RAPORT juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides

19.7.2016 - (2015/2315(INI))

Väliskomisjon
Raportöör: Ignazio Corrao

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides

(2015/2315(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muid ÜRO inimõiguste lepinguid ja instrumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, mis võeti vastu 16. detsembril 1966. aastal New Yorgis,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 81, 82, 83, 114, 208 ja 352,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012[1], samuti nõukogus 20. juulil 2015 vastu võetud inimõiguste ja demokraatia tegevuskava 2015–2019[2],

–  võttes arvesse Euroopa Liidu inimõigustealaseid suuniseid,

–  võttes arvesse oma kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[3],

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[4],

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides[5],

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta[6],

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele[7],

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni, millega UNHCR otsustas moodustada valitsustevahelise avatud töörühma, et töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv vahend riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas[8],

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) uuendatud suuniseid rahvusvaheliste ettevõtete kohta, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta, organisatsiooni International Integrated Reporting Council (IIRC) aruandlusraamistikku, ÜRO algatuse Global Compact kümmet põhimõtet ning Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) standardit 26000 (juhis sotsiaalseks vastutuseks) ning Euroopa Käsitööettevõtjate ja VKEde Standardibüroo kasutusjuhendit Euroopa VKEdele standardi ISO 26000 (juhis sotsiaalseks vastutuseks) kohta,

–  võttes arvesse ettevõtetele ja investoritele suunatud projekti „Realising Long-term Value for Companies and Investors“[9] (pikaajalise väärtuse realiseerimine ettevõtete ja investorite huvides), mida viiakse ellu ÜRO vastutustundliku investeerimise põhimõtete algatuse (PRI) ja algatuse Global Compact raames,

–  võttes arvesse 2. märtsil 2016. aastal vastu võetud Euroopa Nõukogu soovitust liikmesriikidele inimõiguste ja ettevõtluse kohta[10],

–  võttes arvesse komisjoni teatist ELi uuendatud strateegia kohta aastateks 2011–2014[11] ja komisjoni rohelist raamatut ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistiku edendamise kohta[12] ning selles sisalduvat ettevõtete sotsiaalse vastutuse määratlust, samuti sellele järgnenud teatisi 2006. ja 2011. aastal,

–  võttes arvesse riikide eksterritoriaalseid kohustusi, mis tulenevad Maastrichti põhimõtetest,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0243/2016),

A.  arvestades, et EL rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine ja arvestades, et oma rahvusvahelises tegevuses (kaasa arvatud kaubanduspoliitika) juhindub liit nendest põhimõtetest;

B.  arvestades, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted kehtivad kõigile riikidele ja kõigile ettevõtetele, vaatamata sellele, kas tegemist on rahvusvahelise ettevõttega või mitte, ja vaatamata ettevõtte suurusele, sektorile, asukohale, omandiõigusele või struktuurile, kuid tõhusate kontrolli- ja karistusmehhanismide kohaldamine on nende juhtpõhimõtete ülemaailmsel rakendamisel endiselt probleemiks; arvestades, et oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsioonis juhtis Euroopa Parlament tähelepanu VKEde eriomadustele, mida tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse ESV poliitikas ja paindlikku ESV lähenemisviisi vajadusele, mis on kohandatud VKEde potentsiaali arvestades;

C.  arvestades, et ÜRO algatuses Global Compact[13], mis sisaldab kümmet põhimõtet, palutakse ettevõtetel omaks võtta, toetada ja oma mõjuulatuses teostada rida põhiväärtusi inimõiguste, tööstandardite, keskkonnakaitse ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas, vabatahtlikult kohustudes neid täitma ja oma äritegevuses järgima;

D.  arvestades, et äriühingud on majanduse globaliseerumisel, finantsteenustes ja rahvusvahelises kaubanduses peamised osalejad ning neilt eeldatakse kõigi kehtivate ja kohaldatavate seaduste ning rahvusvaheliste lepingute täitmist ja inimõiguste austamist; arvestades, et kaubandus ja inimõigused võivad üksteist tugevdada ning arvestades, et äriringkonnad võivad inimõiguste austamise alasest kohustusest tulenevalt täita ka olulist rolli positiivsete stiimulite pakkumises inimõiguste, demokraatia, keskkonnastandardite ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamiseks;

E.  arvestades samas, et äriettevõtted võivad mõnikord põhjustada inimõiguste rikkumist või sellele kaasa aidata ja mõjutada haavatavate rühmade, nagu vähemuste, põlisrahvaste, naiste ja laste õigusi või süvendada keskkonnaprobleeme;

F.  arvestades, et inimõiguste rikkumised äriühingute poolt on ülemaailmne probleem ning arvestades, et kõigil äriühingutel kogu maailmas on kohustus järgida inimõigusi, kuid samal ajal on ELi institutsioonide esmane kohustus reguleerida nende äriühingute vastutust, millel on seos ELiga;

G.  arvestades, et paljud rahvusvaheliselt aktiivsed kolmandates riikides tegutsevad äriühingud, kas siis ELi omad või mitte, on Euroopas märkimisväärse äritegevusega või asuvad Euroopas, kuuluvad Euroopa äriühingutele, omavad Euroopas varasid või kaupa või kontrollivad teisi Euroopa äriühinguid või saavad Euroopa asutustelt investeeringuid või kasutavad nende finantsteenuseid; arvestades, et globaliseerumine ja tehnoloogia areng on viinud selleni, et äriühingud annavad tegevuse edasi kohalikele tarnijatele või kasutavad oma tarne- ja tootmisahelas kaupu või teenuseid, mida toodavad või osutavad muud äriühingud mitmes eri riigis ja seega ka jurisdiktsioonis, kus on erinevad õigussüsteemid, inimõiguste kaitse erinevad tasemed ja standardid ning erinevad jõustamistasemed;

H.  arvestades, et inimõiguste kaitsmine peab olema liikmesriikide ja ELi jaoks prioriteet; arvestades, et ELil on olnud juhtiv roll ülemaailmse vastutuse mitme algatuse läbirääkimistes ja rakendamises, mis käivad käsikäes rahvusvaheliste standardite edendamise ja austamisega; arvestades, et inimõiguste rikkumiste korral on vaja tulemuslikke õiguskaitsevahendeid; arvestades, et nii siseriiklikus kui ka rahvusvahelises õiguses vajatakse õiglasemat ja tulemuslikumat õiguskaitsevahendite süsteemi äriettevõtete toimepandud inimõigusrikkumiste menetlemiseks;

I.  arvestades, et ikka veel puudub terviklik arusaam sellest, milline on juriidilise isiku vastutus seoses inimõiguste rikkumistega; arvestades, et rahvusvaheliste ettevõtetega seotud inimõiguste rikkumiste ohvritel on mitmeid takistusi kohtupõhisele õiguskaitsele juurdepääsu saamisel, sh lubatavuse ja tõendite avaldamisega seotud menetluslikud takistused, sageli takistavalt suured kohtuvaidluste kulud ja üheselt mõistetavate vastutusnormide puudumine äriühingute osalemise kohta inimõiguste rikkumises;

Äriühingud ja inimõigused

1.  märgib, et äritegevuse ja tarneahelate üha suurem globaliseerumine ja rahvusvaheliseks muutumine teevad äriühingute rolli inimõiguste järgimise tagamisel veelgi olulisemaks ning tekitavad olukorra, kus rahvusvahelised standardid, eeskirjad ja rahvusvaheline koostöö on üliolulised, et vältida inimõiguste rikkumisi kolmandates riikides; väljendab sügavat muret inimõiguste rikkumiste pärast kolmandates riikides, mida on muu hulgas toime pandud mõnede ELi äriühingute ja ettevõtete juhtimisotsuste tõttu, samuti üksikisikute, valitsusväliste osalejate ja riikide poolt; tuletab ettevõtetest osalejatele meelde nende vastutust seoses inimõiguste austamisega kogu nende ülemaailmses tegevuses, hoolimata sellest, kus nende kasutajad asuvad, ja sõltumata sellest, kas vastuvõttev riik täidab enda inimõigustega seotud kohustusi;

2.  märgib, et tehnoloogia kiire areng vajab kiiret tähelepanu pööramist ja asjakohast õigusraamistikku;

3.  kordab uuesti tungivat vajadust pidevalt, tulemuslikult ja sidusalt tegutseda kõigil tasanditel, sealhulgas riiklikul, ELi ja rahvusvahelisel tasandil, et tõhusalt käsitleda rahvusvaheliste äriühingute inimõiguste rikkumisi nende toimepanemise hetkel ning lahendada ettevõtete eksterritoriaalsest mõõtmest ja käitumisest tulenevad õiguslikud probleemid ning selgusetus selles osas, kellele langeb vastutus inimõiguste rikkumise eest;

Rahvusvaheline raamistik

4.  väljendab heameelt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete vastuvõtmise üle ning toetab nende ülemaailmset rakendamist; rõhutab, et need juhtpõhimõtted võeti ÜROs üksmeelselt vastu kõigi ELi liikmesriikide, ILO ja Rahvusvahelise Kaubanduskoja täielikul toetusel, kaasa arvatud toetus reguleeriva ja vabatahtliku lähenemisviisi aruka ühendamise põhimõttele; nõuab, et ELi esindajad tõstataksid kolmandate riikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides pidevalt need juhtpõhimõtted ja muud rahvusvahelised ettevõtja sotsiaalse vastutuse normid; kutsub äriühinguid üles neid juhtpõhimõtteid rakendama, sealhulgas hoolsuskohustusmeetmete ja riskijuhtimise kaitsemeetmete kehtestamise ning tõhusate õiguskaitsemeetmete ettenägemise abil, kui nende tegevused on põhjustanud inimõigustega seotud kahjuliku mõju tekkimise või aidanud sellele kaasa;

5.  tunnistab, et ÜRO algatus Global Compact, ISO standard 26000 sotsiaalse vastutuse kohta, ILO kolmepoolne deklaratsioon rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta ning OECD suunised rahvusvaheliste ettevõtete kohta on vahendid, mis võimaldavad suurendada ettevõtete vastutust äritegevuses;

Äriühingutele esitatud üleskutsed ja nende kohustused seoses inimõiguste austamisega

6.  kutsub ettevõtteid, nii ELi omi kui teisi, üles rakendama inimõigusi järgivaid hoolsuskohustusi ning lõimima selle tulemusi oma sisepoliitikasse ja -menetlustesse koos vahendite ja volituste asjakohase jaotuse ning nõuetekohase rakendamisega; rõhutab, et see nõuab piisavate vahendite eraldamist; rõhutab, et kolmandates riikides inimõiguste rikkumiste vältimiseks võetud meetmetega seotud läbipaistvus ja teabevahetus on üliolulised, et võimaldada nõuetekohast demokraatlikku järelevalvet ning et võimaldada tarbijatel teha faktidel põhinevaid valikuid;

7.  tunnistab ettevõtte sotsiaalse vastutuse suurt tähtsust ning kiidab heaks sellel põhinevate instrumentide ning vabatahtlike kohustuste laieneva kasutamise ettevõtetes; rõhutab samas kindlalt, et inimõiguste austamine on moraalne kohustus ning ettevõtete ja nende juhtkonna õiguslik kohustus, mis peaks olema integreeritud pikaajalisse majandusperspektiivi, olenemata sellest, kus või millises majandussektoris ettevõtted tegutsevad; sedastab, et äriühingute spetsiifilised õiguslikud kohustused peaksid olema konkreetselt kohandatud nende suuruse ja suutlikkusega ning et EL ja selle liikmesriigid peaksid järgima eesmärki saavutada parim inimõiguste kaitse kõige tulemuslikumate meetmetega, mitte formaalseid haldus- ja bürokraatlikke eeskirju kuhjates;

8.  on veendunud, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse suuniste rakendamisel peab olema piisavalt paindlikkust, et võtta arvesse iga liikmesriigi ja piirkonna erinõudeid ning eriti VKEde suutlikkust; kiidab heaks komisjoni aktiivse koostöö Euroopa Parlamendi ja nõukogu osalusel ning koos teiste rahvusvaheliste organitega ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaste algatuste põhimõttelise lähenemise saavutamisel pikas perspektiivis ning ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevate heade ettevõtlustavade vahetamisel ja edendamisel, samuti rahvusvahelisest standardist ISO 26000 lähtuvate suuniste edendamisel, et tagada ettevõtja sotsiaalse vastutuse ülemaailmne ühtne, järjepidev ja läbipaistev määratlus; nõuab tungivalt, et komisjon panustaks tõhusalt liikmesriikide poliitikapõhimõtete juhtimisse ja koordineerimisse ning minimeeriks sedaviisi erisugustest sätetest tulenevat lisakulude tekkimise riski, kui ettevõte ei tegutse vaid ühes liikmesriigis;

9.  kordab, et tuleb juhtida tähelepanu konkreetsetes sektorites peamiselt kohalikul ja piirkondlikul tasandil tegutsevate VKEde eriomadustele; peab seetõttu oluliseks, et liidu ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevas poliitikas, sealhulgas sellekohastes riiklikes tegevuskavades, võetaks nõuetekohaselt arvesse VKEde erivajadusi ning mõeldaks esmalt väikestele ning tunnustataks VKEde mitteametlikku ja intuitiivset lähenemisviisi ettevõtja sotsiaalse vastutuse osas; lükkab taas tagasi kõik meetmed, mis võivad tekitada VKEdele täiendavaid haldus- või rahalisi piiranguid, ning toetab meetmeid, mis võimaldavad VKEde ühistegevust;

10.  tuletab meelde, et kui leitakse, et ettevõtted on põhjustanud kahju või sellele kaasa aidanud, peavad nad võtma moraalse ja ka õigusliku vastutuse ning tagama kahju kannatanud inimestele ja kogukondadele tulemusliku heastamisprotsessi või selles osalema; selle hulka kuulub vara tagastamine, kahju hüvitamine, rehabiliteerimine ja tegevuse kordumise vältimise tagamine;

11.  kiidab heaks tava, mille kohaselt vastutus inimõigustest kinnipidamise eest lisatakse ettevõtete ning nende ettevõtetest ja eraisikutest klientide ja tarnijate vahelistesse siduvatesse lepingunõuetesse; märgib, et enamasti on selliseid nõudeid võimalik kohtulike vahenditega jõustada;

Liikmesriikidele esitatud üleskutsed ja nende kohustused seoses inimõiguste kaitsega

12.  väljendab suurt heameelt siduva ÜRO äritegevuse ja inimõiguste lepingu ettevalmistamise üle; peab kahetsusväärseks takistavat käitumist seoses selle protsessiga ning kutsub ELi ja liikmesriike üles läbirääkimistes konstruktiivselt osalema;

13.  tuletab meelde riikide ja ettevõtete erinevat, kuid teineteist täiendavat rolli inimõiguste kaitsmisel; tuletab meelde, et riigid on oma jurisdiktsioonis kohustatud kaitsma inimõigusi, sealhulgas ettevõtete poolt toime pandud rikkumiste korral, isegi kui need ettevõtted tegutsevad kolmandates riikides; tuletab tungivalt meelde, et inimõiguste rikkumise korral peavad riigid võimaldama ohvritele tõhusat õiguskaitset; tuletab sellega seoses meelde, et inimõiguste järgimine kolmandate riikide poolt, sh tõhusa õiguskaitse tagamine oma jurisdiktsiooni kuuluvatele isikutele on oluline osa ELi välissuhetest nende riikidega;

14.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada äritegevuse ja inimõigustega seoses poliitika sidususe kõikidel tasanditel: ELi eri institutsioonides, institutsioonide vahel ning ELi ja selle liikmesriikide vahel, eelkõige seoses ELi kaubanduspoliitikaga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lisama seda põhimõtet sõnaselgelt kõikidesse sõlmitavatesse lepingutesse kooskõlas võetud rahvusvaheliste kohustustega inimõiguste valdkonnas; märgib, et see nõuab intensiivset koostööd komisjoni eri peadirektoraatide ja Euroopa välisteenistuse vahel;

15.  kutsub üles ELi, liikmesriike, kolmandaid riike ja kõiki riikide ja rahvusvahelisi ametivõime kiiresti ja võimalikult ulatuslikult võtma kasutusele kohustuslikud vahendid inimõiguste tõhusaks kaitsmiseks selles valdkonnas ning tagama, et täieulatuslikult jõustataks kõik eelnimetatud rahvusvahelistest eeskirjadest tulenevad kohustused; loodab, et ESV valdkonnas tehtud Euroopa jõupingutused võivad olla eeskujuks teistele riikidele; on veendunud, et riiklikud arengupangad peavad olema eeskujuks tõendatava inimõiguste austamise valdkonnas;

16.  kutsub kõiki riike, sh ELi ja selle liikmesriike üles rakendama ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid kiiresti ja kindlalt nende vastava pädevuse alla kuuluvates kõigis valdkondades, sealhulgas koostades tegevuskavad; peab kahetsusväärseks asjaolu, et vaatamata komisjoni 2011. aastal avaldatud ettevõtete sotsiaalse vastutuse teemalisele teatisele ei ole kõik liikmesriigid vastu võtnud ettevõtete sotsiaalse vastutuse teemalisi avaldusi või poliitikat, milles mainitakse inimõigusi, samuti on vaid vähesed liikmesriigid avaldanud äritegevust ja inimõigusi käsitlevad kavad, ning nõuab tungivalt, et EL oma kava avaldaks; kutsub liikmesriike üles välja töötama või läbi vaatama riiklikud tegevuskavad kooskõlas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste töörühma esitatud suunistega; nõuab nende kavade väljatöötamist põhihinnangute alusel, millega on kindlaks tehtud lüngad õigusaktides ning millega määratakse kindlaks kavade, poliitika ja tavade rakendamise ja tulemuslikkuse mehhanismid, ning tulemusliku sidusrühmade osalemise teel;

17.  kutsub liikmesriike üles koostama õigusakte sidusal, terviklikul, tulemuslikul ja siduval viisil, et täita oma kohustust nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate ettevõtete toime pandud inimõiguste rikkumisi ennetada, uurida, nende eest karistusi määrata ja neid heastada, kaasa arvatud need rikkumised, mis on toime pandud kolmandates riikides;

18.  kutsub ELi ja liikmesriike üles kehtestama selgeid eeskirju selle kohta, et nende territooriumil asutatud ja/või nende jurisdiktsiooni piiresse kuuluvad ettevõtted peavad austama inimõigusi kogu oma tegevuse kestel igas riigis ja igas kontekstis ning seoses oma ärisuhetega, sh väljaspool ELi; on seisukohal, et ettevõtted, vastavalt oma suurusele ja suutlikkusele, ning sh kolmandates riikides tegutsevad pangad ja muud finants- või krediidiasutused peaksid tagama, et neil on kasutusele võetud süsteemid oma tegevusest ja väärtusahelatest tulenevate ohtude hindamiseks ja võimaliku kahjuliku mõju leevendamiseks seoses inimõiguste, tööõiguste ja keskkonnakaitsega; kutsub liikmesriike üles hindama vastavate seaduste asjakohasust ja kõrvaldama võimalikud puudused;

19.  tuletab meelde, et hiljutised seadusandlikud muudatused riiklikul tasandil, näiteks Ühendkuningriigi tänapäevast orjust käsitleva seaduse tarneahelate läbipaistvuse klausel ning Prantsusmaa eelnõu hoolsuskohustuse kohta on olulised sammud inimõigustega seotud kohustusliku hoolsuskohustuse poole ning et EL on juba teinud samme selles suunas (ELi puidumäärus, ELi muud kui finantsaruandlust käsitlev direktiiv, Euroopa Komisjoni ettepanek võtta vastu määrus, millega luuakse liidu süsteem konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla vastutustundlike importijate tarneahelaga seotud hoolsuskohustuse täitmist käsitleva enesesertifitseerimise jaoks); kutsub komisjoni ja liikmesriike ning kõiki riike üles seda eeskuju järgima ja jätkuvalt liikuma kohustusliku inimõiguste alase hoolsuskohustuse poole;

20.  rõhutab, et kohustusliku inimõiguste alase hoolsuskohustuse puhul tuleks järgida ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetes nõutavaid etappe ning seda peaksid samuti suunama teatud üldpõhimõtted, mis on seotud inimõiguste kahjustavate ohtude tuvastamisega, rangete ja tõendatava mõjuga tegevuskavade koostamisega kõnealuste riskide vältimiseks või maandamiseks, piisava reageerimisega teadaolevatele rikkumistele ning läbipaistvusega; rõhutab, et poliitikas tuleks arvesse võtta ettevõtete suurust ja sellest tulenevat toimetulemise suutlikkust, pöörates erilist tähelepanu mikroettevõtetele ja VKEdele; rõhutab, et kõigis etappides tuleks tagada konsulteerimine asjaomaste osalejatega ning projekti või investeerimist käsitleva kogu teabe avaldamine mõjutatud sidusrühmadele;

21.  kutsub kõiki riike ning eelkõige ELi ja selle liikmesriike üles seadma prioriteediks võtta viivitamatult meetmeid kohustusliku inimõiguste alase hoolsuskohustuse kehtestamiseks äriühingutele, mis on riigi omandis või kontrolli all või mis saavad riigiasutustelt või Euroopa Liidu institutsioonidelt märkimisväärset toetust ja teenuseid või mis tarnivad kaupa või osutavad teenuseid riigihankelepingute alusel;

22.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kohustama oma ettevõtteid, kes kasutavad Euroopa Parlamendi praeguse koosseisu ametiajal toorainet või kaupu, mis võivad pärineda konfliktipiirkondadest, avalikustama tootemärgistuse abil selliste materjalide päritolu ja kasutamise ning esitama täieliku teabe toodete sisu ja päritolu kohta, paludes oma teenuseosutajatel, kes on kas Euroopa päritolu või mitte, sellise teabe avalikustada; nõuab, et toetataks tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla importijatele nn konfliktimineraalide alase kohustusliku hoolsuskohustuse kehtestamist, lähtudes konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevatest OECD hoolsuskohustuse suunistest; nõuab, et sellesse protsessi kaasataks tarneahela alane hoolsuskohustus;

23.  võtab rahuldustundega teadmiseks, et tänu niisuguse kehtiva direktiivi (2014/95/EL) läbivaatamisele, millega reguleeritakse mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamist, peavad suured ettevõtted ja kontsernid alates 2017. aastast avalikustama teabe oma tegevuspõhimõtete, riskide ja tulemuste kohta seoses inimõiguste austamisega ja sellega seotud teemadega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult läbivaadatud raamatupidamisdirektiivi heakskiidetud tähtajaks, sh asjakohaste tõhustatud mehhanismide loomine, mille abil tagada, et ettevõtted täidavad aruandlusnõudeid; kutsub komisjoni koostama ettevõtetele kindlad ja üheselt mõistetavad suunised uute muu kui finantsaruandlusega seotud aruandlusnõuete kohta; soovitab, et neis tuleks esitada ja täpsustada olulised miinimumnõuded ettevõtte tegevusest ja ettevõtte ülemaailmses väärtusahelas inimõigustele avalduvate peamiste riskide ja avalduva mõju täpseks ja terviklikuks avaldamiseks;

Juurdepääs tõhusatele õiguskaitsevahenditele

24.  kutsub komisjoni tegema kõikide sidusrühmadega, sh kodanikuühiskonna ja äriühingutega konsulteerides õigusemõistmise olemasolevate tõkete põhjaliku analüüsi liikmesriikide kohtutes esitatud juhtumite kohta, mis on seotud ELi äriühingute toime pandud väidetavate inimõiguste rikkumistega välisriikides; rõhutab, et see analüüs peaks keskenduma kõnealuste tõkete kõrvaldamise või leevendamise tõhusate meetmete tuvastamisele ning nende vastuvõtmise edendamisele;

25.  palub liikmesriikidel koostöös rahvusvaheliste partneritega võtta kõik vajalikud meetmed, et kohtu-, haldus-, seadusandlike või muude sobivate vahenditega tagada, et kui sellised inimõigusrikkumised toimuvad, on kannatanutel juurdepääs tõhusale õiguskaitsele, juhul kui asjaomases riigis asutatud äriühing omab, juhib või kontrollib ettevõtteid, kes on põhjustanud kolmandates riikides inimõiguste rikkumisi; kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid selliste juriidiliste, praktiliste ja muude takistuste kõrvaldamiseks, mille tulemusel kannatanud võivad õiguskaitseta jääda, ja võtma kasutusele asjakohaseid menetlusi, et võimaldada kolmandate riikide ohvritele juurdepääsu õigusemõistmisele nii tsiviilmenetluse kui ka kriminaalmenetluse kaudu; kutsub sellega seoses riike üles läbistama nn juriidilise isiku staatuse loori, mis võib varjata teatavate äriühingute tegelikke omanikke;

26.  kutsub ELi ja kõiki riike, eelkõige ELi liikmesriike üles tegelema tsiviilõiguslike kohtuvaidluste finants- ja menetluskoormusega; väljendab heameelt 11. juunil 2013. aastal vastu võetud komisjoni soovituse 2013/396/EL[14] üle ja ergutab kõiki liikmesriike seda järgima; on seisukohal, et selles soovituses esitatud instrument võib vähendada inimõigusrikkumiste ohvrite kohtukulusid; ergutab kohaldama sellist õiguskaitsevahendit kõigi inimõigusrikkumiste ohvrite suhtes, sh kolmandates riikides, ning nõuab ühiste standardite kehtestamist, mis võimaldaksid esindavatel organisatsioonidel esitada nõudeid väidetavate ohvrite nimel;

Komisjonile esitatud üleskutsed

27.  mõistab, et ettevõtja vastutus ei ole eraldiseisev teema, vaid seostub mitmesuguste õigus- ja poliitikavaldkondadega;

28.  kiidab heaks komisjoni teenistuste mittesiduvad erasektorile suunatud algatused vastutustundlikuks tarneahela haldamiseks, kuid rõhutab, et mittesiduvatest erasektori algatustest üksi ei piisa; nõuab, et kiiresti kehtestataks siduvad ja jõustatavad eeskirjad, nendega seotud karistused ja sõltumatud seiremehhanismid;

29.  kiidab heaks uue üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP+) määruse, mis jõustus 1. jaanuaril 2014[15], ning peab seda ELi peamiseks kaubanduspoliitika instrumendiks inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ja hea valitsemistava edendamisel haavatavates arenguriikides; väljendab eriti heameelt range ja süstemaatilise GSP+ seiremehhanismi üle ning palub riigi tasandil keskenduda loetletud konventsioonide tulemuslikule rakendamisele;

30.  rõhutab asjaolu, et EL ja selle liikmesriigid peavad kaitsma inimõigusi; märgib, et kaubanduslepingud üldiselt saavad aidata kaasa ülemaailmse eeskirjadel põhineva kaubandussüsteemi tugevdamisele ning et kaubandus ja väärtused peavad käima käsikäes, nagu komisjon on hiljuti märkinud oma uues kaubandusstrateegias „Kaubandus kõigile“; tuletab meelde, et on vaja hinnata kaubandus- ja investeerimislepingutest inimõigustele avalduvat võimalikku mõju ning koostada sellest põhimõttest lähtuvalt kõik vajalikud inimõiguste klauslid ja kaitsemeetmed, mille abil on võimalik maandada inimõigustele avalduvast mõjust tulenevaid kindlaks määratud riske ja nendega tegeleda; nõuab, et komisjon võtaks kõik vajalikud ja võimalikud meetmed, et toimida terviklikult ja sidusalt, ning nõuab tungivalt, et kaubandus- ja investeerimislepingutesse lisataks süstemaatiliselt eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtete vastutust inimõiguste rikkumiste eest ja mida rakendatakse riigi tasandil, ning viited rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele ja suunistele;

31.  kutsub komisjoni kiiresti esitama seadusandliku ettepaneku kahesuguse kasutusega kauba ekspordikontrolli kohta, kuna Euroopa ettevõtete toodetud tehnoloogiat kasutatakse siiani inimõiguste rikkumiseks kõikjal maailmas;

32.  nõuab tungivalt ühtse õiguskorpuse loomist, mis hõlmab eeskirju õiguskaitse kättesaadavuse parandamise, jurisdiktsiooni, tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja jõustamise, kohaldatava õiguse ning kolmandaid riike hõlmavates piiriülestes olukordades õigusabi andmise kohta;

33.  ergutab kaaluma Brüsseli I määruse[16] jurisdiktsiooni alaste eeskirjade laiendamist kolmandate riikide kostjatele kohtumenetlustes seoses ettevõtetega, kelle on kindel seotus ühe liikmesriigiga – seetõttu, et neil on seal alaline asukoht või oluline äritegevus või kuna nende peamine tegevuskoht on ELis – või seoses ettevõtetega, kelle jaoks EL on oluline sihtturg;

34.  kutsub parandama juurdepääsu tõenditele tõendite avaldamisega seotud täiustatud menetluste abil;

35.  tuletab meelde, et kui äriühingud panevad toime inimõiguste rikkumisi, võib sellega kaasneda isiklik kriminaalvastutus, ja nõuab niisuguseid kuritegusid sooritanutele süüdistuse esitamist asjakohasel tasandil; kutsub liikmesriike üles tegelema õiguslike, menetluslike ja praktiliste takistustega, mis ei võimalda prokuratuuridel uurida ettevõtteid ja nende esindajaid, kes osalevad inimõiguste rikkumistega seotud kuritegudes, ning esitada neile süüdistusi;

36.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegutsema kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 83, et kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks eriti ohtlike piiriülese mõõtmega kuritegude puhul, mis on seotud äriühingute poolt kolmandates riikides toime pandud raskete inimõigusrikkumistega, võttes arvesse niisuguste kuritegude iseloomu ja mõju ning erilist vajadust võidelda nende vastu ühistel alustel;

37.  rõhutab, et inimõiguste järgimine tootmisahelas on fundamentaalne küsimus, mitte üksnes tarbijate valiku küsimus; soovitab tootjate ja tarbijate teadlikkuse suurendamiseks luua ELi tasandil nn väärkohtlemisvaba kaubamärgi, milles osalemine oleks vabatahtlik ja mida jälgiks rangete eeskirjade alusel tegutsev ja kontrollivolitustega sõltumatu organ, kelle ülesanne oleks kontrollida ja kinnitada, et asjaomase kauba tootmisahela üheski etapis ei ole toimunud väärkohtlemist; on arvamusel, et EL ja liikmesriigid peaksid seda nn väärkohtlemisvaba kaubamärki edendama; soovitab, et selle nn väärkohtlemisvaba märgise saavutanud toodetele tehtaks soodustusi;

38.  kutsub komisjoni tungivalt üles algatama kogu ELi hõlmava kampaania, millega võetakse kasutusele nn väärkohtlemisvaba märgis ja reklaamitakse seda, kutsudes Euroopa tarbijaid kasutama neid tooteid ja nende ettevõtete teenuseid, mis on saanud selle märgise, ning millega kutsutakse kõiki äriühinguid ja ettevõtteid üles võtma kasutusele parimad tavad seoses inimõiguste austamisega ja sellega seonduvate küsimustega;

39.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles teatama korrapäraselt meetmetest, mida on võetud äritegevuse kontekstis inimõiguste tõhusa kaitse tagamiseks, saavutatud tulemustest, järelejäänud lünkadest kaitses ning soovituslikest tulevastest meetmetest nende lünkade kõrvaldamiseks;

40.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale ning Euroopa välisteenistusele.

• [1]  http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-11855-2012-INIT/et/pdf.
• [2]  http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10897-2015-INIT/et/pdf
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0470.
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0076.
• [5]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0394.
• [6]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0049.
• [7]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0050.
• [8]  http://daccess-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/G14/082/52/PDF/G1408252.pdf?OpenElement
• [9]  http://www.unpri.org/whatsnew/realising-long-term-value-for-companies-and-investors/
• [10]  https://wcd.coe.int/ViewDoc.jsp?p=&Ref=CM/Rec(2016)3&Language=lanEnglish&Ver=original&BackColorInternet=DBDCF2&BackColorIntranet=FDC864&BackColorLogged=FDC864&direct=true
• [11]  COM(2011) 0681.
• [12]  COM(2001) 0366.
• [13]  https://www.unglobalcompact.org/what-is-gc/mission/principles
• [14]  ELT L 201, 26.7.2013, lk 60.
• [15]  http://ec.europa.eu/trade/policy/countries-and-regions/development/generalised-scheme-of-preferences/
• [16]  http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=URISERV%3Al33054

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	12.7.2016
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	62 5 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Lars Adaktusson, Michèle Alliot-Marie, Nikos Androulakis, Francisco Assis, Petras Auštrevičius, Amjad Bashir, Mario Borghezio, Elmar Brok, Klaus Buchner, James Carver, Lorenzo Cesa, Javier Couso Permuy, Andi Cristea, Mark Demesmaeker, Georgios Epitideios, Knut Fleckenstein, Anna Elżbieta Fotyga, Eugen Freund, Michael Gahler, Iveta Grigule, Sandra Kalniete, Manolis Kefalogiannis, Afzal Khan, Janusz Korwin-Mikke, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Ilhan Kyuchyuk, Arne Lietz, Barbara Lochbihler, Sabine Lösing, Andrejs Mamikins, David McAllister, Tamás Meszerics, Francisco José Millán Mon, Javier Nart, Pier Antonio Panzeri, Demetris Papadakis, Ioan Mircea Paşcu, Vincent Peillon, Alojz Peterle, Tonino Picula, Cristian Dan Preda, Jozo Radoš, Sofia Sakorafa, Jacek Saryusz-Wolski, Jaromír Štětina, Charles Tannock, Ivo Vajgl, Geoffrey Van Orden, Hilde Vautmans, Boris Zala
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Laima Liucija Andrikienė, Andrzej Grzyb, Takis Hadjigeorgiou, Marek Jurek, Soraya Post, Tokia Saïfi, Igor Šoltes, Eleni Theocharous, Traian Ungureanu, Bodil Valero, Marie-Christine Vergiat, Janusz Zemke
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Beatriz Becerra Basterrechea, Therese Comodini Cachia, Ignazio Corrao, Edouard Ferrand, Liliana Rodrigues