Menetlus : 2014/2159(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0058/2014

Esitatud tekstid :

A8-0058/2014

Arutelud :

PV 15/01/2015 - 8
CRE 15/01/2015 - 8

Hääletused :

PV 15/01/2015 - 11.4
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0009

RAPORT     
PDF 173kWORD 92k
9.12.2014
PE 539.677v05-00 A8-0058/2014

Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta

(2014/2159(INI))

Petitsioonikomisjon

Raportöör: Jarosław Leszek Wałęsa

PR_INI_AnnOmbud

PARANDUSED/ ADDENDA
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta

(2014/2159(INI))

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitlevat aastaaruannet,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 228,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 43,

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(1),

–       võttes arvesse Euroopa hea halduse tava eeskirja, mille Euroopa Parlament võttis vastu 2001. aasta septembris,

       võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) avaldatud lobitöö läbipaistvuse ja usaldusväärsuse põhimõtteid,

–       võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa Ombudsmani tegevuse kohta,

–       võttes arvesse kodukorra artikli 220 lõike 2 teist ja kolmandat lauset,

–       võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A8-0058/2014),

A.     arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitlev aastaaruanne esitati 15. septembril 2014. aastal ametlikult Euroopa Parlamendi presidendile ja ombudsman Emily O’Reilly tutvustas 24. septembril 2014. aastal Brüsselis aruannet petitsioonikomisjonile;

B.     arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 24 on sätestatud põhimõte, et igal liidu kodanikul on õigus pöörduda ombudsmani poole, kelle ametikoht luuakse vastavalt artiklile 228;

C.     arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 228 antakse ombudsmanile volitused võtta vastu kaebusi haldusliku omavoli juhtude kohta liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses, välja arvatud Euroopa Liidu Kohus, kui see tegutseb õigusemõistjana;

D.     arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud, et „igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”;

E.     arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 43 on sätestatud, et „igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Liidu Kohtu tegevus õigusemõistjana”;

F.     arvestades, et selle määratluse kohaselt ei piirdu haldusomavoli nende juhtumitega, mille puhul norm või põhimõte, mida on rikutud, on õiguslikult siduv; arvestades, et hea halduse põhimõtted ulatuvad õigusnormidest kaugemale; arvestades, et esimese Euroopa ombudsmani kohaselt tähendab haldusomavoli seda, et avalik asutus ei tegutse kooskõlas selle asutuse jaoks siduva eeskirja või põhimõttega; arvestades, et seega peavad liidu institutsioonid, organid ja asutused lisaks õiguslike kohustuste täitmisele olema ka teenistusvalmid ning tagama, et kodanikke koheldaks nõuetekohaselt ja nad saaksid täiel määral oma õigusi kasutada;

G.     arvestades, et hea halduse määratlust tuleks laiendada, et see hõlmaks paremat haldust, mida nähakse pideva parandamise protsessina;

H.     arvestades, et Euroopa Ombudsmani põhieesmärk on tagada, et kodanike õigusi austatakse täielikult ning et seoses õigusega heale haldusele järgitakse kõige kõrgemaid standardeid, mida oodatakse ELi institutsioonidelt, organitelt või asutustelt; arvestades, et Euroopa Ombudsmanil on esmatähtis roll aidata ELi institutsioonidel muutuda avatumaks, tõhusamaks ja kodanikusõbralikumaks eesmärgiga suurendada kodanike usaldust liidu vastu;

I.      arvestades, et Euroopa Parlament valis Emily O’Reilly Euroopa ombudsmani ametikohale 3. juulil 2013 toimunud täiskogu istungil ja O’Reilly andis ametivande 30. septembril 2013;

J.      arvestades, et 2013. aastal pöördus Euroopa Ombudsmani poole abi saamiseks 23 245 kodanikku; arvestades, et neist 19 418 kodanikku said nõu ombudsmani veebisaidilt interaktiivse juhendi abil ja 1407 taotlust olid teabenõuded; arvestades, et 2420 taotlust registreeriti kaebustena (2012. aastal 2442); arvestades, et ombudsman võttis 2013. aastal saadud kaebustega seoses 2354 meedet;

K.     arvestades, et on oluline, et ombudsman annaks kaebuste esitamise viiside kohta üksikasjalikumat teavet, et oleks võimalik võrrelda aastate jooksul elektroonilisel teel ombudsmani interaktiivse veebisaidi kaudu ning väljaspool veebikeskkonda esitatud kaebusi;

L.     arvestades, et 2013. aastal avas ombudsman 350 uurimist (2012. aastal 465), neist 341 kaebuste põhjal ja üheksa omal algatusel;

M.    arvestades, et 2013. aastal lõpetas ombudsman 461 uurimist (2012. aastal 390), millest 441 olid algatatud kaebuste põhjal ja 20 olid omaalgatuslikud uurimised; arvestades, et lõpetatud uurimistest 340 (77,1%) puhul olid aluseks üksikisikute kaebused ja 101 (22,9%) puhul ettevõtjate, ühenduste ja muude juriidiliste isikute kaebused;

N.     arvestades, et 2013. aastal lõpetatud uurimised puudutasid teabenõudeid ja juurdepääsu dokumentidele (25,6%), Euroopa Komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvajat (19,1%), institutsioonilisi ja poliitilisi küsimusi (17,6%), administratsiooni ja personalieeskirju (16,5%), konkursse ja valikumenetlusi (14,8%) hankelepingute sõlmimist ja toetuste määramist (9,5%) ning lepingute täitmist (7,4%);

O.     arvestades, et ombudsmani 2013. aastal algatatud uurimiste puhul saab välja tuua järgmised kesksed teemad: läbipaistvus ELi institutsioonides, eetikaküsimused, kodanike osalemine ELi otsustusprotsessis, ELi rahastatud projektid ja programmid, põhiõigused ning teeninduskultuur;

P.     arvestades, et läbipaistvuse valdkonnas kõige sagedamini tõstatatud küsimused puudutavad institutsioonide keeldumist seoses juurdepääsu võimaldamisega dokumentidele või teabele, kinniseid koosolekuid ning vähest avatust ELi eksperdirühmade liikmete ametisse nimetamisel; arvestades, et üldsuse juurdepääs dokumentidele on üks Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tagatud õigustest;

Q.     arvestades, et Euroopa Ombudsman teeb tihedat koostööd mitmesuguste võrgustikega, mille hulgas on väljapaistvaim Euroopa ombudsmanide võrgustik, mis hõlmab 94 asutust 35 Euroopa riigis; arvestades, et kaebus, mille lahendamine ei kuulu Euroopa Ombudsmani pädevusse, edastatakse ombudsmanide võrgustiku sellele liikmele, kes on kõige sobilikum antud juhtumit käsitlema; arvestades, et 52,5% saadud kaebustest edastati ombudsmanide võrgustiku teistele liikmetele;

R.     arvestades, et Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon on Euroopa ombudsmanide võrgustiku täieõiguslik liige; arvestades, et 2013. aastal edastas Euroopa Ombudsman sellele komisjonile 51 juhtumit; arvestades, et 178 juhtumit edastati Euroopa Komisjonile ning 503 juhtumit teistele institutsioonidele ja organitele;

S.     arvestades, et Euroopa Ombudsman teeb koostööd ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, sealhulgas ÜROga; arvestades, et Euroopa Ombudsman, Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja Euroopa Puuetega Inimeste Foorum moodustavad kokku ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohase ELi raamistiku; arvestades, et selle raamistiku ülesanne on kaitsta, edendada ja jälgida ülalmainitud konventsiooni rakendamist ELi institutsioonide tasandil;

T.     arvestades, et 2013. aasta aruanne ei sisalda täpseid andmeid selle kohta, kui suur kaebuste osakaal kuulus või ei kuulunud Euroopa Ombudsmani pädevusse; arvestades, et on äärmiselt oluline lisada tulevikus kõikidesse aastaaruannetesse konkreetsed arvandmed, et saaks teha aastate lõikes võrdlusi ja hõlpsasti eristada kaebuste vastuvõetavuse või mittevastuvõetavusega seoses ilmnevaid suundumusi; arvestades, et aruande kohaselt ei kuulu sajast tüüpilisest esitatud kaebusest 68 Euroopa Ombudsmani pädevusse ning need edastatakse kas riikide või piirkondade ombudsmanidele, Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile või muudele kaebustega tegelevatele institutsioonidele, nagu Euroopa Komisjon, või SOLVITi võrgustikule, nõuandeteenistusele Teie Euroopa Nõuanne või Euroopa tarbijakeskustele; arvestades, et vaja on järelmeetmeid ja teavet seoses muudele institutsioonidele või organitele edastatud kaebustega, tagamaks, et kodanike küsimusi käsitletakse erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul;

U.     arvestades, et sajast tüüpilisest kaebusest kuulub vaid 32 Euroopa Ombudsmani pädevusse; arvestades, et neist 17 kohta ei algatata uurimist (üheksa loetakse vastuvõetamatuks ja kaheksa on küll vastuvõetavad, kuid neis ei sisaldu piisavalt põhjusi uurimise avamiseks); arvestades, et sajast tüüpilisest kaebusest 15 kohta on põhjust avada uurimine; arvestades, et neist neli lahendatakse uurimise käigus, nelja puhul haldusomavoli ei tuvastata, ühe puhul tuvastatakse haldusomavoli ning kuue puhul leitakse, et need ei anna põhjust uurimise jätkamiseks;

V.     arvestades, et 80% uurimistest (40 juhtumit), kus tuvastati haldusomavoli esinemine, lõpetati kriitiliste märkuste esitamisega asjaomasele institutsioonile, ning 18% uurimistest (üheksa juhtumit) lõpetati soovitusettepanekuga, mille asjaomane institutsioon kas täielikult või osaliselt heaks kiitis; arvestades, et ühe juhtumi (2%) puhul koostas Euroopa Ombudsman dokumendi pealkirjaga „Eriaruanne, milles käsitletakse Euroopa Ombudsmani omaalgatuslikku uurimist OI/5/2012/BEH-MHZ agentuuri Frontex suhtes”; arvestades, et Euroopa Ombudsman esitab keskmiselt ühe eriaruande aastas;

W.    arvestades, et eriaurande näol on tegemist Euroopa Ombudsmani viimase abinõuga ELi institutsioonides, organites või asutustes esinenud haldusomavoli juhtumite käsitlemiseks; arvestades, et ombudsman peaks täiendavalt uurima oma poliitilisi volitusi ning arendama tema kasutada olevaid vahendeid;

X.     arvestades, et 2012. aastal järgiti ombudsmani ettepanekuid 80% ulatuses; arvestades, et Euroopa Komisjon, kelle kohta on kõige rohkem Euroopa Ombudsmani uurimisi, järgis ettepanekuid 84% ulatuses; arvestades, et Euroopa Ombudsman avaldab igal aastal põhjaliku aruande selle kohta, kuidas ELi institutsioonid on ELi halduse parandamist puudutavatele ombudsmani ettepanekutele reageerinud; arvestades, et ombudsmani ettepanekute mittejärgimine 20% ulatuses on tõsine asjaolu, mis võib veelgi vähendada kodanike usaldust Euroopa Liidu institutsioonide tõhususe vastu;

Y.     arvestades, et Euroopa Komisjon on institutsioon, kelle kohta ombudsmanile laekub kõige rohkem kaebusi; arvestades, et üks 2013. aastal lõpule viidud uurimine käsitles Ühendkuningriigile seoses Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ettenähtud erandklauslit puudutavaid dokumente;

Z.     arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2013. aastal lõpetatud uurimiste keskmine kestus oli 13 kuud; arvestades, et 22% juhtumite puhul lõpetati uurimine kolme kuu jooksul, 37% puhul 3–12 kuu jooksul, 14% puhul 12–18 kuu jooksul ja 27% puhul rohkem kui 18 kuu jooksul;

AA.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2013. aasta eelarve oli 9 731 371 eurot ja ametikohtade loetelus on 67 ametikohta; arvestades, et eelarve- ja inimressursside hoidmine piisaval tasemel on hädavajalik, et tagada Euroopa Ombudsmani teenuste tõhusus ja kiire reageerimine kodanike kaebustele;

AB.  arvestades, et Emily O’Reilly on esimene naine, kes valiti Euroopa ombudsmani ametikohale;

1.      kiidab Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitleva aastaaruande heaks; avaldab tunnustust Emily O’Reillyle, kelle jaoks see oli esimene aastaaruanne ombudsmani ametikohal, ning väljendab heameelt ombudsmani töömeetodi üle hoida positiivseid töösuhteid ja teha koostööd parlamendiga, eriti petitsioonikomisjoniga; märgib, et 2013. aasta oli üleminekuaasta ja et aastaaruanne kajastab suures osas eelmise ombudsmani professor Nikiforos Diamandourose tööd, ning tunnustab tema töö tulemusi;

2.      kohustub taastama Euroopa Parlamendi tava, mille kohaselt uus ombudsman kutsutakse kohe pärast sellele ametikohale valimist täiskogu istungile;

3.      toetab täielikult uue ombudsmani väljendatud lõppeesmärki aidata tugevdada Euroopa tasandi struktuuride ja institutsioonide vastutust ja läbipaistvust, et edendada head haldust iga ELi kodaniku ja elaniku jaoks, ning tõsta liidus demokraatia kvaliteeti; rõhutab Euroopa Ombudsmani tähtsat rolli kodanike murede käsitlemises ning kodanike ja ELi institutsioonide lähendamises;

4.      rõhutab sotsiaalmeedia kui suhtluskanali tähtsust ja soovitab Euroopa Ombudsmanil seda rohkem kasutada, et suurendada avalikkuse teadlikkust ombudsmani tegevusest ja edendada ELi kodanike õigusi; on siiski seisukohal, et Euroopa Ombudsmani teenuste täiendav digitaliseerimine ei tohiks kaasa tuua nende kodanike tõrjumist, kellel ei ole juurdepääsu internetile või kes ei saa internetti kasutada; kutsub ombudsmani üles kõigile ELi kodanikele võrdse juurdepääsu tagamiseks pöörama selliste kodanike vajadustele erilist tähelepanu, et võimaldada neil Euroopa Ombudsmani teenuseid täielikult kasutada;

5.      märgib, et Euroopa Ombudsmani 2013. aasta aruandes on uuendusi ning see on lisaks traditsioonilisele trükiversioonile nüüd kättesaadav ka allalaaditava interaktiivse e-raamatuna; märgib lisaks, et aruanne on jagatud kaheks osaks, millest üks on kergesti loetav teatmetekst, kus esitatakse olulisimad faktid ja arvandmed ombudsmani 2013. aasta töö kohta, teine sisaldab aga põhjalikku aruannet ombudsmani 2013. aastal teostatud olulisemate uurimiste kohta(2);

6.      tunnustab sellist ombudsmani uut lähenemisviisi, mis kiideti heaks, et arvestada tema soovi muuta Euroopa Ombudsmani institutsioon võimalikult juurdepääsetavaks ja kasutajasõbralikuks; soovitab huvitatud pooltel lugeda teostatud uurimiste põhjalikku ülevaadet käsitlevat aruande osa pealkirjaga „Good administration in practice: the European Ombudsman’s decisions in 2013” ning võtta ombudsmani seisukohti ja soovitusi arvesse;

7.      märgib, et 2013. aastal esitati kõige rohkem kaebusi Hispaaniast (416), järgnesid Saksamaa (269), Poola (248) ja Belgia (153); märgib, et kõige rohkem uurimisi avati Belgiast esitatud kaebuste kohta (53), järgnesid Saksamaa (40), Itaalia (39) ja Hispaania (34);

8.      märgib, et ombudsmani lõpetatud uurimiste hulgas oli taas kõige rohkem (64,3%) läbipaistvuse probleemidega seotud uurimisi ning nende arv oli 2012. aastaga (52,7%) võrreldes suurenenud; märgib, et kaebuste muudeks tähtsamateks teemadeks olid eetikaküsimused, kodanike osalemine ELi otsustusprotsessis, ELi rahastatud projektid, põhiõigused ja teeninduskultuur;

9.      on seisukohal, et läbipaistvus, avatus, juurdepääs teabele, kodanikuõiguste austamine ja kõrged eetikanormid on äärmiselt olulised kodanike ja elanike usalduse loomiseks ja säilitamiseks seoses Euroopa avaliku teenistusega; rõhutab, et kodanike ja elanike ning institutsioonide vaheline usaldus on praeguses raskes majandusolukorras ülimalt tähtis; nõustub ombudsmani väitega, et läbipaistvus on arenenud demokraatia alus, sest see annab võimaluse jälgida avaliku sektori asutuste tegevust, hinnata nende töö tulemuslikkust ja nõuda neilt aruandmist; nõustub ka väitega, et avatus ja üldsuse juurdepääs dokumentidele on institutsioonilise kontrolli- ja tasakaalusüsteemi oluline osa; tunnustab kodanike õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele;

10.    märgib, et soovitused ja kriitilised märkused ei ole õiguslikult siduvad, kuid rõhutab, et siiski saavad ELi institutsioonid kasutada neid selleks, et probleemid lahendada, tulevikuks õppust võtta ja edaspidi sarnast haldusomavoli vältida; nõuab tungivalt, et kõik liidu institutsioonid, organid ja asutused teeksid ombudsmaniga täiel määral koostööd ja tagaksid tema soovituste täieliku täitmise ning ühtlasi kasutaksid kriitilisi märkusi täielikult ära; tuletab meelde, et põhiõiguste hartas (artikkel 41) nimetatakse õigust heale haldusele Euroopa Liidu kodanike ühe põhiõigusena;

11.    märgib, et valdav osa (64,3%) Euroopa Ombudsmani eelmisel aastal korraldatud uurimistest puudutas Euroopa Komisjoni; tunnistab, et Euroopa Komisjon on institutsioon, kelle otsused kõige tõenäolisemalt avaldavad otsest mõju kodanikele, kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja ettevõtjatele; mõistab, et seega rakendatakse komisjoni suhtes kõige suuremal määral avalikku kontrolli; märgib siiski murega, et komisjoniga seotud kaebuste osakaal oli suurem kui 2012. aastal, mil see oli 52,7%; soovitab ombudsmanil selle kasvu põhjusi uurida, et aidata parandada komisjoni haldamist ja suurendada seega kõigi ELi institutsioonide usaldatavust; kutsub komisjoni uut koosseisu üles kiiresti meetmeid võtma, et parandada oma toimimist eesmärgiga vähendada komisjoni vastu esitatavate kaebuste arvu;

12.    märgib murega, et ELi asutusi puudutavate kaebuste osakaal on peaaegu kahekordistunud – 12,5%-lt 2012. aastal 24%-ni 2013. aastal; soovitab ombudsmanil välja tuua, kas kasvu põhjuseks oli üldsuse suurenenud teadlikkus kaebuste menetlemise korrast või tulenes see muudest teguritest, näiteks võimalusest, et ELi asutused on ombudsmani varasemate aastate soovitused täitmata jätnud; soovitab ombudsmanil asutustes toimuvat jälgida ja selle kohta aegsasti aru anda; toetab ombudsmani plaane pöörduda eri asutuste poole, et rõhutada hea halduse, hea kaebuste käsitlemise ja hea teeninduskultuuri tähtsust;

13.    märgib rahuloluga, et Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) kohta esitatud kaebuste osakaal vähenes 2013. aastal rohkem kui poole võrra – 16,8%-lt 2012. aastal 7,1%-ni 2013. aastal; väljendab rahulolu ka selle üle, et Euroopa Parlamendi vastu esitatud kaebuste osakaal vähenes 2012. aasta 5,2%-lt 4,3%-ni 2013. aastal; tunnustab ombudsmani ja EPSO tegevust, mille tulemusena on EPSO vastu esitatud kaebuste hulk vähenenud;

14.    märgib, et 2013. aastal avaldas Euroopa Ombudsman Euroopa hea halduse tava eeskirja uue versiooni; kutsub kõiki institutsioone üles seda eeskirja täies ulatuses järgima ja rakendama; kutsub komisjoni uut koosseisu üles vastu võtma ELi administratsiooni halduskorra siduvaid norme ja põhimõtteid ning eelkõige esitama sellekohase määruse eelnõu; tuletab meelde, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatakse, et „igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”;

15.    ergutab kõiki ELi institutsioone, organeid ja asutusi parandama oma toimimist, järgides tõhusamalt hea halduse tava ja hea teeninduskultuuri põhimõtteid kodanike teenindamisel; kutsub neid üles ombudsmani abistama, reageerides kiiresti ombudsmani korraldatud uurimistele, ja tegema temaga tihedamat koostööd, et lühendada kaebuste uurimisprotsesside tähtaegu; toetab ombudsmani jõupingutusi veelgi kiirendada uurimisprotsessi ja vähendada kaebuste menetlemisel vastamiseks kuluvat aega, et teenida oma õigusi kasutavaid kodanikke õigeaegselt ja nõuetekohaselt;

16.    märgib, et 2012. aastal oli ombudsmani soovituste üldine täitmise osakaal 80%, mis jäi veidi alla 2011. aasta vastavale näitajale (82%); toetab ombudsmani tema püüetes soovituste täitmise määra suurendada; kutsub eelkõige Euroopa Komisjoni üles tegema kõik võimaliku, et ombudsmani soovitusi suuremas ulatuses järgida; väljendab muret asjaolu pärast, et 20% soovitusi ei täideta, ning nõuab tungivalt, et liidu institutsioonid, organid ja asutused vastaksid ja reageeriksid ombudsmani kriitilistele märkustele mõistliku aja jooksul ning teeksid kõik vajaliku, et senisest sagedamini viivitamata ombudsmani soovitusi täita ja tema kriitilisi märkusi arvesse võtta; jääb ootama konkreetset teavet, mis esitatakse Euroopa Ombudsmani peatses aastaaruandes soovituste täitmise kohta 2013. aastal;

17.    märgib, et 2013. aastal lõpetatud uurimiste tulemusena tuvastas ombudsman haldusomavoli esinemise 10,8% juhtudest ja neist 80% puhul esitas ta asjaomasele institutsioonile kriitilised märkused; märgib, et 18% haldusomavoli juhtumite puhul kiitis asjaomane institutsioon ombudsmani soovitusettepanekud täielikult või osaliselt heaks;

18.    märgib, et ombudsman esitas Euroopa Parlamendile ühe eriaruande, milles käsitletakse asjaolu, et agentuuril Frontex puudub mehhanism oma tegevusest tulenevate väidetavate põhiõiguste rikkumistega seotud kaebustega tegelemiseks; on veendunud, et petitsioonikomisjon koostab koostöös kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoniga selle eriaruande põhjal raporti;

19.    soovitab ombudsmanil tihendada sidemeid ja koostööd mitmesuguste võrgustikega, eelkõige Euroopa ombudsmanide võrgustiku ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohase raamistikuga; tuletab meelde Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni 2012. aasta aruandes esitatud nõudmist, et Euroopa Parlament asutaks liikmesriikide parlamentide petitsioonikomisjone ühendava võrgustiku, mis võiks olla täienduseks Euroopa ombudsmanide võrgustikule;

20.    tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon on kummagi ülalnimetatud võrgustiku täieõiguslik liige; märgib, et 2013. aastal edastas ombudsman petitsioonikomisjonile 51 kaebust;

21.    võtab teadmiseks ombudsmani uue strateegia, mis hõlmab ajavahemikku kuni 2019. aastani („Towards 2019”) ja sisaldab kolme suurt sammast, mille sõnalised tähised on mõju, asjakohasus ja nähtavus; mõistab, et ombudsman kavatseb mõju suurendamiseks teostada süsteemsete probleemide strateegilist uurimist, et ombudsman soovib tõsta oma tähtsust aktiivse osalemisega ELi olulistes aruteludes ning soovib suurendada oma nähtavust, tihendades kontakte sidusrühmadega ja taotledes tähelepanu tähtsate juhtumite käsitlemisel;

22.    nõuab tungivalt, et ombudsman teeks edasisi jõupingutusi suhtluskanalite parandamiseks ja Euroopa kodanike aasta 2013 jooksul tehtud töö jätkamiseks ning tõhustaks ELi kodanike teavitamist, et nad oleksid Euroopa Ombudsmani teenuste ja vastutusvaldkonnaga nõuetekohaselt kursis;

23.    toonitab, kui tähtis on Euroopa kodanikualgatus kui uus vahend kodanike otseseks osalemiseks ELi õigusaktide ettevalmistamise otsustusprotsessis;

24.    hindab positiivselt mitmeid tähtsaid uurimisi, mille ombudsman on algatanud, nagu uurimised Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle peetavate läbirääkimiste läbipaistvuse, ELi institutsioonides rikkumistest teatamise, Euroopa Komisjoni eksperdirühmade läbipaistvuse, nn pöördukse-juhtumite, ühtekuuluvuspoliitika põhiõigustega seonduvate aspektide ning Euroopa kodanikualgatuse kohta; jääb ootama nende uurimiste tulemusi;

25.    kiidab heaks Euroopa Liidu Nõukogu otsuse avaldada ELi läbirääkimisjuhised ELi ja USA vahelisteks käimasolevateks läbirääkimisteks TTIP üle; kiidab heaks ka Euroopa Komisjoni otsuse avaldada rohkem ELi läbiräägitavaid tekste ning võimaldada ulatuslikumat juurdepääsu teistele TTIP üle peetavate läbirääkimistega seotud dokumentidele; leiab, et TTIP üle peetavate läbirääkimiste läbipaistvuse tähelepanelik jälgimine on tugevdanud Euroopa Ombudsmani rolli ELi läbipaistvuse kaitsjana; toetab ombudsmani nõudmist, et Euroopa Liidu institutsioonid rakendaksid läbipaistvat poliitikakäsitust ja korraldaksid TTIPd käsitleva teavituskampaania; kohustub võtma järelmeetmeid seoses TTIP läbipaistvuse teemaliste konsultatsioonide tulemustega ja vaatama muu hulgas läbi selleteemalised petitsioonid, pidades eelkõige silmas TTIP ja muude kaubandusläbirääkimiste võimalikku mõju Euroopa kodanike elule;

26.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja petitsioonikomisjoni raport nõukogule, komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning liikmesriikide ombudsmanidele või samalaadsetele pädevatele organitele.

(1)

EÜT L 113, 4.5.1994, lk 15.

(2)

http://www.ombudsman.europa.eu/et/activities/annualreports.faces


SELETUSKIRI

Euroopa Parlament valis Emily O’Reilly Euroopa ombudsmani ametikohale 3. juulil 2013 ja O’Reilly andis 30. septembril 2013 ametivande Euroopa Liidu Kohtus. Ombudsmani 2013. aasta aruanne kajastab seetõttu vaid osaliselt Euroopa Ombudsmani institutsiooni tööd O’Reilly juhtimise all. Suur osa aruandest näitab tema eelkäija Nikiforos Diamandourose tööd. Ombusman esitas oma aastaaruande Euroopa Parlamendile 15. septembril ja parlamendi petitsioonikomisjonile 24. septembril 2014.

Aastaaruandes on tehtud uuendusi, et võtta arvesse O’Reilly soovi muuta Euroopa Ombudsmani institutsioon võimalikult juurdepääsetavaks ja kasutajasõbralikuks. Aruanne on jagatud kaheks osaks. Üks osa on paberkandjal või allalaaditav väljaanne (ka epub-vormingus e-raamatuna), mis sisaldab olulisimaid fakte ja arvandmeid ombudsmani 2013. aasta töö kohta. Teine osa, mis sisaldab põhjaliku ülevaate ombudsmani 2013. aastal teostatud uurimiste kohta, kannab pealkirja „Good administration in practice: the European Ombudsman’s decisions in 2013”(1). Kahjuks on see osa avaldatud ainult inglise keeles, mis piirab selle lugejate hulka.

2013. aastal registreeriti Euroopa Ombudsmani institutsioonis 23 245 kodaniku kontaktivõtt ombudsmani portaali kaudu. Valdav osa neist (19 418) sai abi ombudsmani veebisaidil asuva „Interaktiivse juhendi” vahendusel. Ülejäänute puhul oli tegemist teabenõuetega (1407), millele vastasid ombudsmani teenistused, või kaebustega (2420), mis registreeriti.

2013. aasta aastaaruanne ei sisalda täpseid protsentuaalseid andmeid kaebuste kohta, mis kuulusid või ei kuulunud Euroopa Ombudsmani pädevusse. Lisaks saja tüüpilise kaebuse menetluskäigu kirjeldusele oleks ülimalt vajalik võtta kõikidesse aastaaruannetesse konkreetsed arvandmed, et saaks aastate lõikes võrdlusi teha ja hõlpsasti eristada kaebuste vastuvõetavuse või mittevastuvõetavusega seoses ilmnevaid suundumusi ja tendentse.

Ombudsman avas 341 uurimist kaebuste põhjal ja üheksa omaalgatuslikku uurimist ning lõpetas 441 kaebuste põhjal tehtud uurimist ja 20 omaalgatuslikku uurimist. Peamised kaebuste esitajad olid üksikisikud (340) ning ettevõtjad, ühendused ja muud juriidilised isikud (101).

Riikide lõikes tuli kõige rohkem kaebusi Hispaaniast (416), järgnesid Saksamaa (269), Poola (248) ja Belgia (153). Kui ühest liikmesriigist on esitatud palju kaebusi, ei tähenda see tingimata, et avatakse proportsionaalselt sama palju uurimisi. 2013. aasta arvandmetest ilmneb näiteks, et Belgiast saadud 153 kaebusega seoses avati 53 uurimist, Hispaaniast tulnud 416 kaebuse põhja alustati aga ainult 34 uurimist.

350-st ombudsmani alustatud uurimisest käis 225 (64,3%) Euroopa Komisjoni kohta, 84 (24%) puudutas ELi ametiasutusi, 28 (8%) muid organeid, 25 (7,1%) Euroopa Personalivaliku Ametit (EPSO), 15 (4,3%) Euroopa Parlamenti, 14 (4%) Euroopa välisteenistust ja 10 (2,9%) Euroopa Investeerimispanka. Kuna Euroopa Komisjon on peamine ELi institutsioon, kelle otsused avaldavad kodanikele otsest mõju, on loogiline, et tema vastu on ka kõige rohkem kodanike kaebusi.

Märkimisväärseim muudatus võrreldes 2012. aasta nimekirjaga on see, et 2012. aastal teisel kohal olnud EPSO langes 2013. aastal neljandaks. EPSO kohta esitatud kaebuste hulk langes 78-lt (16,8%) 2012. aastal 25-le (7,1%) 2013. aastal.

Mis puudutab ombudsmani lõpetatud uurimisi, siis arvuliselt kõige rohkem (118) oli teabenõuete ja dokumentidele juurdepääsuga seotud uurimisi, muud sagedasemad teemad olid Euroopa Komisjon aluslepingute kaitsjana (88), institutsioonilised ja poliitilised küsimused (81), administratsioon ja personalieeskirjad (76), konkursid ja valikumenetlused (68), hankelepingute sõlmimine ja toetuste määramine (44) ning lepingute täitmine (34).

2013. aastal tegeles ombudsman 2354 saadud kaebusega. 1359 kaebuse puhul andsid ombudsmani teenistused nõu või edastasid asja (nt Euroopa ombudsmanide võrgustiku konkreetsele liikmele või Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile), 654 kaebuse puhul informeeriti kaebuse esitajaid, et rohkem nõu ei ole võimalik anda ja 341 kaebuse kohta alustati uurimist.

Olulisimad teemad 2013. aastal käsitletud juhtumites olid läbipaistvus (nt juurdepääs dokumentidele), eetikaküsimused (nt nn pöördukse-juhtumid ja huvide konflikti probleemid), kodanike osalemine ELi otsustusprotsessis (nt Euroopa kodanikualgatus), ELi rahastatud projektid ja programmid (nt maksete hilinemine ja probleemid hankemenetlustega), põhiõigused (nt Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit puudutav rikkumisest teataja juhtum) ning teeninduskultuur (nt institutsioonide loidus või tegevusetus)(2).

Liidu alusleping kohustab institutsioone töötama võimalikult avatult, et edendada head valitsemistava ja tagada kodanikuühiskonna osalemine. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 15 lõikes 3 ja põhiõiguste harta artiklis 42 on sätestatud institutsioonide dokumentidele juurdepääsu õigus. Seda õigust rakendatakse praegu määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel.

Ombudsmani 2013. aastal lõpetatud uurimustest 118 puhul (25,6%) lahendas kaebuse põhjustanud küsimuse asjaomane institutsioon või jõuti kokkuleppele rahumeelse lahenduse kohta. 202 juhtumi puhul (43,8%) ei olnud põhjust uurimist jätkata. 120 juhtumi puhul (26%) haldusomavoli ei tuvastatud ja 50 juhtumi puhul (10,8%) tuvastati. 19 juhtumi puhul (4,1%) võeti muid meetmeid(3).

Ombudsmani sõnastatud haldusomavoli määratlus, mille on heaks kiitnud Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon, on järgmine: „Halduslik omavoli tähendab seda, et avalik asutus ei tegutse kooskõlas selle asutuse jaoks siduva eeskirja või põhimõttega”. Institutsioonide jaoks tähendab see õigusriigi põhimõtete, hea halduse põhimõtete ja põhiõiguste järgimist.

Võimaluse korral püüab ombudsman saavutada positiivset tulemust – püüab jõuda sõbraliku lahenduseni, mis rahuldaks nii kaebajat kui ka asjaomast institutsiooni. Kui sõbralikku lahendit siiski ei leita, lõpetab ombudsman juhtumi kas kriitilise märkusega või teeb soovitusettepaneku.

Ombudsman esitab kriitilise märkuse siis, kui institutsioonil pole enam võimalik haldusomavoli kõrvaldada, kui haldusomavolil puudub üldine mõju või kui ombudsmani poolsed järelmeetmed pole vajalikud. Ombudsman võib kriitilise märkuse esitada ka juhul kui ta on seisukohal, et soovitusettepanek ei oleks tulemuslik või juhtudel, kui asjaomane institutsioon ei nõustu soovitusettepanekuga, kuid haldusomavoli juhtum ei anna alust eriettekande esitamiseks parlamendile. Kriitiline märkus on siiski kaebuse esitajale kinnituseks, et tema kaebus oli põhjendatud ja märkuses osutatakse asjaomasele institutsioonile selgelt, milles see eksis, nii et sellist tegevust saaks edaspidi vältida.

Lisamärkus on vahend, mida ombudsman kasutab nende juhtumite puhul, milles ta tuvastab võimaluse halduse kvaliteeti parandada. Ombudsmani lisamärkused pole mõeldud asjaomase institutsiooni kritiseerimiseks, vaid neid tuleks võtta suuniste ja nõuannetena selle kohta, kuidas institutsioon saab teenuse kvaliteeti parandada.

Soovitusettepanek esitatakse juhtudel, kui asjaomasel institutsioonil on võimalik haldusomavoli juhtum kõrvaldada või juhtudel, mil haldusomavoli on tõsine või sellel on üldine mõju. Soovitusettepaneku saamise korral on asjaomane institutsioon vastavalt aluslepingule kohustatud saatma ombudsmanile kolme kuu jooksul üksikasjaliku arvamuse.

Kui ELi institutsioon ei vasta soovitusettepanekule rahuldavalt, võib ombudsman koostada ja saata eriettekande Euroopa Parlamendile. Eriettekanne on ombudsmani viimane, kõige äärmuslikum vahend ja tähendab viimast sammu, mille ombudsman kaebusega tegelemisel võtab. Alates sellest on Euroopa Parlamendi ülesanne otsustada edasiste sammude, näiteks resolutsiooni koostamise üle. Eriettekanded esitatakse petitsioonikomisjonile, mis on ombudsmaniga suhtlemise eest vastutav komisjon.

2013. aastal esitas ombudsman 40 juhtumi puhul institutsioonidele kriitilise märkused. 9 juhtumi puhul (18%) esitati soovitusettepanek, millega asjaomane institutsioon täielikult või osaliselt nõustus. Ühe juhtumi kohta koostas ombudsman eriettekande(4).

Euroopa Ombudsman teeb tihedat koostööd oma kolleegidega liikmesriikides. Koostöö toimub Euroopa ombudsmanide võrgustiku raames, millesse kuulub 94 ametiasutust 35 riigist. Võrgustik hõlmab riigi ja piirkonna tasandi ombudsmanide institutsioone ja ELi liikmesriikide, ELi kandidaatriikide ning Euroopa Majanduspiirkonda ja/või Schengeni alasse kuuluvate muude riikide petitsioonikomisjone ja analoogseid organeid. Ka Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon on selle võrgustiku liige.

Võrgustik korraldab iga aasta seminare, vaheldumisi riiklike ja piirkondlike ombudsmanide jaoks. Euroopa ombudsman ja Iirimaa ombudsman (nüüdne Euroopa ombudsman) korraldasid ühiselt võrgustiku 9. riiklike ombudsmanide seminari. See toimus 15.–17. septembrini 2013 Dublinis.

Vastavalt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 33 lõikele 2 peab ka ELil olema loodud raamistik „konventsiooni rakendamise edendamiseks, kaitsmiseks ja järelevalveks”. Euroopa Ombudsman, Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjon, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, Euroopa Komisjon ning Euroopa Puuetega Inimeste Foorum on kõik selle raamistiku liikmed.

Euroopa Ombudsmani ülesanne on puuetega inimeste õigusi kaitsta ning tagada see, et ELi administratsioon oleks teadlik oma ülesannetest seoses nende õigustega. Isikutel, kes leiavad, et ELi institutsioon ei käitu kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, on õigus pöörduda ombudsmani poole, et taotleda heastamist. 2014. aasta alguses on Euroopa Ombudsmani juures lähetuses ühe liikmesriigi asjatundja, kes aitab välja töötada puuetega inimestele suunatud tööprogrammi ja leida võimalusi parema kontakti saavutamiseks kodanike ja ELi töötajatega, et informeerida neid nende õigustest ja kohustustest, mis tulenevad puuetega inimeste õiguste konventsioonist.

Ombudsman kohtub korrapäraselt ELi institutsioonide liikmete ja ametnikega, et arutada halduse kvaliteedi parandamise mooduseid, rõhutada kaebuste hea menetlemise tähtsust ning kindlustada oma soovitustele ja ettekannetele asjakohaseid järelmeetmeid. ELi asutuste teeninduskultuuri parandamiseks avaldas ombudsman 2013. aastal Euroopa hea halduse tava eeskirja uue versiooni.

Euroopa Ombudsmani eelarve moodustab ELi eelarves omaette jao. Euroopa Ombudsmani 2013. aasta eelarve oli 9 731 371 eurot ja ametikohtade loetelus on 67 ametikohta.

Parlamendi petitsioonikomisjonile aastaaruannet tutvustades rääkis ombudsman ka oma uuest strateegiast, mis hõlmab ajavahemikku kuni 2019. aastani („Towards 2019”). Strateegia aluseks on kolm mõistet: mõju, asjakohasus ja nähtavus. Nendest märksõnadest lähtuvalt kavatseb ombudsman läbi viia rohkem süsteemsetele probleemidele keskenduvaid strateegilisi uuringuid (mõju), soovib tõsta oma tähtsust aktiivse osalemisega ELi olulistes aruteludes (asjakohasus) ning suurendada oma institutsiooni nähtavust, tihendades kontakte sidusrühmadega ja taotledes üldsuse tähelepanu tähtsate juhtumite käsitlemisel (nähtavus). Läbipaistvuse suurendamiseks on soovitav alustada suurt avalikku huvi pakkuvaid uurimisi. Nii aitaks Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle peetavate läbirääkimiste tähelepanelik jälgimine Euroopa Ombudsmani poolt tugevdada tema rolli ELi läbipaistvuse kaitsjana.

(1)

Need väljaanded on kättesaadavad ombudsmani veebisaidil www.ombudsman.europa.eu.

(2)

Põhjaliku ülevaate ombudsmani 2013. aastal teostatud olulisemate uurimiste kohta annab väljaanne Good administration in practice: The European Ombudsman’s decisions in 2013, mis on kättesaadav ombudsmani veebisaidil www.ombudsman.europa.eu.

(3)

Märkus: mõnel juhul lõpetas ombudsman uurimise kahel või enamal põhjusel. Seetõttu on protsendimäärade kogusumma suurem kui 100%.

(4)

Eriaruanne, milles käsitletakse Euroopa Ombudsmani omaalgatuslikku uurimist OI/5/2012/BEH-MHZ agentuuri Frontex suhtes, kättesaadav ombudsmani veebisaidil www.ombudsman.europa.eu.


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

2.12.2014

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

0

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Marina Albiol Guzmán, Margrete Auken, Beatriz Becerra Basterrechea, Heinz K. Becker, Soledad Cabezón Ruiz, Pál Csáky, Rosa Estaràs Ferragut, Eleonora Evi, Daniel Hannan, Peter Jahr, Rikke Karlsson, Jude Kirton-Darling, Svetoslav Hristov Malinov, Edouard Martin, Roberta Metsola, Marlene Mizzi, Julia Pitera, Gabriele Preuß, Sofia Sakorafa, Yana Toom, Jarosław Wałęsa, Cecilia Wikström

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Demetris Papadakis, Ángela Vallina, Rainer Wieland

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (kodukorra art 200 lg 2)

Klaus Buchner, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska

Õigusteave - Privaatsuspoliitika