Menetlus : 2018/2098(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0373/2018

Esitatud tekstid :

A8-0373/2018

Arutelud :

PV 11/12/2018 - 17
CRE 11/12/2018 - 17

Hääletused :

PV 12/12/2018 - 12.17
CRE 12/12/2018 - 12.17
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0515

RAPORT     
PDF 1150kWORD 120k
21.11.2018
PE 623.832v02-00 A8-0373/2018

milles käsitletakse aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas

(2018/2098(INI))

Väliskomisjon

Raportöör: Petras Auštrevičius

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 ANNEX I: INDIVIDUAL CASES RAISED BY THE EUROPEAN PARLIAMENT
 ANNEX II: LIST OF RESOLUTIONS
 NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

milles käsitletakse aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas

(2018/2098(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja dokumente, eeskätt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, mis mõlemad võeti vastu 16. detsembril 1966. aastal ÜRO Peaassambleel New Yorgis,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 207,

–  võttes arvesse 20. juulil 2015. aastal nõukogu vastu võetud inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) ja selle 2017. aasta juuni vahekokkuvõtet,

–  võttes arvesse ÜRO 17 säästva arengu eesmärki ja säästva arengu tegevuskava aastani 2030,

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse OECD 1976. aastal vastu võetud ja 2011. aastal läbi vaadatud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 11. mai 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon), mille EL allkirjastas 13. juunil 2017,

–  võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli, milles käsitletakse laste müüki, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafiat,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD(2015)0182), mis võeti vastu 2015. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000), 1820 (2008), 1888 (2009), 1889 (2009), 1960 (2010), 2106 (2013), 2122 (2013) ja 2242 (2015) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 2250 (2015) ja 2419 (2018) noorte, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse ÜRO konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1820 (2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta, milles käsitletakse sõjakuritegudega seotud seksuaalset vägivalda,

–  võttes arvesse 28. juunil 2016. aastal komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini esitletud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat ning selle rakendamise esimest aruannet „Ühtsest visioonist ühise tegevuseni: ELi üldise strateegia rakendamine“, mis avaldati 2017. aastal,

–  võttes arvesse nõukogu 15. mail 2017. aastal vastu võetud järeldusi põlisrahvaste kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2003/444/ÜVJP(1),

–  võttes arvesse ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni ja ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelise täiskoguistungi ehk põlisrahvaste maailmakonverentsi 25. septembri 2014. aasta lõppdokumenti,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. septembri 2016. aasta New Yorgi deklaratsiooni pagulaste ja rändajate kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni 69/167, milles rõhutatakse vajadust kaitsta ja edendada kõigi pagulaste inimõigusi ja põhivabadusi, ning 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni 67/139, millega luuakse vananemise avatud töörühm, millel on volitused kaaluda rahvusvaheliste õigusaktide ettepanekuid, et edendada ja kaitsta eakate õigusi ja väärikust,

–  võttes arvesse sõltumatu eksperdi 8. juuli 2016. aasta aruannet eakate kõigi inimõiguste kohta, mille ta esitas ÜRO inimõiguste nõukogu 33. istungjärgule(2),

–  võttes arvesse ÜRO vananemise avatud töörühma 28. juuli 2017. aasta aruannet oma kaheksanda istungjärgu kohta(3),

–  võttes arvesse 2017. aasta Lissabonis heaks kiidetud ministrite deklaratsiooni pealkirjaga „Kõigi vanuserühmade jaoks jätkusuutlik ühiskond: pikema eluea potentsiaali rakendamine“, mis võeti 22. septembril 2017. aastal vastu neljandal ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) vanadusküsimuste ministrite konverentsil,

–  võttes arvesse 13. mai 2015. aasta Euroopa rände tegevuskava (COM(2015)0240) ja komisjoni 7. juuni 2016. aasta teatist Euroopa rände tegevuskava alusel uue ELi ja kolmandate riikide partnerlusraamistiku loomise kohta (COM(2016)0385),

–  võttes arvesse ELi temaatilisi suuniseid inimõiguste, sh inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse 2014. aastal nõukogu vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse 2005. aastal vastu võetud ja 2009. aastal läbi vaadatud ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) järgimise edendamiseks(4),

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse 2007. aastal vastu võetud ja 2017. aastal läbi vaadatud laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid ning ELi ja UNICEFi laste õigusi käsitlevat töövahendit „Lapse õiguste integreerimine arengukoostöösse“,

–  võttes arvesse nõukogu 2013. aastal vastu võetud suuniseid homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide (LGBTI-inimeste) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–  võttes arvesse 2006. aasta novembris vastu võetud Yogyakarta põhimõtteid (põhimõtted ja riiklikud kohustused inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse kohaldamise kohta seoses seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, sooväljenduse ja sootunnustega) ning 10. novembril 2017. aastal vastu võetud kümmet täiendavat põhimõtet („pluss 10“),

–  võttes arvesse 2013. aastal nõukogu vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsmise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni ühisavaldust pealkirjaga „Uus Euroopa arengukonsensus: „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik““, mille nõukogu, parlament ja komisjon võtsid vastu 7. juunil 2017. aastal,

–  võttes arvesse nõukogu 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses,

–  võttes arvesse 2001. aastal vastu võetud ja 2012. aastal läbi vaadatud ELi suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist,

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2018. aasta resolutsiooni varajaste ja sundabielude vastase ELi välisstrateegia väljatöötamise järgmiste sammude kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 4. detsembri 2017. aasta teatist inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia järelmeetmete kohta (COM(2017)0728),

–  võttes arvesse oma 3. mai 2018. aasta resolutsiooni lapsrändajate kaitse kohta(6),

–  võttes arvesse ÜRO 1998. aasta detsembris vastu võetud deklaratsiooni üksikisikute, rühmituste ja ühiskondlike organite õiguse ja vastutuse kohta edendada ja kaitsta üldtunnustatud inimõigusi ja põhivabadusi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrust (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus(7),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 27. juunil 1989. aastal vastu võetud konventsiooni nr 169 põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta,

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni relvaekspordi kohta: nõukogu ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine(8),

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kastipõhise diskrimineerimise kohta(9) ning ÜRO vähemusküsimuste eriraportööri 28. jaanuari 2016. aasta aruannet vähemuste ja kastipõhise diskrimineerimise kohta ning ÜRO põhimõtteid päritolulise diskrimineerimise kohta,

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal,

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2016. aasta aruande kohta(10), ning oma eelmisi resolutsioone varasemate aruannete kohta,

–  võttes arvesse oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta 2017. aastal,

–  võttes arvesse oma Sahharovi auhinda mõttevabaduse eest, mis anti 2017. aastal Venezuela demokraatlikule opositsioonile: rahvuskogule (Julio Borges) ja kõigile organisatsiooni Foro Penal Venezolano nimekirja kantud poliitvangidele, keda esindavad Leopoldo López, Antonio Ledezma, Daniel Ceballos, Yon Goicoechea, Lorent Saleh, Alfredo Ramos ja Andrea González,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(11),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK(12);, võttes arvesse terrorismi käsitleva erikomisjoni (TERR) tööd, mille Euroopa Parlament otsustas asutada 6. juulil 2017 ja mis nimetati ametisse 14. septembril 2017,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8-0373/2018),

A.  arvestades, et inimõiguste, demokraatia, õigusriigi põhimõtte, inimväärikuse austamise ning võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtete universaalsuse ja jagamatuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) nurgakivi, samuti liidu välistegevuse alus; arvestades, et EL peaks püüdma jätkuvalt täita juhtiva osaleja rolli inimõiguste üldises edendamises ja kaitsmises, sealhulgas mitmepoolse koostöö tasandil, eelkõige aktiivse ja konstruktiivse rolli kaudu ÜRO eri organites ning järgides ÜRO põhikirja, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja rahvusvahelist õigust, samuti kohustusi inimõiguste valdkonnas ning kohustusi, mis on võetud vastavalt kestliku arengu tegevuskavale aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärkidele;

B.  arvestades, et kodanikuühiskonnal on keskne roll demokraatia loomisel ja tugevdamisel, riigivõimu järelevalvel ja hea valitsemistava, läbipaistvuse ja vastutuse edendamisel; arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel on ühiskonnas väga oluline roll; arvestades, et on olemas seos nõrgenenud kodanikuühiskonna, piiratud poliitilise ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, suurenenud korruptsiooni, sotsiaalse ja soolise ebavõrdsuse, madala inimarengu, sotsiaalse ja majandusliku arengu ning sotsiaalsete konfliktide vahel; arvestades, et inimõiguste ja demokraatia veelgi tõhusamaks edendamiseks kolmandates riikides on vaja teha kättesaadavaks piisavad vahendid ning kasutada neid kõige tulemuslikumal viisil, ning kodanikuühiskonda ei tohiks piiravate seaduste, rahastamise lünkade, piiravate litsentsimenetluste või tõkestavate maksudega piirata;

C.  arvestades, et paljud maailma riigid seisavad silmitsi karistamatuse ja ebaõiglusega ning et neis ei pakuta terrorismiohvritele piisavalt ravivõimalusi, ohvriabi teenuseid ja rahalist abi, seda eelkõige riikides, kus suur osa elanikest on terrorismiga kokku puutunud;

D.  arvestades, et 2017. aastal koges väga suur hulk kodanikuühiskonna esindajaid kogu maailmas, nende hulgas juristid, intellektuaalid, ajakirjanikud, usutegelased ja inimõiguste kaitsjad, sealhulgas keskkonnaaktivistid, et kodanikuühiskonna tegutsemisruum jääb ahtamaks, ning on sagenenud nende ründamine, tagakiusamine, meelevaldne vahistamine, kinnipidamine ja isegi tapmised; arvestades, et ELi inimõiguste kaitsjate toetamise mehhanism ProtectDefenders.eu on andnud tulemuslikku abi sadadele aktivistidele, kuid seisab vastamisi üha kasvavate vajadustega; arvestades, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peaksid suunama rohkem ressursse kodanikuühiskonna kaasatuse suurendamisse ja pingutama rohkem, et inimõiguste kaitsjaid kaitsta ja toetada;

E.  arvestades, et inimõiguste ja demokraatia toetamist tuleks integreerida kõikidesse teistesse välismõõtmega ELi poliitikavaldkondadesse, nagu areng, ränne, julgeolek, terrorismivastane võitlus, naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus, laienemine ja kaubandus, eeskätt inimõiguste tingimuslikkuse rakendamise kaudu; arvestades, et ELi sise- ja välispoliitika ning samuti ELi välispoliitika eri suundade vaheline suurem sidusus on ELi eduka ja tulemusliku inimõiguste poliitika põhieeldus;

F.  arvestades, et territooriumi või mõne selle osa ebaseaduslik okupeerimine on jätkuv rahvusvahelise õiguse rikkumine, mis paneb rahvusvahelise humanitaarõiguse alusel okupatsioonivõimule vastutuse tsiviilelanikkonna eest;

Üldised kaalutlused

1.  väljendab sügavat muret selle üle, et demokraatia, inimõigused ja õigusriik on 2017. aastal kogu maailmas tagasilöögi saanud, ning nõuab, et EL ja liikmesriigid järgiksid tingimusteta nende jaoks siduvate inimõiguste, demokraatia, õigusriigi ja vähemuste õiguste Euroopa ja rahvusvaheliste standardite süvalaiendamist, ning tagaksid suurema sidususe ELi inimõigustealase sise- ja välispoliitika vahel ning paremini kooskõlastatud liikmesriikide välispoliitika sellistes valdkondades nagu ränne, terrorismivastane võitlus ja kaubandus, kuna ELi kui usaldusväärse ja seadusliku rahvusvahelise osaleja rolli mõjutab suuresti tema suutlikkus edendada inimõiguste ja demokraatia austamist nii sees- kui ka väljaspool;

2.  kinnitab veel kord, et riikidel lasub lõplik vastutus kõigi inimõiguste kaitsmise eest, jõustades ja rakendades rahvusvahelisi inimõigustealaseid lepinguid ja konventsioone, viies läbi järelevalvet inimõiguste rikkumiste suhtes ning tagades ohvritele tõhusad õiguskaitsevahendid; juhib tähelepanu sellele, et rahu, julgeolek ja areng tugevdavad üksteist ning sõltuvad sellest, kuidas suudetakse käsitleda kuritarvitamisi, inimsusvastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid ja genotsiidi; hoiatab liikumisvabaduse, kogunemisvabaduse ja sõnavabaduse piiramise eest;

3.  tuletab meelde, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on ELi ja selle liikmesriikide keskne põhimõte, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3, ja selle edendamine soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmise teel, sealhulgas välispoliitika kaudu ka teistes maailma riikides, on üks ELi põhieesmärkidest;

4.  rõhutab, et ELil on aluslepingutes sätestatud kohustus edendada soolist võrdõiguslikkust ja tagada kõigis oma meetmetes selle arvessevõtmine, nii et sooline võrdõiguslikkus kujuneks prioriteediks kõigis ELi suunistes, töösuhetes, poliitikas ja tegevuses, sealhulgas välistegevuses; toetab sellega seotud kooskõlastatud jõupingutusi ELi delegatsioonide, näiteks valimiste vaatlemise missioonide mitmepoolses dialoogis ja tegevuses; rõhutab, et tuleb tugevdada Euroopa välisteenistuse soolise võrdõiguslikkuse peanõuniku tegevust kolmandates riikides, et edendada rahu, julgeolekut ja põhivabadusi, ning et selleks tuleb tema pädevusvaldkonnale tagada eraldi eelarve;

5.  on seisukohal, et tõeliselt sõltumatu, pluralistlik ja dünaamiline kodanikuühiskond aitab kaasa arengule ja stabiilsusele, tagab demokraatliku konsolideerimise, sealhulgas võimude lahususe, sotsiaalse õigluse ja inimõiguste austamise, ning edendab läbipaistvust, vastutust ja head valitsemistava, eelkõige korruptsiooni ja äärmusluse vastaste meetmete abil; rõhutab inimõiguste kaitsjate ja valitsusväliste organisatsioonide kriitilise tähtsusega ja keskset osa tähtsamates inimõigustealastes lepingutes sätestatud õiguste edendamisel ja toetamisel, sealhulgas hariduslike programmide korraldamise kaudu ja teadlikkuse suurendamise kaudu selliste rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusest; rõhutab, kui tähtis on rakendada ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ning liidu suutlikkus toetada jätkuvalt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) kaudu inimõiguste kaitsjaid ja valitsusväliseid organisatsioone sellistes olukordades, kus nad on kõige enam ohustatud, eelkõige tagades inimõiguste kaitsjate mehhanismi ProtectDefenders.eu suurema suutlikkuse;

6.  märgib, et oluline on pakkuda inimõiguste kaitsjatele erakorralist toetust ning et kõigi vangide kohtlemine peab vastama rahvusvahelistele standarditele; rõhutab muret inimõiguste kaitsjate turvalisuse pärast ja seda, et kuritegude toimepanijad tuleb vastutusele võtta; kiidab heaks Euroopa demokraatia rahastu pidevad pingutused demokraatia edendamiseks ning põhiõiguste ja -vabaduste austamiseks ELi ida- ja lõunanaabruses; tunnistab ohte, millega seisavad silmitsi inimõiguste kaitsjad, sealhulgas naissoost inimõiguste kaitsjad, kes puutuvad kokku eriliste riskide ja ohtudega, mis tulenevad nende soost, samuti keskkonnaaktivistid, ning kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles pöörama neile inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes erilist tähelepanu; rõhutab, et EL peab inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna valdkonnas kolmandate riikide ametiasutustega suhtlemist tugevalt koordineerima, ning tunnustab liikmesriikide individuaalseid algatusi lisaks ELi tegevusele;

7.  tunneb heameelt ELi aktiivse osalemise üle ÜRO inimõiguste nõukogus (UNHRC), kus ta on olnud resolutsioonide toetaja ja kaastoetaja, teinud avaldusi, sekkunud interaktiivsetesse dialoogidesse ja aruteludesse ning nõudnud edukalt eriistungjärke seoses inimõiguste olukorraga; tunnustab ELi võetud kohustust käsitleda riikides valitsevat olukorda UNHRCis; rõhutab, kui tähtis on ELi osalemine inimõigustealastes mitmepoolsetes dialoogides ja koostöös; toetab täielikult ÜRO inimõiguste nõukogu tegevust ja osalemist inimõiguste kaitsmises üle kogu maailma; tunnustab tööd, mille ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo on teinud Zeid al-Husseini juhtimise all; ootab tihedat ja aktiivset koostööd äsja ametisse nimetatud ülemvoliniku Michelle Bachelet’ga; palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada enam ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürood ja erimenetlusi;

8.  avaldab tunnustust komisjoni inimõiguste talituse ja Euroopa välisteenistuse peakorteris ja ELi delegatsioonides tehtud tööle ning Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidise tööle inimõiguste tulemuslikkuse, sidususe ja märgatavuse suurendamisel ELi välispoliitikas ning tuletab meelde oma taotlust, et ELi eriesindaja volitused muudetaks alaliseks ja suurendataks tema aruandekohustust; kiidab heaks sellise lähenemisviisi, mida näitas hiljuti ELi inimõigustealane algatus „Good Human Rights Stories“, milles keskendutakse eri riikide parimatele tavadele; nõuab veel kord volituste läbivaatamist, et anda ELi eriesindajale algatusõigused, piisavad vahendid ja õigus avalikult sõna võtta, et anda aru kolmandatesse riikidesse toimunud visiitide tulemustest ja edastada ELi seisukoht inimõiguste küsimustes;

9.  kiidab heaks ELi aruande inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ning märgib, et see võeti sel aastal palju varem vastu, nagu parlament varasemates raportites taotles; palub, et nõukogu püüaks ka edaspidi need aastaaruanded varem valmis saada; ärgitab nõukogu tagama, et järgmine aastaaruanne põhineks piisaval konsulteerimisel; peab aastaaruannet hädavajalikuks vahendiks, et kontrollida ELi üleilmset poliitikat inimõiguste ja demokraatia valdkonnas, koguda selle kohta teavet ning teemat arutada, ning palub, et seda edendataks avalikult kogu maailmas;

10.  tunnustab aruandluse korra ja vormi osas tehtud edusamme, kuid ootab siiski, et nõukogu ja komisjoni asepresident / kõrge esindaja võtaks veelgi paremini arvesse parlamendi resolutsioonide ja/või soovituste seisukohti, et tagada inimõigustealastes küsimustes ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel sügavam ja tõhusam suhtlus;

11.  kordab, kui tähtis on ELi meetmete tõhususe hindamiseks ülevaade peamistest positiivsetest ja negatiivsetest suundumustest; märgib sellest lähtuvalt, et vajaduse korral põhjalikum avalik aruandlus, mis põhineb eeskätt ELi inimõiguste riigistrateegiates määratletud prioriteetidel ja näitajatel, edendaks muuseas suuremat sidusust inimõiguste tingimuslikkuse klauslite rakendamisel ja selle hindamise korrigeerimisel, millist mõju avaldavad inimõigused ELi poliitikale; rõhutab, et olemasolevaid ELi suuniseid tuleb jälgida ja täielikult rakendada;

12.  tunnistab, et ELi inimõigustealased dialoogid kujutavad endast väärtuslikku kombineeritud diplomaatilist vahendit kahepoolsetes suhetes kolmandate riikidega inimõiguste ja demokraatia edendamiseks; märgib siiski inimõiguste kaitsjate abil konkreetsete tulemuste saavutamisel esinevaid püsivaid takistusi, näiteks topeltstandardite levikut, ja nõuab sellega seoses, et liikmesriikide seisukohad oleksid ühtsemad; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel otsida viise, kuidas muuta inimõigustealased dialoogid tõhusamaks ja sihipärasemaks ning reageerida kiiresti ja neid täiendada, kui nad ei ole konstruktiivsed, kasutades poliitilist dialoogi või avalikku diplomaatiat; julgustab komisjoni ja Euroopa välisteenistust suurendama dialoogide läbipaistvust muu hulgas kodanikuühiskonna osalejate osavõtu tõhustamise kaudu ning kasutama selgeid võrdlusaluseid iga dialoogi edukuse hindamiseks; rõhutab, kui oluline on, et EL tõstataks inimõiguste alastes dialoogides konkreetsete ohus olevate inimõiguste kaitsjate juhtumid, avaldaks survet vangistatud kaitsjate vabastamiseks ja ohus olevate inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks; soovitab lisaks, et ELi institutsioonid tagaksid ELi delegatsiooni ametnikele ja töötajatele piisavad vahendid ja väljaõppe inimõiguste ja demokraatia valdkonnas;

13.  kordab, et 2015.–2019. aasta inimõiguste ja demokraatia tegevuskava ning selle 2017. aasta vahekokkuvõte peavad olema inimõigustealase tegevuse põhivahendid, ning rõhutab sellega seoses vajadust piisavate ressursside ja teadmiste kasutamise kavandamise järele, et rakendada nõuetekohaselt ELi peamisi prioriteete; palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel tagada kehtiva tegevuskava tulemuslik ja ühtne elluviimine, sealhulgas tõelise kodanikuühiskonna organisatsioonidega tehtava koostöö kaudu;

14.  palub ELil tugevdada oma vahendeid ja poliitikat seoses institutsioonilise arengu ja õigusriigi põhimõtetega ning lisada kriteeriumid, millega tagada vastutus ja püüda ära hoida karistamatust inimõiguste rikkumiste eest; nõuab, et võetaks kasutusele piisavad vahendid, et veelgi edendada inimõigusi ja demokraatiat;

15.  tuletab sellega seoses meelde EIDHRi pakutavat olulist tuge ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava ning selle inimõiguste alaste suuniste ja riigistrateegiate rakendamisele, mis on võimaldanud ELil selles valdkonnas strateegilisemalt tegutseda ja taganud aruandekohustuse, nähtavuse ja tõhususe; nõuab tungivalt, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend lisataks 2021.–2017. aasta mitmeaastasesse finantsraamistikku kui eraldiseisev ja sõltumatu vahend, et selle selge mitmekesisus ei hajuks suuremas välistegevuse fondis; soovitab tungivalt teha ELi välisrahastamisvahendite vahel koostööd, et vältida dubleerimist ja kattumist ning aidata kindlaks teha võimalikud lüngad ja rahastamisvajadused;

16.  tuletab meelde, et kogemused ja õppetunnid, mis on saadud demokraatiale üleminekust laienemis- ja naabruspoliitika raames, võivad aidata teha kindlaks parimad tavad, mida võiks kasutada muude demokratiseerimisprotsesside toetamiseks ja tugevdamiseks kõikjal maailmas; väljendab veendumust, et läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika peaks toetama majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi reforme, kaitsma inimõigusi ning aitama kaasa õigusriigi loomisele, säilitades samal ajal ELi kohustused oma partnerite ees; kordab, et inimõiguste ja demokraatia edendamine on nii partnerriikide kui ka ELi huvides; tuletab meelde vajadust arendada ELi ja selle partnerriikide parlamentide vahelisi suhteid ausa dialoogi raames, mis põhineb vastastikusel mõistmisel ja usaldusel, et edendada tõhusalt inimõigusi;

17.  juhib tähelapanu tööle, mida teeb inimõiguste allkomisjon, mis hoiab tihedaid töösuhteid teiste ELi institutsioonide, ELi eriesindaja, Euroopa välisteenistuse, kodanikuühiskonna, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonidega, ja inimõiguste valdkonna mitmepoolsete institutsioonidega; märgib, et inimõiguste allkomisjon koostas 2017. aastal kolm raportit, mis võeti täiskogul vastu resolutsioonidena kodakondsusetuse kohta Lõuna- ja Kagu-Aasias(13), inimõiguste rikkumistega tegelemise kohta sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude, sealhulgas genotsiidi kontekstis(14), ning korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides(15);

18.  teeb ettepaneku luua 2019. aasta esimese trimestri jooksul sisemine rakkerühm, et koostada ülevaade sellest, kuidas välismandaadiga parlamendikomisjonid ja kolmandate riikidega suhtlemiseks loodud delegatsioonid on parlamendi 2014.–2019. aasta koosseisu ametiajal inimõigusi edendanud ja süvalaiendanud; kavatseb esitada ülevaate põhjal soovitused, et tõhustada järgmise parlamendikoosseisu ametiaja jooksul parlamendi tegevust inimõiguste valdkonnas, muu hulgas sellistes aspektides nagu kontroll Euroopa välisteenistuse ja komisjoni tegevuse üle, institutsiooni sisestruktuur ja inimõiguste süvalaiendamine selle organites;

19.  usub, et kodukorra artiklil 135 põhinevate kiireloomuliste resolutsioonide rolli on võimalik edasi arendada, et tugevdada inimõigusi ja demokraatiat, suurendades õigeaegset kajastamist, sihipärasust ja tõhusust;

Konkreetsed inimõigustega seotud probleemid

20.  väljendab sügavat muret kodanikuühiskonna tegutsemisruumi järkjärgulise ahenemise pärast 2017. aastal ja mõistab hukka asjaolu, et inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja valitsusvälised organisatsioonid langevad liiga sageli ahistamise, hirmutamise ja vägivalla, sealhulgas tapmiste sihtmärgiks; on mures, et inimõiguste aktivistide suhtes, kes soovivad osaleda istungitel ÜRO Inimõiguste Nõukogus Genfis ja teistes rahvusvahelistes institutsioonides, kehtestatakse jätkuvalt reisikeelde, mõistab need keelud kindlalt hukka ning kutsub asjaomaseid valitsusi üles neid tühistama; rõhutab, et on lubamatu takistada kodanikuühiskonna esindajatel ja meedial osaleda rahvusvaheliste organisatsioonide töös, ning nõuab kodanikuühiskonna esindajate põhiliste inim- ja poliitiliste õigusi austamist; tunneb muret asjaolu pärast, et mõned inimõiguste aktivistid on pärast rahvusvahelistes institutsioonides ärakuulamist oma riiki tagasipöördumisel kinni peetud;

21.  peab kahetsusväärseks, et kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise üha sagenev ülemaailmne nähtus võib esineda ka arenenud demokraatlikes ning keskmise ja suure sissetulekuga riikides; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles näitama eeskuju; mõistab hukka õigusaktid, millega piiratakse kodanikuühiskonna tegevust, nagu valitsusväliste organisatsioonide sulgemine või nende varade külmutamine; nõuab, et tunnistataks kehtetuks õigusaktid, millega on valitsusväliste organisatsioonide tegevusele kehtestatud meelevaldsed või sekkuvad nõuded, sealhulgas sätted välisrahastamise piirangute kohta; mõistab hukka asjaolu, et levitatakse avalikke narratiive, mis üha enam õõnestavad kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli; kutsub ELi delegatsioone ja liikmesriikide diplomaatilisi esindusi üles endiselt jälgima kogunemis- ja ühinemisvabaduse rikkumise juhtumeid, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende tegevuse suhtes kehtestatavaid eri keelde ja piiranguid või valitsustelt toetust saavate valitsusväliste võltsorganisatsioonide edendamist, ning võtma need arutlusele; innustab neid jätkama inimõiguste kaitsjate aktiivset toetamist, jälgides pidevalt kohtuprotsesse, külastades kinnipeetud aktiviste ja tehes vajaduse korral avaldusi üksikjuhtumite kohta;

22.  mõistab hukka asjaolu, et Piirideta Reporterite aastaindeksi andmetel oli meediavabadus 2017. aastal suures ohus ning ajakirjanduse vastased rünnakud saavutasid 2017. aastal enneolematu taseme; rõhutab, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 19 sätestatud arvamus- ja sõnavabaduse põhimõtteid tuleb järgida; kordab, et sõnavabadus nii internetis kui ka mujal on demokraatlike kogukondade korrektse toimimise oluline osa, kuna see soodustab pluralismi, mis annab kodanikuühiskonnale ja kodanikele suurema mõjuvõimu tagada oma valitsuste ja poliitikakujundajate aruandekohustus, ning tugevdab õigusriigi põhimõtte järgimist; mõistab karmilt hukka ajakirjanike, sõltumatu meedia, blogijate ja rikkumisest teatajate ähvardamise, hirmutamise ja ründamise, samuti vihakõne, laimu eest vastutuselevõtmise seadused ja vägivalla õhutamise, kuna need kujutavad endast ohtu õigusriigile ja väärtustele, mis tulenevad inimõigustest; rõhutab, et 2017. aastal vahistati sadu rahumeelseid meeleavaldajaid ja ajakirjanikke ning paljusid neist väärkoheldi, peeti meelevaldselt kinni ja sunniti maksma suuri trahve kohtuprotsessides, kus menetluslikud miinimumnõuded ei olnud tagatud; innustab ELi suurendama jõupingutusi, et kaitsta suhetes kolmandate riikidega arvamus- ja sõnavabadust; rõhutab, kui oluline on tagada sõnavabadust internetis ja mujal käsitlevate ELi suuniste tõhus ja süstemaatiline rakendamine ja jälgida korrapäraselt nende mõju;

23.  rõhutab, et akadeemiline vabadus kui rahvusvaheliste lepingutega kaitstud inimõigus on keskse tähtsusega; mõistab karmilt hukka akadeemilise vabaduse igasuguse ründamise, näiteks tapmised, sunniviisilised kadumised, vägivalla, vangistamise, töökoha kaotamise, maine riivamise ja alusetu süüdistamise; rõhutab akadeemilise vabaduse vastaste kõikide rünnakute tõsidust, kuna akadeemiline vabadus on pluralistliku ja demokraatliku ühiskonna loomisel esmatähtis;

24.  mõistab teravalt hukka asjaolu, et nii paljud inimõiguste kaitsjad seisid 2017. aastal silmitsi digitaalohtudega, sealhulgas andmete ohtu seadmisega seadmete konfiskeerimise, kaugseire ja andmelekete tõttu; mõistab hukka veebiseire ja häkkimise, mille eesmärk on koguda teavet, mida saab kasutada kohtuasjades või laimukampaaniates; väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et teatavat kahesuguse kasutusega küberseiretehnoloogiat kasutatakse üha rohkem poliitikute, aktivistide, blogijate ja ajakirjanike vastu; kutsub sellega seoses ELi institutsioone tungivalt üles kahesuguse kasutusega kaupade ekspordikontrolli eeskirju kiiresti ja tõhusalt ajakohastama;

25.  kinnitab veel kord, et sõltumatu kohtusüsteem ja täielikult läbipaistev õigusemõistmise süsteem, kus kõik osalised peavad täitma oma rolli õiglaselt ja sõltumatult, on demokraatliku riigi arengu ja inimõiguste õigusliku kaitse eeltingimused; mõistab kindlalt hukka kõik katsed piirata kohtunike, riigiprokuröride ja juristide vabadust ning kõik nende vastu kasutatavad otsese ja kaudse vägivalla vormid; palub ELil pöörata diplomaatilistes suhetes kolmandate riikidega sellele teemale erilist tähelepanu;

26.  tunnistab, et avatud internet ja tehnoloogilised edusammud on võimaldanud inimõiguste rikkumistest kiiremini teatada; kritiseerib teatavate valitsuste katseid kontrollida massiteabevahendeid, sealhulgas internetti; tunneb muret riiklike ja valitsusväliste osalejate loodud võltsuudiste ja väärteabe sagedase esinemise pärast 2017. aastal, mis on aidanud levitada inimõiguste vastaseid narratiive, piirata juurdepääsu tasuta, täpsele ja erapooletule teabele, õhutada vägivalda, vihkamist või teatud rühmade või üksikisikute diskrimineerimist ja mõjutada valimiste tulemusi, õõnestades sel viisil demokraatiat; rõhutab sellega seoses, et EL peab välja töötama tugevama positiivse inimõiguste narratiivi, seisma vastu valitsustele, kes spondeerivad väärteavet või seavad kahtluse alla inimõiguste universaalsuse ja jagamatuse, ning suurendama jõupingutusi, et toetada kogu maailmas vaba ja sõltumatut meediat; rõhutab hariduse, kultuuri, teadmiste ja kriitilise mõtlemise keskset rolli võitluses võltsuudiste ja nende levitamise vastu;

27.  nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja nimetaks ametisse ELi kübervaldkonna saadiku, kes peaks koordineerima ELi välispoliitikas diplomaatilisi jõupingutusi, et saavutada avatud, koostalitlusvõimeline, turvaline ja usaldusväärne internet, kus austatakse inimõigusi ja edendatakse riikide vastutustundlikku käitumist internetis;

28.  kinnitab veel kord, et mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust, sealhulgas vabadust uskuda või mitte uskuda, oma valitud usutavasid järgida või järgimata jätta, usust loobuda või seda muuta, ning õigust usust taganeda ja võtta omaks ateistlikke seisukohti, tuleb religioonide- ja kultuuridevahelise dialoogi kaudu tingimusteta edendada; mõistab hukka kõikide etniliste ja usuliste rühmade diskrimineerimise mõtteviisi, südametunnistuse, usutunnistuse või veendumuste alusel, nende tagakiusamise ja nende vastased rünnakud, mis pandi toime 2017. aastal; nõuab, et usku ei kasutataks ära poliitilistel eesmärkidel; mõistab hukka riiklike ja valitsusväliste osalejate püüdlused piirata mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust, kogunemisvabadust ja sõnavabadust, muu hulgas võttes vastu ja rakendades pühaduseteotust käsitlevaid seadusi; nõuab, et võetaks edasisi meetmeid, et kaitsta usuvähemusi, mitteusklikke ja ateiste, sealhulgas pühaduseteotust käsitlevate seaduste ohvreid; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid osaleksid rohkem poliitilistes aruteludes selliste seaduste kehtetuks tunnistamiseks, teeksid suuremaid jõupingutusi, et tugevdada mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabaduse austamist ning edendada suhetes kolmandate riikidega religioonidevahelist ja veendumuste tunnistajate vahelist dialoogi; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles täitma aktiivset rolli, et aidata vabatahtlikkuse alusel ohutult tagasi pöörduda inimestel, kes on usul või veendumustel põhineva tagakiusamise tõttu olnud sunnitud kodust põgenema; nõuab konkreetseid samme ELi usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse alaste suuniste tõhusaks rakendamiseks; toetab ELi tava võtta juhtroll seoses mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabaduse teemaliste resolutsioonidega ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja ÜRO Peaassambleel; toetab usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku Ján Figeli tööd;

29.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et paljudes riikides üle maailma rakendatakse jätkuvalt piinamist, ebainimlikku või alandavat kohtlemist ja surmanuhtlust, ning nõuab, et EL suurendaks oma jõupingutusi nendele tavadele lõpu tegemiseks; leiab, et kinnipidamistingimused, sealhulgas raviteenuste ja ravimite kättesaadavus, ning vanglate olukord on mitmes riigis väga murettekitavad; väljendab heameelt piinamisvaba kaubanduse liidu ametliku käivitamise üle 18. septembril 2017 ja piinamise tõkestamise ELi koordineerimisrühma loomise üle, mille ülesanne on jälgida selle rakendamist; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et ajakohastati ELi õigusakti, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul ebainimlikul moel kohtlemiseks või karistamiseks; märgib, et 2017. aastal vähenes kogu maailmas täide viidud hukkamiste arv 4 % võrreldes eelneva aastaga; palub, et riigid, kes ei ole seda veel teinud, kehtestaksid viivitamata surmanuhtlusele moratooriumi, mis on samm selle kaotamise suunas; peab hädavajalikuks võidelda kinnipeetavate piinamise ja väärkohtlemise kõikide vormide, kaasa arvatud psühholoogilise piinamise vastu ning suurendada jõupingutusi, et tagada rahvusvahelise õiguse järgimine selles valdkonnas ja ohvritele hüvitise maksmine;

30.  mõistab karmilt hukka kõik koletud kuriteod ja inimõiguste rikkumised, mille on toime pannud riiklikud ja valitsusvälised osalejad, muu hulgas selliste kodanike vastu, kes kasutavad rahumeelselt oma inimõigusi; tunneb õudust tohutu hulga sooritatud kuritegude pärast, nagu mõrvad, piinamine, vägistamine, orjastamine ja seksuaalne orjastamine, lapssõdurite värbamine, sunniviisiline usuvahetus ja süstemaatiline tapmine, mille sihtmärgiks on usu- ja etnilised vähemused; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid võitleksid genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude vastu ning tagaksid, et nende toimepanijad tuuakse kohtu ette; nõuab, et EL pakuks tuge organisatsioonidele ja ÜRO uurimisrühmadele, mis koguvad, säilitavad ja kaitsevad nende konfliktide mis tahes osalejate sooritatud kuritegude kohta (digitaalseid või muid) tõendeid, et hõlbustada nende vastutuselevõtmist rahvusvahelisel tasandil; märgib, et internetiplatvormid on terroristliku sisu ja propaganda eemaldamise töö käigus võimalike sõjakuritegudega seotud videotõendeid kustutanud;

31.  toetab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu keskset rolli juhtumite puhul, kus asjaomased riigid ei saa või ei taha oma kohtualluvust rakendada; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid annaksid Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule diplomaatilist ja rahalist toetust; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid ergutaksid kõiki ÜRO liikmesriike ratifitseerima ja rakendama Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, ning on hämmeldunud statuudist taandumiste ja sellekohaste ähvarduste üle; kutsub ühtlasi kõiki Rooma statuudile allakirjutanuid üles Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga kooskõlastama ja koostööd tegema; palub kõigil liikmesriikidel ratifitseerida Kampala muudatused agressioonikuritegude kohta ning lisada jõhkrad massikuriteod nende kuritegude loetelusse, mis on ELi pädevuses; kordab, kui olulised on muud põhimehhanismid, mille eesmärk on teha lõpp karistamatusele, sealhulgas universaalse jurisdiktsiooni kasutamine, ning palub liikmesriikidel võtta vastu vajalikud õigusaktid; tuletab sellega seoses meelde, et ohvrite õigused peavad olema kõigis meetmetes kesksel kohal; kordab oma nõudmist komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale nimetada ametisse rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonna ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, kinnistada ja esindada ELi kohustust võidelda karistamatusega;

32.  väljendab heameelt ELi jõupingutuste üle toetada rahvusvahelist, erapooletut ja sõltumatut mehhanismi, mille ÜRO on loonud Süürias eesmärgiga aidata kaasa raskete kuritegude uurimisele; rõhutab vajadust luua sarnane sõltumatu mehhanism muudes riikides; nõuab, et ELi ja need liikmesriigid, kes ei ole seda veel teinud, toetaksid rahvusvahelist, erapooletut ja sõltumatut mehhanismi rahaliselt;

33.  kordab, et riigid võivad anda teisi riike rahvusvaheliste lepingute, nagu ÜRO piinamisvastane konventsioon, rikkumiste eest Rahvusvahelisse Kohtusse riigi vastutuse kindlakstegemiseks, mis toimib kaudse meetmena individuaalse kriminaalvastutuse kohtulikuks tuvastamiseks hilisemas etapis;

34.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et rahvusvahelist humanitaarõigust ei järgita, ning mõistab karmilt hukka surmavad rünnakud, mis sellise ärevusttekitava sagedusega haiglate, koolide ja muude tsiviilsihtmärkide vastu relvakonfliktides üle maailma 2017. aastal toime pandi; on veendunud, et rünnakute rahvusvahelist hukkamõistmist peab toetama sõltumatu uurimine ja tegelik vastutusele võtmine; tunnustab abitöötajate tehtud tööd humanitaarabi andmisel; nõuab, et liikmesriigid, ELi institutsioonid ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tagaksid, et rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud ELi poliitikat ja meetmeid töötatakse välja sidusalt ja tõhusalt, ning kasutaksid selle küsimusega tegelemiseks kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid; järeldab, et ELi ja selle liikmesriikide üksikasjalikum aruandlus konkreetsetes konfliktiolukordades rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamise suuniste rakendamise kohta ja sealhulgas eelkõige ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta oleks tulnud teha kättesaadavaks; palub rahvusvahelisel kogukonnal luua vägivaldsete konfliktide tekke, taaspuhkemise ja eskaleerumise ennetamiseks vahendid, mis lühendavad hoiatamise ja reageerimise vahelist aega, sarnaselt ELi varajase hoiatamise süsteemile; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid oma rahalist panust humanitaar- ja arenguabisse; juhib tähelepanu asjaolule, et 2017. aastal anti ametlikku arenguabi 2,4 % vähem kui 2016. aastal ning et ametlik arenguabi ei küündi eesmärgiks seatud 0,7 %-ni kogurahvatulust;

35.  tuletab meelde oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni relvastatud droonide kasutamise kohta(16); väljendab tõsist muret relvastatud droonide kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku; nõuab veel kord, et EL töötaks kiiresti välja õiguslikult siduva raamistiku relvastatud droonide kasutamise kohta, millega tagatakse, et liikmesriigid ei pane oma õiguslikke kohustusi järgides toime ebaseaduslikke sihipäraseid tapmisi ega lihtsusta selliseid tapmisi muude riikide jaoks; palub, et komisjon teavitaks Euroopa Parlamenti korrakohaselt ELi vahendite kasutamisest droonide ehitamisega seotud teadus- ja arendusprojektideks; nõuab, et tulevaste droonide arendamise projektide puhul hinnataks nende mõju inimõigustele;

36.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles laiendama ELi piiravate meetmete korda, et see hõlmaks ELi inimõigustega seotud sanktsioonide korda, mille kohaselt saaks ÜVJP sanktsioone käsitlevate otsuste puhul võtta aluseks inimõiguste rängad rikkumised, sarnaselt Magnitski aktile;

37.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja liikmesriigid püüaksid saavutada selliste relvasüsteemide rahvusvahelise keelustamise, mille jõukasutuse üle puudub inimkontroll, nagu Euroopa Parlament on mitmel juhul nõudnud, ning ÜRO tasandi asjakohaseid kohtumisi ette valmistades kujundaksid kiiresti välja ja võtaksid vastu ühise seisukoha autonoomsete relvasüsteemide kohta, väljendaksid asjakohastel foorumitel ühtset seisukohta ja tegutseksid sellele vastavalt;

38.  rõhutab, et korruptsioon õõnestab õigusriiki, demokraatiat ja majanduse konkurentsivõimet ning seab ohtu inimõigused; rõhutab vajadust toetada korruptsiooni vastu võitlevaid inimõiguste kaitsjaid ja rikkumisest teatajaid; nõuab korruptsioonivastaste mehhanismide ja tavade täiustamist, nagu sanktsioonide kehtestamine nendele üksikisikutele ja riikidele, kes panevad toime korruptsiooniga seotud raskeid õigusrikkumisi; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles kavandama ühist inimõigusi ja korruptsioonivastast võitlust käsitlevat programmi, eelkõige algatusi läbipaistvuse suurendamiseks, karistamatuse vastu võitlemiseks ja korruptsioonivastase võitlusega tegelevate asutuste tugevdamiseks ning ELi vahendite kasutamise läbipaistvuse ja jälgitavuse suurendamiseks; kutsub komisjoni üles pidama läbirääkimisi korruptsioonivastast võitlust käsitlevate sätete üle tulevastes kaubanduslepingutes; tuletab meelde korruptsiooni ja inimõigusi käsitlevaid soovitusi oma 13. septembri 2017. aasta resolutsioonis korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides(17) ning nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid võtaksid järelmeetmeid;

39.  väljendab muret kultuurimälestiste hävitamise, ebaseadusliku rüüstamise ja nende vastu suunatud vandalismi pärast ning toetab kindlalt teabekogumist, kultuuripärandi kaitsmist ja päästealgatusi;

40.  rõhutab vabade ja õiglaste valimiste olulisust demokraatlike protsesside jaoks ning tunneb muret ebaseaduslike valimiste suureneva arvu pärast kogu maailmas; tuletab meelde, et sõltumatu meedia ja arvamuste paljusus on vabade ja õiglaste valimiste tagamiseks hädavajalikud; nõuab, et EL ei tunnustaks manipuleeritud või võltsitud valimiste tulemusi ning kasutaks kõiki enda käsutuses olevaid diplomaatilisi, majanduslikke ja poliitilisi vahendeid, et säilitada valimiste usaldusväärsus kogu maailmas ning sundida riike täitma vabade ja õiglaste valimise kriteeriumeid; leiab, et tugi, mida EL pakub valimisprotsessidele ja demokraatiale üle maailma – selle valimismissioonid ja järgnevad järelmeetmed, valimisabi ja eelkõige Euroopa Parlamendi aktiivne roll selles valdkonnas – on äärmiselt oluline; rõhutab, kui oluline on valimiste vaatlemine rahumeelsete demokraatlike üleminekute, õigusriigi tugevdamise, poliitilise pluralismi ja valimisprotsessides naiste osalemise suurendamise ning läbipaistvuse ja inimõiguste austamise aspektist; tuletab meelde, et kohalikud kodanikuühiskonna organisatsioonid tuleb kaasata valimisvaatlusprotsessi ja valimisvaatlusmissioonide raames esitatud soovituste rakendamisse; on seisukohal, et küberoperatsioonide kaudu teiste riikide valimistesse sekkumisega rikutakse inimeste õigust oma esindajaid vabalt valida;

41.  peab tervitatavaks, et EL allkirjastas Istanbuli konventsiooni, ja rõhutab, et kõigi vahendite abil on vaja naistevastast vägivalda ja sealhulgas koduvägivalda ennetada ja selle vastu võidelda; palub liikmesriikidel, kes ei ole seda veel teinud, konventsiooni võimalikult kiiresti ratifitseerida ja rakendada; toetab sellega seoses ühist ELi ja ÜRO ühist algatust „Spotlight“; nõuab tungivalt, et riigid tõhustaksid oma õigusakte, et võidelda võimalikult varases etapis soolise vägivalla, naiste suguelundite moonutamise ja seksuaalvägivalla vastu; tuletab meelde, et naistevastane vägivald on sügavalt juurdunud soolises ebavõrdsuses, mistõttu tuleb sellega terviklikult tegeleda, ning rõhutab sotsiaalteenuste ja -kaitse tähtsust; rõhutab, et usaldusväärne statistika igasugust liiki naistevastase vägivalla levimuse, põhjuste ja tagajärgede kohta on oluline, et töötada välja tõhusad õigusaktid ja strateegiad soolise vägivalla vastu võitlemiseks; nõuab seetõttu, et EL aitaks riikidel tõhustada andmete kogumist selles valdkonnas ja täita rahvusvahelised õiguslikud kohustused; palub ELil teha koostööd teiste riikidega, et tõhustada seksuaalse ja soolise vägivalla ennetamise ja sellele reageerimise rahastamist ja kavandamist; mõistab hukka igasuguse füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla ja ärakasutamise, massivägistamise, inimkaubanduse ning naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste rikkumise; rõhutab, et kõigile naistele tuleks tagada nõuetekohane ja taskukohane tervishoid ning seksuaal- ja reproduktiivõiguste üldine austamine ja juurdepääs nendele ning seonduvale haridusele ning et neil peaks olema võimalik teha vabu ja vastutustundlikke otsuseid oma tervise, keha ning seksuaal- ja reproduktiivõiguste kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et haridus on oluline vahend, millega võidelda naiste ja laste diskrimineerimise ja nendevastase vägivallaga; mõistab hukka nn üldise vaikimisseaduse taaskehtestamise;

42.  rõhutab, et EL peab jätkuvalt pühenduma naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitlevas konventsioonis, Pekingi tegevusprogrammis ning elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammis võetud naiste õiguste kaitsmise kohustuste täielikule täitmisele ning austama nende dokumentide läbivaatamiskonverentside tulemusi;

43.  tuletab meelde, et 2017. aasta augustis avaldati ELi soolise võrdõiguslikkuse teise tegevuskava (2016–2020) esimene iga-aastane rakendusaruanne 2016. aasta kohta, milles tuuakse esile mitmeid positiivseid suundumusi tütarlaste ja naiste elu muutmises nende kehalise ja vaimse puutumatuse tagamise, nende majanduslike ja sotsiaalsete õiguste edendamise ning nende hääle kuuldavaks tegemise ja osalemise tõhustamise teel; on veendunud, et EL peaks jätkama naiste toetamise integreerimist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) operatsioonidesse, konfliktide ennetamisse ja konfliktijärgsesse ülesehitamisse; kinnitab veel kord naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 olulisust; rõhutab, et avaliku ja erasektori suurem kaasatus on oluline, et kaitsta naiste õigusi ning nende osalemist avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes asutustes, poliitikakujundamises, majanduselus ja rahuprotsessides; rõhutab, et ettevõtlussektoril on naiste õiguste tugevdamises oluline roll; nõuab tungivalt, et komisjon asuks juhtima võitlust seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamisega humanitaar- ja arenguabi sektorites, kuna asjaomastes sektorites peaksid töö suhtes kehtima vastutuse ja aruandekohustuse kõrgeimad standardid; rõhutab kaitsemenetluste ja jõukasutusreeglite läbivaatamise ja tugevdamise tähtsust;

44.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et naiste staatuse komisjoni 62. istungjärgu tulemused lõimitakse tema poliitikasse ja et need annavad uut hoogu maapiirkondade naiste ja tütarlaste majandusliku võimestamise ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele;

45.  rõhutab, kui tähtis on teha naistele ja tütarlastele kättesaadavaks haridus ja koolitus nii teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika kui ka humanitaarteaduste vallas, pöörates erilist tähelepanu nende annete ja pädevuse arendamisele ning suuremale osalemisele teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika sektoris;

46.  kutsub komisjoni üles uurima võimalusi ja vahendeid ELi ühepoolseks ühinemiseks ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on selle konventsiooni ratifitseerinud ning et ELi esmane ja teisene õigus sisaldab lapse õiguste kaitse kohta sisulisi sätteid; kutsub üles riike, kes ei ole ÜRO lapse õiguste konventsiooni veel ratifitseerinud, seda kiiremas korras tegema; väljendab heameelt lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevate ELi läbivaadatud suuniste vastuvõtmise üle ning rõhutab vajadust tagada, et jõutakse kõigi lasteni, sealhulgas kõige kõrvaletõrjutumateni ja nendeni, kes on kaitsetus olukorras; rõhutab tõsiasja, et lapsed kogevad sageli konkreetseid kuritarvitamise vorme, nagu lapsega sõlmitud abielu, laste prostitutsioon, lapssõdurite kasutamine, suguelundite moonutamine, lapstööjõu kasutamine ja lastega kaubitsemine, eriti humanitaarkriiside ja relvakonfliktide korral, ja seetõttu vajavad nad paremat kaitset; nõuab, et EL teeks koostööd kolmandate riikidega varajaste, lapsega sõlmitud ja sundabielude lõpetamiseks, kehtestades abiellumiseks vajaliku seadusliku vanuse alampiiri 18 aastat, nõudes mõlema abikaasa vanuse kontrollimist ning nende täielikku ja vaba nõusolekut, kehtestades kohustuslikud abieluregistrid ja tagades nende eeskirjade järgimise; rõhutab vajadust suurendada ELi osalust selles, mis puudutab laste, eriti saatjata alaealiste kaitsmise käsitlemist, ja pöörata erilist tähelepanu haridusele ja psühhosotsiaalsele toele; nõuab, et rakendataks nõuetekohaselt suuniseid, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvastatud konfliktides; nõuab kiiret lahendust kodakondsuseta laste probleemile ELis ja väljaspool ning eelkõige väljaspool oma vanemate päritoluriiki sündinud laste ja lapsrändajate puhul; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid töötaksid kooskõlas pagulasi ja rändajaid käsitlev New Yorgi deklaratsiooniga välja tegevuskava, et lõpetada laste kinnipidamine nende rändestaatuse tõttu; tuletab meelde õigust erikaitsele lapse parimates huvides;

47.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid täieliku läbipaistvuse kolmandatele riikidele rändealaseks koostööks eraldatud vahendite osas ja nende jälgimise ning tagaksid, et sellest koostööst ei saaks otsest ega kaudset kasu inimõiguste rikkumises osalevad julgeoleku- ja kohtusüsteemid ning politsei; rõhutab võimalust lahutada arengukoostöö koostööst tagasivõtmise ja rände juhtimise valdkonnas; väljendab muret selle pärast, et ELi välispoliitikat võidakse kasutada rände haldamise vahendina, ning rõhutab, et kõik katsed teha rändealast koostööd kolmandate riikidega, sealhulgas päritolu- ja transiitriikidega, peavad toimuma koos inimõiguste olukorra parandamisega nendes riikides ning rahvusvahelist inimõigustealast õigust ja pagulaste õigust järgides; väljendab tõsist muret paljude pagulaste, rändajate ja riigisiseste põgenike pärast, kes konfliktide, tagakiusamise ja valitsuste ebaõnnestumiste ning inimkaubitsemise ja ebaseaduslikult üle piiri toimetamisega tegelevate võrgustike ohvritena peavad taluma raskeid inimõiguste rikkumisi, ning väljendab nendega solidaarsust; rõhutab tungivat vajadust tegeleda rändevoogude algpõhjustega ning seejuures rände kui nähtuse välismõõtmega, otsides muu hulgas kestlikke lahendusi konfliktidele ja majanduslikule mahajäämusele nii meie naabruses kui ka kogu maailmas, arendades koostööd ja partnerlust asjaomaste kolmandate riikidega, kes järgivad rahvusvahelist õigust, tagavad inimõiguste austamise ja hoiavad ELi usaldusväärsust nii ELis kui ka väljaspool; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid pakuksid humanitaarabi hariduse, eluaseme leidmise, tervishoiu vallas ja muudes valdkondades, kus rändajad ja pagulased abi vajavad, ning nõuab tagasisaatmispoliitika nõuetekohast rakendamist; tõstab esile, et EL peab ergutama asjaomaseid riike allkirjastama maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestava protokolli; märgib, et ÜRO registreeris fakti, et 2017. aastal elas umbes 258 miljonit inimest riigis, mis pole nende sünniriik; kutsub komisjoni üles jätkuvalt käsitlema rändajate ja pagulaste õiguste kaitsmist ja edendamist oma poliitikas prioriteedina; rõhutab vajadust arendada ja paremini rakendada rändajate ja pagulaste kaitse raamistikke, eelkõige ohutute ja seaduslike rändeteede ning humanitaarviisade andmise abil; nõuab, et parlamendil oleks rändekokkulepete üle järelevalveõigus; avaldab kahetsust mis tahes katse üle koormata, rikkuda või isegi kriminaliseerida humanitaarabi ning rõhutab vajadust suurendada otsingu- ja päästetegevuse võimekust merel ja maal hädas olevate inimeste jaoks, et täita meie peamised rahvusvahelisest õigusest tulenevad kohustused; rõhutab, et 1. jaanuari 2017. aasta seisuga oli liikmesriikides elavate mitteliikmesriigi kodakondsusega inimeste arv 21,6 miljonit, mis moodustab 4,2 % EL 28 elanikkonnast; kutsub liikmesriike üles osalema tõsises dialoogis, et määrata kindlaks ühine kaasav arusaam, jagatud vastutus ja eesmärkide ühtsus seoses rändega; avaldab heameelt ÜRO algatuse üle, mis käsitleb ülemaailmset turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet, ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku üleilmse pagulasi käsitleva kokkuleppe ning inimõigustele omistatud otsustava rolli üle;

48.  peab kahetsusväärseks jätkuvat inimkaubandust; rõhutab tõsiasja, et inimkaubandus samastab inimesi kaubaga ja kujutab endast üht kõige hullemat inimõiguste rikkumise vormi; rõhutab siinkohal ELi poliitika sise- ja välismõõtme järjepideva lähenemisviisi olulisust inimkaubandusega võitlemisel kõikidel tasanditel; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles suurendama koostööd kolmandate riikidega, et uurida kõiki inimkaubanduse etappe ja kõiki inimeste, eriti naiste ja laste ärakasutamise vorme, nagu elundikaubandus, sunniviisiline töö ja seksuaalne ärakasutamine ning tegema selles valdkonnas koostööd ÜRO ja kodanikuühiskonnaga; nõuab selgeid põhimõtteid ja õiguslikke vahendeid asendusemadusega seotud inimõiguste rikkumistega tegelemiseks; väljendab sügavat muret rändajate ja põgenike, eeskätt naiste ja laste äärmise kaitsetuse pärast seoses ärakasutamise, inimsmugeldamise ja -kaubandusega, sealhulgas rändajate esmase vastuvõtu keskustes; rõhutab vajadust edendada ohvrikeskset poliitikat, ennetada ja vähendada seda liiki kuritegevust ning võidelda inimkaubandusest tuleneva kasumi vastu;

49.  ergutab kõiki riike, sealhulgas liikmesriike ja ELi, alustama läbirääkimisi, et võtta vastu rahvusvaheliste äriühingute ja muude ettevõtjate jaoks õiguslikult siduv rahvusvaheline inimõigusi käsitlev õigusakt, osaledes aktiivselt ÜRO loodud valitsustevahelises avatud töörühmas; rõhutab veel kord vajadust ÜRO äritegevust ja inimõigusi käsitlevate tegevuspõhimõtete kiire rakendamise järele, eelkõige seoses kolmanda sambaga õiguskaitsevahenditele juurdepääsu kohta; tunnistab ÜRO ülemaailmse kokkuleppe ning ettevõtluse ja inimõiguste riiklike tegevuskavade suurt tähtsust; rõhutab ELi äritegevuse ja inimõiguste alase tegevuskava tähtsust ning nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks selle väljatöötamist, saavutamaks ÜRO äritegevust ja inimõigusi käsitlevate tegevuspõhimõtete täielik rakendamine; ergutab kõiki ettevõtteid, sealhulgas ELis asuvaid ettevõtteid järgima hoolsuskohustust, ja kinnitab veel kord, kui tähtis on ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamine ning see, et Euroopa ettevõtetel oleks juhtiv roll äritegevuse ja inimõiguste rahvusvaheliste standardite edendamises; kutsub kõiki riike üles rakendama tulemuslikult ja kiiresti ÜRO äritegevust ja inimõigusi käsitlevaid tegevuspõhimõtteid ja tagama, et nende jurisdiktsioonides asuvad ettevõtjad järgivad inimõigusi ja sotsiaalseid tööstandardeid; ergutab kõiki riike tegelema äriühingutega, mis kasutavad konfliktipiirkondadest pärit tooraineid või muid kaupu; kordab oma nõudmist lisada ELi ja kolmandate riikide vahelistesse kokkulepetesse eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtjate vastutust inimõiguste rikkumise eest; rõhutab, et ettevõtlusega seotud inimõiguste rikkumiste ohvritele tuleks tagada asjakohane ja tõhus juurdepääs õiguskaitsevahenditele; rõhutab uuesti tungivat vajadust tegeleda inimõiguste rikkumistega ja korruptsiooniga ettevõtetes kohe, kui need aset leiavad, ja tagada, et ettevõtteid saab nende eest vastutusele võtta; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei võtnud meetmeid seoses nõudmistega, mis on esitatud parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides(18); nõuab, et võetaks meetmeid, millega kohustatakse tööstust lõpetama lapstööjõu kasutamise ja hoidma ära inimõiguste rikkumisi; kutsub komisjoni üles looma institutsioonidevahelise äritegevuse ja inimõigustega tegeleva rakkerühma ning uurima ELi tasandil hoolsuskohustuse algatuse võimalust;

50.  tuletab meelde ELi lubadust seada inimõigused ja demokraatia oma suhetes kolmandate riikidega kesksele kohale; rõhutab seetõttu, et inimõiguste ja demokraatia põhimõtete, sealhulgas rahvusvahelistes lepingutes sisalduvate inimõigusi käsitlevate tingimusklauslite rakendamise edendamist tuleb toetada kõikides ELi poliitikavaldkondades, millel on välismõõde, kaasa arvatud kaubanduspoliitika; rõhutab rolli, mida kaubandussuhted võivad etendada arenevate riikide majanduskasvu suurendamise ja nende kohalike turgude säilitamise jaoks; märgib, et demokraatlike süsteemide toetamine ja inimeste vabaduse poole püüdlemine peaksid jätkuvalt olema ELi majandushuvide juhtivad põhimõtted; tuletab meelde, et poliitikavaldkondade sidusus on arengu jaoks oluline, ja rõhutab, kui tähtis on peavoolustada inimõigused kaubandus- ja arengupoliitika kõikides etappides; nõuab, et EL tagaks, et tema territooriumil eetiliste sertifitseerimiskavade alusel levitatavad kaubad oleksid sunniviisilisest ja laste tööst vabad; nõuab sellise vahendi loomist, mille eesmärk on konkreetselt jälgida ja tugevdada soolise võrdõiguslikkuse poliitikat kaubanduslepingutes; väljendab heameelt ELi programmide, projektide ja rahastamise üle kolmandates riikides ning rõhutab vajadust rikkumiste hindamise ja ennetamise järele, luues üksikisikute ja rühmade jaoks kaebuste esitamise mehhanismi;

51.  leiab, et kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra kauplemise kavad on ühed peamised ELi kaubanduspoliitika vahendid kolmandate riikidega demokraatia, inimõiguste, kestliku arengu ja keskkonnastandardite edendamiseks; kutsub komisjoni üles vaatama läbi ja jälgima paremini kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra kavasid, tagamaks, et toetust saavad riigid järgivad inimõiguste standardeid; rõhutab, et komisjoni eesmärk peaks kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra läbivaadatud raamistikus olema suurendada selle mehhanismi läbipaistvust ja usaldusväärsust, kehtestades kodanikuühiskonna organisatsioonide mõttekaks ja tõhustatud osalemiseks selge korra ning tehes tulemuslikud inimõiguste mõjuhinnangud enne kaubandussoodustuste andmist ja nende rakendamise ajal; nõuab, et kaalutaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi lisamist kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra staatuse saamiseks nõutavate konventsioonide loendisse; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks nende kodanikuühiskonna algatuste rahastamist, millega jälgitakse kõnealuse süsteemi rakendamist; rõhutab, kui oluline on rakendada koostöövorme, et hõlbustada kolmandate riikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut, pöörates erilist tähelepanu nende rahva vajadustele;

52.  palub kõikidel liikmesriikidel rangelt järgida ELi relvaekspordi toimimisjuhendit ja eelkõige peatada igasugune selliste relvade ning jälgimis- ja luureseadmete ja vahendite üleandmine, mida valitsused võiksid kasutada inimõiguste mahasurumiseks ja tsiviilisikute ründamiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et ülemaailmne relvade ja sõjavarustuse kaubandus hõlbustab nende kasutamist paljudes kolmandates riikides toimuvates konfliktides; märgib, et ELi liikmesriigid kuuluvad maailma suurimate relvaeksportijate hulka, ning peab hädavajalikuks relvamüüki reguleerivate rahvusvaheliste standardite jõustamist ja tugevdamist ülemaailmsel tasandil;

53.  mõistab kindlalt hukka kõik diskrimineerimise vormid, sealhulgas diskrimineerimise rassi, usundi, kasti kuuluvuse ja sarnaste päritud seisundil põhinevate süsteemide, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi, puude või mis tahes muu staatuse tõttu; on mures paljude rassismi, ksenofoobia ja muude sallimatuse vormide avaldumise ning kõige kaitsetumate rühmade, nagu etniliste, keeleliste ja religioossete vähemuste, puuetega inimeste, LGBTI-kogukonna, naiste ja laste poliitilise esindatuse puudumise pärast; kutsub ELi üles suurendama jõupingutusi selle nimel, et likvideerida eranditult kõik diskrimineerimise vormid ja edendada teadlikkust, sallivuse kultuuri ja kaasamist ning erikaitset kõige kaitsetumatele rühmadele inimõiguste ja poliitiliste dialoogide, ELi delegatsioonide töö ning avaliku diplomaatia abil; kutsub kõiki riike üles tagama, et nende institutsioonid pakuksid oma jurisdiktsioonide piires tõhusat õiguskaitset; rõhutab koolides haridusstrateegiate arendamise olulisust, et suurendada laste teadlikkust ja anda neile vahendid, mida nad vajavad kõigi diskrimineerimise vormide kindlakstegemiseks;

54.  toonitab vajadust peavoolustada üldise juurdepääsu põhimõte ja puudega inimeste õigused kindlalt kõikidesse ELi asjaomastesse poliitikavaldkondadesse, kaasa arvatud arengukoostöö, ning rõhutab selle teema ettekirjutavat ja horisontaalset olemust; nõuab, et EL lisaks puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemise oma välistegevuse ja arenguabiga seotud poliitikameetmetesse; palub kolmandate riikide valitsustel vaadata läbi kõik õigusaktid, et ühtlustada need puuetega inimeste õiguste ÜRO konventsiooniga; nõuab, et kõik riigid ratifitseeriksid puuetega inimeste õiguste konventsiooni, ja kordab, kui oluline on selle tõhus rakendamine;

55.  tunnustab ELi ja selle liikmesriikide osalemist ÜRO vananemist käsitleva avatud töörühma kaheksandal istungil ning eelkõige nende ühist panust ja ühiseid avaldusi võrdõiguslikkuse, diskrimineerimiskeelu, vägivalla, väärkohtlemise ja eakate hooletusse jätmise kohta; on jätkuvalt mures vanuselise diskrimineerimise ja muude tõkete esinemise pärast, mis takistavad eakatel oma inimõigusi kasutada; nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid töörühma protsessi täiel määral, sealhulgas eraldades ja/või toetades selle toimimiseks piisavate vahendite eraldamist, ning vastaksid eelseisvatele ettepanekutele, milles kutsutakse üles esitama arvamusi, konsulteerima ja kaasama eakaid inimesi nende ettevalmistamisse, ning kaasaksid eakaid oma delegatsioonide töösse;

56.  väljendab heameelt ELi aktiivse osalemise üle Madridi rahvusvahelise vananemist käsitleva tegevuskava rakendamise Euroopa piirkondliku strateegia läbivaatamises, mis toimus 2017. aastal Lissabonis; rõhutab, et Madridi rahvusvaheline vananemist käsitlev tegevuskava võib anda olulise panuse eakate õiguste tõhusamasse teostamisse;

57.  mõistab hukka LGBTI-inimeste meelevaldse kinnipidamise, piinamise, tagakiusamise ja tapmise; tunnistab, et seksuaalne sättumus ja sooline identiteet võivad suurendada diskrimineerimise, vägivalla ja tagakiusamise riski; märgib, et mitmes riigis üle maailma seisavad LGBTI-inimesed oma seksuaalse sättumuse tõttu silmitsi tagakiusamise ja vägivallaga; mõistab hukka naiste ja vähemusrühmade õiguste rikkumised, mis rikuvad põhiõigust kehalisele puutumatusele ja identiteedile, nagu naiste suguelundite moonutamine ja intersooliste inimeste suguelundite moonutamine; märgib, et 72 riiki kriminaliseerivad ikka veel samasoolisi suhteid, sealhulgas on neist 13 riiki kehtestanud isegi surmanuhtluse; nõuab tungivalt, et need riigid muudaksid viivitamata oma õigusakte; väljendab heameelt ELi jõupingutuste üle parandada LGBTI-inimeste õigusi ja õiguskaitset; nõuab, et ELi delegatsioonid ja liikmesriikide saatkonnad rakendaksid ELi LGBTI-suuniseid täiel määral; kutsub komisjoni üles esitama sel eesmärgil igal aastal aruande nõukogu järelduste rakendamise kohta; märgib, et vastavalt ELi soolise võrdõiguslikkuse teise tegevuskava (2016–2020) esimese aasta toimivuse hindamisele edendas LGBTI-õigusi vaid kolmandik delegatsioonidest;

58.  mõistab hukka jätkuvad inimõiguste rikkumised isikute puhul, kes puutuvad kokku kastihierarhia ja kastipõhise diskrimineerimisega, segregatsiooni ja kastidest tingitud tõketega, sealhulgas juurdepääsu keeld tööhõivele, õigussüsteemile ja muudele põhilistele inimõigustele; väljendab sügavat muret järgneva institutsionaliseeritud diskrimineerimise pärast ja kastipõhiste vägivaldsete rünnakute murettekitava sageduse pärast; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles suurendama jõupingutusi ning toetama algatusi ÜRO ja delegatsioonide tasandil, et kastipõhine diskrimineerimine kaotada;

59.  rõhutab, kui oluline on viia ellu võrdõiguslikkuse poliitikat, mis võimaldab kõikidel rahvus- või etnilistel, usu- ja keelevähemustel ning põlisrahvastel kasutada oma põhiõigusi; väljendab heameelt ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 71/178 üle, mis käsitleb põlisrahvaste õigusi ja millega kuulutatakse 2019. aasta rahvusvaheliseks põlisrahvaste keelte aastaks; tuletab meelde, et ÜRO põlisrahvaste õiguste eriraportööri sõnul on viimastel aastatel murettekitavalt sagenenud diskrimineerimine, rünnakud ja ähvardused põlisrahvaste vastu ja nende ning eriti naiste kriminaliseerimine ja tapmine, kui nad kaitsevad oma maad, territooriumi ja varasid; rõhutab, et EL peab tagama nende kaitsjate kaitse ning kõigi kuritegude uurimise ja kuritegude toimepanijate vastutusele võtmise; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid võtaksid meetmeid, et põlisrahvaste õigusi täiel määral tunnustada, kaitsta ja edendada; kutsub riike üles ratifitseerima ILO konventsiooni nr 169 (põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta) sätted;

60.  võtab teadmiseks mitmesugused hüved, mida internet pakub; väljendab siiski muret selle pärast, et suured äriettevõtjad koguvad turustamise eesmärgil ilma kasutajate täieliku teadlikkuse ja/või nõusolekuta massiliselt nende isikuandmeid, mida saaks seejärel kasutada potentsiaalselt kahjulikul viisil, näiteks inimõiguste kaitsjate represseerimiseks, väljendusvabaduse piiramiseks ning valimistulemuste ja poliitiliste otsuste tegemise mõjutamiseks; kutsub andmeettevõtjaid üles tegema inimõiguste hinnanguid; taunib ettevõtlusmudeleid, mis põhinevad inimõiguste rikkumistel, ja nõuab, et isikuandmeid kogutaks vastavalt andmekaitse-eeskirjadele ja inimõigustele; kutsub sellega seoses rahvusvahelist kogukonda, sealhulgas ELi ja selle liikmesriike üles võimalikult kiiresti tõhustama ja rakendama selles valdkonnas tulemuslikke õigusakte;

61.  tunnistab, et terrorism ja radikaliseerumine kujutavad endast suurt ohtu demokraatiale ja inimõigustele ning kahjustavad seejuures ühiskonda, ning väljendab kahetsust tõsiasja üle, et 2017. aastal toime pandud rünnakud olid sageli suunatud neile samadele üksikisikutele või rühmadele, kes neid väärtusi kehastavad; mõistab karmilt hukka asjaolu, et 2017. aastal pandi üleilmselt toime rohkem kui 1 000 terroriakti, mille tagajärjel sai surma ligikaudu 6 123 inimest; toetab ELi jõupingutusi ennetada terrorismi ja radikaliseerumist ning nende vastu võidelda, sealhulgas kogu ELi hõlmavaid algatusi ja võrgustikke, nagu radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustik, kuid kordab veel kord, et kõik jõupingutused peavad vastama rahvusvahelisele inimõiguste alasele õigusele; juhib tähelepanu asjaolule, et haridus on radikaliseerumisega võitlemiseks parim vahend; rõhutab, et terrorismiohvritele tuleb pöörata erilist tähelepanu ja pakkuda tuge, sealhulgas psühholoogilist tuge, iga ohvri individuaalset hindamist, õigusabi, juurdepääsu õigusemõistmisele, kirjaliku ja suulise tõlke teenuseid ning tõhusaid ohvriabiteenuseid üldiselt; rõhutab, et terrorismivastase võitluse strateegiad peavad järgima õigusriigi põhimõtet ja tagama inimõiguste austamise; soovitab lisada terrorismivastast võitlust käsitlevasse koostöösse kolmandate riikidega põhjalikke põhivabaduste ja inimõiguste järgimise riskihindamisi ja et see sisaldaks rikkumiste korral võetavaid kaitsemeetmeid; kutsub komisjoni üles täiustama teabe vahetamist ja kooskõlastamist oma kanalite ja ametite kaudu, et kiiresti ennetada ja tuvastada terroriohtusid ning tuua süüdlased kohtu ette;

62.  tuletab meelde, et karistused on ühise välis- ja julgeolekupoliitika oluline vahend; nõuab tungivalt, et nõukogu kohaldaks ELi õigusaktides sätestatud karistusi, kui need on vajalikud ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamiseks, eelkõige seoses inimõiguste kaitse ning demokraatia tugevdamise ja toetamisega, tagades samas, et need ei mõjuta tsiviilelanikkonda; palub, et need karistused määrataks eelkõige inimõiguste rikkumiste eest vastutavaks tunnistatud ametnikele, et neid nende sooritatud kuritegude ja väärkohtlemise eest karistada;

63.  on arvamusel, et spordil võib olla inimõiguste edendamisel positiivne osa; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et eksisteerib konkreetne seos teatavate inimõiguste rikkumiste ja suurte spordiürituste vahel riikides, kus neid korraldatakse või kes selliste sündmuste toimumispaigaks kandideerivad; tuletab meelde, et need rikkumised hõlmavad väljatõstmisi, kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate vaigistamist ning töötajate ekspluateerimist suurte spordirajatiste ehitamisel; nõuab, et EL töötaks välja spordi- ja inimõiguste valdkonda reguleeriva liidu tasandi poliitikaraamistiku ning teeks koostööd riiklike spordialaliitude, äriühingute ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses nende osalemisviisiga sellistel üritustel; kutsub rahvusvahelisi ja riiklikke spordiasutusi ja -organisatsioone ning oluliste ürituste korraldajariike üles pühenduma heale valitsemistavale ja inimõiguste kaitsele, sealhulgas tööõigused, meediavabadus ja keskkonnakaitse, ning rakendama korruptsioonivastaseid meetmeid vahetult enne suuri spordiüritusi ja nende ajal, ja pakkuma kõigi inimõiguste rikkumiste eest hüvitust; väljendab heameelt 2017. aasta novembris Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni poolt tehtud otsuse üle sulgeda juhtum Katari vastu seoses riigipoolse võõrtöötajate kohtlemisega 2022. aasta FIFA maailmameistrivõistluste ettevalmistuste ajal; märgib, et on jõutud kokkuleppele reformide osas, mis tõhusa rakendamise korral tagavad töötajatele parema kaitse;

64.  nõuab tungivalt, et EL võtaks üleilmse kliimamuutuse vastu võitlemiseks kasutusele tõhusad ja kestlikud poliitikameetmed; rõhutab, et kliimamuutus on üks peamisi riigisisese põgenemise ja sundrände põhjusi; kutsub rahvusvahelist üldsust üles töötama välja meetmeid selle vastu võitlemiseks ja sellest mõjutatud inimeste kaitsmiseks; märgib, et ELi välispoliitikas tuleks arendada välja suutlikkus jälgida kliimamuutusega seotud riske, sealhulgas kriisiennetus ja konfliktitundlikkus; on arvamusel, et põhjuslikud ja kiired kliimameetmed aitavad põhimõtteliselt kaasa sotsiaalsete ja majanduslike, aga ka julgeolekuriskide, konfliktide ja ebastabiilsete olukordade ennetamisele ning lõppkokkuvõttes suurte poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike kulude ärahoidmisele; rõhutab seetõttu, kui tähtis on peavoolustada kliimadiplomaatia ELi konfliktiennetamise poliitikas ning laiendada ja reguleerida ELi missioonide ja programmide kohaldamisala ulatust kolmandates riikides ja konfliktipiirkondades; rõhutab seetõttu vajadust viia kiiresti ellu poliitikat, et vähendada kliimamuutuse mõju kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

°

°  °

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 70. istungjärgu presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.

(1)

ELT L 76, 22.3.2011, lk 56.

(2)

A/HRC/33/44.

(3)

A/AC.278/2017/2.

(4)

ELT C 303, 15.12.2009, lk 12.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0292.

(6)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0201.

(7)

ELT L 130, 19.5.2017, lk 1.

(8)

ELT C 75, 26.2.2016, lk 111.

(9)

ELT C 181, 19.5.2016, lk 69.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0494.

(11)

ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(12)

ELT L 88, 31.3.2017, lk 6.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0247.

(14)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0288.

(15)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0346.

(16)

ELT C 285, 29.8.2017, lk 110.

(17)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0346.

(18)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0405.


SELETUSKIRI

Raportöör seab käesoleva raporti keskmesse Euroopa Parlamendi osa täitevvõimu järelevalvajana. Parlamentaarset järelevalvet tuleb võtta tõsiselt ning parlamendikomisjonid arendavad ja tugevdavad oma tegevust, et võimaldada Euroopa Parlamendil teha järelevalvet teiste institutsioonide üle, et seirata ELi eelarve nõuetekohast kasutamist ja tagada ELi õiguse õige kohaldamine. Raportis keskendutakse inimõiguste peavoolustamisele ELi välispoliitikas ja sellele, millises ulatuses see on 2017. aastal saavutatud osana ühise välis- ja julgeolekupoliitika parlamentaarsest järelevalvest.

Käesoleva raporti eesmärk on

–  kontrollida Euroopa Liidu 2017. aasta inimõiguste poliitikat ja meetmeid nõukogu 28. mail 2018. aastal vastu võetud iga-aastase raporti ja seda toetavate dokumentide põhjal, milleks on ELi inimõiguste ja demokraatia strateegiline raamistik (2012–2022) ja praegune tegevuskava (2015–2019), ja seda kommenteerida,

–  anda ülevaade Euroopa Parlamendi meetmetest inimõiguste valdkonnas, sealhulgas 2017. aasta Sahharovi auhinna andmine ja vastu võetud kiireloomulised resolutsioonid,

Euroopa Liidu välistegevus ja inimõigused

Euroopa Liit põhineb kindlal pühendumusel edendada ja kaitsta inimõigusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet kogu maailmas. Püsivat rahu, arengut ja jõukust ei ole võimalik saavutada ilma inimõigustest kinni pidamata. See pühendumus on aluseks kõigile Euroopa Liidu sisestele ja välistele poliitikameetmetele. Euroopa Liit edendab ja kaitseb aktiivselt universaalseid inimõigusi ELi piires ja kolmandate riikidega suheldes. Aastate jooksul on EL võtnud vastu olulisi viitedokumente inimõiguste edendamise ja kaitsmise kohta ja töötanud välja mitmesuguseid diplomaatilisi ja koostöövahendeid, et toetada inimõiguste ülemaailmset edendamist.

Lissaboni lepinguga seatakse inimõigused ja demokraatia Euroopa Liidu välissuhete keskmesse, märkides, et

„Liidu tegevus rahvusvahelisel areenil tugineb põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine. Liit püüab arendada suhteid ja partnerlust kolmandate riikide ja rahvusvaheliste, piirkondlike või ülemaailmsete organisatsioonidega, kes jagavad esimeses lõigus osutatud põhimõtteid. Ta edendab mitmepoolsete lahenduste leidmist ühistele probleemidele, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raamistikus.“ (Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõige 1)

Alates Lissaboni lepingu jõustumisest sõnastab ja rakendab ELi välissuhteid peamiselt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kes samal ajal töötab komisjoni asepresidendina. Teda abistab Euroopa välisteenistus.

2012. aasta juunis võttis nõukogu vastu inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku. Raamistikus sätestatakse ELi üldised inimõiguste eesmärgid. Raamistikus on määratud kindlaks põhimõtted, eesmärgid ja prioriteedid ELi poliitika tulemuslikkuse ja järjepidevuse parandamiseks kümne aasta jooksul, 2012–2021. Need põhimõtted hõlmavad inimõiguste peavoolustamist kõigis ELi poliitikasuundades.

Raamistikku viiakse ellu raamistikule lisatud perioodilise tegevuskavaga. Tegevuskavaga sätestatakse konkreetsed eesmärgid, mis on seotud ajaraamistikega, ja määratakse asjaomased sidusrühmad. Vastu võeti esimene tegevuskava aastate 2012–2014 jaoks, sellele järgnes teine tegevuskava aastate 2015–2019 jaoks. See tugineb ELi inimõiguste ja demokraatia toetamise poliitikasuundade olemasolevale kogumile, eelkõige näiteks ELi suunistele, vahenditele ja muudele kokkulepitud seisukohtadele ning erinevatele välistele rahastamisvahenditele. Praegune tegevuskava sisaldab 34 liiki meetmeid, mis vastavad järgmistele laiematele eesmärkidele: kohalike osalejate omaluse tõhustamine, inimõiguste probleemide käsitlemine, konfliktile ja kriisidele reageerimise laiahaardelise inimõiguste lähenemisviisi tagamine, parema sidususe ja järjepidevuse edendamine ning tõhusam ELi inimõiguste ja demokraatia toetamise poliitika. Tegevuskava vahehindamine võeti vastu 2017. aastal.


ANNEX I: INDIVIDUAL CASES RAISED BY THE EUROPEAN PARLIAMENT

(JANUARY - DECEMBER 2017)

COUNTRY

Individual

BACKGROUND

ACTION TAKEN BY THE PARLIAMENT

AZERBAIJAN

Afgan Mukhtarli

On May 29, 2017, Afgan Mukhtarli, an Azerbaijani exiled journalist, was abducted in Tbilisi.

He fled to Georgia from Azerbaijan in 2014. Prior to his departure, Mukhtarli had received threats in relation to his investigative reporting on alleged corruption in the Azerbaijani Defense Ministry and was investigating the assets of the first family of Azerbaijan in Georgia.

On 12 January 2017 he was sentenced to 6 year imprisonment for illegally crossing the border with 10,000 of undeclared euros and assaulting a border guard. He denies all the charges.

 

In its resolution of 15 June 2017, the European Parliament:

- Strongly condemns the abduction of Afgan Mukhtarli in Tbilisi and his subsequent arbitrary detention in Baku;

- Calls on the Azerbaijani authorities to immediately and unconditionally drop all charges against and release Afgan Mukhtarli, as well as all those incarcerated as a result of the exercise of their fundamental rights, including freedom of expression;

- Reiterates its urgent call on the Azerbaijani authorities to end the practices of selective criminal prosecution and imprisonment of journalists, human rights defenders and others who criticise the government, and to ensure that all persons detained, including journalists and political and civil society activists, enjoy full due process rights and are covered by fair trial norms;

BAHRAIN

Mohamed Ramadan

Ali Moosa

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nabeel Rajab

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Abdulhadi al-Khawaja

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Khalil Al Halwachi

Mohammed Ramadan, a 32-year-old airport security guard, was arrested by the Bahraini authorities for allegedly taking part in a bombing in Al Dair on 14 February 2014, together with Ali Moosa, that killed a security officer and wounded several others.

A Bahraini court sentenced Ramadan and Moosa to death. However, both retracted their confession, claiming that they confessed after being tortured in the custody of the Criminal Investigations Directorate (CID). This sentence was upheld by the Court of Cassation, Bahrain’s highest court of appeal, in late 2015. A final date for the execution is still to be cleared.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nabeel Rajab is a prominent Bahraini human rights defender who was sentenced to two years in prison for discussing Bahrain’s restrictions on freedom of expression and for addressing Bahrain’s poor human rights record in TV interviews. On 21st February 2018 he has been sentenced to additional 5 years in prison on charges of “spreading false rumors in time of war” “insulting public authorities”, and “insulting a foreign country”. Poor prison conditions have brought him to hospital in numerous occasions.

 

 

Abdulhadi Al-Khawaja is a Bahraini/Danish human rights activist who was heavily involved in the 2011 pro-democratic uprisings. He was arrested by the authorities along with other 13 activists (known as the Bahrain 13). In June 2011 he was sentenced to life in prison for politically motivated charges, notably his peaceful role in the protests.

 

Khalil al-Halwachi is a 57-year-old Bahraini scholar, former political activist held in the kingdom’s Jau Prison. He was convicted to 10 years in prison in an unfair, politically motivated trial. He has been subjected to ill treatment, including denial of medical care, by detaining authorities.

In its resolution of 16 February 2017, the European Parliament:

- Deeply deplores the decision of Kuwait and Bahrain to return to the practice of capital punishment; reiterates its condemnation of the use of the death penalty, and strongly supports the introduction of a moratorium on the death penalty as a step towards its abolition;

- Calls on His Majesty Sheikh Hamad bin Isa Al Khalifa of Bahrain to halt the executions of Mohamed Ramadan and Hussein Moosa, and on the Bahraini authorities to ensure a re-trial in compliance with international standards; recalls that all allegations of human rights violations committed during the proceedings must be duly investigated;

- Recalls that the EU opposes capital punishment and considers it to be a cruel and inhuman punishment which fails to act as a deterrent to criminal behaviour and is irreversible in the event of error;

 

- Urges the EEAS and the Member States to intervene with the Bahraini Government in order to appeal for the release of Nabeel Rajab and of all those held solely on the basis of their peaceful exercise of freedom of expression and assembly, and to urge the Bahraini Government to stop the excessive use of force against demonstrators or the practice of arbitrary revocation of citizenship;

 

 

 

 

 

- Calls for the release of Abdulhadi al-Khawaja and Khalil Al Halwachi;

BELARUS

Mikalay Statkevich

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sergei Kulinich

Sergei Kuntsevich

Uladzimir Nyaklyayev

Pavel Seviarynets

Vitali Rymashevski

Anatol Liabedzka

Yuri Hubarevich

March Ales Lahvinets

 

 

 

 

 

Oleg Volchek

Anatoli Poplavni

Leonid Sudalenka

Mikalay Statkevich, prominent Belarusian opposition leader and former presidential candidate, was expected to lead the demonstration in Minsk on 15 November 2017 against a so-called “social parasites tax” on the under-employed. He was arrested and kept in a KGB detention centre for three days, with no information as to his whereabouts. He has been detained several times since January 2017, and has spent about 35 days in jail in the same year.

On 5th November, 2017, he has been released from jail after serving a five-day term following a court ruling that he took part in an unsanctioned rally.

After his release Statkevich told journalists that police warned him of unspecified consequences if he continues “violating the law on public gatherings.”

 

On 25 March 2017, police in Belarus have arrested hundreds of people during the above-mentioned protests. Thousands defied a ban to protest, taking to the streets of Minsk and other cities. Demonstrators tried to march down one of the major streets in Minsk, but were blocked by police who began arresting them, along with journalists covering the protest. The authorities had already jailed more than 100 opposition supporters for terms of between three and 15 days in the lead-up to the demonstration, reports said.

 

On the same day, police raided the offices of human rights group Vesna preventatively arresting at least 57 persons involved in the monitoring of ongoing peaceful protests. Prior to this, other human rights defenders, such as Oleg Volchek, Anatoli Poplavn and Leonid Sudalenka were detained and sentenced to short terms of imprisonment.

In its resolution, adopted on 6 April 2017, the European Parliament:

- Condemns the undue restrictions on the right of peaceful assembly, freedom of expression and freedom of association, including on those expressing opinions about social and other public issues, and, most particularly, the harassment and detention of independent journalists, opposition members, human rights activists and other protesters;

 

 

 

 

 

 

 

- Condemns the crackdown on peaceful protesters and the repressions in the run-up to and during the demonstrations of 25 March 2017; stresses that despite the international community’s calls for restraint, the response by the security services was indiscriminate and inappropriate; expresses its concern over the latest developments in Belarus and highlights a clear need for a broader democratisation process in the country;

 

 

- Calls on the Belarusian authorities to immediately and unconditionally release and drop all judicial charges against all peaceful protesters, journalists, human rights defenders, civil society activists and opposition members who have been detained in connection with the current wave of demonstrations; considers the practice of preventive arrests totally unacceptable; urges the authorities to immediately disclose information about all those arrested to their families and the wider public;

 

CAMBODIA

Khem Sokha

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sam Rainsy

Um Sam An

Hong Sok Hour

Tep Vanny

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

CNRP

Khem Sokha is a Cambodian former politician and activist who most recently served as the President of the Cambodia National Rescue Party (CNRP). In September 2017, the Phnom Penh Municipal Court charged Sokha with “treason and espionage”, and for allegedly orchestrating the 2014 Veng Sreng street protests. He was arrested at his home on September 3, 2017. Hun Sen and other Cambodian government officials alleged that Sokha was conspiring with unnamed foreigners.

 

 

 

 

 

 

 

Opposition leader Sam Rainsy remains in self-imposed exile and faces trial in absentia after 2 arrest warrant were issued against him. Other activist and opposition leaders, including Um Sam An, Hong Sok Hour and Tep Vanny were convicted and imprisoned.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

On 17 November 2017, the Supreme Court ruled to dissolve the Cambodia National Rescue Party, removing the only existing electoral threat to Prime Minister Hun Sen. The case relied on the narrative that the CNRP was attempting to overthrow the government through a so-called “colour revolution” aided by the United States.

In its resolution of 14 September 2017, the European Parliament:

- Strongly condemns the arrest of CNRP President Kem Sokha on a number of charges that appear to be politically motivated; calls for the immediate and unconditional release of Kem Sokha, for all charges against him to be dropped, and for an end to threats of arrest against other opposition lawmakers;

- Expresses its deep concerns about the worsening climate for opposition politicians and human rights activists in Cambodia, and condemns all acts of violence, politically motivated charges, arbitrary detention, questioning, sentences and convictions in respect of these individuals;

 

 

- Urges the Cambodian authorities to revoke the arrest warrant for, and drop all charges against, opposition leader and lawmaker Sam Rainsy, and to release and drop charges against other opposition officials and human rights defenders who have been convicted, charged, and imprisoned, notably National Assembly Member Um Sam An, Senator Hong Sok Hour and land rights activist Tep Vanny;

- Urges the Cambodian Government to ensure due process in all measures taken, including the right to appeal, and to respect the rights to freedom of association and expression;

 

 

 

In its resolution of 14 December 2017, the European Parliament:

- Expresses its serious concerns at the dissolution of the CNRP; deeply regrets the prohibition of the party, which is evidence of further autocratic action by Prime Minister Hun Sen; urges the government to reverse the decision to dissolve the CNRP, to restore the elected members of the national parliament and commune council to their positions, to allow the full participation of opposition parties in public life and to ensure free space for action for media and civil society organisations and to put an end to the climate of fear and intimidation, as these are all preconditions for free, inclusive and transparent elections;

- Expresses grave concerns about the conduct of credible and transparent elections in Cambodia in 2018 following the decision by the Supreme Court to dissolve the CNRP; stresses that an electoral process from which the main opposition party has been arbitrarily excluded is not legitimate, and that a transparent and competitive election is a key instrument in guaranteeing peace and stability in the country and the entire region;

CHINA

Liu Xiaobo

Lee Ming-che

Liu Xiaobo, the prominent Chinese writer and human rights activist has been formally detained in prison four times over the course of the last 30 years; whereas Liu Xiaobo was jailed for 11 years in 2009 for ‘inciting subversion of state power’ after he helped to write a manifesto known as ‘Charter 08’; whereas the formal procedures followed in Liu Xiaobo’s prosecution have not allowed for him to be represented or be present himself at formal proceedings, and diplomats from over a dozen states, including several Member States, were denied access to the court for the duration of the trial;

Liu Xiaobo’s wife, Liu Xia, although never charged with any offence, has been under house arrest since he was awarded the Peace Prize in 2010, and has, since then, been denied almost all human contact, except with close family and a few friends;

In its resolution of 6 July 2017, the European Parliament:

- Calls on the Chinese Government to release, immediately and unconditionally, the 2010 Nobel Peace Prize winner Liu Xiaobo and his wife Liu Xia from house arrest and allow him to obtain medical treatment wherever they wish;

- Urges the Chinese authorities to allow Lui Xiaobo unrestricted access to family, friends, and legal counsel;

- Calls on the Chinese authorities to release Lee Ming-che immediately, as no credible evidence related to his case has been provided, to disclose information about his exact whereabouts, and to ensure, in the meantime, that Lee Ming-che is protected from torture and other ill-treatment, and that he is allowed access to his family, a lawyer of his choice and adequate medical care;

ERITREA

Abune Antonios

Dawit Isaak

 

Abune Antonios, the Patriarch of the Eritrean Orthodox Church, the nation’s largest religious community, has been in detention since 2007, having refused to excommunicate 3 000 parishioners who opposed the government; whereas since then, he has been held in an unknown location where he has been denied medical care;

Dawit Isaak, a dual citizen of Eritrea and Sweden, was arrested on 23 September 2001, after the Eritrean Government outlawed privately owned media; whereas he was last heard from in 2005; whereas Dawit Isaak’s incarceration has become an international symbol for the struggle for freedom of the press in Eritrea, most recently acknowledged by an independent international jury of media professionals awarding him the UNESCO/Guillermo Cano World Press Freedom Prize 2017 in recognition of his courage, resistance and commitment to freedom of expression;

In the September 2001 crackdown, 11 politicians – all former members of the Central Council of the ruling People’s Front for Democracy and Justice (PFDJ), including former Foreign Minister Petros Solomon – were arrested after they published an open letter to the government and President Isaias Afwerki calling for reform and ‘democratic dialogue’; whereas 10 journalists, including Isaak, were arrested over the following week;

In its resolution of 9 July 2017, the European Parliament:

- Condemns in the strongest terms Eritrea’s systematic, widespread and gross human rights violations; calls on the Eritrean Government to put an end to detention of the opposition, journalists, religious leaders and innocent civilians; demands that all prisoners of conscience in Eritrea be immediately and unconditionally released, notably Dawit Isaak and the other journalists detained since September 2001, and Abune Antonios; demands that the Eritrean Government provide detailed information on the fate and whereabouts of all those deprived of physical liberty;

- Recalls the decision of the African Commission on Human and Peoples’ Rights of May 2017, and demands that Eritrea immediately confirm the well-being of Dawit Isaak, release him, let him meet family and legal representatives and award him the necessary compensation for his years of imprisonment; further calls on Eritrea to lift the ban on independent media, as also ruled by the African Commission;

- Calls on the Eritrean Government to release Abune Antonios, allow him to return to his position as Patriarch, and cease its interference in peaceful religious practices in the country; recalls that freedom of religion is a fundamental right, and strongly condemns any violence or discrimination on grounds of religion;

ETHIOPIA

Dr Merera Gudina

Dr Fikru Maru

Berhanu Nega

Jawar Mohammed

On 30 November 2016, Ethiopian security forces arrested Dr Merera Gudina, the Chairman of the Ethiopian Oromo Federalist Congress opposition party in Addis Ababa, following his visit to the European Parliament on 9 November 2016, where he shared a panel with other opposition leaders and allegedly violated the law implementing the state of emergency by ‘creating pressure against the government’, ‘threatening society through the means of violence’ and attempting to ‘disrupt constitutional order’; whereas his bail request has been denied and he is still being held in custody awaiting the verdict; whereas on 24 February 2017, Dr Gudina and two co-defendants, Berhanu Nega and Jawar Mohammed were charged with four separate counts of non-compliance with the Ethiopian criminal code;

In its resolution of 18 May 2017, the European Parliament:

- Calls on the Ethiopian Government to immediately release on bail and drop all charges against Dr Merera Gudina, Dr Fikru Maru and all other political prisoners, and drop the cases against Berhanu Nega and Jawar Mohammed, who were charged in absentia and are currently in exile; stresses that for any dialogue with the opposition to be seen as credible, leading opposition politicians, such as Dr Merera Gudina, have to be released; calls on the EU High Representative to mobilise EU Member States to urgently pursue the establishment of a UN-led international inquiry for a credible, transparent and independent investigation into the killings of protesters and to put pressure on the Ethiopian government to grant its consent;

GUATEMALA

Laura Leonor Vásquez Pineda

Sebastián Alonzo Juan

Victor Valdés Cardona

Diego Esteban Gaspar

Roberto Salazar Barahona

Winston Leonardo Túnchez Cano

Fourteen murders and seven attempted murders of human rights defenders in Guatemala were registered between January and November 2016 by the Unit for the Protection of Human Rights Defenders of Guatemala (UDEFEGUA); whereas, according to the same sources, in 2016 there were 223 aggressions overall against human rights defenders, including 68 new legal cases launched against human rights defenders; whereas environmental and land rights defenders and those working on justice and impunity were the most frequently targeted categories of human rights defenders;

2017 has already seen the killing of human rights defenders Laura Leonor Vásquez Pineda and Sebastián Alonzo Juan, in addition to the journalists reported to have been killed in 2016 – Victor Valdés Cardona, Diego Esteban Gaspar, Roberto Salazar Barahona and Winston Leonardo Túnchez Cano;

In its resolution of 16 February 2017, the European Parliament:

- Condemns in the strongest terms the recent murders of Laura Leonor Vásquez Pineda, Sebastian Alonzo Juan and the journalists Victor Valdés Cardona, Diego Esteban Gaspar, Roberto Salazar Barahona and Winston Leonardo Túnchez Cano, as well as each of the 14 assassinations of other human rights defenders in Guatemala carried out in 2016; extends its sincere condolences to the families and friends of all of those human rights defenders;

- Calls for the urgent and mandatory implementation of the precautionary measures recommended by the IACHR and calls on the authorities to reverse the decision that unilaterally removes national precautionary measures benefitting human rights defenders;

 

INDONESIA

Hosea Yeimo

Ismael Alua

On 19 December 2016 Hosea Yeimo and Ismael Alua, two Papuan political activists, were detained and charged with ‘rebellion’ under the Indonesian Criminal Code, following peaceful political activities; whereas Hosea Yeimo and Ismael Alua were released on bail on 11 January 2017; whereas legal proceedings of the case continue; whereas, if convicted, they can face up to life imprisonment;

In its resolution of 19 January 2017, the European Parliament:

- Welcomes the release on bail of Hosea Yeimo and Ismael Alua on 11 January 2017; notes that the legal proceedings of the case will continue; calls on the Delegation of the EU to Indonesia to follow these legal proceedings;

- Asks the Indonesian authorities to consider dropping the charges against Hosea Yeimo, Ismael Alua and other prisoners of conscience against whom charges have been brought for peacefully exercising their right of freedom of expression;

LAOS

Somphone Phimmasone

Soukane Chaithad

Lod Thammavong,

March 2017 three Lao workers, Mr Somphone Phimmasone, Mr Soukane Chaithad and Ms Lod Thammavong, were sentenced to prison terms of between 12 and 20 years and the equivalent of tens of thousands of euros in fines for criticising the government on social media in relation to alleged corruption, deforestation, and human rights violations, while working in Thailand; whereas the three also stood accused of participating in an anti-government demonstration outside the Lao Embassy in Thailand in December 2015;

In its resolution of 14 September 2017, the European Parliament:

- Strongly condemns the prison sentences against Somphone Phimmasone, Soukane Chaithad and Lod Thammavong, and calls for their immediate release;

- Calls on the Vice-President of the Commission / High Representative of the Union for Foreign Affairs and Security Policy to urgently raise the case of Somphone Phimmasone, Lod Thammavong and Soukane Chaithad with the Government of Laos; calls on the EU Delegation to Laos to closely monitor the human rights situation in the country and, specifically, to be present at any proceedings held against Phimmasone, Thammavong and Chaithad, and to continue to raise the cases of jailed and missing individuals with the Lao authorities;

NICARAGUA

Francisca Ramirez

Francisca Ramirez, Coordinator of the National Council for the Defence of Land, Lake and Sovereignty, presented a formal complaint in December 2016 regarding acts of repression and aggressions experienced in Nueva Guinea; whereas Francisca Ramirez has been intimidated and arbitrarily detained and her family members have been violently attacked in retaliation to her activism;

Journalists in Nicaragua face harassment, intimidation and detention, and have received death threats;

In its resolution of 16 February 2017, the European Parliament:

- Urges the government to refrain from harassing and using acts of reprisal against Francisca Ramirez and other human rights defenders for carrying out their legitimate work; calls on the Nicaraguan authorities to end the impunity of perpetrators of crimes against human rights defenders; supports the right of environmental and human rights defenders to express their protest without retaliation; calls on Nicaragua to effectively launch an independent environmental impact assessment before engaging in further steps and to make the whole process public;

PAKISTAN

Asia Bibi

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Shahbaz Bhatti

Salmaan Taseer

 

 

 

 

 

 

Taimoor Raza

The case of Aasiya Noreen, better known as Asia Bibi, continues to be a matter of grave importance for human rights concerns in Pakistan; whereas Asia Bibi, a Pakistani Christian woman, was convicted of blasphemy by a Pakistani court and sentenced to death by hanging in 2010; whereas should the sentence be carried out Asia Bibi would be the first woman to be lawfully executed in Pakistan for blasphemy; whereas various international petitions have called for her release on the grounds that she was being persecuted for her religion;

Christian minority minister Shahbaz Bhatti and Muslim politician Salmaan Taseer were murdered by vigilantes for advocating on her behalf and speaking out against the ‘blasphemy laws’; whereas, despite the temporary suspension of Asia Bibi’s death sentence, she remains incarcerated to the present day and her family remains in hiding;

On 10 June 2017 a Pakistani counter-terrorism court sentenced Taimoor Raza to death for allegedly committing ‘blasphemy’ on Facebook; whereas the activist Baba Jan and 12 other demonstrators have been sentenced to life imprisonment, the most severe sentence ever to have been handed down for demonstrating;

In its resolution of 15 June 2017, the European Parliament:

- Calls on the Pakistani Government to take urgent action to protect the lives and rights of journalists and bloggers; expresses its concern at the request made by the Pakistani authorities to Twitter and Facebook to disclose information about their users in order to identify individuals suspected of ‘blasphemy’; calls on the Government and Parliament of Pakistan to amend the Prevention of Electronic Crimes Act 2016 and to remove the overly wide-ranging provisions for monitoring and retaining data and shutting down websites on the basis of vague criteria; calls also for all death sentences handed down on charges of ‘blasphemy’ or political dissent to be commuted, including the sentence against Taimoor Raza; calls in this context on the President of Pakistan to make use of his power of clemency;

- Urges the Government of Pakistan to resolve, in as positive and swift a manner as possible, the ongoing case of Asia Bibi; recommends that steps be taken to ensure the safety of Ms Bibi and her family in the light of the historic treatment of victims of blasphemy allegations by vigilantes and non-judicial actors;

PHILIPPINES

Leila M. De Lima

Senator De Lima is a human rights advocate and the highest profile critic of Philippine President Rodrigo Duterte’s anti-drug campaign;

On 23 February 2017, an arrest warrant was issued against Senator Leila M. De Lima of the Philippines from the opposition Liberal Party on charges of alleged drug-related offences; she was arrested and detained; if convicted, she could face a sentence from 12 years up to life in prison and be expelled from the Senate; there are numerous claims of torture in places of detention that are not giving rise to inquiries;

Senator De Lima led the investigation into the alleged extrajudicial killings of an estimated 1 000 or more drug suspects in Davao, while President Duterte was mayor of the city; whereas following the hearings, Senator De Lima was exposed to a torrent of harassment and intimidation from the authorities, and these attacks have intensified over the last eight months;

Human rights defenders face regular threats, harassment, intimidation and cyber bullying; whereas those violating the rights of these groups are not being held to account owing to the fact that proper investigations are not being conducted;

In its resolution of 15 March 2017, the European Parliament:

- Calls for the immediate release of Senator Leila M. De Lima and for her to be provided with adequate security whilst in detention; calls on the authorities of the Philippines to ensure a fair trial, recalling the right to the presumption of innocence, to drop all politically motivated charges against her and to end any further acts of harassment against her;

- Strongly condemns the high number of extrajudicial killings by the armed forces and vigilante groups related to the anti-drug campaign; expresses its condolences to the families of the victims; expresses grave concern over credible reports to the effect that the Philippine police force is falsifying evidence to justify extrajudicial killings, and that overwhelmingly the urban poor are those being targeted; calls on the authorities of the Philippines to immediately carry out impartial and meaningful investigations into these extrajudicial killings and to prosecute and bring all perpetrators to justice; calls on the EU to support such investigations; calls on the authorities of the Philippines to adopt all necessary measures to prevent further killings;

- Calls for the EU to closely monitor the case against Senator De Lima;

RUSSIA

Alexei Navalny and other protestors

Following the protests across Russia 26 March 2017, opposition politician Alexei Navalny was detained and fined USD 350 for organising banned protests and sentenced to 15 days in jail;

The verdict of the Leninsky Court in Kirov (8 February 2017) against Russian opposition politician Alexei Navalny on charges of embezzlement attempts served to silence yet another independent political voice in the Russian Federation; whereas the European Court of Human Rights has ruled that Navalny was denied the right to a fair trial in his prosecution in 2013 on the same charges;

whereas the Russian Government has opened a criminal investigation against unidentified people who called on internet for a demonstration in Moscow on 2 April 2017 demanding the resignation of Prime Minister Dmitry Medvedev, an end to Russian military operations in Ukraine and Syria, the release of Navalny and payment of compensation to activists detained during a Moscow protest on 26 March; whereas on 2 April at least 31 people were arrested during opposition protests in Moscow and thereafter detained for ‘breaches of public order’;

In its resolution of 6 April 2017, the European Parliament:

- Condemns the police operations in the Russian Federation attempting to prevent and disperse peaceful anti-corruption demonstrations, and detaining hundreds of citizens, including Alexei Navalny, whose organisation initiated the demonstrations;

- Expresses strong concern that the detaining of Alexei Navalny demonstrates a case of the Russian authorities using the law on public assemblies to fast-track peaceful protesters to prison and commit subsequent systemic abuse;

- Condemns the constant efforts to silence Alexey Navalny, and expresses support for his organisation’s efforts to raise awareness of, and combat, corruption in public institutions and among political representatives and public office holders; regards with deep concern the Court decision of February 2017, which effectively excludes Alexey Navalny from the political arena, further constrains political pluralism in Russia and raises serious questions as to the fairness of democratic processes in Russia;

UKRAINE

The cases of Crimean Tatars

Ilmi Umerov, Crimean Tatar Leader and Deputy Chair of the Mejlis, was sentenced to a period of two years in prison for voicing dissent against the illegal annexation of the Crimean peninsula under Article 280.1 of the Russian criminal code on ‘public calls to action aimed at violating Russia’s territorial integrity’;

Akhtem Chiygoz, Deputy Chair of the Mejlis, was sentenced to eight years of imprisonment for ‘organising mass disturbances’ on 26 February 2014;

Journalist Mykola Semena received a suspended prison sentence for a period of two-and-a-half years and a three-year ban on conducting journalistic work on the basis of Article 280.1 of the Russian criminal code on ‘public calls to action aimed at violating Russia’s territorial integrity’;

In its resolution of 5 October 2017, the European Parliament:

- Condemns the sentencing of Ilmi Umerov, Crimean Tatar Leader and Deputy Chair of the Mejlis, Akhtem Chiygoz, Deputy Chair of the Mejlis, and journalist Mykola Semena; demands that these convictions be reversed and that Mr Umerov and Mr Chiygoz are immediately and unconditionally released and all charges against Mr Semena are immediately and unconditionally dropped;

- Condemns the discriminatory policies imposed by the so-called authorities against, in particular, the indigenous Crimean Tatar community, the infringement of their property rights, the increasing intimidation in political, social and economic life of this community and of all those who oppose the Russian annexation;

SUDAN

Mohamed Zine al-Abidine

The Sudanese National Intelligence and Security Service (NISS) filed charges against Mohamed Zine al-Abidine and his editor-in-chief, Osman Mirgani;

23 October 2017 a Sudanese court sentenced Mohamed Zine al-Abidine to a suspended jail term with a five-year probation period on charges of having violated the journalism code of ethics;

The editor-in-chief of Al-Tayar, Osman Mirgani, was sentenced to pay a fine of 10 000 Sudanese pounds or serve a six-month prison sentence on the same charges, and was released after the fine was paid by the Sudanese Journalists Union;

The lawyer representing both Mohamed Zine al-Abidine and Osman Mirgani has stated his intention to appeal the verdict against them;

It has been reported that the NISS questions and detains journalists and has filed multiple lawsuits against Sudanese journalists and arbitrarily confiscated entire issues of newspapers.

In 2016 there were at least 44 cases of confiscated publications affecting 12 newspapers, including five issues of Al-Jareeda in a single week;

In its resolution of 16 November 2017, the European Parliament:

- Expresses its deep concern at the sentencing of Mohamed Zine al-Abidine by the Press Court in Khartoum on 23 October 2017 to a suspended jail term with a five-year probation period, and calls on the Sudanese authorities to immediately review all charges against him;

- Urges the Sudanese authorities to put an immediate end to all forms of harassment, intimidation and attacks against journalists and defenders of freedom of online and offline expression, and to undertake democratic reforms as a means to ensure the protection and promotion of human rights in the country, including freedom of expression, in accordance with its obligations under the Interim National Constitution of Sudan and its international commitments, including the Cotonou Agreement;

Calls for the EU and its Member States to provide support to civil society organisations by means of technical assistance and capacity-building programmes, so as to improve their human rights advocacy and rule-of-law capabilities and enable them to contribute more effectively to the improvement of human rights in Sudan;

VIETNAM

Nguyen Van Hoa

22-year-old videographer and blogger Nguyen Van Hoa was initially arrested under Article 258 of the Vietnamese Penal Code and charged with ‘abusing democratic freedoms to infringe upon the interests of the state’;

April 2017, these charges were upgraded to a violation of Article 88; whereas Article 88 of the Penal Code has been widely used against human rights defenders (HRDs) who have highlighted abuses in Vietnam.

On 27 November 2017, Nguyen Van Hoa was sentenced to seven years’ imprisonment for having disseminated online information, including videos, on the environmental disaster in Ha Tinh Province that took place in April 2016, when Formosa Ha Tinh, a Taiwanese steel company, caused an illegal discharge of toxic industrial waste into the ocean, which had devastating environmental effects along 200 km of coastline, killing marine life and making people ill;

In its resolution of 14 December 2017, the European Parliament:

- Condemns the sentencing of Nguyen Van Hoa to seven years in prison; underlines that Nguyen Van Hoa has exercised his right to freedom of expression; urges the Vietnamese authorities to release Nguyen Van Hoa immediately and unconditionally;

- Calls on the Vietnamese authorities to release all citizens detained for peacefully exercising their freedom of expression;

- Calls on the Vietnamese authorities to address the environmental disaster in the Ha Tinh Province, which caused mass fish deaths in the region and affected the lives of thousands of people, through legislative measures aimed at restoring and rehabilitating the local economy;

 

ZAMBIA

Hakainde Hichilema

11 May 2017 marked one month since the incarceration of the UPND leader Hakainde Hichilema, who was arrested together with five of his employees by heavily armed police officers in a raid on his house on 11 April;

Hichilema was accused of endangering the President’s life by allegedly obstructing the presidential motorcade in Mongu on 9 April 2017, and was immediately charged with treason, a non-bailable offence in Zambia, as well as with disobeying statutory duty, disobeying lawful orders and using insulting language; whereas he rejected all these allegations;

Hichilema’s lawyers called the case baseless and requested that the Lusaka Magistrate Court drop the charges; whereas the Court upheld the charges on the ground that only the High Court was competent for treason cases;

Hichilema is currently held at the Lusaka Central Correctional Facility, where access to private media, lawyers, supporters and friends is limited; whereas acts of degrading treatment under detention have been reported by Hichilema and his lawyers;

In its resolution of 18 May 2017, the European Parliament:

- Expresses its concern at the arrest and incarceration of Hakainde Hichilema and insists on the need to ensure fairness, diligence and transparency at all times in the application of the law and all along the justice process; notes with concern reports of political motivation in relation to the charges, and therefore reminds the Zambian Government of its obligation to guarantee fundamental rights and the rule of law, including access to justice and the right to a fair trial, as provided for in the African Charter and in other international and regional human rights instruments;

- Calls on the Zambian authorities to conduct a prompt, impartial and thorough investigation into the alleged ill-treatment suffered by Hichilema during his detention and to hold those responsible to account;

ZIMBABWE

Pastor Evan Mawarire and other cases of restriction of freedom of expression

On 1 February 2017 Pastor Evan Mawarire was arrested at Harare airport on his return to Zimbabwe; whereas he was initially charged with ‘subverting a constitutional government’ under Section 22 of the Criminal Procedure Act, an offence which is punishable with imprisonment for up to 20 years; whereas on 2 February 2017 another charge was added, that of insulting the flag under Section 6 of the Flag of Zimbabwe Act; whereas Pastor Mawarire was only released on bail after having spent nine days in custody;

In a public statement, the Zimbabwean Human Rights Commission expressed deep concern about the brutality and violent conduct of the police, stating that the fundamental rights of demonstrators were violated, and called on the Zimbabwean authorities to investigate and bring the perpetrators to justice;

Itai Dzamara, a journalist and political activist, was abducted on 9 March 2015 by five unidentified men at a barbershop in Harare; whereas the High Court ordered the government to search for Dzamara and report on progress to the Court every fortnight until his whereabouts had been determined; whereas the fate of Mr Dzamara remains unknown;

In its resolution of 18 March 2017, the European Parliament:

- Deplores the arrest of Pastor Evan Mawarire; stresses that his release on bail is not sufficient and that the politically motivated charges against him must be completely withdrawn;

- Calls on the Zimbabwean authorities to ensure that the criminal justice system is not misused to target, harass or intimidate human rights defenders such as Pastor Evan Mawarire;

- Calls on the Zimbabwean authorities to ascertain Mr Dzamara’s whereabouts and to ensure that those who are responsible for his abduction face justice; notes that expressing opinion in a non-violent way is a constitutional right for all Zimbabwean citizens and it is the obligation of the authorities to protect the rights of all citizens;


ANNEX II: LIST OF RESOLUTIONS

List of resolutions adopted by the European Parliament during the year 2017 and relating directly or indirectly to human rights violations in the world

Country

Date of adoption in plenary

Title

Africa

Central African Republic +

19.01.2017

Central African Republic

Burundi +

19.01.2017

Situation in Burundi

DCR and Gabon *

02.02.2017

Rule of law crisis in the Democratic Republic of the Congo and in Gabon

Zimbabwe +

16.03.2017

Zimbabwe, the case of Pastor Evan Mawarire

South Sudan +

18.05.2017

South Sudan

Zambia +

18.05.2017

Zambia, particularly the case of Hakainde Hichilema

Ethiopia +

18.05.2017

Ethiopia, notably the case of Dr Merera Gudina

Kenya *

18.05 2017

Dadaab refugee camp

DRC *

14.06.2017

Situation in the Democratic Republic of the Congo

Eritrea +

06.07.2017

Eritrea, notably the cases of Abune Antonios and Dawit Isaak

Burundi +

06.07.2017

Burundi

Gabon +

14.09.2017

Gabon, repression of the opposition

Malawi +

5.10.2017

Situation of people with albinism in Malawi and other African countries

Madagascar +

16.11.2017

Madagascar

Sudan +

16.11.2017

Freedom of expression in Sudan, notably the case of Mohamed Zine al -Abidine

Somalia +

16.11.2017

Terrorist attacks in Somalia

Americas

Nicaragua +

16.02.2017

Situation of human rights and democracy in Nicaragua, the case of Francisca Ramirez

Guatemala +

16.02.2017

Guatemala, notably the situation of human rights defenders

Venezuela *

27.04.2017

Situation in Venezuela

El Salvador +

14.12.2017

The cases of women prosecuted for miscarriage

Asia

Indonesia +

19.01.2017

Indonesia, notably the cases of Hosea Yeimo, Ismael Alua and the Governor of Jakarta

Philippines +

16.03.2017

Philippines – the case of Senator Leila M. De Lima

Bangladesh +

06.04.2017

Bangladesh, including child marriages

South and South East Asia *

13.06.2017

Statelessness in South and South East Asia

Azerbaijan +

15.06.2017

The case of Afgan Mukhtarli and situation of media in Azerbaijan

Pakistan +

15.06.2017

Pakistan, notably the situation of human rights defenders and the death penalty

Indonesia +

15.06.2017

Human rights situation in Indonesia

China / Taiwan +

06.07.2017

The cases of Nobel laureate Liu Xiaobo and Lee Ming-che

Cambodia +

14.09.2017

Cambodia, notably the case of Kem Sokha

Laos +

14.09.2017

Laos, notably the cases of Somphone Phimmasone, Lod Thammavong and Soukane Chaithad

Myanmar +

14.09.2017

Myanmar, in particular the situation of Rohingyas

Maldives +

5.10.2017

Situation in Maldives

Vietnam +

14.12.2017

Freedom of expression in Vietnam, notably the case of Nguyen Van Hoa

Cambodia +

14.12.2017

Cambodia: notably the dissolution of CNRP Party

Afghanistan *

14.12.2017

Situation in Afghanistan

Myanmar *

14.12.2017

Situation of the Rohingya people

Europe

Ukraine +

16.03.2017

Ukrainian prisoners in Russia and the situation in Crimea

Russia +

06.04.2017

Russia, the arrest of Alexei Navalny and other protestors

Belarus +

06.04.2017

Belarus

Ukraine +

5.10.2017

The cases of Crimean Tatar leaders Akhtem Chiygoz, Ilmi Umerov and the journalist Mykola Semena

Middle East

Kuwait and Bahrain +

16.02.2017

Executions in Kuwait and Bahrain

Middle East *

18.05.2017

Achieving the two-state solution in the Middle East

Syria *

18.05.2017

EU Strategy on Syria

Yemen *

15.06.2017

Humanitarian situation in Yemen

Yemen *

30.11.2017

Situation in Yemen

Cross-cutting issues

UNHRC sessions *

16.03.2017

EU priorities for the UN Human Rights Council sessions in 2017

Gender equality *

14.03.2017

Equality between women and men in the EU in 2014-2015

Gender equality *

14.03.2017

Equal treatment between men and women in the access to and supply of goods and services

Gender equality *

14.03.2017

EU funds for gender equality

Women *

04.04.2017

Women and their roles in rural areas

Migration *

05.04.2017

Addressing refugee and migrant movements: the role of EU external action

Business and human rights *

27.04.2017

EU flagship initiative on the garment sector

Vulnerable adults *

01.06.2017

Protection of vulnerable adults

Anti-Semitism *

01.06.2017

Combating anti-semitism

War crimes *

04.07.2017

Addressing human rights violations in the context of war crimes, and crimes against humanity, including genocide

Women *

12.09.2017

EU accession to the Council of Europe Convention on preventing and combating violence against women and domestic violence

Corruption and human rights *

13.09.2017

Corruption and human rights in third countries

Women *

3.10.2017

Women’s economic empowerment in the private and public sectors in the EU

Civil society *

3.10.2017

Addressing shrinking civil society space in developing countries

Child marriage

4.10.2017

Ending child marriage

Prison systems and conditions *

5.10.2017

Prison systems and conditions

Roma *

25.10.2017

Fundamental rights aspects in Roma integration in the EU: fighting anti-Gypsyism

Women

26.10.2017

Combating sexual harassment and abuse in the EU

Children *

14.12.2017

Implementation of the directive on combating the sexual abuse and sexual exploitation of children and child pornography

___________________________

+ - urgency resolution according to rule 135, EP RoP

* - resolutions with human rights-related issues


NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (5.11.2018)

väliskomisjonile

milles käsitletakse aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas

(2018/2098(INI))

Arvamuse koostaja: José Inácio Faria

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 8 kohaselt on EL kohustunud edendama soolist võrdõiguslikkust ja tagama selle arvessevõtmise kõigis oma meetmetes ja poliitikas; arvestades, et ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegias nähakse ette soolise võrdõiguslikkuse integreerimine ELi kaubandus- ja välispoliitikasse;

B.  arvestades, et naiste ja tütarlaste vastane vägivald on kõige levinumaid inimõiguste rikkumisi maailmas ning puudutab kõiki ühiskonnatasandeid, olenemata vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist või päritolu- või elukohariigist, ning et see takistab soolise võrdõiguslikkuse saavutamist; arvestades, et relvakonfliktide korral on naised ja lapsed, sealhulgas naistest ja lastest pagulased, üks kõige haavatavamaid ühiskonnarühmi;

C.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning sellega seonduvad õigused põhinevad peamistel inimõigustel ning on inimväärikuse oluline osa; arvestades lisaks, et need õigused ei ole igal pool maailmas, sealhulgas ka mõnel pool ELis, veel täielikult tagatud;

1.  rõhutab, et kooskõlas 2030. aasta tegevuskava kestliku arengu eesmärkidega ja 2016.–2020. aasta soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavaga (GAP II) peab EL jätkama selliste ühiskondade kujundamist, mis on vabad kõigist diskrimineerimise ja vägivalla vormidest, ning aitama ehitada sooliselt võrdõiguslikku, turvalist, jõukat ja kestlikku maailma;

2.  tuletab meelde, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on ELi ja selle liikmesriikide keskne põhimõte, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3, ja selle edendamine soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmise teel, sealhulgas välispoliitika kaudu ka teistes maailma riikides, on üks ELi põhieesmärkidest;

3.  tuletab meelde, et GAP II on üks ELi põhivahenditest soolise võrdõiguslikkuse suurendamiseks kolmandates riikides; kutsub komisjoni üles arvesse võtma parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta(1) ning 31. mai 2018. aasta resolutsiooni komisjoni talituste ühise töödokumendi (SWD (2015) 0182) rakendamise kohta — Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“(2),

4.  rõhutab, et EL peab jätkuvalt pühenduma naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitlevas konventsioonis, Pekingi tegevusplatvormis ja rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevuskavas võetud naiste õiguste kaitsmise kohustuste täielikule täitmisele ning austama nende dokumentide läbivaatamiskonverentside tulemusi;

5.  rõhutab vajadust tagada mõtte-, veendumus- ja usuvabadus, eriti usukogukondadesse kuuluvate naiste puhul, kes on eriti haavatavad;

6.  märgib, et neoliberaalne raamistik kahjustab tegelikult säästvat arengut ja inimõigusi, sealhulgas naiste õigusi, mis moodustavad osa inimõigustest;

7.  rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus on põhiline inimõigus, ja tõstab esile ÜRO peasekretäri António Guterresi sõnu, mille kohaselt „on olemas ülekaalukas tõendusmaterjal selle kohta, et naistesse investeerimine on kõige tõhusam viis kogukondade, ettevõtete ja riikide edendamiseks. Naiste osalemine muudab rahukokkulepped kindlamaks, ühiskonna vastupidavamaks ja majanduse tugevamaks.“;

8.  väljendab samas muret jätkuvate tagasilöökide pärast naiste õiguste ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ja seonduvate õiguste valdkonnas, samuti paljudes maailma riikides kehtivate põhiliste õigusaktide pärast, mis neid õigusi piiravad;

9.  rõhutab vajadust tagada üldine täielik juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohastele seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, sealhulgas põhjalik seksuaal- ja reproduktiivtervist käsitlev teave ning seksuaalsuse ja suhete alane haridus, pereplaneerimine ja nüüdisaegsed rasestumisvastased vahendid, ohutu ja seaduslik abort ning soovitatav sünnituseelne ja -järgne hooldus, et ennetada laste ja emade suremust; rõhutab, et kõigis kestliku arengu eesmärkides rõhutatakse selgelt soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise nõuet ning et tuleks rohkem pingutada selle nimel, et tagada naiste õiguste täielik austamine ja tulemuslikult rakendada meetmeid, mis edendavad naiste majandusliku ja sotsiaalse mõjuvõimu suurendamist ja nende osalemist otsustusprotsessides;

10.  rõhutab, kui tähtis on lugeda juurdepääsu tervishoiule inimõiguseks; rõhutab vajadust tagada juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule ning seonduvatele õigustele, sealhulgas meetmetele, millega tagatakse, et naised saavad oma oma keha ja elu vabalt kontrollida, et neil on pereplaneerimise võimalused, juurdepääs asjakohastele naiste hügieenitoodetele ja võimalus saada soovitatud sünnitusabi, mis aitab ennetada laste ja emade suremust; rõhutab, et turvalised aborditeenused on oluline tegur naiste elu päästmiseks ning et need aitavad vältida väga riskantseid sünnitusi ning vähendada väikelaste ja laste suremust; rõhutab, kui oluline on juurdepääs asjakohastele sootundlikele vaimse tervise teenustele, eelkõige konfliktide ajal ja järel;

11.  mõistab teravalt hukka nn üldise vaikimisseaduse taaskehtestamise ja laiendamise ning selle mõju naiste ja tütarlaste tervishoiule ja õigustele kogu maailmas; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kõrvaldaksid USA tekitatud rahastamispuudujäägi seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonnas ja et selleks kasutataks nii riiklikke kui ka ELi arenguabiks ette nähtud rahalisi vahendeid;

12.  peab vastuvõetamatuks, et endiselt jätkub ideoloogiline võitlus naiste ja tütarlaste keha üle, eelkõige seoses nende seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tunnustaksid naiste ja tütarlaste võõrandamatut õigust kehalisele puutumatusele ja sõltumatut otsustusõigust ning mõistab hukka naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õiguste sagedase rikkumise, sh juurdepääsu tõkestamise pereplaneerimisteenustele, taskukohastele rasestumisvastastele vahenditele ning ohututele ja seaduslikele aborditeenustele;

13.  kutsub liikmesriike tugevdama selliste strateegiate rakendamist, mis on suunatud tütarlaste ja naiste mõjujõu suurendamisele ning võitlusele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, ning keskenduma kestliku arengu 5. eesmärgi ja ILO 2018. aasta algatuse „Naised tööl“ raames sellele, et naistele ja tütarlastele oleks tagatud võrdne juurdepääs põhi- ja kõrgharidusele ning koolitusele, elukestvale õppele, inimväärsele tööle, võrdsele töötasule ning finantsteenustele, samuti võrdne esindatus majanduslikus ja poliitilises otsustusprotsessis;

14.  märgib, et kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahendamine on konkreetselt sihitud naiste õiguste eest vastutavate organisatsioonide ja nende õiguste kaitsjate vastu ning nad kannatavad selle all kõige rohkem; rõhutab, et EL peab poliitiliselt toetama ja üha enam kaitsma sõltumatuid kodanikuühiskonna organisatsioone, kes edendavad naiste ja tütarlaste õigusi kõigis valdkondades, ja suurendama neile tehtavaid rahalisi eraldisi; rõhutab vajadust kaitsta naiste inimõiguste kaitsjaid, kes kohtavad üha rohkem ähvardusi ja vägivalda ja kellest mõned on oma tegevuse otsese tulemusena koguni mõrvatud; nõuab tungivalt, et EL võtaks arvesse naiste inimõiguste kaitsjate kaitsmise vajadust, samuti nõuab, et kõik liikmesriigid austaksid ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta;

15.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et naiste staatuse komisjoni 62. istungjärgu tulemused lõimitakse tema poliitikasse ja et need annavad uut hoogu naiste ja tütarlaste majandusliku mõjuvõimu ja soolise ebavõrdsuse saavutamisele maapiirkondades;

16.  rõhutab, et tähtis on teha naistele ja tütarlastele kättesaadavaks haridus ja koolitus nii teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika kui ka humanitaarteaduste vallas, pöörates erilist tähelepanu nende annete arendamisele ja asjatundlikkuse suurendamisele ning suuremale osalemisele teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika sektoris;

17.  tuletab meelde, et hariduse raames tuleks välja töötada asjakohased meetmed, et toetada stereotüübivabu haridusprogramme ja käsitleda neis kodanikuosalust, inimõigusi, soolist võrdõiguslikkust ning kultuuridevahelist teadlikkust ja mõistmist, et õpilasi paremini kodakondsuseks ette valmistada;

18.  mõistab hukka igasuguse vägivalla, nagu koduvägivald, psühholoogiline ahistamine, seksuaalne ärakasutamine, inimkaubandus ning laste ja sundabielud, mida esineb nii Euroopas kui ka kogu maailmas, ning rõhutab, et need on tõsised inimõiguste rikkumised;

19.  väljendab heameelt ELi ja ÜRO ühiste jõupingutuste ja investeeringute üle algatuse „Spotlight“ käivitamisel, mille eesmärk on kaotada kõik naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vormid, korrates samas, et vägivald naiste ja tütarlaste vastu on endiselt maailma kõige levinum, visam ja laastavam inimõiguste rikkumise vorm; arvestades, et kõikjal maailmas on naised ja tütarlapsed endiselt kõige haavatavamad soolise ja seksuaalse vägivalla, seksuaalse ahistamise, kuritarvitamise ja ärakasutamise suhtes, mis hõlmab ka poliitilist ja majanduslikku diskrimineerimist, koduvägivalda, psühholoogilist ahistamist, seksuaalset ärakasutamist, aukuritegusid, inimkaubandust, laste ja sundabielusid, naiste suguelundite moonutamist ja vägistamist sõjarelvana; mõistab seetõttu kindlalt hukka mis tahes vägivalla naiste ja tütarlaste vastu; nõuab, et EL ja liikmesriigid tõhustaksid võitlust naiste suguelundite moonutamise vastu kogu maailmas ja ELis, arvestades, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 2017. aasta hinnangu kohaselt elab ELis vähemalt 500 000 naist suguelundite moonutamise ohvriks langenud naist ning sellise vägivalla oht ähvardab veel 180 000 naist ja tüdrukut;

20.  peab väga kahetsusväärseks, et Euroopa Parlamendi uuringus GAP II rakendamise kohta leiti, et praeguses programmitöös jäetakse sooline mõõde kriisiolukordade või raskete konfliktide puhul kõrvale; peab väga kahetsusväärseks, et lisaks muule tähendab see, et sõjas vägistamise ohvriks langenud tütarlastel ja naistel ei ole juurdepääsu mittediskrimineerivale tervishoiule, eelkõige täielikule arstiabile, sealhulgas abordile, hoolimata sellest, et GAP II eesmärk on suurendada naiste mõjujõudu seeläbi, et nad omandavad kontrolli oma seksuaalelu ja reproduktiivsuse üle;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lahendama inimkaubanduse probleemi tulemuslikult ja tõhusalt; juhib tähelepanu asjaolule, et paljude uuringute kohaselt on enamik inimkaubanduse ohvreid naised ja tüdrukud, keda pärast Euroopa rannikule jõudmist sunnitakse liikmesriikides prostituutideks hakkama;

22.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles pöörama erilist tähelepanu naiste ja tütarlaste inimõiguste austamisele kõigis kolmandate riikidega sõlmitavates kaubandus- ja partnerluslepingutes;

23.  rõhutab, et töökohal toimuv kiusamine ja seksuaalne ahistamine on samuti inimõiguste rikkumine;

24.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole seda veel teinud, samuti EL, kiirendaksid Istanbuli konventsiooni kõigi osade ratifitseerimist ja rakendamist, kuna see konventsioon on esimene õiguslikult siduv rahvusvaheline vahend naistevastase vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning aitab tagada ELi sise- ja välistegevuse sidususe selles valdkonnas; nõuab Istanbuli konventsiooni täielikku järgimist; rõhutab, et usulised, kultuurilised või traditsioonilised erinevused või mis tahes muud asjaolud ei saa mingil viisil õigustada diskrimineerimist ega vägivalda;

25.  tunnistab vajadust tegeleda nende naiste eriolukorraga, keda diskrimineeritakse mitmekordselt, näiteks soolise identiteedi, rassi, klassi, võimete või puuete või migrandistaatuse alusel; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles kujundama ja hindama välispoliitikat nii sootundlikust kui ka valdkonnaülesest seisukohast;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kahekordistama oma jõupingutusi, et kaotada kõik soolise vägivalla vormid, sealhulgas lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud, soopõhine tapmine, sundsteriliseerimine ja abielusisene vägistamine;

27.  rõhutab, et ELil on aluslepingutes sätestatud kohustus edendada soolist võrdõiguslikkust ja tagada kõigis oma meetmetes selle arvessevõtmine, nii et sooline võrdõiguslikkus kujuneks prioriteediks kõigis ELi suunistes, töösuhetes, poliitikas ja tegevuses, sealhulgas välistegevuses; toetab sellega seotud kooskõlastatud jõupingutusi ELi delegatsioonide, näiteks valimiste vaatlemise missioonide mitmepoolses dialoogis ja tegevuses; rõhutab, et tuleb tugevdada Euroopa välisteenistuse soolise võrdõiguslikkuse peanõuniku rolli, kelle eesmärk on edendada kolmandates riikides rahu, julgeolekut ja põhivabadusi, ning et selleks tuleb tema pädevusvaldkonnale tagada eraldi eelarve;

28.  palub komisjonil lisada kolmandate riikidega sõlmitavatesse vabakaubanduslepingutesse soolise võrdõiguslikkuse peatükk ja klausel, milles neid riike kutsutakse üles ratifitseerima ja rakendama üldises soodustuste süsteemis ja süsteemis GSP+ loetletud 27 rahvusvahelist konventsiooni inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ja hea valitsemistava kohta; rõhutab, et väga oluline on korrapäraselt jälgida nende rakendamist, võtta vajaduse korral meetmeid ja pöörata erilist tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele; arvestades, et konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta on üks GSP+ põhjal asjakohastest konventsioonidest;

29.  peab kahetsusväärseks, et 2016. aasta statistika kohaselt on ainult 21,9% ELi delegatsioonide juhtidest naised(3); peab kahetsusväärseks ka seda, et ainult üks kaheksast ELi eriesindajast on naine; peab kahetsusväärseks, et ÜJKP tsiviilmissioonide töötajatest moodustavad naised ainult umbes 25%; peab kahetsusväärseks, et puudub terviklik statistika, mis käsitleks naiste osalust ÜJKP sõjalistes missioonides ja operatsioonides;

30.  märgib, et soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks välissuhetes on vaja piisavat rahastamist, et tagada jätkuvad poliitilised jõupingutused selle eesmärgi täitmiseks; rõhutab, et praegu rahastatakse soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise meetmeid endiselt liiga vähe, ning nõuab tungivalt selle olukorra muutmist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus;

31.  tunneb heameelt soolise aspekti lõimimise üle ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga seotud tegevusse ning rõhutab, et oluline on anda tervishoiutöötajatele ja humanitaarabitöötajatele, sealhulgas ka hädaabi andjatele, soolise võrdõiguslikkuse küsimustes nõuetekohast koolitust;

32.  rõhutab, kui oluline on kaasata naised, noored ja LGBTQI-inimesed rahu- ja lepitusprotsessidesse ning rõhutab seejuures kunsti ja kultuuridevahelise dialoogi olulist rolli, millele on osutatud Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatises „Rahvusvaheliste kultuurisuhete ELi strateegia“ (JOIN(2016)0029);

33.  rõhutab, kui oluline on käsitleda igas vanuses leskede erivajadusi konflikti- ja konfliktijärgsetes piirkondades, eelkõige nende vajadust rahalise ja psühholoogilise toe järele, ning tunnistab, et neil peaks olema rahu- ja leppimisprotsessides oluline roll;

34.  rõhutab, et usulised, kultuurilised või traditsioonilised erinevused ei saa mingil viisil õigustada diskrimineerimist ega mis tahes vormis vägivalda; toetab ELi algatust „Vägivaldse ekstremismi ennetamine: sootundlik lähenemisviis“ ja nõuab selliste sootundlike projektide edendamist, mis suurendavad naiste ja tütarlaste rolli rahu tagamisel, konfliktide ennetamisel ja humanitaartegevuses;

35.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus edendaks naiste rolli terrorismi ennetamisel; märgib, et uuringute kohaselt on naisel emana oma lastega kõige püsivamad dialoogi- ja tundesidemed ning seega võimalus kaitsta neid radikaliseerumise ja mitmesuguste äärmusrühmituste vaimselt allutava mõju eest; rõhutab, et naised võivad just seetõttu, et nad seisavad kogukonna ja perekonna vahel, täita vahendajarolli, andes olulist teavet, mis võib toetada vägivallatut sekkumist, et ennetada võimalikke terroriakte;

36.  nõuab, et EL võitleks soopõhise vägivalla vastu nii kolmandates riikides kui ka oma liikmesriikides parimal võimalikul viisil ja kõiki olemasolevaid vahendeid kasutades;

37.  mõistab hukka pagulaste, rändajate ja varjupaigataotlejate, eriti naiste ja tütarlaste vastu toime pandud hirmuteod; mõistab hukka asjaolu, et mõnedes kolmandates riikides on homoseksuaalsus endiselt kuritegu; mõistab hukka mis tahes diskrimineerimise ja vägivalla LGBTQI-inimeste vastu; taunib olukorda, kus naised, tütarlapsed ja LGBTQI-inimesed seavad ELis varjupaiga taotlemise nimel end rändeteedel ja vastuvõtukeskustes tõsisesse seksuaalse ja soolise vägivalla ohtu; toonitab, et naised, tütarlapsed ja LGBTQI-inimesed, kes väidavad põhjendatult, et neid ohustab sooline tagakiusamine, peavad saama turvaliselt humanitaarpõhjustel viisat taotleda; palub liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada naissoost rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate kaitse, näiteks õigusnõustamine, juurdepääs tervishoiule, turvalised ruumid naistele ja lastele ning juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule ja seonduvatele õigustele, sealhulgas ohutule abordile;

38.  juhib tähelepanu asjaolule, et sooga seotud vägivald ja diskrimineerimine, sealhulgas – kuid mitte ainult – vägistamine ja seksuaalne vägivald, naiste suguelundite moonutamine, sundabielud, koduvägivald, nn auroimad ja riigi poolt heaks kiidetud sooline diskrimineerimine kujutavad endast tagakiusamist ja peaksid olema arvestatav humanitaarkaitse taotlemise põhjus, seega peaks uus vahend neid kajastama; palub seepärast, et komisjon tunnistaks soopõhise tagakiusamise arvestatavaks rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseks ja tagaks, et soolist perspektiivi arvestatakse kõigis varjupaigamenetluse etappides, kooskõlas UNHCRi 2002. aasta rahvusvahelise kaitse suunistega soolise tagakiusamise kohta;

39.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama sootundlike lähenemisviiside kasutamist, et täita rahvusvahelist kaitset vajavate naiste ja tütarlaste erivajadusi, keskendudes eelkõige nende tütarlaste ja naiste aitamisele, kes on soolise vägivalla ohvriks langenud oma päritoluriikides või rändeteedel;

40.  mõistab hukka igasuguse LGBTQI-inimeste vastase diskrimineerimise ja vägivalla; kutsub Euroopa välisteenistust üles ELi välistegevuse kaudu suurendama ja edendama ülemaailmset teadlikkust LGBTQI-inimeste õigustest, et kooskõlas suunistega LGBTI-inimeste kõigi inimõiguste edendamise ja kaitsmise kohta teha lõpp nende inimeste igapäevasele diskrimineerimisele;

41.  mõistab hukka asjaolu, et mõnes riigis on naistel endiselt piiratud juurdepääs otsustusprotsessidele ning sellega piiratakse nende põhilisi kodanikuõigusi.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

22.10.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

18

5

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Daniela Aiuto, Maria Arena, Beatriz Becerra Basterrechea, Heinz K. Becker, Vilija Blinkevičiūtė, Arne Gericke, Anna Hedh, Agnieszka Kozłowska-Rajewicz, Florent Marcellesi, Barbara Matera, Angelika Mlinar, Maria Noichl, Marijana Petir, Pina Picierno, João Pimenta Lopes, Liliana Rodrigues, Ernest Urtasun, Ángela Vallina, Anna Záborská, Jana Žitňanská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

José Inácio Faria, Eleonora Forenza, Jordi Solé, Julie Ward

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

18

+

ALDE

Beatriz Becerra Basterrechea, Angelika Mlinar

EFDD

Daniela Aiuto

GUE/NGL

Eleonora Forenza, Ángela Vallina

PPE

José Inácio Faria, Agnieszka Kozłowska‑Rajewicz, Barbara Matera

S&D

Maria Arena, Vilija Blinkevičiūtė, Anna Hedh, Maria Noichl, Pina Picierno, Liliana Rodrigues, Julie Ward

VERTS/ALE

Florent Marcellesi, Jordi Solé, Ernest Urtasun

5

ECR

Arne Gericke, Jana Žitňanská

PPE

Heinz K. Becker, Marijana Petir, Anna Záborská

1

0

GUE/NGL

João Pimenta Lopes

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

ELT C 349, 17.10.2017, lk 50.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0239.

(3)

„Euroopa välisteenistuse inimressursside aruanne 2017“, avaldatud 16. mail 2018.


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

12.11.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

41

6

8

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Michèle Alliot-Marie, Petras Auštrevičius, Bas Belder, James Carver, Lorenzo Cesa, Aymeric Chauprade, Javier Couso Permuy, Arnaud Danjean, Georgios Epitideios, Knut Fleckenstein, Eugen Freund, Michael Gahler, Tunne Kelam, Wajid Khan, Eduard Kukan, Arne Lietz, Barbara Lochbihler, Sabine Lösing, Andrejs Mamikins, Ramona Nicole Mănescu, David McAllister, Francisco José Millán Mon, Clare Moody, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Alojz Peterle, Tonino Picula, Julia Pitera, Cristian Dan Preda, Jozo Radoš, Michel Reimon, Jean-Luc Schaffhauser, Anders Sellström, Alyn Smith, Jordi Solé, Dobromir Sośnierz, Jaromír Štětina, Charles Tannock, Miguel Urbán Crespo, Ivo Vajgl

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Andrea Bocskor, Neena Gill, Rebecca Harms, Marek Jurek, Juan Fernando López Aguilar, Antonio López-Istúriz White, Urmas Paet, Bodil Valero, Mirja Vehkaperä, Marie-Christine Vergiat

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Eleonora Evi, Rupert Matthews, Miroslav Mikolášik, Liliana Rodrigues, Flavio Zanonato


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

41

+

ALDE

Petras Auštrevičius, Urmas Paet, Jozo Radoš, Ivo Vajgl, Mirja Vehkaperä

EFDD

Aymeric Chauprade, Eleonora Evi

PPE

Michèle Alliot-Marie, Lorenzo Cesa, Arnaud Danjean, Michael Gahler, Tunne Kelam, Eduard Kukan, Antonio López-Istúriz White, David McAllister, Ramona Nicole Mănescu, Francisco José Millán Mon, Alojz Peterle, Julia Pitera, Cristian Dan Preda, Anders Sellström, Jaromír Štětina

S&D

Knut Fleckenstein, Eugen Freund, Neena Gill, Wajid Khan, Arne Lietz, Juan Fernando López Aguilar, Andrejs Mamikins, Clare Moody, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Tonino Picula, Liliana Rodrigues, Flavio Zanonato

VERTS/ALE

Rebecca Harms, Barbara Lochbihler, Michel Reimon, Alyn Smith, Jordi Solé, Bodil Valero

6

ECR

Bas Belder, Marek Jurek

ENF

Jean-Luc Schaffhauser

NI

James Carver, Georgios Epitideios, Dobromir Sośnierz

8

0

ECR

Rupert Matthews, Charles Tannock

GUE/NGL

Javier Couso Permuy, Sabine Lösing, Miguel Urbán Crespo, Marie-Christine Vergiat

PPE

Andrea Bocskor, Miroslav Mikolášik

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Viimane päevakajastamine: 6. detsember 2018Õigusteave - Privaatsuspoliitika