RAPORT mis käsitleb nõukogu soovitust Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ametisse nimetamise kohta

6.12.2019 - (C9‑0149/2019 – 2019/0817(NLE))

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Irene Tinagli

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI OTSUS

mis käsitleb nõukogu soovitust Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ametisse nimetamise kohta

(C9‑0149/2019 – 2019/0817(NLE))

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse nõukogu 10. oktoobri 2019. aasta soovitust (12451/2019)[1];

– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9‑0149/2019),

– võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni soolise tasakaalu kohta kandidaatide esitamisel ELi majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele[2],

– võttes arvesse kodukorra artiklit 130,

– võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0049/2019),

A. arvestades, et Euroopa Ülemkogu konsulteeris 16. oktoobri 2019. aasta kirjas Euroopa Parlamendiga Fabio Panetta Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks nimetamise küsimuses kaheksa-aastase ametiajaga alates 1. juunist 2019;

B. arvestades, et majandus- ja rahanduskomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud tingimusi ja lepingu artiklis 130 sätestatud EKP täieliku sõltumatuse nõuet; arvestades, et hindamise käigus sai parlamendikomisjon kandidaadilt elulookirjelduse ning vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C. arvestades, et seejärel korraldas parlamendikomisjon 4. septembril 2019. aastal kandidaadi kahe ja poole tunnise kuulamise, kus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele;

D. arvestades, et Euroopa Keskpanga nõukogu koosneb Euroopa Keskpanga juhatuse liikmetest ja nende liikmesriikide keskpankade juhatajatest, mille rahaühik on euro; arvestades, et kõik keskpankade juhatajad on tänaseni mehed;

E. arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt väljendanud rahulolematust Euroopa Keskpanga juhatuse liikmete ametisse nimetamise menetluse suhtes ning nõudnud sellega seoses menetluse parandamist; arvestades, et Euroopa Parlament on nõudnud, et talle esitataks aegsasti vähemalt kahest nimest koosnev sooliselt tasakaalustatud nimekiri;

F. arvestades, et 17. septembril 2019 esitas Euroopa Parlament heakskiitva arvamuse nõukogu soovituse kohta nimetada Christine Lagarde Euroopa Keskpanga esimeseks naissoost presidendiks;

G. arvestades, et Euroopa Keskpanga nõukogus on naised jätkuvalt alaesindatud; arvestades, et Euroopa Parlament taunib asjaolu, et liikmesriigid ei ole seda nõudmist tõsiselt võtnud, ning nõuab, et riiklikud ja ELi institutsioonid teeksid aktiivselt tööd soolise tasakaalu saavutamiseks järgmiste kandidaatide ametisse nimetamisel;

H. arvestades, et kõik ELi ja liikmesriikide institutsioonid ja organid peaksid rakendama soolise tasakaalu tagamiseks konkreetseid meetmeid;

1. toetab nõukogu soovitust nimetada Fabio Panetta Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks;

2. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

 

 

1. LISA: FABIO PANETTA ELULOOKIRJELDUS

Fabio Panetta

KONTAKTANDMED
Banca d’Italia Via Nazionale 91 – 00184, Rooma, Itaalia e-mail: [e-mail]
Sündinud 1. augustil 1959 Roomas Abielus, kolm last
AKADEEMILINE KVALIFIKATSIOON
1996 1984 1982	Doktorikraad majanduse ja rahanduse erialal (London Business School) Magistrikraad (M.Sc.) rahandusökonoomika erialal (London School of Economics) Diplom kiitusega majandusteaduste erialal (LUISSi ülikool, Rooma)
töökogemus ja olulisemad ametikohad
Praegu:               Varasemad ametikohad:	Itaalia keskpanga (Banca d’Italia) kõrgem asejuhataja. Asendab keskpanga juhatajat tolle äraoleku või töövõimetuse korral. Itaalia kindlustusjärelevalve ameti (IVASS) president. Sellest ametikohast tulenevalt on ta Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu haldusnõukogu liige.  Ta on Rahvusvaheliste Arvelduste Panga direktorite nõukogu juhataja asetäitja. Seitsme riigi rühma (G7) ja kahekümne riigi rühma (G20) Itaalia asendusliige. OECD 3. töörühma liige.  Rahvusvahelise Rahandus- ja Pangandusuuringute Keskuse (ICMB) juhatuse liige Genfis ning Einaudi Majandus- ja Rahandusinstituudi (EIEF) nõukogu liige. Ta on pälvinud Itaalia Vabariigi Teeneteordeni suurohvitseri tiitli.   Ta oli aastatel 2004–2017 Banca d’Italia juhatajat saatev isik ja asendusliige Euroopa Keskpanga nõukogus (juhatajad Antonio Fazio, Mario Draghi, Ignazio Visco). 2014. aastast kuni 2019. aasta juulini Euroopa Keskpanga ühtse järelevalvemehhanismi järelevalvenõukogu liige. 2012. aastast kuni 2019. aasta maini Banca d’Italia juhatuse liige ja asejuhataja. Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) direktorite nõukogu liige (2013 ja 2015–2018). 2003. aastast kuni 2019. aasta juunini Rahvusvaheliste Arvelduste Panga ülemaailmse finantssüsteemi komitee liige. Alates 2013. aastast Itaalia kindlustusjärelevalveasutuse (Ivass) juhatuse liige.   1985. aastal asus tööle Banca d’Italia uuringute osakonda. Edutati mänedžeriks (2000), rahandus- ja finantsosakonna peamänedžeriks ja juhiks (2004), majandusväljavaadete ja rahapoliitika osakonna vanemmänedžeriks ja juhiks (2007) ning eurosüsteemi ja finantsstabiilsuse eest vastutavaks tegevdirektoriks (2011). Kursuse „Konkurents ja tulemuslikkus Euroopa finantssüsteemis“ õppejõud (kursus magistrikraadi omandamiseks Euroopa majanduse ja rahvusvahelise rahanduse erialal) Rooma Tor Vergata ülikoolis (2004–2005). Doktoriõppekursuse „Finantsturgude teooria ja praktika“ õppejõud Rooma Tor Vergata ülikooli majandusteaduskonnas (1995–1996). Rooma LUISSi ülikooli ökonomeetria teaduslik assistent (1982–1983).
MUUD ÜLESANDED
2010–2012: 2005–2011:   1999–2007: 2010–2011:   2005–2006:   2000–2001:   1999–2002:   1998–2000:	Banca d’Italia finantsstabiilsuse aruande peatoimetaja. International Journal of Central Banking’i direktorite nõukogu liige. Banca d’Italia aastaaruande ja majandusbülletääni raha, krediiti ja rahandust käsitlevate peatükkide toimetaja. Riigiriski ja pankade rahastamistingimuste töörühma esimees, kes annab aru ülemaailmse finantssüsteemi komiteele (Rahvusvaheliste Arvelduste Pank). Finantsturu volatiilsuse uurimisrühma esimees, kes annab aru ülemaailmse finantssüsteemi komiteele (Rahvusvaheliste Arvelduste Pank). Tõhususe, konkurentsi ja krediidivoogude töörühma esimees seoses G10 rahandusministrite ja keskpankade presidentide toetatud uuringuga pangandus- ja finantssektori konsolideerimisprotsessi kohta. Banca d’Italia esindaja OECD kõrgetasemelises rahandusekspertide töörühmas (Pariis). G10 riikide keskpankade juhatajate asutatud aktsiaturgude töörühma liige. Ta on teinud majandus- ja rahandusteemalisi seminare järgmistes institutsioonides: American Economic Association, Board of Governors of the Federal Reserve System, Federal Reserve Bank of Chicago, Bank for International Settlements, De Nederlandsche Bank, Federal Deposit Insurance Commission, Borsa di Milano, Associazione Bancaria Itaalia majandus- ja rahandusministeerium, Consob, Euroopa Ülikool-Instituut (Firenze), London Business School, London School of Economics, Università Bocconi, Bank of Canada, Sapienza ülikool, Tor Vergata ülikool, Center for International Studies, Istituto per la Ricerca sociale, Center for Economic Policy Research (CEPR), Monte Titoli S.p.A., Università di Pavia, Bank of England, Associazione per gli Studi di Banca e Borsa, LUISSi ülikool, Università Cattolica di Milano, Università di Ancona, Università di Sassari, Università di Verona, Autorità Garante per la Concorrenza, Associazione Prometeia, Frankfurt Institute for Law and Finance, Banque Centrale du Luxembourg. Ta on Itaalia Majandusassotsiatsiooni, Ameerika Finantsassotsiatsiooni ja Ameerika Majandusassotsiatsiooni liige. Ta on avaldanud pangandus- ja rahandusalaseid töid paljudes Itaalia ja välismaa ajakirjades (vt lisatud loetelu). Ta on olnud järgmiste Itaalia ja välismaa ajakirjade retsensent: American Economic Review, Quarterly Journal of Economics, Journal of Money, Credit and Banking, Review of Economics and Statistics, Journal of Financial Intermediation, Journal of Banking and Finance, Journal of Development Economics, Journal of the European Economic Association (JEEA), Open Economies Review, Journal of Development Economics, International Review of Economic and Finance, Economic Modelling, Economic Notes, Rivista di Politica Economica, Moneta e Credito, Politica Economica.
AUHINNAD JA STIPENDIUMID
2006   1985   1983	Auhind „Premio Giornalistico Internazionale Santa Margherita Ligure per l’Economia“ parimale majandusteemaliste artiklite autorile. Banca d’Italia Paolo Andreini nimeline stipendium majandusõpinguteks välismaal. Haridusministeeriumi stipendium poliitökonoomia õpinguteks välismaal.
OLULISEMAD PUBLIKATSIOONID
OLULISEMAD ARTIKLID RAHVUS-VAHELISTES AJAKIRJADES                                                       RAAMATUD JA MONOGRAAFIAD                         MUUD ARTIKLID ja ettekanded                                                                                                                                                                     Töö-dokumendid	„Are Mergers Beneficial to Consumers? Evidence from the Market for Bank Deposits“, kaasautor D. Focarelli, The American Economic Review, Vol. 93, No. 4, september 2003 (avaldatud ka: Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 448, juuli 2002). „The Interaction between Capital Requirements and Monetary Policy“ (2014), with Paolo Angelini and Stefano Neri, Journal of Money, Credit and Banking, Vol. 46, Issue 6, september 2014. „Do Mergers Improve Information? Evidence From the Loan Market“, kaasautorid Fabiano Schivardi ja Matthew Shum, The Journal of Money, Credit and Banking, Vol. 41, No. 4, pp. 673–709, 2009 (avaldatud ka töödokumendina: No. 4961, CEPR, London). „Why do companies go public? An Empirical Analysis“, kaasautorid M. Pagano ja L. Zingales, Journal of Finance, Vol. LIII, No. 1, 1998. „The coordination of Micro and Macro-Prudential Policy in Europe“ (2015), kaasautor Piergiorgio Alessandri, European Economy, 2015.3. „Consolidation and Efficiency in the Financial Sector: A Review of the International Evidence“, kaasautorid D. Amel, C. Barnes ja C. Salleo, Journal of Banking and Finance, Vol. 28, No. 10, 2004 (avaldatud ka: Working Paper 2002-47, Board of Governors, Federal Reserve System). „The Stability of the Relation between the Stock Market and Macroeconomic Forces“ Economic Notes, 2002, No. 3, (avaldatud ka: Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 393, 2003). „Will A Common European Monetary Policy Have Asymmetric Effects?“, kaasautorid L. Guiso, A. Kashyap ja D. Terlizzese, Economic Perspectives, Federal Reserve Bank of Chicago, No. 56, 2000 (avaldatud ka: Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 325, 2000). „Why do Banks Merge?“, kaasautorid D. Focarelli ja C. Salleo, Journal of Money, Credit and Banking, Vol. 34, No. 4, November 2002 (avaldatud ka: Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 361, 1999). „The Performance of Italian Equity Funds“, kaasautor Riccardo Cesari, Journal of Banking and Finance, 26, 2002 (avaldatud ka: Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 325, 1998). „The stock market as a source of capital: some lessons from initial public offerings in Italy“, kaasautorid M. Pagano ja L. Zingales, European Economic Review, No. 40, 1996.  „Les interactions négatives entre banques et états“, with Paolo Angelini and Giuseppe Grande, Revue d’économie financière no. 111, september 2013.   „Supplementary pension schemes in Italy: Features, development and opportunities for workers“, kaasautorid Riccardo Cesari ja Giuseppe Grande, Giornale degli economisti e annali di economia, Vol. 67, 1, pp. 21-40, 2008.     „The impact of sovereign credit risk on bank funding conditions“ (2011), avaldatud: CGFS Papers No. 43, Bank for International Settlements, Basel (report of the Working Group on Sovereign Risk and Bank Funding Conditions of the Committee on the Global Financial System)   „Financial Sector Pro-cyclicality: Lessons from the Crisis“ (2009), koordinaator (koos Paolo Angeliniga), Banca d’Italia, Questioni di Economia e Finanza (Occasional Papers) No. 44, aprill.   Geneva Reports on the World Economy, No. 9: International Financial Stability, (2007), (kaasautorid Roger Ferguson, Phillip Hartman and Richard Portes), avaldanud International Center for Monetary and Banking Studies (ICMB) and CEPR. Il sistema finanziario e il Mezzogiorno. Squilibri reali e divari finanziari (2006), toimetaja, koos Luigi Cannariga, Cacucci Editore, Bari Il sistema bancario italiano negli anni novanta. Gli effetti di una trasformazione (2004), Il Mulino, Bologna. La previdenza complementare in Italia: caratteristiche, sviluppo e opportunità per i lavoratori, , kaasautorid Riccardo Cesari ja Giuseppe Grande, Banca d’Italia, Questioni di Economia e Finanza (Occasional Papers) No. 8, mai 2008. „The Recent Behaviour of Financial Market Volatility“, Bank for International Settlements, BIS Economic Papers No. 29, August 2006 (report by the Study Group of the Committee on the Global Financial System).  Le nuove regole sulla liquidità e la politica monetaria (2014), avaldatud Liquidità e nuove regole sulle banche: calibrazione e impatti, (Series ARIME), Franco Angeli, Milano.     Central banking in the XXI century: never say never (ettekanne konverentsil „Central banking and monetary policy: Which will be the new normal?“), Università Cattolica, Milano, aprill 2016. 21st Century cash: Central banking, Technological innovation and digital currencies, avaldatud: Do we need Central Bank Digital Currency? Economics, Technology and Institutions, Larcier, SUERF Conference Proceedings, 2018. Why do banks securitize their assets? Bank-level evidence from over one hundred countries in the pre-crisis period, kaasautor A.F. Pozzolo, Banca d’Italia, Tema di discussione (töödokumendid) n. 1183, 2018. The Distributional Consequences of Monetary Policy, 18th Annual DNB Research Conference „Distributional implications of the crisis and policy responses“, Amsterdam, 20 november 2015. On the special role of macroprudential policy in the euro area, in Putting Macroprudential Policy to Work, DNB Occasional Studies, Vol. 12-7 (2014). Finanza, rischi e crescita economica ( ettekanne Bocconi ülikooli konverentsil „Benchmarking the UK market: A way to create an efficient and effective capital market in Italy?“), Milano, jaanuar 2016. Prudential policy at times of stagnation: a view from the trenches, kaasautor P. Alessandri, Questioni di Economia e Finanza della Banca d’Italia (Occasional Papers), n. 300, detsember 2015.  „Why banks and supervisors must act now“, kaasautor Mark Carney, Financial Times, 11. juuli 2011. La transizione verso un sistema finanziario più stabile, Quaderni dell’Associazione per lo Sviluppo degli Studi di Banca e Borsa, n. 287, märts 2015. The European Banking and Capital Markets Unions: Challenges and Risks, ettekanne Foundation for European Progressive Studies e Fondazione Italianieuropei korraldatud rahvusvahelisel konverentsil, Rooma, 6. veebruar 2015. Crescita economica e finanziamento delle imprese, Rivista AIAF online, 2015, n. 94. La nuova vigilanza bancaria europea e l’Italia, ettekanne konverentsil „Le Banche Popolari dal XX al XXI Secolo“, Rooma, 19. juuni 2014. Imprese: una finanza diversa è possibile, SACE MAG, n. 2, 2014. The negative feedback loop between banks and sovereigns, kaasautorid P. Angelini ja G. Grande, Questioni di Economia e Finanza della Banca d’Italia, (Occasional Papers) n. 213, jaanuar 2014. Un sistema finanziario per la crescita, Conference Proceedings “Il risparmio degli italiani è al sostegno della crescita?”, The Adam Smith Society, Milano, 27. jaanuar 2014. Il credito e il finanziamento delle imprese, speech at Conference “Reload Banking. „La banca del domani per un nuovo sviluppo dell’Italia“, Federazione delle Banche di Credito Cooperativo Lazio Umbria Sardegna, Rooma, 21. juuni 2013. Macroprudential tools: where do we stand?, ettekanne üritusel 2013 Banque Centrale du Luxembourg Financial Stability Review Presentation, 14. mai 2013. Banche, Finanza, Crescita, Quaderni dell’Associazione per lo Sviluppo degli Studi di Banca e Borsa, n. 273, märts 2013. Pro-cyclicality of capital regulation: is it a problem? How to fix it?, kaasautorid P. Angelini, A. Enria, S. Neri ja M. Quagliariello, Questioni di Economia e Finanza della Banca d’Italia (Occasional Papers), n. 74, oktoober 2010. „Domanda e Offerta di Credito in Italia durante la crisi finanziaria“, kaasautor Federico Maria Signoretti, Banca d’Italia, Questioni di Economia e Finanza (Occasional Papers) No. 63, aprill 2010. An assessment of financial sector rescue programmes, kaasautorid T. Faeh, G. Grande, C. Ho, M. King, A. Levy, F.M. Signoretti, M. Taboga ja A. Zaghini, Questioni di Economia e Finanza della Banca d’Italia (Occasional Papers), n. 47, juuli 2009. „Evoluzione del sistema bancario e finanziamento dell’economia nel Mezzogiorno“, Moneta e Credito, Vol. LVI, No. 222, juuni 2003 (avaldatud ka: Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 467, märts 2003). „La trasformazione del sistema bancario italiano e i suoi effetti sulle imprese e sui risparmiatori“, kaasautor D. Focarelli, (ettekanne konverentsil „Quarant’anni di Economia a Verona“), Banche e Banchieri, No. 4, 2002. „Il sistema bancario italiano nell’area dell’euro“, kaasautorid L. Gambacorta ja G. Gobbi, Bancaria, Vol. 57, No. 3, 2001. „Determinanti e conseguenze delle acquisizioni e fusioni bancarie“, kaasautorid D. Focarelli ja C. Salleo, Banca Impresa Società, No. 1, 1999. „La congiuntura creditizia in Italia“ (ettekanne: Convegno Sadiba 26) Quaderni dell’Associazione per lo Sviluppo degli Studi di Banca e Borsa, No. 198, märts 2003. „Le banche e i servizi finanziari alle imprese“ (ettekanne: Convegno Sadiba 25), Quaderni dell’Associazione per lo Sviluppo degli Studi di Banca e Borsa, No. 185, märts 2002. „Is There an Equity Premium Puzzle in Italy? A Look at Asset Returns, Consumption and Financial Structure over the Last Century“, kaasautor Roberto Violi, Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 339, 1999. „Portafogli gestiti e tassi di rendimento: alcune considerazioni“, kaasautor Riccardo Cesari, Bancaria, No. 1, 1998. „Innovazioni strutturali nel mercato Azionario: gli effetti della contrattazione continua“, kaasautorid C. Impenna ja P. Maggio, Rapporto IRS sul mercato azionario, Istituto per la Ricerca Sociale, Milano (avaldatud ka: Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 248, 1995). „La volatilità dei corsi dei CCT e i coefficienti patrimoniali del Comitato di Basilea“, kaasautor F. Drudi, il Risparmio, No. 3, 1994. „I tassi d’interesse reali: l'esperienza degli ultimi trent'anni (1960-1992)“, kaasautor A. Levy, L'alto prezzo del danaro, P. Ciocca ja G. Nardozzi (toimetajad), Laterza, Bari, 1993 (avaldatud ka: Bancaria, No. 4, 1994). Privatizzare: come? Spunti da una ricognizione comparata dei casi inglese e francese, kaasautor S. Chiri, Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 197, 1993. „Rischio di tasso d'interesse e coefficienti patrimoniali: un'applicazione di modelli multifattoriali“, kaasautor F. Drudi, Finanza, Imprese e Mercati, il Mulino, No. 3, 1992. „Rischio di tasso d'interesse e coefficienti patrimoniali: un'analisi dei regolamenti SIM“, kaasautor F. Drudi, Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 180, 1992. „Il mercato finanziario italiano nel processo di integrazione economica europea“, Il Risparmio, No. 5, september–oktoober 1992. „Gli effetti della quotazione internazionale: il caso delle azioni italiane a Londra“, Finanza, Imprese e Mercati, Il Mulino, No. 3, detsember 1991 (avaldatud ka: Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 156, 1991). „La struttura fattoriale del mercato azionario italiano“, Ricerche applicate e modelli per la politica economica, Banca d'Italia, Vol. II, 1991. „Evoluzione e performance dei fondi comuni mobiliari italiani“, kaasautor E. Zautzik, Il rischio azionario e la Borsa, avaldanud Centro Baffi dell'Università Bocconi (avaldatud ka: Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 142, 1990). „Organizzazione ed efficienza del mercato azionario“, Economia, società e istituzioni, oktoober 1989. Evoluzione recente del sistema finanziario italiano: effetti sull'allocazione del risparmio e sulla struttura dell'intermediazione finanziaria, Atti del Convegno “I gruppi plurifunzionali nelle strategie di mercato delle banche e delle assicurazioni”, Trieste, november 1989. „Recent Changes in the Organization and Regulation of Capital Markets in Italy“, kaasautorid C. Caranza ja R. Pepe, Changes in the Organization and Regulation of Capital Markets, Bank for International Settlements, aprill 1987.     „Monetary Policy and Macroprudential Policy“, kaasautorid Paolo Angelini ja Stefano Neri, Banca d’Italia, Temi di Discussione (Working Papers) No. 801, märts 2011. Avaldatud ka: European Central Bank, Working Paper No. 1448, juuli 2012. Why Do Banks Securitize their Assets?  kaasautor Alberto Pozzolo. Mimeo, Banca d’Italia. The Causes and Consequences of Going Public, kaasautorid Andrea Generale ja Federico Signoretti, mimeo, Banca d’Italia. How Interest Sensitive is Investment? Very (when the data are well measured), kaasautorid Luigi Guiso, Anil Kashyap ja Daniele Terlizzese, mimeo, Banca d’Italia.

 

 

2. LISA Fabio Panetta VASTUSED KÜSIMUSTELE

Küsimused Euroopa Keskpanga

juhatuse liikme kandidaadile

(Fabio Panetta)

 

 

A. Isiklik ja erialane taust

 

1. Palun tooge esile oma peamised erialased oskused raha-, finants- ja ettevõtlusvaldkonnas ning peamised Euroopa ja rahvusvahelised kogemused.

Olen töötanud kogu oma tööelu keskpankurina. Alustasin tööd Itaalia Pangas 1985. aastal ning sain juhatuse liikmeks ja asejuhatajaks 2012. aastal. Olen nüüd vanem asejuhataja. Olen samuti Itaalia Kindlustusjärelevalveasutuse (IVASS) esimees ja selle rolli raames ka Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu haldusnõukogu liige.

Koos teiste Itaalia Panga juhatuse liikmetega vastutan vanema asejuhatajana panga igapäevase tegevuse juhtimise eest ja määran kindlaks institutsiooni strateegilise suunitluse mitmesugustes küsimustes. Itaalia Panga ülesanded hõlmavad muu hulgas järgmist: kaasaaitamine euroala rahapoliitikat käsitlevate otsuste tegemisele ja nende rakendamine Itaalias; järelevalve nii pankade (ühtse järelevalvemehhanismi raames) kui ka pangandusväliste vahendajate üle; järelevalve Itaalia riiklike väärtpaberiturgude ja Itaalia turuinfrastruktuuride üle; Itaalia maksesüsteemi sujuva toimimise järelevalve ja tagamine ning makseteenuste osutamine euroalale (me käitame süsteeme TIPS, Target2 ja Target2 Securities);[3] makrotasandi usaldatavuspoliitika kasutuselevõtt. Itaalia Pank vastutab ka rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse eest.[4]

Oma karjääri jooksul olen omandanud põhjalikke kogemusi keskpanga mitmesuguses tegevuses ja juhtinud uute probleemide lahendamist. Asusin 1985. aastal tööle Itaalia Panga uuringuosakonnas; 2007. aastal sai minust majanduse väljavaadete ja rahapoliitika direktoraadi juhataja. 2011. aastal nimetati mind tegevdirektoriks, kelle ülesandeks oli koordineerida panga tegevust, mis oli seotud eurosüsteemi ja finantsstabiilsusega. Juhatuses olen aja jooksul muu hulgas vastutanud rahapoliitika operatsioonide ja pangandusjärelevalve eest.

Alates 2004. aastast olen osalenud EKP nõukogu koosolekutel esmalt saatva isikuna ja seejärel asendusliikmena. See andis mulle eelisõiguse kogeda ühtse rahapoliitika esimesi olulisi aastaid. Samuti osalesin finants- ja riigikriisi keerulisel perioodil poliitikakujundamises. Olen aktiivselt kaasa aidanud pangandusliidu loomisele ühtse järelevalvemehhanismi järelevalvenõukogu liikmena alates selle loomisest 2014. aastal kuni 2019. aasta juulini.

Osalemine rahvusvahelistel foorumitel on võimaldanud mul vahetult täheldada rahvusvahelise koostöö tähtsust. Muu hulgas olen olnud Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) ülemaailmse finantssüsteemi komitee, EKP makrotasandi usaldatavusfoorumi (järelevalvenõukogu liikmena) ja BISi direktorite nõukogu liige (praegu olen üks selle asendusliikmetest). Olen Itaalia asendusliige seitsme riigi (G7) ja kahekümne riigi (G20) rahandusministrite ja keskpankade presidentide kohtumistel.

Olen Genfis asuva Rahvusvahelise Rahandus- ja Pangandusuuringute Keskuse (ICMB) juhatuse liige.

Lisaks pikaajalisele ja mitmekesisele kogemusele poliitikaküsimustes on mul ka akadeemiline taust ning olen avaldanud raha- ja pangandusküsimusi käsitlevaid artikleid rahvusvahelistes ajakirjades.

 

2. Kas Teil on ärilisi või finantsosalusi või muid sidemeid, mis võiksid olla vastuolus Teid ootavate kohustustega, ja kas on teisi olulisi isiklikke või muid tegureid, mida parlament peab Teie ametissenimetamist kaaludes arvesse võtma?

 

Ei. Itaalia Panga juhatuse liikmena järgin ma kõrgeid standardeid sellistes küsimustes nagu huvide konflikt, konfidentsiaalsus, välismandaadid, kingituste ja muude hüvede vastuvõtmise poliitika ning finantsinvesteeringud, mis vastavad panga põhiväärtustele, milleks on sõltumatus, erapooletus, ausus ja diskreetsus. Järelevalvenõukogu endise liikmena allkirjastasin EKP otsuseid tegevate organite suhtes kohaldatava eetikakoodeksi, läbipaistvusnõuded ja investeerimispiirangud, mida ma ka järgin. Itaalia Kindlustusjärelevalveasutuse esimehena järgin IVASSi käitumisjuhendit ja läbipaistvuse nõudeid.

Ma ei ole seotud eraõiguslike organisatsioonidega. Mul ei ole investeeringuid ega osalust üheski finants- või mittefinantsettevõttes.

 

3. Millised on Teie peamised eesmärgid, mida taotleksite oma Euroopa Keskpanga mandaadi jooksul?

 

Hinnastabiilsuse säilitamise mandaadi kindel järgimine on EKP suurim panus tugevama, säilenõtkema, jõukama ja õiglasema Euroopa ülesehitamisse. EKP mandaadi täitmise tagamine kooskõlas ELi aluslepingutega on ja jääb kõigi juhatuse liikmete peamiseks juhtpõhimõtteks.

Samal ajal peab EKP pidevalt jälgima oma poliitika võimalikke soovimatuid tagajärgi finantssüsteemi stabiilsusele, eriti uute vahendite kasutamisel. Sellises olukorras on vaja suurt valvsust, et avastada kõik sellised mõjud võimalikult varakult. Majandus- ja finantstingimusi tuleb pidevalt uurida igas suunas, ilma välistuste ja eelarvamusteta. 

Mis puudutab EKP sisemist toimimist, siis on nende eesmärkide edukat saavutamist kõige paremini tagav organisatsioonikultuur selline, mis soodustab pragmaatilise, andmepõhise ja avatud lähenemisviisi kasutamist institutsiooni kõikidel tasanditel. Kui mind nimetatakse juhatuse liikmeks, püüan ma sellist kultuuri pidevalt edasi edendada.

Nagu ma järgnevates vastustes lähemalt selgitan, püüan ma juhatuse liikme ametisse nimetamise korral edasi arendada ka tugevamat võimestamiskultuuri ja võrdseid võimalusi, olenemata soost, kodakondsusest või muudest erisustest.

 

B. EKP rahapoliitika

 

4. Milline peaks Teie arvates olema EKP rahapoliitika praegustes makromajanduslikes tingimustes? Milline on Teie arvates EKP tulemuslikkus oma peamise eesmärgi saavutamisel, s.o hinnastabiilsuse säilitamisel?

 

EKP peab oma tegevuses juhinduma oma peamisest eesmärgist, milleks on säilitada euroalal hinnastabiilsus. Sellega seoses näitavad hiljutised andmed, et inflatsiooniprognoos näib olevat väiksem kui EKP nõukogu inflatsioonieesmärk, mis on vähem kui 2%, kuid selle lähedal, ning mis nõuab seetõttu toetavat rahapoliitikat: sissetulev teave (nii kindlad andmed kui ka pehme teave) viitab sellele, et majanduskasvu aeglustumine on vaid mõni kuu tagasi oodatust pikaldasem, kuna rahvusvaheline kaubandus on endiselt nõrk ja valitseb püsiv ülemaailmne ebakindlus, mis mõjutab eelkõige tootmist ning üldisemalt ettevõtete usaldust ja investeerimisvalmidust. Nagu varasemad kogemused pidevalt näitavad, kandub tootmissektori pikaajaline aeglustumine üle majanduse teistesse olulistesse osadesse, näiteks teenuste sektorisse.

Aeglustuvas majanduses on nii praegune kui ka prognoositav inflatsioon endiselt tagasihoidlik ega ole EKP nõukogu eesmärgiga kooskõlas. Veelgi olulisem on, et sellega kaasneb oht, et kodumajapidamiste ja ettevõtete inflatsiooniootused langevad, mis võib raskendada hinnastabiilsuse saavutamist. See tähendab, et rahapoliitiline toetus on vajalik selleks, et tagada soodsate rahastamistingimuste säilimine, et tugevdada investeeringuid, usaldust, tööhõivet ning sel viisil palga- ja hinnakasvu.

 

Leian, et EKP on oma peamise eesmärgi saavutamisel olnud suures osas edukas. Surve hinnatõusule on alati olnud ohjatud. Kriisi ajal seisis euroala silmitsi enneolematu deflatsiooniohuga ja EKP pidi laiendama oma töövahendeid tavapärastest poliitikavahenditest kaugemale. Sellise olukorraga seotud probleemid lahendati EKP rahapoliitikaga, mis hoidis ära deflatsiooniriskide realiseerumise ja pidurdas inflatsiooniootuste langust, toetades seega majanduskasvu ja tööhõivet. Majandusanalüüs ja teiste riikide varasemad kogemused näitavad, et deflatsioon on ohtlik haigus, millest on raske vabaneda ja mis võib viia majanduse nõiaringi, kus nõudlus kahaneb, majandustegevus väheneb, tööpuudus suureneb ja finantsiline ebastabiilsus kasvab, eriti kui majandust iseloomustab kõrge võlatase.

 

5. Mida arvate EKP nõukogu 12. septembri stiimulpaketist ja eelkommunikatsiooni kohta tehtud otsusest? Millisel arvamusel olete sellest, kuidas otsus tehti, pidades eelkõige silmas, et mõned EKP nõukogu liikmed väljendasid pärast otsuse vastuvõtmist sellele avalikku vastuseisu? Millisel arvamusel olete üldiselt sellest, kuidas rahapoliitilisi otsuseid on varem tehtud, ja kas arvate, et seda tuleks muuta? Kui jah, siis kuidas?

 

EKP nõukogu poolt septembris vastu võetud meetmete pakett oli proportsionaalne ja sobiv reageering makromajanduslikule olukorrale, mida kirjeldasin oma eelmises vastuses. Kooskõlas EKP esmase ülesandega, milleks on säilitada hinnastabiilsus, oli otsuse eesmärk võidelda ohuga, et majanduslikust nõrkusest tingitud püsivalt madal inflatsioonitase võib põhjustada inflatsiooniootuste püsivat vähenemist või isegi deflatsiooniohu taastekkimist. EKP nõukogu poolt vastu võetud poliitikameetmete pakett toetab vajalikul määral majandustegevust ja inflatsiooni.

Ma olen aru saanud, sealhulgas ka avaliku arutelu põhjal, et EKP nõukogu oli üksmeelselt seisukohal, et leebe rahapoliitiline hoiak on asjakohane. Samal ajal oldi eriarvamusel konkreetsete rahapoliitika vahendite osas, mis sobinuks paremini vajalikul määral toetama majanduskasvu ja inflatsiooni väljavaateid. Selles pole midagi üllatavat, sest ebakindlus üksikute mittestandardsete vahendite suhtelise mõju puhul on selles etapis loomulikult suur ja laialt levinud. Pean seda otsekohese ja konstruktiivse arutelu märgiks.

Minu kogemused näitavad, et EKP nõukogu rahapoliitikat käsitlevad otsused võetakse alati vastu siseriiklike ja ülemaailmsete majandus- ja finantstingimuste ning erinevate võimaluste eeliste ja puuduste põhjaliku analüüsi alusel. See võimaldab kõigil nõukogu liikmetel väljendada oma seisukohti ning püüda võimaluse korral jõuda konsensusele. Erimeelsuste lahendamiseks on olemas asjakohased sätted. Suure otsuseid tegeva organi puhul on erinevad seisukohad paratamatud – ja minu arvates tuleb see vaid kasuks. Kehtiv juhtimine tagab, et õiglane arutelu oleks alati võimalik, ent tagab ka selle, et EKP nõukogu saaks alati jõuda jooksvate järeldusteni. Empiirilistest analüüsidest ilmneb, et EKP nõukogu võetud meetmed on seni olnud sisenõudluse ja inflatsiooni toetamisel tõhusad.

 

6. Kuidas hindate madalate intressimäärade mõju?

 

Mulle teada olevatest tõenditest nähtub, et madalate ja isegi negatiivsete intressimäärade mõju majandusele tervikuna on olnud suur ja positiivne. EKP madalate või isegi negatiivsete intressimäärade ülekandmine ettevõtete ja kodumajapidamiste rahastamistingimustele on edenenud hästi ning seda on veelgi suurendanud intressimääraootuste kaudu märku andev mõju.

Samal ajal püsib risk, et madalad ja negatiivsed intressimäärad avaldavad kõrvalmõju, kui neid säilitatakse pikema aja jooksul. Tuntakse muret selle pärast, et pärast teatavat taset võib negatiivsel intressimääral olla negatiivne mõju kodumajapidamiste säästu- ja tarbimiskäitumisele, pankade laenupoliitikale ning finantsvahendajate kasumlikkusele. Septembris EKP nõukogu poolt kasutusele võetud astmelise süsteemi eesmärk on selliseid probleeme leevendada (aidata pankadel toime tulla otsese kuluga, mis tuleneb sellest, et nende keskpankade kontodel hoitakse negatiivselt tasustatavat ülemäärast likviidsust), et säilitada rahapoliitika ülekandemehhanism.

Madala intressimääraga keskkond toetab majandustegevust ka majanduslike riskide võtmise soodustamisega. Siiski tekitab muret ka see, et mõnes turusegmendis võib suurenenud riskide võtmine ohustada finantsstabiilsust. On oluline, et EKP neid riske pidevalt jälgiks. Enamikul juhtudel on selliste riskidega kõige parem tegeleda, kasutades muid poliitilisi mõjureid, eriti kui need asuvad konkreetsetes riikides või turgudel. Makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika, mida saab kohandada konkreetse riigi või sektori (nt kinnisvara) oludele, on kõige sobivam varade hinnadünaamika liialduste käsitlemiseks.

Praeguses etapis ületab EKP meetmetest, sealhulgas negatiivsetest määradest saadav kasu ikka veel nende võimalikku kõrvalmõju. Selle väite kehtivuse tagamiseks on siiski vaja teha pidevat järelevalvet. Edaspidi võib EKP nõukogu kehtestatud meetmed läbi vaadata ja otsustada võtta leevendavaid lisameetmeid, kui mõne meetme puhaskasu hinnanguliselt kahaneb.

 

7. Kas Teie arvates on kakskümmend aastat pärast euro kasutuselevõttu saabunud aeg EKP rahapoliitika raamistik läbi vaadata?

 

Olen teadlik, et president Lagarde märkis juba oma vastustes Euroopa Parlamendile ja hiljutises kõnes, et peatselt algatatakse strateegiline läbivaatamine.

Arvan, et praegune raamistik on olnud suures osas edukas. Läbivaatamine on aga siiski asjakohane ja vajalik mitmes aspektis, võttes arvesse, et alates majandus- ja rahaliidu loomisest on makromajanduslik keskkond muutunud (mitte ainult euroalal, vaid ka ülemaailmsel tasandil) ning oluline on teha finantskriisist saadud õppetundide kohta järeldusi. Teised keskpangad vaatavad poliitikat korrapäraselt läbi, kuid EKPs toimus eelmine läbivaatamine 2003. aastal, seega on aeg küps.

Põhjalik läbivaatamine aitab tagada, et EKP rahapoliitika raamistik vastab jätkuvalt EKP volitustele, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus. Kui mind nimetatakse juhatuse liikmeks, läheneksin neile aruteludele avatult, nagu seda teeb ka president ise. Soovitaksin neil võtta arvesse hiljutisi kaalutlusi rahapoliitika vallas ja nende otsustavate aastate kogemusi nii Euroopas kui ka välismaal. Olen kindel, et kõik nõukogu liikmed panustavad personali toetusel läbivaatamisse konstruktiivselt, pühendunult ja entusiasmiga, võttes kaasa oma kogemused, nagu see on alati varem olnud.

 

8. Kuidas tagate varaostukava rakendamise läbipaistvuse? Kas olete nõus, et varaga tagatud väärtpaberite ostukava (ABSPP) ja kaetud võlakirjade kolmanda ostukava (CBPP3) suhtes võiks kehtestada suuremat läbipaistvust?

EKP kui avalik-õiguslik asutus on kohustatud olema võimalikult läbipaistev. Läbipaistvus, sealhulgas rahapoliitika rakendamise aspektide osas, aitab üldsusel EKP rahapoliitikat mõista. Üldsuse parem mõistmine omakorda muudab poliitilised otsused usaldusväärsemaks ja tõhusamaks ning aitab EKP vastutusele kaasa. See kehtib eriti erandlikel aegadel, kui üldsusele tuleb selgitada ebatraditsioonilisi poliitikameetmeid, viidates selgelt ja pidevalt hinnastabiilsust puudutavale mandaadile.

Varaostukava rakendamise kohta arvan, et läbipaistvuse tase on juba üsna kõrge. EKP avaldab oma veebisaidil üksikasjaliku teabe varaostukava iga allprogrammi igakuiste ostude, osaluste kogusumma ja tagasivõtmiste kohta ning on ostude tegemise põhimõtete osas läbipaistev. Varaga tagatud väärtpaberite ostukava (ABSP) puhul annab EKP teada ka näiteks sellest, milliseid emissiooni väärtpaberistamise seeriaid (kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriaid, vahefinantseerimise seeriaid või esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeriaid) võib osta, milline on väärtpaberistamise seeria tagasimaksmata osa maksimaalne osa, mida saab osta, milliseid instrumente saab alusvarade kogumisse kaasata.

Sellest hoolimata usun, et keskpankade läbipaistvus ei tohiks olla liiga suur, kuna mõnel juhul võib ülemäärane läbipaistvus rahapoliitika meetmete tõhusust kahjustada. Näiteks on mõjuvad põhjused, miks EKP peaks teatavate ostukavade puhul konkreetsete väärtpaberite täpsete osaluste avaldamisest hoiduma ja miks ta ei tohiks lubada oma vastaspooltel avalikustada ostetud väärtpaberite summat ja liiki. Sellise teabe tõttu võivad turuosalised proovida teha tehinguid enne ametlikku kauplemist, mis võib põhjustada tõsiseid häireid teatavate väärtpaberite hindades, suurendada eurosüsteemi kulusid ja vähendada kava tõhusust. Ettepanekud, mis suurendaksid läbipaistvust ilma sellise negatiivse kõrvalmõjuta, oleksid teretulnud, ja kui mind nimetatakse EKP juhatusse, pühenduksin nende hoolikale hindamisele.

 

9. Mida arvate ettevõtlussektori varaostukavaga seotud riskidest? Kuidas hindate ettevõtlussektori varaostukava osakaalu praegust suurenemist esmasturul ja avaliku sektori varaostukava osakaalu samaaegset vähenemist järelturul?

 

EKP ostab ettevõtlussektori varaostukava alusel ettevõtte võlakirju esmas- ja järelturul vastavalt eelnevalt kindlaks määratud kõlblikkuskriteeriumidele ning emissioonide ja emitentide osakaalu piirangutele, milles võetakse arvesse eri sektoritega seotud riske. Neid eeskirju täiendab eelnev hoolsuskohustus ja pärast ostmist pidev järelevalveprotsess, et riske vähendada. Riskide halb juhtimine võib mõjutada keskpanga usaldusväärsust ja mainet.

Eurosüsteem kohandab oma ettevõtlussektori varaostukavasid turutingimustega, võttes arvesse järelturgude likviidsust. Ostude puhul võetakse samuti arvesse emiteerimise hooajalisi mustreid ning nende suhtes kohaldatakse teatavaid leevendusmehhanisme. Ostude puhul kasutatav võrdlusalus kajastab proportsionaalselt kõiki kõlblikke tagasimaksmata emissioone. Seega annab võrdlusaluses iga emiteeriva jurisdiktsiooni kaalu turukapitalisatsioon.

Ettevõtlussektori varaostukava on osutunud tõhusaks euroala mittefinantsettevõtete rahastamistingimuste parandamisel. Kuigi ettevõtete võlakirjade ostmisega kaasneb mõnevõrra suurem risk kui muude tavaliselt keskpankade valduses olevate varadega, on ettevõtlussektori varaostukava osutunud riskitasuvaks, kui hinnata riski, mis on võetud seoses selle panusega poliitikaeesmärkide saavutamisse. Koos varaga tagatud väärtpaberite ja pandikirjade ostmisega saab ettevõtlussektori varaostukavaga maksimeerida varaostukava otsest mõju reaalmajandusele.

Võttes arvesse riigivõlakirjade osaluse piiranguid ja sellest tulenevaid PSPP teostatavuspiiranguid, parandab erasektori suhteliselt suurem panus varaostukava üldist paindlikkust (ja võimalikku ulatust). Samuti aitab see ohjata PSPP aktsiate võimalike kõrvalekallete suurust kapitali märkimise alusest (võrdlusalus, mida kasutatakse PSPP ostude jaotamiseks eri riikide vahel).

Igal juhul jäävad riigivõlakirjade ostud järelturul varaostukava põhikomponendiks.

 

10. Kuidas saab EKP Teie arvates panustada majanduskasvu, ökoloogilise ülemineku ja täieliku tööhõive saavutamisse, täites samal ajal igakülgselt oma põhieesmärki, milleks on hinnastabiilsuse säilitamine? Kas Teie arvates on rahapoliitika lisameetmeid, mis suurendaksid positiivset mõju reaalmajandusele?

 

Aluslepingus on sätestatud, et ilma et see piiraks EKP esmast eesmärki säilitada hindade stabiilsus, toetab EKP ka Euroopa Liidu üldist majanduspoliitikat, et saavutada selle eesmärgid. Need hõlmavad tasakaalustatud majanduskasvu, täielikku tööhõivet ning keskkonna kvaliteedi kaitsmist ja parandamist.

Viimaste aastate kogemused on kinnitanud, et hindade stabiilsuse säilitamisega edendab EKP euroala heaolu. Inflatsiooniväljavaatega seotud riskid ei tekkinud isoleeritult, vaid nendega kaasnesid väike majanduskasv, madal tööhõive ja palgakasvu peatumine, suurenev ebavõrdsus ja ohud finantsstabiilsusele. Tänu leebele rahapoliitikale toetavad EKP meetmed tarbijate kulutusi ja ettevõtlusinvesteeringuid ning seega majanduskasvu ja tööhõivet euroalal ning parandavad omakorda inflatsiooniväljavaadet. EKP meetmed on aidanud tugevdada euroala tööturgu, kus on alates 2013. aasta keskpaigast loodud ligikaudu 11 miljonit töökohta ja mis on jätkuvalt vastupanuvõimeline.

Kogu planeedi jaoks on oluline väljakutse see, kuidas tulla toime kliimamuutustega, mis ohustavad majanduskasvu, jõukust ja finantssüsteemi stabiilsust, ning kuidas aidata kaasa olemasolevate loodusvarade säästvamale kasutamisele. Kuigi keskpangad ei ole keskkonnapoliitika meetmetele kõige lähemal seisvad institutsioonid, saavad nad oma panuse anda ja peavadki seda tegema (vt ka vastust järgmisele küsimusele).

Itaalia Pangas liigume selles suunas. Investeeringute komitee esimehena juhtisin meie pensionifondi investeerimispoliitikat selles suunas, et integreerida need probleemid meie varade jaotusse, jättes välja ettevõtted, mis tegutsevad sektorites, mis ei vasta ÜRO üleilmse kokkuleppe kriteeriumidele, ning eelistades parimate keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja juhtimisalaste tulemustega ettevõtteid. Üldiselt paraneb uute kriteeriumide tulemusel Itaalia Panga omakapitali investeeringute portfelli keskkonnajalajälg seoses kasvuhoonegaaside koguheitega (väheneb 23 %, vastab –0,76 miljonile tonnile), energiatarbimisega (väheneb 30 %, vastab 7,67 miljonile gigadžaulile) ja veetarbimisega (väheneb 17 %, vastab 6,95 miljonile kuupmeetrile). Nii paraneb omakapitali investeeringute portfelli jalajälg umbes 140 000 kodumajapidamise aastase energiatarbimise ja rohkem kui 123 000 kodumajapidamise veetarbimise võrra. Tulemused on märkimisväärsed ka kasvuhoonegaaside vähendamisel: vähendamine on võrdne sellega, kui 185 000 kodumajapidamist kahandaksid oma aastaheite nullini. Finantskülge vaadeldes ei ole see lähenemisviis toonud kaasa halvemat tasuvust ega suuremaid riske.

Itaalia Pank, nagu ka EKP, osaleb aktiivselt finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustiku (mille eesmärk on aidata suurendada teadlikkust kliimamuutustega seotud riskidest keskpankades) töösuundades ning riiklikes ja rahvusvahelistes tehnilistes kliimarühmades.

Samuti peaksid keskpangad julgustama finantsvahendajaid integreerima kliimaga seotud ja sotsiaalseid riske oma otsustusprotsessi, et parandada selliste riskide hinnakujundust ja suunata rahaliste vahendite eraldamist nii, et nendele teemadele pööratakse rohkem tähelepanu.

Mis puudutab reaalmajandust parandavaid lisameetmeid, siis on EKP septembris tehtud otsused aidanud ja aitavad praegu kaasa soodsate finantstingimuste tagamisele ettevõtetele ja kodumajapidamistele, toetades investeeringuid, tarbimist, tööhõivet ja palgakasvu. On oluline, et rahapoliitika täidaks jätkuvalt oma ülesannet. Need meetmed on soodustanud töökohtade loomist euroalal (aastatel 2013–2019 loodi üle 13 miljoni töökoha). EKP ja riikide keskpankade empiirilised analüüsid näitavad, et selle poliitika netomõjud vähendasid sissetulekute jaotuse ebavõrdsust (sest töötus on erinevuste põhiallikas). 

 

11. Millised sammud on Teie arvates vajalikud Euroopa rohelise kokkuleppe rahastamiseks?  Mida arvate EKP poliitika mõjust kliimamuutustele? Kas Teie arvates peaks EKP viima oma varaostud kooskõlla ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kliimakokkuleppega? Kas EKP varaostukavad peaksid olema kooskõlas ELi taksonoomiaraamistikuga? Milline roll oleks EKP-l finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustikus?

 

Kliimamuutuste tagajärgedega tegelemine ja üleminek vähese CO2-heitega süsteemile on oluline ülesanne, mis nõuab ühiseid jõupingutusi. Sellega seoses pean ainult tervitatavaks seda, et uus Euroopa Komisjon on seadnud prioriteediks selle kiireloomulise küsimuse, mis kujundab praeguste ja tulevaste Euroopa kodanike heaolu.

Pariisi kokkuleppes kokku lepitud eesmärkide saavutamiseks peame määrama palju CO2-heidet tekitavast tegevusest tulenevatele riskidele õige hinna, et stimuleerida vajalikke tootmistavade ja tarbimisharjumuste muutusi. Sel eesmärgil on CO2-heite maksustamine peamine poliitikavahend, mis mitte ainult ei muuda suhtelisi hindu, vaid stimuleerib ka suuremat energiatõhusust. See ümberkujundamine tuleb ellu viia, tagades kaasneva koormuse õiglase jaotuse ja pidades silmas nende poliitikameetmete sotsiaalseid tagajärgi, püüdes laiemalt edendada ÜRO määratletud kestliku arengu eesmärke ja kaitsta kõige kaitsetumaid inimesi.

Nende eesmärkide saavutamiseks sobivate meetmete kindlaksmääramine on eelkõige valitsuste kohustus. Kuna kliimamuutused on üleilmne välismõju, tuleb pidada tervitatavaks poliitikameetmete rahvusvahelist koordineerimist selles valdkonnas.

Energiasüsteemi ümberkujundamine, mis on vajalik heitkoguste vähendamiseks kooskõlas ELi eesmärkidega, eeldab märkimisväärseid investeeringuid nii füüsilisse taristusse kui ka immateriaalsesse kapitali (sealhulgas teadus- ja arendustegevusse). ELi eelarvel ja eelkõige EIP-l on oluline roll, kuid kasutusele tuleb võtta ka erasektori rahalised vahendid. Sellega seoses saab EL oma jõupingutusi veelgi suurendada ja tugineda kestliku rahastuse tegevuskavaga juba alustatud meetmetele.

EKP president on teatanud, et ta seab oma ametiaja üheks prioriteediks arutelu selle üle, kuidas saab EKP kliimamuutustega võitlusele kaasa aidata. Kliimamuutused võivad ohustada majanduskasvu ja finantssüsteemi stabiilsust ning järelikult mõjutada rahapoliitika toimimise keskkonda. Seepärast on oluline, et EKP – jäädes oma volituste piiresse – mõistaks paremini kanaleid, mille kaudu kliimaga seotud riskid mõjutavad majandus- ja finantssüsteemi. Samuti peab ta selgitama välja võimalikud šokid, mis on olulised lühiajalise ja keskmise tähtajaga inflatsiooniväljavaate seisukohast, ning võimaliku mõju rahapoliitika ülekandumisele ja vajaduse korral peab ta võtma meetmeid. 

Finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustiku loomine on olnud oluline edusamm keskpankade ja järelevalveasutuste poolt parimate tavade määratlemisel ja edendamisel. Suuremad keskpangad, sealhulgas EKP ja Itaalia Pank, panustavad võrgustikku aktiivselt, võttes järelmeetmeid võrgustiku senistes aruannetes esitatud soovituste suhtes. EKP saab märkimisväärselt kaasa aidata uurimisele, kuidas integreerida keskkonna- ja kliimariskid keskpankade tegevusse ning kuidas kaasata need riskid oma mikro- ja makrotasandi usaldatavusjärelevalvesse.

Selles küsimuses teeb Itaalia Pank koostööd Euroopa Pangandusjärelevalvega, uurides riske, mida jätkusuutlikkustegurid finantsstabiilsusele kujutavad, koostades nende riskide hindamise meetodeid ja määrates kindlaks sobivad usaldatavusnõuded.

Mis puudutab EKP bilanssi, siis tuleb tunnustada seda, et praeguse leebe rahapoliitikaga pakutakse valitsustele juba väga soodsaid tingimusi vähese CO2-heitega majandusele ülemineku rahastamiseks. Lisaks on EKP varaostukava raames ostnud märkimisväärses koguses rohelisi võlakirju, millega ta on aidanud kaasa turu arengule. Kuna kestlikud investeerimisvõimalused ja kestlikud finantstooted levivad üha laiemalt, suureneb ka kestlike varade (nt roheliste võlakirjade) osakaal EKP varaostukavas.

Sellega seoses on ELi keskkonnakestliku tegevuse taksonoomia ja roheliste võlakirjade standardid keskse tähtsusega investoritele selguse ja läbipaistvuse tagamisel ning kestliku rahastuse kasvu stimuleerimisel.

Võiks kaaluda, kas riskipõhine taksonoomia võiks praegust lähenemisviisi täiendada ja aidata paremini avaliku sektori asutustel, sealhulgas keskpankadel, välja selgitada, milliste varade puhul on füüsilised ja üleminekuriskid kõige suuremad. Tõepoolest ei kajastu sellised riskid praegu üldiselt piisavalt finantsvarade hindades; uute ELi avalikustamiseeskirjade eelseisev kohaldamine annab rohkem teavet kestlikkusprofiilide kohta veelgi enam ühtlustatud viisil, mis võib parandada õiglast hindamist turuosaliste poolt.

 

12. Kas EKP peaks Teie arvates ostma rohkem EIP võlakirju, et aidata kooskõlas EKP esmaste ja teiseste eesmärkidega rahastada Euroopa tasandi investeeringuid?

 

EKP on oma avaliku sektori ostukava raames juba ostnud enam kui 230 miljardi euro väärtuses EIP ja muude riigiüleste asutuste emiteeritud võlakirju. Kuna EIP on avaliku sektori asutus, saab tema võlakirju osta ainult järelturult ja osaluste kogusumma suhtes kehtib ülempiir. 2016. aastal suurendas EKP nõukogu ELi riigiüleste emitentide võlakirjade piirmäära 33 protsendilt 50 protsendile nende mahust, ületades sellega riigivõlakirjade vastava ülemmäära. Riigiüleste emitentide võlakirjade netoostud algasid uuesti novembris ja on osa avaliku sektori väärtpaberite ostukava netoostude uuest voorust.

EIP oluline tunnus on see, et ta tegutses enam kui kümme aastat tagasi roheliste võlakirjade emiteerimise teerajajana ja jätkab praegu aktiivset osalemist roheliste võlakirjade turul. Eurosüsteem on ostnud EIP rohelisi võlakirju koos muude roheliste emissioonidega euroalal, aidates sellega kaasa kliimameetmete projektide rahastamisele.

 

13. Mida arvate erakorralise likviidsusabi rakendamisest? Mida võiks erakorralise likviidsusabi andmise üle otsustamisel paremini teha?

 

Erakorralise likviidsusabi meetmete eesmärk on toetada maksevõimelisi panku, kellel on ajutised likviidsusprobleemid. EKPSi põhikirja kohaselt on erakorralise likviidsusabi andmine riigi kohustus. Sellest tulenevalt otsustavad erakorralise likviidsusabi andmise üle riikide keskpangad, kes võtavad enda peale selliste meetmete kulud ja riskid. Peamised eeltingimused on panga maksevõime või juhul, kui pank rikub kapitalinõuete määruse omavahendite nõudeid, usaldusväärse rekapitaliseerimiskava olemasolu koos vastavale riigi keskpangale vastuvõetava piisava tagatise olemasoluga.

Viimastel aastatel on eurosüsteem teinud olulisi edusamme eri riikide keskpankade erakorralise likviidsusabi raamistike ühtlustamisel, kiites heaks erakorralise likviidsusabi tervikliku raamistiku ja erakorralise likviidsusabi kokkuleppe, mis avaldati EKP veebisaidil 2017. aasta mais. Et vältida võimalikku sekkumist ühtsesse rahapoliitikasse, määratakse kokkuleppes kindlaks kohustuste jaotus ja teabevahetusprotsess riikide keskpankade ja EKP vahel. Sõltuvalt meetme mahust ja kestusest võib otsustusprotsessis osaleda ka EKP nõukogu.

 

Viimastel aastatel olen mitu korda isiklikult osalenud erakorralise likviidsusabi andmises. Minu kogemuse põhjal on praegused menetlused üldiselt osutunud finantsstabiilsuse tagamisel ja negatiivse mõju ülekandumise riski ohjeldamisel tõhusaks. Isegi oluliste asutuste puhul, mis on ühtse järelevalvemehhanismi otsese järelevalve all, on riikide keskpankadel olnud võimalik hoolikalt hinnata sujuvaks, tõhusaks ja õigeaegseks tegutsemiseks vajalikke elemente. Selle tulemusena on eurosüsteemi ühtset rahapoliitikat alati säilitatud, nagu nõutakse aluslepingus.

 

14. Millist rolli peaks EKP Teie arvates täitma virtuaalvääringute valdkonnas? Milliseid võimalusi ja ohte näete seoses virtuaalvaradega? Milline peaks Teie arvates olema virtuaalvääringute (ja eelkõige stabiilsete müntide) asjakohane õigusraamistik?

 

Viimase tehnoloogiliste uuenduste laine tagajärjel muutuvad oluliselt finantsteenuste osutamine ja neid pakkuvate osalejate laad. See revolutsioon hõlmab plokiaheltehnoloogiat ja virtuaalvarasid. Need lubavad küll pakkuda tõhusamat viisi raha ülekandmiseks, eriti piiriüleselt, kuid nendega kaasnevad ka märkimisväärsed ohud.

EKP, nagu ka teised keskpangad, jälgib seda arengut tähelepanelikult. Mitmed virtuaalvarade ja nn stabiilsete müntidega seotud aspektid nõuavad lisaks keskpankadele riigiasutuste (nt rahapesuvastased asutused, maksuhaldurid, standardeid kehtestavad asutused) koordineeritud tegevust. Kui aga virtuaalvarade, eelkõige stabiilsete müntide eesmärk on hõlbustada raha hoidmist ja ülekandmist, kuuluvad nende toimingud eurosüsteemi maksesüsteemide või makseskeemide järelevalveraamistiku kohaldamisalasse.

Selle üle, kas virtuaalvarade emiteerimine ja ringlus peaks olema lubatud, on õigus otsustada valitsustel ja parlamentidel, mitte keskpankadel. EKP ülesanne on nende reguleerimine ja järelevalve, et vältida ohtu finantsstabiilsusele ja tagada, et euroala maksesüsteemid jäävad turvaliseks, tõhusaks ja uuenduslikuks ning suudavad rahuldada kodanike kasvavat nõudlust vahetute ja kasutajasõbralike liideste järele.

Kuna erasektori stabiilsed mündid on oma olemuselt riskantsed, ei pruugi need olla piisav lahendus turvaliste, tõhusate ja uuenduslike jaemakseteenuste pakkumiseks. Tegelikult kujutavad need endast suurt hulka raskesti lahendatavaid probleeme, mille on tuvastanud rahvusvaheline keskpankade kogukond. Näiteks G7 saadikute töörühma (mille liige ma olin) hiljutises aruandes ülemaailmsete stabiilsete müntide kohta juhiti tähelepanu sellele, et sageli puudub neil selge juhtimis- ja õigusraamistik, nii et reguleerivad asutused ei suuda selgelt kindlaks teha, kes vastutab kasutajate ja investorite kaitsmise eest. Stabiilsete müntidega kaasnevad ka tegevusalase vastupanuvõime, küberturvalisuse, andmekaitse, rahapesu ja maksukuulekusega seotud ohud.

Virtuaalvarade ja stabiilsete müntide reguleerimise üldpõhimõte on tehnoloogiline neutraalsus ja proportsionaalsus vastavalt põhimõttele „sama ettevõtlus, samad reeglid“. Reguleerimisasutused peaksid keskenduma uutele ärimudelitele ja uutest tehnoloogiatest tulenevatele riskidele, mida praegu kehtivate eeskirjade kehtestamise ajal ei kaalutud.

Kuid reguleerimisasutuste ülesande muudab keeruliseks teabe puudumine konkreetsete projektide kohta ja asjaolu, et selliste projektide olulised aspektid on sageli esialgsed ja ebaselged. See on üks põhjus, miks regulatiivne lähenemine ei pruugi praeguses etapis olla riskide ohjeldamiseks piisav.

Stabiilsete müntide algatused, mis võivad saavutada ülemaailmse nähtavuse, võivad tekitada laiemaid probleeme; ja ülemaailmse nähtavuse saavutamine ei ole kauge hüpotees, kui stabiilseid münte toetavad BigTechi hiiglased. Iga erasektori stabiilsusmehhanism, olenemata sellest, kui hästi see on kavandatud, toob kaasa tururiski, krediidiriski või likviidsusriski. Need riskid võivad kahjustada usaldust ja käivitada „tormijooksu müntidele“, kuna puudub viimase instantsi laenaja.

Nagu nähtub G7 saadikute töörühma (mille liige ma olin) hiljutisest aruandest ülemaailmsete stabiilsete müntide kohta, võivad need mõjutada ka rahapoliitika ülekandekanaleid, kuna laialdaselt kasutatav stabiilne münt võib muuta tarbimise ja investeeringud intressimäära muutuste suhtes vähem tundlikuks. Nõrgemates riikides, mille vääring ei kuulu valuutade stabiliseerimiskorvi, võib see tuua kaasa isegi majanduse täieliku dollaristumise.

Ülemaailmsete stabiilsete müntide projektide ilmumine on häirekell ametiasutustele ja keskpankadele, millele ei saa vastata üksnes asjakohase reguleerimisega, sest reguleerimine võib osutuda eduka projekti kõigi riskidega toimetulekuks ebapiisavaks. Me ei saa peatada ega peakski peatama tehnoloogiaid, mis muudavad meie finantssüsteemi tõhusamaks ja kaasavamaks. Kuid me peame olema teadlikud nende uuenduste kaugeleulatuvatest tagajärgedest ja neid suunama, sekkudes vajaduse korral otse nende loodud uutesse ökosüsteemidesse, et finantsstabiilsus ja rahapoliitika tõhusus ei satuks ohtu.

 

15. Kuidas hindate maksesüsteemide ja rahapoliitika vastasmõju? Milline peaks olema EKP kui emiteeriva keskpanga roll keskse vastaspoolega kliiringukodade puhul?

Eurosüsteemi ülesanne on edendada makse- ja arveldussüsteemide sujuvat toimimist, kuna need aitavad säilitada finantsturgude stabiilsust ja võimaldavad rahapoliitikat sujuvalt ellu viia. Kui maksesüsteemid ei toimi nõuetekohaselt ja vahendeid ei saa vastaspoolte vahel korralikult üle kanda, võib see tugevalt kahjustada hinnakujundust nii kapitali- kui ka rahaturul ning häirida rahapoliitika ülekandemehhanismi toimimist.

Rahapoliitika seisukohast on maksesüsteem eriti tähtis suure väärtusega pankadevaheliste tehingute puhul. Selleks omab ja käitab eurosüsteem euroala reaalajalist brutoarvelduste süsteemi TARGET2. See süsteem, mis arveldab pankadevahelisi ja äritehinguid ning mida kasutatakse rahatehingute tegemiseks, on toetanud euroalal ühise rahaturu arengut, mis on vajalik tingimus rahapoliitiliste impulsside ühtlaseks edastamiseks kõigis liikmesriikides.

Maksesüsteemi sujuva toimimise tähtsus rahapoliitika elluviimisel selgitab ka EKP huvi kesksete vastaspoolte finants- ja tegevusalase vastupanuvõime vastu. Kesksed vastaspooled tegutsevad vahendajate vahel, kes peavad läbirääkimisi nii raha- kui ka repoturul, ning selline tegevus hõlmab suuri päevasiseseid rahavooge. See tähendab, et halvenenud turutingimuste korral võib vahendajate likviidsus- või väärtpaberipuudust suunata kesksete vastaspoolte poolt või nende kaudu ning sellel võib olla häiriv mõju. Sellises olukorras võib EKP-lt nõuda erakorralist likviidsustoetust kesksetele vastaspooltele või kesksetes vastaspooltes osalevatele pankadele, mis on veel üks põhjus jälgida hoolikalt kõnealustest turutaristutest tulenevaid võimalikke riske.

Need teemad on muutunud olulisemaks pärast finantskriisi, kuna keskse kliirimise kasv suurendas kesksete vastaspoolte süsteemset tähtsust olulisemates jurisdiktsioonides. Sellega seoses on läbivaadatud õigusraamistiku (Euroopa turu infrastruktuuri määrus 2) eelseisev rakendamine tervitatav areng, kuna see tugevdab ELi järelevalvet süsteemsete kolmandate riikide kesksete vastaspoolte üle, kes kliirivad suure hulga eurodes vääringustatud instrumente, ning tagab emiteerivate keskpankade kaasamise sellesse järelevalvesse.

 

16. Milliseks kujuneb tulevikus sularahatehingute osatähtsus võrreldes mittesularahaliste tehingutega?

Sularaha on endiselt eelistatud vahend jaemaksete tegemiseks mitmes ELi riigis. Sularaha on turvaline vara, mis on kodanikele otseselt kättesaadav ja ainulaadsete omadustega, kuna see tagab anonüümsuse ja seda saab kasutada internetivälistes tehingutes. Nendel põhjustel usun, et sularahal on oluline roll ka lähitulevikus. Seepärast peavad keskpangad jätkuvalt tagama nende vahendite tootmise ja ringluse tõhususe kõrge taseme. 

Euroala, nagu ka teiste jurisdiktsioonide ees seisavad siiski suured muutused nii nõudluses kui ka makseteenuste osutamises, mida soodustavad uuendused digitaalses ökosüsteemis. Uues keskkonnas muutuvad sularahata tehingud üha populaarsemaks ja võivad lõpuks muutuda sularahast tähtsamaks. Makseteenuste pakkumisel tuleb uute tehnoloogiate kasutuselevõttu soodustada sel määral, kuivõrd odavamad, kiiremad ja turvalisemad teenused suurendavad konkurentsi ja finantsalast kaasatust ning inimeste heaolu.

17. Mida arvate suure nimiväärtusega europangatähtedest?

Eurosüsteem peab madalate kuludega tagama kvaliteetsete europangatähtede kättesaadavuse euroala kodanikele. Tuleb tagada eri nimiväärtusega pangatähtede tasakaalustatud tarnimine, võttes arvesse tõsiasja, et väikese nimiväärtusega pangatähti kasutatakse suures osas väikeste jaetehingute tegemiseks.

Suure nimiväärtusega pangatähti kasutatakse peamiselt täiesti õiguspärastel põhjustel näiteks kallite kaupade või teenuste ostmiseks või väärtuse säilitamiseks. Väärtuse säilitamise põhjus on iseloomulik sellistele vääringutele nagu euro ja dollar, millel on reservvara. EKP hinnangul kuulub märkimisväärne osa (umbes kolmandik) euro pangatähtedest euroalavälistele osalejatele; eurovarude hoidmine väärtuse säilitamise eesmärgil on tõenäoliselt asjakohane, kuigi seda on raske täpselt hinnata.

Samas on olemas mure, et nõudlus suure nimiväärtusega pangatähtede järele võib olla tingitud ka ebaseaduslikust tegevusest, mis ajendas eurosüsteemi kõigepealt lõpetama 500euroste pangatähtede tootmise (2016. aasta mais) ja seejärel nende emiteerimise (2019. aasta jaanuaris; Saksamaal ja Austrias lõpetati emiteerimine 2019. aasta aprillis). Selle tulemusena väheneb ringluses olevate 500euroste pangatähtede hulk aja jooksul; kõik ringluses olevad 500eurosed pangatähed säilitavad oma väärtuse, neid saab uuesti ringlusse lasta ja need jäävad seaduslikuks maksevahendiks.

18. Mida arvate euroala rahandustingimuste ja krediidile juurdepääsu heterogeensusest ja selle mõjust EKP ühtsele rahapoliitikale?

 

EKP poolt viimasel kümnendil vastu võetud rahandusmeetmed aitasid oluliselt kaasa euroala riikide rahandustingimuste ja laenuvõimaluste heterogeensuse vähendamisele. Finants- ja riigivõlakriisi ajal ohustasid märkimisväärsed erinevused laenukuludes ja laenule juurdepääsus EKP rahapoliitika ühtsust ja ülekandemehhanismi toimimist. EKP julge ja enneolematu reageerimine ning tahe tegutseda oma volituste piires otsustavalt euro säilitamise nimel on olnud otsustava tähtsusega, et hajutada kartused euroala lagunemise pärast, taastada finantsturgude sujuv toimimine ja parandada rahapoliitika impulsside ülekandumist kõigis euroala riikides.

Sellest ajast on EKP jätkanud oma ülesannete täitmist ja reageerinud makromajanduslike väljavaadete halvenemisele oluliste leevendusmeetmetega, sealhulgas sihtotstarbeliste pikaajaliste refinantseerimisoperatsioonidega. Nende otsustega on õnnestunud alandada ettevõtetele ja kodumajapidamistele antava laenu intressimäärasid ning vähendada veelgi euroala raha- ja krediiditurgude killustatust. Soodsamad ja ühtlasemad rahandustingimused on viimastel aastatel olnud otsustava tähtsusega laenutegevuse taastumisel ning erainvesteeringute ja -tarbimise toetamisel.

 

19. Mitu ELi liikmesriiki teeb ettevalmistusi euroalaga ühinemiseks. Kuidas kavatsete hoida järgmise kümnendi jooksul ära veelgi suuremad erinevused euroala liikmesriikide vahel, võttes arvesse kandidaatriikide majandustingimusi? Milline on euroala laienemise eelistatud majanduslik stsenaarium?

 

Kõik ELi liikmesriigid, välja arvatud Taani ja Ühendkuningriik, kelle suhtes kehtib loobumisklausel, on kohustatud ühinema majandus- ja rahaliiduga, st võtma lõpuks kasutusele euro. Kuid selleks puudub konkreetne ajakava ning ühisraha kasutuselevõtu aja määrab liikmesriigi valmisolek ja tahe. Iga liikmesriigi majandus-, finants- ja institutsiooniline poliitika kujundab tema valmisolekut euroga ühinemiseks.

EKP ja komisjon hindavad oma lähenemisaruannetes korrapäraselt edusamme Maastrichti kriteeriumide täitmisel ja iga euroalasse mittekuuluva riigi lähenemise jätkusuutlikkust.

4. novembril 2014 hakkas kõigi euroala pankade järelevalvele kehtima ühtne järelevalvemehhanism. Seega tähendab euro kasutuselevõtt nüüd ka osalemist ühtses järelevalvemehhanismis. See ei ole lihtne ülesanne ja seetõttu peaksid eurole lähenevad liikmesriigid tegema tihedat koostööd EKP pangandusjärelevalvega. See võib nõuda konkreetsete reformikohustuste võtmist.

Nende kohustuste riigipõhine iseloom tundub olevat kõige asjakohasem, et tagada sujuv osalemine vahetuskursimehhanismis ja lõpuks ühisrahas.

 

20. Millised peamised ohud ja võimalused eurot ees ootavad?

 

Euro tähistas hiljuti oma 20. aastapäeva ja eurot pooldab praegu rekordiliselt suur osa, st 76 % euroala kodanikest. Terve põlvkonna jaoks on see ainus käibel olnud vääring. Eurooplaste jaoks laiemalt on see Euroopa ühtsuse kõige käegakatsutavam sümbol. Kogu kriisi vältel jäi toetus ühisrahale suureks, mis omakorda toetas poliitilist pühendumust euroala terviklikkusele.

Euro on toonud suurt kasu kõigile kodanikele ja kaitsnud eeskätt nende ostujõudu. Alates euro kasutuselevõtust on keskmine aastane inflatsioon olnud 1,7 %, mis on oluliselt madalam kui euro-eelne keskmine isegi liikmesriikides, kus hindade stabiilsuse säilitamisel on saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Euro võimaldab ühtsest turust täit kasu saada. Kaotades vahetuskursiriskid ja konkureeriva devalveerimise võimaluse riikide vahel, on see oluliselt vähendanud tehingukulusid ja hõlbustanud kaubandusintegratsiooni, toonud kasu tarbijatele madalamate hindade ja ettevõtjatele, sealhulgas VKEdele, rangemate väärtusahelate kujul. Euro on kogu maailmas finantstehingute puhul laialdaselt omaks võetud. See hõlbustab euroala ettevõtete rahvusvahelist kaubandust. Lisaks on euroala riikidel koos suurem sõnaõigus rahvusvahelises majandus- ja finantssfääris sellistel teemadel nagu rahvusvaheliste finantsturgude reguleerimine. Eurost on kasu olnud ka neil euroalasse mittekuuluvatel riikidel, kus vahetuskurss on tihedalt seotud ühisrahaga.

Tehtud edusamme saab säilitada ja suurendada tugevama ja terviklikuma majandus- ja rahaliiduga, mis hõlmab nii kapitaliturge kui ka pangandusliitu, ning usaldusväärse majanduspoliitikaga. Majanduslik lähenemine liikmesriikide vahel ja sees on vajalik, et tagada eurost tuleneva kasu jagunemine euroala ja ühiskonna kõigi osade vahel.

Euro ees seisavad kindlasti ka uued ja suured probleemid, nagu digiteerimine ja krüptovarad, küberturvalisus ja rahapesu. EKP annab oma pädevuse piires panuse nende probleemide lahendamisse ning muutuste ja innovatsiooni omaksvõtmisse. Näiteks on EKP-l aktiivne ja stimuleeriv roll turvalisema, innovaatilisema ja integreerituma maksesüsteemi loomisel euroalal. 

 

21. Mida peate suurimateks EKP ees seisvateks ohtudeks ja väljakutseteks?

 

Tulevikku silmas pidades peavad keskpangad valima sobiva rahandusraamistiku, et tulla toime üleilmse makromajandusliku stsenaariumiga, mida iseloomustavad uued probleemid, nagu protektsionism, geopoliitilised riskid, vananev ühiskond arenenud majandusega riikides, mis võivad põhjustada püsivalt väikest majanduskasvu, madalat inflatsiooni ja madalaid intressimäärasid. Majanduslik ebakindlus suureneb tõenäoliselt ka tulevikus.

Oluline on meelde tuletada, et mitme keskpanga poolt viimase kümnendi jooksul rakendatud ebatraditsioonilised meetmed on pigem vastus praegusele stsenaariumile kui selle põhjus ning paljud uuringud näitavad, et ilma nendeta oleks olukord palju halvem, eriti reaalmajanduse seisukohast. Kui probleeme ei võeta arvesse ning nende lahendamiseks ei tegutseta õigeaegselt, proportsionaalselt ja vajaduse korral uuenduslikult, võib lõpptulemusena olla vajalik reageerida veelgi tugevamalt.

Samal ajal, nagu ma eelmises vastuses märkisin, on endiselt oluline jälgida pidevalt ebatraditsiooniliste meetmete kõrvalmõju ja puhaskasu: näiteks võib negatiivsel intressimääral olla teatav ebasoodne mõju pankade laenukäitumisele ja finantsvahendajate kasumlikkusele (väiksem kasumlikkus võib mõjutada pankade laenupoliitikat ja seega rahapoliitika ülekandumist).

Mõnes turusegmendis võib investorite ja finantsvahendajate ülemäärane riskide võtmine ohustada finantsstabiilsust, millega tuleb vajaduse korral kiiresti tegelda makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite aktiivsema kasutamisega.

Võttes arvesse finantsmaastiku kasvavat keerukust ja EKP poliitikameetmete arengut, võib EKP-l olla vaja kohandada oma teavitustegevust, et selgitada oma poliitikat laiemale üldsusele. Ainult siis, kui kodanikud – töötajad, säästjad, investorid ja pensionärid – mõistavad keskpanga rolli, eesmärke ja poliitikat, saavad nad kujundada realistlikud ootused selle suhtes ja kavandada oma tulevikku. See aitab määrata kindlaks soovitavat laiemat majanduspoliitika kombinatsiooni ja euroala tulevast majandussuunda.

Ma juba märkisin, et EKP peab samuti osalema laiemas arutelus selle üle, kuidas ta saab kõige paremini kaasa aidata kliimamuutustega seotud probleemide lahendamisele.

Teine probleem on aga käimasoleva digipöörde mõju majandus- ja finantssüsteemile. Finantsteenuste pakkumisel tuleb uute tehnoloogiate kasutuselevõttu soodustada sel määral, kuivõrd odavamad, kiiremad ja turvalisemad teenused suurendavad konkurentsi, inimeste heaolu ja kõige ebasoodsamas olukorras rühmade finantsalast kaasatust. Lihtsam juurdepääs vähem reguleeritud teenustele tekitab siiski ka uusi probleeme. Kuigi mõned neist – näiteks tarbijakaitse – jäävad väljapoole EKP volitusi, on keskpankadel kahtlemata keskne koht tulevasele maksekeskkonnale sujuva ülemineku hõlbustamisel.

Keskpangad ise võtavad kasutusele uusi tehnoloogiaid. Itaalia Pank alustas masinõppe ja suurandmete tehnoloogia kasutamist juba aastaid tagasi. Neid kasutatakse nüüd muu hulgas makromajanduslike prognooside parandamiseks, anomaalsete tehingute tuvastamiseks rahapesu tõkestamise eesmärgil ja finantsriski reaalajanäitajate arvutamiseks.

Suurte finantssektori osalejate turuletulek ja ülemaailmsete digivääringute võimalik kasutuselevõtt tähendab probleeme pankade, maksukuulekuse, tarbijakaitse, eraelu puutumatuse kaitse, rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse ning küberriskide seisukohast. Probleeme võib tekkida rahapoliitikas ja finantsstabiilsuses.

Neid protsesse tuleb juhtida avaliku sektori asutuste tõhustatud koostöö abil üleilmsel tasandil. Keskpangad kulutavad märkimisväärseid vahendeid riskide jälgimiseks ning hinna- ja finantsstabiilsuse kaitsmiseks. G7 riikide parlamendiliikmete töörühma (mille liige ma olen olnud) aruandes ülemaailmsete tarneahelate kohta on esitatud põhjalikud analüüsid ja edasised tegevussuunad.

 

22. Kuidas Brexit finantsstabiilsust ohustab? Millisena näete EKP rolli nende ohtude käsitlemisel?

 

Euroopa Ülemkogu poolt Ühendkuningriigile antud väljaastumise tähtaja pikendamine 31. jaanuarini 2020 on ajas üksnes aega juurde andnud, kuid ei ole vähendanud kokkuleppeta Brexiti ohtu. Poliitiline ebakindlus püsib ja see oht võib praeguse pikenduse lõpus taas realiseeruda. Kokkuleppeta väljaastumine võib osutuda väga kulukaks ja tuua finantsturgudel kaasa märkimisväärse volatiilsuse.

EKP ja riikide ametiasutused on selleks hästi valmistunud. EKP ja Inglise Pank on kokku leppinud välisvaluuta vahetustehingute kokkuleppes, mis võimaldab keskpankadel pakkuda pangandussektorile likviidsust teise keskpanga vääringus. See peaks toetama turgude nõuetekohast toimimist ning ennetama tagasilööke kodumajapidamistele ja ettevõtjatele. EKP säilitab ka soodsad likviidsustingimused ja piisava hulga rahapoliitilisi abinõusid. EKP võib võtta asjakohaseid meetmeid finantsstabiilsuse tagamiseks, kui euroalal halvenevad rahastamis- ja likviidsustingimused.

Nii avaliku sektori asutused kui ka erasektor on teinud ettevalmistusi kokkuleppeta Brexiti puhuks. ELis ja liikmesriikides on võetud meetmeid, et vajaduse korral tegelda võimalike häiretega, eelkõige piiriüleste finantsteenuste valdkonnas (nt keskne kliirimine, omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude instrumentide abikõlblikkus, lepingute järjepidevus ning pangandus- ja finantslitsentsid).

Nagu EKP ja liikmesriikide ametiasutused on korduvalt rõhutanud, on oluline, et turuosalised jätkaksid ettevalmistusi ja võtaksid kõik vajalikud meetmed Brexitiga seotud riskidega tegelemiseks. Eelkõige peaksid pangad viima lõpule erandolukorra kavade rakendamise ning finantsseisundi taastamise kavades ja kriisilahendusmeetodites tuleks täiel määral arvesse võtta Brexiti tagajärgi.

Äärmuslikud riskid võivad tekkida ka väljaastumislepingu ratifitseerimise korral. Pärast ratifitseerimist kestab üleminekuperiood kuni 31. detsembrini 2020 ja seda võib pikendada ühe või kahe aasta võrra. Üleminekuperioodil kohaldatakse Ühendkuningriigis jätkuvalt ELi õigust, samal ajal peavad EL ja Ühendkuningriik läbirääkimisi tulevasi suhteid käsitleva lepingu üle. Kui lepingut ei allkirjastata, pöörduvad kahepoolsed suhted pärast ülemineku lõppu tagasi rahvusvahelises õiguses kehtestatud vaiketingimuste juurde, nt kaubavahetuse puhul GATTi (üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe) ning teenustekaubanduse puhul teenustekaubanduse üldlepingu juurde. Finantsteenuste puhul põhineb turulepääs ELi samaväärsuse raamistikul, mille kohaldamisala on palju kitsam kui ühtsel süsteemil.

 

23. Kas Teie arvates soodustab praegune majanduse juhtimise raamistik protsüklilist eelarvepoliitikat? Kas sellega pakutakse õigeid stiimuleid avaliku sektori investeeringute tegemiseks? Millised reformid oleksid Teie arvates selles raamistikus vajalikud? Mida arvate edasisest üleeuroopalisest ühtlustamisest äriühingu tulumaksu valdkonnas?

Eelarvepoliitika on iga riigi ja veelgi enam ühisraha kasutavate riikide peamine stabiliseerimisvahend, kuna rahapoliitika on suunatud kogu rahanduspiirkonna majandustingimustele ega suuda toime tulla asümmeetriliste šokkidega. Piisava eelarvepoliitilise manööverdamisruumi säilitamiseks peab iga riik järgima keskpika perioodi eelarve-eesmärke, milles võetakse arvesse riigi kasvupotentsiaali ja võlataset.

Praegune stabiilsuse ja kasvu pakt on andnud selles osas erinevaid tulemusi. 2018. aastal langes ELi ja euroala kogupuudujääk madalaimale tasemele alates 2000. aastast ning vastav koguvõla suhe SKPsse hakkab vähenema. Siiski on paljud riigid teinud valitsemissektori võla ja eelarvepuudujäägi vähendamisel vähe edusamme, mille tulemuseks on eelarvepoliitilise manööverdamisruumi ebaühtlane jaotumine liikmesriikide vahel, kusjuures mõnel juhul ei ole edusamme peaaegu üldse tehtud.

Konservatiivne eelarvepoliitika on peamiselt liikmesriikide vastutusalas, kuid eelarve-eeskirjadega ei ole selleks kõigile riikidele ehk loodud piisavaid stiimuleid. Euroopa Eelarvenõukogu ja teisedki on rõhutanud, et eeskirjad on liiga keerulised ja tuginevad liigselt mittejärgitavatele parameetritele, nagu SKP lõhed. Probleeme on ka asjaoluga, et stabiilsuse ja kasvu paktis puuduvad eeskirjad või vahendid euroala kui terviku eelarvepoliitika suunamiseks ning riigi rahanduse kvaliteedi parandamiseks on eelarvepoliitikast olenemata tehtud vähe edusamme.

Võttes arvesse neid probleeme ja tõsiasja, et eeskirjad ei taganud usaldusväärse eelarvepositsiooni laiapõhjalist saavutamist majanduslikult headel aegadel, puudus eelkõige 2012.–2013. aasta majanduslanguse ajal eelarvepoliitiline manööverdamisruum, mille tagajärjeks oli protsükliline eelarvepoliitika karmistamine ja euroala makromajanduspoliitika ebasoodne kombinatsioon. Ka avaliku sektori investeeringute osakaal SKPs on alates 2009. aastast ELis ja euroalal märkimisväärselt vähenenud, kokku rohkem kui 20 %, kuigi mitte igas riigis.

Need puudujäägid viitavad sellele, et Euroopa eelarvejuhtimise raamistiku läbivaatamine võib olla vajalik. Üks sellega seoses välja pakutud võimalus on võtta vastu üks pikaajaline võlaeesmärk koos ühe rakendusliku vahendiga, näiteks kulueeskirjaga. Lihtsustamine on vajalik, kuid oluline on vältida olukorda, kus liigne vahe pikaajalise eesmärgi ja rakendusliku vahendi vahel ei anna riikidele õigeid stiimuleid konservatiivseks eelarvepoliitikaks. Lisaks sellele, et valitsused hoiavad avaliku sektori kulutuste kasvu kontrolli all, peaksid nad parandama ka kulutuste kvaliteeti, suurendades tootlikkust tõstvate investeeringute osakaalu oma kulutustes.

Oluline on märkida, et eeskirjade läbivaatamine saab olla vaid osa probleemi lahendamisest. Kriis on näidanud, et usaldusväärne riiklik eelarvepoliitika ei pruugi alati olla piisav, kuna sügavad ja pikaleveninud majandusšokid võivad ületada riikliku poliitikaruumi, tekitades soovimatu negatiivse spiraali era- ja avaliku sektori investeeringute vähenemiseks. See rõhutab vajadust piisava suurusega stiimuli järele euroalaga ühilduvaks fiskaalvõimekuseks, et tagada makromajanduslik stabiliseerimine.

Seda ülesannet ei ole võimalik täita üksnes liikmesriikide poliitika koordineerimisega. Eelarvepoliitiline manööverdamisruum ja makromajanduslikud tingimused on riigiti erinevad ning esimene ei pruugi olla kättesaadav seal, kus seda kõige rohkem vaja oleks. Liikmesriikide poliitikas reageeritakse peamiselt riigisisestele tingimustele, mitte euroala arengule. Isegi kui eeldada, et riiklikus poliitikas võetaks arvesse euroala vajadusi, jääks ülekanduv mõju riikide vahel üsna piiratuks. Seetõttu on vaja märkimisväärset ühist fiskaalvõimekust koos tõhusate eelarve-eeskirjadega.

Äriühingute maksubaasi edasine ühtlustamine võiks aidata kaasa ühtse turu, pangandusliidu ja kapitaliturgude liidu toimimisele. Agressiivsed maksutavad võivad takistada konkurentsi, vähendada maksutulu ja kodanikud võivad neid ebaõiglaseks pidada. Need võivad õõnestada liikmesriikide ühtekuuluvust, mis on Euroopa ülesehitamisel otsustava tähtsusega.

 

24. Kas Teie arvates vajab euroala Euroopa turvalist vara lisaks sellele, et aidata stabiliseerida finantsturge ja võimaldada pankadel vähendada valitsemissektori võlaga seotud riskipositsiooni, ka selleks, et hõlbustada rahapoliitika nõuetekohast ülekandmist? Kuidas seda saaks saavutada?

Turvalised varad on iga finantssüsteemi põhielement ja riskantsete varade tõhusa hinnakujunduse võrdlusalus. Seetõttu on need panga vahendustegevuse jaoks üliolulised.

Turvalisi varasid peetakse praeguses keskkonnas napiks ning nende vähesust peetakse finantsturgudele ja pangandussektorile, rahapoliitika rakendamisele ja majanduskasvule mõju avaldavaks. Finantskriisi tõttu eelistavad investorid veelgi enam turvalisust, mis vähendab tugevalt turvaliste varade kättesaadavust. Samal ajal on mitmed tegurid (nt uued regulatiivsed algatused, demograafiline areng arenenud majanduses) suurendanud nõudlust turvaliste varade järele. Euroala on ainulaadne näide rahaliidust, millel puudub ühine turvaline vara.

Euroopa turvalise vara kasutuselevõtt tähistaks tõenäoliselt otsustavat edusammu pangandus- ja kapitaliturgude liitude väljakujundamisel. Ka mittestandardse rahapoliitika elluviimine oleks lihtsam ja vähem vastuoluline, kui see saaks tugineda euroala ühisele turvalisele varale. Turu killustumise ohu vähenemine muudaks Euroopa Keskpanga rahapoliitika ülekandmise liikmesriikide vahel ühtlasemaks. Lisaks hõlbustaks piiriülest finantsintegratsiooni turvaline vara, mida üksikute liikmesriikide maksejõuetusrisk ei mõjuta; samuti aitaks see leevendada kriisi ajal täheldatud negatiivset vastasmõju pankade ja nende riikide vahel ning suurenenud nõudlust turvalisemate investeeringute järele.

Turvalisel varal võib olla mitu vormi. Mõnedel lahendustel võib olla mõju ka väljaspool finantsvaldkonda, näiteks kui neid saab kasutada operatiivse vahendina ühise fiskaalvõimekuse loomiseks. Riigivõlakirjadega tagatud väärtpaberid ja eurovõlakirjad (e-bonds) on praegu arutlusel olevad ettepanekud, kuid euroala võimaliku turvalise vara väljatöötamiseks on vaja veel tööd teha.

Turvalise vara arendamine on euroala jaoks oluline küsimus, kuid see ei kuulu EKP pädevusse.

 

25. Kuidas suhtute käimasolevasse arutelusse euroala valitsemissektori ja erasektori võla püsivalt kõrge taseme üle? Millisena näete Euroopa Komisjoni kavandatud võimalust luua euroala rahandusamet, millel oleks oma liikmete nimel juurdepääs finantsturgudele, et katta osaliselt nende regulaarseid refinantseerimisvajadusi?

Ülemäärase võlakoormusega seotud probleemide lahendamine on eelkõige riigi ametiasutuste ülesanne. Selles valdkonnas on vaja otsustavaid poliitikameetmeid, sest kriis on näidanud, et suur era- ja valitsemissektori võlakoormus võib tsükli alguses olla haavatavuse peamine põhjus. Kriisi ajal võimendas see finantspingeid ja aitas kaasa majanduskriisi süvenemisele ning muutis rahapoliitika elluviimise keerulisemaks. 

Euroala vaadeldes vähenes erasektori võla suhe SKPsse viimase viie aasta jooksul ligikaudu 10 protsendipunkti võrra SKPst, jõudes praegusele 137% tasemele. Valitsemissektori võla suhe SKPsse langes euroalal tervikuna ligikaudu 87%-le SKPst 2018. aastal; sama näitaja 2014. aastal oli 95%. Üldine võlatase on suhteliselt soodne võrreldes teiste suuremate majanduspiirkondade omaga.

Kuid see üldine positiivne pilt varjab liikmesriikide tasandil märkimisväärseid erinevusi, mis on kindlaks tehtud Euroopa poolaasta ja makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames. Erasektori võlg on mõnes riigis jätkuvalt suur. Mitmes liikmesriigis on valitsemissektori võlatase endiselt kõrge ega ole kooskõlas Euroopa eelarveraamistiku nõuetega.

Praegune madalate intressimäärade ajaperiood annab võimaluse vähendada usaldusväärse eelarvepoliitika ja riigi rahanduse majanduskasvu soodustava struktuuri abil kiiremini valitsemissektori võla suhet SKPsse, suunates vahendid avaliku sektori investeeringutesse. Väiksem valitsemissektori võlg vähendaks ka suurest eelarvesurvest tulenevaid moonutusi ning taastaks investeeringud füüsilisse ja inimkapitali. Lisaks võib euroala majanduse moderniseerimisele suunatud reformide rakendamine olla kõige kasulikum majanduskasvu potentsiaali suurendamiseks ja tulevikus ka suurema eelarvepoliitilise manööverdamisruumi loomiseks. 

Erasektoris peaks makrotasandi usaldatavuspoliitika soodustama võlapositsioonide järkjärgulist tasakaalustamist. Samal ajal, kuna tegemist on üsna uue poliitikakujundamise valdkonnaga, peaksime rohkem kui teiste puhul meeles pidama, et ükski lahendus ei ole ilmselgelt õige ega vale. Seetõttu peaksime uurima ka muid meetmeid, mis võivad aidata erasektori osalejatel finantsvõimendust vähendada. Näiteks oleks oluline, et eraisikud saaksid teha edusamme halbade varade võõrandamisel või kohtute tõhususe parandamisel, et lahendada tasumata laenujuhtumeid.

Euroopa tasandil võib olla abiks mõlemal rindel. Lühiajalises perspektiivis võivad Euroopa tõhusad eelarve- ja majanduseeskirjad toetada ja stimuleerida usaldusväärset sisepoliitika kujundamist. Lisaks on ühtse turu tugevdamine, sealhulgas pangandus- ja kapitaliturgude liitude süvendamise kaudu, jätkuvalt üks võimsamaid majanduskasvu ja lähenemise edendamise vahendeid. Lisaks lühiajalisele perioodile võib euroala rahandusministeeriumi loomine aidata veelgi kaasa mõne eespool nimetatud Euroopa ülesande täitmisele. Euroopa valitud organid peavad otsustama, kas, kuidas ja millal sellise integratsiooniga edasi minna, kuid see samm on euroala arenguks ja jõukuseks vajalik.

Rahandusministeeriumi loomisega toetataks euroala makromajandusliku stabiliseerimise määratlemist ja rakendamist. Euroala makromajanduslik stabiliseerimisfunktsioon aitaks pehmendada suuri riigipõhiseid vapustusi, muutes seega majandus- ja rahaliidu vastupidavamaks. Sellise vahendi loomine hõlbustaks ka turvalise vara kasutuselevõttu euroalal. Euroala maksustamisvahendi kasutamise eelis on see, et see ei hägustaks võlakirjade emiteerimist liikmesriikide ja Euroopa tasandil.

 

26. Mida arvate etteheidetest selle kohta, et EKP tagatiste raamistik ei ole piisavalt astmeline ja sõltub liigselt välistest reitinguagentuuridest?

Eurosüsteemi krediidihindamisraamistik aktsepteeritud tagatiste jaoks võimaldab pankadel mobiliseerida ühtse riskijuhtimise raamistiku alusel mitmesuguseid varasid. Sellise raamistiku eesmärk on kaitsta EKP bilanssi, tagades samal ajal kõlblike varade ulatusliku ja mitmekesise kättesaadavuse euroala pankadele.

Väärtuskärpeid kalibreeritakse, et tagada eri turusegmentide ja krediidiriski kategooriate varade võrdne kohtlemine, mis võimaldab seeläbi varade üksikasjalikku hindamist. Pangad kasutavad laialdaselt EKPga seotud tagatisi; praegu antud laenude kogusumma on ligikaudu 1,5 triljonit eurot, mis on rohkem kui kaks korda suurem kui eurosüsteemi antud laenude kogusumma. See tõendab raamistiku konservatiivsust ja tõhusust ning tagatiste suurt kättesaadavust, mis mõlemad soodustavad rahapoliitika sujuvat rakendamist.

Lisaks välisreitingutele on muud asjakohased krediidikvaliteedi allikad liikmesriikide keskpankade sisemised krediidihindamissüsteemid ja vastaspoolte sisereitingutel põhinevad süsteemid. Näiteks on Itaalia Pank loonud oma asutusesisese krediidihindamissüsteemi, et hinnata eurosüsteemi rahapoliitika operatsioonides tagatisena kasutatavate laenude krediidiriski. Selle eesmärk on piirata eurosüsteemi finantsriski, võimaldades samal ajal osapooltel, kellel puudub juurdepääs alternatiivsetele hindamissüsteemidele, esitada rohkem tagatisi.

Selleks et tagada kooskõla eurosüsteemi kõrge krediidikvaliteedi nõuetega ja krediidihinnangute eri allikate võrreldavus, teostatakse iga eurosüsteemivälise või -sisese krediidihindamissüsteemi suhtes igal aastal tulemuslikkuse järelevalvet.

Reitinguagentuuridele alternatiivsete krediidihindamissüsteemide rolli saab täielikult heaks kiita, kui leitakse, et need on eriti asjakohased krediidinõuete pantimisel, mis nõuetekohaselt kalibreeritud väärtuskärbete korral moodustavad umbes veerandi mobiliseeritud tagatise väärtusest.

See lähenemisviis on kooskõlas finantsstabiilsuse nõukogu soovitustega mehhaanilise sõltuvuse vähendamise kohta reitinguagentuuridest. Tegelikult võimaldab mitmele allikale tuginemine teha paindlikult ja sõltumatult kindlaks, kas rahastamisvahend peaks olema refinantseerimistoimingutes rahastamiskõlblik. Siiski jätab eurosüsteem endale õiguse kohaldada riskiohjemeetmeid, näiteks täiendavaid väärtuskärpeid üksikute finantsinstrumentide suhtes või konkreetseid piiranguid mis tahes krediidihindamissüsteemi suhtes. Kasutatud teabe usaldusväärsuse tagamiseks vaatab eurosüsteem oma aktsepteeritud krediidihinnangu allikad korrapäraselt läbi.

Aja jooksul on see protsess veelgi suurendanud kõigi kehtivate krediidiallikate kindlust ja läbipaistvust, et võimaldada EKP-l teostada rahapoliitikat sujuvalt ja tagada oma bilansi kaitse.

 

27. Kuidas hindate euro ja USA dollari vahetuskursi hiljutisi muutusi? Kui palju tuleks kaubandusküsimusi rahapoliitika kujundamises arvesse võtta?

 

Vahetuskursi muutused mõjutavad imporditud kaupade ja teenuste hindu ja kogunõudlust ning võivad seetõttu mõjutada kodumaist tegevust ja inflatsiooni. Sel põhjusel peaks EKP jätkama vahetuskursi arengu tähelepanelikku jälgimist, nagu ta praegu teeb. Kooskõlas rahvusvahelise konsensusega ei tohiks EKP siiski seada eesmärgiks vahetuskursi muutmist ega seda teha. Ausa konkurentsi tagamiseks ja rahvusvahelise kaubanduse edendamiseks tuleks euro välisväärtus jätta turgude määrata majanduse põhinäitajate alusel. Mis tahes katse sekkuda sellisesse mehhanismi võiks tekitada kulukate valuutasõdade algatamise ohu ja on lõppkokkuvõttes läbikukkumisele määratud.

 

28. Kuidas hindate G20 saavutusi? Mida arvate tähtsaimate keskpankade kooskõlastatuse praegusest tasemest?

G20 on täitnud keskset rolli 2008. ja 2009. aastal ülemaailmsele finantskriisile reageerimiseks võetud ühise majanduspoliitika meetmete edendamisel. Samuti pani see aluse rahvusvahelise finantssüsteemi ambitsioonikale reformikavale, mille puhul finantsstabiilsuse nõukogu jälgib edusamme ja annab soovitusi koostöös teiste standardeid kehtestavate asutustega.

Kriisi kiireloomulisuse kahanedes näib poliitiline tahe teha ühiste probleemide lahendamiseks tihedat koostööd olevat nõrgenenud. Mõned riigid on näidanud üles kasvavat skeptitsismi mitmepoolsuse ja eeskirjadel põhineva süsteemi suhtes, samal ajal kui mõned mitmepoolsed algatused ja institutsioonid on kannatanud tõsiste tagasilöökide all. Lubage mul siinkohal tuua selle kohta kaks silmapaistvat näidet: USA loobub Pariisi kliimakokkuleppest ning WTO apellatsioonikogu tegevuse võimalik peatumine 11. detsembrist.

Seega ei ole üllatav, et üleilmseid ja euroala majandusväljavaateid ohustavad praegu suured langusriskid, mis tulenevad välistest teguritest, nagu kaubandus ja geopoliitilised pinged, mis avaldavad negatiivset mõju majanduskasvule ja investeeringutele, vähendades otseselt nõudlust ning kaudselt vähendades usaldust ja suurendades ebakindlust.

Seetõttu on mitmepoolsed institutsioonid ja foorumid praegu rohkem kui kunagi varem olulised avatud dialoogi pidamiseks ning majandus- ja finantsstabiilsuse säilitamiseks kogu maailmas. Vaja on tihedat rahvusvahelist koostööd, et tegeleda nõrkade kohtadega, töötada välja ülemaailmsed turvavõrgustikud, vähendada geopoliitilist ebakindlust ja valmistada meie majandust ette demograafilistest muutustest, digitaliseerimisest ja tehisintellektist tulenevateks väljakutseteks ja struktuurimuutusteks. Sellega seoses on G20 täna sama asjakohane kui varem. G20 koos teiste foorumitega, nagu G7, ning selliste institutsioonidega nagu Rahvusvaheline Valuutafond ja Rahvusvaheliste Arvelduste Pank, edendab ka rahandus- ja finantsasutuste vahelist suhtlust, võimaldades neil avalikult jagada seisukohti selle kohta, kuidas lahendada nende ees seisvaid ühiseid probleeme.

 

29. Kas EKP peaks midagi ette võtma, et euro kui rahvusvahelise vääringu tähtsust suurendada? Kui jah, siis milliseid meetmeid kavatsete võtta?

 

Eurot kasutatakse rahvusvahelistel turgudel juba laialdaselt. Lisaks euroala majanduse suurusele kajastab see eeldatavasti turuosaliste arvamust, et eurot toetab tugev ja usaldusväärne poliitikaraamistik ning hästitoimivad finantsturud. EKP juba annab sellesse oma panuse stabiilsusele suunatud rahapoliitikaga ning aidates kaasa stabiilsete, põhjalike ja tõhusate euroala finantsturgude arengule. Selline poliitika on osa EKP mandaadist, kuid selle lisaeeliseks on euro rahvusvahelise rolli toetamine. EKP jälgib korrapäraselt euro rahvusvahelist rolli, avaldades selle kohta aastaaruande.

EKP hiljutised uuringud näitavad, et euroala majandus võib kokkuvõttes lõigata oma vääringu silmapaistvamast rahvusvahelisest rollist kasu. Euro suurem rahvusvaheline roll lihtsustaks näiteks rahapoliitika elluviimist, vähendades vahetuskursi ülekandumist inflatsioonile ja tugevdades rahapoliitika impulsside ülekandmist. Samuti võib see aidata vähendada riigi rahastamiskulusid. Lisaks oleks euroalal ja maailmamajandusel üldiselt kasu tasakaalustatumast rahvusvahelisest rahandussüsteemist, mis tuleneks näiteks euro suuremast rahvusvahelisest rollist.

Igal juhul saab rahvusvahelise rolli laiendamine olla üksnes turu arengu tagajärg, mis on ajendatud investorite nõudlusest. Poliitikameetmed võivad aidata luua selleks soodsaid tingimusi. Terviklikum majandus- ja rahaliit, sealhulgas sügavamad ja mitmekesisemad kapitaliturud ning terviklik pangandusliit, mida toetab usaldusväärne majanduspoliitika euroala liikmesriikides, suurendaks euroala majanduse vastupanuvõimet ja muudaks seega euro rahvusvaheliste investorite jaoks atraktiivsemaks.

 

30. Millised on Teie arvates peamised probleemid ja võimalused keskpanga teavitustegevuses eelseisval perioodil?

 

Läbipaistva kommunikatsioonistrateegia vastuvõtmine on tänapäevase keskpanga üks põhikomponente. esiteks peavad keskpangad demokraatlikes ühiskondades andma valitud organitele, kes on vajalik vastukaal keskpankade sõltumatusele, oma tegevusest täielikult aru; euroala kontekstis sel juhul Euroopa Parlamendile. selge ja läbipaistev teabevahetus aitab parandada ka poliitikameetmete tõhusust, kuna see aitab suunata turgude ja inimeste ootusi ning käitumist.

See kehtib seda enam erandlikel aegadel, mil kasutatakse enneolematuid ja keerulisi meetmeid: hoolikalt tuleb selgitada nende vahendite vastuvõtmise põhjuseid, nende võimalikku kõrvalmõju ning nende kasulikkust reaalmajandusele ja hindade stabiilsusele. Samuti, kui kindlustuspoliitiline intressimäär on tegeliku alumise piiri lähedal või selle lähedal ja rahapoliitiline hoiak tuleneb mitme vahendi kombineeritud rakendamisest, nagu see on praegu, suurendatakse edasisuunamise tähtsust. Neil asjaoludel muutub teabevahetus omaette rahapoliitika vahendiks.

EKP on alates oma loomisest olnud läbipaistva teabevahetusraamistiku vastuvõtmise küsimuses esirinnas; aastate jooksul on sellist raamistikku pidevalt täiustatud, et kohaneda pidevalt muutuva keskkonnaga.

Nagu ma juba eelmistes vastustes mainisin, suhtleb EKP Euroopa Parlamendiga mitmel viisil, sealhulgas kord kvartalis toimuvatel EKP presidendi kuulamistel majandus- ja rahanduskomisjonis.

Mis puudutab teabevahetust turuosaliste laiema ringkonna ja avalikkusega üldiselt, siis EKP president ja asepresident i) tutvustavad ja arutavad rahapoliitilisi otsuseid korrapäraselt iga kuue nädala tagant toimuvatel pressikonverentsidel; ii) EKP väljaannetes (nt majandusbülletäänis); iii) juhatuse liikmete kõnedes. Lisaks hakkas EKP mõni aasta tagasi avaldama üksikasjalikke aruandeid oma rahapoliitika koosolekute kohta, mis annavad põhjalikku teavet nõukogus toimunud arutelude ja nõukogu otsuste aluseks oleva analüüsi kohta. Viimastel aastatel on ka keskpangad, sealhulgas EKP ja euroala riikide keskpangad, suurendanud oma jõupingutusi, et jõuda otse üha suurema kuulajaskonnani, püüdes selgitada oma tegevust lihtsamal viisil, kasutades uusi sidekanaleid ja lihtsasti mõistetavat keelt, eesmärgiga näidata, kuidas rahapoliitika meetmed aitavad kaasa inimeste igapäevaelu muutmisele.

Itaalia Pank on selles tegevuses osalenud. Alates kriisi algusest oleme tugevdanud oma suhtlust parlamendiga ja aruandekohustust parlamendi ees; alates 2014. aastast on juhatus osalenud 38 kuulamisel. Lisaks oleme avalikkusega suhtlemise parandamiseks koostanud ulatusliku programmi, et jõuda kõikide ühiskonnakihtideni. Olen isiklikult osalenud kohtumistel eri Itaalia linnade elanikega, et selgitada meie ja eurosüsteemi poliitikat. See on aidanud parandada inimeste arusaamist sellisest poliitikast ja nende usaldust selle vastu.

Samuti olen osalenud Itaalia telesaadetes, et selgitada üldsusele lihtsas keeles krüptovarade, eelkõige bitcoin’ide omadusi ja eeskätt nendega kaasnevaid riske.

 

31. Milliseks hindate rahapoliitika, eelkõige Ameerika Ühendriikide rahapoliitika ülekanduvat mõju euroala rahapoliitika teostamisele?

 

Maailmamajanduse üha tihedama majandus- ja finantsintegratsiooni tõttu tuleb siseriikliku poliitika määratlemisel ja rakendamisel arvesse võtta teiste suuremate majanduspiirkondade ülekanduvat mõju. See kehtib eelkõige USA rahapoliitiliste otsuste kohta, mis mõjutavad USA ja ülemaailmseid finants- ja valuutaturge.

EKP analüüsides võetakse pidevalt neid ülekanduvaid mõjusid arvesse. Teistes majandustes toimuvaid arenguid jälgitakse ning euroala rahapoliitika kujundamisel analüüsitakse nende poliitikameetmete mõju euroalale ja võetakse arvesse nende mõju siinsele hinnastabiilsusele. Kõigil juhatuse rahapoliitikat käsitlevatel koosolekutel toimub nende analüüside põhjalik tutvustamine ja arutamine.

Kuid nagu küsimusele nr 27 vastates märgiti, ei tähenda see siiski, et EKP peaks kuidagi vahetuskurssi suunama. EKP rahapoliitika peab olema suunatud üksnes euroalale.

 

C. Finantsstabiilsus ja -järelevalve

 

32. Mida arvate vajadusest hoida rahapoliitika ja pangandusjärelevalve rangelt lahus ning millised reformid Teie arvates nende lahushoidmist toetaksid ja soodustaksid?

Usun, et pangandusjärelevalve EKP ülesandeks jätmisel olid olulised põhjused, näiteks koostoime keskpankade rolli vahel makrotasandi usaldatavusjärelevalves (mille eesmärk on säilitada finantssüsteemi kui terviku stabiilsus) ja üksikute pankade mikrotasandi usaldatavusjärelevalves. Muud põhjused olid rohkem institutsioonilist laadi, näiteks vajadus luua olemasolevate lepingute raames Euroopa järelevalvesüsteem. Sellise korralduse tõttu sai ühtne järelevalvemehhanism hakata kohe toimima, kasutades selleks taristut (nt tehnoloogiat ja halduskorraldust), mille EKP ja riikide keskpangad olid aja jooksul üles ehitanud.

Kuid siin on ka omad ohud: maineriskid, kui järelevalve ebaõnnestumised kahjustavad keskpanga mainet ja seega rahapoliitika usaldusväärsust, või rahapoliitika ja järelevalvealaste otsuste vahel tekkida võivad huvide konfliktid.

Tuginedes nii ühtse järelevalvemehhanismi järelevalvenõukogus kui ka EKP nõukogu koosolekutel osalemisel saadud kogemustele, usun, et ühtse järelevalvemehhanismi praegune ülesehitus – eelkõige eraldamispõhimõte – loob piisava tasakaalu ja annab asjakohased kaitsemeetmed nende riskide minimeerimiseks. Viitan siinkohal näiteks menetluseeskirjadele ja sellistele kaitsemeetmetele nagu töötajate eraldamine nende funktsioonide põhjal, nn teadmisvajaduse raamistik teabe jagamiseks ning otsustusprotsessid, mis on diferentseeritud, toimuvad eri aegadel ja peavad olema rangelt põhjendatud. Väga tähtis on ka nn vastuväidetest hoidumise raamistik.

Euroopa Parlament jälgib ühtse järelevalvemehhanismi toimimist ja komisjon vaatab iga kolme aasta järel läbi ühtse järelevalvemehhanismi määruse toimimise, sealhulgas eraldamispõhimõtte kohaldamise. Selle hindamisel, kas me vajame praeguse korra muutmist, püüaksin ma olla avatud kõigile võimalustele. Eraldamispõhimõte näib siiani olevat hästi toiminud, kuid kuna finantssektor areneb ja Euroopat arendatakse edasi, võiks teistsugune ülesehitus hinnastabiilsuse, finantsstabiilsuse ning pangandussüsteemi turvalisuse ja usaldusväärsuse eraldiseisvaid, kuid üksteisega seotud eesmärke paremini teenida. 

 

33. Mida arvate praegusest institutsioonilisest korraldusest, kus Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegutseb EKP all, kuigi nõukogu on saavutanud makrotasandi usaldatavusjärelevalves konkreetseid tulemusi?  

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu oli oluline osa Euroopa vastusest suurele finantskriisile. Viimastel aastatel on see institutsioon näidanud oma kasulikkust finantsstabiilsuse riskide igakülgsel jälgimisel ELis. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu hoiatused ja soovitused on kiirendanud makrotasandi usaldatavuspoliitika raamistike väljatöötamist ja rakendamist ELis. Näiteks riiklike makrotasandi usaldatavusjärelevalve asutuste sihipäraste meetmete aluseks oli kujunevate kinnisvarariskide õigeaegne avastamine.

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu edu sõltub tema suutlikkusest õigeaegselt analüüsida väga üksikasjalikku teavet Euroopa majanduse ja finantssektori olukorra kohta. EKP on siin oluline toetav institutsioon, kes võimaldab Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogul kasutada oma oskusteavet, tehnoloogilist ja haldustaristut ning kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid. Sedamööda, kuidas finantssektor areneb kiiresti pangakesksest süsteemist mitmekesisemaks keskkonnaks, muutub Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu valdkonnaülene ülesanne üha olulisemaks. Sellises maailmas vajatakse Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi raames laialdasemaid erialateadmisi.

Institutsioonilisest seisukohast vaadates pakkusid ELi seadusandjad välja selge juhtimisstruktuuri, mis võimaldab Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogul saada kasu EKP oskusteabest ning tagab seejuures Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu otsustusmenetluste ja organite piisava lahususe ja sõltumatuse (EKP president juhatab haldusnõukogu institutsiooni huvides, EKP esindaja on asepresident).

 

34. Mida võtta ette viivislaenude suure mahuga ja viivislaenude jäägi muutumises valitsevate riskidega? Kuidas hindate väikeste ja keskmise suurusega krediidiasutuste bilansis olevate viivislaenude probleemi? Millisena näete EKP/ühtse järelevalvemehhanismi rolli selle küsimuse lahendamisel?

EKP võttis Euroopa pangandusjärelevalve üle kriitilisel hetkel. Riigivõlakriis oli möödunud, kuid nagu tavaliselt, ilmnesid selle mõjud teatud viitaja järel. Olulise tähtsusega krediidiasutuste ja investeerimisühingute viivislaenude bilansiline brutoväärtus tõusis 2015. aastaks ligi triljoni euroni. Nüüdseks on see summa vähenenud peaaegu kaks korda (560 miljardit eurot). Sama aja jooksul langes viivislaenude kogumäär 8 %-lt vähem kui 4 %-le, jäädes allapoole EBA määratletud 5 % künnist.

EKP tegevus on olnud olukorra parandamisel otsustava tähtsusega, kuna ta muutis viivislaenude küsimuse esimesest päevast alates prioriteediks. Pandi paika selged kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed ootused selle kohta, kuidas pangad peaksid viivislaenudega tegelema. Lisaks kiitis Euroopa Parlament hiljuti heaks tõenäoliselt maailma kõige rangema määruse „kalendripõhiste eraldiste“ kohta (läbivaadatud kapitalinõuete määruse nn teise samba kaitsemeede, et tagada uutele viivislaenudele piisavad eraldiste moodustamise tasemed). Sellise poliitika mõjul on pangad hakanud viivislaene realiseerima, moodustanud tagatiste realiseerimisega tegelevad üksused või täiustanud seniste üksuste tegevust, ning laenude sissenõudmismäärad on paranenud. Eespool tsiteeritud statistika annab saavutatust hea kokkuvõtte.

Viivislaenude osakaal on ikka veel kriisieelsest tasemest kõrgem ja mõnedes riikides esineb paiguti endiselt nõrkusi tekitavate tendentside kuhjumist. Seepärast on tähtis viivislaenude taset jätkuvalt vähendada. Kuid nagu juba varem mainitud, usun ma, et viivislaene tuleks vähendada „võimalikult kiiresti, kuid mitte kiiremini“. Liigne kiirustamine võiks tuua kaasa riske pankade jaoks, kes oleksid sunnitud tegelema järelturgudel selliste laenuinstrumentide kiirmüügiga, mis on mitmetes riikides endiselt mittelikviidsed, läbipaistmatud ja oligopoolsed.

Viivislaenude vähendamine peab olema osa järelevalveasutuste laiemast püüdest vähendada kõiki pangariske, sealhulgas neid, mis on seotud rahapesu ning tegevus-, turu- ja küberriskidega. Nimetatud riske kaalub ühtne järelevalvemehhanism järelevalve alla kuuluvate pankade iga-aastase riskihindamise (nn järelevalvelise läbivaatamise ja hindamise protsessi) käigus.

Kuid minu arvates on Euroopa pangandussektori suurim häda madal kasumlikkus, mida ei saa parandada ainuüksi riskide vähendamise poliitikaga.

Seoses viivislaenude vooga andis EBA hiljuti välja laenude andmise suunised, mis peaksid aitama parandada uute laenude kvaliteeti ja seega edaspidi vähendada uute viivislaenude sissevoolu. Seega vastan esimesele küsimusele, et suur osa meie tööst on tõesti olnud pühendatud viivislaenudega seotud probleemidele.

Ütleksin, et sama kehtib ka vähem oluliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul. Kuigi nende pankade otsest järelevalvet ei teosta EKP, kohaldatakse nende suhtes EBA suuniseid viivislaenude kohta (mis koostati pärast EKP suuniseid viivislaenude kohta süsteemselt olulistele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele ja on nendega üsna sarnased) ning nn kalendripõhiste eraldiste mehhanismi. Nagu öeldud, on meil nüüd olemas viivislaenude poliitika kõigi pankade, ka vähem oluliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute jaoks. Tehtud töö tulemused on selgelt näha ja tööd tuleks jätkata kuni probleemi lahendamiseni.

Lõpetuseks lubage mul märkida, et vajadus tugevdada pangandussüsteemi ja vähendada viivislaene oli eriti terav Itaalias pärast finantskriisi ja Itaalia majandust kaks korda järjest tabanud langust. Itaalia Pangal on olnud ühtse järelevalvemehhanismi raames võtmeroll pankade sundimisel viivislaene kiires, kuid siiski kestlikus tempos vähendama ja oma kapitalipositsiooni tugevdama. Itaalia on üks riik, kelle pankade bilansid on väga märkimisväärselt paranenud: ehkki majanduse taastumine ei ole viimastel aastatel olnud eriti kiire, on uute viivislaenude aastane voog nüüd väiksem kui enne finantskriisi (ligikaudu 1 %). Viivislaenude netomaht (st viivislaenud ilma eraldisteta) on samuti oluliselt vähenenud; praegu on see 4,0 % kõigist laenudest ehk tublisti vähem kui pool 2015. aasta tipptasemest.

 

35. Kuidas hindate 2. ja 3. taseme varade suurt mahtu paljude pankade bilansis? Kas kehtivas järelevalveraamistikus võetakse neid varasid piisavalt arvesse?

Raamatupidamisalases žargoonis esindavad 3. tasandi instrumendid selliste finantsvarade ja finantskohustuste kategooriat, mida on raske hinnata, kuna puudub jälgitav teave nende hinnakujunduseks vajalike parameetrite kohta. 2. tasandi varasid ja kohustusi on suhteliselt lihtsam hinnata, kuid ka neil puuduvad noteeritud hinnad.

Ühtse järelevalvemehhanismi alla kuuluvate pankade (SSM pangad) 3. tasandi varade arvestuslik väärtus ulatus 2019. aasta 2. kvartalis 194 miljardi euroni, samal ajal kui 2. tasandi varade väärtus oli 3174 miljardit eurot. Need väärtused moodustavad vastavalt 0,86 % ja 14,01 % pankade koguvarast. SSM pankade 3. ja 2. tasandi kohustuste väärtused on ligikaudu sama suured. Seda tuleb rõhutada, kuna nende instrumentidega (varade ja kohustustega) kaasnevad riskid ei pruugi olla (ja üldjuhul ei ole) tasaarveldatavad.

Liigitamine 2. või 3. tasandi instrumentideks näitab nende keerukust, kuid ei tähenda, et need oleksid kahjulikud või mittetoimivad. Lisaks on 2. ja 3. tasandi varad ja kohustused kasulikud instrumendid pankade klientidele, kes nende abil maandavad riske, mis muidu kahjustaksid nende tegevust ja seeläbi reaalmajandust.

 

Kuid nimetatud instrumentidega võib kaasneda hindamisrisk. See võib olla tingitud puudulikust teabest (raamatupidamis-, usaldatavus- ja turuandmed); nende instrumentide hinna määramisel kasutatavates mudelite nõrkustest; ning pankade õigusest liigitada neid instrumente raamatupidamis- ja usaldatavusnõuete kohaselt (pankadel on selge stiimul seda kaalutlusõigust oma kasuks ära kasutada). Kõik need asjaolud kokku raskendavad nende keerukate eriotstarbeliste toodetega seotud riskide täielikku ja usaldusväärset hindamist. Seetõttu jälgib ühtne järelevalvemehhanism tähelepanelikult pankade riskipositsioone 2. ja 3. tasandi instrumentide suhtes ning on tugevdanud oma järelevalvet nende üle. Sellega seoses olen ma rahul sellega, et kauplemisrisk ja varade hindamine on 2020. aastal jätkuvalt ühtse järelevalvemehhanismi järelevalveprioriteet, sealhulgas kohandatud kohapealsete kontrollkäikude kaudu.

 

36. Mida arvate varipanganduse üksuste reguleerimisest? Kas õigusaktides ja järelevalves on puudusi, millega seadusandjad peaksid lähiajal tegelema?

 

Ettevõtete rahastamisallikate mitmekesistamine aitab ettevõtetel paremini pangandussektorist tulenevaid vapustusi taluda. Seega võib turupõhise rahastamise suurem osakaal ka reaalmajandusele kasuks tulla. Teisest küljest on VKEd ja leibkonnad, kes moodustavad suure osa laenuvõtjatest, pankadele sobivad kliendid. Seepärast peame tagama, et nii pangad kui ka mittepangad areneksid keskkonnas, kus nii finantsstabiilsus kui ka üksikkliendid oleksid piisavalt kaitstud. 

Samuti tuleks meeles pidada, et euroalal kuulub suur osa investeerimisfondidest pankadele ja kindlustusseltsidele. Järelevalve peaks hoidma ära investeerimisfondide sektori ebastabiilsuse võimaliku ülekandumise emaettevõtjatele. Samal ajal peaksid tarbijakaitse- ja järelevalveasutused tagama, et emaettevõtjad ei sekkuks nende kontrolli all olevate investeerimisfondide säästude jaotamisse. 

Niisiis on oluline jälgida tähelepanelikult riske, mis võivad tekkida nimetatud ülekandumisest pangandusvälistele üksustele. Eelkõige tuleb hoolikalt jälgida finantsvõimenduse ja likviidsuse taset ja dünaamikat pangandusvälises finantssektoris ning pidevalt hinnata kogu finantssüsteemi protsüklilist mõju ja omavahelist seotust. Minu arvates peaksime hoolikalt kaaluma, kas meil on mittepankade jaoks piisavalt teavet ja kas nii mikro- kui ka makrotasandi usaldatavusjärelevalve tasandi riske käsitlevas õigusraamistikus on puudujääke. Võiks kaaluda, kas tuleks määratleda usaldusväärsed juhtimispõhimõtted, mis tagavad, et turuosalistel ei oleks stiimuleid ülemääraste riskide võtmiseks.

 

37. Milliseid meetmeid oleks vaja sellise pangandusliidu väljakujundamiseks, mis hõlmab Euroopa hoiuste tagamise skeemi ja eelarvepõhist kaitsekorda, sealhulgas pangandusliidu kehtivate õigusaktide vajalikku rakendamist?

Olen veendunud, et Euroopa hoiuste tagamise skeem on vajalik pangandusliidu kahe ülejäänud samba täiendamiseks ja Euroopa finantsstruktuuri tugevdamiseks. Aastaid on tagajärjetult peetud arutelusid selle skeemi üle ning mul on väga hea meel, et nüüd on tõelise Euroopa hoiuste tagamise skeemi loomiseks valminud konkreetne tegevuskava. See kava peaks pikemaajalise eesmärgina hõlmama ka avaliku Euroopa hoiuste tagamise skeemi jaoks kaitsemehhanismi loomist (nagu seda praegu luuakse ühtse kriisilahendusfondi jaoks).

Selles valdkonnas edasi liikudes tuleks samaaegselt rakendada pangandusliidu õigusaktides sätestatud riskivähendamismeetmeid, mis käsitlevad varasemast ajast pärit varasid (nt viivisnõuded) ja kergesti teisendatavate kohustuste puhvreid (omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuded), et saavutada ambitsioonikas ja samas realistlik tempo. Selliselt tegutsedes tunnistatakse, et riskide vähendamine ja jagamine on üksteist vastastikku tugevdavad eesmärgid ning peaksid seetõttu käima käsikäes: riskide koondamine muudab olukorra kõigi jaoks jätkusuutlikumaks. Juhust kasutades peaksime ühtlasi lahendama probleemid, millega ei ole seni piisavalt tegeletud.

Minu arvates on üks peamisi prioriteete kriisiohjamise raamistiku läbivaatamine, nii et igas suuruses pangad saaksid turult lahkuda ilma maksumaksja raha kulutamata ning ka liikmesriikide finantssüsteemi destabiliseerimata. Kehtiva ELi õigusraamistiku kohaselt peab pank kriisilahenduskorra kaudu pangakriisi lahendamiseks läbima Ühtse Kriisilahendusnõukogu avaliku huvi testi. See tähendab, et euroala kokku umbes 3000 pangast on kriisilahendus võimalik ainult vähem kui 100 puhul. Ülejäänud 2 900 panga kriisid tuleb lahendada riiklike maksejõuetusmenetluste kaudu, mis on samasugused nagu finantssektoriväliste ettevõtete puhul. Olen juba varemgi väljendanud arvamust, et USA Föderaalse Hoiustekindlustuskorporatsiooni (FDIC) mudel on ELi jaoks selles küsimuses väärtuslik võrdlusalus.

 

Samuti peaksime kaaluma, kuidas stimuleerida jaepanganduskontsernide turgude piiriülest integratsiooni. Selleks võib olla vajalik parandada asutustevahelist koostööd ja usaldust ning kõrvaldada piiriüleseid ühinemisi takistavad tegurid.

 

 

38. Kuidas võivad finantsvõimenduslaenud finantsstabiilsust ohustada ja mida nendega ette võtta?

Finantsvõimendusega laenudega kaasneb suur krediidirisk, sest neid antakse suure võlakoormusega laenuvõtjatele. Finantsvõimendusega laenude andmine on viimastel aastatel kasvanud, eriti USAs. Põhjuseks on madalad intressimäärad ja investorite püüd saada suuremat tulu. EKP järelevalve all olevate 18 kõige aktiivsema panga riskipositsioonide kogumaht oli 2018. aasta lõpus üle 300 miljardi euro. See on absoluutväärtuselt suur summa, kuid moodustab nende pankade laenuportfellidest vaid väikese osa.

Ühtne järelevalvemehhanism andis 2017. aastal välja finantsvõimendusega laenude andmist käsitlevad suunised, tagamaks et pangad käsitleksid selliseid riskantseid riskipositsioone hoolikalt ja looksid riskide maandamiseks piisavad reservid. Ühtne järelevalvemehhanism tegeleb finantsvõimenduslaenudega 2020. aasta järelevalveprioriteetide raames, mis hõlmavad kohapealseid erikontrolle.

Lisaks pangatasandi riskidele võivad finantsvõimendusega laenud põhjustada süsteemseid riske, kuna investorid on sellel turul omavahel tihedalt seotud (näiteks eri kanalite kaudu võetud kaudsete riskipositsioonide tõttu). Seetõttu toetan igati finantsstabiilsuse nõukogu praeguseid algatusi, mille eesmärk on jälgida finantsstabiilsust ohustavaid riske, mis tulenevad finantsvõimendusega laenudest. Pooldaksin rahvusvahelisi meetmeid selliste riskide leevendamiseks, vähemalt ühiste juhtpõhimõtete kehtestamise näol.

 

39. Milliseid probleeme tekitaks EKP jaoks Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) muutmine Euroopa Valuutafondiks? Millist rolli omistate riigivõlakirjade hinnakujunduses finantsturu distsipliinile?  

Ettevaatlik ja usaldusväärne eelarvepoliitika on vajalik selle tagamiseks, et riikide valitsustel oleks majanduslanguste puhuks piisav eelarvepoliitiline manööverdamisruum. Finantsturgudel on hinnakujundusriskide juures oluline roll, kuid nende signaalid võivad olla kas liiga nõrgad ja aeglased või liiga äkilised ja purustavad. Seepärast on euroala stabiilsuse jaoks vaja eelarve juhtimise raamistikku, millega püütakse vältida eelarvetasakaalu häireid, ning tulemuslikku kriisiohjamise raamistikku.

Euroopa stabiilsusmehhanismil (ESM) oli euroala riigivõlakriisi leevendamisel oluline roll. ESMi vahendid, menetlused ja programmid sarnanevad juba IMFi vahenditele, menetlustele ja programmidele. ESMil ei ole aga rahapoliitilist funktsiooni ja seda ei tohiks nimetada „Euroopa Valuutafondiks“, kuna see oleks eksitav ega kajastaks õigesti ESMi rolli ja toimimist.

Kuigi ESM suutis oma volitusi täita, vaadatakse praegu arutlusel oleva reformi raames läbi ESMi roll ja vahendid, näiteks seoses võimalusega pakkuda ennetavaid krediidiliine (mida ei ole seni kordagi kasutatud). Lisaks tehakse ESMi reformiga kättesaadavaks ühtse kriisilahendusfondi kaitsemeede, mis aitab liikuda edasi pangandusliidu väljakujundamise suunas. Seda arvestades oleks tervitatav, kui 2019. aasta detsembris langetataks ESMi reformi küsimuses positiivne otsus.

Uue ESMi asutamislepingu kohaselt peaks ESM oma ülesannete täitmisel lähtuma liidu institutsioonidele ja organitele, sealhulgas EKP-le ELi õigusega antud volitustest. Seda eesmärki silmas pidades peaksin järgmiseks mõistlikuks sammuks ESMi integreerimist ELi õigusraamistikku ja selle muutmist aruandekohustuslikuks Euroopa Parlamendi ees.

40. Kuidas hindate EKP osalemist finantsabiprogrammides? Milliseks kujuneb Teie arvates edaspidi EKP võimalik osalemine finantsabiprogrammides ja programmijärgses järelevalves?

Kui liikmesriigid ja seejärel seadusandjad palusid EKP-l toetada finantsabiprogramme oma eksperditeadmistega, valitsesid euroalal erandlikud tingimused, sest vajalikke institutsioone alles loodi ja samal ajal seisti silmitsi suure kriisiga. Selles kriitilises olukorras otsustati jõud ühendada ja täiendada komisjoni eksperditeadmisi.

ESMi asutamislepingus ja teise majanduse juhtimise paketi määruses kutsuti EKPd üles komisjonile tema ülesannete täitmisel nõu andma, eelkõige: (i) riigivõla jätkusuutlikkuse hindamisel, (ii) vastastikuse mõistmise memorandumi läbirääkimistel ja (iii) finantsabi paketiga seotud tingimuste täitmise jälgimisel.

Samas ei olnud EKP ametlikult kaasatud programmi raames võetavate meetmete ja tehtavate otsuste protsessi ega kirjutanud alla vastastikuse mõistmise memorandumitele.

Aja jooksul on EKP üha enam keskendunud makrokriitilistele teemadele ja finantssektori toimikutele. See on võimaldanud EKP-l parimal moel kasutada oma eksperditeadmisi ja keskenduda finantssektori küsimustele programmi kohaldavates riikides, hõlbustades sellega rahapoliitika elluviimist.

Osaledes programmijärgses järelevalves, nagu ka ELi õigusaktidega on ette nähtud, saab EKP asjakohaselt hinnata mõju oma ülesannetele ja pakkuda oma oskusteavet kõigi sidusrühmade hüvanguks.

 

41. Kuidas hindate pangakriiside lahendamise mehhanismi rakendamist ELis? Mida arvate „pankrotti minemiseks liiga suurtest või omavahel liiga tihedalt seotud“ krediidiasutustest ja investeerimisühingutest, hoiu- ja ühistupankadest ning ELi pangandussektori üldise kasumlikkuse küsimusest ja milline on Teie seisukoht selle ülesehituse edasise kujundamise kohta, et täita reaalmajanduse ja pikaajalise rahastamise vajadusi?

Maksumaksjate kaitsmine panganduskriiside kulude eest, säilitades samal ajal finantsstabiilsuse, oli Euroopa kriisilahendusraamistiku loomise oluline eesmärk ja seda ei tohiks nüüd kahtluse alla seada.

Kuigi raamistik hakkas 2016. aastal toimima, ei ole seda veel täies ulatuses katsetatud. Näiteks ei ole veel ette tulnud keerulist pangakriisi lahendamise juhtumit, samuti ei ole me suutnud mõõta omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude tõhusat täitmist, et tagada süsteemse panga stabiilsus. Kontrollitud ei ole ka ühtse kriisilahendusfondi kasutamist.

Oma varasema kogemuse põhjal usun, et me peame hoolikalt kaaluma, kuidas välja töötada süsteem, mis võimaldaks igas suuruses pankadel turult lahkuda isegi keerulises olukorras (nt kui kriisilahenduse/likvideerimise objektiks olevale pangale ei leidu ostjat), ilma et kasutataks maksumaksja raha, kuid samas ohustamata ka finantsstabiilsust. Nagu ma juba märkisin vastuses küsimusele nr 37, võiks USA föderaalne hoiustekindlustusühing (US Federal Deposit Insurance Corporation – FDIC) selles küsimuses väärtuslikku eeskuju anda.

Pankrotti minemiseks liiga suurte finantsasutuste küsimuses toetan finantsstabiilsuse nõukogu tööd süsteemsete finantseerimisasutuste maksejõuetuse tõenäosuse ja tagajärgede piiramisel. Olen kindel, et täiendavate kapitalipuhvrite akumuleerimine ning süsteemselt oluliste pankade suurem kahjude absorbeerimise võime aitab probleemi tõhusalt lahendada.

Samas arvan, et mitmekesise pangandussüsteemi säilitamiseks tuleks rohkem ära teha, võimaluse korral otsides viise, kuidas vähendada väikeste ja keskmise suurusega pankade kadumise ohtu, sest euroalal, kus VKEd on reaalmajanduse ja tööhõive oluline osa, on neil pankadel tähtis roll.

Leian, et pankade vähene kasumlikkus on praegu nii järelevalve kui ka finantsstabiilsuse seisukohast Euroopa pangandussektori kõige olulisem probleem. Kahjuks ei leidu sellele küsimusele hõlpsat lahendust. Selleks on vaja kohandada mitut valdkonda.

Ülevõimsus tuleb ära kasutada. Ühinemised ja omandamised on selleks oluline vahend, kuid kahjuks takistavad neid tehinguid mitmesugused tegurid, sealhulgas pangandusliidu puudulikkus. Seega annaksid julged sammud pangandusliidu lõplikuks väljakujundamiseks ja kapitaliturgude liidu asjus tõelise edu saavutamine üldsusele ja turgudele märku, et Euroopa suudab pakkuda reaalmajanduse rahastamiseks vastupanuvõimelisemat, integreeritumat ja üldiselt paremat raamistikku.

Samuti peavad pangad laiendama investeeringuid digiteerimisse, et pakkuda suuremat tootevalikut, luua kestlikku sissetulekut ning kontrollida keskmises perspektiivis oma kulude ja tulude suhet.

Tähtis on ka juhtimise kvaliteet. Ühtse järelevalvemehhanismi töö näitab, et hea ja usaldusväärse juhtimisega pangad saavutavad keskmiselt suurema kasumlikkuse. Samuti näitab see, et kasumlikke panku leidub kõigi ärimudelite raames ja enamikus riikides.  

 

42. Kuidas saaks pangandusliit rahapesu, maksustamise vältimise ja terrorismi rahastamise vastu tulemuslikumalt võidelda? Kuidas peaks EKP pankade finantsstabiilsust hinnates arvesse võtma rahapesuga seotud riske? Kas rahapesuvastane järelevalve tuleks koondada ühte ELi ametisse või mehhanismi?  

 

Hiljutised sündmused näitavad, et rahapesus või terrorismi rahastamises osalemine võib põhjustada pankadele tõsist riski ja isegi ohustada nende elujõulisust. Seetõttu on Euroopa tasandil tehtud ja teoksil mitmed algatused, mille siht on tagada tugevam õigusraamistik ja tõhusam rahapesuvastane järelevalve, samuti rahapesuvastase järelevalve ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve asutuste tegevuse parem koordineerimine. Nõukogu, komisjon, parlament, EBA, ühtne järelevalvemehhanism ja riiklikud asutused on kõik kaasatud nende oluliste eesmärkide saavutamisse.

EKP kui pangandusjärelevalveasutuse jaoks on väga oluline pidevalt suurendada oma võimet usaldatavusnõuete täitmise seisukohast hinnata rahapesu ja terrorismi rahastamise riski mõju krediidiasutustele ja investeerimisühingutele. Rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud väärkäitumine üks peamisi ühtse järelevalvemehhanismi 2020. aasta järelevalveprioriteetides määratletud riskitegureid. EKP jätkab eri valdkondades tööd, et seda riski järelevalvetegevuses paremini mõista ja kindlaks teha, sealhulgas asutustele tegevusloa andmisel ja kvalifitseeritud osaluste kavandatava omandamise hindamisel ning pidevas järelevalves, sealhulgas järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi raames. Rahapesu ja terrorismi rahastamise riski ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute juhtimise ja sisekontrolli, ärimudelite ja kasumlikkuse, likviidsuse ja operatsiooniriski seoste täpsem uurimine on väga oluline.

Veel üks tähtis valdkond on teabe jagamine ja koostöö rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eest vastutavate asutustega. Kuna rahapesuvastane järelevalve ei kuulu EKP pädevusse, on väga oluline, et EKP (ja riiklikud pädevad asutused) saaksid ja esitaksid kogu asjakohase teabe rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide ning õigusnormide rikkumise kohta, mille riiklikud asutused võivad olla avastanud. Teabevahetuse hõlbustamiseks ja tõhustamiseks kirjutati hiljuti alla EKP ja riiklike rahapesuvastaste asutuste vahelistele koostöölepingutele. Mul on selle tulemuse üle väga hea meel.

Tulevikku vaadates arvan, et Euroopa vajab tsentraliseeritumat ja ühtsemat lähenemisviisi rahapesuvastasele võitlusele. Esiteks sellepärast, et kuna rahapesu on sageli piiriülene nähtus, on võitlus selle vastu sama tõhus nagu selle nõrgim lüli. Teiseks sellepärast, et ELi ühtne lähenemisviis lihtsustaks protsessi ja muudaks selle tõhusamaks. 

Esimene samm tehti ESA hiljutises läbivaatamispaketis, milles on tugevdatud EBA rolli rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise küsimustes. Alates 2020. aasta jaanuarist vastutab EBA uute oluliste ülesannete eest, nagu riikliku rahapesuvastase järelevalve kvaliteedi jälgimine, järelevalvetegevuse tugevdamine, kui on märke rahapesuvastaste eeskirjade olulisest rikkumisest; teabe kogumine ja keskne säilitamine oluliste nõrkuste kohta, mis võib rahapesu tõkestamisel tähtis olla nii usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kui ka rahapesuvastaste asutuste jaoks; piiriüleste rahapesu ja terrorismi rahastamise juhtumite puhul kolmandate riikide järelevalveasutustega tehtava koostöö hõlbustamine. 

Praegu arutatakse ettepanekuid selle kohta, kuidas edasi arendada rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikku ELis. Ma toetan neid ettepanekuid igati. Vajalikud parandused on järgmised: (i) rahapesuvastaste õigusaktide suurem ühtlustamine: tervitatav oleks VML-direktiivi osade muutmine vahetult kohaldatavaks ja ühtseks määruseks; (ii) rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise järelevalvetavade lähendamine rangetele kvaliteedistandarditele ning (iii) uue Euroopa asutuse loomine, mis vastutab rahapesuvastase järelevalve eest ELi tasandil.

Kokkuvõttes on rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse tugevdamine äärmiselt tähtis, et tagada Euroopa pangandus- ja finantsturu terviklikkus. Nagu hiljutised juhtumid on näidanud, võib rahapesu ja terrorismi rahastamine tõsiselt kahjustada asutuse turvalisust ja usaldusväärsust. Selles valdkonnas tuleks võimalikult kiiresti edu saavutada.

 

43. Kas euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele tuleks enne euroala ja seega ka pangandusliiduga ühinemist seada lisatingimused, näiteks rahapesuohu tulemuslik haldamine, kinnisvaraturu suhtelise stabiilsuse tõendamine, korruptsiooni tulemuslik ohjeldamine?

 

Iga euroalasse mittekuuluva riigi edusamme Maastrichti parameetrite suunas ja lähenemise kestlikkust hindavad EKP ja komisjon korrapäraselt konkreetsetes lähenemisaruannetes. Maastrichti nõuetele lähenemise raames on rahapesu ja korruptsiooni vastane võitlus ning eluasemehindade kujunemine juba osa turgude integreerimise lisanõudest. Selle põhjuseks on asjaolu, et kuritegevus, nagu rahapesu ja korruptsioon, võib kahjustada võrdseid võimalusi ja seega pidurdada potentsiaalset majanduskasvu, samas kui kinnisvaramullid võivad põhjustada makromajanduslikku tasakaalustamatust ja ohustada finantsstabiilsust.

Alates 2014. aasta novembrist hõlmab ühtne järelevalvemehhanism ka euroala pangandusjärelevalvet. Seega tähendab euro kasutuselevõtt nüüd ka osalemist ühtses järelevalvemehhanismis. See ei ole lihtne ülesanne, mistõttu liikmesriigid, kes valmistuvad eurot kasutusele võtma, ühinevad ka pangandusliiduga, tehes seda EKP ja riikliku pädeva asutuse tiheda koostöö kaudu. See võib nõuda konkreetsete reformikohustuste võtmist.

Pangandusliiduga ühinemiseks on vaja hinnata riikliku õigusraamistiku sobivust, tagamaks, et EKP saab oma järelevalveülesandeid täita, ning põhjalikult hinnata EKP järelevalve alla võetavaid panku.

Kõigi sidusrühmade avatud dialoog aitaks ka kõrvaldada muid võimalikke tulemusliku järelevalve takistusi ja riikliku raamistiku puudusi, mis võivad olla seotud usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvega, sealhulgas näiteks võimalikud puudused rahapesuvastases võitluses.

 

44. Kas tihedam finantsintegratsiooni on alati finantsstabiilsuse eesmärgiga kooskõlas? Kas arvate, et võimalikud piiriülesed pankade ühinemised süvendavad pankrotti minemiseks liiga suurte pankade probleemi? Millised peaksid olema kapitaliturgude liidu eesmärgid?

Finantsintegratsiooni kõrgema taseme saavutamine ja Euroopa finantssüsteemi tõhusam toimimine on EKP ülesannete täitmiseks väga oluline. Esiteks on finantsintegratsioon eeltingimus EKP rahapoliitika sujuvaks ülekandmiseks kogu euroalal. Integreeritum pangandussektor, kus on rohkem välismaiseid asutusi, vähendab ka pankade ja riikide vastastikusest sõltuvusest tulenevaid riske. Teiseks aitab see kaasa eurosüsteemi eesmärgile luua euroalal korrakohane maksesüsteem. Kolmandaks, finantsintegratsioon võimaldab vahendeid tõhusamalt jaotada ning see suurendab euroala majanduse kasvupotentsiaali. Riskide hajutamine aga suurendab finantssüsteemi vastupanuvõimet ja stabiilsust.

Samas nägime kriisi ajal, et ülimalt integreeritud finantsturul levivad riskid väga kiiresti ja kannavad edasi finantsilist ebakindlust. See omakorda suurendab süsteemse kriisi tõenäosust.

Kriisist õppisime, et selle probleemiga toimetulekuks tuleb välja töötada finantsvaldkonna reguleerimise ja tulemusliku järelevalve raamistik.

Selles mõttes on kapitaliturgude liit keskne algatus Euroopa finantsintegratsiooni ja -arengu hoogustamiseks. Kapitaliturgude liidu tulemuslik rakendamine süvendab märgatavalt finantsintegratsiooni ning tugevdab majandus- ja rahaliitu. See omakorda toetab EKP tegevust, võimaldades rahapoliitika sujuvamat ja ühtsemat ülekandumist. Kapitaliturgude liit parandaks ka finantssüsteemi vastupanuvõimet, mitmekesistades seda, vähendades pankade rolli ja soodustades alternatiivsete rahastamisallikate tekkimist. Kapitaliturgude liidu lõplik väljakujundamine on vajalik, et parandada erasektori riskide jagamist ning euroala majanduse vastupanuvõimet reaalmajanduslikele ja finantsšokkidele.

Nende eesmärkide saavutamiseks on oluline kehtestada ulatuslik kapitaliturgude liidu tegevuskava. Mõningat edu oleme juba saavutanud, kuid vaja on veelgi rohkemat. ELi kapitaliturgude ühtseid eeskirju tuleb täiendada järelevalve suurema lähendamisega ning makse ja maksejõuetust käsitlevate õigusaktide parandamisega, kõrvaldades puudused ja vähendades riikidevahelisi erinevusi.

Pangandusliit on üks viis ELis suurema integratsiooni ja finantsstabiilsuse saavutamiseks. Pankade järelevalve ja kriisilahendamise määramine Euroopa tasandile võimaldab Euroopa pangandusturgu tõeliselt integreerida ja hõlbustab samas ka võimaliku piiriülese panganduskriisi ohjeldamist.  Lisaks vähendab pangandusliit muret pankrotti minemiseks liiga suurte pankade pärast ja riikide pangandusliidrite suhtelist kaalu. Edaspidi tuleb suurendada tõhusust, edendades piiriüleseid ühinemisi.

45. Mitme olulise avaliku ja erasektori võlakirja tootlus Euroopas negatiivne. Kas see mõjutab kuidagi finantsstabiilsust ja kui jah, siis mida tuleks ette võtta?

Tõendid näitavad, et madalatel intressimääradel on seni olnud märkimisväärne ekspansiivne mõju, ning mõju euroala pankade keskmisele kasumile on olnud pigem positiivne. Netointressimarginaali vähenemine on küll kindlasti mõningaid tulusid vähendanud, kuid samas on majandustegevuse paranemine kaasa toonud suurema laenuandmise, varade kõrgema hindamise ja väiksemad laenukahjumi eraldised.

Mõju kindlustusandjatele ja pensionifondidele võib olla märgatavam, kuna mõnes riigis müüsid need üksused varem sageli heldete tagatistega elukindlustustooteid ja kindlaksmääratud hüvitistega skeeme. Madalate või negatiivsete intressimäärade tingimustes võib neil olla raske piisavalt suurt tulu teenida, et oma kohustusi täita. Peale selle suureneb turumäärade langedes nii varade kui ka kohustuste nüüdispuhasväärtus. Kuid enamikul juhtudel on netomõju (varade vähenemine miinus kohustuste vähenemine) negatiivne, sest kohustustel on tavaliselt pikem tähtaeg kui varadel (nn negatiivne kestuse vahe).

Vahendajate ja investorite strateegia madalate intressimäärade korral on otsida tootlust riskantsemate ja mittelikviidsete varadega opereerides. Teataval määral on see toetava rahapoliitika tervitatav ja kavandatud tulemus, kuna see aitab lihtsustada rahastamistingimusi, eelkõige mittefinantsettevõtete jaoks. Kuid ühtlasi suurendab see finantsstabiilsusega seotud riske ja nõrkusi. Neid probleeme saab kõige paremini lahendada makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahenditega, eriti juhul, kui tasakaalustamatus esineb riiklikul või valdkondlikul tasandil. EKP peab ka tulevikus jälgima nende suundumuste mõju, kuna ametlike määrade vähendamise mõju negatiivsetele väärtustele – tõeliselt mittetraditsiooniline instrument EKP nõukogu poolt seni kasutusele võetud vahendite seas – on ebakindel.

 

46. Mida arvate EKP praegusest huvikonfliktide ennetamise poliitikast? Kas seda oleks vaja muuta?

Aastate jooksul on EKP korrapäraselt läbi vaadanud ja tugevdanud oma eetikanorme ja eeskirju kõigil tasanditel, st nii otsuseid tegevate organite (EKP nõukogu ja juhatus) kui ka EKP töötajate suhtes. EKP nõukogu on määratlenud ka eurosüsteemi ja ühtse järelevalvemehhanismi eetikaraamistiku ühised eeskirjad. Sellega seoses võttis EKP hiljuti vastu ühtse käitumisjuhendi, millega kehtestatakse samal tasemel eetikanormid EKP nõukogu, juhatuse ja järelevalvenõukogu liikmetele.

Ma allkirjastasin selle tegevusjuhendi, kui olin EKP järelevalvenõukogu liige ja EKP nõukogu asendusliige. Selle tulemusena avaldati Itaalia Panga veebisaidil minu igakuine töökalender, kus on loetletud koosolekud, mis on konkreetselt seotud minu rolliga EKP kõrgetasemelistes organites. Kalender sisaldab koosoleku või ürituse kuupäeva, osalejate ja korraldajate nimesid, teemat ja toimumiskohta. Nagu ma küsimusele nr 2 vastates juba ütlesin, järgin Itaalia Panga juhatuse käitumisjuhendit (ja ka IVASSi käitumisjuhendit) sellistes küsimustes nagu huvide konflikt, konfidentsiaalsus, välismandaadid, kingituste ja muude hüvede vastuvõtmise poliitika ning finantsinvesteeringud, kooskõlas panga põhiväärtustega, milleks on sõltumatus, erapooletus, ausus ja diskreetsus. Olen neid käitumisjuhendeid alati väga tähtsaks pidanud, sest need annavad selgelt märku, et nii minu tegevus kui ka institutsioon, kus ma töötan, on usaldusväärne ja erapooletu.

EKP kehtestatud raamistiku eesmärk on tagada, et EKP, eurosüsteem ja ühtne järelevalvemehhanism järgiksid kõige rangemaid usaldusväärsuse standardeid. Selleks on Euroopa Parlamendilt, Euroopa Ombudsmanilt ja teistelt pädevatelt sidusrühmadelt, näiteks Transparency Internationalilt saadud teavet alati korralikult hinnatud ja arvesse võetud.

EKP eetikaraamistikku vaadatakse praegu läbi, et võtta arvesse uuemaid suundumusi ja parimat tava. Mis puutub konkreetselt huvide konfliktide ennetamisse, siis pean kehtivaid eeskirju piisavaks.

 

D. EKP toimimine ning demokraatlik aruandekohustus ja läbipaistvus

 

47. Kuidas Teie isiklikult suhtute sotsiaalsesse dialoogi EKPs?

Minu kogemus näitab, et avatud ja konstruktiivne dialoog töötajate ja juhatuse vahel on iga institutsiooni tõhusa toimimise võti. Töötajate rahulolu soodustab produktiivsust, heade otsuste tegemist ja nende rakendamist. Itaalia Pangas peetakse ametiühingutega pidevat dialoogi kõigis töötajate heaoluga seotud küsimustes.

Näiteks on Itaalia Panga tööaja korralduse eesmärk leida õige tasakaal töötajate suurema rahulolu ja suurema organisatsioonilise tõhususe vahel. Töötajad saavad oma töötunde nädala jooksul paindlikult jaotada mitmel viisil (paindlik algusaeg ja lõuna), kui see on kooskõlas töökohustuste täitmisega.

Saan aru, et EKP on viimastel aastatel võtnud olulisi meetmeid oma töötajate töö- ja eraelu tasakaalu parandamiseks. Tahaksin EKPs seada rõhu eesmärgipõhisele tööle, jättes töötajatele paindlikkuse selles osas, kuidas neid eesmärke saavutada.

Oma varasemale kogemusele toetudes sooviksin samuti aidata kaasa tugevama võimestamiskultuuri ja võrdsete võimaluste loomisele, olenemata soost, rahvusest või muudest erisustest. On oluline, et tegutseksime korrapäraste personaliuuringute alusel, mille abil kogume töötajate arvamusi selle kohta, kuidas töökeskkonda parandada.

 

48. Euroopa Parlamendil on EKP aruandekohustuse täitmisel oluline roll. Milliseid järeldusi teete nendevaheliste suhete võrdlemisel teiste sarnaste institutsioonide vaheliste suhetega? (nt USA Kongress / USA Föderaalreserv vs. Euroopa Parlament / EKP vs. Ühendkuningriigi parlament / Inglise Pank)? Millised meetmed ja tulevased reformid tugevdaksid Teie arvates EKP demokraatlikku aruandekohustust Euroopa Parlamendi ees?

Aruandekohustus on tänapäevase keskpanga nurgakivi. Keskpank peab olema sõltumatu, et ta saaks tõhusalt täita oma hinnastabiilsuse tagamise ülesannet. Sellest sõltumatusest tuleneb aga kohustus selgitada ja põhjendada oma poliitilisi otsuseid kodanikele ja nende valitud esindajatele. Seega on aruandekohustus sõltumatute keskpankade volituste täitmisel nende legitiimsuse ja tõhususe põhialus.

Väga raske on võrrelda keskpankade aruandekohustust eri jurisdiktsioonides, sest institutsioonilised raamistikud, keskpanga volitused, juhtimisviisid ja õiguslikud alused on erinevad. Keskpankade de jure aruandekohustuse analüüsimisel ei leitud suuri erinevusi EKP, Inglise Panga ja USA Föderaalreservi aruandekohustuse tasemes suhtluses parlamendiga. Kuid teine asi on de facto aruandlustavad ja see, kuidas need on aja jooksul muutunud.

Nagu USA Föderaalreserv ja Inglise Pank, annab ka EKP Euroopa Parlamendile aru pädevas komisjonis kord kvartalis toimuvatel avalikel kuulamistel. Erinevalt USA Föderaalreservist ja Inglise Pangast, kus seda ei korraldata, tuleb EKP president Euroopa Parlamendi täiskogu istungile, et arutada EKP aastaaruannet. Majandus- ja rahanduskomisjon on mitmel korral kutsunud juhatuse liikmeid andma ütlusi konkreetsetel teemadel; asepresident tutvustab Euroopa Keskpanga aastaaruannet majandus- ja rahanduskomisjonile.

Euroopa Parlamendi ja EKP juhtkonna vaheline suhtlus muutub aja jooksul tõenäoliselt intensiivsemaks, võttes arvesse Euroopa ja ülemaailmse finantssüsteemi suuremat keerukust ning rahandus- ja finantsstabiilsusega seotud probleemide tekkimist. Kui mind nimetatakse ametisse EKP juhatuses, alustan meeleldi avatud ja konstruktiivset dialoogi Euroopa Parlamendiga.

Kuna vaja on põhjalikumat kontrolli, on EKP ja Euroopa Parlament välja töötanud uued aruandluskanalid. EKP avaldab oma vastused Euroopa Parlamendi liikmete kirjalikele küsimustele ja oma vastuse EKP aastaaruannet käsitlevale Euroopa Parlamendi resolutsioonile.

EKP-l on aruandluskord ka pangandusjärelevalve tegija rollis. Näiteks esineb järelevalvenõukogu esimees regulaarselt Euroopa Parlamendi ees ning järelevalvenõukogu koosolekute menetlused edastatakse korrapäraselt majandus- ja rahanduskomisjonile.

Sarnane suundumus on viimastel aastatel tekkinud ka Itaalias. Alates kriisi algusest on Itaalia Pank tugevdanud suhtlust parlamendiga ja aruandekohustust parlamendi ees: alates 2014. aastast kuni 2019. aasta keskpaigani on juhatuse liikmed osalenud 38 kuulamisel. Kummagi institutsiooni töötajate vahel toimus täiendav teabevahetus tehnilisel tasandil, et tagada andmete ja analüüside kättesaadavus.

Lisaks oleme avalikkusega suhtlemise parandamiseks koostanud ulatusliku programmi, et jõuda kõikide ühiskonnarühmadeni. Olen isiklikult osalenud kohtumistel eri Itaalia linnade elanikega, et selgitada meie ja eurosüsteemi poliitikat. See on aidanud parandada inimeste arusaamist sellisest poliitikast ja nende usaldust selle vastu.

 

49. Mida kavatseb EKP konkreetselt teha, et koostada tulevikus EKP tippametikohtadele kandideerijatest sooliselt tasakaalustatud nimekirjad ja suurendada soolist mitmekesisust EKPs üldisemalt, arvestades, et praegu on EKP nõukogu 25 liikmest ainult kaks naised? Kuidas kavatsete isiklikult soolist tasakaalu EKPs parandada? Mis ajaks eeldate oma sellealase tegevuse esimesi tulemusi?

Sooline tasakaal peaks olema eesmärk terve keskpankade süsteemi ja kõigi majandusteadlaste jaoks. Viimaste kuude jooksul tehti ettepanek, et juhatuse esimeheks ja liikmeks saaksid kaks naist – loodetavasti ergutab see riikide keskpanku olema kõrgemate ametnike ametisse nimetamisel edasipüüdlikumad.

Algtingimusi arvesse võttes nõuab EKP juhtkonnas tasakaalustatud soolise koosseisu saavutamine konkreetseid tulevikku suunatud algatusi. Sellega seoses toetan ma Euroopa Keskpanga hiljutist algatust käivitada uus naistele mõeldud majandusstipendium Women in Economics Scholarship, kuna see aitab ehitada võrgustiku, mis on vajalik eeltingimus parema soolise tasakaalu saavutamiseks. 

Me peaksime olema teadlikud sellest, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamine on keskmise tähtajaga projekt ja selles ei ole kiireid lahendusi. Soolise tasakaalu parandamiseks peame algusest peale toetama naiste karjääri arengut keskpangas ja majanduse valdkonnas laiemalt. Selleks tuleb kasutada mitmesuguseid vahendeid, näiteks eesmärkide seadmine, meetmed keskpanga naistesõbralikumaks muutmiseks, paremad võimalused pere- ja tööelu ühitamiseks, positiivsete eeskujude väljapakkumine.

Itaalia Pank alustas soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelemist juba aastaid tagasi. Praegune nõukogu on sellele protsessile hoogu juurde andnud, võttes vastu mitmeaastase strateegilise kava, seades eesmärgid ja luues mitmekesisuse juhi ametikoha, kes vastutab kaasamispoliitika edendamise ja naiste karjääri arengu toetamise eest. Meie sisepoliitika eesmärk oli üha enam tagada sooline võrdõiguslikkus kõigil tasanditel. Mitmesuguste arukate töövõimaluste kasutuselevõtt ja lastehoiu struktuuride kättesaadavus aitasid tagada töö- ja eraelu tasakaalu eelkõige, kuid mitte ainult naiste jaoks; kaudse diskrimineerimise vähendamisele aitasid kaasa mentorlusprogrammide sisseviimine, edutamiskomisjonide sooliselt tasakaalustatud koosseis ning juhtivate ametikohtadega seoses eesmärkide seadmine. 

Nende poliitikameetmete tulemused on käegakatsutavad: nüüd on 30% juhtidest naised, kuid alles mõned aastad tagasi oli neid poole vähem; oleme edukalt täitmas oma eesmärki, milleks on jõuda 2022. aastaks 35%-ni, ning jätkame ka edaspidi olukorra parandamist (Itaalia kindlustusjärelevalveasutuses, mille esimees ma olen, on naiste osakaal juhtivatel ametikohtadel 50%).

 

Oleme soolise võrdõiguslikkuse küsimusi põhjalikult analüüsinud. 2012. aastal teostasime ja seejärel avaldasime ulatusliku uurimisprojekti, millega mõõdeti soolist ebavõrdsust Itaalia majanduses. Uurisime mitmekesisuse eeliseid nii mikrotasandil (nt ettevõtete juhtimine, pankade tulemuslikkuse mõned aspektid) kui ka makrotasandil (nt naiste suurema tööturul osalemise mõju SKP-le) ning selgitasime välja takistused soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel Itaalia majanduses (nt töö- ja eraelu tasakaalu küsimused, kaudne diskrimineerimine, kultuurilised tegurid). Uuring on aidanud Itaalias märkimisväärselt kaasa arutelule poliitiliste meetmete üle.

Minu arusaam on, et EKP on viimastel aastatel soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelenud ning ma toetan täielikult edasist arengut alates sisemise ja välise süsteemi parandamisest kuni naistele suuremate võimaluste andmiseni paljude keskpangas täidetavate delikaatsete ja väga keerukate ülesannete valdkonnas. EKP peaks strateegilise prioriteedina kaaluma andekate naiste ligimeelitamist ja neile arenguvõimaluste pakkumist kõigil tasanditel.

Samuti peaks EKP edendama ka arvamuste paljusust üldisemalt. Praeguses mitmekesises ja omavahel tihedalt seotud maailmas näitavad uuringud, et mitmekesised meeskonnad ja kaasav käitumine võimaldavad organisatsioonidel saavutada paremaid tulemusi. Mitmekesise koosseisuga meeskonnad suudavad paremini vältida rühmamõtlemist ja on osutunud tõhusates otsustusprotsessides paremaks.

 

50. Kuidas on Teie arvates võimalik parandada EKP tegevuse tõhususega seotud aruandekohustust Euroopa Kontrollikoja ees? Kus lõpevad Teie arvates Euroopa Kontrollikoja volitused?

Euroopa Kontrollikojal on EKP suhtes väga oluline roll, nagu on ette nähtud ELi aluslepingutes ning eelkõige EKPSi ja EKP põhikirja artikli 27 lõikes 2. EKP juhtimistegevuse tõhususe sõltumatu hindamine aitab oluliselt kaasa EKP volituste täitmisele. Seetõttu peaks EKP jätkama kontrollikoja töö toetamist, eelkõige tagades täieliku juurdepääsu kõikidele dokumentidele, mis on vajalikud kontrollikoja ülesannete täitmiseks.

Samal ajal peaks kontrollikoda olema teadlik oma rolli piiridest ja austama EKP eesõigusi, kui ta teeb oma ülesannete valdkonnas sõltumatuid otsuseid. 

 

Kas Teie arvates tuleks EKP siseselt kohaldada uue direktiivi (liidu õiguse rikkumistest teatavate isikute kaitse kohta) nõudeid? Millal kehtestab EKP Teie arvates erimenetlused rikkumisest teatajate kaitseks?  

Usaldusväärne rikkumisest teatamise kord, st nõuetekohased teatamiskanalid ja rikkumisest teatajate kaitse, aitab toetada asutuse usaldusväärsust ja usaldust selle vastu. Seetõttu peaks EKP kui avalik-õiguslik asutus pidama selle valdkonna head korraldust väga tähtsaks. Lisaks on rikkumisest teatamise kord oluline nii riskijuhtimise kui ka töökultuuri seisukohast. Oma eetikasuunistega on EKP palunud ka eurosüsteemi riikide keskpankadel ja järelevalvemehhanismi riiklikel pädevatel asutustel võtta vastu rikkumisest teatamise eeskirjad ja menetlused kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega. 

Itaalia Pangas oleme loonud veebilehe, kus Itaalia Panga järelevalve all olevate vahendajate töötajad ja konsultandid või muud isikud saavad teatada regulatiivsetest rikkumistest või juhtimisvigadest, järgides mõningaid lihtsaid eeskirju. Itaalia Pank tagab rikkumisest teataja isikuandmete konfidentsiaalsuse, et kaitsta neid võimalike survemeetmete eest. Sarnane menetlus, mis põhineb teisel kanalil, võimaldab Itaalia Panga töötajatel ja konsultantidel teatada eeskirjade eiramisest ja üleastumisest, mille on toime pannud nende kolleegid või juhid.

Uus rikkumisest teatajaid käsitlev direktiiv koos teiste institutsioonide parimate tavade, poliitika ja protsessidega on EKP jaoks võrdlusalus rikkumisest teatamise raamistiku tõhustamisel. See on EKP juhatuse prioriteet, mida ma täielikult toetan. 

52. Mida arvate sellest, et üks kord varem eiras nõukogu EKP juhatuse liikme ametisse nimetamisel Euroopa Parlamendi arvamust? Kas nõustute hakkama EKP presidendiks ka siis, kui Euroopa Parlament hääletab selle vastu?

 

Euroopa Parlamendi kontroll on aruandekohustuse alus ning aruandekohustus koos sõltumatusega on EKP tõhususe ja legitiimsuse seisukohast väga oluline. Seetõttu ootan huviga koostööd Euroopa Parlamendi liikmetega majandus- ja rahanduskomisjonis. Pean Euroopa Parlamendi arvamust ametisse nimetamise protsessis väga väärtuslikuks ja loodan, et see paneb aluse ausale ja usaldusväärsele suhtele järgnevatel aastatel.

Minu ülesanne ei ole siiski arutada nõukogu ja parlamendi vastavaid rolle ja pädevusi ELi õiguses seoses ametisse nimetamise raamistikuga. Ma usun, et mõlemad institutsioonid suudavad kokku leppida parimas edasises tegevuses Euroopa Liidu huvides. 

Kas Teie arvates on Teil või teistel EKP kõrgematel ametiisikutel sobilik osaleda keskpankurite ja finantssektori juhtide organisatsioonis Group of Thirty või muudes sellistes organisatsioonides või ühendustes?  

Nagu ma oma vastuses nr 46 märkisin, järgivad kõik juhatuse liikmed ja töötajad EKP määratletud rangeid läbipaistvuse, eetilisuse ja juhtimise standardeid. Samal ajal on oluline, et nad suhtleksid korrapäraselt ja avatult paljude sidusrühmadega nii avalikust kui ka erasektorist. See võimaldab neil saada olulist teavet peamiste majandus- ja finantsarengute kohta.

Mul puudub isiklik teave organisatsiooni Group of Thirty kohta. Organisatsiooni veebisaidi kohaselt kuuluvad selle liikmete hulka kõrgema tasandi keskpankurid ja hinnatud akadeemikud ning praegu ei ole seal ühtegi EKP liiget. See küsimus on Euroopa Parlamendis tõstatatud ka varem. Pean edaspidi uurima, milline on Teie seisukoht selles olulises valitsemisküsimuses.

EKP poolt 2019. aastal heaks kiidetud ühtses käitumisjuhendis on kehtestatud erieeskirjad suhete kohta huvirühmadega, et vältida võimalikke huvide konflikte ja vääritimõistmise võimalust. Juhatuse liikmed peavad eelkõige huvirühmadega suhtlemisel arvestama oma sõltumatuse ja ametisaladuse hoidmise kohustusega. Lisaks nähakse EKP määratletud välissuhtluse peamiste põhimõtetega ette erieeskirjad selle kohta, kuidas suhelda erasektori, akadeemiliste ringkondade, huvirühmade, ühenduste ja kodanikuühiskonna esindajatega.

Ma arvan, et see raamistik teenib EKPd hästi ning loob hea tasakaalu asutuse väärtuste ja kohustuste ning vajaduse vahel luua kontakte erasektori esindajatega. Ootan teie tagasisidet, kui arvate, et seda tasakaalu on vaja kohandada.

 

54. Varasemalt on EKP käivitanud selliseid algatusi nagu analüütiline krediidiandmebaas AnaCredit ja Euroopa võlainstrumentide levitamise algatus (European Distribution of Debt Initiative, EDDI), mis ei kuulu EKP põhivolituste hulka. Millisena näete EKP rolli sellistes algatustes ja kust läheb Teie arvates seadusandja eesõiguste piir?

Aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga antakse EKP-le ja eurosüsteemile selged volitused finantsturu infrastruktuuride valdkonnas. Lisaks on EKP peamine huvi saada kõik vajalikud andmed, et toetada ja seega kõige paremini täita oma ülesandeid, mis on sätestatud aluslepingus. Sellega seoses nõutakse EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 5, et EKP koguks koostöös riikide keskpankadega kogu statistilise teabe, mis on vajalik nende ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks. Seega võimaldavad nii EKP õiguslikud volitused kui ka spetsiifilised põhikirjalised nõuded EKP-l teha regulatiivseid algatusi konkreetsetes valdkondades, nagu krediidistatistika ja maksesüsteemid.

Oma ülesannete täitmiseks peab eurosüsteemi keskpankadel olema juurdepääs kvaliteetsetele andmetele euroala majanduse ja finantsturgude kohta. Koondandmed ei anna siiski alati täpset ülevaadet aluseks olevatest arengutest, sest need võivad keskmistada heterogeenseid, kuid potentsiaalselt informatiivseid, riigipõhiseid, valdkondlikke ja/või ettevõtte tasandi suundumusi. Seetõttu võib koondülevaade mõnikord olla eksitav ja anda otsustusprotsessis ebaõiget teavet. See aspekt on muutunud veelgi ilmsemaks alates ülemaailmse kriisi puhkemisest, mis näitas, et granulaarsuse arvessevõtmine eurosüsteemi majandus- ja rahandusanalüüsides võib olla nii rahapoliitika kujundamise kui ka järelevalve seisukohast äärmiselt kasulik.

AnaCrediti algatus hõlmab väga granulaarsete krediidiandmete töötlemist, mis annab kasuliku ülevaate euroala majanduse ja finantsturgude keerukusest ja omavahelisest seotusest ning võib seega edaspidi võimaldada teadlikumate ja tõhusamate poliitiliste otsuste tegemist.

Nendes statistikaalastes algatustes tuleb täielikult arvesse võtta nii ELi õigusakte kui ka andmeesitajate koormust. Esimese aspekti puhul on vajalik tihe ja pidev koostöö EKP ja Eurostati vahel. See koostöö on siiani soodustanud tõhusat tööjaotust kahe institutsiooni vahel, vältides tegevuse tarbetut kattumist või andmelünki. Teise aspektiga seoses usun, et EKP peaks jätkama oma viljakat tava korraldada avalikke konsultatsioone ELi statistikat käsitlevate määruste üle, mis annavad kodanikele, turuosalistele ja teistele sidusrühmadele võimaluse oma seisukohti väljendada.

Nagu eelmistes vastustes mainitud, on EKP-l ja eurosüsteemil aluslepingus ka selged volitused seoses maksesüsteemidega. See võimaldab teha maksesüsteemidega seoses regulatiivseid algatusi ning toimida muutuste katalüsaatorina. Üks eesmärk on arendada edasi ühtlustatud standardeid, eeskirju ja protsesse. Sel põhjusel uurib EKP praegu projekti EDDI (European Distribution of Debt Instruments) kaudu võimalust toetada euro võlainstrumentide ühtlustatud emiteerimist ja levitamist ELis. 22. mail 2019 algatas EKP turu-uuringu, kutsudes vahendajaid ja teisi sidusrühmi üles andma tagasisidet projekti kohta ja eelkõige eurosüsteemi võimaliku rolli kohta selles projektis. Järelmeetmete kindlaksmääramisel on tõepoolest oluline, et EKP võtaks kooskõlas oma volitustega nõuetekohaselt arvesse turu-uuringust saadud tagasisidet, et hinnata, kas ja mil määral vastab projekt erasektori huvidele.

 

 

VASTUTAVA KOMISJONI MENETLUS

Pealkiri	Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ametisse nimetamine
References	12451/2019 – C9-0149/2019 – 2019/0817(NLE)
Konsulteerimise/nõusolekutaotluse kuupäev	17.10.2019
Vastutav komisjon  istungil teada andmise kuupäev	ECON 24.10.2019
Raportöörid  nimetamise kuupäev	Irene Tinagli 16.10.2019
Läbivaatamine parlamendikomisjonis	3.12.2019
Vastuvõtmise kuupäev	3.12.2019
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	51 5 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Gunnar Beck, Marek Belka, Stefan Berger, Gilles Boyer, Cristian-Silviu Buşoi, Derk Jan Eppink, Engin Eroglu, Markus Ferber, Jonás Fernández, Raffaele Fitto, Frances Fitzgerald, Luis Garicano, Valentino Grant, José Gusmão, Danuta Maria Hübner, Stasys Jakeliūnas, Othmar Karas, Billy Kelleher, Ondřej Kovařík, Philippe Lamberts, Aušra Maldeikienė, Jörg Meuthen, Csaba Molnár, Luděk Niedermayer, Dimitrios Papadimoulis, Piernicola Pedicini, Lídia Pereira, Jake Pugh, Evelyn Regner, Antonio Maria Rinaldi, Robert Rowland, Martin Schirdewan, Pedro Silva Pereira, Paul Tang, Irene Tinagli, Inese Vaidere, Johan Van Overtveldt, Stéphanie Yon-Courtin, Marco Zanni
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Carmen Avram, Gabriele Bischoff, Damien Carême, Fabio Massimo Castaldo, Richard Corbett, Eugen Jurzyca, Pedro Marques, Fulvio Martusciello, Ville Niinistö, Stéphane Séjourné, Monica Semedo, Antonio Tajani, Julie Ward
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 209 lg 7)	Rosa D’Amato, Anna Deparnay-Grunenberg, Agnès Evren, Dino Giarrusso, Enikő Győri
Esitamise kuupäev	9.12.2019

 

 

• [1] ELT C ... / ELTs seni avaldamata.
• [2] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0211.
• [3] TIPS süsteem (TARGET välkmaksete arveldus) võimaldab makseteenuse pakkujatel pakkuda rahaülekandeid reaalajas ja euroalal ööpäevaringselt. Süsteeme Target 2 ja Target 2 Securities haldab Itaalia Pank koos Bundesbanki, Prantsusmaa Panga ja Hispaania Pangaga.
• [4] Itaalia rahapesu andmebüroo on Itaalia Panga osa.