Menetlus : 2015/2325(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0024/2016

Esitatud tekstid :

A8-0024/2016

Arutelud :

PV 08/03/2016 - 5
CRE 08/03/2016 - 5

Hääletused :

PV 08/03/2016 - 6.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0073

RAPORT     
PDF 348kWORD 136k
10.2.2016
PE 571.702v03-00 A8-0024/2016

naispagulaste ja -varjupaigataotlejate olukorra kohta ELis

(2015/2325(INI))

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon

Raportöör: Mary Honeyball

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

naispagulaste ja -varjupaigataotlejate olukorra kohta ELis

(2015/2325(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8 ja 78,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

–  võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta pagulasseisundi protokolli,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning naiste diskrimineerimise kaotamise komitee 14. novembri 2014. aasta üldsoovitust nr 32 pagulasseisundi, varjupaiga, kodakondsuse soolise mõõtme ja naiste kodakondsusetuse teemal,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO eriistungitel „Peking +5“, „Peking +10“, „Peking +15“ ja „Peking +20“,

–  võttes arvesse komisjoni 13. mai 2015. aasta teatist „Euroopa rände tegevuskava“ COM(2015)0240,

–  võttes arvesse komisjoni 27. mai 2015. aasta teatist „ELi tegevuskava rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks (2015–2020)“ (COM(2015)0285),

–  võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2015. aasta järeldusi rände kohta ja eriti neis väljendatud valmisolekut kaitsta naiste ja tütarlaste inimõigusi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) kohaldamise eesmärgil ELi ühine turvaliste päritoluriikide nimekiri ja muudetakse direktiivi 2013/32/EL,

–  võttes arvesse määrust (EÜ) nr 862/2007, mis käsitleb ühenduse rände- ja rahvusvahelise kaitse statistikat,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest,

–  võttes arvesse nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 25. märtsi 2015. aasta teatist „Euroopa naabruspoliitika rakendamine 2014. aastal” (SWD(2015)0076),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse oma 2. detsembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Ombudsmani eriaruande kohta, milles käsitletakse agentuuriga Frontex seotud omaalgatuslikku uurimist OI/5/2012/BEH-MHZ(1),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8-0024/2016),

A.  arvestades, et seninägematu ja üha suurenev hulk mehi, naisi ja lapsi taotleb ELis rahvusvahelist kaitset käimasolevate konfliktide, piirkondliku ebastabiilsuse ja inimõiguste rikkumise, sealhulgas soolise vägivalla ja vägistamise sõjarelvana kasutamise tõttu;

B.  arvestades, et varjupaigataotlejad puutuvad Euroopa Liidus kokku suure soolise ebavõrdsusega; arvestades, et naised moodustavad varjupaika taotlevatest inimestest keskmiselt ühe kolmandiku; arvestades, et 2015. aasta algusest kuni novembrini ületasid umbes 900 000 inimest Euroopa rannikutele jõudmiseks Vahemere ning naised ja lapsed moodustasid nende koguarvust umbes 38 %; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) on teatanud, et 2016. aasta jaanuari seisuga on naiste ja laste osakaal Kreekasse saabuvate ja ELis varjupaika taotlevate inimeste seas 55 %; arvestades, et liiga palju inimesi on sellel lootusest kantud teekonnal juba elu kaotanud, nende hulgas palju naisi;

C.  arvestades, et naised ning lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed (LGBTI) kogevad erilist soopõhist tagakiusamist, mida varjupaigamenetlustes pahatihti ikka veel arvesse ei võeta;

D.  arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta ei ole saavutanud oma tähtsaimat eesmärki kaitsta naisi ning suurendada oluliselt nende osalemist poliitilistes ja otsustamisprotsessides;

E.  arvestades, et UNHCRi andmetel taotleb igal aastal ELi liikmesriikides varjupaika hinnanguliselt 20 000 naist ja tütarlast, kelle päritoluriigis on tavaks naiste suguelundite moonutamine; arvestades, et märkimisväärne osa varjupaigataotlusi esitavatest naistest teeb seda suguelundite moonutamise kartusest;

F.  arvestades, et UNHCRi hinnangul on naiste suguelundite moonutamise tavaga riikidest pärit ELi naisvarjupaigataotlejatest 71 % suguelundite moonutamise läbi teinud; arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud otsuseid, millega on peatatud sunniviisilise suguelundite moonutamise ohus tütarlaste väljasaatmine, kuna tõenäoliselt tekitab see nende füüsilisele ja vaimsele tervisele pöördumatut kahju;

G.  arvestades, et varjupaika taotlevatel naistel ja tütarlastel on erilised kaitsevajadused ja meestest erinevad mured, mistõttu peab kõigi varjupaigapoliitika meetmete ja varjupaigamenetluste rakendamine, sealhulgas varjupaigataotluste hindamine, olema inimeste sugu arvestav ja individuaalne; arvestades, et vägivallaga seotud varjupaigataotlusi tuleks käsitleda nii, et naised ei langeks varjupaigaprotsessi käigus teist korda ohvriks;

H.  arvestades, et naiste ja tütarlaste integreerimist ja õigusi kahjustab nende õigusliku seisundi sõltuvus oma abikaasast;

I.  arvestades, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi moodustavad asjaomased aktid tuleb üle võtta ja rakendada koosõlas Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja muude asjaomaste õigusaktidega;

J.  arvestades, et varjupaika taotlevate naiste ja tütarlaste kohtlemine on liikmesriigiti väga erinev ning endiselt esineb väga olulisi puudusi;

K.  arvestades, et naispagulastele ja -varjupaigataotlejatele saab sageli osaks mitmes vormis diskrimineerimine ning nad on päritolu-, transiit- ja sihtriikides seksuaalse ja soolise vägivalla suhtes kaitsetumad; arvestades, et eriti kaitsetud on saatjata naised ja tütarlapsed, naissoost perekonnapead, rasedad naised, puudega inimesed ning vanemaealised inimesed;

L.  arvestades, et naispagulased ei puutu kokku mitte ainult oma isiklikku turvalisust ohustavate asjaoludega (pagendusse viivad pikad ja ohtlikud teekonnad, ahistamine, ametkondlik ükskõiksus ning sageli seksuaalne kuritarvitamine ja vägivald, isegi kui nad on jõudnud turvalisena näivasse kohta, ning sellest tulenev sotsiaalne häbimärgistamine), vaid vastutavad ka oma perekondade füüsilise turvalisuse, heaolu ja ellujäämise eest;

M.  arvestades, et paljud Euroopasse jõudnud pagulased elavad ajutistes tingimustes laagrites või tänaval ning eriti kaitsetud on naised ja tütarlapsed;

N.  arvestades, et kuritegelikud võrgustikud lõikavad kasu asjaolust, et varjupaigataotlejatel ja pagulastel puudub turvaline pääs ELi, samuti piirkondlikust ebastabiilsusest ja konfliktidest ning põgeneda püüdvate naiste ja tütarlaste kaitsetusest ning ekspluateerivad neid inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise kaudu;

O.  arvestades, et vägivalla ja inimkaubanduse ohvriks langevatel naistel on suurem oht haigestuda suguhaigustesse;

P.  arvestades, et UNHCR on teatanud vägivalla- ja kuritarvitamise juhtudest, sealhulgas seksuaalse vägivalla kasutamisest nais- ja lapspagulaste vastu kogu nende teekonna ajal ja ka ELi ülerahvastatud vastuvõtukeskustes;

Q.  arvestades, et naised ja tütarlapsed, kes otsivad ELis varjupaika, põgenevad sageli režiimide eest, mis rõhuvad naisi, ei tunnista naiste võrdõiguslikkust meestega, sallivad naistevastast vägivalda, kuritarvitamist ning laste, varajast ja sundabielu;

R.  arvestades, et väga tihti puuduvad vastuvõtukeskustes sobivad alad, kus sinna majutatud emad saaksid oma laste eest hoolitseda ja nende järele vaadata; arvestades, et lisaks ei paku õigusabivõimalused piisavat toetust, mis puudutab teabe andmist ja abi pereliikmete otsimisel;

S.  arvestades, et kõige elementaarsemad tingimused soolise vägivalla ärahoidmiseks, st eraldi tualett-, duši- ja magamisruumid naistele, ei ole Euroopa Liidus vastuvõtu- ja transiidikeskustes täidetud;

T.  arvestades, et konfliktide ja tagakiusamise eest põgenevaid tütarlapsi ohustab eriti laste, varajaste ja sundabielude sõlmimine, vägistamine, seksuaalne kuritarvitamine ja füüsiline väärkohtlemine ning prostitutsioon;

U.  arvestades, et pereliikmetest lahusolek, sealhulgas kinnipidamise ajal, seab naised ja lapsed suuremasse ohtu;

V.  arvestades, et perekonna taasühinemise õigust, ehkki tegemist on põhilise inimõigusega, lükatakse süstemaatiliselt edasi ja koguni rikutakse, ning arvestades, et selle õiguse eitamise või edasilükkamise korral kannatavad esmajärjekorras naised ja lapsed;

W.  arvestades, et sageli on naised sunnitud nõustuma mitteametliku tööga alandavates tingimustes, et nad saaksid oma saabumisriiki jääda;

X.  arvestades, et Pekingi tegevusprogrammis rõhutati vajadust suurendada naiste osalust konfliktide lahendamist puudutavates otsustusprotsessides ning vajadust kaasata naispagulased, ümberasustatud ja rändajatest naised nõuetekohaselt neid mõjutavate otsuste tegemisse;

Y.  arvestades, et säästva arengu eesmärk nr 5 on saavutada sooline võrdõiguslikkus ja parandada naiste elamistingimusi aastaks 2030;

1.  on veendunud, et pagulaste hulgas olevate naiste ja tütarlaste turvalisuse ja ohutuse parandamiseks tuleb konfliktide ja tagakiusamise eest põgenejatele võimaldada ohutuid ja seaduslikke marsruute ELi saabumiseks ning inimeste sugu tuleks arvesse võtta; rõhutab eriti, ELi ümberasustamisprogrammides peaks osalema rohkem liikmesriike; on arvamusel, et ebaseaduslikku rännet käsitlevad õigusaktid ja poliitikameetmed ei tohiks takistada juurdepääsu ELi varjupaigamenetlustele; rõhutab, et varjupaigaõigus on sätestatud ELi põhiõiguste harta artiklis 18;

2.  rõhutab tungivat vajadust avada viivitamata ohutud ja seaduslikud varjupaigamarsruudid, et võidelda ebaseaduslikult üle piiri toimetajate võrgustike vastu ning anda naistele, lastele, vanemaealistele ja puudega inimestele suurem võimalus taotleda varjupaika oma elu ohtu seadmata; tunneb sügavat muret surmajuhtumite, tagasisaatmiste ja inimõiguste raskete rikkumiste pärast ELi välispiiridel; on seisukohal, et vastutus ning kulud ja kasu peaksid jagunema kõigi 28 liikmesriigi vahel, mitte ainult nende riikide vahel, kuhu pagulased esimesena saabuvad; peab kahetsusväärseks, et liikmesriikide vahel puudub solidaarsus;

3.  rõhutab, et tähtis on registreerida naispagulased üksikult ja anda neile välja dokumendid, mis tagavad nende isikliku ohutuse, liikumisvabaduse ja juurdepääsu olulistele teenustele, nagu on nõudnud UNHCR;

4.  rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet tuleks järgida koordineerimiskomiteedes ja muudes pagulasi esindavates organites nii linna- kui ka maapiirkondades ning pagulaslaagrites, sealhulgas aladel, kuhu pagulased tagasi saadetakse, et tagada naispagulaste ja -varjupaigataotlejate õiguste järgimine ning vajaduste rahuldamine;

5.  kordab oma üleskutset kõigile liikmesriikidele ja Euroopa Liidule allkirjastada ja ratifitseerida Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon (Istanbuli konventsioon);

6.  palub kõigil liikmesriikidel koostöös ELiga tagada soolist vägivalda kogenud naistele spetsiaalne traumanõustamine ja psühhosotsiaalne hooldus, millesse on vahetult kaasatud valdkonna naisspetsialistid ning mis on kättesaadav varjupaigamenetluse kõigil etappidel;

7.  on sügavalt mures teadete pärast, mille kohaselt naised ja lapsed nõustuvad ellujäämise nimel seksuaalsuhetega, et maksta ebaseaduslikult üle piiri toimetajatele ja jätkata teekonda varjupaiga taotlemiseks ELis; rõhutab veel kord, et Euroopasse viivad ohutud ja seaduslikud marsruudid on võti selle tegelikkuse tõhusaks ärahoidmiseks;

8.  nõuab tungivalt, et EL arvestaks Frontexi põhiõiguste ametniku büroos kaebuste esitamise mehhanismi loomisel soolist perspektiivi ning käsitleks Frontexi, liikmesriikide ja Frontexiga koostöö tegemise käigus kolmandate riikide ametnike poolt toime pandud inimõiguste rikkumisi, nagu Euroopa Parlament nõudis oma 2. detsembri 2015. aasta resolutsioonis Euroopa Ombudsmani eriaruande kohta, milles käsitletakse agentuuriga Frontex seotud omaalgatuslikku uurimist OI/5/2012/BEH-MHZ;

9.  nõuab sihipäraseid meetmeid naispagulaste ja -varjupaigataotlejate täieliku integreerimise tagamiseks, vältides ärakasutamise, kuritarvitamise, vägivalla ja inimkaubanduse kõiki vorme;

10.  rõhutab, et igasuguse ELi rände- ja varjupaigapoliitika ning vastavate meetmete kavandamisel, rakendamisel ja hindamisel tuleks võtta arvesse inimeste sugu;

Pagulasseisundi kindlaksmääramise sooline mõõde

11.  nõuab, et rände- ja varjupaigapoliitika ulatuslikumate reformide raames võetaks vastu uued ja terviklikud kogu ELi hõlmavad soolist võrdõiguslikkust käsitlevad suunised, milles võetakse täiel määral arvesse tagakiusamise sotsiaalset, kultuurilist ja poliitilist mõõdet ning mis sisaldavad vastuvõtmis- ja integreerimismeetmeid;

12.  rõhutab, et isegi turvaliseks peetavates riikides võivad naised kannatada soolise tagakiusamise all, kuna LGBTI-inimesed võivad samuti langeda väärkohtlemise ohvriks ning seega võib nende kaitsetaotlus olla õigustatud; kutsub kõiki liikmesriike üles võtma vastu varjupaigamenetlusi ning püüdma töötada välja koolitusprogramme, milles võetakse arvesse mitme tõrjutust põhjustava omadusega naiste, sealhulgas LGBTI-naiste vajadusi; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid võitleksid LGBTI-naiste käitumist ja omadusi puudutavate kahjulike stereotüüpidega ning kohaldaksid nende varjupaigataotluste suhtes täielikult ELi põhiõiguste hartat; rõhutab, et kõigis liikmesriikides on vaja LGBTI-inimestega arvestavaid vastuvõtukeskusi; toonitab, et LGBTI-inimeste vastane vägivald on vastuvõtukeskustes tavaline;

13.  rõhutab, et vägivalla ja diskrimineerimise soolised vormid, muu hulgas vägistamine ja seksuaalne vägivald, naiste suguelundite moonutamine, sundabielu, perevägivald, nn aukuriteod ja riigi poolt sanktsioneeritud sooline diskrimineerimine, kujutavad endast tagakiusamist ja peaksid olema kehtivad põhjused ELis varjupaiga taotlemiseks ning see peaks kajastuma uutes soolist võrdõiguslikkust käsitlevates suunistes;

14.  palub komisjonil koguda ühenduse rände- ja rahvusvahelise kaitse kohta põhjalikku statistikat, et lisada sellesse rohkem sooliselt eristatud andmekategooriaid, eelkõige seoses varjupaigamenetluse etappidega pärast esialgse otsuse tegemist;

15.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja naiste suguelundite moonutamist käsitlevad tõlgendamisjuhised, milles võetakse täiel määral arvesse UNHCRi suuniseid soolise tagakiusamise kohta ja naiste suguelundite moonutamist käsitlevat juhendit ning milles tuuakse selgelt välja liikmesriikide kohustused, kusjuures erilist tähelepanu pöörataks kaitsetute varjupaigataotlejate kindlakstegemisele ja nendega suhtlemisele; rõhutab, et suguelundite moonutamise läbi teinud naistel võib olla raske seda traumat väljendada; palub liikmesriikidel võtta meetmeid selle tagamiseks, et kõik naistevastase vägivalla vormid, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise saab lugeda tagakiusamiseks ning seega saavad ohvrid toetuda kaitsele, mida pakub 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon kooskõlas Istanbuli konventsiooni artikliga 60;

16.  kutsub liikmesriike üles tagama, et piiridel läbi viidavad varjupaigamenetlused vastaksid UNHCRi suunistele rahvusvahelise kaitse kohta, eriti seoses soolise tagakiusamisega;

17.  palub komisjonil kirjeldatud olukorda arvestades vaadata läbi Daphne ja Odysseuse programmide tugevam rahastamine ja laiem kohaldamisala ning hinnata, kas neid programme saaks kohandada praegusele olukorrale, et kaitsta naispagulasi;

18.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku kehtestada ELi ühine turvaliste päritoluriikide nimekiri; nõuab, et võetaks kõik vajalikud meetmed tagamaks, et see lähenemisviis oleks kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega ning et naiste, laste ja muude kaitsetute rühmade õigusi ei kahjustataks; nõuab soolise eristamise kohaldamist; on arvamusel, et turvaliste päritoluriikide nimekiri ei tohiks tuua kaasa ebasoodsamat menetlemist nende naiste jaoks, kelle varjupaigataotluste aluseks on soolise vägivalla hirm või kogemus; rõhutab vajadust vältida kiirustavaid otsuseid, milles ei võeta nõuetekohaselt arvesse ohte ja isegi surmaohtu, millesse satuvad soolise vägivalla all kannatanud naised, kui nende taotlus tagasi lükatakse ja nad on sunnitud oma riiki tagasi pöörduma;

19.  nõuab, et kõigis liikmesriikides kasutataks usaldusväärsuse hindamiseks objektiivsemaid ja inimeste sugu paremini arvestavaid lähenemisviise ning tõhustataks otsustajatele suunatud usaldusväärsuse hindamist käsitlevat koolitust, mis hõlmab soolist mõõdet; toonitab, et usaldusväärsuse hindamine ei saa kunagi olla täiesti täpne ja seda ei tohiks kasutada negatiivse varjupaigaotsuse ainsa alusena; soovitab naiste esitatud varjupaigataotluste hindamisel võtta arvesse kultuurilist, sotsiaalset ja psühholoogilist profiili, sealhulgas kultuuritausta, haridust, traumat, hirmu, häbitunnet ja/või meeste ja naiste kultuurilist ebavõrdsust;

20.  kutsub liikmesriike üles positiivseid varjupaigaotsuseid põhjendama, et teha kättesaadavaks kasulik teave soolise vägivalla arvessevõtmise kohta ja tagada läbipaistvus põhjenduste puhul, mille alusel varjupaigataotlused on konventsiooni kohaselt heaks kiidetud;

21.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid annaksid naistele teavet varjupaigamenetluste, nende õiguste ja varjupaika taotlevate naiste käsutuses olevate eriteenuste kohta; rõhutab naiste õigust esitada varjupaigataotlus oma abikaasast sõltumatult, kuna see on tähtis naiste mõjuvõimu suurendamiseks ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte seisukohast; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teavitaksid kõiki naisi nende õigusest esitada sõltumatu varjupaigataotlus, mis võimaldab naistel taotleda ja säilitada pagulas- või varjupaigataotleja seisund teiste pereliikmete olukorrast olenemata;

22.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset, ning direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded;

23.  on seisukohal, et soolise vägivalla kahtluse korral tuleks alati võtta kiireid meetmeid humanitaarabi andmiseks, kuna kaitsetuid rühmi, nagu naised ja lapsed, ohustab sageli füüsiline ja moraalne vägivald ebaseaduslikel rändemarsruutidel, kus neil ei ole mingeid õigusi;

24.  rõhutab, et naised ja tütarlapsed on eriti kaitsetud ebaseaduslikult üle piiri toimetajate poolse ärakasutamise ees; palub seetõttu liikmesriikidel suurendada politsei- ja õiguskoostööd, sealhulgas Europoli, Frontexi, Eurojusti ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametiga (EASO), et võidelda tulemuslikult rändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse vastu;

25.  rõhutab, kui tähtis on korraldada lastehoid ja ülalpeetavate hooldus varjupaigamenetlusega seotud kontrollide ja küsitluste ajal, et oleks tagatud õiglane võimalus varjupaigataotluse esitamiseks;

Naiste vajadused varjupaigamenetlustes

26.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid teavitaksid varjupaika taotlevaid naisi nõuetekohaselt nende õigustest ja eriti õigusest naissoost küsitlejale ja tõlgile ning küsitluse toimumisele ilma kolmandate isikuteta; nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid küsitlejatele ja tõlkidele põhjalikku ja kohustuslikku koolitust seksuaalse vägivalla, trauma ja mälestuste teemal; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid nende õiguste austamise;

27.  märgib murelikult, et paljud varjupaigajuhtumitega tegelevad töötajad ELis ei tunne naiste suguelundite moonutamise teemat; palub liikmesriikidel teha riigi tasandil koostööd oma varjupaigaasutustega, et seada sisse paremad menetlused nende naiste ja tütarlaste toetamiseks ja abistamiseks, kes on suguelundite moonutamise läbi teinud või elavad selle ohus;

28.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid annaksid ajakohast ja kättesaadavat teavet varjupaigamenetluse ning varjupaika taotlevate naiste õiguste ja soodustuste kohta;

29.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid täieliku juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele, sealhulgas ohutu abordi võimaldamine, ja eraldaksid kiiremas korras täiendavaid vahendeid tervishoiuteenuste osutamiseks;

30.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid naistele kaitse ja abi nende viibimise ajal pagulaslaagrites, piirikontrollide käigus ja muidugi pärast ELi sisenemist;

31.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooni ning kohaldaksid selle artiklit 59, milles on selgelt märgitud, et osalised peaksid võtma vajalikud meetmed, et peatada väljasaatmismenetlus ja/või anda iseseisev elamisluba abielu lõppemisel neile rändajatest naistele, kelle elamisõiguslik staatus sõltub nende abikaasast;

32.  nõuab, et varjupaika taotlevatele ja rändajatest naistele antaks nende abikaasast sõltumatu õiguslik seisund, et vältida nende ekspluateerimist, muuta nad vähem haavatavaks ja suurendada võrdsust;

33.  rõhutab, et dokumentideta rändavatel naistel ja tütarlastel peaks olema täielik juurdepääs elementaarsetele põhiõigustele ning tuleks arendada seadusliku rände võimalusi;

34.  rõhutab, et perekonna taasühinemise menetlused peavad pakkuma oma perekonnaga ELis ühinevatele naistele ja tütarlastele individuaalseid õigusi, et nad ei peaks tervishoiule, haridusele või tööle juurdepääsu osas sõltuma võib-olla kuritarvituslikust suhtest meessoost pereliikmega;

35.  mõistab kindlalt hukka naistevastase seksuaalse vägivalla kasutamise sõjarelvana; on arvamusel, et erilist tähelepanu tuleks pöörata konfliktides väärkohtlemist kogenud rändajatest naistele ja tütarlastele, tagades neile psühholoogilise ja arstiabi kättesaadavuse;

36.  peab tervitatavaks, et EASO on välja töötanud uue koolitusmooduli soo, soolise identiteedi ja seksuaalse sättumuse kohta; nõuab, et EASO töösse integreeritaks täielikult soolise aspekti arvestamine ja sooteadlik eelarvestamine, luues selleks soolise võrdõiguslikkuse teabekeskused ja pidades ametlikult sidet Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga (EIGE); nõuab päritoluriiki puudutavat teavet, mis hõlmab naiste olukorda nii seaduslikult kui ka tegelikult, sealhulgas teavet naiste tagakiusamise või sellega ähvardamise kohta valitsusväliste osalejate poolt;

37.  soovitab ametnikel võtta varjupaigataotluste hindamisel ennetav hoiak eelkõige Afganistanist, Iraagist ja Somaaliast pärit naiste suhtes, arvestades, et neil on päritoluriiki tagasipöördumisel suurem oht langeda seksuaalse või soolise vägivalla ohvriks;

38.  ergutab kõiki liikmesriike kasutama täielikult ära Dublini määrust selle tagamiseks, et perekonnad saavad kokku jääda ja nende varjupaigataotlusi menetleb sama asutus;

Vastuvõtmine ja kinnipidamine

39.  nõuab, et ELis lõpetataks laste kinnipidamine ning vanemad saaksid oma varjupaigaotsust oodates elada koos oma lastega sobivates tingimustes;

40.  rõhutab, et varjupaigataotlejate kinnipidamist tuleks vältida ning kinnipidamist võib kohaldada ainult siis, kui sellel on õiguspärane eesmärk ning seda peetakse iga üksikjuhtumi puhul nii vajalikuks kui ka proportsionaalseks, ning see ei saa mingil juhul olla õigustatud nooremate kui 18-aastaste puhul; on arvamusel, et varjupaiga taotlemise õiguse austamine tähendab varjupaigataotlejatele avatud ja inimlike vastuvõtutingimuste loomist, sealhulgas ohutut, väärikat ja inimõigusi järgivat kohtlemist; rõhutab vajadust töötada välja alternatiivid kinnipidamisele, sealhulgas kaasamisele keskenduvad lähenemisviisid, mis vastavad kaitsetute rühmade vajadustele;

41.  rõhutab, et paljud naisvarjupaigataotlejad ja -pagulased on kogenud äärmuslikku vägivalda ning kinnipidamine võib nende traumat süvendada; toonitab, et varjupaigataotlejate kinnipidamine puhtalt halduslikust mugavusest rikub õigust vabadusele, mis on sätestatud ELi põhiõiguste harta artiklis 6; nõuab, et kõigis liikmesriikides lõpetataks kohe laste, rasedate ja rinnaga toitvate naiste ning vägistamise, seksuaalse vägivalla ja inimkaubanduse ohvrite kinnipidamine ning tehtaks neile kättesaadavaks asjakohane psühholoogiline abi;

42.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid vähendaksid kinnipidamiskohas enne äraviimist veedetava aja maksimaalset kestust alla tagasisaatmisdirektiivis sätestatud piiri; on arvamusel, et pikaajaline kinnipidamine kahjustab ebaproportsionaalselt kaitsetuid rühmi;

43.  nõuab tungivalt, et kinnipeetavad naisvarjupaigataotlejad, kes on kogenud seksuaalset kuritarvitamist, saaksid asjakohast meditsiinilist nõu, sealhulgas rasedusega lõppenud juhtudel, ning neile tagataks vajalikud füüsilise ja vaimse tervise teenused, toetus ja õigusabi; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid viivitamata meetmeid, et tagada turvalised, inimlikud ja piisavad vastuvõtu-, transiidi- ja kinnipidamistingimused ning naistele ja perekondadele eraldi majutus- ja sanitaarruumid; juhib tähelepanu sellele, et asjakohaste põhiliste hügieenivahendite komplektide andmine kõigile naistele ja tütarlastele peaks olema abiprogrammides üldiseks tavaks;

44.  juhib tähelepanu sellele, et naispagulaste otsene ja kaudne kaasamine toiduainete ja toiduks mittekasutatavate esemete jaotamise korraldamisse tagab, et kõnealuseid esemeid jaotab ja kontrollib otseselt leibkonna täiskasvanud naisliige ning sellega kindlustatakse nende õiglane jaotamine;

45.  palub komisjonil ja liikmesriikidel varustada pagulaste ja varjupaigataotlejate vastuvõtukeskused sobivate aladega, mis võimaldavad neil oma laste eest hoolitseda ja nende järele vaadata;

46.  palub liikmesriikidel rakendada või tugevdada mehhanisme selliste ELi ülerahvastatud vastuvõtukeskuste jälgimiseks, kus ei pruugita kohaldada soolise vägivalla leevendamise miinimumstandardeid, et hoida ära naiste ja tütarlaste ahistamise jätkumine ka saabumisriigis;

47.  rõhutab, et kaitsetute inimeste, nagu vägivalla ohvriks langenud naiste ja tütarlaste, eriti saatjata tütarlaste vajadusi tuleks vastuvõtmismenetlustes esmatähtsaks pidada;

48.  toonitab, kui tähtis on varustada vastuvõtukeskused asjakohase õigusabiga naistele, et pakkuda neile kasulikku toetust teabe ja pereliikmete otsimisega seoses;

49.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, millega vältida pagulasseisundi saanud naistele ja tütarlastele sundabielude pealesurumist meeste poolt, kes loodavad kindlustada endale turvalise juurdepääsu ja kellel muidu ei oleks sellisele juurdepääsule õigust;

50.  rõhutab, et on hädavajalik läbi viia sisserändajate kinnipidamiskeskustes või piiridel väidetavalt toime pandud kõigi väärkohtlemise juhtumite, sealhulgas seksuaalse kuritarvitamise ja soolise vägivalla sõltumatu uurimine ning võimaldada ajakirjanike ja asjakohaste kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääs kinnipidamiskeskustele;

51.  on seisukohal, et naisvarjupaigataotlejate kinnipidamise korral on vaja naiste eriliste hügieenivajaduste rahuldamiseks ruume ja tarbeid, tuleks edendada naisvalvurite kasutamist ning kõik naiskinnipeetavatega tegelevad töötajad peaksid saama naiste soopõhiseid vajadusi ja inimõigusi tutvustavat koolitust;

52.  on arvamusel, et kinnipeetavatele naisvarjupaigataotlejatele, kes teatavad väärkohtlemisest, tuleb viivitamata pakkuda kaitset, toetust ja nõu ning nende väiteid peavad uurima pädevad ja sõltumatud asutused, kes järgivad täielikult konfidentsiaalsuse põhimõtet, sealhulgas juhul, kui naisi peetakse kinni koos nende abikaasade / partnerite / teiste sugulastega; on seisukohal, et kaitsemeetmete puhul tuleks arvestada eriti kättemaksuohtu;

53.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja kohalikke asutusi üles tegema koostööd kodanikuühiskonna ja inimõigusorganisatsioonidega, et leevendada ajutistes tingimustes elavate pagulaste, eelkõige kaitsetute naiste ja tütarlaste rasket olukorda;

Sotsiaalne kaasamine ja integratsioon

54.  kutsub liikmesriike üles töötama välja ja rakendama erimeetmeid, et soodustada naispagulaste ja -varjupaigataotlejate osalemist tööturul, sealhulgas pakkuma keeleõpet, kirjaoskuse programme, elukestvat õpet ja koolitust; palub komisjonil, liikmesriikidel ja kohalikel asutustel tagada pagulastest tütarlastele õigus saada seadusega ettenähtud haridust; toonitab, kui tähtis on formaalne ja mitteformaalne haridus ning kultuurivahetus naiste ja tütarlaste kaasamisel ning neile suurema mõjuvõimu andmisel; toonitab, kui oluline on suurendada naispagulaste juurdepääsu kõrgharidusele; nõuab välismaal saadud kvalifikatsioonide tunnustamiseks jõulisi ja läbipaistvaid menetlusi;

55.  palub komisjonil ja liikmesriikidel teha rahalised ja muud ressursid kättesaadavaks kodanikuühiskonna ja inimõigusorganisatsioonidele, kes osutavad abi, edendavad kaasamist ning jälgivad pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorda ELis, eriti mis puudutab tõkkeid ja haavatavust, mida kogevad naised ja tütarlapsed;

56.  palub liikmesriikidel ja komisjonil anda naisjuhtidele, keda nende päritoluriigis taga kiusati ja kes on nüüd pagulased, kinnitus, et nad saavad ELis turvaliselt jätkata oma poliitilist ja sotsiaalset tegevust naiste õiguste ja sooliste võrdõiguslikkuse heaks;

57.  rõhutab, et naispagulaste majandusliku ja sotsiaalse mõjuvõimu suurendamiseks on äärmiselt oluline kättesaadav ja kvaliteetne lastehoid ja teiste ülalpeetavate hooldus;

58.  ergutab liikmesriike kasutama Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondile lisaks struktuuri- ja investeerimisfonde, et edendada pagulaste integreerimist tööturule, keskendudes eriti lastehoiule;

59.  nõuab kiiremaid ja tõhusamaid perekonna taasühinemise menetlusi ning perekonna taasühinemist käsitlevaid otsuseid puudutavate sooliselt eristatud andmete kogumist; rõhutab õigusabile juurdepääsu olulisust perekonna taasühinemist käsitlevate juhtumite puhul;

60.  on veendunud, et positiivsete varjupaigaotsuste vastastikune tunnustamine parandaks töö saamise, integratsiooni ja perekonna taasühinemise võimalusi;

61.  rõhutab, et vastuvõtvad riigid peaksid tagama täieliku juurdepääsu tasuta riiklikule kvaliteetsele haridusele, tervishoiuteenustele, eriti seoses seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega, pagulastest naiste vajadustele ja võimetele vastavale tööle ning pagulastest naiste ja tütarlaste vajadustele vastavale eluasemele; rõhutab, et sotsiaalhoolekandepoliitika on integratsiooni võti;

62.  nõuab, et kõikehõlmavad ja piisavalt rahastatud programmid käsitleksid naispagulaste rahuldamata lühi- ja pikaajalisi tervisevajadusi, sealhulgas psühhosotsiaalne ja traumajärgne nõustamine;

63.  toonitab tähtsat positiivset rolli, mis võib olla sotsiaalsetel ettevõtetel ja alternatiivsetel ärimudelitel (näiteks vastastikused ühingud ja ühistud) naispagulaste majandusliku mõjuvõimu suurendamisel ja nende tööturule ning sotsiaal- ja kultuuriellu integreerimisel;

64.  ergutab liikmesriikide vahel parimate tavade jagamist selle kohta, kuidas kogukondlike rohujuure tasandi organisatsioonide kaasamise ja pagulaste vahetu osalemise teel saab väljendada poliitikakujundajatele naispagulaste ja -varjupaigataotlejate seisukohti;

65.  on seisukohal, et kohalikel ja piirkondlikel asutustel on oluline roll naispagulaste ja-varjupaigataotlejate kaasamisel, eriti seoses nende kaasamisega tööturule; ergutab neid asutusi edendama dialoogi ja mõttevahetust naispagulaste ja kohalike naiste vahel;

°

°  °

66.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile.

SELETUSKIRI

Aastal 2014 oli pool maailma pagulaste kogukonnast naised ja lapsed.(2) Rahvusvahelistes konventsioonides ja riikide varjupaigapoliitikas on naisvarjupaigataotlejate erilisele olukorrale ja pagulasolukordade soopõhisele olemusele liialt vähe tähelepanu pööratud. Varjupaigasüsteeme on käsitletud peamiselt meeste kogemuste põhjal. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomisele vaatamata on õigusaktid, poliitika ja praktika liikmesriigiti endiselt väga erinevad ning ELis varjupaika taotlevate naiste kaitse osas esineb märkimisväärseid puudusi.

Täpseid andmeid Euroopasse jõuda püüdvate pagulaste demograafilise mitmekesisuse kohta on mõistetavalt raske koguda. Kõik praegused uuringud osutavad siiski sellele, et ELis paluvad rahvusvahelist kaitset rohkem vallalised mehed kui naised ja lapsed. See tuleneb peamiselt soolistest takistustest, millega naised seoses kaitse saamisega teekonnal kokku puutuvad. Traditsioonilise ebavõrdse tööjaotuse tõttu jäetakse naised sageli koju laste ja eakate pereliikmete eest hoolitsema. Paljudel naistel puudub nii rahaline kui ka halduslik sõltumatus, et oma päritoluriigist üldse lahkuda.

Üha enam naisi, kes sellest hoolimata põgenevad, on oma teekonna kõigil etappidel kaitsetud, nii päritolu-, transiit- kui ka sihtriigis. Sooline vägivald on peamine tegur, mis mõjutab naiste otsust põgeneda, ning see saadab neid kogu teekonna vältel ja ka ELis.

Pagulasseisundi kindlaksmääramise sooline mõõde

On väidetud, et Euroopa Parlament oli esimene rahvusvaheline organ, kes tunnistas oma 13. aprilli 1984. aasta resolutsioonis(3) vajadust tõlgendada pagulasseisundi konventsiooni sootundlikkust vaatenurgast lähtuvalt. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on võtnud seda arvesse oma järeldustes ja suunistes. Paljud liikmesriigid on võtnud vastu oma soolist võrdõiguslikkust käsitlevad suunised, kuid need ei ole siduvad ning need on olnud osaliselt tõhusad ja ebaühtlased.

On üldteada, et varjupaika taotlevatele naistele põhjustatud kahju taga on sageli valitsusvälised osalejad, sealhulgas pereliikmed. Tagakiusamine leiab aset siis, kui riik ei suuda või ei taha naistele sellistel juhtudel kaitset pakkuda. Tagakiusamist tuleb seega käsitleda nii vertikaalsest kui ka horisontaalsest vaatenurgast lähtudes, eriti kui tegemist on soopõhiste taotlustega.

Paljud liikmesriigid ei ole siiani allkirjastanud ega ratifitseerinud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon). Konventsioonis on osalisriikidelt nõutud pagulasseisundi konventsiooni kohaste põhjenduste sootundlikku tõlgendamist ning sootundlike vastuvõtutingimuste, tugiteenuste ja varjupaigamenetluste pakkumist.

Varjupaigamenetlustega seotud otsuste tegemise kvaliteet ja kord mõjutavad naisi ja mehi erineval viisil. Naised esitavad väiksema tõenäosusega oma taotluste toetuseks tõendeid. See tuleneb mitmetest teguritest, sealhulgas majanduslikust, sotsiaalsest ja poliitilisest staatusest nende päritoluriigis, ja nende poolt kogetud tagakiusamise olemusest või hirmust. Suuliste ütluste tähendus on seetõttu suurem naiste varjupaigataotluste puhul, eelkõige usaldusväärsuse hindamisel.

Kui naised on läbi elanud trauma, võivad nad asjaomase teabe avaldamisel olla vastumeelsed või aeglased. Mõned vabaühendused on kirjeldanud umbusu kultuuri, kus otsustajad ei suuda mõista, kui keeruline on meenutada kogetud kahju ja traumaatilisi kogemusi ja esitavad liigseid nõudmisi varjupaigataotlejatele, kellel on vähe dokumentaalseid tõendeid.

Kavandatavas määruses, millega kehtestatakse ELi ühine turvaliste päritoluriikide nimekiri(4), tõstatatakse olulisi küsimusi ELis varjupaika taotlevate naiste olukorra kohta. Kui määrus vastu võetakse, peab komisjon tagama, et tehtavates muudatustes võetaks täiel määral arvesse naiste, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste ja muude kaitsetute rühmade olukorda, kehtestades vajadusel konkreetsed erandid. Ühtegi riiki ei saa pidada naiste ja tütarlaste jaoks täiesti turvaliseks, kuna sooline vägivald on ülemaailmne ja sügavalt juurdunud probleem. Seda tuleks kõigis uutes eeskirjades selgesõnaliselt tunnistada ning tuleks kohaldada soolist eristamist.

Rände- ja varjupaigapoliitika ulatuslikumate reformide raames tuleks võtta vastu uued ja terviklikud kogu liitu hõlmavad soolist võrdõiguslikkust käsitlevad suunised.

Naiste vajadused varjupaigamenetlustes

Varjupaika taotlevad naised peaksid saama võimalikult kiiresti kasutada kvaliteetset õigusabi. Paljude naiste poolt vägivalla tagajärjel kogetud psühholoogiliste traumade, häbi ja häbimärgistamise tõttu on seaduslikel esindajatel raske nende usaldust võita. On hädavajalik, et naised julgeksid avaldada traumaatiliste kogemuste intiimseid üksikasju.

Soopõhised varjupaigataotlused on sageli keerulised ja võivad seetõttu vajada täiendavat õigusalast tööd. Paljudes liikmesriikides on viimastel aastatel kokkuhoiukavade raames vähendatud märkimisväärselt kulutusi õigusabile. Rahastamise puudumine võib mõjutada seaduslikke esindajaid loobuma keeruliste soopõhiste juhtumite puhul tehtud otsuste edasi kaebamisest ning seetõttu ei ole paljudel varjupaika taotlevatel naistel muud võimalust, kui esitada kaebus ilma seadusliku esindajata.

Ebaõiged otsused võivad kaasa tuua pöördumatuid tragöödiaid. Õigusabi on seega oluline kaitse ekslike otsuste vastu. Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet on ka välja toonud tegurid, mis takistavad varjupaigataotlejatel tõhusaid õiguskaitsevahendeid kasutada.(5) Õigusabi puudumise tõttu ei saa sageli ka pagulasstaatuse saanud isikud kasutada perekonna taasühinemise õigust.

Naistel on läbivaatamise ja küsitlusprotsessides erivajadused, ning sellekohased normid on liikmesriigiti endiselt väga erinevad. Liikmesriigid peaksid sellega tegelemiseks vähemalt

•  tagama ja propageerima õigust taotleda naisintervjueerijat ja -tõlki

•  pakkuma intervjueerijatele ja tõlkidele põhjalikku ja kohustuslikku koolitust seksuaalvägivalla, sellega seotud traumaatiliste kogemuste ja mälestuste teemal

•  pakkuma soolist vägivalda kogenud naistele traumajärgset nõustamist

•  andma teavet varjupaigamenetluse ning varjupaika taotlevate naiste õiguste ja soodustuste kohta

•  korraldama varjupaigamenetlustega seotud läbivaatamise ja küsitlemiste ajal lastehoiu

•  teavitama naisi nende õigusest taotleda iseseisvalt varjupaika.

Naiste suguelundite moonutamise ohvritega kokku puutuvatele valdkonna spetsialistidele pakutavat koolitust tuleb paremini koordineerida, sealhulgas koolitust olemasolevate algatuste kohta, nagu spetsialistide põhjalikuks koolituseks mõeldud veebipõhine teadmiste platvorm.(6)

Inimkaubandus, ebaseaduslik üle piiri toimetamine ja seksuaalvägivald

Sundümberasumine põhjustab paljusid sellega kaasnevaid soopõhiseid ärakasutamise ja tagakiusamise viise, sealhulgas seksuaalse ärakasutamise või tööjõu ekspluateerimise eesmärgil toimuv inimkaubandus. Konfliktide eest põgenevaid naisi ja tütarlapsi ohustab eriti laste, varajaste ja sundabielude sõlmimine. Tõendid osutavad ka sellele, et ellujäämise nimel seksuaalsuhetega nõustumisest on saanud mõnes piirkonnas vääring, millega maksta ebaausatele inimsmugeldajatele.

Seksuaalvägivalda kasutatakse sageli naiste ja tütarlaste põhilistest inimõigustest ilmajätmise strateegiana ning see võib kaasa tuua sund-, soovimatuid ja laste rasedusi. Rohkem kui kolmandik sünnitusega seotud surmadest kogu maailmas toimub kriisikeskkonnas, näiteks pagulaslaagrites. See tuleneb peamiselt erakorralise sünnitusabi ja oskustega tervishoiutöötajate puudumisest. Seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud tervishoiuteenuste ebapiisav pakkumine või puudumine seab miljonid naised ja lapsed asjatult haiguste ja surmaohtu.

Komisjon ja liikmesriigid peaksid tagama täieliku juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele, sealhulgas ohutu abordi võimaldamine. Kiiremas korras tuleb eraldada täiendavad vahendid.

Inimkaubanduse ja ebaseadusliku üle piiri toimetamisega seotud probleemid on sageli sarnased ja omavahel seotud. Need on siiski kaks eri kategooriat ja see tingib erinevaid juriidilisi kohustusi. Inimkaubanduse puhul on alati tegemist sundimise ja ärakasutamisega, kuid see ei pea puudutama ebaseaduslikku piiriületust. Vajalike ja sihipäraste poliitikameetmete ja kriminaalõigusliku reageerimise tagamiseks tuleks neid kahte nähtust eraldi käsitleda.

Inimsmugeldajate ja ebaturvaliste rändeteede kasvav kasutamine tekitab naistele eriprobleeme. Kui naistel ja nende peredel ei ole muud valikut, kui kasutada eluohtlikumaid teid, suurendab see nende vägivalla ohvriks langemise ohtu ja nende sõltuvust kuritegelikest inimsmugeldajatest. Naispagulaste julgeoleku ja turvalisuse parandamiseks tuleb konfliktide ja tagakiusamise eest põgenejatele võimaldada ohutuid ja seaduslikke teid ELi saabumiseks;

Julgeolek ja naiste õiguste austamine ei peaks olema vastuolulised poliitikaeesmärgid.

Vastuvõtmine ja kinnipidamine

Naistel on vastuvõtu erivajadused, nagu tunnistatakse Istanbuli konventsiooni artikli 60 lõikes 3, milles nähakse ette, et konventsiooniosalised

võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et töötada varjupaigataotlejate jaoks välja sootundlikud vastuvõtuprotseduurid ning tugiteenused.

Vastuvõtutingimuste direktiivis ei käsitata siiski naisi süstemaatiliselt haavatavate isikute rühmana ning neil ei ole õigust kohandatud majutusele.

Varjupaigataotlejate vastuvõtusüsteemidele avaldatav surve ei tohiks olla ettekäändeks sellele, et naisi ei suudeta kaitsta vägivalla eest, samuti ei peaks varjupaika taotlevad naised kogema topeltstandardite kohaldamist. Neil peaksid olema soolise vägivalla ohvritega samad õigused. Kuriteoohvreid käsitlevas direktiivis sätestatakse ka, et direktiivis sisalduvaid õigusi ei muudeta sõltuvaks ohvri elaniku staatusest ega ohvri kodakondsusest või rahvusest.

Tuleks käsitleda veel paljusid teisi vastuvõtutingimustega seotud küsimusi, näiteks

•  soopõhine koolitus töötajatele, sealhulgas põhjalik koolitus seksuaalse vägivalla, inimkaubanduse ja naiste suguelundite moonutamise teemal

•  eraldi magamis- ja sanitaarvõimalused naistele ja meestele

•  juurdepääs sootundlikele tervishoiuteenustele, sealhulgas sünnituseelne ja -järgne hooldus

•  juurdepääs nõustamisele

•  lastehoid.

Kinnipidamine peaks olema viimane abinõu ja kaitsetuid isikuid ei tohiks kinni pidada. Rasedate, väikelastega naiste ja seksuaalvägivalla ohvrite vajadustega saaks paremini arvestada, kui kasutada kinnipidamise asemel alternatiive, nagu reisidokumentide loovutamine või aruandekohustuste määramine.

Sotsiaalne kaasamine ja integratsioon

Naispagulased puutuvad kokku mitmete konkreetsete integratsiooniprobleemidega ja kogevad mitmekordset ja valdkonnaülest diskrimineerimist, sealhulgas soolise ja etnilisse vähemusse kuulumisega seotud diskrimineerimine. See seab neid veelgi suuremasse sotsiaalse tõrjutuse, vägivalla ja vaesuse ohtu.

Varjupaigataotlejad elavad praegu Euroopas tunduvalt allpool vaesuspiiri ja paljud neist peavad sõltuma oma põhivajaduste rahuldamiseks heategevusest. On äärmiselt murettekitav, et rasedad naised ja vastsed emad ei saa piisavat rahalist abi. Isegi pärast pagulasseisundi saamist puutuvad naised kogu märkimisväärsete takistustega töökohtade ja sotsiaalabi saamisel, sealhulgas lastehoiuteenuste kättesaadavuse puudumine.

Liikmesriigid peaksid lisaks Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi vahenditele kasutama rohkem ühtekuuluvusfondi vahendeid, et edendada integreerumist tööturule. Lastehoid on hädavajalik selleks, et võimaldada naispagulaste osalemist ühiskonnas, ning selle korraldamine peaks olema esmatähtis.

Paremäärmusliku populismi ja äärmusluse tõus Euroopas seab naispagulased ja -varjupaigataotlejad suuremasse rassistliku väärkohtlemise, diskrimineerimise ja vägivalla ohtu. Liikmesriigid on kohustatud edendama rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute jaoks turvalist ja sõbralikku keskkonda ja võitlema mis tahes diskrimineerimise vastu. Kõikide tasandite poliitikakujundajad peaksid rääkima pagulaste positiivsest panusest majandusse, sotsiaal- ja kultuurivaldkonda.

Kokkuvõte

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi moodustavate peamiste aktidega ei ole seni suudetud tagada Euroopas kaitset taotlevate naiste ühtset ja sootundlikku kohtlemist. Olenemata sellest, et on olemas õigusaktid ja poliitikameetmed, mille eesmärk on toimida sootundlikul viisil, esineb endiselt väga olulisi puudusi. Ja isegi kui poliitikameetmed on sootundlikud, ei tähenda see alati, et neid praktikas tõhusalt rakendatakse.

Euroopa Liidu varjupaigapoliitika peab naiste kogemusi kõigis etappides arvesse võtma. Selleks et poliitikakujundajad mõistaksid täielikult, kuidas naiste ja meeste vahelised võimusuhted võivad viia sundümberasumiseni ja tuua kaasa konkreetseid soopõhiseid kogemusi ja vajadusi, tuleks naispagulastele ja -varjupaigataotlejatele anda suurem kaasarääkimisõigus.

Euroopas praegu valitseva humanitaarkriisi ulatus on äärmiselt murettekitav. Sugudevaheliste suhete ebavõrdsus võimendub kriisiaegadel veelgi. Samas annab praegune ebakindel ja segane aeg ka võimaluse ühtlustada naispagulaste ja -varjupaigataotlejate kohtlemist puudutavad parimad tavad Euroopas.

VÄHEMUSE ARVAMUS

naispagulaste ja -varjupaigataotlejate olukorra kohta ELis (2015/2325(INI))

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon, raportöör: Mary Honeyball

Vähemuse arvamus, mille on esitanud fraktsiooni ECR kuuluv EP liige Beatrix von Storch

Angela Merkel (CDU/ERP) hävitab ELi, nagu seda ei ole teinud keegi teine alates 1945. aastast. Kantslerina tehtud üksildase otsusega rikkus ta põhiseadusõigust ja Euroopa õigust ning põhjustas pagulaskriisi.

Tema soovide nimekiri sekkub siseasjade komisjoni pädevusvaldkondadesse, tähendab vabatahtlike abiliste, maavanemate ja piirkondlike omavalitsuste jaoks suurt lisakoormust ning ei hooli põhimõttest, et kõik on seaduse ees võrdsed. Nõutakse erilisi vastuvõtmismenetlusi väikeste tüdrukute jaoks, aga mitte alaealiste poiste jaoks. Homoseksuaalsetele pagulastele tahetakse luua erilised puhkeruumid (kuidas peaksid need olema sisustatud?). Samal ajal lükatakse selgesõnaliselt tagasi vajalik kaitse tagakiusatavatele kristlastele, keda varjupaigakeskustes tõendatult ohustavad moslemite rünnakud. Raseduse katkestamise meetmete nõudmine väljendab selgelt hüpokriisi: sündimata pagulaslapsed on vasakliberaalsele enamusele loomulikult liig.

Ei tehta vahet sõjapagulastel ja majanduspagulastel. Liikmesriigid ei tohi oma riigipiire kontrollida. Seda kõike ma ei poolda.

Infrastruktuuri seatavad piirid on kõigis liikmesriikides saavutatud. Valmistatakse koguni ette seadusi eraomandi sundvõõrandamiseks pagulastele majutuskoha leidmise eesmärgil. EP saaks pakkuda konkreetset abi, andes ajutiselt majutuseks Strasbourgis kasutuseta seisvad hooned: 750 üheinimesetuba voodi, dušši ja WCga, töökorras sööklad ja koosolekuruumid täienduskoolitusmeetmeteks.

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

28.1.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

18

10

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Maria Arena, Catherine Bearder, Malin Björk, Anna Maria Corazza Bildt, Iratxe García Pérez, Mary Honeyball, Vicky Maeijer, Angelika Mlinar, Angelika Niebler, Maria Noichl, Marijana Petir, Terry Reintke, Jordi Sebastià, Ernest Urtasun, Beatrix von Storch, Jadwiga Wiśniewska, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Izaskun Bilbao Barandica, Stefan Eck, Eleonora Forenza, Ildikó Gáll-Pelcz, Constance Le Grip, Clare Moody, Julie Ward

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Pedro Silva Pereira, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Kristina Winberg

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

18

+

S&D

Maria Arena, Iratxe García Pérez, Mary Honeyball, Clare Moody, Maria Noichl, Pedro Silva Pereira, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Julie Ward

S&D

Maria Arena, Iratxe García Pérez, Mary Honeyball, Clare Moody, Maria Noichl, Pedro Silva Pereira, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Julie Ward

ALDE

Catherine Bearder, Izaskun Bilbao Barandica, Angelika Mlinar

GUE/NGL

Malin Björk, Stefan Eck, Eleonora Forenza

Verts/ALE

Terry Reintke, Jordi Sebastià, Ernest Urtasun,

10

-

EPP

Anna Maria Corazza Bildt, Ildikó Gáll-Pelcz, Constance Le Grip, Angelika Niebler, Marijana Petir

ECR

Jadwiga Wiśniewska, Jana Žitňanská, Beatrix von Storch

EFDD

Kristina Winberg

ENF

Vicky Maeijer

0

0

 

 

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

-  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0422.

(2)

“World at war. UNHCR Global Trends. Forced displacements in 2014”, http://unhcr.org/556725e69.html

(3)

Euroopa Parlamendi 13. aprilli 1984. aasta resolutsioon Genfi pagulasseisundi konventsiooni kohaldamise kohta, EÜT C 127, 14.5.1984, lk 137.

(4)

COM(2015) 452 final, 9. september 2015.

(5)

Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, „Juurdepääs tõhusatele õiguskaitsevahenditele. Varjupaigataotleja nägemus”, temaatiline aruanne, 2011.

(6)

www.uefgm.org

Õigusteave - Privaatsuspoliitika