RAPORT inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2018. aasta aruande kohta

11.12.2019 - (2019/2125(INI))

Väliskomisjon
Raportöör: Isabel Wiseler-Lima


Menetlus : 2019/2125(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A9-0051/2019
Esitatud tekstid :
A9-0051/2019
Vastuvõetud tekstid :

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2018. aasta aruande kohta

(2019/2125(INI))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja dokumente,

 võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

 võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

 võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

 võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 17 ja 207,

 võttes arvesse 28. juunil 2016. aastal tutvustatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat,

 võttes arvesse 20. juulil 2015. aastal nõukogu vastu võetud inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) ja selle 2017. aasta juuni vahekokkuvõtet,

 võttes arvesse 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

 võttes arvesse 24. juunil 2013 vastu võetud ELi suuniseid homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide (LGBTI-inimeste) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

 võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse, väljendusvabaduse (nii veebis kui ka mujal) ja inimõiguste kaitsjate kohta,

 võttes arvesse 16. septembril 2019. aastal vastu võetud ELi ajakohastatud suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist,

 võttes arvesse 17. juunil 2019. aastal vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid puhta joogivee ja sanitaartingimuste kohta,

 võttes arvesse 11. mai 2011. aasta Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (edaspidi Istanbuli konventsioon), mida kõik liikmesriigid ei ole ratifitseerinud,

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni (CETS nr 197) ja konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest (CETS nr 201),

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat,

 võttes arvesse ÜRO 17 kestliku arengu eesmärki ja kestliku arengu tegevuskava aastani 2030,

 võttes arvesse 21. septembril 2015. aastal vastu võetud ELi soolise võrdõiguslikkuse teist tegevuskava „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“,

 võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle kahte vabatahtlikku protokolli,

 võttes arvesse 30. märtsi 2007. aasta ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

 võttes arvesse ÜRO rahvuslikesse või etnilistesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste deklaratsiooni ja ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni,

 võttes arvesse põlisrahvaste õiguste ÜRO eriraportööri 8. augusti 2017. aasta aruannet ÜRO Inimõiguste Nõukogule[1],

 võttes arvesse 16. juuni 2011. aasta ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

 võttes arvesse 9. detsembril 1998. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsiooni üksikisikute, rühmituste ja ühiskondlike organite õiguse ja vastutuse kohta edendada ja kaitsta üldtunnustatud inimõigusi ja põhivabadusi,

 võttes arvesse konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), Pekingi tegevusprogrammi ning rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi ning nende läbivaatamiskonverentside tulemusi,

 võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 15. oktoobri 2019. aasta avaldust New Yorgis ÜRO Peaassamblee kolmandas komitees,

 võttes arvesse 2006. aasta novembris vastu võetud Yogyakarta põhimõtteid (inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse kohaldamise kohta seoses seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga) ning 10. novembril 2017. aastal vastu võetud kümmet täiendavat põhimõtet („pluss 10“),

 võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 28. mai 2019. aasta otsust, millega määratakse 22. august ÜRO rahvusvaheliseks usutunnistusest või veendumustest tingitud vägivalla ohvrite mälestuspäevaks,

 võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikonventsioone;

 võttes arvesse 10. ja 11. detsembril 2018. aastal toimunud ÜRO peaassambleel vastu võetud ülemaailmset turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet,

 võttes arvesse ÜRO peaassambleel 17. detsembril 2018. aastal vastu võetud üleilmset pagulasi käsitlevat kokkulepet,

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)[2],

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu 10. oktoobri 2018. aasta protokolli, millega muudetakse isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooni,

 võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2018. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 73. istungjärgul,

 võttes arvesse nõukogu 17. juuli 2018. aasta järeldusi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta Rooma statuudi vastuvõtmise 20. aastapäeva puhul,

 võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2016. aasta teatist „Väärikas elu: abist sõltumise asemel iseseisvaks” (COM(2016)0234) ning sellele järgnenud nõukogu 12. mai 2016. aasta järeldusi, mis käsitlevad ELi lähenemisviisi sundümberasumise ja arengu küsimuses,

 võttes arvesse nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi demokraatia kohta,

 võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning 13 ÜROsse kuuluva liikmesriigi välisministri või esindaja 27. septembri 2018. aasta ühisavaldust algatuse „Head inimõigustealased lood“ kohta,

 võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2018. aastal,

 võttes arvesse oma 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[3], ning oma eelmisi resolutsioone varasemate aruannete kohta,

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi 23. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi strateegilise kommunikatsiooni kohta vastusammuna tema vastu suunatud kolmandate osapoolte propagandale[4] ja oma 13. märtsi 2019. aasta soovitust nõukogule ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Euroopa välisteenistuse järelmeetmete kohta kaks aastat pärast Euroopa Parlamendi raportit, milles käsitleti ELi strateegilist kommunikatsiooni vastusammuna tema vastu suunatud kolmandate osapoolte propagandale[5],

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni usu- ja veendumusvabaduse edendamist kolmandates riikides käsitlevate ELi suuniste ning ELi erisaadiku asjaomaste volituste kohta[6],

 võttes arvesse Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta[7],

 võttes arvesse oma 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni LGBTI-inimesi käsitlevate meetmete loetelu (2019–2024) tuleviku kohta[8],

 võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tagasilöökide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELis[9],

 võttes arvesse oma kõiki 2018. aastal vastu võetud resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi rikkumise juhtumite kohta (nn kiireloomulised resolutsioonid) vastavalt kodukorra artiklile 144,

 võttes arvesse Sahharovi auhinda mõttevabaduse eest, mis 2018. aastal anti Ukraina filmirežissöörile ja Venemaal poliitvangina kinnipeetavale Oleg Sentsovile,

 võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

 võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni kirja,

 võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0051/2019),

A. arvestades, et EL rõhutas 2018. aastal inimõiguste ülddeklaratsiooni 70. aastapäeva tähistamise käigus inimõigustel põhineva ülemaailmse korra väljatöötamise poliitilist tähtsust ja kinnitas veel kord oma sügavat ja kindlat pühendumist inimõiguste edendamisele ja kaitsmisele kogu maailmas; arvestades, et Euroopa Parlament korraldas oma esimese inimõiguste nädala novembris 2018, pöörates tähelepanu pärast inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist saavutatud eesmärkidele ja praegustele inimõigustega seotud probleemidele;

B. arvestades, et inimõiguste, demokraatia, õigusriigi, inimväärikuse austamine ning võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtete universaalsuse ja jagamatuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) nurgakivi, samuti liidu välistegevuse alus; arvestades, et EL peaks püüdma jätkuvalt täita juhtiva osaleja rolli inimõiguste üldises edendamises ja kaitsmises, sealhulgas mitmepoolse koostöö tasandil, eelkõige aktiivse ja konstruktiivse rolli kaudu ÜRO eri organites ning järgides ÜRO põhikirja, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja rahvusvahelist õigust, samuti kohustusi inimõiguste valdkonnas ning kohustusi, mis on võetud vastavalt kestliku arengu tegevuskavale aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärkidele;

C. arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsioon kui universaalsete väärtuste, põhimõtete ja normide kogum, millest ÜRO liikmesriigid juhinduvad, asetab inimõiguste kaitse hea valitsemistava keskmesse; arvestades, et vastavalt inimõiguste ülddeklaratsiooni vaimule ja Euroopa Liidu lepingu artiklile 21 on EL inimõigustel põhineva poliitika esirinnas ning on võtnud alalise kohustuse võidelda inimõiguste rikkumiste vastu;

D. arvestades, et EL jätkas 2018. aastal inimõiguste edendamist kahepoolse ja mitmepoolse tasandi meetmete kaudu, eelkõige tugevdades poliitilist dialoogi ELi mittekuuluvate riikidega, sealhulgas ELiga ühineda soovivate riikidega ning ja muude piirkondlike institutsioonidega, näiteks Aafrika Liiduga, ja sõlmides uusi rahvusvahelisi lepinguid, muu hulgas kaubandus- ja majanduspartnerlusi; arvestades, et ambitsioonikad kohustused nõuavad ELilt järjekindlust ja eeskujulikkust tegudes;

E. arvestades, et ELi poliitika peab tagama kõige kaitsetumas olukorras olevate elanikkonnarühmade, näiteks etniliste, keeleliste ja usuvähemuste, puudega inimeste, LGBTI-kogukonna, naiste, laste, varjupaigataotlejate ja rändajate inimõiguste kaitsmise; arvestades, et inimõiguste kaitsjaid käsitleva ÜRO deklaratsiooni aastapäeva tähistamise käigus tunnistas EL inimõiguste kaitsjate üliolulist rolli demokraatia ja õigusriigi põhimõtete tugevdamisel kogu maailmas; arvestades, et inimõiguste kaitsjate 2018. aasta tippkohtumisel koostati tegevuskava koos inimõiguste kaitse alaste prioriteetidega; arvestades, et 2018. aastal võeti sihikule, tapeti, rünnati ja kiusati taga arvukalt inimõiguste kaitsjaid; arvestades, et mõned sõjandus- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtjad on olnud seotud arvukate inimõiguste rikkumiste ja juhtumitega, mida tuleb asjakohaselt uurida ja mille eest vastutavad isikud tuleb kohtu alla anda;

F. arvestades, et käesoleval kümnendil on rahvusvahelisel tasandil soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste vallas märgata nähtavaid piiranguid ja rünnakuid; arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning sellega seonduvad õigused on põhilised inimõigused ja inimväärikuse olulised aspektid; arvestades, et naiste- ja tütarlastevastane vägivald on üks kõige levinum inimõiguste rikkumise vorm maailmas, mis puudutab kõiki ühiskonnatasandeid ning takistab oluliselt soolise võrdõiguslikkuse saavutamist; arvestades, et kõikehõlmav ja siduv ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia – täpselt nagu Euroopa Parlament on nõudnud – peab tagama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kogu ELi poliitikas ning tugevdama tulevase III soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava mõju;

G. arvestades, et rahvusvahelise rahu ja julgeoleku edendamine on üks ELi olemasolu peamisest põhjusest; arvestades, et EL on kohustunud tegutsema rahvusvahelisel tasandil vastavalt liidu loomise aluseks olnud põhimõtetele, kooskõlas ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, ning neid toetades;

H. arvestades, et keskkonnakatastroofid, sealhulgas globaalne soojenemine ja metsade hävitamine on inimtegevuse tagajärg, mis toob endaga kaasa inimõiguste rikkumisi mitte ainult nende inimeste jaoks, keda kodude ja elupaikade kaotamine otseselt mõjutab, vaid ka kogu inimkonna jaoks; arvestades, kui tähtis on tunnistada, et inimõigused, tervis ja keskkonnakaitse on omavahel seotud; arvestades, et veele juurdepääsu tagamine on teatavates piirkondades pingete vältimiseks hädavajalik;

I. arvestades, et suurem sidusus nii ELi sise- ja välispoliitika kui ka ELi välispoliitika eri valdkondade vahel on ELi eduka ja tõhusa inimõiguste alase poliitika vältimatu eeldus; arvestades, et inimõiguste ja demokraatia toetamine tuleks integreerida kõikidesse teistesse välismõõtmega ELi poliitikavaldkondadesse, nagu areng, ränne, julgeolek, terrorismivastane võitlus, naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus, laienemine ja kaubandus, eeskätt inimõiguste klauslite rakendamise kaudu ELi ja kolmandate riikide vahelistes lepingutes; arvestades, et suurem järjepidevus peaks võimaldama ELil inimõiguste rikkumiste varajastes etappides kiiremini reageerida ja olla üleilmsel tasandil aktiivsem ja usaldusväärsem inimõiguste kaitsja;

J. arvestades, et demokraatiale üleminek ning õigusriigi loomine või tugevdamine paljudes riikides on pikk ja vaevaline protsess, mille õnnestumiseks on väga oluline väljastpoolt tulev, sealhulgas EList pärit pikaajaline toetus;

Inimõigused ja demokraatia: üldised suundumused ja põhiprobleemid

1. väljendab sügavat muret 2018. aastal maailmas toimunud demokraatia ja õigusriigi vastu suunatud rünnakute pärast, milles peegeldub autoritaarse poliitika esilekerkimine poliitilise projektina, mida iseloomustab inimõiguste ignoreerimine, teisitimõtlejate represseerimine, politiseeritud õigusemõistmine ja eelnevalt kindlaks määratud tulemustega valimised, mis vähendab kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ning piirab kogunemis- ja sõnavabaduse kasutamist; toonitab, kui oluline on, et kodanikuühiskond võimaldaks paindlikult, õigeaegselt ja tulemuslikult reageerida režiimidele, mis rikuvad rahvusvahelist õigust, inimõigusi ja demokraatia põhimõtteid;

2. on arvamusel, et autoritaarse režiimi alla langevad riigid muutuvad ebastabiilsemaks, konfliktialtimaks ning korruptsiooni, vägivaldse ekstremismi ja välismaistes sõjalistes konfliktides osalemise suhtes vastuvõtlikumaks; väljendab muret selle pärast, et on endiselt režiime, kes eitavad rahvusvahelises õiguses sätestatud üldiste inimõiguste olemasolu; väljendab siiski heameelt asjaolu üle, et palju riike on algatanud rahu- ja demokratiseerimisprotsessid, viinud ellu põhiseaduslikud ja kohtureformid ning teinud kodanikuühiskonnaga koostööd avatud ja avalikes aruteludes eesmärgiga edendada põhivabadusi ja inimõigusi, sealhulgas surmanuhtluse kaotamist; peab kahetsusväärseks asjaolu, et kuigi kogu maailmas suureneb suundumus surmanuhtluse kaotamise poole, ei ole palju riike selle kohta veel moratooriumit kehtestanud;

3. on seisukohal, et kõik riigid, kes järgivad demokraatia aluseks olevaid rahvusvaheliselt tunnustatud põhivabadusi, peavad olema esirinnas inimõigustel ja õigusriigil põhineva demokraatliku valitsemistava levitamisel kogu maailmas ning inimõiguste kaitse alaste rahvusvaheliste õigusaktide tugevdamisel; rõhutab probleeme, mis tulenevad demokraatlikku valitsemistava ja inimõigustel põhinevaid väärtusi õõnestavatest kahjulikest mõjudest ning takistavad sellega demokraatlike riikide positiivseid pingutusi; on sügavalt mures autoritaarsete režiimide ning paremäärmuslike ja populistlike natsionalistlike parteide ja valitsuste vaheliste sidemete pärast; on veendunud, et need sidemed õõnestavad ELi poolt põhiväärtuste edendamiseks tehtavate jõupingutuste usaldusväärsust;

4. tuletab meelde, et inimõigustel pole hierarhiat; rõhutab, et on vaja tagada põhimõtte, mille kohaselt on inimõigused universaalsed ja võõrandamatud, jagamatud, vastastikuses sõltuvuses ja omavahel seotud, täielik austamine ja järgimine; rõhutab, et püüdlused kasutada teatavate rühmade õigusi teiste marginaliseerimise õigustusena on täiesti vastuvõetamatud;

5. rõhutab probleeme etniliseks puhastuse eesmärgil kasutatavate relvastatud konfliktidega ja sõjaliste rünnakutega, mis muu hulgas põhjustavad jätkuvalt tsiviilohvreid ja massilist ümberasumist ning mille puhul riigid ja valitsusvälised osalejad väldivad vastutuse võtmist ja kohustust järgida rahvusvahelist humanitaarõigust ja inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust; rõhutab, et sõja- või konfliktipiirkondades toimuvad rasked inimõiguste rikkumised, mis on oma olemuselt enneolematud ja mille eesmärk on hävitada inimväärikust, ning need teod on laastavad ohvritele ja alandavad nende toimepanijatele; toob näiteks piinamise ning muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise, sunniviisilise kadunuks jääma sundimise, kohtuväliste hukkamiste, vägivalla ja sihiliku näljutamise kasutamise sõjarelvana, et üksikisikuid, perekondi, kogukondi ja ühiskonda, eelkõige lapsi hävitada, destabiliseerida ja demoraliseerida; toob esile etnilistesse ja usuvähemustesse kuuluvate naiste, eriti konvertiitide erilise kaitsetuse seksuaalvägivalla suhtes; mõistab sügavalt hukka 2018. aastal maailmas aset leidnud relvastatud konfliktide raames haiglate, koolide ja muude tsiviilsihtmärkide vastu toime pandud surmavad rünnakud; tuletab meelde, et õigus elule on tähtis inimõigus, mistõttu ebaseaduslik sõjategevus tuleb alati üksmeelselt hukka mõista ja sellele tõhusalt reageerida;

6. mõistab hukka tagasilöögid mitmepoolsusel ja eeskirjadel põhineva rahvusvahelise korra saavutamisel, sest selline vastuseis ohustab tõsiselt inimõigusi kogu maailmas; on kindlalt veendunud, et koostöös ja mitmepoolses raamistikus, eelkõige ÜRO organites ja piirkondlikes organisatsioonides, näiteks Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) olemasolevates kokkulepitud läbirääkimisformaatides vastu võetud lähenemisviisid ja otsused on kõige tõhusam viis inimkonna huvide teenimiseks, konfliktidele püsivate lahenduste leidmiseks, lähtudes rahvusvahelises õiguses, ÜRO hartas ja Helsingi lõppaktis kehtestatud normidest ja põhimõtetest, ning inimõiguste valdkonnas edusammude saavutamiseks; väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et mitmetes ÜRO inimõigustega seotud organites, sealhulgas ÜRO inimõiguste nõukogus on kohad võtnud riigid, kelle kohta eksisteerivad tõendid tõsiste inimõiguste rikkumiste kohta;

7. on tõsiselt mures kogu maailmas inimõiguste eest seisvate inimeste, eelkõige ajakirjanike, teadlaste, juristide, poliitikute ja kodanikuühiskonna aktivistide, muu hulgas naiste õiguste kaitsjate, keskkonna- ja maakaitsjate ning usuvähemuste kaitsjate vastu toime pandud mõrvade, füüsiliste ja laimurünnakute ning surmanuhtluse, tagakiusamise, vangistamise, ahistamise ja hirmutamise kasutamise sagenemise pärast peamiselt riikides, kus korruptsioonitase on kõrge ning õigusriigi põhimõtte järgimine ja kohtulik järelevalve puudulik; on eriti mures võõrriikide territooriumil toime pandud üha jultunumate rünnakute pärast, millega mõnel juhul kaasneb diplomaatiliste eelisõiguste ja puutumatusega seotud seaduste ja tavade rikkumine; nõuab õiglust ja nende rünnakute eest vastutuselevõtmist kõige kõrgemal otsustustasandil; märgib, et kõik inimõiguste kaitsjad, eelkõige naised seisavad silmitsi konkreetsete ohtudega ja vajavad piisavat kaitset; taunib asjaolu, et mõned riigid on võtnud vastu õigusakte, mis piiravad kodanikuühiskonna või sotsiaalsete liikumiste tegevust, sealhulgas vabaühenduste sulgemine või nende varade külmutamine; on sügavalt mures selliste repressiivsete küberturvalisuse ja terrorismivastaste õigusaktide kasutamise pärast, mille eesmärk on võidelda inimõiguste kaitsjate vastu;

8. rõhutab, kui oluline on edendada kogu maailmas soolist võrdõiguslikkust ning naiste ja tütarlaste õigusi; rõhutab, et vaatamata tehtud edusammudele kannatavad naised ja tütarlapsed jätkuvalt diskrimineerimise ja vägivalla all; rõhutab, et enamikes ühiskondades on endiselt probleeme sellega, et anda naistele ja tütarlastele seadusega võrdsed õigused ning võrdne juurdepääs haridusele, tervishoiule, inimväärsele tööle, võrdsele tasule ning poliitilisele ja majanduslikule esindatusele; väljendab muret selle pärast, et paljudes maailma piirkondades jätkuvad laiaulatuslikud rünnakud naiste õiguste ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste vastu, ning on mures õigusaktide pärast, mis neid õigusi piiravad; toonitab, et laste abielud ja naiste suguelundite moonutamine ja laste abielud kuuluvad kõige levinumate inimõiguste rikkumiste hulka; väljendab muret selle pärast, et oma usku või veendumusi väljendavaid naisi ohustab kahekordselt tagakiusamine; väljendab heameelt algatuse „Spotlight“ üle, mille Euroopa Liit ja ÜRO käivitasid naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla lõpetamiseks, ning nõuab selle tugevdamist;

9. rõhutab, et lapse õiguste austamine ja edendamine, võitlus kõigi laste igasuguse väärkohtlemise, hooletusse jätmise ja lastevastase vägivalla kõigi vormide, lastega kaubitsemise ja laste ekspluateerimise vastu, sealhulgas sundabielud ning lapssõdurite värbamise ja kasutamise vastu relvastatud konfliktides, ning laste eest hoolitsemine ja neile hariduse andmine on inimkonna tuleviku jaoks otsustava tähtsusega; toetab sellega seoses järelevalve- ja aruandlusmehhanismi, mis kehtestati ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 1612 laste ja relvastatud konfliktide kohta;

10. rõhutab puuetega inimeste konkreetsete vajadustega täielikult arvestamise tähtsust; nõuab, et EL lisaks oma välistegevust ja arenguabi käsitlevatesse poliitikameetmetesse võitluse puude alusel diskrimineerimise vastu, samuti võitluse võrdse tööturule ning haridusele ja koolitusele juurdepääsu eest, ning edendaks lahendusi, mis lihtsustavad puudega inimeste toimimist ühiskonnas;

11. juhib tähelepanu asjaolule, et paljudes riikides ja ühiskondades endiselt levinud tagakiusamine ja diskrimineerimine, mis põhineb etnilisel kuuluvusel, rahvusel, sotsiaalsel klassil, kastikuuluvusel, usutunnistusel, veendumustel, keelel, vanusel, sool, seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil; tunneb suurt muret üha suurema sallimatuse ja vihailmingute pärast nende inimeste vastu, kes on langenud selliste inimõiguste rikkumiste ohvriks; nõuab nende rikkumiste eest vastutavate isikute kohtu alla andmist;

12. märgib, et 2018. aastal ületas kodust põgenema sunnitud isikute arv 70 miljonit, nendest 26 miljonit olid pagulased, 41 miljonit riigisisesed põgenikud ja 3,5 miljonit varjupaigataotlejad[10]; märgib lisaks, et kogu maailmas on ligikaudu 12 miljonit kodakondsuseta isikut; on seisukohal, et sõjad, konfliktid, terrorism, vägivald, poliitiline rõhumine, tagakiusamine usu või veendumuste põhjal, vaesus ning ja toidu ja veega kindlustamatus suurendavad uute konfliktide tekkimise ja elanikkonna edasise ümberasumise ohtu; tunnistab, et kliimamuutuste tagajärjed keskkonnale, näiteks piiratum juurdepääs puhtale joogiveele võivad suurendada elanikkonna ümberasumist;

13. rõhutab, et kliimamuutused ja bioloogilise mitmekesisuse massiline kadu kujutavad endast elanikkonnale suurt ohtu; tuletab meelde, et ilma tervisliku keskkonnata on põhilised inimõigused elule, tervisele, toidule ja puhtale veele ohus; juhib tähelepanu mõjule, mida keskkonnakahjustused avaldavad inimõigustele, seda nii asjaomase elanikkonna osas, kui ka kogu inimkonna osas, kuna kõigil on õigus keskkonnale; rõhutab riikide ja teiste otsustajate olulisi kohustusi ja vastutust pidada kinni 2015. aasta Pariisi kokkuleppe eesmärkidest võidelda kliimamuutuste vastu, leevendada nende tagajärgi, hoida ära nende negatiivne mõju inimõigustele ja edendada asjakohast poliitikat kooskõlas inimõigustealaste kohustustega; tuletab meelde riikide kohustusi kaitsta bioloogilist mitmekesisust ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja olukorra halvenemise korral võimaldada juurdepääs tõhusatele õiguskaitsevahenditele; väljendab oma toetust keskkonnakuritegude vastases võitluses tehtavatele rahvusvahelise tasandi kujunemisjärgus õigusloomealastele jõupingutustele;

14. rõhutab, et sõna- ja väljendusvabadus ning meedia mitmekesisus, nii internetis kui ka internetiväliselt, on paindlikus demokraatlikus ühiskonnas kesksel kohal; mõistab hukka selliste õiguspäraste eesmärkide nagu terrorismivastane võitluse, riigi julgeoleku ja õiguskaitse ärakasutamise väljendusvabaduse piiramise eesmärgil; mõistab hukka meedia propaganda ja valeteabe vähemuste kohta; nõuab, et kehtestataks parimad võimalikud kaitsemeetmed vihakõne ja radikaliseerimise, väärinfo levitamise kampaaniate ja vaenuliku propaganda vastu, mis pärinevad eelkõige autoritaarsetest riikidest ja valitsusvälistelt osalejatelt, nt terroristlikelt rühmitustelt, ning töötada selleks nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil välja õigusraamistiku hübriidohtude, sealhulgas küber- ja infosõja vastu võitlemiseks, ilma sealjuures põhiõigusi piiramata; tuletab meelde, et meedia peaks kajastama paljusid erinevaid arvamusi ning toetama ja järgima mittediskrimineerimise põhimõtet; rõhutab sellega seoses, et vähemustesse kuuluvatel isikutel peaks olema laialdane juurdepääs ringhäälingumeediale, sealhulgas nende emakeeles;

ELi inimõigustealase välispoliitika tõhustamine

15. tuletab meelde ELi võetud kohustust seada oma suhetes ELi mittekuuluvate riikidega kesksele kohale inimõigused ja demokraatia; rõhutab sellest tulenevalt, et kogu maailmas inimõiguste ja demokraatia edendamise eesmärgi täitmine eeldab selle arvesse võtmist kõikides ELi poliitikavaldkondades, millel on välismõõde; nõuab, et EL täidaks need kohustused ja tagaks selle, et ta oma tegevusega tahtmatult ei tugevdaks autoritaarseid režiime;

16. palub komisjonil ja liikmesriikidel järgmiseks viieks aastaks vastu võtta uus ambitsioonikas laiaulatuslik ja siduv inimõiguste ja demokraatia tegevuskava; nõuab, et selles tulevases tegevuskavas võetaks piisaval määral arvesse kõiki inimõigustega seotud probleeme, sealhulgas digitaalseid õigusi, keskkonnaalaseid õigusi, eakate õigusi, sporti ja inimõigusi ning rändajate õigusi; nõuab tugeva järelevalvemehhanismi loomist, et hinnata tegevuskava rakendamist ja mõju; nõuab, et ELi liikmesriigid võtaksid tegevuskava eest suurema vastutuse ja annaksid tagasisidet selle rakendamise kohta;

17. märgib, et olulise tähtsusega on Euroopa Parlamendi resolutsioonid inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumiste kohta ning parlamendi inimõiguste allkomisjoni töö; soovitab komisjonil ja Euroopa välisteenistusel tungivalt tõhustada koostööd parlamendi inimõiguste allkomisjoniga, et see saaks osaleda tulevases tegevuskavas ja jälgida selle rakendamist; kutsub Euroopa välisteenistust üles esitama parlamendile regulaarselt aruandeid järelmeetmete kohta, mida ta on võtnud kõigi kiireloomuliste resolutsioonide ja/või nendes sisalduvate soovituste suhtes;

18. toonitab, et kaubandus, ELi poliitika kaubanduse valdkonnas ja inimõigused saavad üksteist vastastikku tugevdada ja peavad tugevdama ning äriringkondadel on oluline osa positiivsete stiimulite andmisel inimõiguste, demokraatia ja vastutustundliku ettevõtluse edendamiseks; nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus kasutaksid tõhusalt rahvusvahelistes lepingutes sisalduvaid inimõiguste klausleid ja teeksid seda mitte ainult poliitilise dialoogi, regulaarsete edusammude hindamiste ja taotluse korral konsultatsioonimenetluste kasutamise kaudu, vaid ka tõhusa mehhanismi loomisega inimõiguste selliste raskete rikkumiste jälgimiseks, mis võivad toimuda äritegevuse kaudu; nõuab inimõiguste klauslite nõuetekohast täitmist ja sellele vastavat järelevalvet, sealhulgas mõõdetavate võrdlusaluste abil, kaasates parlamenti, kodanikuühiskonda ja asjaomaseid rahvusvahelisi organisatsioone; nõuab tõhusa ja sõltumatu kaebuste esitamise mehhanismi loomist inimõiguste rikkumistest puudutatud inimrühmade ja sidusrühmade jaoks; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad takistama igasuguseid inimõiguste rikkumisi ettevõtete poolt ja äritegevuse negatiivset mõju;

19. toetab inimõigustealaseid dialooge ELi mittekuuluvate riikidega kui olulist kahepoolse tegevuse vahendit inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks; tuletab meelde, et ELi suunistes kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide kohta käsitletakse mitmeid dialoogi alustamise kriteeriume, sh „valitsuse tahet olukorda parandada, valitsuse kohustuste ulatust seoses rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, valitsuse valmisolekut koostööks ÜRO inimõiguste kaitse menetluste ja mehhanismidega ning valitsuse suhtumist kodanikuühiskonda“; nõuab, et Euroopa välisteenistus hindaks korrapäraselt iga dialoogi, nagu nähakse ette ELi eespool nimetatud suunistes, ning tagaks, et nähtavate edusammude puudumisel EL kohandaks oma eesmärke ja võtaks oma hoiaku ümbekaalumisele; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles ühendama jõud, kaasates tugevamini kodanikuühiskonna rühmi ning asjaomaseid rahvusvahelisi organisatsioone, et käsitleda inimõigusi ja nendega seonduvaid kohustusi kõigis poliitika- ja majandusvaldkondades peetavates dialoogides ja läbirääkimistes ELi mittekuuluvate riikide valitsustega, et tugevdada inimõigustealaste dialoogide mõju; soovitab kuulda võtta nende riikide muresid seoses inimõiguste olukorraga ja võtta asjakohaseid meetmeid, tõstatades inimõigustealastes dialoogides muu hulgas konkreetseid juhtumeid; nõuab Euroopa Parlamendi aktiivsemat kaasamist inimõigustealaste dialoogide tegevuskavade koostamisse; rõhutab, et need inimõigustealased riigistrateegiad ja nende rakendamise aastaaruanded on olulised vahendid poliitika sidususe tagamiseks ning neis määratakse kindlaks peamised strateegilised prioriteedid, määratletakse pika- ja lühiajalised eesmärgid ning nähakse ette konkreetsed meetmed inimõiguste edendamiseks; kordab oma nõudmist tagada Euroopa Parlamendi liikmetele inimõigustealaste riigistrateegiate kättesaadavus; tunnustab inimõigustealastele dialoogidele eelnevaid kodanikuühiskonna seminare ning nõuab, et nende järeldusi järgitaks kodanikuühiskonna organisatsioonide sihipärasel kaasamisel;

20. nõuab tungivalt, et EL tegeleks järjekindlalt diskrimineerimise probleemiga, kasutades parimal viisil ELi inimõigustealaseid töövahendeid, kaasa arvatud dialoogi, väljendades hukkamõistu ning toetades kodanikuühiskonda ja ühisalgatusi ÜRO tasandil, kooskõlas ELi hiljuti vastu võetud suunistega mittediskrimineerimise kohta välistegevuses ja ÜRO 2017. aastal avaldatud suunisdokumendiga, mis käsitleb diskrimineerimist päritolu alusel;

21. toetab kindlalt ELi inimõiguste eriesindaja tööd ja pingutusi inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel kogu maailmas; rõhutab ELi inimõiguste eriesindaja volitustes sisalduvat olulist eesmärki: suurendada ELi tegevuse tulemuslikkust selles valdkonnas; kutsub eriesindajat üles tegutsema vastavalt oma volitustele tõhustamaks ELi püüdeid demokraatia tugevdamiseks; jääb kindlaks oma nõudmisele, et eriesindaja volitused veel kord läbi vaadataks, et muuta eriesindaja koht alaliseks ja suurendada tema vastutust, nõuab ka eriesindajale algatusõiguse andmist, piisavaid vahendeid ja õigust avalikult sõna võtta, et ta annaks aru kolmandatesse riikidesse toimunud visiitide tulemustest ja vahendaks ELi seisukohti inimõiguste küsimustes; kordab oma nõudmist suurendada ELi eriesindaja tegevuse ja missioonide läbipaistvust ning nõuab, et tema regulaarsed aruanded nõukogule saadetaks ka parlamendile; hindab positiivselt ELi eriesindaja volituste laiendamist, mis hõlmab rahvusvahelise kriminaalõiguse toetamist, ning loodab, et ELi eriesindaja on selles vallas eriti aktiivne;

22. tunnustab Euroopa välisteenistuse ja komisjoni pingutusi tugevdada pidevalt ELi ametnike teadlikkust inimõigustest; väljendab rahulolu selle üle, et kõigi ELi delegatsioonide juures on nüüd inimõiguste keskus ja inimõiguste kaitsjate kontaktametnikud; palub Euroopa välisteenistusel esitada parlamendile üksikasjaliku aruande inimõiguste keskuste võrgustiku lõpuleviimise kohta, et seda hinnata ja tagada selle järjepidev rakendamine kõigis ELi delegatsioonides; palub kõigil ELi delegatsioonidel ja nende inimõiguste keskustel täita korrapäraselt oma kohustust kohtuda inimõiguste kaitsjatega, külastada kinnipeetud aktiviste, jälgida nende kohtuprotsesse ja toetada nende kaitsmist kohapeal;

23. tunnustab menetluse ja vormi alast edasiminekut ELi 2018. aasta aruandes inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas, ootab aga, et nõukogu ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja võtaksid veelgi rohkem arvesse parlamendi asjaomaste resolutsioonide ja/või soovituste seisukohti, et tagada ELi institutsioonide vahel sügavam ja tulemuslikum suhtlus inimõiguste küsimustes; palub nõukogul jätkata pingutusi, et need aastaaruanded valmiksid varem aasta jooksul; soovitab nõukogul tagada, et järgmise aastaaruande heakskiitmine põhineks piisaval konsultatsiooniprotsessil;

Lahenduste väljatöötamine inimõiguste ja demokraatia edendamiseks ja kaitsmiseks

Demokraatlik valitsemistava ja kodanikuühiskonna tegutsemisruum

24. nõuab, et EL ja liikmesriigid jälgiksid tähelepanelikult sündmusi ja muutusi, mis mõjutavad negatiivselt valitsemist ja kodanikuühiskonna võimalusi kogu maailmas, seda ilma eranditeta, ning reageeriksid süstemaatiliselt ja kõiki asjakohaseid vahendeid kasutades autoritaarsete valitsuste juhitud poliitikameetmetele ja seadusandlikele muudatustele, mille eesmärk on õõnestada demokraatia aluspõhimõtetele toetuvat valitsemistava ja ahendada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi; on arvamusel, et komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja parlamendi vahel peaks selles küsimuses olema suurem sünergia; kiidab heaks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames kodanikuühiskonna organisatsioonidele kogu maailmas antava hindamatu abi, mis on jätkuvalt ELi peamine vahend inimõigustealase välispoliitika elluviimisel; nõuab, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendile järgneva vahendi kaudu suurendataks kodanikuühiskonna ja inimõiguste rahastamist veelgi; rõhutab, et 2018. aastal vahistati sadu rahumeelseid kodanikuühiskonna meeleavaldajaid, neid koheldi halvasti ja peeti meelevaldselt kinni ning sunniti kohtumõistmise järel trahvi maksma;

ELi suhtumine konfliktidesse ja vastutusse inimõiguste rikkumiste eest

25. rõhutab seost inimõiguste rikkumiste arvu suurenemise ja ulatusliku karistamatuse ning vastutuse puudumise vahel riikides ja piirkondades, mida laastavad konfliktid või millele on iseloomulikud poliitiliselt motiveeritud hirmutamine, diskrimineerimine, ahistamine ja rünnakud, inimröövid, politseivägivald, meelevaldsed vahistamised ja piinamisjuhtumid ning tapmised; kutsub rahvusvahelist üldsust üles toetama meetmeid, mille eesmärk on võidelda karistamatuse vastu ja suurendada vastutust, eriti nendes piirkondades ja riikides, kus karistamatuse dünaamika soosib neid, kes kannavad kõige suuremat vastutust ja muudavad ohvrid võimetuks; rõhutab veel, et konfliktid mõjutavad sageli eriti tugevalt vähemusi ja marginaliseeritud rühmi;

26. tuletab meelde oma resolutsioone, milles mõistetakse hukka konkreetsed vastutajad konfliktide eest, milles 2018. aastal hukkus sadu lapsi ning mis toimusid tsiviilelanikkonna ja humanitaartaristu vastu suunatud tahtlike rünnakute käigus; kutsub kõiki ELi liikmesriike üles rangelt järgima ELi relvaekspordi toimimisjuhendit ja eelkõige peatama kõik selliste relvade ning jälgimis- ja luurevarustuse tarned, mida valitsused saavad kasutada inimõiguste mahasurumiseks, eelkõige seoses relvakonfliktidega; rõhutab, et ELi liikmesriikide relvatarned peavad olema täielikult läbipaistvad ja nad peavad nende kohta regulaarselt aru andma; tuletab meelde oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni relvastatud droonide kasutamise kohta[11]; väljendab tõsist muret relvastatud droonide kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku; nõuab ka, et komisjon teavitaks parlamenti edaspidi põhjalikult ELi vahendite kasutamisest kõigi droonide ehitamisega seotud teadus- ja arendusprojektide rahastamiseks; nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja keelustaks täisautonoomsete relvade (inimese osaluseta rünnakuid võimaldavad relvad) väljatöötamise, tootmise ja kasutamise;

27. mõistab karmilt hukka kõik koletud kuriteod ja inimõiguste rikkumised, mille on toime pannud riiklikud ja riikidevälised jõud, muu hulgas selliste inimeste vastu, kes kasutavad rahumeelselt oma inimõigusi; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid kogu oma poliitilist mõjuvõimu, et takistada kõigi selliste tegude toimepanemist, mida võib pidada genotsiidiks, sõjakuriteoks või inimsusvastaseks kuriteoks, et selliste kuritegude toimepanemise korral tõhusalt ja koordineeritult reageerida, võtta kasutusele kõik vajalikud vahendid kõigi toimepanijate vastutuselevõtmiseks, anda kannatanutele abi ning toetada stabiliseerimis- ja lepitusprotsesse; kutsub rahvusvahelist üldsust üles looma vägivaldsete konfliktide tekke, taaspuhkemise ja eskaleerumise takistamiseks vahendeid, mis lühendaksid hoiatuse ja reageerimise vahelist aega, nagu ELi varajase hoiatamise süsteem; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles lisama ELi kolmandasse inimõiguste ja demokraatia tegevuskavva ambitsioonika karistamatuse vastase võitluse strateegia; soovitab tungivalt luua ennetuse, vastutuse ja karistamatuse vastase võitluse Euroopa vaatluskeskuse; kordab oma nõudmist komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale: määrata rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õigusemõistmise valdkonna ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, kinnistada ja esindada ELi kohustust võidelda karistamatusega;

28. hindab ELi pingutusi edendada Rooma statuudi universaalsust, mida liit tegi 2018. aastal, kui tähistati statuudi vastuvõtmise 20. aastapäeva, ning kinnitab veel kord oma vankumatut toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; märgib, et rahvusvaheline õigus on praegu tõsise surve all; on mures selle pärast, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu laialdase pädevuse tõttu on ÜRO 193 liikmesriigist ainult 122 selle liikmed ja ainult 38 on ratifitseerinud Kampala muudatuse, millega antakse Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule õigus agressioonikuritegude toimepanijad vastutusele võtta; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid soovitaksid kõigil ÜRO liikmesriikidel Rooma statuudi ratifitseerida ja seda rakendada, ning peab jahmatamapanevaks statuudist taandumisi ja sellekohaseid ähvardusi; kutsub ühtlasi kõiki Rooma statuudile allakirjutanuid üles oma tegevust Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga kooskõlastama ja sellega koostööd tegema; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles süstemaatiliselt toetama Rahvusvahelise Kriminaalkohtu menetlusi, uurimisi ja otsuseid ning astuma vajalikke samme, et hoida ära juhtumeid, mille puhul Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd ei tehta; nõuab, et antaks rahalist toetust organisatsioonidele, mis koguvad, säilitavad ja kaitsevad konfliktides osalenute sooritatud kuritegude kohta digitaalseid või muus vormis asitõendeid, et hõlbustada toimepanijate vastutusele võtmist rahvusvahelisel tasandil; kutsub ELi liikmesriike ja ELi genotsiidivastast võrgustikku üles toetama ÜRO uurimisrühma praegu toimuvate ja äsja sooritatud kuritegude kohta tõendite kogumisel, säilitamisel ja talletamisel, et need tõendid ei kaoks; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles uurima võimalusi ja tutvustama uusi vahendeid, et aidata rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste ohvritele avada juurdepääs rahvusvahelisele kohtumõistmisele ning saada õiguskaitset ja hüvitust, suurendades selleks muu hulgas kolmandate riikide suutlikkust kohaldada oma õigussüsteemides üldise jurisdiktsiooni põhimõtet;

29. väljendab rahulolu nõukogus toimuvate esialgsete arutelude üle seoses ELi inimõiguste sanktsioonide mehhanismi loomisega (nn Magnitski nimekiri), mis võimaldaks sihipäraseid sanktsioone üksikisikute vastu, kes on kaasosalised rasketes inimõiguste rikkumistes, nagu parlament on korduvalt nõudnud ja nõudis eriti 2019. aasta märtsis, ning nõuab sellekohaste arutelude jätkamist; kutsub nõukogu üles arutelusid kiirendama, et saaks vastu võtta vajalikud õigusaktid, saaks võimalikult kiiresti selle mehhanismi luua ja seda piisavalt rahastada; rõhutab, et see süsteem peab olema kooskõlas ELi kohtuliku kontrolli mehhanismiga; rõhutab eeskuju andva näitena veel seda, et mõned ELi liikmesriigid on jõustanud seadused, millega nähakse ette sanktsioonid isikute suhtes, keda peetakse vastutavaks inimõiguste rikkumise eest;

30. palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajal ja nõukogul pöörata erilist tähelepanu inimõiguste olukorrale ebaseaduslikult okupeeritud aladel; kordab, et territooriumi või selle osa ebaseaduslik okupeerimine on rahvusvahelise õiguse rikkumine; rõhutab rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt kannab okupatsioonivõim vastutust tsiviilelanikkonna eest; peab kahetsusväärseks, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarsesse Assambleesse ennistati ühe sellise riigi esindajad, kes okupeerib teise riigi territooriumi;

Inimõiguste kaitsjad

31. rõhutab, et inimõiguste kaitsjad, eelkõige naiste õiguste kaitsjad täidavad eluga riskides hindamatut ja olulist rolli; rõhutab, et inimõiguste kaitsjatega seonduv koostöö kolmandate riikide ametivõimudega peaks olema ELI poolt tugevalt koordineeritud; rõhutab, et 2018. aastal tähistati inimõiguste kaitsjaid käsitleva ÜRO deklaratsiooni vastuvõtmise 20. aastapäeva; soovitab tugevdada ELi institutsioonide ja liikmesriikide koostööd, et nad saaksid inimõiguslastele pidevalt tuge ja kaitset anda; tunnustab mehhanismi ProtectDefenders.eu, mis loodi inimõiguslaste kaitsmiseks suure ohu eest, ja nõuab selle mehhanismi tugevdamist;

32. rõhutab, et vajalik on ELi strateegiline, nähtav ja mõjule orienteeritud hoiak inimõiguslaste kaitsmiseks; palub nõukogul avaldada iga-aastaseid välisasjade nõukogu järeldused ELi meetmete kohta inimõiguslaste toetamiseks ja kaitsmiseks ELi välispoliitikas; kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma inimõiguste kaitsjatele viisade andmiseks ja vajaduse korral ajutise varjupaiga saamise lihtsustamiseks kasutusele koordineeritud erimenetluse; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama järgmise naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi asjaomastes valdkondlikes programmides piisavad rahalised vahendid inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks ning tagama vahendi kättesaadavuse kõige rohkem abi vajajatele, kõige tõrjutumatele; kutsub komisjoni üles seda rahastamisvahendit edaspidi täiel määral kasutama ja nõuab tungivalt, et ELi delegatsioonid ja liikmesriigid suurendaksid oma rahastamist ja suutlikkust ohus olevate inimõiguslaste kaitsmiseks ja toetamiseks; taunib jätkuvat reisikeeldude kehtestamist inimõiguslastele, kes soovivad osaleda ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungitel Genfis või muude rahvusvaheliste institutsioonide istungitel; kutsub asjaomaste riikide valitsusi üles neid keelde tühistama;

Naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus

33. toetab kindlalt ELi strateegilist kohustust soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja ELi jätkuvaid pingutusi naiste ja tütarlaste inimõiguste olukorra parandamiseks kooskõlas 2030. aastaks seatud kestliku arengu eesmärkidega; rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus peaks olema üks peamisi prioriteete kõikides ELi töösuhetes, poliitikameetmetes ja välistegevuses, kuna vastavalt aluslepingutele on see ELi ja selle liikmesriikide põhimõte; nõuab, et EL võtaks pärast strateegilise kohustuse ammendumist vastu ulatusliku soolise võrdõiguslikkuse strateegia; palub komisjonil koostada ja võtta vastu teatis, millega uuendataks soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava 2020. aasta järgseks ajaks, kuna see on tähtis ELi vahend naiste ja tütarlaste õiguste edendamiseks kogu maailmas; kutsub liikmesriike üles nõukogu järeldustes heaks kiitma soolise võrdõiguslikkuse kolmandat tegevuskava; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jätkuvalt toetama soolist võrdõiguslikkust ning tütarlaste ja naiste mõjuvõimu suurendamist, tehes tihedat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja ELi mittekuuluvate riikidega ning kodanikuühiskonnaga, et töötada välja ja rakendada uusi õigusraamistikke soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;

34. toonitab, et naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivald on murettekitavalt suurenenud; mõistab hukka igasuguse soolise, füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla; väljendab sügavat muret selle pärast, et üha rohkem kasutatakse sõjarelvana piinamist seksuaalse ja soolise vägivalla vormis; tuletab meelde, et seksuaalkuriteod ja sooline vägivald liigitatakse Rooma statuudis sõjakuritegudeks, inimsusvastasteks kuritegudeks või genotsiidi või piinamise koostisosadeks; nõuab , et riigid tugevdaksid nende probleemide lahendamiseks oma õigusakte; kordab oma üleskutset nendele ELi ja Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, kes ei ole Istanbuli konventsiooni veel ratifitseerinud ega rakendanud: seda kiiremas korras teha; nõuab lisameetmeid, et kaotada kõik naiste ja tütarlaste vastu suunatud soolise vägivalla ja kahjulike tavade vormid, nagu sundabielu või varajane abielu, naiste suguelundite moonutamine, seksuaalvägivald ja sunniviisiline usuvahetus; toetab ELi ja ÜRO ühise algatuse „Spotlight“ jätkumist; palub ELi delegatsioonidel tagada naistevastase vägivalla kohta andmete kogumine, koostada riigipõhiseid soovitusi ning edendada kaitsemehhanisme ja tugistruktuure ohvrite jaoks;

35. kinnitab, et tervishoiu kättesaadavus on inimõigus, seksuaal- ja reproduktiivtervis ning sellega seonduvad õigused põhinevad peamistel inimõigustel ning on inimväärikuse oluline osa; juhib tähelepanu sellele, et elutähtsate kaupade ja sotsiaalteenuste (näiteks vesi, toitumine, tervishoid, haridus ja kanalisatsioon) ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu ebapiisav kättesaadavus kujutavad endast inimõiguste lubamatut rikkumist; mõistab hukka naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste rikkumised, sealhulgas asjaomaste teenuste kasutamise keelamise; rõhutab, et kõigile naistele tuleks tagada nõuetekohane ja vastuvõetava hinnaga tervishoid, ka vaimne tervishoid, näiteks psühholoogiline abi, ning seksuaal- ja reproduktiivõiguste üldine austamine ja sellega seotud hariduse kättesaadavus ning et neil peaks olema võimalik teha vabu ja vastutustundlikke otsuseid oma tervise, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu kohta; märgib, et need teenused on olulised, kuna aitavad kaitsta naiste elu ning vähendada väikelaste ja laste suremust; peab vastuvõetamatuks, et naiste ja tütarlaste seksuaal- ja reproduktiivtervis ning sellega seonduvad õigused on endiselt ideoloogiline lahinguväli, sealhulgas mitmepoolsetes suhetes; rõhutab, et relvakonfliktide ohvriteks olevatel naistel ja tütarlastel on õigus saada vajalikku arstiabi; rõhutab naiste rolli konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, rahuvalves, humanitaarabis ja konfliktijärgses ülesehitustöös ning inimõiguste ja demokraatlike reformide edendamisel;

36. nõuab, et EL teeks koostööd teiste riikidega, et tõhustada meetmeid hariduse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste, andmekogumise, rahastamise ja kavandamise valdkonnas, kogu maailmas paremini tõkestada seksuaalset ja soolist vägivalda ning selle vastu võidelda; juhib tähelepanu sellele, et haridus on oluline vahend võitluses naiste ja laste diskrimineerimise ja nendevastase vägivallaga; nõuab, et võetaks meetmeid naistele ja tütarlastele hariduse saamise ja tööturule pääsu hõlbustamiseks ning et erilist tähelepanu pöörataks naiste võrdsele esindatusele ettevõtete juhtivatel ametikohtadel; nõuab ka, et tütarlaste haridust käsitlevad sätted võetaks ELi ja arengumaade vahelistesse lepingutesse;

Lapse õigused

37. rõhutab tõsiasja, et alaealised kogevad sageli konkreetseid kuritarvitamise vorme, nagu laste sunnitud abiellumine, prostitutsioon, lapssõdurite kasutamine, suguelundite moonutamine, lapstööjõu kasutamine ja lastega kaubitsemine, eriti humanitaarkriiside ja relvakonfliktide korral, ja seetõttu vajavad alaealised paremat kaitset; juhib rõhutatult tähelepanu kodakondsuseta lastele ning rändajate ja pagulaste lastele; nõuab, et EL teeks koostööd ELi mittekuuluvate riikidega varajaste, lapsega sõlmitud ja sundabielude lõpetamiseks, kehtestades abiellumiseks vajaliku seadusliku vanuse alampiiriks 18 aastat, nõudes mõlema abikaasa vanuse kontrollimist ning nende täielikku ja vaba nõusolekut, kehtestades kohustuslikud abieluregistrid ja tagades nende normide järgimise; nõuab uusi ELi algatusi, et edendada ja kaitsta lapse õigusi, sealhulgas tõkestada laste väärkohtlemist ja võidelda selle vastu kogu maailmas, rehabiliteerida ja ühiskonda tagasi lõimida konfliktide tõttu kannatanud lapsed, eriti äärmusrühmituste ohvrid ning mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise tõttu kannatanud, ja tagada neile kaitstud pere- ja kogukonnapõhine keskkond – loomulik elukeskkond, kus kesksel kohal on hoolitsus ja haridus; nõuab, et EL algataks rahvusvahelise liikumise, et kaitsta lapse õigusi, korraldades sel eesmärgil muu hulgas rahvusvahelise konverentsi laste kaitse kohta ebakindlas keskkonnas; kinnitab uuesti, et hädavajalik on üldiselt ratifitseerida ÜRO lapse õiguse konventsioon ja selle fakultatiivprotokollid ning neid tulemuslikult rakendada;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) õigused

38. mõistab hukka LGBTI-inimeste meelevaldse kinnipidamise, piinamise, tagakiusamise ja tapmise; märgib, et mitmes riigis üle maailma seisavad LGBTI-inimesed oma seksuaalse sättumuse tõttu jätkuvalt silmitsi tagakiusamise ja vägivallaga; peab kahetsusväärseks, et paljudes riikides on homoseksuaalsus endiselt kriminaalkorras karistatav ning mõnes nendest on selle eest ette nähtud surmanuhtlus; on veendunud, et vägivaldsed tavad ja vägivallaaktid inimeste vastu, mida pannakse toime nende seksuaalse sättumuse tõttu, ei tohiks jääda karistamata ja need tuleb välja juurida; nõuab, et rakendataks ELi suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks;

Puuetega inimeste õigused

39. väljendab heameelt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise üle; kordab, kui tähtis on selle tulemuslik rakendamine nii liikmesriikide kui ka ELi institutsioonide poolt; rõhutab mittediskrimineerimise tähtsust ja vajadust integreerida üldise juurdepääsu põhimõte tõsiseltvõetavalt kõigisse ELi asjakohastesse poliitikavaldkondadesse, kaasa arvatud arengupoliitikasse, ning tagada kõik puuetega inimeste õigused neis poliitikavaldkondades; nõuab, et loodaks ülemaailmne tippkeskus, mis tegeleks puuetega inimeste tulevikukindlate ja ettevõtlusoskuste arendamisega;

Võitlus kastipõhise diskrimineerimisega

40. võtab suure murega teadmiseks kastihierarhia ulatuse ja tagajärjed, kastikuuluvuse alusel diskrimineerimise ning kastikuuluvuse alusel toimuvate inimõiguste rikkumiste põlistamise, k.a õigussüsteemile või tööle juurdepääsu keelamine, jätkuv segregatsioon, vaesus ja häbimärgistamine ning kastikuuluvusest põhjustatud tõkked põhiliste inimõiguste kasutamisel ja inimarengu hõlbustamisel; kordab oma nõudmist töötada välja ELi poliitika kastikuuluvuse alusel diskrimineerimise kohta ning nõuab, et EL võtaks meetmeid, et reageerida omaenda tõsisele murele kastipõhise diskrimineerimise pärast; nõuab, et võetaks vastu ELi vahend kastikuuluvuse alusel diskrimineerimise vältimiseks ja kaotamiseks; kordab oma nõudmist ELile ja selle liikmesriikidele suurendada pingutusi ning toetada ÜRO ja delegatsioonide tasandil algatusi kastipõhise diskrimineerimise kõrvaldamiseks; märgib, et need algatused peaksid hõlmama konkreetsete näitajate, liigendatud andmete ja erimeetmete edendamist, et võidelda kastipõhise diskrimineerimisega, viies ellu 2030. aasta kestliku arengu eesmärke ja tehes nende üle järelevalvet, järgides päritolulist diskrimineerimist käsitlevat uut ÜRO suunisvahendit ning toetades riike;

Põlisrahvad

41. on sügavalt mures põlisrahvaste ulatusliku ja süstemaatilise diskrimineerimise ja tagakiusamise pärast kogu maailmas, sealhulgas inimõiguste kaitsjate meelevaldne vahistamine ja tapmine, sunniviisiline ümberasustamine, maa hõivamine ning põlisrahvaste õiguste rikkumine äriühingute poolt; märgib, et enamik põlisrahvaid elab allpool vaesuspiiri; kutsub kõiki riike üles kaasama põlisrahvad kliimamuutustega võitlemise strateegiaid käsitlevasse otsustusprotsessi; kutsub riike üles ratifitseerima ILO konventsiooni nr 169 (põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta) sätted;

Mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadus

 

42. rõhutab, et õigus mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadusele (üldisemalt tuntud kui usu- ja veendumusvabadus), mis hõlmab ka õigust mitte uskuda, õigust uskuda teistlikke, mitteteistlikke, agnostitsistlikke või ateistlikke seisukohti, õigust usust taganeda ja mitte kuulutada mis tahes usku, tuleb tagada kõikjal maailmas ning see tuleb tingimusteta säilitada; nõuab tungivalt, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid tõhustaksid usu- ja veendumusvabadust toetavat tegevust ning algataksid dialoogi riikide ja kodanikuühiskonna esindajate ja usuliste, mitteusuliste, humanistlike ja filosoofiliste rühmitustega ning kirikute, usuühenduste ja -kogukondadega, et hoida ära isikute vastu suunatud vägivallaaktid, tagakiusamine, sallimatus ning diskrimineerimine mõtete, südametunnistuse, filosoofiliste seisukohtade, usu ja veendumuste alusel; mõistab hukka usuvahetust keelavad ja pühaduseteotust käsitlevad seadused, millega tegelikult piiratakse usuvähemuste ning ateistide usu- ja veendumusvabadust või võetakse see täiesti ära; nõuab samuti tungivalt, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid rakendaksid täielikult usu- ja veendumusvabadust käsitlevaid ELi suuniseid;

43. nõuab, et EL ja liikmesriigid jätkaksid liitude loomist ja tugevdaksid koostööd paljude riikide ja piirkondlike organisatsioonidega, et saavutada usu- ja veendumusvabaduse valdkonnas positiivseid muutusi, eelkõige konfliktipiirkondades, kus usurühmitused, nagu kristlased Lähis-Idas, on kõige kaitsetumad; toetab täiel määral ELi praktikat etendada juhtrolli seoses temaatiliste resolutsioonidega ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja seoses usu- ja veendumusvabaduse teema käsitlemisega ÜRO Peaassambleel;

44. toetab usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku tööd ja jõupingutusi; kordab oma üleskutset nõukogule ja komisjonile hinnata läbipaistvalt ja põhjalikult erisaadiku ameti tulemuslikkust ja lisaväärtust, kui komisjon pikendab ja suurendab tema volitusi ning uuendab ja tähtsustab tema ametikohta; nõuab, et erisaadiku tööks eraldataks piisavalt vahendeid, et suurendada ELi tulemuslikkust selles valdkonnas; tuletab nõukogule ja komisjonile meelde, et usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku ametikoha volitusi, suutlikkust ja kohustusi on vaja usu- ja filosoofiliste organisatsioonidega alaliselt konsulteerides piisavalt toetada ning selleks tuleb uurida mitmeaastase ametiaja võimalust koos iga-aastase läbivaatamisega ning arendada kõigis asjaomastes ELi institutsioonides välja töövõrgustikud kooskõlas Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2019. aasta resolutsiooniga usu- ja veendumusvabaduse edendamist kolmandates riikides käsitlevate ELi suuniste ning ELi erisaadiku asjaomaste volituste kohta;

Väljendusvabadus, meediavabadus ja õigus teabele

45. mõistab kindlalt ja karmilt hukka paljude ajakirjanike, blogipidajate ja rikkumisest teatajate tapmise, röövimise, vangistamise, hirmutamise ja ründamise nii füüsiliste kui ka kohtulike vahenditega ning 2018. aastal nende vastu suunatud ähvardused; nõuab, et EL teeks kõik võimaliku, et neid tulevikus kaitsta; tuletab meelde, et väljendus- ja meediavabadus soodustavad pluralismi ja on demokraatliku ühiskonna vundamendi oluliseks osaks; tuletab meelde, et ajakirjanikud peaksid saama vabalt oma kutsealal töötada, kartmata vastutusele võtmist või vangistamist; rõhutab, et igasugune väljendus- ja meediavabaduse piiramine, näiteks veebisisu eemaldamine, peab toimuma üksnes erandjuhul ja seda tehes tuleb eriti jälgida vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning see peab olema seadusega ette nähtud ja selle üle peab otsustama kohus;

46. kutsub ELi, selle liikmesriike ja eelkõige ELi erisaadikut üles pöörama erilist tähelepanu väljendusvabaduse ning meediavabaduse, meedia sõltumatuse ja mitmekesisuse kaitsele kogu maailmas, jälgima paremini kõiki väljendus- ja meediavabaduse piiramise vorme nii internetis kui ka väljaspool seda, mõistma sellised piirangud süstemaatiliselt hukka ning kasutama kõiki olemasolevaid diplomaatilisi vahendeid nende kaotamiseks; rõhutab, kui oluline on hukka mõista vaenukõne ning vägivallale õhutamine internetis ja väljaspool seda ning nende vastu võidelda, kuna need kujutavad endast otsest ohtu õigusriigile ja väärtustele, mis tulenevad inimõigustest; toetab algatusi, mis aitavad eristada võltsuudiseid ja propagandistlikku valeinformatsiooni teabest, mis on kogutud ajakirjanike tõeliste ja sõltumatute jõupingutuste tulemusel; rõhutab, kui oluline on tagada sõnavabadust internetis ja mujal käsitlevate ELi suuniste tulemuslik ja süstemaatiline rakendamine ja jälgida korrapäraselt nende mõju;

Surmanuhtlus, piinamine ja muud väärkohtlemise vormid

47. mõistab hukka piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja surmanuhtluse, mida kohaldatakse jätkuvalt paljudes riikides kõikjal maailmas; on mures arvukate surmanuhtluse määramiste ja hukkamiste pärast põhjustel, mis ei vasta raskete kuritegude määratlusele ja on seega vastuolus rahvusvahelise õigusega; palub, et riigid, kes ei ole seda veel teinud, kehtestaksid viivitamata surmanuhtluse moratooriumi, mis on samm selle kaotamise suunas; nõuab, et EL suurendaks oma jõupingutusi piinamise ja surmanuhtluse kaotamiseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid oleksid eriti valvsad nende riikide suhtes, kes ähvardavad oma õigusaktides või faktiliselt taastada surmanuhtluse; nõuab, et kogu maailmas lõpetataks kauplemine piinamiseks ja surmanuhtluse täideviimiseks kasutatavate kaupadega;

48. peab hädavajalikuks võidelda vanglas või mujal kinnipidamiskohas kinnipeetavate mis tahes piinamise ja väärkohtlemise, sh psühholoogilise väärkohtlemise vastu, suurendada jõupingutusi, et tagada rahvusvahelise õiguse asjakohaste sätete järgimine ning tagada ohvritele hüvitise maksmine; väljendab sügavat muret vanglate olukorra ja kinnipidamistingimuste pärast mitmes riigis, sealhulgas raviteenuste ja ravimite kättesaadavuse pärast, eriti selliste haiguste puhul nagu hepatiit või HIV; tuletab meelde, et vangidele raviteenustele juurdepääsu võimaldamisest keeldumine tähendab väärkohtlemist või isegi piinamist ning võib tähendada ohtu sattunud isiku abita jätmist; väljendab heameelt seoses kolmandatele riikidele suunatud Euroopa Liidu läbivaadatud poliitikaga, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist; palub liikmesriikidel integreerida piinamise ja muu väärkohtlemise vastased kaitsemeetmed kõikidesse oma tegevustesse ja poliitikameetmetesse;

49. väljendab heameelt piinamise tõkestamise koordineerimisrühma loomise üle ELis 2017. aastal; tervitab sellega seoses ELi õigusaktide ajakohastamist, mida nõuti Euroopa Parlamendi 29. novembri 2018. aasta seadusandlikus resolutsioonis, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks[12]; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on võitluses piinamise ja muu väärkohtlemise vastu veelgi tugevdada koostööd ÜRO mehhanismide, piirkondlike organite ja asjaomaste osalejatega, nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja inimõiguste kaitsjad;

Ettevõtlus ja inimõigused

50. kinnitab veel kord, et kõikide, nii riigisiseselt kui ka piiriüleselt tegutsevate äriühingute tegevus peab olema täielikult kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega; kinnitab veel kord ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamise tähtsust; rõhutab Euroopa ettevõtete juhtivat rolli rahvusvaheliste standardite edendamisel ettevõtluse ja inimõiguste valdkonnas; tuletab meelde äriühingute kohustust tagada, et nende tegevus ja tarneahelad ei oleks seotud inimõiguste rikkumistega, nagu sunniviisiline töö, laste töö, põlisrahvaste õiguste rikkumine, maa hõivamine, ähvardused ja rünnakud inimõiguste kaitsjate vastu ning keskkonnaseisundi halvendamine;

51. rõhutab vajadust luua siduva iseloomuga rahvusvaheline instrument, et reguleerida rahvusvahelises inimõigustealases õiguses rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude ettevõtete tegevust; nõuab, et esitataks õigusakti ettepanek ettevõtja inimõigustealase hoolsuskohustuse kohta, et hoida ära kuritarvitusi ettevõtete ülemaailmses tegevuses ning parandada õiguskaitsevahendite kättesaadavust äriühingute omavoli ohvrite jaoks; rõhutab, et kõigile riikidele on oluline täielikult rakendada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, ning kutsub neid ELi liikmesriike, kes ei ole veel vastu võtnud ettevõtjate õiguste alaseid riiklikke tegevuskavasid, tegema seda võimalikult kiiresti; ergutab ELi ja liikmesriike osalema konstruktiivselt ÜRO valitsustevahelises töörühmas, mis käsitleb rahvusvahelisi korporatsioone ja teisi äriettevõtteid seoses inimõigustega; on seisukohal, et see on vajalik samm edasi inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel;

52. nõuab tungivalt, et komisjon tagaks Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga toetatavate projektide kooskõla ELi inimõigustealase poliitika ja kohustustega ning selliste vastutusmehhanismide kehtestamise, mille abil üksikisikud saavad avalikustada EIP ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga tegevusega seotud rikkumisi; on seisukohal, et ELi institutsioonidevaheline äritegevuse ja inimõigustega tegelev rakkerühm oleks kasulik lisavahend; kutsub erasektorit, eelkõige finants-, kindlustus- ja transpordiettevõtjaid üles pakkuma oma teenuseid hädaabi osutavatele humanitaarabi andjatele, järgides täielikult humanitaarabiga seotud erandeid ja ELi õigusaktides ette nähtud erandeid; väljendab heameelt Kanada vastutustundliku ettevõtluse ombudsmani sõltumatu ametikoha loomise üle;

53. väljendab heameelt asjaolu üle, et kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra (GSP+) soodustuste süsteem loob stiimulid 27 inimõigusi ja tööstandardeid käsitleva rahvusvahelise põhikonventsiooni tulemuslikuks rakendamiseks; tõdeb, et üleilmsed väärtusahelad aitavad kaasa põhiliste rahvusvaheliste töö-, keskkonna- ja sotsiaalsete standardite tugevdamisele ning kujutavad endast võimalust teha püsivaid edusamme, eelkõige arenguriikides ja kliimamuutuste tõttu ohustatumates riikides; rõhutab, et ELi mittekuuluvad riigid, kes saavad kasu GSP+ soodustuste süsteemist, peaksid tegema edusamme inimõiguste kõigis aspektides; märgib, et täiustatud ja tulemuslikud järelevalvemehhanismid võiksid suurendada kaubandussoodustussüsteemide võimendavat potentsiaali inimõiguste rikkumistele reageerimisel; toetab inimõiguste tingimuslikkuse klauslite kehtestamist ja rakendamist ELi ja kolmandate riikide vahelistes rahvusvahelistes lepingutes, sealhulgas kaubanduse ja investeeringute valdkonnas; kutsub komisjoni üles süstemaatiliselt jälgima nende klauslite rakendamist, et tagada nende järgimine toetust saavates riikides, ning andma Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru inimõiguste austamise olukorrast partnerriikides;

Uued tehnoloogiad ja inimõigused

54. rõhutab, kui oluline on töötada välja ELi strateegia uute tehnoloogiate, näiteks tehisintellekti kasutuselevõtmiseks inimeste teenistuses ning tegeleda uute tehnoloogiate võimaliku ohuga inimõigustele, sealhulgas väärinfo, massiline jälgimine, võltsuudised, vaenukõne, riiklikud piirangud ja tehisintellekti kuritarvitamine; rõhutab lisaks seda ohtu, mida need tehnoloogiad võivad endast kujutada seadusliku tegevuse kontrollimisel, piiramisel ja õõnestamisel; rõhutab, kui oluline on leida õige tasakaal inimõiguste, eelkõige eraelu puutumatuse õiguse ja muude õiguspäraste kaalutluste vahel, nagu julgeolek või võitlus kuritegevuse, terrorismi ja ekstremismi vastu; väljendab muret teatavate kahesuguse kasutusega küberseiretehnoloogia vahendite sageneva kasutamise pärast inimõiguste aktivistide, ajakirjanike, poliitiliste oponentide ja juristide vastu;

55. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid veenaksid kolmandate riikide valitsusi kaotama repressiivsed küberturvalisuse ja terrorismivastase võitluse alased õigusaktid ja tavad; tuletab meelde kohustust ajakohastada igal aastal nõukogu määruse (EÜ) nr 428/2009 I lisa, milles on loetletud kahesuguse kasutusega kaubad, mille jaoks on vaja luba; rõhutab vajadust tulemusliku digitaalkoostöö järele valitsuste, erasektori, kodanikuühiskonna, akadeemilise ringkonna, tehnoloogia kogukonna, sotsiaalpartnerite ja muude sidusrühmade vahel, et kooskõlas rahvusvahelise inimõigustealase õigusega tagada turvaline ja kaasav digitulevik kõigi jaoks;

Rändajad ja pagulased

56. rõhutab tungivat vajadust tegeleda rändevoogude algpõhjustega, nagu sõjad, konfliktid, autoritaarsed režiimid, tagakiusamine, ebaseadusliku rände võrgustikud, inimkaubandus, inimeste ebaseaduslik üle piiri toimetamine, vaesus, majanduslik ebavõrdsus ja kliimamuutused, ning töötada välja inimõiguste ja -väärikuse austamisel põhinevad kestvad lahendused; rõhutab vajadust luua seaduslikud rändekanalid ja -teed ning hõlbustada võimaluse korral vabatahtlikku tagasipöördumist, sealhulgas kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega;

57. kutsub üles tegelema pagulaskriisi välismõõtmega, sealhulgas leides konfliktidele jätkusuutlikud lahendused, arendades asjaomaste kolmandate riikidega koostööd ja partnerlust; on veendunud, et kolmandate riikidega tehtava koostöö üheks oluliseks komponendiks on pagulasi ja inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide järgimine; rõhutab vajadust võtta kooskõlas rännet ja pagulasi käsitlevate ülemaailmsete kokkulepetega reaalseid meetmeid, et suurendada pagulaste iseseisvat toimetulekut, laiendada juurdepääsu kolmandate riikide lahendustele, parandada inimõiguste tingimusi rände haldamisel, eelkõige päritolu- ja transiidiriikides, ning tagada turvaline ja inimväärne tagasipöördumine; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid ilmutaksid täielikku läbipaistvust kolmandate riikidega tehtava rändealase koostöö poliitika ja selle jaoks rahaliste vahendite eraldamise osas; peab oluliseks, et arengu- ja koostöövahendeid ei suunataks kõrvale nende eesmärkidest ning et neist ei saaks kasu inimõiguste rikkumiste eest vastutavad isikud; nõuab, et EL toetaks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti algatust kaotada 2024. aastaks kodakondsusetus nii ELis kui ka väljaspool seda;

58. mõistab hukka pagulaste ja rändajate surmad ning inimõiguste rikkumised, mida nad Vahemerel taluma peavad; mõistab samuti hukka rünnakud valitsusväliste organisatsioonide vastu, mis neid inimesi abistavad; nõuab, et EL ja liikmesriigid suurendaksid sunniviisiliselt ümberasustatud isikutele antavat humanitaarabi; nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid pagulasi vastu võtvaid kogukondi; rõhutab, et rännet ja pagulasi käsitlevate ülemaailmsete kokkulepete rakendamine peab seega käima käsikäes kestliku arengu eesmärkides sätestatud ÜRO tegevuskava aastani 2030 rakendamisega ning samuti suuremate investeeringutega arengumaadesse;

 

59. rõhutab, et pakilised kliimaprobleemid ja bioloogilise mitmekesisuse massiline kadumine kujutavad endast suurt ohtu inimõigustele; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel töötada välja ELi strateegia, et kaitsta tervislikku keskkonda, tehes tihedat koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, kes käivitas hiljuti ÜRO Keskkonnaprogrammiga ühise strateegia; rõhutab, et ÜRO hinnangul on 2050. aastaks palju keskkonnapõgenikke; tuletab meelde riikide ja muude vastutavate organite kohustusi ja ülesannet leevendada kliimamuutuste tagajärgi ning hoolitseda selle eest, et neil ei oleks kahjulikku mõju inimõigustele; peab kiiduväärseks rahvusvahelisi jõupingutusi edendada keskkonnaküsimuste, looduskatastroofide ning kliimamuutuste käsitlemist koos inimõigustega; nõuab, et EL osaleks aktiivselt rahvusvahelises arutelus keskkonna- ja kliimapõgenike kaitsmise võimaliku normatiivse raamistiku üle;

Demokraatia toetamine

60. rõhutab, et EL peaks jätkama demokraatliku ja tulemusliku poliitilise pluralismi aktiivset toetamist inimõigusinstitutsioonides, sõltumatus meedias, parlamentides ja kodanikuühiskonnas nende püüdlustes edendada demokratiseerimist, kusjuures seda tuleks teha konteksti arvestaval viisil, võttes dialoogi ja partnerluse tugevdamise huvides arvesse asjaomaste kolmandate riikide kultuurilist ja rahvuslikku tausta; tuletab meelde, et inimõigused on demokratiseerimisprotsesside oluline nurgakivi; märgib positiivsena ära Euroopa demokraatia rahastu järjepideva tegevuse Lääne-Balkanil ning ELi ida- ja lõunanaabruses demokraatia ning põhiõiguste ja -vabaduste austamise edendamise nimel; tuletab meelde, et demokraatiale üleminekust laienemis- ja naabruspoliitika raames saadud kogemused ja õppetunnid võivad aidata teha kindlaks parimad tavad, mida võiks kasutada muude demokratiseerimisprotsesside toetamiseks ja tugevdamiseks kõikjal maailmas; tuletab meelde, et ELi laienemine on osutunud kõige tõhusamaks demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste toetamise vahendiks Euroopa mandril ning et ELiga ühinemise võimalus peaks seetõttu jääma avatuks riikidele, kes soovivad ühineda ning on viinud ellu Euroopa Liidu lepingu artiklis 49 sätestatud reformid; nõuab tungivalt, et EL jälgiks kõigi laienemisprotsesside vältel tähelepanelikult inimõigusi ja vähemuste hulka kuuluvate isikute õigusi kaitsvate sätete rakendamist;

61. peab kiiduväärseks nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi demokraatia kohta, sest need tähistavad ELi demokraatia kindlustamise käsituse ajakohastamise ja tugevdamise protsessi algust; toonitab sellega seoses, et inimõiguste ja demokratiseerimise alane haridus on äärmiselt olulised vahendid nende väärtuste kindlustamiseks nii ELis kui ka väljaspool seda; toonitab, kui tähtis on võtta ELi demokraatia toetamise programmide jaoks vastu konkreetsed rahastamiseeskirjad, võttes arvesse demokraatlike muutuste olemust; juhib tähelepanu vajadusele investeerida piisavatesse ressurssidesse, mis võimaldavad demokraatia toetamise programme ja poliitilisi prioriteete paremini koordineerida; toetab jõupingutusi ELi abi läbipaistvuse tagamiseks selles valdkonnas; võtab endale kohustuse edendada demokraatlike protsesside, eelkõige eri valitsusväliste osalejate poliitiliste ja teemapõhiste kampaaniate rahastamise läbipaistvust;

62 kinnitab oma poolehoidu ELi jätkuvale valimisprotsesside toetamisele ning valimistega seotud abi osutamisele ja siseriiklike vaatlejate toetamisele; väljendab sellega seoses heameelt Euroopa Parlamendi demokraatia toetamise ja valimiste koordineerimise rühma töö üle ja toetab seda täielikult; tuletab meelde, kui olulised on valimisvaatlusmissioonide aruannete ja soovituste nõuetekohased järelmeetmed, kuna see on võimalus suurendada nende mõju ja tugevdada ELi toetust demokraatlikele standarditele asjaomastes riikides; rõhutab vajadust toetada demokraatiat kogu valimistsükli vältel selliste pikaajaliste ja paindlike programmide abil, mille puhul võetakse arvesse demokraatlike muutuste olemust; nõuab tungivalt rangeid järelmeetmeid valimisprotsessi ajal kandidaatide, eelkõige haavatavatesse rühmadesse või vähemustesse kuuluvate isikute vastu toime pandud inimõiguste rikkumiste juhtumite suhtes;

°

° °

63. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 74. istungjärgu presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.


 

ANNEX I

 

INDIVIDUAL CASES RAISED BY THE EUROPEAN PARLIAMENT BETWEEN JANUARY AND DECEMBER 2018

 

COUNTRY

Individual

BACKGROUND

ACTION TAKEN BY THE PARLIAMENT

BAHRAIN

Nabeel Rajab

Nabeel Rajab is a leading human rights defender in Bahrain. He served a two-year prison sentence between 2012 and 2014 for his role in helping to lead and organise demonstrations in Bahrain. He was again arrested in June 2016 and, on 21 February 2018, he was sentenced by the High Criminal Court to five years in prison for tweets, wherein he criticized Bahrain's government. On 5 June 2018, the High Court of Appeal ruled to uphold the sentence against him for ‘disseminating false rumours in time of war’, ‘insulting a neighbouring country’ and ‘insulting a statutory body’ in relation to tweets he posted on alleged torture in Bahrain’s Jaw prison and the Saudi Arabia-led coalition air strikes in Yemen.

In its Resolution of 12 June 2018, the European Parliament:

- Calls for the immediate release of all those detained solely for their peaceful human rights and political activities; calls for an end to all acts of violence, harassment, intimidation, including at judicial level, and censorship of human rights defenders, political opponents, protesters, civil society actors and their relatives within and outside the country by the state authorities, security forces and services; condemns the ongoing crackdown on fundamental democratic rights, notably freedom of expression, association and assembly, political pluralism, peaceful dissent and the rule of law in Bahrain;

- Calls for the immediate and unconditional release of Mr Rajab, for any remaining charges against him to be dropped, and for the authorities to ensure that, pending his release, he is not subjected to torture or other ill-treatment and has regular access to his family, lawyers of his choice and adequate healthcare;

- Condemns the detention of Nabeel Rajab, which violates, among other things, his right to freedom of expression and his freedom of movement.

BANGLADESH

Shahidul Alam

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Maroof Zaman and Mir Ahmad Bin Quasem

 

Shahidul Alam is an internationally recognised and award-winning Bangladeshi photojournalist, a teacher and activist. He was forcibly abducted from his home on 5 August 2018 and imprisoned after speaking out on student protests and criticising the use of violence by the authorities. He had allegedly been denied adequate medical treatment and subjected to torture. He was released from prison on 20 November 2018. after being granted bail.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

On 4 December 2017, former Ambassador Maroof Zaman disappeared on his way to Dhaka airport. Mir Ahmad Bin Quasem is a barrister who was allegedly abducted by security forces on 5 August 2016. UN human rights experts and international human rights groups have reported a discernible pattern in Bangladesh of extrajudicial executions, mass arbitrary arrests and enforced disappearances such as the cases of Maroof Zaman and Mir Ahmad Bin Quasem

 

 

 

 

In its Resolution of 15 November 2018, the European Parliament:

- Calls on the Bangladeshi authorities to conduct independent investigations into reports of extrajudicial killings, enforced disappearances and excessive use of force, including the cases of Maroof Zaman and Mir Ahmad Bin Quasem, and to bring those responsible to justice in accordance with international standards;

- Calls on the Bangladeshi authorities to immediately and unconditionally release Shahidul Alam, drop all charges against him, and allow him to continue his legitimate human rights work; insists that the Bangladeshi authorities must take all necessary measures to guarantee Shahidul Alam’s physical and psychological integrity and security, as well as that of his family, and ensure that, while in detention, Shahidul Alam is treated in a manner that adheres to international principles and standards; calls on the Bangladeshi authorities to launch an immediate and public investigation into the allegations that Shahidul Alam has been tortured, and to bring the perpetrators to justice;

- Calls on the Bangladeshi authorities to conduct independent investigations into reports of extrajudicial killings, enforced disappearances and excessive use of force, including the cases of Maroof Zaman and Mir Ahmad Bin Quasem, and to bring those responsible to justice in accordance with international standards.

 


BELARUS

Mikhail Zhamchuzhny and Dzmitry Paliyenka

 

 

 

 

 

Henadz Fiadynich and Ihar Komlik

Mikhail Zhamchuzhny is the founder of the human rights organisation ‘Platform innovation’. He was sentenced to 6 years imprisonment in a penal colony by the Vitebsk regional court in June 2015.

On 12 October 2016, Dzmitry Paliyenka was sentenced to 2 years imprisonment after taking part in a peaceful protest of cyclists. He was released from prison on 14 October 2018.

On 24 August 2018, Henadz Fiadynich, chairperson of the Belarusian Independent Trade Union of Radio Electronic Industry Workers (REP), and Ihar Komlik, the Union’s accountant, were convicted of tax evasion. The charges were politically motivated. The trade union leaders were sentenced to 4 years of restricted freedom and are not eligible to hold official posts for the period of 5 years.

In its resolution of 19 April 2018, the European Parliament:

- Strongly calls for the release of Mikhail Zhamchuzhny and Dzmitry Paliyenka, two civil society activists currently detained for political reasons, and for all former political prisoners to be rehabilitated and their civil and political rights restored.

 

 

In its resolution of 4 October 2018, the European Parliament:

- Calls on the authorities to allow all independent trade unions to play their legitimate and central role in civil society without hindrance; regrets the conviction on 24 August 2018 of Henadz Fiadynich and Ihar Komlik, activists of the independent trade union REP, to four years of restricted freedom.

BURUNDI

Germain Rukuki, Nestor Nibitanga, Emmanuel Nshimirimana, Aimé Constant Gatore and, Marius Nizigama

 

Burundi has faced a political, human rights and humanitarian crisis since April 2015. Many human rights activists have been arrested and served lengthy prison sentences, most notably Germain Rukuki, Nestor Nibitanga, Emmanuel Nshimirimana, Aimé Constant Gatore and Marius Nizigama.

 

In its Resolution of 5 July 2018, the European Parliament:

- Denounces once again the intimidation, repression, violence and harassment of journalists, opposition supporters and human rights defenders;

- Calls on the Burundian authorities to respect the rule of law and fundamental human rights, such as freedom of expression and freedom of the media, and to immediately and unconditionally release Germain Rukuki, Nestor Nibitanga, Emmanuel Nshimirimana, Aimé Constant Gatore and Marius Nizigama, five human rights defenders who have been detained solely for their human rights work but stand accused by the authorities of undermining the internal security of the state.

Jean Bigirimana

The journalist Jean Bigirimana disappeared on 22 July 2016. He is one of the many victims of enforced disappearances.

- Demands that the Burundian authorities launch investigations with regard to the situation of the journalist Jean Bigirimana.


CAMBODIA

Kem Sokha

Sam Rainsy

 

Kem Sokha, is the President of the Cambodia National Rescue Party (CNRP), an opposition party in Cambodia. On 3 September 2017, he was arrested and then charged with treason. On 16 November 2017, the Supreme Court announced the dissolution of the CNRP, at the end of a one-day hearing, and banned 118 CNRP politicians from being politically active for five years.

On 10 September 2018, he was released on bail, and subsequently placed under house arrest.

Sam Rainsy was the previous President of the CNRP. He was convicted of criminal defamation and lives in exile.

 

In its Resolution of 13 September 2018, the European Parliament:

- Notes that Kem Sokha was released from prison on bail under strict conditions; denounces the fact that Kem Sokha has been placed under house arrest; calls for all charges against Kem Sokha to be dropped and for his immediate and full release; calls, furthermore, for other politically motivated charges and rulings against opposition politicians, including Sam Rainsy, to be dropped immediately;

- Is worried about the condition of Kem Sokha’s health, and calls on the Cambodian authorities to allow him to receive appropriate medical treatment; asks the Government to allow Kem Sokha to meet foreign diplomats, UN officials and human rights observers;

CHINA

Wu Gan, Xie Yang, Lee Ming-che, Tashi Wangchuk and Tibetan monk Choekyi

 

Wu Gang has been involved in human rights activism since May 2008. He supported the woman charged with murder in the Deng Yujiao incident in 2009. Since then he has advocated online and on the streets for a number of human rights cases.

In spring 2015 Wu started working for the Beijing Fengrui Law Firm, but on 20 May 2015 he was detained by police in Nanchang, and on 7 July he was formerly arrested and charged with inciting subversion of state power, and then in 16 August he was charged with subversion of state power.

On 26 December 2017 he was found guilty of subverting state power and sentenced to eight years in prison, which is one of the harshest sentences given to a Chinese human rights activist since the start of China's crackdown on lawyers and activists in 2015.

Xie Yang is a human rights lawyer who represented the family of Xu Chunhe, a man shot dead by police in Heilongjiang Province in May 2015. He has also represented those involved in the New Citizens' Movement, the Chinese Democracy Party, Christians and victims of land grabs. On 26 December 2017, a court declared him guilty of inciting subversion of state power but announced that he would be exempted from criminal penalties.

 

Lee Ming-che is a Taiwanese democracy activist, detained by Chinese authorities since March 2017. On 28 November 2017, a sentenced him to five years in prison after finding him guilty on charges of subverting state power.

Tashi Wangchuk, a Tibetan shopkeeper and language rights advocate. He has been detained since January 2016, when he was arrested after he appeared in a New York Times video advocating the right of Tibetans to learn and study in their mother tongue. On 22 May 2018, he was found guilty of inciting separatism and sentenced to five years in prison.

Tibetan monk Choekyi was detained in June 2015 after he wore a t-shirt with Tibetan writing celebrating the Dalai Lama’s 80th birthday that year and posted messages of good wishes on social media. Choekyi was accused of being part of an ‘anti-Communist Party’ group.

 

In its Resolution of 18 January 2018, the European Parliament:

- Urges the Chinese authorities to release immediately and unconditionally all human rights defenders, activists, lawyers, journalists and petitioners being detained for their human rights work, and to end the ongoing crackdown against them, which is being perpetrated in the form of detention, judicial harassment and intimidation;

- Calls on the Government of the People’s Republic of China to release Wu Gan immediately and unconditionally, as he has been imprisoned solely for peacefully exercising his right to freedom of expression and assembly, and – pending his release – to ensure that he has regular, unrestricted access to his family and lawyers of his choice, and is not subjected to torture or other ill-treatment;

- Calls on the Government of the People’s Republic of China to release Wu Gan immediately and unconditionally, as he has been imprisoned solely for peacefully exercising his right to freedom of expression and assembly, and – pending his release – to ensure that he has regular, unrestricted access to his family and lawyers of his choice, and is not subjected to torture or other ill-treatment; calls for a prompt, effective and impartial investigation into torture in China and for those responsible to be brought to justice;

- Emphasises the need to investigate the allegations of torture of Xie Yang;

- Calls on the Chinese authorities to release Lee Ming-che immediately and unconditionally, and – pending his release – to ensure that he is protected from torture and other ill-treatment, and allowed access to his family, lawyers of his choice and adequate medical care;

- Expresses its deep concern at the arrest and continued detention of Tashi Wangchuk, as well as his limited right to counsel, the lack of evidence against him and the irregularities in the criminal investigation; calls for the immediate and unconditional release of Tashi Wangchuk;

- Calls on the Chinese authorities to release the Tibetan monk Choekyi immediately and unconditionally; urges the Chinese Government to allow his relatives and the lawyers of his choice to visit him and, in particular, to provide him with adequate medical care;

Ilham Tohti, Eli Mamut, Hailaite Niyazi, Memetjan Abdulla, Abduhelil Zunun and Abdukerim Abduweli

Ilham Tohti is a Uyghur economics professor. He was sentenced to life imprisonment on 23 September 2014 on the charge of alleged separatism, after being detained in January of the same year. He has always rejected separatism and violence and has sought reconciliation based on respect for Uyghur culture. Seven of his former students were also detained and sentenced to imprisonment of between three and eight years for alleged collaboration with Ilham Tohti.

Eli Mamut, Hailaite Niyazi, Memetjan Abdulla, Abduhelil Zunun and Abdukerim Abduweli belong to the Uyghur community and have been detained in violation of their fundamental human rights.

In its Resolution of 4 October 2018, the European Parliament:

- Reiterates its call on the Chinese Government to immediately and unconditionally release Uyghur scholar Ilham Tohti and all others detained solely for the peaceful exercise of their freedom of expression and, pending their release, calls on China to ensure that they have regular, unrestricted access to their families and lawyers of their choice; calls, furthermore, for the release of Eli Mamut, Hailaite Niyazi, Memetjan Abdulla, Abduhelil Zunun and Abdukerim Abduweli, as requested by the EU during the 36th round of the EU-China Human Rights dialogue held in Beijing on 9-10 July 2018.

DEMOCRATIC REPUBLIC OF CONGO

Carbone Beni, Mino Bompomi, Palmer Kabeya Roger Katanga Mwenyemali, Bony Dickson Mputu, Grâce Tshiunza, Cedrick Kalonji and Arciel Beni.

In December 2017, human rights defenders – Carbone Beni, Mino Bompomi, Palmer Kabeya, Roger Katanga Mwenyemali, Bony Dickson Mputu, Grâce Tshiunza, Cedrick Kalonji and Arciel Beni, all affiliated with the civil society movement Filimbi – were arrested and detained without arrest warrants. They were released in 2018 after serving prison sentences.

In its Resolution of 18 January 2018, the European Parliament:

- Calls on the Congolese authorities to proceed with the immediate and unconditional release of all prisoners of conscience.

EGYPT

Giulio Regeni

Giulio Regeni, was an Italian doctoral student at Cambridge University. He conducted research in Cairo on the development of independent trade unions in Egypt and had contact with opponents of the government. He disappeared on 25 January 2016 after leaving his home in Cairo.

His body was found on 3 February 2016 next to a road on the outskirts of Cairo. It was found to have been subjected to severe beating and multiple forms of torture.

In its Resolution of 8 February 2018, the European Parliament:

- Recalls its continued outrage at the torture and killing of the Italian researcher Giulio Regeni, and denounces, once again, the lack of progress in the investigation into this brutal murder; stresses that it will continue to press the European authorities to engage with their Egyptian counterparts until the truth is established on this case and the perpetrators are held accountable.

Ahmad Amasha, Hanan Badr el-Din, Amal Fathy, Ezzat Ghoneim, Hoda Abdelmoneim, Ibrahim Metwally Hegazy, and Azzouz Mahgoub

Mahmoud ‘Shawkan’ Abu Zeid, Hisham Gaafar, Mohammed ‘Oxygen’ Ibraim, Ismail Iskandarani, Adel Sabri, Ahmed Tarek Ibrahim Ziada, Alaa Abdelfattah, Shady Abu Zaid, Mostafa al-Aasar, Hassan al-Bannaand and Moataz Wadnan

 

Since late October 2018, at least 40 human rights workers, lawyers and political activists have been arrested in Egypt, some of them forcibly disappeared. Human rights lawyer Ezzat Ghoneim, head of the Egyptian Coordination for Rights and Freedoms (ECRF), has been in pre-trial detention since March 2018, charged with ‘human rights terrorism’. Human rights lawyer Ibrahim Metwally Hegazy, co-founder of the League of Families of the Disappeared, was subjected to enforced disappearance and tortured and then ordered into arbitrary preventive detention, and remains in solitary confinement. human rights defender Amal Fathy was handed a two-year prison sentence in September 2018, on charges of ‘spreading false news’ with intent to harm the Egyptian state and of ‘public indecency’ for publishing a video on social media criticising the government’s failure to combat sexual violence.

 

In its Resolution of 13 December 2018, the European Parliament:

- Calls on the Egyptian Government to immediately and unconditionally release human rights defenders Ahmad Amasha, Hanan Badr el-Din, Amal Fathy, Ezzat Ghoneim, Hoda Abdelmoneim, Ibrahim Metwally Hegazy, and Azzouz Mahgoub and media workers Mahmoud ‘Shawkan’ Abu Zeid, Hisham Gaafar, Mohammed ‘Oxygen’ Ibraim, Ismail Iskandarani, Adel Sabri, Ahmed Tarek Ibrahim Ziada, Alaa Abdelfattah, Shady Abu Zaid, Mostafa al-Aasar, Hassan al-Bannaand and Moataz Wadnan, and all others detained solely for the peaceful exercise of their freedom of expression, in violation of Egypt’s constitution and international obligations; pending their release, calls on Egypt to allow them full access to their families, lawyers of their choice and adequate medical care, and to conduct credible investigations into any allegations of ill-treatment or torture.

Ola al-Qaradawi and Hosam Khalaf

Ola al-Qaradawi, a Qatari national, and her husband Hosam Khalaf, an Egyptian national, have been detained in appalling conditions in Egypt since 30 June 2017, with no charges formulated against either of them. In June 2018 the UN Working Group on Arbitrary Detention found that they have been subjected to cruel, inhuman or degrading treatment that may amount to torture, declared their detention arbitrary and called on the Egyptian government to release them.

- Urges the Egyptian Government to put an end to all discriminatory measures put in place after June 2017 against Qatari nationals, with particular reference to the case of Ola al-Qaradawi and her husband Hosam Khalaf.

GAZA STRIP

Avera Mengistu and Hisham al-Sayed

Avera Mengistu, an Israeli national whose family emigrated to Israel from Ethiopia, and Hisham al-Sayed, a Palestinian Bedouin from Israel, both of whom have psychosocial disabilities, are believed to be held in unlawful, incommunicado detention in the Gaza Strip.

In its Resolution of 19 April 2018, the European Parliament:

- Calls for Avera Mengistu and Hisham al-Sayed to be freed and returned to Israel.

IRAN

Nasrin Sotoudeh

Nasrin Sotoudeh is an Iranian human rights lawyer who undertook the legal defence of dissenters arrested in the 2009 mass protests, before her own arrest in 2010.

When she was awarded the Sakharov Prize in 2012, she was serving a 6-year jail sentence and on a 7-week hunger strike in solitary confinement in Iran's Evin prison. She was unexpectedly released in September 2013, but her sentence was not lifted. She returned to her activism, defending women victims of acid attacks, religious minorities and human rights campaigns, including the campaign for an end to the death penalty.

In June 2018, she was arrested and put in prison due to her support for the ongoing wave of protesters against compulsory hijab, and against torture. In March 2019, she was sentenced to 33 years in prison and 148 lashes, convicted of endangering national security, spreading propaganda, membership of illegal groups, encouraging people to engage in corruption and prostitution, and appearing without the sharia-sanctioned hijab.

In its Resolution of 13 December 2018, the European Parliament:

- Calls on the Government of Iran to immediately and unconditionally release Nasrin Sotoudeh; commends Nasrin Sotoudeh for her courage and commitment; urges the judiciary system of Iran to respect due process and fair trial and disclose information on the charges against Nasrin Sotoudeh;

- Calls on the Iranian authorities to ensure that the treatment of Nasrin Sotoudeh while in detention adheres to the conditions set out in the ‘Body of Principles for the Protection of All Persons under Any Form of Detention or Imprisonment’, adopted by UN General Assembly resolution 43/173 of 9 December 1988.

 

Ahmadreza Djalali, Kamran Ghaderi, Nazanin Zaghari-Ratcliffe, Abbas Edalat

Iranian authorities have continued a practice of arrests of EU-Iranian dual citizens. These arrests are followed by a pattern of prolonged solitary confinement and interrogations, lack of due process, denial of consular access or visits by the UN or humanitarian organisations, secretive trials, long prison sentences based on vague or unspecified ‘national security’ and ‘espionage’ charges, and state-sponsored smear campaigns against the imprisoned individuals.

Ahmadreza Djalali, is a Swedish-Iranian academic and researcher. In October 2017, he was sentenced to death for allegedly spying. Kamran Ghaderi, an Austrian-Iranian citizen, was arrested in January 2016. In the same years, he was sentenced to 10 years in prison after the prosecution used a coerced confession. Nazanin Zaghari-Ratcliffe is a British-Iranian who worked for a charitable organisation. She was arrested in April 2016. In September 2016, she was sentenced to five years' imprisonment allegedly for plotting to topple the Iranian government. Abbas Edalat, a British-Iranian academic. He was arrested in April 2018 and was detained on security charges. He was released in December 2018.

In its Resolution of 31 May 2018, the European Parliament:

- Calls on the Iranian authorities to guarantee Mr Djalali full access to his lawyer and to any medical treatment should he so request; urges the Iranian authorities to annul his death sentence and to immediately release him, as requested by the international community;

- Calls on the Iranian authorities to ensure the retrial of Kamran Ghaderi, in order to guarantee that his right to a fair trial is respected, to immediately release Nazanin Zaghari-Ratcliffe, who is already eligible for early release, and to urgently make known the charges against Abbas Edalat.

MALDIVES

Hussein Humaam Ahmed, Ahmed Murrath and Mohamed Nabeel

Maldivian law, in contravention of international law, allows minors to be sentenced to a delayed death penalty, to be carried out when the minor reaches the age of 18. In at least three cases, specifically those of Hussein Humaam Ahmed, Ahmed Murrath and Mohamed Nabeel, the Supreme Court of Maldives confirmed death sentences for condemned individuals whose trials failed to uphold internationally recognised standards of fair trial.

In its Resolution of 15 March 2018, the European Parliament:

- Calls for the universal abolition of capital punishment, and calls on the Government to revoke all capital punishment charges against juveniles and to prohibit the execution of juvenile offenders.

MYANMAR

Wa Lone, Kyaw Soe Oo and Aung Ko Htwe

On 12 December 2017, two journalists, Wa Lone and Kyaw Soe Oo, were arbitrarily arrested and detained for allegations of reporting serious human rights violations carried out by the Myanmar Armed forces in Rakhine State.

They were subsequently charged under the Official Secrets Acts of 1923 and on 3 September 2018, they were sentenced by a court to seven years of imprisonment.

In October 2005, Aung Ko Htwe was kidnapped by the Myanmar military in Yangon and forced to serve in the army. He was 13 years old at the time. In 2017, he was arrested and served two years in prison after being sentenced because of a media interview he gave about his experiences in the military. He was released on 6 September 2019.

In its Resolution of 13 September 2018, the European Parliament:

- Strongly condemns the arbitrary arrest and sentencing of journalists Wa Lone and Kyaw Soe Oo for reporting on the situation in Rakhine State;

- Calls on the authorities of Myanmar to release them immediately and unconditionally and to drop all charges against them and all persons arbitrarily detained, including political prisoners, human rights defenders, journalists and media workers, simply for exercising their rights and freedoms.

PHILIPPINES

Leila De Lima

Leila De Lima is a lawyer and politician. She served as Minister of Justice from 2010 to 2015.  Elected senator in 2016, she chaired the Senate Committee on Justice and Human Rights investigating the extrajudicial killings in Davao while President Duterte was mayor of the city. She was removed from her position as chairperson on 19 September 2016 and was arrested on 23 February for allegedly violating the drug trafficking law. There have been serious concerns that the offences Senator De Lima has been charged with are almost entirely fabricated and politically motivated.

In its Resolution of 19 April 2018, the European Parliament:

- Reiterates its call on the authorities of the Philippines to release Senator Leila De Lima and to provide her with adequate security and sanitary conditions whilst in detention;

- Further reiterates its call on the authorities to guarantee a fair trial and to drop all politically motivated charges against her.

RUSSIA

Oyub Titiev

On 9 January 2018, Oyub Titiev, human rights activist and the Chechnya office director at the 2009 Sakharov Prize-winning human rights organisation, the Memorial Human Rights Centre was arrested by Chechen police and charged with drug possession. He denied these charges, which were denounced as fabricated by NGOs and other human rights defenders. On 18 March 2019, he was sentenced to four years in prison. He was released on parole in June 2019, after serving one and a half year detention.


 

In its Resolution of 8 February 2018, the European Parliament:

- Calls for the immediate release of the Director of the Memorial Human Rights Centre in the Chechen Republic, Mr Oyub Titiev, who was detained on 9 January 2018 and then officially indicted and remanded on trumped-up charges of illegal acquisition and possession of narcotics;

- Urges the Russian authorities to ensure full respect for Mr Titiev’s human and legal rights, including access to a lawyer and medical care, physical integrity and dignity, and protection from judicial harassment, criminalisation and arbitrary arrest;

- Is of the opinion that the arrest of Mr Titiev is part of a worrying trend of arrests, attacks, intimidations and discreditations of independent journalists and human rights defenders working in Chechnya.

Oleg Sentsov

 

Oleg Sentsov is a Ukrainian film director and writer, an outspoken opponent of Russia's annexation of Crimea. On 10 May 2014, he was arrested in Simferopol, Crimea, on charges of plotting acts of terrorism against the Russian 'de facto' rule in Crimea. He was accused of leading a terrorist organisation preparing to blow up monuments in Crimea, however no conclusive evidence of his involvement in criminal activities was found. Nonetheless, he was sentenced to 20 years in jail and sent to a high-security prison in Siberia, thousands of kilometres away from his home.

In May 2018, he staged a 145-day hunger strike demanding Russia’s release of dozens of Ukrainians whom he considers political prisoners. In December 2018, the European Parliament awarded him the Sakharov Prize. On 7 September 2019, in a prisoner swap with Ukraine, Russia released Oleg Sentsov.

In its Resolution of 14 June 2018, the European Parliament:

- Demands that the Russian authorities immediately and unconditionally release Oleg Sentsov and all other illegally detained Ukrainian citizens in Russia and on the Crimean peninsula; recalls that currently there are in total more than 70 Ukrainian political prisoners in Russia and in occupied Crimea;

- Underlines that the treatment of all prisoners must meet international standards and that all detainees should have access to legal counsel, to their families, to their diplomatic representatives and to medical treatment; stresses that the Russian authorities and judicial personnel bear full responsibility for the safety and wellbeing of those detained, especially in Crimea, in line with the Fourth Geneva Convention;

- Expresses its solidarity with the Ukrainian filmmaker, political activist and political prisoner Oleg Sentsov, who began a hunger strike on 14 May 2018 to press for the release of illegally detained compatriots, and is concerned about the effects of the hunger strike on Oleg Sentsov’s health.

SAUDI ARABIA

Jamal Khashoggi

Jamal Khashoggi was a prominent Saudi journalist who had been missing since entering the consulate of Saudi Arabia in Istanbul on 2 October 2018 to obtain documents necessary for his marriage. Saudi Arabia at first denied any involvement in his disappearance, but then admitted that he had been killed and dismembered by Saudi agents inside its consulate.

In its Resolution of 25 October 2018, the European Parliament:

- Condemns in the strongest possible terms the torture and killing of Jamal Khashoggi and extends its condolences to his family and friends; urges the Saudi authorities to disclose the whereabouts of his remains; recalls that the systematic practice of enforced disappearances and extrajudicial killings constitutes a crime against humanity;

- Calls for an independent and impartial international investigation into the circumstances of the death of Jamal Khashoggi; calls on those responsible to be identified and brought to justice, following a fair trial to be held in accordance with international standards before an impartial court and with international observers present;

- Is extremely concerned about information on Jamal Khashoggi’s fate and the implication of Saudi agents; takes note of the ongoing investigation by Turkish and Saudi officials and encourages further joint efforts; calls on the Saudi authorities to fully cooperate with the Turkish authorities and urges the Turkish authorities, for their part, to make all the information available in order to clarify exactly what happened on 2 October 2018, beyond the hypotheses;

- Reiterates that if the disappearance and murder of Jamal Khashoggi is attributed to Saudi agents, both state entities and individuals must be held to account; calls on the VP/HR and the Member States, in this regard, to stand ready to impose targeted sanctions, including visa bans and asset freezes against Saudi individuals, as well as human rights sanctions against the Kingdom of Saudi Arabia, once the facts have been established; insists that any such sanctions should target not only the perpetrators but also the masterminds and inciters of this crime;

- Is concerned that the disappearance of Mr Khashoggi is linked to his criticism of Saudi policies in recent years; reiterates its call on the Saudi authorities to open up to fundamental rights, including the right to life and the right to free expression and peaceful dissent.

Loujain al-Hathloul, Aisha al-Mana, Madeha al-Ajroush, Eman al-Nafjan, Aziza al-Youssef, Hessah al-Sheikh, Walaa al-Shubbar, Ibrahim Fahad Al-Nafjan, Ibrahim al-Modeimigh, Mohammed al-Rabiah and Abdulaziz al-Meshaal

On 15 May 2018 Saudi authorities arrested seven women – Loujain al-Hathloul, Aisha al-Mana, Madeha al-Ajroush, Eman al-Nafjan, Aziza al-Youssef, Hessah al-Sheikh, Walaa al-Shubbar – and four men – Ibrahim Fahad Al-Nafjan, Ibrahim al-Modeimigh, Mohammed al-Rabiah and Abdulaziz al-Meshaal – for their women’s rights activism.

The arrested human rights defenders have been charged with supporting the activities of foreign circles, recruiting persons in charge of sensitive government positions and providing foreign circles with money with the aim of destabilising the Kingdom. These activists are known for their campaign against the ban on women driving and in favour of abolishing the male guardianship system.

Madeha al-Ajroush, Walaa al-Shubbar, Aisha al-Mana and Hessah al-Sheikh were released on 24 May 2018 while the others remained in detention.

 

In its Resolution of 31 may 2018, the European Parliament:

-  Calls on the Saudi authorities to put an end to all forms of harassment, including at judicial level, against Ms Eman al-Nafjan, Ms Aziza al-Youssef, Ms Loujain al-Hathloul, Ms Aisha al-Mana, Ms Madeha al-Ajroush, Ms Hessah al-Sheikh, Ms Walaa al-Shubbar, Mr Mohammed al-Rabiah, and Mr Ibrahim al-Modeimigh and all other human rights defenders in the country, so that they are able to carry out their work without unjustified hindrance and fear of reprisal.

 

SUDAN

Salih Mahmoud Osman

Salih Mahmoud Osman, a Sudanese lawyer, had provided free legal representation to people arbitrarily detained, tortured and subjected to serious human rights abuses in Sudan for over two decades when the European Parliament awarded him the Sakharov Prize in 2007.

 

Native of Darfur, he was himself detained by the authorities several times, but never charged with any crime.  He is actively involved in the protection of the millions of Darfuris displaced from their homes by the still on-going fighting in Darfur.

 

In February 2018, he was detained by the Sudanese National Intelligence and Security Service, against the background of widespread protests and was released after four months of detention. On 8 January 2019, he was arrested again and was released after the military coup in April 2019.

 

 In its Resolution of 15 March 2018, the European Parliament:

- Calls for the immediate and unconditional release of the Sakharov Laureate Salih Mahmoud Osman, as well as of any other human rights defenders, civil society activists and opposition activists who are being held solely as a result of their legitimate and peaceful work in defence of human rights and democracy.

Noura Hussein Hammad

Noura Hussein Hammad was forced into early marriage at the age of 16. According to her testimony, on 2 May 2017, six days after the wedding, she was beaten and raped by her husband with the assistance of his relatives. She stabbed her husband to death in self-defence when he attempted to rape her again the following day. She was subsequently charged for murder. She had been imprisoned at Omdurman Women’s Prison until 29 April 2018 when she was found guilty of premeditated murder and sentenced to death by the Central Criminal Court of Omdurman. An appeal has been lodged against her sentence.

In its Resolution of 31 May 2018, the European Parliament:

- Deplores and condemns the sentencing to death of Noura Hussein Hammad; calls on the Sudanese authorities to commute the death sentence and fully take into account the fact that Ms Hussein was acting in self-defence against the attempt by a man and his accomplices to rape her;

- Calls on the Sudanese authorities to comply with national law and international human rights standards, including the Protocol to the African Charter on Human and Peoples’ Rights on the Rights of Women in Africa, as well as the Protocol of the Court of Justice of the African Union, adopted on 11 July 2003; recalls that, according to international standards, the imposition of the death penalty against clear evidence of self-defence constitutes arbitrary killing, particularly in instances where women have been charged with murder when defending themselves;

- Reminds the Sudanese authorities of their obligation to guarantee fundamental rights, including the right to a fair trial; insists that all necessary measures must be taken to ensure that Noura Hussein Hammad’s trial genuinely meets the highest standards of fairness and due process.

UGANDA

Robert Kyagulanyi Ssentamu, known by the stage name Bobi Wine

Robert Kyagulanyi Ssentamu, known as Bobi Wine, is a musician, businessman and politician. He has emerged as an influential critic of Ugandan President after winning a seat in the Ugandan Parliament in 2017.

On 15 August 2018, he was arrested for possible charges of unlawful possession of firearms and incitement to violence. He was later charged with treason in a civilian court and subsequently released on bail.

In its Resolution of 13 September 2018, the European Parliament:

- Calls on the Ugandan authorities to drop what appear to be trumped-up charges against Bobi Wine and to stop the crackdown against opposition politicians and supporters.

UNITED ARAB EMIRATES

Ahmed Mansoor

Ahmed Mansoor is a prominent human rights activist. On 29 May 2018, he was sentenced to 10 years in prison for exercising his right to freedom of speech in Twitter posts following a grossly unfair trial in Abu Dhabi. He was also fined one million UAE dirhams (EUR 232 475) and was to be placed under surveillance for three years on his release

In its Resolution of 4 October 2018, the European Parliament:

- Strongly condemns the harassment, persecution and detention of Ahmed Mansoor as well as of all other human rights defenders solely on the basis of their human rights work and their use of their right to freedom of expression both online and offline;

- Calls on the authorities to release Mr Mansoor immediately and unconditionally, and to drop all charges against him, as he is a prisoner of conscience detained solely for peacefully exercising his right to freedom of expression, including through his human rights work;

- Expresses its grave concern at the reports that Ahmed Mansoor has been subjected to forms of torture or ill-treatment while in detention, and that he is being held in solitary confinement; urges the authorities to investigate these allegations and grant him immediate and regular access to a lawyer, to his family, and to any medical care he may require.

VIETNAM

Hoang Duc Binh, Nguyen Nam Phong, Nguyen Trung Truc and Le Dinh Luong

Hoang Duc Binh is an environmental rights defender and a member of Viet Labour, an organisation of labour groups inside and outside Vietnam aiming to protect the rights of workers. He is also an active blogger and covered the environmental disaster caused by the Taiwanese steel plant, Formosa, in April 2016, its impact on local populations, as well as protests against the company as a result of the pollution. He was sentenced to 14 years in prison for blogging about the protests. Nguyen Nam Phong was sentenced to two years in prison for taking part in the protests. He was released from prison on 28 July 2019.

In April 2018 members of the Brotherhood for Democracy were sentenced to prison terms of between seven and 15 years as part of an extensive enforcement of the national security provisions of the Criminal Code. In September 2018, Nguyen Trung Truc, member of this group, was sentenced to a 12-year prison term on charges of trying to overthrow the state.

Le Dinh Luong, a human rights defender who has peacefully advocated the promotion and protection of human rights, was sentenced on 16 August 2018 under the national security provisions of the Criminal Code to 20 years in prison and 5 years of house arrest.

In its Resolution of 15 November 2018, the European Parliament:

- Calls on the Vietnamese authorities to immediately and unconditionally release all human rights defenders and prisoners of conscience detained or sentenced for merely exercising their right to freedom of expression, including Hoang Duc Binh, Nguyen Nam Phong, Nguyen Trung Truc and Le Dinh Luong, and to drop all charges against them.

 


 

ANNEX II

 

LIST OF RESOLUTIONS

 

 

List of resolutions adopted by the European Parliament during the year 2018 and relating directly or indirectly to human rights violations in the world

 

Country

Date of adoption in plenary

Title

Africa

DRC +

18.01.2018

Democratic Republic of Congo

Nigeria +

18.01.2018

Nigeria

Egypt  +

08.02.2018

Executions in Egypt

Sudan +

15.03.2018

The arrest of human rights defenders in Sudan, notably the case of Sakharov Prize laureate Salih Mahmoud Osman

Uganda +

15.03.2018

Mercy killings in Uganda

Sudan +

31.05.2018

Sudan, notably the situation of Noura Hussein Hammad

Burundi +

05.07.2018

Burundi

Somalia +

05.07.2018

Somalia

Uganda +

13.09.2018

Uganda, arrest of parliamentarians from the opposition

Tanzania +

13.12.2018

Tanzania

Egypt +

13.12.2018

Egypt, notably the situation of human rights defenders

Americas

Haiti +

08.02.2018

Child slavery in Haiti

Nicaragua

31.05.2018

Situation in Nicaragua

Cuba +

15.11.2018

The human rights situation in Cuba

Asia

China +

18.01.2018

The cases of human rights activists Wu Gan, Xie Yang, Lee Ming-che, Tashi Wangchuk and the Tibetan monk Choekyi

Maldives +

15.03.2018

Situation in the Maldives

Philippines  +

19.04.2018

Philippines

Bangladesh +

14.06.2018

Situation of Rohingya refugees, in particular the plight of children

Cambodia +

13.09.2018

Cambodia, notably the case of Kem Sokha

Myanmar +

13.09.2018

-Myanmar, notably the case of journalists Wa Lone and Kyaw Soe Oo

China +

04.10.2018

Mass arbitrary detention of Uyghurs and Kazakhs in the Xinjiang Uyghur Autonomous Region

Bangladesh +

15.11.2018

The human rights situation in Bangladesh

Vietnam +

15.11.2018

Vietnam, notably the situation of political prisoners

Europe and Eastern Partnership countries

Russia +

08.02.2018

Russia, the case of Oyub Titiev and the Human Rights Centre Memorial

Belarus +

19.04.2018

Belarus

Russia +

14.06.2018

Russia, notably the case of Ukrainian political prisoner Oleg Sentsov

Moldova +

05.07.2018

The political crisis in Moldova following the invalidation of the mayoral elections in Chișinău

Belarus+

04.10.2018

Deterioration of media freedom in Belarus, notably the case of Charter 97

Middle East

Gaza +

19.04.2018

The situation in Gaza strip

Saudi Arabia +

31. 05.2018

Women’s rights defenders in Saudi Arabia

Iran +

31. 05.2018

European Parliament resolution on the situation of imprisoned EU-Iranian dual nationals in Iran

Bahrein +

12.06.2018

Human rights situation in Bahrain, notably the case of Nabeel Rajab

United Arab Emirates +

04.10.2018

The UAE, notably the situation of human rights defender Ahmed Mansoor

Saudi Arabia +

25.10.2018

The killing of journalist Jamal Khashoggi in the Saudi consulate in Istanbul

Iran +

13.12.2018

Iran, notably the case of Nasrin Sotoudeh

Cross-cutting issues

Minorities *

13.01.2018

Minimum standards for minorities in the EU

Women, gender equality and climate justice *

16.01.2018

Women, gender equality and climate justice

Indigenous peoples *

03.07.2018

Violation of the rights of indigenous peoples in the world, including land grabbing

Forced marriages *

04.07.2018

Towards an EU external strategy against early and forced marriages

 

+ urgency resolution, according to rule 135, EP RoP

* resolutions with human rights-related issues

 


 

 

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI KIRI

Maria Arena

Esimees

Inimõiguste allkomisjon

BRÜSSEL

Teema: Arvamus inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2018. aasta aruande kohta (2019/2125(INI))

Austatud esimees

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile tehti kõnealuse menetluse raames ülesandeks esitada arvamus Teie komisjonile. Komisjon otsustas 6. novembri 2019. aasta koosolekul esitada arvamuse kirja vormis.

Nimetatud koosolekul[13] arutas naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon küsimust ning otsustas paluda vastutaval inimõiguste allkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud.

Lugupidamisega

Evelyn Regner

 

ETTEPANEKUD

1. tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse teine tegevuskava (GAP II) on üks ELi põhivahenditest soolise võrdõiguslikkuse suurendamiseks kolmandates riikides; kutsub komisjoni üles hindama tegevuskava lõppedes selle üldist mõju, võtma arvesse parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta ja 31. mai 2018. aasta resolutsiooni talituste ühise töödokumendi (SWD(2015)0182) „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ rakendamise kohta, ning neis esitatud soovitusi järgides koostama GAP III, mis sisaldaks taas konkreetseid laiahaardelisi eesmärke sootundliku eelarvestamise kohta ning millel oleks soolist võrdõiguslikkust käsitleva teatise staatus; tuletab sellega seoses meelde rahvusvahelise partnerluse voliniku kandidaadi Jutta Urpilaineni poolt 1. oktoobril 2019 Euroopa Parlamendis toimunud kuulamisel võetud kohustust käivitada GAP III ning rõhutab soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava suurt mõju soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele rahvusvahelistes partnerlustes;

2. juhib tähelepanu aluslepingust tulenevale ELi kohustusele edendada soolist võrdõiguslikkust ja tagada soolise aspekti arvestamine kõikides oma meetmetes, sealhulgas välistegevuses; rõhutab, et ELi soolise võrdõiguslikkuse teise tegevuskava rakendamise 2018. aasta aruandes jõuti järeldusele, et soolise aspekti arvestamise ning konkreetsete meetmete ja tegevuste kombineerimise abil on tehtud märkimisväärseid edusamme, tunnustab tava kaasata naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus inimõigustealastesse dialoogidesse ning konkreetseid jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse integreerimiseks ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse; nõuab ülemaailmseid algatusi, piisavat rahastamist ja süsteemset lähenemisviisi sooküsimuste kaasamiseks välispoliitikasse ja -tegevusse, eelkõige sellistes valdkondades nagu kaubandus, tööhõive, haridus, konfliktid ja rahu kindlustamine, kliima ja keskkond, põllumajandus, vaesus, inimkaubandus, ränne ja eelarvestamine; rõhutab, et ELi delegatsioonid peavad tugevdama oma rolli soolise võrdõiguslikkuse koordineerimise valdkonnas, muu hulgas soolise võrdõiguslikkuse kontaktpunktide loomise kaudu, kui seda veel tehtud ei ole, ning koostöös Euroopa välisteenistuse sooküsimuste peanõunikuga kolmandates riikides, tagades selleks eraldi eelarve ja kasutades võrdõiguslikkuse analüüsi sooliselt eristatud andmetega;

3. peab kahetsusväärseks, et komisjoni aastaaruandes inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2018. aastal ei tunnistata selgesõnaliselt ülemaailmselt suurenevaid tagasilööke naiste õiguste valdkonnas, eriti seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste puhul, ning tunneb muret asjaolu pärast, et komisjon ei ole selle nähtuse vastu võitlemiseks esitanud ühtegi strateegiat; rõhutab, et ELi välistegevuses, sealhulgas arengupoliitikas, on vaja teha tööd tervisega seotud kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks; mõistab teravalt hukka nn üldise vaikimisseaduse ennistamise ja laiendamise Trumpi valitsuse poolt ning selle kahjuliku mõju naiste ja tütarlaste juurdepääsule kõikehõlmavale tervishoiule ning seksuaal- ja reproduktiivõigustele, mis on põhilised inimõigused, kordab ELile ja selle liikmesriikidele esitatud üleskutset põhjalikult uurida ja kaaluda praeguses olukorras tekkinud rahastamise puudujääkide kõrvaldamist;

4. rõhutab naistevastase vägivalla murettekitavat suurenemist ning nõuab edasisi meetmeid Istanbuli konventsiooni ratifitseerimiseks ja rakendamiseks kogu Euroopas; kutsub ELi delegatsioone üles võtma naistevastast vägivalda käsitlevaid andmeid arvesse riigipõhiste soovituste koostamisel ning edendama ohvrite kaitse- ja toetusmehhanisme; palub Euroopa välisteenistusel parandada ELi LGBTI-suuniste rakendamist;

5. avaldab suurt tunnustust ELi ja ÜRO ülemaailmse algatuse „Spotlight“ jätkumisele ja selliste projektide rakendamisele, mille eesmärk on kaotada kogu maailmas naiste- ja tütarlastevastane vägivald, võideldes soolise vägivalla ja selliste kahjulike tavade vastu nagu naiste suguelundite moonutamine, varajased ja sundabielud ning inimkaubandus; tunnistab siiski, et ulatuslikku, laialt levinud ja sügavalt juurdunud vägivalda ja kahjulikke tavasid ei saa käsitleda üksnes projektipõhiselt, ning nõuab süstemaatilist ja terviklikku tegevuskava, et kaasata poisse ja mehi, tegeleda sooliste normide ja stereotüüpidega ning algatada valdkonnaüleseid ja ülemaailmseid muudatusi, nagu on ette nähtud ÜRO konventsioonis naiste diskrimineerimise likvideerimise kohta;

6. kutsub uut volinike kolleegiumi üles tagama võrdõiguslikkuse voliniku, rahvusvahelise partnerluse voliniku ja kõrge esindaja juhtimisel soolise võrdõiguslikkuse ja soolise aspekti arvestamise puhul tiheda koostöö ja sidususe; nõuab tungivalt, et EL toetaks süsteemselt naiste õigustega tegelevaid spetsiaalseid rohujuure tasandi organisatsioone ja naiste õiguste kaitsjaid ning pakuks kaitset naiste õiguste ja LGBTI-inimeste kaitsjatele, kelle turvalisus võib koduriigis ohus olla.

 

 

 


 

 

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

4.12.2019

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

48

6

8

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Alexander Alexandrov Yordanov, Maria Arena, Traian Băsescu, Phil Bennion, Fabio Massimo Castaldo, Susanna Ceccardi, Włodzimierz Cimoszewicz, Gina Dowding, Tanja Fajon, Michael Gahler, Giorgos Georgiou, Raphaël Glucksmann, Klemen Grošelj, Bernard Guetta, Márton Gyöngyösi, Sandra Kalniete, Andrius Kubilius, Ilhan Kyuchyuk, David Lega, Nathalie Loiseau, Jaak Madison, Claudiu Manda, Thierry Mariani, David McAllister, Vangelis Meimarakis, Sven Mikser, Javier Nart, Urmas Paet, Demetris Papadakis, Tonino Picula, Manu Pineda, Kati Piri, Diana Riba i Giner, Catherine Rowett, Nacho Sánchez Amor, Isabel Santos, Jacek Saryusz-Wolski, Radosław Sikorski, Sergei Stanishev, Hermann Tertsch, Idoia Villanueva Ruiz, Viola Von Cramon-Taubadel, Irina Von Wiese, Witold Jan Waszczykowski, Charlie Weimers, Isabel Wiseler-Lima

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Andrea Cozzolino, Arnaud Danjean, Loucas Fourlas, Jytte Guteland, Andrzej Halicki, Martin Horwood, Katrin Langensiepen, Hannah Neumann, Juozas Olekas, Kris Peeters, Bert-Jan Ruissen, Mick Wallace, Javier Zarzalejos

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 209 lg 7)

Charles Goerens, Gilles Lebreton, Geoffrey Van Orden

 


 

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

48

+

NI

Fabio Massimo Castaldo, Márton Gyöngyösi

PPE

Alexander Alexandrov Yordanov, Traian Băsescu, Arnaud Danjean, Loucas Fourlas, Michael Gahler, Andrzej Halicki, Sandra Kalniete, Andrius Kubilius, David Lega, David McAllister, Vangelis Meimarakis, Kris Peeters, Radosław Sikorski, Isabel Wiseler-Lima, Javier Zarzalejos

RENEW

Phil Bennion, Charles Goerens, Klemen Grošelj, Bernard Guetta, Martin Horwood, Ilhan Kyuchyuk, Nathalie Loiseau, Javier Nart, Urmas Paet, Irina Von Wiese

S&D

Maria Arena, Włodzimierz Cimoszewicz, Andrea Cozzolino, Tanja Fajon, Raphaël Glucksmann, Jytte Guteland, Claudiu Manda, Sven Mikser, Juozas Olekas, Demetris Papadakis, Tonino Picula, Kati Piri, Nacho Sánchez Amor, Isabel Santos, Sergei Stanishev

VERTS/ALE

Gina Dowding, Katrin Langensiepen, Hannah Neumann, Diana Riba i Giner, Catherine Rowett, Viola Von Cramon-Taubadel

 

6

ECR

Bert-Jan Ruissen, Hermann Tertsch

ID

Susanna Ceccardi, Gilles Lebreton, Jaak Madison, Thierry Mariani

 

8

0

ECR

Jacek Saryusz-Wolski, Geoffrey Van Orden, Witold Jan Waszczykowski, Charlie Weimers

GUE/NGL

Giorgos Georgiou, Manu Pineda, Idoia Villanueva Ruiz, Mick Wallace

 

Kasutatud tähised:

+ : poolt

 : vastu

0 : erapooletu

 

 

 

Viimane päevakajastamine: 8. jaanuar 2020
Õigusteave - Privaatsuspoliitika