ELi noorsoostrateegia (2013–2015) hindamise kohta

(2015/2351(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165 ja 166,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, ning eelkõige selle artikleid 14, 15, 21, 24 ja 32,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1288/2013, millega luuakse „Erasmus+“: liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1719/2006/EÜ, nr 1720/2006/EÜ ja nr 1298/2008/EÜ(1),

–  võttes arvesse nõukogu resolutsiooni Euroopa Liidu noorte töökava (2016–2018) kohta(2) ja nõukogu 20. mai 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu noorte töökava (2014–2015) kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 22. aprilli 2013. aasta soovitust noortegarantii loomise kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 7.–8. veebruari 2013. aasta järeldusi noorte tööhõive algatuse kohta(5),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) kohta(6),

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal („ET 2020“)(7),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni Erasmus+ ja teiste vahendite kohta liikuvuse edendamiseks kutsehariduses ja -koolituses: pidevõppe lähenemisviis(8),

–  võttes arvesse ELi haridusministrite 17. märtsi 2015. aasta mitteametlikul kohtumisel Pariisis vastu võetud Pariisi deklaratsiooni kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamise kohta hariduse kaudu,

–  võttes arvesse nõukogus 23. novembril 2015. aastal vastu võetud nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruannet Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) rakendamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2015. aasta teatist „Kavand: nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruanne Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) rakendamise kohta“ (COM(2015)0429) ja komisjoni teatisele lisatud komisjoni töödokumente „Avatud koordinatsiooni meetodi kasutamise tulemused noortevaldkonnas, erilise tähelepanuga teisel tsüklil (2013-2015)“ (SWD(2015)0168) ja „Noorte olukord ELis“ (SWD(2015)0169),

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2015. aasta teatist „Nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruande projekt hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku (HK 2020) rakendamise kohta. Hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö uued prioriteedid“ (COM(2015)0408),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni ELi noorsoostrateegia rakendamise kohta 2010–2012(9) ja 18. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi noorsoostrateegia: investeerimise ja mobiliseerimise kohta(10),

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi käsitleva õppe kohta koolides(11),

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni noorte ettevõtluse edendamise kohta hariduse ja koolituse kaudu(12),

–  võttes arvesse oma 28. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Bologna protsessi rakendamise järelmeetmete kohta(13),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni kultuuridevahelise dialoogi, kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse rolli kohta ELi põhiväärtuste edendamisel(14),

–  võttes arvesse Euroopa Noortefoorumi avaldatud noortepoliitika variaruannet,

–  võttes arvesse nõukogu 10. märtsi 2014. aasta soovitust praktika kvaliteediraamistiku kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning eelarvekontrollikomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A8-0250/2016),

A.  arvestades, et noored peaksid olema aktiivselt kaasatud kogu noortepoliitika kavandamisse, väljatöötamisse, rakendamisse, järelevalvesse ja hindamisse;

B.  arvestades, et kohaliku, piirkondliku, riigi ja ELi tasandi majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika asjakohasema, tõhusama ja parema koordineerimise ning sihtotstarbelisema kasutamise abil tuleks noori aidata nende praeguste äärmiselt tõsiste probleemide lahendamisel ja tulevikus nende ees seisvate väljakutsetega hakkama saama, ning neile tuleks selleks anda suurem mõjuvõim;

C.  arvestades, et tuleb tõhustada noortepoliitika süvalaiendamist, valdkondadevahelist koostööd, sotsiaalseid meetmeid ELis ja sünergiat Euroopa noorsoostrateegia ja muude Euroopa strateegiate vahel, nagu need, mis puudutavad haridust, koolitust, tervishoidu ning tööhõivet, et tagada tõsiste majanduslike, tööhõive- ja sotsiaalsete probleemidega silmitsi seisvate noorte olukorra ja vajaduste tulemuslik arvesse võtmine poliitika kujundamisel praegu ja edaspidi, ning et noorteorganisatsioonide osalemine poliitika kujundamises on erakordselt oluline;

D.  arvestades, et noortevaldkonnas kohaldatakse avatud koordinatsiooni meetodit, mis on innustust saanud Euroopa koostööst tööhõive valdkonnas;

E.  arvestades, et üks programmi „Erasmus+“ üldine eesmärk on aidata kaasa Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) elluviimisele; arvestades, et sellega seoses tuleb tagada noorteorganisatsioonide jaoks juurdepääs uuendatud „Erasmus+“ programmi raames eraldatavatele projektitoetustele ja väikeste projektide toetuskõlblikkuse takistuste kõrvaldamine;

F.  arvestades, et ELi noorsoostrateegias (2010–2018) on kaheksa peamist tegevusvaldkonda, milles tuleks teha algatusi – haridus ja koolitus, tööhõive ja ettevõtlus, tervishoid ja heaolu, osalemine, vabatahtlik tegevus, sotsiaalne kaasamine, noored ja maailm ning loovus ja kultuur;

G.  arvestades, et ELi noorsoostrateegia (2010–2018) kolmandas ja viimases kolmeaastases tsüklis seatakse esmatähtsaks ülesandeks kõikide noorte inimeste, eelkõige ebasoodsatest oludest pärit noorte inimeste sotsiaalne kaasamine, suurem osalemine demokraatlikus ja ühiskonnaelus ning tööturule sisenemise lihtsustamine;

H.  arvestades, et ELi noorsoostrateegias (2010–2018) rõhutatakse vajadust jätkata poliitikakujundajate ning noorte ja noorteorganisatsioonide vahelist struktuurset dialoogi; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et 57 % ELi noorteorganisatsioonidest on seisukohal, et noorte kogemusi ei võeta noortepoliitika koostamise protsessis arvesse;

I.  arvestades, et noortepoliitika peaks põhinema õigustel ja toetama kõikide noorte arengut, tagades noorte õiguste ja potentsiaali täitmise ning vältides samal ajal konkreetsete rühmade häbimärgistamist;

J.  arvestades, et oluline on rõhutada, et noored on mitmel viisil poliitiliselt aktiivsed, kuid nende osalemine valimistel väheneb;

K.  arvestades, et oluline on tagada, et kõigil noortel on ligipääs kvaliteetsele – nii formaalsele kui ka mitteformaalsele – haridusele ja koolitusele, kuna tänapäeva Euroopa noorte hulgas on töötuse tase kõrge paljudes liikmesriikides, töökohad on ebakindlad, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse risk on suurenenud ning tööd ei leia eelkõige madala kvalifikatsiooniga noored, mittetöötavad ja mitteõppivad noored ning erivajadustega noored ja need, kes on pärit ebasoodsamatest sotsiaal-majanduslikest oludest ehk kes kuuluvad etniliste vähemuste, pagulaste, rändajate ja varjupaigataotlejate hulka, keda suurema tõenäosusega tõrjutakse ja kes ei saa tööd;

L.  arvestades, et jätkuvalt tuleb teha jõupingutusi selleks, et suurendada tööjõus osalemise määra noorte naiste (eelkõige pärast rasedus- ja sünnituspuhkust ning üksikemade puhul) ja noorte rändajate, koolist väljalangenute, madala kvalifikatsiooniga ning puudega noorte ja kõikide diskrimineerimisohus noorte hulgas;

M.  arvestades, et haridus ja koolitus võivad aidata noorte sotsiaalse passiivsuse, tõrjutuse ja radikaliseerumise ning tööpuuduse vastu ning aidata suurendada noorte teadlikkust Euroopa Liidu põhiväärtuste olulisusest; arvestades, et vastastikuse austuse loomiseks ja noorte integreerumiseks haridus- ja sotsiaalellu ning eelarvamuste ja sallimatuse vastu võitlemiseks on vaja kultuuride- ja religioonidevahelisi lähenemisi;

N.  arvestades, et sportliku tegevuse eripära ja selle panus ebakindlas olukorras noorte, eriti pagulaste ja rändajate sotsiaalsesse kaasamisse tähendab, et see aitab saada võitu ksenofoobiast ja rassismist;

O.  arvestades, et noored on meie tulevik ja nendesse tuleks suhtuda kui Euroopa ühiskonna tuleviku seisukohast väga suure potentsiaaliga ressurssi;

P.  arvestades, et ülimalt oluline on lisada soolised aspektid noortepoliitikasse, mille raames võetakse kõikides poliitikaprotsessi etappides arvesse konkreetseid asjaolusid ja probleeme, millega noored naised ja tütarlapsed silmitsi seisavad; arvestades, et konkreetsed sootundlikud meetmed tuleb lisada noortepoliitikasse seoses selliste küsimustega nagu naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vastu võitlemine, seksuaal- ja suhtealane haridus ning soolise võrdõiguslikkuse alane haridus;

Q.  arvestades, et noortepoliitika kujundamisel ja rakendamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata ka selliste noorte vajadustele, kes kannatavad mitmekordse diskrimineerimise all, sealhulgas puudega või vaimse tervise probleemidega noorte ning end LGBTI-inimestena määratlevate noorte vajadustele;

R.  arvestades, et sotsiaalne kaasatus ja sotsiaalne liikuvus peavad olema Euroopa noorsoostrateegia põhiprioriteedid ning et seetõttu peab see olema suunatud konkreetselt haavatavatest rühmadest pärit noortele, nagu noortele, kes seisavad silmitsi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega, isoleeritud maapiirkondadest pärit noortele või nendele, kes kuuluvad tõrjutud kogukondadesse, nagu etnilised vähemused või pagulased ja varjupaigataotlejad;

Üldised soovitused

1.  tunneb heameelt 15. septembril 2015. aastal esitatud ELi noortearuande üle, mis põhineb komisjoni teatisel Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) rakendamise kohta ning milles esitati ELi noortestrateegia viimase kolmeaastase tsükli peamised tulemused ja tehti ettepanekuid prioriteetide kohta järgmiseks tsükliks (COM(2015)0429); soovitab ELi, riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel tagada ELi tasandi erinevate noortepoliitikat käsitlevate programmide edukas rakendamine ja koordineerimine ning nendest teavitamine, et reageerida uutele vajadustele, pidades silmas eelseisvaid sotsiaalseid ja haridusalaseid probleeme;

2.  peab avatud koordinatsiooni meetodit noortepoliitika kujundamisel asjakohaseks, kuid endiselt ebapiisavaks vahendiks ja on arvamusel, et seda tuleb täiendada muude meetmetega; kordab oma nõudmist teha kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil noorteküsimustes tihedamat koostööd ja vahetada parimaid tavasid; nõuab tungivalt, et liikmesriigid lepiksid kokku selged näitajad ja sihttasemed, et võimaldada tehtud edusammude üle järelevalve teostamist;

3.  rõhutab, et puudega noorte tööhõivesse kaasamine on vajalik selleks, et nad saaksid elada iseseisvat elu ja olla ühiskonda täielikult integreeritud aktiivsete osalejate ja tõeliste panustajatena;

4.  rõhutab struktuurse dialoogi kui noorte, sh nii noorteorganisatsioonide kui ka organiseerumata noorte nende tegelikest vajadustest lähtuva kaasamise viisi tähtsust toonitab sellega seoses vajadust suurendada ja parandada protsessi teavitustegevust, nähtavust ja kvaliteeti, pöörates erilist tähelepanu haavatavate ja tõrjutud rühmade kaasamisele, et noortepoliitikat kõikidel tasanditel tulemuslikumalt arendada, rakendada ja hinnata ning edendada noorte kodanikuaktiivsust; nõuab, et järgmises noortevaldkonna koostööraamistikus tugevdataks struktureeritud dialoogi kui noortele suunatud kvaliteetset osalusvahendit;

5.  juhib tähelepanu ELi noorsoostrateegia (2013–2015) teise tsükli mõjule, rõhutades, kui tähtis on hästikohandatav lähenemisviis noortepoliitikale koos sektoriülese ja mitmetasandilise kaasamisega; väärtustab sellega seoses struktureeritud dialoogi noorteorganisatsioonidega; palub komisjonil ja liikmesriikidel parandada noorte juurdepääsu kvaliteetsele haridusele ja koolitusele ning tööhõivele; tuletab meelde ELi noorsoostrateegias edendatavat kaheksat tegevusvaldkonda;

6.  rõhutab ELi noorsoostrateegia tähtsust, pidades silmas ELi murettekitavalt kõrget noorte töötust, mittetöötavate ja mitteõppivate noorte kõrget ja tugevalt erinevat protsendimäära ning noorte vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleeme; rõhutab, et uus tsükkel (2016–2018) peaks aitama kaasa ELi noorsoostrateegia kahe eesmärgi saavutamisele, selle nimel tuvastades ja kõrvaldades selliseid noorte töötuse põhjuseid nagu haridussüsteemist varakult lahkumine, toetades noorte ettevõtlust, investeerides tööturu võimaluste, vajaduste ja arengutega arvestavasse haridusse, praktikasse, õpipoisiõppesse ja kutseõppesse ning lihtsustades tööturule üleminekut meetmete abil, millega tagatakse haridusprogrammide, tööhõivepoliitika ja tööturu nõudmiste parem kooskõlastamine; juhib tähelepanu sellele, et noortegarantii rakendamisel tuleb toetada tööturu osalejaid, tagamaks, et hiljemalt neli kuud pärast koolist lahkumist noored kas töötavad, omandavad haridust või osalevad kutseõppes (või ümberõppes);

7.  rõhutab, et ELi noorsoostrateegia tulemuslik elluviimine peaks olema tihedalt seotud strateegia „Euroopa 2020“ peamiste eesmärkidega, eelkõige eesmärgiga, et 75% 20–64-aastastest inimestest töötaksid ja võimalikult palju noori aidataks välja vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest; märgib, et kuigi mõnedes liikmesriikides on alates 2013. aastast noorte töötus vähenenud, eksisteerib siiski reaalne mure selle pärast, et noorte töötuse määr on jätkuvalt peaaegu kaks korda suurem kui üldine töötuse määr, kusjuures ligi 8 miljonit noort eurooplast on ikka veel töötud; rõhutab seepärast, kui oluline on lahendada nii liikmesriikidesisene kui ka -vaheline geograafiline mittevastavus tööjõu pakkumise ja nõudluse vahel Euroopa tööalase liikuvuse portaali (EURESe) muutmise teel, et parandada noorte tööhõivevõimalusi ja saavutada suurem sotsiaalne ühtekuuluvus;

8.  rõhutab, kui oluline on see, et ELi noorsoostrateegia järgmine tsükkel hõlmab oma eesmärkide seas noori pagulasi ja varjupaigataotlejaid, tagab nende võrdse ja mittediskrimineeriva kohtlemise, juurdepääsu haridusele, koolitusele ja tööhõivele ning nende sotsiaalse kaasatuse ja aitaks seega neil luua oma identiteet vastuvõtvates riikides, kasutada oma talente ja potentsiaali ning vältida nende tõrjutust ja pettumust;

9.  väljendab muret ajude äravoolu ja sellega kaasnevate ohtude pärast teatud liikmesriikides, eelkõige nendes, kellel on raskusi ja kes rakendavad kohandamisprogramme ning kelle koolilõpetajatest on suur osa massilise töötuse tõttu sunnitud lahkuma välismaale, jättes asjaomased riigid ilma nende kõige hinnalisematest ja tootlikumatest inimressurssidest;

10.  rõhutab, et uute tehnoloogiatega kaasneb võimalus noortega sidemete loomiseks, ning kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles kasutama seda ära, et tugevdada noortega peetavat dialoogi ja nende ühiskondlikus elus osalemise võimet;

11.  rõhutab, kui oluline on kaasata noored ja noorteorganisatsioonid prioriteetide kujundamisse ja uue ELi noortevaldkonna koostööraamistiku koostamisse pärast 2018. aastat;

12.  soovitab liikmesriikidel ja ELil korraldada noortele suunatud poliitikameetmete mõju hindamine;

13.  on seisukohal, et parimate tavade vahetamine, tõenditel põhinev poliitikakujundamine, eksperdirühmad, vastastikune õppimine ja hindamine on olulised vahendid noorte toetamiseks tehtavas tulemustele suunatud valdkonnaüleses koostöös; rõhutab, kui oluline on kõnealuse tegevuse tulemuste levitamine nende mõju võimalikult ulatuslikuks suurendamiseks;

14.  rõhutab, kui tähtis on valdkonnaülene koostöö kõikidel tasanditel ja eelkõige noori puudutavate ELi eri strateegiate vahel (praegused ja tulevased ELi noorsoo-, haridus- ja koolitus-, tervishoiu- ning tööhõivestrateegiad jne);

15.  toonitab, kui tähtis ja vajalik on tugevdada ja arendada edasi strateegiaid ja algatusi, mille eesmärk on ennetada koolivägivalda ja -kiusamist;

16.  rõhutab, kui oluline on konkreetse lapse või noore vajadusi arvesse võttev kvaliteetne koostöö perede, usukogukondade ja koolide, kohalike kogukondade, noorteorganisatsioonide, noorsootöötajate ning formaalse, mitteformaalse hariduse ja informaalse õppimisega seotud asutuste vahel, et suunata noori ja aidata neil täielikult ühiskonda integreeruda, tagades neile kasvamiseks ja õppimiseks turvalise paiga;

17.  soovitab kaasata piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused noortepoliitikasse, eriti nendes liikmesriikides, kus neil on selles valdkonnas pädevus;

18.  rõhutab, kui oluline on haiguste ennetamiseks edendada tervislikke eluviise, ning peab vajalikuks noorte täpset teavitamist ja abistamist seoses tõsiste vaimse tervise probleemidega, nagu tubaka, alkoholi ja narkootikumide tarbimine ja nendest tekkinud sõltuvus;

19.  tuletab meelde, kui suur väärtus on põlvkondadevahelise mõõtme lisamisel noortepoliitikasse, ning et eri põlvkondade vahel on vaja luua parem dialoog;

20.  rõhutab, kui oluline on võidelda vaesuse vastu madala sotsiaal-majandusliku taustaga noorte, töötute vanematega noorte ja selliste noorte hulgas, kes ei ole suutnud välja murda oma perekonna sotsiaal-majanduslikust tsüklist;

21.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid mitmekeelsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid järgides ning riigi õigusaktide ja Euroopa põhimõtete kohaselt tõhusat riigikeele koolitust ning suurendaksid toetust haridusasutustele, mis õpetavad rahvus- või keelevähemuste emakeeles;

22.  tuletab meelde strateegia „Euroopa 2020“ põhieesmärki, mille kohaselt peaks haridusest ja koolitusest varakult lahkunute osakaal olema vähem kui 10 %; rõhutab vajadust võidelda haridussektori, avalike tööturuasutuste ja sotsiaalpartnerite vahel peetava dialoogi abil haridussüsteemist varakult lahkumisega, mis soodustab töötust, tehes selleks kindlaks puudujäägid koolisüsteemis ja ühiskonnas, toetades õppureid isiklike õpimeetodite leidmisel, rakendades asjakohaseid ja kaasavaid õppekavasid ning viies ellu tugeva ja hästi väljatöötatud suunistesüsteemi kvaliteetse nõustamise ja orientatsiooniteenustega kõigi õppurite jaoks, eriti õppurite koolist väljalangemise esimeste märkide puhul, teavitades selleks õppureid nõuetekohaselt tulevastest tööturuvõimalustest ja karjäärivalikutest, sealhulgas tehnilistest ja käsitöönduslikest ametiprofiilidest, pakkudes selleks haridust loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas ja duaalset õpet, tagades kvaliteetse õpipoisiõppe, praktika ja õppepraktika ning pakkudes õppuritele kutseõppe kaudu teist võimalust;

23.  kutsub liikmesriike üles avaldama noorte sotsiaalse olukorra ja elamistingimuste kohta teadmiste- ja tõenduspõhiseid aruandeid ning koostama riiklikke tegevuskavasid ja neid järjepidevalt rakendama;

24.  rõhutab, et kõigile noortele avatud enamate ja võrdsete võimaluste edendamine, kõigile noortele avatud sotsiaalse kaasatuse, soolise võrdõiguslikkuse ja solidaarsuse edendamine ning noorte vahel kõikide diskrimineerimise vormide (täpsemalt soo, rassi või etnilise päritolu ja puude alusel diskrimineerimise) vastu võitlemine peaks olema ELi noorsoostrateegia eesmärkide saavutamise keskpunktis;

25.  märgib, et noorsoopoliitika ja riiklikud strateegiad tuleb välja töötada koostöös noortega ja noorte jaoks;

26.  väljendab eelkõige heameelt Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö raamistiku (2010–2018) kasulikkuse üle, kuna raamistik parandab liikmesriikide ja Euroopa Liidu vahelist koostööd ning avab noortele Euroopa integratsiooniprojektiga seonduvad võimalused ja eelised ning laiendab neid, ning kutsub sellega seoses komisjoni üles jätkama raamistiku toimimist ka pärast 2018. aastat ja seda edasi arendama;

27.  kutsub liikmesriike üles looma noorte pagulaste lõimumiseks vajalikud haridusstruktuurid, mis võimaldaksid neil õppida selle riigi keelt, kus neile on varjupaik antud, viia lõpule oma kutsealusõpe või viia juba omandatud pädevused Euroopa tasemega vastavusse, et hõlbustada nende tööturule ja Euroopa ühiskonda lõimumist;

28.  nõuab sihipäraseid meetmeid seoses koolist väljalangenutega, kes vajavad nõustamist, väljaõpet ja koolitust, ning tõhusat süsteemi, mis võimaldaks juba alushariduse etapis teha kindlaks need, kes võivad koolist välja langeda või kellest võivad saada NEET-noored, et aidata neid juba noorest east alates ja juhtida neid sellest ebasoodsast olukorrast eemale;

29.  soovitab liikmesriikidel kaaluda põlvkondadevahelise solidaarsuse põhimõtte integreerimist pensionipoliitikasse ning võtta arvesse nimetatud poliitika praegust ja tulevast mõju noortele;

30.  peab tervitatavaks Euroopa Parlamendi 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi käsitleva õppe kohta koolides, ning kutsub sellega seoses liikmesriike üles edendama formaalõppe, mitteformaalse hariduse ja informaalse õppimise kaudu ELi alaste teadmiste laiendamist, pannes seejuures eelkõige rõhku formaalõppe, mitteformaalse hariduse ja informaalse õppimisega seotud asutuste koostööle, mis võib olla edukas järjepideva ELi noorsoostrateegia raames;

31.  kutsub liikmesriike üles sõltumatuid organisatsioone tihedamalt rakendamisprotsessi kaasama, eelkõige kohaliku omavalitsuse tasandil, ning olemasolevaid menetlusi 2018. aasta järgse strateegia raames paremini üksteisega kooskõlastama (nt üleeuroopalise noorte hoolekandekomiteede tegevusse kaasamisega jne), et ELi noorsoostrateegia oleks jätkusuutlikult kasulik;

32.  rõhutab vajadust anda noortele põhjalikud teadmised ja arusaamise EList, mis võimaldaks neil õppida tundma ELi põhiväärtusi, ELi juhtimist ja otsustusprotsesse ning sellest tulenevalt kriitiliselt arutleda ELi üle ning saada vastutustundlikuks ja aktiivseks Euroopa kodanikuks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma jõupingutusi ELi mõõtme edendamiseks hariduses, et valmistada õppijaid ette elama ja töötama järjest keerukamas ja integreeritumas liidus, mida neil on võimalik ja tuleb endal edasi kujundada;

Tööhõive ja haridus

33.  kutsub liikmesriike üles olemasolevat ELi ja riiklikku poliitikat ning finantsraamistikke parimal viisil ära kasutama, et edendada nõuetekohases mahus investeerimist noortesse ning kvaliteetsete ja kindlate töökohtade loomisse; rõhutab, kui olulised on kõikidel tasanditel liikuvuskavad, mis parandavad noorte oskusi ja pädevusi, suurendavad nende eneseusaldust, arendavad uudishimu ja huvi muude õppimisviiside ja ühiskonnas osalemise võimaluste vastu; soovitab tungivalt neid liikuvuse kaudu parandatud oskusi tunnustada ja hinnata; kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama, et noortel oleks parem juurdepääs teabele kõikide programmide ja algatuste kohta, mida neil on võimalik kasutada;

34.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult programmi „Erasmus +“, eelkõige selle õpipoisiõppes osalejatele pühendatud suunda, edendades sellega piiriülest karjääri- ja tööjõuliikuvust noorte seas ning pakkudes neile oskusi ja pädevusi kogu eluks, sealhulgas keeleoskust, ning laiendades samal ajal nende võimalusi osaleda nii tööturul kui ka ühiskonnas sõltumata nende akadeemilisest kvalifikatsioonist, oskustest või haridustasemest; väljendab muret selle pärast, et õpipoiste liikuvus ei ole veel saavutanud soovitud taset, ja palub komisjonil, liikmesriikidel, ettevõtjatel ning koolidel leida lahendused õpipoiste liikuvust pidurdavate allesjäänud tõkete ületamiseks; võttes arvesse noorte vanuse aspekti ja sageli ebastabiilset majanduslikku olukorda, rõhutab, et on tähtis toetada noori õpipoisiõppes osalejaid nende liikuvusprojektides, kaotades sealhulgas teatud liikuvusega seotud kaudsed takistused, näiteks eluaseme- ja transpordiprobleemid;

35.  nõuab kutsehariduse ja -koolituse õppurite võimaluste parandamist õppepraktika läbimiseks naaberriigis, et saada parem ülevaade teiste liikmesriikide tööhõive- ja koolitustavadest, näiteks rahastades nende õppurite reisikulusid, kes jäävad elama oma kodumaale; tuletab meelde, et koolitusalane liikuvus on oluline väärtus nii tööturule sisenemisel kui ka Euroopa projektist aru saamisele ja selles osalemisele selle kogemise abil; rõhutab Euroopa raamistiku rakendamise tähtsust õpipoisiõppe ja kutsekoolituse alase liikuvuse edendamisel; lisaks palub liikmesriikidel täiel määral ära kasutada EURESe võrgustikku, et toetada ELi-sisest noorte töötajate liikuvust, sealhulgas liikuvust õpipoisiõppes;

36.  rõhutab, kui oluline on õpetada ja õppida üldisi põhioskusi, nagu IKT, matemaatika, kriitiline mõtlemine, võõrkeeled, liikuvus jms, mis võimaldavad noortel hõlpsasti kohaneda muutuva sotsiaal- ja majanduskeskkonnaga;

37.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada IKT koolitust, et varustada kõiki noori asjakohaste tööturul kasulike e-oskustega, näiteks jaotades noorte tööhõive algatuse raames ümber rahastamise;

38.  kordab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogial (IKT) on noorte isiklikus ja ametialases arengus oluline roll, ning tunnistab, et see võib suurendada noorte mõjuvõimu, viies neid kokku sotsiaalküsimustele reageerides ning võimaldades neil olla ühenduses hoolimata geograafilistest, sotsiaalsetest, usulistest, soolistest ja majanduslikest tõketest; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma meetmeid tagamaks, et kõik noored omandaksid head ja ajakohased digitaaloskused ja -pädevused;

39.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles teostama noorte- ja haridusprogramme, mis suurendavad noorte naiste ja tütarlaste mõjuvõimu ning lihtsustavad nende suundumist traditsiooniliselt meeste poolt domineeritud sektoritesse, kus nad on alaesindatud, näiteks ettevõtlus, IKT või loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkond (STEM);

40.  kordab, et ühelt poolt nn STEM-valdkonna ja IKT sektori ning teiselt poolt kunsti, disaini ja loovtööstuse vahel on suure sünergia potentsiaal, mis võimaldab luua nn STEAM-valdkonna (loodusteadused, tehnoloogia, inseneriteadused, kunst, matemaatika), ning rõhutab, et selline sünergia võib tuua STEM-valdkonda rohkem noori, eriti naisi ja tütarlapsi;

41.  palub liikmesriikidel julgustada naisi saama koolitust ja tegema karjääri valdkondades, kus nad on olnud alaesindatud, nagu STEM-valdkond ning infotehnoloogia;

42.  rõhutab vajadust tagada, et noortel oleks võimalik omandada vähemalt algtasemel digitaaloskused ning teadmised ja arusaamise meediast, et töötada, õppida ja osaleda aktiivselt kaasaegses ühiskonnas;

43.  märgib, et isegi kui noortel õnnestub läbi suurte raskuste tööd leida, ei taga see veel neile paljudes liikmesriikides tingimata vaesuspiiri ületavat sissetulekut;

44.  nõuab noorte tööhõive algatuse jätkamist; nõuab, et tehtaks ettepanekud hilisemate kohanduste tegemiseks reguleerimises ja ressursside osas, et saada üle esinevatest rakendamist takistavatest asjaoludest enne praeguse finantsraamistiku kestuse lõppu;

45.  nõuab, et kõikidel tasanditel kooskõlastataks haridus- ja koolitusprogramme paremini muutuva tööturu vajadustega; nõuab, et Euroopa Liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika eesmärkide täitmiseks ning arvestades linnade, linnalähedaste ja maapiirkondade püsivat ebavõrdsust, viidaks kõigis liidu üld- ja kutseharidusasutustes läbi liikuvusprogrammide alaseid teavitus-, teadlikkuse tõstmise ja väärtustamiskampaaniad; rõhutab siiski, kui oluline on hoida teadmiste väärtust ning püüda pakkuda igakülgset haridust ning tugevaid akadeemilisi alusteadmisi; julgustab ettevõtete ja ülikoolide vahelise dialoogi ja koostöö tõhustamist, mille eesmärk oleks noortele õiget oskuste-, teadmiste- ja pädevuspagasit pakkuvate haridusprogrammide väljatöötamine; nõuab sellega seoses tihedamat koostööd haridusasutuste, ettevõtjate, eelkõige VKEde, ja tööturuasutuste vahel; soovitab liikmesriikidel sellega seoses omavahel parimaid tavasid vahetada;

46.    rõhutab asjaolu, et on vaja terviklikku ja kaasavat haridusalast lähenemisviisi, et kõik õppurid tunneksid end teretulnuna ja kaasatuna ning et nad saaksid oma hariduse üle ise otsuseid teha; tuletab õppuritele meelde, et kooli poolelijätmine ilma kvalifikatsiooni saamata on üks meie ühiskonna suurimaid probleeme, mille tagajärg on vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, ning et selle vastu võitlemine peab olema üks meie peamisi eesmärke; tuletab meelde, et lisaks koolitussüsteemide kohandamisele peab suuremates raskustes olevate sihtrühmade jaoks rakendama erimeetmeid; tuletab meelde, et praktika ja õpipoisiõpe peaksid viima tööle saamiseni ning et töötingimused ja antavad ülesanded peaksid aitama praktikantidel omandada praktilisi kogemusi ja tööturule sisenemiseks vajalikke oskusi; on veendunud, et noorte töötusega võitlemiseks on oluline kaasata piirkondlikud ja kohalikud avaliku ja erasektori sidusrühmad õige poliitikameetmete kombinatsiooni väljatöötamisse ja rakendamisse;

47.  palub liikmesriikidel rakendada meetmeid, et hõlbustada noorte koolist tööle üleminekut, tagades sealhulgas kvaliteetse praktika ja õpipoisiõppe, andes noortele selgesti määratletud õigused, mis hõlmavad juurdepääsu sotsiaalkaitsele, kirjalikele ja siduvatele lepingutele ning õiglast tasu, tagamaks, et noori ei diskrimineerita tööturule sisenemisel, ning teavitades õppureid piisavalt tulevastest tööturu võimalustest;

48.  rõhutab, et töötuse määr alaneb selgesti siis, kui saavutatud haridustase tõuseb, mistõttu on vaja edendada noorte kõrghariduse võimalusi ELis ja neisse investeerida;

49.  juhib siiski tähelepanu asjaolule, et haridus peaks lisaks tööturu vajadustele vastavate oskuste ja pädevuste tagamisele aitama kaasa ka noorte isiklikule arengule ja kasvamisele, et neist saaksid ennetavalt aktiivsed ja vastutustundlikud kodanikud; rõhutab seetõttu vajadust kodanikuhariduse järele kogu haridussüsteemis, s.o nii formaalses kui ka mitteformaalses hariduses;

50.  kutsub liikmesriike üles pakkuma spordis andekatele noortele topeltkarjääri võimalusi, et nad saaksid arendada oma annet sportlasena ja omandada samas ka haridust;

51.  rõhutab, et hariduse ja koolituse kõikidel tasanditel ja kõikide vormide puhul tuleb tegeleda ettevõtlusõppega, sest ettevõtlusvaimu ergutamine noortes juba varases etapis on tõhus viis noorte töötuse vastu võitlemiseks; nõuab sellega seoses tungivalt akadeemilise ja ärikogukonna vahelise aktiivse dialoogi loomist ja koostöö tegemist, mille eesmärk oleks noortele vajalikke oskusi ja pädevusi andvate haridusprogrammide väljatöötamine; rõhutab lisaks vajadust edendada ja toetada poliitikat, mis soodustaks noorte ettevõtlust, eriti kultuuri ja loovusega seotud valdkondades ning spordivaldkonnas, et luua kindlaid, kvaliteetseid töökohti ning suurendada sotsiaalset arengut ja kogukondade ühtekuuluvust; rõhutab samuti, et vabatahtlik töö võib aidata noortel oskusi omandada, soodustada isiklikku arengut ja olla abiks õige kutsumuse leidmisel;

52.  juhib tähelepanu sellele, et ettevõtlus eeldab selliste valdkonnaüleste oskuste arendamist nagu loovus, kriitiline mõtlemine, meeskonnatöö ja algatusvõime, mis aitavad kaasa noore isiklikule ja ametialasele arengule ning hõlbustavad tema üleminekut tööturule; on veendunud, et seetõttu on vaja hõlbustada ja edendada ettevõtjate osalemist haridusprotsessis;

53.  rõhutab, kui oluline on investeerida rohkem idufirmadesse ja ettevõtlust alustavatesse noortesse, et lihtsustada nende juurdepääsu algkapitalile ja kogenud juhendajate keskustele;

54.    tuletab meelde, et tööhõive ja ettevõtlus kuuluvad ELi noorsoostrateegias (2010–2018) loetletud kaheksa prioriteedi hulka; rõhutab, et noorte töö ja vabaõpe, eelkõige noorte ettevõtjate ühendustes ja noorteorganisatsioonides, mis pakuvad noortele võimalust töötada välja uuenduslikke projekte, omandada ettevõtlusalast kogemust ning leida vahendeid ja usaldust oma ettevõtte käivitamiseks, on noorte loomingulise ja innovaatilise potentsiaali, sealhulgas nende ettevõtlikkuse ja ettevõtjaoskuste ning kodanikupädevuse arendamisel tähtsal kohal; rõhutab vajadust luua keskkond, mis soodustab noorte tööhõive nimel ettevõtlust ja uuenduslikke ettevõtteid Euroopas; rõhutab, et kõik takistused, mis takistavad noortel oma ideid, potentsiaali ja oskusi arendamast, tuleb kaotada;

55.    soovitab pöörata ELi noorsoostrateegias rohkem tähelepanu ettevõtlusele, mis on põhilisi tegureid majanduskasvu kiirendamisel; märgib, et 2014. aastal soovis vaid üks viiest noorest eurooplasest asutada oma ettevõtet, pidades seda ideed jätkuvalt keerukaks; soovib, et prioriteediks seataks ettevõtluskultuuri arendamine juba varases eas, paindlikud tööeeskirjad, mis võimaldavad ühendada tööd ja õpinguid, duaalne haridus ning juurdepääs rahastamisele;

56.  tuletab meelde, et loomemajandus on üks ettevõtlikumaid ja kiiremini kasvavaid sektoreid ja et loomevaldkonna haridus aitab arendada valdkonnaüleseid oskusi, nagu loovmõtlemist, probleemide lahendamise oskust, meeskonnatööd ja leidlikkust; tunnistab, et kunsti- ja meediavaldkond on noortele iseäranis huvipakkuv;

57.  rõhutab sotsiaalse ettevõtluse tähtsust innovatsiooni, sotsiaalse arengu ja tööhõive soodustajana ning kutsub seetõttu ELi ja liikmesriike üles seda paremini edendama ja selle rolli tugevdama;

58.  julgustab liikmesriike võtma meetmeid, et motiveerida ettevõtlusega tegelema, ning looma ettevõtlus- ja idufirmadesõbraliku keskkonna idufirmade tekkeks, mis võib hõlmata lihtsustatud korras pangalaenu saamist, lihtsustatud reguleerimist ning maksusoodustuste kavasid ja meetmeid, mis võimaldaksid noortel oma äriideid teostada; pooldab koolitusmeetodeid, mis tugevavad ettevõtlikku ja loovat mentaliteeti ning kõrgkooli lõpetanute palkamist noorteks ettevõtjateks;

59.  rõhutab, et noorte tööpuuduse vastu võitlemiseks on liikmesriikidel vaja hästi koolitatud kutsenõustajaid, kes on teadlikud nii akadeemilise kui ka kutsehariduse võimalustest ning kursis praeguse tööturuga, liikmesriikide võimaliku arenguga ja uute sektoritega nende majanduses;

60.  ergutab liikmesriike toetama noori iseseisva elu alustamisel ja pere loomisel eluasemetoetuse ja üksikisiku tulumaksu soodustuste ja alandamise kaudu ning andma üliõpilastele soodsalt laenu;

61.  rõhutab, et on vaja vastastikku tunnustada ja valideerida informaalse, mitteformaalse ja elukestva õppe käigus saadud oskuseid, pädevusi ja teadmisi, kuna nende valideerimine on väga oluline inimeste, eelkõige vähemate võimalustega inimeste mitmekülgse ja suuremahulise õppimise nähtavaks muutmiseks ja väärtustamiseks; rõhutab, et oskuste valideerimine aitab parandada juurdepääsu formaalharidusele ja uutele kutsealastele võimalustele, tugevdades samas noorte enesehinnangut, äratades õpihimu ja arendades nende väärtushinnanguid, võimeid ja oskuseid, ning aitab samuti õppida kodanikuks olemist ja demokraatlikku osalemist igal tasandil; nõuab sellega seoses tungivalt, et liikmesriigid teeksid suuremaid jõupingutusi selleks, et luua tihedas koostöös kõigi asjaomaste oluliste sidusrühmadega, sealhulgas noorteorganisatsioonidega, laiaulatuslikud valideerimismehhanismid 2018. aastaks, nagu on nõutud nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovituses mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta;

62.    rõhutab formaal-, informaalõppe ja mitteformaalse õppe, mille üks osa on ühingulised tegevused, olulisust noorte väärtushinnangute, võimete ja oskuste arendamisel, samuti ka kodakondsuse ja demokraatliku kaasatuse tundmaõppimisel; juhib tähelepanu liikmesriikide erinevatele koolitusvõimalustele ja -mudelitele ning eelkõige duaalsele koolitusmudelile, mis võib pehmendada üleminekut haridusest või koolitusest tööellu; toetab elukestva õppe rakendamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama formaal-, informaal- ja mitteformaalse õppe ning praktika kaudu omandatud oskuste ja pädevuste järjepidevat, kehtivat ja üleeuroopalist tunnustamist, et kaotada lõhe tööturul valitseva oskustöötajate puuduse ja oskuste nõudlusele mittevastavuse vahel ning toetada selliseid tegevusi vastavate ELi programmide raamistikus; nõuab ühtlasi kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas suurema tähelepanu pööramist keeltele, eriti naaberriikide keeltele, et tugevdada asjaomaste õppurite positsiooni ja tööalast konkurentsivõimet piiriülesel tööturul;

63.    märgib, et praeguse digiteerimise laine ja tööturu uute arengusuundumuste tõttu seisab üha enam noori silmitsi uute tööhõivevormidega, mis tasakaalustavad paindlikkust turvalisusega; rõhutab, kui tähtis on noorte piisav haridus, mis on suunatud sotsiaalkaitsemehhanismide rolli rõhutamisele karjääriarengus;

64.  on veendunud, et varajane sekkumine ja ennetav tööturupoliitika on tunnistus sellest, et mitme põlvkonna jooksul toimunud allakäigu nähtudega tegelemise asemel asutakse ohte tuvastama ja ohjama varases elujärgus, et hoida ära töötuks jäämist ja lihtsustada taasintegreerumist; juhib erilist tähelepanu kõige rohkem kõrvale jäetud inimeste olukorrale, kellel on kõige suurem oht jääda töötuks;

65.    rõhutab avatud ja madala lävendiga programmide olulisust vähemstimuleerivatest keskkondadest pärit noortega töötamiseks;

66.  rõhutab, kui oluline on pidevõpe ja noorte haridus- ja tööhõivevõimaluste parandamine ning kvalifikatsioonide ja akadeemiliste kraadide vastastikuse piiriülese tunnustamise ja kokkusobivuse tagamine, et tugevdada kvaliteedi tagamise süsteemi; nõuab kvalifikatsioonide ja akadeemiliste kraadide vastastikuse piiriülese tunnustamise järjepidevat laiendamist, hindamist ja muutuvate koolitusvajadustega kohandamist, ning märgib, et see tuleks tagada Euroopa tasandil ning kõikides Euroopa kõrgharidusruumiga ühinenud riikides ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistikus loetletud riikides;

67.  rõhutab sellega seoses mitteformaalse ja informaalse õppe ning spordis ja vabatahtlikes tegevustes osalemise tähtsust kodaniku-, sotsiaalsete ja kultuuridevaheliste pädevuste ja oskuste arendamise soodustamiseks; rõhutab asjaolu, et mõned riigid on teinud suuri edusamme asjakohase õigusraamistiku väljatöötamisel, samal ajal kui teistel on raskusi laiaulatuslike valideerimisstrateegiate loomisel; rõhutab seega vajadust töötada välja laiaulatuslikud strateegiad valideerimise võimaldamiseks;

68.  rõhutab, kui oluline on tegeleda oskuste puudumise ja mittevastavuse probleemidega õppijate ja õpetajate liikuvuse edendamise ja lihtsustamise kaudu kõikide ELi vahendite ja programmide parema kasutamise abil; tuletab meelde, et koolitusalane liikuvus on tööturule sisenemisel oluline väärtus; rõhutab vajadust rakendada meetmeid, mille eesmärk on tagada kooskõla, täiendavus ja järjepidevus liikuvust soodustavate struktuurifondide vahel, sealhulgas näiteks Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja muud programmid, nagu „Erasmus+“; rõhutab sellega seoses, kui oluline roll on liikuvusprogrammidel, nagu programm „Erasmus+“, horisontaalsete oskuste ja pädevuste väljaarendamise ning kultuuridevahelise suhtluse soodustamisel noorte hulgas; tunneb heameelt olemasoleva ELi oskuste ülevaate veebisaidi muutmise üle;

69.  rõhutab vajadust suurendada programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele“ rolli, et saavutada pikaajaline ja kvaliteetne tööhõive; on arvamusel, et noorte potentsiaali vallandamiseks on vaja tööalast liikuvust; märgib, et ELis on praegu 217,7 miljonit töötavat inimest, kellest 7,5 miljonit (3,1 %) töötavad teises liikmesriigis; märgib lisaks, et ELi uuringute andmetel on tõenäoliselt just noored liikuvamad ja toovad koju kaasa uusi oskusi ja kvalifikatsioone;

70.  palub komisjonil arendada ja toetada õppurite liikuvust hariduse ja kutseõppe valdkonnas programmi „Erasmus praktikantidele“ edendamise kaudu;

71.  palub, et liikmesriigid kasutaksid täiel määral ära EURESe võrgustiku käimasolevat reformi, toetamaks noorte töötajate liikuvust Euroopa Liidus, sealhulgas liikuvust õpipoisiõppes ja praktikas; palub, et liikmesriigid ajakohastaksid regulaarselt teavet vabade töökohtade ja elulookirjelduste kohta; palub komisjonil täiustada oskuste ja töökohtade kokkuviimist EURESis, tagamaks, et noored saavad asjakohaseid ja kvalitatiivseid tööpakkumisi, mis vastavad nende elulookirjeldusele;

72.  julgustab liikmesriike looma kvaliteetseid kahesuunalisi kutseharidus- ja koolitussüsteeme koostöös kohalike ja piirkondlike majanduses osalejatega pärast parimate tavade vahetamist ja kooskõlas iga haridussüsteemi eripäraga, et vältida nüüd ja edaspidi olukorda, kus oskused ei vasta tööturu nõudlusele;

73.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles looma uuenduslikke ja paindlikke toetusi kultuuri-, haridus- ja koolitusvaldkonnas, et toetada andekaid ning kunsti ja spordi alal võimekaid õpilasi; toetab liikmesriike, kes püüavad luua stipendiumikavasid akadeemiliselt võimekatele ning spordi ja kunsti alal andekatele õpilastele;

74.  juhib tähelepanu sellele, et haridussüsteemist varakult lahkumine ja kooli poolelijätmine kvalifikatsiooni saamata on meie ühiskonna jaoks suur probleem, kuna see tekitab ebakindlust ja sotsiaalset tõrjutust, ning selle vastu võitlemist tuleb pidada üheks peamistest eesmärkidest; tuletab meelde, et liikuvus, haridussüsteemide kohandamine ja individuaalsete meetmete rakendamine võivad pakkuda lahendusi kõige suuremates raskustes olevatele sihtrühmadele, et vähendada hariduse ja koolituse poolelijätnute arvu;

75.  rõhutab vajadust võtta kasutusele õppeleping, mis võimaldaks üliõpilastel ja kutsekooli õpilastel õpinguid tööga kombineerida, soovitavalt selle valdkonna ettevõtetes, milles nad koolitust või haridust omandavad, kusjuures oleks tagatud alustatud õpingute lõpuleviimine;

76.  rõhutab vajadust jätkata pingutuste tegemist koolist väljalangemise vähendamiseks ning ebasoodsas olukorras olevate noorte hariduse kindlustamiseks;

77.    märgib, et kuigi enamikus liikmesriikides on noorte töötus pärast 2013. aasta haripunkti vähenenud, on see ELis siiski endiselt tõsine mureküsimus, kuna ligi 8 miljonit noort eurooplast ei suuda tööd leida ning pikaajaliste töötute ja soovimatu osalise tööajaga tööhõive või praktikandistaatuse osakaal on endiselt kõrge;

Rahalised vahendid

78.  rõhutab strateegiliste investeeringute tähtust, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest ning eriti Euroopa Sotsiaalfondist piirkondlikku arengusse, konkurentsivõimesse ning kvaliteetsete praktika- ja õpipoisikohtade ning jätkusuutlike töökohtade loomisse; märgib, et erilist tähelepanu tuleks pöörata mittetöötavatele ja mitteõppivatele noortele ehk nö NEET-noortele;

79.    märgib, et programmitöö perioodi 2014–2020 alustamiseks kulus mitu kuud ning et selle ajavahemiku liidu poliitika ja eriti noorsoole pühendatud poliitika esimene hindamine ei saa täielikult kajastada poliitika tõelist mõju;

80.    juhib tähelepanu sellele, et eelmisel programmitöö perioodil oli kontrollikoja hinnangul elukestva õppe programmi ja programmi „Aktiivsed noored“ raames tehtud tehingute veamäär üle 4%; loodab, et komisjon on programmi „Erasmus+“ rakendamisel neist vigadest hoidunud;

81.    märgib, et 2013. aastal oli aastate 2007–2013 programmide, eriti elukestva õppe programmi ning programmide „Kultuur“, MEDIA ja „Aktiivsed noored“ eelarve täitmise määr 100 %; on siiski seisukohal, et täitmise määr üksi ei ole märkimisväärne programmide tõhususe näitaja, hindamaks nende edukust;

82.    väljendab muret selle pärast, et 2013. aasta lõpu seisuga tõi vastuvõetud kulukohustuste ja maksete assigneeringute erinevus kaasa maksete puudujäägi (näiteks programmi „Erasmus+“ puhul kokku 202 miljonit eurot), millel olid negatiivsed tagajärjed järgmisele aastale; palub komisjonil tagada, et selline olukord ei korduks uute programmide puhul;

83.    tuletab meelde, et noorte vastumeelsus ettevõtete asutamise vastu mõjutab ka majanduse aeglast kasvutempot Euroopas, ning peab seetõttu vajalikuks toetada noori oma ettevõtete rajamisel;

84.    peab tervitatavaks, et üle 12,4 miljardi euro Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) ja noorte tööhõive algatuse vahenditest on uuel programmitöö perioodil sihtotstarbelisena suunatud noorte töötuse vastu võitlemisele;

85.    märgib rahuloluga, et 2014. aastal osales noorte tööhõive algatuse rahastatud meetmetes 110 300 noort inimest; väljendab heameelt selle üle, et ELi riigi- ja valitsusjuhid on otsustanud eraldada noortegarantiile 6,4 miljardit eurot liidu vahendeid (3,2 miljardit eurot ESFist ja 3,2 miljardit eurot uuelt eelarverealt); rõhutab siiski, et osades liikmesriikides esineb noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse rakendamisel endiselt mõningaid raskusi;

86.  nõuab, et EL ja liikmesriigid tõhustaksid meetmeid, tagamaks, et praktika- ja õpipoisikohad ei hakkaks asendama olemasolevaid töökohti, et neid ei kasutataks ebakindlate töösuhete põlistamise võimalusena ning et samal ajal oleks tagatud kõikide vajalike tööõiguste kaitse, sealhulgas sissetuleku ja muude rahaliste hüvitiste osas;

87.  nõuab sihtotstarbelisi ja lihtsustatud meetmeid, et tõsta liikmesriikide suutlikkust Euroopa struktuurifondide, Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, noorte tööhõive algatuse, noorte liikuvuse algatuse, algatus „Sinu esimene EURESe töökoht“, algatuse „Horisont 2020“ ning kodanikuksolemise valdkonna programmide ja tegevuste kaudu kättesaadavat rahastust ära kasutada;

88.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lihtsustama noorteorganisatsioonide jaoks haldusmenetlusi rahaliste vahendite taotlemisel, kuna sageli ei suuda nad tulla toime keeruka menetluskorraga mitmesugustest ELi programmidest toetusi taotledes;

89.  julgustab liikmesriike programmi „Erasmus+“ täielikult ära kasutama, kohaldades paremini meetmeid inimestele kõigil haridustasanditel, et parandada noorte tööhõive väljavaateid, edendada piiriülest karjääri ja töötajate õiglast liikuvust; toetab kultuuridevahelist õpet, Euroopa kodakondsust ning noorte harimist demokraatia ja väärtuste kujundamise alal, ning kutsub sellega seoses komisjoni üles vahekokkuvõtte tegemisel sihikindlalt välja selgitama nimetatud eesmärkide saavutamist raskendavad takistused rahastamismenetluses ja need kõrvaldama, et programm „Erasmus+“ võiks selles valdkonnas veelgi tõhusam olla;

90.    väljendab heameelt asjaolu üle, et Erasmuse programm on ületanud 3 miljoni üliõpilase künnise; märgib, et seda liidu juhtprogrammi on juba algusest peale saatnud pidev edu, ning on veendunud, et on oluline jätkata selle programmi toetamist;

91.  väljendab kahetsust seoses suurte erinevustega nii teise riiki saadetavate kui ka vastuvõetavate Erasmuse programmi üliõpilaste arvu vahel eri liikmesriikides; soovitab kasutada tõhusamaid teavituskampaaniaid ja lihtsustada programmi eeskirju;

92.  tuletab liikmesriikidele meelde, et nad peaksid võtma kohustuse laiendada riiklikku rahastamist ESFi ja noorte tööhõive algatuse assigneeringute täiendamiseks, et tagada vajalik tõuge noorte tööhõive suurendamiseks; peab lisaks sellele vajalikuks, et kasutatavad vahendid ja eraldatud toetused võimaldaksid inimväärset elu; nõuab seetõttu toetuste taseme hindamist võrdluses tegeliku elukallidusega igas liikmesriigis;

93.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid noortegarantii rakendamiseks vajalikud meetmed; nõuab jätkuvat poliitilist pühendumist noortegarantiile kui pikaajalisele struktuurilisele reformile, mis tagab kvaliteetsete pakkumiste abil jätkusuutliku integreerumise tööturule;

94.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult noortegarantiid, tuginedes tugevale koostööle riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste, haridussüsteemide ja tööturuasutuste vahel; juhib tähelepanu sellele, et noortegarantii tuleks täiel määral kaasata riiklikesse tööhõive kavadesse ning noorte- ja hariduspoliitika kavandamisse ning et seda tuleks laialdaselt tutvustada kõikidele noortele; tuletab meelde, et noorteorganisatsioonide kaasatus noortegarantiist teavitamisse, aga ka selle hindamisse ja rakendamisse on ülioluline selle õnnestumiseks;

95.  tuletab meelde, et erinevast sotsiaalmajanduslikust keskkonnast pärit noored naised ja mehed seisavad silmitsi erinevate tingimustega tööturul eri vanuses; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arvestama selliseid soopõhiseid ja sotsiaalmajanduslikke tegureid noorte- ja tööturupoliitika, nt noortegarantii väljatöötamises ja rakendamises;

96.  leiab, et eriti kõrge töökohtade ebakindluse tase noorte seas koos Euroopa rahvastiku kasvava vananemisega kujutab endast olulist probleemi pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse, toimetuleku ja piisavuse jaoks ning kahjustab tõsiselt põlvkondadevahelist solidaarsust; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõik vajalikud meetmed, et vältida vähemalt noortegarantii raamistikus antavate toetuste kuritarvitamist ja eelistada noortegarantii raames sõlmitud lepingute korral lepinguid, mis võimaldavad noortel maksta osamakseid riiklikesse sotsiaalkindlustussüsteemidesse;

97.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult noortegarantiid ja kontrolliksid selle tõhusust, kasutades täielikult ära ELi poolt neile eraldatud vahendeid noorte tööhõivet edendavate meetmete rakendamiseks, lõimides noori, sealhulgas puudega noori tööturule töökoha, õpipoisikoha või praktikandikoha abil nelja kuu jooksul koolist lahkumisest või töökoha kaotamisest, näiteks kehtestades elukestvad ja sihipärased karjäärinõustamissüsteemid, registreerimisbürood, teabepunktid ja andmekogumismeetodid ning ergutades töötute registreerimist, et saada ülevaade noorte töötuse tegelikust seisust, ning parandades noorte tööotsijate jaoks tööbüroodes pakutavaid teenuseid;

98.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid käsitleksid viivitamatult Euroopa noortegarantii rakendamise peamiseid edutegureid, nt tööpakkumiste kvaliteeti, nende jätkusuutlikkust ja ebakindlust, jätkuharidust ja -koolitust, sotsiaalset kaasatust, koostoimeid muude poliitikavaldkondadega (haridussüsteem, tööturg, sotsiaalteenused ja noortepoliitika) ning koostööd kõigi asjaomaste sidusrühmadega, et integreerida noori tööturule, vähendada noorte töötuse määra ja saavutada pikaajaline positiivne mõju koolist tööturule üleminekul noorte sotsiaalse ja tööturualase tõrjutuse ennetamise vallas;

99.  nõuab, et Euroopa noortegarantii puhul keskendutaks kvalifikatsioonita või madala kvalifikatsiooniga töötute noorte haridusele ja koolitusele, et hõlmata ka noori lõpetanuid ja neid, kes on juba lõpetanud kutseõppe, ning et noortegarantii vanusepiirangut laiendataks 25 aastalt 29 aastale, et võtta arvesse tõsiasja, et paljud kõrgkooli lõpetanud ja tööturule sisenejad on vanuselt hilistes kahekümnendates;

100.  kutsub liikmesriike ja piirkondi üles vahetama häid tavasid ja õppima üksteiselt; rõhutab, et on tähtis hinnata noorte tööhõive algatuse elluviimist liikmesriikides 2014. ja 2015. aastal; rõhutab noortegarantii keskpika tõhususe hindamise tähtsust, keskendudes seejuures noortegarantii saavutustele seoses noortele võimaluse andmisega oskuste omandamiseks ja tööellu astumiseks ning selle algatusega jätkamisele; juhib tähelepanu ka sellele, et noorteorganisatsioonide kaasatus noortegarantii hindamisse ja rakendamisse on selle õnnestumise jaoks ülioluline;

101.  ootab, et komisjon esitaks sel aastal tervikliku aruande noortegarantii rakendamise kohta;

102.  märgib, et 2017. aasta alguses valmiv kontrollikoja aruanne „ELi noortegarantii rakendamine liikmesriikides“ võimaldab programmi tulemusi selgemalt hinnata; leiab, et muu hulgas tuleks aruandes esitada tõhususe ja pikaajaliste tulemuste analüüs;

103.  nõuab tungivalt garanteeritud miinimumsissetuleku rakendamist kõigis liikmesriikides, et võimaldada kooli- ja kõrgharidustee lõpetanud noortele sissetulekut, mis võimaldab neil kuni töökoha saamiseni inimväärselt elada;

104.  tuletab komisjonile meelde, kui tähtis on tagada noorte suur teadlikkus olemasolevatest programmidest ja osalemisvõimalustest, ning kui oluline on ka tagada, et programmides pakutav teave on kvaliteetne, kasutades selleks mõõdetavaid näitajaid (näiteks sihtrühma vastus ja osalemine);

105.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid ekspansiivset majanduspoliitikat, mis pakub suuremat paindlikkust haridusse, koolitusse ja kvaliteetsesse praktikasse tehtavate avaliku sektori investeeringute osas;

106.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid investeeriksid rohkem ja ei vähendaks riigieelarvest noortepoliitikale, kunstile, kultuurile, haridusele, tervishoiule ja sotsiaalteenustele ette nähtud toetust; kutsub lisaks liikmesriike üles suunama investeeringuid kaasavasse haridusse, mis on vastavuses ühiskonna kitsaskohtadega, et tagada võrdne juurdepääs ja võrdsed võimalused kõigile, sealhulgas erineva sotsiaal-majandusliku taustaga noortele ning haavatavatele ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele;

107.  soovitab, et noorte ettevõtlus lisataks mitmeaastasesse finantsraamistikku, et liikmesriigid töötaksid välja riiklikud strateegiad koostoime saavutamiseks programmi „Erasmus+“, ESFi, Euroopa noortealgatuse ja programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele“ vahel ning et komisjon töötaks liikmesriikide jaoks välja selged mõjuhindamise suunised;

108.  palub komisjonil võtta noorteprogrammide puhul kasutusele ulatusliku järelevalvesüsteemi, milles võetakse arvesse kavandatud tulemusnäitajaid, konkreetseid tulemusi ja pikaajalisi tulemusi;

109.  rõhutab, et on vaja keskenduda tulemuslikkusele ja tulemustele, ning väljendab heameelt selle üle, et uus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide õigusraamistik programmitöö perioodiks 2014–2020 sisaldab sätteid, mille kohaselt liikmesriigid peavad oma tulemustest aru andma;

110.  tuletab meelde, et ESFi eelarvest kasutatakse 68 % projektideks, mille potentsiaalseks sihtrühmaks võiksid olla noored;

111.  rõhutab vajadust edendada eluasemetoetusi, et katta eluasemega seotud vajadusi nende noorte puhul, kellel ei ole võimalik läbida kutsekoolitust või saada kõrgharidust oma kodulinnas või vähem kui 50 km raadiuses asuvates linnades;

Otsustusprotsessis osalemine

112.  nõuab tugevamat partnerlust noorteorganisatsioonide ja avalike asutuste vahel, et suurendada noorte ja noorteorganisatsioonide võimalusi poliitikas osalemiseks; peab noorte-, kunsti- ja spordiorganisatsioonide rolli noorte osalemisvõime arendamises ja otsuste tegemise kvaliteedi parandamises eriti oluliseks, eriti pidades silmas asjaolu, et noored panustavad ühiskonda ning pakuvad ka lahendusi Euroopa ühiskonna ees seisvatele tänapäevastele probleemidele; tõstab esile noorteorganisatsioonide ainulaadset rolli kodanikutunde arendamisel lähtuvalt demokraatlike väärtuste ja protsesside rakendamisest;

113.  rõhutab noorteorganisatsioonide väärtust kodanikuõppe pakkujana ja demokraatlike väärtuste, oskuste ja pädevuste õpetajana ning tunnustab neid noorte osaluse suurendamise eest demokraatlikes protsessides;

114.  rõhutab informaalõppe ja mitteformaalse õppe, kunsti, spordi, vabatahtlike ja sotsiaalsete tegevuste suurt olulisust noorte osaluse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ergutamiseks, millel võib olla väga suur mõju kohalikele kogukondadele ja mis võivad aidata lahendada paljusid noorte ees seisvaid ühiskondlikke probleeme;

115.  palub liikmesriikidel järgida rangelt noortetöö kaasavuse põhimõtteid, pöörates erilist tähelepanu puudega noortele;

116.  rõhutab vajadust arendada intensiivselt teadlikkust kodanikuks olemisest, meediapädevusest ja digikirjaoskusest, kriitilisest mõtlemisest ning kultuuridevahelisest mõistmisest, kasutades mitmesuguseid vahendeid, mis on noortele tuttavad (nt suhtlusvõrgustikud); rõhutab olulist rolli, mida sellised programmid ja haridus mängivad noorte radikaliseerumise ennetamisel;

117.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse noorte uusi majanduses osalemise vorme, nagu noorte seas järjest populaarsem suundumus kasutada ühistarbimise vahendeid;

118.  rõhutab, et noorte osalemist vabatahtlikus poliitilises, ühiskondlikus, kultuurilises ja sporditegevuses kohalikul, piirkondlikul ja riigi tasandil tuleks toetada ja rohkem tunnustada kui mitteformaalse koolituse tähtsat vormi, mis arendab eluks vajalikke põhioskusi ning edendab väärtusi, nagu koostöö, solidaarsus, võrdsus ja õiglus; rõhutab siiski, et noorte valmisolekut vabatahtlikuks tegevuseks ei saa lõpuks võtta kui odavat asendust teenustele, mille eest peaksid hoolitsema liikmesriigid; palub, et vabatahtlikku tegevust tunnustataks ning täielikult kinnitataks või valideeritaks;

119.  kutsub liikmesriike üles edendama noorte üliõpilaste demokraatlikku osalemist ning toetama haridust omandavaid noori, et osaleda nende hariduses ning edendada seda üliõpilasorganisatsioonidesse kuulumise kaudu;

120.  rõhutab, et ELi väärtuste, liidu toimimise ja Euroopa mitmekesisuse mõistmine on väga olulised, et edendada noorte osalemist demokraatias ja kujundada neist aktiivseid kodanikke;

121.  kutsub komisjoni üles kasutama maksimaalselt ära uusi digitaalseid vahendeid ning sotsiaalmeedia pakutavaid võimalusi hariduses ja koolituses, pakkuma suunatud kvaliteetset meediakoolitust, et ergutada meediakirjaoskuse ja kriitilise mõtlemise arendamist, samuti edendada ja julgustada noorte osalemist otsuste tegemises ning ühiskonna kultuurilises ja sotsiaalses elus, et suurendada konkurentsivõimet ning edendada ettevõtlust, innovatsiooni ja kultuuri; tunnustab ühtlasi, et digitaalsed vahendid võivad olla tõhusad vahendid võitluses kiusamise, vihakõne ja radikaliseerumise vastu;

122.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 50. (2) ELT C 417, 15.12.2015, lk 1. (3) ELT C 183, 14.6.2014, lk 5. (4) ELT C 120, 26.4.2013, lk 1. (5) EUCO 37/13 (6) ELT C 311, 19.12.2009, lk 1. (7) ELT C 119, 28.5.2009, lk 2. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0107. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0364. (10) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 21. (11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0106. (12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0292. (13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0107. (14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0005.

Noorte sotsiaalne ja inimkapital on Euroopa üks tähtsamaid ressursse ning selle tuleviku tagatis. Euroopa Liit ja selle liikmesriigid ei või hooletusse jätta potentsiaali, mida 90 miljonis noores eurooplases peituvad teadmised, loovus, oskused ja mitmekesisus endas kannavad.

Majanduskriis on tabanud noori eriti tugevalt. See on suurendanud lõhet erinevate noorte vahel, osa neist on järjest rohkem ühiskonnaelust ja kodanikuühiskonnast eraldunud. Olukorda raskendab veelgi asjaolu, et mõningate noorte puhul eksisteerib sotsiaalse passiivsuse, sotsiaalse tõrjutuse, sotsiaalse eraldatuse, või isegi vägivaldse radikaliseerumise oht.

Noortepoliitika kuulub liikmesriigi kompetentsi ning Euroopa Liidu roll on koordineerida, suunata ja toetada. Kuna ELi tasandil ei ole noortevaldkonnas võimalik seadusandlikke meetmeid kasutusele võtta, loodi nn avatud koordinatsiooni meetod. Meetod ühendab ELi nõukogu kaudu liikmesriikide selle valdkonna ministreid, kes sõnastavad oma valdkonnas mitmeid põhimõtteid ja eesmärke. Liikmesriigid võivad seejärel vabalt otsustada, kas ja millises mahus neid põhimõtteid ja eesmärke rakendatakse või kas need kaasatakse riiklikku noorsoostrateegiasse. Halbade statistiliste näitajatega riigid peaksid senisest rohkem üle võtma parimaid tavasid ja läbiproovitud noorsoopoliitika meetmeid ning kasutama laiemalt avatud koordinatsioonimeetodi raames sõnastatud positiivse mõjuga meetmeid. (Kuna kõikidel liikmesriikidel on oma eripärad ning ainuomased probleemid, ei saa loomulikult anda ühtset retsepti, kuid edukalt järeleproovitud meetmeid võib üle võtta.)

Noortevaldkonna koostööraamistik (Youth Cooperation Framework) toetab erinevaid liikmesriikide ja liidu meetmeid, muuhulgas andmete kogumise, vastastikuse õppimise, kogemuste vahetuse ja noortega dialoogi pidamise teel.

ELi noorsoostrateegia ehk üleeuroopalise koostöö uuendatud raamistik noortepoliitika valdkonnas, mis hõlmab aastaid 2010-2018, määratleb kaheksa tegevusvaldkonda: haridus ja koolitus, tööhõive ja ettevõtlus, tervis ja heaolu, osalemine, vabatahtlik tegevus, sotsiaalne kaasatus, noored ja maailm ning loovus ja kultuur. Strateegia määratleb kaks peamist prioriteeti:

1)  lihtsustada üleminekut koolist tööellu,

2)  edendada noorte kodanikuaktiivsust, sotsiaalset kaasatust ja solidaarsust. Viimane neist muutub aina olulisemaks noorte radikaliseerumise ja selle ennetamise vajaduse tõttu.

Haridusnäitajatest ilmnevad positiivsed suundumused. kuigi ELi lõikes esineb mõnede liikmesriikide vahel endiselt suuri erinevusi. Koolist väljalangenute hulk väheneb. Selle protsendimäär vanuserühmas 18–24 langes 2010. aasta 13,9%lt 2014. aastal 11,1%ni. Eriti kõrge on see näitaja endiselt Hispaanias, Itaalias, Maltal, Portugalis ja Rumeenias. Kõrghariduse omandanute määr oli 2010. aastal 33,8% ja tõusis 2014. aastal 37,9%ni. See tähendab, et noortest eurooplastest (vanuserühmas 30–34) kolmandikul on kõrgharidus, seevastu keskharidus (teise taseme hariduse ülemine aste) on noorte eurooplaste (vanuserühm 20–24) seas 82%. Isegi kui töötus kolmanda taseme haridusega töötajate puhul suurenes, on see määr ELi lõikes endiselt ikkagi palju madalam kui kõige madalama haridusega töötajate puhul. Aga ka nende rühmade puhul on töötus probleemiks, samuti tööturu võimaluste jaoks ülekvalifitseeritus või muusuunaline väljaõpe.

Paljud noored loovad oma kontaktvõrke, mitte üksnes kohalikul, vaid ka ülemaailmsel tasandil: 2014. aastal kasutas veebipõhiseid sotsiaalvõrgustikke 82% noortest. Sageli osalevad noored sotsiaalmeedia vahendusel ühiskondlikus ja poliitilises elus, kuid hääletavad üldiselt vähem kui vanemad põlvkonnad. Siiski on paljud endiselt oma kohaliku kogukonna aktiivsed liikmed. 2014. aastal kuulusid ligikaudu pooled vähemalt ühte organisatsiooni, klubisse või ühendusse ja veerand tegutses vabatahtlikena.

Paljudel noortel on raskusi kvaliteetsete töökohtade leidmisega, mis takistab oluliselt nende iseseisvumist. Viimasel ajal on noorte töötus suuremas osas liikmesriikidest langenud, kuid arvuliselt on see endiselt tõsine probleem. Kuni 2013. aasta veebruaris oli keskmine Euroopa noorte (15–29 aastaste seas) töötus 23,9%ga tipus, siis 2015. aasta novembriks oli see määr vähenenud 20%le. Siiski on mõnes liikmesriigis noorte töötuse määr väga murettekitav, ulatudes üle 40%.

2014. aastal oli ELi noorte töötuse määr 15–19 aastaste vanuserühmas 26,3%, 20-24 aastaste seas 20,6% ja 25–29 aastaste seas 13,6%. 8,7 miljonit Euroopa noort ei leia tööd, neid ähvardab pikaajaline töötus või nad töötavad ainult osalise koormusega.

Kokku ei tööta ega õpi 13,7 miljonit noort (NEET-noored). Peaaegu 27 miljonit noort on vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus. Vaesuse määr on noorte hulgas kõrgem, võrreldes kogu elanikkonnaga, ja vajadusest tulenev osalise tööajaga töötamine või tihti pikemaajaliseks kujunev ajutine töö kannab selle põlvkonna jaoks endas pikaajalist madala elukvaliteedi riski.

Mitteaktiivsuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht puudutab noori erinevalt. Elus väiksemate võimalustega alustajatel kipuvad puudused kuhjuma. Vaesesse perekonda sündinud, sisserändaja taustaga või keelelisse ja kultuurilisse vähemusse (nt romad) kuuluvad, lastekodus kasvanud, madala haridustaseme või terviseprobleemidega noored alustavad oma elu suuremate puudustega ja nii saavad neist tõenäolisemalt NEET-noored. Väljastpoolt ELi tulnud sisserändajatest vanematega noorte hulgas on töötus peaaegu 50% kõrgem kui teiste siin elavate noorte töötus.

Lõhe noorte vahel on suur: ühel pool need, kes on sihikindlad ja õpivad, on kindlad, et leiavad tasuva töö ning osalevad kodanikuühiskonnas, kultuuri- ja ühiskonnaelus, ning teisalt need, kes ei looda elult palju ja keda ohustab marginaliseerimine. Sellised lõhed ähvardavad kahjustada sotsiaalset struktuuri ja jätkusuutlikku pikaajalist majanduskasvu. Euroopa vananev elanikkond muudab kõigi noorte aktiviseerimise veelgi tähtsamaks ja pakilisemaks, innustada tuleb vastutustundlikku perekonna loomist ja laste saamist.

Liikmesriigid ja komisjon jätkasid ajavahemikul 2013–2015 koostööd, et edendada noorte tööalast konkurentsivõimet, integratsiooni tööturule, sotsiaalset kaasamist ja aktiivset kodanikuosalust. Koostöö tulemuste põhjal võib öelda, et paljudes valdkondades on toimunud edasiminek, kuid on vaja leida täiendavaid lahendusi noorte töötuse vähendamiseks, elukvaliteedi ja tulevikupildi parandamiseks, võrdsete võimaluste loomiseks, ühiskondliku eneseteadvuse ning sotsiaalse kaasatuse tugevdamiseks ja vägivaldse radikaliseerumise ennetamiseks. Kõikide nende eesmärkide saavutamiseks on tarvilik süstemaatilisem koostöö paljudes poliitikavaldkondades nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, näiteks tööhõive, hariduse ja koolituse, sotsiaalpoliitika, noorsoopoliitika, aga ka kultuuri, spordi ja tervise vallas. Oluline on kindlustada ka noorteprogrammide läbiviimiseks tarvilikud rahalised vahendid, selles on ühtviisi tähtis roll nii ELil kui ka liikmesriikidel. Võib öelda, et avatud koordinatsiooni meetod toimib, kuid tulevikus on vaja tõhusamat, intensiivsemat koostööd. Eri sidusrühmade vahel on oluline hea koostöö ja dialoog.

Olen veendunud, et ELi struktureeritud dialoog poliitikakujundajate, noorte ja nende esindajate vahel on kõige olulisem vahend noorte seisukohtade teadasaamiseks. Struktureeritud dialoog on alates 2013. aastast edasi arenenud ning on paremini hõlmatud Euroopa noortepoliitika tegevuskavasse. Ka riikliku dialoogi protsessid võtavad ELi näitest eeskuju ja hakkavad hoogustuma. Struktureeritud dialoogi kõrval tuleb liikmesriikidel teha jõupingutusi, et ELi noortele suunatud programmid ja taotlusvoorud jõuaksid võimalikult paljudeni (eriti sotsiaalmeedia abil, kohandatuna noorte harjumustele ja vajadustele).

Aastatel 2016–2018 peaks noortevaldkonna koostööraamistiku eesmärk olema kaasata rohkem ja erinevamaid noori, innustades neid aktiivselt osalema kohalikes ja ülemaailmsetes ühendustes, kodanikuühiskonnas ning demokraatias. Koostööraamistiku kaudu tuleb noori ühtviisi toetada nii töökoha leidmisel kui ka ühiskonnaelus osalemisel. Noortetöö, vabatahtliku tegevuse ja kodanikuühiskonnas osalemise vallas tehtavat poliitilist koostööd täiendatakse ELi rahastamise kaudu programmi Erasmus+ raames. Noorte integratsiooni tööturule ja nende inimkapitali arendamist rahastatakse muudest vahenditest, näiteks Euroopa Sotsiaalfondist, Euroopa investeerimiskavast ja noorte tööhõive algatusest. Rahaliste vahendite efektiivsemaks kavandamiseks oleks kasulik eri aegadel kasutatud raamistikud läbi vaadata.

ETTEPANEKUD

Eelarvekontrollikomisjon palub vastutaval kultuuri- ja hariduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  märgib, et programmitöö perioodi 2014–2020 alustamiseks kulus mitu kuud ning et selle ajavahemiku liidu poliitika ja eriti noorsoole pühendatud poliitika esimene hindamine ei saa täielikult kajastada poliitika tõelist mõju;

2.  juhib tähelepanu sellele, et eelmisel programmitöö perioodil oli kontrollikoja hinnangul elukestva õppe programmi ja programmi „Aktiivsed noored“ raames tehtud tehingute veamäär üle 4%; loodab, et komisjon on programmi „Erasmus+“ rakendamisel neist vigadest hoidunud;

3.  märgib, et 2013. aastal oli aastate 2007–2013 programmide, eriti elukestva õppe programmi ning programmide „Kultuur“, MEDIA ja „Aktiivsed noored“ eelarve täitmise määr 100 %; on siiski seisukohal, et täitmise määr üksi ei ole märkimisväärne programmide tõhususe näitaja, hindamaks nende edukust;

4.  väljendab muret selle pärast, et 2013. aasta lõpu seisuga tõi vastuvõetud kulukohustuste ja maksete assigneeringute erinevus kaasa maksete puudujäägi (näiteks programmi „Erasmus+“ puhul kokku 202 miljonit eurot), millel olid negatiivsed tagajärjed järgmisele aastale; palub komisjonil tagada, et selline olukord ei korduks uute programmide puhul;

5.  väljendab heameelt selle üle, et Erasmuse programm on ületanud 3 miljoni üliõpilase künnise; märgib, et seda liidu juhtprogrammi on juba algusest peale saatnud pidev edu, ning on veendunud, et on oluline jätkata selle programmi toetamist;

6.  väljendab kahetsust seoses suurte erinevustega nii teise riiki saadetavate kui ka vastuvõetavate Erasmuse programmi üliõpilaste arvu vahel eri liikmesriikides; soovitab kasutada tõhusamaid teavituskampaaniaid ja lihtsustada programmi eeskirju;

7.  märgib, et kuigi enamikus liikmesriikides on noorte töötus pärast 2013. aasta haripunkti vähenenud, on see ELis siiski endiselt tõsine mureküsimus, kuna ligi 8 miljonit noort eurooplast ei suuda tööd leida ning pikaajaliste töötute ja soovimatu osalise tööajaga tööhõive või praktikandistaatuse osakaal on endiselt kõrge;

8.  soovitab pöörata ELi noorsoostrateegias rohkem tähelepanu ettevõtlusele, mis on põhilisi tegureid majanduskasvu kiirendamisel; märgib, et 2014. aastal soovis vaid üks viiest noorest eurooplasest asutada oma ettevõtet, pidades seda ideed jätkuvalt keerukaks; soovib, et prioriteediks seataks ettevõtluskultuuri arendamine juba varases eas, paindlikud tööeeskirjad, mis võimaldavad ühendada tööd ja õpinguid, duaalne haridus ning juurdepääs rahastamisele;

9.  tuletab meelde, et noorte vastumeelsus ettevõtete asutamise vastu mõjutab ka majanduse aeglast kasvutempot Euroopas, ning peab seetõttu vajalikuks toetada noori oma ettevõtete rajamisel;

10.  peab tervitatavaks, et üle 12,4 miljardi euro Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) ja noorte tööhõive algatuse vahenditest on uuel programmitöö perioodil sihtotstarbelisena suunatud noorte töötuse vastu võitlemisele;

11.  märgib rahuloluga, et 2014. aastal osales noorte tööhõive algatuse rahastatud meetmetes 110 300 noort inimest; väljendab heameelt selle üle, et ELi riigi- ja valitsusjuhid on otsustanud eraldada noortegarantiile 6,4 miljardit eurot liidu vahendeid (3,2 miljardit eurot ESFist ja 3,2 miljardit eurot uuelt eelarverealt); rõhutab siiski, et osades liikmesriikides esineb noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse rakendamisel endiselt mõningaid raskusi;

12.  tuletab liikmesriikidele meelde, et nad peaksid võtma kohustuse laiendada riiklikku rahastamist ESFi ja noorte tööhõive algatuse assigneeringute täiendamiseks, et tagada vajalik tõuge noorte tööhõive suurendamiseks; peab lisaks sellele vajalikuks, et kasutatavad vahendid ja eraldatud toetused võimaldaksid inimväärset elu; nõuab seetõttu toetuste taseme hindamist võrdluses tegeliku elukallidusega igas liikmesriigis;

13.  rõhutab vajadust suurendada programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele“ rolli, et saavutada pikaajalist ja kvaliteetset tööhõivet; on arvamusel, et noorte potentsiaali vallandamiseks on vaja tööalast liikuvust; märgib, et ELis on praegu 217,7 miljonit töötavat inimest, kellest 7,5 miljonit (3,1 %) töötavad teises liikmesriigis; märgib lisaks, et ELi uuringute andmetel on tõenäoliselt just noored liikuvamad ja toovad koju kaasa uusi oskusi ja kvalifikatsioone;

14.  soovitab, et noorte ettevõtlus lisataks mitmeaastasesse finantsraamistikku, et liikmesriigid töötaksid välja riiklikud strateegiad koostoime saavutamiseks programmi „Erasmus+“, ESFi, Euroopa noortealgatuse ja programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele“ vahel ning et komisjon töötaks liikmesriikide jaoks välja selged mõjuhindamise suunised;

15.  palub komisjonil võtta noorteprogrammide puhul kasutusele ulatusliku järelevalvesüsteemi, milles võetakse arvesse kavandatud tulemusnäitajaid, konkreetseid tulemusi ja pikaajalisi tulemusi;

16.  rõhutab, et on vaja keskenduda tulemuslikkusele ja tulemustele, ning väljendab heameelt selle üle, et uus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide õigusraamistik programmitöö perioodiks 2014–2020 sisaldab sätteid, mille kohaselt liikmesriigid peavad oma tulemustest aru andma;

17.  tuletab meelde, et ESFi eelarvest kasutatakse 68 % projektideks, mille potentsiaalseks sihtrühmaks võiksid olla noored;

18.  märgib, et noorsoopoliitika ja riiklikud strateegiad tuleb välja töötada koostöös noortega ja noorte jaoks;

19.  märgib, et 2017. aasta alguses valmiv kontrollikoja aruanne „ELi noortegarantii rakendamine liikmesriikides“ võimaldab programmi tulemusi selgemalt hinnata.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval kultuuri- ja hariduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  juhib tähelepanu noorsoostrateegia (2013–2015) teise tsükli mõjule, rõhutades kui tähtis on hästikohandatav lähenemisviis noortepoliitikale koos sektoriülese ja mitmetasandilise kaasamisega; väärtustab sellega seoses struktureeritud dialoogi noorteorganisatsioonidega; palub komisjonil ja liikmesriikidel parandada noorte juurdepääsu kvaliteetsele haridusele ja koolitusele ning tööhõivele; tuletab meelde noorsoostrateegias edendatavat kaheksat tegevusvaldkonda;

2.  rõhutab noorsoostrateegia tähtsust, pidades silmas ELi murettekitavalt kõrget noorte töötust, mittetöötavate ja mitteõppivate noorte kõrget ja tugevalt erinevat protsendimäära ning noorte vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleeme; rõhutab, et uus tsükkel (2016–2018) peaks aitama kaasa noorsoostrateegia kahe eesmärgi saavutamisele, selle nimel tuvastades ja kõrvaldades selliseid noorte töötuse põhjuseid nagu haridussüsteemist varakult lahkumine, toetades noorte ettevõtlust, investeerides tööturu võimaluste, vajaduste ja arengutega arvestavasse haridusse, praktikasse, õpipoisiõppesse ja kutseõppesse ning lihtsustades tööturule üleminekut meetmete abil, millega tagatakse haridusprogrammide, tööhõivepoliitika ja tööturu nõudmiste parem kooskõlastamine; juhib tähelepanu sellele, et noortegarantii rakendamisel toetataks eelkõige tööturu osalejaid, tagamaks, et hiljemalt neli kuud pärast koolist lahkumist noored kas töötavad, omandavad haridust või osalevad kutseõppes (või ümberõppes);

3.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid ekspansiivset majanduspoliitikat, mis pakub suuremat paindlikkust haridusse, koolitusse ja kvaliteetsesse praktikasse tehtavate avaliku sektori investeeringute osas;

4.  rõhutab, et noorsoostrateegia tulemuslik elluviimine peaks olema tihedalt seotud strateegia „Euroopa 2020“ peamiste eesmärkidega, eelkõige eesmärgiga, et 75% 20–64-aastastest inimestest töötaksid ja võimalikult palju noori aidataks välja vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest; märgib, et enamikus liikmesriikides on alates 2013. aastast noorte töötus vähenenud, eksisteerib siiski reaalne mure selle pärast, et noorte töötuse määr on jätkuvalt peaaegu kaks korda suurem kui üldine töötuse määr, kusjuures ligi 8 miljonit noort eurooplast on ikka veel töötud; rõhutab seepärast, kui oluline on lahendada nii liikmesriikidesisene kui ka -vaheline geograafiline mittevastavus tööjõu pakkumise ja nõudluse vahel Euroopa tööalase liikuvuse portaali (EURESe) muutmise teel, et parandada noorte tööhõivevõimalusi ja saavutada suurem sotsiaalne ühtekuuluvus;

5.  tuletab meelde strateegia „Euroopa 2020“ põhieesmärki, mille kohaselt peaks haridusest ja koolitusest varakult lahkunute osakaal olema vähem kui 10 %; rõhutab vajadust võidelda haridussektori, avalike tööturuasutuste ja sotsiaalpartnerite vahel peetava dialoogi abil haridussüsteemist varakult lahkumisega, mis soodustab töötust, tehes selleks kindlaks puudujäägid koolisüsteemis ja ühiskonnas, toetades õppureid isiklike õpimeetodite leidmisel, rakendades asjakohaseid ja kaasavaid õppekavasid ning viies ellu tugeva ja hästi väljatöötatud suunistesüsteemi kvaliteetse nõustamise ja orientatsiooniteenustega kõigi õppurite jaoks, eriti õppurite koolist väljalangemise esimeste märkide puhul, teavitades selleks õppureid nõuetekohaselt tulevastest tööturuvõimalustest ja karjäärivalikutest, sealhulgas tehnilistest ja käsitöönduslikest ametiprofiilidest, pakkudes selleks haridust loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas ja duaalset õpet, tagades kvaliteetse õpipoisiõppe, praktika ja õppepraktika ning pakkudes õppuritele kutseõppe kaudu teist võimalust;

6.  rõhutab asjaolu, et on vaja terviklikku ja kaasavat haridusalast lähenemisviisi, et kõik õppurid tunneksid end teretulnu ja kaasatuna ning neile antaks otsustusõigus oma hariduse üle otsuste tegemisel; tuletab õppuritele meelde, et kooli poolelijätmine kvalifikatsiooni saamata on üks meie ühiskonna suurimaid probleeme, mille tagajärg on vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, ning et selle vastu võitlemine peab olema üks meie peamisi eesmärke; tuletab meelde, et lisaks koolitussüsteemide kohandamisele peab suuremates raskustes olevate sihtrühmade jaoks rakendama individuaalseid meetmeid; tuletab meelde, et praktika ja õpipoisiõpe peaksid viima tööle saamiseni ning et töötingimused ja antavad ülesanded peaksid aitama praktikantidel omandada praktilisi kogemusi ja tööturule sisenemiseks vajalikke oskusi; on veendunud, et noorte töötusega võitlemiseks on oluline kaasata piirkondlikud ja kohalikud avaliku ja erasektori sidusrühmad õige poliitikameetmete kombinatsiooni väljatöötamisse ja rakendamisse;

7.  on veendunud, et liikmesriikide noortepoliitikat tuleks tihedalt kooskõlastada muude poliitikasuundadega ja et leida tuleks rohkem koostoimeid; lisaks soovitab tõhustada koostööd koolide, ettevõtjate, riiklike ametiasutuste ja muude tööturu sidusrühmadega, et hinnata tulevikus vaja olevaid oskusi, et ennetada oskuste mittevastavust ja hõlbustada protsessi, mille korral noored valivad tööprofiilid, mis tegelikult vastavad tööturu vajadustele;

8.  palub liikmesriikidel rakendada meetmeid, et hõlbustada noorte koolist tööle üleminekut, tagades sealhulgas kvaliteetse praktika ja õpipoisiõppe, andes noortele selgesti määratletud õigused, mis hõlmavad juurdepääsu sotsiaalkaitsele, kirjalikele ja siduvatele lepingutele ning õiglast tasu, tagamaks, et noori ei diskrimineerita tööturule sisenemisel, ning teavitades õppureid piisavalt tulevastest tööturu võimalustest;

9.  rõhutab, et töötuse määr alaneb selgesti siis, kui saavutatud haridustase tõuseb, mistõttu on vaja edendada noorte kõrghariduse võimalusi ELis ja neisse investeerida;

10.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada IKT koolitust, et varustada kõiki noori asjakohaste tööturul kasulike e-oskustega, näiteks jaotades noorte tööhõive algatuse raames ümber rahastamise;

11.  rõhutab formaal-, informaalõppe ja mitteformaalse õppe, mille üks osa on ühingulised tegevused, olulisust noorte väärtushinnangute, võimete ja oskuste arendamisel, samuti ka kodakondsuse ja demokraatliku kaasatuse tundmaõppimisel; juhib tähelepanu liikmesriikide erinevatele koolitusvõimalustele ja -mudelitele ning eelkõige duaalsele koolitusmudelile, mis võib pehmendada üleminekut haridusest või koolitusest tööellu; toetab elukestva õppe rakendamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama formaal-, informaal- ja mitteformaalse õppe ning praktika kaudu omandatud oskuste ja pädevuste järjepidev, kehtiv ja üleeuroopaline tunnustamine, et kaotada lõhe tööturul valitseva oskustöötajate puuduse ja oskuste nõudlusele mittevastavuse vahel ning toetada selliseid tegevusi vastavate ELi programmide raamistikus; nõuab ühtlasi kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas suurema tähelepanu pööramist keeltele, eriti naaberriikide keeltele, et tugevdada asjaomaste õppurite positsiooni ja tööalast konkurentsivõimet piiriülesel tööturul;

12.  leiab, et eriti kõrge töökohtade ebakindluse tase noorte seas koos Euroopa rahvastiku kasvava vananemisega kujutab endast olulist probleemi pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse, toimetuleku ja piisavuse jaoks ning kahjustab tõsiselt põlvkondadevahelist solidaarsust; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõik vajalikud meetmed, et vältida vähemalt noortegarantii raamistikus antavate toetuste kuritarvitamist ja eelistada noortegarantii raames sõlmitud lepingute korral lepinguid, mis võimaldavad noortel maksta osamakseid riiklikesse sotsiaalkindlustussüsteemidesse;

13.  tuletab meelde, et tööhõive ja ettevõtlus kuuluvad ELi noorsoostrateegias (2010–2018) loetletud kaheksa prioriteedi hulka; rõhutab, et noorte töö ja vabaõpe, sealhulgas noorte ettevõtjate ühendustes ja noorteorganisatsioonides, mis pakuvad noortele võimalust töötada välja uuenduslikke projekte, omandada ettevõtlusalast kogemust ning leida vahendeid ja usaldust oma ettevõtte käivitamiseks, on noorte loomingulise ja innovatiivse potentsiaali, sealhulgas nende ettevõtlikkuse ja ettevõtjaoskuste ning kodanikupädevuse arendamisel tähtsal kohal; rõhutab vajadust luua keskkond, mis soodustab noorte tööhõive nimel ettevõtlust ja uuenduslikke ettevõtteid Euroopas; rõhutab, et kõik takistused, mis takistavad noortel oma ideid, potentsiaali ja oskusi arendamast, tuleb kaotada;

14.  märgib, et praeguse digiteerimise laine ja tööturu uute arengusuundumuste tõttu seisab üha enam noori silmitsi uute tööhõivevormidega, mis tasakaalustavad paindlikkust turvalisusega; rõhutab, kui tähtis on noorte piisav haridus, mis on suunatud sotsiaalkaitsemehhanismide rolli rõhutamisele karjääriarengus;

15.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult programmi „Erasmus +“, eelkõige selle õpipoisiõppes osalejatele pühendatud suunda, edendades sellega piiriülest karjääri- ja tööjõuliikuvust noorte seas ning pakkudes neile oskusi ja pädevusi kogu eluks ning laiendades samal ajal nende võimalusi osaleda nii tööturul kui ka ühiskonnas sõltumata nende akadeemilisest kvalifikatsioonist, oskustest või haridustasemest; väljendab muret selle pärast, et õpipoiste liikuvus ei ole veel saavutanud soovitud taset, ja palub komisjonil, liikmesriikidel, ettevõtjatel ning koolidel leida lahendused õpipoiste liikuvust pidurdavate allesjäänud tõkete ületamiseks; võttes arvesse noorte vanuse aspekti ja sageli ebastabiilset majanduslikku olukorda, rõhutab, et on tähtis toetada noori õpipoisiõppes osalejaid nende liikuvusprojektides, kaotades sealhulgas teatud liikuvusega seotud kaudsed takistused, näiteks eluaseme- ja transpordiprobleemid;

16.  nõuab kutsehariduse ja -koolituse õppurite võimaluste parandamist õppepraktika läbimiseks naaberriigis, et saada parem ülevaade teiste liikmesriikide tööhõive- ja koolitustavadest, näiteks rahastades nende õppurite reisikulusid, kes jäävad elama oma kodumaale; tuletab meelde, et koolitusalane liikuvus on oluline väärtus nii tööturule sisenemisel kui ka Euroopa projektist aru saamisele ja selles osalemisele selle kogemise abil; rõhutab Euroopa raamistiku rakendamise tähtsust õpipoisiõppe ja kutsekoolituse alase liikuvuse edendamisel; lisaks palub liikmesriikidel täiel määral ära kasutada EURESe võrgustikku, et toetada ELi-sisest noorte töötajate liikuvust, sealhulgas liikuvust õpipoisiõppes;

17.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult noortegarantiid ja kontrolliksid selle tõhusust, kasutades täielikult ära ELi poolt neile eraldatud vahendeid noorte tööhõivet edendavate meetmete rakendamiseks, lõimides noori, sealhulgas puudega noori tööturule töökoha, õpipoisikoha või praktikandikoha abil nelja kuu jooksul koolist lahkumisest või töökoha kaotamisest, näiteks kehtestades elukestvad ja sihipärased karjäärinõustamissüsteemid, registreerimisbürood, teabepunktid ja andmekogumismeetodid ning ergutades töötute registreerimist, et saada ülevaade noorte töötuse tegelikust seisust, ning parandades noorte tööotsijate jaoks tööbüroodes pakutavaid teenuseid;

18.  nõuab tungivalt garanteeritud miinimumsissetuleku rakendamist kõigis liikmesriikides, et võimaldada kooli- ja kõrgharidustee lõpetanud noortele sissetulekut, mis võimaldab neil kuni töökoha saamiseni inimväärselt elada;

19.  palub komisjonil arendada ja toetada õppurite liikuvust hariduse ja kutseõppe valdkonnas programmi „Erasmus praktikantidele“ edendamise kaudu;

20.  on veendunud, et varajane sekkumine ja ennetav tööturupoliitika on tunnistus sellest, et mitme põlvkonna jooksul toimunud allakäigu nähtudega tegelemise asemel asutakse ohte tuvastama ja ohjama varases elujärgus, et ära hoida töötuks jäämist ja lihtsustada taasintegreerumist; juhib erilist tähelepanu kõige rohkem kõrvale jäetud inimeste olukorrale, kellel on kõige suurem oht jääda töötuks;

21.  kutsub liikmesriike ja piirkondi üles vahetama häid tavasid ja õppima üksteiselt; tuletab meelde, et on tähtis hinnata noorte tööhõive algatuse elluviimist liikmesriikides 2014. ja 2015. aastal; rõhutab noortegarantii keskpika tõhususe hindamise tähtsust, keskendudes seejuures noortegarantii saavutustele seoses noortele võimaluse andmisega oskuste omandamiseks ja tööellu astumiseks ning selle algatusega jätkamisele; juhib tähelepanu ka sellele, et noorteorganisatsioonide kaasatus noortegarantii hindamisse ja rakendamisse selle õnnestumise jaoks ülioluline;

22.  tuletab komisjonile meelde, kui tähtis on tagada noorte suur teadlikkus olemasolevatest programmidest ja osalemisvõimalustest, ning ka selle tagamisele, et programmides pakutav teave oma kvaliteetne, kasutades selleks mõõdetavaid näitajaid (nagu näiteks sihtrühma vastus ja osalemine);

23.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid käsitleksid viivitamatult Euroopa noortegarantii rakendamise peamiseid edutegureid, nt tööpakkumiste kvaliteeti, nende jätkusuutlikkust ja ebakindlust, jätkuharidust ja -koolitust, sotsiaalset kaasatust, koostoimeid muude poliitikavaldkondadega (haridussüsteem, tööturg, sotsiaalteenused ja noortepoliitika) ning koostööd kõigi asjaomaste sidusrühmadega, et integreerida noori tööturule, vähendada noorte töötuse määra ja saavutada pikaajaline positiivne mõju koolist tööturule üleminekul noorte sotsiaalse ja tööturualase tõrjutuse ennetamise vallas;

24.  märgib, et 2017. aasta alguses valmiv kontrollikoja aruanne „ELi noortegarantii rakendamine liikmesriikides“ võimaldab programmi tulemusi selgemalt hinnata; leiab, et muu hulgas tuleks aruandes esitada tõhususe ja pikaajaliste tulemuste analüüs;

25.  palub liikmesriikidel järgida rangelt noortetöö kaasavuse põhimõtteid, pöörates erilist tähelepanu puudega noortele;

26.  nõuab, et Euroopa noortegarantii puhul keskendutaks kvalifikatsioonita või madala kvalifikatsiooniga töötute noorte haridusele ja koolitusele, et hõlmata ka noori lõpetanuid ja neid, kes on juba lõpetanud kutseõppe, ning et noortegarantii vanusepiirangut laiendataks 25 aastalt 29 aastale, et võtta arvesse tõsiasja, et paljud kõrgkooli lõpetanud ja tööturule sisenejad on vanuselt hilistes kahekümnendates;

27.  kutsub liikmesriike üles avaldama noorte sotsiaalse olukorra ja elamistingimuste kohta teadmiste- ja tõenduspõhiseid aruandeid ning koostama riiklikke tegevuskavasid ja neid järjepidevalt rakendama;

28.  rõhutab vajadust arendada intensiivselt teadlikkust kodanikuks olemisest, meediapädevusest ja digikirjaoskusest, kriitilisest mõtlemisest ning kultuuridevahelisest mõistmisest, kasutades mitmesuguseid vahendeid, mis on noortele tuttavad (nt suhtlusvõrgustikud); rõhutab olulist rolli, mida sellised programmid ja haridus mängivad noorte radikaliseerumise ennetamisel;

29.  rõhutab, et kõigile noortele avatud enamate ja võrdsete võimaluste edendamine, kõigile noortele avatud sotsiaalse kaasatuse, soolise võrdõiguslikkuse ja solidaarsuse edendamine ning noorte vahel kõikide diskrimineerimise vormide (täpsemalt soo, rassi või etnilise päritolu ja puude alusel diskrimineerimise) vastu võitlemine peaks olema ELi noorsoostrateegia eesmärkide saavutamise keskpunktis;

30.  rõhutab, kui oluline on see, et ELi noorsoostrateegia järgmine tsükkel hõlmaks oma eesmärkide seas noori pagulasi ja varjupaigataotlejaid, tagaks nende võrdse ja mittediskrimineeriva kohtlemise, juurdepääsu haridusele, koolitusele ja tööhõivele ning nende sotsiaalse kaasatuse ja aitaks seega neil luua oma identiteet vastuvõtvates riikides, kasutada oma talente ja potentsiaali ning vältida nende tõrjutust ja pettumust;

31.  rõhutab avatud ja madala lävendiga programmide olulisust vähemstimuleerivatest keskkondadest pärit noortega töötamiseks;

32.  palub liikmesriikidel julgustada naisi saama koolitust ja tegema karjääri valdkondades, kus nad on olnud alaesindatud, nagu loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkond ning infotehnoloogia.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

-  :  vastu

0  :  erapooletu