RAPORT ELi piirkondade ja linnade rolli kohta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul vastu võetud Pariisi kliimakokkuleppe täitmisel

27.2.2018 - (2017/2006(INI))

Regionaalarengukomisjon
Raportöör: Ángela Vallina

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ELi piirkondade ja linnade rolli kohta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul vastu võetud Pariisi kliimakokkuleppe täitmisel

(2017/2006(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus Prantsusmaal Pariisis 30. novembrist 11. detsembrini 2015,

–  võttes arvesse kliimamuutuste ja kliimameetmete kohalikke ja piirkondlikke mõõtmeid tunnistava Pariisi kokkuleppe artikli 7 lõiget 2 ja artikli 11 lõiget 2,

–  võttes arvesse oma 4. oktoobri 2016. aasta seadusandlikku resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkuleppe Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta[1],

–  võttes arvesse oma 6. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni Pariisi kokkuleppe rakendamise ja Marokos Marrakechis toimuva 2016. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP22) kohta[2],

–  võttes arvesse oma 4. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni Saksamaal Bonnis toimuva 2017. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP23) kohta[3],

–  võttes arvesse ÜRO säästva arengu eesmärke, eelkõige 11. eesmärki „Muuta linnad kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja säästvaks“,

–  võttes arvesse ELi linnade tegevuskava sätestava Amsterdami pakti sätteid,

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi poliitika linnamõõtme kohta[4],

–  võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti aruandeid nr 12/2016 „Kliimamuutustega kohanemine Euroopa linnades 2016. aastal“ ja nr 1/2017 „Kliimamuutused, mõjud ja haavatavus Euroopas 2016. aastal“,

–  võttes arvesse komisjoni 2. märtsi 2016. aasta teatist „Pariisi kliimakonverentsi tulemused: Pariisi kokkuleppe tagajärgede hinnang“ (COM(2016)0110),

–  võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2013. aasta teatist „Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia“ (COM(2013)0216),

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee arvamust „Kliimamuutustega kohanemist käsitleva uue ELi strateegia suunas – integreeritud lähenemisviis“ (CDR 2430/2016 - 08/02/2017),

–  võttes arvesse komisjoni 18. juuli 2014. aasta teatist „ELi poliitika linnamõõde – ELi linnade tegevuskava põhijooned“ (COM(2014)0490),

–  võttes arvesse ühissätete määruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013) artiklit 8, milles sätestatakse, et „Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eesmärke tuleb ellu viia kooskõlas säästva arengu põhimõttega“[5],

–  võttes arvesse ühissätete määrusest tulenevaid partnerluslepinguid ja programme, mille raames tuleb vastavalt määruse artiklile 8 edendada „ressursitõhusust, kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist“,

–  võttes arvesse kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetatud konkreetseid temaatilisi eesmärke, sealhulgas tehnoloogilist arengut ja innovatsiooni, üleminekut vähese CO₂-heitega majandusele, kohanemist kliimamuutustega ja ressursitõhususe edendamist,

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma viiendat hindamisaruannet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8-0045/2018),

A.  arvestades, et äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine on inimtegevusest põhjustatud kliimamuutuste otsene tagajärg ning et see kahjustab edaspidi üha sagedamini paljusid Euroopa piirkondi, muutes selle asustatud ökosüsteemid haavatavamaks; arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma stsenaariumide kohaselt võib Maa temperatuur tõusta 2100. aastaks 0,9–5,8 ºC võrra;

B.  arvestades, et seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis, millega juhitakse Euroopa keskkonnapoliitikat 2020. aastani, on liidu linnade jätkusuutlikkuse parandamine esitatud prioriteetse eesmärgina lisaks kolmele horisontaalsele eesmärgile – kaitsta, säilitada ja tugevdada liidu looduskapitali, muuta liit ressursitõhusaks, keskkonnahoidlikuks ja konkurentsivõimeliseks vähese CO₂-heitega majanduseks ning kaitsta liidu kodanikke keskkonnaga seotud surve ning tervist ja heaolu mõjutavate ohtude eest;

C.  arvestades, et kui midagi ette ei võeta, võivad kliimamuutused ühiskondlikke muutusi süvendada; arvestades, et nimetatud üleilmsete kliimamuutuste tõttu tuleb arvestada oluliste rändevoogudega, millele viitavad linnataristutele uusi nõudmisi esitava rahvastikurände tagajärjed;

D.  arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti aruande nr 12/2016 olulisematest järeldustest nähtub, et kliimamuutuste tegelikkus avaldub juba praegu ELis selliste äärmuslike ilmastikunähtuste ja järkjärguliselt ilmnevate pikaajaliste mõjudena nagu tormid, orkaanid, kõrbestumine, põuad, mulla ja rannajoonte minemauhtumine, paduvihmad, kuumalained, üleujutused, meretaseme tõus, veepuudus, metsatulekahjud ja troopiliste haiguste levimine;

E.  arvestades, et kliimamuutuste tõttu suureneb mõnede taime- ja loomaliikide kadumise ning kliimategurite põhjustatud nakkushaiguste esinemise oht; arvestades, et kliimamuutuste mõjud avalduvad eriti teravalt näiteks äärepoolseimates piirkondades ja teistes sellistes ELi piirkondades, mille topograafia võib saada kahjustatud;

F.  arvestades, et lisaks näitavad uuemad uuringud, et mitmeid keskkonnas ja ühiskonnas täheldatud muutusi, nagu metsade liigilise koosseisu muutumine, invasiivsete võõrliikide kinnistumine ja haiguspuhangud, on põhjustanud või süvendanud ülemaailmsed kliimamuutused, mis, juhul kui midagi ette ei võeta, muudavad inimesed, looduse ja asustatud ökosüsteemid senisest haavatavamaks; arvestades, et lõimitud ELi toetus, mis aitab suurendada liikmesriikidevahelist solidaarsust ja parimate tavade vahetamist, võimaldaks tagada, et kliimamuutustest enim mõjutatud piirkondades saab võtta kohanemiseks vajalikke meetmeid;

G.  arvestades, et kliimamuutused süvendavad ELis viimasel kümnendil juba niigi kasvanud sotsiaalset ebavõrdsust, kuna need muudavad kaitsetumaks nõrgemad ühiskonnagrupid, kellel on vähem suutlikkust ja vahendeid nende tagajärgedega toimetulekuks; arvestades, et selle, kuivõrd kliimamuutused üksikisikuid kahjustavad, määrab suurel määral ära nende juurdepääs põhilistele ressurssidele, ning et ametivõimud peaksid sellise juurdepääsu tagama;

H.  arvestades, et ligi 72,5% ELi kodanikest ehk ligikaudu 359 miljonit inimest elab linnades; arvestades, et EL annab 9% kogu maailma heitkogustest ning 60–80% maailma energiatarbimisest ja umbes sama suur osa CO₂ heitkogustest langeb linnapiirkondade arvele;

I.  arvestades, et linnataristute valik hakkab mõjutama linnade suutlikkust kliimamuutustega toime tulla; arvestades, et 2020. aastaks on linnade, ettevõtjate ja teiste valitsusväliste osalejate kliimamuutuste leevendamise potentsiaal ligikaudu 2,5–4 miljardit tonni CO₂; arvestades, et linnad ja piirkonnad suudavad Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmiseks piirata ülemaailmseid heitkoguseid 5% võrra ning nad võivad neid koguseid oluliselt vähendada;

J.  arvestades, et säästva arengu 11. eesmärgiga (muuta linnad ja asulad kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja säästvaks) tahetakse 2020. aastaks märgatavalt suurendada nende linnade ja asulate arvu, kes võtavad vastu ja rakendavad lõimitud meetmeid ja kavasid, mis on suunatud kaasamisele, ressursitõhususele, kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele ning katastroofide talumise võime suurendamisele, ning arendada ja rakendada kõigil tasanditel terviklikku katastroofiohu juhtimist kooskõlas Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikuga aastateks 2015–2030;

K.  arvestades, et omavalitsused kuuluvad peamiste ELi rahastamise saajate hulka;

L.  arvestades, et Pariisi kokkuleppe artikli 7 lõikes 2 tunnistatakse, et „kliimamuutuste mõjudega kohanemine on ülemaailmne väljakutse, millega seisavad silmitsi kõik ja millel on nii kohalik, riiklik, regionaalne kui ka rahvusvaheline mõõde“; arvestades, et kohalike ametiasutuste ja mitteriiklike osalejate tegevus on otsustava tähtsusega, et valitsused saaksid täita oma ülemaailmsete kliimameetmete raames võetud kohustusi;

M.  arvestades, et nii kliimamuutustega kohanemist käsitlevas ELi strateegias (COM(2013)0216) kui ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde käsitlevates vastavates ELi määrustes tuuakse välja peamised eesmärgid ja neile vastavad poliitikameetmed, mis eeskätt hõlmavad selliste mehhanismide juurutamist nagu eeltingimused ja 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika kliimaga seotud valdkondlikud eesmärgid, näiteks temaatilised eesmärgid nr 4 („Vähese CO₂-heitega majandusele ülemineku toetamine kõigis sektorites“), nr 5 („Kliimamuutustega kohanemise ning riskiennetuse ja -ohje toetamine“) ja nr 6 („Keskkonna säilitamine ja kaitsmine ning ressursitõhususe edendamine“), tänu millele on vähemalt mõningate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames võetud rohkem ja paremini suunitletud kliimameetmeid;

N.  arvestades, et linnad ja piirkonnad on ilmutanud pühendumust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessile oma osalemisega Lima-Pariisi tegevuskavas ja valitsusväliste osalejate kliimateemalise platvormi algatustes;

Üldraamistik

1.  väljendab heameelt ELi rolli üle Pariisi kokkuleppes ja ELi ülemaailmse liidrirolli üle võitluses kliimamuutuste vastu; juhib tähelepanu sellele, et Euroopal on ühed maailma kõige ulatuslikumad kliimamuutustega seotud eesmärgid; nõuab tungivalt kliimamuutuste leevendamise lugemist ELi ühtekuuluvuspoliitika oluliseks prioriteediks, et täita ja säilitada Pariisi kokkuleppe/COP 21 põhjal võetud kohustusi, milleks tuleb edendada puhta energia alast innovatsiooni, ringmajandust, taastuvenergiat ja energiatõhusust, ilma et see piiraks vajalike kohanemismeetmete võtmist, samas kui säilitada tuleks ühtekuuluvuspoliitika põhiroll ja -eesmärgid vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 174;

2.  kiidab heaks ÜRO säästva arengu eesmärkides ja Amsterdami kokkuleppes (ELi linnade tegevuskava) esitatud lähenemisviisi kliimamuutuste leevendamisele; rõhutab, et Euroopast peab vastavalt komisjoni ettepanekule saama taastuvenergia valdkonnas tõeline ülemaailmne liider ning tuletab meelde, et ELi linnade tegevuskava kaasavate, ohutute ja jätkusuutlike linnade eesmärgi abil aidatakse viia ellu ÜRO säästva arengu tegevuskava aastani 2030; sellega seoses võtab arvesse Euroopa kohalike omavalitsuste arvukaid erinevusi ja erinevaid võimalusi; nõuab linnade tegevuskava rakendamise paindlikku ja kohandatud käsitlust, mis pakuks stiimuleid ja suuniseid linnade potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks;

3.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi 14. oktoobri 2015. aasta resolutsioonis eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe[6] palutakse liikmesriikidel kaaluda täiendavate kohustuste võtmist kasvuhoonegaaside heite piiramiseks; rõhutab COP21 protsessi maksimaalse läbipaistvuse ja kontrollimise vajalikkust;

4.  palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada nõudlikke kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise eesmärke vastavalt kehtivatele ELi kliimameetmete alastele õigusaktidele ja Regioonide Komitee 9. veebruari 2017. aasta arvamuses „Kliimamuutustega kohanemist käsitleva uue ELi strateegia suunas – integreeritud lähenemisviis“ esitatud taotlust järgides;

5.  kritiseerib selliseid vastutustundetuid ja keskkonda ohustavaid strateegiaid nagu teatavad rängalt saastavad majandustegevused ja tööstusharud, ning rõhutab kõigi ühiskonna osade vastutust panustamisel meetmetesse, mis on vajalikud meie planeedi elustikku ohustavate suundumuste vääramiseks; rõhutab tõsiasja, et puudub teave meetmete kohta, mida mõned tööstusharud on võtnud saastamise tagajärgede vastu võitlemiseks ning vähem saastavate lahenduste leidmiseks; kahetseb aga seda, et teatavad teadus-, meedia- ja poliitikavaldkonna arvamusliidrid eitavad ikka veel kliimamuutusi tõendavate andmete ehtsust;

6.  väljendab kahetsust USA kavatsuse pärast Pariisi kokkuleppest taganeda ning rahulolu selle üle, et paljud keskvalitsusest madalama tasandi üksused (eriti USA osariigid ja linnad) on kinnitanud, et kavatsevad Pariisi kokkuleppega seatud eesmärgid täita; soovitab Ameerika Ühendriikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes soovivad kliimamuutuste vastases võitluses osaleda, oma projektide teiste avaliku ja erasektori partneritega partnerlust ja koostööd arendada ja kogemusi vahetada; nõuab uut valitsemisviisi, mis aitaks tagada kliimameetmete rahastamise, ning linnade ja piirkondade ja nende esindusorganite paremat kaasamist;

7.  rõhutab, et linnad peavad omama võitluses kliimamuutustega otsustavat rolli vastastikuses koostöös riiklike ametiasutuste ja oma asukohapiirkondadega; õhutab piirkondlikke liidreid ja liikmesriikide valitsusi tihedamale rahvusvahelisele koostööle selliste platvormide kaudu nagu „Linnade sõbrad“; on veendunud, et lõimitud säästva linnaarenduse puhul peaksid kohalikud võimud saama lisaks projektide valimisele ka kohalikke arengukavasid koostada, kavandada ja ellu viia; rõhutab selle võimalikku positiivset mõju majanduskasvule ja keskkonnahoidlikele töökohtadele;

8.  märgib, et enamiku kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmete ja enamiku ELi asjaomaste õigusaktide rakendamine on kohalike ametiasutuste ülesanne; rõhutab, et Pariisi kokkuleppe rakendamiseks tuleb võtta meetmeid linnaplaneerimise, liikuvuse, ühistranspordi ja taristute, hoonete energiatõhususe, koolituskampaaniate, arukate linnade, nutivõrkude ja piirkondlike toetuste vallas;

9.  märgib, et linnapead on valijate ees oma otsuste eest vahetult vastutavad, saavad tegutseda kiiremini ja tulemuslikumalt ning saavutavad tihtipeale vahetuid ja mõjusamaid tulemusi;

10.  palub liikmesriikide valitsustel aidata linnadel ja piirkondadel täita rahvusvahelisi kohustusi toetada kohaliku ja piirkondliku tasandi kliima- ja energiaalaseid algatusi;

11.  juhib tähelepanu sellele, et kliimamuutused on seotud sotsiaalsete ja majanduslike teguritega ning seetõttu on vaja kohalikul ja piirkondlikul tasandil tulemusi andvat terviklikku nägemust;

12.  hoiatab kasvuhoonegaaside heite majanduslike mõjude ja nende põhjustatud sotsiaalsete kulude eest – praegu mõjutavad need linnataristuid ning tervishoiu- ja sotsiaalhooldussüsteeme, mis on teatud aegadel ning teatavates linnades ja piirkondades üle koormatud ja raskes majandusseisus; märgib, et nimetatud süsteemidele langeb nüüd veel täiendav koormus ning need peavad rahuldama kasvavaid ja üha keerukamaid vajadusi; väljendab heameelt selle üle, et linnad, kes investeerivad vähese CO₂-heitega taristutesse ja on selle osas esirinnas, võivad sellest saada majanduslikku kasu, näiteks väiksemate kuludena elektrienergiale, hooldustöödele ja rahvatervisele (viimane paraneb tänu saastamise vähendamisele);

13.  tunnistab, et valimistsüklite ning kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustega võrreldes on kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine pikaajalised protsessid, ning kutsub üles käsitama leevendamist ja kohanemist võimalusena lahendada muid probleeme, näiteks tööhõive, tervishoiu, elukvaliteedi ja avalike teenuste vallas; märgib, et Pariisi kokkuleppega nähakse ette kokkuleppe osapoolte hulka mittekuuluvate sidusrühmade aktiivne kaasamine kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise tehnilise uurimise menetluste kaudu;

14.  tunnistab piirkondade ja linnade tähtsust energiasüsteemi ümberkujundamise käigus omavastutuse edendamisel ning kliima- ja energiaeesmärkide osas surve avaldamisel; märgib, et piirkonnad ja linnapiirkonnad sobivad kõige paremini lõimitud energialahenduste katsetamiseks ja rakendamiseks vahetus koostöös kodanikega; rõhutab vajadust stimuleerida energiasüsteemi ümberkujundamist ning kohalikke investeeringuid kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmetesse; osutab sellele, et puhta energia alastel uuendustel ja väikestel taastuvenergiaprojektidel võib olla Pariisi kokkuleppe täitmisel oluline osa; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid teeksid kättesaadavaks finantsmeetmed, mille puhul võetakse arvesse kohalike energiakogukondade erisusi ja pikaajalist väärtust energiaturu, keskkonna ja ühiskonna jaoks, ning edendaksid seoses taastuvate energiaallikatega tootvate üksiktarbijate rolli, et saavutada ulatuslikum isevarustamine ja omatootmine; kutsub linnu ja piirkondi üles juhtima energiatõhususe ja taastuvenergia tootmise edendamist, et piirata kasvuhoonegaaside heidet ja õhusaastet;

15.  kordab, et piirkonnad peavad rakendama direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta ning nõuab struktuurifondide suunamist või suurendamist, et edendada üldkasutatavate hoonete energiatõhusust ja omavalitsuste energiasõltumatust taastuvate energiaallikate toel; ning nõuab kodanike koostööl põhinevate energiaprojektide toetamist struktuurifondidest ja halduskoormuse vähendamisega riiklikul ja piirkondlikul tasandil;

16.  märgib, et värskeima statistika kohaselt annab EL umbes 10% maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest ning et seetõttu saab kahjulikke kliimamuutusi väärata ainult ülemaailmsete meetmetega; märgib siiski, et EL saaks siin etendada liidrirolli, eeskätt puhta energia lahendusi ja tehnoloogiaid edendades;

17.  tuletab meelde, et ELi linnade tegevuskavaga edendatakse uut töömeetodit, mille kohaselt kasutatakse linnade potentsiaali täiel määral ülemaailmsete kliimamuutuste probleemide lahendamiseks, pöörates erilist tähelepanu paremale reguleerimisele, rahastamise kättesaadavusele ja teadmiste vahetamisele;

EL ja ühtekuuluvuspoliitika

18.  on seisukohal, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks vajaduse korral seada ambitsioonikamad kliimaeesmärgid ning suurendada nende täitmiseks ettenähtud kulutuste osakaalu;

19.  tuletab meelde kohustust eraldada ELi aastate 2014–2020 eelarvest vähemalt 20% (ligikaudu 212 miljardit eurot) kliimameetmete rahastamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel pöörata tähelepanu Euroopa Kontrollikoja 2016. aasta eriaruandele nr 31, milles hoiatatakse tõsise ohu eest, et 20% eesmärk jääb täitmata, kui ei võeta lisameetmeid, ning nõutakse, et komisjon hoiaks Euroopa Parlamenti selles tähtsas valdkonnas toimuvaga kursis; rõhutab, et ei Euroopa Sotsiaalfondis ega ka põllumajandus-, maaelu- ega kalanduspoliitikas ei ole toimunud märgatavat nihet kliimameetmete kasuks ning et kaugeltki mitte kõiki kliimavaldkonna meetmete rahastamise võimalusi ei ole põhjalikult uuritud;

20.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika keskset tähtsust kliimamuutustega seotud probleemide lahendamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil; kordab vajadust suurendada pärast aastat 2020 ühtekuuluvuspoliitika eelarvet; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas tuleks pöörata erilist tähelepanu linnade investeeringutele õhukvaliteeti, ringmajandusse, kliimamuutustega kohanemisse, keskkonnahoidliku taristu arendamisse ning energia- ja digiüleminekusse;

21.  toetab kulude-tulude arvestamise vahendi loomist, mis aitaks kohalikel omavalitsustel mõista projektide mõju CO₂-heite vähendamisele ning kasutada täiel määral ära ELi tasandil kättesaadavaid rahastamisvõimalusi;

22.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika peab hõlmama nii leevendamise kui ka kohanemise käsitlust, ning neid tuleb eristada, kuid seejuures nende kooskõlastamise vajadust silmas pidades ning kehtestades selge rahastamismehhanismi mõlema valdkonna meetmete ja tegevuspoliitikate stimuleerimiseks; on seisukohal, et nimetatud mehhanisme saaks rakendada selgete ja mõõdetavate investeeringukavade abil, milles peavad osalema linnad ja piirkonnad (nii ametiasutused, ettevõtjad, sidusrühmad kui ka kodanikuühiskond) ning selline osalemine peab toimuma ka rakendamise ja hindamise faasis;

23.  märgib, et vaid 15 liikmesriiki on vastu võtnud tegevuskava ja kohanemisstrateegia ning kohapeal on võetud vähe konkreetseid meetmeid; on veendunud, et tulevikus peaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kavandamine olema paremini lõimitud riiklike energia- ja kliimakavadega aastani 2030; rõhutab, et tulevasse mitmeaastasesse finantsraamistikku tuleb paremini lõimida kliimaeesmärgid, näiteks sidudes ühtekuuluvuspoliitika investeeringud tihedamalt liikmesriikide üldkavadega 2030. aasta eesmärkide saavutamiseks; juhib tähelepanu vajadusele võtta seetõttu ELi kliimaeesmärke arvesse partnerluslepingute hindamisel, samas kui tööprogrammid peavad jääma tihedalt seotuks iga liikmesriigi kohanemisstrateegiate ja -kavadega, et saavutada kõigi planeerimis- ja juhtimistasandite sidusus ja kooskõla, seda eelkõige juhtudel, kui ELi vahendid moodustavad suure osa avaliku sektori kulutustest; märgib, et seetõttu tuleb tööprogrammide hindamisel arvestada nende tulemuslikkust kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramisel, ning püüda nn rohepesu vältimiseks kasutada ühtset jälgimismetoodikat järelevalvemenetlust;

24.  nõuab tungivalt, et keskkonnasäästlikkuse tagamiseks peavad ühtekuuluvuspoliitika investeeringud olema kooskõlas tulemusliku kliimapoliitikaga;

25.  rõhutab, et innovatsioonipoliitika ja linnamõõde on sobivad valdkonnad kliimaeesmärkide ja ühtekuuluvuspoliitika laiemate majanduslike eesmärkide vahelise koostoime saavutamiseks; nõuab seepärast linnade kestliku arengu ja innovatsiooni jaoks eraldi õigusnorme, nii et neid valdkondi rahastataks 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika raames senisest oluliselt paremini;

26.  palub kliimamuutuste leevendamisega seotud küsimuste valdkonnas ELi linnade tegevuskava raames tegutsevatel mitmesugustel partnerlustel võtta kiiresti vastu ja esitada oma tegevuskavad; lisaks palub komisjonil võtta tulevastes seadusandlikes ettepanekutes arvesse tegevuskavas sisalduvaid ettepanekuid, eriti parema õigusloome, rahastamise ja teadmiste küsimustes;

27.  rõhutab, et Pariisi kokkuleppe pikemaajaliste eesmärkide täitmiseks tuleb investeeringud paremini siduda piirkonna, liikmesriigi või kogu ELi turu CO₂-heite vähendamise pikaajalise trajektooriga, ning nõuab meetmeid rahastamise kättesaadavuse parandamiseks, millest oleks abi väiksematel linnadel ja piirkondadel; lisaks rõhutab, et esmajoones tuleks rahastamist võimaldada kivisöest sõltuvatele piirkondadele, et nad saaksid sujuvalt üle minna väheste heitmetega majandusele, ning esmatähtsaks tuleks lugeda söel põhinevate tööstusharude töölistele alternatiivse tööhõive leidmist; palub komisjonil teha ettepanek, et 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitika raamistikus oleks tööprogrammide tulemuslikkuse hindamise oluline element heite vähendamise saavutamine (muude selliste meetmete kõrval nagu taastamistööd või mahajäetud söekaevanduspiirkondade taastamine ja saastest puhastamine);

28.  rõhutab, kui oluline on kasutada täiendavaid rahastamisvahendeid ja poliitikasuundi, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, Euroopa ühendamise rahastu ning Horisont 2020, et rahastada projekte, millega aidatakse kliimamuutusi leevendada või nendega kohaneda;

29.  rõhutab, et linnadele ja piirkondadele antavad toetused on jätkuvalt ELi ühtekuuluvuspoliitika kohase rahastamise põhivorm, eelkõige kliimameetmete puhul; rõhutab siiski, et hoolimata kliimaga seotud mõju- ja tulemusnäitajate sidususe ja täpsuse paranemisest ei piisa neist, et teha kindlaks, kui suur on ühtekuuluvuspoliitika panus ELi üldiste kliimaeesmärkide saavutamisse, ning leiab, et kliimaga seotud kulutuste jälgimise ja järelevalve süsteemi tuleb parandada, tagamaks et ELi kulutused annaksid ELi eesmärkide täitmisse konkreetse ja mõõdetava panuse; nõuab kohanemise tegevuskava koostamist, mille põhjal saaks jälgida piirkondlikke ja kohalikke kliimameetmeid, ning palub komisjonil hinnata, kui suure osa vahenditest kasutavad liikmesriigid kohalikul tasandil kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ja kliimamuutustega ruumilise kohanemise tagamiseks;

30.  tunnistab selliste integreeritud territoriaalse arengu vahendite nagu integreeritud territoriaalsete investeeringute ja kogukonna juhitud kohaliku arengu tähtsust, kusjuures need võivad olla linnade jaoks lisaabinõud kestliku linnaarengu strateegiate või funktsionaalsete valdkondade rahastamisel; nõuab lõimitud kohalikke alt üles suunatud käsitlusi ja strateegiaid, millega tagada ressursside tõhusam kasutamine ning parandada enim mõjutatud piirkondade vastupanuvõimet ja kohanemist kliimamuutuste mõjuga;

31.  tunnistab, et ELi linnades toimub ülekaalukalt enamik kliimamuutustele keskendunud Euroopa teadus- ja arendustegevusest; palub, et komisjon rohkem abistaks linnu ja piirkondi koolituse ja teadlikkuse tõstmise, rahastamissuuniste, oskusteabe, teabevahetuse, teadus- ja arendustegevuse ning kliimakaitsealase hariduse valdkonnas ja nõustaks neid leevendamise ja kohanemise küsimustes, ning selleks eeskätt tugevdaks selliseid juba olemasolevaid abivahendeid nagu linnainvesteeringute nõuandeplatvorm URBIS, URBACT ja linnadega seotud uuendusmeetmete algatus; palub komisjonil tagada, et neis valdkondades kasutataks täiel määral ülemaailmse teaduskoostöö võimalusi, ning tugevdada kõnealuseid vahendeid, et aidata kohalikel omavalitsustel viia ellu otstarbe järgi kohandatud projekte ja pääseda ligi rahastamisvalikutele, et nad saaksid katsetada linnaarengu strateegiates uuenduslikke lahendusi; nõuab, et kollektiivsete eesmärkide täitmiseks peab kolmandate riikide piirkondlikel ametiasutustel olema võimalus vabatahtlikult nii ametlikult kui ka mitteametlikult osaleda Euroopa teadus-, uurimistöö ja tehnoloogiaalgatustes (nagu Horisont 2020); on veendunud, et kohalikel ametiasutustel peaks olema vahetu juurdepääs rahastamisvahenditele, näiteks ülemaailmsetele kliimafondidele; on veendunud vajaduses tugevdada ühtekuuluvuspoliitika ning teadus- ja innovatsioonipoliitika vahelist koostoimet, et tagada uute vähese CO₂-heitega tehnoloogiate kiire kasutuselevõtmine;

32.  palub komisjonil tagada, et programmis „Horisont 2020“ pöörataks suuremat tähelepanu ja eraldataks rohkem vahendeid ringmajanduse ja säästvate linnade valdkonna innovatsiooni- ja teadusprojektidele; soovitab liikmesriikidel komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga abiga tugevdada piirkondade ja linnade haldussuutlikkust, et nad saaksid täielikult ära kasutada ELi tasandil pakutavaid avaliku ja erasektori rahastamisvõimalusi;

33.  palub pädevatel asutustel ringmajanduse toimivaks muutmiseks tegeleda jäätmete probleemiga ja edendada selliste jäätmete puhul, mida ei ole võimalik korduvalt kasutada või ringlusse võtta, muid kõrvaldamise viise peale põletamise;

34.  on veendunud, et eelseisval programmitöö perioodil tuleb kliimamuutused lõimida territoriaalse koostöö programmitöösse; rõhutab territoriaalse koostöö, piiriülese koostöö ja makropiirkondlike strateegiate tähtsust linnade ja piirkondade tegevuses nii ELi sees kui ka väljaspool, ning kordab, et seda tuleb poliitiliselt ja rahaliselt tugevdada nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise puhul; rõhutab, et eri liikmesriikidest pärit riiklike, piirkondlike ning kohalike osalejate vaheliste ühismeetmete ja poliitikaalaste kogemuste vahetuse rakendamise raamistik (näiteks Interreg) on eriti kohane kliimamuutuste käsitlemiseks ning nende mõju leevendamisele suunatud sobivate meetmete elluviimiseks; väljendab sellega seoses heameelt tõsiasja üle, et 15 rahvusvahelisest Interregi programmist seitsme raames rahastatakse kogu Euroopa ulatuses strateegiaid, katsemeetmeid, koolitusi ja töövahendeid, mis ELi eesmärke silmas pidades aitavad linnadel luua CO₂-heite vähendamise ja kliimamuutuste leevendamise suutlikkust;

Linnad ja piirkonnad

35.  väljendab heameelt selliste algatuste üle nagu ülemaailmne linnapeade kliima- ja energiapakt, ning paljude linnade ja piirkondade tegevuse üle keskkonnakaitses ja kliimamuutuste vastases võitluses; nõuab, et linnad ja piirkonnad teeksid omavahel koostööd ning lõimiksid kliimamuutuste vastase võitluse viivitamatult ja senisest veelgi ulatuslikumalt oma tegevuskavadesse; soovitab linnavõimudel rakendada ja korrapäraselt ajakohastada linnade aruka planeerimise pikaajalisi strateegiaid ja uuenduslikke käsitlusi, näiteks arukate linnade algatust; rõhutab, et vaja on kestlikke ja energiatõhusaid majutusprojekte ja energiat säästvaid arukaid hooneid, investeeringuid taastuvenergiasse, keskkonnasõbralikke ühistranspordisüsteeme, suuremat toetust vähese CO₂-heitega linnade ja piirkondade projektidele ning linnade ja kohalike ning piirkondlike omavalitsuste koostööle võitluses ülemaailmse soojenemise vastu;

36.  märgib, kui tähtis on rakendada objektiivsetel mõõdikutel ja läbiproovitud metoodikatel põhinevat aruanderaamistikku ning seirata linnade ja piirkondade võetud kliimameetmeid, et kliimaeesmärkide täitmise nimel jagada andmeid kliimaalaste kohustuste kohta ja suurendada osalejate seas läbipaistvust;

37.  tuletab meelde, et ka transpordisektor tekitab kasvuhoonegaaside ja tervist kahjustavate õhusaasteainete heidet, mille kontsentratsiooni linnaõhus reguleeritakse direktiiviga (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist; on seisukohal, et linnadel ja piirkondadel on määratud võimalused transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, ning juhib tähelepanu vajadusele rahastada algatusi, mis hõlbustavad kohalikku ja piirkondlikku vähese CO₂-heitega liikuvust; rõhutab, kui tähtis on, et linnad veaksid ühistranspordi kasutamise ning ühis- ja eratranspordi elektrifitseerimise edendamist, ning nõuab rea näidispiirkondade edendamist, selleks et uurida linna- ja maapiirkondade vahelisi arukaid ja omavahel ühendatud transpordisüsteeme;

38.  väljendab heameelt linnade selliste algatuste üle nagu arukad linnad ja nutivõrgud, mille eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja tõsta ressursitõhusust; rõhutab, et piirkonnad peavad täiustama roheliste linnade korraldust ning selleks edendama energeetilist ja digiüleminekut, ning et sellised lahendused nagu nutivõrgud aitavad energiat tõhusamalt kodudesse ja hoonetesse tuua; tunnistab, et ettevõtjate ja linnade koostöö aitab luua uuenduslikke ja kaasavaid lahendusi, ning nõuab nende edendamist; rõhutab vajadust suurendada investeeringuid teistesse sellistesse kestlikesse lahendustesse nagu keskkonnahoidlikud taristud, ning eelkõige laiendada linnapuistute pinda; tuletab meelde, et lisaks heitkoguste vähendamisele tuleb ka parandada mulla CO₂ neeldamise võimet, ning nõuab ELi piirkondade vanade ja uute linnametsade senisest paremat kaitset;

39.  rõhutab, et kohapeal toodetud hooajaline toit aitab vähendada transpordist tulenevat kasvuhoonegaaside heidet ja seega ka toidu üldist süsinikujalajälge; kutsub komisjoni üles tegelema toidusektoriga kohaliku ja piirkondliku jätkusuutliku toidutoodangu suurendamiseks, ning väljendab rahulolu seoses selliste vabatahtlike meetmetega nagu nn valgusfoorimärgistus, millega tagatakse toiduainete ja muude toodete kliimamõju ja süsinikujalajälje nähtavus; nõuab kogu ELi hõlmavaid ühtseid näitajaid, mis võimaldaksid vabatahtlikku, kuid võrreldavat märgistamist, ning palub kohalikel ametivõimudel korraldada teabekampaaniaid, et tõsta teadlikkust toidu süsinikujalajäljest;

40.  juhib tähelepanu asjaolule, et leevendamismeetmeid tuleb kavandada lähtuvalt panuse ja kasu õiglasest jaotusest eri osapoolte vahel ning et kohanemismeetmed peavad keskenduma haavatavamate elanikkonnarühmade kaitsele;

41.  tunnistab piirkondade nõrkuste ja võimaluste erisusi ja mitmekesisust ning rõhutab, et probleemid, vahendid ja kõige tulemuslikumad meetmed võivad olla igas piirkonnas erinevad; kinnitab seetõttu oma pühendumust subsidiaarsuse põhimõttele ning rõhutab, et linnadel ja piirkondadel peab olema vajalik pädevus ja piisav poliitiline, halduslik ja rahaline sõltumatus, et meetmeid kavandada ja rakendada; rõhutab, et Pariisi kokkuleppes sätestatud eesmärkide täitmiseks peavad linnad saama ise oma linnaplaneerimist kohandada ning investeerida keskkonnahoidlikesse taristutesse, liikuvusse, ühistransporti ja nutivõrkudesse; kordab veel kord, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel kui igale kodanikule lähimatel ja kliimamuutuste mõjusid kõige selgemalt tunnetavatel valitsustasanditel on paljudest probleemidest kõige parem ülevaade, ning rõhutab seetõttu vajadust anda neile haldusvõimekus ja rahalised vahendid, et nad saaksid välja töötada kohandatud lahendused kliimamuutuste mõju leevendamiseks;

42.  nõuab tulemuslikumat mitmetasandilist ja täiesti läbipaistvat valitsemiskorraldust, mis võimaldaks paremini kaasata kohalikud omavalitsused, linnad ja piirkonnad ning nende esindusorganid ELi otsustusprotsessi ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessi; nõuab kõigi avaliku sektori asutuste vahelise kooskõlastamise edendamist ja tagamist ning üldsuse ja sotsiaalsete ja majanduslike sidusrühmade tihedamat kaasamist, ning palub komisjonil edendada liikmesriikide, piirkondade, linnade ja kohalike kogukondade vahelist kooskõlastamist ning teabe ja kogemuste vahetamist; juhib tähelapanu vajadusele toetada kaasavaid kohaliku valitsemistava mudeleid;

43.  väljendab heameelt valitsustevahelise kliimamuutuste rühma otsuse üle koostada eriaruanne linnade ja kliima kohta 2023. aastal, kuna see kohustus ajendab põhjalikumalt uurima linnade tähtsust kliimamuutuste vastases võitluses; on veendunud, et linnad peaksid osalema 2018. aasta ülemaailmse kliimaaruande koostamisel; lisaks leiab, et linnad ja piirkonnad võivad mõjutada Pariisi kokkuleppe järgse poliitika kujundamist, rakendades ülemaailmse soojenemise vastase võitluse strateegilist käsitlust ning toetades leevendamis- ja kohanemismeetmeid linnades, kus elab üle poole maakera rahvastikust; kutsub komisjoni üles propageerima kõnealuses protsessis kliimameetmete mitmetasandilist nägemust, et edendada kaasavat kliimakorda, mille puhul tunnustatakse kohalike ja piirkondlike ametiasutuste võetud meetmeid;

44.  palub riikide ametiasutustel saavutada detsentraliseerimine ja rakendada tulemuslikumalt subsidiaarsuse põhimõtet, mis lubaks kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel osaleda jõulisemalt kliimamuutuste vastases võitluses;

45.  märgib, et paljud ettevõtlusringkonnad investeerivad keskkonnahoidlikku üleminekusse ja on pühendunud CO₂-heite vähendamise poliitikale; tunnistab, et ettevõtjate ja linnade koostöö loob uuenduslikke ja kaasavaid lahendusi kliimameetmetele ja aitab ELil täita oma eesmärgid; tuletab meelde, et ettevõtlusel on tähtis osa linnapiirkondades kujunenud investeeringute puudujäägi katmisel ja rahastamisel; nõuab linnade ja ettevõtjate vaheliste partnerluste edendamist;

46.  rõhutab, et aruka planeerimisega ja investeeringutega vähese CO₂-heitega, kliimamuutustele vastupanuvõimelisse linnataristusse saab parandada keskkonda ja kodanike elukvaliteeti, luua töökohti ning stimuleerida kohalikku ja piirkondlikku majandust;

47.  kutsub linnu ja piirkondi üles kasutama ära selliseid ELi algatusi nagu linnadega seotud uuenduslikud meetmed, linnade kestliku arengu valdkonna katseprojektide käivitamiseks;

48.  väljendab heameelt algatuse Women4Climate üle ja erasektori sellesse algatusse kaasamise üle, mis peaks aitama juhtivaid naisi ulatuslikumalt kliimamuutuste vastasesse võitlusse kaasata, et tugevdada nende juhtimisoskusi ja julgustada juhtivate naiste järgmist põlvkonda kliimamuutuste vastases võitluses osalema;

49.  tunnistab linnade erilist vastutust kliimamuutuste mõjude leevendamisel, arvestades et nende arvele langeb 70% maailma CO₂ heitkogustest, ning kinnitab Euroopa Parlamendi pühendumust ülemaailmse linnapeade kliima- ja energiapakti, sealhulgas kliimamuutustega kohanemise algatuse Mayors Adapt, vastastikuse mõistmise memorandumi Under 2 Degrees ja algatuse Regions Adapt edukale käivitamisele kogu maailmas; on veendunud, et 2015. aastal Pariisi raekojas vastu võetud deklaratsiooniga võetud kohustusi saab täita ainult ülemaailmses linnapeade kliima- ja energiapaktis osalemise teel, ning õhutab kõiki ELi ja kolmandate riikide linnu linnapeade paktiga ühinema (ilma et see piiraks nende osalemist muudes sama eesmärki taotlevates valdkondlikes või institutsioonilistes võrgustikes), pühenduma ulatuslikele kliimameetmetele ning korraldama vastastikust kogemustevahetust; märgib, et paljud linnade esitatud tegevuskavad sisaldavad kohustusi kuni aastani 2020, ja seetõttu nõuab tungivalt, et kõnealused linnad koostaksid täiendavad kavad kuni 2030. aastani; on veendunud, et EL peaks andma linnadele jätkuvalt vabaduse kavandada oma kliimamuutuste leevendamise strateegiad, sest neis seatakse sageli kõrgemad eesmärgid;

50.  rõhutab, et pikemaajaliste kliimameetmete tagamiseks tuleb Pariisi kokkuleppes selgemalt viidata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile; toonitab, et ELil tuleb teha linnade ja piirkondadega kohapeal tööd, et neid paremini ühendada ja kestlikumaks muuta, luua energiatõhusaid omavalitsusi ja kujundada arukamaid linnatranspordivõrke;

51.  on veendunud, et teadmiste ja kogemuste siiret tuleks julgustada kohalikul ja piirkondlikul tasandil, arvestades rikkalikke kogemusi, mille on omandanud üksikud piirkonnad ja linnad ning samuti teatavad piirkondlikud keskkonnakaitse- või energiaametid;

52.  on veendunud, et rakendada tuleks Euroopa ja rahvusvahelisi või ülemaailmseid organisatsioone ja ühendusi või linnade, omavalitsuste ja piirkondade võrgustikke, et tagada parem koostöö kliimamuutuste probleemide lahendamisel kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

53.  märgib, et ÜRO kliimamuutuste 22. konverentsil Marrakechis töötasid kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused välja Marrakechi tegevuskava, milles rõhutatakse, et kohalikud ametiasutused tuleks vahetumalt protsessi kaasata ning neid tuleks ametlikult tunnustada kliimamuutuste ametlikus arutelus osalejatena, mitte omistada neile sama staatust nagu teistele valitsusvälistele osalejatele (näiteks vabaühendused ja erasektor);

°

°  °

54.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Regioonide Komiteele ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, liikmesriikidele ning liikmesriikide piirkondlikele ja rahvusparlamentidele.

• [1]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0363.
• [2]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0383.
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0380.
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0307.
• [5]  ELT L 347, 20.12.2013, lk 342.
• [6]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0359.

SELETUSKIRI

SISSEJUHATUS

Kliimamuutused on teaduslik tõsiasi, mille ilmingud ja tagajärjed on kodanike ja avaliku sektori esindajate jaoks üha selgemini tajutavad. Viimase kümnendi jooksul on ELis temperatuur tõusnud kiiremini kui ülejäänud planeedil[1]; üha rohkem esineb äärmustemperatuure, metsatulekahjusid, põudasid, üleujutusi ja torme, invasiivseid võõrliike ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, konkurentsi vee pärast[2] ja energianõudluse suurenemist.

Need mõjutavad paljusid valdkondi – primaarsektorit ja turismi ning selliseid avalikke teenuseid nagu tervishoid ning vee- ja energiavarustus. Kliimamuutustega seotud majanduslikud kulud on isegi mõõdukate muutuste korral väga suured. Seejuures on Euroopa Vahemere-äärsed alad haavatavamad ja nende kulud kõrgemad, mis tähendab, et kliimamuutused mõjutavad ELi territoriaalset ühtekuuluvust[3].

Lisaks süvendavad kliimamuutused ELis sotsiaalset ebavõrdsust; mõned ühiskonnagrupid on haavatavamad kui teised (muu hulgas tervisliku seisundi, madalate sissetulekute, ebasobiva eluaseme, piiratud liikuvuse või oma soo tõttu). Kütteostuvõimetus on juba tavaline osa paljude eurooplaste elust. Seejuures on Euroopal ka kohustus leevendada kliimamuutuste mõjusid humanitaarolukorrale väljaspool Euroopat, mis ilmnevad nälja, põudade ja orkaanide, ebaõiglaste arengumudelite ning inimväärse elu otsinguil ELi ja eelkõige ELi linnadesse saabuvate kliimapõgenike laine näol.

STRATEEGIAD JA KOKKULEPPED

EL tekitab 9% maailma heitkogustest, millest 75% toodavad linnad. Selle probleemiga tegelemiseks algatas liit juba 2013. aastal kliimamuutustega kohanemist käsitleva strateegia. Pariisi kokkuleppe sõlmimine kinnitab ELi kohustusi võitluses kliimamuutuste vastu[4], seostub säästva arengu eesmärkidega (millele EL on samuti alla kirjutanud) ning loob omakorda sobiva raamistiku liidu tegevuspoliitikate väljatöötamiseks, mis peavad laienema kõigile – liikmesriikide, piirkondade ja kohalikele tasanditele.

Seetõttu on selle kokkuleppe vastuvõtmine võimalus globaalse heaolu ja arengu seisukohalt. USA kui maailma suurima kasvuhoonegaaside tekitaja isekas taganemine kokkuleppest raskendab selle täitmist, kuid me ei või alla anda.

EL on liikunud õiges suunas juba oma kliima- ja energiapaketi toel, mille eesmärgid on muu hulgas järgmised: vähendada kasvuhoonegaaside heiteid 2030. aastaks 40% võrra; suurendada energiatõhusust 27% võrra ja toota 40% energiast taastumatutest energiaallikatest. Nende eesmärkide täitmise seis on piirkonniti väga erinev ning järgnevatel aastatel tuleb eriti abistada kõige raskemas olukorras olevaid piirkondi. Igal juhul tuleb Pariisi kokkuleppes seatud ülemaailmsete eesmärkide täitmiseks järgida nõudlikumaid valdkondlikke eesmärke.

RAPORTI SOOVITUSED

Linnad kui optimaalne võitlustasand

Kliimamuutused kui süsteemsed muutused on vastastoimes selliste sotsiaalmajanduslike teguritega nagu demograafilised probleemid, sotsiaalne segregatsioon, ränne, linnastumine, muutuvad tehnoloogiad ning üleminek vähese CO₂-heitega majandusele. Seetõttu vajame rohkem kui kunagi varem terviklikku nägemust, mis ühendaks valdkondlikud ja valdkonnaülesed, mitmetasandilised, materiaalsed ja mittemateriaalsed, avaliku ja erasektori, tehnoloogilised ning ökosüsteemipõhised meetmed. Selline terviklik nägemus on palju teostatavam ja toimivam kohalikul tasandil. Kohalikud ametiasutused on alati kodanikele kõige lähemal asuv valitsemistasand[5].

Üle 70% eurooplastest elab linnapiirkondades ja seal asub 73% töökohtadest. Linnad on suurel määral globaalse soojenemise eest vastutavad ja samal ajal on neil suur potentsiaal lahenduste leidmiseks. Peamised tegevusvaldkonnad on liikuvus ja transport, hoonete energiatõhusus, toodete ja teenuste (sealhulgas toidu kui olulise teguri) tootmine, turustamine ja tarbimine, jäätmekäitlus, õhukvaliteet ning ruumiline planeerimine ja linnaplaneerimine. Kõiki neid aspekte loetakse juba Euroopa linnade tegevuskavas (Amsterdami kokkulepe) esmatähtsateks.

Kliimamuutuste lahenduste rakendamiseks on linnad korduvalt rõhutanud ELi poolse toetuse vajadust sellistes valdkondades nagu kohustuslik õigusraamistik, suutlikkuse suurendamine, teavitustöö ja koolitustegevus, tehniliste ning teaduslike teadmiste baas ja rahastamine.

Leevendamise tähtsustamine kohanemist unustamata

Võimalikud lahendused koonduvad kahe telje, kohanemise ja tagajärgede leevendamise ümber. Mõlemad teljed koosnevad omakorda kolmest võimalikust lähenemisviisist[6].

•  Spontaanne: kohanemine vastavalt kliimale ja selle mõjudele ilma konkreetsete kavadeta või kliimamuutustele teadlikku tähelepanu pööramata.

•  Järkjärguline: kohanemine, mille peamine eesmärk on säilitada süsteemi olemus ja terviklikkus.

•  Muundav: kohanemine, kus kliimamuutuste tõttu ja nende mõjude leevendamiseks muudetakse süsteemi põhiomadusi.

Spontaanne ja järkjärguline lähenemisviis põhinevad kogemustel ja tuntud tehnoloogiatel, säilitavad praegust teenuste taset ega sea siiani valdavat eluviisi kahtluse alla. Neid lähenemisviise tuleb kombineerida muundavate lahendustega, mis arvestavad kliimamuutuste süsteemset iseloomu ja on suunatud selle algpõhjustele.

Siiani on aga linnade võetud meetmed lähtunud eelkõige kohanemisest ja eeskätt spontaansest lähenemisviisist. Võetud on kohanemismeetmeid, kuigi neid nii ei nimetata ja need ei moodusta osa laiemast strateegiast (loodusõnnetuste leevendamine, veemajandus, rohealade loomine linnades jne). Samas võivad need olla väga tõhusad: iga euro, mis investeeritakse üleujutuste ärahoidmiseks, võib ära hoida kuue euro eest kahjustusi. Samas on spontaansel ja järkjärgulisel lähenemisviisil omad piirangud tehnoloogilise suutlikkuse ja kasvuhoonegaaside lõppbilansi osas. Lisaks on skandaalid nagu Dieselgate muutnud üldsuse selliste lähenemisviiside suhtes skeptilisemaks.

Teeb murelikuks, et üle 75% Euroopa linnadest ei ole võtnud kliimamuutustega kohanemiseks praktiliselt mingeid meetmeid. Samuti võib täheldada selget geograafilist lõhet ühelt poolt Põhja- ja Lääne-Euroopa linnade ning teiselt poolt Lõuna- ja Ida-Euroopa linnade vahel. Just nendes linnades, mis asuvad kliimamuutustest rohkem mõjutatud piirkondades, läheb muutustega kohanemine kõige raskemalt.

Peamised tuvastatud raskused on teadlikkuse puudumine poliitikute ja otsustajate seas, tehniliste teadmiste puudumine ja rahastamisraskused[7]. Kõige selle juures on riiklike ja piirkondlike ametiasutuste roll kahetine: peamiselt õiguslikel või valdkondlikel kaalutlustel ei toeta nad aktiivselt uuenduslikumaid meetmeid; uute linnaplaneerimise, liikuvuse ja taastuvenergia mudelite väljatöötamist segavad mittetehnoloogilised tõkked.

Kohanemisest olulisem prioriteet peab olema kliimamuutuste leevendamine. See eeldab mõtteviisi muutust, sealhulgas muutusi meie elu- ja töökorralduses. Muutused toimuvad eri tasanditel ja eri valdkondades, mistõttu nende leevendamine on pikaajaline protsess, mis algab linnaplaneerimisest, kestab kauem valimistsüklitest ja kohaliku tasandi otsuste tähtaegadest ning ulatub ka väljapoole linna piire, kuna linn on seotud ümbritseva piirkonnaga.

Kliimamuutuste leevendamise sidumine muude kodanike jaoks pakilisemate väljakutsetega (nt tervise parandamine, uute majanduslike võimaluste leidmine) võib olla hea viis kõigi linna ühiskonnagruppide kaasamiseks lühikeses ja keskpikas perspektiivis. Selle saavutamiseks on väga tähtis inimeste harimine ja teavitamine.

Vajalikke vahendeid omav ja ennetav juhtimine, mis hõlmab paljusid osapooli ning vertikaalseid ja horisontaalseid kokkuleppeid, on kohanemis- ja leevendamisprotsesside kavandamise ja eduka elluviimise tähtis eeltingimus. Sellises juhtimises on suur osa linnadel, kes töötavad välja poliitikameetmed, mille rakendamine tehakse hiljem kohustuslikuks. Ülemaailmne linnapeade kliima- ja energiapakt on hea näide sellisest juhtimisest.

Probleemi paljutahulisuse tunnistamine

Edenemine vähese CO₂-heitega majanduse suunas nõuab muutusi tehnoloogias, energeetikas, majanduses, rahanduses ja kogu ühiskonnas. See eeldab suuremaid jõupingutusi kliimamuutuste, loodusressursside, jõukuse, stabiilsuse ja rände probleemide sasipuntra harutamisel.

Seetõttu peavad kõik ELi meetmed olema suunatud sellele eesmärgile. Käesolevas raportis käsitletakse muudatusi ühtekuuluvuspoliitikas, kuid Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmiseks igal tasandil alates kohalikust tasandist on tähtsad ka muud poliitikavaldkonnad (ÜKP, Horisont 2020, energeetika, keskkond).

Kohalikul tasandil on oluline, et kohanemine oleks valdkonnaülene ja ei piirduks vaid keskkonnavaldkonnaga: linnad peavad ühendama kliimamuutused muu poliitikameetmetega, näiteks majandusarengu, linnaruumi taastamise ja elukvaliteedi parandamisega. Väga tähtis on olla suuteline tegelema kliimamuutuste vastase võitluse valdkonnaülese olemusega, et parandada selle võitluse juhtimist kõigi kohalike osapoolte (sealhulgas kodanike ja erasektori) aktiivse panustamise kaudu ning kasutada paremini assigneeritud vahendeid.

Sidususe suurendamine ning rahastamise kättesaadavamaks muutmine

Nagu Euroopa Kontrollikoda seoses Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondiga täheldas, võiksid mõned ELi rahastamisvahendid anda kliimamuutuste vastasesse võitlusse suurema panuse[8]. Muude krediidi- ja kindlustusinstrumentide kõrval on vajalik linnu paremini teavitada, kuidas eri fondidele juurde pääseda ja neid kombineerida. Edendada tuleb CO2-heite maksustamist, vähendada toetusi fossiilsetele kütustele ning soodustada taastuvenergiat ja energiatõhusust, seejuures tuleb silmas pidada tööhõivet, et energeetiline üleminek ökoloogiliselt kestlikule arengule oleks ka sotsiaalselt jätkusuutlik.

Teadmusbaasi laiendamine, täiustamine ja levitamine

Meetodite väljatöötamine ja teadmised on tähtsad selleks, et määratleda linnade lähtekoht kliimamuutuste vallas ning kontrollida meetmete tulemuslikkust ja nende rakendamise soovitavust.

Töö, mida tehakse selliste Euroopa mehhanismide kaudu nagu tööjõu kohanemist tööstuse muudatustega käsitlev platvorm (ADAPT), Euroopa Keskkonnaamet (EEA), Teadusuuringute Ühiskeskus (JRC) või Euroopa territoriaalse arengu ja ühtekuuluvuse vaatlusvõrk (ESPON), väärib tunnustust ja kiitust. Selle töö tulemusena on ELi tasandil hulgaliselt teavet, kuid endiselt on puudus linnatasandi andmetest ja sobivatest mõõdikutest, mis kajastaksid nii kliimamuutuste mõjusid kui ka neist tulenevaid ohtusid (piirkondlikud mõjude, ohtude ja tulemuste prognoosid ja mõõdikud ning kohanemise tulude ja kulude arvutused; tulemuslik teavitusstrateegia kogemuste ja tulemuste levitamiseks).

• [1]  Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia, COM(2013) 216 final.
• [2]  „Climate change, impacts and vulnerability in Europe 2016, key findings“ (Kliimamuutused, nende mõjud ja haavatavus Euroopas 2016. aastal. Peamised järeldused), EEA, 2016.
• [3]  COM(2013)216 final.
• [4]  „Pariisi kliimakonverentsi tulemused: Pariisi kokkuleppe tagajärgede hinnang...“, COM(2016)0110 final.
• [5]  ELi linnade tegevuskava ‒ Amsterdami pakt, 2016.
• [6]  „Urban adaptation to climate change in Europe 2016, transforming cities in a changing climate“ (Kliimamuutustega kohanemine Euroopa linnades 2016. aastal ‒ linnade ümberkujundamine muutuvas kliimas). Euroopa Keskkonnaamet, 2016.
• [7]  „Adaptation Strategies for European Cities“ (Kohanemismeetmed Euroopa linnadele). Euroopa Komisjon – kliimameetmete peadirektoraat, 2013.
• [8]  „Vähemalt iga viies euro ELi eelarvest kliimameetmetele: plaanid on kõrgelennulised, kuid ebaõnnestumise oht suur.“ Euroopa Kontrollikoda, Luksemburg, 2016.

KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS (24.11.2017)

regionaalarengukomisjonile

ELi piirkondade ja linnade rolli kohta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul vastu võetud Pariisi kliimakokkuleppe täitmisel
(2017/2006(INI))

Arvamuse koostaja: Gilles Pargneaux

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  märgib, et piirkonnad ja linnad on juba näidanud üles pühendumust kliimamuutustega võitlemisele, olles peamised panustajad Lima-Pariisi tegevuskava ja valitsusväliste osalejate kliimateemalise platvormi (NAZCA) algatustesse; väljendab heameelt selliste algatuste üle nagu linnapeade kliima- ja energiapakt, sealhulgas kliimamuutustega kohanemise algatuse (algatus Mayors Adapt), vastastikuse mõistmise memorandumi Under 2 Degrees ja algatuse RegionsAdapt üle; julgustab rohkem ELi linnu ühinema nende algatustega ja võtma endale kohustuseks võtta kaugeleulatuvaid kliimameetmeid; usub, et riikide ja riigi tasandist madalama tasandi valitsused ning valitsustevahelised organisatsioonid peaksid sellistesse algatustesse panustamist tunnustama ja ergutama;

2.  märgib, et enamiku kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmete ja enamiku ELi asjaomaste õigusaktide rakendamine on kohalike ametiasutuste ülesanne; rõhutab, et Pariisi kokkuleppe rakendamiseks tuleb võtta meetmeid linnaplaneerimise, liikuvuse, ühistranspordi ja taristu, hoonete energiatõhususe, teadlikkuse suurendamise kampaaniate, arukate linnade, nutivõrkude ja piirkondlike toetuste vallas;

3.  märgib, et tänapäeval elab enamik eurooplasi linnades; märgib lisaks, et valikud, mille on teinud linna eest vastutavad isikud linna taristu suhtes, mõjutavad linna suutlikkust tulla toime kliimamuutustega, sest sagedasemad vihmad, üleujutused ja kuumalained on tõenäoliselt ühed probleemid, millega Euroopa linnad kliimamuutuste tõttu silmitsi seisavad;

4.  rõhutab asjaolu, et 2020. aastaks on linnade, ettevõtjate ja teiste valitsusväliste osalejate kliimamuutuste leevendamise potentsiaal 2,5–4 miljardit tonni CO₂[1], mis on rohkem kui India tekitab aasta jooksul ja võrdub suurusjärgu poolest 4–6 miljardi tonni CO₂-ga, mille võrra vähendatakse ÜRO prognoosi kohaselt heidet Pariisis vastu võetud kavatsetavate riiklikult kindlaksmääratud panustega 2030. aastaks, st kümme aastat hiljem;

5.  rõhutab, et piirkonnad ja linnad täidavad otsustavat osa kliimamuutustega võitlemisel, et juba ainuüksi neil on võimalik vähendada ülemaailmset heidet 5 % täitmaks Pariisi kokkulepet ja et koostöös teiste valitsustasandite ja erasektoriga on neil võimalik vähendada ülemaailmset heidet 46 %[2];

6.  tuletab meelde, et transpordisektor tekitab tervisele ohtlike kasvuhoonegaaside ja õhusaasteainete heidet, mille kontsentratsiooni linna õhus reguleeritakse direktiiviga (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist[3];

7.  tuletab meelde, et Pariisi kokkuleppe artikli 7 lõikes 2 tunnistatakse, et „kliimamuutuste mõjudega kohanemine on ülemaailmne väljakutse, millega seisavad silmitsi kõik ja millel on nii kohalik, riiklik, regionaalne kui ka rahvusvaheline mõõde“;

8.  tunnistab, et kohalike ametiasutuste tegevus on otsustava tähtsusega, et valitsused saaksid täita oma kohustusi ülemaailmsete kliimameetmete raames;

9.  rõhutab, et valitsusvälised osalejad on muutumas Pariisi kohtumise järgse kliimapoliitika ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessi keskseks teguriks; rõhutab, et nad võivad anda väärtusliku panuse hõlbustavasse dialoogi ja ülemaailmse kokkuvõtte tegemisse ning tõhustada läbivaatamisprotsessi Pariisi kokkuleppe raames;

10.  nõuab nii üksikmeetmete kui ka kooskõlastatud meetmete edendamist ELi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et kohaneda kliimamuutuste mõjuga;

11.  rõhutab, et linnad suunavad linnapoliitika kujundamist, sest saavad siduda algatused riiklike tegevuskavadega ja keskenduda suurima mõjuga algatustele; nõuab kohalike omavalitsuste suuremat kaasamist ELi otsustusprotsessi;

12.  märgib, et linnapead vastutavad otseselt oma valijaskonna ees oma otsuste eest ning saavad võtta tõhusamalt ja kiiremini meetmeid, mille tulemused on sageli vahetud ja suure mõjuga;

13.  nõuab uut valitsemisviisi, mis aitaks tagada kliimameetmete rahastamise, ning linnade ja piirkondade ja nende esindusorganite, näiteks ELi tasandil Regioonide Komitee paremat lõimimist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessi, et seada sisse püsiv ja vahetu dialoog eri tasandite vahel, alustades kohalikust ja piirkondlikust tasandist; märgib, et pärast seda, kui USA andis teada Pariisi kokkuleppest taganemisest, kinnitasid paljud USA osariigid ja linnad oma kohustust järgida USA riiklikult kindlaksmääratud panust ja vähendada 2025. aastaks USA heitkoguseid 26–28 % võrreldes 2005. aasta tasemega, ning märgib ka seda, et arvestades konkreetset konteksti, peaksid kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused osalema ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessis, et nende seisukohad oleksid selles esindatud ja hõlbustada kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemisega seotud kohalike parimate tavade levitamist;

14.  rõhutab, et Pariisi kokkuleppes tuleb selgemalt viidata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile tagamaks pikaajalise vastuse kliimamuutustele; rõhutab, et ELil tuleb teha linnade ja piirkondadega kohapeal tööd, et ELi linnad ja piirkonnad oleksid paremini ühendatud ja kestlikumad, luua energiatõhusaid omavalitsusi ja muuta linnade transpordivõrgud arukamaks;

15.  juhib tähelepanu asjaolule, et 2030. aastaks elab peaaegu 60 % maailma rahvastikust linnapiirkondades; märgib, et kestliku arengu 11. eesmärgiga (muuta linnad ja asulad kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja säästvaks) tahetakse suurendada 2020. aastaks märgatavalt nende linnade ja asulate arvu, kes võtavad vastu ja rakendavad lõimitud meetmeid ja kavasid, mis on suunatud kaasamisele, ressursitõhususele, kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele ning katastroofidele vastupanuvõime suurendamisele, ning arendada ja rakendada kõigil tasanditel terviklikku katastroofiohu juhtimist kooskõlas Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikuga 2015–2030; märgib, et ÜRO 2014. aasta maailma linnastumise väljavaadete kohaselt elas 2014. aastal 54 % maailma rahvastikust linnades, samas kui 1950. aastal oli see näitaja 30 %; märgib, et prognooside kohaselt suureneb see arv 2050. aastal 66 %-ni;

16.  nõuab, et uues ülemaailmses struktuuris oleksid kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused ametlikult kaasatud selge kliimameetmete tegevuskava väljatöötamisse ja rakendamisse Pariisi kokkuleppe elluviimiseks; rõhutab, et selle struktuuri abil tuleb jälgida siduvaid eesmärke ja hindamismehhanismide kaudu edu saavutamist ning tagada kohandatud rahastamisvahendid, et kohustustest saaksid käegakatsutavad tulemused;

17.  nõuab avaliku sektori asutuste vahelise kooskõlastamise edendamist ja tagamist ning üldsuse ja sotsiaalsete ja majanduslike sidusrühmade osalemise soodustamist;

18.  nõuab kliimamuutustega kohanemise tegevuskava, mille abil jälgitakse piirkondlikke ja kohalikke kliimameetmeid ning mis hõlmab uusimaid andmeid ELis võetud kohanemismeetmete kohta, sh ELi riiklikult kindlaksmääratud panuste aruandluse jaoks;

19.  väljendab muret selle pärast, et äärmuslike ilmastikunähtuste, näiteks kuumalainete, suurte tormide, üleujutuste ja põua suurenemine on otseselt tingitud inimtegevusest põhjustatud kliimamuutustest ning et need avaldavad jätkuvalt negatiivset mõju paljudele Euroopa piirkondadele ja sagenevad, mis muudab inimesed ning looduse ja ökosüsteemid, kus nad elavad, haavatavamaks, kui ei võeta konkreetseid meetmeid ega taastata veeringlust; rõhutab vajadust suurendada investeeringuid rohelisse taristusse, mis aitab linnadel hoida madalamat temperatuuri ja tagada äärmuslike ilmastikunähtuste korral kaitse ja abi; märgib, et linnad ja piirkonnad on omavahel seotud ning sõltuvad teistest linnadest ja piirkondadest, kes osutavad neile olulisi teenuseid seoses toidu, vee ja energiaga ning tagavad taristu nende kohaletoimetamiseks; rõhutab, et kliimamuutustega kohanemise tõhus kavandamine ja arendamine eeldab usaldusväärset teavet linna ähvardavate tulevaste kliimaohtude kohta ja nendega seotud füüsilise ja majandusliku haavatavuse kohta; tuletab meelde, et endiselt on linnu, millel puudub linnapõhine kliimaohtudega seotud teave, mida kasutada planeerimis- ja arendamisotsuste tegemisel kohalikul tasandil, ja et see eeldab ühist ja terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab valitsustasandite ja sektoriteülest dialoogi ja partnerlusi; nõuab lõimitud ELi toetust, mille abil parandada liikmesriikidevahelist solidaarsust ja parimate tavade vahetamist ning tagada, et kliimamuutustest enim mõjutatud piirkondades on võimalik võtta kohanemiseks vajalikke meetmeid;

20.  nõuab tungivalt, et piirkonnad ja linnad kehtestaksid konkreetsed kohanemiskavad, mille abil tagada, et nad on kliimamuutuste suhtes vähem haavatavad;

21.  rõhutab vajadust suurendada investeeringuid rohelisse taristusse, mis aitab linnadel alandada temperatuuri ja tagada äärmuslike ilmastikunähtuste korral kaitse ja abi;

22.  märgib, et eelkõige puittaimestiku suurendamine linnades, valides sealjuures hoolikalt asjaomasele piirkonnale sobivaid liike, vähendab tuntavaid soojusvooge ja õhutemperatuure, parandades tõhusalt linnade mikrokliimat ja tagades inimestele mugava temperatuuri; usub, et sellel kaalutlusel peaksid põhinema ka ELi linnade maakasutuse planeerimine ja projektid;

23.  rõhutab, et piirkondadel tuleb rakendada ja korrapäraselt ajakohastada piirkondlikke kavasid, mille meetmed aitavad hõlbustada piisavat kliimamuutustega kohanemist ja võidelda kliimamuutuste mõjuga, ning et kõigil piirkondadel tuleb teha koostööd kliimamuutuste mõjuga kohanemise kavade koostamisel ning rannikualade majandamise ja veevarude lõimitud kavade väljatöötamisel;

24.  tuletab meelde, et kliimamuutustega kohanemist käsitlevas ELi strateegias (COM(2013)0216) on kindlaks määratud kolm põhieesmärki ja seonduvat meedet: 1) edendada liikmesriikide tegevust, 2) julgustada liikmesriike võtma vastu ulatuslikke kohanemisstrateegiaid ja 3) luua rahastamisvahend LIFE, et toetada suutlikkuse tõstmist ja tõhustada Euroopa kohanemismeetmeid (2013–2020);

25.  tuletab meelde, et Pariisi kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmiseks tuleb küll vähendada heitkoguseid, kuid ühtlasi tuleb suurendada ka mulla CO₂ sidumise võimet, nii et sajandi teisel poolel on võimalik saavutada CO₂ netosidumine atmosfäärist;

26.  nõuab linnade praeguste ja uute metsade suuremat kaitsmist ELi piirkondades, arvestades nende tähtsust kohalike elanike vaba aja veetmises ning mõnes piirkonnas ka joogiveevarude tagamises ja kaitsmises; usub, et omavalitsused peaksid andma igakülgset abi, mis on vajalik nende ökosüsteemide ja nende teenuste säilitamiseks, ja hoiduma neid kahjustavast tegevusest;

27.  märgib, et ühiskonna ja inimeste elamispiirkondade vastupanuvõime suurendamine kliimamuutuste vältimatu mõjuga toimetulekuks eeldab paljusid meetmeid, sh vee tõhusamat ja ratsionaalsemat kasutust (veega seotud kohanemismeetmed tuleks seada esikohale, nagu ka leevendusmeetmed, mida juba CO₂ suhtes võetakse) ning rannikualade meetmeid, keskkonnahoidlikul linnaplaneerimisel põhinevate strateegiate arendamist, keskendudes eelkõige kaitsele üleujutuste eest, oskusteabe ja ressursside kasutamist põllumajanduskultuuride kohandamiseks ja metsa majandamiseks, et lahendada põua ja tulekahjudega seotud probleeme, ning ökosüsteemide ühenduvuse suurendamist, et soodustada liikide rännet;

28.  tunnistab, et vaja on kohanemismeetmeid, mis aitaksid saavutada planeerimise ja haldamise kooskõlastatuse ja sidususe kõigil tasanditel, ja et oluline on tagada riiklike kohanemisstrateegiate ja kohalike riskijuhtimiskavade ühine käsitlus ja täielik sidusus;

29.  juhib tähelepanu asjaolule, et inimeste haavatavuse kliimamuutuste mõju ja eelkõige äärmuslike nähtuste suhtes määrab suurel määral nende juurdepääs põhiressurssidele, nagu energia ja vesi; palub avaliku sektori asutustel seda silmas pidades tagada juurdepääs nendele kahele põhiressursile;

30.  märgib, et vaid viisteist liikmesriiki on vastu võtnud tegevuskava ja kohanemisstrateegia ning kohapeal on võetud vaid mõningaid konkreetseid meetmeid; rõhutab, et kõiki kohanemisstrateegiaid ja tegevuskavasid, mis käsitlevad ohuennetust ning üleujutuste ja veevarude haldamist, tuleb jälgida ja hinnata;

31.  tunnistab, et ressursside tõhus kasutamine on leevendamise ja kohanemise jaoks otsustava tähtsusega, et teha kindlaks ühised prioriteedid; nõuab lõimitud kohalikke strateegiaid, millega tagada ressursside tõhusam kasutamine ning parandada enim mõjutatud piirkondade vastupanuvõimet ja kohanemist kliimamuutuste mõjuga;

32.  on seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused peaksid võtma kohalikul tasandil lõimitud ja pikaajalisi meetmeid kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks;

33.  on seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused peaksid saama selgelt määrata kindlaks oma leevendamis- ja kohanemiskohustused, nagu riigid tegid riiklikult kindlaksmääratud panuste abil, et anda selliste algatuste kaudu nagu ülemaailmne linnapeade kliima- ja energiapakt oma kindel ja läbipaistev panus, alustades usaldusväärsetest seire, aruandluse ja kontrollimise protsessidest; nõuab, et loodaks kohalikult kindlaksmääratud panuste süsteem, mille rakendamine oleks otseselt seotud riiklikult kindlaksmääratud panustega ning täiendaks neid; on seisukohal, et sellised panused, olenemata sellest, kas need on riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi omad, peaksid põhinema võimaluse korral ühistel meetoditel, korral ja juhenditel, et tagada tegevuse läbipaistvus ja toetamine;

34.  tuletab meelde, et ELi 2014.–2020. aasta eelarvest vähemalt 20 % (ligikaudu 212 miljardit eurot) tuleks kasutada kliimameetmete rahastamiseks; märgib, et Euroopa Kontrollikoja eriaruandes nr 31/2016 leitakse, et on tõsine oht, et 20 % eesmärki ei saavutata, kui kliimamuutustega võitlemiseks ei tehta suuremaid jõupingutusi, tunnistades samal ajal, et eesmärgi seadmine on toonud kaasa kliimameetmete suurema ja paremini suunatud rahastamise mõningate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, nimelt Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi raames, kuid teistes valdkondades, nagu Euroopa Sotsiaalfond, põllumajandus, maaelu areng ja kalandus, on tegevus jätkunud tavapärasel viisil (st ei ole toimunud olulist nihet kliimameetmete suunas);

35.  väljendab heameelt valdkondlike eesmärkide TO4, TO5 ja TO6 lisamise üle ühtekuuluvusvahendite eraldamise kriteeriumide hulka; tuletab meelde, et Euroopa Kontrollikoja aruande kohaselt võib kohustus tagada, et vähemalt 20 % mitmeaastase finantsraamistiku vahenditest kasutatakse ajavahemikul 2014–2020 kliimameetmete rahastamiseks, jääda täitmata, kui ei võeta täiendavaid meetmeid;

36.  rõhutab, et puudub süsteem, mille raames antakse aru, kui suure osa struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist eraldatud vahenditest kasutasid kohalikud ametiasutused leevendus- ja kohanemismeetmete rahastamiseks;

37.  palub komisjonil kehtestada liikmesriikidele kohustuse näidata, kui suur protsent ELi vahenditest kasutati kohalikul tasandil kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ja kliimamuutustega füüsilise kohanemise tagamiseks;

38.  palub komisjonil, Euroopa Investeerimispangal ja liikmesriikidel suurendada piirkondade ja linnade haldussuutlikkust, et võimaldada neil täielikult ära kasutada ELi tasandil pakutavaid avaliku ja erasektori rahastamisvõimalusi; rõhutab, et finantsabi andmist tuleb parandada, et aidata kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel rakendada sidusaid kliimameetmeid; usub, et rahastamisvahendid, näiteks ülemaailmsed kliimafondid peaksid kohalikele ametiasutustele olema vahetult juurdepääsetavad;

39.  on teadlik nende omavalitsuste ja piirkondade probleemidest, kes sõltuvad majanduslikus mõttes seni täielikult tavapäraste energiaallikate, näiteks söe kaevandamisest, ja nõuab ELi rahastamisprogramme, mis toetavad nende struktuuri ümberkujundamist;

40.  palub kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel teha kõik endast olenev, et luua riiklikke fonde, mida saab kasutada näiteks taastuvate energiaallikate arendamise edendamiseks, võrkude detsentraliseerimiseks ja tarbija toodetud elektri kasutamise ergutamiseks;

41.  nõuab tungivalt, et avaliku sektori asutused registreeriksid tegevuse, mis suurendab haavatavust ja kasvuhoonegaaside heidet, ning tagaksid maksusoodustused tegevusele, mis edendab kliimamuutustega kohanemist ja heite vähendamist;

42.  rõhutab, et kliimameetmete edendamiseks tuleb soodustada energiaalast üleminekut ja kohalikke investeeringuid kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmetesse, ühtlustades eeskirju, vähendades bürokraatiat, võimaldades uuenduslikke lahendusi ning ergutades partnerlusi kohalike kogukondade ja kodanikuühiskonnaga; nõuab riiklikke algatusi, et suurendada üldsuse teadlikkust kliimamuutuste mõju kohta;

43.  rõhutab, kui oluline on harimine kliimakaitse vallas, ja nõuab piisavate meetmete võtmist omavalitsuste ja koolide huvides, et tagada vajalik asjatundlikkus;

44.  väljendab heameelt linnade selliste algatuste üle nagu arukad linnad ja nutivõrgud, mille eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja suurendada ressursitõhusust kliimamuutustega võitlemise, keskkonnasäästliku majanduskasvu saavutamise ja ühistranspordisüsteemidega seotud valdkondade edendamise kaudu; rõhutab, et piirkonnad peavad parandama rohelise linna korraldust, pidades silmas keskkonnasäästlikku majanduskasvu linnades ja riigi tasandil, kuna linnad on peamised kasvuhoonegaaside heite põhjustajad ja sellised lahendused nagu nutivõrgud pakuvad võimalust tarnida energiat kodudele ja hoonetele tõhusamalt, parandades sealjuures energiatõhusust ja -tarbimist;

45.  palub pädevatel asutustel suunata põllumajandus- ja metsandustööstust tegevuse suunas, mis aitab vähendada otsest ja kaudset kasvuhoonegaaside heidet, ning koostada kavad, mis võimaldavad järk-järgult suurendada mulla sidumisvõimet;

46.  väljendab heameelt võimaliku juhusliku kasumi üle, mida teenivad vähese CO₂-heitega taristu kasutuselevõtul juhtrolli täitvad linnad ja milleks on muu hulgas väiksemad elektri- ja hoolduskulud ning väiksemad kulud rahvatervisele, mis paraneb tänu saasteainete vähendamisele;

47.  tuletab meelde, et väiksemad taastuvenergia projektid, näiteks taastuvenergiakogukonnad ja omatarbeks toodetud taastuvenergia tarbijate projektid, võivad aidata saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärke;

48.  rõhutab, kui oluline on, et linnad täidaksid kliimamuutuste vastu võitlemisel juhtrolli, edendades ühistranspordi, sealhulgas raudteetranspordi kasutamist; märgib, et liiklusummikud on peamine CO₂-heite allikas; rõhutab, et ELil tuleb teha linnade ja piirkondadega kohapeal tööd, et ELi piirkonnad ja linnad oleksid energiatõhusamad ja paremini ühendatud, mis võimaldab muuta linnade transpordivõrgud kliimamuutustele vastupanuvõimelisema maailma nimel arukamaks;

49.  tuletab meelde, et transport ei tekita mitte ainult heidet, mis avaldab tervisele suurt mõju, vaid ka kasvuhoonegaaside heidet; on seisukohal, et piirkondadel ja linnadel on väga head võimalused transpordist tuleneva kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks, võttes seda transpordi planeerimisel suuremal määral arvesse; rõhutab, et rahastada tuleb algatusi, mis soodustavad kohalikku ja piirkondlikku vähese CO₂-heitega liikuvust;

50.  julgustab kohalikke ametiasutusi rakendama transpordi ja logistika valdkonna kavasid, et edendada elektripõhist avaliku ja erasektori transporti, kehtestades alad, kus võib kasutada vaid jalgrattaid ja elektrisõidukeid, ning tagades piisava arvu kergesti ligipääsetavaid laadimispunkte;

51.  nõuab transpordisektori tähtsust tunnustades mitme näidispiirkonna määramist, et uurida linna- ja maapiirkondade vahelisi arukaid ja omavahel ühendatud transpordisüsteeme;

52.  palub komisjonil tagada, et programmis „Horisont 2020“ pöörataks suuremat tähelepanu ja eraldataks rohkem vahendeid ringmajanduse ja säästvate linnade valdkonna innovatsiooni- ja teadusprojektidele;

53.  kordab, et piirkonnad peavad rakendama hoonete energiatõhusust käsitlevat direktiivi 2010/31/EL[4] ja energiatõhusust käsitlevat direktiivi 2012/27/EL[5];

54.  palub kohalikel ametiasutustel korraldada teavituskampaaniaid, sealhulgas koostöös toitlustusettevõtete esindajatega, et suurendada teadlikkust toidu CO₂-jalajäljest, õpetada inimestele tervislikku toitumist ja innustada neid sööma toitu, mille mõju kliimale on väike;

55.  rõhutab, et kohapeal toodetud hooajaline toit aitab vähendada transpordist tulenevat kasvuhoonegaaside heidet ja seega ka toidu üldist CO₂-jalajälge; palub komisjonil suurendada kohalikku ja piirkondlikku säästvat toidutööstust;

56.  nõuab ELi ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vaheliste partnerluste edendamist, et tugevdada menetlusi, mis kiirendavad kohalike kliimameetmete võtmist ringmajanduse raames, ning seeläbi vähendada jäätmeid, juhtida kliimamuutusi ja kasutada ressursse tõhusamalt;

57.  rõhutab, et ringmajandus pakub väga häid võimalusi linnade säästvuse parandamiseks, ja palub komisjonil lisada linnad ringmajanduse strateegiasse;

58.  palub pädevatel asutustel tegeleda jäätmete probleemiga, et ringmajandus hakkaks vilja kandma ja edendada selliste jäätmete puhul, mida ei ole võimalik korduvalt kasutada või ringlusse võtta, muid kõrvaldamise viise kui põletamine;

59.  palub komisjonil otsida viise piirkondliku ja kohaliku tasandi osalejate vahelise rahvusvahelise koostöö edendamiseks, et vahetada Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks häid tavasid ja saadud õppetunde;

60.  palub riikide valitsustel aidata linnadel ja piirkondadel täita rahvusvahelisi kohustusi toetada kliima- ja energiaalgatusi kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

61.  palub linnadel ja piirkondadel võtta juhtroll energiatõhususe ja taastuvenergia tootmise edendamisel, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja õhusaastet; märgib, et piirkonnad ja linnad võivad täita tähtsat osa ühiskonna CO₂-heite vähendamisel ja et nende kaasamine taastuvatel energiaallikatel põhineva energiasüsteemi loomisse peaks olema ELi ja liikmesriikide prioriteet;

62.  väljendab heameelt valitsustevahelise kliimamuutuste rühma otsuse üle koostada eriaruanne linnade ja kliima kohta 2023. aastal, kuna see kohustus ajendab uurima põhjalikumalt linnade tähtsust kliimamuutuste vastu võitlemisel; palub komisjonil osaleda aktiivselt aruande koostamises ja edendada mitmetasandilist territoriaalset käsitlust kliimameetmete suhtes; usub, et linnad peaksid aitama kaasa 2018. aasta ülemaailmse kliimaaruande koostamisele; usub, et linnad ja piirkonnad võivad mõjutada Pariisi kokkuleppe järgse poliitika kujundamist, rakendades strateegilist käsitlust, et võidelda globaalse soojenemise vastu ning toetada leevendamis- ja kohanemismeetmeid linnades – kus elab üle poole maailma rahvastikust;

63.  tunnistab linnade erilist vastutust kliimamuutustega võitlemisel, sest nad põhjustavad 70 % ülemaailmsest CO₂-heitest; usub, et 2015. aastal Pariisi raekojas vastu võetud deklaratsiooniga võetud kohustusi saab täita ainult siis, kui kogu ELi linnad osalevad ülemaailmses linnapeade kliima- ja energiapaktis ja võtavad vastu asjaomased tegevuskavad; palub komisjonil aidata tagada vajaduse korral algatuse Compact of Mayors ja linnapeade pakti edukas lõimimine, mis sai alguse 22. juunil 2016;

64.  märgib, et ÜRO kliimamuutuste 22. konverentsil Marrakechis töötasid kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused välja Marrakechi tegevuskava, milles rõhutatakse, et kohalikud ametiasutused tuleks kaasata protsessi vahetumalt ning neid tuleks ametlikult tunnustada kliimamuutuste ametlikus arutelus osalejatena, mitte käsitleda neid samal tasemel teiste valitsusväliste osalejatega, nagu vabaühendused ja erasektor;

65.  rõhutab, et avaliku sektori asutused peaksid olema energiatarbijana eeskujuks, ja nõuab struktuurifondide suunamist või suurendamist, et edendada üldkasutatavates hoonetes energiatõhusust ja omavalitsustes energiasõltumatust taastuvate energiaallikate kaudu;

66.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid kohalikul tasandil energiasõltumatuse katseprojekte ja -mudeleid, mis põhinevad jaotusvõrkudel, millest saadud tulu kasutatakse selleks, et rahastada uusi, keskkonnamõju vähendavaid rajatisi;

67.  palub komisjonil edendada kooskõlastamist ning teabe ja parimate tavade vahetamist liikmesriikide, piirkondade, kohalike kogukondade ja linnade vahel;

68.  on hämmeldunud Euroopa Kontrollikoja 2016. aasta hinnangust, mille kohaselt ei saavutata ELi eesmärki kasutada 20 % selle praeguse programmiperioodi eelarvest kliimameetmete rahastamiseks; tunnistab mitmesuguseid raskusi selliste ELi projektide mõõtmisel ja hindamisel, millega püütakse leevendada kliimamuutusi ja nende mõju; nõuab, et komisjon hoiaks Euroopa Parlamenti kursis edusammudega selles olulises valdkonnas;

69.  rõhutab, kui tähtsad on detsentraliseeritud ja koostööl põhinevad kodanike energiaprojektid, ja nõuab nende toetamist struktuurifondide raames ning halduskoormuse vähendamise kaudu riigi ja piirkondlikul tasandil;

70.  rõhutab, kui olulised on alt ülespoole käsitlused, et tagada sidusrühmade toetus kliimamuutuste leevendamisele; tunnustab võimalusi, mida pakuvad ühissätete määrusega[6] loodud vahendid, näiteks integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng, et aidata saavutada ELi eesmärgid selles valdkonnas; palub komisjonil teha tööd riigi ja kohaliku tasandi sidusrühmadega, tagamaks, et nad kasutavad nõuetekohaselt ära kõiki neile kättesaadavaid vahendeid;

71.  kordab oma lubadust saavutada linnapeade kliima- ja energiapakti edukas rakendamine kogu maailmas; märgib, kui tähtis on kehtestada täielikult mõõdetavaid eesmärke; märgib lisaks, et paljud esitatud tegevuskavad sisaldavad kohustusi kuni 2020. aastani ja et asjaomastel linnadel on seega vaja teha täiendavat tööd kuni 2030. aastani;

72.  väljendab heameelt vabatahtlike meetmete üle (nn valgusfoori märgistus), millega tagatakse toiduainete ja muude toodete kliimamõju ja CO₂-jalajälje nähtavus, ning nõuab kogu ELi hõlmavaid ühtseid näitajaid, et võimaldada vabatahtlikku, kuid võrreldavat märgistamist, eriti piirkondlikus kaubanduses.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	21.11.2017
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	59 0 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Margrete Auken, Pilar Ayuso, Zoltán Balczó, Catherine Bearder, Ivo Belet, Simona Bonafè, Lynn Boylan, Soledad Cabezón Ruiz, Nessa Childers, Alberto Cirio, Birgit Collin-Langen, Miriam Dalli, Seb Dance, Angélique Delahaye, Mark Demesmaeker, Bas Eickhout, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Arne Gericke, Jens Gieseke, Julie Girling, Françoise Grossetête, Andrzej Grzyb, Anneli Jäätteenmäki, Jean-François Jalkh, Benedek Jávor, Josu Juaristi Abaunz, Kateřina Konečná, Urszula Krupa, Giovanni La Via, Peter Liese, Norbert Lins, Valentinas Mazuronis, Joëlle Mélin, Susanne Melior, Rory Palmer, Gilles Pargneaux, Piernicola Pedicini, Bolesław G. Piecha, Pavel Poc, Frédérique Ries, Daciana Octavia Sârbu, Annie Schreijer-Pierik, Davor Škrlec, Renate Sommer, Ivica Tolić, Nils Torvalds, Adina-Ioana Vălean, Damiano Zoffoli
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Jørn Dohrmann, Herbert Dorfmann, Eleonora Evi, Martin Häusling, Rupert Matthews, Stanislav Polčák, Christel Schaldemose, Bart Staes, Dubravka Šuica, Carlos Zorrinho
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Maria Noichl

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

59	+
ALDE	Catherine Bearder, Gerben-Jan Gerbrandy, Anneli Jäätteenmäki, Valentinas Mazuronis, Frédérique Ries, Nils Torvalds
ECR	Mark Demesmaeker, Jørn Dohrmann, Arne Gericke, Julie Girling, Urszula Krupa, Rupert Matthews, Bolesław G. Piecha
EFDD	Eleonora Evi, Piernicola Pedicini
GUE/NGL	Lynn Boylan, Josu Juaristi Abaunz, Kateřina Konečná
NI	Zoltán Balczó
PPE	Pilar Ayuso, Ivo Belet, Alberto Cirio, Birgit Collin-Langen, Angélique Delahaye, Herbert Dorfmann, Francesc Gambús, Elisabetta Gardini, Jens Gieseke, Françoise Grossetête, Andrzej Grzyb, Giovanni La Via, Peter Liese, Norbert Lins, Stanislav Polčák, Annie Schreijer-Pierik, Renate Sommer, Dubravka Šuica, Ivica Tolić, Adina-Ioana Vălean
S&D	Simona Bonafè, Soledad Cabezón Ruiz, Nessa Childers, Miriam Dalli, Seb Dance, Susanne Melior, Maria Noichl, Rory Palmer, Gilles Pargneaux, Pavel Poc, Christel Schaldemose, Daciana Octavia Sârbu, Damiano Zoffoli, Carlos Zorrinho
VERTS/ALE	Margrete Auken, Bas Eickhout, Martin Häusling, Benedek Jávor, Davor Škrlec, Bart Staes

0	–

2	0
ENF	Jean-François Jalkh, Joëlle Mélin

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

• [1]  Ühenduse Global Gender and Climate Alliance (GGCA) aruanne, detsember 2015.
• [2]  Äriühingu Arup uuring „Deadline 2020. How cities will get the job done“,
  http://www.c40.org/researches/deadline-2020
• [3]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ (ELT L 344, 17.12.2016, lk 1).
• [4]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13).
• [5]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1).
• [6]  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 320).

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	20.2.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	33 4 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Mercedes Bresso, Steeve Briois, Andrea Cozzolino, Raymond Finch, John Flack, Iratxe García Pérez, Michela Giuffrida, Krzysztof Hetman, Ivan Jakovčić, Constanze Krehl, Sławomir Kłosowski, Louis-Joseph Manscour, Martina Michels, Iskra Mihaylova, Andrey Novakov, Paul Nuttall, Mirosław Piotrowski, Stanislav Polčák, Liliana Rodrigues, Fernando Ruas, Monika Smolková, Ruža Tomašić, Ramón Luis Valcárcel Siso, Ángela Vallina, Lambert van Nistelrooij, Kerstin Westphal, Joachim Zeller
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Daniel Buda, Andor Deli, Ivana Maletić, Urmas Paet, Tonino Picula, Georgi Pirinski, Bronis Ropė, Milan Zver
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Eleonora Evi, Anna Hedh, Bogdan Brunon Wenta

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUSVASTUTAVAS KOMISJONIS

33	+
ALDE	Ivan Jakovčić, Iskra Mihaylova, Urmas Paet
ECR	John Flack, Mirosław Piotrowski, Ruža Tomašić
EFDD	Eleonora Evi
GUE/NGL	Martina Michels, Ángela Vallina
PPE	Daniel Buda, Andor Deli, Krzysztof Hetman, Ivana Maletić, Lambert van Nistelrooij, Andrey Novakov, Stanislav Polčák, Fernando Ruas, Ramón Luis Valcárcel Siso, Bogdan Brunon Wenta, Milan Zver
S&D	Mercedes Bresso, Andrea Cozzolino, Iratxe García Pérez, Michela Giuffrida, Anna Hedh, Constanze Krehl, Louis-Joseph Manscour, Tonino Picula, Georgi Pirinski, Liliana Rodrigues, Monika Smolková, Kerstin Westphal
VERTS/ALE	Bronis Ropė

4	–
EFDD	Raymond Finch, Paul Nuttall
ENF	Steeve Briois
PPE	Joachim Zeller

1	0
ECR	Sławomir Kłosowski

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu