RAPORT ELi mahajäänud piirkondade kohta

27.2.2018 - (2017/2208(INI))

Regionaalarengukomisjon
Raportöör: Michela Giuffrida

parandused/addendaValiERR01

• ERR01 (PDF - 152 KB)
• ERR01 (DOC - 47 KB)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ELi mahajäänud piirkondade kohta

(2017/2208(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 174, 175 ja 176,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 103/2006[1],

  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil[2],

  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni eelarvepiirangute mõju kohta piirkondlikele ja kohalikele asutustele seoses ELi struktuurifondide kulutustega liikmesriikides[3],

  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist[4],

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: hinnang ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele[5],

  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises[6],

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat[7],

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta[8],

–  võttes arvesse komisjoni 10. aprilli 2017. aasta töödokumenti „Väikese sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondade konkurentsivõime: mahajäänud piirkondi käsitlev aruanne“ (SWD(2017)0132),

–  võttes arvesse aruka spetsialiseerumise strateegiate eeltingimusi,

–  võttes arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat seitsmendat aruannet, mille komisjon avaldas 9. oktoobril 2017,

  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi (A8-0046/2018),

A.  arvestades, et ELis pikalt vindunud majandus- ja finantskriis on pidurdanud piirkondliku tasandi majanduskasvu, kuigi ühtekuuluvuspoliitikaga on ligikaudu kolmandik ELi eelarvest eraldatud majanduskasvu ja tööhõive tugevdamisele ning ELi piirkondade vahelise ebavõrdsuse vähendamisele; palub komisjonil sellega seoses ja Euroopa poolaasta raames uurida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega (ESI) seotud piirkondlikku ja riiklikku kaasrahastamist ja selle mõju riikide eelarvepuudujäägile;

B.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika, mida viivad ellu Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond, on ELi peamine investeerimis-, majanduskasvu- ja arengupoliitika, mis on kooskõlas aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidega ning suunatud piirkondade majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete erinevuste vähendamisele ja nende lähendamisele ning seeläbi Euroopa kodanike elukvaliteedi parandamisele;

C.  arvestades, et Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi peamised eesmärgid perioodiks 2014–2020 on majanduskasvu ja tööhõivet soodustavad investeeringud, mis aitaksid tugevdada tööturgu, piirkondlikku majandust ja Euroopa piirkondlikku koostööd, parandada liidusisest piiriülest, riikide- ja piirkondadevahelist koostööd ning lõpptulemusena vähendada Euroopa eri piirkondade arenguerinevusi;

D.  arvestades, et mahajäänud piirkondi käsitleva komisjoni aruande kohaselt on mahajäänud piirkondi 47 ja need asuvad kaheksas liikmesriigis; arvestades, et see aruanne võib anda parema ülevaate mahajäänud piirkondade probleemide keerukusest ja peaks seetõttu olema avalikult kättesaadav kõigis ELi ametlikes keeltes;

E.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikal on kõigis mahajäänud piirkondades tähtis roll ja selle kaudu tehakse enamikus piirkondades väga suur osa avalikest investeeringutest;

F.  arvestades, et mahajäänud piirkondades on võrreldes sama liikmesriigi teiste piirkondadega madalam tootlikkuse, tööhõive ja kooliskäimise määr;

G.  arvestades, et komisjoni aruandes jagatakse mahajäänud piirkonnad kaheks: „aeglase majanduskasvuga piirkonnad“ – vähem arenenud ja üleminekupiirkonnad, mis ei lähenenud aastatel 2000–2013 ELi keskmisele ning asuvad liikmesriikides, kus SKP elaniku kohta oli ostujõu standardi alusel 2013. aastal alla ELi keskmise; siia kuuluvad peaaegu kõik vähem arenenud ja üleminekupiirkonnad Kreekas, Hispaanias, Itaalias ja Portugalis; ja „väikese sissetulekuga piirkonnad“ – kõik piirkonnad, mille SKP elaniku kohta oli ostujõu standardi alusel 2013. aastal väiksem kui 50 % ELi keskmisest; siia kuulub mitu vähem arenenud piirkonda Bulgaarias, Ungaris, Poolas ja Rumeenias;

H.  arvestades, et aeglase majanduskasvuga piirkondades valitseb majandusseisak, mis tuleneb eelkõige avaliku ja erasektori investeeringute vähenemisest, samas kui väikese sissetulekuga piirkonnad üldiselt säilitavad oma arengupotentsiaali;

I.  arvestades, et mahajäänud piirkonnad kannatavad teistest enam avaliku ja erasektori investeeringute nappuse all, mis on tingitud ka stabiilsuspaktis kehtestatud valitsemissektori võla tagasimaksmise kohustuste järgimise vajadusest;

J.  arvestades, et mahajäänud piirkondi iseloomustab tihti struktuurireformide puudumine, mis vähendab niigi kasinate avaliku sektori investeeringute mõju;

K.  arvestades, et mahajäänud piirkondades on tõsiseid puudujääke ühistranspordi ning majandusliku ja energiataristu osas, mistõttu vajavad need piirkonnad tõhusamaid ja tulemuslikumaid investeeringuid;

L.  arvestades, et komisjoni arvates tuleb ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta raames esitatavate riigipõhiste soovituste vahelist seost tihendada;

M.  arvestades, et mahajäänud piirkonnad ja eriti väikese sissetulekuga piirkonnad seisavad sageli silmitsi noorte inimeste ja kvalifitseeritud tööjõu lahkumisega, mis mõlemad on vajalikud nende piirkondade majanduslikuks ja sotsiaalseks taaselustamiseks, kuid mis muudab need piirkonnad tööhõive ja investeeringute seisukohalt vähem atraktiivseks;

N.  arvestades, et väikese sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondade määratlust tuleks täpsustada;

O.  arvestades, et oluline on suurendada lõppkasutajate teadlikkust ELi rahastatavatest piirkondlikest ja kohalikest programmidest ja saavutatud tulemustest, sõltumata konkreetse piirkonna rahastuse tasemest;

P.  arvestades, et mahajäänud piirkondades on vaja head valitsemistava ja tõhusat avalikku haldust, kuna need annavad suure panuse majanduskasvuks vajalike tingimuste loomiseks; arvestades, et ülereguleerimise ja liigse kontrolli vähendamine, menetluste lihtsustamine ja lühendamine ning IKT vahendite parem kasutamine aitaks mahajäänud piirkondades tõhusust suurendada ja valitsemistava parandada;

Q.  arvestades, et majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva seitsmenda aruande kohaselt on mahajäänud piirkonnad valitsemise kvaliteedi Euroopa indeksis madalaimatel kohtadel, mis viitab avaliku sektori investeeringute vähesele mõjule;

R.  arvestades, et läbimõeldud, läbipaistvamate, erapooletumate ja õiglasemate poliitiliste otsuste tegemiseks on oluline, et näitajad ja statistika oleksid usaldusväärsed, ajakohased ja eristatud;

S.  arvestades, et mahajäänud piirkondades tuleks kõrvaldada majanduskasvu takistused ja vähendada taristu puudujääke;

T.  arvestades, et mahajäänud piirkondade VKEsid rahastatakse palju kõrgemate intressimääradega ja neil on raskem saada pangandussektorilt laenu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide alla kuuluvate projektide kaasrahastamiseks;

U.  arvestades, et viiest mahajäänud piirkonnast nelja elanikest vähemalt 25 % elab linnas ja pendelrändamise piirkonnas (funktsionaalne linnapiirkond) ja viiest mahajäänud piirkonnast ühe elanikest elab funktsionaalses linnapiirkonnas üle 50 %;

V.  arvestades, et traditsioonilised tegevused, nagu väikesemahuline kalapüük või põllumajandus, moodustavad olulise osa enamiku mahajäänud piirkondade ranniku- ja maapiirkondade identiteedist ja eluviisist ning on majanduslikult, territoriaalselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt olulisel kohal; arvestades, et andekate inimeste kohaletoomiseks ja kohapeal hoidmiseks ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtmiseks ja uute investeeringute kaasamiseks on vaja arengustrateegiaid;

1.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon on esitanud talituste töödokumendi „Väikese sissetulekuga ja aeglase majanduskasvuga piirkondade konkurentsivõime: mahajäänud piirkondi käsitlev aruanne“; märgib, et aruandes pakutakse välja mitu head lahendust nende piirkondade majanduskasvu, säästva arengu ja töökohtade loomise toetamiseks; rõhutab ka seda, et nende konkurentsivõime analüüsis annab olulise panuse edasisse ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevasse arutellu;

2.  tunneb heameelt mahajäänud piirkondade katsealgatuste tegemise üle kahes Rumeenia piirkonnas ja Maailmapanga toetusel ka kahes Poola piirkonnas ning eelkõige strateegiliste prioriteetide ja konkreetsete, kiiresti elluviidavate meetmete kindlaksmääramise üle; ootab huviga nende algatuste tulemuste avaldamist;

3.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikal on kõigi ELi piirkondade jaoks avaliku ja erasektori investeeringute tagamises ja edendamises keskne roll nii otseselt kui ka investeerimiseks soodsa keskkonna loomise abil; on seisukohal, et igakülgse harmoonilise arengu edendamiseks tuleks ELis tervikuna võtta meetmeid, mis tugevdavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning vähendavad erinevusi eri piirkondade arengus ja mahajäänud piirkondade mahajäämust;

4.  kutsub komisjoni üles määrama kindlaks mahajäänud piirkonnad NUTS III tasandil, lähtudes üldistest majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest, ning juhtida nende piirkondade rahastamist sihipärasemalt kooskõlas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmitsüklitega;

5.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma mahajäänud piirkondade jaoks nende vajadustele vastavad strateegiad, programmid ja meetmed, võttes arvesse suundumusi ja piirkonnasiseseid erinevusi, kuna väikese sissetulekuga ja aeglase majanduskasvuga piirkondade tehtud valikud ja probleemid on väga erinevad, ning lähtudes nende iseärasustest ja kasutades aruka spetsialiseerumise strateegiaid, et kiirendada nende lähenemist ja leida parimad lahendused töökohtade loomise, majanduskasvu ja säästva arengu saavutamiseks; on seisukohal, et need strateegiad, programmid ja meetmed tuleks kooskõlastada linnade tegevuskavaga, kuna mahajäänud piirkonnad ei ole üksnes maapiirkonnad;

6.  rõhutab, et lisaks VKEde vähesele arengule ja nendesse tehtavate investeeringute nappusele on töötus eelkõige noorte seas jätkuvalt väga suur ja enamiku mahajäänud piirkondade jaoks on see üks tõsisemaid ja pakilisemaid probleeme; rõhutab kesk- ja kõrghariduse, kutsekoolituse, täiendõppe ja teadmussiirde olulist rolli kõnealustes piirkondades valitseva ülisuure noorte töötuse ja väljarände vastu võitlemisel; rõhutab hariduse ja koolituse ning suuremate investeeringute tähtsust VKEde ja pereettevõtete arengu seisukohalt; on arvamusel, et noorte kaasamisest on kasu, kuna nad pakuvad sageli uuenduslikke lahendusi;

7.  märgib, et haritud ja koolitatud ning piirkonna majanduse vajadustele vastava tööjõu olemasolu mõjutab oluliselt konkurentsivõimet, tootlikkust ja tööturu ligitõmbavust, mis omakorda muutub elujõulisemaks tänu kasvu soodustavale keskkonnale ning avalikele ja erainvesteeringutele avatusele; leiab, et selles kontekstis tuleks arvesse võtta mahajäänud piirkondade praegust olukorda, eelkõige negatiivset rändesaldot ja selle halba mõju tööhõivele; rõhutab põllumajanduse ja kalanduse olulist rolli mahajäänud piirkondades, kuna pereettevõtteid ja tööhõivet edendades ning sotsiaalset kaasatust soodustades tagavad nad toiduainete pakkumise ja toiduga kindlustatuse;

8.  märgib, et põllumajandustootjatele ja kaluritele, eriti mahajäänud piirkondades, on mitmekesistamine muutunud möödapääsmatuks, sest see tagab lisasissetuleku ning soodustab majanduslikult jätkusuutlikke ja keskkonnasäästlikke tegevusi; märgib, et mitmekesistamine ei tohi mingil juhul asendada traditsioonilisemat tegevust, näiteks säästvat kalapüüki; ergutab liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi toetama sinist majandust ja muid sarnaseid projekte, et aidata mahajäänud piirkondade elanikel leida keskkonnasäästlikke sissetulekuallikaid;

9.  loodab, et strateegia „Euroopa 2020“ tööhõive, hariduse ja koolituse osas ning tulevases ELi pikaajalises strateegias ja selle eesmärkides võetakse ka edaspidi arvesse mahajäänud piirkondade erivajadusi, eelkõige püsivaid taristulünki ja inimkapitali arengut, keskendudes iseäranis varase koolist väljalangemise määrale ja selle kurbadele tagajärgedele tööhõive seisukohalt; kutsub sellega seoses komisjoni üles hindama Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastamise määra võimaliku suurendamise mõju järgmisel finantsperioodil;

10.  peab vajalikuks saavutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kavandamisel ja rakendamisel õige tasakaal struktuurimeetmete, sotsiaalpoliitika ja tööstuspoliitika vahel, et ergutada majanduskasvu, säästvat arengut ja töökohtade loomist toetuste ja rahastamisvahendite kombineerimise teel ning meelitada ligi täiendavat rahalist tuge, aidates seega allesjäänud puudustest üle saada; rõhutab sellega seoses, et väiksema riskiga rahastamisvahendeid võiks eelistada suurema riskiga vahenditele alati, kui majandusväljavaated seda võimaldavad;

11.  märgib, et ühtekuuluvuspoliitika võib toimida vahendina, mis aitab kaotada piirkondade vahel konkurentsivõime erinevused, tasakaalustamatuse ja makromajandusliku asümmeetria, soodustades ettevõtjate ja kodanike jaoks ligitõmbava ja jätkusuutliku keskkonna loomist; rõhutab, et aeglase majanduskasvuga piirkondade peamiseks probleemiks on juurdepääs krediidile, lepingute jõustamine ja vähemusinvesteeringute kaitsmine, samas kui väikese sissetulekuga piirkondades on raskusi maksejõuetusmenetluste, elektrivarustuse ja lepingute jõustamisega;

12.  märgib, et mahajäänud piirkonnad on suure rändesurve all; on veendunud, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panus selle väljakutsega toimetulekuks saab kanda vilja ainult siis, kui ka solidaarsuse põhimõtet tõhusalt rakendatakse; on seisukohal, et rahvusvahelise kaitse all olevad rändajad ja pagulased peavad saama asjakohast koolitust ja haridust, et neid oleks võimalik tööturule kaasata;

13.  märgib, et paljud mahajäänud piirkondade probleemid sarnanevad äärepoolseimate piirkondade probleemidega; tunneb seetõttu heameelt strateegia üle, mille komisjon pakkus välja oma teatises „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“[9];

14.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika raames võiks lisaks SKP-le arvesse võtta ka demograafilisi ja sotsiaalse arengu kriteeriumeid, näiteks piirkondliku sotsiaalarengu indeksit, ja keskkonna- või muid näitajaid, mille võiks edaspidi lisada mahajäänud piirkondi käsitlevatesse komisjoni aruannetesse, tagamaks mahajäänud piirkondade potentsiaali saavutamise;

15.  toonitab majandus- ja finantskriisi negatiivseid tagajärgi – eelkõige aeglase majanduskasvuga piirkondadele –, mis on piiranud eelarvepoliitika võimalusi, tuues kaasa avaliku sektori investeeringute kärped; rõhutab teisalt võlgade vähendamise tähtsust eelarvepuudujäägi kõrvaldamise seisukohalt ja vajadust viia avaliku sektori investeeringud kooskõlla majanduskasvu nõuetega;

16.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitikal on positiivne mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele; rõhutab vajadust kohaldada stabiilsuse ja kasvu pakti käsitlevat kokkulepitud seisukohta tsükliliste tingimuste, struktuurireformide ning suurte struktuurireformide ja muude sarnaste projektide elluviimiseks tehtavate valitsemissektori investeeringute jaoks vajaliku paindlikkuse kohta, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid; tunnistab vajadust täpsustada ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate struktuurireformide konteksti ja kohaldamisala; märgib siiski, et sellised abiprogrammide toel tehtavad struktuurireformid liikmesriikides ja piirkondades võivad aidata saavutada paremaid tulemusi ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate investeeringute puhul;

17.  nõuab jõulisemaid meetmeid kõigi piirkondade suuremaks lähendamiseks, sealhulgas meetmeid, mis tagaksid nende vastupidamise olude järsu muutumise korral;

18.  märgib, et mahajäänud ja eelkõige väikese sissetulekuga piirkondades on juurdepääs krediidile raskendatud nii kõrgemate intressimäärade kui teataval määral ka krediidisüsteemi vähese riskivalmiduse tõttu; rõhutab, et VKEde toetamiseks on oluline tagada lihtsam juurdepääs krediidile, kuna see võimaldaks ergutada uute ärimudelite kasutuselevõttu ja mahajäänud piirkondade majanduskasvu;

19.  rõhutab ELi vahendite tähtsust nende piirkondade majandusliku vastupanuvõime, territoriaalse ühtekuuluvuse, konkurentsivõime, investeeringute ja koostöövõimaluste suurendamisel; peab seetõttu oluliseks kohalike algatusrühmade panust kohalike strateegiate väljatöötamisel; soovitab komisjonil kaaluda võimalust teha ettepanek eraldada suurem osa toetusest kogukonna juhitud kohaliku arengu tarbeks, mis aitaks probleeme lahendada ja suutlikkust suurendada; tuletab meelde, et mahajäänud piirkondadel esineb sageli raskusi juurdepääsul rahastamisele ning bürokraatlikke ja haldusalaseid viivitusi, mis takistavad ELi fondide tegevust;

20.  on seisukohal, et kõnealuste piirkondade jaoks võiks püüda leida positiivseid stiimuleid Euroopa poolaastaga seoses kehtestatud makromajanduslike tingimuste raamistiku raames;

21.  võtab arvesse usaldusväärse majandusjuhtimise olulisust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide üldise tulemuslikkuse tagamisel, lõppeesmärgiga kõrvaldada puudused ja vältida viivitusi; toetab sellega seoses vajadust analüüsida Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika vahelise seose aluspõhimõtteid ja need seejärel läbi vaadata;

22.  on seisukohal, et solidaarsus, tugevam institutsiooniline suutlikkus, hea halduse põhimõtte järgimine, parem ühenduvus ja digiteerimine mõjutavad märkimisväärselt nende piirkondade majanduskasvu ning olemasolevate vahendite tulemuslikumat ja tõhusamat kasutamist; juhib seetõttu tähelepanu vajadusele toetada ja parandada asjaomastes piirkondades halduse kvaliteeti ja institutsioonide toimimist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles levitama näiteid parimatest tavadest avaliku halduse tõhustamisel, sest tõhus juhtimine peaks olema mahajäänud piirkondadele peamine soovitus;

23.  rõhutab sellega seoses partnerluse põhimõtte ja mitmetasandilise juhtimise olulisust ning vajadust seda tugevdada, ilma et see piiraks subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist; leiab, et kodanike jaoks tegeliku Euroopa lisaväärtuse loomiseks on tähtis, et nendele piirkondadele suunatud strateegiate ning eriprogrammide ja -meetmete kavandamises ja elluviimises osaleksid kõik valitsustasandid ja huvirühmad;

24.  rõhutab innovatsiooni, digiteerimise ning kohalike (tervishoiu-, sotsiaal-, posti-) teenuste ja taristu parandamise tähtsust soodsa keskkonna ja tugeva aluse loomisel mahajäänud piirkondade majanduskasvu ergutamiseks ja ühtekuuluvuse suurendamiseks; on seisukohal, et maa- ja mägipiirkondade elujõulisuse eeltingimuseks on kiire internetiühenduse pakkumine; rõhutab mitut valdkonda hõlmavate projektide potentsiaali edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset arengut, saades kasu Euroopa vahendite koostoimest;

25.  märgib, et liidu ühiste eesmärkide saavutamisele kaasaaitamiseks tuleks Euroopa poolaasta raames esitatavad riigipõhised soovitused koostada mitmeks aastaks koos keskpika perioodi järelevalve ja vahehindamistega ning neid tuleks näha pigem positiivsete stiimulitena struktuurireformide käivitamiseks kui võimaliku takistusena ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate investeeringute kaasamisel;

26.  on seisukohal, et meetmeid, mis seovad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikkuse usaldusväärse majandusjuhtimisega, nagu on kirjeldatud määruses nr 1303/2013, tuleks põhjalikult analüüsida, kaasates sellesse kõik sidusrühmad; on ühtlasi arvamusel, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide aluspõhimõtted tuleks järgmist programmitöö perioodi silmas pidades uuesti läbi mõelda, võttes arvesse nende rakendamist ajavahemikul 2014–2020; on seisukohal, et komisjon peaks kaaluma Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika vahelise seose kohandamist; soovitab sellega seoses luua positiivsete stiimulite süsteemi, mille jaoks võiks luua varu uues mitmeaastases finantsraamistikus ja mis võiks toimida vahendina, mida võib kasutada juhul, kui liikmesriigid täidavad riigipõhiseid soovitusi ja muid Euroopa poolaastast tulenevaid nõudeid;

27.  peab eriti vajalikuks toetada mahajäänud piirkondadele omast tootmistegevust ja põliseid kohalikke ettevõtlusvaldkondi, sealhulgas säästvat turismi, ringmajandust, kohaliku energiasüsteemi ümberkujundamist, põllumajandust, tööstustooteid ja VKEdele keskendunud innovatsiooni; on seisukohal, et piirkondlike ja riigiasutuste ning ELi rahaliste vahendite tõhusast kombineerimisest saadav sünergia koos integreeritud territoriaalsete investeeringutega peaks aitama luua uusi majanduslikke võimalusi, eriti noortele;

28.  peab väga tähtsaks, et nendes piirkondades kasutataks ära kõik ELi pakutavad võimalused säästva arengu ja kasvu toetamiseks; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid pöörama mahajäänud piirkondadele erilist tähelepanu rakendusprogrammide ja piiriülese koostöö programmide ettevalmistamisel; tuletab seetõttu meelde, et on tähtis hoogustada rahastamisvahendite kasutamist otsese eelarve täitmise raames ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist koos ühtekuuluvuspoliitika pakutavate võimalustega ja nendega kooskõlas;

29.  rõhutab usaldusväärse, ajakohase ja eristatud statistika olulisust; nõuab seetõttu, et komisjon ja Eurostat esitaksid statistikat võimalikult üksikasjalikult ja geograafiliste alade kaupa eristatuna, et neid andmeid oleks võimalik kasutada asjakohase ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamiseks, sealhulgas mahajäänud piirkondades; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni aruandes esitatud teabe üle;

30.  kutsub komisjoni üles kaaluma ühtekuuluvuspoliitika ja makromajanduse juhtimise vahelise seose läbivaatamist, tuletades meelde, et ühtekuuluvuspoliitika legitiimsus tuleneb otseselt aluslepingutest ning et tegemist on ühe kõige nähtavama Euroopa poliitikaga ning Euroopa solidaarsuse ja lisaväärtuse tähtsaima väljendusega kõigis Euroopa piirkondades; leiab, et ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta raames toimuva majanduse juhtimise protsesside vaheline suhe peab olema tasakaalus ja vastastikune ning selle keskmes peab olema positiivsete stiimulite süsteem; toetab suurema tähelepanu pööramist territoriaalsele mõõtmele, sest sellest võiks Euroopa poolaasta jaoks kasu olla; peab seetõttu vajalikuks tasakaalustatud lähenemist majanduse juhtimisele ja aluslepingutes sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidele ning jätkusuutlikule majanduskasvule, tööhõivele ja keskkonnakaitsele;

31.  tuletab meelde vajadust, et kõik poliitilised osalejad tunnustaksid ühtekuuluvuspoliitika rolli Euroopa majanduspoliitika peamise vahendina, mis aitab edendada piirkondade territoriaalseid, sotsiaalseid ja majanduslikke eripärasid arvesse võtvaid avaliku ja erasektori investeeringuid;

32.  palub liikmesriikidel vastavalt komisjoni aruandes tehtud ettepanekule koostada riiklikud ja piirkondlikud arengustrateegiad ja programmid, mille eesmärk on toetada mahajäänud piirkondi ja parandada nende haldussuutlikkust, juhtimist ja muid peamisi majanduskasvu tegureid; kutsub komisjoni sellega seoses üles pakkuma liikmesriikidele, piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele professionaalset ja praktilist tehnilist abi, et kasutada parimaid tavasid ja toetada avalike teenuste digiteerimist;

33.  nõuab, et ühtekuuluvuspoliitika jääks ka edaspidi ELi üheks prioriteediks, millele tuleb eraldada piisav rahastus ka vaatamata ELi eelarve pingelisele olukorrale, ning et suurendataks koostoimet teiste ELi vahenditega ja püütaks kaasata täiendavat rahalist toetust 2020. aasta järgse mitmeaastase programmitöö raamistikus ette nähtud rahastamisvahendite kaudu; rõhutab, et selliseid väärtusi nagu Euroopa solidaarsus, mida kehastab ühtekuuluvuspoliitika, ei tohiks eirata;

34.  tuletab meelde, et parlamendi ülesanne on kavandada ja heaks kiita asjakohane õigusraamistik tulevase ühtekuuluvuspoliitika jaoks; rõhutab vajadust säilitada ühtekuuluvuspoliitika põhiline roll ja eesmärk kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174 mitte ainult selleks, et saavutada lähenemine, vaid ka selleks, et vältida piirkondade mahajäämist; rõhutab vajadust ühtlustada eeskirju ning tagada asjakohane tasakaal poliitika lihtsustamise ja piisava kontrolli vahel, vähendades samas liigset halduskoormust; on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peaksid kaaluma võimalust laiendada Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitleva määruse (EL) nr 1301/2013 artikli 7 kohaldamisala, rahastades linnade ühendamist neid ümbritsevatel aladel asuvate mahajäänud piirkondadega;

35.  palub komisjonil rohkem toetada innovatsioonisüsteemide väljatöötamist, nagu aruka spetsialiseerumise innovatsioonistrateegia, ning edendada mahajäänud piirkondade ettevõtjate, ülikoolide ja teaduskeskuste vahelisi suhteid; rõhutab ka seda, et hästi ühendatud territooriumid on väga olulised teaduspartnerluste tegevuse, sh Euroopa innovatsioonipartnerluse algatuste jaoks, ning et uuenduslikud meetodid võiksid aidata edendada mahajäänud maapiirkondade põllumajanduse ja sellega seotud äritegevuse säästvat arengut;

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja valitsustele ning liikmesriikide riiklikele ja piirkondlikele parlamentidele.

• [1]  ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
• [2]  ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.
• [3]  ELT C 181, 19.5.2016, lk 29.
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.
• [5]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053.
• [6]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0245.
• [7]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0254.
• [8]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.
• [9]  Komisjoni 24. oktoobri 2017. aasta teatis (COM(2017)0623).

SELETUSKIRI

Regionaalpoliitika volinik Corina Crețu käivitas 2015. aasta juunis algatuse, et uurida tegureid, mis pärsivad investeeringute kasvu väikese sissetuleku ja majanduskasvuga piirkondadesse (nn mahajäänud piirkondadesse).

Selle aruande eesmärk on leida võimalikke lahendusi, kuidas toetada majanduskasvu ja suurendada nende piirkondade tulusid.

Tegemist on 47 piirkonnaga, mis kuuluvad kaheksasse liikmesriiki. Nende seas eristatakse järgmisi alasid:

•  aeglase majanduskasvuga piirkonnad: piirkonnad, mille SKP on sarnane Euroopa keskmisega, kuid majandus ei kasva. Siia kuuluvad Itaalias, Hispaanias, Kreekas ja Portugalis asuvad piirkonnad;

•  väikese sissetulekuga piirkonnad: piirkonnad, mille SKP on veel väga väike, kuid kus on registreeritud väga positiivne kasvusuundumus. Nendes piirkondades, kus mahajäämus on palju tõsisem kui mujal, annab ühtekuuluvuspoliitika suurepäraseid tulemusi (antud juhul on tegemist Bulgaarias, Ungaris, Poolas ja Rumeenias asuvate aladega).

Taust

Makromajanduslik raamistik mõjutab märkimisväärselt piirkondlikku majanduskasvu. Kriisist tingitud makromajanduslik tasakaalustamatus seab ohtu kahe aastakümne jooksul ühtekuuluvuspoliitika kaudu tehtud jõupingutused, seda eriti aeglase majanduskasvuga piirkondades, kus valitsemis- ja erasektori võlg on murettekitavalt suur ja takistab piirkonna arengut.

Mahajäänud piirkondades on oluliselt madalam tootlikkuse, kooliskäimise ja tööhõive tase. Tööturu jäikus ja loid ettevõtluskeskkond avaldavad nende piirkondade majandusele negatiivset mõju.

Ebapiisavalt arenenud piirkondlikud innovatsioonisüsteemid, puudujäägid tööjõu oskustes ja asutuste töö halb kvaliteet ohustavad antud alade kasvupotentsiaali.

Väikese sissetulekuga piirkondades väheneb stabiilselt elanike arv, mida põhjustab peamiselt (eriti noorte ja oskustööjõu) ränne suurema ligitõmbavusega töökohti pakkuvatesse piirkondadesse.

Avaliku ja erasektori investeeringud on vähenenud eelkõige aeglase majanduskasvuga piirkondades.

Komisjon pakub olukorrale võimalikke lahendusi, mille hulgas tuuakse esile sidemete parandamine ettevõtjate, ettevõtjate ja kõrgharidusasutuste ning taristu- ja haridusinvesteeringute vahel, samuti suhete tihendamine linnade ja naaberpiirkondade vahel, suuremad investeeringud avaliku sektori asutustesse, et parandada valitsussektori töö tõhusust ja tulemuslikkust ning tugevdada ühendust Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika vahel, määrates kindlaks investeeringuid vajavad valdkonnad.

Raportööri seisukoht

Raportöör on seisukohal, et komisjoni aruanne pakub mõtlemisainet ja analüüsimisvõimalusi. Komisjoni tegevus soodustab ebatõhusust jäikadel tööturgudel, kus valitsevad kollektiivläbirääkimised.

Raportööri arvates seisneb tõeline lahendamist vajav probleem selles, kuidas kirjeldada seost ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa majanduspoliitika vahel.

Selles suhtes on aruandel kolm erinevat suunda.

Valitsemissektori võlg ja majanduskasv

Komisjon kinnitab, et valitsemissektori võlg takistab majanduskasvu ja seega ka ühtekuuluvuspoliitika nõuetekohast toimimist ning loob oma aruandes otsese seose ühtekuuluvuspoliitika ja valitsemissektori võla vahel, väites, et viimane mõjutab tegelikult struktuurifondide suutlikkust aidata kaasa majandusarengule ja -kasvule.

Stabiilsuspaktis kehtestatud valitsemissektori võla tagasimaksmise kohustus vähendab raportööri arvates võimalusi avaliku sektori investeeringuteks ja nendest vahenditest kõige rohkem sõltuvad mahajäänud piirkonnad kannatavad selle all teistest regioonidest enam. Raportöör juhib tähelepanu sellele, et pidurdatud ühtekuuluvuspoliitika investeeringud põhjustavad suuremaid eelarvepiiranguid kui riigi valitsemissektori võlg. Seetõttu on selleks, et ühtekuuluvuspoliitika abil oleks võimalik edendada majandusarengut ja tööhõivet, sellistes olukordades oluline, et kaasrahastamine eraldatakse stabiilsuspaktis kehtestatud eelarvepiirangutest.

Ühtekuuluvuspoliitika ja makromajanduslike tingimuste vaheline seos

Raportööri arvates tuleb makromajanduslike tingimuste mehhanismi muuta, et vältida investeeringute ohtu seadmist just suurimates struktuursetes raskustes olevatel aladel. Nii ühtekuuluvuspoliitika kui ka muude liidu poliitikavaldkondade puhul tuleks kõigi tingimuste kindlaksmääramisel keskenduda makromajanduslike parameetrite asemel põhiväärtustele ja ühiskonnas kooseksisteerimisele.

Raportöör märgib, et makromajanduslikke tingimusi tuleb jätkuvalt arvesse võtta kui ühtekuuluvuse meetmete käivitamise parameetrit, kuid seda tuleb teha positiivses ja edasiviivas valguses, et muudatusi esile kutsuda ja neid stimuleerida.

Ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta

Raportöör märgib, et komisjon kutsub üles tihendama seost ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta riigipõhiste soovituste vahel, kuid ei selgita, kuidas seda teha. Soovitused ei peaks kujutama endast kitsendusi, vaid pigem stiimulit ja tugipunkti ka kõnealuste piirkondade jaoks. Arvestades, et eelkõige aeglase majanduskasvuga piirkondades tuleks algatada struktuurireforme, peaksid soovitused olema ulatuselt mitmeaastased.

PÕLLUMAJANDUSE JA MAAELU ARENGU KOMISJONI ARVAMUS (25.1.2018)

regionaalarengukomisjonile

ELi mahajäänud piirkondade kohta
(2017/2208(INI))

Arvamuse koostaja: Viorica Dăncilă

ETTEPANEKUD

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et vaja on tagada seda liiki investeeringute järjepidevus, mida tehakse praegu ühise põllumajanduspoliitika teisest sambast, mis on tähtis rahastamisvahend mahajäänud piirkondade maa- ja mägipiirkondades majandusarengu kiirendamiseks, konkurentsivõime, innovatsiooni ja tööhõive edendamiseks ning maaelu kestliku arengu tagamiseks; arvestades, et teises sambas nähakse ette ka rahalised stiimulid maapiirkondades investeeringute tegemiseks, et rahuldada konkreetseid piirkondlikke vajadusi; arvestades, et need rahalised stiimulid aitavad omakorda täita keskkonnakaitse ning kliimamuutuste leevendamise ja nende muutustega kohanemise läbivaid eesmärke; arvestades, et esimese sambaga tagatakse stiimulid ja toetus põllumajandus- ja agroökoloogilistele tavadele, mis aitavad keskkonda ja annavad inimestele, näiteks noortele põllumajandustootjatele, stiimuli põllumajandusega tegeleda;

B.  arvestades, et väikese sissetuleku ja väikese majanduskasvuga piirkondades on põllumajanduse osakaal tööhõives EL-28 keskmisest märgatavalt suurem; arvestades, et madala sissetulekuga piirkondades on see viis korda ja madala majanduskasvuga piirkondades 2,6 korda keskmisest suurem;

C.  arvestades, et raport mahajäänud piirkondade kohta käsitleb valdavalt ajavahemikku 2000–2013 ja sisaldab ajakohastatud andmeid kuni aastani 2014 või 2015 ning selles ei võta arvesse põllumajandust;

D.   arvestades, et vähene poliitiline prioriseerimine ja vähesed investeeringud, ebapiisav füüsiline ja digitaalne infrastruktuur, nõrk ühenduvus, e-teenuste puudulikkus, tihti ebapiisav institutsionaalne suutlikkus või kohalike avalike teenuste puudumine, oskuste nappus ning maa- ja põllumajanduskogukondade üha suurenev võlakoormus takistavad märkimisväärselt elujõuliste ja tasuvate maapiirkondade ettevõtete ja kogukondade edukat arengut, sunnivad paljusid noori maapiirkondadest lahkuma ning suurendavad kvalifitseeritud tööjõu puudust ja seavad ohtu piirkonna tulevikuväljavaated;

E.  arvestades, et teatavates väikese sissetulekuga ELi piirkondades on maa hõivamine ja koondumine suur takistus, mis ei lase neil piirkondadel areneda ja kasvada;

F.  arvestades, et maapiirkondade olukorra parandamine on ELi üks suuremaid ja keerulisemaid küsimusi, mida saaks lahendada aruka lähenemisviisi abil;

G.  arvestades, et sooküsimusi käsitletakse tavaliselt pigem „pehmetes“ kui „kõvades“ poliitikavaldkondades, näiteks regionaalpoliitikas, kuna „kõvad“ valdkonnad saavad rohkem rahalist toetust;

1.  on seisukohal, et põllumajandus, põllumajanduslik toidutööstus ja maapiirkondade ettevõtlus on osa maapiirkondade jätkusuutlikku majanduskasvu ja taaselustamist edendavast, pereettevõtteid ja uute töökohtade loomist soodustavast lahendusest, kuid kasutatakse mooduseid, mis hõlbustavad ulatuslikku ja mittediskrimineerivat sotsiaalset kaasatust, ning tegemist on suurepäraste vahenditega, mille abil võidelda vaesuse ja ebavõrdsuse vastu ning suurendada mahajäänud piirkondade sissetulekuid, aidates samas säästvalt säilitada maakeskkonda ja arendada ökosüsteemi teenuseid ning võidelda maapiirkondade elanikkonna kahanemise ja avalike teenuste kättesaadavuse vähenemise vastu; rõhutab põllumajanduse strateegilist rolli mahajäänud piirkondade toiduga varustamisel ja toiduga kindlustatuse tagamisel;

2.  leiab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata maapiirkondade elanikkonna kahanemisele, sealhulgas noorte lahkumisele, kuna noored on nende piirkondade majandusliku ja sotsiaalse taaselustamise seisukohalt vajalik ressurss;

3.  märgib, et maapiirkonnad ei ole ainult piirkonnad, kus töötavad põllumajandustootjad ja kasvatatakse toitu, vaid maapiirkondades elab miljoneid eurooplasi kogukondades, mille võimalused üha vähenevad;

4.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles investeerima haridusse, et tõmmata kvaliteetseid inimressursse põllumajanduslikesse mahajäänud piirkondadesse ja neid seal hoida;

5.  rõhutab maaelu arengu fondide tähtsust nende piirkondade majandusliku vastupanuvõime, territoriaalse ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime suurendamisel, mis tähendab piirkonnaspetsiifiliste projektide rakendamist, toetudes alt üles lähenemisviisile, investeeringutele ning koostöö ja infrastruktuuri arendamise võimalustele; tunnustab seepärast kohalike tegevusrühmade panust kohalike strateegiate väljatöötamisse, sidusrühmade võrgustike toetamisse ning programmi LEADER üksikprojektide hindamisse ja heakskiitmisse ning nõuab sellest tulenevalt suurema toetuseosa eraldamist kogukonna juhitud kohaliku arengu toetamiseks, mis aitaks lahendada probleeme ja suurendada suutlikkust; rõhutab, et oluline on teadmussiire ja põllumajanduslike uuenduste kergema kättesaadavuse tagamine mahajäänud piirkondade jaoks; toonitab, et noorte kaasamine põllumajanduslikku tegevusse parandab tulemusi, sest noored panustavad innovaatiliste lahendustega ja toovad põllumajandusse kaasaegse tehnoloogia;

6.   rõhutab, et tähtis on säilitada pärast 2020. aastat ELi regionaalarengu fondid, et rahuldada nende piirkondade vajadusi, võttes eelkõige arvesse põllumajanduse kasvupotentsiaali ning pidades samal ajal silmas vajadust rahastada jätkuvalt kõiki ELi piirkondi, kuna globaliseerumise, kliimamuutuste ja tööstusliku ülemineku mõju ei piirdu vähemarenenud piirkondadega, nagu on märgitud Euroopa Komisjoni 7. ühtekuuluvusaruandes, vaid need mõjutavad märkimisväärselt ka näiteks hõredalt asustatud alasid; tunnistab esimese samba maksekavade olulist rolli eelkõige mahajäänud piirkondade jaoks ja kutsub seetõttu üles säilitama neid võimalikult praegusele ühisele põllumajanduspoliitikale lähedasel tasemel;

7.   rõhutab, et ELi eelarvele langevast survest hoolimata ei tohi maaelu arengu ja ühise põllumajanduspoliitika rahastamine ohtu sattuda; rõhutab, et Brexit mõjutab kõiki liikmesriike ning võib maapiirkondadele negatiivset mõju avaldada; nõuab nende piirkondade väljaselgitamist ja toetamist;

8.  rõhutab, et maaelu arengu fonde tuleb paindlikumalt hallata, ja toonitab, et oluline on põllumajanduse rahastamine eelarvepiirangutest lahutada;

9.  rõhutab, et terviklikud ja õigeaegsed arengustrateegiad on vajalikud mitte ainult põllumajanduslike mahajäänud piirkondade põhiprobleemide lahendamiseks, vaid ka selleks, et suurendada nende suutlikkust võtta kasutusele uus tehnoloogia, hoida ja ligi meelitada andekaid inimesi ning luua ja stimuleerida uusi investeeringuid;

10.  on seisukohal, et üks suuremaid ülesandeid mahajäänud piirkondades on põllumajanduse tootlikkuse ja tööhõive suurendamine;

11.  rõhutab, millist olulist koostoimet võib anda põllumajanduse suur, kuigi vähenev osakaal mahajäänud piirkondade tööhõives, pidades silmas väljavaadet luua tugev alus traditsiooniliste kvaliteettoodete arendamisele, nagu geograafilise tähisega tooted, mägipiirkondade tooted ja kohalikud tunnustooted, ning edendada toiduga kindlustatust ja keskkonnasäästlikkuse meetmeid; märgib ka turismi ning eriti maa- ja põllumajandusturismi arendamise võimalusi; rõhutab Euroopa Parlamendi 2015. aasta üleskutset laiendada kogu ELi hõlmavat geograafilise tähise kaitset mittepõllumajanduslikele toodetele; on veendunud, et selline laiendamine hoogustaks kõigi ELi maapiirkondade arengut, lisades väärtust traditsioonilistele toodetele ja luues maapiirkondades töökohti; palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku, et laiendada geograafilise tähise kaitset mittepõllumajanduslikele toodetele;

12.  rõhutab, et tähtis on toetada kohalikke algatusi, mis on suunatud kohalike toodete töötlemisele, turustamisele, levitamisele ja tarbimisele, samuti toetada kohapealset kaubandust;

13.  rõhutab innovatsiooni, sobivas mahus digiteerimise ning kohalike (tervishoiu-, sotsiaal-, posti-) teenuste ja infrastruktuuri parandamise tähtsust, kuna see loob soodsa keskkonna ja tugeva aluse mahajäänud piirkondade majanduskasvu ergutamiseks ja ühtekuuluvuse suurendamiseks; rõhutab, et hea infrastruktuur ja eelkõige kiire internetiühenduse tagamine on maapiirkondade elujõulisuse eeltingimus ning võib aidata lahendada maapiirkondade elanikkonna kahanemise probleemi ning meelitada sinna piirkondade majanduskasvu jaoks vajalikku kõrgetasemelist tööjõudu; tuletab meelde, et haridus ja koolitus on arengu jaoks hädavajalikud ja neid saab veelgi tõhustada veebipõhise seotuse abil; väljendab rahulolu põllumajanduse tulevikku käsitleva komisjoni aruteludokumendi üle, milles nähakse ette investeeringute suurem koondumine märkimisväärse tööhõive potentsiaaliga ringmajanduse valdkonda ning nn arukate külade algatuse arendamine kohalike kogukondade toetamise kaudu, pidades silmas digiteerimist ja teenuste infrastruktuuri väljaarendamist;

14.  rõhutab sotsiaalse põllumajanduse mudeli tähtsust ja potentsiaali maapiirkondade inimeste ühendajana ning eelkõige põllumajanduse kodanikele lähendamise moodusena; on seisukohal, et see mudel on oluline vahend, mis võimaldab kohalikule kogukonnale mitmesuguseid kasulikke tugiteenuseid ning samal ajal ühendab põllumajandustootjaid laiema kogukonnaga;

15.  märgib, et innovaatiliste projektide (nagu arukate külade algatus) täielik rakendamine sõltub suuresti laiendatud ühenduvusest ja haridusest; nõuab lisameetmete rakendamist maapiirkondade elanikkonna kahanemise peatamiseks, põllumajandusliku pereettevõtluse, parema keskkonnajuhtimise ja sotsiaalse kaasatuse edendamiseks, vaesuse vähendamiseks ja töökohtade loomiseks aruka lähenemisviisi abil;

16.  märgib, et traditsiooniliste soorollide muutmise soodustamine, et naistel oleks üha enam võimalik osa saada piirkondliku laienemise eelistest, on oma olemuselt väärtuslik ja võib tugevdada ka kaubanduse ja tööstuse konkurentsivõimet, eriti mahajäänud piirkondades;

17.  väljendab rahulolu, et komisjon on seadnud ühise põllumajanduspoliitika järgmise reformi raames prioriteediks põlvkondade vahetuse; on seisukohal, et see lähenemisviis aitab kaasa ELi maapiirkondade jätkusuutlikkusele;

18.  märgib, et paljudele põllumajandustootjatele, eriti mahajäänud piirkondades, on mitmekesistamine muutunud möödapääsmatuks lisasissetuleku võimaluste allikaks;

19.   rõhutab, et hästi ühendatud territooriumid, mis seavad prioriteediks maapiirkonnad ja edendavad neid, on väga olulised teaduspartnerluste, sh Euroopa innovatsioonipartnerluse algatuste jaoks, kuna innovaatilised meetodid võiksid aidata edendada mahajäänud maapiirkondade põllumajanduse ja sellega seotud äritegevuse kestlikku arengut; on seisukohal, et sellega seoses on kõige olulisem vajadus edendada koostööd ELi NUTS 2. tasandi piirkondade vahel;

20.  rõhutab territoriaalse lähenemisviisi kasulikkust, kuna selline lähenemisviis tagab iga piirkonna jaoks piisava infrastruktuuri ja sotsiaalse kapitali; rõhutab, et maapiirkondades on vaja selliseid teenuseid nagu kutsealane nõustamine, finantsnõustamine ja põllumajandusettevõtete juhtimistavade alane nõustamine, et leevendada põllumajandustootmisega kaasnevaid pingeid; kordab, et nende piirkondade säilitamiseks on väga oluline osutada avalikke teenuseid, nagu haridus, kutseõpe, tervishoid, avalikud sotsiaalteenused, ühistransport ja riiklikud postiteenused; kutsub liikmesriike üles kaaluma võimalust aidata mahajäänud piirkondade kogukondadel vastavate vahendite abil luua tootmisrajatisi, mis loovad suletud tootmisahela ning aitavad jätta lisandväärtust loovad protsessid asjaomastesse piirkondadesse, kuna sellega luuakse elujõuline maamajandus ning pööratakse maapiirkondade elanikkonna kahanemine elanikkonna kasvuks;

21.  kutsub komisjoni üles tagama, et kaasrahastamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames jääks stabiilsuse ja kasvu pakti piirangute alt välja;

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	23.1.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	37 1 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	John Stuart Agnew, Clara Eugenia Aguilera García, Eric Andrieu, Richard Ashworth, José Bové, Daniel Buda, Nicola Caputo, Paolo De Castro, Jean-Paul Denanot, Albert Deß, Jørn Dohrmann, Herbert Dorfmann, Norbert Erdős, Luke Ming Flanagan, Martin Häusling, Esther Herranz García, Peter Jahr, Ivan Jakovčić, Jarosław Kalinowski, Zbigniew Kuźmiuk, Philippe Loiseau, Mairead McGuinness, Ulrike Müller, James Nicholson, Maria Noichl, Marijana Petir, Laurenţiu Rebega, Bronis Ropė, Ricardo Serrão Santos, Czesław Adam Siekierski, Tibor Szanyi, Marc Tarabella, Marco Zullo
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Franc Bogovič, Stefan Eck, Jens Gieseke, Maria Heubuch, Karin Kadenbach, Momchil Nekov, Sofia Ribeiro, Annie Schreijer-Pierik, Hannu Takkula, Tom Vandenkendelaere, Thomas Waitz
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Stanisław Ożóg

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

37	+
PPE	Franc Bogovič, Daniel Buda, Albert Deß, Herbert Dorfmann, Norbert Erdős, Jens Gieseke, Esther Herranz García, Mairead McGuinness, Marijana Petir, Sofia Ribeiro, Annie Schreijer-Pierik, Czesław Adam Siekierski, Tom Vandenkendelaere
S&D	Clara Eugenia Aguilera García, Eric Andrieu, Nicola Caputo, Paolo De Castro, Jean-Paul Denanot, Karin Kadenbach, Maria Noichl, Ricardo Serrão Santos, Tibor Szanyi, Marc Tarabella
ECR	Richard Ashworth, Jørn Dohrmann, Zbigniew Kuźmiuk, James Nicholson, Stanisław Ożóg
ALDE	Ivan Jakovčić, Ulrike Müller, Hannu Takkula
GUE/NGL	Stefan Eck, Luke Ming Flanagan
Verts/ALE	José Bové, Martin Häusling, Bronis Ropė
EFDD	Marco Zullo

1	–
EFDD	John Stuart Agnew

2	0
ENF	Philippe Loiseau, Laurenţiu Rebega

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

KALANDUSKOMISJONI ARVAMUS (31.1.2018)

regionaalarengukomisjonile

ELi mahajäänud piirkondade kohta
(2017/2208(INI))

Arvamuse koostaja: Nicola Caputo

ETTEPANEKUD

Kalanduskomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni väikesemahulise rannapüügi uuendamise ja mitmekesistamise kohta kalapüügist sõltuvates piirkondades[1],

  võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni kalastusturismi rolli kohta kalapüügi mitmekesistamises[2],

  võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuse ja arengu edendamise kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades ning ELi toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise kohta [3],

  võttes arvesse määrust (EL) nr 1380/2013 uue ühise kalanduspoliitika kohta[4],

  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta[5],

  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta (EMKF)[6],

A.  arvestades, et kalapüük, eriti väikesemahuline käsitöönduslik püük on traditsiooniline tegevusala, mis tulenevalt selle eripärast määrab elanikkonna identiteedi ja eluviisi suuremal osal rannikualadest aeglase majanduskasvuga piirkondades (nt Itaalia Mezzogiorno ning Horvaatia, Kreeka, Hispaania ja Portugal) ning väikese sissetulekuga piirkondades (nt Bulgaaria ja Rumeenia piirkonnad), millele asjaomases komisjoni aruandes viidati;

B.  arvestades, et 12 % maailma elanike elatis sõltub kalandusest ja vesiviljelusest, mis tähendab, et kalatoodetega kauplemisel on tohutu suur sotsiaalne ja majanduslik mõju, ligi 40 % toodangust realiseeritakse rahvusvaheliselt ja ekspordi väärtus on üle 115 miljardi euro aastas;

C.  arvestades, et väikesemahuline kalapüük, käsitöönduslik kalapüük, rannapüük ning karpide ja vähiliste kasvatus on majanduslikult, territoriaalselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt tähtis Euroopa Liidu tohututel rannikualadel, sealhulgas saartel ja äärepoolseimates piirkondades, ning et sellest tulenevalt on vaja kaitsta seda sektorit tööstusliku kalapüügi, suuremahulise kalapüügi ja tööstusliku vesiviljeluse eest ning seda toetada;

D.  arvestades, et käsitöönduslikus kalapüügis kasutatakse vahendeid ja tehnikaid, millel on ohustatud elanikkonna olukorrale väiksem mõju;

E.  arvestades, et käsitöönduslikul kalapüügil on liidu vähemarenenud rannikuäärsete ja saarekogukondade tulevikule suur mõju; arvestades, et vaja on suurendada noorte huvi selle sektoriga ühineda ning pakkuda neile kvaliteetset koolitust, sh käsitööndusliku kalapüügi ja rannikupüügi osas, et aidata kaasa kalapüügist sõltuvate piirkondade arengule ja julgustada elanikke oma kodukohta jääma;

F.  arvestades, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks on vaja kohaldada piirkondlikku lähenemisviisi, mis võtab arvesse teaduslikke kriteeriume ja sotsiaal-majanduslikke kaalutlusi;

G.  arvestades, et Euroopa Liit on maailma suurim kalandustoodete turg, ning arvestades, et just seetõttu tuleb üha enam tegeleda kalapüügiga, mis pole mitte ainult tulus, vaid ka tasakaalustatud ja jätkusuutlik;

H.  arvestades, et kalapüük on püsivalt vähenenud, mis on omakorda süvendanud mitmete ranniku- ja saarepiirkondade, sh mahajäänud piirkondade tõsist majanduslangust, tuues kaasa rahvaarvu vähenemise ja elanike lahkumise piirkondadesse, kus tööhõive- ja haridusvõimalused on paremad;

I.  arvestades, et neid piirkondi mõjutavad meetmed, mis on võetud vastu ühise kalanduspoliitika osana, peavad olema sotsiaalselt ja majanduslikult jätkusuutlikud, et käsitöönduslik kalapüük püsiks elujõuline; arvestades, et rannapüügil püütavad liigid on sotsiaal-majanduslikus mõttes äärmiselt väärtuslikud, kuigi need moodustavad töönduslikust kalapüügist üksnes väikese osa;

J.  arvestades, et määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 17 on sätestatud, et „kalapüügivõimaluste jaotamisel peavad liikmesriigid ... kasutama läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume“, ning „kasutatavad kriteeriumid võivad muu hulgas hõlmata ... panust kohalikku majandusse“; arvestades, et selles raamistikus peab EL pöörama erilist tähelepanu vähem arenenud piirkondade laevastikele;

K.  arvestades, et naistel on käsitöönduslikus kalapüügis oluline roll, eeskätt mis puudutab töötlemisahelaga ning karpide ja vähiliste kasvatusega seotud ülesandeid;

L.  arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on vähendada erinevusi liikmesriikide ja piirkondade vahel ning edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühinemist, ja võttes kalandussektori ja sellega otseselt või kaudselt seotud sektorite rolli rannikualade arengus;

M.  arvestades, et nii otseste kui ka kaudsete töökohtade märkimisväärne arv kalandussektoris, karpide ja vähiliste kasvatuses, vesiviljeluses, abitööstusharudes ning kalandustoodete turustuses ja töötlevas tööstuses muudab need sotsiaal-majanduslikult eriti oluliseks;

N.  arvestades, et mõned rannapüügipiirkonnad mahajäänud piirkondades paiknevad majanduslikult arenenud piirkondade ja turismipiirkondade läheduses, kuid ei suuda sellegipoolest piisavat majanduskasvu saavutada;

O.  arvestades, et surve mereressursside kasutamiseks neis piirkondades kasvab ning kalandussektor on muutumas turismi kõrval marginaalseks, ehkki need kaks sektorit sobivad kokku ja täiendavad teineteist;

P.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 tunnistatakse äärepoolseimate piirkondade ühiskondlikku ja majanduslikku eriolukorda, mida süvendavad struktuurselt tegurid (isoleeritus, väike pindala, rasked maastiku- ja kliimatingimused, sõltuvus mõnest tootest jne), mille püsivus ja koosmõju piiravad tõsiselt nende arengut;

Q.  arvestades, et vähem arenenud, eeskätt äärepoolseimates piirkondades sõltub suure osa kohaliku elanikkonna elu väikesemahulisest ja kohalikust rannikupüügist, ning arvestades, et selles sektoris on puudus noortest, kuna sektor on väheatraktiivne, vähehinnatud ja sageli halvasti tasustatud;

R.  arvestades, et selleks, et tagada äärepoolseimates piirkondades kalandustoodete konkurentsivõime peamistel sihtturgudel, tuleks muu hulgas tagada, et nende hinnad mingil juhul transpordi tõttu ei tõuseks;

S.  arvestades, et käsitöönduslik kalapüük ning sellega seotud turism avaldavad märkimisväärset mõju majandusele ning võivad nendes piirkondades majandust mitmekesistada;

T.  arvestades, et Euroopa Liidu sinise majanduse strateegia edendab ja toetab nende rannikualade kestlikku majandusarengut;

U.  arvestades, et mere- ja rannikuturismi pakub tööd 3,2 miljonile inimesele ning see loob ELis kokku 183 miljardit eurot kogulisandväärtust;

1.  rõhutab kalapüügi, eriti väikesemahulise käsitööndusliku kalapüügi ning jätkusuutliku ranniku- ja mereturismi olulisust sotsiaalse ja keskkonnahoidliku kõikehõlmava meremajanduse arendamisel; tuletab meelde vajadust mitmekesistada turismiteenuste pakkumisi, ergutades majanduslikult ja keskkondlikult kestlikke tegevusi, mis hõlbustavad ja edendavad kogu aasta vältel juurdepääsu merepärandile, allveeturismile, toiduturismile või veespordile, et kompenseerida hooajalisusest tulenevat kõikumist; peab vajalikuks anda selliste rahastamisvahendite kaudu nagu Horisont 2020 suuremat rahalist toetust VKEdele, kes töötavad välja uuenduslikke lahendusi Euroopa ranniku- ja mereturismi jaoks;

2.  märgib, et mitmekesistamine on muutunud paljude väikesemahulise püügiga tegelevate kalurite jaoks vajalikuks peaaegu kõikjal, kuid eriti vähem arenenud piirkondades, kuna nende tulu kalapüügist on sageli ebapiisav ning nad vajavad täiendavaid sissetulekuallikaid, nagu sektoriga seotud turismiteenuste pakkumine, näiteks kalandusturism; julgustab komisjoni ja liikmesriike toetama lisaks EMKFile erinevate ELi fondide kasutamist, et arendada asjaomastes piirkondades kalandusturismi ja kalatööstust ning seega mitmekesistada sissetulekuallikaid; toonitab siiski, et kõnealune mitmekesistamine ei tohi mingil juhul ohustada tõelist kalapüüki ning et väikekalurite tööd tuleb tunnustada ja rahaliselt toetada, muu hulgas bioloogilise taastumise perioodidel;

3.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles investeerima kogu kalandussektori koolitusse ja tehnoloogilisse arengusse, et mahajäänud piirkondadesse asuks kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid, kes sinna ka jääks; juhib tähelepanu sellele, et investeeringuid inimkapitali ning meetmed koolituse edendamiseks kalandussektoris on olulised eeldused, et saavutada jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline majanduskasv; rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfond võib aidata edendada haridust ja koolitust, sealhulgas väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi osas; rõhutab kalandussektorit toetavate kohalike tegevusrühmade loomise tähtsust;

4.  kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke asutusi pakkuma kestlikke innovaatilisi taristuid, sealhulgas näiteks kiiret internetiühendust ja kvaliteetseid IT-teenuseid, võimaldamaks mahajäänud piirkondade kaluritel parandada oma traditsioonilist kalapüüki, sobitades seda paremini teiste majandustegevuse sektorite, eelkõige vastastikku täiendavate sektoritega; juhib tähelepanu potentsiaalile, mis on mitut sektorit hõlmavatel projektidel, millega edendatakse mahajäänud rannikuäärsete piirkondade majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset arengut, kasutades ära ELi fondide, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF), Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi ja Euroopa Sotsiaalfondi (EFS) vahelist koostoimet; juhib tähelepanu sinisele majandusele, mis võib aidata kaasa mahajäänud ranniku- ja saarepiirkondade majanduskasvule;

5.  rõhutab vajadust toetada tootja- ja kutseorganisatsioonide loomist ja nende tööd, et parandada sektori konkurentsivõimet ning selle turupositsiooni;

6.  rõhutab, kui tähtis on Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF), mis esmakordselt ühendab integreeritud merenduspoliitika ja kalanduspoliitika rahastamist rahastamisega Euroopa Investeerimispangast (EIP), et toetada kalanduse, vesiviljeluse ja kalatöötlemise kestlikku ja keskkonnahoidlikku arendamist, kalandusega tegelevate ja neis sektoritest sõltuvate, eeskätt rannapüügi ja väikesemahulise püügiga tegelevate kogukondade sissetuleku mitmekesistamist, naiste ja noorte kutseõppe edendamist ja uute ettevõtjate sektorisse asumist; kutsub liikmesriike üles kiirendama EMKFi rahaliste vahendite kasutamist, eeskätt kohaliku elanikkonna koolitamisele ja kutsekvalifikatsioonide saamisele ning traditsioonilist kalapüüki täiendavatele tegevustele eraldatud vahendite kasutamist; leiab, et äärepoolseimatele piirkondadele kala transpordiks kuni nende rahvusvahelisele turule sisenemiseni antavad toetused tuleb säilitada või neid suurendada, et tagada õiglased konkurentsitingimused võrreldes mujalt pärit toodetega; rõhutab, kui oluline on EMKFi piisav rahastamine 2020. aasta järgsel perioodil, et see saaks jätkata rannikualade arengu toetamist kalapüügist sõltuvates piirkondades;

7.  rõhutab, et kaluritel, eriti paljude mahajäänud piirkondade väikekaluritel on nende piirkondade rahandusel lasuva surve ja võlakoorma ning EMKFi toimimisega seotud bürokraatlike ja haldusviivituste tõttu raskusi rahastamisele juurdepääsul; kutsub seetõttu komisjoni üles töötama koos riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutustega välja sobivad rahastamisvahendid, pidades silmas kalurite ja nende ettevõtete vajadusi; ärgitab komisjoni ja liikmesriike rakendama lihtsamat ja kiiremat menetlust EMKFi kasutamiseks mahajäänud piirkondade jaoks; palub komisjonil uurida võimalust luua põllumajandusele suunatud POSEI programmi eeskujul äärepoolseimate piirkondade kalanduse rahastamisvahend, mis toetaks nendes piirkondades kalanduse potentsiaali optimaalset ärakasutamist;

8.  nõuab kalandusega seotud Euroopa Liidu poliitikavaldkondade, regulatsioonide, fondide ja programmide ning eelkõige EMKFi puhul ELi toimimise lepingu artikli 349 täielikku rakendamist äärepoolseimatele piirkondadele iseloomulike raskuste lahendamiseks;

9.  julgustab komisjoni ja liikmesriike toetama lisaks EMKFile erinevate ELi fondide kasutamist, et arendada asjaomastes piirkondades kalandusturismi ja kalatööstust ning seega mitmekesistada sissetulekuallikaid;

10.  äärepoolseimate piirkondade kalandussektori ellujäämise nimel ning kooskõlas säästva arengu eesmärgis nr 14 nimetatud väikesaarte ja -territooriumite erikohtlemise põhimõttega palub komisjonil kehtestada ELi toimimise lepingu artiklil 349 põhinevad toetusmeetmed, mis võimaldaksid ELi või riiklikul tasandil rahastada äärepoolseimate piirkondade väikesemahulise ja traditsioonilise kaalpüügiga tegelevaid laevu, mis lossivad oma saagi nende piirkondade sadamates ja toetavad kohalikku säästvat arengut – see aitaks parandada inimeste ohutust, täita ELi hügieeninõudeid, võidelda ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu ning saavutada suuremat ökoloogilist tõhusust;

11.  toetab liikmesriike soodsa maksusüsteemi kehtestamisel asjaomastes piirkondades, et ergutada investeeringuid ja võidelda vaesuse vastu;

12.  rõhutab, kui oluline on arendada ja edendada jätkusuutlikku vesiviljelust nii keskkonna seisukohast kui ka selleks, et kaitsta inimeste tervist ja tarbijate huve; rõhutab lisaks, et sellel on potentsiaali mitte üksnes majandustegevuses hästitasustatud ja stabiilsete töökohtade pakkujana (praegu on ELis selles valdkonnas juba 80 000 töökohta), vaid see aitab ka piirata Euroopa kalavarude ülepüüki ning vähendada ELi sõltuvust kala ja merenadide impordist kolmandatest riikidest. ergutab liikmesriike ja kohalikke asutusi üles toetama meremajanduse projekte, et aidata arengus mahajäänud piirkondadel arendada keskkonnasäästlikke sissetulekuallikaid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema rohkem jõupingutusi, et leevendada halduskoormusega seotud probleeme, millega puutuvad kokku kalandus- ja vesiviljelussektor.

NÕUANDVAS KOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	24.1.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: – 0:	22 2 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Clara Eugenia Aguilera García, Renata Briano, Alain Cadec, Richard Corbett, Linnéa Engström, João Ferreira, Sylvie Goddyn, Mike Hookem, Ian Hudghton, Carlos Iturgaiz, Werner Kuhn, António Marinho e Pinto, Norica Nicolai, Ulrike Rodust, Remo Sernagiotto, Ricardo Serrão Santos, Isabelle Thomas, Ruža Tomašić, Peter van Dalen, Jarosław Wałęsa
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Izaskun Bilbao Barandica, Ole Christensen, Norbert Erdős, Seán Kelly, Verónica Lope Fontagné
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Tim Aker, João Pimenta Lopes

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

22	+
ALDE	António Marinho e Pinto, Norica Nicolai
ECR	Peter van Dalen, Remo Sernagiotto, Ruža Tomašić
ENF	Sylvie Goddyn
GUE/NGL	João Ferreira, João Pimenta Lopes
PPE	Alain Cadec, Norbert Erdős, Carlos Iturgaiz, Seán Kelly, Werner Kuhn, Verónica Lope Fontagné, Jarosław Wałęsa
S&D	Clara Eugenia Aguilera García, Richard Corbett, Ulrike Rodust, Ricardo Serrão Santos, Isabelle Thomas
Verts/ALE	Linnéa Engström, Ian Hudghton

2	–
EFDD	Tim Aker, Mike Hookem

0	0

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

• [1]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0109.
• [2]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0280.
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0316.
• [4]  ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.
• [5]  ELT L 354, 28.12.2013, lk 1.
• [6]  ELT L 149, 20.5.2014, lk 1.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	20.2.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	31 3 3
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Mercedes Bresso, Steeve Briois, Andrea Cozzolino, Raymond Finch, John Flack, Iratxe García Pérez, Michela Giuffrida, Krzysztof Hetman, Ivan Jakovčić, Constanze Krehl, Sławomir Kłosowski, Louis-Joseph Manscour, Martina Michels, Iskra Mihaylova, Andrey Novakov, Paul Nuttall, Mirosław Piotrowski, Stanislav Polčák, Liliana Rodrigues, Fernando Ruas, Monika Smolková, Ruža Tomašić, Ramón Luis Valcárcel Siso, Ángela Vallina, Lambert van Nistelrooij, Kerstin Westphal, Joachim Zeller
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Daniel Buda, Andor Deli, Ivana Maletić, Urmas Paet, Georgi Pirinski, Bronis Ropė, Milan Zver
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Eleonora Evi, Anna Hedh, Bogdan Brunon Wenta

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

31	+
ALDE	Ivan Jakovčić, Iskra Mihaylova, Urmas Paet
ECR	John Flack, Sławomir Kłosowski, Mirosław Piotrowski, Ruža Tomašić
PPE	Daniel Buda, Andor Deli, Krzysztof Hetman, Ivana Maletić, Lambert van Nistelrooij, Andrey Novakov, Stanislav Polčák, Fernando Ruas, Ramón Luis Valcárcel Siso, Bogdan Brunon Wenta, Joachim Zeller, Milan Zver
S&D	Mercedes Bresso, Andrea Cozzolino, Iratxe García Pérez, Michela Giuffrida, Anna Hedh, Constanze Krehl, Louis-Joseph Manscour, Georgi Pirinski, Liliana Rodrigues, Monika Smolková, Kerstin Westphal
VERTS/ALE	Bronis Ropė

3	–
EFDD	Raymond Finch, Paul Nuttall
ENF	Steeve Briois

3	0
EFDD	Eleonora Evi
GUE/NGL	Martina Michels, Ángela Vallina

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu