RAPORT Arengu edendamine vastutustundlike äritavade rakendamise abil ja kaevandustööstuse roll arenguriikides
19.2.2014 - (2013/2126(INI))
Arengukomisjon
Raportöör: Judith Sargentini
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
arengu edendamise kohta vastutustundlike äritavade rakendamise abil ja kaevandustööstuse rolli kohta arenguriikides
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse 2008. aasta oktoobris Addis Abebas toimunud esimesel Aafrika Liidu maavarade arendamise eest vastutavate ministrite konverentsil vastu võetud deklaratsiooni Aafrika maavarade arendamise ja majandamise kohta,
– võttes arvesse 2009. aasta veebruaris toimunud Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumisel vastu võetud Aafrika mäetööstuse arenguvisiooni,
– võttes arvesse 15. detsembri 2010. aasta Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvahelise konverentsi (ICGLR) erakorralisel tippkohtumisel, millel käsitleti võitlust Ida-Aafrika järvede piirkonna loodusvarade ebaseadusliku kasutamise vastu, vastu võetud Lusaka deklaratsiooni[1],
– võttes arvesse 2011. aasta detsembris Addis Abebas toiminud teisel Aafrika Liidu maavarade arendamise eest vastutavate ministrite konverentsil vastu võetud tegevuskava Aafrika mäetööstuse arenguvisiooni elluviimiseks,
– võttes arvesse 2011. aasta mais toiminud ÜRO Inimõiguste Nõukogu 17. istungjärgul peasekretäri eriesindaja esitatud ettepanekut inimõigustega seotud riskide juhtimise kümne põhimõtte integreerimiseks riigi ja investori lepingueelsetesse läbirääkimistesse,
– võttes arvesse OECD hoolsuskohustuse juhendit, milles käsitletakse konfliktsetest ja kõrge riskiga piirkondadest pärinevate maavarade tarneahelate vastutustundlikkust ning milles antakse üksikasjalikke soovitusi, et aidata ettevõtetel austada inimõigusi ja vältida oma tarnetegevuse käigus konfliktide rahastamist[2],
– võttes arvesse mäetööstuse läbipaistvuse algatuse rahvusvahelist läbipaistvusstandardit, milles nõutakse, et valitsused avaldaksid üksikasjaliku teabe maavaradest saadud tulude kohta,
– võttes arvesse 2013. aasta juunis G8 kohtumisel vastu võetud Lough Erne'i deklaratsiooni, milles riigipead ja valitsusjuhid kinnitasid loodusvarade ja nende tarneahela läbipaistva ja vastutustundliku majandamise tähtsust[3],
– võttes arvesse 6. septembril 2013 avaldatud G20 lõppdeklaratsiooni, milles maailma liidrid väljendavad mäetööstuse läbipaistvuse algatusele toetust,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 48,
– võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0132/2014),
A. arvestades, et paljudes arenguriikides annab loodusvarade kaevandamine märkimisväärse osa SKPst ning sageli põhiosa välisvaluuta tuludest ja välisinvesteeringutest;
B. arvestades, et Aafrikas on mõned maailma suurimad maavaravarud, ning arvestades, et Aafrika maavarade kaevandamisest saadavaid tulusid tuleks kasutada aastatuhande arengueesmärkide täitmiseks, vaesuse kaotamiseks ning kiire ja laiapõhjalise sotsiaal-majandusliku arengu ja kasvu saavutamiseks; arvestades siiski, et Aafrika riigid peavad endiselt tegelema terviklike strateegiate väljaarendamise ja rakendamisega, et muuta loodusvarade kasutamine oma majanduse arengu ja majanduse mitmekesistamise mootoriks;
C. arvestades, et maavarad võivad olla olulised majanduskasvu ja sotsiaalse arengu edasiviijad, kui nendest saadavaid tulusid hallatakse nõuetekohaselt ja läbipaistvalt;
D. arvestades, et vaidlused nafta, gaasi, mineraalide, puidu ja muude loodusvarade üle on kogu maailmas konfliktiallikate pingereas teisel kohal; arvestades, et konkurents ressursside, näiteks maa ja vee pärast on kasvamas, süvendades olemasolevaid konflikte või vallandades uusi; arvestades, et maa ja loodusvarade halvale majandamisele lisandub keskkonnaseisundi halvenemine, rahvastiku kasv ja kliimamuutused;
E. arvestades, et paradoksaalselt läheb loodusvaraderikkal riigil sageli kehvemini kui teistel riikidel (loodusvarad kui needus) ja et mineraalide kontrollimine, kasutamine, kaubandus ja nende maksustamine põhjustab mõnel juhul relvastatud konflikte (nn konfliktimineraalide probleem);
F. arvestades, et kaevandamisest ei ole kohalikul elanikkonnal sageli mingit kasu või kaaluvad negatiivsed sotsiaalsed ja keskkonnamõjud selle üles; arvestades, et kaevandamisest saadavat kasu kohaliku elanikkonna jaoks saavad luua kohalikud või riiklikud ametiasutused parema juhtimise ja läbipaistvuse kaudu, mis võimaldab lisaks muuta olematuks võimalikud negatiivsed sotsiaalsed ja keskkonnamõjud;
G. arvestades, et keskkonna- ja sotsiaalse mõju hinnangutel on kaevanduspiirkondade põlisrahvaste õiguste kaitsmisel oluline roll;
H. arvestades, et Maailmapanga 2008. aasta hinnangu kohaselt moodustavad ligikaudu 90% Kongo Demokraatliku Vabariigi maavarade tootmisest registreerimata väikesemahulised kaevandusettevõtted, mis tegutsevad relvastatud rühmituste kontrolli all olevates kaugetes ja ohtlikes piirkondades;
I. arvestades, et väikesemahulised kaevandamistööd tagavad märkimisväärse tööhõive, eriti maapiirkondades; arvestades, et käsitsi tehtavate ja väikesemahuliste kaevandamistööde sektori väljakujunemine on vajalik kohaliku/riigisisese ettevõtluse stimuleerimiseks, elatusvahendite parandamiseks ja maaelu integreeritud sotsiaalse ja majandusliku arengu edendamiseks; arvestades siiski ka seda, et Aafrika käsitsi tehtavate ja väikesemahuliste kaevandamistööde sektori mitteametlik iseloom muudab selle kergeks saagiks organiseeritud kuritegevusele ja poolsõjaväelistele organisatsioonidele ja toob kaasa mitmeid probleeme, nagu lapstööjõu kasutamise, mis ei võimalda saavutada selle sektori täielikku arengupotentsiaali;
J. arvestades, et kaevandustööstus peaks soodustama tehnoloogia- ja uuenduslike sektorite arengut ning pakkuma lahendusi ressursi- ja energiatõhususe, ökodisaini, tulemuslikkuse parandamise, ringlussevõtu ja ringmajanduse valdkonnas, millest peaksid kasu saama nii arenguriigid kui ka arenenud riigid;
K. arvestades, et Aafrika mäetööstuse arenguvisioon pakub raamistikku asjaomase sektori sidusamaks ja kindlamaks integreerimiseks Aafrika mandri majandusse ja ühiskonda;
L. arvestades, et inimõiguste rikkumised on kaevandustööstuses tavapärased, sealhulgas lapstööjõu kasutamine, seksuaalne vägivald, inimeste kadumine, puhast keskkonda käsitleva õiguse rikkumine, oma maast ja elatisest ilmajätmine ilma läbirääkimiste ja piisava hüvitiseta, sunniviisiline ümberasustamine ja rituaalselt või kultuurilooliselt oluliste paikade hävitamine;
M. arvestades, et sunnitöö ning ametiühingute keelamine ja kollektiivläbirääkimiste õiguste eiramine on endiselt olulisteks murekohtadeks; arvestades, et samuti valmistavad tohutut muret sageli äärmiselt viletsad tervishoiu- ja ohutusstandardid või nende puudumine, eelkõige väikesemahulistes kaevandustes, mis tegutsevad sageli väga ohtlikes tingimustes;
N. arvestades, et inimõiguste austamise kohustus on kõigi äriühingute ülemaailmne tegevusstandard, olenemata ettevõtte tegevuskohast, nagu rõhutatakse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetes, mille on koostanud John Ruggie, ÜRO peasekretäri eriesindaja inimõiguste ja hargmaiste ettevõtete ning teiste äriühingute küsimustes; arvestades, et kokkuleppeid kõnealuse kohustuse täitmise konkreetsete tagajärgede suhtes sõlmitakse siiski liiga vähe ja õiguste järgimisel tervikuna on edusammude tõsiseks takistuseks ka tõhusa järelevalve, aruandluse, tõendamis- ja aruandlusmehhanismide puudumine;
O. arvestades, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse erinevate teemavaldkondade tegevusjuhendite, standardite ja sertifitseerimissüsteemide leviku tõkestamine muudab hinnangute andmise, võrdlemise ja kontrollimise keeruliseks või võimatuks; arvestades halva leviku mitmeid põhjusi, sealhulgas ettevõtjate ebapiisav pühendumine ettevõtja sotsiaalse vastutuse tõhusaks toimimiseks ja ettevõtjate tehtavad mööndused, ehkki soovitakse välja paista sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt vastutustundlikena;
P. arvestades, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse tõhususe suurendamiseks ja võrdsuse eesmärkide saavutamiseks on esmase tähtsusega see, et loobutaks praegustest à la carte tingimustest, mis võimaldavad ettevõtjatel valida endale tegevusjuhendeid ja standardeid oma äranägemisel, ning rakendataks ühiseid tööstusharuüleseid standardeid;
Q. arvestades, et rohepesu – kuvandi esitamine väidetavalt keskkonnasõbralikust tegevusest, et petta üldsust ja juhtida tähelepanu keskkonnale kahjulikelt tavadelt kõrvale – eksitab tarbijaid, avalikkust ja reguleerivaid asutusi keskkonnatoime suhtes ning kahjustab vastutustundliku ettevõtluse kujunemist, mistõttu tuleb selle vastu võidelda; arvestades üldisemalt, et ettevõtjad, kes kasutavad ettevõtja sotsiaalset vastutust turundusvahendina, peavad tagama, et mis tahes nende poolt esitatud väited vastavad tõele;
R. arvestades, et mäetööstuse läbipaistvuse algatuste rakendamise eesmärgiks on sissetulekute haldamise läbipaistvuse suurendamine ning samuti korruptsiooni võimaluse vähendamine ja õiglase tulu jaotamise võimaldamine;
S. arvestades, et kuigi paljud Aafrika riigid on viimase kahe aastakümne jooksul läbi viinud majanduse, kaubanduse ja investeeringute liberaliseerimise, ei ole nad suutnud saavutada olulist majanduse mitmekesistumist ning nende majandus on täna keskmiselt vähem mitmekesine ja rohkem koondunud, näiteks madala lisandväärtusega maavarade ja põllumajandussaaduste eksporti, mis mõlemad on väga tundlikud väliste hinnakõikumiste suhtes; arvestades, et praegu tuleks suunata kõik jõupingutused majanduse mitmekesistamisse, et vähendada sõltuvust kaevandustööstusest või põllumajandussaaduste ekspordist;
T. arvestades, et Addis Abebas vastu võetud deklaratsioonis Aafrika maavarade arendamise ja majandamise kohta nõutakse tungivalt, et Aafrika riigid tagaksid, et majanduspartnerluslepingud ja üldised WTO läbirääkimised ei piira riiklikku arengupoliitikat ning et kaubanduse liberaliseerimine, mis on esile toonud madala sissetulekuga Aafrika riikide sõltuvuse toorainest, ei too kaasa nn seotuse efekti;
U. arvestades, et alates 1980. aastatel Maailmapanga juhtimisel läbi viidud kaevandussektori reformidest on Ladina-Ameerika uuesti liikumas riigiasutuste rolli tugevdamise suunas, keskendudes riiklikele prioriteetidele ja majandusarengu eesmärkidele;
V. arvestades, et ekspordimakse kasutatakse laialdaselt, kuigi paljud piirkondlikud kaubanduslepingud ja ELi sõlmitavad majanduspartnerluslepingud keelavad nende kasutamise;
W. arvestades, et mõned AKV riigid on mures, et majanduspartnerluslepingutes sätestatud ekspordimaksude piirangud võivad väärtusahelas positiivsete muutuste saavutamist raskendada;
X. arvestades, et korruptsioon ja läbipaistmatud lepingud on mäetööstuses laialt levinud;
Y. arvestades, et kaasaegsete tarneahelate globaalne iseloom tähendab, et loodusvarasid, mis on õhutanud mõningaid maailma kõige jõhkramaid konflikte, ostetakse ja müüakse rahvusvahelisel turul, sealhulgas ELis tegutsevate ettevõtjate poolt;
Z. arvestades, et kuigi ettevõtjate vabatahtlikud jõupingutused konfliktimineraalide hangete vältimiseks on teretulnud, ei ole need alati olnud tõhusad;
AA. arvestades, et 2010. aastal vastu võetud USA Dodd-Franki seaduse artiklis 1502 nõutakse, et Ameerika Ühendriikide väärtpaberi- ja börsikomisjoni (Securities and Exchange Commission – SEC) noteeritud ettevõtted, sealhulgas Euroopa ettevõtted, täidaksid oma hoolsuskohustust, et teha kindlaks, kas nende tooted sisaldavad mineraale, mida on rahastanud Kongo Demokraatliku Vabariigi relvastatud rühmitused; arvestades, et sellega seotud otsuses osutab SEC OECD juhendile kui usaldusväärsele hoolsuskohustuse standardile, mida ettevõtjad peaksid seaduse täitmisel kasutama;
AB. arvestades, et jõupingutused konflikti lõpetamiseks, takistades käsitsi tehtavate kaevandamistööde tulu sattumist relvastatud rühmituste kätte, on olnud suhteliselt edukad teemantide puhul, kuid tuleb teha ulatuslikumaid pingutusi, et luua tugev õigus- ja institutsiooniline raamistik käsitsi tehtavate kaevandamistööde edendamiseks, lisaks Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvahelisele konverentsile (ICGLR);
Kaevandamine ja säästev areng
1. märgib murega, et jätkusuutmatul kaevandamisel võivad olla väga negatiivsed keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud, eriti Aafrikas;
2. rõhutab, et globaalne toorainehindade buum, mida tingib nõudlus tärkava turumajandusega riikides, pakub suurepärast võimalust tooraine poolest rikastele arenguriikidele, eriti Aafrikas, et suurendada tulu ja suunata see oma rahva huvides arengusse; toetab sellele eesmärgile suunatud riiklikku poliitikat; juhib tähelepanu, et õigus- ja regulatiivsed reformid on sageli otsustava tähtsusega, ning rõhutab, et vajalikku poliitilist mänguruumi ei tohi kaubandus- ja investeerimislepingutega piirata;
3. rõhutab, et lisaks valitsuse tulubaasi loomisele, mida saab kasutada arengu huvides, peaks kaevandustööstus kaasa aitama kohaliku majanduse arengule sidusvaldkondade kaudu, näiteks tagades kohalike inimeste tööhõive ja koolituse, ostes kohalikke kaupu ja teenuseid, korraldades kaevandatud materjalide töötlemist kohapeal ning osaledes jõupingutustes kohaliku tööstuse väljaarendamiseks, mille tooraineks on töödeldud või töötlemata materjalid või millele kaevandusettevõtete kohalolek võib olla muul viisil kasulik; nõuab, et Aafrika Liidu liikmesriigid rakendaksid süstemaatiliselt Aafrika mäetööstuse arenguvisiooni; on veendunud, et nii on edusamme aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel võimalik oluliselt kiirendada; rõhutab sel eesmärgil vajadust edendada säästva arengu põhimõtteid, mille aluseks on keskkonnasõbralik ja sotsiaalselt vastutustundlik kaevandamine;
4. kutsub arenguriike üles uuendama omavahelist piirkondlikku koostööd, arendama kaevandussektoris, sealhulgas käsitsi tehtavate ja väikesemahuliste kaevandamistööde puhul välja ning võtma kasutusele ühised keskkonna-, sotsiaal-, tervishoiu- ja ohutusstandardid ja -normid;
5. rõhutab vajadust kasutada loodusvarade ebaseadusliku kasutamise ohjeldamiseks piirkondlikku ja rahvusvahelist lähenemisviisi; julgustab arenguriike võtma meetmeid, et muuta käsitsi tehtavate ja väikesemahuliste kaevandamistööde sektor ametlikuks, et parandada inimeste elatusvahendeid, tagada kindel sissetulek ning integreerida käsitsi tehtavate ja väikesemahuliste kaevandamistööde sektor maapiirkondade ja riigi majandusega, pakkudes samal ajal selleks vajalikku kättesaadavat rahalist ja tehnilist tuge ning tagades õiguskorra, millega antakse neile, kellel on õigus tegeleda käsitsi tehtavate ja väikesemahuliste kaevandamistöödega, piisavalt maad ja selle omandiõigus; kutsub ELi üles aitama arenguriikidel parandada suutlikkust jälgimis- ja sertifitseerimissüsteemide kohapealsel rakendamisel enne nõuetele mittevastavate maavarade transportimise keelu jõustamist;
6. rõhutab ELi tehtavaid jõupingutusi vastuvõtvate riikide institutsioonilise arengu ja suutlikkuse suurendamise toetamiseks, et luua vajalik institutsiooniline ja õigusraamistik, et hallata ja jaotada kaevandustööstuse tulusid läbipaistvalt ja tõhusalt; rõhutab samuti Euroopa Liidu ja Aafrika Arengupanga vahel loodud partnerlussuhteid; eelkõige nõuab tungivalt, et EL seaks prioriteediks abi andmise õigusaktide ja maksupoliitika väljatöötamiseks, et maksimeerida kaevandustööstuse arendamisest kohalikul ja riigi tasandil saadavat kasu, mille tulemusel kujuneb kohalik tööhõive, tagatakse töötajatele ja nende pereliikmetele inimväärsed sissetulekud ning tihenevad sidemed väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja kaevandustööstuse arenguga seotud tarneahela vahel;
7. rõhutab, et omavastutuse põhimõtte kohaselt peaksid kohalikud kogukonnad osalema selliste loodusvarade projektide kavandamisel ja väljatöötamisel, mille hindamisel tuleb lähtuda kohalike tarneahelate ja kohaliku kogukonna tööhõive huvidest;
8. peab äärmiselt oluliseks tunnustada ja kindlustada põlisrahvaste traditsioonilisi õigusi ja kultuuri kaevandustööstuse arengus ning tagada nende eelnev ja teavitatud osalemine;
9. rõhutab vajadust tagada rahvusvaheliste ettevõtete poolt toime pandud sotsiaalsete või keskkonnaalaste õigusaktide rikkumise ohvritele tulemuslik juurdepääs õiguskaitsele;
10. rõhutab, et olukorras, kus siseriiklik reguleerimine arenguriikides on sageli ebapiisav, et kaitsta inimõigusi ettevõtete poolt toimepandavate rikkumiste eest, pakub ÜRO raamistik „Kaitsta, austada ja heastada” kõikehõlmavat ja kasulikku põhimõtete kogumit ettevõtetele järgmiseks ja inimõiguste kaitsmiseks;
11. nõuab Aafrika inimõiguste harta, mis sisaldab sätteid jõukuse ja loodusvarade müümise ning piisava hüvitamise põhimõtete kohta, tulemuslikku rakendamist;
12. kutsub arenguriike üles ratifitseerima maavarade sektori seisukohast asjakohaseid inimõiguste konventsioone ja vahendeid ning neid rakendama, andes muu hulgas avalikele inimõiguste asutustele õiguse jälgida kaevandamisega seotud inimõigustealaste standardite jõustamist ning töötades välja vahendeid ja meetodeid tervishoiu- ja inimõigustealaste teemade kaasamiseks mõju hindamise menetlustesse;
13. märgib murega, et vastavalt ÜRO peasekretäri eriesindaja inimõiguste küsimuses John Ruggie hinnangule toimub umbes kaks kolmandikku ettevõtete poolt toime pandud inimõiguste rikkumistest nafta-, gaasi- ja mäetööstuses; rõhutab, et ELi liikmesriikidel ja rahvusvahelisel üldsusel on kohustus vastavalt rahvusvahelistele ja Euroopa inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele tagada, et nende jurisdiktsiooni all tegutsevad ettevõtted ei pane oma äritegevuse käigus toime ega aita otseselt ega kaudselt kaasa inimõiguste rikkumistele;
14. väljendab muret töötingimuste pärast väikesemahuliste kaevandamistööde sektoris, kus paljud töökohad on ebakindlad ega vasta kaugeltki rahvusvahelistele ja riiklikele töönormidele ja kus õnnetuste arv on hinnanguliselt kuus kuni seitse korda kõrgem kui suuremates ettevõtetes; kutsub arenguriikide valitsusi ja kaevandusettevõtjaid üles rakendama ILO konventsioonides, muu hulgas tööohutust ja töötervishoidu kaevanduses käsitlevas konventsioonis sätestatud põhilisi töönorme, et tagada kõigile kaevandustöötajatele inimväärsed ja ohutud töötingimused;
15. kutsub ELi liikmesriike üles suurendama oma abi, et võidelda lapstööjõu kasutamise vastu kaevandustööstuses, ning toetama ILO jõupingutusi haridusvõimaluste ja alternatiivsete teenimisvõimaluste pakkumiseks, et lõpetada laste kasutamine kaevandustegevuses;
16. tunneb heameelt asjaolu üle, et rahvusvahelised finantseerimisasutused on välja töötanud meetodid, millega tagatakse, et maavarade kaevandamisse investeerivad ettevõtjad viivad läbi keskkonnamõju hindamise ja sotsiaalse mõju hindamise; märgib siiski, et arenguriikide suutlikkuse suurendamine nende nõuete täitmiseks on endiselt suur probleem, võttes arvesse nende rahaliste vahendite ja inimressursside piiratust; kutsub seetõttu ELi üles uuendama oma tehnilist abi, et võimaldada arenguriikidel kehtestada tervise-, sotsiaal- ja keskkonnariskide süstemaatilise hindamise tava, tagades üldsuse tulemusliku kaasamise;
17. rõhutab Maailmapanga Grupi rolli vastutustundlike äritavade arendamisel; juhib tähelepanu vajadusele parandada viisi, kuidas terviklikkust toetavate institutsioonide loomist käsitlevaid teadmisi jagatakse ja rakendatakse, ning teha teave ja vahendid kättesaadavaks tavalistele inimestele, et nende valitsused oleksid sunnitud oma tegevuses olema tulemuslikumad ning oma kodanikega paremini arvestavad;
18. kutsub ametiasutusi üles keelustama maavarade uurimist ja kaevandamist rahvusparkides ja maailma kultuuripärandi asukohtades ning kutsub ettevõtjaid üles võtma endale kohustuse mitte tegeleda sellise tegevusega;
19. on veendunud, et mäetööstus saaks anda ja peaks andma tehnosiirde ja vastutustundlike investeeringute kaudu väärtusliku panuse kliimamuutuste leevendamisse; rõhutab eriti suurte kaevandusettevõtjate võimalusi pakkuda väikestele ja keskmise suurusega kaevandussektori ettevõtjatele heitkoguste vähendamist käsitlevat oskusteavet; kordab oma üleskutset ELile püüda saavutada kokkuleppeid kliimamuutuste leevendamise rahastamiseks, tehnosiirdeks ja suutlikkuse suurendamiseks ning täiendada oma abi arenguriikidele CO2 heitkoguste vähendamiseks;
20. rõhutab vajadust kehtestada Euroopas tugev õiguskord, mille kohaselt oleksid teatud suurettevõtjad kohustatud avaldama oma mittefinantsteavet, sealhulgas kohustus, et ettevõtjad täidaksid riskipõhist hoolsuskohustust, arvestades kogu nende tarneahelat;
Erasektori roll
21. nõuab ILO tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsiooni, OECD hargmaiseid ettevõtteid käsitlevate suuniste, ÜRO algatuse Global Compact ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tulemuslikku rakendamist ühiste tööstusharuüleste mehhanismide kaudu;
22. kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles tagama, et ELi delegatsioonidesse kuuluvatele ELi kaubandusametnikele korraldatakse regulaarseid koolitusi ettevõtja sotsiaalse vastutuse teemadel;
23. kutsub komisjoni üles aktiivselt edendama vastutustundlikku ettevõtlust välismaal tegutsevate ELi ettevõtjate hulgas, tagades kõikide õiguslikult siduvate kohustuste, eelkõige rahvusvaheliste inimõiguste-, töö- ja keskkonnaalaste standardite ja eeskirjade range järgimise;
24. rõhutab, et erinevate ettevõtja sotsiaalse vastutuse rakenduskavade temaatiline ulatus on sageli valikuline ning see tähelepanek kehtib ka sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste puhul; on seisukohal, et selline killustatud käsitlus kahjustab ettevõtte üldise jätkusuutlikkuse hindamist; on seisukohal, et kuigi need üldraamistikud on kujundanud ühist arusaama ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete tõlgendamist, peaksid need olema ka ühiste tööstusharuüleste rahvusvaheliste vastutustundliku äritegevuse normide aluseks;
25. rõhutab samuti, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatusi ei tohiks pidada millekski, mis võiksid asendada valitsuse vastutust tagada oma kodanikele põhiinfrastruktuur ja muud avalikud hüved, vaid need peavad vastupidi seda täiendama;
Rahvusvahelised kaubandus- ja investeerimissüsteemid
26. kutsub ELi üles kasutama oma kaubandus- ja investeerimissuhteid peamiste partnerriikidega (nt USA, Hiina, Jaapan, Brasiilia ja India) ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitleva arutelu edendamiseks; nõuab tungivalt, et EL viiks enne läbirääkimiste etapi alustamist läbi ka kavandatud kaubanduslepingute jätkusuutlikkuse mõjuhinnangud; nõuab, et investeerimislepingutega soodustataks ettevõtja sotsiaalse vastutuse positiivseid tavasid ja aruandlust;
27. märgib, et praegune rahvusvaheline kaubandus- ja investeerimiskord piirab arenguriikide võimekust kasutada kõiki vahendeid, mis olid industrialiseerimisstrateegia osana varem kasutusel praegustes arenenud riikides; rõhutab, et kaubanduslepingutega tuleks austada arenguriikide vajadust mitmekesistada oma majandust ja tõsta riigi tehnoloogilist taset;
28. tunnistab välismaiste otseinvesteeringute olulisust tööstuse kasvu jaoks, kuid märgib samas, et arenguriikide poolt 1980. ja 1990. aastatel kaevandusse suunatavatele välismaistele otseinvesteeringutele pakutud liiga soodsad tingimused koos riigisisese halva majandamise, korruptsiooni, vastutuse puudumise ja puuduliku reguleerimisega takistasid arenguriike omandamast õiglast osa oma loodusvarade kasutamisest saadavast kasumist, mida need riigid sotsiaalseks ja majanduslikuks arenguks hädasti vajasid;
29. jagab ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja muret selle pärast, et lepingutes ja rahvusvahelistes kokkulepetes praegu sätestatavad investorite õiguskaitse meetodid piiravad riikide suutlikkust kaitsta inimõigusi; rõhutab vajadust tasakaalustada investorite õigused kohustusega tagada jätkusuutlik inimareng;
30. nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja kümmet põhimõtet, mille eesmärk on integreerida inimõigustega seotud riskide juhtimine riigi ja investorite vahelistesse läbirääkimistesse, mis eelnevad lepingu sõlmimisele, et tagada, et stabiliseerimisklauslid ei ohusta inimõiguste austamist ja kaitset; kutsub ELi üles toetama suutlikkuse suurendamist arenguriikides inimõiguste ja säästva arengu klauslite käsitlemisel läbirääkimistel ja nende lisamisel investeerimislepingutesse;
31. rõhutab, et tulemuslikkuse nõuded, mille eesmärk on näiteks suurendada välisinvestorite ja kohalike tootjate sidusust, on tööstuspoliitika kvaliteedimärk; rõhutab, et investeerimislepingud peavad võimaldama kasutada kohalikku osalust ja tehnosiirde nõudeid, et õhutada välisettevõtteid looma üles- ja allapoole suunatud sidemeid ja aidata kaasa vastuvõtva riigi majandusarengule;
32. julgustab Aafrika riike edendama oma piirkondliku integratsiooni alaseid jõupingutusi, et kõrvaldada osad Aafrika-sisesed takistused, mis piiravad maavarapõhist industrialiseerimist;
33. rõhutab, et WTO kord võimaldab ekspordimaksude kehtestamist ja seda saab rakendada poliitiliste strateegiate osana, mille eesmärk on arendada kodumaist tootmist või töötlevat tööstust;
Tuludest saadav kasu
34. nõuab tungivalt, et EL aitaks arenguriike investeerimislepingute üle peetavatel läbirääkimistel, et tagada riikidele jätkusuutlik sotsiaalne kasu ja paremad sotsiaal-majanduslikud tingimused; juhib tähelepanu sellele, et survestades arenguriikide valitsusi vähendama makse ja lõive, nõrgestavad kaevandusettevõtjad tegelikult riigi finantssuutlikkust, samal ajal muudab ELi poolt valmistoodangu suhtes kohaldatav tariifide järkjärguline tõus seevastu tooraineid tootvate arenguriikide jaoks eksporti suunatavate lisandväärtusega toodete töötlemise ja valmistamise raskemaks;
35. rõhutab vajadust pidada arenguriikidega läbirääkimisi ja rakendada maksulepinguid, tagamaks et hargmaised ettevõtted maksavad õiglase osa maksudest; kutsub laiemalt ELi üles suurendama toetust arenguriikide maksureformide ja maksuametite tugevdamisele, et maavaradest saadavat tulu oleks võimalik piisavalt koguda, hallata ja jagada, ning tegema jõupingutusi kaubanduslepingute sõlmimiseks, millega kaotatakse teatud valmistoodangu tariifide järkjärguline tõus, mis ilmselt takistab maavarapõhiste lisandväärtusega toodete töötlemist ja tootmist, raskendades nii arenguriikide majanduse mitmekesistamise strateegia elluviimist;
36. rõhutab, et Aafrika päritoluga ebaseaduslik kapitalivoog on seotud kaevanduslepingute ja maksusüsteemide salastatusega; on seetõttu seisukohal, et võitlus maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastu peaks jääma peamiseks prioriteediks;
37. tunneb muret kaevandusettevõtjatele kontsessioonide andmise viisi ja sellest tingitud probleemide pärast, kaasa arvatud sundvõõrandamised, inimeste toimetuleku halvenemine ning kasutajaõiguste ja maaomandi õigustega seotud probleemid; nõuab, et ametiasutused piiritleksid kontsessioonide jaoks keelatud maa-alad, mille keskkonnakaitse on tagatud seadusega või kus on väga palju tegevaid käsitöönduslikke kaevureid, ja teeksid seda enne kontsessioonide andmist, et vältida asjatuid rahutusi ja probleeme kohalike kogukondade ja kaevandusettevõtjatega; kutsub samuti ametiasutusi üles looma suutlikkust kohalike kogukondadega konsultatsioonide korraldamiseks, kontsessioonide taotluste nõuetekohaseks hindamiseks, kaevandamise asukoha jälgimiseks ja kaevandamise mõju hindamiseks enne kontsessioonide andmist; kutsub ametiasutusi üles tagama käsitsi tehtavate kaevandamistööde kontsessioonide vormistamise ja nõuetekohase tunnustamise riigi poolt, sealhulgas juhtudel, kus riigid on otsustanud arendada tööstuslikku kaevandamist;
38. tunneb heameelt läbipaistvus- ja raamatupidamisdirektiivide hiljutise läbivaatamise üle, mille tulemusel lisati aruandekohustus seoses valitsustele kaevandus- ja metsaraietööstuse valdkondades tehtud maksetega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid neid direktiive kiiresti; nõuab tungivalt, et kogutud tuluandmed oleksid kättesaadavad võimalikult avatud ja ligipääsetavas formaadis;
39. kutsub ametiasutusi üles tagama kaevanduslubade ja muu vara müümise või kasutusse andmise avatud ja läbipaistvat pakkumismenetlust; kutsub ametiasutusi üles avaldama lepinguid, sealhulgas lisasid, kaarte ja kõiki finantsandmeid, et oleks võimalik vältida korruptsiooni; kutsub ametiasutusi ja asjaomaseid ettevõtteid üles koostama kõigi kaevandusettevõtete aktsionäride täielikku nimekirja, lisades sinna eelkõige kõik uued tehingud, ning koostama ka nende isikute nimekirja, kes saavad nendest tehingutest süsteemselt kasu, et vältida korruptsiooni; kutsub ametiasutusi ja ettevõtteid üles tagama, et teave kõigi valitsusele tehtud maksete kohta avaldatakse laialdaselt kättesaadaval viisil; kutsub ELi üles nõudma Euroopas noteeritud kaevandusettevõtetelt kõigi sõlmitud lepingute avaldamist;
40. kutsub ametiasutusi üles uurima tõsiseid kaevandussektoriga seotud korruptsioonisüüdistusi ja võtma isikuid kohtulikule vastutusele, külmutama rahalised vahendid või keelduma tehingute läbiviimisest, kui selliste meetmete võtmine on asjakohane; nõuab, et korruptsiooniriskide hinnangutes käsitletaks ka vara konfiskeerimise ja konfiskeeritud vara edasimüümise protsessi, üksikisikute või ettevõtjate vahendajatena osalemist „kontsessioonide vahetamises” (eelkõige kui need vahendajad omavad teadaolevalt sidemeid valitsusasutustega), varade müüki nende väärtusest odavamalt ning varade pakkumiseta müüki (eelkõige kui need varad on majanduse seisukohast võtmetähtsusega või olukordades, kus muidu on ette nähtud pakkumismenetlus); kutsub ametiasutusi üles tagama, et nende varade lõppostjad oleksid vastutavad nende äripartneriteks olnud vahendajate tegevuse eest;
Relvastatud konfliktide ja maavarade kaevandamise vaheliste seoste lõhkumine
41. märgib murega, et hinnaliste loodusvarade, sealhulgas nafta-, gaasi-, mineraali- ja puiduvarude kasutamine on kogu maailmas peamine konfliktiallikas; on veendunud, et konfliktide ennetamise strateegiad on edukad siis, kui need on suunatud järgmiste probleemide lahendamisele: kogukondade vähene kaasamine kaevandustööstuse arengusse; tulude ebapiisav jagamine; negatiivsed majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnamõjud; rahaliste vahendite halb haldamine; korruptsioon; sõjaväe ja mässuliste liikumiste roll; kaevandustööstuse arendamise juhtimiseks ebapiisav institutsiooniline ja õigusraamistik ning vähene tähelepanu loodusvarade küsimustele rahulepingutes;
42. kiidab heaks Aafrika mäetööstuse arenguvisiooni, mille kohaselt on keskkonnasõbralik ja sotsiaalselt vastutustundlik, läbipaistev ja kaasav kaevandussektor, mis pakub kogukondadele püsivat kasu, äärmiselt oluline selleks, et käsitleda kaevandussektori kahjulikke mõjusid ja vältida maavarade kaevandamisest tingitud konflikte; kutsub sellega seoses üles kasutama kõikidel tasanditel läbipaistvat ja kaasavat juhtimisprotsessi, et hinnata kaevandamise keskkonna- ja sotsiaalset mõju;
43. rõhutab, et konfliktimineraalid on inimõiguste tagamisel suur probleem; rõhutab, et hea valitsemistava, sealhulgas usaldusväärne keskkonnajuhtimine ning sotsiaalsete normide järgimise järelevalve ja nende normide austamine on konfliktimineraalide probleemi lahendamisel olulised;
44. juhib tähelepanu sellele, et enamik rahvusvahelisi konfliktimineraalide kasutamise vastu suunatud algatusi toetavad maavara sisseostvate tööstusharude vastutustundlikku tegevust sulatuskodade sertifitseerimissüsteemide rakendamise teel; nõuab, et kõikidesse sertifitseerimisprogrammidesse lisataks asjakohased inimõigusi käsitlevad sätted kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, näiteks nendega, mis sisalduvad OECD hoolsuskohustuse juhendis, mis käsitleb konfliktsetest ja kõrge riskiga piirkondadest pärinevate maavarade tarneahelate usaldusväärsust;
45. rõhutab, et selleks, et ettevõtete praegused konfliktimineraalidega seotud algatused oleksid relvastatud konfliktide ja maavarade kaevandamise vaheliste seoste lõhkumisel tulemuslikud, ning tagamaks nende vastavus OECD kehtestatud rahvusvahelistele standarditele, tuleks ELis vastu võtta õigusaktid, et reguleerida neid algatusi ja ELis tegutsevaid ettevõtteid, kes kasutavad asjaomaste algatustega hõlmatud loodusvarasid ja kauplevad nendega; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama ettepanekuid konfliktimineraale käsitlevate siduvate õigusaktide kohta;
46. rõhutab vajadust ELi õigusakti järele, mis kohustab konfliktidest mõjutatud ja kõrge riskiga piirkondadest pärit mineraale ja muid loodusvarasid kasutavaid ja nendega kauplevaid ettevõtteid täitma OECD hoolsuskohustuse juhendit, mis käsitleb konfliktsetest ja kõrge riskiga piirkondadest pärinevate maavarade tarneahelate usaldusväärsust, et täiendada ELi läbipaistvus- ja raamatupidamisdirektiivide läbivaatamist seoses suurettevõtete finants- ja mittefinantsteabe avalikustamise ning Dodd-Franki seaduse konfliktimineraale käsitlevate sätetega; on eelkõige veendunud, et selline õigusakt peaks
a. kehtestama õiguslikult siduva kohustuse kõigile ELis tegutsevatele järgmise tootmisetapi ettevõtetele, kes kasutavad ja kauplevad konfliktidest mõjutatud ja kõrge riskiga piirkondadest pärit loodusvaradega, ning kõigile eelneva tootmisetapi ettevõtetele, kes on loodusvarade esimesed turuletoojad Euroopas, täita tarneahela hoolsuskohustust, et tuvastada ja leevendada konfliktide rahastamise ohtu ja inimõiguste rikkumisi;
b. põhinema asjakohastel rahvusvahelistel vahenditel, sealhulgas rahvusvahelisel inimõiguste kogul, millele on hiljem lisandunud inimõigusi käsitlevad rahvusvahelised lepingud ja standardid (näiteks ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted, ÜRO raamistik „Kaitsta, austada ja heastada”), Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) aluslepingud, rahvusvahelise humanitaar- ja kriminaalõiguse sätted ning OECD hoolsuskohustuse juhend, mis käsitleb konfliktsetest ja kõrge riskiga piirkondadest pärinevate maavarade tarneahelate usaldusväärsust;
c. kohalduma tarneahela kõikidele segmentidele ning eranditult kõigile loodusvaradele, mis on toodetud konfliktidest mõjutatud või kõrge riskiga piirkondades;
d. põhinema riskipõhisel lähenemisviisil, mis kohustab ettevõtteid hindama oma tegevuse tegelikku ja võimalikku kahjulikku mõju ning leevendama tuvastatud riske;
e. sisaldama korrapäraste sõltumatute auditite ja ettevõtte hoolsuskohustuse täitmisel tehtud jõupingutuste avalikustamise kohustust;
f. määrama kindlaks ettevõtte riskihindamiste ja haldusraamistiku nõuded;
g. sisaldama sanktsioonide mehhanismi, mida tuleb kohaldada riskipõhise tarneahela hoolsuskohustuse mittetäitmise korral;
h. tagama võrreldavuse Dodd-Franki seadusest tulenevate kohustustega, nii et ettevõtete vastutustundliku hanketegevusega seotud ELi kohustuste täitmisel oleksid automaatselt täidetud ka Ameerika Ühendriikide õigusaktides sätestatud asjaomased kohustused;
47. rõhutab, et hoolsuskohustust käsitlevad ELi õigusaktid peaksid olema osa laiemast ja täiendavast lähenemisviisist, milles käsitletakse konfliktide ja haavatavuse algpõhjusi, ning saama täiendust arenguabi programmidest, mis peaksid olema suunatud juhtimise ja julgeolekusektori reformi küsimuste lahendamisele ning mille eesmärk peaks olema kohalike asutuste ja kohalike kogukondade suutlikkuse suurendamine oma loodusvarade säästval haldamisel kohaliku elanikkonna hüvanguks;
48. kutsub ELi üles toetama suutlikkuse suurendamist maavararikastes arenguriikides ja looma konfliktivabade hangete programme;
49. nõuab tungivalt, et arenguriigid jõustaksid oma siseriiklikke hoolsuskohustust käsitlevaid õigusakte ja lisaksid siseriiklikesse kaevandamist käsitlevatesse õigusaktidesse OECD hoolsuskohustuse nõude;
50. nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus soodustaks peamiste partnerriikidega (näiteks Hiina, Jaapan, Brasiilia, India ja Lõuna-Aafrika) dialoogi pidamist sellise kaubanduspoliitika olulisuse teemal, mille puhul lähtutakse üldiselt kaitsmiskohustuse põhimõttest ning eelkõige ÜRO juhtpõhimõtetest ja OECD raamistikust;
51. kutsub liikmesriike üles andma Euroopa ettevõtjatele kõrge riskiga ja konfliktsetes piirkondades tegutsemise korral juhiseid riskileevendusstrateegiate kohta, et aidata nendel ettevõtjatel jätkata oma tegevust sellistes piirkondades, kui see on ka kohaliku elanikkonna huvides;
52. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
SELETUSKIRI
Riigid, millel on pikk maavarade impordi ajalugu, nagu USA, Jaapan ja Euroopa riigid, kogevad kasvavat konkurentsi strateegiliste maavarade kättesaadavuse ja varustuskindluse tagamiseks. Arenguriikide jaoks annab selline olukord võimaluse ära kasutada oma loodusvarade olulisust.
Kuigi maailma enneolematu nõudlus maavarade ja muude loodusvarade järele on kaevandustööstuse jaoks ainulaadne võimalus toetada säästvat arengut, toob see arenguriikidele kaasa ka suuri probleeme. Hinnaliste loodusvarade, sealhulgas nafta-, gaasi-, mineraali- ja puiduvarude kasutamine on kogu maailmas peamine konfliktiallikas, eriti olukorras, kus suureneb konkurents vähenevate taastuvate energiaallikate, näiteks maa ja vee kasutamisel. Keskkonnaseisundi halvenemine, rahvastiku kasv ja kliimamuutused on seda veelgi süvendanud. Maa ja loodusvarade halb majandamine põhjustab uute konfliktide tekkimist ja takistab olemasolevate konfliktide rahumeelset lahendamist.
Raportöör on seisukohal, et kaevandamise muutumisel arenguriikide arenguprotsessi eduteguriks tuleb välja töötada kõikehõlmav strateegia, milles tuleb muu hulgas käsitleda järgmisi ülesandeid: kuidas lahendada konfliktimineraalide tekke algpõhjused; kuidas kõige paremini hallata kaevandamise keskkonna- ja sotsiaalmõju ning mõju inimõigustele; kuidas paremini toetada ja integreerida käsitsi tehtavate ja väikesemahuliste kaevandamistööde sektorit. Muud olulised lahendamist vajavad küsimused on järgmised: ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatuste olemus ja staatus; mineraalitööstuse tulude kasutamine, haldamine ja jagamine; mineraalitööstuse seoste optimeerimine ning rahvusvahelise kaubanduse ja investeerimiskorra mõju maavarapõhisele industrialiseerimisele.
Kaevandamine ja säästev areng
Kuigi ressursside tootlikkus ELi liikmesriikides kasvab, võitlevad arenguriigid selle eest, et tulla toime kaevandamismahu suurenemise tõttu suurenenud keskkonnamõjuga, seega lasub ressursikasutuse keskkonnakoormus arenguriikidel. Selles osas võib kaevandustööstus kahjustada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist. Tegelikkuses tulenevad paljud kaevandamisega seotud keskkonnaprobleemid pinna- ja põhjavee saastamisest ja konkurentsist veekasutuses, mis võib kahjustada põllumajanduslike ja/või kalapüügist elatuvate kogukondade toimetulekut. Kaevandamine võib põhjustada ka metsade hävitamist, pinnase erosiooni, maa degradeerumist, õhusaastet ja ökosüsteemi häireid, olles üks olulistest globaalse soojenemise teguritest.
Samuti võib kaevandustegevus avaldada ebasoodsat sotsiaalset mõju, mis võib põhjustada pingeid ja konflikte kaevanduspiirkondades. Näiteks on kaevandamistegevuse üldlevinud kaasnähtuseks inimtegevuse väljatõrjumine, inimeste sunniviisiline väljatõstmine ja ümberpaigutamine. Kaevandamistegevus võistleb tegevusruumi pärast muude maakasutusvaldkondadega, nagu põllumajandus, ning seab seetõttu ohtu kohalike kogukondade elatusvahendite saamise võimalused jne.
Kuna riikidevahelised korporatsioonid on arenguriikides mõjukad, on raportöör seisukohal, et nende koduriigid ja ettevõtete aktsionärid peaksid kandma sotsiaalset vastutust, eriti kui nad tegutsevad nõrgema juhtimissüsteemiga riikides, kus neil puudub piisav läbirääkimiste võimekus. Siiski on võrdselt oluline, et arenguriigid rakendaksid reforme, et tagada jätkusuutlik kaevandamine, kuna keskkonna-, majandus- , sotsiaal- ja tööalaste õiguste järgimine nõuab olemuslikult, et demokraatlik juhtimisprotsess, institutsioonid ja süsteemid toimiksid laitmatult.
Erasektori roll
Praegu on mitmesuguseid ettevõtja sotsiaalse vastutuse rahvusvahelisi algatusi, näiteks valitsuste algatused valitsustevaheliste organisatsioonide kaudu, erasektori algatused ja kodanikuühiskonna organisatsioonide algatused. Siiski ei ole algatuste sisu kunagi selgelt määratletud, jättes ruumi erinevatele tõlgendustele ja eesmärkidele. Olgugi et ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatusi on nüüd sadu, on laiemas kasutuses ainult mõned rahvusvahelised raamistikud, mis hõlmavad ettevõtja sotsiaalse vastutuse kõiki kolme mõõdet (sotsiaal-, keskkonna- ja majandusmõõde). Seetõttu on neid raske omavahel võrrelda. Selline killustatud lähenemisviis, mis käsitleb ettevõtete eetilise käitumise aspekte valikuliselt, põhjustab üldise läbipaistvuse puudumist ettevõtte üldise jätkusuutlikkuse hindamiseks.
Veelgi enam, kuigi mõned algatused on suur samm edasi võitluses korruptsiooni vastu kaevandussektoris, näiteks mäetööstuse läbipaistvuse algatused, või eetiliste äritavade rakendamiseks, nagu kaevanduse ja metallide rahvusvaheline nõukogu, ei ole need seni toonud kaasa suuri edusamme, sest puuduvad jõustamismehhanismid ning käivitatud ei ole protsess, et reageerida normide rikkumistele.
Seetõttu on raportöör seisukohal, et praegune erinevatel tasanditel (riiklik, rahvusvaheline, üldine, valdkondlik) leviv vabatahtlik lähenemisviis ja normid toob paratamatult kaasa tarbijatele, investoritele ja poliitikutele vajaliku tõhusa aruandlus-, järelevalve- ja läbipaistvusmehhanismide puudumise. Selle taustal on vaja tugevdada ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatusi peamiselt kahel viisil.
Esiteks peab raportöör oluliseks liikuda vabatahtlikust lähenemisviisist edasi ja nõuab nelja üldise valitsustevahelise ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatuse tõhusat rakendamist, mis saaksid rahvusvahelisel areenil valitsuste kõrge ja selge poliitilise toetuse osaliseks. Need on järgmised: ILO tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsioon, OECD suunised hargmaistele ettevõtetele, ÜRO algatus Global Compact ja ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted. Praeguseni esindavad need vabatahtlikku lähenemisviisi, mis on aidanud arendada üksmeelt ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse ühetaolist tõlgendamist. Lõppkokkuvõttes aga on need siiani osutunud ebatõhusateks ülemaailmsete sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisel, kuna neid ei ole muudetud kohustuslikuks.
Rahvusvahelised kaubandus- ja investeerimissüsteemid
Ajalooliselt on välisettevõtete ja intellektuaalomandi tariifide rakendamise, toetuste, ekspordipiirangute, tulemuslikkuse nõuete rahvusvaheliste eeskirjade võimalusi ja paindlikkust kasutanud riigid, kes on rakendanud riiklikku tööstusliku arengu poliitikat. Kuid praegune rahvusvaheline kaubandus- ja investeerimissüsteem on näidanud arenguriikide raskusi oma riiklike huvide edendamisel ja säästva arengu eesmärkide saavutamisel.
Tuleb tunnistada tõsiasja, alates 1980. aastate lõpust rakendatava kaugeleulatuva majanduse, kaubanduse ja investeeringute liberaliseerimise (mille tingimused kehtestasid Maailmapank ja IMF) eesmärk oli edendada mäetööstuse välisinvesteeringuid. Kuid selline liberaliseerimine on näidanud maavarasid kaevandavate arenguriikide struktuurilist haavatavust. Eelkõige on välisinvesteeringud regenereeritud ja laiendanud maavarade tootmist ja eksportimist, ent välisinvesteeringute panuses sotsiaalsesse ja majanduslikku arengusse kahtlevad paljud maavararikkad Aafrika riigid. Nende majandus on täna majanduse mitmekesistumise asemel keskmiselt vähem mitmekesine ja rohkem koondunud, näiteks madala lisandväärtusega maavarade ja põllumajandusliku tooraine eksport, mis mõlemad on väga tundlikud väliste hinnakõikumiste suhtes.
Teisele lahendamist nõudvale probleemile on juhitud tähelepanu Rahvusvahelise Finantskorporatsiooni ja ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste eriraportööri 2009. aasta mais avaldatud uuringus „Stabiliseerimisklauslid ja inimõigused”, milles nenditakse, et teatud investorite ja vastuvõtvate riikide vahel sõlmitavad eraõiguslikud lepingud võivad piirata riikide suutlikkust kaitsta inimõigusi. Eelkõige leiti uuringus, et kaevandustööstuse lepingud sisaldasid kõige piiravamaid klausleid, mis tagavad välisinvesteeringutele erandi, jättes need välja uute sotsiaalsete ja keskkonnaalaste õigusaktide kohaldamisalast, või nõuavad vastuvõtvalt riigilt nende aktide kohaldamisega seotud investorikulude hüvitamist.
Olukorras, kus maailma kogemus näitab, et tegelik tarneahel – põhitoorainete eksportijatest kõrgtehnoloogia eestvedajateni – nõuab kõigi maavarade tarneahela lülide vahelise dünaamilise sidususe arendamist, on raportöör seisukohal, et teostamise nõuete, minimaalse kohaliku osaluse või tehnosiirde nõuete sätestamine lepingutes, kasutuslubades ja investeerimislepingutes võib aidata primaarsektorit laiemalt integreerida riikliku ja piirkondliku majandusega. Seega tuleks ELi investeerimislepingud koostada nii, et need kajastaksid õiglast tasakaalu investorite õiguste ja kohustuste vahel, jättes samal ajal ruumi arenguriikide poliitikaga arvestamiseks nende arengueesmärkide järgimisel.
Tariifid on kaubanduse reguleerimisel kõige sagedamini kasutatavad kaubandusinstrumendid, mis on mõeldud industrialiseerimise toetamiseks ja noorte tööstusharude kaitseks. Kuid tariifide vähendamine olnud kaubanduse liberaliseerimise keskne teema alates 1980. aastatest. Samamoodi sisaldavad vahepealsed majanduspartnerluslepingud piiratud loetelusid tundlike toodete kohta, millele tariifide kaotamine ei kehti, ning sellised piiravad sätted on mõeldud uute tööstusharude kaitseks. Selliseid probleeme on sageli väljendatud AKV riikides ning neid peaks nõuetekohaselt arvestama. Tunnistades, et tööstuskaupade tariifid ei ole ainus vahend ega imevahend tehnoloogia uuendamise edendamiseks ja mitmekesistamiseks, usub raportöör, et arenguriigid peavad tariifid võtma oma arsenali, et liikuda tehnoloogia uuendamise suunas ja toetada seega oma majanduse mitmekesistamist ja tehnoloogilist täiustamist.
Samuti olukorras, kus mõned AKV riigid on väljendanud muret majanduspartnerluslepingutes ekspordimaksudele seatud piirangute pärast, on raportöör seisukohal, et kuigi ekspordimaksud ei too automaatselt kaasa kodumaise tootva või töötleva tööstuse arendamist, on need maksud õigustatud vahend, millega tagada riigi areng ja majanduse mitmekesistamine. Lisaks võib hästi läbi mõeldud järk-järgult kehtestatav ekspordimaksu süsteem olla sissetulekute stabiliseerimise vahend, lisades planeerimata tulu ja vähendades hinnalanguse negatiivset mõju tootjate tuludele.
Laiemalt tuleb strateegiates kehtestada riigile tulutoovad kasutuslubade ja maksustamise struktuurid, et suurendada sissetulekuid, mida riigid vajavad laiema majandusliku arengu võimendamiseks. Seega on raportöör arvamusel, et ELi abi arenguriikide maksuhaldusele on oluline mõõde, mis hõlmab strateegiat muuta loodusvarad „needuse” asemel „õnnistuseks”, mis kaotab vaesuse.
Peale selle on raportöör arvamusel, et selleks, et kasu õiglaselt ja erapooletult jagada, tuleb kaevanduslubasid ja muud vara müüa või kasutusse anda avatud ja konkurentsivõimelise pakkumismenetluse teel.
Konfliktimineraalid
Nn konfliktimineraalid ehk maavarad, mida kaevandatakse relvakonfliktide ja inimõiguste rikkumiste tingimustes, on üks oluline loodusvaradega seotud „needuse” tahk, mis vajab reguleerimist. Kuigi rahvusvaheline üldsus on kehtestanud eri algatusi, et parandada rahvusvahelise kaevandussektori olukorda, näiteks Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemid, OECD hoolsuskohustuse juhend, mis käsitleb konfliktsetest ja kõrge riskiga piirkondadest pärinevate maavarade tarneahelate usaldusväärsust, Dodd-Franki seadus, on veel palju ära teha, et lahendada mäetööstuses esinevaid konflikte ja tõsiseid inimõiguste rikkumisi.
Kuigi viimasel ajal on üritatud murda sidemeid rahvusvaheliste tarneahelate vahel ja vägivaldsed konfliktid on keskendunud peamiselt Ida-Kongo Demokraatlikule Vabariigile, on vaja võtta meetmeid ka nende Euroopa ettevõtete riskide maandamiseks, kes tarnivad loodusvarasid muudest konfliktist mõjutatud ja kõrge riskiga piirkondadest.
Olemasolevad maavarade sertifitseerimise süsteemid on samm edasi läbipaistvamate tarneahelate loomisel kaevandusest sulatuskojani ja on osa laiemast inimõiguste aspektide arvestamise tõhusast lahendusest. Siiski on selliste algatuste leviku laiendamiseks vaja rahvusvahelise üldsuse ja kaevandustööstuse täiendavat koostööd, et töötada välja ühtne ja terviklik konfliktimineraalide käsitlus, mis on laiema ulatusega kui konfliktide rahastamise probleemi käsitlus, hõlmates ka inimõigusi, töötingimusi ja ökoloogilisi nõudeid.
Raportöör on veendunud, et selleks peab EL võtma vastu õigusaktid, millega nõutakse Euroopa ettevõtetelt tarneahela hoolsuskohustuse täitmist, et tagada konfliktide rahastamise välistamine ja inimõiguste rikkumiste ärahoidmine loodusvarade tootmisel ja nendega kauplemisel. Eelkõige on vaja ELi õigusakti, mis toimib ülemaailmses ulatuses ning tugineb olemasolevatele rahvusvahelistele raamistikele ja mis oleks oluline samm nendele ettevõtetele jätkusuutliku ja vastutustundliku juurdepääsu tagamisel võtmetähtsusega loodusvaradele. See tagab ka, et Euroopa ettevõtetele kehtiksid samad nõuded, mis on sätestatud USA Dodd-Franki seaduse §-s 1502, ent viimati nimetatud sätte puudused tuleb lahendada.
Selleks et kaotada tulemuslikult relvakonflikti ja maavarade kasutamise vahelised sidemed ei piisa ettevõttele tarneahela hoolsuskohustuse kehtestamisest. Seetõttu nõuab raportöör, et arendataks laiemat lähenemisviisi, mis hõlmab arenguprogramme, millega toetatakse nt institutsioonilist arengut, kaevandussektori seaduspõhist reguleerimist, inimõiguste rikkumiste ennetamist ning põhiliste töönormide rakendamist. Ainult sel juhul ei pea kohalik elanikkond end siduma salakaubaveo või mässuliste rühmitustega, et kindlustada oma esmavajaduste rahuldamine, vaid selle asemel tasub osaleda säästvaid allikaid toetavates rahvusvahelistes algatustes.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
|
Vastuvõtmise kuupäev |
11.2.2014 |
|
|
|
|
|
Lõpphääletuse tulemus |
+: –: 0: |
20 3 0 |
|||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Thijs Berman, Ricardo Cortés Lastra, Véronique De Keyser, Nirj Deva, Leonidas Donskis, Charles Goerens, Catherine Grèze, Mikael Gustafsson, Bill Newton Dunn, Jean Roatta, Birgit Schnieber-Jastram, Keith Taylor, Anna Záborská, Iva Zanicchi |
||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Philippe Boulland, Emer Costello, Edvard Kožušník, Csaba Őry, Cristian Dan Preda, Judith Sargentini |
||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2) |
Josefa Andrés Barea, Małgorzata Handzlik, Tadeusz Ross |
||||