RAPORT ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta

30.11.2016 - (2016/2036(INI))

Väliskomisjon
Raportöör: Elmar Brok

Menetlus : 2016/2036(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A8-0360/2016

Esitatud tekstid :

A8-0360/2016

Arutelud :

PV 13/12/2016 - 14
CRE 13/12/2016 - 14

Hääletused :

PV 14/12/2016 - 9.16
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0503

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
VÄHEMUSE ARVAMUS
EELARVEKOMISJONI ARVAMUS
KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS
VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta

(2016/2036(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta,

– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 21 ja 36,

– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

– võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,

– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja deklaratsiooni poliitilise vastutuse kohta,

– võttes arvesse 21. septembri 2015. aasta komisjoni talituste ühist töödokumenti „Gender Equality and Women’s Empowerment: Transforming the Lives of Girls and Women through EU External Relations 2016–2020“ (Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD(2015)0182),

– võttes arvesse Euroopa Komisjoni presidendi Junckeri 14. septembril 2016 Euroopa Parlamendi täiskogul Strasbourgis peetud kõnet Euroopa Liidu olukorra kohta,

– võttes arvesse Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat, mille komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini esitas 28. juunil 2016, ja ettepanekuid, mille ta esitas 2. septembril 2016 Bratislavas toimunud mitteametlikul välisministrite kohtumisel,

– võttes arvesse 16. septembri 2016. aasta Bratislava tippkohtumise järeldusi,

– võttes arvesse 27. septembril 2016. aastal Bratislavas toimunud ELi kaitseministrite mitteametliku kohtumise tulemust,

– võttes arvesse oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni ELi koostöö kohta ÜRO ja Aafrika Liiduga rahutagamisoperatsioonide suhtes[1],

– võttes arvesse Weimari kolmiku välisministrite Frank-Walter Steinmeieri (Saksamaa), Jean-Marc Ayrault' (Prantsusmaa) ja Witold Waszczykowski (Poola) 28. augustil 2016. aastal Weimaris tehtud ühisavaldust Euroopa tuleviku kohta,

– võttes arvesse Prantsusmaa ja Saksamaa 2016. aasta septembris esitatud kaitsealgatust „Ühise välis- ja julgeolekupoliitika uuendamine“,

– võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

– võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8-0360/2016),

A. arvestades, et Euroopa Liit seisab vastamisi enneolematute sise- ja välisprobleemidega, mille seas on riikidevahelised konfliktid, kokkuvarisenud riigid, hübriidohud, küberjulgeoleku puudumine ja energiavarustuse ebakindlus, organiseeritud kuritegevus ja kliimamuutused; arvestades, et Euroopa Liit saab reageerida uutele probleemidele tõhusalt ainult siis, kui selle struktuurid ja liikmesriigid teevad ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) / ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) raames ühist ja tõeliselt koordineeritud koostööd;

B. arvestades, et EL on praegu ümbritsetud ebastabiilsest vööndist, kuna suurt osa Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast on haaranud etnilised ja religioossed konfliktid ja varisõjad ning kõikjal piirkonnas võtavad maad terrorirühmitused, nagu Islamiriik (IS)/Daesh ja Jabhat Fatah al Sham; arvestades, et Al Qaeda kasutab ära Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas valitsevat julgeolekuvaakumit, et end tugevdada

C. arvestades, et need konfliktid avaldavad otsest ja tõsist mõju ELi kodanike julgeolekule ja heaolule, kandudes terrorismi ja massiliste pagulasvoogude ning meie ühiskondi lõhestada püüdvate valeinformatsiooni kampaaniate vormis üha sagedamini ELi;

D. arvestades, et Euroopa kogeb oma territooriumil terrorismiohtu; arvestades, et IS/Daeshiga seotud radikaalsete džihadistide hiljutised terroriaktid Euroopa linnades on osa ISISe laiaulatuslikust strateegiast, mis täiendab Süürias, Iraagis ja Liibüas toimuvat maismaasõda, turismitööstuse vastu suunatud majandussõda Põhja-Aafrikas ning internetipropagandat ja küberrünnakuid; arvestades, et tuhanded ELi kodanikud, kes on ühinenud selliste terrorirühmitustega, ohustavad järjest enam meie julgeolekut nii kodus kui ka mujal maailmas;

E. arvestades, et agressiivne Venemaa rikub jätkuvalt oma naabrite suveräänsust ja sõltumatust ning seab Euroopa ja maailma rahu ja julgeolekukorra avalikult kahtluse alla; arvestades, et Venemaa on praegu üha rohkem autokraatlikum ja oma naabrite suhtes agressiivsem kui kunagi varem alates Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest 1991. aastal; arvestades, et Venemaa ametlikus propagandas kujutatakse läänt vaenlasena ning et ta püüab aktiivselt kahjustada Euroopa Liidu ühtsust ja Atlandi-ülese liidu sidusust, kas valeinformatsiooni kampaaniate abil või liidus ja kandidaatriikides ELi suhtes skeptilistele ja fašistlikele rühmitustele rahalise toetuse andmise vormis;

Jätkata ELi edulugu – teha tegelikke ümberkujundusi

1. tuletab meelde, et Euroopa Liit on üks suuremaid saavutusi Euroopa ajaloos ning ELi ümberkujundav jõud on liidu kodanikele ja oma naaberriikidele, millest paljud on praegu ELi liikmesriigid, loonud rahu, stabiilsuse ja heaolu; toonitab, et EL on endiselt suurim majandusjõud, kõige heldem humanitaar- ja arenguabi andja ning ülemaailmse mitmepoolse diplomaatia juhtjõud selliste küsimuste käsitlemisel nagu kliimamuutused, rahvusvaheline õigusemõistmine, massihävitusrelvade leviku tõkestamine ja inimõigused; nõuab nendes valdkondades ELi tegevuse nähtavuse suurendamist;

2. on seisukohal, et praegune sise- ja väliskriis on ELi jaoks ka šanss – kui seda kasutada ELi toimimise ja koostöö parandamiseks; on seisukohal, et praeguste probleemide lahendamiseks on vaja ELi reformida, et muuta see paremaks ja demokraatlikumaks ning et see suudaks vastata kodanike ootustele; tuletab meelde, et Euroopa kodanikud peavad ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ELi üheks esmatähtsaks tegevusvaldkonnaks ning et see on ka üks valdkondi, kus Euroopa koostöö võib anda kõige rohkem lisaväärtust; rõhutab sellega seoses, et liikmesriigid peavad muutma oma mõtteviisi, sest praegusel ajal on välispoliitika ja julgeoleku käsitamine kitsarinnalisest riigi tasandi vaatenurgast iganenud; on veendunud, et ükski liikmesriik eraldi ei suuda lahendada ühtegi täna meie ees seisvat probleemi; on kindlalt veendunud, et ELi haavatavus on puuduliku integratsiooni ja kooskõlastamise puudumise otsene tagajärg; rõhutab asjaolu, et üleilmastumine ja mitmetahulisus tingivad sellised vajalikud integreerumisprotsessid nagu EL; kutsub liikmeriike üles ilmutama lõpuks piisavat ühtsust, poliitilist tahet ja usaldust üksteise vastu, et olemasolevaid vahendeid saaks kooskõlastatult kasutada meie huvide ja väärtuste edendamiseks; kordab, et EL saab teiste suurte jõududega võrdväärne tugev üleilmne toimija olla üksnes siis, kui kõik liikmesriigid esinevad ühtsena ja tegutsevad koos tugeva ELi välis- ja julgeolekupoliitika raamistikus;

3. tunnustab Bratislava tippkohtumisel vastuvõetud tegevuskava ja kohustusi ning ootab liikmesriikidelt selle rakendamiseks konkreetseid samme;

4. tuletab meelde, et liidu välispoliitika peaks olema sidus ja kooskõlas teiste välismõõtmega poliitikameetmetega ning taotlema Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud eesmärke; täheldab, et kuna vastupanuvõime suurendamine peaks olema ÜVJP üks põhilisi eesmärke, vajab see terviklikku lähenemisviisi erinevate sektorite kaasamisega, mis on väljakutseks tavapärastele välis- ja julgeolekupoliitika lähenemisviisidele, kasutades mitmesuguseid diplomaatia, julgeoleku, kaitse, majanduse, kaubanduse, arengu ja humanitaarvaldkonnaga seotud vahendeid, samuti on oluline suurem sõltumatus energiavarustuskindluse valdkonnas; on seisukohal, et ÜVJP peaks olema veenvam, mõjusam ja väärtuspõhisem; toonitab, et poliitikavaldkondade arengusidusus on ainulaadne vahend ELi toimiva tervikliku lähenemisviisi saavutamiseks kooskõlas eesmärkidega, mis on seatud kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030;

5. väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu uue kaubandusstrateegia „Kaubandus kõigile“, milles ta püüab tugevdada inimõigusi kaubanduspoliitikas ja kasutada ELi kui kaubandusühenduse positsiooni inimõiguste edendamiseks kolmandates riikides; rõhutab, et see eeldab kaubanduse ja välispoliitika algatuste täielikku lähenemist ja üksteise täiendamist, sealhulgas tihedat koostööd eri peadirektoraatide, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide ametiasutuste vahel; rõhutab, kui oluline on volinike välistegevuse töörühm, mille esimees on komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, innustamaks tervikliku lähenemisviisi rakendamist; nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitaks Euroopa Parlamendile korrapäraselt aruanded kõnealuse töörühma töö kohta; palub ELi delegatsioonidel rakendada ühist kavandamist kõigis välistegevuse poliitikavaldkondades, et vältida dubleerimist, säästa raha, parandada tõhusust ja teha kindlaks võimalikud lüngad;

6. tunnistab, et kliimamuutusel võib olla tõsine mõju piirkondlikule ja ülemaailmsele stabiilsusele, kuna globaalne soojenemine mõjutab vaidlusi territooriumi, toidu, vee ja muude ressursside üle, nõrgestab majandusi, ohustab piirkondlikku julgeolekut ning on rändevoogude allikaks; kutsub ELi ja selle liikmesriike täiendavalt üles kaaluma, kuidas riiklik ja ELi sõjaline planeerimine saaks hõlmata kliimamuutusega kohanemise strateegiaid, ning seda, mida saab pidada asjakohaseks suutlikkuseks, prioriteediks ja reageerimiseks;

7. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama oma suutlikkust astuda vastu ELi elanike ja nende naabriteni jõudvale valeinformatsioonile ja propagandakampaaniatele; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles tunnistama, et käimasoleva teabesõja näol ei ole tegemist üksnes ELi-välise, vaid ka ELi-sisese probleemiga; peab kahetsusväärseks, et EL ei suuda edastada asjakohaselt ja tutvustada Euroopa üldsusele ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika meetmeid, kasu ja saavutusi; nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid täidaksid selle tühimiku ning suurendaksid ELi välistegevuse aruandekohustust ja muudaksid selle nähtavamaks;

8. sedastab, et info- ja kübersõda valitsuse ja valitsusvälisel tasandil on sihilik katse destabiliseerida ja diskrediteerida poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid struktuure; rõhutab sellega seoses tungivat vajadust integreerida küberjulgeolek ja küberkaitse kogu ELi sise- ja välispoliitikasse ning liidu suhetesse kolmandate riikidega; kutsub liikmesriike üles looma automaatset teabevahetuse süsteemi küber- ja hübriidohtude ning -rünnakute kohta; kutsub ELi üles kaitsma rahvusvahelistel foorumitel seisukohta, et avatud ja üleilmse interneti põhitaristu peaks olema neutraalne ala; on samuti veendunud, et EL peaks pidama nõu oma partneritega ning suurendama oma abi küberjulgeoleku alase ning küberkuritegevuse ja küberterrorismi vastase võitlusega seotud suutlikkuse parandamiseks;

9. tuletab meelde ELi kohustust töötada välja ühine välis- ja julgeolekupoliitika, milles juhindutakse demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsuse ja jagamatuse ning ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse järgimise põhimõtetest; tuletab meelde ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava, milles rõhutatakse, kui oluline on ELi jaoks integreerida inimõiguste ja soopoliitika kriisiohjamise missioonidesse ja operatsioonidesse; tuletab meelde, kui oluline on nn inimõiguste klausel, mis on alates 1990. aastate algusest lisatud kõigisse kolmandate riikidega allkirjastatud raamlepingutesse;

10. tuletab meelde, et laienemispoliitika on ELi üks kõige edukam poliitikavaldkond, mis on aidanud tagada Euroopa mandril stabiilsuse, demokraatia ja heaolu; kinnitab seetõttu uuesti oma tugevat toetust laienemisprotsessile, juhul kui on täidetud Kopenhaageni kriteeriumid, sh ELi integratsioonivõime kriteerium; rõhutab vajadust tõhustada koostööd ELi ning kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide vahel sellistes küsimustes nagu ränne, julgeolek, terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus ning inimkaubanduse vastane võitlus; kutsub kandidaatriike üles tegema kõik jõupingutused selleks, et saavutada kooskõla ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika/ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga;

11. rõhutab, et EL on võtnud kohustuse järgida reeglitepõhist rahvusvahelist korda ning ÜRO juhitud tõhusat mitmepoolsust; tunnustab ELi ja ÜRO vahelist strateegilist partnerlust rahuvalves ja kriisiohjamises alates 2003. aastast; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama ÜRO rahuvalvet ning tegema ÜROga koostööd piirkondlike organisatsioonide, eelkõige Aafrika Liidu rahuvalvevõime parandamises, võttes arvesse Aafrika rahutagamisvahendit; kutsub ELi liikmesriike üles suurendama märkimisväärselt panust ÜRO rahuvalvemissioonidesse sõjaliste ja politseiüksuste abil; väljendab heameelt ELi üldises strateegias võetud kohustuste üle NATO kui Euroopa kollektiivse julgeoleku alustala ja ÜRO kui rahvusvahelise korra nurgakivi suhtes;

12. rõhutab, et praegused kriisid toovad esile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni võimaluste piirid; kutsub liitu ja selle liikmesriike üles ühendama oma jõud, eesmärgiga võtta vastu ÜRO Julgeolekunõukogu reform, eelkõige selleks, et keelata vetoõigus jõhkrate massikuritegude korral;

13. rõhutab, et 2016. aasta juunis komisjoni asepresidendi ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt esitatud ELi üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat ei ole võimalik tulemuslikult rakendada, kui liikmesriigid ei näita üles tugevat teovalmidust, omavastutust, poliitilist tahet ja eestvedamist; toonitab, et strateegia elluviimiseks, eriti konfliktide ennetamise, julgeoleku ja kaitse üliolulistes valdkondades, peavad liikmesriigid eraldama vajalikud inim- ja rahalised ressursid; rõhutab praktilist ja rahalist kasu, mida annab Euroopa kaitsevõime edasine integreerimine;

14. pooldab kavatsust töötada välja julgeoleku ja kaitse rakenduskava; toonitab, et rakenduskava täiendamiseks tuleks koostada valge raamat, milles täpsustatakse Euroopa kaitsevaldkonna sihte, ülesandeid, nõudeid ja võime prioriteete; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal tihedas koostöös liikmesriikide ja komisjoniga selle raamatu koostamist kiiremas korras alustada, et esimesed tulemused saaks esitada juba 2017. aastal;

15. tunnustab ettepanekut iga-aastase mõttevahetuse korraldamiseks strateegia rakendamise seisu üle; arvab, et see mõttevahetus peaks toimuma iga-aastase arutelu raames Euroopa Parlamendis ning tuginema komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja koostatud rakendamisaruandele;

16. on seisukohal, et üldine strateegia tuleks vastavalt valimistsüklile ning komisjoni iga uue koosseisu ametisse asumisele korrapäraselt läbi vaadata ja esitada analüüs selle rakendamise kohta, et kontrollida, kas strateegia eesmärgid ja prioriteedid vastavad jätkuvalt probleemidele ja ohtudele;

17. rõhutab, et ELi välistegevus peab põhinema kolmel sambal: diplomaatia, arengupoliitika ja kaitse;

Võtta vastutus oma julgeoleku eest – ennetada, kaitsta, heidutada, reageerida

18. toonitab, et EL peab tugevdama oma julgeoleku- ja kaitsevõimet, kuna liidul on võimalik kasutada oma täit potentsiaali ülemaailmse jõuna üksnes juhul, kui ta ühendab oma suurepärase pehme jõu tugeva jõuga ELi tervikliku lähenemisviisi raames; tuletab meelde, et tugevam ja ühine tsiviil- ja sõjaline võimekus on ELi jaoks otsustava tähtsusega tegurid, et liit suudaks täiel määral reageerida kriisidele, tugevdada partnerite vastupanuvõimet ja kaitsta Euroopat; märgib, et kuna rahvusvahelistes suhetes on taas ülekaalus jõupoliitika, on kaitse- ja heidutusvõime üliolulised, et meil oleks diplomaatilistes kõnelustes mõjuvõim; kordab sellega seoses, et ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat tuleb tugevdada ja süvendada, kuna ainus realistlik viis meie sõjalise võime tugevdamiseks eelarvepiirangute ajal on suurendada sünergiat kaitsekoostöö tõhustamise abil, tuginedes kõikide liikmesriikide vajadustele ja sihtotstarbelistele investeeringutele; usub, et Euroopa tihedam julgeoleku- ja kaitsekoostöö suurendaks tulemuslikkust, ühtsust ja tõhusust ning EL ja selle liikmesriigid saaksid vajaliku tehnoloogilise ja tööstusliku võime ainult sellise tihedama koostöö abil;

19. on veendunud, et juba alarahastatud ELi eelarvet silmas pidades on ühise kaitse- ja julgeolekupoliitika operatsioonide, halduskulude, ettevalmistavate meetmete ja katseprojektide jaoks vaja ka täiendavaid jõupingutusi ja täiendavat rahastamist liikmesriikide poolt, samuti pingutusi sünergia suurendamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel kasutada ära mitmeaastase finantsraamistiku käimasolevast läbivaatamisest tulenevad võimalused, et lahendada üha suurenevate julgeolekuprobleemidega seotud eelarvevajadused; kutsub ELi liikmesriike üles suurendama oma kaitsekulutusi, et täitma NATO seatud võimekuse eesmärki, mille kohaselt tuleb eraldada kaitsele vähemalt 2 % SKPst; rõhutab, et parem kooskõlastamine ning ELi ja liikmesriikide tegevuse dubleerimise vähendamine võimaldaks rahalisi vahendeid säästa ja ümber jaotada;

20. on seisukohal, et vältimatult vajalik on lõpuks rakendada Lissaboni lepinguga ettenähtud vahendeid, eriti alalist struktureeritud koostööd; on seisukohal, et paindlik ja kaasav lähenemisviis, mis soodustab kõigi liikmesriikide avatud ja ennetavat osalemist, on alalise struktureeritud koostöö rakendamisel ülioluline; väljendab heameelt Prantsusmaa ja Saksamaa kaitseministri ühisdokumendi üle, mis käsitleb ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika uuendamist kohta ja Itaalia ettepaneku üle tugevdada Euroopa kaitset, ning toetab täielikult nende eesmärki, et 2016. aasta novembris toimuval välisasjade ja kaitseküsimuste nõukogu kohtumisel võetaks vastu positiivne otsus alalise struktureeritud kaitsekoostöö alustamise kohta; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal võtta juhtrolli nii selle algatuse kui ka teiste viimasel ajal ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tugevdamiseks tehtud ettepanekute edendamisel, et valmistada ette edasisi ambitsioonikaid otsuseid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika vallas, mis tuleks teha novembris välisasjade ja kaitseküsimuste nõukogu kohtumisel ning detsembris Euroopa Ülemkogu kohtumisel, sealhulgas otsuseid järgmistes asjades:

• luua alaline tsiviil-sõjaline peakorter koos tähtsuselt võrdväärse sõjaliste operatsioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse ning tsiviilmissioonide plaanimise ja juhtimise teenistusega, mis aitaks tugevdada strateegilist ja operatiivset planeerimist kogu planeerimistsükli vältel, tõhustada tsiviil-sõjalist koostööd ning parandada ELi suutlikkust reageerida kiiresti kriisidele;

• arendada ELi kiirreageerimisvahendeid, eelkõige jätkates lahingugruppide kasutatavuse parandamist, hakates tegelikult rakendama aluslepingu artiklit 44 ning tugevdades Eurocorps’i ja kasutades seda ulatuslikumalt ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonideks ja operatsioonideks;

• laiendada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsioonide ühist rahastamist, muu hulgas Athena mehhanismi kiireloomulise ja põhjaliku muutmise kaudu, mis hõlmaks lahingugruppe käsitlevat deklaratsiooni ja mis on vajalik selleks, et tagada ELi missioonide ühistest vahenditest rahastamise võimalus, selle asemel et enamik kulusid jääb üksikute osalevate liikmesriikide kanda, kõrvaldades seeläbi võimaliku tõkke, mis takistab liikmesriikidel vägesid kättesaadavaks teha;

• luua ELi ministrite nõukogus kaitseministrite koosseis;

21. ergutab vaatama läbi ELi lähenemisviisi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviilmissioonidele, arvestades sekkumiste olemust, nende eesmärke ja kaasatud inimesi, et tagada missioonide asjakohane kavandamine, rakendamine ja toetamine; puudujääkidele vaatamata tervitab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel ja operatsioonidel tehtud edusamme; nõuab ELi finantseeskirjade paindlikkuse suurendamist, et toetada liidu kriisidele reageerimise võimet ja rakendada Lissaboni lepingu sätteid; pooldab käivitusfondide loomist sõjaliste operatsioonide algetappide kiireloomuliseks rahastamiseks; on seisukohal, et uus ja tõhusam menetlus ELi sõjaliste missioonide üle otsustamisel parandaks ELi kiirust ja tugevust ohtudele ja kriisidele reageerimisel, kuid tunnistab samas, et otsus, kas saata vägesid sellistele missioonidele või mitte, tuleb teha liikmesriikide tasandil;

22. nõuab, et mis tahes otsus liikuda Euroopa kaitseliidu suunas, sealhulgas ulatuslikuma alalise struktureeritud koostöö arendamine ja ühiste kaitsevahendite loomine, tuleb vastu võtta ELi liikmesriikide ühehäälsuse põhjal;

23. peab kahetsusväärseks, et komisjon, Euroopa välisteenistus, Euroopa Kaitseagentuur ja liikmesriigid ei ole veel täies ulatuses täitnud laiaulatuslikke ülesandeid, mis neile anti 2013. aasta novembris toimunud välisasjade nõukogu ning Euroopa Ülemkogu 2013. ja 2015. aasta kohtumistel; palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning Euroopa Komisjoni siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde volinikul esitada Euroopa Parlamendile hinnang varasemate otsuste rakendamise kohta enne uute ülesannete esitamist; soovitab kiirendada käimasolevat tööd Euroopa kaitsealase tegevuskava kallal ning komisjoni pingutusi kaitsekoostöö maksimaalseks suurendamiseks, kasutades muu hulgas stiimuleid sellistes valdkondades nagu siseturu-, riigihanke-, teadusuuringute, transpordi-, kosmose-, küber-, energia- ja tööstuspoliitika; võtab teadmiseks Prantsusmaa presidendi ettepaneku luua Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsefond ning toetab uute ja innovatiivsete rahastamis- ja investeerimiskavade väljatöötamist, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga ning avaliku ja erasektori partnerluste poolt;

24. märgib, et kuna liikmesriikidel on raskusi kõikehõlmava ja täielikult kasutusvalmis kaitsevõime hoidmisega, on vaja tihedamat kooskõlastamist ja selgemaid valikuid selle suhtes, millist võimet tagada, et eri liikmesriigid saaksid spetsialiseeruda konkreetsetele valdkondadele; rõhutab Euroopa kaitsevõime edasise integreerimise praktilist ja rahalist kasutegurit ning märgib mitmesuguseid käimasolevaid algatusi, mis tuleks paigutada laiemasse raami, et luua arukas tegevuskava; toetab „Euroopa kaitsepoliitika poolaasta“ ettepanekuid ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal esitada sellekohased konkreetsed ettepanekud; usub, et koostegutsemisvõime on vältimatu selleks, et liikmesriikide väed oleksid suuremal määral ühildatavad ja lõimitud; julgustab liikmesriike otsima täiendavaid võimalusi vägede ja varustuse ühiseks hankimiseks, säilitamiseks ja hooldamiseks;

25. tunnustab Euroopa Kaitseagentuuri osa võimete arendamise edendaja ja koordineerijana ning nõuab agentuuri tugevdamist eelkõige eelarve suurendamise kaudu; nõuab tungivalt, et agentuuri personali ja jooksvaid kulusid rahastataks liidu eelarvest; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal vaadata läbi Euroopa Kaitseagentuuri ülesehitus, menetlused ja varasem tegevus;

26. tuletab meelde, et Euroopas tuleb säilitada konkurentsivõimeline ja innovatiivne tööstuslik ja tehnoloogiline baas, mis oleks suuteline vajalikke võimekusi arendama ja looma; tuletab meelde, et lõimitud kaitseturg ja Euroopa kaitsetööstuse konsolideerimine on vältimatud, saavutamaks mastaabisäästu ja suuremat tõhusust;

27. väljendab heameelt president Junckeri ettepaneku üle luua teadusuuringute ja innovatsiooni edendamiseks Euroopa kaitsefond; väljendab heameelt käimasoleva töö üle, mis käsitleb kaitsevaldkonna teadusuuringute ettevalmistavate meetmete koostamist, millele peaks järgnema suuremahuline sihipärane ELi rahastatud Euroopa kaitseuuringute programm järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, hõlmates ka liikmesriikide eraldatavaid täiendavaid finantsvahendeid;

28. nõuab, et EL etendaks aktiivsemat rolli desarmeerimise, massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja relvastuskontrolli valdkonnas; kutsub nõukogu üles võimaldama komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal etendada aktiivsemat rolli konfliktide lahendamises ja rahu tagamises;

29. täheldab sise- ja välisjulgeoleku üha suurenevat omavahelist seotust ning leiab, et praegused julgeolekuprobleemid nõuavad meie julgeolekupoliitika põhjalikku kriitilist analüüsi, et luua ühtne ja järjepidev poliitika, mis hõlmaks nii sise- kui ka välismõõdet, sealhulgas niisuguseid aspekte nagu terrorismivastane võitlus, küberjulgeolek, energiajulgeolek, hübriidohud, strateegiline kommunikatsioon ja elutähtsad taristud; palub liikmesriikide julgeolekuteenistustel tungivalt tõhustada koordineerimist ja koostööd, parandada luure- ja muu teabe vahetust ning kutsub kõiki liikmesriike üles täitma oma seaduslikku kohustust jagada terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses luureteavet Europoli ja Eurojustiga; kutsub ELi üles terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses veelgi tugevdama oma koostööd ja luureandmete jagamist kolmandate riikidega kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise inimõigustealase õigusega; tunnustab Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti tegevuse käivitamist;

30. väljendab heameelt seoses Varssavi tippkohtumise ajal vastu võetud NATO ja ELi koostööd käsitleva ühisdeklaratsiooniga; toetab täiel määral NATO ja ELi süvendatud koostööd küberjulgeoleku, rände, strateegilise teabevahetuse ja hübriidohtudele reageerimise vallas; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal esitada Varssavi ühisdeklaratsiooni järelmeetmena konkreetsed ettepanekud hiljemalt 2016. aasta lõpuks; on veendunud, et NATO on Euroopa kollektiivse julgeoleku seisukohast ülimalt tähtis, kuid rõhutab vajadust säilitada ELi nõuetekohane reageerimisvõimekus; kordab, et tugevam NATO ja tugevam EL toetavad ja täiendavad üksteist vastastikku; väljendab heameelt ELi üldises strateegias võetud kohustuste üle NATO kui Euroopa kollektiivse julgeoleku alustala suhtes; rõhutab, et EL peaks kasutama parimal viisil olemasolevaid julgeoleku- ja kaitseressursse ning vältima võimalikku dubleerimist; usub lisaks, et EL ja selle liikmesriigid peavad tegema tihedamat koostööd NATOga, tagamaks et alliansi arukas kaitse ning ELi ühendamis- ja jagamisalgatused täiendaksid ja toetaksid vastastikku üksteist;

31. rõhutab, et ELi liikmesriikide julgeolek on jagamatu ning et kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikega 7 peab kõigil liikmesriikidel olema ühesugusel tasemel julgeolek, mistõttu peaksid liikmesriigid võrdselt ja proportsionaalselt osalema ELi julgeoleku tagamises ning pidama kinni võetud kohustustest; märgib täiendavalt, et kõnealuses artiklis on ühtlasi sätestatud, et sellega ei piirata teatavate liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eriomadusi;

32. tunnistab vajadust otsida loomingulisi lahendusi ELi ja Ühendkuningriigi vaheliseks koostööks ÜVJP/ÜJKP valdkonnas;

33. usub, et on hädavajalik tugevdada Euroopa julgeolekustruktuuri, mis põhineb 1975. aasta Helsingi lõppaktil ja selle neljal nn korvil ning mida on tõsiselt kahjustanud Venemaa ebaseaduslik sõjaline sekkumine Krimmis ja Ida-Ukrainas;

34. on seisukohal, et tuleks kindlaks määrata ELi ja Venemaa suhete uus, realistlikum strateegia, mis põhineks usutaval heidutusel, aga ka dialoogil ühist huvi pakkuvates valdkondades, nagu terrorismivastane võitlus, massihävitusrelvade leviku tõkestamine ja kaubandus; rõhutab samal ajal, et on oluline investeerida rohkem koostöösse Venemaa kodanikuühiskonnaga ja selle toetamisse, et tugevdada ELi ja Venemaa suhete pikaajalist alust; rõhutab, et sanktsioonid olid vajalikuks reaktsiooniks, ning on osutunud kõige tõhusamaks vahendiks, et tõkestada Venemaa edasist agressiooni Ukrainas; kordab, et asjaomaste sanktsioonide peatamise tingimuseks on Minski kokkulepete täitmine täies ulatuses; toetab täiel määral ELi piiravate meetmete kehtestamist füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes Venemaal vastusena Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele ja Ukraina tahtlikule destabiliseerimisele ning rõhutab, et EL peaks jätma avatuks võimaluse kehtestada täiendavalt järkjärgulisi sanktsioone, eelkõige nafta- ja gaasi-, IT- ja relvastusvaldkonna kõrgtehnoloogiliste toodete osas, kui Venemaa jätkab rahvusvahelise õiguse rikkumist; usub, et nii ELi kui ka Venemaa huvides on omavahelisi suhteid parandada, tingimusel et järgitakse rahvusvahelist õigust;

35. kutsub ELi liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust üles väljendama ühehäälselt oma arvamust, saates Venemaa valitsusele selge sõnumi, et tema tegevusel on hind ja tagajärjed; nõuab täiendavalt praeguse kriisi leevendamist ning kutsub ELi ja selle liikmesriike tungivalt üles rahvusvaheliste partneritega koostööd tegema, et avaldada Venemaa valitsusele diplomaatilist, poliitilist ja majanduslikku survet, et see oma agressiooni lõpetaks; tunnustab seoses sellega NATO Varssavi tippkohtumise otsuseid; toonitab oma pühendumust Ukraina ühtsusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele; rõhutab, et Krimmi okupeeritud aladel toimunud valimised olid kehtetud;

36. usub, et ülioluline on leida viise, kuidas praeguseid pingeid leevendada ja astuda Venemaaga konstruktiivsesse dialoogi, et välja selgitada meetmed, millega saaks vähendada ohtlike arusaamatuste ja valearvestuste ohtu; toonitab, et on oluline suurendada vastastikust läbipaistvust sõjalise tegevuse valdkonnas, et vältida õhu- ja mereintsidente Venemaaga, ning et tuleb välja töötada ühised normid võimalike õnnetuste ja intsidentide haldamiseks; peab koostööst keelduvaid ja väljalülitatud transponderitega sõjalisi lende tõsiseks ohuks tsiviillennundusele ning peab vajalikuks võtta meetmed selliste lendude võimalikult varajaseks avastamiseks ja leida rahvusvaheline toimimisviis selliste ohutusriskide kõrvaldamiseks; usub lisaks, et koostöö Venemaaga hiljutise Iraani tuumalepingu valdkonnas annab lootust suhete paranemiseks ka muudes valdkondades, sh NATOga, et leevendada pingeid näiteks Balti riikides, Süürias ja Ukrainas;

37. soovitab ELil tungivalt tõhustada oma koostööd idapoolsete partnerriikidega, et tugevdada nende demokraatlikke institutsioone, vastupanuvõimet ja sõltumatust, algatades muuhulgas ambitsioonikaid täiemahulisi ÜJKP missioone, mille eesmärk on suurendada julgeolekut ja stabiilsust; kutsub ELi üles etendama aktiivsemat ja tulemuslikumat rolli konfliktide lahendamises ja rahu tagamises; palub liikmesriikidel anda Ukrainale rohkem abi, sh piisavate kaitsesüsteemide näol, et tõkestada sõjategevuse ägenemist Ida-Ukrainas, muuta ELi töörühm East StratCom alaliseks ELi struktuuriks ning eraldada selle paremaks toimimiseks piisavalt inim- ja rahalisi ressursse; toetab lisaks kõnealuste riikide ELi-suunalisi püüdlusi ning reformikavasid sellistes valdkondades nagu õigusriik, majandus, avalik haldus, korruptsioonivastane võitlus ja vähemuste kaitse;

38. tuletab meelde liidu kohustust oma naabruses asuvate partnerite ees aidata kaasa sotsiaalsetele ja poliitilistele reformidele, toetada õigusriigi konsolideerimist, kaitsta inimõigusi ning soodustada majandusarengut kui parimaid vahendeid rahvusvahelise korra tugevdamiseks ja oma naabruspiirkonna stabiilsuse tagamiseks; tunnistab, et ELi ei tohiks oma poliitikas võtta ühte kõigile sobivat lähenemisviisi ning seetõttu peaks see olema paindlikum ja võimaldama reageerida muutuvale olukorrale ida- ja lõunanaabruses; märgib, et muudetud Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend ei ole oma eesmärke täitnud, eriti seoses põhimõttega „rohkem rohkema eest“; soovitab kaaluda põhimõtet „vähema eest vähem“ nende riikide suhtes, mille tegevus seoses juhtimise, demokraatia ja inimõigustega liigub vastupidises suunas;

39. rõhutab, et ELil on strateegiline huvi süvendada suhteid USA ja Kanadaga, kuid samal ajal on ELi jaoks oluline tihendada oma sidemeid Kesk- ja Lõuna-Ameerikaga, mitte üksnes selleks, et tugevdada kahe piirkonna vahelist partnerlust, vaid ka selleks, et ühiselt lahendada suuri ülemaailmseid probleeme; tunnistab, et EL on Ameerika Ühendriikide jaoks (ja ka vastupidi) ülekaalukalt kõige tähtsam majanduspartner, kusjuures mõlemad on peamised rahvusvahelised liitlased – nii kahepoolselt kui ka NATO kaudu – valdkondades nagu Iraani tuumaleping, Süüria ja Ukraina; ergutab ELi ja selle liikmesriike tagama selle jagatud väärtustel põhineva suhte jätkumise pärast novembris toimuvaid USA presidendivalimisi;

Vastupanuvõime loomine ja panustamine tõeliselt kõikehõlmavasse strateegiasse – arendamine, toetamine ja tugevdamine

40. toonitab, et Euroopa tegevuse keskmesse tuleb seada rahu ja stabiilsuse tagamine meie maailmajaos, meie naabruses ja Aafrikas; tunnistab, et ilma julgeolekuta ei ole jätkusuutlik areng võimalik ning et jätkusuutlik areng on julgeoleku, stabiilsuse, sotsiaalsete õiguste ja demokraatia jaoks vajalik eeltingimus; on seisukohal, et see on vajalik, et võidelda ebastabiilsuse ning sund- ja ebaseadusliku rände algpõhjuste, eelkõige vaesuse, majanduslike võimaluste puudumise, relvakonfliktide, halva valitsemistava, kliimamuutuse, inimõiguste rikkumise, ebavõrdsuse ja sellise kaubanduspoliitika vastu, milles neid küsimusi ei arvesta; on seisukohal, et julgeolek, majanduslik ja sotsiaalne areng ning kaubandus on kõik ühe kõikehõlmava strateegia osad ning peavad olema kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega, nagu on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 208; nõuab Euroopa ja rahvusvahelisi meetmeid (ÜRO ja G20 kaudu) Aafrikast lähtuvate ebaseaduslike rahaülekannete vastu;

41. rõhutab, et EL peab pöörama erilist tähelepanu elutingimuste parandamisele oma naaberriikides, kasutades kõiki olemasolevaid poliitikavahendeid, sealhulgas kaubandust, arenguabi, keskkonnapoliitikat ja diplomaatiat ning kriisiohjamise võimekust; väljendab sellega seoses heameelt ELi uute rändepartnerluste ning välisinvesteeringute kavade üle ja soovib olla kaasatud nende vahendite rakendamisse; toonitab vajadust töötada välja ELi väärtustele ja põhimõtetele rajanev uus lähenemisviis Aafrikale, mis pakuks paremaid võimalusi kaubanduseks, investeeringuteks, energia kättesaadavuseks ja majanduskasvuks ning toetaks Aafrika riike demokraatlike, läbipaistvate ja hästitoimivate institutsioonide rajamisel, ning meetmed kliimamuutuse leevendamiseks; on veendunud, et EL peaks oma arengu- ja kaubanduspoliitika üle vaatama, kindlustamaks, et need on kooskõlas meie väärtustega ja aitavad kaasa nimetatud eesmärkide saavutamisele; kutsub ELi ja eelkõige selle liikmesriike üles võitlema ebaseaduslike rahaülekannete vastu ja märgatavalt suurendama oma rahalist panust sellesse piirkonda, muu hulgas Aafrika usaldusfondi (Africa Trust Fund), Euroopa välisinvesteeringute kava ja Euroopa Arengufondi kaudu; rõhutab ELi olulist rolli säästva arengu tegevuskava 2030 eesmärkide saavutamisel; on seisukohal, et erasektor võib etendada arenguprotsessis olulist rolli, kui tegutsetakse õiguslikult siduvas raamistikus, milles on määratletud ärisektori kohustused inim-, sotsiaalsete ja keskkonnaõiguste austamise suhtes;

42. tunnistab, et ELi abi katastroofiohvritele, pagulastele ja teistele abivajajatele on andnud vastakaid tulemusi;

43. lisaks toonitab vajadust tõhustada võitlust terrorismi ja radikaliseerumise algpõhjuste vastu, mis mõjutab peamiselt Lääne-Aafrikat, Saheli piirkonda, Aafrika Sarve ja Lähis-Ida ning mis on võtnud enneolematul tasemel sihikule Euroopa; kutsub ELi üles tegema koos USA ja teiste rahvusvaheliste liitlastega kooskõlastatud diplomaatilisi jõupingutusi, et veenda asjaomases piirkonnas asuvaid partnereid, näiteks Türgit, Saudi Araabiat ja Iraani, seda ülemaailmset probleemi käsitleva ühise ja õiguspõhise strateegia vajalikkuses; ergutab tegema selle võitluse raames täiendavaid jõupingutusi koostöö tegemiseks ja kooskõlastamiseks teiste riikidega ning nõuab tungivalt, et riiklikud ja valitsusvälised osalised nimetatud piirkonnas hoiduksid mis tahes täiendavate usurühmadevaheliste ja etniliste pingete õhutamisest; väljendab suurt muret rahvusvaheliste humanitaar- ja inimõigusi käsitlevate õigusaktide tõsiste rikkumiste pärast Jeemenis, sh 8. oktoobril toimunud matuste pommitamisel Sanaas; nõuab selle ja muude rahvusvaheliste humanitaar- ja inimõigusi käsitlevate õigusaktide rikkumiste viivitamatut ja sõltumatut rahvusvahelist uurimist; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles peatama kogu koostöö Jeemenis seni, kuni neid rikkumisi on uuritud ning süüdlased vastutusele võetud; nõuab Jeemeni blokaadi viivitamatut lõpetamist ning kutsub kõiki konflikti osalisi dialoogi jätkama ning töötama jätkusuutlikku relvarahu suunas; rõhutab, et konfliktile ei ole sõjalist lahendust;

44. innustab looma temaatilisi raamistikke, et teha ettepanek koostööks liidu, lõunanaabruse partnerriikide ja peamiste piirkondlike osalejate vahel, eelkõige Aafrikas, lahendamaks piirkondlikke küsimusi, nagu julgeolek, areng, energia või rändevoogude juhtimine; on veendunud, et meie naabruse vastupanuvõime oleks tugevam, kui seda korraldataks piirkondliku koostöö raames, mis võimaldaks leida ühiseid vastuseid erinevatele probleemidele, muu hulgas rände-, terrorismi- ja arenguküsimustele; kutsub seetõttu ELi oma Magribi naabritega koostööd tegema, et elavdada ja arendada Araabia Magribi Liitu;

45. tuletab meelde, et Saheli piirkond ja muud seotud geograafilised piirkonnad kujutavad endast Euroopa Liidu julgeoleku tagamiseks esmatähtsaid piirkondi ning rõhutab sealset habrast julgeolekuolukorda ja praeguse ebastabiilsuse võimalikke tagajärgi; kutsub Euroopa Liitu üles tugevdama koostööd Põhja-Aafrika ja Saheli riikidega, võitlemaks Saheli-Sahara piirkonnas sageneva terroristliku tegevuse vastu; rõhutab, et väga rasked elutingimused teatavates paikades võivad suunata ühe osa elanikest pöörduma alternatiivina islamiterrorismi poole; innustab ühtse ja jõulise strateegia väljatöötamist Saheli piirkonna jaoks, eesmärgiga parandada valitsemistava ning riiklike ja piirkondlike institutsioonide usaldusväärust ja legitiimsust, tugevdada julgeolekut, tegeleda radikaliseerumise, inim-, relva- ja uimastikaubanduse probleemidega ning tugevdada majandus- ja arengupoliitikat; on veendunud, et piirkondlike ja allpiirkondlike organisatsioonide suutlikkuse tugevdamine, eelkõige Aafrikas, on ülioluline konfliktide ennetamise, konfliktide lahendamise ja julgeolekualase koostöö seisukohast; rõhutab, et ELil tuleb sellele julgeolekuolukorrale reaalselt reageerida, mitte üksnes majanduslikult vaid ka poliitiliselt ja sõjaliselt;

46. toonitab, et oluline on leida Süüria konfliktile kestlik lahendus kooskõlas Genfi kommünikees ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 2254 (2015) sätestatud üleminekuprotsessiga; toetab ÜRO juhitud jõupingutusi hõlbustada Süüria konflikti kõigi poolte läbirääkimisi kaasava poliitilise lahenduse saavutamiseks; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal valmistada võimalikult kiiresti ette Euroopa strateegia Süüria kohta; on veendunud, et Süüria kriisile jätkusuutliku lahenduse leidmiseks ei piisa kahepoolsetest läbirääkimistest Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vahel; kutsub ELi üles loobuma oma diplomaatilise marginaliseerumise seisukohast ja kasutama oma mõju peamistele osalistele, nagu Iraan, Saudi Araabia, Türgi, Katar ja Venemaa, et tagada nende konstruktiivne positsioon, ning hoiduma olukorra edasisele süvenemisele kaasa aitamisest; nõuab endiselt tungivalt, et kõik ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed täidaksid oma kohustusi seoses kriisiga; tuletab meelde Venemaa jt riikide korduvat vetoõiguse kasutamist ÜRO Julgeolekunõukogus ning leiab, et see on vastuolus rahvusvaheliste rahu saavutamise ja konflikti lahendamise püüdlustega Süürias ning kogu piirkonnas; toonitab, et kõigi nende füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes osalevad Süürias inimsusvastastes kuritegudes, tuleks kaaluda sanktsioonide kasutamist; väljendab sügavat muret rahvusvaheliste humanitaar- ja inimõigusi käsitlevate õigusaktide massilise ja laialdase rikkumise pärast Süüria konflikti kõigi osaliste poolt ning rõhutab, et on oluline tagada selliste rikkumiste eest vastutusele võtmine; kordab oma toetust Süüria naaberriikidele, kes seisavad miljonite pagulaste vastuvõtmisel silmitsi tohutute probleemidega; kordab oma täielikku toetust Iraagi ja Süüria iseseisvusele, territoriaalsele terviklikkusele ja suveräänsusele, austades täielikult kõigi etniliste ja usurühmade õigusi;

47. tunnistab Türgi kui olulise partneri rolli Süüria konflikti ja rändekriisi lahendamises ning Islamiriigi/Daeshi-vastases võitluses Süürias ja Iraagis; mõistab karmilt hukka Türgis toimunud sõjaväelise riigipöördekatse, mis oli suunatud demokraatlikult valitud valitsuse vastu; kutsub Türgi valitsust üles kaitsma kooskõlas oma kohustustega Euroopa Nõukogu liikmena põhiseaduslikku korda, toonitades inimõiguste, õigusriigi põhimõtete, sõnavabaduse ning kohtusüsteemi ja meedia sõltumatuse austamise tähtsust riigipöördekatse järgsel ajal; rõhutab, et Türgi peaks tihedas koostöös Euroopa Nõukoguga tagama, et kõigis menetlustes järgitaks õigusriigi põhimõtteid; väljendab muret riigipöördekatsele järgnenud puhastuse repressiivse iseloomu ja ulatuse pärast, millega kärbiti karmilt põhivabadusi ja inimõigusi Türgis; väljendab erilist muret seoses asjaoluga, et kasvab politsei ülemäärase jõu kasutamise ja kinnipeetavate väärkohtlemise juhtumite arv, jätkub karistamatus inimõiguste rikkumiste eest ning on vähenenud kohtusüsteemi sõltumatus;

48. rõhutab vajadust saavutada Lähis-Ida konfliktile nõukogu 2014. aasta juuli järeldustes kehtestatud parameetrite alusel kahe riigi kooseksisteerimisel põhinev lahendus, millega tagataks turvaline Iisraeli riik ja elujõuline Palestiina riik 1967. aasta piirides ning lahendataks konflikti lõpetamiseks kõik püsiva staatuse küsimusega seotud probleemid; palub ELil võtta vastutus ja tegutseda selles diplomaatilises protsessis tõelise toimija ja vahendajana; palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel võtta kiiresti meetmeid, et kaitsta kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse idee elujõulisust ning tekitada positiivne areng tõeliste rahuläbirääkimiste suunas; kutsub Iisraeli võime üles oma asunduspoliitika koheselt peatama ja tagasi pöörama; rõhutab, et kestva ja õiglase rahu saavutamise oluline eeltingimus on, et kõik osalised järgiksid igas olukorras inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust ja rahvusvahelist humanitaarõigust; rõhutab, et on oluline tagada ELi poliitika järjepidevus territooriumide okupeerimist või annekteerimist käsitlevate olukordade suhtes;

49. on veendunud, et inimkaubitsejate vastu on võimalik võidelda vaid siis, kui toimib inimõiguste austamisel põhinev koostöö Vahemere lõunakaldal asuvate riikide ja Aafrika riikidega laiemalt, ning usub sellega seoses, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad tegema koostööd rahvusvaheliste partneritega, et käsitleda rännet põhjustavaid tõuketegureid;

50. toetab kindlalt nn kaitsmise kohustuse (R2P) kui olulise valitseva põhimõtte tugevdamist Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide tegevuses kõigis konflikti aspektides ning samuti inimõiguste ja arengu valdkonnas;

Euroopa diplomaatia jõud – teadmised, aktiivne tegevus ja mõju

51. toonitab, et ELil on diplomaatilise suurjõuna määratu potentsiaal, mille aluseks on meie käsutuse s olevad väga mitmesugused instrumendid ja meie normatiivne jõud demokraatia, rahu ja inimõiguste valdkonnas; soovib selles kontekstis rõhutada komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Euroopa välisteenistuse ning kolmandates riikides asuvate ELi delegatsioonide keskset tähtsust kooskõlastamise valdkonnas;

52. on seisukohal, et eritähelepanu tuleks pöörata konfliktide ennetamisele, ebastabiilsuse algpõhjuste käsitlemisele ja inimeste turvalisuse tagamisele; tunnistab, et vägivaldse konfliktiga seotud pikaajaliste ohtude vastu võetud varased ennetusmeetmed on tõhusamad, vähem aeganõudvad ja odavamad kui rahuvalveoperatsioonid; nõuab tungivalt, et EL võtaks poliitilise juhtrolli ennetavas diplomaatias ja konfliktide vahendamises; pooldab sellega seoses ELi konfliktide varajase hoiatamise süsteemi, Euroopa välisteenistuse vahendamise toetusrühma ja Euroopa rahuinstituudi rolli; nõuab, et täiendavalt arendataks ELi suutlikkust konfliktide ennetamisel ja vahendamisel; rõhutab, et naiste osalemine konfliktide lahendamise läbirääkimistes on ülioluline, et edendada naiste õigusi ja osalust, ning et see on esimene samm nende täielikuks kaasamiseks tulevastesse üleminekuprotsessidesse; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning komisjonil suurendada vahendamise, dialoogi, lepitamise ja kriisile reageerimise läbiviimiseks eraldatud finants- ja haldusressursse; palub liikmesriikidel pidada rangelt kinni ELi ühises seisukohas relvaekspordi kohta kehtestatud normidest ning lõpetada relvakaubandus kolmandate riikidega, kes ei täida loetletud kriteeriume; nõuab tungivalt, et EL hoogustaks poliitilist dialoogi ja koostööd desarmeerimise, massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja relvastuskontrolli valdkonnas;

53. innustab tungivalt pidama Küprose taasühendamise küsimuses täiendavaid läbirääkimisi, et jõuda kiire ja eduka lahenduseni;

54. usub, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad töötama välja mõjusa välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika, milles arvestatakse riikide huve, kuid püütakse teha ka koostööd rahvusvaheliste partnerite, ÜRO, vabaühenduste, inimõiguste kaitsjate ja teistega ühiste mureküsimuste lahendamiseks ja selleks, et edendada kogu maailmas rahu, heaolu ja stabiilsust; rõhutab, et globaalsete ohtude ja probleemide käsitlemisel on vaja teha tihedat koostööd teiste globaalsete ja piirkondlike jõududega; rõhutab, et eriliselt tähtsad on Atlandi-ülesed suhted, mis rajanevad ühistel huvidel ja väärtustel; osutab asjaolule, et selliste strateegiliste partnerluste taaselustamine ning püüd vormida neist tõhus välispoliitika vahend peaks olema ELi jaoks esmatähtis ülesanne;

55. on seisukohal, et EL peaks ajakohastama ja tõhustama oma diplomaatilisi pingutusi Aasias, muu hulgas ASEANiga, et aidata kaasa stabiilsuse ja julgeoleku suurendamisele konfliktipiirkondades, kus pinged on taas teravnenud, tehes tihedat koostööd oma partneritega selles piirkonnas ja järgides rahvusvahelist õigust, muu hulgas Lõuna-Hiina mere ja India Ookeani piirkonnas, ning et käsitleda inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte kaitsmisega seotud probleeme; märgib, et ELil on vaja jätkuvalt toetada Hiina ja tema Lõuna-Hiina mere piirkonna naabrite, muu hulgas Vietnami, Taiwani ja Filipiinide vaheliste rahumeelsete suhete arendamist konstruktiivsete kahepoolsete ja kaasavate mitmepoolsete mehhanismide kaudu; usub, et rahvusvahelise korra struktuure ei saa tugevdada ega uuendada ilma Aasia ja eriti Hiina osavõtuta; rõhutab, et võttes arvesse Hiina ülemaailmseid eesmärke, peavad ELi ja Hiina suhted hõlmama enamat kui vaid majandussidemeid, et need muutuksid ulatuslikumaks ning et nende raames keskendutaks Hiina rollile ÜROs, Hiina mõjule selle naabruses toimuvatele piirkondlikele konfliktidele ning panusele ülemaailmsete probleemidega tegelemiseks;

56. kutsub ELi üles mitte jätma täiesti kõrvale piirkondi, mis on praegu väiksema strateegilise tähtsusega, ent mis võivad omandada tulevikus taas keskse tähtsuse kas majanduslikust, inimlikust või sõjalisest seisukohast, nagu Kesk-Aasia, Sahara-tagune Aafrika või Arktika, ja millele teised juhtivad maailma riigid pööravad erilist tähelepanu;

57. tuletab meelde Euroopa normatiivse jõu tähtsust ning nõuab ELi kultuuri- ja teadusdiplomaatia edasist tugevdamist, et vahendada Euroopa tugevaid jooni ja väärtusi üle meie piiride ning neid seal propageerida; juhib tähelepanu ka majandusdiplomaatia jõule, muu hulgas majandussanktsioonidele, kui ELi poliitika maksmapanemise vahendile;

58. rõhutab parlamentaarse diplomaatia rolli poliitilise koostöö tugevdamisel ELi partneritega;

59. rõhutab vajadust tugevdada liikmesriikide parlamentide osa ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamisel, muu hulgas tõhustades Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide koostööd ELi välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes;

60. rõhutab valitsusväliste osaliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli diplomaatia osalistena ja ELi peamiste partneritena ning rõhutab neile antava ELi abi ja nendega suhete loomise olulisust;

61. rõhutab vajadust kiirendada täiejõulise Euroopa diplomaatilise teenistuse konsolideerimist ning eelkõige vajadust tugevdada selle teenistuse valdkondlikku asjatundlikkust ning strateegilist poliitikaplaneerimist ja -prognoosimist, aga ka luurevaldkonda; peab oluliseks Euroopa välisteenistuse esindustele kriisipiirkondades konsulaarfunktsiooni lisamist ELi kodanike abistamiseks; rõhutab, et Euroopa välisteenistuses tuleb saavutada õiglane tasakaal liikmesriikidest lähetatud diplomaatide ja ELi ametnike vahel, seda ka juhtivatel ametikohtadel;

62. rõhutab, et ELi välistegevuse jaoks eraldatud rahalised vahendid ei ole vastavuses meie ees seisvate probleemidega; nõuab sellega seoses, et mitmeaastase finantsraamistiku eelseisva läbivaatamise käigus suurendataks oluliselt IV rubriigi raames kasutatavaid ressursse;

63. nõuab vastutuse ja läbipaistvuse suurendamist, eelkõige rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel;

64. peab väga kahetsusväärseks, et ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) eelarve suurus on vaid ligikaudu 320 miljonit eurot (0,2 % ELi eelarvest), ning nõuab rahavoogude paremat juhtimist selle eelarve täitmiseks; rõhutab, et 2016. aastaks ettenähtud eelarveassigneeringud on jäänud 2015. aasta tasemele ning pärast seda, kui Malis läbiviidava Euroopa Liidu ÜJKP missiooni (EUCAP Sahel Mali) julgeolekumeetmeteks kiideti heaks täiendavalt viis miljonit eurot ja Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissioonile Liibüas (EUBAM Libya) 10 miljonit eurot, oli märtsi lõpus olemasolev varu 170 miljonit eurot; on mures olemasolevate vahendite vähesuse pärast, võttes arvesse kohustusi, mis tuleb täita 2016. aasta jooksul, kusjuures üksnes 2016. aastal lõppevate operatsioonide jätkamiseks on ette nähtud 169 miljoni euro suurune lisaeelarve;

65. rõhutab kultuuri olulist rolli ELi välispoliitikas dialoogi ning vastastikuse mõistmise ja õppimise edendamisel; rõhutab, et sihipärase kultuuri- ja hariduspoliitikaga saab toetada ELi peamiseid välis- ja julgeolekupoliitika alaseid eesmärke ning panustada demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste kaitse tugevdamisse; kinnitab, kui oluline on ekstremismi, radikaliseerumise ja tõrjutuse vastu võitlemisel kultuuride- ja religioonidevaheline dialoog; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel võtta kultuuridiplomaatiat ja kultuuridevahelist dialoogi arvesse ELi välissuhete alastes vahendites ja ELi arengukavas; kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone kogu maailmas üles määrama kultuuriatašee kõikidesse ELi esindustesse kolmandates partnerriikides; lisaks rõhutab hariduse olulist rolli kodakondsuse ja eri kultuuride tundmise edendamisel, paremate majanduslike väljavaadete loomisel ning tervise parandamisel; toetab komisjoni praeguseid jõupingutusi edendada teadus- ja uurimistegevuse valdkonnas koostööd kui ELi välissuhete pehme jõu vahendit; rõhutab, kuidas teadusvahetus saab aidata kaasa koalitsioonide moodustamisele ja konfliktide lahendamisele, eriti suhetes ELi naaberriikidega;

° °

66. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule ja komisjonile.

[1] P8_TA(2016)0249.

VÄHEMUSE ARVAMUS

ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta 2016/2036(INI)

Väliskomisjon, raportöör: Elmar Brok

Vähemuse raport, mille on esitanud fraktsiooni GUE/NGL liikmed Sabine Lösing, Javier Couso Permuy, Jean-Luc Mélenchon, Takis Hadjigerogiou

Raportis väidetakse, et EL on pakkunud oma kodanikele ja naaberriikidele rahu, stabiilsust ja heaolu, ning rõhutatakse, et EL on kõige heldem humanitaar- ja arenguabi andja, kuid samas jäetakse märkimata, et EL on üks maailma suurimaid relvaeksportijaid, nõustub tuumarelvastuse olemasoluga oma territooriumil ja selle moderniseerimisega, on sulgenud kõik ELi suunduvad seaduslikud ja turvalised rände- ja pagulasteed ning seadis hiljuti oma arenguabi tingimuseks rändajate vastuvõtmise ja tagasivõtmise.

Raportis toetatakse ELi edasist militariseerimist, tihedamat koostööd ELi ja NATO vahel ning pooldatakse sise- ja välisjulgeoleku liitmist.

Oleme raporti vastu, sest selles

• nõutakse liikmesriikidelt suuremaid investeeringuid kaitsekuludeks (NATO suutlikkuseesmärk näeb ette vähemalt 2 % SKPst eraldamise kaitsekulutustele) ja kaitsealastesse teadusuuringutesse;

• peetakse ELi diplomaatia juhtjõuks ja soovitakse täiendavaid meetmeid desarmeerimiseks, kuid samal ajal nõutakse kaitse- ja heidutusvõime suurendamist;

• nõutakse ATHENA mehhanismi laiendamist väljapoole parlamentaarset kontrolli ning toetatakse ELi rahastatavat alalist struktureeritud koostööd kombineerituna lahingugruppidega;

• peetakse kiiduväärseks kaitsesektori teadusuuringuid ja ELi kaitsefondi, Euroopa kaitsealast tegevuskava, mis toob kasu Euroopa Liidu kaitse- ja julgeolekutööstusele ja sõjalis-tööstuslikule kompleksile.

Me nõuame järgmist:

– täielikku (ka tuuma-) desarmeerimist nii ELi kui ka maailma tasandil;

– ELi eelarvest sõjaliste kulude rahastamata jätmist ja ELi lepingu artikli 41 lõike 2 ranget tõlgendamist;

– NATO laialisaatmist.

EELARVEKOMISJONI ARVAMUS (23.5.2016)

väliskomisjonile

ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta
(2016/2036(INI))

Arvamuse koostaja: Jean Arthuis

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. peab väga kahetsusväärseks, et ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜJVP) eelarvest, mis oli ligikaudu 320 miljoni euroga (0,2 % ELi eelarvest) juba niigi väike, jäi 2015. aastal umbes 96 miljonit eurot kasutamata, mis annab tunnistust ambitsioonide puudumisest ja isegi sellest, et eitatakse tegelikkust, milles eurooplased elavad ajal, kui rahvusvahelised konfliktid ähvardavad nende turvalisust lausa Euroopa südames;

2. rõhutab, et 2016. aastaks ettenähtud eelarveassigneeringud on jäänud 2015. aasta tasemele ning märtsi lõpus oli olemasolev varu 170 miljonit eurot pärast seda, kui Malis läbiviidava Euroopa Liidu ÜJKP missiooni (EUCAP Sahel Mali) julgeolekumeetmeteks kiideti heaks täiendavalt viis miljonit eurot ja Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissioonile Liibüas (EUBAM Libya) 10 miljonit eurot; on mures olemasolevate vahendite vähesuse pärast, võttes arvesse kohustusi, mis tuleb täita 2016. aasta jooksul, kusjuures üksnes 2016. aastal lõppevate operatsioonide jätkamiseks on ette nähtud 169 miljoni euro suurune lisaeelarve;

3. võtab teadmiseks, et ühine välis-ja julgeolekupoliitika täidab ülemaailmses julgeolekus ainulaadset ja täiendavat rolli ning EL saab oma tegevusega saavutada tulemusi valdkondades, kus teistel on raske tegutseda; rõhutab ka seda, et EL saab oma tegevusega ennetada ja on ennetanud vajadust NATO ja ÜRO kulukate ja riskantsete sekkumiste järele;

4. rõhutab, et kui jätta kõrvale sõjaline operatsioon Vahemere lõunapiirkonna keskosas (EUNAVFOR MED SOPHIA), mille abil on vähem kui 12 miljoni euro suuruse eelarvega päästetud 13 000 rändaja elu merel ning mille 2016. aasta juulis lõppevat mandaati tuleb pikendada ja kohandada, ning rände haldamise tugevdamine Euroopa Liidu ÜJKP missiooniga Nigeris (EUCAP Sahel Niger), siis on ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜJKP) tsiviilmissioonide panus Euroopa reageerimises rändekriisile olnud väga piiratud ja selles on puudunud tegelik strateegia;

5. imestab, et ajal, mil eelarvevahendeid napib ja sõjalised kulutused on kuni viimase ajani maailma muude piirkondadega võrreldes tugevalt vähenenud, ei mõista liikmesriigid tungivat vajadust saavutada mastaabisäästu alalise struktureeritud koostöö abil, st sõjaliste vahendite panustamisega riikide poolt, kes seda soovivad ja suudavad (ELi lepingu artikkel 46); peab tervitatavaks liidu lahingugruppide („battlegroups“) olemasolu, kuid taunib nende mittekasutamist struktuuri tõttu, mis on toimimiseks liiga keeruline, ja puuduliku rahastamisviisi tõttu – see kõik ohustab Euroopa tulemusliku kaitsmise põhimõtet;

6. nõuab, et liikmesriigid täidaksid kriteeriumi eraldada riiklikele kaitsekulutustele 2 % SKPst; ergutab liikmesriike investeerima arukamalt oma kaitsevõimesse, et suurendada oma suutlikkust töötada NATO ja ELi liikmena;

7. peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei ole rakendanud Euroopa Kaitseagentuuri pakutavate koostööprojektide potentsiaali piisavalt, ning on mures, et liikmesriigid on agentuuri eelarve 2010. aastast alates külmutanud; peab kaitsevaldkonna teadussuutlikkuse ühendamist möödapääsmatuks, et vältida kattuvust ja valmistuda tulevikuks; peab tervitatavaks Euroopa Parlamendi katseprojekti loomist selles valdkonnas ja toetab selle tugevdamist ettevalmistava meetmena asjakohaste vahenditega alates 2017. aastast;

8. palub komisjonil võtta arvesse nii ELi kui ka selle liikmesriikide ees seisvaid kasvavaid julgeolekuprobleeme ja tegelda nendega otsustavalt 2016. aasta lõpus algava mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise käigus;

9. toetab komisjoni ja nõukogu jõupingutusi viia ellu algatus, mille eesmärk on suurendada julgeoleku ja arengu toetamise suutlikkust;

10. nõuab, et liikmesriigid täidaksid võetud kohustused teha sissemaksed usaldusfondidesse, mille EL moodustas just eelarvevahendite puudumise tõttu, ega lükkaks nende tegemist edasi, et mitte kahjustada ELi meetmetega saavutatut ega vähendada nende usaldusväärsust ja nähtavust; tuletab meelde, et Euroopa Parlament vastutab ühe eelarvepädeva institutsioonina liidu finantshuvide kaitsmise eest;

11. nõuab, et Euroopa välisteenistus keskenduks konfliktide ennetamisele ning teeks nii ÜRO kui ka NATOga tihedat koostööd.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	23.5.2016
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	17 8 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Jean Arthuis, Lefteris Christoforou, Jean-Paul Denanot, José Manuel Fernandes, Bernd Kölmel, Zbigniew Kuźmiuk, Vladimír Maňka, Ernest Maragall, Sophie Montel, Liadh Ní Riada, Jan Olbrycht, Younous Omarjee, Urmas Paet, Paul Rübig, Patricija Šulin, Eleftherios Synadinos, Paul Tang, Daniele Viotti, Auke Zijlstra
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Georgios Kyrtsos, Andrej Plenković, Ivan Štefanec, Nils Torvalds
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Laura Agea, Rosa Estaràs Ferragut, Rainer Wieland

KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS (27.4.2016)

väliskomisjonile

ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta
(2016/2036(INI))

Arvamuse koostaja: Angel Dzhambazki

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. rõhutab kultuuri olulist rolli ELi välispoliitikas dialoogi ning vastastikuse mõistmise ja õppimise edendamisel; tuletab meelde, kui oluline on tagada ELi sise- ja välispoliitika sidusus; rõhutab, et sihipärase kultuuri- ja hariduspoliitikaga on võimalik toetada peamisi ELi välis- ja julgeolekupoliitika eesmärke ning aidata kaasa demokraatia ja õigusriigi põhimõtete tugevdamisele ja inimõiguste kaitsele kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud põhimõtetega; kinnitab, kui oluline on ekstremismi, radikaliseerumise ja tõrjutuse vastu võitlemisel valitsustevahelise koostöö kaudu toimiv kultuuride- ja religioonidevaheline dialoog, mis toimub tihedas koostöös kohaliku tasandi partnerite, kodanikuühiskonna ja kultuurivaldkonnas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonidega, kui rahu tagamise ning konfliktide ennetamise ja lahendamise vahend; palub komisjonil integreerida kultuuridiplomaatia ja kultuuridevaheline dialoog kõigisse ELi välissuhete alastesse vahenditesse ja ELi arengualasesse tegevuskavasse;

2. kordab veel kord, kui oluline on Pariisis 2015. aasta märtsis vastu võetud deklaratsioon, milles käsitletakse kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamist hariduse kaudu ja milles rõhutatakse vajadust edendada kultuuridevahelist aktiivset dialoogi, üleilmset solidaarsust ja vastastikust austust;

3. rõhutab hariduse tähtsust humanitaarhädaolukordades ja kutsub ELi üles eraldama 4 % oma humanitaarabist haridusele; lisaks rõhutab hariduse olulist rolli kodakondsuse ja eri kultuuride tundmise edendamisel, paremate majanduslike väljavaadete loomisel ning tervise parandamisel;

4. peab kahetsusväärseks asjaolu, et 2014. aasta ühise välis- ja julgeolekupoliitika aruandes ei viidata kultuuridiplomaatiale, ning rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid võtaksid kultuuri ning kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi osas kasutusele strateegilise lähenemisviisi, mis peaks kajastuma ELi välissuhetes, ning võtaksid kasutusele kultuuridiplomaatia alase Euroopa strateegia; rõhutab lisaks kultuuridiplomaatia, kultuurialase koostöö ning hariduse ja kultuurivahetuse olulisust universaalsete väärtuste ühise kogumi tugevdamisel; soovitab kultuuridiplomaatia alases tulevases komisjoni teatises teha ettepanek sellise rahvusvahelise kultuurialase koostöö strateegilise raamistiku loomiseks, mis tagaks kultuurivaldkonnas tegutsevatele avaliku sektori ja erasektori osalejatele vajaliku pikaajalise toetuse;

5. kutsub komisjoni üles võtma arvesse 2014. aastal vastu võetud ettevalmistava meetme „Kultuur ELi välissuhtluses“ põhisõnumit ja 12 soovitust ning integreerida need uude kultuuridiplomaatia strateegiasse ja ELi üldisse välis- ja julgeolekupoliitika strateegiasse;

6. ergutab komisjoni ja liikmesriike tõhustama koostööd ja partnerlust kultuuri-, haridus-, audiovisuaal-, noorsoo- ja spordipoliitika valdkondades; rõhutab, kui oluline on vahetada nendes valdkondades parimaid tavasid ELi strateegiliste partneritega;

7. tuletab meelde, et kultuuridiplomaatia peab toetama teabevahetust ja koostööd nii ELi liikmesriikide kui ka kolmandate riikide kohalike ja rohujuure tasandi organisatsioonide ja kodanikuühiskonna vahel, et edendada ELi põhiväärtusi ning tegeleda selliste probleemidega nagu rändekriis, ekstremismi ja ksenofoobia levik, kultuuripärandi hävitamine ning sõna- ja loominguvabaduse ohustamine;

8. väljendab heameelt hariduse ja kultuuri peadirektoraadi tehtud töö üle kultuuri- ja haridussidemete laiendamisel selliste kolmandate riikidega nagu Hiina, Korea ja India; toetab hariduse ja kultuuri peadirektoraadi ning Euroopa välisteenistuse koostööd, nagu on märgitud ettevalmistavas meetmes „Kultuur ELi välissuhtluses“, ning kultuuriatašee määramist ELi esindusse Hiinas;

9. on veendunud, et põhiväärtuste, kultuuridevahelise dialoogi ning kultuurilise mitmekesisuse edendamisel rahvusvahelisel tasandil peaks EL rangelt hukka mõistma mis tahes ebainimliku ja alandava kohtlemise ning kõik inimõiguste rikkumised, et konkreetselt toetada inimõiguste ülddeklaratsiooni täielikku järgimist;

10. kutsub ELi institutsioone ja juhte üles integreerima kultuuri- ja teadusdiplomaatia tulevasse Euroopa Liidu üldisse strateegiasse;

11. tunneb heameelt uuendatud Euroopa naabruspoliitika üle ning nõuab kultuurile, haridusele, spordile ja noorsoo valdkonnale suurema tähtsuse omistamist ühinevate ja kandidaatriikidega tegelevas poliitikas ning Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud kahepoolsetes ja piirkondlikes koostööprogrammides selliste algatustega nagu Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend, eelkõige inimestevaheliste kontaktide edendamise eesmärgi osas, et kaasata kultuuri- ja haridusvaldkonnaga seotud tegevusse rohkem kodanikke ning kujundada välja ergas kodanikuühiskond; täheldab, et sellised programmid peaksid tuginema kodanikuühiskonna laiemale määratlusele ning toetama laia osalejateringi ja avalikkuse huvidest lähtuvaid tegevusi; kiidab heaks ettevalmistava meetme „Kultuur ELi välissuhtluses“ ning selle järelmeetmed, mis on oluline alus, millega edendada kultuuri kui inim-, sotsiaalse ja majandusarengu strateegilist tegurit, mis aitab kaasa välispoliitika eesmärkide saavutamisele;

12. kutsub ELi üles tugevdama koostööd ÜROga, et saavutada kultuuri- ja hariduse konkreetsem integreerimine ÜRO 2015. aasta järgsesse säästva arengu tegevuskavva ja eriti säästva arengu eesmärkidesse;

13. toetab komisjoni praeguseid jõupingutusi edendada teadus- ja uurimistegevuse valdkonnas koostööd kui ELi välissuhete pehme jõu vahendit; rõhutab, kuidas teadusvahetus saab aidata kaasa koalitsioonide moodustamisele ja konfliktide lahendamisele, eriti suhetes ELi naaberriikidega;

14. tunneb heameelt ELi ja UNESCO vahelise vastastikuse mõistmise memorandumi ning sellele järgnenud kahe osapoole koostöö laienemise üle; on seisukohal, et koostöö tugevdamiseks tuleb lisaks rahalisele abile ja ühisele projektijuhtimisele laiendada pikas perspektiivis partnerlust hariduse ja kultuuri valdkonnas; nõuab seega kõrgetasemelise iga-aastase strateegilise dialoogi alustamist, et tegeleda ühiste probleemidega jätkusuutlikumal viisil;

15. kutsub ELi ja liikmesriike üles toetama rahvusvahelisi püüdlusi luua koostöös UNESCOga relvastatud konfliktide ideoloogiliseks sihtmärgiks muutunud kultuuripärandi kaitse kiirreageerimismehhanism; on selle poolt, et võetaks kasutusele ühtsem strateegia kultuuriväärtuste ebaseadusliku kaubanduse vastu võitlemiseks ja maailmapärandi kaitsmiseks, mille puhul tuleks tugineda tõhustatud rahvusvahelisele koostööle konfliktipiirkondades tihedamas koostöös Rahvusvahelise Sinise Kilbi Komiteega; nõuab peale selle tungivalt, et liikmesriigid võtaksid koostöös ELiga asjakohaseid meetmeid kultuuripärandi toetamiseks ja kaitsmiseks sihiliku hävitamise ning rüüstamise eest, eriti Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas;

16. tuletab meelde, et UNESCO käivitas 2015. aasta juunis valitsustevahelise algatuse „Unite4Heritage“, mille raames taotletakse kultuuriväärtuste kaitsele keskenduvate rahuvalvajate kohapeale saatmist kiireloomulistes olukordades, mis on seotud ohustatud või kahjustatud kultuuripärandi ja kultuuriväärtuste säilitamise, kaitsmise ja taastamisega; tuletab seoses sellega meelde Itaalia valitsuse ja UNESCO poolt 16. veebruaril 2016. aastal allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumit; ergutab ülejäänud liikmesriike järgima Itaalia eeskuju ja käsitama vastastikuse mõistmise memorandumit kui mudelit täiendavate kahepoolsete lepingute sõlmimiseks liikmesriikide valitsuste ja UNESCO vahel; ergutab komisjoni edendama ÜRO raamistikus seda algatust, kasutades ära oma Euroopa Liidu ainukese esindaja positsiooni;

17. võtab teadmiseks Euroopa Parlamendi hiljutise uuringu välismaal asuvate Euroopa kultuuriinstituutide kohta, eelkõige juhtpõhimõtted vahendite tõhusaks jaotamiseks ja jagamiseks kultuuriinstituutide ja ELi institutsioonide vahel, et suurendada Euroopa tegevuse nähtavust välismaal, eelkõige demokraatia, inimõiguste ja rahu kindlustamise valdkonnas, toetada kohaliku kodanikuühiskonna osalejaid ning tugevdada dialoogi kolmandate riikidega; kutsub seetõttu ELi üles innustama Euroopa Liidu riiklike kultuuriinstituutide ja välismaal asuvate ELi delegatsioonide aktiivset koostööd; rõhutab, et Euroopa kultuurilist mitmekesisust tuleks ELi välispoliitilises tegevuses kasutada trumbina ning soovitab liikmesriikidel innustada oma kultuuriinstituute suurendama oma osalust ELi kultuuridiplomaatias;

18. tunnistab kultuuri- ja loomemajanduse rolli majanduskasvu ja jätkusuutliku majandusarengu edendamises ning ergutab andma ELi ja kolmandate riikide loomemajandusele, sealhulgas sotsiaalsetele ettevõtetele (nt kooperatiividele) täiendavat toetust, näiteks 2016. aastal algava ELi ja kolmandate riikide noorte loomeettevõtjate võrgustike toetamise katseprojekti abil; rõhutab vajadust koguda statistilisi andmeid kultuuri ja kultuuritööstuse kohta, et soodustada kultuuripoliitilist arutelu ning rõhutada kultuuri- ja loometööstuse majanduslikku potentsiaali ning nende mõju sotsiaalsele heaolule; nõuab, et jätkataks ELi ja UNESCO eksperdiabi projekti;

19. tunneb heameelt komisjoni tehtud töö ja 2016. aastal avaldatava kultuuridiplomaatiat käsitleva teatise üle;

20. juhib tähelepanu ühtse ja osapoolte tegevust vastastikku täiendava rahvusvahelise koostöö olulisusele nn teadmiste kolmnurga valdkonnas ELi välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide elluviimisel, eelkõige jõupingutuste puhul, mida tehakse avaliku julgeoleku suurendamiseks; selline koostöö aitab leida innovaatilisi lahendusi üleilmsetele probleemidele ja mureküsimustele, millega eri liikmesriigid silmitsi seisavad, ning toetab Euroopa konkurentsivõimet;

21. võtab teadmiseks tähtsa ja väärtusliku rolli, mida informaalne õpe, sport, noorsootöö ja vabatahtlik töö võivad täita rahvusvaheliste eesmärkide, eriti säästva arengu eesmärkide saavutamises, kultuuridevahelise suhtluse ja inimestevaheliste kontaktide ning universaalsete väärtuste, maailmakodanikuks olemise ja rahu edendamises, eelkõige sõjapiirkondades; rõhutab sellega seoses spordi potentsiaali leppimise, vastastikuse mõistmise, vastastikkuse, usalduse ja koostöö edendamisel, eelkõige konfliktijärgse lähenemisviisi osana; rõhutab, et sport võib aidata kaasa tõhusate kultuurisuhete arendamisele; ootab EUNICi 2016. aasta aastaraamatu ilmumist, kus käsitletakse asjaomast teemat ja seda puudutavaid järeldusi;

22. rõhutab institutsioonide otsustavat rolli ausa mängu põhimõtte toetamisel ning dopingu, kokkulepitud mängutulemuste ja muu ebaseadusliku tegevuse vastu võitlemisel spordis Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil, et edendada aususel ja tervistaval konkurentsil põhinevat sporti;

23. ergutab Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone uurima info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimalusi kultuuridiplomaatia ja kultuurisuhete tähtsuse suurendamiseks digitaalajastul;

24. ergutab abikõlblike kolmandate riikide osalust ELi peamistes hariduse, kultuuri, kodakondsuse ja teadusuuringute valdkonna programmides, näiteks programmis „Erasmus+“, programmis „Loov Euroopa“, programmis „Kodanike Euroopa“ ja programmis „Horisont 2020“; toetab kõiki tegevusi, mis võimaldavad noortel suhelda kolmandate riikidega ja vastupidi, et üksteiselt paremini õppida ning end naaberriikidele avada, näiteks ELi ja Ukraina ning ELi ja Venemaa vaheliste noorsoovahetuste ettevalmistavas tegevuses; rõhutab vajadust jagada Euroopa kogemust kultuurilise suutlikkuse suurendamise ja valitsemistavade vallas ning kõrvaldada kooskõlas 2005. aasta kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooniga loovisikute ja kultuurivaldkonna spetsialistide liikuvusega seotud takistused;

25. tunnistab, kui oluline on toetada Euroopa ja kolmandate riikide meedia koostööd, pöörates erilist tähelepanu avalikele ringhäälinguorganisatsioonidele, et parandada vastastikust mõistmist ning edendada kultuuridevahelist dialoogi, ühisprojekte ja ühistoodangut;

26. rõhutab hädaolukordades ja pikaajalistes kriisides viibivatele lastele hariduse andmise tähtsust ning vajadust suurendada sellistel juhtudel haridusprojektide osatähtsust; võtab teadmiseks komisjoni teadaande eraldada 2016. aastal Süüria kriisi humanitaarabiks 445 miljonit eurot, millest osa suunatakse haridusse;

27. kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone kogu maailmas üles määrama kultuuriatašee kõikidesse ELi esindustesse kolmandates partnerriikides ning korraldama välisteenistuse ja teiste asjaomaste ELi asutuste töötajatele kultuuridevahelise pädevuse ja välispoliitika kultuurilise mõõtme alaseid koolitusi;

28. nõuab, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid kasutaksid ELi välissuhetes kultuurialase tegevuse rahastamiseks ja kultuuri kasutamise edendamiseks täiel määral ära olemasolevaid rahastamisvahendeid, sealhulgas Euroopa Arengufondi (EAF), arengukoostöö rahastamisvahendi ülderaldist, Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendit (ENI), ühinemiseelse abi rahastamisvahendit (IPA II), partnerluse rahastamisvahendit ning ELi delegatsioonide pressi- ja infobüroode eelarveid.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	26.4.2016
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	23 0 4
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Isabella Adinolfi, Dominique Bilde, Andrea Bocskor, Nikolaos Chountis, Silvia Costa, Jill Evans, María Teresa Giménez Barbat, Giorgos Grammatikakis, Petra Kammerevert, Andrew Lewer, Svetoslav Hristov Malinov, Stefano Maullu, Luigi Morgano, Momchil Nekov, Michaela Šojdrová, Yana Toom, Helga Trüpel, Sabine Verheyen, Julie Ward, Bogdan Brunon Wenta, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver, Krystyna Łybacka
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Therese Comodini Cachia, Mary Honeyball, Ilhan Kyuchyuk, Martina Michels

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	24.11.2016
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	41 9 4
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Michèle Alliot-Marie, Francisco Assis, Petras Auštrevičius, Amjad Bashir, Bas Belder, Mario Borghezio, Elmar Brok, Fabio Massimo Castaldo, Aymeric Chauprade, Javier Couso Permuy, Andi Cristea, Arnaud Danjean, Georgios Epitideios, Eugen Freund, Michael Gahler, Iveta Grigule, Sandra Kalniete, Tunne Kelam, Afzal Khan, Janusz Korwin-Mikke, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Ilhan Kyuchyuk, Arne Lietz, Barbara Lochbihler, Sabine Lösing, Andrejs Mamikins, Ramona Nicole Mănescu, David McAllister, Jean-Luc Mélenchon, Tamás Meszerics, Francisco José Millán Mon, Pier Antonio Panzeri, Demetris Papadakis, Ioan Mircea Paşcu, Tonino Picula, Cristian Dan Preda, Jozo Radoš, Jaromír Štětina, Dubravka Šuica, Charles Tannock, László Tőkés, Ivo Vajgl, Johannes Cornelis van Baalen, Geoffrey Van Orden, Boris Zala
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Ana Gomes, Andrzej Grzyb, Antonio López-Istúriz White, Norbert Neuser, Soraya Post, Jean-Luc Schaffhauser, Bodil Valero, Janusz Zemke

Õigusteave - Privaatsuspoliitika