RAPORT ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta

23.10.2015 - (2014/2237(INI))

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon
Raportöör: Inês Cristina Zuber

Muudatusettepanekud

• 001-001 (PDF - 198 KB)
• 001-001 (DOC - 131 KB)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta (2014/2237(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis võeti vastu New Yorgis 20. novembril 1989,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis võeti vastu New Yorgis 13. detsembril 2006,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 24,

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalhartat,

–  võttes arvesse rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi (2000/43/EÜ) ja võrdse tööalase kohtlemise raamdirektiivi (2000/78/EÜ),

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist” (C(2013)778),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet tööhõive ja sotsiaalarengu kohta Euroopas 2012. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni 15. veebruari 2011. aasta teatist „Lapse õigusi käsitlev ELi tegevuskava” (COM(2011)0060),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758),

–  võttes arvesse komisjoni 4. juuli 2006. aasta teatist „Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamine” (COM(2006)0367) ja seonduvat Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni[1],

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi aruannet „Third European Quality of Life Survey - Quality of life in Europe: Impacts of the crisis” (Kolmas Euroopa elukvaliteedi uuring. Elukvaliteet Euroopas: kriisi mõjud),

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2013. aasta aruannet „Third European Quality of Life Survey - Quality of life in Europe: Social inequalities” (Kolmas Euroopa elukvaliteedi uuring. Elukvaliteet Euroopas: sotsiaalne ebavõrdsus),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta[2],

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele[3],

–  võttes arvesse komisjoni 12. juuni 2013. aasta teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020”[4],

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta[5],

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni naiste vaesuse olemuse kohta Euroopa Liidus[6],

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni tervisealase ebavõrdsuse vähendamise kohta ELis[7],

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku rolli kohta vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas[8],

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis[9],

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamise kohta[10],

–  võttes arvesse organisatsiooni Save the Children aruannet (2014) „Child poverty and social exclusion in Europe” (Laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus Euroopas),

–  võttes arvesse UNICEFi uurimiskeskuse 2014. aasta aruannet „Children of the Recession: The impact of the economic crisis on child well-being in rich countries” (Majanduslanguse lapsed: majanduskriisi mõju laste heaolule rikastes riikides),

–  võttes arvesse Euroopa vaesusevastase võrgustiku ja Eurochildi 2013. aasta aruannet „Towards children's well-being in Europe – explainer on child poverty in the EU”(Laste heaolu saavutamine Euroopas. Selgitused laste vaesuse kohta ELis),

–  võttes arvesse Eurochildi hindamisaruannet (2014) „The 2014 National Reform Programmes (NRP) and National Social Reports (NSR) from a child poverty and well-being perspective” (Laste vaesuse ja heaolu kajastatuse analüüs 2014. aasta riiklikes reformikavades ja riiklikes sotsiaalaruannetes),

–  võttes arvesse 26.–28. novembrini 2014 Bukarestis toimunud Eurochildi 11. konverentsi aruannet,

–  võttes arvesse UNICEFi Innocenti uurimiskeskuse 2012. aasta aruannet „Measuring child poverty: New league tables of child poverty in the world's rich countries” (Laste vaesuse mõõtmine: laste vaesuse uued edetabelid maailma rikastes riikides),

–  võttes arvesse DRIVERSi teaduslikku lõpparuannet „Social Inequalities in early childhood health and development: a European-wide systematic review” (Sotsiaalne ebavõrdsus väikelaste tervise ja arengu valdkonnas: kogu Euroopat hõlmav süsteemne ülevaade), London, september 2014,

–  võttes arvesse sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlevat ELi statistikat 2013. aasta kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 30. septembri 2009. aasta arvamust teemal „Töö ja vaesus: hädavajaliku tervikliku lähenemisviisi väljatöötamine”,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. juuli 2010. aasta arvamust teemal „Laste vaesus ja laste heaolu”,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. detsembri 2013. aasta arvamust teemal „Euroopa miinimumsissetulek ja vaesuse näitajad”,

–  võttes arvesse sotsiaalset kaasatust käsitlevate Euroopa sõltumatute ekspertide võrgustiku kokkuvõtvat aruannet „Investing in children: Breaking the cycle of disadvantage – A study of national policies” (Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist – riiklike poliitikasuundade uuring)[11],

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A8-0310/2015),

A.  arvestades, et kui EL tahab täita strateegia „Euroopa 2020” eesmärki vähendada vaesusest mõjutatud inimeste arvu 2020. aastaks vähemalt 20 miljoni võrra, tuleks laste vaesuse vastu võitlemine muuta poliitiliselt nähtavamaks ELi kõrgeimal poliitilisel tasandil;

B.  arvestades, et vastavalt ÜRO lapse õiguste konventsioonile tuleb kõigile lastele tagada õigus haridusele, tervishoiuteenustele, eluasemele, kaitsele, õigus osaleda last puudutavates otsustes, õigus meelelahutus- ja vaba aja tegevusele, küllaldasele toitvale söögile ja õigus hoolitsusele pere keskel;

C.  arvestades, et suurem osa liikmesriikidest on pööranud seni vähe tähelepanu ELi struktuurifondide kasutamisele võitlemaks murettekitava ja endiselt suureneva laste vaesusega Euroopas ning edendamaks laste sotsiaalset kaasatust ja üldist heaolu;

D.  arvestades, et vastutustundetu ja rahanduslikult mittejätkusuutliku valitsus- ja eelarvepoliitika tõttu tekkinud sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemisega kaasneb laste vaesuse märkimisväärne suurenemine, ja arvestades, et lapsed on kõige suuremas vaesusriskis 19 ELi liikmesriigis;

E.  arvestades, et Eurostati järgi on peamisteks laste vaesust mõjutavateks teguriteks rikkuse ümberjagamise poliitika, valitsuse sekkumise tõhusus sissetulekutoetuste kaudu, võimalusiloovate teenuste pakkumine, tööpoliitika[12] ja vanemate tööhõive, mis on seotud nende haridustasemega, ja leibkonna koosseis, kus lapsed elavad; arvestades, et tööhõive suurendamine on tõhus vahend vaesusega võitlemisel;

F.  arvestades, et viiendik kogu ELi elanikkonnast on alla 18aastased; arvestades, et vaatamata võetud kohustustele elab kogu ELis vaesuse ohus või sotsiaalses tõrjutuses rohkem kui üks laps neljast;

G.  arvestades, et parlament on korduvalt nõudnud sotsiaalsete investeeringute paketi rakendamist, ja toetab komisjoni soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist”, milles esitatakse terviklik poliitikaraamistik laste vaesuse vastu võitlemiseks ja laste heaolu edendamiseks, võttes aluseks kolm sammast, milleks on juurdepääs piisavatele vahenditele Euroopa Sotsiaalfondi raames, juurdepääs kvaliteetsetele ja kaasavatele teenustele ning laste osalemine ühiskonnas ja otsuste tegemisel, ning milles tunnistatakse lapsi õiguste omajatena; peab siiski kahetsusväärseks, et EL ei ole võtnud sidusaid meetmeid selle rakendamiseks Euroopa poolaasta raames;

H.  arvestades, et kuigi 56,7%-l tütarlastest, kelle vanemad on väga madala tööhõivega, on suurem tõenäosus sattuda vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohtu, püsib tänapäeval laste vaesuse oht suure tööhõivega perekondades (Rumeenias, Leedus, Portugalis, Hispaanias, Kreekas, Lätis, Slovakkias, Poolas ja Luksemburgis);

I.  arvestades, et lapse vaesus tuleneb perekonna vaesusest, arvestades, et seepärast on väikese sissetulekuga peredel ja suurtel peredel suurem oht vaesuda, samas kui tulude jagamisel on määrav mõju sotsiaalse ebavõrdsuse tsüklite vähenemisele, ja arvestades, et allakäivad riiklikud palgapoliitikasuundumused ja sotsiaalkaitsesüsteemid suurendavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu, mis süvendab üha kasvavat laste vaesust – liikmesriikides, kus laste vaesust esineb kõige vähem, on kõige vähem ka üldist vaesust ja ebavõrdsust;

J.  arvestades, et aastatel 2008–2012 kasvas Euroopas (EL 27 + Norra, Island ja Šveits) vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate laste hulk peaaegu miljonini, suurenedes ainuüksi aastatel 2011 ja 2012 poole miljoni võrra[13]; arvestades, et Eurostati andmetel elas 2013. aastal 26,5 miljonit last EL 28 riikides vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus; arvestades, et EL 27 riikides tõusis aastatel 2008–2012 vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht 26,5 %-lt 28 %-le; arvestades, et 2013. aastal elas EL 28 liikmesriigis 28 % alla 18aastasest elanikkonnast vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus ning et enamikus riikides on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht laste puhul suurem kui täiskasvanutel;

K.  arvestades, et naised on suuremas vaesuse ohus kui mehed, ning arvestades, et naiste vaesuse vastu võitlemine on tähtis omaette, kuid väga oluline ka seoses laste vaesuse vähendamiseks tehtavate jõupingutustega;

L.  arvestades, et ebavõrdsus ELi riikide vahel aina kasvab; arvestades, et alatoitumuse all kannatavate laste osakaal kasvab ärevusttekitavalt, mis põhjustab EList juba kadunud haiguste (nt rahhiidi) taaspuhkemist; arvestades, et on sümptomaatiline, et UNICEFi[14] andmetel on sellistes riikides nagu Eesti, Kreeka või Itaalia alates 2008. aastast drastiliselt kahekordistunud nende laste osakaal, kelle rahalised olud ei võimalda süüa kahel järjestikusel päeval liha, kana või kala;

M.  arvestades, et oma lõppmärkustes mõnede riikide viimaste perioodiliste aruannete kohta väljendas ÜRO lapse õiguste komitee muret seoses laste suureneva vaesuse ja/või vaesusriskiga, mis on tingitud majanduskriisist ning mõjutab paljude lapse õiguste konventsioonis sisalduvate õiguste, nimelt õiguse tervishoiule, haridusele ja sotsiaalsele kaitsele kasutamist, ning julgustas tagama, et lastele ette nähtud eelarveread oleksid kaitstud, ja arvestades, et finants- ja majanduskriis on põhjustanud elu- ja töötingimuste halvenemise ning uute abivajajate rühma esilekerkimise, kelle jaoks puudus on uus nähtus;

N.  arvestades, et soodne ettevõtluskeskkond soodustab tööhõive kasvu liikmesriikides, laiendab tööhõive võimalusi lapsevanemate jaoks, kes hiljem näitavad positiivset eeskuju, eelkõige kogukondades, mida mõjutab negatiivselt põlvkonniti edasikanduv vaesus ja tõrjutus;

O.  arvestades, et üksikvanemaga perekondi, eriti üksikemaga perekondi ohustab vaesus või sotsiaalne tõrjutus rohkem (49,8 % võrreldes 25,2 %-ga), kuigi EU-SILC[15] andmetel esineb riikide vahel suuri erinevusi, mis on seotud vaesuse feminiseerumisega, naiste üleesindatusega ebakindlatel töökohtadel ja pealesunnitud osalise tööajaga töötamisel, ebaproportsionaalse ajaga, mida naised kulutavad tasustamata tööle, naiste tööelukatkestustega, et hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest, ning soolise palgalõhega;

P.  arvestades, et laste vaesust saab leevendada tööhõivevõimaluste ja eriti naiste tööhõivevõimaluste parandamisega lastehoiu parema arendamise abil;

Q.  arvestades, et lapsi ja nende vanemaid, kasuvanemaid ja hooldajaid tuleb kaitsta diskrimineerimise eest kõigil sellistel alustel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus või veendumused, poliitilised või muud arvamused, kodakondsus, etniline või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, omand, sünnipära, puue, vanus või muu seisund, ja arvestades, et tõrjumise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht on suurem haavatavatest elanikkonnarühmadest pärinevate laste puhul, mida kinnitatakse ka kodututega tegelevate riiklike ühenduste Euroopa föderatsiooni viimases aruandes, kus rõhutatakse, et kodutute varjupaikades vastuvõetute hulgas suureneb naiste, noorte ja lastega perede (eriti rändajate perede) osakaal; arvestades, et finantskriisi ja majanduskriisi tagajärjel on ühe inimese sissetulekust elatuvad suurpered allakäivast palgapoliitikast ja sotsiaalkaitsesüsteemist tingituna suuremas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus;

R.  arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tagajärgedel võib olla lastele elukestev mõju ja see võib lõppeda põlvkondi kestva töötuse ja vaesusega; arvestades, et hariduslõhe eri sotsiaal-majanduslikest kihtidest pärit laste vahel on suurenenud (11 riigis ei ulatu pakutav väikelaste haridus ja hoid lastele vanuses 0–3 eluaastat üle 15 %);

S.  arvestades, et väikelaste haridus ja hoid mõjutab määravalt laste kognitiivset arengut, sest esimese viie aasta jooksul arenevad põhitähtsad võimed, ja arvestades, et juurdepääs kvaliteetharidusele rajab aluse hilisemale edule hariduse, heaolu, tööalase konkurentsivõime ja sotsiaalse integratsiooni vallas ning mõjutab märkimisväärselt enesehinnangut, eelkõige ebasoodsatest oludest pärit laste puhul; arvestades, et hariduse vahe eri sotsiaal-majanduslikest ühiskonnakihtidest pärit laste vahel on suurenenud; arvestades, et töötavad lapsevanemad, kellel ei ole sageli võimalik saada lasteaiakohta, on sageli sunnitud jätma lapsed teise lapse hoolde või kasutama mitteametlikke tasulisi ja sertifitseerimata lapsehoiuvõrgustikke, mis seab ohtu laste turvalisuse ja heaolu; arvestades, et koolieelne haridus võib mängida olulist rolli vaesusest ohustatud laste madala sotsiaalse ja majandusliku staatuse kompenseerimisel ja on tegur, mis lihtsustab lapsevanemate jaoks naasmist tööturule[16]; arvestades, et kaasavas hariduses arvestatakse kõigi õppurite vajaduste paljususega ja vastatakse vajadustele suurema osalemisega õppetöös, kultuuritegevuses ja kogukonna väärtustes, mis kujutab endast võimsat vahendit võitluses laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega;

T.  arvestades, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on laste vaesuse ja ärakasutamise probleemiga tegelemisel esirinnas ning neil lasub suur vastutus tõrjumise ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel, ja arvestades, et riiklikud ametiasutused peaksid neile vajaduse korral andma nende eesmärkide täitmiseks vajalikud vahendid;

U.  arvestades, et hariduskulusid, eelkõige koolitarvetega seotud ja transpordikulusid, kannavad enamikus riikides leibkonnad; arvestades, et see kulu on vaid üks paljudest teguritest, mis põhjustavad koolist väljalangemist; arvestades, et tõrjutud rühmadesse kuuluvate laste hariduse teel on endiselt finants-, haldus- ja muud praktilised tõkked;

V.  arvestades, et sotsiaal-majanduslik keskkond, milles lapsed elavad, mõjutab nende ajaveetmise kvaliteeti pärast kooli ja koolivaheaegadel, ja arvestades, et väheinnustav vaba aja veetmise viis soodustab paratamatult ebavõrdsust laste vahel, eelkõige kasvatuse ja hariduse valdkonnas;

W.  arvestades, et 2012. aastal oli ELi keskmine koolist väljalangevus 13 % ja et on riike, kus see määr oli üle 20 % (Portugal, Hispaania ja Malta)[17];

X.  arvestades, et isegi riikides, kus õigus tervisele on seadusega sätestatud, ei ole piisavad tervishoiuteenused kõikidele lastele kättesaadavad ning osal lastest on äärmiselt piiratud juurdepääs hädaabist kaugemale ulatuvatele teenustele, näiteks üldarstile või hambaarstile, eelkõige kättesaadavate avalike teenuste puudumise tõttu; arvestades, et vaesuses sündinud lastel on suurem krooniliste haiguste ja terviseprobleemide oht, mis loob üha uuesti ebavõrdsust;

Y.  arvestades, et perekondade majanduslikud probleemid mõjutavad lapsevanemate vaimse tervise probleemide suurenemist ja perekondade purunemist, millel on vaieldamatud tagajärjed laste psühholoogilisele ja sotsiaalsele heaolule;

Z.  arvestades, et olud, milles laps elab, kaasa arvatud sünnieelne aeg, mõjutavad määravalt kognitiivse süsteemi arengut, kommunikatsiooni ja keelt ning sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi, mis omakorda mõjutab tervist, heaolu, kogukonnas osalemist ja õppimisvõimeid[18];

AA.  arvestades, et kõikidel lastel on õigus kaitsele kuritarvitamise, vägivalla ja hoolimatuse eest, ja arvestades, et uuringutest nähtub, et rahaline surve perekonnas, avalike teenuste kärpimine ja vaesuse suurenemine võivad viia suurema lastevastase vägivallani;

AB.  arvestades, et laste vaesus on mitmemõõtmeline nähtus, mis nõuab mitmemõõtmelist lahendust; arvestades, et tööhõive on oluline tegur, ent ei taga alati asjaomaste laste perekondadele vaesusest väljapääsu;

AC.  arvestades, et laste vaesus läheb ühiskonnale majanduslikult kalliks maksma, eelkõige sotsiaaltoetuste kulude suurenemise tõttu;

AD.  arvestades, et vaesuse ohus elavad perekonnad elavad suurema tõenäosusega ebahügieenilistes ja ohtlikes piirkondades, ja arvestades, et 17 % EL 28 riikide lastest elab ikka veel sellistes tingimustes ja 15 riigis on see määr üle keskmise; arvestades, et üha suurem väljatõstmiste arv, mis on tingitud sellest, et ei suudeta eluaseme eest maksta, on sundinud lapsi üha ebastabiilsematesse elamistingimustesse, mis mõjub omakorda halvasti laste arengule ja elus pakutavatele võimalustele;

AE.  arvestades, et Eurostati koostatud sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika 2012. aasta andmete kohaselt on kütteostuvõimetus reaalsus kõikides liikmesriikides; arvestades, et energiahinna tõusu tõttu elavad paljud lapsed ilma kütteta kodudes, ja arvestades, et seepärast suureneb hingamisteede- ja südame-veresoonkonna haigusjuhtumite arv;

AF.  arvestades, et terviseprobleemidega lastega peresid ja terviseprobleemidega lapsevanemaid ähvardab sagedamini vaesuse oht, perekonna lagunemine ja raskused töö leidmisel;

AG.  arvestades, et eelseisvaid säästva arengu eesmärke hõlmav 2015. aasta järgset perioodi käsitlev tegevuskava ja selle universaalsus annab võimaluse suurendada investeeringuid lastesse ja nende õigustesse;

AH.  arvestades, et sisserändajatest lapsed on vaesusriski rühmas üleesindatud ja et neid diskrimineeritakse rohkem keelebarjääri tõttu, ja arvestades, et see olukord on veelgi halvem ebaseadusliku sisserändaja staatuses laste puhul; arvestades, et rändevoogude intensiivistumisega suureneb praegu nende juhtude arv, kus sisserändajate lapsed jäävad kodumaale teiste pereliikmete või kolmandate isikute hoole alla, ja arvestades, et see mõjub halvasti laste arengule eelkõige emotsionaalsel tasandil;

AI.  arvestades, et viimaste aastate suur poliitiline tähelepanu laste vaesusele ELis ning ELi riigipeade poliitilised toetusavaldused ei ole laste vaesuse määra märkimisväärselt vähendanud;

AJ.  arvestades, et rahaliselt tuleks rohkem toetada toiduabiprogramme puudust kannatavate perekondade jaoks, sest üha suureneb nende laste arv, kes saavad süüa ainult koolis; arvestades, et need programmid on tähtsad, kuid neid ei saa siiski pidada pikaajaliseks lahenduseks;

AK.  arvestades, et keskkonnaprobleemid, nt reostus, liiklus, saastunud maapind ja joogivesi, mõjutavad sageli ebaproportsionaalselt vaesuses elavaid lapsi;

1.  soovitab liikmesriikidel võtta reaalne kohustus töötada välja laste vaesuse vastu võitlemise poliitika, milles keskendutakse laste vaesust mõjutavate tegurite korrigeerimisele ning suurendatakse nende sotsiaaltoetuste tõhusust, hulka, summasid ja ulatust, mis on suunatud eelkõige lastele, aga ka lapsevanematele, kes on töötud, ja palgavaesuse nähtusele (nt töötu abiraha ja piisav miinimumsissetulek), ning edendada tööalaseid õigusakte, mis tagavad sotsiaalsed õigused, k.a riiklikele tavadele ja kollektiivlepingutele vastav kohustuslik piisav miinimumpalk, millega pakutaks suuremat kindlust peredele ja võideldaks ebakindlate töösuhete vastu, edendades samal ajal piisavate sotsiaalsete õigustega töösuhteid;

2.  nõuab nende toetuste tõhususe jälgimist ja hindamist, et kohandada vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja koolist väljalangevuse vastu võitlemise poliitikat praegustele sotsiaalse võrdsuse nõuetele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid arendaksid välja ja kohaldaksid mitmekesistatud asjakohaste tõendite kogumise protsesse sekkumise iga etapi suhtes;

3.  soovitab, et komisjon koostaks koos liikmesriikidega tegevuskava kolmesambalise lähenemisviisi elluviimiseks, mis on esitatud komisjoni soovituses „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist” ning on seotud juurdepääsuga ressurssidele ja teenustele ning laste osalusega; on arvamusel, et kolmesambalise lähenemisviisiga paremate tulemuste saavutamiseks võiks osutuda kasulikuks töötada välja laste vaesuse ja sellest nähtusest mõjutatud alade täpsed ja konkreetsed näitajad; kutsub liikmesriike üles tõhusalt ja terviklikult lõimima oma iga-aastastesse riiklikesse reformikavadesse ja riiklikesse sotsiaalaruannetesse sotsiaalsete investeeringute paketi ja komisjoni soovituse asjakohased aspektid ning palub komisjonil seada strateegia „Euroopa 2020” alleesmärk vähendada laste vaesust ja sotsiaalset tõrjutust ning teha laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine nähtavaks ja selgeks kõigis Euroopa poolaasta etappides, lisada kõigisse iga-aastastesse majanduskasvu analüüsidesse eraldi osa koos siduva eesmärgiga laste vaesuse vastu võitlemise ja laste heaolu edendamise kohta ning seada Euroopa poolaastas selge rõhuasetus lastele ja noortele; rõhutab, et tuleks teha ettepanek seada laste vaesuse vähendamine lastesse investeerimise abil 2016. aasta majanduskasvu analüüsi peamiseks prioriteediks, sest see on vaesuse vähendamise eesmärgini jõudmise põhivahend; palub, et komisjon tagaks tegevuskava abil komisjoni soovituse rakendamise iga-aastase järelevalve ja aruandluse liikmesriikide poolt, kasutaks Euroopa Sotsiaalfondi komisjoni soovituse rakendamiseks ning viiks läbi riiklikes reformikavades esildatud reformide vaesusele avalduva mõju hindamise;

4.  kutsub liikmesriike üles käsitlema nende jõupingutuste raames, mida tehakse laste vaesuse vastu võitlemiseks, ka laste ning erivajaduste ja puuetega pereliikmete eest hoolitsevate naiste seisundit;

5.  soovitab, et liikmesriigid pööraksid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite kasutamisel ja sotsiaalpoliitika kujundamisel suuremat tähelepanu terviseprobleemidega lapsi kasvatavate perekondade (eelkõige üksikvanemaga perekondade) kaitsmisele vaesuse eest;

6.  kordab, et riigi ennetuspoliitikas on oluline keskenduda laste heaolu edendavatele mõistlikele meetmetele, millega toetatakse võimestatud, ühiskonda ja tööturule integreeruma suuteliste üksikisikute arengut, mitte ei keskenduta nende sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse tagajärgedele;

7.  on arvamusel, et jätmata unarusse vajalikku toetust vaesuses elavatele, koolist väljalangenud ja sotsiaalses tõrjutuses elavatele lastele, peaksid laste ja noorte toetuseks rakendatavad poliitikameetmed olema tugevalt suunatud ennetustööle, hõlmates pikaajalisi sotsiaalse ebavõrdsuse vastu võitlemise strateegiaid;

8.  soovitab liikmesriikidel rakendada või tugevdada universaalseid sotsiaaltoetusi lastele, nt laste toitlustamise kindlustamist soodustustingimustel või tasuta, iseäranis ebasoodsas olukorras olevatele ja vaestele lastele nende tervisliku arengu kindlustamise huvides; palub liikmesriikidel võtta vastu aktiivsed tööhõivemeetmed osana terviklikest strateegiatest ja poliitikasuundadest, et toetada lapsevanemate juurdepääsu kvaliteetsetele töökohtadele ja piisavale sissetulekule ning kvaliteetsete avalike teenuste kättesaadavust (eriti lastehoiu, hariduse, tervishoiu, eluaseme ja vaba aja tegevuste vallas), hõlbustades töö- ja perekonnaelu ühitamist, ning suurendada laste ja nende perede osalust nimetatud poliitikasuundade väljatöötamisel, rakendamisel ja järelevalves; rõhutab, et kõrvuti universaalsete lahendustega tuleks rakendada sihipäraseid meetmeid, et toetada kõige haavatavamatest ja tõrjutud rühmadest pärit lapsi ja noorukeid; peab kahetsusväärseks liikmesriikide valitsuste süvenevat suundumust liikuda üldiselt toetuspoliitikalt vajaduspõhise toetamise poole, sest on tõendeid, et üldine toetuspoliitika pakub laste vaesuse eest paremat kaitset[19];

9.  julgustab liikmesriike ja komisjoni kokku leppima ELi standardites või kehtestama kokkulepitud metoodika lapse kasvatamise kulude kindlakstegemiseks ja piisavate vahendite määramiseks eesmärgiga laste vaesust ära hoida ja selle vastu võidelda;

10.  nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon hoiduks soovitamast liikmesriikidel teha oma avalikus halduses ümberkorraldusi ja kärpeid, edendada töösuhete paindlikumaks muutmist ja avalike teenuste erastamist, mille tagajärjel on laste sotsiaalsed õigused üheselt nõrgenenud;

11.  palub komisjonil asetada rõhk vajadusele investeerida riiklikku ja tasuta haridusse, määrates konkreetsed õppemeetodid kõige haavatavamate ühiskonnarühmade jaoks, nagu sisserändajad või mitmesuguste puuetega inimesed; on seisukohal, et haridus võiks olla esmane ja võtmetähtsusega tegur selleks, et lapsed omandaksid oskused, mis võimaldaksid neil saada kvalifitseeritud ja piisavalt tasustatud töökohti, andes neile võimaluse ennast ise vaesusest välja aidata;

12.  tuletab meelde, et laste vaesuse vastu võitlemine nõuab elutsüklipõhise lähenemisviisi kasutuselevõttu, sealhulgas üle põlvkondade jätkuva vaesuse ringist väljamurdmist, mis kajastaks väikelapse-, lapse- ja noorukiea erinevaid vajadusi, lapsele kui tervikule suunatud lähenemisviisi kohaldamist, mõõtes ühtaegu iga lapse ebasoodsate tingimuste hulka ning tehes nii kindlaks need lapsed, kes on kõige ebasoodsamates tingimustes, ja mõõtes lisaks rahalisele vaesusele ka muudes mõõtmetes väljenduvaid ebasoodsaid tingimusi;

13.  soovitab, et kõigil lastel oleks selles otsustavas arenguetapis juurdepääs kvaliteetsetele teenustele; on arvamusel, et tervishoid, haridus, vanema- ja peretoetus, eluase ja turvalisus on põhilised teenuste valdkonnad, mida kõige sagedamini osutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

14.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu ja rakendaksid laste mitmemõõtmelise vaesuse vähendamise kavu ning teostaksid nende üle järelevalvet, keskendudes laste loomuomastele õigustele, seades sihiks laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise ning seades selgelt tähelepanu keskmesse ja prioriteediks need lapsed, kes elavad kõige suuremas vaesuse ohus; tuletab meelde, kui oluline on, et ELi liikmeriigid näeksid ette kõige suuremat puudust kannatavate laste sotsiaalkaitsele, tervishoiule, haridusele ja sotsiaaleluasemetele tehtavate tegelike kulutuste puhul vähemalt kriisieelse taseme;

15.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid kavad õpiraskustega laste sotsiaalse tõrjutuse tunde vähendamiseks ning näeksid ette tõhusamad õppevormid, mis toetaksid nende õppemeetodeid;

16.  kutsub liikmesriike üles tunnistama, et laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on kesksed takistused, mis tuleb ületada, et täita strateegia „Euroopa 2020” tööhõivemäära, teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute ning energia ja säästva arenguga seotud eesmärke;

17.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid pööraksid suuremat tähelepanu sellise soodsa koolivälise keskkonna loomisele ja hoidmisele, kus lapsed saaksid sisukalt ja arendavalt aega veeta koolivälisel ajal ja koolivaheaegadel, ning samuti pööraksid rohkem tähelepanu sellele, et ka tõrjutud, äärepoolsetes ja raskesti ligipääsetavates piirkondades oleks lastele tagatud esmane arstiabi;

18.  kutsub liikmesriike üles hoidma ära selliste laste getode tekkimist, kes elavad vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses ning kehtestama laste eluaseme miinimumstandardid, võttes arvesse lapse parimad huvid, ning tagama leibkondadele nõuetekohase eluaseme, mis vastaks nende vajadustele ja tagaks neile heaolu, eraelu puutumatuse ja elukvaliteedi, aidates nii saavutada sotsiaalse õigluse ja ühtekuuluvuse ning võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu;

19.  nõuab tungivalt, et komisjon ja parlament kasutaksid mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamise pakutavat võimalust kasutada paremini Euroopa Sotsiaalfondi ja enim puudust kannatavatele isikutele suunatud toiduabiprogrammi ning kontrollida, kas lapsed on regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika programmitöö ja rakendamise prioriteet, eriti arvestades 2014. aastast jõustatavat uue, suurte hooldusasutuste järkjärgulise kaotamise kohustust ning lapsendanud ja kasuvanemate õigussuhete tugevdamist, et orvud ja puudust kannatavad lapsed saaksid tõesti pere- või perele sarnases keskkonnas üles kasvada; samuti nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks näitajad laste vaesuse analüüsimiseks;

20.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kaaluksid, kas laste tervist kahjustava alatoituvuse vältimiseks oleks vaja käsitleda toitumise mitmekesistamist ja toidu rikastamist hõlmavaid toidualaseid strateegiaid, toitumisalast haridust, rahvatervise ja toiduohutuse meetmeid ning lõpuks toidulisandeid, pidades silmas elanikkonna teatavaid rühmi;

21.  palub komisjonil võtta arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses „ELi kooskõlastatud poliitikameetmed kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks” esitatud ettepanekuid ja kiirendada ELi kohustuse vastuvõtmist, et tagada energiavarustuskindlus ja -solidaarsus ning selle raames luua eraldi Euroopa vaatluskeskus ja Euroopa fond kütteostuvõimetuse likvideerimiseks;

22.  soovitab liikmesriikidel lisada riigieelarvesse selged, läbipaistvad, kaasavad ja vastutustundlikud sätted assigneeringute ja kulutuste kohta laste vaesuse vastu võitlemiseks ja laste kaitsmise kohustuse täitmiseks, mis eeldab, et selliste eesmärkide saavutamiseks on vaja ka suurendada riiklikke kulutusi; kutsub liikmesriike üles kasutama maksimaalselt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, eriti Euroopa Sotsiaalfondi, et rakendada lastesse investeerimist käsitleva soovituse kõiki kolme sammast;

23.  soovitab komisjonil töötada välja suunised, et toetada laste osalust otsuste tegemise protsessis, ning kehtestada mehhanismid, millega edendada laste osalemist nende elu mõjutavate otsuste tegemises ja see tagada, ning võimaldada ja julgustada laste teadlike seisukohtade väljendamist, tagades, et neid seisukohti arvestatakse ning et need kajastuvad peamistes lapsi mõjutavates otsustes;

24.  soovitab Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel kehtestada laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise eesmärgid;

25.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid arendaksid vajaduse korral välja koostöölepingud haridust, kultuuri- või spordiharidust, laste integratsiooni ning laste vaesuse vastu võitlemist edendavate asutuste ja institutsioonidega; soovitab siiski, et liikmesriigid tagaksid nende toetuste kontrollimise, kvaliteedi, jätkusuutlikkuse ja asjakohased ning tõhusad tulemused;

26.  kutsub liikmesriike üles rakendama konkreetseid õigusakte, mis kaitsevad ja suurendavad emaduse ja isadusega seonduvaid õigusi, sealhulgas ka tõhusate vahendite rakendamise teel, nagu töö- ja pereelu ühitamine, naistele tööle naasmise tagamine pärast rasedus- ja sünnituspuhkust ning üksikvanemaga perekondade toetamine; rõhutab lisaks, et jõulisemad õigusaktid isapuhkuse osas aitavad oluliselt võidelda soolise diskrimineerimise vastu tööl, samuti töötasuga seotud diskrimineerimise vastu; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei annaks tööandjale võimalust õigustada töötajate ebavõrdset kohtlemist ja ahistamist viitamisega rasedusele, laste kasvatamisele või perekondlikele asjadele;

27.  soovitab, et liikmesriigid arendaksid ennetavat, universaalset ja integreeritud sotsiaalpoliitikat, mis väldiks vaesust ja laste äravõtmist oma perekonnast; palub liikmesriikidel tagada, et laste ja noorte hooldusasutusse paigutamist kasutatakse viimase abinõuna, ning kasutada Euroopa struktuurifonde ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi selleks, et toetada neisse asutustesse paigutatud laste üleviimist kasuperedesse ja kogukonnapõhiseid teenuseid;

28.  soovitab liikmesriikidel minna hooldusasutuste süsteemilt üle stabiilsetele kasuperedel põhinevatele süsteemidele, mis aitavad lapsi ja noori iseseisvaks eluks, haridustee jätkamiseks või tööle asumiseks paremini ette valmistada;

29.  soovitab liikmesriikidel arendada ja rakendada integreeritud lastekaitsesüsteeme, et kaitsta lapsi vägivalla, väärkohtlemise, ärakasutamise ja hooletusse jätmise eest tagamaks, et kõik kohustuste kandjad ja süsteemi osad teevad sektoriüleselt koostööd vastutust jagavate asutustega, eesmärgiga luua kõigile lastele kaitsev ja kaasav keskkond;

30.  nõuab, et liikmesriigid rakendaksid poliitikat, mis aitaks luua ja säilitada väärikaid töökohti, ning töötaksid välja koolitussüsteemid, kvalifikatsiooni tõstmise süsteemid, looksid selliseid võimalusi nagu kaugtöö ja paindliku tööajaga töö, mis lihtsustavad lapsevanemate jaoks tööturule sisenemist või naasmist pärast pausi erialases karjääris;

31.  kutsub ELi institutsioone, ELi ja liikmesriikide ametiasutusi ja teisi sidusrühmi üles välja töötama selged ülesanded ja kohustused, korrapärase dialoogi ja menetluskorra olukordadeks, kus lapsed vajavad piiriülest kaitset;

32.  soovitab, et liikmesriigid tagaksid kõikidele igas vanuses lastele juurdepääsu tasuta, kaasavale ja kvaliteetsele riiklikule haridusele, sealhulgas väikelaste haridusele ja hoiule ning formaalsele ja mitteformaalsele haridusele, edendades laste emotsionaalset, sotsiaalset, kognitiivset ja psüühilist arengut, ning kindlustaksid õpetajate ja laste sobiva suhtarvu ja edendaksid hariduses sotsiaalselt mitmekesisust, et tagada kõigile lastele ohutus ja heaolu ning võimalus saada kaasavat ja kvaliteetset haridust ning muuta sellega haridussüsteemi panus võrdsete võimaluste loomisse ja vaesuse ringist väljamurdmisse võimalikult suureks;

33.  nõuab, et liikmesriigid tõstaksid laste ja noorte haridustee katkestamise takistamiseks pakutavate haridusteenuste kvaliteeti, kasutades selleks individualiseeritud lähenemist ja edendades koostööd õpetajate, sotsiaaltöötajate ja lapsevanemate vahel;

34.  kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu alushariduse ja lastehoiu taskukohasuse ja kättesaadavuse parandamisele, võttes seda kui sotsiaalset investeeringut ebavõrdsuse kaotamiseks ja eriti vähem kindlustatud peredest pärit laste probleemide lahendamiseks, samuti suurendama lapsevanemate teadlikkust alushariduse ja lastehoiu programmides aktiivse osalemise kasulikkusest;

35.  kutsub liikmesriike üles edendama kaasavat kooli, mille jaoks on vaja mitte üksnes piisaval arvul erikooliõpetajaid, vaid on ka vaja integreerida eriõppevajadustega lapsed tavakoolirühmadesse;

36.  nõuab, et liikmesriigid tagaksid kõigist sotsiaalsetest rühmadest pärinevatele lastele üldise ja võrdse juurdepääsu lastesõimedele ja -aedadele;

37.  kutsub liikmesriike üles edendama kõikide laste täieliku koolikohustuse täitmist, tagades vaesuses või selle ohus elavatele lastele kooliajaks tasuta põhilised koolitarbed, täisväärtusliku koolieine ja vajaliku transpordi, et suurendada praeguste sektorisse tehtavate riiklike investeeringute tõhusust ja võidelda paremini põlvkonniti edasikanduva vaesusega;

38.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kõigile universaalsed riiklikud, tasuta ja kvaliteetsed tervishoiuteenused ennetava arstiabi, vaktsineerimiskavade ja esmatasandi arstiabi, diagnostikateenuste, ravi- ja taastusravi kättesaadavuse osas, ning tagaksid lastele kõne- ja psühholoogilise ravi, tagades naistele õiguse seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule, arstiabi vastsündinutele, ema tervise hoolduse ja koduvisiidid sünnieelsel ja järgsel ajal, eelkõige enneaegse sünni korral, samuti juurdepääsu perearstile, meditsiiniõele, hambaarstile, perenõustamisteenustele ja vaimse tervise spetsialistidele kõikide laste ja nende perede jaoks; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles integreerima need aspektid riikide ja ELi tasandil riikliku tervishoiupoliitika strateegiatesse;

39.  soovitab liikmesriikidel anda vajalikku abi, et tagada kõikidele lastele õigus kultuurile, spordile ja vabale ajale, juurdepääs välisaladele ja tervislikule keskkonnale, pöörates eelkõige tähelepanu võrdse juurdepääsu ja kvaliteedi tagamisele vaesuses ja kaugetes piirkondades elavatele lastele, puuetega lastele, rahvus- või etnilistesse, usu-, keele- ja sisserännanute vähemustesse kuuluvatele lastele ja sisserändajate lastele, ELi piires liikuvatele lastele olenemata nende rahvusest ja mahajäetud lastele; tuletab meelde ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud õigust mängida;

40.  rõhutab vajadust kaitsta vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavaid lapsi paremini koduvägivalla eest;

41.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid, eriti suurema sotsiaalse ebavõrdsusega liikmesriigid, tugevdaksid sotsiaalseid õigusi ning teenuste ja sotsiaalkaitse kättesaadavust, mille riik peab tagama, suurendades laste ja nende peredega ning nende jaoks töötavate sotsiaalkindlustusteenuste ametnike ja tehniliste töötajate hulka ning suurendades arstiabi, psühholoogilist ja sotsiaalkaitset noorte jaoks, suunates selle vastavalt varase sekkumise strateegiale kõige enam abi vajavatele inimestele, eriti lastele;

42.  soovitab liikmesriikidel kehtestada mehhanismid, millega edendada laste osalemist nende elu mõjutavate otsuste tegemises ning võimaldada ja julgustada laste teadlike seisukohtade väljendamist, tagades, et neid seisukohti arvestatakse ning et need kajastuvad peamistes lapsi mõjutavates otsustes;

43.  tunnistab ELi poliitika sidususe tagamisel kodanikuühiskonna, sealhulgas laste õiguste ja vaesusevastaste organisatsioonide tähtsust ning nõuab, et tõhustataks kodanikuühiskonnaga dialoogi laste vaesuse probleemi vältimise ja lahendamise üle liikmesriikides;

44.  nõuab tungivalt, et komisjon asetaks haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaaluga tegelemise ja laste vaesuse vastu võitlemise Euroopa poolaastas ja strateegia „Euroopa 2020” juhtimises selgelt esikohale ning lisaks majandus- ja rahaliidu sotsiaalsesse mõõtmesse konkreetse näitaja vaesuse ohus elavate või sotsiaalselt tõrjutud laste kohta;

45.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles osalema aktiivselt võitluses lastega kaubitsemise vastu mis tahes ärakasutamise eesmärgil, sealhulgas töö, sunniabielude, ebaseadusliku lapsendamise, ebaseadusliku tegevuse ja seksuaalse ärakasutamise eesmärgil;

46.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama laste ja noorte vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa ja rahvusvaheliste võrgustike tööd; märgib, et eriti tuleb toetada äärepoolseimate piirkondade ja kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade asutuste integreerimist nendesse võrgustikesse;

47.  on arvamusel, et õigus vabale ja üldisele haridusele, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemile on vaesusevastase võitluse peamised tingimused, eriti laste seas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seda eesmärki silmas pidades võtma avalike teenuste nõrgenemise tõttu kasutusele lastegarantii, millel on erifond, et igal vaesuses elaval lapsed oleks juurdepääs tasuta tervishoiuteenustele, tasuta haridusele, tasuta lapsehoiule, inimväärsele eluasemele ja õigele toitumisele osana Euroopa ühtsest kavast laste vaesuse vastu võitlemiseks, mis hõlmab nii lastegarantiid kui ka programme, mis pakuvad toetust ja võimalusi lapsevanematele sotsiaalse tõrjutuse olukorrast väljatulemiseks ja tööturule sisenemiseks;

48.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid oma omavalitsuste kaudu kohalikke laste ja nende perekondade tugikeskusi, eelkõige kogukondades ja/või piirkondades, kus esineb kõige enam laste vaesust, kus oleks ette nähtud mitte üksnes õigusabi ja/või -nõustamine, lapsevanemate nõustamine ja koolitugi, vaid muu hulgas ka tervisliku eluviisi ja turvalise internetikasutuse alane õpe ja nõustamine;

49.  soovitab komisjonil ja liikmesriikidel välja arendada statistikameetodid, mis integreeriksid mitmemõõtmelisi näitajaid, mis on rühmitatud vanuse, soo ning konkreetsete ebasoodsas olukorras olevate rühmade kaupa ning millega mõõdetakse vaesust, sotsiaalset tõrjutust, ebavõrdsust, diskrimineerimist ja lapse heaolu (lapsevanemate sissetulek, juurdepääs kvaliteetsetele avalikele teenustele, osalemine sotsiaal- ja kultuuritegevuses, juurdepääs piisavatele formaalse ja mitteformaalse hariduse teenustele, füüsiliste ohtudega kokkupuutumine, turvalisus, stabiilne perekeskkond ja eluga rahulolu tase), et mõjutada tõendatud teabega poliitika kujundamist ning võtta arvesse suhtelise vaesuse mõõtmise piiranguid ning ÜRO Arenguprogrammi, UNICEFi, OECD ning sotsiaalkaitsekomitee näitajate töörühma tehtud tööd, piirdumata vaid suhtelise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määraga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja terviklikul lähenemisviisil põhinevaid lahendusi ning kasutama kõiki selliste algatuste raames kogutud andmeid, näiteks UNICEFi koostatud analüüsi Multi-Overlapping Deprivation Analysis (MODA); rõhutab, et tuleks välja töötada lisanäitajad, et hinnata paremini teenuste kvaliteeti, tulemusi ja teenuste kättesaadavust, näiteks seoses vanemate sotsiaal-majandusliku staatuse ja taustaga (sisserändaja päritolu või vähemusse kuulumine), soo, puuete ja geograafiliste aspektidega;

50.  kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ning Regioonide Komiteed üles koostama arvamusi lastesse investeerimise kohta;

51.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

• [1]  ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 24.
• [2]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0070.
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0328.
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0266.
• [5]  ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 57.
• [6]  ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 77.
• [7]  ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 25.
• [8]  ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 8.
• [9]  ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 11.
• [10]  ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 24.
• [11]  Sotsiaalset kaasatust käsitlevate Euroopa sõltumatute ekspertide võrgustik, kokkuvõttev aruanne „Investing in children: Breaking the cycle of disadvantage – A study of national policies” (Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist – riiklike poliitikasuundade uuring), Brüssel, 2014.
• [12]  Save the Children, „Child Poverty and Social Exclusion in Europe” (Laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus Euroopas), Brüssel, 2014, lk 5.
• [13]  Save the Children, „Child Poverty and Social Exclusion in Europe” (Laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus Euroopas), Brüssel, 2014, lk 5.
• [14]  UNICEFi uurimiskeskus (2014), „Children of the Recession: „The impact of the economic crisis on child well-being in rich countries” (Majanduslanguse lapsed: majanduskriisi mõju laste heaolule rikastes riikides), Innocenti aruanne nr 12, UNICEFi uurimiskeskus, Firenze, lk 2.
• [15]  „Child Poverty and Social Exclusion in Europe” (Laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus Euroopas), Brüssel, 2014, lk 14.
• [16]  Euroopa Komisjoni 2008. aasta temaatiline uuring laste vaesust käsitlevate poliitikameetmete kohta, lk 9.
• [17]  EU-SILC (2013), sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlev ELi statistika.
• [18]  Drivers, 2014, „Universal, quality early childhood programmes that are responsive to need promote better and more equal outcomes in childhood and later life” (Universaalsed ja kvaliteetsed vajadustele vastavad programmid väikelaste jaoks annavad paremaid ja võrdsemaid tulemusi lapseeas ja kogu elu ajal).
• [19]  Tuginedes Eurofoundi uuringutele.

SELETUSKIRI

Vastavalt ÜRO lapse õiguste konventsioonile tuleb kõigile lastele tagada õigus haridusele, tervishoiuteenustele, eluasemele, kaitsele, õigus osaleda last puudutavates otsustes, õigus meelelahutus- ja vaba aja tegevusele, küllaldasele toitvale söögile ja õigus hoolitsusele pere keskel. Ometi ELis seda konventsiooni kaugeltki ei täideta.

Tegelikult viitavad kõik aruanded laste vaesuse suurenemisele Euroopas. Aastatel 2008–2012 suurenes Euroopas vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate laste hulk (EL 27 + Norra, Island ja Šveits) peaaegu miljonini, suurenedes ainuüksi aastatel 2011 ja 2012 poole miljoni võrra[1]; EL 27 riikides kasvas aastatel 2008–2012 vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht 26,5%-lt 28%-le (20,8% lastest elasid perekondades, kelle kasutada olev tulu oli alla 60% riigi keskmisest tulust, 9% elas väga vähese tööhõivega perekondades ja 11,8% materiaalset puudust kannatavates kodudes); Eurostati 2013. aasta andmete kohaselt elas 2013. aastal 26,5 miljonit last EL 28 riikides vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus. Kui aga tähelepanu pöörata UNICEFi andmetele, milles on Eurostati andmed ühendatud OECD andmetega, siis ilmneb, et aastatel 2008–2013 lisandus raskes materiaalses puuduses elavate laste hulka enam kui 1,6 miljonit last 30 Euroopa riigis[2].

On traagiline, et täielikus ja pikaajalises (üle kolme aasta) vaesuses elavate laste osakaal suureneb ja et 2008. aastast alates on sellistes riikides nagu Eesti, Kreeka või Itaalia kahekordistunud nende laste osakaal, kes ei saa süüa liha, kana või kala kahel järjestikusel päeval.

Laste vaesus kasvab paralleelselt sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemisega ning teadaolevalt on suurema sotsiaalse ebavõrdsusega riikides suurema tõenäosusega ka laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse näitajad kõrged. Nn vaesuse lõhe, millega mõõdetakse vahet vaesusriski piiri ja sellest piirist allpool elavate inimeste tulude vahel, on suurenenud, mis näitab, et vaesus on süvenenud. EL 27 riikides on madalama haridustasemega vanematega laste osakaal alates 2008. aastast kasvanud 55,3%-lt 61%-le, samal ajal kui kõrgharidusega vanematega laste osakaal on suurenenud ainult 0,5%[3]. Teada on ka see, et ELis on neil lastel, kes on sündinud majanduslikult kehvemates linnaosades või piirkondades ja kelle vanemad on madala haridusega või madalapalgalised või sisserändajad, suurema tõenäosusega juurdepääs tervishoiu- ja haridusteenustele piiratud – see suundumus on alates 2008. aastast süvenenud ja üksikvanemaga, eriti üksikemaga perekondade puhul on vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse risk suurem (49,8% võrreldes 25,2%ga) ning see oht suureneb veelgi, kui lapsevanem on töötu.

Sotsiaalsest ebavõrdsusest tingitud halvemus kandub ühelt põlvkonnalt teisele üle ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse negatiivsetel tagajärgedel võib olla lastele elukestev mõju, sest lapse kognitiivsed ja sotsiaal-majanduslikud võimed kujunevad välja esimestel eluaastatel, mis tähendab, et praegu võetud negatiivsetel poliitikameetmetel on pöördumatud negatiivsed tagajärjed nende inimeste elule ja ühiskonnale.

Laste vaesust enim mõjutavad tegurid on rikkuse ümberjagamise poliitika ja tööpoliitika[4], eelkõige palgatase ja sotsiaalsete õiguste tase; paljudes riikides on valitsus siiski ELi institutsioonide juhiseid järgides vähendanud sotsiaaltoetusi lastele ja perekondadele. Näiteks Portugalis lõpetati aastatel 2010–2013, mis langes kokku kolmiku programmiperioodiga, peaaegu miljonile lapsele peretoetuse maksmine ja aastatel 2010–2012 kaotas 46 342 perekonda õiguse saada sotsiaalse integratsiooni toetust. Ei ole juhus, et riigid, kus elab vähem lapsi vaesuses (Põhjamaad, Austria, Sloveenia ja Madalmaad), on riigid, kus on tugevam sotsiaalpoliitika eluaseme kättesaadavuse, töötutele makstavate sotsiaaltoetuste, lapsehooldustoetuste ja hariduse kättesaadavuse osas, ning et riikides, kes investeerivad nendesse meetmetesse vähem – nagu Kreeka, Itaalia, Portugal, Poola ja Hispaania – on laste vaesus suurem[5].

Nii on eri organisatsioonid üksmeelselt arvamusel, et laste vaesuse suurenemise peamine põhjus on niinimetatud kokkuhoiumeetmeid (lastele ja peredele antavate sotsiaaltoetuste märkimisväärne vähendamine, tööpuuduse suurenemine ja ebakindlate töösuhete massiline levimine, maksukoormuse tõus) ning UNICEF kinnitab algusest peale, et eelarvekärped, eriti Vahemeremaades, suurendavad ebavõrdsust ja halvendavad laste elutingimusi ning et need poliitikameetmed rikuvad sel viisil selgelt laste õigusi ning lapse õiguste konventsioonist ja majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisest paktist tulenevaid rahvusvahelisi kohustusi.

Vaesus on mitmemõõteline ja seda tuleb mõista mitte üksnes kui lapse põhivajaduste, nagu toit, riided ja eluase, katmiseks vajaliku puudumist, vaid ka kui kvaliteetsetele haridus- ja tervishoiuteenustele juurdepääsu puudumist ning spordi-, kultuuri- ja muudes vaba aja tegevustes osalemise võimaluste puudumist. Teiselt poolt on puudus, mida lapsed tunnevad, otseselt seotud perekondade sotsiaalse olukorraga ning seetõttu tähendab laste probleemide lahendamine suurel määral perekondade probleemide lahendamist.

On ülioluline, et liikmesriigid suurendaksid spetsiaalselt lastele, aga ka lapsevanematele ette nähtud sotsiaaltoetuste ja sotsiaalsete õiguste (nagu töötuabiraha ja suuremad emaduse ja isadusega seonduvad õigused) hulka, summasid, kohaldamisala ja tõhusust ning et nad võtaksid vastu tööõigusaktid, mis tagaksid perekondadele sotsiaalsed õigused ja sotsiaalkindlustuse, võideldes ebakindlate töösuhete, ebaseadusliku töötamise ja töötajate ärakasutamise vastu, rakendades või tugevdades lapse loomuomase õigusena universaalseid sotsiaaltoetusi lastele. On oluline, et Euroopa Komisjon tegutseks kooskõlas enda 20. veebruaril 2013[6] vastu võetud soovitustega, hoidudes soovitamast liikmesriikidel teha oma avalikus halduses ümberkorraldusi ja kärpeid ning tehes selle asemel ettepaneku ELi rahaliste vahendite suurendamise ja solidaarsema ümberjagamise poliitika kohta. Seepärast on samuti tingimata vaja tunnistada majanduse juhtimine ja fiskaalleping kehtetuks. Samuti on tähtis, et liikmesriigid ja Euroopa Komisjon peaksid lapsi programmitöö ning regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika elluviimise prioriteediks, kasutades Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid meetmetes, mis vähendaksid laste vaesust, seades täitmiseks konkreetsed sihttasemed ja eesmärgid, mida tuleb korrapäraselt jälgida. Soovitame samuti liikmesriikidele, et riigieelarve peaks sisaldama selgeid ja arusaadavaid sätteid kulutuste kohta laste vaesuse vastu võitlemiseks ja laste kaitsmise kohustuse täitmiseks, et nad rakendaksid laste vaesuse vähendamise kava ning teeksid selle üle järelevalvet, võttes tähelepanu keskmesse laste loomuomased õigused, seades sihiks laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament peavad kasutama mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamist võimalusena suurendada Euroopa Sotsiaalfondi ja enim puudust kannatavatele isikutele suunatud toiduabiprogrammi toetusi, kandes näiteks välisjulgeolekupoliitikale eraldatud summad üle vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise valdkondadele. Samuti on oluline, et Euroopa Komisjon rakendaks praktikasse Euroopa miinimumsissetuleku, nagu soovitas Euroopa Parlament 2010. aasta resolutsioonis miinimumsissetuleku rolli kohta vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas (2010/2039(INI)).

Esimesed eluaastad enne koolikohustuse algust on lapse arengu jaoks määrava tähtsusega, sest just nendel aastatel arenevad välja lapse põhitähtsad võimed; juurdepääsul kvaliteetsele haridusele on oluline mõju lapse enesehinnangule, sotsiaalelus osalemise võimele, tervise kvaliteedile. Sellegipoolest on teenuste osutamine lastele vanuses 0–3 eluaastat ELis keskmiselt 30%[7] ja 11 riigis (Rumeenia, Poola, Slovakkia, Tšehhi Vabariik, Bulgaaria, Leedu, Ungari, Malta, Austria, Horvaatia ja Läti) ei ulatu need teenused üle 15%, kusjuures just vaesemate perekondade lastel on vähe lapsehoiuteenustele juurdepääsu võimalusi.[8] Teiselt poolt oli koolist väljalangevus 2012. aastal ELis keskmiselt 13% ning mõnes riigis oli see protsendimäär üle 20% (Portugal, Hispaania ja Malta)[9]. Seepärast soovitame liikmesriikidel tagada kõikidele lastele juurdepääs riiklikule tasuta ja kvaliteetsele haridusele igas vanuses, sealhulgas väikelastele, eelkõige riiklike lastesõime- ja -aiavõrgustike loomise kaudu, kindlustades lasteaiaõpetajate ja laste sobiva suhtarvu; samuti soovitame tagada kohustusliku kooliaja jooksul tasuta koolitarbed ja -transpordi.

Vaesuses sündinud lastel on suurem krooniliste haiguste ja terviseprobleemide oht. Isegi riikides, kus õigus tervishoiule on seadusega sätestatud, ei ole paljudel lastel võimalust pääseda perearsti ja hambaarsti juurde, eelkõige kättesaadavate avalike teenuste või ravimite puudumise või kõrge hinna tõttu; laste suremus on samuti suurem madalamatest sotsiaal-majanduslikest ühiskonnakihtidest pärit perekondades.

Teiselt poolt on perekondade majanduslikud probleemid mõjutanud lapsevanemate vaimse tervise probleemide suurenemist ja perekondade purunemist, millel on vaieldamatud tagajärjed laste psühhosotsiaalsele heaolule.

On häbiväärne, et sellistes riikides nagu Portugal kulutatakse rohkem rahalisi vahendeid riigivõla intresside maksmiseks kui riikliku tervishoiuteenuse jaoks. Soovitame liikmesriikidel tagada universaalsed riiklikud, tasuta ja kvaliteetsed tervishoiuteenused ennetava ja esmatasandi arstiabi, diagnostikateenuste, ravi- ja taastusravi kättesaadavuse osas, tagades naistele õiguse seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule, arstiabi vastsündinutele, ema tervise hoolduse sünnieelsel ja järgsel ajal, eelkõige enneaegse sünni korral, juurdepääsu perearstile, hambaarstile ja vaimse tervise spetsialistidele kõikide laste jaoks, integreerides need aspektid riikide ja ELi tasandil riikliku tervishoiupoliitika strateegiatesse.

Märgitakse, et 11% lastest elab perekondades, kes kulutavad üle 40% kasutada olevast tulust koduga seotud kuludele (see osakaal ulatub Kreekas 38%ni) ja organisatsiooni European Federation of National Organisations working with the Homeless viimastest aruannetest nähtub, et kodutute varjupaigad on vastu võtnud üha rohkem naisi, noori ja lastega perekondi, kusjuures ülekaalukalt on esindatud sisserändajate lapsed. Kutsume liikmesriike üles kaotama perekondade eluasemele seatud pandiõiguse ja hüpoteegi täitmise võimaluse, kui perekondadel ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, et tagada enda toimetulek, või maksukohustuse täitmise kohtumenetlustes.

Kutsume samuti liikmesriike üles andma vajalikke toetusi, et tagada kõikidele lastele õigus kultuurile, spordile ja vaba aja tegevustele, pöörates erilist tähelepanu vaesuses ja kaugetes piirkondades elavatele lastele, puuetega ja sisserändajate lastele; selleks et paremini kaitsta lapsi kuritarvitamise, hooletusse jätmise ja väärkohtlemise eest, on oluline tugevdada sotsiaalseid õigusi, mille riik peab tagama, suurendades sotsiaalkindlustusteenuste ametnike ja tehniliste töötajate õigusi, suurendades arstiabi, psühholoogilist ja sotsiaalkaitset noorte jaoks.

• [1]  Save the Children, „Laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus Euroopas”, Brüssel, 2014, lk 5.
• [2]  UNICEFi uurimiskeskus (2014), „Children of the Recession: The impact of the economic crisis on child well-being in rich countries” (Majanduslanguse lapsed: majanduskriisi mõju laste heaolule rikastes riikides), Innocenti aruanne nr 12, UNICEFi uurimiskeskus, Firenze, lk 3.
• [3]  Save the Children, „Laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus Euroopas”, Brüssel, 2014, lk 18.
• [4]  Save the Children, „Laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus Euroopas”, Brüssel, 2014, lk 5.
• [5]  Save the Children, „Laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus Euroopas”, Brüssel, 2014, lk 12 (Euroopa Komisjoni 2008. aasta uuringu „Thematic study on policy measures concerning child poverty” (Temaatiline uuring laste vaesust käsitlevate poliitikameetmete kohta) ja sotsiaalkaitsekomitee 2012. aasta aruanne laste vaesuse ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta alusel).
• [6]  „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist" http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=TA&language=EN&reference=P8-TA-2014-0070 - def_1_3 (C(2013)778), 2013.
• [7]  Sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlev ELi statistika 2013. aasta kohta, Euroopa tulude ja elutingimuste statistika.
• [8]  Sotsiaalkaitsekomitee 2012. aasta aruanne laste vaesuse ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta.
• [9]  Sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlev ELi statistika 2013. aasta kohta, Euroopa tulude ja elutingimuste statistika.

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	13.10.2015
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	42 6 3
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Laura Agea, Guillaume Balas, Tiziana Beghin, Brando Benifei, Mara Bizzotto, Vilija Blinkevičiūtė, Enrique Calvet Chambon, David Casa, Ole Christensen, Jane Collins, Arne Gericke, Marian Harkin, Agnes Jongerius, Rina Ronja Kari, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Zdzisław Krasnodębski, Kostadinka Kuneva, Jean Lambert, Jérôme Lavrilleux, Patrick Le Hyaric, Verónica Lope Fontagné, Javi López, Thomas Mann, Dominique Martin, Anthea McIntyre, Elisabeth Morin-Chartier, Emilian Pavel, Terry Reintke, Sofia Ribeiro, Maria João Rodrigues, Claude Rolin, Anne Sander, Siôn Simon, Jutta Steinruck, Romana Tomc, Yana Toom, Ulrike Trebesius, Ulla Tørnæs, Marita Ulvskog, Renate Weber, Tatjana Ždanoka, Jana Žitňanská, Inês Cristina Zuber
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Maria Arena, Georges Bach, Dieter-Lebrecht Koch, Joachim Schuster, Csaba Sógor, Michaela Šojdrová, Neoklis Sylikiotis, Tom Vandenkendelaere