Menetlus : 2013/2149(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0157/2014

Esitatud tekstid :

A7-0157/2014

Arutelud :

PV 10/03/2014 - 22
CRE 10/03/2014 - 22

Hääletused :

PV 12/03/2014 - 8.22
CRE 12/03/2014 - 8.22
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2014)0229

RAPORT     
PDF 169kWORD 102k
5.3.2014
PE 524.575v03-00 A7-0157/2014

ELi ja idapartnerluse riikide vaheliste suhete hindamine ja prioriteetide määramine

(2013/2149(INI))

Väliskomisjon

Raportöör: Paweł Robert Kowal

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ELi ja idapartnerluse riikide vaheliste suhete hindamise ja prioriteetide määramise kohta

(2013/2149(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse idapartnerluse käivitamist, mis toimus Prahas 7. mail 2009,

–   võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee loomist 3. mail 2011 Euroopa Parlamendi seitsmendal ametiajal,

–   võttes arvesse idapartnerluse kodanikeühenduste foorumi kokkukutsumist ja selle seniseid saavutusi, sh soovitusi ja muid dokumente, mis on vastu võetud viies töögrupis ehk seni toimunud aastakoosolekutel: Belgias Brüsselis 16.–17. novembril 2009, Saksamaal Berliinis 18.–19. novembril 2010, Poolas Poznanis 28.–30. novembril 2011, Rootsis Stockholmis 28.–30. novembril 2012, Moldovas Chişinăus 4.–5. oktoobril 2013,

–   võttes arvesse, et Regioonide Komitee kutsus kokku idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverentsi (CORLEAP), mille avakoosolek toimus 8. septembril 2011 Poolas Poznanis, ja sellest ajast alates koostatud CORLEAPi seisukohti,

–   võttes arvesse 29. ja 30. oktoobril 2011 Varssavis toimunud tippkohtumise järeldusi,

–   võttes arvesse 28. ja 29. novembril 2013 Vilniuses toimunud tippkohtumise järeldusi,

–   võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2003. aasta teatist „Laiem Euroopa – naabrus: uus raamistik meie suhetele ida- ja lõunanaabritega” (COM(2003)0104), 12. mai 2004. aasta teatist „Euroopa naabruspoliitika – Strateegiadokument” (COM(2004)0373), 4. detsembri 2006. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (COM(2006)0726), 5. detsembri 2007. aasta teatist „Tõhus Euroopa naabruspoliitika” (COM(2007)0774), 3. detsembri 2008. aasta teatist „Idapartnerlus” (COM(2008)0823) ning 12. mai 2010. aasta teatist „Euroopa naabruspoliitika hindamine” (COM(2010)0207),

–   võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 20. märtsi 2013. aasta ühisteatist „Euroopa naabruspoliitika: töö tugevama partnerluse nimel” (JOIN (2013)0004) ning 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” (COM(2011)0303),

–   võttes arvesse 26. juulil 2010 ja 20. juunil 2011 kokku tulnud välisasjade nõukogu järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta ja 18.–19. novembri 2013. aasta järeldusi idapartnerluse kohta ning 26. septembril 2011 kokku tulnud välisasjade nõukogu (kaubandus) järeldusi ja Euroopa Ülemkogu 7. veebruari 2013. aasta järeldusi,

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 19.–20. detsembri 2013. aasta järeldusi idapartnerluse kohta,

–   võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 15. mai 2012. aasta ühisteatisi „Idapartnerlus: tegevuskava 2013. aasta sügiseseks tippkohtumiseks” (JOIN(2012)0013) ja „Euroopa uue naabruspoliitika rakendamise tulemused” (JOIN(2012)0014) ning nende juurde kuuluvaid 20. märtsi 2013. aasta ühiseid talituste töödokumente („Piirkondlikud aruanded”, SWD(2013)0085 ja 0086),

–   võttes arvesse Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” (COM(2011)0886),

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend aastateks 2014–2020,

–   võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee 28. mai 2013. aasta resolutsiooni energiajulgeoleku kohta seoses energiaturuga ning ühtlustamisega Ida-Euroopa partnerriikide ja ELi riikide vahel (2013/C 338/03),

–   võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kui partnerluse tugevdamise vahendi kohta. Euroopa Parlamendi seisukoht 2012. aasta aruannete kohta(1), 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta(2) ning 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta(3),

–   võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused(4),

–   võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas(5),

–   võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta(6),

–   võttes arvesse oma iga-aastaseid resolutsioone, mis käsitlevad aastaaruandeid inimõiguste kohta maailmas ja ELi poliitikat selles küsimuses, sh eelkõige viimaseid resolutsioone ELi lõuna- ja idanaabruses toimunud sündmuste kohta: võttes arvesse oma 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale(7), 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2011. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(8), ja 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2011. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(9),

–   võttes arvesse oma 29. märtsi 2012. aasta soovitust nõukogule Euroopa demokraatia sihtkapitali võimaliku loomise korraldamise kohta(10) ja Euroopa demokraatia sihtkapitali loomist 2012. aastal ja selle täies ulatuses tegevuse alustamist 2013. aastal,

–   võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni ELi inimõiguste strateegia läbivaatamise kohta(11),

–   võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(12),

–   võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas(13),

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0157/2014),

A. arvestades, et Euroopa naabruspoliitika, eelkõige idapartnerlus põhineb väärtuste ühendusel ja ühisel pühendumusel rahvusvahelisele õigusele ja põhiväärtustele ning vabaduse, demokraatia põhimõtetel, austusel inimõiguste ja põhivabaduste vastu, samuti õigusriigi põhimõttel, turumajandusel, säästval arengul ja heal valitsemistaval; arvestades, et Euroopa naabruspoliitika ja eelkõige idapartnerluse eesmärk on levitada, jagada ja edendada ELi väärtusi ja põhimõtteid, millel EL rajaneb, eriti rahu, sõprus, solidaarsus ja majanduslik õitseng, et aidata kaasa tugeva demokraatia rajamisele ja edendamisele, püüdes saavutada jätkusuutlikku majanduskasvu ja juhtides piiriüleseid sidemeid, et kiirendada nende poliitilist ühinemist ja majanduslikku integratsiooni Euroopa Liiduga; arvestades, et Vilniuses toimunud idapartnerluse tippkohtumisel kinnitasid kõik osalised oma pühendumist nende põhimõtete rakendamisele;

B.  arvestades, et ELi järjestikused laienemised on toonud Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene ELile lähemale ja seetõttu mõjutab nende julgeolek, stabiilsus ja õitseng järjest enam ELi nimetatud aspekte ja vastupidi;

C.  arvestades, et vabadus, demokraatlikud väärtused ja inimõigused saavad areneda vaid sobivas keskkonnas, mida iseloomustab majanduslik ja ühiskondlik stabiilsus ning riigisisene ja rahvusvaheline julgeolek, mida on näidanud ka ELi ajalugu;

D.  arvestades, et ehkki Euroopa naabruspoliitika aluspõhimõtted ja eesmärgid kehtivad kõigile partneritele, on ELi suhe iga partneriga ainulaadne ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendid on kohandatud vastavalt igale suhtele;

E.  arvestades, et Vilniuses toimunud idapartnerluse tippkohtumine tõi esile vajaduse käsitleda ELi poliitikavaldkondade mõju idapartneritele;

F.  arvestades, et idapartnerlus on suunatud Ida-Euroopa riikidele, nagu on osutatud aluslepingu artiklites 8 ja 49; arvestades, et idapartnerlusega tuleks toetada üleminekut demokraatiale ja reformiprotsessi ning Euroopa püüdlusi, mis on seotud partnerriikide ühiskondadega;

G.  arvestades, et idapartnerluse riikidel on sügavalt juurdunud Euroopaga seotud püüdlused ja et nad jätkavad pärast aastakümnete pikkust kuulumist NSVLi oma keerulist üleminekut demokraatlikule süsteemile, mille aluseks on õigusriigi põhimõte ning inimõiguste ja kodanikuvabaduste austamine; arvestades, et osades idapartnerluse riikides puudub Euroopa Liidu suunalise tuleviku suhtes üksmeel;

H.  arvestades, et praeguste suhete arengut idapartneritega tuleks kasutada selleks, et ergutada idapartnerluse riikide rahvaid tegema jõupingutusi edasiste demokraatlike reformide nimel; arvestades, et just see on ELiga assotsieerimise eesmärk ning selle poole tuleks püüelda vaatamata praegustele tagasilöökidele osades idapartnerluse riikides;

I.   arvestades, et idapartnerlus peaks edendama koostöö poliitilist, majanduslikku, geopoliitilise julgeoleku alast, sotsiaalset ja kultuurimõõdet;

J.   arvestades, et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend on peamine vahend ELi toetuse ja abi andmiseks idapartnerluse riikidele; arvestades, et see peegeldab eristamise põhimõtet ja tehtud edusammude arvestamise lähenemisviisi ning tagab märkimisväärsed rahalised stiimulid nendele naaberriikidele, milles viiakse läbi demokraatlikke reforme;

K.  arvestades, et idapartnerluse riigid püüdlevad endiselt poliitilise arengu poole ja et partnerlus ELiga on tuginenud nende enda poliitilisel tahtel, kuid see on osutunud muudatuste ja reformide jaoks ebapiisavaks tõukejõuks, vaatamata idapartnerluse riikide elanike selgetele Euroopaga seotud püüdlustele; arvestades, et hiljutised arengud idapartnerluse riikides ning Vilniuse tippkohtumise tulemus väljendavad vajadust tugevdada idapartnerluse strateegilist olemust ja teha suuremaid jõupingutusi, et edendada ja suurendada teadlikkust assotsieerimislepingute vastastikusest kasust ning osutavad sellele, et need riigid on oma suveräänsete otsuste tegemisel endiselt kaitsetud kolmandate riikide suure surve ja väljapressimise ees; arvestades, et idapartnerluse riigid peavad olema vabad ja suveräänsed, et kasutada täielikult oma õigust otsustada ise oma tuleviku üle, ilma et neile saaksid osaks põhjendamatu väline surve, ähvardused või hirmutamine; arvestades, et igal riigil on suveräänne õigus liituda iga rahvusvahelise organisatsiooni või liiduga ja määratleda oma tulevikku ilma igasuguse välise mõjutamiseta;

L.  arvestades, et hiljuti toimunud sündmused näitavad, et mõned geopoliitilised osalejad peavad ELi idapartnerluse poliitikat ekslikult nullsummamänguks ja seetõttu tuleks nende negatiivset rolli arvesse võtta;

M. arvestades, et idapartnerluse eesmärk ei ole mitte mingil juhul kahjustada või tõkestada kahepoolseid suhteid Venemaa Föderatsiooniga, vaid vastupidi – see on avatud arendama koostoimet Moskvaga, et luua ühiste naabrite säästva arengu jaoks kõige soodsamad tingimused;

1.  tuletab meelde idapartnerluse eesmärki, milleks on idapartnerite Euroopa-suunalise poliitilise, majandusliku ja kultuurilise integratsiooni tugevdamine, ning selle aluseks on ühised huvid, rahvusvahelise õiguse, põhiväärtuste, hea valitsemistava ja turumajandusega seotud kohustused ning jagatud omavastutus ja ühine vastutus; tunneb sellega seoses heameelt Euronesti parlamentaarse assamblee, kodanikuühiskonna foorumi ja CORLEAPi ning muude algatuste, näiteks Ida-Euroopa algatuste kongressi loomise üle idapartnerluse sidusrühmade poolt ja peab kiiduväärseks sidusrühmade sellega seotud tööd; märgib siiski, et hiljutised sündmused mõnedes idapartnerluse riikides on juhtinud tähelepanu poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalse integratsiooni protsesside haprusele; rõhutab, kui oluline on laiema ühiskonna kaasamine ümberkujundamise vahendina; julgustab sagedamini ja tõhusamalt kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kui ka parlamente, ärijuhte ja kodanikuühiskonda, et rajada toetust reformidele, mis suudaks mõjutada otsuste tegemist riiklikul tasandil;

2.  väljendab muret asjaolu pärast, et kolmandad riigid seadsid hiljuti kogu idapartnerluse projekti tõsise kahtluse alla, ja nõuab, et kõik osalevad pooled täidaksid oma kohustusi projekti suhtes ja säilitaksid oma osaluse selles;

3.  rõhutab, et väljavaade saada ELi liikmeks, sealhulgas Euroopa Liidu lepingu artikkel 49, võivad kujutada endast tõukejõudu reformide läbiviimiseks nendes riikides ja nende veelgi suuremale pühendumisele ühistele väärtustele ja põhimõtetele, nagu demokraatia, õigusriik, inimõiguste austamine ja hea valitsemistava, ning et tuleks võtta arvesse ja toetada neid idapartnerluse riike, kes on kõige enam pühendunud suhete tihendamisele ELiga ning soovivad algatada ja läbi viia vajalikke reforme nii poliitikas kui ka majanduses, ja pakkuda seda stiimulina edasiseks Euroopa integratsiooniks;

4.  tunnistab, et praegu vajavad idapartnerluse riikide ühiskonnad, mis pooldavad integreerimist Euroopa Liiduga, rohkem kui kunagi varem ELi tugevat, ennetavat ja vahetut toetust, mida tuleks anda eri kanalite ja poliitikavaldkondade kaudu alates finantsabist kuni viisalihtsustuse korrani;

5.  on seisukohal, et idapartnerluse projekt vajab põhjalikku analüüsi tõhususe seisukohast lähtudes ning sealjuures on vaja asjakohaselt hinnata selle edusamme ja ebaõnnestumisi, samuti vajab see edasist kajastamist, uut hoogu ja selget tulevikunägemust, milles ei keskendutaks mitte ainult poliitilisele koostööle, vaid seataks sihiks idapartnerluse riikide ja ELi vaheliste kontaktide ja koostöö tihendamine, seades seega sihiks idapartnerluse riikide ühiskondadele Euroopa-valiku tagamise; nõuab seetõttu, et EL investeeriks eelkõige otseselt kodanikele kasu toovatesse edusammudesse ja keskenduks sellel taustal viisavabaduse rajamisele, noorte ja tulevaste liidrite toetamisele ning pühendaks rohkem tähelepanu kodanikuühiskonna tugevdamisele; rõhutab energia-, transpordi- ja teadusuuringute sektori tähtsust idapartnerluse riikide Euroopa integratsiooni kohaldamisala jaoks;

6.  on veendunud, et Vilniuse tippkohtumise tulemus toob esile vajaduse parandada idapartnerluse strateegilist olemust; soovitab seetõttu kasutada paindlikult ELi käsutuses olevaid vahendeid, nagu makromajanduslik abi, kauplemiskorra lihtsustamine, energiajulgeoleku suurendamise ja majanduse ajakohastamise projektid ning viisanõude kiire kaotamine, kooskõlas Euroopa väärtuste ja huvidega;

7.  kutsub komisjoni üles koostama pärast Vilniuse tippkohtumist rohelise raamatu idapartnerluse tuleviku kohta;

8.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles kajastama õppetunde, mis on saadud idapartnerluse viimaste sündmuste käigus ELi kahe- ja mitmepoolsete prioriteetide kindlaksmääramisel ja rahastamisel Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames;

9.  on seisukohal, et demokraatlikud üleminekuprotsessid, mis põhinevad õigusriigi põhimõttel ning inimõiguste ja põhivabaduste austamisel, on idapartnerluse riikidega tugeva ja püsiva partnerluse rajamise nurgakivi;

10. rõhutab kodanikuühiskonna olulist rolli ülemineku- ja reformiprotsessis ning poliitilises dialoogis Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides; kutsub ELi üles tugevdama koostööd kodanikuühiskonnaga ja pakkuma sellele abi mitmete erinevate rahastamisvahendite kaudu;

11. tunneb heameelt Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendiga seotud idapartnerluse integratsiooni- ja koostööprogrammi raames 2013. aastal eraldatud vahendite üle, mis jaotati Moldova, Gruusia ja Armeenia vahel, samuti lisavahendite eraldamise üle neile idapartnerluse riikidele, kes teevad edusamme täieliku demokraatia ja inimõiguste saavutamise reformides;

12. peab kiiduväärseks komisjoni ettepanekut võimaldada Moldova kodanikel reisida Schengeni alal ilma viisata; on seisukohal, et viisavabadus tuleb seada esmatähtsale kohale, ja nõuab suuremaid jõupingutusi selles valdkonnas; märgib sellega seoses, et viisanõude kaotamine on vaid üks mitmest protsessist, mille eesmärk on lähendada ühiskondi, ja et selles valdkonnas tuleb teha suuremaid jõupingutusi, eelkõige koostöö edendamise osas hariduse, teaduse, kultuuri ja spordi valdkonnas; rõhutab, et ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike teadustöö, õpingute, õpilasvahetuse, tasustatud ja tasustamata praktika, vabatahtliku teenistuse ja „au pair”’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta on meede, millel on suur mõju hariduse ja kultuuri vallas; nõuab kõnealuse direktiivi kiiret vastuvõtmist, mille tulemusel saab pakkuda kolmandate riikide kodanikele eelnimetatud eesmärkidel pikaajalisi viisasid ja elamislubasid;

13. toonitab, kui oluline on investeerida noortesse ja tulevastesse liidritesse, sealhulgas kasutades täielikult ära programmi „Erasmus kõigile” raames pakutavad stipendiumivõimalused, et soodustada üliõpilaste ja õpetajate vahetust idapartnerluse riikide ja ELi liikmesriikide vahel, jätkates Euroopa Humanitaarteaduste Ülikoolile eksiilis finantstoetuse andmist, asutades idapartnerluse ülikooli ja Musta mere Euroopa kolledži, mis pakuks võimalust eri tasemete haridusprogrammide väljatöötamiseks, püüdes kujundada uusi idapartnerluse riikidest ja ELi liikmesriikidest pärit liidreid, ning edendades teadus- ja haridusalaseid projekte, mis on juba tõestanud oma väärtust selles valdkonnas, nagu Euroopa Kolledž;

14. nõuab tungivalt, et ELi liikmesriikide ja idapartnerluse riikide vahel korraldataks rohkem õpilasvahetusi ning on arvamusel, et selleks tuleks ette näha erirahastamine;

15. rõhutab, et tuleb tõhustada programmi „Aktiivsed noored” idapartnerluse noorte akna raames toimuvat noorte koostööd, tugevdades seeläbi noorte kodanikuaktiivsust, arendades solidaarsust ja edendades noorte seas sallivust; peab sellega seoses kiiduväärseks 2013. aasta oktoobris toimunud idapartnerluse noorte kohtumist, millega hõlbustati ELi ja idapartnerluse riikidest pärit otsustajate ja noorte vahelist poliitilist dialoogi ja võrgustike loomist;

16. märgib, et idapartnerluse edendamisel ja rakendamisel tekkinud raskusi saab ületada ELi tasakaalustatud ja tugevdatud osalemisega, mis peaks hõlmama enamat kui vaid poliitilist dialoogi, et käsitleda ja arendada ka poliitika, majanduse ja kultuuri valdkonda; kutsub ELi üles suurendama oma kohalolu partnerriikides, kasutades rohkem audiovisuaalseid vahendeid ja sotsiaalmeediat asjaomases kohalikus keeles, et jõuda kogu ühiskonnani; kutsub komisjoni üles koostama selget kommunikatsioonistrateegiat idapartnerluse riikide ühiskondade jaoks, et selgitada neile assotsiatsioonilepingute, sealhulgas põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade toodavat kasu, kuna need aitavad moderniseerida nimetatud riikide poliitilist ja majandussüsteemi;

17. rõhutab, et ELi ja Ida-Euroopa partnerite ees seisavad ühised poliitilised väljakutsed seoses usaldusväärsete ja turvaliste energiatarnete tagamisega; tuletab meelde, et koostöö energiajulgeoleku valdkonnas on idapartnerluses ja Euroopa naabruspoliitikas seatud selgelt prioriteediks; tuletab meelde, et energiaühenduse asutamisleping on aluseks täielikult integreeritud piirkondliku energiaturu loomisele, soodustades majanduskasvu, investeeringuid ja stabiilset reguleerivat raamistikku; on seisukohal, et edasised edusammud piirkonna gaasi- ja elektrivõrkude integreerimisel, sealhulgas seoses vastassuunavoogudega, on energiaühenduse eesmärkide saavutamiseks väga olulised; toonitab, kui oluline on rohkem keskenduda energiasektori konsolideerimisele, täiustamisele ja tõhususe suurendamisele, mis on üks peamisi majanduse kaasajastamise tingimusi, suurendada energiajulgeolekut ning konkurentsivõimet ja töötada välja energiastrateegiad kooskõlas energiaühenduse kohustustega; nõuab gaasi- ja elektrituru reformide jätkamist ja piisavas mahus taastuvenergiaallikatest toodetavat energiat kooskõlas ELi põhimõtete ja standarditega; tunnistab, et idapartnerluse riikide energiasõltuvus Venemaast ja energiaallikate ebapiisav mitmekesisus muudavad Euroopa integratsiooni dünaamika keeruliseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama projekte, mille abil saab olukorda leevendada; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema solidaarsuse energiakogukonna aluspõhimõtteks, mida kõik ELi turul aktiivsed osalejad peavad täielikult austama;

18. nõuab, et energiajulgeoleku klausel lisataks kõigisse idapartnerluse riikide ja ELi vahelistesse lepingutesse, et tagada ELi energia siseturu õigusaktide täielik täitmine, ning et niisugustesse lepingutesse lisataks ka varajase hoiatamise mehhanismi käsitlev säte, et tagada kolmandatest riikidest pärit energia tarnimise ja varustusega seotud võimalike riskide ja probleemide varajane hindamine, ning kehtestada vastastikuse abistamise, solidaarsuse ja vaidluste lahendamise ühine raamistik;

19. nõuab igale partnerriigile kohandatumat lähenemisviisi, milles võetaks paremini arvesse nende konkreetseid geopoliitilisi nõrkusi ja milles rakendataks diferentseerimise ja tehtud edusammude arvestamise põhimõtet, kuid üldise koordineerimise abil; on veendunud, et ELi ja iga partnerriigi vaheliste suhete sügavus ja sisu peaks kajastama partnerriigi Euroopaga seotud püüdlusi, pühendumist ühistele väärtustele ja edusamme ELi õigusaktide järgimisel, mida hinnataks selgetele võrdlusalustele ja riigi saavutustele tuginedes; on seisukohal, et idapartnerluse ülesehitus peab olema tulevikku suunatud ja nii institutsiooniliselt kui ka kontseptsiooni poolest paindlik, et tagada pikaajalises plaanis stiimulid kõigile partneritele, sealhulgas kõige edasijõudnumatele, eesmärgiga tihendada suhteid ELiga; on veendunud, idapartnerluses ei tohiks keskenduda mitte ainult normatiivsetele eesmärkidele, vaid et sellega jõutakse alt üles lähenemisviisi kaudu kodanikeni, et kinnistada avalikus arvamuses võimaliku assotsieerimise kasutegurid; tuletab meelde, et partnerluse edasine areng sõltub edasiminekust ja olulistest jõupingutustest inimõiguste austamise, kohtusüsteemi reformi, avaliku halduse reformide, korruptsioonivastase võitluse ja avalike otsuste tegemisel kodanike osaluse suurendamise vallas;

20. kutsub komisjoni üles otsima võimalusi kaubandustõkete vähendamiseks, võimaluse korral ka enne põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute sõlmimist ja rakendamist, et asjaomase idapartnerluse riigi ühiskond ja ettevõtjad saaksid tunda vahetumat majanduslikku kasu tihedamast koostööst ELiga;

21. tunnistab kaasatuse tähtsust, tagamaks, et partnerlus areneks edasi kõigi kuue partneri osavõtul, rõhutab vajadust veelgi tugevdada mitmepoolsuse mõõdet ning julgustab korraldama regulaarseid ministrite tasandi kohtumisi, mis hõlmaksid kõiki poliitikavaldkondi;

22. rõhutab sellega seoses – nagu on tõsi Ukraina puhul – kui oluline on, et nõukogu võtaks viivitamata meetmeid, sealhulgas suurendaks diplomaatilist survet ja rakendaks eri sihtotstarbelisi meetmeid, reisimist puudutavaid sanktsioone ning mittemateriaalse ja materiaalse vara külmutamist ametnike, seadusandjate ja nende äriliste sponsorite suhtes, kes vastutavad inimõiguste rikkumiste eest, ning tõhustaks jõupingutusi, et peatada asjaomase riigi ettevõtete ja ettevõtjate rahapesu ja maksudest kõrvalehoidumist Euroopa pankade kaudu;

23. väljendab muret puuduliku arusaama pärast ELi ja idapartnerluse riikide vahelise koostöö olemusest; märgib murega, et ELis nähakse üksnes abiandjat ja partnerriikides abisaajaid, samas kui mõlemad peaksid täitma kaksikosa; hoiatab, et üldsuse niisugune arusaam võib tekitada idapartnerluse riikide ühiskondades ebareaalseid ootusi;

24. peab kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriigid on sageli eriarvamusel ja neil puudub ühine seisukoht seoses suhetega idapartnerluse riikidega ja nendes toimuva arenguga; märgib murega liikmesriikide puudulikku arusaama koostöö geopoliitilisest tähtsusest ja ühise arvamuse puudumist mõningates küsimustes; nõuab Euroopa naabruspoliitika põhjalikku läbivaatamist, eriti seoses idapartneritega, pidades silmas viimaseid sündmusi ja samuti seoses konkreetsete ja käegakatsutavate meetmete võtmisega, eriti idapartnerluse riikide kodanike suhtes;

25. soovitab edendada idapartnerluse mitmepoolsust, et parandada koostöökliimat ning sõbralikke ja heanaaberlikke suhteid, mis toetavad poliitilise assotsiatsiooni ja eriti majandusliku integratsiooni eesmärke ning mitmepoolsete koostöö- ja ühisprojektide algatamise toetamist ning edasiste edusammude tegemist piiriülese ja piirkondliku koostöö valdkonnas, eriti sellistes valdkondades nagu transport, inimestevahelised kontaktid, keskkond, piiride turvalisus ja energiajulgeolek, ning tuletab meelde, kui oluliseks peab EL sellega seoses Euronesti parlamentaarset assambleed; märgib, et koostöö peaks siiski jätkuma ja võimaluse korral kahepoolselt – ühelt poolt ELi ja teiselt poolt partnerriikide vahel;

26. rõhutab, et rohkem jõupingutusi tuleks suunata demokraatliku reformi ja protsesside alaste kogemuste jagamisele, tuginedes Euroopa riikide suurtele kogemustele demokraatliku korra kehtestamisel ja kaitsmisel põhiväärtuste austamise ja õigusriigi põhimõtte alusel, eriti liikmesriikide poolt, kes saavad tugineda nii oma kogemusele ELi integratsiooniga kui ka tihedatele suhetele idapartnerluse riikidega, tunnustades samal ajal iga riigi eripära, tuues esile oodatavat vastastikust kasu ja saavutades tasakaalu tingimuslikkuse ja solidaarsuse vahel, mis on ka ELi enda edasise arengu huvides; soovitab otsida võimalusi üksteiselt õppimiseks nii poliitilisel kui ka tehnilisel tasandil, mis aitaks suurendada teadlikkust ja teadmisi demokraatia rajamisest ja õigusriigi põhimõttest;

27. on seisukohal, et EL peaks aktiivsemalt julgustama partnerriike võitlema inimõiguste rikkumise vastu; kutsub liikmesriike üles rakendama ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ning tuletab meelde, et inimõiguste ja põhivabaduste tõsiste rikkumiste puhul võib Euroopa Liit ise kooskõlas aluslepingutega kaaluda ÜVJP raames piiravate meetmete või sanktsioonide võtmist, kaasa arvatud relvaembargo, siserepressioonideks kasutatavate vahendite ekspordi keeld ning viisapiirangud või reisikeeld isikutele, kes otseselt või kaudselt vastutavad tõsiste inimõiguste rikkumiste ning kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni allasurumise eest, või kelle tegevus muul viisil oluliselt kahjustab demokraatiat või õigusriigi põhimõtteid, samuti nende varade ja finantsvahendite külmutamine; rõhutab vajadust tagada, et sanktsioonid oleksid selektiivsed ja sihtotstarbelised, et vältida tavakodanike igapäevaelu mõjutamist;

28. tunneb heameelt Vilniuse tippkohtumise positiivse lõppjärelduse üle ja assotsieerimislepingute, sealhulgas põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduslepingu parafeerimise üle Moldova Vabariigi ja Gruusiaga; peab siiski kahetsusväärseks, et Vilniuse lõppkohtumise tulemus ei vastanud kõikidele ootustele, ning nõuab tungivalt partnerriikidega assotsieerimislepingute kiiret sõlmimist ja nende täielikku, viivitamatut ja tulemuslikku kohaldamist, et toetada nende riikide moderniseerimis- ja reformiprotsessi, eriti hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtte, inimõiguste kaitse ja korruptsiooni vastu võitlemise edendamise valdkonnas ning toetada partnerite majanduse rajamist ja kaasajastamist ning ettevõtluseks soodsaid õigusakte; kutsub sellega seoses Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles määrama kindlaks assotsieerimiskavas sisalduvad koostöövaldkonnad, mille rakendamine võiks alata juba lühikeses ja keskpikas plaanis;

29. mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni jätkuvad surveavaldused idapartnerluse riikidele majanduslike, poliitiliste ja sõjaliste vahendite abil, sest ta tajub ELi ja idapartnerluse riikide vaheliste suhete tugevnemist tema huvide vastase tegevusena; rõhutab vajadust käsitleda seda teemat kõnelustes Venemaaga ning vajadust arutada põhjalikult ELi liikmesriikidega uusi viise, kuidas kaasata Venemaa konstruktiivselt algatustesse, mis peegeldavad ühiseid turvalist, stabiilset ja õitsvat Euroopat käsitlevaid huve, aidates sellega lõpetada iganenud ja ohtliku mõjusfääridepõhise mõtlemise; kutsub ELi üles võtma konkreetseid meetmeid, sealhulgas majandusabi, kauplemiskorra lihtsustamine, energiajulgeoleku suurendamise ja majanduse ajakohastamise projektid ning viisavabaduse kiire rakendamine, et toetada idapartnerluse riike nende Euroopaga seotud püüdlustes, ning võtma Venemaaga vastu ühise strateegia; nõuab seetõttu otsekohest ja avatud dialoogi kolmandate riikidega, et teha kõik vajalikud jõupingutused sellise koostoime arendamiseks, millest idapartnerluse riigid peaksid kasu saama;

30. tuletab meelde, et idapartnerluse riikidega tehtava koostöö eesmärkideks peaks olema tihedama strateegilise partnerluse loomine, ELi ja idapartnerluse riikide vahel inimestevaheliste kontaktide tugevdamine, sotsiaalsete sidemete võrgustike loomine, et edendada edasist integratsiooni ning toetada kaasajastamist ja Euroopat pooldavat meelsust, mis ületab pelgalt stabiliseerimist;

31. toonitab vajadust suurendada idapartnerluse riikides teadlikkust EList; rõhutab, et ELi idapartnerluse riikide delegatsioonid peaksid täitma võtmerolli ELi nähtavuse suurendamise kampaaniate toetamisel;

32. ergutab tihedamate sidemete arendamist partnerriikide vahel ning stabiilsuse ja mitmepoolse usalduse loomise edendamist; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on arendada idapartnerluse raames tõelist mitmepoolsuse mõõdet, et parandada heanaaberlikke suhteid, edendada piirkondlikku koostööd ja ületada kahepoolseid vastuolusid;

33. kinnitab oma seisukohta, et külmutatud konfliktid pärsivad idapartnerluse riikide täielikku arengut ja süvendavad viha, vaenulikkust ja pingeid mitme idapartnerluse riikide rahvaste vahel; märgib, et on oluline saavutada õiglane lahendus ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetel põhinev kestev rahu; selleks kutsub kõiki osapooli üles looma rahuks soodsad tingimused, hoidudes viha õhutavast retoorikast ja sõja õhutamisest, ning rakendades usaldust suurendavaid meetmeid, et reageerida humanitaar-, majandus- ja muudele probleemidele idapartnerluse piirkonda praegu jagavate eraldusjoonte mõlemal pool; rõhutab pooltevahelise piirkondliku koostöö ja usalduse suurendamise algatuste tähtsust; rõhutab, kui oluline on edendada heanaaberlike suhete põhimõtet kui konflikti lahendamise otsustavat tegurit; väljendab sellega seoses muret, et jõupingutused ja eraldatud vahendid ei ole olnud piisavad, et saavutada seni käegakatsutavaid tulemusi; kutsub komisjoni üles kiirendama usalduse suurendamise programme konfliktipiirkondades, et taastada dialoog ja hõlbustada inimestevahelisi kontakte; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning Euroopa välisteenistust üles töötama välja innovatiivsed meetmed ja lähenemised, sealhulgas avalikkusele suunatud kommunikatsioonistrateegid, kaaluma pragmaatilisi algatusi ja mitteametlikke kontakte ja konsulteerimist, et toetada kodanikukultuuri ja kogukonna dialoogi;

34. on seisukohal, et nii ELi kui ka partnerriikide kodanikuühiskondade osalemine ja kaasamine on idapartnerluspoliitika edendamise jaoks märkimisväärse tähtsusega; toonitab, et idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumi osalemine ja aktiivne kaastöö mitmepoolse platvormi kõigil tasanditel on tervitatav ning seda tuleks edendada;

35. on seisukohal, et kodanikuühiskonna organisatsioonide vaheline koostöö on hea alus tõelistele inimestevahelistele suhetele, mis ei peaks piirduma riigipiiridega; soovitab saavutada tihedama koostöö ja koordineerituse idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumi ning samaväärselt ELi ja Venemaa vahel;

36. on arvamusel, et koostöövahendid tuleks täpselt määratleda, võttes arvesse olemasolevaid vahendeid ja programme ning keskendudes eelkõige haridusele ja akadeemilisele teabevahetusele; nõuab, et idapartnerluse rakendamiseks ning reformide, juhtalgatuste ja projektide toetuseks antaks täiendavalt rahalisi vahendeid; nõuab, et kõik kuus idapartnerluse riiki osaleksid liidu programmides täies ulatuses;

37. toonitab, et õigusriigi põhimõtete, sealhulgas sõltumatu ja tõhusa kohtusüsteemi loomine ning korruptsiooni tõkestamine nii era- kui ka avalikus sektoris on oluline demokraatlike väärtuste kaitseks;

38. toonitab, et korruptsioon on idapartnerluse riikides endiselt laialt levinud ning see on oluline küsimus, mida tuleb käsitleda;

39. tunnistab, et majanduskriis on mõjutanud idapartnerluse riikide majandusarengut; toonitab, kui oluline on soodustada majanduskoostööd, et edendada idapartnerluse projekti muu hulgas teadlikkuse suurendamisega majandusprobleemide keerukusest, heade tavade edendamisega finantssektoris ja koostööga rahvusvaheliste finantseerimisasutustega, sektoripõhise lähenemisviisi omaksvõtmisega ning VKEde sektori arenguks soodsa seadusandluse ergutamisega; rõhutab põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute sõlmimise ja ajutise kohaldamise vajadust, kuna need on idapartnerluse riikide majanduse moderniseerimise ja finantskriisist toibumisele kaasaaitamise peamised vahendid;

40. nõuab suuremate jõupingutuste tegemist, mille eesmärk on tugevdada idapartnerluse ettevõtluse mõõdet, sealhulgas parandades partnerriikides kohalike, piirkondlike ja Euroopa VKEde ja ettevõtjate hüvanguks ärikeskkonda, ning edendada äripartnerlust ELi ja idapartnerluse riikidega;

41. on lisaks arvamusel, et ühistegevuse edendamine muude strateegiliste partneritega ning koostöö rahvusvaheliste ja Euroopa organisatsioonidega tuleks kasuks kõigile asjaosalistele;

42. toonitab, et tuleb edendada sotsiaalseid ja kultuurilisi sidemeid, viies nii ellu ELi motot „ühinenud mitmekesisuses”;

43. toonitab idapartnerluse riikide ja ELi vahelise teabe- ja kultuurivahetuse olulisust tänapäevaste ja teadlike ühiskondade rajamise ja Euroopa väärtuste edendamise jaoks;

44. toonitab asjaolu, et Euroopa demokraatia rahastu peaks etendama idapartnerluse riikides olulist rolli, tugevdades kodanikuühiskonda kiiresti, toimivalt ja paindlikult ning edendades õigusriigi põhimõtet ja inimõiguste austamist ning toetades või arendades demokraatlikku liikumist demokraatiale ülemineku etapis või sellele eelnevas etapis olevates riikides; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles toetama Euroopa demokraatia rahastu tööd ja kasutama täielikult ära koostöö ja koostoime võimalusi; selles kontekstis kutsub ELi ja ELi liikmesriike tagama Euroopa demokraatia rahastu tegevuse piisav ja stabiilne rahastamine;

45. on arvamusel, et idapartnerite vahelise koostöö parandamiseks peaks EL hoiduma ühisprojektide puhul ühe keele piirangu kehtestamisest ning edendama mitmekeelsust, eelkõige kohalike omavalitsuste, kodaniku- ja haridusalgatustes;

46. toonitab, kui oluline on edendada ja toetada ühiseid jõupingutusi teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas, sealhulgas üliõpilaste vahetusprogrammid, virtuaalsed mitmekeelsed projektid ja kultuuridevaheline dialoog ühise filmitootmise ja ilukirjanduse tõlkimise ühise rahastamise kaudu, ühised teadusuuringud natsismi ja kommunismi pärandi, totalitaarsete režiimide ja Euroopa ühise ajaloo vallas, muu hulgas programmi „Kodanike Euroopa”, millega edendatakse Euroopa kodanikuaktiivsust, ning Euroopa mälu ja südametunnistuse platvormiga koostöö edendamise kaudu;

47. nõuab, et ühise teadus- ja innovatsiooniruumi järk-järgulist väljaarendamist, et kokku viia mitu juba olemas olevat koostöösuunda teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas;

48. julgustab täiendavat õigusnormide ühtlustamist kõikides transpordivaldkondades ja transpordi infrastruktuuri projektide rakendamist kogu idapartnerluse transpordivõrgus olemasolevate ELi programmide ja vahendite abil, püüdes tihedamalt kaasata Euroopa ja rahvusvahelisi finantsinstitutsioone ning eelistades projekte, mis parandavad ühendust üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrguga;

49. nõuab sellest arusaamist, et idapartnerlus on ambitsioonikas programm, mille tulemused võivad ilmneda alles pikas perspektiivis; rõhutab, et kuigi idapartnerlust on laialdaselt kritiseeritud, sõltub selle algatuse edu nii ELi kui ka tema naabrite osalusest ja poliitilisest tahtest; märgib lisaks selle olulisust, et igasugune kriitika idapartnerluse aadressil peaks olema konstruktiivne ja selmet püüda idapartnerlust diskrediteerida, olema suunatud selle parandamisele;

50. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, Regioonide Komiteele, idapartnerluse riikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ja Euroopa Nõukogule.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0446.

(2)

ELT C 168, 14.6.2013, lk 26.

(3)

ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 105.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0565.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0570.

(6)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0334.

(7)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0126.

(8)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0503.

(9)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0575.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0113.

(11)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0504.

(12)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274.


SELETUSKIRI

     Tulevikuks tehtavaid ettepanekuid sisaldav dokument on valminud erilisel ajahetkel: Euroopas valitseva majanduskriisi ajal, pärast Vilniuses toimunud idapartnerluse tippkohtumist, ELi perioodi 2009–2014 lõpus, mil liidu roll suureneb. Seetõttu peaks Euroopa Parlament esitama ambitsioonika ettepaneku, millest nähtub meie avatus ja pühendumine Euroopa projekti arendamisele. Selles osas ei tohiks kriis meid piirata, vaid pigem ergutada vaatama poliitilisest kohustusest kaugemale ja keskenduma idapartnerluse riikide kodanikele, koondades tähelepanu käegakatsutavaid tulemusi andvale poliitikale, näiteks viisavabadusele. EL peaks samuti keskenduma noortele ja noortele liidritele, tagades nende tuleviku seotuse ELiga. Lisaks peaks EL keskenduma ka energiajulgeolekule ning tegema selles küsimuses koostööd idapartneritega. Käesolev dokument peaks andma stiimuli idapartnerluse arengut käsitlevale vaprale poliitilisele lähenemisviisile ning rajama teed meie ideedele.


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

3.3.2014

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

36

2

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Bastiaan Belder, Elmar Brok, Mário David, Susy De Martini, Michael Gahler, Marietta Giannakou, Andrzej Grzyb, Takis Hadjigeorgiou, Anna Ibrisagic, Tunne Kelam, Andrey Kovatchev, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Eduard Kukan, Krzysztof Lisek, Francisco José Millán Mon, María Muñiz De Urquiza, Ria Oomen-Ruijten, Ioan Mircea Paşcu, Alojz Peterle, Cristian Dan Preda, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Jacek Saryusz-Wolski, György Schöpflin, Werner Schulz, Davor Ivo Stier, Charles Tannock, Nikola Vuljanić, Sir Graham Watson, Boris Zala

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Emine Bozkurt, Andrew Duff, Kinga Gál, Elisabeth Jeggle, Emilio Menéndez del Valle, Luis Yáñez-Barnuevo García

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Georges Bach, Zdravka Bušić, Carmen Fraga Estévez, Czesław Adam Siekierski, Wim van de Camp

Õigusteave - Privaatsuspoliitika