RAPORT  inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes

13.6.2016 - (2015/2340(INI))

Väliskomisjon
Raportöör: Barbara Lochbihler
Arvamuse koostajad (*):
Bodil Valero, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon
Catherine Bearder, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon
(*)   Kaasatud komisjonid – kodukorra artikkel 54

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes

(2015/2340(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki asjaomaseid rahvusvahelisi inimõigustealaseid lepinguid,

–  võttes arvesse lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli, milles käsitletakse laste müüki, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafiat,

–  võttes arvesse 2000. aasta rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni ja seda täiendavaid protokolle, eriti naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise 2000. aasta protokolli ning maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestavat 2000. aasta protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

–  võttes arvesse rahvusvaheliste inimõigusmehhanismide tööd, sealhulgas ÜRO inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise küsimuste eriraportööri ning teiste asjaomaste ÜRO eriraportööride tööd, inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist ja ÜRO inimõiguslepingute järelevalveorganite tööd,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise küsimuste eriraportööri 2014. aasta aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo 2014. aasta aruannet inimkaubanduse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 2009. aasta mudelseadust inimkaubanduse kohta, mille eesmärk on abistada riike olemasoleva seadusandluse läbivaatamisel ja muutmisel ning võtta vastu uued õigusaktid inimkaubanduse vastu võitlemiseks,

–  võttes arvesse ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogule ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aruande lisana esitatud inimõigusi ja inimkaubandust puudutavaid soovituslikke põhimõtteid ja suuniseid (E/2002/68/Add. 1),

–  võttes arvesse ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, mille eesmärk on viia ellu ÜRO raamistik „Kaitsta, austada ja heastada“,

–  võttes arvesse ÜRO aluspõhimõtteid inimkaubanduse ohvrite õiguse kohta tõhusale õiguskaitsevahendile,

–  võttes arvesse UNICEFi suuniseid inimkaubanduse lapsohvrite kaitse kohta,

–  võttes arvesse ILO 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni (nr 29), 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni 2014. aasta protokolli, 1957. aasta sunniviisilise töö kaotamise konventsiooni (nr 105) ja sunniviisilise töö 2014. aasta täiendavate meetmete soovitust (nr 203),

–  võttes arvesse 1973. aasta konventsiooni, mis käsitleb vanuse alammäära tööle lubamisel (nr 138), ning lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise 1999. aasta konventsiooni (nr 182),

–  võttes arvesse ILO 2011. aasta koduabiliste konventsiooni (nr 189), mis käsitleb koduabiliste inimväärset tööd,

–  võttes arvesse ILO 2014. aasta aruannet „Profits and Poverty: the Economics of Forced Labour“ („Kasum ja vaesus. Sunniviisilise töö majanduslikud aspektid“),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artiklit 5,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/23/EÜ inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta,

–  võttes arvesse 2009. aasta meetmedokumenti, milles käsitletakse ELi välismõõtme tugevdamist inimkaubanduse vastaste meetmete alal, ja selle 2011. ja 2012. aasta rakendamisaruannet,

–  võttes arvesse inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016,

–  võttes arvesse vaheraportit inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta (COM(2014)0635),

–  võttes arvesse ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori tööd,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[1],

–  võttes arvesse ELi tegevusraamistikku soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta ELi välissuhetes aastatel 2016‒2020,

–  võttes arvesse Europoli 2016. aasta veebruari aruannet olukorra kohta Euroopas, milles käsitletakse inimkaubandust ELis,

–  võttes arvesse rände ja liikuvuse suhtes võetud üldist lähenemisviisi,

–  võttes arvesse 13. mai 2015. aasta Euroopa rände tegevuskava,

–  võttes arvesse Valletta tippkohtumisel 2015. aasta novembris vastu võetud tegevuskava,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2005. aasta inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni,

–  võttes arvesse inimkaubandusevastase võitluse eksperdirühma tegevuse viimast üldist aruannet, milles antakse ülevaade Euroopa Nõukogu 2014. aasta inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni rakendamisest,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimelunditega kauplemise vastast konventsiooni, mis on allakirjutamiseks avatud alates 2015. aasta märtsist,

–  võttes arvesse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel inimõiguste ja inimväärikuse kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse 2008. aasta Istanbuli deklaratsiooni elundikaubanduse ja siirdamisturismi kohta,

–  võttes arvesse OSCE 2014. aasta suuniseid tagasi pöördunud inimkaubandusohvrite inimõiguste kohta,

–  võttes arvesse valitsustevahelise rahapesuvastase töökonna 2011. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Haagis alla kirjutatud konventsiooni lastekaitse ja rahvusvahelises lapsendamises tehtava koostöö kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni 2012. aasta aruannet inimkaubanduse vastase tegevuse ja kaitsetute pagulaste abistamise kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni 2015. aasta aruannet inimkaubanduse ja inimeste ärakasutamise kohta kriisi ajal,

–  võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) 2015. aasta konventsiooni inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise vastu,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A8-0205/2016),

A.  arvestades, et organiseeritud kuritegevuse hulka kuuluv inimkaubandus on üks inimõiguste rikkumise kõige rängemaid vorme, kuna see muudab inimesed kaubaks, rikub sügavalt ja püsivalt ohvri väärikust ja tema õigusi, kahjustab terveid peresid ja kogukondi ning kasutab sihilikult ära selliseid kaitstetuid seisundeid nagu vaesus või tõrjutus;

B.  arvestades, et ÜRO Palermo protokolli kohaselt on inimkaubandus inimese värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine, inimröövi toimepanemine või muul viisil jõu kasutamine või sellega ähvardamine, petmine, võimu kuritarvitamine, isiku abitu seisundi ärakasutamine või inimese üle mõjujõudu omava isiku nõusoleku saavutamine selleks, et inimest ekspluateerida; arvestades, et ekspluateerimisena käsitletakse vähemalt teise isiku sundimist prostitutsioonile või muul viisil seksuaalset või paljunemiseesmärgil ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenistust, orjuses või sama laadi seisundis pidamist, sh laste orjastamist kasutamiseks lapssõduritena, või elundi sunniviisilist eemaldamist; arvestades, et tegemist on eemaletõukava tavaga, kus lapsed on kõige kohutavama inimeste ekspluateerimise vormi ohvrid;

C.  arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli (lastega kauplemise, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafia kohta) artikli 2 punktis a määratletakse lastega kauplemist kui mis tahes tehingut, millega laps antakse ühe isiku või isikute rühma poolt teisele kas tasu eest või muudel kaalutlustel;

D.  arvestades, et vastavalt ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastase võitluse büroo (UNODC) 2014. aasta ülemaailmsele aruandele inimkaubanduse kohta on 70 % tuvastatud ohvritest naised ja tütarlapsed; arvestades, et 79%-ga tuvastatud naisohvritest kaubitseti seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, kusjuures seksuaalne ekspluateerimine moodustab 53% tuvastatud ekspluateerimise vormidest maailmas, ning arvestades, et 83%-ga tuvastatud meesohvritest kaubitseti sunnitöö eesmärgil, kusjuures sunniviisiline töö moodustab 40% tuvastatud ekspluateerimise vormidest maailmas;

E.  arvestades, et mitmed keerukad ja omavahel seotud tegurid, nagu süsteemne ja struktuuriline diskrimineerimine, inimõiguste rikkumine, vaesus, ebavõrdsus, korruptsioon, vägivaldsed konfliktid, maa konfiskeerimine, puudulik haridus, töötus ja mittetoimiv tööjõurände kord, süvendavad inimeste haavatavust ekspluateerimise ja kuritarvitamise suhtes, kuna neile jäetakse vähem valikuvõimalusi ja ressursse; arvestades, et inimkaubanduse kaotamist käsitlevas ELi strateegias aastateks 2012–2016 nähakse inimkaubanduse ühe algpõhjusena naistevastast vägivalda;

F.  arvestades, et inimkaubandus on soolise kuuluvusega seotud kuritegu; arvestades, et naised ja tütarlapsed moodustavad ka märkimisväärse osa inimkaubanduse muude vormide – nt inimeste sunniviisiline ärakasutamine koduabilise ja hooldaja töös, tootval tööl, toidusektoris, puhastusteenuste osutamisel ja muudes sektorites – ohvritest;

G.  arvestades, et inimkaubandus on ebaseaduslike uimastite ja relvadega kaubitsemise kõrval üks tulusamaid organiseeritud kuritegevuse liike maailmas; arvestades, et viimastele ILO hinnangutele tuginedes on sunniviisilisest tööst saadav ebaseaduslik kasum, sh ka rahapesu kaudu, ligi 150 miljardit USD aastas, kusjuures hinnanguliselt 90% ohvritest ekspluateeritakse erasektoris ning kaks kolmandikku kasumist saadakse ärieesmärgil toimuvast seksuaalsest ekspluateerimisest, mis muudab selle kõige tulusamaks ekspluateerimise liigiks;

H.  arvestades, et inimkaubandust tuleb vaadelda nii nõudluse kui ka kasusaamise seisukohast, kuna naiste ärakasutamine, eelkõige ärakasutamine seksiteenustes, on tingitud nõudlusest nende teenuste järele ja tulust, mida sellest on võimalik saada;

I.   arvestades, et inimkaubandust käsitleva õigusraamistiku ebapiisav rakendamine riikide tasandil ning vastava õigusraamistiku puudumine kolmandates riikides on olulisimaid takistusi inimkaubandusega võitlemisel;

J.  arvestades, et inimkaubanduse ohvriks langenud isikute õiguskaitse kättesaadavus on enamiku maailma elanikkonna jaoks problemaatiline või lausa olematu; arvestades, et on mitmeid riike, kus vähem kui 1% kuritegudest jõuavad üldse kohtusse; arvestades, et paljudes riikides on politsei- ja kohtuorganite peamised probleemid korruptsioon ja võimekuse puudumine;

K.  arvestades, et Europoli andmetel on interneti kättesaadavus kogu maailmas võimaldanud inimkaubandusel üha rohkem areneda veebikeskkonnas; arvestades, et see soodustab uute ohvrite leidmise ja ärakasutamise uute vormide teket;

L.  arvestades, et rändajatega kauplemine ja inimkaubandus on omavahel seotud; arvestades, et inimkaubanduse võrgustikud kasutavad muu hulgas internetti oma teenuste pakkumiseks potentsiaalsetele rändajatele;

M.  arvestades, et inimkaubandus ja inimsmugeldamine ei ole kahjuks mööduvad nähtused ning võivad tulevikus koguni suureneda, kuna konfliktipiirkonnad, repressiivsed režiimid või lootusetu majandusolukord kogu maailmas on aluseks inimkaubitsejate ja -smugeldajate kriminaalsele tegevusele;

N.  arvestades, et ebaseaduslikud rändevood suurendavad inimkaubanduse ohtu, sest haavatavuse ja ebaseaduslikkuse tõttu on õigusliku aluseta rändajad eriti ohustatud inimkaubandusest; arvestades, et sellistest rändajatest on inimkaubandusvõrgustike sihtrühm saatjata alaealised, kes moodustavad suure osa Euroopasse saabuvatest rändajatest;

O.  arvestades, et inimkaubandus on piirkondlik ja ülemaailmne probleem, mida ei saa alati lahendada ainult riigi tasandil;

P.  arvestades, et uusima ülemaailmse orjandusindeksi kohaselt on maailmas kaasaegse orjanduse tekitatud olukordades lõksus 35,8 miljonit inimest, mis tähendab, et inimkaubandus on olemuselt endeemiline ja esineb kõikides maailmaosades;

Q.  arvestades, et inimkaubanduse mineviku- ja veel tekkivad suundumused erinevad oluliselt nii piirkondade vahel kui ka alapiirkondades;

R.  arvestades, et inimkaubandus ei ole nähtus, mis piirduks vähem arenenud riikidega, vaid seda võib varjatumal kujul leida ka arenenud riikides;

S.  arvestades, et ILO andmetel on hinnanguliselt 56 % sunniviisilise töö, sh seksuaalse ekspluateerimise ohvritest pärit Aasiast ja Vaikse ookeani piirkonnast, moodustades ülekaalukalt suurima osa kogu maailmas;

T.  arvestades, et hinnanguliselt 300 000 last üle maailma on seotud relvakonfliktidega; arvestades, et lastega kaubitsetakse kõige enam Aafrikas, ja seda lapssõdurite hankimise eesmärgil;

U.  arvestades, et Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on 95% tuvastatud ohvritest täiskasvanud; arvestades, et Lähis-Ida riigid on peamiselt võõrtöötajate sihtriigid, kus nn kafala sponsorite süsteemi kasutades seotakse töötajad kindla tööandjaga, luues tingimused kuritegevuseks ja tööalaseks ärakasutamiseks, mis vahel võib viia sunniviisilise tööni;

V.  arvestades, et ELi idapoolsetes naaberriikides on tuvastatud inimkaubanduse peamine põhjus seksuaalne ärakasutamine; arvestades, et süsteemne diskrimineerimine ja rassism on viinud selleni, et nii mees- kui ka naissoost romad on eriti haavatavad eri eesmärkidel toimuva inimkaubanduse suhtes;

W.  arvestades, et kuus riiki, mille elanikkond kannatab kõige sagedamini inimkaubandusega seostuva mõiste „tänapäeva orjus“ all, asuvad Ladina-Ameerikas (Haiti, Suriname, Guyana, Mehhiko, Colombia ja Peruu)[2];

X.  arvestades, et liikmesriikide, Europoli ning inimkaubanduse ohvrite päritolu- ja transiidiriikide koostöö on oluline vahend võitluses inimkaubanduse võrgustikega;

Y.  arvestades, et EL on inimkaubandusvastase koostöö edasise tugevdamise ja ühtlustamise eesmärgil kindlaks määranud teatud hulga prioriteetseid riike ja piirkondi;

Z.  arvestades, et komisjon määras ELi institutsioonide, asutuste ja liikmesriikide ning kolmandate riikide ja rahvusvaheliste osalejate vahelise kooskõlastamise ja sidususe parandamiseks ametisse ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori;

Inimkaubanduse ülemaailmsed suundumused

1.  mõistab sõnaselgelt hukka inimkaubanduse, mis esindab kogu ühiskonda ja majandust sügavalt ja kestvalt mõjutavat kasvavat inimkannatuste tööstust;

2.  rõhutab, et inimkaubandus on orjuse tänapäevane vorm ja raske kuritegu, mis on üks tõsisemaid inimõiguste rikkumisi, mida ei tohi aktsepteerida ühiskonnas, mis põhineb inimõiguste, sh soolise võrdõiguslikkuse austamisel; on ühtlasi seisukohal, et inimkaubandust tuleb käsitleda terviklikult ja keskenduda mitte ainult seksuaalsele ärakasutamisele, vaid ka sunniviisilisele tööle, elunditega kaubitsemisele, sunniviisilisele kerjamisele, sundabieludele, lapssõduritele ja väikelastega kaubitsemisele;

3.   tuletab meelde, et inimkaubandus on ülemaailmse ulatusega riikideülene kuritegevuse liik ning et selle vastu võitlemise meetmetes tuleb alati arvesse võtta selle algpõhjusi ja ülemaailmseid suundumusi; rõhutab siinkohal ELi poliitika sise- ja välismõõtme järjepideva lähenemisviisi olulisust inimkaubandusega võitlemisel;

4.   tunnistab, et inimkaubandus kui organiseeritud kuritegevuse liik toimib nii piirideüleselt kui ka -siseselt, mis muudab vajalikuks ranged inimkaubanduse vastased siseriiklikud õigusaktid ning riikidevahelise koostöö;

5.  taunib jätkuvat piisavate õigusaktide puudust, mis mõjutab kriminaalvastutusele võtmist ja inimkaubanduse vastase võitluse tõhusust paljudes maailma riikides;

6.   taunib samuti suurt lõhet olemasolevate õigusaktide ja nende rakendamise vahel, sh piiratud või olematut õiguskaitse kättesaadavust ohvrite jaoks ühelt poolt ja puudulikku õigusrikkujate vastutusele võtmist teiselt poolt;

7.  mõistab eriti hukka asjaolu, et tuvastatud ohvrite arv jääb kaugele allapoole inimkaubandusse sunnitud inimeste hinnangulisest hulgast, ning et süüdistuste esitamise määr on jätkuvalt väga madal; tunneb endiselt suurt muret selle pärast, et suur hulk inimkaubanduse ohvreid on jäetud ilma piisavast toetusest, kaitsest ja oma põhiõiguste rikkumise hüvitamise vahenditest;

8.   tuletab meelde, et inimkaubanduse ohvrid on riikides, kus neid ekspluateeritakse, sageli „nähtamatud inimesed“ ja et nad seisavad silmitsi kultuuri- ja keeleerinevuste põhjustatud raskustega, mis muudab nende jaoks veelgi raskemaks neist kuritegudest teatamise, mille ohvrid nad on; mõistab hukka asjaolu, et eriti haavatavate ohvrite, nagu naiste ja laste puhul on need raskused veelgi suuremad;

9.  toonitab, et arenenud maades valitsev nõudlus seksiteenuste järele hoogustab inimkaubandust arengumaadest ning seab inimesed, eelkõige naised ja tütarlapsed, kaitsetusse olukorda; kutsub liikmesriike üles kriminaliseerima inimkaubanduse ohvrite teenuste teadliku kasutamise;

10.  tuletab meelde, et rahvusvahelisel tasandil organiseerunud rühmad transpordivad ohvreid rikkamatesse piirkondadesse – kas salaja või ohvrite nõusolekul, mis on saadud valelike lubadustega, ning et selle nimekirja eesotsas on Euroopa riigid, kus on jõukamad kliendid, eelkõige inimkaubanduseks seksuaalsetel eesmärkidel;

11.   mõistab hukka asjaolu, et vastavalt Europoli staabiülema pressiteatele on üle 10 000 saatjata lapspagulase ja lapsrändaja Euroopas teadmata kadunud; juhib ELi ja liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et mainitud tohutu hulga laste seast on väga paljud sattunud seksikaubanduse rühmituste meelevalda, kerjusteks, ebaseadusliku ja ülitulusa elundite siirdamise äri või orjakaubanduse ohvriks;

12.   rõhutab, et tuleb selgelt eristada inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise mõisteid; märgib, et ehkki kuritegelike võrgustike ja organiseeritud kuritegevuse tegevusvaldkonnaks on ka inimeste ebaseaduslik üle piiri toimetamine, mis võib viia inimkaubanduseni, rõhutab siiski, et need kaks mõistet eeldavad erinevate õiguslike ja praktiliste meetmete võtmist ning riikidel on nende suhtes eri kohustused; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid koolitaksid töötajaid, kelle ülesanne on rändajate ja varjupaigataotlejate vastuvõtmine ja identifitseerimine, spetsiaalsete teadlikkuse suurendamise programmide abil, mille eesmärgiks on eristada selgelt inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist ja inimkaubandust, et tuvastada ja kaitsta eelkõige kaubitsemise ohvriks langenud lapsi ja selle ohus olevaid saatjata lapsi;

13.  tuletab meelde, et rändajad on nõustunud üle piiri toimetamisega ja see lõpeb nende sihtkohta jõudmisel, erinevalt inimkaubanduse ohvritest, keda kasutatakse ära sundimise, pettuse ja kuritarvitamisega ilma igasuguse nõusolekuta; rõhutab, et neil nähtustel võib olla ka kokkupuutepunkte, sest on olemas oht, et pagulasi ja muid rändajaid üle piiri ELi toimetavad kuritegelikud rühmitused võivad neid, eriti saatjata alaealisi ja üksi rändavaid naisi, inimkaubanduse ohvritena sunniviisiliselt ära kasutada; nõuab, et liikmesriikide pädevad ametiasutused pööraksid oma politsei- ja õiguskoostöös ning õiguskaitsetegevuses sellele osalisele kattumusele tähelepanu;

14.   täheldab, et kuritegelikud võrgustikud kasutavad ohvrite leidmiseks ja ärakasutamiseks üha enam internetti ja sotsiaalvõrgustikke; nõuab seepärast, et EL ja liikmesriigid investeeriksid inimkaubanduse vastases võitluses piisavalt tehnoloogiasse ja ekspertteadmistesse, et tuvastada, jälitada ja vähendada interneti väärkasutamist kuritegelike võrgustike poolt nii ohvrite leidmiseks kui ka selliste teenuste pakkumiseks, mille eesmärk on ohvreid ära kasutada;

15.  tõdeb, et inimkaubanduses on oluline osa info- ja kommunikatsioonitehnoloogial ning samas kui tehnoloogiat kasutatakse ohvrite värbamise ja ärakasutamise hõlbustamiseks, võib seda kasutada ka inimkaubanduse ennetamise vahendina; on seisukohal, et rohkem tuleks uurida info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osa inimkaubanduses;

16.  palub komisjonil hinnata interneti kasutamist inimkaubanduses, eriti selle osa seksuaalsel ärakasutamisel veebis; palub Europolil tõhustada internetisisust teavitamise üksuse (EU IRU) raames võitlust veebipõhise kaubitsemisega, et teha kindlaks inimkaubandusega seotud materjalid, neist teada anda ja need kõrvaldada;

17.  palub komisjonil kohandada oma koostööd kolmandate riikidega, et võtta arvesse inimkaubanduse uute vormide arengut internetis; kutsub komisjoni ja Europoli kaaluma võimalusi teha koostööd Euroopa ja kolmandate riikide küberkuritegevuse vastaste organitega (eriti Europoli raames); palub komisjonil samuti uurida kõiki koostöövõimalusi internetiteenuste pakkujatega, et teha kindlaks inimkaubandusega seotud sisu internetis ja võidelda selle vastu; palub komisjonil teavitada nõuetekohaselt Euroopa Parlamenti;

Inimkaubandus kui majandusharu

18.   mõistab hukka asjaolu, et inimkaubandus on väga tulus äri ja et selle kriminaalse tegevuse kasum viiakse rahasüstidena maailmamajandusse ja finantssüsteemi suures osas tagasi; taunib asjaolu, et inimkaubandusega on seotud kõige struktureeritumad ja võimsamad rahvusvahelised kuritegelikud organisatsioonid, kes on loonud tõeliselt rahvusvahelise ja mitmeharulise võrgustiku; kutsub kõiki riike ja selle valdkonna asjaomaseid osapooli võtma endale eesmärgiks muuta inimkaubandus väikese riski ja suure tulukusega ettevõtmisest suure riski ja väikese tulukusega ettevõtmiseks;

19.   on seisukohal, et finantsuurimised, mille käigus jälgitakse, arestitakse ja nõutakse tagasi kuritegelikul teel saadud vara, ning rahapesuvastased meetmed on inimkaubandusevastases võitluses tähtsal kohal; tuletab meelde, et rahapesuga seotud tegevuse kohta on vaja rohkem andmeid ning pöörata sellele suuremat tähelepanu; taunib asjaolu, et meetmeid finantsteabe kogumiseks, analüüsimiseks ja jagamiseks inimkaubandust käsitlevate kriminaalmenetluste toetamisel kasutatakse piiratud ulatuses ja finantsuurimiste täielik integreerimine valmistab inimkaubandusega seotud juhtumite puhul tihti raskusi; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tugevdaksid koostööd, koordineerimist ja teabe jagamist kolmandate riikidega, et leida ja konfiskeerida sellisel kuritegelikul teel saadud vara; nõuab, et konfiskeeritud vara kasutataks inimkaubanduse ohvrite toetuseks ja abistamiseks;

20.   kutsub valitsusi üles nõuetekohaselt hoolitsema selle eest, et võideldaks inimkaubandust soodustava korruptsiooniga ning tehtaks kindlaks ja kaotataks avaliku sektori seotus inimkaubandusega või kaassüü selles, sh tagades, et need avalikus sektoris töötajad, kes puutuvad tõenäolisemalt kokku inimkaubanduse juhtumitega, oleksid koolitatud märkama selliseid juhtumeid, ning et eksisteeriksid sise-eeskirjad, mis abistaksid neid kahtlaste juhtumitega tegelemisel;

21.   tuletab meelde, et värbamisega seotud kuritarvitused tunduvad esinevat paljudes maailma riikides ja piirkondades, ning et olenemata riigist, kus need esinevad, on need tihedalt seotud inimkaubandusega kas seetõttu, et värbamisagentuurid on otseselt seotud inimkaubandusega oma valelike või sunnimeetodeid sisaldavate värbamistavade kaudu, või seetõttu, et nad muudavad altiks ekspluateeriva töö suhtes, nõudes kõrget vahendustasu, mis muudab eelkõige migrandid ja väheste oskustega töötajad rahaliselt haavatavaks või sõltuvaks;

22.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid koostööd kolmandate riikidega, et uurida kõiki inimkaubanduse etappe, kaasa arvatud värbamisetapp, parandada teabevahetust ning käivitada ennetusmeetmed, (finants)uurimised ja süüdistuste esitamine; kutsub kõiki riike üles parandama värbamisasutuste järelevalvet ja nende tegevuse reguleerimist;

23.  on seisukohal, et tegeliku nõusolekuga ei saa olla tegemist olukorras, kus kolmanda riigi kodanik viiakse oma riigist ära ja tuuakse ELi (või kui ELi kodanik viiakse teise liikmesriiki) prostitutsiooni, mõnes muus vormis seksuaalse ärakasutamise või sunniviisilise töö eesmärgil;

24.  on seisukohal, et valitsused peaksid edendama mitmeid sidusrühmi hõlmavat dialoogi ja partnerlust, viies kokku ettevõtted, inimkaubandusevastase võitluse eksperdid ja valitsusvälised organisatsioonid, ning viima ellu inimkaubanduse vastu suunatud ühismeetmeid ja tagama töötajate õiguste, sealhulgas põhiliste tööõiguste kaitse; kutsub valitsusi samuti üles kehtestama õiguslikke meetmeid, et tagada tarneahela läbipaistvus ja jälgitavus ning suunata ettevõtteid andma paremini aru oma jõupingutustest inimkaubanduse kaotamiseks oma tarneahelates; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kaasaksid aktiivselt riiklikud ja rahvusvahelised ettevõtted, tagamaks, et nende tooted on kogu tarneahela ulatuses ärakasutamisest sõltumatud ning võtma neid mis tahes tarneahela etapis toimuva inimkaubanduse eest vastutusele, kaasa arvatud sidusettevõtjate ja alltöövõtjate puhul;

25.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid osaleksid konstruktiivselt valitsustevahelise avatud töörühma läbirääkimistes, kus käsitletakse rahvusvahelise õiguslikult siduva instrumendi väljatöötamist, mis kohustaks rahvusvahelisi korporatsioone ja muid äriettevõtteid austama inimõigusi ning rakendama ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid;

Ärakasutamise eri vormid

26.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid teeksid vajalikke jõupingutusi, et võidelda sunniviisilise töö vastu ELi välismaal asuvates tööstusharudes ja seoses kolmandate riikidega, kohaldades ja jõustades töönorme ning aidates valitsustel vastu võtta tööseadusi, millega kehtestatakse miinimumnormid töötajate, sh võõrtööliste kaitseks, ning tagaksid, et kolmandates riikides tegutsevad Euroopa ettevõtted järgivad neid norme; nõuab tungivalt, et valitsused jõustaksid tööalased õigusnormid, kohtleksid õiglaselt kõiki töötajaid, tagades samasugused õigused kõikidele töötajatele olenemata nende kodakondsusest või päritolust, ning juuriksid välja korruptsiooni; nõuab aktiivsemat rahvusvahelist koostööd, et tugevdada tööjõu liikuvusega seotud poliitikat, ning seda, et töötataks välja ja rakendataks paremaid õigusakte töölevõtjate suhtes;

27.  kutsub üles ILO töö- ja keskkonnaõiguse põhireeglite paremale ülemaailmsele täitmisele kõigis etappides, sealhulgas sotsiaalkindlustuse ja tööjärelevalve tugevdamise teel; kutsub samuti üles ratifitseerima ja rakendama ILO 2011. aasta koduabiliste konventsiooni (nr 189), tõlkima selle sätteid (sh sätted koduabiliste kohta diplomaatide majapidamistes) ja neid siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtma;

28.  rõhutab, et on olemas selge seos seksuaalsetel eesmärkidel toimuva inimkaubanduse ja prostitutsiooni vahel, mis nõuab meetmete kehtestamist, et lõpetada nõudlus prostitutsiooni järele;

29.  juhib tähelepanu, et enamikus liikmesriikides on sundprostitutsiooni ohvritel raske saada juurdepääsu psühholoogilisele abile ning seega sõltuvad nad peaaegu täielikult heategevusorganisatsioonide toetusest; nõuab seepärast, et niisuguseid organisatsioone toetataks rohkem, ning kutsub liikmesriike üles kaotama takistused juurdepääsul psühholoogilisele abile;

30.  rõhutab, et sundabielu võib käsitleda inimkaubanduse vormina, kui see hõlmab ohvri ärakasutamist, ning kutsub kõiki liikmesriike üles seda mõõdet inimkaubanduse määratlemisel arvesse võtma; rõhutab, et ärakasutamine võib olla seksuaalne (abielusisene vägistamine, sunniviisiline prostitutsioon ja pornograafiale sundimine) või majanduslik (majapidamistöödele sundimine või sunniviisiline kerjamine) ning et inimkaubanduse lõppeesmärk võib olla sundabielu (ohvri müümine abikaasana või abielu sõlmimine sundolukorras); tuletab meelde, et sundabielul võib olla rahvusvaheline mõõde; kutsub seepärast liikmesriike tagama rände eest vastutavatele riigiasutustele nõuetekohase koolituse sundabielu kohta inimkaubanduse kontekstis; palub komisjonil samuti tõhustada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

31.  mõistab hukka inimkaubanduse sunniviisilise surrogaatemaduse eesmärgil, kuna see rikub naise õigusi ja lapse õigusi; märgib, et see nõudlus tuleb arenenud riikidest, sageli arengumaade vaeste ja haavatavate arvel, ning palub liikmesriikidel kaaluda oma piirava reproduktiivpoliitika tagajärgi;

32.   nõuab, et inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed oleksid sellisena ka määratletud ning nende parimad huvid, õigused ja vajadused seataks alati esikohale; nõuab, et sellistele lastele oleks tagatud õigusabi ja -kaitse ning füüsiline, psühholoogiline ja muud laadi toetus ja kaitse nii lühemas kui ka pikas perspektiivis ning võetaks perekondade taasühinemist hõlbustavaid meetmeid, kui see on vajalik ja vastab lapse parimatele huvidele, austades lapse väärikust ja õigusi, või korraldataks sobiv hooldus;

33.  tuletab meelde, et lastega kaubitsemisega kaasnevad sageli seksuaalse ärakasutamise juhtumid, prostitutsioon, sunniviisiline töö või elundite eemaldamine ja nendega kaubitsemine ning rõhutab, et kaubitsetud laste puhul ei tohi kunagi arvesse võtta võimalust, et tööks või teenuste osutamiseks on laps andnud nõusoleku; peab taunimisväärseks asjaolu, et õiguskaitseametnikud kohtlevad sageli ohustatud lapsi õigusrikkujate või õigusliku aluseta rändajatena ega otsi järjepidevalt inimkaubanduse märke, et teha kindlaks kaubitsemise ohvrid;

34.  usub, et saatjate alaealiste puhul on oluline paremini ja ennetavamalt teha kaubitsemise ohvriks langenud lapsed kindlaks eeskätt piiriületamisel ja vastuvõtukeskustes, samuti on vajalik tihedam valdkondadevaheline koostöö, et tagada laste huvide tõhus kaitse; peab vajalikuks liikmesriikides kehtivate eestkostesüsteemide tugevdamist, et hoida ära saatjata ja vanematest eraldatud laste sattumist organiseeritud inimkaubanduse organisatsioonide kätte;

35.   nõuab, et Euroopas tõhustataks laste riiklikke eestkostesüsteeme kui osa inimkaubandusevastasest strateegiast, milles tunnistatakse eestkostjate üliolulist rolli laste kaitsmisel väärkohtlemise eest;

36.   nõuab tungivalt, et EL jätkaks jõupingutusi lapssõdurite nähtuse vastu võitlemiseks, eelkõige toetades valitsusi selle probleemiga tegelemisel ja kohapeal aktiivselt tegutsevaid kodanikuühiskonna rühmi, võtaks kasutusele meetmed lapssõdurite edasise värbamise ja kasutamise vältimiseks, toetaks laste kaitset käsitlevate õigusaktide väljatöötamist, sh laste värbamise kuritegelikuks tunnistamist, ning võtaks kasutusele vahendid, mille abil suurendada vastupanuvõimet ja tugevdada lapsi kaitsvat keskkonda; nõuab, et EL nõuaks kolmandatelt riikidelt asjakohaste rahvusvaheliste normide ratifitseerimist ja rakendamist, kaasa arvatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokoll laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse;

37.  rõhutab, et lapsi ja puudega inimesi tuleks pidada inimkaubanduse haavatavateks ohvriteks; toonitab, et inimkaubanduse ohvritel võib tekkida puue inimkaubanduse käigus, kuid samas võib puudega isiku võtta sihikule inimkaubitseja just tema haavatavuse tõttu;

38.   kiidab heaks sunniviisilise kerjamise tunnistamise inimkaubanduse vormiks direktiivi 2011/36/EL alusel; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ühtlustaksid siseriiklikke õigusakte ning ergutaksid kolmandate riikide valitsusi kehtestama ja rakendama sellealaseid õigusnorme; mõistab hukka sunniviisilise kerjamise ohvrite igasuguse kriminaliseerimise ning nõuab töövõimaluste ja eluaseme kättesaadavuse tagamist; nõuab tungivalt politsei ja muude ametnike koolitust isikute nõuetekohase tuvastamise ja abi juurde suunamise alal, et tagada sunniviisilise kerjamise ohvritele piisav abi; rõhutab, et paljud ohvrid pärinevad vaesest ja tõrjutud keskkonnast; nõuab, et ennetusmeetmetes keskendutaks riskirühmade haavatavuse vähendamisele ning sellistest alusstruktuuridest alustamisele nagu haridus ja tööturule integreerimine ning varjupaikade ja haavatavate isikute abistamise kohtade arvu suurendamisele;

39.  rõhutab, et ÜRO Palermo protokollis nõutakse võlaorjuse kui inimkaubanduse ühe vormi kuritegelikuks tunnistamist; nõuab tungivalt, et valitsused jõustaksid vastavad seadused ning tagaksid võlaorjusest kasusaajate karistamise;

40.  märgib, et on tekkinud inimkaubanduse uus vorm – lunaraha väljapressimise ja ränga piinamisega seotud inimkaubandus; tõdeb, et sellist inimestega kaubitsemise uut vormi iseloomustab väljapressimine, peksmine ja vägistamine, millega sunnitakse ELis ja väljaspool seda elavaid perekondi ja sugulasi võlgu ära maksma;

41.  mõistab hukka inimelundite, -kudede ja -rakkude, sh sugurakkude (munarakkude, sperma) ning embrüote kudede ja rakkude, samuti täiskasvanute ja embrüote tüvirakkude salakaubanduse;

42.  rõhutab, et vastavalt Global Financial Integrity aruandele on kauplemine inimelunditega maailma kümne tulusaima ebaseadusliku äri hulgas, andes aastas 600 miljonit kuni 1,2 miljardit USA dollarit kasumit ja hõlmates paljusid riike; rõhutab lisaks, et ÜRO andmetel võivad sihikul olla igas vanuses inimesed, kuid eriti haavatavad on rändajad, kodutud ja kirjaoskamatud;

43.  rõhutab, et majandusseisak, lüngad seadustes ja puudujäägid seaduste jõustamises arengumaades koos kasvava üleilmastumisega ja kommunikatsioonitehnoloogia arenemisega loovad ideaalsed tingimused selliseks kuritegevuseks nagu ebaseaduslik elundiäri; juhib tähelepanu sellele, et majanduslike võimaluste nappus sunnib inimesi kaaluma valikuid, mida nad muidu peaksid ohtlikuks või taunitavaks, samal ajal kui puudulik seaduste jõustamine võimaldab kaubitsejatel tegutseda ilma erilise hirmuta kohtu alla sattuda;

44.  rõhutab, et inimelundite, -kudede ja -rakkude ostmine on ebaseaduslik; märgib, et elundite eemaldamise eesmärgil inimkaubanduse ohvriks langenud inimestel tekivad spetsiifilised probleemid ning et ohvrid ei ole sageli teadlikud elundite eemaldamise ja puuduliku operatsioonijärgse ravi pikaajalistest ja invaliidsust põhjustavatest tagajärgedest ega operatsiooni psühholoogilisest mõjust; nõuab paremini suunatud algatusi teadlikkuse tõstmiseks, et muuta elundimüügiga tekitatav kahju nähtavamaks, eriti vaeseimatele ning haavatavamatele, kellele võib tunduda, et elundi müümine on parema majandusliku olukorra nimel mõistlik;

45.  kutsub komisjoni üles mõistma hukka elundite eemaldamise eesmärgil toimuvat inimkaubandust ning võtma selge seisukoha elundite, kudede ja rakkude ebaseadusliku kaubitsemise suhtes; palub ELil innustada arstide liite ja siirdamisega tegelevaid ühinguid, et nad töötaksid välja eetilise käitumise juhendi tervishoiutöötajatele ja siirdamiskeskustele välismaalt elundite hankimise viiside ja siirdamisjärgse ravi korra kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et maailma vaeseimate kogukondade liikmetel on eriti suur oht sattuda ebaseadusliku elundiäri ohvriteks;

46.  nõuab Euroopa Nõukogu inimelunditega kauplemise vastase konventsiooni ratifitseerimist ja rakendamist; palub ELil pöörduda kolmandate riikide valitsuste poole palvega võtta õiguslikke meetmeid tervishoiutöötajate, haiglate ja erakliinikute vastu, kes osalevad ebaseaduslikus ja tulusas elundite siirdamise äris;

47.  kutsub liikmesriike üles ergutama meedikuid tegema tõhusamaid jõupingutusi seda liiki inimkaubanduse vastu võitlemiseks, kehtestades aruandluskohustuse ning määrates selgemalt kindlaks eetilised põhimõtted ja kohustused;

48.  rõhutab, kui oluline on ennetus ning sektoriülene, valdkonnavaheline lähenemisviis võitluseks ebaseadusliku elundiäri vastu, sh inimkaubanduse vastu elundite eemaldamiseks, mis on muutunud ülemaailmseks probleemiks; nõuab paremini suunatud algatusi teadlikkuse tõstmiseks, et muuta elundimüügiga tekitatav kahju nähtavamaks ning teavitada ohvreid ja potentsiaalseid ohvreid paremini füüsilistest ja psühholoogilistest ohtudest, eriti vaeseimaid ning ebavõrdsuse ja vaesuse osas haavatavamaid, kellele võib tunduda, et elundi müümine on parema majandusliku olukorra nimel mõistlik; rõhutab, et teadlikkuse tõstmise kampaaniad peaksid olema kohustuslikud nii Euroopa naabruspoliitika kui ka ELi arengukoostöös;

49.  märgib, kui oluline on arstide, õdede, sotsiaaltöötajate ja teiste meedikute roll, kellel on oma eriala tõttu eriline kontakt kinnipeetavate ohvritega ning kes etendavad olulist osa inimkaubanduse tõkestamises; märgib murega, et praegu on see käest lastud võimalus sekkumiseks; juhib tähelepanu, et meditsiinispetsialiste tuleb õpetada inimkaubanduse hoiatusmärke ära tundma ning kasutama teatamise menetlusi, et ohvreid paremini aidata, samuti tuleb kasutusele võtta karmid karistused igasuguse ebaseaduslikus elundikaubitsemises osalemise eest;

50.  julgustab riike võtma kasutusele eeldatava nõusoleku programme või skeeme, mille kohaselt kodanikel on võimalus teatud haldustoiminguid tehes liituda otseselt elundidoonorite registriga, vähendades sellega patsientide sõltumist mustast turust ja suurendades samas kasutadaolevate organite arvu, et vähendada siirdamise rahalist maksumust ja vähendada meditsiiniturismi atraktiivsust;

51.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et ennetada nn siirdeturismi, eelkõige meetmete võtmisega, et suurendada seaduslikul teel saadud elundite kättesaadavust, et edendada ebaseadusliku elundiäri ennetamist ja luua läbipaistev süsteem siirdatud elundite jälgimiseks, tagades doonorite anonüümsuse; kutsub komisjoni üles koostama suunised, et ergutada liikmesriike osalema koostööpartnerlustes, nagu Eurotransplant ja Scandiatransplant;

52.  juhib tähelepanu asjaolule, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel on ainult piiratud teadusandmeid inimkaubanduse ja tervise, eelkõige vaimse ja psühholoogilise tervise kohta; märgib ka, et ohvrite ja ellujääjate vajadused on sageli alahinnatud; nõuab seepärast, et komisjon ja liikmesriikide asjaomased asutused kehtestaksid järelevalvesüsteemi ja levitaksid teavet inimkaubanduse tagajärgede kohta ning ohvrite vajaduste kohta nii füüsilise kui ka psühholoogilise tervise seisukohast;

Ohvrite õigused, sh õigus õiguskaitsevahendile

53.  kutsub ELi ja liikmesriike üles lähtuma inimõigustest ja ohvrikesksusest ning seadma ohvrid ja kaitsetud inimrühmad kõigi inimkaubanduse vastu võitlemise, selle ärahoidmise ja ohvrite kaitse alaste jõupingutuste keskmesse;

54.   mõistab hukka murettekitavad lüngad riigi kohustuste ja nende täitmise vahel ohvrite õiguste valdkonnas; peab tervitatavaks direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded; loodab, et liikmesriigid on kõnealuse direktiivi, mille jõustamiskuupäevaks oli määratud 16. november 2015, nõuetekohaselt üle võtnud; kutsub liikmesriike, sh päritolu-, transiit- ja sihtriike võimaldama ja hõlbustama kõigile inimkaubanduse ohvritele, sh mittekodanikele, oma territooriumil ja oma jurisdiktsiooni kohaselt juurdepääsu õiguskaitsevahenditele, mis on õiglased, piisavad ja asjakohased;

55.  tuletab meelde, et ohvrite kiire ja täpne tuvastamine on nende seaduslike õiguste teostamise alus; nõuab, et võetaks meetmeid inimkaubanduse ohvrite tuvastamise suutlikkuse suurendamiseks, eelkõige rände, turvalisuse ja piirikontrolli teenuste vallas;

56.  kutsub Euroopa välisteenistust vahetama kolmandate riikidega parimaid tavasid esmalt selleks, et politseiasutused ja humanitaartöötajad teaksid, mil viisil on parim alustada suhtlemist ohvritega, ning seejärel, kuidas kohaldada ohvrite individuaalse hindamise põhimõtet, et teha kindlaks nende erivajadused, neid abistada ja kaitsta;

57.  rõhutab ELi toimimise lepingu artikli 82 lõikes 1 sätestatud vastastikuse tunnustamise põhimõtte olulisust; kutsub komisjoni, liikmesriike ja ELi asutusi kindlustama inimkaubanduse ohvrite seisundit, tunnustades vastastikku täielikult kohtu- ja haldusotsuseid, mis on muu hulgas seotud inimkaubanduse ohvrite kaitsemeetmetega, mis tähendab, et kui ohvri seisund on ühes liikmesriigis kindlaks tehtud, tuleb seda kohaldada kogu Euroopa Liidu territooriumil ning seega tuleks ohvreid (või neid esindavaid ühendusi) toetada ja abistada juhul, kui nende seisundit ei tunnustata liidu piires reisimise korral;

58.   nõuab, et kriminaalõiguse kohaselt tagataks ohvritele õiguskaitse võrdne ja tulemuslik kättesaadavus ning teave õigushüvede kohta; kutsub kõiki riike üles täitma oma rahvusvahelist kohustust austada oma jurisdiktsiooni kohaselt ohvrite õigusi ja tagada ohvritele täielik kaitse, sealhulgas psühholoogiline abi, sõltumata nende valmisolekust teha kriminaalmenetluste raames koostööd;

59.  kinnitab, et inimkaubanduse ohvritel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, kaasa arvatud õiguskaitse kättesaadavusele, oma isiku ja kodakondsuse seaduslikule tunnustamisele, vara tagastamisele, piisavale hüvitisele ning meditsiinilisele ja psühholoogilisele abile, õigus- ja sotsiaalteenustele ning pikaajalisele (taas)integreerumistoetusele, sh majanduslikule toetusele;

60.  märgib, et tähtis on tervishoiu ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu üldine kättesaadavus, ja see on eriti oluline inimkaubanduse ohvrite jaoks, kellel võib ärakasutamise otsesel tagajärjel olla palju füüsilisi ja vaimseid probleeme; kutsub liikmesriike üles looma inimkaubanduse ohvritele kergesti kättesaadavaid tervishoiu- ja järelhooldusteenuseid;

61.  kutsub neid liikmesriike, milles on esinenud inimkaubanduse ohvrite ärakasutamist, võimaldama neile kohast ja hädavajalikku soospetsiifilist arstiabi vastavalt nende individuaalsetele vajadustele ning pöörama sealjuures erilist tähelepanu seksuaalse ärakasutamise tõttu kannatanud inimkaubanduse ohvritele;

62.   märgib, et puudega isikud või inimkaubanduse käigus puude saanud isikud vajavad täiendavat kaitset ärakasutamise eest, ning nõuab, et EL ja liikmesriigid tagaksid, et kindlakstehtud ohvritele abi andmisel pööratakse nõuetekohast tähelepanu nende erivajadustele;

63.  rõhutab vajadust inimkaubanduse ohvrite ühiskonda taasintegreerimiseks ning tagada nende õigus saada kaitset; palub, et liikmesriigid looksid võrgustikke keskustest, mis pakuvad inimkaubanduse ohvritele toetust ja varjupaika, ja tugevdaksid selliseid võrgustikke, ning tagaksid, et teenuseid osutatakse keeles, millest ohver aru saab, samuti tagaksid inimkaubanduse ohvritele hariduse kättesaadavuse; nõuab, et valitsusvälised ja rahvusvahelised organisatsioonid ning siht- ja päritoluriikide valitsusorganid ja -asutused teeksid ühiseid jõupingutusi sotsiaalse kaasatuse tagamiseks ning annaksid ühisel jõul abi, eelkõige olukordades, kus ohvrid pöörduvad tagasi oma kodumaale;

64.  rõhutab, et oluline on tagada nende inimkaubanduse ohvrite julgeolek, kes annavad kohtus tunnistusi inimkaubitsejate vastu;

65.  nõuab, et kriminaalmenetluste käigus pöörataks ohvritele suuremat tähelepanu; kutsub pädevaid asutusi üles hoiduma inimkaubanduses kannatanute vahistamisest ning seadmast neid olukorda, kus neid võidakse karistada inimkaubanduse ohvri seisundis sunniviisil sooritatud kuritegude eest, eriti prostitutsiooni, muu seksuaalse kuritarvitamise või sunniviisilise töö korral; kutsub liikmesriike järgima mittekriminaliseerimise põhimõtet;

66.  kutsub liikmesriike üles rakendama õiguslikke vahendeid, mis parandaksid inimkaubanduse ohvrite võimalusi ametivõimudega ühendust võtta ilma enda kui ohvrite isiklikku julgeolekut ja õigusi ohtu seadmata;

67.  kutsub liikmesriike üles rakendama lisaks kõigile asjakohastele inimkaubandust käsitlevatele õigusraamistikele viivitamata direktiivi 2011/36/EL ja eriti selle artiklit 8; nõuab, et komisjon võtaks õiguslikke meetmeid liikmesriikide suhtes, kes neid ei kohalda, ning avaldaks võimalikult kiiresti rakendamisaruande, mille tähtaeg oli 2015. aasta aprillis;

68.   palub valitsustel asetada sisserändeasutuste ja tööinspektsioonide vahele nn tulemüür, et julgustada ohvreid esitama kaebusi ja tagada, et kui avastatakse inimkaubanduse juhtumid, ei oleks ohtu, et sisserändeasutused võtavad ohvrite vastu meetmeid;

69.  kutsub liikmesriike üles käsitlema kuriteona inimkaubanduse ohvrite teenuste kasutamise oma kodanike poolt juhul, kui see toimub väljaspool liikmesriiki ja/või väljaspool ELi, sh inimkaubanduse ohvrite ärakasutamist prostitutsioonis või muudes seksuaalse ärakasutamise vormides, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamist, orjust või sellele sarnast tegevust, sundust, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks ja elundite eemaldamist;

70.  on seisukohal, et pagulasseisundit, varjupaigataotleja staatust, humanitaarviisa saanud või rahvusvahelist kaitset vajavat isikut tuleb inimkaubanduse ohvri puhul lugeda riskifaktoriga isikuks; nõuab, et liikmesriigid tagaksid õiguskaitseasutuste ja varjupaigaametite koostöö, et aidata inimkaubanduse ohvritel, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, esitada kaitse saamise taotlus; rõhutab, et inimkaubanduse tõkestamiseks võetavad meetmed ei tohiks kahjustada inimkaubanduse ohvrite, rändajate, pagulaste ja rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste õigusi;

71.  kutsub liikmesriike üles rakendama soospetsiifilisi meetmeid, et parandada inimkaubanduse ohvrite tuvastamist varjupaiga- ja tagasisaatmismenetlustes, koguma üksikasjalikumaid ja sooliselt eristatud andmeid ning tagama, et sellised ohvrid suunatakse samuti nõuetekohaste toetusvõimaluste juurde;

72.   tuletab liikmesriikidele meelde, et direktiiviga 2011/36/EL ei piirata tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte kohaldamist vastavalt 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile;

73.   julgustab liikmesriike tagama inimkaubanduse ohvritest varjupaigataotlejatele samu õigusi, mis tagatakse muudele ininkaubanduse ohvritele;

74.  märgib, et vastavalt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) andmetele on rändajate ja pagulaste tagasisaatmine seotud põhjendatud turvalisuseriskiga, sest on oht, et neist saavad uuesti inimkaubanduse ohvrid, ning need riskid tuleb kindlaks teha, neid hinnata ja vähendada, sest sageli suureneb ärakasutajatest tulenev oht inimkaubanduses kasutatud rändajatele, kui neil on õnnestunud põgeneda, nad on teinud koostööd õiguskaitseametnikega või andnud tunnistusi kohtus[3];

75.  nõuab, et EL ja liikmesriigid muudaksid võitluse inimkaubanduse vastu avalikkusele nähtavamaks, võttes tähelepanu alla lennu- ja rongijaamad, bussid, koolid, ülikoolid ja asjakohased töökohad; nõuab, et EL ja liikmesriigid suurendaksid oma ametnike teadlikkust ELi suunistest inimkaubanduse ohvrite tuvastamise kohta ja komisjoni väljaandest inimkaubanduse ohvrite õigustest ELis ning innustab neid aktiivselt rakendama;

76.   ergutab ELi sihipäraselt rahastama kohalikke vabaühendusi, et tuvastada ja toetada inimkaubanduse ohvreid ning suurendada ärakasutamise ja inimkaubanduse suhtes kaitsetute inimeste teadlikkust; peab sellega seoses tervitatavaks meedia rolli, sest meedia saab aidata kaasa teadlikkuse suurendamisele ja ohtudest teavitamisele;

Piirkondliku ja rahvusvahelise tasandi koostöö inimkaubanduse vastases võitluses

77.   peab murettekitavaks asjaolu, et rahvusvahelise koostöö praegune tase inimkaubanduse juhtumite lahendamisel on ebapiisav, eelkõige lähte- ja transiitriikide puhul, ning et see on tegur, mis takistab oluliselt tulemuslikku võitlemist inimkaubandusega; nõuab tegevuse paremat kooskõlastamist ja suuremat koostööd ning korrapärast teabevahetust, et uurida riikidevahelise inimkaubanduse juhtumeid ja võidelda nende vastu, milleks tuleb tõhustada rahalist ja tehnilist abi ning tõhustada piiriülest suhtlust, koostööd ja suutlikkuse suurendamist valitsuste ja õiguskaitseorganite tasandil (sh piirivalvurid, rände- ja varjupaigaküsimustega tegelevad ametnikud, kriminaaluurijad ja ohvriabiasutused, kodanikuühiskond ning ÜRO ametid), muu hulgas seoses sellega, kuidas tuvastada ja kaitsta ohvreid ja kuidas toimida päritolu-, transiidi- ja sihtriikide suhtes, kes ei ole ÜRO Palermo protokolli ratifitseerinud; nõuab, et EL töötaks välja piirkondliku käsitluse, keskendudes inimkaubanduse marsruutidele, et reageerida eri piirkondades vastavalt sellele, millist tüüpi ärakasutamisega on tegemist; rõhutab lisaks sellele, kui kasulikud on inimkaubandusevastase võitluse ekspertidele mõeldud rahvusvahelised vahetusprogrammid;

78.  kutsub komisjoni, pädevaid ELi ameteid ja liikmesriike üles välja kujundama soopõhise koolituse õigus- ja piirikaitse teenistuste töötajate jaoks, et paremini kindlaks teha ja abistada võimalikke inimkaubanduse, eelkõige seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvreid;

79.  rõhutab, et EL peab inimkaubanduse ärahoidmiseks, uurimiseks ja selle eest vastutusele võtmiseks tugevdama politsei- ja õiguskoostööd liikmesriikide ja kolmandate riikidega, eriti inimkaubanduse ohvrite päritolu- ja transiidiriikidega, tehes seda eelkõige Europoli ja Eurojusti kaudu, kusjuures koostöö peaks hõlmama teabevahetust, eriti teadaolevate inimkaubanduse marsruutide kohta, osalemist ühistes uurimisrühmades ning võitlust interneti ja muude digitaalsete vahendite abil inimeste inimkaubandusse värbamise vastu; rõhutab, et oluline on korrapärane andmete vahetamine liikmesriikide vahel ning Europoli andmebaaside Focal Point Phoenix ja Focal Point Twins täiendamine; ergutab Europoli ja Interpoli tegema tihedamat koostööd inimkaubanduse tõkestamiseks ning tuletab meelde, et andmete vahetamisel liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel tuleks täielikult järgida ELi andmekaitse norme; kutsub liikmesriike koguma rohkem andmeid inimkaubandusega võitlemise kohta ja parandama andmete vahetamist omavahel ja kolmandate riikidega;

80.  kutsub ELi ja liikmesriike tagama oma õiguskaitseasutustele ja politseiametitele vajaliku personali ja vahendid, et need asutused oleksid võimelised võtma vastu teavet perekondadelt või muudest allikatest, vahetama seda teavet asjaomaste Euroopa ja siseriiklike asutustega ning nimetatud teavet nõuetekohaselt töötlema ja analüüsima;

81.   rõhutab, et transiidiriigid on võitluses inimkaubanduse vastu otsustava tähtsusega, kuna läbisõidu etapis ei ole ohvrite ärakasutamine veel alanud; rõhutab, et piiripolitseinikele tuleb anda lisakoolitust, et parandada nende tuvastamisoskusi;

82.  rõhutab piiriülese töörändega seotud arvukaid probleeme, eelkõige rändajate ebaseaduslikuks tunnistamise ja põhiõigustest ilmajätmise ohtu; nõuab, et ELis ja rahvusvahelisel tasandil loodaks piiriülese töörände mehhanismid, et suurendada ja formaliseerida seaduslikku töörännet;

83.   tunnustab ELi pingutusi seada sisse ametlikud piiriülese töörände kanalid, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, ning nõuab selles valdkonnas sidusamaid ja suuremaid pingutusi; rõhutab, et ametlik tööränne võib aidata inimkaubandust ennetada ja inimelusid säästa;

84.   nõuab tungivalt, et EL tugevdaks koostööd vabaühenduste ja muude asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega, tagades muu hulgas piisava rahastamise ja kooskõlastatud abi, et tõhustada parimate tavade vahetamist, poliitikameetmete koostamist ja rakendamist ning laiendada teadusuuringuid, sh koostöös kohalike osalejatega, ning peaks oluliseks ohvrite juurdepääsu õigussüsteemile ja kuritegude toimepanijate kohtu ette toomist;

85.  tuletab meelde, et kooskõlas direktiiviga 2011/36/EL peaksid liikmesriigid ergutama kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust ja tegema nendega tihedat koostööd, eeskätt poliitiliste algatuste koostamisel, teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniates ning teadus- ja haridusprogrammides, koolituste korraldamisel ning inimkaubandusvastaste meetmete mõju järelevalvel ja hindamisel; juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et valitsusvälised organisatsioonid peaksid samuti abistama ohvrite varajasel kindlakstegemisel, nende abistamisel ja toetamisel; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama selle, et valitsusväliseid organisatsioone kaitstaks kättemaksu, ähvardust ja hirmutamise eest ning neile ei esitataks ka süüdistust, kui nad abistavad inimkaubanduse ohvreid, kelle seisund on õigusliku aluseta;

86.   nõuab, et EL, liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus pööraks erilist tähelepanu inimkaubanduse ennetamise ja selle vastu võitlemise probleemile humanitaarkriisi olukordades, näiteks loodusõnnetuste ja relvakonfliktide korral, et vähendada ohvrite haavatavust inimkaubitsejate ja muude kuritegelike võrgustike suhtes; rõhutab, et vastavalt rahvusvahelistele ja piirkondlikele konventsioonidele tuleb kaitse tagada kõigile, kellel on sellele õigus;

87.  juhib tähelepanu asjaolule, et inimestel, kes peavad nende elu või elamistingimusi halvendava ootamatu või süveneva kliimamuutuse tõttu kodud maha jätma, on suur oht sattuda inimkaubanduse ohvriks; rõhutab, et niisugusel kliimamuutusega seotud liikuvusel on tugev majanduslik mõõde, mis hõlmab elatise kaotust ja majapidamiste sissetuleku vähenemist, nii et asjaomaseid inimesi ähvardab otsene oht sattuda sunnitööle või orjusesse;

ELi inimkaubandust käsitlev poliitika liidu välistegevuses

88.   tunnustab ja toetab ELi institutsioonide, asutuste, liikmesriikide ja kolmandate riikide ning rahvusvaheliste osalejate vahelise kooskõlastamise ja sidususe parandamiseks ellu kutsutud ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori tööd ning nõuab tungivalt, et koordinaator arendaks edasi ELi, liikmesriikide, kolmandate riikide ja rahvusvaheliste osalejate vahelisi konkreetseid ühismeetmeid, et luua sidusam ja tõhusam koostöö inimkaubanduse ohvrite tuvastamise, kaitsmise ja abistamise süsteemide loomisel, kiirendada inimkaubanduse ennetamist, tuua rohkem inimkaubanduses kahtlustatavaid kohtu ette ja luua võrgustik, mis on võimeline reageerima tekkivatele probleemidele;

89.   nõuab tungivalt, et EL teeks vajalikke jõupingutusi rahvusvahelisel tasandil orjakaubanduse ärahoidmiseks ja takistamiseks ning orjanduse järk-järguliseks ja võimalikult kiireks täielikuks likvideerimiseks kõigis selle vormides;

90.   peab oluliseks, et inimkaubanduse ärahoidmiseks mõeldud strateegiad tegeleksid inimkaubandust lihtsustavate ning seda põhjustavate tegurite ja asjaoludega ning nõuab inimkaubanduse kohta integreeritud käsitlust, milles ühendatakse eri riiklikud ja rahvusvahelised osalejad, volitused ja vaatekohad; on seisukohal, et ennetusstrateegiad peaksid hõlmama meetmeid võitluseks vaesuse, rõhumise, inimõiguste mitteaustamise, relvakonfliktide ning majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, ning nende eesmärk peaks olema vähendada potentsiaalsete ohvrite haavatavust, pärssida nõudlust inimkaubanduse ohvrite teenuste järele, tõsta avalikkuse informeeritust ning juurida välja riigiametnike korruptsioon; kutsub samuti kõiki riike üles tulemuslikult ellu viima Palermo protokollist tulenevaid kohustusi;

91.   kutsub liikmesriike üles ratifitseerima kõiki asjakohaseid rahvusvahelisi instrumente, lepinguid ja seaduslikke kohustusi, sealhulgas Istanbuli konventsiooni, ning suurendama jõupingutusi, et muuta inimkaubanduse vastane võitlus tõhusamaks, kooskõlastatumaks ja ühtlustatumaks; ergutab ELi nõudma kõigi asjaomaste rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimist;

92.   kutsub ELi esindajaid pöörama inimkaubanduse küsimusele erilist tähelepanu ELi poliitilistes dialoogides kolmandate riikidega, samuti oma koostööprogrammides ning mitmepoolsetel ja piirkondlikel foorumitel, sealhulgas avalikes sõnavõttudes;

93.   kutsub ELi üles oma inimkaubanduse valdkonna abiprogramme läbi vaatama, et muuta rahastamine sihipärasemaks ja teha inimkaubanduse vastasest võitlusest omaette koostöövaldkond; julgustab sellega seoses suurendama vahendeid ELi institutsioonide talitustele, mis tegelevad inimkaubanduse küsimusega; nõuab tungivalt, et komisjon vaataks regulaarselt üle oma prioriteetsete riikide nimekirja, sh valikukriteeriumid, tagamaks, et see peegeldab reaalset olukorda kohapeal, ning muudaks need paindlikumaks ning muutuvatele oludele ja esilekerkivatele suundumustele paremini kohandatavaks;

94.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles laiendama inimkaubandusevastaste õiguslike meetmete tõhustamise käigus ka inimkaubanduse määratlust, lisades sellesse viited inimkaubanduse uutele vormidele;

95.   palub ELil ja liikmesriikidel rakendada kehtivas ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas toodud inimkaubanduse vastu võitlemise meetmeid, tehes seda vastavalt ELi inimkaubanduse vastasele strateegiale;

96.  palub komisjonil hinnata vajadust vaadata läbi tulevase Euroopa Prokuratuuri volitused, et lisada selle asutamise järel tema pädevustesse inimkaubandusvastane võitlus;

97.  nõuab ELi inimkaubandusevastase poliitika mõjusamaks muutmist, selle sügavamat seostamist ELi laiemate strateegiatega julgeoleku, meeste ja naiste võrdsuse, majanduskasvu, küberjulgeoleku, rände ja välissuhete vallas;

98.  nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid järgiksid ühtset poliitikat, nii siseselt kui ka väliselt, seaksid vastavalt liidu põhiväärtustele inimõigused kesksele kohale ELi suhetes kõikide kolmandate riikidega ning kasutaksid mõjutusvahendina eelkõige majandus- ja kaubandussuhteid;

99.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et inimõigused, sooline võrdõiguslikkus ja võitlus inimkaubanduse vastu jääksid ELi arengupoliitikas ja kolmandate riikidega sõlmitavates partnerlustes kesksele kohale; kutsub komisjoni üles nägema uut arengupoliitikat kavandades ja olemasolevaid arengupoliitilisi meetmeid läbi vaadates ette soospetsiifilisi meetmeid;

100.  toonitab, et naiste ja tütarlaste majandusliku ja sotsiaalse mõjuvõimu suurendamine vähendaks nende kaitsetust inimkaubanduse ohvriks langemise ees, ja kutsub komisjoni üles jätkama sihipäraste meetmete rakendamist soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmiseks arengukoostöö kõigis osades ning tagama, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste õigused jääksid kolmandate riikidega peetavate poliitiliste dialoogide päevakorda;

101.  rõhutab, et olulised on säästva arengu eesmärgid ja eelkõige eesmärk 5.2, milles nõutakse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõigi vormide, sealhulgas inimkaubanduse ning seksuaalse ja muud laadi ärakasutamise lõpetamist nii avalikus ruumis kui ka erasfääris;

102.   kutsub ELi üles toetama kolmandaid riike nende jõupingutustes tõhustada ohvrite tuvastamist, neile abi andmist ja nende taasintegreerimist ning inimkaubitsejatele süüdistuste esitamist, asjakohaste õigusaktide kehtestamist ja rakendamist ning õiguslike määratluste ühtlustamist, korda ja koostööd kooskõlas rahvusvaheliste standarditega;

103.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid õiguskaitsetöötajatele, sealhulgas sellistes asutustes nagu Frontex, Europol ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet töötavatele isikutele ja muudele ametlikele, kes võivad kokku puutuda inimkaubanduse ohvrite või potentsiaalsete ohvritega, asjakohase koolituse inimkaubanduse kohta, et nad oleksid võimelised tegelema inimkaubanduse juhtumitega, kusjuures koolitusel peaks olema terviklik valdkondadevaheline suunitlus ja erilist rõhku tuleks panna inimkaubanduse ohvriks langenud naiste, laste ja muude kaitset vajavate inimrühmade (nagu romad ja pagulased) erivajadustele, samuti stiimulite ja täieliku kaitse tagamisele inimkaubanduse ohvritele ja teistele isikutele, et nad inimkaubitsejatest teataksid;

104.  on seisukohal, et kolmandatest riikidest pärit inimkaubanduse ohvrid tuleb võrgustikes võimalikult kiiresti kindlaks teha ja seepärast on vaja suuremaid jõupingutusi piiridel, et tuvastada ohvrid ELi sisenedes; kutsub liikmesriike tegema kolmandate riikidega koostööd, et parandada kehtivaid suuniseid, mis võivad aidata konsulaarteenistustel ja piirivalvel inimkaubanduse ohvreid kindlaks teha, ning rõhutab sellega seoses vajadust vahetada parimaid tavasid, eeskätt piiril toimuvate küsitlemiste osas; rõhutab ühtlasi vajadust tagada piiri- ja rannikuvalveametnikele juurdepääs Europoli andmebaasidele;

105.  kutsub liikmesriike üles tõhustama koostööd kolmandate riikidega, et võidelda kõigi inimkaubanduse vormide vastu, ning pöörama erilist tähelepanu inimkaubanduse soolisele dimensioonile, et eelkõige võidelda laste abielude, naiste ja tütarlaste seksuaalse ärakasutamise ning seksiturismi vastu; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel mitmekordistada pingutusi Hartumi protsessi raames – suurendada konkreetsete projektide hulka ja tagada rohkemate riikide aktiivne osalemine.

106.  palub komisjonil, nõukogul ja Euroopa välisteenistusel kolmandate riikidega rahvusvaheliste kokkulepete, tagasivõtulepingute ja koostöölepingute üle peetavatel läbirääkimistel panna rõhku asjaolule, et kolmandatel riikidel on vaja tõhusalt võidelda inimkaubanduse vastu, suurendada inimkaubandusega tegelejate üle kohtumõistmist ja parandada ohvrite kaitset;

107.   nõuab tungivalt, et EL keskendaks oma jõupingutused nii inimkaubanduse kui ka inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastasele võitlusele; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid pööraksid tähelepanu inimkaubanduse ohvrite tuvastamisele põgenike ja rändajate ning kuritegelike võrgustike kontrollitava ebaseadusliku üle piiri toimetamise raames asetleidvate rikkumiste ja ärakasutamise ohvrite hulgas;

108.   rõhutab ettevalmistava töö, rahvusvahelisteks tsiviilpolitseimissioonideks ning diplomaatide, kontaktametnike ning konsulaar- ja arengukoostöö ametnike väljaõppe vajadust, et parandada inimkaubanduse ohvrite tuvastamist; peab nimetatud rühmade koolitamist vajalikuks, sest nad on sageli inimkaubanduse ohvrite jaoks esimene kontakt, ning peab samuti vajalikuks meetmete võtmist tagamaks, et nendel ametnikel on juurdepääs materjalidele, mis võimaldavad neil teavitada isikuid, kellel on oht sattuda inimkaubanduse ohvriks;

109.   tuletab meelde, et Vahemere lõunapiirkonna keskosas läbiviidava Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni EUNAVFOR MED (mida nimetatakse samuti operatsiooniks SOPHIA) teise etapi käivitamine 7. oktoobril 2015 võimaldab sihipäraselt võidelda just inimkaubanduse vastu, sest lubatud on viia läbi pardale minekut, läbiotsimist, konfiskeerimist ja ümbersuunamist avamerel laevade puhul, mille suhtes on kahtlus, et neid kasutatakse inimkaubanduse tarbeks; tuletab meelde, et praeguseks on kinni peetud 48 oletatavat inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajat ja inimkaubitsejat, kellega tegelevad Itaalia kohtuorganid; kutsub ELi üles jätkama ja intensiivistama oma operatsioone Vahemerel;

110.   nõuab, et EL leiaks reaalseid lahendusi, kuidas rändajad ja põgenikud võiksid seaduslikult, ohutult ja ekspluateerimise ohtu sattumata Euroopa Liitu jõuda; tuletab liikmesriikidele ja ELile meelde, et nad peavad järgima rahvusvahelist õigust, sealhulgas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet kõikide oma poliitikavaldkondade, eelkõige rändepoliitika puhul; tuletab meelde, et vastuvõttev ja päritoluriik peavad inimkaubanduses kannatanutele tagama ohutu vabatahtliku tagasipöördumise ning õiguslikud alternatiivid juhuks, kui repatrieerimine ohustaks nende ja/või nende pereliikmete turvalisust; on seisukohal, et vastuvõttev riik ja päritoluriik peavad tagama vajaliku ohutuse ja tingimused taasintegreerumiseks;

111.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid austaksid ÜRO põhikirja ning varjupaigaõiguse põhimõtteid.

112.   palub ELil edendada programme, millega toetatakse rändajate ja põgenike kaasamist, koostöös kolmandate riikide põhiosalejate ning kultuuriliste vahendajatega, kes aitavad tõsta kogukondade teadlikkust inimkaubandusest ja muuta nad organiseeritud kuritegevuse sissetungimise suhtes tõrjuvamaks;

113.   nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid jõupingutusi, et leida üles ja kaitsta kõiki pagulasi või rändajaid, eriti lapsi, kes on Euroopa pinnale saabumise järel kaduma läinud;

114.  avaldab tunnustust Europoli eriti Focal Point Twins raames tehtud tööle, et teha kindlaks kolmandatesse riikidesse laste kuritarvitamise eesmärgil reisivad inimesed; kutsub liikmesriike tegema koostööd Europoliga, et tagada korrapärane ja kiire andmevahetus;

115.  tuletab meelde, et enne viisanõudest loobumise lepingu sõlmimist peab komisjon hindama asjaomasest kolmandast riigist tulenevaid ohte, eriti seoses ebaseadusliku rändega; rõhutab, et inimkaubanduse võrgustikud võivad kasutada ka seadusliku rände kanaleid; palub seepärast komisjonil lisada viisanõudest loobumise lepingute kriteeriumide hulka inimkaubandusealase tõhusa koostöö asjaomase kolmanda riigiga;

116.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELil on vaja siduvat ja kohustuslikku seadusandlikku lähenemisviisi ümberasustamisele, nagu on ette nähtud komisjoni rände tegevuskavas; juhib tähelepanu asjaolule, et humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmist saab kasutada lisaks ümberasustamisele, et pakkuda vajaduse korral ja sageli ajutiselt kiireloomulist kaitset kõige haavatavamatele isikutele, nagu saatjata alaealistele, puudega pagulastele või kiireloomuliste meditsiinilise vajadustega inimestele;

117.   palub ELil koos kolmandate riikidega töötada välja inimkaubanduse kohta kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete andmete kogumise ja analüüsi standardne süsteem, et luua ELis ja kolmandates riikides ühine või vähemalt võrreldav kõigi inimkaubanduse aspekte puudutavate andmete kogumise ja analüüsi mudel; rõhutab tungivalt, et inimkaubanduse kohta andmete kogumiseks ja vastavate uuringute tegemiseks on vaja eraldada piisavad vahendid;

118.  julgustab ELi koostama uut 2016. aasta järgset inimkaubanduse vastast strateegia, millel oleks tugevam ja sihipärasem välismõõde ning kus seataks senisest tähtsamale kohale partnerluse arendamine ELi mittekuuluvate päritolu-, transiit- ja sihtriikide kodanikuühiskonna, valitsuste ja erasektoriga ning inimkaubanduse finants- ja majanduslike aspektide käsitlemine;

119.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Euroopa välisteenistusele ja ELi delegatsioonidele.

• [1]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.
• [2]  2014. aasta ülemaailmne orjandusindeks
• [3]  Vt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IMO) 2011. aasta aruanne inimkaubanduse vastase tegevuse ja kaitsetute rändajate abistamise kohta, lk 23.

KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS(*) (3.5.2016)

väliskomisjonile

inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes
(2015/2340(INI))

Arvamuse koostaja (*): Bodil Valero

(*)  Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

ETTEPANEKUD

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

–  võttes arvesse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni,

A.  arvestades, et ebaseaduslikud rändevood suurendavad inimkaubanduse ohtu, sest haavatavuse ja ebaseaduslikkuse tõttu on õigusliku aluseta rändajad eriti ohustatud inimkaubandusest; arvestades, et sellistest rändajatest on inimkaubandusvõrgustike sihtrühm saatjata alaealised, kes moodustavad suure osa Euroopasse saabuvatest rändajatest; arvestades, et Europoli andmetel on neist kadunuks jäänud juba 10 000;

B.  arvestades, et Europoli andmetel on interneti kättesaadavus kogu maailmas võimaldanud inimkaubandusel üha rohkem areneda veebikeskkonnas; arvestades, et see soodustab uute ohvrite leidmise ja ärakasutamise uute vormide teket;

C.  arvestades, et rändajatega kauplemine ja inimkaubandus on omavahel seotud; arvestades, et inimkaubanduse võrgustikud kasutavad muu hulgas internetti oma teenuste pakkumiseks potentsiaalsetele rändajatele;

D.  arvestades, et liikmesriikide, Europoli ning inimkaubanduse ohvrite päritolu- ja transiidiriikide koostöö on oluline vahend võitluses inimkaubanduse võrgustikega;

E.  arvestades, et kolme aasta jooksul, aastatel 2010–2012, kasutati inimkaubanduse registreeritud ohvritest 69 % seksuaalsel eesmärgil, 19 % sunniviisilise töö eesmärgil ja 12 % muul eesmärgil, nagu elundite eemaldamine või ärakasutamine kuritegelikus tegevuses; arvestades, et sellel ajavahemikul moodustasid inimkaubanduse registreeritud ohvritest naised 67 %, mehed 17 %, tütarlapsed 13 % ja poisid 3 %; arvestades, et kaubitsemise eri vormidega võitlemiseks on vaja võtta konkreetseid ja kohandatud poliitikameetmeid;

1.  nõuab, et liikmesriigid rakendaksid lisaks kõigile asjakohastele inimkaubandust käsitlevatele õigusraamistikele viivitamata direktiivi 2011/36/EL; nõuab, et komisjon võtaks õiguslikke meetmeid liikmesriikide suhtes, kes neid ei kohalda, ning avaldaks võimalikult kiiresti rakendamisaruande, mille tähtaeg oli 2015. aasta aprillis;

2.  rõhutab, et inimkaubandus on orjuse tänapäevane vorm ja raske kuritegu, mis on üks tõsisemaid inimõiguste rikkumisi, mida ei tohi aktsepteerida ühiskonnas, mis põhineb inimõiguste, sh soolise võrdõiguslikkuse austamisel; on ühtlasi seisukohal, et inimkaubandust tuleb käsitleda terviklikult ja keskenduda mitte ainult seksuaalsele ärakasutamisele, vaid ka sunniviisilisele tööle, elunditega kaubitsemisele, sunniviisilisele kerjamisele, sundabieludele, lapssõduritele ja väikelastega kaubitsemisele;

3.  rõhutab, et EL peab inimkaubanduse ärahoidmiseks, uurimiseks ja selle eest vastutusele võtmiseks tugevdama politsei- ja õiguskoostööd liikmesriikide ja kolmandate riikidega, eriti inimkaubanduse ohvrite päritolu- ja transiidiriikidega, tehes seda eelkõige Europoli ja Eurojusti kaudu, kusjuures koostöö peaks hõlmama teabevahetust, eriti teadaolevate inimkaubanduse marsruutide kohta, osalemist ühistes uurimisrühmades ning võitlust interneti ja muude digitaalsete vahendite abil inimeste inimkaubandusse värbamise vastu; rõhutab, et oluline on korrapärane andmete vahetamine liikmesriikide vahel ning Europoli andmebaaside Focal Point Phoenix ja Focal Point Twins täiendamine; ergutab Europoli ja Interpoli tegema tihedamat koostööd inimkaubanduse tõkestamiseks ning tuletab meelde, et andmete vahetamisel liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel tuleks täielikult järgida ELi andmekaitse norme; kutsub liikmesriike koguma rohkem andmeid inimkaubandusega võitlemise kohta ja parandama andmete vahetamist omavahel ja kolmandate riikidega;

4.  kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike tagama oma õiguskaitseasutustele ja politseiametitele vajaliku personali ja vahendid, et need asutused oleksid võimelised võtma vastu teavet perekondadelt või muudest allikatest, vahetama seda teavet asjaomaste Euroopa ja siseriiklike asutustega ning nimetatud teavet nõuetekohaselt töötlema ja analüüsima;

5.  rõhutab, et on olemas selge seos seksuaalsetel eesmärkidel toimuva inimkaubanduse ja prostitutsiooni vahel, mis nõuab meetmete kehtestamist, et lõpetada nõudlus prostitutsiooni järele;

6.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid õiguskaitsetöötajatele, sealhulgas sellistes asutustes nagu Frontex, Europol ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet töötavatele isikutele ja muudele ametlikele, kes võivad kokku puutuda inimkaubanduse ohvrite või potentsiaalsete ohvritega, asjakohase koolituse inimkaubanduse kohta, et nad oleksid võimelised tegelema inimkaubanduse juhtumitega, kusjuures koolitusel peaks olema terviklik valdkondadevaheline suunitlus ja erilist rõhku tuleks panna inimkaubanduse ohvriks langenud naiste, laste ja muude kaitset vajavate inimrühmade (nagu romad ja pagulased) erivajadustele, samuti stiimulite ja täieliku kaitse tagamisele inimkaubanduse ohvritele ja teistele isikutele, et nad inimkaubitsejatest teataksid;

7.  on seisukohal, et kolmandatest riikidest pärit inimkaubanduse ohvrid tuleb võrgustikes võimalikult kiiresti kindlaks teha ja seepärast on vaja suuremaid jõupingutusi piiridel, et tuvastada ohvrid ELi sisenedes; kutsub liikmesriike tegema kolmandate riikidega koostööd, et parandada kehtivaid suuniseid, mis võivad aidata konsulaarteenistustel ja piirivalvel inimkaubanduse ohvreid kindlaks teha, ning rõhutab sellega seoses vajadust vahetada parimaid tavasid, eeskätt piiril toimuvate küsitlemiste osas; rõhutab ühtlasi vajadust tagada piiri- ja rannikuvalveametnikele juurdepääs Europoli andmebaasidele;

8.  kutsub Euroopa välisteenistust vahetama kolmandate riikidega parimaid tavasid esmalt selleks, et politseiasutused ja humanitaartöötajad teaksid, mil viisil on parim alustada suhtlemist ohvritega, ning seejärel, kuidas kohaldada ohvrite individuaalse hindamise põhimõtet, et teha kindlaks nende erivajadused, neid abistada ja kaitsta;

9.  kutsub ELi ja liikmesriikide õiguskaitseasutusi tõhustama oma suutlikkust teha finantsuurimisi ja võtta vastutusele üksikisikuid ja kuritegelikke võrgustikke, kes lõikavad inimkaubandusest kasu, ning võtma töös olulise strateegilise põhimõttena omaks käsituse „aja raha jälge“; rõhutab, et tegelda tuleb inimkaubandusest saadava tuluga, ja märgib ühtlasi, et sellist tulu võidakse kasutada muude selliste raske kuritegevuse vormide, näiteks terrorismi, uimasti- ja relvakaubanduse ning rahapesu rahastamiseks; rõhutab, et liikmesriikide rahapesu andmebürood tuleks senisest enam kaasata inimkaubanduse vastasesse võitlusesse ja nad peaksid tegema koostööd, et vahetada paremini teavet ja häid tavasid; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tihendama koostööd inimkaubandusega seotud isikute varade külmutamisel ja konfiskeerimisel, kuna see võiks olla tõhus vahend inimkaubanduse muutmiseks madala riski ja suure tuluga ärist suure riski ja madala tuluga äriks;

10.  palub Euroopa Komisjonil, Euroopa Ülemkogul ja Euroopa välisteenistusel kolmandate riikidega rahvusvaheliste kokkulepete, tagasivõtulepingute ja koostöölepingute üle peetavatel läbirääkimistel panna rõhku asjaolule, et kolmandatel riikidel on vaja tõhusalt võidelda inimkaubanduse vastu, suurendada inimkaubandusega tegelejate üle kohtumõistmist ja parandada ohvrite kaitset;

11.  palub komisjonil hinnata vajadust vaadata läbi tulevase Euroopa Prokuratuuri volitused, et lisada selle asutamise järel tema pädevustesse inimkaubandusvastane võitlus;

12.  kutsub liimesriike käsitlema kuriteona inimkaubanduse ohvri teenuste teadlikku kasutamist, sh inimkaubanduse ohvri või teiste isikute ärakasutamist prostitutsioonis või muudes seksuaalse ärakasutamise vormides, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamist, orjust või sellele sarnast tegevust, sundust, ärakasutamist kuritegelikuks tegevuseks ja elundite eemaldamist;

13.  tuletab meelde, et rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine ja inimkaubandus on omaette nähtused, mille peamine erinevus seisneb selles, et rändajad on nõustunud üle piiri toimetamisega ja see lõpeb nende sihtkohta jõudmisel, erinevalt inimkaubanduse ohvritest, keda kasutatakse ära sundimise, pettuse ja kuritarvitamisega ilma igasuguse nõusolekuta; rõhutab, et neil nähtustel võib olla ka kokkupuutepunkte, sest on olemas oht, et pagulasi ja muid rändajaid üle piiri ELi toimetavad kuritegelikud rühmitused võivad neid, eriti saatjata alaealisi ja üksi rändavaid naisi, inimkaubanduse ohvritena sunniviisiliselt ära kasutada; nõuab, et liikmesriikide pädevad ametiasutused pööraksid oma politsei- ja õiguskoostöös ning õiguskaitsetegevuses sellele osalisele kattumusele tähelepanu;

14.  on seisukohal, et tegeliku nõusolekuga ei saa olla tegemist olukorras, kus kolmanda riigi kodanik viiakse oma riigist ära ja tuuakse ELi (või kui ELi kodanik viiakse teise liikmesriiki) prostitutsiooni, mõnes muus vormis seksuaalse ärakasutamise või sunniviisilise töö eesmärgil;

15.  rõhutab ELi toimimise lepingu artikli 82 lõikes 1 sätestatud vastastikuse tunnustamise põhimõtte olulisust; kutsub komisjoni, liikmesriike ja ELi asutusi kindlustama inimkaubanduse ohvrite seisundit, tunnustades vastastikku täielikult kohtu- ja haldusotsuseid, mis on muu hulgas seotud inimkaubanduse ohvrite kaitsemeetmetega, mis tähendab, et kui ohvri seisund on ühes liikmesriigis kindlaks tehtud, tuleb seda kohaldada kogu Euroopa Liidu territooriumil ning seega tuleks ohvreid (või neid esindavaid ühendusi) toetada ja abistada juhul, kui nende seisundit ei tunnustata liidu piires reisimise korral;

16.  on seisukohal, et pagulasseisundit, varjupaigataotleja staatust, humanitaarviisa saanud või rahvusvahelist kaitset vajavat isikut tuleb inimkaubanduse ohvri puhul lugeda riskifaktoriga isikuks; nõuab, et liikmesriigid tagaksid õiguskaitseasutuste ja varjupaigaametite koostöö, et aidata inimkaubanduse ohvritel, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, esitada kaitse saamise taotlus; rõhutab, et inimkaubanduse tõkestamiseks võetavad meetmed ei tohiks kahjustada inimkaubanduse ohvrite, rändajate, pagulaste ja rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste õigusi;

17.  juhib tähelepanu muret tekitavale asjaolule, et mõned liikmesriigid kasutavad kinnipidamist sageli süstemaatiliselt ja ülemääraselt, kuigi see peaks olema viimane abinõu; rõhutab, et kinnipidamine viib väga tihti rändajate ja varjupaigataotlejate põhiõiguste rikkumiseni; kutsub liikmesriike lõpetama viivitamata inimkaubanduse ohvrite ja laste kinnipidamise; nõuab kinnipidamiskeskuste praeguses olukorras suuremat läbipaistvust (kodanikuühiskonnale, ajakirjanikele ja parlamendiliikmetele parema juurdepääsu tagamise teel); kutsub liikmesriike rohkem ja süstemaatilisemalt kasutama kinnipidamisele teisi alternatiive, võttes arvesse kaitsetute rühmade, näiteks inimkaubanduse ohvrite vajadusi;

18.  kutsub liikmesriike rakendama täielikult ja korrektselt direktiivi 2011/36/EL artiklit 8; tuletab meelde, et inimkaubanduse ohvreid ei tohiks kriminaalkorras karistada ega panna neid vastutama kuritegude eest, milles neid sunniti osalema, eriti prostitutsiooni, muu seksuaalse kuritarvitamise või sunniviisilise töö korral;

19.  toonitab, et inimkaubanduse ohvrid on kuritegevuse ohvrid, kes peaksid saama kaitset ja elamisloa sõltumata sellest, kas nad on valmis õiguskaitseasutustega koostööd tegema või mitte; peab oluliseks, et pärast põhjaliku riskihinnangu andmist selle kohta, kas konkreetne inimkaubanduse ohver võib turvaliselt kodumaale naasta, võttes arvesse ohvri enda hinnangut olukorrale, tuleks elamisluba anda neile ohvritele ja nende perekondadele, kelle ohutus pärast oma päritoluriiki tagasipöördumist ei ole tagatud; tuletab sellega seoses meelde, et igasugune tagasisaatmine peab olema kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega vastavalt liikmesriikide rahvusvahelisest õigusest tulenevatele kohustustele; palub komisjonil vaadata läbi nõukogu direktiiv elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid; rõhutab, et läbivaatamine peaks hõlmama ka sätteid, milles käsitletakse elamislube isegi juhul, kui pädevate asutustega ei tehta koostööd, ja ELi ühtlustatud järelemõtlemisaja kestust;

20.  rõhutab, et eeskätt kolmandatest riikidest pärit ohvrid mõistavad harva selle riigi keelt ja kultuuri, kuhu neid inimkaubanduse käigus toodi; rõhutab, et seepärast saab neile osaks täiendav psüühiline stress ja frustratsioon;

21.  on seisukohal, et inimkaubanduse ohvrite roll tunnistajatena on olulise tähtsusega, et murda inimkaubanduse võrgustikud ning tuua sellega tegelejad kohtu ette ja nad süüdi mõista; rõhutab, et ohvritele on vaja tagada tõhus kaitse, et nad saaksid kartuseta tunnistusi anda; ergutab sellega seoses liikmesriikide õiguskaitseasutusi kasutama olemasolevaid tehnilisi lahendusi, mis võimaldavad ohvritel anda tunnistusi turvalisest kohast;

22.  märgib, et vastavalt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) andmetele on rändajate ja pagulaste tagasisaatmine seotud põhjendatud turvalisuseriskiga, sest on oht, et neist saavad uuesti inimkaubanduse ohvrid, ning need riskid tuleb kindlaks teha, neid hinnata ja vähendada, sest sageli suureneb ärakasutajatest tulenev oht inimkaubanduses kasutatud rändajatele, kui neil on õnnestunud põgeneda, nad on teinud koostööd õiguskaitseametnikega või andnud tunnistusi kohtus[1];

23.  palub liikmesriikidel tagada inimkaubanduse ohvritele ja nende pereliikmetele tasuta õigusabi ja -nõustamise kättesaadavuse, kaasa arvatud kriminaal-, tsiviil- ja migratsioonimenetluste puhul; rõhutab, et vajalikud on inimkaubanduse probleemi konkreetne ja keskendatud käsitus ning kaitse tagamine kaitset vajavas olukorras rühmadele, nagu pagulased, puudega inimesed, romad ja lapsed, sealhulgas saatjata alaealised, kes on pärit kolmandest riikidest;

24.  tuletab meelde, et lastega kaubitsemisega kaasnevad sageli seksuaalse ärakasutamise juhtumid, prostitutsioon, sunniviisiline töö või elundite eemaldamine ja nendega kaubitsemine ning rõhutab, et kaubitsetud laste puhul ei tohi kunagi arvesse võtta võimalust, et tööks või teenuste osutamiseks on laps andnud nõusoleku; peab muret tekitavaks Europoli 2016. aasta jaanuari hinnangut, mille kohaselt on vähemalt 10 000 saatjata lapspagulast kadunud pärast ELi jõudmist; peab taunimisväärseks asjaolu, et õiguskaitseametnikud kohtlevad sageli ohustatud lapsi õigusrikkujate või õigusliku aluseta rändajatena ega otsi järjepidevalt inimkaubanduse märke, et teha kindlaks kaubitsemise ohvrid;

25.  usub, et saatjate alaealiste puhul on oluline paremini ja ennetavamalt teha kaubitsemise ohvriks langenud lapsed kindlaks eeskätt piiriületamisel ja vastuvõtukeskustes, samuti on vajalik tihedam valdkondadevaheline koostöö, et tagada laste huvide tõhus kaitse; peab vajalikuks liikmesriikides kehtivate eestkostesüsteemide tugevdamist, et hoida ära saatjata ja vanematest eraldatud laste sattumist organiseeritud inimkaubanduse organisatsioonide kätte;

26.  tuletab meelde, et direktiivis 2011/36/EL on sätestatud: „Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et leida püsiv lahendus, mille aluseks on iga lapse huvide hindamine.“; usub, et püsiva lahenduse saab leida lapse integreerimisega neid vastuvõtvasse ühiskonda või perekonna taasühinemisega, et lapsel oleks võimalik jõuda oma pereni mõnes teises liikmesriigis;

27.  ergutab liikmesriike parandama inimkaubanduse ohvrite kaitset ja õigusi kriminaalmenetluse eel, selle ajal ja pärast seda; soovitab liikmesriikidel, kui nad viivad ohvrite nõuetekohase kaitse tagamiseks läbi individuaalset riskihindamist, võtta arvesse haavatavuse tegureid, nagu sugu, rasedus, tervislik seisund, puue, seksuaalne suunitlus, vanus ning seda, kas ohvril on pagulase, varjupaigataotleja või rahvusvahelist kaitset vajava isiku seisund; kutsub liikmesriike parandama inimkaubanduse ohvrite perekonnaga taasühinemise poliitikat, eriti kui see on vajalik nende kaitsmiseks;

28.  tuletab meelde, et enne viisanõudest loobumise lepingu sõlmimist, hindab komisjon asjaomasest kolmandast riigist tulenevaid ohte, eriti seoses ebaseadusliku rändega; rõhutab, et inimkaubanduse võrgustikud võivad kasutada ka seadusliku rände kanaleid; palub seepärast komisjonil lisada viisanõudest loobumise lepingute kriteeriumide hulka inimkaubandusealase tõhusa koostöö asjaomase kolmanda riigiga;

29.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELil on vaja siduvat ja kohustuslikku seadusandlikku lähenemisviisi ümberasustamisele, nagu on ette nähtud komisjoni rände tegevuskavas; juhib tähelepanu asjaolule, et humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmist saab kasutada lisaks ümberasustamisele, et pakkuda vajaduse korral ja sageli ajutiselt kiireloomulist kaitset kõige haavatavamatele isikutele, nagu saatjata alaealistele, puudega pagulastele või kiireloomuliste meditsiinilise vajadustega inimestele;

30.  on seisukohal, et liikmesriigid peaksid töötama välja ohvrite kaitse ja abistamise süsteemid, et aidata neil pääseda ärakasutamisest, tagades neile eelkõige nõuetekohase majutuse, mis ei tohiks sõltuda ohvri residentsusest, aga ka nõustamise ja teavitamise, sotsiaalse, haridusliku ja ametialase toetuse, taasintegreerimise programmid, arsti- ja psühholoogi abi koos sotsiaal- ja koolitusalaste meetmetega;

31.  nõuab, et liikmesriigid pööraksid erilist tähelepanu haavatavatele rühmadele, keda võidakse sundida kerjama, näiteks romadele, ning võtma seda arvesse oma riigi romade integreerimise strateegiates;

32.  rõhutab, et lapsi ja puudega inimesi tuleks pidada inimkaubanduse haavatavateks ohvriteks; toonitab, et inimkaubanduse ohvritel võib tekkida puue inimkaubanduse käigus, kuid samas võib puudega isiku võtta sihikule inimkaubitseja just tema haavatavuse tõttu;

33.  tõdeb, et inimkaubanduses on oluline osa info- ja kommunikatsioonitehnoloogial ning samas kui tehnoloogiat kasutatakse ohvrite värbamise ja ärakasutamise hõlbustamiseks, võib seda kasutada ka inimkaubanduse ennetamise vahendina; on seisukohal, et rohkem tuleks uurida info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osa inimkaubanduses;

34.  palub komisjonil hinnata interneti kasutamist inimkaubanduses, eriti selle osa seksuaalsel ärakasutamisel veebis; palub Europolil tõhustada internetisisust teavitamise üksuse (EU IRU) raames võitlust veebipõhise kaubitsemisega, et teha kindlaks inimkaubandusega seotud materjalid, neist teada anda ja need kõrvaldada;

35.  palub komisjonil kohandada oma koostööd kolmandate riikidega, et võtta arvesse inimkaubanduse uute vormide arengut internetis; kutsub komisjoni ja Europoli kaaluma võimalusi teha koostööd Euroopa ja kolmandate riikide küberkuritegevuse vastaste organitega (eriti Europoli raames); palub komisjonil samuti uurida kõiki koostöövõimalusi internetiteenuste pakkujatega, et teha kindlaks inimkaubandusega seotud sisu internetis ja võidelda selle vastu; palub komisjonil teavitada nõuetekohaselt Euroopa Parlamenti;

36.  kutsub ELi ja liikmesriike hoidma oma välissuhetes ja kolmandate riikide peetavas dialoogis esikohal võitlust inimkaubandusega, mis on raske inimõiguste rikkumine;

37.  rõhutab, et ELi välissuhetes tuleb edendada Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni täielikku ratifitseerimist ja rakendamist;

38.  rõhutab, et sundabielu võib käsitleda inimkaubanduse vormina, kui see hõlmab ohvri ärakasutamist, ning kutsub kõiki liikmesriike üles seda mõõdet inimkaubanduse mõiste määratlemisel arvesse võtma; rõhutab, et ärakasutamine võib olla seksuaalne (abielusisene vägistamine, sunniviisiline prostitutsioon ja pornograafiale sundimine) või majanduslik (majapidamistöödele sundimine või sunniviisiline kerjamine) ning et inimkaubanduse lõppeesmärk võib olla sundabielu (ohvri müümine abikaasana või abielu sõlmimine sundolukorras); tuletab meelde, et sundabielul võib olla rahvusvaheline mõõde; kutsub seepärast liikmesriike tagama rände eest vastutavatele riigiasutustele nõuetekohase koolituse sundabielu kohta inimkaubanduse kontekstis; palub komisjonil ühtlasi tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas;

39.  märgib, et on tekkinud inimkaubanduse uus vorm – lunaraha väljapressimise ja ränga piinamisega seotud inimkaubandus; tõdeb, et sellist inimestega kaubitsemise uut vormi iseloomustab väljapressimine, peksmine ja vägistamine, millega sunnitakse ELis ja väljaspool seda elavaid perekondi ja sugulasi võlgu ära maksma;

40.  nõuab, et EL ja liikmesriigid tunnistaksid inimkaubanduse vormina lunaraha väljapressimise ja piinamisega seotud inimkaubanduse; on seisukohal, et sellest raskete traumadega pääsenuid tuleks lugeda karistatava inimkaubanduse ohvriteks ning nad peaksid saama kaitset, abi ja toetust[2];

41.  on seisukohal, et ohutud ja seaduslikud viisid ELi sisenemiseks vähendaksid haavatavust ja inimkaubandust;

42.  tuletab meelde, et kooskõlas direktiiviga 2011/36/EL peaksid liikmesriigid ergutama kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust ja tegema nendega tihedat koostööd, eeskätt poliitiliste algatuste koostamisel, teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniates ning teadus- ja haridusprogrammides, koolituste korraldamisel ning inimkaubandusvastaste meetmete mõju järelevalvel ja hindamisel; juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et valitsusvälised organisatsioonid peaksid samuti abistama ohvrite varajasel kindlakstegemisel, nende abistamisel ja toetamisel; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama selle, et valitsusväliseid organisatsioone kaitstaks kättemaksu, ähvardust ja hirmutamise eest ning neile ei esitataks ka süüdistust, kui nad abistavad inimkaubanduse ohvreid, kelle seisund on õigusliku aluseta;

43.  kutsub komisjoni ja liikmesriike võtma sihtotstarbelisi ja asjakohaseid ennetusmeetmeid, nagu haridus ja koolitus ning teadlikkuse suurendamise kampaaniad ja teadusprogrammid, mille eesmärk on vähendada inimkaubanduse ohvriks langemise ohtu; kutsub liikmesriike koolitama oma kodanikke inimkaubanduse ja selle ohvrite kindlakstegemise valdkonnas, tehes seda teavituskampaaniatega, sealhulgas suurendades teadlikkust seksturismi mõjust ja tagajärgedest ning sellest, et paljusid kaitsetuid naisi ja lapsi, kes on tegelnud ellujäämise nimel seksiga, on ära kasutatud seksturismitööstuse huvides;

44.  avaldab tunnustust Europoli eriti Focal Point Twins raames tehtud tööle, et teha kindlaks kolmandatesse riikidesse laste kuritarvitamise eesmärgil reisivad inimesed; kutsub liikmesriike tegema koostööd Europoliga, et tagada korrapärane ja kiire andmevahetus;

45.  soovitab rahvusvahelisel üldsusel pöörata erilist tähelepanu inimkaubanduse probleemile kriisiolukordades, näiteks loodusõnnetuste ja relvakonfliktide korral, aga ka riikides, kus rängalt rikutakse inimõigusi ja kus inimestel ei ole muud valikut, kui lahkuda riigist, et vähendada ohvrite haavatavust inimkaubitsejate ja muude kuritegelike võrgustike suhtes;

46.  kutsub liikmesriike kehtestama paremaid süsteeme selliste eratööhõivebüroode tegevuse jälgimiseks, kes toovad kolmandate riikide kodanikke töötamise eesmärgil ELi;

47.  kutsub ELi ja liikmesriike tegema koostööd erasektori ja kõigi asjaomaste sidusrühmadega, et ennetada inimkaubandust kogu tarneahela ulatuses, võttes eriti arvesse laste töö kasutamise juhtumeid; rõhutab, et on vaja luua inimkaubanduse vastane Euroopa ettevõtluskoalitsioon, mida on kirjeldatud inimkaubanduse kaotamist käsitlevas ELi strateegias (2012–2016).

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	28.4.2016
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	46 0 5
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Martina Anderson, Malin Björk, Michał Boni, Ignazio Corrao, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Laura Ferrara, Monika Flašíková Beňová, Lorenzo Fontana, Ana Gomes, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Jussi Halla-aho, Monika Hohlmeier, Filiz Hyusmenova, Iliana Iotova, Eva Joly, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Barbara Kudrycka, Marju Lauristin, Monica Macovei, Roberta Metsola, Claude Moraes, József Nagy, Soraya Post, Judith Sargentini, Birgit Sippel, Branislav Škripek, Traian Ungureanu, Bodil Valero, Marie-Christine Vergiat, Beatrix von Storch, Tomáš Zdechovský
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Hugues Bayet, Carlos Coelho, Anna Maria Corazza Bildt, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Marek Jurek, Ska Keller, Miltiadis Kyrkos, Gilles Lebreton, Jeroen Lenaers, Angelika Mlinar, Morten Helveg Petersen, Salvatore Domenico Pogliese, Barbara Spinelli, Axel Voss
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Beatriz Becerra Basterrechea, Eugen Freund, Jean-François Jalkh, Peter Lundgren

• [1]  Vt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IMO) 2011. aasta aruanne inimkaubanduse vastase tegevuse ja kaitsetute rändajate abistamise kohta, lk 23.
• [2]  Seda uut inimkaubanduse liiki on mainitud parlamendi 10. märtsi 2016. aasta resolutsioonis olukorra kohta Eritreas.

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS(*) (28.4.2016)

väliskomisjonile

inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes
(2015/2340(INI))

Arvamuse koostaja: Catherine Bearder

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et inimkaubandus kujutab endast inimõiguste ja kehalise puutumatuse õiguse jämedat rikkumist ning on soolise kuuluvusega seotud kuritegu, mille puhul ebaproportsionaalselt suure osa ohvritest moodustavad naised ja tütarlapsed, kellega kaubeldakse valdavalt seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; arvestades, et naised ja tütarlapsed moodustavad ka märkimisväärse osa inimkaubanduse muude vormide – nt inimeste sunniviisiline ärakasutamine koduabilise ja hooldaja töös, tootval tööl, toidusektoris, puhastusteenuste osutamisel ja muudes sektorites – ohvritest;

B.  arvestades, et inimkaubanduse põhjuseks võib olla ülemaailmne majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus ning seda võib veelgi süvendada naiste ja meeste ebavõrdsus ühiskonnas; arvestades, et ELi strateegias nähakse inimkaubanduse ühe algpõhjusena naistevastast vägivalda;

C.  arvestades, et inimkaubandust tuleb vaadelda nii nõudluse kui ka kasusaamise seisukohast, kuna naiste ärakasutamine, eelkõige ärakasutamine seksiteenustes, on tingitud nõudlusest nende teenuste järele ja tulust, mida sellest on võimalik saada;

1.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et inimõigused, sooline võrdõiguslikkus ja võitlus inimkaubanduse vastu jääksid ELi arengupoliitikas ja kolmandate riikidega sõlmitavates partnerlustes kesksele kohale; kutsub komisjoni üles nägema uut arengupoliitikat kavandades ja olemasolevaid arengupoliitilisi meetmeid läbi vaadates ette soospetsiifilisi meetmeid;

2.  toonitab, et naiste ja tütarlaste majandusliku ja sotsiaalse mõjuvõimu suurendamine vähendaks nende kaitsetust inimkaubanduse ohvriks langemise ees, ja kutsub komisjoni üles jätkama sihipäraste meetmete rakendamist soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmiseks arengukoostöö kõigis osades ning tagama, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste õigused jääksid kolmandate riikidega peetavate poliitiliste dialoogide päevakorda;

3.  märgib, et Rootsi mudelil on normatiivne mõju nõudluse vähendamisele, ning soovitab samalaadsed normatiivsed meetmed kasutusele võtta kogu ELis ja ka liidu välissuhete kaudu;

4.  toonitab, et arenenud maades valitsev nõudlus seksuaalteenuste järele hoogustab inimkaubandust arengumaadest ning seab inimesed, sealhulgas naised ja tütarlapsed, kaitsetusse olukorda, ning kutsub liikmesriike üles kriminaliseerima inimkaubanduse ohvrite teenuste teadliku kasutamise;

5.  rõhutab, et oluline on see, et liikmesriigid kriminaliseeriksid inimkaubanduse ohvrite teenuste kasutamise oma kodanike poolt ka juhul, kui see toimub väljaspool liikmesriiki ja/või väljaspool ELi;

6.  rõhutab, et olulised on säästva arengu eesmärgid ja eelkõige eesmärk 5.2, milles nõutakse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõigi vormide, sealhulgas inimkaubanduse ning seksuaalse ja muud laadi ärakasutamise lõpetamist nii avalikus ruumis kui ka erasfääris;

7.  märgib, et tähtis on tervishoiu ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu üldine kättesaadavus, ja see on eriti oluline inimkaubanduse ohvrite jaoks, kellel võib ärakasutamise otsesel tagajärjel olla palju füüsilisi ja vaimseid probleeme; kutsub liikmesriike üles looma inimkaubanduse ohvritele kergesti kättesaadavaid tervishoiu- ja järelhooldusteenuseid;

8.  kutsub neid liikmesriike, milles on esinenud inimkaubanduse ohvrite ärakasutamist, võimaldama neile kohast ja hädavajalikku soospetsiifilist arstiabi vastavalt nende individuaalsetele vajadustele ning pöörama sealjuures erilist tähelepanu seksuaalse ärakasutamise tõttu kannatanud inimkaubanduse ohvritele;

9.  kutsub liikmesriike üles rakendama soospetsiifilisi meetmeid, et parandada inimkaubanduse ohvrite väljaselgitamist varjupaiga- ja tagasisaatmismenetlustes, koguma üksikasjalikumaid ja sooliselt eristatud andmeid ning tagama, et sellised ohvrid suunatakse samuti nõuetekohaste toetusvõimaluste juurde;

10.  kutsub liikmesriike üles rakendama õiguslikke vahendeid, mis parandaksid inimkaubanduse ohvrite võimalusi ametivõimudega ühendust võtta ilma enda kui ohvrite isiklikku julgeolekut ja õigusi ohtu seadmata;

11.  kutsub komisjoni, pädevaid ELi ameteid ja liikmesriike üles välja kujundama soopõhise koolituse õigus- ja piirikaitse teenistuste töötajate jaoks, et paremini kindlaks teha ja abistada võimalikke inimkaubanduse, eelkõige seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvreid;

12.  nõuab ELi inimkaubandusevastase poliitika mõjusamaks muutmist, selle sügavamat seostamist ELi laiemate strateegiatega julgeoleku, meeste ja naiste võrdsuse, majanduskasvu, küberjulgeoleku, rände ja välissuhete vallas;

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles laiendama inimkaubandusevastaste õiguslike meetmete tõhustamise käigus ka inimkaubanduse määratlust, lisades sellesse inimkaubanduse uued vormid; võtab teadmiseks Euroopa Parlamendi 2015. aasta detsembris vastuvõetud resolutsiooni 2015/2229(INI), milles surrogaatemadust nimetatakse inimkehaga toimuvaks kaubitsemiseks ja võrdsustatakse see seetõttu inimkaubandusega;

14.  kutsub kõiki liikmesriike üles Istanbuli konventsiooni ratifitseerima ja rakendama, kuna inimkaubandust võib käsitada naistevastase vägivalla raske vormina.

15.  rõhutab, et oluline on tagada nende inimkaubanduse ohvrite julgeolek, kes annavad kohtus tunnistusi inimkaubitsejate vastu;

16.  kutsub liikmesriike üles tõhustama koostööd kolmandate riikidega, et võidelda kõigi inimkaubanduse vormide vastu, ning pöörama erilist tähelepanu inimkaubanduse soolisele dimensioonile, et eelkõige võidelda laste abielude, naiste ja tütarlaste seksuaalse ärakasutamise ning seksiturismi vastu; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel mitmekordistada pingutusi Hartumi protsessi raames – suurendada konkreetsete projektide hulka ja tagada rohkemate riikide aktiivne osalemine.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	19.4.2016
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	26 1 4
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Maria Arena, Catherine Bearder, Beatriz Becerra Basterrechea, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Anna Maria Corazza Bildt, Viorica Dăncilă, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Elisabeth Köstinger, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Angelika Mlinar, Maria Noichl, Marijana Petir, Pina Picierno, João Pimenta Lopes, Terry Reintke, Jordi Sebastià, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Jadwiga Wiśniewska, Anna Záborská, Jana Žitňanská
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Rosa Estaràs Ferragut, Kostadinka Kuneva, Constance Le Grip, Evelyn Regner, Marc Tarabella
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Julia Reid, Marco Zanni

KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS (22.3.2016)

väliskomisjonile

inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes
(2015/2340(INI))

Arvamuse koostaja: Miroslav Mikolášik

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta preambulis kinnitatakse, et liit seab üksikisiku ja inimväärikuse oma tegevuse keskmesse, ning hartaga on muu hulgas keelatud piinamine, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine, inimkaubandus ja orjus;

2.  rõhutab, et igasugune elundite kaubanduslikul eesmärgil kasutamine, mis muudab juurdepääsu siirdamisele ebavõrdseks, on ebaeetiline, vastuolus põhiliste inimväärtustega ja ELi põhiõiguste harta artikli 3 lõikega 2 keelatud;

3.  tuletab meelde, et rahvusvahelisel tasandil tekkinud rühmad transpordivad ohvreid rikkamatesse riikidesse ­– kas salaja või ohvrite nõusolekul, mis on saadud valelike lubadustega, ning et selle nimekirja eesotsas on Euroopa riigid, kus on jõukamad kliendid, eelkõige inimkaubanduseks seksuaalsetel eesmärkidel;

4.  rõhutab, et vastavalt Global Financial Integrity aruandele on kauplemine inimelunditega maailma kümne tulusaima ebaseadusliku äri hulgas, andes aastas 600 miljonit kuni 1,2 miljardit USA dollarit kasumit ja hõlmates paljusid riike; rõhutab lisaks, et ÜRO andmetel võivad sihikul olla igas vanuses inimesed, kuid eriti haavatavad on rändajad, kodutud ja kirjaoskamatud;

5.  nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid järgiksid ühtset poliitikat, nii siseselt kui ka väliselt, seaksid vastavalt liidu põhiväärtustele inimõigused kesksele kohale ELi suhetes kõikide kolmandate riikidega ning kasutaksid mõjutusvahendina eelkõige majandus- ja kaubandussuhteid;

6.  kutsub ELi üles pidama ja edendama riikidega ja muude rahvusvaheliste partneritega inimõiguste dialoogi, sõlmima ametlikke partnerlussuhteid rahvusvaheliste ja riiklike inimõiguste organisatsioonidega ja tegema kõik endast oleneva, tugevdamaks koostööd ja kooskõlastamist kolmandate riikidega, et parandada ohvrite märkamist, edendada meetmeid inimkaubanduse ärahoidmiseks ja tagada inimkaubitsejate jõudmine kohtu ette;

7.  nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid tagaksid, et kõik ELi territooriumil turustatavad tooted vastaksid rahvusvahelistele standarditele, mis käsitlevad inimõiguste austamist ja inimkaubanduse vastast võitlust kogu tootmisahelas;

8.  tõdeb murelikult, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel on maailmas ligikaudu 21 miljonit inimest mõnes enimlevinud liiki orjuses, sealhulgas sunnitööl, mis loob aastas üle 30 miljardi euro kasumit, või elundikaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ohvrid, mis puudutab 80 % kõigist inimkaubanduse ohvritest; märgib, et mehed ei ole erandiks, kuid enim on puudutatud kõige kaitsetumad rühmad, nagu eakad, naised, haiged, puuetega inimesed ja lapsed, ning et hinnanguliselt 5,5 miljonit last on langenud inimkaubanduse ohvriks; juhib tähelepanu asjaolule, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni avaldatud tagasihoidlike hinnangute kohaselt loob lastega kaubitsemine umbes 7,6 miljardit eurot kasumit aastas;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et inimestel, kes peavad nende elu või elamistingimusi halvendava ootamatu või süveneva kliimamuutuse tõttu kodud maha jätma, on suur oht sattuda inimkaubanduse ohvriks; rõhutab, et niisugusel kliimamuutusega seotud liikuvusel on tugev majanduslik mõõde, mis hõlmab elatise kaotust ja majapidamiste sissetuleku vähenemist, nii et asjaomaseid inimesi ähvardab otsene oht sattuda sunnitööle või orjusesse;

10.  rõhutab, et kliimapagulaste kriis on oluline ja vältimatu ning et neil pagulastel on suur tõenäosus langeda inimkaubitsejate ohvriks; peab vajalikuks ennetavate meetmete võtmist ning erilist tähelepanu tuleks pöörata inimkaubitsemisele kriisiolukorras, nt loodusõnnetuste puhul, ning kliimapõgenikele; kardab, et praegu kehtivaid rahvusvahelisi inimõiguste norme saab kliima tõttu ümberasumise olukordades kohaldada üksnes piiratud ulatuses; nõuab seepärast, et EL nõuaks kliimapõgeniku rahvusvahelist ja õiguslikult tunnustatud määratlemist;

11.  mõistab hukka inimkaubanduse kui ebaseadusliku äritegevuse, sealhulgas elundite eemaldamise ja igasuguse muu ekspluateeriva äritegevuse, mille puhul rikutakse õigust kehalisele puutumatusele ja kasutatakse vägivalda; on vastu inimolendite, nende kehade ja kehaosade kaubaks muutmisele; rõhutab, et igasugune ekspluateerimine, nii füüsiline kui ka vaimne, mõjutab oluliselt inimkaubanduse ohvrite tervist; juhib tähelepanu asjaolule, et maailma vaeseimate kogukondade liikmetel on eriti suur oht sattuda ebaseadusliku elundiäri ohvriteks;

12.  rõhutab, kui oluline on ennetus ning sektoriülene, valdkonnavaheline lähenemisviis võitluseks ebaseadusliku elundiäri vastu, sh inimkaubanduse vastu elundite eemaldamiseks, mis on muutunud ülemaailmseks probleemiks; nõuab paremini suunatud algatusi teadlikkuse tõstmiseks, et muuta elundimüügiga tekitatav kahju nähtavamaks ja teavitada ohvreid paremini füüsilistest ja psühholoogilistest ohtudest, eriti vaeseimaid ning ebavõrdsuse ja vaesuse osas haavatavamaid, kellele võib tunduda, et elundi müümine on parema majandusliku olukorra nimel mõistlik; rõhutab, et teadlikkuse tõstmise kampaaniad peaksid olema kohustuslikud nii Euroopa naabruspoliitika kui ka ELi arengukoostöös;

13.  rõhutab, et majandusseisak, lüngad seadustes ja puudujäägid seaduste jõustamises arengumaades koos kasvava üleilmastumisega ja kommunikatsioonitehnoloogia arenemisega loovad ideaalsed tingimused selliseks kuritegevuseks nagu ebaseaduslik elundiäri; juhib tähelepanu sellele, et majanduslike võimaluste nappus sunnib inimesi kaaluma valikuid, mida nad muidu peaksid ohtlikuks või taunitavaks, samal ajal kui puudulik seaduste jõustamine võimaldab kaubitsejatel tegutseda ilma erilise hirmuta kohtu alla sattuda;

14.  palub, et ELi liikmesriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid võimalikult kiiresti Euroopa Nõukogu inimelunditega kauplemise vastase konventsiooni; rõhutab, et liikmesriigid peavad paremini ja kiiremini rakendama elundite, kudede ja rakkudega kaubitsemise vastased Euroopa direktiivid ja konventsioonid siseriiklikku õigusesse, et tagada niisuguste kaubitsejate piisav karistamine ning heidutada elundikaubanduse võimalikke retsipiente niisuguseid elundeid otsimast;

15.  mõistab hukka Euroopa lapsevanemate ebaseadusliku kauplemise adopteeritavate lastega ja suurte summade maksmise soovitud beebide saamiseks ning kolmandates riikides surrogaatemadelt laste ostmise;

16.  mõistab hukka inimkaubanduse sunniviisilise surrogaatemaduse eesmärgil, kuna see rikub naise õigusi ja lapse õigusi; märgib, et see nõudlus tuleb arenenud riikidest, sageli arengumaade vaeste ja haavatavate arvel, ning palub liikmesriikidel kaaluda oma piirava reproduktiivpoliitika tagajärgi;

17.  rõhutab, et kõikidel inimkaubanduse ohvritel peab olema juurdepääs piisavatele tervishoiuteenustele; märgib, et enamik ELis tuvastatud ohvritest on seksuaalsetel eesmärkidel ära kasutatud naised ja tütarlapsed; rõhutab, et tuleb säilitada ohvrikeskne lähenemisviis, ning et seda tüüpi ärakasutamine tekitab erilist kahju, millega seoses on vaja kõrgel tasemel teenuseid; juhib tähelepanu asjaolule, et vaesus, seksuaalne ja rahvuslik diskrimineerimine, teadmatus, väärteave, poliitilised ja majanduskriisid, relvakonfliktid ja loodusõnnetused loovad lastega kaubitsejatele soodsad tingimused;

18.  rõhutab, et lapsi, kellega kaubeldakse, kasutatakse ära mitmesugustel eesmärkidel, sealhulgas prostitutsiooniks, majapidamistöödeks ja tööks istandustes, relvarühmituste sõduriteks või täienduseks, kuritegude toimepanemiseks või kerjamiseks;

19.  märgib, et on vaja tegeleda saatjata lapsrändajate kadumise probleemiga pärast Euroopasse saabumist, ning juhib tähelepanu asjaolule, et Europoli hinnangul on praeguseks kaduma läinud 10 000 last; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid kõik, mis nende võimuses, et kaotada inimkaubandus, võtaksid kõik vajalikud meetmed, et leida kõik lapsrändajad, kes on Euroopa pinnale saabudes registreeritud ja seejärel kadunuks jäänud, ning tagaksid neile kaitse, ning edendaksid lastest teavitamise mehhanisme; tuletab meelde, et kõige enam ohustab ärakasutamine, väärkohtlemine ja vägivald neid, kellel ei ole sünnitunnistust;

20.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid tugevdama koostööd Interpoli ja Europoli egiidi all, et tegeleda tõhusamalt elundikaubanduse ja inimkaubanduse probleemi lahendamisega, sealhulgas tuleb neutraliseerida tegevust internetis ja kontrollida kohti, kuis võib olla inimkaubanduse ohvreid; nõuab tungivalt, et rahvusvahelised organisatsioonid teeksid pidevat koostööd ja vahetaksid teavet; kutsub liikmesriike üles tagama, et elundikaubitsejad saaksid piisavad karistused;

21.  rõhutab, et inimelundite, -kudede ja -rakkude ostmine on ebaseaduslik; märgib, et elundite eemaldamise eesmärgil inimkaubanduse ohvriks langenud inimestel tekivad spetsiifilised probleemid ning et ohvrid ei ole sageli teadlikud elundite eemaldamise ja puuduliku operatsioonijärgse ravi pikaajalistest ja invaliidsust põhjustavatest tagajärgedest ega operatsiooni psühholoogilisest mõjust; nõuab paremini suunatud algatusi teadlikkuse tõstmiseks, et muuta elundimüügiga tekitatav kahju nähtavamaks, eriti vaeseimatele ning haavatavamatele, kellele võib tunduda, et elundi müümine on parema majandusliku olukorra nimel mõistlik;

22.  mõistab hukka inimelundite, -kudede ja -rakkude, sh sugurakkude (munarakkude, sperma) ning embrüote kudede ja rakkude, samuti täiskasvanute ja embrüote tüvirakkude salakaubanduse;

23.  rõhutab, et ohvrid peaksid saama igakülgset abi mitte ainult seoses otseste ja krooniliste tervisemõjudega, vaid ka pikaajalist psühholoogilist heaolu puudutavate mõjudega; juhib seepärast tähelepanu, et ametitel ja organisatsioonidel on keskne roll ohvri teavitamisel tema õigusest õiguskaitsele, abile ja tervishoiule;

24.  juhib tähelepanu, et enamikus liikmesriikides on sundprostitutsiooni ohvritel raske saada juurdepääsu psühholoogilisele abile ning seega sõltuvad nad peaaegu täielikult heategevusorganisatsioonide toetusest; nõuab seepärast, et niisuguseid organisatsioone toetataks rohkem, ning kutsub liikmesriike üles kaotama takistused juurdepääsul psühholoogilisele abile;

25.  märgib, kui oluline on arstide, õdede, sotsiaaltöötajate ja teiste meedikute roll, kellel on oma eriala tõttu eriline kontakt kinnipeetavate ohvritega ning kes etendavad olulist osa inimkaubanduse tõkestamises; märgib murega, et praegu on see käest lastud võimalus sekkumiseks; juhib tähelepanu, et meditsiinispetsialiste tuleb õpetada inimkaubanduse hoiatusmärke ära tundma ning kasutama teatamise menetlusi, et ohvreid paremini aidata, samuti tuleb sätestada karmid karistused igasuguse ebaseaduslikus elundikaubitsemises osalemise eest;

26.  julgustab riike võtma kasutusele eeldatava nõusoleku programme või skeeme, mille kohaselt kodanikel on võimalus teatud haldustoiminguid tehes liituda otseselt elundidoonorite registriga, vähendades sellega patsientide sõltumist mustast turust ja suurendades samas kasutadaolevate organite arvu, et vähendada siirdamise rahalist maksumust ja piirata vajadust meditsiiniturismi järele;

27.  kutsub liikmesriike üles ergutama meedikuid tegema tõhusamaid jõupingutusi seda liiki inimkaubanduse vastu võitlemiseks, kehtestades aruandluskohustuse ning määrates selgemalt kindlaks eetilised põhimõtted ja kohustused.

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et ennetada nn siirdeturismi, eelkõige meetmete võtmisega, et suurendada seaduslikul teel saadud elundite kättesaadavust, et edendada ebaseadusliku elundiäri ennetamist ja luua läbipaistev süsteem siirdatud elundite jälgimiseks, tagades doonorite anonüümsuse; kutsub komisjoni üles koostama suunised, et julgustada ELi liikmesriikide osalemist koostööpartnerlustes, nagu Eurotarnsplant ja Scandiatransplant;

29.  juhib tähelepanu asjaolule, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel on ainult piiratud teadusandmeid inimkaubanduse ja tervise, eelkõige vaimse ja psühholoogilise tervise kohta; märgib ka, et ohvrite ja ellujääjate vajadused on sageli alahinnatud; nõuab seepärast, et komisjon ja liikmesriikide asjaomased asutused kehtestaksid järelevalvesüsteemi ja levitaksid teavet inimkaubanduse tagajärgede kohta ning ohvrite vajaduste kohta nii füüsilise kui ka psühholoogilise tervise seisukohast;

30.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid austaksid ÜRO põhikirja ning varjupaigaõiguse põhimõtteid.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	22.3.2016
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	65 0 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Marco Affronte, Pilar Ayuso, Zoltán Balczó, Catherine Bearder, Ivo Belet, Simona Bonafè, Biljana Borzan, Lynn Boylan, Nessa Childers, Birgit Collin-Langen, Mireille D’Ornano, Miriam Dalli, Seb Dance, Angélique Delahaye, Ian Duncan, Stefan Eck, Bas Eickhout, Eleonora Evi, José Inácio Faria, Karl-Heinz Florenz, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Jens Gieseke, Julie Girling, Sylvie Goddyn, Matthias Groote, Françoise Grossetête, Andrzej Grzyb, Jytte Guteland, Anneli Jäätteenmäki, Jean-François Jalkh, Benedek Jávor, Karin Kadenbach, Kateřina Konečná, Giovanni La Via, Peter Liese, Norbert Lins, Susanne Melior, Miroslav Mikolášik, Massimo Paolucci, Piernicola Pedicini, Bolesław G. Piecha, Pavel Poc, Frédérique Ries, Daciana Octavia Sârbu, Annie Schreijer-Pierik, Davor Škrlec, Renate Sommer, Dubravka Šuica, Tibor Szanyi, Nils Torvalds, Glenis Willmott, Damiano Zoffoli
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Paul Brannen, Mark Demesmaeker, Jan Huitema, Peter Jahr, Merja Kyllönen, Anne-Marie Mineur, Alessandra Mussolini, James Nicholson, Christel Schaldemose, Bart Staes, Keith Taylor
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	José Blanco López

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	24.5.2016
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	44 6 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Lars Adaktusson, Michèle Alliot-Marie, Petras Auštrevičius, Bas Belder, Goffredo Maria Bettini, Elmar Brok, Klaus Buchner, James Carver, Lorenzo Cesa, Javier Couso Permuy, Mark Demesmaeker, Georgios Epitideios, Knut Fleckenstein, Eugen Freund, Michael Gahler, Iveta Grigule, Afzal Khan, Janusz Korwin-Mikke, Eduard Kukan, Ilhan Kyuchyuk, Ryszard Antoni Legutko, Barbara Lochbihler, Sabine Lösing, Andrejs Mamikins, Ramona Nicole Mănescu, David McAllister, Tamás Meszerics, Francisco José Millán Mon, Javier Nart, Pier Antonio Panzeri, Demetris Papadakis, Ioan Mircea Paşcu, Vincent Peillon, Alojz Peterle, Tonino Picula, Andrej Plenković, Cristian Dan Preda, Jozo Radoš, Jaromír Štětina, Charles Tannock, Boris Zala
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Luis de Grandes Pascual, Andrzej Grzyb, Marek Jurek, Jean-Luc Schaffhauser, Bodil Valero, Janusz Zemke
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Therese Comodini Cachia, Judith Sargentini, Ricardo Serrão Santos, Renate Weber