Sissejuhatus

Kaheksa aastat pärast Lissaboni lepingu jõustumist pidas põhiseaduskomisjon vajalikuks koostada rakendamise algatusraporti, milles hinnatakse liikmesriikide parlamente käsitlevate aluslepingu sätete rakendamist.

Raporti eesmärk on hinnata praegu kasutusel olevaid mehhanisme liikmesriikide parlamentide osalemiseks Euroopa Liidu poliitilises protsessis. Hinnangu põhjal käsitletakse raportis seejärel võimalikke viise nende mehhanismide parandamiseks, et liikmesriikide parlamente üldisele lõimimisprotsessile lähemale tuua. Raport peaks andma hinnangu ka Euroopa Komisjoni ja riiklike parlamentide vahel loodud poliitilisele struktureeritud arutelule.

Teabekogumistegevus

Kontrollivahendid ja tähelepanekud rakendamise seisukorra kohta olid järgmised:

– 20. märtsil 2017 toimunud seminar akadeemilise kogukonna ekspertidega, mille korraldas sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakond C ning kus esitleti ja arutati üht uuringut(1) ja kahte ülevaadet(2);

– 2. mail 2017 toimunud parlamentidevaheline komisjonide kohtumine, kus kolm eksperti esitlesid raporti teemat käsitlevaid uuringuid ja kus liikmesriikide parlamentide liikmed said väljendada oma seisukohti ning astuda dialoogi Euroopa Parlamendi liikmetega(3);

– kirjalikud arvamusavaldused mitme liikmesriigi parlamendilt;

– teabekogumismissioonid 21. veebruaril 2017 Portugali Vabariigi Kogusse, 22. ja 23. mail 2017 Taani Folketingi ning 24. mail 2017 Kreeka Esindajatekogusse;

– Euroopa rakendamishinnang(4) ja parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi järelhindamisüksuse uuring(5), mida esitleti ja arutati 12. oktoobril 2017;

– 27. oktoobril 2017 esitatud õiguslik arvamus Euroopa Parlamendi õigustalituselt.

I.  Liikmesriikide parlamentide peamine ülesanne: Euroopa poliitika kontrollimine, volitades selleks riikide valitsusi, mis on esindatud Euroopa Liidu Nõukogus ja Euroopa Ülemkogus

Lissaboni leping sai tuntuks parlamentide lepinguna just sel põhjusel, et sellega laiendati tunduvalt Euroopa Parlamendi volitusi, tunnustades liikmesriikide parlamentide põhiseaduslikku rolli Euroopa raamistikus. Parlamendid hakkasid täitma olulist osa liidu demokraatliku õiguspärasuse kindlustamisel, selle pluralismi ja mitmekesisuse edendamisel ning selle põhiseadusliku toimimise tagamisel.

Nagu nähtub varasematest raportitest ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 10 lõikest 2, on selge, et liikmesriikide parlamentide peamine ülesanne on endiselt Euroopa Liidu Nõukogus ja Euroopa Ülemkogus toimuva valitsuse tegevuse demokraatlik kontroll ja jälgimine. Valitsuse tegevuse üle liikmesriigi tasandil järelevalvet ellu viies on parlamentide osatähtsus ELi poliitilise ja põhiseadusliku tegevuse mõjutamisel seda suurem, mida parem ja tõhusam on järelevalve. Selleks on väga oluline, et liikmesriikide parlamendid võrdleksid COSACi raamistikus ja isegi spontaanselt omavahel parimaid tavasid. Sama oluline on parandada ja kaasata kõiki parlamentidevahelisele teabevahetussüsteemile ELi küsimustes (IPEX) saadaolevaid vahendeid, et suurendada Euroopa asju käsitleva olemasoleva teabe ulatust, selle levikiirust ja tõhusust.

Võttes arvesse korduvat kaebust, et liikmesriikide parlamendid on nn Euroopa poolaasta tõttu kaotanud osa oma eelarveküsimustega seotud volitustest, võiks olla kasulik kavandada nende asjakohase töökorra vastuvõtmist tulevikus, austades samas täielikult iga parlamendikoja iseorganiseerumise õigust. Tegelikult tagaks valitsuste ja Euroopa Komisjoni vahelisi eelarvekõnelusi edasiviiva ajavahemiku (liikmesriikide trimester) kehtestamine ning komisjoni ja nõukogu suhte hilisemat jälgimist võimaldava parlamentaarse järelmeetmete mehhanismi loomine liikmesriikide parlamentide kontrollivõime olulise suurenemise ajalooliselt nende pädevusse kuulunud valdkonnas.

II.  Liikmesriikide parlamentide konkreetne põhiseaduslik panus Euroopa tasandil: Euroopa poliitilise sfääri loomine

Lisaks sellele on liikmesriikide parlamente Lissaboni lepingu vaimus ja selle sõnastuse alusel üha enam kutsutud üles tegutsema otse Euroopa tasandil, nii koos Euroopa Parlamendi kui ka Euroopa Komisjoniga. Sellest hoolimata nähakse liikmesriikide parlamentide kaasatust Euroopa asjadesse endiselt piiratuna, välja arvatud subsidiaarsuse kontrolli ja teabeõigustega seotud küsimustes.

Kui Lissaboni lepingus taotletakse lähedasemat suhet liikmesriikide parlamentide ja Euroopa institutsioonide vahel, on see loomulikult nii seetõttu, et parlamentidelt oodatakse oma konkreetse panuse andmist, mis läheks kaugemale panusest, mille nende juhid annavad oma sõnadega ning nõukogus ja ülemkogus hääletades. Liikmesriikide parlamentide Euroopa elus osalemise ja liikmesriikide valitsuste osalemise vahel nõukogus ja ülemkogus valitseb tõeline põhiseaduslik differentia specifica. Kui valitsused esindavad üht poliitilist seisukohta, mis peegeldub valitsuse ühtsel häälel hääletamistel, siis liikmesriikide parlamendid on pluralismi ja sisemise mitmekesisuse väljendus (ilma et see piiraks ranget kinnipidamist parlamendisiseselt väljendatud enamuse tahtest). See eriline panus, mille liikmesriikide parlamendid saavad omalt poolt Euroopa tasandil anda, on just see liikmesriigisiseste nägemuste mitmekesisus (mis on proportsionaalselt esindatud). Ometi on tehtud vähe selleks, et juhtida tähelepanu liikmesriikide parlamentide asendamatule põhiseaduslikule funktsioonile Euroopa elus ja seada see esikohale. See funktsioon aitab tugevalt kaasa tõelise Euroopa poliitilise sfääri ja tõelise autentse avaliku sfääri loomisele. Vähemuse seisukohad ühe liikmesriigi parlamendis võivad tegelikult langeda kokku enamuse seisukohaga mõne teise liikmesriigi parlamendis ja nendevahelises suhtes peegeldub Euroopa poliitilise areeni esilekerkimine. Muu hulgas kuulub raporti eesmärkide hulka selle lõhe ületamine. Esiteks toetatakse selleks otsustavalt sisemise pluralismi väljendumist liikmesriikide parlamentide delegatsioonides kõigil ühisüritustel ja vastavalt fraktsioonide proportsioonidele. Teiseks, võimaldatakse vähemusfraktsioonidel, kes esindavad vähemuse seisukohta, lisada oma eriarvamus põhjendatud arvamusele, ilma et õõnestataks vastu võetud arvamuste kohustust väljendada enamuse tahet.

III.  Täieliku institutsioonidevahelise koostöö poole püüdlemine: Euroopa poliitilise sfääri kujundamine

Euroopa poliitilise areeni loomist edendab iseenesestmõistetavalt kõikvõimalike juba toimivate algatuste tugevdamine. Tegelikult on jätkuv koostöö ELi institutsioonide ja liikmesriikide parlamentide vahel viimase kümnendi jooksul tunduvalt paranenud. Esiteks on Barroso algatus, mis on dokumenteeritud iga-aastastes aruannetes nende suhete kohta, kahtlemata edendanud poliitilist dialoogi liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Komisjoni vahel.

Teiseks on igasugune võimalik nn põhiseaduslik kadedus Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahel pärast Lissaboni lepingut kadunud (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 1 artikleid 9 ja 10 parlamentidevahelise koostöö tulemusliku ja regulaarse korralduse ning edendamise kohta liidus).

Kuna see koostöö on tihedalt seotud liikmesriikide endi seadusandlike institutsioonide vahelise dialoogiga, on veel arenguruumi(6). Kõigepealt tuleb praeguse suhteraamistiku lihtsustamiseks teha pingutusi ELi ja liikmesriikide parlamentide vahel, mis puudutab muu hulgas Euroopa Liidu parlamentide esimeeste konverentsi, COSACit, parlamentidevahelist konverentsi stabiilsuse, majanduse koordineerimise ja juhtimise kohta ELis, parlamentaarse ühiskontrolli Europoli töörühma, parlamentidevahelisi komisjonide kohtumisi ja parlamentaarseid ühiskohtumisi, kui tuua vaid mõned näited. Komisjonipõhise lähenemisviisi arendamine oleks sellega seoses väga kasulik(7).

Sama kehtib ka liikmesriikide parlamente käsitlevate aluslepingu sätete rakendamise kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 70, 88 ja 85). Ajal, mil need teemad on veelgi keerulisemad, peaks EL kasutama ära kõiki liikmesriikide parlamente, mis on üks selle peamistest demokraatliku õiguspärasuse allikatest, et tagada aktiivne roll kavandatava Euroopa kaitsekoostöö liidu jälgimises. Seepärast tundub liikmesriikide parlamentide osalemine ja aktiivne kaasatus olevat keskse tähtsusega ja tõeliselt asendamatu.

Samal eesmärgil kutsume üles looma nn Euroopa nädalat, mis võiks toimuda paralleelselt 27 liikmesriigi parlamentides ja kus peaksid kohal olema Euroopa Komisjoni volinikud ja Euroopa Parlamendi liikmed, kes arutlevad liikmesriikide parlamendisaadikutega Euroopa küsimuste üle. Lisaks oleks selline algatus optimaalne viis palju arutatud Euroopa tuleviku teemaliste nn demokraatlike konventsioonide korraldamise idee elluviimiseks. Euroopa nädal hõlmaks, ohustamata taaskord iga parlamendi sõltumatut eelisõigust, liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi töökorra reformi.

IV.  Liikmesriikide parlamentide roll seoses subsidiaarsuse kontrolliga

Olles teadlikud, et see on üks nende kõige olulisematest põhiseaduslikest pädevustest, on liikmesriikide parlamendid üksmeelsed oma hinnangus teatavate piirangute kohta varajase hinnangu süsteemi toimimises, millega võib käivitada kollase või oranži kaardi menetluse. Esimene takistus on piiratud kaheksanädalane seisakuperiood, mida on võimalik muuta vaid aluslepingu reformiga ja mis peaks pärast nimetatud reformi pikenema. Sellega kaasneb aga tehniline küsimus, millel on võimude lahususe seisukohalt õiguslik mõju ja mis võib kergendada sellest takistusest tingitud koormat. Nimelt ei peaks kaheksanädalase seisakuperioodi alguspäeva jätma Euroopa Komisjoni otsustada. Niisiis, nagu paljude liikmesriigi menetluste puhul, tuleks kaaluda tehnilist pikendamist nii, et otsuse vastuvõtmine kaheksanädalase perioodi alustamise kohta ei oleks komisjoni ainuõigus.

Teine takistus, mis on aga sama oluline, on seotud subsidiaarsuse põhimõtte kitsa tõlgendamisega Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud kujul, mis ei hõlma pädevuste andmise põhimõtet ega proportsionaalsuse põhimõtet. Selle argumendiga keeldub Euroopa Komisjon lubamast liikmesriikidel kasutada oma kontrolliõigust. Ometi on õigusalases õpetuses pikka aega tehtud vahet stricto sensu ja lato sensu subsidiaarsuse vahel, millest viimane koosneb nimetatud kolmest mõõtmest. Eelnevad kogemused näitavad, et on väga keeruline mõista, kust läheb täpne piir subsidiaarsuse poliitilise mõõtme ja proportsionaalsuse õigusliku mõõtme vahel. Kuna piir poliitika ja õiguse vahel on õrn, peaks komisjon varajase hoiatamise süsteemi rakendades tegutsema subsidiaarsuse põhimõtte suhtes liigselt piirava seisukoha võtmisel vaoshoitult.

Sellega seoses – ja pärast Briti referendumiprotsessi raames tehtud järeleandmisi – ei ole liikmesriikide parlamentidelt tulnud taotlusi tulevikus punase kaardi rakendamiseks. Samas on aga tugev ka Euroopa Parlamendi raportites dokumenteeritud liikumine rohelise kaardi loomiseks, mis annaks liikmesriikide parlamentidele teatava vahendi seadusandliku algatuse valdkonnas. Sellisel uuendusel peaks olema kolm piirangut: tegu ei tohi olla tõelise seadusandliku algatusega, kuna see on õigus, mis kuulub ainult Euroopa Komisjonile (ei Euroopa Parlamendil ega nõukogul ei ole seadusandlikku algatusõigust); seda ei tohi kasutada seoses olemasolevate ELi õigusaktide kehtetuks tunnistamisega, kuna sellisel juhul toimiks vahend vastupidise punase kaardina, ja viimaks ei tohiks sellega kaasneda mingeid õigusi muudatuste sisseviimiseks Euroopa õigusaktidesse (sellega võetaks endale pädevusi, mis on aluslepingutes määratud Euroopa Parlamendile ja nõukogule). Seega on tegu väga kiiduväärse ideega, kuna see peegeldab õiget arusaama subsidiaarsusest, kaasa arvatud sellest, et subsidiaarsus tähendab, et liikmesriikide parlamendid tunnustavad asjaolu, et mõned teemad kuuluvad liidu ainupädevusse. Täielikult rakendades saab tegu olema ettepaneku või soovituse esitamise õigusega, millega võib sarnaselt paralleelsete mehhanismidega kaasneda Euroopa Komisjoni kohustus esitada tagasilükkamise korral põhjendatud vastus.

(1) „The Role of National parliaments in the EU after Lisbon: Potentialities and Challenges“ (Liikmesriikide parlamentide roll ELis pärast Lissaboni: võimalused ja väljakutsed), prof dr Olivier Rozenberg. (2) „Subsidiarity as a Means to Enhance Cooperation between EU Institutions and National parliaments“ (Subsidiaarsus koostöö edendamise vahendina ELi institutsioonide ja liikmesriikide parlamentide vahel), prof dr Diane Fromage, ja „The Legisprudential Role of National parliaments in the European Union“ (Liikmesriikide parlamentide roll Euroopa Liidu õigusloomepraktikas), prof dr Luís Heleno Terrinha. (3) „The interparliamentary cooperation at EU level“ (Parlamentidevaheline koostöö ELi tasandil), Carlo Casini; „Subsidiarity and National parliaments“ (Subsidiaarsus ja liikmesriikide parlamendid), Ludwik Dorn; „Political structured dialogue and National parliaments“ (Poliitiline struktureeritud dialoog ja liikmesriikide parlamendid), prof dr Ingolf Pernice. (4) Euroopa rakendamishinnang „Working with national parliaments on EU affairs“ (Koostöö liikmesriikide parlamentidega ELi asjades), dr Milan Remac, Euroopa Parlament, 2017 (PE 603.271). (5) Rakendamise toimimise ülevaade uuringu „Survey of permanent representatives of national parliaments in the European Parliament“ (Liikmesriikide parlamentide alaliste esindajate uuring Euroopa Parlamendis) (PE 610.992) kohta. (6) Vt prof dr Olivier Rozenbergi uurimust „The Role of National parliaments in the EU after Lisbon: Potentialities and Challenges“ (Liikmesriikide parlamentide roll ELis pärast Lissaboni: võimalused ja väljakutsed). (7) Vt teabekogumismissioonide lõplikku aruannet, 17. juuli 2017, PE608.137v01-00.

liikmesriikide parlamente käsitlevate aluslepingu sätete rakendamise kohta

(2016/2149(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 5 pädevuste andmise ja subsidiaarsuse kohta, artikli 10 lõiget 1 esindusdemokraatia kohta, artikli 10 lõiget 2 ELi kodanike esindatuse kohta, artikli 10 lõiget 3 kodanike õiguse kohta osaleda liidu demokraatias, artiklit 11 osalusdemokraatia kohta, artiklit 12 liikmesriikide parlamentide rolli kohta, artikli 48 lõiget 3 lihtläbivaatamismenetluse kohta ja artikli 48 lõiget 7 (sillaklausel),

–   võttes arvesse Amsterdami lepingule lisatud protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus ning Lissaboni lepingule lisatud protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 15 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 41 ja 42,

–  võttes arvesse oma 12. juuni 1997. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vaheliste suhete kohta(1), 7. veebruari 2002. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vaheliste suhete kohta Euroopa integratsioonis(2), 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete arendamise kohta vastavalt Lissaboni lepingule(3) ja 16. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete kohta(4),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepinguvõimalusi kasutades(5), resolutsiooni euroala eelarvesuutlikkuse kohta(6) ja resolutsiooni võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses(7),

–  võttes arvesse komisjoni aastaaruandeid Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide parlamentide suhete kohta, eriti 2. juuli 2015. aasta aruannet 2014. aasta kohta (COM(2015)0316) ja 15. juuli 2016. aasta aruannet 2015. aasta kohta (COM(2016)0471), ning Euroopa Komisjoni aastaaruandeid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta, eriti 15. juuli 2016. aasta aruannet 2015. aasta kohta (COM(2016)0469) ja 30. juuni 2017. aasta aruannet 2016. aasta kohta (COM(2017)0600),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi riikide parlamentidega suhtlemise direktoraadi aastaaruandeid, eriti 2016. aasta vahearuannet Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vaheliste suhete kohta,

–  võttes arvesse oma 26. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalve 2015 kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valget raamatut Euroopa tuleviku kohta ja Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri 13. septembri 2017. aasta kõnet olukorrast Euroopa Liidus, milles esitleti tegevuskava,

–  võttes arvesse deklaratsiooni „Suurem Euroopa integratsioon – edasiviiv tee“, mille 14. septembril 2015. aastal allkirjastasid Itaalia Saadikutekoja, Prantsusmaa Rahvuskogu, Saksamaa Liidupäeva ja Luksemburgi Saadikutekoja presidendid ning mida praegu toetavad 15 ELi liikmesriikide parlamendikoda,

–  võttes arvesse alates Lissaboni lepingu jõustumisest toimunud Euroopa Liidu parlamentide esimeeste konverentside järeldusi, eriti 2016. aastal Luxembourgis ja 2017. aastal Bratislavas toimunud konverentside järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSAC) kohtumiste panuseid ja järeldusi alates Lissaboni lepingu jõustumisest, eriti 2017. aastal Vallettas ja Tallinnas toimunud kohtumiste järeldusi, samuti COSACi poolaastaaruandeid,

–  võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu artiklit 13, milles sätestati parlamentidevaheliste konverentside korraldamine eesmärgiga arutada eelarvepoliitikat ja teisi lepinguga hõlmatud küsimusi;

–  võttes arvesse Tšehhi Senati 30. novembri 2016. aasta resolutsiooni (11. koosseisu 26. resolutsioon), Itaalia Senati 19. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni (dokument XVIII nr 164) ja selle Euroopa Liidu poliitikakomitee 2. mai 2017. aasta panust (protokoll 573) ning Prantsusmaa Rahvuskogu ELi asjade komisjoni 31. mai 2017. aasta panust (viide 2017/058) ja Madalmaade Parlamendi Teise Koja Euroopa asjade alalise komisjoni 22. detsembri 2017. aasta panust (kiri A(2018)1067);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A8-0127/2018),

A.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid edendavad Euroopa Liidu head põhiseaduslikku toimimist ja aitavad sellele aktiivselt kaasa (ELi lepingu artikkel 12), täites seeläbi keskseid ülesandeid liidu demokraatlikus õiguspärasuses ja viies seda täiel määral ellu;

B.  arvestades, et liikmesriikide valitsuste aruandekohustus oma parlamentide ees Euroopa asjade raamistikus, mis sõltub iga liikmesriigi tavadest, on liikmesriikide parlamentide rolli nurgakivi praegustes Euroopa aluslepingutes;

C.  arvestades, et isevastutuse parandamiseks peaksid liikmesriikide parlamendid kontrollima liikmesriikide valitsusi, samamoodi nagu Euroopa Parlament kontrollib Euroopa täidesaatvat asutust; arvestades siiski, et liikmesriikide parlamentide mõjuvõim liikmesriikide valitsuste üle varieerub liikmesriigiti märkimisväärselt;

D.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid kurdavad sageli oma piiratud kaasatuse üle liidu asjades ja soovivad olla tihedamalt seotud Euroopa integratsiooniprotsessi arenguga;

E.  arvestades, et läbipaistvuse puudumine ELi seadusandlikes ja otsustusprotsessides võib õõnestada liikmesriikide parlamentide aluslepingutest ja asjaomastest protokollidest tulenevaid eelisõigusi ning eriti parlamentide osa oma valitsuse kontrolliasutusena;

F.  arvestades, et liikmesriikide parlamentide pluralism on liidule märkimisväärselt kasulik, kuna erinevate poliitiliste seisukohtade ühildumine kõikide liikmesriikide ulatuses võib tugevdada valdkondadeüleseid arutelusid Euroopa tasandil ja muuta need laiahaardelisemaks;

G.  arvestades, et parlamendisiseste vähemuste alaesindatust Euroopa asjades tuleks tasakaalustada, austades samas täielikult iga liikmesriigi parlamendi enamust ning tegutsedes vastavalt proportsionaalse esindatuse põhimõttele;

H.   arvestades, et liikmesriikide parlamendid täidavad osa Euroopa aluslepingute mis tahes läbivaatamises ning et neid kutsuti hiljuti üles lööma kaasa mitmetel ELi demokraatlikel foorumitel;

I.  arvestades, et Euroopa avalikku sfääri võiks edendada Euroopa tulevikku käsitleva foorumite sarjaga, mille korraldaksid liikmesriikide parlamendid ja Euroopa Parlament kui Euroopa demos’e loomulikud esindajad; arvestades, et selliseid foorumeid võiks toetada ühise Euroopa nädalaga, kus liikmesriikide parlamendikojad arutaksid Euroopa Komisjoni volinike ja Euroopa Parlamendi liikmetega samaaegselt Euroopa teemadel;

J.  arvestades, et – nagu on näidanud hiljutised valimistrendid – majandus-, finants- ja sotsiaalkriis on nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil kasvatanud ELi kodanike usaldamatust ja pettumistunnet praeguse demokraatliku esindusmudeli suhtes;

K.  arvestades, et liikmesriikide parlamentide õiguse rakendamine kontrollida subsidiaarsuse põhimõtte järgimist nn varajase hoiatamise süsteemi alusel on osaliselt parandanud suhteid ELi institutsioonide ja liikmesriikide parlamentide vahel;

L.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid on vahel varajase hoiatamise süsteemi suhtes kriitilised, väites, et selle sätteid ei ole lihtne rakendada ja sel puudub lai kohaldamisala;

M.  arvestades, et varajase hoiatamise süsteemi rakendamisel on tehtud edusamme, nagu on näidanud poliitilise dialoogi raames liikmesriikide parlamentide esitatud arvamuste koguarvu viimased andmed; arvestades, et nn kollase kaardi menetluse vähene kasutamine ja oranži kaardi menetluse ebatõhusus näitab arenguruumi olemasolu ning seda, et parem kooskõlastamine liikmesriikide parlamentide vahel on sellega seoses võimalik;

N.  arvestades, et kaheksanädalane periood, mis on sätestatud protokolli nr 1 artiklis 4, on osutunud ebapiisavaks, et subsidiaarsuse põhimõtte järgimist õigeaegselt kontrollida;

O.  arvestades, et varajase hoiatamise süsteemi saab täiendada süsteemiga, mis praegu võimaldab liikmesriikide parlamentidel esitada komisjonile arutamiseks edasiviivaid ettepanekuid, võttes nõuetekohaselt arvesse komisjoni algatusõigust;

P.  arvestades, et mitme liikmesriigi parlamendid on väljendanud huvi poliitilise dialoogi parandamise vahendi vastu, mis annaks neile võimaluse teha komisjonile arutamiseks edasiviivaid ettepanekuid, võttes arvesse komisjoni algatusõigust ja olles eelnevalt taganud Euroopa Parlamendi toetuse;

Q.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid saavad igal ajal anda välja arvamusi poliitilise dialoogi raamistikus, volitada oma valitsusi nõudma nõukogu kaudu seadusandlike ettepanekute koostamist või, vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225, lihtsalt kutsuda Euroopa Parlamenti üles esitama Euroopa Komisjonile ettepanekuid;

R.  arvestades, et punase kaardi menetluse rakendamine ei ole praeguses Euroopa integratsiooni arenguprotsessi etapis mõeldav;

S.  arvestades, et Lissaboni lepinguga tagatud ulatuslikke teabeõigusi oleks võimalik edendada, kui liikmesriikide parlamentidele antaks rohkem ressursse ja aega Euroopa institutsioonide edastatud dokumentidega tegelemiseks;

T.  arvestades, et vastavalt IPEXi digitaalsele strateegiale, milles Euroopa Parlamendil on oluline toetav roll, peaks IPEXi – liikmesriikide parlamentide vahelise ning liikmesriikide parlamentide ja Euroopa institutsioonide vahelise pideva teabevahetuse platvormi – arendamine jätkuma;

U.  arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist ja nn Barroso algatust – komisjoni 2006. aasta septembris algatatud poliitiline dialoog, millega antakse liikmesriikide parlamentidele võimalus esitada komisjoni ettepanekute kohta kommentaare, positiivset tagasisidet ja kriitikat – on institutsioonidevaheline koostöö paranenud;

V.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid väljendavad aeg-ajalt rahulolematust oma suhete üle Euroopa Liiduga, väites, et need on liiga keerulised;

W.  arvestades, et liikmesriikide parlamentidel on asjakohased pädevused vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevatel aladel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele nr 70, 88 ja 85 ning et neil peaks seepärast olema liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika tulevikus oluline roll;

X.  arvestades, et eelarve- ja majanduspoliitika, vastu võetud otsused ja ELi tasandi juhtimine peaksid olema liikmesriikide ja Euroopa tasandil suurema parlamentaarse kontrolli all;

Y.  arvestades, et Euroopa Kohtu 16. mai 2017. aasta otsus ELi ja Singapuri vahelise kaubanduslepingu segatüübi kohta on muutnud viisi, kuidas liikmesriikide parlamendid kaasatakse edaspidi kaubanduslepingutesse;

Z.  arvestades, et parem suhtlus ja suurem teabevahetus Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmete ning ka liikmesriikide parlamentide ametnike vahel võib aidata parandada kontrolli Euroopa tasandi arutelu üle siseriiklikul tasandil ning seega edendada tõelist euroopalikku parlamentaarset ja poliitilist kultuuri;

Kontrolli teostamine valitsuste tegevuse üle Euroopa asjades

1.  leiab, et Lissaboni lepingust tulenevate liikmesriikide parlamentide õiguste ja kohustuste rakendamine on tõhustanud nende rolli Euroopa põhiseaduslikus raamistikus, tagades seeläbi suurema mitmekesisuse, rohkem demokraatlikku legitiimsust ja liidu parema toimimise;

2.  tunnistab, et liikmesriikide valitsused annavad vastavalt liikmesriikide põhiseaduslikule korrale demokraatlikult aru liikmesriikide parlamentidele, nagu on osutatud Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikes 2; on seisukohal, et selline aruandekohustus on liikmesriikide parlamendikodade rolli alus Euroopa Liidus; julgustab liikmesriikide parlamente täitma täiel määral oma Euroopa tasandi ülesandeid, et kontrollida ja mõjutada otseselt Euroopa poliitika sisu, eeskätt jälgides oma valitsusi, mis kuuluvad Euroopa Ülemkogusse ja nõukogusse;

3.  palub liikmesriikidel tagada, et nende parlamentidele võimaldatakse piisavalt aega, võimekust ja vajalik juurdepääs teabele, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet kontrollida liikmesriikide valitsuste tegevust ja tunnistada see seaduspäraseks, kui need valitsused tegutsevad Euroopa tasandil kas siis nõukogus või Euroopa Ülemkogus; tunnistab, et seda Euroopa tasandi ülesannet tuleks täita täielikus kooskõlas liikmesriikide põhiseaduslike tavadega; arvab, et selle rolli kaitsmiseks ja tugevdamiseks tuleks võimestada ja edendada olemasolevate parimate tavade vahetamist ning suhtlust liikmesriikide vahel;

4.  leiab, et ELi institutsioonide töömeetodite ja otsustamisprotsesside läbipaistvus on eeltingimus, mis võimaldab liikmesriikide parlamentidel täita tõhusalt oma aluslepingutest tulenevat institutsioonilist rolli; lisaks nõuab, et liikmesriikide parlamendid kasutaksid täiel määral ära oma vastavaid pädevusi, et kontrollida valitsuste tegevust Euroopa tasandil, muu hulgas kohandades selle võimaldamiseks oma sisekorraldust, ajakavasid ja töökordasid; peale selle soovitab parimate tavade vahetamist parlamendikodade vahel, korrapäraseid arutelusid asjakohaste ministrite ja liikmesriikide parlamentide erikomisjonide vahel enne ja pärast nõukogu ja Euroopa Ülemkogu kohtumisi ning korrapäraseid kohtumisi liikmesriikide parlamentide, Euroopa Komisjoni volinike ja Euroopa Parlamendi liikmete vahel;

5.  leiab, et vältida tuleb igasugust ELi õigusaktide ülereguleerimist liikmesriikides ning et riikide parlamentidel on siinkohal keskne roll; tuletab samal ajal meelde, et see ei piira liikmesriikide õigust kohaldada kaitse taseme säilitamise klausleid ning kehtestada riigi tasandil näiteks kõrgemaid sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid;

6.  tuletab meelde, et otsused tuleb teha kooskõlas põhiseaduslike pädevustega ning võttes arvesse liikmesriikide ja Euroopa Liidu asutuste vastavate otsustuspädevuste selget piiritletust, ergutades samal ajal jõulisemat ja poliitilist dialoogi liikmesriikide parlamentidega ning tunnistades selget vajadust tugevdada parlamentide osalust;

7.  märgib, et Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid peaksid olema Euroopa poolaastasse rohkem kaasatud ning arvab, et eelarvekalendreid liikmesriikide ja Euroopa tasandil tuleks kogu protsessi käigus paremini kooskõlastada, et soodustada selle vahendi tõhusamat kasutamist; tuletab lisaks meelde, et Euroopa poolaasta vastavusse viimine liikmesriikide parlamentide tegevuskavadega võiks aidata majanduspoliitikat veelgi enam omavahel koordineerida, toonitades samas, et sellise vastavusse viimise juures ei tohiks eirata omavalitsemise volitusi ja iga parlamendikoja konkreetset töökorda;

8.  teeb ettepaneku rakendada liikmesriikide eelarvedialoogi perioodi, mille jooksul liikmesriikide parlamendid saaksid arutada Euroopa poolaastat ja aidata sellele kaasa, andes oma valitsustele volitused nende suhtluseks komisjoni ja nõukoguga;

9.  toonitab, et Tallinnas toimunud Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSAC) viimasel täiskogu istungil tunnistati, et enamik liikmesriikide parlamente osaleb ELi küsimuste arutamiseks aktiivselt täiskogu istungitel kas siis korrapäraste ajavahemike järel või vajaduse korral ning et arvukamad täiskogu arutelud ELi küsimustes suurendavad liidu nähtavust ja annavad kodanikele võimaluse saada rohkem teada ELi tegevuskavast ja erakondade seisukohtadest neis küsimustes;

Euroopa avaliku sfääri loomine

10.  märgib, et eri poliitiliste seisukohtade ühildamine kõikide liikmesriikide ulatuses võib tugevdada valdkondadeüleseid arutelusid Euroopa tasandil ja muuta need laiahaardelisemaks; seetõttu arvab, et liikmesriikide delegatsioonid Euroopa institutsioonide juures peaksid kajastama poliitilist mitmekesisust; rõhutab, kui oluline on sellega seoses eri erakondade liikmete proportsionaalse esindatuse põhimõte;

11.  märgib ära asjaolu, et varajase hoiatamise süsteemi raames või sellest väljaspool avaldatud liikmesriikide parlamentide arvamustes võiks olla esitatud parlamendienamuse siduv tahe; toetab sellegipoolest ideed anda liikmesriikide parlamentide poliitilistele vähemustele võimalus väljendada lahknevaid seisukohti, mis kajastuksid avaldatud arvamuste lisades; arvab, et asjaomaste arvamuste avaldamisel tuleks järgida täiel määral proportsionaalsuse põhimõtet ja tegutseda vastavalt iga parlamendikoja konkreetsele töökorrale;

12.  võtab igati teadmiseks hiljutise üleskutse mitmete ELi demokraatlike konventsioonide korraldamiseks kõikjal Euroopas; arvab sellega seoses, et iga-aastase Euroopa nädala korraldamine võimaldaks Euroopa Parlamendi liikmetel ja Euroopa Komisjoni volinikel, eriti klastrite eest vastutavatel asepresidentidel külastada kõiki liikmesriikide parlamente, et arutada ja selgitada Euroopa tegevuskava koos parlamendiliikmete ja kodanikuühiskonna esindajatega; soovitab algatuse toetamiseks vaadata läbi enda kodukorra ning julgustab liikmesriikide parlamente tegema sama; lisaks arvab, et liikmesriikide erakondade ja Euroopa fraktsioonide kohtumised ELi parlamentidevahelise koostöö raames võivad pakkuda lisaväärtust tõelise Euroopa poliitilise arutelu kujul;

Varajase hoiatamise süsteemi reformi toetamine

13.  rõhutab asjaolu, et varajase hoiatamise süsteemi on pärast Lissaboni lepingu jõustumist harva kasutatud, ja leiab, et seda võiks praeguses põhiseaduslikus raamistikus reformida;

14.  märgib, et sellised näited, nagu kollase kaardi menetluse käivitamine 2016. aastal komisjoni ettepaneku vastu vaadata läbi töötajate lähetamist käsitlev direktiiv, osutavad tõsiasjale, et varajase hoiatamise süsteem toimib; toonitab, et nn kollase kaardi menetluse vähene kasutamine võib näidata, et kõike arvesse võttes järgitakse ELis subsidiaarsuse põhimõtet; seepärast arvab, et varajase hoiatamise süsteemi menetluslikke puudujääke ei tohiks pidada veenvaks tõendiks suutmatuse kohta järgida subsidiaarsust; tuletab lisaks meelde, et liikmesriikide parlamendid võivad sekkuda ja uurida subsidiaarsuse põhimõttele vastamist enne, kui komisjon esitab seadusandliku ettepaneku rohelise või valge raamatu vormis, või enne komisjoni tööprogrammi iga-aastast tutvustamist;

15.  tuletab meelde, et iga uue seadusandliku algatuse korral on komisjon kohustatud uurima, kas ELil on õigus võtta meetmeid ja kas meetmed on põhjendatud; toonitab lisaks, et varasemad kogemused on tõestanud, et piiri tõmbamine subsidiaarsuse põhimõtte poliitilise mõõtme ja proportsionaalsuse põhimõtte õigusliku mõõtme vahele on kohati keerukas ja probleemne; seepärast palub, et varajase hoiatamise süsteemi raames või sellest väljaspool avaldatud põhjendatud arvamustele vastates käsitleks komisjon lisaks oma subsidiaarsuse põhimõtte tõlgendusele ka proportsionaalsust ja vajaduse korral kõiki soovitatud poliitikavalikutega seotud probleeme;

16.  võtab teadmiseks liikmesriikide parlamentide esitatud taotluse pikendada protokolli nr 1 artiklis 3 põhjendatud arvamuste esitamiseks ette nähtud kaheksanädalast perioodi; toonitab sellegipoolest, et praeguses aluslepingu raamistikus ei nähta sellist pikendamist ette; seepärast on seisukohal, et komisjon peaks kehtestama varajase hoiatamise süsteemi raames tehnilise teavitamisperioodi, et võimaldada lisaaega, mis kulub sellest kuupäevast, kui liikmesriikide parlamendikojad saavad õigusakti eelnõu tegelikult kätte, selle kuupäevani, millest algab kaheksanädalane periood; tuletab sellega seoses meelde, et 2009. aastal võttis komisjon täiendava kontrollimehhanismi rakendamiseks kasutusele muud praktilised meetmed;

17.  võtab teadmiseks teatavate liikmesriikide parlamentide taotluse pikendada kaheksanädalast perioodi, mis on ette nähtud põhjendatud arvamuse esitamiseks protokolli nr 2 artikli 6 kohaselt;

18.  soovitab kooskõlas komisjoni 2016. aastal algatatud poliitilise dialoogiga sellise süsteemi täielikku kasutamist, millega liikmesriikide parlamendid saaksid esitada komisjonile edasiviivaid ettepanekuid eesmärgiga mõjutada positiivselt Euroopa tasandi arutelu ja komisjoni algatusõigust; soovitab sellega seoses, et komisjonil võiks olla kaalutlusõigus küsimuses, kas võtta selliseid ettepanekuid arvesse või esitada ametlik vastus, tuues välja arvesse võtmata jätmise põhjused; juhib tähelepanu asjaolule, et kirjeldatud kord ei saa sisaldada algatusõigust ega õigust võtta õigusakte tagasi või neid muuta, kuna see õõnestaks liidu meetodit ja pädevuste jaotust riikide ning Euroopa tasandil, rikkudes seega aluslepinguid; leiab samal ajal, et aluslepingute edaspidise läbivaatamise korral tuleks algatusõigus anda peamiselt Euroopa Parlamendile kui ELi kodanike otsesele esindajale;

Teabeõiguse täitmine

19.  kinnitab, et Euroopa Liidu lepingu artikliga 12 ja protokolliga nr 1 antakse liikmesriikide parlamentidele õigus saada teavet otse Euroopa institutsioonidelt;

20.  rõhutab, et liikmesriikide parlamendid võiksid saada varajase hoiatamise süsteemi raames või nende teabeõigusest tulenevalt neile saadetud teabega paremini hakkama, kui IPEXi platvormile omistataks nn agoraa või foorumi tähtsus, et luua mitteametlik püsiv dialoog liikmesriikide parlamentide vahel ning liikmesriikide parlamentide suhtluses Euroopa institutsioonidega; otsustab seetõttu edendada platvormi kasutamist poliitilise dialoogi tõhustamiseks; soovitab liikmesriikide parlamentidel kasutada IPEXi platvormi õigeaegselt, et tagada siseriikliku kontrollimehhanismi varane käivitamine; soovitab kasutada IPEXi platvormi kanalina, mille kaudu jagada süsteemselt teavet ja tõsta varakult esile subsidiaarsusega seotud probleemid; näeb võimalust arendada IPEXit kui peamist kanalit, mille kaudu toimub teabevahetus ja mille kaudu ELi institutsioonid edastavad asjakohaseid dokumente liikmesriikide parlamentidele ja vastupidi, ning võtab sellega seoses endale ülesandeks pakkuda liikmesriikide parlamendikodade haldusasutustele platvormi kasutamise küsimuses abi; ergutab lisaks institutsioonide ja fraktsioonide ametnike laialdasemat vahetamist Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide administratsioonide vahel;

Parema institutsioonidevahelise koostöö kavandamine

21.  võtab igati teadmiseks Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide koostöö Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSAC) ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika parlamentidevahelise konverentsi (CFSP-IPC) raames ning majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu artikli 13 raamistikus; rõhutab, et sellist koostööd tuleks arendada, tuginedes konsensuse, teabevahetuse ja konsulteerimise põhimõtetele, et liikmesriikide parlamendid teostaksid kontrolli oma valitsuste ja haldusasutuste üle;

22.  kordab uuesti, et praegust liidu ja liikmesriikide vaheliste suhete raamistikku võiks lihtsustada ja ühtlustada, et muuta see tõhusamaks ja tulemuslikumaks; nõuab sellega seoses, et vaadataks läbi liidu ja liikmesriikide parlamentide sidemed olemasolevate platvormide ja foorumite lõikes, et neid suhteid tugevdada ja praeguste vajadustega kohandada; nõuab siiski kindlalt liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi otsustuspädevuste selget piiritlemist, mille korral esimesed peaksid täitma oma Euroopa küsimustega seotud ülesandeid oma riikide põhiseaduste alusel, kontrollides eelkõige oma riikide valitsuste liikmeid, kes kuuluvad Euroopa Ülemkogusse ja nõukogusse, kuna see on nende jaoks kõige sobivam tasand Euroopa seadusandliku protsessi jälgimiseks; lükkab seepärast läbipaistvusest, vastutusest ja tegutsemissuutlikkusest lähtuvatel põhjustel tagasi ühiste parlamentaarsete otsustusorganite loomise;

23.  juhib tähelepanu asjaolule, et poliitilise ja tehnilise dialoogi tugevdamine parlamendikomisjonide vahel nii liikmesriikide kui ka Euroopa tasandil oleks ülimalt tulemuslik samm täieliku parlamentidevahelise koostöö suunas; kaalub võimalust eraldada selle eesmärgi saavutamiseks lisaressursse ja kasutada võimaluse korral videokonverentse;

24.  tunnistab protokolli nr 1 artiklites 9 ja 10 kehtestatud parlamentidevaheliste komisjonide kohtumiste asjakohasust; leiab, et oleks võimalik saavutada parem institutsioonidevaheline koostöö, kui Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmed omistaksid parlamentidevaheliste komisjonide kohtumistele suuremat tähtsust ja kui kohtumisi valmistataks ette tihedamas koostöös;

25.  soovitab kaasata liikmesriikide parlamendid täielikult ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika jätkuvasse arendamisse; usub, et sellist kaasamist tuleks edendada tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga ning austades täiel määral liikmesriikide põhiseaduse sätteid julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta, sealhulgas parlamentidevaheliste ühiskohtumiste raames liikmesriikide parlamentide esindajate ja Euroopa Parlamendi liikmete vahel ning poliitilise dialoogi kaudu Euroopa Parlamendi täieõigusliku julgeoleku- ja kaitsekomisjoni ja liikmesriikide vastavate parlamendikomisjonide vahel; võtab teadmiseks võimalused, mida see pakub neutraalsetele ELi liikmesriikidele konstruktiivse kontrolli teostamiseks asjaomases valdkonnas;

26.  leiab, et süvendatud poliitiline ja seadusandlik dialoog liikmesriikide parlamentidega ja nende vahel soosiks institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud eesmärkide järgimist;

o

o    o

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT C 200, 30.6.1997, lk 153. (2) EÜT C 284 E, 21.11.2002, lk 322. (3) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 94. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0430. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0049. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0050. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0048. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0421.

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu