Menetlus : 2015/2352(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0308/2016

Esitatud tekstid :

A8-0308/2016

Arutelud :

PV 30/11/2016 - 18
CRE 30/11/2016 - 18

Hääletused :

PV 01/12/2016 - 6.23
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0478

RAPORT     
PDF 402kWORD 68k
19.10.2016
PE 582.416v02-00 A8-0308/2016

avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidega seotud vastutuse, hüvitamise ja finantstagatiste kohta

(2015/2352(INI))

Õiguskomisjon

Raportöör: Kostas Chrysogonos

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS
 VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidega seotud vastutuse, hüvitamise ja finantstagatiste kohta

(2015/2352(INI))

Euroopa Parlament,

  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule avamere nafta- ja gaasilammutamisprotsessidega seotud vastutuse, hüvitamise ja finantstagatiste kohta direktiivi 2013/30/EL artikliga 39 (COM(2015)0422),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti pealkirjaga „Liability, Compensation and Financial Security for Offshore Accidents in the European Economic Area“ (Euroopa Majanduspiirkonnas avamerel toimuvate õnnetusjuhtumitega seotud vastutus, hüvitamine ja finantstagatised) ning komisjoni kaasnevat teatist sellel teemal (SWD(2015)0167),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/30/EL, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust ja millega muudetakse direktiivi 2004/35/EÜ (avamereohutuse direktiiv)(1),

–  võttes arvesse mõjuhinnangut, mis on lisatud dokumendile „Proposal for a regulation of the European Parliament and of the Council on safety of offshore oil and gas prospection, exploration and production activities“ (ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse avamerel nafta ja gaasi geoloogilise luure, uuringute ja tootmise ohutust) (SEC(2011)1293),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (keskkonnavastutuse direktiiv)(3),

–  võttes arvesse rahvusvahelisi ja piirkondlikke õigusakte avamere nafta ja gaasiga seotud vahejuhtumite kahjust tulenevate nõuete kohta, eelkõige 27. novembri 1992. aasta rahvusvahelist konventsiooni tsiviilvastutuse kohta naftareostusest põhjustatud kahju korral (tsiviilvastutuse konventsioon), 27. novembri 1992. aasta rahvusvahelist konventsiooni naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise kohta (fondi konventsioon), 23. märtsi 2011. aasta punkrikütuse reostuskahjude tsiviilvastutuse rahvusvahelist konventsiooni (punkrikütuse konventsiooni), Taani, Soome, Norra ja Rootsi vahel sõlmitud põhjamaade keskkonnakaitsekonventsiooni ning Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse Barcelona konventsiooni avamereprotokolli (avamereprotokoll),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsust(4),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud Brüsseli I määrus)(5),

–  võttes arvesse tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (2007. aasta Lugano konventsioon)(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrust (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II määrus)(7),

–  võttes arvesse konsultatsioonifirma BIO by Deloitte poolt komisjoni jaoks koostatud lõpparuannet Euroopa Majanduspiirkonna avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidega seotud tsiviilvastutuse, finantstagatiste ja hüvitamise nõuete kohta(8),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni avamerel nafta ja gaasi tootmise ohutusega seotud probleemide kohta(9),

–  võttes arvesse 2010. aasta aprillis Mehhiko lahel toimunud avamere naftapuurplatvormi Deepwater Horizon õnnetusjuhtumit,

–  võttes arvesse Hispaania Castellóni ja Tarragona provintside ranniku lähedal asuva Castori platvormiga seotud vahejuhtumeid, mis hõlmavad 500 maavärinat, mis on otseselt mõjutanud tuhandeid Euroopa kodanikke;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8-0308/2016),

A.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 194 kinnitatakse sõnaselgelt liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, võttes samal ajal arvesse ka solidaarsust ja keskkonnakaitset;

B.  arvestades, et kohalikud nafta ja gaasi allikad võivad aidata märkimisväärselt kaasa Euroopa olemasoleva energiavajaduse katmisele ning need on väga tähtsad energiajulgeoleku ja energiaallikate mitmekesisuse tagamisel;

C.  arvestades, et avamerel toodetakse naftat ja gaasi üha enam äärmuslikes tingimustes ning see võib kaasa tuua raskeid ja laastavaid tagajärgi mere ja rannikupiirkondade keskkonnale ja majandusele;

D.  arvestades, et kuigi nafta ja gaasi tootmine Põhjameres on viimaste aastate jooksul vähenenud, on tõenäoline, et tulevikus suureneb avamererajatiste arv Euroopas, eriti Vahemeres ja Mustas meres;

E.  arvestades, et avamere nafta- ja gaasipuurtornidest põhjustatud õnnetustel on rasked piiriülesed tagajärjed ja seetõttu on ELi meetmed niisuguste õnnetuste ennetamiseks ja leevendamiseks ning nende tagajärgede vastu võitlemiseks vajalikud ja proportsionaalsed;

F.  tuletab meelde 167 naftatöötaja traagilist hukkumist Piper Alpha katastroofis, mis toimus 6. juulil 1988. aastal Šotimaal Aberdeeni ranniku lähedal;

G.  juhib tähelepanu asjaolule, et mitme uuringu, sh ühe Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringu ja ühe Teadusuuringute Ühiskeskuse uuringu kohaselt on ELi nafta- ja gaasisektoris toimunud tuhandeid vahejuhtumeid (täpsemalt 9700 vahejuhtumit aastatel 1990–2007); juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et kõnealuste vahejuhtumite, sh väikeste vahejuhtumite kumulatiivsel mõjul on rasked ja püsivad tagajärjed merekeskkonnale ning neid tuleks direktiivis arvesse võtta;

H.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 191 kohaselt peab igasugune ELi tegevus selles valdkonnas tuginema kaitstuse kõrgele tasemele, mis rajaneb muu hulgas ettevaatuse, ennetusmeetmete ja jätkusuutlikkuse põhimõtetel ning „saastaja maksab“ põhimõttel;

I.    märgib, et ELis ei ole pärast 1988. aastat avamerel suurõnnetusi toimunud ja 73 % ELi nafta- ja gaasitoodangust on pärit Põhjamere liikmesriikidest, kelle puhul on juba tunnistatud, et neil on kasutusel maailma kõige paremini toimivad avamereohutuse süsteemid; rõhutab, et ELil on umbes 68 000 kilomeetri pikkune rannajoon ja et avamererajatiste arv kasvab tulevikus tõenäoliselt märkimisväärselt, eelkõige Vahemeres ja Mustas meres, mistõttu on kiiresti vaja täielikult rakendada ja jõustada direktiiv 2013/30/EL ning tagada, et igasugust avamerel toimuvat tegevust reguleeriv nõuetekohane õigusraamistik oleks enne raske õnnetuse toimumist olemas; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi toimimise lepingu artikli 191 kohaselt peab liidu keskkonnapoliitika rajanema ettevaatuse ja ennetusmeetmete põhimõttel;

J.  arvestades, et vastutussüsteemid on põhiline vahend, mille kaudu rakendatakse „saastaja maksab“ põhimõtet, millega tagatakse, et ettevõtted vastutavad mis tahes äritegevuse käigus tekitatud kahjude eest, ning mis stimuleerivad neid võtma ennetusmeetmeid ning arendama tavasid ja astuma samme selliste kahjude riski minimeerimiseks;

K.  arvestades, et kuigi avamereohutuse direktiiv teeb avamere loaomanikud rangelt vastutavaks nende tegevusest tuleneva keskkonnakahju ennetamise ja parandamise eest (artikkel 7 koostoimes artikliga 38, mis laiendab keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisala liikmesriikide mandrilavadele), ei ole see võimaldanud kehtestada terviklikku ELi vastutuse raamistikku;

L.  arvestades, et on äärmiselt oluline tagada avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidest ohvritele ning loomadele ja loodusele tekkiva kahju jaoks tõhusate ja piisavate hüvitamismehhanismide ning kiirete ja asjakohaste kahjukäsitlemismehhanismide olemasolu ning samuti piisavad vahendid oluliste ökosüsteemide taastamiseks;

M.  arvestades, et avamereohutuse direktiiv ei ole kaasa toonud avamerel toimuvatest õnnetusjuhtumitest tuleneva tsiviilkahju ühtlustamist ning kehtiv rahvusvaheline õigusraamistik muudab keeruliseks edukate piiriüleste kahjutasunõuete esitamise tsiviilasjades;

N.  arvestades, et avamereohutuse direktiivis on sätestatud lubade andmise eeltingimused, mille eesmärk on tagada, et loaomanikud on alati võimelised tehniliselt ja rahaliselt tegelema avamere ammutamisprotsesside tagajärgedega, ning millega seoses peavad liikmesriigid looma korra kahjunõuete kiireks ja asjakohaseks käsitlemiseks, sh piiriüleste vahejuhtumite korral ja selleks, et hõlbustada jätkusuutlike rahaliste vahendite kasutusele võtmist (artikkel 4);

1.  tunneb heameelt avamereohutuse direktiivi (2013/30/EL) vastuvõtmise üle, mis täiendab keskkonnavastutuse direktiivi (2004/35/EÜ) ja keskkonnamõju hindamise direktiivi (2011/92/EL), ning nõukogu poolt Barcelona konventsiooni avamere protokolli ratifitseerimise üle, mis on esimesed sammud keskkonna, inimtegevuse ja töötajate ohutuse kaitsmise suunas; kutsub liikmesriike, kes eespool nimetatud direktiive veel oma õigusesse üle võtnud ei ole, seda võimalikult kiiresti tegema; lisaks palub liikmesriikidel tagada pädevate asutuste sõltumatus, nagu on sätestatud avamereohutuse direktiivi artiklis 8, ning palub komisjonil hinnata vastutust, hüvitamist ja finantstagatisi käsitlevate täiendavate ühtlustatud eeskirjade kehtestamise asjakohasust, et vältida uusi piiriülese mõjuga õnnetusi;

2.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et direktiivide 2013/30/EL ja 2004/35/EÜ määratluste kohaselt on vahejuhtumid „tõsised“ üksnes juhul, kui need põhjustavad surmajuhtumeid või raskeid vigastusi, kuid keskkonnale tekkivatele tagajärgedele viidatud ei ole; rõhutab, et isegi juhul, kui vahejuhtum ei põhjusta surmajuhtumeid või raskeid vigastusi, võib sellel olla tõsine mõju keskkonnale oma ulatuse tõttu või seetõttu, et vahejuhtum mõjutab näiteks kaitsealasid, kaitstud liike või eriti haavatavaid elupaiku;

3.  rõhutab, et „saastaja maksab“ põhimõtte tõhus kohaldamine avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside suhtes peaks lisaks keskkonnakahju ennetamise ja parandamise kuludele, nagu on praegu avamereohutuse direktiivi ja keskkonnavastutuse direktiivi kaudu teataval määral saavutatud, laienema ka traditsiooniliste kahjutasunõuete käsitlemisele, kooskõlas ettevaatuspõhimõtte ja säästva arengu põhimõttega; palub komisjonil seetõttu kaaluda võimalust luua avamereõnnetuste jaoks seaduspõhine hüvitamismehhanism sarnaselt Norra naftatööstusaktis sätestatule vähemalt nende sektorite jaoks, mis võivad selliste õnnetuste tõttu tõsiselt kannatada, nagu kalandus ja rannikuturism ning muud sinise majanduse sektorid; soovitab sellega seoses, et kuritarvitusi või vahejuhtumeid, mis tekivad äriühingute tegevuse tulemusena, tuleks kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt hinnata, et käsitleda kõiki teiseseid mõjusid kogukondadele; rõhutab seoses keskkonnavastutusega ka erinevusi ja puudujääke keskkonnavastutuse direktiivi ülevõtmisel ja kohaldamisel, nagu on toonitatud komisjoni teises rakendamisaruandes; palub komisjonil tagada, et keskkonnavastutuse direktiivi rakendatakse tulemuslikult ja et vastutust avamereõnnetustest põhjustatud keskkonnakahju eest kohaldatakse piisaval määral kogu ELis;

4.  peab sellega seoses kahetsusväärseks, et avamereohutuse direktiivis ei käsitleta vastutust füüsilistele või juriidilistele isikutele tekitatud tsiviilõigusliku kahju eest, olgu see kehavigastus või otsene või kaudne varaline või majanduslik kahju;

5.  peab kahetsusväärseks ka asjaolu, et tsiviilvastutuse käsitlemine erineb liikmesriigiti oluliselt; rõhutab, et paljudes liikmesriikides ei ole kehtestatud vastutust seoses avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidest tuleneva traditsioonilise kahjuga seotud kolmandate isikute nõuetega, valdavas enamikus liikmesriikides puudub hüvitise maksmise süsteem ning paljudes liikmesriikides ei ole tagatud, et ettevõtjatel või vastutavatel isikutel oleksid piisavad rahalised vahendid nõuete täitmiseks; rõhutab lisaks, et sageli ei ole kindel, kuidas liikmesriikide õigussüsteem tuleks toime avamerel toimunud nafta- ja gaasiõnnetustest tulenevate paljude erinevate tsiviilnõuetega; on seetõttu veendunud, et vaja on Euroopa raamistikku, mis peaks põhinema kõige arenenuma süsteemiga liikmesriikide õigusel, hõlmama lisaks kehavigastustele ja varalisele kahjule ka puhast majanduslikku kahju ning tagama tõhusad hüvitamissmehhanismid ohvritele ja suurt kahju kannatavatele sektoritele (nt kalandus ja rannikuturism); palub komisjonil sellega seoses hinnata, kas võimalik lahendus oleks kollektiivse õiguskaitse horisontaalne Euroopa raamistik, ning pöörata sellele erilist tähelepanu avamereohutuse direktiivi rakendamise aruande koostamisel;

6.  rõhutab sellega seoses, et traditsioonilise kahjuga seotud hüvitamis- ja parandusnõudeid takistavad tsiviilkohtumenetluse eeskirjad, mis on seotud ajalise piirangu, finantskulude, avaliku huvi menetluste kättesaamatuse ja masskahju nõuetega, samuti tõenditega seotud sätted, mis erinevad liikmesriigiti märkimisväärselt;

7.  rõhutab, et hüvitamismehhanismidega peab olema võimalik käsitleda piiriüleseid nõudeid tõhusalt, kiirelt, mõistliku aja jooksul ning erinevate EMP riikide hagejaid diskrimineerimata; soovitab, et need hõlmaksid nii esmast kui ka teisest kahju, mis on tekitatud kõigis mõjutatud piirkondades, arvestades, et sellised vahejuhtumid mõjutavad suuremaid piirkondi ja neil võib olla pikaajaline mõju; rõhutab, et naaberriigid, mis ei ole EMP liikmed, peavad järgima rahvusvahelist õigust;

8.  on arvamusel, et avamereõnnetuste suhtes tuleks kehtestada ranged tsiviilvastutust käsitlevad eeskirjad, et hõlbustada õiguskaitse kättesaadavust avamereõnnetuste ohvrite (nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute) jaoks, kuna see võib anda avamerel tegutsevatele käitajatele stiimuli tegevusriskide nõuetekohaseks juhtimiseks; on veendunud, et rahalise vastutuse ülemmäärasid tuleks vältida;

9.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles arvestama avamere nafta- ja gaasiammutamise tööstuse töötajate ja töövõtjate erilist olukorda, eelkõige väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes; märgib, et avamere nafta- ja gaasiammutamise vahejuhtumitel on eriti tõsised tagajärjed kalandusele ja turismile ning samuti muudele sektoritele, mis tuginevad jagatud merekeskkonna heale seisukorrale, sest neid sektoreid, sh paljusid väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, võib suure avamereõnnetuse korral tabada suur majanduslik kahju;

10.  rõhutab seetõttu, et on äärmiselt oluline ajakohastada liikmesriikide olemasolevad vastutussüsteemid, tagamaks, et kui nende riikide vetes peaks juhtuma õnnetus, ei mõjutaks see negatiivselt kõnealuse riigi ega ELi kui terviku avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside tulevikku, kui õnnetus peaks juhtuma piirkonnas, mis sõltub suuresti turismist saadavatest tuludest; kutsub seetõttu komisjoni uuesti käsitlema vajadust kehtestada ELi ühised standardid parandus- ja hüvitamissüsteemidele;

11.  rõhutab vajadust lisada sinna avamererajatistega seotud geoloogilisest luurest, uuringutest ja käitamisest tingitud kaasneva kahju ohvrid, samuti need, kellel on tõenäoliselt õigus ettenähtud hüvitist saada;

12.    märgib, et komisjonil on kavas avamere nafta- ja gaasiammutamise ELi asutuste rühma (EUOAG) kaudu koguda süsteemselt andmeid, et viia läbi siseriiklike vastutusalaste sätete tulemuslikkuse ja kohaldamisala tervikanalüüs;

13.  rõhutab, et komisjon peab korrapäraselt kontrollima, kas riiklikud õigussüsteemid ja ettevõtted vastavad avamereohutuse direktiivi asjakohastele vastutuse ja hüvitamisega seotud sätetele, muu hulgas kontrollima avamerel tegutsevate ettevõtete finantsaruandeid, ning võtma eeskirjade rikkumise korral meetmeid, et vältida tõsiseid vahejuhtumeid ning piirata nende mõju inimestele ja keskkonnale; soovitab luua Euroopa tasandil ühise mehhanismi vahejuhtumite ja kuritarvituste käsitlemiseks;

14.  toonitab, et tuleb leida tasakaal ohvritele kiire ja piisava hüvitise maksmise ning põhjendamatute nõuetega seotud hüvitiste väljamaksmise vältimise vahel ning seda paljude avamerel tegutsevate ettevõtete rahalise vastutuse taseme selguse ning pikkade ja kulukate kohtumenetluste vältimise kaudu;

15.  peab kahetsusväärseks, et ükski liikmesriik ei ole sätestanud sõnaselgelt ulatuslikke finantstagatisvahendeid seoses avamere nafta- ja gaasiammutamise vahejuhtumitest tuleneva traditsioonilise kahju hüvitamise nõuetega; rõhutab sellega seoses, et liigne tuginemine kindlustusele võib kaasa tuua finantstagatisvahendite suletud turu, millega võivad kaasneda konkurentsi puudumine ja suurenenud kulud;

16.  peab kahetsusväärseks, et praegu ei kasutata ELis finantstagatisvahendeid piisavalt, et katta kõige kulukamatest avamereõnnetustest põhjustatud kahjusid; märgib, et üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et tekitatud kahju eest kantava vastutuse ulatus ei pruugi teatavates liikmesriikides niisuguseid vahendeid vajalikuks muuta;

17.  kutsub liikmesriike üles esitama üksikasjalikke andmeid rahastamisvahendite kasutamise kohta ja avamereõnnetuste, sh kõige kulukamate õnnetuste piisava katte kohta;

18.  on seisukohal, et kõik tõestatud vastutuse juhtumid ning kohaldatud karistuste üksikasjad tuleks avalikustada, et teha keskkonnakahju tegelik kulu kõikidele nähtavaks;

19.  nõuab, et komisjon julgustaks liikmesriike arendama finantstagatisvahendeid, mis puudutavad hüvitamist avamere nafta- ja gaasiammutamise või nafta ja gaasi transpordiga seotud õnnetustest tulenevate traditsiooniliste kahjunõuete korral, sh ka maksejõuetuse juhtumite korral; usub, et see võib õnnetusega seotud reostuse korral piirata ettevõtete vastutuse hajutamist riigikassasse, millest peaks hüvitamise kulud kandma juhul, kui eeskirjad jäävad praegusega võrreldes samaks; on seisukohal, et sellega seoses võiks kaaluda fondi loomist, mis põhineks avameretööstuse makstavatel tasudel;

20.  peab vajalikuks analüüsida, mil määral lisaks ELi tasandil kriminaalvastutuse kehtestamine tsiviiltrahvidest mõjusama heidutustasandi, mis võib parandada keskkonnakaitset ja ohutusnõuete täitmist; väljendab seetõttu heameelt ELi keskkonnakuritegude direktiivi üle, millega ühtlustatakse kriminaalkaristused ELi keskkonnaõigusaktide teatavate rikkumiste eest; peab siiski kahetsusväärseks, et keskkonnakuritegude direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu kõik avamereohutuse direktiivi kohased tegevused; peab samuti kahetsusväärseks, et kuritegude määratlus ning avamereohutuse rikkumisega seotud minimaalsed karistused ei ole ELis ühtlustatud; palub komisjonil lisada nafta suurõnnetused keskkonnakuritegude direktiivi kohaldamisalasse ning koostada ja esitada parlamendile avamereohutuse direktiivi esimene rakendamisaruanne õigeaegselt ning hiljemalt 19. juuliks 2019;

21.  palub komisjonil viia läbi vajalikud uuringud, et hinnata konkreetsetele liikmesriikidele ja nende rannikualadele avalduvaid majanduslikke ohte, võttes arvesse piirkondade majanduslikku ja valdkondlikku orientatsiooni, nafta- ja gaasiammutamistegevuse kontsentratsiooni teatavatel aladel, tegevustingimusi, ilmastikutingimusi (nagu ookeani hoovused ja tuuled) ning kohaldatavaid keskkonnastandardeid; soovitab seetõttu tegevuse lõpetamise korral võtta kasutusele kaitsemehhanismid ja turvaperimeetrid ning tunneb heameelt asjaolu üle, et tööstus on ehitanud neli seadet (well capping stacks), mis võimaldavad õnnetuse korral naftareostust vähendada;

22.  nõuab Arktikale kohandatud keskkonnamõju hindamise teostamist kõikide protsesside kohta, mis toimuvad Arktika piirkonnas, kus ökosüsteemid on eriti haprad ja globaalse biosfääriga tihedalt seotud;

23.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda võimalust võtta täiendavaid meetmeid, mis aitaksid avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesse tõhusalt kaitsta enne raske õnnetuse toimumist;

24.  kutsub komisjoni ja liikmesriike sellega seoses üles jätkuvalt uurima rahvusvahelise lahenduse võimalust, arvestades, et paljud ELi nafta- ja gaasiettevõtted tegutsevad aktiivselt kogu maailmas ning ülemaailmne lahendus tagaks kõikjal maailmas võrdsed tingimused, tugevdades järelevalvet selle valdkonna ettevõtete üle väljaspool ELi; palub liikmesriikidel kiiresti ratifitseerida 2015. aasta detsembri Pariisi kliimakokkuleppe;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

ELT L 178, 28.6.2013, lk 66.

(2)

ELT L 328, 19.11.2008, lk 28.

(3)

ELT L 143, 30.4.2004, lk 56.

(4)

Kohtuasi C-176/03: komisjon vs. nõukogu, ECLI:EU:C:2005:542.

(5)

ELT L 351, 20.12.2012, lk 1.

(6)

ELT L 339, 21.12.2007, lk 3.

(7)

ELT L 199, 31.7.2007, lk 40.

(8)

BIO by Deloitte (2014), „Civil liability, financial security and compensation claims for offshore oil and gas activities in the European Economic Area“ (Euroopa Majanduspiirkonna avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidega seotud tsiviilvastutus, finantstagatised ja hüvitamise nõuded), Euroopa Komisjoni energeetika peadirektoraadi jaoks koostatud lõpparuanne.

(9)

ELT C 51E, 22.2.2013, lk 43.


SELETUSKIRI

Taustteave

Avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesse tehakse täiendavalt maalt ning sageli palju sügavamates vetes kui varem. Mõned protsessid toimuvad karmides tingimustes, näiteks Arktika, ja kohtades, mis sõltuvad suuresti turismist saadud tuludest, nt Vahemere ja Egeuse mere piirkond. Üle 90% ELis (EL ja Norra/Island) toodetavast naftast ja 60% gaasist pärineb avamerest ammutamisest. Avamere ammutamisprotsessid (uurimine ja kasutamine) toimuvad või on kavas 18 liikmesriigi territoriaalvetes.

Pärast 20. aprillil 2010 toimunud puurimisplatvormi Deepwater Horizon plahvatust ja naftareostust võeti vastu avamereohutuse direktiiv, mille eesmärk on kehtestada minimaalsed nõuded ELi avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside suurte õnnetuste ennetamiseks ning piirata selliste õnnetuste tagajärgi. Liikmesriikidel oli oma avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside seotud riiklikke õigusraamistike ajakohastamiseks aega kuni 19. juulini, et need oleksid kooskõlas avamereohutuse direktiiviga. Kuna see tähtaeg on ammu möödas, peaksid paigas olema üldised kogu ELi hõlmava suurõnnetuste ennetamise ja nende tagajärgede piiramise raamistiku põhielemendid.

Avamereohutuse direktiivi artikkel 7 koos artikliga 38 muudab avamere loaomanikud rangelt vastutavateks nende tegevusest tuleneva keskkonnakahju ennetamise ja parandamise eest Liikmesriikide keskkonnakaitse eest vastutavad asjaomased ametiasutused tagavad selle, et määratletud on vastutav ettevõtja, loodud on põhjuslik seos, koostatud ja heaks kiidetud on parandamise kava, tehtud on vajalikud ennetavad ja parandavad tegevused jne. Avamereohutuse direktiivi artiklis 4 sätestatakse lubade andmise eeltingimused, mis tagavad, et loaomanikud on alati võimelised oma avamere ammutamisprotsessidest tulenevate tagajärgedega nii tehniliselt kui ka rahaliselt tegelema. Samuti nõutakse, et liikmesriigid kehtestaksid protseduurid kahjunõuete kiireks ja piisavaks käsitlemiseks, sh piiriüleste vahejuhtumite korral ja selleks, et hõlbustada säästvate finantsinstrumentide kasutamist.

Tsiviil- ja kriminaalvastutus

Ent direktiiv ei käsitle kahju tsiviilvastutust ei füüsilistele ega juriidilistele isikutele, olgu see siis kehavigastus, varaline kahju või majanduslik kahju; Samuti ei käsitle see avamerel toimuvate õnnetuste kriminaalvastutust, võimalikke karistusi ega vabadusekaotuseta karistusi. Kuigi avamere ohutusrikkumised käivad paljude riikide karistusseadustiku alla(1), ei ole kriminaalkuriteo mõiste ning miinimumkaristuse liik ja karistuse minimaalne tase ELis ühtlustatud. ELi tasandil kriminaalvastutuse kehtestamine võib lisada tsiviiltrahvidest mõjusama tõkestamise dimensiooni, mis võib parandada keskkonnakaitset ja ohutusnõuetele vastavust. See oleks kooskõlas ELi õigusega, kuivõrd kehtestatakse kriminaalõiguse meetmeid, et tagada ELi keskkonnapoliitika tõhus rakendamine(2). Lisaks võidakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõike 2 kohaselt ELi tasemel kehtestada kuritegude ja karistuste määratlemise miinimumeeskirjad, kui need on möödapääsmatud liidu poliitika tulemusliku elluviimise tagamiseks. See omakorda tähendab, et avamere direktiivi rikkumiste kuritegudena määratlemiseks tuleb läbi viia vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamine.

Tsiviilvastutust saab jagada kolme kategooriasse: kehavigastused, varaline kahju ja majandusliku kahju. Vastavalt Bio by Deloitte'i Euroopa Komisjoni jaoks koostatud lõplikule raportile avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidega seotud tsiviilvastutuse finantstagatise ja kompenseerimise nõuete kohta käsitlevad kõik sihtriigid avamerel toimunud õnnetustest tulenevaid kehavigastuste ja varalise kahju nõudeid. See vastutus on EMPs peaaegu alati rahaliselt piiritlemata.(3) Siiski käsitlevad riigid selliste õnnetuste puhul tsiviilvastutust väga erinevalt. Enamikes kesksetes riikides on avamerel toimuvate õnnetuste tsiviilvastutus piiratud juriidiliselt tõendatud hooletusega, saadud majandusliku kahju otsesusega ja/või lausa täieliku keeluga majandusliku kahju kompensatsiooni maksmisele, juhul kui puudub kehavigastus või varaline kahju („tõrjuvad eeskirjad“).

Kaubanduslik kalandus ning vesiviljelus ja merevesiviljelusega seotud isikud võivad kanda puhast majanduslikku kahju avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidest tuleneva nafta- või kemikaalireostuse või dispersantide sobimatu kasutamise tõttu, kui nad ei saa jätkata oma äritegevust kalastamise ja karpide müügi keeldude tõttu või turgude vähenemise või kadumise tõttu. Turismisektori ettevõtted võivad kanda puhast majanduslikku kahju randa uhutud nafta või keemiareostuse tagajärjel klientide vähenemise või puudumisega seoses saamata jäänud tulu tõttu. Mõjutatud turismiettevõtted võivad olla hotellid, restoranid ja kruiisilaevad või kohvikud ja suveniirikauplused. Lõpetuseks võivad mõjutatud saada ka teised rannikuäärsed tööstused, näiteks elektrijaamad ja suurt hulka merevett kasutavad magestamise rajatised, kus võib naftat sisaldava vee sissesattumisel tekkida rikkeid.

Norra on ainus EMP riik, mis on kehtestanud õigusaktid, mis käsitlevad Norras konkreetselt avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidega seotud vahejuhtumitest tuleneva reostuse kompenseerimise eest vastutamist kalanduse kontekstis. Taani on kehtestanud range vastutuse seoses kehavigastuste, varalise kahju ja majandusliku kahjuga, mis on põhjustatud süsivesinike geoloogilisest luurest, uurimisest ja tootmisest. Kreeka ja Küpros kehtestavad loaomanike/rentnike puhta majandusliku kahju vastutuse lisaks oma üldisele kahju reguleerivale õigusele ka oma tegevusloa näidislepingu ja rendilepingu näidislepingu eelnõu alusel. Kuid avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessi tõttu kahjustada saanud isikutele kompensatsiooni maksmise kohustuse lisamise tõttu on ainult riigil õigus nõuda loaomanikult/rentnikult viimase lepinguliste kohustuste täitmist. Hagejad peaksid seega veenma riiki tegutsema oma nimel.

Kuigi Brüsseli I ja Rooma II määrused aitavad kaasa hageja huvide kaitsmisele õnnetuste puhul, mis toimuvad vähem rangete tsiviilvastutuse eeskirjadega jurisdiktsioonides, tuleks lähemalt vaadelda, millisel määral selline olukord on piisav õigusemõistmisele juurdepääsu seisukohast ning ettevõtete võrdsete võimaluste seisukohast. Erinevused vastutussüsteemide vahel võivad soosida meelepärase kohtu valimist, kui avamere nafta- ja gaasiammutamise õnnetuse tulemusel peaks lekkima naftat, gaasi või muid ohtlikke aineid.

Raportöör usub seega, et on ülioluline ajakohastada liikmesriikides olemasolevaid vastutussüsteeme, tagamaks, et nende riikide vetes õnnetuse juhtumise korral ei kahjustaks see avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ega kogu ELi tulevikku, kui vahejuhus peaks toimuma piirkonnas, mis sõltub suuresti turismist. Arvestades majanduslangust ja seost avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside edendamise vahel viisina riikide võla puudujäägi parandamiseks, kujutab tõhusa vastutuse ja finantstagatiste süsteemi puudumine nõuete katmiseks sellistele riikidele suurt ohtu.

Rahaline tagatis

Vastavalt avamereohutuse direktiivi põhjendusele 63 peaks Euroopa Komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande „selle kohta, millised meetmed tagavad adekvaatselt toimiva vastutuskorra avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidest põhjustatud kahjude puhul ning millised peaksid olema finantssuutlikkuse kriteeriumid, sealhulgas asjakohaste finantstagatisvahendite või muude kokkulepete olemasolu. See võib hõlmata vastastikuse kompensatsioonisüsteemi teostatavuse analüüsi.“

Praegu on enamikul riikidel vaid üks kompenseerimismehhanism, nimelt kindlustus. See on teravas vastuolus mehhanismidega, mille avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessi loaomanik võib valida loa nõuete või lepinguliste kohustuste täitmiseks ning mis kõige sagedamini hõlmavad pangatagatist, täitmistagatist, kindlustust ja vajaduse korral emaettevõte tagatist. Lõpuks ei ole selge, kas riikide pädevate asutuste tunnustatud kindlustuspoliisid hõlmavad katet puhtale majanduslikult kahjule – avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessi loaomanikel ei oleks väga mõistlik võtta finantstagatist vastutusele, mida ei eksisteeri jurisdiktsioonis, kus ta tegutseb.

Seega usub raportöör, et kohustuslike finantstagatisega seoses tuleb edendada tasakaalustavat lahendust, et naftaettevõtteid ei tõrjutaks välja avamere nafta- ja gaasiammutamise tööstusest. Seda tuleks teha viisil, mis ei vähenda põhimõtte „saastaja maksab“ tõhusust, seades selleks liiga väikeseid tagatise summasid ning piirates kohustuslikku vastutust katma ainult kindlustuse tooteid.

Järeldus

Omavahel on tihedas seoses riikide avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside tõttu tekkinud traditsioonilise kahjuga seotud vastutussüsteemide tõhusus, kahju kompenseerimise nõuete käsitlemise süsteemid, finantstagatise vahendite olemasolu ning nõuded finantstagatistele. Väidetavalt on enamik avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidest tuleneva saastega seotud traditsioonilise kahju nõudeid esitatud puhtalt majandusliku kahju kohta. Kui liikmesriigi vastutussüsteem ei tunnista seda tüüpi kahju või kui puhta majandusliku kahju nõuetele on kehtestatud konservatiivne hoiak, siis ei ole tähtis, kas on olemas tõhus kompenseerimise nõuete käsitlemise süsteem või kas sellised nõuded on kaetud finantstagatise vahenditega.

Arvestades liikmesriikides olemasolevaid vastutussüsteeme, paistab, et on ülioluline, kas enamikku laialdasest reostusest põhjustatud õnnetustega seotud tsiviilõiguslikke nõudeid käsitletakse nendes riikides praegu kehtivate seadusandlike või muude kui seadusandlike ning ajutiste kohtulike süsteemidega. Prantsusmaa, Madalmaade ja Taani erandiga on ebatõenäoline, et hageja saab hüvitise paljudes liikmesriikides ning seda eriti ettevõtete puhul, kes kannavad otsest kahju, nt parvlaevad, kalatöötlemisettevõtted jne. Selliseid nõudeid on ELis tõstatatud, peamiselt laevade naftareostuse puhul ning tsiviilvastutust ja kahju hüvitamist käsitlevate konventsioonide raames loodud rahvusvahelistes süsteemides, mis katavad otsese kahju korral saamata jäänud tulu. Ent sellised konventsioonid ei eksisteeri avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidest tuleneva kahju kompenseerimiseks ning nimetatud konventsioonid ei kataks tõenäoliselt selliseid õnnetusi, sest avamere nafta- ja gaasiammutamise rajatisi ei peetaks suure tõenäosusega nende konventsioonide mõistes laevadeks.

Raportöör leiab seega, et komisjon peaks tegema liikmesriikidega tihedat koostööd ning tagama, et avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside kompensatsioonide ja finantstagatiste süsteemid muudetaks ELis ajakohasteks ning et nendega pakutaks konkreetselt järgmist: i) pakutaks kolmandate isikute nõuete kompenseerimist avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidest tulenevale traditsioonilisele kahjule; ii) loodaks seotud maksete käitlemiseks tõhus kompenseerimissüsteem; ii) tagataks, et operaatoritel ja teistel vastutavatel osapooltel oleks piisavalt rahalisi vahendeid kompensatsiooninõuete täitmiseks.

(1)

Näiteks Taanis, Ühendkuningriigis ja Norras.

(2)

Otsus kohtuasjas C-176/03: komisjon vs. nõukogu, 13. september 2005.

(3)

Saksamaa võib kehtestada vastutuse piirmäära kahjuhagi alusele, mille kohta kehtib otsene vastutus.


KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS (12.7.2016)

õiguskomisjonile

avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidega seotud vastutuse, hüvitamise ja finantstagatiste kohta

(2015/2352(INI))

Arvamuse koostaja: Nikos Androulakis

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde Deepwater Horizoni õnnetusest tekkinud keskkonnakahju; juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et Castori projekt põhjustas 2013. aastal Tarragona ja Castellóni ranniku lähedal umbes 500 maavärinat ning et need mõjutasid otseselt tuhandeid Euroopa kodanikke;

2.  tuletab meelde 167 naftatöölise traagilist hukkumist Piper Alpha katastroofis, mis toimus 6. juulil 1988. aastal Šotimaal Aberdeeni ranniku lähedal;

3.  märgib, et ELis ei ole pärast 1988. aastat avamerel suurõnnetusi toimunud ja 73 % ELi nafta- ja gaasitoodangust on pärit Põhjamere liikmesriikidest, kelle puhul on juba tunnistatud, et neil on kasutusel maailma kõige paremini toimivad avamereohutuse süsteemid; rõhutab, et ELil on umbes 68 000 kilomeetri pikkune rannajoon ja et avamererajatiste arv kasvab tulevikus tõenäoliselt märkimisväärselt, eelkõige Vahemeres ja Mustas meres, mis muudab kiiremas korras vajalikuks direktiivi 2013/30/EL täieliku rakendamise ja jõustamise ning selle tagamise, et igasugust avamerel toimuvat tegevust reguleeriv nõuetekohane õigusraamistik oleks olemas enne raske õnnetuse toimumist; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 191 sätestatu kohaselt peab liidu keskkonnapoliitika rajanema ettevaatusprintsiibil ja põhimõttel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid;

4.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et direktiivide 2013/30/EL ja 2004/35/EÜ määratluste kohaselt on vahejuhtumid „tõsised“ üksnes juhul, kui need põhjustavad surmajuhtumeid või raskeid vigastusi, kuid keskkonnale tekkivatele tagajärgedele seejuures viidatud ei ole; rõhutab, et isegi juhul, kui vahejuhtum ei põhjusta surmajuhtumeid või raskeid vigastusi, võib sellel olla tõsine mõju keskkonnale oma ulatuse tõttu või seetõttu, et vahejuhtum mõjutab näiteks kaitsealasid, kaitstud liike või eriti haavatavaid elupaiku;

5.  juhib tähelepanu asjaolule, et mitme uuringu, sh ühe Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringu ja ühe Teadusuuringute Ühiskeskuse uuringu andmetel toimus ELi nafta- ja gaasisektoris aastatel 1990–2007 mitu tuhat, täpsemalt 9700 vahejuhtumit; juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et kõnealuste vahejuhtumite, sh oma ulatuse poolest üksnes väikeste vahejuhtumite kumulatiivsel mõjul on tõsised ja püsivad tagajärjed merekeskkonnale ning neid tuleks kõnealuses direktiivis arvesse võtta;

6.  tunneb heameelt niisuguse avamereohutuse direktiivi 2013/30/EL vastuvõtmise üle, mis täiendab keskkonnavastutuse direktiivi 2004/35/EÜ ja keskkonnamõju hindamise direktiivi 2011/92/EL, ning nõukogu poolt Barcelona konventsiooni avamere protokolli ratifitseerimise üle, mis on esimene samm keskkonna ning töötajate tervise ja ohutuse kaitsmise suunas; tuletab meelde, et direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg oli 19. juuli 2015; märgib, et enamik liikmesriike ei ole avamereohutuse direktiivi asjakohaseid sätteid veel rakendanud; palub, et komisjon tagaks põhjaliku järelevalve selle rakendamise üle, et hinnata vastutust, hüvitamist ja finantstagatisi käsitlevate täiendavate ühtlustatud eeskirjade kehtestamise asjakohasust, et parandada võimalikult kiiresti vastavust avamereohutuse direktiivile mis tahes tulevaste õnnetuste toimumise tulemuslikuks ärahoidmiseks;

7.  kordab vajadust koostada ja avaldada korrapäraseid riskianalüüse ja keskkonnamõju hinnanguid iga avamereprotsessi kohta kooskõlas muude ELi õigusaktide ja poliitikavaldkondadega, näiteks bioloogiline mitmekesisus, kliimamuutused, jätkusuutlik maakasutus, merekeskkonna kaitse ning haavatavus ja vastupanuvõime vahejuhtumite ja loodusõnnetuste suhtes, ning vajadust anda töötajatele asjakohast koolitust enne protsessideks lubade andmist; kutsub Euroopa Meresõiduohutuse Ametit üles abistama komisjoni ja liikmesriike hädaolukordade lahendamise plaanide koostamisel; tunneb heameelt asjaolu üle, et tööstus on ehitanud neli puuraugu lekkekohale korgi asetamise seadet, mis võimaldab õnnetuse korral naftareostust vähendada;

8.  nõuab Arktikale kohandatud keskkonnamõju hindamise teostamist kõikide protsesside kohta, mis toimuvad Arktika piirkonnas, kus ökosüsteemid on eriti haprad ja globaalse biosfääriga seotud;

9.  rõhutab vajadust tagada kiired ja tulemuslikud parandusmeetmed, sealhulgas piisav hüvitamine kõikidele avamereõnnetuste põhjustatud mis tahes keskkonnakahjude ja reostuse ohvritele kooskõlas „saastaja maksab“ põhimõttega;

10.  toonitab vajadust tagada, et liikmesriigid teostaksid ekspertide tasandil pidevat järelevalvet selle üle, kas avamereprotsesside puhul järgitakse ELi õigust, et tagada tulemuslike kontrollide läbiviimine eesmärgiga ennetada tõsiseid vahejuhtumeid ning piirata nende mõju inimestele ja keskkonnale;

11.  märgib, et ehkki avamereohutuse direktiiv sisaldab mõningaid konkreetseid sätteid vastutuse ja hüvitamisega seotud küsimuste kohta, ei looda sellega vastutust käsitlevat ELi terviklikku raamistikku; rõhutab, et tagada tuleb võrdne õiguskaitse kättesaadavus ja kahju hüvitamine mis tahes õnnetuste korral, millel on piiriülesed tagajärjed, võttes arvesse asjaolu, et avamereohutuse direktiivi artikli 41 lõigete 3 ja 5 alusel on teatavate liikmesriikide suhtes kehtestatud osaline vabastus;

12.  peab kahetsusväärseks, et avamereohutuse rikkumistega seotud kriminaalvastutust käsitlevad eeskirjad ei ole ELis ühtlustatud; palub komisjonil esitada ettepaneku lisada avamereohutuse direktiivi kohased õiguserikkumised keskkonnakuritegusid käsitleva direktiivi (2008/99/EÜ) kohaldamisalasse, sest see lisaks eraldi heidutustasandi;

13.  märgib, et komisjonil on kavas ELi avameretegevust reguleerivate asutuste rühma (EUOAG) kaudu koguda süsteemselt andmeid, et teostada siseriiklike vastutusalaste sätete tulemuslikkuse ja kohaldamisala laiaulatuslikum analüüs;

14.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et liidus tulemusliku avamereohutuse tagamise oluliseks vahendiks saava kahjude ja majandusliku kahju alase vastutuse ulatus on liikmesriikides erinev; palub komisjonil hinnata vajadust ühtlustada vastutust liidu tasandil, märkides kõnealuste protsesside piiriülest iseloomu;

15.  on arvamusel, et avamereõnnetuste suhtes tuleks kehtestada ranged tsiviilvastutust käsitlevad eeskirjad, et hõlbustada õiguskaitse kättesaadavust ohvrite (nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute) jaoks, keda avamereõnnetused mõjutavad, kuna see võib anda avamerel tegutsevatele käitajatele stiimuli operatsiooniriskide nõuetekohaseks juhtimiseks; on veendunud, et rahalise vastutuse ülemmäärasid tuleks vältida;

16.  on seisukohal, et kõik tõestatud vastutuse juhtumid ning kohaldatud karistuste üksikasjad tuleks avalikustada, et teha keskkonnakahju tegelik kulu kõikidele nähtavaks;

17.  kutsub liikmesriike üles esitama üksikasjalikke andmeid rahastamisvahendite kasutamise kohta ja avamereõnnetuste, sh kõige kulukamate õnnetuste piisava katte kohta;

18.  peab kahetsusväärseks, et praegu ei kasutata ELis finantstagatisvahendeid piisavalt, et katta kõige kulukamatest avamereõnnetustest põhjustatud kahjusid; märgib, et üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et tekitatud kahju eest kantava vastutuse ulatus ei pruugi teatavates liikmesriikides niisuguseid vahendeid vajalikuks muuta;

19.  märgib, et paljudes liikmesriikides ei ole kehtestatud regulatiivseid nõudeid konkreetsete kattetasemete suhtes; rõhutab, et kuigi ELi tasandil konkreetsete summade kindlaksmääramine võib olla kontraproduktiive, on vaja riigi ametiasutuste nõutavate summade arvutamiseks ELi metoodikat, milles võetakse arvesse tegevuse eripära, kohalikke tegevustingimusi ja rajatise ümberkaudset piirkonda, et pakkuda piiriülese mõjuga õnnetuste korral piisavat katet;

20.  rõhutab finantstagatisvahendite osas piisava paindlikkuse võimaldamise vajadust tunnistades, et vaja on rohkem ühtlustatud eeskirju, mis käsitlevad selle kontrollimist, et pakutava finantstagatise vorm ja summa oleks piisav võimaliku kahju katmiseks ning et finantstagatisettevõtjad oleksid võimelised kattealast nõudlust rahuldama, ergutades seeläbi niisuguste vahendite proportsionaalset kasutamist; nõuab komisjonilt ettepanekute esitamist, kuna see on seda tüüpi õnnetuste piiriülesest olemusest tulenevalt eriliselt oluline;

21.  märgib, et kõige kulukamate ja harvemate avamereõnnetuste riskide maandamiseks saab kasutada mitmesuguseid finantstagatistooteid; kutsub liikmesriike üles laiendama avamere lubade ja protsesside puhul aktsepteeritavate finantstagatismehhanismide kohaldamisala ning tagama samal ajal samaväärse kattetaseme;

22.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda võimalust luua avamereõnnetuste jaoks seaduspõhine hüvitusmehhanism sarnaselt Norra naftatööstusaktis sätestatule vähemalt nende sektorite jaoks, mis võivad selliste õnnetuste tõttu tõsiselt kannatada, nagu kalandus ja rannikuturism ning muud sinise majanduse sektorid;

23.  kutsub komisjoni üles astuma alati, kui liikmesriigi suhtes on algatatud rikkumismenetlus, Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ette, et anda aru konkreetsest juhtumist ja meetmetest, mida võetakse asjaomase liikmesriigi tegevuse parandamiseks.

NÕUANDVAS KOMISJONISTOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

12.7.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

58

7

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Marco Affronte, Margrete Auken, Pilar Ayuso, Zoltán Balczó, Catherine Bearder, Ivo Belet, Simona Bonafè, Biljana Borzan, Lynn Boylan, Cristian-Silviu Buşoi, Soledad Cabezón Ruiz, Nessa Childers, Alberto Cirio, Birgit Collin-Langen, Mireille D’Ornano, Miriam Dalli, Seb Dance, Jørn Dohrmann, Ian Duncan, Stefan Eck, Bas Eickhout, Eleonora Evi, José Inácio Faria, Karl-Heinz Florenz, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Jens Gieseke, Julie Girling, Sylvie Goddyn, Françoise Grossetête, Andrzej Grzyb, György Hölvényi, Anneli Jäätteenmäki, Jean-François Jalkh, Karin Kadenbach, Kateřina Konečná, Giovanni La Via, Peter Liese, Norbert Lins, Valentinas Mazuronis, Susanne Melior, Miroslav Mikolášik, Massimo Paolucci, Gilles Pargneaux, Piernicola Pedicini, Pavel Poc, Frédérique Ries, Michèle Rivasi, Annie Schreijer-Pierik, Renate Sommer, Dubravka Šuica, Tibor Szanyi, Nils Torvalds, Jadwiga Wiśniewska, Damiano Zoffoli

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Nikos Androulakis, Paul Brannen, Nicola Caputo, Martin Häusling, Merja Kyllönen, Christel Schaldemose, Keith Taylor

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Jiří Maštálka, Maurice Ponga


VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

13.10.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

18

2

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Jean-Marie Cavada, Kostas Chrysogonos, Therese Comodini Cachia, Mady Delvaux, Rosa Estaràs Ferragut, Enrico Gasbarra, Gilles Lebreton, António Marinho e Pinto, Julia Reda, Evelyn Regner, Pavel Svoboda, József Szájer, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Daniel Buda, Sergio Gaetano Cofferati, Pascal Durand, Evelyne Gebhardt, Constance Le Grip, Virginie Rozière

Õigusteave - Privaatsuspoliitika