Menetlus : 2019/0810(NLE)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A9-0008/2019

Esitatud tekstid :

A9-0008/2019

Arutelud :

CRE 17/09/2019 - 3

Hääletused :

Vastuvõetud tekstid :

P9_TA(2019)0008

<Date>{09/09/2019}9.9.2019</Date>
<NoDocSe>A9‑0008/2019</NoDocSe>
PDF 357kWORD 113k

<TitreType>RAPORT</TitreType>

<Titre>mis käsitleb nõukogu soovitust Euroopa Keskpanga presidendi ametisse nimetamise kohta</Titre>

<DocRef>(N9-0023/2019 - C9-0048/2019 – 2019/0810(NLE))</DocRef>


<Commission>{ECON}Majandus- ja rahanduskomisjon</Commission>

Raportöör: <Depute>Roberto Gualtieri</Depute>

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI OTSUS
 1. LISA: Christine Lagarde’i ELULOOKIRJELDUS
 2. LISA: Christine Lagarde’i VASTUSED KÜSIMUSTIKULE
 VASTUTAVA KOMISJONI MENETLUS

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI OTSUS

mis käsitleb nõukogu soovitust Euroopa Keskpanga presidendi ametisse nimetamise kohta

(N9-0023/2019 - C9-0048/2019 – 2019/0810(NLE))

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse nõukogu 9. juuli 2019. aasta soovitust[1],

 võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9-0048/2019),

 võttes arvesse kodukorra artiklit 130,

 võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9‑0008/2019),

A. arvestades, et 16. juuli 2019. aasta kirjas konsulteeris Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendiga Christine Lagarde’i Euroopa Keskpanga presidendiks nimetamise küsimuses kaheksa-aastase ametiajaga alates 1. novembrist 2019;

B. arvestades, et majandus- ja rahanduskomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud tingimusi ja kõnealuse lepingu artiklis 130 sätestatud EKP täieliku sõltumatuse nõuet; arvestades, et selle hindamise käigus sai parlamendikomisjon kandidaadilt elulookirjelduse ning vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C. arvestades, et seejärel korraldas parlamendikomisjon 4. septembril 2019. aastal kandidaadi kahe ja poole tunnise kuulamise, kus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele;

1. toetab nõukogu soovitust nimetada Christine Lagarde Euroopa Keskpanga presidendiks;

2. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

 


 

1. LISA: Christine Lagarde’i ELULOOKIRJELDUS

Isikuandmed  Sünniaeg: 1. jaanuar 1956

 Sünnikoht: Pariis

 Kodakondsus: Prantsusmaa

 

Ametialane karjäär

 

Rahvusvaheline finantseerimisasutus

 

alates juulist 2011 kuni praeguseni Rahvusvahelise Valuutafondi tegevdirektor, Washington

 

üks täielik ametiaeg juulist 2011 kuni juulini 2016, üks osaline ametiaeg juulist 2016 kuni septembrini 2019

 

Riiklik sektor

 

juunist 2007 kuni juulini 2011 Prantsusmaa majandus- ja finantsminister

Prantsusmaa ELi eesistumine 2008. aasta teisel poolaastal

majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (ECOFIN) eesistumine

G20 eesistujariik Prantsusmaa 2011

G20 finantskohtumiste eesistumine

 

maist 2007 kuni juunini 2007  Prantsusmaa põllumajandus- ja kalandusminister

 

maist 2005 kuni maini 2007  Prantsusmaa kaubandusminister

 

 

Erasektor

 

 

oktoobrist 1999 kuni maini 2005 rahvusvahelise advokaadibüroo Baker McKenzie üldesimees, Chicago, USA

 

oktoobrist 1995

kuni oktoobrini 1999 ülemaailmse täitevkomitee liige ja juhtiv osanik Baker McKenzie Pariisi büroos

 

maist 1981 kuni 1999  vandeadvokaat valdavalt kommertsküsimuste, ühinemiste ja omandamiste, konkurentsi, tööõiguse ja arbitraaži valdkonnas rahvusvahelistele korporatiivklientidele

 

septembrist 1980 kuni
septembrini 1982 lepinguõiguse õppejõud, Pariisi X ülikooli õigusteaduskond

 

 

Haridus

 

äriõiguse magister, rakenduslik magistrikraad (DESS) kommerts- ja tööõiguses

Pariisi X ülikooli õigusteaduskond, 1980

 

magistrikraad spetsialiseerumisega majandusele ja rahandusele, dissertatsioon teemal „Tarbijaliikumine USAs, Ralph Nader ja liikumine Public Citizen“

Aix en Provence’i Poliitikauuringute Instituut (Sciences Po), 1977

 

magistrikraad ameerika kirjanduses

Avignoni kunstikolledž, 1977

 

ametinimetus: Pariisi advokatuuri kuuluv advokaat

 

Rahvusvaheline akadeemiline tunnustus

 

Louvain La Neuve, audoktor (Doctor honoris Causae)

Montreali ülikool, audoktor
Universidad del Pacifico, auliige
Washington College, audoktor

Claremont McKenna College, audoktor

Cambridge Robinson College, auliige

 

 

 

Auhinnad ja ametikohad

 

 

2011 direktorite nõukogu liige, Sciences Po

2011 Atlandi Nõukogu 2011. aasta auhind „Global Citizenship Award“

2011 direktorite nõukogu liige, maailma majandusfoorum

2011 Euroopa Instituudi auhind „Transatlantic Leadership Award“

2012 Peruu riiklik autasu „Hipólito Unanue al Mérito Económico – Financiero“

2012 ülendamine Prantsuse Auleegioni ordeni ohvitseriks

2012 Kanada Rahvusvahelise Nõukogu auhind „Globalist of the Year“

2012 audoktori tiitel, Leuveni ülikool

2012 Araabia Pankade Liidu 2012. aasta auhind „Leadership Award“

2013 Cote d’Ivoire’i Vabariigi riikliku ordeni suurohvitser

2013 järelevalvenõukogu (kuratooriumi) liige, Holton-Arms School

2014 Ülemaailmse Sihtasutuse auhind „Inaugural Global Achievement Award“

2014 audoktori tiitel, Montreali ülikool

2014 järelevalvenõukogu (kuratooriumi) liige, Conference of Montreal

2014 ajakirja Foreign Policy 2014. aasta auhind „Aasta Diplomaat“

2015 advokaadibüroo Baker and McKenzie auliige

2015 heategevuskampaania auesimees, Holton-Arms School

2015 USA-Kanada ringreisi aukomitee esimees, Orchestre National de France

2016 osalemine ÜRO peasekretäri kõrgetasemelises naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise töörühmas

2016 Columbia ülikooli rahvusvaheliste avalike suhete instituudi auhind „Global Leadership Award“

2016 Mohamed Bin Rashidi aumedal naistele

2016 ajakirja Glamour auhinnad „Aasta naine“ ja „Elutööpreemia“

2016 audoktori tiitel, Universidad del Pacifico

2017 ülemaailmse naiste tippkohtumise rahvusvahelise korralduskomitee auhind „Global Women’s Leadership Award“

2017 audoktori tiitel, Washington College

2018 osalemine G7 soolise võrdõiguslikkuse nõuandekomisjonis

2018 Djibouti riikliku 27. Juuni ordeni komandör

2018 audoktori tiitel, Claremont McKenna College

2018 Pangandusinstituudi liige

2018 sihtasutuse Appeal of Conscience Foundation auhind „Appeal of Conscience World Leader Award“

2019 väljapaistva vilistlase auhind, Holton-Arms School

2019 Atlandi Nõukogu auhind „Distinguished International Leadership Award“

2019 rahvusvaheliste soolise võrdõiguslikkuse valdkonna liidrite võrgustiku liige ja selle finantskeskuse aseesimees

2019 auliikme tiitel, Robinson College

 

Valik artikleid

Breaking New Grounds in French Labor Law, 1982

Fragmentation Risks – Finance & Development, september 2012 https://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2012/09/straight.htm

Dare the Difference – Finance & Development, juuni 2013
https://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2013/06/straight.htm

Focus, Flexibility, Service – Finance & Development, september 2014
https://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2014/09/straight.htm

Path to Development – Finance & Development, juuni 2015
https://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2015/06/straight.htm

The Voice of Youth – Finance & Development, juuni 2017
https://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2017/06/straight.htm

A Regulatory Approach to Fintech – Finance and Development, märts 2018 https://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2018/06/how-policymakers-should-regulate- cryptoassets-and-fintech/straight.htm

A Global Imperative to Empower Women – Finance & Development, märts 2019 https://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2019/03/empowering-women-critical-for-global- economy-lagarde.htm

 

Olulisemad kõned

Global Risks Are Rising, But There Is a Path to Recovery, Jackson Hole, august 2011 https://www.imf.org/en/News/Articles/2015/09/28/04/53/sp082711

Global Challenges in 2012 – Berliin, jaanuar 2012 https://www.imf.org/en/News/Articles/2015/09/28/04/53/sp012312

Anchoring Stability to Sustain Higher and Better Growth, Zürich, mai 2012 https://www.imf.org/en/News/Articles/2015/09/28/04/53/sp050712

The Legacy of Charlemagne – Schäuble and European Integration, Aachen, mai 2012 https://www.imf.org/en/News/Articles/2015/09/28/04/53/sp051612

The Global Calculus of Unconventional Monetary Policies, Jackson Hole, august 2013 https://www.imf.org/en/News/Articles/2015/09/28/04/53/sp082313

The Challenge Facing the Global Economy: New Momentum to Overcome a New Mediocre, Washington, D.C., oktoober 2014 https://www.imf.org/en/News/Articles/2015/09/28/04/53/sp100214

Daring the Difference: The 3 L’s of Women’s Empowerment, Washington, D.C., mai 2014 https://www.imf.org/en/News/Articles/2015/09/28/04/53/sp051914

Lifting the Small Boats, Brüssel, juuni 2015 https://www.imf.org/en/News/Articles/2015/09/28/04/53/sp061715

Not Your Grandmother’s IMF, Annual Meetings, Lima, oktoober 2015 https://www.imf.org/en/News/Articles/2015/09/28/04/53/sp100915

Demographic Changes and the Role of Fiscal Policy, MIT, märts 2016 https://www.imf.org/en/News/Articles/2015/09/28/04/53/sp030416

Addressing Corruption with Clarity, Brookings Institution, september 2017 https://www.imf.org/en/News/Articles/2017/09/18/sp091817-addressing-corruption-with- clarity

A Time to Repair the Roof, Harvard University, oktoober 2017 https://www.imf.org/en/News/Articles/2017/10/04/sp100517-a-time-to-repair-the-roof

Central Banking and Fintech, A Brave New World, Bank of England, september 2017 https://www.imf.org/en/News/Articles/2017/09/28/sp092917-central-banking-and-fintech-a- brave-new-world

A Compass to Prosperity: The Next Steps of Euro Area Economic Integration, Berliin, märts 2018

https://www.imf.org/en/News/Articles/2018/03/26/sp032618-a-compass-to-prosperity-the- next-steps-of-euro-area-economic-integration

Age of Ingenuity: Reimagining 21st Century International Cooperation, Kissinger Lecture, Library of Congress, detsember 2018 https://www.imf.org/en/News/Articles/2018/12/04/sp120418-md-kissinger-speech

Creating a Better Global Trade System, Portland, mai 2018 https://www.imf.org/en/News/Articles/2018/05/14/sp-lagarde-creating-a-better-global-trade- system

Steer, Don’t Drift: Managing Risks to Keep the Global Economy on Course, IMF, oktoober 2018

https://www.imf.org/en/News/Articles/2018/09/27/sp100118-steer-dont-drift

Winds of Change: The Case for New Digital Currency, Singapore Fintech Festival, november 2018

https://www.imf.org/en/News/Articles/2018/11/13/sp111418-winds-of-change-the-case-for-new-digital-currency

Belt and Road Initiative: Strategies to Deliver in the Next Phase, Peking, aprill 2018 https://www.imf.org/en/News/Articles/2018/04/11/sp041218-belt-and-road-initiative- strategies-to-deliver-in-the-next-phase

Euro 2.0: Past, Present, and Future of Euro Area Integration, The Euro at 20 Conference, Dublin, juuni 2018 https://www.imf.org/en/News/Seminars/Conferences/2018/05/17/~/link.aspx?_id=D56874C433F343C6BE326A611F4D62E9&_z=z

New Economic Landscape, New Multilateralism, Bali Annual Meetings, oktoober 2018 https://www.imf.org/en/News/Articles/2018/10/11/sp101218-new-economic-landscape-new- multilateralism

The Case for the Sustainable Development Goals, Helen Alexander Lecture, IMF, september 2018

https://www.imf.org/en/News/Articles/2018/09/17/sp09172018-the-case-for-the-sustainable- development-goals

The Financial Sector: Redefining a Broader Sense of Purpose, Tacitus Lecture, London, veebruar 2019

https://www.imf.org/en/News/Articles/2019/02/21/sp022819-md-the-financial-sector-redefining-a-broader-sense-of-purpose

The Euro Area: Creating a Stronger Economic Ecosystem, Banque de France, märts 2019 https://www.imf.org/en/News/Articles/2019/03/28/sp032819-the-euro-area-creating-a- stronger-economic-ecosystem.

Forging a Stronger Social Contract – the IMF’s Approach to Social Spending, Genf, juuni 2019

https://www.imf.org/en/News/Articles/2019/06/14/sp061419-md-social-spending

 

Valik IMFi blogipostitusi

Getting Real on Meeting Paris Climate Change Commitments

https://blogs.imf.org/2019/05/03/getting-real-on-meeting-paris-climate-change-commitments/?utm_medium=email&utm_source=govdelivery

Corporate Taxation in the Global Economy

https://blogs.imf.org/2019/03/25/corporate-taxation-in-the-global-economy/

When History Rhymes

https://blogs.imf.org/2018/11/05/when-history-rhymes/

Economic Gains from Gender Inclusion: Even Greater Than You Thought

https://blogs.imf.org/2018/11/28/economic-gains-from-gender-inclusion-even-greater-than-you-thought/

Realizing the Potential of the G20 Compact with Africa

https://blogs.imf.org/2018/10/30/realizing-the-potential-of-the-g20-compact-with-africa/

Ten Years After Lehman—Lessons Learned and Challenges Ahead

https://blogs.imf.org/2018/09/05/ten-years-after-lehman-lessons-learned-and-challenges-ahead/

Addressing the Dark Side of the Crypto World

https://blogs.imf.org/2018/03/13/addressing-the-dark-side-of-the-crypto-world/

A Dream Deferred: Inequality and Poverty Across Generations in Europe

https://blogs.imf.org/2018/01/24/a-dream-deferred-inequality-and-poverty-across-generations-in-europe/

Fintech—Capturing the Benefits, Avoiding the Risks

https://blogs.imf.org/2017/06/20/fintech-capturing-the-benefits-avoiding-the-risks/

Protecting Education and Health Spending in Low-Income Countries

https://blogs.imf.org/2017/06/06/protecting-education-and-health-spending-in-low-income-countries/

To Boost Growth: Employ More Women

https://blogs.imf.org/2016/09/14/to-boost-growth-employ-more-women/

Migration: A Global Issue in Need of a Global Solution

https://blogs.imf.org/2015/11/11/migration-a-global-issue-in-need-of-a-global-solution/

Unlocking Latin America’s Huge Potential

https://blogs.imf.org/2014/12/02/unlocking-latin-americas-huge-potential/

Jobs and Growth: Supporting the European Recovery

https://blogs.imf.org/2014/01/28/jobs-and-growth-supporting-the-european-recovery/

A New Frontier for Kenya and Africa

https://blogs.imf.org/2014/01/08/a-new-frontier-for-kenya-and-africa/

What We Can Do to Improve Women’s Economic Opportunities

https://blogs.imf.org/2013/03/08/what-we-can-do-to-improve-womens-economic-opportunities/

How to Get the Balance Right: Fiscal Policy at a Time of Crisis

https://blogs.imf.org/2012/05/06/how-to-get-the-balance-right-fiscal-policy-at-a-time-of-crisis/

 

 


 

2. LISA: Christine Lagarde’i VASTUSED KÜSIMUSTIKULE

A. Isiklik ja erialane taust

1. Palun tooge esile oma peamised erialased oskused raha-, finants- ja ettevõtlusvaldkonnas ning peamised Euroopa ja rahvusvahelised kogemused.

Minu erialane töökogemus ulatub üle nelja aastakümne ning on kujunenud välja unikaalse kombinatsioonina kogemustest erasektoris (praktiseeriva advokaadi ja tegevjuhina USA advokaadibüroos Baker McKenzie 1980–2005) ning juhtivatest ametitest avalikus sektoris, nii oma koduriigis (kaubandusministri ning majandus- ja finantsministrina aastatel 2005–2011) kui ka rahvusvahelisel tasandil (Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) tegevdirektorina alates 2011. aastast kuni tänaseni). Prantsuse valitsuse ministri ja ELi nõukogu liikmena olen osalenud ka ELi otsustusprotsessis.

Kõigis neis ametites olen kokku puutunud äri- ja finantsküsimustega. Advokaadina töötades olid kõik minu kliendid suurkorporatsioonid. Olen finantsringkondadega olulisel määral kokku puutunud nii majandus- ja finantsministri kui ka IMFi tegevdirektorina töötades. Kõigis neis ametites olen tegutsenud nii riiklikus kui ka rahvusvahelises keskkonnas, nii era- kui ka avalikus sektoris; minu töökeeleks on ligikaudu viimase 40 aasta jooksul olnud inglise keel, kui välja arvata kuus aastat tööd Prantsuse valitsuses.

Sain kogemusi mitmes valdkonnas alates maksudest ja monopolivastastest meetmetest, tööõigusest ning ühinemiste ja omandamiste praktikast kuni finantskriisi ohjamiseni riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil ülemaailmse finantskriisi ajal. Minu kõige hiljutisem töökogemus Rahvusvahelise Valuutafondi tegevdirektorina põhines kolme laadi ülesannete kordumatul kombinatsioonil: i) poliitikasuunised ja majandusjärelevalve, ii) kriisiohje- ja laenuprogrammide juhtimine, iii) koolitus ja suutlikkuse suurendamine. Kõigil oma ametikohtadel olen regulaarselt suhelnud kõrgeima taseme poliitikakujundajatega ning kasutanud neist suhetest saadud võimendust ära oma juhitud asutuste heaks. Tänu sellistele ametialastele kogemustele olen saanud kujundada põhjaliku arusaama Euroopa ja maailma majandusest ning rahvusvahelisest olukorrast. Minu kogemus sellise suure rahvusvahelise organisatsiooni nagu IMF juhtimisest on andnud mulle oskused kuulata ära töötajaid ja huvirühmi, kujundada välja ühtne ja kaasaegne nägemus, kasutada kollegiaalset lähenemisviisi ning püüda jõuda konsensusele paremate tulemuste nimel.

 

2. Kas Teil on ärilisi või finantsosalusi või muid sidemeid, mis võiksid olla vastuolus Teid ootavate kohustustega, ja kas on teisi olulisi isiklikke või muid tegureid, mida parlament peab Teie ametissenimetamist kaaludes arvesse võtma?

2005. aastal kaubandusministriks saades astusin tagasi kõigilt paralleelsetelt ja potentsiaalselt konfliktsetelt ametikohtadelt, nagu ING jt Baker McKenziega seotud üksuste nõukogud, sh minu poolt 1995. aastal asutatud Euroopa Õiguskeskuse juhatusest.

Hiljem olen aktsepteerinud vaid auametikohti, nagu Cambridge Robinson College’i eestseisuse liige Cambridge’is ning Washingtoni Holton Arms Schooli eestseisuse auliige, millele on oma heakskiidu andnud ka IMFi juhatuse eetikakomitee.

Lisaks olen järjepidevalt ajanud naiste asja, alati kui olen kohanud ebavõrdsust või diskrimineerimist. Kavatsen seda ka jätkata ning eeldan, et see ei kahjusta minu võimet rääkida rahanduse teemadel ega sega mul täita oma töökohustusi vastavalt oma parimatele võimetele. Sama kehtib ka seoses kliimamuutuste ning keskkonnakaitse küsimustega.

 

3. Millised on Teie peamised eesmärgid, mida taotleksite oma kaheksa-aastase ametiaja jooksul Euroopa Keskpanga presidendina?

EKP esmane eesmärk on säilitada hinnastabiilsust ning seda tuleb teha viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt muutunud riiklikus ja rahvusvahelises keskkonnas. Seda keskkonda iseloomustab arenenud majanduse osas mõõdukas kasv ja madal inflatsioon. Kuigi finantssektor on nüüd turvalisem ja paremini reguleeritud kui enne ülemaailmset finantskriisi, kujutab aeglane kasv ja madal inflatsioon probleemi finantsvahendajate jaoks, kelle ärimudelid töötati välja dünaamilise kasvu ja kõrge inflatsiooniga keskkonnas. Lisaks muudavad uued ja tihti murrangulised tehnoloogiad majanduse toimimispõhimõtteid. Rahvusvaheline koostöö seatakse kahtluse alla, keskkonda ähvardavad kliimamuutused ja äärmuslikud ilmastikutingimused ning mitmetes maailma osades toimub rahvastiku kiire vananemine.

Sellises olukorras on EKP ülesanne ka edaspidi hoolikalt jälgida ja analüüsida majanduslikke ja finantsarenguid Euroopas ja kogu maailmas. Kui mind nimetatakse EKP presidendiks, kavatsen ma institutsioonis süvendada valvsust uute suundumuste suhtes ja ergutada nende uurimist ja analüüsimist. Püüan saavutada konsensust Euroopa Keskpanga nõukoguga ning kommunikeerida nii EKP strateegiat kui ka poliitikat keerulises maailmas võimalikult selgelt ja lihtsalt, pidades silmas selle mitmekihilist ja -kultuurilist publikut alates Euroopa kodanikest kuni finantsturgudeni.

Minu vankumatu lähtekoht on järgmine: euro on Euroopa avalik hüve, mille rahvusvahelist positsiooni tuleks jätkuvalt tugevdada. Majandus- ja rahaliidu (EMU) kindel institutsiooniline struktuur ning hinnastabiilsusele keskenduv EKP on selle tagamisel võtmetähtsusega tegurid kõigi jaoks.

 

B. EKP rahapoliitika

4. Millise hinnangu annate Euroopa Keskpanga viimase kaheksa aasta jooksul teostatud rahapoliitikale? Kas soovitaksite EKP presidendiks saades teha selles muudatusi, ja kui jah, siis milliseid nimelt?

EKP peamine eesmärk on hindade stabiilsuse säilitamine euroalal. EKP on määratlenud hindade stabiilsuse kui aastase positiivse inflatsioonimäära alla 2 % ja on teatanud, et hinnastabiilsuse nimel on tema eesmärk hoida keskpikas perspektiivis inflatsioonimäära 2 % tasemest allpool, ent siiski selle lähedal.

Viimase kaheksa aasta jooksul on EKP pidanud tegutsema väga probleemses keskkonnas. Vastuseks finants- ja riigivõlakriisile võttis EKP mitmeid meetmeid, mis olid määrava tähtsusega rahapoliitika ülekandemehhanismi kaitsmisel, euroala majanduse toetamisel ning kokkuvõttes inflatsiooni suunamisel sellisele tasemele, mis vastaks rohkem keskpanga poliitikaeesmärgile.

Eelkõige on edu toonud alates juunist 2014 võetud lõdvenduspoliitilised meetmed, sealhulgas suunatud pikemaajalised refinantseerimisoperatsioonid, negatiivsed intressimäärad, suuremahulised varaostud ja eelkommunikatsioon, millega tõrjuti deflatsiooni ja uuestivääringustamise riske kriisi haripunktis. Juunis 2014 oli üldinflatsioon tunduvalt alla 1 % ja langussuunaga. Tänaste prognooside kohaselt ulatub see 2019. aastal 1,3 %, 2020. aastal 1,4 % ning 2021. aastal 1,6 %-ni. Euroala majandus on viimased kuus aastat pidevalt kasvanud ning töötus on langenud madalaimale tasemele pärast 2008. aasta juulit. Tööturu järkjärguline pingestumine on märk sellest, et EKP poliitikameetmetega on loodud vajalikud tingimused inflatsiooni suurendamiseks.

Viimasele kaheksale aastale tagasi vaadates võiksin öelda, et EKP rahapoliitika on olnud tulemuslik ja edukas. EKP arvutuste kohaselt oleksid 2014. aasta keskpaigast kuni 2018. aasta keskpaigani võetud EKP meetmete puudumisel olnud majanduskasv ja inflatsioon ajavahemikul 2016–2020 ligikaudu 1,9 protsendipunkti võrra väiksemad. Samal ajal on inflatsioon siiski jäänud pidevalt allapoole taset, mis vastab EKP viimaste aastate inflatsioonieesmärgile. Euroala majanduskasvu tempo on samuti aeglustunud ja majanduskasvu prognoosi ohustavad riskid on pigem suurenemas. Seetõttu on selge, et rahapoliitika peab jääma lähitulevikus väga toetavaks.

Tuleviku seisukohalt tasuks talletada finantskriisist saadud õppetunde, mis puudutavad muutusi makromajanduslikus keskkonnas ja inflatsiooniprotsessi. Neist võiks tulevikus olla kasu, kui arutatakse EKP rahapoliitika toimimist ja tegevusaspekte, võttes arvesse ka seda, kuidas saaks kõige paremini toetada Euroopa Liidu üldiseid poliitikasuundi, nagu kestlik ja kaasav majanduskasv, ilma et see piiraks peamist eesmärki säilitada hinnastabiilsus. Lisaks võivad viimastel aastatel aset leidnud õiguskeskkonna ja finantsvahenduse muutused õigustada rahapoliitika tegevusraamistiku läbivaatamist. Võttes arvesse finantskriisi ja turutavasid, tegi EKP koos teiste keskpankadega oma rahapoliitika rakendamisse mitmeid korrektiive. Seetõttu tuleks arutada, kuidas rahapoliitikat, sealhulgas keskpankade bilansside suurust ja struktuuri ning poliitikavahendite valikut, pikemas perspektiivis ellu viia.

 

5. Millised peamised ohud ja võimalused eurot ees ootavad? Mida peate suurimateks EKP ees seisvateks riskideks ja väljakutseteks?

Lähiajal on EKP peamised väljakutsed seotud praeguse makromajandusliku ja rahvusvahelise keskkonnaga. Euroala majanduskasvu tempo on aeglustunud ja majanduskasvu prognoosi ohustavad riskid on pigem suurenemas. Inflatsioon on jätkuvalt madal. Seetõttu on selge, et rahapoliitika peab jääma lähitulevikus väga toetavaks. EKP käsutuses on palju mitmesuguseid vahendeid ja ta peab olema valmis võtma vajaduse korral meetmeid. Kasutatavate vahendite täpne kombinatsioon peab sõltuma inflatsiooniväljavaateid mõjutavate šokkide olemusest ja finantsturu tingimustest. Kuigi ma ei usu, et EKP on intressimäärade alandamisega jõudnud alumise piirini, on selge, et madalad määrad mõjutavad pangandussektorit ja finantsstabiilsust üldisemalt. Seega mida kauem madalate intressimäärade poliitikat jätkatakse, seda olulisem on tähelepanelikult jälgida, kas edaspidi võivad ilmneda kahjulikud kõrvalmõjud.

Peale selle seisab Euroopa Keskpank silmitsi üha suurema hulga struktuuriprobleemidega ning peab ka toime tulema ootustega selles osas, mida ta saab ja mida ta ei saa teha, et säilitada usaldust oma poliitika vastu. Kuigi rahapoliitika on tõhus vahend majandustsükli stabiliseerimiseks, ei ole sellega võimalik suurendada riikide pikemaajalist kasvupotentsiaali. Mis puudutab teisi valdkondi ning juhul kui tekivad uued probleemid, alates digiteerimisest ja krüptorahast, küberjulgeolekust ja rahapesuvastasest võitlusest kuni kliimamuutusteni, peab EKP selgeks tegema, kuidas need mõjutavad tema tegevust ja mida keskpank saab selles suhtes ette võtta.

Seoses euroga hakati kriisi ajal välja kujundama institutsioonilist struktuuri, mis hõlmab eelkõige pangandusliitu, Euroopa kriisiohjeraamistikku ja kapitaliturgude liitu, kuid see on endiselt lõpule viimata. Samuti on puudu euroala makromajanduslikuks stabiliseerimiseks vajalik keskne fiskaalvõimekus. Edusammud nendes valdkondades mitte ainult ei muuda euroala vastupidavamaks, vaid toetavad ka rahapoliitika tõhusust ja euro rahvusvahelist rolli. Euro esimese 20 aasta üks olulisi õppetunde on ka see, et ühisraha erinevate võimaluste ärakasutamine nõuab usaldusväärset riiklikku majandus- ja eelarvepoliitikat nii asjaomaste liikmesriikide kui ka kogu euroala huvides.

 

6. USA Föderaalreserv ja Kanada Keskpank on hiljuti teada andnud, et vaatavad läbi oma rahapoliitika raamistiku. Kas Euroopa Keskpank peaks tegema sama, pidades silmas, et euro kasutuselevõtust on möödas 20 aastat?

Üldiselt peaks rahapoliitika strateegia alati arenema viisil, mis kõige paremini vastab EKP volitustele. Kuna viimasest strateegia läbivaatamisest aastal 2003 on juba tükk aega möödas, siis tasuks talletada finantskriisist saadud õppetunde, mis puudutavad makromajandusliku keskkonna muutusi ja inflatsiooniprotsessi. Samuti võiks arutada, kuidas EKP rahapoliitika saaks kõige paremini toetada Euroopa Liidu üldiseid poliitikasuundi, nagu kestlik ja kaasav majanduskasv, ilma et see piiraks peamist eesmärki säilitada hinnastabiilsus.

Mis puudutab rahapoliitika rakendamist või tegevusraamistikku, siis on keskpangad vastuseks ülemaailmsele finants- ja majanduskriisile teinud palju korrektiive oma rahapoliitika rakendamisse, eelkõige mittekonventsionaalsete meetmete kehtestamise kaudu. Kuid ka finantsturgudel on toimunud olulised muutused, mis on tingitud õiguskeskkonna, turu infrastruktuuri ja finantsvahendusteenuste arengust. Sellega seoses on oluline läbi vaadata ka rahapoliitika rakendamine ja elluviimine, eelkõige selleks, et kaaluda, milliseid selle elemente on tarvis pikemas perspektiivis säilitada. Arvestades asjaolu, et on muutunud finantsturgudel toimuv vahendustegevus ja reguleeriv raamistik, on tõenäoline, et ka tegevusraamistikud erinevad neist, mis olid enne kriisi, sealhulgas bilansside suurus ja struktuur ning rahapoliitika elluviimise vahendid.

 

7. Milline peaks olema EKP rahapoliitika praegustes makromajanduslikes tingimustes? Milline on Teie arvates EKP tulemuslikkus oma peamise eesmärgi saavutamisel, s.o hinnastabiilsuse säilitamisel? Mida Te arvate hiljutistest ettepanekutest tõlgendada 2 % inflatsioonieesmärki sümmeetrilise eesmärgina? Mida Te arvate nõudmisest lisada Euroopa Keskpanga rahapoliitika teiseks eesmärgiks finantsstabiilsus või varade hinna inflatsioon?

Võitluses deflatsiooniohuga, mis hakkas ilmnema 2014. aastal, on EKP reageerinud väga jõuliselt. Kui EKP käivitas juunis 2014 oma tervikliku poliitikapaketi, oli üldinflatsioon tunduvalt alla 1 % ja langussuunaga. Täna on see umbes 1 % ning eurosüsteemi juunikuiste prognooside kohaselt ulatub see 2019. aastal 1,3 %, 2020. aastal 1,4 % ning 2021. aastal 1,6 %-ni. Deflatsiooni tõenäosus finantsturgudel on samuti vähenenud võrreldes tipptasemega ning töötus on langenud madalaimale tasemele pärast 2008. aasta juulit. Tööturu järkjärguline pingestumine on märk sellest, et EKP poliitikameetmetega luuakse vajalikke tingimusi hinnasurve suurendamiseks.

Praegune inflatsioonitase ja eurosüsteemi töötajate hiljutistes prognoosides sisalduv inflatsiooniväljavaade ei vasta siiski veel EKP inflatsioonieesmärgile „alla 2 %, kuid selle lähedal“. Sellest tulenevalt – ning samuti tingituna ülemaailmsetest vastutuultest, mis pärsivad euroala majandusväljavaateid – tuleb Euroopa Keskpangal jätkuvalt tagada rahapoliitika piisav lõdvendamine, et toetada majanduskasvu ja inflatsiooni kestlikku lähenemist oma eesmärgile. Sellega seoses on oluline ka hiljutine selgitus, et EKP inflatsioonieesmärk on sümmeetriline. Sellega antakse mõista, et EKP on võtnud endale kohustuse võidelda nii inflatsiooni vastu, mis on seatud eesmärgist kõrgem, kui ka inflatsiooni vastu, mis jääb eesmärgist madalamaks. Iseenesest võib inflatsioon seatud eesmärgist kõrvale kalduda mõlemas suunas, eeldusel et keskpikas perspektiivis läheneb inflatsioon oma eesmärgile „allpool 2 %, kuid selle lähedal“. See rõhutab EKP otsustavust tagada võetud inflatsioonieesmärk keskpika perioodi vältel.

Samal ajal kui EKP-l tuleks säilitada toetav hoiak, peab panus muudes poliitikavaldkondades olema palju otsustavam, et rahapoliitilistest meetmetest täielikku kasu saada.

Mis puudutab lisaeesmärkide kehtestamist, siis Euroopa Liidu toimimise lepingus on hinnastabiilsus selgelt sätestatud kui EKP peamine eesmärk. Kuigi hinnastabiilsus ja finantsstabiilsus on olemuslikult seotud ja kalduvad teineteist toetama, nõuavad kaks erinevat eesmärki siiski erinevaid vahendeid. Rahapoliitika eesmärgiks jääb hinnastabiilsuse kindlustamine keskpikas perspektiivis. Makrotasandi usaldatavusnõuete alase poliitika peamine ülesanne on vähendada finantsstabiilsust ohustavaid riske, et suurendada süsteemi vastupanuvõimet šokkide suhtes ja kokkuvõttes ohjeldada finantstsüklit, nii et finantskriiside puhkemise oht oleks väiksem ja finantskriisi tegelik majanduslik mõju nõrgem.

Kokkuvõttes avaldavad mõlemad poliitikavaldkonnad teineteisele mõju ja seda tuleb arvesse võtta. Makrotasandi usaldatavuspoliitika mõjutab krediiditingimusi ning seeläbi majandust üldisemalt, seega ka hinnastabiilsuse väljavaateid. Hinnastabiilsuse poole püüdlev rahapoliitika võib mõjutada finantsriske mitme eri ülekandekanali kaudu. Seetõttu pakub rahapoliitika ja makrotasandi usaldatavuspoliitika koondamine ühte institutsiooni positiivset sünergiat.

 

8. Milline on Teie seisukoht EKP nõukogu viimaste otsuste suhtes, eelkõige seoses eelkommunikatsiooniga peamiste intressimäärade kohta, mis peaksid jääma vähemalt 2020. aasta esimese poolel praegusele tasemele?

Euroala majanduskasv on olnud mõõdukas, samal ajal kui majanduskliimat mõjutab endiselt ebakindlus, mis on peamiselt seotud geopoliitiliste tegurite, suurema protektsionismiohu ja arenevate turgude haavatavusega. Selle tulemusena on inflatsioonisurve jäänud tagasihoidlikuks ning nii tegelikud kui ka kavandatavad inflatsioonimäärad on pidevalt olnud madalamad tasemest, mida EKP nõukogu loeb nende eesmärkidega kooskõlas olevaks.

Seda arvesse võttes on EKP nõukogu viimased otsused, nagu eelkommunikatsioon intressimäärade kohta, minu arvates õigesti suunatud väga soodsate rahastamistingimuste säilitamisele ettevõtete ja kodumajapidamiste jaoks, mis on vajalik majanduskasvu toetamiseks ja lõppkokkuvõttes inflatsiooni suurendamiseks.

Eelkõige võimaldab peamiste intressimäärade osas eelkommunikatsiooni kohandamist käsitlev otsus rahapoliitikat leevendada, võttes paremini arvesse turu ootusi oodatavate intressimäära muutuste suhtes ja vähendada ebakindlust. Eelkommunikatsioonis on üks kuupäevapõhine element (et intressimäärad jäävad „vähemalt 2020. aasta esimese poole jooksul“ nende praegusele või sellest madalamale tasemele), millega tagatakse, et sellise toetava hoiaku mõju ei nõrgestata turuosaliste poolt, kes usuvad, et intressimäärasid võidakse enne seda kuupäeva tõsta. Kuid selles on olemas ka seisundipõhine element – et määrad jäävad praegusele või madalamale tasemele „igal juhul nii kaua, kui on vaja, et tagada inflatsiooni püsiv ja kestlik eesmärgile lähenemine keskpikas perspektiivis“. See tähendab, et EKP rahapoliitika on andmepõhine ning areneb vastavalt inflatsiooniprognoosile.

Nagu EKP on rõhutanud, kujutab poliitiliste intressimäärade eelkommunikatsioon koos märkimisväärse hulga ostetud varade reinvesteerimisega ja uue suunatud pikemaajaliste refinantseerimistehingute seeriaga endast olulist rahapoliitika stiimulit, mis on vajalik selleks, et toetada euroala inflatsiooni lähenemist EKP eesmärgile. Arvestades praegust inflatsiooniväljavaadet, on rahapoliitika toetav hoiak tõenäoliselt veel mõnda aega vajalik.

 

9. Kuidas vastaksite kriitikale madalate intressimäärade ja nende avaldatava mõju kohta? Kuidas Teie arvates saavutada tasakaal EKP intressimäärade poliitika soovimatu mõju ja kavandatud keskpika perioodi inflatsioonimäärale lähenemise vahel?

EKP esmane eesmärk on säilitada hinnastabiilsust. Praegused rahapoliitilised meetmed võeti kasutusele vastuseks kriisijärgsetele tingimustele, et saavutada inflatsioonieesmärk.

Madalad intressimäärad koos muude rahapoliitika meetmetega on aidanud kaasa deflatsiooniriskide kadumisele ning toetanud majanduskasvu ja uute töökohtade loomist.

Samal ajal on kindlasti oluline jälgida ka edaspidi toetavate rahapoliitiliste tingimuste võimalikku kõrvalmõju mitte ainult seoses rahapoliitika ülekandumisega, vaid ka seoses finantsstabiilsusega.

Püüdes mõista negatiivsete intressimäärade mõju euroala kodanikele, on tähtis säilitada terviklik lähenemisviis ja arvestada kõiki toimivaid mehhanisme. Ühest küljest võivad pangad otsustada kanda hoiuste negatiivse intressimäära üle hoiustajatele, langetades hoiustamise eest makstavaid intresse. Teisest küljest on need samad hoiustajad ka tarbijad, töötajad ja laenuvõtjad. Neis rollides saavad nad kasu tugevnevast majandusest, vähenevast tööpuudusest ja väiksematest laenukuludest. Kõiki asjaolusid arvestades oleksid euroala kodanikud EKP rahapoliitika mittekonventsionaalsete meetmete, sh negatiivsete intressimäärade puudumisel kokkuvõttes halvemas olukorras kui praegu.

Mis puudutab negatiivsete intressimäärade mõju pankade kasumlikkusele, siis empiiriline analüüs näitab, et paremast makromajanduslikust keskkonnast (mis on suures osas toetava rahapoliitika tulemus) tingitud suurem laenuandmine ning väärtuse languse ja eraldistega seotud kulude vähenemine kompenseerivad kuhjaga negatiivse mõju pankade netointressituludele. Tuleb siiski jälgida, kas on võimalik kahjulike kõrvalmõjude ilmnemine tulevikus (mida kauem intressimäärasid hoitakse madalal) ning võtta vajadusel kasutusele mikro- ja makrotasandi usaldatavusnõuete poliitikameetmed.

Madala tulususega keskkonda tuleks käsitleda juba 1980. aastatel alanud reaaltulususe pikemaajalise vähenemise kontekstis. See ei ole üksnes euroala eripära, vaid peegeldab laiemalt struktuursemaid tegureid, nagu tootlikkuse kasvu aeglustumine, suurenev säästmine seoses pikeneva pensioniperioodiga ning turvaliste varade vähesus.

 

10. Mida arvate euroala rahandustingimuste ja krediidile juurdepääsu heterogeensusest ja selle mõjust EKP ühtsele rahapoliitikale?

Laenutingimused olid euroala riikides finants- ja riigivõlakriisi ajal tõepoolest väga heterogeensed, mis avaldas EKP rahapoliitika ülekandumisele tõsist mõju. Seepärast käivitas EKP 2014. aasta keskpaigas rahapoliitilisi meetmeid sisaldava nn krediidilõdvendamise paketi. Pärast nende meetmete kasutuselevõtmist on pankade laenuintressid euroalal märkimisväärselt langenud: EKP hinnangul on varaostukava ja hoiustamise püsivõimaluse intressimäära langetamise tulemusena pangalaenude intressimäärad ettevõtetele alates 2014. aasta juunist vähenenud ligi 50 baaspunkti. Lisaks on turuintresside ülekandumine pangalaenu intressidesse euroala riikides muutunud tunduvalt homogeensemaks. Kõikides riikides on pankade laenuintressid ettevõtetele ja kodumajapidamistele jõudnud ajaloo madalaimale tasemele või selle lähedale. Lisaks on pankade laenutingimused jätkuvalt soodsad ja toetavad laenamise kasvu, nagu näitab euroala pankade laenutegevuse uuring.

Need soodsad rahastamistingimused, mida on mõjutanud EKP rahapoliitika meetmed, on toetanud pangalaenude kasvu elavnemist. Alates 2015. aasta keskpaigast hakkasid ettevõtetele antavate laenude mahud jälle kasvama ning EKP on oma analüüsides jõudnud järeldusele, et 2018. aasta kolmandas kvartalis võis ligi poolt nende mahtude aastasest kasvust seostada varaostukava soodsa mõjuga. Samas, kuigi laenutingimused on soodsad kõigis euroala riikides, jääb laenukasv riikide lõikes heterogeenseks. See on osaliselt tingitud sellest, et riigid asuvad oma äritsükli erinevates faasides, ning sellest, et ettevõtted kasutavad erinevalt ka alternatiivseid rahastamisvahendeid, näiteks emiteerivad võlaväärtpabereid.

Jättes kõrvale pangalaenud, on euroala ettevõtete finantseerimine laenuvahenditega endiselt tagasihoidlik. Hoolimata väga madalatest laenuintressidest näib, et ettevõtted ei ole finantsvõimendust uuesti kasutama hakanud pärast ettevõtlussektori finantsvõimenduse vajalikku vähendamist seoses kriisiga.

Kuigi rahapoliitika tingimused ja juurdepääs laenudele on kõigis euroala riikides soodsad, esineb laenukasvus endiselt teatavaid erinevusi, mis on tingitud mitmesugustest teguritest, nagu erinev krediidinõudlus, üldine ebakindlus, erinevused konkurentsisurves või institutsioonilistes tingimustes (näiteks erinevad õigussüsteemid), mis võivad mõjutada eri laenusaajate, sektorite ja riikide tegelikke laenutingimusi. Siiski on ka rahaliidu puhul endiselt asjakohane, et laenutingimused arvestavad laenuvõtjate omadusi, ning need on riigiti erinevad. Iseenesest ei kujuta see rahapoliitika jaoks probleemi ning seda võib täheldada ka teistes valuutapiirkondades.

 

11. Majandusliku suutlikkuse erinevused majandus- ja rahaliidus on viimase kümne aasta jooksul suurenenud.

Kui vaadata tulevikku, siis teeb mitu ELi liikmesriiki ettevalmistusi euroalaga ühinemiseks. Kuidas kavatsete vältida veelgi suuremaid erinevusi euroala liikmesriikide vahel järgmise kümnendi jooksul, võttes arvesse majandustingimusi kandidaatriikides? Milline on euroala laienemise eelistatud majanduslik stsenaarium?

Majandusliku ebavõrdsuse areng majandus- ja rahaliidus viimase kümne aasta jooksul on nüansirikas, sõltuvalt kasutatud parameetritest ja võrreldavatest riikidest.

Rahapoliitilisest seisukohast on ühisraha ala puhul kõige olulisem majandustsüklite sünkroniseerimine. See võimaldab ühtsel rahapoliitikal tõhusalt toimida ja täita oma stabiliseerivat funktsiooni liikmesriikide lõikes. Tegelikult on tsükliline hajutatus euroala riikide vahel aja jooksul vähenenud, nii et euroala liikmete äri- ja finantstsüklid on tänapäeval küllaltki sünkroonis. Kui aga vaadelda tegelikku lähenemist – st mil määral on väiksema sissetulekuga euroala liikmed oma sissetulekuga elaniku kohta rikkamatele liikmesriikidele järele jõudnud –, siis on tulemused väga vastandlikud. Samas kui kõige hiljutisemad euro kasutuselevõtjad, eelkõige Balti riigid, on täheldanud oma sissetulekute erinevuste vähenemist võrreldes kõrgema sissetulekuga euroriikidega, on euroala algsete liikmete hulgas, välja arvatud Iirimaa, toimunud lähenemine olnud äärmiselt väike või lausa olematu. Kuigi rahapoliitika võib kodaniku seisukohast tõhusalt toimida sissetulekute erinevuste vähendajana, on lõppkokkuvõttes siiski majanduskasv ja elatustaseme paranemine see, mis loeb.

On tõendeid selle kohta, et majanduslik ebavõrdsus Euroopas võib suurel määral tuleneda tehnoloogiast ja üleilmastumisest tingitud vapustustest, ülemaailmse finantskriisi mõjust ning riigipõhistest struktuurilistest puudustest.

Euro on kõige käegakatsutavam märk Euroopa integratsioonist. Praegu kehtib see ametliku vääringuna 19 ELi liikmesriigis ning ma loodan ja oleksin väga rõõmus, kui ka ülejäänud ELi liikmesriigid, kes on ikka veel väljaspool ühisraha, ühineksid sellega mingil hetkel. Nagu aluslepingutes on sätestatud, peaksid kõik loobumisklauslita ELi liikmesriigid, s.t kõik seitse euroalasse mittekuuluvat liikmesriiki peale Taani ja muidugi Ühendkuningriigi, võtma euro varem või hiljem kasutusele.

Minu arvates peaksid seoses euroala laienemisega nõutavad majandusreformid olema kohandatud igale liikmesriigile eraldi. Iga euroga ühineda sooviv riik peaks kehtestama vajalikud meetmed ja reformid vastavalt omaenese järjestusele, viisile ning ajakavale. Lõplik ajakava sõltub omakorda kolmest peamisest tegurist: poliitiline tahe, mis kajastub ka euro kasutuselevõtu riiklikus strateegias; projekti omaksvõtmine rahva poolt; ja majanduslik valmisolek.

Euro kasutuselevõtul on tekkinud uus mõõde, mida tuleb samuti arvesse võtta – eurole üleminek tähendab nüüd automaatselt osalemist pangandusliidus. Seetõttu toetan hiljuti kehtestatud poliitikat, mille kohaselt peaksid vahetuskursimehhanismiga II (ERM II) ühinenud liikmesriigid tegema ka tihedat koostööd EKP pangandusjärelevalvega.


 

12. Milline peaks Teie arvates olema EKP rahapoliitika normaliseerimise järjestus/ajastus, võttes arvesse ka rahvusvahelist konteksti, eelkõige USA intressimäärade taset, mis on Euroopa omast väga erinev? Millist mõju avaldab Teie hinnangul turgudele varaostukava reinvesteerimisstrateegia? Kuidas mõjutab see rahapoliitika instrumentide komplekti, kui üldised tingimused halvenevad?

EKP on andnud turule eelkommunikatsiooni intressimäärade ning varaostukava alusel ostetud väärtpaberitelt laekuvate põhiosa tagasimaksete reinvesteerimise kohta. Praegustes suunistes on juba ette nähtud nende rahapoliitika instrumentide järjestus. Teiste sõnadega jätkatakse reinvesteerimist pikema aja jooksul ka pärast seda, mil EKP alustab peamiste intressimäärade tõstmist.

Rahapoliitika otsuste tegemisel tuleb põhjalikult analüüsida nii siseriiklikke kui ka rahvusvahelisi majandus- ja finantsandmeid. Rahapoliitika peaks jääma andmepõhiseks ja lähtuma euroala inflatsiooniväljavaatest. Praeguses olukorras oleks poliitika normaliseerimine ennatlik. Geopoliitiliste tegurite, protektsionistliku surve ja arenevate turgude haavatavusega seotud ebakindlus tähendab, et väljavaated on valdavalt negatiivsed ning et inflatsioonisurve jääb tagasihoidlikuks. Märkimisväärselt toetav rahapoliitika on vajalik veel pika aja jooksul. Seetõttu on oluline hoida laual kõiki poliitikavahendeid, et reageerida asjakohaselt ja proportsionaalselt, kui keskpika perioodi inflatsiooniväljavaade on jätkuvalt allpool EKP eesmärki.

 

13. Kuidas tagate varaostukava rakendamise läbipaistvuse? Kas olete nõus, et varaga tagatud väärtpaberite ostukava (ABSPP) ja kaetud võlakirjade kolmanda ostukava (CBPP3) suhtes võiks kehtestada suuremat läbipaistvust?

Läbipaistvus on väga oluline hea valitsemistava seisukohast, kuid ka selleks, et avalikkus mõistaks paremini EKP rahapoliitikat. Samal ajal peavad keskpangad olema ettevaatlikud, et nende jagatav teave ei kahjustaks nende poliitika tõhusust.

Ei ole kahtlust, et mittekonventsionaalne rahapoliitika, eelkõige varaostukava, on suurendanud nõudlust suurema läbipaistvuse järele. EKP reageeris sellele positiivselt (näiteks avaldades algusest peale kord nädalas ja kord kuus teavet oma osaluste kohta) ning nagu ma mõistan, on viimastel aastatel läbipaistvust veelgi suurendatud tänu Euroopa Parlamendilt saadud tagasisidele.

Lisaks on EKP läbipaistvam võrreldes teatavate teiste keskpankadega. Näiteks avaldab ta (ja ajakohastab kord nädalas) väga üksikasjalikku teavet (nn rahvusvaheliste väärtpaberite identifitseerimisnumbrid, ISIN koodid) eurosüsteemile kuuluvate üksikute võlakirjade kohta teatavates portfellides.

Läbipaistvuse suurendamiseks võetavate edasiste meetmete üle arutledes on väga oluline kaaluda, kas oleks kasulik avaldada üksikasjalikumat teavet, võttes arvesse EKP rahapoliitika tõhususe mõju. See mõju võib varieeruda sõltuvalt sellest, kuidas finantsturgude konkreetsed osad toimivad, ning seega võib olenevalt ostukavast viia diferentseeritud lähenemisviisini.

 

14. Millised tingimused tuleb täita, et intressimäärade tõus ei kahjustaks riike ega turge? Mis sellest kuulub EKP pädevusvaldkonda ning mille eest vastutavad Teie arvates liikmesriigid ja turuosalised?

EKP on teatanud, et tema rahapoliitika on ka tulevikus toetav tänu intressimäärasid ja reinvesteeringuid käsitlevale eelkommunikatsioonile. Kõnealuse eelkommunikatsiooni eesmärk on tagada, et turuosalised mõistavad EKP kontrollitavate lühiajaliste intressimäärade võimalikke muutusi ja et need ei hakkaks avaldama kahjulikku mõju. See tagab turud, kus EKP-l on selge reaktsioonifunktsioon. Eelkõige tagatakse sellega, et nõrgenevad väljavaated kajastuksid toetavamates forvardintressimäärades ja järelikult lihtsamates rahastamistingimustes.

Liikmesriikides aitab laenukasutuse kulutuste võimalikku suurenemist hoida kõige paremini ära usaldusväärne riiklik eelarvepoliitika. Tõepoolest on paljud euroala riigid kasutanud soodsate majandus- ja rahastamistingimuste perioodi selleks, et taastada tugev aluseks olev eelarvepositsioon, mis võimaldab vastutsüklilist eelarvepoliitikat. Otsustava tähtsusega on see, et liikmesriigid näitaksid üles oma pühendumust jätkusuutlikele poliitikameetmetele, tunnustades ELi eelarveraamistikku. Lisaks peab ka majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine jääma prioriteediks.

 

15. Kuidas saab EKP Teie arvates panustada majanduskasvu, ökoloogilise ülemineku ja täieliku tööhõive saavutamisse, täites samal ajal igakülgselt oma põhieesmärki, milleks on hinnastabiilsuse säilitamine? Kuidas suhtuksite EKP volituste muutmisse nii, et need oleksid paremini kooskõlas föderaalreservi kriteeriumidega? Kas Teie arvates on rahapoliitika lisameetmeid, mis suurendaksid rahapoliitika positiivset mõju reaalmajandusele? Milline roll on rahapoliitika tulemuslikkuse jaoks liikmesriikide struktuurireformidel ja vastupidi?

EKP volitused on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 127 lõikes 1. Selle sätte kohaselt on EKP ja ühtse rahapoliitika esmane eesmärk säilitada hindade stabiilsus. Ilma et see piiraks nimetatud esmase eesmärgi saavutamist, toetab EKP liidu majanduspoliitika meetmeid, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele. Kuna EKP volitused on kindlaks määratud liidu esmases õiguses, saavad neid muuta üksnes liikmesriigid aluslepingu muutmise teel.

EKP rahapoliitika strateegiast nähtub selgelt, et hinnastabiilsus tuleb säilitada keskpikal perioodil. Niisugune keskpikale perioodile keskendumine võimaldab tegelikus majandustegevuses minimeerida kõikumisi olukordades, kus rahapoliitikas võib olla vajalik teha kompromisse, näiteks reageerida naftahinnašokile, mis suurendab majanduskasvu aeglustumise perioodil ajutiselt inflatsiooni. Seetõttu võivad erinevused föderaalreservi volitustest olla tegelikkuses vähem olulised.

Stabiilsete hindade säilitamine keskpikal perioodil on ka soodsa majanduskeskkonna ja kõrge tööhõive taseme saavutamise oluline eeltingimus.

Pikaajaline kasv sõltub aga muudest teguritest kui rahapoliitikast, näiteks tootlikkusest, ning seda toetab innovatsiooni ja investeerimist soodustav poliitika. Euroala riikide struktuurireformid on tähtsad selleks, et suurendada euroala tootlikkust ja kasvupotentsiaali, vähendada struktuurset tööpuudust ja suurendada vastupanuvõimet ja taastuvust. Struktuurireformid võivad seetõttu suurendada tulevikus rahapoliitika mõju, samas kui rahapoliitika praegune ülimalt toetav kurss vähendab niisuguste reformide tegemise koormat.

Ökoloogilise ülemineku valdkonnas on arutelu selle üle, kas ja kuidas keskpangad ja pangandusjärelevalve tegijad saaksid aidata kaasa kliimamuutuste leevendamisele, alles algetapis, kuid seda tuleks käsitleda prioriteedina. EKP juba osaleb sellistel aruteludel, näiteks finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustiku liikmena. Lisaks on minu arusaamist mööda EKP keskendunud sellele, et toetada turuosalisi, seadusandjaid ja standardiorganisatsioone kliimamuutustest tingitud tekkivate riskide tuvastamisel ning tagada selge raamistik rahavoogude ümbersuunamiseks ja selliste riskide vähendamiseks.

 

16. Mida arvate EKP poliitika negatiivsest mõjust kliimamuutustele? Mida saaks paremaks muuta, et rahapoliitikaga ei soositaks saastavaid äriühinguid?

Varaostukava peamine eesmärk on viia inflatsioon taas kooskõlla EKP hinnastabiilsuse eesmärgiga. Et pakkuda palju erisuguseid ostetavaid väärtpabereid, peavad varaostukava kõlblikkuskriteeriumid olema laiad. See on aidanud kaasa kava tulemuslikkusele, hoides samal ajal ära moonutusi konkreetsetes turusegmentides.

Varaostukava rakendamisel on EKP tuginenud turuneutraalsuse põhimõttele, kasutamata positiivset või negatiivset diskrimineerimist, mis premeeriks või karistaks teatavaid varasid keskkonna- või mõne muu kriteeriumi alusel. Ettevõtlussektori varaostukava puhul on mittepangast finantsasutuste emiteeritud väärtpaberite ostmine kajastanud proportsionaalselt kõigi kõlblike võlakirjade turuväärtust majandustegevuse sektorite ja reitingugruppide lõikes. Minu arusaamist mööda ei ole teatavate varade keskkonnakriteeriumide alusel premeerimine või karistamine olnud seni võimalik, kuna objektiivsed kriteeriumid ei ole kindlaks määratud. Euroopa Komisjoni jätkusuutlikku rahastamist käsitlevate algatustega, mille eesmärk on luua roheliste varade ühtne määratlus, st nn taksonoomia, mida EKP minu arvates aktiivselt toetab, suurendatakse läbipaistvust ja aidatakse objektiivsemalt välja selgitada, mida kujutab endast roheline rahastamisvahend. Kui niisuguses taksonoomias on kokku lepitud, peab EKP hindama, kas ja kuidas saab ta kohaldada seda oma varaostukava suhtes.

Roheliste võlakirjade puhul on praegustel asjaoludel ja praegustes turutingimustes vähemalt kaks tegurit, mis piiravad EKP võimalusi osta oma varaostukava raames peamiselt just selliseid võlakirju. Esiteks moodustab roheline segment endiselt suhteliselt väikese osa finantsvara maastikust, olgugi et see on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Seetõttu võib suurel hulgal selliste varade ostmine põhjustada tõsiseid moonutusi selles konkreetses turusegmendis. Teiseks on rohelise vara määratluse väljatöötamine endiselt lapsekingades, mistõttu on raske otsustada, milliseid rohelisi varasid osta.

Esinevatest piirangutest ja varaostukavas sõnaselge keskkonnaeesmärgi puudumisest hoolimata on EKP ostnud rohelisi võlakirju nii ettevõtlussektori varaostukava kui ka avaliku sektori varaostukava raames. Kuigi EKP hoitavate roheliste võlakirjade kogusumma on suhteliselt väike, viitavad tõendid sellele, et EKP ostud on aidanud vähendada roheliste võlakirjade tootlust ning toetanud selliste võlakirjade emiteerimist mittefinantsettevõtete poolt.

 

17. Mida arvate ettevõtlussektori varaostukavaga seotud riskidest? Kas prognoosite moonutavat mõju siseturu konkurentsile? Kuidas saaks Teie arvates minimeerida ettevõtlussektori varaostukava võimalikku moonutavat mõju?

Ettevõtlussektori varaostukava alusel ostab eurosüsteem mittepangast finantsasutuste väärtpabereid, et hõlbustada oma varaostude ülekandumist reaalmajandusse. Ettevõtlussektori varaostukava on eurosüsteemi varaostukava lahutamatu osa, mis on oluliselt soodustanud euroala majanduskasvu, aidates tagada, et inflatsioon läheneb oma eesmärgile.

Kõlblike emitentide krediidikvaliteedi halvenemise riske ei saa ettevõtlussektori varaostukavas täielikult välistada. Ettevõtlussektori varaostukava suur mitmekesisus tähendab aga seda, et kuigi üksikute nimede puhul võib aeg-ajalt esineda langusi või kahjusid, on sellised kahjud üldiselt oma olemuselt piiratud. Lisaks on minu arvates eurosüsteemil ulatuslik riskijuhtimise raamistik, et jälgida tähelepanelikult ettevõtlussektori varaostukavaga seotud riske. Eurosüsteemi bilanss on seetõttu tegelikkuses kaitstud, seadmata ohtu ettevõtlussektori varaostukava poliitikaeesmärkide saavutamist.

Pidades silmas oma peamist eesmärki säilitada hinnastabiilsus, on eurosüsteemil volitus tegutseda kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega, soodustades ressursside efektiivset jaotumist. Ettevõtlussektori varaostukava kõlblike võlakirjade lai valik suurendab ettevõtlussektori varaostukava kui rahapoliitika vahendi tulemuslikkust, säilitades samal ajal võrdsed tingimused kõikidele turuosalistele ja hoides ära tarbetuid turumoonutusi. Lisaks on EKP juhtinud tähelepanu sellele, et mis tahes potentsiaalset moonutavat mõju ühtse turu konkurentsile aitavad veelgi leevendada ettevõtlussektori varaostukava raames tehtavad ostud, mis kajastavad proportsionaalselt kõlblike võlakirjade nominaalset kogusummat.

Ettevõtlussektori varaostukava rakendamisel on need minu arvates head argumendid, mis räägivad selle lähenemisviisi järgimise jätkamise kasuks, sest see võimaldab minimeerida kõlblike võlakirjade maastikul suhtelistele hindadele avalduvat mõju ja turu toimimisele avalduvat tahtmatut kõrvalmõju.

 

18. Kas Teie arvates peaks ettevõtlussektori varaostukava hõlmama ka Pariisi kokkulepet ja kestliku arengu eesmärke? Kas Teie arvates peaks EKP viima oma varaostud kooskõlla ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kliimakokkuleppega? Kas Teie arvates saaks EKP lisada vähese CO2-heitega majandusele ülemineku, mis on ELi poliitika üks peamine eesmärk, teisese eesmärgina ka rahapoliitikasse?

Kestliku arengu eesmärgid hõlmavad väga mitmesuguseid teemavaldkondi, mille eesmärk on parandada kogu maailmas elamistingimusi. Nende eesmärkide saavutamise nimel tehtav töö on kõikide riikide jaoks hädavajalik. Keskpangad saavad aga oma volituste piires tegeleda vaid piiratud osaga nendest eesmärkidest.

Tean, et EKP liitus eelmisel aastal finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustikuga ja on ka Euroopa Komisjoni kliimamuutusi käsitleva ajutise tehnilise eksperdirühma liige. See näitab, et EKP on teadlik kliimamuutustest tingitud probleemidest ning toetab turuosalisi ja standardiorganisatsioone kliimaga seotud riskidega tegelemisel.

Oma varaostukava raames on eurosüsteem ostnud umbes 2,5 miljardi euro väärtuses väärtpabereid – peamiselt valitsuste emiteeritud väärtpabereid. Ettevõtlussektori varaostukava osakaal varaostukava kõikides ostudes on seevastu suhteliselt väike. EKP on korduvalt nentinud, et ostude tegemisel juhindutakse turuneutraalsuse põhimõttest, et hoida ära turumoonutusi. Nagu eespool mainitud, ei ole aga välistatud, et EKP hakkab tulevikus järgima taksonoomiat (mille väljatöötamisega tegeleb praegu Euroopa Komisjon) selle osas, mida kujutavad endast rohelised varad.

Nagu öeldud, on EKP nii avaliku sektori varaostukava kui ka ettevõtlussektori varaostukava raames rohelisi võlakirju juba ostnud ning peaks nende ostmist jätkama, kuna need vastavad kavade kõlblikkuskriteeriumidele.

Ühes EKP majandusbülletäänis avaldatud analüüsist nähtub, et ettevõtlussektori varaostukava on aidanud vähendada nn roheliste võlakirjade tootlust ning lisaks toetanud nende emiteerimist mittefinantsettevõtete poolt. Kuigi kliimaga seotud võlakirjade maastik kasvab, on see suuruse poolest endiselt suhteliselt väike ning seetõttu mõjutaks ostude piiritlemine ainult nende võlakirjadega EKP eesmärgi saavutamise tulemuslikkust. Sellega seoses võivad ka seadusandjad aidata kaasa kliimaga seotud võlakirjade maastiku arendamisele, tehes seda niisuguste poliitikaalgatuste raames, mille komisjon võiks käivitada praeguse ametiaja jooksul.

 

19. Milline oleks Teie juhtimisel EKP roll finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustikus? On Teil kavas võtta meetmeid finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustiku soovituste suhtes, mis esitati selle esimeses laiaulatuslikus aruandes?

Kliimamuutused on üks kõige pakilisematest ülemaailmsetest probleemidest, millega ühiskond tänapäeval toime peab tulema. Minu arvates peaksid selle lahendamisega tegelema oma volituste piires kõik avaliku ja erasektori asutused. Minu juhtimisel alustas Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) selle uurimist, kuidas ta saaks aidata kaasa kliimamuutustega tegelemisele, näiteks uurides, kuidas saaks eelarvepoliitikat kasutada selleks, et aidata kaasa Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisele.

Tunnen heameelt selle üle, et EKP teeb finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustikus ülemaailmselt koostööd teiste keskpankade ja järelevalveasutustega. Keskpangad ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve tegijad saavad aidata kaasa kliimamuutustest tingitud probleemide lahendamisele ning finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustiku töö on esimese aruande kohaselt ülimalt oluline selleks, et mõista, kuidas seda kõige paremini teha. Minu arvates peaks EKP neid püüdlusi oluliselt toetama ja eraldama sellele protsessile märkimisväärsel hulgal vahendeid. See hõlmab nimetatud rühma soovituste tõsiselt võtmist ja nende järgimist, kui see on võimalik, õõnestamata EKP hinnastabiilsust käsitlevaid volitusi ja muid eesmärke.

 

20. Millised sammud on Teie arvates vajalikud Euroopa keskkonnapakti rahastamiseks? Milline on avaliku sektori roll?

Kliimamuutused kujutavad endast praegu kahtlemata eksistentsiaalset ohtu. Tegemist on probleemiga, mis nõuab koostööd Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil, kuna ükski riik ei suuda seda üksi lahendada. Kliimamuutuste vastu võitlemiseks on vaja suuri poliitikaalgatusi, mis toetavad nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise poliitikat.

Selles vaimus tähendaks vähendus- ja leevendusmeetmete tagamine (nagu seda tunnistas ka IMF käesoleva aasta mais) kas vajadust valitsemissektori lisakulutuste järele või muude avaliku sektori investeeringute avaliku sektori kulutuste väljatõrjumist. Euroopa tasandil on esimesed sammud astutud ELi eelarvest ja Euroopa Investeerimispanga (EIP) poolt antava toetuse kaudu. Euroopa Komisjoni 2018. aasta mais esitatud ettepanek suurendada veelgi seda osa ELi eelarvest, mis on ette nähtud kliimamuutuste poliitika toetamiseks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, ning Euroopa Parlamendi nõue sellega mitte piirduda aitavad kindlasti võtta kasutusele veelgi rohkem rahalisi vahendeid, mis on vajalikud ELi kliimameetmete eesmärkide täitmiseks. Mina isiklikult loodan, et komisjoni ametisseastuva presidendi poolt Euroopa Parlamendi ees välja kuulutatud Euroopa keskkonnapaktil on pöördeline tähtsus, suurendades ELi rolli jätkusuutlike projektide rahastamisel ja avaliku sektori investeeringute ümbersuunamisel vähese CO2-heitega lahendustesse.

Lisaks kliimainvesteeringutesse rohkemate avaliku sektori vahendite suunamisele oleks oluline, et poliitikakujundajad käivitaksid uusi algatusi ka erasektori investeeringute kaasamiseks. Ei saa eitada, et keskkonnasäästlikumale majandusele ülemineku saavutamiseks vajaliku majanduse ümberkujundamise toetamiseks on vaja palju erakapitali. Avalik poliitika peaks seetõttu keskenduma ka erasektori vahendite kaasamisele, uute energia- ja tõhusate tehnoloogiate alase tehnoloogilise innovatsiooni toetamisele ning niisuguste väljakutsetega tegelemisele, mis on seotud keskkonnaalaste välismõjude arvessevõtmisega erasektori otsustes.

Kuna kliimamuutustel võib olla suur mõju meie ühiskonnale, peavad ka keskpangad ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve tegijad kliimamuutusi arvesse võtma ja kaaluma, kuidas saaks nendele asjakohaselt reageerida. On tõsi, et EKP on finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustiku aktiivne liige ja et koos teiste eurosüsteemi riikide keskpankadega toetab ta ka aktiivselt Euroopa Komisjoni jätkusuutliku rahastamise tegevuskava. Niisugune tegevuskava võib lõppkokkuvõttes tõhustada kliimamuutuste ja üleminekuriskide hinnastamist ning edendada rahavoogude ümbersuunamist jätkusuutlikesse investeerimistoodetesse. Eeldan lootusrikkalt, et EKP jätkab seda tööd ning aitab oma volituste piires kaasa Pariisi kokkuleppes sätestatud eesmärkide saavutamisele.

Me peame aga olema ka realistlikud. Kõige asjakohasemad ja parimad poliitikameetmed ja ‑algatused jäävad suuremalt jaolt keskpanga poliitika pädevusalast väljapoole. Kuigi EKP toetab jätkusuutlikkuse eesmärke oma volituste raames, peavad poliitilised asutused määrama kindlaks ja otsustama, millised on kõnealuste väljakutsetega toimetulekuks asjakohased reguleerivad ja eelarvemeetmed.

 

21. Kas Te välistaksite, et EKP varaostukavade raames ostetakse keskkonnaalaselt ja sotsiaalselt ebamõistlikke varasid, nagu on määratletud ELi taksonoomia raamistikus?

EKP toetab oma volituste raames mitmesuguseid algatusi, mille eesmärk on võidelda kliimamuutuste vastu nii ELi kui ka ülemaailmsel tasandil. Rohelised varad moodustavad aga oma kiirest arengust hoolimata endiselt veel suhteliselt piiratud varaklassi ning taksonoomia, mis määraks kindlaks roheliste varade olemuse, on alles väljatöötamisel. EKP toetab sellise taksonoomia väljatöötamist ja kui see kokku lepitud saab, hõlbustab see minu arvates keskpanga portfellidesse keskkonnakaalutluste lisamist.

EKP on juba nii avaliku sektori varaostukava kui ka ettevõtlussektori varaostukava raames rohelisi võlakirju ostnud ja jätkab nende ostmist, kuna need vastavad kavade kõlblikkuskriteeriumidele, ning jätkab seeläbi ka roheliste projektidega äriühingute rahastamiskulude vähendamist.

 

22. Mida arvate erakorralise likviidsusabi rakendamisest?

Mida võiks erakorralise likviidsusabi andmise üle otsustamisel paremini teha?

Erakorralisel likviidsusabil on olnud otsustav roll finantskriisi ajal finantsstabiilsuse säilitamisel, kattes maksevõimeliste üksikasutuste likviidsuspuudujääki.

Praegu lasub vastutus erakorralise likviidsusabi andmise eest suuresti riigi tasandil, st asjaomastel riikide keskpankadel. Näib, et selline lähenemisviis on siiani usaldusväärselt töötanud. Võttes aga arvesse pangandusliidu poole liikumist, jätkuvat finantsintegratsiooni ja EKP rolli kõikide euroala (oluliste) pankade üle järelevalvet tegeva pädeva asutusena, võiks ette näha, et – nagu rahapoliitika puhul – erakorralise likviidsusabi otsused tehtaks keskselt, kuid tegelik likviidsuse pakkumine toimuks riikide keskpankade kaudu. Seda aspekti on käsitlenud ka IMF oma euroala finantssektori hindamisprogrammis. Lõppkokkuvõttes peab seda küsimust arutama muidugi EKP nõukogu.

 

23. Millised on valuutastabiilsuse riskid seoses selliste virtuaalvääringute loomisega nagu bitcoin? Millist rolli peaks EKP Teie arvamusel täitma virtuaalvääringute valdkonnas? Mida arvate Facebooki plaanidest võtta kasutusele uus digivääring libra? Milline oleks Teie arvates nõuetekohane virtuaalvääringute õigusraamistik?

Seni ollakse arvamusel, et olemasolevatel virtuaalvääringutel (näiteks bitcoin), mida kutsutakse ka krüptovaraks, ei ole olnud käegakatsutavat mõju rahapoliitikale ega finantsstabiilsusele. See hinnang peegeldab krüptovara turgude väiksust finantssüsteemiga võrreldes ning nende piiratud seotust reguleeritud finantssektori ja majandusega. Suhtelises arvestuses moodustab krüptovarade turukapitalisatsioon praegu kogu maailmas kokku umbes 7 % nn FAANGi (Facebook, Apple, Amazon, Netflix ja Google) turukapitalisatsioonist või siis 2 % euroala SKPst ning 3 % rahaagregaadist M1 ja 2 % rahaagregaadist M3. See võib muutuda, kuna turg areneb pidevalt ja arenevad ka krüptovarad ise. On selge, et EKP ja keskpangad üldiselt peaksid tähelepanelikult jälgima ja hindama arengut ning aitama kaasa rahvusvahelisele tööle, mida tehakse praegu poliitikameetmete valdkonnas.

Loodavad stablecoini projektid, mille näiteks on ka Facebooki libra algatus, kujutavad endast erasektori püüdlust parandada olemasolevaid finantsteenuseid ja võivad tuua kasu nii piiriüleste maksete tõhususele kui ka finantsalasele kaasatusele. Niisugused projektid ja eelkõige nende aluseks olev plokiahela või hajusraamatu tehnoloogia võivad aidata pakkuda mugavust kasutajatele ning tõhusus- ja ohutusalaseid võimalusi, eelkõige riikides, kus tõhusad turuinfrastruktuuri teenused praegu puuduvad. Kuigi krüptovarad, näiteks stablecoin, ja nende aluseks olev plokiahela tehnoloogia võivad olla abiks eelkõige piiriüleste maksete alaste võimaluste ärakasutamisel, tuleb meeles pidada, et nende ulatusliku kasutamisega võivad kaasneda ka ohud rahapoliitikale, finantsstabiilsusele ning ülemaailmse maksesüsteemi sujuvale toimimisele ja üldsuse usaldusele selle vastu. Ootan huviga G7 ministrite ja keskpankade presidentide stablecoini käsitleva töörühma lõplikku aruannet, mille koostamisele aitab liikmena kaasa ka IMF. Koostöös G20, finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) ja muude asjaomaste standardiorganisatsioonidega koostatakse stablecoini riski ja kasulikkuse analüüs.

Õigusraamistiku puhul on selge, et saavutada tuleb tasakaal, mis tagaks, et niisugune tegevus ei tekitaks riske finantsstabiilsusele, kuid võimaldaks samas finantsinnovatsiooni. Varasemate reguleerimisalaste kogemuste põhjal võib öelda, et kui tegevus on oma olemuselt sama ja risk on sama, siis peaks ka reguleerimine sama olema. See vähendaks ka õigusliku arbitraaži ohtu, kui innovatsiooniga ei kaasne uut liiki teenused, vaid üksnes katsed reeglitest kõrvale hoiduda. Keerulisi stablecoini algatusi käsitlevate reguleerivate lähenemisviiside kaalumisel on oluline mitte piirduda üksikute komponentidega, vaid hinnata kogu komplekti, mida mõned võivad nimetada ka ökosüsteemiks.

 

24. Kuidas hindate maksesüsteemide ja rahapoliitika vastasmõju? Milline peaks olema EKP kui emiteeriva keskpanga roll keskse vastaspoolega kliiringukodade puhul?

Hästi toimivatel maksesüsteemidel on suur tähtsus finantssektori ja majanduse kui terviku stabiilsuse ja tõhususe ning ka rahapoliitika jaoks, mis sõltub otsustaval määral suure väärtusega maksevoogude sujuvast reaalajas arveldamisest. Just seetõttu teevad keskpangad kõikjal maailmas maksesüsteemide üle järelevalvet, et tagada maksesüsteemide turvalisus ja tõhusus, ning just seetõttu kuulub eurosüsteemi põhiülesannete hulka maksesüsteemide sujuva toimimise edendamine.

Kesksete vastaspoolte turvalisus ja tõhusus puudutab ka emiteerivaid keskpanku, näiteks euro puhul EKPd. Kesksete vastaspoolte likviidsusprobleemid võivad mõjutada suure väärtusega maksesüsteemide ja repoturgude sujuvat toimimist ning need võivad tõsiselt ohustada rahapoliitika rakendamist. Lisaks võidakse keskpankadelt paluda hädaabilaenu andmist kesksetele vastaspooltele ja/või keskse vastaspoole kliirivatele liikmetele, mis võivad olla krediidiasutused ja seega rahapoliitika vastaspooled. See võib mõjutada ka rahapoliitika eesmärkide saavutamist. Need mured on muutunud tõsisemaks, kuna viimastel aastatel on kesksete vastaspoolte mastaapsus, süsteemne olulisus ja piiriülene olemus märkimisväärselt suurenenud, ning need on olulised ka Ühendkuningriigi kavandatava Euroopa Liidust lahkumise seisukohast vaadatuna.

Seda arvesse võttes on ELi institutsioonid tegelenud kesksete vastaspoolte õigusraamistiku reformimisega (Euroopa turu infrastruktuuri määrus 2), et tugevdada kolmandate riikide kesksete vastaspoolte puhul tunnustamise raamistikku ja ELi kesksete vastaspoolte puhul järelevalveraamistikku. EKP on oma volituste piires valmis aitama kaasa läbivaadatud õigusraamistiku rakendamisele, sealhulgas kõnealuses raamistikus ette nähtud emiteerivate keskpankadega peetavate konsultatsioonide ja tehtava koostöö abil. Niisuguste riskide juhtimine, mida kujutavad endast kesksed vastaspooled EKP põhiülesannetele, peaks tõepoolest jääma oluliseks prioriteediks ning see võiks hõlmata tulevikus keskpankade õiguslikku tegevusse kaasamise küsimuse uut läbivaatamist.

 

25. Kuidas ohustab Brexit finantsstabiilsust ja kuidas peaks EKP nendeks riskideks valmistuma?

Kuigi korrakohane väljaastumine oleks nii ELi kui ka Ühendkuningriigi jaoks eelistatud stsenaarium, on endiselt võimalik, et Brexit toimub 1. novembril kokkuleppeta stsenaariumi kohaselt. Olen kindel, et ELi ametiasutused, sh EKP, on selleks stsenaariumiks valmistunud. Oma värskeimas aruandes ülemaailmse finantsstabiilsuse kohta (märts 2019) juhtis IMF tähelepanu sellele, et ametiasutused on võtnud olulisi meetmeid turgudele kindluse pakkumiseks ja et riske on vähendatud.

 

Konkreetsemalt on keskse kliirimise valdkonnas kokkuleppeta stsenaariumi riske leevendatud ELi ametiasutuste poolt Ühendkuningriigi kesksete vastaspoolte suhtes vastu võetud ajutise samaväärsust kinnitava otsuse abil. ELi ametiasutused on ajaliselt piiratud samaväärsust kinnitava otsuse võtnud vastu ka Ühendkuningriigi väärtpaberite keskdepositooriumide suhtes. Samamoodi on Ühendkuningriigi ametiasutused kehtestanud ajutise lubade korra, mis võimaldab Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) äriühingutel jätkata oma varasemat tegevust kuni kolm aastat pärast Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumist.

Lisaks on Inglise Pank ja EKP aktiveerinud oma valuuta vahetuslepingu. See võimaldab Inglise Pangal pakkuda iganädalaselt euro likviidsust Ühendkuningriigi pankadele. Samuti on eurosüsteem teatanud, et ta on sama lepingu alusel valmis laenama naelsterlinguid euroala pankadele, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Kuigi ametiasutused on teinud märkimisväärseid ettevalmistusi, võivad kokkuleppeta stsenaariumi korral tekkida erakordsed riskid, millel võib olla ka vastasmõju muude olemasolevate riskidega. Sedalaadi ebasoodne stsenaarium (kui see peaks esile kerkima) realiseeruks tõenäoliselt järsku ja võib põhjustada olulist volatiilsust finantsturul ja suurendada riskipreemiaid. See võib mõjutada euroala finantsseisundit. Üldisemalt võib Brexiti kokkuleppeta stsenaarium suurendada makromajanduslikke riske, kui see langeb kokku muude ülemaailmsete šokkidega, näiteks teravnevad kaubanduspinged. Niisuguste tagajärgede mõju võib koonduda konkreetsetesse riikidesse, millel on Ühendkuningriigiga märkimisväärsed sidemed, ning seda võib mitmekordistada finantssektori ja reaalmajanduse teatavate põhisektorite osalejate mis tahes puudulik ettevalmistus. Sellega seoses tuleks märkida, et EKP on korduvalt rõhutanud, et pankadel peaks olema plaan kõikideks võimalikeks hädaolukordadeks, sealhulgas kokkuleppeta stsenaariumi jaoks, mille tagajärjeks on üleminekuperioodita karm Brexit. Pangad peavad olema selleks tegevuslikult valmis ja pidama meeles, et üleminekuperiood ei ole tagatud.

Üldiselt olen kindel, et seni võetud meetmetega on piiratud mõju, mida Ühendkuningriigi EList lahkumine võib avaldada euroalal finantsteenuste kättesaadavusele. Erasektor on teinud edusamme teatavates valdkondades Brexitiga seotud riskide maandamiseks. Siiski peaksid nii finants- kui ka mittefinantsettevõtted kasutama lisaaega, mis on jäänud 1. novembrini, selleks et valmistuda jätkuvalt mis tahes võimalikeks tagajärgedeks. Euroopa ametiasutused, sealhulgas EKP, peaksid ka edaspidi jälgima tähelepanelikult seda, mis toimub enne 1. novembrit, ja võtma vajaduse korral meetmeid.

 

26. Millisena näete EKP rolli majanduskasvu võimaliku aeglustumise kontekstis järgmiste kvartalite jooksul?

Euroala majandus seisab silmitsi ülemaailmsete raskustega ja see kajastub ka majanduskasvu prognoosis. Euroala majanduskasvu tempo on aeglustunud ja majanduskasvu prognoosi ohustavate riskide tasakaal on languse poole kaldu. Inflatsioon on jätkuvalt madal. Sellises keskkonnas on oluline, et rahapoliitikas juhindutaks jätkuvalt inflatsiooniväljavaatest.

Konkreetselt on EKP-le olnud selge, et vaja on pikemaajalist rahapoliitika ülimalt toetavat kurssi, sest (nii tegelikud kui ka kavandatud) inflatsioonimäärad on pidevalt olnud seatud eesmärkidest madalamad. Sellele vastavalt on EKP nõukogu teatanud, et ta on valmis kohandama poliitika kurssi, et tagada inflatsiooni jätkusuutlik lähenemine oma eesmärgile, kui keskpika perioodi inflatsiooniväljavaade jääb ka edaspidi allapoole EKP eesmärki. Olen selle seisukohaga täielikult nõus. EKP käsutuses on palju mitmesuguseid vahendeid ja ta peab olema valmis võtma vajaduse korral meetmeid, et täita oma hinnastabiilsusalaseid volitusi.

 

27. Kas leiate, et EKP-l hakkavad abinõud otsa lõppema, kui peaks tulema järjekordne oluline majanduslangus? Kas EKP võiks kavandada uusi ebatraditsioonilisi rahapoliitika vahendeid? Kas Teie arvates saame traditsioonilise rahapoliitika juurde tagasi pöörduda, seadmata ohtu majanduskasvu ja inflatsiooni käsitlevaid eesmärke, või on Teie arvates vaja uute poliitikameetmete kombinatsiooni?

EKP-l on ulatuslikud vahendid ja ta suudab paindlikult reageerida hädaolukordadele, mis mõjutavad hinnastabiilsuse väljavaateid. EKP mittestandardsed rahapoliitika meetmed on pakkunud olulist tuge euroala majandusele. Need meetmed on seni osutunud mõjusateks ning neid saab pikendada ja kohandada vastavalt vajadustele.

Tulevikku vaadates on EKP võimeline täiendama traditsioonilist rahapoliitikat muude mittestandardsete meetmetega, et püüelda hinnastabiilsuse poole. Kasutatavate vahendite täpne kombinatsioon peab seejuures sõltuma inflatsiooniväljavaateid mõjutavate šokkide olemusest ja finantsturu tingimustest.

 

28. Ülemaailmse majanduse jahtumine sunnib rahapoliitikat lõdvendama.

Kvantitatiivne lõdvendamine võib olla kasulik vahend, kuid selle puhul on vähe manööverdamisruumi. Programmi piirava raamistiku tõttu oleks tõepoolest teatavatel riikide keskpankadel, nt Saksamaa keskpangal Deutsche Bundesbank, raskusi võlakirjade ostmisel kooskõlas programmis ette nähtud osalusreeglitega. Kas Teie arvates võiks siinkohal olla abi kapitali märkimise aluseid käsitlevast reeglist loobumisest?

Mis puudutab rahapoliitika tulevasi samme, näitab EKP eelkommunikatsioon selgelt, et rahapoliitika sõltub inflatsiooniväljavaatest. Sellega seoses määratakse toetavuse määr kindlaks selle alusel, mis on vajalik tagamaks, et inflatsioon läheneb tasemetele, mis jäävad keskpikas perspektiivis küll allapoole 2 %, kuid siiski selle lähedale.

Minevikus on EKP näidanud, et kasutada olevatest vahenditest tal puudu ei ole. Varaostukava on olnud tulemuslik vahend, mille abil maandada pikaajalise deflatsioonisurve riski, ning EKP eelkommunikatsioon on suutnud anda turgudele kindlustunde EKP kavatsuste osas jätta intressimäärad samale tasemele või neid alandada vastavalt inflatsiooniväljavaate muutustele. Kõik meetmed on piiritletud eurosüsteemi rahapoliitiliste volitustega ja nendest juhindutakse ka valikuvõimaluste puhul, mida saab kasutada netovaraostude võimalikuks taasalustamiseks.

EKP meetmed peaksid olema proportsionaalsed sellega, mis on vajalik EKP volituste täitmiseks ja eesmärkide saavutamiseks. Euroopa Liidu Kohus kinnitas hiljuti EKP volitustega hõlmatud vahendite paindlikkust. See tähendab ulatuslikku kaalutlusõigust vahendite kohandamisel, et tagada inflatsiooni pidev lähenemine tasemetele, mis on kooskõlas hinnastabiilsusega.

 

29. Mida arvate teooriast, mille kohaselt võiksid keskpangad pakkuda majanduskasvu rahastamiseks piiramatul hulgal raha?

Praegustes oludes peaks EKP (nagu ta seda ka teeb) võimaldama rahapoliitika ulatuslikku toetavust, et toetada majanduskasvu kui sellist ja inflatsiooni lähenemist eesmärgile „jääda allapoole 2 %, kuid selle lähedale“. See hinnang lähtub aga praegustest majandustingimustest ja ei tähenda, et EKP peaks üldiselt pakkuma majanduskasvu rahastamiseks piiramatul hulgal raha.

Otse vastupidi, see oleks vastuolus keskpanga sõltumatuse kontseptsiooniga ja ei oleks kooskõlas EKP hinnastabiilsuse säilitamise alaste volitustega.

 

30. Milles seisneb Teie arvates raha- ja eelarvepoliitika erinevus ning milline on Teie arvates keskpanga roll selles kontekstis?

Üldjoontes on rahapoliitika puhul tegemist stabiliseerimisvahendiga, mille eesmärk on leevendada majanduses ja inflatsiooniväljavaates lühiajalisi tsüklilisi kõikumisi. See lähtub peamiselt andmetest. Erinevalt eelarvepoliitikast ei saa rahapoliitika mõjutada majanduse pikemaajalist potentsiaali. Seevastu eelarvepoliitika puhul, mis on samuti kasulik stabiliseerimisvahend, on selle rakendamiseks ja reaalmajanduses avaldumiseks vaja tavaliselt rohkem aega. See võib aga eelkõige avaliku sektori investeeringute kaudu avaldada majandusele ümberkujundavat mõju.

Majandus- ja rahaliidu institutsiooniline ülesehitus kajastab asjaolu, et raha- ja eelarvepoliitikas järgitakse erinevaid eesmärke ning neid rakendavad oma volituste piires eri poliitikakujundajad. Samas kui EKP rahapoliitika meetmete peamine eesmärk on tagada hinnastabiilsus, kuuluvad eelarvealased eesmärgid, sealhulgas valitsemissektori võla jätkusuutlikkuse tagamine, liikmesriikide valitsuste vastutusalasse, nagu seda on tunnistatud ka ELi eelarveraamistikus.

 

31. Millise hinnangu annate praegusele majanduse juhtimise raamistikule, selle rakendamisele ja jõustamisele? Millised reformid oleksid Teie arvates selles raamistikus vajalikud? Kas praegune raamistik soodustab Teie arvates protsüklilist eelarvepoliitikat? Kas selles pakutakse õigeid stiimuleid avaliku sektori investeeringute tegemiseks? Mida oleks vaja teha majandus- ja rahaliidu süvendamiseks?

Ühise majanduse ja eelarve juhtimise raamistiku eesmärk on tagada, et riikide eelarve- ja struktuuripoliitika soodustaks majandus- ja rahaliidu sujuvat toimimist. Eelarvereeglite järgimine on vajalik, et tagada liikmesriikide tasandil jätkusuutlik riigi rahandus, mis on majandus- ja rahaliidu sujuva toimimise eeltingimus. Lisaks peaks stabiilsuse ja kasvu pakti järgimine toetama majanduslikult headel aegadel eelarvepoliitilise manööverdamisruumi loomist, et kasutada seda hiljem halbadel aegadel stabiilsuse loomiseks. Riigipõhiste soovituste rakendamine ja makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse järgimine on olulised suurema majanduskasvu jaoks, tasakaalustamatuse ennetamiseks ja korrigeerimiseks ning liikmesriikide ja euroala kui terviku vastupanuvõime jaoks.

Seda arvesse võttes olen ühtlasi veendunud, et Euroopa eelarveraamistikku saab nii ülesehituse kui ka rakendamise osas parandada. Lõppkokkuvõttes peaks muudatuste eesmärk olema suurendada riikide isevastutust ning samal ajal raamistiku prognoositavust aja jooksul ja riigiüleselt.

Varem on euroalal kaldutud kasutama protsüklilist eelarvepoliitikat nii headel kui ka halbadel aegadel. Eelarvereeglite reformi eesmärk peaks seetõttu olema suurendada stiimuleid eelarvepuhvrite loomiseks headel aegadel, et võimaldada majanduslanguse ajal makromajanduse stabiliseerimiseks eelarvepoliitilist manööverdamisruumi. Läbivaadatud raamistik peaks olema ka piisavalt lihtne, nii et see oleks läbipaistev, usaldusväärne ja jõustatav. Sellega seoses võiks reformimisel rohkem keskenduda võla ülemmääraga seotud kulupõhistele reeglitele. Riigi rahanduse usaldusväärsuse poole püüdlemine ja headel aegadel protsüklilise eelarvepoliitika vältimine võivad tagada eelarvepoliitilise manööverdamisruumi avaliku sektori investeeringute kaitsmiseks ebasoodsatel aegadel. Eelseisev majanduse juhtimist käsitleva kahe seadusandliku akti paketi ja majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku akti paketi läbivaatamine annab võimaluse hinnata praeguse eelarveraamistiku tulemuslikkust ja arutada reformivõimalusi.

Tõhustatud eelarveraamistikust üksi aga ei piisa majandus- ja rahaliidu sujuva toimimise tagamiseks. Majandus- ja rahaliidu reformikava oluline element on ka keskse fiskaalvõimekuse loomine euroala makromajanduslikuks stabiliseerimiseks. Selle vahendi abil peaks olema võimalik pakkuda õigeaegset ja piisavat toetust majandusšokkide korral. Keskpanga seisukohast on see eriti vajalik kogu ala hõlmava sügava majanduslanguse korral. Koos riikide eelarvepoliitika tulemuslikuma kooskõlastamisega võib niisugune keskne fiskaalvõimekus aidata juhtida kogu euroala eelarvepoliitika kurssi ja tagada asjakohasema makromajanduslike poliitikameetmete kombinatsiooni.

Struktuurireformide osas võiks see mõningatest raamistiku tugevdamise sammudest hoolimata veelgi rohkem hõlbustada oluliste poliitikameetmete rakendamist riigi tasandil. Majandusreformid, mis suurendavad konkurentsivõimet ja toetavad investeeringuid, näiteks digitehnoloogiale ülemineku ja ettevõtluse soodustamise abil, on potentsiaalse majanduskasvu suurendamiseks väga olulised. Selliste reformide toetamisel võib kavandatavat euroala lähenemise ja konkurentsivõime eelarvelist toetusvahendit pidada sammuks õiges suunas.

 

32. Kas Teie arvates vajab euroala Euroopa turvalist vara lisaks sellele, et aidata stabiliseerida finantsturge ja võimaldada pankadel vähendada valitsemissektori võlaga seotud riskipositsiooni, ka selleks, et hõlbustada rahapoliitika nõuetekohast ülekandmist? Kuidas seda saaks saavutada?

Väga väikse riskiga varad, mida sageli nimetatakse turvalisteks varadeks, on finantssüsteemi toimimise ja pankade vahendustegevuse tõhususe jaoks väga olulised.

Hästi välja töötatud kontseptsiooniga ühine turvaline riigivara võib olla kasulik, sest see võib soodustada finantsstabiilsust ja finantsintegratsiooni. Turvaline vara, mis ei ole idiosünkraatilise suveräänse riski suhtes tundlik ja kallineb kriisiaegadel, võib aidata leevendada riikide ja kodumaiste pankade negatiivset vastastikust sõltuvust ning ka suurenenud nõudlust turvalisemate investeeringute järele, mida täheldati möödunud kriisi ajal. Piisava mahuga ühine turvaline riigivara hõlbustaks ka tõhusat kapitalipaigutust rahaliidus ja soodustaks finantsintegratsiooni.

Ühine turvaline riigivara võib aidata kaasa ka rahapoliitika tõhusamale rakendamisele. Selline vara aitaks ära hoida killustatust ja soodustada seeläbi ühtse rahapoliitika sujuvat ülekandmist. Ühine turvaline riigivara aitaks kaudselt kaasa ka euro rahvusvahelise rolli tugevdamisele.

Kõiki võimalikke eeliseid arvesse võttes tuleb siiski tunnistada, et ühise turvalise vara puhul, mis mõjutab suveräänseid riske ja fiskaalstiimuleid, on tegemist oma olemuselt poliitiliselt tundliku teemaga. See ei ole ka tingimata vajalik majandus- ja rahaliidu süvendamisel edasiste oluliste sammude astumiseks.

 

33. Kuidas suhtute käimasolevasse arutelusse euroala valitsemissektori ja erasektori võla püsivalt kõrge taseme üle? Millisena näete Euroopa Komisjoni kavandatud võimalust luua euroala rahandusamet, millel oleks oma liikmete nimel juurdepääs finantsturgudele, et katta osaliselt nende regulaarseid refinantseerimisvajadusi?

Viimastel aastatel on avaliku ja erasektori võlgnevus euroalal tervikuna märkimisväärselt vähenenud. Seda on toetanud soodsad majandus- ja rahastamistingimused, kuid teatavatel juhtudel ka konservatiivne eelarvepoliitika ja reformiprotsess, mis on suurendanud potentsiaalset majanduskasvu. Olulised riikidevahelised erinevused ja haavatavused on aga endiselt kõrvaldamata.

Arvnäitajate poolest on euroalal valitsemissektori võla suhe SKPsse langenud 2018. aastal umbes 87 %-le SKPst (2014. aasta tipptase oli 94,4 %). Kuigi USA või Jaapaniga võrreldes on see tase suhteliselt madal, ei näita tervikpilt märkimisväärseid riikidevahelisi erinevusi. Mitmel liikmesriigil oli möödunud aasta valitsemissektori võla suhe SKPsse 100 % SKPst või veelgi kõrgem. Võlasuhte kõnealuste kõrgete tasemete alandamine kooskõlas Euroopa eelarveraamistikuga peaks olema poliitikaprioriteet mitte üksnes seetõttu, et suur võlgnevus mõjutab negatiivselt pikaajalist majanduskasvu ja koormab tulevasi põlvkondi, vaid ka seetõttu, et see võimaldab liiga vähe eelarvepoliitilist manööverdamisruumi majanduslanguse leevendamiseks.

Erasektori võla puhul on finantsvõimenduse vähendamine olnud oma suuruse ja olemuse poolest riigiti erinev. Kuigi euroala erasektori võla suhe SKPsse on oma tipptasemelt

(2015. aastal 147 %) langenud 2019. aasta esimeses kvartalis 137 %-le SKPst, on teatavate riikide (nt Luksemburgi, Küprose või Iirimaa) võlatase endiselt väga kõrge. Teatavates riikides ei näi majandusstruktuurid ja institutsiooniline korraldus veel olevat piisavat tõhusad, et tulla toime jätkuva võla ülekoormusega, mis mõjutab negatiivselt potentsiaalset majanduskasvu ja majanduslikku vastupanuvõimet ja taastuvust. See näitab, kui olulised on poliitikameetmed, mille abil on võimalik hõlbustada erasektori finantsvõimenduse korrapärast vähendamist, kõrvaldades eelkõige õigusraamistikust järelejäänud takistused ja kohtute suutlikkuse piirangud ning pakkudes pankadele stiimuleid tegeleda otsustavalt nn rämpsvarade restruktureerimisega.

Euroala rahandusameti loomine on kindlasti majandus- ja rahaliidu pikemaajalise reformikava oluline aspekt. Reformiaruteludel on tehtud mitmeid ettepanekuid sellise rahandusameti ülesannete kohta, sealhulgas eelarve- ja majandusjärelevalve, kriisiohjamine ning vastutus selle eest, et makromajanduslikuks stabiliseerimiseks oleks tagatud keskne fiskaalvõimekus, mis euroalal endiselt puudub.

Kuigi need on oma olemuselt poliitilised küsimused, tuleks minu arvates euroala institutsioonilise ülesehituse puhul liikuda ühisema otsuste tegemise ning majandus- ja eelarvepoliitika parema kooskõlastamise poole. Seejuures euroala rahandusamet muidugi täiendaks riiklikku otsustusprotsessi, mitte ei asendaks seda.

 

34. Mida arvate etteheidetest selle kohta, et EKP tagatiste raamistik ei ole piisavalt astmeline ja sõltub liigselt välistest reitinguagentuuridest?

Eurosüsteemi põhikirjas on nõutud, et kõik krediiditehingud peavad olema kaetud piisava tagatisega. Seetõttu on eurosüsteem loonud ammendava riskijuhtimisraamistiku, mis koosneb tagatiste raamistikust ja krediidireitinguraamistikust. Tagatiste raamistiku alusel võtab eurosüsteem tagatisena vastu suurt hulka eri liiki varasid, mille eesmärk on maandada eurosüsteemi ohustavaid finantsriske. Riskijuhtimise lisameetmena kärbitakse vara väärtust, võttes arvesse paljusid eri aspekte, sh vara liiki, krediidikvaliteeti, lõpptähtaega, turustatavust ja kupongistruktuuri. Peale selle on spetsiifilisemate riskide maandamiseks olemas omaette kärpevõimalused. Nii et tagatiste raamistikus on juba praegu üsna palju astmeid.

Minu arusaama kohaselt ei toetu eurosüsteem ainult reitinguagentuuridele, vaid kasutab ka riikide keskpankade enda krediidireitingusüsteeme ja vastaspoolte sisemisi reitingupõhiseid süsteeme. Hiljuti otsustati ühtlasi, et reitinguvahendite kasutamisest järk-järgult loobutakse, nii et heakskiidetud välisreitinguallikaid saab olema vähem. EKP on peale selle korduvalt kinnitanud, et ta järgib finantsstabiilsuse nõukogu soovitatud põhimõtet, mille kohaselt ei tohiks keskpangad välisreitingutele enam nii palju mehaaniliselt toetuda, vaid peaksid heakskiidetud reitinguagentuuride puhul näiteks jälgima, millised on nende aastatulemused, ja kontrollima pidevalt, kuidas nad täidavad hoolsuskohustust. Eurosüsteem on teatavate reitingute jaoks kehtestanud ka rangemad avalikustamise nõuded, et reitingu kasutajad saaksid reitingust paremini aru ja suudaksid selle kohta seisukoha kujundada.

 

35. Kuidas hindate USA dollari ja euro vahetuskursi hiljutisi muutusi? Kas EKP peaks muretsema võimaliku valuutasõja pärast USAga? Kas EKP peaks kaaluma euro vahetuskursi poliitika küsimuses selgema kommunikatsioonipoliitika kasutamist? Mida arvate president Trumpi hiljutisest arvamusavaldusest EKP rahapoliitika ja selle kohta, kuidas see mõjutab ELi-USA kaubavahetust? Kui palju tuleks kaubandusküsimusi rahapoliitika kujundamises arvesse võtta?

Vahetuskurss ei ole EKP poliitiliste eesmärkide hulgas ja seetõttu ei sobi minul kui EKP presidendi kandidaadil euro vahetuskurssi ega sellega seoses hiljuti toimunut kommenteerida.

Rahapoliitikast lähtudes on vahetuskursi muutumist muidugi üldiselt vaja jälgida, sest see võib mõjutada inflatsiooniväljavaadet. Samamoodi peab keskpank teadma, mis toimub üleilmses kaubanduses, sest sellest sõltub euroala kaupade ja teenuste välisnõudlus, mis omakorda mõjutab euroala majanduse väljavaadet ja kokkuvõttes ka inflatsiooniväljavaadet.

Mis valuutasõdu puudutab, siis jagan rahvusvahelise kogukonna täiesti üksmeelset seisukohta, et konkureerivast devalveerimisest tuleb hoiduda ja vahetuskurssi ei tohi muuta konkurentsieesmärgil. Üksmeelset seisukohta on kinnitanud G7 ja G20 ministrid ning keskpankade juhatajad. EKP rahapoliitikameetmete ainus eesmärk on ja peaks ka edaspidi olema tagada inflatsioonimäära püsiv lähenemine tasemele, mis on keskmise aja jooksul 2 %st allpool, ent selle lähedal.

 

36. Kuidas hindate G20 saavutusi? Kas tähtsaimate keskpankade tegevus on Teie arvates piisavalt hästi kooskõlastatud?

Just G20 on aidanud pärast üleilmset finantskriisi stabiliseerida üleilmseid finantsturge ning võtta koordineeritud eelarve- ja rahapoliitikameetmeid. Sellega õnnestus G20-l ära hoida üleilmne majandussurutis. Prantsusmaa rahandusministrina osalesin paljudes G20 aruteludes. Kui Prantsusmaast sai 2011. aastal G20 eesistujariik, juhatasin G20 rahandusministrite ja keskpankade juhatajate kohtumisi ning hakkasin ellu viima ulatuslikku töökava, mille alusel reformida rahvusvahelist valuutasüsteemi. IMFi tegevdirektorina töötades oli mul au osaleda G20 juhtide kohtumistel, mis olid majandusliku ja geopoliitilise ebakindluse ajal üleilmsete meetmete koordineerimisel samuti viljakad.

Praeguste probleemide lahendamiseks on endiselt vaja, et G20 püsiks tugeva ja sihikindlana. Finantssektori reformide kava ei ole veel täielikult ellu viidud, maailmamajanduse tsükkel on lõppemas ja paljud keskpangad on kehtestanud nullilähedase lühiajalise intressimäära, kuid samal ajal on paljude riikide rahandus halvemas seisus kui 10 aasta eest. Pealegi tekib uusi lahendamist vajavaid küsimusi, näiteks krüptovara/finantstehnoloogia ning digiülemineku mõju. Peame ka edaspidi leidma nendele küsimustele üleilmsed lahendused. G20 on praegu parim võimalus arutada nii kriisiaegset kui ka tavapärast majanduskoostööd ja majanduse koordineerimist rahvusvahelisel tasandil.

Keskpangad suhtlevad G20ga ja osalevad paljudes selle töörühmades. Ühtlasi teevad nad koostööd G7ga. Ka Rahvusvaheliste Arvelduste Panga juures tegutseb sama tähtsaid arutelurühmi, mille liikmete hulgas on ka neid, kes G7sse ega G20sse ei kuulu. Kuna enamik tähtsaimaid keskpanku on sõltumatud ja täidavad oma volitusi, kooskõlastavad nad oma tegevust pigem harva. Kuid kui teatavates oludes on vaja tegutseda kooskõlastatult, on pidev üksteisega suhtlemine vältimatu.

 

37. Kas EKP peaks midagi ette võtma, et euro kui rahvusvahelise vääringu tähtsust suurendada? Kui jah, siis mida? Kui tõenäoline on, et Jaapani jeen või Hiina jüaan kukutavad euro tähtsuselt teise rahvusvahelise vääringu positsioonilt? Mis sellega kaasneks?

Teooria kohaselt on vääringute rahvusvaheline tähtsus kujunenud peamiselt ajalooliselt ja tihedalt seotud väärtuskõveraga, kuid oma osa on ka mitmel muul teguril, nt riigisisese majanduse suurus ja stabiilsus, selle roll rahvusvahelises kaubanduses ja rahanduses ning geopoliitilised aspektid. Et euro rahvusvahelist positsiooni parandada, peame nende tegurite kallal töötama.

Euroalal on palju varaliike, millele toetuda. EKP viimase aruande kohaselt on euro osakaal üleilmsetes välisvaluutareservides viimasel aastal suurenenud 1,2 % võrra ja ulatub nüüd 20,7 %-ni. Euro osakaal on tublisti suurenenud ka rahvusvahelistes võlakirjaemissioonides, rahvusvahelistes hoiustes ning rahvusvaheliste laenude jäägis.

Mul on hea meel, et komisjon hakkas eelmisel aastal euro rahvusvahelist rolli tugevdama. Arvan, et Euroopa Keskpank toetab majanduslikku ja finantsstabiilsust sellega, et täidab hinnastabiilsusega seotud ülesandeid. See omakorda aitab kaasa sellele, et eurot kasutatakse väärtuse säilitamiseks ka väljaspool euroala. Laiemas mõttes on vääringute üleilmse ligitõmbavuse suurendamiseks vaja usaldusväärset majanduspoliitikat.

Väga tähtis on märkida, et euro rahvusvaheline tähtsus võiks olla veel suurem, kui majandus- ja rahaliit oleks tihedam ja täielikum. Pangandusliidu loomine ja kapitaliturgude liidu arendamine võib aidata tugevdada euroala finantsturge ja muuta euro rahvusvaheliste investorite jaoks atraktiivsemaks. Algatused, mida EKP on turutaristu ja maksevaldkonnas teinud ning mis aitavad suurendada tõhusust ja soodustada euroala finantsturgude suuremat integratsiooni, võivad seetõttu aidata euro rahvusvahelist atraktiivsust suurendada.

 

38. Millised on Teie arvates peamised probleemid ja võimalused keskpanga teavitustegevuses eelseisval perioodil? Kas Teie arvates peaks EKP eurovastaste väidete kummutamiseks rohkem tegema?

Teavitustegevusest on saanud keskpanga poliitika peamisi töövahendeid, sest selle abil saab rahapoliitika tulemuslikkuse nimel ootusi juhtida ning see aitab tekitada usaldusväärsust ja tagada aruandmise. Teavitada on vaja ka selleks, et üldsus säilitaks keskpankade vastu usalduse ja toetaks nende sõltumatust ja õiguspärasust.

Hea on tõdeda, et kogu maailma keskpangad, sh EKP, on muutunud palju avatumaks ja läbipaistvamaks ning esitavad teavet ka muudele inimestele kui tavapäraseks sihtrühmaks olevatele asjatundjatele. Just üldsus ongi minu arvates keskpanga teavitustegevuse uus sihtrühm. Keskpankade tegevus peab mõistetav olema tavakodanikele, keda nad tegelikult ju teenivad. See on usalduse taastamiseks kõige tähtsam.

Usun, et EKP saab inimesi teavitada veel paremini, et tema tegevust mõistetaks rohkem, ja selgitada, miks on tema meetmed inimeste ja nende elu jaoks vajalikud. Rohkem tuleb pingutada ka selle nimel, et jõuda ühiskonnarühmadeni, kes EKP teavitustegevuse keskmes seni ei ole olnud, nt noored ja kodanikuühiskonna organisatsioonid. Nende muresid tuleb tähelepanelikumalt kuulata. Suuri võimalusi kätkeb idee siduda EKP teemadega, mis lähevad inimestele eriti palju korda, nt ebavõrdsus, digiraha või kliimamuutused, ja selgitada arusaadavalt, kuidas need EKPd mõjutavad ja mida EKP saab nendes valdkondades oma volituste piires ära teha.

Samamoodi võiks EKP aktiivsemalt näidata, kuidas on 340 miljoni kodaniku ühisraha euro ja EKP enda tegevus kindlustanud eurooplastele heaolu ning suurendanud ELis jõukust, turvatunnet ja ühtekuuluvust. Hea meel on tõdeda, et üldsuse toetus eurole on enneolematult suur – viimaste uuringute kohaselt toetab eurot 76 % eurooplastest. Kuna aga usaldus EKP vastu taastub aeglaselt, on pidev ja parem teavitustöö igati põhjendatud.

 

39. Kas EKP peaks Teie arvates ostma rohkem EIP võlakirju, et aidata kooskõlas EKP esmaste ja teiseste eesmärkidega rahastada Euroopa tasandi investeeringuid?

ELi riigiüleste emitentide võlakirjade abil, mille hulka kuuluvad ka EIP võlakirjad, rahastatakse Euroopa tasandi investeeringuid. Varaostukava raames on eurosüsteem ostnud riigiüleste emitentide võlakirju suure summa eest – praegu on osalusi kokku umbes 230 miljardi euro eest.

ELi riigiüleste emitentide võlakirjade bilansiline jääk on aga liiga väike, et teha neist eurosüsteemi ostutehingute esmaeesmärk. Seetõttu moodustavad need koguostudest, mis on vaja programmi rahapoliitiliste eesmärkide saavutamiseks teha, ainult osa.

Nagu teistegi avaliku sektori emiteeritud võlakirjade puhul kehtivad EIP võlakirjade ostmisel piirangud. Aluslepingu artikli 123 kohaselt on eurosüsteemil eelkõige keelatud osta EIP võlakirju esmasturult. Nende suhtes kohaldatakse rahastamiskõlblikkuse kriteeriume ning konsolideeritud osaluste puhul tuleb kinni pidada emissiooni- ja emitendipõhisest piirmäärast, mida tõsteti 2016. aastal ELi riigiüleste emitentide võlakirjade jaoks 33 %-lt 50 %-le.

 

40. Kas uutele liikmesriikidele tuleks enne euroalaga ja selle tulemusel ka pangandusliiduga liitumist seada lisatingimused, näiteks rahapesuga seotud ohtude tõhus haldamine, suhteliselt stabiilse kinnisvaraturu olemasolu tõestamine ja korruptsiooni ohjeldamine?

Hea valitsemistava ja tõhusad institutsioonid ei ole vajalikud mitte ainult tootlikkuse ja investeeringute, vaid ka jätkusuutliku majanduskasvu seisukohast. Seetõttu pean vajalikuks, et kui EKP ja komisjon koostavad korrapärast hinnangut selle kohta, kuidas on euroalasse mittekuuluv liikmesriik täitnud majandus- ja rahaliiduga ühinemiseks Maastrichti kriteeriumidest tulenevaid kohustusi, siis peavad nad pöörama eritähelepanu institutsioonide töö kvaliteedile ja juhtimisele ning makromajandusliku tasakaalustamatuse seirele.

Pärast pangandusliidu loomist saab igast riigist, kes võtab euro kasutusele, automaatselt ka pangandusliidu liige. Sellepärast peaksid euroalaga ühinemiseks valmis olevad liikmesriigid olema loomulikult valmis osalema ka ühtses järelevalvemehhanismis ja ühtses kriisilahenduskorras. Seetõttu leian, et 2018. aastal Bulgaariaga ja 2019. aastal Horvaatiaga toimiti väga pragmaatiliselt ja delikaatselt, s.o need riigid hakkasid ühtse järelevalvemehhanismi määruse alusel EKPga tihedat koostööd tegema ja samal ajal ühinesid ERM IIga. Selle raames hinnatakse ühtlasi põhjalikult mõlema riigi pangandussektorit, nii nagu EKP teeb seda ka euroala liikmesriikide puhul. Mul on hea meel ka selle üle, et samamoodi on kavas toimida kõikide liikmesriikidega, kes soovivad tulevikus ERM IIga ühineda. See on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, mille eurorühm sõnastas avaldustes, mis puudutasid Bulgaaria ja Horvaatia liikumist ERM II liikmeks saamise poole.

Peale selle on kiiduväärt, et Bulgaaria ja Horvaatia on asunud järgima paljusid riigipõhiseid nõudeid, mis tuleb enne ERM IIga ühinemist täita. Nõuete täitmine ei puuduta ainult pangandusjärelevalvet, vaid ka makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja struktuuripoliitika elemente, mille hulka kuuluvad näiteks rahapesuvastase tegevuse raamistikud. Nii nagu ERM IIs osalejad on ette näinud, peaks see tagama ka selle, et ühinevate riikide enda meetmete varal on võimalik enne euro kasutuselevõttu sujuvalt ERM IIs osalema hakata.

 

41. Kui suur suhteline mõju on Teie arvates euroala rahapoliitika elluviimisele sellel, mis kandub üle teiste riikide, eelkõige USA rahapoliitikast?

Ülekanduv mõju on üleilmastumise kaasnähtus. USA rahapoliitika mõjutab tõepoolest eriti euroala finantsturge ja võimalik, et seetõttu ka EKP pädevusvaldkonda kuuluvaid majanduse põhinäitajaid. EKP peaks üleilmse rahapoliitika suundumusi tähelepanelikult jälgima, kuivõrd need võivad mõjutada majanduskasvu väljavaadet ja EKP hinnastabiilsuse tagamise volitusi. Tänu poliitikameetmetele (nt intressimäärateemaline eelkommunikatsioon) suudab EKP euroalasiseseid finantstingimusi ülekanduva mõju eest teatava piirini kaitsta isegi üleilmses majanduses, kus kõik on omavahel tihedalt seotud. Nii et isegi ülekanduva mõju korral on EKP rahapoliitika hinnastabiilsuse tagamisel mõjus.

 

42. Milliseks kujuneb tulevikus sularahatehingute osatähtsus võrreldes mittesularahaliste tehingutega?

Sularaha on nii tehingute arvu kui ka väärtuse mõttes sagedasim vahend, millega euroalal müügikohas ostu eest tasutakse. Müügikohas kasutatava maksevahendina säilitab see lähitulevikus oma tähtsuse ilmselt enamikus euroala riikidest. Kuna aga kiiresti suureneb kontaktivabade kaartide ja mobiilimaksete kasutus, kasvab netikaubandus ja arendatakse välkmakseid (mille varal võivad tekkida uued jaemaksevõimalused), võib sularaha kasutamine maksevahendina selle kõige tõttu väga palju muutuda. On küll raske ette näha, kui kiiresti hakkavad sularahatehingud vähenema, aga vähenemine ilmselgelt toimub.

Sularaha kasutamine maksevahendina on ainult üks neist teguritest, mis pangatähtede nõudlust mõjutab. Umbes 75 % ringluses olevatest europangatähtedest kasutatakse selleks, et kas euroalal või välisriikides väärtust säilitada. Pangatähtede nõudlust on mõjutanud ka muud tegurid, nt finants- ja riigivõlakriis, geopoliitiline ebakindlus, vahetuskursi muutused ja poliitilised otsused. Viimastel aastatel on europangatähtede ringluse keskmine kasv olnud pidevalt kindlalt suurem kui SKP kasv.

 

43. Euroopa Parlament nõudis hiljuti, et EKP koostaks ajakava, mille alusel loobuda järk-järgult 500-euroste pangatähtede kasutamise võimalusest. Mida arvate teatavate suure nimiväärtusega pangatähtedega seotud piirangutest? Kas on vaja lisameetmeid?

Käesoleva aasta kevadel lõpetasid kõik euroala riikide keskpangad 500-euroste pangatähtede väljastamise. Kuna euro on rahvusvaheliselt tähtis ning sageli väärtuse säilitamiseks (ka välisriikides) kasutatavate europangatähtede vastu valitseb suur usaldus, on EKP teada andnud, et

500-eurosed jäävad seaduslikuks maksevahendiks, nagu ka kõik teised esimese seeria europangatähed. Nii et ringluses olevate 500-euroste pangatähtede arvu saab vähendada järk-järgult ja läbimõeldult. Samasugune pikaajaline tava on olnud ka teistel keskpankadel, eriti USA Föderaalreservil, mis jätab USA dollari pangatähtede seadusliku maksevahendi staatuse samuti alles. Kui 500-eurostelt seadusliku maksevahendi staatus ära võtta, võib usaldus euro ja europangatähtede vastu väheneda, mistõttu tuleks seda vältida.

 

C. Finantsstabiilsus ja -järelevalve

44. Mida võtta ette viivislaenude suure mahu ja viivislaenude jäägi muutumises valitsevate riskidega? Kuidas hindate väikeste ja keskmise suurusega krediidiasutuste bilansis olevate viivislaenude probleemi? Milliseid meetmeid peaks EKP / ühtne järelevalvemehhanism võtma, et kõik euroala pangad, mitte ainult kõige suuremad, jätaksid halbade laenude katmiseks piisavad reservid?

Kuna viivislaenud vähendavad pankade kasumlikkust ja takistavad kapitali kasutamist uute, tulusamate laenude andmiseks, on neil pankade laenutegevusele halb mõju, need pidurdavad majandustegevust ja suures summas võivad isegi finantsstabiilsuse ohtu seada. Liidu seadusandjate kehtestatud raamistikus on eri Euroopa institutsioonid teinud palju algatusi, mille eesmärk on viivislaenude suurt summat vähendada ja hoida ära nende edasine kuhjumine.

Euroala pankade järele valvav ühtne järelevalvemehhanism on 2014. aastal asutamisest saadik suhtunud viivislaenudesse rangelt. Esiteks vaatab ta varade kvaliteedi põhjalikult läbi ning hindab muu hulgas, kui suuri reserve on suurimad euroala pangad viivislaenudest tuleneva võimaliku kahju katmiseks moodustanud. Ühtlasi on ta andnud pankadele suuniseid selle kohta, milliste meetmete, menetluste ja parimate tavade abil peaksid pangad viivislaenude probleemi lahendama, soovitanud suure viivislaenude mahuga pankadel koostada selliste laenude haldamiseks strateegia ning võtnud konkreetsemaid meetmeid, sõnastades järelevalveootused uute viivislaenudega seotud usaldatavusnõuete kohaste eraldiste suhtes ja viivisnõuetega seotud eraldiste suhtes.

Need pingutused on olnud viljakad. EKP viimaste andmete kohaselt langes EKP otsese järelevalve all olevate pankade viivislaenude suhtarv 2014. aasta neljanda kvartali 7,96 %-lt 2019. aasta esimeseks kvartaliks 3,67 %-le. Absoluutarvudes vähenes viivislaenude kogusumma 2014. aasta neljanda kvartali 958 miljardilt eurolt 2019. aasta esimeseks kvartaliks 587 miljardile eurole.

Peale selle muudeti hiljuti Euroopa Liidu õigusakte, et lisada neisse viivislaenudest tuleneva kahju miinimumkatte nõuded. Nõuete kohaselt peab kõikidel pankadel, st nii suurtel kui ka väiksematel, olema uute laenudega seotud viivisnõuete katmiseks olemas piisav kahjukate.

Mõistan ja pean kiiduväärseks, et seoses uue määruse vastuvõtmisega muudab EKP veidi viivislaenude kahjukattega seotud järelevalvealaseid ootusi, et üldine käsitlus oleks järjepidevam ja lihtsam.

Peale selle koostas Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) – minu teada EKP abiga – suunised viivisnõuete ja makseraskuste tõttu restruktureeritud nõuete haldamise kohta, mis on mõeldud kõigile krediidiasutustele (sh keskmise suurusega ja väikestele) ja mille eesmärk on tagada, et krediidiasutustel oleks usaldatavusnõuete täitmiseks olemas asjakohased vahendid ja raamistikud, mille abil viivisnõudeid korrektselt hallata ja nende mahtu bilansis jätkusuutlikult vähendada. Suunistes on arvesse võetud proportsionaalsusaspekte, mis puudutavad suuniste rakendamist, ja toodud näiteid.

 

45. Kuidas hindate 2. ja 3. taseme varade suurt mahtu paljude pankade bilansis?

Kas kehtivas järelevalveraamistikus võetakse seda vara piisavalt arvesse?

Regulatiivses ja raamatupidamisraamistikus võetakse väärtuse hindamise riske arvesse mitmel viisil. Pangad peavad modelleeritud ümberhindluskasumi korral moodustama teatavates olukordades, kus jälgitavate turuandmete alusel ei saa kasumit tõendada, raamatupidamisstandardite kohaselt reservi. Regulatiivse raamistiku alusel tuleb väärtust korrigeerida veel rohkem, et määrata väärtus kindlaks nii usaldusväärselt, et see annab vajaliku kindluse.

Pankade hindamistavad on EKP pangandusjärelevalve tähelepanu keskmes olnud tegelikult selle loomisest saadik. Minu teada seati kauplemisriski ja varade väärtuse hindamine 2019. aastal pealegi järelevalveprioriteediks. Selle raames tehakse ka palju kohapealseid kontrollkäike, et uurida eelkõige kauplemis- ja tururiskidega seotud aspekte.

 

46. Mida arvate varipanganduse üksuste reguleerimisest? Kas õigusaktides ja järelevalves on puudusi, millega seadusandjad peaksid kohe tegelema? Kas ühtne järelevalvemehhanism peaks tegema ka varipanganduse järelevalvet? Kuidas peaks ühtne järelevalvemehhanism suhestuma finantstehnoloogiaga?

Kriisijärgsed reformid on aidanud vähendada kõiki finantssüsteemis valitsevaid riske, sh neid, mis tulenevad mittepangast finantsasutustest. Nii ELi kui ka üleilmsel tasandil kehtivad nüüd karmimad õiguslikud ja aruandlusnõuded ning järelevalve on rangem. Näiteks rahaturufondid ja väärtpaberistamine on reformide tulemusel turvalisemad ning tuletisinstrumentide ja väärtpaberite kaudu finantseerimise turud läbipaistvamad.

Valvsust ei tohi aga kaotada. Nii nagu IMFi üleilmse finantsstabiilsuse ülevaates rõhutati, peame püüdma paremini mõista ja seirata riske, mis tulenevad kiiresti kasvavast varahaldussektorist. ELis on selle sektori tegevus küll reguleeritud ja järelevalve all, kuid protsüklilisuse, likviidsuspuudujäägi, finantsvõimenduse või omavahelise seotuse tõttu võib see ikkagi šokki võimendada. Neid riske tuleb hoolikalt jälgida. Peaksime hindama, kas praeguses regulatiivses raamistikus on nendele probleemidele makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja süsteemsuse seisukohast piisavalt palju tähelepanu pööratud. Üldiselt tuleb tõdeda, et mittepangast finantsasutuste finantstegevuse jaoks meil makrotasandi usaldatavusjärelevalve meetmeid ei ole. See puudus tuleb kõrvaldada.

 

Mis järelevalvepädevusse puutub, siis minu arvates tuleb kõigepealt saavutada üksmeel selles, et Euroopa tasandil on mittepangast finantsasutuste jaoks vaja tugevat järelevalveraamistikku. Kui järelevalve oleks Euroopa tasandil ühtsem, aitaks see vältida võimalikku ülekanduvat mõju ning toetada võrdseid tingimusi ja kapitaliturgude liidu projekti. Kui liikmesriigid on selles üksmeelele jõudnud, saab kokku leppida, kes järelevalvet teeb.

Minu arust peaksime üldiselt olema järjepidevad, st et kui miski näeb panga moodi välja ja tekitab samu riske mis pank, siis tuleks selle järele valvata nagu panga järele. See kehtib nii investeerimisühingute kui ka finantstehnoloogiaettevõtete kohta. Ühesuguste riskide puhul peavad kehtima samad reeglid.

Finantstehnoloogia võib finantssektorile tuua palju kasu, sh kulutõhususe, paremad tooted ja teenused ning kokkuvõttes tarbijate suurema rahulolu. EKP pangandusjärelevalve peab nende uuendustega sammu pidama ja tagama, et ka pangad ise mõistaksid ja maandaksid riske, mis uue tehnoloogia ja lahenduste kasutamisega kaasnevad.

Mul on hea meel ka selle üle, et EKP osaleb rahvusvahelistes aruteludes, mille eesmärk on finantstehnoloogiaga seotud küsimusi ühtmoodi mõista ja lahendada.

 

47. Millised meetmed aitavad välja kujundada pangandusliidu, mis hõlmab Euroopa hoiuste tagamise skeemi ja eelarvepõhist kaitsekorda, sealhulgas pangandusliidu kehtivate õigusaktide vajalikku rakendamist?

Pangandusliidu loomine oli Euroopa integreerimisel tähtis samm. Tänu sellele on pangandussüsteem stabiilsem ja usaldusväärsem ning majandus- ja rahaliit üldiselt tugevam. Kuid pangandusliit on lõpuni välja kujundamata ega ole seetõttu šokkide eest kaitstud.

Esiteks tuleb ühtse kriisilahendusfondi jaoks luua ühine eelarvepõhine kaitsekord, millega toetataks pangandusliidu teise samba sujuvat toimimist ja usaldusväärsust. Ühine eelarvepõhine kaitsekord annab kapitali- ja likviidsustoetuse kaudu pangakriiside lahendamiseks lisavõimaluse, mida on väga vaja, et pangakriise saaks lahendada ilma süsteemse ülekanduva mõjuta ja maksumaksjaid koormamata, mis on kriisijärgsete reformide peamine eesmärk. Pean juunis toimunud euroala tippkohtumise tulemusi küll kiiduväärseks, aga on väga vaja, et kaitsekorra praktilises kehtestamises lepitaks kokku lähiajal. Peale kaitsekorra tuleks kehtestada kord, mille alusel tagatakse kriisilahenduse käigus likviidsus.

Teiseks on pangandusliidust puudu veel üks sammas – Euroopa hoiuste tagamise skeem. See aitaks kogu rahaliidus ühtlustada hoiustajate usaldust, mis suurendaks finantsstabiilsust ja soodustaks finantsintegratsiooni. Ühtlasi põhineb ühisrahaala ideel, et raha – ja hoiused on tavakodanike jaoks tähtsaim rahaallikas – jaoks on hea, kui usaldus on suur kõikjal, olenemata sellest, kus raha ühisrahaalal hoitakse.

 

48. Kuidas võivad finantsvõimenduslaenud finantsstabiilsust ohustada ja mida nendega ette võtta?

USA, ELi ja rahvusvahelised asutused on finantsvõimenduslaenudele – mida üldiselt mõistetakse kui laenu andmist suure võlakoormusega laenuvõtjatele – pööranud suurt tähelepanu.

Viimase aastakümne jooksul on finantsvõimenduslaenude turud tohutult kasvanud. Samal ajal on nendega seotud krediidikvaliteet halvenenud, sest äriühingutest laenuvõtjad kasutavad finantsvõimendust üha rohkem ja laenuandmise standardid on langenud enneolematult madalale tasemele. Näiteks anti EKP avalikel andmetel ELis 2017. aastal finantsvõimenduslaene umbes 300 miljardi euro eest. 2018. aasta neljandaks kvartaliks olid ainuüksi 18 panka suurendanud finantsvõimenduslaenudega riskipositsioone kokku 321 miljardi euroni.

Struktuurne nihe mittefinantsettevõtete poole, mille laenukvaliteet on madalam, tekitab usaldatavusnõuetega seoses üldiselt probleeme. Esiteks kauplevad suure võlakoormusega ettevõtted suurema krediidiriski marginaaliga, neil on suuremad võlad ja nende aktsia hind kõigub rohkem. Languse ajal võib selle tagajärjel suureneda turu volatiilsus, mis võib levida ka teistele turgudele või võimendada seal volatiilsust. Teiseks on suurema võlakoormusega ettevõtete puhul tõenäolisem, et languse ajal vähendavad need investeeringuid rohkem kui väiksema võlakoormusega ettevõtted. See võib viia veel suuremasse langusesse. Kolmandaks, kui mõni suur pank või mittepangast finantsasutus on andnud finantsvõimenduslaene liiga palju, võib üksuse tasandi stress kanduda ka mujale. Kui ettevõtete laenukoormus suureneb, laenuandmise standardite tase langeb ja laenuandjad on vähe kaitstud, võib makseviivituse tõenäosus suureneda ja finantsvõimenduslaenude tagasimaksmise määr langeda.

Sellega on seotud veel mitu olulist tundmatut, sh kes on mittepangast finantsasutuse tegelikud investorid nii finantsvõimenduslaenude kui ka kollateraliseeritud laenukohustuste puhul. See, kuidas finantsvõimenduslaene stressiolukorras tagasi makstakse – arvestades, et paljudel turgudel toimunud nihke tagajärjel on investorikaitse laenudokumentides varasemast väiksem – viib ilmselt selleni, et laenusummadest saadakse tagasi vähem kui kunagi varem.

Nii riikide kui ka rahvusvahelisel tasandil on juba praeguseks ära tehtud suur töö. Näiteks finantsstabiilsuse nõukogu jälgib selliseid turge väga tähelepanelikult ja võimalike puuduste paremaks analüüsimiseks kavatsevad selle liikmed järgmistel kuudel põhjalikumalt uurida teavet, mis puudutab selliste varadega seotud riskipositsioonide tunnuseid. Kuna finantsvõimenduslaenude turud ja turuosalised tegutsevad globaalselt, peavad reguleerivad ja järelevalveasutused oma tööd tihedalt kooskõlastama. Laenu andmisel kõrgete standardite järgimiseks peaks see hõlmama nii panku kui ka mittepangast finantsasutusi.

Järelevalveasutused on palju tööd teinud ka selleks, et pankade riskijuhtimisraamistikus käsitletaks ja hallataks selliseid riske hoolikalt. 2017. aasta mais avaldas EKP pangandusjärelevalve finantsvõimendusega tehingute suunised, mille eesmärk oli kõrvaldada pankade riskijuhtimis- ja riskiseireraamistikus tuvastatud puudused.

 

49. Milliseid probleeme tekitaks EKP jaoks Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) muutmine Euroopa Valuutafondiks?

Mul on hea meel, et 2019. aasta juuni euroala tippkohtumisel jõuti ESMi reformi põhielementides üldiselt kokkuleppele. Lõplik otsus tuleb tingimata teha 2019. aasta detsembris, sest selle reformiga saab tugevdada euroala struktuuri ja euroala suutlikkust tulla tulevikus majandus- ja finantskriisidega toime.

ESMi muudetud lepingus on ette nähtud, et tehingute tegemisel peaks reformitud ESM austama pädevust, mis on ELi õigusega antud liidu institutsioonidele ja asutustele. See tähendab, et ESMi uued pädevusvaldkonnad ei piira EKP ega Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu pädevust, sealhulgas rahapoliitika, mikrotasandi usaldatavusjärelevalve ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve valdkonnas.

Mis puudutab ettepanekut nimetada ESM ümber, nõustun EKP väljendatud seisukohaga, et nimi „Euroopa Valuutafond“ oleks eksitav. Ei ESMi eesmärgid ega ülesanded ole valuutaga seotud. Tuletan meelde, et IMF sai oma nime seetõttu, et selle loomisega püüti säilitada liikmete vahel nõuetekohane vahetuskord – milles alguses jälgiti, kas liikmed peavad kinni nn Bretton Woodsi vahetuskursisüsteemist – ning see edendab oma pädevuse raames endiselt rahvusvahelist rahapoliitikakoostööd ja stabiilseid vahetuskursse.

Kõigele lisaks tuleb ESM integreerida ELi õiguskorda, et see hakkaks Euroopa Parlamendile aru andma.

 

50. Kuidas hindate EKP osalemist finantsabiprogrammides? Kas kavatsete algatada selle, et hinnataks EKP rolli ja tegevust finantsabiprogrammides? Milliseks kujuneb Teie arvates edaspidi EKP võimalik osalemine finantsabiprogrammides ja programmijärgses järelevalves?

EKP on osalenud nende liikmesriikide kohandamisprogrammides, kes seda on soovinud. EKP on oma teadmistega täiendanud komisjoni ja IMFi omi. Finantsabiprogrammide raames on liikmesriigid viinud ellu mahukaid reforme, mis on andnud võimaluse jätkusuutlik majanduskasv taastada.

Nõustun Euroopa Keskpanga nõukogu hiljutise otsusega, et EKP peab pöörama põhitähelepanu valdkondadele, mis on otseselt seotud rahapoliitika ja finantsstabiilsusega. Poliitikakujundus näiteks töö- ja tooteturu reformide ning erastamisvaldkonnas on küll endiselt väga tähtis, kuid minu arust oleks õigem, kui sellega tegelevad teised partnerid.

Mis hindamisse puutub, siis mina pooldan teabe kogumist tagasiside kaudu ja toetan täielikult hinnangu andmist tagantjärele. Tulemuste parandamiseks tuleb varasematest kogemustest muidugi järeldusi teha. Kui olin IMFi tegevdirektor, koostasid fondi töötajad järelhinnangut Iirimaa (2015), Portugali (2016) ning Kreeka esimese (2013) ja teise (2017) programmi kohta. Kõik aruanded on aruandluskohustuse täitmiseks avalikud.

 

51. Mida arvate vajadusest hoida rahapoliitika ja pangandusjärelevalve rangelt lahus ning millised reformid Teie arvates lahushoidmist toetaksid ja soodustaksid?

Ühtse järelevalvemehhanismi loomisega kehtestati kaitsemeetmed, mille abil hoitakse järelevalve- ja rahapoliitikaülesannete täitmine lahus, et nende valdkondade vahel ei tekiks arvatavat ega tegelikku huvide konflikti. Näiteks järelevalveotsuseid arutab ja valmistab ette EKP järelevalvenõukogu ning nõukogu osa on ainult otsustada, kas esitada vastuväide või mitte.

Minu meelest on seadusandjad saavutanud ühtse järelevalvemehhanismi määruse puhul hea tasakaalu. Ühelt poolt hoitakse rahapoliitika- ja järelevalveülesanded EKPs üksteisest rangelt lahus. Teiselt poolt tekib kummagi ülesande täitmisel halduskoostoime, mida saab ära kasutada, näiteks võib jagada IT-süsteeme ja pidada ühist statistikaosakonda. Ühtlasi on rangeid reegleid järgides võimalik eri tegevusvaldkondade vahel teavet vahetada, et näiteks kriisiolukorras võetaks arvesse kogu vajalikku teavet. Seetõttu toetan lahususpõhimõtte korrektset rakendamist, sest minu arust see põhimõte toimib. Lisapiirangute kehtestamine võib vähendada kulutõhusust või tekitada teabevahetuses lisatakistusi, mille tõttu ei pruugita näiteks kriisiolukorras teha õigeid otsuseid.

 

52. Kuidas suhtute võimalikku konflikti finantsstabiilsuse ja konkurentsi vahel?

Kuidas neid ühitada?

Piisavalt suur konkurents peaks tarbijate ja üldse majanduse jaoks kasulikum olema. Liiga väheste finantsteenuste pakkujatega turg ei ole optimaalne kahel põhjusel. Esiteks võivad laenuintressimäärad olla tarbijate jaoks liiga kõrged, mille tagajärjel tarbijate heaolu väheneb ning investeeringud ja majanduskasv on omakorda väiksemad. Teiseks, kui finantsteenuste pakkujaid on vähe, siis on nad suurema tõenäosusega suured, süsteemselt olulised ettevõtjad ning neil on välismõju, kuna nad on pankrotti minemiseks liiga suured.

Tervistav konkurents peaks ühtlasi aitama vältida finantsteenuste liigset pakkumist, mille tagajärjel võivad laenumarginaalid väikseks kahaneda ning võidakse võtta liiga suuri riske, mis mõjub finantsstabiilsusele väga halvasti. Kokkuvõttes peaks tervistava konkurentsitasemega majanduses olema finantsteenuseid õigel hulgal ja selliste hindadega, mis katavad kõik kulud ja kaasnevad riskid. Samal ajal peaks normaalne konkurents kaitsma kohalike monopolide ja pankrotti minemiseks liiga suurte ettevõtjatega seotud probleemide eest. Euroopa Liidu regulatiivse raamistikuga parandatakse võimalusi lahendada pankrotti minemiseks liiga suurte pankade tekitatavad probleeme nii headel aegadel kui ka kriisiolukorras.

 

53. Kuidas saaksid ühtne järelevalvemehhanism ja Ühtne Kriisilahendusnõukogu koostööd tihendada?

Olen aru saanud, et need kaks teevad juba praegu aktiivselt koostööd igal tasandil, sh juhatuse, nõukogu ja tehnilisel tasandil. Nad on sõlminud kahepoolse vastastikuse mõistmise memorandumi, mis hõlmab mitut koostöövaldkonda ja nii korrapärast kui ka sporaadilist teabevahetust ning nii igapäevatöös kui ka kriisiolukorras. Memorandum tuleks korrapäraselt läbi vaadata. Olen kindel, et koostöö tiheneb veelgi, võttes muu hulgas arvesse hiljutisi seadusandlikke muudatusi, nt kogu kahjumikatmisvõime standardi rakendamist.

 

54. Tänu riskivähendamispaketile on EKP-l võimalik jätta oma kontrollipädevusse kuuluva panga puhul globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate punktisumma arvutamisel ELi-sisesed riskipositsioonid arvesse võtmata. Nõukogu väidab, et see on õigustatud ühtse kriisilahenduskorra loomisega. Kas peate õigeks, et Euroopa suurimate pankade jaoks muudetakse karmid kapitalinõuded nii palju leebemaks?

Tänu ühtse järelevalvemehhanismi ning ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi loomisele on maksejõuetusohus või raskustes oleva panga jurisdiktsiooniülest tegevust nüüd, kui on olemas pangandusliit, võrreldes kriisieelse raamistikuga palju lihtsam hallata. Pangandusliidus ei ole piiriülesed riskipositsioonid seega enam õige asendusmuutuja, mille alusel kriisilahenduse keerukust hinnata.

Seda tunnistati, kui vaadati läbi süsteemselt oluliste finantseerimisasutuste üleilmne arvutusmeetod, mille alusel saavad ametiasutused seda arvesse võtta. See hoiab pangandusliidus omakorda ära soovimatu mõju piiriülesele tegevusele, piiriülesele finantsintegratsioonile ja mitmekesistamisele.

Pankadel peab muidugi ka edaspidi olema kapitali piisavalt palju ja vastavalt riskidele.

 

55. Kuidas hindate ELis pangakriiside lahendamise mehhanismi rakendamist? Kas oleks tarvis uusi vahendeid? Kui jah, siis milliseid?

Pangandusliidu teise samba loomine koos ühtse kriisilahenduskorra määruse ning pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi vastuvõtmisega on Euroopa kriisiohjeraamistikku viimaste aastate jooksul märkimisväärselt tugevdanud. Nende alusel on kasutusele võetud kriisilahendusvahendid, eriti kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahend, mille abil saavad ametiasutused pankakriisi korrektselt lahendada, ilma et selleks kasutataks maksumaksjate raha. Esimest korda katsetati kriisilahendusraamistikku 2017. aastal Banco Populari kriisi lahendamisel, kui Ühtne Kriisilahendusnõukogu otsustas kohaldada kriisilahendusmeetmeid. Raamistik osutus tõhusaks.

 

Euroopa kriisilahendusraamistiku rakendamine on alles üleminekuetapis, sest tähtsaid elemente (Euroopa pankade kahjumikatmisvõime arendamine) alles töötatakse välja. Teatavaid elemente saab veel paremaks muuta ja ühtlustada. See hõlmab varajase sekkumise raamistiku tugevdamist sellega, et kõrvaldatakse kattuvus järelevalve- ja varase sekkumise meetmete vahel, luuakse kriisilahendusest väljuvatele pankadele likviidsuse tagamise raamistik, pankade maksejõuetust hakatakse käsitlema ühtselt (selleks luuakse ühtlustatud haldusalane likvideerimisvahend), otsitakse lahendusi päritolu- ja vastuvõtvate riikidega seotud küsimustele ning hoiustajatele kehtestatakse üldine eelisseisund. Ka pangakriiside lahendamise raamistikus tuleb tagada, et päritolu- ja vastuvõtvate riikide huve käsitletakse tasakaalustatult, nii et pangandusliit lõimuks veel rohkem.

 

56. Mida arvate praegusest institutsioonilisest korraldusest, kus Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegutseb EKP all, kuigi nõukogu on saavutanud makrotasandi usaldatavusjärelevalves konkreetseid tulemusi? Kas Teie arvates valitseb konflikt rahapoliitika, usaldatavusjärelevalve poliitika ja EKP järelevalvefunktsiooni vahel?

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu loodi, sest finantskriisist õpiti eelkõige seda, et uue poliitikaülesandena tuleb hakata finantssüsteemi üle makrotasandi usaldatavusjärelevalvet tegema. Sellest ajast saadik, kui nõukogu 2010. aastal asutati, on see ELi makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitikat aktiivselt kujundanud sellega, et on esitanud eri finantsstabiilsusküsimuste teemal palju soovitusi, hoiatusi, arvamusi ja avaldanud muid väljaandeid, mis puudutavad nii ELi pangandussektorit kui ka muid valdkondi.

Sellest, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegutseb EKP all, tekib kasulik koostoime, kui võtta arvesse EKP ja riikide ametiasutuste teadmisi ja kohustusi makro- ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalves. Samal ajal peavad need struktuurid olema otsuste tegemisel muidugi sõltumatud. Minu teada teevad Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu haldusnõukogu ja EKP nõukogu otsuseid teineteisest sõltumatult. Selle tagavad eraldi otsustusmenetlus ja organid, nagu ELi õiguses on sätestatud.

57. Milline on nüüd, mil pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi ning ühtse kriisilahenduskorra määrust on muudetud kogu kahjumikatmisvõime lisamisega, Teie seisukoht hoiupankade, pankrotistumiseks liiga suurte või omavahel liiga tihedalt seotud krediidiasutuste suhtes ning kogu ELi pangandussektori kasumlikkuse küsimuses, ning milline peaks Teie arvates olema selle edasine areng või ülesehitus, et täita reaalmajanduse ja pikaajalise rahastamise vajadusi?

Kriisijärgsete reformide keskne eesmärk on olnud tagada, et ükski pank, selle suurusest ja vastastikustest seostest sõltumata, ei oleks pankrotistumiseks liiga tähtis, ja sellesuunalistesse poliitikameetmetesse on üsna palju panustatud. Pankade kriisilahendus peab kindlasti olema teostatav ja usaldusväärne ning sellega ei tohi kaasneda süsteemsed ülekanduvad mõjud ega maksumaksjate koormamine. Vastavad meetmed hõlmavad kogu kahjumikatmisvõimet, kuid oma osa on ka kriisilahendusel, järelevalvel ja kapitalil.

Kogu kahjumikatmisvõime nõue aitab tekitada küllaldast kahjukatmis- ja rekapitaliseerimisvõimet, mis võimaldab läbi viia kavakohase kriisilahenduse ja pankrotti vältida. Euroala süsteemselt olulised pangad peavad täitma üleminekuajal nii riskipõhiseid kui ka võimenduspõhiseid kogu kahjumikatmisvõime nõudeid ning peagi hakkavad nad täitma kõiki nõudeid. Kogu kahjumikatmisvõime nõue on juba praegu aidanud oluliselt suurendada süsteemselt oluliste pankade kahjumikatmisvõimet, ning kui seda Euroopas omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kaudu rakendada, suureneb kahjumikatmisvõime veelgi, sealjuures ka pankadel, mis ei ole süsteemselt olulised.

Kogu kahjumikatmisvõime nõude ja üldisemalt põhimõtte „pankrotistumiseks liiga suur“ tühistamisele suunatud reformide üks soovitav tagajärg võib olla pankade varjatud subsideerimise vähenemine. Üldjuhul tuleb eelnimetatud eeskirjadest tingitud kulusid kõrvutada sellega, kui tähtis on tühistada põhimõte „pankrotistumiseks liiga suur“, mis omakorda suurendaks finantsstabiilsust ning vähendaks kriiside tõenäosust ja mõju. Pangandussüsteemi stabiilsus ja turvalisus soodustab reaalmajandust ja tasakaalustatud rahastamist.

Varem käesoleval aastal alustas finantsstabiilsuse nõukogu põhimõtte „pankrotistumiseks liiga suur“ muutmiseks käivitatud kriisijärgsete reformide põhjalikku hindamist. Selle käigus hinnatakse, kas teostatud reformid toimivad nii nagu kavandatud ning kuidas need vähendavad süsteemselt oluliste pankadega seotud moraaliriski ja süsteemseid riske. Samuti hinnatakse reformide mõju finantssüsteemile laiemalt.

 

58. Kuidas saaks pangandusliit rahapesu, maksustamise vältimise ja terrorismi rahastamise vastu tulemuslikumalt võidelda? Milline roll peaks selles olema EKP-l / ühtsel järelevalvemehhanismil? Kuidas oleks rahapesuvastase raamistiku jõustamisel ja selle üle järelevalve teostamisel kõige parem jagada ülesanded EKP ja Euroopa Pangandusjärelevalve ning liikmesriikide järelevalveasutuste vahel?

Rahapesu, maksustamise vältimise ja terrorismi rahastamise riske tuleb vähendada muu hulgas oma ülesandeid täitvate eri asutuste koostöös. Seda näitasid hiljaaegu Euroopa panganduses ilmnenud rahapesujuhtumid ja neid käsitlev hiljutine Euroopa Komisjoni aruanne. Seda arvestades on äärmiselt tervitatavad kapitalinõuete direktiivis, viiendas rahapesuvastases direktiivis ja Euroopa Pangandusjärelevalve määruses hiljuti tehtud seadusandlikud muudatused, millega tahetakse eri asutuste vahelist koostööd tugevdada.

Ühtne järelevalvemehhanism tegeleb mikrotasandi usaldatavusjärelevalvega; rahapesu ega terrorismi rahastamise vastane võitlus ei ole tema ülesanne. Sellega tegelevad riiklikud järelevalveasutused. Kuid EKP-lt oodatakse, et ta võtaks rahapesu ja terrorismi rahastamise riske arvesse näiteks järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessis või juhtorganite liikmete sobivuse hindamisel, kuna rahapesu ja terrorismi rahastamise vastane võitlusega seotud küsimused võivad suuresti mõjutada usaldatavust.

Hiljuti suurendati Euroopa Pangandusjärelevalve osakaalu rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse järelevalve käsitluste kooskõlastamisel ja ühtlustamisel ning see on tervitatav areng, mis aitab kogu ELi ulatuses tagada rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse järjepidevuse. EKP, liikmesriikides usaldatavusnõuete ning rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse üle järelevalve tegijate ning Euroopa Pangandusjärelevalve ülesanded on erinevad, kuid tähtis on see, et kõigi asjaomaste asutuste tehtav järelevalve aitaks tulemuslikult rahapesuriske vähendada ning tõkestada rahapesust pankadele, finantssüsteemile ja majandusele tervikuna tekkida võivat kahju.

 

59. Hiljutise Malta Pilatus Banki juhtumi puhul tekkisid EKP-l õiguslikud takistused, kui EKP soovis laenuandja litsentsi tühistada pärast seda kui panga juhatuse esimees vahistati märtsis USAs väidetava rahapesu ja pangapettuse eest. Viivituse põhjuseks olid väidetavalt ebaselged eeskirjad ja riiklike järelevalveasutuste ülemäärane kaalutlusõigus. Kui hästi suudab EKP Teie hinnangul oma praeguste usaldatavusjärelevalve volituste alusel tulevikus õiguslike ja tehniliste vahendite abil rahapesu tõkestada ja sellistes olukordades tulemuslikult tegutseda?

Ühtse järelevalvemehhanismi raames kontrollivad Pilatus Banki suguste vähemoluliste krediidiasutuste puhul usaldatavusnõuete täitmist vahetult riiklikud pädevad asutused. EKP vastutusalasse kuulub aga, peamiselt riiklike pädevate asutuste taotlusel, kõigile ühtse järelevalvemehhanismi alla kuuluvatele krediidiasutustele lubade väljaandmine ja tühistamine ning nende poolt oluliste osaluste omandamise hindamine. Kui pankade poolt rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste nõuete täitmise kontroll kuulub asjaomaste riiklike asutuste pädevusse ning rahapesuga seotud kuritegude uurimine riiklike õiguskaitseasutuste pädevusse, siis EKP võtab usaldatavusnõuete vastavushinnangute koostamisel vastavalt kohaldatavale õigusraamistikule arvesse pädevatelt riiklikelt asutustelt saadud asjakohast teavet ja hinnanguid, muu hulgas teavet lubade tühistamise kohta. Seda tehes tugineb EKP rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlevatele riiklikele asutustele ja teeb nendega tihedalt koostööd.

Hiljutiste rahapesujuhtumite mõjul on ELis tehtud mitmeid õiguslikke ja operatiivseid algatusi usaldatavusnõuete kontrollijate, sealhulgas EKP osatähtsuse suurendamiseks, et võtta nimetatud nõuete täitmise kontrollimisel arvesse rahapesuga seotud probleeme ning tugevdada ühelt poolt usaldatavusnõuete täitmise ning teiselt poolt rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse alase järelevalve tegijate koostööd. Selliste algatuste näiteks on meetmed, millega parandada teabe jagamist asutuste vahel ning usaldatavusnõuete täitmise kontrollimise kooskõlastamist ja järjepidevust rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitlusega seotud küsimuste lahendamisel.

 

60. Kuidas hakkab Teie arvates EKP pärast hiljaaegu ELis toimunud skandaale pankade finantsstabiilsuse hindamisel rahapesuriski arvesse võtma? Kas Teie arvates tuleb rahapesuvastase tegevuse järelevalve ELis koondada ühte ametisse või mehhanismi ja kas seni, kui see teoks saab, peaks pädevatel asutustel olema võimalik kasutada rahapesu tõkestamise eesmärgil maksuandmeid?

Hiljutised teated väidetavast rahapesust Euroopa pangandussektoris viitavad vajadusele rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse raamistikku jätkuvalt täiustada. Ühtse turu kaitsmiseks tuleb ehk kaaluda üleeuroopalisemat tegutsemist, kuna praeguse raamistiku tulemuslikkuse määrab selle kõige nõrgem riigisisene rakendamine. Rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse järelevalve tsentraliseerimise kohta olen ma öelnud, et Euroopa Liidu Komisjoni teatises ELi rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse parandamise kohta on mitmeid kaalumist väärivaid valikuvõimalusi, näiteks: i) kujundada rahapesuvastane direktiiv ümber ELi määruseks, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse reeglistikku rohkem ühtlustada; ii) anda rahapesuvastase võitluse järelevalve ülesanded liidu asutusele, mis tagaks finantssektoris kõrge kvaliteedi ja rahapesuvastaste meetmete järjepideva järelevalve; ning iii) tugevdada rahapesu andmebüroode piiriülese koostöö toetamiseks kooskõlastusmehhanismi.

Olgugi et rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste nõuete täitmist pankade poolt jälgivad praegu liikmesriikide asjaomased ametkonnad, peaks EKP oma järelevalveülesannete ja -volituste raames rahapesu ja terrorismi rahastamise ohtu väga tõsiselt võtma. Seejuures võib tähtsaks osutuda usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve ning rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse järelevalve tegijate vaheline teabevahetus, mis aitab EKP-l usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve hindamisel kaaluda ka rahapesuriske.

 

61. USA finantssektor on euroala omaga võrreldes integreeritum, mistõttu on seal kergem negatiivsete šokkide mõju leevendada (vastupanuvõime on suurem). Samas on ülemaailmne finantskriis paljastanud üheaegselt nii finantsvõrgustike vastupidavuse kui ka hapruse: samad omadused, mis teatavates tingimustes muudavad süsteemi vastupidavamaks, võivad teistes tingimustes saada olulisteks süsteemsete riskide ja ebastabiilsuse allikateks. Kas finantsintegratsiooni süvendamine on kõigil juhtudel finantsstabiilsuse eesmärgiga kooskõlas? Millised peaksid olema kapitaliturgude liidu eesmärgid?

Ülemaailmne finantskriis näitas, et ilmselt ei saa finantsintegratsioon ja finantsstabiilsus üheaegselt suureneda. Ühest küljest vähendab finantsturgude integratsioon riigi- ja valdkonnaspetsiifilistest kaitsetustest tingitud idiosünkraatilisi riske, kuna reaalmajanduse rahastamisallikad muutuvad mitmekesisemaks ja riskid jagunevad eri riikide vahel. Teisest küljest võib suurem omavaheline seotus soodustada lokaalsete pingete levimist, nii et juba väikesed šokid võivad häirida finantsturgude normaalset toimimist. Kriis näitas, et selliste vastassuunaliste mõjude tasakaalustamiseks on vaja reguleerimist ja järelevalvet.

Lisaks kriisijärgselt ellu viidud regulatiivsetele, kriisiohjamise ja järelevalve reformidele, muu hulgas eelkõige pangandusliidu loomisele ja ELi makrotasandi usaldatavusraamistiku täiustamisele võimaldab kapitaliturgude liit integratsiooni saavutusi laiendada ilma finantsstabiilsust kahjustamata. Kapitaliturgude liidu tegevuskaval võib olla keskne osa ka ELi finantskeskkonna ja järelevalvekorralduse ümberkujundamisel Brexitist tulenevate probleemide lahendamiseks. Selle peaeesmärgid on näiteks Euroopa mittefinantsettevõtete rahastamisallikate suurem mitmekesistamine ning ELi-siseste investeeringute piiriülese mõõtme tugevdamine. See tugevdaks finantssüsteemi vastupanuvõimet riigi- ja valdkonnaspetsiifiliste riskide suhtes, võiks riskide riikideülese jagamise kaudu suurendada heaolu ning seeläbi tõhustada rahapoliitika sujuvat ülekandumist. Veel on kapitaliturgude liidu eesmärk suurendada euroalal/ELis piiriüleseid omakapitaliinvesteeringuid ja varade ristosalust, mis süvendaks erafirmade riikidevahelisi riskijagamismehhanisme ja muudaks tarbimise kasvu sujuvamaks. Kõige muu kõrval teeb kapitaliturgude liit võimalikuks vastupidavad piiriülese integratsiooni meetodid välismaiste otseinvesteeringute, välismaise omakapitali ja pikema tähtajaga laenude andmise kaudu.

Mina olen Euroopa kapitaliturgude täiustamisel siiani saavutatuga rahul. Kõik eesmärgid ei ole aga veel täidetud. Finantsstabiilsuse tagamiseks peaks edasine areng tihedamalt integreeritud ELi kapitaliturgude suunas hõlmama pangandusvälise finantssektori asjakohast reguleerimist ja selle makrotasandi usaldatavusnormatiivide käsitlemist. Ning lisaks peaks tõeliselt lõimitud kapitaliturgude liiduga kaasnema ühtne järelevalveraamistik.

 

62. Mida Te arvate IMFi (J. Benes ja M. Kumhof) 2012. aasta raportist „Chicago kava läbivaatamine“ ja selle aluseks olnud seisukohtadest? Kas Teie arvates aitaksid selles esitatud panganduse reformimise ettepanekud süsteemseid nõrkusi leevendada?

Teie viidatud IMFi töödokumendis käsitletakse nn Chicago kava, mille pärast suurt depressiooni esitas esimesena Chicago Ülikooli professor Henry Simons. Selle kava, mida nimetatakse ka kitsaks või kitsapiiriliseks panganduseks, kesksed elemendid jagunevad kaheks: esiteks tuleks nõuda pangahoiuste sajaprotsendilist tagamist valitsuse väärtpaberitega; teiseks võiksid pangad uusi laene rahastada üksnes oma tulude või vahetult valitsuselt võetud laenude arvel.

Kitsa panganduse pooldajate väitel kaotaksid need abinõud hoiuste väljavoolu ohu, tagaksid valitsuse kontrolli krediiditsükli üle, kuna erapangad ei kontrolliks nn laia rahapakkumist, ning vähendaksid valitsuse ja erasektori võlga. Mina isiklikult kahtlen sellise kava vajalikkuses ja soovitavuses. Ma ei ole kindel, et erapankadelt laia rahapakkumise võimaluse võtmine on hea mõte, kuna ei ole kindel, et valitsused üldjuhul suudaksid reaalmajanduse rahastamist paremini korraldada. Lisaks, kui pankade laenuandmisvõimet nii rangelt piirata, võib eeldada, et eralaenude andmine kolib kiiresti üle finantssüsteemi reguleerimata valdkondadesse ja me ei tea, mida see kaasa toob.

Nüüd, kui finantskriisist on kümme aastat möödunud, on pangad üldiselt varasemast palju turvalisemas seisus. Praegu nõutakse, et pankadel peab olema kriisieelse ajaga võrreldes rohkem ja kvaliteetsemat kapitali. Lisaks eeldatakse, et neil on kõrgekvaliteediliste likviidsete varade suured puhvervarud, et nad saaksid oma kohustusi täita ka olukorras, kui turud ei toimi. Oleme palju ära teinud probleemi „pankrotistumiseks liiga suur“ lahendamiseks, eelkõige vähendanud maksumaksjate riske nõudega, et pangad annaksid laene, mille tasumata jätmise nad suudaksid välja kannatada ja mille saab panga maksejõuetuse korral muuta omakapitaliks. Ning makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite kasutamise abil saame finantssüsteemi veelgi tugevdada, kohandades nõudeid vastavalt finantstingimuste tsüklilistele muutustele ning leevendades teatud turgudel või piirkondades ilmnevaid struktuurseid süsteemseid riske.

Praegusel momendil peaks põhirõhk olema finantssüsteemi kriisijärgsete reformide täielikul, õigeaegsel ja järjepideval elluviimisel. Ning enne edasiste ulatuslike muudatuste tegemist peaksime neid reforme hoolikalt hindama, veendumaks et need kulgevad kavakohaselt.

 

63. Euroopas on mitmete oluliste avaliku ja erasektori võlakirjade tootlus negatiivne. Kas see mõjutab kuidagi finantsstabiilsust ja kui mõjutab, siis mida tuleks ette võtta?

Väga suurel osal kõrgelt noteeritud valitsuse võlakirjadel ja märkimisväärsel osal mittefinantssektori ettevõtete võlakirjadest on tõepoolest negatiivne tootlus. See kehtib isegi väga pika lõpptähtajaga võlakirjade kohta. Kergemad rahastamistingimused võivad aidata toetada makromajanduskeskkonda ja soodustada finantsstabiilsust, kuid nendega kaasnevad ka mõned finantsstabiilsust ohustavad tegurid, mida tuleb hoolikalt jälgida.

Esiteks, kuna võlakirja negatiivne tootlus tähendab selle emiteerijale kergeid rahastamistingimusi, võib tal tekkida soov võtta lisariske või kasutada finantsvõimendust, mida teistsugustes tingimustes võib pidada ülemäärasteks. Kuna valitsuse võlakirjade tootlus on ka pangalaenude jaoks võrdlusaluseks, võivad sellised riskid mõjutada ka muid laenuvõtjaid peale firmade ja valitsuste võlakirjade turul osalejate.

Teine tagajärg on varade, näiteks elu- ja äriruumide kallinemine, mis võib olla seotud võlakirjade negatiivse tootlusega, kuna investorid kohandavad sellele vastavalt oma investeeringuportfelle. Kõrgemate intressimäärade korral võib nii laenuvõtjate tagasimaksevõime kui ka tagatiste väärtus olla väiksem. See võib suurendada laenuandjate, sealhulgas pankade laenuportfellide krediidiriski.

Kõigele lisaks mõjutab negatiivne tootlus võlakirjadesse investeerijaid. Püsivalt madal tulu investeeringutelt tekitab raskusi kindlustusfirmadele ja pensionifondidele, kes investeerivad ulatuslikult madala tulumääraga võlakirjadesse ja muudesse fikseeritud tulumääraga varadesse. Nende investeeringuportfellide keskmine tulumäär on viimastel aastatel märgatavalt vähenenud. Ilmselt väheneb see veelgi, sedamööda kuidas jõuab kätte vanemate ja tulusamate võlakirjade väljaostutähtaeg ja need asendatakse uuemate ja vähem tulusatega. Teatava tulusustaseme säilitamiseks on osa sellistest investoritest suurendanud oma portfellide krediidiriski ja kestusel põhinevat riski.

Kõigi selliste riskide leevendamiseks on vaja kombineeritud sobivaid järelevalvemeetmeid, sealhulgas nii mikro- kui ka makrotasandi usaldatavusnõuete poliitikat, mida finantssüsteemi eri osades kohandatakse vastavalt eri riskidele.

 

64. Milline on Teie seisukoht EKPs huvide konfliktide vältimise suhtes? Kas on vaja mingeid muutusi, et tagada EKP sõltumatus finantssektorist?

EKP-le on usaldatud avalikke huve teenivate ülesannete täitmine. Seepärast peaksid EKP otsuseid langetavate organite liikmed ja tema töötajad järgima kõige rangemaid eetikanõudeid mitte üksnes huvide konfliktide vältimiseks, vaid ka sõltumatuse, ausameelsuse, aruandekohustuse täitmise ja läbipaistvuse tagamiseks.

Minu arvates on EKP kehtestanud usaldusväärsed ausameelsuse kaitsemeetmed, võttes seejuures arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Ombudsmani ning vabaühenduste, näiteks Transparency Internationali soovitusi ja ettepanekuid. Hiljuti avaldatud ühtne käitumisjuhend kehtib peale EKPs töölepingu alusel töötavate kõrgemate ametiisikute ka nende suhtes, kelle liikmesriigid on oma eeskirjade kohaselt sinna ametisse nimetanud. Juhend sisaldab erieeskirju huvide konfliktide vältimiseks ja haldamiseks seoses tegevusega pärast EKPs töötamist, eraviisiliste finantstehingutega ja suhetega huvirühmadega, samuti eeskirjade rikkumise korral rakendatavaid meetmeid ja huvide deklaratsioonide avaldamise kohustust. EKP töötajate eetikaraamistikus pööratakse palju tähelepanu huvide konfliktide haldamisele.

Veel on EKP-l spetsiaalsed raamistikud ja tegevustavad, millega kindlustatakse tema sõltumatus finantssektorist nii regulaarsete struktureeritud kohtumiste kui ka kahepoolsete kohtumiste korral. Kõrgetasemeliste dialoogide või turu kontaktrühmade raames finants- ja mittefinantssektori esindajatega toimuvate regulaarsete struktureeritud kohtumiste jaoks on kehtestatud näiteks läbipaistvust, head valitsemistava, eetilist käitumist ja ausust puudutavad sätted. Olgu märgitud, et teave selliste rühmade liikmete, nende valiku kriteeriumite ja nende koosolekute kohta avaldatakse EKP veebisaidil. Samamoodi on EKP-l kindlad eeskirjad aususe, läbipaistvuse ja aruandekohustuse tagamiseks EKP kõrgete ametiisikute kahepoolsetel kohtumistel finantsturu esindajatega, ning selliseid kohtumisi puudutav teave esitatakse üldjuhul ka ametiisikute kohtumiste avaldatud ajakavades.

Seejuures on muidugi tähtis mitte vaibuda rahulolusse, vaid püüda alati selle poole, et nimetatud raamistikud piisavalt kajastaksid uusimaid arenguid ja parimaid tavasid.

 

D. EKP toimimine ning demokraatlik aruandekohustus ja läbipaistvus

65. Kuidas Teie isiklikult suhtute sotsiaalsesse dialoogi EKPs? Kuidas suhtute asjaolusse, et EKP ainulaadselt sõltumatu seisundi tõttu ei kehti tema töötajate suhtes ei ELi personalieeskirjad, ELi institutsioonide teenistujate teenistustingimused ega Saksamaa tööseadused?

EKPs on loodud põhjalik raamistik töötajate esindajate (valitud personalikomitee ja tunnustatud ametiühing, IPSO) teavitamiseks ja nendega konsulteerimiseks. Selles nähakse ette presidendi või tema esindajate ja töötajate esindajate regulaarsed kohtumised. Lisaks on EKP sotsiaaldialoogis tähtis koht teenuste talituse juhil, kes annab presidendi kaudu aru juhatusele, ning EKP personaliosakonnal. Mina isiklikult kavatsen kohtuda kõigi EKP töötajate ja nende valitud esindajatega ning kasutada seda võimalust nende muredesse süvenemiseks.

Mõistan, et EKP töötajate suhtes ei kehti vahetult välised tööhõive või tööõiguse sätted, kuid EKP lähtub oma töötajate teenistustingimuste kehtestamisel liidu esmasest õigusest. EKP peab kohaldama liikmesriikidele ühiseid õiguslikke põhimõtteid, Euroopa Liidu õiguse keskseid põhimõtteid ning eeskirju, mis sisalduvad liikmesriikidele mõeldud ELi sotsiaalpoliitika alastes määrustes ja direktiivides. Lisaks kehtib kõiki ELi institutsioonide suhtes põhiõiguste harta.

Ning EKP teenistustingimuste ja nende konkreetsetel juhtudel rakendamise üle teeb kohtulikku kontrolli Euroopa Kohus.

 

66. Kas Teie arvates on vaja mehhanisme EKP nõukogu liikmete tegevuse ja käitumise jälgimiseks ja hindamiseks ELi tasandil?

EKP kui euroala keskpank ja pangandusjärelevalve tegija peaks oma maine ja sõltumatuse kaitsmiseks püüdlema hea käitumise ja hea valitsemistava kõrgeimate normide poole.

Minu arusaamise järgi on hiljuti vastuvõetud EKP kõrgete ametiisikute ühtse käitumisjuhendi eesmärk hea käitumise ja hea valitsemistava rangete normide kehtestamine. Selles kohustatakse kõiki nõukogu, juhatuse ja järelevalvenõukogu liikmeid avaldama igal aastal oma huvide deklaratsiooni vastavalt Euroopa Parlamendi ja valitsusväliste organisatsioonide nõudmistele ning Euroopa Ombudsmani soovitustele.

 

Need deklaratsioonid tagavad isiklike, ametialaste ja finantshuvide täieliku läbipaistvuse. Puuduvad lävendid, millest allapoole jäävatel juhtudel ei peaks oma finantshuve deklareerima, ning EKP on rõhutanud, et ta rakendab kõigist ELi institutsioonidest kõige rangemaid finantsvalduste ja finantstehingute jälgimise eeskirju. Kõrgete ametiisikute huvide läbipaistvusele lisaks avaldatakse igal kuul nende kohtumiste ajakavad.

Minu arvates loovad kõik need eeskirjad üheskoos piisavad kaitsemeetmed hea käitumise tagamiseks.

 

67. Euroopa Parlamendil on EKP aruandekohustuse täitmisel oluline roll. Milliseid järeldusi teete nendevaheliste suhete võrdlemisel teiste sarnaste institutsioonide vaheliste suhetega (nt USA Kongressi ja Föderaalreservi võrdlus Euroopa Parlamendi ja EKPga ning Ühendkuningriigi parlamendi ja Inglise Pangaga)?

Keskpanga sõltumatuse põhimõte on olnud kõikjal maailmas keskpankadele ja sealhulgas ka EKP-le väga kasulik, nagu seda näitab empiiriliselt hästi tõendatud tugev seos sõltumatuse ja hinnastabiilsuse säilitamise vahel. Kuid keskpankade tugev sõltumatus on vaid asja üks külg. Selle teine pool on keskpanga range aruandekohustus: see suurendab keskpanga usaldusväärsust, kuna tugevdab toetust tema poliitikale ja usaldust tema vastu.

Seepärast on riikide keskpankadel ja parlamentidel ülesanne pidevalt tagada ranget aruandekohustust hõlmavad vastastikused suhted. Varasematel aastatel lahendasid EKP ja Euroopa Parlament selle probleemi sellise aruandluskorra loomisega, mis on väga sarnane teiste arenenud majandusega riikide keskpankade vastava korraga. Näiteks Föderaalreservi juhatuse esimees annab USA Kongressile aru neljal korral (kaks korda Senatile ja kaks korda Esindajatekojale). EKP president esineb Euroopa Parlamendis viis korda aastas (neli korda majandus- ja rahanduskomisjonis ning korra parlamendi täiskogu istungil).

Kuid teiste institutsioonide tavade jäljendamisest olulisem on minu arvates see, et EKP aruandluskord oleks jätkuvalt kooskõlas tema ülesannete ja kohustustega (ning seda vajadusel jätkuvalt täiustataks, tuginedes aluslepingu raamistikule ning järgides täiel määral keskpanga sõltumatuse põhimõtet) ning oleks kooskõlas institutsiooni enda ja kodanike aruandlusnõuetega. Praegusi suhteid aluseks võttes on oluline (ja on ka EKP huvides) tagada kahe institutsiooni viljaka dialoogi jätkumine, mis võimaldab EKP-l oma otsuseid selgitada ja Euroopa Parlamendil EKP tegevuspoliitikat kontrollida. Selline tulemuslik dialoog parandab veelgi EKP tegevuspoliitika üldist mõistmist ja parandab majandustulemusi: IMFi uuringutes on leitud, et riigi majandus on tugevam, kui riigi rahapoliitikat rohkem usaldatakse ja kui riigi sõltumatu keskpank saadab selgeid sõnumeid.

 

68. Mida arvate EKP presidendi ja Euroopa Parlamendi vahelisest rahapoliitika teemalisest dialoogist? Millised meetmed ja tulevased reformid tugevdaksid Teie arvates EKP demokraatlikku aruandekohustust Euroopa Parlamendi ees?

Dialoogi ja arvamustevahetusse uskujana rõõmustab mind asjaolu, et aastatega on EKP ja Euroopa Parlament loonud aruandlustavad, mis mitte üksnes ei kajasta aluslepingu nõudeid, vaid lähevad neist kaugemale ja milles täielikult tunnustatakse ka aluslepingus sätestatud keskpanga sõltumatuse põhimõtet.

Näiteks aluslepingus sätestatud EKP aastaaruande avaldamise nõuetest tulenevalt võtab parlament nüüd igal aastal vastu resolutsiooni selle aruande kohta ning järgneval aastal avaldab EKP omapoolse tagasiside sellele resolutsioonile, millega tugevdatakse kahe institutsiooni vahelist sisulist dialoogi. Euroopa Parlamendi resolutsioon annab EKP töösse olulise panuse, kuna see kajastab Euroopa elanike esindajate seisukohti EKP tegevuse ja tegevuspoliitikate suhtes.

Lisaks on EKP presidendi kuulamised Euroopa Parlamendis kujunenud keskseks EKP tegevustulemuste käsitlemise foorumiks, mis võimaldab kodanikel avaldada arvamust selle kohta, kui hästi keskpank tahab ja suudab oma eesmärki täita. Selle kõrval on Euroopa Parlamendi taotletud EKP juhatuse liikmete sporaadilised kuulamised võimaldanud keskseid aktuaalseid küsimusi sihipäraselt arutada. Nende mõttevahetuste kõrval on parlamendiliikmete kirjalikud küsimused ja EKP presidendi vastused neile avardanud kahe institutsiooni vahelist dialoogi vaid silmast silma kohtumistest laiemaks ja võimaldanud käsitleda teatud valijaskondadele eriti olulisi või väga tehnilisi küsimusi.

Tuleb veel lisada, et kui 2014. aastal anti EKP-le uued järelevalveülesanded, kaasnes sellega eraldi aruandluskord. Aluslepingu ja ühtse järelevalvemehhanismi määruse kohaselt sätestatakse Euroopa Parlamendi ja EKP institutsioonidevahelises lepingus väga konkreetsed aruandluskanalid selle tagamiseks, et parlamendiliikmed saaksid kontrollida EKP järelevalveülesannete täitmist, ning viiel viimasel aastal on neid kanaleid ulatuslikult kasutatud.

Selle eduka kogemuse baasil saab veelgi tugevdada EKP ja Euroopa Parlamendi vahelist dialoogi, tunnustades seejuures täielikult EKP sõltumatust ja Euroopa Parlamendi rolli. IMFi tegevdirektori ametis olles tugevdasin ma selle institutsiooni läbipaistvustavasid ja valmisolekut suhelda kõige laiema võimaliku kuulajaskonnaga. Tulevikus võib Euroopa Parlamendist ning eriti selle majandus- ja rahanduskomisjonist saada keskne foorum, mille kaudu tagada EKP läbipaistvus ning arendada avatud ja viljakat dialoogi senisest enamate sidusrühmade, poliitikakujundajate ja Euroopa kodanikega.

 

69. Mida saaks EKP teha, et edaspidi kandideeriksid seal juhtivatele ametikohtadele ka naised ja et EKPs suureneks sooline mitmekesisus? Kuidas kavatsete isiklikult soolist tasakaalu EKPs parandada? Mis ajaks eeldate oma sellealase tegevuse esimesi tulemusi?

Viimastel aastatel on keskpankade tegevuskavades muutunud senisest tähtsamaks arutelud soolise tasakaalu üle; need on nii IMFi kui ka EKP strateegilises tegevuskavas tähtsal kohal. Praegust soodsat hetke ära kasutades tuleb seniseid algatusi arendada ja edasi liikuda.

Soolise võrdõiguslikkuse probleem on keerukas ja soolise lõhe kaotamiseks ei ole ühte kõigile sobivat retsepti. Kuid me teame tervet rida meetmeid, mis on osutunud edukaks. Sellised on näiteks talendihaldustsüklile (töölevõtmisest kuni edutamisteni) suunatud sihipärased meetmed ja sellekohase edasimineku jälgimine eesmärgiga teha lõpp erapoolikusele ja luua kõigile võrdsed tingimused; strateegiline andmekasutus, näiteks väline võrdlusanalüüs; senisest ulatuslikum finantsteenuste sektori kuvandi uuendamine, et muuta see naiste jaoks ahvatlevamaks; ning naisjuhte pooldavate meestega suhtlemine.

Mitmekesisuses ja kaasamises tulemuste saamiseks tuleb muuta kultuuri ja käitumist kõigil tasanditel: see peab hõlmama organisatsiooni kõiki töötajaid ja juhte; selline on mu kogemus IMFist, kus olid antud valdkonnas EKPga sarnased probleemid. Olen veendunud, et EKP töötajaskonna soolist tasakaalustatust ja mitmekesistamist saab mitmete muudegi näitajate põhjal veel oluliselt parandada.

 

70. Kuidas on Teie arvates võimalik parandada EKP tegevuse tõhususega seotud aruandekohustust Euroopa Kontrollikoja ees? Kus lõpevad Teie arvates Euroopa Kontrollikoja volitused? Kas Teie arvates tuleks kontrollikoja volitusi mõista võimalikult laialt ja kas need peaksid hõlmama ka juurdepääsu kõigile asjakohastele dokumentidele?

Euroopa Kontrollikoda on liidu institutsioonilise korralduse oluline osa ning tema kui välise osapoole nõuanded aitavad tihtipeale kindlakskujunenud protsesse ümber mõtestada ja uuenduslikkust säilitada. Seepärast toetan igati tema tegevust, mis eeldab ka juurdepääsu kõigile kontrollikoja volituste täitmiseks vajalikele dokumentidele.

Esmastes õigusaktides on kontrollikoda konkreetselt volitatud EKPd auditeerima, pöörates eriti tähelepanu EKP juhtimise operatiivsele tõhususele. EKP-le tuleb kasuks kontrollikoja hinnang selle kohta, milline on parim saavutatud eesmärkide ja kasutatud ressursside suhe. EKP sõltumatuse kaitsmiseks ei kuulu aga kontrollikoja mandaadi hulka panga oluliste otsuste sisu ja õigustatuse hindamine.

 

71. Kas Teie arvates tuleks EKP siseselt kohaldada uue direktiivi (liidu õiguse rikkumistest teatavate isikute kaitse kohta) nõudeid? Millal kehtestab EKP Teie arvates erimenetlused rikkumisest teatajate kaitseks?

Tean, et EKPs eksisteerivad rikkumisest teatajate jaoks sisemised ja välised suhtluskanalid, kuid

mõistan ka seda, et asju saaks veel paremini korraldada.

Mulle on teada, et üks EKP juhatuse strateegilisi prioriteete aastateks 2018–2020 on rikkumisest teatajaid käsitleva raamistiku tõhustamine. See võimaldab EKP-l hoolikalt kaaluda sellistes õigusaktides nagu Euroopa Parlamendi uus (2019. aasta aprilli) rikkumisest teatajaid käsitlev direktiiv esitatud nõudeid, pakkuda välja vilepuhujate kaitse ühtsed miinimumnõuded ning esitada sobivate võrreldavate institutsioonide muid häid tavasid, tegevuspoliitikaid ja protsesse, samuti Euroopa Andmekaitseinspektori ja Euroopa Parlamendi soovitusi.

Pean oluliseks, et mis tahes institutsioonil oleks kehtestatud kindel raamistik, millega luuakse rikkumisest teatajatele sobivad teavituskanalid ja asjakohane kaitse. Sellise raamistiku ja selliste menetluste kehtestamine on igati EKP huvides – nii puhtalt riskijuhtimise seisukohalt kui ka sellise kultuuri ja töökeskkonna stimuleerimiseks ja juurutamiseks, kus on üheselt selge, et asjadest rääkimist mitte üksnes julgustatakse, vaid ka oodatakse, seda nii institutsiooni kui ka tema töötajate kasu ja heaolu silmas pidades.

 

72. Mida arvate sellest, et üks kord varem eiras nõukogu EKP juhatuse liikme ametisse nimetamisel Euroopa Parlamendi arvamust?

Ma hindan kõrgelt Euroopa Parlamendi kui ELi kodanike vahetu esindaja rolli, seda ka EKP juhatuse liikme kandidaatide sõelumisel, mis kaasneb ELi esmastes õigusaktides ette nähtud Euroopa Parlamendi arvamuse esitamisega. Kuid seejuures ei ole minu asi kommenteerida nõukogu ja Euroopa Parlamendi kui institutsioonide vaheliste suhete küsimusi.

 

73. Kas nõustute hakkama EKP presidendiks ka siis, kui Euroopa Parlament hääletab selle vastu?

Mulle teeb au, et Euroopa Ülemkogu liikmed pidasid mind sobivaks EKP presidendi kandidaadiks ning et majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu võttis vastu soovituse seada üles minu kandidatuur. Ma isiklikult arvan, et Euroopa Parlamendi arvamus on üks keskne samm EKP presidendi ametisse nimetamisel ning et sellega pannakse alus EKP ja Euroopa Parlamendi usaldusväärsele aruandluskohustusele. Seepärast loodan siiralt, et parlamendi praegune koosseis on nõukogu soovitusega nõus.

 

74. Milliseid meetmeid võiks EKP võtta, et paremini täita aruandluskohustust Euroopa Parlamendi ees, arvestades EKP rolli euroala esindajana rahvusvahelistes organisatsioonides? Kuidas saaks ühitada ühelt poolt võrreldavuse ja ühtsete normide vajadust ning teiselt poolt vajadust tunnustada erinevate ühenduste rahastamismudelite ja rahastamisvajaduste iseärasusi?

Ülemaailmsed tihedad vastastikused majandussidemed muudavad vajalikuks tiheda koostöö. Vaatamata riikide, kultuuride ja süsteemide suurtele erinevustele globaalsel tasandil näitas ülemaailmne finantskriis, et rahvusvahelisel koostööl poliitikavallas on finantsstabiilsuse ja kestliku majanduskasvu säilitamisel keskne tähtsus. Sellise koostöö saavutamiseks vajatakse institutsioone ja foorumeid, kus riigid saavad rajada vastastikust usaldust ja lugupidamist mittekonfliktse dialoogi kaudu. Mul oli au juhtida IMFi, mis on aktiivselt süvendanud ülemaailmset dialoogi ja koostööd, toetades seeläbi majanduskasvu ning tõkestades jõukust kahjustavaid poliitikasuundumusi.

EKP on rahvusvahelistes majandus- ja finantsküsimustes oluline ja usaldusväärne institutsioon. Tema tegevus rahvusvahelistes institutsioonides ja rahvusvahelistel foorumitel aitab üleilmsel tasandil edendada koostööd ja mõistlikumat poliitikakujundamist. Mina isiklikult olen alati hinnanud lisaväärtust, mida andis IMFile EKP vaatlejastaatus.

EKP tegutseb rahvusvahelistes institutsioonides ja foorumitel vastavalt Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirjas kehtestatud tingimustele. Seetõttu antakse kogu sellisest tegevusest korrapäraselt aru selleks ettenähtud kanalite kaudu. Lisaks olen rahul asjaoluga, et EKP on avalikustanud loendi rahvusvahelistest foorumitest, kus ta osaleb, ning on väljendanud valmisolekut teavitada Euroopa Parlamenti ning majandus- ja rahanduskomisjoni oma seisukohtadest rahvusvahelistel foorumitel.

 

75. Varasemalt on EKP käivitanud selliseid algatusi nagu analüütiline krediidiandmebaas AnaCredit ja Euroopa võlgade jaotamise algatus (European Distribution of Debt Initiative, EDDI). Millisena näete EKP rolli sellistes algatustes ja kust läheb Teie arvates seadusandja eesõiguste piir?

Euroala nagu iga muugi rahaliit vajab tõhusat finantsturu taristut. Seepärast on aluslepingus ja Euroopa Keskpankade Süsteemi põhikirjas antud EKP-le ja eurosüsteemile finantsturutaristu osas selge mandaat. Lisaks on üks EKP põhihuvisid saada kätte kõik andmed, mis on vajalikud tema aluslepingus määratletud ülesannete täitmiseks. Sellepärast nõutakse põhikirjas, et EKP koguks riikide keskpankade abiga nende ülesannete täitmiseks vajalikku teavet. Seetõttu näeb EKP mandaat ette võimaluse esitada seadusandlikke algatusi sellistes konkreetsetes valdkondades nagu statistika ja maksesüsteemid.

Kui EKP sellise algatuse teeb, on tähtis tagada, et ta tunnustaks täiel määral seadusandja eesõigusi ja tegutseks tihedas koostöös seadusandjaga. Statistikavaldkonnas sätestatakse Euroopa Liidu toimimise lepingus EKP, Euroopa Parlamendi ja nõukogu jagatud pädevus võtta vastu meetmeid statistika koostamiseks. On koostatud vastastikuse mõistmise memorandum, milles määratletakse selgelt EKP ja Eurostati kohustused ELi tasandi majandus- ja finantsstatistika koostamisel. Muudel juhtudel oli Eurosüsteemi algatus see Euroopa seadusandjale vajalik alus, mille põhjal varem kehtestati sellised asjaomased õiguslikud nõuded nagu ühtse euromaksete piirkonna määrus või väärtpaberite keskdepositooriumide määrus.

On tähtis, et EKP ka edaspidi jätkaks selliste algatuste edasiarendamist avatult ja täiesti läbipaistvalt, kuulates kõigepealt avalikel konsultatsioonidel ära sidusrühmade seisukohad ja tegutsedes üksnes neid arvesse võttes. Nii saavad ELi kodanikud, turuosalised ja muud sidusrühmad avaldada arvamust EKP koostatavate uute määruste kohta. Lisaks läbipaistvusele tagatakse nõnda ka see, et EKP saab kasu kõigi huvitatud osapoolte teadmistest ja oskustest, ning tulemuseks on parem poliitikakujundamine.

 

76. Kas Teie arvates on Teil või teistel EKP kõrgematel ametiisikutel sobilik osaleda keskpankurite ja finantssektori juhtide organisatsioonis Group of Thirty või muudes sellistes organisatsioonides või ühendustes?

Et suhtuda ülesannete käsitlemisse ja lahendamisse avatult, eri vaatenurki arvestades ja neist õppides, tuleb kindlasti suhelda väga erinevate osapooltega. Group of Thirty liikmed on väljapaistvad isiksused, erineva taustaga ja erinevate mõttesuundade esindajad, ning ma mõistan, et mõttevahetused nendega on intellektuaalselt rikastavad ja EKP jaoks kasulikud.

Minu arvates on oluline, et EKP ametiisikute kontaktid oleksid täiesti läbipaistvad ning et neid suunaks kindel hea valitsemistava raamistik koos piisavate kaitsemeetmetega.

Toetan täielikult EKP kommet jagada selliste organisatsioonide või ühenduste korraldatud üritustel osalemise kohta teavet nii enne kui ka pärast nende toimumist ning õhutada nende korraldajaid andma väga läbipaistvalt teavet nii üritustel osalejatest kui ka seal käsitletud teemadest.

Minu arusaamise järgi on EKP kehtestanud huvirühmade ja eeskätt finantsturu osalistega suhtlemise osas ranged kaitsemeetmed. Need on osa EKP kõrgete ametiisikute käitumisjuhendist, mida kohaldatakse nii nõukogu, juhatuse kui ka järelevalvenõukogu liikmete suhtes.

 

 

 

 

 


VASTUTAVA KOMISJONI MENETLUS

Pealkiri

Euroopa Keskpanga presidendi ametisse nimetamine

Viited

N9-0023/2019 – C9-0048/2019 – 2019/0810(NLE)

Konsulteerimise / nõusolekutaotluse kuupäev

16.7.2019

 

 

 

Vastutav komisjon

istungil teada andmise kuupäev

ECON

18.7.2019

 

 

 

Raportöörid
nimetamise kuupäev

Roberto Gualtieri

18.7.2019

 

 

 

Läbivaatamine parlamendikomisjonis

4.9.2019

 

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

4.9.2019

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

37

11

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gunnar Beck, Stefan Berger, Gilles Boyer, Cristian-Silviu Buşoi, Derk Jan Eppink, Engin Eroglu, Markus Ferber, Jonás Fernández, Frances Fitzgerald, José Manuel García-Margallo y Marfil, Luis Garicano, Sven Giegold, Neena Gill, Valentino Grant, José Gusmão, Enikő Győri, Eero Heinäluoma, Danuta Maria Hübner, Stasys Jakeliūnas, Herve Juvin, Othmar Karas, Billy Kelleher, Ondřej Kovařík, Georgios Kyrtsos, Aušra Maldeikienė, Costas Mavrides, Csaba Molnár, Luděk Niedermayer, Piernicola Pedicini, Dragoş Pîslaru, Luisa Porritt, Jake Pugh, Evelyn Regner, Antonio Maria Rinaldi, Alfred Sant, Joachim Schuster, Pedro Silva Pereira, Ernest Urtasun, Inese Vaidere, Johan Van Overtveldt, Stéphanie Yon-Courtin, Marco Zanni

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Gerolf Annemans, Manon Aubry, Carmen Avram, Niels Fuglsang, Eugen Jurzyca, Margarida Marques, Siegfried Mureşan, Ville Niinistö, Irene Tinagli

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 200 lg 2)

Alice Kuhnke

Esitamise kuupäev

9.9.2019

 

 

[1] ELT C 235,12.7.2019, lk 1.

Viimane päevakajastamine: 13. september 2019Õigusteave - Privaatsuspoliitika