Menetlus : 2018/2093(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0402/2018

Esitatud tekstid :

A8-0402/2018

Arutelud :

PV 17/01/2019 - 6
CRE 17/01/2019 - 6

Hääletused :

PV 17/01/2019 - 10.14
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0044

RAPORT     
PDF 418kWORD 66k
27.11.2018
PE 626.719v01-00 A8-0402/2018

diferentseeritud integratsiooni kohta

((2018)2093(INI))

Põhiseaduskomisjon

Raportöör: Pascal Durand

Arvamuse koostaja (*):Doru-Claudian Frunzulică, majandus- ja rahanduskomisjon

(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 MAJANDUS- JA RAHANDUSKOMISJONI ARVAMUS
 EELARVEKOMISJONI ARVAMUS
 TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS
 NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

diferentseeritud integratsiooni kohta

((2018)2093(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valget raamatut Euroopa tuleviku kohta „Mõttearendusi ja tulevikustsenaariume EL 27 jaoks aastaks 2025“ (COM(2017)2025) ning sellega seotud aruteludokumente ELi rahanduse tuleviku kohta, Euroopa kaitseküsimuste tuleviku kohta, majandus- ja rahaliidu süvendamise kohta, üleilmastumise ohjamise kohta ja Euroopa sotsiaalse mõõtme kohta,

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepingu võimalusi kasutades(1),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses(2),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsiooni mitmetasandilise valitsemise esmasest õigusest ja riigiõigusest tulenevate probleemide kohta Euroopa Liidus(3),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A8-0402/2018),

A.  arvestades, et diferentseeritud integratsioon on mitmetähenduslik kontseptsioon, millega saab hõlmata mitmesuguseid nähtusi nii poliitilisest kui ka tehnilisest seisukohast;

B.  arvestades, et integratsiooniprotsesse ELis iseloomustavad kiiresti kasvavad erinevad olukorrad, millega kaasneb diferentseeritud integratsioon nii esmaste kui ka teiseste õigusaktide puhul;

C.  arvestades, et poliitiline ettekujutus diferentseeritud integratsioonist erineb märkimisväärselt, olenevalt liikmesriigi kontekstist; arvestades, et mõnes liikmesriigis, kes on olnud liidu liikmed kauem, võib sellel olla positiivne tähendusvarjund ja seos „juhtrühma“ loomisega, mille eesmärk on saavutada integratsiooni süvendamisel kiirem edu, samas kui liikmesriikides, kes on liiduga ühinenud viimasel ajal, mõistetakse seda sageli kui liikumist esimese ja teise klassi liikmesriikide loomise suunas;

D.  arvestades, et diferentseeritud integratsioon viitab ka väga mitmekesistele mehhanismidele, millel kõigil võib olla Euroopa integratsioonile väga erinev mõju; arvestades, et eristada võib ajalist diferentseerimist ehk mitmekiiruselist Euroopat, kus eesmärgid on samad, kuid nende saavutamiseks vajalik kiirus on erinev, käitumise diferentseerimist ehk à la carte Euroopat ja ruumilist diferentseerimist, millele viidatakse sageli kui muutuvale geomeetriale;

E.  arvestades, et diferentseerimine on olnud Euroopa integratsiooni stabiilne osa, mitte ainult ELi pädevusvaldkondades, vaid ka mujal, ning see on mõnikord võimaldanud ELi samal ajal süvendada ja laiendada; arvestades, et seetõttu ei saa diferentseerimist ja integratsiooni üksteisele vastandada ega esitleda diferentseerimist kui innovatiivset viisi liidu tuleviku kujundamiseks;

F.  arvestades, et kui diferentseeritud integratsioon võib olla pragmaatiline lahendus Euroopa integratsiooni ajendamiseks, tuleks seda kasutada säästlikult ja kitsalt määratletud piirides, pidades silmas liidu ja selle institutsioonilise raamistiku killustumise ohtu; arvestades, et diferentseeritud integratsiooni lõppeesmärk peaks olema edendada liikmesriikide kaasamist, mitte tõrjumist;

G.  arvestades, et kogemused näitavad, et kuigi vastastikune sõltuvus toimib integratsiooni tegurina, on politiseerimine sageli selle takistus; arvestades, et seetõttu on liidu kõige paremini integreeritud poliitikavaldkonnad, näiteks siseturu ühtlustamine ja reguleerimine, kõige vähem politiseeritud, samas kui diferentseeritud integratsioon tekib kõige tõenäolisemalt poliitikavaldkondades, mida iseloomustab suur poliitiline polariseerumine, näiteks rahapoliitika, kaitse, piirikontroll, põhiõigused või maksustamine;

H.  arvestades, et poliitiliste sidemete loomine ja liikmesriikide vastastikune sõltuvus annab otsustava tähtsusega panuse nende integratsiooni liidu piires;

I.  arvestades, et aluslepingutes nähakse liikmesriikidele ette erinevate integratsiooniviiside võimalus, nimelt tõhustatud koostöö (Euroopa Liidu (ELi) lepingu artikkel 20) ja alalise struktureeritud koostöö (ELi lepingu artikkel 46) kaudu, kuid need ei sisalda sätteid alalise paindlikkuse ega diferentseeritud integratsiooni kui pikaajalise eesmärgi või Euroopa integratsiooni põhimõtte kohta; arvestades, et neid erinevaid integratsiooniviise tuleks kohaldada üksnes piiratud poliitikavaldkondade suhtes, need peaksid olema kaasavad, et võimaldada kõigil liikmesriikidel osaleda, ja need ei tohiks kahjustada protsessi, millega luuakse üha tihedamat liitu, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 1;

arvestades lisaks, et tõhustatud koostöö ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames on nüüd tegelikkus, mis aitab kaasa tõelise Euroopa kaitsekoostöö liidu loomisele;

J.  arvestades, et kui finantstehingute maks välja arvata, oleks kõik praegused diferentseeritud integratsiooni juhud olnud võimalik nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võtta, kui see oleks olnud ühehäälsuse asemel ELi toimimise lepingu artikli 329 lõike 2 sätete alusel kohaldatav reegel;

K.  arvestades, et mõnel diferentseeritud integratsiooni vormil võib olla tsentripetaalne mõju, meelitades rohkem liikmesriike algatusega hiljem ühinema;

L.  arvestades, et diferentseerimise protsess on toonud kaasa algatuste loomise ELi õigusraamistikus, kuid ka mõned paindlikumad valitsustevahelised õiguslikud kokkulepped, mille tulemuseks on keeruka ja kodanike jaoks mõistetamatu süsteemi loomine;

M.  arvestades, et liikmesriigid ei ole diferentseeritud integratsiooni ainsad võimalikud osalised; arvestades, et määrus (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta võimaldab juba ühistel huvidel põhinevat riikidevahelist koostööd;

1.  toonitab, et diferentseeritud integratsiooni puudutav arutelu ei peaks käima diferentseerimise poolt- ja vastuargumentide üle, vaid selle üle, millised on parimad viisid diferentseeritud integratsiooni rakendamiseks ELi institutsioonilises raamistikus – mis on juba praegu poliitiline tegelikkus – liidu ja selle kodanike huvides;

2.  tuletab meelde oma järeldust, et valitsustevahelised otsuste tegemise struktuurid ja protsessid muudavad institutsioonilise vastutuse keerukamaks, vähendavad läbipaistvust ja demokraatlikku vastutust ning et ühenduse meetod on liidu toimimiseks parim;

3.  on seisukohal, et diferentseeritud integratsioon peaks kajastama mõtet, et Euroopa ei toimi ühetaoliselt ning peaks kohanduma oma kodanike vajadustele ja soovidele; on veendunud, et mõnikord võib diferentseerimine olla vajalik, et alustada uusi Euroopa projekte ja saada üle ummikseisust, mis tuleneb riiklikest poliitilistest asjaoludest, mis ei ole ühisprojektiga seotud; on samuti arvamusel, et seda tuleks kasutada pragmaatiliselt põhiseadusliku vahendina, et tagada paindlikkus, kahjustamata sealjuures liidu üldist huvi ning kodanike võrdseid õigusi ja võimalusi; kordab, et diferentseerimine on mõeldav ainult ajutise sammuna teel tõhusama ja integreerituma poliitikakujundamise poole;

4.  on seisukohal, et Euroopa Ülemkogu peaks võtma aega, mis on vajalik Euroopa tegevuskava kujundamiseks, näidates ühiste meetmete kasulikkust ja üritades veenda kõiki liikmesriike neis osalema; rõhutab, et mis tahes diferentseeritud integratsioon, mille suhtes kokkuleppele jõutakse, on seetõttu paremuselt teine võimalus, mitte strateegiline prioriteet;

5.  kordab oma veendumust, et diferentseeritud integratsioon peab jääma, nagu on ette nähtud ELi lepingu artiklites 20 ja 46, kõikidele liikmesriikidele avatuks ja olema jätkuvalt Euroopa sügavama integratsiooni näiteks, mille puhul ükski liikmesriik ei jää pikas perspektiivis poliitika kohaldamisalast välja, ning seda ei tohiks käsitada vahendina, millega hõlbustada à la carte-lahendusi, mis ohustavad liidu meetodit ja ELi institutsioonilist süsteemi;

6.  kinnitab, et mis tahes diferentseerimisalgatus, mille tagajärjeks on liidu esimese ja teise klassi liikmesriikide teke, või nende tajumine sellistena, oleks suur poliitiline läbikukkumine, millel on ELi projektile kahjulikud tagajärjed;

7.  nõuab, et mis tahes tulevane diferentseeritud integratsiooni mudel töötataks välja nii, et see pakuks stiimuleid liikmesriikidele, kes soovivad valida osalemise, ning toetaks täielikult nende püüdlusi majandusarengus ja üleminekus eesmärgiga täita mõistliku aja jooksul vajalikud kriteeriumid;

8.  on seisukohal, et üks sobiv variant täita vajadust paindlike vahendite järele on lahendada üks probleemi algpõhjustest; nõuab seetõttu, et nõukogus kasutataks ühehäälse otsuste tegemise asemel järjest rohkem kvalifitseeritud häälteenamusega hääletust, kasutades sillaklauslit (ELi lepingu artikli 48 lõige 7);

9.  on arvamusel, et diferentseeritud integratsioon peaks alati toimuma aluslepingu sätete raames, säilitama ELi institutsioonide ühtsust ega tohiks kaasa tuua paralleelse institutsioonilise korralduse või sellise korra loomist, mis on kaudselt vastuolus ELi õiguse vaimu ja aluspõhimõtetega, et see peaks hoopis võimaldama vajaduse korral konkreetsete organite loomist, piiramata ELi institutsioonide pädevust ja rolli; osutab asjaolule, et paindlikkust ja kohandamist vastavalt riiklikele, piirkondlikele või kohalikele eripäradele saaks tagada ka teiseste õigusaktide sätetega;

10.  toonitab, et seepärast ei tohiks diferentseeritud integratsioon tuua kaasa keerukamaid otsustusprotsesse, mis õõnestaksid ELi institutsioonide demokraatlikku vastutust;

11.  leiab, et Brexit annab võimaluse hakata „valin loobumise“ mudelite asemel kasutama mittediskrimineerivaid ja toetavaid „valin osalemise“ mudeleid; rõhutab, et need „valin osalemise“ mudelid ei piiraks edasiliikumist üha tihedama liidu suunas madalaima ühise nimetajaga universaalsete lahenduste leidmise vajadusega, vaid annaksid vajaliku paindlikkuse edasiliikumiseks, jättes ukse lahti liikmesriikidele, kes soovivad ja suudavad vajalikke kriteeriume täita;

12.  nõuab, et aluslepingute järgmise muutmisega korrastataks praegune diferentseerimise protsess, lõpetades ELi esmasest õigusest tehtavate püsivate loobumisklauslite ja erandite tava üksikute liikmesriikide jaoks, kuna need toovad kaasa negatiivse diferentseerimise ELi esmases õiguses, moonutavad ELi õiguse homogeensust üldiselt ja ohustavad ELi sotsiaalset ühtekuuluvust;

13.   võtab siiski teadmiseks, et uute liikmete puhul võivad olla vajalikud mõned üleminekuperioodid, kuid üksnes erandkorras, ajutiselt ja juhtumipõhiselt; on veendunud, et tuleks kehtestada teatavad selged ja jõustatavad õigusnormid, et vältida nende perioodide ajaliselt püsivaks muutumist;

14.   nõuab seetõttu, et ELi liikmesus eeldaks ELi esmase õiguse täielikku järgimist kõigis poliitikavaldkondades, samal ajal kui nendele riikidele, kes soovivad ELiga tihedaid suhteid, ilma et nad oleksid valmis võtma kohustust järgida täielikult esmast õigust, ja kes ei taha või ei saa ELiga ühineda, tuleks pakkuda mingis vormis partnerlust; on arvamusel, et sellise suhtega peaksid kaasnema õigustele vastavad kohustused, näiteks panus ELi eelarvesse, ja selle tingimuseks peaks olema liidu põhiväärtuste, õigusriigi ning siseturul osalemise korral ka nelja vabaduse austamine;

15.  rõhutab asjaolu, et ELi alusväärtuste austamine ja kaitsmine on Euroopa Liidu kui väärtustel põhineva ühenduse nurgakivi ning ühendab liikmesriike; on seetõttu seisukohal, et diferentseerimine ei tohiks olla lubatud juhul, kui tegemist on ELi lepingu artiklis 2 sätestatud kehtivate põhiõiguste ja väärtuste austamisega; toonitab lisaks, et diferentseerimine ei tohiks olla võimalik sellistes poliitikavaldkondades, kus mitteosalevad liikmesriigid võivad tekitada negatiivseid välismõjusid, nagu majanduslik ja sotsiaalne dumping; nõuab, et komisjon vaataks tõhustatud koostöö ettepanekute esitamisel hoolikalt läbi kõik võimalikud tsentrifugaalsed mõjud, kaasa arvatud pikas perspektiivis;

16.  tuletab meelde oma soovitust määratleda partnerlus, et moodustada ELi ümber ring partnerriikidest, kes ei saa või ei taha liiduga ühineda, kuid soovivad sellele vaatamata tihedaid suhteid ELiga(4);

17.  teeb ettepaneku luua erimenetlus, mis võimaldaks juhul, kui tõhustatud koostöö algatati mitme riigi poolt, kes esindavad nõukogus kvalifitseeritud häälteenamust, ja pärast Euroopa Parlamendi nõusoleku saamist, integreerida teatava arvu aastate möödumisel tõhustatud koostöö sätted ELi acquis’sse;

18.  rõhutab asjaolu, et paindlikkus ja diferentseerimine peaksid käima käsikäes ühiste eeskirjade tugevdamisega põhivaldkondades tagamaks, et diferentseerimine ei too kaasa poliitilist killustatust; on seetõttu arvamusel, et tulevane Euroopa institutsiooniline raamistik peaks sisaldama vältimatuid Euroopa sambaid, mis puudutavad poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid õigusi;

19.   tunnistab, et piirkondlikul koostööl on oluline roll Euroopa integratsiooni tugevdamisel, ning on seisukohal, et selle edasiarendamisel on suur potentsiaal integratsiooni koondada ja süvendada, kohandades seda kohalikele eripäradele ja koostöövalmidusele;

20.    teeb ettepaneku töötada ELi õiguse ja eelarve raames välja sobivad vahendid ELis piiriüleste algatuste katsetamiseks ELi-ülest huvi esindavates küsimustes, millest võiksid hiljem kujuneda välja seadusandlikud ettepanekud või tõhustatud koostöö juhtumid;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1)

ELT C 252, 18.7.2018, lk 215.

(2)

ELT C 252, 18.7.2018, lk 201.

(3)

ELT C 468, 15.12.2006, lk 176.

(4)

ELT C 252, 18.7.2018, lk 207.


SELETUSKIRI

Diferentseeritud integratsiooni esineb ELis mitmel erineval kujul: loobumisklauslid, tõhustatud koostöö algatused, alaline struktureeritud koostöö ja väljapoole aluslepingu raamistikku jäävad valitsustevahelised moodustised. Tegelikult on paindlike lahenduste maastik, mis võimaldab mõnedel liikmesriikidel liikuda edasi sügavama lõimumisega teatavas poliitikavaldkonnas, muutunud nii mitmepalgeliseks, et mitte ainult Euroopa kodanikel, vaid ka poliitikakujundajatel on üha raskem tuvastada kõiki diferentseeritud integratsiooni juhtumeid ja neist aru saada.

Diferentseeritud integratsioon ei ole siiski uus nähtus. Arutelud diferentseeritud integratsiooni võimaluse üle algasid juba 1970. aastatel ja hoogustusid 1990. aastatel, et saavutada 1993. aastal üks diferentseerimise peamisi näiteid – majandus- ja rahaliidu loomine. Sellest ajast alates on paindlike lahenduste maastik hüppeliselt mitmekesistunud ning hõlmab nüüd viit liiki loobumisklausleid(1), kahte kokkulepitud tõhustatud koostöö juhtumit(2) ja veel kolme pooleliolevat(3), alalist struktureeritud koostööd ELi lepingu artikli 46 alusel ning valitsustevahelist koostööd Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni ja Euroopa Kosmoseagentuuri kaudu.

Diferentseeritud integratsiooni võib pidada heaks vahendiks, millega ületada lõhe eri poliitiliste vaadete vahel Euroopas, kuid see tõstatab ka olulisi poliitilisi, õiguslikke ja institutsioonilisi küsimusi. Esimene on see, kuidas leida tasakaal paindlike lahenduste ja liidu ühtsuse vahel. Teine küsimus puudutab valiku tegemist valitsustevahelise ja paindlikuma õigusliku korralduse vahel ning liidu õiguse homogeensust. Kolmas tõstatab küsimuse, kas on vaja luua eraldi institutsioonid diferentseeritud integratsiooni juhtumite jaoks või tuleb säilitada ELi institutsiooniline ühtsus.

Kuigi diferentseeritud integratsiooni tuleks vaadelda kui positiivset vahendit Euroopa integratsiooni edendamiseks sellises tempos ja sellises vormis, mis on kõige asjakohasem praeguse poliitilise kliima jaoks, tuleks selle kasutamist ja selle võimalikke vorme demokraatlikku legitiimsuse parandamiseks lihtsustada ja sujuvamaks muuta.

Diferentseeritud integratsiooni kontseptsiooni täpsustamine

Diferentseeritud integratsioonil on mitmesuguseid tehnilisi ja poliitilisi tähendusi. Tehniliselt võib eristada ajalist diferentseerimist (millele viidatakse sageli kui mitmekiiruselisele Euroopale: eesmärgid on samad, kuid nende saavutamise kiirus on erinev), käitumise diferentseerimist (à la carte Euroopa, mis tähendab osalemist huvi pakkuvas poliitikas ilma, et eesmärgiks oleks lõpuks kõigi jaoks sama eesmärgi saavutamine) ja ruumilist diferentseerimist (muutuv geomeetria, mis võib ajaliselt kestma jääda ja on geograafilisema olemusega). Kõiki neid vahendeid võib määratleda „diferentseerimisena“, kuid nende mõju ELile on väga erinev.

Ka diferentseerimise poliitiline retoorika on erinev. Kui seda kasutavad suhteliselt suurema rahvaarvuga liikmesriigid või riigid, kes on olnud liidu liikmed pikemat aega, siis arvatakse sageli, et see näitab nende valmisolekut ja võimet süvendada ELi integratsiooniprotsessi, ning sellised liikmesriikide rühmad peavad end sageli teerajajaiks. Seevastu eelkõige ELiga hiljuti ühinenud liikmesriikides tajutakse diferentseeritud integratsiooni sageli kui liikumist liidu esimese klassi ja teise klassi liikmesuse loomise suunas.

Raportööri arvamuse kohaselt peaks diferentseerimine kajastama mõtet, et Euroopa ei toimi universaalsel meetodil, vaid suudab kohanduda oma kodanike vajadustele ja soovidele. Seepärast peaks diferentseerimine olema põhiseaduslik vahend selleks, et tagada vajaduse korral paindlikkus, ilma et see seaks ohtu kogu poliitilise süsteemi ja kodanike võrdsuse.

Vajadus diferentseerimise järele

•  Diferentseeritud integratsioon on integratsioon:  

Eri uuringud näitavad, et diferentseerimine on käinud kaasas ELi integratsiooni süvendamise ja laiendamisega. Tegelikult on diferentseerimine suurenenud ja konsolideerunud, kuna ELi volitused, poliitika ulatus ja liikmete arv on kasvanud. Kuigi seda kirjeldatakse sageli ekslikult kui pragmaatilist ja ajutist liikumist poliitilise lähenemise suunas, näitab tegelikkus, et see ei ole tegelikult erand, vaid ELi integratsiooni „tavapärane“ tunnusjoon.

Seepärast ei peaks arutelu käima diferentseerimise poolt- ja vastuargumentide üle, vaid selle üle, kuidas korraldada diferentseerimist ELi piires, millised mehhanismid on vastuvõetavad, millistel tingimustel ja millistes valdkondades.

•  Diferentseeritud integratsioon on reageerinud takistustele äärmiselt politiseeritud valdkondades  

Kui vaadelda poliitikavaldkondi ja nende erinevusi diferentseerimise mõttes, võime täheldada, et vastastikune sõltuvus toimib integratsiooni edendajana, samas kui politiseerimine toimib sageli integratsiooni takistusena. Sellest tähelepanekust võib järeldada, et diferentseerimine kerkib tavaliselt esile suure vastastikuse sõltuvuse ja kõrge politiseerituse puhul.

See selgitab ka seda, millal diferentseerimise liigid on ELis aja jooksul välja kujunenud. Enne 1980. aastaid oli tegemist vertikaalsema diferentseerimisega (tsentraliseerituse taseme erinevus teatavates poliitikavaldkondades, kuid kogu ELi territooriumil), kuid puudus horisontaalne diferentseerimine (sama tsentraliseerituse tase, kuid varieeruv territoorium, mille suhtes poliitikat kohaldatakse). Horisontaalne integratsioon on kasvanud nii koos teemade politiseerituse tasemega kui ka ELi laienemisega.

Tulemuseks on see, et kuigi ELil on väga integreeritud tegevuspõhimõtted vähepolitiseeritud valdkondades, nagu kaupade ja turu reguleerimise ühtlustamine, on tal väga diferentseeritud poliitika sellistes olulistes poliitikavaldkondades nagu rahapoliitika, kaitse ja välissuhted, põhiõigused, maksundus, sotsiaalvaldkond jne.

Diferentseeritud integratsiooni probleemid

1) Diferentseerimise vajadus on menetluslikult sageli põhjendatud vajadusega jõuda nõukogus ühehäälse otsuseni. Tõepoolest, kui finantstehingute maks välja arvata, oleks kõik erinevad tõhustatud koostöö juhtumid olnud võimalik vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega. Tasub märkida, et mõningast tõhustatud koostööd tehakse üksnes selleks, et vältida ainult kahe liikmesriigi vetoõigust (Euroopa ühtse patendi puhul osaleb 26 liikmesriiki!).

2) Diferentseerimist esineb sektorites, mis on „poliitilisemad“: põhiõigused, Schengen, euroala, finantstehingute maks. Vähempolitiseeritud valdkonnad on toonud kaasa integreerituma poliitika (siseturu eeskirjad jne). Vastastikuses sõltuvuses, omavahel seotud ja demokraatlikus poliitilises üksuses, nagu EL, ei saa diferentseerimine olla siiski kõikides valdkondades vastuvõetav.

3) Mõnedel diferentseerimise vormidel on olnud tsentripetaalne mõju, viies rohkem liikmesriike hiljem liituma, kuid teistel võib olla tsentrifugaalne mõju, kui need põhjustavad tühimõju, andes mitteosalevatele liikmesriikidele võimaluse avaldada negatiivset mõju osalevatele liikmesriikidele.

4) Üldine diferentseerimise protsess on toonud kaasa mõnede vahendite loomise aluslepingu raamistikus (mõningad tõhustatud koostöö algatused, alaline struktureeritud koostöö jne), kuid ka väljaspool aluslepingut (valitsustevahelised lahendused). See on toonud kaasa keerulised ja kodanike jaoks mõistetamatud süsteemid, mis vähendavad vastutust avalike otsuste eest. Üks nende ELi lepingu raamistiku väliste valitsusvaheliste kokkulepete põhiprobleeme on parlamentaarse kontrolli puudumine, sest Euroopa Parlamendi kaasamine on demokraatliku legitiimsuse tagamiseks väga oluline.

Edasised sammud

Ilma aluslepingut muutmata:

1) Esimene samm probleemi algpõhjustega tegelemiseks ja diferentseeritud integratsiooni vajaduse vähendamiseks on ühehäälsuse nõude kõrvaldamine kõigis võimalikes valdkondades. See on võimalik, kasutades nn sillaklauslit (ELi lepingu artikli 48 lõige 7), millega saaks lubada nõukogul minna ühehäälsuselt üle kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele nendel juhtudel, kus aluslepingud nõuavad praegu ühehäälsust.

2) Loobumisklauslid aluslepingu sätetest ei tohiks olla enam võimalikud, kuna need kujutavad endast negatiivse diferentseerimise juhtumeid. Euroopa lõimumisega edasi liikuva liikmesriikide rühma asemel võimaldavad loobumisklauslid liikmesriikidel minna tagasi väiksema integreerituse suunas. Seepärast tuleks need kõrvaldada.

3) Kui diferentseerimine on mõnikord integreerimise eest makstav hind, siis demokraatia ei tohiks kunagi olla diferentseerimise eest makstav hind. Seepärast ei tohiks diferentseerimine tuua kaasa keerukamaid otsustusprotsesse, mis õõnestavad ELi institutsioonide vastutust. Üks viise selle tagamiseks on tagada, et diferentseerimine toimub alati aluslepingute raamistikus, olgu see siis tõhustatud koostöö (ELi lepingu artikkel 20) või alaline struktureeritud koostöö (ELi lepingu artikkel 46).

4) Diferentseerimine peaks olema viis, mille abil võtta arvesse erinevusi liikmesriikide vahel, ilma et see võiks kahjustada üldist huvi. Kuigi valmisoleku ebapiisav tase (näiteks euroga liitumise või Schengeniga ühinemise kriteeriumid ei ole veel täidetud) õigustab ajutiste mitmekiiruseliste lahenduste ettenägemist, ei saa soovimatus olla igas valdkonnas legitiimne, eriti siis, kui see avaldab negatiivset mõju teistele liikmesriikidele või ELile tervikuna.

Peale selle näitaksid poliitikavaldkonnad, mis oleks avatud diferentseerimisele, suurel määral, millist ELi me tulevikus soovime ehitada. Kuna EL on ühistel väärtustel ja eesmärkidel põhinev demokraatlik ruum, usub raportöör, et mitte mingisugune diferentseerimine ei tohiks olla võimalik olemasolevate põhiõiguste ja -väärtuste osas ning valdkondades, kus mitteosalevad liikmed tekitavad teistele negatiivseid välismõjusid, nagu sotsiaalne ja majanduslik dumping.

5) Paindlikkus ja diferentseeritus, olgu see siis tõhustatud koostöö või seadusandluse enda kaudu (kui näiteks teatavaid eripärasid võetakse arvesse määruses või direktiivis), peaksid käima käsikäes ühiste eeskirjade tugevdamisega põhivaldkondades, nagu õigusriiklus.

6) Diferentseeritud integratsioon peaks säilitama ELi institutsioonide ühtsuse ning see ei tohiks kaasa tuua paralleelsete institutsiooniliste korralduste loomist. Oma hiljutistes resolutsioonides väljendas Euroopa Parlament seisukohta, et diferentseeritud integratsioon peab jääma kõigile liikmesriikidele avatuks ning olema jätkuvalt näide Euroopa integratsiooni süvendamisest, mitte aga viis selleks, et hõlbustada à la carte-lahendusi(4).

Aluslepingu muutmisega:

1) Sammuna üle olemasolevate aluslepingu piiride peab raportöör kasulikuks kaaluda võimalust viia sisse kahte liiki liidu liikmesus: täisliikmesus ja assotsieerunud liikmesus. Täisliikmesus tähendaks täielikku vastavust täielikku vastavust esmastele õigusaktidele ja poliitikavaldkondadele, mis on tõhustatud koostöö alustamise võimalusest välja jäetud. Assotsieerunud liikmed osaleksid ainult teatavates poliitikavaldkondades ja neid ei integreeritaks täielikult ELi otsustusprotsessidesse.

2) Kui mitu liikmesriiki, kes esindavad nõukogus kvalifitseeritud häälteenamust, algatavad tõhustatud koostöö, tuleks kehtestada erimenetlus selle hõlpsaks integreerimiseks ELi acquis’sse, kui seda on teatav arv aastaid rakendatud.

3) Liikmesriigid ei ole ning neid ei tohiks pidada ainsaks võimalikuks diferentseerimise ja paindlikkuse vajaduse allikaks ELis. Seetõttu on raportöör seisukohal, et kui pädevuste jaotus seda võimaldab, tuleks lubada tõhustatud koostöös osaleda piirkondadel, samuti kandidaatriikidel.

4) Vahendid selliste piiriüleste algatuste katsetamiseks, millest võiksid hiljem kujuneda välja tõhustatud koostöö juhtumid, tuleks ette näha aluslepinguga ning need peaksid olema avatud liikmesriikidele ja/või piirkondadele. Need vahendid võiks esmalt avada väiksemale arvule riikidele/piirkondadele. Kui algatus on positiivne, võib komisjon otsustada esitada seadusandliku ettepaneku. See võimaldaks katsetada (ja rahastada) piirkondlikke piiriüleseid algatusi ELi raamistikus.

5) Vaja on kodaniku-, majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste õiguste Euroopa sambaid, millest ei oleks võimalik kõrvale kalduda.

6) Ette võiks näha ka muid diferentseerimise vorme jäljendavate õigusaktide kaudu, tuginedes näiteks Austraalia föderaalmudeli headele tavadele.

(1)

Ühendkuningriik ja Iirimaa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevast alast; Ühendkuningriik ja Taani ühisrahast; Ühendkuningriik ja Tšehhi Vabariik stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingust; Ühendkuningriik, Iirimaa ja Taani Schengeni acquis’st ning Taani ühisest julgeoleku- ja kaitsepoliitikast.

(2)

Euroopa ühtne patent ja abielulahutuse suhtes kohaldatav õigus

(3)

Euroopa Prokuratuur, finantstehingute maks ja vararežiimi eeskirjad

(4)

16. veebruari 2017. aasta resolutsioon Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepinguvõimalusi kasutades (P8_TA-PROV(2017)0049) ning 16. veebruari 2017. aasta resolutsioon euroala eelarvesuutlikkuse kohta ja resolutsiooni võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses (P8_TA-PROV(2017)0048).


MAJANDUS- JA RAHANDUSKOMISJONI ARVAMUS (15.11.2018)

põhiseaduskomisjonile

diferentseeritud integratsiooni kohta

(2018/2093(INI))

Arvamuse koostaja (*): Doru-Claudian Frunzulică

(*)  Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 54

ETTEPANEKUD

1.  Tuletab meelde oma järeldust, et valitsustevahelised otsuste tegemise struktuurid ja protsessid muudavad institutsioonilise vastutuse keerulisemaks, vähendavad läbipaistvust ja demokraatlikku vastutust ning et ühenduse meetod on liidu toimimiseks parim;

2.  nõuab Euroopa stabiilsusmehhanismi integreerimist ELi õigusraamistikku; ootab, et komisjon alustaks nende valdkondade kindlaksmääramist, milles peaks hääletamine toimuma kvalifitseeritud häälteenamusega, et tagada maksustamise valdkonnas tõhusam õigusloome; nõuab, et komisjonis loodaks koht ka asepresidendile, kes vastutab majandus- ja rahaliidu eest; nõuab, et mitmeaastases finantsraamistikus loodaks eraldi eelarverida euroala jaoks, et toetada euroala poliitika rakendamist;

3.  tunneb heameelt viimase paari aasta jooksul pangandusliiduga seoses tehtud edusammude üle; tuletab meelde, et läbirääkimised selle lõpuleviimiseks peavad jätkuma, et riske edukalt vähendada ja luua ühtsele kriisilahendusfondile ühine eelarvepõhine kaitsekord; nõuab Euroopa stabiilsusmehhanismi ümberstruktureerimist, et see annaks ühtsele kriisilahendusfondile ühise eelarvepõhise kaitsekorra; peab sellega seoses kiiduväärseks 29. juunil 2018 euroala tippkohtumisel tehtud avaldust, milles kinnitati, et Euroopa stabiilsusmehhanism annab ühtsele kriisilahendusfondile ühise kaitsekorra ja et seda tugevdatakse veelgi; peab tervitatavaks ja pooldab igati teatavate liikmesriikide algatusi pangandusliiduga ühinemise kaalumiseks;

4.  nõuab, et Euroopa Parlamendile ja riikide parlamentidele antaks uuendatud majanduse juhtimise raamistikus suurem roll, et tugevdada demokraatlikku vastutust;

5.  leiab, et Brexit annab võimaluse hakata „valin loobumise“ mudelite asemel kasutama mittediskrimineerivaid ja toetavaid „valin osalemise“ mudeleid; rõhutab, et need „valin osalemise“ mudelid ei piiraks edasiliikumist üha tihedama liidu suunas madalaima ühise nimetajaga universaalsete lahenduste leidmise vajadusega, vaid annaksid vajaliku paindlikkuse edasiliikumiseks, jättes ukse lahti liikmesriikidele, kes soovivad ja suudavad vajalikke kriteeriume täita;

6.  nõuab, et mis tahes tulevane diferentseeritud integratsiooni mudel töötataks välja nii, et see pakuks stiimuleid liikmesriikidele, kes soovivad „valida osalemise“, ning toetaks täielikult nende püüdlusi majandusarengus ja üleminekus eesmärgiga täita mõistliku aja jooksul vajalikud kriteeriumid;

7.  rõhutab ühtekuuluvus- ja struktuurifondide tähtsust lähenemise jaoks ning võtab teadmiseks sellised programmid nagu reformide tugiprogramm, millest peaks toetatama liikmesriikide ühinemist euroalaga ja euro kasutuselevõttu; toonitab, kui tähtsad on investeerimisfondid ja EIP Euroopa Liidus investeeringute puudujäägi kaotamiseks, suutlikkuse suurendamise toetamiseks ning täiendavate jõupingutuste tegemiseks ja meetmete võtmiseks, et saavutada liikmesriikides ja liikmesriikide vahel sotsiaal-majanduslik lähenemine; tuletab meelde, et ühtse turu väljakujundamine soodustab majanduslikku integreerimist ja sellesse kuuluvate liikmesriikide majanduse lähenemist; palub komisjonil esmajärjekorras jõustada kehtivad õigusaktid ja kiirendada jõupingutusi ühtse turu väljakujundamist takistavate tõkete kõrvaldamiseks.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

12.11.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

31

10

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gerolf Annemans, Hugues Bayet, Pervenche Berès, Markus Ferber, Jonás Fernández, Giuseppe Ferrandino, Stefan Gehrold, Sven Giegold, Brian Hayes, Danuta Maria Hübner, Petr Ježek, Barbara Kappel, Othmar Karas, Werner Langen, Bernd Lucke, Olle Ludvigsson, Gabriel Mato, Alex Mayer, Bernard Monot, Caroline Nagtegaal, Dariusz Rosati, Pirkko Ruohonen-Lerner, Anne Sander, Molly Scott Cato, Pedro Silva Pereira, Peter Simon, Theodor Dumitru Stolojan, Kay Swinburne, Paul Tang, Ramon Tremosa i Balcells, Ernest Urtasun, Marco Valli, Jakob von Weizsäcker, Marco Zanni

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Mady Delvaux, Doru-Claudian Frunzulică, Alain Lamassoure, Paloma López Bermejo, Thomas Mann, Luigi Morgano, Joachim Starbatty, Lieve Wierinck

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

31

+

ALDE

Petr Ježek, Ramon Tremosa i Balcells, Lieve Wierinck

PPE

Markus Ferber, Stefan Gehrold, Brian Hayes, Danuta Maria Hübner, Othmar Karas, Alain Lamassoure, Werner Langen, Thomas Mann, Gabriel Mato, Dariusz Rosati, Anne Sander, Theodor Dumitru Stolojan

S&D

Hugues Bayet, Pervenche Berès, Mady Delvaux, Jonás Fernández, Giuseppe Ferrandino, Doru-Claudian Frunzulică, Olle Ludvigsson, Alex Mayer, Luigi Morgano, Pedro Silva Pereira, Peter Simon, Paul Tang, Jakob von Weizsäcker

VERTS/ALE

Sven Giegold, Molly Scott Cato, Ernest Urtasun

10

ECR

Bernd Lucke, Pirkko Ruohonen-Lerner, Joachim Starbatty, Kay Swinburne

EFDD

Bernard Monot, Marco Valli

ENF

Gerolf Annemans, Barbara Kappel, Marco Zanni

GUE/NGL

Paloma López Bermejo

1

0

ALDE

Caroline Nagtegaal

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu


EELARVEKOMISJONI ARVAMUS (6.11.2018)

põhiseaduskomisjonile

diferentseeritud integratsiooni kohta

(2018/2093(INI))

Arvamuse koostaja: Charles Goerens

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval põhiseaduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on seisukohal, et demokraatlik aruandekohustus on eelarvelisest vastutusest lahutamatu; rõhutab, et liidu eelarve ümber on liidu poliitiliste eesmärkide toetamiseks tekkinud terve „galaktika“ fondidest ja instrumentidest koos liikmesriikide erineva osaluse ja mitmete erinevate otsustusmenetluste ja vastutusprotseduuridega(1);

2.  nõuab, et Euroopa Parlamendile ja riikide parlamentidele antaks majanduse juhtimise uues raamistikus suurem roll, et tugevdada demokraatlikku vastutust;

3.  rõhutab, et eelarve ühtsuse põhimõte tuleb säilitada; rõhutab vajadust tagada parlamendi järelevalve kõikide ELi kulude üle;

4.  näeb olulise sammuna eelmainitud „galaktika“ ohjeldamiseks mitmeaastase finantsraamistiku määruse vastuvõtmist seadusandliku tavamenetluse raames, millega selle otsustusmenetlused ühitatakse ELi mitmeaastaste programmide ja ELi aastaeelarvega; on veendunud, et nõusolekumenetlus jätab Euroopa Parlamendi ilma otsustusõigusest, mis tal on iga-aastaste eelarvete vastuvõtmise suhtes, samas kui ühehäälsuse nõue nõukogus tähendab seda, et kokkulepe kujutab endast väikseimat ühist nimetajat, mis põhineb vajadusel vältida mõne üksiku liikmesriigi vetot; on lisaks veendunud, et nõukogu ühehäälsuse nõue tuleks asendada kvalifitseeritud häälteenamust nõudva hääletusega;

5.  toetab diferentseeritud integratsiooni ratsionaliseerimist ja juurutamist; rõhutab asjaolu, et osaliselt või täielikult ELi institutsioonilisest ülesehitusest väljastpoolt pärinevatele ELi probleemidele ad hoc lahenduste välja töötamine ajalise surve all tekitab ka tarbetuid lisakulutusi;

6.  palub komisjonil koostada koos liidu üldeelarvega esitatava iga-aastase aruande, kus on esitatud kõik kättesaadavad ja mittekonfidentsiaalsed andmed, mis on seotud liikmesriikide kuludega tõhustatud koostöö raames, kui need ei ole kantud liidu üldeelarvesse.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

5.11.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

24

6

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jean Arthuis, Reimer Böge, Lefteris Christoforou, Gérard Deprez, André Elissen, José Manuel Fernandes, Eider Gardiazabal Rubial, Ingeborg Gräßle, Monika Hohlmeier, John Howarth, Bernd Kölmel, Zbigniew Kuźmiuk, Vladimír Maňka, Jan Olbrycht, Paul Rübig, Eleftherios Synadinos, Indrek Tarand, Isabelle Thomas, Inese Vaidere, Daniele Viotti, Tiemo Wölken, Marco Zanni

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Karine Gloanec Maurin, Alain Lamassoure, Janusz Lewandowski, Ivana Maletić, Andrey Novakov, Marco Valli

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Michael Detjen, Stefan Gehrold

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

24

+

ALDE

Jean Arthuis, Gérard Deprez

PPE

Reimer Böge, Lefteris Christoforou, José Manuel Fernandes, Stefan Gehrold, Ingeborg Gräßle, Monika Hohlmeier, Alain Lamassoure, Janusz Lewandowski, Ivana Maletić, Andrey Novakov, Jan Olbrycht, Paul Rübig, Inese Vaidere

S&D

Michael Detjen, Eider Gardiazabal Rubial, Karine Gloanec Maurin, John Howarth, Vladimír Maňka, Isabelle Thomas, Daniele Viotti, Tiemo Wölken

VERTS/ALE

Indrek Tarand

6

ECR

Bernd Kölmel, Zbigniew Kuźmiuk

EFDD

Marco Valli

ENF

André Elissen, Marco Zanni

NI

Eleftherios Synadinos

0

0

 

 

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

(1)

„The European Budgetary Galaxy“, European Constitutional Law Review, 13: 428–452, 2017.


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

21.11.2018

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

20

2

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Mercedes Bresso, Elmar Brok, Richard Corbett, Pascal Durand, Danuta Maria Hübner, Ramón Jáuregui Atondo, Jo Leinen, Morten Messerschmidt, Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Markus Pieper, Paulo Rangel, Helmut Scholz, György Schöpflin, Pedro Silva Pereira, Barbara Spinelli, Kazimierz Michał Ujazdowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Enrique Guerrero Salom, Jérôme Lavrilleux, Georg Mayer, Jasenko Selimovic, Rainer Wieland

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Pavel Svoboda


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

20

+

ALDE

Maite Pagazaurtundúa Ruiz, Jasenko Selimovic

GUE/NGL

Helmut Scholz, Barbara Spinelli

NI

Kazimierz Michał Ujazdowski

PPE

Elmar Brok, Danuta Maria Hübner, Jérôme Lavrilleux, Markus Pieper, Paulo Rangel, György Schöpflin, Pavel Svoboda, Rainer Wieland

S&D

Mercedes Bresso, Richard Corbett, Enrique Guerrero Salom, Ramón Jáuregui Atondo, Jo Leinen, Pedro Silva Pereira

VERTS/ALE

Pascal Durand

2

-

ECR

Morten Messerschmidt

ENF

Georg Mayer

0

0

 

 

Kasutatud tähised:

+  :  poolt

–  :  vastu

0  :  erapooletu

Viimane päevakajastamine: 8. jaanuar 2019Õigusteave - Privaatsuspoliitika