RAPORT Stockholmi programmi vahehindamise kohta

4.3.2014 - (2013/2024(INI))

Õiguskomisjon
Põhiseaduskomisjon
Raportöörid: Luigi Berlinguer, Juan Fernando López Aguilar, Carlo Casini
(Komisjonide ühiskoosolekud – kodukorra artikkel 51)


Menetlus : 2013/2024(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A7-0153/2014

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Stockholmi programmi vahehindamise kohta

(2013/2024(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – Stockholmi programm[1],

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu Stockholmi programmi – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel[2],

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning põhiseaduskomisjoni kodukorra artikli 51 kohaseid ühisarutelusid,

–   võttes arvesse õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ja põhiseaduskomisjoni raportit ning väliskomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0153/2014),

I. Stockholmi programm ja Lissaboni leping

1.  on veendunud, et Lissaboni leping ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta õigusliku siduvuse tunnustamine on oluliselt parandanud ja tugevdanud ELi institutsioonide ja liikmesriikide jaoks põhiseaduslikku alust, et saavutada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise eesmärk, kuid täheldab, et mõnedes valdkondades oleks vaja lisapingutusi rakendamisega seoses; on seisukohal, et see eesmärk nõuab aluslepingute ja teiseste õigusaktide ühetaolist kohaldamist kogu ELis; on seepärast nõus seisukohaga, et kohaldamisest loobumise võimalusi või erikorda tuleks vältida ja võimaluse korral need kaotada; nõuab, et komisjon ja nõukogu eesistuja täidaksid paremini oma kohustust teavitada Euroopa Parlamenti viivitamatult ja täielikult kõigil sellise menetluse etappidel, mille tulemusel sõlmitakse rahvusvaheline leping; peab kahetsusväärseks asjaolu, et veninud on endise kolmanda samba õigusaktide kooskõlla viimine alusaktide, delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide õigusnormide uue hierarhiaga vastavalt Lissaboni lepingule ja institutsionaalsele struktuurile;

Komisjoni algatusõigus ja seadusandlik tavamenetlus

2.  on seisukohal, et seadusandliku tavamenetluse laiem kasutus on muutnud seadusandluse legitiimsemaks ja toonud selle kodanikele lähemale, sest suurendatud on Euroopa Parlamendi, ainsa otseselt valitud liidu institutsiooni mõju; on seisukohal, et aluslepingu tulevase läbivaatamise käigus tuleks seadusandliku tavamenetluse kasutamisel kaotada senised erandid;

3.  märgib, et 20. aprilli 2010. aasta teatises „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele. Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava” (COM(2010)0171) pooldas komisjon suuremat pühendumust, et lahendada Euroopa kodanike argimuresid ja võtta arvesse nende arvamust, ning rõhutas, et „liit peab suutma reageerida ootamatutele sündmustele, haarata kinni uutest võimalustest ning märgata uusi suundumusi ja nendega kohaneda”;

4.  tuletab meelde, et ELi seadusandliku tavamenetluse kohaldamine on üldine lähenemisviis, mis hõlmab otsustusprotsesse paljudes vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud poliitikavaldkondades, aluslepingus sätestatud nõuet, et „otsused tehakse nii avalikult ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik”, ja suuremat vajadust paindlikkuse järele; kutsub komisjoni üles kasutama oma algatusõigust ning järgima täiel määral aluslepingutes sätestatud pädevusi ja põhimõtteid, sealhulgas subsidiaarsuse põhimõtet, ja tegema kaasseadusandjatega tihedat koostööd;

Riikide parlamendid

5.  on seisukohal, et riikide parlamentide suuremal kaasamisel liidu tegevusse, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokollides nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) ja nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta), on olnud positiivne mõju eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arengule ja toimimisele ning seda mitte ainult seetõttu, et subsidiaarsuse põhimõtte järgimine on nüüd paremini tagatud, vaid ka seepärast, et Euroopa rahvaste suurem ja tihedam kaasamine demokraatlikku protsessi on andnud olulise panuse seadusandlusesse ja Euroopa poliitikasse;

6.  nõuab tihedamat koostööd ja dialoogi riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahel ning üldiselt ELi institutsioonide ja asutuste ning riikide parlamentide vahel, tagamaks seda, et ELi institutsioonid ja asutused teeksid võimaluse korral teabe ELi algatuste kohta otse ja kiiresti riikide parlamentidele teatavaks;

Ühtne valimisseadus Euroopa Parlamendi valimisteks

7.  märgib, et kuigi puudub kokkulepe kohaldada Euroopa Parlamendi valimistel ühtset valimismenetlust, toimub valimissüsteemide järkjärguline lähenemine, põhjuseks on eelkõige Euroopa tasandi erakondade ja sihtasutuste loomine, see töö, mida lähtuvalt komisjoni ettepanekust reformida Euroopa tasandi erakondi käsitlevaid eeskirju on tehtud Euroopa põhikirja koostamiseks, ja keeld omada topeltmandaati, mille kohaselt Euroopa Parlamendi liige ei saa samaaegselt olla riigi parlamendi liige; ergutab kasutama läbipaistvamaid menetlusi kandidaatide nimetamiseks, see tagaks kandidaatide sõltumatuse ja võimaluse luua otsesed valimisringkonnad;

8.  on seisukohal, et üldsusele tuleks rohkem teadvustada Euroopa Parlamendi demokraatlikku rolli ja Euroopa Parlamendi valimiskampaaniad peaksid keskenduma tõeliselt euroopalikele teemadele;

9.  on seetõttu arvamusel, et edaspidi on vaja valimismenetlust reformida, et parandada Euroopa Parlamendi legitiimsust ja tõhusust, selleks tuleks tugevdada ELi demokraatlikku mõõdet ja jaotada kohad parlamendis liikmesriikide vahel proportsionaalsemalt kooskõlas aluslepingutes sätestatud põhimõtetega; on seisukohal, et selline reform ergutaks ELi kodanikke osalema Euroopa Parlamendi valimistel oma elukohaliikmesriigis, kui nad ei ole selle riigi kodanikud;

10. hindab siiski esimese sammuna positiivselt seda, et nõukogu võttis 20. detsembril 2012. aastal vastu direktiivi 2013/1/EL, millega muudetakse direktiivi 93/109/EÜ seoses üksikasjaliku korraga, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel[3], kuivõrd see pehmendab nõudeid, mida peavad täitma ELi kodanikud, kes elavad liikmesriigis, mille kodakondsust neil ei ole, kui nad soovivad kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel; nõuab, et eemaldataks bürokraatlikud tõkked, mis takistavad Euroopa Parlamendi valimistel osalemast liikmesriigis elavaid, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikke, ning ergutab liikmesriikide koostööd, et kõrvaldada see puudus, mis ohustab ELi demokraatlikke standardeid; kordab, et on vaja astuda täiendavaid samme, et tagada iga ELi kodaniku õigus hääletada, sõltumata tema tegelikust elukohariigist;

Euroopa kodanikualgatus

11. väljendab heameelt selle üle, et vastu on võetud määrus Euroopa kodanikualgatuse kohta[4], mis annab ELi kodanikele samasugused volitused ettepanekute tegemiseks, nagu on juba Euroopa Parlamendil ja nõukogul;

12. on seisukohal, et kodanikualgatus võib täita olulist rolli, selgitamaks välja ELi tasandil käsitlemist vajavaid küsimusi, ning suurendab ELi tasandi poliitikategemise legitiimsust;

13. peab siiski kahetsusväärseks tehnilisi probleeme, millega kodanikualgatuse korraldajad on kokku puutunud, ja kutsub komisjoni üles neid probleeme lahendama;

14. juhib tähelepanu asjaolule, et kodanikualgatuse tõhusat rakendamist ei takista üksnes tehnilised probleemid, vaid ka eelarvevahendite puudumisest tingitud finantsprobleemid;

II. Stockholmi programmi ja selle rakendamise hindamine

Põhiõigused

15. on seisukohal, et EL peaks edendama kõigi inimeste inimõiguste ja põhivabaduste kõrgetasemelist kaitset; on arvamusel, et Stockholmi programmi peatükk kodanike õiguste edendamise kohta on kooskõlas selle ülesandega; täheldab siiski, et saavutatud edusammudele vaatamata tuleb selle peatüki rakendamist parandada;

16. nõuab tungivalt meetmeid, et tegeleda nn Kopenhaageni dilemmaga – olukorraga, kus liit seab kandidaatriikidele täitmiseks kõrged standardid, kuid tal puuduvad vahendid oma liikmesriikide jaoks; nõuab, et eelistatavalt institutsioonidevahelise kokkuleppe alusel loodaks Kopenhaageni komisjon, mis koosneb sõltumatutest kõrgetasemelistest põhiõiguste ekspertidest, kelle määramisel osaleks ka Euroopa Parlament, ning mille eesmärk peaks olema tagada, et kõik liikmesriigid järgiksid ELi lepingu artiklis 2 sätestatud ühiseid väärtusi, kindlustada Kopenhaageni kriteeriumide järjepidevus ning nõustada ja esitada aruandeid põhiõiguste küsimuses, kuni on muudetud määrust, millega asutatakse Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet[5], et laiendada ameti reguleerimisala ja tugevdada tema volitusi, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud;

17. väljendab kartust, et majanduskriis võib areneda demokraatia kriisiks, ning on veendunud, et riiklikul ja Euroopa tasandil on vaja tugevat poliitilist impulssi ja institutsioonide läbipaistvat toimimist, kaitsmaks demokraatlikke saavutusi, õigusriiklust ja põhiõigusi, et võidelda populismi tõusuga Euroopas ja veelgi tugevdada ELi kodakondsust; peab murettekitavaks ELi kodanike liikuvuse suhtes väljendatavaid otsese sallimatuse ilminguid, mille eesmärk on kahjustada mõnede uute liikmesriikide töötajate õigusi;

18. on seisukohal, et suuremat tähelepanu on vaja pöörata sellele, et asjakohaselt reageerida haavatavate elanikkonnarühmade konkreetsele olukorrale ning otsustavamalt võidelda rassismi, ksenofoobia, antisemitismi, usulise sallimatuse, islamivastasuse, romavastasuse, homofoobia ja transfoobia vastu;

19. on seisukohal, et ülioluline on vastu võtta ja tulemuslikult rakendada õigusaktid, millega võidelda vihakuritegude ja vihkamist õhutavate avalduste vastu ning nende vastu, kes propageerivad, toetavad ja sooritavad vihakuritegusid ja teevad vihkamist õhutavaid avaldusi, ning nõuab, et subsidiaarsuse põhimõtet täielikult arvestades selliseid õigusakte täiendataks;

20. peab kahetsusväärseks, et romasid käsitlevad riiklikud integratsioonistrateegiad ei ole olnud edukad ning et romad kannatavad kõikjal ELis jätkuvalt rassismiaktide ja diskrimineerimise all, mis hõlmab ka roma laste segregatsiooni hariduses; kutsub liikmesriike üles tõhustama oma jõupingutusi, et jõustada romade põhiõigused ja sotsiaalne kaasatus, selleks tuleks võimalikult kiiresti rakendada soovitused, mis on esitatud nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovituses romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta[6]; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama romade organisatsioone rahaliselt ja kaasama neid kõikidesse poliitikameetmetesse, mis romasid mõjutavad;

21. rõhutab, et põhiõiguste ja võrdse kohtlemise puhul järgitakse kõikehõlmavuse põhimõtet; nõuab seetõttu tungivalt, et nõukogu võtaks vastu diskrimineerimisvastase direktiivi ettepaneku; peab kahetsusväärseks asjaolu, et puuetega inimeste integratsioonipoliitika on olnud ebapiisav ja nende õigusi ei ole vajalikul määral arvesse võetud;

22. kiidab heaks asjaolu, et vastu on võetud direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded[7], selles direktiivis pööratakse erilist tähelepanu ebasoodsas olukorras elanikerühmade, nagu naiste ja laste kaitsele; rõhutab, et need rühmad langevad sageli igat tüüpi vägivalla, sealhulgas perevägivalla ohvriks; soovitab selliseid tõsiseid inimõiguste rikkumisi põhjalikult uurida, need tuvastada ja nende eest karistused määrata; kiidab heaks, et vastu on võetud direktiiv 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta[8] ja direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset[9] (inimkaubanduse vastane direktiiv); palub liikmesriikidel need direktiivid võimalikult kiiresti üle võtta ja rakendada;

23. osutab oma jätkuvale uurimisele, mis käsitleb ELi kodanike elektroonilist massjälgimist; rõhutab taas tõsist muret, mida parlament on väljendanud oma 4. juuli 2013. aasta resolutsioonis USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ning ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ja nende mõju kohta ELi kodanike eraelu puutumatusele[10]; on seisukohal, et massiline jälgimine on teravas vastuolus liidu demokraatia, õigusriikluse ja põhiõiguste põhimõtetega, ning nõuab asjakohase ja tõhusa parlamentaarse ja kohtuliku järelevalve ja turvalisuse korraldamist ELi ja riiklikul tasandil; on seisukohal, et oluline on kehtestada rohkem kontrollivahendeid, selleks tuleks eelkõige vastu võtta ELi andmekaitse õigusraamistik, mis peaks tagama põhiõiguste täieliku järgimise; on seisukohal, et meetmeid tuleb võtta jälgimistegevuse suhtes, mis ohustab ELi sisejulgeolekut;

24. on seisukohal, et nõuetekohane vastutusprotsess on ülioluline, et inimõigusi tulemuslikult kaitsta ja edendada ning järgida õigusriiklusel põhinevat õiguspärast ja tõhusat julgeolekupoliitikat; palub komisjonil teha ettepaneku vastutusmehhanismi kohta, mille eesmärk oleks suurendada ELi ja liikmesriikide suutlikkust ELi tasandil ennetada, uurida ja heastada inimõiguste rikkumisi, eeskätt rikkumisi, mis Luure Keskagentuur on sooritanud seoses vangide väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamisega Euroopa riikides;

25. rõhutab, et Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mis on ette nähtud Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 2, tugevdab liidus veelgi põhiõigusi, mis on tagatud põhiõiguste harta ja Euroopa Kohtu kohtupraktikaga;

26. märgib, et konventsiooniga ühinemine tagaks kodanikele ning teistele isikutele, kelle suhtes liidul on vastutus, liidu tegevusega seoses kaitse, mis oleks sarnane kaitsega, mis neil juba on seoses üksikute liikmesriikide tegevusega; tuletab meelde, et see on seda olulisem, kuna liikmesriigid on andnud liidule üle olulised pädevused, eelkõige poliitikavaldkondades, mis hõlmavad vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala;

27. väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Nõukogu 47 liikmesriiki ja EL leppisid kokku lepingu eelnõus ELi ühinemise kohta Euroopa inimõiguste konventsiooniga, ning ootab Euroopa Liidu Kohtu positiivset arvamust kokkulepitud teksti kohta; nõuab, et pärast Euroopa Liidu Kohtu lõpliku otsuse saamist ratifitseeriksid parlament ja nõukogu kiiresti lepingu;

28. tunneb heameelt selle üle, et konventsiooniga ühinemine tagab kodanikele ja ka teistele isikutele, kelle suhtes liidul on vastutus, väärtuslikku lisakaitse eelkõige seoses vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga; rõhutab ühinemisläbirääkimiste lõpetamise liiga pikka tähtaega ning taunib tõsiasja, et EL ei ole siiani konventsiooniga lõplikult ühinenud; tuletab meelde, et ELi ühinemine konventsiooniga sõltub nii ELi liikmesriikide kui ka konventsiooni teiste osalisriikide ratifitseerimisest; palub kõikidel asjaomastel osalistel ratifitseerimisprotsessiga võimalikult kiiresti edasi minna;

29. mõistab teravalt hukka takistused ja viivitused, millega EL on puutunud kokku Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemise üle peetavates läbirääkimistes, ning kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kiirendama menetlusi ELi ühinemiseks nimetatud konventsiooniga ning seisma vastu kõigile edasistele katsetele õõnestada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rolli, pädevust ja volitusi seoses kodanike ja elanike inimõiguste ja põhivabadustega;

30. nõuab dokumentidele juurdepääsu käsitleva määruse[11] läbivaatamist, milles tuleks arvesse võtta parlamendi ettepanekuid;

31. palub komisjonil ja liikmesriikidel arendada välja spetsiaalsed vahendid, mis põhinevad uutel info- ja kommunikatsioonitehnoloogia lahendustel, et Euroopa tasandil jagada diskrimineerimisevastase võitluse parimaid tavasid;

32. rõhutab, kui tähtis on arvesse võtta soolist aspekti kõikides strateegiates, mille eesmärk on puuetega inimeste, sisserändajate, romade ning teiste vähemuste ja tõrjutute lõimimine;

Õigusalane koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades

33. märgib, et Stockholmi programmi eesmärk on lihtsustada ELi kodanike ja elanike vaba liikumist, sel eesmärgil kaitstakse ja järgitakse kõiki õigusi ja kohustusi, mis tulenevad Euroopa õigusruumist, ühtlasi sedastab, et õigusalane koostöö on põhivahendiks selle eesmärgi saavutamisel;

34. tunnistab, et sellega seoses on väga olulisel kohal algatused õiguslike olukordade, kohtuotsuste ja dokumentide vastastikuseks tunnustamiseks, sest vastastikune tunnustamine ei muuda liikmesriikide õigussüsteeme, kuid vähendab finants- ja bürokraatlikku koormust ja õiguslikke takistusi kodanike, perekondade ja ettevõtjate jaoks, kes kasutavad oma aluslepingu kohaseid vabadusi, samal ajal järgitakse ka õigusriigi põhimõtteid ja põhiõigusi;

35. tuletab meelde, et Stockholmi programm sisaldab mitmeid olulisi algatusi tsiviilõiguse valdkonnas, sealhulgas kohtuotsuste lihtsamat tunnustamist, testamentide kehtivust kogu liidus, lihtsamaid menetlusi avalike dokumentide vastuvõtmiseks, lihtsamat piiriülest võlgade sissenõudmist ja liidu algatusi õigusalase koolituse valdkonnas;

36. tõdeb, et seni on võetud vastu vaid kolm kõnealuse valdkonna õigusakti, nimelt Brüsseli I määrus (uuesti sõnastatud)[12], pärimisasju käsitlev määrus[13] ja Rooma III määrus[14], millest vaid kolmas on praegu kohaldatav, ning arvestades, et kuigi komisjon on teinud arvukalt Stockholmi programmis nõutud ettepanekuid, on mitu suuremat neist endiselt kõrvale jäetud, sealhulgas perekonnaseisuaktide mõju vastastikuse tunnustamise ja 14. äriühinguõiguse direktiiv;

37. on arvamusel, et vastastikune tunnustamine nõuab, et kodanikud ja juriidilistel kutsealadel töötajad usaldavad üksteise õigusasutusi; märgib, et tõeliselt euroopaliku õiguskultuuri tugevdamine, mis austab täiel määral põhiõigusi ning subsidiaarsuse ja õigusliku sõltumatuse põhimõtet, ühiste standardite kehtestamine ja teiste riikide õigussüsteemide mõistmine, milleks aitab eelkõige kaasa koolitus, on väga olulised vastastikuse tunnustamise ja usalduse tugevdamisel; juhib tähelepanu sellele, et vastastikune tunnustamine ja usaldus ning parimate tavade vahetamine liikmesriikide vahel võivad kaasa tuua järkjärgulised muutused riikide tsiviilõiguslikes traditsioonides; on seisukohal, et selline parimate tavade vahetus ei tohiks kahandada riiklike õigustraditsioonide väärtust;

38. märgib, et seadusandlikud algatused tsiviilõiguse valdkonnas on siiani keskendunud peamiselt materiaalõigusele; nõuab, et tulevikus pöörataks suuremat tähelepanu menetlusõigusele;

39. ergutab komisjoni tegema tõhusat tööd, et ette valmistada rahvusvaheline kohtuotsuste konventsioon, mis järgiks Brüsseli I määrusega sarnaseid eesmärke;

40. tervitab ettepanekut võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas[15]; rõhutab vajadust võidelda nn klaaslae püsiva probleemiga, mis on jätkuvalt üks peamisi takistusi naiste karjääri teel;

41. väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu määrus, mis käsitleb kodanike ja ettevõtjate vaba liikumise edendamist teatavate avalike dokumentide tunnustamise lihtsustamise kaudu, tänu millele kaotatakse bürokraatia ning ELi institutsioonide ja kodanike vaheline lõhe;

42. palub, et komisjon eelnevalt võetud kohustuste kohaselt ja parlamendi korduvalt esitatud nõudmisi järgides peaks kinni olemaolevast kavast esitada ettepanek – kasutades seejuures kõikehõlmavat lähenemisviisi – võtta vastu määrus kõigi perekonnaseisuaktide mõju täieliku vastastikuse tunnustamise kohta kogu ELis, et kõrvaldada diskrimineerivad õiguslikud ja halduslikud tõkked nii meesoost kui ka naissoost kodanike ja nende pereliikmete jaoks, kes soovivad kasutada vaba liikumise õigust, ning lubada Euroopa kodanikel ja elanikel ning nende pereliikmetel säilitada kõikjal Euroopa Liidus oma õigused, mis tulenevad mitmes Euroopa jurisdiktsioonis juba õiguslikult tunnustatud perekonnaseisust;

43. kordab oma nõudmist võtta vastu rahvusvahelise eraõiguse Euroopa seadustik;

44. kutsub komisjoni üles arendama edasi e-õiguskeskkonna programmi, et võimaldada kodanikel internetis otsest juurdepääsu õigusteabele ja õiguskaitsele;

45. tunnustab seni saavutatud edu seoses tegevuskavaga paremini tagada kuriteos kahtlustavate ja süüdistatavate menetlusõigused kriminaalmenetluses, sealhulgas asjaolu, et vastu on võetud direktiivid õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele[16], õigus kohta saada kriminaalmenetluses teavet[17] ja õiguse kohta kaitsjale kriminaalmenetluses[18]; nõuab nende direktiivide õigeaegset ja nõuetekohast ülevõtmist ning koolitust valitsusametnikele, kohtunikele, prokuröridele ja kaitsjatele; kordab, et need meetmed on hädavajalikud, et ELi õigusalane koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades korralikult toimiks, eelkõige mis puudutab nende meetmete rakendamist, mis põhinevad vastastikuse tunnustamise põhimõttel, nagu näiteks Euroopa vahistamismäärus, samuti rõhutab, et ülioluline on teha edusamme kahtlusaluste ja süüdistatavate isikute õiguste kaitses; võtab teadmiseks ettepanekud õiguskaitse, süütuse presumptsiooni ja laste menetluslike tagatiste kohta; on kindlalt veendunud, et eelkõige õigusabi tõhus tagamine on vajalik selleks, et tulemuslikult rakendada direktiivi õiguse kohta kaitsjale; nõuab arutelu selle üle, kuidas kaitsta tunnistajaid ja rikkumisest teatajaid; nõuab, et kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõiguste tugevdamine kriminaalmenetluses oleks prioriteet Stockholmi programmi järgses jätkuprogrammis ning tuletab meelde, et tegevuskava ei ole ammendav;

46. peab kahetsusväärseks, et tegemata on palju tööd kohtueelse kinnipidamise, haldusaresti ja alaealiste kinnipidamise alal, kus paljude liikmesriikide standardid jäävad alla inimõiguste standarditele ja muudele rahvusvahelistele normidele; tunnistab, et vaja on hinnata seda, kui tõhus on muu kui seadusandlik töö kehtivate raamotsustega, et laiemalt tunnistada probleeme seoses kohtueelse kinnipidamise õiguse ja tavadega kogu Euroopas, nagu on komisjoni konsultatsioonide raames kindlaks tehtud, ning võtta õiguslike meetmete abil uuesti käsile kohtueelse kinnipidamise minimaalsete ja jõustatavate standardite kehtestamine; kutsub komisjoni üles võtma taas käsile ülesande kehtestada õiguslike meetmete abil sellised standardid seoses kohtueelse kinnipidamise, haldusaresti ja alaealiste kinnipidamisega;

47. on kindlalt veendunud, et ELi kriminaalõiguse ala loomiseks kasutatavad põhimõtted peavad olema kindlasti ühtsed ja et ELi institutsioonid peaksid tegema üksteisega selles valdkonnas tihedat koostööd, nagu on rõhutatud Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsioonis ELi lähenemisviisi kohta kriminaalõigusele[19];

48. on seisukohal, et liikmesriikide vastastikust usaldust tuleb tugevdada, ühtlustades põhiõiguste järgimist seoses kriminaalmenetlustega ning võttes ühiseid meetmeid, millega tagada nõuetekohane õigusemõistmine ja vanglate haldamine, mis on sageli liikmesriikidevahelise usalduse puudumise põhjus, ning usub, et vastastikune tunnustamine ja ELi kriminaalõiguse ühtlustamine ei saa edeneda ilma tõsise tagasisideta nende eeskirjade rakendamise kohta liikmesriikide tasandil;

49. kiidab heaks ettepaneku võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta (COM(2013) 534); on kindlalt veendunud, et Euroopa Prokuratuuri asutamise oleks oluline samm, et arendada edasi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala ELis; on seisukohal, et kui Euroopa Prokuratuuri asutamine osutub edukaks, peaks nõukogu tulevikus kaaluma võimalust, mida pakub ELi toimimise lepingu artikli 86 lõige 4, ja laiendama selle ameti volitusi, et hõlmata piiriülese mõõtmega rasked kuriteod; väljendab ühtlasi heameelt ettepaneku üle võtta vastu määrus Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) kohta (COM(2013)0535);

50. on seisukohal, et vaja on teha rohkem tööd selleks, et rakendada vastastikuse tunnustamise põhimõtet seoses kohtuotsustega, mis käsitlevad kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste täitmist;

51. on veendunud, et tõhus, juurdepääsetav, õiglane ja põhiõigusi järgiv kohtusüsteem on demokraatia, kodanike usalduse ja heaolu ning õitsva majanduse võimas edendaja;

52. väljendab heameelt ELi institutsioonide ja liikmesriikide jätkuvate pingutuste üle suurendada üldist toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja parandada selle kohtuga tehtavat koostööd, kuna see on oluline viis, kuidas rahvusvahelise õiguse kohaselt tagada kuriteoohvritele õiglus ning edendada rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide järgimist; julgustab kõiki liikmesriike sõlmima Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga raamlepinguid, eelkõige tunnistajate ümberpaigutamise, ajutise vabastamise, vabastatud isikute ümberpaigutamise ja kohtu otsuste täideviimise kohta; kutsub ELi liikmesriike kui Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi osalisriike üles tagama, et kohtul oleksid vajalikud vahendid, et oma ülesandeid täita ning järjekindlalt, õiglaselt ja läbipaistvalt õigust mõista;

53. rõhutab, et vaja on anda asjakohast koolitust ametnikele (politseinikud, tervishoiutöötajad, kohtutöötajad jne), kes võivad kokku puutuda juhtumitega, kus sedastatakse, et isiku, eriti soolise vägivalla ohvritest naiste füüsiline, psühholoogiline ja seksuaalne puutumatus on ohus; kutsub liikmesriike üles toetama kodanikuühiskonna, eelkõige vabaühenduste, naisühenduste ja teiste spetsiaalset tuge pakkuvate vabatahtlike organisatsioonide tegevust ning tegema selliste organisatsioonidega koostööd, et osutada abi naistele, kes on soolise vägivalla ohvrid;

54. palub liikmesriikidel ratifitseerida Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta ning komisjonil esitada viivitamata läbirääkimissuuniste ettepaneku ELi ühinemiseks selle konventsiooniga;

Sisejulgeolek

55. võtab teadmiseks liikmesriikide ja komisjoni edusammud sisejulgeoleku strateegia ning organiseeritud ja rahvusvahelisi raskeid kuritegusid käsitleva ELi poliitikatsükli raames, eriti järgmistes valdkondades: võitlus terrorismi, rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse (sealhulgas majanduskuritegevus), küberkuritegevuse ja küberruumi kasutava kuritegevuse, nagu lapspornograafiaga; elutähtsa infrastruktuuri kaitse; ning võitlus korruptsiooni, rahapesu, terroristide rahastamise, vägivaldse radikaliseerumise ja tulirelvade ebaseadusliku kaubandusega; juhib siiski tähelepanu sellele, et kõigis nendes valdkondades tuleb teha edasisi edusamme;

56. rõhutab, et inimkaubandus on väga raske kuritegu, mis kahjustab eriti naisi ning mis kujutab endast inimõiguste ja inimväärikuse rikkumist, mida Euroopa Liit ei tohi lubada; peab kahetsusväärseks asjaolu, et hoolimata ELi inimkaubandusevastase direktiivi jõustumisest 2011. aasta detsembris kasvab ELi toodavate ja siit viidavate inimkaubanduse ohvrite arv; kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et tõkestada seda murettekitavat suundumust, tagades, et töötatakse välja ühine, kooskõlastatud ja ambitsioonikas Euroopa strateegia, samuti õigusaktid ja meetmed inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse ning sellega tegelevate organiseeritud kuritegevuse võrgustike tõkestamiseks ja et need viiakse ellu kooskõlas direktiiviga, pöörates tähelepanu eelkõige naistele ja alaealistele; rõhutab, et inimkaubanduse, sunniviisilise töö ja ebaseadusliku sisserände ja inimeste üle piiri toimetamise vastu võitlemise meetmed peavad keskenduma probleemi algpõhjustele;

57. peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei rakendanud täielikult ELi 2010.–2013. aasta keemilist, bioloogilist, radioloogilist ja tuumaohtu käsitlevat tegevuskava (COM(2009)0273) ega võtnud seda arvesse riikliku poliitika kujundamisel; palub seetõttu ELil ja liikmesriikidel tugevdada piirkondlikku ja Euroopa tasandi koostööd ja kooskõlastust keemilise, bioloogilise, radioloogilise ja tuumaohu valdkonnas ning palub sellega seoses ka nõukogul tagada riiklike asutuste ja terrorismivastase võitluse koordinaatori kooskõlastatud tegevus;

58. nõuab, et komisjon tõhustaks ja tugevdaks oma jõupingutusi, et kaitsta liidu finantshuve ja viia lõpule edasilükatud reform Euroopa Pettustevastases Ametis, et ametis integreeritaks täielikult andmekaitse ja kahtlustatavate isikute õigused ning et asutus tugineks asjakohastele kriminaalvaldkonna määratlustele;

59. tunneb heameelt kokkuleppe üle võtta vastu direktiiv, mis käsitleb kriminaaltulu arestimist ja konfiskeerimist Euroopa Liidus (COM(2012)0085); tuletab meelde, et kriminaaltulu konfiskeerimine on üks tõhusaimaid võitlusvahendeid organiseeritud kuritegevuse vastu;

60. on tugevalt veendunud, et ELi terrorismivastases poliitikas tuleb tegeleda Euroopa ühiskondade rühmituste / isikute radikaliseerumisega ja ilmse terrorismitegevuse individualiseerimise suundumusega meie ühiskonnas; nõuab kõigi ELi terrorismivastase poliitika elluviimise eest vastutavate ELi talituste, eelkõige ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori, Europoli, sisejulgeoleku komitee (COSI), terrorismi töörühma (rahvusvahelised aspektid) ja Eurojusti paremat kooskõlastamist;

61. avaldab kahetsust, et komisjoni 10. aprilli 2013. aasta teatis „Teine aruanne ELi sisejulgeoleku strateegia rakendamise kohta” (COM(2013)0179) oli sisejulgeoleku strateegia raames võetud meetmete suhtes tugevalt kriitiline ning kinnitab samu prioriteete oma 2010. aasta novembri esialgses teatises, kus ei võeta muu hulgas arvesse põhiõiguste harta integreerimise tagajärgi, mille enamik artikleid ei kehti mitte üksnes Euroopa kodanikele, vaid kõikidele Euroopa Liidu territooriumil viibivatele isikutele;

62. tuletab meelde, et Euroopa Parlament on nüüd julgeolekupoliitikas täieõiguslik institutsionaalne osaleja ja tal on seetõttu õigus osaleda aktiivselt sisejulgeoleku strateegia elementide ja prioriteetide kindlaksmääramises, sealhulgas sisejulgeoleku strateegia kontrolli kaudu, mida teevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 70 ja 71 alusel ühiselt Euroopa Parlament, riikide parlamendid ja nõukogu; leiab, et parlament peaks täitma tähtsat rolli sisejulgeolekupoliitika hindamisel ja kindlaksmääramisel, kuna sellel poliitikal on põhjapanev mõju kõigi ELis elavate isikute põhiõigustele; toonitab seepärast vajadust tagada, et nimetatud poliitika kuuluks ainsa otse valitud ning kontrolli- ja demokraatliku järelevalve eest vastutava Euroopa Liidu institutsiooni pädevusse;

63. usub, et sisejulgeoleku valdkonna poliitika ja õigusaktide rakendamise, mõju ja konkreetsete tulemuste nõuetekohane hindamine ning lahendamist vajavate julgeolekuohtude nõuetekohane analüüs ning proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetega arvestamine ning demokraatlik arutelu on tõhusa sisejulgeoleku strateegia peamised tingimused;

64. juhib tähelepanu, et praegune sisejulgeoleku strateegia lõpeb 2014. aastal; palub komisjonil hakata koostama uut, 2015.–2019. aasta sisejulgeoleku strateegiat, milles võetaks arvesse Lissaboni lepingu jõustumist ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta integreerimist liidu õigusesse; kutsub nõukogu üles võtma enne uue sisejulgeoleku strateegia vastuvõtmist nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi panust uude sisejulgeoleku strateegiasse; märgib sellega seoses Europoli analüüside, sealhulgas riskianalüüside kasulikkust;

65. möönab, et piiriülene kuritegevus on ELis kasvamas, ja rõhutab seetõttu Euroopa õiguse jõustamise valdkonnas tegutsevate ametite piisava rahastamise tähtsust; usub, et praegune Euroopa õiguse jõustamise alase teabe vahetamise alaste erinevate instrumentide, kanalite ja vahendite maastik on keerukas ja laialivalguv, mis põhjustab kättesaadavate vahendite ebatõhusat kasutamist ja ELi tasandil ebapiisavat demokraatlikku järelevalvet ja aruandlust; nõuab tulevikuplaani selle kohta, kuidas kujundada ja optimeerida seaduse jõustamisega seotud andmete jagamist ELis, tagades samal ajal põhiõiguste järgimise, sealhulgas andmekaitse kõrge taseme; märgib, et teabevahetuse tõhustamiseks on vaja tugevdada õiguskaitseasutuste vastastikust usaldust;

66. ei ole nõus ennetava politseitegevusega ilma algse kahtluse olemasoluta, eriti seoses ELi broneeringuinfot käsitleva ettepanekuga ja terroristide rahastamise ELi jälgimissüsteemi ideega; kutsub komisjoni üles tühistama andmete säilitamise direktiivi[20];

67. palub komisjonil innustada liikmesriike rajama prostitutsiooni poolest tuntud piirkondades abikeskuseid, et pakkuda ohvritele kohest psühholoogilist ja füüsilist abi;

68. kutsub komisjoni üles edastama kiiresti ettepanekuid, et viia endise kolmanda samba alusel vastu võetud piiriülese politseikoostöö vahendid – nagu Prümi otsus ja Rootsi algatus – Lissaboni lepingu õigusraamistikku;

69. tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu uus Europoli määrus, mis põhineb Lissaboni lepinguga loodud uuel õiguslikul alusel ja loodab, et selle tähtsa seadusandliku toimikuga liigutakse kiiresti edasi, järgides seejuures täielikult aluslepingu põhimõtteid, et Europol saaks täita tulemuslikumalt oma rolli võitluses piiriülese kuritegevusega;

70. avaldab kahetsust, et Euroopa Liit ei ole veel loodus- või inimtegevusest põhjustatud õnnetuste vältimiseks ja neile reageerimiseks hästi varustatud;

Piirid ja viisad

71. tunneb heameelt Schengeni ala juhtimise paketi (Schengen Governance Package) läbirääkimiste lõpulejõudmise üle; kutsub komisjoni üles täitma täies mahus oma Schengeni hindamiste koordinaatori ja aluslepingu valvuri rolli, et vältida igasugust olukorda, mis võiks ohustada Schengeni ala toimimist; tuletab meelde, et Schengeni ala põhineb vastastikusel usaldusel ja et iga liikmesriik täidab oma kohustusi, mis hõlmavad välispiiride kontrolli, kooskõlas Schengeni piirieeskirjadega, mis hõlmab ka olemasoleva tehnika kasutamist; tuletab meelde, kui tähtis on võidelda ebaseadusliku piiriületuse ja piiridel toimuva salakaubanduse, sealhulgas rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu; kordab oma seisukohta, et Schengeni ala tuleks edasise viivituseta laiendada, et see hõlmaks Rumeeniat ja Bulgaariat;

72. leiab, et kontrollide puudumine sisepiiridel on Euroopa integratsiooni üks tähtsamaid saavutusi; palub komisjonil pöörata eritähelepanu kontrollide puudumisele sisepiiridel, ja keeldub kindlalt kõigist katsetest piirata isikute liikumisvabadust, mis ei ole acquis`iga kooskõlas;

73. möönab, et Schengeni ala on ainus omalaadne nähtus, mida seni on arendatud samm sammu haaval; on sellest hoolimata arvamusel, et on vaja pikemas plaanis aru pidada selle edasise arendamise üle; usub, et Schengeni välispiire peaks tulevikus valvama Euroopa piirivalvurite abiga, kelle väljaõpe hõlmab ka inimõiguste norme;

74. tunneb heameelt Frontexi mandaadi reformi ja Eurosuri lepingu üle; leiab, et merepiiride patrullimise uute eeskirjade asjus tuleks niipea kui võimalik kokku leppida, et esikohale tuleks seada rändajate elude päästmine ning rändajate ja varjupaigataotlejate inimõiguste austamine, sealhulgas mittetagasisaatmise põhimõte, ja laste ja inimkaubanduse ohvrite õiguste austamine; tuletab meelde, et liit ja selle liikmesriigid peaksid järgima rahvusvahelist õigust, acquis`d ja eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid, sekkudes olukordadesse avamerel või kehtestades eeskirju välispiiride jälgimise kohta;

75. väljendab suurt muret ja kahetsust ELi piiridel, eriti Vahemerel aset leidvate surmajuhtumite pärast; on seisukohal, et Lampedusa sündmused peaksid kujunema ELi jaoks tõeliseks pöördepunktiks ja et ainus viis uut tragöödiat ära hoida seisneb kooskõlastatud tegevuses, mis põhineb solidaarsusel ja vastutusel ja mida toetatakse ühiste vahenditega;

76. palub komisjonil anda teavet kinnipidamiskeskuste olukorra ja nendes keskustes inimõiguste järgimise kohta ning pakkuda välja algatusi nende keskuste toimimise kohta tulevikus;

77. väljendab suurt muret surmajuhtumite, eelkõige merel aset leidvate surmajuhtumite, ja inimõiguste rikkumiste sagenemise pärast, kui ebaseaduslikud rändajad püüavad ELi siseneda; palub, et komisjon teavitaks parlamenti enne mis tahes lepingu sõlmimist Frontexi ja kolmanda riigi vahel; rõhutab, et kõnealused lepingud peavad pakkuma rangeid tagatisi, et kindlustada täielik kinnipidamine inimõiguste normidest, sealhulgas tagasisaatmisel, ühistel patrullimis-, otsingu- ja pääste- või kinnipidamisoperatsioonidel;

78. tuletab meelde Frontexi ja Euroopa Politseikolledži olulist rolli õiguskaitseasutuste töötajate ja piirivalvurite koolitamisel eesmärgiga rakendada Euroopa kohtu- ja õiguskaitset, mis austab rändajate inimõigusi;

79. toetab kindlalt Euroopa Ülemkogu üleskutset tugevdada Frontexi rolli kooskõlas Stockholmi programmiga, et suurendada selle suutlikust reageerida tõhusamalt muutuvatele rändevoogudele;

80. peab kahetsusväärseks hilinenud siirdumist II Schengeni teabesüsteemi ja selle suurenenud kulusid; tunneb heameelt viisainfosüsteemi jätkuva kättesaadavuse üle ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimise Euroopa ameti asutamise üle nende süsteemide tegevuse operatiivjuhtimiseks; rõhutab, et need uued süsteemid peavad nüüd läbi tegema igapäevase kasutamise testi; tuletab meelde oma taotlust, et uusi piirihaldusvahendeid või laiaulatuslikke andmetalletussüsteeme ei tohiks käiku lasta enne, kui olemasolevad tööriistad on vajalikud, täiesti töökorras, turvalised ja usaldusväärsed; väljendab sügavat muret seoses aruannetega Schengeni infosüsteemi häkkimise kohta ja on veendunud, et on vaja arutada suuremahuliste Euroopa Liidu IT-süsteemide haldamise ja juhtimisega seotud allhangete küsimust; kutsub komisjoni üles hindama õigeaegselt kõiki vastavates õiguslikes instrumentides ette nähtud süsteeme; mõistab hukka vähesed edusammud turvaliste algdokumentide kasutamise valdkonnas;

81. peab kiiduväärseks viisaõigustikuga seoses saavutatud edu, kuid kutsub üles kehtivaid eeskirju paremini rakendama; usub, et ühised viisataotluskeskused on osutunud kasulikuks vahendiks, mis võib muutuda tulevikus standardiks; leiab, et institutsioonidevaheline arutelu ühise viisapoliitika eesmärkide üle peaks aitama kavandada viisamenetluste, sealhulgas viisade väljastamise ühiste eeskirjade edasise ühtlustamise eesmärgil toimuvat tegevust; kutsub üles jätkama viisalihtsustuslepingute sõlmimist ning kontrollima ja parandama kehtivaid lepinguid;

82. kutsub liikmesriike üles kasutama viisaeeskirja ja Schengeni piirieeskirjade olemasolevaid sätteid, millega võimaldatakse väljastada humanitaarviisasid, ning hõlbustama ajutise varjupaiga andmist inimõiguste kaitsjatele, kes on kolmandas riigis ohus;

83. palub Euroopa institutsioonidel ja liikmesriikidel suurendada töötajate liikuvust, lubades väljastada ajutisi viisasid ja lihtsustades kordustaotlemise protsessi süsteemi juba kuuluvate isikute jaoks; leiab, et see suurendaks tõhusalt töötajate liikuvust, tagades õiguskindluse ja suurendades ELi-sisest liikuvust;

84. kutsub komisjoni üles täiendama Euroopa Liidu ja selle idanaabrite vahel kehtivaid viisalihtsustuslepinguid ja töötama samal ajal inimestevahelisi kontakte võimaldava viisavaba reisipiirkonna loomise nimel;

Varjupaiga- ja rändeküsimused

85. tuletab meelde, et Stockholmi programmis rõhutas Euroopa Ülemkogu, et edukalt juhitud ränne võib olla kasulik kõikidele sidusrühmadele; loodab, et seadusliku rände valdkonna õigusaktide vastuvõtmisel tehakse uusi edusamme, ja nõuab tulevikus suuremate jõupingutuste tegemist, pidades silmas demograafilisi probleeme ja majanduse vajadusi; usub samas, et rändajate integreerimine nõuab suuremat tähelepanu;

86. kutsub Euroopa institutsioone ja liikmesriikide valitsusi pöörama laiema üldsuse ja tööandjate tähelepanu ELi rändeportaalile; kutsub komisjoni üles teostama järelevalvet nn sinise kaardi direktiivi ülevõtmise üle ja andma aru selle kohaldamisest direktiivis ettenähtud viisil;

87. nõuab kiiresti läbipaistvuse suurendamist, mis eeldab, et iga liikmesriik teavitaks igal aastal iga konkreetse vähemusrühma edusamme tööturule integreerumise ja võrdõiguslikkuse poliitika valdkonnas; julgustab komisjoni esitama suundumuste aastaaruannet, milles kajastatakse sotsiaalse ühtekuuluvuse võrreldavaid näitajaid, milles on kokku lepitud ja mis on esitatud eesmärkidena, sealhulgas ELi järelevalve uute isikute, kauaaegsete elanike, kodakondsuse saanud sisserändajate ja sisserändajate laste olukorra üle, ning mis on liigitatud võrdõiguslikkuse alusel (s.o etniline päritolu ja rass, usk ja veendumused, sugu, vanus, seksuaalne sättumus ja puue), et mõõta edusamme sotsiaalse kaasatuse saavutamisel aja jooksul; on seisukohal, et sel eesmärgil tuleks kohaldada avatud koordinatsiooni meetodit;

88. tunnistab, et hiljutised muudatused ja rahutused Põhja-Aafrikas ja Kesk-Idas on suurendanud pingeid ELi ida- ja lõunapiiridel;

89. tunneb heameelt varjupaigapaketi vastuvõtmise üle; kutsub komisjoni üles kontrollima paketi nõuetekohast rakendamist liikmesriikide poolt alates rakendamise kuupäevast ning võtma vajalikke meetmeid, et tagada siseriiklike õigusaktide kooskõla kohtupraktikaga; soovitab Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametil (EASO) võtta edaspidi uus õigusakt oma koolituskavva;

90. nõuab soolise võrdõiguslikkuse teabekeskuse asutamist Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametis;

91. avaldab kahetsust selle pärast, et rändajate kinnipidamine kinnipidamiskeskustes on jätkuv ja süstemaatiline tegevus, nagu toonitas ÜRO Inimõiguste Nõukogu; nõuab kinnipidamise alternatiivide, sealhulgas dokumentideta rändajate seadustamise väljatöötamist ja rakendamist selgete kriteeriumide alusel;

92. usub, et Dublini süsteemi kontekstis tuleks tulevikus kaaluda võimalust peatada suure surve korral üleandmine liikmesriikidele;

93. mõistab teravalt hukka suutmatuse muuta solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise põhimõte reaalsuseks, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80; usub, et õige rõhuasetusega ja konkreetsemad meetmed on tulevikus vajalikud, eriti suurema arvu rändajaid ja varjupaigataotlusi saavate liikmesriikide puhul; nõuab sidusa, vabatahtliku ja alalise ELi-sisese ümberasustamise kava kehtestamist rahvusvahelist kaitset saavate isikute jaoks;

94. usub, et varjupaiga välismõõdet seoses ümberasumise ja kaitstud riiki sisenemise korraga tuleks laiendada; peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid on ümberasustamises seni vähe osalenud;

95. väljendab sügavat muret ELi tagasivõtulepingute alusel tagasi võetud kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute saatuse pärast, sh nende määramata tähtajaga kinnipidamise, õigusliku ebaselguse või tagasisaatmise korral nende päritoluriiki, ja nõuab nendest lepingutest kolmandate riikide kodanikke käsitlevate klauslite väljajätmist; rõhutab, et oluline on rakendada soovitusi, mida komisjon tegi oma hinnangus tagasivõtulepingute kohta;

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitilise mõõtme strateegia

96. märgib Euroopa poliitika tugevdatud välismõõtme tähtsust vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas ning kutsub üles tugevdama koostööd kolmandate riikidega julgeoleku, rände, põhiõiguste ja piiride haldamise valdkonna kõikidel tasanditel;

97. tuletab meelde, et Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid jätkama rände integreerimist arengukoostöösse, tugevdama oma partnerluslepinguid, et edendada koostööd kolmandate päritolu- ja transiidiriikidega seoses võitlusega inimkaubanduse, ebaseadusliku rände, peresidemete taastamise, tagasipöördumise ja tagasivõtmisega korrapäraste dialoogide raames, mida Euroopa Liit peab oma riikidega, ja Euroopa välisteenistuse tegevuse raames; nõuab solidaarsust kolmandate riikidega, kes asuvad tsiviilkonflikte kogevate riikide läheduses ja võtavad vastu nende konfliktide eest põgenevaid pagulasi;

98.  rõhutab, et on vaja innustada vabatahtliku tagasipöördumise poliitikat;

99.  rõhutab, et Euroopa Liidu leping seab nii ELi sise- kui ka välispoliitika keskmesse inimõigused, demokraatia ja õigusriigi, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklites 2, 3 ja 21, ning seega usub, et nendest väärtustest kinnipidamist ja nende kaitset ja edendamist peaks arendama sidusalt, et tagada ELi usaldusväärsus maailmas; peab kahetsusväärseks, et komisjon keeldub jätkuvalt koostamast inimõiguste tegevuskava, et edendada ELi väärtusi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitleva poliitika välismõõtmes, nagu on nõutud Stockholmi programmis;

100. nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus võtaksid praktilisi meetmeid ELi sise- ja välispoliitika vahel suurema sidususe ja kooskõla kindlustamiseks;

101. usub kindlalt, et EL ja liikmesriigid ei tohiks sõlmida kolmandate riikidega vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitlevaid lepinguid, kui on tõsine inimõiguste rikkumise oht ja ei austata õigusriigi põhimõtet; rõhutab, et enne lepingu sõlmimist selles valdkonnas tuleks hinnata põhjalikult selle mõju inimõigustele ja leping peaks sisaldama ka peatamisklauslit, mis on seotud inimõigustega;

102. väljendab muret järjest suuremate nõudmiste üle naaberriikidele seoses ELi rände- ja piirihalduspoliitikaga; nõuab ELi rände- ja piirihalduspoliitikas inimõigustel põhinevat lähenemist, millega tagataks seaduslike ja ebaseaduslike rändajate ning muude haavatavate inimrühmade õiguste ennekõike arvessevõtmine; tuletab meelde Euroopa inimõiguste konventsiooni eksterritoriaalset kohaldamist ELi rändepoliitika elluviimisel kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega;

103. nõuab ühtsemat lähenemist inimõigustealase dialoogi ning kolmandate riikidega sõlmitud lepingute raames loodud õiguse, vabaduse ja turvalisuse allkomisjonide vahel, eelkõige Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides ja üldisemalt kõikides tagasivõtulepingutega seotud riikides;

104. palub komisjonil kavandada tegevust inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ohvriks langenud naiste kaitsmiseks ja abistamiseks meetmetega, mis hõlmavad hüvitussüsteemide väljaarendamist, turvalist tagasipöördumist, oma riigi ühiskonda taasintegreerumise abi vabatahtliku tagasipöördumise korral, abi osutamist ja abi ELis viibimise ajal ning koostööd päritoluriikide ametivõimudega inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ohvrite perekondade kaitsmiseks;

Meetodid, vahendid ja protsessid

105. on veendunud, et poliitika kujundamise protsess peab vastama kõige kõrgemale normile, märgib, et probleemide määratlemine, võimalike lahenduste arutamine ja võimalike valikute vahel valimine ei toimu tavaliselt järjest; märgib, et Euroopa tasandil tuleb teha suuremaid edusamme teadusuuringute vallas ja et tihedam koostöö ja parem teabevahetus Euroopa Liidu institutsioonide ja ametite ning liikmesriikide vahel parandaks poliitika väljatöötamist ja rakendamist;

106. taunib asjaolu, et puudub vabadusel, turvalisusel ja õigusel põhineva ala suunas liikumise edusammude objektiivne hinnang ja usaldusväärne teave liidu acquis liikmesriikidepoolse rakendamise kohta;

107. teeb ettepaneku uute õigusaktide süstemaatiliseks, objektiivseks ja sõltumatuks järelhindamiseks, milles tuleks hinnata ka jätkuvat vajadust õigusaktide järele selles valdkonnas; juhib eelkõige tähelepanu sellele, kui tähtis on komisjoni, parlamendi ja nõukogu poolt sellel eesmärgil mõjuhinnangute koostamine, järgides seejuures standardeid ja vältides ülemäärast bürokraatiat;

108. peab tervitatavaks komisjoni algatust ELi õiguse tulemustabeli koostamisel, mille eesmärk on tagada kvaliteetne õigussüsteem tsiviil-, kaubandus- ja haldusõiguse valdkonnas, kuna lõpuks on seaduste konkreetne kohaldamine kohtute käes;

109. rõhutab, et kvaliteetne kohtusüsteem võib täita peamist rolli kindlustunde ja majanduskasvu taastamises ning usalduse ja stabiilsuse suurendamises; juhib tähelepanu sellele, et prognoositavad, õigeaegsed ja jõustatavad kohtuotsused on atraktiivse ettevõtluskeskkonna olulised osad, nagu kirjeldati komisjoni teatises „ELi õiguskaitse tulemustabel. Tõhusa õiguskaitse ja majanduskasvu edendamise vahend” (COM(2013)0160);

110. palub komisjonil tõhusamalt kontrollida ja tagada, et liikmesriigid rakendaksid kindlalt ELi õigusakte; on seisukohal, et see peab olema poliitiline prioriteet, pidades silmas laia lõhet, mis valitseb sageli Euroopa tasandil vastuvõetud poliitika ja selle rakendamise vahel riiklikul tasandil; juhib tähelepanu sellele, et strateegiline planeerimine peab põhinema varasematel rakendamiskogemustel ja seetõttu ei tohi selline planeerimine koosnema ainult eesmärkide ja prioriteetide nimekirjast, vaid peab olema pigem edaspidine kava rakendamise hindamiseks; märgib, et kui kõne all on kodanike ja residentide õigused, tuleb seda teha alates õigusakti jõustumise esimesest päevast; on seisukohal, et nõuetekohase rakendamise saavutamiseks on vaja rohkem teha, sealhulgas komisjoni, liikmesriikide ja ametite vahelise kooskõlastamise ja koostöö kaudu ning liikmesriikide abistamise kaudu suuniste, praktilise abi ja parimate tavade vahetamise kaudu; on seisukohal, et ELi õigusaktide mis tahes rakendamatajätmise kõik põhjused tuleks kindlaks teha, neid põhjendada ja nendega tegeleda, vajaduse korral rikkumismenetluste kaudu;

111. on arvamusel, et ELi õigusaktide kvaliteedi parandamine vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas nõuab liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide ühist pingutust, selleks et parandada teabevahetust iga riikliku süsteemi kohta ja et anda täpset õiguslikku teavet (riigi/ piirkonna kohaldatavate õigusaktide ja standardite kohta), samuti teavet tavade rakendamise kohta; kutsub üles tõhusamale institutsioonidevahelisele kooskõlastamisele;

112. peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu ei kaasa enam parlamenti selliste strateegiadokumentide väljatöötamisse nagu uimastistrateegia ja sisejulgeoleku strateegia;

113. leiab, et Euroopa õiguskultuuri arendamine on peamine eeltingimus, et muuta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike jaoks tegelikkuseks ning tagada ELi õiguse parem kohaldamine; nõuab seda silmas pidades, et pandaks palju suuremat rõhku ja antaks rahalist toetust kõigi õigusala spetsialistide koolitusele ELi õiguse alal; märgib, et õiguskoolituse skeemide puhul tuleb kasutada nn alt üles mõttemalli, tagada Euroopa õigusteabe ressursside suurem kättesaadavus veebitehnoloogiate (s.t e-õiguse portaali) kaudu, parandada justiitstöötajate ja politseijõudude teadmisi Euroopa õiguse alal, samuti juristide keelelisi oskusi ning rajada ja pidada selle valdkonna võrgustikke ning võtta kõik teised nende igapäevast koostööd lihtsustavad meetmed, et tagada vastastikune usaldus, järjepidev koostöö ja vastastikune tunnustamine;

III. Edasised sammud

114. on arvamusel, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suunised, järjepidevus ja võrdlusalus on vajalikud; on seisukohal, et kõik tulevased programmid valmistataks põhjalikult ette Lissaboni lepingu vaimus Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisel tegutsemisel; on arvamusel, et mitmeaastane programmitöö peaks põhinema institutsioonidevahelisel kokkuleppel, mis on sätestatud Euroopa Liidu artikli 17 lõikel 1; ootab, et komisjon esitaks sellel alusel ettepaneku;

115.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

  • [1]  ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 12.
  • [2]  ELT C 115, 4.5.2010, lk 1.
  • [3]  ELT L 26, 26.1.2013, lk 27.
  • [4]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta, ELT L 65, 11.3.2011, lk 1.
  • [5]  Nõukogu 15. veebruari 2007. aasta määrus (EÜ) nr 168/2007, millega asutatakse Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, ELT L 53, 22.2.2007, lk 1.
  • [6]  ELT C 378, 24.12.2013, lk 1.
  • [7]  ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
  • [8]  ELT L 338, 21.12.2011, lk 2.
  • [9]  ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
  • [10]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0322.
  • [11]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele, EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.
  • [12]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012
    kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud), ELT 351, 20.12.2012, lk 1.
  • [13]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, ELT L 201, 27.7.2012, lk 107.
  • [14]  Nõukogu 20. detsembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas, ELT L 343, 29.12.2010, lk 10.
  • [15]  COM(2012)0614.
  • [16]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiiv 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses, ELT L 280, 26.10.2010, lk 1.
  • [17]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiiv 2012/13/EL, mille käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, ELT L 142, 1.6.2012, lk 1.
  • [18]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiiv 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, ELT 294, 6.11.2013, lk 1.
  • [19]  ELT C 264 E, 13.09.2013, lk 7.
  • [20]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiiv 2006/24/EÜ, mis käsitleb üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste või üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate tegevusega kaasnevate või nende töödeldud andmete säilitamist ja millega muudetakse direktiivi 2002/58/EÜ, ELT L 105, 13.4.2006, lk 54.

VÄLISKOMISJONI ARVAMUS (27.9.2013)

õiguskomisjonile, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ning põhiseaduskomisjonile

Stockholmi programmi vahekokkuvõtte kohta
(2013/2024(INI))

Arvamuse koostaja: Jean-Jacob Bicep

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil ning põhiseaduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus võtaksid praktilisi meetmeid ELi sise- ja välispoliitika vahel suurema sidususe ja kooskõla kindlustamiseks kooskõlas kohustustega, mis on nimetatud muu hulgas komisjoni teatises „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele: Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava” (COM(2010)0171);

2.  rõhutab, et Euroopa Liidu leping seab nii ELi sise- kui ka välispoliitika keskmesse inimõigused, demokraatia ja õigusriigi, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklites 2, 3 ja 21, ning seega usub, et nendest väärtustest kinnipidamist ja nende kaitset ja edendamist peaks arendama sidusalt, et tagada ELi usaldusväärsus maailmas; peab kahetsusväärseks, et komisjon keeldub jätkuvalt koostamast inimõiguste tegevuskava, et edendada ELi väärtusi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitleva poliitika välismõõtmes, nagu nõudis nõukogu Stockholmi programmis; tervitab ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja seotud tegevuskava, mis keskendub muu hulgas inimkaubandusevastasele võitlusele, naiste inimõiguste tagamisele ja kolmandate riikidega seotud kodakondsusetuse ja rändajate omavolilise kinnipidamise küsimustele, kuid märgib, et raamistik ja kaasnev tegevuskava ei asenda inimõiguste tegevuskava;

3.  tervitab lepingu projekti ELi ühinemise kohta Euroopa inimõiguste konventsiooniga, mille sõlmisid Euroopa Nõukogu 47 liikmesriiki ja Euroopa Liit, ning ootab Euroopa Liidu Kohtu positiivset arvamust kokkulepitud teksti kohta; nõuab, et parlament ja nõukogu ratifitseeriksid lepingu kiiresti pärast Euroopa Liidu Kohtu lõplikku otsust;

4.  usub kindlalt, et EL ja liikmesriigid ei tohiks sõlmida kolmandate riikidega vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitlevaid lepinguid, kui on tõsine inimõiguste rikkumise oht ja ei austata õigusriigi põhimõtet; rõhutab, et enne lepingu sõlmimist selles valdkonnas tuleks hinnata põhjalikult selle mõju inimõigustele ja leping peaks sisaldama ka peatamisklauslit, mis on seotud inimõigustega; palub komisjonil arendada järelevalvemehhanisme, mis võimaldavad avalikku kontrolli vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud poliitika üle, sealhulgas kaasates kodanikuühiskonda kolmandates riikides; palub komisjonil selgitada kaitsemeetmeid, mida kasutatakse selle tagamiseks, et Europoli kokkulepete alusel kolmandate riikide esitatud teave ei ole saadud piinamise või halva kohtlemise teel;

5.  väljendab muret järjest suuremate nõudmiste üle naaberriikidele seoses ELi rände- ja piirihalduspoliitikaga; nõuab ELi rände- ja piirihalduspoliitikas inimõigustel põhinevat lähenemist, millega tagataks seaduslike ja ebaseaduslike rändajate ning muude haavatavate inimrühmade õiguste arvessevõtmine alati ja ennekõike; tuletab meelde Euroopa inimõiguste konventsiooni eksterritoriaalset kohaldamist ELi rändepoliitika elluviimisel kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega;

6.  tunnistab inimõiguste rikkumisi Kreeka-Türgi piiril, kus Kreeka ametivõimude ehitatud tara, teated kollektiivse väljasaatmise (tagasisaatmise) kohta ja süstemaatiline põgenike, varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike rändajate pikaajaline kinnipidamine ning laste kinnipidamine rikuvad Euroopa Liidu ja rahvusvahelist õigust;

7.  tuletab meelde, et liikmesriigid jagavad vastutust liidu välispiiride eest; on endiselt mures Kreeka-Türgi, Küprose, Malta ja Itaalia piiridel toimuva üle seoses ebaseaduslike rändajate saabumisega ning kutsub liikmesriike üles komisjoni ja Euroopa välisteenistuse toetusel tagama, et riikide ametiasutused analüüsiksid iga oma riigi territooriumile jõudva üksikisiku olukorda rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu inimõigustealaste kohustuste seisukohalt ning võttes arvesse haavatavate inimrühmade vajadusi; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike minimaalsete teenuste, nagu piisavad tervishoiuteenused ja majutus, tagamisel ELi territooriumile jõudvatele põgenikele, varjupaigataotlejatele ja ebaseaduslikele rändajatele;

8.  palub komisjonil anda aru meetmete kohta, mis on võetud kolmandatest riikidest pärit rändajate omavolilise kinnipidamise ärahoidmiseks kooskõlas ELi inimõiguste tegevuskavas võetud kohustuse 14 punktiga d;

9.  väljendab suurt muret surmajuhtumite, eelkõige merel aset leidvate surmajuhtumite, ja inimõiguste rikkumiste sagenemise pärast, kui ebaseaduslikud rändajad püüavad ELi siseneda; nõuab, et komisjon konsulteeriks parlamendiga enne mis tahes lepingu sõlmimist Frontexi ja kolmanda riigi vahel; rõhutab, et kõnealused lepingud peavad pakkuma rangeid tagatisi, et kindlustada täielik kinnipidamine inimõiguste normidest, sealhulgas tagasisaatmisel, ühistel patrullimis-, otsingu- ja pääste- või kinnipidamisoperatsioonidel; juhib tähelepanu rahvusvaheliste organisatsioonide (Euroopa Nõukogu ja ÜRO), ELi Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Ombudsmani koostatud aruannetele, mis käsitlevad ELi välispiiride haldamise mõju rändajate õigustele ja põhiõiguste austamist Frontexi poolt; palub, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid võtaksid kiiresti meetmeid, et lõpetada rändajate õiguste rikkumine, mis on põhjustanud osa rändajate surma, ning nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid täidaksid oma rahvusvahelisi kohustusi; nõuab seetõttu, et EL uuriks Frontexi raporteid rändajate, põgenike ja varjupaigataotlejate väärkohtlemise kohta Kreeka-Türgi piiril, eelkõige kinnipidamistingimuste kohta; rõhutab, et arvestades Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna ebastabiilsust ja poliitilist segadust, peaksid komisjoni asjaomased teenistused, Euroopa välisteenistus ja ELi spetsialiseeritud asutused kooskõlastama oma püüdlused kui osa terviklikust lähenemisviisist ELi liikmesriikidesse suunatud ebaseadusliku rände küsimuse lahendamiseks viisil, mis on kooskõlas Euroopa Liidu põhimõtete ja väärtustega ning ELi jõupingutustega selles piirkonnas ja lõunapoolsetes naaberriikides laiemalt, mille eesmärk on stabiliseerumine ja demokratiseerumine ühise välis- ja julgeolekupoliitika / ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raamistikus;

10. väljendab sügavat muret ELi tagasivõtulepingute alusel tagasi võetud kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute saatuse pärast, sh nende määramata tähtajaga kinnipidamise, õigusliku ebaselguse või tagasisaatmise korral nende päritoluriiki, ja nõuab nendest lepingutest kolmandate riikide kodanikke käsitlevate klauslite väljajätmist; rõhutab, et oluline on rakendada soovitusi, mida komisjon tegi oma hinnangus tagasivõtulepingute kohta; palub komisjonil lubada VVOdel, rahvusvahelistel organisatsioonidel ja Euroopa Parlamendi esindajatel osaleda tagasivõtmise ühiskomiteedes ning soovitab komisjonil tungivalt anda parlamendile juurdepääs nende komiteede koostatud dokumentidele; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid peataksid inimõiguste rikkumise korral viivitamatult ELi tagasivõtulepingu kohaldamise;

11. palub komisjonil laiendada ELi Põhiõiguste Ameti pädevusala, et see hõlmaks kõiki kandidaat- ja naaberriike, ja anda ametile eriülesande nõustada ELi institutsioone küsimuses, kuidas tagada sidusus ja kooskõla inimõigustealase sise- ja välispoliitika vahel; nõuab identsete põhiõiguste järgimisega seotud näitajate kehtestamist kõikidele liikmesriikidele;

12. palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vajalikke seadusandlikke ja haldusmeetmeid, et võimaldada eriviisade andmine ning lihtsustada ajutise varjupaiga andmist inimõiguslastele, kes on kolmandas riigis ohus; palub hinnata olemasolevaid liikuvuspartnerlusi, eelkõige seda, milline on vastastikune sõltuvus arenguabi, seadusliku rände ja ebaseadusliku rände vahel, nagu need on määratletud rände ja liikuvuse suhtes võetud üldises lähenemisviisis;

13. tuletab meelde Frontexi ja Euroopa Politseikolledži olulist rolli õiguskaitseasutuste töötajate ja piirivalvurite koolitamisel eesmärgiga rakendada Euroopa kohtu- ja õiguskaitset, mis austab rändajate inimõigusi;

14. rõhutab, et liikmesriikide jätkuv keeldumine ühinemast kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooniga, mis on üks peamisi rahvusvahelisi inimõiguste konventsioone, kahjustab inimõiguste jagamatuse põhimõtet ning vähendab ELi usaldusväärsust, kui ta käsitleb inimõiguste küsimusi kolmandate riikidega;

15. toetab kindlalt Euroopa Ülemkogu üleskutset tugevdada Frontexi rolli kooskõlas Stockholmi programmiga, et suurendada selle suutlikust reageerida tõhusamalt muutuvatele rändevoogudele;

16. nõuab ühtsemat lähenemist inimõigustealase dialoogi ning kolmandate riikidega sõlmitud lepingute raames loodud õiguse, vabaduse ja turvalisuse allkomisjonide vahel, eelkõige Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides ja üldisemalt kõikides tagasivõtulepingutega seotud riikides;

17. nõuab ELilt suuremat tähelepanu pööramist kodakondsuseta isikute probleemile kolmandates riikides, sealhulgas komisjoni ja välisteenistuse ühisraamistiku loomise abil, et käsitleda neid küsimusi kolmandate riikidega, nagu märgiti ELi inimõiguste tegevuskavas;

18. väljendab heameelt ELi institutsioonide ja liikmesriikide jätkuvate jõupingutuste üle suurendada üldist toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja sellega tehtavat koostööd, kuna see on oluline viis, kuidas tagada kuritegude ohvritele rahvusvahelise õiguse kohane õiglus ning suurendada austust rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigusi käsitleva õiguse vastu; julgustab kõiki liikmesriike sõlmima Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga raamlepinguid, eelkõige tunnistajate ümberpaigutamise, ajutise vabastamise, vabastatud isikute ümberpaigutamise ja kohtu otsuse täideviimise kohta; kutsub ELi liikmesriike kui Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi osalisriike üles tagama, et kohtul oleksid vajalikud vahendid oma ülesannete täitmiseks ja õigusemõistmiseks jõulisel, õiglasel ja läbipaistval viisil;

19. kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma täielikult arvesse Euroopa Parlamendi soovitusi ning lisama need Stockholmi programmi järgsesse jätkuprogrammi või -strateegiasse, mis peaks ette nägema ELi tulevaste seadusandlike ja poliitiliste ettepanekute ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud tegevuste mitmeaastase planeerimise;

20. jääb ootama komisjoni 2013. aastal väljaantavat ELi korruptsioonivastase võitluse aruannet; avaldab lootust, et kui komisjon teeb liikmesriikides kindlaks need valdkonnad, kus korruptsioonioht on kõige suurem, aitab see tõhustada korruptsioonivastase võitluse vallas tehtavaid jõupingutusi, hõlbustada parimate tavade vahetamist, tõsta esile ELis valitsevaid suundumusi ning soodustada vastastikust õppimist ja ELi ja rahvusvaheliste kohustuste järjest paremat täitmist; kutsub komisjoni kaaluma tulevasi ELi korruptsioonivastase valdkonna poliitika algatusi, eelkõige liikmesriikidele ja institutsioonidele siduvate õigusaktide osas, mis kajastavad kõrgemaid läbipaistvus- ja terviklikkusstandardeid, võttes kohaselt arvesse korruptsiooni negatiivset mõju inimõigustele ELis ja kolmandates riikides;

21. nõuab tungivalt, et liikmesriigid, eelkõige Kreeka, Iirimaa, Luksemburg, Poola ja Rootsi, ratifitseeriksid Euroopa Nõukogu küberkuritegude konventsiooni; palub liikmesriikidel võtta kiiresti siseriiklikku õigusse üle 12. augusti 2013. aasta direktiiv 2013/40/EL, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2005/222/JSK[1];

22. kinnitades veel kord oma pühendumust Atlandi-ülestele suhetele ja nende strateegilist tähtsust globaalsetes küsimustes, on seisukohal, et seireprogrammid nagu PRISM võivad rikkuda inimõigusi, nimelt õigust era- ja perekonnaelule ja teabevahetuse konfidentsiaalsusele, ning võivad lisaks kahjustada Euroopa ja välisriikide kodanike muude inimõiguste, nagu sõnavabadus, järgimist; palub USA ametivõimudel ilma põhjendamatu viivituseta edastada ELile täielik teave nende seireprogrammide kohta, mille tegevus hõlmab andmete kogumist, eelõige nende seadusliku aluse, vajalikkuse, proportsionaalsuse ja inimõiguste kaitseks rakendatud kaitsemeetmete kohta, sealhulgas mehhanismid rikkumiste hüvitamiseks;

23. nõuab, et komisjon, nõukogu ja liikmesriigid kaaluksid kõiki nende kasutuses olevaid vahendeid USAga peetavate läbirääkimiste kontekstis; nõuab seega broneeringuinfo ja terroristide rahastamise jälgimisprogrammi (TFTP) lepingute õigeaegset peatamist;

24. väljendab sügavat muret seoses kasvava inimkaubandusega, mis kasutab riikidevahelisi ja kübervõrgustikke ja mis on tõsiseks ohuks haavatavatele inimrühmadele, eelkõige naistele ja lastele ja seda eriti majandus- ja sotsiaalse kriisi tingimustes; rõhutab, kui oluline on strateegiliselt koordineerida sisejulgeolekustrateegia ja Euroopa Liidu julgeolekustrateegia eesmärke ja rakendamist, mistõttu võivad mõlemad dokumendid vajada ajakohastamist; soovitab, et liikmesriigid töötaksid välja ja võtaksid vastu riiklikud inimkaubanduse vastu võitlemise kavad kooskõlas inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi 2012. aasta strateegiaga ja ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori kooskõlastusel;

25. tervitab 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL (Euroopa lähenemiskeelu kohta)[2] ja 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded)[3] rakendamist, mis märgatavalt suurendab ELis kuriteoohvrite inimõigusi;

26. toonitab, et püsib terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse märgatav oht; väljendab heameelt Europoli ja Eurojusti vaheliste operatiivtööd käsitlevate kokkulepete tugevdamise üle ning nende Frontexiga kehtiva töökorra üle võitluseks terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu;

27. väljendab muret tõsiasja üle, et küberkuritegevus, lastega seotud seksuaalkuriteod ja pettused on kasvav suundumus nii ülemaailmselt kui ELis, ning tohutu rahalise ja psühholoogilise kahju üle, mida need kuriteod on põhjustanud kogu maailmas; väljendab heameelt Europoli küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse asutamise üle, mis hakkab küberkuritegusid lahendama, luues operatiiv- ja analüütilise suutlikkuse uurimiseks ja koostööks rahvusvaheliste partneritega;

28. toonitab, kui oluline on pöörata terrorismiohvritele eritähelepanu, võimaldada neile toetust ja sotsiaalset tunnustust ning rõhutab kiireloomulist vajadust luua terrorismiohvrite jaoks spetsiaalne õigusvahend.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

24.9.2013

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

54

11

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pino Arlacchi, Elmar Brok, Jerzy Buzek, Susy De Martini, Mark Demesmaeker, Michael Gahler, Marietta Giannakou, Ana Gomes, Takis Hadjigeorgiou, Anna Ibrisagic, Liisa Jaakonsaari, Jelko Kacin, Tunne Kelam, Nicole Kiil-Nielsen, Evgeni Kirilov, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Paweł Robert Kowal, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Vytautas Landsbergis, Ryszard Antoni Legutko, Sabine Lösing, Marusya Lyubcheva, Willy Meyer, Francisco José Millán Mon, María Muñiz De Urquiza, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Norica Nicolai, Raimon Obiols, Justas Vincas Paleckis, Pier Antonio Panzeri, Alojz Peterle, Bernd Posselt, Cristian Dan Preda, Fiorello Provera, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Werner Schulz, Sophocles Sophocleous, Laurence J.A.J. Stassen, Davor Ivo Stier, Charles Tannock, Eleni Theocharous, Geoffrey Van Orden, Nikola Vuljanić

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Charalampos Angourakis, Jean-Jacob Bicep, Biljana Borzan, Kinga Gál, Metin Kazak, Barbara Lochbihler, Emilio Menéndez del Valle, Norbert Neuser, Doris Pack, Jean Roatta, Potito Salatto, Marietje Schaake, Alf Svensson, Ivo Vajgl, Renate Weber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

José Manuel Fernandes, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Isabella Lövin, Antonio Masip Hidalgo, Antigoni Papadopoulou, Jarosław Leszek Wałęsa

  • [1]  ELT L 218, 14.8.2013, lk 8.
  • [2]  ELT L 338, 21.12.2011, lk 2.
  • [3]  ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (3.10.2013)

õiguskomisjonile, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ning põhiseaduskomisjonile

Stockholmi programmi vahekokkuvõtte kohta
(2013/2024(INI))

Arvamuse koostaja: Sirpa Pietikäinen

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil ning põhiseaduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et aluslepingus on sätestatud ELi eesmärkidena võitlus sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ja soolise võrdõiguslikkuse edendamine ning komisjon peab tagama, et Stockholmi programmi rakendamine kajastaks tegelikult kodanike vajadusi võrdsete võimaluste ja soolise võrdõiguslikkuse osas;

1.  rõhutab, et põhiõiguste ja võrdse kohtlemise puhul järgitakse kõikehõlmavuse põhimõtet; nõuab seetõttu tungivalt, et nõukogu võtaks vastu diskrimineerimisvastase direktiivi ettepaneku; rõhutab asjaolu, et eelkõige naised kannatavad sageli mitmekordse diskrimineerimise all ning seega tuleb uurida kõiki naiste elu mõjutavaid tegureid, et tugevdada kõiki põhiõigusi ohvrite kaitsmise ja vägivalla toimepanijate kriminaalvastutusele võtmise ühisstrateegiate vastuvõtmise teel, edendades samal ajal soolist võrdõiguslikkust ja pöörates eritähelepanu haavatavatele naistele, eelkõige puuetega naistele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama haavatavate täiskasvanute kaitset ning allkirjastama, ratifitseerima ja rakendama 2000. aasta Haagi konventsiooni täiskasvanute rahvusvahelise kaitse kohta;

2.  palub komisjonil ja liikmesriikidel arendada välja spetsiaalsed uutel info- ja kommunikatsioonitehnoloogia lahendustel põhinevad vahendid Euroopas diskrimineerimise vastu võitlemise heade tavade jagamiseks;

3.  ergutab komisjoni tegema tõhusat tööd rahvusvahelise kohtuotsuseid käsitleva konventsiooni koostamise nimel, millel on Brüsseli I määrusega sarnased eesmärgid;

4.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kehtestaksid kaebuste esitamise korra, mis tagaks, et mitmekordse diskrimineerimise ohver saaks esitada ainult ühe kaebuse, milles esitatakse rohkem kui üks diskrimineerimise põhjus, arvestades, et seda tüüpi diskrimineerimise objektiks on eelkõige naised; peab asjakohaseks toetada inimõiguste kaitsjate tegevust ja kollektiivhagide esitamist tõrjutud kogukondade ja isikute poolt;

5.  rõhutab, kui tähtis on arvesse võtta soolist aspekti kõikides puuetega inimeste, sisserändajate, romade ja teiste vähemuste, tõrjutute jms lõimimise strateegiates;

6.  kiidab heaks asjaolu, et võeti vastu direktiiv, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning milles pööratakse erilist tähelepanu ebasoodsas olukorras isikute, nagu naiste ja laste kaitsele[1]; rõhutab, et nad langevad sageli igat tüüpi vägivalla, sealhulgas perevägivalla ohvriks; soovitab selliseid tõsiseid inimõiguste rikkumisi põhjalikult uurida, need tuvastada ja nende eest karistused määrata; väljendab heameelt Euroopa lähenemiskeeldu käsitleva direktiivi[2] üle ja direktiivi üle, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset[3]; palub liikmesriikidel need direktiivid võimalikult kiiresti üle võtta ja rakendada;

7.  rõhutab, et inimkaubandus on väga raske kuritegu, mis kahjustab eriti naisi ning mis kujutab endast inimõiguste ja inimväärikuse rikkumist, mida Euroopa Liit ei tohi lubada; peab kahetsusväärseks, et hoolimata ELi inimkaubandusevastase direktiivi jõustumisest detsembris 2011 kasvab ELi toodavate ja siit viidavate inimkaubanduse ohvrite arv; kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et tõkestada seda murettekitavat suundumust, tagades, et töötatakse välja ühine, kooskõlastatud ja ambitsioonikas Euroopa strateegia, samuti õigusaktid ja meetmed inimkaubanduse ja sellega tegelevate organiseeritud kuritegevuse võrgustike tõkestamiseks ja et need viiakse ellu kooskõlas direktiiviga, pöörates tähelepanu eelkõige naistele ja alaealistele; rõhutab, et inimkaubanduse, sunniviisilise töö ja ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise meetmed peavad keskenduma probleemi algpõhjustele, nagu ebavõrdsus maailmas; palub seega liikmesriikidel jätkuvalt täita oma võetud kohustusi arenguabi ja aastatuhande arengueesmärkide suhtes ning tugevdada koostööd ja kooskõlastamist kolmandate riikidega;

8.  rõhutab, et on tõendeid, et kasvav prostitutsiooniturg, mis on mõnes liikmesriigis seaduslik ja muudetud ühiskondliku korra osaks, on inimkaubandust hoogustanud, ning nõuab seetõttu meetmeid, mis vähendavad prostitutsiooniturgude osakaalu, näiteks kehtestades sanktsioonid ärakasutajatele, kaasa arvatud kupeldajatele ja seksiostjatele; palub komisjonil ja liikmesriikidel seetõttu üha rohkem rahastada inimkaubandusest väljapääsemise programme, seda eelkõige prostitutsiooniga tegelevate naiste osas;

9.  pooldab direktiivi ettepanekut, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas[4]; rõhutab vajadust võidelda püsiva nn klaaslae probleemiga, mis on jätkuvalt üks peamisi takistusi naiste karjääri teel;

10. avaldab kahetsust selle üle, et komisjon ei ole paljudele võetud kohustustele vaatamata esitanud ettepanekuid seadusandlike aktide kohta valdkondades, mis käsitlevad naiste vastu suunatud vägivalda, soolist võrdõiguslikkust poliitiliste otsuste tegemise protsessis või soolise palgaerinevuse direktiivi läbivaatamist;

11. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku põhjaliku strateegia ja seadusandlikud aktid, et tõkestada naiste vastu suunatud vägivalda, nagu lubati Stockholmi tegevuskavas ja nagu parlament on nõudnud mitmes resolutsioonis; kordab, et komisjonil oleks vaja esitada seadusandlik kriminaalõigust käsitlev õigusakt, et võidelda naiste ja laste vastu suunatud mis tahes vägivalla vastu ning kaitsta nende õigusi; palub komisjonil ja liikmesriikidel nimetada ametisse naistevastase vägivallaga seotud probleemide ELi koordinaator;

12. rõhutab vajadust, et ametnikud (politsei, tervishoiutöötajad, kohtutöötajad jne), kes võivad kokku puutuda juhtudega, kus sedastatakse, et inimese, eriti soolise vägivalla ohvritest naiste füüsiline, psühholoogiline ja seksuaalne puutumatus on ohus, peavad saama asjakohase väljaõppe; palub liikmesriikidel toetada kodanikuühiskonna, eelkõige vabaühenduste, naisühenduste ja teiste spetsiaalset tuge pakkuvate vabatahtlike organisatsioonide tööd ning teha nendega koostööd, osutades abi naistele, kes on soolise vägivalla ohvrid;

13. palub liikmesriikidel ratifitseerida Istanbuli konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta ning komisjonil esitada viivitamata läbirääkimissuuniste ettepaneku ELi ühinemiseks selle konventsiooniga;

14. kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid võitluses majanduslike ja sotsiaalsete põhjuste vastu, mis võimendavad naistevastast vägivalda, nimelt tööpuuduse, madalate palkade ja pensionite, eluasemepuuduse, vaesuse ja avalike teenuste, eelkõige tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalkindlustusteenuste puudumise või madala kvaliteedi vastu;

15. nõuab tungivalt, et komisjon vaataks viivitamata läbi direktiivi 2006/54/EÜ ja esitaks ettepanekuid selle muutmiseks kooskõlas direktiivi artikliga 32 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 alusel, järgides Euroopa Parlamendi 24. mai 2012. aasta resolutsiooni lisas toodud üksikasjalikke soovitusi, eelkõige seoses järgmisega:

     – palgaandmete suurem läbipaistvus,

     – töö läbipaistev hindamine ja kutsealade liigitamine ning

     – sanktsioone käsitlevate õigusaktide tugevdamine;

16. palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et erinevatele sidusrühmadele õigus- ja politseikoostöö valdkonnas Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku ja Euroopa Õigusakadeemia ning kõikide teiste asjakohaste institutsioonide poolt pakutav õigusalane koolitus hõlmaks alati sootundlikku ja soolist aspekti arvestavat lähenemisviisi; nõuab spetsiaalsete soolise vägivalla moodulite ja heade ohvriabitavade kasutuselevõtmist;

17. teeb ettepaneku viia läbi Euroopa tasandil ühine kampaania ühiskonna teadlikkuse tõstmiseks soolise vägivalla tõsidusest; on arvamusel, et sellise kampaania eesmärk peaks olema edendada ühiskonna teadlikkust, kodanike mobiliseerimist ja institutsioonilist tegevust samal tasemel nagu tegevus muude kuriteovormide või rünnakute, näiteks terrorismi vastu, millel on lisaks individuaalsele mõõtmele kollektiivne ulatus; on seisukohal, et seda tüüpi ühiskonna reaktsioon on olnud väga oluline selleks, et mõista hukka muud tüüpi vägivalda ning seda tuleks kasutada ka soolise vägivalla vastu;

18. nõuab Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametis soolise võrdõiguslikkuse teabekeskuse asutamist;

19. väljendab heameelt komisjoni määruse ettepaneku üle, mis käsitleb kodanike ja ettevõtjate vaba liikumise edendamist teatavate avalike dokumentide tunnustamise lihtsustamise kaudu, tänu millele kaotatakse bürokraatia ning ELi institutsioonide ja kodanike vahel laiutav lõhe Euroopa Liidus;

20. palub komisjonil eelnevalt võetud kohustuste kohaselt ja pärast parlamendi korduvalt esitatud nõudmisi esitada määruse ettepanek kõigi perekonnaseisuaktide mõju täieliku vastastikuse tunnustamise kohta kogu ELis, et kõrvaldada nii mehi kui ka naisi diskrimineerivad õiguslikud ja halduslikud tõkked, mis takistavad kodanikel ja nende pereliikmetel kasutada vaba liikumise õigust;

21. palub, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid arvesse kõikide nii riigi kui ka piirkondliku ja kohaliku tasandi avalike teenistuste ja pädevate ametiasutuste kui võrdõiguslikkuspoliitika teenuste planeerimise ja osutamise eest vastutajate arvamust;

22. kordab oma nõudmist võtta vastu rahvusvahelise eraõiguse Euroopa seadustik;

23. kutsub komisjoni üles jälgima, millist erinevat mõju avaldab avaliku sektori kulutuste kärpimine naistele ja meestele, kuna see on soolist võrdõiguslikkust kaudselt mõjutav tegur; osutab sellega seoses, et vähenenud maksutulu ja võimalikud eelarvekärped põhjustavad avaliku sektori kulude vähenemist ning on tõenäoline, et keskmises plaanis kannatavad avalikud teenused, näiteks haridus, koolitus ja sotsiaalhoolekanne ning ka naised nende teenuste kasutajatena;

24. palub komisjonil ja liikmesriikidel tunnustada piirkondlikke politseiteenistusi, kelle pädevuses on võidelda organiseeritud ja/või piiriüleste grupeeringute poolt toime pandud naistevastaste kuritegude vastu, ning tugevdada nende koordineerimist julgeolekuagentuuride ja politseijõududega;

25. mõistab hukka, et sunniviisilise töö ohvrite koguarv ELi liikmesriikides on hinnanguliselt 880 000; nendest 30% on hinnangute kohaselt seksuaalse ärakasutamise ohvrid ning 70% peavad sunniviisiliselt töötama ning enamik sunniviisilistest töötajatest ELis on naised;

26. kutsub komisjoni üles arendama edasi e-õiguskeskkonna programmi, et võimaldada internetis kättesaadava teabe kaudu kodanikele otsest juurdepääsu õigusteabele ja õigusemõistmisele;

27. kordab oma palvet komisjonile, et see esitaks ettepaneku koostöömeetmete kohta päritoluriikide konsulaarteenistuste mobiliseerimiseks eesmärgiga vältida koostöös ametivõimudega petturlikku viisade väljastamist, viia päritoluriikides läbi teabekampaaniaid potentsiaalsete ohvrite, eriti naiste ja laste teavitamiseks, ja võtta meetmeid selleks, et kontrollid piiridel oleksid tõhusamad, et vältida inimkaubandust ja ebaseaduslikku sisserännet;

28. palub komisjonil kavandada tegevust inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ohvriks langenud naiste kaitsmiseks ja abistamiseks meetmetega, mis hõlmavad hüvitussüsteemide väljaarendamist, turvalist tagasipöördumist, oma riigi ühiskonda taasintegreerumise abi vabatahtliku tagasipöördumise korral, abi osutamist ja abi ELis viibimise ajal ning koostööd päritoluriikide ametivõimudega inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ohvrite perekondade kaitsmiseks;

29. tuletab meelde, et peaaegu pool kõigist ELi rändajatest on naised ning naiste iseseisev rändestaatus ja õigus töötada abikaasa heaks on olulised aspektid tõhusa integratsiooni tagamiseks;

30. rõhutab vajadust kaitsta seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu õigusi ning väljendab murelikkust eostumisvastaste vahendite ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuste, nimelt abordi kättesaadavuse piiramise pärast mõnes liikmesriigis.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

3.10.2013

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

17

3

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Regina Bastos, Andrea Češková, Edite Estrela, Iratxe García Pérez, Mary Honeyball, Astrid Lulling, Elisabeth Morin-Chartier, Krisztina Morvai, Joanna Senyszyn, Joanna Katarzyna Skrzydlewska, Britta Thomsen, Marina Yannakoudakis

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Izaskun Bilbao Barandica, Minodora Cliveti, Mariya Gabriel, Nicole Kiil-Nielsen, Christa Klaß, Doris Pack, Angelika Werthmann

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Gesine Meissner

  • [1]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK
  • [2]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta
  • [3]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK
  • [4]  COM(2012) 0614.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

24.2.2014

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

50

6

33

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Roberta Angelilli, Edit Bauer, Luigi Berlinguer, Sebastian Valentin Bodu, Rita Borsellino, Emine Bozkurt, Arkadiusz Tomasz Bratkowski, Andrew Henry William Brons, Zdravka Bušić, Salvatore Caronna, Carlo Casini, Philip Claeys, Carlos Coelho, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Andrew Duff, Ioan Enciu, Frank Engel, Cornelia Ernst, Tanja Fajon, Monika Flašíková Beňová, Marielle Gallo, Giuseppe Gargani, Kinga Göncz, Roberto Gualtieri, Enrique Guerrero Salom, Sylvie Guillaume, Zita Gurmai, Gerald Häfner, Ágnes Hankiss, Anna Hedh, Salvatore Iacolino, Sophia in ‘t Veld, Lívia Járóka, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Rina Ronja Kari, Timothy Kirkhope, Klaus-Heiner Lehne, Juan Fernando López Aguilar, Antonio López-Istúriz White, Baroness Sarah Ludford, Monica Luisa Macovei, Svetoslav Hristov Malinov, David Martin, Antonio Masip Hidalgo, Clemente Mastella, Véronique Mathieu Houillon, Nuno Melo, Roberta Metsola, Louis Michel, Claude Moraes, Sandra Petrović Jakovina, Paulo Rangel, Bernhard Rapkay, Evelyn Regner, Tadeusz Ross, Judith Sargentini, Algirdas Saudargas, Birgit Sippel, Csaba Sógor, Francesco Enrico Speroni, Rui Tavares, Rebecca Taylor, Alexandra Thein, Nils Torvalds, Kyriacos Triantaphyllides, Wim van de Camp, Axel Voss, Renate Weber, Cecilia Wikström, Tatjana Ždanoka, Auke Zijlstra, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

John Stuart Agnew, Marino Baldini, Elmar Brok, Sergio Gaetano Cofferati, Luis de Grandes Pascual, Lorenzo Fontana, Mariya Gabriel, Anneli Jäätteenmäki, Franziska Keller, Jean Lambert, Eva Lichtenberger, Ulrike Lunacek, Marian-Jean Marinescu, Vital Moreira, Jan Mulder, Juan Andrés Naranjo Escobar, Andrés Perelló Rodríguez, György Schöpflin, Janusz Wojciechowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Richard Ashworth, Margrete Auken, Zoltán Bagó, Karin Kadenbach, Krzysztof Lisek, Catherine Stihler, Csaba Sándor Tabajdi, Jarosław Leszek Wałęsa, Anna Záborská