Menetlus : 2016/0288(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0318/2017

Esitatud tekstid :

A8-0318/2017

Arutelud :

PV 14/11/2018 - 7
CRE 14/11/2018 - 7

Hääletused :

PV 14/11/2018 - 14.5

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0453

RAPORT     ***I
PDF 2982kWORD 557k
19.10.2017
PE 601.017v02-00 A8-0318/2017

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (uuesti sõnastatud)

(COM(2016)0590 – C8-0379/2016 – 2016/0288(COD))

Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon

Raportöör: Pilar del Castillo Vera

Arvamuse koostaja (*):

Dita Charanzová, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon

(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

(Uuesti sõnastamine – kodukorra artikkel 104)

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKT
 SELETUSKIRI
 SISETURU- JA TARBIJAKAITSEKOMISJONI ARVAMUS
 KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS
 KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS
 LISA: ÕIGUSKOMISJONI KIRI
 LISA: EUROOPA PARLAMENDI, NÕUKOGU JA KOMISJONI ÕIGUSTEENISTUSTE KONSULTATIIVSE TÖÖRÜHMA ARVAMUS
 VASTUTAVA KOMISJONI MENETLUS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKT

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (uuesti sõnastatud)

(COM(2016)0590 – C8-0379/2016 – 2016/0288(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0590),

–  olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse nende põhjendatud arvamusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0379/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Rootsi Riksdagi poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt õigusakti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. jaanuari 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 8. veebruari 2017. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(3),

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 104 lõikele 3 saadetud õiguskomisjoni 17. oktoobri 2016. aasta kirja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni komisjonile,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 104 ja 59,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A8-0318/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda komisjoni ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha, võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitusi;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Muudatusettepanek    1

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED(4)**

komisjoni ettepanekule

---------------------------------------------------------

2016/0288 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjon ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse nende põhjendatud arvamusi,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(5),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(6),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/19/EÜ(7), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/20/EÜ(8), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ(9) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/22/EÜ(10) on oluliselt muudetud. Kuna neisse tuleb teha uusi muudatusi, tuleks need direktiivid selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)  Komisjon vaatab korrapäraselt läbi elektroonilise side võrkude ja teenuste kehtivasse õigusraamistikku kuuluva viie direktiivi – direktiivi 2002/19/EÜ, direktiivi 2002/20/EÜ, direktiivi 2002/21/EÜ, direktiivi 2002/22/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ(11) – toimimise eelkõige selleks, et teha kindlaks tehnoloogia ja turu arengust tulenev muudatuste tegemise vajadus(12).

(3)  Digitaalse ühtse turu strateegias tõdes komisjon, et telekommunikatsiooniraamistiku läbivaatamisel keskendutakse meetmetele, mis motiveeriksid investeerima kiiretesse lairibavõrkudesse, muudaksid lähenemise spektripoliitikale ja spektri haldamisele järjekindlamaks ja ühtse turuga paremini kokku sobivaks, looksid õigusliku killustatuse vähendamisega tingimused tõeliselt ühtse turu jaoks, tagaksid tarbijate tõhusa kaitse, kõigile turuosalistele võrdsed tingimused ja eeskirjade järjekindla kohaldamise ning muudaksid reguleeriva institutsioonilise raamistiku tulemuslikumaks. Euroopa digitaalse ühtse turu strateegias kuulutati ühtlasi välja direktiivi 2002/58/EÜ läbivaatamine, et tagada elektroonilise side teenuste kasutajate eraelu puutumatuse kaitse kõrge tase ja võrdsed tingimused kõigile turuosalistele.

(4)  Käesolev direktiiv sõnastatakse ümber nelja direktiivi (raamdirektiiv, loadirektiiv, juurdepääsudirektiiv ja universaalteenuse direktiiv) ja üht määrust (BERECi määrus(13)) hõlmava õigusloome kvaliteedi parandamise projekti käigus. Praegu sisaldab iga nimetatud direktiiv meetmeid, mida kohaldatakse elektroonilise side võrkude pakkujate ja teenuste osutajate suhtes kooskõlas õigusnormidega, mis kõnealuses sektoris kehtisid ja mille kohaselt olid ettevõtjad vertikaalselt integreeritud, st tegelesid nii võrkude kui ka teenuste pakkumisega. Läbivaatamine annab võimaluse neli direktiivi uuesti sõnastada, et praegust süsteemi lihtsustada ning tugevdada selle sidusust ja juurdepääsetavust kooskõlas õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) eesmärkidega. Samuti annab see võimaluse kohandada süsteemi turul valitsevate uute oludega: sideteenuste osutamine ei pruugi enam olla paketis võrgu pakkumisega. 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta on kirjas, et ümbersõnastamise tulemusena võetakse vastu uus õigusakt, milles pannakse ühte teksti kokku varasemasse õigusakti tehtud sisulised muudatused ja sama õigusakti muutmata sätted. Ümbersõnastamise ettepanek puudutab varasemasse õigusakti tehtavaid sisulisi muudatusi ning teisel tasandil kodifitseeritakse selle käigus varasema õigusakti muutmata sätted ja need sisulised muudatused.

(5)  Käesoleva direktiiviga peaks loodama õiguslik raamistik selleks, et tagada elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise vabadus, mida piiraksid vaid käesolevas direktiivis sätestatud tingimused ja aluslepingu artikli 52 lõikega 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta“) artikli 52 lõikega 1 kooskõlas olevad piirangud, eelkõige meetmed, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervisega.

(6)  Käesoleva direktiivi sätted ei piira liikmesriikide võimalusi võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 87 ja 45 sätestatud põhjustel õigustatud vajalikke meetmeid selleks, et tagada oma oluliste turvalisusega seotud huvide kaitse, tagada avalik kord ja julgeolek ning võimaldada kriminaalkuritegude uurimist, avastamist ja nende eest vastutuselevõtmist, võttes arvesse asjaolu, et sellised meetmed tuleb ette näha õigusaktidega, need peavad austama hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste olemust ning nende suhtes tuleb kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet kooskõlas põhiõiguste harta artikli 52 lõikega 1.

(7)  Telekommunikatsiooni-, meedia- ja infotehnoloogiasektori lähenemine tähendab seda, et kõik elektroonilise side võrgud ja teenused peaksid olema võimalikult suures ulatuses hõlmatud ühe direktiiviga kehtestatud ühtse Euroopa side seadustikuga, kui tegemist ei ole küsimustega, mida saab paremini lahendada määrustega kehtestatavate otsekohaldatavate normide kaudu. Elektroonilise side võrkude ja teenuste reguleerimine tuleb lahutada sisu reguleerimisest. Seepärast ei hõlma käesolev seadustik elektroonilise side võrkude vahendusel elektroonilise side teenuseid kasutades edastatud teenuste sisu, näiteks ringhäälingu sisu, finantsteenuseid ja teatavaid infoühiskonna teenuseid, ega piira seega ka selliste teenuste kohta liidu või riigi tasandil võetud meetmeid, mis on kooskõlas ühenduse õigusega ning mille eesmärk on edendada kultuurilist ja keelelist mitmekülgsust ja tagada meediakanalite paljusus. Teleprogrammide sisu reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/13/EL21. Audiovisuaalpoliitika ja sisu reguleerimise eesmärk on saavutada sellised üldist huvi pakkuvad eesmärgid nagu sõnavabadus, meediakanalite paljusus, erapooletus, kultuuriline ja keeleline mitmekülgsus, sotsiaalne kaasamine, tarbijakaitse ja alaealiste kaitse. Välja arvatud juhul, kui see on seadustiku kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud, hõlmab käesolev seadustik elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid. Samuti ei piira elektroonilise side ja sisu reguleerimise lahusus▌ nendevaheliste seoste arvessevõtmist eelkõige selleks, et tagada sõna- ja teabevabadus, meediakanalite paljusus, kultuuriline mitmekesisus, tarbijakaitse, eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse.

(7 a)  Liikmesriigid peaksid tagama liidu kodanikele meediakanalite paljususe ja kultuurilise mitmekesisuse huvides üldise juurdepääsu laiale teabevalikule ning kvaliteetsele ja üldsuse jaoks väärtusega sisule, võttes arvesse meediasektorit praegu mõjutavat jaotussüsteemide ja ärimudelite kiiret arengut.

(8)  Käesoleva direktiivi sätted ei mõjuta direktiivi 2014/53/EL kohaldamist raadioseadmete suhtes, kuid hõlmab siiski tarbijaseadmeid raadio ja digitaaltelevisiooni kasutamiseks.

(9)  Et võimaldada riikide reguleerivatel asutustel saavutada käesolevas direktiivis sätestatud eesmärke, eelkõige otspunktide vahelise koostalitlusvõime osas, peaks käesolev direktiiv hõlmama raadioseadmete, nagu need on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/53/EL(14), ning digitaaltelevisiooni tarbijaseadmete teatavaid aspekte, et hõlbustada puuetega kasutajate juurdepääsu. On oluline, et reguleerivad asutused julgustaksid võrguoperaatoreid ja seadmete tootjaid tegema omavahel koostööd, et soodustada puuetega kasutajate juurdepääsu elektroonilise side teenustele. Kui spektrit kasutatakse ainuõiguseta raadioterminalseadmete isiklikul otstarbel kasutamise jaoks, ei ole küll tegemist majandustegevusega, kuid selle suhtes tuleks siiski kohaldada käesolevat direktiivi, et tagada koordineeritud lähenemine lubade andmise korrale.

(10)  Teatavad käesoleva direktiivi kohased elektroonilise side teenused võiksid vastata ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/1535 (millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) artiklis 1 sätestatud infoühiskonna teenuse mõistele. Infoühiskonna teenuseid reguleerivaid sätteid kohaldatakse selliste elektroonilise side teenuste suhtes niivõrd, kui käesolevas direktiivis või muudes liidu õigusaktides puuduvad konkreetsemad elektroonilise side teenuste suhtes kohaldatavad sätted. Käesolev direktiiv hõlmab siiski selliseid elektroonilise side teenuseid nagu kõneside, sõnumiteenused ja elektronpost. Üks ja sama ettevõtja, näiteks internetiteenuse osutaja, võib pakkuda nii elektroonilise side teenuseid, näiteks juurdepääsu internetile, kui ka käesoleva direktiiviga hõlmamata teenuseid, näiteks veebipõhise, aga mitte sidega seotud sisu pakkumist.

(11)  Üks ettevõtja, näiteks kaabellevivõrgu operaator, võib pakkuda nii elektroonilisi sideteenuseid (näiteks telesignaalide edastamist) kui ka käesoleva direktiiviga hõlmamata teenuseid (näiteks heli- või televisiooniringhäälingu sisuteenuste kaubanduslikku pakkumist) ja seepärast võib nimetatud ettevõtjale seoses tema tegevusega sisu pakkuja või levitajana kehtestada lisakohustusi sätete kohaselt, mis ei ole ette nähtud käesoleva direktiiviga, ja ilma et see piiraks käesoleva direktiivi I lisas sätestatud tingimuste kohaldamist.

(12)  Õigusraamistik peaks hõlmama raadiospektri kasutamist kõigis elektroonilise side võrkudes, kaasa arvatud raadiospektri isiklikuks otstarbeks kasutamist uut liiki võrkudes, mis koosnevad üksnes raadiolingiga ühendatud mobiilsete raadioseadmete autonoomsetest süsteemidest, millel ei ole keskset juhtimist ega keskset võrguoperaatorit ning mida ei kasutata ilmtingimata ühe konkreetse majandustegevuse jaoks. Arenevas viienda põlvkonna mobiilside keskkonnas arenevad sellised võrgud tõenäoliselt eeskätt väljaspool hooneid ja teedel ning on mõeldud kasutamiseks transpordi, energeetika, teadus- ja arendustegevuse, e-tervise, avaliku julgeoleku ja katastroofiabi, asjade interneti ning masinatevahelise raadioside ja võrku ühendatud autode jaoks. Sellest tulenevalt peaksid liikmesriigid seoses tulemusliku ja tõhusa spektrikasutuse ja kahjulike raadiohäirete vältimisega kohaldama selliste raadioseadmete kasutuselevõttu või kasutamist või mõlemat käsitlevaid täiendavaid riigisiseseid nõudeid, lähtudes direktiivi 2014/53/EÜ artiklist 7 ja juhindudes siseturu põhimõtetest.

(13)  Nõudmised elektroonilise side võrkude suutlikkusele kasvavad pidevalt. Kui varem keskenduti peamiselt üldiselt ja igale üksikule kasutajale kättesaadava ribalaiuse suurendamisele, siis nüüd muutuvad üha olulisemaks sellised parameetrid nagu latentsusaeg, käideldavus ja töökindlus. Praegu püütakse sellist nõudlust täites tuua kiudoptika kasutajale üha lähemale ning ühtlasi peaksid tulevaste ülisuure läbilaskevõimega võrkude tööparameetrid olema sellised, mida suudetakse pakkuda vähemalt kuni teenuse osutamise kohas asuva jaotuspunktini kiudoptikal põhinevate võrkudega. Püsiliiniühenduse mõttes on see samaväärne võrgu jõudlusega, mis saavutatakse teenuse osutamise kohaks peetava korterelamuni paigaldatud kiudoptikaga, ja mobiilsideühenduse mõttes on võrgu jõudlus sarnane sellega, mis saavutatakse teenuse osutamise kohaks peetava tugijaamani paigaldatud kiudoptikaga. Kui tehakse kindlaks, kas raadiovõrgu pakutavat jõudlust võib pidada sarnaseks võrgu jõudluseks, ei tuleks arvesse võtta seda, kui lõppkasutajate kogemused varieeruvad võrku ja võrgu lõpp-punkti ühendava meediumi erinevate omaduste tõttu. Vastavalt tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttele ei tohiks muid tehnoloogiaid ja edastusmeediume kõrvale jätta, kui nende jõudlus on kirjeldatud lähtestsenaariumiga võrreldav. Selliste ülisuure läbilaskevõimega võrkude rajamine suurendab veelgi võrkude jõudlust ja rajab teed mobiilsidevõrkude uutele põlvkondadele, mis põhinevad täiustatud raadioliidestel ja tihedamal võrguarhitektuuril.

(14)  Määratlusi on vaja kohandada nii, et need vastaksid tehnoloogia neutraalsuse põhimõttele ja tehnoloogia arengule, et tagada käesoleva direktiivi mittediskrimineeriv kohaldamine eri teenuseosutajate suhtes. Tehnoloogia ja turu arengu tulemusena on võrgud üle läinud internetiprotokolli kasutamisele ning lõppkasutajatel on võimalus valida mitmete konkureerivate kõneteenuste osutajate vahel. Seepärast tuleks direktiivis 2002/22/EÜ kasutatud termin „üldkasutatav telefoniteenus“, mille puhul peeti üldiselt silmas tavapäraseid analoogtelefoni teenuseid, asendada nüüdisaegsema ja tehnoloogiliselt neutraalse terminiga „kõneside“. Teenuse osutamise tingimused tuleks eraldada kõneside teenuse määratlusest, mis on üldsusele kättesaadavaks tehtud elektroonilise side teenus, mis otse või kaudselt võimaldab riigisiseste või riigisiseste ja rahvusvaheliste kõnede algatamist ja vastuvõtmist riigi või rahvusvahelisse telefoninumeratsiooniplaani kuuluva(te) numbri(te) abil, olenemata sellest, kas teenus põhineb ahelkommuteeritud või pakettkommuteeritud andmesideteenuste tehnoloogial. Selline teenus on laadilt kahesuunaline, võimaldades mõlemal poolel sidet pidada. Teenus, mis ei vasta kõigile neile tingimustele, näiteks läbiklikkimise rakendus klienditeeninduse veebisaidil, ei ole selline teenus. Kõneside teenus hõlmab samuti sidepidamisvõimalusi, mis on mõeldud spetsiaalselt puuetega lõppkasutajatele, kes kasutavad sama kõne jooksul teksti- või videoteenuseid või spetsiaalseid kõneteenuseid, nagu hääl, video ja reaalajas tekstiedastus, kas ükshaaval või kombinatsioonis.

(15)  Sidepidamiseks kasutatavad teenused ja nende osutamise tehnilised vahendid on märkimisväärselt arenenud. Lõppkasutajad kasutavad traditsiooniliste telefonikõnede, tekstsõnumite (SMSide) ja elektronposti edastamise teenuste asemel üha enam samaväärsete funktsioonidega internetipõhiseid teenuseid, näiteks IP-kõnesid, sõnumiteenuseid ja veebipõhiseid meiliteenuseid. Tagamaks, et lõppkasutajad ja nende õigused on samaväärsete funktsioonidega teenuste kasutamisel tulemuslikult ja samaväärselt kaitstud, ei tohiks elektroonilise side teenuste tulevikkuvaatav määratlus põhineda üksnes tehnilistel parameetritel, vaid peaks toetuma pigem funktsionaalsele lähenemisviisile. Vajaliku regulatsiooni ulatus peaks olema asjakohane, et saavutada selle üldist huvi pakkuvad eesmärgid. Kuigi käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävate teenuste kindlaksmääramise seisukohast on signaalide edastamine ka edaspidi üks olulisi parameetreid, peaks määratlus hõlmama ka muid sidepidamist võimaldavaid teenuseid. Lõppkasutajate ja nende õiguste kaitse seisukohast ei ole oluline, kas teenuseosutaja edastab signaale ise või toimub sidepidamine internetiühenduse teenuse kaudu. Seepärast peaks elektroonilise side teenuste muudetud definitsioon hõlmama kolme liiki teenuseid, mis võivad osaliselt omavahel kattuda: määruse (EL) 2015/2120 artikli 2 lõikes 2 esitatud määratluse kohased internetiühenduse teenused, käesolevas direktiivis määratletud isikutevahelise side teenused ja teenused, mis seisnevad täielikult või peamiselt signaalide edastamises. Elektroonilise side teenuse määratlus peaks kõrvaldama eelmise määratluse rakendamisel täheldatud ebamäärasuse ja võimaldama kohaldada konkreetseid raamistikus sisalduvaid õigusi ja kohustusi kalibreeritult säte-sätte haaval eri liiki teenuste suhtes. Elektroonilise side teenuste käigus kas tasuna või muul moel toimuv isikuandmete töötlemine peab olema kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ, mis asendatakse 25. mail 2018 määrusega (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus).

(16)  Selleks, et teenus kuuluks elektroonilise side teenuse määratluse alla, tuleb seda tavapäraselt pakkuda tasu eest. Digitaalmajanduse tingimustes leiavad turuosalised üha enam, et kasutajate kohta käival teabel on rahaline väärtus. Elektroonilise side teenuseid pakutakse lõppkasutajale sageli muu kui rahalise vastutasu eest – eelkõige vastutasuks isikuandmete või muude andmete eest. Seega peaks tasu mõiste hõlmama ka olukordi, kus teenuseosutaja nõuab lõppkasutajalt isikuandmeid, mis on määratletud määruse (EL) 2016/679 artikli 4 punktis 1, või muid andmeid, ning lõppkasutaja esitab need teadlikult kas otse või kaudselt teenuseosutajale. Samuti peaks see hõlmama olukordi, kus lõppkasutaja võimaldab juurdepääsu teabele (näiteks isikuandmed, sh IP-aadress, või muu automaatselt genereeritav teave, nt küpsiste kaudu kogutav ja edastatav teave) ilma, et ta seda aktiivselt esitaks. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu kohtulahendile, mis käsitleb ELi toimimise lepingu artiklit 57,(15) on tasu aluslepingu tähenduses olemas ka siis, kui teenuseosutajale maksab kolmas isik ja mitte teenusesaaja. Seega peaks tasu mõiste hõlmama ka olukordi, kus teenusele juurdepääsu eeltingimuseks on lõppkasutaja kokkupuude reklaamiga või kus teenuseosutaja teeb kogutud isikuandmed rahaks.

(17)  Isikutevahelise side teenused on teenused, mis võimaldavad isikutevahelist interaktiivset teabevahetust ja mille hulka kuuluvad sellised teenused nagu tavapärane häälkõne kahe isiku vahel, aga ka igat liiki e-kirjad, sõnumiteenused ja grupivestlused. Isikutevahelise side teenused hõlmavad sidepidamist lõpliku, st tõenäoliselt mitte piiramatu arvu füüsiliste isikute vahel, kelle arvu paneb paika side algataja. Sidepidamine juriidiliste isikutega peaks olema määratlusega hõlmatud, kui füüsilised isikud tegutsevad juriidiliste isikute eest või osalevad sidepidamises vähemalt ühe poolena. Interaktiivne side tähendab, et teenus võimaldab teabe vastuvõtjal reageerida. Teenuseid, mis neile nõuetele ei vasta, näiteks lineaarne ringhääling, tellitavad videod, veebisaidid, suhtlusvõrgustikud, blogid või masinatevaheline teabevahetus, ei tohiks lugeda isikutevahelise side teenusteks. Erandlike asjaolude korral ei tohiks teenust pidada isikutevahelise side teenuseks, kui isikutevahelise ja interaktiivse sidepidamise vahend on selgelt mõne muu teenuse lisavõimalus ja objektiivsetel tehnilistel põhjustel ei saa seda kasutada ilma põhiteenuseta, ning selle integreerimine ei ole võimalus hoida kõrvale elektroonilise side teenuseid reguleerivate eeskirjade kohaldamisest. Põhimõtteliselt võiks selline erand olla näiteks veebimängude suhtluskanal, mis sõltub teenuse sidevõimaluste omadustest.

(18)  Riigi või rahvusvahelisse telefoninumeratsiooniplaani kuuluvaid numbreid kasutavad isikutevahelise side teenused võimaldavad luua ühenduse üldkasutatava (pakett- või ahel-) kommuteeritud telefonivõrguga. Sellised numbripõhised isikutevahelise side teenused hõlmavad nii teenuseid, mille puhul eraldatakse lõppkasutajatele läbivühenduse tagamiseks numbrid, kui ka teenuseid, mis võimaldavad lõppkasutajatel saada ühendust isikutega, kellele sellised numbrid on eraldatud. Numbri kasutamist tunnusena ei tohiks pidada samaväärseks sellega, kui numbrit kasutatakse kanalikommutatsiooniga üldkasutatava telefonivõrguga ühenduse loomiseks, ning seega ei tohiks seda pidada iseenesest piisavaks, et pidada teenust numbripõhiseks isikutevahelise side teenuseks. Lisaks peaks juhul, kui osutatav teenus ei toetu oma infrastruktuurile ja ei kontrolli seega olulisel määral side võimaldamiseks kasutatavat võrku, arvestama numbri kasutamist samuti teistsugusel viisil, kuna kohustused ei oleks proportsionaalsed teenuseosutaja suutlikkusega pakkuda teatava kvaliteediga teenust. Numbrivaba isikutevahelise side teenuste suhtes tuleks kohustusi kehtestada üksnes siis, kui avalik huvi nõuab konkreetsete regulatiivsete kohustuste kohaldamist isikutevahelise side teenuste kõigi liikide suhtes olenemata sellest, kas teenuse osutamiseks kasutatakse numbreid või ei. Numbripõhiste isikutevahelise side teenuste teistsugune kohtlemine on põhjendatud, sest sellised teenused on avalikult tagatud koostalitlusvõimelise ökosüsteemi osa ja saavad sellest ka kasu.

(19)  Võrgu lõpp-punkt moodustab reguleerimisotstarbelise piiri, mis eraldab elektroonilise side võrke ja teenuseid reguleerivat raamistikku telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmeid reguleerivast raamistikust. Võrgu lõpp-punkti asukoha määratlemise eest vastutab riigi reguleeriv asutus. Pidades silmas riikide reguleerivate asutuste tegevust ja arvestades fikseeritud ja raadiovõrkude mitmekesisust, peaks Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Amet („BEREC“) tihedas koostöös komisjoniga võtma vastu suunised selle kohta, kuidas teha mitmesugustel konkreetsetel juhtudel kindlaks võrgu lõpp-punkt vastavalt käesolevale direktiivile.

(20)  Tänu tehnika arengule on lõppkasutajatel juurdepääs hädaabiteenustele mitte ainult häälkõne kaudu, vaid ka muude isikutevahelise side teenuste kaudu. Seepärast peaks hädaolukorra side mõiste hõlmama kõiki neid isikutevahelise side teenuseid, mis võimaldavad juurdepääsu sellistele hädaabiteenistustele. Mõiste tugineb liidu õigusaktides juba olemas olevatele hädaabisüsteemi elementidele: „häirekeskus“ ja „kõige sobivam häirekeskus“(16) ning „hädaabiteenistused“(17).

(21)  Riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused peaksid käesolevast õigusraamistikust tulenevate ülesannete täitmisel toetuma oma töös ühtlustatud eesmärkidele ja põhimõtetele ning vajaduse korral koordineerima oma tegevust teiste liikmesriikide asutuste ja BERECiga.

(22)  Käesoleva direktiivi alusel pädevatele asutustele ettenähtud toimingud aitavad kaasa laiema tegevuspoliitika rakendamisele kultuuri, tööhõive, keskkonna, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja asulaplaneerimise alal.

(23)  ▌Raamistik peaks lisaks senisele kolmele peamisele eesmärgile (edendada konkurentsi, siseturgu ja lõppkasutajate huve) püüdlema lisaeesmärgi poole, mida iseloomustab järgmine tulemus: kõigile liidu kodanikele ja ettevõtjatele laialdane juurdepääs ülisuure läbilaskevõimega võrkudele. Koos olemasolevate üldeesmärkidega edendab see liidu majandust ja eelkõige selle tööstust mõistlike hindade ja valikuvõimaluste, tulemusliku ja õiglase konkurentsi, avatud innovatsiooni, tõhusa spektrikasutuse, ühiste eeskirjade ja prognoositava regulatiivse lähenemisega siseturul ning kodanike huvide tagamiseks vajalike sektorispetsiifiliste eeskirjade põhjal. Liikmesriikide, riikide reguleerivate asutuste ja muude pädevate asutuste ning sidusrühmade jaoks tähendab see andmesidega seotud eesmärk ühest küljest, et püütakse kasutada kõige suurema läbilaskevõimega võrke ja teenuseid, mis oleksid konkreetses piirkonnas majanduslikult jätkusuutlikud, ning teisest küljest püüeldakse territoriaalse ühtekuuluvuse suunas, mis väljenduks eri piirkondades kättesaadavate andmeedastusmahtude ühtlustumises. Käesoleva direktiivi üldeesmärkide suunas tehtud edusamme tuleks toetada liikmesriikide järjepideva ja kindla hindamis- ja võrdlussüsteemiga, millega vaadeldakse ülisuure läbilaskevõimega andmeside kättesaadavust kõigile peamistele sotsiaal-majanduslikele toimijatele, nagu koolid, transpordisõlmed, peamised avalike teenuste osutajad ja intensiivselt digilahendusi kasutavad ettevõtted, katkematu 5G leviala olemasolu linnapiirkondades ja peamistel maapealsetel transporditeedel ning selliste elektroonilise side võrkude kättesaadavust iga liikmesriigi kõigile kodumajapidamistele, mis suudavad pakkuda vähemalt 100 Mbit/s kiirust ja mida saab kiiresti suurendada gigabiti kiirusteni. Selleks peaks komisjon viivitamata esitama üksikasjalikud poliitikasuunad, kehtestades meetodid ja eesmärgid, konkreetsed ja mõõdetavad kriteeriumid liikmesriikide meetmete tõhususe võrdlemiseks nende eesmärkide saavutamisel ja teha kindlaks parimad tavad, nähes ühtlasi ette iga liikmesriigi edusammude iga-aastase kvalitatiivse ja kvantitatiivse hindamise.

(24)  Põhimõte, et liikmesriigid peaksid kohaldama ELi õigust tehnoloogiliselt neutraalsel viisil, st et riigi reguleeriv või muu pädev asutus ei soosi ega halvusta konkreetset liiki tehnoloogia kasutamist, ei välista proportsionaalsete meetmete võtmist teatavate konkreetsete teenuste edendamiseks, kui see on põhjendatud (näiteks digitaaltelevisioon kui spektrikasutuse tõhususe suurendamise vahend), et saavutada õigusraamistiku eesmärgid. Ühtlasi ei välista see arvestamist raamistiku teiste eesmärkide seisukohast tähtsate elektroonilise side võrkude erinevate füüsikaliste ja arhitektuuriliste omadustega.

(25)  Tulemuslikku investeerimist ja konkurentsi tuleks soodustada üheaegselt, et hoogustada majanduskasvu ja innovatsiooni ning suurendada tarbijate valikuvõimalusi.

(26)  Konkurentsi on parim soodustada majanduslikult tõhusa investeerimistaseme abil uutesse ja olemasolevatesse infrastruktuuridesse, täiendades seda vajaduse korral reguleerimisega, et saavutada tulemuslik konkurents jaemüügiteenuste valdkonnas. Infrastruktuuril rajaneva konkurentsi tõhus tase võrdub sellise infrastruktuuri dubleerimise ulatusega, mille saavutamisel investorid võivad eeldada õiglase kasu saamist turuosade arenemist puudutavate mõistlike ootuste alusel.

(27)  Luua tuleb asjakohaseid soodustusi investeeringute tegemiseks uutesse ülisuure läbilaskevõimega võrkudesse, mis toetavad innovatsiooni sisumahukate internetiteenuste valdkonnas ja tugevdavad Euroopa Liidu rahvusvahelist konkurentsivõimet. Sellistel võrkudel on ülisuur potentsiaal tuua kasu tarbijatele ja äritegevusele kogu Euroopa Liidus. Seetõttu on ülimalt oluline edendada pidevat investeerimist nende uute võrkude arendamisse, kindlustades samas konkurentsi, sest infrastruktuuri tasandil on turule sisenemisel endiselt kitsaskohti ja füüsilisi tõkkeid, ning tagades prognoositava ja järjekindla reguleerimise kaudu tarbijatele paremad valikuvõimalused.

(28)  Eesmärk on konkurentsi arenedes turgudel eelnevalt järk-järgult vähendada valdkonnaspetsiifilisi eeskirju ning jõuda lõpuks selleni, et elektrooniline side oleks reguleeritud üksnes konkurentsiõigusega. Võttes arvesse asjaolu, et viimastel aastatel on konkurents elektroonilise side turgudel jõudsalt arenenud, on äärmiselt oluline, et regulatiivseid eelkohustusi kehtestataks vaid juhul, kui asjaomastel turgudel puudub tõhus ja püsiv konkurents. Eelneva reguleerimise eesmärk on jätkusuutlikul tõhusal konkurentsil põhinev jaeturg, millest saab kasu lõppkasutaja. Selleks peaksid riikide reguleerivad asutused võtma arvesse tarbijate ja lõppkasutajate huve sõltumata sellest, millisel turul regulatiivsed kohustused kehtestatakse, ja kaaluma, kas hulgiturule kehtestatud kohustused edendavad ka tarbijate ja lõppkasutajate huve sellisel jaeturul, mis ilmselt ei vaja eelnevat reguleerimist. Kohustused hulgimüügi tasandil tuleks kehtestada juhul, kui kõnealuste kohustuste puudumisel ei toimiks üks või mitu jaeturgu konkurentsinõuete kohaselt. Arvestades innovatsiooni ja konkurentsi eeldatavat paranemist, leiavad riikide reguleerivad asutused turuanalüüsi käigus tõenäoliselt, et jaeturul on üha enam konkurentsi, kuigi hulgiturgu ei reguleerita. Sellisel juhul peaks riigi reguleeriv asutus jõudma järeldusele, et hulgimüügi tasandi reguleerimine ei ole enam vajalik, ja hindama vastavat hulgimüügiturgu, eesmärgiga eelnev reguleerimine lõpetada. Seda tehes tuleks võtta arvesse võimendavaid mõjusid hulgi- ja nendega seotud jaeturgude vahel, mis võivad nõuda takistuste kõrvaldamist infrastruktuuri tasandil sisenemisel, et tagada pikaajaline konkurents jaetasandil.

(29)  Elektrooniline side muutub eluliselt oluliseks üha suurema hulga sektorite jaoks. Asjade internet on hea näide sellest, kuidas elektroonilise side aluseks olev raadiosignaalide edastamine pidevalt areneb ning kujundab ühiskonna ja ärimaailma reaalsust. Et sellest arengust võimalikult palju kasu saada, on oluline võtta spektrihalduses kasutusele uusi raadiosidetehnoloogiaid ja -rakendusi ning harjuda neid kasutama. Nõudlus muude spektrile toetuvate tehnoloogiate ja rakenduste järele kasvab samuti ning neid saab tänu elektroonilise side integreerimisele või sellega kombineerimisele veelgi parendada; seepärast tuleks spektrikasutuse tõhusamaks muutmise huvides läheneda spektrihaldusele võimaluse korral sektoriüleselt.

(30)  Strateegiline planeerimine, koordineerimine ja vajaduse korral liidu tasandil toimuv ühtlustamine võib aidata tagada, et spektri kasutajad saavad siseturust täit kasu ja liidu huvisid on võimalik kogu maailmas tulemuslikult kaitsta. Nendel eesmärkidel võib vajaduse korral vastu võtta raadiospektripoliitikat käsitlevaid mitmeaastaseid programme, millest esimene määrati kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 243/2013/EL(18), et esitada liidus raadiospektri kasutamise strateegilise planeerimise ja ühtlustamise poliitika suundi ja eesmärke. Kõnealused poliitika suunad ja eesmärgid võivad käsitleda siseturu loomiseks ja toimimiseks vajaliku raadiospektri kättesaadavust ja tõhusat kasutamist kooskõlas käesoleva direktiiviga.

(31)   Riigipiiridel on raadiospektri optimaalse kasutuse kindlaksmääramisel üha väiksem tähtsus. Riikide poliitika tarbetu killustatus raadiospektri haldamisel, sh raadiospektrile juurdepääsu ja selle kasutamise põhjendamatult erinevad tingimused olenevalt operaatori liigist võivad põhjustada kulude kasvu ja spektrikasutajate turuvõimaluste kaotust. See võib pärssida innovatsiooni, piirata investeeringuid, vähendada tootjate ja operaatorite mastaabisäästu ning tekitada pingeid õiguste omanike vahel ja erinevusi spektrile juurdepääsuga seotud kuludes. Selline killustumine võib üldjoontes tuua kaasa moonutusi siseturu toimimises ning kahjustada tarbijaid ja kogu majandust.

(32)  Käesolevas direktiivis sisalduvad spektri haldamist käsitlevad sätted peaksid olema kooskõlas raadiospektri haldamisega tegelevate rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide, näiteks Rahvusvahelise Telekommunikatsiooniliidu (ITU) ja Euroopa Postside- ja Telekommunikatsiooniadministratsioonide Konverentsi (CEPT) tegevusega, et tagada spektri tõhus kasutamine ja spektri kasutamise ühtlustamine liidus ning liikmesriikide ja teiste ITU liikmete vahel.

(33)  Kooskõlas reguleerija ja operaatori tegevuse lahususe põhimõttega peaksid liikmesriigid kindlustama riigi reguleeriva asutuse ja muude pädevate asutuste sõltumatuse, et tagada nende otsuste erapooletus. Nimetatud sõltumatuse nõue ei piira liikmesriikide institutsionaalset sõltumatust, nende põhiseaduslikke kohustusi ega neutraalsuse põhimõtet seoses omandi õigusliku režiimiga, nagu on ette nähtud asutamislepingu artiklis 295. Riikide reguleerivate asutuste ja muude pädevate asutuste käsutuses peaksid olema kõik nende tööks vajalikud vahendid, nii personal, oskusteave kui ka rahalised vahendid.

(34)  Koostada tuleb ülesannete nimekiri, mille liikmesriigid võivad anda täitmiseks ainult asutustele, mille nad on määranud riigi reguleerivaks asutuseks, kelle poliitiline sõltumatus ja regulatiivne suutlikkus on tagatud; selliseid ülesandeid tuleb eristada ülesannetest, mida nad võivad anda täitmiseks kas riigi reguleerivale asutusele või muudele pädevatele asutustele. Seega kui käesolevas direktiivis on sätestatud, et liikmesriik peaks määrama ülesande pädevale asutusele või volitama pädevat asutust, võib liikmesriik määrata ülesande kas riigi reguleerivale asutusele või mõnele teisele pädevale asutusele.

(35)  Riikide reguleerivate asutuste sõltumatust tugevdati 2009. aasta läbivaatamise käigus, et tagada õigusraamistiku tõhusam kohaldamine ning suurendada nende autoriteeti ja otsuste prognoositavust. Selleks tuli siseriiklikes õigusnormides sõnaselgelt tagada, et riigi reguleeriv asutus on oma ülesannete täitmisel kaitstud välise sekkumise ja poliitilise surve eest, mis võiks kahjustada tema poolt menetletavate küsimuste sõltumatut hindamist. Sellise välise mõju tõttu ei sobi siseriiklik õigustloov asutus täitma õigusraamistiku raames riigi reguleeriva asutuse ülesandeid. Sel eesmärgil tuli eelnevalt kehtestada eeskirjad riigi reguleeriva asutuse juhi ametist vabastamise põhjuste kohta, et kõrvaldada kõik põhjendatud kahtlused kõnealuse asutuse erapooletuse ning välistest teguritest sõltumatuse suhtes. Meelevaldse ametist vabastamise vältimiseks peaks ametist vabastataval isikul olema õigus taotleda pädevalt kohtult, et see kontrolliks, kas ametist vabastamiseks olid mõjuvad põhjused (käesolevas direktiivis sätestatute hulgast). Selline ametist vabastamine peaks olema seotud ainult juhi või liikme isiklike või tööalaste omadustega. On oluline, et riikide reguleerivatel asutustel oleks oma eelarve, mis võimaldaks neil eelkõige tööle võtta piisava arvu kvalifitseeritud töötajaid. Läbipaistvuse tagamiseks tuleks see eelarve igal aastal avaldada. Asutused peaksid saama oma eelarve piires iseseisvalt oma ressursse hallata (nii rahalisi kui ka inimressursse). Kui ettevõtjad, kes panustavad riigi reguleeriva asutuse või muu pädeva asutuse eelarvesse haldustasude kaudu, kuuluvad liikmesriigile või kui liikmesriigid kontrollivad selliseid ettevõtjaid, peaksid need liikmesriigid erapooletuse huvides tagama, et omandi või kontrolliga seotud tegevused on struktuuriliselt lahutatud eelarve kontrollimisest.

(36)  Riikide reguleerivate asutuste sõltumatust tuleks veelgi kindlustada, et selle juht ja liikmed ei laseks end mõjutada välisel survel, ning selleks tuleks ette näha minimaalne ametisse määramise kvalifikatsioon ja ametiaja minimaalne kestus. Piirang, et ametiaega ei saa pikendada rohkem kui ühe korra, ning juhatuse ja tippjuhtkonna asjakohase rotatsiooni korra nõue aitaksid maandada seaduste ostmise (regulatory capture) riski, tagaksid järjepidevuse ja suurendaksid sõltumatust. Sel eesmärgil peaksid liikmesriigid samuti tagama, et riikide reguleerivad asutused on ettevõtetest ja valitsusest õiguslikult ja funktsionaalselt sõltumatud, st nad ei taotle ega saa juhiseid üheltki organilt, nad tegutsevad läbipaistvalt ja usaldusväärselt kooskõlas liidu ja siseriikliku õigusega ning neil on piisavad volitused.

(37)  Riikide reguleerivad asutused peaksid kandma vastutust selle eest, mil viisil nad oma ülesandeid täidavad, ning neil peaks olema kohustus sellest aru anda. Kohustus peaks seisnema pigem iga-aastases aruande esitamise kohustuses kui vajaduspõhistes aruandenõuetes; kui vajaduspõhiseid aruandenõudeid peaks esitatama ebaproportsionaalselt, piiraks see asutuste sõltumatust ja takistaks neid oma ülesannete täitmisel. Hiljutistes kohtulahendites(19) on välja toodud, et liiga ulatuslikud või tingimusteta aruandluskohustused võivad avaldada kaudset mõju asutuse sõltumatusele.

(38)  Liikmesriigid peaksid teatama komisjonile riigi reguleeriva astutuse ja muude pädevate asutuste nimed. Trasside rajamise õiguste andmiseks pädevate asutuste puhul võib teatamiskohustuse täitmiseks viidata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/61/EL(20) artikli 7 lõike 1 kohaselt loodud ühtsele teabepunktile.

(39)  Kasutada tuleks võimalikult lihtsat lubade andmise süsteemi, mis võimaldaks elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumist, et stimuleerida uute sideteenuste ning üleeuroopaliste sidevõrkude ja -teenuste arengut, ja laseks ühtlasi teenuseosutajatel ja tarbijatel kasutada ühtse turu mastaabisääste.

(40)  Ühtse turu hüvesid on teenuseosutajate ja lõppkasutajate jaoks kõige parem saavutada elektroonilise side võrkude ja elektroonilise side teenustega ▌seotud üldloaga, mis ei eelda riigi reguleeriva asutuse konkreetset otsust või haldusakti.

(40 a)  Mis tahes menetlusnõuded peaksid piirduma üheainsa kinnitava teatega. Kui liikmesriigid nõuavad, et elektroonilise side võrkude pakkujad või teenuste osutajad esitaksid tegevuse alustamise korral vastava teate, tuleks see teade esitada ühtse teabepunktina tegutsevale BERECile. Teatamine ei tohiks põhjustada teenuse osutajatele või võrgu pakkujatele halduskulusid ning selleks saaks kasutada BERECi veebisaidil olevat kontaktpunkti. BEREC peaks kõnealused teated aegsasti edasi saatma kõigi nende teatamist nõudvate riikide reguleerivatele asutustele, kus elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujad kavatsevad elektroonilise side võrke või teenuseid pakkuda. Liikmesriigid võivad nõuda tõendeid sellise teate esitamise kohta seaduslikult tunnustatud, posti teel edastatava või elektroonilise vastuvõtuteatise näol. Selline vastuvõtuteatis ei tohiks mingil juhul seisneda riigi reguleeriva asutuse või mõne muu asutuse haldusaktis ega eeldada sellist akti.

(41)  BERECile esitatav teade peaks sisaldama kõigest pakkuja kinnitust, et ta kavatseb alustada elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumist. Pakkujalt võib nõuda üksnes seda, et ta lisaks sellisele kinnitusele käesoleva direktiivi artiklis 12 kirjeldatud teabe, mis on minimaalselt vajalik selleks, et hõlbustada käesoleva direktiivi järjepidevat rakendamist ning pakkuda BERECile ja riikide reguleerivatele asutustele kõige asjakohasemat teavet turu kohta. Liikmesriigid ei tohiks kehtestada täiendavaid ega eraldiseisvaid teavitamisnõudeid.

(42)  Mis tahes elektroonilise side teenuste osutaja peaks saama kasutada üldloa korda.

(43)  Raadiospektri või numbrite kasutamise õiguste ja seadmete paigaldamise õiguste andmisel peaksid pädevad asutused teatama asjakohased tingimused ettevõtjatele, kellele nad selliseid õigusi annavad.

(44)  Üldload peaksid sisaldama ainult elektroonilise side sektorile iseloomulikke tingimusi. Üldlubadega ei tohiks siduda tingimusi, mida juba kohaldatakse muude kehtivate siseriiklike õigusaktidega (eelkõige tarbijakaitse osas), mis ei käsitle konkreetselt side sektorit, ja need ei tohiks piirata tarbijalepingute sätteid, mis on sõlmitud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 593/2008. Näiteks võivad riikide reguleerivad asutused teavitada operaatoreid keskkonna- ja asulaplaneerimise nõuetest.

(45)  Tingimused, mida võib üldlubadele lisada, peaksid sisaldama konkreetseid sätteid seoses puuetega kasutajate juurdepääsuga ning riigiasutuste ja hädaabiteenuste vajadusega edastada omavahel ja riigi elanikkonnale teavet enne ja pärast suurõnnetusi ning nende ajal.

(46)  Ettevõtjate üldloal põhinevad õigused ja kohustused peavad selgelt sisalduma sellistes lubades, et tagada kogu liidus samaväärsed võimalused ja soodustada üldkasutatavate võrkude vastastikust sidumist käsitlevate piiriüleste läbirääkimiste pidamist.

(47)  Üldluba võimaldab üldsusele elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujatel pidada läbirääkimisi vastastikuse sidumise üle tingimuste kohaselt, mis on kehtestatud käesoleva direktiiviga. Kui elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujad ei paku oma võrke ja teenuseid üldsusele, võivad nad pidada läbirääkimisi vastastikuse sidumise üle kaubanduslikel tingimustel.

(47 a)  Hoolimata vabadusest pakkuda elektroonilise side võrke ja teenuseid igal pool liidus, kohaldatakse rohkem kui ühes liikmesriigis tegutsevate elektroonilise side teenuste osutajate suhtes endiselt erinevaid eeskirju, nõudeid ja aruandluskohustusi, mis takistab elektroonilise side siseturu arengut ja kasvu. Juhul kui sellise teenuseosutaja peamine tegevuskoht on liidus, peaks tal seetõttu olema võimalik tegutseda ühtse üldloa alusel, mille väljastab tema peamise tegevuskoha liikmesriik liidus. BEREC peaks hõlbustama kooskõlastamist ja teabevahetust. Elektroonilise side teenuste osutajad võivad siiski omandada konkreetsed load numeratsiooni ja raadiospektri kasutamise õiguste ning rajatiste paigaldamise õiguste jaoks.

(47 b)  Siseturu nõuetekohase toimimise huvides tuleb vältida stiimuleid teenuseosutajatele soodsama õigusliku seisundi otsimiseks, mis kahjustab lõpptarbijaid (meelepärase tegevuskoha valimine pettuse või kuritarvituse eesmärgil). Seega peaks peamine tegevuskoht liidus kajastama keskset asukohta, kus on teenuseosutaja reaalne tegevuskoht, kus ta võtab vastu strateegilisi äriotsuseid ja omab sisulist tegevust, mis on otseselt seotud elektroonilise side teenuste osutamisega liidus.

(48)  Kui elektroonilise side võrke ja teenuseid ei pakuta üldsusele, on otstarbekas kehtestada vähem tingimusi ning tingimusi, mis on leebemad, kui oleks otstarbekas üldsusele pakutavate elektroonilise side võrkude ja teenuste puhul.

(49)  Erikohustused, mida võib liidu õiguse kohaselt kehtestada elektroonilise side võrkude pakkujatele ja elektroonilise side teenuste ▌osutajatele, kellel on märkimisväärne turujõud vastavalt määratlusele käesolevas direktiivis, tuleks kehtestada üldloa alusel tekkinud üldistest õigustest ja kohustustest eraldiseisvatena.

(50)  Elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujad võivad vajada üldloa alusel saadud õiguste kinnitamist seoses vastastikuse sidumisega ja trasside rajamise õigusega eelkõige selleks, et edendada läbirääkimisi muude valitsustasandite (piirkondlike või kohalike) esindajatega või teiste liikmesriikide teenuseosutajatega. Selleks peaks BEREC, kellele esitatakse teatis üldkasutatavate või privaatsete sidevõrkude või -teenuste pakkumise kohta, väljastama ettevõtjatele deklaratsiooni automaatse vastusena üldloa alusel saadud teatisele. Selline deklaratsioon ei tohiks iseenesest anda õigusi ning samuti ei tohiks üldloa alusel saadavad õigused ega selliste õiguste kasutamine sõltuda deklaratsioonist.

(51)  Selleks, et rahastada riigi reguleeriva asutuse või muu pädeva asutuse tegevust loasüsteemi haldamisel ja kasutusõiguste andmisel, võib elektroonilise side teenuste osutajatele kehtestada haldustasu. Selline tasu peaks katma nimetatud tegevuse haldamise tegelikud kulud. Selleks tuleks riigi reguleeriva asutuse ja teiste pädevate asutuste tulud ja kulud muuta läbipaistvaks kogutud haldustasude ja halduskulude kogusummasid kajastavate aastaaruannete abil. See võimaldab ettevõtjatel kontrollida, et halduskulud ja -tasud on tasakaalus.

(52)  Haldustasusüsteem ei tohiks moonutada konkurentsi ega luua takistusi turuletulijatele. Üldloasüsteemi puhul ei saa enam eristada üksikute ettevõtjate halduskulusid ja seega ka tasusid, kui tegemist ei ole numbrite või raadiospektri kasutamise ja seadmete paigaldamise õiguste andmisega. Kõik kohaldatavad haldustasud peaksid olema kooskõlas üldlubade süsteemi põhimõtetega. Käibega seotud jaotuskava võiks olla õiglane, lihtne ja läbipaistev alternatiiv tasude eristamise kriteeriumidele. Kui haldustasud on väga madalad, võib kasutada ka ühtse määraga makse või makse, mille puhul ühtne määr on ühendatud käibeteguriga. Kui üldloasüsteem laieneb väga väikese turuosaga ettevõtjatele, nt kogukonnapõhised võrgu pakkujad, või teenuseosutajatele, kelle ärimudeliga teenitav tulu on väga piiratud ka siis, kui nad on mahtude mõistes hõlvanud väga suure turu, peaksid liikmesriigid hindama võimalust määrata haldustasude kehtestamiseks sobiv miinimumkünnis.

(53)  Liikmesriikidel võib tekkida vajadus muuta üldlubade ja kasutusõigusega seotud õigusi, tingimusi, menetlusi, haldus- ja muid tasusid, kui see on objektiivselt põhjendatud. Sellistest muudatustest tuleks kõigile huvitatud isikutele teatada nõuetekohaselt ja õigel ajal, andes neile piisava võimaluse väljendada oma arvamust selliste muudatuste kohta. Võttes arvesse vajadust tagada õiguskindlus ja edendada regulatsiooni prognoositavust, tuleks raadiospektri kasutamise või seadmete paigaldamise kehtivate õiguste piiramise või tühistamise suhtes kohaldada prognoositavaid ja läbipaistvaid menetlusi; seega võiks kehtestada rangemad nõuded või teavitamise mehhanismi juhuks, kui kasutusõigused on määratud konkurentsil või võrdlemisel põhineva menetluse alusel. Lisaks võib raadiospektri kasutamise üksikute õiguste korral selliste lubadega seotud õigusi ja tingimusi muuta ainult pärast eelnevat konsulteerimist õiguste omanikuga. Et üldlubade või õiguste piirangutel või tühistamisel võivad olla nende omanike jaoks märkimisväärsed tagajärjed, peaksid riikide pädevad asutused olema eriti hoolikad ja hindama eelnevalt selliste meetmete võimalikku kahju enne nende võtmist. Kui tehakse väikesi muudatusi kehtivates seadmete paigaldamise õigustes või spektri kasutamise õigustes, tuleks vältida ebavajalikke menetlusi, kui sellised muudatused ei mõjuta kolmandate isikute huve. Kui spektrikasutus muutub tehnoloogia- ja teenuseneutraalsuse põhimõtete tulemusena, ei tohiks seda pidada õiguste tühistamise piisavaks põhjuseks, sest selle puhul ei ole tegemist uue õiguse andmise alusega.

(54)  Õiguste ja kohustuste väiksemad muudatused on peamiselt halduslikud muudatused, mis ei muuda üldlubade ja individuaalsete kasutusõiguste olemust ning seega ei anna muudele ettevõtjatele suhtelist eelist.

(55)  Oma ülesannete tulemuslikuks täitmiseks peavad riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused koguma andmeid turul tegutsevatelt ettevõtjatelt. Võib juhtuda, et sellist teavet tuleb koguda ka komisjoni või BERECi nimel, et nad saaksid täita oma liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Teabenõuded peaksid olema proportsionaalsed ega tohiks ettevõtjaid liigselt koormata. Kui riigi reguleeriva asutuse ja muude pädevate asutuste kogutud teave ei ole konfidentsiaalne vastavalt siseriiklikele normidele, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu teabele, ja kui ärisaladusi käsitlevatest liidu ja siseriiklikest õigusnormidest ei tulene teisiti, peab selline teave olema avalikkusele kättesaadav.

(56)  Tagamaks, et riikide reguleerivad asutused täidavad oma reguleerimisülesandeid tõhusalt, peaksid nende kogutavad andmed sisaldama raamatupidamisandmeid jaeturgude kohta, mis on seotud selliste hulgimüügiturgudega, kus mõnel ettevõtjal on märkimisväärne turujõud ja mida seetõttu reguleerib riigi reguleeriv asutus. Need andmed peaksid ka sisaldama andmeid, mis võimaldaksid riigi reguleerival asutusel hinnata kasutusõigustele seatud tingimuste täitmist, kavandatavate võrgutopoloogia täienduste ja muudatuste mõju konkurentsi arengule ja hulgimüügitoodetele, mida pakutakse teistele isikutele. Teave raadiospektri kasutamise õigustele seatud levialaliste kohustuste täitmise kohta on oluline, et oleks tagatud riikide reguleerivate asutuste tehtud võrkude kasutuselevõtu geograafiliste ülevaadete täielikkus. Seoses sellega peaks neil olema võimalik nõuda, et teave esitataks kohaliku tasandi järgi liigitatuna ja piisavalt detailselt, et saaks teha võrkude geograafilise ülevaate.

(57)  Et leevendada võrgu ja teenuste pakkujatele ja pädevatele asutustele kehtestatud aruande- ja teavitamiskohustust, peaksid sellised kohustused olema proportsionaalsed ja objektiivselt põhjendatud ning piirduma ainult hädavajalikuga. Eriti tuleks vältida pädeva asutuse ja BERECi teabenõuete dubleerimist ning süstemaatilist ja korrapärast tõendite nõudmist kõigi üldloa või kasutamisõiguse tingimuste täitmise kohta. Mitmes liikmesriigis tegutsevate elektroonilise side teenuste osutajate puhul, kelle peamine tegevuskoht on liidus ja kes tegutsevad oma peamise tegevuskoha liikmesriigi väljastatud ühtse üldloa alusel, tuleks aruandlus- ja teabekohustusi kooskõlastada nimetatud liikmesriigi kaudu, ilma et see piiraks teabenõuet, mis on seotud õiguste andmisega numeratsiooni, raadiospektri ja rajatiste paigaldamise õiguste jaoks. BEREC peaks hõlbustama teabe vaba liikumist asjaomaste liikmesriikide vahel. Sellist teavet tuleks taotleda BERECi koostatud ühises ja standarditud vormingus. Ettevõtjad peaksid teadma, millisel eesmärgil kavatsetakse küsitud teavet kasutada. Teabe esitamine ei tohiks olla turulepääsu eeltingimus. Statistika eesmärgil võib elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujatelt nõuda teatist, kui nad lõpetavad oma tegevuse.

(58)  See ei tohiks mõjutada liikmesriikide kohustust esitada teavet liidu huvide kaitsmiseks rahvusvaheliste kokkulepete alusel ega ka sellistest õigusaktidest, näiteks konkurentsiõigusest tulenevaid aruandekohustusi, mis ei ole eriti seotud elektroonilise side sektoriga.

(59)  Teavet, mida pädev asutus peab konfidentsiaalseks vastavalt ärisaladusi ja isikuandmete kaitset käsitlevatele liidu ja siseriiklikele eeskirjadele, võib vahetada komisjoni ja teiste riikide reguleerivate asutustega ja BERECiga, kui selline teabevahetus on vajalik käesoleva direktiivi sätete kohaldamiseks. Vahetada võib ainult teavet, mis on sellise teabevahetuse eesmärgi seisukohast oluline ja proportsionaalne.

(60)  Elektroonilise side lairibavõrkude tehnoloogia, topoloogia, kasutatavad vahendid ja omandisuhted muutuvad üha mitmekesisemaks ning selleks, et regulatiivne sekkumine oleks tulemuslik ja suunatud piirkondadele, kus seda tõesti vajatakse, peab see toetuma üksikasjalikule teabele võrkude rajamise kohta. Selline teave on väga oluline investeeringute edendamiseks, ühenduvuse suurendamiseks kogu ELis ning teabe pakkumiseks kõigile asjaomastele asutustele ja kodanikele. See peaks hõlmama ülevaateid nii ülisuure läbilaskevõimega võrkude kavandatava kasutuselevõtu kui ka olemasolevate vaskkaablivõrkude või muude selliste võrkude olulise uuendamise või laiendamise kohta, mille jõudlusenäitajad ei pruugi kõigis aspektides vastata ülisuure läbilaskevõimega võrkude omadele, näiteks kiudvõrgu rajamine kaablikapini koos aktiivsete tehnoloogiatega nagu vektortehnoloogia (i.k. vectoring). Riikide reguleerivate asutuste kogutava teabe üksikasjalisuse ja territoriaalse detailsuse tase peaks lähtuma konkreetsest regulatiivsest eesmärgist ning olema selle regulatiivse eesmärgi jaoks piisav. See tähendab, et territoriaalsete üksuste suurus erineb liikmesriigiti olenevalt konkreetse riigi regulatiivsetest vajadustest ja kohalike andmete kättesaadavusest. Tõenäoliselt ei ole ühise statistiliste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) 3. tasand enamike asjaolude jaoks piisavalt väike territoriaalne üksus. Riikide reguleerivad asutused peaksid lähtuma BERECi juhtnööridest selle kohta, millised on parimad tavad sellise ülesande täitmiseks; ühtlasi peaks selliste juhtnööride jaoks saama ära kasutada riikide reguleerivate asutuste seniseid kogemusi, mis on saadud võrkude rajamise geograafiliste ülevaadete koostamisel. Ilma et see piiraks konfidentsiaalsusnõudeid, peaksid riikide reguleerivad asutused, juhul kui see teave ei ole turul kättesaadav, tegema selliste ülevaadete käigus kogutud teabe kättesaadavaks avatud andmevormis ja ilma taaskasutamise piiranguteta ning tegema lõppkasutajatele kättesaadavaks teenusekvaliteediga seotud vahendid, et oleks võimalik aidata suurendada nende teadlikkust kättesaadavatest juurdepääsuteenustest. Kui riikide reguleerivad asutused peavad seda asjakohaseks, võivad nad ka koguda üldsusele kättesaadavat teavet ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtu kavade kohta. Kõnealuse teabe kogumisel peaksid kõik asjaomased asutused austama konfidentsiaalsuse põhimõtet ning vältima mis tahes ettevõtja asetamist ebasoodsasse konkurentsiolukorda.

(61)  Digitaalse lõhe ületamine liidus on äärmiselt oluline selleks, et võimaldada kõigile liidu kodanikele juurdepääs tipptasemel internetile ja digitaalteenustele. Sel eesmärgil peaks konkreetsete ja täpselt kindlaksmääratud digitaalteenuste turutõrke piirkondade puhul ▌riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik esitada üleskutse huvi väljendamiseks, et teha kindlaks ettevõtjad, kes on valmis investeerima ülisuure läbilaskevõimega võrkudesse. Investeerimistingimuste prognoositavuse huvides peaksid riikide reguleerivad asutused saama jagada ettevõtjatega, kes on väljendanud huvi ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtu suhtes, teavet selle kohta, kas kõnealuses piirkonnas esineb ▌muud liiki võrgu uuendamist, kaasa arvatud alla 100 Mbit/s allalaadimiskiiruse puhul.

(62)  On oluline, et riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused konsulteeriksid kavandatavate otsuste üle kõigi huvitatud isikutega, annaksid neile asja keerukust arvestades piisavalt aega oma arvamuse esitamiseks ja võtaksid enne lõpliku otsuse tegemist arvesse nende arvamusi. Tagamaks, et riigi tasandil tehtud otsused ei kahjusta ühtset turgu ega muid asutamislepingu eesmärke, peaksid riikide reguleerivad asutused teatama teatavatest otsuse eelnõudest ka komisjonile ja teiste riikide reguleerivatele asutustele, et neil oleks võimalus esitada oma arvamus. Riikide reguleerivad asutused peaksid huvitatud pooltega konsulteerima kõigi selliste meetmete eelnõude puhul, mis mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust. Käesolevas direktiivis on määratletud juhud, mil tuleb kohaldada artiklites 24 ja 34 nimetatud korda.

(63)  Kodanike huvide paremaks esindamiseks peaksid liikmesriigid looma sobiva konsultatsioonimehhanismi. Selliseks mehhanismiks võib olla asutus, mis uurib riigi reguleerivast asutusest ja teenuseosutajatest sõltumatult tarbijatega seotud küsimusi, näiteks tarbijakäitumist ja teenuseosutaja vahetamise mehhanisme, ning mille tegevus oleks läbipaistev ja toetaks sidusrühmadega konsulteerimise mehhanisme. Lisaks sellele võiks luua mehhanismi, et võimaldada kohast koostööd õiguspärase sisuga teabe edendamise küsimustes. Sellise mehhanismi kohaselt kokku lepitud koostöökord ei tohiks siiski võimaldada interneti kasutuse süstemaatilist jälgimist.

(64)  Kui sama liikmesriigi ettevõtjate vahel tekib vaidlus käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkonnas, näiteks seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohustustega või lõppkasutajate nimekirjade edasiandmisega, peaks olema heas usus läbirääkimisi pidanud kannatajal poolel, kellel ei õnnestunud kokkuleppele jõuda, võimalus taotleda, et riigi reguleeriv asutus lahendaks vaidluse. Riikide reguleerivatel asutustel peaks olema võimalus teha lahendus vaidluse osapooltele siduvaks. Kui riigi reguleeriv asutus sekkub liikmesriigis elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujate vahelise vaidluse lahendamisse, peaks sellise sekkumise eesmärk olema tagada käesoleva direktiivi alusel tekkivate kohustuste täitmine.

(65)  Siseriiklike või liidu õigusnormide alusel antud kaebeõiguse kõrval on vaja lihtsat menetlust, mille võiks algatada ükskõik kumb vaidluspool, et lahendada piiriülesed vaidlused ettevõtjate vahel, kes pakuvad elektroonilise side võrke ja teenuseid või kellel on luba seda teha eri liikmesriikides.

(66)  Üks BERECile antud oluline ülesanne on vajaduse korral võtta vastu otsuseid piiriüleste vaidluste kohta. Seepärast peaksid riikide reguleerivad asutused mõne ettevõtja suhtes kohustusi kehtestades või muul moel vaidlusi lahendades rakendama sellistel juhtudel täies ulatuses BERECi otsust.

(67)  Kui liikmesriikide vahel puudub raadiospektri eraldamise ja kasutuslubade andmise lähenemisviiside ning raadiohäiretega seotud ulatuslike probleemide valdkonnas piisav koordineerimine, võib see ▌avaldada sügavat mõju digitaalse ühtse turu arengule. Seepärast peaksid liikmesriigid ▌tegema üksteisega ▌koostööd, kasutades täiel määral ära raadiospektripoliitika töörühma abi. Peale selle tuleks tõhustada liikmesriikidevahelist koordineerimist kahjulike raadiohäirete lahendamiseks, kasutades raadiospektripoliitika töörühma abi vaidluste lahendamiseks. Arvestades ELile eriomaseid muresid ja eesmärke, tuleks sellist piiriülestes küsimustes liikmesriikide vahel tekkinud vaidluste lahendamise protsessi eelistada muudele rahvusvahelise õiguse alla kuuluvatele vaidluste lahendamise meetoditele.

(68)  Raadiospektripoliitika töörühm on komisjoni kõrgetasemeline nõuanderühm, mis loodi komisjoni otsusega 2002/622/EÜ, et aidata kaasa siseturu arengule ja toetada liidu tasandi raadiospektripoliitika arengut, võttes arvesse nii majanduslikke, poliitilisi, kultuurilisi, strateegilisi, tervishoiualaseid ja sotsiaalseid kaalutlusi kui ka tehnilisi parameetreid. Käesolevas direktiivis tuleks raadiospektripoliitika töörühma käsitleda seoses tema rolliga liikmesriikidevahelise koostöö edasisel tugevdamisel. Töörühm peaks koosnema selliste asutuste juhtidest, kellel lasub üldine poliitiline vastutus strateegilise spektripoliitika eest. Töörühm peaks liikmesriike ja komisjoni spektripoliitika valdkonnas abistama ja nõustama. See peaks veelgi suurendama spektripoliitika nähtavust mitmesugustes ELi poliitikavaldkondades ja aitama tagada sektoriülese ühtekuuluvuse nii riikide kui ka liidu tasandil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu taotluse korral peaks töörühm andma nõu ka neile. Lisaks peaks raadiospektripoliitika töörühm olema foorum, kus liikmesriigid saaksid koordineerida käesoleva direktiivi kohaste raadiospektriga seotud kohustuste rakendamist; samuti peaks töörühmal olema keskne roll sellistes siseturu jaoks olulistes valdkondades nagu piiriülene koordineerimine või standardimine. Luua võib ka tehnilisi või spetsialistidest koosnevaid töörühmi, kes abistaksid plenaaristungeil, kus liikmesriikide ja komisjoni kõrgetasemelised esindajad tegelevad strateegilise poliitika väljatöötamisega.

(69)  Konkurentsile rajatud keskkonnas peaksid riikide reguleerivad asutused lõppkasutajate õigustega seotud küsimuste käsitlemisel arvesse võtma huvitatud isikute, sealhulgas ka kasutajate ja tarbijate arvamusi. Vaidluste kohtuvälise lahendamise kord võib osutuda kiireks ja kulutõhusaks mooduseks, mis aitab lõppkasutajatel, eeskätt tarbijatel ning mikro- ja väikeettevõtetel oma õigusi kasutada. Tarbijate ja üldkasutatavate elektroonilise side teenuse osutajate vaheliste vaidlusküsimuste lahendamise tõhusad, mittediskrimineerivad ja odavad menetlused on asjaomaste lepinguliste vaidluste puhul, kui tarbija on liidu resident ja ettevõtja tegutseb liidus, juba tagatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/11/EL(21). Mitmed liikmesriigid on kehtestanud vaidluste lahendamise menetlused ka lõppkasutajate jaoks, kes ei ole tarbijad, kelle suhtes ei kohaldata direktiivi 2013/11/EL, ja seepärast on mõistlik säilitada sektorispetsiifiline vaidluste lahendamise menetlus tarbijate jaoks, ja kui liikmesriigid otsustavad seda laiendada, ka muude lõppkasutajate, eelkõige mikro- ja väikeettevõtete jaoks. Tarbijatel peaks soovi korral olema alati võimalus lahendada oma vaidlused elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujatega sektorispetsiifilise vaidluste lahendamise menetluse kaudu. Arvestades riikide reguleerivate asutuste põhjalikke sektorispetsiifilisi teadmisi, peaksid liikmesriigid võimaldama riikide reguleerivatel asutustel tegutseda vaidluste lahendamise üksusena selle asutuse sisese eraldi organi kaudu, kellele ei tohiks esitada mitte mingisuguseid juhiseid. Käesoleva direktiivi kohaste vaidluste lahendamise menetluste suhtes, millesse on kaasatud tarbijad, tuleks kohaldada selgeid ja tõhusaid menetlusi ning direktiivi 2013/11/EL II peatükis sätestatud kvaliteedinõudeid.

(70)   Pädevatel asutustel peaks olema võimalik kontrollida üldloa ja kasutusõiguse tingimuste täitmist ja see tagada ning eeskätt tagada spektri tõhus ja tulemuslik kasutamine ning levialaliste ja teenusekvaliteediga seotud kohustuste täitmine rahaliste või halduskaristustega, sealhulgas võib nende tingimuste rikkumise korral teha ettekirjutusi ja tühistada kasutusõigused. Ettevõtjad peaksid pädevatele asutustele esitama võimalikult täpse ja täieliku teabe, et asutused saaksid täita oma jälgimisega seotud ülesandeid. Et vältida turulepääsu tõkete loomist näiteks konkurentsi kahjustava liigsete varude soetamise tõttu, peaks spektri kasutamise õiguste tingimuste täitmine olema liikmesriikide poolt paremini tagatud ning osalema peaksid kõik pädevad asutused peale riigi regulatiivsete asutuste. Täitmise tagamise tingimuste hulka peaks kuuluma põhimõtte „võta või jäta“ kohaldamine, et tasakaalustada õiguste pikka kehtivusaega. Sellel otstarbel tuleks spektriga kauplemist ja spektri rentimist pidada lahenduseks, mis tagab õiguse tegeliku kasutamise algse õiguse omaniku poolt. Et tagada õiguskindlus seoses võimalike sanktsioonidega spektri kasutamatajätmise eest, tuleks eelnevalt kindlaks määrata kasutuskünnised nii aja, koguste kui ka sagedusala mõttes.

(70 a)  Raadiospektri kasutamise õiguste andmisel vähemalt 25 aastaks tuleks kohaldada tingimusi, mille eesmärk on tagada, et üldist huvi pakkuvad eesmärgid, nagu tõhus ja tulemuslik kasutus ning avaliku korra, julgeoleku ja riigikaitsega seotud kaalutlused, oleksid kaitstud. Sellised kasutusõigused tuleks seetõttu siduda hiljemalt kümne aasta pärast toimuva kohustusliku vahehindamisega.

(71)  Üldlubadega või individuaalsete kasutusõigustega võib siduda ainult tingimusi, mis on hädavajalikud, et tagada siseriikliku õiguse ja liidu õiguse kohaste nõudmiste ja kohustuste täitmine.

(72)  Kui pädev asutus teeb otsuse, peab kõigil isikutel, keda see puudutab, olema õigus kaevata see otsus edasi organile, mis ei sõltu asjaomastest isikutest ega mistahes välisest sekkumisest või poliitilisest survest, mis võiks seada ohtu tema poolt käsitletavate küsimuste sõltumatu hindamise. See organ võib olla kohus. Lisaks sellele peab igal ettevõtjal, kes leiab, et tema taotlust seadmete paigaldamise õiguste kohta ei ole läbi vaadatud käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtete kohaselt, olema õigus selline otsus edasi kaevata. Kõnealune edasikaebekord ei tohiks piirata pädevuse jaotust riigi õigussüsteemis ega juriidiliste isikute või füüsiliste isikute siseriiklikest õigusnormidest tulenevaid õigusi. Igal juhul peaksid liikmesriigid võimaldama selliste otsuste puhul tõhusat kohtulikku kontrolli.

(73)  Turuosalistele õiguskindluse tagamiseks peaksid edasikaebusi käsitlevad organid täitma oma funktsioone tõhusalt; eelkõige tuleks vältida kaebuse lahendamise menetluste põhjendamatut pikalevenimist. Ajutisi meetmeid, mis peatavad pädeva asutuse otsuse elluviimise, tuleks kohaldada ainult kiireloomulistel juhtudel, et vältida neid meetmeid taotlenud isikule tõsise ja pöördumatu kahju tekitamist, ning kui seda nõuab huvide tasakaal.

(74)  Edasikaebusi käsitlevad organid on riikide reguleerivate asutuste otsuste peatamiseks kohaldanud ajutisi meetmeid väga erineval viisil. Lähenemisviisi ühtlustamise suurendamiseks tuleks kohaldada ühiseid standardeid vastavalt liidu kohtupraktikale. Edasikaebusi käsitlevatel organitel peaks samuti olema õigus taotleda BERECi poolt avaldatud kättesaadavat teavet. Arvestades, et kaebused on õigusraamistiku üldise toimimise seisukohalt olulised, tuleks luua mehhanism kõikides liikmesriikides esitatud kaebusi ning pädevate asutuste tehtud otsuste peatamise otsuseid käsitleva teabe kogumiseks ja edastamiseks komisjonile ja BERECile. Selline mehhanism peaks tagama, et komisjon ja BEREC saavad liikmesriikidelt kätte otsuste ja kohtuotsuste tekstid, et luua andmebaas.

(74 a)  Liidu mehhanismi kohaldamise läbipaistvust elektroonilise side siseturu konsolideerimisel tuleks suurendada kodanike ja sidusrühmade huvides ja selleks, et võimaldada asjaomastel pooltel esitada oma seisukohad, nõudes muu hulgas, et riikide reguleerivad asutused avaldaksid meetme eelnõu samal ajal, kui see edastatakse komisjonile, BERECile ja teiste liikmesriikide reguleerivatele asutustele. Mis tahes sellise meetme eelnõu peaks olema põhjendatud ja sisaldama üksikasjalikku analüüsi.

(75)  Komisjonil peaks olema võimalus pärast BERECi arvamuse igakülgset arvessevõtmist nõuda, et riigi reguleeriv asutus tühistaks meetme eelnõu, kui see käsitleb asjaomaste turgude määratlemist või märkimisväärse turujõuga ettevõtjate kindlaksmääramist või määramata jätmist ning kui sellised otsused looksid ühtsel turul tõkkeid või oleksid vastuolus liidu õigusega ja eelkõige nende poliitika eesmärkidega, mida riikide reguleerivad asutused peaksid järgima. Kõnealune kord ei piira direktiivis 2015/1535/EL sätestatud teatamiskorda ega asutamislepingust tulenevaid komisjoni õigusi liidu õiguse rikkumise korral.

(76)  Enne artiklites 34 ja 35 sätestatud liidu konsultatsiooni tuleks läbi viia riigisisene konsultatsioon vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 24, et huvitatud isikute seisukohad kajastuksid liidu konsultatsioonis. See välistaks ka vajaduse teise liidu konsultatsiooni järele juhul, kui kavandatavat meedet riigisisese konsultatsiooni tulemusena muudetakse.

(77)  On oluline, et õigusraamistikku rakendataks ellu õigeaegselt. Kui komisjon on vastu võtnud otsuse, millega nõutakse riigi reguleerivalt asutuselt kavandatud meetme tagasivõtmist, peaks riigi reguleeriv asutus esitama komisjonile meetme muudetud versiooni. Tuleks kehtestada tähtaeg, mille jooksul tuleb komisjonile artikli 34 kohaselt teatada muudetud meetmest, et turuosalistele oleks teada turu läbivaatamise kestus ja suureneks õiguskindlus.

(78)  Liidu mehhanism, mis võimaldab komisjonil nõuda, et riikide reguleerivad asutused tühistaksid kavandatavad turu määratlemise ja märkimisväärse turujõuga ettevõtja kindlaksmääramisega seotud meetmed, on olulisel määral aidanud saavutada järjekindlat lähenemisviisi selliste olukordade ja ettevõtjate kindlaksmääramisel, kus ja kelle puhul võib kohaldada eelnevat reguleerimist. Direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artikli 7 ja artikli 7a kohaste menetlustega saadud kogemused on näidanud, et kui riikide reguleerivad asutused kohaldavad sarnaste turutingimuste korral parandusmeetmeid erinevalt, õõnestab see elektroonilise side siseturgu. Seetõttu peaksid komisjon ja BEREC osalema oma vastavate vastutusalade piires selliste meetmete järjekindlama kohaldamise tagamises, mis käsitlevad riikide reguleerivate asutuste kavandatavate meetmete eelnõusid. Kui BEREC jagab komisjoni muret, peaks komisjonil olema võimalik nõuda riigi reguleerivalt asutuselt meetme eelnõu tühistamist. Selleks et ära kasutada riikide reguleerivate asutuste turuanalüüsialaseid ekspertteadmisi, peaks komisjon enne otsuse ja/või soovituse vastuvõtmist konsulteerima BERECiga.

(79)  Liidu konsultatsioonimehhanismi lühikesi tähtaegu silmas pidades tuleks komisjoni volitada võtma vastu soovitusi ja/või suuniseid komisjoni ja riikide reguleerivate asutuste vahelise teabevahetuse korra lihtsustamiseks – näiteks juhtudel, mis puudutavad stabiilseid turgusid või üksnes eelnevalt teatatud meetmete väheolulisi muudatusi. Komisjoni tuleks volitada ka vabastama teatamiskohustusest, et teatavate juhtumite puhul menetlusi lihtsustada.

(80)  Riikide reguleerivad asutused peaksid olema kohustatud tegema omavahel, BERECiga ja komisjoniga läbipaistvat koostööd, et tagada käesoleva direktiivi sätete järjepidev kohaldamine kõigis liikmesriikides.

(81)  Riikide reguleerivate asutuste kaalutlusõigus tuleks viia kooskõlla järjepideva reguleerimistava arengu ning õigusraamistiku järjepideva kohaldamisega, et siseturu arengule ja lõplikule väljakujundamisele tõhusalt kaasa aidata. Riikide reguleerivad asutused peaksid seetõttu toetama komisjoni ja BERECi võetavaid siseturuga seotud meetmeid.

(82)  Liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada võivad meetmed on meetmed, millel võib olla otsene või kaudne, tegelik või tõenäoline mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele viisil, mis võib tekitada tõkkeid ühtsel turul. Nende hulka kuuluvad meetmed, millel on märkimisväärne mõju teiste liikmesriikide operaatoritele või kasutajatele, muu hulgas meetmed, mis mõjutavad teiste liikmesriikide kasutajatelt nõutavat hinda, meetmed, mis mõjutavad teises liikmesriigis tegutseva ettevõtja suutlikkust osutada elektroonilist sideteenust, eelkõige meetmed, mis mõjutavad riikidevaheliste teenuste osutamise suutlikkust, ning meetmed, mis mõjutavad turu struktuuri või turulepääsu ja mis võivad teiste liikmesriikide ettevõtjatele kaasa tuua tagasilööke.

(83)  Käesoleva direktiivi toimimise läbivaatamisel hindab komisjon, kas turu arengusuundi ning konkurentsi ja tarbijakaitset arvesse võttes on vajadus sektorispetsiifilise eelneva reguleerimise järele või kas neid sätteid tuleks muuta või kehtetuks tunnistada.

(84)  Selleks et tagada sidusus oma muude tururegulatsiooniga seotud ülesannetega, peaksid riikide reguleerivad asutused üldistele majandusteadmistele ja turu tundmisele ning hinnangute objektiivsele ja tehnilisele olemusele toetudes määrama kindlaks valikumenetluse elemendid ning spektri kasutamise õigustele seatud tingimused, millel on turutingimustele ja konkurentsiolukorrale kõige suurem mõju, sh turule sisenemise ja turu laiendamise tingimused. See hõlmab näiteks spektri majandusliku väärtuse hindamise parameetreid kooskõlas käesoleva direktiiviga, regulatiivsete ja turukujundusmeetmete täpsustamist (nt spektripiirangute kasutamine või spektri reserveerimine või hulgitasandi juurdepääsu kohustuse kehtestamine) või vahendeid kasutusõigustele seatud levialaliste kohustuste kindlaksmääramiseks. Selliste elementide ühetaolisemat kasutamist ja määratlemist toetaks koordineerimismehhanism, mille puhul BEREC, komisjon ja teiste riikide reguleerivad asutused vaataksid meetmete eelnõud läbi riigisisese avaliku konsultatsiooniga samal ajal enne, kui konkreetne liikmesriik annab kasutusõiguse. Riigi reguleeriva asutuse poolt kindlaks määratud meede saab olla üksnes sellise ulatuslikuma riigisisese meetme alamelement, mis seisneb üldisemalt raadiospektri kasutamise õiguste andmises, nendega kauplemises või nende rentimises, nende kestuses, pikendamises või muutmises või valikumenetluses või kasutusõigustele seatud tingimustes. Seepärast võivad riikide reguleerivad asutused meetme eelnõust teatades esitada teavet teiste riigisiseste meetmete eelnõude kohta, mis on seotud raadiospektri kasutuse võrdlushindamisega hõlmamata raadiospektri kasutamise õiguste piiramise asjaomase valikumenetlusega.

(85)  Kui raadiosageduste ühtlustatud eraldamine teatud ettevõtjatele on kokku lepitud Euroopa tasandil, peaksid liikmesriigid riigi raadiosagedusplaani kuuluvate raadiosageduste kasutamise õiguste andmisel selliseid kokkuleppeid rangelt järgima.

(86)  Liikmesriike tuleks julgustada, et nad kaaluksid kasutusõiguste andmisel ühisloa võimalust, kui eeldatav kasutus hõlmab ka piiriüleseid olukordi.

(87)  Artikli 38 lõike 1 kohaselt tehtud komisjoni otsused peaksid piirduma reguleerimispõhimõtete, lähenemisviiside ja metoodikatega. Kahtluste vältimiseks ei tohiks neis ette näha üksikasju, mis tavapäraselt peaksid kajastama riikide eripärasid ning nendega ei tohiks keelata alternatiivseid lähenemisviise, millel võiks mõistlike ootuste kohaselt olla samaväärne mõju. Sellised otsused peaksid olema proportsionaalsed ega tohiks mõjutada riikide reguleerivate asutuste otsuseid, mis ei takista siseturgu.

(88)  Liit ja liikmesriigid on võtnud endale Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames kohustusi seoses telekommunikatsioonivõrkude ja -teenuste standardite ja õigusraamistikuga.

(89)  Standardimine peaks edaspidigi olema eelkõige turumajanduslik protsess. Siiski võib esineda olukordi, kus on otstarbekas nõuda liidu tasandil vastavust teatavatele standarditele, et parandada koostalitlusvõimet, kasutajate valikuvabadust ning soodustada omavahelist seotust ühtsel turul. Riigi tasandil peavad liikmesriigid järgima direktiivi 2015/1535/EL sätteid. Käesoleva direktiiviga sätestatud standardimismenetlused ei piira raadioseadmete direktiivi 2014/53/EL, madalpingedirektiivi 2014/35/EL ega elektromagnetilise ühilduvuse direktiivi 2014/30/EL sätete kohaldamist.

(90)  Üldkasutatavate elektroonilise side võrkude pakkujatelt või teenuste osutajatelt või mõlematelt tuleks nõuda, et nad võtaksid meetmeid vastavalt oma võrkude ja teenuste turvalisuse kaitsmiseks ning selleks, et vältida või minimeerida turvaintsidentide, sh seadmete kaaperdamisest tulenevate intsidentide mõju. Tehnika taset arvesse võttes peaksid need meetmed tagama võrkude ja teenuste turvalisuse sellise taseme, mis on vastavuses ähvardavate riskidega. Turbemeetmete puhul tuleks arvesse võtta vähemalt järgmiste elementide kõiki asjaomaseid aspekte: võrkude ja seadmete turvalisuse puhul: füüsiline ja keskkonna turvalisus, tarnete turvalisus, võrkudele juurdepääsu kontrollimine ja võrkude terviklus; intsidendikäsitluse puhul: intsidentide käsitlemise menetlused, intsidentide tuvastamise suutlikkus, intsidente käsitlev aruandlus ja teavitus; talitluspidevuse haldamise puhul: teenuste toimepidevuse strateegia ja hädaolukordade lahendamise plaan, avariitaastesuutlikkus; ning seire, auditeerimise ja testimise puhul: seire- ja logimispõhimõtted, hädaolukorra lahendamise harjutuskavad, võrgu ja teenuste testimine, turvalisuse hindamine ja nõuetele vastavuse seire; ning vastavus rahvusvahelistele standarditele.

(91)  Arvestades et numbrivaba isikutevahelise side teenuste olulisus kasvab, on vaja tagada, et ka nende suhtes kehtivad asjakohased turvalisuse nõuded, mis on vastavuses nende eripära ja majandusliku olulisusega. Seepärast peaksid selliste teenuste osutajad tagama sellise turvalisuse taseme, mis on vastavuses nende pakutavate elektroonilise side teenuste turvalisust ohustava riski suurusega. Arvestades et numbrivaba isikutevahelise side teenuste osutajatel puudub tavaliselt tegelik kontroll võrkudes signaalide edastamise üle, võib selliste teenuste riske pidada mõnes mõttes väiksemateks kui tavapäraste elektroonilise side teenuste puhul. Seepärast peaksid alati, kui see on asjaomaste turvalisuseriskide tegeliku hindamise valguses põhjendatud, olema numbrivaba isikutevahelise side teenuste turvalisuse nõuded leebemad. Kõnealuses kontekstis peaksid teenuseosutajad suutma otsustada, milliseid meetmeid nad peavad oma teenuseid ähvardavate riskide juhtimise seisukohast asjakohasteks. Samasugust lähenemisviisi tuleks mutatis mutandis kohaldada ka selliste isikutevahelise side teenuste suhtes, mille jaoks kasutatakse numbreid, kuid mille puhul puudub tegelik kontroll signaalide edastamise üle.

(91 a)  Üldkasutatavate sidevõrkude pakkujad või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajad peaksid kasutajaid teavitama meetmetest, mida viimased võivad võtta oma side turvalisuse kaitseks, kasutades näiteks teatavat liiki tarkvara või krüpteerimistehnoloogiaid. Nõue teavitada kasutajaid konkreetsetest turvaohtudest ei tohiks vabastada teenuseosutajat kohustusest võtta omal kulul viivitamata asjakohaseid meetmeid, et vältida või kõrvaldada võimalikke uusi ja ettenägematuid turvariske ning taastada turvalisuse tavapärane tase. Teave turvariskide kohta tuleks abonendile esitada tasuta.

(91 b)  Võrkude ja teenuste turvalisuse ja tervikluse tagamiseks tuleks edendada otspunktkrüpteerimist ning teha see vajaduse korral kohustuslikuks kooskõlas lõimitud ja vaikimisi turvalisuse ning lõimprivaatsuse ja privaatsuse vaikesätete põhimõtetega.

(92)  Pädevad asutused peaksid tagama üldkasutatavate sidevõrkude tervikluse ja käideldavuse säilimise. Euroopa Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA) peaks toetama elektroonilise side turvalisuse suurendamist, muu hulgas aidates liikmesriikidel ennetada ja lahendada vastuolulistest turvameetmetest tingitud võimalikke siseturu probleeme, avaldades suuniseid turvalisuse kriteeriumide kohta tihedas koostöös komisjoni ja BERECiga, pakkudes oskusteavet ja nõu ning edendades parimate tavade vahetamist. Pädevatel asutustel peaksid olema vajalikud vahendid oma kohustuste täitmiseks, sealhulgas volitused nõuda võrkude ja teenuste turvalisuse taseme hindamiseks vajalikku teavet. Samuti peaksid neil olema volitused nõuda täielikke ja usaldusväärseid andmeid tegelike turvaintsidentide kohta, mis on oluliselt mõjutanud võrkude või teenuste toimimist. Vajaduse korral peaksid neid abistama direktiivi (EL) 2016/1148(22) artikli 9 alusel loodud küberturbe intsidentide lahendamise üksused (CSRIT). Eeskätt võidakse nõuda, et CSIRTid esitaksid pädevatele asutustele teavet üldkasutatavaid sidevõrke ja üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid mõjutavate riskide ja intsidentide kohta ning soovitaksid, kuidas nendega toime tulla.

(93)  Kui elektroonilise side osutamine sõltub üldkasutatavatest ressurssidest, mille kasutamiseks on vaja eriluba, võivad liikmesriigid anda selliste lubade andmiseks pädevale asutusele õiguse kehtestada nende ressursside optimaalse kasutuse tagamiseks tasusid kooskõlas käesolevas direktiivis kavandatud meetmetega. Kooskõlas Euroopa Kohtu kohtulahenditega ei või liikmesriigid kehtestada sidevõrkude ja elektroonilise side teenuste pakkumise eest muid makse või tasusid kui need, mis on ette nähtud käesoleva direktiiviga. Liikmesriikide lähenemine selliste maksude või tasude kehtestamisele peaks olema ühetaoline, et mitte tekitada elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujatele seoses üldloa või kasutusõiguste menetlusega põhjendamatut finantskoormust.

(94)  Ressursside optimaalse kasutuse tagamiseks peaksid tasud peegeldama asjaomase turu majanduslikku ja tehnilist olukorda ning muid olulisi tegureid, millest nende väärtus sõltub. Ühtlasi tuleks tasud kehtestada selliselt, et see toetaks innovatsiooni võrkude ja teenuste pakkumisel ning konkurentsi turul. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et kasutusõiguste tasud kehtestatakse sellise mehhanismi kohaselt, mis kaitseb asjakohaselt olukorra eest, kus tulude maksimeerimise põhimõtted, konkurentsivastane pakkumine või muu samaväärne tegevus moonutab tasude väärtust. Käesoleva direktiivi sätted ei piira eesmärke, milleks kasutusõiguse ja seadmete paigaldamise õiguste tasusid kasutatakse. Neid tasusid võib kasutada näiteks riikide reguleerivate asutuste ja pädevate asutuste sellise tegevuse finantseerimiseks, mida ei kata haldustasud. Kui konkurentsil või võrdlustel põhineva valikukorra puhul koosnevad tasud raadiospektri kasutamise õiguste eest tervikuna või osaliselt ühekordselt makstavast summast, tuleks maksmiskorraga tagada, et sellised tasud ei põhjustaks tegelikkuses valikut kriteeriumide põhjal, mis ei ole seotud raadiospektri optimaalse kasutamise eesmärgiga. Komisjon võib korrapäraselt avaldada võrdlevaid uuringuid ja vajadusel muid suuniseid raadiospektri eraldamise, numbrite eraldamise ja trasside rajamise õiguste andmise parimate tavade kohta.

(95)  Ettevõtetele raadiospektri kasutamise õiguste eest kehtestatud tasud võivad ▌mõjutada otsuseid selle kohta, kas selliseid õigusi taotleda ja kuidas kasutada kõige paremini raadiospektri ressursse. Seepärast peaksid liikmesriigid optimaalse kasutuse tagamiseks ▌baashindade kehtestamisel tagama, et nendes kajastuvad ▌ka ressursi alternatiivne kasutamine ja lisakulud, mis on seotud selliste põhimõtteliste eesmärkide edendamiseks kehtestatud loatingimuste täitmisega, mille saavutamist tavapäraste äristandardite alusel ei ole mõistlik eeldada (näiteks territoriaalse levialaga seotud tingimused). ▌

(96)  Raadiospektri ressursside optimaalne kasutamine oleneb sobivate võrkude ja seotud vahendite kättesaadavusest. Selles mõttes tuleks raadiospektri kasutamise õiguste ja seadmete paigaldamise õiguste eest nõutavate tasude puhul võtta arvesse vajadust soodustada infrastruktuuri pidevat arengut, et ressursside kasutamine muutuks võimalikult tõhusaks. Seepärast peaksid liikmesriigid raadiospektri kasutamise õiguste eest tasumiseks nägema ette ressursi tegeliku kättesaadavusega seotud makseviise, mis soodustaksid sellist arengut toetavaid investeeringuid. Need võimalused tuleks objektiivselt, läbipaistvalt, proportsionaalselt ja mittediskrimineerivalt paika panna enne, kui alustatakse spektri kasutamise õiguste andmise menetlust, ning tasud selgelt määratleda.

(97)   Õiglase ja tulemusliku konkurentsi tingimuste kindlustamiseks tuleks tagada vähe aega võttev, mittediskrimineeriv ja läbipaistev kord seadmete paigaldamise õiguste andmiseks. Käesoleva direktiivi sätted ei piira sundvõõrandamist ja omandi kasutamist reguleerivaid siseriiklikke sätteid, omandiõiguste tavapärast teostamist, avalike hüvede tavapärast kasutamist ega neutraalsuse põhimõtet seoses omandiõiguse süsteemi reguleerivate liikmesriikide normidega.

(98)  Load, mis antakse elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujatele ning mis võimaldavad neil saada juurdepääsu avalikule või eraomandile, on hädavajalikud elektrooniliste sidevõrkude või uute võrguelementide rajamiseks. Tarbetu keerukus või viivitamine trasside rajamise õiguse saamise menetlustes võib seetõttu märkimisväärselt takistada konkurentsi arengut. Seepärast tuleks lihtsustada luba omavatel ettevõtjatel trasside rajamise õiguse saamist. Riikide reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik trasside rajamise õiguse saamist koordineerida, tehes vajaliku teabe kättesaadavaks oma veebisaitidel.

(99)  On vaja tugevdada liikmesriikide volitusi trasside rajamise õiguste valdajate suhtes, et tagada turuletulek või uue võrgu rajamine õiglasel, tõhusal ja keskkonnasõbralikul viisil ning sõltumatult sellest, kas märkimisväärse turujõuga ettevõtjal on kohustus anda juurdepääs oma elektroonilisele sidevõrgule. Vahendite parem ühine kasutamine võib vähendada keskkonnaalaseid kulutusi, mis on seotud elektroonilise side infrastruktuuri kasutuselevõtmisega, toetada rahvatervist ja avalikku julgeolekut ning aidata saavutada asulaplaneerimise eesmärke. Pärast asjakohase kestusega avalikku konsultatsiooni, mille käigus peaks kõigile huvitatud isikutele antama võimalus esitada oma seisukohad, peaks pädevatel asutustel olema õigus nõuda, et ettevõtjad, kes on saanud kasu õigusest paigaldada vahendeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla, kasutaksid selliseid vahendeid või vara ühiselt (kaasa arvatud füüsiline ühispaiknemine), konkreetsetes piirkondades, kus selline ühiskasutus on vajalik üldiste huvide tõttu. Selline olukord võib tekkida näiteks siis, kui aluspinnas on intensiivses kasutuses või kui tuleb ületada looduslikke tõkkeid. Pädevatel asutustel peaks eelkõige olema võimalik kohustada ühiselt kasutama võrguelemente ja nendega seotud vahendeid nagu kaablikanalid, juhtmed, mastid, pääseluugid, kaablikapid, antennid, tornid ja muud tugikonstruktsioonid, ehitised või ehitistesse sissepääsud, ning ehitustöid paremini kooskõlastama keskkonna või avaliku korraga seotud põhjustel. Vahendite või vara ühiskasutusest tulenevate kulude jaotamise eeskirjade kindlaks määramine peaks aga jääma riikide reguleerivate asutuste ülesandeks, et tagada asjakohane riskide jaotus asjaomaste ettevõtjate vahel. Direktiiviga 2014/61/EL kehtestatud kohustusi silmas pidades peaksid pädevad asutused, eelkõige kohalikud asutused samuti kehtestama koostöös riigiti reguleerivate asutustega riiklike ehitustööde ning muude asjaomaste riiklike vahendite või asjaomase riigivaraga seotud asjakohase koordineerimiskorra, mis võib hõlmata menetlusi tagamaks, et huvitatud isikud saavad teavet asjaomaste riiklike vahendite või asjaomase riigivara ning käimasolevate ja kavandatud riiklike ehitustööde kohta, et neid teavitatakse sellistest töödest õigeaegselt, ning et ühiskasutust soodustatakse võimalikult suurel määral.

(100)  Kui mobiilsideoperaatorid peavad keskkonnakaitselistel põhjustel kasutama ühiseid torne või maste, võib sellisest kohustuslikust ühiskasutusest tuleneda igale operaatorile lubatud maksimaalse edastusmahu vähenemine rahvatervisega seotud põhjustel ja see omakorda võib sundida operaatoreid paigaldama rohkem edastusjaamu riiki hõlmava leviala tagamiseks. Pädevad asutused peaksid püüdma ühitada kõnealused keskkonna ja rahvatervisega seotud kaalutlused, võttes nõuetekohaselt arvesse nõukogu soovituses nr 1999/519/EÜ sätestatud ettevaatusprintsiipi.

(101)  Raadiospekter on piiratud üldkasutatav ressurss, millel on oluline avalik ja turuväärtus. See on raadiopõhiste elektroonilise side võrkude ja teenuste oluline osa ja kuivõrd see on selliste võrkude ja teenustega seotud, peaksid riikide reguleerivad asutused seda tõhusalt eraldama ja määrama oma tegevust reguleerivate ühtsete eesmärkide ja põhimõtete ning objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt, võttes arvesse sageduste kasutamisega seotud demokraatlikke, sotsiaalseid, keelelisi ja kultuurilisi huve. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta otsusega nr 676/2002/EÜ Euroopa Ühenduse raadiospektripoliitika reguleeriva raamistiku kohta (raadiospektrit käsitlev otsus)(23) on kehtestatud raadiospektri ühtlustamise raamistik.

(102)  Raadiospektripoliitikaga seotud tegevused liidus ei tohiks piirata liidu või riikide tasandil liidu õigusega kooskõlas üldist huvi pakkuvate eesmärkide täitmiseks võetavaid meetmeid, eelkõige seoses infosisu reguleerimise ja audiovisuaal- ja meediapoliitikaga, ega liikmesriikide õigust korraldada ja kasutada raadiospektrit avaliku korra, julgeoleku ja riigikaitse jaoks. Spektri kasutamine sõjaväelistel ja muudel riigi avaliku julgeolekuga seotud eesmärkidel mõjutab spektri kättesaadavust siseturul ning seepärast peaks raadiospektripoliitika võtma arvesse kõiki liidu poliitika sektoreid ja aspekte ning tasakaalustama vastastikku nende vajadusi, austades sealjuures liikmesriikide õigusi.

(103)  Kiireimate võrkude maksimaalse leviala tagamine igas liikmesriigis on ülimalt oluline majanduse ja ühiskonna arengu, avalikus elus osalemise ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks. Kuna elektroonilise side kasutamine muutub Euroopa ühiskonna ja heaolu lahutamatuks osaks, tuleks saavutada kogu ELi hõlmav levi, et hõlmata ligi 100 % liidu kodanikest; selleks peaksid liikmesriigid kehtestama asjakohased levialalised nõuded, mida tuleks kohandada vastavalt igale teenindatavale piirkonnale ja mis peaksid piirduma proportsionaalse koormusega, et mitte takistada teenuseosutajatepoolset kasutuselevõttu. Tõrgeteta toimiv territoriaalne leviala ▌peaks liikmesriikides olema maksimaalne ja usaldusväärne, et toetada ▌teenuseid ja rakendusi, nagu võrku ühendatud autod ja e-tervis. Seepärast tuleks levialaliste kohustuste pädevate asutuste poolset kohaldamist koordineerida liidu tasandil. Arvestades riikide iseärasusi, peaks selline koordineerimine piirduma üldiste kriteeriumidega, mille alusel määratakse kindlaks levialalised kohustused ja mõõdetakse neid (nt rahvastikutihedus või topograafilised ja topoloogilised näitajad).

(104)  Kogu liidus on vaja ühetaoliselt tagada, et kodanikud ei puutuks kokku elektromagnetväljadega, mille tugevus oleks rahva tervisele kahjulik; sealjuures tuleks eriti arvesse võtta nõukogu soovituse nr 1999/519/EÜ(24) ettevaatusprintsiipi, et tagada kasutuselevõtutingimuste järjekindlus. Ülisuure läbilaskevõimega võrkude suhtes peaksid liikmesriigid vajadusel kohaldama direktiivis (EL) 2015/1535 sätestatud korda, muu hulgas selleks, et tagada läbipaistvus sidusrühmade jaoks ning võimaldada teistel liikmesriikidel ja komisjonil reageerida.

(105)  Spektri ühtlustamine ja koordineerimine ning standardimisele tuginev seadmete reguleerimine täiendavad üksteist ning neis küsimustest tuleb teha tihedat koostööd raadiospektripoliitika töörühma toetusel, et nende ühised eesmärgid tulemuslikult saavutada. CEPTi mandaatide sisu ja ajastuse koordineerimine raadiospektriotsuse alusel ning standardimisorganitele (nt Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituut) esitatavad standardimistaotlused muu hulgas raadiovastuvõtjate parameetrite kohta peaksid hõlbustama tulevaste süsteemide kasutuselevõttu, toetama spektri ühiskasutamise võimalusi ja kindlustama tõhusa spektrihalduse. Kui see on võimalik, tuleks nii fikseeritud kui ka mobiilseid võrguelemente ja nendega seotud vahendeid käsitlevate kõikide standardite, spetsifikatsioonide ja soovituste puhul arvesse võtta mis tahes juurdepääsukohustusi, mille kehtestamine võib olla vajalik vastavalt käesolevale direktiivile.

(106)  Nõudlus ühtlustatud raadiospektri järele ei ole kõigis liidu osades ühetaoline. Kui piirkondlikul või riigi tasandil puudub nõudlus ühtlustatud sagedusalade järele, võiks liikmesriikidel olla erandkorras võimalik lubada sagedusala alternatiivset kasutamist seni, kuni nõudlus puudub, ning eeldusel, et alternatiivne kasutus ei kahjusta kõnealuse sagedusala ühtlustatud kasutamist teistes liikmesriikides ja et see lõpetatakse, kui tekib nõudlus ühtlustatud kasutuse järele.

(107)  Spektri haldamise ja spektrile juurdepääsu paindlikkus on tagatud tehnoloogia ja teenuste suhtes neutraalsete lubade abil, et võimaldada spektri kasutajatel valida kooskõlas liidu õigusega asjakohaste riiklike sageduse jaotamise plaanide kohaselt elektroonilise side teenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud konkreetsete sagedusalade jaoks parim tehnoloogia ja parimad teenused (edaspidi „tehnoloogia- ja teenuseneutraalsuse põhimõtted“). Tehnoloogia ja teenuste halduskorras kindlaksmääramist tuleks kohaldada üksnes siis, kui seda on vaja üldistest huvidest lähtuvate eesmärkide täitmiseks, ning see peaks olema selgelt põhjendatud ja kuuluma korrapäraselt läbivaatamisele.

(108)  Tehnoloogianeutraalsuse põhimõtte suhtes kohaldatavad piirangud peaksid olema asjakohased ja põhjendatud vajadusega vältida kahjulikke mõjutusi, näiteks spektrimaskide ja võimsuse taseme kehtestamise teel, tagada rahvatervise kaitse piirates üldsuse kokkupuudet elektromagnetväljadega, tagada teenuse piisava tehnilise kvaliteedi kindlustamise abil teenuste nõuetekohane toimimine, samal ajal välistamata võimalust kasutada samas sagedusalas rohkem kui üht teenust, tagada spektri asjakohane jagamine, eelkõige juhtudel, kus selle kasutamiseks on vaja üksnes üldlube, kindlustada spektri tõhus kasutamine, või täita üldistest huvidest lähtuvaid eesmärke kooskõlas liidu õigusega.

(109)  Spektri kasutajad peaksid saama ka vabalt valida teenuseid, mida nad soovivad spektri kaudu osutada. Teiselt poolt, kui see on vajalik ja proportsionaalne, tuleks võimaldada meetmeid, millega nõutakse konkreetse teenuse osutamist, et saavutada selgelt määratletud ja üldist huvi pakkuvaid eesmärke, nagu inimelu kaitse, vajadus toetada sotsiaalset, piirkondlikku ja territoriaalset ühtekuuluvust, või et vältida spektri ebatõhusat kasutamist. Sellisteks eesmärkideks peaksid muu hulgas olema kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse ning meediakanalite paljususe edendamine, nagu need on liikmesriikide poolt määratletud kooskõlas liidu õigusega. Välja arvatud juhul, kui see on vajalik inimelu kaitseks või erandjuhtudel muude üldistest huvidest lähtuvate eesmärkide täitmiseks, nagu need on liikmesriikide poolt määratletud kooskõlas liidu õigusega, ei tohiks erandiga anda teatavate teenuste kasutamise ainuõigust, vaid üksnes eelisõiguse, nii et samas sagedusalas saaks võimaluse piires kasutada teisi teenuseid ja tehnoloogiaid. Liikmesriikide pädevusse kuulub erandite ulatuse ja laadi kindlaksmääramine, arvestades kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse ning meediakanalite paljususe edendamist.

(110)  Kuna spektri jaotamine konkreetsetele tehnoloogiatele või teenustele on erand tehnoloogia- ja teenuseneutraalsuse põhimõtetest ning vähendab vabadust valida osutatav teenus või kasutatav tehnoloogia, siis peab iga selline jaotamine olema läbipaistev ning selleks peaks korraldama avaliku konsultatsiooni.

(111)  Erandlikel juhtudel, kui liikmesriigid otsustavad piirata elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise vabadust avaliku korra, julgeoleku või rahvatervisega seotud põhjustel, peaksid liikmesriigid selgitama sellise piiramise põhjuseid.

(112)  Raadiospektrit tuleks hallata nii, et tagatud oleks kahjulike raadiohäirete vältimine. Seepärast tuleks kahjulike raadiohäirete mõiste nõuetekohaselt määratleda, et selliste häirete vältimise tagamisel piirdutaks üksnes vajalike regulatiivsete meetmete võtmisega, võttes sealjuures arvesse ka vajadust kasutada võrguseadmetes ja lõppkasutajate seadmetes toimekindlaid vastuvõtutehnoloogiaid. Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (ITU) raadioeeskirjades on kahjulikud raadiohäired muu hulgas määratletud kui mis tahes häired, mis seavad ohtu turvateenuste kasutamise, mis on omakorda määratletud kui mis tahes raadiosideteenused, mida püsivalt või ajutiselt kasutatakse inimelu või vara kaitseks; seega tuleks elu või vara kaitsmiseks vältida kahjulikke raadiohäireid, eelkõige kriitilistes olukordades, kui sellega seatakse ohtu turvateenuste toimimine. Kuna ITU määratluse kohaselt puudutab see ka raadiotuvastust, mis on ülioluline transpordi ja navigatsiooni jaoks, tuleks sellega hõlmata elektrooniliste sideteenuste või -võrkude kõik eluliselt tähtsad aspektid, kui ohus on inimelu või vara, piirdumata üksnes transpordi valdkonnaga, vaid ka näiteks tervishoiuteenustega. Transporti iseloomustab tugev piiriülesus ning selle digitaliseerimine on keerukas. Sõidukid (metroo, buss, sõidu- ja veoautod, rongid jne) muutuvad üha autonoomsemaks ja võrku ühendatumaks. ELi ühtsel turul liiguvad sõidukid väga lihtsalt üle riigipiiride. Usaldusväärne side ja kahjulike raadiohäirete vältimine on sõidukite turvalise ja hea juhtimise ja nende sõidukisiseste sidesüsteemide jaoks hädavajalikud.

(113)  Nõudlus spektri järele kasvab ning mitmesuguste uute rakenduste ja tehnoloogiate tõttu peab juurdepääs spektrile ja selle kasutamine olema paindlikum ning seega peaksid liikmesriigid propageerima spektri ühiskasutust sellega, et määravad kindlaks iga stsenaariumi puhul kõige sobivamad lubade režiimid ja panevad selle jaoks paika otstarbekad ja läbipaistvad eeskirjad. Ühiskasutus tagab üha enam tulemusliku ja tõhusa spektrikasutuse, sest mitmel sõltumatul kasutajal või seadmel on samal ajal juurdepääs samale sagedusalale eri liiki õiguslike režiimide alusel; see vabastab täiendavaid spektriressursse, suurendab kasutuse tõhusust ja hõlbustab uute kasutajate juurdepääsu spektrile. Ühiskasutuse aluseks võib olla üldluba või loavaba kasutus, mis võimaldab mitmele kasutajale spetsiifiliste ühiskasutustingimuste alusel juurdepääsu samale spektrile eri geograafilistes piirkondades või eri aegadel. Samuti võib see põhineda individuaalsetel kasutusõigustel näiteks sellise korra alusel nagu loaga ühiskasutus, mille puhul kõik kasutajad (olemasolev kasutaja ja uued kasutajad) lepivad ühise juurdepääsu tingimustes kokku pädevate asutuste juhendamisel ja teevad seda selliselt, et tagatud oleks raadioedastuse minimaalne garanteeritud kvaliteet. Kui liikmesriigid võimaldavad ühiskasutust eri loarežiimide alusel, et tohiks kasutamise kestus eri loarežiimide alusel väga palju varieeruda.

(113 a)  Mõnedel juhtudel võib raadiospektri kasutamine üldlubade alusel hõlbustada spektri kõige tõhusamat kasutamist ja edendada uuendustegevust, samas kui teatavate konkreetsete asjaolude puhul on kõige sobivamaks loakorraks raadiospektri kasutamise individuaalsed õigused. Näiteks tuleks kaaluda individuaalseid kasutusõigusi, kui need on tõhusamad tänu soodsatele raadiospektri leviomadustele või kavandatavale edastamisvõimsuse tasemele. Nii peaks olema ka siis, kui geograafiline kasutustihedus on suur või raadiospekter on pidevalt kasutuses. Individuaalseid kasutusõigusi tuleks kaaluda ka olukorras, kus nõutav teenuse kvaliteet ei võimalda tegeleda häireprobleemidega üldlubade alusel. Kui vastuvõtja toimekindluse suurendamise tehnilised meetmed võimaldaksid üldlubade kasutamist või spektri ühiskasutust, tuleks neid kohaldada ning vältida kaitse ja häirete puudumise põhimõtet käsitlevate sätete süstemaatilist kasutamist.

(114)  Selleks et tagada prognoositavus ja säilitada õiguskindlus ja investeerimisstabiilsus, peaksid liikmesriigid eelnevalt kindlaks määrama sobivad kriteeriumid, mille põhjal teha kindlaks, kas õiguste omanikud täidavad individuaalsetele kasutusõigustele ja üldlubadele seatud tingimuste rakendamisel spektri tõhusa kasutamise eesmärki. Huvitatud isikud tuleks kaasata selliste tingimuste määratlemisse ning neid tuleks läbipaistval viisil teavitada sellest, kuidas nende kohustuste täitmist hinnatakse.

(115)  Arvestades tehnilise innovatsiooni olulisust, peaks liikmesriikidel olema võimalik anda lube spektri kasutamiseks eksperimentaalsel otstarbel vastavalt eripiirangutele ja -tingimustele, mis on rangelt põhjendatud selliste õiguste eksperimentaalse iseloomuga.

(116)  Võrgutaristu ühiskasutus ja mõningatel juhtudel ka spektri ühiskasutus võivad võimaldada raadiospektri tõhusamat ja tulemuslikumat kasutamist ning tagada võrkude kiire kasutuselevõtu eelkõige hõredamalt asustatud piirkondades. Raadiospektri kasutamise õigustele seatavaid tingimusi määratledes peaksid pädevad asutused kaaluma ka seda, kas lubada ettevõtjate vahel mingil kujul ühiskasutust või koordineerimist, et tagada spektri tulemuslik ja tõhus kasutamine või levialaliste kohustuste täitmine kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega.

(117)  Turutingimused ning turuosaliste olulisus ja arv võivad liikmesriigiti varieeruda. Kuigi raadiospektri kasutamise õigustele tingimuste seadmise vajadused ja võimalused võivad oleneda riikide iseärasustest, mida tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta, tuleks selliste kohustuste kohaldamise üksikasju koordineerida ELi tasandil komisjoni rakendusmeetmetega, mis tagaksid, et samalaadsetele probleemidele lähenetakse kogu ELis ühetaoliselt.

(118)  Teenuse- ja tehnoloogianeutraalsuse nõue kasutusõiguste andmisel ning võimalus anda õigusi üle ühelt ettevõtjalt teisele toetavad üldsusele elektroonilise side teenuste osutamise vabadust ja võimalusi ning hõlbustavad seeläbi ühtlasi üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamist. Käesolev direktiiv ei piira seda, kas raadiospektrit eraldatakse vahetult elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujatele või üksustele, kes neid võrke ja teenuseid kasutavad. Sellisteks üksusteks võivad olla raadio- või teleringhäälingu sisu pakkujad. Raadiospektri kasutamise õigusega seotud tingimuste ja üldloaga seotud asjaomaste tingimuste täitmise eest peaks igal juhul vastutama ettevõtja, kellele on antud õigus kasutada raadiosagedust. Teatavad kohustused, mis on ringhäälinguorganisatsioonidele audiovisuaalse meedia teenuste osutamiseks üldistes huvides kehtestatud, võivad eeldada spektri kasutamise õiguste andmise puhul konkreetsete kriteeriumide ja konkreetse korra kasutamist, et saavutada konkreetne üldist huvi pakkuv eesmärk, mille liikmesriigid on kehtestanud kooskõlas lidu õigusega. Selliste õiguste andmise menetlus peaks igal juhul olema objektiivne, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja proportsionaalne. Euroopa Kohtu kohtulahendite kohaselt peaksid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 56 tagatud õigusi käsitlevad riiklikud piirangud olema objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalsed ega tohiks ületada seda, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalik. Ühtlasi ei tohiks ilma avatud menetluseta antud spektrit kasutada muul otstarbel kui konkreetne üldistest huvidest lähtuv eesmärk, milleks see anti. Sellisel juhul tuleks anda huvitatud isikutele võimalus esitada mõistliku aja jooksul oma märkused. Õiguste andmisega seotud taotluse esitamise korra osana peaksid liikmesriigid kontrollima, kas taotleja suudab täita sellistele õigustele seatavaid tingimusi. Need tingimused peaksid kajastuma kõlblikkuskriteeriumides, mis sätestatakse objektiivsetes, läbipaistvates, proportsionaalsetes ja mittediskrimineerivates tingimustes enne konkurentsipõhise valikumenetluse käivitamist. Nende kriteeriumide kohaldamisel võib nõuda, et taotleja esitaks vajalikud andmed, tõendamaks oma suutlikkust täita kõnealuseid tingimusi. Kui selliseid andmeid ei esitata, võib raadiosageduse kasutamise õigust käsitleva taotluse tagasi lükata.

(119)  Enne õiguste andmist peaksid liikmesriigid kehtestama üksnes selliste elementide kontrollimise, mida tavapärase hoolsusega tegutsev taotleja saab mõistlikult tõendada, võttes nõuetekohaselt arvesse raadiospektri kui piiratud üldkasutatava ressursi olulist avalikku ja turuväärtust. See ei piira võimalust kõlblikkuskriteeriumide täitmist edaspidi kontrollida näiteks vahe-eesmärkide abil, kui esialgu ei olnud võimalik kriteeriume mõistlikult täita. Raadiospektri tulemusliku ja tõhusa kasutuse säilitamiseks ei tohiks liikmesriigid anda õigusi, kui nad tuvastavad läbivaatamise käigus, et taotleja ei suuda tingimusi täita, ilma et see piiraks võimalust soodustada ajaliselt piiratud eksperimentaalset kasutust. Spektri kasutamise lubade piisav ajaline kestus peaks suurendama investeeringute prognoositavust, et aidata kaasa võrkude kiiremale rajamisele ja parematele teenustele, ning stabiilsust, et toetada spektriga kauplemist ja selle rentimist. Kui spektri kasutamise luba ei ole tähtajatu, peaks loa kestus lähtuma taotletavatest eesmärkidest ja olema piisav, et hõlbustada tehtud investeeringute tagasiteenimist. Kuigi loa pikk kestus võib tagada investeeringute prognoositavuse, aitavad raadiospektri tulemusliku ja tõhusa kasutamise tagamise meetmed, näiteks pädeva asutuse volitused kasutusõigustele seatud tingimuste täitmata jätmise korral õigusi muuta või need tühistada, või raadiospektriga kauplemise või selle rentimise hõlbustamine vältida raadiospektri sobimatut koondumist ja toetada spektriressursside jaotamise suuremat paindlikkust. Aastatasude ulatuslikum kasutamine on samuti üks vahend, et tagada õiguse omaniku poolse spektrikasutuse pidev hindamine.

(120)  Juba antud raadiospektri kasutamise õiguste pikendamise üle otsustades peaksid pädevad asutused arvesse võtma, kuivõrd edendaks pikendamine õigusraamistiku eesmärke ning muid siseriikliku ja liidu õiguse kohaseid eesmärke. Kõik sellised otsused tuleks teha avatud, mittediskrimineeriva ja läbipaistva menetluse kohaselt ning need peaksid põhinema asjaomastele õigustele seatud tingimuste täitmise läbivaatamisel. Kui liikmesriigid hindavad, kas kasutusõigusi tuleks pikendada, peaksid nad kaaluma juba määratud õiguste pikendamise mõju konkurentsile ning toetust tõhusamale kasutamisele või uutele innovatiivsetele kasutusviisidele, mis võiksid kaasneda sagedusala uutele kasutajatele avamisega. Pädevad asutused võivad sellisel juhul otsustada lubada piiratud tähtajaga pikendamist, et vältida senise kasutuse tõsiseid katkestusi. Kuigi otsused enne käesoleva direktiivi kohaldamist määratud õiguste pikendamise või pikendamata jätmise kohta peaksid järgima kõiki juba kohaldatavaid eeskirju, peaksid liikmesriigid samavõrra tagama, et nad ei kahjusta käesoleva direktiivi eesmärke.

(121)  Olemasolevaid kasutusõigusi pikendades peaksid liikmesriigid õiguse pikendamise vajadust hinnates vaatama läbi ka sellega seotud tasud, et tagada, et need tasud soodustavad ka edaspidi optimaalset kasutust, võttes muu hulgas arvesse turu ja tehnoloogia arengu taset. Õiguskindluse tõttu on otstarbekas tugineda kehtivate tasude kohandamisel samadele põhimõtetele kui need, mida kohaldatakse uute kasutusõiguste andmisel.

(122)  Raadiospektri tulemusliku haldamise tagamiseks tuleb aidata kaasa juba määratud spektri jätkuvalt tõhusale kasutamisele. Selleks, et õiguste omanikele oleks tagatud õiguskindlus, tuleks õiguste pikendamise võimalust kaaluda sobiva aja jooksul enne asjaomase õiguse aegumist. Pideva ressursihalduse huvides peaks pädevatel asutustel olema võimalik seda teha omal algatusel või selle isiku taotlusel, kellele õigused on määratud. Kasutusõigust ei saa pikendada, kui isik, kellele õigused on määratud, ei soovi seda.

(123)  Spektri kasutamise õiguste üleandmine võib olla tulemuslik vahend, mille abil suurendada spektrikasutuse tõhusust. Paindlikkuse ja tõhususe huvides ning selleks, et turg saaks spektri väärtust hinnata, peaksid liikmesriigid vaikimisi lubama spektrikasutajatel oma spektri kasutamise õigusi kolmandatele isikutele üle anda või rentida lihtsa menetluse kohaselt ja kooskõlas sellistele õigustele seatud tingimuste ja konkurentsieeskirjadega nende riikide reguleerivate asutuste järelevalve all, kelle vastutuse alla see kuulub. Kui raadiospektriotsuse alusel vastu võetud ühtlustamismeetmetest peetakse kinni, peaksid liikmesriigid kaaluma ka spektri kasutamise õiguste geograafilises või raadiosageduste mõttes osadeks jaotamise taotlusi ja kasutustingimuste läbivaatamise taotlusi.

(124)  Raadiospektri kasutamise õiguste andmise või pikendamise korral konkreetselt konkurentsi edendamiseks võetavate meetmete üle peaksid otsustama riikide reguleerivad asutused, kellel on vajalikud teadmised majanduse, tehnika ja turu kohta. Spektri eraldamise tingimused võivad mõjutada konkurentsiolukorda elektroonilise side turgudel ja turule sisenemise tingimusi. Piiratud juurdepääs spektrile võib eriti spektrinappuse korral luua turule sisenemise tõkke või kahjustada investeeringuid, võrkude rajamist, uute teenuste või rakenduste pakkumist, innovatsiooni ja konkurentsi. Senist konkurentsi võivad mõjutada ka uued kasutusõigused, sh kasutusõigused, mis on omandatud õiguste üleandmise või rentimise tulemusena, ning spektrikasutuse uute paindlike kriteeriumide kehtestamine. Kui teatavaid konkurentsi edendamiseks kasutatud tingimusi kohaldatakse ebaotstarbekalt, võib sellel olla teistsugune mõju; näiteks spektripiirangute kasutamine või spektri reserveerimine võib tekitada kunstliku spektrinappuse, hulgitasandi juurdepääsu kohustused võivad turujõu puudumisel asjata ärimudeleid piirata ning üleandmise piiramine võib takistada järelturgude arengut. Seetõttu on selliste tingimuste kehtestamise jaoks vaja järjekindlat ja objektiivset konkurentsitesti, mida tuleks kohaldada järjepidevalt. Seega tuleks selliste meetmete kasutamisel lähtuda riikide reguleerivate asutuste tehtud põhjalikust ja objektiivsest turu ja selle konkurentsitingimuste hindamisest. Riiklikud ametiasutused peaksid siiski alati tagama spektri tõhusa ja tulemusliku kasutamise ning vältima konkurentsi kahjustavast liigsete varude soetamisest põhjustatud kahjulikku mõju konkurentsile.

(125)  Toetudes raadiospektripoliitika töörühma arvamustele, võib osutuda vajalikuks raadiospektriotsuse alusel ühtlustatud sagedusala kasutamise lubamiseks ühise tähtaja vastuvõtmine, et vältida piiriüleseid raadiohäireid; ühtlasi võib see olla kasulik, et tagada igakülgne kasu seotud tehnilise ühtlustamise meetmete jaoks seadmeturgudel ja ülisuure läbilaskevõimega elektroonilise side võrkude ja teenuste kasutuselevõtu jaoks. Et käesoleva raamistiku eesmärkidele märkimisväärselt kaasa aidata ja koordineerimist hõlbustada, tuleks sellised ühised tähtajad kehtestada komisjoni rakendusaktidega. Lisaks 700 MHz sagedusalale võiks sellised ühised maksimaalsed tähtajad kehtestada 3,4–3,8 GHz ja 24,25–27,5 GHz sagedusaladele, mille raadiospektripoliitika töörühm on järgmise põlvkonna traadita süsteemide (5G) spektriga seotud aspekte käsitlevas arvamuses nimetanud uuteks 2020. aastaks kasutusele võetavateks sagedusaladeks, ning täiendavatele sagedusaladele üle 24 GHz, näiteks 31,8–33,4 GHz ja 40,5–43,5 GHz, mille kasutamist 5G jaoks Euroopas peab raadiospektripoliitika töörühm võimalikuks. Täiendavate üle 24 GHz sagedusalade eraldamise tingimustes tuleks võtta arvesse väljakujunenud kasutajaid hõlmavaid võimalikke spektri ühiskasutuse stsenaariume.

(126)  Kui nõudlus raadiospektri teatud sagedusalal on suurem kui selle kättesaadavus ja selle tulemusena jõuab liikmesriik järeldusele, et raadiospektri kasutamise õigusi tuleb piirata, tuleb selliste õiguste andmisel kohaldada asjakohaseid ja läbipaistvaid menetlusi, et vältida igasugust diskrimineerimist ja kasutada olemasolevaid nappe vahendeid optimaalselt. Sellised piirangud peaksid olema põhjendatud ja proportsionaalsed ning põhinema turutingimuste põhjalikul analüüsil ja võtma nõuetekohaselt arvesse üldist kasu kasutajate ning riigisiseste ja siseturu eesmärkide seisukohast. Igasuguste piiramismenetluste eesmärgid peaksid olema eelnevalt selgelt paika pandud. Kõige sobivama valikumenetluse üle otsustades peaksid liikmesriigid kooskõlas liidu tasandil võetud koordineerimismeetmetega õigeaegselt ja läbipaistvalt konsulteerima kõigi huvitatud isikutega menetluse põhjendatuse, eesmärkide ja tingimuste üle. Liikmesriigid võivad raadiospektri või erandliku majandusliku väärtusega numbrite eraldamiseks kasutada muu hulgas konkurentsil või võrdlustel põhinevat valikukorda. Selliste kavade haldamisel peaksid riikide reguleerivad asutused võtma arvesse käesoleva direktiivi eesmärke. Kui liikmesriik leiab, et teatava sagedusala kasutamise õigusi võiks olla rohkem, peab ta algatama sellekohase menetluse.

(127)  Nõudlus raadiospektri järele ja lõppkasutajate nõudlus traadita lairibaühenduste järele tähendab, et vaja on alternatiivseid, üksteist täiendavaid ja tõhusa spektrikasutusega lahendusi, mille hulka kuuluvad väikese leviala ja väikese võimsusega raadiovõrgu juurdepääsusüsteemid, näiteks raadio-kohtvõrgud (RLAN) ja väikese võimsusega ja levialaga kärgvõrkude juurdepääsupunktid. Sellised täiendavad raadiovõrgu juurdepääsusüsteemid, eeskätt üldkasutatavad RLANi juurdepääsupunktid suurendavad lõppkasutajate juurdepääsu internetile ning võimaldavad mobiilsideoperaatoritel mobiilse andmeliikluse mujale suunata. Raadio-kohtvõrgud kasutavad ühtlustatud raadiospektrit ilma, et selleks oleks vaja individuaalset luba või spektri kasutamise õigust. Praegu kasutavad enamikku RLANi juurdepääsupunktidest eraisikutest kasutajad oma paikse lairibaühenduse laiendamiseks raadio-kohtvõrguga. Lõppkasutajaid ei tohiks takistada jagamast juurdepääsu oma RLANile nende internetiteenuse lepingus sätestatud piirides, et suurendada kasutatavate juurdepääsupunktide arvu eriti tiheasustusega piirkondades, maksimeerida andmeedastusmahte raadiovõrgus tänu raadiospektri taaskasutamisele ja luua kulutõhus täiendav lairibalise raadiovõrgu infrastruktuur, mis oleks juurdepääsetav ka teistele lõppkasutajatele. Seepärast tuleks kõrvaldada ka tarbetud piirangud RLANi juurdepääsupunktide kasutuselevõtule ja omavahelisele sidumisele. Riigiasutused ja avalike teenuste osutajad, kes kasutavad oma ruumides oma töötajate, külastajate või klientide jaoks RLANi näiteks selleks, et hõlbustada juurdepääsu e-valitsuse teenustele või pakkuda teavet ühistranspordi või liikluskorralduse kohta, võiksid pakkuda sellistele juurdepääsupunktidele juurdepääsu ka üldotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse poolt ning teha seda neis ruumides üldsusele pakutavate teenuste kõrvalteenusena piirides, mis on lubatud konkurentsi- ja riigihanke-eeskirjadega. Isiku suhtes, kes pakub sellist juurdepääsu elektroonilise side võrkudele eravaldustes või nende ümber või piiratud avalikus ruumis mitteärilistel alustel või kõrvalteenusena mõnele muule tegevusele, mis ei sõltu sellisest juurdepääsust (näiteks RLAN-levialad, mis on tehtud kättesaadavaks selles piirkonnas olevatele muu äritegevuse klientidele või üldsusele), võib kehtida kohustus täita raadiospektri kasutamise õiguste üldloa tingimusi, kuid tema suhtes ei tohiks rakendada tingimusi või nõudeid, mis on seatud üldkasutatavate sidevõrkude või -teenuste pakkujate suhtes kohaldatavatele üldlubadele, ega lõppkasutajate või vastastikuse sidumisega seotud kohustusi. Samas peaksid sellise juurdepääsu pakkuja suhtes siiski kehtima elektroonilist kaubandust käsitleva direktiivi 2000/31/EÜ(25) artiklis 12 sätestatud vastutust käsitlevaid õigusnorme. Arendatakse uusi tehnoloogiaid (nt LiFi), mis täiendavad raadio-kohtvõrkude ja raadiovõrgu juurdepääsupunktide praeguseid raadiospektriga seotud omadusi, et hõlmata ka optilisi, nähtaval valgusel põhinevaid juurdepääsupunkte, mille tulemuseks oleksid hübriidsed kohtvõrgud, võimaldaksid optilist raadiosidet.

(128)  Väikese võimsuse ja levialaga traadita juurdepääsupunktid on väga väikesed ja nende jaoks kasutatakse silmatorkamatuid seadmeid, mis on sarnased kodumajapidamistes kasutatavate RLAN-ruuteritega; arvestades nende positiivset mõju spektrikasutusele ja raadioside arengule tuleks nende tehnilised omadused (nt väljundvõimsus) määratleda liidu tasandil kohaliku kasutuselevõtuga proportsionaalsel viisil ning nende kasutuseks peaks olema vaja üksnes üldluba (v.a RLANi puhul, mille suhtes ei tohiks kohaldada ühtegi loanõuet peale selle, mis on vajalik raadiospektri kasutamiseks) ja igasuguseid täiendavaid piiranguid individuaalsete kavade alusel või muid lube tuleks kasutada võimalikult piiratud ulatuses.

(128 a)  Avalikke hooneid ja muud avalikku taristut külastab ja kasutab iga päev suur hulk lõppkasutajaid, kes vajavad internetiühendust, et tarbida e-valitsuse, e-transpordi ja muid teenuseid. Muu avalik taristu (näiteks tänavalambid, liiklusfoorid jms) pakub oma tiheda paiknemise tõttu väga väärtuslikke kohti väikese raadiusega tugijaamade kasutamiseks. Operaatoritel peaks olema juurdepääs nendele avalikele kohtadele, et nõudlust piisavalt rahuldada. Liikmesriigid peaksid tagama, et sellised avalikud hooned ja muu avalik taristu tehakse mõistlikel tingimustel kättesaadavaks väikese raadiusega tugijaamade kasutuselevõtuks direktiivi 2014/61/EL täiendamise eesmärgil. Nimetatud direktiivis kasutatakse funktsionaalset lähenemist ja kehtestatakse füüsilise taristu kättesaadavust käsitlevad kohustused ainult juhul, kui selle omanik või kasutaja on võrguoperaator, millega jäetakse paljud avalike ametiasutuste omandis või kasutuses olevad hooned direktiivi kohaldamisalast välja. Seevastu ei ole konkreetne kohustus vajalik intelligentsete transpordisüsteemide kasutatava füüsilise taristu, näiteks kaablite või postide korral, mis kuuluvad võrguoperaatoritele (transporditeenuste osutajad ja/või üldkasutatavate telekommunikatsioonivõrkude operaatorid) ja kus hostitakse võrguosi, mistõttu selline taristu kuulub direktiivi 2014/61/EL kohaldamismisalasse.

(129)  Käesoleva direktiivi juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevaid sätteid kohaldatakse nende võrkude suhtes, mille abil osutatakse üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid. Käesolev direktiiv ei loo juurdepääsu ega vastastikuse sidumise kohustusi muude kui üldkasutatavate võrkude jaoks, välja arvatud juhul, kui juurdepääsu tõttu üldkasutatavale võrgule kohaldatakse nende suhtes liikmesriikide sätestatud tingimusi.

(130)  Terminil „juurdepääs“ on palju eri tähendusi ja seepärast tuleb nimetatud termini kasutamine käesolevas direktiivis täpselt määratleda, ilma et see piiraks selle kasutamist muudes liidu meetmetes. Operaator võib olla asjaomase võrgu või sellega seotud vahendite omanik või rentida neid tervikuna või osaliselt.

(131)  Avatud ja konkurentsile rajatud turul ei tohiks olla piiranguid, mis ei lase ettevõtjatel pidada omavahelisi läbirääkimisi juurdepääsu ja võrkude vastastikuse sidumise tingimuste üle, eelkõige asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega arvestavate piiriüleste lepingute puhul. Selleks et luua tõhusamalt toimiv, tõeliselt üleeuroopaline turg, mis toimib konkurentsinõuete kohaselt ning mis pakub lõppkasutajatele suuremat valikut ja konkurentsivõimelisi teenuseid, peaksid ettevõtjad, kes saavad mõnelt teiselt üldloa alusel tegutsevalt ettevõtjalt elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumiseks juurdepääsu või vastastikust sidumist käsitleva taotluse, sõlmima sellised lepingud põhimõtteliselt ärilistel alustel ning pidama läbirääkimisi heas usus.

(132)  Turgudel, kus erinevused ettevõtjate läbirääkimispositsioonide tugevuses on jätkuvalt väga suured ja kus ühed ettevõtjad sõltuvad oma teenuste osutamisel teiste ettevõtjate taristutest, on otstarbekas luua raamistik, mis tagaks turu tõhusa toimimise. Äriliste läbirääkimiste ebaõnnestumise korral peaksid liikmesriikide reguleerivatel asutustel olema volitused, et tagada lõpptarbijate huvides piisav juurdepääs ja vastastikune sidumine ning teenuste koostalitlusvõime. Eelkõige võivad nad tagada läbivühenduvuse sellega, et kehtestavad proportsionaalsed kohustused nendele üldloa alusel tegutsevatele ettevõtjatele, kes kontrollivad juurdepääsu lõpptarbijatele. Kontroll juurdepääsuvõimaluste üle võib hõlmata lõpptarbijani viiva (fikseeritud või mobiilse) füüsilise ühenduse omamist või kontrolli selle üle ja/või võimalust muuta või tühistada lõpptarbija lõpp-punktile juurdepääsuks vajalik riigisisene number või riigisisesed numbrid. Selline olukord tekib näiteks juhul, kui võrguoperaator peaks põhjendamatult piirama lõpptarbijate võimalusi pääseda juurde Interneti-portaalidele ja -teenustele.

(133)  Mittediskrimineerimise põhimõtet silmas pidades peaksid riikide reguleerivad asutused tagama, et läbivühenduse ja kogu internetile juurdepääsu pakkumiseks on vastastikune sidumine mõistlikel tingimustel võimalik kõigil operaatoritel olenemata nende suurusest ja ärimudelist ning sellest, kas nad on vertikaalselt integreeritud või eraldiseisvad.

(134)  Kui riigisisesed õigus- ja haldusmeetmed seovad juurdepääsu- või vastastikuse sidumise tingimused vastastikust sidumist taotleva poole tegevusega, eriti tema investeeringutega võrgutaristusse, mitte aga pakutavate vastastikuse sidumise ja juurdepääsuteenustega, võib see tekitada konkurentsimoonutusi ega pruugi seega olla kooskõlas konkurentsieeskirjadega.

(135)  Võrguoperaatorid, kes kontrollivad juurdepääsu oma klientidele, kasutavad selleks individuaalnumbreid või -aadresse avaldatud numbrite või aadresside vahemikust. Teised võrguoperaatorid peavad samuti suutma juhtida liikluse nende klientideni ja seega peavad olema võimelised siduma vastastikku võrke otse või kaudselt. Seepärast tuleks kehtestada vastastikuse sidumise läbirääkimisi käsitlevad õigused ja kohustused.

(136)  Koostalitlusvõime on lõpp-kasutajatele kasulik ja see on käesoleva õigusraamistiku oluline eesmärk. Koostalitlusvõime tugevdamine on riikide reguleerivate asutuste üks eesmärke käesoleva raamistiku kohaselt, millega on ette nähtud ka see, et komisjon avaldab elektroonilise side ühtlustamise aluseks oleva standardite ja/või spetsifikatsioonide loetelu, mis hõlmab teenuste osutamist, tehnilisi liideseid ja/või võrgufunktsioone. Liikmesriigid peaksid toetama avaldatud standardite ja/või spetsifikatsioonide kasutamist ainult sel määral, kui see on hädavajalik teenuste koostalitlusvõime tagamiseks ja kasutajate valikuvabaduse suurendamiseks.

(137)  Praegu eeldab nii läbivühenduvus kui ka juurdepääs hädaabiteenustele, et lõppkasutajad kasutavad numbripõhiseid isikutevahelise side teenuseid. Tehnika edasine areng ja numbrivaba isikutevahelise side teenuste üha laiem levik võivad kaasa tuua ebapiisava koostalitlusvõime sideteenuste vahel. Selle tagajärjel võivad tekkida märkimisväärsed tõkked turule sisenemisele ja takistused edasiseks innovatsiooniks ning ohtu võib sattuda ▌lõppkasutajate vaheline läbivühenduvus▌.

(138)  Kui sellised koostalitlusvõimega seotud teemad peaksid esile kerkima, võib komisjon paluda, et BEREC koostaks aruande, milles esitatakse faktipõhine hinnang turuolukorrale liidu ja liikmesriikide tasandil. Komisjon peaks otsustama BERECi aruande ja muude kättesaadavate tõendite põhjal ja võttes arvesse seda, milline on mõju siseturule, kas on vaja riikide reguleerivate asutuste regulatiivset sekkumist. Kui komisjon leiab, et riikide reguleerivad asutuse peaksid kaaluma sellist regulatiivset sekkumist, võib ta võtta rakendusmeetmed, milles täpsustatakse, mis laadi ja millise ulatusega võiks riikide reguleerivate asutuste regulatiivne sekkumine olla (muu hulgas eeskätt meetmed standardite või spetsifikatsioonide kohustusliku kasutamise kehtestamise kohta kõigi või konkreetsete pakkujate suhtes). Mõisted „Euroopa standardid“ ja „rahvusvahelised standardid“ on määratletud määruse (EL) nr 1025/2012(26) artiklis 2. Riikide reguleerivad asutused peaksid konkreetse riigi olukorrast lähtudes hindama, kas sekkumine on läbivühenduse või hädaabiteenistustele juurdepääsu tagamiseks vajalik ja õigustatud, ning jaatava vastuse korral kehtestama proportsionaalsed kohustused kooskõlas komisjoni rakendusmeetmetega. Selleks, et mitte luua takistusi siseturul, ei tohiks liikmesriigid kehtestada kohustusi lisaks nimetatud rakendusmeetmetele.

(139)  Olukordades, kus ettevõtjatel puudub juurdepääs mitte-dubleeritavate varade mõistlikele alternatiividele kuni esimese jaotuspunktini, ning edendamaks konkurentsivõimelisi tulemusi lõppkasutajate jaoks, peaks riikide reguleerivatel asutustel olema volitused kehtestada kõigile operaatoritele juurdepääsukohustused, ilma et see piiraks nende vastavat turujõudu. Seoses sellega peaksid riikide reguleerivad asutused võtma arvesse kõiki võrkude tulevase dubleerimise tehnilisi ja majanduslikke tõkkeid. Kuna sellised kohustused võivad aga olla sekkuvad, pärssida investeerimisstiimuleid ja avaldada kahjulikku mõju, tugevdades turgu valitsevate osaliste seisundit, tuleks need kehtestada üksnes juhul, kui see on põhjendatud ja proportsionaalne asjaomastel turgudel jätkusuutliku konkurentsi saavutamiseks. Üksnes asjaolu, et juba on olemas rohkem kui üks selline taristu, ei tähenda ilmtingimata, et selle varad on dubleeritavad. Esimene jaotuspunkt tuleks kindlaks teha objektiivsetele kriteeriumidele tuginedes.

(139 a)  Võimalik peaks olema kohustuste kehtestamine juurdepääsu pakkumiseks seotud lisateenustele, st teenustele, mis tagaksid asjakohase juurdepääsu puuetega lõppkasutajatele, ning ühendatud televisiooniteenuseid ja elektroonilisi saatekavasid toetavatele andmetele sellises ulatuses, mis on vajalik, et tagada lõppkasutajate juurdepääs teatavatele ringhäälinguteenustele.

(140)  Hõreda asustustihedusega piirkondades võib olla õigustatud juurdepääsukohustuse laiendamine esimesest liitumispunktist ülekandevõrgu suunas olevale juhtmestikule ja kaablitele, kuid sellised kohustused peaksid puudutama punkte, mis on lõppkasutajatele võimalikult lähedal, kui tõendatakse, et dubleerimine oleks võimatu ka sellest esimesest liitumispunktist kaugemal.

(141)  Sellistel juhtudel võib proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks olla otstarbekas, et riigi reguleeriv asutus välistab ▌kohustused, mis ulatuvad esimesest liitumispunktist kaugemale, sest juurdepääsukohustus, mis ei põhine märkimisväärsel turujõul, võib kahjustada hiljuti kasutusele võetud võrguelementide tegevuse ärilist mõttekust, või kuna on olemas mõistlik alternatiivne juurdepääsuvõimalus, mis sobib ülisuure läbilaskevõimega võrkude pakkumiseks.▌

(142)  Elektrooniliste sideteenuste osutamiseks kasutatava raadiovõrgu passiivse ▌infrastruktuuri ühiskasutus ▌kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega võib olla eriti kasulik ülisuure läbilaskevõimega andmeside maksimeerimiseks liidus, eriti hõredamalt asustatud piirkondades, kus dubleerimine ei ole praktiline ja lõppkasutajatel on oht jääda sellisest ühendusest ilma. Riikide reguleerivad asutused peaksid erandkorras saama kehtestada sellist ühiskasutust ▌või asukohapõhist juurdepääsu rändlusele kooskõlas liidu õigusega, kui selline võimalus on selgelt kindlaks määratud esialgsetes kasutamise õiguste andmise tingimustes ja kui nad toovad välja sellise ühiskasutuse ▌positiivsed aspektid (st ülesaamine ületamatutest majanduslikest või füüsilistest takistustest, mille tõttu on juurdepääs võrkudele või teenustele äärmiselt puudulik või puudub üldse) ja võtavad arvesse muid elemente, sealhulgas eriti vajadust tagada levi piki peamisi transporditeid, valik ja teenusekvaliteet lõppkasutajate jaoks ning vajadust säilitada motivatsioon infrastruktuuri kasutuselevõtuks. Olukorras, kus lõppkasutajatel puudub juurdepääs ning passiivse taristu jagamisest üksi ei piisa olukorra lahendamiseks, peaks riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik kehtestada kohustusi aktiivse taristu jagamiseks.

(143)  Kuigi teatud juhtudel on riigi reguleerival asutusel vaja kehtestada kohustusi märkimisväärse turujõuta ettevõtjatele, et saavutada näiteks läbivühenduvus või teenuste koostalitlusvõime või suurendada tõhusust ja püsivat konkurentsi ning tagada maksimaalne kasu lõppkasutajatele, on vaja siiski tagada, et selliste kohustuste kehtestamisel järgitakse õigusraamistikku ja eelkõige teatamismenetlusi.

(144)  Konkurentsieeskirjad üksi ei pruugi olla piisavad selleks, et tagada digitaaltelevisiooni alal kultuuriline mitmekesisus ja meediakanalite paljusus. Tehnoloogia ja turu arengu tõttu on vaja õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel tingimusjuurdepääsu pakkumise kohustused korrapäraselt läbi vaadata kas liikmesriikides nende riigisiseste turgude seisukohast või komisjonis liidu seisukohast eelkõige selleks, et määrata kindlaks, kas on põhjendatud kohustuste laiendamine elektroonilistele saatekavadele (electronic programme guides – EPG) ja rakendusliidestele (application program interfaces – API) sellises ulatuses, mis on vajalik, et tagada lõppkasutajate juurdepääs teatavatele ringhäälinguteenustele. Liikmesriigid võivad need digitaalsed ringhäälinguteenused, millele tuleb tagada lõppkasutajate juurdepääs, määrata kindlaks selliste õiguslike vahenditega, mida nad vajalikuks peavad.

(145)  Samuti võivad liikmesriigid lubada oma riigi reguleerival asutusel uuesti läbi vaadata kohustused seoses tingimusjuurdepääsuga digitaalsetele ringhäälinguteenustele, et teha turuanalüüsi abil kindlaks, kas oleks vaja tühistada või muuta tingimusi, mis on kehtestatud operaatoritele, kellel ei ole asjaomasel turul märkimisväärset turujõudu. Selline tühistamine või muutmine ei tohiks kahjustada lõppkasutajate juurdepääsu nendele teenustele ega tulemuslikku konkurentsi.

(146)  Teatavate asjaolude korral on vaja kehtestada eeltingimused, et tagada areng konkurentsile rajatud turul, mille tingimused soodustavad ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõttu ja käibeleminekut ning lõppkasutajatele võimalikult suure kasu pakkumist. Käesolevas direktiivis kasutatud „märkimisväärse turujõu“ mõiste on samaväärne Euroopa Kohtu kohtulahendites määratletud turgu valitseva seisundi mõistega.

(147)  Võib juhtuda, et kahel või enamal ettevõtjal on ühine turgu valitsev seisund mitte ainult siis, kui nende vahel on struktuurilised või muud seosed, vaid ka siis, kui asjaomase turu struktuur soodustab koordineeritud mõju ning võimaldab neil tegutseda olulises ulatuses sõltumatult konkurentidest, klientidest ja lõpuks ka tarbijatest, st see toetab paralleelset või ühtset konkurentsivastast käitumist turul. Sellise struktuuri tõestuseks võiksid olla omadused, nagu suur kontsentreeritus, turu läbipaistvuse piisav tase, mis muudab kooskõlastamise või ühise poliitika pikaajaliselt jätkusuutlikuks, ning potentsiaalseid konkurente takistavad suured turule sisenemise tõkked ja tarbijate reaktsioone pärssiv valiku puudumine. Konkreetsetel elektrooniliste sideturgude eelneva reguleerimise juhtudel, kus tõkked uutele turule sisenejatele on tavaliselt suured, võib võrkude omanike keeldumine võimaldamast hulgijuurdepääsu mõistlikel konkurentsidünaamikat jätkusuutlikult edendavatel tingimustel, mida on võimalik täheldada või eeldada eelneva reguleerimise puudumisel ja koostoimes jagatud huviga säilitada tehtud investeeringute või riskidega mitteproportsionaalsed märkimisväärsed renditasud järgnevatel või lähedastel jaeturgudel, olla juba iseenesest märgiks konkurentsivastase oligopoli liikmete ühisest poliitikast.

(148)   On oluline, et regulatiivseid eelkohustusi kehtestataks vaid hulgiturul, kus on üks või mitu märkimisväärse turujõuga ettevõtjat, et tagada jätkusuutlik konkurents▌, ning kus probleemi lahendamiseks ei piisa riigisisese ja liidu konkurentsiõiguse vahenditest. Komisjon on koostanud konkurentsiõiguse põhimõtete kohased liidu tasandi suunised, mida riikide reguleerivad asutused peavad järgima konkreetse turu konkurentsi tulemuslikkuse ja märkimisväärse turujõu hindamisel. Riikide reguleerivad asutused peaksid analüüsima, kas konkreetses geograafilises piirkonnas (asjaomase liikmesriigi kogu territooriumil või selle osal või liikmesriikide territooriumide lähestikku paiknevatel osadel koos vaadelduna) on konkurents asjaomasel toote- või teenuseturul tulemuslik. Konkurentsi tulemuslikkuse analüüs peaks hõlmama ka analüüsi selle kohta, kas turg vastab tulevikus konkurentsinõuetele ja kas tulemusliku konkurentsi puudumine on seega kestev või ei. Kõnealustes suunistes tuleks tähelepanu pöörata ka uutele tekkivatele turgudele, kus turuliidril on tegelikult tõenäoliselt oluline turuosa, kuid kus talle ei tohiks kehtestada põhjendamatuid kohustusi. Komisjon peaks suunised regulaarselt läbi vaatama, eelkõige kehtivate õigusaktide läbivaatamisel, võttes arvesse kohtupraktika arengut ja majanduslikku mõtlemist ja tegelikke turukogemusi ning selleks, et tagada nende asjakohasus kiiresti areneval turul. Kui selgub, et asjaomane turg on riikidevaheline, peavad riikide reguleerivad asutused tegema omavahel koostööd.

(149)  Otsustades selle üle, kas ettevõtjal on või ei ole märkimisväärne turujõud, peavad riikide reguleerivad asutused tegutsema kooskõlas liidu õigusega ja võtma täielikult arvesse komisjoni suuniseid turuanalüüsi ja märkimisväärse turujõu hindamise kohta.

(150)  Riikide reguleerivad asutused peaksid määratlema oma riigi territooriumil paiknevad asjaomased geograafilised turud, võttes täiel määral arvesse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud komisjoni soovitust asjaomaste toote- ja teenuseturgude kohta ning arvestades riigisiseseid ja kohalikke olusid. Seepärast peaksid riikide reguleerivad asutused analüüsima vähemalt soovitusega hõlmatud turge, sealhulgas neid, mis on loetletud, kuid mida enam ei reguleerita konkreetses liikmesriigi või kohalikus kontekstis. Riikide reguleerivad asutused peaksid analüüsima ka turge, mis ei ole soovitusega hõlmatud, kuid mida reguleeritakse nende jurisdiktsiooni territooriumil, tuginedes eelnevatele turuanalüüsidele, või muid turge, kui neil on piisavalt põhjust arvata, et käesoleva direktiiviga ettenähtud kolm kriteeriumi võivad saada täidetud.

(151)  Riikidevahelisi turge võidakse määratleda, kui seda põhjendab geograafilise turu määratlus, võttes vastavalt konkurentsiõiguse põhimõtetele arvesse kõiki nii pakkumise kui ka nõudluse poole tegureid. Kõige asjakohasem asutus sellise analüüsi tegemiseks on BEREC, kes saab toetuda riikide reguleerivate asutuste ulatuslikele kogemustele, määratledes turge liikmesriigi tasandil. Kui määratletakse riikidevahelised turud ning esineb vajadus reguleeriva sekkumise järele, peaksid asjaomased riikide reguleerivad asutused tegema koostööd, et asjakohane regulatiivne lähenemine paika panna, seda ka komisjoni teavitamise menetluse käigus. Nad võivad samal moel koostööd teha ka siis, kui riikidevahelisi turge ei määratleta, kuid nende territooriumide turutingimused on piisavalt sarnased, et saada kasu koordineeritud regulatiivsest lähenemisviisist, näiteks seoses sarnaste kulude, turu struktuuride või turuosalistega või siis, kui tegemist on riikidevahelise või võrreldava lõppkasutajate nõudlusega.

(152)  Mõnikord määratletakse geograafilisi turge riigi või sellest madalamal tasandil (näiteks tulenevalt võrkude rajamise riiklikust või kohalikust iseloomust, mis määrab kindlaks ettevõtjate võimaliku turuvõimu piirid seoses hulgitarnetega), kuid ühe või mitme lõppkasutajate kategooria poolt on jätkuvalt oluline riikidevaheline nõudlus. Eelkõige võib see nii olla eri liikmesriikides mitmes kohas tegutsevate ettevõtjatest lõppkasutajate nõudluse puhul. Kui riikidevaheline nõudlus ei saa tarnijate poolt piisavalt rahuldatud, näiteks kui nad on riigiti või piirkonniti killustunud, võib tekkida siseturu tõke. Seetõttu peaks BEREC olema volitatud esitama riikide reguleerivatele asutustele suuniseid ühiste regulatiivsete lähenemisviiside kohta, et tagada riikidevahelise nõudluse asjakohane rahuldamine, mis on aluseks hulgimüügitasandi juurdepääsutoodetele terves liidus ning võimaldab tõhusust ja mastaabisäästu, hoolimata pakkumise poole killustatusest. BERECi suunised peaksid kujundama riikide reguleerivate asutuste valikuid, kui nad püüdlevad riigi tasandil märkimisväärse turujõuga ettevõtjate suhtes regulatiivseid kohustusi kehtestades siseturu eesmärgi poole.

(153)  ▌.

(154)  ▌.

(155)  ▌.

(156)  Järkjärgulisel üleminekul reguleerimata turgudele muutuvad ettevõtjatevahelised kaubanduslepingud (sh kaasfinantseerimiseks ja juurdepääsuks) järjest tavalisemaks ning kui need on jätkusuutlikud ja parandavad konkurentsidünaamikat, võivad need toetada järeldust, et asjaomane hulgiturg ei vaja eelnevat reguleerimist. Sarnane loogika kehtib ka vastupidises olukorras, kaubanduslepingute ettenägematu lõpetamise suhtes dereguleeritud turul. Kõnealuseid lepinguid analüüsides tuleks arvestada seda, et reguleerimise väljavaade võib võrguomanikke motiveerida algatama kaubandusläbirääkimisi. Selleks, et asjaomase turu eelneva reguleerimise vajalikkuse kindlaksmääramisel võtta asjakohasel määral arvesse mõju, mida avaldab seonduvate turgude suhtes kehtestatud reguleerimine, peaksid riikide reguleerivad asutused tagama, et turge analüüsitakse ühtsel viisil ja võimaluse korral samal ajal või ajaliselt võimalikult lähedal.

(157)  Jaetasandi probleemide lahendamiseks hulgitasandi reguleerimist hinnates peaksid riikide reguleerivad asutused pidama silmas, et mitmed hulgiturud saavad pakkuda esmaseid hulgimüügisisendeid konkreetsele jaeturule ning samas saab üks hulgiturg pakkuda esmaseid hulgimüügisisendeid ka mitmele jaeturule. Lisaks võivad konkreetse turu konkurentsidünaamikat mõjutada turud, mis on lähedased, kuid ei oma vertikaalset suhet, nagu on olukord näiteks teatavate paikse ja mobiilse side turgude vahel. Riikide reguleerivad asutused peaksid sellise hindamise korraldama eraldi iga hulgituru puhul, mille suhtes kaalutakse reguleerimist, alates parandusmeetmetest, mis seonduvad juurdepääsuga tsiviilinfrastruktuurile, kuna sellised meetmed suurendavad harilikult konkurentsi jätkusuutlikkust ja ka infrastruktuuri konkurentsi, ning seejärel analüüsides hulgiturge, mis arvatavasti vajavad eelnevat reguleerimist, lähtudes nende tõenäolisest sobivusest jaetasandil tuvastatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks. Konkreetse kehtestatava parandusmeetme üle otsuse langetamisel peaksid riikide reguleerivad asutused hindama selle tehnilist teostatavust ja tegema kulude-tulude analüüsi, võttes arvesse selle sobilikkust jaetasandil tuvastatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks, ja võimaldades jätkusuutlikku konkurentsi, tuginedes eristamisele ja tehnoloogilisele neutraalsusele. Riikide reguleerivad asutused peaksid kaaluma konkreetsete parandusmeetmete kehtestamise tagajärgi, mis üksnes teatava topoloogiaga võrkude suhtes kohaldatuna võiksid pärssida lõppkasutajate huvides olevat ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõttu. Lisaks peaksid riikide reguleerivad asutused kehtestatavate parandusmeetmete kaudu tagama stiimulid, võimaluse korral enne taristu kasutuselevõttu, paindliku ja avatud võrguarhitektuuri väljaarendamiseks, mis vähendaks lõppkokkuvõttes hiljem kehtestatavate parandusmeetmetega seotud koormust ja keerukust. Enne, kui riigi reguleeriv asutus teeb kindlaks, kas märkimisväärse turujõuga ettevõtja suhtes tuleks kehtestada mingeid täiendavaid koormavamaid parandusmeetmeid, peaks ta hindamise igal etapil püüdma selgeks teha, kas juba kaalutud parandusmeetmed oleksid piisavad, et muuta asjaomane turg tõhusalt konkurentsivõimeliseks, võttes arvesse ka asjakohaseid kaubanduskokkuleppeid või muid hulgituru tingimusi, sealhulgas muid juba kehtivaid reguleerimisviise▌, nagu näiteks üldised juurdepääsukohustused dubleerimatutele varadele või direktiivi 2014/61/EL kohaselt kehtestatud kohustused või riigi reguleeriva asutuse poolt märkimisväärse turujõuga ettevõtja puhul juba otstarbekaks peetud mis tahes muu reguleerimisviis. Selline etapiviisiline hindamine, mille eesmärk on tagada, et turuanalüüsis kindlaks tehtud probleemide tõhusaks lahendamiseks kehtestatakse vaid kõige sobivamaid parandusmeetmeid, ei välista riigi reguleeriva asutuse võimalikku järeldust, et selle probleemi käsitlemiseks pakub kõige vähem sekkuvamat moodust selliste parandusmeetmete kombinatsioon, isegi kui need on erineva intensiivsusega. Isegi kui sellised erinevused ei too kaasa erinevate geograafiliste turgude määratlemist, võivad need õigustada vahetegemist asjakohaste parandusmeetmete vahel, mis on kehtestatud konkurentsipiirangute erinevat intensiivsust silmas pidades.

(158)  Selleks et lahendada võimalikke konkurentsiprobleeme seotud järgneval turul või järgnevatel turgudel, peaks piisama hulgiturgude eelnevast reguleerimisest, mis on jaemüügi reguleerimisest põhimõtteliselt vähem sekkuv. Alates elektroonilise side õigusraamistiku kehtestamisest on konkurentsi toimimise arengut ilmestanud jaeturgude järkjärguline dereguleerimine kogu liidus. Lisaks tuleks võimaluse korral lihtsustada ja prognoositavamaks muuta eeskirju, mis seonduvad eelnevate parandusmeetmete kehtestamisega märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele. Seega tuleks tunnistada kehtetuks õigus kehtestada reguleerivaid eelkontrolle tulenevalt märkimisväärsest turujõust jaeturgudel.

(159)  Kui riigi reguleeriv asutus tühistab jaemüügi reguleerimise, peaks ta kindlaks määrama piisava etteteatamisaja, et tagada jätkusuutlik üleminek dereguleeritud turule. Kõnealust etteteatamisaega kindlaks määrates peaks riigi reguleeriv asutus arvestama juurdepääsu pakkujate ja taotlejate vahelisi olemasolevaid lepinguid, mis on sõlmitud kehtestatud regulatiivsete kohustuste alusel. Sellised lepingud võivad kindlaksmääratud aja vältel pakkuda juurdepääsu taotlejatele eelkõige lepingulist õiguskaitset. Riigi reguleeriv asutus peaks silmas pidama ka turuosaliste reaalset võimalust võtta vastu turul esindatud kaubanduslikke hulgijuurdepääsu või kaasinvesteerimise pakkumisi ning vajadust vältida võimalikku pikemaajalist regulatiivset arbitraaži. Riigi reguleeriva asutuse kehtestatud üleminekukorra puhul tuleks arvesse võtta varasemate lepingute regulatiivse järelevalve ulatust ja ajastust, kui algab etteteatamisaeg.

(160)  Turuosalistele regulatiivsete tingimuste osas kindlustunde andmiseks on vaja kehtestada turu läbivaatamise tähtaeg. Oluline on teha turuanalüüse korrapäraselt ning mõistliku ja sobiva tähtaja jooksul. Riigi reguleeriva asutuse suutmatus turgu kindla tähtaja jooksul analüüsida võib ohustada siseturgu ning tavapärased rikkumismenetlused ei pruugi õigeks ajaks soovitavat tulemust anda. Teise võimalusena peaks riigi reguleerival asutusel olema võimalik paluda BERECilt abi turuanalüüsi lõpuleviimiseks. Selline abistamine võiks toimuda näiteks teiste riiklike reguleerivate asutuste esindajatest koosneva konkreetse töökonna vormis.

(161)  Elektroonilise side sektori turgudele omase kõrge tehnilise innovatsiooni taseme ja dünaamilisuse tõttu on vaja reguleerimist liidu tasandil kiiresti, koordineeritult ja ühtlustatult kohandada, kuna kogemus on näidanud, et õigusraamistiku erinev rakendamine riikide reguleerivate asutuste poolt võib takistada siseturu arengut.

(162)  Regulatiivsete meetmete suurema stabiilsuse ja prognoositavuse huvides tuleks turuanalüüside vahelist lubatud maksimaalset ajavahemikku pikendada kolmelt aastalt viieni stabiilsete või prognoositavate turgude korral, eeldusel et vahepealsel ajal toimuvad turumuudatused ei nõua uut analüüsi. Kui tehakse kindlaks, kas riigi reguleeriv asutus on täitnud oma kohustust turge analüüsida ning on teatanud vastavast meetme eelnõust vähemalt iga viie aasta järel, loetakse uue viieaastase turutsükli alustajaks vaid teatist, mis hõlmab turumääratluse ja märkimisväärse turujõu uut hindamist. Kõnealust kohustust ei loeta täidetuks, kui teavitataks üksnes uutest või muudetud regulatiivsetest parandusmeetmetest, mis on kehtestatud eelneva ja kaasajastamata turuanalüüsi põhjal. Dünaamiliste turgude korral peaks turuanalüüside vahele jäävaks maksimaalseks ajavahemikuks jääma siiski kolm aastat. Turgu tuleb käsitleda dünaamilisena, kui parameetrid, millega tehakse kindlaks, kas kohustused tuleks kehtestada või tühistada, ja mis hõlmavad tehnoloogia arengut ja lõppkasutajate nõudlusealaseid suundumusi, ei arene tõenäoliselt nii, et analüüsi tulemused võiksid muutuda vähem kui ühe aasta jooksul märkimisväärselt paljudes geograafilistes piirkondades, mis moodustavad vähemalt 10 % turust.

(163)  Konkreetse kohustuse kehtestamine märkimisväärse turujõuga ettevõtjale ei eelda täiendavat turuanalüüsi, vaid põhjendust selle kohta, et kõnealune kohustus on kõnealusel turul▌ kindlakstehtud probleemi olemusest lähtudes asjakohane ja proportsionaalne.

(164)  Kehtestatavate kohustuste ja tingimuste proportsionaalsuse hindamisel peaksid riikide reguleerivad asutused arvestama nende liikmesriikide eri piirkondades valitseva konkurentsiolukorraga, võttes eelkõige arvesse käesoleva direktiivi kohaselt läbiviidud geograafilise ülevaate tulemusi.

(165)  Riikide reguleerivad asutused peaksid hindade kontrollimise meetmete kehtestamise ja nende võimaliku vormi kaalumisel püüdma võimaldada investorile õiglast kasu konkreetse uue investeerimisprojekti puhul. Eelkõige võib esineda riske seoses konkreetsete uute juurdepääsuvõrgu investeerimisprojektidega, kuna võrk toetab tooteid, mille nõudlus investeerimise hetkel ei ole teada.

(166)  Märkimisväärse turujõuga operaatorite suhtes kehtestatud kohustuste analüüsimine turuanalüüsi vältel peaks võimaldama riikide reguleerivatel asutustel võtta arvesse mõju, mida konkurentsitingimustele avaldavad uued arengud, näiteks operaatorite vahel sõlmitud uued vabatahtlikud lepingud, näiteks juurdepääsu ja kaasinvesteerimise lepingud, pakkudes seega paindlikkust, mis on pikemate regulatiivsete tsüklite kontekstis eriti vajalik. Sarnast loogikat tuleks kohaldada kaubanduslepingute ettenägematu lõpetamise korral. Kui lepingu lõpetamine leiab aset dereguleeritud turul, võib vajalikuks osutuda uus turuanalüüs.

(167)  Juurdepääsu- ja vastastikuse sidumise tingimuste, sealhulgas hindade läbipaistvus aitab muuta läbirääkimised kiiremaks, vältida vaidlusi ja annab turul tegutsevatele ettevõtjatele kindlustunde selle kohta, et teenuste osutamise tingimused ei ole diskrimineerivad. Koostalitlusvõime tagamisel võib eriti oluliseks osutuda tehniliste liideste avatus ja läbipaistvus. Kui riigi reguleeriv asutus kehtestab kohustuse muuta teave avalikuks, võib ta täpsemalt määratleda ka teabe kättesaadavaks muutmise viisi ja selle, kas teave on tasuline või ei, võttes seejuures arvesse asjaomase teabe laadi ja eesmärke.

(168)  Arvestades seda, et 2002. aastast alates on tekkinud erinevaid võrgutopoloogiaid, juurdepääsutooteid ja muutunud on turuolud, saab direktiivi 2002/19/EÜ II lisa eesmärke seoses kliendiliinide eraldamise ning digitelevisiooni- ja -raadioteenuste osutajate juurdepääsutoodetega saavutada paremini ja paindlikumalt BERECi väljatöötatavate ja regulaarselt ajakohastatavate suuniste kehtestamisega standardpakkumise miinimumnõuete kohta. Seepärast tuleks direktiivi 2002/19/EÜ II lisa välja jätta.

(169)  Mittediskrimineerimise põhimõte tagab, et turujõuga ettevõtjad ei moonuta konkurentsi eelkõige juhul, kui tegemist on vertikaalselt integreeritud ettevõtjatega, kes pakuvad teenuseid ettevõtjatele, kellega nad konkureerivad järgneval turul.

(170)  Hinnavälise diskrimineeriva käitumise käsitlemiseks ja ärahoidmiseks on sisendite võrdväärsus põhimõtteliselt kindlaim viis, kuidas tagada tõhus kaitse diskrimineerimise eest. Teisalt, kui reguleeritud hulgimüügisisendeid pakutakse sisendite võrdväärsuse põhimõtte alusel, on nõuete järgimisega kaasnevad kulud tõenäoliselt suuremad kuludest, mis kaasneksid muus vormis esitatud mittediskrimineerimiskohustustega. Kõnealuseid nõuete järgimisega kaasnevaid suuremaid kulusid tuleks võrrelda kasuga, mis kaasneks elavama konkurentsiga järgneval turul ning mittediskrimineerimise tagatiste tähtsusega olukorras, kus märkimisväärse turujõuga ettevõtja suhtes ei kohaldata otseseid hinnakontrolle. Riikide reguleerivad asutused võiksid eeskätt arvesse võtta, et hulgimüügisisendite pakkumine uute süsteemide kaudu sisendite võrdväärsuse põhimõttest lähtuvalt võib palju tõenäolisemalt luua piisavalt puhaskasu ning see oleks seega proportsionaalne, võttes arvesse suhteliselt väiksemaid lisakulusid, mis tulenevad nõuete järgimisest ja mille abil tagatakse, et uute süsteemidega on kindlustatud sisendite võrdväärsuse põhimõtte järgimine. Teisest küljest peaksid riikide reguleerivad asutused kaaluma ka uute süsteemide kasutuselevõttu takistavaid võimalikke asjaolusid, võrreldes järkjärgulisema uuendamisega, juhul kui esimese suhtes kohaldataks piiravamaid regulatiivseid kohustusi. Liikmesriikides, kus on palju väikeseid märkimisväärse turujõuga ettevõtjaid, ei pruugi sisendite võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine nende kõigi suhtes olla proportsionaalne.

(171)  Raamatupidamise lahusus võimaldab muuta sisemised ülekandehinnad nähtavaks ja seega saavad riikide reguleerivad asutused vajaduse korral kontrollida mittediskrimineerimise kohustuse täitmist. Seoses sellega avaldas komisjon 19. septembril 2005. aastal soovituse 2005/698/EÜ raamatupidamise lahususe ja kuluarvestussüsteemide kohta.

(172)  Uute ▌võrkude kasutuselevõtul on otsustava tähtsusega tsiviilehituse infrastruktuuri varad, mis saavad majutada elektroonilise side võrku, sest nende dubleerimine seondub suurte kuludega ning nende korduskasutamisega võiks kaasneda märkimisväärne kokkuhoid. Seetõttu on lisaks direktiiviga 2014/61/EL kehtestatud füüsilist infrastruktuuri käsitlevatele eeskirjadele tarvis konkreetset parandusmeedet olukordades, kus tsiviilehituse infrastruktuuri varad kuuluvad märkimisväärse turujõuga ettevõtjale. Kui tsiviilehituse infrastruktuuri varad on olemas ja korduskasutatavad, on neile tõhusa juurdepääsu saavutamise positiivne mõju konkureeriva infrastruktuuri rajamise korral väga suur. Seepärast on tarvis tagada, et juurdepääsu sellistele varadele saab kasutada eraldiseisva meetmena parandamaks mis tahes järgneva turu konkurentsi- ja kasutuselevõtu dünaamikat. Seda tuleks kaaluda enne muude võimalike parandusmeetmete kehtestamise vajaduse hindamist ning mitte üksnes muid hulgitooteid või -teenuseid täiendava parandusmeetmena või parandusmeetmena, mida kohaldatakse üksnes ettevõtjatele, kes kasutavad selliseid muid hulgitooteid või -teenuseid. Olemasolevat vara ei tohiks pidada korduskasutatavaks, kui tehnilised või füüsilised piirangud takistavad toimivat juurdepääsu sellele. Riikide reguleerivad asutused peaksid väärtustama korduskasutatavaid, tsiviilehituse pärandinfrastruktuuri varasid sellise raamatupidamisväärtuse alusel, millest on maha arvatud arvutamise hetke akumuleeritud kulum ning mida on indekseeritud asjakohase hinnaindeksi, näiteks jaehinnaindeksiga, jättes kõrvale varad, mis on mitte vähem kui 40aastase ajavahemiku jooksul täielikult amortiseeritud, kuid siiski kasutuses.

(173)  Riikide reguleerivad asutused peaksid uutele ja täiustatud infrastruktuuridele juurdepääsukohustusi kehtestades tagama, et juurdepääsutingimused peegeldavad investeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid, võttes muu hulgas arvesse väljaarendamiskulusid, uute toodete ja teenuste eeldatavat kasutuselevõtu määra ja eeldatavaid jaehinna tasemeid. Lisaks sellele peaksid riikide reguleerivad asutused olema suutelised kehtestama vajaduse korral tingimused juurdepääsuks, mis on järjepidevad asjakohastel läbivaatamisperioodidel, et anda investoritele planeerimiskindlust. Kui hinnakontrolle peetakse asjakohaseks, võivad selliste tingimuste hulka kuuluda hinnakujundussüsteemid, mis sõltuvad lepingu mahust või pikkusest kooskõlas liidu õigusega ja tingimusel, et need ei ole diskrimineerivad. Kõikide kehtestatud juurdepääsutingimuste puhul tuleb arvestada vajadusega säilitada tõhusat konkurentsi teenuste osutamisel tarbijatele ja ettevõtetele.

(174)  Juurdepääsu võimaldamine võrgu infrastruktuurile, näiteks pimekiule, võib olla põhjendatud konkurentsi suurendamise vahend, kuid riikide reguleerivad asutused peavad viima tasakaalu infrastruktuuri omaniku õigused kasutada oma infrastruktuuri enda huvides ja teiste teenuseosutajate õigused kasutada vahendeid, mis on olulised konkureerivate teenuste osutamiseks.

(175)  ▌.

(176)  Kui operaatoritele kehtestatakse kohustus võtta arvesse põhjendatud taotlusi, mis käsitlevad juurdepääsu võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele, võib sellised taotlused tagasi lükata ainult objektiivsete kriteeriumide põhjal (näiteks tehniline teostatavus või vajadus säilitada võrgu terviklikkus). Juurdepääsu andmisest keeldumise puhul võib kannataja pool esitada asja lahendamiseks artiklites 27 ja 28 nimetatud vaidluste lahendamise korras. Kui operaatorile on kehtestatud juurdepääsu võimaldamise kohustus, ei või nõuda, et ta pakuks muud liiki juurdepääsu, mida ta ei ole volitatud pakkuma. Kui riikide reguleerivad asutused kehtestavad juurdepääsu võimaldamise kohustuse, mis suurendab lühiajaliselt konkurentsi, ei tohiks see vähendada konkurentide stiimulit investeerida alternatiivsetesse vahenditesse, mis tagaks jätkusuutlikuma konkurentsi ja/või suurema jõudluse ja lõppkasutajate kasu pikemas perspektiivis. Riikide reguleerivad asutused võivad kehtestada tehnilisi ja töötingimusi kohustusliku juurdepääsu pakkujatele ja/või selle kasutajatele liidu õigusaktide kohaselt. Tehniliste standardite kehtestamine peaks olema eelkõige kooskõlas direktiiviga 1535/2015/EL.

(177)  Hinnakontroll võib osutuda vajalikuks, kui turuanalüüs näitab, et konkurents konkreetsel turul ei ole tulemuslik. Eelkõige peaksid märkimisväärse turujõuga operaatorid vältima hindade kokkusurumist, mille korral ei ole erinevus nende tarbijahindade ja samasuguste teenuste jaemüügiga tegelevatelt konkurentidelt nõutavate vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsu tasude vahel piisav, et tagada püsiv konkurents. Kui riigi reguleeriv asutus arvutab välja käesoleva direktiivi alusel kohustusliku teenuse loomisega kaasnevad kulud, on otstarbekas arvestada mõistliku kasumi saamisega kasutatud kapitalilt, kaasa arvatud kulutused tööjõule ja ehituskulud, ning kohandada vajaduse korral kapitali väärtust, et see kajastaks varade väärtust ja tegevuse tõhusust kõnealusel ajal. Kulude tagasiteenimise meetod peaks olema kooskõlas oludega ning võtma arvesse vajadust suurendada tõhusust, püsivat konkurentsi ja ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõttu ning seeläbi võimalikult suurendama lõppkasutajate kasu, arvestades lisaks vajadusega tagada kooskõlas komisjoni suunisega(27) prognoositavad ja stabiilsed hulgihinnad, mis on kõigi operaatorite huvides, kes soovivad võtta kasutusele uued ja täiustatud võrgud.

(178)  Kuna ei ole kindel, kui suur nõudlus tekib järgmise põlvkonna lairibateenuste osutamise järele, on tõhusate investeeringute ja innovatsiooni edendamiseks oluline võimaldada uutesse või ajakohastatud võrkudesse investeerivatele operaatoritele teatavat hinnastamispaindlikkust. Liiga kõrgete hindade vältimiseks turgudel, kus tegutsevad märkimisväärse turujõuga operaatorid, peaksid konkurentsi ja lõppkasutajate huvide kaitsmiseks kaasnema hinnastamispaindlikkusega sellised täiendavad kaitsemeetmed nagu ranged mittediskrimineerimiskohustused, järgneva turu toodete tehnilise ja majandusliku jäljendatavuse tagamise meetmed ning infrastruktuuri konkurentsist tulenev tõendatav jaehinnapiirang või muudest reguleeritud juurdepääsutoodetest tulenev hinnaankur või mõlemad. Kõnealused konkurentsiga seotud kaitsemeetmed ei takista riikide reguleerivaid asutusi määratlemast muid asjaolusid, mille alusel oleks asjakohane mitte kehtestada reguleeritud juurdepääsuhindu teatavate hulgimüügisisendite suhtes, näiteks juhul, kui lõppkasutajate nõudluse kõrge hinnaelastsus teeb märkimisväärse turujõuga ettevõtja jaoks konkurentsivõimelisest tasemest märgatavalt kõrgemate hindade küsimise mittekasumlikuks.

(179)  Kui riigi reguleeriv asutus kehtestab kohustuse rakendada hinnakontrolli toetamiseks kuluarvestussüsteem, võib ta võtta endale iga-aastase auditeerimiskohustuse, et tagada kõnealuse kuluarvestussüsteemi järgimine eeldusel, et asutuses on olemas piisava väljaõppega töötajad, või nõuda, et auditi teostaks mõni muu asjaomasest operaatorist sõltumatu pädev asutus.

(180)  Häälkõne lõpetamise hulgiteenuse hinda arvestatakse liidus põhimõttel „kes helistab, see maksab“. Nõudluse ja pakkumise asendatavuse analüüs näitab, et praegu ja lähitulevikus puuduvad hulgimüügi tasandil veel asendustooted, mis võiksid piirata kõne lõpetamise tasude kehtestamist asjaomases võrgus. Arvestades, et lõpetamisturgudel on tegemist kahesuunalise juurdepääsuga, võib konkurentsiprobleemiks kujuneda ka operaatoritevaheline ristsubsideerimine. Nimetatud probleeme võib esineda nii fikseeritud kui ka mobiilsidevõrkudes kõnede lõpetamise turgudel. Pidades silmas, et kõne lõpetavatel operaatoritel on võimalik tõsta teenuse hinda märksa kõrgemaks tegelikest kuludest ja selleks on ka stiimulid, peetakse selle probleemi sobivaimaks lahenduseks keskpikas perspektiivis hindade kehtestamist kulude põhjal.

(181)  Et vähendada liidus häälkõne lõpetamise hulgiteenusega seotud konkurentsiprobleemide ühetaolise lahendamise regulatiivset koormust, tuleks käesoleva direktiiviga näha hinnakontrolli kohustuste kindlaks määramise alusena ette ühtne lähenemisviis, mida peaksid täiendama komisjoni kindlaksmääratav siduv ja ühtne metoodika ning BERECi väljatöötatud tehnilised suunised.

(182)  Nende kindlaksmääramise lihtsustamiseks ja vajaduse korral nende kehtestamise hõlbustamiseks sätestatakse häälkõne lõpetamise hulgiteenuse tasud liidu paikse ja mobiilse side turgudel delegeeritud õigusaktiga. Käesolevas direktiivis tuleks kehtestada üksikasjalikud kriteeriumid ja parameetrid, mille alusel sätestatakse häälkõne lõpetamise tasude väärtused. Kõnealust kriteeriumide ja parameetrite kogumit kohaldades peaks komisjon võtma muu hulgas arvesse, et kaetud peaksid olema üksnes kulud, mis lisanduvad kõne lõpetamise hulgiteenuse osutamisel; et spektriga seotud tasud olenevad abonendist, mitte andmeliiklusest, ning tuleks seetõttu välja jätta ning täiendavat spektrit eraldatakse enamasti andmetele ja seepärast ei ole see kõne lõpetamise hinnalisa puhul asjakohane; et mööndakse, et ehkki mobiilsidevõrkudes hinnatakse minimaalse tõhusa võimsuse tasemeks vähemalt 20 % turuosast, saavad väiksemad operaatorid fikseeritud võrkudes saavutada tõhusa operaatoriga sama tõhususe ja toota samade ühikukuludega oma suurusest olenemata. Täpse maksimaalse tasu sätestamisel peaks komisjon kasutama asjakohaseid koefitsiente, et võtta arvesse iga liikmesriigi lõppkasutajate koguarvu, kui see on nõutav jätkuvate kuluerinevuste tõttu. Nimetatud tasu kindlaksmääramisel komisjoni poolt on BERECi ja riikide reguleerivate asutuste kogemused sobilike kuluarvestuse mudelite väljatöötamisel hindamatu väärtusega ning neid tuleks arvestada. Kõnelõpetamise tasud kogu liidus on järjekindlalt langenud ja langevad eeldatavasti ka edaspidi. Kui komisjon määrab oma esimeses käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud delegeeritud õigusaktis kindlaks maksimaalsed kõnelõpetamise tasud, peaks ta jätma arvestamata mis tahes põhjendamatud ja erandlikud riiklikud kõrvalekaldumised sellest suundumusest.

(183)  ▌.

(184)  Kuna praegu ei ole teada, kui suur nõudlus tekib ülisuure läbilaskevõimega lairibateenuste järele ja ka milline saab olema üldine mastaabi- ja tihedussääst, võivad kaasinvesteerimise lepingud pakkuda olulisi eeliseid seoses kulude ja riskide koondamisega, võimaldades väiksematel operaatoritel investeerida majanduslikult ratsionaalsetel tingimustel ning edendades seega jätkusuutlikku ja pikaajalist konkurentsi, sealhulgas piirkondades, kus infrastruktuuripõhine konkurents ei pruugi olla tõhus. ▌

(185)  Funktsioonipõhine eraldamine, mis kohustab vertikaalselt integreeritud ettevõtjat looma eraldiseisvalt tegutsevaid majandusüksusi, on ette nähtud selleks, et tagada kõikidele järgmise tasandi ettevõtjatele – sealhulgas vertikaalselt integreeritud ettevõtja järgmise tasandi üksustele – täiesti võrdsed juurdepääsutooted. Funktsioonipõhine eraldamine võimaldab parandada konkurentsi mitmel asjaomasel turul, vähendades oluliselt diskrimineerimise ajendeid ning hõlbustades võrdse kohtlemise kohustuste täitmise kontrollimist ja tagamist. Erandjuhtudel võib funktsioonipõhine eraldamine kui parandusmeede olla põhjendatud, kui mitmel asjaomasel turul ei ole suudetud pika aja jooksul saavutada tegelikku mittediskrimineerimist ning infrastruktuuri alase konkurentsi võimalus mõistliku aja jooksul on väike või olematu pärast seda, kui on võetud üks või mitu eelnevalt asjakohaseks peetud parandusmeedet. On siiski väga oluline tagada, et selle meetme kehtestamisel säiliks asjaomasel ettevõtjal motivatsioon oma võrku investeerida ning see ei kahjustaks mingil viisil tarbijate heaolu. Selle kehtestamine eeldab erinevate juurdepääsuvõrguga seotud asjaomaste turgude kooskõlastatud analüüsi vastavalt artiklis 67 sätestatud turuanalüüsi korrale. Turuanalüüsi tehes ja selle parandusmeetme üksikasju välja töötades peaksid riikide reguleerivad asutused pöörama erilist tähelepanu eraldi majandusüksuste haldusse antavatele toodetele, võttes arvesse võrgu katvust ja tehnoloogia arengu taset, mis võib mõjutada fikseeritud ja raadiovõrkude abil pakutavate teenuste asendatavust. Et siseturul konkurentsimoonutusi vältida, peaks komisjon funktsioonipõhise eraldamise ettepanekud eelnevalt heaks kiitma.

(186)  Funktsioonipõhise eraldamise rakendamine ei tohiks välistada eri majandusüksuste vahelisi asjakohaseid kooskõlastusmehhanisme, millega tagatakse emaettevõtja majanduslike ja juhtimisalaste õiguste kaitse.

(187)  Kui vertikaalselt integreeritud ettevõtja otsustab olulise osa oma paiksest juurdepääsuvõrgust või kogu võrgu üle anda eraldiseisvale juriidilisele isikule, millel on teised omanikud, või luues juurdepääsutoodetega tegelemiseks eraldiseisva majandusüksuse, peaks riigi reguleeriv asutus hindama kavandatava tehingu, sealhulgas kõigi kõnealuse ettevõtja välja pakutud juurdepääsukohustuste mõju kõikidele kehtivatele regulatiivsetele kohustustele, mis on sellele vertikaalselt integreeritud ettevõtjale kehtestatud, et tagada mis tahes uue korralduse vastavus käesolevale direktiivile. Asjaomane riigi reguleeriv asutus peaks uuesti analüüsima neid turge, kus eraldatud üksus tegutseb, ning vastavalt kas kehtestama kohustusi või neid säilitama, muutma või tühistama. Selleks peaks riigi reguleerival asutusel olema võimalik ettevõtjalt teavet nõuda.

(188)  Siduvad kohustused võivad lisada prognoositavust ja läbipaistvust sellise vertikaalselt integreeritud ettevõtja vabatahtliku eraldamise protsessile, kes on tunnistatud ühel või mitmel asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks, sätestades kavandatud eraldamise rakendusprotsessi, nähes näiteks ette rakenduse tegevuskava koos selgete vahe-eesmärkide ja prognoositavate tagajärgedega, kui teatavaid vahe-eesmärke ei täideta. Riikide reguleerivad asutused peaksid võetud kohustusi kaaludes lähtuma tulevikku suunatud jätkusuutlikkuse perspektiivist, eelkõige valides ajavahemikku, mille suhtes need muudetakse siduvaks, ning peaksid võtma arvesse väärtust, mida sidusrühmad omistavad stabiilseid ja prognoositavaid turutingimusi käsitlevale avalikule konsultatsioonile.

(189)  Kõnealused kohustused võivad hõlmata järelevalve eest vastutava usaldusisiku ametisse nimetamist. Tema isiku ja mandaadi peaks heaks kiitma riigi reguleeriv asutus ning operaatoritel peaks olema kohustus esitada talle regulaarseid rakendusaruandeid.

(190)  Võrguomanikud, kes ei tegutse jaeturul ja kelle ärimudel on seega piiratud teistele hulgiteenuste osutamisega, võivad aidata kaasa elujõulise hulgituru loomisele ja mõjutada seeläbi positiivselt jaemüügikonkurentsi järgneval turul. Lisaks võib nende ärimudel olla atraktiivne finantsinvestorite jaoks, kes võiksid investeerida vähem volatiilsetesse infrastruktuuri varadesse ning kes on huvitatud ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtust pikemas perspektiivis. Siiski ei too üksnes hulgimüügile suunatud operaatori olemasolu tingimata kaasa tõhusa konkurentsiga jaeturge ning nad võidakse tunnistada konkreetsel toote- või geograafilisel turul märkimisväärset turujõudu omavaks. Üksnes hulgimüügile suunatud ärimudeleid järgivate operaatorite käitumisest tulenevad konkurentsiriskid võivad olla väiksemad kui vertikaalselt integreeritud operaatoritel, eeldusel et hulgimüügimudel on tõeline ning puuduvad stiimulid järgneva turu pakkujate vaheliseks diskrimineerimiseks. Regulatiivne reaktsioon peaks seega olema samas mahus vähem sekkuv. Samas peab riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik sekkuda, kui on tekkinud lõppkasutajaid kahjustavad konkurentsiprobleemid.

(191)  Et hõlbustada lõppkasutajate huvides olevat üleminekut pärandvaskkaablivõrkudelt järgmise põlvkonna võrkudele, peaks riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik jälgida võrguoperaatorite endi sellekohaseid algatusi ning kehtestada vajaduse korral asjakohane üleminekumenetlus, näiteks eelneva teavitamise, läbipaistvuse ja vastuvõetavate ▌juurdepääsutoodete alusel, kui on selgelt tõendatud võrguomaniku kavatsus ja valmisolek vaskkaablivõrk kasutusest kõrvaldada. Üleminekul põhjendamatute viivituste ärahoidmiseks peaks riikide reguleerivatel asutustel olema õigus tühistada vaskkaablivõrguga seotud juurdepääsukohustused, kui asjakohane üleminekumenetlus on kehtestatud. Juurdepääsu taotlejatel, kes lähevad pärandinfrastruktuuril põhinevalt juurdepääsutootelt üle arenenumal tehnoloogial või meediumil põhinevale juurdepääsutootele, peaks soovi korral olema võimalik ajakohastada oma juurdepääs mis tahes reguleeritud toote tasemele, mis on suurema läbilaskevõimega, kuid neilt ei peaks seda nõudma. Ajakohastamise korral peaksid juurdepääsu taotlejad järgima kõrgema võimsusega toote juurdepääsu reguleerivaid tingimusi, mille on kindlaks määranud riigi reguleeriv asutus oma turuanalüüsi käigus.

(192)   Telekommunikatsioonisektori liberaliseerimise ning tihedama konkurentsi ja sideteenuste suurema valikuga kaasnevad samaaegsed meetmed, mille eesmärk on luua ühtne õigusraamistik, mis tagaks universaalteenuse osutamise. Universaalteenuse mõiste peaks arenema nii, et selles kajastuksid tehnoloogia ja turu areng ning muudatused kasutajate nõudmistes.

(193)  Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 169 peab liit edendama tarbijakaitset.

(194)  Kui sellise juurdepääsu puudumisest tulenev sotsiaalse tõrjutuse risk ei võimalda kodanikel olla ühiskonda täiel määral sotsiaalselt ja majanduslikult kaasatud, on universaalteenus see turvaabinõu, mis tagab, et teenuste miinimumkogum on kõigile tarbijatele taskukohase hinnaga kättesaadav.

(195)  Lairibaühenduse baasteenus on liidus pea kõigile kättesaadav ning seda kasutatakse laialdaselt erinevateks tegevusteks. Üldise käibelemineku määr on kättesaadavusest siiski madalam, sest jätkuvalt leidub neid, kel teadlikkuse, maksumuse, oskuste või valikutega seotud põhjustel ühendus puudub. Taskukohane toimiv internetiühendus on muutunud ühiskonnale ja majandusele laiemalt ülioluliseks. Elementaarsete internetiteenuste kaudu loob see aluse digitaalmajanduses ja ühiskonnas osalemiseks.

(196)  Universaalteenusega seotud põhinõue on tagada kõigile tarbijatele taskukohase hinnaga juurdepääs ▌internetiühendusele ja kõnesideteenustele, vähemalt määratud asukohas.▌ Määratud asukohas pakutava ühenduse tehnilistele vahenditele ei tohiks aga piiranguid kehtestada ning lubatud peaksid olema nii traadiga kui ka traadita tehnoloogia; piirata ei tohiks ka seda, mis kategooria operaatorid täidavad osaliselt või täies mahus universaalteenuse osutamise kohustusi. Antud kontekstis tuleks erilist tähelepanu pöörata selle tagamisele, et puuetega lõppkasutajatel oleks samaväärne juurdepääs. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalus tagada taskukohasus liikvel olevatele kodanikele, kui nad peavad seda vajalikuks oma täieliku sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse tagamiseks ühiskonnas.

(197)   Konkreetse kasutaja internetiühenduse kiirus sõltub hulgast teguritest, sealhulgas internetiteenuse osutaja ühenduvusest ja rakendusest, mille jaoks ühendust kasutatakse. Universaalteenuse osutamise kohustuse raames pakutav kättesaadav ja taskukohane lairiba internetiühenduse teenus peaks suutma pakkuda juurdepääsu vähemalt interneti põhiteenuste miinimumkogumile ja vähemalt minimaalsele ribalaiusele, mis vastab selliste teenuste keskmisele kasutamisele enamiku elanike poolt, ning võimaldama neid kasutada, et tagada piisaval tasemel sotsiaalne kaasatus ja osalemine digitaalühiskonnas ja -majanduses. Riikide reguleerivate asutuste ülesanne on teha BERECi suuniste alusel kindlaks kõige sobivam viis, kuidas tagada, et pakutav ribalaius toetaks vähemalt mainitud teenuste miinimumloetelu, ning vastaks samal ajal sellise suutlikkusega internetiühendusele, mis on kättesaadav enamikule elanikkonnast liikmesriigi territooriumil või selle osades. Näiteks võivad reguleerivad asutused määratleda suutlikkust seoses teenuse kvaliteedi miinimumnõuetega, mis sisaldavad minimaalset ribalaiust ja andmemahtu. Liidu õiguses avatud internetile kehtestatud nõudeid, mis on sätestatud eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2015/2120(28), tuleks kohaldada iga sellise internetiühenduse teenuse, sh ka teenuste loetelu või minimaalse ribalaiuse suhtes, mis on vastu võetud universaalteenuse osutamise kohustuse raames.

(198)  Tarbijatele ei tohiks teha kohustuslikuks selliste teenuste kasutamist, mida nad ei soovi, ning seega peaks tarbijal olema taotluse korral võimalik piirata taskukohane universaalteenus üksnes kõnesideteenusega.

(199)   Riikide reguleerivad asutused peaksid suutma jälgida universaalteenuse osutamise kohustusega hõlmatud teenuste jaemüügitariifide arengut ja taset. Järelevalve peaks toimuma viisil, mis ei põhjustaks liigset halduskoormust riikide reguleerivatele asutustele ega selliste teenuste osutajatele.

(200)  Taskukohased hinnad on liikmesriikides riigisisesel tasandil riigi konkreetseid tingimusi arvesse võttes määratletud hinnad, millega peaks kaasnema sotsiaalse eritariifi võimaluste või pakettide sätestamine, et rahuldada väikese sissetulekuga kasutajate või sotsiaalsete erivajadustega isikute ▌vajadusi. Kõnealused lõppkasutajad võivad hõlmata eakaid inimesi, puuetega inimesi ning maapiirkondades või geograafiliselt eraldatud piirkondades elavaid tarbijaid. Selleks, et tagada nende juurdepääs üldkasutatavatele elektroonilise side teenustele, ja turu toimimise moonutuste vältimiseks peaksid sellised pakkumised hõlmama põhifunktsioone. Individuaalsete tarbijate puhul peaks hinna taskukohasus põhinema õigusel sõlmida teenuseosutajaga leping, numbri kättesaadavusel, teenuse jätkuvusel ning nende suutlikkusel jälgida ja kontrollida oma kulutusi.

(201)  Enam ei peaks olema võimalik keelata tarbijate juurdepääsu ühenduvusteenuste miinimumkogumile. Õigus sõlmida teenuseosutajaga leping peaks tähendama seda, et eelkõige madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega tarbijatele, kelle soov võib saada tagasi lükatud, peaks olema võimalik sõlmida leping taskukohase ja toimiva internetiühenduse ja kõnesideteenuse osutamiseks vähemalt määratud asukohas kõigi teenuseosutajatega, kes asjaomases asukohas selliseid teenuseid osutavad. Selliste finantsriskide, nagu arvete maksmata jätmine, vähendamiseks peaks teenuseosutajatel olema õigus sõlmida leping ettemakse tingimusel, tuginedes taskukohastele individuaalsetele ettemakstud ühikutele.

(202)  Selle tagamiseks, et kodanikud oleksid kõnesideteenuste abil kättesaadavad, peaksid liikmesriigid tagama telefoninumbri kasutatavuse mõistliku ajavahemiku jooksul, samuti ajal, kui kõnesideteenuseid ei kasutata. Teenuseosutajad peaksid saama kehtestada mehhanisme, et kontrollida tarbija jätkuvat huvi numbri kasutatavana hoidmise vastu.

(203)  Kompensatsiooni maksmine sellistes oludes kõnealuste teenuste osutajatele ei pruugi põhjustada konkurentsi moonutamist, kui neile kompenseeritakse konkreetne netokulu ja kui netokuluga kaasnev koormus kaetakse konkurentsi seisukohast neutraalsel viisil.

(204)  Taskukohasuse meetmete tarviduse hindamiseks peaks riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik jälgida madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega tarbijatele suunatud tariifivõimaluste või pakettide pakkumuste muutumist ja üksikasju.

(205)  Kui teenuseosutajate pakutavatest sotsiaaltariifi võimalustest või pakettidest kaugemale ulatuvatest lisameetmetest ei piisa taskukohasuse tagamiseks kõigile madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega tarbijatele, peaks liikmesriikidel olema võimalik tagada selliste tarbijate toetamiseks täiendav otsetoetus, näiteks sellistele tarbijatele mõeldud vautšerid või otsemaksed teenuseosutajatele. See võib olla asjakohaseks alternatiiviks muudele meetmetele, võttes arvesse vajadust vähendada turumoonutusi.

(206)  Liikmesriigid peaksid kehtestama meetmed, et edendada taskukohaste toodete ja teenuste, sealhulgas puuetega tarbijatele mõeldud ▌seadmeid hõlmavate vahendite turu loomist, mis järgib universaaldisaini lähenemisviisi ning mis hõlmab vajaduse korral abitehnoloogiat, mis on koostalitlusvõimeline üldsusele kättesaadavate elektroonilise side vahendite ja teenustega. Selle võib saavutada muu hulgas Euroopa standarditele, näiteks Euroopa standardile EN 301 549 V1.1.2 (2015-04), osutamisega või nõuete kehtestamisega kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga xxx/YYYY/EL ▌(29). Liikmesriigid peaksid määratlema riiklikule olukorrale vastavad asjakohased meetmed, mis võimaldaks liikmesriikidele paindlikkust võtta konkreetseid meetmeid näiteks siis, kui turg ei paku tavapärastel majandustingimustel taskukohaseid tooteid ja teenuseid, mis hõlmaksid puuetega tarbijatele mõeldud vahendeid. Vahendusteenuste keskmine maksumus puuetega tarbijate jaoks peaks olema samaväärne häälsideteenuste maksumusega, et mitte kahjustada puuetega tarbijate huve. Vahendusteenuste osutajatele tuleks hüvitada netokulud artikli 84 alusel.

(207)  ▌Internetiühendust võimaldava andmeedastuskiirusega andmeside puhul on püsiliiniühendused pea kõigile kättesaadavad ning neid kasutab enamik liidu kodanikke. Standardse lairiba püsiühenduse leviala ja kättesaadavus ulatus liidu kodudes 2015. aastal 97 %ni, keskmine kasutuse määr oli 72 % ning traadita tehnoloogial põhinevatel teenustel on veelgi suurem ulatus. Liikmesriigiti esineb linna- ja maapiirkondades siiski erinevusi lairiba püsiühenduse kättesaadavuses ja taskukohasuses.

(208)  Turg peab etendama juhtrolli pidevalt kasvava kiirusega lairibaühenduse kättesaadavuse tagamisel. Piirkondades, kus turg ei suuda soovitut pakkuda, näivad muud ▌internetiühenduse kättesaadavuse toetamisele suunatud riiklikud poliitikavahendid olevat universaalteenuse osutamise kohustustest põhimõtteliselt kulutõhusamad ja turgu vähem häirivad. Sellisteks näideteks on näiteks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa ühendamise rahastu raames pakutavate rahastamisvahendite kasutamine, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest pärinevate riiklike vahendite kasutamine, levialaliste kohustuste seadmine raadiospektri kasutamise õigustele, et toetada lairibavõrkude kasutuselevõttu hõredamalt asustatud piirkondades, ning liidu riigiabi eeskirjadele vastavad avaliku sektori investeeringud. Käesoleva direktiiviga tuleks anda liikmesriikidele siiski võimalus kohaldada universaalteenuse osutamise kohustusi võimaliku meetmena internetiühenduse kättesaadavuse tagamiseks, juhul kui asjaomane liikmesriik peab seda vajalikuks.

(209)  Kui pärast nõuetekohast hindamist ja riigi reguleeriva asutuse poolt läbiviidud võrkude kasutuselevõtu geograafilise ülevaate tulemuste arvessevõtmist selgub, et tõenäoliselt ei paku ei turusekkumismehhanism ega riikliku sekkumise mehhanism tarbijatele teatavates piirkondades ühendust, mis oleks suuteline tagama ▌internetiühenduse teenuse, mille liikmesriigid määratlevad artikli 79 lõike 2 kohaselt, ja kõnesideteenuseid määratud asukohas, peaks liikmesriikidel olema erandjuhtudel võimalik määrata kõnealuste teenuste osutamiseks riigi territooriumi erinevates asjaomastes osades eri teenuseosutajad või teenuseosutajate rühmad. Liikmesriigid võivad piirata toimiva internetiühenduse teenuse kättesaadavust toetava universaalteenuse osutamise kohustust tarbija peamise asukohaga/elukohaga. Määratud asukohas pakutava toimiva internetiühenduse ja kõnesideteenuse tehnilistele vahenditele ei tohiks kehtestada piiranguid ning lubatud peaksid olema nii traadiga kui ka traadita tehnoloogia; piirata ei tohiks ka seda, millised operaatorid täidavad osaliselt või täies mahus universaalteenuse osutamise kohustusi.

(210)  Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt peavad liikmesriigid objektiivsete kriteeriumide põhjal otsustama, millised ettevõtjad määratakse universaalteenuse osutajaks, võttes vajaduse korral arvesse ettevõtjate suutlikkust ja tahet aktsepteerida kõiki universaalteenuse osutamise kohustusi või osa nendest. See ei välista, et liikmesriigid võivad kehtestada sellise osutaja määramise käigus tulemuslikkuse põhjendusel eritingimusi, sealhulgas geograafiliste piirkondade või komponentide rühmitamine või universaalteenuse osutamise miinimumperioodi sätestamine.

(211)  Kulusid, mis tulenevad sellest, et universaalteenuse kohustuste raames tagatakse artikli 79 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud ▌internetiühenduse teenust võimaldava ühenduse ning kõnesideteenuse kättesaadavus määratud asukohas ja taskukohase hinnaga, tuleks hinnata. Seejuures tuleks eelkõige hinnata eeldatavat rahalist koormust elektroonilise side sektori teenuseosutajate ja kasutajate jaoks.

(212)  Määramismenetluse raames kehtestatud kogu riigi territooriumi levialaga katmise tagamise nõuded tähendavad a priori tõenäoliselt, et teatavad ettevõtjad jäetakse universaalteenuse osutajaks määramise taotlemisest kõrvale või loobuvad sellest. Universaalteenuse osutamise kohustusega pakkujate määramine ülemäära pikaks ajaks või tähtajatult võib samuti tuua kaasa teatavate ettevõtjate a priori väljajätmise.

(213)  Kui käesoleva direktiivi artikli 81 kohaselt määratud asukohas toimiva internetiühenduse või kõnesideteenuste kättesaadavuse tagamiseks määratud teenuseosutaja otsustab seoses universaalteenuse osutamise kohustusega kogu oma riigi territooriumil asuva kohaliku juurdepääsuvõrgu vara või selle osa üle anda erineva lõpliku omandilise kuuluvusega eraldiseisvale juriidilisele isikule, peaks riigi reguleeriv asutus hindama tehingu mõju, et tagada universaalteenuse osutamise jätkumine kogu riigi territooriumil või selle osades. Selleks peaks teenuseosutaja võõrandamisest eelnevalt teavitama universaalteenuse osutamise kohustuse määranud riigi reguleerivat asutust. Riigi reguleeriva asutuse hinnang ei tohiks piirata tehingu sooritamist.

(214)  Stabiilsuse tagamiseks ja järkjärgulise ülemineku toetamiseks peaks liikmesriikidel olema käesoleva direktiivi jõustumisel võimalik jätkata oma territooriumil selliste universaalteenuste osutamise tagamist, mille hulka ei kuulu ▌internetiühendus ja kõnesideteenused määratud asukohas, mis kuuluvad direktiivi 2002/22/EÜ alusel nende universaalteenuse osutamise kohustuste ulatusse, tingimusel et teenused või võrreldavad teenused ei ole tavalistel kaubandustingimustel kättesaadavad. Liikmesriigid peaksid suutma tagada avalikud taksofonid ja sidepunktid peamistes riiki sisenemise kohtades, nagu lennu-, rongi- ja bussijaamad, ning hädaolukorras kasutatavates kohtades, nagu haiglad, politseijaoskonnad ja kiirteede hädapeatuskohad, et rahuldada lõppkasutajate, sh puuetega lõppkasutajate mõistlikke vajadusi. Avalike taksofonide, kataloogide ja numbriinfoteenuste osutamise jätkamise võimaldamine universaalteenuse korra raames seni, kuni nende järele on nähtav vajadus, pakuks liikmesriikidele vajalikku paindlikkust erinevate olude nõuetekohaseks arvestamiseks liikmesriikides. Selliste teenuste rahastamine peaks siiski toimuma riiklike vahendite kaudu, nagu muude universaalteenuse osutamise kohustuste puhul.

(215)  Liikmesriigid peaksid jälgima tarbijate olukorda seoses ▌internetiühenduse ja kõnesideteenuste kasutamise ja eelkõige nende teenuste taskukohasusega. ▌Internetiühenduse ja kõnesideteenuste taskukohasus on seotud teabega, mida tarbijad saavad kasutamise kulude kohta ja kasutamise suhtelise kulu kohta võrreldes teiste teenustega, ning lisaks sellele on see seotud ka nende suutlikkusega kontrollida oma kulutusi. Seega tähendab taskukohasus, et teenuseosutajatele kehtestatud kohustustega antakse tarbijatele teatavad õigused. Kõnealuste kohustuste hulka kuuluvad näiteks arvete kindlaksmääratud detailsusaste, tarbijate võimalus blokeerida teatavad kõned (näiteks kulukad kõned tasulistele teenustele), tarbijate võimalus kontrollida kulutusi ettemaksete abil ja tasaarvestada eelnevalt makstud liitumistasud. Selliseid meetmeid võib turu arengut silmas pidades läbi vaadata ja muuta.

(216)  Kui tegemist ei ole pideva maksmisega hilinemise või arvete tasumata jätmisega, peaksid tarbijad, kellel on õigus taskukohastele hindadele, olema kaitstud viivitamatu ühenduse katkestamise eest maksmata arve tõttu, ja eelkõige juhul, kui tegemist on tasuliste teenuste eest nõutavat suurt arvet käsitleva vaidlusega, peaks neil kuni vaidluse lahendamiseni säilima juurdepääs olulistele kõneside teenustele. Liikmesriigid võivad otsustada, et sellise juurdepääsu pakkumist jätkatakse ainult juhul, kui abonent jätkab liinitasu maksmist.

(217)  Kui ▌internetiühenduse ja kõnesideteenuste pakkumisega või muude universaalteenuste osutamisega artikli 82 kohaselt kaasneb määratud teenuseosutajale ebaõiglane koormus, võttes nõuetekohaselt arvesse kulusid ja tulusid ning asjaomaste teenuste osutamisest tulenevat immateriaalset kasu, võib seda võtta arvesse universaalteenuse osutamise kohustuse netokulu arvestuses.

(218)  Vajaduse korral peaksid liikmesriigid looma mehhanismid universaalteenuse osutamise kohustuste netokulude rahastamiseks juhul, kui on tõendatud, et teenust on võimalik osutada ainult kahjumiga või netomaksumusega, mis ei mahu tavaliste kaubandusstandardite raamidesse. Oluline on tagada, et universaalteenuse osutamise kohustuste netokulud on arvestatud nõuetekohaselt ning et võimalik rahastamine mõjutab turgu ja ettevõtjaid võimalikult vähe ning on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 107 ja 108.

(219)  Universaalteenuse netokulude arvestamisel tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta kulusid ja tulusid ning universaalteenuse osutamisega kaasnevaid immateriaalseid hüvesid, kuid selline arvestamine ei tohiks takistada kulude kajastamist hinnakujunduses. Kõigi universaalteenuse osutamise kohustuste netokulude arvestamiseks tuleks kasutada läbipaistvaid menetlusi.

(220)  Immateriaalse kasu arvessevõtmine tähendab seda, et üldkulude kindlaksmääramiseks lahutatakse universaalteenuse osutamise kohustuste otsestest netokuludest see kaudne kasu, mis tuleneb ettevõtja universaalteenuse osutaja seisundist.

(221)  Kui universaalteenuse osutamise kohustusega kaasneb ettevõtjale ebaõiglane koormus, on otstarbekas lubada liikmesriikidel luua mehhanisme netokulude tulemuslikuks katmiseks. Universaalteenuse osutamise kohustuste netokulud tuleks katta riiklike vahendite kaudu. Erandjuhtudel võivad liikmesriigid vastu võtta või rakendada mehhanisme, et jagada universaalteenuse osutamise kohustuste netokulu elektroonilise side võrkude või -teenuste pakkujate ning infoühiskonna teenuste osutajate vahel. Sellised mehhanismid tuleks vähemalt iga kolme aasta tagant läbi vaadata, et kindlaks teha, millised kulud peaksid jätkuvalt olema ühised ja mis tuleks hüvitada riiklikest vahenditest. Toimiv internetiühendus on kasulik nii elektroonilise side sektorile kui ka laiemale digitaalmajandusele ja ühiskonnale tervikuna. Lairibaühenduse kiirust toetava ühenduse pakkumine aina rohkematele lõppkasutajatele võimaldab neil kasutada internetipõhiseid teenuseid ja seeläbi aktiivselt osaleda digiühiskonnas. Selliste ühenduste tagamine universaalteenuse osutamise kohustuste alusel teenib vähemalt samavõrra nii avalikku huvi kui ka elektroonilise side pakkujate huve. Seetõttu peaksid liikmesriigid avaliku sektori vahenditest hüvitama selliste ühenduste netokulud, mis toetavad lairibaühenduse kiirust universaalteenuse osana. Selle all tuleks mõista rahastamist valitsussektori eelarvest.

(222)  Ettevõtjad, kes saavad kasu universaalteenuse rahastamisest, peaksid esitama riikide reguleerivatele asutustele oma taotluse põhjendamiseks piisavad üksikasjad konkreetsete elementide kohta, mille jaoks sellist rahastamist vaja on. Liikmesriikide skeemid universaalteenuse osutamise kohustuste kuluarvestuse ja finantseerimise kohta tuleks edastada komisjonile, kes kontrollib nende vastavust aluslepingule. Liikmesriigid peaksid tagama universaalteenuse osutamise kohustuste rahastamiseks sissenõutavate tasude tegeliku läbipaistvuse ja kontrolli nende summade üle. Universaalteenuse osutamise netokulude arvutamine peaks baseeruma objektiivsel ja läbipaistval metoodikal, et tagada universaalteenuse kulutõhus osutamine ja edendada võrdsete tingimuste loomist turuosaliste jaoks. Läbipaistvust võiks aidata suurendada see, kui universaalteenuse üksikelementide netokulude arvutamiseks kasutatav metoodika tehakse eelnevalt teatavaks.

(223)  Selleks, et tõhusalt toetada kaupade, teenuste ja isikute vaba liikumist liidus, peaks olema võimalik teatavaid riiklikke numeratsiooniressursse, eelkõige teatavaid mittegeograafilisi numbreid, kasutada territooriumiväliselt, st kogu liidu territooriumil väljaspool määrava liikmesriigi territooriumi. Isikutevahelise sidega seonduvat arvestatavat pettuse ohtu arvesse võttes peaks selline territooriumiväline kasutus olema lubatud elektroonilise side teenuste, kuid mitte isikutevahelise side teenuste puhul. Liikmesriigid peaksid seega tagama, et asjaomaste riiklike õigusnormide, eelkõige tarbijakaitse eeskirjade ja muude numbrite kasutusega seotud eeskirjade täitmine tagatakse sõltumatult liikmesriigist, kus numbrite kasutusõigused on antud. See peaks hõlmama seda, et nende liikmesriikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused, kus numbrit kasutatakse, on pädevad kohaldama riiklikke õigusnorme ettevõtja suhtes, kellele number on määratud. Lisaks peaks kõnealuste liikmesriikide reguleerivatel asutustel olema võimalik taotleda, et numbri määramise eest vastutava riigi reguleeriv asutus aitaks neil tagada kohaldatavate eeskirjade täitmise neis liikmesriikides, kus numbrit kasutatakse. Sellised tugimeetmed peaksid hõlmama hoiatavaid karistusi, eelkõige asjaomasele ettevõtjale määratud numbrite territooriumivälise kasutamise õiguse äravõtmist olulise rikkumise korral. Seetõttu ei tohiks liikmesriigid kehtestada selliste numbrite territooriumivälisele kasutusele täiendavaid nõudeid, sest see takistaks nende piiriülest kasutamist ja tekitaks siseturul tõkke, ilma et see piiraks liikmesriikide volitusi tõkestada juhtumipõhiselt juurdepääsu numbritele või teenustele, kui see on põhjendatud pettuse või väärkasutuse tõttu. Numbrite territooriumiväline kasutus ei tohiks piirata rändlusteenuste osutamisega seonduvaid liidu eeskirju, sealhulgas neid, mis seonduvad selliste rändlusteenuste anomaalse või lubamatu kasutamise ärahoidmisega, mille suhtes kohaldatakse jaehinna reguleerimist ja mille puhul saab kasutada reguleeritud rändlusteenuse hulgihindu. Liikmesriikidel peaks jätkuvalt olema võimalik sõlmida kolmandate riikidega numeratsiooniressursside territooriumivälist kasutust käsitlevaid erilepinguid.

(224)  Liikmesriigid peaksid elektroonilise side pakkujate vahetamise hõlbustamiseks soodustama numeratsiooniressursside eraldamist raadiolainete abil. Numeratsiooniressursside eraldamine raadiolainete abil võimaldab telekommunikatsiooniseadmete tunnuste ümberprogrammeerimist ilma, et oleks vaja füüsilist juurdepääsu asjaomastele seadmetele. See võimalus on iseäranis oluline masinatevaheliste teenuste puhul, st teenuste puhul, mis hõlmavad andmete ja teabe automaatset edastamist seadmete või tarkvarapõhiste rakenduste vahel nii, et inimeste sekkumine on piiratud või puudub täielikult. Selliste masinatevaheliste teenuste osutajatel ei pruugi olla füüsilist juurdepääsu oma seadmetele, kuna neid kasutatakse kaugel või kasutatavate seadmete arv on suur või tulenevalt nende kasutustavadest. Pidades silmas tärkavat masinatevahelist turgu ja uusi tehnoloogiaid, peaksid liikmesriigid püüdlema selle poole, et tagada raadiolainete abil eraldamise tehnoloogiline neutraalsus.

(225)  Läbipaistvatel, objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel põhinev juurdepääs numeratsiooniressurssidele on ettevõtjatele äärmiselt oluline konkureerimiseks elektroonilise side sektoris. Liikmesriikidel peaks olema õigus anda numbrite kasutamise õigusi muudele ettevõtjatele kui elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujad, võttes arvesse numbrite kasvavat olulisust asjade interneti mitmesuguste teenuste jaoks. Kõiki riikliku numeratsiooniplaani elemente, sealhulgas võrkudes adresseerimiseks kasutatavaid punktikoode, peaksid haldama riikide reguleerivad asutused. Kui üleeuroopaliste teenuste või piiriüleste teenuste, eelkõige selliste uute masinatevaheliste teenuste nagu võrku ühendatud autode arendamiseks on vaja ühtlustada liidu numeratsiooniressursside kasutamist ning kui olemasolevate numeratsiooniressursside alusel ei ole nõudlust võimalik täita, võib komisjon võtta BERECi abil rakendusmeetmeid.

(226)  Numbrite kasutamise õiguste andmise otsuste avaldamise nõude täitmiseks võib teha kõnealused otsused üldsusele kättesaadavaks veebisaidi abil.

(227)   Arvestades kadunud lastest teavitamise eriomaseid aspekte, peaksid liikmesriigid järgima võetud kohustust tagada, et nende territooriumil oleks numbri 116000 all kättesaadav hästitoimiv kadunud lastest teavitamise teenus. Liikmesriigid peaksid tagama, et seoses direktiivi ülevõtmise ja rakendamisega vaadatakse läbi nende riiklik süsteem, võttes arvesse numbri 116000 teenuse kvaliteedi piisava taseme saavutamiseks ja abitelefoni tegevuseks nõutavate rahaliste vahendite eraldamiseks vajalikke meetmeid. Numbri 116000 alla kuuluvate kadunud laste määratlus peaks hõlmama järgmisi laste kategooriaid: ärajooksnud lapsed, rahvusvaheliselt röövitud lapsed, kadunud lapsed, vanema poolt röövitud lapsed, kadunud lapsrändajad, kuriteo käigus röövitud lapsed ning eksinud ja seksuaalselt ärakasutatud lapsed ning lapsed, kelle elu on ohus.

(227 a)  Kuigi alates ajast, mil esimesed abitelefonid pärast komisjoni 2007. aasta otsust tööle hakkasid, on tehtud jõupingutusi inimeste teavitamiseks, on teadlikkus abitelefonidest riigiti endiselt erinev ja sageli väga väike. Abitelefonide pingutuste suurendamine numbrist ja pakutavatest teenustest teadlikkuse parandamiseks on oluline samm kadunud laste parema kaitse ja toetamise ning laste kadumamineku ärahoidmise suunas. Selleks peaksid liikmesriigid ja komisjon jätkuvalt toetama jõupingutusi numbri 116000 tutvustamiseks üldsuse hulgas ja riiklike lastekaitsesüsteemide asjaomaste sidusrühmade hulgas.

(228)  Ühtne turg tähendab seda, et liidu mittegeograafilisi numbreid kasutades on lõppkasutajatel juurdepääs kõigile teiste liikmesriikide numeratsiooniplaani numbritele ja juurdepääsuteenustele, sealhulgas tasuta ja tasulistele numbritele, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja, kellele helistatakse, on ärilistel põhjustel otsustanud piirata juurdepääsu teatavatest geograafilistest piirkondadest. Lõppkasutajatel peaks olema juurdepääs ka rahvusvahelistele tasuta numbritele. Piiriülest juurdepääsu numeratsiooniressurssidele ning kaasnevatele teenustele ei tohiks keelata, välja arvatud objektiivselt põhjendatud juhtudel, näiteks vajaduse korral võidelda pettuse ja kuritarvitamisega, nt seoses teatavate tasuliste teenustega, kui number on määratud ainult riigisiseseks kasutamiseks (nt riigisisene lühinumber) või kui see ei ole tehniliselt või majanduslikult teostatav. Väljastpoolt asjaomast liikmesriiki helistavate isikute puhul ei pea nõutavad hinnad olema samasugused kui sellest liikmesriigist helistavate isikute puhul. Kasutajaid tuleks varem selgelt teavitada kõigist tasuta numbrite puhul rakendatavatest tasudest, näiteks tasudest standardsete rahvusvaheliste koodide valimise abil tehtavate rahvusvaheliste kõnede eest.

(229)  Elektroonilise side ühtse turu lõpuleviimine eeldab nende tõkete kõrvaldamist, mis takistavad lõppkasutajate juurdepääsu elektroonilise side teenustele kogu liidus. Üldsusele elektroonilist sidet pakkuvad ettevõtjad ei tohiks keelata ega piirata lõppkasutajate juurdepääsu või neid diskrimineerida kodakondsuse, elukohaliikmesriigi või asukoha alusel. Eristamine peaks siiski olema kulude ja riskide objektiivselt põhjendatavate erinevuste alusel võimalik jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste anomaalse või lubamatu kasutamise suhtes ning see võib ulatuda määruses (EL) nr 531/2012 sätestatud meetmetest kaugemale.

(229 a)  Nii püsi- kui ka mobiilsides on endiselt olulised hinnaerinevused riigisiseste ning teises liikmesriigis lõppevate kõnede ja lühisõnumite vahel. Olukorras, kus riikide, operaatorite ja tariifipakettide ning mobiil- ja püsiteenuste vahel on suuri erinevusi, mõjutab see jätkuvalt rohkem haavatavamaid kliendirühmi ja takistab sujuvat sidet ELis. Olulised jaemüügihinna erinevused samas liikmesriigis lõppevate elektroonilise side teenuste ja muus liikmesriigis lõppevate asjaomaste teenuste vahel peaksid seega olema põhjendatud objektiivsetele kriteeriumidele viidates.

(230)  Lõppkasutajate kaitse eeskirjade erinev rakendamine on loonud olulisi siseturu tõkkeid, mis mõjutavad nii elektroonilise side teenuste osutajaid kui ka lõppkasutajaid. Kõnealuseid tõkkeid tuleks vähendada samade eeskirjade kohaldamisega, mis tagaks kõrge ja ühtse kaitsetaseme kogu liidus. Käesoleva direktiiviga hõlmatud lõppkasutajate õiguste kohandatud ja täielik ühtlustamine peaks nii lõppkasutajate kui ka elektroonilise side teenuste osutajate jaoks suurendama märkimisväärselt õiguskindlust ning märgatavalt alandama killustunud eeskirjadest johtuvaid turulepääsu tõkkeid ja tarbetut nõuete täitmise koormust. Täielik ühtlustamine aitab ületada ühtse turu tõkked, mis on tingitud sellistest riiklikest lõppkasutajaid käsitlevatest sätetest, mis samaaegselt kaitsevad siseriiklikke pakkujaid teistest liikmesriikidest tuleneva konkurentsi eest. Ühtse ja kõrge kaitsetaseme saavutamiseks tuleks käesolevas direktiivis mitmeid lõppkasutajaid käsitlevaid sätteid tõhustada, tuginedes liikmesriikide parimatele tavadele. Õiguste täielik ühtlustamine suurendab lõppkasutajate usaldust siseturu vastu, sest elektroonilise side teenuseid kasutades laieneb neile võrdselt kõrge kaitsetase mitte üksnes oma liikmesriigis, vaid ka elades, töötades või reisides teistes liikmesriikides. Samuti peaks elektroonilise side teenuste osutajatel olema kindlus, et lõppkasutajaid käsitlevad sätted ja üldloa tingimused on lõppkasutajaid käsitlevate sätete osas samad. Liikmesriikidele peaks jääma võimalus kasutada kõrgemat lõppkasutajate kaitsetaset, juhul kui käesoleva direktiiviga on ette nähtud sõnaselge erand, ning võtta meetmeid käesoleva direktiiviga hõlmamata valdkondades.

(231)  Lepingud on lõppkasutajate jaoks oluline vahend teabe läbipaistvuse ja õiguskindluse tagamiseks. Konkurentsile rajatud turul sõlmib suurem osa teenuseosutajaid oma klientidega lepingud, sest see on kaubanduslikult soovitav. Lisaks käesoleva direktiivi sätetele kohaldatakse elektroonilise side võrkude ja teenustega seotud tarbijatehingute suhtes lepingunõudeid, mis on sätestatud kehtivates liidu tarbijakaitset käsitlevates õigusaktides, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/83/EL tarbija õiguste kohta(30) ning nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivis 93/13/EÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Käesolevasse direktiivi selliste teabenõuete lisamine, mida võidakse nõuda ka direktiivi 2011/83/EL kohaselt, ei tohiks tekitada sama teabe dubleerimist lepingueelsetes dokumentides ja lepingudokumentides. Käesoleva direktiivi kohaselt esitatud teabe puhul, sealhulgas mis tahes ettekirjutavamad või üksikasjalikumad teabenõuded, tuleks lugeda, et see täidab kõik sellised nõuded vastavalt direktiivile 2011/83/EL.

(232)  Käesoleva direktiivi lepinguid käsitlevaid sätteid tuleks kohaldada ▌mitte ainult tarbijate, vaid ka komisjoni soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro- ning väikeettevõtjate ja liikmesriikide õiguses määratletud mittetulundusühenduste suhtes, kelle läbirääkimispositsioon on võrreldav tarbijate omaga ning kellele seetõttu peaks laienema sama kaitsetase. Lepinguid käsitlevaid sätteid, sealhulgas direktiivis 2011/83/EL (tarbija õiguste kohta) sisalduvaid sätteid tuleks kohaldada nimetatud ettevõtjate suhtes automaatselt, välja arvatud siis, kui nad eelistavad individuaalsete lepingutingimuste üle elektroonilise side teenuste osutajatega läbi rääkida. Erinevalt mikro- ja väikeettevõtjatest on suurematel ettevõtjatel tavaliselt tugevam läbirääkimispositsioon ning seetõttu ei sõltu nad samadest lepingulise teabe nõuetest kui tarbijad. Muid sätteid, nagu näiteks numbri liikuvust, mis on olulised ka suuremate ettevõtjate jaoks, tuleks jätkuvalt kohaldada kõigi lõppkasutajate suhtes. „Mittetulunduslikud organisatsioonid“ on juriidilised üksused, mis ei teeni oma omanikele või liikmetele kasumit. Mittetulunduslikud organisatsioonid on tavaliselt heategevuslikud või muud liiki üldsuse huvisid esindavad organisatsioonid. Seega, kuna mittetulunduslike organisatsioonide olukord sarnaneb mikro- ja väikeettevõtjate omaga, on käesoleva direktiivi kohaselt õiguspärane kohelda selliseid organisatsioone samuti nagu mikro- ja väikeettevõtjaid, kui asi puudutab lõppkasutajate õigusi.

(233)  Elektroonilise side sektori spetsiifika nõuab lisaks horisontaalsetele lepingunormidele ka piiratud arvu täiendavaid kaitsesätteid lõppkasutajate kohta. Lõppkasutajaid tuleks muu hulgas teavitada pakutavatest teenusekvaliteedi tasemetest, soodustuste ja lepingu lõpetamise tingimustest, kohaldatavatest tariifikavadest ja nende teenuste tariifidest, mille suhtes kohaldatakse eraldi hinnatingimusi. Kõnealune teave on oluline internetiühenduse teenuste, üldkasutatavate isikutevahelise side teenuste ja ringhäälingu jaoks kasutatavate ülekandeteenuste puhul. Üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutaja suhtes ei tuleks kohaldada kohustuslikke teavitamisnõudeid lepingute puhul, kui pakkuja ja temaga seotud äriühingud või isikud ei saa mingit tasu, mis on otseselt või kaudselt seotud elektroonilise side teenuste osutamisega. Selline olukord võiks näiteks puudutada ülikooli, mis annab oma külastajatele tasuta juurdepääsu ülikoolilinnaku WiFi-võrgule ning ei saa sellise elektroonilise side teenuse osutamise eest mingit tasu, ei kasutajate maksete ega ka reklaamitulude kujul. Selleks, et võimaldada lõppkasutajal langetada teadlikke otsuseid, on oluline, et nõutav asjakohane teave esitatakse lepingu sõlmimise eel selges ja mõistetavas keeles. Selsamal põhjusel peaksid teenuseosutajad esitama oluliste lepingutingimuste kokkuvõtte. Võrreldavuse hõlbustamiseks ja nõuete täitmise kulude vähendamiseks peaks komisjon võtma pärast BERECiga konsulteerimist vastu lepingu kokkuvõtliku vormi. Lepingueelne teave ja kokkuvõtlik vorm peaksid olema lõpliku lepingu lahutamatud osad.

(234)  Tulenevalt määruse (EL) 2015/2120 vastuvõtmisest on aegunud käesoleva direktiivi sätted, milles käsitletakse teavet tingimuste kohta, mis piiravad teenustele ja rakendustele juurdepääsu ja/või nende kasutamist, ning andmeliikluse juhtimist, ja need tuleks kehtetuks tunnistada.

(235)   Seoses lõppseadmetega tuleks tarbijalepingus täpsustada piiranguid, mille teenuseosutaja on kehtestanud seadme kasutamisele, näiteks mobiilsidevahendite lukustamine SIM-kaardiga, kui sellised piirangud ei ole riigisiseste õigusaktidega keelatud, ning lepingu ennetähtaegse või kokkulepitud kehtivusaja lõpul selle lõpetamise kulud, sealhulgas seadme endale jätmisega seotud kulud. Kui lõppkasutaja otsustab endale jätta lõppseadmed, mis olid lepinguga seotud selle sõlmimisel, ei tohiks nende eest nõutav hüvitis ületada seadmete pro rata temporis väärtust lepingu sõlmimise hetkel või kuni lepingu lõppemiseni maksta jäänud osa teenustasust, olenevalt sellest, kumb summa on väiksem. Liikmesriigid võivad valida hüvitise määra arvutamiseks teisi meetodeid, kui see määr on võrdne arvutatud hüvitisega või sellest väiksem. Teenuseosutaja peaks tasuta tühistama kõik lõppseadmete muudes võrkudes kasutamise piirangud hiljemalt nimetatud hüvitise maksmisel.

(236)  Piiramata teenuseosutaja käesoleva direktiivi kohast sisulist kohustust seoses turvalisusega, peaks leping täpsustama nende meetmete liigi, mida teenuseosutaja võib võtta turvaintsidentide või turvaohtude puhul.

(237)   Selliste konkurentsipõhiste turgude puhul, kus teenuseosutajaid on rohkem, on tarbijate jaoks suurima tähtsusega pakkumisi ja teenuseid käsitleva läbipaistva, ajakohastatud ja võrreldava teabe olemasolu. Lõppkasutajatel peaks olema kergesti kättesaadaval kujul avaldatud teabe põhjal võimalik lihtsalt võrrelda turul pakutavate eri teenuste hindu. Selleks et teha neile hindade ja teenuste võrdlemine lihtsaks, peaks riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik nõuda elektroonilise side võrkude ja/või internetiühenduse teenuste, üldkasutatavate isikutevahelise side teenuste ja ringhäälingu jaoks kasutatavate ülekandeteenuste osutajatelt teabe (sealhulgas tariifid, teenusekvaliteet, tarnitud lõppseadme piirangud, ja muu asjakohane statistika) suuremat läbipaistvust. Kõigi selliste nõuete puhul peaks nõuetekohaselt arvesse võtma kõnealuste võrkude või teenuste omadusi. Samuti tuleks tagada, et kolmandatel isikutel on õigus tasuta kasutada selliste ettevõtjate poolt võrdlusvahendina üldsusele kättesaadavaks tehtud teavet.

(238)  Lõppkasutajad ei ole sageli teadlikud oma tarbimisharjumustega kaasnevatest kuludest või neil on elektroonilise side teenuseid kasutades raske hinnata kulunud aega või andmemahtu. Läbipaistvuse suurendamiseks ning sideteenuste eelarve parema kontrollimise võimaldamiseks on oluline pakkuda lõppkasutajatele vahendid, mis võimaldaksid neil pidevalt jälgida oma tarbimist.

(239)  Sõltumatud võrdlusvahendid, nagu veebisaidid, on lõppkasutajatele tõhus vahend erinevate üldkasutatavate elektroonilise side teenuste, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuste osutajate eeliste hindamiseks ning erapooletu teabe saamiseks, võimaldades eelkõige hindade, tariifide ja kvaliteediparameetrite võrdlemist ühes kohas. Selliste vahendite eesmärk peaks olema pakkuda teavet, mis on üheaegselt selge, täpne, täielik ja põhjalik. Nende eesmärk peaks samuti olema hõlmata pakkumisi võimalikult laial skaalal, et anda esinduslik ülevaade ja katta märkimisväärne osa turust. Selliste vahendite kaudu pakutav teave peaks olema usaldusväärne, erapooletu ja läbipaistev. Lõppkasutajaid tuleks teavitada selliste vahendite kättesaadavusest. Liikmesriigid peaksid oma territooriumil tagama lõppkasutajatele vaba juurdepääsu vähemalt ühele sellisele vahendile.

(240)  Sõltumatud võrdlusvahendid peaksid toimima üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajatest sõltumatult. Võrdlusvahendeid võidakse hallata eraettevõtjate poolt või pädevate ametiasutuste poolt või nimel. Nende haldamine peab siiski toimuma kooskõlas kindlaksmääratud kvaliteedinõuetega, mille hulka kuulub nõue esitada andmeid nende omanike kohta, anda täpset ja ajakohastatud teavet, märkida viimase ajakohastamise aeg, esitada selged ja objektiivsed kriteeriumid, millel võrdlused põhinevad, ning võrrelda võimalikult laia skaalat üldkasutatavate elektroonilise side teenuste, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuste pakkumisi, hõlmates märkimisväärse osa turust. Ühtegi teenuseosutajat ei tohiks kohelda otsingutulemuste käitlemisel soodsamalt kui on ette nähtud nende selgete objektiivsete kriteeriumidega. Liikmesriikidel peaks olema võimalik teha kindlaks, kui sageli tuleks võrdlusvahendite puhul vaadata üle ja ajakohastada lõppkasutajatele pakutavat teavet, võttes arvesse seda, millise sagedusega üldkasutatavate elektroonilise side teenuste, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuste osutajad üldiselt oma tariife ja kvaliteeti käsitlevat teavet ajakohastavad. Juhul kui liikmesriigis on kasutusel ainult üks võrdlusvahend ja see lõpetab töö või ei vasta enam kvaliteedinõuetele, peaks liikmesriik tagama, et lõppkasutajad saavad mõistliku aja jooksul riigi tasandil juurdepääsu mingile muule võrdlusvahendile.

(241)  Üldkasutatavate elektroonilise side teenuste kasutamist puudutavate üldist huvi pakkuvate küsimustega tegelemiseks ning teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse edendamiseks peaks pädevatel asutustel olema võimalik teenuseosutajate abiga koostada ja levitada selliste teenuste kasutamist käsitlevat üldist huvi pakkuvat teavet. See võiks hõlmata üldist huvi pakkuvat teavet kõige levinumate rikkumiste ning nende õiguslike tagajärgede kohta, ▌nõuandeid ja kaitsevahendeid juhuks, kui ohus on isiku turvalisus, mis võib juhtuda näiteks isikuandmete teatud tingimustel avalikustamisel, või kui ohus on eraelu puutumatus või isikuandmed, samuti teavet kergesti kasutatava ja konfigureeritava tarkvara või tarkvara suvandite kohta, mis võimaldavad kaitsta lapsi või kergesti mõjutatavaid isikuid. Teavet võiks koordineerida käesoleva direktiiviga kehtestatud koostöömenetluse korras. Sellist üldist huvi pakkuvat teavet tuleks vajaduse korral ajakohastada ja see tuleks esitada kergesti arusaadaval viisil, mille üksikasjad määrab kindlaks iga liikmesriik, ning avaldada ametiasutuse veebisaidil. Riikide reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik kohustada teenuseosutajaid levitama nimetatud standardset teavet oma klientidele viisil, mida riikide reguleerivad asutused peavad sobivaks. Sellise teabe levitamine ei tohiks samas põhjustada teenuseosutajatele liigset koormust. Liikmesriigid peaksid edendama teabe levitamist nende sidevahendite teel, mida teenuseosutajad kasutavad lõppkasutajatega sidepidamiseks tavapärase äritegevuse käigus.

(242)  Asjakohaste liidu eeskirjade puudumisel loetakse sisu, rakendusi ja teenuseid õiguspärasteks või kahjulikeks riigisisese materiaal- ja menetlusõiguse kohaselt. Selle üle, kas sisu, rakendused või teenused on õiguspärased või kahjulikud, teevad nõuetekohase menetluse kohaselt otsuse liikmesriigid, mitte elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujad. Käesolev direktiiv ja eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv 2002/58/EÜ ei piira võimalust kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)(31), mis muu hulgas sisaldab „pelga edastamise“ reeglit vahendusteenuse osutajate jaoks.

(243)  Riikide reguleerivatel asutustel peaks olema õigus jälgida teenuste kvaliteeti ning koguda süstemaatiliselt teavet teenuste kvaliteedi kohta, sealhulgas puuetega lõppkasutajale teenuste osutamise kohta. Kõnealuse teabe kogumisel tuleks lähtuda kriteeriumidest, mis võimaldavad võrrelda nii teenuseosutajaid kui ka liikmesriike omavahel. On tõenäoline, et konkurentsil põhinevas keskkonnas muudavad elektroonilise side teenuste osutajad piisava ja ajakohastatud teabe üldsusele kättesaadavaks äriliste eeliste saavutamiseks. Kui elektroonilise side teenuse osutajal puudub teenuse osutamisega seotud tehnilistel põhjustel kontroll teenuse kvaliteedi üle või ta ei taga teenuse kvaliteedi miinimumi, ei peaks ta olema kohustatud esitama teavet teenuse kvaliteedi kohta. Sellest hoolimata peaks riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik nõuda sellise teabe avaldamist, kui on tõendatud, et teave ei ole tegelikult üldsusele kättesaadav. Riikide reguleerivad asutused peaksid ka kehtestama teenuseosutajate kohaldatavad mõõtmismeetodid, et parandada esitatud teabe võrreldavust. Võrreldavuse hõlbustamiseks liidus ja nõuete täitmise maksumuse vähendamiseks peaks BEREC võtma vastu suunised asjakohaste teenusekvaliteedi parameetrite kohta, mida riikide reguleerivad asutused peaksid täiel määral arvesse võtma.

(244)  Konkurentsikeskkonna kõigi eeliste ärakasutamiseks peaks tarbijatel olema võimalik teha teadlikke otsuseid ning vahetada teenuseosutajat, kui see on nende parimates huvides. Samuti on oluline tagada, et neile ei tehtaks sealjuures õiguslikke, tehnilisi ega praktilisi takistusi, sealhulgas seoses lepingutingimuste, menetluste, tasudega jne. See ei välista tarbijalepingutes mõistlike minimaalsete ja kuni 24 kuu pikkuste lepinguperioodide kehtestamist teenuseosutajate poolt. Siiski peaks liikmesriikidel olema võimalus lühema maksimaalse kestuse kehtestamiseks, võttes arvesse tingimusi oma riigis, nagu näiteks konkurentsi taset ja võrguinvesteeringute stabiilsust, ning teenuseosutajad peaksid pakkuma vähemalt üht 12-kuulist või lühemat lepingut. Elektroonilise side teenuse lepingust sõltumatult võivad tarbijad eelistada füüsiliste ühenduste puhul pikemat hüvitamise aega ja sellest kasu saada. Sellised tarbija kohustused võivad olla oluline tegur, et hõlbustada ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõttu kuni lõppkasutaja valduseni või sellele väga lähedale, sealhulgas nõudluse koondamise mehhanismide kaudu, mis võimaldavad võrguinvestoritel vähendada algseid käibelemineku riske. Siiski ei tohiks füüsilisi ühendusi käsitlevates lepingutes sätestatud hüvitamise ajad piirata käesoleva direktiiviga kehtestatud tarbijate õigust vahetada elektroonilise side teenuste osutajaid ning sellised lepingud ei tohiks hõlmata terminali või internetiühenduse seadmeid, nagu mobiiltelefonid, ruuterid või modemid.

(245)  Tarbijatel peaks olema õigus oma leping lõpetada lisakuludeta ka juhul, kui leping pikeneb pärast ▌kehtivusaja lõppemist automaatselt.

(246)  Üldkasutatavate internetiühenduse teenuste või numbripõhiste isikutevahelise side teenuste ja ringhäälingu jaoks kasutatavate ülekandeteenuste osutajate poolt lepingutingimustes lõppkasutaja kahjuks välja pakutud olulisi muudatusi, näiteks seoses tasude, tariifide, andmemahu või kiirusepiirangu, leviala või isikuandmete töötlemisega, tuleks käsitada põhjusena, mis annab lõppkasutajale õiguse lõpetada leping ilma lisakuludeta, isegi kui need on seotud mõningate kasulike muudatustega. Lõppkasutajaid tuleks lepingutingimuste mis tahes muudatusest teavitada püsival andmekandjal, näiteks paberil, USB-mäluseadmel, CD-ROMil, DVD-l, mälukaardil, arvuti kõvakettal või e-kirjas.

(247)  Võimalus teenuseosutajat vahetada on oluline tegur tõhusa konkurentsi tekitamiseks konkurentsile rajatud keskkonnas. Juurdepääs läbipaistvale, täpsele ja õigeaegsele teabele teenuseosutaja vahetamise kohta peaks suurendama lõppkasutajate usaldust sellise vahetamise vastu ja ka nende tahet osaleda aktiivselt konkurentsiprotsessis. Teenuseosutajad peaksid tagama teenuse järjepidevuse nii, et lõppkasutajal oleks teenuseosutajat võimalik vahetada, ilma et teda ohustaks teenuse katkemine.

(248)  Numbri liikuvus on põhiline toetav tegur tarbijate valiku ja konkurentsile rajatud elektroonilise side turgude tulemusliku konkurentsi puhul. Lõppkasutajatel, kes seda taotlevad, peaks olema võimalik säilitada oma üldkasutatava telefonivõrgu number (numbrid) olenemata teenuseosutajast ja piiratud aja jooksul ühe teenuseosutaja juurest teise juurde siirdumise vahel. Käesolev direktiiv ei reguleeri kõnealuse võimaluse pakkumist üldkasutatava telefonivõrgu ühenduste vahel määratud asukohas ja määratlemata asukohas. Liikmesriigid võivad siiski kohaldada sätteid numbrite liikuvuse suhtes määratud asukohas teenuseid osutavate võrkude ja mobiilsidevõrkude vahel.

(249)  Numbri liikuvuse mõju suureneb märgatavalt, kui on olemas läbipaistev teave tariifide kohta nii oma numbreid mujale viia soovivate lõppkasutajate kui ka sellistele teisaldatud numbritele helistavate lõppkasutajate jaoks. Kui võimalik, peaksid riikide reguleerivad asutused soodustama asjakohast tariifide läbipaistvust kui osa numbri liikuvuse rakendamisest.

(250)  Tagades, et numbri liikuvusega seotud vastastikuse sidumise hinnad on kuludele orienteeritud, võivad riikide reguleerivad asutused arvesse võtta ka hindu võrreldavatel turgudel.

(251)   Numbri liikuvust peaks olema võimalik rakendada võimalikult väikese viivitusega, nii et number oleks funktsionaalselt aktiveeritud ühe tööpäeva jooksul ning et tarbija ei peaks teenuse puudumise all kannatama rohkem kui ühe tööpäeva alates kokkulepitud kuupäevast. Teenuseosutaja vahetamist tarbijate jaoks sujuvaks muutva ühtse kontaktpunkti töö hõlbustamiseks peaks vahetusprotsessi juhtima üldsusele elektroonilist sidet pakkuv vastuvõttev teenuseosutaja. Riikide reguleerivad asutused võivad näha ette numbrite teisaldamise üleüldise korra, võttes arvesse lepinguid käsitlevaid riigisiseseid sätteid ja tehnoloogia arengut. Võimaluse korral peaks see hõlmama nõuet, et teisaldamine teostatakse raadiolainete abil, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja palub teha teisiti. Mõne liikmesriigi kogemused on näidanud, et eksisteerib oht, et teenuseosutajat vahetatakse ilma tarbijate nõusolekuta. Kuigi kõnealuse küsimusega peaksid tegelema eeskätt õiguskaitseasutused, peaks liikmesriikidel olema võimalus sellise ohu minimeerimiseks kehtestada teenuseosutaja vahetamise suhtes vajalikud proportsionaalsed miinimummeetmed, sealhulgas kohased karistused, ja tagada tarbijate kaitse kogu vahetusprotsessi jooksul, ilma et see protsessi atraktiivsust nende silmis vähendaks. Lepingutingimused ei tohiks piirata õigust numbri teisaldamisele.

(251 a)  Tagamaks, et teenuseosutajate vahetamine ja numbrite teisaldamine toimub käesolevas direktiivis sätestatud tähtaja jooksul, peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada teenuseosutaja suhtes hüvitusmeetmeid, kui lõppkasutajaga sõlmitud kokkulepet ei täideta. Sellised meetmed peaksid olema proportsionaalsed kokkuleppe täitmisel tekkiva viivituse pikkusega.

(252)  Paketid, mis sisaldavad vähemalt üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuseid, ja muid teenuseid, nagu lineaarsed ringhäälinguteenused, või lõppseadmeid, nagu seadmeid, mida pakub sama teenuseosutaja ja mille kohta sõlmitakse ühine leping, on muutunud üha levinumaks ja konkurentsi seisukohast väga oluliseks. Pakett käesoleva artikli tähenduses koosneb internetiühenduse teenusest koos numbripõhiste isikutevahelise side teenustega või internetiühenduse teenusest ja/või numbripõhisest isikutevahelise side teenusest koos erinevate, kuid täiendavate teenustega, välja arvatud edastamisteenused, mida kasutatakse masinatevaheliste teenuste osutamise jaoks, ja/või lõppseadmetest, mida pakub sama teenuste osutaja kas i) sama lepingu alusel või ii) samade ja allutatud lepingute alusel või iii) samade ja seotud lepingute alusel ühe kombineeritud hinna eest. Ehkki paketid on sageli tarbijate jaoks kasulikud, võivad need teha teenuseosutaja vahetamise raskemaks või kulukamaks ning suurendada lepinguga seotuks jäämise ohtu. Kui erinevate teenuste ja paketi osaks olevate toodete omandamisega seonduvate lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatakse erinevaid lepingu lõpetamist ja teenuseosutaja vahetamist käsitlevaid lepingutingimusi, takistab see tarbijatel kasutada käesoleva direktiivi kohast õigust ja kogu paketti või selle osa konkureeriva pakkumise vastu välja vahetada. Seepärast tuleks käesoleva direktiivi sätteid, mis käsitlevad lepinguid, läbipaistvust, lepingu pikkust ja lõpetamist ning teenuseosutaja vahetamist, kohaldada paketi kõigi elementide suhtes, välja arvatud siis, kui paketi mitteelektroonilist sidet käsitlevate elementide suhtes kohaldatavad muud eeskirjad on lõppkasutaja jaoks soodsamad. Muude lepinguliste küsimuste, näiteks lepingu täitmata jätmise korral kohaldatavate õiguskaitsevahendite suhtes peaksid kehtima eeskirjad, mida kohaldatakse paketi vastava elemendi suhtes, näiteks kaupade müüki või digitaalse infosisu pakkumist käsitlevad lepingueeskirjad. Samadel põhjustel ei tohiks tarbijad jääda teenuseosutajaga seotuks lepingu ▌kehtivusaja lepingulise de facto pikendamise kaudu. Liikmesriikidele peaks jääma kaalutlusõigus täiendavalt muuta paketiga seotud elemente juhtudel, kui nende iseloom nõuab erinevat reguleerimist, näiteks kuna neid elemente käsitletakse muudes valdkondlikes õigusaktides või selleks, et kohaneda muutustega turu tavades.

(253)  Numbripõhiste isikutevahelise side teenuste osutajad peavad pakkuma hädaolukorra side kaudu juurdepääsu hädaabiteenustele. Erandjuhtudel, nimelt siis, kui see ei ole tehniliselt teostatav, ei pruugi nad olla võimelised pakkuma juurdepääsu hädaabiteenustele või helistaja asukohale või mõlemale. Sellisel juhul peaksid nad oma tarbijaid sellest lepingus teavitama. Sellised teenuseosutajad peaksid andma selget ja läbipaistvat teavet oma tarbijatele esialgses lepingus ja seejärel hädaabiteenustele juurdepääsu iga muudatuse korral, näiteks arvetes. Nimetatud teave peaks hõlmama kõiki territoriaalset leviala puudutavaid piiranguid, põhinedes side teenuse kavandatavatel tehnilistel tööparameetritel ning kasutadaoleval infrastruktuuril. Kui teenust ei osutata ühenduse kaudu, mida hallatakse tagamaks ettenähtud teenusekvaliteeti, peaks teave hõlmama ka juurdepääsu ja helistaja asukohta käsitleva teabe usaldusväärsuse taset võrreldes teenusega, mida osutatakse sellise ühenduse kaudu, võttes arvesse praegust tehnoloogiat ja kvaliteedistandardeid ning käesolevas direktiivis täpsustatud teenuse kvaliteedi parameetreid.

(254)  Vastavalt ▌harta ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni eesmärkidele peaks õigusraamistik tagama kõikidele lõppkasutajatele, sealhulgas puuetega lõppkasutajatele, eakatele ning sotsiaalsete erivajadustega isikutele hõlpsa ja võrdse juurdepääsu soodsa hinnaga ja kättesaadavatele kvaliteetsetele teenustele, sõltumata nende elukohast liidus. Amsterdami lõppaktile lisatud 22. deklaratsioonis on sätestatud, et liidu institutsioonid võtavad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 kohaste meetmete kavandamisel arvesse puuetega inimeste vajadusi.

(255)  Lõppkasutajatele peaks olema tagatud tasuta ja maksevahendeid mitte eeldav juurdepääs hädaabiteenistustele hädaolukorra side kaudu ning mis tahes seadme kaudu, mis võimaldavad numbripõhiseid isikutevahelise side teenuseid, sealhulgas liikmesriigis rändlusteenuseid kasutades või eraõigusliku telekommunikatsioonivõrgu kaudu. Hädaolukorra side on sidevahend, mis hõlmab lisaks kõnesidele ka reaalajas toimuvat tekstisidet, videot või muid sideliike, sealhulgas kolmanda osapoole vahendusteenuste kasutamist, mida liikmesriigis hädaabiteenistustele juurdepääsuks kasutatakse. Nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses 2015/758/EL(32), saab hädaolukorra side isiku nimel käivitada sõidukisisese eCall-süsteemi kaudu. Siiski peaks olema liikmesriikide otsustada, millised numbripõhised isikutevahelise side teenused on asjakohased hädaabiteenistuste jaoks, sealhulgas võimalus piirata need valikud kõnedega ja nende vastega puuetega lõppkasutajate jaoks või lisada kokkuleppel riiklike häirekeskustega täiendavaid võimalusi. Selleks et võtta arvesse tehnika edasist arengut ja numbrivaba isikutevahelise side teenuste üha laiemat levikut, tuleks komisjonil hinnata täpse ja usaldusväärse juurdepääsu pakkumise teostatavust numbrivaba isikutevahelise side teenuste kaudu, pärast konsulteerimist riikide reguleerivate asutuste, hädaabiteenuste, standardimisorganite ja teiste asjaomaste sidusrühmadega.

(256)  Liikmesriigid peaksid tagama, et ▌lõppkasutajatele numbripõhise isikutevahelise side teenuse osutajad tagaksid usaldusväärse ja täpse juurdepääsu hädaabiteenustele, arvestades riigisiseseid nõudeid ja kriteeriume ning riiklike häirekeskuste suutlikkust. Kui numbripõhist isikutevahelise side teenust ei osutata ühenduse kaudu, mida hallatakse tagamaks ettenähtud teenusekvaliteeti, ei pruugi teenuseosutaja olla võimeline tagama, et nende teenuse kaudu tehtavad hädaabikõned suunatakse sama usaldusväärsusega kõige sobivamale häirekeskusele. Selliste võrgust sõltumatute teenuseosutajate, st üldkasutatava sidevõrguga integreerimata teenuseosutajate puhul ei pruugi teabe esitamine helistaja asukoha kohta olla alati tehniliselt võimalik. Liikmesriigid peaksid tagama, et standardid, mis võimaldavad kõnede täpset ja usaldusväärset suunamist ja ühendamist hädaabiteenistustega, rakendatakse niipea kui võimalik, et võimaldada võrgust sõltumatutel numbripõhiste isikutevahelise side teenuste osutajatel täita hädaabiteenistustele juurdepääsuga ning helistaja asukohta puudutava teabega seonduvaid kohustusi teistelt selliste teenuste osutajatelt nõutavaga võrreldaval tasemel. Kui asjaomaseid standardeid ja seonduvaid häirekeskuste süsteeme ei ole veel rakendatud, ei peaks võrgust sõltumatutelt numbripõhistelt isikutevahelise side teenustelt nõudma hädaabiteenuste kättesaadavuse tagamist, välja arvatud tehniliselt võimalikul või majanduslikult tasuval viisil. Näiteks võib see muu hulgas tähendada, et liikmesriik määrab selliste hädaabikõnede vastuvõtuks ühe keskse häirekeskuse. Asjaomased teenuseosutajad peaksid siiski teavitama lõppkasutajaid sellest, kui nad ei toeta juurdepääsu numbrile 112 või teabe esitamist helistaja asukoha kohta.

(256 a)  Praegu on liikmesriikidel puudujääke hädaabikõnedele vastamise ja nende käsitlemise aruandluses ning tulemuslikkuse mõõtmises. Seetõttu kiidab komisjon pärast liikmesriikide reguleerivate asutuste ja hädaabiteenistustega konsulteerimist heaks tulemusnäitajad, mida kohaldatakse liikmesriikide hädaabiteenuste suhtes, ning annab aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa hädaabinumbri 112 rakendamise tulemuslikkuse ja tulemusnäitajate toimimise kohta.

(257)  Liikmesriigid peaksid võtma erimeetmeid, et tagada võrdväärne juurdepääs hädaabiteenustele, sealhulgas numbrile 112, ka puuetega lõppkasutajatele, eelkõige kurtidele, kuulmis- või kõnepuudega ning pimekurtidele kasutajatele spetsiaalsete kõneteenuste abil või kasutades kolmanda osapoole tekstiteenust, mis on koostalitlusvõimeline telefonivõrkudega üle ELi. Meetmed võiksid sisaldada ka puuetega inimestele eriotstarbeliste lõppseadmete pakkumist, kui eespool nimetatud kommunikatsiooniviisid neile ei sobi.

(258)  Eesmärgiga parandada Euroopa Liidus reisivate kodanike kaitset ja turvalisust, on vaja numbrit 112 rohkem tutvustada. Selleks tuleks selgitada mis tahes liikmesriigis reisivatele kodanikele, eelkõige rahvusvahelistes bussiterminalides, raudteejaamades, sadamates ja lennujaamades ning telefonikataloogides, lõppkasutajale suunatud materjalides ja arvetel antava teabe kaudu, et ühtne hädaabinumber 112 kehtib kogu liidus. See on peamiselt liikmesriigi ülesanne, kuid komisjon peaks jätkuvalt toetama ja täiendama liikmesriikide algatusi, mille eesmärk on parandada teadlikkust numbri 112 kohta, ja hindama korrapäraselt üldsuse teadlikkust sellest numbrist.

(259)  Teave helistaja asukoha kohta suurendab kaitstuse taset ja lõppkasutajate julgeolekut ning aitab hädaabiteenistustel täita oma tööülesandeid tingimusel, et häirekeskuste riikliku süsteemi kaudu on tagatud hädaolukorra side ja sellega seotud andmete edastamine asjaomastele hädaabiteenistustele. Helistaja asukohta käsitleva teabe vastuvõtmine ja kasutamine, mis hõlmab nii võrgupõhist asukohateavet kui ka võimaluse korral täiustatud mobiiltelefonipõhist teavet helistaja asukoha kohta, peaks olema kooskõlas asjaomaste liidu õigusnormidega isikuandmete töötlemise kohta ja turvameetmetega. Võrgupõhist asukohateavet pakkuvad ettevõtjad peaksid tegema helistaja asukoha teabe hädaabiteenistustele kättesaadavaks kohe, kui kõne jõuab nimetatud teenistusse, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast. Samas on käsiseadmepõhised asukoha määramise tehnoloogiad osutunud palju täpsemaks ja kulutõhusamaks tänu Euroopa Geostatsionaarse Navigatsioonilisasüsteemi (EGNOS), Galileo satelliitsüsteemi ning muude globaalsete satelliitnavigatsioonisüsteemide ja WiFi pakutavate andmete kättesaadavusele. Seepärast peaks mobiiltelefoni kaudu saadav helistaja asukoha teave täiendama võrgupõhist asukohateavet isegi siis, kui mobiiltelefoni kaudu saadav asukohateave võib muutuda kättesaadavaks üksnes pärast hädaolukorra side loomist. Liikmesriigid peaksid tagama, et häirekeskused on suutelised hankima ja haldama kättesaadavat helistaja asukoha teavet, kui see on teostatav. Helistaja asukoha teabe kindlakstegemine ja edastamine peaks olema nii lõppkasutaja kui ka hädaolukorra sidet käsitleva asutuse jaoks tasuta, olenemata side loomise vahendist, näiteks mobiiltelefoni või võrgu kaudu, või edastusvahenditest, näiteks kõnekanal, lühisõnum või internetiprotokollil põhinev.

(260)  Helistaja asukoha täpse teabe, puuetega lõppkasutajate võrdväärse juurdepääsu ning kõige sobivamale häirekeskusele kõne suunamisega seonduva tehnoloogia arengule reageerimiseks peaks komisjonil olema õigus võtta meetmeid, mis on vajalikud hädaolukorra side ühilduvuse, koostalitlusvõime, kvaliteedi ja järjepidevuse tagamiseks liidus. Kõnealused meetmed võivad sisaldada funktsionaalseid sätteid, millega määratletakse sideahela eri osapoolte (nt numbripõhiste isikutevahelise side teenuste osutajate, elektroonilise side võrgu operaatorite ja häirekeskuste) rollid, ning ka tehnilisi sätteid, millega määratakse funktsionaalsete sätete täitmiseks tehnilised vahendid. Sellised meetmed ei tohiks piirata hädaabiteenistuste korraldust liikmesriikides.

(260 a)  Praegu ei saa riigi A kodanikud, kellel on vaja võtta ühendust riigi B hädaabiteenistustega, seda teha, sest hädaabiteenistustel ei ole üksteisega ühenduse võtmiseks vahendeid. Lahenduseks on ELi-ülene turvaline telefoninumbrite andmebaas iga riigi juhtiva(te) hädaabiteenistus(t)e jaoks. Seetõttu säilitab komisjon Euroopa hädaabiteenistuste E.164 numbrite andmebaasi, tagamaks, et need on suutelised mis tahes liikmesriike omavahel ühendama.

(260 b)  Hiljutised terrorirünnakud Euroopas on toonud esile tõhusate üldsuse hoiatamise süsteemide puudumise liikmesriikides ja kogu Euroopas. On väga oluline, et liikmesriigid saaksid konkreetse piirkonna elanikke seal aset leidvatest õnnetustest/rünnakutest või tekkivatest ohtudest teavitada elektroonilise side võrkude ja teenuste kaudu, samuti riikliku tõhusa teavitamissüsteemi Reverse 112 loomise abil, millega hoiatatakse kodanikke ilmsete või arvatavate looduslike ja/või inimese poolt põhjustatud suurte hädaolukordade ja katastroofide eest, võttes arvesse olemasolevaid riiklikke ja piirkondlikke süsteeme ning kahjustamata eraelu puutumatuse ja andmekaitse eeskirju. Samuti peaks komisjon hindama, kas on teostatav kogu ELi hõlmav üldine, juurdepääsetav, piiriülene Reverse 112 teavitamissüsteem, millega hoiatatakse kodanikke ilmsete või arvatavate suurte hädaolukordade ja katastroofide eest eri liikmesriikides.

(261)   Liikmesriigid peaksid tagama, et kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning universaaldisaini lähenemisviisiga oleks ka puuetega lõppkasutajatel samaväärne valik ja juurdepääs elektroonilise side teenustele. Tagamaks, et puuetega lõppkasutajad saavad kasu konkurentsist ja teenuseosutajate valimise võimalusest, nagu enamik lõppkasutajaid, peaksid asjaomased riigiasutused vajaduse korral ja riigisiseseid tingimusi arvestades, pärast konsulteerimist puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega eelkõige täpsustama puuetega lõppkasutajatega seonduvaid tarbijakaitsenõudeid, mida üldkasutatavate elektroonilise side teenuste ja seotud lõppseadmete pakkujad peavad täitma. Sellised nõuded võivad eelkõige sisaldada teenuseosutajate kohustust tagada, et puuetega lõppkasutajad saaksid nende teenuseid kasutada teiste lõppkasutajatega samaväärsetel tingimustel, sealhulgas nii hinna, tariifide kui ka kvaliteedi ja seotud lõppseadmetele juurdepääsu mõttes, sõltumata mis tahes kõnealustele teenuseosutajatele tekkivatest lisakuludest. Muud nõuded võivad käsitleda teenuseosutajatevahelist hulgimüügikorda. Teenuseosutajatele üleliigse koormuse tekitamise vältimiseks peaksid riikide reguleerivad asutused kontrollima, kas võrdse juurdepääsu ja valiku eesmärke oleks tegelikult võimalik saavutada ilma selliste meetmeteta.

(262)  ▌

(262 a)  Riikide reguleerivad asutused peavad tagama, et ettevõtjad, kes pakuvad üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid, teevad kättesaadavaks teabe, mis käsitleb pakutavate teenuste toimimist ja nende juurdepääsetavuse omadusi juurdepääsetavas vormis. See tähendab, et teabe sisu peaks olema juurdepääsetav tekstivormingutes, mida saaks kasutada alternatiivse abivormingu ja muu kui tekstisisu alternatiivide loomiseks.

(262 b)  Puuetega lõppkasutajaid silmas pidades peaks käesoleva direktiivi eesmärk olema kajastada muid liidu õigusakte, millega rakendatakse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Need meetmed hõlmavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/2102(33) sätestatud põhimõtteid ja standardeid. Juurdepääsetavuse neli põhimõtet on järgmised: tajutavus – teavet ja kasutajaliidese komponente peab esitama kasutajatele viisil, mida nad suudavad tajuda; talitlusvõime – kasutajaliidese komponendid ja navigeerimine peavad olema kasutatavad; mõistetavus – teave ja kasutajaliidese toimimine peavad olema mõistetavad; ja töökindlus – sisu peab olema piisavalt töökindel selleks, et seda saaksid usaldusväärselt tõlgendada väga erinevad kasutajaagendid, sh tugitehnoloogiad. Nende juurdepääsetavust käsitlevate põhimõtete alusel töötatakse välja testitavad edukriteeriumid, nagu Euroopa standardi EN 301 549 V1.1.2 „Euroopas IKT-toodete ja -teenuste riigihangetele kohaldatavad juurdepääsetavusnõuded“ (2015-04) („Euroopa standard EN 301 549 (2015-04)“) aluseks olevad edukriteeriumid, lähtudes harmoneeritud standarditest ja ühtsest meetodikast, et testida veebisaitide ja mobiilirakenduste sisu vastavust nimetatud põhimõtetele. Kõnealuse Euroopa standardi võttis komisjon vastu Euroopa standardiorganisatsioonidele antud volituse M/376 alusel. Kuni ühtlustatud standardite või nende osade viited avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, tuleks nimetatud põhimõtete rakendamise miinimumvahenditena käsitada Euroopa standardi EN 301 549 V1.1.2 (2015-04) asjakohaseid sätteid seoses selle direktiiviga ja võrdväärse juurdepääsuga ning valikuga puuetega lõppkasutajatele.

(263)  Numbriinfoteenuse ja kataloogide pakkumise vallas on tulemuslik konkurents välja arenenud muu hulgas komisjoni direktiivi 2002/77/EÜ(34) artikli 5 kohaselt. Selle tõhusa konkurentsi hoidmiseks peaksid kõik teenuseosutajad, kes jagavad oma lõppkasutajatele numbreid, olema jätkuvalt kohustatud muutma asjaomase teabe kättesaadavaks õiglasel, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerival viisil.

(264)  Lõppkasutajaid tuleks teavitada nende õigusest otsustada, kas nad soovivad oma andmete lisamist kataloogi või mitte. Numbripõhiste isikutevahelise side teenuste osutajad peaksid kataloogiteenuse osutajale andmeid kättesaadavaks tehes austama lõppkasutajate otsust. Direktiivi 2002/58/EÜ artikliga 12 tagatakse lõppkasutajate õigus eraelu puutumatusele seoses nende isikuandmete avaldamisega telefonikataloogis.

(265)  Lõppkasutajatele peaks kõigi liidus müüdavate digitaalraadio ja -televisiooni vastuvõtuseadmete puhul olema tagatud nende koostalitlusvõime. Liikmesriikidel peaks selliste seadmete puhul olema võimalik nõuda ühtlustatud miinimumstandardite kohaldamist. Selliseid standardeid tuleks aeg-ajalt kohandada, pidades silmas tehnoloogia ja turu arengut.

(266)  Tarbijatele tuleks tagada raadiote ja televiisorite võimalikult ulatuslik ühenduvus. Dünaamilistel turgudel on koostalitlusvõime muutuv mõiste. Standardiorganisatsioonid peaksid tegema kõik võimaliku, et tagada asjaomaste standardite areng vastavalt asjaomastele tehnoloogiatele. Sama oluline on ka see, et digitaalteleviisorite puhul tagataks selliste ühenduste olemasolu, mis suudavad edastada kõiki vajalikke digitaalsignaali elemente, sealhulgas audio- ja videovooge, ning teavet tingimusjuurdepääsu, teenuse, rakendusliidese (API) ja koopiakaitse kohta. Seega tuleks käesoleva direktiiviga tagada, et võrguoperaatorid, teenuseosutajad ja seadmete tootjad ei piira ühendustega seotud ja/või neis rakendatud funktsioone ja need arenevad edasi vastavalt tehnoloogia arengule. Ühendatud televisiooniteenuste kuvamise ja esitamise seisukohast on ühtse standardi rakendamine turukeskse mehhanismi kaudu tarbijatele kasulik. Liikmesriigid ja komisjon võivad kõnealuse suundumuse toetamiseks teha põhimõttelisi algatusi kooskõlas aluslepinguga. Piiriülese koostalitlusvõime tagamiseks peaks tarbijatele mõeldud raadioseade olema võimeline vastu võtma saateid vähemalt analoog- ja digitaalringhäälingu kaudu. Seda sätet ei tuleks kohaldada tarbijatele mõeldud odavseadmetele või juhul kui raadiosaadete vastuvõtt ei ole seadme põhifunktsioon, näiteks FM-vastuvõtjaga mobiiltelefonide puhul. Samuti ei peaks seda kohaldama raadioamatööride kasutatavatele raadioseadmetele, sealhulgas näiteks raadioamatööridele kokkupanemiseks ja kasutamiseks mõeldud komplektide puhul või raadioamatööride endi ehitatud seadmete puhul, mida katse- või teaduseesmärkidel kasutatakse amatöörraadioside raames.

(267)  Hulgimüügimeetmed, millega tagatakse lõppkasutajate (nii tava- kui ka mobiilsidekasutajate) andmete lisamine andmebaasidesse, peaksid järgima isikuandmete kaitse meetmeid vastavalt direktiivile 95/46/EÜ, mis asendatakse 25. mail 2018 määrusega (EL) 2016/679(35), sealhulgas direktiivi 2002/58/EÜ (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) artiklit 12. Ette tuleks näha kulupõhine andmete edastamine teenuseosutajatele (kusjuures liikmesriikidel peaks olema võimalus kehtestada keskne mehhanism mitmekülgse koondteabe andmiseks kataloogiteenuse osutajatele), samuti võrgule juurdepääsu võimaldamine mõistlikel ning läbipaistvatel tingimustel, et tagada lõppkasutajatele täielik kasu konkurentsist, mis on suuresti võimaldanud teha võimalikuks jaemüügi reguleerimise kaotamise nende teenuste puhul ja kataloogiteenuste osutamise mõistlikel ning läbipaistvatel tingimustel.

(268)  Pärast kataloogiteenustega seonduva universaalteenuse osutamise kohustuse kaotamist ning arvestades, et kõnealustel teenustel on olemas toimiv turg, ei ole enam vaja õigust juurdepääsuks numbriinfoteenustele. Riikide reguleerivatel asutustel peaks kõnealusel turul juurdepääsu ja konkurentsi säilitamiseks siiski olema võimalik kehtestada kohustusi ja tingimusi ettevõtjatele, kes kontrollivad juurdepääsu lõppkasutajatele.

(269)  Liikmesriigid peaksid suutma kehtestada oma õigusruumis paiknevatele ettevõtjatele proportsionaalseid edastamiskohustusi seoses avaliku poliitika õigustatud huvidega, kuid selliseid kohustusi tuleks määrata ainult siis, kui need on vajalikud liikmesriikides vastavalt liidu õigusnormidele selgelt määratletud üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks, ning need peaksid olema proportsionaalsed ja läbipaistvad. Edastamiskohustusi võib kohaldada kindlaksmääratud meediateenuste osutajate pakutavate kindlate raadio- ja televisioonikanalite ning lisateenuste suhtes. Liikmesriikide kehtestatavad edastamiskohustused peaksid olema mõistlikud, s.t need peaksid olema proportsionaalsed ja läbipaistvad, pidades silmas selgelt määratletud üldist huvi pakkuvaid eesmärke, nagu kultuuriline mitmekesisus ja meediakanalite paljusus. Tagamaks, et need edastamiskohustused on läbipaistvad, proportsionaalsed ja selgelt määratletud, peaksid liikmesriigid siseriikliku õigusega kehtestatavaid edastamiskohustusi objektiivselt põhjendama. Kohustused tuleks kavandada selliselt, et need soodustaksid piisavalt tõhusate investeeringute tegemist infrastruktuuri. Selleks et edastamiskohustused arvestaksid tehnoloogia ja turu arengut ning et säilitada proportsionaalsus taotletavate eesmärkidega, tuleks edastamiskohustused korrapäraselt läbi vaadata vähemalt iga viie aasta järel. Vajaduse korral peaks kohustuste puhul olema sätestatud ka proportsionaalse hüvitise võimalus.

(269 a)  Kuna suurem osa tarbijatele mõeldud praegu kasutusel olevatest raadio- ja digitaaltelevisiooniseadmetest aktsepteerib nii analoog- kui ka digitaalülekandeid, ei ole liikmesriikidel enam majanduslikku või sotsiaalset põhjust jätkata edastamiskohustuste kehtestamist nii analoog- kui ka digitaalteleülekannete puhul. See ei peaks aga välistama selliseid analoogülekannete kohustusi, kui märkimisväärne hulk kasutajaid kasutab endiselt analoogkanalit või kui analoogringhääling on ainus ringhäälingu vahend.

(270)  Üldsusele raadio- ja televisiooniülekannete edastamiseks kasutatavate elektroonilise side võrkude ja teenuste hulka kuuluvad kaabellevivõrgud, IP-televisioon, satelliitvõrgud ja maapealsed ringhäälinguvõrgud. Lisaks sellele võivad sellised võrgud hõlmata ka muid võrke, kuivõrd märkimisväärse hulga lõppkasutajate jaoks on sellised võrgud raadio- ja televisiooniülekannete vastuvõtmiseks peamine vahend. Edastamiskohustuste hulka peaks kuuluma selliste teenuste edastamine, mis on välja töötatud spetsiaalselt puuetega inimestele võrdväärse juurdepääsu võimaldamiseks. Seega hõlmavad lisateenused muu hulgas puuetega lõppkasutajate juurdepääsu parandamiseks mõeldud teenuseid, näiteks videoteksti, subtiitreid kurtidele ja vaegkuuljatele, audiokirjeldust, helisubtiitreid ja viipekeele tõlget. Arvestades ühendatud televisiooniteenuste kasvavat osutamist ja vastuvõtmist ning elektrooniliste saatekavade jätkuvat tähtsust kasutajate valikute jaoks, võivad edastamiskohustused hõlmata saadetega seonduvate andmete edastamist, mis on vajalikud elektrooniliste saatekavade, teleteksti ja saadetega seonduvate IP-aadresside funktsioonide toetamiseks.

(271)  Helistaja numbri kuvamise võimalused on tänapäevaste telefonijaamade puhul üldjuhul kättesaadavad ja seega saab neid üha enam pakkuda vähese kuluga või kulutusi tegemata. Liikmesriigid ei ole kohustatud kehtestama selliste võimaluste pakkumise kohustusi, kui need on juba olemas. Direktiiviga 2002/58/EÜ kaitstakse kasutajate eraelu puutumatust üksikasjalike arvete puhul, andes kasutajatele võimaluse kaitsta oma õigust eraelu puutumatusele, kui rakendatakse helistaja numbri kuvamist. Selliste teenuste üleeuroopaline arendamine oleks tarbijatele kasulik, ja käesolev direktiiv toetab seda.

(272)  Teabe avaldamine liikmesriikides tagab, et turul tegutsevad ettevõtjad ja tõenäolised uued turuletulijad mõistavad oma õigusi ja kohustusi ning teavad, kust leida asjakohast üksikasjalikumat teavet. Teabe avaldamine riigi ametlikus väljaandes aitab teistest liikmesriikidest pärit huvilistel leida asjakohast teavet.

(273)  Üleeuroopalise elektroonilise side turu tõhususe ja toimivuse tagamiseks peaks komisjon kontrollima lõppkasutajate jaoks kehtestatava hinna määramisel arvessevõetavaid tasusid ja avaldama sellekohase teabe.

(274)  Liidu õiguse õigeks kohaldamiseks peab komisjon teadma, milliseid ettevõtjaid peetakse märkimisväärset turujõudu omavaks ja millised kohustused on riikide reguleerivad asutused turul tegutsevatele ettevõtjatele kehtestanud. Seepärast on lisaks kõnealuse teabe avaldamisele liikmesriigis vaja, et liikmesriigid saadaksid selle teabe komisjonile. Kui liikmesriigid peavad saatma teabe komisjonile, võivad nad seda teha elektrooniliselt, võttes arvesse kokkulepitud tõendamiskorda.

(275)  Turu, ühiskonna ja tehnika arengu arvessevõtmiseks, võrkude ja teenuste turvalisusega seotud riskide maandamiseks ning hädaabiteenustele hädaolukorra side kaudu tõhusa juurdepääsu tagamiseks tuleks komisjonile anda volitus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte seoses meetmete täpsustamisega, et tegeleda turvariskidega; kohandada digitaaltelevisiooni- ja raadioteenustele juurdepääsu tingimusi; sätestada häälkõne lõpetamise hulgiteenuse ühtne hind paikse ja mobiilse side turgudel; võtta liidus vastu hädaolukorra sidega seonduvad meetmed; ning kohandada käesoleva direktiivi II, IV, V, VI, VIII, IX ja X lisa. On eriti oluline, et komisjon korraldaks ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone ka ekspertide tasandil, ning et need konsultatsioonid toimuksid vastavalt põhimõtetele, mis on sätestatud 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes parema õigusloome kohta. Eelkõige selleks, et tagada võrdne osalemine delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on süstemaatiline juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(276)  Selleks et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused võtta vastu otsuseid, et lahendada liikmesriikide vahelisi kahjulikke piiriüleseid raadiohäireid; muuta standardite rakendamine kohustuslikuks või eemaldada standardite nimekirja kohustuslikust osast standardeid ja/või spetsifikaate; langetada otsuseid, milles sätestatakse, kas ühtlustatud sagedusala õiguste jaoks on vaja üldluba või individuaalset kasutusluba; täpsustada kriteeriumide, eeskirjade ja tingimuste kohaldamisviise seoses ühtlustatud raadiospektriga; täpsustada, kuidas tuleks kohaldada tingimusi, mille liikmesriigid võivad seada ühtlustatud raadiospektri kasutuslubadele; määrata kindlaks sagedusalad, kus ettevõtjatel lubatakse raadiosageduste kasutamise õigusi üksteisele üle anda või rentida; kehtestada ühtsed piiravad lõpptähtajad, mille jooksul antakse lube konkreetsete ühtlustatud raadiosagedusalade kasutamiseks; võtta vastu üleminekumeetmed seoses raadiospektri kasutusõiguste kestusega; sätestada kriteeriumid teatavate kohustuste rakendamise koordineerimiseks; määrata kindlaks väikese levialaga raadiovõrgu juurdepääsupunktide projekteerimise, kasutuselevõtu ja käitamise tehnilised näitajad; käsitleda piiriülest või üleeuroopalist rahuldamata nõudlust numbrite järele ning täpsustada selliste kohustuste laad ja ulatus, millega tagatakse ühes või mitmes liikmesriigis või kogu Euroopa Liidus tõhus juurdepääs hädaabiteenustele või lõppkasutajate vaheline läbivühenduvus. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes.

(277)  Lisaks peaks komisjonil olema õigus võtta vajaduse korral vastu soovitusi seoses asjaomaste toote- ja teenuseturgude kindlaksmääramise, siseturu konsolideerimise menetluse kohaste teavituste ning õigusraamistiku sätete ühtlustatud kohaldamisega, olles võtnud igati arvesse BERECi arvamust.

(278)  Käesoleva direktiivi sätted tuleks regulaarselt läbi vaadata eelkõige selleks, et teha kindlaks, kas neid on vaja muuta seoses tehnoloogia ja turutingimuste muutumisega. Seoses ohuga, et monopoolsete turustruktuuride asemele tekivad konkurentsivõimetud oligopoolsed turustruktuurid, tuleks läbivaatamisel erilist tähelepanu pöörata sätetele, mis käsitlevad riikide reguleerivate asutuste volitusi kehtestada juurdepääsukohustusi märkimisväärse turujõuga operaatoritele, eraldi või ühiselt, mida kohaldatakse koos muude neile kehtestatud kohustustega, et tagada nende volituste piisavus käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks.

(279)  Teatavad kõnealuse valdkonna direktiivid ja otsused tuleks tühistada.

(280)  Komisjon peaks jälgima üleminekut kehtivalt raamistikult uuele.

(281)  Kavandatud meetme eesmärki, milleks on elektroonilise side teenuste, elektroonilise side võrkude, nendega seotud vahendite ja teenuste, ja teenustega seotud lubade andmise tingimuste, spektrikasutuse ja numbrite, elektroonilise side võrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise ning lõppkasutaja kaitse reguleerimise ühtlustatud ja lihtsustatud raamistiku loomine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada meetme ulatuse ja mõju tõttu ning seepärast on nimetatud eesmärke parem saavutada liidu tasandil – liit võib võtta meetmeid kooskõlas alus lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(282)  Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta(36) on liikmesriigid kohustunud põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel.

(283)  Käesoleva direktiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes varasemate direktiividega muutunud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb varasematest direktiividest.

(284)  Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide kohustusi, mis on seotud XI lisa B osas osutatud direktiivide riigisisesesse õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I osa. RAAMISTIK (sektori korralduse üldeeskirjad)

I jaotis: Kohaldamisala, eesmärk ja mõisted

I PEATÜKK

REGULEERIMISESE, EESMÄRK JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese ja eesmärk

1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektroonilise side teenuste, elektroonilise side võrkude ja nendega seotud vahendite ja teenuste ning lõppseadmetega seotud teatavate aspektide reguleerimise ühtlustatud raamistik. Käesolevas direktiivis sätestatakse riikide reguleerivate asutuste ja vajaduse korral muude pädevate asutuste kohustused ja kehtestatakse kord õigusraamistiku ühtse kohaldamise tagamiseks kogu liidus.

2. Ühest küljest on käesoleva direktiivi eesmärk rakendada elektroonilise side võrkude ja teenuste siseturg, millega saavutataks ülisuure läbilaskevõimega turvaliste võrkude kasutuselevõtt ja käibeleminek, püsiv konkurents, elektroonilise side teenuste koostalitlusvõime, ligipääsetavus ja lõppkasutajate kasu.

Teisest küljest tahetakse tagada tulemusliku konkurentsi ja valikuvabaduse abil kogu liidus hea kvaliteediga taskukohaste üldkasutatavate teenuste osutamine, et käsitleda asjaolusid, mille puhul turg ei rahulda tulemuslikult lõppkasutajate, sh puuetega kasutajate vajadusi, et nad saaksid teistega võrdsetel alustel teenustele juurde pääseda, ning kehtestada vajalikud lõppkasutajate õigused.

3. Käesoleva direktiivi sätted ei piira:

– kohustusi, mis on elektroonilise side võrkude või teenuste abil osutatavate teenuste kohta kehtestatud liidu õiguse kohaselt siseriiklike õigusnormidega või liidu õigusnormidega;

– meetmeid, mis on võetud liidu või liikmesriikide tasandil liidu õiguse kohaselt, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid, eriti eesmärgid, mis on seotud isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse, sisu reguleerimise ja audiovisuaalpoliitikaga;

– määruse (EL) nr 531/2012 ja määruse (EL) 2015/2120 kohaldamist.

3 a. Kui teave sisaldab isikuandmeid, tagavad komisjon, BEREC ja asjaomased asutused andmetöötluse vastavuse liidu andmekaitsenormidele.

4. Käesoleva direktiivi sätteid lõppkasutajate õiguste kohta kohaldatakse, ilma et need piiraksid tarbijakaitset käsitlevate liidu eeskirjade, eriti direktiivide 93/13/EMÜ ja 2011/83/EÜ ning liidu õigusega kooskõlas olevate riigisiseste eeskirjade kohaldamist.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

(1) „elektroonilise side võrk“ – ülekandesüsteemid, mis võivad, aga ei pruugi põhineda püsitaristul või kesksel juhtimisel, ja vajaduse korral lülitus- ja marsruutimisseadmed ning muud vahendid, sealhulgas võrguelemendid, mis ei ole aktiivsed, mis võimaldavad edastada signaale kaabli kaudu, raadio teel, optiliselt või muude elektromagnetiliste vahendite abil, kasutades sealhulgas satelliitvõrke, paikse (ahel- ja pakettkommuteeritud, k.a internet) ja liikuva maaside võrke, elektrikaabelsüsteeme, kui neid kasutatakse signaalide edastamiseks, raadio- ja teleringhäälinguvõrke ja kaabeltelevisioonivõrke, olenemata sellest, millist teavet nende kaudu edastatakse; selle mõiste alla ei kuulu üksikisikute poolt seoses mittetulundusliku tegevusega hallatavad võrguelemendid;

(2) „ülisuure läbilaskevõimega võrk“ – elektroonilise side võrk, mis koosneb vähemalt kuni teenuse osutamise kohas asuva jaotuspunktini täielikult kiudoptikast või mis tahes muud liiki võrk, mis suudab sideliikluse tippkoormuse tingimustes pakkuda kättesaadava alla- ja üleslüli ribalaiuse, toimekindluse, vigadega seotud parameetrite ning latentsusaja ja selle varieeruvuse näitajate osas ühetaolist võrgu jõudlust. Võrgu jõudlust hinnatakse tehniliste näitajate põhjal, sõltumata sellest, kas lõppkasutajate kogemused võrku ja võrgu lõpp-punkti ühendavate meediumide omaduste erinevuse tõttu varieeruvad või mitte;

„riikidevahelised turud“ – artikli 63 kohaselt kindlaksmääratud rohkem kui ühes liikmesriigis asuvad turud, mis hõlmavad kogu liitu või märkimisväärset osa sellest;

(4) „elektroonilise side teenus“ – elektroonilise side võrkude kaudu ▌tasu eest osutatav teenus, mis hõlmab määruse (EL) 2015/2120 artikli 2 lõikes 2 määratletud „internetiühenduse teenust“ ja/või „isikutevahelise side teenust“ ja/või teenuseid, mis seisnevad tervikuna või peamiselt signaalide edastamises, näiteks masinatevaheliste teenuste osutamiseks ja ringhäälingu jaoks kasutatavad ülekandeteenused, ning välja arvatud teenused, millega osutatakse või mille abil teostatakse elektroonilise side võrkude ja teenuste abil edastatava sisu redigeerimist; ning üksikisikute pakutavaid mittetulunduslikke teenuseid;

(5) „isikutevahelise side teenus“ – ▌tasu eest osutatav teenus, mis võimaldab elektroonilise side võrkude kaudu isikutevahelist otsest ja interaktiivset teabevahetust lõpliku arvu isikute vahel ning mille puhul side algatanud või selles osalevad isikud määravad kindlaks teabe saaja(d); isikutevahelise side teenused ei hõlma teenuseid, mis võimaldavad isikutevahelist ja interaktiivset suhtlust teise teenusega lahutamatult seotud vähemolulise lisavõimalusena;

(6) „numbripõhine isikutevahelise side teenus“ – isikutevahelise side teenus, mis ühendub üldkasutatava kommuteeritava telefonivõrguga kas eraldatud numeratsiooniressursside abil, st riigi või rahvusvahelisse telefoninumbrite numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbrite abil, või riigi või rahvusvahelisse telefoninumbrite numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbritega side võimaldamise kaudu, ning mille pakkujal on side võimaldamiseks kasutatava võrgu üle oluline kontroll;

(7) „numbrivaba isikutevahelise side teenus“ – isikutevahelise side teenus, mis ei ühendu üldkasutatava kommuteeritava telefonivõrguga eraldatud numeratsiooniressursside abil, st riigi või rahvusvahelisse telefoninumbrite numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbrite abil, ega riigi või rahvusvahelisse telefoninumbrite numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbritega side võimaldamise kaudu;

(8) „üldkasutatav sidevõrk“ – elektroonilise side võrk, mida kasutatakse ainult või peamiselt üldsusele kättesaadavate elektroonilise side teenuste osutamiseks ning mis toetab teabe edastamist võrgu lõpp-punktide vahel;

(9) „võrgu lõpp-punkt“ – füüsiline koht, kus lõppkasutajale pakutakse juurdepääsu üldkasutatavale sidevõrgule; kui võrgus kasutatakse kommuteerimist või marsruutimist, identifitseeritakse võrgu lõpp-punkt konkreetse võrguaadressi abil, mis võib olla seotud lõppkasutaja numbri või nimega;

(10) „seotud vahendid“ – need elektroonilise side võrgu ja/või teenusega seotud teenused, füüsilised infrastruktuurid ja muud vahendid või elemendid, mis võimaldavad ja/või toetavad teenuste osutamist kõnealuse võrgu ja/või teenuse kaudu või võivad seda teha, ning mis hõlmavad muu hulgas ehitisi või ehitiste sissepääse, hoonesiseseid juhtmestikke, antenne, torne ja muid tugikonstruktsioone, kaablikanaleid, juhtmeid, maste, pääseluuke ja kaablikappe;

(11) „seotud teenused“ – need elektroonilise side võrgu ja/või teenusega seotud teenused, mis võimaldavad ja/või toetavad teenuste osutamist ▌kõnealuse võrgu ja/või teenuse kaudu või võivad seda teha, ning mis hõlmavad muu hulgas numbri transleerimist või samaväärset funktsionaalsust pakkuvaid süsteeme, tingimusjuurdepääsusüsteeme ja elektroonilisi saatekavasid, ▌samuti muid teenuseid nagu identifitseerimise, asukoha ja kohaloleku teenus;

(12) „tingimusjuurdepääsusüsteem“ – tehniline vahend, autentimissüsteem ja/või kord, millega tehakse arusaadaval kujul juurdepääs kaitstud raadio- või teleringhäälinguteenusele sõltuvaks abonementlepingust või muul kujul antavast eelnevast individuaalsest loast;

(13) „kasutaja“ – juriidiline või füüsiline isik, kes kasutab üldkasutatavat elektroonilise side teenust või taotleb selle kasutamist;

(14) „lõppkasutaja“ – kasutaja, kes ei paku üldkasutatavaid sidevõrke ega üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid;

(15) „tarbija“ – iga füüsiline isik, kes kasutab üldkasutatavat elektroonilise side teenust või taotleb selle kasutamist eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandustegevuse, äritegevuse, oskustöö või erialaga;

(16) „elektroonilise side võrgu pakkumine“ – sellise võrgu loomine, käitamine, juhtimine või teistele kasutada andmine;

(17) „täiustatud digitaaltelevisiooniseadmed“ – teleritega ühendatavad digiboksid või integreeritud seadmetega digitelerid, mis suudavad vastu võtta interaktiivseid digitaaltelevisiooni teenuseid;

(18) „rakendusliides (API-liides)“ – ringhäälinguorganisatsioonide või teenuseosutajate pakutavad rakendustevahelised tarkvaraliidesed ja täiustatud digitaaltelevisiooniseadmete vahendid digitaaltelevisiooni- ja -raadioteenuste jaoks;

(19) „spektri jaotamine“ – kindlaksmääratud sagedusala määramine üht või mitut liiki raadiosideteenuste kasutamiseks, vajaduse korral konkreetsete tingimuste kohaselt;

(20) „kahjulik raadiohäire“ – häire, mis seab ohtu raadionavigatsiooniteenuse või muude turvateenuste kasutamise või mis muul viisil oluliselt moonutab, takistab või korduvalt katkestab raadiosideteenust, mis toimib vastavalt kohaldatavatele rahvusvahelistele, liidu või riigi eeskirjadele;

(21) „kõne“ – üldkasutatava isikutevahelise side teenuse abil loodud ühendus, mis võimaldab kahepoolset kõnesidet;

(22) „võrkude ja teenuste turvalisus“ – elektroonilise side võrkude ja teenuste suutlikkus panna teatava kindlusega vastu mis tahes tegevusele, mis kahjustab nende võrkude või teenuste kaudu pakutavate või kättesaadavate salvestatud või edastatud või töödeldud andmete või seotud teenuste käideldavust, autentsust, terviklust või konfidentsiaalsust;

(23) „üldluba“ – liikmesriigi loodud õiguslik raamistik, millega tagatakse elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise õigused ja kehtestatakse sektorispetsiifilised kohustused, mida võib kohaldada kõigi või teatud liiki elektroonilise side võrkude ja teenuste suhtes vastavalt käesolevale direktiivile, välja arvatud üksikisikute osutatavad mittetulunduslikud teenused;

(24) „väikese levialaga traadita juurdepääsupunkt“ – raadiovõrguühendust võimaldav väikese võimsuse ja tööulatusega väikeseade, mis kasutab loaalust või loavaba spektrit või neid mõlemat, mis võib, kuid ei pruugi olla osa üldkasutatavast maapealsest mobiilsidevõrgust ja olla varustatud ühe või mitme väikese või peidetud antenniga, mis võimaldab kasutajatele traadita juurdepääsu mobiilsetele või fikseeritud elektroonilise side võrkudele;

(25) „raadio-kohtvõrk“ (RLAN) − väikese võimsuse ja tööulatusega traadita juurdepääsusüsteem, mille puhul oht tekitada raadiohäireid teiste kasutajate poolt vahetus läheduses kasutatavatele muudele süsteemidele on väike ja mis kasutab ainuõiguseta spektrit, mille kättesaadavuse ja tõhusa kasutuse tingimused on kõnealuse eesmärgi jaoks liidu tasandil ühtlustatud;

(26) „raadiospektri ühiskasutus“ – kahe või enama kasutaja juurdepääs samade sageduste kasutamisele kindlaksmääratud ühiskasutuskorra alusel, mis on pädeva asutuse poolt üldloa või individuaalse kasutusõiguse või nende kahe kombinatsiooni põhjal lubatud, sh vastab sellistele õiguslikele lähenemisviisidele nagu litsentsitud ühiskasutus, mille eesmärk on hõlbustada sagedusala ühiskasutust vastavalt kõigi asjaosaliste vahelisele siduvale kokkuleppele kooskõlas kasutusõigustes sisalduvate ühiskasutusreeglitega, et tagada kõigile kasutajatele prognoositav ja usaldusväärne ühiskasutuse kord, ilma et see piiraks konkurentsiõiguse kohaldamist;

(27) „ühtlustatud raadiospekter“ – raadiospekter, mille kättesaadavuse ja tõhusa kasutamise ühtlustatud tingimused on kehtestatud tehnilise rakendusmeetmega vastavalt otsuse nr 676/2002/EÜ (raadiospektrit käsitlev otsus) artiklile 4;

(28) „juurdepääs“ – vahendite ja/või teenuste kättesaadavaks tegemine teistele ettevõtjatele määratletud tingimustel kas ainuõiguse alusel või mitte, eesmärgiga osutada elektroonilise side teenuseid, sealhulgas kui neid kasutatakse infoühiskonna teenuste või ringhäälingu sisuteenuste osutamiseks. Muu hulgas hõlmab see järgmist: juurdepääs võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele, millega võib kaasneda seadmete ühendamine fikseeritud või fikseerimata vahenditega (eelkõige hõlmab see juurdepääsu kliendiliinile ning kliendiliini vahendusel teenuste osutamiseks vajalikele vahenditele ja teenustele); juurdepääs füüsilisele infrastruktuurile, sealhulgas hoonetele, kaablikanalisatsioonile ja mastidele; juurdepääs vajalikele tarkvarasüsteemidele, sealhulgas kasutuse tugisüsteemidele; juurdepääs eeltellimise, teenuste osutamise, tellimise, tehnilise hoolduse ja remondi taotluste ning arvelduse teabesüsteemidele või andmebaasidele; juurdepääs numbrite transleerimisele või samaväärset funktsiooni pakkuvatele süsteemidele; juurdepääs paiksetele ja mobiiltelefonivõrkudele, ▌eelkõige rändluseks; juurdepääs digitaaltelevisiooniteenuste tingimusjuurdepääsu süsteemidele; juurdepääs virtuaalvõrguteenustele;

(29) „vastastikune sidumine“ – ühe ja sama ettevõtja või eri ettevõtjate kasutatavate üldkasutatavate telekommunikatsioonivõrkude füüsiline ja loogiline ühendamine, mis võimaldab ühe ettevõtja tarbijatel suhelda sama või muu ettevõtja tarbijatega või kasutada teise ettevõtja osutatavaid teenuseid. Teenuseid võivad osutada asjaomased isikud või muud isikud, kellel on juurdepääs võrgule. Vastastikune sidumine on spetsiifiline juurdepääsu liik, mida kasutatakse üldkasutatava võrgu operaatorite vahel;

(30) „operaator“ – ettevõtja, kes pakub või kes on volitatud pakkuma üldkasutatavat sidevõrku või sellega seotud vahendeid;

(31) „kliendiliin“ – füüsiline tee, mida mööda liiguvad elektroonilise side signaalid ja mis ühendab sidevõrgu lõpp-punkti jaotajaga või samaväärse vahendiga üldkasutatavas fikseeritud elektroonilise side võrgus;

(31 a) „üldkasutatav taksofon“ – üldsusele kättesaadav telefon, mille kasutamise eest tasumise vahendite hulka võivad kuuluda mündid ja/või krediitkaardid ja/või deebetkaardid ja/või ettemaksekaardid, sealhulgas koodide valimisel põhinevad kaardid;

(32) „kõneside“ – üldsusele kättesaadavaks tehtud elektroonilise side teenus, mis otse või kaudselt võimaldab riigisiseste või riigisiseste ja rahvusvaheliste kõnede algatamist ja vastuvõtmist riigi ja/või rahvusvahelisse telefoninumeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbrite abil, mis hõlmab ka muid spetsiaalselt puuetega lõppkasutajatele mõeldud kõnesidele alternatiivseid sidevahendeid, nagu spetsiaalsed kõneteenused (hääl, video ja reaalajas tekstiedastus) ning teksti- ja videopõhised vahendusteenused;

(33) „geograafiline number“ – liikmesriigi telefoninumeratsiooniplaani number, milles osa numbrikohti tähistab geograafilist piirkonda ja mida kasutatakse kõnede suunamiseks võrgu lõpp-punkti (VLP) füüsilisse asukohta;

(34) „mittegeograafiline number“ – riigi telefoninumeratsiooniplaani number, mis ei ole geograafiline number, näiteks mobiiltelefonide numbrid ning tasuliste ja tasuta teenuste numbrid;

(35) „häirekeskus“ – füüsiline koht, kus ametiasutuse või liikmesriigi poolt tunnustatud eraorganisatsiooni vastutusel hädaolukorra side esimesena vastu võetakse;

(35 a) „vahendusteenused“ – teenused, mis võimaldavad kurtidel, vaegkuuljatel või kõnekahjustusega inimestel teksti või viipekeelt kasutava tõlgi vahendusel suhelda telefoni teel inimesega viisil, mis on puudeta inimese võimega funktsionaalselt võrdväärne;

(36) „kõige sobivam häirekeskus“ – häirekeskus, mis on vastutavate ametiasutuste poolt eelnevalt määratud vastama teatavast piirkonnast tulevale või teatavat liiki hädaolukorra sidele;

(36 a) „reaalajas tekstiedastus“ – kommunikatsioon, kus lõppseade edastab teksti tähemärke nende sisestamise ajal, nii et kasutaja tajub seda kui viivituseta kommunikatsiooni;

(37) „hädaolukorra side“ – kõneside- ja asjakohase numbripõhise isikutevahelise side teenuse kaudu lõppkasutaja ja häirekeskuse vahel toimuv side, mille eesmärk on paluda ja saada hädaabi hädaabiteenistuselt;

(38) „hädaabiteenistus“ – teenistus, mida liikmesriik sellisena tunnustab ning mis annab kooskõlas riigisiseste õigusaktidega viivitamatut ja kiiret abi olukordades, kus on eelkõige vahetu oht inimeste elule või tervisele, rahvatervisele või avalikule ohutusele, era- või riigivarale või keskkonnale;

(38 a) „helistaja asukoha teave“ – avalikus mobiilsidevõrgus töödeldud andmed, mis on saadud nii võrgu infrastruktuurist kui ka telefonist, viidates lõppkasutaja mobiilside terminali geograafilisele asukohale, ja üldkasutatavas tavatelefonivõrgus andmed lõpp-punkti füüsilise aadressi kohta.

II PEATÜKK

EESMÄRGID

Artikkel 3

Üldised eesmärgid

1. Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused kõik mõistlikud meetmed, mis on vajalikud ja proportsionaalsed, et saavutada lõikes 2 sätestatud eesmärgid. Nende eesmärkide saavutamisele aitavad kaasa ka liikmesriigid, komisjon ja BEREC.

Riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused aitavad oma pädevuse piires kaasa sõna- ja teabevabaduse, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse ja meediakanalite paljususe edendamisele suunatud põhimõtete rakendamisele.

2. Riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused ning BEREC, komisjon ja liikmesriigid taotlevad kõiki allpool loetletud üldeesmärke, mis ei ole loetelus toodud tähtsuse järjekorras:

a) toetavad kõigi liidu kodanike ja ettevõtjate juurdepääsu ülisuure läbilaskevõimega võrkudele ja nende käibeleminekut▌;

b) toetavad konkurentsi elektroonilise side võrkude ja nendega seotud vahendite pakkumisel, sh tõhusat infrastruktuuripõhist konkurentsi, ning elektroonilise side teenuste ja seotud teenuste osutamisel;

c) aitavad kaasa siseturu arengule ning kõrvaldavad selleks kogu liidus allesjäänud takistused, mis mõjutavad ühest küljest investeeringuid elektroonilise side võrkudesse, nendega seotud vahenditesse ja teenustesse ning elektroonilise side teenustesse ja teisest küljest nende võrkude, vahendite ja teenuste pakkumist ning soodustavad nende jaoks ühtlaste tingimuste loomist; selleks töötavad nad välja ühised normid ja prognoositava regulatiivse lähenemisviisi, soosivad tegelikku, tõhusat ja koordineeritud spektrikasutust, avatud innovatsiooni, üleeuroopaliste võrkude loomist ja arendamist, üleeuroopaliste teenuste osutamist, kättesaadavust ja koostalitlusvõimet ning läbivühenduvust;

d) toetavad liidu kodanike huve ▌sellega, et tagavad ▌ülisuure läbilaskevõimega võrkude ja elektroonilise side teenuste laialdase kättesaadavuse ja käibelemineku, võimaldavad tulemusliku konkurentsi põhjal maksimaalset kasu valikuvõimaluste, hinna ja kvaliteedi näol, hoiavad ülal võrkude ja teenuste turvalisust, tagavad vajalike sektorispetsiifiliste normide kaudu lõppkasutajate kaitse kõrge ja ühtse taseme ning tagavad võrdväärse juurdepääsu ja valiku puuetega lõppkasutajate jaoks ja pööravad tähelepanu konkreetsete sotsiaalsete rühmade, eeskätt puuetega kasutajate, eakate kasutajate ja sotsiaalsete erivajadustega kasutajate vajadustele, mis on seotud näiteks taskukohaste hindadega.

2 a. Komisjon võib esitada üksikasjalikud poliitikasuunad lõikes 2 esitatud eesmärkide täitmiseks, aidata kindlaks määrata meetodid, eesmärgid ning konkreetsed ja mõõdetavad kriteeriumid liikmesriikide meetmete tõhususe võrdlemiseks nende eesmärkide täitmisel ja selgitada välja parimad tavad. Poliitikasuundades nähakse ette ka iga liikmesriigi edusammude iga-aastane kvalitatiivne ja kvantitatiivne hindamine. Need ei piira riikide reguleerivate asutuste ja muude pädevate ametiasutuste sõltumatust.

3. Riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad tegutsevad lõikes 2 osutatud ja käesolevas lõikes nimetatud üldiste eesmärkide saavutamiseks ▌muu hulgas järgmiselt:

a) edendavad reguleerimise prognoositavust, tagades asjakohastel läbivaatamisperioodidel järjepidevad reguleerimispõhimõtted ning tehes koostööd omavahel, BERECi ja komisjoniga;

b) tagavad, et ühesugustes olukordades ei toimu elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujate diskrimineerimist;

c) kohaldavad ELi õigust tehnoloogianeutraalsuse põhimõtete kohaselt, kuivõrd see on kooskõlas lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamisega;

d) edendavad tulemuslikku investeerimist uutesse ja täiustatud infrastruktuuridesse ning nende infrastruktuuride alast innovatsiooni, tagades seejuures, et juurdepääsukohustustes võetakse asjakohaselt arvesse investeerivate ettevõtjate riske, ning võimaldades erinevaid koostöövorme investorite ja juurdepääsu soovivate isikute vahel, et hajutada investeerimisriske, tagades samal ajal turukonkurentsi ja mittediskrimineerimise põhimõtte säilitamise;

e) võtavad nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide erinevates geograafilistes piirkondades infrastruktuuri, konkurentsi, lõppkasutajate ja tarbijatega seotud tingimuste eripära, sh kohalikku infrastruktuuri, mida mittetulunduslikel alustel haldavad üksikisikud;

f) kehtestavad eelregulatsiooni nõuded ainult ulatuses, mis on vajalik, et tagada tõhus ja jätkusuutlik konkurents lõppkasutajate huvides ning lõdvendades või kaotades sellised nõuded niipea, kui see tingimus on täidetud.

Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused tegutsevad erapooletult, objektiivselt, läbipaistvalt, mittediskrimineerivalt ja proportsionaalselt.

Artikkel 4

Raadiospektripoliitika strateegiline planeerimine ja koordineerimine

1. Liikmesriigid teevad omavahel ja komisjoniga koostööd raadiospektri kasutamise strateegilisel planeerimisel, koordineerimisel ja ühtlustamisel liidus. Selleks võtavad nad muu hulgas arvesse ELi poliitika majanduslikke, julgeoleku-, tervise ja avalikke huve, avalikku julgeolekut ja riigikaitset, sõnavabadust, kultuurilisi, teaduslikke, sotsiaalseid ja tehnilisi aspekte ning raadiospektri kasutajaskondade erinevaid huve, et tagada raadiospektri optimaalne kasutamine ning vältida kahjulikke raadiohäireid.

2. Liikmesriigid edendavad raadiospektripoliitikaga seotud lähenemisviiside koordineerimist Euroopa Liidus ning vajaduse korral ühtlustatud tingimusi seoses elektroonilise side siseturu loomiseks ja toimimiseks vajaliku raadiospektri kättesaadavuse ja tõhusa kasutamisega, tehes koostööd omavahel ja komisjoniga.

3. Liikmesriigid teevad omavahel ja komisjoniga ▌koostööd ▌raadiospektripoliitika töörühma kaudu, mis abistab ja nõustab Euroopa Parlamenti ja nõukogu nende taotlusel, et toetada liidus raadiospektripoliitika lähenemisviiside strateegilist planeerimist ja koordineerimist. BEREC kaasatakse reguleerimise ja konkurentsiga seotud küsimuste otsustamisse.

4. Komisjon võib esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule õigusakti ettepanekuid raadiospektripoliitikat käsitlevate mitmeaastaste programmide algatamiseks ning spektri vabastamiseks ühis- ja litsentsimata kasutuseks, võttes seejuures täiel määral arvesse raadiospektripoliitika töörühma arvamust. Sellistes programmides sätestatakse poliitikasuunad ja eesmärgid raadiospektri kasutuse strateegiliseks planeerimiseks ja ühtlustamiseks vastavalt käesoleva direktiivi sätetele.

II jaotis: Institutsionaalne korraldus ja juhtimine

I PEATÜKK

Riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused

Artikkel 5

Riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused

1. Liikmesriigid tagavad, et iga käesoleva direktiiviga ettenähtud ülesandega tegeleb pädev asutus.

Käesoleva direktiivi kohaldamisala raames vastutab riigi reguleeriv asutus ▌vähemalt järgmiste ülesannete täitmise eest:

–  rakendab turu eelreguleerimismeetmed, sh kehtestab juurdepääsu- ja vastastikuse sidumise kohustused;

–  teostab artiklis 22 osutatud geograafilise ülevaate;

–  tagab ettevõtjatevaheliste ▌vaidluste lahendamise;

–  otsustab raadiospektri kasutamise õiguste andmise, muutmise ja pikendamise riiklike protsesside nende elementide üle, mis on seotud turu kujundamise, konkurentsi ja regulatsiooniga, kooskõlas käesoleva direktiiviga;

–  annab üldlube;

–  tagab elektroonilise side sektoris tarbijakaitse ja lõppkasutajate õigused oma valdkondlikest eeskirjadest tulenevate pädevuste alusel ning teeb koostööd asjaomaste pädevate asutustega, kui see on asjakohane;

–  jälgib tähelepanelikult asjade interneti arengut, et tagada konkurents, tarbijakaitse ja küberturvalisus;

–  määrab kindlaks rahastamiskorra mehhanismid ning hindab ebaõiglast koormust ja arvutab universaalteenuse osutamise netokulu;

–  tagab vastavuse eeskirjadele, mis on seotud avatud juurdepääsuga internetile kooskõlas määrusega (EL) 2015/2120;

–  jagab numeratsiooniressursse ja haldab numeratsiooniplaane;

–  tagab numbrite liikuvuse;

–  tegeleb kõigi muude käesoleva direktiiviga riikide reguleerivatele asutustele pandud ülesannetega.

Liikmesriigid võivad riikide reguleerivatele asutustele määrata muid käesolevas direktiivis sätestatud ülesandeid.

2. Riikide reguleerivad asutused ja sama liikmesriigi või teiste liikmesriikide muud pädevad asutused sõlmivad vajaduse korral regulaarse koostöö soodustamiseks üksteisega koostöölepinguid.

3. Liikmesriigid avaldavad riikide reguleerivate asutuste ja muude pädevate asutuste ülesanded lihtsalt juurdepääsetaval kujul eelkõige juhul, kui kõnealuste ülesannete täitmine on määratud mitmele organile. Vajaduse korral tagavad liikmesriigid ühist huvi pakkuvates küsimustes konsulteerimise ja koostöö kõnealuste asutuste vahel ning kõnealuste asutuste ja nende riigi asutuste vahel, kes vastutavad konkurentsiõiguse ja tarbijakaitseõiguse rakendamise eest. Kui asutusi, kes on pädevad tegelema selliste küsimustega, on rohkem kui üks, tagavad liikmesriigid, et iga asutuse vastavad ülesanded avaldatakse lihtsalt juurdepääsetaval kujul.

4. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõik riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused, kellele on käesoleva direktiivi alusel ülesandeid määratud, ja nende vastavad kohustused ning kõik muudatused nimetatud teabes.

Artikkel 6

Riikide reguleerivate asutuste ja muude pädevate asutuste sõltumatus

1. Liikmesriigid kindlustavad riikide reguleerivate asutuste ja muude pädevate asutuste sõltumatuse, tagades, et kõnealused asutused on juriidiliselt eraldiseisvad ja funktsionaalselt sõltumatud kõigist elektroonilise side võrke, seadmeid ja teenuseid pakkuvatest organisatsioonidest. Liikmesriigid, kes säilitavad omandi või kontrolli elektroonilise side võrkude ja/või teenuste pakkujates, tagavad reguleeriva funktsiooni tõhusa struktuurilise eraldatuse omandi või kontrolliga seotud toimingutest.

2. Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused kasutavad oma volitusi erapooletult, läbipaistvalt ja õigeaegselt. Liikmesriigid tagavad, et neil on neile määratud ülesannete täitmiseks vajalikud tehnilised, rahalised ja inimressursid.

Artikkel 7

Riigi reguleeriva asutuse liikmete ametisse nimetamine ja ametist vabastamine

1. Riigi reguleeriva asutuse juht või vajaduse korral riigi reguleerivas asutuses seda funktsiooni täitva esinduskogu liikmed või nende asendajad määratakse ametisse vähemalt nelja aasta pikkuseks ametiajaks ning valitakse tunnustatud ja erialaste kogemustega isikute seast nende teenete, oskuste, teadmiste ja kogemuste põhjal avatud ja läbipaistva valikumenetluse kohaselt. Nad ei tohi ametis olla rohkem kui kaks ametiaega, olgu see siis järjest või mitte. Liikmesriigid tagavad otsustuste tegemise järjepidevuse ning näevad selleks ette esinduskogu või tippjuhtkonna asjakohase rotatsioonikava; näiteks võidakse esinduskogu esimesed liikmed määrata ametisse eri pikkusega ajaks, et nende ja nende järglaste ametiajad ei lõpeks samal ajal.

2. Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleeriva asutuse juhti või, kui see on asjakohane, vastavat ülesannet täitva esinduskogu liikmeid, või nende asendajaid saab nende ametiaja jooksul ametist vabastada üksnes juhul, kui nad enam ei vasta käesolevas artiklis sätestatud tingimustele.

3. Asjaomase riigi reguleeriva asutuse juhi või, kui see on asjakohane, vastavat ülesannet täitva esinduskogu liikmete ametist vabastamise otsus tuleb ametist vabastamise ajal avalikustada. Riigi reguleeriva asutuse ametist vabastatud juhile või, kui see on asjakohane, vastavat ülesannet täitva esinduskogu liikmetele esitatakse vabastamise põhjused ning neil on õigus nõuda nende avaldamist, juhul kui avaldamist muidu ei toimuks, ning sel puhul nimetatud põhjused avaldatakse. Liikmesriigid tagavad, et sellise otsuse faktiline ja juriidiline külg vaadatakse läbi kohtus.

Artikkel 8

Riikide reguleerivate asutuste poliitiline sõltumatus ja vastutus

1. Ilma et see piiraks artikli 10 kohaldamist, tegutsevad riikide reguleerivad asutused sõltumatult ja objektiivselt, nad toimivad läbipaistvalt ja vastutustundlikult kooskõlas liidu ja siseriikliku õigusega, neil on piisavad volitused ning nad ei taotle ega täida ühegi teise organi juhiseid kõnealuste ülesannete täitmisel, mis on neile määratud liidu õigust rakendavate siseriiklike õigusnormidega. See ei välista riigisisest riigiõiguse kohast järelevalvet. Riigi reguleeriva asutuse otsuseid võivad peatada või tühistada üksnes artikli 31 kohaselt asutatud edasikaebusi käsitlevad organid.

2. Riikide reguleerivad asutused annavad igal aastal aru muu hulgas elektroonilise side turu olukorra, enda väljaantud otsuste, oma personali ja rahaliste ressursside ning nende jaotuse, aga ka tulevikuplaanide kohta. Need aruanded avalikustatakse.

Artikkel 9

Riikide reguleerivate asutuste regulatiivne suutlikkus

1. Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivatel asutustel on eraldi aastaeelarve ja nad on neile eraldatud eelarve täitmisel sõltumatud. Kõnealune eelarve avalikustatakse.

2. Ilma et see piiraks kohustust tagada, et riikide reguleerivatel asutustel on piisavad rahalised ja inimressursid, et tulla toime neile pandud ülesannetega, ei välista rahaline sõltumatus järelevalvet või kontrollimist vastavalt liikmesriigi riigiõigusele. Igasugust kontrolli riigi reguleeriva asutuse eelarve üle teostatakse läbipaistvalt ja selle tulemused avaldatakse.

3. Liikmesriigid tagavad samuti, et riikide reguleerivatel asutustel on piisavad rahalised ja inimressursid, mis võimaldavad neil aktiivselt osaleda elektroonilise side sektori Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ameti (BEREC)(37) töös ja sellele kaasa aidata.

Artikkel 10

Riikide reguleerivate asutuste osalemine BERECi töös

1. Liikmesriigid tagavad, et nende reguleerivad asutused toetavad aktiivselt BERECi eesmärke reguleerimise koordineeritumaks ja ühtsemaks muutmisel.

2. Liikmesriigid tagavad, et nende reguleerivad asutused järgivad riigisiseseid turgusid käsitlevate otsuste vastuvõtmisel täiel määral BERECi vastu võetud arvamusi, ühiseid seisukohti või otsuseid.

2 a. Liikmesriigid tagavad, et nende reguleerivad asutused kohaldavad määrust (EL) 2015/2120 ja nimetatud määruse artikli 5 lõike 3 kohaselt vastu võetud BERECi suuniseid ning koordineerivad muude riikide reguleerivate asutustega BERECi raames selle rakendamise alast tegevust.

Artikkel 11

Koostöö riikide ametiasutustega

1. Riikide reguleerivad asutused, muud käesoleva direktiivi kohased pädevad asutused ja riikide konkurentsiasutused varustavad üksteist teabega, mis on vajalik käesoleva direktiivi kohaldamiseks. Vahetatava teabe puhul kohaldatakse liidu andmekaitsenorme ning teabe vastu võtnud asutus peab tagama sama konfidentsiaalsustaseme kui asutus, kust teave pärit on.

II PEATÜKK

Üldluba

1. jagu. Üldeeskirjad

Artikkel 12

Elektroonilise side võrkude ja teenustega seotud üldluba

1. Liikmesriigid tagavad elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise vabaduse käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel. Selle saavutamiseks ei tee liikmesriigid ettevõtjatele takistusi elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumisel, kui see ei ole vajalik aluslepingu artikli 52 lõikes 1 sätestatud põhjustel. Elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise iga selline piirang peab olema nõuetekohaselt põhjendatud, olema vastavuses Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning sellest tuleb komisjonile teatada.

2. Ilma et see piiraks artikli 13 lõikes 2 nimetatud erikohustusi või artiklites 46 ja 88 nimetatud kasutusõigusi, võib elektroonilise side võrke ja teenuseid ▌pakkuda ainult üldloa alusel. Ettevõtja suhtes ei tohi kohaldada eelloa taotlemise nõuet või mis tahes muid haldusakte.

2 a. Kui rohkem kui ühes liikmesriigis elektroonilise side teenuseid osutava ettevõtja peamine tegevuskoht on liidus, kohaldatakse tema suhtes selle liikmesriigi väljastatud üldluba ja tal on õigus osutada elektroonilise side teenuseid kõigis liikmesriikides.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel vastab peamine tegevuskoht asukohale, kus ettevõtja täidab kõiki järgmisi kriteeriume:

a) teostab seal oma sisulist tegevust (mis ei hõlma puhtalt halduslikke tegevusi nagu ettevõtluse arendamine, raamatupidamine ja personaliosakond);

b) võtab seal vastu strateegilisi äriotsuseid seoses elektroonilise side teenuste osutamisega liidus; ning

  c) toodab seal märkimisväärse osa oma käibest.

2 b. Peamise tegevuskoha liikmesriigi pädev asutus, tegutsedes ka teiste liikmesriikide pädevate asutuste taotlusel, võtab vajalikud meetmed, et jälgida ja kontrollida üldloa tingimuste täitmist ja anda artikli 21 kohast teavet. Vajadusel soodustab ja koordineerib seda teabevahetust BEREC.

Asjakohaste eeskirjade tõendatud rikkumisel mõnes teises liikmesriigis kui selles, kus asub peamine tegevuskoht, otsustavad peamise tegevuskoha liikmesriigi pädevad asutused, milliseid asjakohaseid meetmeid võtta vastavalt artiklile 30.

Juhul kui tekivad erimeelsused peamise tegevuskoha liikmesriigi ametiasutuste võetud meetmete suhtes või vastandlikud seisukohad seoses peamise tegevuskohaga, võib BEREC tegutseda vahendajana ja, kui see on seoses lahendamata vaidlusega vajalik, võtta vastu otsuse reguleerivate asutuste nõukogu liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega.

3. Kui liikmesriik leiab, et teatamiskohustus on põhjendatud, võib see liikmesriik nõuda ainult seda, et ettevõtja esitaks teatise BERECile, kuid ta ei või ettevõtjalt nõuda, et too peab saama riigi reguleerivalt asutuselt või mis tahes muult ametiasutuselt selgesõnalise otsuse või muu haldusakti enne, kui hakkab kasutama loast tulenevaid õigusi. Liikmesriigid esitavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele 12 kuu jooksul pärast ... [ülevõtmise kuupäev] põhjendatud teatise, kui nad peavad teatamisnõuet põhjendatuks. Komisjon vaatab kõnealuse teatise läbi ja võtab vajaduse korral kolme kuu jooksul alates teatamise kuupäevast vastu otsuse, milles nõutakse kõnealuselt liikmesriigilt teatamisnõude tühistamist.

Liikmesriigid, kes nõuavad teatamist, võimaldavad elektroonilise side teenuse osutajal, kes osutab teenust vähem kui [kolmes] liikmesriigis ja kelle liidu kogukäive on vähem kui [100] miljonit eurot, esitada teatise, kuid ei tohi seda nõuda.

Pärast teatise esitamist BERECile, kui see on nõutav, võib ettevõtja hakata tegutsema, võttes vajadusel arvesse käesoleva direktiivi sätteid kasutusõiguste kohta. Kui teatises ei määrata kindlaks ühte või mitut asjaomast liikmesriiki, loetakse seda kõiki liikmesriike hõlmavaks. BEREC edastab iga teatise viivitamata elektrooniliselt riikide pädevatele asutustele kõigis liikmesriikides, keda elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumine puudutab.

Käesoleva lõike kohane teave riikide reguleerivatele asutustele käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäevaks juba esitatud teatiste kohta esitatakse BERECile hiljemalt [ülevõtmise kuupäev].

4. Lõikes 3 nimetatud teatis ei sisalda muud kui juriidilise või füüsilise isiku deklaratsiooni BERECile selle kohta, et kavatsetakse alustada elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumist, ja minimaalset teavet, mis on vajalik, et BEREC ja riigi reguleeriv asutus saaks pidada elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkujate registrit või nimekirja. Kõnealune teave peab piirduma järgmiste andmetega:

(1)  teenuseosutaja nimi;

(2)  teenuseosutaja õiguslik staatus, vorm ja registreerimisnumber, kui ta on ELis registreeritud äriregistris või muus samalaadses avalikus registris;

(3)  teenuseosutaja peamise ▌tegevuskoha geograafiline aadress ja, kui tal peaks olema mõnes liikmesriigis mõni täiendav filiaal, siis ka selle geograafiline aadress(38);

(3 a)  teenuseosutaja veebisait, kui see on olemas, mis on seotud elektroonilise side võrkude ja/või teenuste pakkumisega;

(4)  kontaktisik ja kontaktandmed;

(5)  nende võrkude või teenuste lühike kirjeldus, mida kavatsetakse pakkuda;

(6)  asjaomane liikmesriik ja

(7)  tegevuse alustamise eeldatav kuupäev.

Liikmesriigid ei tohi kehtestada täiendavaid ega eraldiseisvaid teavitamisnõudeid.

Artikkel 13

Üldloa ning raadiospektri ja numbrite kasutamise õigustega seotud tingimused ja erikohustused

–1. Kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti, on elektroonilise side teenuste osutajad, kelle peamine tegevuskoht on mõnes liikmesriigis ja kes tegutsevad rohkem kui ühes liikmesriigis, kohustatud täitma ainult peamise tegevuskoha liikmesriigis kohaldatava üldloaga seotud tingimusi. Selle liikmesriigi reguleeriv asutus vastutab üldloa tingimustega seotud jõustamisvolituste täitmise eest, ilma et see piiraks teiste, käesoleva direktiiviga hõlmamata kohustuste täitmist ning teenuseosutaja kohustust järgida selle liikmesriigi seadusi, kus ta osutab elektroonilise side teenuseid.

1. Elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumise üldloa ning raadiospektri ja numbrite kasutamise õigusi võib siduda ainult I lisas loetletud tingimustega. Need tingimused peavad olema mittediskrimineerivad, kohandatud võrgu või teenuse eripäradele, proportsionaalsed ja läbipaistvad ning raadiospektri kasutamise õiguste osas peavad need vastama artiklite 45 ja 51 sätetele ning numbrite kasutamise õiguste osas artikli 88 sätetele.

2. Erikohustused, mida võib kehtestada elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujatele artikli 36, artikli 46 lõike 1, artikli 48 lõike 2 ja artikli 59 lõike 1 kohaselt, või universaalteenust osutama määratud ettevõtjatele käesoleva direktiivi kohaselt, on õiguslikult lahus üldloast tulenevatest õigustest ja kohustustest. Selleks, et süsteem oleks ettevõtjatele läbipaistev, viidatakse üldloas kriteeriumidele ja korrale, mida kohaldatakse selliste erikohustuste kehtestamisel üksikettevõtjatele.

3. Üldluba sisaldab ainult kõnealusele sektorile iseloomulikke tingimusi, mis on sätestatud käesoleva direktiivi I lisa A, B ja C osades, ega kattu tingimustega, mida kohaldatakse muude siseriiklike õigusnormide põhjal.

4. Raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguste andmisel ei dubleeri liikmesriigid üldloa tingimusi.

Artikkel 14

Seadmete paigaldamise õiguste ja võrkude vastastikuse sidumise õiguste kasutamist soodustavad deklaratsioonid

▌BEREC annab välja standarddeklaratsioone, milles kinnitatakse vajaduse korral, et ettevõtja on esitanud teatise artikli 12 lõike 3 kohaselt, ja täpsustatakse, millistel tingimustel on üldloa alusel elektroonilise side võrke ja teenuseid pakkuval ettevõtjal õigus taotleda seadmete paigaldamise õigusi, pidada läbirääkimisi vastastikuse sidumise üle ja/või saada juurdepääs või vastastikune sidumine, selleks et soodustada kõnealuste õiguste kasutamist näiteks muudel valitsustasanditel või suheldes teiste ettevõtjatega. ▌Selliseid deklaratsioone väljastatakse automaatse vastusena artikli 12 lõikes 3 nimetatud teatisele.

2. jagu. Üldloaga seotud õigused ja kohustused

Artikkel 15

Üldloast tulenevate miinimumõiguste nimekiri

1. Artikli 12 alusel üldloa saanud ettevõtjatel on järgmised õigused:

a) pakkuda elektroonilise side võrke ja teenuseid;

b) lasta seadmete paigaldamiseks vajalikke õigusi käsitlevad taotlused läbi vaadata käesoleva direktiivi artikli 43 kohaselt;

c) kasutada raadiospektrit seoses elektroonilise side teenuste ja võrkudega vastavalt artiklitele 13, 46 ja 54;

d) lasta numbrite kasutamiseks vajalikke õigusi käsitlev taotlus läbi vaadata kooskõlas artikliga 88.

2. Kui sellised ettevõtjad pakuvad üldsusele elektroonilise side võrke ja teenuseid, annab üldluba neile ka järgmised õigused:

a) pidada läbirääkimisi võrkude vastastikuse sidumise üle muude liidu piires üldloa alusel tegutsevate üldkasutatavate sidevõrkude ja -teenuste pakkujatega ning vajaduse korral saada neilt juurdepääs või võrkude vastastikune sidumine käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel ja nimetatud direktiivi kohaselt;

b) saada võimalus olla määratud osutama universaalteenuse eri elemente ja/või hõlmama riigi territooriumi eri osi vastavalt artiklile 81 või 82.

Artikkel 16

Haldustasud

1. Kui üldloa alusel teenuste osutajatele või võrkude pakkujatele või kasutusloa saanud ettevõtjatele on kehtestatud haldustasud, vastavad need järgmistele tingimustele:

  a) haldustasud kokku katavad ainult halduskulusid, mis tekivad üldloa süsteemi, kasutusõiguste ja artikli 13 lõikes 2 nimetatud erikohustuste juhtimise, kontrollimise ja jõustamise käigus ja mis võivad sisaldada kulusid, mis on seotud rahvusvahelise koostöö, ühtlustamise ja standardimise, turuanalüüsi, tingimuste täitmise kontrollimise ja muu turukontrolliga ning regulatiivse tööga, millega kaasneb teiseste õigusaktide ja haldusotsuste, näiteks juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevate otsuste ettevalmistamine ja jõustamine; ning

  b) haldustasud kehtestatakse ettevõtjatele objektiivsel, läbipaistval ja proportsionaalsel viisil, mis muudab võimalikult väikseks lisahalduskulud ja muud kaasnevad tasud. Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada haldustasusid ettevõtjate suhtes, kelle käive ei ulatu teatava künniseni või kelle tegevus ei kata minimaalset turuosa või toimub väga piiratud territooriumil. Liikmesriigid ei või kohaldada haldustasusid elektroonilise side teenuse osutajale, kes osutab teenust vähem kui [kolmes] liikmesriigis ja kelle kogukäive liidus on väiksem kui [100] miljonit eurot, ning ühekordne haldustasu ei tohi ületada [10] eurot.

2. Kui riikide reguleerivad asutused või muud pädevad asutused kehtestavad haldustasud, avaldavad nad iga-aastase ülevaate halduskulude ja laekunud tasude kogusumma kohta. Vajaduse korral tehakse vajalik korrigeerimine, võttes arvesse tasude kogusumma ja halduskulude vahet.

Artikkel 17

Raamatupidamise lahusus ja finantsaruanded

1. Liikmesriigid nõuavad, et üldkasutatavate sidevõrkude pakkujad või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajad, kellel on eri- või ainuõigused muudes sektorites teenuste osutamiseks samas või mõnes muus liikmesriigis:

  a) peaksid eraldi raamatupidamisarvestust elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumisega seotud toimingute kohta sellises ulatuses, mis oleks kohustuslik juhul, kui kõnealuseid toiminguid teostaksid õiguslikult üksteisest sõltumatud ettevõtjad, et teha kindlaks kõik sellised kulu- ja tuluelemendid koos nende arvutamisaluste ja kasutatud üksikasjalike omistamismeetoditega, mis on seotud nende tegevusega elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumisel, sealhulgas põhivara ja struktuuriliste kulude liigendus, või

  b) eraldaksid elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumisega seotud toimingud struktuuriliselt muudest toimingutest.

Liikmesriigid võivad otsustada, et ei kohalda esimeses lõigus sätestatud kohustusi ettevõtjate suhtes, kelle elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumisega seotud toimingute käive liikmesriikides on alla 50 miljoni euro.

2. Kui üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajate suhtes ei kohaldata äriühinguõiguse nõudeid ja nad ei vasta väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kriteeriumidele, mis on ette nähtud liidu õiguse raamatupidamiseeskirjadega, siis antakse nende koostatud finantsaruanded läbivaatamiseks sõltumatule audiitorile ja avaldatakse. Audit toimub asjakohaste liidu ja siseriiklike normide kohaselt.

Kõnealust nõuet kohaldatakse ka lõike 1 punkti a alusel nõutavate eraldi raamatupidamisarvestuste suhtes.

3. jagu. Muutmine ja tühistamine

Artikkel 18

Õiguste ja kohustuste muutmine

1. Liikmesriigid tagavad, et raadiospektri või numbrite üldlubade ja kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õigustega seotud õigusi, tingimusi ja korda saab muuta ainult objektiivselt põhjendatud juhtudel ja proportsionaalselt, võttes vajaduse korral arvesse üleantavate raadiospektri ja numbrite kasutusõiguste suhtes kohaldatavaid eritingimusi.

2. Välja arvatud juhul, kui kavandatud muudatused on väikesed ja nendes on üldloa või õiguse valdajaga kokku lepitud, ja ilma et see piiraks artikli 35 kohaldamist, teatatakse asjakohasel viisil kavatsusest teha selliseid muudatusi ja huvitatud isikutele ning kasutajatele ja tarbijatele antakse piisavalt aega (vähemalt neli nädalat, kui tegemist ei ole erandlike asjaoludega), et nad saaksid väljendada oma seisukohti kavandatud muudatuste kohta.

Kõik muudatused avaldatakse koos nende põhjustega.

Artikkel 19

Õiguste piiramine või tühistamine

1. Liikmesriigid ei piira ega tühista seadmete paigaldamise õigusi ega raadiospektri ega numbrite kasutamise õigusi enne selliste õiguste kehtivusaja lõppemist, kui piiramine või tühistamine ei ole põhjendatud vastavalt lõikele 2 või vajaduse korral I lisa ja õiguste tühistamise kompenseerimist käsitlevate siseriiklike sätete kohaselt.

2. Kooskõlas vajadusega tagada raadiospektri tulemuslik ja tõhus kasutamine või otsuse nr 676/2002/EÜ alusel vastuvõetud ühtlustatud tingimuste rakendamine võivad liikmesriigid lubada pädeval riiklikul asutusel piirata või tühistada pärast ... [artiklis 115 sätestatud kuupäev] antud õigusi, ▌tuginedes eelnevalt kehtestatud üksikasjalikule korrale ja nende andmise või uuendamise ajal selgelt kindlaksmääratud kasutustingimustele ja künnistele ning järgides proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid.

3. Kui artikli 45 lõike 4 või 5 kohaldamise tulemusena muudetakse raadiospektri kasutamist, ei õigusta see iseenesest raadiospektri kasutamise õiguse tühistamist.

4. Kui kavatsetakse piirata lubade või raadiospektri või numbrite kasutamise individuaalseid õigusi või need tühistada ilma õiguse omaniku nõusolekuta, tuleb selle kohta korraldada avalik konsultatsioon vastavalt artiklile 23.

III PEATÜKK

Teabe esitamine, ülevaated ja konsultatsioonimehhanismid

Artikkel 20

Teabenõuded ettevõtjatele

1. Liikmesriigid tagavad, et elektroonilise side võrkude ja teenuste, seotud vahendite või seotud teenuste pakkujad esitavad kogu teabe, sealhulgas finantsteabe, mida riigi reguleeriv asutus, muu pädev asutus või BEREC vajab, et tagada käesoleva direktiivi sätete või selle kohaselt tehtud otsuste täitmine. Riikide reguleerivatel asutustel on volitus nõuda neilt ettevõtjatelt eelkõige teabe esitamist võrgu ja teenuste edasiarendamise kohta, mis võib mõjutada nende poolt konkurentidele kättesaadavaks tehtavaid hulgimüügiteenuseid. Nad võivad nõuda ka elektroonilise side võrke ja seotud vahendeid käsitlevat teavet, mis oleks kohaliku tasandi järgi liigitatud ja piisavalt üksikasjalik, et riigi reguleeriv asutus saaks teha geograafilise ülevaate ja määrata kindlaks digitaalses mõttes kõrvale jäetud alad vastavalt artiklile 22. ▌

Hulgimüügiturgudel märkimisväärset turujõudu omavatelt ettevõtjatelt võidakse samuti nõuda raamatupidamisandmeid nimetatud hulgimüügiturgudega seotud jaeturgude kohta.

Riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused võivad nõuda direktiivi 2014/61/EL kohaselt loodud ühtsetest teabepunktidest teavet meetmete kohta, millega püütakse vähendada kiirete elektroonilise side võrkude kulukust.

Ettevõtjad esitavad taotluse korral sellise teabe viivitamata ning vastavalt nõutavale ajakavale ja täpsusastmele. Nõutav teave peab olema ülesande täitmise seisukohast proportsionaalne. Pädev asutus põhjendab oma teabenõuet ning käitleb kõnealust teavet vastavalt lõikele 3.

2. Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused esitavad komisjonile pärast põhjendatud taotluse saamist teabe, mida komisjon vajab asutamislepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Komisjoni nõutav teave peab olema kõnealuste ülesannete täitmise seisukohast proportsionaalne. Kui esitatud teabes viidatakse teabele, mille ettevõtjad on varem esitanud asutuse taotlusel, teatatakse sellest nendele ettevõtjatele. Kui see on vajalik ja kui teavet esitav asutus ei ole selgelt ja põhjendatult taotlenud teisiti, teeb komisjon esitatud teabe kättesaadavaks teistele sellistele asutustele teistes liikmesriikides.

Võttes arvesse lõike 3 nõudeid, tagavad liikmesriigid, et ühele asutusele esitatud teabe võib teha kättesaadavaks teisele sellisele asutustele samas liikmesriigis või mõnes muus liikmesriigis ja BERECile pärast põhjendatud taotlust, kui see on vajalik selleks, et kumbki asutus, või BEREC saaks täita liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

3. Kui riigi reguleeriv asutus või muu pädev asutus peab teavet konfidentsiaalseks ärisaladusi, riigi julgeolekut või isikuandmete kaitset käsitlevate liidu või siseriiklike eeskirjade kohaselt, tagavad komisjon, BEREC ja asjaomased riigi sellise konfidentsiaalsuse. Lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt ei keeldu riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused taotletud teabe esitamisest komisjonile, BERECile või muudele asutustele konfidentsiaalsuse tõttu või selle pärast, et peavad konsulteerima teabe esitanud isikutega. Kui komisjon, BEREC või pädev asutus lubab austada teavet valdava asutuse poolt konfidentsiaalseks peetava teabe konfidentsiaalsust, jagab kõnealune asutus seada teavet teabenõude peale kindlaksmääratud eesmärgil, ilma et peaks teabe esitanud isikutega täiendavalt konsulteerima.

4. Liikmesriigid tagavad, et tegutsedes kooskõlas siseriiklike normidega, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu teabele, ja võttes arvesse ärisaladusi ja isikuandmete kaitset käsitlevaid liidu ja siseriiklikke eeskirju, avaldavad riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused sellist teavet, mis toetab avatud ja konkurentsile rajatud turgu.

5. Riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused avaldavad lõikes 4 osutatud tingimused üldsuse juurdepääsuks teabele, sealhulgas sellise juurdepääsu korra.

Artikkel 21

Üldloa, kasutusõiguste ja erikohustuste kohaselt nõutav teave

1. Ilma et see piiraks mis tahes artikli 20 kohaselt nõutavat teavet ning siseriiklikest õigusnormidest tulenevaid teabe ja aruandmisega seotud kohustusi, mis ei põhine üldloal, võivad riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused nõuda, et ettevõtjad esitaksid üldloa või kasutusõiguste ja artikli 13 lõikes 2 nimetatud erikohustuste alusel sellist teavet, mis on proportsionaalne ja objektiivselt põhjendatud järgmiste eesmärkide seisukohast, eelkõige:

  a) käesoleva direktiivi I lisa A osa tingimuse 1, D osa tingimuste 2 ja 6 ja E osa tingimuste 2 ja 7 täitmise ja artikli 13 lõikes 2 nimetatud kohustuste täitmise kontrollimine süstemaatiliselt või üksikjuhtude kaupa;

  b) käesoleva direktiivi I lisas sätestatud tingimuste täitmise kontrollimine üksikjuhtude kaupa, kui on saabunud kaebus või kui pädeval asutusel on mingil muul põhjusel alust uskuda, et teatavat tingimust ei täideta, või pädeva asutuse enda algatusel toimuva uurimise korral;

  c) kasutusõiguste andmist käsitlevate taotluste esitamise ja hindamise kord;

  d) teenuste kvaliteeti ja hinda võrdlevate ülevaadete avaldamine tarbijate huvides;

  e) täpselt määratletud statistika, aruannete või uuringutega seotud eesmärgid;

  f) turuanalüüs käesoleva direktiivi kohaldamiseks, sh andmed järgnevate või jaeturgude kohta, mis on seotud turuanalüüsi aluseks olevate turgudega;

  g) raadiospektri ja numeratsiooniressursside tulemusliku kasutamise kindlustamine ja nende tõhusa haldamise tagamine;

  h) võrgu või teenuse edasise arengu hindamine, mis võiks mõjutada konkurentidele kättesaadavaks tehtud hulgimüügiteenuseid, lõppkasutajatele kättesaadavaks tehtud territoriaalse leviala ühenduvust või digitaalses mõttes kõrvale jäetud alade kindlaksmääramist;

h a) geograafiliste uuringute teostamine;

h b) BERECi põhjendatud teabenõuetele vastamine.

Esimese lõigu punktides a, b, d, e, f, g ja h nimetatud teavet ei tohi nõuda enne turulepääsemist või turulepääsu eeltingimusena.

BEREC töötab hiljemalt ... [kuupäev] välja teabetaotluste standardiseeritud vormid.

2. Raadiospektri kasutamise õiguste puhul viitab selline teave eeskätt raadiospektri tulemuslikule ja tõhusale kasutamisele ning raadiospektri kasutamise õigustega seotud leviala ja teenusekvaliteedi kohustuste täitmisele ning nende kontrollimisele.

3. Kui riikide reguleerivad asutused või muud pädevad asutused nõuavad, et ettevõtjad esitaksid lõikes 1 nimetatud teavet, teatavad nad, mis otstarbel sellist teavet kasutatakse.

4. Riikide reguleerivad asutused ega muud pädevad asutused ei või dubleerida teabenõudeid, mille BEREC on juba esitanud vastavalt määruse [xxxx/xxxx/EÜ (BERECi määrus)](39) artiklile 30.

4 a. Ilma et see piiraks kasutusõiguste ja erikohustustega seotud aruande- ja teavitamiskohustusi, võib juhul, kui ettevõtja osutab elektroonilise side teenuseid rohkem kui ühes liikmesriigis ja tema peamine tegevuskoht asub liidus, lõikes 1 osutatud teavet nõuda üksnes peamise tegevuskoha liikmesriigi reguleeriv asutus. Muude asjaomaste liikmesriikide reguleerivad asutused võivad nõuda teavet esimese riigi reguleerivalt asutuselt või BERECilt. BEREC soodustab asjaomaste riikide reguleerivate asutuste vahelist teabe koordineerimist ja vahetamist määruse [xxxx/xxxx/EÜ (BERECi määrus)] artikli 30 kohaselt ette nähtud teabevahetuse kaudu.

Artikkel 22

Võrkude kasutuselevõtu geograafiline ülevaade

1. Riikide reguleerivad asutused teevad geograafilise ülevaate sellest, milline on vähemalt lairibaühendust pakkuvate elektroonilise side võrkude („lairibavõrkude“) ulatus kolme aasta jooksul alates [direktiivi ülevõtmise tähtpäev], ning ajakohastavad seda vähemalt iga kolme aasta järel.

Geograafiline ülevaade sisaldab ülevaadet selliste lairibavõrkude geograafilisest ulatusest nende territooriumil, mis on nõutud käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmiseks ja riigiabi eeskirjade kohaldamiseks vajalike ülevaadete jaoks.

Ülevaate jaoks kogutud teave peab sisaldama parajalt üksikasju kohalike olude kohta ja piisavalt teavet teenusekvaliteedi ja selle parameetrite kohta.

▌´

5. Liikmesriigid tagavad, et kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud asutused, kes vastutavad oma territooriumil elektroonilise side võrkude kasutuselevõtu, lairibaühenduste riiklike kavade väljatöötamise, raadiospektri kasutamise õigustega seotud levialaliste kohustuste määratlemise ja universaalteenuse osutamise kohustuse kohaste teenuste kättesaadavuse kontrollimise jaoks mõeldud riigi vahendite jaotamise eest, võtavad arvesse lõike 1 ▌kohaselt tehtud ülevaate tulemusi ning et riikide reguleerivad asutused jagavad neid tulemusi tingimusel, et vastuvõttev asutus tagab samasuguse konfidentsiaalsuse ja ärisaladuste kaitse kui andmed esitanud asutus, ja teavitavad teabe esitanud osalisi. Tulemused tehakse samadel tingimustel kättesaadavaks ka BERECile ja komisjonile, kui need seda soovivad.

6. Kui asjaomane teave ei ole turul kättesaadav, teevad riikide reguleerivad asutused veebis vahetult kättesaadavaks taaskasutamist võimaldavas avatud ja masinloetavas vormingus geograafiliste ülevaadete andmed, mille suhtes ei kohaldata konfidentsiaalsuseeskirju. Nad teevad ka juhul, kui sellised vahendid ei ole turul kättesaadavad, kättesaadavaks teabevahendid, mis võimaldavad lõppkasutajatel kindlaks teha ühenduvuse kättesaadavuse eri piirkondades piisavalt üksikasjalikult, et sellest oleks kasu operaatori või teenuseosutaja valimisel, ilma et see piiraks riigi reguleeriva asutuse kohustusi konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuste kaitse vallas.

7. Et aidata kaasa geograafiliste ülevaadete ja prognooside järjepidevale kohaldamisele, annab BEREC ... [kuupäev] pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja tihedas koostöös komisjoniga välja suunised, et aidata riikide reguleerivatel asutustel järjepidevalt täita oma käesolevast artiklist tulenevad kohustusi.

Artikkel 22 a

Geograafilised prognoosid

1. Artikli 22 kohaselt geograafilise ülevaate koostamisel võivad riikide reguleerivad asutused lisada oma territooriumi ülisuure läbilaskevõimega võrkude ulatuse kolme aasta prognoosi.

Nimetatud prognoos võib samuti sisaldada teavet mis tahes ettevõtjate või avaliku sektori asutuste kavandatud kasutuselevõttude kohta; eelkõige peab see hõlmama ülisuure läbilaskevõimega võrke ja vanade lairibavõrkude olulisi uuendusi või laiendusi, et need jõuaksid vähemalt järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude jõudluseni.

Ülevaate jaoks kogutud teave peab sisaldama parajalt üksikasju kohalike olude kohta ja piisavalt teavet teenuse kvaliteedi ja selle parameetrite kohta.

2. Riikide reguleerivad asutused võivad kindlaks määrata digitaalses mõttes kõrvale jäetud ala, mis vastab selgelt piiritletud territooriumile ja mille kohta on lõikes 1 kogutud teabe põhjal kindlaks tehtud, et prognoosiga hõlmatud aja jooksul ei ole ükski ettevõtja ega avaliku sektori asutus seal ülisuure läbilaskevõimega võrke kasutusele võtnud ega plaani seda teha ega ole oluliselt uuendanud ega laiendanud oma võrku, et selle jõudlus ulatuks vähemalt 100 Mbit/s allalaadimiskiiruseni, ega plaani seda teha. Riikide reguleerivad asutused avaldavad digitaalses mõttes kõrvale jäetud alade nimed.

3. Riikide reguleerivad asutused võivad digitaalses mõttes kõrvale jäetud ala piires esitada kõigile ettevõtjatele avatud üleskutse, et nad teataksid oma kavatsustest võtta asjaomase prognoosiga hõlmatud aja jooksul kasutusele ülisuure läbilaskevõimega võrgud. Riigi reguleeriv asutus täpsustab, millist teavet peaks selline esildis sisaldama, et tagada vähemalt samasugune üksikasjalikkuse tase nagu see, millel põhineb prognoos. Ühtlasi teatab ta igale huvi väljendanud ettevõtjale, kas digitaalses mõttes kõrvale jäetud alaks nimetatud ala on kaetud või saab tõenäoliselt kaetud järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrguga, mille allalaadimiskiirus on alla 100 Mbit/s, lähtudes kogutud teabest.

4. Kui riikide reguleerivad asutused võtavad meetmeid vastavalt artiklile 3, teevad nad seda tulemusliku, objektiivse, läbipaistva ja mittediskrimineeriva korra kohaselt ilma ühtegi ettevõtjat eelnevalt välistamata.

Artikkel 23

Konsulteerimiskord ja läbipaistvus

Liikmesriigid tagavad, välja arvatud artikli 32 lõikega 9, artikliga 26 või artikliga 27 hõlmatud juhtudel, et juhul kui riikide reguleerivad asutused või muud pädevad asutused kavatsevad käesoleva direktiivi kohaselt võtta meetmeid või kui nad kavatsevad kehtestada artikli 45 lõigete 4 ja 5 kohaseid piiranguid, millel on märkimisväärne mõju asjaomasele turule, annavad ta huvitatud pooltele võimaluse esitada meetme eelnõu kohta arvamuse mõistliku aja jooksul, võttes arvesse küsimuse keerukust ja jättes selleks aega vähemalt 30 päeva, kui tegemist ei ole erakorraliste asjaoludega.

Riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused avaldavad riigisisese konsulteerimiskorra.

Liikmesriigid tagavad, et luuakse üks teabepunkt, mille kaudu on võimalik saada teavet kõigi käimasolevate konsultatsioonide kohta.

Konsulteerimismenetluse tulemused avalikustatakse, kui ärisaladusi käsitlevate liidu või siseriiklike õigusnormide kohaselt ei ole tegu konfidentsiaalse teabega.

Artikkel 24

Konsulteerimine huvitatud isikutega

1. Liikmesriigid tagavad, et niivõrd, kui see on asjakohane, võtavad riikide reguleerivad asutused arvesse lõppkasutajate ja tarbijate (sealhulgas eelkõige puuetega tarbijate), tootjate ning elektroonilise side võrke ja/või teenuseid pakkuvate ettevõtjate arvamusi küsimustes, mis käsitlevad kõiki üldkasutatavate elektroonilise side teenustega seotud lõppkasutajate ja tarbijate õigusi, sealhulgas samaväärset juurdepääsu ja valikut puuetega lõppkasutajate jaoks, eelkõige juhul, kui neil on märkimisväärne mõju turule.

Eelkõige tagavad liikmesriigid, et riikide reguleerivad asutused loovad puuetega inimestele kättesaadava konsultatsioonimehhanismi, tagades sellega, et otsuste tegemisel küsimustes, mis puudutavad lõppkasutajate ja tarbijate õigusi seoses üldkasutatavate elektroonilise side teenustega, võetakse piisavalt arvesse tarbijate huve elektroonilise side sektoris.

2. Kui see on otstarbekas, võivad huvitatud isikud riikide reguleerivate asutuste juhendamisel ning tarbijaid, kasutajarühmi ja teenuseosutajaid kaasates töötada välja mehhanismid, mis aitaksid suurendada teenuste osutamise üldist kvaliteeti muu hulgas tegevusjuhendite ja tööstandardite väljatöötamise ja jälgimise kaudu.

3. Ilma et see piiraks liidu õigusega kooskõlas olevaid siseriiklikke eeskirju, millega edendatakse selliseid kultuuri- ja meediapoliitika eesmärke nagu kultuuriline ja keeleline mitmekesisus ning meediakanalite paljusus, võivad riikide reguleerivad asutused ja teised asjaomased riigiasutused edendada koostööd elektroonilise side võrkude pakkujate ja/või teenuste osutajate ning elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul õiguspärase sisu edendamisest huvitatud sektorite vahel. Kõnealune koostöö võib hõlmata ka artikli 96 lõike 3 ja artikli 95 lõike 1 kohaselt osutatava üldist huvi pakkuva teabe koordineerimist.

Artikkel 25

Vaidluste kohtuväline lahendamine

1. Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel, sealhulgas puuetega inimestel, on üldkasutatavate elektroonilise side võrkude pakkujatega ja teenuste osutajatega käesoleva direktiivi alusel selliste võrkude ja/või teenuste pakkumist käsitlevate lepingutingimuste ja/või lepingute täitmise pärast tekkinud lahendamata vaidlustega tegelemiseks juurdepääs läbipaistvale, mittediskrimineerivale, lihtsale, kiirele, õiglasele ja odavale kohtuvälisele menetlusele. Üldkasutatavate elektroonilise side võrkude pakkujad ja teenuste osutajad ei tohi keelduda tarbija taotlusest lahendada vaidlus tarbijaga kohtuvälise lahendamise abil selgete ja tõhusate menetluste ning suuniste põhjal. Sellised menetlused on kooskõlas direktiivi 2013/11/EL II peatükis sätestatud kvaliteedinõuetega. Liikmesriigid võivad lubada juurdepääsu sellistele menetlustele teistele lõppkasutajatele, eeskätt mikroettevõtjatele ja väikeettevõtjatele.

2. Liikmesriigid tagavad, et nende õigusnormid ei sega kaebustega tegelevate asutuste loomist ega sidusteenuste pakkumist asjakohasel territoriaalsel tasandil, et soodustada tarbijate ja teiste lõppkasutajate juurdepääsu vaidlusküsimuste lahendamise menetlustele. Kui riigi reguleeriv asutus on loetletud kooskõlas direktiivi 2013/11/EL artikli 20 lõikega 2, kohaldatakse määruse (EL) nr 524/2013 sätteid käesoleva artikli lõikes 1 viidatud vaidlustele, mis tulenevad interneti teel sõlmitud lepingutest.

3. Kui selliste vaidluste osapooled on eri liikmesriikidest, kooskõlastavad liikmesriigid oma jõupingutused, et vaidlus lahendada, ilma et see piiraks direktiivi 2013/11/EL sätete kohaldamist.

4. Käesoleva artikli sätted ei piira siseriiklike kohtumenetluste järgimist.

Artikkel 26

Ettevõtjatevaheliste vaidlusküsimuste lahendamine

1. Kui liikmesriigis elektroonilise side võrkude pakkujate või teenuste osutajate vahel või sellise ettevõtja ja liikmesriigi muude ettevõtjate vahel, kes saavad kasu juurdepääsu ja/või vastastikuse sidumise kohustustest, või liikmesriigis elektroonilise side võrkude pakkujate või teenuste osutajate ja seotud vahendeid pakkuvate ettevõtjate vahel, tekib vaidlus seoses käesoleva direktiivi alusel kehtivate kohustustega, teeb asjaomase riigi reguleeriv asutus ühe poole taotlusel ja ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, siduva otsuse vaidluse lahendamiseks nii kiiresti kui võimalik selgete ja tõhusate menetluste ja suuniste alusel ning igal juhul nelja kuu jooksul, kui tegemist ei ole erandlike asjaoludega. Asjaomane liikmesriik nõuab, et kõik pooled teeksid riigi reguleeriva asutusega tihedat koostööd.

2. Liikmesriigid võivad sätestada, et riigi reguleeriv asutus võib keelduda vaidluse lahendamisest siduva otsusega, kui on olemas muid vahendeid, nagu vahendus, mis aitaksid paremini kaasa vaidluse kiirele lahendamisele artikli 3 kohaselt. Riigi reguleeriv asutus teatab sellest pooltele viivitamata. Kui vaidlust ei ole lahendatud nelja kuu jooksul ja kui kaebuse esitanud pool ei ole vaidlusküsimust kohtusse andnud, teeb riigi reguleeriv asutus ükskõik kumma poole taotlusel siduva otsuse vaidluse lahendamiseks nii kiiresti kui võimalik ja igal juhul nelja kuu jooksul.

3. Vaidlusküsimuste lahendamisel juhindub riigi reguleeriv asutus artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamisest. Kui riigi reguleeriv asutus määrab vaidlusküsimuse lahendamisel ettevõtjale kohustusi, peavad need olema kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega.

4. Riigi reguleeriva asutuse otsus tehakse üldsusele teatavaks, võttes arvesse äriteabe konfidentsiaalsuse nõuet. Asjaomastele pooltele esitatakse kõik sellise otsuse põhjendused.

5. Lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud kord ei takista kumbagi poolt kohtule hagi esitamast.

Artikkel 27

Piiriüleste vaidlusküsimuste lahendamine

1. Kui eri liikmesriikides paiknevate ettevõtjate vahel tekib käesoleva direktiivi alusel vaidlus, kohaldatakse lõigete 2, 3 ja 4 sätteid. Neid sätteid ei kohaldata artiklis 28 käsitletud raadiospektri koordineerimisega seotud vaidluste suhtes.

2. Iga vaidluspool võib suunata vaidlusküsimuse riigi reguleerivale asutusele või asjaomastele asutustele. Riigi pädev reguleeriv asutus või asutused teatab/teatavad vaidlusest BERECile, et lahendada vaidlus järjekindlalt artiklis 3 sätestatud eesmärkide kohaselt.

3. BEREC avaldab arvamuse, milles soovitab riigi reguleerival asutusel või asjaomastel asutustel võtta konkreetseid meetmeid vaidluse lahendamiseks või hoiduda meetmetest, nii kiiresti kui võimalik ja igal juhul nelja kuu jooksul, kui tegemist ei ole erandlike asjaoludega.

4. Riigi reguleeriv asutus või asjaomased asutused ootavad enne vaidluse lahendamiseks meetmete võtmist ära BERECi arvamuse. Erandlike asjaolude korral, kui tuleb kiiresti tegutseda, et kaitsta konkurentsi ja lõppkasutajate huve, võib ükskõik milline riigi pädev reguleeriv asutus poolte taotlusel või omal algatusel võtta ajutisi meetmeid.

4 a. Mitut riikide reguleerivat asutust hõlmavate piiriüleste vaidluste korral, mille puhul riikide pädevad reguleerivad asutused ei ole kolme kuu jooksul kokkuleppele jõudnud, antakse BERECile pärast kõnealuse küsimuse esitamist viimasele neist reguleerivatest asutustest õigus võtta vastu siduvaid otsuseid vaidlusele järjekindla lahenduse tagamiseks.

5. Kui riigi reguleeriv asutus kehtestab vaidlusküsimuse lahendamise osana ettevõtjale kohustusi, peavad need olema kooskõlas käesoleva direktiiviga ning arvestama täiel määral BERECi vastuvõetud arvamusega ja need tuleb vastu võtta ühe kuu jooksul pärast sellise arvamuse esitamist.

6. Lõikes 2 sätestatud kord ei takista kumbagi poolt kohtule hagi esitamast.

Artikkel 28

Raadiospektri koordineerimine liikmesriikide vahel

1. Liikmesriigid ja nende pädevad asutused tagavad, et raadiospektri kasutamine on nende territooriumil korraldatud nii, et see ei takista ▌ ühtegi teist liikmesriiki lubamast oma territooriumil ▌raadiospektri, eelkõige ühtlustatud raadiospektri kasutamist vastavalt liidu õigusaktidele, eelkõige liikmesriikide vaheliste piiriüleste häirete tõttu.

Nad võtavad selleks kõik vajalikud meetmed, ilma et see piiraks nende kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest ja asjakohastest rahvusvahelistest lepingutest, näiteks ITU raadioeeskirjadest.

2. Liikmesriigid teevad raadiospektri kasutamise piiriülese koordineerimise alal nii omavahel kui ka lõike 4 a kohaselt loodud raadiospektripoliitika töörühmas koostööd, et:

a)  tagada lõike 1 järgimine;

b)  lahendada piiriülese koordineerimise või piiriüleste kahjulike raadiohäiretega seotud probleemid ja vaidlused;

b a)  aidata kaasa siseturu arengule.

2 a. Liikmesriigid teevad ka omavahel ja raadiospektripoliitika töörühma kaudu koostööd, et ühtlustada oma käsitlusviise raadiospektri eraldamise ja kasutamise lubade suhtes.

3. Kõik asjaomased liikmesriigid ja komisjon võivad paluda raadiospektripoliitika töörühmalt abi ja taotleda, et ta vajaduse korral esitaks oma arvamuses koordineeritud lahenduse, et aidata liikmesriikidel täita lõikeid 1 ja 2, muu hulgas juhtudel, kui probleem või vaidlus hõlmab kolmandaid riike. Liikmesriigid pöörduvad lahendamata vaidluste puhul enne rahvusvahelise õiguse kohaste vaidluse lahendamise protsesside kasutamist kõigepealt raadiospektripoliitika töörühma poole.

4. Komisjon võib liikmesriigi palvel või omal algatusel, võttes igati arvesse raadiospektripoliitika töörühma arvamust, võtta vastu rakendusmeetmed, et lahendada kahe või enama liikmesriigi vahelised kahjulikud piiriülesed raadiohäired, mis ei lase neil oma territooriumil ühtlustatud raadiospektrit kasutada. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

4 a. Käesolevaga luuakse raadiospektripoliitika alane nõuanderühm, mida nimetatakse raadiospektripoliitika töörühmaks ning kuhu kuulub üks kõrgetasemeline valitsustasandi ekspert igast liikmesriigist ja komisjoni kõrgetasemeline esindaja.

Töörühm abistab ja nõustab liikmesriike ja komisjoni raadiospektri kasutamise piiriülesel koordineerimisel, raadiospektri eraldamist ja lubasid käsitlevate lähenemisviiside ühtlustamisel ning muudes raadiospektripoliitika ja koordineerimise küsimustes.

Sekretariaaditeenuseid osutab [BERECi Büroo / BEREC].

III jaotis: rakendamine

Artikkel 29

Karistused ja hüvitised

1. Liikmesriigid sätestavad eeskirjad karistuste, sealhulgas trahvide ja vajaduse korral perioodiliste karistuste kohta, et vältida käesoleva direktiivi ▌alusel vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumist, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Ilma et see piiraks artikli 30 kohaldamist, tagatakse nende eeskirjadega, et riikide reguleerivatel asutustel ja muudel pädevatel asutustel on õigus, kui see on kohustuse kehtestamisel vajalik, kehtestada eelnevalt kindlaksmääratud rahalisi karistusi, mida tuleb maksta asjaomasele asutusele, lõppkasutajale ja/või teisele ettevõtjale asjaomase kohustuse rikkumise eest. Ettenähtud karistused peavad olema asjakohased, tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. ▌

2. Liikmesriigid tagavad, et igal kasutajal, kes on käesoleva direktiivi nõuete rikkumise tõttu kandnud materiaalset või mittemateriaalset kahju, on õigus saada rikkujalt tekitatud kahju eest hüvitist, välja arvatud juhul, kui rikkuja tõestab, et ta ei ole mingil moel kahju põhjustanud sündmuse eest vastutav. Kõik kasutajate tasutavad lõike 1 kohased eelnevalt kindlaksmääratud rahalised karistused arvatakse maha käesolevas lõikes osutatud hüvitisest.

3. Raadiospektri kasutamise õiguste omaja saab hüvitist seoses investeeringutega, mida tehti pärast selliste õiguste muutmist, piiramist või tühistamist, millega rikuti artikli 18 või 19 sätteid.

Artikkel 30

Üldloa või kasutusõiguste tingimuste ja erikohustuste täitmine

1. Liikmesriigid tagavad, et nende riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused kontrollivad ja jälgivad üldloa või raadiospektri või numbrite kasutamise õiguse tingimuste, artikli 13 lõikes 2 nimetatud erikohustuste ning artikli 4, artikli 45 ja artikli 47 lõigete 1 ja 2 kohase raadiospektri tulemusliku ja tõhusa kasutamise kohustuse täitmist.

Riikide reguleerivatel asutustel ja muudel pädevatel asutustel on õigus nõuda, et üldloa alusel tegutsevad või raadiospektri või numbrite kasutamise õigustega ettevõtjad esitaksid kooskõlas artikliga 21 kogu teabe, mis on vajalik üldloa või kasutusõiguste tingimuste või artikli 13 lõikes 2 või artikli 47 lõigetes 1 ja 2 nimetatud erikohustuste täitmise kontrollimiseks.

2. Kui riigi pädev asutus leiab, et ettevõtja ei täida üht või mitut üldloa või kasutusõiguste tingimust või artikli 13 lõikes 2 nimetatud erikohustusi, teavitab ta ettevõtjat sellest ja annab ettevõtjale võimaluse esitada mõistliku aja jooksul oma seisukoht.

3. Asjaomasel asutusel on õigus nõuda, et lõikes 2 nimetatud rikkumine lõpetataks viivitamatult või mõistliku aja jooksul, ning ta võtab täitmise tagamiseks asjakohased ja proportsionaalsed meetmed.

Seoses sellega annavad liikmesriigid asjaomastele asutustele järgmised volitused:

  a) määrata vajaduse korral hoiatav rahatrahv, mis võib sisaldada karistusmakseid, millel on tagasiulatav jõud; ning

  b) anda korraldus lõpetada või edasi lükata sellise teenuse või teenuste paketi osutamine, mis võib põhjustada ausa konkurentsi tõsist kahjustamist, kuni vastavuse saavutamiseni juurdepääsukohustustega, mis on kehtestatud vastavalt artikli 65 kohasele turuanalüüsile.

  Meetmed ja nende põhjused teatatakse asjaomasele ettevõtjale viivitamata ning määratakse mõistlik tähtaeg, mille jooksul ettevõtja peab meetme täitma.

4. Olenemata lõigetest 2 ja 3 annavad liikmesriigid asjaomasele asutusele volitused määrata vajaduse korral ettevõtjatele rahatrahv, kui nad ei ole riigi pädeva asutuse sätestatud mõistliku aja jooksul esitanud teavet vastavalt artikli 21 lõike 1 punkti a või b või artikli 67 alusel kehtestatud kohustustele.

5. Kui üldloa või kasutusõiguste tingimuste või artikli 13 lõikes 2 või artikli 47 lõikes 1 või 2 nimetatud erikohustuste raske rikkumise või korduva rikkumise korral ei ole käesoleva artikli lõikes 3 osutatud täitmise tagamiseks võetud meetmed andnud tulemusi, tagavad liikmesriigid, et riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused võivad takistada ettevõtjal elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumist või peatada või tühistada kasutusõigused. Liikmesriigid annavad asjaomasele asutusele volitused määrata rikkumise aja eest tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid sanktsioone ja karistusi. Rikkumise aja eest võib määrata selliseid sanktsioone ja karistusi, isegi kui rikkumine on hiljem lõpetatud.

6. Kui asjaomasel asutusel on tõendeid üldloa või kasutusõiguse tingimuste või artikli 13 lõikes 2 või artikli 47 lõigetes 1 ja 2 nimetatud erikohustuste rikkumise kohta, mille puhul on tegemist vahetu ja suure ohuga avalikule korrale, julgeolekule või rahvatervisele või mis võivad põhjustada tõsiseid majanduslikke või toimimisprobleeme teistele elektroonilise side võrkude pakkujatele või teenuste osutajatele või kasutajatele või muudele raadiospektri kasutajatele, võib asjaomane asutus lõigete 2, 3 ja 5 sätetest olenemata võtta kiireloomulisi ajutisi meetmeid olukorra parandamiseks enne lõpliku otsuse tegemist. Pärast seda antakse kõnealusele ettevõtjale mõistlik võimalus oma seisukoha väljendamiseks ja heastamisettepanekute tegemiseks. Vajaduse korral võib asjaomane asutus kiita heaks ajutised meetmed kestusega kuni kolm kuud, ent kui jõustamismenetlusi ei ole veel lõpule viidud, võib kestust pikendada maksimaalselt veel kolme kuu võrra.

7. Ettevõtjatel on õigus kaevata käesoleva artikli alusel võetud meetmed edasi käesoleva direktiivi artiklis 31 nimetatud korras.

Artikkel 31

Kaebeõigus

1. Liikmesriigid tagavad, et riigi tasandil on olemas toimivad mehhanismid, mille alusel on pädeva asutuse otsuse mõjuvälja jäävatel kasutajatel ja elektroonilise side võrke ja/või teenuseid pakkuvatel ettevõtjatel õigus esitada kaebus sellise otsuse vastu edasikaebusi käsitlevale organile, mis on täiesti sõltumatu asjaomastest pooltest ja igasugusest välisest sekkumisest või poliitilisest survest, mis võiks seada ohtu tema poolt menetletavate küsimuste sõltumatu hindamise. Kõnealusel organil, milleks võib olla kohus, on oma funktsioonide tõhusaks täitmiseks asjakohased teadmised. Liikmesriigid tagavad, et juhtumi asjaolusid võetakse nõuetekohaselt arvesse ja et olemas on toimiv edasikaebamise mehhanism.

Kuni kaebuse lahendamiseni kehtib pädeva asutuse otsus, kui vastavalt siseriiklikule õigusele ei kohaldata ajutisi meetmeid.

2. Kui lõikes 1 nimetatud kaebusi käsitlev organ ei ole oma olemuselt õigustmõistev, peab ta oma otsuse põhjendused esitama alati kirjalikult. Lisaks saab sellisel juhul tema otsuse kaevata edasi kohtusse aluslepingu artikli 267 tähenduses.

3. Liikmesriigid koguvad teavet kaebuste üldise sisu, kaebuste arvu, kaebuste lahendamise menetluse kestuse ning ajutiste meetmete kohaldamise otsuste arvu kohta. Liikmesriigid esitavad nimetatud teabe ning korraldused või kohtu otsused komisjonile ja BERECile pärast komisjonilt või BERECilt vastava põhjendatud taotluse saamist.

IV jaotis: Siseturu menetlused

Artikkel 32

Elektroonilise side siseturu konsolideerimine

1. Käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmisel võtavad riikide reguleerivad asutused täiel määral arvesse artiklis 3 sätestatud eesmärke, kuivõrd need on seotud siseturu toimimisega.

2. Riikide reguleerivad asutused teevad siseturu arengule kaasaaitamiseks omavahel ning komisjoni ja BERECiga läbipaistval viisil koostööd, et tagada käesoleva direktiivi sätete järjepidev kohaldamine kõigis liikmesriikides. Selleks püüavad nad koostöös komisjoni ja BERECiga eelkõige kindlaks määrata vahendite ja parandusmeetmete liigid, mis sobivad konkreetse turuolukorraga toimetulekuks kõige paremini.

3. Kui riigi reguleeriv asutus – välja arvatud juhul, kui artikli 34 kohaselt vastu võetud soovitustes või suunistes on sätestatud teisiti – kavatseb pärast artiklis 23 osutatud konsultatsiooni võtta meetme, mis:

  a) kuulub käesoleva direktiivi artikli 59, 62, 65 või 66 kohaldamisalasse ja

  b) mõjutaks liikmesriikidevahelist kaubandust,

avaldab ta meetme eelnõu ja teeb selle koos meetme aluseks olevate põhjendustega ning üksikasjaliku analüüsiga artikli 20 lõike 3 kohaselt samaaegselt kättesaadavaks komisjonile, BERECile ja teiste liikmesriikide reguleerivatele asutustele ning teatab sellest komisjonile, BERECile ja teiste riikide reguleerivatele asutustele. Riikide reguleerivad asutused, BEREC ja komisjon võivad asjaomasele riigi reguleerivale asutusele ühe kuu jooksul oma arvamusi esitada. Ühe kuu pikkust tähtaega ei või pikendada.

4. Kui lõikes 3 nimetatud kavandatava meetme eesmärk on:

  a) määratleda asjaomane turg, mis erineb artikli 62 lõike 1 kohases soovituses määratletud turgudest, või

  b) otsustada, kas konkreetsel ettevõtjal on kas üksi või teistega ühiselt märkimisväärne turujõud artikli 65 lõigete 3 või 4 alusel,

ja kui see meede mõjutaks liikmesriikidevahelist kaubandust ning komisjon on teavitanud riigi reguleerivat asutust, et tema arvates looks meede takistusi ühtsel turul, või kui komisjonil on alust kahelda meetme vastavuses liidu õigusele ja eelkõige artiklis 3 nimetatud eesmärkidele, lükatakse meetme eelnõu vastuvõtmine veel kaks kuud edasi. Nimetatud tähtaega ei või pikendada. Komisjon teavitab sellisel juhul BERECit ja riikide reguleerivaid asutusi oma reservatsioonidest ja avalikustab need samaaegselt.

4 a. Kuue nädala jooksul alates lõikes 4 viidatud kahekuulise tähtaja algusest avaldab BEREC arvamuse lõikes 4 osutatud komisjoni teate kohta, milles märgib, kas meetme eelnõu tuleks muuta või see tuleks tagasi võtta, ning esitab vajaduse korral selleks konkreetsed ettepanekud. Kõnealune põhjendatud arvamus avalikustatakse.

5. Lõikes 4 nimetatud kahekuulise tähtaja jooksul võib komisjon:

  a) teha otsuse, et asjaomase riigi reguleeriv asutus peab meetme eelnõu tagasi võtma, ja/või

  b) teha otsuse oma reservatsioonide tagasivõtmiseks lõikes 4 nimetatud meetme eelnõu suhtes.

Enne otsuse tegemist võtab komisjon täiel määral arvesse BERECi arvamust. Otsusele lisatakse üksikasjalik ja objektiivne analüüs selle kohta, miks komisjon leiab, et meetme eelnõu ei tohiks vastu võtta, ja konkreetsed ettepanekud meetme eelnõu muutmiseks.

6. Kui komisjon on vastu võtnud lõike 5 kohase otsuse, milles nõutakse riigi reguleerivalt asutuselt meetme eelnõu tagasivõtmist, muudab riigi reguleeriv asutus meetme eelnõu või võtab selle tagasi kuue kuu jooksul alates komisjoni otsuse kuupäevast. Meetme eelnõu muutmise korral viib riigi reguleeriv asutus läbi avaliku konsultatsiooni vastavalt artiklis 23 sätestatud korrale ning teatab muudetud meetme eelnõust uuesti komisjonile vastavalt lõike 3 sätetele.

7. Asjaomane riigi reguleeriv asutus võtab täiel määral arvesse teiste riikide reguleerivate asutuste, BERECi ja komisjoni arvamusi ning, kui tegemist ei ole lõike 4 ja lõike 5 punktis a osutatud juhtumiga, võib lõpliku meetme eelnõu vastu võtta ning edastada selle seejärel komisjonile.

8. Riigi reguleeriv asutus teeb komisjonile ja BERECile teatavaks kõik käesoleva artikli lõike 3 punktide a ja b kohaselt vastuvõetud lõplikud meetmed.

9. Kui riigi reguleeriv asutus leiab erandlike asjaolude korral, et on vaja kiiresti tegutseda, et kindlustada konkurentsi ja kaitsta kasutajate huvisid, võib ta erandina lõigetes 3 ja 4 sätestatud korrast võtta viivitamata proportsionaalseid ja ajutisi meetmeid. Riigi reguleeriv asutus teeb kõnealused meetmed koos kõigi põhjendustega viivitamata teatavaks komisjonile, teiste riikide reguleerivatele asutustele ja BERECile. Riigi reguleeriva asutuse otsus selliste meetmete alaliseks muutmise või nende kohaldamisaja pikendamise kohta peab vastama lõigete 3 ja 4 sätetele.

9 a.  Riigi reguleeriv asutus võib meetme eelnõu igal hetkel tagasi võtta.

Artikkel 33

Parandusmeetmete järjekindla kohaldamise kord

1. Kui artikli 32 lõike 3 kohase kavandatud meetme eesmärk on kehtestada, muuta või tühistada ettevõtja kohustus vastavalt artiklile 65 koostoimes artikliga 59 ja artiklitega 67 kuni 74, võib komisjon artikli 32 lõikes 3 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul teatada asjaomase riigi reguleerivale asutusele ja BERECile põhjused, miks ta arvab, et meetme eelnõu oleks takistuseks ühtsele turule, või et tal on tõsiseid kahtlusi selle vastavuse suhtes liidu õigusele. Sellisel juhul ei võeta meetme eelnõud vastu kolme kuu jooksul alates komisjonilt teatamise saamisest.

Sellise teatamise puudumise korral võib asjaomase riigi reguleeriv asutus võtta meetme eelnõu vastu, võttes täiel määral arvesse komisjoni, BERECi või mis tahes teise riigi reguleeriva asutuse märkusi.

2. Lõikes 1 viidatud kolmekuulise tähtaja jooksul teevad komisjon, BEREC ja asjaomase riigi reguleeriv asutus tihedat koostööd, et selgitada välja kõige sobivam ja tõhusam meede artiklis 3 sätestatud eesmärkide täitmiseks, arvestades samas nõuetekohaselt turuosaliste arvamustega ja vajadusega tagada õigusaktide järjekindel kohaldamine.

3. Kuue nädala jooksul alates lõikes 1 viidatud kahekuulise tähtaja algusest avaldab BEREC reguleerivate asutuste nõukogu liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega arvamuse lõikes 1 osutatud komisjoni teate kohta, milles märgib, kas meetme eelnõu tuleks muuta või see tuleks tagasi võtta, ning esitab vajaduse korral selleks konkreetsed ettepanekud. Kõnealune põhjendatud arvamus avalikustatakse.

4. Kui BEREC jagab oma arvamuses komisjoni tõsiseid kahtlusi, teeb ta tihedat koostööd asjaomaste riikide reguleerivate asutustega, et selgitada välja asjakohaseim ja tulemuslikem meede. Enne lõikes 1 osutatud kolmekuulise tähtaja lõppemist võib riigi reguleeriv asutus:

  a) oma meetme eelnõu muuta või selle tagasi võtta, võttes täiel määral arvesse lõikes 1 osutatud komisjoni teadet ning BERECi arvamust ja soovitust;

  b) oma meetme eelnõu juurde jääda.

5. Komisjon võib ühe kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud kolmekuulise tähtaja lõppemist ning võttes täiel määral arvesse BERECi arvamust, kui see on esitatud:

  a) esitada soovituse, milles nõutakse, et asjaomase riigi reguleeriv asutus muudaks oma meetme eelnõu või võtaks selle tagasi, sealhulgas esitatakse vajaduse korral konkreetsed ettepanekud meetme eelnõu muutmiseks ja antakse soovituse põhjendused, eelkõige juhul, kui BEREC ei jaga komisjoni tõsiseid kahtlusi, ja sellega seonduvad konkreetsed ettepanekud;

  b) teha otsuse oma reservatsioonide tagasivõtmise kohta vastavalt lõikele 1.

c) teha otsuse, milles nõutakse, et riigi asjaomane reguleeriv asutus võtaks kavandatud meetme tagasi, kui BEREC jagab komisjoni tõsiseid kahtlusi. Otsusele lisatakse üksikasjalik ja objektiivne analüüs selle kohta, miks komisjon leiab, et meetme eelnõu ei tohiks vastu võtta, ja konkreetsed ettepanekud meetme eelnõu muutmiseks. Sellisel juhul kohaldatakse artikli 32 lõikes 6 osutatud korda mutatis mutandis.

6. Asjaomase riigi reguleeriv asutus võtab meetme eelnõu tagasi või vastu, avaldab selle ja edastab komisjonile ja BERECile vastuvõetud lõpliku meetme ühe kuu jooksul alates käesoleva artikli lõike 5 punkti a kohasest komisjoni soovituse andmisest või lõike 5 punkti b kohasest reservatsioonide tagasivõtmisest.

Seda tähtaega võib pikendada, et võimaldada riigi reguleerival asutusel avaliku konsultatsiooni läbiviimist vastavalt artiklile 23.

7. Kui riigi reguleeriv asutus otsustab lõike 5 punkti a kohaselt antud soovituse alusel meetme eelnõu mitte muuta või tagasi võtta, siis esitab ta oma põhjenduse.

8. Riigi reguleeriv asutus võib meetme eelnõu tagasi võtta menetluse mis tahes etapis.

Artikkel 34

Rakendussätted

Pärast avalikku konsultatsiooni ja konsulteerimist riikide reguleerivate asutustega ning võttes täiel määral arvesse BERECi arvamust, võib komisjon vastu võtta artikliga 32 seotud soovitused ja/või suunised, millega määratakse kindlaks artikli 32 lõike 3 kohaste teatiste vorm, sisu ja üksikasjalikkuse tase, olukorrad, kus teatamist ei nõuta, ning tähtaegade arvutamine.

II PEATÜKK

Järjekindel spektri eraldamine

Artikkel 35

Vastastikuse hindamise protsess

1. Raadiospektri haldamise osas antakse riigi reguleerivale asutusele volitused võtta vastu vähemalt järgmisi meetmeid:

a)  raadiospektri individuaalse kasutusõiguse puhul valikumenetlus seoses artikliga 54;

b)  vajaduse korral pakkuja kõlblikkuse kriteeriumid seoses artikli 48 lõikega 4;

c)  spektri majandusliku väärtuse hindamise meetmete parameetrid, näiteks baashind, seoses artikliga 42;

d)  kasutusõiguste kestus ja pikendamistingimused kooskõlas artiklitega 49 ja 50;

e)  vajaduse korral kõik meetmed, millega edendada konkurentsi vastavalt artiklile 52;

f)  raadiospektri kasutamise õiguste määramise, üleandmise, sh nendega kauplemise ja nende rentimise tingimused seoses artikliga 51, spektri või traadita side infrastruktuuri ühiskasutus seoses artikli 59 lõikega 3 või kasutusõiguste kogumine seoses artikli 52 lõike 2 punktidega c ja e; ja

g)  levialaliste tingimuste parameetrid vastavalt liikmesriigi üldistele sellealastele poliitilistele eesmärkidele seoses artikliga 47.

Meetmeid vastu võttes võtab riigi pädev asutus arvesse vajadust teha kogu liidus järjepidevuse tagamiseks teiste liikmesriikide reguleerivate asutuste, komisjoni ja BERECiga koostööd, liikmesriigi poolt kehtestatud riigisisese poliitika asjakohaseid eesmärke ja muid asjaomaseid riigisiseseid meetmeid, mis puudutavad raadiospektri haldamist kooskõlas liidu õigusega, ning võtab meetme aluseks turu konkurentsialase, tehnilise ja majandusliku olukorra põhjaliku ja objektiivse hinnangu.

2. Kui riigi reguleeriv asutus kavatseb võtta lõike 1 punktide a–g kohaldamisalasse jääva meetme, et lihtsustada piiriülest kooskõlastamist ja raadiospektri tõhusat kasutamist, avaldab ta meetme eelnõu ja teeb selle koos meetme aluseks olevate põhjendustega ▌kättesaadavaks ning teavitab sellest samaaegselt BERECit, raadiospektripoliitika töörühma, komisjoni ja teiste liikmesriikide reguleerivaid asutusi.

3. BEREC esitab kolme kuu jooksul pärast meetme eelnõu avaldamist põhjendatud arvamuse meetme eelnõu kohta ning analüüsib, kas see meede on kõige sobivam, et:

a)  soodustada siseturu arengut, sealhulgas teenuste piiriülest osutamist ja konkurentsi, pakkuda tarbijatele võimalikult suurt kasu ja saavutada üldiselt artiklis 3 ja artikli 45 lõikes 2 sätestatud eesmärgid ▌,

b)  tagada raadiospektri tõhus ja tulemuslik kasutamine ning

c)  tagada raadiospektri praegustele ja tulevastele kasutajatele stabiilsed ja prognoositavad investeerimistingimused, et võtta kasutusele raadiospektrit kasutavate elektroonilise side teenuste pakkumise jaoks vajalikke võrke.

Põhjendatud arvamuses antakse teada, kui meetme eelnõu tuleks muuta või see tagasi võtta. Vajaduse korral esitab BEREC selleks konkreetsed soovitused. Ka riikide reguleerivad asutused ja komisjon võivad esitada riigi reguleerivale asutusele märkusi meetme eelnõu kohta.

BEREC võtab vastu ja avalikustab kriteeriumid, mida ta kohaldab iga meetme eelnõu hindamise suhtes.

4. Käesoleva artikli kohaste ülesannete täitmisel võtavad BEREC ja riikide reguleerivad asutused arvesse eelkõige järgmist:

a)  käesolevas direktiivis sätestatud eesmärgid ja põhimõtted; mis tahes komisjoni rakendusotsus, mis on vastu võetud käesoleva direktiivi ning otsuste 676/2002/EÜ ja 243/2012/EÜ kohaselt;

b)  liikmesriigi poolt liidu õigusega kooskõlas kehtestatud konkreetsed riigisisesed eesmärgid;

c)  vajadus vältida selliste meetmete vastuvõtmisel konkurentsi moonutamist;

c a)  teenuste ja tehnoloogianeutraalsuse põhimõtted;

d)  artikli 22 kohaselt võrkude kohta tehtud värskeima geograafilise ülevaate tulemused;

e)  vajadus tagada järjekindlus teiste liikmesriikide hiljutiste või pooleliolevate määramisprotseduuridega ning võimalik mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele; ja

f)  raadiospektripoliitika töörühma mis tahes asjakohane arvamus, eriti raadiospektri tulemusliku ja tõhusa kasutamise kohta.

5. Asjaomane riigi reguleeriv asutus võtab enne lõpliku otsuse vastuvõtmist igati arvesse BERECi arvamust ning komisjoni ja teiste riikide reguleerivate asutuste märkusi. Kõnealune asutus edastab lõpliku vastuvõetud otsuse BERECile ja komisjonile.

Kui riigi reguleeriv asutus otsustab, et ei muuda meetme eelnõu lõike 2 punkti a kohaselt antud põhjendatud arvamuse alusel ega võta seda tagasi, peab ta seda põhjendama.

Riigi asjaomane reguleeriv asutus võib meetme eelnõu tagasi võtta menetluse mis tahes etapis.

6. Meetme eelnõu käesoleva artikli kohaselt ette valmistades võivad riikide reguleerivad asutused paluda BERECi ja raadiospektripoliitika töörühma toetust.

7. BEREC, raadiospektripoliitika töörühm, komisjon ja asjaomane riigi reguleeriv asutus teevad tihedat koostööd, et selgitada välja käesolevas direktiivis sätestatud regulatiivsete eesmärkide ja põhimõtete seisukohast kõige sobivam ja tõhusam lahendus, arvestades samas nõuetekohaselt turuosaliste arvamustega ja vajadusega tagada õigusaktide järjekindel kohaldamine.

8. Riigi reguleeriva asutuse vastuvõetud lõplik otsus avaldatakse.

Artikkel 36

Raadiosageduste ühtlustatud eraldamine

Kui raadiosageduste kasutamine on ühtlustatud, juurdepääsutingimused ja -kord kokku lepitud ning ettevõtjad, kellele raadiosagedused eraldatakse, valitud kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepete ja liidu eeskirjadega, annavad liikmesriigid selliste raadiosageduste kasutamise õiguse nende kohaselt. Kui ühise valikumenetluse puhul on kõik kõnealuste raadiosageduste kasutamisega seotud siseriiklikud tingimused täidetud, ei kehtesta liikmesriigid muid tingimusi, lisakriteeriume ega menetlusi, mis piiraksid, muudaksid või lükkaksid edasi selliste raadiosageduste ühise eraldamise asjakohase rakendamise.

Artikkel 37

Lubade andmise ühine menetlus raadiospektri kasutamise individuaalsete õiguste andmiseks

1. Olulise piiriüleste kahjulike häirete ohu korral teevad kaks või enam liikmesriiki ▌artiklite 13, 46 ja 54 kohaste kohustuste täitmisel (ja muudel juhtudel võivad teha) koostööd omavahel, komisjoni, raadiospektripoliitika töörühma ja BERECiga ning kehtestavad koos lubade andmise menetluse ühised aspektid ja ühtlasi teostavad ühiselt raadiospektri kasutamise individuaalse õiguste andmiseks vajaliku valikumenetluse, vajaduse korral kooskõlas artikli 53 alusel loodud mis tahes ühise ajakavaga.

Iga turuosaline võib taotleda ühise valikumenetluse läbiviimist, kui ta esitab piisavalt tõendeid selle kohta, et kooskõlastamise puudumine takistab oluliselt siseturu toimimist.

Lubade andmise ühine menetlus peab vastama järgmistele kriteeriumidele:

a)  individuaalse loa andmise riigisiseseid menetlusi algatavad ja viivad läbi pädevad asutused vastavalt ühiselt kokkulepitud ajakavale;

b)  vajaduse korral nähakse sellega ette valiku ja individuaalsete õiguste andmise ühised tingimused ja menetlused asjaomaste liikmesriikide vahel;

c)  vajaduse korral nähakse sellega ette ühised või võrreldavad tingimused, mis seotakse individuaalsete kasutusõigustega asjaomastes liikmesriikides, muu hulgas võimaldatakse määrata kasutajatele sarnaseid raadiospektri plokke;

d)  see peab olema kogu loa andmise menetluse käigus avatud teistele liikmesriikidele.

2. Kui lõike 1 kohaldamiseks võetud meetmed jäävad artikli 35 lõike 1 kohaldamisalasse, järgivad riikide asjaomased reguleerivad asutused selles artiklis sätestatud menetlust üheaegselt.

III PEATÜKK

Ühtlustamiskord

Artikkel 38

Ühtlustamiskord

1. Ilma et see mõjutaks artiklite 37 ja 45, artikli 46 lõike 3, artikli 47 lõike 3 ja artikli 53 kohaldamist, võib komisjon juhul, kui ta leiab, et käesolevas direktiivis sätestatud reguleerimisülesannete erinev täitmine riikide reguleerivate asutuste või muude pädevate asutuste poolt võib takistada siseturu toimimist, võtta BERECi arvamust täiel määral arvestades vastu soovituse või otsuse käesoleva direktiivi sätete ühtlustatud kohaldamise kohta, et aidata kaasa artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamisele.

2. Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused võtavad oma ülesannete täitmisel lõike 1 kohaseid soovitusi täiel määral arvesse. Kui riigi reguleeriv asutus või muu pädev asutus otsustab soovitust mitte järgida, teatab ta sellest komisjonile ja põhjendab oma seisukohta.

3. Lõike 1 kohaselt vastu võetavad otsused võivad hõlmata üksnes ühtlustatud või kooskõlastatud lähenemisviisi kindlaksmääramist järgmiste küsimuste lahendamise eesmärgil:

a)  reguleerimispõhimõtete ebajärjekindel rakendamine riikide reguleerivate asutuste poolt artiklite 62 ja 65 kohaldamisel elektroonilise side turgude reguleerimise suhtes, kui see takistab siseturgu. Sellised otsused ei viita artikli 33 alusel riikide reguleerivate asutuste poolt edastatud eriteatamistele.

  Sellisel juhul esitab komisjon üksnes otsuse eelnõu ettepaneku:

–  vähemalt kaks aastat pärast komisjoni samateemalise soovituse vastuvõtmist ning

–  võttes täiel määral arvesse BERECi arvamust sellise otsuse vastuvõtmise kohta, mille BEREC esitab kolme kuu jooksul alates komisjoni taotlusest;

b)  numbrid, sealhulgas numbrivahemikud, numbrite ja tunnuste liikuvus, numbrite ja aadresside translatsioonisüsteemid ning hädaabiteenuste kättesaadavus numbril 112.

4. Lõikes 1 osutatud otsus võetakse vastu vastavalt artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetlusele.

5. BEREC võib omal algatusel, sealhulgas elektroonilise side võrke ja teenuseid pakkuva ettevõtja esitatud kaebuse põhjal komisjonile soovitada, kas meede tuleks lõike 1 kohaselt vastu võtta või mitte.

5 a. Ilma et see piiraks Euroopa Liidu toimimise lepingu lõigete 1, 2 ja 3 kohaseid komisjoni volitusi, võtab komisjon juhul, kui BEREC võtab vastu arvamuse, milles viitab käesolevas direktiivis sätestatud reguleerimisülesannete erinevale täitmisele riikide reguleerivate asutuste või muude pädevate asutuste poolt ja et sellised erinevused võivad takistada siseturu toimimist, vastu kas lõike 1 kohase arvamuse, või kui ta on võtnud samal teemal rohkem kui kaks aastat tagasi vastu soovituse, lõike 3 kohase otsuse ilma BERECilt täiendavat arvamust küsimata.

Kui komisjon ei ole aasta jooksul pärast BERECi arvamuse vastuvõtmist võtnud vastu esimese lõigu kohast soovitust ega otsust, teavitab ta Euroopa Parlamenti ja nõukogu selle põhjustest ja avalikustab need põhjused.

Kui komisjon on võtnud vastu soovituse, kuid siseturu toimimist takistav ülesannete ebajärjekindel rakendamine jätkub kaks aastat pärast seda, võtab komisjon kas järgmise aasta jooksul kooskõlas lõikega 3 vastu otsuse, või juhul, kui komisjon otsustab otsust mitte vastu võtta, teavitab ta Euroopa Parlamenti ja nõukogu selle põhjustest ja avalikustab need põhjused.

Artikkel 39

Standardimine

1. Komisjon koostab ja avaldab Euroopa Liidu Teatajas mittekohustuslike standardite ja/või spetsifikaatide nimekirja, mille alusel soodustatakse elektroonilise side võrkude ja teenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste ühtlustatud pakkumist. Pärast konsulteerimist direktiivi 2015/1535/EL kohaselt loodud komiteega, võib komisjon vajaduse korral nõuda, et Euroopa standardiorganisatsioonid (Euroopa Standardikomitee (CEN), Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) ja Euroopa Telekommunikatsiooni Standardiinstituut (ETSI)) koostaksid standardid.

2. Liikmesriigid toetavad lõikes 1 nimetatud standardite ja/või spetsifikaatide kasutamist teenuste, tehniliste liideste ja/või võrgufunktsioonide pakkumisel ulatuses, mis on hädavajalik selleks, et tagada teenuste koostalitlusvõime ja vastastikune seotus, läbivühenduvus ja platvormide või teenuste vahetamise hõlbustamine, et suurendada kasutajate valikuvabadust.

Kuni standardeid ja/või spetsifikaate ei ole lõike 1 kohaselt avaldatud, soodustavad liikmesriigid Euroopa standardiorganisatsioonide vastuvõetud standardite ja/või spetsifikaatide rakendamist.

Selliste standardite ja/või spetsifikaatide puudumise korral soodustavad liikmesriigid Rahvusvahelise Telekommunikatsiooniliidu (ITU), Euroopa postiside- ja telekommunikatsiooniadministratsioonide konverentsi (CEPT), Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) ja Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) vastuvõetud rahvusvaheliste standardite või soovituste rakendamist.

Kui on olemas rahvusvahelised standardid, soovitavad liikmesriigid Euroopa standardiorganisatsioonidel neid või nende asjakohaseid osi kasutada koostatavate standardite alusena, välja arvatud juhul, kui selliste rahvusvaheliste standardite või nende asjakohaste osade kasutamine ei oleks tulemuslik.

Kõik lõikes 1 või käesolevas lõikes osutatud standardid peavad hõlbustama juurdepääsu, nagu seda käesoleva direktiivi põhjal võidakse vajaduse korral nõuda.

3. Kui lõikes 1 nimetud standardeid ja/või spetsifikaate ei ole piisavalt rakendatud, nii et ühes või enamas liikmesriigis ei saa tagada teenuste koostalitlusvõimet, võib selliste standardite ja/või spetsifikaatide rakendamise muuta kohustuslikuks lõikes 4 nimetatud korra kohaselt, kui see on hädavajalik sellise koostalitlusvõime tagamiseks ja kasutajate valikuvabaduse suurendamiseks.

4. Kui komisjon kavatseb teatavate standardite ja/või spetsifikaatide rakendamise kohustuslikuks muuta, avaldab ta sellekohase teatise Euroopa Liidu Teatajas ja palub kõigil asjaomastel pooltel esitada oma avalik arvamus. Komisjon võtab vastu asjakohased rakendusmeetmed ja muudab asjaomaste standardite rakendamise kohustuslikuks, viidates neile kui kohustuslikele standarditele Euroopa Liidu Teatajas avaldatud standardite ja/või spetsifikaatide nimekirjas.

5. Kui komisjon leiab, et lõikes 1 osutatud standardid ja/või spetsifikatsioonid ei aita enam kaasa ühtlustatud elektroonilise side teenuste osutamisele või et nad ei vasta enam tarbijate vajadustele või pidurdavad tehnoloogia arengut, eemaldab komisjon need lõikes 1 osutatud standardite ja/või spetsifikaatide nimekirjast.

6. Kui komisjon leiab, et lõikes 4 osutatud standardid ja/või spetsifikatsioonid ei aita enam kaasa ühtlustatud elektroonilise side teenuste osutamisele või et nad ei vasta enam tarbijate vajadustele või pidurdavad tehnoloogia arengut, võtab komisjon asjakohased rakendusmeetmed ja eemaldab need standardid ja/või spetsifikaadid lõikes 1 osutatud nimekirjast.

7. Lõigetes 4 ja 6 nimetatud rakendusmeetmed võetakse vastu vastavalt artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetlusele.

8. Käesoleva artikli sätteid ei kohaldata selliste oluliste nõuete, liideste spetsifikaatide ega ühtlustatud standardite suhtes, mille puhul kohaldatakse direktiivi 2014/53/EL sätteid.

V jaotis: Turvalisus ja terviklus

Artikkel 40

Võrkude ja teenuste turvalisus

1. Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate sidevõrkude pakkujad või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajad võtavad asjakohased ja proportsionaalsed tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, et asjakohaselt maandada võrkude ja teenuste turvalisusega seotud riske. Tehnika taset arvesse võttes tagatakse nende meetmetega olemasolevale ohule vastav turvalisuse tase. Eelkõige võetakse meetmeid, et tagada vaikimisi elektroonilise side infosisu otspunktkrüpteerimine, kui see on konfidentsiaalsuse huvides vajalik, ning selleks, et vältida ja minimeerida turvaintsidentide mõju kasutajatele ja teistele võrkudele või teenustele.

1 a. Liikmesriigid ei kehtesta üldkasutatavate sidevõrkude pakkujatele või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajatele ühtegi kohustust, mille tõttu võiks väheneda nende võrkude ja teenuste turvalisus.

Kui liikmesriigid kehtestavad rohkem kui ühes liikmesriigis üldkasutatavate sidevõrkude pakkujatele või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajatele täiendavaid nõudeid, peaksid nad sellistest meetmetest teavitama komisjoni ja Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeametit (ENISA). ENISA abistab liikmesriike võetavate meetmete kooskõlastamisel, et vältida kattuvaid või lahknevaid nõudeid, mis võivad põhjustada turvariske ja tõkkeid siseturul.

2. Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate elektroonilise side võrkude pakkujad võtavad asjakohased meetmed oma võrkude tervikluse tagamiseks, et seeläbi kindlustada nende võrkude kaudu osutatavate teenuste jätkumine.

3. Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate sidevõrkude pakkujad või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajad teatavad pädevale riigi reguleerivale asutusele põhjendamatult viivitamata kõikidest turvaintsidentidest või tervikluse kadudest, mis on olulisel määral mõjutanud võrkude või teenuste toimimist.

Turvaintsidendi mõju olulisuse kindlaks tegemisel võetakse arvesse eeskätt järgmisi parameetreid:

a)  kasutajate arv, keda intsident mõjutab;

b)  intsidendi kestus;

c)  intsidendi mõjuala geograafiline ulatus;

d)  kui suures ulatuses on võrgu või teenuse toimimine mõjutatud;

e)  mõju majanduslikule ja ühiskondlikule tegevusele.

Asjaomane pädev asutus teavitab vajaduse korral teiste liikmesriikide pädevaid asutusi ning ENISAt. Kui asjaomane pädev asutus leiab, et avalik huvi nõuab intsidendi avalikustamist, võib ta teavitada üldsust või nõuda asjaomastelt pakkujatelt või teenuseosutajatelt üldsuse teavitamist.

Asjaomane pädev asutus esitab kord aastas komisjonile ja ENISAle koondaruande käesoleva lõike kohaselt saadud teadetest ja võetud meetmetest.

Liikmesriigid tagavad, et kui üldkasutatavates sidevõrkudes või üldkasutatavates elektroonilise side teenustes esineb teatava turvaintsidendi oht, teatavad selliste võrkude pakkujad või teenuste osutajad oma lõppkasutajatele sellisest ohust ning kõigist võimalikest kaitse- ja parandusmeetmetest, mida kasutajad saavad võtta.

4. Käesolev artikkel ei piira määruse (EL) 2016/679 (füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) ega direktiivi 2002/58/EÜ (milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris) kohaldamist.

5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 109 vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada lõigetes 1 ja 2 osutatud meetmed, sh meetmed, millega määratakse kindlaks teatamisnõuete suhtes kehtivad asjaolud, vormingud ja menetlused. Delegeeritud õigusaktid põhinevad võimalikult suurel määral Euroopa ja rahvusvahelistel standarditel ning nad ei takista liikmesriike võtmast vastu lisanõudeid lõigetes 1 ja 2 esitatud eesmärkide saavutamiseks. Esimesed kõnealused delegeeritud õigusaktid võetakse vastu ... [sisestada kuupäev].

5 a. Selleks et aidata kaasa võrkude ja teenuste turvameetmete järjepidevale kohaldamisele, avaldab ENISA ... [kuupäev], pärast sidusrühmadega konsulteerimist ning tihedas koostöös komisjoni ja BERECiga suunised, mis käsitlevad võrkude ja teenuste turvalisuse miinimumnõudeid ja ühiseid lähenemisviise ning otspunktkrüpteerimise kasutamise edendamist.

Artikkel 41

Rakendamine ja jõustamine

1. Liikmesriigid tagavad, et artikli 40 rakendamiseks on pädevatel asutustel volitused anda üldkasutatavate sidevõrkude pakkujatele või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajatele siduvaid suuniseid, sealhulgas intsidendi ärahoidmiseks või kõrvaldamiseks vajalike meetmete ja rakendamise ajaliste piirangute kohta.

2. Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on volitused üldkasutatavate sidevõrkude pakkujatelt või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajatelt nõuda, et nad:

  a) esitaksid oma teenuste ja võrkude turvalisuse ja/või tervikluse hindamiseks vajaliku teabe, sealhulgas dokumenteeritud turvalisuseeskirjad; ja

  b) telliksid pädeva sõltumatu asutuse või pädeva asutuse läbi viidava turvaauditi ning teeksid selle tulemused pädevale asutusele kättesaadavaks. Auditi läbiviimisega seotud kulud katab ettevõtja.

3. Liikmesriigid tagavad, et pädeval asutusel on kõik vajalikud volitused rikkumiste, samuti nende võrkude ja teenuste turvalisusele avalduvate mõjude uurimiseks.

4. Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on artikli 40 rakendamiseks õigus saada abi direktiivi (EL) 2016/1148 artikli 9 kohastelt küberturbe intsidentide lahendamise üksustelt (CSRIT), kui tegemist on küsimustega, mis kuuluvad CSIRTi ülesannete hulka vastavalt nimetatud direktiivi I lisa punktile 2.

5. Pädevad asutused konsulteerivad asjaomaste riigisiseste õiguskaitseasutustega, direktiivi (EL) 2016/1148 artiklis 8 määratletud pädevate asutustega ja riigi andmekaitseasutustega ning teevad nendega koostööd vajaduse korral ja kooskõlas siseriikliku õigusega.

II osa. VÕRGUD

I jaotis: Turule sisenemine ja kasutuselevõtt

Artikkel 42

Tasu raadiospektri kasutamise õiguste ja seadmete paigaldamise õiguste eest

1. Liikmesriigid võivad lubada pädeval asutusel kehtestada tasu raadio spektri kasutamise õiguste eest ja elektroonilise side teenuste ja võrkude ja seotud vahendite pakkumiseks kasutatavate seadmete paigaldamise eest riigivara või eraomandi peale, kohale või alla, et tagada kõnealuste vahendite optimaalne kasutamine. Liikmesriigid tagavad, et sellised tasud on objektiivselt põhjendatud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed, võrreldes nende kavandatud eesmärgiga, ja et nende puhul on arvesse võetud artiklites 3 ja 4 ning artikli 45 lõikes 2 sätestatud eesmärke ning järgmisi asjaolusid:

a)  teenuse- ja tehnoloogianeutraalsus, võttes arvesse ainult artikli 45 lõigetega 4 ja 5 kooskõlas olevaid piiranguid, edendades samas tulemuslikku ja tõhusat spektrikasutust ning maksimeerides spektrikasutuse sotsiaalset ja majanduslikku kasulikkust;

b)  arvesse võetakse vajadust edendada innovatiivsete teenuste arengut ning

c)  arvesse võetakse ressursside alternatiivseid kasutusvõimalusi.

2. Liikmesriigid tagavad ▌, et raadiospektri kasutamise õiguse miinimumtasuna kehtestatud baashindades võetakse arvesse õiguste väärtust nende võimaliku alternatiivse kasutamise korral ja neis kajastuvad lisakulud, mis tulenevad tingimustest, mis on nende õigustega seotud artiklite 3 ja 4 ja artikli 45 lõike 2 kohaste eesmärkide saavutamise huvides, näiteks levialalised kohustused, mis jääksid väljapoole tavapäraseid kaubanduslikke norme.

3. Liikmesriigid kohaldavad kõnealuse raadiospektri tegeliku kättesaadavusega seotud makseviise, mis ei tekita põhjendamatut koormat seoses täiendavate investeeringutega võrkudesse ja seotud vahenditesse, mida on vaja raadiospektri tõhusaks kasutamiseks ja seotud teenuste osutamiseks.

4. Liikmesriigid tagavad, et kui pädevad asutused kehtestavad tasusid, võtavad nad arvesse muid käesoleva direktiivi alusel üldloa või kasutusõiguste suhtes kehtestatud tasusid või halduskulusid, et mitte tekitada elektroonilise side võrkude pakkujatele ja teenuste osutajatele põhjendamatut rahalist koormust ning soodustada jaotatud ressursside optimaalset kasutamist.

5. Käesoleva artikli kohane tasude kehtestamine peab toimuma kooskõlas artikli 23 nõuetega ja vajaduse korral artikliga 35, artikli 48 lõikega 6 ja artikliga 54.

I PEATÜKK

Juurdepääs maale

Artikkel 43

Trasside rajamise õigus

1. Liikmesriigid tagavad, et kui pädev asutus vaatab läbi:

–  avaldust, millega üldkasutatavate sidevõrkude pakkumise loaga ettevõtja taotleb õigust paigaldada seadmeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla, või

–  avaldust, millega ettevõtja, kes ei paku elektroonilisi sidevõrke üldsusele, taotleb õigust paigaldada seadmeid avaliku omandi peale, kohale või alla,

siis pädev asutus:

–  tegutseb lihtsate, tõhusate, läbipaistvate ja üldsusele kättesaadavate menetluste kohaselt, mida kohaldatakse diskrimineerimata ja viivitusteta, ning teeb oma otsuse igal juhul hiljemalt kuus kuud pärast avalduse esitamist, välja arvatud sundvõõrandamisega seotud juhtumite korral, ja

–  järgib selliste õiguste sidumisel teatavate tingimustega läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid.

Eespool nimetatud menetlused võivad olla erinevad, olenevalt sellest, kas taotleja pakub üldkasutatavaid sidevõrke või mitte.

2. Kui üldkasutatavaid elektroonilise side võrke ja/või üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid pakkuvad ettevõtjad jäävad riigi- või kohalike asutuste omandisse või nimetatud asutused säilitavad kontrolli nende üle, siis tagavad liikmesriigid, et lõikes 1 osutatud õiguste andmise funktsioon ja omandi või kontrolliga seotud toimingud on üksteisest struktuuriliselt tõhusalt lahutatud.

2 a. Liikmesriigid määravad või loovad toimiva mehhanismi, mis võimaldab ettevõtjatel esitada asjaomastest pooltest sõltumatule organile kaebusi seadmete paigaldamise õiguste andmist käsitlevate otsuste kohta. See organ teeb oma otsuse mõistliku aja jooksul.

Artikkel 44

Elektroonilise side võrkude pakkujate ühispaiknemine ning võrgu elementide ja seotud vahendite ühiskasutus

1. Kui operaator on kasutanud riigisisese õiguse kohast õigust paigaldada seadmeid riigivara või eraomandi peale, kohale või alla või on kasutanud vara sundvõõrandamise või avalikuks kasutamiseks määramise menetlust, võivad pädevad asutused muuta paigaldatud võrguelementide ja seotud vahendite ühispaiknemise või ühise kasutamise kohustuslikuks, et kaitsta keskkonda, rahvatervist ja avalikku julgeolekut või järgida linnade või maapiirkondade planeerimiseesmärke. Paigaldatud võrguelementide ja seadmete ühispaiknemise või ühise kasutamise võib muuta kohustuslikuks üksnes pärast sobiva kestusega avalikku konsultatsiooni, mille jooksul antakse kõigile huvitatud pooltele võimalus oma seisukohtade väljendamiseks, ja ainult konkreetsetes piirkondades, kus sellist ühiskasutust peetakse vajalikuks, et saavutada käesolevas artiklis sätestatud eesmärgid. Pädevad asutused võivad muuta selliste seadmete või vara, sh maa, ehitiste, ehitistesse sissepääsude, hoonesisese juhtmestiku, mastide, antennide, tornide ja muude tugikonstruktsioonide, kaablikanalite, juhtmete, pääseluukide, kaablikappide ühise kasutamise kohustuslikuks või kehtestada meetmeid riiklike ehitustööde kooskõlastamise hõlbustamiseks. Vajaduse korral näevad riikide reguleerivad asutused ette eeskirjad vahendite või vara ühiskasutusest ja ehitustööde kooskõlastamisest tulenevate kulude jaotamise kohta.

2. Meetmed, mida pädev asutus käesoleva artikli alusel võtab, peavad olema objektiivsed, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed. Vajaduse korral viiakse need meetmed ellu riigi reguleerivate asutustega koordineeritult.

II PEATÜKK

JUURDEPÄÄS RAADIOSPEKTRILE

1. jagu. Load

Artikkel 45

Raadiospektri haldamine

1. Võttes arvesse asjaolu, et raadiospekter on ühiskondlik hüve, millel on oluline sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik väärtus, tagavad liikmesriigid oma territooriumil elektroonilise side teenuste ja võrkude jaoks kasutatava raadiospektri tulemusliku haldamise kooskõlas artiklitega 3 ja 4. Nad tagavad, et pädevad asutused jaotavad elektroonilise side teenuste ja võrkude jaoks kasutatavat raadiospektrit ja annavad sellise raadiospektri kasutamise üldlube või individuaalseid kasutusõigusi objektiivsete, läbipaistvate, konkurentsi soodustavate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumite põhjal.

Käesoleva artikli kohaldamisel järgivad liikmesriigid asjaomaseid rahvusvahelisi kokkuleppeid, sealhulgas ITU raadioeeskirju ja muid ITU raames vastu võetud kokkuleppeid, ja võivad võtta arvesse avaliku korraga seotud kaalutlusi.

2. Liikmesriigid toetavad raadiospektri kasutuse ühtlustamist liidus kooskõlas vajadusega tagada raadiospektri tõhus ja tulemuslik kasutamine ning saavutada konkurents ja pakkuda tarbijatele muid hüvesid nagu mastaabisääst ja teenuste ja võrkude koostalitlusvõime. Seda tehes toimivad nad vastavalt artiklile 4 ja otsusele 676/2002/EÜ ning teevad selleks muu hulgas järgmist:

a)  tagavad oma riigi territooriumi ja rahvastiku kaetuse kvaliteetse ja kiire võrguga nii siseruumides kui ka õues, samuti peamiste siseriiklike ja Euroopa transporditeede kaetuse, sh üleeuroopalises transpordivõrgustikus, nagu on määratletud määruses (EL) nr 1315/2013;

b)  tagavad, et eeskätt võrgu kasutuselevõtu või rahvastikutiheduse mõttes samalaadsete omadustega aladel kehtivad järjekindlad levialalised tingimused;

c)  soodustavad liidus uute traadita side tehnoloogiate ja rakenduste kiiret arendamist, vajaduse korral muu hulgas ka sektoriülese lähenemise kaudu;

c a)   tagavad õiguste andmisel, uuendamisel, muutmisel, piiramisel või tühistamisel prognoositavuse ja järjepidevuse, et edendada pikaajalisi investeeringuid;

d)  tagavad piiriüleste või riigisiseste kahjulike raadiohäirete vältimise vastavalt artiklitele 28 ja 46 ning võtavad selleks sobivaid ennetavaid ja parandusmeetmeid;

e)  toetavad raadiospektri ühiskasutust samalaadsete ja/või erinevate spektri kasutamise viiside vahel asjakohaste kehtestatud ühiskasutuse eeskirjade ja tingimuste abil, mille hulka kuulub ka olemasolevate kasutusõiguste kaitse, kooskõlas liidu õigusega;

f)  kohaldavad kõige sobivamat ja kõige vähem töömahukat loasüsteemi kooskõlas artikliga 46 ning teevad seda nii, et raadiospektri kasutus oleks võimalikult paindlik, maksimaalselt ulatuslikult jagatav ja tõhus;

g)  tagavad, et raadiospektri kasutamise õiguste andmise, üleandmise, pikendamise, muutmise ja tühistamise eeskirjad on selgelt ja läbipaistvalt kindlaks määratud ja neid kohaldatakse samuti selgelt ja läbipaistvalt, et tagada regulatiivne kindlus, järjepidevus ja prognoositavus;

h)  tagavad, et kogu liidus toimub raadiospektri kasutamise lubade andmine järjekindlalt ja prognoositavalt selles osas, mis puudutab rahvatervise kaitset kahjulike elektromagnetväljade eest.

Tehnilise ühtlustamise meetmete vastuvõtmisel vastavalt otsusele nr 676/2002/EÜ võtab komisjon, võttes igati arvesse raadiospektripoliitika töörühma arvamust, ▌vastu rakendusmeetme, milles sätestatakse, kas vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 46 on ühtlustatud sagedusala õiguste jaoks vaja üldluba või individuaalset kasutusluba. Sellised rakendusmeetmed võetakse vastu artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

Kui komisjon kaalub artikli 39 kohaste meetmete kehtestamist, küsib ta ▌raadiospektripoliitika töörühmalt nõu selle kohta, kuidas mõjutaksid sellised standardid või spetsifikatsioonid raadiospektri koordineerimist, ühtlustamist ja kättesaadavust. Kõigis edasistes sammudes võtab komisjon raadiospektripoliitika töörühma nõuandeid igati arvesse.

3. Kui riigis või piirkonnas puudub turunõudlus otsuse nr 676/2002/EÜ alusel võetud ühtlustamismeetme ja selle kohaselt kasutamiseks kättesaadavaks tehtud ühtlustatud sagedusala kasutamise järgi, võivad liikmesriigid ▌lubada seda sagedusala osaliselt või täies ulatuses kasutada alternatiivsel otstarbel, kaasa arvatud senisel kasutusotstarbel, kooskõlas lõigetega 4 ja 5, kui täidetud on järgmised tingimused:

a)  tõdemus selle kohta, et puudub turunõudlus ühtlustatud sagedusala kasutamise järgi, põhineb avalikul konsultatsioonil vastavalt artiklile 23, sealhulgas tulevikku suunatud hinnangul turunõudluse kohta;

b)  alternatiivne kasutusotstarve ei välista ega takista ühtlustatud sagedusala kättesaadavust ega kasutamist teistes liikmesriikides; ja

c)  asjaomane liikmesriik võtab nõuetekohaselt arvesse ühtlustatud sagedusala pikaajalist kättesaadavust või kasutamist liidus ning seadmetega seotud mastaabisäästu, mis tuleneb ühtlustatud raadiospektri kasutamisest liidus.

Alternatiivset kasutusotstarvet lubatakse ainult erandkorras, kui sagedusala esimest korda kättesaadavaks tegemise ajal turunõudlus puudub. Erandkorras alternatiivset kasutusotstarvet lubav otsus vaadatakse läbi iga kolme aasta järel või viivitamata siis, kui tõenäoline kasutaja esitab pädevale asutusele taotluse sagedusala kasutamiseks kooskõlas ühtlustatud meetmega. Liikmesriik teatab komisjonile ja teistele liikmesriikidele tehtud otsusest ja kõigi läbivaatamiste tulemustest koos nende põhjendustega.

4. Kui teises lõigus ei ole sätestatud teisiti, tagavad liikmesriigid, et vastavalt liidu õigusele riikliku sageduste jaotamise plaaniga elektroonilise side teenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud raadiospektris võib kasutada ükskõik millist liiki elektroonilise side teenuste või võrkude jaoks kasutatavat tehnoloogiat.

Liikmesriigid võivad elektroonilise side teenuste jaoks kasutatava raadiovõrgu või traadita juurdepääsu tehnoloogia liikide osas siiski kehtestada proportsionaalseid ja mittediskrimineerivaid piiranguid ainult siis, kui see on vajalik:

a) kahjulike raadiohäirete vältimiseks;

  b) rahvatervise kaitsmiseks elektromagnetväljade eest, võttes igati arvesse nõukogu soovitust nr 1999/519/EÜ(40);;

  c) teenuse tehnilise kvaliteedi tagamiseks;

  d) raadiospektri ▌maksimaalse ühiskasutuse tagamiseks kooskõlas liidu õigusega;

  e) raadiospektri tõhusa kasutamise kindlustamiseks või

  f) üldistest huvidest lähtuva eesmärgi järgimise tagamiseks vastavalt lõikele 5.

5. Kui teises lõigus ei ole sätestatud teisiti, tagavad liikmesriigid, et liidu õiguse kohaselt riikliku sageduste jaotamise plaaniga elektroonilise side teenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud raadiospektris võib osutada ükskõik millist liiki elektroonilise side teenuseid. Liikmesriigid võivad pakutavate elektroonilise side teenuste liikide osas siiski kehtestada proportsionaalseid ja mittediskrimineerivaid piiranguid, sealhulgas vajaduse korral ITU raadioeeskirjade nõuete täitmiseks.

Meetmed, millega nõutakse elektroonilise side teenuse osutamist konkreetses elektroonilise side teenuste jaoks kättesaadavaks tehtud sagedusalas, peavad olema vajalikud selleks, et täita liikmesriikide poolt liidu õiguse kohaselt määratletud üldistest huvidest lähtuvaid eesmärke, mille hulka kuuluvad muu hulgas, kuid mitte ainult:

a) inimelu kaitse;

  b) sotsiaalse, piirkondliku või territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine;

  c) ebatõhusa spektrikasutuse vältimine;

  d) kultuurilise ja keelelise mitmekülgsuse ning meediakanalite paljususe edendamine, näiteks raadio- ja teleringhäälinguteenuste osutamise kaudu;

d a) väga hea kvaliteediga ühenduvuse edendamine piki peamisi transporditeid.

Meetme, millega konkreetses sagedusalas keelatakse mis tahes muude elektroonilise side teenuste pakkumine, võib kehtestada üksnes juhul, kui see on vajalik inimelu kaitsega seotud teenuste tagamiseks. Liikmesriigid võivad erandjuhtudel samuti laiendada nimetatud meetme ulatust muude üldistest huvidest lähtuvate eesmärkide täitmiseks, nagu need on liidu või liikmesriikide poolt kooskõlas liidu õigusega määratletud.

6. Liikmesriigid vaatavad korrapäraselt läbi lõigetes 4 ja 5 osutatud piirangute vajalikkuse ning avaldavad nimetatud läbivaatamiste tulemused.

7. Enne 25. maid 2011 kehtestatud piirangud tuleb viia kooskõlla lõigetega 4 ja 5 käesoleva direktiivi kohaldamise kuupäevaks.

Artikkel 46

Raadiospektri kasutamise luba

1. Liikmesriigid teevad otsuse raadiospektri kasutusõiguse andmiseks kõige sobivama korra kohta, et hõlbustada raadiospektri kasutamist, sh ühiskasutust, üldloa alusel, ning piiravad individuaalsete kasutusõiguste andmist või raadiospektri kasutamist, kui see on vajalik, et▌:

a)  ▌

b)  vältida kahjulikke raadiohäireid või kaitsta nende eest;

c)  ▌

d)  ▌tagada side või teenuse tehniline kvaliteet;

e)  saavutada liikmesriikide poolt kooskõlas liidu õigusega määratletud muude üldist huvi pakkuvad eesmärgid;

e a)  kindlustada spektri tõhus kasutamine.

Vajaduse korral kaaluvad liikmesriigid võimalust anda luba raadiospektri kasutamiseks üldlubade ja individuaalsete kasutusõiguste kombineerimise alusel, võttes arvesse erinevate kombinatsioonide tõenäolist mõju konkurentsile, innovatsioonile ja turule sisenemisele ning järkjärgulisele üleminekule ühest kategooriast teise.

–  ▌

–  ▌

–  ▌

–  ▌

Liikmesriigid vähendavad raadiospektri kasutamise piiranguid, võttes täielikult arvesse tehnoloogilisi lahendusi kahjulike raadiohäirete ohjamiseks, et kehtestada võimalikult vähem koormav loa andmise kord.

2. Liikmesriigid tagavad, et raadiospektri ühiskasutuse eeskirjad ja tingimused, kui ühiskasutust kohaldatakse, on lube käsitlevates aktides selgelt sätestatud ja konkreetselt määratletud. Nimetatud eeskirjade ja tingimustega soodustatakse tõhusat kasutamist, konkurentsi ja innovatsiooni ning need hõlmavad õiglasi ja mittediskrimineerivaid hulgikättesaadavuse tingimusi.

3. Komisjon võtab raadiospektripoliitika töörühma arvamust igati arvestades vastu rakendusmeetmed lõigetes 1 ja 2 osutatud kriteeriumide, eeskirjade ja tingimuste rakendamise viiside kohta ühtlustatud raadiospektri puhul. Komisjon võtab sellised rakendusmeetmed vastu artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetluse kohaselt. Need meetmed võetakse vastu ... [sisestada kuupäev].

Artikkel 47

Üldlubade ja raadiospektri kasutamise õigustega seotud tingimused

1. Pädevad asutused seavad raadiospektri kasutamise individuaalsetele õigustele ja üldlubadele tingimused kooskõlas artikli 13 lõikega 1 sellisel viisil, et tagatud oleks raadiospektri optimaalne ja tõhus kasutamine üldloa kasutajate või individuaalsete õiguste omanike poolt või mis tahes kolmandate isikute poolt, kes on omandanud õiguse või selle osa kauplemise või rentimise tulemusena. Nad määravad kõik sellised tingimused selgelt kindlaks, muu hulgas määratakse kindlaks nõutav kasutustase ning kauplemise ja rentimise võimalused seoses selle kohustusega, et tagada nende tingimuste rakendamine kooskõlas artikliga 30. Individuaalsete õiguste korral peavad kõik sellised tingimused olema enne loa andmist, sagedusala eraldamist või pikendamist selgelt määratletud. Pädev asutus võib neid tingimusi vahekokkuvõtte käigus muuta, kui see on vajalik artikli 3 kohaste üldistest huvidest lähtuvate eesmärkide saavutamiseks. Raadiospektri kasutamise õiguse pikendamise tingimused ei või anda põhjendamatuid eeliseid nende õiguste senistele omanikele.

Kõikide selliste tingimustega määratakse kindlaks mis tahes kohaldatavad parameetrid, sealhulgas õiguste kasutuselevõtu aeg, millest mittekinnipidamine annaks pädevale asutusele õiguse kaaluda kasutusõiguse tühistamist või muude meetmete, näiteks ühiskasutuse kehtestamist.

Selleks, et raadiospektri kasutus oleks võimalikult tõhus, võtab pädev asutus eraldatava raadiospektri mahu ja liigi kindlaksmääramisel arvesse eelkõige järgmist:

a) võimalus kombineerida ühe eraldamisprotsessi käigus üksteist täiendavaid sagedusalasid; ning

b) raadiospektri plokkide suuruse või selliste plokkide kombineerimise võimaluse olulisus raadiospektri võimaliku kasutuse seisukohast, võttes arvesse eeskätt uute loodavate sidesüsteemide vajadusi.

Pädevad asutused konsulteerivad aegsasti huvitatud isikutega ja teavitavad neid individuaalsete kasutusõiguste ja üldlubadega seotud tingimustest enne nende kehtestamist. Nad määravad kindlaks kriteeriumid, mille põhjal hinnata tingimuste täitmist, ja teavitavad neist huvitatud isikuid läbipaistval viisil.

2. Raadiospektri kasutamise individuaalsete õiguste suhtes tingimusi seades võivad pädevad asutused lubada passiivse või aktiivse infrastruktuuri või raadiospektri ühist kasutamist ning äriotstarbelisi rändlusjuurdepääsu lepinguid või raadiospektrit kasutavate teenuste ja võrkude pakkumiseks vajaliku infrastruktuuri ühist rajamist, eeskätt selleks, et tagada raadiospektri tulemuslik ja tõhus kasutus või leviala kasv. Kasutusõigustele seatud tingimused ei takista raadiospektri ühiskasutust. Ettevõtjad rakendavad käesoleva lõike kohaselt seatud tingimusi vastavalt konkurentsiõigusele.

3. Komisjon võtab rakendusmeetmeid, et täpsustada, kuidas kohaldatakse tingimusi, mille liikmesriigid võivad ühtlustatud raadiospektri kasutamise lubadele seada vastavalt lõigetele 1 ja 2, välja arvatud artikli 42 kohaste tasude puhul.

I lisa D osas kirjeldatud leviala puudutava nõude puhul piirduvad rakendusmeetmed sellega, et täpsustatakse kriteeriume, mida pädevad asutused kasutavad levialaliste kohustuste määratlemiseks ja mõõtmiseks, võttes arvesse piirkondlike geograafiliste omaduste sarnasust, asustustihedust, majanduse arengut või konkreetset liiki elektroonilise side jaoks vajalike võrkude arengut ja nõudluse arengut. Rakendusmeetmed ei laiene konkreetsete levialaliste kohustuste määratlemisele.

Kõnealused rakendusmeetmed võetakse vastu artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetluse kohaselt, võttes igati arvesse raadiospektripoliitika töörühma arvamusi. Need meetmed võetakse vastu ... [sisestada kuupäev].

2. jagu. Kasutusõigused

Artikkel 48

Raadiospektri kasutamise individuaalsete õiguste andmine

1. Kui tuleb anda raadiospektri kasutamiseks individuaalseid õigusi, annavad liikmesriigid sellised õigused taotluse korral igale ettevõtjale võrkude või teenuste pakkumiseks artiklis 12 nimetatud üldloa alusel, võttes arvesse artiklite 13, 54 ja artikli 21 lõike 1 punkti c sätteid ning muid eeskirju, millega tagatakse kõnealuste vahendite tulemuslik kasutamine kooskõlas käesoleva direktiiviga.

2. Ilma et see piiraks liikmesriigi eelnevalt määratletud konkreetseid kriteeriume ja korda, mille alusel antakse õigusi raadiospektri kasutamiseks raadio või televisiooni sisuteenuste osutajatele üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks kooskõlas liidu õigusega, antakse raadiospektri kasutamiseks õigusi avatud, objektiivse, läbipaistva, konkurentsisõbraliku, mittediskrimineeriva ja proportsionaalse menetlusega ning raadiosageduste puhul vastavalt artikli 45 sätetele.

3. Avatud menetluse nõudest võib teha erandi juhul, kui raadiospektri kasutamise individuaalsete õiguste andmine raadio või televisiooni sisuteenuste pakkujatele on vajalik, et saavutada liidu või liikmesriigi poolt määratletud üldist huvi pakkuv eesmärk kooskõlas liidu õigusega.

4. Pädevad asutused kaaluvad raadiospektri kasutamise individuaalsete õiguste taotlusi valikumenetluste käigus, lähtudes objektiivsetest, läbipaistvatest, proportsionaalsetest ja mittediskrimineerivatest kõlblikkuskriteeriumidest, mis on eelnevalt paika pandud ja milles kajastuvad selliste õigustega seotavad tingimused. Neil peab olema võimalik nõuda taotluse esitajatelt kogu vajalikku teavet, et hinnata nimetatud kriteeriumide põhjal taotlejate suutlikkust tingimusi täita. Kui asutus jõuab sellise hindamise tulemusena järeldusele, et taotleja ei ole selleks suuteline, esitab ta selle kohta nõuetekohaselt põhjendatud otsuse.

5. Kasutusõiguste andmisel täpsustavad liikmesriigid, kas ja millistel tingimustel võib õiguste valdaja neid õigusi üle anda või või rentida. Raadiospektri puhul peab see säte olema kooskõlas käesoleva direktiivi artiklitega 45 ja 51.

6. Kasutusõiguste andmist käsitlevad otsused võetakse vastu, edastatakse ja avalikustatakse võimalikult kiiresti pärast seda, kui riigi reguleeriv asutus on täidetud taotluse kätte saanud, riigi sagedusplaanis elektroonilise side teenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud raadio spektri puhul kuue nädala jooksul. See tähtaeg ei piira raadio või orbitaalpositsioonide kasutamist käsitlevate kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist.

Artikkel 49

Õiguste kestus

1. Kui liikmesriigid annavad loa raadiospektri kasutamiseks individuaalse kasutusõigusega piiratud ajavahemikuks, tagavad nad, et luba antakse ajavahemikuks, mis on sobiv, arvestades taotletavat eesmärki, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust tagada konkurents ning tulemuslik ja tõhus kasutus ja edendada tõhusaid investeeringuid, muu hulgas võimaldades investeeringute puhul asjakohast amortisatsiooniperioodi, ja innovatsiooni.

2. Kui liikmesriigid annavad ühtlustatud raadiospektri kasutamise õigusi piiratud ajavahemikuks, kehtivad need ühtlustatud raadiospektri kasutamise õigused artikli 47 kohaselt vähemalt 25 aastat ja need vaadatakse hiljemalt 10 aastat pärast nende õiguste andmist läbi, kui tegemist ei ole ajutiste õigustega, õiguste ajutise pikendamisega vastavalt lõikele 3 või ühtlustatud sagedusalade sekundaarse kasutamise õigustega.

Liikmesriik võib pärast vahehindamist kasutamise õigused tühistada või neid muuta, kui sellised õigused takistavad:

a)  raadiospektri tõhusat ja tulemuslikku kasutamist, pidades eelkõige silmas tehnika ja turu arengut;

b)  üldise huvi eesmärgi järgimist, nagu liidu ühenduvuse sihtide saavutamine, või

c)  raadiospektri korraldamist ja kasutamist avaliku korra, avaliku julgeoleku või kaitse eesmärgil.

Kasutamise õigused võetakse tagasi üksnes pärast üleminekuperioodi.

3. Liikmesriigid võivad pikendada kasutamise õiguste kestust lühiajaliselt, et tagada ühe või mitme sagedusala õiguste üheaegne lõppemine.

Artikkel 50

Õiguste pikendamine

1. Ilma et see piiraks olemasolevate õiguste suhtes kohaldatavaid pikendamisklausleid, kaaluvad pädevad asutused ▌ühtlustatud raadiospektri kasutamise individuaalsete õiguste ▌pikendamist omal algatusel või õiguse omaniku taotlusel ▌.

2. ▌

3. Kui pädevad asutused kaaluvad ühtlustatud raadiospektri kasutamise individuaalsete õiguste pikendamise võimalust, teevad nad eeskätt järgmist:

a) annavad kõigile huvitatud isikutele, sh kasutajatele ja tarbijatele võimaluse väljendada oma arvamust avaliku konsultatsiooni käigus kooskõlas artikliga 23 ning

b) võtavad arvesse järgmisi kaalutlusi:

i)  artikli 3, artikli 45 lõike 2 ja artikli 48 lõike 2 eesmärkide ning siseriiklike või liidu õiguse kohaste avalikku huvi pakkuvate poliitiliste eesmärkide täitmine;

ii)  otsuse nr 676/2002/EÜ artikli 4 kohaselt võetud meetme rakendamine;

iii)  asjaomasele õigusele seatud tingimuste nõuetekohase rakendamise läbivaatamine;

iv)  vajadus edendada konkurentsi või vältida selle igasugust moonutamist kooskõlas artikliga 52;

v)  raadiospektri kasutamise tõhusamaks muutmine, pidades silmas tehnika või turu arengut;

vi)  vajadus hoiduda tõsistest teenusekatkestustest;

vii)  turunõudluse olemasolu muude ettevõtjate poolt kui asjaomases sagedusalas spektri kasutamisõiguste omanikud;

viii)  vajadus piiarata õiguste arvu kooskõlas artikliga 46.

Hiljemalt kolm aastat enne asjaomaste õiguste aegumist otsustab pädev asutus avaliku konsultatsiooni tulemuste ja kolmanda lõigu punkti b kohaste kaalutluste läbivaatamise alusel, kas pikendada olemasolevaid õigusi, ning põhjendab oma otsust vastavalt.

Kui pädev asutus otsustab, et spektriõigusi ei pikendata ja et õiguste arvu tuleb piirata, annab pädev asutus õigused artikli 54 alusel.

Artikkel 51

Raadiospektri kasutamise individuaalsete õiguste üleandmine või rentimine

1. Liikmesriigid tagavad ettevõtjatele võimaluse ▌raadiospektri kasutamise individuaalseid õigusi ▌teistele ettevõtjatele üle anda või rentida.

2. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtja kavatsusest raadiospektri kasutamise õigusi üle anda ja nende õiguste tegelikust üleandmisest teavitatakse riigisiseste menetluste kohaselt riigi reguleerivat asutust ja individuaalsete kasutamise õiguste andmise eest vastutavat pädevat asutust, kui need peaksid erinema, ning et see teave avaldatakse kandega lõike 3 kohaselt peetavas registris. Kui raadiospektri kasutamine on ühtlustatud otsuse nr 676/2002/EÜ (raadiospektrit käsitleva otsuse) või muude liidu meetmete kohaldamisega, peab selline üleandmine olema kooskõlas kõnealuse raadiosageduse ühtlustatud kasutamisega.

3. Liikmesriigid lubavad raadiospektri kasutamise õiguste üleandmist või rentimist, kui õigustele algselt seatud tingimustest peetakse kinni. Ilma et see piiraks vajadust tagada konkurentsimoonutuste puudumine, eeskätt kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 52, teevad liikmesriigid järgmist:

a)  kohaldavad üleandmiste ja rentimiste suhtes võimalikult vähe koormavaid menetlusi;

b)  ei keela ▌raadiospektri kasutusõiguste rentimist, ▌kui rendileandja kohustub jääma vastutavaks kasutusõigustele algselt seatud tingimuste täitmise eest;

c)  ei keela raadiospektri kasutamise õiguste üleandmist, välja arvatud juhul, kui on selge oht, et õiguste uus omanik ei suuda täita kasutusõigustele algselt seatud tingimusi;

c a)  ei keela raadiospektri kasutamise õiguste üleandmist või rentimist olemasolevale omanikule.

Mis tahes haldustasu, mida kohaldatakse ettevõtjate suhtes seoses raadiospektri kasutamise õiguste üleandmise või rentimise taotluse töötlemisega, katab kokkuvõttes ainult halduskulusid, sh mis tahes vajalikud kõrvaltegevused, mis on taotluse töötlemise jooksul esinenud, ja on kooskõlas artikliga 16.

Punktid a – c a ei piira liikmesriikide pädevust tagada igal ajal kasutamise õigustele seatud tingimuste täitmine nii rendileandja kui ka rendilevõtja puhul kooskõlas nende siseriikliku õigusega.

Pädevad asutused aitavad raadiospektri kasutamise õiguste üleandmisele või rentimisele kaasa, kaaludes kõiki õigusele seatud tingimuste kohandamise taotlusi õigeaegselt ja tagades, et õigusi või nendega seotud raadiospektrit võib võimalikult suures osas osadeks jaotada või lahutada.

Raadiospektri kasutamise õiguste võimaliku üleandmist või rentimist silmas pidades avaldavad pädevad asutused kõik kaubeldavate individuaalsete õiguste üksikasjad standardiseeritud elektroonilisel kujul õiguste loomise ajal ning säilitavad neid üksikasju ajakohasena, kuni õigused on olemas.

4. Komisjon võtab vastu asjakohased rakendusmeetmed, et määrata kindlaks sagedusalad, kus ettevõtjatel lubatakse raadiosageduste kasutamise õigusi üksteisele üle anda või rentida. Kõnealused meetmed ei hõlma sagedusi, mida kasutatakse ülekandeks.

Kõnealused tehnilised rakendusmeetmed võetakse vastu vastavalt artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetlusele. Need meetmed võetakse vastu ... [sisestada kuupäev].

Artikkel 52

Konkurents

1. Käesoleva direktiivi kohaselt elektroonilise side teenuste ja võrkude jaoks raadiospektri kasutamise õiguste andmise, nende õiguste muutmise või pikendamise üle otsustades edendavad riikide reguleerivad asutused tõhusat konkurentsi ja hoiduvad konkurentsimoonutustest siseturul.

2. Kui liikmesriigid annavad, muudavad või pikendavad raadiospektri kasutamise õigusi, viivad nende riikide reguleerivad asutused, võttes täiel määral arvesse komisjoni artikli 62 lõike 2 kohaselt avaldatud turuanalüüsi ja olulise turuvõimu hindamise suuniseid, läbi turu konkurentsitingimuste objektiivse ja tulevikku suunatud hindamise ning võtavad üksnes punktides a–e sätestatud meetmeid, kui selline meede on vajalik tegeliku konkurentsi säilitamiseks või saavutamiseks:

a)  piirata sellise raadiospektri mahtu, mille kasutamise õigusi antakse mis tahes ettevõtjatele, või – erandjuhtudel – seada sellistele kasutusõigustele tingimused, näiteks hulgimüügi tasandi juurdepääs, riigisisene või piirkondlik rändlus, teatavatel sagedusaladel või samalaadsete omadustega sagedusalade rühmades;

b)  reserveerida sagedusala teatava osa või sagedusalade kogumi uutele turuletulijatele eraldamiseks, kui see on vajalik erandliku olukorra tõttu riigi turul;

c)  keelduda raadiospektri kasutamise uute õiguste andmisest või mitte lubada uut spektrikasutust teatavatel sagedusaladel või seada raadiospektri kasutamise uute õiguste andmisele või raadiospektri uute kasutusviiside lubamisele teatavad tingimused, et vältida konkurentsi moonutamist kasutusõiguste eraldamise, üleandmise või kogumise tõttu;

d)  keelata raadiospektri kasutamise õiguste üleandmine või seada sellele teatavad tingimused, kui üleandmise suhtes ei kohaldata riigi või liidu tasandil ühinemiskontrolli, kui sellised üleandmised võivad oluliselt kahjustada konkurentsi;

e)  muuta olemasolevaid õigusi vastavalt käesolevale direktiivile, kui see osutub vajalikuks, et kõrvaldada tagantjärele konkurentsimoonutused, mis on tekkinud raadiospektri kasutamise õiguste üleandmise või kogumisega.

3. Lõike 2 kohaldamisel tegutsevad riikide reguleerivad asutused käesoleva direktiivi artiklites 18, 19, 23 ja 35 sätestatud korras.

3. jagu. Menetlused

Artikkel 53

Eraldamise koordineeritud ajastamine

Selleks, et tagada ühtlustatud raadiospektri tõhus ja kooskõlastatud kasutamine liidus, teeb komisjon riikide turuolukordade erinevusi arvesse võttes ▌rakendusmeetmena järgmist:

a)  kehtestab ühe või vajaduse korral mitu lõppkuupäeva, enne mida tuleb lubada konkreetsete ühtlustatud raadiospektri sagedusalade kasutus;

b)  kui see on vajalik koordineerimise tõhususe tagamiseks, võtab õiguste kestuse kohta üleminekumeetmeid vastavalt artiklile 49, näiteks pikendab või lühendab nende kestust, et kohandada olemasolevaid õigusi või lube vastavalt sellisele ühtlustatud kuupäevale.

Sellised rakendusmeetmed võetakse vastu artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetluse kohaselt, võttes igati arvesse raadiospektripoliitika töörühma arvamust. Need meetmed võetakse vastu ... [sisestada kuupäev].

Artikkel 54

Raadiospektri kasutamiseks antavate õiguste arvu piiramise kord

1. Ilma et see piiraks ühegi artikli 53 alusel vastu võetud õigusakti kohaldamist, kui liikmesriik jõuab järeldusele, et raadiospektri kasutamise õigust ei saa anda vastavalt artiklile 46, ja kaalub, kas piirata raadiospektri kasutamiseks antavate kasutusõiguste hulka, siis ta muu hulgas:

  a) esitab selgelt põhjused, miks kasutusõiguste arvu piiratakse, eeskätt võttes piisavalt arvesse vajadust võimalikult suurendada kasutajate heaolu ja soodustada konkurentsi arengut, ning vaatab vajaduse korral või mõjutatud ettevõtjate põhjendatud taotluse korral piirangu läbi;

  b) annab kõigile huvitatud isikutele, sealhulgas kasutajatele ja tarbijatele, võimaluse väljendada oma arvamust võimalike piirangute kohta avaliku konsultatsiooni käigus artikli 23 kohaselt. Ühtlustatud raadiospektri puhul algab avalik konsultatsioon kuue kuu jooksul pärast otsuse nr 676/2002/EÜ kohase rakendusmeetme vastuvõtmist, kui selles sisalduvatel tehnilistel põhjustel ei ole vaja pikemat tähtaega.

2. Kui liikmesriik jõuab järeldusele, et kasutusõiguste arv peab olema piiratud, määrab ta selgelt kindlaks valikumenetluse eesmärgid ja põhjendab neid ning võimaluse korral esitab need arvuliste näitajatega, võttes piisavalt arvesse vajadust täita riigisisesed ja siseturu eesmärgid. Eesmärgid, mida liikmesriik võib konkreetse valikumenetluse kavandamisel seada, piirduvad ühe või mitmega järgmistest:

a) leviala parendamine;

b) nõutav teenusekvaliteet;

c) konkurentsi edendamine;

d) innovatsiooni ja ettevõtluse arengu edendamine ning

e) selle tagamine, et tasud edendaksid raadiospektri kõige optimaalsemat kasutamist kooskõlas artikliga 42.

Riigi reguleeriv asutus määrab valikumenetluse selgelt kindlaks ja põhjendab sellist valikut, seda ka valikumenetlusele juurdepääsu võimalike algetappide osas. Lisaks kuulutab ta selgelt välja turu konkurentsialase, tehnilise ja majandusliku olukorra kõigi asjaomaste hindamiste tulemused ja põhjendab meetme võimalikku kasutamist ja valikut vastavalt artiklile 35.

3. Liikmesriigid avaldavad kõik valitud valikumenetlust ja seotud elemente käsitlevad otsused koos selgete põhjendustega ja kirjeldavad, kuidas nad on võtnud arvesse riigi reguleeriva asutuse poolt artikli 35 alusel võetud meedet. Ühtlasi avaldavad nad tingimused, mis kasutusõigustele seatakse.

4. Pärast valikumenetluse kindlaksmääramist kutsub liikmesriik üles esitama taotlusi kasutusõiguste saamiseks.

5. Kui liikmesriik jõuab järeldusele, et võttes arvesse kahjulike raadiohäirete eest kaitsmise täiustatud meetodeid, võib raadiosageduste kasutamise õigusi või eri liiki õiguste kombinatsioone lisada, avaldab ta selle järelduse ja algatab selliste õiguste andmise protsessi.

6. Kui raadiospektri kasutamise õiguste andmist tuleb piirata, annavad liikmesriigid selliseid õigusi objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete valikukriteeriumide ja riikide reguleerivate asutuste poolt vastavalt artiklile 35 kindlaks määratud menetluse põhjal. Kõigi selliste valikukriteeriumide puhul tuleb asjakohaselt arvesse võtta artiklites 3, 4, 28 ja 45 sätestatud eesmärkide ja nõuete täitmise saavutamist.

7. Komisjon võtab vastu ▌rakendusmeetmed, millega kehtestatakse kriteeriumid, et koordineerida lõigetest 1–3 tulenevate kohustuste täitmist liikmesriikide poolt. Rakendusmeetmed võetakse vastu artikli 110 lõikes 4 osutatud menetluse kohaselt, võttes igati arvesse raadiospektripoliitika töörühma arvamust. Need meetmed võetakse vastu ... [sisestada kuupäev].

8. Kui kasutatakse konkurentsil või võrdlustel põhinevat valikumenetlust, võivad liikmesriigid pikendada artikli 48 lõikes 6 nimetatud maksimaalselt kuue nädala pikkust tähtaega nii palju kui vaja, tagamaks, et selline kord on kõigi huvitatud isikute jaoks õiglane, mõistlik, avatud ja läbipaistev, kuid mitte rohkem kui kaheksa kuu võrra, võttes arvesse mis tahes konkreetseid ajakavasid, mis on kehtestatud vastavalt artiklile 53.

Nimetatud tähtajad ei piira raadiospektri kasutamist ja satelliitide koordineerimist käsitlevate kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist.

9. Käesoleva artikli sätted ei piira käesoleva direktiivi artikli 51 kohaselt raadiospektri kasutamise õiguste üleandmist.

III PEATÜKK

TRAADITA VÕRGU SEADMETE KASUTUSELEVÕTT JA KASUTAMINE

Artikkel 55

Juurdepääs raadio-kohtvõrkudele

1. Pädevad asutused lubavad pakkuda juurdepääsu üldkasutatavale sidevõrgule raadio-kohtvõrkude kaudu ning kasutada sellise juurdepääsu pakkumiseks ühtlustatud raadiospektrit üksnes kohaldatava üldloa tingimuste alusel.

Kui juurdepääsu pakkumine ei ole ärilist laadi või kui tegemist on mõne muu sellise äritegevuse või avaliku teenuse tugiteenusega, mis ei sõltu signaalide edastamisest sellistes võrkudes, ei nõuta sellist juurdepääsu pakkuvalt ettevõtjalt, riigiasutuselt või lõppkasutajalt elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumise üldluba vastavalt artiklile 12 ning tema suhtes ei kohaldata lõppkasutajate õigustega seotud kohustusi vastavalt käesoleva direktiivi II osa III jaotisele ega oma võrkude vastastikuse sidumise kohustust vastavalt artikli 59 lõikele 1.

1 a. Igal juhul kohaldatakse direktiivi 2000/31/EÜ artiklit 12.

2. Pädevad asutused ei takista üldkasutatavate sidevõrkude pakkujaid või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajaid võimaldamast üldsusele juurdepääsu oma võrkudele raadio-kohtvõrkude kaudu, mis võivad asuda lõppkasutaja valdustes, eeldusel et täidetud on kohaldatavad üldloa tingimused ja olemas on lõppkasutaja eelnev teadlik nõusolek.

3. Kooskõlas eeskätt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2015/2120(41) artikli 3 lõikega 1 tagavad pädevad asutused, et üldkasutatavate sidevõrkude pakkujad või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajad ei piira ühepoolselt järgmist:

a) lõppkasutajate õigus liituda kolmandate isikute pakutavate vabalt valitud raadio-kohtvõrkudega;

b) lõppkasutajate õigus võimaldada teistele lõppkasutajatele vastastikku või üldisemalt juurdepääsu selliste pakkujate võrkudele raadio-kohtvõrkude kaudu, sealhulgas ka kolmandate isikute selliste algatuste alusel, mis koondavad ühte eri lõppkasutajate raadio-kohtvõrgud ja teevad need üldsusele kättesaadavaks.

Selle nimel teevad üldkasutatavate sidevõrkude pakkujad või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajad kättesaadavaks ja pakuvad aktiivselt, selgel ja läbipaistval viisil tooteid või konkreetseid pakkumisi, mis võimaldavad nende lõppkasutajatel pakkuda raadio-kohtvõrgu kaudu kolmandatele isikutele juurdepääsu.

4. Pädevad asutused ei piira lõppkasutajate õigust võimaldada teistele lõppkasutajatele vastastikku või üldisemalt juurdepääsu oma raadio-kohtvõrkudele, sealhulgas ka kolmandate isikute selliste algatuste alusel, mis koondavad ühte eri lõppkasutajate raadio-kohtvõrgud ja teevad need üldsusele kättesaadavaks.

5. Pädevad asutused ei piira üldsusele juurdepääsu pakkumist raadio-kohtvõrkudele:

a) kui seda pakuvad riigiasutused oma ruumides või nende vahetus läheduses ja kui tegemist on neis ruumides pakutavate avalike teenuste tugiteenustega;

b) kui see põhineb valitsusväliste organisatsioonide või riigiasutuste algatustel, millega koondatakse lõppkasutajate raadio-kohtvõrgud ühte ning tehakse need vastastikku või üldisemalt kättesaadavaks, sealhulgas vajaduse korral raadio-kohtvõrgud, millele pakutakse avalikku juurdepääsu vastavalt punktile a.

Artikkel 56

Väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõtt ja käitamine

1. Pädevad asutused võimaldavad silmatorkamatute väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõttu, ühendamist ja käitamist üldloasüsteemi alusel ning ei piira põhjendamatult seda kasutuselevõttu, ühendamist või käitamist individuaalsete linnaplaneerimisalaste lubade kehtestamisega või mis tahes muul viisil, kui selline kasutamine on kooskõlas lõike 2 kohaselt vastuvõetud rakendusmeetmetega. Väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide suhtes ei kohaldata tasusid, mis oleksid suuremad haldustasust, mis võib artikli 16 kohaselt seonduda üldloaga.

Käesolev lõige ei piira väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide käitamiseks kasutatava raadiospektri loasüsteemi kohaldamist.

2. Väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõtu, ühendamise ja käitamise üldloasüsteemi ühetaolise rakendamise tagamiseks võib komisjon määrata rakendusaktiga kindlaks väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide projekteerimise, kasutuselevõtu ja käitamise tehnilised näitajad, mis vastavad vähemalt direktiivi 2013/35/EL(42) nõuetele ja mis võtavad arvesse nõukogu soovituses nr 1999/519/EÜ(43) sätestatud piirnorme. Komisjon täpsustab kõnealused tehnilised näitajad seoses kasutusele võetavate väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide maksimaalse suuruse, võimsuse ja elektromagnetiliste omaduste ning visuaalse mõjuga. Täpsustatud näitajate järgimisega tagatakse väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide silmatorkamatus, kui neid kasutatakse erinevates kohalikes kontekstides.

Tehnilised näitajad, mille alusel saab väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõtu, ühendamise ja käitamise korral kasutada lõike 1 sätteid, ei piira direktiiviga 2014/53/EL(44) kehtestatud olulisi nõudeid.

Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

2 a. Liikmesriigid tagavad, kohaldades vajaduse korral kooskõlas direktiiviga 2014/61/EL vastuvõetud menetlusi, et ettevõtjatel on juurdepääsuõigus mis tahes füüsilisele infrastruktuurile, mida kontrollivad riigi, piirkonna või kohalikud ametiasutused, mis on tehniliselt sobiv väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide hostimiseks või mis on vajalik selliste juurdepääsupunktide ühendamiseks tuumvõrguga, sealhulgas tänavainventar, nagu valgustuspostid, tänavasildid, valgusfoorid, reklaamtahvlid, bussi- ja trammipeatused ning metroojaamad. Avaliku sektori asutused rahuldavad kõik mõistlikud juurdepääsutaotlused õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel, mis tehakse keskses juurdepääsupunktis läbipaistvaks. Mis tahes rahaline tasu kajastab üksnes avaliku sektori asutuse kantud kulusid, mis tulenevad sellise juurdepääsu andmisest.

Artikkel 56 a

Elektromagnetväljade tehnilised normid

Direktiivis (EL) 2015/1535 sätestatud menetlusi kohaldatakse iga liikmesriigi kavandatava meetme suhtes, millega kehtestatakse rangemad nõuded elektromagnetväljade suhtes, kui on ette nähtud nõukogu soovituses nr 1999/519/EÜ.

II jaotis: juurdepääs

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED, JUURDEPÄÄSU PÕHIMÕTTED

Artikkel 57

Juurdepääsu ja vastastikuse sidumise üldine raamistik

1. Liikmesriigid tagavad, et ei kehtesta mingeid piiranguid, mis takistaksid sama liikmesriigi või eri liikmesriikide ettevõtjatel pidada omavahelisi läbirääkimisi juurdepääsu ja/või vastastikuse sidumise tehnilisi ja kaubanduslikke aspekte käsitlevate kokkulepete üle kooskõlas liidu õigusega. Juurdepääsu või vastastikust sidumist taotlev ettevõtja ei vaja luba, et tegutseda liikmesriigis, kus juurdepääsu või vastastikust sidumist taotletakse, kui ta ei osuta kõnealuses liikmesriigis teenuseid ega ole võrguoperaator.

2. Ilma et see piiraks artikli 106 kohaldamist, ei säilita liikmesriigid õiguslikke ega haldusmeetmeid, mis kohustaksid operaatoreid juurdepääsu või vastastikuse sidumise lubamisel pakkuma eri ettevõtjatele samaväärsete teenuste korral erinevaid tingimusi ja/või millega kehtestataks kohustusi, mis ei ole seotud tegelike juurdepääsu- ja vastastikuse sidumise teenustega, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi lisas I sätestatud tingimusi.

Artikkel 58

Ettevõtjate õigused ja kohustused

1. Üldkasutatavate sidevõrkude operaatoritel on õigus ja käesoleva direktiivi artikli 15 kohast luba omavate teiste ettevõtjate taotluse korral ka kohustus pidada vastastikust sidumist käsitlevaid läbirääkimisi üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutamiseks, et tagada teenuste osutamine ja koostalitlusvõime kogu liidus. Operaatorid pakuvad teistele ettevõtjatele juurdepääsu ja vastastikust sidumist tingimustel, mis on kooskõlas riigi reguleeriva asutuse poolt artiklite 59, 60 ja 66 kohaselt kehtestatud kohustustega.

2. Ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artikli 21 sätete kohaldamist, nõuavad liikmesriigid, et ettevõtjad, kes saavad teiselt ettevõtjalt teavet enne juurdepääsu või vastastikuse sidumise korra üle peetavaid läbirääkimisi, läbirääkimiste ajal või pärast neid, kasutaksid kõnealust teavet ainult sel eesmärgil, milleks see on antud, ja peaksid alati kinni edastatud või salvestatud teabe konfidentsiaalsusnõudest. Saadud teavet ei edastata ühelegi kolmandale isikule, eelkõige teistele üksustele, tütarettevõtjatele ega partneritele, kellele selline teave võiks anda konkurentsieeliseid.

2 a. Liikmesriigid võivad ette näha läbirääkimiste pidamise erapooletute vahendajate kaudu, kui konkurentsitingimused seda nõuavad.

II PEATÜKK

JUURDEPÄÄS JA VASTASTIKUNE SIDUMINE

Artikkel 59

Riikide reguleerivate asutuste volitused ja vastutus seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega

1. Artiklis 3 osutatud eesmärkide, seahulgas meediakanalite paljususe ja kultuurilise mitmekesisuse saavutamiseks soodustavad riikide reguleerivad asutused kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega piisavat juurdepääsu ja vastastikust sidumist ning teenuste koostalitlusvõimet ja vajaduse korral tagavad selle, täites oma kohustusi viisil, mis aitab kaasa tõhususele, püsivale konkurentsile, ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtmisele, tõhusale investeerimisele ja innovatsioonile ning millest on lõppkasutajatel kõige rohkem kasu. Nad annavad suuniseid ja teevad üldsusele kättesaadavaks kohaldatava korra, et saavutada juurdepääs ja vastastikune sidumine, eesmärgiga tagada, et kehtestatud kohustused tooksid kasu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning piiratud geograafilise tegevusulatusega operaatoritele.

Ilma et see piiraks meetmeid, mida võib võtta märkimisväärse turujõuga ettevõtjate puhul artikli 66 kohaselt, võivad riikide reguleerivad asutused ilma ohutusstandardeid kahjustamata muu hulgas:

  a) kui see on vajalik läbivühenduvuse tagamiseks, kehtestada kohustusi ettevõtjatele, kellel on vaja üldluba, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenused, ja kes kontrollivad juurdepääsu lõppkasutajatele, kaasa arvatud põhjendatud juhtudel kohustus siduda oma võrgud vastastikku, kui need ei ole veel seotud;

  b) põhjendatud juhtudel ja kui see on vajalik, kehtestada kohustusi ettevõtjatele, kellel on vaja üldluba, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenused, ja kes kontrollivad juurdepääsu lõppkasutajatele, et teha nende teenused koostalitlusvõimelisteks;

c) põhjendatud juhtudel, kui ulatus, kaetus, teenuse kvaliteet ja kasutuselevõtt vastavad numbripõhistele teenustele ning kui see on rangelt vajalik, et tagada lõppkasutajate vaheline läbivühenduvus, kehtestada kohustusi numbrivaba isikutevahelise side teenuste osutajatele, et teha nende teenused koostalitlusvõimelisteks;

d) kui see on vajalik, et tagada lõppkasutajatele juurdepääs liikmesriigi määratletud digitaalsetele raadio- ja audiovisuaalmeedia teenustele ning seotud lisateenustele, kehtestada operaatoritele kohustus pakkuda juurdepääsu muudele II lisa II osas nimetatud vahenditele õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel.

Teise lõigu punktis c osutatud kohustusi võib kehtestada üksnes:

i) sel määral, mis on vajalik isikutevahelise side teenuste koostalitlusvõime tagamiseks ning need võivad hõlmata isikutevahelise side teenuste osutajate proportsionaalseid kohustusi avaldada ning lubada kasutada, muuta ja jagada mis tahes olulist teavet või artikli 39 lõikes 1 loetletud standardite või spetsifikatsioonide või mis tahes muude asjakohaste Euroopa või rahvusvaheliste standardite kasutamise ja rakendamisega seonduvaid kohustusi; ning

ii) juhul, kui komisjon on pärast BERECiga konsulteerimist ja tema arvamuse täiel määral arvessevõtmist tuvastanud, et ▌kogu Euroopa Liidus on ▌lõppkasutajate vaheline läbivühenduvus reaalselt ohustatud, ning on artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetluse kohaselt võtnud vastu rakendusmeetmeid, milles täpsustatakse mis tahes kohustuste laad ja ulatus. Liikmesriigid ei kehtesta kohustusi ühegi nendest rakendamismeetmetest kaugemale minevate kohustuste laadi ja ulatuse suhtes.

2. Ilma et see piiraks artikli 59 lõike 1 kohaldamist, kehtestavad riikide reguleerivad asutused põhjendatud taotluste rahuldamiseks kohustuse võimaldada juurdepääsu hoonesisesele juhtmestikule ja kaablitele või väljaspool hoonet asuva juhtmestiku esimese kontsentratsiooni- või jaotuspunktini sellise juhtmestiku ja kaablite omanike suhtes või ettevõtjate suhtes, kellel on sellise juhtmestiku ja kaablite kasutamise õigus, kui see on põhjendatud seetõttu, et selliste võrguelementide dubleerimine oleks majanduslikult ebatõhus või füüsiliselt raskendatud ja juurdepääs nendele elementidele on püsiva konkurentsi edendamiseks vajalik. Kehtestatud juurdepääsutingimused on objektiivsed, läbipaistvad, mittediskrimineerivad, proportsionaalsed, kooskõlas direktiiviga 2014/61/EL ja võivad hõlmata juurdepääsu, läbipaistvust ja mittediskrimineerimist ning juurdepääsukulude jaotamist käsitlevaid erieeskirju, võttes arvesse riskitegureid.

Riikide reguleerivad asutused võivad õiglastel ja mõistlikel tingimustel laiendada selliste juurdepääsukohustuste kehtestamise kõnealuste omanike või ettevõtjate puhul esimesest kontsentratsiooni- või jaotuspunktist kaugemale, kuni lõppkasutajatele võimalikult lähedal asuva kontsentratsioonipunktini, tehes seda sellisel määral, mis on tingimata vajalik ületamatute majanduslike või füüsiliste dubleerimistõkete kõrvaldamiseks madalama asustustihedusega piirkondades.

Riikide reguleerivad asutused ei kehtesta teise lõigu kohaseid kohustusi kui:

a) võrguoperaator teeb kättesaadavaks mõistliku alternatiivse vahendi juurdepääsuks lõppkasutajatele, mis on sobilik ülisuure läbilaskevõimega võrkude pakkumiseks, tingimusel et sellist juurdepääsu pakutakse õiglastel ja mõistlikel tingimustel; või

b) kui hiljuti kasutusele võetud võrguelementide, eelkõige väiksemate kohalike projektide puhul kahjustaks kõnealuse juurdepääsu võimaldamine nende kasutuselevõtmise majanduslikku või rahalist elujõulisust,

3. Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivatel asutustel on kooskõlas liidu õigusega õigus kehtestada elektroonilise side võrke pakkuvate või pakkumiseks volitatud ettevõtjate suhtes kohustusi seoses passiivse ▌infrastruktuuri ühiskasutusega või kohustusi ülisuure läbilaskevõimega võrkude pakkumise eesmärgil asukohapõhise rändlusjuurdepääsu lepingute sõlmimiseks, kui mõlemal juhul on see otseselt vajalik selleks, et koha peal pakkuda spektrikasutusel põhinevaid teenuseid, tingimusel et ühelegi ettevõtjale ei pakuta mõistlikke ja sarnaseid alternatiivseid vahendeid juurdepääsuks lõppkasutajatele vastavalt õiglastele ja mõistlikele tingimustele. Riikide reguleerivad asutused võivad kehtestada selliseid kohustusi tingimusel, et selline võimalus nähakse selgelt ette raadiospektri kasutamise õiguste andmisel ja ainult juhul, kui see on põhjendatud sellega, et valdkonnas, mille suhtes sellist kohustust kehtestatakse, kehtivad infrastruktuuri turupõhisele kasutuselevõtule selliste teenuste või võrkude pakkumiseks, mis sõltuvad raadiospektri kasutamisest, ületamatud majanduslikud või füüsilised takistused, ja seepärast on lõppkasutajate juurdepääs võrkudele või teenustele äärmiselt puudulik või puudub üldse. Kui nendel asjaoludel ainuüksi juurdepääsust passiivsele infrastruktuurile ja selle jagamisest ei piisa olukorra lahendamiseks, võivad riikide reguleerivad asutused kehtestada kohustusi aktiivse infrastruktuuri jagamiseks. Riikide reguleerivad asutused võtavad arvesse järgmist:

a) vajadus maksimaalselt suurendada ühenduvust liidus piki peamisi transporditeid ja konkreetsetes piirkondades, ning võimalus märkimisväärselt suurendada lõppkasutajate valikut ja teenuse kvaliteeti;

b) raadiospektri tulemuslik kasutamine;

c) ühiskasutuse tehnoloogiline teostatavus ja sellega seotud tingimused;

d) infrastruktuuripõhise ja ka teenuspõhise konkurentsi olukord;

f) tehnoloogiline innovatsioon;

g) tungiv vajadus toetada hostija motivatsiooni kõigepealt infrastruktuur kasutusele võtta.

Selliste ühiskasutuse, juurdepääsu või koostöö kohustuste suhtes kohaldatakse õiglastel ja mõistlikel tingimustel sõlmitud lepinguid. Vaidlusküsimuste lahendamise korral võivad riikide reguleerivad asutused muu hulgas kehtestada ühiskasutuse või juurdepääsu kohustuse täitja suhtes kohustuse jagada oma spektrit asjaomase piirkonna infrastruktuuri hostijaga.

4. Lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt kehtestatud kohustused on objektiivsed, läbipaistvad, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning neid rakendatakse artiklites 23, 32 ja 33 sätestatud korras. Riikide reguleerivad asutused hindavad selliste kohustuste ja tingimuste tulemusi viie aasta jooksul pärast samade operaatorite suhtes kehtestatud eelneva meetme vastuvõtmist ning ühtlasi hindavad nad ka seda, kas tingimuste muutumist arvesse võttes oleks asjakohane need tagasi võtta või neid muuta. Riikide reguleerivad asutused teatavad oma hindamise tulemuse sama menetluse kohaselt.

5. Seoses lõikes 1 nimetatud juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega tagavad liikmesriigid, et riigi reguleeriv asutus on volitatud sekkuma omal algatusel, kui see on põhjendatud, et tagada artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamine kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega ja artiklites 23 ja 32 ning 26 ja 27 nimetatud korras.

6. BEREC võtab ... [18 kuud pärast jõustumist] pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja tihedas koostöös komisjoniga vastu suunised ühiste lähenemisviiside kohta võrgu lõpp-punktide tuvastamiseks erinevate võrgu topoloogiate puhul, et aidata riikide reguleerivatel asutustel ühtselt määratleda võrgu lõpp-punktide asukoht. Riikide reguleerivad asutused võtavad võrgu lõpp-punktide asukohta määratledes neid suuniseid igati arvesse.

Artikkel 60

Tingimusjuurdepääsusüsteemid ja muud vahendid

1. Liikmesriigid tagavad, et osutades tingimusjuurdepääsu abil liidu kuulajatele ja vaatajatele digitaaltelevisiooni- ja -raadioteenuseid, kohaldatakse edastusvahenditest olenemata II lisa I osas sätestatud tingimusi.

2. Pidades silmas turu ja tehnoloogia arengut, on komisjonil õigus võtta vastu artikli 109 kohaseid delegeeritud õigusakte II lisa muutmiseks.

3. Olenemata lõike 1 sätetest võivad liikmesriigid anda oma riigi reguleerivale asutusele loa vaadata võimalikult kiiresti pärast käesoleva direktiivi jõustumist ja pärast seda korrapäraselt läbi käesoleva artikli kohaselt kohaldatavad tingimused, tehes selleks turuanalüüsi vastavalt artikli 65 esimesele lõigule, et teha kindlaks, kas kohaldatavad tingimused tuleb säilitada või tuleb neid muuta või need tühistada.

Kui riigi reguleeriv asutus leiab turuanalüüsi tulemuste põhjal, et ühel või mitmel operaatoril ei ole asjaomasel turul märkimisväärset turujõudu, võib kõnealune asutus nende operaatorite puhul tingimusi muuta või need tühistada artiklites 23 ja 32 nimetatud korras ainult sel määral, et:

  a) selline muutmine või tühistamine ei kahjusta lõppkasutajate juurdepääsu artikli 106 kohaselt määratletud raadio- ja teleülekannetele ning ringhäälingukanalitele ja -teenustele ja

  b) selline muutmine või tühistamine ei kahjusta tulemuslikku konkurentsi turgudel, mis tegelevad:

  i) digitaaltelevisiooni- ja -raadioringhäälinguteenuste jaemüügiga ning

  ii)tingimusjuurdepääsusüsteemide ja muude seotud vahenditega.

Isikutele, keda selline tingimuste muutmine või tühistamine mõjutab,

teatatakse sellest piisavalt vara.

4. Käesoleva artikli kohaselt kohaldatavad tingimused ei piira liikmesriikide võimalust kehtestada kohustusi seoses elektrooniliste saatekavade ning samasuguste loetelu- ja navigeerimisvahendite esitusviisiga.

III PEATÜKK

TURUANALÜÜS JA MÄRKIMISVÄÄRNE TURUJÕUD

Artikkel 61

Märkimisväärse turujõuga ettevõtjad

1. Kui käesolevas direktiivis nõutakse, et riikide reguleerivad asutused peavad artiklis 65 osutatud korra kohaselt kindlaks tegema, kas operaatoril on või ei ole märkimisväärset turujõudu, kohaldatakse käesoleva artikli lõikeid 2 ja 3.

2. Ettevõtjat käsitatakse märkimisväärse turujõuga ettevõtjana, kui tal on kas üksi või teiste ettevõtjatega ühiselt turgu valitseva seisundiga samaväärne seisund, st olukord, kus tema majanduslik tugevus annab talle võimu käituda märgatavas ulatuses sõltumatuna konkurentidest, klientidest ja lõpuks ka tarbijatest.

Hinnates, kas kahel või enamal ettevõtjal on ühine turgu valitsev seisund, tegutseb riigi reguleeriv asutus eelkõige kooskõlas liidu õigusega ja võtab täiel määral arvesse turuanalüüsi ja märkimisväärse turujõu hindamise suuniseid, mille komisjon on avaldanud artikli 62 kohaselt.

Kahel või enamal ettevõtjal võib olla ühine turgu valitsev seisund, isegi kui nende vahel ei ole struktuurilisi ega muid seoseid, kui turu ülesehitus võimaldab neil tegutseda olulises ulatuses sõltumatult konkurentidest, klientidest ja lõpuks ka tarbijatest. Sellega on tõenäoliselt tegu, kui turg vastab teatavatele näitajatele, näiteks:

a)  koondumise kõrge tase,

b)  kõrgel tasemel turu läbipaistvus, mis pakub stiimuleid paralleelseks või ühtlustatud konkurentsivastaseks käitumiseks,

c)  suurte turulepääsu tõkete olemasolu,

d)  konkurentide ja tarbijate prognoositav reaktsioon ei ohusta paralleelset või ühtlustatud konkurentsivastast käitumist.

Riikide reguleerivad asutused hindavad selliseid turunäitajaid konkurentsiõiguse asjakohaste põhimõtete valguses, võttes samal ajal arvesse eelneva reguleerimise konkreetset tausta ja artiklis 3 sätestatud eesmärke.

3. Kui ettevõtjal on konkreetsel turul (esimene turg) märkimisväärne turujõud, võib teda käsitada märkimisväärset turujõudu omavana ka tihedalt seotud turul (teine turg), kui seosed kahe turu vahel on sellised, et turujõud esimesel turul võib kanduda üle teisele turule, suurendades seal ettevõtja turujõudu. Seepärast võib käesoleva direktiivi kohaselt niisuguse võimenduse ärahoidmisele suunatud parandusmeetmeid kohaldada ka teisel turul.

Artikkel 62

Turgude kindlaksmääramise ja määratlemise kord

1. Pärast avalikku konsultatsiooni, sealhulgas riikide reguleerivate asutustega, ning võttes täiel määral arvesse BERECi arvamust, võtab komisjon vastu soovituse asjaomaste toote- ja teenuseturgude kohta (edaspidi „soovitus“). Soovituses määratakse kindlaks need toote- ja teenuseturud elektroonilise side sektoris, mille omadused võivad õigustada käesolevas direktiivis sätestatud regulatiivsete kohustuste kehtestamist, ilma et see konkreetsetel juhtudel piiraks turgude määratlemist konkurentsiõiguse alusel. Komisjon määratleb turge konkurentsiõiguse põhimõtete kohaselt.

Komisjon lisab toote- ja teenuseturud soovitusse, kui ta leiab pärast liidu üldiste suundumuste jälgimist, et kõik artikli 65 lõikes 1 loetletud kriteeriumid on täidetud.

Soovitus vaadatakse läbi hiljemalt [ülevõtmise kuupäev]. Seejärel vaatab komisjon ▌soovituse regulaarselt läbi.

2. Pärast konsulteerimist BERECiga avaldab komisjon ▌hiljemalt käesoleva direktiivi jõustumiskuupäeval turuanalüüsi ja märkimisväärse turujõu hindamise suunised (edaspidi „ märkimisväärse turujõu suunised“), mis on kooskõlas konkurentsiõiguse asjakohaste põhimõtetega.

3. Soovitust ja märkimisväärse turujõu suuniseid täies ulatuses arvesse võttes määratleb riigi reguleeriv asutus kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega riigi olukorrale vastavad asjaomased turud, eelkõige riigi territooriumil paiknevad asjaomased geograafilised turud, sealhulgas võttes arvesse infrastruktuuri alast konkurentsi nendes piirkondades. ▌Riigi reguleeriv asutus järgib artiklites 23 ja 32 esitatud korda, enne kui asub määratlema turge, mis erinevad soovituses kindlaksmääratud turgudest.

Artikkel 63

Riikidevaheliste turgude kindlaksmääramise kord

1. Pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja tihedas koostöös komisjoniga võib BEREC, toimides reguleerivate asutuste nõukogu kahekolmandikulise häälteenamusega, konkurentsiõiguse põhimõtete kohaselt ja võttes täiel määral arvesse artikli 62 kohaselt vastu võetud soovitust ja märkimisväärse turujõu suuniseid, võtta vastu otsuse, milles määratakse kindlaks riikidevahelised turud. BEREC teeb potentsiaalse riikidevahelise turu analüüsi, kui komisjon või vähemalt kaks asjaomast riigi reguleerivat asutust esitavad põhjendatud taotluse koos kinnitavate tõenditega.

2. Lõike 1 kohaselt kindlaksmääratud riikidevaheliste turgude puhul teevad asjaomased riikide reguleerivad asutused turuanalüüsi ühiselt, võttes täiel määral arvesse märkimisväärse turujõu suuniseid, ja otsustavad kooskõlastatult artikli 65 lõikes 4 nimetatud regulatiivsete kohustuste kehtestamise, säilitamise, muutmise või tühistamise. Asjaomased riikide reguleerivad asutused teavitavad komisjoni ühiselt turuanalüüsi käsitlevatest meetme eelnõudest ning artiklite 32 ja 33 kohastest regulatiivsetest kohustustest.

Kaks või mitu riigi reguleerivat asutust võivad turuanalüüsi käsitlevatest meetme eelnõudest ning regulatiivsetest kohustustest teavitada ühiselt ka riikidevaheliste turgude puudumisel, kui nad leiavad, et turutingimused nende vastavates õigusruumides on piisavalt sarnased.

Artikkel 64

Riikidevahelise nõudluse kindlaksmääramise kord

1. BEREC analüüsib lõppkasutajate riikidevahelist nõudlust liidus pakutavate toodete ja teenuste järele ▌, kui komisjon või vähemalt kaks asjaomast riigi reguleerivat asutust esitavad talle põhjendatud taotluse koos kinnitavate tõenditega, või kui põhjendatud taotluse esitavad turuosalised, kes annavad teada, et olemasolevad hulgi- või jaemüügi tooted ja teenused ei võimalda riikidevahelist nõudlust rahuldada ning ta leiab, et oluline nõudluse probleem vajab lahendamist.

Selle analüüsi alusel kaaluvad riikide reguleerivad asutused edaspidistes turuanalüüsides, mida tehakse vastavalt artikli 63 lõikele 2 või artiklile 65, kas muuta reguleeritud hulgimüügitasandi juurdepääsutooteid, et rahuldada riikidevahelist nõudlust.

2. BEREC võib pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja tihedas koostöös komisjoniga anda välja suunised ühiste lähenemisviiside kohta kindlaksmääratud riikidevahelise nõudluse täitmiseks riikide reguleerivate asutuste poolt, mis on aluseks hulgimüügitasandi juurdepääsutoodete lähendamisele terves liidus. Riikide reguleerivad asutused võtavad oma jurisdiktsioonis reguleerimisülesandeid täites neid suuniseid igati arvesse, mis ei piira iga riigi reguleeriva asutuse otsust hulgimüügitasandi juurdepääsutoodete asjakohasuse kohta, mida tuleks kehtestada konkreetsetes kohalikes oludes.

Artikkel 65

Turuanalüüsi kord

1. Riigi reguleeriv asutus teeb kindlaks, kas artikli 62 lõike 3 kohaselt määratletud asjaomase turu puhul võib olla põhjendatud käesolevas direktiivis sätestatud regulatiivsete kohustuste kehtestamine. Liikmesriigid tagavad, et analüüs toimub vajaduse korral koostöös riigi konkurentsiasutusega. Riikide reguleerivad asutused võtavad sellist analüüsi tehes täiel määral arvesse märkimisväärse turujõu suuniseid ning järgivad artiklites 23 ja 32 esitatud korda.

Turu puhul võib olla põhjendatud käesolevas direktiivis sätestatud regulatiivsete kohustuste kehtestamine, kui kumulatiivselt on täidetud järgmised kolm kriteeriumi:

a) esinevad püsivad suured struktuursed, õiguslikud või regulatiivsed turule sisenemise tõkked;

b) turu struktuur on selline, et turutõketega seotud taristupõhise konkurentsi ja muude konkurentsiallikate olukorda arvestades ei teki turul analüüsitava ajavahemiku jooksul tõhusat konkurentsi;

c) ainult konkurentsiõiguse kohaldamine ei ole piisav väljaselgitatud turuhäirete kõrvaldamiseks.

Kui riigi reguleeriv asutus analüüsib soovitusega hõlmatud turgu, loeb ta teise lõigu punktid a, b ja c täidetuks, välja arvatud juhul, kui riigi reguleeriv asutus teeb kindlaks, et üht või enamat kõnealust kriteeriumi ei täideta konkreetsete riigisiseste asjaolude korral.

2. Lõikega 1 nõutud analüüsi tehes arvestab riigi reguleeriv asutus edasist võimalikku arengut juhul, kui asjaomast turgu ei reguleerita käesoleva artikli alusel, võttes arvesse järgmist:

a) turusuundumuste esinemine, mis võivad suurendada tõhusa konkurentsi tekkimise tõenäosust asjaomasel turul ▌;

b) kõik asjaomased konkurentsipiirangud, sealhulgas hulgimüügi ja jaemüügi tasandil, olenemata sellest, kas selliste piirangute allikaks peetakse elektroonilise side võrke, elektroonilise side teenuseid või muud liiki teenuseid või rakendusi, mis on lõppkasutaja seisukohast võrreldavad, ning hoolimata sellest, kas sellised piirangud on asjaomase turu osa;

c) muud liiki kehtestatud regulatsioon ja meetmed, mis mõjutavad asjaomast turgu või seonduvat jaeturgu või turge kogu asjaomase ajavahemiku vältel, sealhulgas, kuid mitte ainult, artiklite 44, 58 ja 59 kohaselt kehtestatud kohustused ning

d) käesoleva artikli alusel muude asjaomaste turgude suhtes kohaldatav reguleerimine.

3. Kui riigi reguleeriv asutus jõuab järeldusele, et asjaomase turu puhul ei pruugi olla põhjendatud regulatiivsete kohustuste kehtestamine kooskõlas käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud korraga või kui käesoleva artikli lõike 4 tingimused ei ole täidetud, ei kehtesta ega säilita ta artikli 66 kohaselt regulatiivseid erikohustusi. Kui sektorispetsiifilised regulatiivsed kohustused on artikli 66 kohaselt juba kehtestatud, tühistab riigi reguleeriv asutus sellised asjaomasel turul ettevõtjatele kehtestatud kohustused.

Riikide reguleerivad asutused tagavad, et isikutele, keda selline kohustuste tühistamine mõjutab, teatatakse sellest piisavalt vara, mille määratlemisel tasakaalustatakse vajadus tagada jätkusuutlik üleminek kõnealuste kohustuste täitjatele ja lõppkasutajatele, lõppkasutaja valik ning see, et kõnealune reguleerimine ei kesta kauem kui vajalik. Etteteatamisaja kehtestamisel võivad riikide reguleerivad asutused määrata kehtivate juurdepääsulepingutega seoses kindlaks eritingimusi ja etteteatamistähtaegu.

4. Kui riigi reguleeriv asutus teeb kindlaks, et asjaomasel turul on regulatiivsete kohustuste kehtestamine käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohaselt põhjendatud, määrab ta kindlaks ettevõtjad, kellel on kas üksi või teistega ühiselt kõnealusel asjaomasel turul märkimisväärne turujõud artikli 61 kohaselt. Riigi reguleeriv asutus kehtestab sellistele ettevõtjatele artikli 66 kohaselt vajalikud regulatiivsed erikohustused või säilitab või muudab juba kehtivaid kohustusi, kui ta leiab, et kõnealuste kohustuste puudumisel ei toimiks üks või mitu turgu konkurentsinõuete kohaselt.

5. Lõigete 3 ja 4 kohaselt võetud meetmete suhtes kohaldatakse artiklites 23 ja 32 osutatud korda. Riigi reguleeriv asutus analüüsib asjaomast turgu ja teatab vastavast meetme eelnõust vastavalt artiklile 32:

  a) viie aasta jooksul alates eelmise meetme vastuvõtmisest, kui riigi reguleeriv asutus on asjaomase turu määratlenud ning teinud kindlaks, millised on märkimisväärse turujõuga ettevõtjad. Erandkorras võib seda viieaastast ajavahemikku pikendada veel kuni üheks aastaks, kui riigi reguleeriv asutus on komisjoni põhjendatud pikendamiskavatsusest teavitanud hiljemalt neli kuud enne viieaastase ajavahemiku möödumist ja komisjon ei ole ühe kuu jooksul teate saamisest selle suhtes vastuväiteid esitanud. Juhul kui turgusid iseloomustab tehnoloogia ja nõudluse kiire muutus, tehakse turuanalüüsi iga kolme aasta järel, mille suhtes kehtib sama üheaastane pikendamisvõimalus;

  b) kahe aasta jooksul alates asjaomaseid turge käsitleva muudetud soovituse vastuvõtmisest turu puhul, millest ei ole komisjonile varem teatatud, või

  c) liiduga ühinenud uute liikmesriikide puhul kolme aasta jooksul alates ühinemisest.

6. Kui riigi reguleeriv asutus ei ole soovituses kindlaks määratud asjaomase turu analüüsi lõpule viinud või leiab, et ta ei pruugi seda lõpule viia lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul, aitab BEREC asjaomasel riigi reguleerival asutusel viimase taotlusel viia lõpule analüüsi konkreetse turu ning konkreetsete kohustuste kohta, mis tuleks kehtestada. Nimetatud abi toel teatab asjaomane riigi reguleeriv asutus kuue kuu jooksul alates lõikes 5 sätestatud tähtajast komisjonile meetme eelnõust vastavalt artiklile 32.

IV PEATÜKK

JUURDEPÄÄSUGA SEONDUVAD PARANDUSMEETMED JA MÄRKIMISVÄÄRNE TURUJÕUD

Artikkel 66

Kohustuste kehtestamine, muutmine ja tühistamine

1. Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivad asutused on volitatud kehtestama artiklites 67–78 kindlaksmääratud kohustusi.

2. Kui käesoleva direktiivi artikli 65 kohaselt tehtud turuanalüüsi tulemusena peetakse operaatorit konkreetsel turul märkimisväärset turujõudu omavaks, kehtestavad riigi reguleerivad asutused ▌käesoleva direktiivi artiklites 67–75 ja 77 sätestatud kohustused. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ei kehtesta riigi reguleeriv asutus kõrgemal tasemel sekkumise kohustust, kui vähem koormavad kohustused on turuanalüüsis määratletud probleemidega tegelemiseks piisavad.

3. Ilma et see piiraks:

–  artiklite 59 ning 60 sätete kohaldamist,

–  käesoleva direktiivi artiklite 44 ja 17 sätete, I lisa D osa tingimuse 7, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi artikli 13 lõike 1 kohaselt, käesoleva direktiivi artiklite 91 ja 99 ning direktiivi 2002/58/EÜ(45) asjaomaste sätete kohaldamist, kui need sätted sisaldavad kohustusi ettevõtjatele, kes ei ole märkimisväärse turujõuga ettevõtjad, või

–  vajadust täita rahvusvahelisi kohustusi,

ei kehtesta riikide reguleerivad asutused artiklites 67–75 ja 77 sätestatud kohustusi operaatoritele, keda ei peeta märkimisväärset turujõudu omavaks lõike 2 kohaselt.

Kui riigi reguleeriv asutus kavatseb erandlike asjaolude korral kehtestada märkimisväärse turujõuga operaatoritele muid juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega seotud kohustusi kui need, mis on sätestatud käesoleva direktiivi artiklites 67–75 ja 77, esitab ta komisjonile sellekohase taotluse. Komisjon võtab täiel määral arvesse BERECi arvamust. Komisjon otsustab vastavalt artikli 110 lõikes 3 osutatud menetlusele, kas lubada või keelata riigi reguleerival asutusel selliste meetmete võtmine.

4. Käesoleva artikli kohaselt kehtestatud kohustused lähtuvad asjaomastel turgudel täheldatud probleemi olemusest, et tagada pikaajaline jätkusuutlik konkurents ning võttes vajaduse korral arvesse riikidevahelise nõudluse kindlaksmääramist artikli 64 kohaselt. Kohustused on käesoleva direktiivi artiklis 3 sätestatud eesmärke silmas pidades proportsionaalsed ja põhjendatud, võttes arvesse kulusid ja tulusid. Sellised kohustused kehtestatakse ainult pärast artiklite 23 ja 32 kohaselt peetud konsultatsioone.

5. Seoses lõike 3 esimese lõigu kolmanda taandega teatavad riikide reguleerivad asutused komisjonile otsustest kehtestada, muuta või tühistada turul tegutsevate ettevõtjate kohustusi artiklis 32 nimetatud korras.

6. Riikide reguleerivad asutused arvestavad uute turusuundumuste mõju, mis võivad tõenäoliselt mõjutada konkurentsidünaamikat.

Kui ▌suundumused ei ole piisavalt olulised, et nõuda artikli 65 kohaselt uut turuanalüüsi, hindab riigi reguleeriv asutus viivitamatult, kas on vaja läbi vaadata märkimisväärse turujõuga operaatorite kohustused ja muuta mis tahes varasemat otsust, sealhulgas nende kohustuste tühistamise või nende suhtes uute kohustuste kehtestamisega, et tagada kõnealuste kohustuste vastavus käesoleva direktiivi nõuetele, või, kas on vaja, järgides artiklite 23 ja 32 kohaselt toimuvat konsultatsiooni, otsustada, et seoses kavandatava suundumusega ei kehtestata üldse kohustusi või kehtestatakse vähem või vähem koormavaid kohustusi.

Artikkel 67

Läbipaistvuskohustus

1. Riikide reguleerivad asutused võivad artikli 66 sätete kohaselt kehtestada vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsuga seotud läbipaistvuskohustusi ja nõuda, et operaatorid muudaksid avalikuks teatava teabe, näiteks raamatupidamisandmed, tehnilised kirjeldused, võrgu omadused, pakkumis- ja kasutamistingimused, sealhulgas kõik tingimused, mis piiravad juurdepääsu teenustele ja rakendustele ja/või nende kasutamist, kui sellised tingimused on kooskõlas liidu õigusega liikmesriikides lubatud, ning hinnad.

2. Eelkõige juhul, kui operaatoril on mittediskrimineerimiskohustusi, võivad riikide reguleerivad asutused nõuda, et operaator avaldaks standardpakkumise, mis oleks jagatud piisavalt eraldatud osadeks, tagamaks, et ettevõtjad ei pea maksma vahendite eest, mis ei ole taotletud teenuse puhul vajalikud, ja mis sisaldaks asjaomaste pakkumiste kirjelduse komponentide kaupa vastavalt turuvajadustele ning asjakohased tingimused, kaasa arvatud hinna. Muu hulgas võib riigi reguleeriv asutus käesoleva direktiivi alusel kehtestatud kohustuste jõustamiseks nõuda standardpakkumiste muutmist.

3. Riikide reguleerivad asutused võivad kindlaks määrata, milline teave täpselt tuleb kättesaadavaks teha, kui üksikasjalik see peab olema ja kuidas see tuleb avaldada.

3 a. Kui operaatoril on kohustusi seoses tsiviilehitistele juurdepääsu ja/või teatavatele võrguvahenditele juurdepääsu ja nende kasutamisega, määrab riigi reguleeriv asutus kindlaks võtmetähtsusega tulemuslikkuse põhinäitajad ja asjakohased teenustaseme kokkulepped ning vajaduse korral asjaomased rahalised karistused, mis tehakse kättesaadavaks seoses antud juurdepääsuga operaatorite enda tegevusele järgneval turul ja juurdepääsu kohustuste täitjatele.

4. Et aidata kaasa läbipaistvuse kohustuste järjepidevale kohaldamisele, annab BEREC hiljemalt ... [üks aasta pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist], pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja tihedas koostöös komisjoniga välja suunised standardpakkumise miinimumnõuete kohta ning vaatab need vajaduse korral läbi, et kohandada neid tehnoloogia ja turu arenguga. Selliseid miinimumnõudeid esitades järgib BEREC artiklis 3 sätestatud eesmärke ja võtab arvesse mitmes liikmesriigis tegutsevate juurdepääsukohustuste täitjate ja lõppkasutajate vajadusi ning ka BERECi suuniseid riikidevahelise nõudluse kindlaksmääramiseks artikli 64 kohaselt ja muid seonduvaid komisjoni otsuseid.

Olenemata lõikest 3 tagavad riigi reguleerivad asutused, et kui operaatoril on artikli 70 või 71 alusel kohustusi seoses juurdepääsuga hulgimüügivõrgu infrastruktuurile, avaldatakse standardpakkumine, võttes täiel määral arvesse BERECi suuniseid standardpakkumise miinimumnõuete kohta.

Artikkel 68

Mittediskrimineerimiskohustus

1. Seoses vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsuga võib riigi reguleeriv asutus artikli 66 kohaselt kehtestada mittediskrimineerimiskohustusi.

2. Mittediskrimineerimiskohustused tagavad eelkõige selle, et operaator kohaldab samaväärsete teenuste osutajate suhtes samasuguste asjaolude korral samaväärseid tingimusi ja osutab teistele teenuseid ja teavet samadel tingimustel ja samasuguse kvaliteediga nagu enda või oma tütarettevõtjate või partnerite teenuste puhul. ▌Riikide reguleerivad asutused võivad võrdse juurdepääsu tagamiseks kehtestada kõnealuse operaatori suhtes kohustusi pakkuda juurdepääsutooteid ja -teenuseid kõikidele ettevõtjatele, sealhulgas iseendale samade tähtaegade ja tingimustega, sealhulgas samade hindade ja teenuse tasemega ning kasutades samu süsteeme ja protsesse.

Artikkel 69

Raamatupidamise lahususe kohustus

1. Vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsuga seotud teatavate toimingute puhul võib riigi reguleeriv asutus artikli 66 kohaselt kehtestada raamatupidamise lahususe kohustusi.

Eelkõige võib riigi reguleeriv asutus nõuda, et vertikaalselt integreeritud ettevõtja muudaks läbipaistvaks muu hulgas oma hulgihinnad ja ettevõtjasisesed ülekandehinnad, et tagada artikli 68 kohase mittediskrimineerimisnõude olemasolu korral selle täitmine või vajaduse korral vältida ebaõiglast ristsubsideerimist. Riigi reguleerivad asutused võivad sätestada kasutatava vormi ja raamatupidamismetoodika.

2. Läbipaistvus- ja mittediskrimineerimiskohustuste täitmise kontrollimise soodustamiseks on riikide reguleerivatel asutustel õigus nõuda, et vastava taotluse korral esitatakse raamatupidamisdokumendid, sealhulgas andmed kolmandatelt isikutelt saadud tulude kohta, ilma et see piiraks artikli 20 kohaldamist. Riikide reguleerivad asutused võivad avaldada teavet, mis toetaks avatud ja konkurentsile rajatud turgu, austades sealjuures siseriiklikke ja liidu õigusnorme ärisaladuste kohta.

Artikkel 70

Juurdepääs tsiviilehitistele

1. Riigi reguleeriv asutus võib artikli 66 kohaselt kehtestada kohustused, mille kohaselt peavad operaatorid tulema vastu põhjendatud taotlustele, mis käsitlevad juurdepääsu tsiviilehitistele (sealhulgas, kuid mitte ainult, ehitised või ehitistesse sissepääsud, hoonesisesed kaablid, sealhulgas juhtmestik, antennid, tornid ja muud tugikonstruktsioonid, postid, mastid, kaablikanalid, juhtmed, kontrollkaevud, pääseluugid, kaablikapid) ja nende kasutamist olukordades, kus turuanalüüs osutab sellele, et juurdepääsust keeldumine või juurdepääsu võimaldamine samaväärse mõjuga põhjendamatutel tingimustel takistaks püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist ▌ning ei oleks lõppkasutajate huvides.

2. Riikide reguleerivad asutused võivad kehtestada operaatori suhtes kohustuse võimaldada käesoleva artikli kohane juurdepääs olenemata sellest, kas kohustuse poolt mõjutatavad varad on turuanalüüsi kohaselt asjaomase turu osa, tingimusel et kohustus on vajalik ja proportsionaalne, et saavutada artikli 3 eesmärgid.

Artikkel 71

Teatavatele võrguvahenditele juurdepääsu ja nende kasutamise kohustus

1. Riigi reguleeriv asutus võib ▌kooskõlas artikliga 66 kehtestada kohustusi, mille kohaselt operaatorid peavad tulema vastu põhjendatud taotlustele, mis käsitlevad juurdepääsu konkreetsetele võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele või nende kasutamist olukordades, kui riigi reguleeriv asutus leiab, et juurdepääsust keeldumine või samaväärse mõjuga põhjendamatud tingimused takistaksid püsiva, konkurentsile rajatud turu tekkimist ▌või ei oleks lõppkasutajate huvides. Enne selliste kohustuste kehtestamist hindavad riikide reguleerivad asutused, kas ainuüksi artikli 70 kohaselt kohustuse kehtestamine oleks piisav turuanalüüsis tuvastatud probleemi lahendamiseks.

Muu hulgas võib operaatoritele seada järgmisi kohustusi:

a)  anda vajaduse korral kolmandatele isikutele asjakohane, sealhulgas füüsiline (muu kui artikli 70 kohane) juurdepääs kõigile konkreetsetele füüsilistele võrguelementidele ja seotud vahenditele ning nende kasutamisele, sealhulgas eraldatud juurdepääs metalljuhtmega kliendiliinile ja kliendi alamliinile ning eraldatud juurdepääs kiudoptilistele kliendiliinidele ja lõppsegmentidele;

b)  kohustus jagada kolmandate isikutega teatavaid võrguelemente, sealhulgas ühisjuurdepääs metalljuhtmega kliendiliinile ja kliendi alamliinile ning ühisjuurdepääs kiudoptilistele kliendiliinidele ja lõppsegmentidele, kaasa arvatud lainepikkuste jaotamise multipleksimine ja sarnased ühiskasutuse lahendused;

c)  anda kolmandatele isikutele juurdepääs teatavatele aktiivse või virtuaalse võrgu elementidele ja teenustele;

d)  pidada läbirääkimisi juurdepääsu taotlevate ettevõtjatega heas usus;

e)  mitte tühistada abivahenditele lubatud juurdepääsu;

f)  osutada kindlaksmääratud teenuseid hulgimüügi korras edasimüümiseks kolmandatele isikutele;

g)  võimaldada avatud juurdepääsu tehnilistele liidestele, protokollidele ja muudele juhtivatele tehnoloogiatele, mis on virtuaalvõrguteenuste koostalitlusvõimeks tingimata vajalikud;

h)  pakkuda ühispaiknemist või muid seotud vahendite ühiskasutusviise;

i)  pakkuda lõppkasutajatele läbivteenuste koostalitlusvõime tagamiseks vajalikke teenuseid või mobiilvõrkude rändlust;

j)  võimaldada juurdepääsu kasutuse tugisüsteemidele või samalaadsetele tarkvarasüsteemidele, mis on vajalikud teenuste osutamisel õiglase konkurentsi tagamiseks;

k)  siduda võrke või võrgu abivahendeid omavahel;

l)  pakkuda juurdepääsu seotud teenustele, nagu näiteks identifitseerimise, asukoha ja kohaloleku teenusele.

Riikide reguleerivad asutused võivad nende kohustustega siduda õiglust, mõistlikkust ja õigeaegsust käsitlevad tingimused.

2. Kui riikide reguleerivad asutused kaaluvad lõikes 1 osutatud võimalike konkreetsete kohustuste kehtestamise asjakohasust, ja eelkõige kui nad hindavad kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kas ja kuidas sellised kohustused tuleks kehtestada, analüüsivad nad, kas tuvastatud probleemi lahendamiseks ▌piisaks ka muudest juurdepääsu viisidest hulgimüügisisenditele kas samal või seonduval hulgiturul. Hindamine hõlmab ▌kaubanduslikke juurdepääsu pakkumisi, artikli 59 kohast reguleeritud juurdepääsu või kehtivat reguleeritud juurdepääsu muudele hulgimüügisisenditele vastavalt käesolevale artiklile. Nad võtavad eelkõige arvesse järgmiseid tegureid:

  a) konkureerivate vahendite kasutamise või paigaldamise tehniline ja majanduslik teostatavus, pidades silmas turusuundumuste tempot ja võttes arvesse asjaomase vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsu laadi ja liiki, sealhulgas muude juurdepääsutoodete (näiteks juurdepääs kaablikanalisatsioonile) teostatavust;

b) eeldatav tehnoloogiline areng, mis mõjutab võrkude projekteerimist ja haldamist;

b a) vajadus tagada tehnoloogianeutraalsus, mis võimaldab osalistel oma võrgu ise projekteerida ja seda hallata;

  c) kavandatava juurdepääsu pakkumise teostatavus võrreldes kasutatavate mahtudega;

  d) vahendi omaniku esialgse investeeringu suurus, võttes arvesse tehtud riiklikke investeeringuid ja investeerimisega kaasnevaid riske, pöörates erilist tähelepanu ülisuure läbilaskevõimega võrkudesse tehtavatele investeeringutele ja nendega seotud riskitasemetele;

  e) vajadus kaitsta konkurentsi pika aja jooksul, pöörates eelkõige tähelepanu majanduslikult tõhusale infrastruktuuril põhinevale konkurentsile ja uuenduslikele äritegevuse mudelitele, mis toetavad püsivat konkurentsi, näiteks kaasinvesteeringutel tuginevat konkurentsi;

  f) vajaduse korral asjaomased intellektuaalomandi õigused;

  g) üleeuroopaliste teenuste osutamine.

3. Kui operaatorile kehtestatakse kohustus pakkuda juurdepääsu vastavalt käesoleva artikli sätetele, võib riigi reguleeriv asutus kehtestada vajaduse korral tehnilised või kasutustingimused, mida sellise juurdepääsu pakkuja ja/või selle kasutaja peavad täitma, et tagada võrgu normaalne töö. Konkreetsete tehniliste standardite või spetsifikatsioonide järgimise kohustus peab olema kooskõlas artikliga 39 kehtestatud standardite ja spetsifikatsioonidega.

Artikkel 72

Hinnakontrolli ja kuluarvestuse kohustused

1. Riigi reguleeriv asutus võib artikli 66 kohaselt kehtestada kulude katmise ja hinnakontrolliga seotud kohustusi, sealhulgas kuludele orienteeritud hindade kohustusi ja kuluarvestussüsteeme käsitlevaid kohustusi teatavat liiki vastastikuse sidumise ja/või juurdepääsu pakkumise puhul, kui turuanalüüs näitab, et tulemusliku konkurentsi puudumine võimaldaks asjaomasel operaatoril säilitada ülemäära kõrgeid hindu või hindu kokku suruda ja sellega lõppkasutajaid kahjustada.

Hinnakontrolli kohustuste asjakohasust kindlaks tehes võtavad riikide reguleerivad asutused arvesse lõppkasutajate pikaajalisi huvisid seoses järgmise põlvkonna võrkude ja eelkõige ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtu ja käibeleminekuga. Eelkõige selleks et julgustada operaatoreid tegema investeeringuid, sealhulgas järgmise põlvkonna võrkudesse, võtavad riigi reguleerivad asutused arvesse operaatorite investeeringuid. Kui riikide reguleerivad asutused peavad hinnakontrolle asjakohaseks, võimaldavad nad operaatoritel otstarbekalt kasutatud kapitalilt mõistlikku kasumit saada, võttes arvesse kõiki riske, mis on omased eelkõige konkreetsele uuele investeerimisvõrgustiku projektile.

Riikide reguleerivad asutused ei kehtesta ega säilita käesoleva artikli kohaseid kohustusi, kui nad teevad kindlaks, et on olemas tõendatav jaehinnapiirang ja kõik artiklite 67–71 kohaselt kehtestatavad kohustused, sealhulgas eelkõige artikli 68 kohaselt kehtestatav majandusliku jäljendatavuse test, tagavad tõhusa ja mittediskrimineeriva juurdepääsu.

Kui riikide reguleerivad asutused peavad asjakohaseks hinnakontrolli kehtestamist olemasolevatele võrguelementidele juurdepääsule, võtavad nad ka arvesse prognoositavate ja stabiilsete hulgihindade kasulikkust, tagades kõigile operaatoritele uute ja täiustatud võrkude kasutuselevõtuks tõhusa turulesisenemise ning piisavad stiimulid.

2. Riikide reguleerivad asutused tagavad, et kõigi lubatud kulukatmismehhanismide ja hinnametoodikate eesmärk on toetada uute ja täiustatud võrkude kasutuselevõttu, tõhusust ja püsivat konkurentsi ning maksimeerida tarbijate püsivat kasu. Seoses sellega võivad riikide reguleerivad asutused võtta arvesse ka võrreldavatel konkureerivatel turgudel kehtivaid hindu.

3. Kui operaatoril on kohustusi seoses oma hindade orienteeritusega kuludele, täidab kõnealune operaator tõendamiskohustuse selle kohta, et tasud tulenevad kuludest, millele on lisatud mõistlik kasum tehtud investeeringutelt. Teenuste tulemusliku osutamise kulu arvutamiseks võivad riikide reguleerivad asutused kasutada kuluarvestusmeetodeid sõltumata sellest, milliseid meetodeid kasutab asjaomane ettevõtja. Riikide reguleerivad asutused võivad nõuda, et operaatorid esitaksid täielikud põhjendused oma hindade kohta ja nõuda vajaduse korral ka nende hindade korrigeerimist.

4. Riikide reguleerivad asutused tagavad, et kui kuluarvestussüsteemi rakendamine on hinnakontrolli toetamiseks kohustuslik, tehakse kuluarvestussüsteem üldsusele kättesaadavaks nii, et oleksid näha vähemalt peamised kategooriad, millesse kulud jaotatakse ja kulude omistamise eeskirjad. Kuluarvestussüsteemist kinnipidamist kontrollib pädev sõltumatu asutus. Kord aastas avaldatakse teatis sellest süsteemist kinnipidamise kohta.

Artikkel 73

Kõne lõpetamise hinnad

1. Komisjon võtab pärast BERECiga konsulteerimist ...[ülevõtmise kuupäev] vastu artikli 109 kohased delegeeritud õigusaktid seoses kõne lõpetamise hinna ühtsete maksimummääradega, mille riikide reguleerivad asutused kehtestavad liidu püsiliini- ja mobiilikõnede lõpetamise turgudel märkimisväärse turujõuga operaatorite suhtes.

2. Lõikes 1 osutatud kõne lõpetamise hinna ühtsed maksimummäärad määratakse kindlaks lõpetamise sümmeetrilise hinna maksimummäärana, võttes aluseks tõhusa operaatori kantud kulud, ning need vastavad III lisas kehtestatud kriteeriumidele ja parameetritele. Tõhusate kulude hindamisel lähtutakse jooksvatest kuludest. Tõhusate kulude arvutamise meetod põhineb alt-üles mudelil, kasutades kolmandatele isikutele osutatava häälkõne lõpetamise hulgiteenuse pikaajalisi lisanduvaid liiklusega seotud kulusid. Kõnealuste delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel võtab komisjon arvesse riiklikke tingimusi, mis põhjustavad suuri erinevusi liikmesriikide vahel. Kõne lõpetamise maksimummäärad esimeses delegeeritud õigusaktis ei tohi ületada mis tahes liikmesriigis kehtivat kõrgeimat määra pärast vajalikku kohandamist erandlike riiklike tingimustega, [kuus] kuud enne delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist.

7. Komisjon vaatab käesoleva artikli kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktid läbi iga viie aasta järel.

Artikkel 74

Uute ülisuure läbilaskevõimega võrguelementide reguleerimine

1. Piiramata riigi reguleerivate asutuste poolt muud tüüpi võrkude kaasinvesteerimise hindamist, võib riigi reguleeriv asutus otsustada mitte kehtestada kohustusi selliste ülisuure läbilaskevõimega võrkude suhtes, mis fikseerituna ulatuvad valduseni või mobiilsena tugijaamani, mis moodustavad osa asjaomasest turust, mille suhtes ta kavatseb kehtestada või säilitada kohustused artiklite 70, 71 ja 72 kohaselt, ning mille asjaomane operaator on kasutusele võtnud või plaanib seda teha, kui ta järeldab, et täidetud on järgmised kumulatiivsed tingimused:

a) uute võrguelementide kasutuselevõtt on läbipaistva menetluse kohaselt avatud nende eluaja jooksul kaasinvesteerimisele iga operaatori jaoks pikas perspektiivis jätkusuutlikku konkurentsi soodustavatel tingimustel, mis hõlmavad muu hulgas võimalikele kaasinvestoritele pakutavaid õiglasi, mõistlikke ja mittediskrimineerivaid tingimusi; paindlikkust seoses iga kaasinvestori võetud kohustuse väärtuse ja ajastusega; võimalust sellist kohustust tulevikus suurendada; vastastikuseid õigusi, mille kaasinvestorid annavad pärast seda, kui infrastruktuur on kaasinvesteeringute abil kasutusele võetud;

a a) vähemalt üks punkti a kohaselt tehtud pakkumisel põhinev kaasinvesteerimise leping on sõlmitud ja kaasinvestorid on teenuse osutajad või kavatsevad selleks saada või hostida selliseid pakkujaid asjakohasel jaeturul ning neil on põhjendatud väljavaade edukalt konkureerida;

c) kaasinvesteerimises mitte osalevatele juurdepääsu taotlejatele võimaldatakse õiglasi, mõistlikke ja mittediskrimineerivaid juurdepääsutingimusi, võttes asjakohaselt arvesse kaasinvestoritele avalduvat riski, kas õiglastel ja mõistlikel tingimustel põhinevate kaubanduslepingute kaudu või riigi reguleeriva asutuse säilitatava või kohandatava reguleeritud juurdepääsu kaudu.

Riikide reguleerivad asutused otsustavad, kas eelnimetatud tingimused on täidetud, muu hulgas konsulteerides artikli 65 lõike 1 ja 2 kohaselt asjaomaste turuosalistega.

Esimeses lõigus osutatud kaasinvesteerimise pakkumisi, menetlusi ja lepinguid hinnates tagavad riikide reguleerivad asutused kõnealuste pakkumiste, menetluste ja lepingute vastavuse IV lisas sätestatud kriteeriumidele.

2. Lõige 1 ei piira riigi reguleeriva asutuse õigust teha artikli 26 lõike 1 kohaselt otsuseid, kui ettevõtjate vahel tekib kaasinvesteerimise lepingu suhtes vaidlus, kui ta vastab selles lõikes sätestatud tingimustele ja lisas IV sätestatud kriteeriumidele.

Artikkel 75

Funktsioonipõhine eraldamine

1. Kui riigi reguleeriv asutus jõuab seisukohale, et artiklite 67–72 alusel kehtestatud asjakohaste kohustustega ei ole suudetud saavutada tõhusat konkurentsi ning et teatud juurdepääsutoodete turgudega seoses on hulgimüügiks pakkumisel tuvastatud märkimisväärsed ja püsivad konkurentsiprobleemid ja/või turutõrked, võib ta erandmeetmena ja artikli 66 lõike 3 teise lõigu sätete kohaselt kehtestada vertikaalselt integreeritud ettevõtjatele kohustuse anda asjaomaste juurdepääsutoodete hulgimüügiks pakkumisega seotud tegevus üle sõltumatule majandusüksusele.

See sõltumatu majandusüksus peab kõikidele ettevõtjatele, sealhulgas emaettevõtja teistele majandusüksustele pakkuma juurdepääsutooteid ja -teenuseid samade tähtaegade ja tingimustega, sealhulgas samade hindade ja teenuse tasemega ning kasutades samu süsteeme ja protsesse.

2. Kui riigi reguleeriv asutus kavatseb kehtestada funktsioonipõhise eraldamise kohustuse, esitab ta komisjonile ettepaneku, mis sisaldab:

  a) tõendeid, mis kinnitavad lõikes 1 osutatud riigi reguleeriva asutuse seisukohta;

  b) põhjendatud hinnangut, mille kohaselt on tõhusa ja püsiva infrastruktuuripõhise konkurentsi võimalus mõistliku aja jooksul väike või olematu;

  c) analüüsi seoses prognoositava mõjuga reguleerivale asutusele, ettevõtjale, eelkõige eraldatud ettevõtja tööjõule ning elektroonilise side sektorile tervikuna, ja kogu sektorisse investeerimise motivatsioonile, eelkõige pidades silmas vajadust tagada sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, ning mõjuga teistele sidusrühmadele, sealhulgas prognoositava mõjuga konkurentsile ning võimalike kaasnevate mõjudega tarbijatele;

  d) põhjenduste analüüsi, mis kinnitavad, et kõnealune kohustus on kõige tõhusam vahend tuvastatud konkurentsiprobleemide/turutõrgetega tegelemiseks võetavate parandusmeetmete jõustamiseks.

3. Meetme eelnõu peab sisaldama järgmisi osi:

  a) eraldamise täpne laad ja tase, märkides eelkõige ära eraldiseisva majandusüksuse õigusliku seisundi;

  b) andmed eraldiseisva majandusüksuse varade ning tema pakutavate toodete või teenuste kohta;

  c) haldamise kord, millega tagatakse eraldiseisva majandusüksuse värvatavate töötajate sõltumatus, ning vastav tasustamise struktuur;

  d) kohustuste täitmist tagavad eeskirjad;

  e) eeskirjad, millega tagatakse töökorra läbipaistvus eelkõige teiste sidusrühmade jaoks;

  f) täitmise tagamiseks ette nähtud järelevalveprogramm, kaasa arvatud iga-aastase aruande avaldamine.

4. Kui komisjon on vastavalt artikli 66 lõikele 3 meetme eelnõu kohta otsuse teinud, viib riigi reguleeriv asutus läbi juurdepääsuvõrguga seotud eri turgude kooskõlastatud analüüsi artiklis 65 sätestatud korras. Oma hinnangu alusel kehtestab, säilitab, muudab või tühistab riigi reguleeriv asutus kohustusi vastavalt käesoleva direktiivi artiklitele 23 ja 32.

5. Ettevõtjale, kelle suhtes rakendatakse funktsioonipõhist eraldamist, võib kehtestada artiklites 67–72 sätestatud kohustusi igal konkreetsel turul, kus ta on vastavalt artiklile 65 tunnistatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks, või muid kohustusi, milleks komisjon annab loa vastavalt artikli 66 lõikele 3.

Artikkel 76

Vertikaalselt integreeritud ettevõtja poolne vabatahtlik eraldamine

1. Ettevõtjad, kes on vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 65 tunnistatud ühel või mitmel asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks, teatavad riigi reguleerivale asutusele eelnevalt ja õigeaegselt, et riigi reguleeriv asutus saaks hinnata kavandatava tehingu mõju, oma kavatsusest anda oma kohaliku juurdepääsuvõrgu varad või oluline osa neist üle teisele omanikule kuuluvale eraldiseisvale majandusüksusele või luua eraldiseisev majandusüksus, et pakkuda kõikidele jaeturul tegutsejatele, sealhulgas tema enda jaeüksustele, täiesti võrdseid juurdepääsutooteid.

Ettevõtjad teavitavad riigi reguleerivat asutust ka nimetatud kavatsuse mis tahes muutumisest ning eraldamisprotsessi lõpptulemusest.

Ettevõtjad võivad samuti välja pakkuda kohustusi seoses juurdepääsutingimustega, mida kohaldatakse nende võrgu suhtes rakendusperioodil ja pärast väljapakutud eraldamisviisi rakendamist, et tagada kolmandate isikute tõhus ja mittediskrimineeriv juurdepääs. Kohustuste võtmise ettepanek on piisavalt üksikasjalik, sealhulgas rakendamise ajastamise ja kestuse osas, et võimaldada riikide reguleerivatel asutustel täita oma ülesandeid vastavalt käesoleva artikli lõikele 2. Sellised kohustused võivad ületada artikli 65 lõikega 5 turuanalüüsiks ette nähtud maksimaalset tähtaega.

2. Riigi reguleeriv asutus hindab kavandatava tehingu ja vajaduse korral kavandatavate kohustuste mõju olemasolevatele käesoleva direktiivi kohastele reguleerivatele kohustustele.

Selleks viib riigi reguleeriv asutus läbi juurdepääsuvõrguga seotud erinevate asjaomaste turgude analüüsi vastavalt artiklis 65 sätestatud turuanalüüsi korrale.

Riigi reguleeriv asutus võtab arvesse kõiki ettevõtja välja pakutud kohustusi, arvestades eelkõige artikli 3 eesmärke. Seda tehes konsulteerib riigi reguleeriv asutus vastavalt artiklile 23 kolmandate isikutega, pöördudes eelkõige, kuid mitte ainult, kavandatava tehingu poolt otseselt mõjutatavate kolmandate isikute poole.

Oma hinnangu alusel kehtestab, säilitab, muudab või tühistab riigi reguleeriv asutus kohustusi vastavalt artiklitele 23 ja 32, kohaldades vajaduse korral artikli 77 sätteid. Oma otsuses võib riigi reguleeriv asutus teha kohustused siduvaks, kas täielikult või osaliselt. Erandina artikli 65 lõikest 5 võib riigi reguleeriv asutus teha mõned või kõik kohustused siduvaks terve ajavahemiku suhtes, milleks need välja pakutakse.

3. Ilma et see piiraks artikli 77 sätete kohaldamist, võib juriidiliselt ja/või oma tegevuses eraldiseisvale majandusüksusele vajaduse korral kehtestada artiklites 67–72 sätestatud kohustusi igal konkreetsel turul, kus ta on vastavalt artiklile 65 tunnistatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks, või muid kohustusi, milleks komisjon annab loa vastavalt artikli 66 lõikele 3, ning kui mis tahes välja pakutud kohustustest ei piisa artikli 3 eesmärkide täitmiseks.

4. Riigi reguleeriv asutus jälgib ettevõtjate välja pakutud kohustuste rakendamist, mille ta on teinud käesoleva artikli lõike 2 kohaselt kohustuslikuks, ning kaalub nende pikendamist, kui ajavahemik, milleks nad algselt välja pakuti, on möödunud.

Artikkel 77

Ainult hulgimüügiga tegelevad ettevõtjad

1. Riigi reguleeriv asutus, kes otsustab artikli 65 kohaselt, kas elektroonilise side teenuste jaeturgudel mittetegutseval ettevõtjal on märkimisväärne turujõud ühel või enamal hulgiturul, kaalub, kas kõnealusel ettevõtjal on järgmised omadused:

a) kõik ettevõtja äriühingud ja äriüksused, sealhulgas kõik äriühingud, kes on sama(de) lõppomaniku (lõppomanike) kontrolli all, kuid ei pruugi tingimata talle (neile) kuuluda, tegutsevad liidus hetkel ja kavakohaselt ka tulevikus üksnes elektroonilise side teenuste hulgiturgudel ning seega mitte ühelgi lõppkasutajatele pakutavate elektroonilise side teenuste jaeturul;

b) ettevõtjal puudub ainuõiguslik leping või tegelikult ainuõiguslikku lepingut kujutav leping eraldiseisva üksikettevõtjaga, kes asub tarneahelas allpool ja tegutseb era- või äritarbijatest lõppkasutajatele pakutavate elektroonilise side teenuste jaeturul.

2. Kui riigi reguleeriv asutus jõuab seisukohale, et käesoleva artikli lõike 1 punktides a ja b sätestatud tingimused on täidetud, võib ta kõnealuse ettevõtja suhtes kehtestada kohustusi üksnes artiklite 70 või 71 kohaselt.

3. Riigi reguleeriv asutus vaatab käesoleva artikli kohaselt ettevõtja suhtes kehtestatud kohustused läbi mis tahes ajal, kui ta järeldab, et käesoleva artikli lõike 1 punktides a ja b sätestatud tingimused ei ole enam täidetud ning kohaldab vajaduse korral artikleid 65–72.

4. Riigi reguleeriv asutus vaatab ettevõtja suhtes käesoleva artikli kohaselt kehtestatud kohustused läbi ka siis, kui ta järeldab ettevõtja poolt järgmise tasandi klientidele pakutavatele tingimustele tuginedes, et on tekkinud lõpptarbijaid kahjustavad konkurentsiprobleemid, mis tingivad vajaduse kehtestada üks või mitu artiklites 67, 68, 69 või 72 sätestatud kohustust või muuta lõike 2 kohaselt kehtestatud kohustusi.

5. Käesoleva artikli kohast kohustuste kehtestamist ja läbivaatamist rakendatakse artiklites 23, 32 ja 33 sätestatud korras.

    Artikkel 78

Üleminek pärandinfrastruktuurilt

1. Ettevõtjad, kes on vastavalt artiklile 65 tunnistatud ühel või mitmel asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks, teatavad riigi reguleerivale asutusele eelnevalt ja õigeaegselt oma plaanist kõrvaldada kasutusest võrgu, sealhulgas pärandinfrastruktuuri osad, mis on vajalikud vaskkaablivõrgu toimimiseks ja mille suhtes kohaldatakse artiklite 66–77 kohaseid kohustusi.

2. Riigi reguleeriv asutus tagab, et kasutusest kõrvaldamise menetlus hõlmab läbipaistvat ajakava ja tingimusi, sealhulgas asjakohast etteteatamisaega ja üleminekut, ning näeb ette vähemalt võrreldava kvaliteediga kättesaadavad, alternatiivsed ▌tooted, mis võimaldavad juurdepääsu ajakohastatud võrgu infrastruktuurile, millega asendatakse vajaduse korral olemasolevad elemendid, et kaitsta konkurentsi ja lõppkasutajate õigusi.

Riigi reguleeriv asutus võib kasutusest kõrvaldamiseks välja pakutud varade puhul kohustused tühistada, olles teinud kindlaks, et:

a) juurdepääsu pakkuja on tõendatult kehtestanud üleminekuks asjakohased tingimused, tehes sealhulgas kättesaadavaks vähemalt samaväärse kvaliteediga toote, mis võimaldab jõuda samade lõppkasutajateni kui pärandinfrastruktuuri kasutades ning

b) juurdepääsu pakkuja on vastanud käesoleva artikli kohaselt riigi reguleerivale asutusele esitatud tingimustele ja korrale.

Sellist kasutusest kõrvaldamist rakendatakse artiklites 23, 32 ja 33 osutatud menetluste kohaselt. Need sätted ei piira selliste reguleeritud toodete kättesaadavust, mille on kehtestanud riigi reguleeriv asutus ajakohastatud võrgu infrastruktuuri jaoks kooskõlas artiklites 65 ja 66 sätestatud menetlusega.

    Artikkel 78 a

Koondtarbimine

Liikmesriigid ei kehtesta rangemaid sätteid kas kestuse, intressimäärade või operaatori rahastamise suhtes ülisuure läbilaskevõimega füüsilise ühenduse kasutuselevõtuks lõppkasutaja poolt, võrreldes finantsasutustele kehtestavate sätetega, sealhulgas juhul, kui selline operaatori poolne rahastamine toimub järelmaksulepingu alusel.

    Artikkel 78 b

BERECi suunised ülisuure läbilaskevõimega võrkude kohta

BEREC esitab pärast konsulteerimist sidusrühmadega ja tihedas koostöös komisjoniga ... [ülevõtmise kuupäev] suunised kriteeriumide kohta, millele võrk peab vastama, et seda saaks pidada ülisuure läbilaskevõimega võrguks. Riikide reguleerivad asutused võtavad need suunised täielikult arvesse. BEREC ajakohastab suuniseid 31. detsembriks 2025 ja seejärel iga [kolme aasta] järel.

III osa. TEENUSED

I jaotis: Universaalteenuse osutamise kohustused

Artikkel 79

Taskukohane universaalteenus

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil on kõigile tarbijatele tagatud konkreetsele riigile iseloomulike tingimuste seisukohast taskukohase hinnaga ja nende territooriumil ettenähtud kvaliteediga juurdepääs lairiba internetiühendusele ja kõnesideteenustele, sealhulgas alusühendusele, vähemalt määratud asukohas.

Liikmesriigid võivad lisaks tagada ka selliste teenuste taskukohasuse, mida ei pakuta määratud asukohas, kui nad peavad seda vajalikuks oma tarbijate täieliku sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse tagamiseks ühiskonnas.

2. BERECi suuniste kohaselt määratlevad riikide reguleerivad asutused lõikes 1 osutatud internetiühenduse teenuse minimaalse võimekuse, et ▌kajastada teenuseid, mida enamik tarbijaid kasutab määratud asukohas nende territooriumil või nende territooriumi olulistes osades, mis on hädavajalik sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse tagamiseks ühiskonnas. Sel eesmärgil peab ▌internetiühenduse teenus suutma tagada ribalaiuse, mis on vajalik vähemalt V lisas sätestatud teenuste miinimumkogumi toetamiseks.

Et aidata kaasa käesoleva artikli järjepidevale kohaldamisele, võtab BEREC ... [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] pärast sidusrühmadega konsulteerimist ning tihedas koostöös komisjoniga ja komisjoni (Eurostati) andmeid arvestades vastu suunised, mis võimaldavad riikide reguleerivatel asutustel kindlaks määrata teenusekvaliteedi miinimumnõuded, sealhulgas minimaalse ribalaiuse, mis toetab vähemalt V lisas ette nähtud teenuste miinimumkogumit ja vastab keskmisele ribalaiusele, mis on kättesaadav enamikule elanikkonnast igas liikmesriigis. Neid suuniseid ajakohastatakse igal kahe aasta tagant, et kajastada tehnoloogia arengut ja muutusi tarbijate kasutustavades.

3. Tarbija taotlusel võib lõigetes 1 ja 1 a osutatud ühendus piirduda üksnes kõneside toetamisega.

3 a. Liikmesriigid võivad käesoleva artikli sätteid laiendada mikro- ja väikeettevõtetele ja mittetulundusühendustele, kui nad on lõppkasutajad.

Artikkel 80

Taskukohase universaalteenuse osutamine

1. Riikide reguleerivad asutused jälgivad artikli 79 lõikes 1 nimetatud ja turul pakutavate teenuste jaemüügitariifide arengut ja taset eelkõige võrreldes riigisiseste hindade ja riigi tarbijate sissetulekutega.

2. Kui liikmesriigid teevad kindlaks, et riigisiseseid tingimusi arvesse võttes ei ole artikli 79 lõikes 1 nimetatud teenuste jaehinnad taskukohased, kuna madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajaduste tõttu on tarbijate juurdepääs kõnealustele teenustele takistatud, nõuavad nad selliste teenuste osutajatelt, et viimased pakuksid kõnealustele tarbijatele tariifivõimalusi või pakette, mis erinevad tavapäraste kaubandustingimuste kohaselt pakutavatest. Selleks nõuavad liikmesriigid kõnealustelt ettevõtjatelt ▌kogu territooriumil ühtsete tariifide, sealhulgas geograafiliste keskmiste kohaldamist. Liikmesriigid tagavad, et selliste tariifivõimaluste või pakettide kasutamise õigusega tarbijatel on õigus sõlmida leping ettevõtjaga, kes osutab artikli 79 lõikes 1 nimetatud teenuseid. Liikmesriigid tagavad ka selle, et kõnealune ettevõtja teeb neile numbri kättesaadavaks piisavaks ajaks ning väldib teenuse põhjendamatut peatamist.

3. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjad, kes pakuvad madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega tarbijatele lõike 2 kohaselt tariifivõimalusi või pakette, teavitavad riikide reguleerivaid asutusi kõnealuste pakkumiste üksikasjadest. Ilma et see piiraks tarbija vabadust valida teenuseosutajat, tagavad riikide reguleerivad asutused ▌, et tingimused, mille kohaselt pakuvad ettevõtjad tariifivõimalusi või pakette vastavalt artiklile 2, on täielikult läbipaistvad ja need avaldatakse ning neid kohaldatakse kooskõlas artikliga 92 ja mittediskrimineerimise põhimõttega. Riikide reguleerivad asutused võivad nõuda eriskeemide muutmist või tühistamist.

4. Liikmesriigid võivad riigisiseseid tingimusi silmas pidades tagada, et madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega tarbijaid toetatakse täiendavalt eesmärgiga tagada internetiühenduse ja kõnesideteenuse taskukohasus vähemalt määratud asukohas. Liikmesriigid võivad ühtlasi tagada, et madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega tarbijaid toetatakse ka mobiilsete teenuste korral, kui nad peavad seda vajalikuks oma tarbijate täieliku sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse tagamiseks ühiskonnas.

5. Liikmesriigid tagavad riigisiseseid tingimusi silmas pidades, et vajaduse korral toetatakse puuetega tarbijaid ja võetakse muid erimeetmeid, et tagada, et seonduvad telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmed on puuetega inimestele juurdepääsetavad ning et võrdväärset juurdepääsu soodustavad eriseadmed ja eriteenused on kättesaadavad ja taskukohased. Kooskõlas artikliga 79 on vahendusteenuste keskmine hind puudega tarbijatele võrdväärne kõnesideteenuste hinnaga.

6. Käesolevat artiklit kohaldades püüavad liikmesriigid võimalikult vähendada turumoonutusi.

6 a. Liikmesriigid võivad käesoleva artikli sätteid laiendada mikro- ja väikeettevõtetele ja mittetulundusühendustele, kui nad on lõppkasutajad.

Artikkel 81

Universaalteenuse kättesaadavus

1. Kui liikmesriik on artikli 22 lõike 1 kohaselt läbi viidud geograafilise ülevaate kättesaadavaid tulemusi arvesse võttes või juhul, kui riigi reguleeriv asutus on nõustunud muude tõenditega, kindlaks teinud, et artikli 79 lõike 2 kohaselt määratletud internetiühenduse ja kõnesideteenuste kättesaadavust määratud asukohas ei ole võimalik tagada tavalistel kaubandustingimustel või muude võimalike poliitikavahendite kaudu riigi territooriumil või selle eri osades, võib ta kehtestada asjakohased universaalteenuse osutamise kohustused, et rahuldada kõik põhjendatud taotlused juurdepääsuks kõnealustele teenustele tema territooriumi asjaomastes osades.

2. Liikmesriigid otsustavad, milline on kõige tulemuslikum ja otstarbekam viis, et tagada artikli 79 lõikes 2 määratletud toimiva internetiühenduse ja kõnesideteenuste kättesaadavus määratud asukohas, pidades kinni objektiivsuse, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtetest. See võib hõlmata ka internetiühenduse ja kõnesideteenuste kättesaadavaks tegemist traadiga või traadita tehnoloogia abil. Nad püüavad võimalikult vähendada turumoonutusi, eelkõige teenuste osutamist hindadega või muudel tingimustel, mis ei vasta tavalistele kaubandustingimustele, kaitstes samas avalikke huve.

3. Eelkõige juhul, kui liikmesriik otsustab kehtestada kohustused, et tagada artikli 79 lõike 2 kohaselt määratletud ▌internetiühenduse ja kõnesideteenuste kättesaadavus määratud asukohas, võib ta määrata ühe või mitu ettevõtjat, et kindlustada artikli 79 lõike 2 kohaselt määratletud toimiva internetiühenduse ja kõnesideteenuste kättesaadavus, et katta kogu riigi territoorium. Liikmesriigid võivad määrata eri ettevõtjad või ettevõtjate rühmad pakkuma ▌internetiühendust ja kõnesideteenuseid määratud asukohas ja/või tegutsema riigi territooriumi eri osades.

4. Kui liikmesriigid määravad teenuseosutajad täitma riigi teatavas osas või kogu riigis kohustust tagada määratud asukohas artikli 79 lõike 2 kohaselt määratletud ▌internetiühenduse ja kõnesideteenuste kättesaadavus, kasutavad nad selleks tulemuslikku, objektiivset, läbipaistvat ja mittediskrimineerivat määramismehhanismi, mille puhul ei jäeta a priori kõrvale ühegi teenuseosutaja võimalust saada määratud. Sellised määramismeetodid tagavad, et ▌internetiühendust ja kõnesideteenuseid pakutakse määratud asukohas majanduslikult tõhusalt ning selliseid meetodeid võib kasutada artikli 84 kohase universaalteenuse osutamise kohustuse netokulu kindlaksmääramise vahendina.

5. Kui lõike 3 kohaselt määratud teenuseosutaja kavatseb kogu oma kohaliku juurdepääsuvõrgu vara või selle osa üle anda erineva omandilise kuuluvusega eraldiseisvale juriidilisele isikule, teavitab ta sellest eelnevalt ja õigeaegselt riigi reguleerivat asutust, et see saaks hinnata kavandatava tehingu mõju artikli 79 lõike 2 kohaselt määratletud ▌internetiühenduse ja kõnesideteenuste pakkumisele määratud asukohas. Riigi reguleeriv asutus võib kooskõlas artikli 13 lõikega 2 kehtestada erikohustused, neid muuta või need tühistada.

Artikkel 82

Olemasolevate universaalteenuste staatus

1. Liikmesriigid võivad jätkuvalt tagada selliste muude teenuste kättesaadavuse, mis olid jõus enne [kindlaksmääratud kuupäev] ning mille hulka ei kuulu artikli 79 lõike 2 kohaselt määratletud ▌internetiühenduse teenus ja kõnesideteenused määratud asukohas, kui riigisisest olukorda arvestades on selliste teenuste vajalikkus nõuetekohaselt kindlaks teinud. Kui liikmesriigid määravad teenuseosutajad pakkuma kõnealuseid teenuseid riigi teatavas osas või kogu riigis, kohaldatakse artiklit 81. Kõnealuseid kohustusi rahastatakse artikli 85 kohaselt.

2. Liikmesriigid vaatavad käesoleva artikli kohaselt kehtestatud kohustused läbi ... [kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] ja seejärel vähemalt iga kolme aasta järel.

Artikkel 83

Kulude kontrollimine

1. Liikmesriigid tagavad, et pakkudes vahendeid ja teenuseid lisaks artiklis 79 nimetatutele, kehtestavad artiklite 79, 81 ja 82 kohaselt kõneside- ja internetiühenduse teenuste osutajad tingimused nii, et lõppkasutaja ei oleks kohustatud maksma vahendite või teenuste eest, mis ei ole taotletud teenuse jaoks vajalikud või kohustuslikud.

2. Liikmesriigid tagavad, et need teenuseosutajad, kes pakuvad artiklis 79 osutatud kõnesideteenuseid, mida rakendatakse artikli 80 kohaselt, pakuvad VI lisa A osas sätestatud erivahendeid ja -teenuseid, et tarbijad saaksid jälgida ja kontrollida kulutusi, ning kehtestavad süsteemi, eesmärgiga vältida kõnesideteenuse põhjendamatut peatamist tarbijate puhul, kellel on õigus neid saada, ning ka asjakohase mehhanismi, et kontrollida jätkuvat huvi teenuse kasutamise vastu.

3. Liikmesriigid tagavad, et kui pädev asutus leiab, et vahend on laialdaselt kättesaadav, on tal võimalik loobuda lõikes 2 sätestatud nõuetest kogu riigi territooriumil või osal sellest.

Artikkel 84

Universaalteenuse osutamise kohustuste kulude arvestamine

1. Kui riikide reguleerivad asutused leiavad, et artikli 79 lõike 2 kohaselt määratletud ▌internetiühenduse teenuse ja kõnesideteenuse osutamine artiklite 79, 80 ja 81 kohaselt või olemasolevate universaalteenuste jätkamine artikli 82 kohaselt võib selliseid teenuseid osutavale ning hüvitist taotlevale teenuseosutajale olla ebaõiglane koorem, arvutavad nad välja universaalteenuse osutamise netokulud.

Selleks teevad riigi reguleerivad asutused järgmist:

  a) arvutavad universaalteenuse osutamise kohustuse netokulu, võttes arvesse kõiki turueeliseid, mis saavad osaks teenuseosutajale, kes osutab artikli 79 lõike 2 kohaselt määratletud toimiva internetiühenduse teenust ja kõnesideteenust artiklite 79, 80 ja 81 kohaselt või jätkab olemasolevate universaalteenuste osutamist artikli 82 kohaselt, VII lisa kohaselt või

  b) kasutavad universaalteenuse osutamise netokulusid, mis on tehtud kindlaks määramismehhanismiga artikli 81 lõigete 3, 4 ja 5 kohaselt.

2. Universaalteenuse osutamise kohustuste netokulu arvestamisel vastavalt lõike 1 punktile a aluseks võetud raamatupidamisdokumente ja/või muud teavet kontrollib ja need kinnitab riigi reguleeriv asutus või asjaomastest pooltest sõltumatu asutus, kelle riigi reguleeriv asutus on heaks kiitnud. Kulude arvestamise tulemused ja kontrollimise järeldused on avalikkusele kättesaadavad.

Artikkel 85

Universaalteenuse osutamise kohustuste rahastamine

Kui riigi reguleeriv asutus leiab artiklis 84 nimetatud netokulude arvestamise põhjal, et ettevõtja kanda on ebaõiglane koorem, otsustab liikmesriik asjaomase ettevõtja taotluse korral võtta kasutusele mehhanismi kindlaksmääratud netokulude kompenseerimiseks kõnealusele ettevõtjale läbipaistvatel tingimustel ja riigi vahenditest ▌.

1 a.   Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid vastu võtta või säilitada mehhanismi, et jagada artiklis 81 sätestatud kohustustest tulenevate universaalteenuse osutamise kohustuste netokulusid elektroonilise side võrkude pakkujate ja teenuste osutajate ning ettevõtjate vahel, kes pakuvad direktiivis 2000/31/EÜ määratletud infoühiskonna teenuseid.

1 b.   Liikmesriigid, kes kehtestavad või säilitavad sellise mehhanismi, vaatavad selle toimimise läbi vähemalt iga kolme aasta järel, et teha kindlaks, milliste netokulude jagamist tuleks jätkata mehhanismi raames ja millised netokulud tuleks edaspidi hüvitada riigi vahenditest.

1 c.   Rahastada võib üksnes artiklites 79, 81 ja 82 sätestatud kohustuste netokulu, mis määratakse kindlaks artikli 84 kohaselt.

1 d.   Kui netokulu jagatakse lõike 1 a alusel, tagab liikmesriik, et kehtestatakse jagamismehhanism, mida haldab riigi reguleeriv asutus või makse saajatest sõltumatu asutus riigi reguleeriva asutuse järelevalve all.

1 e.   Jagamismehhanismi puhul järgitakse läbipaistvuse, minimaalse turumoonutuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtet kooskõlas IV lisa B osa põhimõtetega. Liikmesriigid võivad otsustada mitte nõuda teatavat liiki ettevõtjate või selliste ettevõtjate rahalist panust, kelle riigisisene käive on sätestatud piirmäärast väiksem.

1 f.   Kõik universaalteenuse osutamise kohustuste kulu jagamisega seotud tasud on eristatavad ja need määratakse kindlaks iga ettevõtja puhul eraldi. Kui ettevõtja ei osuta oma teenuseid selle liikmesriigi territooriumil, kes on jagamismehhanismi kasutusele võtnud, ei kehtestata temale selliste tasude maksmise kohustust ega nõuta temalt sisse selliseid tasusid.

Artikkel 86

Läbipaistvus

1. Kui artikli 84 kohaselt tuleb arvutada universaalteenuse osutamise kohustuste netokulu, tagavad riikide reguleerivad asutused, et netokulu arvestamise põhimõtted ja kasutatava metoodika üksikasjad on üldsusele kättesaadavad.

2. Võttes arvesse ärisaladust käsitlevaid liidu ja siseriiklikke õigusnorme, tagab riigi reguleeriv asutus, et avaldab aastaaruande, milles esitatakse universaalteenuse osutamise kohustuste arvestatud kulu üksikasjad ning turueelised, mis on saanud osaks ettevõtja(te)le vastavalt artiklites 79, 81 ja 82 sätestatud universaalteenuse osutamise kohustustele.

II jaotis: Numbrid

Artikkel 87

Numeratsiooniressursid

1. Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivad asutused kontrollivad kõigi riiklike numeratsiooniressursside kasutusõiguste andmist ja riiklike numeratsiooniplaanide haldamist ning et kõigi üldkasutatavate elektroonilise side teenuste jaoks pakutakse piisavalt numbreid ja numeratsioonialasid. Riikide reguleerivad asutused kehtestavad riiklike numeratsiooniressursside kasutusõiguste andmise objektiivse, läbipaistva ja mittediskrimineeriva korra.

2. Riikide reguleerivad asutused võivad anda riiklike numeratsiooniplaanide numbrite kasutusõigusi eriteenuste osutamiseks muudele ettevõtjatele kui elektroonilise side võrkude pakkujad või teenuste osutajad, tingimusel et kõnealused ettevõtjad tõestavad oma suutlikkust neid numbreid hallata ning praeguse ja prognoositava tulevase nõudluse rahuldamiseks tehakse kättesaadavaks piisavad ja asjakohased numeratsiooniressursid. Riikide reguleerivad asutused võivad peatada numeratsiooniressursside andmise sellistele ettevõtjatele, kui on tõendatud, et on oht numeratsiooniressursside ammendamiseks. BEREC võtab ... [18 kuud pärast jõustumist] pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja tihedas koostöös komisjoniga vastu suunised numeratsiooniressursside haldamise suutlikkuse ja numeratsiooniressursside ammendamise ohu hindamise ühiste kriteeriumide kohta, et aidata kaasa käesoleva lõike järjekindlale kohaldamisele.

3. Riikide reguleerivad asutused tagavad, et riiklike numeratsiooniplaanide ja numeratsioonikorra kohaldamine toimub nii, et kõiki üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajaid ning muid ettevõtjaid, kellel on lõike 2 kohaselt vastav õigus, koheldakse võrdselt. Eelkõige tagavad liikmesriigid, et ettevõtja, kellele on antud teatava numeratsiooniala kasutusõigus, ei diskrimineeri teisi elektroonilise side teenuste osutajaid seoses nende teenustele juurdepääsemiseks vajalike numbrivahemikega.

4. Iga liikmesriik määrab kindlaks oma mittegeograafiliste numeratsiooniressursside ala, mida võib kasutada muude elektroonilise side teenuste kui isikutevahelise side teenuste osutamiseks kogu liidu territooriumil, ilma et see piiraks määruse (EL) nr 531/2012 ja sellel põhinevate rakendusaktide ning käesoleva direktiivi artikli 91 lõike 2 kohaldamist. Kui lõike 2 kohaselt on numbrite kasutamise õigused antud muudele ettevõtjatele kui elektroonilise side võrkude pakkujad või teenuste osutajad, kohaldatakse käesolevat lõiget kõnealuste ettevõtjate osutatavate eriteenuste suhtes. Riikide reguleerivad asutused tagavad, et väljaspool riigikoodiga liikmesriiki teenuste osutamiseks kasutatavate numbrite kasutamise õiguste tingimused ja nende täitmise tagamine on vähemalt sama ranged nagu need, mida kohaldatakse riigikoodiga liikmesriigis osutatavate teenuste suhtes. Riikide reguleerivad asutused tagavad samuti, et nende riigikoodi numbreid muudes liikmesriikides kasutavad teenuseosutajad vastavad numbrite kasutamisega seotud tarbijakaitse ja muudele riigisisestele õigusnormidele, mida kohaldatakse liikmesriikides, kus numbreid kasutatakse. Kõnealune kohustus ei piira kõnealuste liikmesriikide pädevate asutuste jõustamisvolitusi.

BEREC abistab riikide reguleerivaid asutusi nende tegevuse koordineerimisel, et tagada numeratsiooniressursside tõhus haldamine ja territooriumiväline kasutus kooskõlas õigusraamistikuga.

5. Liikmesriigid tagavad, et ühtne rahvusvaheline kood on 00. Kahel pool liikmesriikidevahelist piiri paiknevate naaberpiirkondade vaheliste kõnede puhul võib kehtestada erikorra või pikendada juba kehtivat erikorda. Asjaomastes piirkondades asuvaid lõppkasutajaid teavitatakse sellisest korrast.

Liikmesriigid võivad nõustuda jagama ühtset numeratsiooniplaani kõigi numbrite või teatavate numbrikategooriate puhul.

6. Liikmesriigid edendavad numeratsiooniressursside pakkumist raadiolainete abil, kui see on tehniliselt võimalik, et hõlbustada lõppkasutajate poolset elektroonilise side võrkude pakkujate või teenuste osutajate vahetamist ▌, eelkõige kehtib see masinatevaheliste teenuste osutajate ja kasutajate puhul.

7. Liikmesriigid tagavad, et riigi numeratsiooniplaanid ja kõik nende täiendused või muudatused avaldatakse, võttes arvesse ainult neid piiranguid, mis on kehtestatud riigi julgeoleku tõttu.

8. Liikmesriigid toetavad konkreetsete numbrite või numeratsioonialade ühtlustamist liidu piires, kui see soodustab nii siseturu toimimist kui ka üleeuroopaliste teenuste arengut. Komisjon jätkab turuarengute jälgimist ning osalemist rahvusvahelistes organisatsioonides ja foorumitel, kus tehakse numeratsiooni käsitlevaid otsuseid. Pidades seda põhjendatuks ja asjakohaseks, võtab komisjon asjakohaseid tehnilisi rakendusmeetmeid ühtse turu huvides, et käsitleda piiriülest või üleeuroopalist rahuldamata nõudlust numbrite järele, mis vastasel juhul kujutaks endast tõket liikmesriikidevahelisele kaubandusele.

Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

Artikkel 88

Numbrite kasutamise õiguste andmine

1. Kui numbrite kasutamiseks tuleb anda individuaalseid õigusi, annavad riikide reguleerivad asutused sellised õigused taotluse korral igale ettevõtjale elektroonilise sidevõrkude või teenuste pakkumiseks artiklis 12 nimetatud üldloa alusel, võttes arvesse artikli 13 ning artikli 21 lõike 1 punkti c sätteid ning muid eeskirju, millega tagatakse kõnealuste vahendite tulemuslik kasutamine kooskõlas käesoleva direktiiviga. Riikide reguleerivad asutused võivad numbrite kasutusõigusi anda ka ettevõtjatele, kes ei paku elektroonilise side võrke või teenuseid artikli 87 lõike 2 kohaselt. Numbrite kasutamise õigusi antakse avatud, objektiivse, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja proportsionaalse menetlusega.

Numbrite kasutamise õiguste andmisel täpsustavad riikide reguleerivad asutused, kas ja millistel tingimustel võib õiguste valdaja neid õigusi üle anda.

Kui riikide reguleerivad asutused annavad kasutusõiguse piiratud ajavahemikuks, peab kõnealuse ajavahemiku kestus olema vastavuses asjaomase teenusega, arvestades taotletavat eesmärki, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust võimaldada investeeringu puhul asjakohane amortisatsiooniperiood.

3. Numbrite kasutamise õiguste andmist käsitlevad otsused võetakse vastu, edastatakse ja avalikustatakse võimalikult kiiresti pärast seda, kui riigi reguleeriv asutus on täidetud taotluse kätte saanud, riigi numeratsiooniplaanist eriotstarbeks eraldatud numbrite puhul kolme nädala jooksul.

4. Kui pärast konsulteerimist huvitatud isikutega artikli 23 kohaselt on otsustatud, et erandliku majandusliku väärtusega numbrite kasutamise õigusi antakse ainult konkurentsil või võrdlustel põhineva valiku menetluse alusel, võivad riikide reguleerivad asutused pikendada maksimaalselt kolme nädala pikkust tähtaega veel kolme nädala võrra.

5. Riikide reguleerivad asutused ei piira antavate kasutusõiguste hulka, kui see ei ole vajalik numeratsiooniressursside tõhusa kasutamise tagamiseks.

6. Kui numbrite kasutamise õigus hõlmab nende territooriumivälist kasutust liidus vastavalt artikli 87 lõikele 4, seab riigi reguleeriv asutus kasutusõigusele eritingimused, et tagada vastavus kõigile asjaomastele numbrite kasutusega seotud riigisisestele tarbijakaitse eeskirjadele ja õigusnormidele, mida kohaldatakse liikmesriikides, kus numbreid kasutatakse. Liikmesriigid ei või seejärel kehtestada nendele kasutusõigustele lisakohustusi.

Teise liikmesriigi reguleeriva asutuse taotlusel, mis tõendab kõnealuse liikmesriigi asjaomaste tarbijakaitse eeskirjade või numbritega seonduva riigisisese õiguse rikkumist, tagab selle liikmesriigi reguleeriv asutus, kus numbrite kasutusõigused on antud, esimese lõigu alusel lisatud tingimuste täitmise vastavalt artiklile 30, võttes sealhulgas raskematel juhtumitel ära asjaomasele ettevõtjale antud numbrite territooriumivälise kasutamise õiguse.

BEREC soodustab ja koordineerib asjaomaste liikmesriikide reguleerivate asutuste teabevahetust ja tagab nende koostöö nõuetekohase kooskõlastamise.

Artikkel 89

Tasu numbrite kasutusõiguste eest

Liikmesriigid võivad lubada riigi reguleerival asutusel kehtestada tasu numbrite kasutamise õiguste eest, et tagada kõnealuste vahendite optimaalne kasutamine. Liikmesriigid tagavad, et sellised tasud on objektiivselt põhjendatud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed, võrreldes nende kavandatud eesmärgiga, ja et nende puhul on arvesse võetud artiklis 3 sätestatud eesmärke.

Artikkel 90

Kadunud laste otsimise ja muud laste abitelefonid

1. Liikmesriigid tagavad kodanikele tasuta juurdepääsu abitelefoni teenusele, et teatada laste kadumise juhtumitest. Abitelefoni number on 116000. Liikmesriigid tagavad lastele juurdepääsu lapsesõbralikule abitelefoni teenusele. Abitelefoni number on 116111.

2. Liikmesriigid tagavad, et puuetega lõppkasutajatel oleks teiste lõppkasutajatega võrdne juurdepääs numbriga 116000 ja 116111 seotud teenustele, sealhulgas spetsiaalsete kõneteenuste kasutamise abil. Meetmed, mis võetakse, et hõlbustada puuetega lõppkasutajate juurdepääsu nendele teenustele teises liikmesriigis reisides, põhinevad artikli 39 kohaselt avaldatud asjakohaste standardite või spetsifikaatide järgimisel.

3. Liikmesriigid tagavad, et võetakse asjakohaseid meetmeid, mis on vajalikud numbri 116000 käigushoidmisega seotud teenuse kvaliteedi piisava taseme saavutamiseks ja abitelefoni tegevuseks vajalike rahaliste vahendite eraldamiseks.

4. Liikmesriigid ja komisjon tagavad, et kodanikke teavitatakse piisavalt numbrite 11 6000 ja 11 6111 olemasolust ja nende raames pakutavate teenuste kasutamisest.

Artikkel 91

Juurdepääs numbritele ja teenustele

1. Liikmesriigid tagavad, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, ning välja arvatud juhtudel, kui lõppkasutaja on ärilistel põhjustel otsustanud konkreetsetes geograafilistes piirkondades asuvate helistajate juurdepääsu piirata, et riikide reguleerivad asutused võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et lõppkasutajatel on

  a) juurdepääs liidus osutatavatele teenustele ja nad saavad neid kasutada, kasutades mittegeograafilisi numbreid, ja ning

  b) juurdepääs kõigile liidus välja antud numbritele, olenemata operaatori kasutatavast tehnoloogiast ja seadmetest, sealhulgas liikmesriikide numeratsiooniplaani numbritele ning rahvusvahelistele tasuta telefoninumbritele.

2. Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivatel asutustel on võimalik nõuda üldkasutatavate sidevõrkude pakkujatelt ja/või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajatelt, et nad tõkestaksid igal üksikul juhul juurdepääsu numbritele või teenustele, kui see on põhjendatud pettuse või väärkasutuse tõttu, ning nõuda, et kõnealustel juhtudel peataksid elektroonilise side teenuste osutajad asjaomase vastastikuse sidumise või muude teenuste müügi.

III jaotis: Lõppkasutajate õigused

(Artikkel 91 a)

Erandiklausel

III jaotist, välja arvatud artikleid 92 ja 93, ei kohaldata numbrivaba isikutevahelise side teenustele, mille osutaja on mikroettevõte komisjoni soovituse 2003/361/EÜ tähenduses.

Artikkel 92

Mittediskrimineerimine

Elektroonilise side võrkude pakkujad või teenuste osutajad ei kohalda liidu lõppkasutajate suhtes kodakondsusel või elukohal või asukohal põhinevaid diskrimineerivaid juurdepääsu või kasutamisega seotud nõudeid või tingimusi, välja arvatud juhul, kui need erinevused on objektiivselt põhjendatud.

Artikkel 92 a

1. Üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujad ei kohalda teist liikmesriiki hõlmavate liidusiseste fikseeritud ja mobiilsete sideteenuste korral tariife, mis on suuremad liikmesriigisisestest tariifidest, välja arvatud juhul, kui seda õigustavad erinevad kõnelõpetamise tasud.

2. BEREC võtab pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja tihedas koostöös komisjoniga ... [kuus kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist] vastu suunised selliste lõikes 1 osutatud objektiivselt õigustatud erinevate kulude sissenõudmise kohta. Suunistega tagatakse, et mis tahes erinevused põhinevad rangelt olemasolevatel otsestel kuludel, mis pakkujal seoses piiriüleste teenuste pakkumisega tekkisid.

3. Komisjon esitab ... [ühe aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumist ning seejärel korra aastas] lõikes 1 osutatud kohustuste kohaldamise kohta aruande, mis hõlmab hinnangut liidusiseste sidetariifide arengu kohta.

Artikkel 93

Põhiõiguste kaitse

1. Riigisisesed meetmed, mis käsitlevad teenuste ja rakenduste kättesaadavust lõppkasutajatele või nende kasutamist üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu, peavad austama põhiõigusi ja -vabadusi, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja liidu õiguse üldpõhimõtetega.

2. Lõppkasutajate juurdepääsuga teenustele ja rakendustele elektroonilise side võrkude kaudu ning nende rakenduste ja teenuste kasutamisega seonduvaid liikmesriikide võetavaid meetmeid, mis võivad piirata kõnealuseid põhiõigusi või -vabadusi, võib kehtestada üksnes juhul, kui need on seadusega ette nähtud ja austavad kõnealuste õiguste ja vabaduste põhiolemust, on asjakohased, proportsionaalsed ja vajalikud, ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 52 lõikega 1 ning liidu õiguse üldpõhimõtetega, sh tõhus õiguskaitse ja nõuetekohane menetlus. Seega võib nimetatud meetmeid võtta üksnes nõuetekohaselt järgides süütuse presumptsiooni põhimõtet ja austades õigust eraelu puutumatusele. Tagada tuleb eelnev, õiglane ja erapooletu menetlus, sh asjaomase isiku või asjaomaste isikute õigus olla ära kuulatud, kohaldades asjakohaseid tingimusi ja menetluskorda nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Tagada tuleb tegeliku ja õigeaegse kohtuliku kontrolli õigus.

2 a. Liikmesriigid ei kehtesta kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1 elektroonilise side vahendeid puudutavat kohustust säilitada üldiselt ja vahet tegemata kõikide abonentide ja registreeritud kasutajate kõik liiklusandmed ja asukohaandmed.

Artikkel 94

Ühtlustamise tase

Kui käesolevas jaotises ei ole sätestatud teisiti, ei säilita ega kehtesta liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses selliseid lõppkasutajate kaitse eeskirju või üldloa tingimusi, milles käsitletakse käesoleva jaotisega hõlmatud küsimusi ning mis erinevad käesoleva jaotisega kehtestatust, sealhulgas rangemaid ega vähem rangeid eeskirju, millega tagataks kaitse erinev tase.

Artikkel 95

Lepingute puhul teabele esitatavad nõuded

–1.  Käesolevas artiklis kehtestatud teabele esitatavad nõuded, sealhulgas lepingu kokkuvõte, moodustavad lepingu lahutamatu osa ja täiendavad direktiivis 2011/83/EL sätestatud teabele esitatavaid nõudeid. Liikmesriigid tagavad, et asjaomases artiklis osutatud teave on esitatud selgel, arusaadaval ja kergesti kättesaadaval kujul. Tarbija või muude lõppkasutajate taotluse alusel esitatakse ka teabe koopia püsival andmekandjal ja puudega lõppkasutajale kättesaadavas vormingus.

1. Enne kui leping või mõni vastav pakkumine, mille suhtes kohaldatakse tasu, on tarbija jaoks siduvaks muutunud, esitavad internetiühenduse teenuste, üldkasutatavate elektroonilise side teenuste ja ringhäälingu jaoks kasutatavate ülekandeteenuste osutajad vajaduse korral tarbijale järgmise teabe, kui selline teave puudutab nende pakutavat teenust.

  a) iga osutatava teenuse põhiomaduste osana:

i) miinimumteenuse kvaliteeditasemed, kui miinimumteenuseid pakutakse, ning vastavalt suunistele, mille BEREC võtab kooskõlas artikli 97 lõikega 2 vastu pärast konsulteerimist sidusrühmadega ja tihedas koostöös komisjoniga, järgmine teave:

–   internetiühenduse teenuste puhul: vähemalt latentsusaeg, värin, paketikadu,

–   üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste puhul: vähemalt esialgse ühenduse loomise aeg, tõrgete esinemise tõenäosus, kõnesignaali edastamise viivitused kooskõlas käesoleva direktiivi IX lisaga ning

–   muude teenuste puhul, mis ei ole internetiühenduse teenused määruse 2015/2120/EÜ artikli 3 lõike 5 tähenduses: konkreetsed tagatavad kvaliteediparameetrid.

Kui teenuse kvaliteedi miinimumtaset ei pakuta, tuleb see ära märkida.

ii) piiramata lõppkasutajate õigust kasutada neile sobivaid telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmeid kooskõlas määruse 2015/2120/EÜ artikli 3 lõikega 1, kõik teenuseosutaja kehtestatud tasud ja piirangud tarnitud telekommunikatsioonivõrgu lõppseadme kasutamisele ning vajaduse korral lühike tehniline teave tarbija valitud seadme nõuetekohaseks toimimiseks;

  b) võimalikud hüvitised ja tagasimakse kord, sealhulgas vajaduse korral selge viide tarbijate seaduspärastele õigustele, kui teenuse kvaliteet ei vasta kokkulepitule või kui teadaolevate tarkvara või riistvara turvaohtude tõttu, mille jaoks on tootja või arendaja väljastanud parandused ja teenusepakkuja ei ole neid kohaldanud ega võtnud muid asjakohaseid vastumeetmeid, leiab aset teenuseosutajale teada antud turvaintsident;

  c) hinnateabe ja tasu käsitleva teabe osana:

i) lepingukohaste spetsiifilise tariifikava või tariifikavade üksikasjad ning iga sellise tariifikava jaoks pakutavate teenuste liigid, sealhulgas vajaduse korral arveldusperioodi hulka arvatud andmeside maht (MB, minutid, SMSid) ja täiendavate sideühikute hind,

i a) eelnevalt määratletud andmeside mahuga tariifikava või -kavade puhul tarbija võimalus lükata edasi mis tahes kasutamata mahtu eelnevast arveldusperioodist kuni järgmise arveldusperioodini, kui selline võimalus on lepingus ette nähtud,

i b) vahendid, et tagada arvete läbipaistvus ja jälgida tarbimise taset,

i c) ilma et see piiraks määruse (EL) 2016/679 artikli 13 kohaldamist, teave selle kohta, milliseid isikuandmeid vajatakse enne teenuse osutamist või kogutakse teenuse osutamise raames,

ii) teave kehtivate tariifide kohta seoses numbrite või teenustega, millele kohaldatakse eraldi hinnatingimusi; riigi reguleeriv asutus võib teatavate teenusekategooriate puhul nõuda sellise teabe esitamist vahetult enne kõne ühendamist,

iii) teenuspakettide ja pakettide puhul, mis hõlmavad nii teenuseid kui ka seadmeid, paketi üksikosade hinnad, niivõrd, kuivõrd neid turustatakse ka eraldi,

iv) müügijärgse teeninduse, hoolduse ja klienditoe teenuse ja hooldustasude üksikasjad ning

v) võimalused ajakohase teabe saamiseks kõigi kohaldatavate tariifide ja hooldustasude kohta;

  d) lepingu kestust käsitleva teabe ning lepingu pikendamise ja lõpetamise tingimuste osana:

i) soodustingimuste kasutamiseks vajalik miinimumkasutus või minimaalne kestus,

ii) ▌teenusepakkuja vahetamise ning numbrite ja muude kontaktandmete liikuvusega seotud mistahes kord ja kulud, sealhulgas kompensatsiooni- ja tagasimaksekord, mida kohaldatakse teenusepakkuja vahetamisel tekkivate viivituste või kuritarvituste korral,

iii) kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnevad kulud, sealhulgas teave lõppseadme vabastamise kohta ja lõppseadmega seotud tagasinõudmiskulud ▌,

iv) teenuspakettide puhul vajaduse korral paketi või selle osade lõpetamise tingimused;

  e) puuetega lõppkasutajatele suunatud toodete ja teenuste üksikasjad ning kuidas saada vastavat ajakohastatud teavet;

  f) artikli 25 kohase vaidluste, sealhulgas riigisiseste ja piiriüleste vaidluste lahendamise menetluse algatamise viisid;

  g) nende meetmete liigid, mida ettevõtjad võivad võtta turvaintsidentide, tervikluse rikkumise või turvaohtude puhul.

2. Lisaks lõikes 1 sätestatud nõuetele esitavad üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste osutajad selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe:

–  tehnilisest teostamatusest tingitud piirangud seoses juurdepääsuga hädaabiteenustele ja/või teabega helistaja asukoha kohta ulatuses, milles teenus võimaldab lõppkasutajatel algatada riigisiseseid kõnesid numbrile siseriiklikus telefoninumeratsiooniplaanis;

–  lõppkasutajate õigus otsustada, kas nad soovivad lisada oma isikuandmed kataloogi, ning õigus otsustada selliste andmete laadi üle vastavalt direktiivi 2002/58/EÜ artiklile 12.

3. Lõikeid 1, 2 ja 6 kohaldatakse ka lõppkasutajatest mikro- või väikeettevõtjate ja mittetulundusühenduste suhtes, välja arvatud juhul, kui nad on selgelt nõustunud täielikult või osaliselt loobuma kõnealuste sätete kohaldamisest.

4. Internetiühenduse teenuste osutajad esitavad lõigetes 1 ja 2 nimetatud teabe lisaks määruse (EÜ) 2015/2120 artikli 4 lõike 1 kohaselt nõutavale teabele.

5. Pärast BERECiga konsulteerimist võtab komisjon ...[12 kuud pärast jõustumist] vastu lepingu kokkuvõtliku vormi ▌, kus nimetatakse teabele esitatavate nõuete põhielemendid vastavalt lõigetele 1 ja 2. Kõnealused põhielemendid hõlmavad vähemalt kokkuvõtlikku teavet järgmise kohta:

a)  teenusepakkuja nimi, aadress ja kontaktandmed võimaliku kaebuse esitamiseks, kui need on erinevad,

b)  iga osutatava teenuse põhiomadused,

c)  vastavad hinnad,

d)  lepingu kestus ning selle pikendamise ja lõpetamise tingimused,

e)  puuetega lõppkasutajatele suunatud toodete ja teenuste osa,

f)  internetiühenduse teenuse puhul määruse (EL) 2015/2120 artikli 4 lõike 1 kohaselt nõutav teave.

Vormi pikkus ei ületa ühte A4 lehekülge. See peab olema kergesti loetav. Kui üks leping hõlmab mitut erinevat teenust, võivad vajalikud olla täiendavad leheküljed, kuid dokumendi kogupikkus on piiratud kolme leheküljega.

Komisjon võib vastu võtta rakendusakti, milles täpsustatakse käesolevas lõikes osutatud vormi. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu artikli 110 lõikes 4 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

Teenusepakkujad, kelle suhtes on kehtestatud lõigete 1–4 kohased kohustused, täidavad nõuetekohaselt lepingu kokkuvõtliku vormi kohaldatava teabega ning esitavad selle tarbijatele, mikro- ja väikeettevõtjatele ning mittetulundusühendustele vajaduse korral enne lepingu sõlmimist, või kui see ei ole võimalik, siis hiljem ilma põhjendamatu viivitamiseta.

6. Internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste osutajad pakuvad tarbijatele vahendi kõigi nende teenuste kasutuse jälgimiseks ja kontrollimiseks, mille kohta esitatakse arve kas tarbitud aja või andmemahu põhjal. Vahend hõlmab juurdepääsu õigeaegsele teabele tariifikavas sisalduvate teenuste tarbimise taseme kohta. Internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste osutajad annavad tarbijatele taotluse korral nõu oma teenuste parimate tariifide kohta ja teevad seda hiljemalt kolm kuud enne lepingu tähtaja lõppemist.

6 a. Et tagada tarbijakaitse kõrgem tase käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud teabele kehtestatavate nõuete osas, võivad liikmesriigid säilitada või kehtestada oma siseriiklikus õiguses täiendavad nõuded, mida kohaldatakse internetiühenduse teenuste ja numbripõhise isikutevahelise side teenuste ning ringhäälingu jaoks kasutatavate ülekandeteenuste suhtes. Liikmesriigid võivad ka säilitada või kehtestada oma siseriiklikus õiguses sätted, et ajutiselt hoida ära asjaomase teenuse kasutamist, kui see ületab rahalise või andmemahu ülempiiri, mille määrab kindlaks pädev asutus.

Artikkel 96

Läbipaistvus, pakkumiste võrdlemine ja teabe avaldamine

1. Kui asjaomaste teenuste suhtes kohaldatakse tingimusi, tagavad riikide reguleerivad asutused▌, et internetiühenduse pakkujad, üldkasutatavate isikutevahelise side teenuste ja ringhäälingu jaoks kasutatavate ülekandeteenuste pakkujad avaldavad VIII lisas osutatud teabe selgel, arusaadaval, masinloetaval ja kergesti kättesaadaval kujul, sealhulgas eelkõige puuetega lõppkasutajatele. Seda teavet ajakohastatakse pidevalt. Riikide reguleerivad asutused võivad säilitada või kehtestada siseriiklikes õigusaktides täiendavaid nõudeid seoses käesolevas lõikes ette nähtud läbipaistvuse nõudega.

2. Riikide reguleerivad asutused tagavad, et lõppkasutajatel on tasuta juurdepääs vähemalt ühele sõltumatule võrdlusvahendile, mis võimaldab neil võrrelda ja hinnata erinevate internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste hindu ja tariife ning vajaduse korral teenuse osutamise kvaliteeti iseloomustavaid indikatiivseid andmeid.

Võrdlusvahend peab:

a)  tegutsema sõltumatult, tagades et teenusepakkujaid koheldakse otsingutulemustes võrdselt;

b)  selgelt avaldama võrdlusvahendi omanikud ja operaatorid;

c)  esitama selged ja objektiivsed kriteeriumid, millel võrdlus põhineb;

d)  olema lihtsas ja üheselt mõistetavas keeles;

e)  pakkuma täpset ja ajakohastatud teavet ning näitama viimase ajakohastamise aega;

f)  sisaldama mitmesuguseid pakkumisi, mis hõlmavad märkimisväärset osa turust ning juhul kui esitatav teave ei anna turust täielikku ülevaadet, andma selle kohta enne tulemuste kuvamist selget teavet;

g)  tagama tõhusa menetluse ebaõigest teabest teatamiseks;

g a)  sisaldama hindu, tariife ja teenuse osutamise kvaliteeti nii ettevõtjatest lõppkasutajatele kui ka tarbijatest lõppkasutajatele.

Punktides a–g sätestatud nõudeid täitvad võrdlusvahendid sertifitseeritakse vahendi pakkuja taotluse korral riikide reguleerivate asutuste poolt. Kolmandatel isikutel on õigus kasutada internetiühenduse teenuste või üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujate avaldatud teavet tasuta ja avatud andmevormingus, selleks et sellised sõltumatud võrdlusvahendid kättesaadavaks teha.

3. Liikmesriigid võivad nõuda, et nii riigiasutused kui ka internetiühenduse teenuste, üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste või mõlemate osutajad edastavad olemasolevatele ja uutele lõppkasutajatele üldist huvi pakkuvat tasuta teavet vajaduse korral samade vahendite kaudu, mida nad lõppkasutajatega suhtlemiseks tavaliselt kasutavad. Sellisel juhul esitavad asjaomased riigiasutused selle üldist huvi pakkuva teabe standardsel kujul ja see käsitleb muu hulgas järgmisi teemasid:

a)  kõige levinumad viisid internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste kasutamiseks ebaseaduslikuks tegevuseks või kahjuliku sisu levitamiseks, eelkõige kui see võib ohustada teiste isikute õigusi ja vabadusi, sealhulgas andmekaitseõiguste, autoriõiguste ja nendega seotud õiguste rikkumine, ning sellise tegevuse õiguslikud tagajärjed ning internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste kasutamisega kaasneva isikute turvalisuse, eraelu ja isikuandmete puutumatuse ohustamise vastased kaitsevahendid.

Artikkel 97

Teenuse kvaliteet

1. Riikide reguleerivad asutused võivad nõuda, et internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate ▌isikutevahelise side teenuste osutajad avaldaksid lõppkasutajatele põhjalikud, võrreldavad, usaldusväärsed, kasutajasõbralikud ja ajakohastatud andmed oma teenuste kvaliteedi kohta pakutava teenuse kvaliteedi miinimumtaseme ulatuses ning puuetega lõppkasutajatele samaväärse juurdepääsu tagamiseks võetud meetmete kohta. See teave esitatakse taotluse korral enne avaldamist riigi reguleerivale asutusele. Sellised teenuse kvaliteedi tagamise meetmed peavad olema kooskõlas määrusega (EL) nr 2015/2120. Üldkasutatavad isikutevahelise side teenuse osutajad teavitavad tarbijaid sellest, kui osutatavate teenuste kvaliteet sõltub mistahes välistest teguritest, nagu signaali edastamise kontroll või internetiühendus.

2. Riikide reguleerivad asutused täpsustavad teenuse kvaliteedi mõõdetavad parameetrid ja kohaldatavad mõõtmismeetodid ning avaldatava teabe sisu, vormi ja avaldamisviisi, sealhulgas võimalikud kvaliteedi sertifitseerimise mehhanismid, võttes täiel määral arvesse BERECi suuniseid. Vajaduse korral kasutatakse IX lisas sätestatud parameetreid, mõisteid ja mõõtmismeetodeid.

BEREC võtab ... [18 kuud pärast jõustumist] pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja tihedas koostöös komisjoniga vastu suunised, milles kirjeldatakse üksikasjalikult asjakohaseid teenusekvaliteedi parameetreid, sealhulgas puuetega lõppkasutajate jaoks olulisi parameetreid, kohaldatavaid mõõtmismeetodeid, avaldatava teabe sisu ja vormi ning kvaliteedi sertifitseerimise mehhanisme, et aidata kaasa käesoleva lõike ja IX lisa järjekindlale kohaldamisele.

Artikkel 98

Lepingu kestus ja lõpetamine

1. Liikmesriigid tagavad, et lepingu lõpetamise tingimused ja kord ei mõjutaks teenuseosutaja vahetamisest loobuma ning et tarbijate ja üldkasutatavate internetiühenduse teenuste, numbripõhiste isikutevahelise side teenuste ja ringhäälingu jaoks kasutatavate ülekandeteenuste osutajate vahel sõlmitavad lepingud ei näeks ette lepingu esialgset kohustusperioodi, mille kestus oleks üle 24 kuu. Liikmesriigid võivad lepingu ▌kohustusperioodiks kehtestada või säilitada lühema maksimaalse kestuse. Samuti võivad liikmesriigid nõuda, et teenuseosutajad pakuksid tarbijatele võimalust sõlmida leping, mille maksimaalne kestus on 12 kuud või vähem.

Käesolevat lõiget ei kohaldata järelmaksulepingu kestuse suhtes, mil tarbija on eraldi lepinguga nõustunud tasuma osamakseid ülisuure läbilaskevõimega võrkudega loodava füüsilise ühenduse kasutuselevõtu eest. Järelmaksuleping füüsilise ühenduse kasutuselevõtuks ei hõlma lõppseadmeid ega internetiühenduse teenuse seadmeid, nagu ruuter või modem, ning ei takista tarbijaid kasutamast käesoleva artikli kohaseid õigusi.

2. Kui lepingus või siseriiklikus õiguses nähakse ette tähtajalise lepingu automaatse pikendamine, tagab liikmesriik, et pärast asjaomast automaatset pikendamist on tarbijatel õigus leping lõpetada mis tahes ajal maksimaalselt ühekuulise etteteatamistähtajaga ja lisakuludeta, v.a etteteatamistähtaja jooksul teenuse saamisega kaasnevad tasud. Enne lepingu automaatset pikendamist teavitab teenuseosutaja tarbijat selgelt esialgse lepinguperioodi lõppemisest ja lepingu lõpetamise viisidest, kui seda taotletakse. Teenuseosutaja kasutab selleks samu vahendeid, mille abil ta tarbijatega tavapäraselt suhtleb.

2 a. Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse ka lõppkasutajatest mikro- ja väikeettevõtjate või mittetulundusühenduste suhtes, välja arvatud juhul, kui nad on selge sõnaga nõustunud loobuma kõnealuste sätete kohaldamisest.

3. Lõppkasutajal on õigus lõpetada leping lisakuludeta pärast seda, kui talle on teatatud internetiühenduse teenuste, üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste ja ringhäälingu jaoks kasutatavate ülekandeteenuste osutaja kavandatud lepingutingimuste muutmisest, välja arvatud juhul, kui kavandatud muudatused on üksnes lõppkasutaja huvides või puhtalt tehnilist laadi ja need ei mõjuta lõppkasutajat või kui need on hädavajalikud õiguslike või regulatiivsete muudatuste rakendamiseks. Teenuseosutajad teavitavad lõppkasutajaid igast lepingutingimuste muudatusest vähemalt kuu aega ette ja teavitavad neid samal ajal õigusest leping lisakuludeta lõpetada, kui uued tingimused ei ole neile vastuvõetavad. Liikmesriigid tagavad, et selline teavitus esitatakse selgel ja arusaadaval viisil püsival andmekandjal samade vahendite kaudu, mida teenuseosutaja tarbijatega suhtlemiseks tavaliselt kasutab.

3 a. Elektroonilise side teenuse tegeliku jõudluse pidevat või korrapärast märkimisväärset erinemist sellest jõudlusest, millele on viidatud lepingus, käsitatakse tarbijale liidu ja siseriikliku õiguse kohaselt kättesaadavate õiguskaitsevahendite kindlaksmääramisel jõudlust käsitlevate nõuete täitmatajätmisena, hõlmates õigust lõpetada leping ilma mistahes kuludeta.

4. Kui lõppkasutajal on käesoleva direktiivi, liidu õiguse muude sätete või siseriikliku õiguse kohaselt õigus lõpetada üldkasutatavate internetiühenduse teenuste, numbripõhise isikutevahelise side teenuse ja ringhäälingu jaoks kasutatavate ülekandeteenuste leping enne kokkulepitud kehtivusaja lõppemist, ei või lõppkasutajalt nõuda trahvi ega hüvitist, välja arvatud kasutatavate subsideeritud lõppseadmete eest. Kui lõppkasutaja otsustab endale jätta lõppseadmed, mis olid lepinguga seotud selle sõlmimisel, ei tohi nende eest nõutav hüvitis ületada seadmete pro rata temporis väärtust lepingu sõlmimise hetkel või kuni lepingu lõppemiseni maksta jäänud osa teenustasust, olenevalt sellest, kumb summa on väiksem. Liikmesriigid võivad valida hüvitise määra arvutamiseks teisi meetodeid, kui see määr on võrdne eespool arvutatud hüvitisega või sellest väiksem. Teenuseosutaja kaotab tasuta kõik lõppseadmete muudes võrkudes kasutamise piirangud hiljemalt nimetatud hüvitise maksmisel. Liikmesriigid võivad käesoleva lõikega seonduvalt vastu võtta või säilitada täiendavaid nõudeid, et tagada kõrgem tarbijakaitse tase.

Artikkel 99

Teenuseosutaja vahetamine ja numbri liikuvus

1. Internetiühenduse teenuste osutajat vahetades esitavad asjaomased teenuseosutajad lõppkasutajale asjakohase teabe enne vahetamisprotsessi ja selle jooksul ning tagavad teenuse katkematuse. Vastuvõttev teenuseosutaja juhib vahetusprotsessi, tagamaks, et teenuse aktiveerimine leiab aset lõppkasutajaga selgelt kokku lepitud kuupäeval ja aja jooksul. Üleandev teenuseosutaja jätkab teenuste osutamist samadel tingimustel kuni vastuvõtva teenuseosutaja teenuste aktiveerimiseni. Teenuse katkemine teenuseosutaja vahetamise protsessi ajal ei ületa üht tööpäeva, kui mõlemad teenusepakkujad kasutavad samu tehnoloogilisi vahendeid. Kui teenuseosutajad kasutavad erinevaid tehnoloogilisi vahendeid, püüavad nad piirata teenuse katkemise perioodi teenuseosutaja vahetamise protsessi ajal ühele tööpäevale, välja arvatud juhul, kui pikem ajavahemik, mis ei ületa kaht tööpäeva, on nõuetekohaselt põhjendatud.

Riikide reguleerivad asutused tagavad teenuseosutaja vahetamise protsessi tõhususe ja lihtsuse.

2. Liikmesriigid tagavad, et kõigil riigi telefoninumeratsiooniplaanist numbri saanud lõppkasutajatel on õigus taotluse esitamise korral säilitada VI lisa C osa sätete kohaselt oma numbri(d) sellest olenemata, milline ettevõtja teenust osutab.

2 a. Kui lõppkasutaja lõpetab teenuseosutajaga lepingu, säilib lõppkasutajal õigus viia number üle teise teenuseosutaja alla kuue kuu jooksul pärast lõpetamise kuupäeva, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja sellest õigusest loobub.

3. Riikide reguleerivad asutused tagavad, et operaatorite ja/või teenuseosutajate vahelised tasud numbri liikuvuse eest on kulupõhised ja et lõppkasutajate suhtes ei kohaldata otsest tasu.

4. Riikide reguleerivad asutused ei kehtesta numbri liikuvuse jaemüügitariife konkurentsi moonutaval viisil, näiteks eri- või ühtsete jaemüügitariifide kehtestamisega.

5. Numbri teisaldamine ja sellele järgnev aktiveerimine toimub võimalikult lühikese aja jooksul. Igal juhul aktiveeritakse nende tarbijate number, kes on sõlminud lepingu numbri üleviimiseks uue ettevõtja alla, ühe tööpäeva jooksul kokkulepitud kuupäevast arvates. Üleandev teenuseosutaja jätkab teenuste osutamist samadel tingimustel kuni vastuvõtva teenuseosutaja teenuste aktiveerimiseni.

Käesolevat lõiget kohaldatakse ka lõppkasutajatest mikro- või väikeettevõtjate ja mittetulundusühenduste suhtes, välja arvatud juhul, kui nad on sõnaselgelt nõustunud täielikult või osaliselt loobuma kõnealuste sätete kohaldamisest.

5 a. Teenuseosutaja vahetamise ja numbri teisaldamise protsessi juhib vastuvõttev teenuseosutaja ja nii vastuvõttev kui ka üleandev teenuseosutaja teevad koostööd heas usus. Riikide reguleerivad asutused võivad kehtestada üleüldise teenuseosutaja vahetamise ja numbri teisaldamise protsessi, võttes arvesse lepinguid käsitlevaid siseriiklikke sätteid, tehnilist teostatavust ja vajadust jätkata lõppkasutajale teenuse osutamist. Võimaluse korral hõlmab see nõuet, et teisaldamist teostatakse raadiolainete abil, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja palub teha teisiti.

Ühelgi juhul ei ületa teenuse katkemine teisaldamise protsessi ajal üht tööpäeva.

Lõppkasutajate lepingud üleandva teenuseosutajaga lõpetatakse automaatselt vahetusprotsessi sõlmimisel. Üleandvad teenuseosutajad hüvitavad ettemakstud teenuseid kasutavatele tarbijatele mistahes krediidi. Hüvitamise eest võib nõuda tasu ainult siis, kui see on lepingus ette nähtud. Tasu on proportsionaalne ja vastavuses üleandva teenuseosutaja tegelike kuludega hüvitise pakkumisel. Numbri teisaldamise protsessi ebaõnnestumise korral taasaktiveerib üleandev teenuseosutaja lõppkasutaja numbri või teenuse samadel tingimustel, mis kehtisid lõppkasutaja suhtes enne vahetusprotsessi algatamist, kuni numbri teisaldamise või vahetusprotsessi õnnestumiseni. Riikide reguleerivad asutused võtavad ka asjakohaseid meetmeid lõppkasutajate nõuetekohaseks teavitamiseks ja kaitse tagamiseks kogu ▌vahetamise ja teisaldamise protsessi jooksul ja selleks, et teenuseosutajat ei vahetataks nende tahte vastaselt.

6. Liikmesriigid tagavad, et nähakse ette asjakohased karistused ettevõtjatele ▌, kui teisaldamisega viivitatakse või kui teisaldamist ettevõtjate poolt või nende nimel kuritarvitatakse.

6 a. Liikmesriigid tagavad, et lõppkasutajatel on õigus saada teenuseosutajalt hüvitist, kui teisaldamise või vahetamisega viivitatakse või teisaldamist või vahetamist kuritarvitatakse. Miinimumhüvitis viivitamise eest on järgmine:

a)   kui teisaldamisega viivitatakse üle ühe või kahe tööpäeva, siis iga lisapäeva eest artikli 99 lõigetes 1 ja 5 ette nähtud summas;

b)   kui teenust ei ole üle ühe tööpäeva, siis iga lisapäeva eest ette nähtud summa;

c)   kui teenuse aktiveerimisega viivitatakse, siis iga päeva eest, mis läheb üle kokkulepitud aktiveerimise päevast, ning

d)   kui teenus osutamise ajast ei peeta kinni või see tühistatakse lühema etteteatamisega kui 24 tundi, siis täitmata teenindusaja eest ette nähtud summa.

Riikide reguleerivad asutused kehtestavad käesoleva lõike alusel tasutavad summad.

6 b. Lõikes 6 a osutatud hüvitis makstakse, arvates selle maha järgmisest arvest, sularahas, elektroonilise ülekandega või lõppkasutajaga kokkuleppe korral teenusevautšerites.

6 c. Lõige 6 a ei piira mis tahes õigust täiendavale hüvitisele siseriikliku või liidu õiguse kohaselt. Liikmesriigid võivad kehtestada täiendavad eeskirjad, millega tagatakse, et iga lõppkasutaja, kes on saanud varalist või mittevaralist kahju käesoleva artikli kohaselt, võib taotleda ja saada hüvitist kantud kahju eest. Lõike 6 a kohaselt makstava miinimumhüvitise võib asjaomasest hüvitisest maha arvata. Lõike 6 a kohase hüvitise maksmine ei takista vastuvõtval teenuseosutajal nõuda üleandvalt teenuseosutajalt asjakohasel juhul hüvitist.

Artikkel 100

Teenuspaketid

1. Kui tarbijale pakutavasse teenuspaketti ja lõppseadmete paketti kuulub vähemalt üks internetiühenduse teenus või üldkasutatav numbripõhine isikutevahelise side teenus, kohaldatakse artiklit 95, artikli 96 lõiget 1 ja artikleid 98 ja ▌99 ▌mutatis mutandis paketi kõigi elementide suhtes, välja arvatud juhul, kui paketi muu elemendi suhtes kohaldatavad sätted on tarbija jaoks soodsamad.

2. Sama internetiühenduse teenuste või üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste ▌ osutaja pakutavate või turustatavate lisateenuste või lõppseadmete tellimine ei pikenda lepingu kehtivust, välja arvatud juhul, kui tarbija sõnaselgelt nõustub lisateenuste või lõppseadmete tellimisel vastupidisega.

2 a. Teenuseosutajad, kes pakuvad üldkasutatava elektroonilise side teenust, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenus, annavad tarbijatele võimaluse tühistada või vahetada pakettlepingu üksikuid osi, kui see võimalus on lepingus ette nähtud.

2 b. Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse ka lõppkasutajatest mikro- või väikeettevõtjate või mittetulundusühenduste suhtes, välja arvatud juhul, kui nad on sõnaselgelt nõustunud täielikult või osaliselt loobuma kõnealuste sätete kohaldamisest.

2 c. Liikmesriik võib laiendada lõike 1 kohaldamist tarbijatele pakutavate teenuspakettide või teenuste ja lõppseadmete pakettide suhtes, mis hõlmavad vähemalt üldkasutatava elektroonilise side teenust. Liikmesriigid võivad kohaldada lõiget 1 ka muudele käesoleva jaotise sätetele.

Artikkel 101

Teenuste kättesaadavus

Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada üldkasutatavate sidevõrkude kaudu osutatavate kõnesideteenuste ja internetiühenduse teenuste võimalikult maksimaalne kättesaadavus võrgu ulatusliku rikke või vääramatu jõu korral. Liikmesriigid tagavad, et kõnesideteenuste ja internetiühenduse teenuste osutajad võtavad kõik vajalikud meetmed hädaabiteenustele pideva juurdepääsu tagamiseks.

Artikkel 102

Hädaolukorra side ja Euroopa ühtne hädaabinumber

1. Liikmesriigid tagavad, et kõigil lõikes 2 osutatud teenuste lõppkasutajatel, sealhulgas üldkasutatavate taksofonide ja elektroonilise side eravõrkude kasutajatel, on võimalus pääseda hädaolukorra side abil tasuta ja ühtegi makseviisi kasutamata juurde hädaabiteenistustele, kasutades Euroopa ühtset hädaabinumbrit 112 ja kõiki liikmesriikide määratud riigisiseseid hädaabinumbreid.

2. Liikmesriigid tagavad, konsulteerides riikide reguleerivate asutuste ning hädaabiteenistuste ja elektroonilise side teenuste osutajatega, et lõppkasutajatele numbripõhise isikutevahelise side osutajad tagaksid, kui see teenus võimaldab lõppkasutajatel alustada kõnesid riigi või rahvusvahelise telefoninumeratsiooniplaani kuuluvale numbrile, hädaabiteenustele juurdepääsu kõige sobivama häirekeskusega loodava hädaolukorra side kaudu, kasutades asukohateavet, mis on kättesaadav numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujatele, ja viisil, mis on kooskõlas liikmesriikide hädaabikõne infrastruktuuridega.

Numbrivaba isikutevahelise side teenuse pakkujad, kes sellist juurdepääsu ei paku, teavitavad lõppkasutajaid sellest, et juurdepääsu hädaabinumbrile 112 ei toetata.

3. Liikmesriigid tagavad, et Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 saabunud hädaolukorra sidele vastatakse nõuetekohaselt ja see edastatakse riiklikule hädaabiorganisatsioonile kõige kohasemal viisil, kaaludes vajadust vastata kõnedele mitmes keeles. Sellisele hädaolukorra sidele vastatakse ja sellega tegeletakse vähemalt sama kiiresti ja tõhusalt, kui seda tehakse riigisisese hädaabinumbri või riigisiseste hädaabinumbrite puhul, kui need on jätkuvalt kasutusel.

3 a. Komisjon võtab pärast riikide reguleerivate asutuste ja hädaabiteenistustega konsulteerimist vastu liikmesriikide hädaabiteenuste suhtes kohaldatavad kohustuslikud tulemusnäitajad. Komisjon esitab iga kahe aasta tagant Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande Euroopa hädaabinumbri 112 rakendamise tulemuslikkuse ja tulemusnäitajate toimimise kohta.

4. Liikmesriigid tagavad hädaolukorra side kaudu puuetega lõppkasutajatele teiste lõppkasutajatega samaväärse juurdepääsu hädaabiteenustele, muu hulgas spetsiaalsete kõneteenuste või kolmanda osapoole vahendusteenuste kaudu. Komisjon ning riikide reguleerivad ja muud pädevad asutused võtavad asjakohaseid meetmeid, tagamaks, et puuetega lõppkasutajad pääsevad teises liikmesriigis reisides hädaabiteenustele juurde teistega samaväärselt ja võimaluse korral ilma eelregistreerimiseta. Nende meetmetega püütakse tagada koostalitlusvõime kõigis liikmesriikides ja need põhinevad võimalikult suurel määral Euroopa standarditel või spetsifikaatidel, mis on avaldatud vastavalt artiklile 39, ning need ei takista liikmesriikidel võtmast vastu lisanõudeid käesolevas artiklis sätestatud eesmärkide saavutamiseks.

5. Liikmesriigid tagavad, et teave helistaja asukoha kohta tehakse kõige asjakohasemale häirekeskusele kättesaadavaks viivitamata pärast hädaolukorra side loomist. See hõlmab nii võrgupõhist asukohateavet, ja kui see on kättesaadav, ka mobiiltelefoni kaudu saadavat teavet helistaja asukoha kohta. Liikmesriigid tagavad, et lõppkasutaja asukohta käsitleva teabe kindlakstegemine ja edastamine on lõppkasutaja ja häirekeskuse jaoks tasuta igasuguse Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 saabunud hädaolukorra side puhul. Liikmesriigid võivad seda kohustust laiendada nii, et see hõlmaks riigisisestele hädaabinumbritele saabunud hädaolukorra sidet. See ei takista pädevaid reguleerivaid asutusi kehtestamast pärast BERECiga konsulteerimist helistaja asukoha kohta antava teabe täpsuse ja usaldusväärsuse kriteeriume.

6. Liikmesriigid tagavad, et kodanikke teavitatakse nõuetekohaselt Euroopa ühtsest hädaabinumbrist 112 ja selle kasutusest, samuti selle juurdepääsuomadustest, sealhulgas liikmesriikide vahel reisivatele isikutele ja puuetega inimestele suunatud algatuste kaudu. Seda teavet antakse kättesaadaval kujul ja eri liiki puuetele vastavalt. Komisjon toetab ja täiendab liikmesriikide tegevust.

7. Et tagada liikmesriikides hädaabinumbriga 112 seotud teenuste kaudu toimuva hädaolukorra sidega tõhus juurdepääs hädaabiteenustele, võtab komisjon pärast BERECiga konsulteerimist vastu ▌artikli 109 kohaseid delegeeritud õigusakte meetmete kohta, mis on vajalikud, et tagada liidus hädaolukorra side ühilduvus, koostalitlusvõime, kvaliteet, usaldusväärsus ja toimepidevus helistaja asukohaga seotud lahenduste, ▌lõppkasutajate juurdepääsu, puuetega inimeste juurdepääsu ja kõne kõige sobivamasse häirekeskusesse suunamise puhul. Esimesed kõnealused delegeeritud õigusaktid võetakse vastu ... [sisestada kuupäev].

Komisjon haldab Euroopa hädaabiteenuste E.164 numbrite andmebaasi, tagamaks, et hädaabiteenustel on võimalik üksteisega ühest liikmesriigist teise ühendust võtta.

Kõnealused meetmed võetakse vastu nii, et see ei piiraks ega mõjutaks hädaabiteenistuste korraldust, mis jääb liikmesriikide ainupädevusse.

Artikkel 102 a

Hädaabinumbri 112 pöördsüsteem

1. Liikmesriigid tagavad elektroonilise side võrkude ja -teenuste kasutamise kaudu tõhusa sidesüsteemide Reverse 112 kasutuselevõtu kodanike hoiatamiseks ja teavitamiseks vahetute või arenevate looduslike ja/või inimtekkeliste suurte hädaolukordade ja õnnetuste korral, võttes arvesse riiklikke ja piirkondlikke süsteeme ning kahjustamata privaatsust ja andmekaitse eeskirju.

Artikkel 103

Samaväärne juurdepääs ja valikuvõimalus puuetega lõppkasutajatele

1. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused määravad kindlaks nõuded, mida üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajad peavad täitma tagamaks, et puuetega lõppkasutajatel on

  a) enamiku lõppkasutajatega samaväärne juurdepääs elektroonilise side teenustele, sealhulgas artikli 95 kohaselt esitatavale seotud lepingulisele teabele, samuti tagavad liikmesriigid, et üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutajad võtavad vajalikud meetmed, et teha oma veebisaidid ja mobiilirakendused juurdepääsetavamaks, muutes need tajutavaks, talitlusvõimeliseks, mõistetavaks ja töökindlaks;

  b) võimalik valida ettevõtja ja teenused, mis on kättesaadavad enamikule lõppkasutajatest.

Selleks tagavad liikmesriigid, ilma et sellega kaasneks ebaproportsionaalset koormust teenuseosutajatele, kes pakuvad lõppseadmete ja elektroonilise side teenust, konkreetselt puuetega lõppkasutajatele vajalikke teenuseid ja funktsioone pakkuvaid eriseadmete kättesaadavuse. Hinnang selle kohta, mida peetakse ebaproportsionaalselt suureks koormuseks, antakse direktiivi xxx/YYYY/EL artiklis 12 sätestatud korras.

2. Võttes lõikes 1 osutatud meetmeid, julgustavad liikmesriigid artikli 39 kohaselt avaldatud asjakohaste standardite või spetsifikaatide järgimist.

Juhul kui käesoleva artikli sätted on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga xxx/YYYY/EL(46), kohaldatakse direktiivi xxx/YYYY/EL.

Artikkel 104

Numbriinfoteenused

1. Liikmesriigid tagavad, et kõik häälsideteenuste osutajad rahuldavad kõik põhjendatud taotlused avaldada asjaomane teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks kokkulepitud kujul ja tingimustel, mis on õiglased, objektiivsed, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerivad.

2. Riikide reguleerivad asutused saavad kehtestada ettevõtjatele, kes kontrollivad lõpptarbijate juurdepääsu, kohustusi ja tingimusi numbriinfoteenustele osutamiseks vastavalt artiklile 59. Sellised kohustused ja tingimused on objektiivsed, õiglased, mittediskrimineerivad ja läbipaistvad.

3. Liikmesriigid ei säilita reguleerivaid piiranguid, mis ei lase ühes liikmesriigis asuvatel lõppkasutajatel vahetult kasutada teise liikmesriigi numbriinfoteenust häälkõne või SMSi teel, ning võtavad vastavalt artiklile 91 meetmeid kõnealuse juurdepääsu tagamiseks.

4. Lõigete 1–3 kohaldamisel võetakse arvesse liidu õigusaktide nõudeid isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse kohta, eelkõige direktiivi 2002/58/EÜ artiklit 12.

Artikkel 105

Tarbijatele mõeldud raadio- ja televisiooniseadmete koostalitlusvõime

Kooskõlas X lisa sätetega tagavad liikmesriigid tarbijatele mõeldud raadio- ja televisiooniseadmete kõnealuse lisa kohase koostalitlusvõime.

Digitaaltelevisiooniteenuste pakkujad tagavad lõppseadmete koostalitlusvõime nii, et tehnilise teostatavuse korral on lõppseade korduskasutatav teiste teenuseosutajate puhul, ja kui tarbijatel ei ole seda vaja, on neil võimalik lõppseade tasuta ja lihtsa protsessi kaudu tagastada.

Artikkel 106

Edastamiskohustused

1. Liikmesriigid võivad kehtestada mõistlikke edastamiskohustusi kindlaksmääratud raadio- ja televisioonikanalite ning seotud lisateenuste, eelkõige juurdepääsuga seotud teenuste edastamiseks, mis tagaksid puuetega lõppkasutajatele asjakohase juurdepääsu sisule ja elektroonilistele saatekavadele, ning ühendatud televisiooniteenuseid ja elektroonilisi saatekavasid toetavate andmete edastamiseks nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatele ettevõtjatele, kes pakuvad raadio- või televisioonikanalite üldsusele edastamiseks kasutatavaid elektroonilise side võrke ja teenuseid, kui märkimisväärsele hulgale selliste võrkude lõppkasutajatest on need võrgud ja teenused raadio- ja televisioonikanalite vastuvõtmise peamine vahend. Selliseid kohustusi kehtestatakse ainult juhul, kui need on vajalikud selleks, et saavutada iga liikmesriigi poolt selgelt kindlaks määratud üldist huvi pakkuvaid eesmärke, ning need peavad olema proportsionaalsed ja läbipaistvad.

Liikmesriigid kehtestavad edastamiskohustusi üksnes televisiooni analoogedastusele juhul, kui sellise kohustuse puudumine põhjustaks häireid märkimisväärsele hulgale lõppkasutajatele või kui kindlaksmääratud televisioonikanalite puhul puuduvad muud edastusvõimalused.

Esimeses lõigus nimetatud edastamiskohustused kehtestatakse ainult juhul, kui need on vajalikud selleks, et saavutada iga liikmesriigi poolt selgelt kindlaks määratud üldist huvi pakkuvaid eesmärke, ning need peavad olema proportsionaalsed ja läbipaistvad.

1 a. Liikmesriigid vaatavad esimeses lõikes osutatud kohustused läbi hiljemalt ühe aasta jooksul alates ... [käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev], välja arvatud juhul, kui liikmesriigid korraldasid sellise läbivaatamise eelneva nelja aasta jooksul.

Liikmesriigid vaatavad edastamiskohustused läbi vähemalt iga viie aasta tagant.

1 b. Liikmesriigid võivad lisaks kehtestada mõistlikke pakkumisõigusi seoses üldist huvi pakkuvate kindlaksmääratud raadioprogrammide ja telekanalitega nende ettevõtjate kasuks, kelle suhtes kohaldatakse nende jurisdiktsioonis edastamiskohustusi.

2. Käesoleva artikli lõige 1 ja artikli 57 lõige 2 ei piira liikmesriikide õigust määrata oma õigusaktidega kindlaks võimalik tasu seoses käesoleva artikli kohaselt võetud meetmetega, tagades samas, et samasuguste asjaolude korral ei kohelda elektroonilise side võrkude pakkujaid ja teenuste osutajaid diskrimineerivalt. Kui tasumine peaks olema ette nähtud, võib tasu nõude ja selle suuruse määrata kindlaks seadusega ning sellist tasu kohaldatakse proportsionaalselt ja läbipaistvalt.

Artikkel 107

Lisavahendite pakkumine

1. Ilma et see piiraks artikli 83 lõike 2 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et riikide reguleerivatel asutustel on võimalik nõuda kõigilt internetiühenduse teenuste ja/või üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste osutajatelt kõigi või mõnede VI lisa B osas loetletud lisaseadmete ning kõigi või mõnede VI lisa A osas loetletud lisaseadmete lõppkasutajatele tasuta kättesaadavaks tegemist, kui see on asjakohane ja tehniliselt teostatav.

2. Liikmesriik võib otsustada loobuda lõike 1 kohaldamisest oma territooriumil, kui ta leiab pärast huvitatud isikute arvamuste arvessevõtmist, et kõnealused vahendid on piisavalt kättesaadavad.

Artikkel 108

Lisade kohandamine

Komisjonil on õigus võtta vastu artikli 109 kohaseid delegeeritud õigusakte seoses kohanduste tegemisega V, VI, VIII, IX ja X lisas, et võtta arvesse tehnoloogia ja ühiskonna arengut või turunõudluse muutumist.

IV OSA. LÕPPSÄTTED

Artikkel 109

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artiklites 40, 60, 73, 102 ja 108 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates ... [alusakti jõustumise kuupäev või muu kaasseadusandjate määratud kuupäev].

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 40, 60, 73, 102 ja 108 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse kõnealuses otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon iga liikmesriigi määratud ekspertidega kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega parema õigusloome kohta.

5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6. Artiklite 40, 60, 73, 102 ja 108 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole [kahe kuu] jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega [kahe kuu] võrra.

Artikkel 110

Komitee

1. Komisjoni abistab direktiivi 2002/21/EÜ alusel loodud komitee („sidekomitee“). Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Artikli 45 lõike 2 teises lõigus osutatud rakendusmeetmete puhul on komiteeks otsuse nr 676/2002/EÜ artikli 3 lõike 1 kohaselt loodud raadiospektrikomitee.

3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4. Kui komitee arvamus tuleb saada kirjaliku menetluse teel, siis lõpetatakse kõnealune menetlus ilma tulemusteta, kui arvamuse esitamise tähtaja jooksul komitee eesistuja niimoodi otsustab või kui komitee liige esitab vastava taotluse. Sel juhul kutsub eesistuja mõistliku aja jooksul kokku komitee koosoleku.

4. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5, võttes arvesse selle artiklis 8 sätestatut.

5. Kui komitee arvamus tuleb saada kirjaliku menetluse teel, siis lõpetatakse kõnealune menetlus ilma tulemusteta, kui arvamuse esitamise tähtaja jooksul komitee eesistuja niimoodi otsustab või kui komitee liige esitab vastava taotluse. Sel juhul kutsub eesistuja mõistliku aja jooksul kokku komitee koosoleku.

Artikkel 111

Teabevahetus

1. Komisjon esitab sidekomiteele kogu vajaliku teabe võrguoperaatorite, teenuseosutajate, kasutajate, tarbijate, tootjate ja ametiühingute ning kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatega peetavate korraliste konsultatsioonide tulemuste kohta.

2. Võttes arvesse liidu elektroonilise side poliitikat, edendab sidekomitee liikmesriikide omavahelist ning liikmesriikide ja komisjoni vahelist teabevahetust elektroonilise side võrke ja teenuseid käsitlevate regulatiivmeetmete olukorra ja arengu kohta.

Artikkel 112

Teabe avaldamine

1. Liikmesriigid tagavad, et ajakohastatud teave käesoleva direktiivi kohaldamise kohta on üldsusele kättesaadav sellisel kujul, mis tagab kõigile huvitatud isikutele hõlpsa juurdepääsu nimetatud teabele. Iga liikmesriik avaldab oma riigi ametlikus väljaandes teatise selle kohta, kus ja kuidas selline teave avaldatakse. Esimene selline teatis avaldatakse enne artikli 118 lõike 1 teises lõigus nimetatud kohaldamiskuupäeva ning pärast seda avaldatakse teatisi siis, kui selles sisalduv teave muutub.

2. Liikmesriigid saadavad komisjonile koopia kõigist sellistest teatistest nende avaldamise ajal. Komisjon edastab teabe vajaduse korral sidekomiteele.

3. Liikmesriigid tagavad, et kogu asjaomane teave üldlubade, kasutusõiguste ja seadmete paigaldamisega seotud õiguste, tingimuste, korra, haldus- ja muude tasude ning otsuste kohta avaldatakse ja seda ajakohastatakse asjakohaselt, et kõigil huvitatud isikutel oleks kõnealust teavet kerge kätte saada.

4. Kui lõikes 3 osutatud teavet, eelkõige seadmete paigaldamise õigustega seotud korda ja tingimusi käsitlevat teavet, valdavad eri valitsustasandid, teeb riigi reguleeriv asutus kaasnevaid kulusid silmas pidades mõistlikke jõupingutusi, et luua kasutajasõbralik ülevaade kogu sellisest teabest, sealhulgas asjaomastest valitsustasanditest ja vastutavatest asutustest, et aidata kaasa seadmete paigaldamise õigusi käsitlevate taotluste esitamisele.

5. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiiviga hõlmatud ettevõtjatele kehtestatavad erikohustused avaldatakse ning määratakse kindlaks konkreetsed tooted/teenused ja geograafilised turud. Liikmesriigid tagavad, et kui ajakohastatud teave ei ole salajane ega sisalda ärisaladusi, on see avalikkusele kättesaadav kujul, mis tagab kõigile huvitatud isikutele hõlpsa juurdepääsu kõnealusele teabele.

6. Liikmesriigid saadavad komisjonile koopia igasugusest sel viisil avaldatud teabest. Komisjon teeb kõnealuse teabe kättesaadavaks lihtsalt juurdepääsetaval kujul ja edastab selle vajaduse korral sidekomiteele.

Artikkel 113

Teatamine ja jälgimine

1. Riikide reguleerivad asutused teatavad komisjonile hiljemalt artikli 115 lõike 1 teises lõigus nimetatud kohaldamiskuupäevaks ja hilisemate muudatuste korral viivitamata nende ettevõtjate nimed, kellele on artikli 8 lõike 81 kohaselt määratud universaalteenuse osutamise kohustused.

Komisjon teeb kõnealuse informatsiooni kättesaadavaks lihtsalt juurdepääsetaval kujul ja edastab selle artiklis 111 nimetatud sidekomiteele.

2. Riigi reguleerivad asutused teatavad komisjonile, milliseid operaatoreid peetakse käesoleva direktiivi kohaldamisel märkimisväärset turujõudu omavaks ja millised kohustused on neile käesoleva direktiivi alusel kehtestatud. Komisjonile teatatakse viivitamata kõigist muudatustest, mis mõjutavad ettevõtjatele kehtestatud kohustusi, ja muudatustest seoses ettevõtjatega, keda mõjutavad käesoleva direktiivi sätted.

Artikkel 114

Läbivaatamise kord

1. Komisjon vaatab käesoleva direktiivi toimimise regulaarselt läbi ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande esimest korda hiljemalt viis aastat pärast artikli 115 lõike 1 teises lõigus nimetatud kohaldamiskuupäeva ja pärast seda iga viie aasta järel.

Kõnealuste läbivaatamiste käigus hinnatakse eelkõige, kas käesoleva direktiivi kohased sekkumisvolitused on piisavad, et võimaldada riikide reguleerivatel asutustel tagada, et konkurentsivõimetute oligopoolsete turustruktuuride olemasolul ja koos muude käesoleva direktiivi kohaste kohustuste proportsionaalse kohaldamisega jätkab konkurents elektroonilise side võrkude turul edenemist, tuues lõppkasutajatele kvaliteedi, valiku ja hinna osas kasu, ning et elektroonilise side infrastruktuurile juurdepääsu pakkuvad hulgimüügiturud arenevad ja edenevad, mis on vajalik, et tagada lõppkasutajate jaoks konkurentsivõimelised tulemused ja ülikiire andmeside.

Selleks võib komisjon nõuda liikmesriikidelt teavet, mis tuleb esitada asjatute viivitusteta.

Artikkel 115

Direktiivi ülevõtmine

1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad artiklite […] ja lisade […] järgimiseks vajalikud õigusnormid ... [päev.kuu.aasta]. Nad edastavad kõnealuste meetmete teksti viivitamata komisjonile.

Nad kohaldavad neid meetmeid alates ...[päev.kuu.aasta].

Kui liikmesriigid kõnealused meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või neid meetmeid ametlikult avaldades nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad nad märkuse, et kehtivates õigusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkonnas nende poolt vastuvõetud peamiste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 116

Kehtetuks tunnistamine

XI lisa A osas loetletud direktiivid 2002/19/EÜ, 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ, 2002/22/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates […], ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud XI lisa B osas nimetatud direktiivide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise tähtaegadega ja kohaldamise kuupäevadega.

Otsuse 243/2012/EL artikkel 5 tunnistatakse kehtetuks alates […].

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt XII lisa vastavustabelile.

Artikkel 117

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 118

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel  Nõukogu nimel

president  eesistuja

(1)

ELT C xx, 2.3.2017, lk xx.

(2)

ELT C xx, 2.3.2017, lk xx.

(3)

EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.

(4)

* Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌.

(5)

  ELT C , , lk .

(6)

  ELT C , , lk .

(7)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 7).

(8)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 21).

(9)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 33).

(10)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 51).

(11)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37).

(12)

  Liidu elektroonilise side õigusraamistikku kuuluvad ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2012. aasta määrus (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT L 172, 30.6.2012, lk 10), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrus (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT L 310, 26.11.2015, lk 1), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/61/EL kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta (ELT L 155, 23.5.2014, lk 1) ning rida kaasseadusandjate ja komisjoni otsuseid.

(13)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1211/2009, millega luuakse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC) ja büroo (ELT L 337, 18.12.2009, lk 1).

(14)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/53/EL raadioseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/5/EÜ (ELT L 153, 22.5.2014, lk 62).

(15)

Euroopa Kohtu 26. aprilli 1988. aasta otsus kohtuasjas C-352/85: Bond van Adverteerders ja teised vs. Madalmaade riik, ECLI:EU:C:1988:196.

(16)

  Mõlemad on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määruses (EL) 2015/758, mis käsitleb hädaabinumbri 112 teenusel põhineva sõidukisisese eCall-süsteemi kasutuselevõtmisega seotud tüübikinnituse nõudeid ning millega muudetakse direktiivi 2007/46/EÜ (ELT L 123, 19.5.2015, lk 77) ja komisjoni 26. novembri 2012. aasta delegeeritud määruses (EL) nr 305/2013, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/40/EL seoses koostalitlusvõimelise automaatse hädaabikõne (eCall) ühtlustatud kasutuselevõtuga kogu ELis (ELT L 91, 3.4.2013, lk 1).

(17)

  Määratletud määruses (EL) 2015/758.

(18)

  ELT L 81, 21.3.2012, lk 7.

(19)

  Kohtuasi C-614/10, Euroopa Komisjon vs. Austria, EL:C:20122:631.

(20)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/61/EL kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta (ELT L 155, 23.5.2014, lk 1).

(21)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).

(22)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus (ELT L 194, 19.7.2016, lk 1).

(23)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta otsus nr 676/2002/EÜ Euroopa Ühenduse raadiospektripoliitika reguleeriva raamistiku kohta (raadiospektrit käsitlev otsus) (EÜT L 108, 24.4.2002).

(24)

  Nõukogu 12. juuli 1999. aasta soovitus nr 1999/519/EÜ üldsuse kokkupuute piiramise kohta elektromagnetväljadega (0 Hz kuni 300 GHz) (EÜT L 199, 30.7.1999, lk 59–70).

(25)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1)

(26)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL) nr 1025/2012, mis käsitleb Euroopa standardimist ning millega muudetakse nõukogu direktiive 89/686/EMÜ ja 93/15/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/9/EÜ, 94/25/EÜ, 95/16/EÜ, 97/23/EÜ, 98/34/EÜ, 2004/22/EÜ, 2007/23/EÜ, 2009/23/EÜ ja 2009/105/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 87/95/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 1673/2006/EÜ (ELT L 364, 14.11.2012, lk 12).

(27)

  Komisjoni 11. septembri 2013. aasta soovitus 2013/466/EL järjepidevate mittediskrimineerimiskohustuste ja kuluarvestuse metoodikate kohta eesmärgiga edendada konkurentsi ja parandada lairibasse investeerimise keskkonda (ELT L 251, 21.9.2013, lk 13).

(28)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrus (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT L 310, 26.11.2015, lk 1).

(29)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... direktiiv xxx/YYYY/EL liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses toodete ja teenuste juurdepääsetavusnõuetega (ELT L ..., ..., lk ...).

(30)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

(31)

  EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1.

(32)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2015/758/EL, mis käsitleb hädaabinumbri 112 teenusel põhineva sõidukisisese eCall-süsteemi kasutuselevõtmisega seotud tüübikinnituse nõudeid ning millega muudetakse direktiivi 2007/46/EÜ (ELT L 123, 19.5.2015, lk 77)

(33)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/2102, mis käsitleb avaliku sektori asutuste veebisaitide ja mobiilirakenduste juurdepääsetavust (ELT L 327, 2.12.2016, lk 1).

(34)

  Komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel (EÜT L 249, 17.9.2002, lk 21).

(35)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus); ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(36)

  ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(37)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1211/2009, millega luuakse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC) ja büroo.

(38)

BEREC (muudetud)

(39)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu []. aasta määrus (EÜ) nr xxxx/xxxx, millega luuakse Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Amet (BEREC) (ELT L []).

(40)

  Nõukogu 12. juuli 1999. aasta soovitus nr 1999/519/EÜ üldsuse kokkupuute piiramise kohta elektromagnetväljadega (0 Hz kuni 300 GHz) (EÜT L 1999, 30.7.1999, lk 59).

(41)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrus (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT L 310, 26.11.2015, lk 1).

(42)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/35/EL, mis käsitleb töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõudeid seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tulenevate riskidega (20. üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/40/EÜ (ELT L 179, 29.6.2013, lk 1).

(43)

  Nõukogu 12. juuli 1999. aasta soovitus nr 1999/519/EÜ üldsuse kokkupuute piiramise kohta elektromagnetväljadega (0 Hz kuni 300 GHz) (EÜT L 1999, 30.7.1999, lk 59).

(44)

  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/53/EL raadioseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/5/EÜ (ELT L 153, 22.5.2014, lk 62).

(45)

  EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(46)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... direktiiv xxx/YYYY/EL liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses toodete ja teenuste juurdepääsetavusnõuetega (ELT L ..., ..., lk ...).


SELETUSKIRI

See on otsustav hetk, et suurendada võimalusi, mida arenenum digitehnoloogia võiks pakkuda. Alates 2009. aasta ülevaatest on turg märkimisväärselt muutunud. Tekkinud on uued osalejad, kuna tarbijad ja ettevõtjad sõltuvad üha enam andmesideteenustest.

Praeguse aja arukad autod, linnad, energia, tööstus, tervishoid, pangandus, haridus, teadus, avalikud teenused jne vajavad paremat ühenduvust ja suuremat lainepikkust, mis tähendab ülisuure läbilaskevõimega püsi- ja mobiilsidevõrku. Raamistik on väga oluline, et muuta EL digitaalseks ühiskonnaks, mis rajaneb ühendustel. Kuid selleks vajalik investeering on hinnanguliselt 500–600 miljardit eurot, millest kuni 90 % peab tulema erasektorist. See vajab kindlalt raamistikku, et tagada prognoositavus ning riskide võtmise ja pikaajaliste investeeringute tasuvus. Seega on komisjoni ettepanek käsitleda infrastruktuuri raamistiku põhielemendina õige lähenemisviis.

Investeeringud, konkurents ja reguleerimine peavad moodustama üldlevinud ülisuure läbilaskevõimega püsi- ja mobiilsidevõrgu ning 5G lairiba taristu väljaarendamise mõjuringi. See nõuab digitaalse ühtse turu täielikku väljaarendamist, võimendades 16,5 triljoni euro, mis moodustab 23 % üldisest SKTst, ja 500 miljonilise tarbija mõjujõudu ning on tugev ülemaailmne konkurentsivõimeline tööstussektor. Need on pilveandmetöötluse, suurandmete, andmepõhise teaduse, robootika, tehisintellekti ja asjade interneti täielikuks väljaarendamiseks vajalikud vahendid ja mastaabisäästud.

Ülisuure läbilaskevõimega püsi- ja mobiilsidevõrgu abil on EL täiel määral varustatud, et olla andmepõhise majanduse liider, mis on peamine konkurentsieelis käesoleval sajandil.

See ei ole soovmõtlemine, see on reaalne võimalus.

KOHALDAMISALA JA EESMÄRGID

a) Ülisuure läbilaskevõimega võrgud

Elektroonilise side osa majanduse olukorra parandamisel on märkimisväärselt suurenenud. Andmeteenused asendavad traditsioonilisi teenuseid, mis on olulised tooted kõigile kasutajatele. Seetõttu peab sektor vastama kasvanud nõudlusele ja sotsiaal-majandusliku arengu vajadustele.

Raportöör toetab ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõttu, sealhulgas mobiilsidevõrkude väljaarendamist, kasutades täiustatud raadioliideseid ja suurenenud tihedust, mis on üks raamistiku üldeesmärke võrdväärselt olemasolevate konkurentsi, siseturu ja lõppkasutaja saadava kasu eesmärkidega. Ta võtab selle eesmärgi omaks.

Raportöör teeb ettepaneku lisada selgust ja suurendada vahendite nähtavust ülisuure läbilaskevõimega võrkude käsitlemisel seadustiku uues jaotises.

Ülisuure läbilaskevõimega võrkude määratlust tuleks muuta, et suurendada tehnoloogilist neutraalsust ja suunata see rohkem tulevikku, suunates põhitähelepanu võrkude dünaamilisusele, et rahuldada kujunenud piiramatu kasutamise nõudlust. See on seotud tööparameetritega, mis suudavad saavutada ühenduvuse eesmärgid aastaks 2025, ning BERECi suunistega ja nendest tulenevate nõuetega.

b) Elektroonilise side teenus

Tänapäeval asendavad OTT-teenused, nagu IP-kõned, sõnumid jne, tavapärast kõneteenust, SMS-teenust jne.

Selline erakordne areng mõjutav väga positiivselt konkurentsi, innovatsiooni ja majanduskasvu. See hõlmab ka probleeme: uued teenused kas ei ole kehtivate eeskirjadega de facto hõlmatud või ei kohaldata neid järjepidevalt kogu ELis. Seetõttu tuleks määratlust täpsustada, tuginedes funktsionaalsele lähenemisele kasutaja seisukohast lähtudes. Komisjoni pakutud elektrooniliste sideteenuste mõiste (artikkel 2 lõige 4) on esimene tasakaalustatud lähenemisviis.

c) Üldluba

Üldlubade andmise süsteem tagab vabaduse osutada elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid kogu ELis. Ühtegi elektroonilist sideteenust ei tohiks sellisest eelisest ilma jätta ning nende suhtes ei tohiks kohaldada 28 eri õiguskorda.

Seetõttu teeb raportöör ettepaneku hõlmata kõik elektroonilised sideteenused, võttes samal ajal arvesse nende mitmekesisust ja paljude uuenduslikku iseloomu. Seetõttu on vaja künnist, et vabastada väikesed teenused tarbetust koormusest. Konkurentsiõiguse mõiste „ühenduse mõõde“ kasutamisega võidakse välistada elektroonilised sideteenused koos ELi piiratud kohaloluga ning teatamiskohustuse kaotamisega, samas võimaldades neil saada kasu, kui nad seda soovivad, üldlubade andmise korrast liikmesriikides, kus nõutakse teatamist sümboolse tasu eest.

JUURDEPÄÄS

a) Üldine lähenemisviis

Raamistik tugineb kolmel põhieesmärgil: konkurents, siseturg ja lõppkasutaja huvid. See jääb seadustiku juhtpõhimõtteks. Konkurentsil põhinev lähenemisviis, mille aluseks on märkimisväärne turujõud, on osutunud liberaliseerimisprotsessis alates 1990. aastatest edukaks ning peab jääma seadustiku põhielemendiks. Riikide reguleerivatele asutustele peavad kättesaadavaks jääma kõik parandusmeetmed läbipaistvuse kohustustest kuni funktsioonipõhise eraldamiseni.

Siiski võtab raportöör omaks komisjoni ettepaneku, et praegusi eesmärke hõlmavad uued ülisuure läbilaskevõimega võrkude andmesidega seotud eesmärgid. Seega teevad uued eesmärgid seadustikust paremini prognoositava investeerimiskeskkonna saavutamise vahendi, sealhulgas täiendavate meetmete abil kasutuselevõtuga seotud probleemide lahendamiseks.

Eelnev reguleerimine ei ole eesmärk omaette – proportsionaalsus nõuab juurdepääsu kohustuse kehtestamist üksnes siis, kui jaeturud ei oleks muul viisil tõhusalt konkurentsivõimelised sarnaselt kehtivale raamistikule.

Raportöör toetab äriliste kokkulepete teel saavutatavaid turulahendusi, nagu kaasinvesteerimine või juurdepääsu lepingud, kui see toetab konkurentsi.

b) Parandusmeetmete tase

Proportsionaalsus ja omandikaitse harta ning ettevõtlusvabadus nõuavad, et kohustused piirduksid probleemidega tegelemiseks vajaliku miinimumiga. Igal hindamise etapil, enne kui riigi reguleeriv asutus kehtestab täiendava koormava parandusmeetme, tuleks seega kaaluda jaeturu vajalikkust olla tõhusalt konkurentsivõimeline kõiki aspekte arvesse võttes.

c) Turuülevaade

Ettepanekuga muudetakse praegust turuanalüüsi protseduuri, see tähendab seda pikendatakse kolmelt viiele aastale. Lisa-aastad ei pruugi tagada pika tasuvusajaga investeeringutele suurt õiguslikku stabiilsust ning võivad põhjustada selle, et reguleerimine kestab kauem kui vaja, avaldades negatiivset mõju investeeringutele.

Seetõttu peab raportöör turuülevaate viieaastast perioodi väga dünaamiliste turgude puhul liiga pikaks ning teeb ettepaneku kohustada riigi reguleerivaid asutusi tegema selliste turgude puhul täieliku ülevaate lühema aja jooksul.

Pealegi tuleks riikide reguleerivate asutuste ex officio kehtestatud paindlikkust kohandada riikide reguleerivate asutuste kohustusega teha operaatori põhjendatud taotluse alusel ümberhindamisi, võttes seejuures arvesse turuarenguid.

Turuülevaate lõpetamisega seotud viivitusest tekkiva ebakindluse ja jätkuvate kohustuste vältimiseks tuleks kõigi varasemate kohustuste kehtivus kaotada, kui turuülevaadet ei koostata õigeks ajaks. Käesoleva seadustiku varasemaks ja ühtseks jõustamiseks kogu ELis peavad kõik riikide reguleerivad asutused läbi vaatama uue õigusraamistiku suhtes kehtivad kohustused kohe pärast ülevõtmise kuupäeva.

d) Geograafiline ülevaade

Võrkude geograafiline ülevaade on juba riigi reguleerivate asutuste käsutuses olev väärtuslik vahend. Kohustada operaatoreid esitama investeeringute prognoosi koos võimalike karistustega tähendab ebaproportsionaalseid ja ebateadlikke turupõhiseid investeerimisotsuseid. Raportöör teeb ettepaneku need sätted välja jätta.

e) Sümmeetrilised kohustused

Sümmeetriliste kohustuste laiendamine on teatud juhtudel kasulik, et soodustada alternatiivse võrgu kasutuselevõttu hõredalt asustatud piirkondades, kus taristualane konkurents on ebatõenäoline, ja seda toetab ka raportöör. Kuid sümmeetrilisi kohustusi ei tohiks kohaldada, kui ohustatakse tavapärase võrgu kasutuselevõttu.

f) Kõne lõpetamise hinnad

Selleks et vältida põhjendamatult suuri tasusid ja killustatud lähenemisviise, mille tulemuseks on erinevad rahvusvahelise kõne hinnad sõltuvalt lõpetamise kohast, peab komisjon kehtestama püsiliini- ja mobiilikõnede lõpetamise maksimummäärad lihtsustatud korras, võttes arvesse mis tahes liikmesriigis kehtivaid kõrgemaid tasusid.

g) Kahekordse sidumise süsteem

Parandusmeetmete puhul on kahekordse sidumise süsteemi kasutamine täiesti loogiline. Komisjonil on praegu riikide reguleerivate asutuste poolt turu määratluse ja märkimisväärse turujõu hindamise suhtes vetoõigus ning mõlema aluseks on Euroopa konkurentsiõiguse ja majanduspõhimõtete kohaldamine, nagu seda on raamistik üldiselt. Lõppeesmärk on kaotada eelnev reguleerimine, kui konkurents on tagatud, jättes turu reguleerimise üksnes konkurentsiõigusele. Siis oleks komisjonil täielik õigus ka parandusmeetmete üle.

SPEKTER

a) Üldine lähenemisviis

Spekter on oluline ressurss suureneva osalejate arvuga elektroonilise sideteenuse osutamisel. Tulevane nõudlus kasvab hüppeliselt. Viienda põlvkonna mobiilside ühenduvus vajab kuni 56 GHz lisaspektrit. See nõuab õigeaegset spektri vabastamist ning selle juhtimise sihipäraseid parandusi.

Seega toetab raportöör ettepanekuid, et tagada täiustatud ühenduvus spektri õigeaegse vabastamise, lihtsustatud reguleerimise, järjepidevama ja prognoositava jaotamise ning spektri juhtimisprobleemide vastutustundlikuma lahendamise abil.

b) Investeerimiskindlus

Raportööri pakutud vähemalt 30-aastane kestus tagab investeeringute tasuvuse ning võimaldab prognoosimist, et ergutada arenenud võrkude kiiremat väljaarendamist. Selleks et vältida spekuleerimise ohtu, kaasnevad pikema kestusega rangemad nõuded ja vahendid, et tagada spektri tõhus ja tulemuslik kasutamine nn kasuta või kaota põhimõttel.

Optimaalse kasutamise ja investeerimiskindluse täiendavaks tagamiseks teeb raportöör muudatusettepaneku, tagamaks, et üksikisiku õigusega seotud tingimusi ei muudeta ilma kokkuleppeta, et kaotada liigne jagamiskohustus, tugevdada spektriga kauplemist ning tagada, et tasud ja baashinnad rajaneksid turutingimuste nõuetekohasel hindamisel. Spektri konkurentsiolukorra tagamiseks ning vastuoluliste lähenemisviiside vältimiseks tuleb ka antud kontekstis võtta arvesse turuanalüüsi ja märkimisväärse turujõu hindamise suuniseid.

c) Juurdepääs avalikele hoonetele

Selleks et tagada avalikes hoonetes ülisuure läbilaskevõimega püsi- ja mobiilsidevõrgu kasutamine, teeb raportöör ettepaneku lisada juurdepääsu kohustus väikese raadiusega tugijaamade kasutuselevõtuks, mis täiendab kulude vähendamise direktiivi.

d) Raadiospektripoliitika töörühm

Raportöör tugevdab raadiospektripoliitika töörühma rolli koostöö parandamisel liikmesriikide vahel spektri haldamise vallas üldiselt, mitte lihtsalt seoses kahjulike raadiohäirete lahendamisega. Selline raadiospektripoliitika töörühma suurenenud roll vajab selle lisamist seadustikku ning sekretariaati (mille siiani on osutanud komisjon) tuleks arutada.

LISAD

Ettepanekule võtta vastu

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv,

millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik

I LISA

TINGIMUSED, MIDA VÕIB SIDUDA ÜLDLUBADEGA, RAADIOSAGEDUSTE KASUTAMISE ÕIGUSTEGA JA NUMBRITE KASUTAMISE ÕIGUSTEGA

Käesolevas lisas loetletud tingimuste näol on tegemist maksimumtingimustega, mida võib siduda üldlubadega elektroonilise side võrkude ja teenuste ▌(A osa), elektroonilise side võrkude (B osa), elektroonilise side teenuste ▌(C osa), raadiosageduste kasutamise õiguste (D osa) ja numbrite kasutamise õiguste (E osa) jaoks

A. A. Üldised tingimused, mida võib siduda üldloaga

1. Käesoleva direktiivi artikli 16 kohased haldustasud.

2. Elektroonilise side sektoris kehtiv isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2002/58/EÜ (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(1).

3. Teave, mis esitatakse käesoleva direktiivi artikli 12 kohase teatamiskorra alusel ja muudel käesoleva direktiivi artiklis 21 sätestatud eesmärkidel.

4. Pädevate siseriiklike asutuste võimalus seaduslikuks pealtkuulamiseks kooskõlas direktiiviga 2002/58/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(2).

5. Kasutustingimused seoses ametiasutuste teadetega üldsusele, millega hoiatatakse üldsust vahetu ohu eest või kõrvaldatakse suurõnnetuste tagajärgi.

6. Kasutustingimused katastroofide või üleriigilise hädaolukorra ajal, et tagada side hädaabiteenistuste ja ametiasutuste vahel.

7. Käesoleva direktiivi artikli 13 lõikes 2 nimetamata juurdepääsukohustused, mis kehtivad elektrooniliste side võrkude pakkujate või teenuste osutajate suhtes.

8. Meetmed, mille eesmärk on tagada vastavus artiklis 39 nimetatud standarditele ja/või spetsifikaatidele.

9. Üldsusele kättesaadavaid elektroonilisi sideteenuseid pakkuvatele üldkasutatavate sidevõrkude teenuse osutajatele kehtestatud läbipaistvuse kohustused, et tagada läbivühenduvus kooskõlas artiklis 3 sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega ning, kui see on vajalik ja proportsionaalne, riikide reguleerivate asutuste juurdepääs sellisele teabele, et kontrollida sellise avalikustamise täpsust.

B. Eritingimused, mida võib siduda üldloaga elektroonilise side võrkude pakkumiseks

1. Võrkude vastastikune sidumine kooskõlas käesoleva direktiiviga.

2. Edastamiskohustus kooskõlas käesoleva direktiiviga.

3. Meetmed rahvatervise kaitseks elektrooniliste sidevõrkude tekitatavate elektromagnetväljade mõju eest kooskõlas liidu õigusega, võttes täielikult arvesse nõukogu soovitust nr 1999/519/EÜ.

4. Üldkasutatavate sidevõrkude terviklikkuse säilitamine vastavalt käesolevale direktiivile, sealhulgas tingimuste abil elektrooniliste sidevõrkude ja/või -teenuste vahel tekkivate elektromagnetiliste häirete vältimiseks kooskõlas nõukogu 3. mai 1989. aasta direktiiviga 89/336/EMÜ elektromagnetilist ühilduvust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta(3).

5. Üldkasutatavate võrkude kaitstus loata juurdepääsu eest direktiivi 2002/58/EÜ (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) kohaselt.

6. Raadiospektri kasutamise tingimused kooskõlas direktiivi 2014/53/EL artikli 7 lõikega 2, kui sellise kasutamise eelduseks ei ole individuaalsete kasutusõiguste saamine käesoleva direktiivi artikli 46 lõike 1 ja artikli 48 kohaselt.

C. ERITINGIMUSED, MIDA VÕIB SIDUDA ÜLDLOAGA ELEKTROONILISE SIDE TEENUSTE PAKKUMISEKS ▌

1. Teenuste koostalitlusvõime kooskõlas käesoleva direktiiviga.

2. Lõppkasutajate juurdepääs riigi numeratsiooniplaani numbritele, rahvusvahelistele tasuta numbritele ja teiste liikmesriikide numeratsiooniplaanide numbritele, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, ning käesoleva direktiivi kohased tingimused.

3. Elektroonilise side sektoris kehtivad tarbijakaitse eeskirjad.

4. Ebaseaduslike materjalide edastamisega seotud piirangud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivile 2000/31/EÜ (infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul)(4) ja kahjulike materjalide edastamisega seotud piirangud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2010/13/EL(5).

D. Tingimused, mida võib siduda raadiospektri kasutamise õigustega

1. Kohustus pakkuda teenust või kasutada teatavat liiki tehnoloogiat käesoleva direktiivi artikli 49 piires, sealhulgas vajaduse korral levialaga seotud nõuded ja teenuse kvaliteedinõuded.

2. Spektri tõhus ja tulemuslik kasutamine kooskõlas käesoleva direktiiviga.

3. Tehnilised ja töötingimused, mis on vajalikud raadiohäirete vältimiseks ja rahvatervise kaitseks elektromagnetväljade mõju eest, võttes täielikult arvesse nõukogu soovitust nr 1999/519/EÜ(6), kui sellised tingimused erinevad üldloas sisalduvatest tingimustest.

4. Kestus ja tingimused käesoleva direktiivi artikli 49 kohaselt ▌.

5. Õiguste üleandmine või rentimine õiguse valdaja algatusel ja sellise üleandmise tingimused vastavalt käesolevale direktiivile.

6. Kasutustasud käesoleva direktiivi artikli 42 kohaselt.

7. Kõik kohustused, mida kasutusõigust taotlev ettevõtja on lubanud täita loa andmise või uuendamise menetluse raames enne loa andmist või kui see on asjakohane, enne kutset kasutusloa taotluse esitamiseks.

8. Kohustused jagada raadiospektrit või võimaldada teistele kasutajatele juurdepääs raadiospektrile konkreetsetes piirkondades või riiklikul tasandil.

9. Sageduste kasutamist käsitlevatest rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevad kohustused.

10. Raadiosageduste katselise kasutamisega seotud erikohustused.

E. Tingimused, mida võib siduda numbrite kasutamise õigustega

1. Selle teenuse kindlaksmääramine, mille jaoks numbrit kasutatakse, sealhulgas kõnealuse teenuse osutamisega seotud nõuded ning kahtluste vältimiseks tariifipõhimõtted ja maksimumhinnad, mida saab kohaldada konkreetse numbrivahemiku puhul, et tagada tarbijakaitse kooskõlas käesoleva direktiivi artikli 3 lõike 2 punktiga d.

2. Numbrite tõhus ja tulemuslik kasutamine kooskõlas käesoleva direktiiviga.

3. Numbri operaatoritevahelise teisaldatavuse nõue kooskõlas käesoleva direktiiviga.

4. Kohustus pakkuda teavet lõppkasutajate kohta üldkasutatavas kataloogis käesoleva direktiivi artikli 104 kohaldamiseks.

5. Maksimaalne kehtivusaeg käesoleva direktiivi artikli 46 kohaselt, võttes arvesse võimalikke muudatusi riigi numeratsiooniplaanis.

6. Õiguste üleandmine õiguse valdaja algatusel ja sellise üleandmise tingimused vastavalt käesolevale direktiivile.

7. Kasutustasud käesoleva direktiivi artikli 42 kohaselt.

8. Kõik kohustused, mida kasutusõigust taotlev ettevõtja on lubanud täita konkurentsil või võrdlustel põhineva valikukorra käigus.

9. Numbrite kasutamist käsitlevatest rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevad kohustused.

10. Kohustused seoses numbrite piiriülese kasutamisega liidus, et tagada tarbijakaitse eeskirjade ja muude numbriga seonduvate nõuete järgimine muudes liikmesriikides kui riigikoodi liikmesriik.

II LISA

LIIDU KUULAJATELE JA VAATAJATELE EDASTATAVATELE DIGITAALTELEVISIOONI- JA RAADIOTEENUSTELE JUURDEPÄÄSU TINGIMUSED

I OSA. TINGIMUSJUURDEPÄÄSUSÜSTEEMIDE TINGIMUSED, MIDA KOHALDATAKSE ARTIKLI 60 LÕIKE 1 KOHASELT

Seoses tingimusjuurdepääsuga liidu kuulajatele ja vaatajatele edastatavatele digitaaltelevisiooni- ja -raadioteenustele peavad liikmesriigid edastusvahenditest olenemata kooskõlas artikliga 60 tagama, et kohaldatakse järgmisi tingimusi:

  a) kõik tingimusjuurdepääsuteenuste operaatorid, kes osutavad digitaaltelevisiooni- ja -raadioteenustele juurdepääsu teenuseid ja kelle juurdepääsuteenustest sõltub see, kas edastajad jõuavad võimalike vaatajate või kuulajateni, peavad edastusvahenditest olenemata:

–  osutama kõigile ringhäälinguorganisatsioonidele liidu konkurentsiõigust järgides õiglaselt, mõistlikult ja diskrimineerimata tehnilisi teenuseid, mis võimaldavad teenuseoperaatorite hallatavate dekoodritega varustatud vaatajatel ja kuulajatel vastu võtta ringhäälinguorganisatsioonide digitaalselt edastatavaid teenuseid,

–  pidama eraldi raamatupidamist oma tegevuse kohta tingimusjuurdepääsuteenuste osutajana;

  b) tarbijatele mõeldud seadmete tootjatele litsentse andes tagavad tingimusjuurdepääsutoodete ja -süsteemide tööstusomandi õiguse valdajad, et litsentse antakse õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel. Võttes arvesse tehnilisi ja kaubanduslikke tegureid, ei kehtesta õiguste valdajad litsentside andmisel tingimusi, mis keelaksid, takistaksid või piiraksid järgmiste omaduste ühendamist ühes tootes:

–  ühtne kasutajaliides, mille abil oleks võimalik saada ühendus mitme muu juurdepääsusüsteemiga, või

–  mõnele muule juurdepääsusüsteemile iseloomulikud vahendid, tingimusel et litsentsiomanik järgib asjaomaseid ja mõistlikke tingimusi ning tagab omalt poolt tingimusjuurdepääsusüsteemi operaatorite toimingute turvalisuse.

II OSA. MUUD VAHENDID, MILLE KOHTA VÕIB KEHTESTADA TINGIMUSI ARTIKLI 59 LÕIKE 1 PUNKTI D ALUSEL

  a) Juurdepääs rakendusliidestele (Application Program Interface — API);

  b) juurdepääs elektroonilistele programmijuhistele (Electronic Programme Guide — EPG);  

c) juurdepääsuga seotud täiendavad teenused, st teenused, mis võimaldavad asjakohast juurdepääsu puuetega lõppkasutajate jaoks ning andmeid toetavatele ühendatud televisiooniteenustele ja elektroonilistele saatekavadele.

III LISA

Kriteeriumid kõne lõpetamise hulgitasude kindlaksmääramiseks

Artikli 73 lõikes 4 osutatud kriteeriumid ja parameetrid kõne lõpetamise hulgitasude määramiseks püsiühenduse ja mobiilsideturgudel:

c)  häälkõne lõpetamise hulgiteenuse osutamisel lisanduvad kulud määratakse kindlaks vastavalt kõiki teenuseliike pakkuva operaatori kõikide pikaajaliste kulude erinevusele sama operaatori kõikidest kuludest ilma kolmandatele isikutele kõne lõpetamise hulgiteenuse osutamiseta;

d)  lõpetamisteenuse osutamisest tuleneva juurdekasvu puhul arvestatakse ainult neid võrgus toimuvast liiklusest tulenevaid kulusid, mida ei tekiks, kui häälkõne lõpetamise hulgiteenust ei osutataks;

e)  võrgu täiendava läbilaskevõimega seotud kulud lähevad arvesse ainult määral, mil need tulenevad vajadusest suurendada võrgu läbilaskevõimet häälkõne lõpetamise hulgiteenusega seotud täiendava liikluse edastamiseks;

f)  mobiilikõne lõpetamisteenuse osutamisest tulenevast juurdekasvust välistatakse raadiospektri kasutamise tasud;

g)  arvesse lähevad ainult need hulgimüüja ärikulud, mis on otseselt seotud kolmandatele isikutele häälkõne lõpetamise hulgiteenuse osutamisega;

h)  eeldatakse, et kõik püsivõrgu operaatorid, olenemata nende suurusest, osutavad häälkõne lõpetamise teenust sama ühikuhinnaga nagu tõhus operaator;

i)  mobiilsideoperaatorite suhtes kehtiv minimaalne efektiivne mastaap on vähemalt 20 % suurune turuosa;

j)  varade amortisatsiooni arvutamiseks kasutatakse majandusliku amortisatsiooni meetodit ning

k)  modelleeritud võrkude tehnoloogiavalik peab olema tulevikku suunatud, põhinema IP magistraalvõrgul ja võtma arvesse mitmesugust tehnoloogiat, mida ülemmäära kehtivusaja jooksul tõenäoliselt kasutada võidakse. Püsivõrkude puhul eeldatakse, et kõnede jaoks kasutatakse ainult pakettkommutatsiooni.

IV LISA

KAASINVESTEERIMISE PAKKUMISTE HINDAMISE KRITEERIUMID

Artikli 74 lõike 1 punkti b kohaselt kaasinvesteeringut hinnates kontrollib riigi reguleeriv asutus selle vastavust järgnevatele kriteeriumidele:

l)  Kaasinvesteering on mittediskrimineerival viisil avatud kõigile ettevõtjatele kaasinvesteerimise pakkumise raames ehitatud võrgu eluaja jooksul. Märkimisväärse turujõuga ettevõtja võib kehtestada mõistlikud tingimused seoses ettevõtja finantssuutlikkusega, nii et potentsiaalsed kaasinvestorid peavad näiteks tõestama oma suutlikkust teostada osamakseid, millega arvestades võrgu kasutuselevõtmine on kavandatud, kiitma heaks strateegilise kava, mille alusel keskpika perspektiivi kasutuselevõtukavad on koostatud jne.

m)  Kaasinvesteering on läbipaistev:

–  tingimused peavad olema märkimisväärse turujõuga ettevõtja veebisaidil avaldatud ja sealt hõlpsasti leitavad;

–  kõigile huvi väljendanud potentsiaalsetele pakkujatele tehakse põhjendamatu viivituseta ja täies ulatuses kättesaadavaks üksikasjalikud tingimused, sealhulgas kaasinvesteerimise lepingu õiguslik vorm, ja kui see on asjakohane, kaasinvesteerimisvahendi juhtimiseeskirjade põhitingimused ning

–  selle kord tuleb samamoodi nagu kaasinvesteerimisprojekti loomise ja arendamise tegevuskava ette kindlaks määrata, igale potentsiaalsele kaasinvestorile tuleb selle kohta anda selged kirjalikud selgitused ning kõiki ettevõtjaid tuleb selgelt ja igasuguse diskrimineerimiseta teavitada kõikidest olulisest vahe-eesmärkidest.

n)  Kaasinvesteeringu tingimused potentsiaalsetele kaasinvestoritele peavad pikas perspektiivis soodustama jätkusuutlikku konkurentsi ja eelkõige

–  tuleb kõigile ettevõtjatele tagada õiglased, mõistlikud ja mittediskrimineerivad tingimused osalemiseks nende liitumise hetkel asjakohases kaasinvesteerimise lepingus, sealhulgas seoses eriõiguste saamiseks nõutava rahalise tasuga, kaitsega, mis nimetatud õigustega kaasinvestoritele nii ehitusetapis kui ka kasutuselevõtu etapis antakse (näiteks andes tühistamatud kasutusõigused kaasinvesteeringul põhineva võrgu eluea jooksul), ning kaasinvesteerimise lepinguga liitumise ja võimaliku lõpetamisega. Mittediskrimineerivad tingimused ei tähenda käesolevas kontekstis, et kõigile potentsiaalsetele kaasinvestoritele tuleb pakkuda täpselt ühesuguseid tingimusi, sealhulgas finantstingimusi, vaid et kõik pakutavate tingimuste erinevused peavad olema põhjendatud lähtudes ühesugustest objektiivsetest, läbipaistvatest, mittediskrimineerivatest ja prognoositavatest kriteeriumidest, nagu näiteks lõppkasutajate liinide arv, mille suhtes kohustused võetakse;

–  see peab võimaldama paindlikkust seoses iga kaasinvestori poolt antava panuse suuruse ja ajastusega, mis väljendub näiteks kokkulepitud ja potentsiaalselt kasvavas osas konkreetse piirkonna lõppkasutajate liinidest, mille suhtes kaasinvestoritel on võimalik võtta kohustusi järk-järgult ja mida arvestatakse ühiku tasandil. See võimaldab väiksematel kaasinvestoritel oma osalust järk-järgult suurendada ja tagab samas piisavad esialgsed sissemaksed. Kaasinvestorite makstava rahalise tasu kindlaksmääramisel peab arvesse võtma asjaolu, et varased investorid võtavad suuremaid riske ja kaasavad kapitali varem;

–  tuleb aja jooksul suurenevat osalustasu pidada õigustatuks hilisemates etappides võetud kohustuste ja kaasinvesteeringuga pärast projekti algust liituvate kaasinvestorite puhul, kuna see peegeldab vähenevaid riske ja tasakaalustab stiimuleid hoiduda varasemates etappides kapitali kaasamisest;

–  peab kaasinvesteerimise leping võimaldama kaasinvestorite poolt omandatud õiguste loovutamist teistele kaasinvestoritele või kolmandatele isikutele, kes soovivad kaasinvesteeringu lepinguga liituda, tingimusel et õigusi saavale ettevõtjale pannakse kohustus täita kõiki õiguste üleandja poolt kaasinvesteerimise lepingu raames algselt võetud kohustusi;

–  peavad kaasinvestorid õiglastel ja mõistlikel tingimustel tagama vastastikused õigused juurdepääsuks kaasinvesteeritud taristule, et osutada teenuseid tarneahelas allpool (muuhulgas lõppkasutajatele), vastavalt läbipaistvatele tingimustele, mis tuleb muuta läbipaistvaks kaasinvesteerimise pakkumises ja sellele järgnevas lepingus, eelkõige juhul kui kaasinvestorid vastutavad individuaalselt ja eraldi võrgu konkreetsete osade kasutuselevõtu eest. Juhul kui loodud on kaasinvesteerimisvahend, peab see võimaldama kõigile kaasinvestoritele kas otsese või kaudse juurdepääsu võrgule sisendite võrdväärsuse alusel ning õiglastel ja mõistlikel tingimustel (sealhulgas finantstingimused, mis kajastavad iga kaasinvestori poolt võetud erineva tasemega riske).

o)  Kaasinvesteering peab tagama jätkusuutliku investeeringu, millel on kõik võimalused tulevaste vajaduste rahuldamiseks, võttes selleks kasutusele uusi võrguelemente, mis aitavad märkimisväärselt kaasa ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtmisele.

V LISA

LOETELU TEENUSTEST, MIDA INTERNETIÜHENDUSE TEENUS PEAB KOOSKÕLAS ARTIKLI 79 LÕIKEGA 2 SUUTMA TOETADA

2)  elektronpost

3)  otsingumootorid, mis võimaldavad mistahes liiki teabe otsimist ja leidmist,

4)  lihtsad veebipõhised koolitus- ja õppevahendid,

5)  veebipõhised väljaanded / uudisteportaalid,

6)  kaupade või teenuste ostmine/tellimine veebi vahendusel,

7)  töö otsimine ja töö otsimise vahendid,

8)  ametialane suhtlus,

9)  internetipangandus,

10)  e-valitsuse teenuste kasutamine,

11)  sotsiaalmeedia ja kiirsuhtlus,

12)  standardkvaliteediga telefoni- ja videokõned.

VI LISA

ARTIKLIS 83 („KULUDE KONTROLLIMINE“), ARTIKLIS 107 („LISAVAHENDID“) JA ARTIKLIS 99 („TEENUSEOSUTAJA VAHETAMINE JA NUMBRI LIIKUVUS“ ) OSUTATUD VAHENDITE JA TEENUSTE KIRJELDUS

A osa: ARTIKLIS 83 OSUTATUD VAHENDID JA TEENUSED

a) Üksikasjalikud arved

Liikmesriigid tagavad, et võttes arvesse isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitset käsitlevate asjakohaste õigusaktide nõudeid, võivad riikide reguleerivad asutused kehtestada üksikasjalikul arvel minimaalselt nõutavad andmed, mille ettevõtjad esitavad lõppkasutajatele tasuta, et need saaksid

  i) määratletud piirkonnas üldkasutatava sidevõrgu ja/või kõnesideteenuste või artikli 107 puhul numbripõhiste isikutevahelise side teenuste kasutamise kulusid täpsustada ja kontrollida ning

  ii) nõuetekohaselt jälgida teenuse kasutust ja kulusid ning hoida seeläbi oma arved piisava kontrolli all.

Vajaduse korral võib lõppkasutajatele lisaks pakkuda üksikasjalikumat teavet mõistliku hinnaga või tasuta.

Üksikasjalikul arvel esitatakse sõnaselge teave teenuseosutaja isiku ning lõppkasutajale osutatud tasulise teenuse liikide ja kestuse kohta.

Kõne algatanud lõppkasutajatele esitatavas üksikasjalikus arves lõppkasutaja jaoks tasuta kõnesid, sealhulgas kõnesid nõustamistelefonidele, eraldi välja ei tooda, kuid võidakse teha kättesaadavaks muude vahendite, nagu veebiliideste kaudu.

Riikide reguleerivad asutused võivad nõuda, et operaatorid pakuksid helistaja numbri kuvamist tasuta.

b) Valikuline väljuvate kõnede või tasuliste SMSide või MMSide või, kui see on tehniliselt teostatav, muude selliste rakenduste piirang, tasuta

See on seade, mille abil lõppkasutaja saab kõnesideteenuseid või artikli 107 puhul numbripõhiseid isikutevahelise side teenuseid osutavale ettevõtjale taotluse esitamise korral tasuta piirata teatavat liiki või teatavatele numbritele tehtavaid väljuvaid kõnesid või tasulisi SMSe või MMSe või muid selliseid rakendusi.

c) Ettemaksesüsteemid

Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivad asutused võivad nõuda, et ettevõtjad võimaldaksid tarbijatel maksta juurdepääsu eest üldkasutatavale sidevõrgule ja kõnesideteenuste või artikli 107 puhul numbripõhiste isikutevahelise side teenuste kasutamise eest ette.

d) Ühendustasude maksmine osade kaupa

Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivad asutused võivad nõuda, et ettevõtjad võimaldaksid tarbijatel maksta ühenduse eest üldkasutatava sidevõrguga osade kaupa pikema aja jooksul.

e) Tasumata arved

Ettevõtjatele tasumata telefoniarvete katmiseks peavad liikmesriigid lubama erimeetmeid, mis on proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja avalikustatud. Kõnealuste meetmete puhul tuleb tagada, et lõppkasutajat hoiatatakse nõuetekohaselt ette, kui teda ähvardab teenuse või ühenduse peatamine. Kui tegemist ei ole pettuse, pideva maksmisega hilinemise või arvete tasumata jätmisega, tuleb nende meetmetega tagada, et kui see on tehniliselt võimalik, piirdub teenuse peatamine ainult asjaomase teenusega. Arvete maksmata jätmise korral võib ühenduse katkestada ainult pärast seda, kui lõppkasutajat on nõuetekohaselt hoiatatud. Liikmesriigid võivad teatava aja jooksul enne ühenduse täielikku katkestamist võimaldada piiratud teenuse kasutamist, mille puhul on lubatud ainult kõned, millega ei kaasne lõppkasutajale kulusid (näiteks kõned hädaabinumbrile 112).

f) Tariifidealane nõustamine

See on vahend, mille abil lõppkasutajad võivad nõuda ettevõtjalt teavitamist alternatiivsetest madalamatest tariifidest, kui need on olemas.

g) Kulude kontroll

See on vahend, mille abil ettevõtjad pakuvad, kui riikide reguleerivad asutused on seda kohaseks pidanud, muid vahendeid kõnesideteenuste või artikli 107 puhul numbripõhiste isikutevahelise side teenuste kulude kontrolli all hoidmiseks, sealhulgas tarbijate tasuta hoiatamist ebaharilike või ülemääraste tarbimisharjumuste korral.

B osa: artiklis 107 osutatud vahendid

Helistaja numbri kuvamine

Selle toimingu abil on helistava isiku number kõne vastuvõtjale näha enne kõne vastuvõtmist.

Sellist vahendit tuleks pakkuda kooskõlas asjaomaste õigusnormidega isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse kohta, eelkõige kooskõlas direktiiviga 2002/58/EÜ (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv).

Kuivõrd see on tehniliselt võimalik, peaksid operaatorid pakkuma andmeid ja signaale, et toetada helistaja numbri kuvamist ja toonvalimist üle liikmesriikide piiride.

C osa: artikli 99 kohaste, numbrite teisaldamist käsitlevate sätete rakendamine

Nõuet, et kõik riigi numeratsiooniplaani numbriga lõppkasutajad võivad soovi korral oma numbri(d) säilitada, olenemata sellest, milline ettevõtja teenust osutab, kohaldatakse

  a) geograafiliste numbrite puhul kindlaksmääratud asukohas ning

  b) mittegeograafiliste numbrite puhul mis tahes asukohas.

Käesolevat osa ei kohaldata numbrite teisaldamise suhtes määratletud piirkonnas teenuseid osutavate võrkude ja mobiilsidevõrkude vahel.

VII LISA

UNIVERSAALTEENUSE OSUTAMISE KOHUSTUSTE VÕIMALIKU NETOKULU ARVESTAMINE JA KULUDE KATMISE VÕI JAGAMISE MEHHANISMI LOOMINE ARTIKLITE 84 JA 85 KOHASELT

A OSA: NETOKULU ARVUTAMINE

Universaalteenuse kohustused tähendavad liikmesriigi poolt ettevõtjale seatud kohustusi, mis on seotud universaalteenuse osutamisega artiklite 79, 81 ja 82 kohaselt.

Riikide reguleerivad asutused peavad kaaluma kõiki vahendeid, mille abil tagada ettevõtjatele (määratud või mitte) vajalik stiimul osutada universaalteenuse osutamise kohustusse kuuluvaid teenuseid kulutõhusalt. Universaalteenuse osutamise kohustused arvestatakse vahena mistahes asutuse netokuludes, mis tuleneb sellest, kas ettevõtjal on universaalteenuse osutamise kohustusi või ei. Piisavalt tuleb tähelepanu pöörata sellele, et korrektselt hinnataks kulusid, mida ettevõtja väldiks, kui ta ei peaks täitma universaalteenuse osutamise kohustust. Netokulu arvestamisel tuleks hinnata universaalteenuse operaatori saadavat kasu, sealhulgas immateriaalset kasu.

Arvestamisel tuleb aluseks võtta kulud, mis tulenevad järgmisest:

  i) kindlaksmääratud teenuste elemendid, mida võib pakkuda ainult kahjumiga või kulutingimustel, mis jäävad väljapoole tavapäraseid kaubandusstandardeid.

  See kategooria võib hõlmata selliseid teenuseelemente nagu juurdepääs hädaabitelefoniteenustele, teatavate üldkasutatavate taksofonide pakkumine, teatavate teenuste või seadmete pakkumine puuetega inimestele jms;

  ii) teatavad lõppkasutajad või lõppkasutajate rühmad, kellele on konkreetse võrgu või teenuse pakkumise kulu, laekunud tulu ja võimalikke liikmesriikide kehtestatud geograafilisi keskmisi hindu arvesse võttes võimalik teenust osutada ainult kahjumiga või kulutingimustel, mis jäävad väljapoole tavapäraseid kaubandusstandardeid.

  See kategooria hõlmab neid lõppkasutajaid või lõppkasutajate rühmi, kellele universaalteenuse osutamise kohustusteta kommertsoperaator teenuseid ei pakuks.

Universaalteenuse osutamise kohustuste teatavate aspektide netokulu arvestamine peab toimuma eraldi, et vältida otseste või kaudsete tulude või kulude kahekordset arvessevõtmist. Universaalteenuse osutamise kohustuste kogu netokulu ettevõtjale arvestatakse universaalteenuse osutamise kohustuste eri komponentide netokulude summana, võttes arvesse ka võimalikku immateriaalset kasu. Netokulu kontrollimise eest vastutab riigi reguleeriv asutus.

B OSA: UNIVERSAALTEENUSE OSUTAMISE KOHUSTUSTE NETOKULUDE KATMINE

Universaalteenuse osutamise kohustuste netokulude katmine või rahastamine eeldab, et universaalteenuse osutamise kohustustega määratud ettevõtjad saavad kompensatsiooni nende teenuste eest, mida nad osutavad mittekaubanduslikel tingimustel. Sellise kompenseerimisega kaasnevad finantsülekanded ja seepärast peavad liikmesriigid tagama, et need tehakse objektiivselt, läbipaistvalt, mittediskrimineerivalt ja proportsionaalselt. See tähendab, et ülekanded põhjustaksid võimalikult väikest konkurentsi moonutamist ja kasutajate nõudluse moonutamist.

Artikli 85 lõike 3 kohaselt peaks rahastul põhinev jagamismehhanism kasutama osamaksete kogumiseks läbipaistvaid ja neutraalseid vahendeid, mille puhul oleks välistatud osamaksete topeltkehtestamine nii ettevõtjate väljundi kui ka sisendi puhul.

Rahastut haldav sõltumatu asutus vastutab osamaksete kogumise eest ettevõtjatelt, keda peetakse võimeliseks aitama kaasa liikmesriigis universaalteenuse osutamise kohustuste kulude katmisele, ja teostab järelevalvet ülekantavate summade ja/või haldusmaksete üle, mida makstakse ettevõtjatele, kellel on õigus rahastust raha saada.

VIII LISA

TEAVE, MIS TULEB AVALDADA VASTAVALT ARTIKLILE 96

(„LÄBIPAISTVUS JA TEABE AVALDAMINE“)

Riigi reguleeriv asutus peab tagama, et käesolevas lisas sätestatud teave avaldatakse artikli 96 kohaselt. Riigi reguleeriv asutus otsustab, millise teabe puhul on asjakohane, et selle avaldavad internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste osutajad, ja millise teabe avaldab riigi reguleeriv asutus ise, et kõik lõppkasutajad saaksid teha teadlikke otsuseid. Kui seda peetakse asjakohaseks, võivad riikide reguleerivad asutused edendada enne kohustuste kehtestamist ise- ja/või kaasreguleerimismeetmeid.

1. Ettevõtja kontaktandmed

2. Pakutavate teenuste kirjeldus

2.1.  Pakutavate teenuste ulatus ja iga pakutava teenuse peamised omadused, sealhulgas pakutava teenuse kvaliteedi mistahes miinimumtasemed ja kõik teenuseosutaja kehtestatud piirangud tarnitud lõppseadme kasutamisele, ning juurdepääsetav teave teenuse toimimise ja selle juurdepääsetavuse omaduste ja vahendite kohta.

2.2.  Pakutavate teenuste tariifid, sealhulgas teave konkreetsete tariifikavade sidemahtude (näiteks andmesidekasutuse, kõneminutite arvu ja SMSide arvu piirangud) ja mahtu ületavate sideühikute suhtes kohaldatavate tariifide kohta, numbrid või teenused, millele kohaldatakse eraldi hinnatingimusi, juurdepääsutasu ja hooldustasu, kõik kasutustasud, sihtotstarbelised tariifiskeemid ja eritariifiskeemid, ning kõik lisatasud ja lõppseadmete maksumus.

2.3. Pakutavad müügijärgsed ja hooldusteenused ja nende osutajate kontaktandmed.

2.4. Lepingute standardtingimused, sealhulgas lepingu kestus, lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulud, tasud paketti kuuluvate pakkumiste või nende elementide lõpetamise eest, numbrite teisaldamise kord ja selle otsesed tasud ning vajaduse korral muud näitajad.

2.5.  Lõppkasutajatele teabe pakkumine juurdepääsu kohta hädaabiteenustele ja helistaja asukohta käsitlev teave. Juhul kui ettevõtja osutab numbripõhiseid isikutevahelise side teenuseid, teave juurdepääsu kohta hädaabiteenustele või mis tahes hädaabiteenuste osutamise piiranguid ja helistaja asukohta käsitlev teave.

2.6.  Puuetega kasutajatele mõeldud toodete ja teenuste üksikasjad, sealhulgas funktsioonid, tavad, põhimõtted, menetlused ja muudatused, mis on seotud selliste teenuste osutamisega, millega soovitakse vastata piiratud funktsionaalse võimekusega inimeste vajadustele.

2.6 a)  Juurdepääsetav teave, et suurendada abistavate teenuste vastastikust täiendavust.

3. Vaidluste lahendamise viisid, sealhulgas need, mille on välja töötanud ettevõtja.

IX LISA

TEENUSE KVALITEEDI PARAMEETRID

Artikli 97 kohased teenuse kvaliteedi parameetrid, määratlused ja mõõtmismeetodid

▌Üldkasutatavale sidevõrgule juurdepääsu pakkujad

PARAMEETER

(märkus 1)

MÄÄRATLUS

MÕÕTMISMEETOD

Ühenduse esmakordse loomise tähtaeg

ETSI EG 202 057

ETSI EG 202 057

Rikete arv juurdepääsuliini kohta

ETSI EG 202 057

ETSI EG 202 057

Rikete kõrvaldamise aeg

ETSI EG 202 057

ETSI EG 202 057

Numbripõhiste isikutevahelise side teenuste puhul

PARAMEETER

(märkus 2)

MÄÄRATLUS

MÕÕTMISMEETOD

Ühenduse loomiseks kuluv aeg

ETSI EG 202 057

ETSI EG 202 057

Kaebused ebaõige arve kohta

ETSI EG 202 057

ETSI EG 202 057

Kõneühenduse kvaliteet

ETSI EG 202 057

ETSI EG 202 057

Kõnekatkestuste määr

ETSI EG 202 057

ETSI EG 202 057 

Ebaõnnestunud kõnede määr

(märkus 2)

ETSI EG 202 057

ETSI EG 202 057

Vea tõenäosus

 

 

Kõnemärguande viivitusaeg

 

 

  ETSI dokumendi EG 202 057-1 versioon 1.3.1 (juuli 2008)

Internetiühenduse teenuste puhul

PARAMEETER

MÄÄRATLUS

MÕÕTMISMEETOD

Latentsusaeg (viivitus)

ITU-T Y.2617

ITU-T Y.2617

Värin

ITU-T Y.2617

ITU-T Y.2617

Paketikadu

ITU-T Y.2617

ITU-T Y.2617

Märkus 1

Parameetrid peaksid võimaldama analüüsida tulemusi piirkondlikul tasandil (st vähemalt EUROSTATi loodud statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuuri (NUTS) 2. tasandil).

Märkus 2

Liikmesriigid võivad otsustada, et nad ei nõua nende kahe parameetri kohta ajakohase teabe kogumist, kui on tõendeid, et tulemused selles kahes valdkonnas on rahuldavad.

X LISA

TARBIJATELE MÕELDUD SEADMETE KOOSTALITLUSVÕIME, MILLELE ON OSUTATUD ARTIKLIS 105

1. Ühtne skrambleerimisalgoritm ja tasuta ülekannete vastuvõtmine

Kõigi liidus müüdavate, renditavate või muul viisil kättesaadavate tarbijatele mõeldud tavapäraste digitaaltelevisioonisignaalide (nt ülekandmine maapealse, kaabel- või satelliitedastuse kaudu, mis on peamiselt mõeldud määratletud vastuvõtmiseks, nagu DVB-T, DVB-C või DVB-S) vastuvõtuseadmetega, mis suudavad deskrambleerida digitaaltelevisioonisignaale, peab saama

–  selliseid signaale deskrambleerida vastavalt tunnustatud Euroopa standardiorganisatsiooni (praegu ETSI) hallatava ühtse Euroopa skrambleerimisalgoritmiga;

–  kuvada kodeerimata edastatud signaale tingimusel, et renditud seadmete puhul täidab rendilevõtja asjaomast rendilepingut.

2. Digitaalteleviisorite koostalitlusvõime

Kõigil liidu turul müüdavatel või renditavatel digitaalteleritel, mille ekraani nähtava osa diagonaal on üle 30 cm, peab olema vähemalt üks (tunnustatud Euroopa standardiorganisatsiooni standardile vastav või sellega kooskõlas olev või tööstusharu hõlmava spetsifikaadiga kooskõlas olev) avatud liidesepistmik, mille abil on võimalik lihtsalt ühendada välisseadmeid ja mille abil saab edastada kõiki digitaaltelevisioonisignaali asjaomaseid elemente, sealhulgas interaktiivsete ja tingimusjuurdepääsuteenustega seotud teavet. Digitaalteleviisorite lõppseade peab olema tehnilise teostatavuse korral koostalitlusvõimeline, nii et seda saab teiste teenuseosutajate puhul lihtsasti korduvkasutada.

2 a.  RAADIOSEADMETE FUNKTSIOONID

Kõik raadioseadmed, mis liidus alates ... [ülevõtmise kuupäev] turule lastakse, peavad olema suutelised võtma vastu maapealset raadio digitaal- ja analoogringhäälingut. Käesolevat lõiget ei kohaldata tarbijatele mõeldud väikestele raadioseadmele või toodetele, mille puhul vastuvõtja on üksnes kõrvalise tähtsusega. Lõiget ei kohaldata samuti Rahvusvahelise Telekommunikatsiooniliidu (ITU) raadioeeskirjade artikli 1 määratluse 56 kohasetele raadioamatööride kasutatavatele raadioseadmetele.

XI LISA

A osa

Kehtetuks tunnistatud direktiivid koos [nende järjestikuste muudatustega / selle muudatusega] (osutatud artiklis 116)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21/EÜ

(EÜT L 108, 24.4.2002, lk 33)

 

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/140/EÜ

(ELT L 337, 18.12.2009, lk 37)

 

Artikkel 1

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 544/2009

(ELT L 167, 29.6.2009, lk 12)

 

Artikkel 2

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 717/2007

(ELT L 171, 29.6.2007, lk 32)

 

Artikkel 10

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/20/EÜ

(EÜT L 108, 24.4.2002, lk 21)

 

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/140/EÜ

(ELT L 337, 18.12.2009, lk 37)

 

Artikkel 3 ja lisa

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/19/EÜ

(EÜT L 108, 24.4.2002, lk 7)

 

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/140/EÜ

(ELT L 337, 18.12.2009, lk 37)

 

Artikkel 2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22/EÜ

(EÜT L 108, 24.4.2002, lk 51)

 

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/136/EÜ

(ELT L 337, 18.12.2009, lk 11)

 

Artikkel 1 ja I lisa

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/2120

(ELT L 310, 26.11.2015, lk 1)

 

Artikkel 8

B osa

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise [ja kohaldamise] tähtajad

(osutatud artiklis 116)

Direktiiv

Ülevõtmise tähtaeg

Kohaldamise kuupäev

 

2002/19/EÜ

24. juuli 2003

25. juuli 2003

2002/20/EÜ

2002/21/EÜ

24. juuli 2003

24. juuli 2003

25. juuli 2003

25. juuli 2003

2002/22/EÜ

24. juuli 2003

25. juuli 2003

XII LISA

Vastavustabel

Direktiiv 2002/21/EÜ

Direktiiv 2002/20/EÜ

Direktiiv 2002/19/EÜ

Direktiiv 2002/22/EÜ

Käesolev direktiiv

Artikli 1 lõiked 1, 2 ja 3

 

 

 

Artikli 1 lõiked 1, 2 ja 3

Artikli 1 lõige 3a

 

 

 

Artikli 1 lõige 4

Artikli 1 lõiked 4 ja 5

 

 

 

Artikli 1 lõiked 5 ja 6

Artikli 2 punkt a

 

 

 

Artikli 2 lõige 1

Artikli 2 lõige 2

Artikli 2 punkt b

 

 

 

Artikli 2 lõige 3

Artikli 2 punkt c

 

 

 

Artikli 2 lõige 4

Artikli 2 lõige 5

Artikli 2 lõige 6

Artikli 2 lõige 7

Artikli 2 punkt d

 

 

 

Artikli 2 lõige 8

Artikli 2 punkt da

 

 

 

Artikli 2 lõige 9

Artikli 2 punkt e

 

 

 

Artikli 2 lõige 10

Artikkel 2 punkt ea

 

 

 

Artikli 2 lõige 11

Artikli 2 punkt f

 

 

 

Artikli 2 lõige 12

Artikli 2 punkt g

 

 

 

Artikli 2 punkt h

 

 

 

Artikli 2 lõige 13

Artikli 2 punkt i

 

 

 

Artikli 2 lõige 14

Artikli 2 punkt j

 

 

 

Artikli 2 punkt k

 

 

 

Artikli 2 punkt l

 

 

 

Artikli 2 punkt m

 

 

 

Artikli 2 lõige 15

Artikli 2 punkt n

 

 

 

Artikli 2 lõige 16

Artikli 2 punkt o

 

 

 

Artikli 2 lõige 17

Artikli 2 punkt p

 

 

 

Artikli 2 lõige 18

Artikli 2 punkt q

 

 

 

Artikli 2 lõige 19

Artikli 2 punkt r

 

 

 

Artikli 2 lõige 20

Artikli 2 punkt s

 

 

 

Artikli 2 lõige 21

Artikli 2 lõige 22

Artikli 3 lõige 1

 

 

 

Artikli 5 lõige 1

Artikli 5 lõige 2

Artikli 3 lõige 2

 

 

 

Artikli 6 lõige 1

Artikli 3 lõige 3

 

 

 

Artikli 6 lõige 2

Artikli 3 lõike 3a esimene lõik

 

 

 

Artikli 8 lõige 1

Artikli 8 lõige 2

Artikli 7 lõige 1

Artikli 3 lõike 3a teine lõik

 

 

 

Artikli 7 lõiked 2 ja 3

Artikli 3 lõike 3a kolmas lõik

 

 

 

Artikli 9 lõiked 1 ja 3

Artikli 9 lõige 2

Artikli 3 lõige 3b

 

 

 

Artikli 10 lõige 1

Artikli 3 lõige 3c

 

 

 

Artikli 10 lõige 2

Artikli 3 lõige 4

 

 

 

Artikli 5 lõige 3

Artikli 3 lõige 5

 

 

 

Artikkel 11

Artikli 3 lõige 6

 

 

 

Artikli 5 lõige 4

Artikkel 4

 

 

 

Artikkel 31

Artikkel 5

 

 

 

Artikkel 20

Artikkel 22

Artikkel 6

 

 

 

Artikkel 23

Artikkel 7

 

 

 

Artikkel 32

Artikkel 7a

 

 

 

Artikkel 33

Artikli 33 lõike 5 punkt c

Artikli 8 lõiked 1 ja 2

 

 

 

Artikli 3 lõiked 1 ja 2

Artikli 8 lõige 5

 

 

 

Artikli 3 lõige 3

Artikli 8a lõiked 1 ja 2

 

 

 

Artikli 4 lõiked 1 ja 2

Artikli 4 lõige 3

Artikli 8a lõige 3

 

 

 

Artikli 4 lõige 4

Artikkel 29

Artikli 9 lõiked 1 ja 2

 

 

 

Artikli 45 lõiked 1 ja 2

Artikli 45 lõige 3

Artikli 9 lõige 3

 

 

 

Artikli 45 lõige 4

Artikli 9 lõiked 4 ja 5

 

 

 

Artikli 45 lõiked 5 ja 6

Artikli 9 lõiked 6 ja 7

 

 

 

Artikkel 9a

 

 

 

Artikkel 9b lõiked 1 ja 2

 

 

 

Artikli 51 lõiked 1 ja 2

Artikli 9b lõige 3

 

 

 

Artikli 51 lõige 4

Artikli 51 lõige 3

Artikli 10 lõige 1

 

 

 

Artikli 89 lõige 1

Artikli 10 lõige 2

 

 

 

Artikli 89 lõige 3

Artikli 89 lõige 2

Artikli 89 lõige 4

Artikli 89 lõige 5

Artikli 89 lõige 6

Artikli 10 lõige 3

 

 

 

Artikli 89 lõige 7

Artikli 10 lõige 4

 

 

 

Artikli 89 lõige 8

Artikli 10 lõige 5

 

 

 

Artikkel 11

 

 

 

Artikkel 43

Artikli 12 lõige 1

 

 

 

Artikli 44 lõige 1

Artikli 12 lõige 2

 

 

 

Artikli 12 lõige 3

 

 

 

Artikli 59 lõige 2

Artikli 12 lõige 4

 

 

 

Artikli 12 lõige 5

 

 

 

Artikli 44 lõige 2

Artikkel 13

 

 

 

Artikkel 17

Artikli 13a lõiked 1, 2 ja 3

 

 

 

Artikli 40 lõiked 1, 2 ja 3

Artikli 13a lõige 4

 

 

 

 

Artikli 40 lõige 5

Artikli 40 lõige 4

Artikli 13b lõiked 1, 2 ja 3

 

 

 

Artikli 41 lõiked 1, 2 ja 3

Artikli 41 lõige 4

Artikli 13b lõige 4

 

 

 

Artikli 41 lõige 7

Artikli 41 lõige 5

Artikli 41 lõige 6

Artikkel 14

 

 

 

Artikkel 61

Artikli 15 lõiked 1, 2 ja 3