RAPORT uue ühise kalanduspoliitika, selle tehniliste meetmete struktuuri ja mitmeaastaste kavade kohta

16.11.2015 - (2015/2092(INI))

Kalanduskomisjon
Raportöör: Gabriel Mato

Muudatusettepanekud

• 001-001 (PDF - 11 KB)
• 001-001 (DOC - 292 KB)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

uue ühise kalanduspoliitika, selle tehniliste meetmete struktuuri ja mitmeaastaste kavade kohta

(2015/2092(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 43,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, eriti selle artikli 7 lõiget 2 ning artikleid 9 ja 10,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8-0328/2015),

A.  arvestades, et kalavarude jätkusuutlikkus on kalandussektori tuleviku vältimatu eeltingimus;

B.  arvestades, et alates 2009. aastast on seadusandlikud ettepanekud tehniliste meetmete ja mitmeaastaste kavade kohta vähe edasi liikunud, peamiselt pingete tõttu Euroopa institutsioonide vahel nende otsustusõiguse küsimuses ELi toimimise lepingu artikli 43 alusel seoses komisjoni ettepanekutega mitmeaastaste kavade kohta, ning osaliselt raskuste tõttu tehnilisi meetmeid käsitlevate õigusaktide kooskõlla viimisel Lissaboni lepinguga;

C.  arvestades, et ühise kalanduspoliitika (määrus (EL) nr 1380/2013) eesmärkide hulka kuulub püütavate liikide populatsiooni taastamine ja hoidmine vähemalt tasemel, mis võimaldab saavutada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse, kasutades selleks ökosüsteemil ja selektiivsusel põhinevat lähenemisviisi; arvestades, et nende eesmärkide saavutamise peamiste vahendite hulka kuuluvad tehnilised meetmed ja mitmeaastased kavad;

D.  arvestades, et ühise kalanduspoliitika 2013. aasta reformi peamiste muudatuste hulgas on ka lossimiskohustus ja piirkondadeks jaotamine;

E.  arvestades, et tehniliste meetmete keerukus ja mitmekesisus, samuti asjaolu, et need jagunevad mitme eri määruse vahel, on teinud nende rakendamise kalurite jaoks raskeks, mis võib muuta kalurid umbusklikuks;

F.  arvestades, et piirkondadeks jaotamise põhimõte näeb ette ka konsulteerimise nõuandekomisjonidega, et tuua sidusrühmad otsustamisprotsessile lähemale ning paremini hinnata otsuste võimalikku sotsiaal-majanduslikku mõju;

G.  arvestades, et tehniliste meetmete keerukus ja raskused nende rakendamisel, lisaks ühise kalanduspoliitika käegakatsutavate tulemuste või stiimulite puudumine on tekitanud kalurites usaldamatuse;

H.  arvestades, et tehniliste meetmete läbivaatamisel, järgides parimaid olemasolevaid teaduslikke nõuandeid ja ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, tuleks seada eesmärgiks kalanduse ja mereressursside keskkonnasäästlikkuse parandamine kooskõlas sektori sotsiaal-majandusliku elujõulisusega;

I.  arvestades, et uue ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks on muu hulgas vaja kasutada selektiivsemaid püügivahendeid ja -meetodeid;

J.  arvestades, et sageli takistavad õigusaktid käimasolevaid uuendusi püügivahendite selektiivsuse suurendamiseks;

K.  arvestades, et lossimiskohustus muudab oluliselt lähenemisviisi kalavarude majandamisele, eriti põhjalähedasele püügile, ning see tingib vajaduse käsitleda uut moodi tehnilisi meetmeid peamistes valdkondades, nagu saagi koostis ja võrgusilma suurus;

L.  arvestades, et erilist tähelepanu tuleb pöörata väikesemahulise kalapüügi tähtsusele rannikuäärsete kogukondade jätkusuutlikkuse jaoks, eriti naiste ja laste rolli jaoks; arvestades, et ühine kalanduspoliitika peab võimalikuks erikorda väikesemahulise püügi jaoks Euroopas;

M.  arvestades, et väikesemahulise püügi mõiste vajab üldist määratlust, võttes arvesse selle rolli merekeskkonna taastamisel ning traditsiooniliste ja keskkonnasäästlike tavade ja ametite säilitamisel;

N.  arvestades, et Lissaboni lepingu kohase seadusandliku tavamenetlusega tuleks võtta vastu raammäärus, milles on kindlaks määratud kõikide merepiirkondade ühised aluspõhimõtted, et kindlustada ühise kalanduspoliitika eesmärkide täitmine ELis, tagada ettevõtjatele võrdsed tingimused ning lihtsustada tehniliste meetmete rakendamist ja järelevalvet;

O.  arvestades, et seadusandlik tavamenetlus ei ole alati vajalik meetmete puhul, mis on võetud piirkondlikul tasandil või mida muudetakse sageli või mis põhinevad kaasseadusandjate poolt otsustatud normidel või eesmärkidel, küll aga tuleb seadusandlikku tavamenetlust kasutada selliste eeskirjade vastuvõtmiseks, mis on ühised kõikidele merepiirkondadele, samuti meetmete puhul, mis sisalduvad erimäärustes või mida lähemal ajal tõenäoliselt ei muudeta;

P.  arvestades, et piirkondadeks jaotamisega tuleb tagada, et tehnilisi meetmeid kohandatakse vastavalt iga püügipiirkonna ja iga vesikonna eripärale, mis annab paindlikkuse ja võimaldab hädaolukorras kiiresti reageerida; arvestades, et piirkondadeks jaotamine peab muutma tehnilised meetmed lihtsamaks, et neid oleks kergem mõista, rakendada ja jõustada; arvestades, et tehniliste meetmete vastuvõtmisel piirkondlikul alusel tuleks järgida mudelit, milles kaasseadusandjad on reformitud ühise kalanduspoliitika raames kokku leppinud;

Q.  arvestades, et piirkondadeks jaotamine võib aidata muuta eeskirju lihtsamaks ja mõistetavamaks, mis oleks kalandussektori ja teiste sidusrühmade jaoks väga tervitatav, eriti juhul, kui nad on eeskirjade vastuvõtmisesse kaasatud;

R.  arvestades, et piirkondadeks jaotamine ei tohi viia taasriigistamiseni, sest see ei sobi kokku ühise kalanduspoliitikaga kui ühise poliitikaga, milles ELil on ainupädevus, kuna varud on ühised;

S.  arvestades, et tehniliste meetmete vastuvõtmisel piirkondlikul alusel tuleks järgida mudelit, milles kaasseadusandjad on uue ühise kalanduspoliitika raames kokku leppinud, nimelt peaks komisjon võtma vastu delegeeritud õigusaktid asjaomaste liikmesriikide ühiste soovituste alusel, mis vastavad kaasseadusandjate poolt kindlaks määratud normidele ja eesmärkidele, või juhul, kui asjaomased liikmesriigid ettenähtud ajaks ühist soovitust ei esita, siis komisjoni enda algatusel; arvestades ka seda, et Euroopa Parlamendil on endiselt õigus esitada Lissaboni lepingu kohaselt delegeeritud õigusaktide suhtes vastuväiteid;

T.  arvestades, et tehniliste meetmete raamistiku läbivaatamine peaks andma võimaluse jätkata mõttevahetust piirkondadeks jaotamise üle ja kaaluda alternatiive delegeeritud õigusaktidele;

U.  arvestades, et teatavad erimääruste ettepanekud, mis sisaldavad tehnilisi meetmeid (triivvõrgud, vaalaliste kaaspüük, süvamerepüük), on tekitanud poleemikat; arvestades, et mõned ettepanekud, näiteks ettepanekud süvamerepüügi kohta Atlandi ookeani kirdeosas, on olnud peatatud üle kolme aasta; arvestades, et arutelud triivvõrgupüügi üle on samuti ummikseisus; arvestades, et piirkondlikud kalavarude majandamise organisatsioonid on mitmeid erisätteid tehniliste meetmete kohta tagasi lükanud;

V.  arvestades, et tehniliste meetmete juures tuleks arvesse võtta ebaseadusliku kalapüügi nähtust, millega kaasneb sageli püügivahendite, näiteks triivnakkevõrkude ebaseaduslik kasutamine, ning tuleks leida tõhus lahendus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi probleemile;

W.  arvestades, et ELi püügipiirkondades kohaldatavad tehnilised meetmed ei vasta alati innovaatilise tegevuse ja erinevate kohalike püügipiirkondade vajadustele; arvestades, et seetõttu vajavad kalurid piirkondlikul lähenemisviisil põhinevaid tehnilisi meetmeid, mis vastaksid iga merepiirkonna erinevatele tingimustele; arvestades, et kalavarude jätkusuutlik majandamine on hädavajalik ning sellega seoses on oluline õigusakte lihtsustada ja kohandada vastavalt tegelikele oludele koha peal; arvestades, et tuleb võtta arvesse ka asjaolu, et püügipiirkonnad on ühised kolmandate riikidega, kelle kaitse-eeskirjad on Euroopa omadest väga erinevad;

X.  arvestades, et Euroopa vetes ja eriti Vahemeres on väga oluline, et liikmesriigid võtaksid vajalikud meetmed ja teeksid koostööd ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevate isikute tuvastamiseks, kindlustades sellega, et rakendatakse kohaldatavaid karistusi ning tugevdatakse piirikontrolli ja kontrolli seisuplatsil;

Y.  arvestades, et aastatel 2002–2009 vastu võetud mitmeaastased kavad ei ole võrdselt tõhusad; arvestades, et ühise kalanduspoliitika uute eeskirjade alusel võetakse vastu uued mitmeaastased kavad;

Z.  arvestades, et läbirääkimised kolmandate riikidega peavad olema osa jõupingutustest jätkusuutlikkuse saavutamiseks;

AA.  arvestades, et ühise kalanduspoliitika reformiga on sätestatud lossimiskohustus ja võimaldatud paindlikkust, erandeid ning rahalist toetust Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist;

AB.  arvestades, et tagasiheitekeelu rakendamisel mitme liigiga püügipiirkondades tekib tõenäoliselt raskusi seoses püüki piiravate liikidega;

AC.  arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa Parlament kalanduse alal kaasseadusandja, välja arvatud lubatud kogupüügi ja kvootide osas;

AD.  arvestades, et alates 2009. aastast ei ole Euroopa Parlament saanud vastu võtta ühtegi mitmeaastast kava, kuna nõukogu on ettepanekud blokeerinud;

AE.  arvestades, et kaasseadusandjad on mitmeaastaste kavade institutsioonidevahelise töörühma raames tunnistanud, et nende kavade küsimuses on oluline koos töötada, leidmaks praktilisi lahendusi vaatamata eriarvamustele õigusraamistiku sätete tõlgendamisel;

AF.  arvestades, et mitmeaastased kavad peaksid andma kindla ja püsiva juhtimisraamistiku, mis põhineb parimatel ja uusimatel teaduslikel ja sotsiaal-majanduslikel andmetel, ning need peaksid olema piisavalt paindlikud, et kohaneda vastavalt varude muutumisele ja iga-aastastele otsustele püügivõimaluste jagamise kohta;

AG.  arvestades, et tulevaste mitmeaastaste kavade ühiste elementidena on määratletud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse piir ja tähtaeg selle saavutamiseks, kaitsemeetmete rakendamise mehhanism, biomassi miinimumväärtused, mehhanism, mille abil kohanduda ettenägematute muutustega parimates olemasolevatest teaduslikes nõuannetes, ning läbivaatamisklausel;

AH.  arvestades, et mitmeaastased kavad peavad seadma üldeesmärgi, mis oleks halduse ja teaduse aspektist saavutatav; arvestades, et need peaksid sisaldama pika perspektiivi stabiilset saagikust kooskõlas parimate olemasolevate teaduslike nõuannetega, ning see peaks kajastuma nõukogu iga-aastastes otsustes püügivõimaluste kohta; arvestades, et need iga-aastased otsused peaksid piirduma rangelt püügivõimaluste jagamisega;

AI.  arvestades, et Euroopa Kohtu 26. novembri 2014. aasta otsus kohtuasjades C-103/12 Euroopa Parlament vs. nõukogu ja C-165/12 komisjon vs. nõukogu Euroopa Liidu vetes kalapüügivõimaluste eraldamise kohta Venezuela Bolívari Vabariigi lipu all sõitvatele kalalaevadele Prantsuse Guajaana rannikulähedases majandusvööndis loob pretsedendi, selgitades Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 43 sisalduva kahe erineva õigusliku aluse sisu ja piire; arvestades, et artikli 43 lõiget 3 võib õigusliku alusena kasutada ainult püügivõimaluste eraldamiseks lubatud kogupüüki ja kvoote käsitlevate määruste alusel;

AJ.  arvestades, et oodatakse Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-124/13 Euroopa Parlament vs. nõukogu, mis käsitleb nõukogu määrust (EL) nr 1243/2012, millega kehtestatakse tursavarude pikaajaline kava, ning milles parlament väidab, et määruse eesmärki ja sisu arvestades oleks see tulnud vastu võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõike 2 alusel seadusandliku tavamenetluse korras, kus parlament on kaasseadusandja; arvestades, et Euroopa Parlament on vastu ka komisjoni ettepaneku osadeks jagamisele, mida nõukogu on teinud, jagades ettepaneku kaheks seadusandlikuks aktiks;

AK.  arvestades, et mitmeaastaste kavade puudumisel võib kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu muuta tagasiheitekavadega, mille komisjon on võtnud vastu delegeeritud õigusaktidega asjaomaste liikmesriikide soovituste alusel, või juhul, kui asjaomased liikmesriigid ettenähtud ajaks ühist soovitust ei esita, siis komisjoni enda algatusel; rõhutab, kui oluline on kalavarude kaitseks alammõõdu kehtestamise otsuseid tehes kaitsta noorkalu ja järgida teaduslikke nõuandeid;

AL.  arvestades, et tagasiheitekavadel on keskne roll püügitehnikate muutmisel ning seetõttu mõjutab see kalastussuremust ja kudekarja biomassi, mis mõlemad on mitmeaastastes kavades mõõdetavad eesmärgid; põhjuseks võib olla kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdu muutmine; arvestades, et alammõõtude muutmisega delegeeritud õigusaktide kaudu muudetaks mitmeaastaste kavade peamisi parameetreid väljastpoolt;

AM.  arvestades, et kaasseadusandjate soov oli, et need delegeeritud õigusaktid oleksid üleminekumeede, mida ei kohaldataks mingil juhul kauem kui kolm aastat;

AN.  arvestades, et kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud võivad ühe ja sama liigi puhul piirkonniti varieeruda, et võtta arvesse liikide ja püügipiirkondade eripärasid; arvestades, et võimaluse korral on alati soovitatav kehtestada kõikide piirkondade jaoks horisontaalotsused, et hõlbustada seiret;

1.  on seisukohal, et ühise kalanduspoliitika eesmärkide elluviimise tagamiseks tuleks tulevasi tehnilisi meetmeid lihtsustada, et kaotada mis tahes vastuolu ja/või dubleerimine, need peaksid kuuluma selgelt struktureeritud õigusraamistikku ja põhinema usaldusväärsetel vastastikku hinnatavatel teaduslikel andmetel;

2.  peab vajalikuks koostada terviklik loetelu, milles oleksid kokku võetud kõik praegu kehtivad tehnilised meetmed, et saada parem ülevaade võimalikest lihtsustustest ja väljajättudest tulevaste tehniliste meetmete puhul;

3.  on veendunud, et tehnilised meetmed tuleb läbi vaadata, et viia ellu ühise kalanduspoliitika eesmärgid, parandada selektiivsust, vähendada võimalikult palju tagasiheidet ja kalapüügi mõju keskkonnale, lihtsustada kehtivaid eeskirju ja suurendada teaduslikku baasi;

4.  on seisukohal, et tehnilisi meetmeid tuleks kohandada vastavalt iga püügitegevuse ja iga piirkonna konkreetsetele vajadustele, aidates seega parandada asjaomase sektori vastavust nõuetele;

5.  jääb kindlaks seisukohale, et tehniliste meetmete lihtsustamine ja nende puhul piirkondadeks jaotamise põhimõtte kohaldamine peaks olema alati kooskõlas tehniliste meetmete määruse tegeliku eesmärgiga, milleks on juhupüügi ja merekeskkonnale avalduva mõju võimalikult ulatuslik vähendamine;

6.  on seisukohal, et ühise kalanduspoliitika eeskirjade rakendamise hõlbustamiseks ning nende eeskirjade kalandussektori ja muude sidusrühmade jaoks vastuvõetavamateks muutmiseks ning nende järgimise tagamiseks tuleb kalurid kaasata ulatuslikumalt otsustusprotsessi, eelkõige nõuandekomisjonides, ning neile tuleb pakkuda stiimuleid, nt toetus, mida antakse EMKFi või muude instrumentide raames innovatsiooni, koolituse ja varustuse tarbeks ning selektiivsemate püügivahendite kasutamiseks;

7.  on seisukohal, et uue õigusraamistikuga hõlbustatakse niisuguste innovatiivsete püügivahendite ulatuslikumat kasutamist, mille puhul on teaduslikke tõendeid nii selle kohta, et need suurendavad selektiivsust, kui ka selle kohta, et neil on väiksem mõju keskkonnale;

8.  on seisukohal, et innovatsiooni ja teadusuuringuid tuleb edendada eesmärgiga tagada ühise kalanduspoliitika nõuetekohane rakendamine eelkõige tagasiheite lossimise osas, et suurendada selektiivsust ning ajakohastada püügi- ja seiretehnikat;

9.  on veendunud, et sõltumatute teadusuuringute kohaselt selektiivsemateks osutunud innovatiivsete püügivahendite säästev kasutamine peaks olema lubatud piiranguteta või tarbetute koguseliste piiranguteta, seda peaksid reguleerima õigusaktid ja täiendavate teadusuuringute jaoks tuleks anda rahalist toetust;

10.  peab vajalikuks säilitada seadusandlik tavamenetlus kõikide merepiirkondade jaoks ühiste eeskirjade vastuvõtmisel, sealhulgas tehniliste meetmete, kaasa arvatud erimäärustes sisalduvate tehniliste meetmete või lähitulevikus tõenäoliselt mitte muudetavate tehniliste meetmete jaoks standardite ja eesmärkide kehtestamisel, ning on seisukohal, et seadusandlik tavamenetlus ei ole alati vajalik piirkondlikul tasandil võetavate või tõenäoliselt sageli muudetavate meetmete puhul; on arvamusel, et neid meetmeid tuleks nende asjakohasuse säilimise tagamiseks korrapäraselt hinnata; on seisukohal, et delegeeritud õigusaktide mõistlik kasutamine võib anda vajaliku paindlikkuse ja reageerimisvõime; tuletab siiski meelde, et Euroopa Parlamendil on endiselt õigus esitada aluslepingu kohaselt delegeeritud õigusaktide suhtes vastuväiteid;

11.  soovitab määrata kindlaks selge ja üldise tehniliste meetmete Euroopa raamistiku, milles esitatakse piiratud arv olulisi horisontaalseid põhimõtteid; on veendunud, et kõiki enamiku Euroopa vete suhtes mitte kohaldatavaid eeskirju ei tuleks lisada sellesse üldisesse raamistikku, vaid nende puhul tuleks hoopis kohaldada piirkondadeks jaotamise põhimõtet;

12.  on seisukohal, et kõik piirkondlikul tasandil vastu võetud meetmed peaksid vastama tehniliste meetmete raammäärusele ning olema kooskõlas ühise kalanduspoliitika ja merestrateegia raamdirektiivi 2008/56/EÜ eesmärkidega;

13.  on seisukohal, et tehnilisi meetmeid käsitlevad eeskirjad tuleks kehtestada piirkondadeks jaotamise protsessi asjakohase kasutamise abil ning need peaksid põhinema ühistel kesksetel põhimõtetel ja määratlustel, sealhulgas ühistel eesmärkidel ja standarditel, mida tuleb kohaldada kogu ELis, sealhulgas keelatud liikide ja püügivahendite loetelul, erieeskirjadel suuremate merepiirkondade jaoks ja teataval arvul konkreetsetel tehnilistel normidel, mis kõik võetaks vastu kaasotsustamismenetluse alusel; märgib, et piirkondadeks jaotamist kohaldataks piirkondlikul tasandil kohaldatavate või sageli muudetavate eeskirjade puhul ning seda tuleks korrapäraselt uuesti hinnata;

14.  rõhutab, et uus tehniliste meetmete raammäärus tuleb sõnastada selgelt, mis eeldab märkimisväärseid selgitusalaseid jõupingutusi; nõuab seetõttu, et kehtivad tehniliste meetmete määrused, eelkõige nõukogu määrused (EÜ) nr 850/98 ja nr 1967/2006, tunnistataks eelnevalt kehtetuks, et piirata määruste arvu;

15.  tuletab meelde, et alusmääruse artikli 18 kohaselt võivad liikmesriigid delegeeritud õigusaktide puhul tehniliste meetmete määruses kehtestatava tähtaja jooksul esitada komisjonile soovitusi ja et komisjon ei saa võtta ühtki õigusakti vastu enne kõnealuse tähtaja möödumist;

16.  peab vajalikuks hinnata ühise kalanduspoliitika ja merestrateegia raamdirektiivi eesmärke järgides tehnilistel meetmetel põhinevate erimääruste asjakohasust, tulemuslikkust ja sotsiaal-majanduslikku mõju ELi laevastikele ja kohalikele kogukondadele;

17.  on veendunud, et tehnilised meetmed peaksid sisaldama erisätteid teatavate püügivahendite kasutamise kohta, et kaitsta ohualdis elupaikasid ja mereliike;

18.  on veendunud, et tehnilised meetmed peaksid tagama selle, et ei kasutata destruktiivseid ja mitteselektiivseid püügivahendeid, ning et lõhke- ja toksiliste ainete üldine kasutamine tuleks keelata;

19.  on veendunud, et kiireloomuliselt on vaja kehtestada sidus tehniliste meetmete kogum kõigi kolme peamise merepiirkonna jaoks, võttes arvesse igaühe eripära, kus liidu otsused võivad oluliselt mõjutada kalavarude taastumist ja ökosüsteemide kaitset ning ühiste kalavarude säästvat majandamist;

20.  on seisukohal, et püügivahendite kategooriate teadusliku määratluse ja liigituse kohaselt tuleb Vahemere piirkonna puhul üksteisest lahutada traalid ja kaldanoodad, sest õigusakt, millega reguleeritakse traale, ei peaks olema sama, millega reguleeritakse traditsioonilisi kaldanootasid, sest nendega püütakse peamiselt mitteohustatud liike;

21.  jääb kindlaks seisukohale, et hoolimata lossimiskohustusest, mis jõustus 1. jaanuaril 2015. aastal ja mida tuleb järk-järgult kohaldada kõikide kalavarude suhtes 2019. aastaks, peavad tehnilisi meetmeid käsitlevad sätted olema piisavalt paindlikud, et kohanduda reaalajas kalandustegevuses toimuva arenguga ja pakkuda kalandussektorile rohkem võimalusi selektiivse kalapüügi meetodite alase innovatsiooni ellurakendamiseks;

22.  on veendunud, et lossimiskohustus kujutab endast kalandustegevuse jaoks olulist muutust ja et seetõttu tuleb tehnilisi meetmeid kohandada, et nende alusel oleks võimalik rakendada ja hõlbustada selektiivsemat kalapüüki; soovitab selle saavutamiseks võtta järgmised kolm meedet:

– muuta oluliselt saagi koostist reguleerivaid eeskirju või need isegi tühistada,

– võimaldada suuremat paindlikkust võrgusilma suuruste osas ning

– võimaldada mitut tüüpi püügivahendite pardalolekut;

23.  võtab teadmiseks raskused, mis tulenevad nõukogu määruses (EÜ) nr 2406/96 sätestatud turustusnormide ja saagi alammõõtude kooseksisteerimisest; nõuab nende ühtlustamist uue tehniliste meetmete raammäärusega;

24.  on seisukohal, et tehniliste meetmete läbivaatamisel tuleks arvesse võtta nende mõju bioloogiliste ressursside kaitsele, merekeskkonnale, kalapüügiga tegelemise kuludele ja sotsiaal-kutsealasele kasumlikkusele;

25.  on veendunud, et tehniliste meetmete raammäärusega taotletav kaitse-eesmärk oleks tulemuslikumalt saavutatav meetmetega, mis on suunatud pakkumise ja nõudluse juhtimise parandamisele tootjate organisatsioonide toel;

26.  on seisukohal, et juhuslik väikesemahuline kalapüük liikmesriikide ja piirkondade sisevetes peab jääma lubatud kogupüügist (TAC) välja;

27.  on veendunud, et mitmeaastastel kavadel on ühises kalanduspoliitikas ülimalt oluline roll kalavarude kaitsmisel, sest need kujutavad endast kõige sobivamat vahendit tehniliste erimeetmete vastuvõtmiseks ja rakendamiseks eri kalandustegevuse jaoks;

28.  on veendunud, et kaasseadusandjad peavad jätkama püüdlusi mitmeaastaste kavade osas kokkuleppele jõudmiseks, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu kohaseid institutsioonilisi pädevusi ja lähtudes asjaomasest kohtupraktikast;

29.  on veendunud, et mitmeaastased kavad peaksid moodustama tugeva ja kestva raamistiku kalavarude majandamiseks, põhinema kõige parematel ja uuematel vastastikku tunnustatud teaduslikel ja sotsiaal-majanduslikel tõenditel ning neid tuleks kohandada vastavalt varude arengule, samuti peaksid need pakkuma paindlikkust nõukogu iga-aastaste otsuste vastuvõtmiseks kalapüügivõimaluste kohta; märgib, et kõnealused iga-aastased otsused ei tohiks minna kaugemale kalapüügivõimaluste eraldamise rangest raamistikust ning nendega tuleks võimaluse piires püüda vältida kalapüügivõimaluste suuri kõikumisi;

30.  jääb kindlaks seisukohale, et tulevaste mitmeaastaste kavade osas tuleb teha edusamme eesmärgiga taastada ja säilitada kalavarud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust tasemest kõrgemal tasemel, sealhulgas on vaja esialgset ajakava, kaitse piirväärtust kaitsemeetmete käivitamiseks, teaduslikes seisukohtades esinevate muutustega kohanemise mehhanismi ja läbivaatamisklauslit;

31.  on seisukohal, et segapüügi puhul lossimiskohustusest tingitud probleemide vältimiseks tuleb parandada selektiivsust ja vähendada võimalikult ulatuslikult juhupüüki; on seisukohal, et soovitatav oleks otsida viise paindlikkusmeetmete võtmise võimaluse kasutamiseks ja teaduslikult kindlaks tehtud kalastussuremuse ulatuse kasutamiseks lubatud kogupüügi kehtestamisel;

32.  kinnitab veel kord vajadust suurendada nõuandekomisjonide kaudu sidusrühmade osalemist mitmeaastaste kavade koostamises ja rakendamises ning kõikides piirkondadeks jaotamist käsitlevates otsustes;

33.  on veendunud, et Euroopa Parlament peaks eriti tähelepanelikult kontrollima tagasiheitekavasid käsitlevaid delegeeritud õigusakte ja jätma endale õiguse esitada nende suhtes vastuväiteid, kui ta peab seda vajalikuks;

34.  on seisukohal, et tagasiheitekavasid, sealhulgas kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtude muutmist käsitlevate delegeeritud õigusaktide ajutine kehtivusaeg ei tohiks mingil juhul olla pikem kui kolm aastat ja need tuleks vajaduse korral asendada mitmeaastase kavaga ning selleks tuleks mitmeaastased kavad võtta vastu võimalikult kiiresti;

35.  on arvamusel, et piirkondadeks jaotamise kontekstis peaksid iga liigi puhul kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtusid käsitlevad otsused põhinema teaduslikel nõuannetel; rõhutab vajadust vältida turustamise valdkonnas eeskirjade eiramisi või pettusi, mis võivad seada ohtu siseturu toimimise;

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Ühise kalanduspoliitika (ÜKP) 2013. aasta reformi eesmärk oli muu hulgas tagada ökosüsteemipõhise lähenemisviisi abil maksimaalne jätkusuutlik saagikus. Tehnilistest meetmetest ja mitmeaastastest kavadest on saanud peamised kaitsevahendid selle eesmärgi saavutamiseks.

Alates 2009. aastast on tehnilisi meetmeid ja mitmeaastaseid kavasid käsitlevate seadusandlike ettepanekute puhul tehtud vähe edusamme. Mitmeaastaste kavade puhul on see olnud tingitud institutsioonidevahelisest ummikseisust, mis tulenes asjaolust, et mitmeaastaseid kavasid käsitlevad komisjoni seadusandlikud ettepanekud sisaldasid püügikontrollimeetmete hulgas kalapüügivõimaluste jagamist, tekitades lahkarvamusi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 suhtes. Tehniliste meetmete puhul olid raskused seotud õigusaktide Lissaboni lepinguga kooskõlla viimisega.

2. Tehnilised meetmed

Tehnilised meetmed võeti kasutusele eesmärgiga vältida noorkalade püüki ja muud kaaspüüki. Põhimõtteliselt on süsteemi aluseks kolm geograafiapõhist eri korda (Läänemeri, Vahemeri ning Atlandi ookean ja muud veed), mis koosnevad konkreetsest eeskirjade kogumist ja on vahel osa ulatuslikumast majandamisvahendite kogumist, nagu mitmeaastased kavad. Need hõlmavad ka sätteid selliste teemade kohta nagu triivnakkevõrkude keeld, vaalaliste juhupüügi ennetamine või pardal haidelt uimede lõikamise (uimepüük) keeld. Tegelikult sisalduvad tehnilised meetmed rohkem kui kolmekümnes eri määruses ning need on keerulised, erisugused ja organiseerimata, mistõttu ei ole need sidusad või on kohati koguni vastuolulised.

Tehniliste meetmete keerukus on osaliselt tingitud sellest, et need on vastu võetud eri seadusandlike menetluste alusel ja erinevate põhjendustega. Mõnede tehniliste meetmete algatajateks on olnud piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, samas kui muudel puhkudel on need vastu võetud iga-aastase lubatud kogupüügi ja kvootide määruste alusel. Enamiku neist on siiski võtnud vastu nõukogu või komisjon komiteemenetluse alusel enne Lissaboni lepingu jõustumist ja ilma Euroopa Parlamendi osaluseta.

Tehniliste meetmete ebaühtlus ja sidususe puudumine on osaliselt tingitud asjaolust, et paljud neist võttis nõukogu vastu järk-järgult iga-aastase lubatud kogupüügi ja kvootide määruste alusel. Mõned neist on seega liikmesriikidevaheliste poliitiliste läbirääkimiste tulemus ja omavad seega vähest teaduslikku alust, mille tagajärjeks on põhjendamatud erinevused eri merepiirkondade vahel. Pärast Lissaboni lepingu jõustumist peavad Euroopa Parlament ja nõukogu võtma erinevad lubatud kogupüügid ja kvoodid vastu ühiselt.

Tehniliste meetmete geograafiline alus kajastub selgelt Vahemere erikohtlemises, mille puhul võeti enam-vähem sidus meetmetekogum vastu alles 2006. aastal. Vahemere nõuandekomisjon on siiski mitmel korral taotlenud teatavate tehniliste meetmete läbivaatamist. Väärib märkimist, et Euroopa Komisjon jättis oma hiljutisest tehniliste meetmete uuringust[1] Vahemere selle keerukuse tõttu välja.

Osa tehnilistest meetmetest on esitatud erimääruste kujul. Enamikul juhtudel on seadusandlik menetlus osutunud vastuoluliseks. Eelkõige ettepanek süvamere kalavarude püügi kohta Kirde-Atlandil[2] on olnud peatatud kauem kui kolm aastat. Arutelud triivvõrgupüügi üle[3] on samuti peatatud. Need raskused ja vaidlused on seostatavad ettepanekute sisuga. Mõne küsimuse korral, nagu haiuimede eemaldamine laevade pardal[4], lükati sätted tagasi piirkondlike kalandusorganisatsioonide poolt, jättes ELi laevastikud kolmandate riikide omadega võrreldes halvemusse. Muudel juhtudel, nagu vaalaliste juhusliku püügi määruse[5] puhul, oleks endiselt vaja hinnata nende tulemuslikkust.

Lisaks sisaldavad tehniliste meetmete määrused hulga erandeid ja mööndusi ning kõiki sätteid on muudetud. Näiteks määrust (EÜ) nr 850/1998 on muudetud neliteist korda. Tehnilised meetmed on nende järjestikuste muutmistega muutunud üha keerulisemaks. Esineb arvukaid vastuolusid, kuna puudub selge eristus delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide kohaldamisala vahel, mis omakorda takistab seadusandlike ettepanekute edenemist. Sellele vastavalt on kõiki tehnilisi meetmeid juba ammu olnud vaja ratsionaliseerida, lihtsustada ja kohandada Lissaboni lepingule.

2002. ja 2008. aastal tehti mitu katset kõikide tehniliste meetmete läbivaatamiseks[6]. Üks katse ebaõnnestus ja teine piirdus lõpuks vaid veel ühe muutmisega, mida on juba niigi palju. Edasiminekut ei toimunud ka seadusandlike ettepanekute osas, millega püüti viia kolm peamist geograafilist määrust kooskõlla Lissaboni lepinguga.

Komisjon viis 2014. aasta mais lõpule avaliku konsultatsiooni, milles käsitleti uut tehniliste meetmete raamistikku reformitud ühises kalanduspoliitikas. Enamik vastanud liikmesriike pidas vajalikuks tehnilisi meetmeid lihtsustada, et tagada võrdsed tingimused, mis nõuab kaasotsustamismenetluse jätkuvat kasutamist teatavate sätete vastuvõtmiseks. Leiti, et tehniliste meetmete puhul tuleks piirkondadeks jaotamise tase määrata kindlaks selliste tegurite alusel nagu praktiline rakendamine ning vajadus seire ja järelevalve järele. Kalandussektori sidusrühmad pooldasid tehniliste meetmete uue kogumi puhul minimalistlikku lähenemisviisi, välistades kaasotsustamise mikrotasandil majandamise küsimuste puhul. Vabaühendused pidasid samal ajal vajalikuks tehniliste meetmete üldist raamistikku, mis sisaldaks üldeesmärke ja ühiseid miinimumstandardeid, mida tuleb kohaldada kogu ELis, et kõrvaldada majandamisalased puudused. Seepärast ei soovitud teha lihtsustusi keskkonnakaitse arvelt.

Kaasotsustamine on vajalik, et tagada võrdsed tingimused ning hõlbustada jõustamist ja kontrollimist tulevase tehniliste meetmete määruse alusel. Piirkondadeks jaotamine võib lihtsustada majandamist, tagades, et eeskirju kohandatakse vastavalt iga kalandustegevuse ja iga vesikonna eripärale, tagades paindlikkuse ja võimaldades hädaolukorras kiiret reageerimist. Lisaks aitab piirkondadeks jaotamine eeskirju lihtsustada ja selgemaks muuta, mille üle tunneksid heameelt sidusrühmad, eelkõige need, kes on kaasatud eeskirjade rakendamise tagamisse. Täielik piirkondadeks jaotamine ei ole siiski ühitatav ühise kalanduspoliitikaga, milles ELil on ainupädevus, arvestades seda, et varud on ühised.

Seepärast näib, et kaasotsustamist ei ole vaja kasutada piirkondlikul tasandil kohaldatavate või tõenäoliselt sageli muudetavate meetmete puhul, vaid selle kohaldamist tuleks jätkata kõikidele merepiirkondadele ühiste ja niisuguste eeskirjade suhtes, mida tõenäoliselt lähiajal ei muudeta.

Tehnilised meetmed tuleks üles ehitada kolmele kaasotsustamise teljele ja neljandale piirkondadeks jaotamise teljele. Kolm esimest hõlmaksid ühiste kesksete eeskirjade kogumit, erieeskirjade kogumit suuremate merepiirkondade jaoks ja teataval arvul konkreetseid tehnilisi norme, mis võetakse vastu kaasotsustamise teel. Piirkondadeks jaotamist kohaldataks piirkondlikul tasandil kohaldatavate või sageli muudetavate eeskirjade suhtes.

3. Mitmeaastased kavad

Mitmeaastastes kavades käsitletakse peamiste püütavate liikide majandamist. Nende kõikidega püütakse kehtestada varude majandamise eesmärgid konkreetse kudekarja biomassi ja kalastussuremuse osas. Enamikus praeguseks koostatud mitmeaastastest kavadest, mida on kokku üksteist, käsitletakse lubatud kogupüüki (TAC). Mitmes neist osutatakse siiski ka muudele vahenditele, nagu tehnilised meetmed, püügikoormuse piirangud või seire erieeskirjad.

Need kavad koostati pärast ühise kalanduspoliitika 2002. aasta reformi. Kahega neist reguleeritakse piirkondlike kalandusorganisatsioonide hariliku tuuni ja süvalesta varusid, samas kui ülejäänutega reguleeritakse ELi vetes olevaid varusid kooskõlas Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) juhistega. Aastatel 2002–2009 tehti nende osas suhteliselt vähe edusamme ning alates 2009. aastast ei ole vastu võetud ühtegi kava, mille põhjuseks on nõukogus tekkinud ummikseis.

Mitmeaastased kavad on olnud vaid osaliselt tulemuslikud ning halvimaid tulemusi seostatakse püügitegevuse vähendamise ja seire mehhanismide nõrkustega. Ei tohi unustada, et ühises kalanduspoliitikas omistatakse nüüd vähem tähtsust laevastiku majandamisele ja tegelikule püügivõimsusele. Kuigi erinevad kriisid on laevastikku oluliselt vähendanud, on sellega kaasnenud palju väiksem püügivõimsuse vähenemine.

Mitmeaastaste kavade olulisusele vaatamata on viimastel aastatel nende osas tehtud vähe edusamme institutsioonidevahelise ummikseisu tõttu, mis on tingitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu erimeelsustest nende õigusliku aluse suhtes, eelkõige valiku tegemise suhtes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõike 2 ja artikli 43 lõike 3 vahel. Artikli 43 lõikega 3 jäetakse kogu otsustusõigus nõukogule, jättes Euroopa Parlamendi välja. 26. novembril 2014. aastal tegi Euroopa Kohus otsuse kahes kohtuasjas[7], mille algatasid Euroopa Parlament ja komisjon nõukogu otsuse vastu, mis käsitleb Euroopa Liidu vetes kalapüügivõimaluste eraldamist Venezuela Bolívari Vabariigi lipu all sõitvatele kalalaevadele Prantsuse Guajaana rannikulähedases majandusvööndis. Selle kohtuotsusega luuakse pretsedent, selgitades, et artikli 43 lõiget 3 võib õigusliku alusena kasutada ainult kalapüügivõimaluste eraldamiseks lubatud kogupüügi ja kvootide määruste alusel.

Endiselt oodatakse Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-124/13 EP vs. nõukogu, mis käsitleb nõukogu määrust (EL) nr 1243/2012, millega kehtestatakse tursavarude pikaajaline kava, ning milles Euroopa Parlament väitis, et määruse eesmärki ja sisu arvestades oleks see tulnud vastu võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõike 2 alusel seadusandliku tavamenetluse kohaselt, milles Euroopa Parlament on kaasseadusandja. Euroopa Parlament on samuti vastu komisjoni ettepaneku osadeks jagamisele, arvestades, et nõukogu jagas selle kaheks seadusandlikuks aktiks.

Lisaks viidi 2014. aasta aprillis lõpule mitmeaastaste kavade institutsioonidevahelise töörühma arutelud, mille käigus tunnistasid kaasseadusandjad koos töötamise tähtsust praktiliste lahenduste leidmiseks, vaatamata eriarvamustele õigusraamistiku sätete omapoolse tõlgenduse osas. Oluliseks peeti seda, et mitmeaastased kavad moodustaksid tugeva ja kestva raamistiku kalavarude majandamiseks, lähtudes parimatest kättesaadavatest teaduslikest andmetest, võimaldades samal ajal vajalikku paindlikkust kooskõlas kalavarude kohandamise ja iga-aastaste otsustega kalapüügivõimaluste kohta.

Tunnistati, et tulevased mitmeaastased kavad peaksid sisaldama maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärki ja selle saavutamise tähtaega, kaitse piirväärtust kaitsemeetmete käivitamiseks, uute teaduslike andmetega kohanemise mehhanismi ja läbivaatamisklauslit.

Pärast ühise kalanduspoliitika 2013. aasta reformi peavad mitmeaastased kavad sisaldama maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärki ja selle saavutamise tähtaega, tagasiheitekeeldu ja lossimiskohustuse rakendamise sätteid[8], parandusmeetmete tagatisi ja läbivaatamisklausleid. Mitmeaastaste kavade jaoks on kehtestatud ka kaks kvantifitseeritavat eesmärki: kalastussuremus ja kudekarja biomass.

Kuigi ühise kalanduspoliitika reformiga kehtestati tagasiheitekeeld, ei suudetud sellega kaotada lubatud kogupüügi ja kvootide süsteemile omast jäikust. Pidades silmas etteaimatavaid probleeme püüki piiravate liikidega mitme liigiga püügipiirkondades, näib olevat mõistlik eelistada teatavaid vahendeid, nagu püügikoormuse reguleerimine, mis ei ole nii jäik nagu lubatud kogupüügi ja kvootide korraldus. Lisaks hõlbustaks püügikoormuse reguleerimine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi seadmist, parandades laevastiku majanduslikke näitajaid teatava kalastussuremuse puhul.

4. Ühise kalanduspoliitika 2013. aasta reform

Ühise kalanduspoliitika reformi üks oluline element, mis mõjutab nii mitmeaastaseid kavasid kui ka tehnilisi meetmeid, on piirkondadeks jaotamine[9] ehk piirkondlik koostöö seoses kaitsemeetmetega. Näib, et mitmeaastased kavad kujutavad endast kõige sobivamat vahendit tehniliste erimeetmete vastuvõtmiseks ja rakendamiseks piirkondadeks jaotamise kontekstis.

Kui komisjonile delegeeritakse volitused seoses mitmeaastaste kavadega, ELi keskkonnaalaste õigusaktide alusel vajalike kaitsemeetmetega või lossimiskohustusega, võivad asjaomased liikmesriigid esitada määratud tähtaja jooksul ühiseid soovitusi. Nende soovituste rakendamise osas peavad liikmesriigid konsulteerima nõuandekomisjonidega. Komisjon võib võtta delegeeritud õigusaktidega soovitatud meetmed vastu ja võib ka esitada ettepanekuid, kui kõik liikmesriigid ei jõua määratud tähtajaks ühiste soovituste osas kokkuleppele. Komisjon võib esitada ettepanekuid ka siis, kui ühiseid soovitusi ei peeta kaitsemeetmete eesmärkide ja kvantifitseeritud sihttasemetega kokkusobivateks. Euroopa Parlamendi ainuvõimalik meede on delegeeritud õigusakti suhtes kahe kuu jooksul vastuväite esitamine.

Need uued sätted mõjutavad tehnilisi meetmeid ja sõltuvad suurel määral mitmeaastaste kavade olemasolust või puudumisest ning eeldavad komisjonipoolset delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist. Näiteks kui teatava kalapüügi suhtes ei ole mitmeaastast kava või majandamiskava vastu võetud, on komisjonil õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse ajutiselt (mitte rohkem kui kolmeks aastaks) tagasiheite erikava, millega võib lisaks muuta alammõõte[10].

Lisaks muudeti lossimiskohustuse määrusega[11] piirkondlikke tehnilisi meetmeid käsitlevat kolme määrust (Atlandi ookean, Vahemeri ja Läänemeri). Tagasiheitekavadest on saanud peamine vahend muudatuste tegemiseks komisjonile volituste delegeerimise teel. Komisjonile on antud õigus kehtestada delegeeritud õigusaktidega kalavarude kaitseks alammõõdud liikidele, mille suhtes kehtib lossimiskohustus, ja vajaduse korral kehtestada erandid alammõõtudest. Seda on juba tehtud Läänemere tagasiheitekavas[12], millega vähendati tursa alammõõtu 38 cm suuruselt 35 cm suurusele.

Enamikul juhtudel võtab komisjon kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud vastu delegeeritud õigusaktiga. See hõlbustab teatavate meetmete võtmist piirkondlikul tasandil, samas kui kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtusid kohaldatakse kõrgemal tasandil, mis võib märkimisväärselt muuta mitmeaastaste kavade arengut. Alammõõtude muutmine tähendab püügitehnika muutmist, mis omakorda mõjutab kalastussuremust ja kudevate kalade vanusepüramiidi. Ühise kalanduspoliitika alusmääruses on sätestatud, et need kaks parameetrit on mitmeaastaste kavade koguseliselt väljendatud eesmärgid[13]. Alammõõtude muutmine delegeeritud õigusaktis tähendaks mitmeaastaste kavade peamiste parameetrite muutmist väljaspool neid kavasid. Tuleb meeles pidada, et alammõõtudel on väga oluline osa turustamises ja püügitegevuse seires.

5. Raportööri seisukoht

5.1.  Mitmeaastased kavad

Kaasseadusandjad peavad otsima praktilisi lahendusi, mis võimaldavad mitmeaastaste kavade osas kiirete edusammude tegemist Euroopa Liidu Kohtu praktikat järgides.

Lisaks on vaja suurendada sidusrühmade osalemist mitmeaastaste kavade koostamises ja arendamises.

Lõpetuseks tuleks mitmeaastased kavad võtta vastu võimalikult kiiresti, tagades seega, et pikaajalisi meetmeid ei reguleerita tagasiheitekavadega, mis peaksid oma olemuselt olema üksnes ajutised.

5.2.  Tehnilised meetmed

Tulevased tehnilised meetmed peavad olema lihtsad ja selged, nii et need oleksid kalurite jaoks kergesti arusaadavad.

Neid tuleks võimalust mööda kohandada vastavalt iga kalandustegevuse ja iga piirkonna konkreetsetele vajadustele (piirkondadeks jaotamine).

Kõikidele merepiirkondadele ühised või niisugused sätted, mida tõenäoliselt lähiajal ei muudeta, tuleb siiski vastu võtta ELi kaasseadusandjate poolt seadusandliku tavamenetluse teel, see tähendab kaasotsustamise alusel.

Täielik piirkondadeks jaotamine ei oleks siiski ühitatav ühise kalanduspoliitikaga, milles ELil on ainupädevus, arvestades seda, et varud on ühised.

Lõpetuseks tuleb kalurid kaasata palju ulatuslikumalt otsustusprotsessi, seda kuni tehniliste meetmete viimse üksikasjani. Samuti tuleb pakkuda stiimuleid nende täitmise tagamiseks.

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	10.11.2015
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	14 2 6
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Marco Affronte, Clara Eugenia Aguilera García, Renata Briano, Alain Cadec, David Coburn, Diane Dodds, Linnéa Engström, João Ferreira, Ian Hudghton, Carlos Iturgaiz, António Marinho e Pinto, Gabriel Mato, Liadh Ní Riada, Remo Sernagiotto, Ricardo Serrão Santos, Isabelle Thomas, Ruža Tomašić, Peter van Dalen, Jarosław Wałęsa
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Izaskun Bilbao Barandica, Ole Christensen, Verónica Lope Fontagné, Lidia Senra Rodríguez
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Tim Aker

• [1]  „A study in support of the development of a new technical conservation measures framework within a reformed CFP”. Projekt nr ZF1455_S02. 7. juuli 2014.
• [2]  COM (2012)0371 final – 2012/0179(COD).
• [3]  COM (2014)0265 final – 2014/0138(COD).
• [4]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 605/2013.
• [5]  Nõukogu 26. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 812/2004.
• [6]  COM(2002) 672 ja COM(2008) 324.
• [7]  Kohtuasjad C-103/12: EP vs. nõukogu ja C-165/12: komisjon vs. nõukogu.
• [8]  Lossimiskohustus – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 artikkel 15.
• [9]  Piirkondlik koostöö seoses kaitsemeetmetega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 artikkel 18.
• [10]  Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõige 6.
• [11]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määruse (EL) nr 2015/812 artikli 1 lõige 10, artikli 2 lõige 5 ja artikli 3 lõige 5.
• [12]  Komisjoni 20. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 1396/2014.
• [13]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 10 lõike 1 punkt c.