Menetlus : 2015/2129(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0368/2017

Esitatud tekstid :

A8-0368/2017

Arutelud :

PV 13/12/2017 - 24
CRE 13/12/2017 - 24

Hääletused :

PV 14/12/2017 - 8.7
CRE 14/12/2017 - 8.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0501

RAPORT     
PDF 559kWORD 83k
27.11.2017
PE 607.796v03-00 A8-0368/2017

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) rakendamise kohta

(2015/2129(INI))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon

Raportöör: Anna Maria Corazza Bildt

MUUDATUSED
SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE
 EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS
 NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE

Menetlus

Kooskõlas Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooniga laste seksuaalse kuritarvitamise kohta internetis taotles kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon luba koostada raport Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) rakendamise kohta ning see luba anti 2015. aasta mais.

Direktiivi 2011/93/EL artikli 28 kohaselt oli Euroopa Komisjon kohustatud esitama 18. detsembriks 2015 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid, ja aruande, milles hinnatakse artiklis 25 osutatud meetmete rakendamist.

Teatavate liikmesriikide viivituste tõttu direktiivi ülevõtmisel lükkas komisjon nende aruannete esitamise ühe aasta võrra edasi ja esitas need parlamendile alles 16. detsembril 2016. aastal.

Direktiiv 2011/93/EL – kontekst, kohaldamisala ja ülevõtmine

Laste seksuaalne kuritarvitamine internetis ja väljaspool seda on üha süvenev probleem ning selle ohvrite seas on isegi kaheaastaseid lapsi. See on piiriülene kuritegevus ning sellega võitlemiseks on vaja piiriülest koostööd. Laste internetipõhise seksuaalse kuritarvitamise võrgustikud on keerukad ja meie õiguskaitseasutuste probleemiks on töö õigusaktidega, mis ei ole alati tulevikukindlad. Direktiiv 2011/93/EL (edaspidi: „direktiiv“) on põhjalik õigusakt, mis sisaldab sätteid kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse, haldus- ja poliitikameetmete kohta. Sellega sätestatakse liikmesriikidele selged miinimumstandardid karistuste ja meetmete jaoks, millega vältida kuritarvitamist, võidelda karistamatusega ja kaitsta ohvreid.

Kõige olulisemad direktiiviga kehtestatud parandused hõlmavad lasteporno üksikasjalikumat määratlust, rangemaid kriminaalkaristusi, laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava veebimaterjali omamise ja omandamise kriminaliseerimist, uue süüteo – kontakti otsimine seksuaalsuhte eesmärgil – kehtestamist ning sätteid lastepornot sisaldavate veebisaitide kõrvaldamiseks ja/või neile juurdepääsu tõkestamiseks. Liikmesriikidel oli direktiivi ülevõtmiseks kaheaastane tähtaeg, mis lõppes 18. detsembril 2013. aastal.

Euroopa Komisjoni rakendamisaruannetega hinnati, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud direktiivi üle oma riiklikesse õigusaktidesse, saamata siiski selles etapis hinnata sätete rakendamist praktikas. Komisjoni üldine järeldus on, et vaatamata liikmesriikide tehtud ulatuslikele jõupingutustele selle keeruka õigusakti ülevõtmiseks ja edusammudele, mida nimetatud protsess on laste seksuaalse kuritarvitamise eest kaitsmise valdkonnas kaasa toonud, on veel palju arenguruumi, et saavutada direktiivi kogupotentsiaal.

Raportöör määratleb valdkonnad, kus liikmesriigid peaksid rohkem meetmeid võtma, ja selgitab direktiivi teatavaid sätteid, et hõlbustada nõuetekohast ja täielikku rakendamist liikmesriikide poolt: uurimine ja süüdistuse esitamine; ennetamine; ohvrite abistamine ja kaitsmine; juurdepääsu tõkestamine lastepornole internetis ja selle kõrvaldamine.

Samuti soovitab raportöör liikmesriikidel minna kaugemale üksnes kohustusest direktiiv üle võtta ja julgustab neid suutlikkust suurendama ja parimaid tavasid vahetama. Raportöör käsitleb lapsrändajate, eriti saatjata lapsrändajate olukorda, kuna nemad on kuritarvitamise, inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise suhtes eriti haavatavad, ning kutsub liikmesriike üles võtma konkreetseid meetmeid kadunud laste kaitsmiseks. Ta lisab raporti projekti ka uued kuritegevuse vormid, nagu kättemaksupornograafia ja seksuaalne väljapressimine, mis levivad internetis ja mõjutavad paljusid noorukeid, eriti tüdrukuid, põhjustades neile tõsist kahju ja viies mõnikord isegi ohvrite enesetapuni.

Uurimine ja süüdistuse esitamine

Direktiiviga 2011/93/EL sätestatakse liikmesriikide jaoks kohustus tagada õiguskaitseasutustele ja prokuratuurile tõhusad vahendid laste seksuaalse kuritarvitamise juhtumite uurimiseks ja lapsohvrite tuvastamiseks varases etapis. Direktiiviga sätestatakse ka laiendatud jurisdiktsioon laste seksuaalse kuritarvitamise juhtumite puhuks ja kahepoolse karistatavuse põhimõtte kaotamine.

Laste internetipõhise seksuaalse kuritarvitamise juhtumite uurimine ja nende eest süüdistuse esitamine on jätkuvalt õiguskaitseasutuste ja kohtusüsteemi jaoks probleemne. Eksperdid, kes esitasid tõendeid kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ees, tegid kindlaks mitu tegurit, mis vähendavad uurimismeetodite tõhusust internetis: internetisuhtluse krüpteerimine, erinevused kohaldatavate andmete säilitamise eeskirjade vahel liikmesriikides, anonüümseks jäämise vahendite üha sagedasem kasutamine ja pilvsalvestuse kasutamine. Nendes olukordades on sageli ebaselge, millisel riigil on jurisdiktsioon ja milliseid õigusakte kohaldatakse asitõendite kogumisele. Seetõttu on väga oluline tõhustatud rahvusvaheline ja ELi koostöö.

Raportöör kutsub seetõttu liikmesriike üles suurendama koostööd politsei ja õigusvaldkonnas ning kasutama täiel määral ära olemasolevaid ELi koostöövahendeid, mida pakuvad Europol ja Eurojust, et tagada edukas uurimine ja kuriteo toimepanijatele süüdistuse esitamine. Sel eesmärgil rõhutab ta, et Europolile ja Eurojustile tuleks anda kohased vahendid oma ülesande täitmiseks selles valdkonnas.

Ühtlasi julgustab ta liikmesriike jagama parimaid tavasid uurimisvahendite ja süüdistuse esitamise meetodite valdkonnas.

Ennetamine

Direktiiviga kehtestatakse konkreetsed sätted ennetusmeetmete kohta alates teabe- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniatest, haridusest ja koolitusest kuni süüdimõistmisest tuleneva õiguste äravõtmiseni ja ennetava sekkumise programmideni õigusrikkujate jaoks, et takistada korduvkuritegusid.

Nii komisjoni ülevõtmisaruandes kui ka Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringus tuuakse esile, et sätted ennetusmeetmete kohta on liikmesriikide jaoks kõige keerulisemad.

Teabe vahetamine liikmesriikide vahel laste seksuaalse kuritarvitamise toimepanijate süüdimõistmiste kohta on osutunud keeruliseks, sest direktiivis ei sätestata liikmesriikide jaoks kohustust saata teavet teisele liikmesriigile, kes seda taotles, ja mõnes liikmesriigis on riiklikus õiguses ette nähtud täiendavad tingimused teabe saatmisele. Raportöör on veendunud, et seda valdkonda on vaja täiendavalt arendada, ja kutsub seetõttu liikmesriike üles ajakohastama oma õigusrikkujate nimekirja ning jagama teiste liikmesriikidega teavet süüdimõistvate kohtuotsuste ja õiguste äravõtmise kohta, et hoida ära õigusrikkujate märkamatu kolimine ühest liikmesriigist teise, et asuda seal tööle lastega või lasteasutustes või tegeleda nendega vabatahtlikult.

Ohvrite tuvastamine

Laste seksuaalne kuritarvitamine on süütegu, mille paljastamine ja millest teada andmine on eriti keeruline. Iseteavitamist toimub vähe, sest lapsed on liiga noored, traumeeritud või toimepanijast sõltuvad ning seetõttu on nad avalikustamise suhtes tõrksad. Selles küsimuses on olulised laste abiliinid, pakkudes laste vajadustega kohandatud abi ja aidates lastel kuritegudest teatada. Samuti on oluline, et liikmesriigid looksid tõhusad vihjeliinid kadunud laste leidmiseks ja koostöö suurendamiseks piiriüleste juhtumite puhul. Laste internetipõhise seksuaalse kuritarvitamise lapsohvrite tuvastamine sõltub suuresti õiguskaitseasutuste uurimissuutlikkusest uute tehnoloogiate kasutamise ja väljaõpetatud töötajate seisukohast. Liikmesriigid peaksid rohkem investeerima uute kohtuekspertiisi vahendite väljatöötamisse ja kasutamisse, et suurendada tõhusust ja päästa lapsohvreid.

Ohvrite abistamine ja kaitsmine

Direktiiviga 2011/93/EL nõutakse lisaks, et liikmesriigid kehtestaksid oma kriminaalmenetlusõiguses meetmed, millega tagatakse lapsohvrite kaitsmine kogu kriminaalmenetluse vältel, ja tagaksid neile abi ja toe pakkumise. Raportöör leiab, et liikmesriigid peaksid rakendama täiel määral direktiivi 2012/29/EL kuriteoohvrite õiguste kohta ja tõhustama konkreetseid meetmeid, et kaitsta paremini laste seksuaalse kuritarvitamise ohvreid, muu hulgas suurendades riiklike abiliinide osa, ning jagama parimaid tavasid.

Kõrvaldamine ja/või juurdepääsu tõkestamine

Direktiivi artikli 25 eesmärk on tagada laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ennetamine ning vähendada sekundaarset ohvristamist, tõkestades juurdepääsu laste kuritarvitamist kujutavale materjalile internetis. Selles nõutakse, et liikmesriigid kõrvaldaksid viivitamata materjali veebisaitidelt, mis asuvad nende territooriumil, ja püüaksid saavutada selle kõrvaldamist, kui veebisaidid asuvad väljaspool nende territooriumit. Liikmesriigid on võtnud selle sätte üle elektroonilise kaubanduse direktiivi põhiste meetmetega (teatamise ja kõrvaldamise kord) või kriminaalõiguse meetmetega nende territooriumil asuva materjali puhuks. Liikmesriigid on võtnud direktiivi väljaspool nende territooriumi asuva materjali suhtes üle kas meetmetega, mis hõlmavad sellise vihjeliini loomist, millel on volitus materjali hinnata ja võtta ühendust riigiga, kus see asub, vihjeliinide võrgustiku INHOPE abil või Europoli või Interpoli kaudu.

Artikli 25 lõikes 2 kehtestatakse liikmesriikide jaoks võimalus katkestada juurdepääs laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavale materjalile tõkestamismeetmete abil. Ainult pooled liikmesriikidest on otsustanud selle sätte üle võtta. Juurdepääsu tõkestamiseks kasutatakse sageli musti nimekirju laste kuritarvitamist kujutavat materjali sisaldavatest veebisaitidest. Sätestatud on erinevad sõnavabadust tagavad kaitsemeetmed.

Käesoleva raporti ettevalmistamisel kogutud tõendid näitasid, et juurdepääsu tõkestamine on tegelikkuses tõhusam, sest see on palju kiirem kui kõrvaldamine. Kui on kehtestatud piisavad meetmed põhivabaduste kaitsmiseks, peaksid liikmesriigid seda laialdasemalt kasutama.

Koostöö infoühiskonna teenuseosutajatega on äärmiselt tähtis laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali kättesaadavuse vähendamiseks internetis. Ilma nende aktiivse kaasamiseta, mis sageli toimub vabatahtlikult, ei ole kõrvaldamise ja juurdepääsu tõkestamise protsess võimalik. Raportöör on veendunud, et tööstusharu ja interneti sidusrühmad peaksid ühiselt vastutama ning töötama välja innovaatilise lahenduse, et võidelda laste seksuaalse kuritarvitamisega internetis.

Allikad

Lisaks komisjoni rakendamisaruannetele on raportöör kogunud teavet muu hulgas järgmistest allikatest:

–  kuulamine, mis toimus kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis 25. aprillil 2017;

–  Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse mõju järelhinnang, mis avaldati aprillis 2017;

–  kuulamine, mille korraldas EPP fraktsioon laste internetipõhise seksuaalse kuritarvitamisega võitlemise kohta, 29. juuni 2016;

–  poliitikaosakonna C (kodanikuõigused ja põhiseadusküsimused) poolt kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni jaoks ette valmistatud uuring laste internetipõhise seksuaalse kuritarvitamisega võitlemise kohta, mis avaldati oktoobris 2015;

–  kohtumine ÜRO lapse õiguste komitee esimehe Benyam Dawit Mezmuriga.


EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) rakendamise kohta

(2015/2129(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3 ja 6 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõiget 2 ja artikli 83 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7, 8, 24, 47, 48 ja 52,

–  võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle protokolle,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 25. oktoobri 2007. aasta konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 23. novembri 2001. aasta küberkuritegevuse konventsiooni,

–  võttes arvesse, et Euroopa Nõukogu võttis vastu lapse õiguste strateegia (2016–2021),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(2),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(3),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni laste seksuaalse kuritarvitamise kohta internetis(4),

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2012. aasta teatist „Lastele parema interneti loomise Euroopa strateegia” (COM(2012) 0196) ning võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2016. aasta aruannet „Internetti ja teisi kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutavate laste kaitseks loodud mitmeaastase liidu programmi („Turvalisem Internet“) lõpphindamine“ (COM(2016) 0364),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2016. aasta aruannet, milles hinnatakse, kui suures osas on liikmesriigid võtnud vajalikke meetmeid, et täita direktiivi 2011/93/EL (COM(2016)0871), ning komisjoni 16. detsembri 2016. aasta aruannet direktiivi 2011/93/EL artiklis 25 osutatud meetmete rakendamise hindamise kohta (COM(2016)0872),

–  võttes arvesse Europoli 2016. aasta aruannet internetipõhise organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnangu (iOCTA) kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Põhiõiguste Ameti 27. veebruari 2017. aasta aruannet „Child-friendly justice: Perspectives and experiences of children involved in judicial proceedings as victims, witnesses or parties in nine EU Member States“ („Lapsesõbralik õigusemõistmine – Euroopa Liidu üheksas liikmesriigis kohtumenetluses kannatanu, tunnistaja või menetlusosalisena osalenud laste seisukohad ja kogemused“),

–  võttes arvesse komisjoni 12. aprilli 2017. aasta teatist „Lapsrändajate kaitse“ (COM(2017)0211),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0368/2017),

A.  arvestades, et laste seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine rikub raskelt põhiõigusi, eelkõige lapse õigust heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele, nagu see on sätestatud 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

B.  arvestades, et kõnealuste süütegude vastase võitlusega seotud meetmete rakendamisel tuleb esikohale seada lapse parimad huvid, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis;

C.  arvestades, et direktiiv 2011/93/EL on terviklik õigusakt, mis sisaldab sätteid kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluste kohta, meetmeid ohvrite abistamiseks ja kaitsmiseks ning ennetamiseks, sealhulgas haldusmeetmeid, ning selle rakendamiseks on vaja tihedalt kaasata erinevatest sektoritest pärit osalejad, näiteks õiguskaitseasutused, kohtuasutused, alaealiste kaitsmisel aktiivselt tegevad lapsevanemate ja perekonnaühendused, valitsusvälised organisatsioonid, internetiteenuse osutajad ja teised;

D.  arvestades, et komisjoni rakendamisaruandes ei ole esitatud statistilisi andmeid selliste veebisaitide kõrvaldamise ja tõkestamise kohta, mis sisaldavad või levitavad visuaalseid materjale laste seksuaalsest kuritarvitamisest, eelkõige statistilisi andmeid sisu kõrvaldamise kiiruse kohta, õiguskaitseasutuste poolse teadete kontrollimise sageduse kohta, viivituste kohta, mis on tekkinud sisu kõrvaldamises seetõttu, et on olnud vaja vältida sekkumist pooleliolevasse uurimisse, või selle kohta, kui tihti kohtu- või õiguskaitseasutused selliseid salvestatud andmeid tegelikult kasutavad;

E.  arvestades, et üks peamine probleem laste seksuaalse kuritarvitamise uurimisel ja süüteo toimepanijate vastutusele võtmisel on see, et ohvrid jätavad sellest teatamata; arvestades, et poisid teatavad väärkohtlemisest väiksema tõenäosusega;

F.  arvestades, et lapsed, kes satuvad seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise ohvriks, kannatavad paljude pikaajaliste füüsiliste ja/või psühholoogiliste traumade all, mis võivad kesta ka täiskasvanuna;

G.  arvestades, et laste seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine internetis on süvenev nähtus ning internetis on tekkinud uued kuriteoliigid, näiteks nn kättemaksupornograafia ja seksuaalne väljapressimine, millega liikmesriigid peavad konkreetsete meetmete abil tegelema;

H.  arvestades, et õiguskaitseasutused kohtavad probleeme, mille põhjuseks on laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vahetamine partnervõrkudes ja privaatvõrgus; arvestades, et digiajastul on vaja suurendada varakult tüdrukute ja poiste teadlikkust ohtudest ning teiste inimeste inimväärikuse ja eraelu puutumatuse austamise tähtsusest;

I.  arvestades, et inimkaubitsejate, inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate, uimastikauplejate, prostitutsiooniärikate ning muude laste haavatavust ärakasutavate isikute või kaubitsejate kaudu Euroopasse teel olles ja sinna jõudes on laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ohus eeskätt lapsrändajad ja eelkõige tüdrukud, kuid ka suur osa poisse(5);

J.  arvestades, et seksiturismi tööstus mõjutab märkimisväärset arvu lapsi ja eeskätt tüdrukuid, kuid ka olulist osa poistest;

K.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale peavad direktiivi 2011/93/EL põhjenduse 47 kohaselt võetud meetmed, mis puudutavad veebisaitide tõkestamist ja internetist kõrvaldamist, järgima sama direktiivi artiklis 25 loetletud kaitsemeetmeid;

L.  arvestades, et süstemaatilise kontrolli ja metaanalüüsi tulemusena on leitud, et puuetega lapsed kannatavad võrreldes puudeta eakaaslastega umbes kolm korda tõenäolisemalt füüsilise või seksuaalse vägivalla all;

M.  arvestades, et termini „lapsporno“ kasutamine ei sobi selleks, et määratleda direktiivi 2011/93/EL artiklis 5 ja artikli 2 punktis c sätestatud kuriteod ning võib lapsohvreid kahjustada;

Peamised järeldused ja soovitused

1.  mõistab ühemõtteliselt hukka kõik laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vormid, sealhulgas laste vägivaldse ja kuritahtliku ohvristamise kõikidel tasanditel; väljendab heameelt, et Euroopa Nõukogu võttis vastu lapse õiguste strateegia (2016–2021); kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et ennetada kõiki lastevastase füüsilise ja vaimse vägivalla vorme, sealhulgas füüsilist ja seksuaalset kuritarvitamist ja seksuaalset ärakasutamist, ning kaitsta lapsi nende eest; kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike üles võtma ühiseid tõhusaid meetmeid laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning üldisemalt kõigi lastevastaste seksuaalsete kuritegude likvideerimiseks; nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid käsitleksid laste kaitsmist selge prioriteedina lapsi negatiivselt mõjutada võiva poliitika kavandamisel ja rakendamisel;

2.  on seisukohal, et direktiiv 2011/93/EL on kindel ja terviklik õigusraamistik, mille ülesandeks on võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ärakasutamise vastu; taunib asjaolu, et liikmesriikidel on direktiivi ülevõtmisel ja rakendamisel esinenud suuri probleeme, eeskätt ennetamist, uurimist ja süüdistuse esitamist ning ohvrite kaitsmist ja abistamist käsitlevate sätete seisukohast, ja seda, et direktiivi täielikku potentsiaali ei ole seni ära kasutatud; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi, et see direktiiv täielikult ja korrektselt üle võtta; palub liikmesriikidel tagada, et õigusaktide ülevõtmisele järgneb tõhus rakendamine, et tagada lapsohvrite kaitse ja abistamine ning täisleppimatus laste seksuaalse kuritarvitamise suhtes;

3.  taunib asjaolu, et komisjon ei suutnud esitada oma rakendamisaruandeid direktiivi 2011/93/EL artiklis 28 sätestatud tähtpäevaks ning et komisjoni esitatud kahes hindamisaruandes on dokumenteeritud üksnes direktiivi ülevõtmine liikmesriikide siseriiklikku õigusesse, kuid ei hinnata täielikult direktiivi järgimist; taotleb, et liikmesriigid teeksid koostööd ning esitaksid komisjonile kogu asjakohase teabe käesoleva direktiivi rakendamise kohta, sealhulgas statistika;

4.  toonitab, et termin „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“ on selliste lastevastaste kuritegude puhul asjakohasem kui „lapsporno“; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma termini „lapsporno“ asemel kasutusele termini „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“; rõhutab siiski, et uus terminoloogia ei piira mingil viisil direktiivi 2011/93/EL artiklis 5 lastepornona loetletud kuritegude käsitlemist koostoimes artikli 2 punktiga c;

5.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni rakendamisaruandes ei ole mainitud, kas selles on hinnatud süsteemi INHOPE tõhusust teadete edastamisel kolmandate riikide kolleegidele;

6.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole kogunud andmeid kasutatud tõkestamise liikide kohta; peab kahetsusväärseks, et ei ole avaldatud andmeid igas riigis tõkestamisnimekirja kantud veebisaitide arvu kohta; peab kahetsusväärseks, et ei ole hinnatud tõkestamisnimekirjade lekkimise ja tõsiselt kahjutoovaks muutumise ärahoidmiseks võetud turvameetmete, näiteks krüptimise kasutamist; tunneb heameelt tõsiasja üle, et kuigi komisjon toetas 2011. aastal kohustuslikku tõkestamist, on ta sellest seisukohast sõnaselgelt loobunud;

Kriminaalõigus (direktiivi artiklid 3, 4 ja 5)

7.  võtab teadmiseks asjaolu, et liikmesriigid on üle võtnud direktiivi 2011/93/EL kriminaalõiguse sätted; tunneb sellegipoolest muret asjaolu pärast, et mõned liikmesriigid ei ole täiel määral üle võtnud sätteid seksuaalse ärakasutamisega seotud süütegude kohta (artikkel 4), seksuaalse kuritarvitamisega seotud süütegude kohta, kui selleks on kuritarvitatud lapse suhtes saavutatud usaldust, võimu või mõju (artikli 3 lõike 5 punkt i) või lapse eriti kaitsetut olukorda (artikli 3 lõike 5 punkt ii), ning juriidilise isiku vastutuse kohta (artikkel 12);

8.  on eelkõige arvamusel, et liikmesriigid peaksid tegema kõik võimalikud jõupingutused, et võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise toimepanejate ning mis tahes füüsiliste või juriidiliste isikute karistamatuse vastu, kes osalevad lapse seksuaalses ärakasutamises, aitavad seksuaalsele kuritarvitamisele kaasa või sellele kihutavad; leiab, et on väga oluline, et liikmesriigid tagaksid nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute vastutuse, kui selle juriidilise üksuse liikmest isiku kontrolli või järelevalve puudumise tõttu on võimaldatud või hõlbustatud kuritegude toimepanemist;

9.  on eriti mures lastele interneti tõttu osaks saavate ohtude ja riskide pärast, eelkõige laste interneti kaudu värbamise, seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise ja muude kihutamise vormide osas; on seisukohal, et seetõttu tuleks leida viise selliste ohtlike tegevuste kindlakstegemiseks ja uurimiseks ning neist teatamiseks; rõhutab vajadust suurendada internetis laste kaitsmise taset ning käivitada samal ajal teadlikkuse suurendamise ja teavitusprogramme veebis varitsevate ohtude kohta;

10.  on mures laste seksuaalse kuritarvitamise otseülekandmise sagenemise pärast, kusjuures kuritegude toimepanejad on arenenuma tehnoloogia kasutamises oskuslikud ja innovatiivsed; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid seetõttu sellise sisu leidmiseks ja sellele juurdepääsu tõkestamiseks püüdma välja töötada uuenduslikke tehnilisi rakendusi, kehtestades samas piiranguid selliste teenuste eest maksmisele;

11.  rõhutab vajadust tegeleda veebipõhise kuritegevuse uute vormidega, milleks on näiteks kättemaksupornograafia ja seksuaalne väljapressimine, mis mõjutavad paljusid noori ja eelkõige teismelisi tüdrukuid; kutsub liikmesriikide õiguskaitseasutusi ja kohtuid üles võtma konkreetseid meetmeid, et võidelda sellise uut liiki kuritegevuse vastu, ning kutsub internetisektorit, vihjeliine, valitsusväliseid organisatsioone ja kõiki asjaomaseid asutusi üles võtma oma osa vastutusest, püüdes samal ajal leida lahendusi, et võidelda nende kuritegudega, sealhulgas paremini kasutada olemasolevaid tehnoloogiaid ja töötada välja uusi tehnoloogiaid, et hõlbustada internetis kuritegusid toime panevate isikute tuvastamist;

12.  kordab, et igal inimesel on õigus otsustada oma isikuandmete saatuse üle, eelkõige ainuõigus kontrollida isikuandmete kasutamist ja avaldamist, ning õigus olla unustatud, mida määratletakse kui võimalust nõuda enda väärikust kahjustada võiva sisu kõrvaldamist;

13.  rõhutab, et liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, peavad kriminaliseerima mitte üksnes seksuaalsuhte eesmärgil interneti teel lapsega kontakti otsimise, vaid ka küberahistamise ja laste internetis ahvatlemise; tuletab meelde, et termin „küberahistamine“ viitab olukorrale, kus täiskasvanu võtab veebis ühendust alaealise või alaealiseks peetud isikuga, et panna seejärel selle isiku suhtes toime kuritegu;

14.  peab kahetsusväärseks, et ei ole esitatud statistilisi andmeid kriminaalõiguslike menetluste kasutamise kohta varustuse konfiskeerimiseks asjaomastes juhtumites;

Uurimine ja süüdistuse esitamine

15.  märgib, et mitu liikmesriiki ei ole rakendanud nõuet esitada süütegude eest süüdistus piisava aja jooksul pärast seda, kui ohver on saanud täisealiseks; innustab seetõttu liikmesriike tagama, et aegumistähtajad, mille jooksul võib nendest kuritegudest teada anda ja nende eest süüdistust esitada, on piisavalt pikad ning algavad vähemalt lapsohvri täisealiseks saamisest, et tagada kuriteo eest süüdistuse esitamise võimalus;

16.  rõhutab, et on väga oluline rakendada artiklit 17, et tagada, et liikmesriikidel oleks jurisdiktsioon süütegude puhul, mis on toime pandud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kaudu, millele pääseti juurde nende territooriumilt, olenemata sellest, kas selline tehnoloogia asub nende territooriumil; rõhutab vajadust töötada välja praktilised alused ELi ühtseks lähenemisviisiks kohtualluvusele küberruumis, millele osutati tähelepanu ka justiits- ja siseministrite 26. jaanuaril 2016 toimunud mitteametlikul kohtumisel;

17.  mõistab hukka asjaolu, et mitte kõik direktiivis 2011/92/EL loetletud süüteod ei ole hõlmatud liikmesriikide siseriiklike õigusaktidega, kui asi on seotud eksterritoriaalse jurisdiktsiooniga; peab kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid tagavad, et välismaal toimepandud seksuaalse kuritarvitamise süütegude üle mõistetakse kohut ilma ohvri kaebuseta; kutsub liikmesriike üles neid puudujääke tõhusalt kõrvaldama;

18.  kutsub kõiki liikmesriike üles eraldama õiguskaitse- ja kohtuasutustele piisavaid rahalisi vahendeid ja inimressursse, sealhulgas pakkuma politseile ja uurijatele erikoolitust, et võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vastu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama ohvrite tuvastamiseks eraldatavaid vahendeid ning nõuab tungivalt, et üheksa liikmesriiki, kes ei ole veel üle võtnud ohvrite tuvastamist käsitleva direktiivi 2011/93/EL artikli 15 lõiget 4, teeksid seda viivitamata ning rakendaksid seda sätet, luues asjakohaste vahendite ja ressurssidega varustatud spetsiaalsed uurimisrühmad;

19.  peab kahetsusväärseks, et jätkuvalt puudub konkreetselt laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise valdkonnas sooritatud kuritegude arvu täpne statistika ja vastavad andmed, mis on tingitud teatamata jäetud kuritarvitamisjuhtude suurest osakaalust, kuritegude uudsusest ning eri liikmesriikides kasutatavate määratluste ja metoodika erinevustest;

20.  rõhutab, et mõned peamised õiguskaitse- ja kohtuasutuste ees seisvad probleemid laste internetis toime pandud seksuaalse kuritarvitamise süütegude uurimise ja nende eest süüdistuse esitamise puhul tulenevad eelkõige paljude uurimiste piiriülesest iseloomust ja sõltuvusest elektroonilistest tõenditest; märgib eelkõige vajadust täiustada digitaalseid uurimismeetodeid, et pidada sammu tehnoloogilise arengu kiire tempoga;

21.  kutsub liikmesriike üles tugevdama õiguskaitseasutuste koostööd, sealhulgas ühiste uurimisrühmade laialdasema kasutamise abil; nõuab tungivalt, et ametiasutused tunnistaksid, et liigne sõltumine vihjeliinidest ja sektorist võib olla kahjulik, kuna sellega antakse võitlus laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastu üksnes edasi kolmandatele isikutele;

22.  kutsub liikmesriike üles kohaldama direktiivi 2011/93/EL sätteid tulevikukindlal viisil; nõuab tungivalt, et sektor ja internetiteenuse osutajad kasutaksid ajakohast tehnoloogiat ja investeeriksid innovatiivsetesse lahendustesse, et suurendada võimalusi süütegude toimepanijaid tuvastada ja vastutusele võtta, lõhkuda kuritegelikud internetivõrgustikud ning ohvreid kaitsta;

23.  väljendab muret, et internetiteenuse osutajad kasutavad võrguaadresside teisendamise tehnoloogiaid operaatori tasandil (CGN), mis võimaldab samal ajahetkel jagada ühte IP-aadressi paljude kasutajate vahel ning ohustab seega võrgukeskkonna turvalisust ja vastutuse kindlakstegemist; kutsub liikmesriike üles ergutama internetiteenuse osutajaid ja võrguoperaatoreid võtma vajalikke meetmeid, et vähendada kasutajate arvu ühe IP-aadressi kohta, kaotama järk-järgult võrguaadresside teisendamise tehnoloogiate kasutamise operaatori tasandil ja tegema vajalikke investeeringuid aktiveerimaks kiiresti järgmise põlvkonna IP-aadressid (versioon 6 – IPv6);

24.  palub, et liikmesriigid tõhustaksid politsei- ja õigusalast koostööd ning kasutaksid täiel määral ära ELi olemasolevaid koostöövahendeid, mida pakuvad Europol (eelkõige analüüsiprojekti AP Twins ja küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse raames) ja Eurojust, et tagada kuritegude toimepanijate ja neist võimalike osavõtjate edukas uurimine ja neile süüdistuse esitamine; rõhutab, et Europolile ja Eurojustile tuleks tagada piisavad vahendid nende ülesande täitmiseks ja innustab liikmesriike jagama parimaid tavasid;

25.  palub, et liikmesriigid tõhustaksid koostööd politsei- ja õigusvaldkonnas, et võidelda lapsrändajatega seotud inimkaubanduse ja nende ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu, kuna lapsrändajad ja peamiselt tüdrukud – aga ka poisid – on kuritarvitamise, inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise suhtes eriti haavatavad; nõuab tõhustatud koostööd ja kiiret teabevahetust ametiasutuste vahel kadunud laste otsimise ja andmebaaside koostalitlusvõime eesmärgil; kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele kõiki asjaosalisi hõlmava tervikliku lähenemisviisi ning tihendama koostööd õiguskaitseasutuste, sotsiaalteenistuste ja kodanikuühiskonnaga; tunnustab kodanikuühiskonna tähtsat rolli haavatavate laste tuvastamises, võttes arvesse asjaolu, et lapsrändajad ei ole näidanud välja usaldust õiguskaitseasutuste suhtes;

26.  innustab liikmesriike tõhustama oma jõupingutusi, et võidelda lastega seotud seksiturismi vastu ning esitada süüdistus kuritegude toimepanijatele ja kaasosalistele, võttes arvesse kõikide asjaomaste osaliste vastutust;

27.  on seisukohal, et liikmesriike tuleks ergutada töötama välja rahvusvahelise erivõrgustiku seksiturismi vastu võitlemiseks ja kehtestama valitsuse juhitavad poliitikameetmed, näiteks võtma kasutusele rahastamisprogrammid ohupiirkondades elavate perekondade ja laste abistamiseks;

Ennetamine (direktiivi artiklid 22, 23 ja 24)

28.  palub, et liikmesriigid kehtestaksid tõhusad ennetamise ja sekkumise programmid, sealhulgas korralised koolitusprogrammid kõikidele ametnikele, haridustöötajatele ja sidusrühmadele, kes lastega kokku puutuvad, et hinnata kuritegude toimepanemise ohtu;

29.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid rakendaksid asjakohaseid meetmeid, näiteks avalikkuse teadlikkuse parandamine, ennetuskampaaniad, ametiasutuste, vanemate, õpetajate, laste ja alaealiste koolitus ja sihtotstarbelised haridusprogrammid koostöös laste ja alaealiste kaitsmisega aktiivselt tegelevate lapsevanemate ühenduste ja asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et edendada seda, kui tähtsad on pereväärtused (nt vastastikune vastutus, austamine ja hoolimine), inimväärikus, enesehinnang, vägivallast hoidumine ning üldisemalt laste õigused olla kaitstud kõikide seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vormide eest;

30.  nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid looksid lastekaitse valdkonnas mitmeastmelise süsteemi, mis põhineks lapse parimatel huvidel ja tema põhiõiguste täielikul austamisel, et saata selge signaal, et laste füüsilise, seksuaalse ja emotsionaalse kuritarvitamise kõik vormid on vastuvõetamatud ja seadusega karistatavad; 

31.  innustab liikmesriike jagama parimaid tavasid õppematerjalide ja koolitusprogrammide kohta, mis on suunatud kõikidele asjaomastele osalejatele, näiteks õpetajad, lapsevanemad, haridustöötajad ning õiguskaitseasutused, et tõsta teadlikkust seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise ja teiste ohtude suhtes, mis ähvardavad internetis lapsi; ergutab liikmesriike looma ambitsioonikaid, nii vanematele kui ka lastele suunatud haridusprogramme, mille eesmärk on neid võimestada ja interneti ohte teadvustada ning julgustada neid teatama juhtumitest, mida nad on näinud pealt või mille ohvriks nad on langenud, kasutades selleks eelkõige spetsiaalselt laste jaoks loodud vihjetelefone; peab väga oluliseks anda vanematele suuniseid nende lapsi ohustada võivate riskide hindamiseks ja võimaliku veebipõhise seksuaalse kuritarvitamise varaste märkide äratundmiseks; kutsub teenuste osutajaid üles toetama interaktiivsete vahendite ning teabematerjalide väljatöötamise kaudu teadlikkuse suurendamist võrgus varitsevatest ohtudest, eelkõige laste puhul;

32.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid lisaksid oma õigusaktidesse sätted kohustusliku karistusregistri taustakontrolli kohta isikute puhul, kes kandideerivad või pakuvad end vabatahtlikult tegevustele või töökohtadele, mis annab neile ligipääsu lastele või nende üle võimu, ning vahetaksid süstemaatiliselt teavet isikute kohta, kes on lastele ohtlikud;

33.  palub liikmesriikidel vahetada teavet laste suhtes seksuaalkuritegusid toime pannud isikute kohta, et hoida ära nende märkamatu kolimise ühest liikmesriigist teise, et asuda seal tööle lastega või lasteasutustes või tegeleda nendega vabatahtlikult; ergutab liikmesriike tõhustama süüdimõistvaid kohtuotsuseid ja õiguste äravõtmist käsitleva teabe vahetamist ning tagama andmete süstemaatilise ja järjepideva kogumise riiklikesse süütegude toimepanijate registritesse; nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2011/93/EL artiklist 22, ning pakuksid tõhusaid, teaduslikult läbi vaadatud sekkumisprogramme ja -meetmeid isikutele, kes pelgavad, et nad võivad toime panna laste seksuaalset kuritarvitamist ja muid süütegusid, millele on osutatud kõnealuse direktiivi artiklites 3–7;

34.  märgib, et mõned liikmesriigid on välja töötanud spetsiaalsed operatsioonisüsteemid ja kohtuekspertiisi suutlikkuse, mille eesmärk on laste seksuaalset kuritarvitamist uurida; märgib siiski, et enamikus liikmesriikides ei ole spetsialiseeritud uurimisasutusi ega rahalisi vahendeid, et omandada kohtuekspertiisi tulemusena saadud materjale, näiteks teatavat tarkvara, mis võimaldab internetis juurdlusi läbi viia; soovitab seetõttu, et EL neid asutusi toetaks ja pakuks vajaduse korral vastavaid rahalisi vahendeid;

35.  märgib, et õiguskaitse eest vastutavaid asutusi ei teavitata enamikust laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise juhtumitest; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, mis võimaldaksid lastel paremini ja rohkem väärkohtlemisest teatada, ning kaaluma süsteemsete otseteatamismehhanismide väljatöötamist;

36.  kutsub liikmesriike üles töötama välja või täiustama laste abiliine, mis annavad seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise ohvriks langenud lastele abi ja tuge ning tagavad laste põhiõiguse olla ära kuulatud; palub liikmesriikidel tagada nende abiliinide ööpäevase kättesaadavuse erinevate sidevahendite kaudu, nende konfidentsiaalsuse, selle, et need oleksid lastele tasuta, kuid ka abiliinide jaoks selge koha riiklikes lastekaitsesüsteemides, ning palub kindlustada asjaomastele abiliinidele struktuurse ja pikaajalise rahastuse;

Ohvrite abistamine ja kaitsmine (direktiivi artiklid 18, 19 ja 20)

37.  palub liikmesriikidel rakendada täielikult direktiivi 2012/29/EL kuriteoohvrite õiguste kohta, võtta vastu konkreetsed meetmed lapsohvrite kaitsmiseks ning jagada parimaid tavasid tagamaks, et lastele pakutaks nõuetekohast abi ja tuge kogu kriminaalmenetluse ajal ja pärast seda;

38.  tunneb heameelt mõnes liikmesriigis – teiste seas näiteks Rootsis Barnhusetis – kasutusele võetud lastekaitse parimate tavade üle; palub liikmesriikidel keskenduda õigusabi ning psühholoogilise toe ja abi andmisele ning vältida laste sekundaarset ohvristamist; ergutab liikmesriike käivitama teadlikkuse suurendamise kampaaniaid nii piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil, et edendada avaliku arvamuse kultuurilist muutumist, hoidmaks ära ohvrit süüdistavat suhtumist, mis võib kuritarvitamise ohvriks langenud lapsi veel rohkem traumeerida; 

Kõrvaldamine ja juurdepääsu tõkestamine (artikkel 25)

39.  tunneb heameelt asjaolu üle, et liikmesriigid on kehtestanud õigusakte ja haldusmeetmeid, et kõrvaldada oma territooriumil asuvad veebisaidid, mis sisaldavad laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2011/93/EL artiklit 25 ning seadma esmatähtsaks laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali kiire kõrvaldamise allikast ja asjakohaste kaitsemeetmete olemasolu; peab kahetsusväärseks asjaolu, et üksnes pooled liikmesriikidest on oma õigusaktidesse lisanud sätted, mis võimaldavad tõkestada nende territooriumil asuvate kasutajate jaoks juurdepääsu sellistele veebisaitidele; tuletab meelde, et võitluses laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali levitamise vastu on kõrvaldamismeetmed tõhusamad kui tõkestamine, kuna tõkestamine ei kustuta sisu;

40.  peab kahetsusväärseks asjaolu ja väljendab sellega seotud muret, et kuigi komisjon on maininud, et mõni liikmesriik ei ole 16 aastat pärast direktiivi 2000/31/EÜ (e-kaubanduse direktiiv) jõustumist kehtestanud tõhusaid teavitamis- ja kõrvaldamismenetlusi, ei ole ta teada andnud, et võetakse meetmeid, et kohustada neid liikmesriike ELi õigust järgima;

41.  kutsub komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi selleks, et koguda vajalikku teavet, mis võimaldaks kindlaks teha, milliseid menetlusi kasutatakse liikmesriikides, kus ei ole kehtestatud tõhusaid teavitamis- ja kõrvaldamismenetlusi ega kriminaalõiguslikke karistusi, ning juhul, kui ilmneb, et liikmesriik ei täida direktiivis 2001/31/EÜ sätestatud kohustusi, algatama tema vastu rikkumismenetluse;

42.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei ole hinnanud tõkestamisnimekirjade turvalisust, meetmeid rakendanud riikides tõkestamiseks kasutatavaid tehnoloogiaid, turvameetmete, näiteks krüptimise rakendamist tõkestamisnimekirjade säilitamisel ja edastamisel, ega sisukalt analüüsinud selle meetme tõhusust;

43.  märgib, et direktiivis 2011/92/EL ei nõuta kohustuslikku tõkestamist; tunnistab, et tõkestamine ei ole üksainus ega usaldusväärne tehnoloogia; soovitab tõhusaid kohtu- ja õiguskaitsemeetmeid rakendades kõrvaldada laste kuritarvitamist, laste ärakasutamist ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal otse selle allikast;

44.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tõhustaksid koostöös internetisektoriga teavitamis- ja kõrvaldamismenetlusi, mis kestavad endiselt liiga kaua, ning looksid internetisektori, Europoli ja Eurojustiga partnerlusi, et ennetada võrkude ja süsteemide häkkimist ja väärkasutamist laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali levitamiseks;

45.  palub liikmesriikidel juhul, kui sisu on tehtud kättesaadavaks kolmandatest riikidest, tõhustada koostööd asjaomaste kolmandate riikide ja Interpoliga, et tagada kõnealuse infosisu viivitamatu kõrvaldamine;

46.  soovitab, et asjakohased ametiasutused ajakohastaksid regulaarselt musti nimekirju laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali sisaldavatest veebisaitidest ja edastaksid need internetiteenuse osutajatele, et vältida näiteks liigset tõkestamist ja tagada proportsionaalsus; soovitab jagada selliseid veebisaitide musti nimekirju liikmesriikide vahel, Europoli ja selle küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse ning Interpoliga; leiab, et selles osas võiks kohaldada äsja välja töötatud räsimistehnoloogiat, mis hõlmab automaatset kujutise tuvastamist ja äratundmist; rõhutab, et mis tahes kasutatavat tehnoloogiat tuleks väga hoolikalt testida, et kõrvaldada või vähemalt vähendada häkkimise ja kuritarvitamise võimalust või kahjulikku mõju;

47.  julgustab võrgustikku INHOPE töötama koos oma liikmetega välja turvalise anonüümse teavitusmehhanismi süvaveebide, näiteks TORi võrgustikus leiduvate pimevõrkude kohta, mis tagab sama kõrge tasemega anonüümsuse kui pressiorganisatsioonid tagavad rikkumisest teatajatele, et nende võrgustike kasutajatel oleks võimalik esitada teavet või anda laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavast materjalist teada;

48.  nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad kohustaksid internetiteenuse osutajaid teatama ennetavalt õiguskaitseasutustele ja riiklikele vihjeliinidele laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali avastamisest oma taristus; kutsub komisjoni üles jätkama rahastamist Euroopa ühendamise rahastu kaudu, et tagada vihjeliinidele piisavad vahendid ebaseadusliku veebisisu kõrvaldamise ülesande täitmiseks;

49.  tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide, näiteks vihjeliinide võrgustiku INHOPE ning sealhulgas Ühendkuningriigis asuva sihtasutuse Internet Watch Foundation aktiivset ja toetavat osa internetis laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastu võitlemises; nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostöös võrgustikuga INHOPE kindlaks parimad tavad ja rakendaks neid, eeskätt mis puudutab statistilist aruandlust ja tõhusat suhtlemist õiguskaitseasutustega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, sellised vihjeliinid looksid, ning on seisukohal, et neil peaks olema lubatud otsida ennetavalt internetis laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali;

50.  nõuab tungivalt, et need liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, võtaksid viivitamata kasutusele turvalised ja laste vajadustega arvestavad teatamis- ja nõustamismehhanismid, nagu telefoni ja interneti vihjeliinid koos e-posti aadressiga või tahvelarvuti või nutitelefoni rakendused, kuhu interneti kasutajad saaksid ka anonüümselt teatada laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali leidmisest veebist ning mis suudaksid kiiresti hinnata teatatud sisu, et rakendada viivitamata teatamise ja kõrvaldamise korda ning kõrvaldada väljaspool liikmesriigi territooriumi talletatav sisu; palub nende vihjeliinide selget tunnustamist ja täiustamist ning innustab liikmesriike tagama neile nõuetekohased vahendid, sealhulgas piisava eelarve ning koolitatud ja kogemustega professionaalsed töötajad; on seisukohal, et sellistel vihjeliinidel peaks lisaks avalikkuselt teadete saamisele olema lubatud aktiivselt otsida laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali veebis;

51.  rõhutab, et vaja on edendada ja toetada ELi teavitusprogramme, mis võimaldavad ühiskonnaliikmetel juhtida ametiasutuste tähelepanu ebaseaduslikule või laste jaoks kahjulikule veebisisule;

52.  palub komisjonil jätkata parlamendi korrapärast teavitamist sellest, kuidas liikmesriigid täidavad direktiivi nõudeid, ning esitada selleks struktureeritud ja võrreldavad andmed liikmesriikide edusammude kohta seoses veebis ja sellest väljaspool toime pandud laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ennetamise ja selle vastu võitlemisega; kutsub komisjoni üles esitama põhjalikuma aruande direktiivi rakendamise kohta, mis peaks sisaldama lisateavet ja statistikat laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali sisaldavate veebilehtede kõrvaldamise ja tõkestamise kohta, statistikat ebaseadusliku infosisu kõrvaldamise kiiruse kohta, milleks kulus kauem kui 72 tundi, ja õiguskaitseasutuste järelmeetmete kohta seoses teatatud rikkumistega, viivituste kohta kõrvaldamisel, mis tuleneb vajadusest vältida sekkumist käimasolevatesse juurdlustesse, teavet säilitatavate andmete kasutamise kohta kohtu- ja õiguskaitseasutustes ning vihjeliinide võetud meetmete kohta pärast õiguskaitseasutuste teavitamist, et nad võtaksid ühendust talletamisteenuse osutajatega; soovitab asjaomasel komisjonil korraldada direktiivi rakendamise olukorra kohta kuulamise ning kaaluda võimaluse korral veel ühe raporti vastuvõtmist direktiivi rakendamise järelmeetmete kohta;

°

°  °

53.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1)

ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.

(2)

ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.

(3)

ELT C 289, 9.8.2016, lk 57.

(4)

ELT C 316, 30.8.2016, lk 109.

(5)

Uuringud näitavad, et poisid võivad suhtuda eriti tõrksalt seksuaalsest kuritarvitamisest teada andmisesse, muu hulgas meestega seotud sotsiaalsete arusaamade tõttu. Vt näiteks Euroopa Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi mõju järelhindamise üksuse uuringut PE 598.614, lk 16 ning Schaefer, G.A., Mundt, I.A., Ahlers, C.J., and Bahls, C, „Child sexual abuse and psychological impairment in victims: results of an online study initiated by victims“ („Laste seksuaalne kuritarvitamine ja ohvrite psühholoogilised kahjustused: ohvrite algatatud veebipõhise uuringu tulemused“), Journal of Child Sex Abuse, kd 21, nr 3, 2012, lk 343–360.


KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS (4.7.2017)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) rakendamise kohta

(2015/2129(INI))

Arvamuse koostaja: Sabine Verheyen

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde, et laste seksuaalse kuritarvitamise vastane võitlus peaks olema liikmesriikide jaoks prioriteediks ja see vajab terviklikku, valdkondadevahelist ja nulltolerantsipõhist lähenemisviisi; rõhutab seetõttu, et sellised meetmed nagu teadlikkuse tõstmine, ennetuskampaaniad, ametiasutuste, vanemate, õpetajate, laste ja alaealiste koolitus ja harimine koostöös eelkõige alaealiste kaitsmisega tegelevate lapsevanemate ühendustega ning samuti asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega on võitluses selliste kuritegude vastu sama olulised kui ohvrite ja nende perekondade abistamine, kuritegude uurimine, laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali kõrvaldamine liikmesriikide territooriumil ja süüdistuse esitamine teo toimepanijatele;

2.  võtab teadmiseks komisjoni aruanded Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) rakendamise kohta(1) ning nõustub, et hoolimata hiljutistest arengutest on kõikides liikmesriikides direktiivi täieliku potentsiaali saavutamiseni endiselt arenguruumi; kordab, et lapse huvid tuleb direktiivi rakendamisel esikohale seada; nõuab tungivalt, et komisjon abistaks liikmesriike direktiivi korrektse ja täieliku ülevõtmise ja rakendamise saavutamisel kogu ELis, nii et lapsed saaksid kasu selle kogu lisaväärtusest;

3.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma prioriteediks laste seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ärakasutamise ennetamise ning tugevdama oma koostööd haridus- ja koolitusasutuste, seksuaalse kuritarvitamise nõuandetoe, rahvusvaheliste ja valitsusväliste organisatsioonide ning eraettevõtjatega, et luua tõhus ja innovaatiline ennetuspoliitika, töötades sealhulgas välja kõnealust küsimust käsitlevad õppe- ja kaubandusmaterjalid;

4.  märgib murega, et peamised väljakutsed liikmesriikide jaoks direktiivi 2011/93 rakendamisel on seotud sätetega, mis käsitlevad ennetus- ja sekkumismeetmeid ja abi, tuge ning kaitset lapsohvritele; ergutab komisjoni esitama oma rakendamisaruandes teabe parimate tavade kohta, sealhulgas eri liikmesriikides kasutusele võetud tegelike meetmete ja nende mõju kohta võitluses laste seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ärakasutamise ning laste kuritarvitamist kujutavate visuaalsete materjalide vastu;

5.  annab teada, et laste seksuaalne kuritarvitamine ja seksuaalne ärakasutamine, sealhulgas veebis ja sellest väljaspool laste kuritarvitamist kujutav materjal, on jätkuvalt oluline mureallikas ja tõsine kuritegu ning ohvrite põhiõiguste rikkumine; rõhutab, et nimetatud kuriteod põhjustavad lastele lühi- ja pikaajalist füüsilist, psühholoogilist ja sotsiaalset kahju koos ohvrite internetikeskkonna kaudu uuesti ohvriks langemise ja häbimärgistamise püsiva ohuga;

6.  rõhutab, et võitluseks selliste internetis levinud laste seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise uute vormide vastu nagu küberjahtimine, seksi väljapressimine, äriline veebi voogedastus, kättemaksupornograafia, vuajerism ja seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimine, on pakiliselt vaja laiahaardelisi poliitikameetmeid, sealhulgas ohvrite tuvastamisele ning ohvritele suunatud teenustele pühendatud jõupingutuste ja vahendite tugevdamist; soovitab komisjonil sellega seoses hinnata lähemalt, kas direktiivi 2011/92/EL eesmärgid on tõhusalt saavutatud ja kas direktiiviga pakutakse asjakohast vastust uutele digitaalsetele ja tehnoloogilistele väljakutsetele ning ohtudele;

7.  ergutab liikmesriike, kes ei ole ikka veel täies mahus rakendanud direktiivi artikleid 22, 23, 24 ja artikleid 18, 19 ja 20, seda viivitamata tegema ja eelkõige võtma vastu ennetusmeetmeid, sealhulgas korrapäraste koolituste korraldamine ametnikele, kes puutuvad tõenäoliselt kokku laste ja alaealistega;

8.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid sätted, mis käsitlevad abi, toetust ja kaitset seksuaalsüütegude ohvritest lastele ja alaealistele (artiklid 18, 19 ja 20), et suurendada viivitamatult oma jõupingutusi ohvrite tuvastamiseks ning pakkuda neile psühholoogilist abi; kutsub liikmesriike üles – lapse parimaid huve arvesse võttes – tagama, et seksuaalsüütegude lapsohvreid käsitataks eriti kaitsetute ohvritena ohvrite õiguste direktiivi kohaselt(2), võttes vastu sellised spetsiaalsed abi- ja kaitsemeetmed nagu võimalus anda ütlusi ilma kohustuseta anda tunnistusi avalikul kuulamisel ja võimalus kasutada abistaja ülesannetes ainult eriväljaõppe saanud inimesi;

9.  kutsub liikmesriike üles, seoses uute internetikeskkonnas levivate ohtude ning mobiiltehnoloogiate ja interneti laialdase kasutamise ja kättesaadavusega, pakkuma kooskõlas artikliga 23 asjakohast koolitust ja looma pädevusi eelkõige kohtusüsteemis ja politseiüksustes, et aidata neil süüteo toimepanijaid nõuetekohaselt uurida, nad vastutusele võtta ning ohvreid abistada;

10.  kordab, et vaja on piisavalt rahalisi vahendeid, inimressursse ja uurimisvolitusi ning -vahendeid, sh kõrgtehnoloogilise suutlikkuse arendamist, et tõkestada ebaseaduslikku veebisisu, tagada ohvrite ja süüteo toimepanijate parem ning kiirem tuvastamine ning reageerida veebi uutele nähtustele ja levivatele suundumustele, sealhulgas laste kuritarvitamist kujutava materjali uuetele jagamis- ja vahetamismudelitele;

11.  kutsub komisjoni üles edendama ja toetama heade tavade ja kogemuste vahetamist liikmesriikides; rõhutab, et vabatahtlikud algatused asjaomaste sidusrühmade poolt saavad pakkuda kasulikku tuge võitluses selliste kuritegude vastu, kuid ei saa asendada tõhusaid õigusnorme;

12.  nõustub, et teadlikkuse suurendamise materjale, kanaleid ja kampaaniaid nii laste kui ka täiskasvanute jaoks, eriti lapsevanemate ja lastega kokku puutuvate isikute jaoks, tuleb edendada rohujuure tasandil, eesmärgiga aidata neil mõista ja ennetada internetiohte, pakkuda ohutut internetikeskkonda ja edendada laste positiivseid internetikogemusi;

13.  rõhutab, et ennetusmeetmed peaksid eelkõige hõlmama tehnoloogiaga seonduvaid aspekte, et tagada turvalisem interneti- ja digikirjaoskus; ergutab seetõttu liikmesriike kaaluma eakohases vormis haridus- ja koolitusalgatuste lisamist oma koolitus- ja õppekavadesse, et edendada turvalist internetikasutust ja meediapädevust ning õpetada lastele ja alaealistele seksuaalse kuritarvitamise ennetamist alates varasest east, sealhulgas seda, kuidas tuvastada ja kaitsta end ohu eest, mida digitaalne materjal võib kujutada, kuidas ära tunda märke sobimatust käitumisest ja kuidas sellest teatada; kutsub seetõttu liikmesriike üles alaealiste maksimaalse kaitse tagamiseks võtma vastu õigusnorme rangete tehniliste meetmete, näiteks eakohaste privaatsusseadete, krüpteerimise ja vaikimisi vanemliku kontrolli kohaldamiseks;

14.  toonitab, et küberkuritegevuse kiirelt muutuvat olemust ja tehnoloogia kiiret arengut arvestades on vaja kõrgetasemelise tehnika ja mehhanismidega, sealhulgas tarkvaraarendusega seotud teadus- ja arendustegevust pidevalt kohandada, et ebaseadusliku infosisu, nt laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjali saaks internetis varakult tuvastada, blokeerida ja kõrvaldada; kutsub seetõttu liikmesriike üles tugevdama oma meetmeid ja kohandama pidevalt laste seksuaalse kuritarvitamise tõkestamise kavasid ja poliitikat, et võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise ja laste seksuaalse ärakasutamise ning lapspornoga internetis, ning kutsub komisjoni üles neid pingutusi toetama;

15.  kutsub komisjoni üles jätkuvalt hoolikalt jälgima liikmesriikide vastu võetavaid ülevõtmismeetmeid ja algatama õigeaegse rikkumismenetluse, kui sellised meetmed ei vasta direktiivile;

16.  rõhutab vanemate rolli laste ja alaealiste seksuaalse ärakasutamise ennetamisel juhiste andmise, laste ja alaealiste interneti ning sotsiaalmeedia kasutamise jälgimise ning laste ja alaealiste lapsporno ohtudest teavitamise kaudu;

17.  ergutab komisjoni ja liikmesriike lihtsustama valitsusväliste organisatsioonide juurdepääsu avaliku sektori rahalistele vahenditele, et viia ellu ennetus- ja haridusmeetmeid seoses laste ning alaealiste seksuaalse ärakasutamisega internetis ja lapspornoga ning et juhtida sellele küsimusele suuremat avalikkuse tähelepanu;

18.  tuletab meelde, et veebis toimuv laste ja alaealiste seksuaalne ärakasutamine on pidevalt kasvav õudustäratav nähtus, millel on pikaajalised korduvad tagajärjed selle ohvritele ja mis on paralleelne tehnoloogia arenguga, ning et rahvusvahelise interneti vihjeliinide liidu (INHOPE) andmetel on laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavates materjalides kasutatavate laste keskmine vanus üha madalam; rõhutab, et kasutajalt kasutajale ning süvaveebi ja nn pimeda võrgu (darknet) võrgustikud tagavad teo toimepanijatele suurel määral anonüümsuse ning seetõttu kasutatakse neid laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vahetamiseks;

19.  ergutab meedia- ja reklaamisektorit kaitsma oma toodetes laste ja alaealiste inimväärikust ning süütust enesereguleerimismehhanismide, käitumisjuhendite ja muude vabatahtlike meetmete abil;

20.  soovitab, et pädevate riiklike asutuste koostatavad ja turvaliste kanalite kaudu internetiteenuse osutajatele ebaseadusliku sisu kõrvaldamiseks esitatavad lapspornot sisaldavate veebisaitide mustad nimekirjad põhineks selgetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel, mis pakuvad piisavat õiguskindlust ning järgivad kõnealust direktiivi, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat; rõhutab, et kuna tegemist on üleilmse küsimusega, mis ulatub üle riigipiiride, on vaja jagada selliste veebisaitide musti nimekirju liikmesriikide seas ning tõhustada selleks koostööd Interpoliga, Europoli ja selle küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskusega ning kolmandate riikidega; soovitab, et sellised nimekirjad peaksid olema sihipärased ja korrapäraselt ajakohastatud;

21.  ergutab liikmesriike kooskõlas artikli 24 lõikega 4 tagama, et süüdimõistetud õigusrikkujate puhul hinnataks nende ohtlikkust ja nendega kaasnevat korduvkuritegevuse riski; toetab laste suhtes seksuaalkuritegusid toime pannud isikutega seoses selliste hinnangute ja karistusregistri teabe vahetamist õiguskaitseasutuste vahel, et hoida ära selliste isikute märkamatu kolimine ühest liikmesriigist teise, eriti kui seal asutakse tööle lastega või alaealistega lasteasutustes või tegeletakse nendega vabatahtlikkuse alusel; kutsub liikmesriike üles suurendama süüdimõistvaid kohtuotsuseid ja õiguste äravõtmist puudutava teabe vahetamist ning parandama andmete kogumist riiklikesse süüteo toimepanijate registritesse;

22.  rõhutab, et kõnealuse ohu vähendamiseks ja ärahoidmiseks on väga oluline korrapäraselt koguda andmeid ja jagada faktilist teavet laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise praeguse taseme ja meetodite kohta, ning tagada asjakohased teadmised ja vahendid lastele, vanematele ja lastega töötavatele isikutele;

23.  palub komisjonil võtta arvesse Euroopa Nõukogu otsuseid, eriti parlamentaarse assamblee (PACE) soovitust 2092 (2016) laste seksualiseerimise soodustamise vastu võitlemise kohta;

24.  nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad koostöös riiklike vihjeliinidega kohustaksid internetiteenuse osutajaid teatama laste seksuaalset kuritarvitamist ja lapspornot kujutava materjali avastamisest oma infrastruktuuris õiguskaitseasutustele ja vihjeliinidele ning sellise materjali kõrvaldama, ühtlasi kutsub internetiteenuse osutajaid üles säilitama tõendusmaterjali nõuetekohase õigusliku menetluse alusel ning kooskõlas ELi põhiõiguste harta ja ÜRO lapse õiguste konventsiooniga; rõhutab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning internetiteenuse osutajate olulist rolli selles, et vastutava õiguskaitseasutuse taotluse korral tagada ebaseadusliku veebisisu kiire ja tõhus kõrvaldamine;

25.  nõuab tungivalt, et need liikmesriigid, kes ei ole seda veel teinud, võtaksid viivitamata kasutusele turvalised ja laste vajadustega arvestavad aruandlus- ja nõustamismehhanismid, nagu telefoni ja interneti vihjeliinid koos e-posti aadressiga või tahvelarvuti või nutitelefoni rakendused, kuhu interneti kasutajad saaksid teatada laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali leidmisest veebist ning mis suudaksid hinnata teatatud sisu, et rakendada teatamise ja kõrvaldamise korda ning kõrvaldada väljaspool liikmesriigi territooriumi talletatav sisu; on seisukohal, et sellistel vihjeliinidel peaks olema lubatud aktiivselt otsida laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali, nagu see on lubatud Interneti jälgimise sihtasutusel (Internet Watch Foundation) Ühendkuningriigis; kutsub liikmesriike üles tegema paremat koostööd abitelefonide ja vihjeliinidega, et tagada seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ohvriks olevate laste ja alaealiste kaitse;

26.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kehtestaksid oma õigusaktides kohustuslikud taustakontrollid isikutele, kes kandideerivad või pakuvad end vabatahtlikult lastega seotud tegevustele ja töökohtadele või töökohtadele, mis on otseselt seotud laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastu võitlemisega, ning vahetaksid süstemaatiliselt teavet isikute kohta, kes kujutavad endast lastele ohtu;

27.  väljendab heameelt selle üle, et ligikaudu pooled liikmesriikidest on otsustanud kohaldada (lisaks meetmetele, mille eesmärk on kooskõlas artikli 25 lõikega 1 laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali sisaldavate veebilehtede viivitamatu kõrvaldamine) meetmeid, mis direktiivi artikli 25 lõike 2 alusel ei ole kohustuslikud, et blokeerida juurdepääs lapspornot sisaldavatele või levitavatele veebisaitidele; ergutab neid liikmesriike, kes ei ole veel selliseid meetmeid kasutusele võtnud, seda tegema; kutsub komisjoni üles võimaliku tulevase läbivaatamise kaaluma rangemate meetmete lisamist artikli 25 lõikesse 2, ja õhutab kasutama ELi rahastamisvahendeid, sh teadusuuringute vahendeid, et leida kõnealuse valdkonna jaoks uued suure potentsiaaliga tehnoloogilised lahendused; juhib tähelepanu sellele, et ebaseadusliku ja kahjuliku sisu kõrvaldamine on asjakohane viis laste ja alaealiste seksuaalse ärakasutamise ja lapsporno vastu võitlemiseks;

28.  märgib murelikult, et Interneti jälgimise sihtasutuse (IWF) 2017. aasta aprilli alguses avaldatud aastaaruande kohaselt hostivad Euroopas asuvad internetidomeenid praegu 60 % veebilehtedest, mis sisaldavad visuaalseid materjale laste seksuaalsest kuritarvitamisest, mis kujutab 19 % kasvu 2015. aastaga võrreldes, ning et mõnedes liikmesriikides on järsult kasvanud seksuaalse kuritarvitamisega seotud internetiaadresside hulk; kutsub liikmesriike üles tugevdama omavahelist koostööd, teabe vahetamist ja heade tavade jagamist, et vähendada laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali kättesaadavust internetis;

29.  rõhutab, et kui liikmesriigid kehtestavad artikli 25 rakendamisel meetmeid, mis piiravad põhiõigusi internetis, tuleb tagada läbipaistvuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimine kooskõlas ELi ja liikmesriikide õigusega ning liikmesriikidel on vaja põhjendada piiranguid ja tagada kaebuse esitamise võimalus;

30.  rõhutab vajadust parandada teadlikkust laste sotsiaalmeediaga kokkupuutumisega kaasnevatest ohtudest ja riskidest;

31.  rõhutab, et laste isikuandmeid tuleb nõuetekohaselt kaitsta ning lapsi ja vanemaid tuleb teavitada laste isikuandmete internetis kasutamisega seotud riskidest ja tagajärgedest;

32.  nõustub, et mitmete sidusrühmade kaasamine ning era- ja avaliku sektori, sh kodanikuühiskonna, õiguskaitseasutuste, lastega töötavate asutuste, sotsiaalteenistuste, erasektori sidusrühmade, näiteks tehnoloogiatööstuse koostöö on väga oluline ebaseadusliku materjali tõhusaks avastamiseks ning sellise materjali ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali internetis levitamise vastu võitlemiseks;

33.  juhib tähelepanu ka vajadusele teha rahvusvahelist koostööd ning korraldada rahvusvahelisi uurimisi koos ELi strateegiliste partnerite ja õiguskaitseasutustega, et võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vastu internetis;

34.  kordab, et jätkuvalt puudub konkreetselt laste seksuaalse kuritarvitamise valdkonnas sooritatud kuritegude arvu täpne statistika ja vastavad andmed, mis on tingitud teatamata jäetud kuritarvitamisjuhtude suurest osakaalust, kuritegude uudsusest ning eri liikmesriikides kasutatavate määratluste ja metoodika erinevustest;

35.  kutsub liikmesriike üles kiirendama koostöös sisuteenuse pakkujate ja teenuseosutajatega –nõuetekohase õigusliku menetluse alusel ning kooskõlas ELi põhiõiguste harta ja ÜRO lapse õiguste konventsiooniga – laste seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist kujutavast materjalist, sh lapspornost teatamise ja sellise materjali kõrvaldamise menetlusi, eesmärgiga pakkuda piisavaid kaitsemeetmeid, eelkõige tagamaks, et sekkumine piirduks vaid vajalike ja proportsionaalsete meetmetega, ning nägema ette õiguskaitsevahendite kasutamise võimaluse; kutsub komisjoni võimaldama ja tõhustama heade tavade vahetamist kõnealuses valdkonnas ning kutsub liikmesriike üles tugevdama koostööd, et kõnealuseid probleeme tõhusalt lahendada;

36.  juhib tähelepanu asjaolule, et suuremas ohus on lapsed, keda mõjutab pagulaskriis, mis seab nad suuremasse seksuaalse kuritarvitamise ohtu, eelkõige saatjata alaealiste laste korral, kellest paljud on kuulutatud pärast saabumist kadunuks; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tegeleksid selle nähtusega ning võtaksid vastu tõhusad meetmed, et olukorda parandada ja tugevdada laste kaitset;

37.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid kodanike teadlikkust laste ja alaealiste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lapsporno vastu võitlemise olulisusest, edendades algatusi ja teavituskampaaniaid, nagu Euroopa Nõukogu algatatud Euroopa päev laste kaitseks seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest, ning osaledes neis täiel määral;

38.  ergutab neid liikmesriike, kes ei ole veel seda teinud, looma abiteenuseid, sh internetiteenuseid, et tagada abi, teave ja koolitus selle kohta, kuidas tuvastada seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise tundemärke ning kuidas reageerida, kui nähakse murettekitavat käitumist, mis ei ole veel kuritarvitava iseloomuga;

39.  kutsub liikmesriike tagama, et ebaseaduslik sisu lisaks selle viivitamatule kõrvaldamisele ka jääks kõrvaldatuks;

40.  toetab õigustepõhist lähenemist laste kaitsmisele, võttes arvesse rahvusvahelist õiguskorda; tuletab sellega seoses meelde, et 2011. aasta ELi laste õigusi käsitlevas tegevuskavas on sätestatud, et „kõigi lastega seotud ELi meetmete ühiseks aluseks võetakse aluslepingud, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja ÜRO lapse õiguste konventsioon“.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

29.6.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

22

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Isabella Adinolfi, Silvia Costa, Angel Dzhambazki, María Teresa Giménez Barbat, Giorgos Grammatikakis, Petra Kammerevert, Svetoslav Hristov Malinov, Luigi Morgano, Momchil Nekov, Michaela Šojdrová, Helga Trüpel, Sabine Verheyen, Bogdan Brunon Wenta, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver, Krystyna Łybacka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Santiago Fisas Ayxelà, Morten Løkkegaard, Michel Reimon, Remo Sernagiotto

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Lefteris Christoforou, Andrejs Mamikins, Jana Žitňanská

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

22

+

ALDE

María Teresa Giménez Barbat, Morten Løkkegaard

ECR

Angel Dzhambazki, Remo Sernagiotto, Jana Žitňanská

EFDD

Isabella Adinolfi

PPE

Lefteris Christoforou, Santiago Fisas Ayxelà, Svetoslav Hristov Malinov, Michaela Šojdrová, Sabine Verheyen, Bogdan Brunon Wenta, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver

S&D

Silvia Costa, Giorgos Grammatikakis, Krystyna Łybacka, Andrejs Mamikins, Luigi Morgano, Momchil Nekov

Verts/ALE

Michel Reimon, Helga Trüpel

1

S&D

Petra Kammerevert

0

0

 

 

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57).


NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (4.7.2017)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) rakendamise kohta

(2015/2129(INI))

Arvamuse koostaja: Clare Moody

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et uuringute kohaselt langevad laste seksuaalse kuritarvitamise ohvriks enamasti tütarlapsed (13,4 % tütarlastest ja 5,7 % poistest) ja enamjaolt panevad seda toime mehed; arvestades, et laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamisel ja selle eest kaitsmisel tuleb arvesse võtta ka soolist aspekti;

B.  arvestades, et kokkupuutega pornograafiaga ning võib suurendada laste ja noorte inimeste haavatavust seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise suhtes; arvestades, et statistika näitab, et 12 % veebisaitidest on pornosaidid, millel lastega seotud pornograafilised videod võivad mõnikord olla varjatud; arvestades, et igaüks, olenemata vanusest, võib omada vaba juurdepääsu nendele paikadele ja alla laadida kõik videod, mida nad soovivad;

C.  arvestades, et seksuaalse kuritarvitamise ohvrid seisavad silmitsi tõsiste kehaliste ja psühholoogiliste riskidega, mis võivad mõjutada nende era- ja sotsiaalelu;

D.  arvestades, et konfliktide ja tagakiusamise eest põgenevaid tütarlapsi ohustab eriti vägistamine, seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine ja sunniviisiline abielu, ning arvestades, et uuringud näitavad, et keelebarjäärid, kultuurilised tabud, hirm oma lõplikku sihtkohta mittejõudmise pärast ja muud tegurid tähendavad, et osad pagulastest ohvrid ei teata oma juhtumist ametivõimudele;

1.  väljendab muret selle üle, et erootilise ja pornograafilise sisuga materjali nõusolekuta levitamine nii veebis kui ka sotsiaalmeedias, – sealhulgas näiteks nn kättemaksuporno nähtus, mis on kiirelt kasvav kuritarvitamise ja tagakiusamise vorm – mõjutab valdavalt naisi ja tütarlapsi, kellest mõni on seksuaalse enesemääramise east noorem; kutsub liikmesriike üles internetti jälgima, et piirata kättemaksupornosid kiiresti ja tõhusalt ning kehtestada mitmesuguseid õiguslikke meetmeid, et vältida seda uut kuriteoliiki ja selle eest karistada; kutsub internetitööstust võtma selle nähtuse eest jagatud vastutust; rõhutab vajadust tagada kõigi, eriti tüdrukute ja poiste jaoks haridus ja teadlikkuse suurendamine seoses võimalike tagajärgedega, mida võib kaasa tuua intiimsete piltide, näiteks endast tehtud fotode ja videode salvestamine ja nende teistele kättesaadavaks tegemine; rõhutab, et on vaja suurendada teadlikkust ja pakkuda koolitust sellel teemal haridus-, noorsoo- ja sotsiaaltöötajatele ja vabatahtlikele, nagu ka tugevdada õiguskaitseasutuste suutlikkust nende riskide ohjamisel sootundlikul viisil;

2.   ergutab liikmesriikide pädevaid asutusi lisama oma tüdrukutele ja poistele antavasse põhjalikesse seksuaal- ja suhtealase hariduse programmidesse nõusolekul, austusel ja vastastikkusel põhinevad suhted, pidades silmas, et uuringud on näidanud, et õigustel põhinevad põhjalikud seksuaal- ja suhtealase hariduse programmid on asjakohane ja tõhus viis laste ja noorte kaitsmiseks kuritarvitamise ja seksuaalse ärakasutamise ohtude eest;

3.  kutsub liikmesriike, kellel ei ole kohustuslikke seksuaal- ja suhtealase hariduse programme (Bulgaaria, Horvaatia, Itaalia, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Hispaania), üles neid sisse viima; kutsub kõiki liikmesriike üles nõudma, et seksuaal- ja suhtealase hariduse programmides pöörataks eriti tähelepanu seksuaalsele enesemääramisele ja austamisele;

4.  rõhutab, kui tähtis on koolides pakutavad digikirjasokuse ja veebiturvalisuse programmid, mis on hädavajalikud nii laste, aga ka vanemate ja lastega kontaktis olevate isikute jaoks; ergutab liikmesriike algatama teavituskampaaniaid, milles käsitletakse küberjulgeolekut ja eetilise käitumise põhimõtteid internetis seoses enda ning teiste eraelu puutumatusega; võtab teadmiseks, et nende küsimustega tegelevad haridusprogrammide ja sisude puhul tuleb samuti keskenduda meestele ja poistele, kaotades soolised stereotüübid ja võideldes seksismi ja küberkiusamist põhjustava käitumisega;

5.  kutsub liikmesriike üles koostöös kohtu- ja politseiasutustega parandama uute tehnoloogiate, sealhulgas nutitelefonide rakenduste kasutuselevõtu abil vanemliku kontrolli süsteeme, et lapsi tõhusamalt kaitsta;

6.  rõhutab, et digiajastul on vaja tõsta varakult kõigi tütarlaste ja poiste teadlikkust oma turvalisuse tagamise ning teiste inimeste inimväärikuse ja eraelu puutumatuse austamise tähtsusest; ergutab liikmesriike jagama parimaid tavasid õppematerjalide ja koolitusprogrammide osas, milles käsitletakse kontakti otsimist seksuaalsuhte eesmärgil ja muid ohte, mida lapsi, eelkõige tüdrukuid veebis varitsevad, kõigi kaasatud osaliste, sealhulgas õpetajate, koolitajate ja õiguskaitseasutuste hulgas; tuletab meelde, et teadlikkuse suurendamine vanemate ja muude sugulaste hulgas on sama oluline kui teadlikkuse suurendamine laste hulgas;

7.  on seisukohal, et sisu eemaldamine peab jääma prioriteediks, kuid tunnistab, et see võib olla aeganõudev toiming; on seepärast veendunud, et tuleks kehtestada kiired menetlused teadaandmiseks ja kiirendada kõrvaldamismenetlusi;

8.  palub, et liikmesriigid võtaksid arvesse selget soolist erinevust kuritarvitamisest teatamiste määras – poisid ja mehed teatavad kuritarvitamisest harvemini kui tütarlapsed ja naised, kes omaalgatusliku teatamisega siiski tihti viivitavad;

9.  soovitab, et artikli 15 ülevõtmisel siseriiklikusse õigusesse või või nende õigusnormide muutmisel, mis puudutavad alaealise vastu toime pandud seksuaalkuriteost omaalgatusliku teatamise hagi aegumist, peaks hagi aegumistähtaeg hakkama kulgema täisealiseks saamisest, mitte päevast, kui süütegu toime pandi;

10.  nõuab tungivalt, et üheksa liikmesriiki, kes ei ole veel ohvrite tuvastamist käsitleva artikli 15 lõiget 4 siseriiklikusse õigusesse üle võtnud, seda viivitamata teeksid ja seda kohaldaksid, näiteks luues spetsiaalsed uurimisrühmad, investeerides kohtuekspertiisi vahenditesse ja osaledes piiriülestes uurimistes;

11.  kutsub liikmesriike üles suurendama koostööd ja andmevahetust, et tuvastada seksuaalse kuritarvitamise ohvriks langenud lapsi, seahulgas kadunud lapsi ja eelkõige tüdrukuid, kes on inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise suhtes eriti haavatavad;

12.  kutsub komisjoni üles investeerima alalistesse lapsohvrite tuvastamise riikidevahelistesse programmidesse, abistades liikmesriikide nende kohtuekspertiisi alase suutlikkuse osas ja tehes selles valdkonnas, seahulgas spetsialiseerunud inimressurside ja varustuse arendamise vallas koostööd;

13.  kutsub liikmesriike üles pöörama võimalike ohvrite tuvastamisel rohkem tähelepanu laste haavatavatele lasterühmadele, näiteks roma lastele, vaimse puudega lastele ja lapspagulastele, eriti kinni peetud saatjata alaealistele ja alaealistele varjupaigataotlejatele, keda ähvardab kinnipidamisasutustes, pagulaslaagrites või varjupaigakeskuses seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise oht; rõhutab seetõttu, kui tähtsad on sellised meetmed nagu lastega kontaktis olevate töötajate, sotsiaaltöötajate ja vabatahtlike taustakontroll, aruandlussüsteemide sisseviimine ja ohvritele abi andmine; kordab sellega seoses, et ohvrite toetusmeetmed ei ole tähtsad mitte üksnes seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise uurimise käigus, vaid ka hilisemas etapis, et aidata ohvritel saada üle traumajärgsest stressist ja saada asjakohast meditsiinilist ja psühholoogilist nõustamist ning õigusabi; kutsub liikmesriike üles parandama laste seksuaalset kuritarvitamist või ärakasutamist uurivate kohtunike, prokuröride ja politseiametnike teabevahetuse alast suutlikkust, keskendudes erivajadustega lastega toimuvale teabevahetusele, ning edendama muid meetmeid, mis on suunatud uuesti ohvriks langemise vältimisele;

14.  kutsub liikmesriike üles tõhusama meetmeid seksuaalse kuritarvitamise ohvriks langenud laste kaitsmiseks ja suurendades riiklike abiliinide osa, kasutades sootundlikku lähenemisviisi;

15.  rõhutab, kui oluline on artikli 20 lõike 3 punkti a nõuetekohane ülevõtmine siseriiklikusse õigusesse, ja nõuab tungivalt, et liikmesriigid tõlgendaksid lapsohvritega tehtavatel intervjuudel „põhjendamatu viivituse“ mõistet konservatiivselt; tunnustab Rootsi head tava kuulata lapsed ära kahe nädala jooksul kuriteo toimumisest; palub liikmesriikidel lisaks kehtestada vajalikud meetmed, et võtta nõuetekohaselt üle säte, millega sätestatakse vajalikud menetluslikud tingimused laste kaitsmiseks uuesti ohvriks langemise eest;

16.  märgib murega, et inimkaubanduse ja seksturismi ohvriks langeb märkimisväärne arv alaealisi tütarlapsi; ergutab komisjoni ja liikmesriike suurendama laste seksiturismi ja inimkaubandusega võitlemiseks tehtavaid jõupingutusi ning pöörama tähelepanu reisiagentuuridele ja -asutustele, et suurendada reisijate teadlikkust nende kuritegude tõsidusest;

17.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma vastu õigusakte, mis võimaldavad mõista süüdi reisijad, kes on tunnistatud süüdi reisimises kolmandasse riiki seksuaalsetel põhjustel, mis hõlmavad alaealisi, ja seejärel naasmises ELi;

18.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu õigusakte, mis võimaldavad mõista süüdi reisikorraldajad, kes on tunnistatud süüdi alaealisi hõlmava seksiturismi reklaamimises;

19.  palub liikmesriikidel eraldada rohkem vahendeid laste õpetamiseks, kuidas saada abi ja tunda ära lapsi varitsevad isikud, andes täiskasvanutele samal ajal koolitust selle kohta, kuidas tunda ära kuritarvitamine ja toetada lapsi individuaalsete teenustega, samuti eraldada rohkem vahendeid uurimisekspertide jaoks, kes peaksid olema teadlikud sellest, kuidas soolised erinevused mõjutavad seda, kuidas tütarlapsed ja poisid soolistest erinevustest tulenevalt seksuaalsele kuritarvitamisele reageerivad; rõhutab lisaks vajadust võidelda püsivate sooliste stereotüüpidega ja laste suurenenud seksualiseerimisega meedias;

20.  rõhutab asjaolu, et ennetav tegevus on kogu ELis nõrk ning kutsub liikmesriike üles rakendama direktiivi artiklit 22, viies sisse sekkumisprogrammid nende jaoks, kes kardavad, et nad võivad kuriteo sooritada; nõuab tungivalt, et komisjon seaks sisse korrapärased piiriülesed heade tavade vahetused ennetusprogrammide vallas; kutsub liikmesriike üles kooskõlas artikli 24 lõikega 1 kehtestama kohustuslikud sekkumisprogrammid kõigile süüdimõistetud õiguserikkujatele, et vältida korduvkuritegevust;

21.  ergutab lastekaitseametnike, lastearstide, haridusasutuste ning noorte- ja lasteorganisatsioonide vahelist arvamuste vahetust laste kuritarvitamise juhtumite uurimisel, et võimaldada neil täita aktiivset rolli selle küsimuse alase teadlikkuse suurendamisel;

22.  tunnustab 46 interneti vihjeliinist koosneva koostöövõrgustiku INHOPE saavutusi, kes on pühendunud laste seksuaalse kuritarvitamise kaotamisele internetis; kutsub komisjoni üles abistama liikmesriike sellise vihjeliini olemasolu tagamises igas liikmesriigis ja asjaomaste protokollide ühtlustamises;

23.  ergutab komisjoni ja liikmesriike kasutama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise alaseid teadusuuringuid ning laste kuritarvitamist ja ärakasutamist käsitlevat statistikat, et edendada poliitika kujundamise ja programmide rakendamise alaste parimate tavade vahetust;

24.  märgib, et puuduvad uuringud noorte lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste) kogetud kuritarvitamise kohta; rõhutab vajadust viia selles valdkonnas läbi edasisi teadusuuringuid, milles võetakse arvesse LGBTI-inimeste kogetud seksuaalset vägivalda ja ahistamist ning noorte kodutute haavatavust, kellest paljud on kodust põgenenud LGBTI-inimesed.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

26.6.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

18

0

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Maria Arena, Vilija Blinkevičiūtė, Mary Honeyball, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Florent Marcellesi, Maria Noichl, Marijana Petir, João Pimenta Lopes, Ernest Urtasun, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Catherine Bearder, Stefan Eck, Eleonora Forenza, Edouard Martin, Clare Moody, Mylène Troszczynski, Julie Ward, Marco Zullo

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

James Carver, Claudia Schmidt, Molly Scott Cato, Axel Voss, Branislav Škripek

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

18

+

PPE

Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Claudia Schmidt, Axel Voss

S&D

Maria Arena, Vilija Blinkevičiūtė, Mary Honeyball, Edouard Martin, Clare Moody, Maria Noichl, Julie Ward

Verts/ALE

Florent Marcellesi, Molly Scott Cato, Ernest Urtasun

ALDE

Catherine Bearder

GUE/NGL

Stefan Eck, Eleonora Forenza, João Pimenta Lopes

EFDD

Marco Zullo

0

5

0

PPE

Marijana Petir

ECR

Branislav Škripek, Jana Žitňanská

EFDD

James Carver

ENF

Mylène Troszczynski

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

13.11.2017

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

46

1

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Asim Ademov, Jan Philipp Albrecht, Monika Beňová, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Frank Engel, Cornelia Ernst, Laura Ferrara, Lorenzo Fontana, Kinga Gál, Ana Gomes, Nathalie Griesbeck, Jussi Halla-aho, Monika Hohlmeier, Brice Hortefeux, Filiz Hyusmenova, Sophia in ‘t Veld, Dietmar Köster, Barbara Kudrycka, Cécile Kashetu Kyenge, Juan Fernando López Aguilar, Roberta Metsola, Claude Moraes, Soraya Post, Judith Sargentini, Birgit Sippel, Sergei Stanishev, Helga Stevens, Traian Ungureanu, Bodil Valero, Harald Vilimsky, Josef Weidenholzer, Kristina Winberg, Tomáš Zdechovský, Auke Zijlstra

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Carlos Coelho, Anna Maria Corazza Bildt, Miriam Dalli, Gérard Deprez, Maria Grapini, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Marek Jurek, Miltiadis Kyrkos, Jeroen Lenaers, Andrejs Mamikins, Emilian Pavel, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Othmar Karas, Iuliu Winkler


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

46

+

ALDE

Gérard Deprez, Nathalie Griesbeck, Filiz Hyusmenova, Sophia in 't Veld

ECR

Jussi Halla-aho, Marek Jurek, Helga Stevens

EFDD

Laura Ferrara, Kristina Winberg

ENF

Lorenzo Fontana, Harald Vilimsky

PPE

Asim Ahmedov Ademov, Carlos Coelho, Anna Maria Corazza Bildt, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Frank Engel, Kinga Gál, Monika Hohlmeier, Brice Hortefeux, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Othmar Karas, Barbara Kudrycka, Jeroen Lenaers, Roberta Metsola, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, Traian Ungureanu, Iuliu Winkler, Tomáš Zdechovský

S&D

Monika Beňová, Miriam Dalli, Ana Gomes, Maria Grapini, Dietmar Köster, Cécile Kashetu Kyenge, Miltiadis Kyrkos, Juan Fernando López Aguilar, Andrejs Mamikins, Claude Moraes, Emilian Pavel, Soraya Post, Birgit Sippel, Sergei Stanishev, Josef Weidenholzer

Verts/ALE

Jan Philipp Albrecht, Judith Sargentini, Bodil Valero

1

ENF

Auke Zijlstra

1

0

GUE/NGL

Cornelia Ernst

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Õigusteave - Privaatsuspoliitika