RAPORT ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise aastaaruande kohta

22.11.2018 - (2018/2099(INI))

Väliskomisjon
Raportöör: Ioan Mircea Paşcu

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise aastaaruande kohta

(2018/2099(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut,

–  võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP[1], millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta, 26. juuni 2015. aasta, 15. detsembri 2016. aasta, 22. juuni 2017. aasta ja 28. juuni 2018. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta,

–  võttes arvesse ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruannet (2018/0000(INI)),

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta, 18. novembri 2014. aasta, 18. mai 2015. aasta, 27. juuni 2016. aasta, 14. novembri 2016. aasta, 18. mai 2017. aasta, 17. juuli 2017. aasta ja 25. juuni 2018. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi ja NATO peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ja 10. juuli 2018. aasta ühisdeklaratsioone,

–  võttes arvesse 42 ühist ettepanekut, mille Euroopa Liidu Nõukogu ja Põhja-Atlandi Nõukogu kiitsid heaks 6. detsembril 2016. aastal, ning 14. juuni ja 5. detsembri 2017. aasta eduaruandeid nende rakendamise kohta ja mõlema nõukogu poolt 5. detsembril 2017. aastal heaks kiidetud 32 uut ettepanekut,

–  võttes arvesse 7. juuni 2017. aasta aruteludokumenti Euroopa kaitse tuleviku kohta,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu sõjaliste struktuuride olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta[2],

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni Euroopa kosmosestrateegia kohta[3],

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa kaitseliidu kohta[4],

–  võttes arvesse oma 23. novembri 2016. aasta resolutsiooni[5] ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta) ning 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni[6] ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise aastaaruande kohta,

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiseadusliku, õigusliku ja institutsioonilise mõju ning Lissaboni lepingust tulenevate võimaluste kohta[7],

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2017. aasta resolutsiooni volituse kohta 2018. aasta eelarve projekti kolmepoolseteks läbirääkimisteks[8],

–  võttes arvesse 10. novembril 2009. aastal vastu võetud ELi vahendustegevuse ja dialoogi alase suutlikkuse suurendamise kontseptsiooni,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 14. novembril 2016. aastal esitatud dokumenti „Julgeoleku- ja kaitseküsimuste rakenduskava“,

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2018. aasta resolutsiooni ELi ja NATO suhete kohta[9],

–  võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa kaitsealane tegevuskava“ (COM(2016)0950),

–  võttes arvesse uut kaitsepaketti, mida komisjon esitles 7. juuni 2017. aasta pressiteates „Kaitset pakkuv Euroopa: Euroopa Komisjon algatab arutelu julgeoleku- ja kaitsekoostöö liidu loomiseks“,

–  võttes arvesse ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia 2. aasta rakendamise aruannet,

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni[10] ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta ning 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni[11] ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta,

–  võttes arvesse 28. märtsil 2018. aastal avaldatud ELi sõjaväelise liikuvuse tegevuskava,

–  võttes arvesse 18. septembril 2018. aastal vastu võetud nõukogu järeldusi pealkirjaga „ÜRO ja ELi rahuoperatsioonide ja kriisiohjamise strateegilise partnerluse tugevdamine: 2019.–2021. aasta prioriteedid“,

–  võttes arvesse, et EL pälvis 2012. aastal Nobeli rahupreemia selle eest, et on aidanud üle kuuekümne aasta kaasa rahu, leppimise, demokraatia ja inimõiguste edendamisele,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja põhiseaduskomisjoni arvamust (A8-0375/2018),

A.  arvestades, et liikmesriigid soovivad kujundada järk-järgult välja ühise kaitsepoliitika, mis võib viia Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 osutatud ühiskaitseni ning tugevdada Euroopa identiteeti ja sõltumatust, et edendada rahu, julgeolekut ja progressi Euroopas ja kogu maailmas;

Liidu strateegiline olukord

1.  märgib, et reeglitepõhisele maailmakorraldusele esitatakse ELi naabruses ja kaugemalgi üha rohkem väljakutseid nii poliitilis-sõjalisel tasandil kui ka – eriti viimasel ajal – kaubanduse ja majanduse tasandil; märgib, et nendele süsteemsetele väljakutsetele lisandub strateegilise rahvusvahelise keskkonna jätkuv halvenemine, mida iseloomustavad nii riikidevahelised kui ka -sisesed konfliktid ja vägivald, terrorism, riikide kokkuvarisemine, küber- ja hübriidrünnakud ühiskonna tugisammaste vastu, kliimamuutuste tagajärjed ning loodusõnnetused; märgib, et kõige tähtsam peaks olema reeglitepõhise rahvusvahelise korra, rahvusvahelise õiguse ja liberaalse demokraatia väärtuste kaitse, millesse tuleb suhtuda kompromissitult;

2.  rõhutab, et probleemid on liiga suured, et mõni riik saaks neid üksi edukalt lahendada; toonitab, et on väga oluline, et EL reageeriks nendele probleemidele kiiresti, sidusalt, tõhusalt, üksmeelselt ning liitlaste, partnerite ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega kooskõlastatult; märgib, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) aitab paljude nende probleemidega tegeleda, kuid seda tuleks kasutada tõhusamalt ja kooskõlas muude välis- ja sisemeetmetega, et EL saaks aidata otsustavalt kaasa rahvusvaheliste kriiside ohjamisele ning kasutada oma strateegilist autonoomiat; juhib tähelepanu asjaolule, et ÜJKP institutsioonid ja arvukad vahendid on juba olemas, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid neid viivitamata kasutaksid;

3.  tuletab meelde, et ELi liikmesriigid on üksteisega julgeoleku mõttes tihedalt seotud; rõhutab vajadust määrata kindlaks kõigi liikmesriikide tuvastatud ohud; märgib, et probleemide keerulisus ning asjaolu, et need mõjutavad liikmesriike eri määral, muudab hädavajalikuks kokkuleppimise, kuidas nendega ühiselt ja solidaarselt tegeleda;

4.  toonitab, et Lähis-Idat, Sahelit ja Aafrika Sarve piirkonda juba mõjutav džihaaditerrorism levib Lääne-Aafrika, Kesk-Aasia ja Kagu-Aasia poole; rõhutab, et see kestev oht nõuab püsivat ja hästi kooskõlastatud ELi tasandi strateegiat, et kaitsta Euroopa kodanikke ja huvisid ning toetada mõjutatud piirkondi;

5.  märgib, et Venemaa hiljutine tegevus ja poliitika on vähendanud stabiilsust ja muutnud julgeolekukeskkonda, ning toonitab, et EL ja liikmesriigid peavad võtma Venemaa suhtes ühtsema strateegilise seisukoha;

6.  märgib murega, et närvimürgi Novitšok kasutamine Salisburys 2018. aasta märtsis oli esimene selline rünnak Euroopas alates II maailmasõjast ning see lõppes ELi kodaniku surmaga; nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu kehtestaks keemiarelvade kasutamise ja leviku eest vastutavate isikute suhtes piiravad meetmed;

7.  rõhutab, et Venemaa okupatsioon Ukrainas kestab endiselt, Minski kokkuleppeid – ilma milleta ei saa konflikti lahendatuks lugeda – ei ole rakendatud ning Krimmi ebaseaduslik annekteerimine ja militariseerimine jätkub; on sügavalt mures asjaolu pärast, et Venemaa ülepaisutatud õppused, sõjaline tegevus ja hübriidtaktika (sh küberterrorism, võltsuudiste ja väärinfo levitamise kampaaniad ning majanduslik ja energiaalane väljapressimine) destabiliseerivad idapartnerluse riike ja Lääne-Balkanit ning need on suunatud ka lääne demokraatia vastu, sest suurendavad neis riikides sisepingeid; on mures asjaolu pärast, et ELi naabruse julgeolekukeskkond jääb veel aastateks äärmiselt volatiilseks; rõhutab Lääne-Balkani riikide strateegilist tähtsust ELi julgeoleku ja stabiilsuse jaoks ning vajadust keskenduda ELis seda piirkonda hõlmavale poliitilisele tegevusele ja tugevdada seda, sh laiendades ÜJKP missioonide mandaati; on kindlalt veendunud, et selleks, et EL ei oleks nii haavatav, on vaja suurendada integratsiooni ja koordineerimist;

8.  märgib, et seda koostöövajadust on viimastel aastatel üha rohkem tunnistama hakatud, ning peab kiiduväärseks selles küsimuses tehtud edusamme, nagu alalise struktureeritud koostöö (PESCO) sisseseadmine, ehkki konkreetseid tulemusi ei ole veel nõuetekohaselt hinnatud; on seisukohal, et EL peaks tugevdama dialoogi ja koostööd oma naabruses asuvate kolmandate riikidega, samuti piirkondlike ja allpiirkondlike organisatsioonidega;

9.  rõhutab siiski, et praegu on koostöö alles arengujärgus ja selleks on vaja palju rohkem ära teha, et EL ja liikmesriigid saaksid hakata tihedast, jätkusuutlikust ja pikaajalisest kaitsealasest koostööst kasu lõikama;

10.  rõhutab Euroopa kaitsevõime edasise integreerimise praktilist ja rahalist kasulikkust; rõhutab, et kaitsekulutuste mõjuulatust ja tõhusust on võimalik suurendada kõigi sidusrühmade laiaulatusliku ja usaldusväärse töö kaudu, ilma et kaitsekulutusi endid suurendataks;

11.  märgib, et ELi liikmesriikide kaitse sõltub esmajoones nende poliitilisest tahtest ja sõjalisest suutlikkusest täita oma kohustusi ebakindlas strateegilises keskkonnas; rõhutab Euroopa ja Põhja-Ameerika demokraatlike riikide julgeolekut ja kaitset käsitleva Atlandi-ülese sideme tähtsust; väljendab siiski muret selle olulise suhte praeguse olukorra pärast ning palub, et kõik asjaomased poliitilised ja ühiskondlikud jõud mõlemal pool Atlandi ookeani pigem tugevdaksid, mitte ei murendaks seda; rõhutab vajadust vältida kaubandussuhetes esinenud hiljutiste raskuste ülekandumist Atlandi-ülesele julgeolekualasele sidemele; rõhutab, et hästi määratletud strateegiline autonoomia edendab Euroopa julgeolekut ning ELi ja NATO suhteid; kordab sellega seoses, et vajadus Euroopa tasandi kaitsekoostöö järele on suurenenud ning et oluline on koondada ressursid peamistele prioriteetidele;

12.  rõhutab, et USA ja muude üleilmsete suurjõudude hoiakute tõttu seatakse üha enam kahtluse alla mitmepoolsus, mida Euroopa peab ülimalt tähtsaks; kordab, kui oluline on mitmepoolsus kui õigusriigi väärtuste edendamise ja üleilmsete probleemide lahendamise vahend rahu ja stabiilsuse säilitamisel;

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika edasine areng

13.  leiab, et liikmesriigid ja EL peavad kiiremas korras julgeolekusse ja kaitsesse rohkem investeerima ja et kaitsealane solidaarsus ja koostöö peaks saama normiks, nagu on sätestatud ELi üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias; kiidab heaks ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia julgeoleku- ja kaitsesätete rakendamisel seni tehtud edusammud; usub, et need saavutused loovad tulevikus võimalused oluliste struktuuriliste muutuste jaoks;

14.  kutsub liikmesriike üles seadma eesmärgiks kulutada 2 % SKPst kaitsele ning 20 % oma kaitse-eelarvest Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) poolt vajalikuks peetavale varustusele, sh seonduvale teadus- ja arendustegevusele;

15.  kiidab heaks kaitse jaoks eraldi rubriigi loomise komisjoni mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevas ettepanekus ja eelkõige eelarverea loomise Euroopa Kaitsefondi ja sõjaväelise liikuvuse projektide rahastamiseks; arvab, et need otsused nõuavad tõenäoliselt tsentraliseeritud kaitsealast haldust komisjoni tasandil; rõhutab, et selle eelarverea rahalisi vahendeid tuleks kulutada ainult kaitse-eesmärkideks ilma politiseerimiseta, sest julgeolek on jagamatu ja peaks olema kooskõlas liikmesriikide suutlikkuse ja taristuvajadustega, aga ka ELi püüdlustega saavutada strateegiline autonoomia;

16.  märgib sõjaväelise liikuvuse üha suurenevat rolli Euroopa kaitsevaldkonna tegevuskavas; rõhutab, et sõjaväeline liikuvus on praeguses ohukeskkonnas tähtis strateegiline vahend, mis on oluline nii ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kui ka liikmesriikide muude mitmepoolsete kohustuste jaoks, sh NATO; toonitab, kui oluline on kohandada olemasolevad võrgustikud sõjaväelise liikuvuse vajadustega; kiidab seetõttu heaks sõjaväelise liikuvuse lisamise mitte ainult uue Euroopa ühendamise rahastu ettepanekusse, vaid ka alalisse struktureeritud koostöösse, ning selle tähtsa rolli ELi ja NATO vahelises koostöös; rõhutab, et neid erinevaid projekte tuleb nõuetekohaselt koordineerida, sealhulgas liitlastega, et nendega saavutataks soovitud tulemused; kiidab heaks komisjoni ettepaneku eraldada järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2021–2027) Euroopa ühendamise rahastu kaudu 6,5 miljardit eurot sõjaväelise liikuvuse projektidele;

17.  märgib siiski, et kõikide nende erinevate elementide kokkusobitamiseks on väga oluline töötada välja Euroopa kaitsevaldkonna selgepiiriline üldine strateegiline lähenemisviis, mida oleks kõige parem teha ELi julgeolekut ja kaitset käsitleva valge raamatu kaudu;

18.  nõuab täpsete suuniste koostamist, et luua Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 aktiveerimiseks ja rakendamiseks konkreetne raamistik; nõuab seetõttu ELi julgeolekut ja kaitset käsitleva valge raamatu väljatöötamist ja vastuvõtmist, millega tagataks, et nii praeguste kui ka tulevaste suutlikkuse suurendamise protsesside aluseks on ELi julgeolekuhuvid;

19.  kiidab ka heaks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tehtud ettepaneku (mida komisjon toetas) Euroopa rahutagamisrahastu kohta, millest rahastataks teatavaid ELi kaitsekulutusi, nagu Aafrika Liidu rahuvalvemissioonid, omaenda ÜJKP sõjaliste operatsioonide ühised kulud ning partnerite suutlikkuse suurendamine, mida Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõike 2 kohaselt eelarve kaudu ei rahastata; kinnitab uuesti vajadust vältida kattuvusi muude olemasolevate vahenditega; märgib eelkõige Athena mehhanismi ambitsioonikat kaasamist ja laiendamist ÜJKP missioonide ja operatsioonide ühiseks rahastamiseks, mida Euroopa Parlament on kaua nõudnud; nõuab kõikide tulevaste missioonide paremat finantskontrolli ja õigeaegset mõjuhindamist;

Liidu julgeoleku- ja kaitsevõime

20.  toonitab, et EL peab kohaldama kõiki olemasolevaid poliitikavahendeid pehmest jõust kuni kõva jõuni ning lühiajalistest meetmetest kuni pikaajalise poliitikani; kinnitab taas, et oluline on arendada ühistegevuse ja jagamise kaudu välja vajalik tsiviil- ja sõjaväeline võimekus, et tegeleda Euroopas ja selle ümbruses laiaulatuslike julgeolekuprobleemidega, mida on kirjeldatud ELi üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias; tuletab meelde, et ELi üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias julgustatakse tegema liidus tihedat kaitsealast koostööd;

21.  leiab, et ELi liikmesriigid peavad püüdma parandada sõjalist võimekust, et hõlmata kõik maa, õhu, kosmose, mere ja kübermaailmaga seotud aspektid, sh strateegilised põhitegurid, ning muuta ELi ÜJKP seeläbi tõsiseltvõetavaks jõuks; rõhutab vajadust investeerida luuresse, seiresse ja kohaluuresse, satelliitsidesse, kosmosele autonoomse juurdepääsu tagamisse ja maa püsivasse vaatlemisse, et välis- ja siseohtusid paremini hinnata;

22.  kinnitab uuesti ELi rolli üleilmse merendusjulgeoleku tagajana ning rõhutab, kui oluline on arendada asjakohast sõjalist ja tsiviilvõimekust; peab sellega seoses kiiduväärseks Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegia läbivaadatud tegevuskava vastuvõtmist 2018. aasta juunis;

23.  peab väga oluliseks, et EL ja NATO jagaksid omavahel rohkem luureteavet, et võimaldada küberrünnakute toimepanijad formaalselt kindlaks teha ja kehtestada nende suhtes piiravaid sanktsioone;

24.  tunnistab Euroopa kosmosesektori strateegilist mõõdet ja vajadust suurendada selle tsiviil- ja julgeoleku-/kaitseaspektide vahelist koostoimet; rõhutab vajadust kasutada kosmosealast suutlikkust, võttes arvesse ka laiemat geopoliitilist olukorda ja ÜJKPd, kuid toonitab samas, et ELi kosmoseprogrammid on oma olemuselt tsiviilotstarbelised;

25.  peab kiiduväärseks kübervastupidavusvõime kindlustamiseks võetud meetmeid, nagu ühise küberturvalisuse sertifitseerimise raamistiku loomine, ELi küberturvalisuse ameti tugevdamine ning võrgu- ja infosüsteemide turvalisust käsitleva direktiivi (EL) 2016/1148[12] (küberturvalisuse direktiiv) kiire rakendamine;

26.  leiab, et küberoperatsioonide kaudu teiste riikide valimistesse sekkumine õõnestab ja rikub inimeste õigust osaleda oma riigi valitsemises otse või vabalt valitud esindajate kaudu, nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, ning kui seda teevad teised riigid, on tegemist rahvusvahelise õiguse rikkumisega ka juhul, kui sõjalist jõudu ei kasutata ning territoriaalset terviklikkust või poliitilist sõltumatust ei ohustata;

27.  leiab, et liidu julgeoleku- ja kaitsevõimekust saab parandada, kasutades paremini ära olemasolevaid kaitseraamistikke ja sõjaväelist koostööd, nagu ELi rahvusvaheliste kiirreageerimise üksuste peakorterid ja ELi lahingugrupid, tugevdades, kuid mitte dubleerides sarnaseid NATO algatusi; usub, et see aitab kaasa riikide relvajõudude jätkuvale ümberkujundamisele, et olla koostalitlusvõimelisem, jätkusuutlikum, paindlikum ja reageerivam;

28.  kiidab heaks Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi loomise eesmärgiga toetada Euroopa Liidu kaitsetööstuse konkurentsi- ja uuendusvõimet 2020. aastaks 500 miljoni euroga; nõuab selle kiiret elluviimist;

29.  usub, et Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm aitab edendada ELi kaitsetööstuse konkurentsivõimet, tõhusust ja uuendusvõimet, hõlmates muu hulgas kaitsetoodete kujundamist, prototüüpide väljatöötamist, katsetamist, kvalifitseerimist ja sertifitseerimist ning tehnoloogiate väljaarendamist konsortsiumis, kuhu kuuluvad ka VKEd, keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtted, teaduskeskused ja ülikoolid, ning koostööd liikmesriikide vahel, mis aitab kaasa ELi strateegilise autonoomia saavutamisele ja tugevdab Euroopa kaitsesektori tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi (EDTIB); juhib tähelepanu sellele, et ühtse kaitseturu väljakujundamisest võib kasu olla nii liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sise- kui ka välismõõtme seisukohalt;

30.  peab kiiduväärseks ettepanekut võtta vastu määrus, millega luuakse Euroopa Kaitsefond, ja komisjoni poolt järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekus kavandatud märkimisväärset rahastamist; kutsub üles võtma arvesse esialgseid kogemusi, mis on saadud Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi ning kaitsealaseid teadusuuringuid käsitleva katseprojekti ja ettevalmistava meetme rakendamisel; toonitab, et Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi tulemusi tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta, ning väljendab lootust, et ettepaneku suhtes jõutakse võimalikult kiiresti kokkuleppele, et toetada Euroopa kaitsetööstust ja selle suutlikkust partneritega koostööd teha;

31.  rõhutab, et ELi strateegilisi julgeoleku- ja kaitse-eesmärke on võimalik saavutada ainult liikmesriikide relvajõudude ja kaitsetööstuse vajaduste ja pikaajalise võimekuse parandamise eesmärkide tiheda kooskõlastamise kaudu; märgib, et nii võimearendusplaan kui ka kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine võivad anda olulise panuse selle eesmärgi saavutamisse;

32.  rõhutab veelkord, et Euroopa Kaitseagentuur peaks rakendama Euroopa võimete- ja relvastuspoliitika raames ja Lissaboni lepinguga ette nähtud ulatuses võetavaid liidu meetmeid; rõhutab, et Euroopa Kaitseagentuuri haldus- ja tegevuskulusid tuleks rahastada liidu eelarvest; kiidab heaks Euroopa Kaitseagentuuri eelarves tehtud väikesed kohandused, kuid rõhutab, et Euroopa Kaitseagentuuri suurenenud kohustused muu hulgas alalise struktureeritud koostöö, kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise ja Euroopa Kaitsefondi kontekstis nõuavad asjakohast rahastamist;

33.  tuletab meelde vajadust võimaldada hõlpsamini ja tihedamalt korraldada Euroopa relvajõudude ühist väljaõpet ja ühisõppusi, mis edendavad koostalitlusvõimet, standardimist ja valmisolekut tulla toime mitmesuguste tavaliste ja ebatavaliste ohtudega;

34.  peab kiiduväärseks hiljuti ELi ühise lähenemisviisi raames võetud meetmeid ÜJKP tsiviiltegevuse tugevdamiseks, eeskätt ÜJKP tsiviilmissioonide võimekuse ja reageerimisvõime arendamist ning keskendumist probleemide lahendamise tõhustamisele sise- ja välistegevuses; rõhutab, et nõukogu ja komisjon peaksid eraldama järgmises mitmeaastases finantsraamistikus rohkem vahendeid tsiviilkonfliktide ennetamisele, mis suurendab ELi tähtsust rahvusvahelisel tasandil; nõuab ÜJKP struktuuride ja menetluste kohandamist, et alustada ja suunata tsiviil- ja sõjaväemissioone ning operatsioone kiiremini, tõhusamalt ja integreeritumalt;

35.  kutsub ELi ja liikmesriike üles seadma alati esikohale vahendustegevuse kui esmase vahendi, millega puhkevatele kriisidele reageerida, ning toetama ka teiste partnerite vahendamispüüdlusi; rõhutab, et EL peab oma rahvusvaheliste partnerite seas aktiivselt edendama rahumeelseid läbirääkimisi ja konfliktide ennetamist;

Alaline struktureeritud koostöö

36.  kiidab heaks kaasava alalise struktureeritud koostöö rakendamise kui olulise sammu liikmesriikidevahelise tihedama koostöö suunas julgeoleku ja kaitse valdkonnas; tunnustab alalist struktureeritud koostööd kui seaduslikult siduvat pikaajalist projekti, mis hõlmab väga ambitsioonikaid kohustusi ja mitmesuguseid koostööprojekte; rõhutab, et alalise struktureeritud koostöö meetmed, muud ÜJKP meetmed (eeskätt ELi lepingus määratletud ÜJKP eesmärkidega seotud meetmed) ja koos NATOga rakendatavad meetmed tuleb omavahel täielikult kooskõlastada; on seisukohal, et alaline struktureeritud koostöö peaks aitama mõlemal organisatsioonil suutlikkust suurendada;

37.  kutsub osalevaid liikmesriike esitama strateegilise Euroopa mõõtmega projekte, millega vastatakse kindlakstehtud puudujääkidele ELi võimekuses ja tugevdatakse Euroopa kaitsesektori tehnoloogilist ja tööstuslikku baasi (EDTIB); kutsub alalises struktureeritud koostöös osalevaid liikmesriike üles olema ambitsioonikamad ja võtma tulevaste alalise struktureeritud koostöö projektide kohta ettepanekute esitamisel täielikult arvesse Euroopa lisaväärtuse ulatust;

38.  tõstab esile alalise struktureeritud koostöö, kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise ja Euroopa Kaitsefondi tihedat seost liikmesriikide kaitsevõime suurendamisega;

39.  kiidab heaks nõukogu otsuse, millega kehtestatakse alalise struktureeritud koostöö (PESCO) projektide ühised projektijuhtimise reeglid, sest selles selgitatakse alalise struktureeritud koostöö rakendamise üksikasjade kohta mitmesuguseid lahtisi küsimusi; märgib siiski, et Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Kaitseagentuuri halduskulude katmiseks ja selleks, et nad saaksid täita oma funktsioone alalise struktureeritud koostöö sekretariaadina, võib olla vaja teha lisaassigneeringuid;

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonid ja operatsioonid

40.  märgib, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid panustavad olulisel määral rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse tagamisse, kuid peab kahetsusväärseks, et struktuursed nõrkused, liikmesriikide ebavõrdne osalus ja tegevuskeskkonnaga sobimatus võivad nende missioonide tõhususe endiselt ohtu seada; märgib, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika areng eeldab ennekõike liikmesriikide ühistel huvidel ja prioriteetidel põhinevat poliitilist tahet, samuti institutsioonilise koostöö struktuuride loomist; on veendunud, et ELi pikaajalisel ÜJKP missioonil – Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil Bosnias ja Hertsegoviinas / operatsioonil Althea – on jätkuvalt hoiatav roll, sest see on selge märk ELi pühendumisest kõnealusele riigile ja Lääne-Balkani piirkonnale laiemalt; peab seetõttu vajalikuks pikendada selle täitevvolitusi ja säilitada selle praegust võimsust (600 töötajat), sest praegu ohutu ja turvaline olukord võib pingete kasvamise ja etnilis-rahvusliku poliitika tõttu ikka veel halveneda;

41.  kinnitab uuesti, kui strateegiliselt oluline on ELi ja Aafrika vaheline partnerlus, mis tugineb tihedatele ajaloolistele, kultuurilistele ja geograafilistele sidemetele; rõhutab vajadust tugevdada koostööd, sealhulgas julgeoleku valdkonnas; toonitab eeskätt, kui oluline on muuta ELi tsiviil- ja sõjalisi meetmeid kombineeriv ÜJKP tegevus Sahelis piirkonnaüleseks, et tõhustada G5 Saheli riikide koostöövõimekust;

42.  märgib, et geopoliitilist olukorda Aafrika Sarve piirkonnas iseloomustab üha enam konkurents, sest see on oluline üleilmse kaubanduse ja piirkonna stabiilsuse jaoks; peab seetõttu kiiduväärseks operatsiooni Atalanta ning missioonide EUCAP Somalia ja EUTM Somalia jätkamist, sest need aitavad piirkonda stabiliseerida; rõhutab siiski, et ÜJKP saab aidata piirkonna ees seisvaid mitmekülgseid probleeme lahendada vaid osaliselt, ja märgib, et terviklik lähenemisviis on endiselt väga tähtis;

43.  peab kiiduväärseks ka ELi missioonide ja operatsioonide tegevust Saheli piirkonnas, sh Euroopa Liidu ÜJKP missioone Malis ja Nigeris ja Mali relvajõudude väljaõppe toetamiseks läbiviidavat Euroopa Liidu sõjalist missiooni ning nende panust piirkonna stabiilsuse ja kohaliku elanikkonna turvalisuse tagamisse ning võitlusesse terrorismi ja inimkaubanduse vastu;

44.  juhib tähelepanu Euroopa Kontrollikoja hiljutisele aruandele, milles käsitleti ÜJKP missioone Nigeris ja Malis, ning selle järeldustele, milles juhiti tähelepanu probleemidele töötajate koolitamise, vabade töökohtade, jätkusuutlikkuse ja tulemusnäitajatega, sest need probleemid võivad mõjutada ka teisi tsiviilmissioone; peab kiiduväärseks Euroopa välisteenistuse kiiret vastust, milles tegeleti tõstatatud küsimustega, et suurendada ÜJKP tsiviiltegevuse tõhusust; peab kiiduväärseks Euroopa Kontrollikoja osalemist ÜJKP missioonide ja operatsioonide auditeerimisel ning ergutab kontrollikoda koostama muude missioonide ja operatsioonide kohta täiendavaid eriaruandeid;

45.  juhib tähelepanu asjaolule, et EUNAVFOR MED Sophia on oluline element ELi laiaulatuslikumates ja pidevates jõupingutustes, mille eesmärk on lõhkuda Vahemere lõunapiirkonna keskosas inimsmugeldamise ja inimkaubanduse ahel ning vältida rohkemate inimelude kaotust merel;

46.  peab kiiduväärseks sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse (MPCC) loomist ELi täitevvolitusteta missioonide ja operatsioonide (väljaõppemissioonid) jaoks ning asjaolu, et see on saavutanud täieliku operatiivsuutlikkuse; toonitab vajadust anda MPCC-le peagi volitused plaanida ja juhtida edaspidi kõiki ÜJKP sõjalisi operatsioone ning juhib samuti tähelepanu vajadusele kaotada takistused ELi lahingugruppide kasutamise teelt; nõuab, et MPCC ja tsiviilmissioonide plaanimise ja juhtimise teenistus (CPCC) teeksid omavahel tihedamat koostööd, muu hulgas ühise toetuse koordineerimise üksuses, et kriiside ja konfliktide integreerituma ja terviklikuma käsitusviisi raames võimalikult palju tsiviil- ja sõjalist sünergiat koordineerida ja kogemusi jagada; nõuab MPCC tugevdamist, et suurendada selle juhtimis- ja kontrollisuutlikkust täitevvolitustega operatsioonide asjus ning suurendada koostoimet tsiviilmissioonidega;

47.  rõhutab vajadust võtta ELi ÜJKP meetmetes arvesse soolist mõõdet, pidades silmas naiste rolli sõjas, konfliktijärgsetes stabiliseerimispüüetes ja rahu kindlustamise protsessides; toonitab vajadust tegeleda konfliktipiirkondades esineva probleemiga, et soolist vägivalda kasutatakse sõjavahendina; toonitab, et sõda kahjustab naisi rohkem kui mehi; kutsub ELi ja selle rahvusvahelisi partnereid üles kaasama naisi aktiivselt rahu- ja stabiliseerimisprotsessidesse ning vastama nende konkreetsetele julgeolekuvajadustele;

48.  nõuab algatuse „julgeoleku ja arengu toetamine suutlikkuse suurendamise kaudu“ kiiret rakendamist, et parandada ÜJKP missioonide ja operatsioonide tõhusust ja jätkusuutlikkust ning võimaldada ELil tugevdada oma partnerriikide julgeoleku- ja kaitsevõimet;

49.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja nõukogu suurendaksid küberturvalisuse parandamiseks tehtavaid jõupingutusi, eelkõige ÜJKP missioonide osas, võttes muu hulgas meetmeid ELi ja liikmesriikide tasandil, et vähendada ohtu ÜJKP-le, näiteks suurendades vastupanuvõimet hariduse, koolituste ja õppuste kaudu ning ühtlustades ELi küberkaitsealast haridust ja väljaõpet;

50.  on seisukohal, et EL ja selle liikmesriigid seisavad vastamisi enneolematu ohuga, mis seisneb riiklikult toetatavates ja küberrünnakutes ning küberkuritegevuses ja terrorismis; usub, et küberrünnakud kujutavad oma olemuse tõttu sellist ohtu, mis nõuab Euroopa tasandil reageerimist; kutsub liikmesriike üles üksteist vastastikku abistama, kui mõnda neist tabab küberrünnak;

ELi ja NATO suhted

51.  toonitab, et ELi ja NATO vaheline strateegiline partnerlus on Euroopa Liitu ja selle naabruskonda ähvardavate julgeolekuprobleemidega tegelemise seisukohast ülioluline; tuletab meelde, et ELi 28 liikmesriigist 22 on ka NATO liikmed, ning rõhutab, et EL ja NATO peaksid koostöö tegemisel teineteist täiendama ning võtma arvesse üksteise eripära ja ülesandeid; rõhutab, et mõlemal organisatsioonil on selged erijooned ja et nendevaheline koostöö peab lähtuma mõlema organisatsiooni autonoomiast ja otsustamiskorrast, vastastikkuse põhimõttest ning kõikide liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripärade arvestamisest; on veendunud, et kui EL ja NATO on tugevamad, tugevdavad nad ka üksteist, tekitades partnerite julgeoleku ja kaitse seisukohast kasulikumat koostoimet ja tõhusust; rõhutab, et ELi ja NATO strateegiline partnerlus on ühevõrra tähtis nii ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise, alliansi tuleviku kui ka ELi ja Ühendkuningriigi Brexiti-järgsete suhete seisukohast;

52.  kiidab heaks 12. juulil 2018. aastal Brüsselis toimunud NATO tippkohtumisel vastu võetud ELi ja NATO uue deklaratsiooni peamised nurgakivid ja rõhutab, et ühisdeklaratsiooni edukas rakendamine sõltub eranditult kõigi liikmesriikide poliitilisest tahtest; tunnistab, et 74 ühismeetme rakendamisel on saavutatud käegakatsutavaid tulemusi, kuid usub, et vaja on teha täiendavaid jõupingutusi, mis puudutavad paljude juba võetud kohustuste praktilist rakendamist (ning eelkõige seoses hübriidohtude vastu võitlemise, küberjulgeoleku ja ühisõppustega); märgib eelkõige Euroopa Kaitseagentuuri osalemist 30 meetme rakendamisel;

53.  rõhutab, et eriti tuleks tähtsustada sõjaväelise liikuvusega seotud jõupingutusi ning nendega tuleks toetada ÜJKP missioonide ja operatsioonide tõhusat rakendamist ja alliansi kaitsepositsiooni; julgustab seetõttu organisatsioone jätkama sõjaväelise liikuvuse vallas võimalikult tihedat koostööd ning töötama muu hulgas välja ühised nõuded, et lihtsustada sõjaliste jõudude ja varustuse kiiret liikumist Euroopas, pidades silmas mitmest suunast (peamiselt lõunast ja idast) ähvardavaid probleeme; kutsub komisjoni üles toetama neid jõupingutusi vajalike investeeringutega ja vajaduse korral õigusaktidega; toonitab vajadust lihtsustada haldusmenetlusi kiirreageerimisüksuste piiriüleseks kasutamiseks ELis;

54.  rõhutab selles kontekstis ELi ja NATO vastastikust täiendavust ja vajadust tagada, et rahvusvahelised algatused nii ELi kui ka NATO suutlikkuse suurendamiseks oleksid üksteist täiendavad ja tugevdavad;

55.  rõhutab, et küberturvalisuse alane koostöö ja integratsioon on väga tähtsad ning selles peavad osalema lisaks ELi liikmesriikidele, peamistele partneritele ja NATO-le ka ühiskonna eri toimijad;

ÜJKP partnerlused

56.  rõhutab, et partnerlus ja koostöö ELi väärtusi jagavate riikide ja organisatsioonidega tõhustab ÜJKPd; peab kiiduväärseks ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika partnerite osalemist käimasolevates ELi missioonides ja operatsioonides, mis aitavad suurendada rahu, piirkondlikku julgeolekut ja stabiilsust;

57.  peab oluliseks koostöö parandamist nii institutsiooniliste partneritega, nagu ÜRO, NATO, Aafrika Liit ja OSCE, kui ka strateegiliste kahepoolsete partneritega, nagu USA; soovitab jätkata ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika partnerlusi partnerite vastupanuvõime tugevdamise ja julgeolekusektori reformi valdkondades;

58.  rõhutab ELi-ÜRO partnerluse olulisust rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel ja rahu kindlustamisel; kutsub nii ELi kui ka ÜROd üles tugevdama ühist konsultatsioonimehhanismi – ELi ja ÜRO kriisiohjamise juhtkomiteed – ning kasutama poliitilise legitiimsuse ja operatiivsuutlikkuse koondamise teel ära oma partnerluse täielikku potentsiaali;

59.  on kindlal seisukohal, et EL peaks säilitama Ühendkuningriigiga pärast Brexitit julgeoleku ja kaitse valdkonnas võimalikult tiheda partnerluse;

Parlamentaarne mõõde

60.  rõhutab, kui ülimalt oluline – ja poliitikavaldkonna edasiseks arenguks lausa hädavajalik – on parlamentaarne järelevalve julgeoleku- ja kaitseküsimuste üle nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil, ning julgustab riikide parlamentaarseid osalejaid tegema selles kontekstis tihedamat koostööd, otsides võimaluse korral uusi või täiustatud koostöövorme, et tagada kõigil tasanditel sujuv parlamentaarne järelevalve; tuletab meelde, kui oluline on kaasata Euroopa julgeolekut käsitlevatesse tulevastesse aruteludesse ka kodanikuühiskond ja kodanikud;

61.  kiidab heaks pärast Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia esitamist ÜJKP vallas saavutatud üldised edusammud, kuid märgib, et ELi tasandi parlamentaarne struktuur loodi ajal, mil ELi ambitsioonid ja tegevus olid julgeoleku- ja kaitseküsimustes üsna piiratud, nii et see ei ole enam piisav, et tagada vajalik parlamentaarne järelevalve kiiresti areneva poliitikavaldkonna üle, mis nõuab kiiret reageerimissuutlikkust; kordab seetõttu oma varasemat üleskutset muuta julgeoleku ja kaitse allkomisjon täieõiguslikuks parlamendikomisjoniks ja anda sellele volitused, mis on vajalikud selleks, et aidata teostada ÜJKP (sh alalise struktureeritud koostöö, Euroopa Kaitseagentuuri ja muude aluslepingutes ette nähtud ÜJKP meetmete) üle põhjalikku parlamentaarset järelevalvet; on veendunud, et allkomisjoni komisjoniks muutmise aluseks peaks olema kaitse- ja julgeoleku valdkonna ad-hoc haldamismudeli asendamine spetsiifilisema mudeliga ka Euroopa Komisjonis, pidades silmas, et hallatavad ülesanded muutuvad järjest keerulisemaks;

62.  märgib, et mitu liikmesriiki on viimasel ajal nõudnud ELi julgeolekunõukogu asutamist, ja on seisukohal, et selle kontseptsioon tuleb enne ettepaneku lisaväärtuse hindamist põhjalikumalt läbi mõelda;

63.  nõuab veel kord, et nõukogus algatataks kaitseministrite kohtumised, mida juhib komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja; on seisukohal, et Euroopa edasine lõimumine peaks tähendama ka suuremat demokraatlikku, st parlamentaarset kontrolli; rõhutab seetõttu vajadust suurendada selles valdkonnas Euroopa Parlamendi rolli, luues täieõigusliku julgeoleku- ja kaitsekomisjoni, mille tegevust täiendaksid parlamentidevahelised kohtumised riikide parlamentide esindajate ja Euroopa Parlamendi liikmete vahel;

64.  rõhutab, et kui mõni tulevane konvent või valitsustevaheline konverents valmistab ette ELi aluslepingute muutmist, tuleks kaaluda võimalust luua Euroopa kaitsejõud, millel oleks tõhus kaitsevõime ning mis suudaks osaleda rahuvalves, konfliktide ennetamisel ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisel kooskõlas ÜRO põhikirjaga ja ELi lepingu artikli 43 lõikes 1 sätestatud ülesannetega;

°

°  °

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, ELi kosmose-, julgeoleku- ja kaitsevaldkonnaga tegelevatele ametitele ning liikmesriikide parlamentidele.

• [1]  ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.
• [2]  ELT C 93, 9.3.2016, lk 144.
• [3]  ELT C 337, 20.9.2018, lk 11.
• [4]  ELT C 224, 27.6.2018, lk 18.
• [5]  ELT C 224, 27.6.2018, lk 50.
• [6]  ELT C 369, 11.10.2018, lk 36.
• [7]  ELT C 263, 25.7.2018, lk 125.
• [8]  ELT C 334, 19.9.2018, lk 253.
• [9]  Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0257.
• [10]  ELT C 238, 6.7.2018, lk 89.
• [11]  ELT C 369, 11.10.2018, lk 47.
• [12]  ELT L 194, 19.7.2016, lk 1.

VÄHEMUSE ARVAMUS

ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) rakendamise aastaaruande kohta (2018/2099(INI))

Väliskomisjon, raportöör: Mircea Paşcu

Vähemuse arvamus, mille on esitanud fraktsiooni GUE/NGL liikmed Sabine Lösing, Miguel Urban Crespo ja Takis Hadjigeorgiou

Raportis toetatakse sõjalist liitu ja suutlikkuse suurendamist ning kiidetakse kõiki viimase aja ELi sõjalisi programme ja vahendeid, nagu Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm, Euroopa Kaitsefond, Euroopa rahutagamisrahastu (uus Athena mehhanism), alaline struktureeritud koostöö ja sõjaväeline liikuvus, st piiride avamine vägede ja varustuse vabaks liikumiseks. Raportis toetatakse ka kõiki lahingujõudusid (ELi lahingugrupid/brigaadid, valmisolekuväed ja alaline Euroopa erirühm). Raporti kohaselt peaks Euroopa identiteedi aluseks olema kaitsepoliitika ja sõjaline tegevus.

Oleme raporti vastu, sest sellega:

•  nõutakse tihedat kaitsekoostööd, muu hulgas luure ja jälgimise vallas, ning suuremat NATO koostööd;

•  toetatakse kaitsekulutuste suurendamist ning järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal ELi eelarvest ELi täieõigusliku kaitse-eelarve jaoks ja muu hulgas kaitsefondi jaoks vahendite eraldamist, et suurendada kaitsetööstuse kasumit;

•  nõutakse siduva raamistiku kehtestamist Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 7 sisalduva vastastikuse kaitse klausli kohta, mis läheb NATO Põhja-Atlandi lepingu artiklist 5 kaugemale;

•  peetakse kiiduväärseks Euroopa rahutagamisrahastut, mis tähendab Athena mehhanismi ja kolmandate riikidega tehtava sõjalise koostöö laiendamist, kusjuures sellest kaetaks kõikide sõjaliste operatsioonide kulud, sh lähetamise, varustuse ja relvade transpordiga seotud kulud, ning parlamendil puuduks selle üle kontroll – selle heakskiitmine toob kaasa ainult rohkem konflikte ja vägivalda, mitte rahu;

•  toetatakse sõjalise Schengeni ala loomist 6,5 miljardi euroga, mis tuleks tsiviilotstarbeliste taristuprojektide arvelt.

Me nõuame:

 Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõike 2 ranget tõlgendamist, mille kohaselt ei tohi ELi eelarvet kasutada sõjalisel või kaitseotstarbel;

 kõikide sõjaliste eesmärkide ja kaitsega seotud ELi programmide lõpetamist;

 radikaalset desarmeerimist (sealhulgas tuumadesarmeerimist) nii ELi kui ka ülemaailmsel tasandil (258).

PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS (2.10.2018)

väliskomisjonile

ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise aastaaruande kohta
(2018/2099(INI))

Arvamuse koostaja: Paulo Rangel

ETTEPANEKUD

Põhiseaduskomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  kiidab heaks Euroopa tööstusalgatused, alalise struktureeritud koostöö sisseseadmise ja Euroopa Arengufondi tugevdamise, sest need aitavad oluliselt kaasa liidu julgeoleku ja kaitse tugevdamisele tihedas koostöös NATOga ning üksteist vastastikku täiendades; võtab teadmiseks Euroopa sekkumisalgatuse, mis võimaldab reageerida kiiresti Euroopa julgeolekut ohustavatele kriisidele, kuid märgib, et see ei või takistada Euroopa kaitsekoostöö liidu loomist, kuigi see on väljaspool ELi õigusraamistikku;

2.  märgib, et mitu liikmesriiki on viimasel ajal avaldanud soovi asutada ELi julgeolekunõukogu, ja on seisukohal, et see ettepanek tuleb enne selle lisaväärtuse hindamist põhjalikumalt läbi mõelda;

3.  toetab ELi lahingugrupi täielikku väljaarendamist ja on seisukohal, et nõukogu ühehäälsuse nõue on vastuolus lahingugrupi ülesandega pakkuda sõjalist kiirreageerimisvõimet kogu maailmas tekkida võivate kriiside ja konfliktide korral;

4.  rõhutab vajadust tugevdada veelgi ELi iseseisvat luuresuutlikkust, ajakohastades ELi luure- ja situatsioonikeskuse (EU INTCEN) tegevust; toetab ka tõhusa Euroopa luureüksuse loomist, mis võimaldaks teha luurekoostööd, eelkõige organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastase võitluse ühisstrateegia alal, ning tagada andmete automaatse kättesaadavuse ja koostalitlusvõime luureteenistuste vahel ning luureteenistuste ja politsei vahel, järgides samas täielikult ELi andmekaitsenõudeid;

5.  väljendab heameelt operatsiooni peakorteri alalise kasutuselevõtmise ja Euroopa Kaitseagentuuri eelarve suurendamise üle;

6.  nõuab veel kord, et nõukogus algatataks kaitseministrite kohtumised, mida juhib komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja; on seisukohal, et Euroopa edasine lõimumine peaks tähendama ka suuremat demokraatlikku kontrolli parlamentaarse kontrolli kaudu; rõhutab seetõttu vajadust suurendada selles valdkonnas Euroopa Parlamendi rolli, luues täieõigusliku julgeoleku- ja kaitsekomisjoni, mida täiendaksid parlamentidevahelised kohtumised riikide parlamentide esindajate ja Euroopa Parlamendi liikmete vahel;

7.  rõhutab, et kui mõni tulevane konvent või valitsustevaheline konverents valmistab ette ELi aluslepingute muutmist, tuleks kaaluda võimalust luua Euroopa kaitsejõud, millel oleks tõhus kaitsevõime ning mis suudaks osaleda rahuvalve, konfliktide vältimise ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisel kooskõlas ÜRO põhikirjaga ja ELi lepingu artikli 43 lõikes 1 sätestatud ülesannetega;

8.  juhib tähelepanu sellele, et nii liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sise- kui ka välismõõtme seisukohalt võib ühtse kaitseturu väljakujundamisest kasu olla;

9.  on veendunud, et ühtne kaitseturg on ELi julgeolekupoliitika lahutamatu osa ning see eeldab selgeid suuniseid ELi eelarve toetusel välja töötatud relvade ja sõjavarustuse ekspordi kohta;

10.  märgib, et väljaspool ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raamistikku võivad tõelise ELi kodanikukaitseorgani loomine ning Euroopa piiri- ja rannikuvalve vajadused luua soodsa pinnase sellise turu väljakujundamiseks, et kasutada ära sünergiat, saavutada mastaabisääst ja vähendada ülemäärast tootmisvõimsust;

11.  rõhutab, et muutuvas ülemaailmses julgeolekuolukorras peab Euroopa Liit olema võimeline iseseisvalt oma kodanike julgeoleku kindlustama, eelkõige tagades, et liikmesriikidel on kaitseks piisavad vahendid; märgib siiski, et Euroopa Liidu tihe koostöö tema lähimate liitlaste, Ühendkuningriigi ja USAga, on ka edaspidi ülimalt tähtis, ning rõhutab, et sellise koostööga seotud institutsioonilisi tagajärgi ei tohiks tähelepanuta jätta.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	1.10.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	16 4 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Mercedes Bresso, Elmar Brok, Richard Corbett, Pascal Durand, Esteban González Pons, Danuta Maria Hübner, Diane James, Ramón Jáuregui Atondo, Alain Lamassoure, Jo Leinen, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Markus Pieper, Paulo Rangel, Helmut Scholz, Pedro Silva Pereira, Barbara Spinelli, Kazimierz Michał Ujazdowski
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Max Andersson, Enrique Guerrero Salom, Cristian Dan Preda, Jasenko Selimovic
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Ruža Tomašić

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

16	+
ALDE	Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Jasenko Selimovic
NI	Kazimierz Michał Ujazdowski
PPE	Elmar Brok, Esteban González Pons, Danuta Maria Hübner, Alain Lamassoure, Markus Pieper, Cristian Dan Preda, Paulo Rangel
S&D	Mercedes Bresso, Richard Corbett, Enrique Guerrero Salom, Ramón Jáuregui Atondo, Jo Leinen, Pedro Silva Pereira

4	–
ECR	Ruža Tomašić
GUE/NGL	Helmut Scholz, Barbara Spinelli
NI	Diane James

2	0
VERTS/ALE	Max Andersson, Pascal Durand

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	12.11.2018
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	40 13 5
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Michèle Alliot-Marie, Petras Auštrevičius, Bas Belder, Elmar Brok, James Carver, Lorenzo Cesa, Aymeric Chauprade, Javier Couso Permuy, Arnaud Danjean, Georgios Epitideios, Knut Fleckenstein, Eugen Freund, Michael Gahler, Tunne Kelam, Wajid Khan, Eduard Kukan, Arne Lietz, Barbara Lochbihler, Sabine Lösing, Andrejs Mamikins, Ramona Nicole Mănescu, David McAllister, Francisco José Millán Mon, Clare Moody, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Alojz Peterle, Tonino Picula, Julia Pitera, Cristian Dan Preda, Jozo Radoš, Michel Reimon, Jean-Luc Schaffhauser, Anders Sellström, Alyn Smith, Jordi Solé, Dobromir Sośnierz, Jaromír Štětina, Charles Tannock, Miguel Urbán Crespo, Ivo Vajgl
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Andrea Bocskor, Neena Gill, Igor Gräzin, Rebecca Harms, Marek Jurek, Othmar Karas, Juan Fernando López Aguilar, Antonio López-Istúriz White, Urmas Paet, Bodil Valero, Mirja Vehkaperä, Marie-Christine Vergiat
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)	Eleonora Evi, Rupert Matthews, Miroslav Mikolášik, Liliana Rodrigues, Flavio Zanonato

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

40	+
ALDE	Petras Auštrevičius, Igor Gräzin, Urmas Paet, Jozo Radoš, Ivo Vajgl, Mirja Vehkaperä
EFDD	Aymeric Chauprade, Eleonora Evi
PPE	Michèle Alliot-Marie, Andrea Bocskor, Elmar Brok, Lorenzo Cesa, Arnaud Danjean, Michael Gahler, Othmar Karas, Tunne Kelam, Eduard Kukan, Antonio López-Istúriz White, David McAllister, Ramona Nicole Mănescu, Miroslav Mikolášik, Francisco José Millán Mon, Alojz Peterle, Julia Pitera, Cristian Dan Preda, Anders Sellström, Jaromír Štětina
S&D	Knut Fleckenstein, Eugen Freund, Neena Gill, Wajid Khan, Arne Lietz, Juan Fernando López Aguilar, Andrejs Mamikins, Clare Moody, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Tonino Picula, Liliana Rodrigues, Flavio Zanonato

13	–
ENF	Jean-Luc Schaffhauser
GUE/NGL	Javier Couso Permuy, Sabine Lösing, Miguel Urbán Crespo, Marie-Christine Vergiat
NI	James Carver, Georgios Epitideios, Dobromir Sośnierz
VERTS/ALE	Barbara Lochbihler, Michel Reimon, Alyn Smith, Jordi Solé, Bodil Valero

5	0
ECR	Bas Belder, Marek Jurek, Rupert Matthews, Charles Tannock
VERTS/ALE	Rebecca Harms

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu