Menetlus : 2015/2086(INL)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0370/2016

Esitatud tekstid :

A8-0370/2016

Arutelud :

PV 02/02/2017 - 4
CRE 02/02/2017 - 4

Hääletused :

PV 02/02/2017 - 7.2
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0013

RAPORT     
PDF 336kWORD 70k
6.12.2016
PE 582.107v03-00 A8-0370/2016

soovitustega komisjonile lapsendamiste piiriüleste aspektide kohta

(2015/2086(INL))

Õiguskomisjon

Raportöör: Tadeusz Zwiefka

(Algatus – kodukorra artikkel 46)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 RESOLUTSIOONI ETTEPANEKU LISA:ÜKSIKASJALIKUD SOOVITUSED NÕUKOGU MÄÄRUSE JAOKS LAPSENDAMISOTSUSTE PIIRIÜLESE TUNNUSTAMISE KOHTA
 SELETUSKIRI
 PETITSIOONIKOMISJONI ARVAMUS
 VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

soovitustega komisjonile lapsendamiste piiriüleste aspektide kohta

(2015/2086(INL))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 3,

–  võttes arvesse 20. novembril 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni, eriti selle artikleid 7, 21 ja 35,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat käsitleva 25. mai 2000. aasta fakultatiivprotokolli artiklit 2,

–  võttes arvesse 24. aprilli 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsiooni,

–  võttes arvesse 29. mai 1993. aasta Haagi konventsiooni riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste voliniku 28. aprillil 2011. aastal avaldatud aruteludokumenti teemal „Lapsendamine ja lapsed: inimõiguste aspekt“,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja petitsioonikomisjoni arvamust (A8-0370/2016),

Lapsendamiste ühised miinimumnõuded

A.  arvestades, et lapsendamise valdkonnas on oluline, et kõik otsused tehakse vastavalt lapse parimate huvide ja mittediskrimineerimise põhimõtetele ja lapse põhiõigusi austades;

B.  arvestades, et lapsendamise eesmärk ei ole anda täiskasvanule õigust lapsele, vaid anda lapsele stabiilne, armastav ja hooliv keskkond, kus ta saab harmooniliselt kasvada ja areneda;

C.  arvestades, et lapsendamismenetlus puudutab lapsi, kes lapsendamistaotluse esitamise ajal ei ole veel saanud 18-aastaseks või ei ole oma päritoluriigi seaduste kohaselt täisealised;

D.  arvestades, et lapsendatud lapse õigus teada oma tõelist identiteeti ja bioloogiliste vanemate õigus kaitsta oma identiteeti peaksid olema sobivas tasakaalus;

E.  arvestades, et asjaomased asutused ei tohiks pidada bioloogiliste vanemate majanduslikku olukorda ainsaks aluseks ja põhjuseks vanemlike õiguste äravõtmiseks ja lapse andmiseks lapsendada;

F.  arvestades, et lapsendamismenetlus ei tohiks alata enne, kui otsus bioloogilised vanemad vanemlikest õigustest ilma jätta on lõplik ning kui viimastele on antud võimalus kasutada kõiki seadusega ettenähtud võimalusi selle otsuse vaidlustamiseks; arvestades, et teised liikmesriigid võivad keelduda ilma selliste menetluslike tagatisteta tehtud lapsendamisotsuse tunnustamisest;

G.  arvestades, et suurem tõhusus ja läbipaistvus võimaldavad riigisiseseid lapsendamismenetlusi parandada ja võivad lihtsustada rahvusvahelisi lapsendamisi, mis võib suurendada lapsendatavate laste arvu; arvestades, et sellega seoses peaks kõikide liikmesriikide poolt ratifitseeritud ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 21 järgimine olema kõigi selliste menetluste, meetmete ja strateegiate esmane lähtepunkt, mis puudutavad lapsendamisi piiriüleses kontekstis, järgides samal ajal lapse parimaid huve;

H.  arvestades, et tuleb teha rohkem ja otsustavamalt tööd, ennetamaks lapsendamisest huvitatud potentsiaalsete vanemate ärakasutamist jultunud vahendusorganisatsioonide poolt, ning arvestades, et seetõttu tuleb ka selles valdkonnas tõhustada koostööd kuritegevuse ja korruptsiooni vastaseks võitluseks liidus;

I.  arvestades, et nii palju kui võimalik tuleks julgustada õdede ja vendade paigutamist samasse lapsendanud perekonda, et säästa neid lahutamisega kaasnevast täiendavast traumast;

Rahvusvahelised lapsendamised vastavalt 1993. aasta Haagi konventsioonile

J.  arvestades, et 29. mail 1993. aastal Haagis alla kirjutatud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon, mille kõik liikmesriigid on ratifitseerinud, näeb ette halduskoostöö süsteemi ja rahvusvaheliste lapsendamiste tunnustamise, st sellised lapsendamised, kus lapse või laste lapsendajate alaline elupaik ei ole samas riigis;

K.  arvestades, et Haagi konventsioon näeb ette rahvusvaheliste lapsendamiste automaatset tunnustamist kõikides konventsiooni allkirjastanud riikides, ilma eraldi menetluseta tunnustamise jõustumiseks;

L.  arvestades, et Haagi konventsiooni kohaselt võib tunnustamisest keelduda üksnes siis, kui lapsendamine on asjaomase riigi avaliku poliitikaga ilmselgelt vastuolus, võttes arvesse lapse parimaid huvisid;

Tsiviilõiguslik koostöö lapsendamise valdkonnas

M.  arvestades, et õigusalane koolitus kõige laiemas mõttes on aluseks vastastikusele usaldusele kõikides õiguse valdkondades, kaasa arvatud lapsendamine; arvestades, et õigusalast koolitust ja Euroopa kohtute võrgu toetamist hõlmavates olemasolevates ELi programmides tuleks suuremat tähelepanu pöörata erikohtutele, nagu perekonna- ja noortekohtud;

N.  arvestades, et kodanikel peaks olema parem juurdepääs kogu teabele riigisisese lapsendamise õiguslike ja menetluslike aspektide kohta liikmesriikides; arvestades, et Euroopa e-õiguskeskkonna portaali võiks selles osas laiendada;

O.  arvestades, et 1997. aastal alustati koostööd laste ombudsmanide Euroopa võrgustikus ning Euroopa laste ombudsmane tuleks julgustada sellel foorumil tihedamat koostööd tegema ja meetmeid koordineerima; arvestades, et see võiks hõlmata nende kaasamist olemasolevatesse ELi rahastatavatesse õiguskoolituse skeemidesse;

P.  arvestades, et tuleks teha põhjalik analüüs, kuna on vaja tõhusamalt ennetada piiriülest lastega kaubitsemist lapsendamise eesmärgil ja võidelda selle vastu ning parandada lastega kaubitsemise vastu võitlemist käsitlevate kehtivate eeskirjade ja suuniste nõuetekohast ja tõhusat rakendamist; arvestades, et seetõttu tuleb selles valdkonnas tõhustada koostööd kuritegevuse ja korruptsiooni vastaseks võitluseks liidus, et tõkestada laste röövimist, müüki või nendega kaubitsemist;

Riigisiseste lapsendamisotsuste piiriülene tunnustamine

Q.  arvestades, et liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte on liidu õiguses väga oluline, kuna see võimaldab luua ja säilitada sisepiirideta ala; arvestades, et vastastikusel usaldusel põhinev vastastikuse tunnustamise põhimõte kohustab liikmesriike teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust või otsust täitma;

R.  arvestades, et selles valdkonnas kehtivatele rahvusvahelistele eeskirjadele vaatamata ollakse liikmesriikides endiselt eriarvamusel põhimõtete osas, millest tuleks lapsendamisel juhinduda, samuti ollakse erineval seisukohal seoses lapsendamismenetluste ja lapsendamise õigusliku mõjuga;

S.  arvestades, et Euroopa Liidul on pädevus võtta meetmeid, mille eesmärk on tõhustada liikmesriikide vahelist õigusalast koostööd, ilma et see mõjutaks siseriiklikku perekonnaõigust, sh lapsendamise valdkonnas;

T.  arvestades, et avalikku poliitikat käsitlevate erandite eesmärk on kaitsta liikmesriikide identiteeti, mis kajastub liikmesriikide perekonnaõiguse materiaalõiguslikes küsimustes;

U.  arvestades, et praegu ei ole Euroopa tasandil sätteid riigisiseste lapsendamisotsuste (st ühes liikmesriigis lapsendamiste) tunnustamiseks, ei automaatselt ega muul viisil;

V.  arvestades, et selliste sätete puudumine tekitab suuri probleeme Euroopa peredele, kes asuvad pärast lapse lapsendamist elama teise liikmesriiki, kuna lapsendamist võidakse seal mitte tunnustada, mis tähendab, et vanematel võib tekkida probleeme seaduslike vanemaõiguste kasutamisega ning neil võib tekkida rahalisi raskusi selles valdkonnas kohaldatavate eri tasude osas;

W.  arvestades, et selliste sätete puudumine seab ohtu laste õigused omada stabiilset ja püsivat perekonda;

X.  arvestades, et praegu võib juhtuda, et vanematel tuleb teise liikmesriiki elama asudes läbida spetsiaalne riiklik tunnustamismenetlus või koguni laps uuesti lapsendada, mis tekitab suurt õiguskindlusetust;

Y.  arvestades, et praegune olukord võib põhjustada tõsiseid probleeme ja takistada perekondadel kasutada täielikult vaba liikumise õigust;

Z.  arvestades, et üldine olukord tuleks läbi vaadata ja seda hinnata, konsulteerides selleks liikmesriikide pädevate asutustega;

AA.  arvestades, et Brüsseli II määrus ei käsitle lapsendamisotsuste tunnustamise küsimust, hõlmates ainult vanemlikku vastutust;

AB.  arvestades, et on ülimalt tähtis võtta vastu õigusakte, mis näevad ette ühe liikmesriigi lapsendamisotsuse automaatse tunnustamise teises liikmesriigis, tingimusel et tagatakse avalikku poliitikat käsitlevate siseriiklike sätete ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete täielik järgmine;

AC.  arvestades, et sellised õigusaktid täiendaksid nõukogu määrust (EÜ) nr 2201/2003(1) (Brüssel II), mis käsitleb kohtualluvuse ja vanemliku vastutusega seotud küsimusi, ning täidaksid rahvusvahelise õiguse (1993. aasta Haagi konventsioon) kohaste lapsendamiste tunnustamisega seoses praegu esinevaid lünki.

Lapsendamiste ühised miinimumnõuded

1.  palub, et liikmesriikide ametiasutused teeksid kõik otsused lapsendamise küsimustes lähtuvalt lapse parimatest huvidest ja tema põhiõigusi austades ning arvestaksid seejuures alati juhtumi konkreetseid asjaolusid;

2.  rõhutab, et lapsendada antavaid lapsi ei tuleks käsitleda kui riigi omandit, vaid kui isikuid, kellel on rahvusvaheliselt tunnustatud põhiõigused;

3.  toonitab, et iga lapsendamisjuhtum on erinev ja seda tuleks hinnata individuaalselt;

4.  on arvamusel, et piiriüleste aspektidega lapsendamiste puhul tuleks arvesse võtta ja võimalikult palju austada lapse kultuuri- ja keeletraditsioone;

5.  on seisukohal, et lapsendamismenetlustes tuleks laps alati surveta ära kuulata ja anda talle võimalus väljendada oma arvamust lapsendamise kohta, võttes arvesse tema vanust ja küpsust; peab seepärast äärmiselt tähtsaks, et kui vähegi võimalik ja sõltumata vanusest, tuleks lapsendamiseks alati saada lapse nõusolek; nõuab sellega seoses eritähelepanu pööramist väikelastele ja imikutele, keda ei saa ära kuulata;

6.  on seisukohal, et otsust lapsendamise kohta ei tohiks kunagi teha enne bioloogiliste vanemate ärakuulamist ning enne, kui vanemad on vajaduse korral kasutanud kõiki õiguslikke vahendeid seoses oma vanemlike õigustega ja kui otsus bioloogilised vanemad vanemlikest õigustest ilma jätta on lõplik; palub seepärast liikmesriikide ametiasutustel võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada lapse heaolu sel ajal, kui kõiki õiguslikke vahendeid kasutatakse, ja kogu lapsendamisega seotud kohtumenetluse ajal, pakkudes lapsele tema harmooniliseks arenguks vajalikku kaitset ja hooldust;

7.  palub komisjonil kaaluda võrdleva uuringu läbiviimist, et analüüsida piiriüleste aspektidega nõusolekuta lapsendamisi puudutavaid kaebusi;

8.  rõhutab, et asjaomased ametiasutused peaksid enne, kui anda laps lapsendamiseks võõrastele, alati kõigepealt kaaluma võimalust jätta laps tema sugulaste juurde, isegi kui need sugulased elavad teises riigis, kui lapsel on kujunenud nende pereliikmetega sidemed ja pärast lapse vajaduste individuaalset hindamist; leiab, et kui perekonna liikmed soovivad võtta vastutuse lapse eest, ei tohiks nende alalist elukohta pidada takistavaks teguriks;

9.  nõuab, et eri kodakondsusega lapsevanemaid koheldaks vanemliku vastutuse ja lapsendamise menetlustes võrdselt; palub liikmesriikidel tagada lapsendamismenetlusega seotud ja muu liikmesriigi kodanikest sugulastele võrdsed menetlusõigused, sh õigusabi andmine ja õigeaegne teavitamine kohtuistungitest, õigusest tõlgile, ja kõigi menetlusega seotud dokumentide esitamine nende emakeeles;

10.  rõhutab, et kui lapsendamiseks antav laps on teise liikmesriigi kodanik, tuleb enne otsuse langetamist teavitada selle liikmesriigi konsulaarametnikke ja selles liikmesriigis elavat lapse perekonda, ning nendega konsulteerida;

11.  palub liikmesriikidel lisaks pöörata erilist tähelepanu pagulase staatuse saanud või seda taotlevatele saatjata alaealistele, tagades neile kaitse, abi ja hoolduse, mida liikmesriigid peavad oma rahvusvaheliste kohustuste kohaselt andma, paigutades nad eelistatavalt ajutiselt kasuperesse;

12.  rõhutab, kui oluline on tagada sotsiaaltöötajatele asjakohased töötingimused, et nad võiksid üksikjuhtumeid nõuetekohaselt hinnata, tundmata seejuures finants- või õiguslikku survet ja võttes täiel määral arvesse lapse parimaid huvisid nii lühiajalises kui ka keskpikas ja pikaajalises perspektiivis;

Rahvusvahelised lapsendamised vastavalt 1993. aasta Haagi konventsioonile

13.  võtab teadmiseks edusammud, mida on tehtud 29. mail 1993. aastal Haagis alla kirjutatud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsiooniga, ja konventsoni kohaldamise olulisuse, ning julgustab kõiki riike seda konventsiooni allkirjastama, ratifitseerima või sellega ühinema;

14.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et sageli on probleeme lapsendamistunnistuste väljaandmisega; palub seepärast liikmesriikide ametiasutustel tagada, et Haagi konventsiooniga ette nähtud menetlused ja kaitse oleksid alati järgitud, kindlustamaks automaatset tunnustamist; palub liikmesriikidel mitte luua asjatuid bürokraatlikke takistusi Haagi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate lapsendamiste tunnustamisele, mis võib menetlust pikendada ja seda kallimaks muuta;

15.  juhib tähelepanu vajadusele teha suuremaid jõupingutusi, et järgida ja rangelt jõustada Haagi konventsiooni sätteid, kuna mõned liikmesriigid nõuavad täiendavaid haldusmenetlusi või ebaproportsionaalset tasu seoses lapsendamise tunnustamisega, näiteks perekonnaseisuaktide koostamise või muutmise eest või kodakondsuse saamise eest, ehkki see on konventsiooni sätetega vastuolus;

16.  kutsub liikmesriike üles järgima Haagi konventsiooni artiklis 4 sätestatud menetlusi seoses nõustamise ja nõusolekuga;

Tsiviilõiguslik koostöö lapsendamise valdkonnas

17.  kutsub liikmesriike üles intensiivistama koostööd lapsendamise valdkonnas, seda nii õiguslikust kui ka sotsiaalsest aspektist, ning nõuab, et vastutavad ametiasutused teeksid vajaduse korral rohkem koostööd järelkontrollide tegemiseks; nõuab sellega seoses ka, et EL säilitaks oma peamistes sise- ja välispoliitika meetmetes laste õigustega seoses järjepideva lähenemisviisi;

18.  palub, et komisjon moodustaks tulemusliku Euroopa tasandi võrgustiku kohtunikest ja ametnikest, kes on spetsialiseerunud lapsendamise valdkonnale, et lihtsustada teabe ja heade tavade vahetamist, mis on eriti kasulik, kui lapsendamisega on seotud välisriik; leiab, et on äärmiselt oluline hõlbustada kooskõlastamist ja heade tavade vahetamist olemasoleva Euroopa õigusalase koolituse võrgustikuga, et saavutada võimalikult suur kooskõla ELi poolt juba rahastatavate kavadega; kutsub komisjoni sellega seoses üles rahastama piiriüleste lapsendamiste valdkonnas töötavate kohtunike erikoolitust;

19.  on veendunud, et piiriüleste lapsendamiste valdkonnas töötavate kohtunike koolitus- ja kohtumisvõimalused võivad aidata täpselt määratleda eeldatavad ja vajalikud õiguslikud lahendused riigisiseste lapsendamiste tunnustamise valdkonnas; kutsub seetõttu komisjoni üles rahastama selliseid koolitus- ja kohtumisvõimalusi määruse koostamise etapis;

20.  palub komisjonil avaldada Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis asjaomase õigusliku ja menetlusliku teabe lapsendamisõiguse ja -tavade kohta kõigis liikmesriikides;

21.  võtab teadmiseks laste ombudsmanide Euroopa võrgustiku tegevuse ja leiab, et seda koostööd tuleks edasi arendada ning tugevdada;

22.  rõhutab, et on vaja tihedamat koostööd ka liidu asutuste, nagu Europoli kaudu, et ennetada piiriülest laste röövimist, müüki ja nendega kaubitsemist lapsendamise eesmärgil; märgib, et usaldusväärse riikliku sündide registreerimise süsteemi abil on võimalik ära hoida lastega kaubitsemist lapsendamise eesmärgil; nõuab sellega seoses paremat kooskõlastamist kolmandatest riikidest pärit laste lapsendamise tundlikus valdkonnas;

Riigisiseste lapsendamisotsuste piiriülene tunnustamine

23.  rõhutab, et on selge vajadus ELi õigusaktide järele, mis näeksid ette riigisiseste lapsendamisotsuste automaatse piiriülese tunnustamise;

24.  palub komisjonil esitada 31. juuliks 2017 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 67 ja 81 alusel õigusakti ettepaneku lapsendamisotsuste piiriülese tunnustamise kohta, järgides käesoleva resolutsiooni ettepaneku lisas toodud soovitusi ja selles valdkonnas kehtivaid rahvusvahelisi eeskirju;

25.  kinnitab, et käesolevale resolutsiooni ettepanekule lisatud soovitused järgivad põhiõigusi ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

26.  on seisukohal, et taotletaval ettepanekul ei ole negatiivset finantsmõju, kuna lõppeesmärk ehk lapsendamisotsuste automaatne tunnustamine vähendab kulusid;

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ning lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1).


RESOLUTSIOONI ETTEPANEKU LISA:ÜKSIKASJALIKUD SOOVITUSED NÕUKOGU MÄÄRUSE JAOKS LAPSENDAMISOTSUSTE PIIRIÜLESE TUNNUSTAMISE KOHTA

A.  TAOTLETAVA ETTEPANEKU PÕHIMÕTTED JA EESMÄRGID

1.  Kasutades vaba liikumise õigust, otsustab igal aastal kasvav arv ELi kodanikke asuda elama Euroopa Liidu teise liikmesriiki. See tekitab seoses liikuvate isikute isikliku olukorra ja perekonnaseisu õigusliku tunnustamisega mitmeid probleeme. Liit on alustanud niisuguste keeruliste olukordade lahendamisega, võttes näiteks vastu määruse pärimise kohta ning seades sisse tõhustatud koostöö abieluvararežiimi teatavate aspektide tunnustamise ja registreeritud partnerluste omandisuhete kohta.

2.  29. mail 1993. aastal Haagis allkirjastatud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon kehtib kõikides liikmesriikides. See käsitleb piiriülese lapsendamise korda ja näeb ette selliste lapsendamiste automaatset tunnustamist. Nimetatud konventsioon ei hõlma aga olukorda, kus siseriikliku menetluse järgi lapsendatud lapsega perekond asub elama teise liikmesriiki. See võib tuua kaasa märkimisväärseid õiguslikke raskusi, kui vanema (vanemate) ja lapsendatud lapse vahelist õigussuhet ei tunnustata automaatselt. Vaja võib olla täiendavaid haldus- või õigusmenetlusi ning äärmisel juhul võidakse tunnustamisest üldse keelduda.

3.  Seepärast tuleb liidu kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitseks võtta vastu määrus, mis näeb ette lapsendamisotsuste automaatse piiriülese tunnustamise. Sellise ettepaneku sobiv õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 67 lõige 4, mis käsitleb kohtuotsuste ja otsuste vastastikust tunnustamist, ning ELi toimimise lepingu artikli 81 lõige 3, mis käsitleb meetmeid perekonnaõiguse valdkonnas. Määruse peab vastu võtma nõukogu pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.

4.  Määruse ettepanekus sätestatakse, et liikmesriigi lapsendamisotsuseid, mis on tehtud muu menetluse kui 1993. aasta Haagi konventsiooni raamistiku alusel, tunnustatakse automaatselt. Kuna Euroopa perekonnad võivad olla seotud kolmanda riigiga või elanud varem kolmandas riigis, nähakse määrusega ühtlasi ette, et kui üks liikmesriik on kolmandas riigis asjaomase siseriikliku menetlusega tehtud lapsendamisotsust tunnustanud, siis tunnustatakse seda lapsendamisotsust ka kõikides teistes liikmesriikides.

5.  Et hoida ära meelepärase kohtualluvuse valimist või ebasobivate siseriiklike seaduste kohaldamist, toimub automaatne tunnustamine esiteks tingimusel, et tunnustamine ei ole selgelt vastuolus tunnustava liikmesriigi avaliku korraga, rõhutades samas, et tunnustamisest keeldumine ei tohi kunagi kaasa tuua tegelikku diskrimineerimist, mis on keelatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 21, ning teiseks, et lapsendamisotsuse teinud liikmesriik oli selleks pädev vastavalt artiklile 4. Nimetatud pädevus võib olla ainult lapsevanema (lapsevanemate) või lapse alalise elukoha liikmesriigil. Kui aga lapsendamisotsus on tehtud kolmandas riigis, siis on selle lapsendamise esmase tunnustamise pädevus liidus samuti liikmesriigil, mille kodanikud on lapsevanemad või laps. Sellega tagatakse väljaspool ELi elavatele Euroopa perekondadele juurdepääs õiguskaitsele.

6.  Tunnustamise vastuväidete üle otsustamiseks konkreetsetel juhtudel on vaja erimenetlusi. Need sätted on samasugused nagu teistes liidu õigusaktides tsiviilõiguse valdkonnas.

7.  Tuleks võtta kasutusele Euroopa lapsendamistunnistus, et kiirendada halduspäringuid seoses automaatse tunnustamisega. Tunnistuse näidis võetakse vastu komisjoni delegeeritud õigusaktiga.

8.  Ettepanek puudutab ainult individuaalset vanema ja lapse suhet. See ei kohusta liikmesriike tunnustama mingit õigussuhet lapsendatud lapse vanemate vahel, kuna siseriiklikud seadused paaride kohta erinevad oluliselt.

9.  Ettepanek sisaldab ka tsiviilõigusaktide tavapäraseid lõpp- ja üleminekusätteid. Lapsendamise automaatset tunnustamist kohaldatakse ainult neile lapsendamisotsustele, mis on tehtud pärast määruse kohaldamise kuupäeva, ning alates samast kuupäevast ka varasematele lapsendamisotsustele, kui laps on jätkuvalt alaealine.

10.  Käesolev ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega, kuna liikmesriigid ei saa moodustada üksi õigusraamistikku lapsendamisotsuste piiriüleseks tunnustamiseks, ning ettepanek ei ulatu kaugemale kui lapsendatud laste stabiilse õigusliku seisundi tagamiseks tingimata vaja. See ei mõjuta liikmesriikide perekonnaõigust.

B.  TAOTLETAVA ETTEPANEKU TEKST

Nõukogu määrus lapsendamisotsuste piiriülese tunnustamise kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi taotlust Euroopa Komisjonile,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku erimenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks sellise vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala säilitamise ja arendamise, kus oleks tagatud isikute vaba liikumine. Niisuguse ala järkjärguliseks loomiseks on vaja, et liit võtaks vastu meetmeid seoses õigusalase koostööga tsiviilküsimustes, millel on piiriülene mõju, sealhulgas perekonnaõiguse valdkonnas.

(2)  Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklitele 67 ja 81 peavad need meetmed hõlmama meetmeid, mille eesmärk on tagada kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikune tunnustamine.

(3)  Selleks et tagada lapsendatud lapsega perekondade vaba liikumine, on vajalik ja asjakohane, et lapsendamisotsuste tunnustamise ja täitmise eeskirju reguleeritaks liidu õigusaktiga, mis on siduv ja vahetult kohaldatav.

(4)  Käesolev määrus peaks looma lapsendamisotsuste piiriülese tunnustamise valdkonnas selge, tervikliku õigusraamistiku, andma perekondadele õiguskindluse, prognoositavuse ja paindlikkuse osas piisavad tulemused ning hoidma ära olukordi, kus ühe liikmesriigi seaduslikku lapsendamisotsust teises liikmesriigis ei tunnustata.

(5)  Käesolev määrus peaks hõlmama liikmesriigis tehtud või tunnustatud lapsendamisotsuste tunnustamist. See ei peaks aga hõlmama rahvusvaheliste lapsendamiste tunnustamist, mis on toimunud vastavalt 29. mai 1993. aasta Haagi konventsioonile riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö kohta, kuna nimetatud konventsioonis on juba sätestatud selliste lapsendamiste automaatne tunnustamine. Käesolevat määrust tuleks seega kohaldada ainult riigisiseste lapsendamiste tunnustamisele ning neile rahvusvahelistele lapsendamistele, mis ei toimu vastavalt kõnealusele konventsioonile.

(6)  Lapsendamise ja lapsendamisotsuse teinud või seda tunnustanud liikmesriigi territooriumi vahel peab olema seos. Seega peaks tunnustamise tingimuseks olema ühiste pädevuseeskirjade järgimine.

(7)  Pädevuseeskirjad peaksid olema maksimaalselt prognoositavad ja lähtuma põhimõttest, et pädevuse aluseks on üldiselt lapsendavate vanemate alaline elukoht, või ühe vanema või lapse alaline elukoht. Pädevuse alus peaks sellega piirduma, välja arvatud juhtudel, mis hõlmavad kolmandaid riike, kui ühendavaks teguriks võib olla kodakondsuse liikmesriik.

(8)  Kuna lapsendamine puudutab üldiselt alaealisi, ei ole asjakohane anda lapsevanematele või lapsele võimalust valida ametiasutusi, kes teevad lapsendamise kohta otsuse.

(9)   Vastastikune usaldus õigusemõistmise vastu liidus õigustab põhimõtet, mille kohaselt tuleks ühes liikmesriigis tehtud või tunnustatud lapsendamisotsuseid tunnustada ilma erimenetluseta kõigis liikmesriikides. Sellest tulenevalt tuleks ühes liikmesriigis tehtud lapsendamisotsust käsitada nii, nagu see oleks tehtud taotluse saanud liikmesriigis.

(10)  Teises liikmesriigis tehtud lapsendamisotsuse automaatne tunnustamine taotluse saanud liikmesriigis ei tohiks ohustada kaitseõiguse tagamist. Seepärast peaks kõikidel huvitatud isikutel olema võimalik taotleda lapsendamisotsuse tunnustamisest keeldumist, kui ta leiab, et esineb mõni keeldumise alustest.

(11)  Riigisiseste lapsendamisotsuste tunnustamine peaks olema automaatne, välja arvatud juhul, kui liikmesriigil, kus lapsendamine toimus, ei olnud selleks pädevust, või kui selline tunnustamine on selgelt vastuolus tunnustava liikmesriigi avaliku korraga, nagu seda tõlgendatakse vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 21.

(12)  Käesolev määrus ei tohiks mõjutada liikmesriikide materiaalõiguslikke küsimusi perekonnaõiguse valdkonnas, kaasa arvatud lapsendamisõigust. Lisaks ei tohiks lapsendamisotsuse tunnustamine käesoleva määruse alusel kohustada tunnustama mis tahes õigussuhet lapsendavate vanemate vahel lapsendamisotsuse tunnustamise tulemusel, kusjuures see ei tohiks ka olla lapsendamisotsuse tunnustamist käsitleva võimaliku otsuse eeltingimus.

(13)  Menetluslikud küsimused, mida käesolevas määruses ei käsitleta, tuleks lahendada vastavalt siseriiklikule õigusele.

(14)  Kui lapsendamisotsus eeldab õigussuhet, mida taotluse saanud liikmesriigi õiguses ei tunta, tuleks seda õigussuhet, sealhulgas sellest tulenevaid õigusi või kohustusi võimaluse korral kohandada õigussuhteks, millel on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt samaväärne mõju ning sarnased eesmärgid. Kohandamise viisi ja teostaja peaks kindlaks määrama iga liikmesriik ise.

(15)  Et lihtsustada käesoleva määrusega sätestatud automaatset tunnustamist, tuleks töötada välja näidis lapsendamisotsuste ülevõtmiseks ehk Euroopa lapsendamistunnistus. Selleks tuleks komisjonile anda õigus võtta ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte nimetatud tunnistuse näidise väljatöötamiseks ja muutmiseks. Eriti tähtis on, et komisjon peaks ettevalmistustööde ajal asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(16)  Kuna käesoleva määruse eesmärki ei suuda liikmesriigid piisaval määral saavutada ning seda on parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Vastavalt kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe käesolev määrus kaugemale, kui on vaja selle eesmärgi saavutamiseks.

(17)  ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kohta lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli nr 21 artiklite 1 ja 2 kohaselt [on Ühendkuningriik ja Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel] / [ja ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik ja Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel ja see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav].

(18)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli nr 22 artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Kohaldamisala

1.  Käesolevat määrust kohaldatakse lapsendamisotsuste tunnustamise suhtes.

2.  Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise suhtes ja see ei mõjuta järgmist:

a)  liikmesriikide seadused, mis käsitlevad õigust lapsendada või muid perekonnaõiguse küsimusi;

b)  rahvusvahelised lapsendamised vastavalt riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö 29. mai 1993. aasta Haagi konventsioonile.

3.  Käesolev määrus ei nõua, et liikmesriigid:

a)  tunnustaksid mis tahes õigussuhet lapsendatud lapse vanemate vahel lapsendamisotsuse tunnustamise tulemusel;

b)  teeksid lapsendamisotsuseid olukorras, kus asjaomane siseriiklik õigus seda ei võimalda.

Artikkel 2

Määratlus

„Lapsendamisotsus“ on käesoleva määruse tähenduses kohtuotsus või otsus, millega tunnustatakse vanema-lapse alalist õigussuhet ühelt poolt lapse, kes ei ole veel täisealiseks saanud, ja teiselt poolt uue vanema või vanemate vahel, kes ei ole selle lapse bioloogilised vanemad, sõltumata sellest, kuidas seda õigussuhet siseriiklikus õiguses nimetatakse.

Artikkel 3

Lapsendamisotsuste automaatne tunnustamine

1.  Ühes liikmesriigis tehtud lapsendamisotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ilma erimenetlusi nõudmata, tingimusel et otsuse teinud liikmesriigil on selleks pädevus vastavalt artiklile 4.

2.  Huvitatud pool võib artiklis 7 sätestatud korras taotleda, et tuvastataks artiklis 6 osutatud tunnustamisest keeldumise aluste puudumine.

3.  Kui liikmesriigi kohtus toimuvas menetluses tõstatatakse kaasneva küsimusena tunnustamisest keeldumine, kuulub see küsimus antud kohtu pädevusse.

Artikkel 4

Pädevus seoses lapsendamisotsustega

1.  Liikmesriigi ametiasutused võivad teha lapsendamisotsuse üksnes siis, kui lapsendava vanema või vanemate või lapsendatava lapse alaline elukoht on selles liikmesriigis.

2.  Kui lapse lapsendamisotsuse on teinud kolmanda riigi ametiasutused, võivad ka liikmesriigi ametiasutused teha sellise otsuse, või otsustada tunnustada kolmanda riigi otsust vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud korrale, kui lapsendava vanema või vanemate või lapsendatud lapse alaline elukoht ei ole selles liikmesriigis, kuid nad on selle kodanikud.

Artikkel 5

Tunnustamiseks vajalikud dokumendid

Isik, kes soovib ühes liikmesriigis kasutada teises liikmesriigis tehtud lapsendamisotsust, esitab:

a)  lapsendamisotsuse koopia, mis vastab selle õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele; ning

b)  Euroopa lapsendamistunnistuse, mis on välja antud vastavalt artiklile 11.

Artikkel 6

Tunnustamisest keeldumine

Huvitatud isiku taotlusel võib liikmesriigis tehtud lapsendamisotsuse tunnustamisest keelduda üksnes juhu, kui:

a)  kui tunnustamine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga (ordre public);

b)  kui otsuse teinud liikmesriigil ei olnud selleks pädevust vastavalt artiklile 4.

Artikkel 7

Tunnustamisest keeldumise taotlemine

1.  Siseriiklikus õiguses määratletud huvitatud poole taotlusel keeldutakse lapsendamisotsuse tunnustamisest, kui esineb üks artiklis 6 esitatud alustest.

2.  Tunnustamisest keeldumise taotlus esitatakse kohtule, mis on asjaomase liikmesriigi poolt vastavalt artikli 13 punktile a komisjonile esitatud teatele kohus, kellele vastav taotlus tuleb esitada.

3.  Tunnustamisest keeldumise menetlusele kohaldatakse taotluse saanud liikmesriigi õigust, kuivõrd käesolev määrus seda menetlust ei hõlma.

4.  Taotleja esitab kohtule otsuse koopia ning vajaduse korral otsuse tõlke või transliteratsiooni.

5.  Kohus võib loobuda lõikes 4 osutatud dokumentide esitamise nõudest, kui tal on need juba olemas või kui ta peab ebamõistlikuks nõuda taotlejalt nende esitamist. Viimati nimetatud juhul võib kohus nõuda dokumentide esitamist teiselt poolelt.

6.  Poolelt, kes taotleb teises liikmesriigis tehtud lapsendamisotsuse täitmisest keeldumist, ei nõuta postiaadressi olemasolu taotluse saanud liikmesriigis. Samuti ei pea sellel poolel olema taotluse saanud liikmesriigis volitatud esindajat, välja arvatud juhul, kui esindaja olemasolu on kohustuslik, olenemata poolte kodakondsusest või alalisest elukohast.

7.  Kohus teeb otsuse tunnustamisest keeldumise taotluse kohta viivituseta.

Artikkel 8

Tunnistamisest keeldumise taotluse kohta tehtud otsuse edasikaebamine

1.  Mõlemad pooled võivad tunnistamisest keeldumise taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.

2.  Edasikaebus esitatakse kohtule, mis on asjaomase liikmesriigi poolt vastavalt artikli 13 punktile b komisjonile esitatud teatele kohus, kellele vastav edasikaebus tuleb esitada.

3.  Edasikaebuse kohta tehtud otsust saab edasi kaevata üksnes siis, kui asjaomane liikmesriik on vastavalt artikli 13 punktile c teatanud komisjonile kohtud, kellele niisugused edasikaebused tuleb esitada.

Artikkel 9

Edasikaebamine lapsendamisotsuse teinud liikmesriigis

Kohus, kellele esitatakse tunnustamisest keeldumise taotlus, või kohus, kes menetleb artikli 8 lõike 2 või 3 alusel esitatud kaebust, võib menetluse peatada, kui lapsendamisotsus on päritoluliikmesriigis üldkorras edasi kaevatud või kui sellise edasikaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud. Viimati nimetatud juhul võib kohus kaebuse esitamise tähtaega täpsustada.

Artikkel 10

Sisulise läbivaatamise keeld

Ühes liikmesriigis tehtud lapsendamisotsus või kohtuotsus ei kuulu ühelgi juhul taotluse saanud liikmesriigis sisulisele läbivaatamisele.

Artikkel 11

Euroopa lapsendamistunnistus

Lapsendamisotsuse teinud liikmesriigi ametiasutused annavad huvitatud poole taotlusel välja Euroopa lapsendamistunnistuse, mis vastab artikli 15 kohaselt kasutusele võetud näidisele.

Artikkel 12

Lapsendamisotsuse kohandamine

1.  Kui otsus või kohtuotsus sisaldab meedet või korraldust, mida taotluse saanud liikmesriigi õiguses ei tunta, kohandatakse seda meedet või korraldust võimalikult suurel määral asjaomase liikmesriigi õiguses tuntud meetmeks või korralduseks, millel on samaväärne mõju ning sarnased eesmärgid. Kohandamisel ei tohi olla päritoluliikmesriigi õiguses sätestatust kaugemale ulatuvat toimet.

2.  Kõik huvitatud pooled võivad meetme või korralduse kohandamise kohtus vaidlustada.

Artikkel 13

Liikmesriikide esitatav teave

1.  Liikmesriigid edastavad komisjonile 1. juuliks 2018 oma siseriiklikud õigusnormid, kui need on olemas, järgmise kohta:

a)  kohtud, kellele tuleb esitada tunnustamisest keeldumise taotlus vastavalt artikli 7 lõikele 2;

b)  kohtud, kellele tuleb esitada tunnustamisest keeldumise taotluse kohta tehtud otsuse edasikaebus vastavalt artikli 8 lõikele 2; ning

c)  kohtud, kellele tuleb esitada võimalikud edasikaebused vastavalt artikli 8 lõikele 3.

2.  Komisjon teeb lõikes 1 osutatud teabe, samuti muu asjaomase teabe lapsendamise menetluste ja selle tunnustamise kohta liikmesriikides avalikkusele kättesaadavaks asjakohaste vahendite, eelkõige Euroopa e-õiguskeskkonna portaali kaudu.

Artikkel 14

Legaliseerimine ja muud formaalsused

Käesoleva määruse raames ei nõuta liikmesriigis väljastatud dokumentide legaliseerimist ega muude sarnaste formaalsuste täitmist.

Artikkel 15

Õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusakte artiklis 11 osutatud mitmekeelse Euroopa lapsendamistunnistuse näidise koostamiseks ja muutmiseks.

Artikkel 16

Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise kord

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artiklis 15 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates 1. juulist 2018.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 15 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 15 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavaks tegemist esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 17

Üleminekusätted

Käesolevat määrust kohaldatakse ainult lapsendamisotsustele, mis on tehtud 1. jaanuaril 2019 või hiljem.

Sellest kuupäevast tunnustatakse ka enne 1. jaanuarit 2019 tehtud lapsendamisotsuseid, kui asjaomane laps ei ole selleks kuupäevaks saanud täisealiseks.

Artikkel 18

Seos kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega

1.  Käesolevat määrust ei kohaldata lapsendamisotsustele, mis on tehtud vastavalt riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö 29. mai 1993. aasta Haagi konventsioonile.

2.  Ilma et see piiraks liikmesriikidele Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 351 tulenevaid kohustusi, ei mõjuta käesolev määrus selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks käesoleva määruse jõustumise ajal on üks või mitu liikmesriiki ning mis sätestavad lapsendamiste tunnustamisega seotud eeskirju.

3.  Käesolev määrus on siiski ülimuslik konventsioonide suhtes, mis on sõlmitud üksnes kahe või enama liikmesriigi vahel, sellisel määral, mil need konventsioonid käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.

Artikkel 19

Läbivaatamisklausel

1.  Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta 31. detsembriks 2024 ja seejärel iga viie aasta järel. Vajaduse korral lisatakse aruandele ettepanekud käesoleva määruse kohandamiseks.

2.  Selleks edastavad liikmesriigid komisjonile asjakohase teabe, mis käsitleb käesoleva määruse kohaldamist nende kohtute poolt.

Artikkel 20

Jõustumine ja kohaldamise kuupäev

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2019, välja arvatud artiklid 13, 15 ja 16, mida kohaldatakse alates 1. juulist 2018.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja liikmesriikides vahetult kohaldatav kooskõlas aluslepingutega.

Brüssel, […]

Nõukogu nimel

eesistuja


SELETUSKIRI

Raportöör esitab käesoleva raporti ajal, mil Euroopa Parlamendi poole on pöördutud arvukate küsimustega, mis puudutavad lapsendamisi piiriüleses kontekstis. Erinevad küsimused vajavad erinevaid vastuseid, mistõttu raportöör teeb ettepaneku kasutada mõnel juhul muid kui seadusandlikke lahendusi, kuid soovitab võtta vastu määruse, et lahendada riigisiseste lapsendamisotsuste piiriülese tunnustamisega seotud spetsiifilisi probleeme.

  Lapsendamiste ühised miinimumnõuded

Raportöör on seisukohal, et mõnesid lapsendamisega seotud vastuolusid saaks edukalt lahendada lapsendamise ühiste miinimumnõuete koostamisega. Neid nõudeid ei tuleks aga kehtestada õigusakti kujul, pigem peaksid need olema praktilised suunised, mis on eriti vajalikud rahvusvahelise elemendiga lapsendamisjuhtudel. Eelkõige tuleks kõikidel tunnistada, et iga lapsendamisotsus on tehtud puhtalt lapse huvides ning seda tuleb käsitleda vastavalt konkreetse juhtumi eripärale. Mõnesid probleeme liikmesriikide vahel saaks lahendada, kui asjaomased konsulaarametnikud oleksid kursis kõikide esildatud lapsendamisotsustega, mis puudutavad last, kellel on teise liikmesriigi kodakondsus.

II.  Rahvusvahelised lapsendamised vastavalt 1993. aasta Haagi konventsioonile

Raportöör märgib rahuloluga, et 1993. aasta Haagi konventsioon rahvusvahelise lapsendamise kohta toimib positiivselt. Selle konventsiooniga nähakse ette kõikide lapsendamisotsuste automaatne tunnustamine kõikide allakirjutanud riikide poolt (sh kõik Euroopa Liidu liikmesriigid) vastavalt konventsioonis sätestatud korrale. Kuigi õigusraamistik on rahuldav, tuleb märkida, et konventsiooni menetluslikke sätteid alati ei järgita, näiteks lapse bioloogiliste vanemate nõustamise ja nende nõusoleku nõuete osas. Automaatse tunnustamise nõuet alati täielikult ei järgita, kuna sageli esineb probleeme perekonnaseisuaktide transkriptsiooniga konventsiooni kohaselt esitatud tunnistuste alusel.

III.  Tsiviilõiguslik koostöö lapsendamise valdkonnas

Raportöör on seisukohal, et tuleb pöörata rohkem tähelepanu tsiviilõiguslikule koostööle lapsendamiste valdkonnas. Rahvusvaheliste või riigisiseste lapsendamisotsuste piiriülese tunnustamise seisukohalt oleks kasulik kohtu- ja haldusametite suurem vastastikune usaldus, mida saab kõige paremini tagada koolitusvõimaluste suurendamisega. Komisjon võiks ka ergutada paremat koostööd ja kergemat ligipääsu õiguskaitsele, avaldades Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis asjaomast teavet lapsendamiste kohta.

IV.  Riigisiseste lapsendamisotsuste piiriülene tunnustamine

Raporti koostamise käigus konsulteerides ja teemat uurides jõudis raportöör järeldusele, et riigisiseste lapsendamisotsuste kergemaks piiriüleseks tunnustamiseks on vajalik Euroopa tasandi õigusakt. Praegu ei ole siduvat rahvusvahelist või Euroopa tasandi raamistikku riikliku menetluse alusel tehtud lapsendamisotsuste tunnustamiseks, erinevalt nendest, mis on tehtud vastavalt 1993. aasta Haagi konventsioonile. Paljudel liikmesriikidel on siseriiklikus õiguses sätted rahvusvaheliste lapsendamiste tunnustamiseks, kuid kindlasti mitte kõikidel. Selline olukord on vastuolus Euroopa Liidu üha suurema majandusliku ja sotsiaalse integratsiooniga, mis on suurendanud perekondade liikuvust kogu Euroopas. Mõnedes nendest perekondadest on lapsendatud lapsi. Paljudel juhtudel ei teki sellistel peredel teise liikmesriiki elama asudes probleeme. Mõnel juhul aga tekib, kuna lapsevanema ja lapse suhet võidakse ilma täiendava haldus- või kohtumenetluseta mitte tunnustada. See rikub lapsendatud lapse õigust stabiilsele õiguslikule seisundile. Euroopa kodanike õigus perekonnaelule ja vabale liikumisele nõuab selget õigusraamistikku, mis sätestab riigisiseste lapsendamisotsuste automaatse ja vastastikuse tunnustamise kogu Euroopas. Lapsendamisotsuse tunnustamisest keeldumiseks võib põhjust anda üksnes see, kui ei ole järgitud pädevuse eeskirju või kui lapsendamine on vastuolus liikmesriigi avaliku korraga. Üksikasjalik teave seadusandliku ettepaneku tausta kohta on esitatud ülaltoodud resolutsiooni lisas.


PETITSIOONIKOMISJONI ARVAMUS (21.4.2016)

õiguskomisjonile

lapsendamiste piiriüleste aspektide kohta

(2015/2086(INL))

Arvamuse koostaja: Notis Marias

ETTEPANEKUD

Petitsioonikomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on seisukohal, et lapse huvid on esmatähtsad ning see peab olema ka põhikriteerium lapsendamisega seotud otsuste tegemisel; palub liikmesriikidel tagada, et lapsed saaksid rakendada oma õigust väljendada vabalt oma seisukohti ja et neid seisukohti võetaks arvesse vastavalt lapse vanusele ja küpsusele, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 24;

2.  märgib, et liidus puudub liikmesriikides välja antud riigisiseste lapsendamiskorralduste automaatse vastastikuse tunnustamise mehhanism ning et see takistab perekondade vaba liikumist; rõhutab, et vanemate ja laste õiguste kaitseks on riigisisese lapsendamise piiriülese tunnustamise valdkonnas hädavajalik tagada õiguskindlus ja täielik kooskõla vastastikuse tunnustamise ja vastastikuse usalduse põhimõtetega ning ühtlasi on vaja järgida ja edendada kodakondsust käsitlevaid liidu õiguse sätteid ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tagama, et liikumis- ja elukohavabaduse kasutamine ei seaks ohtu õigust perekonnaelule;

3.  märgib, et lapse huvide kaitseks on vaja Euroopa kohtunike sellealast koostööd;

4.  palub liikmesriikidel vältida suurt bürokraatiat riikidevaheliste ja teises liikmesriigis juba tunnustatud lapsendamiste tunnustamismenetluses, et tagada 1993. aasta Haagi konventsiooni nõuetekohane rakendamine; kutsub liikmesriike üles innustama 1993. aasta Haagi konventsiooniga veel mitte ühinenud riike seda tegema, mis tagaks, et kõik lapsed ja teised asjaomased sidusrühmad võiksid saada kasu oma vastavatest õigustest ning neid õigusi tagavatest minimaalsetest menetlusnõuetest ja tähtaegadest, ning aitaks ära hoida väiksema õiguskaitsega paralleelset süsteemi;

5.  palub, et liikmesriigid tagaksid vajaduse korral nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega) artikli 15 (kohtuasja üleviimine kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused) ja artikli 55 (koostöö vanemlikku vastutust käsitlevates asjades) täieliku ja tõhusa rakendamise, et kaitsta paremini lapse huve ning parandada liikmesriikide vahelist koordineerimist ja koostööd;

6.  on arvamusel, et nii „alalise elukoha“ kui ka „lapse huvide“ määratlemiseks tuleks koostada ühtsed miinimumstandardid;

7.  palub liikmesriikidel teha korrapäraselt statistikat juhtumite kohta, kus muu liikmesriigi kodanikest lapsi on hoolduse alla antud või lapsendatud;

8.  palub liikmesriikidel edendada lapsendamise riigiüleste menetlustega tegelevate sotsiaaltöötajate, kohtunike, advokaatide ja teiste asjaomaste ametiisikute erikoolitust, tagamaks, et neil on lapse õiguste kaitseks liidu ja riiklikul tasandil vajalikud teadmised ja oskused;

9.  palub liikmesriikidel piiriüleste aspektidega nõusolekuta lapsendamise menetluste puhul süstemaatiliselt rakendada 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsiooni sätteid ja tagada, et asjaomaste vanemate päritoluriigi ametiasutusi teavitatakse viivitamata nõuetekohaselt kohe menetluse alguses ja kogu protsessi jooksul, sealhulgas ka lapse ärakuulamisest, ning et neil on nõuetekohane juurdepääs menetlusele ja sellega seotud toimikutele; rõhutab, kui tähtis on tagada, et vajaduse korral tagatakse piisav suuline tõlge ja õigusabi;

10.  tunnistab, et kuigi nõusolekuta lapsendamine on eelkõige mõeldud lapse kaitsmiseks väärkohtlemise või tõsise hooletuse eest, on sellel ka rasked tagajärjed bioloogilistele vanematele ja lapsendatud lastele; rõhutab, et kaitstes iga juhtumi puhul lapse huve, hinnates neid individuaalselt ja austades lapse õigust saada ära kuulatud, tuleb seda liiki lapsendamise kasuks otsus langetada viimase abinõuna ning see peaks olema piiratud väga erandlike ja hästi põhjendatud juhtumitega, kui kõik bioloogilisele perekonnale suunatud asjakohased tugimeetmed on ammendatud; nõuab tungivalt liikmesriikidelt selliste tugimeetmete edendamist ja/või tugevdamist ja parandamist;

11.  juhib Euroopa Komisjoni, nõukogu ja liikmesriikide tähelepanu sellele, et mõnedes liikmesriikides järgitakse nõusolekuta lapsendamiste rangeid tavasid, millel on kahjulikud tagajärjed nii bioloogilistele vanematele kui ka lapsendatud lastele; palub Euroopa Komisjonil teha ettepaneku asjakohaste meetmete kohta, mis võimaldaksid nendele tavadele määruse nr 2201/2003 kavandatava reformi käigus lahenduse leida; juhib nende tähelepanu ka sellele, et nõuolekuta ja pikaajalisel kasuperekonda paigutamisel, millega rikutakse vähemalt mõnes liikmesriigis kehtestatud põhimõtet, et kasuperekonda paigutamine peaks olema ajutine lahendus, on kahjulikud tagajärjed;

12.  palub liikmesriikidel leppida kokku piiriülese lapsendamise menetluste minimaalses kestuses mõlema vanema kaotanud lapse lapsendamise korral ja bioloogiliste vanemate nõusolekuta lapsendamise korral, piiramata seejuures võimalikku kasulapse lapsendamise eesõigust, ning tagada, et enne igasugust lõplikku otsust hooldusõiguse kohta loetakse lapse alaliseks hooldajaks lapse mõlema bioloogilise vanema sugulasi; juhib sellega seoses tähelepanu rahvusvahelistele standarditele ja tuletab meelde ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikleid 8 ja 20;

13.   märgib mitmekeelsuse ja kultuurilise mitmekesisuse säilitamise tähtsust silmas pidades, et lapsendatud või hoolduse alla antud lastel peab olema piisav side oma päritolukultuuriga ja nad ei tohi kaotada oma emakeelt, ning eriti seda, et bioloogilistel vanematel peab olema õigus neid piisavalt sageli külastada ja nendega omaenda keeles rääkida, kui ei ole tõendatud, et selline kontakt kahjustab lapse huve, nagu näiteks eelneva vägivalla või väärkohtlemise korral;

14.  palub lapsendamismenetlustega seotud liikmesriikide ametiasutustel teha kõik selleks, et õdesid-vendi ei lahutataks; tuletab sellega seoses meelde ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklit 8, milles rõhutatakse, et valitsused kohustuvad austama ja kaitsma lapse identiteeti, sealhulgas tema perekondlikke suhteid;

15.  märgib, et kui mõlemad vanemad kaotanud laps on tunnistatud lapsendamiseks sobivaks, samuti ka bioloogiliste vanemate nõusolekuta sundlapsendamise korral ning piiramata kasulapse lapsendamise eesõigust, peavad mõlema asjaomase liikmesriigi sotsiaaltöötajad hindama laiendatud perekonna liikmete sobivust kasuperekonnaks;

16.  nõuab, et eri kodakondsusega lapsevanemaid koheldaks vanemliku vastutuse ja lapsendamise menetlustes võrdselt;

17.  palub liikmesriikidel tagada protsessiga seotud ja muu liikmesriigi kodanikest sugulaste kõigi menetlusõiguste järgimine, sh õigusabi andmine, nõuetekohane ja õigeaegne teavitamine ärakuulamistest, tõlk, kõik menetlusega seotud dokumendid nende emakeeles jne;

18.  palub, et juhul kui ühe liikmesriigi sotsiaaltöötajad täidavad teise liikmesriiki lapsendamise juhtumi puhul andmete kogumise ülesannet, teavitaks saatjariik kõiki asjaomaseid asutusi riigis, kus seda ülesannet täidetakse;

19.  juhib tähelepanu sellele, et komisjoni poolt mõningatele liikmesriikidele kohustuslikuks tehtud kokkuhoiupoliitika ja kulukärped kahjustavad tõsiselt sotsiaalteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust; rõhutab, kui oluline on tagada sotsiaaltöötajatele asjakohased töötingimused, et nad võiksid üksikjuhtumeid nõuetekohaselt hinnata, tundmata seejuures finants- või õiguslikku survet ja võttes täiel määral arvesse lapse huvisid nii lühiajalises kui ka keskpikas ja pikaajalises perspektiivis;

20.  rõhutab vajadust perede tugistruktuuride parandamise järele; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel kaasrahastada ja edendada selliste valitsusväliste organisatsioonide võrgustike loomist, kes abistavad liidu kodanikke, kes elavad perega teises liikmesriigis ja vajavad täiendavat abi koostöö tegemisel laste hoolekande teenistuste ja kohalike omavalitsustega;

21.  palub liikmesriikidel anda koduvägivalla, alkoholi või uimastite kuritarvitamise ohvritele, kellelt on lapsed ära võetud, mõistlik võimalus täielikult taastuda, enne kui kohus langetab lapsendamise kohta lõpliku otsuse;

22.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid lapsendamise puhul otsustava kriteeriumina arvesse kaebusi perekonnas esineva vägivalla kohta, eelkõige laste suhtes toime pandud soolise ja/või seksuaalvägivalla kohta, mille on põhjustanud bioloogilised vanemad oma tegevuse ja/või tegevusetusega;

23.  nõuab tungivalt, et komisjon viiks piiriüleste aspektidega nõusolekuta lapsendamist puudutavate kaebuste puhul läbi võrdleva uuringu, et analüüsida, kas liikmesriikides, kus on tugev taristu ja hästi reguleeritud kasuperekonda paigutamise süsteem ning muud lapsendamisele eelnevad hoolduskavad, on selliseid kaebusi vähem;

24.  palub Euroopa Komisjonil välja anda selged ja hõlpsasti kättesaadavad juhised, milles antakse kodanikele praktilist teavet lastekaitse institutsioonilise korralduse kohta, eelkõige mis puudutab vanemliku nõusolekuta lapsendamist ja vanemate õigusi eri liikmesriikides;

25.  palub liikmesriikidel vahetada teavet ja korraldada kodanikele suunatud teavitamiskampaaniaid teistes liikmesriikides laste kasvatamise puhul kehtivate kultuuritraditsioonide ja eeskirjade kohta, et nad oleksid teadlikud tavadest, mis võivad põhjustada nende vanemlike õiguste äravõtmise ja laste lapsendamiseks andmise.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

19.4.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

0

8

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Marina Albiol Guzmán, Margrete Auken, Alberto Cirio, Pál Csáky, Rosa Estaràs Ferragut, Eleonora Evi, Peter Jahr, Rikke Karlsson, Jude Kirton-Darling, Notis Marias, Edouard Martin, Roberta Metsola, Marlene Mizzi, Julia Pitera, Gabriele Preuß, Eleni Theocharous, Jarosław Wałęsa, Cecilia Wikström, Tatjana Ždanoka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Enrique Calvet Chambon, Kostadinka Kuneva, Julia Reda, Sven Schulze, Ángela Vallina

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

José Blanco López, Martina Dlabajová, Elena Gentile, Zbigniew Kuźmiuk


VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

29.11.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

2

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Jean-Marie Cavada, Kostas Chrysogonos, Therese Comodini Cachia, Mady Delvaux, Rosa Estaràs Ferragut, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Mary Honeyball, Dietmar Köster, António Marinho e Pinto, Emil Radev, Julia Reda, Evelyn Regner, Pavel Svoboda, Axel Voss, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Daniel Buda, Angel Dzhambazki, Angelika Niebler, Virginie Rozière, Kosma Złotowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Mylène Troszczynski

Õigusteave - Privaatsuspoliitika