RAPORT Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta

20.12.2016 - (2016/2095(INI))

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon
Raportöör: Maria João Rodrigues

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta

(2016/2095(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Liidu toimimise lepingut ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 9, mis kohustab ELi edendama kõrget tööhõive taset, tagama piisava sotsiaalse kaitse, võitlema sotsiaalse tõrjutuse vastu ning kindlustama hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge taseme,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 151–156,

–  võttes arvesse 9. mai 1950. aasta deklaratsiooni, milles nõuti töötajate elatustaseme võrdsustamist ja parandamist,

–  võttes arvesse 1. juuli 1999. aasta Euroopa sotsiaalhartat, selle lisaprotokolli ja harta läbivaadatud versiooni, mis jõustus 3. mail 1996, eriti selle I osa ja II osa artikleid 2, 4, 16 ja 27, milles käsitletakse perekondlike kohustustega töötajate õigust teistega võrdsetele võimalustele ja võrdsele kohtlemisele,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille EL ratifitseeris 2010. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis jõustus 1990. aastal,

–  võttes arvesse ühenduse hartat töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, mis võeti vastu 9. detsembril 1989,

–  võttes arvesse säästva arengu eesmärke aastaks 2030, mille ÜRO võttis vastu 2015. aastal ja mis kehtivad kogu maailma, sealhulgas ELi suhtes,

–  võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ[1],

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioone ning soovitusi,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksit ja selle protokolli, mis on peamised Euroopa sotsiaalkindlustussüsteemide minimaalse ühtlustamise vahendid, mis tagavad miinimumstandardid ja lubavad lepingu osapooltel neid standardeid ületada,

–  võttes arvesse sõltumatu eksperdi aruannet kõikide inimõiguste kasutamise kohta eakate poolt,

–  võttes arvesse kehtivaid ELi õigusakte, poliitika koordineerimise mehhanisme ja tööhõive, sotsiaal-, majandus- ja rahanduspoliitika alaseid finantsinstrumente, siseturgu, kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist, Euroopa Sotsiaalfondi ning majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust,

–  võttes arvesse 25.–26. märtsi 2010. aasta ja 17. juuni 2010. aasta Euroopa Ülemkogu järeldusi ning komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 14. detsembri 2007. aasta järeldusi, milles toetatakse turvalise paindlikkuse põhimõtteid ning tunnistatakse, kui tähtis on vastupidav, integreeritud ja tasakaalustatud lähenemisviis põhilistele väljakutsetele tööturgude moderniseerimisel,

–  võttes arvesse nõukogu soovitusi ja järeldusi romade lõimumise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (2008/867/EÜ),

–  võttes arvesse komisjoni 2013. aasta soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“,

–  võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2015. aasta järeldusi sotsiaalmajanduse kui Euroopa majandusliku ja sotsiaalse arengu olulise teguri edendamise kohta,

–  võttes arvesse võrdse tööalase kohtlemise direktiivi[2],

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi (COM(2008)0637),

–  võttes arvesse kirjaliku tõendi direktiivi[3],

–  võttes arvesse tähtajalist tööd käsitlevat direktiivi[4],

–  võttes arvesse renditööd käsitlevat direktiivi[5],

–  võttes arvesse osalist tööaega käsitlevat direktiivi[6],

–  võttes arvesse rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi[7],

–  võttes arvesse komisjonile suunatud poliitilisi suuniseid „Euroopa uus algus: minu tegevuskava töökohtade loomiseks ning majanduskasvu, õigluse ja demokraatlike muutuste tagamiseks“, mida Jean-Claude Junckeri tutvustas 5. juulil 2014. aastal,

–  võttes arvesse 22. juuni 2015. aasta aruannet „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine“ (edaspidi „viie juhi aruanne“),

–  võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2016. aasta teatist Euroopa sotsiaalõiguste teemalise arutelu käivitamise kohta (COM(2016)0127) ja selle lisasid,

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“ (COM(2016)0356),

–  võttes arvesse komisjoni teatisi romade lõimumise kohta (COM(2010)0133, COM(2011)0173, COM(2012)0226, COM(2013)0454, COM(2015)299, COM(2016)424),

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (2008/867/EÜ),

–  võttes arvesse komisjoni 4. oktoobri 2016. aasta teatist „Noortegarantii ja noorte tööhõive algatus kolm aastat hiljem“ (COM(2016)0646),

–  võttes arvesse komisjoni 21. märtsi 2014. aasta aruannet renditööd käsitleva direktiivi 2008/104/EÜ kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2015. aasta septembri arvamust SOC/520 teemal „Tõhusate ja usaldusväärsete sotsiaalhoolekandesüsteemide põhimõtted“,

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni komisjoni 2017. aasta tööprogrammi strateegiliste prioriteetide kohta[8],

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta[9],

–  võttes arvesse oma 20. mai 2015. aasta resolutsiooni rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta[10],

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta[11],

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks[12],

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta[13],

–  võttes arvesse komisjoni dokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“,

–  võttes arvesse Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta[14],

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2015. aasta resolutsiooni ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku kohta aastateks 2014−2020[15],

–  võttes arvesse oma 14. aprilli 2016. aasta resolutsiooni vaesusevastase eesmärgi saavutamise kohta majapidamiskulude kasvu kontekstis[16],

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta resolutsiooni ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta, pöörates erilist tähelepanu ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee kokkuvõtlikele märkustele[17],

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni sotsiaalse dumpingu kohta Euroopa Liidus[18],

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomise kohta tööturul[19],

–  võttes arvesse oma 5. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni vajaduse kohta Euroopa taasindustrialiseerimise poliitika järele hiljutiste Caterpillari ja Alstomi juhtumite valguses[20],

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda[21],

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni oskuste arendamise poliitika kohta noorte töötuse vastu võitlemiseks[22],

–  võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe kohta vastuseks kriisile[23] ja komisjoni 20. veebruari 2013. aasta sotsiaalsete investeeringute paketti, sealhulgas komisjoni soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“,

–  võttes arvesse oma resolutsioone romade kohta[24],

–  võttes arvesse Eurofoundi Euroopa töösuhete sõnaraamatut,

–  võttes arvesse Eurofoundi 2014. aasta aruannet „Palk Euroopas 21. sajandil“[25],

–  võttes arvesse Eurofoundi 2014. aasta aruannet „Kriisiaegne juurdepääs tervishoiuteenustele“[26],

–  võttes arvesse Eurofoundi 2015. aasta aruannet „Sotsiaaltoetuste kättesaadavus: kasutamata jäämise vähendamine“[27],

–  võttes arvesse Eurofoundi 2015. aasta aruannet „Uued töövormid“[28],

–  võttes arvesse Eurofoundi 2015. aasta aruannet „Puudulikud elamistingimused Euroopas: kulud ja tagajärjed“[29],

–  võttes arvesse Eurofoundi peatselt avaldatavas kuuenda Euroopa töötingimuste uuringu (2016) ülevaatlikku aruannet,

–  võttes arvesse ILO 2016. aasta uuringut „Building a social pillar for European convergence“ (Sotsiaalse samba loomine suurema lähenemise saavutamiseks Euroopas),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti tööd ja eelkõige selle uuringuid rändajate ja vähemuste kohta ning aruandeid tõsise tööalase ärakasutamise, lastekaitsesüsteemide ja puudega inimeste õiguse kohta iseseisvale elule,

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-266/14 selliste töötajate tööaja korralduse kohta, kellel ei ole kindlat või tavapärast töökohta,

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu 20. septembri 2016. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-8/15 P – C-10/15 P (Ledra Advertising jt), millega tugevdatakse kodanike põhiõiguseid Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga suhtes seoses vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmisega Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) nimel,

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalpartnerite BusinessEurope’i, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse, Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni ning Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliidu 2007. aasta oktoobri ühisanalüüsi „Key Challenges facing European Labour Markets“ („Euroopa tööturgude peamised probleemid“) ja 2015. aasta juuli ühisanalüüsi „In-depth employment analysis by the European social partners“ („Euroopa sotsiaalpartnerite põhjalik tööhõive analüüs“),

–  võttes arvesse tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee ühisarvamust Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta, mida nõukogu toetas 13. oktoobril 2016,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8-0391/2016),

A.  arvestades, et Euroopa Liit peab kiiresti ja nähtavalt reageerima paljude inimeste üha suuremale frustratsioonile ja murele seoses ebakindlate eluväljavaadete, töötuse, kasvava ebavõrdsuse ja võimaluste nappusega, mis puudutab eelkõige noori; arvestades, et komisjoni poolt 2016. aasta detsembrini läbi viidud avalikud konsultatsioonid Euroopa sotsiaalõiguste samba üle on pannud põhjalikult järele mõtlema kehtiva sotsiaalõigustiku üle ning tekitanud sotsiaalpartnerite, riikide valitsuste ja parlamentide, kodanikuühiskonna ja ELi institutsioonide vahel ulatuslikke arutelusid Euroopa tulevase sotsiaalmudeli ja selle struktuuri üle; arvestades, et need arutelud aitavad pöörata tähelepanu ELi põhiväärtustele ja asjaolule, et Euroopal on maailma mastaabis arenenud töö- ja sotsiaalstandardid ning sotsiaalkaitse süsteem: arvestades, et arutelud Euroopa sotsiaalõiguse samba üle ja selle edasises käigus vajalikud meetmed võivad ka aidata tugevdada Euroopa projekti alustalasid ning suurendada inimeste omalustunnet Euroopa integratsiooni protsessis;

B.  arvestades, et EL peab arendama edasi Euroopa sotsiaalset mudelit, mis põhineb sotsiaalsel turumajandusel, suurendab inimeste võimalusi ning võimaldab kestlikku jõukust ja suurt tootlikkust, tuginedes solidaarsusele, sotsiaalsele õiglusele ja võrdsetele võimalustele, rikkuse õiglasele jaotamisele, õigusriigi põhimõtetele, mittediskrimineerimisele, soolisele võrdõiguslikkusele, üldisele ja kvaliteetsele haridussüsteemile, kvaliteetsele tööhõivele ja kestlikule, töövõimalusterohkele ning kaasavale majanduskasvule pikas perspektiivis, kooskõlas ülemaailmsete säästva arengu eesmärkidega – see on mudel, mille kindlaks eesmärgiks on täielik tööhõive, mis tagab piisava sotsiaalkaitse ja kvaliteetsed esmatähtsad teenused kõigile, mis võitleb majandusliku ebavõrdsuse vastu, annab haavatavas olukorras inimestele rohkem võimalusi, võitleb vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, ärgitab osalema kodanikuühiskonnas ja poliitikas, parandab kõikide ELi elanike elatustaset, edendades ELi aluslepingutes, põhiõiguste hartas ja Euroopa sotsiaalhartas sätestatud õigusi ning viies ellu neis sätestatud eesmärke;

C.  arvestades, et komisjon on võtnud eesmärgiks saavutada ELile sotsiaalvaldkonnas AAA-reiting ning eeldatavasti esitab 2017. aasta kevadel Euroopa sotsiaalõiguste samba ettepaneku, mis edendaks osalevates liikmesriikides hästitoimivat ka kaasavat tööturgu ja oleks teejuhiks ülespoole ühtlustamisel, 1) ajakohastades ELi kehtivaid õigusakte, 2) parandades ELi majandus- ja sotsiaalpoliitika koordineerimise raamistikku, muu hulgas riiklike reformipüüdluste sotsiaalse võrdleva hindamisega, et mitte tekitada tarbetud paralleelseid struktuure, ning 3) tagades asjakohase rahalise toetuse riikide ja Euroopa tasandil; arvestades, et Euroopa Parlamendi, mille Euroopa kodanikud valivad otse, põhikohustus ja ülesanne on määrata kindlaks ja võtta vastu Euroopa sotsiaalõiguste sammas;

D.  arvestades, et majandus- ja sotsiaalpoliitika peaks teenima inimesi, sealhulgas edendama kestlikku ja sotsiaalselt vastutustundlikku majandustegevust võrdse konkurentsi alusel, ning arvestades, et inimesed on ka kõige olulisem tegur ettevõtte konkurentsivõimes ja kogu majanduse toimimises;

E.  arvestades, et sotsiaaldialoogil võib olla positiivne panus majanduskasvule, tööhõivele ja konkurentsivõimele; arvestades, et liit on kohustatud tunnustama ja edendama sotsiaalpartnerite rolli, hõlbustama dialoogi nende vahel ja austama nende autonoomiat, seda ka palkade määramise, läbirääkimisõiguse, kollektiivlepingute sõlmimise ja jõustamise osas ning õigusega tegutseda kollektiivselt kooskõlas riiklike õigusaktide ja tavadega; arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaks ärgitama sotsiaalpartnereid ja liikmesriike kehtestama kõrgemaid standardeid kui need, milles on Euroopa tasandil kokku lepitud; arvestades, et komisjon konsulteerib sotsiaalpartneritega liidu sotsiaalpoliitika meetmete võimaliku suuna üle; arvestades, et sotsiaaldialoogi tuleb kõikidel tasanditel pidevalt toetada;

F  arvestades, et on ülimalt tähtis, et ettevõtted käituksid sotsiaalselt vastutustundlikult ning võtaksid tõepoolest arvesse jätkusuutlikkust ja ühiskonna huve: arvestades, et töötajate kaasamine otsuste tegemisse on väärtuslik; arvestades, et sotsiaal-majanduslikud ettevõtted, näiteks ühistud, on hea näide kvaliteetsete töökohtade loomisest, sotsiaalse kaasatuse toetamisest ja kaasava majanduse edendamisest;

G.  arvestades, et sotsiaalseid põhiõiguseid kohaldatakse kõigile inimestele ELis ning kehtivat liidu õigusraamistikku, millega reguleeritakse töö-, kauba- ja teenuseturge, kohaldatakse kõigile liikmesriikidele; arvestades, et majanduslik integratsioon muudab liikmesriigid vastastikku sõltuvaks, mis puudutab nende võimet tagada inimväärseid töötingimusi ja säilitada sotsiaalne ühtekuuluvus; arvestades, et toimiva ühtse turu jaoks on vaja töötajate kindlaid sotsiaalseid tuumikõigusi, et välistada konkurents töötingimuste järgi; arvestades, et aluslepingutes sätestatud subsidiaarsuse põhimõte õigustab liidu tasandi meetmeid lähtuvalt kavandatava meetme põhjusest või mõju ulatusest; arvestades, et ELi sotsiaalsete eesmärkide saavutamine sõltub ka riikide õigusaktidest ja hästitoimivatest riiklikest sotsiaalsüsteemidest; arvestades, et piirkondlikud erinevused palgatasemes ja sotsiaalkindlustussüsteemides on teatud määral paratamatud, kuid tuleks tagada, et need ei avaldaks survet töö- ja elutingimuste halvenemiseks; arvestades, et ülespoole suunatud sotsiaalne ja majanduslik ühtlustamine on liidu heaks toimimiseks väga oluline; arvestades, et liit ei ühtlusta riiklike sotsiaalkindlustussüsteeme, kuid koordineerib neid, ärgitab nende arendamist ja aitab kaasa sellele, et vaba liikumise õigust kasutavatel kodanikel oleks tõhus sotsiaalkaitse; arvestades, et tehnoloogia arengu ja muu innovatsiooniga peavad sammu pidama ka õiguslikud muudatused, et tagada õiguskindlus ja edendada majanduse arengut õiglase konkurentsi kaudu; arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamiseks on vaja meetmeid mitmel tasandil, sektoriteülest lähenemisviisi ja huvirühmade täielikku kaasamist; arvestades, et töötajate puhkeaega käsitlevates sätetes tuleb võtta vajadusel arvesse ühtset iganädalast puhkepäeva, mida peetakse selles riigis või piirkonnas traditsiooniliselt puhkepäevaks;

H.  arvestades, et Euroopa heaoluriike tuleb ajakohastada ja tugevdada, et toetada ülesliikuvust tööturule ja selle sees ning säilitada majanduslik kindlus kogu inimeste eluea jooksul; arvestades, et tööturu keerukamaks muutumisega on loomulik, et heaoluriik peab oma mehhanisme ja instrumente samuti kohandama, et tulla toime erinevate tekkivate sotsiaalsete riskidega; arvestades, et selle ajakohastamise käigus tuleks ka parandada inimeste juurdepääsu ja suhtlust heaoluriigiga ning lihtsustada asjakohaste eeskirjade kohaldamist, kaasa arvatud VKEde jaoks; arvestades, et heaoluriikide roll on aga laiem ega piirdu ainult tööturuga; see hõlmab muu hulgas ka sotsiaalkindlustussüsteeme, võitlust vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, investeeringuid haridusse, lapsehoidu, tervishoidu, sotsiaalteenustesse ja muudesse olulistesse teenustesse; arvestades, et nn sotsiaalsetel investeeringutel, mis toetavad inimese arengut lapsepõlvest kuni vanaduseni, on oluline roll selles, et inimene saaks 21. sajandi ühiskonnas ja majanduses täiel määral osaleda; arvestades, et on vaja väga suuri jõupingutusi, et täita strateegia „Euroopa 2020“ eesmärk vähendada vaesust ja suurendada sotsiaalset kaasatust; arvestades, et paljudes liikmesriikides on tõsiseid probleeme elamispinnaga ning paljudel leibkondadel kulub elamispinnale ja energiale suur osa netosissetulekust;

I.  arvestades, et ILO soovituses nr 202 sätestatakse, et sotsiaalkaitse alammäärad peaksid hõlmama vähemalt järgmisi põhilisi sotsiaalkaitse tagatisi: a) juurdepääs riiklikult määratletud kaupadele ja teenustele, eelkõige esmatähtsale tervishoiule, kaasa arvatud emadushooldus, mis vastavad kättesaadavuse, juurdepääsetavuse, vastuvõetavuse ja kvaliteedi kriteeriumidele; b) vähemalt riiklikul tasandil kindlaks määratud miinimumtasemel elementaarne sissetuleku kindlus lastele, mis tagab juurdepääsu toidule, haridusele, tervishoiu- ja kõigile muudele vajalikele kaupadele ja teenustele; c) vähemalt riiklikul tasandil kindlaks määratud miinimumtasemel elementaarne sissetulekukindlustus aktiivses tööeas inimestele, kes ei ole suutelised piisavat sissetulekut teenima, eelkõige haiguse, töötuse, raseduse või emaduse ning invaliidsuse puhul; ning d) vähemalt riiklikul tasandil kindlaks määratud miinimumtasemel elementaarne sissetulekukindlustus vanemaealistele; arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaks seda määratlust arvesse võtma ja püüdma tagada, et sellisel tasemel ja soovitatavalt kõrgemalgi tasemel sotsiaalkaitse saavutatakse kõikides liikmesriikides; arvestades, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on andnud selles osas kasuliku panuse, leppides kokku tõhusa ja usaldusväärse sotsiaalhoolekande süsteemi põhimõtetes;

J.  arvestades, et kõikidel ELi liikmesriikidel on tööhõive ja sotsiaalvaldkonnas lahendamist vajavaid probleeme; arvestades, et sotsiaalõiguste kasutamine sõltub ka territoriaalse ühtekuuluvuse toetamise poliitikast ja vahenditest, eelkõige piirkondades, mis on looduslikult, demograafiliselt või majanduse struktuurilt tõsiselt ja alaliselt ebasoodsas olukorras, kaasa arvatud hõredalt asustatud, hajutatud rahvastikuga või äärepoolseimad piirkonnad; arvestades, et ebasoodsas olukorras piirkondadele on vaja suuremaid strateegilisi investeeringuid ja toetust ühtekuuluvusele, et muuta neid konkurentsivõimelisemaks, parandada nende sotsiaal-majanduslikku struktuuri ja takistada rahvastiku jätkuvat vähenemist; arvestades, et praeguse makromajandusliku raamistikuga on euroala silmitsi probleemidega, et saavutada aluslepingutes sätestatud tööhõive- ja sotsiaalsed eesmärgid, eelkõige tähenduses, et euroala liikmesus kärbib makromajanduspoliitika instrumentide kasutamise võimalusi riiklikul tasandil ning tekitab survet karmima ja kiirema sisemise kohanemise jaoks; arvestades, et piisava sotsiaal-majandusliku kindlustatuse taastamine selle suurema sisemise paindlikkuse kompenseerimiseks võib seetõttu nõuda euroala tasandil konkreetsete sotsiaalsete sihtide arvestamist, standardite ja/või finantsinstrumentide kehtestamist;

K.  arvestades, et Euroopa tööturud arenevad sagedamini ebatüüpiliste või mittestandardsetele tööhõivevormide suunas, näiteks ajutine töö, osalise tööajaga töö, juhutöö, hooajatöö, nõudetöö või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine, mis on vahendatud digitaalsete platvormide kaudu; arvestades, et tööjõu nõudlus on muutumas mitmekesisemaks kui varem; arvestades, et mõnedel juhtudel võib see soodustada tootlikkust, töö ja eraelu tasakaalu, tööturule suundumist ja uusi karjäärivõimalusi neile, kes seda vajavad; arvestades aga, et mõned mittestandardsed tööhõivevormid hõlmavad pikaajalist majanduslikku kindlusetust ja halbu töötingimusi, eelkõige seoses madalamate ja vähem kindlamate sissetulekutega, oma õiguste kaitsmise võimaluste puudumisega, sotsiaal- ja tervisekindlustuse puudumisega, ametialase identiteedi puudumisega, karjääriväljavaadete puudumisega ning raskustega sobitada nõudetöö kokku era- ja perekonnaeluga; arvestades, et dünaamiline tööturg peaks tagama, et igaühel on võimalus kasutada oma oskusi ja võimeid tööelus, lähtudes muu hulgas tervislikest ja ohututest töötingimustest, aktiivsest tööturupoliitikast ja pädevuste arendamisest kogu elu jooksul regulaarse elukestva õppega; arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu asjaomases praktikas selgitatakse „töösuhte“ ja „töötaja“ mõisteid ELi õiguse kohaldamise seisukohast, ilma et see piiraks „töötaja“ mõiste defineerimist liikmesriigi õiguses vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele;

L.  arvestades, et tööturule kaasamiseks on olulised aktiivne tööturupoliitika, isiklik vastutus ja osalemine elukestvas õppes, kuigi töötuse põhjuseks on enamasti vabade töökohtade puudus või muud asjaolud, mis ei sõltu isikust;

M.  arvestades, et haavatavas olukorras või sagedamini diskrimineeritavad isikud, nagu naised, etnilised vähemused, pikaajalised töötud, eakad ja puudega inimesed, võivad tööturul osalemise edendamiseks ja inimväärsete elutingimuste tagamiseks vajada elu jooksul lisameetmeid; arvestades, et EL on pühendunud tõketeta Euroopa rajamisele puuetega isikute jaoks, keda on ELis hinnanguliselt 80 miljonit, ning ELi vaesuse vähendamise ja tööhõive eesmärke ei ole võimalik saavutada ilma puuetega inimeste täieliku integreerimiseta majandusse ja ühiskonda: arvestades, et EL on ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja seega peaks sotsiaalõiguste sammas selle põhimõtteid toetama ja edendama; arvestades, et tervishoiuteenustele juurdepääsu kriisi negatiivne mõju on sageli saabunud viivitusega ning paljud inimesed on olnud olukorras, kus nad ei saa tervishoiuteenustele juurdepääsu, isegi kui teenused on ametlikult kaetud, eelkõige kuna nad ei saa endale lubada kaasmakseid või ootenimekirjas ootamist;

N.  arvestades, et ELis diskrimineeritakse naisi endiselt mitmel kujul ja nad on ikka veel kõikides otsusetegemise valdkondades alaesindatud;

O.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on sätestatud Euroopa Liidu aluslepingutes ja ELi põhiõiguste hartas ning see on ELi põhiväärtus; arvestades siiski, et naised on endiselt tööturul tervikuna alaesindatud, naiste tööhõivemäär on 64,5 % meeste 75,6 % võrreldes ning naised on üleesindatud osalise tööajaga töötamisel ja kõige madalamalt tasustavates sektorites, pealegi saavad naised madalamat tunnitasu, mis teeb soolise palgalõhe suuruseks 16 % ja suurendab 39 %-list pensionilõhet, kusjuures need näitajad erinevad liikmesriigiti märkimisväärselt; arvestades, et töölevõtmisel on liikmesriikides endiselt valdav sooline diskrimineerimine, ehkki naiste haridustase on meeste omast kõrgem;

P.  arvestades, et sotsiaalsed õigused, teenused ja piisav sissetulek on soost sõltuvad küsimused, sest naised töötavad sagedamini madalalt tasustatud töökohtadel, on suuremas vaesuse ohus ja sõltuvad rohkem nii avaliku kui ka erasektori sotsiaalteenustest ning neil on traditsiooniline roll laste ja eakate pereliikmete eest hoolitsemisel ja neil on peamine vastutus majapidamisvajaduste eest, mis tähendab naistele üldiselt madalamat pensioni;

Q.  arvestades, et 2002. aasta Barcelona eesmärke ei ole kaugeltki saavutatud, samal ajal kui põhiõiguste hartas on sätestatud laste õigus kaitsele ja hoolitsusele, ning arvestades, et see avaldab ränka mõju naiste tööturul osalemisele, soolisele võrdõiguslikkusele, töö- ja eraelu tasakaalule ning naiste vaesusele;

R.  arvestades, et Euroopa on suuteline palju enamaks sektorite klastrite väljatöötamisel, mis keskenduvad inimeste tervise, teadmiste ja majanduses osalemise võimaluse edendamisele; arvestades, et inimestele suunatud teenused, nagu nt haridus-, tervishoiu-, lapsehoiu, muude hooldusteenuste, samuti spordiga seotud teenused, hõlmavad olulist töökohtade loomise potentsiaali ning neid ei tohiks vaadelda kui kuluna majandusele, vaid pigem kestvat heaolu soodustavate teguritena;

S.  arvestades, et on vaja strateegiliselt läheneda probleemidele, mis tulenevad ELi tööealise elanikkonna vananemisest ja kahanemisest, eelkõige seoses oskuste nappusega tulevikus, ebakõladega ELi tööturul ning majandusliku sõltuvuse määra prognoositava arenguga, võttes arvesse ka ELis seaduslikult elavaid kolmandate riikide kodanikke; arvestades, et on oluline edendada tööalase liikuvuse võimalusi, eelkõige noorte puhul, kaasa arvatud kutseõppes osalevate noorte õpipoisiõppe arendamise teel;

1.  palub, et komisjon tugineks sotsiaalõigustiku, ELi tööturu- ja sotsiaalpoliitika läbivaatamisele ning 2016. aastal peetud avalike konsultatsioonide tulemustele ning esitaks jõulise Euroopa sotsiaalõiguste samba ettepaneku, mis ei piirdu põhimõtete ja heade kavatsuste deklareerimisega, vaid tugevdab sotsiaalõigusi konkreetsete vahenditega (õigusaktid, poliitikakujundamise mehhanismid ja rahastamisvahendid), mõjutab positiivselt inimeste elu nii lühemas kui ka keskpikas perspektiivis ja toetab Euroopa ülesehitust 21. sajandil, kaitstes tõhusalt aluslepingutes sätestatud sotsiaalseid eesmärke, toetades heaoluühiskonda liikmesriikides, tugevdades ühtekuuluvust, solidaarsust ja ülespoole ühtlustamist majanduses ja sotsiaalvaldkonnas, tagades piisava sotsiaalkaitse, vähendades ebavõrdsust, saavutades kauaoodatud edu vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel, lihtsustades võrdlusanalüüsidega riiklike reforme ning aidates parandada majandus- ja rahaliidu ja ELi ühtse turu toimimist;

2.  on seisukohal, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaks ka aitama uuendada sotsiaalõigustikku ja tagada rahvusvaheliste tööstandardite õiget kohaldamist; leiab, et Euroopa sotsiaalõiguste sambaga määratletud sotsiaalseid standardeid peaks kohaldama kõigile ühtsel turul osalevatele riikidele, et tagada võrdsed tingimused, ning et nende saavutamiseks asjakohaseid õigusakte, juhtimismehhanisme ja finantsinstrumente peaks kohaldama kõigile ELi liikmesriikidele; toonitab, et ELi majanduspoliitikas tuleb sotsiaalõiguste sambaga arvestada; leiab, et euroala liikmesuse konkreetsest eripärast tingitud piirangud nõuavad euroala tasandil täiendavate konkreetsete sotsiaalsete sihtide seadmist, standardite ja asjakohaste finantstoetuste kehtestamist, ning euroalasse mittekuuluvatel liikmesriikidel peaks olema võimalus nendega vabatahtlikult ühineda; osutab võimalusele kasutada vajaduse korral Euroopa Liidu lepingu artikli 20 kohast tõhustatud koostöö mehhanismi, et luua tugev Euroopa sotsiaalõiguste sammas;

3.  rõhutab, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaks andma ELis elavatele inimestele tõhusamad vahendid kontrolli omamiseks oma elu üle, võimaldama neil elada inimväärset elu ja realiseerida oma püüdlusi, leevendades mitmesuguseid sotsiaalseid riske, mis tekivad kogu eluea jooksul, ning võimestades inimesi ühiskonnas täiel määral osalema, kohanema tehnoloogiliste ja majanduslike muutustega, sealhulgas toetades oskuste täiendamist ja ettevõtlust; toonitab, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaks panema turud toimima jagatud jõukuse, heaolu ja kestliku arengu nimel, arvestades suure konkurentsivõimega sotsiaalse turumajanduse konteksti, seades eesmärgiks täieliku tööhõive ja sotsiaalse arengu ning kasutades ka ELi tasandi tööstuspoliitikat; on seisukohal, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaks edendama asjakohaseid sotsiaalseid standardeid, tugevdades sotsiaalset sidusust ja võrdsust kogu ELis piisavate, ligipääsetavate ning rahaliselt jätkusuutlike sotsiaalkaitsesüsteemide ja sotsiaalse kaasatuse poliitika kaudu; rõhutab, et see peaks ka lihtsustama töötajate vaba liikumist tõhusamal ja õiglasemal Euroopa tööturul; rõhutab, et sammas peaks tööhõive ja sotsiaalpoliitika kaudu toetama ka võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise ja võrdsete võimaluste põhimõtete järgimist; leiab, et sammas peaks võimaldama kehtivate sotsiaalõiguste tõhusat elluviimist ning peaks kehtestama uued õigused, kui see on uute tehnoloogiliste ja sotsiaalmajanduslike arengute põhjal õigustatud; on seisukohal, et sel moel tugevdaks sammas ka ELi legitiimsust;

Kehtivate töö- ja sotsiaalsete standardite ajakohastamine

4.  kutsub sotsiaalpartnereid ja komisjoni üles tegema koostööd, et esitada raamdirektiivi ettepanek inimväärsete töötingimuste kohta kõikide tööhõive vormude puhul, laiendades praegu kehtivaid miinimumstandardeid uutele töösuhte vormidele, võttes arvesse põhjalikku mõju hindamist; leiab, et see raamdirektiiv peaks parandama ELi õiguse jõustamist, suurendama õiguskindlust kogu ühtsel turul ning hoidma ära diskrimineerimist, täiendades ELi kehtivaid õigusakte ja tagades igale töötajatele sõltumata lepingu või töösuhte liigist kohtulikult kaitstavate õiguste põhikogumi, sh võrdse kohtlemise, tervise ja ohutuse kaitse, kaitse rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal, sätted tööaja ja puhkeaja kohta, töö ja eraelu tasakaalu, juurdepääsu koolitusele, puuetega inimeste toetamise töökohal, piisava teabe, konsulteerimise ja osalemise õigused, ühinemis- ja esindamisvabaduse, kollektiivsete läbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õiguse; rõhutab, et seda raamdirektiivi tuleks kohaldada kõikidele töötajatele, ka mittestandardsete tööhõivevormide korral, ilma et selleks tuleks muuta praegu kehtivaid direktiive; tuletab meelde, et liikmesriikides kohaldatakse kooskõlas riiklike ja ELi seadustega praegu kehtivaid tööõigusi; nõuab kõigi tööhõivevormide puhul kehtivate tööstandardite tulemuslikumat ja tõhusamat rakendamist, et parandada õiguste jõustamist ja võidelda deklareerimata töö vastu;

Töötingimused

5.  tunnistab, et töölepingu vorme võiks olla erinevaid, vastavalt töötajate ja tööandjate vajadusele; tuletab aga meelde tööturu kahesuse ohtu ja võimalust, et inimesed jäävad ebakindlate lepingute lõksu ilma reaalsete väljavaadeteta parema töökoha leidmiseks; rõhutab, kui olulised on sotsiaal-majandusliku kindlustatuse jaoks tähtajatud töölepingud ja juhib tähelepanu kasule, mida sellised lepingud annavad tööandjatele paljudes sektorites; toetab ka sotsiaal-majanduslike ettevõtete mudeli propageerimist; palub, et komisjon laiendaks kirjaliku tõendi direktiivi (91/533/EMÜ), nii et see hõlmaks kõiki tööhõive vorme ja töösuhteid; nõuab, et inimväärsete töötingimuste raamdirektiiv hõlmaks ka asjaomaseid kehtivaid miinimumstandardeid, mille järgimine tuleb konkreetsetel juhtudel tagada, eelkõige:

a)  asjakohane õppe ja koolituse sisu ning inimväärsed töötingimused praktika, õppepraktika ja õpipoisiõppe puhul, tagamaks, et praktika on ka tegelikult hüppelauaks hariduses ja tööelus, nagu on sätestatud nõukogu soovituses praktika kvaliteediraamistiku kohta, ning et praktika oleks ajaliselt piiratud ja sellega ei asendataks noorte töölevõtmist; töötasu peaks olema vastavuses isiku tehtud tööga, oskustega ja kogemustega, ning peaks võimaldama praktikandil või õpipoisil tööturul väljaspool õppeprogrammi majanduslikult toime tulla;

b)  digitaalsete platvormide kaudu vahendatud töö ja muude sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate juhtumite puhul selge vahe – ELi seaduste tähenduses ning ilma et see mõjutaks liikmesriigi seadusi – tegelike füüsilisest isikust ettevõtjate ning töösuhtes olevate isikute vahel, võttes arvesse ILO soovitust nr 198, mille kohaselt piisab tööhõive kindlaksmääramiseks mitme tingimuse täitmisest; seega tuleks täpsustada platvormi, kliendi ja tööd tegeva isiku staatust ja peamisi kohustusi; tuleks kehtestada ka miinimumstandardid koostöö tegemise eeskirjade suhtes, edastades teenuseosutajale põhjalikku ja terviklikku teavet nende õiguste ja kohustuste ning sotsiaalkaitse seotud taseme kohta ja tööandja identifitseerimisandmed; nii töösuhtes olijatele kui ka tegelikele füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes tegutsevad veebiplatvormide kaudu, peaksid kehtima samasugused õigused nagu ülejäänud majandusele, ning nad peaksid olema kaitstud sotsiaalkindlustuse ja tervisekindlustuse skeemidega; liikmesriigid peaksid tagama asjakohast järelevalvet töötingimuste täitmise või teenuselepingute üle, et platvormide omanikud ei kuritarvitaks oma valitsevat seisundit;

c)  nõudetööga seonduvad piirangud: nulltunnilepingud tuleks keelata, arvestades nendega seotud äärmist ebakindlust;

6.  tunnistab, et töötulu osa kogu sissetulekus on Euroopas viimastel aastakümnetel vähenenud; rõhutab sotsiaalnormide uuendatud ülespoole ühtlustamise ja soolise lõhe kaotamise vajadust kogu ELis, et suurendada nõudlust, võimaldada jätkusuutlikku kaasavat majanduskasvu ja vähendada ebavõrdsust; tunnistab, et inimväärne palk on oluline vahend palgavaesuse vältimiseks; palub komisjonil toetada kollektiivlepingute laiemat katvusala kooskõlas liikmesriikide riigisiseste traditsioonide ja tavadega ning austades sotsiaalpartnerite autonoomiat; soovitab kehtestada riiklikud miinimumpalgad, kui see on asjakohane, austades seejuures iga liikmesriigi tavasid ja konsulteerides eelnevalt sotsiaalpartneritega, eesmärgiga jõuda võimaluse korral järk-järgult vähemalt 60 %-ni vastavast riiklikust mediaanpalgast, ning mitte jääda alla äraelamist võimaldava töötasu taset asjaomases piirkonnas; palub, et komisjon valmistaks ette piirkonnas äraelamist võimaldava töötasu arvutamise katseversiooni, mis aitaks äraelamist võimaldavat töötasu kindlaks määrata, annaks teavet sotsiaalpartneritele ning aitaks vahetada selles osas parimaid tavasid;

7.  tuletab meelde, et õigus tervislikele ja turvalistele töötingimustele hõlmab ka kaitset töökohariskide vastu ning tööaja piiranguid ja minimaalse puhkeaja ja iga-aastase puhkuse sätteid; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid asjaomaseid õigusakte täielikult; ootab komisjoni ettepanekuid konkreetsete meetmete jaoks, et tõhusalt kaitsta seda õigust kõigi töötajate, sealhulgas hooaja- ja lepinguliste töötajate puhul, ning ootab ka meetmeid naistevastase vägivalla või ahistamise ärahoidmiseks; märgib, et sellised meetmed peaksid tuginema mõju hindamisele, kajastades kõiki praeguseid teadmisi tervise ja ohutusega seotud riskide kohta ning võttes arvesse uusi tööviise, mis on seotud digiteerimise ja muu tehnoloogilise arenguga;

8.  rõhutab, kui oluline on ELi esmases õiguses sätestatud kollektiivsete läbirääkimiste õigus ja kollektiivse tegutsemise õigus; ootab, et komisjon töötaks välja konkreetse toetuse sotsiaaldialoogi tugevdamiseks ja austamiseks kõikidel tasanditel ja sektorites, kus see pole piisavalt välja arendatud, võttes seejuures arvesse erinevate riikide tavasid; tunnistab kasutegureid, mis kaasnevad töötajate kaasamisega äriühingute, sealhulgas piiriüleste äriühingute juhtimisse, ning nende teavitamise, konsulteerimise ja osalemise kasutegureid, ka selleks, et kasutada hästi ära uusi töökorraldusvorme, tagada, et töö on tähendusrikas ja tulutoov, ning prognoosida majanduse muutusi; nõuab järelevalvet Euroopa töönõukogusid käsitlevate õigusaktide kohaldamise üle ning töötajate teavitamist ja ärakuulamist, samuti tõhusaid meetmeid, mis aitavad tagada, et äriühingu restruktureerimine toimub sotsiaalselt vastutustundlikul viisil;

9.  rõhutab vajadust kõikehõlmavate, usaldusväärsete ja korrapäraselt ajakohastatavate andmete järele töö ja tööhõive kvaliteedi kohta, mida saaks kasutada töö ja tööhõive kvaliteedi jälgimiseks aja jooksul ja kasutada tõendina teemakohases poliitikakujundamises; palub Eurofoundil arendada oma tegevust töökohtade ja tööelu kvaliteedi jälgimiseks oma Euroopa töötingimuste uuringu raames, pidades silmas oma töökoha kvaliteedi mõistet, mis hõlmab sissetulekuid, väljavaateid, füüsilist keskkonda, sotsiaalset keskkonda, töö intensiivsust, oskuste kasutamist ja kaalutlusõigust ning tööaja kvaliteeti; palub Eurofoundil lisaks arendada oma teadusuuringuid töökohtade kvaliteeti ja tööelu parandamist toetavate meetmete, sotsiaalpartnerite kokkulepete ja äriühingute tavade valdkonnas;

Piisav ja jätkusuutlik sotsiaalkaitse

10.  juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalkaitse õigused on individuaalsed õigused; toetab integreeritumaid sotsiaalkaitse toetuste ja kvaliteetsete sotsiaalteenuste sätteid viisina, mis aitaks muuta heaoluriigi mõistetavamaks ja kättesaadavamaks, nõrgendamata seejuures sotsiaalkaitset; rõhutab vajadust piisava sotsiaalkaitse ning sotsiaalsete investeeringute järele kogu inimeste eluea jooksul, võimaldades kõigil osaleda täielikult ühiskonnas ja majanduses ning säilitades inimväärse elatustaseme; viitab kodanike sotsiaalõiguste kohase teavitamise olulisusele ning kättesaadavate e-riigi lahenduste potentsiaalile, hõlmates võimaluse korral Euroopa sotsiaalkindlustuse kaarti koos kindlate andmekaitse garantiidega, mis võiks parandada ELi sotsiaalkindlustuse kooskõlastamist ja üksikisikute teadlikkust ning aidata liikuvatel töötajatel teha kindlaks oma sotsiaalmaksed ja hüvitiste saamise õigused nii päritolu- kui ka vastuvõtvas riigis, samuti lihtsustada riiklike tööinspektorite tööd; rõhutab, kui oluline on isikustatud ja vahetu toetus, eelkõige tõrjutud ja haavatavatele kodumajapidamistele;

11.  nõustub, et õigeaegse, kvaliteetse ja taskukohase ennetava ja raviva tervishoiu ja ravimite kättesaadavus on oluline; leiab, et see õigus peab olema tagatud, kaasa arvatud maapiirkondades ja piiriülestes regioonides; rõhutab, et kõigil elanikel peab olema tervisekindlustus; nõustub, et parem tervise edendamine ja haiguste ennetamine on ilmselge sotsiaalne investeering, mis tasub ennast ära, ka tervelt vananetud aastate näol;

12.  on teadlik sellest, et eeldatava eluea pikenemine ja tööjõu vähenemine on pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse ja piisavuse ning põlvkondadevahelise solidaarsuse tagamisel suur katsumus; märgib, et soolise pensionilõhe kaotamine peab selle suhtes olema samuti prioriteet; kinnitab taas, et parim lahendus on suurendada üldise tööhõive määra tööhõivemudelite kaudu, mis on seotud täieliku pensionikindlustuse kattega, pöörates eritähelepanu nooremale põlvkonnale ja neile, kes on kõige enam tööturult tõrjutud; leiab, et pensioniiga peaks kajastama lisaks oodatavale elueale muid tegureid, mis tuleks kindlaks määrata riigi tasandil, sh suundumusi tootlikkuses, majandusliku sõltuvuse määra ja erinevusi töö raskusastmetes; tuletab meelde, kui olulised on investeeringud aktiivsena vananemisse ja korraldused, mis võimaldavad pensioniikka jõudnud inimestel jätkata töötamist soovitud intensiivsusega, kuid samal ajal saada osaliselt ka pensioni, kui nad ei tööta täistööajaga;

13.  palub komisjonil teha parimate tavade sisuline analüüs, et aidata liikmesriikidel arvutada miinimumpensione;

14.  soovitab, et kõik töötajad oleksid kindlustatud töötuse või mitte omal soovil osalise tööajaga töö vastu, millega kaasneb tööotsingute toetamine ja (ümber-/)väljaõppesse investeerimine vastavalt igas liikmesriigis sotsiaalpartneritega koostöös sätestatud tingimustele; tuletab meelde, et piisav töötuhüvotis lihtsustab oskuste ja töökohtade kokkuviimist ning on seega tootlikkusele kasulik, olles samal ajal väga tähtis vaesuse ennetamiseks ja vähendamiseks; on seisukohal, et samba raames tuleks soovitada riiklike töötuskindlustuse süsteemide kvaliteedikriteeriumite kasutuselevõttu, eelkõige seoses nende katvusega, aktiveerimisnõuetega, seosega hüvitise maksmise aja ja riigis keskmiselt töö leidmisele kuluva aja vahel ning tööhõiveametite pakutava toetuse kvaliteediga;

15.  rõhutab piisava sissetuleku olulisust inimväärikuse säilitamiseks ning samuti sotsiaalsete investeeringute tähtsust, võimaldades inimestel osaleda väljaõppes ja/või otsida tööd;

16.  rõhutab, et puudega inimeste õigused tuleb integreerida kogu sotsiaalsesse sambasse inimõigustel põhineva lähenemisviisi abil kooskõlas ELi ja liikmesriikide kohustustega ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni raames; need sätted peaksid hõlmama vähemalt järgmist:

•  õigust inimväärsele ja ligipääsetavale tööle täielikult kaasavates, avatud ja ligipääsetavates töökeskkondades ja tööturgudel;

•  teenuseid ja elementaarset sissetulekukindlust, mis on kohandatud konkreetsetele isiklikele vajadustele ning võimaldab elada inimväärselt ja olla sotsiaalselt kaasatud;

•  liikumisvabaduse ja teenuste ülekantavuse tagamist kõigis ELi liikmesriikides;

•   kaasavat haridust ja koolitust, sealhulgas piisava digikirjaoskuse tagamist;

•  konkreetseid sätteid, mis käsitlevad kaitset puudega inimeste ärakasutamise ja sunniviisilise töö eest, eriti isikute puhul, kellel on vaimne ja psühhosotsiaalne mahajäämus või kellelt on õigus- ja teovõime ära võetud;

17.  märgib murelikult, et kättesaadav ja taskukohane pikaajaline hooldus on kogu Euroopas jätkuvalt suur probleem, mis aheldab mitteametlikud hooldajad koju ja takistab neil tööeluga jätkamist; taunib asjaolu, et hooldajaid, keda võetakse tööle töövahendusasutuste kaudu või mitteametlikult, sageli kuritarvitatakse; peab juurdepääsu tagamist kvaliteetsetele ja taskukohastele pikaajalise hoolduse teenustele, kaasa arvatud kodus osutatavatele teenustele ja iseseisvalt eluga toimetuleku kavadele, õiguseks, mida tuleb kaitsta inimväärsete tingimustega tööle võetud piisavalt kvalifitseeritud spetsialistide toetusel; usub, et seetõttu tuleb kodumajapidamiste, eriti madala sissetulekuga kodumajapidamiste jaoks kehtestada asjakohased avalikud teenused ja abi, et vältida vastava tava kujunemist ja vaesuseohtu; nõuab veel kord õigusakte hooldajapuhkuse reguleerimiseks, et piirata mõju palgale ja sotsiaalkaitsele juhul, kui töötaja peab ajutiselt omaseid hooldama; kutsub komisjoni üles koostama selles valdkonnas konkreetse tegevuskava, mis sisaldaks Barcelona eesmärkidele sarnaseid eakate, puudega inimeste ja teiste ülalpeetavate hoolduse eesmärke koos seirevahenditega kvaliteedi, juurdepääsetavuse ja taskukohasuse mõõtmiseks; nõuab ka aktiivsemat parimate tavade jagamist ja kasutamist selles valdkonnas;

18.  peab laste vaesust suureks probleemiks, mille puhul peaks Euroopa võtma märkimisväärseid meetmeid; rõhutab, et õigus üldharidusele ning tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemile on vaesusevastase võitluse põhitingimused, eriti laste puhul; pidades silmas seda eesmärki, palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada 2013. aasta soovituse „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“ kiire elluviimine, ning võtta konkreetseid meetmeid lastegarantii rakendamiseks kõikides liikmesriikides, nii et kõik lapsed, kes elavad praegu vaesusriskis, saaksid juurdepääsu tasuta tervishoiule, tasuta haridusele, tasuta lastehoiule, inimväärsele eluasemele ja piisavale toidule; peab oluliseks programme, mis pakuvad toetust ja võimalusi lapsevanematele sotsiaalse tõrjutuse olukorrast väljatulemiseks ja tööturule sisenemiseks; tunnistab, et selle poliitika rakendamiseks on vaja piisavat rahastamist riiklikul tasandil ning toetust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest;

19.  palub, et liikmesriigid tegeleksid sobiva eluaseme õigusega ja parandaksid juurdepääsu kvaliteetsele, taskukohasele ja piisava suurusega eluasemele kõigi jaoks, et vältida ja vähendada kodutust eesmärgiga see järk-järgult kaotada; nõuab tungivalt, et nad võtaksid vastu õigusakte ja/või muid vajalikke meetmeid, et abivajajatel, k.a kodututel ja peredel, oleks juurdepääs sotsiaalkorteritele või neile makstavad majutustoetused oleksid piisavad ning et kaitsetuid isikuid ja vaeseid kodumajapidamisi kaitstakse väljatõstmise eest või et neile pakutaks asemele sobivat eluaset; nõuab, et eluaset käsitlevad sätted ühendataks asjaomaste sotsiaalteenustega, mis toetavad sotsiaalset ja majanduslikku kaasamist; nõuab tõhusaid meetmeid, et aidata madala sissetulekuga noortel luua oma kodumajapidamine; rõhutab, et investeerimine energiatõhusatesse sotsiaalkorteritesse on töökohtade, keskkonna, kütteostuvõimetuse vähendamise ja sotsiaalõiguste kasutamise jaoks kasulik; nõuab asjaomaste Euroopa rahastamisvahendite suuremat kasutamist, et toetada linnapiirkondade uuendamist ja taskukohase, kättesaadava ja energiatõhusa majutuse tagamist ning edendada sotsiaaleruruumide arendamist piirkondades, kus neid on liiga vähe; nõuab, et kaotataks kõik vaesuse kuritegelikuks tunnistamise vormid, nt ebaõiglane karistamine kodutuse eest või muus vormis materiaalse puuduse eest;

20.  nõuab asjakohaseid meetmeid, sh õigusaktide täiendamist, kui see osutub nende hindamise käigus vajalikuks, et tagada juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohastele üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele ja muudele hädavajalikele teenustele, nagu veevarustus, jäätmekäitlus, haridus, tervishoid, e-side, kiire lairibaühendus, energia-, ühistranspordi- ja finantsteenused; rõhutab piisavate vahendite ja töötajatega avaliku sektori teenuseosutajate, sotsiaalsete ettevõtete ja mittetulundusühenduste tähtsat rolli selles kontekstis, arvestades, et nende esmane eesmärk on positiivne sotsiaalne mõju; juhib tähelepanu ka sotsiaalsete ettevõtete olulisele rollile nende teenuste pakkumisel ning tööturu muutmisel kaasavamaks; nõuab, et kaotatakse praegune õiguskindlusetus, mida kogevad avaliku sektori asutused üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste rahastamisel; toetab sotsiaalsete kriteeriumite kasutamist avalikes hangetes; tuletab meelde, et eelkõige maapiirkonnad vajavad pidevat toetust, et moderniseerida oma taristuid ja säilitada majanduse dünaamilisus; juhib tähelepanu finantshariduse olulisusele, mis aitab vältida leibkondade sattumist ülemäärastesse võlgadesse, ning peab oluliseks õigusabi ja muid mehhanisme, mis kaitsevad ja toetavad võlgnikke liigkasuvõtlike tavade eest ning annavad neile teise võimaluse;

Võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule

21.  on seisukohal, et meie järjest enam digitaalses maailmas ei ole väheste oskustega inimestel mitte ainult väiksemad tööhõivevõimalused, vaid nad on ka kaitsetumad pikaajalise töötuse eest, neil on raskem saada juurdepääsu teenustele ja osaleda täiel määral ühiskonnas – see olukord ei ole kahjulik mitte ainult üksikisikutele, vaid on väga kulukas ka kogu majandusele ja ühiskonnale; toetab seepärast oskuste garantiid kui uut õigust igaühele omandada mis tahes eluetapis 21. sajandi jaoks hädavajalikke oskusi, sealhulgas kirja- ja arvutusoskust, digitaalset ja meediakirjaoskust, kriitilist mõtlemist, sotsiaalseid oskusi ning rohelise ja ringmajanduse jaoks vajalikke oskusi, võttes arvesse tekkivaid tööstusharusid ja peamise majanduskasvu sektoreid; see garantii pakub abikätt ebasoodsas olukorras inimestele, kaasa arvatud puudega inimestele, varjupaigataotlejatele, pikaajalistele töötutele ja alaesindatud rühmadele; rõhutab, et haridussüsteemid peaksid olema kaasavad, tagama kvaliteetse hariduse õiglaselt kogu rahvale, vastama tööturu vajadustele, võimaldama inimestel olla aktiivsed Euroopa kodanikud ja valmistama neid ette, et nad oleksid võimelised õppima ja kohanema kogu elu vältel, vastates ühiskonna ja tööturu vajadustele; on seisukohal, et keskhariduse omandamine peaks 21. sajandi Euroopas olema kohustuslik ja et kõigile noortele, kes on põhikoolist või keskkoolist välja langenud, peaksid olema kättesaadavad asjakohased programmid, et anda neile uus võimalus; on seisukohal, et oskuste garantii peaks hõlmama õppimisvajaduste individuaalset hindamist, kvaliteetset õppevõimalust ning omandatud oskuste ja pädevuste süsteemset valideerimist, mis võimaldab neid tööturul kergesti tunnustada; rõhutab, et on vaja tagada laialdane juurdepääs lairibaühendusele, võimaldamaks digitaalset kirjaoskust; tõstab oskuste garantii esile kui olulise sotsiaalse investeeringu, mis nõuab õiget rakendamist ja piisavat rahastamist, ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toel;

22.  tunneb muret sotsiaal-majandusliku ebakindluse levimise ja paljude töötajate töötingimuste halvenemise pärast; tunnistab, et paljudel mittestandardsetes töösuhetes töötajatel on raskusi oma tööalaste õiguste kasutamisega või juurdepääsuga sotsiaalkindlustusehüvitistele, ning et naistel ja rändajatel on selles osas ebaproportsionaalselt palju raskusi; palub, et komisjon jälgiks hoolikalt selliste õigusaktide rakendamist ja jõustamist nagu tähtajalise töö direktiiv, osalise tööaja direktiiv ja renditöö direktiiv; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et parandada erinevate tegevustega omandatud sotsiaalõiguste ülekantavust; rõhutab, kui oluline on tagada piisav võimekus, et kindlustada liikmesriikide tasandil piisav sotsiaalkaitse kõigi tööhõivevormide alusel töötavatele inimestele, nii standardsetes kui ka mittestandardsetes töösuhetes ja füüsilisest isikust ettevõtjatele; nõuab, et komisjon esildaks selle kohta soovituse; leiab eelkõige, et

a)  liikmesriigid peaksid korraldama sotsiaalkindlustuskavasid nii, et võimaldada kõigil kõigi tööhõivevormide ja töösuhete alusel töötavatel inimestel ja füüsilisest isikust ettevõtjatel saada hüvitisi, tagades sissetulekukindluse sellistes olukordades nagu töötus, sunnitud osalise tööajaga töö, terviseprobleemid, kõrge vanus, karjääri katkestamine laste kasvatamiseks või muudel hooldusega seotud põhjustel või väljaõppeks;

b)  kõigil töötajatel, kes sisenevad tööturule, kõikides tööhõive vormides või töösuhetes, kaasa arvatud FIEdel, peaks olema isiklik töötegevuse konto, mis on isikliku kontakti ja elektrooniliste vahendite abil kergesti ligipääsetav, arvestades ka puuetega inimeste vajadusi, nii et nad saaksid kontrollida oma kogunenud sotsiaalseid õigusi ja muid sotsiaalõigusi, kaasa arvatud õigust elukestvale õppele, ning kust saaks teavet õiguste ülekantavuse kohta, kui see on asjakohane; sellised isikliku töötegevuse kontod tuleks teha kättesaadavaks kulutõhusalt ja tagada tuleks piisav andmekaitse;

c)  digitaalsetel platvormidel ja muudel vahendajatel peaks olema kohustus teavitada pädevaid asutusi kogu tööst, mis nende kaudu tehakse, et tagada sotsiaal- ja tervisekindlustuse piisavad maksed ja kaitse kõigile töötajatele;

23.  juhib tähelepanu sellele, et ühelt töölt teisele üleminekuks on vaja piisavaid investeeringuid nii avaliku sektori tööturuasutuse institutsioonilise suutlikkuse jaoks kui ka abiks üksikisikule tööotsingul ja oskuste täiendamisel võimalikult varases etapis; on seisukohal, et aktiivne tööhõivepoliitika, nt koolitus ja töö leidmisel toetamine on oluline vahend töötute tööturule taasintegreerimiseks, sõltumata vanusest; tuletab meelde Euroopa Sotsiaalfondi kasulikku tegevust aktiivse tööturupoliitika toetamisel kogu Euroopas ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasulikku tegevust ümberõppe ja tööle naasmise toetamisel piirkondlike majandusšokkide ja ulatuslike koondamiste korral; tuletab lisaks meelde sotsiaalkindlustusskeemide olulist rolli turvaliste üleminekute toetamisel; rõhutab, et tagada tuleks tööalase tegevuse ja elu jooksul tekkinud sotsiaalhüvitiste õiguste säilitamine ja ülekantavus, et hõlbustada ühelt töölt teisele üleminekut;

24.  rõhutab, et proaktiivne tööhõivepoliitika nõuab avaliku sektori toetust suure tööhõivepotentsiaaliga arenevatele sektoritele, ning paljudes riikides on vaja ka laiendada riikliku tööhõiveameti rolli ning tagada, et sel oleks piisavalt suutlikkust luua otsekontakte ettevõtetega, nii et tööotsijatele pakutav ümberõpe ja muu abi oleks vastavuses nii tööotsija profiili kui ka kohaliku majanduse vajadustega; nõuab kõigi alla 30aastaste inimeste jaoks noortegarantii ning pikaajaliste töötute soovitamise täielikku rakendamist, erilise rõhuga kvaliteetsetele pakkumistele ning jõudes kõikide mittetöötavate ja mitteõppivate noorteni, sealhulgas täiendavate meetmete väljatöötamise kaudu, mis on vajalikud, et tagada selle poliitika jõudmine isikuteni, kes toetust vajavad; rõhutab, et on vaja võtta arvesse vanemate töötajate ja tööotsijate vajadusi ning edendada koostööd nooremate ja vanemate töötajate vahel; tõstab neid esile kui olulisi struktuurireforme ja sotsiaalseid investeeringuid, mis vajavad piisavat rahastamist nii Euroopa kui ka riikide tasandil, kaasa arvatud Euroopa Sotsialafondist, noorte tööhõive algatusest ja/või muudest vahenditest;

25.  tuletab meelde, et naised töötavad tõenäolisemalt ebakindlatel ja madalalt tasustatud töökohtadel ja nende tööalases karjääris esineb sagedamini katkestusi, mis mõjutab oluliselt kogu nende elu; leiab, et on kiiresti vaja otsustavalt edasi liikuda soolise võrdõiguslikkuse ning töö ja eraelu tasakaalu valdkonnas, et kaotada püsiv diskrimineerimine, ootab selles valdkonnas komisjoni ettepanekuid, mida nimetati 2017. aasta tööprogrammis, eelkõige seoses järgmisega:

a)  tuleks tugevdada olemasolevaid mehhanisme, et tagada meeste ja naiste võrdne kohtlemine, kaotada sooline ebavõrdsus töötasu ja pensionide puhul ning vähendada tööalast segregatsiooni; selleks tuleks jälgida direktiivi 2006/54/EÜ rakendamist ja jõustamist ning vajaduse korral tuleks direktiiv läbi vaadata; selleks tuleb jätkuvalt järgida Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti 2011–2020 ning strateegilist kohustust soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019;

b)  on vaja uusi tõhusaid meetmeid nii Euroopa kui ka riikide tasandil töö, era- ja pereelu ühildamiseks, sealhulgas õigusaktide ettepanekuid, mis käsitleksid rasedus- ja sünnituspuhkust, isapuhkust, vanemapuhkust, juurdepääsu kvaliteetsetele hooldusteenustele ning paindlikku tööaja korraldust; kõigis töötajakategooriates tuleks mehi ja naisi julgustada võrdselt sellist puhkust võtma, et parandada naiste juurdepääsu tööturule ja tugevdada nende positsiooni tööturul, tugevdada isade rolli laste kasvatamisel ning hõlbustada töö- ja eraelu tasakaalu; komisjon peaks ka toetama liikmesriike heade tavade jagamisel ja kasutamisel selles valdkonnas;

26.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga on keelustatud igasugune diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu; rõhutab, et kõik inimesed peaksid saama kasutada võrdseid võimalusi kogu elu jooksul, kaasa arvatud tööl ja tööd otsides; rõhutab, et on vaja nõuetekohaselt rakendada võrdse tööalase kohtlemise direktiiv 2000/78/EL ja rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv 2000/43/EÜ; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid kehtivate meetmete rakendamist ja komisjon hindaks nende jõustamist, et tagada mittediskrimineerimine ja võrdsed võimalused ning edendada alaesindatud rühmade osalemist tööturul ja sotsiaalset lõimimist; palub, et komisjon esildaks selles suhtes uued konkreetsed soovitused või muud meetmed, kui vaja; tuletab meelde, et 2008. aastal esildatud võrdse kohtlemise direktiiv, mida ei ole veel vastu võetud, on puuduv element mittediskrimineerimise õiguslikus raamistikus; juhib tähelepanu Euroopa ja riikide tasandi kohtupraktikale ELi ja riigi tasandil, mis näitab, et ELi ja siseriiklikus õiguses tuleks sätestada mõistlike abinõude kohustus igasuguse diskrimineerimise puhul, tingimusel et see ei tekita tööandjatele või teenuseosutajatele ebaproportsionaalselt suurt koormust; kutsub komisjoni üles jälgima kooskõlas ELi kohaldatava õigusega liikmesriikide õigusraamistikku ja poliitikat veendumaks, et kõikidele pagulase staatusega isikutele on tagatud lõimimine, võrdne kohtlemine ja inimväärsed töötingimused; rõhutab, et kõigile ärakasutamise ja diskrimineerimise ohvritele tuleks tagada juurdepääs õigusemõistmisele ja kaitsele;

Töötajate liikuvus

27.  rõhutab, et inimeste vaba liikumine on üks ELi suurimatest saavutustest ning et töötajate vaba liikumine on siseturu alustala, mis aitab oluliselt kaasa liikmesriikide lähenemisele ja integreerumisele; toonitab, et liikuvus ELis on võimalus ja põhiõigus, mille kasutamist tuleb toetada, kaasa arvatud sujuvalt toimivate sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise teel; nõuab ELi töötajate liikuvust ja teenuste piiriülest pakkumist käsitlevate eeskirjade asjakohast rakendamist ja jõustamist; nõuab lisaks, et tööjõu liikumist toetataks piisava keeleõppega kõikidel haridustasemetel, haridussüsteemide muutmisega võrreldavamaks ja kutsekvalifikatsioonide tunnistamisega, kergelt kättesaadava teabega liikuvate töötajate õiguste ja kohustuste kohta ning meetmetega, et tagada inimväärsed töötingimused ja riiklike tööhõiveametite tõhus koostöö kogu Euroopas; märgib, et liikuvuse põhjuseks ei peaks olema ebapiisavad töövõimalused või ebapiisav sotsiaalkaitse töötaja koduspiirkonnas, kuna tööjõu väljavool pikema aja jooksul pidurdab majanduslikku lähenemist; juhib seepärast tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika ja muude vahendite tähtsusele territoriaalselt tasakaalus majandusarengu jaoks; leiab, et tööjõu liikuvust ei tohiks kuritarvitada, et õõnestada pettuse või seadustest kõrvalehoidmisega vastuvõtva riigi sotsiaalseid standardeid; rõhutab asjaolu, et liikuvad töötajad on harilikult vastuvõtvate riikide eelarve netorahastajad; nõuab piisavaid investeeringuid avalikesse teenustesse piirkondades, kus on oodata elanikkonna kasvu, ning juhib tähelepanu toetusele, mida Euroopa Sotsiaalfond sellega seoses saab pakkuda;

28.  kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma arvesse liikuvuse sotsiaalset mõju üha arvukamatele mitmerahvuselistele peredele, näiteks pakkudes puhkusevõimalusi teises riigis asuva pereliikme eest hoolitsemiseks ning tagades haridussüsteemide ülekantavuse ja võrreldavuse seoses kooliealiste laste liikuvusega;

29.  kutsub liikmesriike üles kohustama tööandjaid koostama töölepingu keeles, mida liikuv ELi kodanik oskab, et tööleping oleks töötajatele arusaadav;

Praktiliste tulemuste saavutamiseks vahendite väljatöötamine

30.  palub, et komisjon tugineks avalike konsultatsioonide tulemustele ja ELi institutsioonide seisukohtadele ning esitaks selge tegevuskava konkreetsete meetmetega Euroopa sotsiaalõiguste samba täielikuks elluviimiseks ning aluslepingutes sätestatud sotsiaalsete eesmärkide täitmiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalsete põhiõiguste kaitsmiseks tuleb kogu ELi poliitikakujundamises ja kõikides institutsioonide tegevustes nõuetekohaselt rakendada selliseid sätteid nagu ELi toimimise lepingu artiklid 8, 9 ja 10, seda ka sotsiaalse mõju hindamise teel;

31.  kutsub liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima muudetud Euroopa sotsiaalharta ja Euroopa sotsiaalkindlustuse konventsiooni (ETS nr 78); ärgitab komisjoni uurima, mida on vaja teha, et Euroopa Liit saaks ühineda muudetud hartaga, ja esitama ajakava selle eesmärgi täitmiseks;

32.  palub komisjonil lisada Euroopa sotsiaalõiguste samba lahutamatu osana soolise aspekti arvestamise ja põhiõiguste nõuetelevastavuse hindamise osana süstemaatilise soolise mõju hindamise;

33.  tunneb muret Euroopat selle dekaadi alguses tabanud ning mõnesid riike ja piirkondi teistest rohkem mõjutanud majanduskriisi pärast, mis on pikale veninud ja mille negatiivne mõju jätkub; leiab, et intensiivsema majandusliku ja sotsiaalse lähenemise eesmärki peaks toetama sihtmärkide kogu, mis tugineb strateegiale „Euroopa 2020“ ja säästva arengu eesmärkidele ning mille eesmärk on juhtida majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kooskõlastamist ELis ja olla teejuhiks euroalal, kus on vaja pöörata erilist tähelepanu paremusele suunatud majanduslikule ja sotsiaalsele lähenemisele;

34.  juhib tähelepanu sotsiaalsete ja majanduslike aspektide vahelisele kahesuunalisele seosele; nõuab, et riigipõhiste soovituste ja euroala soovituse koostamisel, samuti ELi vahendite kasutamisel võetaks otseselt ja läbipaistvalt arvesse „Euroopa 2020“ eesmärke, ühise tööhõivearuande peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabelit ja võimalikku uut lähenemiskoodeksit; on seisukohal, et sel otstarbel tuleks tugevdada ka Euroopa tööhõivestrateegia ja sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsiooni meetodi vahendeid; soovitab tungivalt tugevdada sotsiaalpartneritega peetava makromajandusliku dialoogi rolli majanduspoliitika erinevate meetmete kindlaksmääramises ELi tasandil; peab makrosotsiaalset järelevalvet väga oluliseks, kuna see aitab tagada, et majandusliku tasakaalu häireid ei vähendata tööhõive- ja sotsiaalse olukorra arvelt, ning takistada ELi sotsiaalsete standardite allakäiku; kordab oma üleskutset koostada Euroopa reformide ja investeeringute tegevuskava, mille eesmärk on tugevdada kvaliteetsetel töökohtadel ja tootlikkusel põhinevat kasvupotentsiaali, edendada õiglaseid, rangeid, tõhusaid ja jätkusuutlikke hoolekandesüsteeme ning soodustada liikmesriikide majanduse jätkusuutlikku üleminekut suuremale ressursitõhususele;

35.  on seisukohal, et naiste osalemine tööturul ja nende majanduslik sõltumatus on otsustava tähtsusega, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärk tõsta üldise tööhõive määr 75 %-ni, ning leiab, et see tooks kaasa SKP suurenemise; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike tugevdama poliitikat ja suurendama investeeringuid, mis toetaksid naiste tööhõivet kvaliteetsetel töökohtadel, eelkõige sellistes sektorites ja ametikohtadel, kus naised on alaesindatud, nagu loodusteadused, tehnoloogia, inseneriteadused ja matemaatika ning rohelise majanduse sektorid või kõrgema juhtkonna ametikohad kõikides sektorites;

36.  märgib, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus mõjutab naisi ja tütarlapsi ebaproportsionaalsel määral, ja nõuab uue hoo andmist kõrgete eesmärkidega Euroopa vaesusevasele strateegiale ning kohustuse võtmist saavutada Euroopa 2020. aastaks seatud vaesusevastased eesmärgid; nõuab, et liikmesriigid koostaksid üksikasjalikud riikliku vaesusevastase strateegia kavad ning komisjon tõstaks Euroopa poolaasta raames esile vaesuse vähendamise teema;

37.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles töötama selle nimel, et tagada piisaval tasemel sotsiaalsed investeeringud, mis on ühiskonna sidususe jaoks hädavajalikud ning millel on positiivne mõju majanduskasvule nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis (nt lastehoid, haridus, noortegarantii ja oskuste garantii); leiab, et seda kaalutlust tuleks arvestada ka avaliku sektori kulutuste kvaliteedi hindamisel;

38.  kordab oma üleskutset pidada ühiskohtumisi tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu ning majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu vahel, et kooskõlastada paremini sotsiaal-majanduslikku poliitikat, ning korrapäraseid kohtumisi euroala tööhõive- ja sotsiaalministrite vahel, et parandada poliitika kooskõlastamist euroalal ja võtta asjakohaseid meetmeid sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks;

39.  rõhutab, et ühelt poolt tänapäevane kapitalimahukas tootmine ja immateriaalse vara suur panus lisandväärtuse loomisesse ning teiselt poolt suured ebavõrdsuse määrad, töötus, ebatüüpilise töövormi jätkuv kasv ja palga osa vähenemine sissetulekus viitavad vajadusele suurendada sotsiaalhoolekande süsteemide rahalist baasi, neutraalse maksustamisega, et pakkuda kõikidele piisavat sotsiaalkaitset ja kvaliteetseid teenuseid; on seisukohal, et selleks tuleks minna üle uutele maksutulu allikatele; ärgitab liikmesriike hindama oma vajadusi sellega seoses; tuletab meelde, et sotsiaalkindlustusõiguste kogunemine tööga on inimväärse töö oluline aspekt ning aitab märkimisväärselt kaasa majanduslikule ja sotsiaalsele stabiilsusele; juhib siiski tähelepanu sellele, et tööjõu praegust maksukulu saab vähendada, tagades samal ajal riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkuse ja piisavuse; rõhutab ka asjaolu, et piisavate avalike investeeringute ja hoolekandesüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks on väga oluline võidelda maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu;

40.  on seisukohal, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas saab olla usaldusväärne ainult siis, kui sellega kaasneb piisav rahastamine riikide ja Euroopa Liidu tasandil, mis tagab, et liikmesriigid suudavad ühiselt kokku lepitud eesmärke täita; kordab nõudmist rakendada kiiremas korras asjaomased tegevusporogrammid ja vaadata vajadusel läbi aastate 2014–2020 mitmeaastane finantsraamistik, et tulla toime suurenenud vajadustega; nõuab eelkõige noorte tööhõive algatuse tugevdamist ja edasisi meetmeid, et tagada lihtsam juurdepääs Euroopa Sotsiaalfondile, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondile ja Euroopa abifondile enim puudust kannatavate isikute jaoks ning nende fondide täielik kasutamine; leiab, et need rahastamisvahendid peaksid jääma kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ning neid tuleks vajadusel tugevdada, ka seoses selliste valdkondadega nagu haridus ja koolitus, oskuste garantii, laste vaesus ja ettenägematud uued probleemid, nt pagulaste integreerimine tööturule; usub, et tuleks alles hoida reegel, mille kohaselt kasutatakse 20 % ESFi riiklikest eraldistest võitluseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu;

41.  nõuab suuremat ELi toetust institutsioonide võimekuse suurendamiseks, nt seoses sotsiaalse dialoogiga, Euroopa avalike tööturuasutuste võrgustikuga, sotsiaalkindlustusalase teabe elektroonilise vahetamise süsteemiga ja deklareerimata töö vastase platvormiga, millest võib edaspidi välja kasvada Euroopa tööinspektsiooni süsteem; juhib selles kontekstis tähelepanu asjaolule, kui tähtis on Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi ja ESFi toetus asjaomase võimekuse suurendamisele riikide tasandil;

42.  palub, et komisjon ja Euroopa Investeerimispanga grupp arendaksid edasi Euroopa investeerimiskava, et tugevdada investeeringuid majanduse taastumisse, kvaliteetsete töökohtade loomisse, säästvasse arengusse ning sotsiaasleid investeeringuid inimeste praegusesse ja tulevasse võimesse osaleda tööturul;

43.  on seisukohal, et asjakohase rahastamisega saaks euroala majandusliku kohandamise sotsiaalset mõju leevendada ning paremusele suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist tugevdada, et hoida ära olukorra halvenemist seoses ebavõrdsuse süvenemisega ja liikmesriikide kasvupotentsiaaliga ning tulla toime tõsiste makromajanduslike šokkidega, suurendades liikmesriikide majanduse konkurentsivõimet ja stabiilsust; kutsub komisjoni, nõukogu ja teisi asjaomaseid organeid üles seda küsimust tulevastes aruteludes käsitlema;

44.  palub, et komisjon lisaks oma valgesse raamatusse ELi tuleviku ning majandus- ja rahaliidu kohta ettepanekuid Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta;

45.  palub komisjonil, Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel jälgida, et välistegevus oleks Euroopa sotsiaalõiguste sambaga kooskõlas, eelkõige edendades ÜRO konventsioonide, säästva arengu eesmärkide, ILO konventsioonide, G20 asjaomaste järelduste, Euroopa Nõukogu vastavate konventsioonide ning ELi kaubanduslepingute ja strateegiliste partnerluste rakendamist;

46.  leiab, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas tuleks vastu võtta 2017. aastal kokkuleppena Euroopa Parlamendi, komisjoni ja Euroopa Ülemkogu vahel, hõlmates kõrgeimal tasandil sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonda, ning peaks sisaldama selget rakendamise tegevuskava; palub, et komisjon esitaks ettepanekuid, kuidas kaasata Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisse kõikide tasandite asjakohaseid huvirühmi;

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

• [1]  ELT L 68, 18.3.2010, lk 13.
• [2]  Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16).
• [3]  Nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiiv 19/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhte tingimustest (EÜT L 288, 18.10.1991, lk 32).
• [4]  Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Konföderatsioonide Liidu (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, (EÜT L 175, 10.7.1999), lk 43.
• [5]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/104/EÜ renditöö kohta (ELT L 327, 5.12.2008, lk 9).
• [6]  Nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta – lisa: osalist tööaega käsitlev raamkokkulepe (EÜT L 14, 20.1.1998, lk 9).
• [7]  Nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22).
• [8]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0312.
• [9]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0005.
• [10]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0207.
• [11]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0043.
• [12]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218.
• [13]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351.
• [14]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0401.
• [15]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0411.
• [16]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0136.
• [17]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0318.
• [18]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0346.
• [19]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0338.
• [20]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0377.
• [21]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0321.
• [22]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0008.
• [23]  ELT C 419, 16.12.2015, lk 5.
• [24]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0085, P7_TA(2010)0312, P7_TA(2011)2276, P7_TA(2013)0545, P7_TA(2013)0594, P8_TA(2015)0095.
• [25]  „Palk Euroopas 21. sajandil“, Eurofound, 2014.
• [26]  „Kriisiaegne juurdepääs tervishoiuteenustele“, Eurofound, 2014.
• [27]  „Sotsiaaltoetuste kättesaadavus: kasutamata jäämise vähendamine“, Eurofound, 2015.
• [28]  „Uued töövormid“, Eurofound, 2015.
• [29]  „Puudulikud elamistingimused Euroopas: kulud ja tagajärjed“, Eurofound, 2016.

SELETUSKIRI

Alates 19. sajandist ning eriti pärast II maailmasõda on Euroopa välja töötanud kõige eesrindlikuma sotsiaalse mudeli maailma ajaloos, saavutades inimväärsed töötingimused, kõikehõlmava sotsiaalkaitse ja mõistlikult head avalikud teenused suurele osale elanikkonnast. Selle tulemusena on Euroopa sotsiaalne mudel aidanud saavutada olulise tootlikkuse kasvu ning Euroopa konkurentsivõime, seda tänu väljaarendatud siseturgu soodustava korraliku ostujõuga tervele ja kvalifitseeritud tööjõule.

ELi järjestikused laienemised on võimaldanud ühinevate liikmesriikide sotsiaalsete standardite täiendamist ja toetanud järkjärgulist intensiivsemat majanduslikku lähenemist – samuti tänu ELi struktuurifondidele ja Ühtekuuluvusfondile. Kokkuvõttes on Euroopa sotsiaalne mudel olnud Euroopa integratsiooni eduloo oluline tegur, mis on mitmeks kümnendiks toonud rahu, turvalisuse ja laialdaselt jagatud jõukuse. Samuti on heaoluriigi institutsioonid ja sotsiaaldialoog aidanud Euroopal tulla toime 2007.–2008. aastal alanud ülemaailmse finantskriisiga.

Aga Euroopa integratsiooni sotsiaalne mõõde on alates 2010. aastast saanud pikaleveninud euroala kriisiga ränga löögi. Finantssektori riigiabis kasutati 2008.–2014. aastal peaaegu 2 triljonit eurot maksumaksja raha[1], vallandades mitme liikmesriigi puhul võlakriisi. Samal ajal olid paljud liikmesriigid sunnitud rakendama karme eelarve konsolideerimise ning sisemise devalveerimise meetmeid, seda peamiselt ühiste stabiilsusmehhanismide puudumise tõttu Euroopa puudulikus majandus- ja rahaliidus. Need poliitikameetmed päädisid suurte sotsiaalsete raskusega, mis on paljudes riikides ikka veel terav probleem.

Euroala kriisi tõttu on paljud kodanikud hakanud ELi ennast nägema lahknevuste, ebavõrdsuse ja sotsiaalse ebaõigluse masinana. Aastakümneid lähenemise, jõukuse ja edusammudega seostatud projekti süüdistatakse nüüd sotsiaalkindlustussüsteemide halvendamises ning nähakse inimeste heaolu ohuna.

Samal ajal seisab Euroopa silmitsi mitme tuntud struktuurilise suundumuse ja väljakutsega, nagu üleilmastumine, demograafilised muutused (sh vananemine, feminiseerumine, madal sündimus, ränne), kliimamuutused ja piiratud loodusvarad. Samuti on see digipöörde uue etapi tunnistajaks, mis mõjutab oluliselt tööturu toimimist.

Raportööri arvates on see Euroopa sotsiaalõiguste samba määratlemisel ning Euroopa sotsiaalse mudeli 21. sajandiga ajakohastamisel põhiline väljakutse, millega tuleb tegeleda. Meie heaoluriigi struktuurid peavad jõudma järele demograafilistele muutustele, tehnoloogiale, üleilmastumisele ja olulisele sotsiaalse ebavõrdsuse hiljutisele kasvule. Samal ajal peame saama üle pika majanduskriisiga tekitatud kahjust. Me peame nn sotsiaalset Euroopat otsustavalt tugevdama ning parandama samuti majanduspoliitika kujundamist ning majandus- ja rahaliidu struktuuri.

Selle väljakutsega toimetulekuks ning kodanike ootustele vastates on hädavajalik tunnistada ja hinnata (taas) seda, et riigil on turgude kujundamisel ja sotsiaalsete riskide juhtimisel asendamatu roll. Riik teeb seda muu hulgas reguleerimise, tulu ümberjaotamise ning kollektiivsete sotsiaalkindlustuskavade, sotsiaalabiprogrammide, avalike teenuste ja üldhuviteenuste tagamise (või toetamise) kaudu. EL peab sellega seoses muutuma taas toetavaks jõuks, tugevdades oma liikmesriike ja aidates neil edendada Euroopa sotsiaalset mudelit ülemaailmses kontekstis. Samuti peab see saama (taas) ettevõtjate ja töötajate vahelise ulatuslikuma sotsiaaldialoogi toetavaks jõuks, aidates tagada sissetulekute ja riskide õiglase jagamise ka turgudel, mida kujundavad digiteerimine ja ülemaailmne konkurents.

Euroopa sotsiaalsel mudelil on loomulikult mitu riiklikku varianti ning igal riigil on kooskõlas ajaloolise arengu ja subsidiaarsuse põhimõttega oma erikord. Aga üleilmastumise ja tehnoloogiliste muutuste tingimustes on ELi liikmesriigid üksteisest äärmiselt sõltuvad (arvestades samuti ühisrahast tingitud sidet) ning nad on võimelised tagama oma kodanikele laialdaselt jagatud jõukuse vaid koostööd tehes. Ilma ühise Euroopa raamistikuta oleksid liikmesriigid paratamatult hävitava konkurentsi lõksus, mis tähendab sotsiaalsete standardite puhul nõuete leevendamist. Seega on Euroopa sotsiaalne mudel ühisprojekt, mille keskne eesmärk on intensiivsem sotsiaalne lähenemine: kõigi inimeste heaolu püsiv paranemine kõigis ELi riikides, põhinedes jätkusuutlikul ja kaasaval majanduskasvul ning meetmetel, mis tagavad, et ühtki isikut ega ühtki riiki ei jäeta arengus maha ning kõik võivad ühiskonnas ja majanduses osaleda.

Intensiivsemat sotsiaalset lähenemist on võimalik saavutada üksnes liikmesriikide kollektiivse tegevusega. EL on sellega seoses juba sätestanud õigusraamistiku, millega reguleeritakse töö-, kauba- ja teenuseturge, ning kehtestanud poliitika koordineerimise mehhanismid ja asjakohased finantsinstrumendid. Õigustikku kohaldatakse kõigis liikmesriikides ja sotsiaalseid põhiõiguseid kohaldatakse kõigile inimestele ELis; seetõttu peaks Euroopa sotsiaalõiguste samba kaudu sotsiaalsete standardite ajakohastamise protsess hõlmama samuti kõiki ELi liikmesriike.

Olles seda öelnud, on selge, et euroala seisab oma praeguse makromajandusliku raamistikuga silmitsi konkreetsete väljakutsetega, et saavutada aluslepingutes sätestatud tööhõive- ja sotsiaalsed eesmärgid. Mitme riikliku majandusliku vahendi kaotus euroala liikmesuse kaudu on tekitanud survet karmima ja kiirema sisemise kohanemise jaoks, nagu näiteks töötasu, töötingimuste, töötuse ja sotsiaalkulude piiramise kaudu. Piisava sotsiaal-majandusliku kindlustatuse taastamine euroala piires selle suurema sisemise paindlikkuse kompenseerimiseks nõuab seega euroala tasandil konkreetsete sotsiaalsete sihtide seadmist, standardite ja/või finantsinstrumentide kehtestamist.

Millised on Euroopa kodanike peamised püüdlused ja ootused seoses Euroopa sotsiaalse mudeli ajakohastamisega? Kodanikud soovivad kindlasti säilitada Euroopa eluviisi ja tahavad, et nad saaksid usaldada Euroopa säästva arengut, võimaldades heaolu praegustele ja tulevastele põlvkondadele. See tähendab, et EL ja tema liikmesriigid peavad tegema järgmist:

•  valmistama inimesi ette ja pakkuma neile võimalusi mõtestatud osalemiseks majandustegevuses teadmiste, oskuste, aja ja koha näol;

•  teostama majanduspoliitikat, mis aitab luua kvaliteetseid töökohti ning võimaldab inimestel saavutada majanduslik kindlus ja ennast inimväärsetes töötingimustes teostada;

•  kaitsma inimesi elu jooksul tekkivate sotsiaalsete riskide eest;

•  vähendama praegust sotsiaalse ebavõrduse kõrget taset ning

•  julgustama kodanike aktiivset osalemist: heaoluriik peab olema mõistetav ja juurdepääsetav, võimaldades inimestel tunda omanditunnet ning pakkudes piisavalt avatud sotsiaaldialoogi ja demokraatliku poliitika struktuure.

Noorte ideed ja energia on heaoluriigi struktuuride ajakohastamisel ja uuendamisel ning laialdaselt jagatud jõukuse tagamisel eriti oluline. Nn millenniumi noored on keskmiselt arvatavasti kõige paremini haritud põlvkond Euroopa senises ajaloos, aga nad seisavad võrreldes eelnevate põlvkondadega silmitsi palju pikema ja ebakindlama üleminekuga koolist tööle, mis hävitab osa nende suurest potentsiaalist. Me peame seda suurt sotsiaalset kaotust ennetama, korraldades paremini nende majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist kaasamist.

Kõik need väljakutsed ja püüdlused nõuavad mitmeid muudatusi Euroopa sotsiaalset mudelit toetavates vahendites.

Sotsiaalse investeeringu mõiste on selle arengu suunamisel abiks, põhinedes arusaamal, et ennetamine ja varajane sekkumine on odavamad kui sotsiaalsete hädade hilisem ravi. Sotsiaalsed investeeringud koosnevad teenuste avalikust osutamisest (selle avalikust toetamisest), mis võimaldavad kõigil inimestel osaleda majanduses ja ühiskonnas kogu elu jooksul, nt kvaliteetse lastehoiu, hariduse, elukestva õppe, tervishoiu, aktiivse tööturupoliitika, sotsiaalkindlustuse, miinimumsissetuleku tagamise kavade ja digitaalse kirjaoskamatuse kaotamise tegevuse kaudu. Sotsiaalne investeering on jätkusuutliku kasvu ja arenenud majandusega riikide heaolu jaoks asendamatu. Selle eest vastutab peamiselt avalik sektor, aga seda võivad tulemuslikult korraldada sotsiaal-majanduslikud ettevõtted ja muud osalejad nn kolmandas sektoris.

Euroopa peab samuti kohandama oma tööõiguseid ja sotsiaalkindlustuskavu, et tagada inimväärsed ja õiglased töötingimused ning sotsiaalkaitse igat liiki töötajatele. Tööjõu nõudlus on muutumas paindlikumaks ja mitmekesisemaks ning jääb ka arvatavasti selliseks, mis võib mõnel puhul olla kasulik tootlikkusele ning töö- ja eraelu tasakaalule. Aga ebatüüpiliste töökohtadega kaasneb sageli ka pikaajaline majanduslik kindlusetus ja ebakindlus, millele peab avalik sektor leidma lahenduse.

Muudatusi tuleb teha ka meie heaoluriikide, mis tuginevad praegu majandusliku väärtuse õiglase jaotamise neljal põhimehhanismil, tulu poolel:

•  kapitali-tööjõu läbirääkimised kogutulu jaotamise kohta, sh kollektiivläbirääkimiste kaudu, mida toetavad miinimumpalk ja muud riigipoolse toetusega mehhanismid;

•  sotsiaalkindlustuskavad, mille raamiks on õigusaktid ja mis koosnevad töötajate, tööandjate ja riigi sotsiaalmaksetest;

•  maksustamine ja avaliku sektori kulud ning

•  rahvusvahelise finantssüsteemi reguleerimine ja maksustamise vältimise vastane võitlus.

Kõik need neli mehhanismi on vajalikud heaoluriigi jätkusuutlikkuse ning piisavate avalike investeeringute tagamiseks. Aga tulevikus peaks vähem sõltuma tööjõupõhistest sotsiaalmaksetest ning rohkem üldistest maksudest, finantsreguleerimisest ja maksustamise vältimise vastasest jõulisest võitlusest. Sotsiaalkindlustushüvitiste saamine töö kaudu on inimväärse töö oluline tegur, motiveerides töötajaid ja panustades pikaajalisse majanduslikku ja sotsiaalsesse stabiilsusse enam, kui seda teeks majanduslikust olukorrast sõltuvad hüvitised või tingimusteta elementaarse sissetuleku kavad. Aga tänapäevane ebavõrdsuse kõrge tase, ebatüüpiliste töökohtade arvu suurenemine ja majandusliku tootmise kapitalimahu kasv viitab vajadusele vähendada tööjõu maksukulu (sh sotsiaalkindlustusmaksed) ning kaasrahastada sotsiaalkindlustuskavu rohkem muust maksutulust (nt kapitali kasvutulu, rikkus või reostus), et tagada korralik sotsiaalkaitse kõigi jaoks.

Euroopa majanduse juhtimine vajab täiendavat tasakaalustamist, võttes majanduspoliitika kujundamises sotsiaalnäitajaid rohkem arvesse. Euroala puhul tuleb algatada uus mõjuring, kus suuremate investeeringutega kaasneb kvaliteetsete töökohtade loomine, inimestele majandusliku kindluse tagamine ja panustamine kogunõudluse kasvuks ja edasisteks investeeringuteks. Suurem tööhõive ja suurema katvusalaga sotsiaalkaitse suurendaks ka kogutud tulu kogust, parandades heaoluriigi jätkusuutlikkust. Eurost peaks lõpuks ometi saama ülespoole lähenemise vedur.

Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaks samuti nägema ette Euroopas sotsiaalsete õiguste realiseerimiseks ning ülemaailmsete säästva arengu eesmärkide saavutamiseks ELi välispoliitika parema kasutuse. Euroopal on selge strateegiline huvi tugevamaks sotsiaaldialoogiks, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonide ja soovituste rakendamiseks ning kogu maailmas sotsiaalkaitsekavade ja sotsiaalteenuste parandamiseks. Ta peaks seetõttu kaubanduslepingute, strateegilise partnerluse, arengupoliitika, Euroopa naabruspoliitika ja Euroopa rände tegevuskava kaudu neid huve edendama.

Kokkuvõttes on Euroopa sotsiaalõiguste sammas oluline ja hädavajalik algatus, mille Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament on õigustatult asetanud oma poliitiliste prioriteetide nimekirja tippu. Aga see projekt ja nn sotsiaalse Euroopa idee ei saa piirduda ELi spetsialistide väikese rühmaga. Nn sotsiaalses Euroopas elavad kõik inimesed töö kaudu saadud õigustega, inimeste jaoks juurdepääsetavate sotsiaalteenuste ja nende kogutud sotsiaalsete investeeringute kaudu, nende majanduslikke väljavaateid mõjutavate poliitikameetmete ning sotsiaalkaitse kaudu, millele nad saavad tugineda, kui elus läheb miski valesti.

Sotsiaalne Euroopa on ja peab alati olema olemas kõigi jaoks, tuues inimeste ellu käegakatsutavaid parandusi. Euroopa sotsiaalõiguste samba tugevust peab seega levitama kogu ELi mitmetasandilise struktuuri kaudu, hõlmates kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ja liikmesriikide valitsusi ning nende koostööd ettevõtjate, ametiühingute ja kodanikuühiskonnaga.

• [1]  Euroopa Komisjon, 2015. aasta riigiabi tulemustabel, http://europa.eu/!vp68mB

VÄHEMUSE ARVAMUS

Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (2016/2095(INI))

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon Raportöör: Maria João Rodrigues

Vähemuse arvamus, mille on esitanud fraktsioon ENF

A.  arvestades, et Jean-Claude Juncker esitas 2015. aastal oma kõnes nn sotsiaalsamba idee;

B.  arvestades, et tundub, et selle idee realiseerimiseks peab EL viima läbi paradigma muutuse tugevama Euroopa sotsiaalse mudeli suunas;

C.  arvestades, et selle ettevõtmisega hävitatakse 200 aasta töö Euroopa sotsiaalse mudeli nimel, mida iga riik on edukalt järk-järgult vastavalt oma vajadustele kohandanud, ning asendatakse see nn sotsiaalse Euroopa mudeliga, mis näeb ette hävitavas ulatuses ühtlustamist;

D.  arvestades, et tegelikkuses püüab Euroopa eelkõige saavutada kontrolli iga riigi sotsiaalkaitse üle;

E.  arvestades, et see ettepanek on propagandavahend, mille eesmärk on näidata ELi ainuvõimaliku lahendusena kodanike probleemidele, samas kui tegelikult on need probleemid põhjustanud euro;

F.  arvestades, et sotsiaalsammas ei ole mõeldud kodanike aitamiseks, vaid selleks, et päästa taas kord euro ja euroala projekt;

1.  fraktsioon ENF distantseerib end fraktsioonide tööst selle raporti koostamisel, pidades seda räigeks rünnakuks liikmesriikide suveräänsusele ja põhjendamatuks sekkumiseks.

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (30.11.2016)

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile

Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta
(2016/2095(INI))

Arvamuse koostaja: Maria Arena

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et komisjon esitab ettepaneku siduva Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta, mis peaks tagama põhilised sotsiaalõigused, eelkõige soolise võrdõiguslikkuse; arvestades, et sotsiaalkindlustuskavade, sotsiaalabiprogrammide ja avalike teenuste puhul tuleks erilist tähelepanu pöörata mitmekordse diskrimineerimise ohus rühmadele, nagu lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised (LGBTI) inimesed;

B.  arvestades, et sotsiaalsed õigused on inimõiguste osa ja need on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus;

C.  arvestades, et põhiõiguste järgimine on sotsiaalselt õiglase ühiskonna oluline osa;

D.  arvestades, et ELis diskrimineeritakse naisi endiselt mitmel viisil ja nad on ikka veel kõikides otsusetegemise valdkondades alaesindatud;

E.  arvestades, et LGBT-inimesi käsitlevast ELi uuringust selgus, et lesbisid, biseksuaale ja transsoolisi naisi ähvardab ebaproportsionaalselt suur oht sattuda oma seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu diskrimineerimise ohvriks;

F.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on sätestatud Euroopa Liidu aluslepingutes ja ELi põhiõiguste hartas ning see on ELi põhiväärtus; arvestades siiski, et naised on endiselt tööturul tervikuna alaesindatud, naiste tööhõivemäär on 64,5 % meeste 75,6 % võrreldes ning naised on üleesindatud osalise tööajaga töötamisel ja kõige madalamalt tasustavates sektorites, pealegi saavad naised madalamat tunnitasu, mis teeb soolise palgalõhe suuruseks 16 % ja suurendab 39 %-list pensionilõhet, kusjuures need näitajad erinevad liikmesriigiti märkimisväärselt; arvestades, et töölevõtmisel on liikmesriikides endiselt valdav sooline diskrimineerimine, ehkki naiste haridustase on meeste omast kõrgem;

G.  arvestades, et majanduskriisid ja kokkuhoiumeetmed on mõjutanud ebaproportsionaalsel määral naisi, eriti noori naisi ja mitmekordse diskrimineerimise all kannatavaid naisi; arvestades, et ELis püsib vaesuse feminiseerumine ka madalapalgaliste töökohtade tõttu, ja arvestades, et naiste, eriti üksikemade ja laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse risk on tihedalt seotud avaliku sektori eelarvekärbetega, nt tervishoiu, hariduse, sotsiaalteenuste ja sotsiaalhüvitiste valdkonnas;

H.  arvestades, et sotsiaalsed õigused, teenused ja piisav sissetulek on soost sõltuvad küsimused, sest naised töötavad sagedamini madalalt tasustatud töökohtadel, on suuremas vaesuse ohus ja sõltuvad rohkem nii avaliku kui ka erasektori sotsiaalteenustest ning neil on traditsiooniline roll laste ja eakate pereliikmete eest hoolitsemisel ja neil on peamine vastutus majapidamisvajaduste eest, mis tähendab naistele üldiselt madalamat pensioni;

I.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas on edu aeglane tulema, ja arvestades, et soolise tööhõivelõhe kaotamine sõltub peamiste sotsiaalõiguste täitmisest ja põhiliste sotsiaalteenuste osutamisest;

J.  arvestades, et Euroopa seisab silmitsi elanikkonna vananemisega ja naiste oodatav eluiga on pikem, kuid neil on meestest rohkem terviseprobleeme, vanemad naised kannatavad mitmekordse diskrimineerimise tõttu vaesuse, soo, terviseseisundi ja puude alusel;

K.  arvestades, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel on enamik majapidamistööde sektori, sealhulgas hooldussektori töötajaid naised;

L.  arvestades, et 2002. aasta Barcelona eesmärke ei ole kaugeltki saavutatud, samal ajal kui põhiõiguste hartas on sätestatud laste õigus kaitsele ja hoolitsusele, mis avaldab ränka mõju naiste tööturul osalemisele, soolisele võrdõiguslikkusele, töö- ja eraelu tasakaalule ning naiste vaesusele;

M.  arvestades, et era- ja tööelu ühitamine on eriti raske üksikvanematele, kellest suurem osa on naised; arvestades, et 28 liikmesriigis ohustab vaesus vähemalt 34 % üksikemasid, ja arvestades, et selliste perede lapsi ohustab ebaproportsionaalselt suurel määral põlvkonniti edasikanduv vaesus;

N.  arvestades, et naistevastane vägivald on kõige levinum põhiõiguste rikkumine ja puudutab kõiki ühiskonnatasandeid, olenemata vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ja päritolu- või elukohariigist, ning see on peamiseks takistuseks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisel;

O.  arvestades, et ELi 2020. aastaks püstitatud vaesusevastaste eesmärkide saavutamine nõuab suurt poliitilist tahet ja otsustavat tegutsemist, võttes arvesse vaesuse feminiseerumist; arvestades, et vaesusevastaseid eesmärke ei ole võimalik saavutada, ilma et tegeldaks sotsiaal-majandusliku soolise ebavõrdsusega;

P.  arvestades, et naised kogevad endiselt diskrimineerimist tööturule pääsemisel ja seal püsimisel ning neil ei võimaldata töötaja õigusi kasutada, eelkõige raseduse ja emaduse tõttu;

Q.  arvestades, et Euroopa tööturgudel valitseb sooline segregatsioon; arvestades, et komisjon tunnistas seda ka oma 8. märtsi 2016. aasta teatises Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (COM(2016)0127, I lisa), märkides et „[n]aised on jätkuvalt alaesindatud tööhõives, üleesindatud osaajatöös ja madalama palgaga sektoreis, samuti on nende tunnitasu väiksem ka siis, kui tehakse samaväärset tööd, kuigi nad on omandanud meestest parema hariduse“;

R.  arvestades, et naiste juurdepääs tööturule on majanduskasvu tegur; arvestades, et vastavalt Euroopa lisaväärtuse hinnangu järeldustele tähendab meeste ja naiste vahelise palgalõhe vähendamine ühe protsendipunkti võrra majanduskasvu suurendamist 0,1 % võrra;[1]

1.  nõuab, et Euroopa sotsiaalõiguste sambal oleks siduv mehhanism olemasolevate ja ajakohastatud sotsiaalsete õiguste jälgimiseks ja rakendamiseks, eriti mis puudutab võrdseid võimalusi, sealhulgas naiste osalemist tööturul, naisi juhatuse ja juhtkonna ametikohtadel, õiglasi töötingimusi, ebakindlat tööd ning piisavat ja jätkusuutlikku sotsiaalkaitset naistele; kutsub komisjoni tegema koostöös liikmesriikidega kindlaks kõige asjakohasemad meetmed soolise pensionilõhe kaotamiseks;

2.  rõhutab, et naiste tööelus osalemise peamiste takistuste hulka kuuluvad töö ja eraelu ühitamise pädeva poliitika puudumine, maksustamisalased takistused leibkonna teisele palgasaajale, tööjõu liigne maksustamine ja stereotüübid, mis on seotud majapidamistööde jaotamise, naiste rolliga ühiskonnas ning õppimise ja tööga; rõhutab ühtlasi, et paljud liikmesriigid ei paku meestele piisavalt võimalusi ega stiimuleid vanemapuhkuse võtmiseks, kohustades naisi olema hooldajad, mis omakorda mõjutab naiste tööhõivemäära;

3.  on seisukohal, et naiste osalemine tööturul ja nende majanduslik sõltumatus on otsustava tähtsusega, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärk tõsta üldise tööhõive määr 75 %-ni, ning leiab, et see tooks kaasa SKP suurenemise; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike tugevdama poliitikat ja suurendama investeeringuid, mis toetaksid naiste tööhõivet kvaliteetsetel töökohtadel, eelkõige sellistes sektorites ja ametikohtadel, kus naised on alaesindatud, nagu loodusteadused, tehnoloogia, inseneriteadused ja matemaatika ning rohelise majanduse sektorid või kõrgema juhtkonna ametikohad kõikides sektorites;

4.  kordab, et sotsiaalnäitajate lisamine majanduse juhtimise eesmärkide ja menetluste hulka, eriti Euroopa poolaasta raames, ei muudaks vähimalgi määral nende mehhanismide põhieesmärke;

5.  rõhutab, et töö ja eraelu tasakaal tuleb tagada üldise põhiõigusena Euroopa Liidu põhiõiguste harta vaimus ja seda võimaldavaid meetmeid on vaja võtta kedagi diskrimineerimata;

6.  rõhutab, et vaja on võtta arvesse mitmekordset diskrimineerimist, millega puutuvad kokku naiste konkreetsed rühmad, kelle hulka kuuluvad naissoost rändajad, puudega naised, LGBTI-naised, vähemustesse kuuluvad naised ja eakad naised, ehkki loetelu ei piirdu nendega;

7.  palub komisjonil lisada Euroopa sotsiaalõiguste samba lahutamatu osana soolise aspekti arvestamise ja põhiõiguste nõuetelevastavuse hindamise osana süstemaatilise soolise mõju hindamise;

8.  tuletab meelde, et töö ja eraelu tasakaal on laialdane mõiste, mis hõlmab kõiki seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke poliitikameetmeid, mille eesmärk on edendada asjakohast ja proportsionaalset tasakaalu inimese elu mitmesuguste aspektide vahel; on seisukohal, et tõeline töö ja eraelu tasakaal nõuab jõulist, valdkondadevahelist, struktuurset, sidusat ja laiahaardelist poliitikat, sh algatusi ja tõhusaid meetmeid töö, perekonna eest hoolitsemise ja perega koos olemise ning isikliku arengu aja tasakaalustamiseks;

9.  nõuab diskrimineerimisvastase direktiivi kiiret vastuvõtmist ja rakendamist, ja tõdeb, et diskrimineerimise mitmesuguste aspektidega tegelemiseks on vaja erilist tundlikkust ja sihipäraseid meetmeid ning vajalikud on vahendid diskrimineerimisega tegelemiseks horisontaalselt ühiskonna kõigis sektorites;

10.  peab sellega seoses kahetsusväärseks, et ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegiat aastateks 2016–2020 ei võetud vastu, ning, korrates nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse kohta, kutsub komisjoni üles andma soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019 võetud strateegilisele kohustusele suuremat kaalu, võttes selle vastu teatisena;

11.  nõuab uute jõupingutuste tegemist võrdse tööalase kohtlemise direktiivi rakendamiseks, et edendada mitmekesisust, võidelda stereotüüpide ja diskrimineerimise vastu töötajate hulgas;

12.  palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada sooteadlikku eelarvestamist vahendina, mis tagab, et eelarveotsustes arvestatakse soolist mõõdet ja käsitletakse diferentseeritud mõju;

13.  palub komisjonil teha rohkem jõupingutusi naiste esindatuse suurendamiseks poliitilises ja majandussfääris otsuste tegemisel, kombineerides oma lähenemisviisis soolise aspekti arvestamist ja sihipäraseid meetmeid;

14.  nõuab igakülgse, tõhusa ja sootundliku sotsiaalpoliitika raamistiku väljatöötamist, millega edendatakse poliitika sidusust sotsiaal-, tööhõive- ja makromajandusliku poliitikameetmete vahel koos soolise aspekti järjepideva arvestamisega; kutsub komisjoni ja liikmesriike lisama poliitika sidususe sotsiaal- ja majanduspoliitika mõjuhinnangutesse;

15.  kutsub komisjoni tõhustama naiste osalemist otsuste tegemisel käsitlevate terviklike, võrreldavate, usaldusväärsete ja korrapäraselt ajakohastatavate andmete kogumist, analüüsimist ja levitamist;

16.  peab kahetsusväärseks, et 2012. aasta ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid, on ikka veel blokeeritud, ning palub nõukogul võtta lõpuks vastu ühise seisukoha selle ettepaneku kohta;

17.  kutsub komisjoni kasutama paremini ära digitaalarengu tegevuskava ja digitaalse ühtse turu strateegiat, et tegelda suure soolise lõhega IKT sektoris, toetades naiste ja tütarlaste haridust ja koolitust IKT valdkonnas, suurendades naiste nähtavust digitaalareenil, edendades soolist võrdõiguslikkust ja naiste osalemist parema juurdepääsu abil rahastamisele ning toetades kodanikuühiskonna ja naiste organisatsioonide tegevust kaasava interneti edendamisel;

18.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks seadusandlike ja muude kui seadusandlike meetmete paketi töö ja eraelu tasakaalustamise kohta, et saavutada sooline võrdõiguslikkus, vaataks ühtlasi läbi rasedus- ja sünnituspuhkuse ning vanemapuhkuse direktiivid ja esitaks ettepaneku võtta vastu direktiiv isapuhkuse ja hoolduspuhkuse kohta; rõhutab, et seadusandlikud ettepanekud peaksid õigusliku alusena hõlmama meeste ja naiste võrdõiguslikkust;

19.  peab kahetsusväärseks soolise palgalõhe ja pensionilõhe püsimist, sest see tähendab, et rikutakse ELi toimimise lepingu artiklis 157 artiklis sätestatud nais- ja meestöötajatele võrdse töö eest võrdse tasu maksmise aluspõhimõtet; kutsub ELi ja liikmesriike koostöös sotsiaalpartnerite ja soolise võrdõiguslikkuse organisatsioonidega üles kehtestama ja rakendama poliitikameetmeid soolise palga- ja pensionilõhe kaotamiseks;

20.  nõuab tähelepanu pööramist uue vaesuse ilmingutele, mis mõjutavad kõige rohkem kaitsetuid ühiskonnarühmi, kelle hulgas on suurimas sotsiaalse tõrjutuse ohus naised ja sellised rühmad nagu kaitsetus seisukorras täiskasvanud, vaesusohus perekonnad ja madala sissetulekuga töötajad, mille tarbeks peaks ELi sotsiaalpoliitikas olema uuenduslikud ennetus- ja proaktiivsed meetmed;

21.  nõuab, et komisjon esitaks nõukogule heakskiitmiseks Euroopa hooldajate programmi ja poliitika raamdirektiivi;

22.  rõhutab, et paindlikud töövormid, näiteks kaugtöö, mida võimaldab digitaaltehnoloogia areng, võivad samuti aidata tagada töö ja eraelu õiget tasakaalu;

23.  palub liikmesriikidel rakendada 2020. aastaks tulemuslikult Barcelona eesmärke ning toetada alusharidust ja lastehoidu käsitlevat 2014. aasta kvaliteediraamistikku;

24.  kutsub komisjoni ja liikmesriike kehtestama Barcelona eesmärkidele sarnaselt eakate, puudega inimeste ja teiste ülalpeetavate hoolduse eesmärke koos seirevahenditega kvaliteedi, juurdepääsetavuse ja taskukohasuse hindamiseks; kutsub Eurostati, Eurofoundi ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituuti (soolise võrdõiguslikkuse indeksi puhul) koguma asjakohaseid andmeid ja tegema uuringuid kõnealuse töö toetamiseks;

25.  nõuab, et töötataks välja Euroopa pikaajalise hoolduse kvaliteediraamistik, kasutades Euroopa kvaliteediraamistikku pikaajalistele hooldusteenustele, et töötada välja kõikidele vajadustele vastavad kvaliteetsed hooldusteenused ka kõige komplitseeritumatel juhtudel ning toetada hooldusvajadusega inimestele võimalikult pikaajalise iseseisvuse tagamist;

26.  rõhutab, et ainult väike osa meestest kasutab oma õigust võtta vanemapuhkust; palub seetõttu võtta konkreetseid meetmeid selleks, et muuta vanemapuhkuse õigus võimalikult individuaalseks ja võõrandamatuks;

27.  rõhutab, et laste vaesus- ja sotsiaalse tõrjutuse risk on tihedalt seotud vanemate olukorraga tööturul ja nende sotsiaalse seisundiga;

28.  märgib, et ebakindlat tööd, sh palju osaajaga tööd, madala palgaga, tähtajaliste ja nulltunnilepingutega tööd, teeb tihti vastu tahtmist ebaproportsionaalselt palju naisi; tuletab sellega seoses meelde, et meeste ja naiste võrdõiguslikkust on võimalik saavutada ainult tasustatava ja tasustamata töö ning töö-, pere- ja hoolduskohustuste õiglase jaotamisega;

29.  rõhutab miinimumsissetuleku tagamise kavade olulisust vaesusega võitlemisel; palub seepärast komisjonil hinnata kõigis liikmesriikides viise ja vahendeid, kuidas tagatakse piisav miinimumsissetulek ülevalpool vaesuspiiri, mis on vähemalt 60 % riigi mediaansissetulekust;

30.  soovitab kehtestada õigusaktide või kollektiivläbirääkimiste abil riiklikud miinimumpalgad ning kehtestada need vähemalt tasemel 60 % vastavast riiklikust mediaanpalgast ja rohkem kui riiklik või piirkondlik toimetulekut võimaldav palk;

31.  nõuab, et direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes vaadataks läbi ning kehtestataks muu hulgas kohustuslik nõue äriühingutele koostada soolist võrdõiguslikkust käsitlevad meetmed või kavad, sealhulgas segregatsiooni vähendamise, soolise palgalõhe ja pensionilõhe kaotamise palgasüsteemide arendamise ja naiste karjääri arengu toetamise meetmed; kordab, et oluline on, et liikmesriigid keelaksid oma siseriiklikus õiguses selge sõnaga diskrimineerimise seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel; on seisukohal, et direktiiviga kehtestatud praegust õiguskaitset tuleb laiendada kõigile transsoolistele inimestele; nõuab suurima tähelepanu pööramist soolise tasakaalu tagamisele, kui äriühingute juhtimisprotsessis töötatakse välja töötajatega konsulteerimise, nende kaasamise ja teavitamise mudeleid;

32.  märgib, et soolise palga- ja pensionilõhega võitlemine on sotsiaalselt õiglase ja sooliselt võrdõigusliku ühiskonna kujundamise keskne ülesanne, ning kordab seepärast kindlalt oma üleskutset liikmesriikidele hakata lõpuks aktiivselt rakendama komisjoni soovitust tagada meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte elluviimine läbipaistvuse ja jätkuvate positiivsete meetmete, eelistatavalt õigusaktide abil, ning võtta kasutusele palkade läbipaistvuse meetmed ja soolisel neutraalsusel põhineva tööülesannete hindamise;

33.  palub pensionireformides pöörata erilist tähelepanu sotsiaalkindlustuspensioni võrdsustava rolli tagamisele ja taastamisele, sealhulgas hoolduskrediidisüsteemide abil ja võimaldades paindlikumat töötamiselt pensionile üleminekut;

34.  nõuab tegelike meetmete võtmist soolise palgalõhe kaotamiseks, sest sellel on ebasoodne mõju naiste ühiskondlikule ja majanduslikule seisundile; nõuab, et võetaks meetmeid soolise pensionilõhe kaotamise mudelite väljatöötamiseks, sest pensionilõhe tuleneb soolisest tööhõive- ja palgalõhest ning asjaolust, et ei võeta arvesse laste ja teiste pereliikmete hooldamisele kulunud aega;

35.  soovitab tagada ettevaatuspõhimõttest lähtudes töötajate kõrgetasemelise kaitse kõikide tööl esineda võivate riskide eest;

36.  soovitab tagada üha kasvava hulga ebatüüpiliste lepingute alusel töötavate inimeste piisava kaitse Euroopa sotsiaalkindlustussüsteemides;

37.  tuletab meelde, et Euroopa sotsiaalõiguste sambaga ei saavutata tulemusi, kui ei tehta sotsiaalseid investeeringuid eelkõige kättesaadavasse ja taskukohasesse ning kvaliteetsesse lastehoiuteenuste ja muude abivajajate hooldusteenuste taristusse ning soo alusel diskrimineerimise vastasesse võitlusesse Euroopa Sotsiaalfondi (ESF), Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) toel; rõhutab, et oluline on anda noortegarantiile vahendeid ja seada eraldi eesmärk aidata noori naisi tööturule integreerimisel, eriti valdkondades, kus sotsiaalsete näitajate kohaselt on kõige suurem sooline tasakaalustamatus;

38.  kordab, et kokkuhoiumeetmeid propageeriv makromajanduspoliitika ja avaliku sektori kärpeid eelistavad struktuurireformid mõjutavad ebaproportsionaalsel määral naisi ja tütarlapsi, pärsivad majanduskasvu ning süvendavad vaesust ja sotsiaalset tõrjutust; kordab üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele muuta oma makromajanduslikku lähenemisviisi, et ergutada tegema avaliku sektori sotsiaalseid investeeringuid säästvasse ja kaasavasse majanduskasvu, millest oleks kasu ühiskonna kõige kaitsetumatel liikmetel, eriti naistel ja tütarlastel;

39.  rõhutab, et Euroopa Liidu lepingu kohaselt on ELis kohustus võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning ELi toimimise lepingus on ELi eesmärgiks seatud ebavõrdsuse kaotamine ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine; rõhutab, et võrdõiguslikkuse põhimõte ei takista mingil viisil selliste meetmete kasutamist ja vastuvõtmist, millega antakse konkreetsed eelised alaesindatud sugupoolele, nagu on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 23;

40.  nõuab Euroopa juurdepääsetavuse akti vastuvõtmist ja kiiret kohaldamist;

41.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et nõukogu ei ole ikka veel vastu võtnud 2008. aastal esitatud ettepanekut võtta vastu direktiiv inimeste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta sõltumata nende usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest; tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon peab nimetatud direktiivi esmatähtsaks, ja kordab oma üleskutset nõukogule võtta see ettepanek vastu võimalikult kiiresti;

42.  soovitab kohandada elamud vananeva elanikkonna vajadustele vastavaks, et eakamad inimesed saaksid elada kodus nii kaua, kui nad seda soovivad;

43.  märgib, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus mõjutab naisi ja tütarlapsi ebaproportsionaalsel määral, ja nõuab uue hoo andmist kõrgete eesmärkidega Euroopa vaesusevasele strateegiale ning kohustuse võtmist saavutada Euroopa 2020. aastaks seatud vaesusevastased eesmärgid; nõuab, et liikmesriigid koostaksid üksikasjalikud riikliku vaesusevastase strateegia kavad ning komisjon tõstaks Euroopa poolaasta raames esile vaesuse vähendamise teema;

44.  rõhutab, et naistevastane vägivald on põhiõiguste süstemaatiline rikkumine; nõuab seepärast, et EL ja liikmesriigid ratifitseeriksid võimalikult kiiresti Istanbuli konventsiooni, ning kordab oma üleskutset komisjonile esitada ettepanek võtta vastu ELi direktiiv naistevastase vägivalla ja soopõhise vägivalla kohta;

45.  mõistab hukka igasuguse LGBTI-inimeste vastase diskrimineerimise ja vägivalla;

46.  kutsub komisjoni ja liikmesriike võtma meetmeid naiste ja LGBTI-inimeste kaitsmiseks töökohal ahistamise eest;

47.  nõuab, et kõik Euroopa sotsiaalõiguste samba näitajad ja sihtarvud oleksid sootundlikud.

48.  kutsub komisjoni ja liikmesriike kaasama sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonda soolise võrdõiguslikkuse poliitikasse; rõhutab, et diskrimineerimisvastaseks võitluseks ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks tööl on oluline selle valdkonna poliitika piisav rahastamine, samuti kollektiivlepingud ja kollektiivläbirääkimised ning heade tavade tundmaõppimine ja vahetamine.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	29.11.2016
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	15 9 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Daniela Aiuto, Beatriz Becerra Basterrechea, Malin Björk, Vilija Blinkevičiūtė, Iratxe García Pérez, Anna Hedh, Mary Honeyball, Elisabeth Köstinger, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Florent Marcellesi, Angelika Niebler, Maria Noichl, Marijana Petir, João Pimenta Lopes, Michaela Šojdrová, Ernest Urtasun, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Jadwiga Wiśniewska, Jana Žitňanská
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Biljana Borzan, Stefan Eck, Clare Moody, Sirpa Pietikäinen, Marc Tarabella, Monika Vana, Julie Ward

• [1]  http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/536364/EPRS_STU(2013)504469_EN.pdf

VASTUTAVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	8.12.2016
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	34 14 4
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Laura Agea, Brando Benifei, Mara Bizzotto, Vilija Blinkevičiūtė, Enrique Calvet Chambon, David Casa, Ole Christensen, Martina Dlabajová, Czesław Hoc, Agnes Jongerius, Rina Ronja Kari, Jan Keller, Ádám Kósa, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Jean Lambert, Patrick Le Hyaric, Jeroen Lenaers, Verónica Lope Fontagné, Javi López, Thomas Mann, Dominique Martin, Anthea McIntyre, João Pimenta Lopes, Georgi Pirinski, Marek Plura, Terry Reintke, Sofia Ribeiro, Maria João Rodrigues, Claude Rolin, Anne Sander, Sven Schulze, Romana Tomc, Yana Toom, Ulrike Trebesius, Renate Weber, Jana Žitňanská
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Daniela Aiuto, Maria Arena, Georges Bach, Deirdre Clune, Karima Delli, Tania González Peñas, Edouard Martin, Alex Mayer, Joachim Schuster, Tom Vandenkendelaere, Flavio Zanonato, Gabriele Zimmer
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	John Stuart Agnew, Adam Gierek, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Hannu Takkula

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

34	+
ALDE EFDD GUE/NGL PPE   S&D   Verts/ALE	Enrique Calvet Chambon, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Yana Toom Laura Agea, Daniela Aiuto Tania González Peñas, Patrick Le Hyaric, Gabriele Zimmer Georges Bach, David Casa, Deirdre Clune, Jeroen Lenaers, Verónica Lope Fontagné, Sofia Ribeiro, Claude Rolin, Anne Sander, Romana Tomc, Tom Vandenkendelaere Maria Arena, Brando Benifei, Vilija Blinkevičiūtė, Ole Christensen, Agnes Jongerius, Jan Keller, Javi López, Edouard Martin, Alex Mayer, Georgi Pirinski, Maria João Rodrigues, Joachim Schuster, Flavio Zanonato Karima Delli, Jean Lambert, Terry Reintke

14	-
ALDE ECR EFDD ENF GUE/NGL PPE S&D	Martina Dlabajová, Hannu Takkula, Renate Weber Czesław Hoc, Anthea McIntyre, Ulrike Trebesius, Jana Žitňanská John Stuart Agnew Mara Bizzotto, Dominique Martin João Pimenta Lopes Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Marek Plura Adam Gierek

4	0
GUE/NGL PPE	Rina Ronja Kari Ádám Kósa, Thomas Mann, Sven Schulze

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

-  :  vastu

0  :  erapooletuid