RAPORT Piinamise kaotamine maailmas

12.2.2014 - (2013/2169(INI))

Väliskomisjon
Raportöör: Véronique De Keyser

Menetlus : 2013/2169(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A7-0100/2014
Esitatud tekstid :
A7-0100/2014
Vastuvõetud tekstid :

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

piinamise kaotamise kohta maailmas

(2013/2169(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõiguste alaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente,

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. detsembri 1975. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni[1],

–   võttes arvesse piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastast ÜRO konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli,

–   võttes arvesse ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardseid miinimumnõudeid ja teisi üldiselt kohaldatavaid asjaomaseid ÜRO standardeid,

   võttes arvesse ÜRO eriraportööri aruandeid, mis käsitlevad piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist[2],

   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone piinamise kohta,

–   võttes arvesse ÜRO piinamisvastase komitee 22. novembri 2001. aasta avaldust seoses 11. septembri 2001. aasta sündmustega, milles märgitakse, et rahvusvahelise õiguse kohaselt on piinamise keelustamine ümberlükkamatu ja taganematu kohustus, ning väljendatakse veendumust, et mis tahes vastuabinõud rahvusvahelisele terrorismiohule konventsioonis osalevad riigid tarvitusele võtavad, peavad need vastuabinõud olema kooskõlas piinamisvastase konventsiooni ratifitseerimisel võetud kohustustega,

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta[3],

–   võttes arvesse laste õigusi käsitlevaid ÜRO Peaassamblee resolutsioone, sealhulgas kõige hiljutisemat, 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni[4],

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eriti selle artiklit 3, milles on sätestatud, et „kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada”,

   võttes arvesse piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni,

–   võttes arvesse ÜRO 28. juuli 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni[5],

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu 6. novembril 2013. aastal avaldatud Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee 23. üldaruannet[6],

–   võttes arvesse lapse õiguste konventsiooni ja selle kahte fakultatiivprotokolli laste müügi, lasteprostitutsiooni ja -pornograafia kohta[7] ning laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse[8],

–   võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle[9],

–   võttes arvesse 1997. aastal jõustunud üleameerikalist konventsiooni piinamise tõkestamiseks ja selle eest karistamiseks[10],

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuuti,

–   võttes arvesse tõhusa uurimise käsiraamatut ning piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või karistamise dokumentatsiooni (Istanbuli protokoll)[11],

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21,

–   võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava[12], mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012,

–   võttes arvesse suuniseid kolmandatele riikidele suunatud Euroopa Liidu poliitika kohta, mis käsitlevad piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist ja mida ajakohastati 2012. aastal[13],

   võttes arvesse ELi 16. juuni 2008. aasta suuniseid surmanuhtluse kohta[14],

–   võttes arvesse Euroopa Liidu inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevaid suuniseid[15],

–   võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2012. aastal, mille nõukogu võttis vastu 6. juunil 2013. aastal[16],

–   võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2011. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[17],

–   võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni ELi inimõiguste strateegia läbivaatamise kohta[18],

–   võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni vangide väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri poolt[19],

   võttes arvesse oma 2007. aasta märtsi uurimust piinamist ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemist või karistamist käsitlevate ELi suuniste rakendamise kohta[20];

–   võttes arvesse nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks[21],

–   võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 (mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks) rakendamise kohta[22],

–   võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta soovitust liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjoni asepresidendile, nõukogule ja komisjonile Euroopa välisteenistuse korralduse ja toimimise läbivaatamise kohta 2013. aastal[23],

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0100/2014),

A. arvestades, et kuigi piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise täielik keelamine on nii ÜRO kui ka piirkondlikes inimõiguste konventsioonides sätestatud oluline rahvusvaheline norm, esineb maailmas ikka veel piinamist;

B.  arvestades, et mõistet „piinamine” tuleks käesolevas määruses mõista vastavalt ÜRO määratlusele ja hõlmata sellesse ka julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemine või karistamine;

C. arvestades, et ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon ning piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokoll on loonud rahvusvahelise raamistiku, millel on tõeline potentsiaal teha edusamme piinamise kaotamise suunas, eelkõige sõltumatute ja tõhusate riiklike ennetusmehhanismide abil;

D. arvestades, et EL on suurendanud oma ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilises raamistikus võetud kohustust jätkata jõuliselt kampaaniat piinamise ning julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise vastu;

E.  arvestades, et piinamise, väärkohtlemise, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või karistamise likvideerimine on ELi inimõiguste poliitika lahutamatu osa ning tihedas vastastikuses seoses muude ELi meetmete valdkondade ja vahenditega;

F.  arvestades, et piinamist käsitlevaid ELi suuniseid ajakohastati 2012. aastal, kuid viimane rakendusmeetmete põhjalik ja avalik analüüs ning läbivaatamine toimus 2008. aastal;

G. arvestades, et ajakohastatud suuniste kohaselt järgivad liikmesriigid terrorismivastases võitluses kindlalt rahvusvahelisi kohustusi, mis keelavad piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise;

H. arvestades, et piinamine võib olla nii füüsiline kui ka psühholoogiline; arvestades, et kasvab juhtumite arv, kus psühhiaatriat kasutatakse sundvahendina inimõiguste kaitsjate ja dissidentide puhul, kes pannakse psühhiaatriaasutusse, et takistada nende poliitilisi ja ühiskondlikke tegevusi;

I.   arvestades, et liikmesriikide kohtutel peaks olema vahendid nende piinajate vastutusele võtmiseks, kelle üle ei ole kunagi kohut mõistetud, ning erilist tähelepanu tuleks pöörata piinamisjuhtumitele Euroopa diktatuuride ajal, kuna paljud sellised kuriteod jäävad karistamata;

J.   arvestades, et paljudes riikides on terrorismivastase võitluse kontekstis püsivaks probleemiks piinamise täieliku keelu nõrgenemine;

K. arvestades, et haavatavate rühmade, eriti laste erikaitse vajadustega seoses on olulisi poliitilisi probleeme;

L.  arvestades, et mõnede riikide korrakaitsejõududes kasutatakse piinamist eelistatud ülekuulamise meetodina; arvestades, et piinamist ei saa käsitleda vastuvõetava kuritegude lahendamise vahendina;

1.  rõhutab, et vastavalt rahvusvahelisele ja humanitaarõigusele ning ÜRO piinamisvastasele konventsioonile on piinamise keeld absoluutne; rõhutab, et piinamine on üks rängemaid inimõiguste ja põhivabaduste rikkumisi, mis mõjutab miljoneid inimesi ja nende perekondi ning ei ole ühelgi juhul õigustatav;

2. väljendab heameelt kolme piinamise kaotamisega seotud meetme üle ELi demokraatia ja inimõiguste tegevuskavas, kuid rõhutab, et nende õigeaegse rakendamise hindamiseks koos kodanikuühiskonnaga on vaja konkreetseid ja mõõdetavaid võrdlusaluseid;

3.  avaldab austust kõikidele nendele kodanikuühiskonna organisatsioonidele, riiklikele inimõiguste institutsioonidele, riiklikele ennetusmehhanismidele ja üksikisikutele, kes püüavad heastada ja hüvitada ohvrite kahjusid, võideldes karistamatusega ja ennetades aktiivselt piinamist ja väärkohtlemist kogu maailmas;

4.  märgib, et vastavalt piinamisvastasele konventsioonile tähendab „piinamine” mis tahes tegevust, millega „inimesele tahtlikult tekitatakse tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või kannatusi [...], mille [...] tekitajaks on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul”; siiski on arvamusel, et on vaja võtta ennetavaid, vastutust suurendavaid ja taastavaid poliitikameetmeid ka olukordade suhtes, kus piinamine või julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemine või karistamine toimub muude kui riigi või riigiametnike osalusel;

5.  mõistab hukka jätkuva piinamise ja muude väärkohtlemise vormide esinemise kogu maailmas ja kordab oma kindlat hukkamõistu selliste tegude suhtes, mis on keelatud ja peavad jääma keelatuks ükskõik mis ajal ja mis tahes kohas ja mida ei saa seetõttu kunagi õigustada; märgib, et ELi suuniste rakendamine piinamise suhtes on endiselt ebapiisav ja vastuolus ELi avalduste ja kohustustega käsitleda piinamist esmajärjekorras; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles andma uut hoogu kõnealuste suuniste rakendamiseks, eelkõige prioriteetide, parimate tavade ja avaliku diplomaatia võimaluste määratlemisega, konsulteerides asjaomaste sidusrühmadega, muu hulgas kodanikuühiskonna organisatsioonidega, ja läbi vaatama tegevuskavades nimetatud piinamisega seotud küsimuste rakendamise; palub sellega seoses tegevuskavas nimetatud piinamise kaotamisega seotud kolme meetme täielikku ja õigeaegset rakendamist;

6.  soovitab, et tegevuskava järgmisel läbivaatamisel tuleks määratleda konkreetsemad meetmed piinamise kaotamiseks, näiteks teabe ja koormuse jagamise tõhustamine, koolitused ja ühisalgatused ÜRO kohapealsete esindustega ja vastavate ÜRO eriesindajatega ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ja Euroopa Nõukoguga, ja toetada piirkondlike piinamise ennetamise mehhanismide loomist ja tugevdamist;

7.  väljendab heameelt piinamisi käsitlevate ELi suuniste ajakohastamise üle 2012. aastal; toonitab, et neid suuniseid tuleb rakendada tõhusalt ja tulemustele orienteeritult koostoimes teiste suuniste ja poliitiliste algatustega;

8.  väljendab heameelt selle üle, et suunised kajastavad terviklikku poliitilist käsitlust, hõlmates piisava seadusandliku ja õigusraamistiku edendamist piinamise tõhusa ennetamise ja keelustamise nimel ning järelevalvet kinnipidamiskohtades, püüdlust käsitleda karistamatust ning sisaldades ka piinamise ohvrite täielikku ja tõhusat rehabiliteerimist, mida toetavad usaldusväärsed, järjekindlad ja sidusad meetmed;

9.  kutsub nõukogu, Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles võtma tõhusamaid meetmeid tagamaks, et Euroopa Parlament ja kodanikuühiskond oleksid vähemalt kaasatud piinamist käsitlevate ELi suuniste järgimise hindamisse;

10. kordab piinamisohvrite rehabilitatsioonikeskuste tähtsust nii ELis kui ka väljaspool ELi, kus tegeletakse mitte ainult füüsiliste, vaid ka piinamisohvrite pikaajaliste psühholoogiliste probleemidega; väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Liit annab rahalist abi rehabiliteerimiskeskustele piinamisohvrite jaoks kogu maailmas, ja soovitab neil keskustel võtta omaks multidistsiplinaarne lähenemisviis, mis hõlmab nii psühholoogilist nõustamist, juurdepääsu raviteenustele kui ka sotsiaalset ja õiguslikku abi; on jätkuvalt veendunud, et selliste keskuste rahastamist kolmandates riikides demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist ei tohiks kärpida isegi praeguses finants- ja majanduskriisi olukorras, kuna nende riikide tervishoiusüsteemid ei ole sageli võimelised tegelema piinamise ohvrite konkreetsete probleemidega;

11. tunneb kahetsust, et alates 2008. aastast ei ole kordagi läbi viidud suuniste rakendamise kõikehõlmavat ja kriitilist läbivaatamist, ning rõhutab korrapärase ja kõikehõlmava rakendamise hindamise vajalikkust;

12. soovitab, et ELi suunistega kaasneksid üksikasjalikud rakendusmeetmed, mida levitataks ELi missioonide juhtidele ning liikmesriikide esindustele kolmandates riikides; kutsub ELi missioonide juhte kajastama oma rakendus- ja järelaruannetes üksikuid piinamise ja väärkohtlemise juhtusid;

13. rõhutab, et ELi poliitika aluseks peaks olema algatuste ja meetmete tõhus kooskõlastamine ELi ja liikmesriikide tasandil, et kasutada täielikult ära olemasolevate poliitiliste vahendite potentsiaal ja nende koostoime ELi rahastatavate projektidega;

14. kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles vaatama regulaarselt läbi nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 (mis keelab kauplemise piinamis- ja surmanuhtluse täideviimise vahenditega) rakendamise ning edendama seda määrust ka maailmas kui elujõulist mudelit, et jõustada tõhus piinamisvahendite keeld;

15. võtab teadmiseks hiljutise komisjoni ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks (COM(2014)0001); rõhutab, et oluline on käsitleda vahendusteenuseid, tehnilist abi ning asjaomaste kaupade transiiti; kordab parlamendi varasemat üleskutset lisada määrusesse piinamise lõppkasutusega kaupade säte, mis võimaldaks liikmesriikidel lubada ja keelata eelneva teabe alusel mis tahes toodete eksport, mille puhul on suur oht, et neid kasutatakse piinamiseks, väärkohtlemiseks või surmanuhtluseks;

16. leiab, et surmanuhtlus kui isikupuutumatuse õiguse ja inimväärikuse rikkumine, on vastuolus julma, ebainimliku ja alandava karistamise keelustamise rahvusvaheliste õigusaktidega, ning palub Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel seda vastuolu ametlikult tunnustada ning kohandada vastavalt ELi surmanuhtluse poliitikat; rõhutab vajadust tõlgendada vastavaid ELi suuniseid surmanuhtluse ja piinamise kohta valdkondadeülesena; peab kahetsusväärseks nn surmamõistetute kambrites elavate vangide füüsilist ja psühholoogilist eraldatust ja nendele avaldatavat survet; kordab vajadust kõikehõlmava õigusliku uuringu läbiviimiseks ja aruteludeks ÜRO tasandil surmanuhtluse kohaldamise vaheliste seoste, sealhulgas surmamõistetute raske vaimse trauma ja füüsilise seisundi halvenemise fenomeni kohta, ja piinamise ning julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise kohta;

17. toetab kividega surnuksloopimise viivitamatut keelustamist; rõhutab, et see on jõhker hukkamisviis;

18. toetab nõukogu piinamisvastase töökonna tegevuse taasalustamist, mis peaks andma ELi suuniste rakendamisele uue hoo, määrates kindlaks prioriteedid, parimad tavad ja avaliku diplomaatia võimalused, pidades konsultatsioone asjaomaste sidusrühmade ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning aidates kaasa ELi tegevuskavas nimetatud piinamisega seotud probleemide lahendamise korrapärasele hindamisele;

19. on eriti mures inimõiguste kaitsjate piinamise pärast, sealhulgas kinnipidamiskohtades olevad kogukonna aktivistid, ajakirjanikud, inimõiguste advokaadid ja blogijad; tunnistab, et inimesed, kes on kõige rohkem seotud inimõiguste ja demokraatiaga, kannatavad sageli kõige enam ebaseadusliku kinnipidamise, hirmutamise ja piinamise all ning seavad ohtu oma pere; nõuab, et nii ELi kohapealsed missioonid kui ka kõrgetasemelised ELi ametnikud tõstataksid korrapäraselt ja järjekindlalt kõnealuse probleemi kohtumistel kolmandate riikide partneritega, nimetades muu hulgas konkreetseid kinnipidamiskohtades olevate inimõiguste kaitsjate nimesid;

20. võtab tõsise murega teatavaks salajaste kinnipidamiskeskuste olemasolu ning isoleeritud kinnipidamise ja pikaajalise üksikvangistuse praktiseerimise mitmes riigis, mis on ühed kõige murettekitavamad näited piinamisest ja väärkohtlemisest; on veendunud, et neid juhtumeid tuleb süstemaatiliselt esile tõsta kõigis avaldustes ja demaršides ning lisada üksikjuhtumite loetellu, mida arutatakse inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide raames ELi ja kolmandate riikide vahel;

21. rõhutab oma muret laialt levinud ja järjepideva inimõiguste rikkumise pärast Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis (KRDV), eelkõige poliitvangide ja kodumaale tagasipöördunud kodanike piinamiste ja töölaagrite kasutamise pärast KRDVs; palub KRDV ametivõimudelt esimese sammuna võimaldada igat tüüpi kinnipidamisasutuste ülevaatamist sõltumatute rahvusvaheliste ekspertide poolt;

22. rõhutab, et ükski erand piinamise, julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamise täielikust keelust ei saa olla õigustatud, ja et riikidel on kohustus rakendada piinamise ja väärkohtlemise kasutamise tõkestamiseks kaitsemeetmeid, mis tagaksid ka vastutuse ja juurdepääsu tõhusatele õiguskaitsevahenditele ja hüvitistele igal ajal, sealhulgas riikliku julgeoleku ja terrorismivastaste meetmete kontekstis; on mures, et mõned liikmesriigid usaldavad politseiülesandeid paralleelselt relvarühmitustele, püüdes vältida oma rahvusvahelisi kohustusi; rõhutab, et keeld kehtib võrdselt nii sellise teabe üleandmise kui ka kasutamise kohta, mis on kas saadud piinamise tulemusel või mis tõenäoliselt toob kaasa piinamise; tuletab meelde, et piinamise keelamine on rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse õigusaktide kohaselt siduv standard, mis tähendab, et see on kehtiv nii rahu- kui ka sõjaajal;

23. tunneb muret politseivägivalla pärast paljudes riikides ja on seisukohal, et see küsimus on kesksel kohal piinamise ja inimväärikust alandava kohtlemise vastases võitluses, eriti seoses rahumeelsete meeleavalduste mahasurumisega, sest selline vägivald tähendab rahvusvahelises mõttes vähemalt väärkohtlemist, kui mitte piinamist;

24. tervitab Euroopa Nõukogu ja piinamise tõkestamise ühingu ühisprojekti koostada praktiline juhend parlamendiliikmetele, kes külastavad sisserändajate kinnipidamiskeskuseid;

25. palub vastu võtta kinnipidamiskohti külastavatele parlamendiliikmetele mõeldud praktilise juhendi, mis oleks kasulik abivahend Euroopa Parlamendi delegatsioonide regulaarseteks külaskäikudeks kolmandatesse riikidesse; on arvamusel, et kõnealune juhend peaks sisaldama konkreetseid soovitusi külaskäikudeks vanglatesse ja teistesse kinnipidamiskohtadesse, kus võidakse pidada kinni lapsi ja naisi, ning sellega tuleks tagada kahju mittetekitamise põhimõtte rakendamine kooskõlas ÜRO inimõiguste järelevalve koolituskäsiraamatuga, eelkõige selleks, et vältida külastustele järgnevaid vastumeetmeid kinnipeetute või nende perekondade suhtes; nõuab, et selliste külastuste puhul konsulteeritaks asjaomases riigis asuva ELi delegatsiooniga, VVOde ja vanglates tegutsevate ühendustega;

26. palub Euroopa välisteenistusel, inimõiguste töörühmal ja muudel asjaomastel osalistel ühiselt läbi viia uuring ELi toetuse kohta riiklike ennetusmehhanismide kehtestamisel ja toimimisel, et määratleda ELi tegevusplaanis esitatud parimad tavad;

27. kutsub Euroopa välisteenistust, liikmesriike ja komisjoni lihtsustama sõltumatute ja tõhusate riiklike ennetusmehhanismide loomist ja toimimist, eelkõige nende personali erialast koolitust;

28. kutsub inimõiguste töörühma, piinamise töörühma ja Euroopa Komisjoni siseasjade peadirektoraati üles välja töötama meetmeid ja viima piinamisevastased meetmed sisse kõikidesse vabaduse, julgeoleku ja õigusega seotud tegevustesse;

Kaitsevaldkonna puudustega tegelemine, eelkõige laste piinamise kaotamine

29. väljendab erilist muret seoses haavatavate rühmade, eriti laste vastu toime pandud piinamise ja väärkohtlemisega; nõuab, et EL võtaks poliitilisi, diplomaatilisi ja rahalisi meetmeid laste piinamise ärahoidmiseks;

30. nõuab, et EL võitleks lapsi mõjutavate eri liiki inimõiguste rikkumiste vastu, eriti seoses laste inimkaubandusega, lastepornograafia, lapssõdurite, sõjaväelistes kinnipidamisasutustes hoitavate laste, lapstööjõu, laste süüdistamisega nõidumises ja küberkiusamisega, kui see kujutab endast piinamist, kaasa arvatud lastekodudes, kinnipidamisasutustes ja põgenikelaagrites viibivad lapsed, ning võtaks tõhusaid kaitsemeetmeid, kui ametiasutused on seotud mis tahes viisil lapsi mõjutava piinamisega;

31. tuletab meelde, et saatjata alaealisi ei tohiks kunagi saata tagasi riiki, kus neid võidakse piinata või ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelda;

32. märgib, et laste vabadusekaotuse väärkasutamine, eriti ennetav vahistamine ja sisserändajate laste kinnipidamine, on kaasa toonud kinnipidamiskeskuste ülerahvastatuse ning laste piinamise ja väärkohtlemise praktikate sagenemise; palub, et riigid tagaksid, vastavalt üldistele inimõiguste standarditele, et laste vabadusekaotus oleks vaid viimane abinõu vähima vajaliku aja jooksul ja võttes alati arvesse lapse parimaid huve;

33. nõuab riikidelt lastesõbralikumat õigussüsteemi, mis hõlmab tasuta ja konfidentsiaalset lastesõbralikku aruandlusmehhanismi, sealhulgas kinnipidamiskeskustes, mis mitte ainult ei julgusta lapsi oma õigusi nõudma, vaid võimaldab teatada ka vägivallast;

34. rõhutab vajadust, et EL käsitleks interneti kasutamist täiskasvanute ja laste poolt laste psühholoogiliseks piinamiseks ja ahistamiseks sotsiaalmeedia kaudu; märgib, et vaatamata ELi ohutuma interneti programmile on ELi vastutegevus internetikiusamisele olnud ebapiisav; rõhutab hiljutisi arvukaid juhtumeid, kus lapsed võtavad endalt elu võrgukiusamise tagajärjel, ja jätkuvalt liikmesriikides eksisteerivaid võrgulehti, mis neid tegusid otseselt või kaudselt mõjutavad; rõhutab seetõttu, et ELi jaoks on vältimatu selgete ja jõuliste meetmete võtmine võrgukiusamise ja -ahistamise ning seda võimaldavate veebilehtede vastu;

35. soovitab koondada ELi poliitilised jõupingutused piinamisohvritest laste rehabilitatsiooni- ja psühholoogilistele tugikeskustele, järgides lapsesõbralikku lähenemisviisi ja võttes arvesse kultuuriväärtusi;

36. soovitab lisada laste piinamise küsimuse kavandatavasse laste õiguste sihtkampaaniasse, nagu on ette nähtud tegevuskavas;

37. soovitab Euroopa välisteenistusel ja komisjonil pöörata erilist tähelepanu piinamise, julmal ja ebainimlikul ja alandaval viisil kohtlemise juhtumitele, mis on suunatud kunstnike, ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate, üliõpilasjuhtide, tervishoiutöötajate ja muude haavatavatesse inimrühmadesse kuuluvate isikute vastu, nagu etnilised, keelelised, usulised ja muud vähemused, eriti nende kinnipidamise või vangistuse korral;

38. palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja ELi delegatsioonide juhtidel tõstatada dialoogides kolmandate riikide ametiasutustega soopõhise piinamise küsimus, mis teeb tüdrukutest eriti haavatava rühma, eelkõige naiste suguelundite moonutamise ning varajaste ja sundabielude tõttu, mis on määratletud strateegilises raamistikus ning tegevuskavas;

39. palub Euroopa välisteenistusel ja inimõiguste töörühmal käsitleda spetsiaalselt laste piinamist eelseisva piinamist käsitlevate ELi suuniste ja tegevuskava uuendamisel;

40. on mures, et piinamise ja ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise all (vägistamine, seksuaalne vigastamine, steriliseerimine, abort, sunniviisiline sündivuse piiramine ja tahtlik viljastamine) kannatavad eriti naised, eelkõige relvastatud konflikti tingimustes, kuna sellist tegevust rakendatakse sõjapidamise meetodina, sealhulgas alaealiste suhtes;

41. mõistab samamoodi hukka piinamise, vägivalla ja kuritarvitamise inimeste seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel;

42. rõhutab sellega seoses vajadust toetada nende valitsusväliste organisatsioonide tööd, kes osalevad vägivalla ennetamises konfliktiolukordades ning sellega seotud tsiviilelanikkonna piinamise ja väärkohtlemise ennetamises, ning rõhutab seetõttu vajadust tõsta relvastatud üksuste teadlikkust sellest, et tuleb järgida rahvusvahelisi humanitaarõiguse standardeid, eriti neid, mis puudutavad soolist vägivalda;

Piinamise vastane võitlus ELi suhetes kolmandate riikidega

43. kutsub Euroopa välisteenistust, ELi inimõiguste eriesindajat ning inimõiguste töörühma üles tagama, et inimõigusi käsitlevad riigistrateegiad sisaldaksid riigispetsiifilisi piinamise vastase võitlusega seotud eesmärke ja võrdlusaluseid, muu hulgas erikaitset vajavate rühmade, näiteks laste, naiste, ümberasustatud inimeste, pagulaste ja rändajate ning nende rühmade väljaselgitamist, kes kogevad diskrimineerimist etnilise või kultuurilise päritolu, kasti, usu või muude usuliste veendumuste, seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu;

44. kutsub ELi ja laiemat rahvusvahelist üldsust üles järgima mittetagasisaatmise põhimõtet, mille kohaselt varjupaigataotlejaid ei saadeta tagasi riiki, kus nad seisavad silmitsi piinamise või ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemisega, ja mis on sätestatud 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonis;

45. rõhutab, et inimõigusi käsitlevates riigistrateegiates tuleks kindlaks määrata kaitsevaldkonna puudujäägid, asjakohased vahendajad, samuti sisenemispunktid, näiteks ÜRO raamistik, julgeolekusektor või kohtureform, et lahendada igas riigis piinamisega seotud probleemid;

46. soovitab, et inimõigusi käsitlevates riigistrateegiates peaks käsitlema valitsusasutuste poolse ja eraviisilise vägivalla ja väärkohtlemise algpõhjuseid ning määrama kindlaks abivajaduse, pidades silmas ELi tehnilise abi pakkumist suutlikkuse suurendamiseks, seadusandlikuks reformiks ja koolituseks, aitamaks kolmandatel riikidel täita rahvusvahelisi kohustusi ning norme eelkõige piinamisvastase konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli allkirjastamisel ja ratifitseerimisel, ning nendes sisalduvate ennetamise sätete järgimisel (eriti riiklike ennetusmehhanismide kehtestamise kontekstis), võideldes karistamatusega ja rehabiliteerides ohvreid;

47. soovitab lisaks, et inimõigusi käsitlevad riiklikud strateegiad peaksid sisaldama riiklike asutuste rajamise ja toimimise meetmeid või kui see on asjakohane, riiklike asutuste tugevdamise meetmeid, mis käsitlevad tõhusalt piinamise ja väärkohtlemise tõkestamist ja vajaduse korral ka finants- ja tehnilist abi;

48. rõhutab vajadust, et Euroopa välisteenistus ja ELi delegatsioonid teeksid kättesaadavaks eriteabe seoses kolmandatele riikidele saadaolevate toetustega ning piinamise ja väärkohtlemise ohvrite võimalike õiguskaitsevahenditega;

49. kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone üles kasutama täielikult, kuid sihipäraselt ja riigipõhiselt nende käsutuses olevaid piinamist käsitlevates ELi suunistes välja toodud poliitilisi vahendeid, kaasa arvatud avalikke avaldusi, kohalikke demarše, inimõigustealaseid dialooge ja konsultatsioone üksikjuhtumite esile toomiseks, piinamise ärahoidmisega seotud õigusraamistikku ning asjaomaste rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimist ja rakendamist; palub Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel jätkata nende varasemat praktikat ülemaailmsete suunatud kampaaniate läbiviimisel piinamisega seotud temaatilistes küsimustes;

50. palub ELi delegatsioonidel ja ELi liikmesriikide saatkondadel kohapeal rakendada piinamist käsitlevaid ELi suuniseid ning Euroopa välisteenistusel ja inimõiguste töörühmal jälgida korrapäraselt nende täitmist;

51. soovitab tungivalt ELi delegatsioonidel ja liikmesriikide saatkondadel üle kogu maailma tähistada iga aasta 26. juunil rahvusvahelist piinamise ohvrite toetamise päeva, korraldades seminare, näitusi ja teisi üritusi;

52. kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi inimõiguste eriesindajat üles käsitlema süstemaatiliselt piinamist ja väärkohtlemist ELi inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides kolmandate riikidega;

53. soovitab asetada piinamisega seotud küsimused kohalike ja piirkondlike kodanikuühiskonna foorumite ja seminaride keskmesse võimalusega uuesti läbi vaadata tavapäraste inimõiguste konsultatsioonide ja dialoogide raames;

54. kutsub ELi üles edendama inimõigustealastes dialoogides ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardsete miinimumnõuete rakendamist, et tagada vangide väärikuse austamine ning põhiõiguste ja garantiide järgimine, ning tagada ka nende nõuete kohaldamise laiendamine kõikidele kinnipidamisasutustele, sealhulgas vaimuhaiglatele ja politseijaoskondadele;

55. kutsub ELi ja parlamendi delegatsioone üles tegema külaskäike vanglatesse ja teistesse kinnipidamiskohtadesse, sealhulgas noorte kinnipidamiskeskustesse ja kohtadesse, kus võidakse kinni pidada lapsi, ning jälgima kohtuprotsesse, mille puhul on põhjust arvata, et süüaluseid on võib-olla piinatud või väärkoheldud, ning paluma üksikjuhtumite asjus teavet ja sõltumatut uurimist;

56. palub ELi delegatsioonidel toetada kodanikuühiskonna liikmeid, kui neil takistatakse külastada vanglaid ja jälgida kohtuprotsesse;

57. kutsub EL välisteenistust, komisjoni ja liikmesriike üles täitma oma kohustusi inimõiguste tegevuskava raames, et lihtsustada sõltumatute ja tõhusate riiklike ennetusmehhanismide loomist ja toimimist; kutsub liikmesriike üles hoolega ja läbipaistvalt uuesti läbi vaatama ja analüüsima olemasolevad riiklikud ennetusmehhanismid ning riikide inimõiguste institutsioonid ELis ja kolmandates riikides ning määratlema parimad tavad nende seas, veendumaks, et need sisaldavad laste kaitse perspektiivi, pidades silmas olemasolevate mehhanismide tugevdamist, nende parandamist ning nende näidete edendamist partnerriikides;

58. kutsub ELi delegatsioone üles nõudma kinnipidamise kasutamist viimase abinõuna ja otsima alternatiive, eelkõige haavatavas olukorras isikutele (nagu naised, lapsed, varjupaigataotlejad, ümberasujad);

59. on väga mures, et hiljutised aruanded näitavad, et ELi ettevõtted tarnivad USAsse kemikaale, mida kasutatakse surmavate süstide droogides; sellega seoses tervitab mõnede Euroopa ravimifirmade lepingulise ekspordi ja kontrollsüsteemi arendust, mille eesmärk on tagada, et nende toodet Propofol ei kasutata surmasüstides riikides, kus endiselt kohaldatakse surmanuhtlust, sealhulgas USAs;

ELi tegevus mitmepoolsetel foorumitel ja rahvusvahelistes organisatsioonides

60. väljendab heameelt ELi järjekindlate jõupingutuste üle ÜRO Peaassamblees ja inimõiguste nõukogus resolutsioonide regulaarselt vastuvõtmise algatamisel ja toetamisel ning küsimuse esmatähtsana käsitlemisel ÜRO raamistikus; teeb ettepaneku, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja suhtleks korrapäraselt ÜRO eriraportööriga piinamise küsimustes, et jagada ELi välispoliitikale olulist teavet seoses kolmandate riikidega; teeb samuti ettepaneku, et väliskomisjon ja inimõiguste allkomisjon paluksid ÜRO piinamise eriraportööril teha parlamendile piinamisjuhtumitega seotud lühikokkuvõtteid konkreetsetes riikides;

61. tuletab meelde, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artiklite 7 ja 8 kohaselt on süstemaatiliselt või suures ulatuses toime pandud piinamine sõjakuritegu või inimsusevastane kuritegu; rõhutab, et kaitsekohustuse põhimõtte alusel on rahvusvahelisel üldsusel kohustus kaitsta selliste kuritegude ohvriks langenud elanikkonda, ning kutsub sellega seoses üles vaatama läbi julgeolekunõukogu otsustusprotsessi, et vältida ummikseisu kaitsekohustuse küsimuse esilekerkimisel;

62. kutsub kolmandaid riike üles tegema ÜRO eriraportööriga, piinamisevastase komiteega ja piirkondlike piinamise ennetamise asutustega, nagu piinamise ennetamise komitee Aafrikas, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee, Ameerika Riikide Organisatsiooni vabaduse kaotanud isikute raportööriga, piinamise küsimustes täielikku koostööd; julgustab liikmesriike ja Euroopa välisteenistust võtma eriraportööri ja teiste ametiasustuste soovitusi järelmeetmete puhul süstemaatiliselt arvesse oma suhetes kolmandate riikidega, kaasa arvatud üldise korrapärase läbivaatamise protsessis;

63. nõuab, et Euroopa välisteenistus, ELi inimõiguste eriesindaja ja liikmesriigid edendaksid ühe prioriteedina aktiivselt ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli ratifitseerimist ja rakendamist ning suurendaksid oma jõupingutusi, et lihtsustada riiklike ennetusmehhanismide tõhusat ja sõltumatut kehtestamist ja toimimist kolmandates riikides;

64. kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja liikmesriike üles toetama piirkondlike piinamise ennetusmehhanismide loomist ja toimimist, sealhulgas piinamise ennetamise komitee Aafrikas ja Ameerika Riikide Organisatsiooni raportööri vabaduse kaotanud isikute küsimustes;

65. kutsub Euroopa välisteenistust, ELi inimõiguste eriesindajat ja komisjoni üles suurendama toetust kolmandatele riikidele, võimaldamaks neil rakendada tõhusalt asjaomaste ÜRO lepinguorganite soovitusi, teiste seas piinamisvastase komitee ning piinamise ennetamise alamkomitee, lapse õiguste komitee ning naiste diskrimineerimise kaotamise komitee soovitusi;

66. palub Euroopa välisteenistusel anda võimaluste piires tehnilist abi piinamise ohvrite ja nende perede taastamiseks, et anda neile võimalus oma elu uuesti üles ehitada;

67. rõhutab liikmesriikide aktiivse osaluse olulisust tegevuskava sätete rakendamisel ning seda, kui tähtis on anda Euroopa välisteenistusele korrapäraselt teavet nende sellega seoses võetud meetmete kohta;

68. kutsub ELi tegema tõhusamat koostööd piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee ja Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikuga;

Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend

69. tervitab olemasolevaid algatusi ja projekte demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames, mille vahenditest 7% on eraldatud piinamisega seotud projektidele, ning rõhutab vajadust jätkata eriotstarbeliste vahendite eraldamist võitlusele piinamise, julmuse ja alandava kohtlemise või karistamisega, keskendudes teadlikkuse tõstmisele, ennetamisele, karistamatuse käsitlemisele, samuti piinamise ohvrite sotsiaalsele ja psühholoogilisele taastamisele, eelistades üldise iseloomuga projekte;

70. rõhutab, et projektidele eraldatavad vahendid kavandatava programmiperioodi raames peaksid arvesse võtma ELi prioriteete, nii nagu on kirjeldatud tegevuskavas;

71. palub ELi liikmesriikidel anda ülevaade kahepoolsetest abiprogrammidest piinamise vältimise ja rehabilitatsiooni valdkonnas, eesmärgiga jagada parimaid tavasid, saavutada tõhus koormuse jagamine ning luua sünergiad ja täiendavus demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi projektidega;

ELi poliitika tõsiseltvõetavus, sidusus ja järjekindlus

72. tuletab meelde, et ELil ja selle liikmesriikidel on vaja näidata eeskuju, mis aitaks tagada nende usaldusväärsuse; kutsub seega Belgiat, Soomet, Kreekat, Iirimaad, Lätit ja Slovakkiat üles ratifitseerima kiiremas korras piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli ning looma sõltumatud, hästi rahastatud ja tõhusad riiklikud ennetusmehhanismid; märgib individuaalse suhtlemise olulisust piinamise ja väärkohtlemise ennetamisel ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõustuksid individuaalsete jurisdiktsioonidega kooskõlas piinamisvastase konventsiooni artikliga 21 palub ÜRO lapse õiguste konventsiooni allakirjutanutel allkirjastada ja ratifitseerida konventsiooni kolmas protokoll samuti kutsub üles 21 liikmesriiki, kes ei ole veel ratifitseerinud rahvusvahelist konventsiooni, kaitsma kiireloomulise küsimusena kõiki isikuid sunniviisilise kadumise eest;

73. kutsub üles liikmesriike, kes ei ole avaldanud tunnustust ÜRO piinamisvastase komitee artikli 22 jurisdiktsioonile, tegema seda ühe prioriteedina;

74. kutsub liikmesriike, kellel on olemas riiklikud ennetusmehhanismid, üles alustama konstruktiivseid dialooge riiklike ennetusmehhanismi soovituste rakendamiseks ja ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee, ÜRO piinamisvastane komitee ja selle piinamise tõkestamise allkomitee soovituste rakendamiseks ühtsel ja vastastikku täiendaval viisil;

75. julgustab Euroopa Liitu tugevdama oma pühendumust üldistele väärtustele ja inimõigustele ning kutsub üles rakendama selles mõttes naabruspoliitikat ja põhimõtet, mille kohaselt oleneb toetus tehtud edusammudest, et julgustada naaberriike läbi viima reforme, mis aitaksid tugevdada piinamisevastast võitlust;

76. avaldab kahetsust äärmiselt piiratud abi pärast, mida liikmesriigid on andnud ÜRO piinamisohvrite vabatahtlikule fondile ja piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli erifondile; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama nende fondide tööd oluliste ja regulaarsete vabatahtlike maksetega, kooskõlas nende kohustustega tegevuskava raames;

77. märgib, et EL peab võtma otsustavama seisukoha ning paluma ELi asutustel ja liikmesriikidel tugevdada oma toetust ja poliitilist tahet, et saavutada surmanuhtluse suhtes moratooriumi kehtestamine kogu maailmas;

78. kutsub komisjoni üles koostama tegevuskava eesmärgiga luua nimekirjade ja suunatud karistuste kehtestamise mehhanismid (reisikeeld, varade külmutamine) nende kolmandate riikide ametnike vastu (kaasa arvatud politseinikud, prokurörid ja kohtunikud), kes on seotud tõsiste inimõiguste rikkumistega, nagu piinamine ja julm, ebainimlik ja alandav kohtlemine; rõhutab, et kõnealusesse nimekirja kandmise kriteeriumid peaksid põhinema hästi dokumenteeritud, kattuvatel ja sõltumatutel allikatel ning veenvatel asitõenditel, kusjuures asjaomastele isikutele tuleb võimaldada ka õiguskaitsemehhanismi;

79. tuletab meelde kõikide riikide, sealhulgas ELi liikmesriikide kohustust rangelt järgida mitteväljasaatmise põhimõtet, mille kohaselt riigid ei tohi isikut välja saata ega välja anda jurisdiktsioonile, kus teda ohustab tagakiusamise oht; leiab, et diplomaatilise kinnituse taotlemise tava vastuvõtvalt riigilt ei vabasta saatvat riiki tema kohustustest, ning mõistab hukka sellised tavad, mille eesmärk on piinamise ja tagasisaatmise täieliku keelustamise eiramine;

80. märgib, et ELil, tihedas koostöös ÜROga, on piinamise vastases võitluses maailma tasandil ülioluline roll; rõhutab, et piinamise vastase nulltolerantsuspõhimõtte tugevdamine on jätkuvalt ELi poliitikapõhimõtete ja strateegiate keskmes inimõiguste ja põhivabaduste edendamisel nii väljaspool ELi kui ka ELis; peab kahetsusväärseks, et mitte kõik liikmesriigid ei täida täielikult nõukogu määrust (EÜ) nr 1236/2005 ning on võimalik, et teatavad tööstusriikides asuvad ettevõtted on kolmandatele riikidele illegaalselt müünud kontrolli- ja turvaseadmeid, mida on võimalik kasutada piinamiseks;

81. kutsub nõukogu ja komisjoni üles viima lõpule nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005, kaasa arvatud selle lisade jooksev läbivaatamine eesmärgiga tõhustada rakendamist kooskõlas parlamendi soovitustega, mis on esitatud parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioonis nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 rakendamise kohta; kutsub liikmesriike üles täitma täielikult nimetatud määruse sätteid, eelkõige selle artiklist 13 tulenevat kõigi liikmesriikide kohustust koostada õigeaegselt iga-aastaseid aruandeid ja avaldada neid, ning jagama komisjoniga teavet litsentsimisotsuste kohta;

Piinamise vastase võitluse põhimõtted ja arengupoliitika

82. tuletab meelde vajadust luua ühtne ja terviklik strateegia võitlemaks piinamise vastu selle algpõhjustega tegelemise kaudu; usub, et see peaks hõlmama üldist institutsioonilist läbipaistvust ja riikide suuremat poliitilist tahet võidelda väärkohtlemise vastu; rõhutab kiireloomulist vajadust võidelda vaesuse, ebavõrduse, diskrimineerimise ja vägivalla vastu riiklike ennetusmehhanismide abil ja kohalike ametiasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide tugevdamise kaudu; rõhutab vajadust edasi arendada ELi arengukoostöö ja inimõiguste rakendusmehhanisme, et käsitleda vägivalla algpõhjuseid;

83. rõhutab, et õiguskaitse kättesaadavus, võitlus karistamatuse vastu, erapooletu uurimine, kodanikuühiskonna tugevdamine ja hariduse edendamine on piinamise vastases võitluses üliolulised;

84. rõhutab, et piinamise mõiste kasutamist ning piinamise absoluutset keeldu ja selle eest süüdi mõistmist ja karistamist ei tohiks välistada ka juhul, kui selle toimepanijaks on ebaseaduslikud relvastatud üksused või suguharude, usulised või mässuliste rühmitused;

85. tuletab meelde inimõigustealase dialoogi kui Cotonou partnerluslepingu artikli 8 alusel toimuva poliitilise dialoogi osa olulisust ja spetsiifikat; tuletab meelde, et iga kolmandate riikidega peetav inimõigustealane dialoog peaks sisaldama ranget piinamisvastast osa;

86. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon julgustaksid oma partnerriike võtma piinamise ja teiste julmade, ebainimlike või alandavate kohtlemisviiside vastases võitluses kasutusele ohvritele suunatud lähenemisviisi, pöörates arengukoostööpoliitika raames erilist tähelepanu ohvrite vajadustele; rõhutab, et abi tingimuslikkuse kehtestamine on tõhus viis selle probleemi käsitlemiseks, kuid kõrgetasemeliste dialoogide ja läbirääkimiste, kodanikuühiskonna kaasamise, riikide suutlikkuse tugevdamise ja stiimulitele keskendumise kaudu on võimalik saavutada paremaid tulemusi.

Piinamise vastase võitluse põhimõtted ja naiste õigused

87. nõuab tungivalt, et EL tagaks abi tingimuslikkuse kaudu, et kolmandad riigid kaitseksid kõiki inimesi, eriti naisi ja tütarlapsi piinamiste eest; kutsub komisjoni üles vaatama uuesti läbi oma poliitika riikide suhtes, kus kasutatakse piinamist, ja suunama selle abi ohvritele;

88. tunneb heameelt meetmete üle, mida komisjon on kavandanud oma teatises „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada” (COM(2012)0833), ning soovib meelde tuletada vajadust Euroopa Liidu sise- ja välispoliitika sidususe järele selle probleemi käsitlemisel; peale selle tuletab meelde ELi jätkuvat vajadust töötada kolmandate riikidega, kaotamaks naiste suguelundite moonutamise tavad; julgustab liikmesriike, kelle õigusaktides ei ole naiste suguelundite moonutamine veel kriminaliseeritud, seda kindlasti tegema ning tagama asjakohaste õigusaktide rakendamise;

89. väljendab muret juhtumite pärast, kus on hukatud naisi, kel on probleeme vaimse tervisega või õpiraskused;

90. mõistab hukka kõik koduse vägivalla vormid, eelkõige aumõrvad, kultuurilistes või usulistes veendumustes juurdunud vägivalla, sundabielud, laste abielud, soopõhised tapmised ja kaasavaraga seotud surmad; kinnitab, et EL peab neid käsitlema piinamisviisidena; kutsub kõiki sidusrühmasid üles tegema aktiivselt tööd, et vältida harivate ja teadlikkust parandavate meetmete kaudu piinamise kasutamist;

91. mõistab hukka kõik naiste piinamise vormid, mis on seotud süüdistustega võlukunsti või nõiduse kasutamises, mida praktiseeritakse mõnes riigis erinevates maailma osades;

92. toetab Rooma statuudi täienevat uuenduslikku käsitlust, mille kohaselt tunnistatakse seksuaalne ja soopõhine vägivald, sealhulgas vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunniviisiline prostitutsioon, sunnitud rasedus, sundsteriliseerimine ja mis tahes muu võrreldava raskusastmega seksuaalne vägivald, piinamisvormiks ning seega ka sõjakuriteoks ja inimsusevastaseks kuriteoks; tunneb samuti heameelt, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ohvrite abistamise fond rakendab programme, mille eesmärk on naistest piinamisohvrite rehabiliteerimine, eelkõige konfliktijärgsetes olukordades;

93. kutsub ELi üles julgustama neid riike, kes ei ole ÜRO piinamise vastast konventsiooni ja Rooma statuuti veel ratifitseerinud ja rakendanud, seda kindlasti tegema ning lisama selle soopõhist vägivalda käsitlevad olulised sätted oma siseriiklikesse õigusaktidesse;

94. nõuab tungivalt, et riigid mõistaksid rangelt hukka relvastatud konfliktide ajal ja konfliktijärgsetes olukordades naiste ja tütarlaste suhtes toimepandava piinamise ja vägivalla; tunnistab, et seksuaalne ja soopõhine vägivald avaldab mõju ohvritele ja ellujäänutele, nende sugulastele, kogukonnale ja ühiskonnale, ning nõuab, et võetaks tõhusaid vastutusele võtmise ja hüvitamismeetmeid ning rakendataks õiguskaitsevahendeid;

95. peab äärmiselt oluliseks, et liikmesriikide prokurörid ja kohtunikud oleksid suutelised esitama nõuetekohaselt üksikisikutele süüdistusi soopõhiste kuritegude kohta ja neid kohtu alla andma ning et neil oleksid vastavad teadmised;

96. väidab, et suutmatus eraldada kinnipeetavaid transseksuaalseid naisvange meesvangidest on julm, ebainimlik, alandav ja lubamatu;

97. kutsub ELi üles soodustama oma inimõigustealastes dialoogides selliste ÜRO eeskirjade rakendamist, mis käsitlevad naisvangide kohtlemist ja naiskurjategijatele määratavaid mittevabaduskaotuslikke karistusi (nn Bangkoki eeskirjad), et tugevdada naisvangide kohtlemist käsitlevaid rahvusvahelisi standardeid, mis hõlmavad nende tervist, sootundlikkust ja laste hooldamist;

98. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele, ÜRO inimõiguste volinikule ning ÜRO eriraportöörile piinamise küsimustes.

  • [1]  http://www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/DeclarationTorture.aspx
  • [2]  http://www.ohchr.org/EN/Issues/Torture/SRTorture/Pages/SRTortureIndex.aspx
  • [3]  (A/RES/67/176).
  • [4]  (A/RES/67/167).
  • [5]  http://www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/StatusOfRefugees.aspx
  • [6]  http://www.cpt.coe.int/en/annual/rep-23.pdf
  • [7]  http://www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/OPSCCRC.aspx
  • [8]  http://www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/OPACCRC.aspx
  • [9]  http://www.icrc.org/eng/war-and-law/treaties-customary-law/geneva-conventions/
  • [10]  http://www.cidh.oas.org/Basicos/English/Basic9.Torture.htm
  • [11]  Välja andnud ÜRO inimõiguste ülemkomissar, Genf, http://www.ohchr.org/Documents/Publications/training8Rev1en.pdf
  • [12]  Nõukogu dokument 11855/2012.
  • [13]  http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cmsUpload/8590.et08.pdf
  • [14]  http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cmsUpload/10015.et08.pdf
  • [15]  http://eeas.europa.eu/human_rights/docs/guidelines_en.pdf
  • [16]  http://register.consilium.europa.eu/pdf/et/13/st09/st09431.et13.pdf
  • [17]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0503.
  • [18]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0504.
  • [19]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0418.
  • [20]  http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/etudes/join/2007/348584/EXPO-DROI_ET(2007)348584_EN.pdf
  • [21]  ELT L 200, 30.7.2005, lk 1.
  • [22]  ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 107.
  • [23]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0278.

ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (22.1.2014)

väliskomisjonile

piinamise kaotamise kohta maailmas
(2013/2169(INI))

Arvamuse koostaja: Ricardo Cortés Lastra

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab asjaolu, et vastavalt rahvusvahelisele ja humanitaarõigusele ning ÜRO piinamisvastasele konventsioonile on piinamise keeld absoluutne; rõhutab, et piinamine on üks rängemaid inimõiguste ja põhivabaduste rikkumisi, mis mõjutab miljoneid inimesi ja nende perekondi ning ei ole ühelgi juhul õigustatav;

2.  tuletab meelde vajadust luua ühtne ja terviklik strateegia võitlemaks piinamise vastu selle algpõhjustega tegelemise kaudu; usub, et see peaks hõlmama üldist institutsioonilist läbipaistvust ja riikide suuremat poliitilist tahet võidelda väärkohtlemise vastu; rõhutab kiireloomulist vajadust võidelda vaesuse, ebavõrduse, diskrimineerimise ja vägivalla vastu riiklike ennetusmehhanismide abil ja kohalike ametiasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide tugevdamise kaudu; rõhutab vajadust edasi arendada ELi arengukoostöö ja inimõiguste rakendusmehhanisme, et käsitleda vägivalla algpõhjuseid;

3.  märgib murelikult, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste põhiõiguste nõudmistele vastatakse sageli karmide repressioonidega, mille tulemusel on paljud piinamise ohvrid ühiskonna vaesemate kihtide hulgast; märgib samuti, et naiste- ja lastevastast vägivalda mõjutab suuresti nende sotsiaal-majanduslik tõrjutus, k.a arengumaades; nõuab seetõttu uusi ennetavaid strateegiaid, et tegeleda seostega majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste ning vägivalla vahel;

4.  rõhutab asjaolu, et õiguskaitse kättesaadavus, võitlus karistamatuse vastu, erapooletu uurimine, kodanikuühiskonna tugevdamine ja hariduse edendamine on piinamise vastases võitluses üliolulised;

5.  rõhutab, kuivõrd oluline on, et Euroopa Parlamendi delegatsioonid külastaksid vanglaid ja teisi kinnipidamisasutusi, mille puhul on alust arvata, et sealseid kinnipeetavaid piinatakse või koheldakse vääralt, ning nõuab teabe esitamist üksikjuhtumite kohta ja nende sõltumatut uurimist;

6.  märgib, et ELil, tihedas koostöös ÜROga, on piinamise vastases võitluses maailma tasandil ülioluline roll; rõhutab asjaolu, et piinamise vastase nulltolerantsuspõhimõtte tugevdamine on jätkuvalt ELi poliitikapõhimõtete ja strateegiate keskmes inimõiguste ja põhivabaduste edendamisel nii väljaspool ELi kui ka ELis; peab kahetsusväärseks, et mitte kõik liikmesriigid ei täida täielikult nõukogu määrust (EÜ) nr 1236/2005 ning on võimalik, et teatavad tööstusriikides asuvad ettevõtted on kolmandatele riikidele illegaalselt müünud kontrolli- ja turvaseadmeid, mida on võimalik kasutada piinamiseks;

7.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles võtma väga tõsiselt teateid kolmandate riikide ametivõimude toimepandavate piinamiste kohta, süstemaatiliselt tõstatama piinamise ja väärkohtlemise teema kõikides nende riikidega peetavates dialoogides ning otsima võimalusi selliste juhtumite läbipaistvaks uurimiseks; rõhutab asjaolu, et inimõiguste austamine on üks ELi arengukoostöö alustalasid;

8.  märgib, et ÜRO piinamisvastases konventsioonis on piinamise mõiste konventsiooni tarbeks määratletud kui tegevus, „millega inimesele tahtlikult tekitatakse tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või kannatusi [...] kui sellise valu või kannatuste tekitajaks on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul”; rõhutab siiski, et piinamise mõiste kasutamist ning piinamise absoluutset keeldu ja selle eest süüdi mõistmist ja karistamist ei tohiks välistada ka juhul, kui selle toimepanijaks on ebaseaduslikud relvastatud üksused või suguharude, usulised või mässuliste rühmitused;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et naised ja lapsed, eelkõige tüdrukud, on piinamise ja väärkohtlemise suhtes kõige kaitsetumad; rõhutab seetõttu, kuivõrd oluline on, et piinamist tõlgendataks sootundlikust vaatenurgast lähtuvalt ning et erilist tähelepanu pöörataks küsimustele nagu kinnipidamisasutustes toimuvad vägistamised, rasedate naiste vastane vägivald ning reproduktiivsete õiguste eiramine;

10. tuletab meelde inimõigustealase dialoogi kui Cotonou partnerluslepingu artikli 8 alusel toimuva poliitilise dialoogi osa olulisust ja spetsiifikat; tuletab meelde, et iga kolmandate riikidega peetav inimõiguste alane dialoog peaks sisaldama ranget piinamisvastast osa;

11. kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles toetama piirkondlikke piinamise tõkestamise mehhanisme, sh piinamise tõkestamise komiteed Aafrikas, ning toetab samuti Aafrika Liidu vanglate ja kinnipidamistingimuste valdkonna eriraportööri ja Põhja- ja Lõuna-Ameerikas vabadusest ilmajäetud isikute küsimusega tegeleva raportööri rolli;

12. kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles ergutama kolmandate riikidega, sealhulgas AKV riikidega peetavates poliitilistes dialoogides neid riike ratifitseerima fakultatiivset piinamise vastast protokolli ja rakendama riiklike tõkestamismehhanisme;

13. kutsub nõukogu, Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles võtma tõhusamaid meetmeid tagamaks, et Euroopa Parlament ja kodanikuühiskond oleks vähemalt kaasatud protsessi, mille käigus antakse hinnang ELi suunistele piinamise kohta;

14. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon julgustaksid oma partnerriike võtma piinamise ja teiste julmade, ebainimlike või alandavate kohtlemisviiside vastases võitluses kasutusele ohvritele suunatud lähenemisviisi, pöörates arengukoostööpoliitika raames erilist tähelepanu ohvrite vajadustele; rõhutab, et abi tingimuslikkuse kehtestamine on tõhus viis selle probleemi käsitlemiseks, kuid kõrgetasemeliste dialoogide ja läbirääkimiste, kodanikuühiskonna kaasamise, riikide suutlikkuse tugevdamise ja stiimulitele keskendumise kaudu on võimalik saavutada paremaid tulemusi.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

21.1.2014

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

24

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Thijs Berman, Michael Cashman, Ricardo Cortés Lastra, Véronique De Keyser, Leonidas Donskis, Charles Goerens, Mikael Gustafsson, Filip Kaczmarek, Miguel Angel Martínez Martínez, Gay Mitchell, Norbert Neuser, Bill Newton Dunn, Maurice Ponga, Jean Roatta, Birgit Schnieber-Jastram, Michèle Striffler, Alf Svensson, Keith Taylor, Ivo Vajgl, Iva Zanicchi

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Philippe Boulland, Emer Costello, Enrique Guerrero Salom, Cristian Dan Preda

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (24.1.2014)

väliskomisjonile

piinamise kaotamise kohta maailmas
(2013/2169(INI))

Arvamuse koostaja: Marina Yannakoudakis

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta, konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammi ja Pekingi tegevusplatvormi ning nende läbivaatamiskonverentside lõppdokumente,

A. arvestades, et piinamise suhtes eriti haavatavate inimrühmade hulka kuuluvad naised, lapsed, kinnipeetavad, vangid, põgenikud, varjupaigataotlejad, riigisisesed põgenikud, rändajad ja need, kes puutuvad kokku diskrimineerimisega etnilise päritolu, usulise või muu veendumuse, seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel;

B.  arvestades, et naistel on nii sõja kui ka rahu ajal suurem tõenäosus langeda seksuaalse ja soopõhise piinamise ohvriks;

C. arvestades, et naised ja tütarlapsed kannatavad ebaproportsionaalselt vägivalla, eelkõige seksuaalse vägivalla tõttu ning seda nii rahu kui ka relvastatud konfliktide ajal;

D. arvestades, et piinamine ja mis tahes muu julm, ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine kuuluvad tänapäeva maailmas kõige põlastusväärsemate inimõiguste, isikupuutumatuse ja inimväärikuse rikkumiste hulka;

E.  arvestades, et riigid sageli väldivad või eitavad soolise vägivalla olemasolu, keeldudes seeläbi ohvritele vajaliku abi ja toetuse pakkumisest ja kurjategijate süüdimõistmisest, mistõttu jäetakse paljudest seda laadi vägivallategudest teatamata;

F.  arvestades, et naiste suguelundite moonutamine kujutab endast ÜRO piinamisvastase konventsiooni rikkumist;

G. arvestades, et ÜRO naiste olukorda käsitlev komisjon on nõudnud naiste kividega surnuksloopimise keelustamist, määratledes selle kui piinamisviisi;

H. arvestades, et ÜRO kohtuväliste, kiirkorras või omavoliliste hukkamiste eriraportöör on väitnud, et homo-, bi- ja transseksuaalid on haavatavamad vägivalla ja inimõiguste rikkumiste suhtes;

I.   arvestades, et 2012. aastal ajakohastatud ELi suunistes piinamiste ja muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate karistus- ja kohtlemisviiside kohta märgitakse, et naised on üks nendest inimrühmadest, kes vajavad erikaitset; tuletab meelde, kuivõrd oluline on tunnistada piinamise ja alandava kohtlemise soopõhiste vormide olemasolu;

J.   arvestades, et piinamisel on ohvrite füüsilisele ja vaimsele tervisele püsivad tagajärjed;

1.  nõuab tungivalt, et EL tagaks abi tingimuslikkuse kaudu, et kolmandad riigid kaitseksid kõiki inimesi, eriti naisi ja tütarlapsi piinamiste eest; kutsub komisjoni üles vaatama uuesti läbi oma poliitika riikide suhtes, kus kasutatakse piinamist, ja suunama selle abi ohvritele;

2.  tunneb heameelt meetmete üle, mida komisjon on kavandanud oma teatises „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada” (COM(2012) 833), ning soovib meelde tuletada vajadust Euroopa Liidu sise- ja välispoliitika sidususe järele selle nähtuse käsitlemisel; peale selle tuletab meelde ELi jätkuvat vajadust töötada kolmandate riikidega, kaotamaks naiste suguelundite moonutamise tavad; julgustab liikmesriike, kelle õigusaktides ei ole naiste suguelundite moonutamine veel kriminaliseeritud, seda kindlasti tegema ning tagama asjakohaste õigusaktide rakendamise;

3.  toetab kividega surnuksloopimise kohest keelustamist; rõhutab, et see on jõhker hukkamisviis;

4.  väljendab muret juhtumite pärast, kus on hukatud naisi, kel on probleeme vaimse tervisega või õpiraskused;

5.  tunneb muret surmanuhtluse täideviimist ootavate naiste ja laste tingimuste pärast;

6.  mõistab hukka kõik koduse vägivalla vormid, eelkõige aumõrvad, kultuurilistes või usulistes veendumustes juurdunud vägivalla, sundabielud, laste abielud, soopõhised tapmised ja kaasavaraga seotud surmad; kinnitab, et EL peab neid käsitlema piinamisviisidena; kutsub kõiki sidusrühmasid üles tegema aktiivselt tööd, et vältida harivate ja teadlikkust parandavate meetmete kaudu piinamise kasutamist;

7.  mõistab hukka kõik naiste piinamise vormid, mis on seotud süüdistustega võlukunsti või nõiduse kasutamises, mida praktiseeritakse mõnes riigis erinevates maailma osades;

8.  kutsub asjaomaste riikide ametivõimusid üles kogu maailmas keelustama sundabielud, eriti laste osas;

9.  tunnistab, et piinamine on kahjuks arenev nähtus ning praegused ÜRO ja ELi määratlused on muutumas iganenuks ja vanamoodsaks; on arvamusel, et on väga oluline käsitleda piinamise vorme, mida pannakse toime haavatavate inimrühmade, eelkõige laste vastu.

10. tunnistab vajadust võidelda uute ja tekkivate infotehnoloogia kaudu toimepandavate piinamisvormide vastu, näiteks naiste ja laste psühholoogiliseks piinamiseks ja ahistamiseks interneti ja sotsiaalmeedia kasutamise vastu;

11. toetab Rooma statuudi täienevat uuenduslikku käsitlust, mille kohaselt tunnistatakse seksuaalne ja soopõhine vägivald, sealhulgas vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunniviisiline prostitutsioon, sunnitud rasedus, sundsteriliseerimine ja mis tahes muu võrreldava raskusastmega seksuaalne vägivald, piinamisvormiks ning seega ka sõjakuriteoks ja inimsusevastaseks kuriteoks; tunneb samuti heameelt, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ohvrite abistamise fond rakendab programme, mille eesmärk on naistest piinamisohvrite rehabiliteerimine, eelkõige konfliktijärgsetes olukordades;

12. kutsub ELi üles jätkama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu eelkõige selliste programmide toetamist, mille eesmärk on aidata ja rehabiliteerida naistest piinamisohvreid, eelkõige seksuaalse vägivalla ohvreid konfliktijärgsetes olukordades;

13. nõuab tungivalt, et riigid mõistaksid rangelt hukka relvastatud konfliktide ajal ja konfliktijärgsetes olukordades naiste ja tütarlaste suhtes toimepandava piinamise ja vägivalla; tunnistab, et seksuaalne ja soopõhine vägivald avaldab mõju ohvritele ja ellujäänutele, nende sugulastele, kogukonnale ja ühiskonnale, ning nõuab, et võetaks tõhusaid vastutusele võtmise ja hüvitamismeetmeid ning rakendataks õiguskaitsevahendeid;

14. rõhutab, et õigus haridusele on inimõigus ning et kirjaoskamatuse kaotamine, tagades võrdse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele, sealhulgas seksuaalharidusele, ja ületades soolise lõhe kõikidel haridustasemetel, annab naistele ja tütarlastele suuremad õigused ning aitab seeläbi kaasa kõikide naiste- ja tütarlastevastase diskrimineerimis- ja vägivallavormide kaotamisele;

15. kutsub ELi üles kolmandate riikidega peetavas inimõiguste alases dialoogis

a) käsitlema relvastatud konflikti ajal toimepandavaid süstemaatilise vägistamise juhtumeid sõjakuritegudena ning karistama sellele vastavalt,

b) käsitlema süstemaatiliselt või laiaulatuslikult kasutatavaid soopõhiseid piinamisjuhtumeid inimsusevastaste kuritegudena ning karistama sellele vastavalt,

c) lugema soopõhise piinamise kuriteoks ja vältima ohvrite uuesti ohvriks langemist,

d) tegelema kõige haavatavamate ohvrite, eelkõige naiste ja tütarlaste erivajadustega,

e) tagama, et ohvritel on juurdepääs õigusemõistmisele, ning

f) edendama soopõhise vägivalla ennetamist, uurimist ja selle üle kohtumõistmist;

kutsub samuti üles edendama ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni ratifitseerimist ja rakendamist, ning tagama, et piinamises või ebainimlikus või inimväärikust alandavas kohtlemises süüdistatavate karistamatuse küsimus on rahuläbirääkimistel oluline osa ning et edendatakse naiste rolli nendes rahuprotsessides;

16. kutsub ELi üles julgustama neid riike, kes ei ole ÜRO piinamise vastast konventsiooni ja Rooma statuuti veel ratifitseerinud ja rakendanud, seda kindlasti tegema ning lisama selle soopõhist vägivalda käsitlevad olulised sätted oma siseriiklikesse õigusaktidesse;

17. peab äärmiselt oluliseks, et liikmesriikide prokurörid ja kohtunikud oleksid suutelised esitama nõuetekohaselt üksikisikutele süüdistusi soopõhiste kuritegude kohta ja neid kohtu alla andma ning et neil oleksid vastavad teadmised;

18. väljendab muret seoses inimõiguste rikkumistega arvatavate või tegelike homo-, bi- ja transseksuaalide vastu;

19. väidab, et suutmatus eraldada kinnipeetavaid transseksuaalseid naisvange meesvangidest on julm, ebainimlik, alandav ja lubamatu;

20. rõhutab vajadust võtta asjakohaste rahvusvaheliste ja siseriiklike standardite rakendamisel arvesse kõikides kinnipidamisasutustes viibivate naiskinnipeetavate soost tulenevaid vajadusi;

21. kutsub ELi üles edendama inimõigustealastes dialoogides ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardsete miinimumnõuete rakendamist, et tagada vangide väärikuse austamine ning põhiõiguste ja garantiide järgimine, ning tagada ka nende nõuete kohaldamise laiendamine kõikidele kinnipidamisasutustele, sealhulgas vaimuhaiglatele ja politseijaoskondadele;

22. kutsub ELi üles soodustama oma inimõigustealastes dialoogides ÜRO eeskirjade, mis käsitlevad naisvangide kohtlemise ja naiskurjategijatele määratavaid mittevabaduskaotuslikke karistusi (nn Bangkoki eeskirjad), rakendamist, et tugevdada naisvangide kohtlemist käsitlevaid rahvusvahelisi standardeid, mis hõlmavad nende tervist, sootundlikkust ja laste hooldamist.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

23.1.2014

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

18

0

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Regina Bastos, Edit Bauer, Marije Cornelissen, Zita Gurmai, Mikael Gustafsson, Mary Honeyball, Constance Le Grip, Krisztina Morvai, Siiri Oviir, Antonyia Parvanova, Joanna Katarzyna Skrzydlewska, Marc Tarabella, Marina Yannakoudakis, Inês Cristina Zuber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Izaskun Bilbao Barandica, Anne Delvaux, Nicole Kiil-Nielsen, Christa Klaß, Angelika Werthmann

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

6.2.2014

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

57

1

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Sir Robert Atkins, Bastiaan Belder, Hiltrud Breyer, Elmar Brok, Jerzy Buzek, Tarja Cronberg, Arnaud Danjean, Mário David, Mark Demesmaeker, Michael Gahler, Marietta Giannakou, Ana Gomes, Andrzej Grzyb, Richard Howitt, Anna Ibrisagic, Liisa Jaakonsaari, Anneli Jäätteenmäki, Jelko Kacin, Tunne Kelam, Nicole Kiil-Nielsen, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Paweł Robert Kowal, Eduard Kukan, Vytautas Landsbergis, Ryszard Antoni Legutko, Krzysztof Lisek, Ulrike Lunacek, Marusya Lyubcheva, Willy Meyer, María Muñiz De Urquiza, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Norica Nicolai, Raimon Obiols, Ria Oomen-Ruijten, Justas Vincas Paleckis, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Tonino Picula, Bernd Posselt, Hans-Gert Pöttering, Cristian Dan Preda, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Nikolaos Salavrakos, György Schöpflin, Werner Schulz, Sophocles Sophocleous, Geoffrey Van Orden, Nikola Vuljanić, Boris Zala

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Charalampos Angourakis, Reinhard Bütikofer, Véronique De Keyser, Kinga Gál, Elisabeth Jeggle, Antonio López-Istúriz White, Alejo Vidal-Quadras

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

María Auxiliadora Correa Zamora, Leonidas Donskis, Verónica Lope Fontagné, Eva Ortiz Vilella, Marie-Christine Vergiat, Pablo Zalba Bidegain