VAHERAPORT ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega järeldatakse ilmset ohtu, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtet

20.7.2020 - (COM(2017)0835 – 2017/0360R(NLE))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon
Raportöör: Juan Fernando López Aguilar 

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega järeldatakse ilmset ohtu, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtet

(COM(2017)0835 – 2017/0360R(NLE))

 

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2017)0835),

– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 2 ja artikli 7 lõiget 1,

– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle protokolle,

– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

– võttes arvesse ÜRO rahvusvahelisi inimõiguste lepinguid, nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt,

– võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

– võttes arvesse oma 20. aprilli 2004. aasta seadusandlikku resolutsiooni komisjoni teatise kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu lepingu artiklit 7: liidu aluseks olevate väärtuste austamine ja edendamine[1],

– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 7 käsitlevat komisjoni 15. oktoobri 2003. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Liidu aluseks olevate väärtuste austamine ja edendamine“[2],

– võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2014. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“[3],

– võttes arvesse oma 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Poolas[4],

– võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni viimase aja sündmuste kohta Poolas ja nende mõju kohta Euroopa Liidu põhiõiguste hartas kehtestatud põhiõigustele[5],

– võttes arvesse oma 15. novembri 2017. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtte ja demokraatia olukorra kohta Poolas[6],

– võttes arvesse, et komisjon alustas 2016. aasta jaanuaris õigusriigi raamistiku alusel struktureeritud dialoogi,

– võttes arvesse komisjoni 27. juuli 2016. aasta soovitust (EL) 2016/1374 seoses õigusriigi olukorraga Poolas[7],

– võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2016. aasta soovitust (EL) 2017/146, mis käsitleb õigusriigi olukorda Poolas ja täiendab soovitust (EL) 2016/1374[8],

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2017. aasta soovitust (EL) 2017/1520, mis käsitleb õigusriigi olukorda Poolas ja täiendab soovitusi (EL) 2016/1374 ja (EL) 2017/146[9],

– võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2017. aasta soovitust (EL) 2018/103, mis käsitleb õigusriigi olukorda Poolas ja täiendab soovitusi (EL) 2016/1374, (EL) 2017/146 ja (EL) 2017/1520[10],

– võttes arvesse oma 1. märtsi 2018. aasta resolutsiooni komisjoni otsuse kohta kohaldada Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõiget 1 seoses olukorraga Poolas[11],

– võttes arvesse oma 14. novembri 2019. aasta resolutsiooni seksuaalkasvatuse kriminaliseerimise kohta Poolas[12],

– võttes arvesse oma 18. detsembri 2019. aasta resolutsiooni LGBTI-inimeste avaliku diskrimineerimise ja nende vastu suunatud vaenukõne, sealhulgas LGBTI-vabade piirkondade kohta[13],

– võttes arvesse oma 16. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2017. aastal[14],

– võttes arvesse oma 3. mai 2018. aasta resolutsiooni meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse kohta Euroopa Liidus[15],

– võttes arvesse oma 16. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 kohaste Poolat ja Ungarit käsitlevate käimasolevate kuulamiste kohta[16],

– võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgedega võitlemiseks[17],

– võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta[18],

– võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tagasilöökide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELis[19],

– võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks[20],

– võttes arvesse oma 18. aprilli 2019. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus liidu eelarve kaitsmise kohta, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises[21],

– võttes arvesse oma 17. aprilli 2019. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse õiguste ja väärtuste programm[22],

– võttes arvesse nelja rikkumismenetlust, mille komisjon algatas Poola suhtes seoses Poola kohtusüsteemi reformiga ja millest kaks lõppesid Euroopa Kohtu otsustega[23], milles tuvastati Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 1 teises lõigus sätestatud tulemusliku õiguskaitse põhimõtte rikkumised, kaks ülejäänud menetlust on aga veel pooleli,

– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse raames üldasjade nõukogu 2018. aastal korraldatud kolme kuulamist Poola suhtes;

– võttes arvesse 19.–21. septembril 2018. aastal toimunud kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni Varssavi külastusele järgnenud 3. detsembri 2018. aasta lähetuse aruannet ning nimetatud komisjonis 20. novembril 2018. aastal ja 23. aprillil 2020. aastal toimunud kuulamisi seoses õigusriigi olukorraga Poolas;

– võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Pettustevastase Ameti aastaaruandeid,

– võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2018. aasta soovitusi noorte seksuaal- ja reproduktiivtervise ning sellega seonduvate õiguste kohta,

– võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. juuli 2014. aasta otsust Al Nashiri vs. Poola (kaebus nr 28761/11),

– võttes arvesse kodukorra artiklit 89 ja artikli 105 lõiget 5,

– võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust,

– võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni vaheraportit (A9-0138/2020),

A. arvestades, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2, kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja kinnistatud rahvusvaheliste inimõigustealaste lepingutega;

B. arvestades, et erinevalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 258 ei piirdu Euroopa Liidu lepingu artikli 7 kohaldamisala liidu õigusega hõlmatud valdkondadega, nagu on märgitud komisjoni 15. oktoobri 2003. aasta teatises, ning arvestades, et liit saab seetõttu hinnata, kas on olemas ilmne oht, et oluliselt rikutakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 nimetatud ühiseid väärtusi – mitte ainult juhul, kui rikkumine toimub selles piiratud valdkonnas, vaid ka juhul, kui rikkumine toimub valdkonnas, kus liikmesriigid toimivad iseseisvalt;

C. arvestades, et mis tahes ilmne oht, et mõni liikmesriik rikub oluliselt Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 nimetatud väärtusi, ei puuduta üksnes liikmesriiki, kus oht realiseerub, vaid mõjutab negatiivselt teisi liikmesriike, liikmesriikide vahelist usaldust ja liidu põhiolemust;

D. arvestades, et liikmesriigid on kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 49 võtnud vabatahtlikult kohustuse järgida selle lepingu artiklis 2 nimetatud ühiseid väärtusi;

1. märgib, et Euroopa Parlament tunneb muret järgmiste küsimuste pärast:

– seadusandliku ja valimissüsteemi toimimine;

– kohtusüsteemi sõltumatus ja kohtunike õigused;

– põhiõiguste kaitse;

2. kordab varasemates resolutsioonides õigusriigi põhimõtte ja demokraatia olukorra kohta Poolas võetud seisukohta, et kõnealuses resolutsioonis esitatud faktid ja suundumused kujutavad endast kokku süsteemset ohtu Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artiklis 2 sätestatud väärtustele ning ilmset ohtu, et neid väärtusi rikutakse oluliselt;

3. väljendab sügavat muret, et vaatamata nõukogus Poola ametiisikute osalusel peetud kolmele kuulamisele ja mitmetele Poola ametiisikute osalusel toimunud arvamuste vahetustele Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis ning vaatamata ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ja Euroopa Nõukogu murettekitavatele aruannetele ning neljale komisjoni algatatud rikkumismenetlusele ei ole õigusriigi olukorra parandamisega Poolas tegeletud, vaid see on alates ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse algatamist oluliselt halvenenud; on arvamusel, et nõukogu arutelud ELi lepingu artikli 7 lõikes 1 viidatud menetluse raames ei ole olnud ei korrapärased ega struktureeritud ja nendes ei ole käsitletud menetluse algatamise põhjustanud sisulisi küsimusi ega täielikult mõistetud Poola valitsuse tegevuse mõju ELi lepingu artiklis 2 nimetatud põhimõtete järgimisele;

4. märgib, et komisjoni 20. detsembri 2017. aasta põhjendatud ettepanekul vastavalt ELi lepingu artikli 7 lõikele 1 õigusriigi olukorra kohta Poolas (ettepanek võtta vastu nõukogu otsus, millega järeldatakse ilmset ohtu, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtet[24]) on piiratud kohaldamisala, eelkõige arvestades õigusriigi olukorda Poolas kohtute sõltumatuse kitsas tähenduses; märgib, et põhjendatud ettepaneku kohaldamisala tuleb kiiremas korras laiendada, lisades ilmsed ohud seoses liidu muude põhiväärtuste, eelkõige demokraatia ja inimõiguste olulise rikkumisega;

5. on seisukohal, et viimased suundumused ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohastel käimasolevatel kuulamistel rõhutavad veel kord vältimatut vajadust täiendava ja ennetava ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi järele, mille Euroopa Parlament on esitanud oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis;

6. kordab oma seisukohta seoses ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus liidu eelarve kaitsmise kohta, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises, sealhulgas seoses vajadusega kaitsta abisaajate õigusi, ning palub nõukogul alustada võimalikult kiiresti institutsioonidevahelisi läbirääkimisi;

7. kordab oma seisukohta seoses uue kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi eelarvevahenditega järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et kohalikele kodanikuühiskonna organisatsioonidele liikmesriikides, sealhulgas Poolas antakse piisavad rahalised vahendid rohujuuretasandil demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste toetamiseks;

****

Seadusandliku ja valimissüsteemi toimimine Poolas

Põhiseaduse muutmise volituste kasutamine Poola parlamendi poolt

8. peab taunitavaks, et Poola parlament võttis endale põhiseaduse muutmise volitused, mida tal ei olnud tavalise seadusandjana tegutsedes, nimelt võttis vastu 22. detsembri 2015. aasta seaduse konstitutsioonikohtu seaduse muutmise kohta[25] ja 22. juuli 2016. aasta seaduse konstitutsioonikohtu kohta[26], nagu leidis konstitutsioonikohus oma 9. märtsi 2016. aasta[27], 11. augusti 2016. aasta[28] ja 7. novembri 2016. aasta[29][30] otsustes;

9. peab lisaks kahetsusväärseks, et Poola parlament on ajal, mil õigusaktide sõltumatut põhiseaduslikkuse järelevalvet ei ole enam võimalik tõhusalt tagada, võtnud vastu mitu eriti tundlikku uut õigusakti, nagu 30. detsembri 2015. aasta avaliku teenistuse seaduse ja mõningate muude seaduste muutmise seadus[31], 15. jaanuari 2016. aasta politseiseaduse ja mõningate muude seaduste muutmise seadus[32], 28. jaanuari 2016. aasta prokuratuuriseadus[33] ja 28. jaanuari 2016. aasta seadus - prokuratuuriseaduse rakendussätted[34], 18. märtsi 2016. aasta seadus, millega muudetakse ombudsmani seadust ja mõningaid muid seadusi[35], 22. juuni 2016. aasta riigi meedianõukogu seadus[36], 10. juuni 2016. aasta terrorismivastane seadus[37] ja mitu muud seadust, millega korraldatakse põhjalikult ümber kohtusüsteem[38];

Seadusandlike kiirmenetluste kasutamine

10. peab taunitavaks, et Poola parlament kasutab sageli seadusandlikke kiirmenetlusi, et võtta vastu olulisi õigusakte kohtute korralduse ja toimimise ümberkujundamiseks, pidamata sisukaid konsultatsioone sidusrühmadega, sealhulgas kohturingkondadega[39];

Valimisseadus ja valimiste korraldamine

11. märgib murega, et Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) jõudis järeldusele, et meedia kallutatus ja sallimatu retoorika 2019. aasta oktoobris toimunud parlamendivalimiste kampaanias oli suur probleem[40] ja kuigi kõik kandidaadid said kampaaniat korraldada vabalt, kasutasid kõrgemad riigiametnikud kampaaniasõnumite edastamiseks riigi rahastatavaid üritusi; märgib peale selle, et valitseva partei domineerimine avalikus meedias suurendas selle partei eeliseid veelgi[41];

12. tunneb muret, et valimiste õiguspärasust peab hindama ja valimisvaidlusi läbi vaatama Poola ülemkohtu uus erakorralise kontrolli ja avalike küsimuste koda (edaspidi „erakorraline koda“), mille liikmeskonnas on enamuses isikud, kelle on ametisse määranud uus Poola riigi kohtute nõukogu (Krajowa Rada Sądownictwa), ning mis ei pruugi Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „Euroopa Kohus“) hinnangul kvalifitseeruda sõltumatuks kohtuks; märgib, et see tekitab tõsiseid probleeme seoses võimude lahususe põhimõtte ja demokraatia toimimisega Poolas, sest muudab valimisvaidluste kohtuliku läbivaatamise eriti avatuks poliitilisele mõjutamisele ja võib tekitada õiguskindlusetust sellise läbivaatamise õiguspärasuse suhtes[42];

13. märgib, et 2002. aastal avaldatud hea valimistava eeskirjas[43] annab Veneetsia komisjon selgeid suuniseid üldvalimiste korraldamiseks hädaolukorra, sealhulgas epideemia ajal; märgib lisaks, et kuigi eeskirjas nähakse ette ka hääletamise erandkorra võimalus, võib selle kehtestamiseks tehtavaid muudatusi kaaluda ainult kooskõlas Euroopa parimate tavadega, kui on tagatud vabade valimiste põhimõtte järgimine; on seisukohal, et see ei päde 10. mail 2020 toimuma pidanud presidendivalimiste raamistiku muudatuste puhul, kuna need võisid takistada valimiste õiglast, salajast ja võrdset kulgu, kus täielikult austatakse eraelu puutumatust[44] ning toimitakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679[45]; märgib lisaks, et need muudatused on vastuolus Poola konstitutsioonikohtu kohtupraktikaga, mis kujundati välja ajal, kui põhiseaduslikkuse järelevalve veel toimis, ning mille kohaselt valimisseadust ei saa muuta kuus kuud enne valimisi; märgib murega, et teade presidendivalimiste edasilükkamise kohta avaldati kõigest neli päeva enne kavandatud kuupäeva;

Kohtute ja muude institutsioonide sõltumatus ning kohtunike õigused Poolas

Kohtusüsteemi reform – üldised kaalutlused

14. tunnistab, et kuigi kohtusüsteemi korraldamine kuulub liikmesriikide pädevusse, on Euroopa Kohus korduvalt sedastanud, et liikmesriigid peavad selle pädevuse teostamisel täitma oma kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest; kordab, et liikmesriikide kohtunikud on ühtlasi liidu õigust kohaldavad Euroopa kohtunikud, kes kohaldavad liidu õigust, mille tõttu nende sõltumatuse eest peab ühiselt hea seisma kogu liit, sealhulgas Euroopa Liidu Kohus, kes peab tagama õigusriigi põhimõtte järgimise liidu õiguse kohaldamise valdkonnas, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 19 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47; kutsub Poola ametiasutusi üles kaitsma ja hoidma Poola kohtute sõltumatust;

Konstitutsioonikohtu koosseis ja toimimine

15. tuletab meelde, et 22. detsembril 2015 ja 22. juulil 2016 vastu võetud konstitutsioonikohut käsitlevad seadused ja 2016. aasta lõpus vastu võetud kolmest seadusest koosnev pakett[46] kahjustasid oluliselt konstitutsioonikohtu sõltumatust ja legitiimsust ning et konstitutsioonikohus kuulutas 22. detsembri 2015. aasta ja 22. juuli 2016. aasta seadused vastavalt 9. märtsil 2016 ja 11. augustil 2016 põhiseadusevastaseks; tuletab meelde, et neid kohtuotsuseid tol ajal ei avaldatud ja Poola ametiasutused neid ei täitnud; peab äärmiselt taunitavaks, et seaduste vastavust põhiseadusele ei ole pärast eespool nimetatud seadusandlike muudatuste jõustumist Poolas enam võimalik tõhusalt tagada[47]; kutsub komisjoni üles kaaluma rikkumismenetluse algatamist seoses konstitutsioonikohut käsitlevate õigusaktidega, selle seadusvastase koosseisuga ja rolliga Euroopa Kohtu 19. novembri 2019. aasta eelotsuse täitmise takistamises;[48]

Ülemkohtu kohtunike pensioni-, ametisse määramise ja distsiplinaarkord

16. tuletab meelde, et 2017. aastal ülemkohtu esimese esimehe (edaspidi „esimene esimees“) ametikohale kandidaatide nimetamise menetluses tehtud muudatustega muutus ülemkohtu kohtunike osalemine valikumenetluses tegelikult mõttetuks; peab taunitavaks asjaolu, et 20. detsembri 2019. aasta seadus, millega muudeti üldkohtute korralduse seadust, ülemkohtu seadust ja teatavaid muid seadusi (edaspidi „20. detsembri 2019. aasta seadus“)[49], vähendab kohtunike osalemist esimese esimehe valimisprotsessis veelgi, kuna selle seadusega nähakse ette ülemkohtu esimese esimehe kohusetäitja (edaspidi „esimese esimehe kohusetäitja“), kelle nimetab ametisse Poola Vabariigi president, ja vähendatakse kolmandas voorus kvoorumit, nii et see piirdub 32 kohtunikuga 125-st, millega tegelikult loobutakse Poola põhiseaduse artikli 183 lõikes 3 sätestatud võimu jagunemise mudelist Poola Vabariigi presidendi ja kohtusüsteemi vahel[50];

17. juhib murelikult tähelepanu rikkumistele, mis on seotud esimese esimehe kohusetäitja ametisse nimetamise ja tema edasise tegevusega; on sügavalt mures selle pärast, et esimese esimehe ametikohale kandidaatide valimise menetlus ei olnud vastavuses Poola põhiseaduse artikliga 183 ega ülemkohtu kodukorraga ning selles rikuti ülemkohtu kohtunike täiskogu (edaspidi „täiskogu“) liikmete vahelise arutelu põhinorme; märgib kahetsusega, et kahtlused täiskogus toimunud valimisprotsessi õiguspärasuse ning esimese esimehe kohusetäitjate erapooletuse ja sõltumatuse suhtes valimisprotsessi vältel võivad veelgi kahjustada võimude lahusust ning Poola Vabariigi presidendi poolt 25. mail 2020. aastal ametisse nimetatud uue esimese esimehe legitiimsust ning seada sellega kahtluse alla ülemkohtu sõltumatuse; tuletab meelde, et samalaadse seadusrikkumise pani Poola Vabariigi president toime konstitutsioonikohtu esimehe ametisse nimetamisel;

18. jagab komisjoni muret, et Poola Vabariigi presidendi (ja mõnel juhul ka justiitsministri) voli mõjutada ülemkohtu kohtunike suhtes algatatud distsiplinaarmenetlust sellega, et ta määrab eraldi distsiplinaarjärelevalve ametniku asja uurima ja jätab ülemkohtu distsiplinaarjärelevalve ametniku käimasolevast menetlusest kõrvale, annab alust kartuseks, et võib tekkida vastuolu võimude lahususe põhimõttega ja see võib mõjutada kohtute sõltumatust[51];

19. tuletab meelde, et Euroopa Kohus leidis oma 24. juuni 2019. aasta otsuses[52], et ülemkohtu praegu ametis olevate kohtunike pensioniea alandamine on vastuolus liidu õigusega ning rikub kohtunike ametist tagandamise keelu põhimõtet ja seega ka kohtunike sõltumatuse põhimõtet, kuna varem, 17. detsembril 2018 antud määrusega[53] oli Euroopa Kohus rahuldanud selles küsimuses komisjoni ajutiste meetmete võtmise taotluse; märgib, et 21. novembril 2018 võtsid Poola ametivõimud vastu seaduse, millega muudeti ülemkohut käsitlevat seadust[54], et täita Euroopa Liidu Kohtu määrust – see on seni ainus kord, kui nad seoses Euroopa Kohtu otsusega tühistasid kohtusüsteemi reguleeriva õigusraamistiku muudatused;

Ülemkohtu distsiplinaarkoja ja erakorralise koja koosseis ja toimimine

20. tuletab meelde, et 2018. aastal loodi Poola ülemkohtus kaks uut koda, nimelt distsiplinaarkoda ja erakorraline koda, mille koosseis komplekteeriti vastselt nimetatud, Poola uue kohtute nõukogu poolt välja valitud kohtunikest ja millele anti erivolitused – sealhulgas erakorralisele kojale õigus madalama astme kohtute otsuseid või ülemkohtu enda otsuseid erakorraliselt läbi vaadata ja tühistada ning distsiplinaarkolleegiumile õigus määrata distsiplinaarkaristusi teistele ülemkohtu ja üldkohtute kohtunikele, mis tähendab de facto „ülemkohut ülemkohtu sees“[55];

21. tuletab meelde, et Euroopa Kohus tegi 19. novembril 2019 vastuseks Poola ülemkohtu, täpsemalt ülemkohtu tööõiguse ja sotsiaalkindlustuse koja (edaspidi „tööõiguse koda“) eelotsusetaotlusele, mis puudutas distsiplinaarkoda, otsuse[56], milles märgitakse, et liikmesriikide kohtutel on kohustus eirata liikmesriikide õiguse sätteid, millega jäetakse juhtudel, mille puhul võib kohaldada liidu õigust, pädevus kohtuasja arutamiseks organile, mis ei vasta sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele;

22. märgib, et eelotsusetaotluse esitanud ülemkohus (tööõiguse koda) järeldas seejärel oma 5. detsembri 2019. aasta otsuses[57], et distsiplinaarkoda ei täida sõltumatule ja erapooletule kohtule esitatud nõudeid Poola ja Euroopa Liidu õiguse tähenduses, ning et ülemkohus (tsiviilkoda, kriminaalkoda ja tööõiguse koda) võttis 23. jaanuaril 2020. aastal vastu resolutsiooni[58], milles rõhutatakse, et distsiplinaarkoda ei saa sõltumatuse puudumise tõttu käsitleda kohtuna ning seetõttu ei saa selle otsuseid lugeda nõuetekohaselt ametisse nimetatud kohtu otsusteks; märgib tõsise murega, et Poola ametivõimud on teatanud, et nimetatud otsustel ei ole seoses distsiplinaarkoja ja uue kohtute nõukogu jätkuva toimimisega õiguslikku tähendust ning et 20. aprillil 2020 kuulutas konstitutsioonikohus ülemkohtu resolutsiooni põhiseaduse vastaseks[59], millega on Poolas tekitatud ohtlik kohtuvõimu duaalsus ning rikutakse avalikult liidu õiguse ülimuslikkust ja eelkõige Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõiget 1, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, kuna takistatakse Euroopa Kohtu 19. novembri 2019. aasta otsuse[60] mõjusust ja kohaldamist Poola kohtute poolt[61];

23. võtab teadmiseks Euroopa Kohtu 8. aprilli 2020. aasta määruse[62], milles nõutakse, et Poola peab viivitamatult peatama distsiplinaarkoja volitusi käsitlevate siseriiklike õigusnormide kohaldamise ja kutsub Poola ametivõime üles määrust kiiresti täitma; kutsub Poola ametivõime üles seda määrust täielikult täitma ja palub komisjonil esitada Euroopa Kohtule täiendava taotluse, milles nõutakse jätkuva rikkumise korral trahvi määramist; palub komisjonil kiiresti alustada rikkumismenetlust seoses erakorralise koja volitusi käsitlevate siseriiklike õigusnormidega, sest erakorralise koja koosseisu puhul esinevad samasugused puudused nagu distsiplinaarkoja puhulgi;

Uue kohtute nõukogu koosseis ja toimimine

24. tuletab meelde, et liikmesriigid võivad ise otsustada kohtunike nõukogu asutamise üle, kuid juhul kui see nõukogu asutatakse, tuleb tagada selle sõltumatus kooskõlas Euroopa Liidu normide ja liikmesriigi põhiseadusega; tuletab meelde, et pärast kohtute nõukogu (kohtute ja kohtunike sõltumatuse eest vastutav organ vastavalt Poola põhiseaduse artikli 186 lõikele 1) reformimist 8. detsembri 2017. aasta seadusega, millega muudeti kohtute nõukogu käsitlevat seadust ja teatavaid teisi seadusi[63], kaotas Poola õigusemõistjate kogukond õiguse saata oma esindajaid kohtute nõukokku ning kaotas sellega ka mõju kohtunike värbamise ja edutamise üle; tuletab meelde, et enne reformi olid kohtute nõukogu 25 liikmest 15 kolleegide valitud kohtunikud, alates 2017. aasta reformist valib aga need kohtunikud Poola parlament; peab väga kahetsusväärseks, et koostoimes kõigi varasemate reeglite kohaselt ametisse määratud liikmete volituste ennetähtaegse lõpetamisega 2018. aastal põhjustas see samm kohtute nõukogu ulatusliku politiseerimise[64];

25. tuletab meelde, et ülemkohus leidis Euroopa Kohtu 19. novembri 2019. aasta otsuses esitatud kriteeriume rakendades oma 5. detsembri 2019. aasta otsuses ja 15. jaanuari 2020. aasta otsustes[65] ning 23. jaanuari 2020. aasta resolutsioonis, et uue kohtute nõukogu otsustav roll hiljuti loodud distsiplinaarkoja kohtunike valimisel õõnestab selle koja sõltumatust ja erapooletust[66]; tunneb muret kohtute nõukogu praeguse koosseisu poolt nimetatud või edutatud kohtunike õigusliku seisundi pärast ja selle pärast, kuidas võib nende osalemine otsuste tegemisel mõjuda menetluste õiguspärasusele ja seaduslikkusele;

26.  tuletab meelde, et Euroopa kohtute nõukogude võrgustik peatas 17. septembril 2018 Poola uue kohtute nõukogu osalemise, kuna see ei vastanud enam seadusandlikust ja täidesaatvast võimust sõltumatuse nõuetele, ning algatas 2020. aasta aprillis väljaarvamismenetluse[67];

27. kutsub komisjoni üles alustama rikkumismenetlust seoses Poola 8. detsembril 2017 muudetud 12. mai 2011. aasta seadusega[68], mis käsitleb kohtute nõukogu, ning esitama Euroopa Kohtule taotluse peatada uue kohtute nõukogu tegevus ajutiste meetmete abil;

Üldkohtute korraldust, kohtute esimeeste ametisse nimetamist ja üldkohtute kohtunike pensionikorda reguleerivad normid

28. peab kahetsusväärseks, et justiitsminister, kes on Poola süsteemis ühtlasi peaprokurör, sai kuue kuu pikkuse üleminekuperioodi ajal õiguse määrata omal äranägemisel ametisse ja ametist vabastada madala astme kohtute esimehi ning et aastatel 2017–2018 vahetas justiitsminister välja rohkem kui sada kohtu esimeest ja aseesimeest; märgib, et ka pärast seda perioodi jäi kohtute esimeeste ametist vabastamine justiitsministri otsustada, praktiliselt ilma mõjusa kontrollita selle õiguse kasutamise üle; märgib veel, et justiitsminister sai ka muid n-ö distsiplinaarvolitusi kohtute esimeeste ja kõrgema astme kohtute esimeeste suhtes, kellel on nüüd omakorda suured haldusvolitused madalama astme kohtute esimeeste suhtes[69]; väljendab kahetsust selle Poola õigusriiki ja kohtusüsteemi sõltumatust tabanud suure tagasilöögi pärast[70];

29. peab kahetsusväärseks, et 20. detsembri 2019. aasta seadusega, mis jõustus 14. veebruaril 2020. aastal, muudeti kohtunike kogude koosseisu ja anti osa nende kohtuomavalitsuse organite volitustest justiitsministri nimetatud kohtuesimeeste kolleegiumidele[71];

30. tuletab meelde, et Euroopa Kohus leidis oma 5. novembri 2019. aasta otsuses[72], et 12. juuli 2017. aasta seaduse (millega muudeti üldkohtute korralduse seadust ja teatavaid teisi seadusi)[73] sätted, millega alandati üldkohtute kohtunike pensioniiga, lubades samal ajal justiitsministril otsustada nende teenistuse pikendamise üle, ning millega määrati kohtunikele soost lähtuvalt erinev pensioniiga, on liidu õigusega vastuolus;

Kohtunike õigused ja sõltumatus, sealhulgas kohtunike uus distsiplinaarkord

31.  taunib uusi sätteid, millega määratletakse kohtunikele ja kohtute esimeeste uued distsiplinaarrikkumised ja -karistused, kuna need ohustavad tõsiselt kohtute sõltumatust[74]; taunib uusi sätteid, millega keelatakse kohtunikele igasugune poliitiline tegevus, kohustatakse neid avalikustama oma liikmesus ühendustes ja piiratakse oluliselt kohtuomavalitsuse organite arutelusid ning mis lähevad kohtunike sõnavabaduse piiramisel kaugemale õiguskindluse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest[75];

32. on sügavalt mures kohtunike ja prokuröride suhtes Poolas algatatud distsiplinaarmenetluste pärast, mis on seotud nende kohtunike kohtuotsustega, millega kohaldatakse liidu õigust, või avalike avaldustega kohtute sõltumatuse ja õigusriigi kaitseks Poolas; mõistab hukka Poola kohtunike vastase laimukampaania ja ametiisikute osalemise selles; kutsub Poola ametivõime üles hoiduma distsiplinaarmenetluste kuritarvitamisest ja muudest kohtuvõimu autoriteeti kahjustavatest meetmetest;

33. kutsub Poola ametivõime üles kõrvaldama uued sätted (mis käsitlevad distsiplinaarrikkumisi jm), mis takistavad kohtutel uurimast teiste kohtunike sõltumatuse ja erapooletusega seotud küsimusi lähtuvalt liidu õigusest ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, takistades seega kohtunikel täitmast liidu õiguse kohast kohustust jätta kõrvale liidu õigusega vastuolus olevad siseriiklikud õigusnormid[76];

34.  kiidab heaks komisjoni algatatud rikkumismenetluse seoses eespool nimetatud uute õigusnormidega; kutsub komisjoni üles paluma Euroopa Kohtul kasutada kiirmenetlust ja lubada rakendada ajutisi meetmeid, kui asi edastatakse Euroopa Kohtule;

Peaprokuröri staatus ja prokuratuuride korraldus

35. taunib justiitsministri ja peaprokuröri ametikoha liitmist, peaprokurörile prokuratuuris antud suuremaid volitusi, justiitsministrile kohtute suhtes antud suuremaid volitusi (27. juuli 2001. aasta üldkohtute korralduse seadus, mida on muudetud[77]) ning nõrka kontrolli nende volituste üle (prokuröride nõukogu), mille tulemusena ühele isikule koguneb liiga palju volitusi ja mis otse kahjustab prokuratuuri sõltumatust poliitikast, nagu on märkinud Veneetsia komisjon[78];

36. tuletab meelde, et Euroopa Kohus leidis oma 5. novembri 2019. aasta otsuses, et Poola prokuröride pensioniea alandamine on vastuolus liidu õigusega, sest sellega määratakse Poola mees- ja naisprokuröridele erinev pensioniiga;

Üldhinnang õigusriigi olukorrale Poolas

37. nõustub komisjoni, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, riikide korruptsioonivastase ühenduse ning kohtunike ja advokaatide sõltumatusega tegeleva ÜRO eriraportööriga, et eespool nimetatud eraldiseisvate muudatustega kohtusüsteemi reguleerivas õigusraamistikus – arvestades nende koostoimet ja üldist mõju – rikutakse tõsiselt, pidevalt ja süsteemselt õigusriigi põhimõtet, võimaldatakse seadusandlikul ja täitevvõimul sekkuda kogu õigussüsteemi ülesehitusse ja väljundisse viisil, mis ei ole kooskõlas võimude lahususe ja õigusriigi põhimõtetega, ning nõrgestatakse sellega märkimisväärselt Poola kohtusüsteemi sõltumatust[79]; taunib Poola ametivõimude alates 2016. aastast võetud meetmete ja ametisse nimetamiste destabiliseerivat mõju Poola õiguskorrale;

Põhiõiguste kaitse Poolas

Poola inimõiguste volinik

38. tunneb muret inimõiguste voliniku büroo sõltumatuse vastaste poliitiliste rünnakute pärast[80]; rõhutab asjaolu, et inimõiguste volinik on oma vastutusalas avalikult kritiseerinud praeguse valitsuse mitmesuguseid meetmeid; tuletab meelde, et inimõiguste voliniku statuut on sätestatud Poola põhiseaduses ja praeguse inimõiguste voliniku ametiaeg lõpeb 2020. aasta septembris;

Õigus õiglasele kohtumõistmisele

39. peab murettekitavaks teateid väidetavatest põhjendamatutest viivitustest kohtumenetlustes, raskustest saada vahistamise ajal õigusabi ning juhtumitest, kus ei ole piisavalt austatud õigusnõustaja ja kliendi omavahelise suhtluse konfidentsiaalsust[81]; kutsub komisjoni üles tähelepanelikult jälgima juristide olukorda Poolas; tuletab meelde, et vastavalt põhiõiguse harta artiklitele 47 ja 48 on kõigil kodanikel õigus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud sõltumatu juristi poolt;

40. peab murettekitavaks, et alates 20. detsembri 2019. aasta seaduse jõustumisest 14. veebruaril 2020 saab ainult ülemkohtu erakorraline koda, mille enda sõltumatus ja erapooletus on küsitav, otsustada, kas kohtunik või kohus on sõltumatu ja erapooletu, ning sellega on kodanikud kõigis muudes instantsides kohtuliku kontrolli olulisest elemendist ilma jäetud[82]; tuletab meelde, et Euroopa Kohtu praktika järgi kohustab õigus õiglasele kohtumõistmisele iga kohut omal algatusel kontrollima, kas ta vastab sõltumatuse ja erapooletuse kriteeriumidele[83];

Õigus saada teavet ja väljendusvabadus, sealhulgas meediavabadus ja pluralism

41. kordab, et meediavabadus ja meedia mitmekesisus on demokraatia ja õigusriigi lahutamatud osad ning õigus teavitada ja õigus olla teavitatud kuuluvad demokraatlike põhiväärtuste hulka, millel Euroopa Liit rajaneb; tuletab meelde, et Euroopa Parlament kutsus oma 16. jaanuari 2020. aasta resolutsioonis nõukogu üles käsitlema ELi lepingu artikli 7 lõikes 1 nimetatud kuulamistel uusi muutusi väljendusvabaduse, sealhulgas meediavabaduse vallas;

42. tuletab meelde, et parlament väljendas oma 14. septembri 2016. aasta resolutsioonis muret varem vastu võetud ja uuesti esitatud muudatuste pärast Poola meediaseaduses; kordab oma üleskutset komisjonile hinnata vastu võetud õigusakti kooskõla liidu õigusega, eelkõige põhiõiguste harta artikliga 11 ja avalikku meediat käsitleva liidu õigusega;

43. väljendab tõsist muret Poola ametivõimude viimastel aastatel avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes võetud meetmete pärast, mille hulka kuuluvad avalik-õigusliku ringhäälingu ümberkujundamine valitsusmeelseks ringhäälinguorganisatsiooniks, millega avalik-õiguslikul meedial ja selle juhtorganitel takistatakse väljendada sõltumatut või teisitimõtlevat arvamust ning kontrollitakse ringhäälingu sisu[84]; tuletab meelde, et Poola põhiseaduse artikliga 54 tagatakse sõnavabadus ja keelatakse tsensuur;

44. on väga mures selle üle, et mõned poliitikud kasutavad ajakirjanike vastu liigselt laimusüüdistusi, mis võivad muu hulgas kaasa tuua rahatrahvi määramise ja ajakirjanikuna töötamise õiguse peatamise; kardab, et see avaldab ajakirjanikuametile ning ajakirjanike ja meedia sõltumatusele negatiivset mõju[85]; kutsub Poola ametivõime üles tagama kohaste õiguskaitsevahendite kättesaadavuse ajakirjanikele ja nende perekondadele, kelle suhtes on algatatud kohtuasjad, mille eesmärk on vaigistada või hirmutada sõltumatut meediat; kutsub Poola ametivõime üles täielikult rakendama Euroopa Nõukogu 13. aprilli 2016. aasta soovitust ajakirjanduse kaitse ning ajakirjanike ja teiste meedias osalejate turvalisuse kohta[86]; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole siiani esitanud SLAPPi (üldsuse osalemise vastane strateegiline hagi) vastast õigusakti, mis kaitseks ka Poola ajakirjanikke ja meediat pahatahtlike kohtuasjade eest;

45. on mures teatavaks saanud ajakirjanike kinnipidamise juhtumitest, kui ajakirjanikud tegid oma tööd – andsid teavet COVID-19 epideemia ajal liikumispiirangute vastu korraldatud meeleavalduste kohta[87];

Akadeemiline vabadus

46. väljendab muret haritlaste vastu laimuvaidluste kasutamise ja nendega ähvardamise üle; kutsub Poola ametiasutusi üles austama kooskõlas rahvusvaheliste normidega sõna- ja akadeemilist vabadust[88];

47. kutsub Poola parlamenti üles tunnistama kehtetuks rahvusliku mälu instituuti ja Poola rahva vastaste kuritegude eest süüdistuse esitamise komiteed käsitleva 18. detsembri 1998. aasta seaduse[89] peatükki 6c, mis ohustab sõnavabadust ja sõltumatut uurimistööd, kuna selles loetakse Poola ja Poola kodanike maine kahjustamine (näiteks süüdistades Poolat või Poola kodanikke holokaustis osalemises) tsiviilõigusrikkumiseks, mille kohta võib esitada hagi tsiviilkohtule[90];

Kogunemisvabadus

48. kordab oma üleskutset Poola valitsusele austada kogunemisvabadust ja eemaldada praegu kehtivast 24. juuli 2015. aasta avalike kogunemiste seadusest[91] (mida on muudetud 13. detsembril 2016[92]) sätted, millega prioriseeritakse valitsuse heaks kiidetud „tsüklilisi“ kogunemisi[93]; kutsub Poola ametivõime üles hoiduma kohaldamast kriminaalkaristusi isikutele, kes osalevad rahumeelsetel kogunemistel või millegi vastastel meeleavaldustel ning loobuma kriminaalsüüdistuste esitamisest rahumeelsetele meeleavaldajatele; nõuab peale selle, et Poola ametivõimud tagaksid rahumeelsetele kogunemistele piisava kaitse ja annaksid kohtu alla need, kes ründavad vägivaldselt rahumeelsetel kogunemistel osalejaid;

49. väljendab muret selle pärast, COVID-19 pandeemia ajal kehtis äärmiselt piirav avalike kogunemiste keeld[94], ilma et oleks kehtestatud loodusõnnetust tingitud eriolukorda, nagu on sätestatud Poola põhiseaduse artiklis 232, ning rõhutab, et kogunemisõigust piirates tuleb kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet;

Ühinemisvabadus

50. kutsub Poola ametivõime üles muutma 15. septembri 2017. aasta seadust, mis käsitleb rahvuslikku vabaduse instituuti ja kodanikuühiskonna arendamise keskust[95],[96] et tagada kriitilistele kodanikuühiskonna rühmadele kohalikul, piirkondlikul ja riigi tasandil riigipoolse rahastamise kättesaadavus ja avaliku sektori vahendite õiglane, erapooletu ja läbipaistev jagamine kodanikuühiskonnale, et tagada pluralistlik esindatus[97]; kordab oma nõudmist, et asjaomastele organisatsioonidele võimaldataks liidu tasandil piisavalt rahalisi vahendeid eri rahastamisvahenditest, nagu liidu väärtuste tegevussuund uue kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi raames ning liidu katseprojektid; on sügavalt mures selle pärast, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Poola liikmed kogevad poliitilist survet seoses oma tegevusega, mida nad arendavad oma volituste piires[98];

Eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse

51. kordab oma järeldust 14. septembri 2016. aasta resolutsioonist: 10. juuni 2016. aasta terrorismivastase tegevuse seaduses ja salajase järelevalve rakendamist käsitlevas 6. aprilli 1990. aasta politseiseaduses[99] (mida on muudetud) sätestatud menetluslikud tagatised ja materiaalsed tingimused ei ole piisavad, et ära hoida selle liigset kasutamist või põhjendamatut sekkumist üksikisikute (sealhulgas opositsiooni ja kodanikuühiskonna liidrite) eraellu ja andmekaitsesse[100]; kordab oma üleskutset komisjonile: hinnata nende õigusnormide kooskõla liidu õigusega, ja nõuab, et Poola ametivõimud austaksid täielikult kõigi kodanike eraelu puutumatust;

52. on sügavalt mures asjaolu pärast, et 22. aprillil 2020 edastas Poola digitaalküsimuste ministeerium rahvastiku üldisest elektroonilisest registreerimissüsteemist (edaspidi „PESELi register“) isikuandmeid postiteenuseid osutavale ettevõttele, et hõlbustada 10. mai 2020. aasta presidendivalimiste korraldamist posti teel hääletamisega, ilma et selleks oleks olnud õiguslikku alust, kuna Poola parlament võttis alles 7. mail 2020 vastu seaduse, millega lubati korraldada eranditult posti teel valimised; märgib, et PESELi register ei ole samane valijate registriga ja hõlmab ka teiste ELi liikmesriikide kodanike isikuandmeid ning seetõttu võis ülalmainitud andmete ülekandmine olla vastuolus määrusega (EL) 2016/679; tuletab meelde, et Euroopa Andmekaitsenõukogu märkis, et ametiasutused võivad avaldada teavet valimisnimekirjadesse kantud isikute kohta, kuid ainult juhul, kui see on liikmesriigi õiguses konkreetselt lubatud[101]; märgib, et Poola inimõiguste volinik on esitanud Varssavi vojevoodkonna halduskohtule kaebuse seoses Poola põhiseaduse artiklite 7 ja 51 võimaliku rikkumisega Poola digitaalküsimuste ministeeriumi poolt;

Terviklik seksuaalharidus

53. kordab oma 14. novembri 2019. aasta resolutsioonis väljendatud sügavat muret (mida jagas ka Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik[102]) Poola parlamendile „pedofiilia peatamise“ algatuse raames esitatud Poola karistusseadustiku artikli 200b muutmise seaduseelnõu äärmiselt ebamääraste, laiaulatuslike ja ebaproportsionaalsete sätete pärast, mille tegelik eesmärk on kriminaliseerida seksuaalkasvatuse andmine alaealistele ning mille kohaldamisala tõttu ähvardab kõiki isikuid ja eelkõige lapsevanemaid, õpetajaid ja seksuaalkasvatuse valdkonnas tegutsejaid kuni kolmeaastane vanglakaristus inimese seksuaalsuse, tervise ja intiimsuhete teemalise õpetuse eest;

54. rõhutab, et eakohane ja tõenduspõhine terviklik seksuaal- ja suhteharidus on tähtis, et arendada noortes oskusi luua terveid, võrdseid, hoolivaid ja turvalisi suhteid, mis on diskrimineerimis-, sunni- ja vägivallavabad; on veendunud, et terviklikul seksuaalharidusel on positiivne mõju ka võrdõiguslikkusele ja see hõlmab muu hulgas kahjulike soopõhiste normide ja soolise vägivallaga seotud hoiakute muutumist, lähisuhtevägivalla, seksuaalse sunni, homofoobia ja transfoobia ennetamist, seksuaalse vägivalla, seksuaalse ärakasutamise või kuritarvitamise mahavaikimisest loobumist ja noorte julgustamist abi otsimisel; kutsub Poola parlamenti üles hoiduma seaduseelnõu vastuvõtmisest, millega muudetakse Poola karistusseadustiku artiklit 200b, ja nõuab tungivalt, et Poola ametivõimud tagaksid kõigile koolinoortele teaduslikult täpse ja põhjaliku seksuaalhariduse kättesaadavuse kooskõlas rahvusvaheliste normidega, ning et sellise hariduse ja teabe andjaid nende tegevuses faktiliselt ja objektiivselt toetataks;

Seksuaal- ja reproduktiivtervis ning sellega seonduvad õigused

55. tuletab meelde, et põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on naiste seksuaal- ja reproduktiivtervis seotud mitme inimõigusega, kaasa arvatud õigus elule ja väärikusele, õigus kaitsele ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise eest, õigus tervishoiule, õigus eraelu puutumatusele, õigus haridusele ja mittediskrimineerimisele, mida kajastab ka Poola põhiseadus; tuletab meelde, et Euroopa Parlament kritiseeris oma 15. novembri 2017. aasta resolutsioonis karmilt iga seadusandlikku ettepanekut, millega keelataks abordi tegemine loote raske või surmaga lõppeva väärarengu korral ja millega tegelikult peaaegu keelataks abordi kättesaadavus Poolas, kuna enamik seaduslikke aborte tehakse neil põhjustel[103], ning rõhutas, et üldine tervishoiu, kaasa arvatud seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu kättesaadavus ning sellega seonduvad õigused kuuluvad põhiliste inimõiguste hulka[104]; peab kahetsusväärseks kavandatud muudatusi[105] 5. detsembri 1996. aasta seadusesse (arstide ja hambaarstide elukutsete kohta[106]), mille kohaselt ei oleks arstid enam õiguslikult kohustatud kätte näitama alternatiivset asutust või arsti, kui nad isiklike veendumuste tõttu keelduvad seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste osutamisest; on mures nn veendumuste klausli kasutamise pärast, millega kaasneb usaldusväärsete suunamismehhanismide puudumine, ja selle pärast, et naistel, kes on sellistest teenustest ilma jäetud, puuduvad õigeaegsed vaidlustamisvõimalused; kutsub Poola parlamenti üles hoiduma kõigist edasistest katsetest piirata naiste seksuaal- ja reproduktiivtervishoidu ning sellega seonduvaid õigusi; kinnitab kindlalt, et seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenuste ning sellega seonduvate õigusteenuste keelamine on naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vorm; kutsub Poola ametivõime üles võtma meetmeid, et täielikult täita otsuseid, mida on kohtuasjades Poola vastu teinud Euroopa Inimõiguste Kohus, kes on mitmel korral otsustanud, et piiravate abordiseaduste ja seaduste puuduliku rakendamisega rikutakse naiste inimõigusi[107];

56. tuletab meelde, et varasemad katsed veelgi piirata Poolas abordiõigust, mis on niigi Euroopa Liidu üks kõige rangemaid, peatati 2016. ja 2018. aastal Poola kodanike massilise vastuseisu tõttu, mida väljendasid nn mustad marsid; kutsub Poola ametivõime tungivalt üles kaaluma seaduse kehtetuks tunnistamist, millega piiratakse naistele ja tütarlastele erakorralise rasestumisvastase pilli kättesaadavust;

Vaenukõne, avalik diskrimineerimine, naistevastane vägivald, koduvägivald ja sallimatu käitumine vähemuste ja teiste haavatavate rühmade, sealhulgas LGBTI-inimeste suhtes

57. nõuab Poola ametivõimudelt kõigi vajalike meetmete võtmist kindlameelseks võitluseks rassistliku vaenukõne ja vägivalla õhutamisega internetis ja väljaspool seda ning avalikku hukkamõistu ja distantseerumist avaliku elu tegelaste, sealhulgas poliitikute ja meediaametnike[108] rassistliku vaenukõne suhtes, et tõrjuda eelarvamusi ja negatiivset meelestatust rahvus- ja etniliste vähemuste, migrantide, pagulaste ja varjupaigataotlejate vastu, ning nõuab selliste seaduste tõhusat täitmist, millega kuulutatakse ebaseaduslikuks erakonnad või organisatsioonid, mis propageerivad või õhutavad rassilist diskrimineerimist[109]; kutsub Poola ametivõime üles järgima ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee 2019. aasta soovitusi[110];

58. peab äärmiselt murettekitavaks Poola asejustiitsministri hiljutist avaldust, mille kohaselt Poola peaks denonsseerima Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon); soovitab Poola ametivõimudel seda konventsiooni tegelikult ja tulemuslikult rakendama asuda, muu hulgas sellega, et tagatakse olemasolevate õigusnormide kohaldamine kogu riigis ning vägivalla ohvriks langenud naistele ja nende lastele tagatakse piisaval hulgal kvaliteetseid varjupaigakohti;

59. märgib, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti korraldatud LGBTI-inimesi käsitlevast teisest uuringust nähtub, et Poolas on LGBTI-inimeste vastane sallimatus ja vägivald suurenenud ning uuringus osalenud Poola LGBTI-inimestel ei ole mingit usku valitsuse võitlusse eelarvamuste ja sallimatuse vastu, millest annab tunnistust tõsiasi, et Poolas on valitsuse tegevusse uskujate osakaal liidu madalaim (kõigest 4%) ja nende osakaal, kes väldivad teatavatesse kohtadesse minekut, kuna kardavad, et neid rünnatakse, ahistatakse või ähvardatakse, kõige kõrgem (79%);

60. tuletab meelde – ka seoses 2020. aasta presidendivalimiste kampaaniaga – oma 18. detsembri 2019. aasta resolutsioonis väljendatud seisukohta, millega Euroopa Parlament mõistis teravalt hukka LGBTI-inimeste diskrimineerimise ja nende põhiõiguste rikkumise ametiasutuste poolt, sealhulgas ametiasutuste ja valitud ametiisikute vaenukõned, geiparaadide ja teadlikkuse suurendamise programmide keelamise ja ebapiisava kaitsmise rünnakute eest, „LGBTI-ideoloogiast vabade piirkondade“ väljakuulutamise ja „piirkondlike perekonnaõiguste hartade“ vastuvõtmise Poolas, millega diskrimineeritakse eelkõige ühe vanemaga peresid ja LGBTI-inimeste peresid; märgib, et pärast selle resolutsiooni vastuvõtmist ei ole LGBTI-inimeste olukord Poolas paranenud ning et Poola LGBTI-inimeste vaimne tervis ja füüsiline turvalisus on eriti ohustatud; tuletab meelde, et niisugused meetmed on hukka mõistnud Poola inimõiguste volinik, kes on halduskohtutele esitanud üheksa kaebust, väites, et LGBTI-vabad piirkonnad rikuvad liidu õigust, ning need on hukka mõistnud ka Euroopa Komisjon ja rahvusvahelised organisatsioonid; tuletab meelde, et kulutused ühtekuuluvusfondidest ei tohi olla diskrimineerivad seksuaalse sättumuse alusel ning et tööandjana tegutsevad omavalitsused peavad järgima nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ[111], millega keelatakse tööhõives diskrimineerimine ja ahistamine seksuaalse sättumuse alusel[112]; kutsub Poola ametivõime üles järgima Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu sellekohast kohtupraktikat ning käsitlema sellega seoses samast soost abikaasade ja vanemate olukorda, et tagada neile õigus mittediskrimineerimisele nii juriidiliselt kui ka faktiliselt[113]; taunib kohtuasju nende kodanikuühiskonna aktivistide vastu, kes avaldasid nn vihaatlase, mis dokumenteerib homofoobia juhtumeid Poolas; kutsub Poola valitsust tungivalt üles tagama LGBTI-inimeste õiguskaitse kõigi vihakuritegude ja vihakõne vormide eest;****

61. märgib, et kohtute sõltumatuse puudumine Poolas on juba hakanud mõju avaldama Poola ja teiste liikmesriikide vastastikusele usaldusele, eelkõige seoses õigusalase koostööga kriminaalasjades, kui arvestada asjaolu, et liikmesriikide kohtud on olnud kõhklevad Poola kahtlusaluste vabastamises Euroopa vahistamismääruse menetluse alusel või sellest keeldunud, kuna neil on suuri kahtlusi Poola kohtusüsteemi sõltumatuses; on seisukohal, et õigusriigi allakäik Poolas ohustab tõsiselt liidu õiguskorra ühtsust; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide vastastikuse usalduse saab taastada vaid siis, kui on tagatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste austamine;

62. kutsub Poola valitsust üles järgima kõiki aluslepingute, põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste konventsiooni sätteid, mis puudutavad õigusriiki ja põhiõigusi, ning järgima rahvusvahelisi inimõiguste norme ja pidama komisjoniga ausat dialoogi; rõhutab, et see dialoog peab toimuma erapooletul, tõenduspõhisel ja koostööd väärtustaval viisil; kutsub Poola valitsust üles tegema komisjoniga koostööd vastavalt Euroopa Liidu lepingus sätestatud lojaalse koostöö põhimõttele; kutsub Poola valitsust üles kiiresti ja täielikult täitma Euroopa Kohtu otsuseid ja austama liidu õiguse ülimuslikkust;

63.  palub nõukogul ja komisjonil hoiduda õigusriigi põhimõtte kitsast tõlgendamisest ja kasutada Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 kohast menetlust selle täies ulatuses, käsitledes Poola valitsuse tegevuse tagajärgi kõikidele ELi lepingu artiklis 2 sätestatud põhimõtetele, sealhulgas demokraatiale ja põhiõigustele, nagu on rõhutatud käesolevas raportis;

64. kutsub nõukogu üles taastama võimalikult kiiresti ametlikud kuulamised – viimane neist toimus kaua aega tagasi, 2018. aasta detsembris – ning võtma kuulamistel arutusele kõik uuemad ja olulisemad negatiivsed muutused õigusriigi, demokraatia ja põhiõiguste valdkonnas; nõuab, et nõukogu rakendaks lõpuks Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõikes 1 sätestatud menetluse kohaseid meetmeid, kuna leiab, et on ilmne oht, et Poola Vabariik rikub oluliselt ELi lepingu artiklis 2 nimetatud väärtusi, mille kohta on olemas kaalukad tõendid, nagu on esitatud käesolevas resolutsioonis ja arvukates rahvusvaheliste ja Euroopa organisatsioonide aruannetes, Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ning kodanikuühiskonna aruannetes; soovitab tungivalt, et nõukogu esitaks kuulamiste järelmeetmena Poolale konkreetsed soovitused, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõikes 1, ning määraks kindlaks nende soovituste täitmise tähtajad; peale selle kutsub nõukogu üles võtma endale kohustuse soovituste täitmist õigeaegselt hinnata; kutsub nõukogu üles regulaarselt teavitama ja tihedalt kaasama Euroopa Parlamenti ning tegutsema läbipaistvalt, et võimaldada kõigil Euroopa institutsioonidel ja organitel ning kodanikuühiskonna organisatsioonidel menetluses sisuliselt osaleda ja seda jälgida;

65. kutsub komisjoni üles täiel määral kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid, eelkõige kiirendatud rikkumismenetlusi ja ajutiste meetmete taotlusi Euroopa Kohtule, samuti eelarvevahendeid, reageerimaks ilmsele ohule, et Poola rikub oluliselt liidu alusväärtusi; kutsub komisjoni üles Euroopa Parlamenti jätkuvalt regulaarselt teavitama ja tihedalt kaasama;

66. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Poola Vabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile.

 

 

SELETUSKIRI

1. Institutsiooniline taust

Inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, õigusriik ja inimõiguste austamine on Euroopa Liidu alusväärtused, millest liit oma tegevuses juhindub. Euroopa Parlament peab mööndusteta kaitsma õigusriiki, sealhulgas seaduslikkuse põhimõtteid, mis tähendab ka läbipaistvat, vastutustundlikku, demokraatlikku ja pluralistlikku õigusloomeprotsessi; õiguskindlust; võimude lahusust; täidesaatva võimu meelevaldse tegevuse keelamist; sõltumatuid ja erapooletuid kohtuid; tõhusat kohtulikku kontrolli, sealhulgas põhiõiguste austamise üle; ja võrdsust seaduse ees.

Ei tohi unustada, et Euroopa Parlament on korduvalt arutanud nn Kopenhaageni dilemmat, mis tähendab, et liidu õiguse ja väärtustega ei saa olla kooskõlas olukord, kus kandidaatriike hinnatakse enne nende ühinemist liiduga õigusriigi põhimõtte, demokraatia ja põhiõiguste austamise alusel, kuid pärast liitu astumist nende väärtuste austamist enam kontrollita. Väärtused, millel liit rajaneb (Euroopa Liidu lepingu artikkel 2), ei ole mitte ainult liiduga ühinemise nõuded, vaid need on siduvad ka pärast seda, kui riigist on saanud liidu täisliige. Seetõttu on väga tähtis, et nende väärtuste kohustusliku järgmise tagamiseks oleks kasutada õigusriigi kaitsmise vahendite ulatuslik kogum.

Euroopa Komisjon esitas 20. detsembril 2017. aastal ELi lepingu artikli 7 lõike 1 alusel põhjendatud ettepaneku võtta vastu nõukogu otsus, millega järeldatakse ilmset ohtu, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtet. ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohane menetlus kujutab endast preventiivset etappi, millega liidul on võimalus sekkuda, kui on tekkinud ilmne oht, et ühiseid väärtusi tõsiselt rikutakse. Praeguseni on üldasjade nõukogu Poola asjus pidanud kolm kuulamist, mis kõik toimusid 2018. aastal. Sellest ajast alates on komisjon esitanud nõukogule ajakohastatud teavet õigusriigi olukorra kohta Poolas, kuid uusi kuulamisi ei ole korraldatud.

ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse algatamisega samaaegselt on komisjon Poola suhtes seoses sealsete kohtureformidega algatanud neli rikkumismenetlust. Neist kahes on Euroopa Kohus teinud otsused, millega tuvastati ELi lepingu artikli 19 lõike 1 kohase tulemusliku kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumised.

Euroopa Parlament on mitmes viimastel aastatel vastu võetud resolutsioonis väljendanud muret õigusriigi olukorra pärast Poolas. Need probleemid on seotud õigus- ja valimissüsteemi toimimisega, kohtute ja kohtunike õigustega ning põhiõiguste, sh vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamisega.

Kuna õigusriigi probleeme Poolas ei ole suudetud lahendada, vaid olukord on pärast ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse algatamist koguni oluliselt halvenenud, rõhutab raportöör käesoleva vaheraporti tähtsust, kuna selle eesmärk on

• anda ülevaade õigusriigi, demokraatia ja põhiõiguste olukorra muutumisest Poolas alates 2015. aastast;

• kutsuda komisjoni ja nõukogu üles laiendama ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse ulatust ja võtma selles arvesse ilmseid ohte, et Poolas rikutakse oluliselt demokraatia ja põhiõigustega seotud põhimõtteid, sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate isikute õigusi;

• kutsuda Poola ametiasutusi, nõukogu ja komisjoni üles kiiresti oma pädevuse piires tegutsema, et see raske õigusriigi kriis ületada.

Raportöör tegi põhjaliku analüüsi ja võttis arvesse Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonide (nt Euroopa Nõukogu organite, OSCE/ODIHRi ja ÜRO) esitatud arvamusi ning riikide, Euroopa ja rahvusvaheliste kohtute otsuseid. Raportöör soovib, et käesolev raport tugineks faktidele ning et seda analüüsiksid usaldusväärsed institutsioonid ja organisatsioonid, mille osalisriik Poola on ja/või mille normid ja tegutsemismoodused see riik on heaks kiitnud.

Parlamendi LIBE-komisjon korraldas veel 2018. aasta septembris tööreisi Varssavisse, kus delegatsioon kohtus Poola valitsuse, Seimi ja Senati esindajatega, parteide, kohtute ning OSCE/ODIHRi esindajatega, õigusala töötajate, ajakirjanike ja kodanikuühiskonna esindajatega ning korraldas kaks kuulamist (2018. ja 2020. aastal), et hinnata õigusriigi olukorda Poolas. Raportööril olid lisaks kohtumised mitmesuguste sidusrühmadega (valitsusvälised organisatsioonid, teadlased, ajakirjanikud, kohtunikud jt) ning Poola valitsuse liikmetega, et koguda teavet otse neilt, kes olukorda kohapeal kogevad (vt lisas esitatud „seadusandlikku jalajälge“).

 

2. Ülevaade õigusriigi, demokraatia ja põhiõigustega seotud suundumustest Poolas alates 2015. aastast

– Kohtute sõltumatus ja kohtunike õigused

Mis puudutab õigusriiki kohtute sõltumatuse kitsas tähenduses, ei ole olukorra paranemist Poolas märgata ja probleemid püsivad või suurenevad iga käesolevas raportis esitatud aspekti puhul: Poola konstitutsioonikohtu politiseerimine juba 2015. aastal; uue kohtute nõukogu koosseis ja tegevus; justiitsministri (kes on ühtlasi riigi peaprokurör) range kontroll prokuratuuri üle; ülemkohtu distsiplinaarkoja ning erakorralise kontrolli ja avalike küsimuste koja oomine; kohtunike järjekindel hirmutamine ja distsiplinaarmenetluse algatamine kohtunike suhtes, kes nende reformide kohta sõna võtavad.

Hiljuti, 29. aprillil 2020. aastal, algatas Euroopa Komisjon rikkumismenetluse nn suukorviseaduse üle. Tegemist on uue kohtuseadusega, mis jõustus 14. veebruaril 2020. aastal. Seadus on selgelt vastuolus ELi õiguse ülimuslikkusega, kuna takistab kohtunikel täitmast liidu õiguse kohast kohustust jätta kõrvale liidu õigusega vastuolus olevad siseriiklikud õigusnormid. Suurt muret valmistab selle seaduse puhul ka kohtunikele ja kohtute esimeestele lisadistsiplinaarrikkumiste ja -karistuste kehtestamine, kuna need ohustavad kohtute sõltumatust ning peale selle väljendus- ja ühinemisvabadust, sest keelavad igasuguse poliitilise tegevuse ja kohustavad kohtunikke avaldama oma kuuluvuse ühendustesse.

LIBE-komisjoni lähetuse ajal ja arvamuste vahetamisel Poola justiitsministri ja tema asetäitjaga tõid Poola ametiisikud alates 2015. aastast toimuva kohtusüsteemi põhjaliku ümberkorraldamise põhjusena esile kodanike rahulolematuse õigusemõistmise kiiruse ja tõhususega, kohtunike väidetavad korruptsioonijuhtumid ja kuriteod või väärteod, mis jäid karistuseta, ning vajaduse kõrvaldada kohtutest kommunismi mõjud.[114] Raportöör arvab endiselt, et viidatud põhjused ei õigusta reformidega kaasnenud täidesaatva võimu ranget kontrolli kohtute üle. Väidetavaid korruptsioonijuhtumeid või kuritegusid tuleb menetleda individuaalsetel alustel ning Euroopa Inimõiguste Kohus on selgelt rõhutanud, et ka lustratsiooniprotsess peab olema individualiseeritud ning võib olla veelgi vähem õigustatud, kui see toimub pikka aega pärast kommunistliku režiimi lõppemist.[115]

– Õigus- ja valimissüsteemi toimimine

Raportöör pidas murettekitavaks veel presidendivalimiste korraldamist epideemia ajal, millega tekkis ilmne oht, et ühetaolisi, otseseid ja salajasi valimisi, nagu on sätestatud Poola põhiseaduses, ei ole võimalik korraldada õiglase valimiskampaania ja võrdsete meedia kasutamise võimalustega. OSCE/ODIHRi vaatlejate sõnul said mõlemad Poola presidendikandidaadid lõpuks vabalt valimiskampaaniat teha, kuid vaenutsemine ja avalik-õigusliku ringhäälingu erapoolikus kahjustasid valimisi. Ohtralt kasutati negatiivset kampaaniat ja vastastikust mahategemist, samal ajal tekitasid tõsist muret teated poliitikute ja ajakirjanike vastu suunatud ähvardustes. Nagu valimiste esimeses vooruski, iseloomustasid kampaaniat ja avaliku ringhäälingu teavitust homofoobne, ksenofoobne ja antisemiitlik retoorika.[116]

– Põhiõiguste, sh vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine

Poolas on seksuaal- ja reproduktiivtervishoid ning sellega seonduvad õigused ohus. Ettepanek raseduse katkestamise keelamiseks ka loote raske või surmaga lõppeva väärarengu korral kitsendaks juba niigi piiravat abordiseadust veelgi, nii et abordi tegemine keelataks peaaegu täielikult. Lisaks on Euroopa Parlamendis ja teistes rahvusvahelistes organites ning kodanikuühiskonna organisatsioonides tekitanud tõsist muret seaduseelnõu, millega kriminaliseeritakse seksuaalhariduse andmine alaealistele. Kodanikuühiskonnal oli Covid-19 puhangu ajal raske neid teemasid korralikult arutada, samal ajal olid aga Poola parlamendis hääletusel 5. detsembri 1996. aasta seaduse (arstide ja hambaarstide elukutsete kohta) muudatused, mille kohaselt ei oleks arstid enam õiguslikult kohustatud nimetama teist raviasutust või arsti, kui nad isiklike veendumuste tõttu keelduvad seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuste osutamisest.

Peale selle on äärmiselt murettekitav vähemuste ja naiste õiguste ning end LGBTI-inimestena määratlevate inimeste õiguste kaitse, kuigi liikmesriigid peavad kaitsma kõigi kodanike moraalset ja füüsilist terviklust. Raportöör peab äärmiselt taunitavaks, et mõni Euroopa Liidu piirkond kuulutab end vabaks ideoloogiatest, mida ei ole isegi olemas.

Raportis käsitletakse mitut muud põhiõigustega seotud probleemi, sealhulgas seoses õigusega õiglasele kohtumenetlusele, meedia- ja akadeemilise vabadusega, kogunemis- ja ühinemisvabadusega ning õigusega eraelu puutumatuse kaitsele.

3. ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse ulatuse laiendamine

Raportöör soovib, et käesolev vaheraport annaks ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohasele menetlusele uue tõuke, lisades sellesse mitte ainult teabe Poola kohtusüsteemis viimasel ajal toimunud vaieldavatest muutustest, vaid ka analüüsi demokraatia ja põhiõiguste olukorra kohta Poolas, mis vajab erilist tähelepanu.

4. Meetmete nõudmine Poola ametivõimudelt ning nõukogult ja komisjonilt

Raportöör kutsub Poola valitsust üles järgima kõiki nõudeid, mis on seotud aluslepingutes, põhiõiguste hartas, Euroopa inimõiguste konventsioonis ja rahvusvahelistes inimõiguste normides sätestatud õigusriigi põhimõtte ja põhiõigustega, täitma kiiresti Euroopa Liidu Kohtu otsuseid, austama liidu õiguse ülimuslikkust ning pidama komisjoniga vahetut dialoogi.

Raportöör on mures nõukogu passiivsuse pärast Poola õigusriigi olukorra käsitlemisel ja kutsub liikmesriike üles taastama esimesel võimalusel ametlikud kuulamised, mis hõlmaksid kõiki viimase aja peamisi negatiivseid muutusi õigusriigi, demokraatia ja põhiõiguste valdkonnas. Ja mis veelgi olulisem: raportöör kutsub nõukogu üles rakendama lõpuks ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse raames konkreetseid meetmeid, sest leiab, et on ilmne oht, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtteid, mille kohta on olemas kaalukad tõendid, mis on esitatud käesolevas resolutsioonis ja arvukates rahvusvaheliste ja Euroopa organisatsioonide aruannetes, Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ning kodanikuühiskonna organisatsioonide aruannetes, ning kutsub üles andma ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse raames Poolale soovitusi.

Raportöör kutsub ka komisjoni üles kasutama täiel määral olemasolevaid vahendeid, eelkõige kiirendatud rikkumismenetlusi ja ajutiste meetmete taotluste esitamist Euroopa Kohtule, reageerimaks ilmsele ohule, et Poola rikub oluliselt liidu alusväärtusi.

 

LISA: LOETELU ÜKSUSTEST JA ISIKUTEST, KES ANDSID RAPORTÖÖRILE TEAVET

Järgnev loetelu on koostatud täielikult vabatahtlikkuse alusel ja selle eest vastutab ainuisikuliselt raportöör. Raportöör sai raporti koostamisel kuni selle parlamendikomisjonis vastuvõtmiseni teavet järgmistelt üksustelt ja isikutelt.

Üksus ja/või isik

Aborcyjny Dream Team

Amnesty International (AI)

Austria advokatuur

Homofoobiavastane kampaania

Kodanikuühiskonna arengu foorum (FOR)

Inimõiguste volinik, Poola

Horvaatia kui Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik

Euroopa Kohtunike Liit (EAJ)

Euroopa Komisjon

Soome kui Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik

Poola Vabariigi valitsus

Human Rights Watch (HRW)

Rahvusvaheline Juristide Komisjon (ICJ)

Rahvusvaheline Inimõiguste Föderatsioon (FIDH)

Poola kohtunike ühendus IUSTITIA

Avatud Ühiskonna Instituudi Euroopa poliitika instituut (OSEPI)

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee

Helsingi Inimõiguste Sihtasutus (HFHR) Poolas

Poola Ajakirjanike Liit (SDP)

Prof Ewa Łętowska, Poola Teaduste Akadeemia õigusuuringute instituut

Prof Laurent Pech, Middlesex University London

Ajakirjanike ühing

 

 

 

 

 

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (6.7.2020)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

õigusriigi põhimõtte Poola Vabariigi poolse tõsise rikkumise selge ohu kindlakstegemise kohta

(2017/0360R(NLE))

Arvamuse koostaja: Evelyn Regner

 

PA_Consent_Interim

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma raportisse järgmised ettepanekud:

– võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2017. aasta detsembri dokumenti „Women’s sexual and reproductive health and rights in Europe“ (Naiste seksuaal- ja reproduktiivtervis ja -õigused Euroopas),

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. novembri 2019. aasta resolutsiooni seksuaalkasvatuse kriminaliseerimise kohta Poolas[117],

– võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2019. aasta soovitusi noorte seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste kohta ja WHO Euroopa Regionaalbüroo väljaannet „Euroopa seksuaalkasvatuse standardid. Raamistik poliitikakujundajatele, haridus- ja tervishoiuasutustele ning spetsialistidele“,

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tagasilöökide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELis[118],

– võttes arvesse tulemusi, mis saadi Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti korraldatud LGBTI-inimesi käsitlevast teisest uuringust, milles juhitakse tähelepanu LGBTI-inimeste vastase sallimatuse ja vägivalla suurenemisele Poolas, kusjuures Poola LGBTI-kogukonda kuuluvate vastajate vastustest nähtub, et neil ei ole mingit usku valitsuse võitlusse eelarvamuste ja sallimatuse vastu, millest annab tunnistust väikseim protsent kogu ELis (kõigest 4 %), ja sellele, et Poolas oli kõige suurem nende vastajate protsent, kes väldivad teatavatesse kohtadesse minekut, kuna kardavad, et neid rünnatakse, ahistatakse või ähvardatakse (79 %),

– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat („harta“), eriti selle artikleid 1, 2, 3, 10, 11, 21, 35 ja 45,

– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu („ELi leping“) artiklit 2 liidu alusväärtuste kohta ja ELi lepingu artiklit 7, milles käsitletakse järelduse tegemist selle kohta, et mõni liikmesriik rikub oluliselt ja jätkuvalt artiklis 2 osutatud väärtusi,

– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu („ELi toimimise leping“) artiklit 8 naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta, artiklit 9 sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge taseme kohta, ELi toimimise lepingu IV jaotist isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise kohta ning ELi toimimise lepingu V jaotist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kohta,

A. arvestades, et harta artiklis 35 on sätestatud igaühe „õigus ennetavale tervishoiule ning ravile siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud tingimustel“ ning „inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse“ eesmärk; arvestades, et kättesaadava ja taskukohase seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste, sealhulgas rasestumisvastaste vahendite ning turvalise ja seadusliku abordi pakkumine on seotud mitmete inimõigustega, sealhulgas õigusega elule ja inimväärikusele, kaitsega ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise eest, õigusega tervishoiule, õigusega eraelu puutumatusele, õigusega haridusele ja diskrimineerimiskeeluga; arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste eiramine on vastuolus ÜRO inimõiguste komitee otsustega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

B. arvestades, et liit rajaneb – nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 2 – sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine; arvestades, et need väärtused, mis on liikmesriikidele ühised ja mille kõik liikmesriigid on vabatahtlikult omaks võtnud, moodustavad liidus elavate inimeste õiguste aluse; arvestades, et ELi lepingu artikliga 7 nähakse ette võimalus peatada teatavad õigused, mis tulenevad aluslepingute kohaldamisest liikmesriigi suhtes, sealhulgas hääleõigus nõukogus, kui on järeldatud, et liikmesriik rikub oluliselt ja jätkuvalt artiklis 2 osutatud väärtusi;

C. arvestades, et Poola parlamendi menetluses on kaks kodanikualgatusest tulenevat seaduseelnõu, millest ühega, mida tuntakse abordi peatamise seaduse nime all, püütakse karmistada Poola 1993. aasta seadust pereplaneerimise, inimloote kaitse ja raseduse seadusliku lõpetamise tingimuste kohta, mis on juba nagunii üks ELi kõige piiravamaid abordiseadusi, et kõrvaldada seaduslik juurdepääs abordile loote raske või surmaga lõppeva anomaalia korral, keelustades tegelikult abordi kättesaadavuse; teine, nn „Lõpp pedofiiliale“ eelnõu, mille eesmärk on muuta seksuaalhariduse andmine alaealistele õpetajate, tervishoiutöötajate ja teiste haridustöötajate poolt kriminaalkuriteoks, mille eest karistatakse vangistusega;

D. arvestades, et kõikehõlmav, eakohane ja tõenduspõhine seksuaalharidus on äärmiselt tähtis, et suurendada laste ja noorte suutlikkust arendada terveid, võrdseid, hoolivaid ja turvalisi suhteid ning avaldada positiivset mõju soolisele võrdõiguslikkusele, muu hulgas muutes kahjulikke soonorme ja suhtumist soopõhisesse vägivalda, homofoobiasse ja transfoobiasse, et ennetada diskrimineerimist ning kõiki kuritarvitamise ja soopõhise vägivalla vorme ning aidata vähendada teismeliste rasedust, vähendades riskile minekut ja suurendades rasestumisvastaste vahendite kasutamist;

E arvestades, et Seimil oli õiguslik kohustus alustada kuue kuu jooksul alates uue koosseisu tööleasumisest kodanikualgatuslike seaduseelnõude läbivaatamist; arvestades, et Poola parlament otsustas 16. aprillil 2020 toimunud hääletusel mõlemad kodanikualgatuslikud seaduseelnõud, millest üks käsitleb abordi kättesaadavust ja teine alaealiste seksuaalkasvatust, parlamendikomisjonile tagasi saata; arvestades, et kuupäevi, millal parlamendikomisjonid seaduseelnõusid arutavad, ei ole veel teada antud;

F. arvestades, et 2016., 2018. ja 2020. aasta seaduseelnõud, millega kehtestati piiravad abordivastased meetmed ja millega püüti peaaegu täielikult keelustada abordiõigus, on põhjustanud naiste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide massimeeleavaldusi kogu riigis ja välismaal, sealhulgas nn musta esmaspäeva naiste streigi 2016. aastal; arvestades, et kahjuks on alates 2019. aasta algusest rohkem kui 80 piirkonda, maakonda või omavalitsust võtnud vastu resolutsioone, milles nad kuulutavad end vabaks nn LGBT-ideoloogiast, või on vastu võtnud kõik piirkondlikud perekonnaõiguste hartad või osa neist, mis diskrimineerivad eelkõige üksikvanemaid ning LGBTI-inimestest vanemaid ja inimesi ning tegelikult piiravad ELi kodanike liikumisvabadust;

1. tunneb heameelt asjaolu üle, et Poola parlament ei võtnud 16. aprillil 2020 toimunud hääletusel vastu kumbagi kodanikualgatuslikku seaduseelnõu, millest üks käsitleb abordi kättesaadavust ja teine alaealiste igakülgset seksuaalkasvatust; peab kahetsusväärseks, et Poola parlament ei lükanud neid kahte seaduseelnõu üksmeelselt tagasi, ning on vastu nende eelnõude tagasisaatmisele parlamendikomisjonile edasiseks kaalumiseks, arvestades et mõlemad kahjustaksid inimõigusi; usub, et nende seaduseelnõude võimalik hääletamine tulevikus võib ohustada ELi aluspõhimõtteid, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 2, eelkõige inimõiguste ja inimväärikuse austamist, mittediskrimineerimist ja võrdsust, sealhulgas naiste ja meeste võrdõiguslikkust, seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi ning LGBTI-inimeste õigusi ja kodanikuühiskonna tööd;

2. kutsub Poola valitsust ja Poola parlamendi liikmeid üles nende kahe seaduseelnõu läbivaatamist peatama, kuna riigis ja kogu Euroopas on toimumas neist tingitud moraali- ja mureküsimuste tõttu jõuline, vajalik ja õiguspärane arutelu ning kuna need kahjustaksid pöördumatult tuhandete naiste, paaride, perekondade, laste ja noorukite, eelkõige noorte ja kõige haavatavamate inimeste elu ja põhiõigusi, samuti seksuaal- ja reproduktiivtervise valdkonna koolitajate, sealhulgas õpetajate, teavitustöötajate, tervishoiutöötajate ning õiguste eest seisjate elu ja õigusi; on sügavalt mures korduvate katsete pärast esitada, arutada ja reformida õigusakte selleks, et piirata naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust; nõuab tungivalt, et Poola parlamendi liikmed hoiduksid kõigist edasistest katsetest naiste ja noorukite seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi piirata;

3. peab kahetsusväärseks Poola Seimi hiljutisi seadusandlikke ettepanekuid, mille kohaselt ei oleks meditsiiniasutustel enam juriidilist kohustust suunata teise asutusse, kui arst keeldub aborditeenuse osutamisest isiklike veendumuste tõttu; kordab oma muret veendumuste klausli kasutamise pärast, sealhulgas usaldusväärsete suunamismehhanismide puudumise pärast ja selle pärast, et naistel, kellel puudub seaduslik juurdepääs abordile, puudub õigeaegne õiguskaitse; tuletab meelde, et inimõigusi käsitlevate õigusaktide kohaselt ei tohiks arstidel lubada kahjustada naiste võõrandamatut õigust õigeaegsele juurdepääsule kõikidele seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele ning õigust elule, tervisele ja eraelu puutumatusele; kutsub Poola valitsust üles järgima Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid[119], milles on otsustatud, et takistused seaduslikule abordile juurdepääsul rikuvad tegelikkuses inimõigusi, ning seetõttu lisama seadusesse reeglit, milles sätestatakse, et keeldumise korral peab meditsiiniasutus märkima teise spetsialisti või asutuse, kes abordi läbi viib; nõuab, et kehtetuks kuulutataks seadus, millega piiratakse hädaabikontratseptiivi kättesaadavust naistele ja tütarlastele;

4 kinnitab veendunult, et teenuste osutamisest keeldumine seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonnas on naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla vorm, ning tuletab meelde, et teaduslikult täpse teabe kättesaamatuks tegemisega rikutakse üksikisikute õigust teha seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste vallas teadlikke valikuid;

5. julgustab Poola ametiasutusi praktiliselt ja mõjusalt kohaldama Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni ning eelkõige tagama kehtivate õigusaktide kohaldamise kogu riigis ning piisava arvu kvaliteetsete varjupaikade olemasolu vägivallaohvritest naistele ja nende lastele;

6. tunneb muret tagasilöökide pärast, mis tulenevad naiste õiguste kadumisest, kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise trendist ning naiste ja teismeliste tütarlaste põhilise inimõiguse – tervise – ebapiisava kaitse pärast Poolas, kusjuures seksuaal- ja reproduktiivtervis ning sellega seotud õigused, sealhulgas juurdepääs teabele ja enesemääramisõigus, on rahvusvahelisel tasandil õigusaktidega kaitstud oluline komponent; tunneb samuti muret noorte LGBTI-inimeste õiguste kadumise pärast, kelle vaimne tervis ja füüsiline turvalisus on valitsuse jätkuvate rünnakute tõttu, mis väljenduvad aktivistide ja organisatsioonide vastastes läbiotsimistes, rahastamise lõpetamises ja hirmutamises, eriti ohustatud;

7. rõhutab, et takistamatu ja õigeaegne juurdepääs reproduktiivtervishoiu teenustele ning naiste reproduktiivse sõltumatuse ja otsuste tegemise austamine on naiste inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse kaitsmisel üliolulised; tuletab meelde, et rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid on korduvalt kinnitanud, et väga piiravad abordiseadused on inimõiguste standarditega vastuolus ja need tuleb reformida; tuletab meelde, et Euroopa Parlament oli juba oma 14. septembri 2016. aasta[120] ja 15. novembri 2017. aasta[121] resolutsioonis väga kriitiline mis tahes seadusandliku ettepaneku suhtes, millega keelataks abordi tegemine loote raske või surmaga lõppeva väärarengu korral, millega Poolas sama hästi kui keelatakse juurdepääs abordiga seotud tervishoiuteenustele, kuna enamik seaduslikke aborte tehakse just sellel põhjusel;

8. rõhutab, et naised, kes otsustavad raseduse katkestada, kas reisivad teise riiki, et saada turvalisi ja seaduslikke aborditeenuseid, või võtavad koduriigis ette potentsiaalselt ohtlikud protseduurid ja võivad nende protseduuride ajal oma elu ohtu seada, ning et eelkõige ohustab see just vaeseid naisi; rõhutab veel kord, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste teenuste keelamine on naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla vorm;

9. kordab kindlalt, et juurdepääs igakülgsele, eakohasele teabele seksi ja seksuaalsuse kohta ning juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule, sealhulgas seksuaalkasvatusele, pereplaneerimisele, rasestumisvastastele meetoditele ning turvalisele ja seaduslikule abordile, on oluline, et luua positiivne ja lugupidav suhtumine seksuaalsusse ja seksuaalsuhetesse ning turvaliste seksuaalkogemuste võimalus, mis on vaba riskist, sunnist, diskrimineerimisest ja vägivallast;

10. kordab, et noori tuleb eakohase teabe abil seksi ja seksuaalsuse kohta ning juurdepääsu kaudu seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule kaitsta ja enesekindlamaks muuta; rõhutab, et noorte kaitsmise asemel ohustab seksi ja seksuaalsust käsitleva teabe ja hariduse puudumine noorte turvalisust ja heaolu, muutes nad haavatavaks seksuaalse ärakasutamise, väärkohtlemise ja vägivalla suhtes, sealhulgas tüdrukud ja LGBTI-noored, keda sooline ebavõrdsus ja sotsiaalsed normid mõjutavad eriti tugevalt; nõuab, et haridustöötajaid, arste ja hooldajaid toetataks ja kaitstaks ning julgustataks teavet pakkuma;

11. tuletab meelde, et haridus on lisaks sellele, et see on omaette inimõigus, ka muude põhiõiguste ja -vabaduste kasutamise eeltingimus; tuletab meelde, et Poolal on rahvusvahelise inimõigusi käsitleva õiguse kohaselt kohustus pakkuda igakülgset kohustuslikku, eakohast, standarditud, tõenditel põhinevat ja teaduslikult täpset seksuaalkasvatust; tuletab meelde, et selline kasvatus on kooli õppekava vajalik osa, et täita WHO noortele hariduse andmise ja nende kaitsmise Euroopa standardeid; kinnitab, et selline kasvatus peaks hõlmama seksuaalset sättumust ja sooidentiteeti, seksuaalset eneseväljendust, suhteid ja nõusolekut, samuti teavet negatiivsete tagajärgede või seisundite, näiteks sugulisel teel levivate haiguste ja HIVi, soovimatu raseduse, seksuaalse vägivalla ja kahjulike tavade, näiteks seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise ja naiste suguelundite moonutamise kohta;

12. kutsub Poola valitsust üles mõistma kiiremas korras hukka Poola nn LGBTI-vabade piirkondade loomist käsitlevad piirkondlike ja kohalike omavalitsuste resolutsioonid ja võtma nende suhtes asjakohaseid õiguslikke meetmeid, kuna need rikuvad põhiõigusi ning suurendavad Poolas LGBTI-inimeste vihkamist, kartmist ja ohustatust; tuletab meelde oma 18. detsembri 2019. aasta resolutsiooni LGBTI-inimeste avaliku diskrimineerimise ja nende vastu suunatud vaenukõne, sealhulgas LGBTI-vabade piirkondade kohta[122], nõuab tungivalt, et Poola valitsus võtaks meetmeid LGBTI+-inimeste kaitseks, tegeleks kõigi inimõiguste rikkumistega ning tagaks naiste ja LGBTI+- inimeste huve esindavate üksikisikute ja organisatsioonide õigused ja vabadused ühiskonnas;

13. tuletab meelde, et ELi lepingu artiklit 7 võib kohaldada juhul, kui on kindlaks tehtud, et on olemas selge oht, et liikmesriik rikub oluliselt artiklis 2 nimetatud väärtusi; on kindlalt veendunud, et naiste, LGBTI+-inimeste ja teiste vähemuste õiguste rikkumised kahjustavad oluliselt võrdsuse ja inimõiguste austamise väärtusi, sealhulgas ELi lepingu artiklis 2 sätestatud vähemustesse kuuluvate isikute õigusi; kutsub komisjoni üles olukorda jälgima, et hinnata, kas LGBTI-vabade piirkondade loomine ühes kolmandikus Poola omavalitsustest, homofoobsed avaldused ja muud vähemuste õiguste rikkumised kujutavad endast ELi lepingu artikli 2, ELi lepingu artikli 3 lõike 2, ELi toimimise lepingu artikli 21, ELi toimimise lepingu IV ja V jaotise ning harta artikli 45 rikkumist; palub komisjonil sellest tulenevalt uurida põhjendatud arvamust vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 258 ning kaaluda sel juhul asjakohase rikkumismenetluse algatamist; nõuab tungivalt, et komisjon peataks ELi struktuurifondide edasise rahastamise piirkondades, kus seda kasutataks ELi väärtusi rikkuvateks LGBTI+-vastasteks meetmeteks; palub nõukogul arutada neid küsimusi oma Poola olukorda käsitleval käimasoleval kuulamisel;

14. kutsub Poola valitsust üles lisama seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnused kaitstud isikutunnusena kriminaalkoodeksisse, et tagada Poolas LGBTI+-inimeste õigused;

15. nõuab rahvusvahelistele standarditele vastavat igakülgse ja eakohase seksuaalkasvatuse ja diskrimineerimisvastase hariduse andmist Poolas, et võidelda homofoobia, diskrimineerivate hoiakute, sooliste stereotüüpide ning seksuaalsuse ja reproduktiivtervisega seotud müütide vastu; kutsub Poola valitsust üles tagama, et noortel oleks kooli õppekavas juurdepääs igakülgsele, eakohasele, tõenduspõhisele seksuaal- ja diskrimineerimisvastasele haridusele kooskõlas Euroopa ja rahvusvaheliste standarditega, ning tagama kvalifitseeritud õpetajate ja haridustöötajate toetamise, et pakkuda sellist haridust faktilisel ja objektiivsel viisil; kutsub Poola ametivõime üles hoiduma sellise poliitika omaksvõtmisest, mis on nimetatud eesmärkide vastu, ning distsiplinaarmeetmetest õpetajate ja koolitajate vastu õpetuse eest, mis käsitleb seksuaalsust ja diskrimineerimisvastasust, ning nende häbimärgistamisest;

16. kutsub Poola ametivõime üles järgima soovitusi, mille Euroopa Parlament esitas 14. novembri 2019. aasta resolutsioonis seksuaalkasvatuse kriminaliseerimise kohta Poolas[123], ning Euroopa Nõukogu ja WHO soovitusi;

17. on veendunud, et parlamendi nõusolek mitmeaastase finantsraamistikuga aastateks 2021–2027, mis hõlmab õiguste ja väärtuste programmi, peaks sõltuma Euroopa Liidu väärtuste järgimisest; kordab oma nõudmist mehhanismi järele, mis kaitseks liidu eelarvet juhul, kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises, ning on valmis mitte andma nõusolekut mitmeaastasele finantsraamistikule, kui sellise mehhanismi üle ei saavutata poliitilist kokkulepet; kutsub Poola ametiasutusi üles tagama piisavad rahalised vahendid selliste ELi tasandi vahendite abil nagu mitmeaastane finantsraamistik ja muud katseprojektid, et teha mitmeaastane finantsraamistik kättesaadavaks põhiõiguste organisatsioonidele, sealhulgas naiste õiguste organisatsioonidele ja LGBTI+ organisatsioonidele, ning tegelema põhiõiguste organisatsioonidele, sealhulgas naiste õiguste organisatsioonidele ja aktivistidele üha suurema bürokraatia ja rahastamispiirangute kehtestamise probleemiga;

NÕUANDVA KOMISJONI MENETLUS

Pealkiri	Õigusriigi põhimõtte Poola Vabariigi poolse tõsise rikkumise selge ohu kindlakstegemine
Viited	2017/0360R(NLE)
Vastutav komisjon	LIBE
Arvamuse esitajad  istungil teada andmise kuupäev	FEMM 27.5.2020
Arvamuse koostaja  nimetamise kuupäev	Evelyn Regner 27.4.2020
Vastuvõtmise kuupäev	3.7.2020
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	24 6 3

 

 

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

24	+
RE	Abir Al-Sahlani, Samira Rafaela, María Soraya Rodríguez Ramos, Hilde Vautmans, Chrysoula Zacharopoulou
GUE/NGL	Eugenia Rodríguez Palop, Elena Kountoura
EPP	Frances Fitzgerald, Cindy Franssen, Arba Kokalari, Sirpa Pietikäinen, Christine Schneider, Elissavet Vozemberg-Vrionidi
S&D	Robert Biedroń, Vilija Blinkevičiūtė, Heléne Fritzon, Lina Gálvez Muñoz, Maria Noichl, Pina Picierno, Evelyn Regner
GREENS/EFA	Terry Reintke, Diana Riba i Giner, Ernest Urtasun, Alice Kuhnke

 

6	-
ID	Christine Anderson, Simona Baldassarre, Annika Bruna, Isabella Tovaglieri
ECR	Margarita de la Pisa Carrión, Jadwiga Wiśniewska

 

3	0
EPP	Rosa Estaràs Ferragut, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska, Lívia Járóka

 

Kasutatud tähised

+ : poolt

– : vastu

0 : erapooletu

 

 

VASTUTAVA KOMISJONI MENETLUS

Pealkiri	Ilmne oht, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtet
Viited	2017/0360R(NLE)
Konsulteerimise/nõusolekutaotluse kuupäev	7.5.2020
Vastutav komisjon  istungil teada andmise kuupäev	LIBE 27.5.2020
Nõuandvad komisjonid  istungil teada andmise kuupäev	AFCO 27.5.2020	FEMM 27.5.2020
Arvamuse esitamisest loobumine  otsuse kuupäev	AFCO 8.6.2020
Raportöörid  nimetamise kuupäev	Juan Fernando López Aguilar 14.10.2019
Läbivaatamine parlamendikomisjonis	13.7.2020	14.7.2020
Vastuvõtmise kuupäev	16.7.2020
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	52 15 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Magdalena Adamowicz, Konstantinos Arvanitis, Katarina Barley, Pietro Bartolo, Nicolas Bay, Vladimír Bilčík, Vasile Blaga, Ioan-Rareş Bogdan, Saskia Bricmont, Joachim Stanisław Brudziński, Jorge Buxadé Villalba, Damien Carême, Caterina Chinnici, Clare Daly, Marcel de Graaff, Lena Düpont, Laura Ferrara, Nicolaus Fest, Jean-Paul Garraud, Sylvie Guillaume, Andrzej Halicki, Balázs Hidvéghi, Evin Incir, Sophia in ‘t Veld, Patryk Jaki, Lívia Járóka, Marina Kaljurand, Fabienne Keller, Peter Kofod, Moritz Körner, Juan Fernando López Aguilar, Nuno Melo, Roberta Metsola, Nadine Morano, Javier Moreno Sánchez, Maite Pagazaurtundúa, Nicola Procaccini, Emil Radev, Paulo Rangel, Terry Reintke, Diana Riba i Giner, Ralf Seekatz, Michal Šimečka, Martin Sonneborn, Sylwia Spurek, Tineke Strik, Ramona Strugariu, Annalisa Tardino, Tomas Tobé, Milan Uhrík, Tom Vandendriessche, Bettina Vollath, Jadwiga Wiśniewska, Elena Yoncheva, Javier Zarzalejos
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Abir Al-Sahlani, Bartosz Arłukowicz, Malin Björk, Delara Burkhardt, Gwendoline Delbos-Corfield, Nathalie Loiseau, Erik Marquardt, Sira Rego, Domènec Ruiz Devesa, Paul Tang, Hilde Vautmans, Tomáš Zdechovský
Esitamise kuupäev	20.7.2020

 

 

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

52	+
EPP	Magdalena Adamowicz, Bartosz Arłukowicz, Vladimír Bilčík, Vasile Blaga, Ioan-Rareş Bogdan, Lena Düpont, Andrzej Halicki, Nuno Melo, Roberta Metsola, Nadine Morano, Emil Radev, Paulo Rangel, Ralf Seekatz, Tomas Tobé, Javier Zarzalejos, Tomáš Zdechovský
S&D	Katarina Barley, Pietro Bartolo, Delara Burkhardt, Caterina Chinnici, Sylvie Guillaume, Evin Incir, Juan Fernando López Aguilar, Marina Kaljurand, Javier Moreno Sánchez, Domènec Ruiz Devesa, Sylwia Spurek, Paul Tang, Bettina Vollath, Elena Yoncheva
RENEW	Abir Al-Sahlani, Sophia in 't Veld, Fabienne Keller, Moritz Körner, Nathalie Loiseau, Maite Pagazaurtundúa, Michal Šimečka, Ramona Strugariu, Hilde Vautmans
GREENS/EFA	Saskia Bricmont, Damien Carême, Gwendoline Delbos-Corfield, Erik Marquardt, Terry Reintke, Diana Riba i Giner, Tineke Strik
GUE/NGL	Konstantinos Arvanitis, Malin Björk, Clare Daly, Sira Rego
NI	Laura Ferrara, Martin Sonneborn

 

15	–
EPP	Balázs Hidvéghi, Lívia Járóka
ID	Nicolas Bay, Nicolaus Fest, Jean-Paul Garraud, Marcel De Graaff, Peter Kofod, Annalisa Tardino, Tom Vandendriessche
ECR	Joachim Stanisław Brudziński, Jorge Buxadé Villalba, Patryk Jaki, Nicola Procaccini, Jadwiga Wiśniewska
NI	Milan Uhrík

 

0	0

 

Kasutatud tähised:

+ : poolt

– : vastu

0 : erapooletu

• [1] ELT C 104 E, 30.4.2004, lk 408.
• [2] COM(2003)0606.
• [3] COM(2014)0158.
• [4] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0123.
• [5] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0344.
• [6] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0442.
• [7] ELT L 217, 12.8.2016, lk 53.
• [8] ELT L 22, 27.1.2017, lk 65.
• [9] ELT L 228, 2.9.2017, lk 19.
• [10] ELT L 17, 23.1.2018, lk 50.
• [11] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0055.
• [12] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0058.
• [13] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0101.
• [14] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0032.
• [15] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0204.
• [16] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0014.
• [17] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054.
• [18] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409.
• [19] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0111.
• [20] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0080.
• [21] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0349.
• [22] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0407.
• [23] Euroopa Kohtu 24. juuni 2019. aasta otsus komisjon vs. Poola, C-619/18, ECLI:EU:C:2019:531; Euroopa Kohtu 24. juuni 2019. aasta otsus komisjon vs. Poola, C-192/18, ECLI:EU:C:2019:924.
• [24] COM(2017)0835.
• [25] Ustawa z dnia 22 grudnia 2015 r. o zmianie ustawy o Trybunale Konstytucyjnym (Dz.U. 2015 poz. 2217).
• [26] Ustawa z dnia 22 lipca 2016 r. o Trybunale Konstytucyjnym (Dz.U. 2016 poz. 1157).
• [27] Konstitutsioonikohtu 9. märtsi 2016. aasta otsus K 47/15.
• [28] Konstitutsioonikohtu 11. augusti 2016. aasta otsus K 39/16.
• [29] Konstitutsioonikohtu 7. novembri 2016. aasta otsus K 44/16.
• [30] Vt Veneetsia komisjoni 14. oktoobri 2016. aasta arvamus 22. juuli 2016. aasta konstitutsioonikohust käsitleva seaduse kohta, arvamus 860/2016, punkt 127; Euroopa Komisjoni 20. detsembri 2017. aasta põhjendatud ettepanek, põhjendus 91 jj.
• [31] Ustawa z dnia 30 grudnia 2015 r. o zmianie ustawy o służbie cywilnej oraz niektórych innych ustaw (Dz.U. 2016 poz. 34).
• [32] Ustawa z dnia 15 stycznia 2016 r. o zmianie ustawy o Policji oraz niektórych innych ustaw (Dz.U. 2016 poz. 147).
• [33] Ustawa z dnia 28 stycznia 2016 r. Prawo o prokuraturze (Dz.U. 2016 poz. 177).
• [34] Ustawa z dnia 28 stycznia 2016 r. Przepisy wprowadzające ustawę – Prawo o prokuraturze (Dz.U. 2016 poz. 178).
• [35] Ustawa z dnia 18 marca 2016 r. o zmianie ustawy o Rzeczniku Praw Obywatelskich oraz niektórych innych ustaw (Dz.U. 2016 poz. 677).
• [36] Ustawa z dnia 22 czerwca 2016 r. o Radzie Mediów Narodowych (Dz.U. 2016 poz. 929).
• [37] Ustawa z dnia 10 czerwca 2016 r. o działaniach antyterrorystycznych (Dz.U. 2016 poz. 904).
• [38] Vt Euroopa Komisjoni 20. detsembri 2017. aasta põhjendatud ettepanek, põhjendused 112–113.
• [39] Euroopa kohtute nõukogude võrgustiku (ENCJ) 3. juuni 2016. aasta Varssavi deklaratsioon.
• [40] OSCE/ODIHRi 14. oktoobri 2019. aasta avaldus esialgsete tähelepanekute ja järelduste kohta pärast piiratud valimisvaatlusmissiooni.
• [41] OSCE/ODIHRi piiratud valimisvaatlusmissiooni lõpparuanne 13. oktoobril 2019 toimunud parlamendivalimiste kohta, Varssavi, 14. veebruar 2020.
• [42] Veneetsia komisjoni 8.–9. detsembri 2017. aasta arvamus CDL-AD(2017)031, punkt 43; Euroopa Komisjoni 20.detsembri 2017. aasta soovitus (EL) 2018/103, mis käsitleb õigusriigi olukorda Poolas ja täiendab soovitusi (EL) 2016/1374, (EL) 2017/146 ja (EL) 2017/1520, punkt 25.
• [43] Veneetsia komisjon, CDL-AD (2002) 23, arvamus nr 190/2002, hea valimistava eeskiri. Suunised ja seletuskiri, 30. oktoober 2002; Vt ka Veneetsia komisjon, CDL-PI(2020)005rev-e, aruanne ,Respect for Democracy, Human Rights and Rule of Law during States of Emergency – Reflections“ (Tähelepanekud demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte järgimise kohta eriolukorras), lk 23.
• [44] OSCE/ODIHRi 27. aprillil 2020 esitatud arvamus 2020. aastaks määratud Poola Vabariigi presidendi valimiste korraldamise erireegleid käsitleva seaduseelnõu (Poola senati dokument nr 99) kohta.
• [45] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).
• [46] Ustawa z dnia 30 listopada 2016 r. o organizacji i trybie postępowania przed Trybunałem Konstytucyjnym (Dz.U. 2016 poz. 2072); ustawa z dnia 30 listopada 2016 r. o statusie sędziów Trybunału Konstytucyjnego (Dz.U. 2016 poz. 2073); Ustawa z dnia 13 grudnia 2016 r. – Przepisy wprowadzające ustawę o organizacji i trybie postępowania przed Trybunałem Konstytucyjnym oraz ustawę o statusie sędziów Trybunału Konstytucyjnego (Dz.U. 2016 poz. 2074).
• [47] Veneetsia komisjoni 14.–15. oktoobri 2016. aasta arvamus, punkt 128; ÜRO inimõiguste komitee 31. oktoobril 2016 avaldatud kokkuvõtlikud märkused Poolat käsitleva seitsmenda perioodilise aruande kohta, punktid 7–8; Euroopa Komisjoni soovitus (EL) 2017/1520.
• [48] Euroopa Kohtu 19. novembri 2019. aasta otsus A.K. ja teised vs. Sąd Najwyższy, C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, ECLI:EU:C:2019:982.
• [49] Ustawa z dnia 20 grudnia 2019 r. o zmianie ustawy - Prawo o ustroju sądów powszechnych, ustawy o Sądzie Najwyższym oraz niektórych innych ustaw (Dz.U. 2020 poz. 190).
• [50] Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, CDL-PI(2020)002, punktid 51–55.
• [51] Vt komisjoni 20. detsembri 2017. aasta põhjendatud ettepanek, COM(2017) 835, põhjendus 133. Vt ka OSCE-ODIHRi 13. novembri 2017. aasta arvamus Poola ülemkohut käsitleva seaduse eelnõu teatavate sätete kohta (26. septembri 2017. aasta seisuga), lk 33.
• [52] Euroopa Kohtu 24. juuni 2019. aasta otsus komisjon vs. Poola, C-619/18, ECLI:EU:C:2019:531.
• [53] Euroopa Kohtu 17. detsembri 2018. aasta määrus komisjon vs. Poola, C-619/18 R, ECLI:EU:C:2018:1021.
• [54] Ustawa z dnia 21 listopada 2018 r. o zmianie ustawy o Sądzie Najwyższym (Dz.U. 2018 poz. 2507).
• [55] OSCE-ODIHRi 13. novembri 2017. aasta arvamus, lk 7–20; Veneetsia komisjoni 8.–9. detsembri 2017. aasta arvamus, punkt 43; komisjoni 20. detsembri 2017. aasta soovitus (EL) 2018/103, mis käsitleb õigusriigi olukorda Poolas ja täiendab soovitusi (EL) 2016/1374, (EL) 2017/146 ja (EL) 2017/1520 (ELT L 17, 23.1.2018, lk 50), punkt 25; riikide korruptsioonivastane ühendus (GRECO), 18.–22. juuni 2018. aasta lisand neljandale hindamisaruandele Poola kohta (artikkel 34) punkt 31; Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, punkt 8.
• [56] Euroopa Kohtu 19. novembri 2019. aasta otsus A.K. ja teised vs. Sąd Najwyższy, C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, ECLI:EU:C:2019:982.
• [57] Ülemkohtu 5. detsembri 2019. aasta otsus, III PO 7/19.
• [58] Ülemkohtu tsiviilkoja, kriminaalkoja ja tööõiguse koja 23. jaanuari 2020. aasta resolutsioon, BSA I-4110-1/2020.
• [59] Konstitutsioonikohtu 20. aprilli 2020. aasta otsus, U 2/20.
• [60] Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, punkt 38.
• [61] Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, punkt 38.
• [62] Euroopa Kohtu 8. aprilli 2020. aasta määrus komisjon vs. Poola, C-791/19 R, ECLI:EU:C:2020:277.
• [63] Ustawa z dnia 8 grudnia 2017 r. o zmianie ustawy o Krajowej Radzie Sądownictwa oraz niektórych innych ustaw (Dz.U. 2018 poz. 3).
• [64] Euroopa kohtunike konsultatiivnõukogu juhatuse 7. aprilli 2017. aasta ja 12. oktoobri 2017. aasta arvamused; OSCE/ODIHRi lõplik arvamus kohtute nõukogu seaduse muutmise eelnõu kohta, 5. mai 2017; Veneetsia komisjoni 8.–9. detsembri 2017. aasta arvamus, lk 5–7; riikide korruptsioonivastase ühenduse (GRECO) 19.–23. märtsi 2018. aasta ad hoc aruanne Poola kohta (artikkel 34) ja selle lisand 18.–22. juunist 2018; Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, punktid 42 ja 61.
• [65] Ülemkohtu 15. jaanuari 2020. aasta otsus, III PO 8/18.  Ülemkohtu 15. jaanuari 2020. aasta otsus, III PO 9/18.
• [66] Vt selle kohta ka järgmisi Euroopa Inimõiguste Kohtus pooleli olevaid kohtuasju: Reczkowicz ja kaks teist vs. Poola (kaebuse nr 43447/19, 49868/19 ja 57511/19), Grzęda vs. Poola (nr 43572/18), Xero Flor w Polsce sp. z o.o. vs. Poola (nr 4907/18), Broda vs. Poola ja Bojara vs. Poola (nr 26691/18 ja 27367/18), Żurek vs. Poola (nr 39650/18) ning Sobczyńska ja teised vs. Poola (nr 62765/14, 62769/14, 62772/14 ja 11708/18).
• [67]Euroopa kohtute nõukogude võrgustiku (ENCJ) juhatuse 21. veebruari 2020. aasta kiri. Vt ka Euroopa Kohtunike Liidu 4. mai 2020. aasta kirja ENCJ-i toetuseks.
• [68] Ustawa z dnia 12 maja 2011 r. o Krajowej Radzie Sądownictwa (Dz.U. 2011 nr 126 poz. 714).
• [69] Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, punkt 45.
• [70] Vt ka Euroopa Nõukogu Euroopa kohtunike konsultatiivnõukogu juhatuse (CCJE-BU) 18. juuni 2018. aasta dokumenti, CCJE-BU(2018)6REV.
• [71] Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, punktid 46–50.
• [72] Euroopa Kohtu 5. novembri 2019. aasta otsus komisjon vs. Poola, C-192/18, ECLI:EU:C:2019:924.
• [73] Ustawa z dnia 12 lipca 2017 r. o zmianie ustawy - Prawo o ustroju sądów powszechnych oraz niektórych innych ustaw (Dz.U. 2017 poz. 1452).
• [74] OSCE-ODIHRi 14. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline vahearvamus seaduseelnõu kohta, millega muudetakse üldkohtute korralduse seadust, ülemkohtu seadust ja teatavaid muid Poola seadusi (20. detsembri 2019. aasta seisuga), lk 23–26; Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, punktid 44 ja 45.
• [75] OSCE-ODIHRi 14. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline vahearvamus, lk 18–21; Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, punktid 24–30.
• [76] OSCE-ODIHRi 14. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline vahearvamus, lk 13–17; Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, punktid 31–43.
• [77] Ustawa z dnia 27 lipca 2016 r. o Trybunale Konstytucyjnym (Dz.U. 2016 poz. 1070).
• [78] Veneetsia komisjoni 8.–9. detsembri 2017. aasta arvamus muudetud prokuratuuriseaduse kohta, CDL-AD(2017)028, punkt 115.
• [79] Komisjoni soovitus (EL) 2018/103; kohtunike ja juristide sõltumatusega tegeleva ÜRO eriraportööri 25. juuni 2018. aasta avaldus; Euroopa Komisjon, 2019, Euroopa poolaasta: Poola riigiaruanne, 27. veebruar 2019, SWD(2019) 1020 final, lk 42; Euroopa kohtute nõukogude võrgustiku, ELi ülemkohtute esimeeste võrgustiku ja Euroopa Kohtunike Liidu juhtide 20. septembri 2019. aasta kiri; riikide korruptsioonivastase ühenduse (GRECO) 6. detsembri 2019. aasta järeldokument Poolat käsitleva neljanda hindamisaruande (artikkel 34) lisandile, punkt 65; Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 28. jaanuari 2020. aasta resolutsioon 2316 (2020) demokraatlike institutsioonide toimimise kohta Poolas, punkt 4.
• [80] Vt ka Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 19. jaanuari 2018. aasta kiri Poola peaministrile; inimõiguste edendamise ja kaitse eest vastutavate riigiasutuste Euroopa võrgustiku (ENNHRI), Euroopa Liidu riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste võrgustiku EQUINET), inimõigustega tegelevate riiklike institutsioonide ülemaailmse liidu (GANHRI), Rahvusvahelise Ombudsmani Instituudi (IOI) ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo Euroopa osakonna (OHCHR Europe) 2019. aasta juunis Poola inimõiguste voliniku toetuseks tehtud ühisavaldus. 
• [81]ÜRO inimõiguste komitee 23. novembril 2016 avaldatud kokkuvõtlikud märkused Poolat käsitleva seitsmenda perioodilise aruande kohta, punkt 33;
• [82] Veneetsia komisjoni ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusriigi küsimuste peadirektoraadi 16. jaanuari 2020. aasta kiireloomuline ühisarvamus, punkt 59.
• [83] Euroopa Kohtu 26. märtsi 2020. aasta otsus Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon, liidetud kohtuasjad C-542/18 RX-II ja C-543/18 RX-II, ECLI:EU:C:2020:232, punkt 57.
• [84]Vt ka maailma ajakirjandusvabaduse indeksit, kus Poola on alates 2015. aastast langenud 18. kohalt 62. kohale.
• [85] Euroopa Nõukogu Euroopa Nõukogu platvorm ajakirjanduse kaitsmise ja ajakirjanike turvalisuse edendamiseks, 2020. aasta aastaaruanne, märts 2020, lk 42.
• [86] Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13. aprilli 2016. aasta soovitus CM/Rec(2016)4 liikmesriikidele ajakirjanduse kaitse ning ajakirjanike ja teiste meedias osalejate turvalisuse kohta.
• [87] Rahvusvaheline võrgustik International Press Institute (IPI), Tracker on Press Freedom Violations related to COVID-19 Coverage (COVID-19 kajastamisega seotud ajakirjandusvabaduse rikkumiste seire), https://ipi.media/covid19-media-freedom-monitoring/.
• [88] Euroopa Nõukogu, Ameerika Riikide Organisatsiooni jt, akadeemilise vabaduse, institutsioonilise autonoomia ja demokraatia tuleviku ülemaailmse foorumi 21. juuni 2019. aasta deklaratsioon.
• [89] Ustawa z dnia 18 grudnia 1998 r. o Instytucie Pamięci Narodowej - Komisji Ścigania Zbrodni przeciwko Narodowi Polskiemu (Dz.U. 1998 nr 155 poz. 1016).
• [90] Vt ka OSCE meediavabaduse esindaja 28. juuni 2018. aasta avaldust.
• [91] Ustawa z dnia 24 lipca 2015 r. - Prawo o zgromadzeniach (Dz.U. 2015 poz. 1485).
• [92] Ustawa z dnia 13 grudnia 2016 r. o zmianie ustawy - Prawo o zgromadzeniach (Dz.U. 2017 poz. 579).
• [93] Vt ka ÜRO ekspertide 23. aprilli 2018. aasta teatist, milles nõutakse, et Poola tagaks vaba ja täieliku osalemise kliimakõnelustes.
• [94] Poola inimõiguste voliniku 6. mai 2020. aasta kiri sise- ja haldusministeeriumile.
• [95] Ustawa z dnia 15 września 2017 r. o Narodowym Instytucie Wolności - Centrum Rozwoju Społeczeństwa Obywatelskiego (Dz.U. 2017 poz. 1909).
• [96] OSCE/ODIHRi arvamus Poola seaduse eelnõu kohta, mis käsitleb rahvuslikku vabaduse instituuti – kodanikuühiskonna arengu keskust, Varssavi, 22. august 2017.
• [97] Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee aruanne põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte kohta: riikide areng kodanikuühiskonna perspektiivist aastatel 2018–2019, juuni 2020, lk 41-42.
• [98] Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 23. juuni 2020. aasta pressiteade „Murettekitav surve kodanikuühiskonnale: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Poola liikmest saab valitsuse vastumeetmete sihtmärk ning valitsusvälised organisatsioonid ei saa enam oma kandidaate valida“.
• [99] Ustawa z dnia 6 kwietnia 1990 r. o Policji (Dz.U. 1990 nr 30 poz. 179).
• [100]ÜRO inimõiguste komitee 23. novembril 2016 avaldatud kokkuvõtlikud märkused Poolat käsitleva seitsmenda perioodilise aruande kohta, punktid 39–40. Vt ka ÜRO ekspertide 23. aprilli 2018. aasta teatist, milles nõutakse, et Poola tagaks vaba ja täieliku osalemise kliimakõnelustes.
• [101] Euroopa Andmekaitsenõukogu 5. mai 2020. aasta kiri Poola presidendivalimiste andmete avalikustamise kohta.
• [102] Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 14. aprilli 2020. aasta avaldus.
• [103] 2017. aastal moodustasid lootekahjustustest tingitud abordid 97,9% kõigist ravijuhtumitest: Poola Seimi veebisaidil avaldatud terviseinfosüsteemide keskuse avaliku statistika uurimisprogrammi MZ-29 aruanded. Sprawozdanie Rady Ministrów z wykonywania oraz o skutkach stosowania w 2016 r. ustawy z dnia 7 stycznia 1993 r. o planowaniu rodziny, ochronie płodu ludzkiego i warunkach dopuszczalności przerywania ciąży (Dz. U. poz. 78, z późnn. zm.).
• [104] Vt ka Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2017. aasta detsembri aruteludokumenti „Naiste seksuaal- ja reproduktiivtervis ning sellega seonduvad õigused Euroopas“; vt ka naiste diskrimineerimise probleemidega tegelevat ÜRO töörühma nõustavate ÜRO ekspertide 22. märtsi 2018. aasta avaldust ja Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 14. aprilli 2020. aasta avaldust.
• [105] Ustawa z dnia 16 lipca 2020 r. o zmianie ustawy o zawodach lekarza i lekarza dentysty
  oraz niektórych innych ustaw (Ametlikus Teatajas veel avaldamata).
• [106]Ustawa z dnia 5 grudnia 1996 r. o zawodach lekarza i lekarza dentysty (Dz.U. 1997 nr 28 poz. 152).
• [107] Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. märtsi 2007. aasta otsus Tysiąc vs. Poola (kaebus nr 5410/03); Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. märtsi 2007. aasta otsus R. R. vs. Poola (kaebus nr 27617/04); Euroopa Inimõiguste Kohtu 30. oktoobri 2012. aasta otsus P. ja S. vs. Poola (kaebus nr 57375/08).
• [108] Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta resolutsioon, punkt 18; Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 28. jaanuari 2020. aasta resolutsioon 2316 (2020) demokraatlike institutsioonide toimimise kohta Poolas, punkt 14; ÜRO inimõiguste komitee 23. novembril 2016 avaldatud kokkuvõtlikud märkused Poolat käsitleva seitsmenda perioodilise aruande kohta, CCPR/C/POL/CO/7, punktid 15–18.
• [109] ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee lõppjäreldused Poolat käsitlevate perioodiliste aruannete (22.–24. aruanne) kohta, august 2019.
• [110] Samas.
• [111] Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16);
• [112] Euroopa Komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi 27. mai 2020. aasta kiri Poola Lublini, Łódźi, Väike-Poola, Podkarpacie ja Święty Krzyżi piirkonna ametiasutustele. Vt ka Euroopa Kohtu 23. aprilli 2020. aasta otsus Associazione Avvocatura per i diritti LGBTI, C-507/18, ECLI:EU:C:2020:289.
• [113] Euroopa Kohtu 5. juuni 2018. aasta otsus Coman, C-673/16, ECLI:EU:C:2018:385;  Euroopa Inimõiguste Kohtu 2. märtsi 2010. aasta otsus Kozak vs. Poola (kaebus nr 13102/02); Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. jaanuari 2008. aasta otsus E.B.  vs. Prantsusmaa (kaebus nr 43546/02); Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. veebruari 2013. aasta otsus X ja teised vs. Austria (kaebus nr 19010/07); Euroopa Inimõiguste Kohtu 30. juuni 2016. aasta otsus Taddeucci ja McCall vs. Itaalia (kaebus nr 51362/09); Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. juuli 2015. aasta otsus Oliari ja teised vs. Itaalia (kaebused nr 18766/11 ja 36030/11); Euroopa Inimõiguste Kohtu 14. detsembri 2017. aasta otsus Orlandi ja teised vs. Itaalia (kaebused nr 26431/12, 26742/12, 44057/12 and 60088/12); Euroopa Inimõiguste Kohtu 14. jaanuari 2020. aasta otsus Beizaras ja Levickas vs. Leedu (kaebus nr 41288/15).
• [114] Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni 3. detsembril 2018 esitatud lähetuse aruanne, mis käsitleb Poola õigusriigi olukorra hindamiseks moodustaud ajutise delegatsiooni 19.–21. septembril 2018 toimunud Poola-visiidi tulemusi.
• [115] Euroopa Inimõiguste Kohtu 3. septembri 2015. aasta otsus Sõro vs. Eesti, punktid 60–62; Komisjoni neljas soovitus, 20. detsember 2017, (EL) 2018/103, punkt. 9; Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 28. jaanuari 2020. aasta resolutsioon 2316 (2020) demokraatlike institutsioonide toimimise kohta Poolas, punkt 13.
• [116] Euroopa välisteenistuse pressiteade, 13. juuli 2020. https://www.osce.org/odihr/elections/poland/457204.
• [117] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0058.
• [118] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0111.
• [119] R.R., TYSIAC ja P. ja S. vs Poola (Taotlused nr 27617/04, 5410/03, 57375/08)
• [120] ELT C 204, 13.6.2018, lk 95.
• [121] ELT C 356, 4.10.2018, lk 44.
• [122] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0101.
• [123]