Menetlus : 2015/2283(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0114/2017

Esitatud tekstid :

A8-0114/2017

Arutelud :

PV 16/05/2017 - 15
CRE 16/05/2017 - 15

Hääletused :

PV 17/05/2017 - 10.2
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0210

RAPORT     
PDF 437kWORD 62k
29.3.2017
PE 587.620v02-00 A8-0114/2017

subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitleva 2014. aasta aruande kohta

(2015/2283 (INI))

Õiguskomisjon

Raportöör: Sajjad Karim

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitleva 2014. aasta aruande kohta

(2015/2283 (INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 16. detsembri 2003. aasta paremat õigusloomet käsitlevat institutsioonidevahelist kokkulepet ning institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe uusimat, 13. aprilli 2016. aasta versiooni,

  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu pädevate teenistuste vahel 22. juulil 2011 kokku lepitud praktilist korda Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõike 4 rakendamiseks esimese lugemise kokkulepete korral,

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevate 2012.–2013. aasta aruannete kohta(1),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ELi õigusloome kvaliteedi ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta seoses 19. aruandega „Parem õigusloome“, mis käsitleb aastat 2011(2),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2012. aasta resolutsiooni subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist (2010) käsitleva 18. aruande „Parem õigusloome“ kohta(3),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni parema õigusloome, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse ning aruka õigusliku reguleerimise kohta(4),

–  võttes arvesse 5. veebruaril 2014 allkirjastatud Euroopa Parlamendi ja Regioonide Komitee koostöölepingut,

–  võttes arvesse komisjoni 2014. aasta aruannet subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta (COM(2015)0315),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee subsidiaarsuse 2014. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSAC) 19. juuni 2014. aasta, 14. novembri 2014. aasta, 6. mai 2015. aasta ja 4. novembri 2015. aasta poolaastaaruandeid parlamentaarse kontrolliga seotud Euroopa Liidu menetluste ja tavade arengu kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 52 ja 132,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja põhiseaduskomisjoni arvamust (A8-0114/2017),

A.  arvestades, et komisjon sai 2014. aastal 21 põhjendatud arvamust, milles käsitleti 15 komisjoni ettepanekut; arvestades, et kokku esitati 506 dokumenti, sh poliitilise dialoogi raames esitatud dokumendid;

B.  arvestades, et 2014. aastal avaldasid kolme riigi parlamendikojad (Taani Folketing, Madalmaade Tweede Kamer ja Ühendkuningriigi House of Lords) aruanded, mis sisaldasid üksikasjalikke ettepanekuid selle kohta, kuidas tugevdada riikide parlamentide rolli otsustusprotsessis;

C.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja Regioonide Komitee 5. veebruaril 2014 allkirjastatud koostöölepinguga võtavad mõlemad institutsioonid endale kohustuse edendada Euroopa Liidu õiguspärasust;

D.  arvestades, et 19. mail 2015 võttis komisjon vastu parema õigusloome meetmete paketi, mis hõlmab ka paremat õigusloomet käsitlevaid uusi suuniseid, sealhulgas uuendatud suuniseid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse hindamiseks uute algatuste mõju hindamise käigus;

E.  arvestades, et 2014. aastal koostas Euroopa Parlamendi mõju hindamise üksus 31 esialgset hinnangut, kaks üksikasjalikku hindamisakti ja kolm komisjoni mõjuhinnanguid asendavat või täiendavat mõjuhinnangut ning ühe mõjuhinnangu muudatusettepanekute kohta;

F.  arvestades, et liidu seadusandlike aktidega delegeeritakse volitusi siis, kui on vaja paindlikkust ja tõhususust, mida seadusandliku tavamenetlusega ei ole võimalik saavutada; arvestades, et selle valdkonna eeskirjade vastuvõtmine on seadusandja pädevuses;

G.  arvestades, et subsidiaarsus ja proportsionaalsus on olulised järelhindamises, mille käigus vaadeldakse, kas ELi meetmete tõhusus, tulemuslikkus, järjepidevus, sidusus, asjakohasus ja ELi lisaväärtus vastavad ootustele;

1.  peab tervitatavaks, et jätkuvalt arvestatakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, mis kuuluvad aluslepingute kohaselt Euroopa Liidu juhtpõhimõte hulka, kui liit otsustab meetmeid võtta, ning seega tuleks neid pidada ELi poliitikakujundamise lahutamatuks osaks; tuletab meelde, et aluslepingu kohaselt peab komisjon iga uue seadusandliku algatuse korral uurima, kas ELil on õigus meetmeid võtta ning kas kavandatav meede on subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse seisukohast õigustatud, ning et iga algatuse juurde peab kuuluma seletuskiri, milles näidatakse muul hulgas ära, kuidas neid põhimõtteid järgitakse;

2.  juhib tähelepanu sellele, et subsidiaarsuse kontroll liikmesriikide parlamentide poolt on üks olulisi vahendeid nn demokraatia defitsiidi vähendamiseks ning Euroopa institutsioonide ja riikide institutsioonide vaheliseks koostööks; juhib tähelepanu sellele, et riikide parlamentidel on tähtis roll tagamaks, et otsused tehakse kõige tulemuslikumal tasandil ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik; rõhutab, et õigusakti vastuvõtmine eeldab enamuse nõusolekut nõukogus, mis koosneb kõikide liikmesriikide ministritest, kellel on oma liikmesriigi parlamentide ees poliitiline aruandekohustus, ning et see on teistsugune subsidiaarsuse põhimõtte järgimise viis;

3.  märgib, et 2014. aastal vähenes oluliselt liikmesriikide parlamentidelt saadud põhjendatud arvamuste arv; juhib aga tähelepanu sellele, et selline vähenemine võib olla tingitud komisjoni esitatud seadusandlike ettepanekute kahanevast arvust; juhib tähelepanu asjaolule, et 2014. aastal ei esitatud ühegi komisjoni ettepaneku kohta nn kollase või oranži kaardi menetlust vastavalt protokollile nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisele; tuletab meelde, et nn kollase kaardi menetlust on varem algatatud kahel korral (2012. aastal ja 2013. aastal), mis näitab, et süsteem toimib;

4.  võtab teadmiseks, et 2014. aastal esitas põhjendatud arvamusi ainult 15 esinduskogu, mis on u 50% vähem võrreldes kõigi 41 esinduskogu osalusmääraga 2013. aastal;

5.  tunneb heameelt asjaolu üle, et 2014. aastal täitsid kõik ELi institutsioonid aktiivset rolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kontrollimise tagamisel vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 5; tunneb heameelt selle üle, et komisjoni ja liikmesriikide parlamentide vahelist poliitilist dialoogi tugevdati, muu hulgas voliniku arvukate visiitidega liikmesriikide parlamentidesse;

6.  märgib siiski, et suurema osa liikmesriikide parlamentide arvamustest esitavad vaid üksikud liikmesriikide esinduskogud; julgustab teisi esinduskogusid üleeuroopalises arutelus rohkem osalema;

7.  märgib, et mõnede riikide parlamendid on juhtinud tähelepanu sellele, et mõnedes komisjoni seadusandlikes ettepanekutes on subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevad põhjendused ebapiisavad või olematud; palub, et komisjon parandaks seletuskirjade kvaliteeti ning esitaks alati ettepanekute üksikasjaliku, põhjaliku ja faktiliselt põhjendatud analüüsi subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast, mis aitaks liikmesriikide parlamentidel neid ettepanekuid paremini kontrollida;

8.  märgib, et mõjuhindamiskomitee arvates sisaldas 2014. aastal läbivaadatud mõjuhinnangutest umbes 32 % kas subsidiaarsuse või proportsionaalsuse põhimõtte või mõlema põhimõtte mitterahuldavat analüüsi; tõdeb, et see määr on sarnane eelmiste aastate määraga, ja on seetõttu seisukohal, et olukorda tuleks parandada;

9.  märgib eelnevat arvestades, et mõjuhinnangutel on seadusandlikus protsessis otsuste tegemise abivahendina suur tähtsus, ning rõhutab sellega seoses vajadust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse alaseid küsimusi nõuetekohaselt kaaluda; tervitab sellega seoses parema õigusloome meetmete paketti, mille komisjon võttis vastu 19. mail 2015 ning mille eesmärk on tagada, et ELi õigusaktid teeniksid paremini kodanike huve, ning milles muu hulgas käsitletakse mõjuhindamiskomitee tõstatatud muresid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse osas; tunneb heameelt, et see sisaldab ka komisjoni põhjalikumat selgitust, kuidas seadusandlikud ettepanekud vastavad subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse õiguslikule kohustusele, sealhulgas mõju analüüsis; rõhutab siiski, et parema õigusloome meetmete paketti tuleb kasutada tugevate ELi õigusaktide väljatöötamiseks valdkondades, kus tegelikke edusamme ja lisaväärtust saab kõige paremini saavutada Euroopa tasandil;

10.  tuletab meelde, kui olulised on subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse aastaaruanded, mille koostab komisjon; palub komisjonil sellega seoses esitada üksikasjalikumad aastaaruanded subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta, sealhulgas põhjalikuma analüüsi proportsionaalsuse põhimõtte kohta;

11.  peab mitmete riikide parlamentide, eelkõige Taani Folketingi, Madalmaade Tweede Kamer’i ja Ühendkuningriigi Parlamendi Ülemkoja esitatud aruandeid tervitatavaks kui väärtuslikku panust arutellu riikide parlamentide funktsiooni üle ELi otsustusprotsessis ning võtab teadmiseks neis aruannetes sisalduvad ettepanekud; märgib, et need sisaldavad ideid selle kohta, kuidas laiendada subsidiaarsuse kontrollimehhanismi kohaldamisala, märkides, et põhjendatud arvamustes tuleks käsitleda ka kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega; on siiski veendunud, et nende ettepanekute praktilisuse vajab hoolikat hindamist ning asjaomaste aluslepingute ja protokollide läbivaatamist, kuna need ei kajastu kehtivates aluslepingutes; ergutab teiste liikmesriikide parlamente väljendama arvamust selle kohta, missugust funktsiooni võiksid riikide parlamendid ELi otsustusprotsessis täita; väljendab heameelt liikmesriikide parlamentide osalemise üle Euroopa arutelus ning julgustab neid tegema veelgi tihedamat koostööd omavahel ja Euroopa Parlamendiga;

12.  soovitab, et aluslepingute ja neile lisatud protokollide võimalikul läbivaatamisel võiks kaaluda, kas põhjendatud arvamustes tuleks piirduda subsidiaarsusega seotud asjaolude uurimisega või peaksid need sisaldama ka hinnangut proportsionaalsuse kohta ning teavet, milline on sobiv arv riikide parlamentide vastuseid, mida on vaja nn kollase või oranži kaardi menetluse algatamiseks, ning milline võiks olla nende mõju, kui nimetatud menetluste algatamiseks vajalik lävend on saavutatud, vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitlevas protokolli nr 2 artikli 7 lõikele 2;

13.  märgib, et mitme liikmesriigi parlamendid on väljendanud Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSAC) raames oma huvi nn rohelise kaardi menetluse kasutuselevõtuks, et parandada poliitilist dialoogi; on seisukohal, et nn rohelise kaardi menetlust, mis annaks liikmesriikide parlamentidele võimaluse teha komisjonile ettepanek seadusandliku algatuse läbivaatamiseks, tuleks kaaluda; soovitab sellega seoses, et kaaluda võiks ka, kui mitme riigi parlamendi osalust on vaja, et sellist menetlust algatada, ning milline võiks olla selle mõjuulatus; rõhutab, et sellise mehhanismi kehtestamine ei tohiks kahjustada ELi institutsioone ja seadusandlikku tavamenetlust;

14.  võtab teadmiseks mõne liikmesriigi parlamendi esitatud taotluse pikendada protokolli nr 2 artiklis 6 põhjendatud arvamuse esitamiseks ette nähtud kaheksanädalast perioodi; usub sellega seoses, et tuleks kaaluda, kui palju aega tuleks riikide parlamentidele põhjendatud arvamuse esitamiseks anda, kui nad paluvad seda ajanappuse tõttu objektiivsetel põhjustel, nagu loodusõnnetused ja töö vaheajad, ning komisjon peaks selles liikmesriikide parlamentidega kokku leppima; arvab, et seda oleks võimalik saavutada, kui institutsioonid ja liikmesriikide parlamendid lepiksid esimeses etapis kokku vastavasisulises poliitilises kohustuses, ilma et see põhjustaks viivitusi asjakohaste õigusaktide vastuvõtmises; rõhutab, et sellise ajavahemiku kokkuleppimisel tuleks leida tasakaal, arvestades ühelt poolt liikmesriikide parlamentide õigust esitada subsidiaarsuse alusel vastuväiteid, ning teiselt poolt vajadust, et liit reageeriks kodanike nõudmistele tõhusalt; märgib sellega seoses, et riikide parlamentidel on võimalus sekkuda ja kaaluda, kas küsimus on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega juba enne seadusandliku algatuse esitamist, kui komisjon esitleb rohelisi ja valgeid raamatuid ning iga-aastast töökava; on veendunud, et pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist on liikmesriikide parlamentide osalemine ELi tegevusvaldkondades märkimisväärselt suurenenud, sealhulgas nendepoolse korrapärase suhete loomise kaudu teiste liikmesriikide parlamentidega;

15.  on seisukohal, et kui liikmesriigid otsustavad pikendada tähtaega liikmesriikide parlamentide põhjendatud arvamuse esitamiseks protokolli nr 2 artikli 6 alusel, tuleks see lisada tulevasse aluslepingu läbivaatamisse; pikendamise ajavahemiku saab seejärel kindlaks määrata ka teisestes õigusaktides;

16.  tuletab meelde, et liikmesriikide parlamendid võivad igal ajal tõstatada subsidiaarsusega seotud küsimusi nõuandemenetluse käigus või poliitilise dialoogi raames komisjonile suunatud arvamusega;

17.  kutsub liikmesriikide parlamente ja Euroopa Parlamenti üles tegema omavahel tõhusamat koostööd, sealhulgas konkreetsetes poliitikavaldkondades mitteametlike kontaktide väljaarendamisega Euroopa Parlamendi liikmete ja liikmesriikide parlamentide liikmete vahel;

18.  peab tähtsaks toetada liikmesriike ja piirkondlikke parlamente teabevahetust võimaldavate vahendite abil, näiteks ELi kodanikele kättesaadava infotehnoloogilise platvormi loomise abil; rõhutab, et eriti kuna liikmesriikide parlamentidelt saadud põhjendatud arvamuste maht jäi 2014. aastal komisjoni ettepanekute mahuga proportsionaalseks, tuleks luua mehhanism liikmesriikide parlamentide osalemise parandamiseks ELi õigusloomeprotsessis, mille puhul tuleb täielikult arvestada iga institutsiooni pädevust ja subsidiaarsuse põhimõtet;

19.  ergutab kasutama parlamentidevahelist koostööd, et tugevdada liikmesriikide parlamentide rolli ELi õigusloomeprotsessis; rõhutab, kui tähtis on paremini kasutada liikmesriikide parlamentide käsutuses olevaid parlamentidevahelisi vahendeid, näiteks Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi, Euroopa Parlamendi korraldatavaid parlamentidevahelisi kohtumisi ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) parlamentidevahelisi konverentse;

20.  peab oluliseks suurendada liikmesriikide parlamentide teadlikkust oma konkreetsest rollist Euroopa otsustusprotsessis ning edendada teabevahetust soodustava IPEX-süsteemi kasutamist; tuletab meelde, et komisjoni poolt korrapäraselt korraldatavad avalikud konsultatsioonid võiksid olla teabeallikaks, kuid liikmesriikide parlamentide liikmed neid peaaegu üldse ei kasuta;

21.  soovitab jätkata liikmesriikide parlamentide esindajate võrgustiku kasutamist, et suurendada teadlikkust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest ning parandada IPEX-süsteemi toimimist;

22.  on seisukohal, et riikide parlamentide poolt protokolli nr 2 artikli 7 lõike 1 alusel esitatud põhjendatud arvamusi peavad kõik liidu institutsioonid otsustusprotsessis nõuetekohaselt arvesse võtma, ning ergutab sellega seoses ELi institutsioone vajalikke meetmeid võtma;

23.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikliga 5 kehtestatud proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et „liidu meetme sisu ega vorm [ei või] minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale“; rõhutab, et Euroopa Kohtu väitel nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu õigusnormide kaudu rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik;

24.  kutsub komisjoni üles viima iga seadusandliku ettepaneku kohta süstemaatiliselt läbi tõhustatud proportsionaalsuse hindamisi, mis peaks sisaldama tema käsutuses olevate seadusandlike võimaluste asjakohast analüüsi ning selgitama, millised on valitud võimaluse eeldatavad keskkonna-, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ning potentsiaalne mõju konkurentsivõimele ja VKEdele; on seisukohal, et tõhustatud proportsionaalsuse hindamised peaks aitama komisjonil jätta kõrvale alternatiivid, millel on ebaproportsionaalne mõju või mis on tarbetult koormavad üksikisikutele, ettevõtjatele, eelkõige VKEde, kodanikuühiskonnale, töötajate ja muude asjaomastele üksustele, ning peaks võimaldama ettepanekuid proportsionaalsuse seisukohast paremini analüüsida; on seisukohal, et tuleks kaaluda põhjendatud arvamuste kohaldamisala laiendamist, nii et see hõlmaks proportsionaalsuse põhimõtte järgimist;

25.  palub, et komisjon hindaks koostöös riikide parlamentidega võimalust kehtestada mittesiduvad suunised, et hõlbustada riikide parlamentide ülesannet hinnata seadusandlike ettepanekute vastavust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele;

26.  väljendab heameelt Itaalia Saadikutekoja, Prantsusmaa Rahvuskogu, Saksamaa Bundestagi ja Luksemburgi Saadikutekoja esimeeste avalduse üle, milles toonitati, et „meie ees seisvate nii sise- kui ka välisprobleemide lahendamiseks on vaja rohkem ja mitte vähem Euroopat“;

27.  kordab, et võiks juba rakendada mitmeid algatusi, et parandada Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide parlamentide koostööd ning muuta see tõhusamaks, nimelt:

– teeb ettepaneku, et liikmesriikide parlamentide põhjendatud arvamused, mis on esitatud ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 2 artikli 6 kohaselt, edastataks viivitamata kaasseadusandjatele;

– soovitab, et komisjon võiks koostada suunised põhjendatud arvamuste esitamiseks subsidiaarsuse põhimõtte järgimise küsimuses koos riikide parlamentide kaasamisega, vähendamata nende õigusi;

– innustab liikmesriikide parlamente jagama oma märkusi komisjoni koostatud hinnangute kohta;

28.  on arvamusel, et kui Regioonide Komitee avaldab seadusandlike ettepanekute kohta arvamusi, peaksid komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament võtma nõuetekohaselt arvesse Regioonide Komitee koostatud hinnanguid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohta;

29.  rõhutab, et õigusaktid peavad olema arusaadavad ja selged, võimaldama osalistel raskusteta aru saada oma õigustest ja kohustustest, sisaldama asjakohaseid aruandlus-, järelevalve- ja hindamisnõudeid, vältima ebaproportsionaalseid kulusid ja olema praktikas rakendatavad;

30.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0103.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0061.

(3)

ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 117.

(4)

ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 87.


SELETUSKIRI

2014. aasta aruandest subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta selgub, et 2014. aastal sai komisjon liikmesriikide parlamentidelt 15 ettepaneku kohta 21 põhjendatud arvamust, mida on võrreldes eelneval aastal saadud põhjendatud arvamustega 76 % vähem (2013. aastal esitati 88 põhjendatud arvamust). Põhjendatud arvamuste märkimisväärselt väiksemat arvu ei tohiks seostada riikide parlamentide huvipuudusega subsidiaarsuse küsimuste vastu, vaid peamiselt komisjoni tehtud ettepanekute üldarvu vähenemisega tema ametiaja lõpu poole. Vastupidiselt 2012. ja 2013. aastale, mil kollase kaardi menetluse algatamiseks vajalik lävend saavutati mõne ettepaneku suhtes mõlemal aastal, ei algatatud 2014. aastal mitte ühtki kollase ega oranži kaardi menetlust.

Raportöör on seisukohal, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte on poliitika kujundamisel olulised elemendid, kui on vaja kindlaks teha, kas Euroopa Liidu meetmega on võimalik poliitika eesmärke paremini saavutada kui riiklike või piirkondlike algatustega.

2014. aastal avaldasid kolme riigi parlamendikojad (Taani Folketing, Madalmaade Tweede Kamer ja Ühendkuningriigi House of Lords) aruanded, mis sisaldasid üksikasjalikke ettepanekuid selle kohta, kuidas tugevdada riikide parlamentide rolli otsustusprotsessis. Raportöör on seisukohal, et neid ettepanekuid tuleks tõsiselt võtta, kuna need on näide sellest, mida raportöör peab riikide parlamentide suuremaks valmisolekuks osaleda aktiivsemalt ELi otsustusprotsessis. Nende kolme parlamendikoja aruannetes viidatakse sellele, et põhjendatud arvamused peaksid oma praegusest ulatusest kaugemale minema ning hõlmama ka proportsionaalsuse põhimõtet ja ettepaneku õiguslikku alust, ning tehakse ettepanek pikendada tähtaega, mille jooksul riikide parlamendid võivad põhjendatud arvamusi esitada. Raportöör leiab, et ülejäänud liikmesriikide parlamente tuleks julgustada väljendama oma arvamust selle kohta, millist rolli nad tahavad ELi otsustusprotsessis mängida.

Tuginedes varasematele raportitele ja resolutsioonidele, kordab raportöör, et tuleks kaaluda punase kaardi menetluse kasutuselevõttu, mille kohaselt oleks teatud arvul riikide parlamentidel õigus seadusandlikke ettepanekuid peatada, kui neis ei järgita subsidiaarsuse põhimõtet, välja arvatud juhul, kui nende vastuväiteid nõuetekohaselt arvesse võetakse, ning rohelise kaardi menetluse kasutuselevõttu, mis annaks riikide parlamentidele võimaluse teha ettepanekuid liidu õigusaktide vastuvõtmise, muutmise või tühistamise kohta. Mõlemad nimetatud ettepanekud on esitanud liikmesriikide parlamendid.

Raportöör on seisukohal, et proportsionaalsuse põhimõttele tuleks anda seadusandlikus otsustusprotsessis tähtsam roll. Selleks peaks komisjon läbi viima enda käsutuses olevate erinevate alternatiivide tõhustatud proportsionaalsuse hindamisi, tagamaks, et seadusandlike eesmärkide saavutamiseks võetakse meetmeid vaid vajalikus minimaalses ulatuses, ning esitama kaasseadusandjatele piisavalt üksikasjaliku kirjelduse kõigi erinevate kaalumisel olnud alternatiivide kohta, et tagada oma ettepanekute parem kontrollimine proportsionaalsuse osas. Kaaluda tuleks ka võimalust laiendada põhjendatud arvamuste kohaldamisala, nii et see hõlmaks proportsionaalsuse põhimõtet.

Lõpetuseks märgib raportöör, et subsidiaarsuse põhimõttele vastavuse kontrolli ei peaks läbi viima ainult seadusandliku protsessi alguses, vaid seda võiks teha ka protsessi käigus, kui on tõenäoline, et võetakse vastu oluline muudatusettepanek, et selle vastuvõtmise mõju kindlaks teha, ning kahtlemata seadusandliku protsessi lõpus, kuna ettepanek võis enne selle vastuvõtmist märkimisväärselt muutuda.


PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS (21.4.2016)

õiguskomisjonile

subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitleva 2014. aasta aruande kohta

(2015/2283(INI))

Arvamuse koostaja: Kazimierz Michał Ujazdowski

ETTEPANEKUD

Põhiseaduskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.   tunneb heameelt 19. mail 2015. aastal vastu võetud parema õigusloome meetmete paketi üle, mille eesmärk on tagada; et ELi õigusaktid teenivad paremini kodanike huve; tunneb heameelt ka selle üle, et parema õigusloome paketti lisati põhjalikum selgitus selle kohta, kuidas seadusandlik ettepanek vastab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse õiguslikule kohustusele; on siiski veendunud, et on vaja sisulisi ja lihtsustatud kriteeriume, mis võimaldaksid ELi õigusakte subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse järgimise seisukohast järjepidevalt ja ennetavalt kontrollida ning teha kindlaks nende põhimõtete rikkumine;

2.  toetab tugevamat ja tõhusamat ELi; rõhutab siiski, et parema õigusloome meetmete paketti tuleb kasutada tugevate ELi õigusaktide väljatöötamiseks valdkondades, kus tegelikke edusamme ja lisaväärtust saab kõige paremini saavutada Euroopa tasandil, ning et see ei tohi tuua kaasa tegevusetust Euroopa tasandil;

3.  tuletab meelde, et kõigile komisjoni ettepanekutele on lisatud seletuskiri, milles muu hulgas selgitatakse, kuidas algatus vastab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele;

4.  rõhutab tugevalt, et mõjuhinnangud on põhiline vahend subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimise tagamiseks ning vastutuse edendamiseks; ergutab komisjoni keskenduma parema õigusloome suuniste raames mõjuhinnangute läbiviimisel rohkem subsidiaarsusele ja proportsionaalsusele;

5.  rõhutab, et õigusakti vastuvõtmine eeldab enamuse nõusolekut nõukogus, mis koosneb kõikide liikmesriikide ministritest, kellel on oma liikmesriigi parlamentide ees poliitiline aruandekohustus, ning et see on teistsugune subsidiaarsuse põhimõtte järgimise viis;

6.  võtab teadmiseks, et 2014. aastal vähenes liikmesriikide parlamentidelt saadud põhjendatud arvamuste arv; võtab teadmiseks komisjoni seisukoha, et see ei pruugi tähendada huvi vähenemist, vaid võib tuleneda komisjoni seadusandlike ettepanekute arvu vähenemisest (sest põhjendatud arvamuste maht jäi komisjoni ettepanekute mahuga proportsionaalseks), kuid see võib ka osutada asjaolule, et subsidiaarsuse mittejärgimine on harva esinev probleem; ergutab liikmesriikide parlamente siiski täitma Euroopa arutelus aktiivsemat rolli ja tegema omavahel veelgi tihedamat koostööd; kutsub komisjoni üles suurendama oma subsidiaarsust käsitlevate seletuskirjade ning põhjendatud arvamustega tegelemise kvaliteeti;

7.  võtab ka teadmiseks, et 2014. aastal esitas põhjendatud arvamusi ainult 15 esinduskogu, mis on u 50% vähem võrreldes kõigi 41 esinduskogu osalusmääraga 2013. aastal;

8.  tunneb heameelt asjaolu üle, et 2014. aastal täitsid kõik ELi institutsioonid aktiivset rolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kontrollimise tagamisel vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 5; tunneb heameelt selle üle, et komisjoni ja liikmesriikide parlamentide vahelist poliitilist dialoogi tugevdati, muu hulgas voliniku arvukate visiitidega liikmesriikide parlamentidesse;

9.  märgib siiski, et suurema osa liikmesriikide parlamentide arvamustest esitavad vaid üksikud liikmesriikide esinduskogud; julgustab teisi esinduskogusid üleeuroopalises arutelus rohkem osalema;

10.  on sellele vaatamata seisukohal, et on tähtis toetada liikmesriike ja piirkondlikke parlamente teabevahetust võimaldavate vahendite abil, näiteks ELi kodanikele kättesaadava infotehnoloogilise platvormi loomise abil; rõhutab, et eriti kuna liikmesriikide parlamentidelt saadud põhjendatud arvamuste maht jäi 2014. aastal komisjoni ettepanekute mahuga proportsionaalseks, tuleks luua mehhanism liikmesriikide parlamentide osalemise parandamiseks ELi õigusloomeprotsessis, mille puhul tuleb täielikult arvestada iga institutsiooni pädevust ja subsidiaarsuse põhimõtet;

11.  ergutab seepärast kasutama parlamentidevahelist koostööd, et tugevdada liikmesriikide parlamentide rolli ELi õigusloomeprotsessis; rõhutab, kui tähtis on paremini kasutada liikmesriikide parlamentide käsutuses olevaid parlamentidevahelisi vahendeid, näiteks Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi, Euroopa Parlamendi korraldatavaid parlamentidevahelisi kohtumisi ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) parlamentidevahelisi konverentse;

12.  on seepärast veendunud, et on tähtis suurendada liikmesriikide parlamentide teadlikkust oma konkreetsest rollist Euroopa otsustusprotsessis ning edendada teabevahetust soodustava IPEX-süsteemi kasutamist; tuletab meelde, et komisjoni poolt korrapäraselt korraldatavad avalikud konsultatsioonid võiksid olla teabeallikaks, kuid liikmesriikide parlamentide liikmed neid peaaegu üldse ei kasuta;

13.  kutsub liikmesriikide parlamente ja Euroopa Parlamenti üles tegema omavahel tõhusamat koostööd, sealhulgas konkreetsetes poliitikavaldkondades mitteametlike kontaktide väljaarendamisega Euroopa Parlamendi liikmete ja liikmesriikide parlamentide liikmete vahel;

14.  võtab teadmiseks mitme liikmesriigi parlamendi esitatud taotluse pikendada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise protokolli artiklis 6 põhjendatud arvamuse esitamiseks ette nähtud kaheksanädalast ajavahemikku; on veendunud, et liikmesriikide ja piirkondlike parlamentide jaoks ette nähtud kaheksanädalast ajavahemikku tuleks tõlgendada paindlikult, et soodustada liikmesriikide parlamentide aktiivsemat osalemist Euroopa arutelus; on veendunud, et pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist on liikmesriikide parlamentide osalemine ELi tegevusvaldkondades märkimisväärselt suurenenud, sealhulgas nendepoolse korrapärase suhete loomise kaudu teiste liikmesriikide parlamentidega; ergutab liikmesriikide parlamente tungivalt kasutama täielikult ära neile kehtivate aluslepingutega antud rolli;

15.  tuletab meelde, et lisaks on liikmesriikide parlamentidel tõstatada igal ajahetkel subsidiaarsusega seotud küsimusi nõuandemenetluse käigus või poliitilise dialoogi raames komisjonile suunatud arvamusega;

16.  on seisukohal, et komisjon peaks adekvaatselt reageerima mitme liikmesriigi parlamendi taotlusele subsidiaarsuse põhimõtte kontrollimise tugevdamiseks; soovitab jätkata liikmesriikide parlamentide esindajate võrgustiku kasutamist, et suurendada teadlikkust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest ning parandada IPEX-süsteemi toimimist; toetab mõne liikmesriigi esinduskogu taotlust suuremate volituste saamiseks ja teeb ettepaneku, et komisjon peaks reageerima liikmesriikide parlamentidele, kelle suhtes algatatakse kollase kaardi menetlus; on samal ajal seisukohal, et oleks kasulik teada komisjoni arvamust nn rohelise kaardi menetluse mõtte kohta.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUDLÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

20.4.2016

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

22

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Mercedes Bresso, Fabio Massimo Castaldo, Kostas Chrysogonos, Richard Corbett, Esteban González Pons, Danuta Maria Hübner, Ramón Jáuregui Atondo, Constance Le Grip, Jo Leinen, Morten Messerschmidt, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Paulo Rangel, György Schöpflin, Pedro Silva Pereira, Barbara Spinelli, Claudia Tapardel, Josep-Maria Terricabras, Kazimierz Michał Ujazdowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Max Andersson, Gerolf Annemans, David McAllister, Andrej Plenković, Cristian Dan Preda

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Axel Voss


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

23.3.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

20

0

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Jean-Marie Cavada, Kostas Chrysogonos, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Mary Honeyball, Sajjad Karim, Sylvia-Yvonne Kaufmann, António Marinho e Pinto, Jiří Maštálka, Emil Radev, Julia Reda, Pavel Svoboda, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Isabella Adinolfi, Daniel Buda, Angelika Niebler, Virginie Rozière, Rainer Wieland

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Eugen Freund, Maria Noichl


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

20

+

PPE

S&D

 

ECR

ALDE

GUE/NGL

Verts/ALE

EFDD

Daniel Buda, Angelika Niebler, Emil Radev, Pavel Svoboda, Rainer Wieland, Tadeusz Zwiefka

Eugen Freund, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Mary Honeyball, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Maria Noichl, Virginie Rozière

Sajjad Karim

Jean-Marie Cavada, António Marinho e Pinto

Jiří Maštálka

Max Andersson, Julia Reda

Isabella Adinolfi, Joëlle Bergeron

0

-

-

2

0

GUE/NGL

ENF

Kostas Chrysogonos

Marie-Christine Boutonnet

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0 : erapooletu

Õigusteave - Privaatsuspoliitika