RAPORT poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva ELi 2015. aasta aruande kohta

2.5.2016 - (2015/2317(INI))

Arengukomisjon
Raportöör: Cristian Dan Preda


Menetlus : 2015/2317(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A8-0165/2016

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva ELi 2015. aasta aruande kohta

(2015/2317(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles kinnitatakse taas, et liit peab võtma arengukoostöö eesmärki arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21, mille kohaselt tugineb liidu tegevus rahvusvahelisel areenil põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses tehtud ühisavalduse „Euroopa konsensus“[1] punkte 9 ja 35,

–  võttes arvesse nõukogu järjestikuseid järeldusi, komisjoni kahe aasta tagant koostatavaid aruandeid ja Euroopa Parlamendi resolutsioone poliitikavaldkondade arengusidususe kohta, eelkõige 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva Euroopa Liidu 2013. aasta aruande kohta[2],

–  võttes arvesse komisjoni viiendat iga kahe aasta järel koostatavat aruannet poliitikavaldkondade arengusidususe kohta, nimelt komisjoni 2015. aasta augustis avaldatud töödokumenti poliitikavaldkondade arengusidususe kohta (SWD(2015)0159),

–  võttes arvesse säästva arengu 2030. aasta tegevuskava, mis võeti vastu ÜRO 2015. aasta säästva arengu tippkohtumisel New Yorgis ning mis sisaldab eesmärki „suurendada poliitikavaldkondade sidusust säästva arengu saavutamiseks“ (eesmärk 17.14)[3],

–  võttes arvesse 2005. aasta detsembri Euroopa arengukonsensust,

–  võttes arvesse abi tõhususe neljanda kõrgetasemelise foorumi 2011. aasta detsembris avaldatud lõppdokumenti tulemusliku arengukoostöö partnerluse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A8-0165/2016),

A.  arvestades, et nõukogu 2015. aasta oktoobris vastu võetud järeldustes Euroopa Komisjoni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva viienda kahe aasta aruande kohta rõhutati, et poliitikavaldkondade arengusidusus saab oluliseks osaks ELi panusest laiema poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe eesmärgi saavutamiseks;

B.  arvestades, et säästva arengu 2030. aasta tegevuskava vastuvõtmine kujutab endast uut ülesannet poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamisel, kuna selles sätestatakse ühtne universaalne ja kõigile kohaldatav arengueesmärkide kogum;

C.  arvestades, et EL peaks võtma poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisel juhtrolli;

D.  arvestades, et 1,5 miljardit inimest elab endiselt vaesuses ning tunneb puudust tervishoiust, haridusest ja inimväärsetest elutingimustest; arvestades, et enamik neist on naised;

E.  arvestades, et arenguriikide sisulist eelarvepoliitilist manööverdamisruumi piiravad ülemaailmsete investorite ja finantsturgude nõuded; arvestades, et arengumaad on investorite ligimeelitamiseks või hoidmiseks pakkunud mitmesuguseid maksuvabastusi ja -erandeid, mis põhjustab kahjulikku maksukonkurentsi ja võistlust võimalikult madalate nõuete seadmises;

F.  arvestades, et EL kannab oma suhetes partnerriikidega otsest ja ajaloolist vastutust;

G.  arvestades, et praeguses Euroopa arenguraamistikus puuduvad tõhusad mehhanismid, mis aitaksid liidu poliitikast tulenevaid ebakõlasid ära hoida ja kõrvaldada;

Poliitikavaldkondade arengusidusus säästva arengu 2030. aasta tegevuskava raamistikus

1.  kinnitab, et poliitikavaldkondade arengusidusus on uue säästva arengu tegevuskava püstitamisel ja täitmisel kesksel kohal; nõuab poliitikavaldkondade arengusidususe ühesugusele mõistmisele tuginevaid aktiivseid meetmeid; märgib, et inimõigustel põhinev lähenemisviis peaks viima poliitikavaldkondade arengusidususe parema mõistmiseni, sest kui õiguste kasutamist segavaid tõkkeid ei kõrvaldata, ei saavutata ka edu säästva arengu suunas liikumisel ja vaesuse kaotamisel; on seisukohal, et poliitikavaldkondade arengusidusus peaks aitama arengumaades kehtestada õigusriigi põhimõtteid, luua erapooletuid institutsioone ja lahendada hea valitsemistava probleemi;

2.  peab kahetsusväärseks, et kuigi poliitikavaldkondade arengusidusust toetati ÜRO aastatuhande deklaratsioonis[4], Lissaboni lepingus ja abi tulemuslikkust käsitleval Pusani foorumil[5], on selle konkreetse rakendamise osas tehtud vähe edusamme;

3.  nõuab liiduülest arutelu poliitikavaldkondade arengusidususe teemal säästva arengu 2030. aasta tegevuskava ning selle 17 uue üldise ja jagamatu säästva arengu eesmärgi raamistikus, et saada paremini aru, kuidas kõnealune mõiste võiks sobituda poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe mõiste laiemasse konteksti;

4.  tuletab meelde, et säästva arengu eesmärgid kehtivad nii arenenud kui ka arengumaades ning et need tuleks põhjalikult integreerida ELi otsustusprotsessi nii selle sise- kui ka välistasandil; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidususe ülemaailmseks edendamiseks tuleb arendada valitsemismenetlusi ning nõuab, et poliitikavaldkondade arengusidusus lisataks ühe keskse küsimusena tulevastesse poliitilistesse aruteludesse uue ülemaailmse strateegia ja mitmeaastase finantsraamistiku teemal;

Poliitikavaldkondade arengusidususe mehhanismid

5.  nõuab poliitikavaldkondade arengusidususe küsimuse arutamist järgmisel Euroopa Ülemkogu kohtumisel, et soodustada institutsioonidevahelist debatti komisjoni, Euroopa välisteenistuse, nõukogu ja parlamendi vahel ning elavdada arutelu riiklikul tasandil;

6.  teeb ettepaneku, et komisjon ja Euroopa välisteenistus võiksid selle tippkohtumise ettevalmistamiseks saata ELi liikmesriikide riigipeadele ja valitsusjuhtidele konkreetsed soovitused, milliste tulemuslike mehhanismide abil kasutada poliitikavaldkondade arengusidusust ja integreerida ELi strateegiad säästva arengu eesmärkide paremaks rakendamiseks, ning kuidas selgemalt määratleda iga ELi institutsiooni kohustused seoses poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärkide saavutamisega; on veendunud, et selline protsess peaks olema võimalikult kaasav ja läbipaistev ning hõlmama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kodanikuühiskonna organisatsioone ja mõttekodasid;

7.   tunneb heameelt liidu välissuhetega tegeleva volinikerühma loomise üle; nõuab, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja annaks arengukomisjonile regulaarselt aru selle volinikerühma tööst;

8.  on seisukohal, et mõningate ELi delegatsioonide kasutatud mehhanisme tagasiside andmiseks komisjoni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva 2015. aasta aruande kohta tuleks laiendada kõigile ELi delegatsioonidele ning et neid peaks kasutama igal aastal; palub ELi delegatsioonidel tagada poliitikavaldkondade arengusidususe võtmine vastavate kahepoolsete ja ühiste mitmepoolsete kohtumiste, samuti Brüsselis toimuva ELi delegatsioonide juhtide kohtumise päevakorda;

9.  on rahul komisjoni poolt 19. mail 2015 vastu võetud parema õigusloome paketiga; väljendab heameelt ka asjaolu üle, et poliitikavaldkondade arengusidusust on parema õigusloome suunistes (COM(2015)0215) konkreetselt mainitud vahendile 30 esitatava õigusliku nõudena;

10.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et kuigi mõjuhinnangud kujutavad endast olulist vahendit poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamiseks, hinnatakse endiselt vaid harva selle arengumõju ega käsitleta nõuetekohaselt selle võimalikku mõju arengumaadele; loodab, et parema õigusloome pakett ja selle suunised aitavad olukorda parandada tänu arengu ja inimõiguste arvessevõtmisele kõigis mõjuhinnangutes ning tänu läbipaistvuse parandamisele; palub, et komisjon juba poliitikakujundusprotsessi algjärgus regulaarselt konsulteeriks inimõigusorganisatsioonidega ning kehtestaks sisusrühmade esindatuse paremaks tasakaalustamiseks mõjusamad kaitsemeetmed ja mehhanismid; on rahul nn teedekaardi teemal toimuva avaliku aruteluga, mis võimaldab väljaspoolsetel sidusrühmadel, sealhulgas arengumaadel ja kodanikuühiskonnal oma seisukohti esitada ja aktiivselt osaleda; peab vajalikuks korraldada ELi poliitikameetmete elluviimisel süstemaatilisemalt järelhindamist;

11.  on veendunud vajaduses panna rohkem rõhku nii asutustevahelisele kui ka liikmesriikidega toimuvale institutsioonidevahelisele kooskõlastamisele; kutsub liikmesriikide valitsusi üles sätestama poliitikavaldkondade arengusidususe õiguslikult siduvas dokumendis ning selle kasutatavaks muutmiseks sõnastama säästva arengu poliitikavaldkondade arengusidususe tegevuskava; on seisukohal, et liikmesriikide parlamente tuleks poliitikavaldkondade arengusidususe tegevuskavasse rohkem kaasata, kuna nad suudavad oma valitsustelt vastutust nõuda ja selles valdkonnas saavutatut kontrollida;

12.  rõhutab, et Euroopa Parlament peab poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisel täitma tähtsat rolli, seades selle küsimuse parlamendi tegevuskavades esmatähtsale kohale, korraldades tihedamini komisjonide ja parlamentide vahelisi poliitikavaldkondade arengusidususe teemalisi koosolekuid, edendades selleteemalist dialoogi partnerriikidega ning soodustades dialoogi kodanikuühiskonnaga;

13.  märgib, et mõned liikmesriigid on loonud tulemusliku ministeeriumidevahelise kooskõlastusmehhanismi, milles on tähtsal kohal poliitikavaldkondade säästva arengu sidusus; nõuab, et liikmesriigid järgiksid ja vahetaksid teistes liikmesriikides juba kasutusele võetud häid tavasid;

14.  märgib, et ühine kavandamine on edukas vahend ELi arengukoostöö tegevuste sidusaks planeerimiseks; väljendab heameelt selle üle, et ühine kavandamine hõlmab ELi liikmesriikide kahepoolseid ettevõtmisi partnerriikides, kuid peab kahetsusväärseks varasemaid ebaõnnestumisi ELi ja liikmesriikide meetmete sidumisel, mistõttu ei ole suudetud ära kasutada nende koostoimet;

15.  tunnistab, et poliitikavaldkondade arengusidususe nõuetekohane rakendamine eeldab piisavalt vahendeid ja töötajaid; nõuab, et poliitikavaldkondade arengusidususe kooskõlastuskeskustele riikide ministeeriumites ja ELi esindustes eraldataks riiklike ja üleeuroopaliste poliitikavaldkondade arengusidususe strateegiate koostamiseks vajalikud vahendid;

16.  toonitab, et liikmesriikide parlamentidel on poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe rakendamisel keskne koht, kuna nad peavad tagama korrapärase kontrolli võetud poliitiliste kohustuste, järelevalve ja kodanikuühiskonna organisatsioonide täieliku kaasamise üle ning kontrollima valitsuste koostatud mõjuhinnanguid;

17.  tuletab meelde oma ettepanekut luua ELis sõltumatu süsteem liidu meetmetest mõjutatud kodanike või kogukondade kaebuste vastuvõtmiseks; tuletab meelde Euroopa Parlamendi arengukomisjoni ja selle poliitikavaldkondade arengusidususe alalise raportööri tähtsust ELi meetmetest mõjutatud üldsuse esindajate või kogukondade murede edastamisel;

18.  rõhutab, et EL peab paigutama rohkem vahendeid poliitikavaldkondade arengusidususe tõenduspõhisesse analüüsimisse; palub komisjonil viivitamata välja selgitada ebakõlad ja analüüsida neist tingitud kulusid ning töötada poliitikavaldkondade arengusidususe osas välja sobivad seire- ja tulemuste jälgimise mehhanismid; samuti palub komisjonil lisada oma analüüsi ettepanekud selle kohta, kuidas eri poliitikavaldkondade vahelisi ebakõlasid vältida ja lahendada; toonitab ka vajadust parandada programmitöö dokumentides poliitikavaldkondade arengusidususele viitamist;

19.  viitab vajadusele tugevdada poliitikavaldkondade arengusidusust Euroopa arengukonsensuse läbivaatamisel ja Cotonou lepingu järgset tegevust käsitlevatel aruteludel;

Prioriteetsed valdkonnad

Ränne

20.  tunnistab, et EL peab tegelema suurima pagulaskriisiga pärast II maailmasõda; rõhutab, et rände- ja arengupoliitika vaheliste seoste tugevdamine on selle nähtuse algpõhjustega tegelemiseks ülioluline; leiab, et EL peaks kasutama kriisi lahendamiseks kõiki tema käsutuses olevaid, sealhulgas diplomaatilisi ja julgeolekualaseid vahendeid; toonitab, et põgenikekriisiga tegeledes ei tohiks keskenduda üksnes julgeolekuohtudele ning tuleks paremini integreerida arengueesmärgid, et suurendada ELi rändepoliitika kooskõla tema vaesuse vähendamise meetmetega; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusus on ELi uue rändepoliitika tähtis osa; väljendab heameelt põhjalikke kriisilahendusmeetmeid sisaldava Euroopa rände tegevuskava (COM(2015)0240) vastuvõtmise üle; on kindel, et tegevuskava rakendamisega peaksid kaasnema konkreetsed meetmed rände lähteriikide majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise arengu ja hea valitsemistava edendamiseks; juhib tähelepanu rahaülekannete tähtsusele arengu rahastamise allikana; rõhutab, kuivõrd olulised on liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised kokkulepped rahvusvaheliste töötajate liikuvuse ja ohutu liikumise hõlbustamiseks; on seisukohal, et arenguabi programme ja eelarveid ei tohiks kasutada rände kontrollimise eesmärgil; rõhutab, et igasugune ühtne rändepoliitika peab keskenduma legaalsetele sisserännukanalitele ja sisserändajate vastuvõtmisele;

21.  rõhutab, et EL peab rohkem ühtlustama rände- ja varjupaigapoliitikat nii liidusiseselt kui ka koostöös oma rahvusvaheliste partneritega; on seisukohal, et tõeliselt tõhusa ja kõikehõlmava rändepoliitika saavutamiseks tuleb täielikult integreerida ELi sise- ja välispoliitika, seda eelkõige ELi tööstruktuurides; toonitab ühtse sisserände- ja varjupaigapoliitika väljatöötamise tähtsust; nõuab arenguküsimustega tihedalt seotud kaasavat käsitlust tegelemiseks rände algpõhjustega, selleks leida praegusele rändekriisile püsiv lahendus; tuletab meelde, et põgenike ja migrantide hulgas on naised ja tütarlapsed eriti suures seksuaalse vägivalla ja ärakasutamise ohus ning et ELi rändepoliitika peab hõlmama soolist perspektiivi;

22.  rände- ja arengupoliitika sidususe suurendamiseks palub, et EL ja liikmesriigid ei liigitaks põgenikega seotud kulusid ametliku arenguabi alla, kuna see tähendaks rände algpõhjustega tulemuslikult tegelevate arenguprogrammide jaoks hiiglaslike tulude kaotsiminekut;

Kaubandus ja rahandus

23.  rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid on üheskoos jätkuvalt maailma kõige olulisemad kaubandusabi andjad (2013. aastal 11,7 miljardit eurot – SWD(2015)0128); leiab, et kaubandusabi eesmärk peab olema ka suurendada vaeste tootjate, ühistute ning väikeste ja mikroettevõtete võimalusi, hõlbustada siseturgude mitmekesistamist, suurendada naiste võrdõiguslikkust ning tugevdada piirkondlikku integratsiooni ja kahandada sissetulekute ebavõrdsust; on rahul komisjoni eesmärgiga pöörata enam tähelepanu kaubanduslepingute arenguga seotud sätetele; tuletab meelde liikmesriikide kohustust teha midagi konkreetset selleks, et täita eesmärk eraldada arengumaadele antavaks ametlikuks arenguabiks 0,7% rahvuslikust koguproduktist ning täita OECD arenguabi komitee soovitust viia tagastamatu abi osakaal 86%-ni ametlikust arenguabist; toonitab, et kaubanduslepingud peaksid aitama edendada kogu maailmas säästvat arengut, inimõigusi ja võitlust korruptsiooni vastu;

24.  tuletab meelde, et liberaliseerimine iseenesest ei soodusta vaesuse vähendamist, kuna see võib kahjustada säästvat arengut;

25.  palub, et komisjon esitaks igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ELi kaubandusabi andmise kohta arengumaadele koos üksikasjadega nii ELi eelarve 4. peatüki all kui ka Euroopa Arengufondi raames eraldatud summade ja nende allikate kohta; on seisukohal, et selline aruanne looks kindla aluse iga kahe aasta tagant avaldatavatele ELi poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlevatele aruannetele;

26.  tuletab meelde, et säästva arengu eesmärkide seas olevas sihteesmärgis 17.15 tunnistatakse vajadust võtta arvesse iga riigi tegevuspoliitikat vaesuse kaotamiseks ja säästva arengu edendamiseks; kinnitab, et arengumaadel on õigus investeeringuid selliselt reguleerida, et tagada kõigile, ka välisinvestoritele ülesanded ja kohustused inimõiguste kaitse ning töö- ja keskkonnanormide järgimise valdkonnas;

27.  väljendab heameelt pärast Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepet tehtud edusammude üle ning palub komisjonil laiendada selliseid siduvaid raamistikke ka muudele valdkondadele; sellega seoses nõuab, et komisjon laiendaks ettevõtjate sotsiaalse vastutuse ja hoolsuskohustuse algatusi, mis kas siis täiendavad kehtivat ELi puidumäärust või seonduvad ELi kavandatava määrusega konfliktipiirkondade maavarade kohta, ka muudele valdkondadele, mis tagaks, et EL ning tema ärimehed ja ettevõtjad täidavad kohustust järgida nii inimõigusi kui ka kõige rangemaid sotsiaalseid ja keskkonnanõudeid;

28.  tuletab meelde, et ELi investeerimispoliitika, eriti kui see on seotud avaliku sektori rahaga, peab aitama täita säästva arengu eesmärke; tuletab meelde vajadust suurendada arenguabi rahastamise institutsioonide läbipaistvust ja vastutust, et tulemuslikult jälgida ja kontrollida nende säästva arengu alaste projektide rahavoogusid, võla jätkusuutlikkust ja lisaväärtust;

29.  tuletab meelde, et ametlikul arenguabil on ainulaadne roll mõjusate arengutulemuste saavutamisel; nõuab, et kaitstaks ametliku arenguabi olemust ja keskendumist arengule ning muu hulgas selle läbipaistvat ja vastutustundlikku aruandlussüsteemi; tuletab meelde, et abi tingimuslikkusest loobumine on vajalik arengumaade sotsiaalmajanduslikele osapooltele (näiteks kohalikud ettevõtjad või tehnilise abi asjatundjad) võimaluste loomiseks, ning soovitab abiprogrammide puhul rohkem kasutada arengumaade hankesüsteeme, et toetada avaliku sektori hallatavaid tegevusi ja tugevdada kohalikku erasektorit;

30.  tuletab seejuures meelde, et ainuüksi abist ei piisa; on veendunud vajaduses kaaluda selliste uuenduslike ja mitmekesiste rahastamisallikate kasutamist nagu finantstehingute maks, süsinikuheidete maksustamine, lennupiletilõiv, loodusvarade kasutustasud jms, ning viia need kooskõlla arengu tulemuslikkuse põhimõtetega; on veendunud vajaduses tugevdada avaliku ja erasektori ning rahvusvahelise ja siseriikliku rahastamise vahelist sidusust; tunnistab sellega seoses erasektori tähtsust; rõhutab, kui oluline on luua arengumaades eraettevõtluse jaoks õiged tingimused ning edendada selliste poliitiliste ja õigusraamistike rajamist, mis hõlbustavad pangaarvete kasutamist ja digitaalsete infrastruktuuride loomist;

31.  on veendunud, et poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärkide saavutamiseks tuleb ELi kaubanduspoliitikas arvesse võtta arengumaade tegelikkust ja arenguseisu ning nende õigust püstitada omaenda arengustrateegiad; rõhutab, et ELi ja liikmesriikide sõlmitud kaubandus- ja investeerimislepingud ei tohi otseselt ega kaudselt kahjustada ei partnerriikide arengueesmärke ega ka sealsete inimõigust edendamist ja kaitset; tuletab meelde, et õiglasel, nõuetekohaselt reguleeritud ja WTO eeskirju järgival kaubandusel võib olla arengut soodustav mõju; on rahul kaubanduse ja säästva arengu peatükkide lisamisega kõigisse kaubandus- ja investeerimislepingutesse;

32.  kutsub ELi üles rajama nõuetekohast raamistikku tegelemiseks küsimusega, kuidas ettevõtted järgivad inimõigusi ning sotsiaalseid ja keskkonnanõudeid; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid osaleksid jätkuvalt aktiivselt ÜRO Inimõiguste Nõukogu töös, et võtta suurettevõtteid vastutusele inimõiguste rikkumiste eest;

33.  toetab tõhusat, õiglast, läbipaistvat ja hea valitsemistava põhimõtetele vastavat maksusüsteemi; väljendab heameelt komisjoni poolt 18. märtsil 2015 esitatud maksustamise läbipaistvuse meetmete paketi ning 28. jaanuaril 2016 esitatud maksustamise vältimise vastase paketi üle, millega kaasnes komisjoni teatis hea maksustamistava rahvusvahelise edendamise välistegevuse strateegia kohta; peab tähtsaks uute ELi maksualaste õigusaktide mõjuhinnangu ja ülekanduva mõju analüüsi koostamist eesmärgiga vältida nende kahjulikku mõju arengumaadele; tuletab meelde, et siseriiklike vahendite mobiliseerimine maksustamise teel on peamine säästva arengu avaliku sektori vahenditest rahastamise allikas; nõuab, et EL aitaks tõsta arengumaade maksuhalduse, finantsjuhtimise, riikliku rahanduse juhtimise ja ebaseaduslike rahavoogude tõkestamise alast võimekust; kutsub ELi üles tagama, et suurettevõtted maksaksid makse neis riikides, kus nad tulu saavad või loovad; rõhutab seejuures ELi kohustust kogu maailmas edendada ja toimivaks muuta poliitikavaldkondade arengusidusust maksustamisküsimustes; sellega seoses nõuab, et EL püüaks rajada ÜRO egiidi all uue valitsustevahelise organi, mis tegeleks rahvusvahelise koostööga maksustamisküsimustes, ning eraldaks vahendid, mille toel selline organ saaks tulemuslikult tegutseda, nii et arengumaadel oleks võimalik võrdsetel alustel osaleda praeguste rahvusvaheliste maksustamiseeskirjade ülemaailmses reformimises;

34.  peab rahvusvahelist koostööd elutähtsaks ebaseaduslike rahavoogude ja maksudest kõrvalehoidumise tõkestamisel ning kutsub ELi üles soodustama edasist rahvusvahelist koostööd maksustamisküsimustes; palub, et EL tagaks arengumaade õiglase kohtlemise ÜRO topeltmaksustamise vältimise näidiskonventsiooni järgivate maksustamisalaste lepingute sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel, võttes seejuures arvesse nende erisusi ja tagades maksustamisõiguste õiglase jagunemise; on rahul selliste 2015. aasta juulis Addis Abebas peetud arengu rahastamise teemalisel konverentsil võetud kohustustega nagu arengu mitmepoolse rahastamise läbivaatamine ja Addis Abeba maksualgatus, millega püütakse aidata arengumaadel oma riigitulude süsteemid üles ehitada; kutsub ELi üles täiel määral ära kasutama OECD maksustamisalast näidislepingut, mis sisaldab vabatahtlikku sätet abiandmise kohta maksude kogumisel;

35.  nõuab, et hinnataks ekspordihindade subsideerimise, tollitariifide ja kaubandustõkete mõju arengumaadele;

36.  tuletab meelde, et ELi püüded tagada juurdepääs arenguriikide toorainetele ei tohi kahjustada kohalikku arengut ja vaesuse likvideerimist, vaid peaksid toetama arenguriike nende püüdlustes muuta oma maavaradeküllus tegelikuks arenguks;

Toiduga kindlustatus

37.  rõhutab, et ülemaailmse toiduga kindlustatuse saavutamine eeldab poliitikavaldkondade arengusidusust kõigil tasanditel, eelkõige on see oluline säästva arengu 2030. aasta tegevuskava ambitsioonikamate eesmärkide saavutamiseks, nimelt nälja ja alatoitluse kõigi vormide täielikuks kõrvaldamiseks; on veendunud, et kaitsetumate inimeste õiguste ja toiduga kindlustatuse kaitsmiseks peaks EL edendama tugevate, selgete kriteeriumitega reguleerivate raamistike loomist;

38.  kutsub ELi üles süstemaatiliselt hindama muude tegurite hulgas ELi põllumajandus-, kaubandus- ja energiapoliitika (nt biokütuste poliitika) mõju toiduga kindlustatusele arengumaades ja kõige kaitsetumate inimeste elatisele; nõuab, et komisjon jätkuvalt keskenduks ühistutele, väikestele, keskmise suurusega ja mikropõllumajanditele ning põllumajandustöötajatele, ning edendaks säästvaid ja agroökoloogilisi meetodeid, mis oleksid kooskõlas rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) järelduste, õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovituste ja säästva arengu eesmärkidega; tuletab meelde vajadust tagada, et ÜPP meetmete rakendamine ei seaks ohtu arengumaade toidu tootmise võimet ja pikaajalist toiduga kindlustatust; rõhutab, et ELi toiduga kindlustatuse poliitilise raamistiku (COM(2010)0127) käimasoleva jälgimise raames tuleb tegeleda oluliste poliitikasidususe ja mõjude küsimustega; toonitab, et EL peab toetama põllumajandussektoris töötlemisettevõtete rajamist ja toiduainete säilitamise meetodite täiustamist; tuletab meelde, kuivõrd tähtis on kaaluda kalandusalaste kokkulepete mõju arengumaade toiduga kindlustatusele; kutsub ELi ja liikmesriike üles aitama ära hoida maade hõivamist ning selleks aitama arengumaades riiklikul tasandil rakendada ÜRO vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta;

Tervishoid

39.  rõhutab, et arengumaades tuleb eelarvelisel rahastamisel lugeda esmatähtsaks usaldusväärsete tervishoiusüsteemide ja jätkusuutlike tervishoiu infrastruktuuride rajamine ning põhiliste tervishoiuteenuste ja kvaliteetse ravi tagamine; kutsub ELi üles toetama üldise tervisekindlustuse loomist, mis tagab arengumaades terviseriskide jagamise;

Kliimamuutused

40.  nõuab ELilt, tema liikmesriikidelt ja kõigilt tema rahvusvahelistelt partneritelt otsustavat tegutsemist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste hiljutise 21., Pariisi konverentsi kliimaleppe täitmisel; rõhutab, et EL ja teised arenenud riigid peavad jätkama kliimameetmete toetamist, et vähendada heitkoguseid ning tõsta arengumaade ja eelkõige vähim arenenud maade vastupanuvõimet kliimamuutuste mõjudele; sellega seoses tuletab meelde kliimameetmete piisava rahastamise keskset tähtsust; toetab ELi säästvale energiavarustusele üleminekut ja taastuvenergia osakaalu suurendamist; rõhutab, et kui ülemaailmset soojenemist ei suudeta hoida oluliselt allpool 2°C piiri, võib see arengualaseid saavutusi kahjustada; kutsub ELi üles ülemaailmse kliimaprobleemi leevendamiseks aktiivselt tegutsema ning selleks püstitama kõigil tasanditel ja kõigis valdkondades strateegilised prioriteedid, samuti seadma ja täitma uued siduvad kliima-, energiatõhususe ja taastuvenergeetika alased sihteesmärgid, mis oleksid Pariisi leppega kooskõlas;

41.  tunnistab, et kliimameetmete rahastamisel ei saa eraviisiline rahastamine asendada avaliku sektori rahastamist; rõhutab läbipaistva aruandluse ja aruandekohusluse vajalikkust ning vajadust tagada kliimameetmete erasektori vahenditest rahastamise korral asjakohased sotsiaalsed ja keskkonnaalased kaitsemeetmed;

Sooküsimused

42.  tervitab ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) ning soovitab selle eesmärkide järelevalvet ja rakendamist kogu ELi välistegevuses, kaasa arvatud ELi rahastatud projektid ühe riigi tasandil; lisaks kutsub ELi üles tulemuslikult integreerima soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kõigisse oma poliitikavaldkondadesse koos nende eelarvetega, ning tagama, et ELi välispoliitika toetaks võitlust igasuguse diskrimineerimise, sealhulgas lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste diskrimineerimise vastu;

Julgeolek

43.  tunnistab, et ilma julgeolekuta ei ole säästev areng ega vaesuse kaotamine võimalik; tunnistab samuti, et julgeoleku ja arengu vaheline seos on ELi välistegevuse tulemuslikkuse tagamise oluline osa;

44.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on tagada poliitikavaldkondade sidusus ning ELi välistegevuse, julgeoleku-, kaitse-, kaubandus-, humanitaarabi-, rände- ja arengukoostööpoliitika kooskõlastatus; juhib tähelepanu arengumaades esinevale hea valitsemistava probleemile; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusus peaks toetama õigusriigi põhimõtete ja erapooletute institutsioonide sisseseadmist, samuti tugevdama desarmeerimisele ning riikliku tervishoiu ja toiduga kindlustatuse tagamisele viivaid meetmeid ning nendega seotud meetmeid julgeoleku ja arengu tagamiseks;

45.  kutsub ELi üles suurendama oma võimekust kriisiennetuse ja varajase reageerimise valdkonnas, et tugevdada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) ja arenguvahendite vahelist koostoimet ning leida sobiv tasakaal lühiajaliste kriisitõrjemeetmete ja pikemaajaliste arengustrateegiate vahel; leiab, et kui luua uus, arengu- ja julgeolekuküsimuste vahelistele seostele pühendatud abivahend, võiks see suurendada sidusust ja poliitikavaldkondade arengusidususe tõhusust; rõhutab, et sellist vahendit ei tuleks rahastada mitte juba olemasolevate arengu rahastamise vahendite, vaid uute eelarveassigneeringute arvel; nõuab, et ELi julgeoleku- ja arengustrateegiad peavad sisaldama asjaomaste maade ja piirkondade prioriteete ja poliitikameetmeid; on rahul kriisiga tegelemise poliitilise raamistiku kasutamisega olulise abivahendina, mis annab aegsasti ühise arusaamise kriisidest; nõuab komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide tõhustatud koostööd põhjaliku analüüsi koostamiseks, mis võimaldaks kriisiolukorras teha teadliku valiku ÜJKP meetmete ja muude meetmete vahel;

46.   on veendunud, et Saheli julgeolekut ja arengut käsitlev Euroopa Liidu strateegia[6], Aafrika kiirreageerimisjõud ning Saheli piirkondlik tegevuskava aastateks 2015–2020[7] on head näited ELi tervikliku lähenemisviisi edukast rakendamisest, mille raames ühendatakse tulemuslikult julgeoleku-, arengu- ja haldusmeetmed;

47.  palub, et komisjon ja liikmesriigid jätkuvalt täiustaksid seoseid humanitaarabi, arengukoostöö ja katastroofidele vastupanemise võime vahel, et kasvavaid vajadusi senisest paindlikumalt ja tulemuslikumalt rahuldada;

o

o  o

48.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

SELETUSKIRI

Euroopa Komisjoni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlev viies kaheaastane aruanne avaldati 2015. aasta augustis vahetult enne seda, kui septembris New Yorgis toimunud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tippkohtumisel võeti ametlikult vastu säästva arengu 2030. aasta tegevuskava, mis sisaldab eesmärki „suurendada poliitikavaldkondade sidusust säästva arengu saavutamiseks“ (eesmärk 17.14)[1]. Nõukogu 2015. aasta oktoobris vastu võetud järeldustes Euroopa Komisjoni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva viienda kaheaastase aruande kohta rõhutati, et poliitikavaldkondade arengusidusus saab oluliseks osaks ELi panusest laiema poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe eesmärgi saavutamiseks. Kuigi EL on korduvalt kinnitanud endale võetud poliitilist kohustust poliitikavaldkondade arengusidususe suhtes, on liidu jaoks endiselt probleemiks, kuidas seda kohustust ellu viia.

Euroopa Parlamendi eelnevad aruanded on täitnud keskset rolli poliitikavaldkondade arengusidususe kontseptsiooni edendamisel, institutsionaliseerides arengukomisjonis poliitikavaldkondade arengusidususega tegeleva alalise raportööri, kinnitades, et poliitikavaldkondade arengusidusus on teema, mille eest Euroopa Parlament on poliitiliselt vastutav (kaasseadusandjana ja demokraatlikult valitud institutsioonina), ja esitades konkreetsed ettepanekud selle kontseptsiooni elluviimiseks ELi tasandil.

Lisaks Euroopa Komisjoni poolt teatatud edusammudest ülevaate andmisele ja selliste valdkondade kindlakstegemisele, kus olemasolevaid ELi mehhanisme parandada, soovitakse käesolevas aruandes elavdada arutelu selle kontseptsiooni tuleviku üle ELi tasandil.

1. Poliitikavaldkondade arengusidususe mehhanismide hindamine

Poliitikavaldkondade arengusidusus, poliitikavaldkondade säästva arengu sidusus ja säästva arengu 2030. aasta tegevuskava

Poliitikavaldkondade arengusidusus kerkis päevakorda esmakordselt 1990. aastate alguses ja see institutsionaliseeriti 1992. aastal Maastrichti lepinguga. Kuid alles 2005. aastal leppis EL kokku ulatuslikus poliitikavaldkondade arengusidususe tegevuskavas, mis kinnitati hiljem kindlalt ELi 2005. aasta Euroopa arengukonsensuse raames. Vahepeal on aastatuhande arengueesmärkide vastuvõtmine seda arengut kiirendanud, kuna sai selgeks, et nende eesmärkide saavutamiseks oleks vaja palju rohkemat kui ainult arenguabi, ja et ELi arengupoliitika ja arenguga mitteseotud poliitika vahel oleks vaja kaugeleulatuvat koostoimet. 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepinguga kinnitati ELi juriidilist kohustust järgida poliitikavaldkondade arengusidusust ja tugevdati veelgi üldist rõhuasetust ELi sise- ja välispoliitika vahelise sidususe saavutamisele.

Tänapäeval valitseb üha suurem konsensus selle suhtes, et sellest paradigmast oleks vaja edasi liikuda, tagades samas, et jätkuvalt oleks väga suure tähtsusega arenenud riikide poliitika „arengusõbralikkus“ ja et „ei kahjustataks“ arenguriike. Poliitikavaldkondade arengusidusus on muutunud nõudeks leida arengukoostööpoliitika ja teiste poliitikate vahel koostoime ja parandada ka olemasolevaid ebakõlasid.

Säästva arengu eesmärkide vastuvõtmise tõttu oli 2015. aasta poliitikavaldkondade arengusidususe jaoks olulise tähtsusega. Säästva arengu eesmärgid nõuavad integreeritumat lähenemisviisi poliitikakujundamisele, asetades rohkem rõhku sidususele: poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamine mõjutab oluliselt säästva arengu 2030. aasta tegevuskava rakendamist. Kuigi poliitikavaldkondade arengusidusus tekkis põhja-lõuna kontekstis, kus rõhutatakse „rikaste arenenud“ riikide kohustusi „vaeste“ arenguriikide ees, siis säästva arengu 2030. aasta tegevuskava vastuvõtmine esitab sellele visioonile väljakutse, kehtestades kõigile ühtse ja universaalse arengueesmärkide kogumi, väljudes rahastaja-abisaaja paradigma raamidest.

EL peaks seetõttu võtma juhtiva rolli poliitikavaldkondade arengusidususe üldise tegevuskava edendamises, mis lähendaks antud põhimõtet säästvale arengule. Samas kui teised organisatsioonid nagu Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon on poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe mõiste omaks võtnud, ei ole EL veel kindlale seisukohale jõudnud. Nõukogu 2015. aasta oktoobris vastu võetud järeldustes Euroopa Komisjoni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva viienda kaheaastase aruande kohta tehti komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ülesandeks esitada tihedas koostöös teiste partneritega konkreetseid ettepanekuid selle kohta, kuidas poliitikavaldkondade arengusidusust paremini integreerida säästva arengu 2030. aasta tegevuskava rakendamise ELi lähenemisviisi. Euroopa Parlament peab olema selles pingutuses kesksel kohal.

Poliitikavaldkondade arengusidusus ei ole veel rahvusvaheliselt laialdaselt omaks võetud; see on siiani suures osas Euroopa kontseptsioon. EL ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon on poliitikavaldkondade arengusidususe teemalise arutelu esirinnas. Üha enam vastastikku sõltuvas maailmas tuleb meil välja töötada ühine lähenemisviis, et muuta see põhimõte universaalsemaks. Me ei saavuta poliitikavaldkondade arengusidususe integreerimisel säästva arengu eesmärkide rakendamisse tegelikke edusamme, kui teised olulised rahvusvahelised osapooled (USA, Jaapan ja BRIC-riigid) ei ole selle põhimõttega tuttavad. Euroopa Parlament peaks seega kutsuma Euroopa Liitu üles arutlema poliitikavaldkondade arengusidususe teemal säästva arengu 2030. aasta tegevuskava raamistikus, et näha, kuidas poliitikavaldkondade arengusidusus võiks sobituda üldisema poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe mõiste konteksti.

Poliitikavaldkondade arengusidususe mehhanismid

2005. aastast alates on EL võtnud kasutusele mitmeid olulisi vahendeid, et ELi poliitika kaudu tagada poliitikavaldkondade arengusidususe tõhus ja süsteemne rakendamine. Me peame leidma mooduse, kuidas neid vahendeid paremini kasutada. Poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamine on ELi jaoks endiselt üsna keeruline, sest selleks on vaja luua koostoime poliitikavaldkondade vahel nii horisontaalselt (nt kaubandus, põllumajandus ja ränne) kui ka vertikaalselt (ülemaailmsel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil). Üks suurimaid poliitikavaldkondade arengusidususe alaseid väljakutseid liidus on see, kuidas jõuda teiste poliitikavaldkondadeni väljaspool arenguvaldkonnaga seotud osapooltest moodustunud nišipublikut.

Komisjoni aruanne on iseenesest kasulik vahend poliitikavaldkondade arengusidususega seotud teadlikkuse suurendamiseks, kuid aruanne oleks veelgi kasulikum, kui selles käsitletaks poliitikavaldkondade arengusidususe progressi analüütilisemalt. Konkreetsed soovitused, kuidas tegelda poliitikavaldkondade arengusidususe probleemidega, peaksid moodustama aruande lahutamatu osa. Poliitikavaldkondade arengusidususega seotud teadlikkuse suurendamine peaks samuti olema ELi juhtide vastutusel, kuna tegemist on ülimalt poliitilise küsimusega. Seetõttu nõuab raportöör enne komisjoni järgmise, 2017. aasta aruande avaldamist Euroopa Ülemkogu kohtumist poliitikavaldkondade arengusidususe teemal. Poliitikavaldkondade arengusidususe teemaline Euroopa tippkohtumine täidaks kahte põhilist eesmärki: see suurendaks teadlikkust seoses poliitikavaldkondade arengusidususega, aidates kaasa arutelu tekkimisele nii ELi institutsioonide vahel (komisjon, Euroopa välisteenistus, nõukogu, Euroopa Parlament) kui ka riiklikul tasandil (kõik ministeeriumid). Tippkohtumise ettevalmistamiseks peaksid komisjon ja Euroopa välisteenistus saatma ELi riigijuhtidele ja valitsustele konkreetsed soovitused poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamise alustamiseks. See protsess peaks olema kaasav, hõlmates kodanikuühiskonna organisatsioone ja eksperdirühmasid. Teise poliitikavaldkondade arengusidususe teemalise Euroopa tippkohtumise eesmärk oleks määratleda selgemalt iga ELi institutsiooni kohustused seoses poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärkide saavutamisega. Nõukogul on samuti roll poliitikavaldkondade arengusidususe tugevdamisel, tuues probleemi arengu- ja välispoliitika raamidest välja ka nõukogu teistesse koosseisudesse.

Poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamine vajab piisavalt vahendeid ja töötajaid. Poliitikavaldkondade arengusidususe kooskõlastuskeskustele peaks eraldatama riiklikes ministeeriumites ja ELi delegatsioonides piisavalt vahendeid, et töötada välja riiklikud ja üleeuroopalised poliitikavaldkondade arengusidususe strateegiad. Enamikel poliitikavaldkondade arengusidususe kooskõlastuskeskustel ei ole ELi delegatsioonides vajalikku pädevust, et tegelda ainult poliitikavaldkondade arengusidususega seotud probleemidega.

Pärast komisjoni 2013. aasta poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlevat aruannet on võetud kasutusele mitmed uued töövahendid, et parandada poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamist. Raportöör väljendab heameelt president Junckeri juhitud Euroopa Komisjoni uue koosseisu üle, mis töötab kollegiaalsemal viisil, kasutades valdkonnaülesemat lähenemisviisi ja ühtsemat poliitikakujundamist. Raportöör väljendab heameelt ka liidu välissuhetega tegeleva volinikerühma loomise üle, mida juhatab komisjoni asepresident ja kõrge esindaja. See volinikerühm on hea näide sellest, et poliitikavaldkondade arengusidususe kohustusele tuleks poliitiliselt pühenduda kõrgeimal tasandil. Euroopa Parlament peaks nõudma, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja esitaks arengukomisjonile regulaarselt aruandeid selle volinikerühma töö kohta.

Teine uuendus on ELi delegatsioonide uus roll aruandlusmehhanismides. Poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlev 2015. aasta aruanne sisaldab tagasisidet 41 ELi delegatsioonilt. Sellist aruandmise viisi tuleks laiendada kõikidele ELi delegatsioonidele ja seda peaks kasutama igal aastal. Poliitikavaldkondade arengusidususe teemaline delegatsioonidele mõeldud e-koolitus on samuti positiivne areng. Selleks, et ELi delegatsioone rohkem kaasata mitte ainult aruandlusse, vaid ka rakendamisse, peaks antud küsimus olema Brüsselis toimuva ELi delegatsioonide esimeeste iga-aastase kohtumise päevakorras. ELi delegatsioonide juhtidel on oluline roll, sest neil on laiahaardeline nägemus ELi poliitikatest kindlates riikides või piirkondades ja nad võivad anda aru puudujääkidest ja ebakõladest – sh pärast konsulteerimist kohalike osalejatega, nagu valitsus ja kodanikuühiskonna organisatsioonid.

Raportöör väljendab heameelt Euroopa Komisjoni 19. mail 2015. aastal vastu võetud parema õigusloome paketi (COM(2015)0215) üle. Pakett ja töövahendid, mida komisjon kasutab ELi poliitikate mõju hindamiseks, aitavad tõhusalt kaasa poliitikavaldkondade arengusidususe edenemisele, sest sidusust võetakse arvesse juba poliitikatsükli alguses. Peaksime tundma heameelt ka asjaolu üle, et poliitikavaldkondade arengusidusust on konkreetselt mainitud parema õigusloome suuniste vahendis 30. Peale selle tuleb parema õigusloome suuniste kohaselt poliitika kavandamise ja rakendamise kõigis etappides analüüsida selle võimalikku mõju inimõigustele arenguriikides.

Mõjuhinnangud on poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamise jaoks olulised vahendid. Raportöör peab kahetsusväärseks asjaolu, et arengumõju hinnanguid tehakse vähe ja loodab, et parema õigusloome pakett ja selle suunised aitavad seda olukorda parandada. Poliitikavaldkondade arengusidususe edusammude ja mõjude mõõtmine on samuti ELi jaoks väljakutse: meil tuleb parandada oma tulemustele suunatud lähenemisviisi, kehtestada kvaliteedieesmärgid ja arendada välja selgemad poliitikavaldkondade arengusidususe näitajad. Algatatav sõltumatu hindamine on positiivne samm, mis aitab suurendada ELi poliitikavaldkondade arengusidususe saavutuste usaldusväärsust. Sõltumatu hindamine võib ka pakkuda välja uusi mõõtmis- ja aruandlusvahendeid.

Ka ühine kavandamine on üks ELi edukaid vahendeid poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamiseks, mis võimaldab ELi tegevuste sidusat planeerimist. Raportöör väljendab heameelt asjaolu üle, et ühine kavandamine hõlmab ELi liikmesriikide kahepoolset tegevust konkreetsetes riikides, kuna parandab ELi kohapealse tegevuse tulemuslikkust. Eelnevate ebaõnnestunud katsete tõttu siduda ELi tegevus liikmesriikide tegevusega on jäetud kasutamata võimalused sünergilisest toimest tulu saada.

Alates 2013. aastast on ELi liikmesriikide pühendumus poliitikavaldkondade arengusidususele tunduvalt kasvanud; oleme näinud poliitikavaldkondade arengusidususe kooskõlastuskeskuste arvu suurenemist mitmetes riiklikes ministeeriumites. Nüüd peavad ELi liikmesriigid tegema suuremaid jõupingutusi poliitikavaldkondade arengusidususega seotud aruandlusmehhanismide kehtestamiseks.

2. Eelisvaldkonnad: keskendumine ELi välispoliitikale

Euroopa Parlamendi 2016. aasta poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlevas resolutsioonis analüüsitakse ja esitatakse konkreetsed soovitused viie prioriteetse valdkonna kohta (kaubandus ja rahandus, toiduga kindlustatus, kliimamuutused, ränne ja julgeolek). Kuid raportöör teeb ettepaneku, et see peaks pigem keskenduma ELi välispoliitikale.

Arvestades, et pagulaskriis ja ELi lähinaabruse destabiliseerimine seavad kahtluse alla ELi enda põhialused (nagu Euroopa solidaarsus ja Schengeni süsteem), on välistegevus valdkond, millele poliitikavaldkondade arengusidusus peaks suuremat tähelepanu pöörama. ELi naabruse stabiliseerimine peaks olema ELi jaoks absoluutne prioriteet. ELi välistegevuse suhtes kohaldatud poliitikavaldkondade arengusidusust on saatnud oluline edu kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ülesannete ühendamise tõttu. ELi terviklik lähenemisviis on saamas tegelikkuseks hoolimata sellest, et sellel seisavad endiselt ees tõsised katsumused.

*

* *

Säästva arengu 2030. aasta tegevuskava annab ainulaadse võimaluse tegeleda vaesuse kaotamise ja säästva arengu ühiste väljakutsetega. Poliitikavaldkondade arengusidusus jääb ELi jaoks poliitiliseks ja majanduslikuks kohustuseks. Nagu üks kommentaator ütles, ei pea see endast tingimata kujutama „võimatut missiooni“[2], kui on olemas poliitiline tahe ja ELi poliitiliste vahendite järjepidev kohaldamine ja pidev täiustamine.

RAHVUSVAHELISE KAUBANDUSE KOMISJONI ARVAMUS (15.3.2016)

arengukomisjonile

ELi 2015. aasta poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva aruande kohta
(2015/2317(INI))

Arvamuse koostaja: Lola Sánchez Caldentey

ETTEPANEKUD

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon palub vastutaval arengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde, et kaubandus ja rahandus on üks poliitikavaldkondade arengusidususe viiest prioriteetsest valdkonnast; tuletab meelde, et ELi välispoliitika valdkonnad, sh kaubandus- ja investeerimispoliitika, peavad samuti järgima Euroopa Liidu lepingu artiklit 21, ning need peavad aitama kaasa säästva arengu eesmärkidele, austama inimõigusi ja soolist võrdõiguslikkust; tuletab meelde nõukogu määruse (EÜ) nr 260/2009 artikli 24 lõikes 2 esitatud põhimõtteid; tuletab meelde, et poliitikavaldkondade arengusidusus on arenenud riikide vastutusala, kuid arenguriikidel on samuti oluline roll selle täieliku tõhususe tagamisel;

2.  rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208 on sätestatud liidu arengukoostöö poliitika põhieesmärgina vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine, ning poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte, mille kohaselt peab liit võtma arengukoostöö eesmärke arvesse kõigis arenguriike mõjutavates ELi poliitikavaldkondades, sh kaubanduspoliitikas;

3.  tuletab samuti meelde, et EL on kohustunud süvalaiendama soolist aspekti kõigisse oma poliitikavaldkondadesse, ning seda, kui tähtis on tagada, et mehed ja naised saaksid võrdväärselt kasu sotsiaalsetest muutustest, majanduskasvust ning inimväärsete töökohtade loomisest, kaotades seda silmas pidades diskrimineerimise ja edendades maailmas naiste õiguste austamist;

4.  nõuab ELi ja Aafrika ühisarengu partnerluse loomist, mis keskenduks sellistele strateegilistele küsimustele nagu energia, loodusvarade säästev majandamine ja innovatsioon;

5.  rõhutab, et kaubandus on endiselt majanduskasvu ja säästva arengu jaoks määravalt tähtis ning on aidanud sadu miljoneid inimesi vaesusest välja tuua; märgib sellegipoolest, et kõik arenguriigid ei ole sellest kasu saanud ja et eelkõige vähim arenenud riigid on ülemaailmses kaubanduses marginaalses positsioonis;

6.  tuletab meelde, et kaubanduse liberaliseerimine ei peaks olema eesmärk omaette, vaid et seda tuleks käsitada majanduste ja ühiskondade säästvat arengut edendava vahendina; tuletab meelde, et üksnes õiglasel ja nõuetekohaselt reguleeritud kaubandusel, mille puhul juhindutakse säästva arengu eesmärkidest, võib olla arengut soodustav mõju; kutsub komisjoni üles muutma säästva arengu eesmärkide täitmise siduvamaks ning lisama kõikidesse kaubanduslepingutesse põhjalikud säästvat arengut käsitlevad peatükid; rõhutab, et selleks et arenguriigid saaksid kaubandus- ja investeerimisvõimalusi ära kasutada, tuleb jätkata siseriiklike tulude kasutuselevõtmise reformide toetamist arenguriikides, et aidata suurendada nende suutlikkust suurendada tulusid ning lahendada maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise probleeme, toetades tulemusliku, tõhusa, õiglase ja läbipaistva maksusüsteemi väljakujundamist kooskõlas hea valitsemistava põhimõtetega;

7.  rõhutab, et pingutustega tõhustada arenguriikide võimet võtta kasutusele erasektori vahendeid peavad tingimata kaasnema meetmed sellise keskkonna loomiseks, mis soodustab vastutustundlikku ja jätkusuutlikku ettevõtlust ja investeerimist, alustades selleks poliitilise korruptsiooni likvideerimisest ning õiglase, tõhusa ja läbipaistva maksustamise kujundamisest, millega kaasnevad ranged meetmed maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastu võitlemiseks; tuletab meelde, et ELi investeerimispoliitika, eriti kui sellega on seotud avaliku sektori raha, peab aitama kaasa säästva arengu eesmärkide elluviimisele; nõuab, et EL tegutseks tihedama rahvusvahelise koostöö nimel maksustamise valdkonnas, nagu G20 poolt ja Addis Abeba tegevuskavas kokku lepitud; tuletab sellega seoses meelde, et edendada ja ulatuslikult kohaldada tuleks selliseid järelevalvesüsteeme nagu riikidepõhine aruandlus;

8.  tunnustab ELi selle eest, et liit on teenäitaja, andes kõikidele vähim arenenud riikidest pärit kaupadele (välja arvatud relvad ja laskemoon) tollimaksu- ja kvoodivaba pääsu ELi turule algatuse „Kõik peale relvade“ raames, mis moodustab osa ELi üldiste tariifsete soodustuste kavast;

9.  sedastab, et ühe kolmandikuga kogu ametlikust arenguabist toetatakse praegu kaubandusega seotud vajadusi; kutsub ELi üles säilitama oma maailma tasandil juhtiva koha kaubandusabi programmide toetajana, mis aitavad arenguriikidel saada kasu uutest kaubanduslepingutest;

10.  väljendab heameelt komisjoni poolt teatises „Kaubandus kõigile“ võetud kohustuse üle teostada põhjalik analüüs uute vabakaubanduslepingute võimaliku mõju kohta vähim arenenud riikidele, sh lepingute mõju vähim arenenud riikidest pärit kaupade nõudlusele, reguleerimisküsimustele ja turulepääsule; kutsub komisjoni üles tellima sõltumatuid ja põhjalikke uuringuid kaubandus- ja investeerimislepingute võimaliku mõju kohta arenguriikidele; kutsub lisaks komisjoni üles võtma meetmeid tagamaks, et kaubanduslepingutest tulenev kasu jõuaks arenguriikideni; kutsub komisjoni üles tagama, et partnerriikidega, eriti naabruses asuvate riikidega läbiräägitavatel kaubanduslepingutel oleks selge eesmärk edendada nende riikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut; nõuab tungivalt, et komisjon viiks kõik ELi kaubandusega seotud instrumendid, sh vabakaubanduslepingud, kooskõlla säästva arengu eesmärkidega, eelkõige majanduspartnerluslepingud Aafrika riikidega, mõne- ja mitmepoolsed lepingud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames, ELi üldiste tariifsete soodustuste kava, kaubandusabi, ELi õigusaktid ning rahvusvahelised standardid ja käitumisjuhendid, et kasutada ära nende instrumentide kogupotentsiaal; nõuab tungivalt, et seda võetaks arvesse majanduspartnerluslepingute ja keskkonnatoodete lepingute käsitlemisel, et tulemuslikult kasutada positiivseid võimalusi, mida need lepingud säästva arengu jaoks annavad;

11.  nõuab tungivalt, et komisjon tõhustaks pingutusi, et saavutada edusamme kaubandusküsimusi käsitlevatel demokraatlikel mitmepoolsetel foorumitel, kus kõik riigid on võrdsetel alustel esindatud, ning võtta kaubandusküsimustes arenguriikide huvide kaitsja positsioon;

12.  peab kahetsusväärseks, et ambitsioonid järjestikuste säästva arengu peatükkide osas ELi kaubanduslepingute puhul ei ole sageli vastanud kõrgeimatele standarditele; rõhutab, et oluline on tagada nendes peatükkides sisalduvate sätete nõuetekohane jõustamine ja järelevalve, ning nõuab nii partnerriikide kui ka ELi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite täielikku kaasamist sellesse valdkonda;

13.  väljendab heameelt Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppest saadik tehtud edusammude üle, kuid märgib, et endiselt esineb olulisi probleeme, mis vajavad lahendamist;

14.  kutsub komisjoni üles võtma Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepet eeskujuks, mida järgida ja edasi arendada seoses sarnaste olukordadega teistes arenguriikides;

15.  tuletab meelde komisjoni kohustust teostada jätkusuutlikkuse mõjuhinnang kõigi kaubandusläbirääkimiste korral; peab kahetsusväärseks, et jätkusuutlikkuse mõjuhinnanguid ei ole teostatud õigeaegselt; kutsub komisjoni üles täitma oma võetud kohustust ja tagama, et võimalike kaubanduslepingute puhul võetakse asjakohaselt arvesse nende mõju arenguriikidele;

16.  kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma kohustust suurendada kaubandusabi arenguriikidele, eriti vähim arenenud riikidele, käsitledes samal ajal õiglase ja eetilise kaubanduse küsimust kaubandusabi strateegia järgmise läbivaatamise raames, nagu on teada antud teatises „Kaubandus kõigile“;

17.  on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata ülemaailmsetele väärtusloomeahelatele, et töö- ja keskkonnahoiutingimused nendes ülemaailmsetes väärtusloomeahelates tuleb selgelt reguleerida kõigis etappides ja ettevõtja sotsiaalset vastutust tuleb sellega seoses laiendada;

18.  rõhutab, et tuleb kaitsta riikide õigust reguleerida oma poliitilist tegevusruumi ja see säilitada, et arendada noori tööstusharusid, kooskõlas partnerriikide konkreetsete vajadustega ja järgides samal ajal kaubanduslepinguid; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kaubanduslepingud ja -poliitika toetavad arenguriikide strateegilisi majandussektoreid ning ei kahjusta partnerriikide pingutusi suurendada sisemajanduse lisandväärtust ja tõusta ülemaailmses väärtusloomeahelas, ning luua kohapeal inimväärseid töökohti, seades prioriteediks naiste panuse majanduslikku arengusse, eriti maapiirkondades, kuna need on sisemise arengu olulised osad; palub komisjonil lisada selle aspekti hindamine oma kahepoolsete lepingute rakendamise korrapärastesse aruannetesse;

19.  palub komisjonil jälgida WTO Bali ja Nairobi paketi rakendamist, pidades eelkõige silmas põllumajanduse eksporditoetuste kaotamist mitmepoolsel tasandil, otsuseid, mis toovad konkreetset kasu vähim arenenud riikidele ja kaubanduse lihtsustamise lepingut;

20.  kutsub komisjoni üles jätkama pingutuste juhtimist, et toetada ja hõlbustada taskukohase hinnaga ravimite üldist kättesaadavust, leides samas õige tasakaalu intellektuaalomandi õigustega, ning võtma poliitilisi meetmeid, et suurendada inimeste tervise ja ravimite üldise kättesaadavuse küsimuste nähtavust rahvusvahelistes kaubandussuhetes; palub sellel eesmärgil komisjonil toetada tervishoiu ja ravimite kättesaadavuse Euroopa aasta nimetamist;

21.  rõhutab, kui oluline on nii liikmesriikide kui ka kolmandate riikide parlamentide, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja muude sidusrühmade osalemine ELi kaubandus- ja investeerimislepingute ning -poliitika alastes läbirääkimistes laialdaste ja läbipaistvate konsultatsioonide kaudu;

22.  tunnustab erasektori panust ja ELi juhtivat rolli ettevõtja sotsiaalse vastutuse propageerimisel rahvusvahelistel foorumitel; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid mitmepoolset arutelu investeerimislepingute üle, et võtta arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) säästvat arengut käsitleva investeerimispoliitika raamistiku soovitusi ja edendada vastutustundlikumaid, läbipaistvamaid ja kontrollitavamaid investeeringuid, ning osaleksid aktiivselt ÜRO Inimõiguste Nõukogu töös rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, mis tagaks rahvusvaheliste äriühingute vastutuse inimõiguste rikkumise eest, ning tuletab meelde, et ELi poliitikavaldkondades ei kohaldata ikka täielikult ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid (nn Ruggie põhimõtete raamistik „Kaitsta, austada ja heastada“);

23.  kutsub komisjoni sellega seoses üles ergutama ELi ja kolmandate riikide valitsusi kasutama riigihankepoliitikat, et edendada ettevõtjate seas rahvusvahelisi suuniseid ja põhimõtteid ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas, võttes selleks riigihankelepingute sõlmimisel arvesse ettevõtte varasemat tegevust vastutustundliku ärikäitumise valdkonnas;

24.  kutsub komisjoni üles looma toodete jälgitavuse süsteeme ja ELi arenguprojektidesse kaasatud ettevõtete ELi registrit, et tagada ettevõtete tegevuse suurem läbipaistvus ja võimaldada kodanikel jälgida ELi ettevõtete tegevust väljaspool ELi, hõlbustades samal ajal kogemuste ning, mis samavõrd oluline, ELi ettevõtete nähtavuse ja positiivse maine levikut rahvusvahelisel tasandil;

25.  kutsub lisaks komisjoni üles edendama koordineerivate foorumite loomist ja ühiskohtumiste korraldamist rahvusvaheliste ettevõtete, ametivõimude ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel nii ELis kui ka kolmandates riikides, et soodustada heade tavade vahetamist ning kaasava majanduskasvu ja arenguni viivat koostoimet.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD

LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

15.3.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

31

6

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

William (The Earl of) Dartmouth, Daniel Caspary, Salvatore Cicu, Marielle de Sarnez, Santiago Fisas Ayxelà, Christofer Fjellner, Eleonora Forenza, Karoline Graswander-Hainz, Jude Kirton-Darling, Bernd Lange, Marine Le Pen, David Martin, Emmanuel Maurel, Emma McClarkin, Anne-Marie Mineur, Sorin Moisă, Alessia Maria Mosca, Franz Obermayr, Artis Pabriks, Franck Proust, Tokia Saïfi, Matteo Salvini, Marietje Schaake, Helmut Scholz, Joachim Schuster, Joachim Starbatty, Adam Szejnfeld, Hannu Takkula, Jan Zahradil

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Klaus Buchner, Agnes Jongerius, Frédérique Ries, Fernando Ruas, Pedro Silva Pereira, Jarosław Wałęsa, Pablo Zalba Bidegain

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Angel Dzhambazki, Axel Voss, Tatjana Ždanoka

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

20.4.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

18

2

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Ignazio Corrao, Nirj Deva, Doru-Claudian Frunzulică, Charles Goerens, Heidi Hautala, Maria Heubuch, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Linda McAvan, Maurice Ponga, Cristian Dan Preda, Lola Sánchez Caldentey, Elly Schlein, Pedro Silva Pereira, Davor Ivo Stier, Bogdan Brunon Wenta, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Marina Albiol Guzmán, Paul Rübig, Patrizia Toia

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Amjad Bashir