Menetlus : 2016/2251(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0297/2017

Esitatud tekstid :

A8-0297/2017

Arutelud :

PV 26/10/2017 - 7
CRE 26/10/2017 - 7

Hääletused :

PV 26/10/2017 - 10.2

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0414

RAPORT     
PDF 525kWORD 67k
11.10.2017
PE 599.856v02-00 A8-0297/2017

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (keskkonnavastutuse direktiiv)) kohaldamise kohta

(2016/2251(INI))

Õiguskomisjon

Raportöör: Laura Ferrara

Arvamuse koostaja (*):

Benedek Jávor, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon

(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE
 EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE

I.  Eesmärk

Direktiivi 2004/35/EÜ (edaspidi „keskkonnavastutuse direktiiv“) eesmärk oli luua ühine raamistik keskkonnakahjustuste ärahoidmiseks ja parandamiseks ühiskonnale mõistlike kuludega, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 toodud „saastaja maksab“ põhimõtet.

Selle eesmärgi saavutamiseks sisaldab keskkonnavastutuse direktiiv mõiste „kahjustus“ üldist määratlust, mida tuleb mõista kui otseselt või kaudselt esinevat loodusvarade mõõdetavat kahjulikku muutust või loodusvara funktsiooni mõõdetavat halvenemist.

Lisaks määratletakse kahjustuse kategooria (mõiste „keskkonnakahjustus“) ning eelkõige:

a) kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju, millel on kõnealuste liikide või elupaikade soodsa kaitsestaatuse saavutamise või säilitamise seisukohast märgatav kahjulik mõju. Sellise mõju tähtsust tuleb hinnata algse olukorra suhtes, võttes arvesse käesolevas direktiivis kindlaks määratud kriteeriume;

b) veevarudele tekitatud kahju või mis tahes kahju, mis mõjub väga ebasoodsalt sisevete (nii pinna- kui ka põhjavee) ökoloogilisele, keemilisele või kvantitatiivsele seisundile või ökoloogilisele potentsiaalile, samuti merevee keskkonnaseisundile;

c) pinnasele tekitatud kahju, st pinnase mis tahes saastamine, mille korral ainete, valmististe, organismide või mikroorganismide otsene või kaudne sattumine maapinnale või pinnasesse põhjustab märgatavat ohtu inimeste tervisele.

II.  Teabeallikad

Käesolev algatusraport direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) kohaldamise kohta põhineb erinevatest allikatest kogutud teabel, muu hulgas:

•  Euroopa Komisjoni koostatud uuring „Study on ELD Effectiveness: Scope and Exception“ (uuring keskkonnavastutuse direktiivi tõhususe kohta: kohaldamisala ja erandid)(1);

•  komisjoni jaoks koostatud uuring „Study to explore the feasibility of creating a fund to cover environmental liability and losses occurring from industrial accident“ (uuring keskkonnavastutuse ja tööstusõnnetuste kahju hüvitamise fondi loomise teostatavuse kohta)(2);

•  komisjoni jaoks koostatud uuring „Experience gained in the application of ELD biodiversity damage“ (keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisel omandatud kogemused mitmekesisuse kahjustamise puhul)(3);

•  komisjoni aruanne nõukogule ja Euroopa Parlamendile direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) artikli 18 lõike 2 põhjal(4);

•  komisjoni talituste töödokument keskkonnavastutuse direktiivi hindamise kohta õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames(5);

•  Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 15. juuni 2016. aasta märkus „The implementation of the Environmental Liability Directive: a survey of the assessment process carried out by the Commission“ (keskkonnavastutuse direktiivi rakendamine: uuring komisjoni korraldatud hindamise kohta)(6);

III.  Keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise seis

Keskkonnavastutuse direktiivi kohaldatakse rangelt kõigi ettevõtjate suhtes, kes oma tegevusega põhjustavad või võivad põhjustada keskkonnakahjustust vastavalt kõnealuse direktiivi III lisas esitatud piiratud loetelule.

Väljaspool kõnealuseid tegevusi tuleb tõendada, et tegevus, millega ettevõtja oma ametialase tegevuse raames tegeleb – mida tehakse majandusliku tegevuse, tehingu või ettevõtte vormis, sõltumata sellest, kas see tegevus on oma olemuselt era- või avalik-õiguslik, tulunduslik või mittetulunduslik – oli tahtlik või hooletu.

Kõnealuse range vastutuse kohaldamine on seega väga piiratud, kuna seda tehakse vaid teatud liiki keskkonnakahjustuste puhul (vesi, muld, bioloogiline mitmekesisus) ning üksnes tegevuste puhul, mida peetakse ohtlikuks ja mis on lisatud piiratud loetellu.

Lisaks on keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisala veelgi piiratud mõiste „keskkonnakahjustuse olulisuse künnis“ täieliku määramatusega ning eranditega artiklis 4 osutatud vastutusesüsteemist.

Kõnealuste väga ebamääraste ja mittetäielike eeskirjade tagajärgi on analüüsitud mitmetes komisjoni korraldatud uuringutes ning keskkonnavastutuse direktiivi artikli 18 lõike 2 kohaselt koostatud aruandes: kogu Euroopa Liidus on direktiivi üle võetud ebaühtlaselt, killustatult ja sageli eeskirjadega, mis on lõpuks osutunud ebatõhusaks.

IV.  Keskkonnavastutuse direktiivi mõjususe piirangud

Peamise puudusena, lisaks kasutatud terminite ebamäärasusele, millele on juba osutatud, on täheldatud konkreetse haldusmenetluse puudumist, mida kõik valitsused peaksid rakendama keskkonnakahjustuste puhul direktiivis ettenähtud sekkumiskohustuse tõttu.

Lisaks näitasid komisjoni uuringud, et paljud liikmesriigid jätkavad oma territooriumil toimunud keskkonnakahjustuste puhul oma riigi õiguse kasutamist, kuna keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamine ja rakendamine on keerukas.

See on viinud ka ebaloogiliste ja mittetäielike tulemusteni keskkonnakahjustuste registreerimisel, mistõttu on raske kindlaks määrata rahalise tagatise võimalikult ühtlustatud süsteemi.

Mõnes liikmesriigis tuntakse teravat puudust sellest, et keskkonnavastutuse direktiivis ei ole sätestatud, mida teha juhul, kui kahju eest vastutavat ettevõtjat ei ole võimalik tuvastada, või juhul, kui vastutav ettevõtja on maksejõuetu. Selliste juhtumite puhul ei järgita „saastaja maksab“ põhimõtet ning keskkonnakahjustuste kulud kannab täielikult avalik sektor, see tähendab ELi kodanikud.

V.  Soovitused keskkonnavastutuse direktiivi paremaks ühtlustamiseks

Kuigi keskkonnavastutuse direktiiv ei piira liikmesriikide võimalust võtta soovi korral rangemaid meetmeid, on soovitatav lisada direktiivi säte, millega kehtestatakse teisene vastutus, arvestades kogemusi mõnedes liikmesriikides (nagu Prantsusmaa, Ungari, Poola ja Ühendkuningriik) juba heakskiidetud mudelitega.

Praeguse keskkonnakahjustuse direktiiviga hõlmamata keskkonnakahjustuste või nende kahjustuste, mida ei hõlma tavapärased finantstagatised (nt suured katastroofid), suurema katvuse tagamiseks näib asjakohane kaaluda Euroopa keskkonnakahjustuste parandamise fondi loomist.

Ka uued avastused tehnoloogia ja meditsiini valdkonnas näitavad, et tööstuslikest tegevusvaldkondadest tulenev saastatus võib inimorganismi mõjutada ennenägematul viisil. Keskkonda paisatud saasteained ohustavad väga keerulist bioloogilist ja bioevolutsioonist tasakaalu ning paljud senitundmatud tegurid, mis on paisatud keskkonda vaid mõne aastakümne jooksul, võivad mõjutada inimorganismi tervikuna.

Nende põhjuste tõttu peaks seadusandja kasutama võimalust ja sõnastama ümber keskkonnakahjustuse mõiste, et see oleks mõjus, ühtne ja vastaks tööstuslikest tegevusvaldkondadest tulenevate saasteainete kiirele arengule, kaaludes ka võimalust laiendada direktiivi kohaldamisala õhule, loomadele, taimedele ja maastikule tekitatud kahjule ning üritades määratleda uued ohtlikud tegevused, mis tuleks lisada nende tegevuste loetellu, mille puhul on ette nähtud III lisas nimetatud ettevõtja range vastutus.

Komisjoni uuringute ja sidusrühmade arvukate tõendite põhjal on selgunud, et tööstused, mille tegevuse suhtes saab kohaldada keskkonnavastutuse direktiivi, on juba enamjaolt heaks kiitnud finantstagatiste süsteemi, ja seega reguleerib turg end juba ise. Kindlustusseltside esindajad on sellist suundumust kinnitanud ja rõhutavad, et finantstagatiste pakkumist võiks parandada, suurendades andmete hulka ELis toimunud keskkonnakahjustuste kohta ning muutes direktiivi rakendamise õigusraamistiku selgemaks.

Võttes neid kaalutlusi arvesse, võiks seaduseandja kaaluda selliste õigusnormide kehtestamist, mis toetavad ettevõtjaid ja kindlustusettevõtjaid, et kasutada kindlustusskeeme keskkonnakahjustuste korral laiemalt, ning kaaluda isegi võimalust muuta finantstagatis direktiivis osutatud ettevõtjatele kohustuslikuks.

Lisaks viimati nimetatud võimalusele võib määratleda täiendavaid asjaolusid, mis võiksid osutuda keskkonnakahjustuste tagatiste parandamise eesmärgil kasulikuks: Euroopa registri koostamine keskkonnavastutuse direktiiviga reguleeritavate juhtumite kohta, riikliku ja Euroopa registri loomine ettevõtjatele, kes tegelevad direktiivi III lisas loetletud ohtlike tegevustega, ja/või finantskontrollisüsteemi loomine ohtlike toimingutega tegelevate ettevõtjate kohta.

Keskkonnavastutuse direktiivi täieliku rakendamise takistused tulenevad ka ettevalmistuse ja koolituse vähesusest liikmesriikide ametiasutustes, kes alati ei suuda rakendada keskkonnakahjustuste puhul tõhusaid menetlusi. Seetõttu peab komisjon suurendama ja parandama keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise alast koolitusprogrammi, laiendades ja tõhustades regulaarseid kohtumisi erinevate riiklike eksperdirühmadega.

(1)

BIO Intelligence Service (2014), „Study on ELD Effectiveness: Scope and Exceptions“, komisjoni jaoks koostatud lõpparuanne, keskkonna peadirektoraat.

(2)

BIO Intelligence Service (2012), „Study to explore the feasibility of creating a fund to cover environmental liability and losses occurring from industrial accident“, komisjoni jaoks koostatud lõpparuanne, keskkonna peadirektoraat.

(3)

Milieu Ltd., IUCN (2014), „Experience gained in the application of ELD biodiversity damage“, Euroopa Komisjoni jaoks koostatud lõpparuanne, keskkonna peadirektoraat.

(4)

COM(2016)0204.

(5)

SWD(2016)0121.

(6)

PE 556.943.


EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (keskkonnavastutuse direktiiv)) kohaldamise kohta

(2016/2251(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (keskkonnavastutuse direktiiv)(1),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) artikli 18 lõike 2 alusel (COM(2016)0204),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4 ja 191,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 37,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta(2),

–  võttes arvesse direktiivi 2004/35/EÜ muutmist direktiiviga 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise kohta(3), direktiiviga 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist(4), ja direktiiviga 2013/30/EÜ, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust(5),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti keskkonnavastutuse direktiivi hindamise kohta REFITi raames, mis on lisatud komisjoni aruandele Euroopa Parlamendile ja nõukogule direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) artikli 18 lõike 2 alusel (SWD(2016)0121),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 15. juuni 2016. aasta märkust „The implementation of the Environmental Liability Directive: a survey of the assessment process carried out by the Commission“(6) (keskkonnavastutuse direktiivi rakendamine: uuring komisjoni läbiviidud hindamise kohta),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja III lisa,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8-0297/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõike 1 kohaselt peab liidu keskkonnapoliitika aitama kaasa selliste eesmärkide saavutamisele nagu oma kodanike tervise kaitsmine, keskkonna kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine, loodusressursside kaalutletud ja mõistlik kasutamine ning meetmete edendamine rahvusvahelisel tasandil, selleks et tegelda piirkondlike ja ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 on sätestatud, et liidu keskkonnapoliitika seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme ning see rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 11 on sätestatud, et liidu poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist;

D.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 192 tehakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule ülesandeks määrata kindlaks meetmed ELi keskkonnaalaste üldiste eesmärkide saavutamiseks(7);

E.  arvestades, et põhiõiguste harta artikli 37 kohaselt tuleb kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine integreerida liidu poliitikasse ja tagada kooskõlas säästva arengu põhimõtetega;

F.  arvestades, et kogu liitu hõlmav koordineeritud keskkonnastrateegia on julgustav koostöövorm ja tagab, et liidu poliitikameetmed on omavahel kooskõlas;

G.  arvestades, et keskkonnavastutuse direktiiv hõlmab praegu üksnes keskkonnakahju, mida bioloogilisele mitmekesisusele (kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele), veekogudele ja pinnasele tekitavad ettevõtjad;

H.  arvestades, et vastutuse katmiseks keskkonnakahjude eest on finantstagatiste turg jõudsalt kasvanud, kuid see ei pruugi siiski olla piisav kahju katmiseks konkreetsetel juhtudel, näiteks VKEde või teatavat liiki tegevuste puhul (avamereplatvormid, tuumarajatised jne);

I.  arvestades, et keskkonnavastutuse direktiivi rakendatakse ebaühtlaselt, mis muude põhjuste hulgas on peamiselt tingitud raskustest hindamisel, kas kahju loodusvarale ületab seatud künnist, ja asjaolust, et paljud liikmesriigid ei ole kehtestanud keskkonnaalaste valitsusväliste organisatsioonide või muude sidusrühmade organisatsioonide kommentaaride või kriitika läbivaatamise korda;

J.  arvestades, et paljudes liikmesriikides teavad paljud sidusrühmad (valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid, kindlustusettevõtjad, ettevõtjad ja eelkõige asjaomased asutused) vähe – või mõnel juhul mitte midagi – keskkonnavastutuse direktiiviga seotud üksikasjadest eeskätt seetõttu, et puuduvad suunisdokumendid, mis aitaksid õigusakte üle võtta;

K.  arvestades, et paljud liikmesriigid on teinud keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise põhieesmärgi täitmisel tulemuslikke edusamme; arvestades, et mõnes liikmesriigis on keskkonnavastutuse direktiivi täitmise tagamine siiski endiselt ebapiisav;

L.  arvestades, et uued teaduslikud avastused näitavad, et tööstuslikest tegevusvaldkondadest tulenev saastatus võib mõjutada nii keskkonda kui ka inimorganismi ootamatul viisil ning et see seab ohtu inimeste tervise, kestlikkuse ning bioloogilise ja bioevolutsioonilise tasakaalu;

1.  tunnistab keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise hindamist käsitlevate komisjoni uuringute ja aruannete tähtsust ja selle mõju liikmesriikidele, samuti komisjoni soovitusi direktiivi tulemusliku ja sidusa rakendamise kohta, seades prioriteediks riiklike lahenduste ja tavade ühtlustamise laiemas õigusliku vastutuse raamistikus; peab sellega seoses tervitatavaks keskkonnavastutuse direktiivi mitmeaastase tööprogrammi (2017–2020) väljatöötamist;

2.  märgib murega, et kõnealuste aruannete tulemused näitavad murettekitavat pilti keskkonnavastutuse direktiivi tegelikust rakendamisest, ja märgib, et direktiiv on paljudes liikmesriikides üle võetud ebaühtlaselt ja pealiskaudselt;

Keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise seis

3.  märgib, et mitmed liikmesriigid ei ole keskkonnavastutuse direktiivi ülevõtmise tähtajast kinni pidanud ning et kõik 27 liikmesriiki on selle üle võtnud alles 2010. aasta keskpaigast;

4.  on seisukohal, et keskkonnavastutuse direktiiviga antud kaalutlusõiguse ning põhimõistete selguse ja ühtse kohaldamise märkimisväärse puudumise ning vähese võimekuse ja teadmistepagasi tõttu ei ole keskkonnavastutuse direktiivi ülevõtmine siseriiklikku õigusesse toonud kaasa võrdseid tingimusi ning, nagu kinnitati komisjoni aruandes, on praegu nii õiguslikult kui ka praktiliselt liikmesriigiti täiesti erinev, seda ka juhtumite arvu seisukohalt; on seetõttu seisukohal, et õigusnormide ühtlustamiseks kogu ELis on vaja täiendavaid jõupingutusi;

5.  märgib, et ühtluse puudumine on tingitud ka sellest, et keskkonnavastutuse direktiiv, mis koostati raamdirektiivi mudeli alusel, on üldise iseloomuga;

6.  peab kahetsusväärseks, et vaatamata komisjoni poolt seoses hilinenud ülevõtmise ja mittevastavuse probleemidega võetud meetmetele ning keskkonnavastutuse direktiivi äärmiselt suurele paindlikkusele, on paljud mittevastavuse juhtumid lahendamata veel seitsmel liikmesriigil;

7.  märgib, et liikmesriikide vahelist ebajärjekindlust selles osas, kuidas nad teatavad keskkonnakahju juhtumitest, mille tõttu kohaldati keskkonnavastutuse direktiivi(8), võib seostada sellega, et keskkonnavastutuse direktiivi asemel kohaldati nende oma siseriiklikku õigust;

Keskkonnavastutuse direktiivi mõjususe piirangud

8.  märgib, et keskkonnavastutuse direktiivi mõjusus on eri liikmesriikides märkimisväärselt erinev;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et mõiste „olulise keskkonnakahju künnis“ erinev tõlgendamine ja kohaldamine on üks peamisi keskkonnavastutuse direktiivi mõjusa ja ühetaolise kohaldamise ees seisvaid tõkkeid, samas kui täpsed andmed avaliku sektori asutuste halduskulude, sealhulgas täiendavate ja kompenseerivate parandusmeetmete rakendamise kohta on piiratud ja üsna erinevad ning puuduvad ettevõtjate kohta täiesti;

10.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et keskkonnavastutuse direktiivi määratluste kohaselt on vahejuhtumid „tõsised“ üksnes juhul, kui need põhjustavad surmajuhtumeid või raskeid vigastusi, kuid keskkonnale tekkivatele tagajärgedele viidatud ei ole; rõhutab seetõttu, et isegi juhul, kui vahejuhtum ei põhjusta surmajuhtumeid või raskeid vigastusi, võib sellel olla tõsine mõju keskkonnale oma ulatuse tõttu või seetõttu, et vahejuhtum mõjutab näiteks kaitsealasid, kaitstud liike või eriti haavatavaid elupaiku;

11.  peab kahetsusväärseks tegevust, millel on võimalik negatiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja keskkonnale, näiteks ohtlike ainete torutransport, mäetööstus ja invasiivsete võõrliikide sissetoomine, mis ei ole praegu otsese vastutuse nõudega hõlmatud; märgib, et eelkõige bioloogilise mitmekesisuse puhul ei hõlma III lisas loetletud tegevused piisavalt sektoreid, mis võivad põhjustada kahjustusi;

12.    on seisukohal, et artiklis 1 tuleks laiendada keskkonnavastutuse raamistikku, et see hõlmaks keskkonna taastamist ja ökoloogilise baasolukorra taastamist pärast kutsealase tegevuse lõppu, isegi kui keskkonnakahjustuse on põhjustanud tegevus või heide, milleks oli saadud pädevate asutuste selgesõnaline luba;

13.  rõhutab, et kõik sidusrühmad on teatanud probleemidest, mis on seotud vastutavate ettevõtjate õigusjärglaste keskkonnavastutuse direktiivi III lisas loetletud ohtlike tegevuste eest rangele vastutusele võtmisega(9);

14.  tuletab meelde praeguste rahaliste tagatiste rakendamise kogemusi, mille puhul on ilmnenud, et nendest ei piisa ettevõtjate vastutuse katmiseks, kui nad on keskkonnakahjustuste eest vastutavad, ning tunneb muret juhtumite pärast, kus ettevõtjatel ei ole olnud võimalik kanda keskkonna parandamise kulusid;

15.  rõhutab, et endiselt tekitab probleeme direktiivi kohaldamine ulatuslike juhtumite puhul, eriti juhul, kui vastutavat saastajat ei ole võimalik kindlaks teha ja/või saastaja muutub maksejõuetuks või läheb pankrotti;

16.  märgib, et vastutavate ettevõtjate keskkonnakahjustuse kulusid on on võimalik vähendada finantstagatisvahendite (mis hõlmavad kindlustust ja muid vahendeid, näiteks pangagarantiid, võlakirjad, raha või väärtpaberid) kasutamisega; on seisukohal, et keskkonnavastutuse direktiivi finantstagatiste turul on nõudlus väike juhtumite väikese arvu tõttu paljudes liikmesriikides, teatavate direktiivis sätestatud mõistete selguse puudumise tõttu ja asjaolu tõttu, et paljudes liikmesriikides tekivad kindlustusmudelid niisuguste vahendite turu küpsuse astmest olenevalt tavaliselt aeglaselt;

17.  märgib, et finantstagatiste pakkumise tõhustamist takistab keskkonnavastutuse direktiivi juhtumitega seotud andmete vähesus ja vastuolulisus ELis;

18.    innustab liikmesriike võtma meetmeid, et asjakohased majandus- ja finantsala ettevõtjad arendaksid finantstagatisi ja -turgusid kiiremini, sealhulgas maksujõuetuse korral kasutatavaid finantsmehhanisme, et ettevõtjad saaksid kasutada finantstagatisi oma kohustuste katteks;

19.    juhib tähelepanu komisjoni teostatavusuuringule üleeuroopalise tööstuskatastroofi riskijagamisrahastu käsituse kohta(10) ning rõhutab vajadust viia läbi lisaanalüüs ja põhjalikum teostatavusuuring, mis käsitleks olulisi õiguslikke ja finantsalaseid probleeme;

20.  väljendab heameelt asjaolu üle, et mis puudutab keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamist kaitsealuste liikide ja looduslike elupaikade suhtes, siis selle kohaldamisala on pooltes liikmesriikides laiem (Belgia, Küpros, Tšehhi Vabariik, Eesti, Kreeka, Ungari, Läti, Leedu, Luksemburg, Poola, Portugal, Sloveenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik);

21.  on veendunud, et keskkonnavastutuse direktiivi ebapiisava ühtlustamise põhjuseks on ka see, et ei ole sätestatud standardset haldusmenetlust pädevatele asutustele otsesest keskkonnakahjustuse ohust või tegelikust keskkonnakahjustusest teatamise kohta; peab seetõttu kahetsusväärseks, et puudub kohustus sellised teated või teave selle kohta, kuidas juhtumeid menetleti, avaldada; märgib, et mõned liikmesriigid on oma siseriiklikes õigusaktides seda puudust käsitlenud ja loonud teadete/vahejuhtumite/juhtumite andmebaasid; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et praktika varieerub ulatuslikult liikmesriigiti ja on üsna piiratud;

22.  rõhutab, et hüvitamismehhanismidega peab olema võimalik käsitleda piiriüleseid nõudeid tulemuslikult, kiirelt, mõistliku aja jooksul ning eri Euroopa Majanduspiirkonna riikide hagejaid diskrimineerimata; soovitab, et need hõlmaksid nii esmast kui ka teisest kahju, mis on tekitatud kõigis mõjutatud piirkondades, arvestades et sellised vahejuhtumid mõjutavad suuremaid piirkondi ja neil võib olla pikaajaline mõju; rõhutab, et eelkõige on vaja, et just naabruses asuvad riigid, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna liikmed, järgiksid keskkonnakaitset ja -vastutust käsitlevat rahvusvahelist õigust;

23.  kordab, et keskkonnavastutuse direktiivi artikli 4 lõike 5 kohaselt kohaldatakse direktiivi hajusaastusest põhjustatud keskkonnakahjustuse või selle otsese ohu suhtes ainult juhul, kui on võimalik tõestada põhjuslikku seost kahjustuse ja mõne konkreetse ettevõtja tegevuse vahel; kordab ka, et juba valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 2013. aasta aruandes kirjeldati tugevat põhjuslikku seost kasvuhoonegaaside heite ning kliimamuutuste ja keskkonnaga seotud kahju vahel(11);

Soovitused keskkonnavastutuse direktiivi paremaks ühtlustamiseks

24.  nõuab keskkonnavastutuse direktiivi ja selle artikli 2 lõikes 1 sätestatud mõiste „keskkonnakahjustus“ määratluse võimalikult kiiret läbivaatamist, eelkõige mis puudutab kriteeriume, mis on seotud kaitsealustele liikidele ja elupaikadele (I lisa) avalduva kahjuliku mõju kindlakstegemisega, ning veele ja pinnasele tekitatava kahju ohtu, et muuta direktiiv läbivaatamise tulemusena piisavalt mõjusaks, järjepidevaks ja sidusaks, nii et see suudaks tööstustegevusest tulenevate saasteainete kiire arenguga sammu pidada;

25.  palub komisjonil selgitada, määratleda ja üksikasjalikult täpsustada mõistet „olulise keskkonnakahju künnis“ ning hinnata tegevuste diferentseeritud maksimaalse vastutuse künniseid, et muuta keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamine standardseks ja kõikides liikmesriikides ühtseks;

26.  palub komisjonil esitada keskkonnavastutuse direktiivis toodud „soodsa kaitsestaatuse“ geograafilise ulatuse selge ja ühetaoline tõlgendus (ELi territoorium, riigi territoorium, looduslik maastik); on sellega seoses seisukohal, et korrektseks ja tulemuslikuks kohaldamiseks on vaja tegevuskohast lähtuvat käsitust;

27.  palub komisjonil teha kindlaks, milliseid eeskirju on vaja, et eristada selgelt ja ümberlükkamatult juhtumid, kus keskkonnavastutuse direktiiv on kohaldatav, ja need, kus tuleks kohaldada riiklikke norme, kui need on rangemad;

28.  märgib, et õhusaaste kahjustab inimeste tervist ja keskkonda ning Eurostati andmetel kujutab lämmastikdioksiidi ja tahkete osakeste saaste tõsist ohtu tervisele; palub komisjonil sellega seoses lisada artikli 2 määratlustesse „keskkonnakahjustus“ ja „loodusvara“ mõiste „ökosüsteemid“; kutsub ühtlasi komisjoni üles kaaluma võimalust laiendada keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisala ja kehtestada vastutus inimeste tervise ja keskkonna, sh õhu kahjustamise eest(12);

29.  palub komisjonil kehtestada ettevõtjatele kohustuslik finantstagatis, näiteks kohustuslik keskkonnaalase vastutuse kindlustamine, ja töötada välja ELi ühtlustatud meetodika vastutuse maksimaalse künnise arvutamiseks, võttes arvesse iga tegevuse eripära ja selle ümbrust; palub komisjonil ka kaaluda võimalust luua keskkonnavastutuse direktiiviga reguleeritud tööstuslikest tegevusvaldkondadest tulenevate keskkonnakahjustuste hüvitamise Euroopa fond maksejõuetuse puhuks(13), piiramata sellega „saastaja maksab“ põhimõtet, ja seda ainult juhul, kui finantstagatiste turud ei toimi; on seisukohal, et sama peaks kehtima suurõnnetuste korral, kui kahju eest vastutavat ettevõtjat ei ole võimalik tuvastada;

30.    nõuab, et mis tahes ettevõtja, kes saab tegevuse läbiviimisest kasu, vastutaks ühtlasi ka sellise tegevusega põhjustatud mis tahes keskkonnakahjustuse või reostuse eest;

31.  on seisukohal, et arvestades tööstusega seotud õnnetuste olulisust ja võimalikku mõju ning riski, mis nendega kaasneb inimeste tervisele, keskkonnale ja varale, tuleb lisada täiendavad kaitsemeetmed, et tagada Euroopa kodanikele turvaline ja usaldusväärne katastroofide ennetamise ja ohjamise süsteem, mis põhineb riskide jagamisel, tööstusettevõtjate suuremal vastutusel ning põhimõttel „saastaja maksab“; nõuab, et hinnataks, kas lisada keskkonnavastutuse direktiivi tsiviilvastutuskord inimese tervisele ja keskkonnale tekitatud kahju eest(14);

32.  nõuab teisese vastutuse korra kehtestamist kolmandate isikute suhtes, kes on vastutava isiku õigusjärglased;

33.    soovitab muuta täiendava riigivastutuse nõudmise kohustuslikuks, et tagada õigusakti mõjus ja ennetav rakendamine;

34.  nõuab ka lubadega seotud ja tehnika tasemest tuleneva kaitse andmise võimaluste eemaldamist, et luua võrdsed võimalused ja edendada põhimõtet „saastaja maksab“, parandades ühtlasi õigusakti tulemuslikkust;

35.  palub, et komisjon esitaks viivitamata ettepaneku Euroopa tasandi keskkonnakontrollide kohta;

36.  on seisukohal, et keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamisel tuleks eelkõige laiendada ranget vastutust III lisas loetlemata tegevustele mis tahes keskkonnakahjustuste puhul, millel on kahjulik mõju, et parandada õigusakti mõjusust põhimõtte „saastaja maksab“ rakendamisel ning motiveerida ettevõtjaid viima oma tegevuse suhtes läbi nõuetekohast riskijuhtimist; palub komisjonil luua III lisas loetletud ohtlike toimingutega tegelevate ettevõtjate kohustuslik register ning finantsjärelevalve süsteem, millega tagatakse ettevõtjate maksevõime;

37.    palub, et komisjon tagaks keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamise keskkonnakahjustuste suhtes, mille on põhjustanud mis tahes kutsealane tegevus, ja tagaks range tootjavastutuse;

38.  nõuab, et loodaks üldsusele kättesaadav Euroopa andmebaas keskkonnakahju juhtumitest, mille suhtes kohaldatakse keskkonnavastutuse direktiivi, võttes eeskujuks näiteks Iiri teavitussüsteemi, kus keskkonnakahju juhtumist võib teatada internetis, et parandada usaldust keskkonnavastutuse direktiivi vastu ja tagada parem rakendamine; on seisukohal, et selline avalik andmebaas võimaldab sidusrühmadel, ettevõtjatel ja kodanikel olla paremini kursis keskkonnavastutuse direktiivi süsteemi ja selle täitmise tagamisega ning aitaks keskkonnakahju paremini vältida ja heastada;

39.  soovitab keskkonnavastutuse direktiiviga seotud juhtumite avalike andmebaaside hõlpsasti kättesaadavaks ja mõjusaks muutmiseks luua need vastavalt järgmistele kriteeriumidele:

–  need peaksid olema kättesaadavad internetis ja täiendavat teavet juhtumite kohta tuleks anda taotluse alusel,

–  igal riigil peaks olema pigem keskne andmebaas, mitte eraldi andmebaas iga piirkonna jaoks,

–  teated uute juhtumite kohta tuleks kohe internetis avalikustada,

–  iga andmebaasis registreeritud juhtumi kohta peaks olema ära toodud saastaja nimi, põhjustatud kahju laad ja ulatus, võetud või võetavad ennetus-/parandusmeetmed, ametivõimude algatatud või koos nendega läbiviidavad menetlused;

40.  nõuab III lisas loetletud ohtlike toimingute liikide loetelu laiendamist, et hõlmata kõik keskkonnale ja inimeste tervisele potentsiaalselt kahjulikud tegevused;

41.  rõhutab keskkonnakahjustuste ennetamise tähtsust süstemaatiliste teavituskampaaniate abil, milles liikmesriigid tagavad, et võimalikke reostajaid ja võimalikke ohvreid teavitatakse kaasnevatest ohtudest ja tagatiste või muude finants- ja õigusvahendite kättesaadavusest, mis neid kõnealuste ohtude puhul kaitsta võiksid, samuti neist tulenevatest eelistest;

42.  on seisukohal, et kõik tõestatud vastutuse juhtumid ning kohaldatud karistuste üksikasjad tuleks avalikustada, et teha keskkonnakahju tegelik maksumus kõikidele nähtavaks;

43.  teeb ettepaneku teabekanali loomiseks, mille kaudu kutsuda valitsusväliseid keskkonnakaitseorganisatsioone ja muude sidusrühmade organisatsioone üles esitama oma märkusi ja kriitikat;

44.  soovitab maksusoodustuste pakkumist või muid soodustussüsteeme ettevõtjatele, kes on edukad keskkonnakahjustuste ennetamisel;

45.  soovitab luua asjakohased sõltumatud asutused, kellele antakse juhtimis- ja kontrollivolitused ning volitused määrata keskkonnavastutuse direktiiviga sätestatud karistusi, sealhulgas võimalus nõuda finantstagatisi potentsiaalselt vastutavatelt isikutelt, võttes arvesse iga võimaliku saastaja konkreetset olukorda, näiteks mis puudutab keskkonnalubasid;

46.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et keskkonnavastutuse direktiiv toetab piisavalt ELi linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi eesmärkide saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi; nõuab, et keskkonnajärelevalve eest vastutavad ametiasutused oleksid kaasatud keskkonnavastutust käsitleva õiguse rakendamisse ja selle täitmise tagamisse;

47.  kutsub komisjoni üles edendama oma koolitusprogramme keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamise kohta liikmesriikides ning looma praktikutele kasutajatuge, mis pakub teavet, abi ja toetust ohu ja kahju hindamisel; soovitab lisaks võtta vastu suunisdokumendid, et aidata liikmesriikidel õigusakte nõuetekohaselt üle võtta;

48.  kordab, et keskkonnavastutuse direktiivi kohaselt on keskkonnakahjust mõjutatud isikutel õigus paluda, et pädevad asutused võtaksid meetmeid; märgib ka, et liidu õiguses on sätestatud, et Euroopa kodanikele peaks olema tagatud tulemuslik ja õigeaegne juurdepääs õiguskaitsele (Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3, Euroopa Liidu lepingu artikkel 6 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni asjakohased sätted) ning keskkonnakahjude kulud peaks kandma saastaja (ELi toimimise lepingu artikkel 191); kutsub seetõttu komisjoni üles esitama seadusandlikku ettepanekut miinimumnõuete kohta, millega rakendatakse Århusi konventsiooni õiguskaitse kättesaadavust; palub komisjonil hinnata võimalust võtta liidu keskkonnaalaste õigusaktide rikkumise eest kasutusele kollektiivse õiguskaitse mehhanismid;

49.    palub komisjonil seoses keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamisega kaaluda võimalust kehtestada liikmesriikidele kohustus esitada iga kahe aasta tagant aruanded direktiivi kohaldamise kohta;

50.    on seisukohal, et kriminaalkaristused on keskkonnakahjude puhul veel üks oluline hoiatav mehhanism, ja märgib kahetsusega, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu ei ole ajakohane; kutsub komisjoni üles võtma viivitamatult meetmeid, et vaadata läbi selle direktiivi kohaldamisala nii, et see hõlmaks kõiki kohaldatavaid ELi keskkonnaalaseid õigusakte;

51.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1)

ELT L 143, 30.4.2004, lk 56.

(2)

ELT L 106, 17.4.2001, lk 1.

(3)

ELT L 102, 11.4.2006, lk 15.

(4)

ELT L 140, 5.6.2009, lk 114.

(5)

ELT L 178, 28.6.2013, lk 66.

(6)

PE 556.943.

(7)

Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 9. märts 2010, ERG and Others, C-378/08, ECLI:EU:C:2010:126, punkt 45. Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 9. märts 2010, ERG and Others, C-379/08 ja C-380/08, ECLI:EU:C:2010:127, punkt 38. Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 9. märts 2010, Buzzi Unicem SpA and Others, C‑478/08 ja C‑479/08, ECLI:EU:C:2010:129, punkt 35.

(8)

Vastavalt direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) artikli 18 lõike 2 alusel nõukogule ja Euroopa Parlamendile esitatud komisjoni aruandele teatasid liikmesriigid ajavahemikus aprillist 2007 kuni aprillini 2013 ligikaudu 1245 kinnitatud keskkonnakahju juhtumist, mille suhtes kohaldati keskkonnavastutuse direktiivi. Lisaks selgub samast aruandest, et juhtumite arv erineb liikmesriigiti suuresti. Kõikidest teatatud juhtumitst esines 86 % kahes liikmesriigis (Ungari 563 juhtumit, Poola 506 juhtumit ning enamik ülejäänud juhtumitest kuues liikmesriigis (Saksamaa 60, Kreeka 40, Itaalia 17, Läti, Hispaania ja Ühendkuningriik 8). 11 liikmesriiki teatasid, et 2007. aastal sellisid juhtumeid ei esinenud, arvatavasti seetõttu, et nad tegelevad nendega üksnes oma siseriikliku süsteemi alusel.

(9)

Euroopa Kohtu 4. märtsi 2015. aasta otsus, Ministero dell’Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare jt vs. Fipa Group srl, kohtuasi C-534/13, ECLI:EL: C:2015:140.

(10)

Uuring, millega kaaluti võimalusi luua rahastu tööstuskatastroofidest põhjustatud (keskkonna)kahju hüvitamiseks, lõpparuanne, Euroopa Komisjon, DG ENV, 17. aprill 2013.

(11)

IPCC, 2013: Kliimamuutused 2013: reaalteaduslik alus. I töörühma panus valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma (IPCC) viiendasse hindamisaruandesse. [Stocker, T.F. et al. Cambridge University Press, Cambridge, United Kingdom and New York, NY, USA, 1535 pp, doi:10.1017/CBO9781107415324.

(12)

Seda valikut kaaluti komisjoni 19. veebruari 2014. aasta dokumendis „Study on ELD Effectiveness: Scope and Exceptions“ (keskkonnavastutuse direktiivi mõjususe uuring: kohaldamisala ja erandid), lk 84.

(13)

Seda võimalust on kirjeldatud komisjoni 17. aprillil 2013. aastal avaldatud dokumendis „Study to explore the feasibility of creating a fund to cover environmental liability and losses occurring from industrial accidents“ (uuring keskkonnavastutuse ja tööstusõnnetuste kahju hüvitamise fondi loomise teostatavuse kohta).

(14)

See kord on juba olemas Portugalis ja komisjon andis sellele hinnangu oma 16. mai 2013. aasta uuringus „Implementation challenges and obstacles of the Environmental Liability Directive (ELD)“ (keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise probleemid ja takistused), lk 75.


KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS (20.6.2017)

õiguskomisjonile

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (keskkonnavastutuse direktiiv)) kohaldamise kohta

(2016/2251(INI))

Arvamuse koostaja (*): Benedek Jávor

(*)  Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  märgib, et keskkonnavastutuse direktiiviga antud kaalutlusõiguse tõttu ei ole selle rakendamine liikmesriikides olnud kooskõlastatud ning vajaka on jäänud ühtlustamisest ja tulemuslikkusest, mistõttu rakendamisel on esinenud puudujääke, paljudel juhtudel suuri erinevusi liikmesriikide vahel ja ebavõrdseid võimalusi ettevõtjate jaoks;

2.  nõuab keskkonnavastutuse direktiivi võimalikult kiiret muutmist;

3.  nõuab seoses keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamisega suuremat selgust artikli 2 lõigus 1 esitatud mõiste „keskkonnakahjustus“ osas, eelkõige seoses kriteeriumidega, mille alusel määrata kindlaks kaitsealustele liikidele ja elupaikadele avalduv kahjulik mõju (I lisa), ning veevarudele ja pinnasele tekitatava kahju oht (artikli 2 lõik 1); kutsub üles seda mõistet uuesti määratlema nii, et see hõlmaks kõiki keskkonnakahjustusi;

4.  kutsub komisjoni ühtlasi üles lisama artikli 2 mõistetesse „keskkonnakahjustus“ ja „loodusvara“ mõiste „ökosüsteemid“;

5.  märgib, et mõned liikmesriigid kasutavad keskkonnavastutuse direktiivi suhteliselt sageli keskkonnakahjustuse juhtumite puhul, samas kui teised näivad kohaldavat keskkonnakahjustuse juhtumite suhtes pigem siseriiklikke õigusakte kui keskkonnavastutuse direktiivi;

6.   tunneb heameelt komisjoni jõupingutuste üle, mida tehakse liikmesriikides keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise hindamiseks ja puudujääkide korvamiseks;

7.  peab tervitatavaks keskkonnavastutuse direktiivi mitmeaastase tööprogrammi (2017–2020) väljatöötamist;

8.  tuletab meelde praeguste rahaliste tagatiste rakendamise kogemusi, mille puhul on ilmnenud probleeme ettevõtjate vastutuse tagamisel keskkonnakahjustuste eest, ning tunneb muret juhtude pärast, kus ettevõtjatel ei ole olnud võimalik kanda keskkonna tervendamise kulusid;

9.  tuletab meelde, et kuna ettevõtjatel puudub kohustus omada rahalist tagatist seoses keskkonnaalase vastutusega, võib juhtuda, et tõsise vahejuhtumi korral takistab see kulude täielikku hüvitamist;

10.  nõuab, et mis tahes ettevõtja, kes saab tegevuse läbiviimisest kasu, vastutaks ühtlasi ka sellise tegevusega põhjustatud mis tahes keskkonnakahjustuse või reostuse eest;

11.  on seisukohal, et artiklis 1 tuleks laiendada keskkonnavastutuse raamistikku, et see hõlmaks keskkonna taastamist ja ökoloogilise baasolukorra taastamist pärast kutsealase tegevuse lõppu, isegi kui keskkonnakahjustuse on põhjustanud tegevus või heide, milleks oli saadud pädevate asutuste selgesõnaline luba;

12.  peab kahetsusväärseks tegevust, millel on võimalik negatiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja keskkonnale, näiteks ohtlike ainete torutransport, mäetööstus ja invasiivsete võõrliikide sissetoomine, mis ei ole praegu otsese vastutuse nõudega hõlmatud; märgib, et eelkõige bioloogilise mitmekesisuse puhul ei hõlma III lisas loetletud tegevus piisavalt sektoreid, mis võivad põhjustada kahjustusi;

13.  on seisukohal, et keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamisel tuleks eelkõige laiendada ranget vastutust III lisas loetlemata tegevusele mis tahes keskkonnakahjustuste puhul, millel on kahjulik mõju, et parandada õigusakti mõjusust põhimõtte „saastaja maksab“ rakendamisel ning motiveerida ettevõtjaid viima oma tegevuse suhtes läbi nõuetekohast riskijuhtimist;

14.  kutsub komisjoni keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamisega seoses üles laiendama direktiivi kohaldamisala ning kehtestama vastutuse ka inimeste tervise ja keskkonna (nt õhu või märgalade) kahjustamise eest; on seisukohal, et see viiks keskkonnavastutuse direktiivi kooskõlla muude ELi õigusaktidega, mille eesmärk on kaitsta inimeste tervist ja keskkonda, ning hõlbustaks sätete lisamist keskkonnavastutuse direktiivi, näiteks kohustus võtta ennetavaid meetmeid ja hädaolukorra lahendamise parandusmeetmeid, kas direktiivi endasse või seda rakendavatesse siseriiklikesse õigusaktidesse;

15.  palub, et komisjon tagaks keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamise keskkonnakahjustuste suhtes, mille on põhjustanud mis tahes kutsealane tegevus, ja tagaks range tootjavastutuse;

16.  kutsub komisjoni üles lisama keskkonnavastutuse direktiivi järgmisse läbivaatamisse kahju inimeste tervisele ja keskkonnale, mida põhjustab autode heitkoguseid käsitlevaid ELi õigusakte rikkuvate autode tekitatud õhusaaste, kuna see võib suurendada ennetuse ja ettevaatuse taset;

17.  nõuab lisaks lubadega seotud ja tehnika tasemest tuleneva kaitse andmise võimaluste eemaldamist, et luua võrdsed võimalused ja edendada põhimõtet „saastaja maksab“, parandades ühtlasi õigusakti tulemuslikkust;

18.  soovitab muuta kohustuslikuks täiendava riigivastutuse nõudmise, et tagada õigusakti mõjus ja ennetav rakendamine;

19.  on seisukohal, et arvestades tööstusega seotud õnnetuste olulisust ja võimalikku mõju ning riski, mis nendega kaasneb inimeste tervisele, keskkonnale ja varale, tuleb lisada täiendavaid kaitsemeetmeid, et tagada Euroopa kodanikele turvaline ja usaldusväärne katastroofide ennetamise ja ohjamise süsteem, mis põhineb riskide jagamisel, tööstusettevõtjate suuremal vastutusel ning põhimõttel „saastaja maksab“;

20.  palub komisjonil seoses keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamisega kaaluda võimalust kehtestada liikmesriikidele kohustus esitada iga kahe aasta tagant aruandeid direktiivi kohaldamise kohta;

21.  kordab seoses keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamisega taas oma finantstagatise, st ettevõtjatele kohustuslikku keskkonnavastutuse kindlustuse nõudmist; kutsub komisjoni üles töötama välja ühtlustatud ELi metoodika vastutuse piirmäärade arvutamiseks, võttes arvesse iga tegevuse ja selle ümbruse eripära, ning hindama võimalust täiendada seda kogu ELi hõlmava fondi või kindlustuspõhise riskijagamisrahastuga, mille eesmärk on käsitleda tervendamiskulusid, mis ületavad kohustuslikke finantstagatisi, kooskõlastades kõigi olemasolevate rahvusvaheliste keskkonnavastutuse fondidega;

22.  kutsub komisjoni üles kehtestama kohustusliku keskkonnavastutuse kindlustuse poliisi, mis kataks kõiki ELi ettevõtjaid, ja kohustama iga liikmesriiki võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada kõikide tema territooriumil tegutsevate ettevõtjate keskkonnavastutus;

23.  innustab liikmesriike võtma meetmeid kiirendamaks seda, et asjakohased majandus- ja finantsala ettevõtjad arendaksid rahalisi tagatisi ja turgusid, sealhulgas maksujõuetuse korral kasutatavaid finantsmehhanisme, eesmärgiga võimaldada ettevõtjatel kasutada rahalisi tagatisi oma kohustuste täitmisel;

24.  juhib tähelepanu komisjoni teostatavusuuringule üleeuroopalise tööstuskatastroofi riskijagamisrahastu käsituse kohta(1) ning rõhutab vajadust viia läbi lisaanalüüs ja põhjalikum teostatavusuuring, mis käsitleks olulisi õiguslikke ja finantsalaseid probleeme;

25.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et keskkonnavastutuse direktiiv toetab piisavalt ELi linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi eesmärkide saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi; nõuab, et keskkonnajärelevalve eest vastutavad ametiasutused oleksid kaasatud keskkonnavastutust käsitleva õiguse rakendamisse ja jõustamisse;

26.  on seisukohal, et kriminaalkaristused on keskkonnakahjude puhul veel üks oluline hoiatav mehhanism, ja märgib kahetsusega, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu ei ole ajakohane; kutsub komisjoni üles võtma viivitamatult meetmeid, et vaadata läbi direktiivi kohaldamisala nii, et see hõlmaks kõiki kohaldatavaid ELi keskkonnaalaseid õigusakte;

27.  rõhutab pakilist vajadust kehtestada Euroopa õigusakt, mis käsitleb Århusi konventsiooni „kohtu poole pöördumise“ samba kättesaadavuse rakendamise miinimumnõudeid;

28.  kordab oma üleskutset, et komisjon esitaks viivitamata ettepaneku ELi tasandil keskkonnajärelevalve kehtestamiseks.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

8.6.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

46

4

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Margrete Auken, Pilar Ayuso, Zoltán Balczó, Ivo Belet, Biljana Borzan, Lynn Boylan, Soledad Cabezón Ruiz, Nessa Childers, Birgit Collin-Langen, Mireille D’Ornano, Miriam Dalli, Mark Demesmaeker, Bas Eickhout, Karl-Heinz Florenz, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Arne Gericke, Jens Gieseke, Julie Girling, Françoise Grossetête, Jytte Guteland, György Hölvényi, Jean-François Jalkh, Benedek Jávor, Jo Leinen, Peter Liese, Norbert Lins, Valentinas Mazuronis, Susanne Melior, Bolesław G. Piecha, Pavel Poc, Frédérique Ries, Davor Škrlec, Renate Sommer, Ivica Tolić, Adina-Ioana Vălean, Jadwiga Wiśniewska

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Jørn Dohrmann, Ismail Ertug, Eleonora Evi, Jan Huitema, Urszula Krupa, Gesine Meissner, Ulrike Müller, Younous Omarjee, Sirpa Pietikäinen, Carolina Punset, Bart Staes, Tiemo Wölken, Carlos Zorrinho

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Arnaud Danjean, Wim van de Camp

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

46

+

ALDE

Jan Huitema, Valentinas Mazuronis, Gesine Meissner, Ulrike Müller, Carolina Punset, Frédérique Ries

ECR

Jørn Dohrmann, Arne Gericke

EFDD

Eleonora Evi

GUE/NGL

Lynn Boylan, Younous Omarjee

NI

Zoltán Balczó

PPE

Pilar Ayuso, Ivo Belet, Birgit Collin-Langen, Arnaud Danjean, Karl-Heinz Florenz, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Jens Gieseke, Françoise Grossetête, György Hölvényi, Peter Liese, Norbert Lins, Sirpa Pietikäinen, Renate Sommer, Ivica Tolić, Adina-Ioana Vălean, Wim van de Camp

S&D

Biljana Borzan, Soledad Cabezón Ruiz, Nessa Childers, Miriam Dalli, Ismail Ertug, Jytte Guteland, Jo Leinen, Susanne Melior, Pavel Poc Tiemo Wölken, Flavio Zanonato, Carlos Zorrinho

Verts/ALE

Margrete Auken, Bas Eickhout, Benedek Jávor, Davor Škrlec, Bart Staes

4

ECR

Julie Girling, Urszula Krupa, Bolesław G. Piecha, Jadwiga Wiśniewska

3

0

ECR

Mark Demesmaeker

ENF

Mireille D’Ornano, Jean-François Jalkh

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

Uuring, millega kaaluti võimalusi luua rahastu tööstuskatastroofidest põhjustatud (keskkonna)kahju hüvitamiseks, lõpparuanne, Euroopa Komisjon, DG ENV, 17. aprill 2013.


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

2.10.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

1

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Max Andersson, Joëlle Bergeron, Marie-Christine Boutonnet, Jean-Marie Cavada, Rosa Estaràs Ferragut, Laura Ferrara, Mary Honeyball, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Gilles Lebreton, Jiří Maštálka, Emil Radev, Julia Reda, Evelyn Regner, Pavel Svoboda, József Szájer, Axel Voss, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Isabella Adinolfi, Angel Dzhambazki, Jens Rohde, Virginie Rozière, Tiemo Wölken

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Kateřina Konečná, Jens Nilsson


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

21

+

ALDE

EFDD

GUE/NGL

PPE

 

S&D

Verts/ALE

Jean-Marie Cavada, Jens Rohde

Joëlle Bergeron, Laura Ferrara

Kateřina Konečná, Jiří Maštálka

Rosa Estaràs Ferragut, Emil Radev, Pavel Svoboda, József Szájer, Axel Voss, Francis Zammit Dimech, Tadeusz Zwiefka

Mary Honeyball, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Jens Nilsson, Evelyn Regner, Virginie Rozière, Tiemo Wölken

Max Andersson, Julia Reda

1

ECR

Angel Dzhambazki

2

0

ENF

Marie-Christine Boutonnet, Gilles Lebreton

Kasutatud tähised:

+  :  poolt  

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Õigusteave - Privaatsuspoliitika