Menetlus : 2016/2034(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0339/2016

Esitatud tekstid :

A8-0339/2016

Arutelud :

PV 13/12/2016 - 17
CRE 13/12/2016 - 17

Hääletused :

PV 14/12/2016 - 9.17
CRE 14/12/2016 - 9.17
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0504

RAPORT     
PDF 330kWORD 67k
16.11.2016
PE 580.784v02-00 A8-0339/2016

ÜPP vahendite kohta hinnavolatiilsuse vähendamiseks põllumajandusturgudel

(2016/2034(INI))

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon

Raportöör: Angélique Delahaye

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 EELARVEKOMISJONI ARVAMUS
 VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ÜPP vahendite kohta hinnavolatiilsuse vähendamiseks põllumajandusturgudel

(2016/2034(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1307/2013 ja (EL) nr 1308/2013, millega on kindlaks määratud Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni 2016. aasta märtsis koostatud uuringut pealkirjaga „Ülevaade liikmesriikide poolt ajavahemikuks 2014–2020 ette nähtud riskijuhtimisvahenditest liikmesriikide ja ELi raames“,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A8-0339/2016),

A.  arvestades, et põllumajandusturge on alati iseloomustanud ebastabiilsus ja hinnavolatiilsus ning viimasel paaril aastal on sellest saanud nõudlust, pakkumist ja hindu puudutavate kiirelt üksteisele järgnenud šokkide tõttu struktuurne nähtus nii Euroopa kui ka maailma tasandil;

B.  arvestades, et põllumajanduses tuleb lahendada maailma rahvastiku kasvuga seotud suur probleem, kusjuures suur osa planeedi rahvastikust on alatoidetud ning tootmiserinevustest ja pakkumise ning nõudluse tasakaalustamatusest tulenev põllumajandusturgude volatiilsus suureneb jätkuvalt;

C.  arvestades, et kliimamuutus ja põllumajanduskahjurid avaldavad negatiivset mõju põllumajanduse tootmismahtudele ning kliimamuutuse ilmingud, nagu põud ja üleujutused, aitavad hinnavolatiilsusele kaasa;

D.  arvestades, et makromajanduslikud tingimused, sh struktuursed tegurid, nagu vahetuskursid, energia ja väetiste hinnad, intressimäärad ning spekuleerimine põllumajandusturgudel, võivad hinnavolatiilsust oluliselt mõjutada;

E.  arvestades, et väljaspool ELi võtavad peamised ülemaailmsed osalejad põllumajandusturgudel kasutusele poliitika, mille eesmärk on volatiilsust piirata, ning arvestades, et G20 põllumajandusministrid on samuti võtnud ülesandeks tegelda selle küsimusega jätkusuutliku arenguga seoses, võttes meetmeid põllumajandusliku tooraine hindade ülemäärasest volatiilsusest tingitud kahjuliku mõju vastu toiduga kindlustatusele;

F.  arvestades, et kõigil maailma piirkondadel on oma tootmismudelid ning erinevad keskkonna- ja loomade heaolu meetmed, millel võib olla tõsine mõju toodangu omahinnale, ning arvestades, et Euroopa põllumajandustootjad peaksid olema võimelised maailmaturul konkureerima;

G.  arvestades, et põllumajandustoodete hindade volatiilsust võivad süvendada poliitilised valikud, nagu kaubandusembargode kehtestamine;

H.  arvestades, et Euroopa Liidul puudub praegu turu volatiilsuse piiramiseks tõeline turvavõrk, mis on väga oluline takistav asjaolu põllumajandustootjatele ELi territooriumil töö jätkamiseks;

I.  arvestades, et turu avanemine viimastel aastakümnetel ja valikud, mis on viinud majanduse üleilmastumiseni, eriti WTO lepingute või kahepoolsete kaubanduslepingute mõjul, on võimaldanud turul sujuvamalt toimida, aga on aidanud kaasa ka hinnavolatiilsuse süvenemisele põllumajanduses;

J.  arvestades, et põllumajandustootjate tootmiskulud on kasvanud ja põllumajandusettevõtete võlad suurenenud, ning arvestades, et aastatel 2005–2010 kadus ELis 2,4 miljonit põllumajandusettevõtet, mis tõi kaasa paljude töökohtade kadumise maapiirkondades;

K.  arvestades, et põllumajandustoodete turud, kus saavad kokku pakkumine ja nõudlus, on olemuselt ebastabiilsed, ning arvestades, et finantstegurite olemasolu tavaliselt süvendab seda ebastabiilsust ning toiduainete ülemaailmse nõudluse ja põllumajandustoodete pakkumise piiratud elastsus aitab suurendada tegeliku või tajutud tasakaalustamatuse mõju turuosalistele, millel on mõnikord šokeeriv mõju põllumajandustoodete hindadele;

L.  arvestades, et liigne keskendumine finantstegevusele ülemaailmses majanduses ja sellega kaasnev spekuleerimine võib mõjutada põllumajandustoodete turge ning aidata kaasa hindade tasakaalustamatuse ja volatiilsuse suurendamisele, kusjuures põllumajanduslikku toorainet kasutatakse pelgalt finantsvarana; selline liigne keskendumine finantstegevusele võib olla laastava mõjuga ja eetiliselt taunitav, kui see seab ohtu maailma kõige vaesemate, kõige halvema toitumusega inimeste toiduga kindlustatuse, nagu 2008. aasta kohutavad näljaga seotud rahutused ilmekalt näitasid;

M.  arvestades, et Euroopa Liidul on kohustus aidata kaasa toiduga kindlustatusele Euroopas ning aidata parandada Euroopa põllumajandustoojate ja aednike konkurentsiolukorda maailmaturul;

N.  arvestades, et põllumajandussektor ja põllumajanduslik toidutööstus on ELi majanduse jaoks olulised ning neil on potentsiaal aidata kaasa jätkusuutlikule majanduskasvule;

O.  arvestades, et hinnavolatiilsus põhjustab tootjates ja tarbijates suurt ebakindlust, kusjuures esimesed näevad ohtu oma sissetulekutele ja investeerimissuutlikkusele ning sellest tulenevalt oma tegevuse pikaajalisele elujõulisusele, kui hinnad on madalad, samas võivad kõrged toiduainete hinnad ohustada tarbijate suutlikkust end toita ja omada juurdepääsu esmatarbekaupadele, mis omakorda viib kriisiolukordadeni;

P.  arvestades, et hinnavolatiilsus kahjustab põllumajanduslikku tootmist ja põllumajanduslikku toidutööstust, mis on kahjulik investeeringute, majanduskasvu ja tööhõive seisukohalt ning mis võib ka tõsiselt mõjutada tarbijate varustamist, toiduga kindlustatust ning ÜPP tõrgeteta toimimist;

Q.  arvestades, et hinnavolatiilsus mõjutab põllumajandustootjate suutlikkust investeerida ja luua töökohti, mis ei soodusta kaasajastamist, innovatsiooni, noori põllumajandustootjaid ega põlvkondade vahetumist;

R.  arvestades, et jätkusuutlikku põllumajandust kui kvaliteetse toidu allikat on võimalik tagada ainult siis, kui põllumajandustootjad saavad oma toodete eest piisavat tootjahinda, mis katab kõik jätkusuutliku tootmise kulud;

S.  arvestades, et seoses nn digipöördega võib Euroopa turgude suurem läbipaistvus ja õigeaegne juurdepääs teabele aidata koos muude vahenditega piirata turgude volatiilsust ja hinnavolatiilsust, kui ettevõtjatel on parem ja objektiivsem juurdepääs põllumajandusturgudel toimuvatele arengutele, mis aitab põllumajandustootjate sissetulekuid paremini kaitsta ja võidelda spekuleerimise vastu põllumajandusturgudel;

T.  arvestades, et 2013. aastal reformitud ÜPP maaelu arendamise poliitika sisaldab riskijuhtimisvahendeid, ning arvestades, et ainult 2 % II samba eelarvest ning 0,4% ÜPP eelarvest kulutatakse praegu neile vahenditele;

Praegune olukord ja eesmärgid

1.  on seisukohal, et põllumajandustootjad seisavad järjest rohkem silmitsi hinnavolatiilsusega, millel on eri põhjuseid, nt põllumajandusturgude ebastabiilsus ja puudulikkus, globaliseerumine ning põllumajandusturgude keerukus, pakkumise suurem muutlikkus tulenevalt kliima ebastabiilsusest, suurematest terviseohtudest ja toidutarnete ebakindlast tasakaalust;

2.  peab vajalikuks võtta vastu mõjusam ja sidusam poliitika sihtotstarbeliste instrumentidega ELi ja riiklikul tasandil, et tagada multifunktsionaalne jätkusuutlik põllumajanduslik tootmine kogu liidus õiglaste ja tasuvate hindadega, vähendades eelkõige kahjulikku mõju neile ettevõtjatele, keda hinnavolatiilsus kõige enam mõjutab;

3.  märgib, et eri põllumajandussektorid on hinnavolatiilsusest erinevalt mõjutatud ning riiklike poliitikavahendite või mõju leevendamise strateegiate kalibreerimist tuleb kohandada iga sektori jaoks ja vastavalt põllumajandustootjate ees seisvatele tegelikele, praegustele ja tulevastele ohtudele;

4.  märgib, et sellal kui Euroopa Liit vähendab järk-järgult strateegilist toetust põllumajandusele, teevad tema konkurendid maailmaturul, eriti Ameerika Ühendriigid, Brasiilia ja Hiina, kättesaadavaks väga märkimisväärsed ja järjest suuremad avaliku sektori vahendid uute riskipoliitika mudelite väljatöötamiseks ja instrumentide loomiseks oma põllumajandustootjate kaitsmiseks hinnavolatiilsuse mõjude eest;

5.  juhib tähelepanu, et Euroopa Liit on ainus põllumajandusturul tegutseja, kelle põllumajanduspoliitika tugineb toodanguga sidumata toetusele, kusjuures aastate jooksul on vähendatud põllumajandusele antavat strateegilist toetust;

6.  märgib, et Ameerika Ühendriigid töötasid oma 2014. aasta põllumajandusseadusega (Farm Bill) välja konkreetsed kindlustuspoliitikad eri põllumajandussektorite jaoks;

7.  juhib tähelepanu, et ÜPP on viimaste aastakümnetega järjepidevalt arenenud ning selle peamised eesmärgid – tagada põllumajandustootjatele inimväärne elatustase ja võimaldada tarbijatele stabiilsed ja turvalised toidutarned taskukohaste hindadega – kehtivad endiselt;

8.  toonitab sellega seoses asjaolu, et ühine Euroopa poliitika on väga oluline sektori jaoks, mis vastutab toiduga kindlustatuse ja toiduohutuse tagamise eest ning millel on väga oluline roll loodusvarade kasutamisel ning maapiirkondade säästlikus majanduslikus ja keskkonnaalases arengus;

9.  toonitab koostoime tähtsust ÜPP ja muude ELi poliitikavaldkondade vahel;

10.  märgib, et ÜPP kõige viimaste reformidega on otsetoetused tootmisest peaaegu täielikult lahutatud, jätkatakse otsetoetuste lähendamist ning suuremas ulatuses on arvesse võetud ühiskondlikke, eriti keskkonnaalaseid küsimusi;

11.  võtab murega teadmiseks ÜPP vahendite vähendamise aastate jooksul, eriti nende vahendite osas, mis on eraldatud ühise turukorralduse meetmeteks, mis avab ÜPP renatsionaliseerimise väljavaate ja kahjustab õiglasi tingimusi ning võrdseid võimalusi ELi ühtsel turul;

12.  toonitab, et ELi põllumajandustootjate iga-aastased keskmised sissetulekud on viimase kümne aastaga kas jäänud samaks või isegi vähenenud, kusjuures tootmiskulud on jätkuvalt suurenenud, mistõttu on põllumajandusettevõtete arv oluliselt vähenenud, millega kaasneb paljude töökohtade kadumise oht maapiirkondades;

13.  on seisukohal, et komisjon peaks kasutama kogu tema käsutuses olevat ühise turukorraldusega seotud finantsvaru;

14.  peab kahetsusväärseks ühise turukorralduse vahendite väga aeglast rakendamismäära, selleks et vähendada hinnavolatiilsuse kahjulikku mõju ja tulla toime turuhäiretega;

15.  juhib tähelepanu asjaolule, et enamikku maaelu arenguprogrammide kohaselt võimaldatavatest riskijuhtimisvahenditest, usaldusfondidest, sissetuleku stabiliseerimise vahenditest ning kindlustusvahenditest kasutatakse ebaühtlaselt ja neid rahastatakse eelarvest väga piiratult;

16.  soovitab seetõttu tugevdada kehtivaid teise samba meetmeid, et suurendada Euroopa põllumajanduse konkurentsivõimet ning kaasata tootjaorganisatsioonid tihedalt rakendamisprotsessi;

17.  kutsub komisjoni üles põhjalikult analüüsima nii ÜPP II samba kohaselt kättesaadavate vahendite vähese kasutamise kui ka ühise turukorralduse ebapiisava rakendamise põhjuseid, et asjaomased sätted sellele vastavalt läbi vaadata;

18.  toonitab, kui oluline on säilitada praeguse ÜPP raames tootmisega sidumata otsetoetused koos ühtse pindalatoetuse kavaga, mis on kompensatsioon avalike teenuste eest ja oluline komponent põllumajandustootjate sissetuleku tagamisel ning neile teatava finantsstabiilsuse andmisel;

19.  toonitab siiski, et praegune paindlike ja mõjusate vahenditeta ÜPP ei ole nõuetekohaselt käsitlenud põllumajandustoodete turgude suuremat volatiilsust ega ole ka võimaldanud põllumajandustootjatel reageerida turusignaalidele ega töötada välja lahendusi hinnamuutustega toimetulekuks;

20.  kutsub komisjoni üles võtma kiireloomulisi meetmeid põllmajandussektori toetamiseks kõige äärepoolsemates, mägi- ja ebasoodsas olukorras olevates piirkondades, kus tootmise ja saagikoristuse ning toodete väljapoole tootmispiirkonda turustamisega seotud kulud on palju suuremad kui muudes piirkondades, ning esitama konkreetsed näitajad turvavõrgu meetmete kasutuselevõtuks nende piirkondade põllumajandusturgude jaoks;

21.  on seisukohal, et ELi sõltumatus toidu osas ja toiduga kindlustatus ning kodanike vajadustele vastava konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku põllumajandussektori väljaarendamine kogu liidus peab jääma tulevase ÜPP strateegiliseks eesmärgiks ning esmajärjekorras tuleb tagada põllumajandustootjatele väärikas elatustase;

22.  on seisukohal, et elujõuline toidutööstus ei saa eksisteerida Euroopa põllumajandustootjateta, keda hinnavolatiilsus pidevalt mõjutab ja kes sõltuvad suuresti stabiilsetest turgudest ja hindadest ning piisavast riigipoolsest rahastamisest ja meetmetest põllumajandusettevõtete ja põllumajanduslike pereettevõtete konkurentsivõime säilitamiseks;

23.  toonitab sellega seoses, kui oluline on noorte põllumajandustootjate ja uustulnukate roll Euroopa põllumajanduse tuleviku tagamise seisukohalt;

Ettepanekud

Valdkondlik korraldus ja lepinguliste suhete süsteem

24.  on seisukohal, et toormetootjad on kõige nõrgem lüli toidutarneahelas, eriti arvestades järjest kontsentreeritumat ja suurt jaemüügisektorit nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, ning neil peab olema lubatud ühineda nt kooperatiivides, tootjaorganisatsioonides või muudes sektoripõhistes liitudes;

25.  palub, et komisjon hõlbustaks lepinguliste suhete süsteemi kasutamist ja kohandaks selleks Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikli 42 kohaselt ELi konkurentsipoliitikat põllumajandussektori erivajadustele vastavalt, et kõigis liikmesriikides oleksid ühtsed eeskirjad ja nende täitmine oleks ühetaoline;

26.  toonitab, et tootjate läbirääkimispositsiooni toidutarneahelas tuleb tugevdada standardsete, läbipaistvate, tasakaalustatud ja kollektiivselt läbiräägitud lepingute abil, et põllumajandustootjatel oleks võimalik võidelda ebaõiglaste kaubandustavade vastu, tõsta oma konkurentsivõimet, suurendada sissetulekute stabiilsust, luua lisaväärtust ning investeerida innovatsiooni;

27.  toonitab, et need lepingud peaksid olema piisavalt pikad ning neis tuleks kehtestada hinnad, makseperioodid ja muud põllumajandustoodete tarnetingimused;

28.  on seisukohal, et eri põllumajandussektorite põllumajandustootjatel peaks olema võimalik pidada lepingu tingimuste üle läbirääkimisi tootjaorganisatsioonide kaudu, mille suurus vastab nende tööstuskontsernide ja turustusühenduste suurusele, kellega nad läbirääkimisi peavad;

29.  märgib, et võimalused, mida pakuvad pikemaajalised integreeritud tarneahela lepingud, forvardlepingud, kindla marginaaliga lepingud ja võimalus kinnistada tootmiskulusid kajastavad hinnad kindlaksmääratud ajavahemikuks, võiksid olla tootjatele vahendiks, mille abil ohjata volatiilsuse mõju oma kasumimarginaalidele;

30.  usub, et uute instrumentide kasutamise võimalus peaks olema kättesaadav ka lepingulistes suhetes ning et samuti tuleb kättesaadavaks teha lepingute vahendamise vahendid;

31.  märgib, et tootmisharude vahelised organisatsioonid suurendavad usaldust ja arutelu eri sidusrühmade (tootjad, töötlejad ja turustajad) vahel ning lihtsusavad lisaväärtuse loomist ühisalgatuste kaudu, mis aitavad põllumajandustootjatel mõista turge ja tootmist paremini, edendavad häid tavasid ja turu läbipaistvust, prognoosivad tootmispotentsiaali, aitavad parandada pakkumise juhtimist ning koostada standardlepinguid, mis on kooskõlas ELi õigusnormidega;

32.  kutsub komisjoni üles julgustama ELi tasandi tootmisharudevahelisi organisatsioone kaitsma ühiselt tootjate huve kõige rohkem piiriülestele turgudele suunatud sektorites, nt puu- ja köögiviljasektoris;

33.  tunnustab Euroopa ühistute pingutusi tootjate ühendamisel ning abistamisel nende positsiooni parandamiseks väärtusahelas ning usub, et neid tuleb julgustada mängima suuremat rolli põllumajanduses, millega leevendatakse ülemäärase turuvolatiilsuse mõju;

Riskijuhtimisvahendid

34.  soovitab kliima-, tervise- ja majandusriski juhtimise vahendeid, eelkõige põllumajandustoodangu eri liiki riskikindlustusvahendeid, sissetuleku stabiliseerimise vahendeid, individuaalsete eraldiste mehhanisme ja usaldusfonde turupõhise ÜPP raames edasi arendada, et piirata hinnavolatiilsuse mõju ja soodustada tulevikku vaatavat põllumajandusettevõtete juhtimist;

35.  kutsub komisjoni üles soodustama parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel ja töötama välja uued vahendid, mis peaksid olema mitte ainult õiglased, mõjusad ja paindlikud, vaid ka mõistliku hinnaga ja põllumajandustootjatele kättesaadavad, et hoida ära ja juhtida hinnavolatiilsusega seotud riske ja panna alus ÜPP tulevaste reformide arutamiseks;

36.  toonitab, et need vahendid, mida hakatakse kasutama koos otsetoetuste süsteemiga, peavad olema tagatud piisavate ressurssidega, et suurendada põllumajandustootmise vastupanuvõimet ja vähendada seejuures vajadust tagantjärele kriisiohjamise järele;

37.  on seisukohal, et valdkondlikult hallatavad põllumajandustootjate algatusel loodud usaldusfondid võivad teataval määral stabiliseerida põllumajandustootjate sissetulekuid, kui nende toodete kasumimarginaalid kõiguvad;

38.  on ka seisukohal, et need usaldusfondid ei peaks asendama liidu antavat toetust ja neid tuleks kombineerida riikliku toetusega;

39.  kutsub ühtlasi komisjoni üles olema algataja ja pakkuma stiimuleid selliste fondide asutamiseks, tagades seejuures, et kõikide uute riskijuhtimissüsteemide puhul tuleb austada ja vajaduse korral täiendada liikmesriikide tasandil vastu võetud kindlustussüsteeme;

40.  on seisukohal, et hinnavolatiilsust saab ohjata ka riiklikul tasandil, ning kutsub liikmesriike üles võtma oma maksueeskirjades arvesse turu volatiilsust, võimaldades põllumajandustootjatel luua individuaalseid eraldiste mehhanisme, mis võiksid olla maksuvabad;

41.  on seisukohal, et põllumajandustootjad, eriti oma majapidamisse investeerinud tootjad, on majanduslikult kõige kaitsetumate turgudel osalejate hulgas;

42.  on ühtlasi seisukohal, et investeeringute kaotamise ennetamiseks tuleks luua ÜPP vahendid, nagu mõjus abi rahavoogude osas või kohustuslik ettevaatusvaru;

43.  toonitab asjaolu, et põllumajandusettevõtted saavad endale lubada innovatsiooni vaid siis, kui kapitalikulud on madalad ja teatav likviidsuse tase on kättesaadav; rõhutab sellega seoses, et stabiilne sissetulek on üks eeltingimusi, mis võimaldab põllumajandustootjatel laenu saada;

44.  märgib, et pangandussektori tegevusel on tootjatele terav mõju ning põllumajandustootjate kasvavad võlad lisavad sektorile volatiilsuse ajal koormust;

45.  toonitab, kui oluline on teavitada põllumajandustootjaid paremini Euroopa Investeerimispanga kesksest rollist maapiirkondade majanduse toetamisel ja arendamisel ning sellest, kuidas kasutada innovatiivseid rahastamisvahendeid;

46.  on seisukohal, et parem teave põllumajanduslike majapidamiste kaasajastamise, jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõimelisuse kohta tuleb teha põllumajandustootjatele ja põllumajandustootjate organisatsioonidele kättesaadavaks ning samas tuleb korraldada koolituskursusi riskiohjamise, turuandmete, marginaalide ja volatiilsuse kohta;

47.  kutsub komisjoni üles võtma tihedas koostöös riiklike asutuste ja põllumajandusorganisatsioonidega vastu teadlikkuse tõstmise kava II samba ja ühise turukorralduse raames kättesaadavate riskiohjamisvahendite kohta;

48.  kutsub liikmesriike ja kohalikke asutusi üles tugevdama oma põllumajandushariduse ja kutsekoolituse kavades eespool nimetatud aspekte;

49.  usub, et üks võimalus turgude stabiliseerimiseks ja hinnavolatiilsuse vähendamiseks on tagada nõudluse ja pakkumise parem tasakaal;

Põllumajandusturg ja hinnavaatluskeskused

50.  on seisukohal, et põllumajandusturud peavad olema läbipaistvad, mida on peamiselt võimalik saavutada sellega, kui teha hindu ja kulusid puudutava olemasoleva teabe avaldamine ajakohasemaks, kergesti kättesaadavaks ja kõigile tarneahela sidusrühmadele (tootmisest turustamiseni) kasulikuks, piirates seeläbi hindadega spekuleerimist ja hinnavolatiilsust;

51.  märgib siiski, et hindade läbipaistvus iseenesest ei aita parandada põllumajandustootjate vastupidavust hinnavolatiilsusele ega lahenda struktuurseid puudusi turukorralduses, nt pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatust; 

52.  julgustab koostama üleeuroopalist kaarti, mis näitaks reaalajas põllumajandustoodete kättesaadavust;

53.  väljendab heameelt täiendavate turuseirevahendite laiendamise üle muudesse sektoritesse;

54.  toonitab, kui olulise eelise annab põllumajandustootjatele kõigi teiste sidusrühmadega lepingute üle läbirääkimiste pidamisel teadlikkus hindade kujunemisest ja hinnaliikumistest ning pakkumise suundumustest;

55.  soovitab luua Euroopa põllumajandustoodete hindade vaatluskeskused, mis kataksid kogu ahela tootjahindadest lõpliku müügihinnani, et põllumajandusturge jätkuvalt segmentide kaupa analüüsida;

56.  soovitab kaasata majandusala sidusrühmad, tehes vastavalt asjaomaste sektorite eri vajadustele üks või kaks korda kuus kättesaadavaks hinnaliikumisi ning lühiajalisi ja keskmise perioodi prognoose kajastavad ajakohased ja asjakohased andmed;

57.  nõuab tungivalt, et komisjon annaks vaatluskeskuste käsutusse vajalikud vahendid, et neil oleks võimalik anda soovitusi ja mitte pelgalt tegelda häirete seirega;

Kriiside ennetamise ja ohjamise vahendid

58.  on seisukohal, et traditsioonilised ÜPP kriisiohjamisvahendid (riiklik sekkumine ja eraladustamine) ei ole globaliseerunud majanduses piisavalt mõjusad;

59.  kutsub seetõttu komisjoni üles töötama välja avaliku ja erasektori vahendid, mida saab omavahel kombineerida ja/või üksteisega täiendada, millega kaasneb sihtotstarbeline siduv varajase hoiatamise mehhanism, et tagada turgude nõuetekohane toimimine ja seista vastu turukriisidele;

60.  on seisukohal, et komisjon peaks kasutama kriiside vastu võitlemiseks kõiki tema käsutuses olevaid ühise turukorralduse vahendeid;

61.  väljendab kahetsust kriisireservi vähese kasutamise üle, mis tuleneb peamiselt eelarve-eeskirjadest, eriti aastasuse põhimõttest, ning komisjoni kaalutlusõigusest rahaliste vahendite reservist vabastamisel;

62.  nõuab seetõttu kriisireservi arvamist ELi eelarvest välja ja selle kasutamist kriisiohjevahendite rahastamisallikana;

63.  käsitleb vastutsüklilisi meetmeid kriiside ennetamise ja ohjamise vahendina koos riskijuhtimise vahenditega, mille kaudu EL saab sekkuda põllumajandusturgudel vääramatust jõust tingitud kriiside korral, et hoida ära suuri hinnakärpeid;

64.  kutsub komisjoni üles uurima, kuidas töötada välja mehhanismid hinnavolatiilsusest tulenevate kriiside ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks vastutsükilisi abivahendeid kasutades, ning võimaldama aasteelarves suuremat paindlikkust mitmeaastase rahastamispaketi raames, et vastutsüklilisi abivahendeid arvesse võtta;

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


SELETUSKIRI

Euroopa põllumajandustootjad on üha enam ohustatud

Põllumajandustegevus sõltub bioloogilistest protsessidest. Seega on põllumajandustegevus suuresti sõltuv kliimatingimustest ning taime- ja loomahaigustest(1). Põllumajandustootjatel puudub kontroll nende looduslike tegurite üle. Põllumajanduslike majapidamiste tootluse areng on seega palju ebakindlam kui muudes majandussektorites tegutsevatel ettevõtjatel. Sissetuleku ebakindlus kahjustab eelkõige investeerimist ja innovatsiooni ning võib seada põllumajanduslike majapidamiste majandusliku elujõulisuse kahtluse alla. Lisaks on põllumajandusturgudel põllumajandusliku tootmise kõikumiste tõttu loomulik kalduvus volatiilsusele. Üldiselt ollakse nõus sellega, et liigne volatiilsus ei ole kasulik ei tootjatele (kuna turusignaalid muutuvad ja sissetulek muutub ebakindlaks) ega ka tarbijatele (toiduainete valiku ulatus muutub).

Volatiilsus on keerukas nähtus, millel on mitmed ja mõnikord vastandlikud põhjused. Pärast 2007. ja 2008. aastal maailmaturgudel täheldatud põllumajandustoodete hindade järsku tõusu ning sellele järgnenud suurt volatiilsust jõudis see nähtus rahvusvahelise poliitilise tegevuskava keskmesse(2), eelkõige maailma toiduga kindlustatusele avalduda võiva mõju tõttu(3). G20 kiitis 2011. aastal heaks toiduhindade volatiilsuse ja põllumajanduse tegevuskava, mille alusel loodi põllumajandusturu infosüsteem, et suurendada põllumajandustoodete turgudel läbipaistvust(4).

Turgudel valitsev ebakindlus ning majandus- ja kliimaalased riskid eelolevatel aastatel tõenäoliselt suurenevad. Põllumajandustoodetega kauplemise üha suurenev üleilmastumine kätkeb endas terviseohte (haiguste levik) ja pakkumise või nõudluse välisšokkide ohte, mis on seotud Euroopa liidu kaubandusalase, diplomaatilise ja arengukoostööalase välispoliitikaga.

Seetõttu pööratakse taas suuremat tähelepanu põllumajandusvaldkonna riskijuhtimisvahenditele. Suurenevast huvist annab tunnistust nende vahendite järkjärguline levik põllumajanduspoliitikas, eelkõige Farm Bill 2014 (USA põllumajanduspoliitika) raames ja ajavahemikku 2014–2020 hõlmavas uues ÜPPs.

ÜPP ja volatiilsus

ÜPPd iseloomustas algselt turgude tugev reguleerimine. Algse süsteemi keskmes olid tagatud hinnad. Tänu sellele võisid põllumajandustootjad olla kindlad, et nad saavad kriisi korral oma tooteid müüa teatava miinimumhinnaga.

Aja jooksul on ÜPP läbinud järjestikuseid olulisi reforme, mis on seda süsteemi põhjalikult muutnud.

Esimese reformitsükli jooksul (hõlmab 1992. aasta McSharry ja 2000. aastani koostatud tegevuskava reforme) asendati tagatud hinnad tootmisega seotud otsetoetustega, millest sai ÜPP peamine vahend.

Teine tsükkel hõlmab 2003. aasta Fischleri reformi, millega alustati otsetoetuste tootmisest lahutamise protsessi (ühtne otsemaksete kava). 2009. aastal läbi viidud reform ehk nn tervisekontroll jätkas seda suunda ning tõi ÜPPsse mõningaid kohandusi, mis olid seotud eelkõige põllumajandustoodete hindade ja tootmiskulude järjest suurema volatiilsusega. Eelkõige kehtestati siis esimeses sambas esimest korda meetmed, mille eesmärk oli riskijuhtimine (saagi kahjustumise, ilmastikutingimustest tulenevate õnnetuste ja loomahaiguste puhul kasutatavad kindlustused ja ühisfondid – vt määruse (EÜ) nr 73/2009 artikkel 68).

Kolmandat tsüklit alustati 2013. aasta reformiga, mille käigus määrati kindlaks ÜPP ajavahemikuks 2014–2020. Praegusel ÜPP-l on endiselt kahesambaline ülesehitus. Täpsemalt kehtestati otsetoetuste süsteemi uus (sihipärasem, õiglasem ja rohelisem) ülesehitus, uuendati ühise põllumajanduse turukorralduse turvavõrku ja vaadati läbi maaelu arengu poliitika.

Nende reformidega on ÜPP järk-järgult pöördunud turgude poole. Sellest tekkisidki esimesed arutelud riskijuhtimisvahendite võimaliku rolli üle volatiilsuse vastu võitlemisel ja sissetuleku stabiliseerimisel.

Riskijuhtimisvahendid praeguses ÜPPs

2013. aastal reformitud ÜPP pakub uusi riskijuhtimismeetmeid teise samba all (maaelu areng)(5). Liikmesriigid saavad eri vahendite kaudu kasutada mitmeid meetmeid tootmise ja turuga seotud riskide haldamiseks ja sissetuleku stabiliseerimiseks (kindlustused ja ühisfondid – määruse (EL) nr 1305/2013 artikkel 36). Liikmesriikidel on võimalik valida, kas nad soovivad neid oma (riiklikesse või piirkondlikesse) maaelu arengu programmidesse kaasata või mitte. Artiklid 37–39 käsitlevad saagi, loomade ja taimede kindlustamist, ühisfonde ja uut sissetuleku stabiliseerimise vahendit (mis põhineb rahalisel osalusel ühisfondides).

Artikli 37 (kindlustus) ja 38 (ühisfondid) kohast toetust antakse üksnes selliste kaotuste hüvitamiseks, mille on põhjustanud ebasoodsad ilmastikutingimused, looma- või taimehaigus, kahjurite levik, keskkonnajuhtum või direktiivi 2000/29/EÜ kohaselt vastu võetud meede taimehaiguse või kahjuripuhangu likvideerimiseks või leviku piiramiseks. Sissetuleku stabiliseerimise vahendit luues (artikkel 39) hakkab ÜPP esimest korda tegutsema sissetuleku kindlustuse valdkonnas, võttes eeskujuks Ameerika põllumajanduspoliitikas järgitud suuna. Toetust antakse üksnes sissetuleku sellise languse puhul, mis ületab 30 % üksikpõllumajandustootja keskmisest aastasissetulekust kolme eelneva aasta jooksul või eelneva viieaastase perioodi kolme aasta keskmisest, välja arvatud kõige kõrgem ja kõige madalam näitaja.

Märkimist väärib, et ühisfondide algne põhivara ei tohi tulla riiklikest vahenditest. Lisaks ei ole kindlustuste ja ühisfondide edasikindlustus maaelu arengu fondide jaoks abikõlblik.

Riskijuhtimismeetmete liikmesriikidepoolne rakendamine

Kuna uued riskijuhtimismeetmed kuuluvad teise samba alla, on need liikmesriikide jaoks vabatahtlikud. ÜPP nn tervisekontrolli käigus kehtestatud esimesi riskijuhtimismeetmeid saatis vähene edu – vähesed liikmesriigid kasutasid neid uusi vahendeid ajavahemikul 2007–2013.

Praeguse ÜPP vahendite kohta näitavad viimased kättesaadavad andmed, et neid on kasutanud 12 liikmesriiki (üheksa riiklikul ja kolm piirkondlikul tasandil). Avaliku sektori kulutused nendele on olnud kokku 2,7 miljardit eurot (millest 1,7 miljardit eurot tuli maaelu arengu vahenditest).

Kuigi kulud on endise ÜPP raames sellele süsteemile kulutatud summadega võrreldes suurenenud, moodustavad need veel siiski vaid 0,4% kõigist ÜPP kuludest (ja alla 2% teise samba kuludest).

Raportööri seisukoht

Raportöör on seisukohal, et praeguse ÜPP teise samba riskijuhtimisvahendid on selgelt ebasobivad selleks, et leevendada hinnavolatiilsuse tagajärgi põllumajandustootjate sissetulekutele.

Raportööri hinnangul on põllumajandustoodete hindade volatiilsus üks peamisi tegureid, mille tõttu on paljud Euroopa põllumajandustootjad praegu raskes olukorras. Raportöör on seisukohal, et Euroopa Liidu roll on pakkuda sellele olukorrale lahendusi, eelkõige ÜPP kaudu.

Raportöör soovib koostada kõikidele põllumajandustootjatele arusaadava dokumendi, mis võib pakkuda ideid aruteludeks, pidades silmas ÜPP järgmist reformi. Seetõttu soovis raportöör käsitleda teemat pragmaatiliselt ja koostada lühikese, selge ja kokkuvõtliku teksti, milles tuuakse välja kolm põhiideed:

·valdkondliku korralduse ja lepinguliste suhete süsteemi tõhustamine,

·põllumajandustootjate sissetuleku parem kaitsmine hinnavolatiilsusega kohandatud riskijuhtimisvahendite loomise abil,

·turgude läbipaistvuse suurendamine hinnavaatluskeskuste loomise kaudu.

Raportöör on veendunud, et selge sõnumi saatmiseks mitte üksnes Euroopa Komisjonile ja nõukogule, vaid ka kodanikele üldiselt ja eelkõige põllumajandustootjatele, tuleb olla pragmaatiline ja keskenduda ainult vahenditele hinnavolatiilsuse vastu võitlemisele.

Raportöör soovib võimalikult palju vältida volatiilsuse teema jäämist mitmete muude põllumajandustoodete turgusid käsitlevate teemade varju. Parlamendi saadetava lõpliku sõnumi tõhususe ja selguse huvides otsustas raportöör jääda raportis võimalikult palju ühe teema piiridesse.

Seetõttu ei soovitata raportis kriisijuhtimismeetmeid. Tegemist on eraldi teemaga, mida võib käsitleda mõne muu parlamentaarse töö raames. Sellest lähtuvalt otsustas raportöör mitte käsitleda antitsüklilisi toetusi, mida peetakse kriisijuhtimismeetmeteks.

Samuti on hinnakujundus ja hinnataseme määramine raportööri hinnangul eraldi teemad ning seega ei käsitleta põllumajandusturgudel täheldatud hindade süveneva alanemise küsimust.

(1)

Climate Change Fifth Assessment Report, IPCC 2014.

(2)

‘How to tackle price and income volatility for farmers? An overview of international agricultural policies and instruments’ (Farm Europe, 2016).

(3)

‘The 2024 prospects for EU agricultural markets: drivers and uncertainties’ (Tassos Haniotis, 2014).

(4)

G20 ministrite 2011. aasta deklaratsioon

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1305/2013 ( Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005) artiklid 37–41.


EELARVEKOMISJONI ARVAMUS (7.9.2016)

põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile

ÜPP vahendite kohta hinnavolatiilsuse vähendamiseks põllumajandusturgudel

(2016/2034(INI))

Arvamuse koostaja: Nedzhmi Ali

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et hiljutised äärmiselt suure hinnavolatiilsuse puhangud ülemaailmsetel põllumajandusturgudel ennustavad suurenevaid ja sagedasemaid ohte ülemaailmsele toiduga kindlustatusele ja suuremat turu haavatavust, kahjustavad investeeringuid ja moderniseerimist, heidutavad uusi turuletulijaid ning pärsivad põlvkondade vahetumist põllumajandussektoris;

B.  arvestades, et hinnavolatiilsuse ja põllumajandustootjate sissetulekute kõikumise kõrge tase on seotud nõudluse ja pakkumise turukarakteristikutega ning selle mõju on tunda tänu põllumajanduse ja turgude lähenemisele juba 1990. aastatest, mis tuleneb nii ühise turukorralduse dereguleerimisest ÜPP raames kui ka liidu kaubanduspoliitikast tingitud suuremast avatusest rahvusvahelistele turgudele; arvestades siiski, et seda hindade ja sissetulekute ebastabiilsust võivad võimendada ka muud makromajanduslikud muutujad, üldine poliitiline ja õiguskeskkond, geopoliitika ja embargod ning spekuleerimine põllumajandustoodetega, mida finantsvaradena müümise korral mõjutavad šokid seotud tooraineturgudel (nagu energia- ja metalliturud);

C.  arvestades, et hinnavolatiilsus suurendab ettearvamatust seoses põllumajandustootjate sissetulekutega ning häirib tõsiselt Euroopa põllumajandustootjaid, kes peavad toime tulema väga kõrgete kuludega;

D.  arvestades, et suurema haavatavuse põhjuseks on äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine ja kliimamuutuste mõju põllumajandusliku toodangu mahule, aga samuti struktuursed tegurid, nagu energia- ja väetisehinnad, vahetuskursid või intressimäärad; arvestades, et põllumajandustootjaid tuleks ergutada jälgima hoolikamalt sisendite kasutamist oma põllumajandusettevõtetes, sest nende ost on kallis ja lisaks võivad need kahjustada keskkonda;

E.  arvestades, et piimatootjad kandsid Venemaa embargo ja 2015. aasta tõsise põua tõttu suuri kaotusi;

F.  arvestades, et suur osa põllumajandusettevõtetest peab maksma suurt trahvi piimakvoodi ületamise eest perioodil 2014/2015;

G.  arvestades, et sealihatootjatele valmistab muret mitu kuud järjest langenud ostuhind, mille peapõhjusteks on Venemaa embargo ja eelkõige sigade Aafrika katk;

1.  rõhutab, et EL on nii maailma suurim põllumajanduslike toiduainete importija kui ka eksportija, kuid ÜPP maaelu arengu programmide kasutamine kindlustamise, ühisfondide ja põllumajandustootjate sissetuleku stabiliseerimise kavade huvides ei ole olnud eriti edukas;

2.  märgib, et otsetoetused tagavad põllumajandustootjatele jätkuvalt teatava finantsstabiilsuse, eriti pikkadel perioodidel, kui hinnad püsivad madalad; on seisukohal, et otsetoetused on osutunud kulutõhusamaks kui varasem tava sekkuda otse turule; rõhutab lisaks, et otsetoetused peaksid jääma ÜPPs alles ka pärast aastat 2020, et sissetulekuid põllumajanduses toetada ja stabiliseerida, hüvitada liidu poolt tootmismeetodite ja eelkõige keskkonna vallas kehtestatud kõrgetest normidest tingitud kulusid ning aidata säilitada põllumajandustootmist ka kõige ebasoodsamas olukorras olevates piirkondades; rõhutab lisaks, et otsetoetuste abil tuleks tagada põllumajandussektori majanduslik stabiilsus ning toiduga kindlustatus ja keskkonnaohutus; täheldab sellega seoses, et otsetoetuste määra ajakohastamine on oluline, et tagada ELi ühtsel turul võrdsed konkurentsitingimused ja säästev kasutamine;

3.  nõuab suuremat koostoimet ÜPP ja muude ELi poliitikavaldkondade vahel, eelkõige seoses energia, veevarustuse, maakasutuse, bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemidega ning äärepoolsete ja mägipiirkondade arenguga;

4.  nõuab põllumajandusturgude suuremat läbipaistvust, et hindu puudutav teave oleks kättesaadav kõikidele sidusrühmadele, sealhulgas tarbijatele; nõuab sellega seoses komisjonilt sellise läbipaistva süsteemi kehtestamise teostatavust, millega kontrollitakse põllumajandustoodete hindade kujunemist tootmisetapist levitamiseni;

5.  kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd riiklike asutuste ja põllumajandusühistutega, et luua süsteem põllumajandustootjate sissetuleku kaitsmiseks riskijuhtimisvahendite (näiteks lisaks kriisiennetus- ja kriisijuhtimismeetmetele kasutatavate kindlustuste ja ühisfondide) alase suurema teadlikkuse ja mõistmise ning nende kasutamise abil, muutes ajavahemiku 2014–2020 ÜPP reformi käigus seni tehtud pingutuste suunda; on seisukohal, et kõik uued riskijuhtimissüsteemid peavad austama ja vajaduse korral täiendama liikmesriikide tasandil vastu võetud kindlustussüsteeme, et vältida praeguseks tehtud edusammude kahtluse alla seadmist;

6.  on arvamusel, et hindade ülemäärase volatiilsuse vastu võitlemiseks on vaja uusi meetmeid, mille eesmärk on turgude parem toimimine ja mis põhinevad erinevate avaliku ja erasektori käsutuses olevate vahendite kasutuselevõtul, kusjuures neid võib omavahel kombineerida ja/või üksteisega täiendada; peab vajalikuks – võttes arvesse jätkuvatest tõsistest põllumajanduskriisidest saadud kogemusi – näha järgmise ÜPP raames ette uued kriiside ennetamise ja turgude kohandamise mehhanismid, mis oleksid kohandatud tootmise eripärale, paindlikud, tõhusad ja kiirelt kasutusele võetavad ning mida oleks võimalik tõsiste turuhäirete neutraliseerimiseks rakendada;

7.  nõuab, et kaalutaks üldeelarve (või nn kriisireservi) vahendite kasutuselevõttu, et nendest vahenditest rahastada neid ja muid komisjoni meetmeid, mis on suunatud põllumajandusturgude olukorra parandamisele;

8.  nõuab üleeuroopalise kaardi koostamist, mis näitaks reaalajas põllumajandustoodete kättesaadavust turul, alates tootmisetapist kuni levitamiseni.

9.  peab soovitavaks, et põllumajandustootjad looksid ühest osast otsetoetustest kohustusliku ettevaatusvaru, mis asendaks praeguse Euroopa kriisireservi ja millest kaetaks igasuguseid riske, et panna parematel aegadel pisut vahendeid kõrvale ja kasutada neid keerulistel aegadel;

10.  rõhutab, et on tähtis ühtlustada liikmesriikide otsetoetuste määrasid, et tagada Euroopa Liidu ühtsel turul võrdsed konkurentsitingimused ning põllumajandusressursside jätkusuutlik kasutamine kogu ELis;

11.  on seisukohal, et humanitaarabi raames antav toiduabi võib osutuda tootjatele kasulikuks turvavõrguks;

12.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid jälgiksid põllumajandustoodete märkimisväärset hinnavolatiilsust, eelkõige luues Euroopas eri sektorite jaoks põllumajandustoodete hindade vaatluskeskused, parandades Euroopa toiduainehindade jälgimise vahendit ning võideldes põllumajandustoodete hinnaspekulatsioonidega; on seisukohal, et ajakohane teave turuolukorra kohta võib parandada põllumajandustootjate võimekust reageerida turuvolatiilsusele ja võtta sobivaid meetmeid;

13.  nõuab, et riikides, kus on aset leidnud suured loodusõnnetused, muudetaks põllumajandustootjate sissetulekutoetuste mehhanismid tugevamaks ja reageerimisvõimelisemaks;

14.  on seisukohal, et maaelu arengu programmist eraldatava finantsabi puhul tuleks keskenduda sellele, et põllumajandustootjatele pakutakse koolitust ja vajalikku õpet riskijuhtimisvahendite asjakohaseks kasutamiseks; on seisukohal, et see võimaldaks põllumajandustootjatel hinnavolatiilsust paremini prognoosida ja sellega toime tulla;

15.  nõuab konkreetseid vahendeid hinnavolatiilsuse kahjulike sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks Euroopa põllumajandustootjate seas;

16.  kutsub komisjoni üles analüüsima ja hindama põllumajanduslike kaupade tuletisinstrumentide turgude riskide katmist Euroopas ning nendega seotud taristut füüsilistel põllumajandusturgudel;

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

31.8.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

31

5

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Nedzhmi Ali, Jean Arthuis, Lefteris Christoforou, Jean-Paul Denanot, Gérard Deprez, José Manuel Fernandes, Eider Gardiazabal Rubial, Jens Geier, Esteban González Pons, Iris Hoffmann, Monika Hohlmeier, Bernd Kölmel, Zbigniew Kuźmiuk, Vladimír Maňka, Ernest Maragall, Clare Moody, Siegfried Mureşan, Victor Negrescu, Jan Olbrycht, Urmas Paet, Paul Rübig, Petri Sarvamaa, Patricija Šulin, Eleftherios Synadinos, Paul Tang, Isabelle Thomas, Monika Vana, Daniele Viotti, Marco Zanni, Auke Zijlstra

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Xabier Benito Ziluaga, Giovanni La Via, Stanisław Ożóg, Pavel Poc, Ivan Štefanec, Tomáš Zdechovský

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

David Coburn, Estefanía Torres Martínez


VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

8.11.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

29

11

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

John Stuart Agnew, Clara Eugenia Aguilera García, Eric Andrieu, Richard Ashworth, José Bové, Daniel Buda, Nicola Caputo, Matt Carthy, Michel Dantin, Paolo De Castro, Albert Deß, Diane Dodds, Herbert Dorfmann, Edouard Ferrand, Luke Ming Flanagan, Beata Gosiewska, Martin Häusling, Anja Hazekamp, Esther Herranz García, Jan Huitema, Peter Jahr, Elisabeth Köstinger, Urszula Krupa, Zbigniew Kuźmiuk, Philippe Loiseau, Florent Marcellesi, Mairead McGuinness, Nuno Melo, Giulia Moi, Ulrike Müller, Maria Noichl, Marijana Petir, Bronis Ropė, Jasenko Selimovic, Maria Lidia Senra Rodríguez, Czesław Adam Siekierski, Tibor Szanyi, Marc Tarabella, Marco Zullo

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Angélique Delahaye, Jean-Paul Denanot, Jørn Dohrmann, Ivan Jakovčić, Norbert Lins, Gabriel Mato, Stanislav Polčák, Annie Schreijer-Pierik, Vladimir Urutchev

Õigusteave - Privaatsuspoliitika