja 2010. aasta oktoobris 11,8%;

Al. arvestades, et 2012. aasta novembris avaldati aruanne ELi tegevuskava „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine arengukoostöös (2010–2015)” rakendamise kohta;

Am.  arvestades, et 2012. aasta aprillis allkirjastati ÜRO naisteorganisatsiooni ja ELi vaheline uus vastastikuse mõistmise memorandum, mille eesmärk on tugevdada koostööd kahe institutsiooni vahel, et edendada naiste mõjuvõimu ja soolist võrdõiguslikkust kogu maailmas, ning tugevdada kahe organisatsiooni vahelist partnerlust ning nende soovi edendada ja toetada suutlikkuse arendamist, eesmärgiga lisada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine kõikidesse poliitikameetmetesse ja programmidesse, ning tagada, et riiklikud kavad ja eelarved on piisavad soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas võetud kohustuste täitmiseks; teiste prioriteetide hulka kuuluvad naiste suurema esindatuse tagamine majanduslike, poliitiliste ja õigusalaste otsuste tegemisel, anda naistele rohkem tööalaseid ja sotsiaalseid väljavaateid, võidelda seksuaalse ja seksistliku vägivalla vastu;[33]

An. arvestades, et naistevastane vägivald, on see siis füüsiline, seksuaalne või psühholoogiline, on peamine takistus naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisel ning kuigi selle vastu on võetud meetmeid, on see on üks kõige levinum inimõiguste rikkumise viise; arvestades, et selline vägivald ei tunne geograafilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ega kultuurilisi piire; arvestades, et soolist vägivalda käsitlevate uuringute hinnangul on viiendik kuni veerand kõikidest Euroopa naistest puutunud täiskasvanueas vähemalt korra kokku füüsilise vägivallaga ning rohkem kui kümnendik on kannatanud jõukasutamist hõlmanud seksuaalvägivalda, 12%–15% Euroopa naistest on koduvägivalla ohvrid ning selle tagajärjel sureb Euroopa Liidus iga päev seitse naist[34]; arvestades, et inimkaubitsemine seksuaalseks ärakasutamiseks, mille ohvrid on valdavas enamikus naised ja tütarlapsed, on lubamatu inimõiguste rikkumine ja tänapäevane orjapidamise vorm; arvestades, et majanduslangus soosib ka vägivalla suurenemist lähisuhetes, ja et kokkuhoiumeetmed, mis mõjutavad tugiteenuseid, jätavad vägivalla ohvriks langenud naised tavalisest veelgi kaitsetumasse olukorda;

Ao.     arvestades, et traditsioonilistel soorollidel ja stereotüüpidel on endiselt tugev mõju rollide jagunemisele meeste ja naiste vahel kodus, töökohal ja ühiskonnas üldiselt; arvestades, et soolised stereotüübid kipuvad hoidma muutumatuna valitsevat olukorda päritud takistuste näol soolise võrdõiguslikkuse saavutamise osas ning piiravad naiste töövalikuid ja isiklikku arengut ning osaliselt põhjendavad meeste ja naiste vahelist segregatsiooni majandusharude ja ametikohtade lõikes; arvestades, et meedial võib olla suur osatähtsus mitte ainult stereotüüpide levitamisel, esitades koguni alaväärse kuvandi naiste kohta ja üliseksuaalse kuvandi noorte tütarlaste kohta, vaid ka sooliste stereotüüpide ületamisel, naiste osaluse edendamisel otsuste tegemises ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisel;

Ap.     arvestades, et Euroopa Liidu paljudes riikides on mitmekesised perestruktuurid, mis põhinevad kas samasooliste või vastassooliste isikute kooselul või abielul, peres on kas abielus, mitte abielus või koos elavad homoseksuaalsed või heteroseksuaalsed vanemad, üksikvanemad, kasuvanemad ja eelmistest suhetest sündinud lapsed, kes kõik väärivad siseriikliku ja Euroopa Liidu õiguse alusel samaväärset kaitset;

Aq.     arvestades, et õigus tervishoiule ning eriti seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule on inimõigus, mis peaks olema tagatud kõikidele naistele, olenemata nende sotsiaalsest staatusest, vanusest, seksuaalsest sättumusest, päritolust, õiguslikust seisundist või etnilisest päritolust;

Ar. arvestades, et maapiirkondades elavad naised kannatavad mitmekordse diskrimineerimise ja sooliste stereotüüpide all rohkem kui linnapiirkondades elavad naised, ning nende naiste tööhõivemäär on madalam kui linnades elavatel naistel; arvestades veel, et suur osa naisi ei tööta kunagi ametlikul tööturul ning ei ole seetõttu registreeritud töötutena ega lähe arvesse töötusestatistikas, mis tekitab spetsiifilisi finants- ja õigusprobleeme seoses õigusega rasedus- ja sünnituspuhkusele ja haiguspuhkusele, pensioniõiguste saamisele ja sotsiaalkindlustuse kattele, ning ka probleeme lahutuse korral;

As. arvestades, et statistiliste andmete kogumine soolise ebavõrdsuse kohta on üks prioriteetidest, mis aitab võidelda põhjuste vastu, mis takistavad Euroopa Liidus soolise võrdõiguslikkuse saavutamist;

At. arvestades, et positiivsed meetmed naiste suhtes on osutunud põhitähtsaks naiste täiel määral integreerimiseks tööturule, otsustusprotsessidesse ja ühiskonda üldiselt;

Majanduslik sõltumatus ja võrdne töötasu

1. rõhutab asjaolu, et kriis mõjutab naisi erinevalt ning juhib tähelepanu asjaolule, et naiste töösuhted on muutunud palju ebakindlamaks, eriti ebatüüpiliste töölepingute üha sagedasema kasutamise tõttu, ja naiste sissetulekud on oluliselt vähenenud selliste tegurite tõttu nagu püsiv sooline palgalõhe, ebavõrdsus töötu abiraha ja pensioni suuruse osas, pealesunnitud osalise tööajaga tööde kasv ning ajutiste või tähtajalise lepinguga töökohtade levik stabiilsemate töökohtade arvelt; tunneb muret asjaolu pärast, et eelarvekärped suurendavad probleemi, kuna see mõjutab naisi ebaproportsionaalselt; palub, et liikmesriikide valitsused ja sotsiaalpartnerid koostaksid tegevuskava ja seaksid konkreetsed ja ambitsioonikad eesmärgid, milles analüüsitaks majandus- ja finantskriisi tagajärgi soo aspektist soolisele võrdõiguslikkusele kaasneva mõju hindamise abil;

2.  märgib, et eelnevate kriiside kogemus on näidanud, et üldjuhul taastub meeste tööhõive kiiremini kui naiste oma;

3.  rõhutab, et kuigi sooline ebavõrdsus tööturul on kriisi järel tööhõivemäära ja töötuse määraga seotud lõhede osas pigem vähenenud, ei tulene selline lõhede vähenemine Euroopa ootamatutest edusammudest suurema võrdsuse suunas, vaid pigem kriisis rohkem kannatada saanud meestööjõu olukorra kiirest halvenemisest; kutsub liikmesriike üles jätkuvalt pingutama, et saavutada naiste suurem esindatud otsustusprotsessis, võimaldada neil töö- ja pereelu paremini ühitada ja jätkata võitlust naiste vastu suunatud vägivalla vastu;

4. rõhutab, et paindliku tööajaga töötamine peaks olema töötaja enda valik, mitte kehtestatud ega peale surutud tööandja poolt; ei nõustu lepingusuhete paindlikkuse ja ebakindlusega, mis ei võimalda pereelu korraldamist ja stabiilsust;

5.  palub, et liikmesriigid investeeriksid taskukohase hinnaga ja kvaliteetsetesse lapsehoiu, haigete, puudega inimeste, eakate ja teiste hooldusest sõltuvate inimeste hooldamise rajatistesse, tagades nendes paindlikud lahtiolekuajad, mis sobiksid kokku täistööpäevadega, ning nende juurdepääsetavuse, nii et võimalikult suur hulk inimesi saaks oma tööelu ühitada pere- ja eraeluga; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et laste või muude hooldusest sõltuvate isikute eest hoolitsevad mehed ja naised saaksid tunnustuse rahaliste ülalpidamistoetuste näol ja nendele isikutele individuaalsete õiguste andmisega seoses sotsiaalkindlustuse ja pensioniga; palub sotsiaalpartneritel esitada konkreetseid algatusi selleks, et valideerida hooldamiseks töölt eemaloleku ajal omandatud oskusi;

6.  palub komisjonil pöörata rohkem tähelepanu asjaolule, et kõikides liikmesriikides tagatakse naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitlevate ELi direktiivide nõuetekohane kohaldamine;

7.  palub nõukogul ületada takistused ning võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta;

8.  loodab, et komisjon võtab kõik võimalikud meetmed tagamaks, et kohaldatakse meeste ja naiste võrdset kohtlemist käsitlevate ELi direktiivide kõiki aspekte, sealhulgas kollektiivlepingute üle läbirääkivate sotsiaalpartnerite poolt, ning et komisjon julgustab sotsiaalpartnereid dialoogi pidamises, et arutleda selliste küsimuste üle nagu palkade läbipaistvus, naiste osalise tööaja ja tähtajalise lepingu tingimusi ning soodustada naiste osalemist keskkonnahoidlikes ja innovaatilistes sektorites; rõhutab kollektiivläbirääkimiste olulist rolli naiste diskrimineerimisega võitlemisel, eeskätt seoses tööhõivele juurdepääsu, palga, töötingimuste, karjäärivõimaluste ja koolitusega ning võrdõiguslikkuse edendamisega;

9.  innustab liikmesriike edendama meetmeid ja tegevusi, millega toetatakse ja nõustatakse naisi, kes otsustavad hakata ettevõtjaks;

10. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika raamistikus arvesse soolist võrdõiguslikkust, et täita strateegias „Euroopa 2020” kehtestatud eesmärgid; nõuab eelkõige, et EL võtaks kohustuse tagada soolise võrdõiguslikkuse ja selle süvalaiendamise kõikides ELi ja selle liikmesriikide poliitikavaldkondades; märgib, et teatavate meetmete puhul on vaja eelkõige koondada tõeline poliitiline tahe, mis siiamaani ei ole võimaldanud luua meeste ja naiste jaoks võrdseid tingimusi jätkusuutlikul, kaasaval, õiglasel ja võrdsel viisil;

11. märgib, et meeste ja naiste võrdne osalemine tööturu võib märkimisväärselt suurendada ELi majanduslikku potentsiaali ja kindlustada liidu õiglast ja kaasavat olemust; tuletab meelde, et OECD prognooside kohaselt annaks meeste ja naiste osalemise määra täielik ühtsus tulemuseks SKP 12,4%-lise suurenemise elaniku kohta 2030. aastaks;

12. tuletab meelde, et komisjon tunnistas 2012. detsembris vajadust töötada välja noorsoopoliitika (Youth Employment Package ja Youth Guarantee) kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisega; kutsub komisjoni üles ergutama veel rohkem liikmesriike töötama välja meetmeid, et tagada tüdrukutele poistega võrdsed haridus- ja kutseõppe võimalused;

13. tuletab meelde, et meeste ja naiste vaheline keskmine pensionilõhe on 39%, samas kui sugudevaheline palgaerinevus on hinnanguliselt 16%; tuletab meelde, et naiste pensionide suurust mõjutavad üldjuhul muu hulgas ebakindlad töölepingud ja sunnitud karjäärikatkestused;

14. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et põhimõtet, mille kohaselt peaksid mehed ja naised saama võrdse töö eest võrdset tasu, järgitakse nii naiste kui ka meeste puhul, ning kutsub liikmesriike üles viima jätkuvalt läbi avalikke tööinspektsioone vastavalt siseriiklikele õigusaktidele, et tuvastada vähe tasustatud kutsekategooriad, kuhu võetakse tööle peamiselt naisi ning millest tulenevalt tekib kaudne palgaalane diskrimineerimine; rõhutab sellega seoses, et Euroopa lisandväärtuse hindamise järelduste kohaselt tähendab meeste ja naiste vahelise palgalõhe vähendamine ühe protsendipunkti võrra majanduskasvu suurendamist 0,1% võrra, mistõttu on palgalõhe kaotamine praegustes majanduslanguse oludes erakordselt oluline; nõuab, et komisjon toetaks liikmesriike ja vähendaks soolist palgalõhet, rakendades seda lõpetavaid poliitikapõhimõtteid ning vahetades ja edendades parimaid tavasid;

15. kordab üle, et direktiiv 2006/54/EÜ ei ole selle praeguses versioonis piisavalt tõhus selleks, et tegeleda palgaerinevuse probleemiga ega selleks, et saavutada soolise võrdõiguslikkuse eesmärki tööhõives ja tööturul; nõuab tungivalt, et komisjon vaataks direktiivi 2006/54/EÜ viivitamatult läbi ja esitaks direktiivi artikli 32 kohaselt ja ELi toimimise lepingu artikli 157 alusel muudatusettepanekud, järgides parlamendi 24. mai 2012. aasta resolutsiooni lisas sätestatud üksikasjalikke soovitusi;

16. kutsub liikmesriike üles premeerima eritunnustusega ettevõtteid, kes saavutavad parimaid tavasid rakendades tunnustava nimetuse „Ettevõtte võrdõiguslikkus”;

17. kutsub liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva, et vähendada palgaerinevusi meeste ja naiste vahel; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu ergutaksid tüdrukute huvi nende tulevikusektorite vastu, kus naised on alaesindatud, et hõlbustada nende juurdepääsu kõnealustele sektoritele, samuti saada täiendkoolitust kogu tööelu vältel, eesmärgiga aidata kaasa palkade täielikule võrdsusele kõikidel tasanditel;

18. palub liikmesriikidel tagada inimväärsed palgad ja pensionid, vähendada soolist palga- ja pensionierinevust, luua naistele rohkem kvaliteetseid töökohti ja võimaldada naistel saada kasu kõrgetasemelistest avalikest teenustest ning parandada sotsiaalvaldkonna õigusakte;

19. nõuab, et korraldataks veel võrdse tasustamise teavituskampaaniaid, et edendada kasvavat teadlikkust sellest, et võrdsust ja õigusi arvesse võttes on erakordselt oluline püüelda naiste ja meeste võrdse kohtlemise poole;

20. kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele soolise võrdõiguslikkuse arvestamise eelarve koostamisel, et analüüsida nii konkreetselt naistele suunatud programme kui ka uurida kõiki valitsuse programme ja poliitikameetmeid, nende mõju ressursside eraldamisele ja panust naiste- ja meeste võrdõiguslikkusesse;

21. kutsub komisjoni üles julgustama jätkuvalt algatusi, mis edendavad naiste ja meeste võrdset kohtlemist tasustamisel, toetades sealhulgas konkreetselt ettevõtjaid nende jõupingutustes saavutada võrdsus töökohal;

22. märgib, et naiste karjääris ei toimu üldiselt tähelepanuväärset arengut; kutsub liikmesriike üles julgustama ja toetama naisi eduka karjääri saavutamisel, sealhulgas positiivsete meetmete abil, nagu koostöövõrgustikud ja juhendamisprogrammid ning luues neile asjakohased tingimused ja tagades neile igas vanuses meestega võrdsed võimalused väljaõppes, edutamises, ümberõppes ja koolituses, samuti meestega võrdväärsed pensioniõigused ja töötushüvitised;

23. tuletab meelde, et kuna naisi mõjutavad ebakindlad töökohad üldiselt rohkem, on naiste puhul risk töökaotuse korral tööd mitte leida suurem;

24. kutsub liikmesriike üles võitlema ebastabiilsuse vastu tööl kõikides selle osades kooskõlas põhimõttega, et alalistel töökohtadel peavad olema kehtivad töölepingud, ja võtma vastu aktiivse tööhõivepoliitika, mis edendaks töökohtade taset ja kvaliteeti ning töökohtade netoarvu suurenemist; kutsub liikmesriike üles tagama riikliku sotsiaalkindlustuse õigused ja ebatüüpiliste lepingutega töötajate õiguse koolitusele; palub liikmesriikidel suurendada naiste osalemist tööturul ja võidelda soolise segregatsiooniga tööturul, sest ELi tulevane majanduslik heaolu sõltub olulisel määral võimest oma tööjõudu täiel määral ära kasutada;

25. rõhutab, et valitsuste ja tööandjate kanda peab jääma vastutus põlvkondade uuendamise ning emadus- ja isadusõiguste eest, mis eeldab naiste õigust emadusele ja töötamisele oma tööõigusi kaotamata;

26. rõhutab asjaolu, et naised moodustavad 52% kogu Euroopa elanikkonnast, kuid nendest vaid kolmandik on ELis füüsilisest isikust ettevõtjad või alustavad ettevõtjad; rõhutab, et naistel on meestest raskem pääseda ligi rahalistele vahenditele, koolitusele ja koostöövõrgustikele ning hoida töö- ja eraelu tasakaalus; palub seega komisjonil ja liikmesriikidel soodustada naiste ettevõtlust ning edendada poolte Euroopa elanike potentsiaali kasutamist, eesmärgiga tagada jätkusuutlik, pikaajaline majanduskasv[35];

27. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama uute pensionisüsteemide mõju naiste eri kategooriatele, pöörates erilist tähelepanu osalisele tööajale ja ebatüüpilistele töölepingutele ning sotsiaalse tugivõrgustiku süsteemide kohandamisele, lähtudes eelkõige noortest põlvkondadest;

28. nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon edendaksid, sealhulgas teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate kaudu, naiste osalust stereotüüpselt meeste alaks peetud tegevusvaldkondades, eeskätt teaduse ja uute tehnoloogiate valdkonnas, et täielikult ära kasutada inimkapitali, mida esindavad Euroopa naised, eesmärgiga saavutada paremini strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid ning naiste ja meeste vaheline võrdõiguslikkus;

29. on seisukohal, et selleks, et soodustada naiste tööellu tagasipöördumist, on vaja mitmemõõtmelisi poliitikalahendusi, milles ühendatakse elukestev õpe, ebakindlate töösuhete vastu võitlemine ja õigustega töö edendamine, naise taotluse alusel diferentseeritud töökorralduse tavad, mis suudavad vältida karjäärist loobumist ja tööelu katkestamist;

30. rõhutab vajadust võtta kiireloomulisi meetmeid, et parandada majandus- ja sotsiaalse kriisi ajal veelgi haavatavamate noorte naiste, ebakindlates tingimustes töötavate, eeskätt sisserännanud naiste ja etnilistesse vähemustesse kuuluvate naiste olukorda; rõhutab tungivalt vajadust võtta täiendavaid meetmeid, millega vähendada soolist ebavõrdsust rahvatervishoiu süsteemides, ning et neile süsteemidele peab olema võrdne juurdepääs;

31. on mures mõnes liikmesriigis kehtivate õigusnormide pärast, mis ei keelusta sõnaselgelt tööandjate võimalust nõuda naistelt nende töölevõtmisel eelnevalt allkirjastatud lahkumisavaldusi, mis võimaldab hiilida mööda emaduse kaitset käsitlevatest õigusaktidest;

32. märgib, et sotsiaalkindlustus on kokkuhoiupoliitika kahe põhisuuna konkreetne sihtmärk: eelarvepuudujäägi vähendamine sotsiaalkulutuste vähendamise teel ning konkurentsivõime ja kulude vahekorra parandamine ettevõtete poolt makstavate sotsiaalmaksete vähendamise teel;

33. palub komisjonil toetada liikmesriikide püüdlusi suurendada ebasoodsas olukorras olevate naiste, nagu sisserännanud naiste, etnilistesse vähemustesse kuuluvate naiste, puudega naiste ja üksikemade tööhõivevõimalusi ja suurendada nii nende võimalust elada majanduslikult iseseisvalt kui ka parandada nende juurdepääsu haridusele ja kutseõppele;

34. kutsub liikmesriike üles arendama välja erimeetmed pikaajaliste töötute jaoks, mille põhiteljeks on kutseõpe ja töötute kiiresti tööturule reintegreerimine; kutsub liikmesriike üles tugevdama töötute sotsiaalkaitset, et toime tulla üha suureneva vaesusega, eelkõige naiste seas;

35. kutsub liikmesriike üles julgustama naisi osalema elukestva õppe raames kutseõppes, et reageerida üleminekule säästvale majandusele, kus rõhk on VKEdel, edendades nii naistöötajate tööalast konkurentsivõimet;

36. kutsub liikmesriike üles rakendama noorte töötajate suhtes erimeetmeid, keelates eeskirjade eiramise noorte värbamisel töökohtadele, mis on olemuslikult alalised töökohad, ning tagades kollektiivlepingutele vastavad kirjalikud lepingud, praktikakavad ja praktikastipendiumid, ning sotsiaalkindlustuse;

37. kutsub liikmesriike üles võitlema naiste mitteametliku töötamisega, mis aitab kaasa naiste palgastruktuuride täielikule reguleerimatusele ja põhjustab naiste suuremat vaesust, eeskätt hilisemal eluetapil;

38. rõhutab, et selleks, et noortegarantii saaks reaalsuseks, on vaja riiklikke investeeringuid, mis edendaksid töökohtade loomist, looksid alalisi töökohti, millele vastaksid tegelikud töölepingud, mis vastaksid töötasu osas kollektiivlepingu nõuetele, nagu ka põhimõttele „samaväärse ja võrdväärse töö eest võrdne tasu”; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et noortegarantii rakendamine ei suurendaks tööturul esinevat soolist ebavõrdsust;

39. julgustab liikmesriike tagama naiste ettevõtluse edendamiseks ettevõtlusega alustada soovivatele naistele piisava finantstoetuse ja asjakohase koolituse;

40. rõhutab, et parem on karta kui kahetseda; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid jälgiksid lähemalt laste olukorda noorte töötuse olukorra, noorte koolist väljalangevuse, mitte töötavate või mitte õppivate noorte protsendi, leibkondade sissetuleku, vaesusriski määra, palgaebavõrdsuse järelevalve kaudu, mis võimaldab suuri sotsiaalseid ja tööhõiveprobleeme kiiremini ja täpsemini tuvastada;

41. soovitab tungivalt liikmesriikidel suurendada investeerimist avalikku haridussüsteemi, tugevdades selle demokraatlikkust ja pedagoogilist korraldust, õppekavade uuendamist, töötingimuste parandamist koolides, ning tagades kvaliteetsed ja kõikide jaoks tasuta juurdepääsuga kaasavad hariduslikud ja sotsiaalsed lahendused, võideldes sellega halva õppeedukuse ja koolist väljalangemise vastu;

42. soovitab tungivalt liikmesriikidel tugevdada investeerimist avalikesse teenustesse, haridusse ja tervishoiuteenustesse, eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuga seotud esmatasandi tervishoiuteenustesse; soovitab liikmesriikidel tagada naiste õigus riiklikule tasuta ja kvaliteetsele günekoloogilisele ja sünnitusabile ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule üldiselt, sealhulgas õigus rasedus omal soovil katkestada; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama, et kõikidel naistel on rasestumisvastaste vahendite, emaduse ja seksuaalsusega seoses ühesugused õigused, ning seepärast palub liikmesriikidel koguda andmeid, et saada ülevaade olukorrast, millega naised seksuaal- ja reproduktiivtervise ja sellega seonduvate õigustega seoses toime peavad tulema;

43. tuletab meelde, et EL ratifitseeris 22. jaanuaril 2012. aastal ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, milles on ette nähtud, et osalisriigid kohustuvad tagama ja edendama kõigi puuetega inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku teostamist ilma mis tahes diskrimineerimiseta puude alusel, hoidudes mis tahes tegudest või tavadest, mis on konventsiooniga kokkusobimatud;

44. kutsub liikmesriike üles tunnustama nende naiste ühiskondlikku panust, kes otsustavad vähendada oma tööaega – või neil ei ole muud valikut, kui seda teha –, et pühenduda oma lapsele (lastele) või ülalpeetava(te)le lähedasele (lähedastele), sest puuduvad kättesaadavad lastehoiuteenused;

45. rõhutab, et üha rohkem naisi on perekonna toitjad; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, et luua lähedase hooldaja staatus, et naised ei kaotaks tööalaselt, vaid et nende ühiskondlikult esmatähtsat rolli tunnustataks ka seaduslikult;

46. tuletab meelde, et paika on pandud meetmed, mis võimaldavad tõsta elanikkonna 20–64-aastaste liikmete tööhõive määra 2020. aasta strateegia kohase 75%-ni, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid neid meetmeid;

47. rõhutab puudega naiste ja puudega ülalpeetava lapsega naiste haavatavust; nõuab tungivalt, et rajataks hooldusasutusi ja loodaks teenuseid, mis võimaldavad aidata neil naistel paremini ühitada perekonna vajadusi oma tööeluga ja mitte loobuda kogu tööalasest tegevusest, kuna neil puudub tugi ja keegi, kes hoolitseks ülalpeetava inimese eest sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni;

48. kutsub liikmesriike üles suurendama lapsehoiuteenuste eelarveid, et suurendada riiklikku lasteaia- ja sõimevõrgustikku ning riiklikke vabaajateenuseid lastele ning päevakodusid ja vanadekodusid eakatele, kelle hooldamise teenuseid osutavad erasektoris peaaegu eranditult naised; kutsub liikmesriike üles looma taskukohaste hooldus- ja lapsehoiuteenuste, lapsehoolduspuhkuse süsteemide ja vabatahtlike, paindlike töötingimuste kaudu naiste tööalase konkurentsivõime parandamiseks ja nende tööturul osalemise suurendamiseks asjakohased tingimused, eeskätt siis, kui naised pärast lastesaamisest või muude perekondlike kohustuste täitmisest tingitud pikaajalisi mitteaktiivseid perioode tööturule tagasi pöörduvad; tuletab sellega seoses meelde eesmärke, mille nõukogu püstitas ja kinnitas Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020) raames lapsehoiuteenuste osutamise parandamiseks liikmesriikides (Barcelona eesmärgid); palub komisjonil käsitleda 2014. aasta riigipõhistes soovitustes taskukohaste lapsehoiuvõimaluste puudumist;

49. rõhutab, et eelarvepiirangud ei tohiks seada ohtu soolist võrdõiguslikkust edendavate poliitikameetmetega saavutatud edu;

50. kordab oma 13. märtsi 2012. aasta üleskutset komisjonile esitada põhjalik teatis ühest isikust koosnevate leibkondade olukorra kohta ELis, et saavutada poliitilise neutraalsuse põhimõtet järgides õiglane kohtlemine sellistes valdkondades nagu maksustamine, sotsiaalkindlustus, elamumajandus, tervishoid, kindlustus ja pensionid;

51. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tunnustaksid tasustamata majapidamistöö väärtust perekondade heaolus ja ühtsuses ning lisaksid selle riiklikkusse arvepidamisse vahendina, millega suurendatakse üldsuse teadlikkust selle töö sotsiaalsest väärtusest ühiskonnas;

52. märgib, et töökohtade kaotamine ja tööpuuduse suurenemine on praeguse kriisi kaks kõige silmatorkavamat aspekti, nagu tõendab tööpuuduse määra tõus 2011. aasta septembrist 2012. aasta septembrini ELi 27 liikmesriigis, vastavalt 9,8% -lt 10,6%-ni, mis tähendab 2 145 miljoni töötu lisandumist[36];

53. rõhutab, et kõik komisjoni perepoliitika algatused peavad hõlmama kõiki peresid nende koosseisust hoolimata;

54. rõhutab, kui oluline on välja arendada ühisomandi õiguslikku mõistet, et tagada naise õiguste täielik tunnustamine põllumajandussektoris, asjakohane sotsiaalkindlustuskaitse ja nende töö tunnustamine;

55. märgib, et komisjoni arvude kohaselt oli 2012. aastal 31,6%-l 30–34-aastastest meestest ja 40%-l 30–34-aastastest naistest kõrghariduse diplom; juhib tähelepanu asjaolule, et naised moodustavad 60% uutest diplomi saanutest; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta uusi meetmeid naiste tööturule juurdepääsu ja seal osalemise parandamiseks, eelkõige valdkondades, kus nad on alaesindatud, nagu kõrgtehnoloogia, teadusuuringud, teadus ja inseneriteadus, ning naiste tööhõive kvaliteedi parandamiseks, eelkõige elukestva õppe ja haridusprogrammide abil kõikidel tasemetel; nõuab tungivalt komisjonil ja liikmesriikidel kasutada selle saavutamiseks struktuurifonde;

56. palub komisjonil ja liikmesriikidel pidada esmatähtsaks ja võtta eriti arvesse erivajadustega naiste rühmi, nagu puudega naised, ülalpeetavatega naised, eakad naised, vähemustesse kuuluvad naised, naissoost sisserändajad, madala haridusega või ilma hariduseta naised, ning töötada välja nende tingimustele ja vajadustele kohandatud sihtmeetmeid;

Võitlus seksistlike stereotüüpide vastu

57. rõhutab, et selleks, et soolised stereotüübid kaotada ja edendada võrdõigusliku käitumise mudeleid sotsiaal- ja majandussfääris, on väga oluline anda neid väärtusi maast madalast edasi koolides ja korraldada koolides, töökohtades ja meedias teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, milles rõhutataks meeste osatähtsust võrdõiguslikkuse edendamises ja perekondlike kohustuste õiglases jagamises ning töö- ja eraelu ühitamises; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pühenduma kindlamalt meedias levitatavate seksistlike stereotüüpide kaotamisele ning juhib tähelepanu olulistele meetmetele parlamendi 2013. aastal vastu võetud raportis „Sooliste stereotüüpide kaotamine ELisˮ; kutsub liikmesriike ja eriti meediat reguleerivaid ametiasutusi üles pöörama nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses mõttes tähelepanu naistele määratud kohale ning edendama stereotüüpe mittejärgivat tasakaalustatud kuvandit naiste väärikust, mitmesuguseid rolle ja identiteeti austaval viisil, pöörates suuremat tähelepanu nende sotsiaalsele arengule, põhiseaduslikele õigustele ja osatähtsusele kodanikuühiskonnas, institutsioonides ja töömaailmas, samuti meedias ning eelkõige reklaami- ja müügimaterjalides ja televisioonis, et vältida vähemalt sooliste stereotüüpide levitamist ja vähendada võimalusi väikeste tüdrukute liiga seksuaalseks esitlemiseks;

58. soovitab liikmesriikidel arendada keskkoolides välja õppekavad, mis oleks mõeldud 12-aastaste ja vanemate teismeliste jaoks ning millega võideldaks sooliste stereotüüpide kujundamise vastu; on arvamusel, et selline õppekava peaks põhinema headel tavadel ning harima mees- ja naissoost õpilasi sugude teemal, et murda stereotüüpseid arusaamu sotsiaalsetest rollidest, naiseks või meheks olemise kujutusest ja tähendusest; on seisukohal, et õpikud ei tohiks sisaldada stereotüüpe, mille kohaselt on näiteks naised määratud tegema teatud töid, nagu hoolitsema laste, eakate ja kodu eest, ning mehed seevastu tegema töid, mis toovad tulu ja võimaldavad karjääri;

Võrdõiguslikkus otsustamisprotsessides

59. rõhutab, et selleks, et edendada naiste osalemist otsustamistasandil, tuleb praktikas rakendada meetmeid, et võidelda soopõhise diskrimineerimisega ning stereotüüpide ja eelarvamuste vastu naiste rolli suhtes, ning viia ellu võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste poliitikat majandus-, ühiskondlikus, poliitika- ja kultuurielus (võitlemine tööaegade ebakorrapärasuse ja ettearvamatuse vastu, õiglase tasu ja töötasu võrdsuse rakendamine, riikliku sõime-, lasteaia- ja koolivõrgustiku tugevdamine), mille positiivseks tagajärjeks oleks suurem naiste osalemine ühiskonna- ja poliitikaelu kõigis valdkondades;

60. rõhutab vajadust suurendada jõupingutusi Euroopa tasandil, et suurendada naiste esindatust poliitikas ja ELi institutsioonides, sealhulgas Euroopa Parlamendis; on arvamusel, et soodustada tuleb naiste osalust riigi, piirkondlikul ja kohalike omavalitsuste tasandil; rõhutab sellega seoses erakondade tähtsat rolli; rõhutab, et naiste ja meeste võrdne osalemine poliitikas on üks meie poliitilise süsteemi demokraatlikke põhialuseid ja ELi kodanike demokraatlikuks esindamiseks erakordselt oluline; rõhutab, et see mõjutab otseselt ja kaudselt naiste kui kodanike osalemist valimistel; kutsub liikmesriike ja riiklikke osapooli üles võtma arvesse sugu, kui koostatakse valimisnimekirjasid ja täidetakse institutsioonides juhtivaid ametikohtasid;

61. märgib, et kvootide kasutamisel on naiste esindatusele positiivne mõju, ja pooldab võrdse esindatuse süsteeme ja sookvoote, mis on lisatud mitme liikmesriigi õigusaktidesse; palub, et need liikmesriigid, mille poliitilistes kogudes on eriti vähe naisi, kaaluksid samaväärsete meetmete võtmist; on seisukohal, et Euroopa Liit peaks oma väärtuste ja eesmärkidega andma eeskuju meeste ja naiste võrdõiguslikkuse suurendamiseks institutsioonides; märgib, et 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimised, millele järgneb järgmise komisjoni ametisse nimetamine ja ametisse määramised kõrgetele haldustöökohtadele ELi institutsioonides, annavad suurepärase võimaluse liikumiseks võrdse esindusega demokraatia poole ELi tasandil; seepärast nõuab, et liikmesriigid toetaksid võrdset esindatust, pakkudes volinikuameti kandidaatideks ühe mehe ja ühe naise, ning palub komisjoni presidendiks nimetatud isikul võtta komisjoni moodustamisel arvesse võrdse esindatuse eesmärki;

62. väljendab kahetsust, et Euroopa Parlamendi andmete kohaselt moodustavad Euroopa Parlamendi naisliikmed ainult 36% võrreldes 64% meestega; märgib, et naiste esindatus riiklikes parlamentides on isegi 26%, võrreldes meeste 74%-iga; märgib, et vastavad arvud komisjonis on 32% ja 68%;

63. on seisukohal, et lisaks sellele, et naiste kaasamine majanduse otsustusprotsessidesse on õigusküsimus, on see ka vajalik ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks, mistõttu tuleks see lisada strateegilise eesmärgina kõikidesse tootvat majandust toetavatesse poliitikameetmetesse; on arvamusel, et ebavõrdsus selles valdkonnas on sama mis ande hooletusse jätmine, mis on kokkusobimatu 2020. aasta mudeliga, mille üks põhielement on teadmised;

64. rõhutab, et komisjoni statistika kohaselt täidavad naised 15,8% börsil noteeritud suurettevõtete juhatuste ametikohtadest ning edusammud olukorra parandamisel on olnud aeglased (aastane kasv nende ettevõtete tippjuhtide seas on vaid 0,6%); märgib, et 97% ettevõtte nõukogu juhtidest on mehed; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et edendada ettevõtete juhtivatel kohtadel paremat soolist tasakaalu, ning neid kiiresti rakendama, aidates niiviisi kaasa ettevõtte suuremale tulemuslikkusele, suurenenud konkurentsivõimele ja majanduslikule kasule ELis; juhib tähelepanu kinnitust leidnud asjaolule, et kui majanduslikel juhtpositsioonidel on rohkem naisi, kaasnevad sellega ettevõtte jõuline organisatsiooniline ja finantsiline tulemuslikkus ning paremad otsused; peab tervitatavaks komisjoni ettepanekut võtta vastu direktiiv, milles nähakse ette naiste esindatuse parandamine börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas, kehtestades 2020. aastaks naiste osakaalu 40%-lise miinimumeesmärgi; kutsub komisjoni üles edendama teadlikkuse suurendamise kampaaniate kaudu naiste suuremat esindatust väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate otsustusorganites; kutsub nõukogu üles alustama parlamendiga kiiremas korras läbirääkimisi kõnealuse ettepaneku esimese lugemise üle, et saavutada seitsmenda ametiaja lõpuks kokkulepe kõikide ELi institutsioonide vahel;

Naistevastane vägivald

65. märgib, et vaesuse feminiseerumise tagajärjeks võib olla naistega kaubitsemise, seksuaalse ärakasutamise ja sunniviisilise prostitutsiooni kasv ning naiste, sealhulgas koduvägivalla all kannatanud naiste rahalise sõltuvuse suurenemine;

66. märgib, et majanduskriis soodustab inimõigustega vastuolus olevat ahistamist ja vägivalda selle kõikides vormides ning prostitutsiooni, mille ohvrid on naised; rõhutab vajadust suurendada riiklikke, rahalisi ja inimtööjõu vahendeid vaesusohus elavate elanikerühmade ja riskiolukorras olevate laste ja noorte, eakate või puudega inimeste ning kodutute abistamiseks;

67. toonitab tõsiasja, et prostitutsioon on vägivalla vorm, mis takistab sugudevahelist võrdõiguslikkust, ning viis organiseeritud kuritegevuse edasiarendamiseks; palub liikmesriikidel tunnistada prostitutsiooni naistevastase vägivallana, mida ei käsitleta tööna, isegi kui see on n-ö vabatahtlik;

68. juhib tähelepanu asjaolule, et peamine vastutus inimkaubanduse käsitlemisel lasub liikmesriikidel; ei ole rahul asjaoluga, et 2013. aasta aprillis olid inimkaubanduse vastase ELi direktiivi ülevõtmisest teatanud vaid kuus liikmesriiki, kuigi direktiivi rakendamise tähtaeg oli 6. aprill 2013. aasta;

69. rõhutab, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse saavutamiseks tuleb võidelda naiste vastu suunatud vägivallaga; kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles võtma selles valdkonnas kooskõlastatud meetmeid ning võtma esmajärjekorras veel meetmeid, et tugevdada poliitikapõhimõtteid ja -meetmeid, eesmärgiga kaitsta naiste väärikust ning võidelda naistevastase vägivalla vastu; tunneb heameelt nii ühenduse kui riikide tasandil võetud meetmete üle, millega võideldakse naiste-, meeste- ja lastevastase vägivallaga, näiteks direktiiv, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja selle vastast võitlust, ning ELis ohvriõiguste tugevdamise õigusaktide pakett, kuid rõhutab, et see nähtus on jätkuvalt oluline probleem, mida ei ole lahendatud; kutsub komisjoni üles nimetama 2016. aasta naistevastase vägivalla lõpetamise ELi aastaks ning esitama sellega seotud kogu ELi hõlmava naistevastase vägivalla lõpetamise strateegia ja tegevuskava, mis koosneks õiguslikult siduvatest vahenditest; on seisukohal, et see peaks hõlmama ettepaneku esitamist 2014. aasta lõpuks sellise õigusakti vastuvõtmiseks, mis põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 84, et kehtestada meetmeid, millega edendatakse ja toetatakse liikmesriikide tegevust naistevastase kuritegevuse ennetamise alal ning teadlikkuse suurendamise meetmeid, andmete kogumist ja valitsusväliste organisatsioonide rahastamist, nagu on märgitud nõukogu 2010. aasta märtsi järeldustes; kutsub liikmesriike üles ratifitseerima esimesel võimalusel Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon (Istanbuli konventsioon), ning palub komisjonil edendada selle ratifitseerimist riikides ja käivitada protsess ELi ühinemiseks kõnealuse konventsiooniga, kui komisjon on hinnanud selle ühinemise tagajärgi ja lisandväärtust;

70. rõhutab, et sooliste stereotüüpide kaotamine on peamine tegur võitluses naistevastase vägivallaga ning eeldab kindlat pühendumist perekonnas, haridussüsteemis, meedias, reklaamides ja igapäevases keelekasutuses; on seisukohal, et selle täitmine nõuab terviklikku strateegiat, millesse on kaasatud avalikud asutused, eraorganisatsioonid ja sotsiaalpartnerid, ning individuaalset kohustusevõtmist, mida tuleb motiveerida institutsioonidest lähtuvalt nende väärtustega sidusate tegevuskavade ja käitumismallidega;

71. nõuab, et kõikides asutustes üle kogu Euroopa võetakse prioriteediks nulltolerants igasuguse naistevastase vägivalla vastu; kutsub liikmesriike üles jätkama ja ka laiendama naisi puudutava vägivalla allikatega võitlemisele suunatud ennetusprogramme ning tagama juurdepääsu ennetus- ja õiguskaitsevahenditele ja koduvägivalla, sealhulgas varitsemise korral abi; rõhutab, kui tähtis on tihedam, nii horisontaalne kui ka vertikaalne koostöö Euroopa Liidu liikmesriikide ametiasutuste, piirkondlike ja kohalike asutuste, samuti naisorganisatsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel, et võidelda tõhusalt naistevastaste vägivallategude vastu, ning kutsub komisjoni üles edendama seda koostööd, et koostada tulemuslik strateegia naistevastase vägivallaga võitlemiseks ning see ellu viia;

72. märgib, et sellised vägivallateod põhjustavad igal aastal sadu surmajuhtumeid Euroopa Liidus ning need nõuavad kiiret ja konkreetset reaktsiooni;

73. rõhutab vajadust parandada koduvägivalla üle elanud naistele ette nähtud tugiteenuste kohta kvaliteetsete lähteandmete kogumist, mis peavad olema võrreldavad ja usaldusväärsed ning ei tohi piirduda vaid politseiinfost saadava kriminaalstatistikaga, mida tuleks täiendada kõikehõlmavate, kvalitatiivsete ja uurimisalal kohapeal tehtud uuringutega;

74. tuletab meelde, et 2012. aastal Küprose eesistumise ajal rakendatud eriteenused, nagu vägivalla ohvriks langenud naiste varjupaigad või hädaabiliinid, ei ole igal pool kättesaadavad ning igal juhul on need liikmesriikides ebaühtlaselt jaotunud; kutsub üles neid olulisi teenuseid edasi arendama, et võimaldada naistel teavitada vägivallategudest, mille ohvriks nad on langenud;

75. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühendama oma jõupingutusi kaubitsemisvõrgustike ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses ning võtma vastu ja tugevdama õigus-, haldus-, haridus-, sotsiaalseid ja kultuurilisi meetmeid, mis vähendaksid nõudlust prostitutsiooni järele;

76. juhib tähelepanu asjaolule, et ELi rändepoliitikas, mille eesmärk on võidelda ebaseadusliku sisserände vastu, kriminaliseeritakse nn illegaali staatus ja represseeritakse sisserändajaid, mille näiteks on 2010. aasta ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmise direktiiv, ning on arvamusel, et kõnealuseid poliitikapõhimõtteid tuleks vastuvõtvates riikides muuta sotsiaalse kaasamise suunas; rõhutab, et selline poliitika muudab vägivalla ohvriteks langenud, dokumentideta naissoost sisserändajad, kes enamasti ei otsi abi, haavatavamaks ja kaitsetumaks;

77. tuletab meelde, et ilma dokumentideta sisserändajatest naised on eriti haavatavas olukorras ja et nendele naistele, kes on koduvägivalla ohvrid, on paljudes riikides ainsaks toeks riiklikud tervishoiuteenused;

78. palub, et komisjon täidaks oma võetud kohustust integreerida sooline võrdõiguslikkus Euroopa ühisesse varjupaigasüsteemi;

79. soovitab liikmesriikidel märkida oma riiklikesse koduvägivalla likvideerimise tegevuskavadesse kohustuse osutada abi ilma dokumentideta sisserändajatest naistele täpselt samadel alustel kui nendele naistele, kes elavad seal seaduslikult, ja mitte kohustada institutsioone nendest juhtumitest ametivõimudele teatama;

80. märgib murelikkusega – ja vastavalt andmetele Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi aruandes „Pekingi tegevusprogrammi rakendamine ELi liikmesriikides: Naistevastane vägivald, ohvrite toetamine (2012) –, et majanduskriisi tagajärjed on selgelt kahjustanud erialaspetsialistide koolitamist ja jätkusuutliku rahastamise olemasolu avalikele teenustele, ühendustele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, kes osutavad teenuseid vägivalla ohvritest naistele;

81. soovitab liikmesriikidel tugevdada riiklikke tasuta tervishoiuteenuseid toetuste osas vägivalla ohvriks langenud naistele ning suurendada varjupaikade ja vabade kohtade arvu, pakkudes eri rahvusest naistele ja puudega naistele erinevates keeltes eksperdiabi ning pakkudes ka asjakohast õigusabi, psühholoogilist nõustamist ja teraapiat; on arvamusel, et väljaspool ELi sündinud naistel ja roma naistel peaks sellega seoses olema juurdepääs eritervishoiuteenustele;

82. palub komisjonil käivitada olemasolevate institutsiooniliste struktuuride (Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut) sees Euroopa naistevastase vägivalla vaatluskeskus;

83. rõhutab füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise vägivalla ohvriks langenud naisi toetavate kvalifitseeritud töötajate süstemaatilise koolituse tähtsust; on seisukohal, et see koolitus on äärmiselt vajalik esma- ja teise tasandi tervishoiuteenuste jaoks, sealhulgas sotsiaalsed hädaabi- ja meditsiiniteenused, kodanikukaitse ja politseiteenused;

84. toonitab, et programmidele, millega edendatakse soolist võrdõiguslikkust ning võitlemist naiste-, laste- ja noortevastase vägivalla kõikide vormidega, tuleb tagada järjepidev rahastus eesmärgiga võidelda ühiskonnas sügavalt juurdunud stereotüüpide vastu;

85. rõhutab, et tuleb lisada sooline süvalaiendamine ja soolise vägivalla vastu võitlemine Euroopa Liidu välispoliitikasse, arengukoostöö ja rahvusvahelise kaubanduse poliitikasse; palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel aktiivselt julgustada ja toetada naiste võimekust osaleda nende kahe- ja mitmepoolsetes suhetes riikide ja organisatsioonidega väljaspool ELi; rõhutab, kui tähtis on rakendada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta Euroopa Liidu välistegevuses;

86. osutab, et komisjon peab jätkuvalt pingutama, et lisada sooline võrdõiguslikkus kõikidesse kolmandate riikidega peetavatesse läbirääkimistesse ja riikide eduaruannetesse; rõhutab, kui oluline roll on Euroopa Parlamendil, mis kritiseerib ning kontrollib soolise võrdõiguslikkuse meetmete rakendamist riigistrateegiates ja aruannetes;

87. rõhutab, kui tähtis on järgida Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi aruannetes välja töötatud soovitusi ja nendega konkreetselt tegeleda;

88. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

• [1]  ELT L 181, 29.6.2013, lk 4.
• [2]  ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
• [3]  ELT L 338, 21.12.2011, lk 2.
• [4]  ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
• [5]  Nõukogu 7. märtsi 2011. aasta järelduste lisa.
• [6]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0375.
• [7]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0073.
• [8]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0247.
• [9]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0074.
• [10]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0045.
• [11]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0322.
• [12]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0225.
• [13]  ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 35.
• [14]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0085.
• [15] ³ Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0069.
• [16]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0330.
• [17]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0127.
• [18]  ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 77.
• [19]  ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 79.
• [20]  ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 31.
• [21]  ELT C 233 E, 28.9.2006, lk 130.
• [22]  SWD(2013)0171.
• [23]  Allikas: Eurostat.
• [24]  Allikas: Euroopa Komisjoni aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammude kohta 2012. aastal (SWD(2013)0171).
• [25]  Allikas Eurostat 155/2012, 31. oktoober 2012.
• [26]  ELi tööhõive ja sotsiaalse olukorra kvartaliülevaade, IP/13/879, 2.10.2013.
• [27]  Eurofound, kolmas Euroopa elukvaliteedi uuring, lk 57.
• [28]  Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond, pereelu ja töö, 2010.
• [29]  Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamus eelarvekomisjonile ajutise raporti kohta panusena mitmeaastase finantsraamistiku aastateks 2014-2020 heakskiitmise protsessi positiivse tulemuse saavutamiseks, 19.9.2012.
• [30]  Euroopa Komisjoni aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammude kohta 2012. aastal (SWD(2013)0171).
• [31]  Euroopa Komisjoni aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammude kohta 2012. aastal (SWD(2013)0171), lk 54.
• [32]  Euroopa Komisjon, She Figures 2012 - Gender in Research and Innovation (2013).
• [33]  http://ec.europa.eu/europeaid/who/partners/international organisations/documents/un-woman_en.pdf.
• [34]  Euroopa lisandväärtuse hinnang naistevastase vägivallaga võitlemise kohta, märts 2013 (European Added Value Assessment of March 2013 on Combatting violence against women), PE 504.467.
• [35]  Komisjoni teatis „„Ettevõtlus 2020”. Ettevõtlikkuse taaselavdamine Euroopas” (COM(2012)0795 final).
• [36]  Eurostati pressiteade 31. oktoobril 2012, 155/2012.

SELETUSKIRI

Kuna 2012. aastal hakati rakendama ELi tasandil otsustatud kokkuhoiupoliitikat – eelkõige majanduse juhtimise poliitikat – ning troika sekkumismeetmed jõustusid kolmes ELi riigis (Iirimaa, Kreeka, Portugal), juhib raportöör tähelepanu probleemidele, mis mõjutavad igapäevaselt ja tegelikkuses paljude naiste elu ELis.

2012. aastal oli ELis 2,145 miljonit töötut rohkem kui 2011. aastal. Naiste vaesuse risk oli 26% ja meeste puhul 23,9%.

Miljonid naised on töötud või ebastabiilses töösuhtes, nende palka ja pensionit on vähendatud, nad on madalapalgalised ja kannatavad palgaga seotud diskrimineerimise tõttu. Eriti noored naised elavad suures ebakindluses, kammitsetuna raskustest tööturule pääsul (noorte tööpuudus on 23,1%), ja nende töösuhetes valitseb ebastabiilsus, mis seab ohtu nende majandusliku iseseisvuse, ilma milleta ei saa võrdsetel alustel osaleda. Paljud naised ja noored naised on sunnitud parema elu otsingul oma kodumaalt välja rändama.

See on paljude naistöötajate ja tööstuses, kaubanduses ning sotsiaalvaldkonnas töötavate naiste reaalsus, kus tuleb töötada pingelises töörütmis madala palga eest, elades vaesuses ka siis, kui nad töötavad. Selline on tegelik elu üha suuremal arvul töötajate jaoks, kes teevad lisaks kutsetööle lisatööd, et tagada elatusvahendid iseendale ja oma pereliikmetele, kellest paljud on töötud. See on tegelik elu naistel, kes astuvad välja ja paluvad abi, kui neil ei ole raha, et lastele süüa anda. See on tegelik elu tehniliste juhtide ja haritlastena töötavatel naistel, kelle ühiskondlik ja ametialane staatus halveneb ja elukvaliteet langeb.

2012. aastal elas ELis 25,4 miljonit last vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus, mis on dramaatiline ühiskonnaprobleem, millega enamikul juhtudel tegelevad ja mida püüavad vähendada naised. Eelarvekärped avalikes teenustes kajastuvad selles, et puudub juurdepääs haridusele või tervishoiule, mille tõttu ei võimaldata sageli jälgimist raseduse ajal inimväärsetel tingimustel. Sotsiaaltoetuste kärpimine on paljude perekondade jaoks veelgi valusam tööpuuduse kontekstis.

Palju räägitud vajadusele suurendada naiste osalemist poliitikas, ühiskonnaelus, ühendustes, kultuurielus on selgelt ohus, eriti madalamatest ühiskonnakihtidest naiste jaoks.

On ilmselge, et kui riikidesiseselt valitseb ebavõrdsus, siis see suureneb ka riikide vahel. Tööpuuduse määr euroala lõuna- ja äärepiirkondades oli 2012. aastal keskmiselt 17,3% ja euroala põhja- ja keskpiirkondades 7,1%. Vaesus on suurenenud kahes kolmandikus liikmesriikidest, ent mitte ülejäänud kolmandikus. Tekivad odava tööjõuga geograafilised piirkonnad, mis võimaldavad suurte majanduskontsernide rikkuse kasvu.

Avalikud teenused hävitatakse selleks, et muuta need hiljem erastamise kaudu tulusaks erasektoris. See oli lahendus, mille valisid suured majandus- ja finantskontsernid oma rikkuse kuhjumise probleemide lahendamiseks. EL ja paljud riikide valitsused üritasid seda poliitikat ellu viia.

Kui praegu nimetatakse seda kriisi majandus- ja finantskriisiks, siis on see ka demokraatia ja soolise võrdõiguslikkuse kriis. See on kriis tsivilisatsiooni saavutustes, milleks on kulunud sajandeid ja mille eest on eri põlvkondade naised võidelnud.

Raportöör rõhutab, et ei ole võimalik jätkata neid poliitikameetmeid, püüdes „vältida” või „maksimaalselt vähendada” soolist mõju, nagu sageli räägitakse. Selliste poliitikameetmetega soolist võrdõiguslikkust ei saavutata. Seepärast soovitatakse raportis võtta meetmeid praeguste sotsiaal- ja majanduspoliitikasuundade vastu, eelkõige:

–   edendada õigust õigustega tagatud tööle, rakendades naiste loome- ja tootmisvõimet nende osalemises võrdsetel alustel kõikides majandus- ja sotsiaalsektorites ning majanduse ja ühiskonna arengus;

–   õigust õigustega tagatud tööle, otsese ja kaudse palgaga seotud diskrimineerimise kaotamist, õigust olla töötaja ja ema ilma naiste jaoks karistavate tagajärgedeta;

–   väärtustada palkasid ja pensione, tagada piisav sotsiaalkaitse töötutele, samuti haiguse, lapsehoolduspuhkuse ja invaliidsuse korral ning tagada kõikide naiste võrdne juurdepääs riiklikele tasuta ja kvaliteetsetele tervishoiuteenustele;

–   ennetada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse põhjuseid ja tegureid ning prostitutsiooni, naiste ja lastega kaubitsemist ning rahastada rohkem vägivalla ohvriks langenud naiste tugiorganisatsioone ja -institutsioone.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	23.1.2014
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	13 8 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Regina Bastos, Edit Bauer, Marije Cornelissen, Edite Estrela, Zita Gurmai, Mikael Gustafsson, Mary Honeyball, Constance Le Grip, Astrid Lulling, Elisabeth Morin-Chartier, Siiri Oviir, Antonyia Parvanova, Joanna Katarzyna Skrzydlewska, Marc Tarabella, Marina Yannakoudakis, Inês Cristina Zuber
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Izaskun Bilbao Barandica, Anne Delvaux, Iñaki Irazabalbeitia Fernández, Nicole Kiil-Nielsen, Christa Klaß, Angelika Werthmann
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Michael Cashman, Elisabetta Gardini, Anna Hedh