RAPORT soovitustega komisjonile kaitset vajavate täisealiste kaitsmise kohta
3.4.2017 - (2015/2085(INL))
Õiguskomisjon
Raportöör: Joëlle Bergeron
(Algatus – kodukorra artikkel 46)
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
soovitustega komisjonile kaitset vajavate täisealiste kaitsmise kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 2,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 3, millega tagatakse igaühele õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele, ning artiklit 21 diskrimineerimiskeelu kohta;
– võttes arvesse oma 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile täiskasvanute õiguskaitse ja selle piirülese mõju kohta[1],
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2016. aasta septembris koostatud Euroopa lisaväärtuse hinnangut (PE 581.388),
– võttes arvesse Haagi 13. jaanuari 2000. aasta täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsiooni (edaspidi „Haagi konventsioon“),
– võttes arvesse ÜRO 13. detsembri 2006. aasta puuetega inimeste õiguste konventsiooni (edaspidi „ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon“),
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 23. veebruari 1999. aasta soovitust nr R (99) 4, milles käsitletakse teovõimetute täisealiste õiguskaitset (edaspidi „Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitus nr R (99) 4“),
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 9. detsembri 2009. aasta soovitust CM/Rec(2009)11, milles käsitletakse teovõimetusega seotud volikirjade ja elutestamentide põhimõtteid (edaspidi „Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitus CM/Rec(2009)11“),
– võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,
– võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0152/2017),
A. arvestades, et väga tähtis on, et liit tuleks kodanikele lähemale ja tegeleks küsimustega, mis neid otseselt mõjutavad, tagades põhiõiguste austamise ilma diskrimineerimise ja väljajätmiseta;
B. arvestades, et liidus liikumisvabadust kasutavate kaitset vajavate täisealiste kaitse on piiriülest laadi küsimus, mis puudutab seetõttu kõiki liikmesriike; arvestades, et see küsimus näitab, kui olulist rolli peavad täitma liit ja selle parlament, et vastata probleemidele ja raskustele, millega Euroopa kodanikud puutuvad kokku oma õiguste rakendamisel eelkõige piiriüleses kontekstis;
C. arvestades, et kaitset vajavate täisealiste kaitsmine on tihedalt seotud inimõiguste austamisega; arvestades, et kõiki kaitset vajavaid täisealisi, nagu kõiki Euroopa kodanikke, tuleb käsitleda kui õiguste omajaid ja isikuid, kes on võimelised tegema oma võimete piires vabu, sõltumatuid ja teadlikke otsuseid, ning mitte üksnes kui passiivseid hoole ja tähelepanu vajajaid;
D. arvestades, et täisealiste kaitsetus ja eri õigusaktid nende õiguskaitse kohta ei tohi takistada isikute õigust vabalt liikuda;
E. arvestades, et demograafiline areng ja oodatava eluea pikenemine on kaasa toonud selliste eakate arvu suurenemise, kes ei suuda oma huve kaitsta vanusega seotud haiguste tõttu; arvestades, et on olemas ka muid, vanusest sõltumatuid põhjuseid, näiteks vaimsed ja füüsilised puuded, mis võivad olla ka kaasasündinud ja mille puhul täisealise isiku võime oma huve kaitsta võib olla vähenenud;
F. arvestades, et väljarännanute ja pensionäride, sealhulgas ka kaitset vajavate isikute ja tulevikus kaitset vajada võivate isikute üha suurenev liikumine liikmesriikide vahel on kaasa toonud probleeme;
G. arvestades, et liikmesriikide õigusaktide vahel on kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, täisealiste kaitseabinõude tunnustamise ja elluviimisega seotud erinevusi; arvestades, et erinevused kohaldatavates õigusaktides ja pädevate kohtute paljusus võivad rikkuda kaitset vajavate täisealiste vaba liikumise õigust ja õigust elada vabalt valitud liikmesriigis ning kahjustada ka nende vara piisavat kaitset, kui vara asub mitmes liikmesriigis;
H. arvestades, et liikmesriikide õigusaktide vahel on erinevusi ka kaitseabinõude valdkonnas, vaatamata selles valdkonnas toimunud arengule pärast Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust nr R (99) 4, milles käsitletakse teovõimetute täisealiste õiguskaitse põhimõtteid;
I. arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012[2] artikli 1 lõike 2 punkti a kohaselt ei kuulu füüsiliste isikute õigus- ja teovõime määruse kohaldamisalasse;
J. arvestades, et Haagi konventsioon on rahvusvahelise eraõiguse eeskirjade kogu, mis on eriti sobilik kaitset vajavate täisealistega seotud piiriüleste probleemide lahendamiseks; arvestades, et vaatamata konventsiooni vastuvõtmisest möödunud ajale, on selle ratifitseerinud vähesed liikmesriigid; arvestades, et konventsiooni ratifitseerimise viibimine seab ohtu liidus piiriüleses olukorras olevate kaitset vajavate täisealiste kaitsmise; arvestades, et seetõttu tuleb tõhususe tagamiseks kindlasti tegutseda liidu tasandil, et tagada piiriüleses olukorras olevate kaitset vajavate täisealiste kaitsmine;
K. arvestades, et kaitset vajav täisealine on isik, kes on vähemalt 18-aastane ja kes ei suuda oma isiklike võimete kahjustuse või piiratuse tõttu ajutiselt või kestvalt ise enda isiku ja varaga seotud huve kaitsta;
L. arvestades, et meeles tuleb pidada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätteid; arvestades, et liit ja liikmesriigid on kõik selle konventsiooni osalised;
M. arvestades, et liit peab oma poliitikasuundade määratlemisel tagama subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimise;
N. arvestades, et liidu tegevus kaitset vajavate täisealiste kaitsmise valdkonnas peab peamiselt tagama selliste kaitseabinõude edastamise, tunnustamise ja elluviimise liikmesriikide ametiasutuste poolt, mille on kaitset vajava täisealise kaitsmiseks võtnud teise liikmesriigi ametiasutus, pidades eelkõige silmas teovõimetuse puhuks antud volituste levitamist ja tunnustamist, ning tõhustama liikmesriikide vahelist koostööd selles valdkonnas;
O. arvestades, et kaitseabinõude all peetakse eelkõige silmas abinõusid, mis on ette nähtud Haagi konventsiooni artiklis 3;
P. arvestades, et teovõimetuse puhuks antud volituse all peetakse silmas esindusõigust, mille annab teovõimeline täisealine lepingu või ühepoolse tehinguga ning mis jõustub siis, kui see täisealine ei ole enam võimeline oma huve kaitsma;
Q. arvestades, et selge ja täpne teave riiklike õigusaktide kohta, milles käsitletakse kaitset vajavate täisealiste teovõimetust ja kaitsmist, peaks olema kodanikele hõlpsamini kättesaadav, et nad saaksid ise teha teadlikke otsuseid;
R. arvestades, et asjaomaste haldus- ja õigusasutuste õigeaegne juurdepääs teabele nende täisealiste õigusliku seisundi kohta, kelle puhul kohaldatakse kaitseabinõud või teovõimetuse puhuks antud volitust, võiks nende isikute kaitset parandada ja tõhustada;
S. arvestades, et kui igas liikmesriigis luuakse andmekogud või registrid halduslike ja õiguslike otsuste kohta, milles sätestatakse kaitset vajavate täisealiste suhtes kohaldatavad kaitseabinõud ja teovõimetuse puhuks antud volitused, kui sellised volitused on riiklikes õigusaktides ette nähtud, võib see lihtsustada kõikide asjaomaste haldus- ja õigusasutuste õigeaegset juurdepääsu kaitset vajavate täisealiste õiguslikku seisundit käsitlevale teabele ja tagada paremini õiguskindluse; arvestades, et selliste andmekogude või registrite konfidentsiaalsus peaks olema nõuetekohaselt tagatud, vastavalt liidu õigusele ning eraelu puutumatuse kaitse ja isikuandmete kaitse valdkonnas kehtivatele riiklikele õigusaktidele;
T. arvestades, et ühe liikmesriigi ametiasutuste võetud kaitseabinõusid tuleks täiel määral tunnustada teistes liikmesriikides; arvestades, et vaatamata eeltoodule, võib olla vajalik kehtestada põhjused kaitseabinõu tunnustamisest ja elluviimisest keeldumiseks; arvestades, et nõuetekohaselt piiritletud põhjused, mille alusel riigi pädevad asutused võiksid teise liikmesriigi asutuse võetud kaitseabinõu tunnustamisest ja elluviimisest keelduda, peaksid piirduma taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra kaitsmisega;
U. arvestades, et tõhusate mehhanismide kehtestamine võiks tagada teovõimetuse puhuks antud volituste tunnustamise, registreerimise ja kasutamise kogu liidus; arvestades, et liidu tasandil tuleks luua ühtne teovõimetuse puhuks antud volituse vorm, et tagada teovõimetuse puhuks antud volituste kehtivus kõikides liikmesriikides;
V. arvestades, et liidus tuleks kehtestada ühtsed vormid, et soodustada teabevahetust kaitset vajavate täisealiste kaitsmist käsitlevate otsuste kohta ning selliste otsuste edastamist, tunnustamist ja elluviimist; arvestades, et õiguskindluse huvides on nõutav, et kõigil isikutel, kelle ülesandeks on kaitset vajava täisealise isiku või vara kaitsmine, oleks taotluse alusel ja mõistliku aja jooksul võimalik saada tõendi oma rolli, staatuse ja saadud volituste kohta;
W. arvestades, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsus, mis on selles liikmesriigis täidetav, peaks olema täidetav ka teistes liikmesriikides, ilma et oleks nõutav otsuse täidetavaks tunnistamine;
X. arvestades, et liikmesriikide vahel oleks otstarbekas rakendada koostöömehhanisme, et edendada ja hõlbustada teabevahetust pädevate asutuste vahel ning kaitset vajavaid täisealisi käsitleva teabe edastamist ja vahetamist; arvestades, et kui iga liikmesriik määrab keskasutuse, nagu on ette nähtud Haagi konventsioonis, võib see nimetatud eesmärgi täitmisele kaasa aidata;
Y. arvestades, et teatavad kaitseabinõud, mida ühe liikmesriigi asutused võivad kaitset vajava täisealise puhul ette näha, eriti täisealise paigutamine teises liikmesriigis asuvasse asutusse, võivad avaldada teisele liikmesriigile logistilist ja finantsmõju; arvestades, et selliste juhtumite puhuks oleks otstarbekas luua asjaomaste liikmesriikide asutuste vahelised koostöömehhanismid, mis võimaldaksid neil vastava kaitseabinõuga seotud kulude jaotamises kokku leppida;
Z. arvestades, et keskasutuste olemasolu ei tohiks takistada liikmesriikide haldus- ja õigusasutuste otsest suhtlust, kui selline suhtlus tundub neile tõhusam;
AA. arvestades, et Euroopa Parlamendi 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni vastuvõtmisest möödunud aeg peaks olema võimaldanud komisjonil koguda piisavalt teavet Haagi konventsiooni kohaldamise kohta liikmesriikides, kes on selle ratifitseerinud, ja koostada aruande, mida Euroopa Parlament nimetatud resolutsioonis nõudis;
1. väljendab heameelt liikmesriikide üle, kes on Haagi konventsiooni allkirjastanud ja ratifitseerinud, ning kutsub liikmesriike, kes ei ole veel konventsiooni allkirjastanud või ratifitseerinud, seda viivitamata tegema; palub komisjonil kasutada nõukogu ja liikmesriikidega suheldes kogu oma poliitilist mõjuvõimu, et nimetatud konventsiooni ratifitseerinud riikide arv kasvaks enne 2017. aasta lõppu;
2. märgib, et lisas esitatud soovitustes käsitletav määruse ettepanek ei asendaks Haagi konventsiooni, vaid toetaks seda ning innustaks liikmesriike Haagi konventsiooni ratifitseerima ja kohaldama;
3. juhib tähelepanu asjaolule, et kaitset vajavate täisealiste ja eelkõige puuetega inimeste kaitsmine nõuab konkreetsete ja sihipäraste meetmete terviklikku paketti;
4. palub liikmesriikidel veenduda, et nende riigisiseses õiguses sätestatud kaitseabinõud on kõikide kaitset vajavate täisealiste olukorraga piisaval määral kohandatavad, et riigi pädevad asutused saaksid võtta kohandatud ja proportsionaalseid individuaalseid kaitseabinõusid, vältides seega, et liidu kodanikud jäetakse ilma õigustest, mida nad on veel võimelised kasutama; juhib tähelepanu asjaolule, et enamiku puudega inimeste teovõimetus on tingitud nende puudest ja mitte vanusest;
5. tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et mitte kõik kaitset vajavad täisealised ei vaja kaitset oma kõrge vanuse tõttu, ning palub neil võtta õiguskaitset ja õigusi tugevdavaid meetmeid, mis pole mõeldud mitte ainult eakatele kaitset vajavatele täisealistele, vaid ka sellistele täisealistele, kes vajavad kaitset või on hakanud kaitset vajama tõsise vaimse ja/või füüsilise puude tõttu; on seisukohal, et liikmesriikidel oleks väga kasulik hakata vahetama ja võrdlema häid tavasid, tuginedes oma eri kaitsesüsteemidele;
6. kutsub liikmesriike üles edendama täisealiste enesemääramist, lisades oma siseriiklikku õigusesse õigusaktid teovõimetuse puhuks antud volituste kohta, tuginedes põhimõtetele, mis on esitatud Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituses CM/Rec(2009)11, milles käsitletakse teovõimetusega seotud volikirjade ja elutestamentide põhimõtteid;
7. kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu kõige ebasoodsamas olukorras olevate kaitset vajavate täisealiste vajadustele ning rakendama meetmeid, mille eesmärk on tagada, et neid ei diskrimineeritaks selle olukorra tõttu; palub sellega seoses, et liikmesriigid, kelle siseriiklikus õiguses tunnustatakse teovõimetuse puhuks antud volitusi või kes otsustavad seda tunnustama hakata, ei näeks oma õigussüsteemis ette tasusid või formaalsusi, mis võiksid põhjendamatult takistada ebasoodsas olukorras olevate täisealiste teovõimetuse puhuks antud volituse kasutamist, olenemata nende rahalisest olukorrast;
8. palub komisjonil algatada, säilitada ja rahastada projekte, mille eesmärk on suurendada Euroopa kodanike teadlikkust liikmesriikide õigusaktidest, mis käsitlevad kaitset vajavaid täisealisi ja neid puudutavaid kaitseabinõusid; kutsub liikmesriike üles nägema ette sobivaid meetmeid ja tegevusi, et anda kõikidele oma territooriumil elavatele isikutele piisavat ja kergesti kättesaadavat teavet riiklike õigusaktide ja teenuste kohta, mis kaitset vajavate täisealiste kaitsmiseks olemas on;
9. avaldab kahetsust, et komisjon ei ole täitnud Euroopa Parlamendi palvet esitada parlamendile ja nõukogule aegsasti aruande Haagi konventsiooni rakendamisel täheldatud probleemide ja parimate tavade kohta, mis oleks pidanud sisaldama ka ettepanekuid liidu meetmete kohta, mis täiendaksid või täpsustaksid konventsiooni rakendamise viisi; leiab, et selles aruandes oleks võinud käsitleda praktilisi probleeme, mis komisjonil tekkisid Haagi konventsiooni rakendamise kohta teavet kogudes;
10. palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõikele 2 enne 31. märtsi 2018 ettepaneku võtta vastu määrus, millega tugevdatakse koostööd liikmesriikide vahel ja parandatakse kaitset vajavate täisealiste kaitsmist käsitlevate otsuste ja teovõimetuse puhuks antud volituste täielikku tunnustamist ja täitmist, järgides lisas toodud soovitusi;
11. märgib, et nimetatud soovitused on kooskõlas põhiõigustega ja subsidiaarsuse põhimõttega; rõhutab seejuures, kui tähtis on võtta riikliku tasandi parimate tavade hulgas arvesse kohalike organite ja omavalitsuste kogemusi;
12. on seisukohal, et taotletaval ettepanekul puudub liidu jaoks finantsmõju;
13. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
RESOLUTSIOONI ETTEPANEKU LISASOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA
A. ETTEPANEKU PÕHIMÕTTED JA EESMÄRGID
1. Edendada teavitamist halduslike ja õiguslike otsuste kohta, mis käsitlevad kaitset vajavaid täisealisi, kelle suhtes kohaldatakse kaitseabinõusid, mis on sätestatud Haagi 13. jaanuari 2000. aasta täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsioonis, ning hõlbustada selliste otsuste edastamist, tunnustamist ja täitmist.
2. Koostada riiklikud andmekogud või registrid, kuhu on koondatud ühelt poolt halduslikud ja õiguslikud otsused, milles käsitletakse kaitset vajavate täisealiste kaitseabinõusid, ning teiselt poolt teovõimetuse puhuks antud volitused, kui sellised volitused on olemas, et tagada õiguskindlus ning toetada seda, et teave nende inimeste õigusliku olukorra kohta, kelle suhtes kohaldatakse kaitseabinõusid, ringleks hõlpsamalt ning et haldusasutustel ja pädevatel kohtunikel oleks sellele kiire juurdepääs.
3. Viia ellu konkreetseid ja asjakohaseid meetmeid, mille eesmärk on edendada liikmesriikide vahelist koostööd, tuginedes Haagi konventsiooniga kättesaadavaks tehtud vahenditele, eelkõige määratledes keskasutused, kes vastutaksid liikmesriikide pädevate asutuste vahelise teabevahetuse hõlbustamise eest ning kooskõlastaksid sellise teabe edastamist ja vahetamist, mis hõlmab haldus- ja kohtuotsuseid inimeste kohta, kelle suhtes kohaldatakse kaitseabinõusid.
4. Tagada, et kaitset vajavate täisealiste kaitseseisundiga seotud teabe jagamine liikmesriikide vahel ning juurdepääs kaitseabinõude ja teovõimetuse puhuks antud volituste andmekogudele ja registritele toimuks nii, et asjaomaste täisealiste isikuandmete konfidentsiaalsuse põhimõtte ja kaitset käsitlevate eeskirjade järgimine oleks rangelt tagatud.
5. Kehtestada liidu ühtsed vormid, mille eesmärk on soodustada teavitamist kaitset vajavaid täisealisi käsitlevate halduslike ja õiguslike otsuste kohta ning neid käsitlevate otsuste ringlemist, tunnustamist ja täitmist. Komisjon võib tugineda näidisvormidele, mida soovitas Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi diplomaatiline erikomisjon 1999. aasta septembris ja oktoobris toimunud istungi dokumentides, milles käsitletakse täisealiste kaitset.
6. Tunnistada, et kõigil isikutel, kelle ülesanne on tagada kaitset vajava täisealise isiku või tema vara kaitse, on õigus saada pädevatelt asutustelt mõistliku aja jooksul tema rolli ja talle antud volituste kohta tõend, mis oleks kehtiv kõikides liikmesriikides.
7. Soodustada ühe liikmesriigi ametiasutuste võetud kaitseabinõude täielikku tunnustamist teistes liikmesriikides, takistamata seejuures erakorralist ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 3 ja 21 kooskõlas olevat õiguslike tagatiste kehtestamist, mille eesmärk on kaitsta taotluse saanud riikide avalikku korda ning millele tuginedes need riigid võivad õigustada vastavate kaitseabinõude tunnustamata ja täitmata jätmist.
8. Soodustada ühe liikmesriigi ametiasutuste võetud kaitseabinõude täitmist teistes liikmesriikides, ilma et oleks nõutav nende abinõude täidetavaks tunnistamine.
9. Soodustada liikmesriikide vahelist konsulteerimist ja kooskõlastamist, kui ühe liikmesriigi ametiasutuste kavandatud otsuse täitmisel võib olla logistiline või finantsmõju teisele liikmesriigile, et asjaomased liikmesriigid saaksid leppida kokku kaitseabinõudega seotud kulude jaotamises. Konsulteerimisel ja kooskõlastamisel tuleks alati pidada silmas asjaomase kaitset vajava täisealise huve ja austada tema põhiõigusi. Asjaomased ametiasutused võivad pädeva haldus- või õigusasutuse suhtes kohaldada alternatiivseid meetmeid, arvestades, et lõpliku otsuse teeb viimati nimetatud asutus.
10. Kehtestada teovõimetuse puhuks antud volituse ühtsed vormid, et soodustada selliste volituste kasutamist huvitatud isikute poolt, kelle teadvat nõusolekut pädevad asutused peaksid kontrollima, ning selliste volituste ringlemist, tunnustamist ja rakendamist.
B. ESILDATAVAD MEETMED
1. Palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõikele 2 enne 31. märtsi 2018 ettepaneku võtta vastu määrus, millega tugevdatakse koostööd liikmesriikide vahel ja parandatakse kaitset vajavate täisealiste kaitsmist käsitlevate otsuste ja teovõimetuse puhuks antud volituste tunnustamist ja täitmist.
SELETUSKIRI
I. Sissejuhatus
Kaitset vajavad täisealised on vähemalt 18aastased füüsilised isikud, kes on ajutiselt või kestvalt olukorras, kus nad ei suuda endaga toime tulla või oma vara hallata. Enamik kaitset vajavatest täisealistest on vanemas eas isikud, kes on vanusega seotud haiguste tõttu tõenäolisemalt oma võimete kaotamise ohus. Euroopa demograafilise arengu tõttu on kaitset vajavate täisealiste arv järsult suurenenud.
Kõikidel liidu liikmesriikidel on oma õigusraamistik koos erinevate vahenditega kaitset vajavate täisealiste kaitsmiseks. Üks liidu õiguslikest alustest on isikute vaba liikumine. Isikud, kelle suhtes kohaldatakse ühes liidu liikmesriigis juba kaitseabinõusid või kelle suhtes võidakse neid kohaldada, võivad olla sunnitud liikuma teise liikmesriiki. Nende isikute vara võib olla jaotatud erinevate liikmesriikide vahel.
Ometi ei ole praegu Euroopa Liidus ühtset õigusraamistikku, mis võimaldaks piiriüleses olukorras olevate kaitset vajavate täisealiste piisavat kaitsmist. See asjaolu võib takistada täisealistel liikumisvabaduse rakendamist ja muuta nende vara kaitsmise keerulisemaks. Selle õigusliku lünga kõrvaldamine võimaldaks kaitset vajavatel täisealistel rakendada täiel määral vaba liikumise ja elama asumise põhimõtteid, ilma et neile saaksid osaks võimalikud raskused oma isiku ja vara kaitsmisel.
Selleks ei ühtlustata kindlasti igas liikmesriigis kehtivaid kaitseabinõusid, mille kehtestamine on ainult liikmesriikide pädevuses, vaid luuakse sellised õigusnormid, mille eesmärk on hõlbustada ühes liidu liikmesriigis võetud otsuste tunnustamist ja elluviimist teiste liikmesriikide ametiasutuste poolt ning tugevdada liikmesriikidevahelist koostööd selles valdkonnas. Lisaks tuleb luua mehhanismid, mis lihtsustaksid ühe liikmesriigi seaduste kohaste teovõimetuse korral antud volituste edastamist ja tunnustamist kõikides liidu liikmesriikides.
II. Haagi 13. jaanuari 2000. aasta konventsioon täiskasvanute kaitse kohta
Rahvusvahelisel tasandil on peamine kehtiv dokument, mis sisaldab rahvusvahelise eraõiguse norme täisealiste kaitse kohta, 13. jaanuari 2000. aasta Haagi konventsioon. Raportöör leiab, et see konventsioon sisaldab eeskirju, mis on sobivad, et lahendada kaitset vajavate täisealiste piiriüleseid probleeme. Siiski väljendab ta muret selle pärast, et kuusteist aastat pärast vastuvõtmist on konventsiooni allkirjastanud ainult üheksa riiki ja ratifitseerinud ainult seitse riiki.
Vaatamata sellele, millised on vähese ratifitseerimise põhjused, on tagajärjeks piiriüleses olukorras olevate kaitset vajavate täisealiste nõrk ja ohustatud kaitse Euroopa Liidus. Raportöör leiab, et selles kontekstis on tõhususe tagamiseks väga oluline toimida liidu tasandil, et tagada piiriüleses olukorras olevate kaitset vajavate täisealiste kaitsmine.
Liidu tegevus selles valdkonnas peab igal juhul olema kooskõlas Haagi 13. jaanuari 2000. aasta konventsiooniga. Subsidiaarsuse põhimõtte austamise eesmärgil tuleb liidu tegevuse raames eesmärgiks võtta peamiselt kaitset vajavate täisealiste kaitsmiseks võetud kaitseabinõude levitamine, tunnustamine ja elluviimine liikmesriikide ametiasutuste poolt ning liikmesriikidevahelise koostöö tugevdamine selles valdkonnas. See peaks ka hõlbustama teovõimetuse korral antud volituste levitamist ja tunnustamist.
Liidu tegevuses tuleks tugineda ka nendele põhimõtetele ja eesmärkidele, mis on sätestatud teistes rahvusvahelistes vahendites, milles Euroopa Liit on osaline, näiteks ÜRO 13. detsembri 2006. aasta konventsioon puuetega inimeste õiguste kohta. Liidu tegevus peab tuginema ka Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitustele, milles käsitletakse teovõimetute täisealiste kaitset ning teovõimetusega seotud volikirju ja elutestamente.
III. Kaitseabinõusid hõlmavate otsuste täielik tunnustamine ja elluviimine ning mehhanismide loomine, et hõlbustada teovõimetuse korral volitamise tunnustamist
Kavandatava määruse peamine eesmärk peab olema hõlbustada ühes liikmesriigis võetud kaitseabinõude tunnustamist ja elluviimist kogu liidus ning seetõttu teeb raportöör ettepaneku tühistada välisriigi otsuste täidetavaks tunnistamise menetluse nõue liidu liikmesriikides võetud meetmete puhul. Tühistamine vähendaks kindlasti õiguslikke ja emotsionaalseid kulusid kaitset vajavate täisealiste jaoks, kellele saavad piiriüleses olukorras osaks probleemid, ning suurendaks õiguskaitset.
Kaitseabinõude all tuleb silmas pidada eelkõige meetmeid, mis on sätestatud Haagi konventsiooni artiklis 3, kus nimetatakse teovõime piiratuse kindlaksmääramist ja kaitserežiimi rakendamist; täisealise paigutamist kohtu- või haldusasutuse kaitse alla; eestkostet, hooldust või muud seda laadi institutsiooni; sellise isiku või organi määramist ja tema ülesandeid, kes vastutab täisealise isiku või tema vara eest, esindab või abistab täisealist; täisealise paigutamist kinnisesse asutusse või mujale, kus on võimalik tagada tema kaitse; täisealise vara haldamist, säilitamist või käsutamist; erisekkumiseks loa andmist täisealise isiku või tema vara kaitse eesmärgil.
Muus liidu liikmesriigis võetud otsuste täieliku tunnustamise ja elluviimise hõlbustamiseks ning õiguskaitse suurendamiseks teeb raportöör ettepaneku luua Euroopa Liidus ühtsed vormid ning sertifikaat, mille võib taotluse korral saada iga isik, kelle ülesandeks on kaitset vajava isiku või tema vara kaitse. Sertifikaadis peab olema märgitud selle isiku roll ja talle riiklike ametiasutuste poolt antud volitused ning seda peab saama kasutada kõikide liikmesriikide pädevates asutustes. Nende dokumentide koostamisel võib Euroopa Komisjon tugineda teistele Euroopa tasandil juba olemasolevatele vormidele ning 1999. aasta septembris ja oktoobris kohtunud täisealiste kaitse diplomaatilise erikomisjoni soovitatud näidisvormidele.
Raportöör leiab, et põhjused, miks taotluse esitanud liikmesriigi ametiasutus teise liikmesriigi ametiasutuse võetud kaitseabinõu tunnustamisest ja elluviimisest keelduda võib, peavad olema väga piiratud ning eelkõige piirduma taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra kaitsmisega.
Lisaks leiab raportöör, et tuleb soodustada teovõimetuse puhuks antud volituste tunnustamist ja elluviimist, ning teeb sel eesmärgil ettepaneku luua ühtsed vormid. Need hõlbustaksid teovõimetuse puhuks antud volituste mõistmist ja vastuvõtmist muude liikmesriikide ametiasutuste poolt. Raportöör on täiel määral teadlik, et teovõimetuse puhuks antud volituse kaasamine liikmesriikide õigusesse on ainult liikmesriikide pädevuses. Samas leiab ta, et selle kaasamine edendaks täisealiste enesemääramist ning et seega tuleb seda soodustada. Igal juhul tuleb pöörata erilist tähelepanu sellele, et kõige ebasoodsamas olukorras olevaid kaitset vajavaid täisealisi ei diskrimineeritaks selle olukorra tõttu. Selle võimaluse loomine kõikides liikmesriikides hõlbustaks teise liikmesriigi seaduste kohaselt teovõimetuse puhuks antud volituste edastamist ja tunnustamist.
IV. Liikmesriikide ametiasutuste vaheline teabevahetus ja koostöö
Raportöör leiab, et piiriüleses olukorras olevate kaitset vajavate täisealiste parema kaitse tagamiseks on äärmiselt vajalik parandada liikmesriikide ametiasutuste vahelist teabevahetust ja koostööd. Selle eesmärgi täitmisele võib tõhusalt kaasa aidata see, kui iga liikmesriik määratleb Haagi konventsioonis ette nähtud keskasutuse. Need keskasutused edendaksid ja hõlbustaksid asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste vahelist suhtlust ja kaitset vajavaid täisealisi käsitleva teabe vahetamist, muu hulgas liikmesriikides kehtivate õigusaktide kohta. Selliste keskasutuste olemasolu ei tohi takistada liikmesriikide haldus- ja õigusasutuste otsest suhtlust, kui selline suhtlus on tõhusam.
Juurdepääs kaitset vajavaid isikuid käsitlevale teabele on sageli keeruline. See on tõsi eelkõige piiriüleses olukorras olevate kaitset vajavate isikute puhul. Selleks et hõlbustada juurdepääsu sellisele teabele, teeb raportöör ettepaneku luua igas liikmesriigis andmekogud või registrid halduslike ja õiguslike otsuste kohta, milles sätestatakse kaitset vajava täisealise kaitseabinõud ja teovõimetuse korral antud volitused.
Samas peab juurdepääs nendele andmekogudele ja registritele olema piiratud. Registrite konfidentsiaalsus peab olema nõuetekohaselt tagatud ning selleks on vaja luua mehhanismid selleks, et juurdepääs nende registrite teabele oleks piiratud teatavate teabekategooriatega ning et see oleks võimalik ainult nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel. Selliste andmekogude või registrite loomine igas liikmesriigis peaks hõlbustama keskasutustevahelist teabevahetust ja koostööd. Keskasutustel peaks olema andmekogudele juurdepääsu õigus, et neil oleks võimalik oma ametiülesandeid tõhusalt täita.
Teatavad liikmesriigi ametiasutuste ette nähtud kaitseabinõud kaitset vajava täisealise suhtes võivad mõjutada logistiliselt ja rahaliselt teist liikmesriiki, eriti täisealise paigutamine teises liikmesriigis asuvasse kinnisesse asutusse. Raportöör leiab, et selliste juhtumite korral oleks asjakohane luua asjaomaste liikmesriikide ametiasutuste vahelised koostöömehhanismid, et neil oleks võimalik kokku leppida kaitseabinõuga seotud kulude jaotamises. Ametiasutuste peamine eesmärk peaks olema kaitset vajava isiku huvide kaitsmine ning nad võivad pakkuda alternatiivseid meetmeid pädevale asutusele, kellel on aga igas olukorras lõpliku otsuse tegemise õigus.
TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
|
Vastuvõtmise kuupäev |
23.3.2017 |
|
|
|
|
|
Lõpphääletuse tulemus |
+: –: 0: |
20 0 2 |
|||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Jean-Marie Cavada, Kostas Chrysogonos, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Mary Honeyball, Sajjad Karim, Sylvia-Yvonne Kaufmann, António Marinho e Pinto, Jiří Maštálka, Emil Radev, Julia Reda, Pavel Svoboda, Tadeusz Zwiefka |
||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed |
Isabella Adinolfi, Daniel Buda, Angelika Niebler, Virginie Rozière, Rainer Wieland |
||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2) |
Eugen Freund, Maria Noichl |
||||
NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS
|
20 |
+ |
|
|
PPE S&D
ALDE GUE/NGL Verts/ALE EFDD |
Daniel Buda, Angelika Niebler, Emil Radev, Pavel Svoboda, Rainer Wieland, Tadeusz Zwiefka Eugen Freund, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Mary Honeyball, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Maria Noichl, Virginie Rozière Jean-Marie Cavada, António Marinho e Pinto Kostas Chrysogonos, Jiří Maštálka Max Andersson, Julia Reda Isabella Adinolfi, Joëlle Bergeron |
|
|
0 |
– |
|
|
|
|
|
|
2 |
0 |
|
|
ECR ENF |
Sajjad Karim Marie-Christine Boutonnet |
|
Kasutatud tähised:
+ : poolt
– : vastu
0 : erapooletu