Menetlus : 2017/2114(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0310/2017

Esitatud tekstid :

A8-0310/2017

Arutelud :

PV 25/10/2017 - 13
CRE 25/10/2017 - 13

Hääletused :

PV 26/10/2017 - 10.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0418

RAPORT     
PDF 525kWORD 104k
18.10.2017
PE 605.977v02-00 A8-0310/2017

euroala majanduspoliitika kohta

2017/2114(INI)

Majandus- ja rahanduskomisjon

Raportöör: Gunnar Hökmark,

Arvamuse koostaja (*):

Yana Toom, tööhõive ja sotsiaalkomisjon

(*) Kaasatud komisjonid – kodukorra artikkel 54

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS(*)
 REGIONAALARENGUKOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

euroala majanduspoliitika kohta

2017/2114(INI)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikli 121 lõiget 2 ja artiklit 136 ning protokolle nr 1 ja 2,

–  võttes arvesse komisjoni 22. mai 2017. aasta teatist 2017. aasta riigipõhiste soovituste kohta (COM(2017)0500),

–  võttes arvesse oma 15. veebruari 2017. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2017. aasta majanduskasvu analüüsi kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 22. veebruari 2017. aasta teatist „Euroopa poolaasta 2017: struktuurireformide elluviimisel ning makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamisel ja korrigeerimisel tehtud edusammude hindamine ning määruse (EL) nr 1176/2011 kohase põhjaliku analüüsi tulemused“ (COM(2017)0090),

–  võttes arvesse komisjoni aruandeid „2017. aasta majanduskasvu analüüs“, „Häiremehhanismi aruanne 2017“ ja „Projekt: komisjoni ja nõukogu ühine tööhõivearuanne 2017“ ning komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu soovitus euroala majanduspoliitika kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 16. novembri 2016. aasta teatist „Euroala positiivse eelarvepoliitika poole“,

–  võttes arvesse Euroopa Eelarvenõukogu 20. juuni 2017. aasta aruannet „Euroala jaoks kohase tulevase eelarvepoliitika hindamine“,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2017. aasta jaanuari üldtoimetist nr 182 „Euroala eelarvepoliitika“,

–  võttes arvesse nõukogu 10. märtsi 2017. aasta soovitust euroala majanduspoliitika kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 23. mai 2017. aasta järeldusi põhjalike analüüside ja 2016. aasta riigipõhiste soovituste rakendamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2017. aasta järeldusi ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluste lõpetamise kohta kahe liikmesriigi suhtes ja majandus- ja eelarvepoliitika kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 2017. aasta mai Euroopa 2017. aasta kevade majandusprognoosi,

–  võttes arvesse Eurostati andmestikus esitatud reaalset SKPd elaniku kohta, kasvumäära ja koondandmeid 31. mai 2017. aasta seisuga,

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 30. novembri 2016. aasta statistilisi andmeid maksude kogutulu kohta,

–  võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut,

  võttes arvesse COP21 kokkulepet, mis võeti vastu Pariisi kliimakonverentsil 12. detsembril 2015,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1175/2011 (millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta)(2),

–  võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiivi 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1174/2011 euroalal esineva ülemäärase makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimiseks võetavate täitemeetmete kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1177/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta euroalal(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 473/2013 euroala liikmesriikide eelarvekavade seire ja hindamise ning nende ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tagamise ühiste eeskirjade kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 472/2013, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet euroala liikmesriikide üle, millel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel(9),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A8-0310/2017),

A.  arvestades, et komisjoni prognooside kohaselt oli 2016. aastal euroala SKP kasvumäär 1,8 % ja 2017. aastal peaks selleks jääma stabiilselt 1,7 % ning kogu ELis 1,9 %, ületades kriisieelse taseme, kuid jäädes siiski ebapiisavaks, kusjuures ELis on kasvumäärade vahel märkimisväärsed erinevused; arvestades, et viimastel aastatel on peamine kasvumootor olnud erasektori tarbimine, mis võib küll käesoleval aastal väheneda tarbijahindade inflatsiooni ajutise kasvu tõttu; sellegipoolest eeldatakse, et sisenõudlus parandab kasvuväljavaadet keskpikas perspektiivis; arvestades, et majanduskasv ELis on endiselt liiga väike, et liikmesriikides uusi töökohti luua, ja palju väiksem kogu maailmas prognoositavast majanduskasvust;

B.  arvestades, et 2017. aasta aprillis oli euroala ja ELi 28 liikmesriigi töötuse määr vastavalt 9,3 % ja 7,8 % ehk kõige madalamal tasemel 2009. aasta märtsist ja 2008. aasta detsembrist alates, kuid ikkagi kõrgemal kriisieelsest tasemest; arvestades, et ELis on töötuse määr jätkuvalt väga erinev, olles vahemikus 3,2–23,2 %; arvestades, et 2017. aasta aprillis oli euroala ja ELi 28 liikmesriigi noorte töötuse määr ikka veel kõrge, täpsemalt 18,7 % ja 16,7 %;

C.  arvestades, et euroala valitsemissektori puudujääk peaks 2017. aastal olema 1,4 % ja 2018. aastal 1,3 % ning see peaks olema liikmesriigiti erinev; arvestades, et valitsemissektori võla suhe SKPsse on 2017. aastal eeldatavalt 90,3 % ja 2018. aastal 89,0 %;

D.  arvestades, et üleilmne majanduskasv on jätkuvalt habras ning euroala majandust mõjutab suurenev ebakindlus ja olulised sise- ja välispoliitilised probleemid;

E.  arvestades, et ELi liiga väikese tootlikkuse ja ülemaailmse konkurentsivõime tõttu on vaja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireforme, eelarve järjepidevat kohandamist ja investeeringuid liikmesriikides, et muuta majanduskasv ja tööhõive jätkusuutlikuks ja kaasavaks ning saavutada ülespoole suunatud lähenemine teiste maailma majandustega ja ELis;

F.  arvestades, et tööhõive määr euroalal kasvas 2016. aastal 1,4 %; arvestades, et 2017. aasta märtsis oli töötuse määr 9,5 % võrreldes 10,2 %-ga 2016. aasta märtsis; arvestades, et hoolimata hiljutistest edusammudest pole töötuse määr langenud veel kriisieelsele tasemele;

G.  arvestades, et tööhõive määr ELi 28 liikmesriigis kasvas 2016. aastal 1,2 % ning et 2017. aasta esimeses kvartalis oli tööga hõivatud 234,2 miljonit inimest, mis on läbi aegade kõrgeim näitaja(10); arvestades aga, et seoses majanduskasvuga loodud töökohtade suur arv varjab ka probleeme, näiteks töötundide arv ei ole täielikult taastunud ning tootlikkuse kasv on jäänud tagasihoidlikuks; arvestades, et kui need tegurid on püsivad, võivad need avaldada lisasurvet pikaajalise majanduskasvu väljavaadetele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele ELis(11);

H.  arvestades, et tööhõive määr on naiste hulgas üldiselt madalam: 2015. aastal oli 20–64aastaste meeste tööhõive määr 28 ELi liikmesriigis 75,9 %, kuid naiste puhul 64,3 %;

I.  arvestades, et 2017. aasta märtsis oli noorte töötuse määr 19,4 % võrreldes 21,3 %-ga 2016. aasta märtsis; arvestades, et noorte töötuse määr on endiselt lubamatult kõrge; arvestades, et 2015. aastal oli mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noored) osakaal endiselt suur ja moodustas 14,8 % 15–29aastastest noortest (s.o 14 miljonit inimest); arvestades, et NEET-noortega seotud kulud liidus on hinnanguliselt 153 miljardit eurot aastas (1,21 % SKPst) – toetuste ning saamata jäänud tulu ja maksudena(12), samas kui noortegarantii kasutuselevõtu hinnanguline kogukulu euroalal on 21 miljardit eurot aastas (0,22 % SKPst); arvestades, et praegu on noorte tööhõive algatusele eraldatud 1 miljard eurot, millele lisandub veel 1 miljard eurot Euroopa Sotsiaalfondist ajavahemikus 2017–2020;

J.  arvestades, et kuigi pikaajaline töötus ELi 28 liikmesriigis on langenud 5 %-lt 2014. aastal 4 %-le 2016. aastal, on tegemist probleemiga, mis moodustab ligi poole kogu töötusest; märgib murega, et 2016. aasta väga pikaajalise töötuse määr 2,5 % on siiski 1 % võrra kõrgem kui 2008. aasta vastav näitaja; arvestades, et liikmesriikide vahel on endiselt suured erinevused;

K.  arvestades, et paljudes liikmesriikides väheneb tööealise elanikkonna ja tööjõu hulk endiselt, eelkõige madala sündimuse tagajärjel; arvestades, et naiste tööalase konkurentsivõime parandamine ning rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate jätkuv saabumine on liikmesriikide võimalus selle probleemiga toime tulla ja tugevdada tööjõulist elanikkonda ELis;

L.  arvestades, et üks strateegia „Euroopa 2020“ viiest eesmärgist on vähendada vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate või sellisesse olukorda sattumise ohus olevate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra; arvestades, et vaesus väheneb, kuna 2015. aastal oli vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohus 4,8 miljonit inimest vähem kui 2012. aastal; arvestades, et 2015. aasta näitaja ületab 2008. aasta vastavat näitajat siiski veel 1,6 miljoni inimese võrra; arvestades, et 2012. aastal oli ELis vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohus 32,2 miljonit puudega inimest; arvestades, et 2013. aastal elas ELi 28 liikmesriigis 26,5 miljonit last vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohus; arvestades, et vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohu määr 23,7 % on endiselt lubamatult kõrge ning et see näitaja on teatavates liikmesriikides pidevalt väga kõrge; arvestades, et lisaks on kütteostuvõimetus ikka veel nii suur, et 11 % ELi elanikkonnast, kes on sellest mõjutatud, võib sattuda majanduslikult ebasoodsate olude nõiaringi;

M.  arvestades, et olukord ja tingimused tööturul on liikmesriigiti väga erinevad, kuigi need erinevused on vähenemas;

N.  arvestades, et tööhõive ja töö uued vormid levivad tänu tööturu digipöördele üha laialdasemalt;

1.  tunnustab asjaolu, et on näha paremaid tulemusi Euroopa majanduses, mis on üha laiapõhjalisem ja mida toetavad mõõdukas, kriisieelset taset ületav SKP kasv ja langev, kuigi endiselt kõrge töötuse määr; on seisukohal, et positiivse suundumuse aluseks on viimaste aastate poliitilised meetmed; märgib, et majanduse tagasihoidlik elavnemine on siiski habras ja ühiskonna ja piirkondade lõikes ebaühtlane ning SKP elaniku kohta ei suurene peaaegu üldse; avaldab kahetsust, et majandusarengut pärsivad ikka veel kriisi tagajärjed; märgib, et vaatamata olulistele edusammudele on paljude liikmesriikide võlakoormus jätkuvalt kõrgem stabiilsuse ja kasvu paktis kehtestatud künnisest;

2.  võtab murega teadmiseks, et SKP ja tootlikkuse kasvumäärad ei ole oma täielikku potentsiaali saavutanud, ning rõhutab, et seepärast ei ole põhjust enesega rahuloluks ja et see tagasihoidlik taastumine eeldab püsivaid jõupingutusi suurema vastupanuvõime ning keskpika perioodi ja pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamiseks suurema majanduskasvu ja tööhõive kaudu;

3.  märgib, et Euroopal on kasutamata majanduslikku potentsiaali, sest majanduskasv ja tööhõive suurenevad ebaühtlaselt; rõhutab, et see on tingitud liikmesriikide majanduse ebaühtlastest tulemustest; toonitab, et sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireformide elluviimine ja suuremad avaliku sektori ja erainvesteeringud nii liikmesriikides kui ka ELi tasandil võivad aidata kaasa majanduskasvu suurenemisele vähemalt 1 % võrra; tuletab meelde, et Euroopa poolaasta prioriteetseimaks teemaks peaks jääma majandus- ja eelarvepoliitika koordineerimine eesmärgiga aidata kaasa lähenemise ja stabiilsuse tagamisele ELis;

4.  on seisukohal, et ELi ja euroala elavdamise jätkamiseks pikemas perspektiivis on vaja rohkem ülespoole suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist ja üldist konkurentsivõimet; on seisukohal, et jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tagamiseks on väga olulised olemasolevad majandus- ja tööhõivenäitajad;

5.  on seisukohal, et selleni jõudmiseks on vaja täiustada majanduskasvu struktuurilisi tingimusi; on seisukohal, et kõikide liikmesriikide potentsiaalne majanduskasv peaks pikas perspektiivis suurenema vähemalt 3 %-ni; selle tagamiseks tuleb rohkem keskenduda majanduslikule lähenemisele, kus võib liikmesriikide potentsiaalse majanduskasvu suurendamise selgete võrdlusaluste kehtestamisega luua vajalikud suunised poliitikameetmete võtmiseks; juhib tähelepanu, et sellistes korrapärastes võrdlusuuringutes tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta liikmesriikide individuaalseid struktuurilisi tugevaid ja nõrku külgi ning püüelda kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu poole; see peaks hõlmama selliseid valdkondi nagu digitaalmajandus, teenustesektor, energiaturg, kuid ka avalike teenuste kvaliteet, investeerimistingimused ning haridussüsteemide kaasavus ja valmisolek;

6.  rõhutab, et see täiendaks praegu riikide eelarve kvaliteedi ja haldamise parendamiseks tehtavaid jõupingutusi, käsitledes majanduskasvu käivitajaid kooskõlas liidu eelarve-eeskirjadega ja austades täielikult kehtivaid paindlikkuse klausleid;

Struktuuripoliitika

7.  on seisukohal, et euroalal valitseva ebaühtlase majanduskasvu ja tööhõive tõttu tuleb majanduspoliitikat paremini koordineerida, eelkõige riikide suurema ja ühtse isevastutuse ning riigipõhiste soovituste usaldusväärse rakendamise kaudu, et muu hulgas edendada ka ülespoole suunatud lähenemist, sealhulgas ELi õiguse parema rakendamise ja täitmise kaudu; rõhutab, et reformides tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta iga liikmesriigi konkreetset olukorda ja eriprobleeme; palub komisjonil tagada struktuurireformide ja ELi kulude kooskõla; tuletab sellega seoses meelde ka tehnilise abi tähtsust selleks, et aidata liikmesriikidel suurendada suutlikkust ja hakata kasutama ühtset partnerlusel põhinevat lähenemisviisi, mis võimaldab tagada riigipõhiste soovituste rakendamise tulemuste eest suurema aruandekohustuse ja isevastutuse;

8.   märgib, et noorte töötus on euroala riikides endiselt liiga suur, ja juhib tähelepanu sellele, et püsivalt suur noorte töötus kujutab endast pikaajalist struktuurset riski; nõustub sellega, et kriisi tagajärgedega (alates pikaajalisest töötusest, tööhõivest, mille puhul ei kasutata täielikult ära oskusi ja võimeid, ning vananevatest ühiskondadest kuni era- ja valitsemissektori võla kõrge tasemeni) tegelemine on jätkuvalt kiireloomuline prioriteet, mis eeldab jätkusuutlike ja kaasavate reformide rakendamist;

9.  on arvamusel, et kriisi tagajärjed, nagu võlgnevuse ja töötuse kõrge tase teatavates majandussektorites, pärsivad jätkuvalt jätkusuutlikku majanduskasvu ja kujutavad endast võimalikke langusriske; kutsub liikmesriike üles võlgnevuse ülemäärast taset alandama; tunneb sellega seoses muret asjaolu pärast, et teatavates liikmesriikides esineval viivislaenude püsivalt kõrgel tasemel võib olla märkimisväärne ülekanduv mõju ühest liikmesriigist teise ning pankade ja riikide vahel, mis kujutab endast ohtu finantsstabiilsusele Euroopas; märgib, et finantssektori kapitalipuhvreid on suurendatud, kuid probleemid on tingitud madalast tulususest, millele lisandub viivislaenude kõrge tase; on veendunud, et viivislaenudega tegelemise ELi strateegia pakuks terviklikuma lahenduse, mis hõlmaks mitmesuguseid vastastikku täiendavaid poliitikameetmeid, mida võetakse vajaduse korral nii riigi kui ka Euroopa tasandil;

10.  on arvamusel, et reformid ja algatused, mille eesmärk on parandada ettevõtluskeskkonda, on vajalikud selleks, et suurendada euroalal tootlikkust, hinnapõhist ja hinnavälist konkurentsivõimet, investeeringuid ja tööhõivet; on veendunud, et tuleb teha täiendavaid pingutusi selleks, et soodustada VKEde juurdepääsu rahastamisele, mis on ettevõtjate jaoks ülimalt oluline innovatsiooni ja laienemist võimaldav tegur; rõhutab sellega seoses, kui tähtsad on tulevikku suunatud ning pakkumise ja nõudluse poolele kohandatud reformid;

11.  on seisukohal, et hästi toimivad ja tootlikud tööturud koos piisava sotsiaalkaitse ja -dialoogiga aitavad suurendada tööhõivet ja tagada jätkusuutlikku majanduskasvu; rõhutab, kui tähtis on säilitada kõrged tööhõive määrad, kui need on juba kord saavutatud; märgib, et tööhõive edasist suurenemist ja töötuse määrade alandamist liikmesriikides piiravad ka oskuste nappus, vananevad ühiskonnad ja arvukad muud probleemid;

12.  rõhutab, kui tähtis on vastutustundlik ja majanduskasvu soodustav palkade areng, mis võimaldab head elatustaset, vastab tootlikkusele ja milles võetakse arvesse konkurentsivõimet; võtab teadmiseks asjaolu, et prognooside kohaselt saab palkade kasv olema suhteliselt mõõdukas; on seisukohal, et struktuurireformide esmatähtis eesmärk peaks olema tootlikkuse kasv; nõustub komisjoni seisukohaga, et palku on võimalik tõsta ja et sellel võib olla positiivne mõju üldisele tarbimisele;

13.  rõhutab, et maksumäärad peaksid samuti toetama konkurentsivõimet, investeeringuid ja töökohtade loomist; nõuab maksureforme, et parandada maksude kogumist, ennetada maksustamise vältimist, maksudest kõrvalehoidumist ja agressiivset maksuplaneerimist ning võidelda tööjõu suure maksukoormuse vastu Euroopas, tagades samal ajal sotsiaalkaitsesüsteemide jätkusuutlikkuse; on veendunud, et tööjõu maksukoormuse vähendamine suurendaks tööhõivet ja soodustaks majanduskasvu; rõhutab, et fiskaalstiimulid võivad võimaluse korral ka madalamate maksude kaudu toetada sisenõudlust, sotsiaalkaitset ning investeeringute ja tööjõu pakkumist;

Investeeringud

14.  nõustub, et majanduse elavnemist tuleb toetada avaliku ja erasektori eelkõige innovatsioonialaste investeeringutega, ning märgib, et investeerimislõhe ei ole euroalal veel kadunud; tunneb heameelt asjaolu üle, et teatavates liikmesriikides on investeeringud ületanud juba kriisieelse taseme, ning peab kahetsusväärseks, et teistes liikmesriikides esineb ikka veel investeeringutealane mahajäämus või nende tegemine ei ole veel saavutanud vajalikku kiirust; rõhutab, et lisameetmeid tuleb võtta ka selleks, et tegeleda pärast kriisi algust tekkinud investeerimislõhe probleemiga;

15.  on seisukohal, et reformid, millega kõrvaldatakse era- ja avaliku sektori investeeringute kitsaskohad, võimaldaksid majandustegevuse kohest toetamist ja aitaksid samal ajal luua tingimused pikaajaliseks jätkusuutlikuks majanduskasvuks; juhib tähelepanu asjaolule, et investeeringute tegemine haridusse, innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevusse võimaldaks paremini kohaneda teadmistepõhise majandusega; rõhutab ühtlasi, et investeeringute ligimeelitamisel ja suurendamisel ning majanduskasvu ja töökohtade rahastamise tõhustamisel on otsustava tähtsusega tegur kapitaliturgude liidu väljakujundamine;

16.  peab teadusuuringuid, tehnoloogiat ja haridust euroala pikaajalise majandusliku arengu jaoks ülimalt oluliseks; rõhutab erinevusi, mis esinevad liikmesriikide vahel kõnealustesse valdkondadesse tehtavates investeeringutes, ning juhib tähelepanu asjaolule, et investeeringute tegemine aitaks kaasa innovatsiooni arengule ja võimaldaks paremini kohaneda teadmistepõhise majandusega vastavalt strateegiale „Euroopa 2020“;

17.  tunneb heameelt asjaolu üle, et õigeaegselt saavutatud kokkulepe läbivaadatud Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi üle aitab parandada kõnealuse vahendi tulemuslikkust ja tegeleda selle rakendamisel seni esinenud puudustega, hõlbustades arvukamate suure potentsiaaliga projektide rahastamist ja tagades täiendavuse põhimõtte range järgimise, ning suurendada fondi geograafilist ulatust ja kasutamist, toetades investeeringuid, mida muidu ei tehtaks;

18.  märgib Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eesmärkide erinevust Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi omadest ning seetõttu ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide jätkuvat tähtsust, muu hulgas jätkusuutlike struktuurireformide toetamisel;

19.   rõhutab, et täielikult toimiv kapitaliturgude liit võib pikemas perspektiivis pakkuda VKEdele uusi rahastamisvõimalusi, mis on täienduseks sellele, mida pakub pangandussektor; rõhutab, et VKEd moodustavad Euroopa majanduse selgroo, ning on seetõttu seisukohal, et nende puhul rahastamisele juurdepääsu suurendamine ja nende tegevusega seotud ettevõtlusalase ebakindluse vastu võitlemine peaks olema üks peamine prioriteet, mille eesmärk on parandada konkurentsivõimet euroalal; toonitab vajadust vähendada bürokraatiat, ratsionaliseerida valitsemissektori teenuseid ja muuta need tõhusamaks;

Eelarvepoliitika

20.  on seisukohal, et euroala ja kogu liidu stabiilsuse jaoks on kõige tähtsam hoolikalt läbi mõeldud ja ettenägelik eelarvepoliitika; rõhutab, et selles valdkonnas on õigusaktidega ette nähtud ning majandus- ja rahaliidu korrektse toimimise jaoks peamine, et eelarvepoliitikat kooskõlastataks tihedalt ning täidetaks ja järgitaks liidu eeskirju, mis tähendab ka kehtivatest paindlikkuse klauslitest täielikku kinnipidamist;

21.  tunneb sellega seoses heameelt selle üle, et riikide rahandusolukord on paranemas, sest euroalas peaks valitsemissektori eelarvepuudujääk prognooside kohaselt vähenema; et liikmesriigid oleksid väliste šokkide eest kaitstud, tuleb aga püüda riigivõlga veel rohkem vähendada, kuid soodustada samal ajal majanduskasvu;

22.  nõustub komisjoniga, et valitsemissektori võlg on teatavates liikmesriikides endiselt suur ja nende riikide rahandus tuleb muuta jätkusuutlikuks, soodustades samal ajal majanduskasvu ja töökohtade loomist; juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et madala intressimääraga maksed, leebe rahapoliitika, ühekordsed meetmed ja muud võlakoormust leevendavad tegurid on vaid ajutised, ning rõhutab seetõttu, et riikide rahandus tuleb muuta jätkusuutlikuks, arvesse tuleb võtta ka tulevasi kohustusi ja tegutseda pikaajalise majanduskasvu nimel; juhib tähelepanu sellele, et võlateeninduskulud võivad suureneda; rõhutab, et üldine võlasumma peab vähenema;

23.  rõhutab, et riikide ja euroala tasandi eelarvepoliitikas tuleb tasakaalustada riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus, mis peab olema täielikult kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga ja vastama pakti paindlikkussätetele, ja lühiajaline makromajanduslik stabiliseerimine;

24.  juhib tähelepanu sellele, et eurot puudutav üldine eelarvepoliitika oli 2016. aastal valdavalt neutraalne ja peab selliseks jääma ka 2017. aastal; tuletab meelde, et oma 2016. aasta teatises nõudis komisjon positiivset eelarvepoliitikat, kuid eurorühm jõudis järeldusele, et üldiselt neutraalne eelarvepoliitika on 2017. aastal asjakohases tasakaalus, ja otsustas seetõttu rõhutada, kui tähtis on luua asjakohane tasakaal jätkusuutlikkuse tagamise vajaduse ja elavnemise tugevdamiseks tehtavate investeeringute toetamise vajaduse vahel, millega aidatakse saavutada tasakaalustatum poliitikameetmete kombinatsioon; võtab sellega seoses teadmiseks esimese, 20. juuni 2017. aasta aruande, mis käsitleb euroala jaoks kohase tulevase eelarvepoliitika hindamist ja mille koostas sõltumatu Euroopa Eelarvenõukogu; palub komisjonil ja liikmesriikidel näha ette eelarvepoliitika, mis on vastavaid olusid arvestades kohane;

25.  rõhutab aga, et üldises käsitluses tuleks võtta arvesse, et olukord on liikmesriigiti erinev ja iga liikmesriigi jaoks on vaja erinevat eelarvepoliitikat; rõhutab, et üldine eelarvepoliitika ei tähenda seda, et eri liikmesriikide eelarveülejääki ja -puudujääki saab üksteisega tasaarvestada;

Riigipõhised soovitused

26.  märgib, et liikmesriigid on 2016. aasta soovitustest kahe kolmandiku rakendamisel teinud aja jooksul vähemalt mingeidki edusamme; on aga seisukohal, et riigipõhiseid soovitusi rakendatakse ikka veel liiga aeglaselt ja see takistab euroalas lähenemist; on arvamusel, et liikmesriigid vastutavad tagajärgede eest, mis riigipõhiste soovituste täitmata jäämisega kaasnevad, ja loodab seetõttu, et liikmesriigid teevad kokkulepitud riigipõhiste soovitustel alusel vajalike poliitikameetmete võtmiseks rohkem pingutusi;

27.  möönab, et eelarvepoliitika ja aktiivse tööturupoliitika valdkonnas on liikmesriigid riigipõhiste soovituste rakendamisel edusamme teinud, aga näiteks teenuste konkurentsi ja ettevõtluskeskkonna puhul ei ole rakendamine olnud piisav; loodab, et liikmesriigid, kellele antud soovituste täitmine on euroalas valitseva tasakaalustamatuse kõrvaldamiseks väga tähtis, pingutavad rohkem, et võtta riigipõhiste soovituste alusel vajalikke poliitikameetmeid;

28.  peab kiiduväärseks komisjoni soovitust mitmes liikmesriigis ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus lõpetada; peab kiiduväärseks varasemaid ja praegusi eelarve- ja reformimeetmeid, tänu millele on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus nende liikmesriikide jaoks lõppenud, kuid rõhutab, et pingutusi tuleb jätkata, et tagada jätkusuutlik riigi rahandus ka pikas perspektiivis, toetades samal ajal majanduskasvu ja töökohtade loomist; palub, et komisjon kohaldaks oma eeskirju järjekindlalt, et tagada stabiilsuse ja kasvu pakti korrektne rakendamine;

29.  märgib, et 12 liikmesriigis valitseb eri laadi ja raskusastmega makromajanduslik tasakaalustamatus ning kuues liikmesriigis on tasakaalustamatus ülemäärane; võtab teadmiseks, et komisjon jõudis järeldusele, et praegu ei ole üheski liikmesriigis põhjust makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse karmistamiseks;

30.  rõhutab, et makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eesmärk on vältida liikmesriikides tasakaalustamatust, et negatiivne mõju ei kanduks üle teistele liikmesriikidele;

31.  peab seepärast väga tähtsaks, et kõik liikmesriigid võtaksid makromajandusliku tasakaalustamatuse ja eelkõige suure võla, jooksevkonto ülejäägi ja konkurentsivõime tasakaalustamatuse vähendamiseks vajalikud poliitikameetmed ning keskenduksid sotsiaalselt tasakaalustatud ja kaasavatele struktuurireformidele, mis tagab iga üksiku liikmesriigi majanduse jätkusuutlikkuse ja tänu sellele Euroopa majanduse üldise konkurentsivõime ja vastupidavuse;

Euroala majanduspoliitika raporti sektoreid käsitlev osa

Tööhõive- ja sotsiaalpoliitika

32.  on seisukohal, et vaja on jätkuvaid jõupingutusi, et saavutada tasakaal Euroopa poolaasta protsessi majandusliku ja sotsiaalse mõõtme vahel ning edendada sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud struktuurireforme, mis vähendavad ebavõrdsust ning edendavad inimväärsete töökohtade loomist, mis toob kaasa kvaliteetse tööhõive, jätkusuutliku majanduskasvu ja sotsiaalsed investeeringud; toetab Euroopa poolaasta raames sotsiaalnäitajate tulemustabeli kasutamist; nõuab, et riigipõhistes soovitustes pöörataks rohkem tähelepanu tööturu struktuurilisele tasakaalustamatusele;

33.  kordab nõudmist käsitleda kolme uut peamist tööhõivenäitajat võrdsetel alustel olemasolevate majandusnäitajatega, tagades seega sisemise tasakaalustamatuse parema hindamise ning muutes struktuurireformid tõhusamaks; teeb ettepaneku lisada riigipõhiste soovituste struktuuri mittekaristuslik sotsiaalse tasakaalustamatuse menetlus, et hoida ära võistlus madalaimate sotsiaalsete normide nimel, tuginedes sotsiaalsete ja tööhõivenäitajate tulemuslikule kasutamisele makromajanduslikus järelevalves; märgib, et ebavõrdsus on suurenenud ligikaudu kümnes liikmesriigis ning see on ELis üks peamisi sotsiaal-majanduslikke probleeme(13);

34.  rõhutab, et sotsiaalselt ja majanduslikult vastutustundlikud reformid peavad põhinema solidaarsusel, integratsioonil ja sotsiaalsel õiglusel; rõhutab, et reformidega peaks arvesse võtma ka jätkusuutlikku toetust sotsiaalsele ja majanduslikule taastumisele, looma kvaliteetseid töökohti, suurendama sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, kaitsma haavatavaid ühiskonnarühmi ja parandama kõigi kodanike elutingimusi;

35.  on veendunud, et Euroopa poolaasta protsess peaks aitama lahendada mitte ainult olemasolevaid, vaid ka alles tekkivaid ühiskondlikke probleeme, et tagada suurem majanduslik tõhusus koos sotsiaalselt ühtekuuluvama Euroopa Liiduga; tunnistab sellega seoses vajadust hinnata ELi poliitika sotsiaalset mõju;

36.  palub komisjonil tagada piisav rahastamine võitluseks noorte töötusega, mis on ELis endiselt lubamatult kõrge, ning jätkata noorte tööhõive algatusega ka pärast praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõppu, parandades samal ajal algatuse toimimist ja elluviimist, ning võtta arvesse Euroopa Kontrollikoja hiljutise noorte töötust ja noorte tööhõive algatust käsitleva eriaruande järeldusi; kutsub liikmesriike üles viima Euroopa Kontrollikoja soovitused ellu ja tagama noortegarantii täieliku kättesaadavuse; peab kahetsusväärseks eelarvelisi ümberpaigutusi Euroopa Sotsiaalfondist, sh noorte tööhõive algatusest, Euroopa solidaarsuskorpusele, mida tuleks rahastada hoopis kõigi rahastamisvahendite abil, mida on võimalik kasutada kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku määruse kohaselt; rõhutab vajadust loodud töökohtade kvalitatiivse ja kvantitatiivse hindamise järele; rõhutab, et ELi vahendeid ei tohiks kasutada riiklike sotsiaalhüvitiste asendamiseks;

37.  rõhutab, et noortegarantii rakendamist tuleks tõhustada nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil ning toonitab selle tähtsust üleminekul koolist tööle; märgib, et erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele naistele ja tütarlastele, kellele võidakse hea kvaliteediga tööpakkumiste, jätkuõppe, praktika- või õpipoisiõppe koha saamisel teha soolisi takistusi; rõhutab vajadust tagada, et noortegarantii jõuaks noorte inimesteni, kes on tõrjutuse ja äärmise vaesuse mitmekordses ohus;

38.  kutsub liikmesriike üles rakendama ettepanekuid, mis sisalduvad nõukogu 15. veebruari 2016. aasta soovituses pikaajaliste töötute integreerimise kohta tööturule(14);

39.  on arvamusel, et aktiivse ja jätkusuutliku tööjõuturupoliitika ulatust, tõhusust ja tulemuslikkust tuleb suurendada piisava ja asjakohase rahastamisega, keskendudes keskkonna-, tööandja-, töötaja-, tervise- ja tarbijakaitsele; on seisukohal, et tõsiselt tuleb tegeleda palgavaesuse nähtusega;

40.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole oma hinnangute/soovituste paketis pööranud piisavalt tähelepanu sotsiaalmajandusele; juhib tähelepanu, et selles sektoris tegutseb 2 miljonit äriühingut, mis annavad tööd rohkem kui 14 miljonile inimesele ning aitavad saavutada 2020. aastaks seatud eesmärke; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles sotsiaalseid ettevõtteid rohkem tunnustama ja suurendama Euroopa sotsiaalmajanduse tegevuskava abil nende nähtavust; on seisukohal, et ebapiisav tunnustamine teeb rahastamise saamise nende jaoks raskemaks; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut Euroopa põhikirja loomiseks ühistutele, ühingutele, sihtasutustele ja vastastikustele ühingutele;

41.  tuletab meelde vajadust toetada ja tugevdada sotsiaaldialoogi, kollektiivläbirääkimisi ja töötajate seisukohta palgakujundussüsteemides, millel on otsustava tähtsusega roll töötingimuste kõrge taseme saavutamises; rõhutab, et tööõigus ja ranged sotsiaalnormid täidavad sotsiaalses turumajanduses olulist rolli, toetades sissetulekuid ja julgustades investeerimist võimekusse; rõhutab, et kõigis ELi õigusaktides tuleb austada ametiühingute õigusi ja vabadusi, järgida kollektiivlepinguid vastavalt liikmesriikide tavadele ning toetada töö saamisel ja kutsealale pääsemisel võrdset kohtlemist;

42.  kutsub komisjoni üles lähtuma Euroopa Parlamendi resolutsioonist, esitades ambitsioonikaid ettepanekuid tugeva Euroopa sotsiaalõiguste samba loomiseks ning aluslepingute sotsiaalsete eesmärkide täielikuks saavutamiseks, et parandada kõigi elu- ja töötingimusi ning pakkuda igaühele häid võimalusi;

43.  hoiatab väheneva palgatulu osakaalu, töötasu ja sissetulekute kasvava ebavõrdsuse ning suureneva palgavaesuse eest ELis; tuletab meelde, et nii Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülddeklaratsioonis (1948) kui ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikirjas (1919) tunnistatakse, et töötajad peavad saama äraelamist võimaldavat töötasu, ning et kõik inimõiguste deklaratsioonid väljendavad sama seisukohta, et tasu peaks olema perekonna toetamiseks piisav;

44.  rõhutab, et töötasu peab võimaldama töötajatel rahuldada nii enda kui ka oma perekonna vajadusi ning et iga töötaja peaks Euroopa Liidus saama äraelamist võimaldavat töötasu, mis ei taga pelgalt niisuguseid hädavajalikke asju nagu põhitoiduained, peavari ja rõivad, vaid millest piisab ka tervishoiu, hariduse, transpordi, meelelahutuse ja mõningate säästude jaoks, mis aitavad toime tulla ettenägematute sündmuste nagu haiguste või õnnetusjuhtumitega; toonitab, et just selline on inimväärne elatustase, mille peaks ELis töötajatele ja nende perekondadele tagama äraelamist võimaldav töötasu;

45.  palub komisjonil uurida, kuidas määrata kindlaks, mida võiks äraelamist võimaldav töötasu hõlmata ja kuidas seda tuleks mõõta, et varustada sotsiaalpartnerid võrdlusvahendiga ning aidata vahetada parimaid tavasid selles valdkonnas;

46.   tuletab meelde, et inimväärne töötasu on oluline mitte üksnes sotsiaalse ühtekuuluvuse, vaid ka tugeva majanduse ja tootliku tööjõu säilitamise jaoks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama meetmeid, mille eesmärk on parandada töökohtade kvaliteeti ja vähendada palgaerinevusi;

47.  juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalkindlustussüsteeme, mille eest vastutavad liikmesriigid, tuleb Euroopa tasandil ka edaspidi paremini koordineerida; rõhutab, et esmatähtis on tagada sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkus ja õiglus, mis on Euroopa sotsiaalse mudeli kesksed sambad; toonitab, et piisav, jätkusuutlik pension on universaalne õigus; palub liikmesriikidel tagada jätkuvate demograafiliste muutuste olukorras piisavad ja jätkusuutlikud pensionid; rõhutab, et pensionisüsteemid peaksid tagama piisava pensionisissetuleku, mis ületab vaesuspiiri ja võimaldab pensionäridel säilitada korraliku elatustaseme; on veendunud, et parim viis naistele ja meestele jätkusuutlike, turvaliste ja piisavate pensionide tagamiseks on tõsta üldist tööhõive määra ja suurendada kvaliteetsete töökohtade arvu kõigis vanuserühmades ning parandada töö- ja tööhõivetingimusi; juhib tähelepanu asjaolule, et sooline pensionilõhe on endiselt märkimisväärne ning sellel on negatiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on integreerida naised tööturule ja võtta muid asjakohaseid meetmeid, et võidelda naiste ja meeste palgaerinevuse ja eakate inimeste vaesusega; on veendunud, et pensionisüsteemide ja eelkõige pensioniea reformid peaksid kajastama ka tööturu suundumusi, sündimust, tervise ja jõukuse olukorda, töötingimusi ja majandusliku sõltuvuse määra;

48.  on seisukohal, et nendes reformides tuleb arvesse võtta ka miljonite niisuguste töötajate, eelkõige naiste, noorukite ja füüsilisest isikust ettevõtjate olukorda Euroopas, kes seisavad silmitsi ebakindlate töösuhete, sunnitud töötuse perioodide ja tööaja vähendamisega;

49.  palub komisjonil ka edaspidi pöörata erilist tähelepanu lastehoiuteenuste parandamisele ja paindlikule tööajale, vananevate meeste ja naiste ning teiste ülalpeetavate isikute pikaajalise hoolduse vajadusele;

50.  rõhutab, et mittepiisavad ja puudulikult eesmärgistatud investeeringud oskuste arendamisse ja elukestvasse õppesse, eelkõige digitaaloskuste ja programmeerimise, aga ka kasvavates sektorites, nagu rohemajanduses vajalike oskuste arendamisse, võivad vähendada liidu konkurentsivõimet; kutsub liikmesriike üles tagama paremat teadmiste ja parimate tavade vahetamist ja koostööd ELi tasandil, et aidata kaasa oskuste arendamisele kvalifikatsioonide ning vastavate haridus- ja koolitusprogrammide ja -õppekavade uuendamise kaudu; märgib, kui tähtsad on mitteformaalses ja informaalses õpikeskkonnas omandatud oskused; rõhutab seetõttu, et tähtis on mitteformaalse ja informaalse õppimise vormis omandatud teadmiste valideerimissüsteem, eelkõige kui need teadmised ja kogemused on omandatud vabatahtliku tegevuse kaudu;

51.  on seisukohal, et parem oskuste nõudlusega vastavusse viimine ja kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise parandamine on oluline selleks, et vähendada oskuste puudujääki ja nõudlusele mittevastavust, rõhutab sellega seoses kutsehariduse ja -õppe ning õpipoisiõppe potentsiaalset tähtsust; palub komisjonil töötada välja üleeuroopaline oskuste vajaduste prognoosimise vahend, mis hõlmaks ka kasvavates sektorites vajalikke oskusi; on veendunud, et tulevaste vajalike oskuste prognoosimiseks on vaja kõigil tasanditel igati kaasata kõik tööturu sidusrühmad;

52.  nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks kõik sobivad noorte liikuvuse suurendamise mehhanismid, sealhulgas õpipoisiõpe; palub liikmesriikidel toetada õpipoisiõpet ja kasutada täiel määral ära programmis „ERASMUS+“ õpipoiste jaoks eraldatud vahendeid, et tagada selle koolitusliigi kvaliteet ja atraktiivsus; nõuab EURESe määruse paremat rakendamist; rõhutab, et riiklike ametiasutuste ja sidusrühmade vahelise koostöö parandamine kohalikul tasandil ning sünergia parandamine valitsuste tasandil suurendaks programmide ulatust ja mõju;

53.  on seisukohal, et tuleb parandada juurdepääsetavust haridusele ja selle kvaliteeti; tuletab meelde, et liikmesriikide ülesanne on tagada taskukohane juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja koolitusele kogu ELis, sõltumata tööturu vajadustest; märgib, et paljudes liikmesriikides on vaja teha suuremaid jõupingutusi tööealise elanikkonna harimiseks, sealhulgas pakkudes rohkem võimalusi täiskasvanute hariduseks ja kutseõppeks; rõhutab eelkõige elukestvat õpet, sealhulgas naiste õpet, sest see annab võimaluse pidevalt muutuval tööturul ümber õppida; nõuab ka edaspidi loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduse ja matemaatika õppeainete tütarlastele suunatud propageerimist, et muuta olemasolevaid haridusstereotüüpe ning võidelda pikaajalise soolise tööhõive-, palga- ja pensionilõhega;

54.  rõhutab vajadust investeerida inimestesse elutsükli võimalikult varases etapis, et vähendada ebavõrdsust ja toetada sotsiaalset kaasamist noores eas; nõuab seetõttu juurdepääsu kvaliteetsetele, kaasavatele ja taskukohastele alushariduse ja lastehoiuteenustele kõigi liikmesriikide kõigi laste jaoks; rõhutab ka vajadust võidelda koolis stereotüüpide vastu alates noorimast east, edendades soolist võrdõiguslikkust hariduse kõigil tasanditel; ergutab komisjoni ja liikmesriike täielikult rakendama lastesse investeerimist käsitlevat soovitust ja jälgima hoolikalt selles osas tehtavaid edusamme; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ja võtma kasutusele selliseid algatusi nagu lastegarantii, millega seataks lapsed praeguste vaesuse leevendamise meetmete keskmesse;

55.  rõhutab tulevasel tööturul toimuvaid põhjalikke muutusi pärast tehisintellekti kasutuselevõttu; palub liikmesriikidel ja komisjonil töötada välja vahendid ning koostööalgatused, kaasates tööturu osapooli, et parandada selles sektoris oskusi sissejuhatava, esmase ja pideva koolituse abil;

56.  nõuab sel eesmärgil ning ka töö- ja eraelu ühitamiseks, et tööturu osapooltega konsulteerides kaalutaks turvalise paindlikkuse korraldust, sealhulgas kaugtööd ja paindlikku tööaega;

57.  rõhutab investeeringute tähtsust inimkapitali, mis on arengu, konkurentsivõime ja majanduskasvu tõukejõuks;

58.  rõhutab, et parem töö- ja eraelu tasakaal ning tugevam sooline võrdõiguslikkus on olulised naiste tööturul osalemise toetamiseks; toonitab asjaolu, et naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise seisukohast on otsustava tähtsusega tööturu ja sotsiaalhoolekande süsteemide muutmine ja kohandamine, et võtta arvesse naiste elutsüklit;

59.  väljendab heameelt seoses ettepanekuga võtta vastu direktiiv, mis käsitleb töö- ja eraelu tasakaalu, ja peab seda esimeseks positiivseks sammuks oma laste ja teiste ülalpeetavate eest hoolitsevate meeste ja naiste töö- ja eraelu ühitamise suunas ning naiste tööturul osalemise suurendamiseks; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et rasedus- ja sünnituspuhkuse osas ei ole edu saavutatud; rõhutab, et piisava tasu, tugeva sotsiaalkindlustuse ja -kaitse tagamine on otsustava tähtsusega nende eesmärkide saavutamisel;

60.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kujundama muutustele viivat poliitikat ja investeerima teadlikkuse suurendamise kampaaniatesse, et ületada soolised stereotüübid ning edendada hoolduskohustuste ja majapidamistööde võrdsemat jaotust, pöörates samuti tähelepanu meeste õigusele ja vajadusele hoolduskohustusi täita, ilma et neid halvustataks või karistataks;

61.  kutsub liikmesriike üles kehtestama ennetavat poliitikat ja tegema sobivaid investeeringuid, mis on kujundatud nii, et need toetaksid naiste ja meeste sisenemist jätkusuutlikule ja kvaliteetseid töökohti pakkuvale tööturule, sinna naasmist, seal püsimist ja seal edasi liikumist pärast perekonna või hooldamisega seotud puhkust, kooskõlas Euroopa sotsiaalharta artikliga 27; rõhutab eelkõige vajadust tagada tagasipöördumine samale, võrdväärsele või sarnasele ametikohale, kaitse vallandamise või ebasoodsama kohtlemise eest pärast rasedust, õigus taotleda või võtta perepuhkust ja kaitseperiood pärast tööle naasmist, et inimesed saaksid oma ametikohaga uuesti kohaneda; kordab taas, et tööle naasmisel tuleks samuti tagada võimalus tööaja ja/või töökorralduse muutmiseks (sealhulgas tööandja kohustus põhjendada võimalikku keeldumist) ning koolitusajaks;

62.  kutsub liikmesriike üles suurendama kaitset diskrimineerimise ja seadusevastase vallandamise eest seoses töö ja eraelu ühitamisega; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles esitama ettepanekuid poliitika kohta, mille abil parandada diskrimineerimisvastaste meetmete jõustamist töökohal, muu hulgas suurendades teavituskampaaniate kaudu teadlikkust õigusest võrdsele kohtlemisele, pöörates ümber tõendamiskoormise ning volitades riiklikke võrdõiguslikkust edendavaid asutusi omal algatusel läbi viima ametlikke uurimisi seoses võrdõiguslikkuse küsimustega ja aitama võimalikke diskrimineerimise ohvreid;

63.  rõhutab, et võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu on üks olulisematest teguritest pikaajaliste töötute integreerimine individuaalselt väljatöötatud meetmete abil, mis aitab ka suurendada riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkust; peab sellist integratsiooni vajalikuks, võttes arvesse nende kodanike sotsiaalset olukorda ning nende vajadusi seoses piisava sissetuleku, sobiva elamispinna, ühistranspordi, tervishoiu ja lastehoiuga; rõhutab, et on vaja riiklikul tasandil rakendatud poliitikate paremat järelevalvet Euroopa tasandil;

64.  rõhutab, kui tähtis on aru saada tööhõive ja töö uutest vormidest ning koguda võrreldavaid andmeid selle teema kohta, et suurendada tööturgu käsitlevate õigusaktide tõhusust, suurendades lõpptulemusena tööhõivet ja jätkusuutlikku majanduskasvu;

65.  nõuab integreeritud vaesusevastase võitluse strateegia loomist selleks, et saavutada Euroopa 2020. aasta vaesuse vähendamise eesmärk; rõhutab liikmesriikide miinimumsissetuleku kavade rolli vaesuse vähendamisel, eelkõige siis, kui need ühendada abisaajaid hõlmavate sotsiaalse kaasatuse meetmetega; nõuab, et liikmesriigid töötaksid järk-järgult välja miinimumsissetuleku kehtestamise kavad, mis ei oleks mitte ainult asjakohased, vaid tagaksid ka piisava katvuse ja kasutuselevõtu; on seisukohal, et piisav miinimumsissetulek tähendab sissetulekut, mis on hädavajalik inimväärse elu elamiseks ja ühiskonnas täiel määral osalemiseks kogu eluea jooksul; juhib tähelepanu, et miinimumsissetulek saab olla piisav vaid juhul, kui ületab vaesuspiiri, et rahuldada inimeste põhivajadused, sealhulgas ka muud kui rahalised aspektid, nagu juurdepääs haridusele ja elukestvale õppele, inimväärsele eluasemele, kvaliteetsetele tervishoiuteenustele, ühiskondlikule tegevusele ja kodanikuosalusele;

66.  nõuab, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused kasutaksid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tõhusamalt, eesmärgipäraselt ning jälgiksid nende kasutamist hoolikamalt, et edendada investeeringuid kvaliteetsetesse sotsiaal-, tervishoiu-, haridus- ja tööhõiveteenustesse ning võidelda kütteostuvõimetuse, kasvavate elamiskulude, sotsiaalse tõrjutuse, halbade elutingimuste ja olemasolevate eluruumide ebapiisava kvaliteedi vastu;

67.  palub, et komisjon toetaks liikmesriike konkreetsete investeerimisprogrammide loomisel piirkondade tarbeks, kus töötuse, sh noorte töötuse ja pikaajalise töötuse määrad ületavad 30 %;

68.  palub komisjonil pühendada järgmine kevadine ülemkogu sotsiaalsetele investeeringutele sektoritesse, mille puhul on olemas kindlad tõendid, et need edendavad ühiskondlikku ja majanduslikku kasu (näiteks alusharidus ja lastehoid, põhi- ja keskharidus, koolitus ja aktiivne tööturupoliitika, taskukohane eluase ja sotsiaalmajutus ning tervishoid);

69.   nõuab, et päevakorras keskendutaks rohkem parlamendi seisukohale ja et seda võetaks arvesse enne otsuse tegemist; nõuab Euroopa poolaasta raames tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu rolli suurendamist;

70.  nõuab, et tehtaks rohkem ühiseid jõupingutusi rändajate ja sisserändetaustaga inimeste tööturule integreerimise parandamiseks.

Regionaalpoliitika

71.  väljendab heameelt selle üle, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite suurus ajavahemikul 2014–2020 on jooksevhindades 454 miljardit eurot; rõhutab aga, et ELi ühtekuuluvuspoliitika ei ole ainult vahend, vaid pikaajaline struktuuripoliitika, mis on suunatud piirkondlike arenguerinevuste vähendamisele ning investeeringute, tööhõive, konkurentsivõime, kestliku arengu ja majanduskasvu edendamisele, ning see on kõige tähtsam ja ulatuslikum poliitikasuund majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks kõigis liikmesriikides, ilma et tehtaks vahet euroalasse kuuluvatel ja mittekuuluvatel riikidel; tuletab meelde, et ELi eelarve on 50 korda väiksem kui ELi 28 liikmesriigi valitsemissektori kulutused kokku, moodustades umbes 1 % ELi 28 liikmesriigi SKPst; rõhutab seetõttu, et ELi ja liikmesriikide eelarvete, poliitiliste prioriteetide ning meetmete ja projektide vahel tuleb saavutada koostoime, mille sihiks peab olema ELi eesmärkide täitmine, hoides samas ELi poliitilise raamistiku majandusliku ja sotsiaalse mõõtme tasakaalus; juhib tähelepanu, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde puudutavad kaasrahastamise nõuded on koostoime saavutamise oluline mehhanism; on arvamusel, et ELi eelarve ühtsus tuleks säilitada; väljendab heameelt praegusel programmitöö perioodil võetud meetmete üle, et ühitada ühtekuuluvuspoliitika paremini aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegiaga „Euroopa 2020“;

°

°  °

72.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Keskpangale.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0038.

(2)

ELT L 306, 23.11.2011, lk 12.

(3)

ELT L 306, 23.11.2011, lk 41.

(4)

ELT L 306, 23.11.2011, lk 8.

(5)

ELT L 306, 23.11.2011, lk 33.

(6)

ELT L 306, 23.11.2011, lk 25.

(7)

ELT L 306, 23.11.2011, lk 1.

(8)

ELT L 140, 27.5.2013, lk 11.

(9)

ELT L 140, 27.5.2013, lk 1.

(10)

Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aastaaruanne (2017), lk 11.

(11)

Samas, lk 46.

(12)

Eurofoundi aruanne noorte töötuse kohta.

(13)

Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aastaaruanne (2017), lk 47.

(14)

ELT C, 20.2.2016, lk 1.


SELETUSKIRI

Sissejuhatus

Euroopa Liit on maailma suurim majandus, mis moodustab üle 20 % maailma sisemajanduse koguproduktist. EL on teinud murrangulisi saavutusi maailma suurima ühtse turu loomisel, kus liidu 500 miljonit kodanikku võivad vabalt töötada, reisida ja investeerida.

Seda pilti aga varjutavad tumedad pilved, sest ELis on kätte jõudnud stagnatsiooniperiood. Tootlikkuse kasv on nullilähedane. Struktuurireformide puudumine ja praegune suur võlakoormus on viinud liikmesriigid jätkusuutmatu tootlikkuse teele. ELi SKP jõudis 2015. aastal peaaegu 2008. aasta tasemele. ELi SKP elaniku kohta oli 2007. aastal 26 200 eurot ja 2016. aastal 26 900 eurot: võrreldes 2007. aastaga on see suurenenud ainult 700 eurot.

See mitte ainult ei õõnesta Euroopa kui maailma juhtiva majanduse jalgealust, vaid tekitab ka ebakõlasid meie elanikkonnas. Ühtne sotsiaalne heaolu on saavutatav ainult ühtse majanduskasvu kaudu. See eeldab struktuurireformide elluviimist mitmes liikmesriigis.

Turukonkurentsi, maksustamise ja avaliku sektori kulutuste vähendamise reformide elluviimine mõjutaks positiivselt Euroopa majanduskasvu ja heaolu. See tagaks tööpuuduse kaotamiseks vajalikud töökohad ja nõudluse, mis tekitaks uusi võimalusi. Reformide ühtlustamine suurendaks meile vajalikku sotsiaalset ühtekuuluvust. Reformikava peab hõlmama nii üldist lähenemisviisi kui ka riigipõhiseid meetmeid.

Raportöör on jaganud raporti viide ossa: esimeses osas tutvustatakse liikmesriikide majanduslikke väljavaateid ja räägitakse reformide vajalikkusest; teises osas arutletakse struktuurireformide valdkondade üle; kolmandas osas käsitletakse vajadust majandust hoogustavate investeeringute järele; neljas osa puudutab vastutustundlikku eelarvepoliitikat ning raporti viimane, viies osa on pühendatud riigipõhistele soovitustele ja vajadusele ühtsete ja kooskõlastatud reformide järele, mis saavutatakse riigipõhiste soovituste rakendamise kaudu.

Majanduskasv ja sotsiaalne ühtekuuluvus

Neil on õigus, kes väidavad, et majanduskasv jaotub Euroopa Liidus ebaühtlaselt. Ent majanduskasv ei jaotu nii, nagu korduvalt kirjeldatakse, vaid ebaühtlus kajastab struktuurseid majanduslikke erinevusi liikmesriikide vahel. Konkurentsivõime suurendamise reformid ellu viinud riikide majanduskasvu määr on olnud kõrgem ja nad on loonud rohkem töökohti ning seetõttu on neil parem elatustase ja madalam töötuse määr, samas kui riigid, kes ei ole suutnud struktuurireforme ellu viia, on maha jäämas.

Liikmesriikides on tugev seos konkurentsivõime ja sissetulekute taseme vahel. Allpool esitatud joonisel on 26 riigi paigutuse aluseks Maailma Majandusfoorumi ülemaailmse konkurentsivõime indeksi tulemused ja SKP elaniku kohta (ostujõu pariteet)(1). Mida konkurentsivõimelisem on riik, seda kõrgem on sissetulekute tase.

Allikas: Eurostat ja Maailma Majandusfoorum. Sissetulekute tase: SKP elaniku kohta, ostujõu pariteet.

Kõige konkurentsivõimelisem majandus

2000. aasta märtsis Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogul võtsid riigipead ja valitsusjuhid endale pühalikult kohustuse muuta EL kümne aasta jooksul „maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks, mida iseloomustaks säästev majanduskasv, rohkem paremaid töökohti ja suurem sotsiaalne ühtekuuluvus“.

Pärast seda läks aga vastupidi. Ülemaailmse konkurentsivõime indeksi ELi keskmine näitaja langes 2016.–2017. aastaks 34. kohale võrreldes 2001–2002. aasta 28. kohaga. Tuleb rõhutada, et konkurentsivõime ei ole seotud peamiselt väikeste tööjõukuludega. Kõige konkurentsivõimelisemad ELi riigid on need, kus palgatase on kõrgeim, mitte vastupidi.

Paljude arvates tuleb Euroopas suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust – üks näide sellest on komisjoni ettepanek Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta. Turvavõrgud ja sotsiaalkindlustus eeldavad vahendeid, mille tagab majanduskasv, mis tuleneb omakorda konkurentsivõime suurendamiseks ellu viidud struktuurireformist. Seega on sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks vaja suuremat sidusust konkurentsivõime valdkonnas. Ent alates 2001.–2002. aastast on erinevused konkurentsivõimes liikmesriikide vahel suurenenud. Seepärast on Euroopa sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamise seisukohast tähtsaim ühtlustada majanduslikke struktuurireforme, tekitades konkurentsivõime ülespoole suunatud lähenemise.

Saksamaal on liidu suurim majandus ja pärast Brexitit suureneb selle mõju veelgi. See ei ole alati nii olnud: 2000. aastate alguses nimetati Saksamaad Euroopa haigeks meheks ja riigis valitses suur tööpuudus. Hiljem viidi Saksamaal ellu ulatuslik struktuurireform ja 2001.–2002. aastaga võrreldes on riik ülemaailmse konkurentsivõime indeksis tõusnud 12 kohta. Saksamaa eduloost on palju õppida: EL peab suurendama potentsiaalse majanduskasvu eesmärki ja seda saab teha ainult struktuurireformi abil.

Peamised struktuurireformid

Et Euroopa suunduks tagasi õigele rajale, on vaja ellu viia struktuurireformid. See on ülitähtis meie tulevase konkurentsivõime, töökohtade loomise suutlikkuse ja muidugi sotsiaalsema Euroopa jaoks.

ELi avaliku sektori kulud moodustasid 2015. aastal keskmiselt 47 % SKPst, kuid üheksa liikmesriigi avalikud kulud moodustasid 35–42 % SKPst. Konkurentsivõime suurendamiseks peavad teatavad liikmesriigid piirama avaliku sektori kulutusi pensionisüsteemi reformimise ning halduskulude ja ülemääraste sotsiaalsiirete vähendamise kaudu. Parimate tavade süsteem oleks kasulik kõigile liikmesriikidele ja liidule tervikuna.

Avaliku sektori kulutusi peame kärpima lisaks konkurentsivõime suurendamisele ka selleks, et tugevdada liidu rahanduse jätkusuutlikkust ja usaldusväärsust. ELi valitsemissektori võlg moodustas 2015. aastal 87 % SKPst. See tuleneb liiga suurest kulutamisest ja teeb Euroopa haavatavaks tulevikus, kus järeltulevatel põlvedel lasuvad tohutud kohustused.

Järeldus

Euroopa poolaasta on kasulik ELi majanduse tugevuse hindamiseks. Liidu kui terviku tugevdamiseks vajame struktuurireforme, mis peavad hõlmama nii üldist kui ka riigipõhist lähenemisviisi. Kõigis meie jõupingutustes luua sotsiaalsemat Euroopat oleks kõige sotsiaalsem poliitika selline, millega paneme aluse majanduskasvule ja sotsiaalsele kasvule. See ei ole ainult konkreetne võimalus tugeva Euroopa ülesehitamiseks, vaid vajalik meede, et mitte jääda nõrgaks.

Euroopa tasandil tuleb luua dünaamiline digitaalne turg; süvendada teenusteturgu; luua avatud turgudega energialiit; teha tipptasemel teadust ja aidata luua Euroopa teadusruumi. Riigi tasandil tuleb vähendada maksukoormust ning tööjõu- ja investeerimismakse. Vaja on reformida tööturge, et aidata luua uusi töökohti ja uutel inimestel tööturgudele siseneda. Peame suurendama konkurentsivõimet, et avada turg uutele idufirmadele ning suurenevale arvule väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kes arenevad eesrindlikeks tegijateks riikide ja maailma tasandil.

Peaksime saavutama vähemalt 3 % majanduskasvu ja selleks ellu viima vajalikke reforme stabiilsuse ja kasvu pakti raames, tekitamata seejuures tasakaalustamatust. Seetõttu peame kehtestama julgemad majanduskasvu eesmärgid ja kõrgemad standardid reformidele, mille eesmärk on tõsta liidu potentsiaalse majanduskasvu taset. See on viis, kuidas kindlustame oma majandusliku ja poliitilise juhtrolli ja parimad võimalused meie kodanikele.

(1)

Moonutuste tõttu SKPs elaniku kohta võrreldes kogurahvatuluga elaniku kohta on jooniselt välja jäetud Iirimaa (ettevõtete kasum ei ole seotud riigi tootlikkusega) ja Luksemburg (suur osa riigi tööjõust elab teistes riikides).


TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS(*) (28.9.2017)

majandus- ja rahanduskomisjonile

euroala majanduspoliitika kohta

(2017/2114(INI))

Arvamuse koostaja: Yana Toom

(*)  Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval majandus- ja rahanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et tööhõive määr euroalal kasvas 2016. aastal 1,4 %; arvestades, et 2017. aasta märtsis oli töötuse määr 9,5 % võrreldes 10,2 %-ga 2016. aasta märtsis; arvestades, et hoolimata hiljutistest edusammudest pole töötuse määr langenud veel kriisieelsele tasemele;

B.  arvestades, et tööhõive määr ELi 28 riigis kasvas 2016. aastal 1,2 % ning et 2017. aasta esimeses kvartalis oli tööga hõivatud 234,2 miljonit inimest, mis on läbi aegade kõrgeim näitaja(1); arvestades aga, et seoses majanduskasvuga loodud töökohtade suur arv varjab ka probleeme, näiteks töötundide arv ei ole täielikult taastunud ning tootlikkuse kasv on jäänud tagasihoidlikuks; arvestades, et kui need tegurid on püsivad, võivad need avaldada lisasurvet pikaajalise majanduskasvu väljavaadetele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele ELis(2);

C.  arvestades, et tööhõivemäär on naiste hulgas üldiselt madalam: 2015. aastal oli 20–64aastaste meeste tööhõive määr 28 ELi liikmesriigis 75,9 %, kuid naiste puhul 64,3 %;

D.  arvestades, et 2017. aasta märtsis oli noorte töötuse määr 19,4 % võrreldes 21,3 %-ga 2016. aasta märtsis; arvestades, et noorte tööpuuduse määr on endiselt lubamatult suur; arvestades, et 2015. aastal oli mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noored) osakaal endiselt kõrge ja moodustas 14,8 % 15–29aastastest noortest (s.o 14 miljonit inimest); arvestades, et NEET-noortega seotud kulud liidus on hinnanguliselt 153 miljardit eurot aastas (1,21 % SKPst) – toetuste ning saamata jäänud tulu ja maksudena(3), samas kui noortegarantii kasutuselevõtu hinnanguline kogukulu euroalal on 21 miljardit eurot aastas (0,22 % SKPst); arvestades, et praegu on noorte tööhõive algatuse kavale eraldatud 1 miljard eurot, millele lisandub veel 1 miljard eurot Euroopa Sotsiaalfondist ajavahemikus 2017–2020;

E.  arvestades, et kuigi pikaajaline töötus ELi 28 liikmesriigis on langenud 5 %-lt 2014. aastal 4 %-le 2016. aastal, on tegemist probleemiga, mis moodustab ligi poole kogu töötusest; märgib murega, et 2016. aasta väga pikaajalise töötuse määr 2,5 % on siiski 1 % võrra suurem kui 2008. aasta vastav näitaja; arvestades, et liikmesriikide vahel on endiselt suured erinevused;

F.  arvestades, et paljudes liikmesriikides väheneb tööealise elanikkonna ja tööjõu hulk endiselt, eelkõige madala sündimuse tagajärjel; arvestades, et naiste ning jätkuvalt saabuvate rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate tööalase konkurentsivõime parandamine on liikmesriikide võimalus selle probleemiga toime tulla ja tugevdada tööjõulist elanikkonda ELis;

G.  arvestades, et üks strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidest on vähendada vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate või sellisesse olukorda sattumise ohus olevate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra; arvestades, et vaesus väheneb, kuna 2015. aastal oli vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohus 4,8 miljonit inimest vähem kui 2012. aastal; arvestades, et 2015. aasta näitaja ületab 2008. aasta vastavat näitajat siiski veel 1,6 miljoni inimese võrra; arvestades, et 2012. aastal oli vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohus 32,2 miljonit puudega inimest; arvestades, et 2013. aastal elas ELi 28 liikmesriigis 26,5 miljonit last vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus; arvestades, et vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohu määr 23,7 % on endiselt lubamatult kõrge ning et see näitaja on mõnedes liikmesriikides pidevalt väga kõrge; arvestades, et lisaks on kütteostuvõimetus ikka veel nii suur, et 11 % sellest mõjutatud ELi elanikkonnast võib sattuda ebasoodsate olude nõiaringi;

H.  arvestades, et majanduskasv enamikus liikmesriikides on endiselt väike, ELi 2016. aasta kasvumäär langes 2 %ni ja stabiliseerus sellel tasemel (samas oodatakse üleilmse majanduskasvu (v.a EL) suurenemist 2016. aasta tasemelt 3,2 % käesoleval aastal 3,7 %ni ja 2018. aastal 3,9 %ni), vaatamata ajutistele positiivsetele teguritele, nagu madal naftahind, madalad krediidiintressid ja ebatraditsiooniline rahapoliitika, mis annab tunnistust sellest, et EL saaks majanduse ja sotsiaalse taastumise elavdamiseks rohkem ära teha, et muuta see keskpikas plaanis jätkusuutlikumaks;

I.  arvestades, et nagu komisjon on märkinud(4), tuleb selleks, et suurendada ühtlustumist liikmesriikides ja kogu ELis, saavutada kaasavam, jõulisem ja jätkusuutlikum majanduskasv;

J.  arvestades, et olukord ja tingimused tööturul on liikmesriigiti väga erinevad, kuigi need erinevused on vähenemas;

K.  arvestades, et euroala majanduspoliitika mõjutab oluliselt ka teiste liikmesriikide majandust;

L.  arvestades, et maksudest kõrvalehoidumine ja korruptsioon, mis on üha enam riigipiire ületavad nähtused, mõjutavad kõiki liikmesriike ja õõnestavad liidu majandustulemusi, õigusriigi põhimõtet ja demokraatlike institutsioonide usaldusväärsust;

M.  arvestades, et tööhõive ja töö uued vormid levivad tänu tööturu digipöördele üha laialdasemalt;

N.  arvestades, et investeeringud, olgu need siis avaliku sektori või erainvesteeringud, on peamine vahend ühtekuuluvuse ja reaalmajanduse kasvu ning tootlikkuse ja ülemaailmse konkurentsivõime suurendamiseks;

1.  on seisukohal, et vaja on jätkuvaid jõupingutusi, et saavutada tasakaal Euroopa poolaasta protsessi majandusliku ja sotsiaalse mõõtme vahel ning edendada sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud struktuurireforme, mis vähendavad ebavõrdsust ning edendavad inimväärsete töökohtade loomist, mis toob kaasa kvaliteetse tööhõive, jätkusuutliku majanduskasvu ja sotsiaalsed investeeringud; toetab sotsiaalnäitajate tulemustabeli kasutamist Euroopa poolaasta raames; nõuab, et riigipõhistes soovitustes pöörataks rohkem tähelepanu struktuurilisele tasakaalustamatusele tööturul;

2.  kordab nõudmist käsitleda kolme uut tööhõive põhinäitajat võrdsetel alustel olemasolevate majandusnäitajatega, tagades seega sisemise tasakaalustamatuse parema hindamise ning muutes struktuurireformid tõhusamaks; teeb ettepaneku lisada riigipõhiste soovituste struktuuri mittekaristuslik sotsiaalse tasakaalustamatuse menetlus, et hoida ära võistlus madalaimate sotsiaalsete normide nimel, tuginedes sotsiaalsete ja tööhõivenäitajate tulemuslikule kasutamisele makromajanduslikus järelevalves; märgib, et ebavõrdsus on suurenenud ligikaudu kümnes liikmesriigis ning see on üks peamisi sotsiaal-majanduslikke probleeme ELis(5);

3.  rõhutab asjaolu, et sotsiaalselt ja majanduslikult vastutustundlikud reformid peavad põhinema solidaarsusel, integratsioonil ja sotsiaalsel õiglusel; rõhutab, et reformidega peaks arvesse võtma ka jätkusuutlikku toetust sotsiaalsele ja majanduslikule taastumisele, looma kvaliteetseid töökohti, suurendama sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, kaitsma haavatavaid ühiskonnarühmi ja parandama kõigi kodanike elutingimusi;

4.  on veendunud, et Euroopa poolaasta protsess peaks aitama lahendada mitte ainult olemasolevaid, vaid ka esilekerkivaid ühiskondlikke probleeme, et tagada suurem majanduslik tõhusus koos sotsiaalselt ühtekuuluvama Euroopa Liiduga; tunnistab sellega seoses vajadust hinnata ELi poliitika sotsiaalset mõju;

5.  palub komisjonil tagada piisav rahastamine võitluseks noorte töötusega, mis on ELis endiselt lubamatult kõrge, ning jätkata noorte tööhõive algatusega ka pärast praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõppu, samal ajal parandades selle toimimist ja elluviimist, ning võtta arvesse Euroopa Kontrollikoja hiljutise noorte töötust ja noorte tööhõive algatust käsitleva eriaruande järeldusi; kutsub liikmesriike üles rakendama Euroopa Kontrollikoja soovitusi ja tagama noortegarantii täieliku kättesaadavuse; peab kahetsusväärseks eelarvelisi ümberpaigutusi Euroopa Sotsiaalfondist, sh noorte tööhõive algatusest, Euroopa solidaarsuskorpusele, mida tuleks tegelikult finantseerida kõigi rahastamisvahendite abil, mida on võimalik kasutada kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku määruse kohaselt; rõhutab vajadust loodud töökohtade kvalitatiivse ja kvantitatiivse hindamise järele; rõhutab, et ELi vahendeid ei tohiks kasutada riiklike sotsiaalhüvitiste asendamiseks;

6.  rõhutab asjaolu, et noortegarantii rakendamist tuleks tõhustada nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil ning toonitab selle tähtsust üleminekul koolist tööle; märgib, et erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele naistele ja tüdrukutele, kes võivad kvaliteetsete tööpakkumiste, jätkuõppe, praktika- või õpipoisiõppe koha saamisel seista silmitsi soopõhiste takistustega; rõhutab vajadust tagada, et noortegarantii jõuaks nende noorteni, kes on mitmekordse tõrjutuse ja äärmise vaesuse ohus;

7.  kutsub liikmesriike üles rakendama ettepanekuid, mis sisalduvad nõukogu 15. veebruari 2016. aasta soovituses pikaajaliste töötute integreerimise kohta tööturule(6);

8.  on arvamusel, et aktiivse ja jätkusuutliku tööjõuturupoliitika ulatust, tõhusust ja tulemuslikkust tuleb suurendada piisava ja asjakohase rahastamisega, keskendudes keskkonna-, tööandja-, töötaja-, tervise- ja tarbijakaitsele; on seisukohal, et tõsiselt tuleb tegeleda palgavaesuse nähtusega; rõhutab avaliku sektori investeeringute suurendamise ja erasektori kaasatuse parandamise tähtsust majanduslikus ja sotsiaalses arengus;

9.  avaldab kahetsust seoses asjaoluga, et komisjon ei ole oma hinnangute/soovituste paketis pööranud piisavalt tähelepanu sotsiaalmajandusele; juhib tähelepanu, et selles sektoris tegutseb 2 miljonit äriühingut, mis annavad tööd rohkem kui 14 miljonile inimesele ning aitavad saavutada 2020. aastaks seatud eesmärke; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles sotsiaalseid ettevõtteid rohkem tunnustama ja suurendama nende nähtavust Euroopa sotsiaalmajanduse tegevuskava abil; on seisukohal, et ebapiisav tunnustamine teeb rahastamise saamise nende jaoks raskemaks; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut Euroopa põhikirja loomiseks ühistutele, ühingutele, sihtasutustele ja vastastikustele ühingutele;

10.  tuletab meelde vajadust toetada ja tugevdada sotsiaaldialoogi, kollektiivläbirääkimisi ja töötajate seisukohta palgakujundussüsteemides, millel on otsustava tähtsusega roll töötingimuste kõrge taseme saavutamises; rõhutab, et tööõigus ja ranged sotsiaalnormid täidavad sotsiaalses turumajanduses olulist rolli, toetades sissetulekuid ja julgustades investeerimist võimekusse; rõhutab, et kõigis ELi õigusaktides tuleb austada ametiühingute õigusi ja vabadusi, järgida kollektiivlepinguid vastavalt liikmesriikide tavadele ning toetada võrdset kohtlemist töö saamisel ja kutsealale pääsemisel;

11.  juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa majandus ei ole piisavalt taastunud, et pakkuda tööd kõigile tööotsijatele ja töötutele; rõhutab, et lisaks töökohtade loomisele, sh avaliku sektori investeeringute abil, toob tööturust eemale jäävate inimeste tööturule integreerimine individuaalselt kohandatud meetmete abil kasu üksikisikutele, stabiliseerib sotsiaalset kaitset ja toetab majandust;

12.  kutsub komisjoni üles lähtuma Euroopa Parlamendi resolutsioonist, esitades ambitsioonikaid ettepanekuid tugeva Euroopa sotsiaalõiguste samba loomiseks ning aluslepingute sotsiaalsete eesmärkide täielikuks saavutamiseks, et parandada kõigi elu- ja töötingimusi ning pakkuda igaühele häid võimalusi;

13.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tegema kõik endast oleneva, et vähendada ettevõtlussektori halduskoormust ja finantskulusid, eelkõige mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, ning tühistama ülemäärast bürokraatiat põhjustavaid õigusakte, suurendades seeläbi majanduskasvu ja tööhõivet;

14.  hoiatab väheneva palgatulu osakaalu, töötasu ja sissetulekute kasvava ebavõrdsuse ning suureneva palgavaesuse eest ELis; tuletab meelde, et nii Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülddeklaratsioonis (1948) kui ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikirjas (1919) tunnistatakse, et töötajad peavad saama äraelamist võimaldavat töötasu, ning et kõik inimõiguste deklaratsioonid väljendavad sama seisukohta, et tasu peaks olema perekonna toetamiseks piisav;

15.  rõhutab, et töötasu peab võimaldama töötajatel rahuldada nii enda kui ka oma perekonna vajadusi ning et iga töötaja peaks Euroopa Liidus saama äraelamist võimaldavat töötasu, mis ei taga pelgalt niisuguseid hädavajalikke asju nagu põhitoiduained, peavari ja rõivad, vaid millest piisab ka tervishoiu, hariduse, transpordi, meelelahutuse ja mõningate säästude jaoks, mis aitavad toime tulla ettenägematute sündmuste nagu haiguste või õnnetusjuhtumitega; toonitab, et just selline on inimväärne elatustase, mille peaks ELi töötajatele ja nende perekondadele tagama äraelamist võimaldav töötasu;

16.  palub komisjonil uurida, kuidas määrata kindlaks, mida võiks äraelamist võimaldav töötasu hõlmata ja kuidas seda tuleks mõõta, et varustada sotsiaalpartnerid võrdlusvahendiga ning aidata vahetada parimaid tavasid selles valdkonnas;

17  tuletab meelde, et inimväärne töötasu on oluline mitte üksnes sotsiaalse ühtekuuluvuse, vaid ka tugeva majanduse ja tootliku tööjõu säilitamise jaoks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama meetmeid, mille eesmärk on parandada töökohtade kvaliteeti ja vähendada palgaerinevusi;

18.  juhib tähelepanu jätkuvale vajadusele sotsiaalkindlustussüsteemide paremaks koordineerimiseks Euroopa tasandil, mille eest vastutavad liikmesriigid; rõhutab, et esmatähtis on tagada sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkus ja õiglus, mis on Euroopa sotsiaalse mudeli kesksed sambad; toonitab, et piisav, jätkusuutlik pension on universaalne õigus; palub liikmesriikidel tagada jätkuvate demograafiliste muutuste olukorras piisavad ja jätkusuutlikud pensionid; rõhutab asjaolu, et pensionisüsteemid peaksid tagama piisava pensionisissetuleku, mis ületab vaesuspiiri ja võimaldab pensionäridel säilitada korraliku elatustaseme; on veendunud, et parim viis naistele ja meestele jätkusuutlike, turvaliste ja piisavate pensionide tagamiseks on tõsta üldist tööhõive määra ja suurendada kvaliteetsete töökohtade arvu kõigis vanuserühmades ning parandada töö- ja tööhõivetingimusi; juhib tähelepanu asjaolule, et sooline pensionilõhe on endiselt märkimisväärne ja sellel on negatiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on integreerida naised tööturule ja võtta muid asjakohaseid meetmeid, et võidelda naiste ja meeste palgaerinevuse ja eakate inimeste vaesusega; on veendunud, et pensionisüsteemide ja eelkõige pensioniea reformid peaksid kajastama ka tööturu suundumusi, sündimust, tervise ja jõukuse olukorda, töötingimusi ja majandusliku sõltuvuse määra;

19.  on seisukohal, et nendes reformides tuleb arvesse võtta ka miljonite niisuguste töötajate, eelkõige naiste, noorukite ja füüsilisest isikust ettevõtjate olukorda Euroopas, kes seisavad silmitsi ebakindlate töösuhete, sunnitud töötuse perioodide ja tööaja vähendamisega;

20.  palub komisjonil ka edaspidi pöörata erilist tähelepanu lastehoiu teenuste parandamisele ja paindlikule tööajale, vananevate meeste ja naiste ning teiste ülalpeetavate isikute vajadustele seoses pikaajalise hooldusega;

21.  taunib soolise palgalõhe ja pensionilõhe püsimist; nõuab, et EL ja liikmesriigid koostöös sotsiaalpartnerite ja soolise võrdõiguslikkuse organisatsioonidega kehtestaksid ja rakendaksid poliitikameetmeid soolise palga- ja pensionilõhe kaotamiseks; kutsub liikmesriike üles tegema lisaks nimetatud jõupingutustele korrapäraselt palgauuringuid;

22.  rõhutab, et mittepiisavad ja ebatäpselt suunatud investeeringud oskuste arendamisse ja elukestvasse õppesse, eelkõige digitaaloskuste ja programmeerimise, aga ka kasvavates sektorites, nagu rohemajanduses vajalike oskuste arendamisse, võivad õõnestada liidu konkurentsivõimet; kutsub liikmesriike üles tagama paremat teadmiste ja parimate tavade vahetamist ja koostööd ELi tasandil, et aidata kaasa oskuste arendamisele kvalifikatsioonide ning vastavate haridus- ja koolitusprogrammide ja -õppekavade uuendamise kaudu; märgib, kui tähtsad on mitteformaalses ja informaalses õpikeskkonnas omandatud oskused; rõhutab seetõttu, et tähtis on mitteformaalse ja informaalse õppimise vormis omandatud teadmiste valideerimissüsteem, eelkõige kui need teadmised ja kogemused on omandatud vabatahtliku tegevuse kaudu;

23.  on seisukohal, et parem oskuste nõudlusega vastavusse viimine ja kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise parandamine on oluline selleks, et vähendada oskuste puudujääki ja mittevastavust nõudlusele; rõhutab sellega seoses kutsehariduse ja -õppe ning õpipoisiõppe potentsiaalset tähtsust; palub komisjonil töötada välja üleeuroopaline oskuste vajaduste prognoosimise vahend, mis hõlmaks ka kasvavates sektorites vajalikke oskusi; on veendunud, et tulevaste vajalike oskuste prognoosimiseks on vaja kõigil tasanditel kindlalt kaasata kõik tööturu sidusrühmad;

24.  nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks kõik sobivad noorte liikuvuse suurendamise mehhanismid, sealhulgas õpipoisiõpe; palub liikmesriikidel toetada õpipoisiõpet ja kasutada täiel määral ära programmis „ERASMUS+“ õpipoiste jaoks eraldatud vahendeid, et tagada selle koolitusliigi kvaliteet ja atraktiivsus; nõuab EURESe määruse paremat rakendamist; rõhutab, et riiklike ametiasutuste ja sidusrühmade vahelise koostöö parandamine kohalikul tasandil ning sünergia parandamine valitsuste tasandil suurendaks programmide ulatust ja mõju;

25.  on seisukohal, et tuleb parandada juurdepääsetavust haridusele ja selle kvaliteeti; tuletab meelde, et liikmesriikide ülesanne on tagada taskukohane juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja koolitusele kogu ELis, sõltumata tööturu vajadustest; märgib, et paljudes liikmesriikides on vaja teha suuremaid jõupingutusi tööealise elanikkonna harimiseks, sealhulgas pakkudes rohkem võimalusi täiskasvanute hariduseks ja kutseõppeks; rõhutab eelkõige elukestvat õpet, sealhulgas naiste õpet, sest see annab võimaluse pidevalt muutuval tööturul ümber õppida; nõuab ka edaspidi loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduse ja matemaatika õppeainete naistele ja tüdrukutele suunatud propageerimist, et muuta olemasolevaid haridusstereotüüpe ning võidelda pikaajalise soolise tööhõive-, palga- ja pensionilõhega;

26.  rõhutab vajadust investeerida inimestesse elutsükli võimalikult varases etapis, et vähendada ebavõrdsust ja toetada sotsiaalset kaasamist noores eas; nõuab seetõttu juurdepääsu kvaliteetsetele, kaasavatele ja taskukohastele alushariduse ja lastehoiu teenustele kõigi liikmesriikide kõigi laste jaoks; rõhutab ka vajadust võidelda koolis stereotüüpide vastu alates noorimast east, edendades soolist võrdõiguslikkust hariduse kõigil tasanditel; ergutab komisjoni ja liikmesriike täielikult rakendama lastesse investeerimist käsitlevat soovitust ja jälgima hoolikalt selles osas tehtavaid edusamme; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ja võtma kasutusele selliseid algatusi nagu lastegarantii, millega seataks lapsed praeguste vaesuse leevendamise meetmete keskmesse;

27.  rõhutab tulevasel tööturul toimuvaid põhjalikke muutusi tulenevalt tehisintellekti kasutuselevõtmisest; palub liikmesriikidel ja komisjonil töötada välja vahendid ning koostööalgatused, kaasates tööturu osapooli, et parandada selles sektoris oskusi sissejuhatava, esmase ja pideva koolituse abil;

28.  nõuab sel eesmärgil ning ka töö- ja eraelu ühitamiseks, et tööturu osapooltega konsulteerides kaalutaks turvalise paindlikkuse korraldust, sealhulgas kaugtööd ja paindlikku tööaega;

29.  rõhutab investeeringute tähtsust inimkapitali, mis on arengu, konkurentsivõime ja majanduskasvu tõukejõuks;

30.  rõhutab, et parem töö- ja eraelu tasakaal ning tugevam sooline võrdõiguslikkus on olulised naiste tööturul osalemise toetamiseks; toonitab asjaolu, et naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise seisukohast on otsustava tähtsusega tööturu ja sotsiaalhoolekande süsteemide muutmine ja kohandamine, et võtta arvesse naiste elutsüklit;

31.  väljendab heameelt seoses ettepanekuga võtta vastu direktiiv, mis käsitleb töö- ja eraelu tasakaalu, ja peab seda esimeseks positiivseks sammuks oma laste ja teiste ülalpeetavate eest hoolitsevate meeste ja naiste töö- ja eraelu ühitamise suunas ning naiste tööturul osalemise suurendamiseks; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et rasedus- ja sünnituspuhkuse osas ei ole edu saavutatud; rõhutab, et piisava tasu, tugeva sotsiaalkindlustuse ja -kaitse tagamine on otsustava tähtsusega nende eesmärkide saavutamisel;

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kujundama muutustele viivat poliitikat ja investeerima teadlikkuse suurendamise kampaaniatesse, et ületada soolised stereotüübid ning edendada hoolduskohustuste ja majapidamistööde võrdsemat jaotust, pöörates samuti tähelepanu meeste õigusele ja vajadusele hoolduskohustusi täita, ilma et neid halvustataks või karistataks;

33.  kutsub liikmesriike üles kehtestama ennetavat poliitikat ja tegema sobivaid investeeringuid, mis on kujundatud nii, et need toetaksid naiste ja meeste sisenemist jätkusuutlikule ja kvaliteetseid töökohti pakkuvale tööturule, sinna naasmist, seal püsimist ja seal edasi liikumist pärast perekonna või hooldamisega seotud puhkust, kooskõlas Euroopa sotsiaalharta artikliga 27; rõhutab eelkõige vajadust tagada tagasipöördumine samale, võrdväärsele või sarnasele ametikohale, kaitse vallandamise või ebasoodsama kohtlemise eest pärast rasedust, õigus taotleda või võtta perepuhkust ja kaitseperiood pärast tööle naasmist, et inimesed saaksid oma ametikohaga uuesti kohaneda; kordab taas, et tööle naasmisel tuleks samuti tagada võimalus tööaja ja/või töökorralduse muutmiseks (sealhulgas tööandja kohustus põhjendada võimalikku keeldumist) ning koolitusajaks;

34.  kutsub liikmesriike üles suurendama kaitset diskrimineerimise ja seadusevastase vallandamise eest seoses töö ja eraelu ühitamisega; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles esitama ettepanekuid poliitika kohta, mille abil parandada diskrimineerimisvastaste meetmete jõustamist töökohal, muu hulgas suurendades teavituskampaaniate kaudu teadlikkust õigusest võrdsele kohtlemisele, pöörates ümber tõendamiskoormise ning volitades riiklikke võrdõiguslikkust edendavaid asutusi omal algatusel läbi viima ametlikke uurimisi seoses võrdõiguslikkuse küsimustega ja aitama võimalikke diskrimineerimise ohvreid;

35.  on seisukohal, et naiste tööturul osalemise edendamine kiirendab SKP kasvu; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike tugevdama poliitikat ja suurendama investeeringuid, mis toetaksid naiste tööhõivet kvaliteetsetel töökohtadel, eelkõige sellistes sektorites ja ametikohtadel, kus naised on alaesindatud, nagu loodusteadused, tehnoloogia, inseneriteadused ja matemaatika (STEM) ning rohelise majanduse sektorid või kõrgema juhtkonna ametikohad kõikides sektorites;

36.  rõhutab asjaolu, et võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu on üks olulisematest teguritest pikaajaliste töötute integreerimine individuaalselt väljatöötatud meetmete abil, mis aitab ka suurendada riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkust; peab sellist integratsiooni vajalikuks, võttes arvesse nende kodanike sotsiaalset olukorda ning nende vajadusi seoses piisava sissetuleku, sobiva elamispinna, ühistranspordi, tervishoiu ja lastehoiuga; rõhutab, et on vaja riiklikul tasandil rakendatud poliitikate paremat järelevalvet Euroopa tasandil;

37.  rõhutab, kui tähtis on aru saada tööhõive ja töö uutest vormidest ning koguda võrreldavaid andmeid selle teema kohta, et suurendada tööturgu käsitlevate õigusaktide tõhusust, suurendades lõpptulemusena tööhõivet ja jätkusuutlikku majanduskasvu;

38.  nõuab, et tehtaks ühiseid jõupingutusi soolise ebavõrdsuse vähendamiseks liikmesriikides, ning püsivat toetust sihtotstarbelistele, kohalikele oludele kohandatud kavadele soolise tööhõive-, palga- ja pensionilõhe vähendamiseks majanduspoliitika kaudu;

39.  nõuab integreeritud vaesusevastase võitluse strateegia loomist selleks, et saavutada Euroopa 2020. aasta vaesuse vähendamise eesmärk; rõhutab liikmesriikide miinimumsissetuleku kavade rolli vaesuse vähendamisel, eelkõige siis, kui need ühendada abisaajaid hõlmavate sotsiaalse kaasatuse meetmetega; nõuab, et liikmesriigid töötaksid järk-järgult välja miinimumsissetuleku kehtestamise kavad, mis ei oleks mitte ainult asjakohased, vaid tagaksid ka piisava katvuse ja kasutuselevõtu; on seisukohal, et piisav miinimumsissetulek tähendab sissetulekut, mis on hädavajalik inimväärse elu elamiseks ja ühiskonnas täiel määral osalemiseks kogu eluea jooksul; juhib tähelepanu, et miinimumsissetulek saab olla piisav vaid juhul, kui ületab vaesuspiiri, et rahuldada inimeste põhivajadused, sealhulgas ka muud kui rahalised aspektid, nagu juurdepääs haridusele ja elukestvale õppele, eluasemele, kvaliteetsetele tervishoiuteenustele, ühiskondlikule tegevusele ja kodanikuosalusele;

40.  nõuab, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused kasutaksid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tõhusamalt, eesmärgipäraselt ning jälgiksid nende kasutamist hoolikamalt, et edendada investeeringuid kvaliteetsetesse sotsiaal-, tervishoiu-, haridus- ja tööhõiveteenustesse ning võidelda kütteostuvõimetuse, kasvavate elamiskulude, sotsiaalse tõrjutuse, halbade elutingimuste ja olemasolevate eluruumide ebapiisava kvaliteedi vastu;

41.  palub, et komisjon toetaks liikmesriike konkreetsete investeerimisprogrammide loomisel piirkondade tarbeks, kus töötuse, noorte töötuse ja pikaajalise töötuse määrad ületavad 30 %;

42.  taunib asjaolu, et komisjon jättis oma soovituste paketis tähelepanuta Euroopa Parlamendi soovi kiirendada ELi toimimise lepingu artikli 349 rakendamist, eelkõige erimeetmete vastuvõtmise teel, et integreerida äärepoolsemaid piirkondi tõhusamalt Euroopa Liitu; märgib, et neil piirkondadel on oma iseärasused ja eriomased piirangud, sealhulgas tööpuudus üle 30 %; rõhutab vajadust eristatud meetmete ja programmide rakendamise järele, et vähendada ebaühtlust ja seeläbi suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust ELis;

43.  palub komisjonil pühendada järgmine kevadine ülemkogu sotsiaalsetele investeeringutele sektoritesse, mille puhul on olemas kindlad tõendid, et need edendavad ühiskondlikku ja majanduslikku kasu (näiteks alusharidus ja lastehoid, põhi- ja keskharidus, koolitus ja aktiivne tööturupoliitika, taskukohane eluase ja sotsiaalmajutus ning tervishoid);

44.  väljendab kahetsust, et parlamendi seisukohal on pärast seda, kui see täiskogul vastu võetakse, väga vähe võimalusi mõjutada kõnealuseid riigipõhiseid soovitusi; nõuab, et päevakorras keskendutaks rohkem parlamendi seisukohale ja et seda võetaks arvesse enne otsuse tegemist; nõuab Euroopa poolaasta raames tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu rolli suurendamist;

45.  nõuab, et tehtaks rohkem ühiseid jõupingutusi rändajate ja sisserändetaustaga inimeste tööturule integreerimise parandamiseks.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

28.9.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

34

10

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Guillaume Balas, Brando Benifei, Martina Dlabajová, Lampros Fountoulis, Elena Gentile, Arne Gericke, Marian Harkin, Czesław Hoc, Danuta Jazłowiecka, Agnes Jongerius, Jan Keller, Ádám Kósa, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Kostadinka Kuneva, Jérôme Lavrilleux, Jeroen Lenaers, Thomas Mann, Dominique Martin, Elisabeth Morin-Chartier, João Pimenta Lopes, Georgi Pirinski, Dennis Radtke, Robert Rochefort, Siôn Simon, Yana Toom, Ulrike Trebesius, Marita Ulvskog, Tatjana Ždanoka, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Maria Arena, Georges Bach, Elmar Brok, Krzysztof Hetman, Dieter-Lebrecht Koch, Paloma López Bermejo, Evelyn Regner, Sven Schulze, Jasenko Selimovic, Michaela Šojdrová, Helga Stevens

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Klaus Buchner, Jens Nilsson, Gabriele Preuß, Jozo Radoš

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

34

+

ALDE

PPE

 

S&D

Verts/ALE

Martina Dlabajová, Marian Harkin, Jozo Radoš, Robert Rochefort, Jasenko Selimovic, Yana Toom

Georges Bach, Elmar Brok, Krzysztof Hetman, Danuta Jazłowiecka, Dieter-Lebrecht Koch, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Ádám Kósa, Jérôme Lavrilleux, Jeroen Lenaers, Thomas Mann, Elisabeth Morin-Chartier, Dennis Radtke, Sven Schulze, Michaela Šojdrová

Maria Arena, Guillaume Balas, Brando Benifei, Elena Gentile, Agnes Jongerius, Jan Keller, Jens Nilsson, Georgi Pirinski, Gabriele Preuß, Evelyn Regner, Siôn Simon, Marita Ulvskog

Klaus Buchner, Tatjana Ždanoka

10

GUE/NGL

ECR

ENF

NI

Kostadinka Kuneva, Paloma López Bermejo, João Pimenta Lopes

Arne Gericke, Czesław Hoc, Helga Stevens, Ulrike Trebesius, Jana Žitňanská

Dominique Martin

Lampros Fountoulis

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aastaaruanne (2017), lk 11.

(2)

Samas, lk 46.

(3)

Eurofoundi aruanne noorte töötuse kohta.

(4)

Komisjoni 22. mai 2017. aasta pressiteade „2017. aasta Euroopa poolaasta kevadpakett: komisjon esitab soovitused liikmesriikidele”.

(5)

Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aastaaruanne (2017), lk 47.

(6)

ELT C, 20.2.2016, lk 1.


REGIONAALARENGUKOMISJONI ARVAMUS (8.9.2017)

majandus- ja rahanduskomisjonile

euroala majanduspoliitika kohta

(2017/2114(INI))

Arvamuse koostaja: Ramón Luis Valcárcel Siso

ETTEPANEKUD

Regionaalarengukomisjon palub vastutaval majandus- ja rahanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklile 174 on liidu eesmärk liidu kui terviku harmoonilise arengu edendamine ning eri regioonide arengutaseme ühtlustamine ja mahajäämuse vähendamine kõige ebasoodsamates piirkondades;

2.  rõhutab, et tugev euroala on tugeva Euroopa kui terviku eeltingimus ning ühisrahal, nagu ka ühtekuuluvuspoliitikal, on pikaajalised majanduskasvu ja tööhõive edendamise ning suurema stabiilsuse, julgeoleku ja paremate võimalustega seotud eesmärgid; toonitab siiski, et euroala ei saa teha edusamme ega saavutada töökohtade loomiseks ja arenguks vajaliku majanduskasvu märkimisväärset taset ilma ühiste pingutusteta hea majanduspoliitika rakendamises, mis hõlmab investeeringuid, struktuurireforme ja eelarve konsolideerimist kõigis liikmesriikides, nii euroala sees kui ka sellest väljaspool; juhib tähelepanu, et seetõttu tuleks iga liikmesriigi jaoks töötada välja eraldi majanduspoliitika, tuginedes asjaomase liikmesriigi eripärale, nagu tehakse Euroopa poolaasta raames, ning vältida nn kõigile sobiva ühe lahenduse lähenemisviisi ja geograafilist või mis tahes muud jaotust, näiteks euroala ja euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide vahel; võtab sellega seoses teadmiseks uuringu ühtekuuluvuspoliitika investeeringute välismõju kohta, millest nähtub, et rakenduskavade raames rahastust saavatesse liikmesriikidesse tehtud investeeringute tulemusel on netopanustajatest liikmesriikides näha investeeringute tasuvust(1);

3.  möönab siiski, et erinevused ja lahknevused euroala piires, eelkõige seoses tööhõive ja töötuse määradega, kujutavad endast ohtu majandus- ja rahaliidule ning ELile üldiselt, mida tuleb ära hoida nii palju kui võimalik; tuletab seetõttu meelde, et piirkondlike erinevuste ja nende arengu jälgimine on ühtekuuluvuspoliitika kavandamiseks ja elluviimiseks kahtlemata olulise tähtsusega, kuna euroala probleemid, näiteks selle valitsemise parandamine, maksustamise suurem ühtlustamine ning parema kooskõlastamise tagamine Euroopa Keskpanga meetmetega, võivad luua soodsama keskkonna ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide elluviimiseks;

4.  võtab teadmiseks, et euroala SKP elaniku kohta tundub liikuvat stagnatsiooni suunas; nõuab ühtlasi laiemate sotsiaal-majanduslike hindamiskriteeriumite, nt sotsiaalse arengu indeksi kohaldamist, mis oluliselt täiendab SKPd; juhib tähelepanu stabiilsuse ja kasvu pakti parameetritele ja võtab teadmiseks koondandmete kasutamise, mis ei pruugi võimaldada süvitsi mõista majanduslikke ja sotsiaalseid kontraste ja erinevusi liikmesriikide ja piirkondade vahel, mis omakorda eeldaksid täiendavaid meetmeid Euroopa sotsiaalõiguste samba alusel; rõhutab asjaolu, et ELis elab äärmiselt suur osa elanikkonnast allpool vaesuspiiri; nõuab seetõttu põhjaliku vaesuse kaotamise strateegia elluviimist, et saavutada Euroopa 2020. aasta eesmärgid; juhib tähelepanu, et ELi majandus-, rahandus- ja muude poliitikasuundade elluviimiseks on vaja tasakaalustada siduv jõud ja solidaarsus; rõhutab, et märkimisväärset arvu riigipõhistest soovitustest ei saa täielikult rakendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivse osalemiseta; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles kavandama menetlust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste nõuetekohaseks kaasamiseks Euroopa poolaastasse;

5.  väljendab heameelt asjaolu üle, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite suurus ajavahemikul 2014–2020 on jooksevhindades 454 miljardit eurot; rõhutab aga, et ELi ühtekuuluvuspoliitika ei ole ainult vahend, vaid pikaajaline struktuuripoliitika, mis on suunatud piirkondlike arenguerinevuste vähendamisele ning investeeringute, tööhõive, konkurentsivõime, kestliku arengu ja majanduskasvu edendamisele, ning see on kõige tähtsam ja ulatuslikum poliitikasuund majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks kõigis liikmesriikides, ilma et tehtaks vahet euroalasse kuuluvatel ja mittekuuluvatel riikidel; tuletab meelde, et ELi eelarve on 50 korda väiksem kui ELi 28 liikmesriigi valitsemissektori kulutused kokku, moodustades umbes 1 % ELi 28 liikmesriigi SKPst; rõhutab seetõttu, et ELi ja liikmesriikide eelarvete, poliitiliste prioriteetide ning meetmete ja projektide vahel tuleb saavutada koostoime, mille sihiks peab olema ELi eesmärkide täitmine, hoides samas ELi poliitilise raamistiku majandusliku ja sotsiaalse mõõtme tasakaalus; juhib tähelepanu, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde puudutavad kaasrahastamise nõuded on koostoime saavutamise oluline mehhanism; on arvamusel, et ELi eelarve ühtsus tuleks säilitada; väljendab heameelt praegusel programmitöö perioodil võetud meetmete üle, et ühitada ühtekuuluvuspoliitika paremini aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegiaga „Euroopa 2020“;

6.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika ja majanduspoliitika eesmärkide vahel on tihe seos ning märkimisväärne osa ELi eelarvest on pühendatud iga-aastasele majanduskasvu analüüsile ja Euroopa poolaasta prioriteetidele, eelkõige mitmeaastase finantsraamistiku alamrubriigi 1a ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide alusel; rõhutab siiski, et arvestades ühtekuuluvuspoliitika eesmärke, struktuuri ja olulist tähtsust ELi piirkondadele, on keeruline siduda ühtekuuluvuspoliitika rahastamist keskvalitsuste makromajanduslike tulemustega; leiab, et arvestades asjaolu, et ühtekuuluvuspoliitika rahastamine on mõeldud hoogustama investeeringuid, majanduskasvu ja tööhõivet kogu ELis, peaks komisjon tihedas koostöös liikmesriikide valitsustega uurima, kas ja kuidas jätta piirkondlik ja kohalik kaasrahastamine stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade kohaldamisalast välja;

7.  rõhutab, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on parim vahend aitamaks kaasa nii konkurentsivõime kui ka solidaarsuse suurendamisele kõigis ELi piirkondades, sest sellega toetatakse kohalike ja konkreetsete probleemide lahendamist terviklikul ja kooskõlastatud viisil kooskõlas liidu ühiste poliitiliste eesmärkidega, mängides keskset rolli, et vältida kõikumisi ja aidata kaasa stabiilsusele, mistõttu on väga oluline jätkata seda kõikides ELi piirkondades pärast 2020. aastat, säilitades selle eelarve, et võidelda kriisi tõttu suurenenud ebavõrdsuse vastu piirkondade vahel ja piirkondades, ning sellega peaksid kaasnema täiendavad ühtlustamisalased pingutused ja eesmärgid majandus- ja sotsiaalvaldkonnas, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine; usub eriti, et investeeringud füüsilisse ja digitaalsesse infrastruktuuri aitavad ergutada majanduskasvu ning seljatada ebavõrdsuse liikmesriikide ja piirkondade vahel; nõuab konkreetselt sellel põhjusel Ühtekuuluvusfondi tegevuse pikendamist 2020. aasta järgsele ajale; on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika võib ja saab aidata kaasa võimaluste leidmisele, kuidas rakendada piirkondade kasutamata potentsiaali; rõhutab, et tulevikus tuleks säilitada pikaajaline ja ühtne lähenemisviis ühtekuuluvuspoliitikale;

8.  tuletab meelde vajadust vähendada lõhet ELi ja tema kodanike vahel; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on ainulaadne vahend, et tagada ELi tulemused kohapeal, kombineerides ELi kesksed eesmärgid territoriaalsete vajaduste ja tegelikkusega asukohapõhise lähenemisviisi kaudu; kutsub ELi institutsioone ja kõiki sidusrühmi üles rohkem pingutama, et paremini edastada selle ühise, kõigile liikmesriikidele kasuliku solidaarsuspõhise ELi poliitika konkreetseid tulemusi ja lisaväärtust; rõhutab, et vastutus ELi investeeringute nähtavuse suurendamise eest lasub peamiselt kohalikel sidusrühmadel; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikal on oluline majanduslik ja sotsiaalne mõju, samuti annab see olulise panuse Euroopa integratsiooni;

9.  on veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika linnamõõde võib etendada olulist rolli majanduskasvu, töökohtade loomise, kaasatuse, integratsiooni ja innovatsiooni toetamisel mitte ainult suurtes linnapiirkondades, vaid ka linnalähedastel aladel, linnastunud sisemaal, maapiirkondades ja kõigis geograafilise eripäraga piirkondades, mida nimetatakse ELi toimimise lepingu artiklis 174; rõhutab asjatundlikkuse kõrget taset linnapiirkondades ja nende suutlikkust hallata ELi rahaliste vahendite kasutamist;

10.  usub, et jätkusuutliku majanduskasvu ja kvaliteetse tööhõive suurendamiseks on vaja suurendada toetust haridusele, sotsiaalsele kaasamisele ning teadusuuringutele ja innovatsiooniprojektidele, sh eelkõige andekaid noori inimesi ja idufirmasid hõlmavatele uutele algatustele, ning lihtsustada juurdepääsu vajalikele vahenditele ja nende hankimise tingimusi; rõhutab, et innovatsioonile, idufirmadele ja teadusuuringutele orienteeritud ühiskonna ja majanduse eeltingimused on seotud haridus- ja teadussüsteemi reformide elluviimisega, sidudes need ettevõtjate ja nende vajadustega ning tööturu ja maksu- ja finantssüsteemi reformidega; tunnistab, kui tähtis on edendada tehnoloogilisi idufirmasid ja ökosüsteeme, mis koondavad ettevõtjaid, investoreid, spetsialiste ja nõustajaid uuenduslike projektide edendamiseks; väljendab heameelt ettevõtjate ja VKEde konkurentsivõime programmide toetamise üle, keskendudes naisettevõtjatele ning tähtsustades esmajoones majanduskasvu ja töökohtade loomist;

11.  rõhutab, et tööviljakus sõltub peamiselt kasutatud kapitali mahust, rakendatud tehnoloogiatest ja innovatsiooni kiirusest; rõhutab asjaolu, et struktuurireformid peaksid leevendama üleminekut väiksema tootlikkusega äriühingutelt ja tööstusharudelt tootlikumatele;

12.  juhib tähelepanu, et püsivalt suur ebavõrdsus liikmesriikide vahel põhjustab rännet vaesematest riikidest rikkamatesse, mis toob sageli kaasa tõsise ajude äravoolu, kui parima kvalifikatsiooniga inimesed lahkuvad paremini tasustatud töökohtadele ELi kesksetes piirkondades;

13.  märgib, et euroala töötuse määr ei ole veel langenud tagasi kriisieelsele tasemele; väljendab muret tõsiste tagajärgede pärast, mille on põhjustanud kõrge tööpuuduse tase eri liikmesriikides, eriti noorte ja eakate seas; usub seetõttu, et ELi meetmete eesmärk euroalal peab olema suunatud sellise poliitika rakendamisse, millega ergutatakse tööhõivet ja võideldakse tööalase ebakindluse vastu; on sellega seoses veendunud, et noortegarantii ja noorte tööhõive algatus aitavad liikmesriikidel noori tööturule integreerida; nõuab seetõttu selle algatuse säilitamist ja selle eelarve olulist suurendamist järgmisel finantsplaneerimise perioodil, kuna see on väga oluline vahend mitte ainult majanduskasvu edendamiseks, vaid ka sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks;

14.  tunnistab, et ELi ja riikide eelarvete suurema koostoime tingimustes peab EL tegelema uute tõsiste probleemidega, nagu kliimamuutus, rändajate ja rahvusvahelise kaitse all olevate pagulaste integreerimine, tugevam ühine kaitsepoliitika, haridus, tööhõive, eluase ja võitlus diskrimineerimise vastu, millest paljusid saab lahendada osaliselt ühtekuuluvuspoliitika kaudu, mis juba teataval määral tegeleb mõnega neist küsimustest; rõhutab siiski, et ühtekuuluvuspoliitika raames käsitletakse juba praegu väga paljusid erinevaid probleeme seoses aluslepingutes sätestatud eesmärkidega, ja juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et selleks, et suuta tulla toime edasiste väljakutsetega, tuleks ühtekuuluvuspoliitika rahalisi vahendeid sellele vastavalt suurendada, et mitte jätta seda poliitikasuunda eesmärkide saavutamise vahenditeta;

15.  juhib tähelepanu sellele, et Brexitil on ELi eelarvele oluline mõju; nõuab sellega seoses tugevamaid teabeedastusalaseid pingutusi, et toonitada ühtekuuluvuspoliitika panuse lisaväärtust ELi piirkondades majanduskasvu soodustamisel ja töökohtade loomisel ning näidata seeläbi, et ELi ühtekuuluvuspoliitika peaks järgmisel programmitöö perioodil jääma ELi peamiseks investeerimisvahendiks;

16.  usub, et eri rahastamisallikaid võib koordineerida, tugevdades ja luues uusi koostoimeid, et kasutada paremini raha kõikides olemasolevates vahendites, näiteks programmis „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastus, programmis „Erasmus+“ ja keskkonna rahastamisvahendis; kordab, et toetused peaksid jääma peamiseks ühtekuuluvuse rahastamise allikaks, ilma et see piiraks rahastamisvahendite kasutamist, millel on teatavatel juhtudel tähtis roll; rõhutab, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võivad mõnel juhul teineteist täiendada, kuid Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ei tohiks mingil juhul kahjustada ühtekuuluvuspoliitika strateegilist sidusust, territoriaalset koondumist ning pikaajalist perspektiivi;

17.  on veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika – säilitades samas oma olulise tähtsuse – peaks muutuma paindlikumaks, kasutama tõhusamaid vahendeid, vähendama ülereguleerimist, olema tulemustele orienteeritum, muutuma lihtsamaks ja tõhusamaks, et tagada raha tõhusam kasutamine ja paremad tulemused eelseisval 2020. aasta järgsel perioodil; leiab, et ELi vahendite nõuetekohane, läbipaistev ja vastutustundlik kasutamine on üldiselt kooskõlas põhimõttega tuua Euroopa projekt ELi rohujuuretasandile lähemale.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

7.9.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

24

5

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pascal Arimont, Mercedes Bresso, James Carver, Andrea Cozzolino, Rosa D’Amato, Raymond Finch, Michela Giuffrida, Krzysztof Hetman, Ivan Jakovčić, Marc Joulaud, Constanze Krehl, Sławomir Kłosowski, Louis-Joseph Manscour, Martina Michels, Jens Nilsson, Andrey Novakov, Younous Omarjee, Konstantinos Papadakis, Stanislav Polčák, Liliana Rodrigues, Fernando Ruas, Maria Spyraki, Matthijs van Miltenburg, Lambert van Nistelrooij, Kerstin Westphal

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Andor Deli, John Howarth, Ivana Maletić, Dimitrios Papadimoulis, Georgi Pirinski, Bronis Ropė

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Santiago Fisas Ayxelà, Olga Sehnalová

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

24

+

ECR

Sławomir Kłosowski

PPE

Pascal Arimont, Andor Deli, Santiago Fisas Ayxelà, Krzysztof Hetman, Marc Joulaud, Ivana Maletić, Andrey Novakov, Stanislav Polčák, Fernando Ruas, Maria Spyraki, Lambert van Nistelrooij

S&D

Mercedes Bresso, Andrea Cozzolino, Michela Giuffrida, John Howarth, Constanze Krehl, , Louis-Joseph Manscour, Jens Nilsson, Georgi Pirinski, Liliana Rodrigues, Olga Sehnalová, Kerstin Westphal

Verts/ALE

Bronis Ropė

5

ALDE

Ivan Jakovčić,, Matthijs van Miltenburg

EFDD

James Carver, Raymond Finch

NI

Konstantinos Papadakis

4

0

EFDD

Rosa D’Amato

GUE/NGL

Martina Michels, Younous Omarjee, Dimitrios Papadimoulis

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

Aruanne „How do EU-15 Member States benefit from the Cohesion Policy in the V4?“ („Kuidas saavad EL-15 liikmesriigid kasu ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest Visegrádi riikides“), mis koostati seoses Poola majandusarenguministeeriumi tellitud uuringuga ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest Visegrádi riikides EL-15 riikidele tuleneva kasu järelhindamise ja prognoosi kohta.


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

16.10.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

33

8

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gerolf Annemans, Hugues Bayet, Pervenche Berès, Markus Ferber, Roberto Gualtieri, Brian Hayes, Gunnar Hökmark, Barbara Kappel, Georgios Kyrtsos, Esther de Lange, Werner Langen, Bernd Lucke, Olle Ludvigsson, Fulvio Martusciello, Gabriel Mato, Costas Mavrides, Bernard Monot, Luděk Niedermayer, Cora van Nieuwenhuizen, Stanisław Ożóg, Sirpa Pietikäinen, Pirkko Ruohonen-Lerner, Anne Sander, Molly Scott Cato, Peter Simon, Kay Swinburne, Ramon Tremosa i Balcells, Ernest Urtsaun, Marco Valli, Tom Vandenkendelaere, Miguel Viegas, Jakob von Weizsäcker, Marco Zanni

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Richard Corbett, Mady Delvaux, Frank Engel, Ramón Jáuregui Atondo, Eva Joly, Verónica Lope Fontagné, Luigi Morgano, Tibor Szanyi, Lieve Wierinck

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Carlos Iturgaiz, Axel Voss, Anna Záborská, Bogdan Andrzej Zdrojewski


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

33

+

ALDE

Ramon Tremosa i Balcells, Lieve Wierinck, Cora van Nieuwenhuizen

PPE

Frank Engel, Markus Ferber, Brian Hayes, Gunnar Hökmark, Carlos Iturgaiz, Georgios Kyrtsos, Werner Langen, Verónica Lope Fontagné, Fulvio Martusciello, Gabriel Mato, Luděk Niedermayer, Sirpa Pietikäinen, Anne Sander, Tom Vandenkendelaere, Axel Voss, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Anna Záborská, Esther de Lange

S&D

Hugues Bayet, Pervenche Berès, Richard Corbett, Mady Delvaux, Roberto Gualtieri, Ramón Jáuregui Atondo, Olle Ludvigsson, Costas Mavrides, Luigi Morgano, Peter Simon, Tibor Szanyi, Jakob von Weizsäcker

8

EFDD

Marco Valli

ENF

Gerolf Annemans, Bernard Monot, Marco Zanni

GUE/NGL

Miguel Viegas

Verts/ALE

Eva Joly, Molly Scott Cato, Ernest Urtasun

5

0

ECR

Bernd Lucke, Stanisław Ożóg, Pirkko Ruohonen-Lerner, Kay Swinburne

ENF

Barbara Kappel

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Õigusteave - Privaatsuspoliitika