RAPORT majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise kohta Euroopa Liidus ja Euroopa Komisjoni seitsmenda aruande kohta

5.4.2018 - (2017/2279(INI))

Regionaalarengukomisjon
Raportöör: Marc Joulaud


Menetlus : 2017/2279(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A8-0138/2018

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise kohta Euroopa Liidus ja Euroopa Komisjoni seitsmenda aruande kohta

(2018/2279(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 4, 162, 174 kuni 178 ja 349,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006[1],

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006[2],

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006[3],

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006[4],

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil[5],

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 9. oktoobri 2017. aasta 7. aruannet majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise kohta „Minu piirkond, minu Euroopa, meie tulevik: majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev seitsmes aruanne“ (COM(2017)0583),

–  võttes arvesse Amsterdami pakti, milles sätestatakse ELi linnade tegevuskava põhimõtted ja mis sõlmiti 30. mail 2016 Amsterdamis toimunud ELi linnaküsimuste eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsust[6],

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mille kuulutasid 17. novembril 2017 Göteborgis välja Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon,

–  võttes arvesse nõukogu 25. aprilli 2017. aasta järeldusi ühtekuuluvuspoliitika tõhusamaks, asjakohasemaks ja kodanikele nähtavamaks muutmise kohta[7],

–  võttes arvesse nõukogu 15. novembri 2017. aasta järeldusi 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika koostoime ja lihtsustamise kohta[8],

–  võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valget raamatut Euroopa tuleviku kohta „Mõttearendusi ja tulevikustsenaariume EL 27 jaoks aastaks 2025“ (COM(2017)2025),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 26. aprilli 2017. aasta aruteludokumenti Euroopa sotsiaalse mõõtme kohta (COM(2017)0206),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 10. mai 2017. aasta aruteludokumenti üleilmastumise ohjamise kohta (COM(2017)0240),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 31. mail 2017. aasta aruteludokumenti majandus- ja rahaliidu süvendamise kohta (COM(2017)0291),

  võttes arvesse komisjoni 28. juuni 2017. aasta aruteludokumenti ELi rahanduse tuleviku kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 10. aprilli 2017. aasta töödokumenti „Konkurentsivõime väikse sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondades: aruanne mahajäänud piirkondade kohta“ (SWD(2017)0132),

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Why Regional Development matters for Europe’s Economic Future“ (Miks on piirkondlik areng oluline Euroopa majanduse tuleviku jaoks) (WP 07/2017)[9],

  võttes arvesse komisjoni 14. veebruari 2018. aasta teatist „Uus tänapäevane mitmeaastane finantsraamistik Euroopa Liidu jaoks, mis võimaldab tõhusalt saavutada tema prioriteete ka pärast 2020. aastat“ (COM(2018)0098),

–  võttes arvesse komisjoni 24. oktoobri 2017. aasta teatist „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“ (COM(2017)0623),

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 11. mai 2017. aasta arvamust „Ühtekuuluvuspoliitika tulevik pärast 2020. aastat: „Tugeva ja tõhusa Euroopa ühtekuuluvuspoliitika nimel pärast 2020. aastat““[10],

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. mai 2016. aasta arvamust komisjoni teatise „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ kohta[11],

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus[12],

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi poliitika linnamõõtme kohta[13],

–  võttes arvesse oma 10. mai 2016. aasta resolutsiooni uute territoriaalsete arengu vahendite kohta ühtekuuluvuspoliitikas 2014–2020: integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohalik areng[14],

–  võttes arvesse oma 18. mai 2017. aasta resolutsiooni õige rahastamisvahendite kombinatsiooni kohta Euroopa piirkondadele: rahastamisvahendite ja toetuste tasakaalustamine ELi ühtekuuluvuspoliitikas[15],

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ning aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) kohta[16],

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa territoriaalse koostöö parimate tavade ja innovatiivsete meetmete kohta[17],

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: hinnang ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele[18],

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat[19],

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises[20],

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuse ja arengu edendamise kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise kohta[21],

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta[22],

  võttes arvesse oma 13. märtsi 2018. aasta resolutsiooni ELi mahajäänud piirkondade kohta[23],

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta[24],

–  võttes arvesse toetusesaajate jaoks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele juurdepääsu lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma järeldusi ja soovitusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8-0138/2018),

A.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on edendada kooskõlas aluslepingutega kogu liidu ja selle piirkondade ühtlast ja tasakaalustatud arengut, püüelda liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise poole solidaarsuse vaimus, järgides kestliku majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse eesmärke ning vähendades lahknevusi piirkondade vahel ja sees, samuti ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade mahajäämust;

B.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruanne näitab, et piirkondlikud erinevused on taas vähenemas, ent olukord on piirkonniti ebaühtlane, mõõdetagu seda SKPga inimese kohta, tööhõivega või muude näitajatega, ning teatavad erinevused piirkondade ja liikmesriikide vahel ja sees, sh euroala sees püsivad või nihkuvad või suurenevad;

C.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruandes tehakse murettekitavaid järeldusi töötuse määra, sealhulgas noorte töötuse kohta, mis paljudes piirkondades ei ole langenud kriisieelsele tasemele, ning konkurentsivõime, vaesuse ja sotsiaalse kaasatuse probleemide kohta;

D.  arvestades, et 24 % eurooplastest ehk peaaegu 120 miljonit inimest on vaesed, elavad vaesuseohus, suures materiaalses puuduses ja/või madala tööhõivega leibkondades; arvestades, et palgavaeste hulk kasvab ja noorte töötute arv on endiselt suur;

E.  arvestades, et alates 2013. aastast on töötus, sh noorte töötus liidus järk-järgult vähenenud, kuid on endiselt suurem kui 2008. aastal – vastavalt 7,3 % ja 16,1 % (detsember 2017)[25] – ning liikmesriikide vahel ja liikmesriikides esineb märkimisväärseid erinevusi, eriti mõnes finantskriisist enim mõjutatud liikmesriigis; arvestades, et piirkondlikud erinevused on hakanud vähenema; arvestades, et töötuse määr on liikmesriigiti endiselt väga erinev, ulatudes viimastel andmetel[26] 2,4 %-st Tšehhi Vabariigis ja 3,6 %-st Saksamaal 16,3 %-ni Hispaanias ja 20,9 %-ni Kreekas; arvestades, et varjatud tööpuuduse määr, st nende töötute osakaal, kes on valmis töötama, kuid ise aktiivselt tööd ei otsi, oli 2016. aastal 18 %;

F.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruandes juhitakse tähelepanu piirkondade ja territooriumide suurele mitmekesisusele, sealhulgas praeguste piirkonnakategooriate sisemisele mitmekesisusele, mis tuleneb konkreetsetest asjaoludest (äärepoolseim asukoht, hõre asustatus, väike sissetulek, aeglane majanduskasv jne), mille tõttu on vaja rakendada kohandatud territoriaalset lähenemisviisi;

G.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruande üks suurima uudisväärtusega elemente on teatavate nn keskmise sissetuleku lõksu jäänud piirkondade tuvastamine, millel on kõrvalejäämise, stagneerumise või mahajäämise oht;

H.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruandes tuuakse välja vaesusekollete olemasolu, territoriaalse killustatuse oht ja piirkonnasiseste erinevuste süvenemine, mis on täheldatav ka jõukamate piirkondade puhul;

I.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruandes märgitakse, et „üleilmastumise, rände, vaesuse, innovatsiooni vähesuse, kliimamuutuste, energiaalase ülemineku ja saaste mõju ei piirdu vaid vähem arenenud piirkondadega“;

J.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikal on küll olnud oluline roll ELi majanduse taastamises aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu kaudu, kuid avaliku sektori investeeringute tase on ELis ikka veel madalam kui enne kriisi ning mõnes riigis, mida kriis enim mõjutas, on selles suhtes suured lüngad, nii et avaliku sektori investeeringud ELis langesid 3,4 %-lt SKPst 2008. aastal 2,7 %-le 2016. aastal;

K.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruandes esitatakse ühtekuuluvuspoliitika tulemused selgelt majanduskasvu, tööhõive, transpordi, energeetika, keskkonna ning hariduse ja koolituse lõikes, nagu need ilmnevad 2014.–2020. aasta programmitöö perioodil, kui toetust antakse 1,1 miljonile VKEle ja selle otsese tulemusena luuakse 420 000 uut töökohta ning kui 7,4 miljonil töötul aidatakse töökoht leida ja lisaks rohkem kui 8,9 miljonil inimesel uus kvalifikatsioon omandada – nii et see poliitika aitab Euroopat koos hoida;

Ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtus

1.  peab väga oluliseks, et ühtekuuluvuspoliitika hõlmaks ka uuel programmitöö perioodil kohaselt kõiki Euroopa piirkondi ning jääks Euroopa Liidu peamiseks pikaajalisel strateegial ja perspektiividel põhinevaks avaliku sektori investeeringute instrumendiks, mille jaoks nähtaks ette praegustele ja uutele probleemidele vastav eelarve ning millega tagataks ühtekuuluvuspoliitika peamiste eesmärkide saavutamine; toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika suunamine üksnes kõige vähem arenenud piirkondadele takistaks liidu kui terviku poliitiliste prioriteetide järgimist;

2.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika annab Euroopa lisaväärtust, soodustades Euroopa avalike hüvede ja prioriteetide edendamist (nt majanduskasv, sotsiaalne kaasatus, innovatsioon ja keskkonnakaitse) ning avaliku ja erasektori investeeringuid, ning et ühtekuuluvuspoliitika on üks põhivahendeid aluslepingus sätestatud lahknevustevastase võitluse eesmärgi saavutamiseks, pidades silmas elatustaseme ühtlustamist kõrgemal tasemel ning kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade mahajäämuse vähendamist;

3.  kinnitab veel kord, et toetab aktiivselt eelarve täitmist koostöös liikmesriikidega ja partnerluse põhimõtet, mis tuleks säilitada 2020. aasta järgsel perioodil, ning mitmetasandilist juhtimist ja subsidiaarsust, mis aitavad suurendada ühtekuuluvuspoliitikaga loodud lisaväärtust; rõhutab, et selle poliitika lisaväärtus tuleneb eelkõige selle poliitika suutlikkusest võtta arvesse liikmesriigi arenguvajadusi ning eri piirkondade ja territooriumide vajadusi ja iseärasusi ning suutlikkusest tuua Euroopa Liit kodanikele lähemale;

4.  toonitab, et Euroopa lisaväärtus avaldub selgelt Euroopa territoriaalse koostöö kõigil tasanditel (piiriülene, riikidevaheline ja piirkondadevaheline koostöö, sise- ja väliskoostöö), aidates edendada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärke ning solidaarsust; kordab oma nõudmist, et lisaväärtuse osakaalu ühtekuuluvuspoliitika eelarves suurendataks ning ühtlasi parandataks programmide omavahelist koordineeritust, et vältida nende kattumist; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamiseks on oluline rakendada makropiirkondlikke strateegiaid;

5.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika rakendamine ühes piirkonnas võib mh tänu kaubavahetuse hoogustumisele avaldada välismõju ning tuua otsest ja kaudset ülekanduvat kasu kogu ELile, tugevdades ühtset turgu; juhib aga tähelepanu sellele, et see kasu on liikmesriigiti väga erinev, eelkõige geograafilisest lähedusest ja liikmesriikide majanduse struktuuridest sõltuvalt;

6.  rõhutab, et vaja on välja töötada „mitteühtekuuluvuspoliitika“ ehk ühtekuuluvuspoliitika puudumise kulu arvutamise meetodid, et saada ühtekuuluvuspoliitika Euroopa lisaväärtuse kohta mõõdetavat lisatõendusmaterjali, võttes eeskujuks Euroopa Parlamendis Euroopa mõõtme puudumise kulu arvutamiseks tehtud töö;

Territoriaalne mõõde

7.  märgib, et linnapiirkondades põimuvad ühelt poolt suured majanduskasvu, investeeringute ja innovatsiooni võimalused ning teiselt poolt mitmesugused keskkonna-, majandus- ja sotsiaalprobleemid, mis tulenevad mh rahvastiku kontsentreerumisest ja vaesusekollete olemasolust isegi suhteliselt jõukates linnades; rõhutab seetõttu, et vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse oht jääb üheks suuremaks probleemiks;

8.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika territoriaalse mõõtme tugevdamiseks tuleb suuremat tähelepanu pöörata ka linnalähedaste ja maapiirkondade probleemidele, toetuda sealjuures kohalike omavalitsuste asjatundmisele ja keskenduda eelkõige iga liikmesriigi keskmise suurusega linnadele;

9.  rõhutab, et oluline on toetada maapiirkondi kogu nende mitmekesisuses, väärtustada nende võimalusi, soodustada investeeringuid kohaliku majanduse toetamiseks, parandada transpordiühendusi, ligipääsetavust ja kiiret lairibaühendust ning toetada neid piirkondi probleemide lahendamisel seoses elanike lahkumisega maapiirkondadest, sotsiaalse kaasamisega, töökohtade vähesusega, ettevõtlusstiimulitega, soodsa hinnaga eluasemetega, rahvastiku vähenemisega, kesklinnakogukondade lagunemisega, tervishoiuteenusteta jäänud aladega jne; rõhutab sellega seoses ühise põllumajanduspoliitika teise samba tähtsust maaelu kestliku arengu edendamisel;

10.  nõuab, et investeerimisprioriteetide määratlemisel võetaks paremini arvesse teatavaid piirkondlikke iseärasusi, mida mainitakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 kolmandas lõigus, nagu saared, mägipiirkonnad, maapiirkonnad, piirialad, põhjapoolseimad piirkonnad, rannikupiirkonnad või ääremaad; rõhutab, et nende üksteisest erinevate piirkondade jaoks on vaja välja töötada individualiseeritud strateegiad, programmid ja meetmed või uurida isegi uute konkreetsete tegevuskavade rakendamise võimalust ELi linnade tegevuskava ja Amsterdami pakti eeskujul;

11.  tuletab meelde, et äärepoolseimate piirkondade eriline struktuurne majanduslik ja sotsiaalne olukord õigustab erimeetmete võtmist kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 349, muu hulgas seoses nende piirkondade struktuuri- ja investeerimisfondidele juurdepääsu tingimustega; rõhutab, et vaja on säilitada kõik erandid, mis on mõeldud nende piirkondade struktuurse halvemuse korvamiseks, ja tõhustada neile piirkondadele suunatud erimeetmeid, neid alati vajaduse korral kohandades; palub komisjonil ja liikmesriikidel tugineda Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsusele, et tagada ELi toimimise lepingu artikli 349 nõuetekohane kohaldamine seoses struktuurifondidele juurdepääsu reguleerivate tingimustega; soovitab eeskätt laiendada sihtotstarbelist eraldist äärepoolseimate piirkondade sotsiaalvaldkonna tarbeks, säilitada nendes piirkondades liidu kaasrahastuse praegune määr ning paremini individualiseerida temaatilist kontsentreerimist; rõhutab, et äärepoolseimatel piirkondadel on potentsiaali toimida näiteks katseprojektide rakendamise eelispiirkondadena;

12.  on seisukohal, et kestliku linnaarenduse terviklike strateegiate kasutuselevõtt on kulgenud edukalt ning seetõttu tuleks seda allpiirkondlikul tasandil teistel territooriumidel tõhustada ja korrata, näiteks järgida temaatiliste eesmärkide kõrval terviklikku territoriaalset lähenemist, ilma et sellega piirataks temaatilist kontsentreerimist; rõhutab kogukonnast lähtuva kohaliku arengu tähtsust, kuna see tugevdab ühtekuuluvuspoliitika suutlikkust kaasata kohalikke toimijaid; rõhutab, et vaja on uurida võimalust võtta kasutusele riigi ja piirkonna tasandi rakenduskavad, mis põhinevad terviklikel territoriaalsetel strateegiatel ja aruka spetsialiseerumise strateegiatel;

Keskmise sissetulekuga piirkondade vastupidavuse tugevdamine ja haavatavate territooriumide mahajäämuse ärahoidmine

13.  rõhutab, et keskmise sissetulekuga piirkondades ei ole toimunud samasugust majanduskasvu kui väikese sissetulekuga piirkondades (millel tuleb veel ülejäänud ELile järele jõuda) ja suure sissetulekuga piirkondades, kuna neid ohustab nn keskmise sissetuleku lõksu sattumise probleem, mis tuleneb esimesena mainitud piirkondadega võrreldes liiga kõrgetest kuludest ja teisena mainitutega võrreldes liiga nõrkadest innovatsioonisüsteemidest; märgib, et neile piirkondadele on iseloomulik nõrk töötlev tööstus ning haavatavus üleilmastumise ja sellest tulenevatest sotsiaal-majanduslikest muutustest tingitud vapustuste suhtes;

14.  on veendunud, et edaspidise ühtekuuluvuspoliitika üks suuri ülesandeid on anda keskmise sissetulekuga piirkondadele kohast toetust, et muu hulgas luua seal investeerimissõbralik keskkond, ning et ühtekuuluvuspoliitika peab aitama vähendada lahknevusi ja ebavõrdsust ning samal ajal ennetada haavatavate piirkondade mahajäämust, võttes arvesse erinevaid suundumusi, dünaamikat ja asjaolusid;

15.  palub komisjonil tegeleda keskmise sissetulekuga piirkondade probleemidega, mida iseloomustab ELi keskmisega võrreldes madal majanduskasv, et soodustada liidu üldist harmoonilist arengut; tuletab meelde, et nende piirkondade toetamiseks ja nende probleemidele lahenduste pakkumiseks peaks edaspidine ühtekuuluvuspoliitika järgmisel programmitöö perioodil neid piisavalt hõlmama, toetama ja kaasama, muu hulgas individualiseeritud strateegiate, programmide ja meetmete väljatöötamise ja rakendamise abil; tuletab sellega seoses meelde SKPd täiendavate lisanäitajate tähtsust, kuna need annavad konkreetsete piirkondade sotsiaal-majanduslikest tingimustest täpsema pildi; leiab, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata nõrkade kohtade varajasele tuvastamisele, et ühtekuuluvuspoliitikaga saaks toetada piirkondade vastupidavust ning vältida uute lahknevuste tekkimist iga liiki piirkondades

16.  väljendab rahulolu selle üle, et komisjon on alustanud katseprojekti, et anda individualiseeritud toetust seoses spetsiifiliste probleemidega, mida kogevad piirkonnad, kus toimub tööstussektori ümberkujundamine; kutsub komisjoni üles katseprojektist kogemusi omandama ja neid kasutama ning loodab võimalikult kiiresti näha kavandatud tulemusi; leiab, et aruka spetsialiseerumise strateegiad võivad oma holistilise lähenemisega neid piirkondi nende arengustrateegiates paremini toetada ning üldisemalt soodustada strateegiate diferentseeritud elluviimist piirkondade tasandil, kuid neid võiks toetada ka piirkondade suurem koostöö ning teadmiste ja kogemuste vahetus; tunnustab selliseid meetmeid nagu Vanguardi algatus aruka spetsialiseerimise strateegia kasutamise eest ELi prioriteetsetes valdkondades majanduskasvu hoogustamise ja tööstuse uuendamise eesmärgil;

17.  rõhutab, et sotsiaalne ja fiskaalvaldkonna ühtlustamine aitab edendada ühtekuuluvust ja samal ajal parandada ühtse turu toimimist; on seisukohal, et lahknevad tavad selles valdkonnas võivad ühtekuuluvuseesmärgiga vastuollu minna ning tekitada lisaprobleeme territooriumidele, mis on mahajäänud või kõige enam haavatavad globaliseerumise suhtes, ning juhib tähelepanu vähem arenenud piirkondade puhul kestvale vajadusele ülejäänud liidule järele jõuda; leiab, et ühtekuuluvuspoliitika võib aidata sotsiaal- ja fiskaalvaldkonna ühtlustamist (majandusliku ja territoriaalse lähenemise kõrval) edendada ja selleks stiimuleid anda; rõhutab sellega seoses võimalust toetuda näiteks Euroopa sotsiaalõiguste sambale; palub komisjonil seda aspekti paremini arvesse võtta Euroopa poolaasta puhul, nii et ühtekuuluvuspoliitika sotsiaalne mõõde oleks paremini seostatud majanduspoliitikaga ning samal ajal oleksid paremini kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, et suurendada protsessi tõhusust ja tugevdada isevastutust;

Tegevusvaldkonnad

18.  pooldab tugevat temaatilist keskendumist piiratud hulgale prioriteetidele, mis on seotud Euroopa suurte poliitiliste eesmärkidega, ning samas korraldusasutustele suurema paindlikkuse võimaldamist territoriaalsete strateegiate koostamisel, lähtudes vajadustest ja potentsiaalist ning pärast kaasavat konsulteerimist kohalikul ja piirkondlikul tasandil partnerluskokkulepete ettevalmistamise käigus; rõhutab, et edaspidise ühtekuuluvuspoliitika prioriteetsed valdkonnad peaksid olema tööhõive (sh noorte tööpuudus), sotsiaalne kaasamine, võitlus vaesusega, innovatsiooni toetamine, digitaliseerimine, VKEde ja idufirmade toetamine, kliimamuutused, ringmajandus ning infrastruktuur;

19.  tunnustab Euroopa sotsiaalõiguste samba vastuvõtmist, mis on samm edasi sotsiaalse Euroopa loomises; kinnitab, et toetab Euroopa Sotsiaalfondi kui Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tugevat integreeritud osa ning toetab noortegarantiid, noorte tööhõive algatust ja Euroopa solidaarsuskorpust, pidades silmas nende osa tööhõive, majanduskasvu, sotsiaalse kaasamise ning õppe ja kutseõppega seotud probleemide lahendamises;

20.  rõhutab, et edaspidises ühtekuuluvuspoliitikas tuleks suuremat rõhku panna nende elanike ja territooriumide kaitsele ja toetamisele, keda negatiivselt mõjutab globaliseerimine (ümberpaigutamine, töökohtade kaotus) ja ka samalaadsed ELi-sisesed suundumused; nõuab, et uuritaks struktuurifondide ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi meetmete koordineerimise võimalusi vastavatel juhtudel, et muu hulgas katta ELi-sisesed ümberpaigutused;

21.  märgib, et haavatavus kliimamuutuste suhtes on piirkonniti väga erinev; on seisukohal, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tuleks võimalikult tulemuslikult kasutada selleks, et aidata ELil täita Pariisi kliimakokkuleppest tulenevaid kohustusi, näiteks seoses taastuvenergia, energiatõhususe või heade tavade vahetamisega eelkõige elamusektoris, ning võtta arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke; rõhutab, et looduskatastroofide puhul kasutatavaid solidaarsusvahendeid peab olema võimalik kasutada nii kiiresti kui niisugustes olukordades vähegi võimalik ja alati koordineeritult;

22.  nõuab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde kasutataks selleks, et kestlikult lahendada demograafilisi probleeme (rahvastiku vananemine ja vähenemine, demograafiline surve, võimetus ligi meelitada või säilitada kvalifitseeritud tööjõudu), mis Euroopa piirkondi mitmel moel mõjutavad; rõhutab eelkõige vajadust osutada kohast abi sellistele territooriumidele nagu teatavad äärepoolseimad piirkonnad;

23.  rõhutab, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 349 tuleb luua konkreetne rahastamismehhanism 2020. aasta järgseks ajaks, et integreerida migrante äärepoolseimates piirkondades, mis peavad oma eriomaduste tõttu toime tulema suurema rändesurvega, ja aidata niimoodi kaasa nende piirkondade kestlikule arengule;

24.  on seisukohal, et ELi rahaliste vahendite puhul tuleb järgida ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning nende abil tuleks ka edaspidi edendada deinstitutsionaliseerimist;

25.  rõhutab, et jätkuvad investeeringud kultuuri, haridusse, pärandisse, noortesse, sporti ja säästvasse turismi võimaldavad luua töökohti, sealhulgas kvaliteetseid töökohti noortele, ning aitavad kaasa majanduskasvule ja suurendavad sotsiaalset ühtekuuluvust, ühtlasi aga aitavad võidelda vaesuse ja diskrimineerimise vastu, mis on eriti oluline näiteks äärepoolseimate piirkondade, maapiirkondade ja kõrvaliste piirkondade puhul; toetab kultuuri- ja loomemajanduse arendamist, kuna need valdkonnad on tihedalt seotud innovatsiooni ja loovusega;

Programmitöö pärast 2020. aastat

26.  rõhutab, et 7. ühtekuuluvusaruandes rõhutatakse, et vaja on arvesse võtta näitajaid, mis täiendavad SKPd elaniku kohta, mis peaks jääma põhinäitajaks, kusjuures neid näitajaid kasutatakse vahendite eraldamisel ning need annavad täpsema pildi sotsiaal-majanduslikest tingimustest vastavalt tuvastatud probleemidele ja vajadustele, sealhulgas allpiirkondlikul tasandil; märgib, et oluline on tugineda kvaliteetsetele, usaldusväärsetele, struktureeritud ja kättesaadavatele andmetele; seetõttu palub komisjonil ja Eurostatil esitada Euroopa ühtekuuluvuspoliitika jaoks olulise statistika võimalikult üksikasjalikult ja geograafilist liigendust järgides, et see programmitöö käigus peegeldaks adekvaatselt piirkondade vajadusi; toetab sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja demograafiliste kriteeriumide, eeskätt töötuse määra ja noorte töötuse määra arvessevõtmist;

27.  toetab terviklike käsitlusviiside tõhustamist ja rõhutab kindlalt, et oma olulise ühtekuuluvusmõõtme tõttu peab Euroopa Sotsiaalfond jääma Euroopa regionaalpoliitika lahutamatuks osaks;

28.  rõhutab, et toetused peaksid jääma peamiseks ühtekuuluvuspoliitika rahastamismooduseks, kuid tunnistab, et finantsinstrumendid võivad toimida tõhusa võimendava tegurina ning et neid tuleb soodustada, kui nad annavad lisaväärtust, ning tugineda asjakohastele eelhindamistele; rõhutab aga, et nende kasutamine ei tohi kujuneda omaette eesmärgiks ja nende tulemuslikkus sõltub paljudest teguritest (projekti, territooriumi või riski olemus) ning et kõik piirkonnad, olenemata nende arengutasemest, peavad saama vabalt määrata endale sobivaima rahastamismooduse; on vastu siduvatele eesmärkidele finantsinstrumentide kasutamisel;

29.  nõuab, et lihtsustaks finantsinstrumentide kasutamise tingimusi ja hõlbustataks nende instrumentide koordineerimist toetustega, pidades silmas täiendavust, tõhusust ja territoriaalseid asjaolusid; rõhutab, et oluline on haldussuutlikkus ja juhtimise kvaliteet ning liikmesriikide arengupankadel ja institutsioonidel on täita tähtis lisaroll kohalikele vajadustele kohandatud finantsinstrumentide rakendamisel; leiab, et võimalikult suures ulatuses tuleb ühtlustada finantsinstrumente käsitlevaid reegleid, olenemata nende instrumentide haldamisviisist; soovitab lisaks ühtekuuluvuspoliitika olemasolevatele finantsinstrumentidele edendada ka ühisfinantsinstrumente;

30.  leiab, et ühtekuuluvuspoliitika ning investeeringuid ja vahendite tulemuslikkust ja asjakohast kasutamist soodustava keskkonna kindlustamise vaheline seos on kasulik ka ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamiseks, ning rõhutab ühtlasi, et ühtekuuluvuspoliitikat ei saa taandada prioriteete teenivaks instrumendiks, millel ei ole seost oma eesmärkidega; rõhutab vajadust rakendada stabiilsuse ja kasvu pakti kohta kokkulepitud seisukohta, mis puudutab tsükliliste tingimuste, struktuurireformide ja valitsemissektori investeeringute paindlikkust; on seisukohal, et meetmeid, mis seovad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikkuse usaldusväärse majandusjuhtimisega, nagu on kirjeldatud määruses nr 1303/2013, tuleks põhjalikult analüüsida, kaasates sellesse kõik sidusrühmad; on arvamusel, et komisjon peaks kaaluma, kuidas korrigeerida ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta seost, et tugevdada Euroopa poolaasta territoriaalset ja sotsiaalset mõõdet ning võtta arvesse muid tegureid, mis aitavad kaasa ühtekuuluvuse eesmärkide täitmisele, näiteks tegelikule lähenemisele; palub komisjonil sellega seoses ja Euroopa poolaasta raamistikus uurida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud piirkondlikku ja riiklikku kaasrahastamist ning selle mõju riikide eelarvepuudujäägile;

31.  nõuab aruka spetsialiseerumise strateegiate intensiivistamist, kuna tegemist on uue võimalusega pikaajalisse arengupotentsiaali investeerimiseks kiirete tehnoloogiliste muutuste ja globaliseerumise tingimustes; möönab, et eeltingimused on kasulikud, ent rõhutab, et mõnel juhul on need põhjustanud keerukust ja viivitusi programmitöö kavandamises ja alustamises; võtab teadmiseks kontrollikoja eriaruandes nr 15/2017 esitatud märkused eeltingimuste kohta; kutsub komisjoni üles kaaluma eeltingimuste hulga vähendamist, kui see on võimalik, ja tugevdama selles valdkonnas proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtete järgimist, tuginedes võimalikult suurel määral olemasolevatele strateegilistele dokumentidele, mille abil saaks täita tulevasi eeltingimusi; toonitab, et eeltingimused peaksid olema tihedalt seotud investeeringute tulemuslikkusega ja samal ajal tagama kõigi liikmesriikide võrdse kohtlemise;

32.  märgib, et avaliku halduse kvaliteet ja stabiilsus, mille eeltingimused on hea haridus, koolitus ja kohapeal kättesaadav nõustamine, jääb üheks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide piirkondlikku kasvu ja tulemuslikkust määravaks teguriks; rõhutab vajadust parandada valitsemise kvaliteeti ja tagada piisava tehnilise abi kättesaadavus, kuna need asjaolud avaldavad suurt mõju ühtekuuluvuspoliitika usaldusväärsele elluviimisele ning võivad liikmesriigiti olla väga erinevad, nagu on eriti selgelt näha näiteks mahajäänud piirkondade puhul; palub komisjonil Euroopa Kontrollikoja soovitusi arvesse võttes hinnata eelkõige tulevast JASPERSi programmi;

33.  pooldab ühtekuuluvpoliitika tulemus- ja sisukesksemaks muutmist, üleminekut raamatupidamispõhiselt käsituselt tulemuslikkuse tähtsustamisele, mis lubaks korraldusasutustele suuremat paindlikkust eesmärkide saavutamise viiside suhtes ning millega samas järgitaks muu hulgas partnerluse, läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtteid;

34.  peab ülimalt oluliseks jätkata pettusevastast võitlust ning nõuab täielikku leppimatust korruptsiooni suhtes;

Lihtsustatud ühtekuuluvuspoliitika

35.  palub komisjonil tulevastes seadusandlikes ettepanekutes arvesse võtta lihtsustamise kõrgetasemelise uurimisrühma soovitusi;

36.  rõhutab vajadust raamistiku järele, mis tagaks õigusliku stabiilsuse lihtsate, selgete ja prognoositavate reeglite kaudu, eeskätt halduse ja kontrolli puhul, et tagada nõuetekohane tasakaal tulemuslikkuse ja lihtsustamise eesmärkide vahel; nõuab, et järgmisel programmitöö perioodil vähendataks õigusaktide ja suuniste mahtu (ettevaatlikult, et tihedas koostöös sidusrühmadega tagada reeglite ja menetluste tarvilik järjepidevus, et huvitatud isikud ja korraldusasutused neid tunneksid); nõuab, et asjaomased dokumendid tõlgitaks kõigisse ELi keeltesse ning võimalikult hoidutaks reeglite tagasiulatuvast kohaldamisest ja tõlgendamisest; nõuab, et piiriüleste projektide kohta antaks ühtne õigusraamistik ja ühtsed suunised;

37.  rõhutab samal ajal vajadust vältida ülereguleerimist ja muuta rakenduskavad tõelisteks strateegilisteks dokumentideks, mis on kokkuvõtlikumad ja paindlikumad, ning näha ette lihtsustatud menetlus nende sihtotstarbeliseks muutmiseks programmitöö käigus (nt looduskatastroofide korral), et saaks kohaselt reageerida muutuvatele globaalsetele asjaoludele ja piirkondlikule nõudmisele;

38.  nõuab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kohta kehtestataks tõeliselt ühtsed reeglid ning muu hulgas veelgi ühtlustataks ühiseid reegleid instrumentide kohta, mis aitavad saavutada ühte ja sama temaatilist eesmärki; peab vajalikuks struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud hankemenetluste täiustamist ja riigiabimenetluste kiirendamist, mille puhul on vajalik nõuetele vastavus; toetab otsehallatavate Euroopa Liidu vahendite ja ühtekuuluvuspoliitika vahendite ühtlustatud käsitlemist riigiabi valdkonnas ja üldisemalt ühtlustatud reegleid samadele toetusesaajatele suunatud ELi vahendite kohta; rõhutab, et oluline on ühtekuuluvuspoliitika ja ELi tulevase teadusuuringute programmi parem omavaheline täiendavus, et hõlmata kogu tsüklit alates alusuuringutest kuni kommertsrakendusteni; peab vajalikuks temaatilise kontsentreerituse säilitamist, et võimaldada eri rahastamisallikate koostoimet projekti tasandil;

39.  võtab teadmiseks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse rakkerühma loomise ja loodab, et see rühm teeb konkreetseid ettepanekuid, et tugevdada nende kahe põhimõtte järgimist ühtekuuluvuspoliitika raames; toetab nende põhimõtete rakendamise tagamist, pidades silmas tegelikku mitmetasandilist valitsemist, mis nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiste sidusrühmade volituste suurendamist;

40.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole esitanud terviklikumat hinnangut valdkonnaülese poliitika kohta ning Euroopa eri poliitikavaldkondade koostoimet ei ole kirjeldatud; nõuab, et rakendataks ambitsioonikaid strateegiaid, rahastamist ja meetmeid, mis aitaksid suurendada koostoimet ELi teiste fondidega ja tõmmata liigi täiendavat rahalist toetust; rõhutab, et vaja on jätkata Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja muude instrumentide, sh Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ning teiste keskselt hallatavate programmide, näiteks programmi „Horisont 2020 koostoime optimeerimist, kuna need täiendavad ühtekuuluvuspoliitikat teadusuuringute ja innovatsiooni toetamisel;

41.  nõuab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmitöö, rakendamise ja kontrolli nõuded rajaneksid tulevikus eristamise ja proportsionaalsuse põhimõtetel, põhineksid läbipaistvatel ja õiglastel kriteeriumidel ning oleksid kooskõlas programmidele eraldatud raha, riskiprofiili, haldamise kvaliteedi ja omaosaluse määraga;

42.  peab oluliseks, et komisjoni ja korraldusasutuste suhe areneks „usalduslepingu“ suunas; tuletab sellega seoses meelde, kui oluline on omada asjakohast ja toimivat mitmetasandilise valitsemise raamistikku; kutsub komisjoni üles väärtustama tööd, mida on juba tehtud avaliku sektori rahastamise nõuetekohase juhtimise valdkonnas, ning võtma kasutusele uue märgise põhimõtte nende korraldusasutuste tunnustamiseks, kes on tõendanud oma suutlikkust reegleid täita; nõuab, et kontrolli valdkonnas toetutaks rohkem riigi ja piirkonna tasandi reeglitele, kui nende toimivus on tõendatud ja kinnitatud;

43.  nõuab, et tõhustataks ühtse auditi põhimõtet, kiirendataks e-ühtekuuluvuse rakendamist ning kiidetaks üldiselt heaks lihtsustatud ja standarditud kulude kasutamine, kuna see on muu hulgas osutunud lihtsamini rakendatavaks ega ole vigu tekitanud; rõhutab digitaliseerimise võimalusi kontrolli ja aruandluse puhul; on seisukohal, et oskusteabe vahetamist tuleks soodustada teadmisi vahendava portaali loomisega, mis võimaldaks jagada ka häid tavasid;

44.  palub komisjonil esitada ideid selle kohta, kuidas ühtekuuluvuspoliitika saaks paremini reageerida ettenägematutele sündmustele, ning tuletab sellega seoses meelde oma nõudmist luua teatav reserv, mis võimaldaks piirkondadele lisapaindlikkust, seadmata kahtluse alla rakenduskavade pikaajalisi eesmärke;

Probleemid ja väljavaated

45.  peab väga murettekitavaks muret komisjoni hiljuti esitatud visioone eelarvekärbete kohta, mida võidakse teha ühtekuuluvuspoliitika eelarves järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames ja mis võivad viia teatavate piirkondade ühtekuuluvuspoliitika kohaldamisalast väljajätmiseni; toetab probleemidele vastavat kõrgete eesmärkidega eelarvet ja kutsub üles mitte muutma ühtekuuluvuspoliitikat kohandamisnäitajaks; tuletab meelde, et kõikide ELi piirkondade hõlmamine on Euroopa Parlamendi jaoks tingimatu nõue; rõhutab, et „majandusarengu klubide“ teooria kinnitab, et oluline on anda diferentseeritud toetust kõikidele Euroopa piirkondadele, sealhulgas väga suure sissetulekuga piirkondadele, mis peavad jääma oma üleilmsete konkurentide suhtes konkurentsivõimelisteks;

46.  leiab, et ühtekuuluvuspoliitika võib kaasa aidata selliste uute probleemide lahendamisele nagu julgeolek või rahvusvahelise kaitse all olevate pagulaste integreerimine; rõhutab aga, et ühtekuuluvuspoliitikaga ei saa lahendada kõiki kriise, ning on vastu ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamisele lühiajaliste rahastamisvajaduste rahuldamiseks väljaspool selle poliitika kohaldamisala, tuletades meelde, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on toetada ELi sotsiaalmajanduslikku arengut keskpikas ja pikas perspektiivis;

47.  märgib, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondiga on saavutanud häid tulemusi, kuid selle investeeringud peavad olema läbipaistvamad ja sihipärasemad; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond põhinevad üksteisest erinevatel kontseptsioonidel ja eesmärkidel, mis võivad teatavatel juhtudel üksteist täiendada, kuid ei asenda üksteist, olenemata piirkondade arengutasemest, ning erinevalt struktuurifondidest on Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond valdavalt laenupõhine; tuletab meelde, et oluline on Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja ühtekuuluvuspoliitikat asjakohaselt eristada ning määratleda selged võimalused nende kombineerimiseks;

48.  kordab, et pooldab kindlalt pikaajalist programmitööd; leiab, et ainus elujõuline alternatiiv praegusele seitsmeaastasele perioodile on mitmeaastase finantsraamistiku kestus 5+5 aastat, mis hõlmab vahekokkuvõtte tegemist; palub komisjonil koostada selge ettepaneku, milles sätestatakse 5 + 5 aasta pikkuse finantsraamistiku praktilise rakendamise meetodid;

49.  Nõuab kõigi võimalike meetmete rakendamist, et vältida viivitusi uue programmitöö perioodi kavandamises, et takistada maksete hilinemist ja kohustuste tühistamist, mis kahjustab ühtekuuluvuspoliitika positiivseid tulemusi; rõhutab, et on oluline esitada õigel ajal kõik tulevase õigusraamistiku dokumendid kõigis ametlikes keeltes, et tagada õige ja õigeaegne teave kõikidele asjaosalistele;

50.  nõuab, et parandataks Euroopa kodanike teavitamist, et tõsta avalikkuse teadlikkust ühtekuuluvuspoliitika konkreetsetest saavutustest; kutsub komisjoni üles väärtustama korraldusasutusi ja projektide elluviijaid, kes kasutavad innovaatilisi kohaliku kommunikatsiooni meetodeid, et teavitada inimesi vahendite kasutamise tulemustest oma territooriumidel; rõhutab, et teavitamist ja teabevahetust tuleb parandada mitte üksnes suunaga „tahapoole“ (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamine), vaid ka „ettepoole“ (rahastamisvõimalused), seda eeskätt väikeste projektide korraldajate puhul; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma mehhanisme ja laialdasi institutsioonilisi koostööplatvorme, et tagada suurem nähtavus ja teadlikkuse tõus;

51.  märgib, et teatavad Euroopa piirkonnad on Brexiti tagajärgede suhtes eriti haavatavad; rõhutab, et tulevase ühtekuuluvuspoliitikaga tuleb maksimaalselt piirata Brexiti negatiivset mõju muudele Euroopa piirkondadele, ja nõuab, et üksikasjalikult uuritaks võimalust partnerluste jätkamiseks territoriaalse koostöö raames;

°

°  °

52.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

SELETUSKIRI

Euroopa Liidu toimimise lepingu kohaselt esitab komisjon iga kolme aasta järel ettekande edusammude kohta, mida on tehtud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisel.

Euroopa Komisjon avaldas seitsmenda ühtekuuluvusaruande 9. oktoobril 2017. aastal ehk mõni kuu enne tema ettepanekut järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta ning ettepanekuid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide õigusraamistiku kohta pärast 2020. aastat.

Selles konkreetses kontekstis soovib raportöör teha komisjoni avaldatud aruandest järeldusi, väljendades neid konkreetsete ettepanekutena ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta.

Ajal, mil rõhutatakse põhjendatult Euroopa lisaväärtuse mõistet, on raportöör seisukohal, et see väljendub esmalt ühtekuuluvuspoliitika suutlikkuses tuua Euroopa Liit kodanikele lähemale tänu elluviimisele kohalikule tasandile võimalikult lähedal ja subsidiaarsuse põhimõttele, mida tuleb tõhustada. Ühtekuuluvuspoliitika peab seega väljendama Euroopat, mis on konkreetne ja kasulik kõikide meie territooriumide jaoks.

Komisjoni dokumendis täpsustatakse, et üleilmastumise, rände, vaesuse, innovatsiooni vähesuse, kliimamuutuste, energiaalase ülemineku ja saaste mõju ei piirdu vaid vähem arenenud piirkondadega. Raportöör on selle väitega nõus ning on veendunud, et seetõttu on vaja, et tulevane ühtekuuluvuspoliitika hõlmaks jätkuvalt kõiki Euroopa piirkondi tänu probleemidele vastavale eelarvele.

Kuigi tuleb hõlmata kõiki piirkondi, siis näitab komisjoni aruanne hästi, mil määral erinevad liidu territooriumid ja nende vajadused. Seda arvesse võttes tuleb tugevdada ühtekuuluvuspoliitika territoriaalset mõõdet, et tagada kohandatud käsitlusviis, mis võimaldab parimal viisil vastata erinevate territooriumide probleemidele, olenemata sellest, kas need on linna-, linnalähi-, maapiirkonnad, saared, mägipiirkonnad või piirialad. Äärepoolseimatele piirkondadele omase struktuurilise majandusliku ja sotsiaalse olukorra tõttu tuleb kooskõlas aluslepingutega kehtestada erimeetmeid, mida tuleb parandada ja kohandada iga kord, kui see vajalikuks osutub.

Kuigi 7. ühtekuuluvusaruanne näitab, et piirkondlikud erinevused on uuesti vähenemas, siis on olukord piirkonniti ebaühtlane, misjuures teatavad erinevused säilivad, muudavad asukohta või kasvavad piirkondades või nende vahel.

Seetõttu on raportööri arvates üks 7. ühtekuuluvusaruande suuri kasutegureid teatavate nn keskmise sissetuleku lõksu jäänud territooriumide tuvastamine, millel on mahajäämise oht. Nendel territooriumidel ei ole toimunud samasugust majanduskasvu kui väikese ja väga suure sissetulekuga piirkondades esimestega võrreldes liiga kõrgete kulude tõttu ja teistega võrreldes liiga haavatavate innovatsioonisüsteemide tõttu.

Selle olukorra lahendamiseks ei pea ühtekuuluvuspoliitika tulevikus mitte üksnes vähendama erinevusi, vaid ka soodustama vastupanuvõimet ja ennetama haavatavate territooriumide mahajäämist, võttes suuremal määral arvesse suundumusi ja dünaamikat.

Viimaks tuuakse komisjoni aruandes esile vaeste piirkondade olemasolu, territoriaalse killustatuse ohtu ning erinevuste süvenemist piirkonna tasandist madalamal, sealhulgas suhteliselt jõukates piirkondades. Tegu on probleemiga, millele tuleb erilist tähelepanu pöörata, näiteks kehtestades temaatiliste eesmärkide kõrval integreeritud territoriaalse eesmärgi.

Sekkumisvaldkondade seisukohast pooldab raportöör tugevat temaatilist koondamist suurtele Euroopa poliitilistele eesmärkidele vastavate piiratud arvu prioriteetide raames, jättes korraldusasutuste ülesandeks koostada oma territoriaalsed strateegiad. Tööhõive, innovatsioon, VKEde toetamine, võitlus kliimamuutuste vastu ja ringmajandus peavad seetõttu olema tulevase ühtekuuluvuspoliitika prioriteetsed sekkumisvaldkonnad.

Nende probleemide lahendamiseks on vaja vahendite eraldamisel arvesse võtta näitajaid, mis täiendavad SKPd elaniku kohta. Need näitajad peavad olema kooskõlas eesmärkide ja tuvastatud probleemidega, eeskätt tööhõive valdkonnas, ning seetõttu pooldab raportöör sotsiaalsete näitajate arvessevõtmist, eeskätt töötuse ja noorte töötuse määra puhul.

Kuigi raportöör on nõus sooviga tugevdada Euroopa Liidu sotsiaalmõõdet ja toetab paremat kooskõlastamist vahendite vahel, mis sellele kaasa aitavad, siis leiab ta aga, et Euroopa Sotsiaalfond peab jätkuvalt olema ühtekuuluvuspoliitika lahutamatu osa. Sellel fondil on vaieldamatu territoriaalne mõõde. Oleks strateegiline viga eelistada esiletõstmist tõhususele, viies seda ühtekuuluvuspoliitikast kaugemale.

Aluslepingutes sätestatud põhjenduse tõttu leiab raportöör, et ühtekuuluvuspoliitika ei tohi olla üksnes selle eesmärkidega mitteseotud prioriteetide saavutamise vahend ning seda ei tohi kasutada karistava vahendina. Raportöör leiab sellegipoolest, et tuleb luua seos ühtekuuluvuspoliitika ning investeerimist, tõhusust ja vahendite nõuetekohast kasutamist soodustava keskkonna tagamise vahel.

Seetõttu leiab ta, et on vaja avatult käsitleda ühtekuuluvuse ning sotsiaalse ja maksudega seotud lähenemise vahelise seose küsimust, eeldusel et sotsiaalne ja maksudega seotud lähenemine aitab kaasa ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamisele, parandades ühtse turu toimimist. Erinevad toimimisviisid selles valdkonnas võivad aga minna vastuollu ühtekuuluvuseesmärgiga ning suurendada veelgi ohtu, mida põhjustab üleilmastumine mahajäänud või kõige haavatavamatele territooriumidele, näiteks territooriumid, mis on jäänud komisjoni aruandes kirjeldatud keskmise sissetuleku lõksu.

Rahastamisviiside puhul tuleb rahastamisvahendite kasutamist innustada siis, kui neil on lisaväärtus, ent nende kasutamist tuleb seejuures lihtsustada. Lisaks peavad haldusasutused saama vabalt määratleda kõige sobivama rahastamisviisi, mistõttu tuleb keelata igasugused siduvad eesmärgid rahastamisvahendite kasutamise valdkonnas.

Viimaks leiab raportöör, et lihtsustamine peab olema ühtekuuluvuspoliitika reformi keskne küsimus. Ajal, mil paljud võimalikud toetusesaajad loobuvad Euroopa rahastusest, on kaalul Euroopa meetmete usaldusväärsus. Selle tagamiseks tuleb lõpetada loetamatuteks muutunud eeskirjade juurde tootmine. Lisaks tuleb tagada tõeliselt ühtsed eeskirjad erinevate vahendite kohta ning otseselt hallatavate vahendite ja ühtekuuluvuspoliitika vahendite ühtne käsitlemine, eeskätt riigiabi valdkonnas. Viimaks tuleb olla pragmaatiline ja teha nii, et programmitööd ja kontrolli käsitlevad nõuded tuginevad tulevikus eristamise ja proportsionaalsuse põhimõtetele, kooskõlas eeskätt haldusliku elluviimise kvaliteedi ja programmide summadega.

EELARVEKOMISJONI ARVAMUS (21.3.2018)

regionaalarengukomisjonile

majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise kohta Euroopa Liidus ja Euroopa Komisjoni seitsmes aruanne
(2017/2279(INI))

Arvamuse koostaja: Younous Omarjee

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikal on ELis olnud väga tähtis osa majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse lähenemise edendamisel ning ÜRO kestliku arengu eesmärkide elluviimisel; peab aga murettekitavaks, et vaeste ja rikaste piirkondade vahel püsib ebavõrdsus ning süvenevad sotsiaalsed ja majanduslikud lõhed; on mures, et paljudes piirkondades, sealhulgas üleminekupiirkondades on 2008. aasta finantskriisist saadik täheldatav üldine vaesumine; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika annab võimaluse kohandada Euroopa riikide majandust tehnoloogilise revolutsiooniga, toime tulla elanikkonna vananemisega ning Euroopa ja maailma turgude avanemisega; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikaga tuleb tugevalt toetada investeerimist uutesse tehnoloogiatesse, ajakohastamisse, uutesse oskustesse ja teadmistesse, innovatsiooni, teadus- ja arendustegevusse, kuna see aitab vähem arenenud piirkondadel väärtusahelas ülespoole tõusta; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärke ei tohiks lahjendada ega selle rahastamist liidu eelarvest vähendada; toonitab, et ühtekuuluvuspoliitikast peaksid edaspidigi kasu saama kõik piirkonnad;

2.  märgib, et finantsplaneerimises ja eelarve täitmises esineb puudusi, mis on kaasa toonud maksetaotluste ja maksetega viivitamise ning maksmata arvete kuhjumise, mis kõik läheb vastuollu aluslepingute vaimuga; väljendab muret suurte viivituste pärast ühtekuuluvuspoliitika rakenduskavade vastuvõtmisel ning korraldus-, makse- ja sertifitseerimisasutuste määramisel, mida on raskendanud mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 läbirääkimiste hiline lõpuleviimine ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide määruste hiline vastuvõtmine ning mis on käimasoleval programmitöö perioodil viinud ühtekuuluvuspoliitika vahendite erakordselt madala kasutusmäärani, mille tõttu kõige rohkem kannatavad projektide korraldajad; nõuab sellega seoses, et 1. jaanuarist 2016 kehtiva finantsmääruse[1] läbivaatamise raames alanud lihtsustamist jätkataks, eelkõige pandaks rohkem rõhku järelkontrollidele, ühtlustataks menetlusi ja suurendataks paindlikkust järgmises mitmeaastases finantsraamistikus; rõhutab, et maksete assigneeringute tase peab vastama vähemalt varem võetud kohustustele; võtab lisaks teadmiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetusesaajate huvides toimuva lihtsustamise jälgimiseks moodustatud kõrgetasemelise sõltumatute ekspertide rühma soovitused;

3.  märgib, et igal aastal on ELi eelarvest ühtekuuluvuspoliitikale hinnanguliselt ette nähtud ja tegelike väljamaksete erinevus väga suur, ning palub komisjonil määratleda meetodid, mida kasutades saaks tihedas koostöös liikmesriikidega paremini kavandada ELi eelarve täitmist; rõhutab, et e-ühtekuuluvuse süsteemi loomine, millesse liikmesriigid sisestaksid andmeid projektikavade ning pakkumuste esitamise, lepingute sõlmimise ja rakendamise kavandatud ning tegelike tähtaegadega hankekavade kohta, aga ka arvete, kaasrahastamise ja kulude rahastamiskõlblikkusega seotud finants- ja raamatupidamisandmeid jm, aitaks oluliselt kaasa ühtekuuluvuspoliitika rakendamise paremale juhtimisele ja järelevalvele liikmesriikides ning täpsematele hinnangutele ELi eelarvest tehtavate maksete kohta;

4.  rõhutab, et liidu ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahendid ei tohiks asendada otsetoetusi ja neid tuleks käsitleda lisavahenditena, mis ületavad projektide ulatuse või valdkonna, kus projektid tulu loovad; rõhutab sellega seoses, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi haldamise lähtekohad on üksteisest erinevad ning nende fondide koostöö võib suuremahulistele projektidele kasuks tulla, kuid niisugune ühendus ei tohi mingil juhul ohtu seada ühtekuuluvuspoliitika programmide strateegilist sidusust, territoriaalset kontsentreeritust ja pikaajalisi väljavaateid;

5.  nõuab, et seadusandlikud ettepanekud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta esitataks võimalikult kiiresti, et vältida viivitusi järgmise perioodi programmitöös; on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite ülemmäärad tuleb järgmisel programmitöö perioodil 27-liikmelise ELi puhul hoida samal tasemel ning samal ajal suurendada nende efektiivsust ja lihtsustada nendega seotud menetlusi, nii et ELi käsutuses oleksid lõpuks kõik rahalised vahendid, mis on vajalikud aluslepingutes sätestatud eesmärkide ja prioriteetide täitmiseks; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika kaitseb ELi kodanikke üleilmastumise teatavate mõjude eest, selle kaudu antakse VKEdele finantsabi, toetatakse teadus- ja koostööprojekte ning soodustatakse osalemist meetmetes, mille eesmärk on arendada inimkapitali, ning seetõttu peab ühtekuuluvuspoliitika jääma tugevaks, toimivaks ja kodanikele nähtavaks;

6.  rõhutab, et valitsemise kvaliteet, avaliku sektori ja erasektori investeeringute edukus ning innovatsioon ja majanduskasv on omavahel seotud tegurid; tunnustab komisjoni seitsmendas majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevas aruandes rakendatud terviklikku lähenemisviisi ning nõuab, et neid küsimusi võetaks arvesse ühtekuuluvuspoliitika edaspidises rahastamises;

7.  on seisukohal, et majanduslikust, sotsiaalsest ja territoriaalsest ühtekuuluvuspoliitikast peaksid edaspidigi saama kasu kõik ELi piirkonnad, eriti kõige vähem arenenud ja äärepoolseimad piirkonnad, ning et enim arenenud piirkondade puhul peaks see poliitika olema suunatud äärealadele, mis on kõige vaesemad ning arengu- ja tööhõivevõimaluste poolest kõige vähem ligitõmbavad, ning eelkõige tuleks sinna abi anda infrastruktuuri vajadusteks, et teha lõpp nende piirkondade eraldatusele;

8.  nõuab ühtekuuluvuspoliitika paremat seostamist ELi muude meetmetega, mis – nagu võib täheldada kaubanduslepingute puhul – kahjustavad regionaalpoliitika raames ELi lähenemiseesmärgi saavutamiseks tehtavaid pingutusi;

9.  rõhutab, et järgmisel mitmeaastase programmitöö perioodil tuleb ühtekuuluvuspoliitikat jätkata ja tugevdada; on vastu regionaalpoliitika eelarve kärpimise või regionaalpoliitika moonutamise katsetele, kuna see on ELi ainus suur solidaarsuspoliitika.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

21.3.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

29

4

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Nedzhmi Ali, Jean Arthuis, Richard Ashworth, Gérard Deprez, Manuel dos Santos, André Elissen, Eider Gardiazabal Rubial, Ingeborg Gräßle, Iris Hoffmann, Monika Hohlmeier, John Howarth, Bernd Kölmel, Zbigniew Kuźmiuk, Vladimír Maňka, Liadh Ní Riada, Jan Olbrycht, Younous Omarjee, Urmas Paet, Pina Picierno, Răzvan Popa, Paul Rübig, Jordi Solé, Patricija Šulin, Eleftherios Synadinos, Indrek Tarand, Inese Vaidere, Daniele Viotti, Tiemo Wölken, Marco Zanni

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Jean-Paul Denanot, Georgios Kyrtsos, Ivana Maletić, Tomáš Zdechovský

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

29

+

ALDE

Nedzhmi Ali, Jean Arthuis, Gérard Deprez, Urmas Paet

ECR

Zbigniew Kuźmiuk

GUE/NGL

Liadh Ní Riada, Younous Omarjee

PPE

Richard Ashworth, Ingeborg Gräßle, Monika Hohlmeier, Georgios Kyrtsos, Ivana Maletić, Jan Olbrycht, Paul Rübig, Patricija Šulin, Inese Vaidere, Tomáš Zdechovský

S&D

Jean-Paul Denanot, Eider Gardiazabal Rubial, Iris Hoffmann, John Howarth, Vladimír Maňka, Pina Picierno, Răzvan Popa, Manuel dos Santos, Daniele Viotti, Tiemo Wölken

VERTS/ALE

Jordi Solé, Indrek Tarand

4

ECR

Bernd Kölmel

ENF

André Elissen, Marco Zanni

NI

Eleftherios Synadinos

0

0

 

 

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

  • [1]  ELT L 286, 30.10.2015, lk 1.

TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS (22.3.2018)

regionaalarengukomisjonile

majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise kohta Euroopa Liidus ja Euroopa Komisjoni seitsmes aruanne
(2017/2279(INI))

Arvamuse koostaja: Marita Ulvskog

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et töötus, sh noorte töötus on liidus alates 2013. aastast järk-järgult vähenenud, kuid on endiselt suurem kui 2008. aastal – vastavalt 7,3 % ja 16,1 % (detsember 2017)[1] – ning liikmesriikide vahel ja liikmesriikides esineb märkimisväärseid erinevusi, eriti mõnes liikmesriigis, mida finantskriis on enim mõjutanud; arvestades, et piirkondlikud erinevused on hakanud vähenema; arvestades, et liikmesriikide töötuse määrade erinevus on endiselt suur, alustades 2,4 %-st Tšehhi Vabariigis ja 3,6 %-st Saksamaal ning lõpetades 16,3 %-ga Hispaanias ja 20,9 %-ga Kreekas (vastavalt viimastele andmetele[2]); arvestades, et varjatud tööpuuduse (töötud, kes sooviksid töötada, kuid kes ei otsi aktiivselt tööd) määr oli 2016. aastal 18 %;

B.  arvestades, et pikaajaline töötus püsib, moodustades mõnes liikmesriigis üle 50 % kogu töötuse määrast, ELis tervikuna 45,6 % ja euroalal 49,7 %; arvestades, et töötuse määr hõlmab ainult isikuid, kellel ei ole töökohta ja kes on otsinud aktiivselt tööd viimase nelja nädala jooksul, ning pikaajalise töötuse määra puhul võetakse arvesse ainult majanduslikult aktiivseid 15–74aastaseid isikuid, kes on olnud töötud vähemalt 12 kuud;

C.  arvestades, et tööhõive määr on ELis neli aastat järjest tõusnud ja on nüüd 72,3 %, ületades 2008. aasta näitajat, kuid jääb siiski mõnes liikmesriigis allapoole kriisieelset taset[3]; arvestades, et kuigi rohkem ja vähem arenenud piirkondades ja nende vahel on keskmise tööhõive määra puhul säilinud olulised erinevused, on piirkondlikud erinevused hakanud vähenema; arvestades, et tööhõive määr on mõnes liikmesriigis oluliselt alla ELi keskmise – Kreekas 58 %, Horvaatias 64 %, Itaalias 63 % ja Hispaanias 66 % –, kuid Madalmaades, Taanis, Ühendkuningriigis, Saksamaal, Tšehhi Vabariigis, Eestis, Leedus, Lätis, Austrias ja Rootsis üle 75 %[4]; arvestades, et tööhõive näitaja arvestatuna ühe töötaja töötundide arvu põhjal on ELis kriisieelsest tasemest 3 % väiksem ja euroalal 4 % väiksem[5]; arvestades, et noored töötavad üha enam mittestandardsetel ja ebatüüpilistel töökohtadel[6]; arvestades, et osalise tööajaga lepingute kuritarvitamine tuleks hukka mõista;

D.  arvestades, et paljudes vähem arenenud piirkondades on sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta lähenenud tänu tootlikkuse kiiremale kasvule ELi keskmisele, kuid tööhõive on vähenenud; arvestades, et mitmes liikmesriigis ei ole leibkonna kasutada olev kogutulu elaniku kohta veel taastunud kriisieelsel tasemel; arvestades, et mitmes liikmesriigis ei ole kriisi alguses aset leidnud sissetulekute ebavõrdsuse suurenemine vähenenud ja mõnel juhul on see isegi suurenenud[7]; arvestades, et töötuse ja sissetulekute erinevused ELis julgustavad inimesi kolima, et leida paremaid võimalusi; arvestades, et rahvastiku koosseisu tasakaalustamata ja kiire muutumine seoses ajude äravooluga tekitab raskusi peamiselt EL13 riikide maapiirkondades;

E.  arvestades, et piirkondlikul tasandil on kogu ELis ilmne tööhõive erinevuste vähenemine, tänu millele väheneb ka elaniku kohta arvutatud SKP erinevus;

F.  arvestades, et meeste ja naiste tööhõive erineb ELis endiselt rohkem kui kümme protsendipunkti (11,6 %), kusjuures meeste tööhõive määr on 76,9 % ja naistel 65,3 % ning erinevus on veelgi suurem EList väljaspool sündinud ja roma naiste puhul;

G.  arvestades, et kuigi vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse oht on ELis langenud kriisieelsele tasemele, on see endiselt väga suur ka rohkem arenenud piirkondades ja kaugel strateegia „Euroopa 2020“ vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eesmärkide saavutamisest; arvestades, et ebavõrdsus suureneb jätkuvalt; arvestades, et 2015. aastal oli vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus 118,8 miljonit inimest, mis on 1,7 miljonit inimest rohkem kui 2008. aastal ja kaugel strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgist vähendada vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu 20 miljoni võrra; arvestades, et 2016. aastal oli laste (0–17aastased) vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohu määr 26,4 %, mis on kõrgem kui täiskasvanute puhul (16–64aastased, 24,2 %) ja peaaegu kümme protsendipunkti kõrgem kui eakate puhul (65aastased ja vanemad, 18,3 %)[8]; arvestades, et vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate laste arv on Euroopas endiselt murettekitavalt suur ja moodustas 2016. aastal 24,8 miljonit[9]; arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on ühinenud ÜRO kestliku arengu eesmärkidega, mis hõlmavad ka eesmärki kaotada kõikjal vaesus mis tahes kujul;

H.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika põhieesmärk on tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, vähendades piirkondlikke erinevusi nii liikmesriikides kui ka nende vahel, parandades ELi kodanike heaolu ja pakkudes neile võrdseid võimalusi sõltumata nende elukohast; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on olnud viimastel aastatel majandus- ja sotsiaalkriisi mõjuga toimetulekul oluline, sest on pakkunud vajalikke võimalusi avaliku sektori investeeringuteks; arvestades, et praegusel rahastamisperioodil peaks ühtekuuluvuspoliitika aitama toetada 1,1 miljonit VKEd, 7,4 miljonil töötul leida töö ja 8,9 miljonil inimesel saada uusi kutseoskusi, samuti võimaldama investeerida 16 miljardit eurot digitaalmajandusse ja teha olulisi investeeringuid sotsiaalsesse taristusse;

I.  arvestades, et piirkondadesisene ebavõrdsus suureneb, kaasa arvatud jõukamates piirkondades, millel on ka vaesed alad; arvestades, et kõige jõukamad piirkonnad toimivad oluliste majanduskasvu soodustajatena;

J.  arvestades, et komisjon ja liikmesriigid peavad näitama üles suuremat pühendumist Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 174 ja 175 kohaldamisele;

1.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on ELis ülespoole suunatud sotsiaalse lähenemise ja jagatud jõukuse edendamise alus ning selles tuleks keskenduda põhilistele ühiskonnaprobleemidele, nagu elamistingimused, tööpuudus, ebakindlus, vaesus, tõrjutus, diskrimineerimine, ränne ja kliimamuutused; on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitikale, mis on liidu peamine avaliku sektori investeerimispoliitika, tuleks tagada tulevases mitmeaastases finantsraamistikus vähemalt sarnasel tasemel eelarve;

2.  rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahendeid tuleb oluliselt suurendada, sest see on ELi peamine vahend sotsiaalse ühtekuuluvuse ja Euroopa sotsiaalõiguste samba elluviimiseks, sealhulgas seoses töötajate tööturule sisenemise ja tööturule tagasi pöördumisega, aga ka sotsiaalse kaasamise, vaesuse ja ebavõrdsuse vastu võitlemise ning võrdsete võimaluste loomise meetmete toetamiseks, ja on seisukohal, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise rahastamine peaks jätkuma 20 % tasemel; on veendunud, et ESFi muutmine üheks ühtseks sotsiaalsete investeeringute fondiks ohustaks ühtekuuluvuspoliitika terviklikkust, sest ühtekuuluvuspoliitika aluslepingutes sätestatud eesmärk tagada sotsiaalne ühtekuuluvus saavutatakse peamiselt ESFi rahastamise abil; rõhutab, et ESF peab seetõttu olema jätkuvalt ühtekuuluvuspoliitika lahutamatu osa tagamaks, et ELi uut sotsiaalse Euroopa tagamise eesmärki saaks kohapeal ellu viia;

3.  on arvamusel, et ELi piirkondliku sotsiaalarengu indeksit tuleks hinnata kui näitajat, mis võib täiendada SKP näitajat, arvestades, et elaniku kohta arvutatud SKP suurenemine ei vasta kõigi piirkondade puhul samaväärsele tööhõive suurenemisele ning ei ole iseenesest piisav ELi piirkondade vahelise uut tüüpi ebavõrdsuse mõõtmiseks ja et majanduskasv ei mõjuta teatavaid sotsiaalse progressi ja kaasamise seisukohast määravaid tegureid; palub komisjonil võtta arvesse ka uute sotsiaalsete kriteeriumide kasutamist, kui ta määrab kindlaks ELi rahaliste vahendite eraldamist valdkondlikele eesmärkidele, millel on sotsiaalne mõõde, ning integreerida ühtekuuluvuspoliitika paremini valdkondadesse, mis on praegu ELi meetmete jaoks kindlaks määratud; on seisukohal, et sotsiaalseid näitajaid võiks kasutada järelhindamise vahendina, et hinnata ELi rahastamise edukust paremate sotsiaalsete tulemuste saavutamisel;

4.  tuletab meelde, et avaliku sektori investeeringud on ELis ikka veel allpool kriisieelset taset, mistõttu vajavad piirkonnad ja liikmesriigid rohkem tuge praeguste ja tulevaste probleemidega toimetulekuks; on veendunud, et arvestades sotsiaalsete erinevuste suurenemist ELis, tuleb sotsiaalsete investeeringute käsitlus seada sellise sidusa poliitikaraamistiku keskmesse, milles ELi juhtimisraamistik ja selle eelarve vastavad sotsiaalsete investeeringute vajadustele; rõhutab, et seda tüüpi pikaajaliselt tasuvad investeeringud on ELi piirkondade tulevase konkurentsivõime saavutamisel otsustava tähtsusega;

5.  võtab teadmiseks seitsmendas ühtekuuluvusaruandes esitatud andmed, mis näitavad sotsiaalse olukorra üldise paranemise märke, kuid osutavad ka liikmesriikide vahel püsivatele sotsiaalsetele erinevustele, mis on majanduskriisi ja aastaid kestnud kokkuhoiumeetmete kahjuliku mõju tagajärjel suurenenud; täheldab murega, et hoolimata positiivsetest märkidest on vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse oht jätkuvalt suur probleem ning paljudes liikmesriikides koos suureneva ebavõrdsusega üks põhilisi probleeme sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamisel;

6.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika siduv kavandamine vastavalt strateegia „Euroopa 2020“ mõõdetavatele eesmärkidele, nagu vaesuse vähendamine, oli üks 2014.–2020. aasta programmitöö perioodi põhisaavutusi; on veendunud, et ELi majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele kaasaaitamine peaks olema Euroopa 2020. aasta järgse strateegia põhieesmärk, arvestades rahvusvahelisel tasandil vastu võetud kestliku arengu eesmärke;

7.  kinnitab veel kord vajadust tugevdada ELi eelarvet liikmesriikide osamaksete alusel, mille puhul võetakse arvesse kogurahvatulu, et edendada avaliku sektori investeeringuid liikmesriikide tootmissektorite toetamiseks, aidata vähendada mitmekordset struktuurilist sõltuvust, parandada tööhõivet õiguste ja kvaliteetsete avalike teenuste abil ning rakendada täiel määral liikmesriikide üleilmset potentsiaali;

8.  märgib, et Euroopa mõnda olulisemat tööhõive ja sotsiaalvaldkonna tasakaalustamatuse ja sotsiaalsete erinevuste probleemi, nagu tööturu killustatus, palgaerinevused või laste vaesus, ei ole lahendatud, vaid need on teravnenud, mis näitab, et riiklikest poliitikameetmetest ja Euroopa mehhanismidest ei piisa tugevama sotsiaalse ühtekuuluvuse ja õiglasema Euroopa tööturu loomiseks; rõhutab, et liikmesriikide praeguste püüdluste täiendamiseks on vaja tugevamaid ja terviklikumaid ELi poliitikameetmeid; rõhutab, et sotsiaalõigustesse tehtavate sotsiaalsete investeeringute toetamiseks on hädasti vaja eelarvealast paindlikkust ja et kõigis etappides tuleb tõhusalt integreerida kõiki Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtteid;

9.  rõhutab, kui oluline on pere- ja tööelu ühildatavus kõigi piirkondade majandusliku edenemise ja ühtekuuluvuse jaoks;

10.  peab kahetsusväärseks 2014.–2020. aasta programmide aeglast elluviimist, kusjuures 2017. aasta juuli seisuga oli eraldatud ainult 39 % kogusummast[10]; on seisukohal, et vaja on kiiremat elluviimist, sujuvamat üleminekut ühelt programmiperioodilt teisele, selgeid eesmärke, võrdlusaluseid ja tulemusnäitajaid, tõelist lihtsustamist ja suutlikkuse arendamist;

11.  juhib sellega seoses tähelepanu soovitusele, mis on esitatud komisjoni aruteludokumendis ELi rahanduse tuleviku kohta[11], et sidusust aitab suurendada ühtekuuluvuspoliitika ja muude sama tüüpi programmide või projektide rahastamisvahendite ühtne reeglistik, mis tagaks parema täiendavuse ühtekuuluvuspoliitika, uuendustegevuse ja taristu rahastamise vahel ning lihtsustamise abisaajate jaoks; on veendunud, et uue mitmeaastase finantsraamistiku perioodil on ülioluline rahaliste vahendite tõhusam ja paindlikum rakendamine;

12.  on veendunud, et enne kui sotsiaalse rahastamise saab siduda liikmesriikidega Euroopa poolaasta raames kokku lepitud poliitiliste prioriteetidega, tuleb kaasata piirkondlikud ametiasutused ja muuta ühtekuuluvuspoliitika sotsiaalse progressi näitajaid; rõhutab, et riikide aruanded ja riigipõhised soovitused ei saa olla ELi investeeringute programmitöö ainsateks kohapealseteks viitedokumentideks, eriti sotsiaalsete investeeringute puhul;

13.  palub komisjonil võtta poliitikameetmeid, mis on suunatud rahvastiku vähenemise ja elanikkonna hajutatuse vastu võitlemisele; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika prioriteedina tuleb tähelepanu pöörata rahvastiku vähenemise all kannatavatele piirkondadele; nõuab seetõttu nendes piirkondades strateegiliste investeeringute tegemist, eelkõige lairibaühendusse, et muuta need konkurentsivõimelisemaks ning parandada tööstusbaasi ja territoriaalset struktuuri;

14.  tuletab meelde, et proportsionaalsuse põhimõte peab ühtekuuluvusprogrammide haldamisel ja kontrollimisel olema ülimuslik; palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida võimalust luua veebipõhine taotluste esitamise süsteem, mis võimaldaks projektijuhtidel paremini haldusmenetlusi ühtlustada;

15.  rõhutab, et arvukatest probleemidest, millega Euroopa piirkonnad tulevastel aastatel toime peavad tulema, on ühtekuuluvuspoliitika jaoks eriti olulised sotsiaalne kaasamine, vaesus, töötus ja ebavõrdsus nii piirkondades kui ka nende vahel; tuletab meelde, et ebavõrdsus ohustab Euroopa projekti tulevikku ja legitiimsust ning võib vähendada ELi kui sotsiaalse progressi edasiviija usaldusväärsust ja et ebavõrdsuse vähendamine peab olema ELi üks peamisi prioriteete, nagu Euroopa Parlament hiljuti märkis; peab oluliseks parandada liikmesriikide tasandi poliitika koordineerimise protsessi, et paremini jälgida, ennetada ja muuta negatiivseid suundumusi, mis võivad suurendada ebavõrdsust ja nõrgendada sotsiaalset ühtekuuluvust või kahjustada sotsiaalset õiglust, kehtestades selleks vajaduse korral ennetus- ja parandusmeetmed; rõhutab, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemide tõhusaks lahendamiseks kogukondades on vaja alt üles lähenemisviisi, sest need küsimused nõuavad vajadustest lähtuvat vastust ja otseselt seotud valitsustasandi aktiivset kaasamist;

16.  on seisukohal, et liidu vahendite potentsiaali töökohtade loomiseks ei ole endiselt piisaval määral võimendatud ning seetõttu tuleks seda veelgi edendada tõhusama ja tulemuspõhisema poliitika kujundamise ja elluviimisega tõhusa tehnilise abi toel, keskendudes eelkõige tulevikku suunatud sektoritele, millel on kvaliteetsete töökohtade loomise netopotentsiaal – eeskätt keskkonnasäästlikule ja ringmajandusele ning hooldus- ja digitaalsektorile; on ühtlasi seisukohal, et kõigi abisaajate, sealhulgas sotsiaalmajanduses osalejate, VKEde, valitsusväliste organisatsioonide, väiksemate omavalitsusüksuste ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu rahastamisele tuleks lihtsustada;

17.  palub liikmesriikidel investeerida rohkem oskustesse, mis kiirendavad majanduskasvu, vähendades oskuste nappust, laste vaesust ja sotsiaalset tõrjutust; palub liikmesriikidel pöörata rohkem tähelepanu maapiirkondadele, mis ei ole majanduskasvust piisavalt kasu saanud;

18.  palub liikmesriikidel, eelkõige väikese tootlikkusega riikidel algatada või jätkata struktuurireforme, et parandada konkurentsi, ettevõtluskeskkonda ja oskuste potentsiaali;

19.  rõhutab, et läbipaistvad avalikud hanked on olulised arengu ja ausa konkurentsi edendamiseks; on arvamusel, et avalikud hanked sobivad kõige paremini sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt kasulike investeeringute elluviimiseks;

20.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama algatusi, mille eesmärk on parandada eelkõige noorte, madala kvalifikatsiooniga ja vanemate töötajate juurdepääsu kvaliteetsele ja kaasavale riiklikule haridusele ja koolitusele, sealhulgas kolmanda taseme haridusele, kutseharidusele ja -õppele ning töölõppimisele, oskuste, eriti digitaaloskuste omandamist ja ajakohastamist ning juurdepääsu kvaliteetsetele, kestlikele ja kaasavatele töövõimalustele; märgib, kui oluline on sellega seoses Euroopa uus oskuste tegevuskava ja eriti selle oskuste täiendamise meede; juhib tähelepanu sellele, et ESFi raames rahastatavad koolitusprogrammid peaksid olema kohandatud töötajate ja töötute vajadustele ning samal ajal võtma arvesse tööturu võimalusi;

21.  kordab oma muret vaegtööhõive ja varjatud töötuse kasvava suundumuse, pikaajalise töötuse järjest kroonilisema olemuse ja noorte töötuse ning pikaajalise töötuse taseme pärast; tuletab meelde, kui oluline on investeerida kavadesse, millega seatakse prioriteediks pikaajalise töötuse vähendamine, ühendades kutseõppe individuaalse juhendamisega;

22.  nõuab selliste eelarveridade suurendamist, millega edendatakse tõhusat reageerimist pagulaste ja rändajate vastuvõtmisele ja sotsiaalsele kaasamisele;

23.  rõhutab, et sotsiaalne ja eelarvealane lähenemine aitavad saavutada ühtekuuluvuse eesmärki ja et erinevad tavad selles valdkonnas võivad põhjustada üleilmastumise suhtes kõige haavatavamatele territooriumidele lisaprobleeme;

24.  rõhutab vajadust säilitada inimeste kodule lähedased koolid ja haridusasutused ning nõuab selleks üleriigilisi meetmeid, mida toetatakse võimaluse korral Euroopa struktuurifondidest;

25.  on seisukohal, et ELi rahaliste vahendite puhul tuleb järgida ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning nende abil tuleks ka edaspidi edendada deinstitutsionaliseerimist.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

21.3.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

34

6

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Laura Agea, Guillaume Balas, Brando Benifei, Enrique Calvet Chambon, David Casa, Michael Detjen, Lampros Fountoulis, Czesław Hoc, Danuta Jazłowiecka, Agnes Jongerius, Ádám Kósa, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Jean Lambert, Jeroen Lenaers, Thomas Mann, Dominique Martin, Anthea McIntyre, Joëlle Mélin, Miroslavs Mitrofanovs, Elisabeth Morin-Chartier, Emilian Pavel, Georgi Pirinski, Marek Plura, Dennis Radtke, Sofia Ribeiro, Robert Rochefort, Claude Rolin, Siôn Simon, Romana Tomc, Yana Toom, Ulrike Trebesius, Renate Weber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Maria Arena, Georges Bach, Amjad Bashir, Lynn Boylan, Tania González Peñas, Sergio Gutiérrez Prieto, Paloma López Bermejo, Ivari Padar, Sven Schulze, Jasenko Selimovic, Tom Vandenkendelaere, Flavio Zanonato

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Jytte Guteland

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

34

+

ALDE

Enrique Calvet Chambon, Robert Rochefort, Jasenko Selimovic, Yana Toom, Renate Weber

EFDD

Laura Agea

PPE

Georges Bach, David Casa, Danuta Jazłowiecka, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Thomas Mann, Elisabeth Morin-Chartier, Marek Plura, Dennis Radtke, Sofia Ribeiro, Claude Rolin, Sven Schulze, Romana Tomc, Tom Vandenkendelaere

S&D

Maria Arena, Guillaume Balas, Brando Benifei, Michael Detjen, Jytte Guteland, Sergio Gutiérrez Prieto, Agnes Jongerius, Ivari Padar, Emilian Pavel, Georgi Pirinski, Siôn Simon, Flavio Zanonato

VERTS/ALE

Jean Lambert, Miroslavs Mitrofanovs

NI

Lampros Fountoulis

6

PPE

Jeroen Lenaers

GUE/NGL

Lynn Boylan, Tania González Peñas, Paloma López Bermejo

ENF

Dominique Martin, Joëlle Mélin

5

0

PPE

Ádám Kósa

ECR

Amjad Bashir, Czesław Hoc, Anthea McIntyre, Ulrike Trebesius

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

KULTUURI- JA HARIDUSKOMISJONI ARVAMUS (20.3.2018)

regionaalarengukomisjonile

majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise kohta Euroopa Liidus ja Euroopa Komisjoni seitsmes aruanne
(2017/2279(INI))

Arvamuse koostaja: Mircea Diaconu

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on seisukohal, et kultuuril, haridusel, noortel ja spordil on väga oluline roll sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamises ja ELi tuleviku kujundamises, eeskätt selles, et luua kodanike kogukond, kes on tänu solidaarsusele ühinenud mitmekesisuses, ning neil on muu hulgas tohutu potentsiaal luua Euroopa lisaväärtust ja majanduslikku jõukust kõigis ELi piirkondades, eriti ühtekuuluvuspoliitika raames;

2.  tuletab meelde kultuuri ja kultuuripärandi tähtsust, seda ka linnade ja piirkondade majanduslikku jõukust silmas pidades; palub seetõttu liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et kaitsta tõhusalt materiaalset ja immateriaalset kultuuripärandit, ning kasutada selleks kõiki kättesaadavaid ühtekuuluvuspoliitika vahendeid; soovitab, et kultuuripärandit peetaks järgmise põlvkonna programmides ühtekuuluvuspoliitika kõigi sammaste horisontaalseks prioriteediks ning et võetaks arvesse Euroopa kultuuripärandiaastal 2018 antud soovitusi ja selle tulemusi;

3.  rõhutab, kui tähtsad on võrdsed võimalused nende jaoks, kes on füüsiliselt või geograafiliselt ebasoodsas olukorras, et tagada neile võrdne juurdepääs nii kultuurile kui ka haridusele;

4.  rõhutab, et investeerimine kultuuri, haridusse, noortesse ja sporti parandab märkimisväärselt ELi sotsiaalset ühtekuuluvust, eeskätt hõlbustades Euroopa kodanike sotsiaalset integratsiooni;

5.  märgib, et nii loodus- kui ka kultuuripärandit tuleb kaitsta ning kasutada nende potentsiaali majandusarengu hoogustamiseks;

6.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni 7. aruandes majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta ei tooda välja kultuuri tehtud investeeringuid ja see ei sisalda sektorite kaupa kvantitatiivseid või kvalitatiivseid viiteid kultuuriga seotud projektidele, mis moodustasid programmitöö perioodidel 2007–2013 ja 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika kuludest vähemalt 11 miljardit eurot, mis eraldati Euroopa Regionaalarengu Fondist;

7.  märgib, et ELi ühtekuuluvus- ja maaelu arengu poliitika võib olla oluline kultuuripärandi taastamise edendamisel, kultuuri- ja loomemajanduse toetamisel ning kultuuritöötajate suutlikkuse suurendamise rahastamisel;

8.  rõhutab, et võrdne juurdepääs haridusele, koolitusele ja kultuuritegevusele on oluline, et edendada tõelist lähenemist ning vähendada erinevusi ja sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust Euroopa piirkondade vahel;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks investeerimist kultuuri, hariduse, noorte ja spordi valdkonda ning lähtuks kahe eelmise programmitöö perioodi (2007–2013 ja 2014–2020) positiivsetest tulemustest;

10.  nõuab, et järgmisel programmitöö perioodil loodaks võimalused kultuuri, hariduse, noorte ja spordi rahastamiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eriotstarbeliste temaatiliste eesmärkide kaudu;

11.  rõhutab kultuuri- ja loomesektori potentsiaali noorte tööhõive puhul; rõhutab, et kultuuri- ja loomesektori edendamine ja sellesse investeerimine võib märkimisväärselt suurendada investeerimist, majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõivet; palub, et komisjon võtaks seetõttu arvesse ainulaadseid võimalusi, mida pakub kogu kultuuri- ja loomesektor, sealhulgas vabaühendused ja väikesed ühendused;

12.  kutsub komisjoni üles kaasama kultuuri ja hariduse järgmises programmitöö perioodis prioriteetsete ja strateegiliste eesmärkide hulka nii valdkondadena kui ka regionaalarengu poliitika valdkonnaülese mõõtmena;

13.  kutsub liikmesriike üles arendama ühtekuuluvuspoliitika raames pikaajalisi ja jätkusuutlikke strateegiaid sellistes valdkondades nagu kultuur, haridus, noored ja sport, mis võivad olla aluseks strateegilistele investeeringutele programmitöö perioodil 2021–2027;

14.  nõuab, et valitud projektid üksteist täiendaksid ning palub komisjonil täielikult ära kasutada võimalikku sünergiat Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, Euroopa Investeerimispanga asjaomaste rahastamisvahendite (Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI)) ja muude ELi programmide vahel, mis on ette nähtud programmitöö perioodiks 2014–2020, viidates eeskätt programmidele „Erasmus+“ ja „Loov Euroopa“, parema teavitamise kaudu kogu ELis ning palju järjekindlama rakendamise kaudu liikmesriikides ja nende piirkondades; rõhutab, et toetuste eesmärk ei tohiks olla üksnes taristu arendamine, vaid ka nn kultuuriklastrite loomine, mis hõlmaksid erinevaid seotud valdkondi, näiteks kultuuripärand, kultuuri- ja loomemajandus, koolitusprogrammid, kultuuriturism ning kohalik kunst ja käsitöö;

15.  nõuab, et järgmisel programmitöö perioodil tuvastataks konkreetsed meetmed ja eraldataks vahendid materiaalsele taristule (nt inkubaatorid), digitaaltaristule (nt lairibaühendus) ja immateriaalsele taristule haridus-, kultuuri- ja teadusasutuste jaoks;

16.  on seisukohal, et 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika investeeringuid kultuuri ja haridusse tuleks muuta tõhusamaks ja tulemuslikumaks, pidades silmas elluviidud projektide kvaliteeti ja kvantiteeti;

17.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid teadmuspartnerlusi ülikoolide, haridus-, kutseõppe- ja teadusasutuste ning kultuuriasutuste vahel, et lahendada probleem, mis seisneb kasvavas vajaduses uute oskuste ja ümberõppe järele kultuuri- ja loomesektoris;

18.  palub komisjonil lisada muudetavasse ühissätete määrusesse kvaliteedinäitajad kultuuripärandiga seotud investeeringute kohta, nagu nõuti Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsioonis Euroopa kultuuripärandi ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kohta;

19.  tuletab meelde kultuuri- ja loomemajanduse rolli ning kordab üleskutset komisjonile määratleda kultuuri- ja loomemajandus horisontaalse prioriteedina; rõhutab, et piirkondadel on tõendatud suutlikkus arendada klastreid ja teha selles valdkonnas piiriülest koostööd, ning märgib selles kontekstis kultuuri- ja loomemajanduse aruka spetsialiseerumise positiivset mõju, mida kinnitavad seni saavutatud märkimisväärsed tulemused; palub komisjonil ja liikmesriikidel säilitada ja tugevdada selle valdkonna poliitikat ning kasutada tõhusalt ELi programmide ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastamist;

20.  nõuab, et tõhustataks kultuuri-, audiovisuaal- ja loomevaldkonna keskpika ja pika kestusega projektide teoreetilist ja praktilist ulatust tänu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning EFSI kombineeritud kasutamise võimalusele;

21.  kutsub võtma ühtekuuluvuspoliitikas paremini arvesse investeeringuid kultuuri- ja haridussektoritesse, eeskätt linna- ja linnalähipiirkondades, ümberõppe ja kaasamise vahendite kaudu;

22.  palub, et komisjon kasutaks Euroopa Regionaalarengu Fondi võimalusi, et toetada sporditaristu arendamist ning edendada jätkusuutlikku sporti ja kehalist tegevust vabas õhus kui piirkondliku ja maaelu arengu vahendit, ning Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid, et suurendada spordivaldkonnas töötavate inimeste oskusi ja tööalast konkurentsivõimet;

23.  innustab liikmesriike suunama osa ühtekuuluvuspoliitika vahenditest kvaliteetsetele kultuuri- ja haridusprojektidele, mis väärivad rahastamist, kuid mis ei saa ELi toetust rahaliste vahendite nappuse tõttu;

24.  kutsub liikmesriike üles toetama neid integreeritud territoriaalseid kultuurile keskenduvaid projekte (näiteks kultuurirajad), millega edendatakse kvaliteetset territoriaalset arengut ning avaliku ja erasektori koostööd kultuuriturismi valdkonnas.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

20.3.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

0

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Isabella Adinolfi, Dominique Bilde, Andrea Bocskor, Nikolaos Chountis, Silvia Costa, Mircea Diaconu, Jill Evans, María Teresa Giménez Barbat, Petra Kammerevert, Svetoslav Hristov Malinov, Curzio Maltese, Rupert Matthews, Morten Messerschmidt, Luigi Morgano, John Procter, Yana Toom, Sabine Verheyen, Bogdan Brunon Wenta, Theodoros Zagorakis, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver, Krystyna Łybacka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Elena Gentile, Liliana Rodrigues, Algirdas Saudargas

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

John Howarth, Luděk Niedermayer

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

23

+

ALDE

Mircea Diaconu, María Teresa Giménez Barbat, Yana Toom

EFDD

Isabella Adinolfi

ENF

Dominique Bilde

GUE/NGL

Nikolaos Chountis, Curzio Maltese

PPE

Andrea Bocskor, Svetoslav Hristov Malinov, Luděk Niedermayer, Algirdas Saudargas, Sabine Verheyen, Bogdan Brunon Wenta, Theodoros Zagorakis, Bogdan Andrzej Zdrojewski, Milan Zver

S&D

Silvia Costa, Elena Gentile, John Howarth, Petra Kammerevert, Luigi Morgano, Liliana Rodrigues, Krystyna Łybacka

0

4

0

ECR

Rupert Matthews, Morten Messerschmidt, John Procter

Verts/ALE

Jill Evans

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

27.3.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

35

4

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pascal Arimont, Franc Bogovič, Victor Boştinaru, Mercedes Bresso, Steeve Briois, Rosa D’Amato, Raymond Finch, Michela Giuffrida, Krzysztof Hetman, Ivan Jakovčić, Marc Joulaud, Constanze Krehl, Martina Michels, Iskra Mihaylova, Andrey Novakov, Paul Nuttall, Younous Omarjee, Konstantinos Papadakis, Mirosław Piotrowski, Stanislav Polčák, Liliana Rodrigues, Fernando Ruas, Monika Smolková, Ruža Tomašić, Ramón Luis Valcárcel Siso, Ángela Vallina, Matthijs van Miltenburg, Lambert van Nistelrooij, Derek Vaughan, Kerstin Westphal, Joachim Zeller

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Daniel Buda, Elena Gentile, Elsi Katainen, Ivana Maletić, Tonino Picula, Bronis Ropė, Davor Škrlec, Damiano Zoffoli

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Ricardo Serrão Santos

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

35

+

ALDE

Ivan Jakovčić, Elsi Katainen, Iskra Mihaylova, Matthijs van Miltenburg

ECR

Mirosław Piotrowski, Ruža Tomašić

GUE/NGL

Martina Michels, Younous Omarjee, Ángela Vallina

PPE

Pascal Arimont, Franc Bogovič, Daniel Buda, Krzysztof Hetman, Marc Joulaud, Ivana Maletić, Lambert van Nistelrooij, Andrey Novakov, Stanislav Polčák, Fernando Ruas, Ramón Luis Valcárcel Siso, Joachim Zeller

S&D

Victor Boştinaru, Mercedes Bresso, Elena Gentile, Michela Giuffrida, Constanze Krehl, Tonino Picula, Liliana Rodrigues, Ricardo Serrão Santos, Monika Smolková, Derek Vaughan, Kerstin Westphal, Damiano Zoffoli

VERTS/ALE

Bronis Ropė, Davor Škrlec

4

EFDD

Raymond Finch, Paul Nuttall

ENF

Steeve Briois

NI

Konstantinos Papadakis

1

0

EFDD

Rosa D'Amato

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Viimane päevakajastamine: 13. aprill 2018
Õigusteave - Privaatsuspoliitika