RAPORT äriühingute vastutuse kohta keskkonnakahju eest

6.4.2021 - (2020/2027(INI))

Õiguskomisjon
Raportöör: Antonius Manders

PR_INI

SISUKORD

lk

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

SELETUSKIRI

ARENGUKOMISJONI ARVAMUS

KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS

KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

äriühingute vastutuse kohta keskkonnakahju eest

(2020/2027(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta[1] („keskkonnavastutuse direktiiv“),

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu[2] (keskkonnakuritegude direktiiv),

– võttes arvesse komisjoni 14. aprilli 2016. aasta aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile vastavalt direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) artikli 18 lõikele 2 (COM(2016)0204),

– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4 ja 191,

– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 37,

– võttes arvesse direktiivi 2004/35/EÜ muutmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiiviga 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise kohta[3], Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist[4], ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta direktiiviga 2013/30/EL, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust[5],

– võttes arvesse komisjoni talituste 14. aprilli 2016. aasta töödokumenti „REFIT Evaluation of the Environmental Liability Directive“ (Keskkonnavastutuse direktiivi hindamine REFITi raames) (SWD(2016)0121), mis on lisatud komisjoni aruandele Euroopa Parlamendile ja nõukogule vastavalt direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) artikli 18 lõikele 2,

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 6. juuni 2016. aasta briefing’ut (ülevaade) „The implementation of the Environmental Liability Directive: a survey of the assessment process carried out by the Commission“ (Keskkonnavastutuse direktiivi rakendamine: uuring komisjoni läbiviidud hindamise kohta),

– võttes arvesse kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 15. mai 2020. aasta uuringut „Environmental liability of companies“ (Äriühingute keskkonnavastutus),

– võttes arvesse komisjoni 2020. aasta mai uuringut „Improving financial security in the context of the Environmental Liability Directive“ (Finantstagatise täiustamine keskkonnavastutuse direktiivi kontekstis),

– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. detsembri 2019. aasta hinnangut keskkonnakuritegude direktiivi kohta,

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2020. aasta oktoobri briefing’ut „Environmental liability of companies: selected possible amendments of the ELD“ (Äriühingute keskkonnavastutus: valik keskkonnavastutuse direktiivi võimalikke muudatusi),

– võttes arvesse komisjoni talituste 28. oktoobri 2020. aasta töödokumenti keskkonnakuritegude direktiivi hindamise kohta (SWD(2018)0259),

– võttes arvesse Euroopa Liidu keskkonnakuritegude vastase võitluse meetme (European Union Action to Fight Environmental Crime, EFFACE) 2016. aasta märtsi järeldusi ja soovitusi,

– võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

– võttes arvesse arengukomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi,

– võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9-0112/2021),

A arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõike 1 kohaselt peab liidu keskkonnapoliitika toetama selliste eesmärkide saavutamist nagu inimeste tervise kaitsmine, keskkonna kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine, loodusvarade kaalutletud ja mõistlik kasutamine ning meetmete edendamine rahvusvahelisel tasandil, selleks et tegelda piirkondlike ja ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega;

B arvestades, et põhiõiguste harta artikli 37 kohaselt tuleb kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine integreerida liidu poliitikasse ja tagada kooskõlas säästva arengu põhimõtetega;

C. arvestades, et ELi koordineeritud keskkonnastrateegia ergutab koostööd ja tagab ELi poliitikavaldkondade vahelise kooskõla; arvestades, et Euroopa rohelise kokkuleppega seatakse nullsaaste eesmärk, mis tuleb täita valdkondadeülese strateegia kaudu, et kaitsta ELi kodanike tervist keskkonnaseisundi halvenemise ja keskkonnasaaste mõjude eest, nõudes seejuures õiglast üleminekut kedagi maha jätmata;

D. arvestades, et vastutustundlik äritegevus tähendab seda, et ettevõtjad võtavad nõuetekohaselt arvesse keskkonnaprobleeme; arvestades, et keskkonnakahju eest vastutamise tagamine on keskne küsimus ELi ettevõtete pikemas perspektiivis kestlikumaks muutmisel; arvestades, et selline saavutus on tihedalt seotud äriühingute hoolsuskohustust, sotsiaalset vastutust ja jätkusuutlikku äriühingu üldjuhtimist käsitlevate seotud õigusaktide väljatöötamisega; arvestades, et vastutus peab olema siseriikliku õigusega kooskõlas;

E. arvestades, et keskkonnakahjud, ohtlikud ja kahjulikud kemikaalid ning kliimamuutused võivad põhjustada inimeste tervisele olulisi õhu-, pinnase- ja veesaastest tingitud ohte;

F. arvestades, et keskkonnavastutuse direktiiv eksisteerib koos teiste vastutust käsitlevate vahendite ja normidega nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil; arvestades, et vahejuhtumid, mis põhjustavad keskkonnavastutuse direktiivist tulenevaid kohustusi, võivad paralleelselt käivitada kriminaal-, tsiviil- või haldusmenetlusi, tekitades õiguskindlusetust ja ebakindlust nii asjaomastele äriühingutele kui ka võimalikele ohvritele;

G. arvestades, et komisjoni 2016. aasta keskkonnavastutuse aruandest nähtub, et hoolimata keskkonnavastutuse direktiivi kasulikkusest õigusliku sidususe parandamisel ELi tasandil, esineb ELis endiselt selles valdkonnas õiguslikku killustatust ning puudub õiguslik ja praktiline ühtsus;

H. arvestades, et keskkonnavastutuse direktiivi „keskkonnakahjustuse“ ja „käitaja“ mõistete kohta on tehtud mitmesuguseid analüüse, millest on ilmnenud raskused nende mõistete tõlgendamisel; arvestades, et keskkonnakahju künnise tähendust tõlgendatakse ja kohaldatakse erinevalt, mistõttu tuleb seda täiendavalt selgitada;

I. arvestades, et üha enam sagenevad juhtumid, kus Euroopa äriühingute väljaspool ELi tegutsevate tütarettevõtjate põhjustatud reostuse ohvrid püüavad ELi kohtutes algatada keskkonnavastutusega seotud kohtuasju nende emaettevõtjate vastu;

J. arvestades, et hajureostust puudutavad vastutuskorrad on ELi õiguses killustunud;

K. arvestades, et keskkonnavastutuse direktiiviga on kehtestatud põhimõttel „saastaja maksab“ põhinev keskkonnavastutuse süsteem keskkonnakahjustuste ärahoidmiseks ja heastamiseks; arvestades, et keskkonnavastutuse direktiiv täiendab peamisi ELi keskkonnaalaseid õigusakte, millega see on otseselt või kaudselt seotud, eelkõige elupaikade direktiivi[6], linnudirektiivi[7], veepoliitika raamdirektiivi[8], merestrateegia raamdirektiivi[9] ja avamereohutuse direktiivi[10];

 

L. arvestades, et oma 2016. aasta aruandes keskkonnavastutuse kohta soovitas komisjon kõigil liikmesriikidel „kanda andmed keskkonnavastutuse direktiivi alusel käsitletavate juhtumite registrisse, kui nad ei ole seda veel teinud“[11]; arvestades, et vaatamata sellele on ainult seitsmel liikmesriigil avalikult kättesaadav keskkonnavastutuse direktiivi alusel käsitletavate juhtumite register, samas kui veel neljal liikmesriigil on register, mis ei ole avalik; arvestades, et mitmed liikmesriigid koguvad teavet, mida reguleerivad muud ELi õigusaktid, kuid mitte konkreetselt keskkonnavastutuse direktiiv, või neil on laiema või erineva ulatusega registrid, ning arvestades, et mitmed liikmesriigid koguvad andmeid piirkondlikul tasandil; arvestades, et 14 liikmesriigil puudub keskkonnajuhtumite või keskkonnavastutuse direktiivi alusel käsitletavate juhtumite andmebaas; arvestades, et liikmesriigid saavad keskkonnavastutuse direktiivi üsnagi paindlikult rakendada, kuna valitseb regulatiivne killustatus ning puudub nii õiguslik kui ka praktiline ühtsus;

M arvestades, et enamik liikmesriike ei paista oma õigusaktides ette nägevat kohustuslikke finantstagatise instrumente, kuid paljud riigid siiski nõuavad neid[12]; arvestades, et nende vahendite rakendamine näib olevat tõestanud nende väärtust ja näidanud vajadust hinnata kohustusliku finantstagatissüsteemi kehtestamist;

N. arvestades, et kuigi enamikul turgudel on kättesaadav piisav kindlustuskaitse, sealhulgas täiendava ja kompenseeriva heastamise jaoks, on nõudlus üldiselt madal selle tõttu, et juhtumitest ei teatata, jõustamine on allapoole optimaalset taset ja arenevatel turgudel on areng aeglasem[13]; arvestades, et see iseenesest ei takista kohustuslike finantstagatiste kehtestamist;

O. arvestades, et ettevõtja maksejõuetus suurõnnetuste tagajärjel on ELis endiselt probleem; arvestades, et komisjon peaks analüüsima olemasolevaid riiklikke ja reguleerivaid raamistikke ning võtma vastu ühtlustatud ELi lähenemisviisi, et kaitsta maksumaksjaid ettevõtja maksejõuetuse tagajärgede eest;

P. arvestades, et pärast keskkonnavastutuse direktiivi vastuvõtmist on finantstagatisvahendid muutunud märksa kättesaadavamaks;

Q. arvestades, et direktiiv (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ[14], on vastu võetud ja liikmesriigid kohaldavad seda alates 25. juunist 2023;

R. arvestades, et mõnel juhul on äriühingu juhatuse liikmed küll teadlikud tegevustest, millega kaasneb suur keskkonnakahju tekitamise risk, kuid peavad otsuste tegemisel kasumit vastutustundlikust käitumisest tähtsamaks;

S. arvestades, et keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamisel tuleks kindlasti püüda leida tasakaal ettevõtjate murede ja keskkonnakaitse vahel;

T. arvestades, et Euroopa Parlament on viimastel aastatel võtnud ennetava rolli keskkonnavastutuse korra kehtestamisel kolmandates riikides esinevate keskkonna- ja inimõigustealaste kahjude eest, eelkõige võttes vastu oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides[15];

U. arvestades, et komisjoni volitused peaksid tagama ELi kaubanduslepingutes keskkonnaküsimustes võrdsete tingimuste loomist või säilitamist käsitlevate sätete jõustamise, kui need sätted on osa sellisest lepingust;

V. arvestades, et Euroopa Keskkonnaamet uurib, kuidas keskkonnaohud ja -kasud ühiskonnas jaotuvad; arvestades, et 2015. aasta Pariisi kliimakokkuleppes rõhutatakse vajadust arvestada kaitsetumate inimeste õigustega; arvestades, et ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Amet avaldas hiljuti inimõiguste- ja keskkonnaalased raampõhimõtted, millega selgitatakse riikide inimõiguste tagamise alaseid kohustusi, mis on seotud puhta, tervisliku ja kestliku keskkonnaga; arvestades, et lisaks käivad praegu ÜROs läbirääkimised sellise süsteemi kehtestamiseks, millega reguleeritakse ettevõtte vastutust inimõiguste rikkumise eest;

W. arvestades, et lisaks kliimale ja bioloogilisele mitmekesisusele kahjustavad keskkonnakahjud ja -kuriteod ka inimeste tervist ja inimõigusi; arvestades, et läbivaatamisel tuleks arvesse võtta keskkonnakahjude, raske organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni piiriülest olemust ning nende ohtlikkust inimõigustele ja keskkonnale;

X. arvestades, et Stockholmi deklaratsiooni 21. põhimõte ja Rio deklaratsiooni 2. põhimõte tunnustavad nii riikide suveräänset õigust kasutada oma loodusvarasid vastavalt oma keskkonnapoliitikale kui ka riikide kohustust tagada, et nende riikliku jurisdiktsiooni all toimuv tegevus ei kahjustaks keskkonda teistes riikides või nende enda jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades;

Üldised märkused

1. väljendab heameelt komisjoni tegevuse üle keskkonnavastutuse direktiivi ja keskkonnakuritegude direktiivi rakendamise puudujääkide hindamiseks ja korvamiseks liikmesriikides;

 

2. taunib asjaolu, et keskkonnavastutuse direktiivis sätestatud kaalutlusõigus, selle direktiiviga seotud teadmiste ja teabe puudumine, vahendite ja oskusteabe nappus ning nõrgad mehhanismid nõuete täitmise ja mõjusa juhtimise tagamiseks riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil on põhjustanud puudujääke direktiivi rakendamisel, selle järgimise ja jõustamise ning eelkõige juhtumite arvu suuri liikmesriikide vahelisi erinevusi ja ebavõrdseid tegutsemistingimusi ettevõtjate jaoks; taunib asjaolu, et sellised puudused mõjutavad ka keskkonnakuritegude direktiivi rakendamist; on seetõttu seisukohal, et tuleb rohkem teha, et tagada õigusnormide standardimine ELis ja suurendada üldsuse usku ELi õigusaktide tulemuslikkusesse, selleks et mõjusamalt vältida ja heastada keskkonnakahjusid ning leida õige tasakaal ettevõtjate murede ja keskkonnakaitse vahel;

3. väljendab heameelt komisjoni 2018. aasta tegevuskava[16] järelmeetmena loodud keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise foorumi üle, mis koondab keskkonnanõuete täitmise tagamise eest vastutavaid spetsialiste, ja foorumi poolt 2020. aasta veebruaris kinnitatud 2020.–2022. aasta tööprogrammi üle keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise parandamiseks[17];

4. peab kahetsusväärseks, et paljudes liikmesriikides on keskkonnainspektsioonide eelarved finantskriisi tõttu külmutatud või kahanenud ning isegi suurtel, piisavate ressurssidega ametiasutustel võib olla keeruline arendada iseseisvalt teadmisi, kuidas keskkonnanõudeid kõige paremini täita; on seetõttu seisukohal, et ELi tasandil on vaja suuremat tuge, näiteks kättesaadavaid teabeportaale, üldkasutatavaid võrgustikke (ELi praktikute võrgustikud), teavet ja suuniseid heade tavade kohta, kohtunike ja praktikute täiendavaid koolitusprogramme keskkonnaõiguse ja -kuritegude iseärasuste kohta ELi ja riiklikul tasandil ning riigiasutustega kooskõlastatud koolitusmaterjale ja oskustealaseid juhendeid, sest see võiks survestada seadusi eiravaid äriühinguid ja tuua kasu seaduskuulekatele äriühingutele, samuti võiks see tõsta sidusrühmade, ettevõtjate ja üldsuse teadlikkust keskkonnavastutuse direktiiviga kehtestatud korrast ja selle jõustamisest ja seeläbi aidata parandada keskkonnakahjude vältimist ja heastamist;

5. kahetseb asjaolu, keskkonnakuriteod on üks kõige tulusamaid piiriülese kuritegevuse liike; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel eraldada keskkonnakuritegude ennetamiseks, uurimiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks asjakohased finants- ja inimressursid ning suurendada asjaomaste ametiasutuste, sealhulgas prokuröride ja kohtunike asjatundlikkust, et keskkonnakuritegude toimepanijaid tulemuslikumalt vastutusele võtta ja karistada; kutsub liikmesriike üles looma või tugevdama oma riiklikes politseiteenistustes asjakohasel tasemel eriüksusi keskkonnakuritegude uurimiseks; kutsub lisaks komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et kõigis liikmesriikides oleksid nii riiklikul kui ka riikidevahelisel tasandil kehtestatud nõuetekohased keskkonnakriiside ohjamise menetlused, ning õhutab liikmesriike kasutama ühiseid uurimisrühmi ja rahvusvaheliste keskkonnakuritegude puhul teavet vahetama, mis hõlbustab paralleelselt mitmes liikmesriigis läbiviidavate uurimiste ja süüdistuste esitamise kooskõlastamist;

6. on veendunud, et keskkonnavastutuse direktiivi ebapiisava ühtlustamise üheks põhjuseks on see, et ei ole sätestatud standardset haldusmenetlust pädevatele asutustele otsesest keskkonnakahjustuse ohust või tegelikust keskkonnakahjustusest teatamiseks; peab seetõttu kahetsusväärseks, et puudub kohustus avaldada sellised teated või juhtumite menetlemist puudutav teave; märgib, et mõned liikmesriigid on oma siseriiklikes õigusaktides seda puudust käsitlenud ja järgnevalt loonud teadete, vahejuhtumite ja juhtumite andmebaasid; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et selline praktika on liikmesriigiti väga erinev ja üsna piiratud;

7. juhib tähelepanu vajadusele koguda ELi keskkonnavastutuse direktiivi rakkerühma järelevalve all usaldusväärset teavet keskkonnavastutuse direktiivi või muude haldus-, tsiviil- või kriminaalõiguslike vahendite kohaldamist tingivate keskkonnavahejuhtumite kohta, ning asjakohased andmed avaldada; kutsub komisjoni üles olukorda nõuetekohaselt hindama, et teha kindlaks, kas erinevate õiguslike vahendite kombinatsiooniga saaks keskkonnakahjudele adekvaatselt reageerida või kas leidub endiselt tõsiseid, parandamist vajavaid puudusi; nõuab keskkonnavastutuse direktiivi nõuetekohast rakendamist, innustades liikmesriike salvestama andmed direktiiviga reguleeritavate juhtumite kohta, avaldama keskkonnavastutuse direktiivi registrid ja koguma andmeid, mis on vajalikud, et dokumenteerida direktiivi tõhusat ja tulemuslikku kohaldamist oma riigis – seda selleks, et tõsta usaldust direktiiviga kehtestatava korra suhtes ja seda paremini rakendada;

8. rõhutab, et peaaegu kõigi keskkonnavastutuse direktiivi juhtumite korral teevad ettevõtjad haldusasutustega kahjude heastamiseks koostööd; märgib siiski, et parandusmeetmete keskmine maksumus on 42 000 eurot[18], kuid mõnedel olulistel juhtudel on kulud olnud märksa suuremad; peab seetõttu kahetsusväärseks, et nendel juhtudel oli kulude katmine ettevõtja maksejõuetuse tõttu võimatu ning seetõttu pidi kulud katma riik ja kaudselt maksumaksjad, ning et seda tuleb edaspidi vältida;

9. märgib, et keskkonnaasjades süüdistatavate ettevõtjate arv liikmesriikides on läbivalt väike, ehkki kuritegusid keskkonnakuritegude direktiivi tähenduses selgelt toime pannakse; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et ei komisjon ega ka liikmesriigid ei ole sellise olukorra põhjuseid veel põhjalikult analüüsinud ega selgitanud;

Soovitused

10. nõuab keskkonnavastutuse direktiivi võimalikult kiiret läbivaatamist ja muutmist täielikult ühtlustatud määruseks; seniks aga rõhutab vajadust ühtlustada keskkonnavastutuse direktiiv muude keskkonnakaitse alaste ELi õigusaktidega, sealhulgas keskkonnakuritegude direktiiviga; rõhutab, et äriühingute vastutust keskkonnakahju eest käsitlevate ELi eeskirjade rakendamise ja kohaldamise erinevuste tõttu ei toimi ELi tööstus praegu võrdsetes tingimustes, mis takistab ELi siseturu nõuetekohast toimimist; nõuab suuremaid pingutusi keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise ühtlustamiseks liikmesriikides;

11. nõuab keskkonnakuritegude direktiivi ajakohastamist pärast põhjalikku mõjuhinnangut, milles tuleks muu hulgas hinnata direktiivi reguleerimisala, võttes seejuures arvesse uusi keskkonnakuriteo liike ja skeeme; rõhutab lisaks vajadust tagada kehtivate õigusaktide tõhus jõustamine;

12. võtab teadmiseks, et liikmesriigid on üha enam valmis tunnistama riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil toimuvat ökotsiidi; palub komisjonil uurida ökotsiidi kontseptsiooni asjakohasust ELi õiguses ja diplomaatias;

13 palub komisjonilt täiendavaid selgitusi ja suuniseid pädevatele riiklikele asutustele ja prokuröridele seoses keskkonnavastutuse direktiivi kesksete õiguslike mõistetega, ja palub välja töötada keskkonnakuritegude ühtlustatud liigitus;

14. toonitab mittesiduvate õigusaktide tähtsust (näiteks suunised keskkonnavastutuse direktiivis ja keskkonnakuritegude direktiivis kasutatud õiguslike mõistete tõlgendamiseks ja kahjude hindamiseks või teave liikmesriikide karistustavadest) mõlema direktiivi tulemuslikumal rakendamisel; rõhutab vajadust kehtestada liikmesriikides palju õigeaegsemad ja rangemad regulatiivsed meetmed;

15. on arvamusel, et jõustamine tuleks ühtlustada ja tuleks moodustada ELi keskkonnavastutuse direktiivi rakkerühm, mis koosneb kõrgelt kvalifitseeritud ekspertidest ja komisjoni ametnikest, et toetada nõudmise korral liikmesriike direktiivi rakendamisel ja jõustamisel ning teisalt toetada ja nõustada keskkonnakahju ohvreid ELi tasandil kättesaadavate kohtumenetluse võimaluste osas (võrreldav SOLVITiga);

16. on veendunud, et läbivaadatud raamistik peaks kogu ELis tagama parema andmekogumise, teabevahetuse, läbipaistvuse ja parimate tavade jagamise liikmesriikide vahel, mida toetab ELi keskkonnavastutuse direktiivi rakkerühm;

17. soovitab, et tulevane ELi keskkonnavastutuse direktiivi rakkerühm peaks toetama tervikliku järelevalvesüsteemi rakendamist, et anda pädevatele asutustele mõjusad vahendid keskkonnaalaste õigusaktide täitmise jälgimiseks ja jõustamiseks;

18. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ELi keskkonnavastutuse direktiivi rakkerühma toel looma keskkonnakahjustuste ohvritele kaitse- ja toetuskavad ning tagama neile täieliku juurdepääsu õiguskaitsele, teabele ja hüvitisele; rõhutab valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide keskset rolli teadlikkuse tõstmisel ning ELi ja siseriiklike keskkonnaalaste õigusaktide võimalike rikkumiste tuvastamisel;

19.  kutsub komisjoni üles hindama kiirnõudemehhanismide tõhusust, millega tagada ohvritele kiire hüvitamine maksejõuetuse juhtudel, mis võivad põhjustada täiendavat kahju;

20. väljendab heameelt direktiivi (EL) 2020/1828 (mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ) vastuvõtmise üle, mida liikmesriigid hakkavad kohaldama alates 25. juunist 2023;

21.  tunnistab, et Århusi määrus on praegu läbivaatamisel[19]; kinnitab, et Århusi määrus teeb võimalikuks teabe kättesaadavuse, üldsuse osalemise otsustusprotsessides ja juurdepääsu keskkonnaalastele kohtumenetlustele ning seeläbi üldsuse kontrolli keskkonda puudutavate ELi õigusaktide üle; rõhutab, et Århusi määrus hõlmab ka keskkonnavastutuse direktiivi;

22. rõhutab, kui oluline roll on eeskätt inimõiguslastel, kes võitlevad põhiõiguste ja -vabaduste eest, kuna need õigused hõlmavad ka õigust ohutule, tervislikule ja kestlikule keskkonnale, ning mõistab teravalt hukka igasuguse inimõiguslaste vastu suunatud vägivalla, ahistamise ja hirmutamise, seda ka siis, kui selle eesmärk on menetluslikult tõkestada nende püüdlusi keskkonnakahjude põhjustajaid õiguslikult vastutusele võtta; palub, et liikmesriigid tagaksid selliste tegude nõuetekohase ja tulemusliku uurimise ning nende eest vastutusele võtmise;

23.  toetab kehtivaid nõudeid esitada ka muud kui finantsteabealast aruandlust; märgib siiski, et sellist aruandlust on siiani nõutud üksnes suurettevõtetelt; kutsub komisjoni üles mittefinantsteabe aruandluse direktiivi[20] peatse läbivaatamise käigus keskenduma mittevastavuste korral nende aruandlusnõuete jõustamisele;

24. on veendunud, et enamikku keskkonnavastutuse direktiivi määratlusi, eriti „keskkonnakahju“ ja „ettevõtja“ määratlust tuleks veelgi selgemaks muuta ja vajaduse korral laiendada, et muuta direktiiv õiglaseks ja selgeks kõigile sidusrühmadele ning pidada sammu saasteainete kiire arenguga; väljendab seetõttu heameelt praeguste püüdluste üle töötada välja dokumentaalne ühisseisukoht (common understanding document, CUD) keskkonnavastutuse direktiivi peamiste määratluste ja mõistete kohta; peab siiski kahetsusväärseks, et komisjon ja keskkonnavastutuse direktiivi valitsuse eksperdirühmad ei jõudnud selle vormis kokkuleppele, mis tähendab, et dokumentaalne ühisseisukoht jääb komisjoni poolt keskkonnavastutuse direktiivi aastate 2017–2020 mitmeaastase tööprogrammi rakendamise toetamiseks palgatud konsultatsioonifirma koostatud dokumendiks;

25.  on seisukohal, et nii ELi kodanike huvide kui ka keskkonna kaitsmiseks tuleks keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamine viia kooskõlla Pariisi kliimakokkuleppega; tunnistab keskkonna ja ökosüsteemide olemuslikku väärtust ja nende õigust tulemuslikule kaitsele;

26. märgib, et hajureostust puudutavad vastutuskorrad on ELi õiguses killustatud; palub komisjonil viia läbi uuring selle kohta, kuidas ELi eri vastutuskordade kohaselt hajureostust käsitletakse;

27. juhib tähelepanu sellele, et keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis a sätestatud mõiste „keskkonnakahjustus“ määratlust täpsustava sama direktiivi I lisa kriteeriumide erinev tõlgendamine ja kohaldamine on üks direktiivi ebajärjekindla kohaldamise põhjustest; nõuab seepärast kriteeriumide järjekindlamat kohaldamist ning täiendavat selgitamist ja juhendamist, muu hulgas ka küsimuses, mida tähendab keskkonnavastutuse direktiivi mõistes „oluline kahjustus“;

28. palub komisjonil hinnata, kas keskkonnavastutuse direktiivi ja selle III lisas loetletud meetmete kohaldamisala laiendamine võiks piirata lühi- ja pikaajalist kahju keskkonnale, inimeste tervisele ja õhukvaliteedile; palub komisjonil lisaks hinnata, kas ettevaatusprintsiibil põhinevas käsitluses võetakse nõuetekohaselt ja tulemuslikult arvesse potentsiaalselt ohtlikke riske või mõjusid;

29. nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu loeksid keskkonnakuritegusid esmatähtsaks; kutsub komisjoni üles kasutama täielikult ära ELi toimimise lepingu artikli 83 lõiget 2 ja kaaluma keskkonnakuritegusid ning tõhusaid ja proportsionaalseid karistusi käsitleva üldise raamdirektiivi vastuvõtmist, milles määratletakse karistatavad käitumisviisid, rikkumiste laad ja liigid, hüvituskorrad, taastamismeetmed ja miinimumkaristused, sealhulgas juriidiliste ja üksikisikute üldine vastutus; kutsub komisjoni üles hindama võimalust lisada keskkonnakuriteod ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud kuriteoliikide hulka;

30. on seisukohal, et ulatuslikud ja tõhusad ennetusmeetmed ning hoiatavad ja proportsionaalsed kriminaalkaristused on olulised keskkonnakahjude vältimise vahendid; taunib madalat keskkonnakuritegude avastamise, uurimise ning nende eest vastutusele võtmise ja süüdimõistmise määra; on lisaks seisukohal, et põhimõtte „saastaja maksab“ kohaselt peaksid äriühingud täielikult katma nende poolt otseselt põhjustatud keskkonnakahjude kulud, mis looks neile stiimuli kanda keskkonnaalased välismõjud oma kuludesse ning mitte jätta neid kellegi teise kanda;

31. rõhutab, et keskkonnakahju peaks hõlmama vastutavate äriühingute haldus-, tsiviil- ja kriminaalvastutust vastavalt ne bis in idem (mitte korduvalt samas asjas) põhimõttele; märgib, et äriõiguses, näiteks tarbijaõiguses või konkurentsiõiguses eksisteerivad need vastutuse liigid koos muude vastutuskordadega;

32. väljendab muret keskkonnakuritegude esinemissageduse pärast – OECD, ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC), ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) ja Interpoli kombineeritud hinnangud kõigi keskkonnakuritegude rahalise väärtuse kohta näitavad, et tegemist on mahult neljanda rahvusvahelise kuritegevuse valdkonnaga; tunnistab, et keskkonnakuritegude ning rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vahel on otsene või kaudne seos[21]; kutsub Europoli üles ajakohastama 2015. aastal tehtud uuringut[22] ja korrapäraselt esitama ajakohastatud andmeid; juhib tähelepanu sellele, et kuritegelikul teel, sealhulgas keskkonnakuritegudega saadud tulu arestimine ja konfiskeerimine on organiseeritud kuritegevuse tõkestamisel otsustava tähtsusega, ning rõhutab, kui oluline on kasutada seda tulu ka sotsiaalsetel eesmärkidel, tekitatud kahjude heastamiseks ja keskkonnaseisundi parandamiseks;

33. palub komisjonil uurida võimalust laiendada Euroopa Prokuratuuri volitusi, nii et need hõlmaksid keskkonnakuritegusid, niipea kui institutsioon on täielikult valmis ja tegutsemisvõimeline;

34. palub, et Europol ja Eurojust tõhustaksid keskkonnakuritegude dokumenteerimist, uurimist ja nende eest vastutusele võtmist; kutsub komisjoni, Europoli ja Eurojusti üles pakkuma täiendavat tuge ning tulemuslikumat ja institutsioonilisemat struktuuri sellistele praegustele praktikute, piiriülese õiguskaitse, keskkonnaametite ja eriprokuröride võrgustikele nagu näiteks Euroopa prokuröride võrgustik keskkonnaküsimustes (ENPE) ja Euroopa Liidu kohtunike foorum keskkonnaküsimustes (EUFJE);

35. rõhutab, kui oluline on õiguskaitseasutuste (e-)koolitus keskkonnakuritegude valdkonnas, ning kutsub CEPOLit üles oma sellealast koolitust tõhustama;

36. rõhutab lisaks Euroopa keskkonnakuritegude võrgustiku (ENVICrimeNet) riiklikul ja üleeuroopalisel tasandil tugevdamise tähtsust, et võimaldada keskkonnakuritegude sõltumatut ja tulemuslikku uurimist;

37. rõhutab, et ELi keskkonnavastutuse kord peab järgima poliitikavaldkondade arengusidusust ja põhimõtet „ära tekita kahju“;

38. kutsub komisjoni üles hindama teisese vastutuse korra kehtestamist, nimelt emaettevõtja ja (tarne-)ahela vastutust inimeste tervisele ja keskkonnale tekitatud kahju eest[23], ning hindama väljaspool ELi tegutsevate tütarettevõtjate praegust vastutuskorda, sealhulgas võimalikke täiustusi keskkonnakahjude korral;

 

39. väljendab heameelt komisjoni teate üle, et tema tulevane ettepanek ettevõtjate hoolsuskohustuse ja vastutuse kohta hõlmab ka vastutuskorda, ja on seisukohal, et selleks, et võimaldada ohvritel saada mõjusat õiguskaitsevahendit, tuleks ettevõtjaid kooskõlas siseriikliku õigusega pidada vastutavaks kahju eest, mida nende kontrolli all olevad ettevõtjad on põhjustanud või millele nad on oma tegevuse või tegevusetusega kaasa aidanud, kui viimased on toime pannud inimõiguste rikkumisi või tekitanud keskkonnakahju, välja arvatud juhul, kui ettevõtja suudab tõendada, et ta tegutses nõuetekohase hoolsusega vastavalt oma hoolsuskohustusele ja võttis kõik mõistlikud meetmed sellise kahju vältimiseks;

 

40. on seisukohal, et loanõuete täitmisega ja tehnoloogia tasemega seotud valikulisi kaitsevõimalusi võiks keskkonnavastutuse direktiivi raames kasutada vaid juhul, kui ettevõtja suudab tõendada, et ta ei oleks saanud olla teadlik oma tegevuse ohtlikkusest (tõendamiskoormise ümberpööramine); nõuab seepärast, et läbivaadatud keskkonnavastutuse korra tulemuslikkuse huvides ja vastavalt põhimõttele „saastaja maksab“ piirataks selles korras kaitse võimalusi tugineda loanõuete täitmisele ja uusima tehnoloogia kasutamisele;

 

41. palub komisjonil uurida võimalust viia keskkonnavastutuse direktiiv vastavusse äriühingute juhatuse liikmete tsiviilvastutust käsitlevate õigusaktidega juhtudel, kus saab tõendada keskkonnavastutuse direktiivis määratletud keskkonnakahjude põhjuslikku seost äriühingu juhatuse tegude või tegevusetusega, sealhulgas juhul, kui kahju põhjustas saastav tegevus, mis pandi toime äriühingu kasumi maksimeerimiseks ja selle liikmete preemiate suurendamiseks[24];

42. juhib tähelepanu sellele, et keskkonnakahjuga seotud kulusid maksumaksjatele ja vastutavatele ettevõtjatele aitaks oluliselt vähendada finantstagatisvahendite kasutamine; märgib aga, et keskkonnavastutuse direktiivis ei ole kohustuslikku finantstagatise süsteemi sätestatud;

43. palub komisjonil uurida võimalust kehtestada kohustuslik finantstagatise süsteem (mis hõlmaks kindlustust, pangagarantiisid, äriühingute ühendusi, tagatisi ja võlakirju või fonde), kus nähtaks ette maksimaalne künnis juhtumi kohta ja mille eesmärk oleks vältida seda, et maksumaksjad peavad kandma keskkonnakahju heastamise kulud; palub komisjonil lisaks töötada välja ühtlustatud ELi metoodika maksimaalse vastutuskünnise arvutamiseks, võttes arvesse tegevust ja selle keskkonnamõju; rõhutab vajadust tagada rahalise hüvitise saamine ka vastutava ettevõtja maksejõuetuse korral;

44. palub komisjonil koostada uuring keskkonnavastutuse direktiivi kohase rahalise hüvitamise korra kehtestamise kohta ELi või riiklikul tasandil juhtudel, kui olemasolevad hüvitusmeetmed on kahju ulatust arvestades ebapiisavad; rõhutab, et sellega seotud aruteludes tuleks muu hulgas käsitleda võimalikke viise keskkonnakahju suuruse kindlakstegemiseks;

 

45. on seisukohal, et kuna keskkonnavastutuse direktiivi eesmärk on keskkonnakahjude vältimine ja heastamine, peaks tulevast määrust (keskkonnavastutuse määrus) kohaldama kõigi ELis tegutsevate äriühingute suhtes, olenemata sellest, kus nad on asutatud või kus asuvad, ning et äriühingute vajaduste rahuldamiseks maailmamajanduses on vaja terviklikku lähenemist ja vastastikkuse põhimõtet; on lisaks seisukohal, et tulevase määruse kohaldamist tuleks laiendada kõigile üksustele, kes saavad ELi, riiklikke või piirkondlikke vahendeid, kui nad oma tegevuse käigus põhjustavad või võivad põhjustada kahju keskkonnale;

46. väljendab heameelt seoses asjaoluga, et üha enamad Euroopa äriühingud järgivad kestliku väärtusloome eesmärki, ning kutsub kõiki äriühinguid üles püüdma järgida paralleelselt kolme lähenemisviisi;

47. tunnistab, et kestlikumatele ja keskkonnahoidlikumatele tootmismeetoditele üleminek võib nõuda palju aega ja raha, ning juhib tähelepanu asjaolule, et sellest mõjutatud ettevõtete jaoks on oluline õiguslik ja halduslik kindlus;

48. tuletab meelde, et EL peaks edendama oma territooriumil kõrgetasemelist keskkonnakaitset ja tegema kõik endast oleneva, et hoida ära kolmandates riikides keskkonnakahju põhjustamine ELi liikmesriikides asuvate ettevõtete poolt; tuletab ühtlasi meelde, et puudub ELi õigusakt, mis aitaks võtta Euroopa ettevõtjaid vastutusele keskkonnakuritegude või keskkonnakahju põhjustava tegevuse eest välisriikides; nõuab, et EL õhutaks emaettevõtjaid järgima koostööks kolmandate riikidega kestlikke ja vastutustundlikke lähenemisviise, mis oleksid kooskõlas rahvusvaheliste inimõigus- ja keskkonnastandarditega, ning et nad hoiduksid otseselt ohtlike tulemusteni viivate investeerimisstrateegiate rakendamisest; soovitab komisjonil luua stiimuleid äriühingutele, kes vabatahtlikult järgivad seadusega kehtestatud keskkonna- ja elurikkuse kaitse standarditest rangemaid keskkonnameetmeid, eesmärgiga neid meetmeid hinnata, sõeluda välja parimad tavad ning neid teistele äriühingutele eeskujuks tuua;

49 kutsub komisjoni üles tagama kõigis kaubanduslepingutes elurikkust käsitlevate sätete täieliku rakendamise ja jõustamise, seda muu hulgas ELi kaubandusvaldkonna juhtiva järelevalveametniku toel; on seisukohal, et komisjon peaks paremini hindama kaubanduslepingute mõju bioloogilisele mitmekesisusele, sealhulgas vajaduse korral võtma järelmeetmeid kehtivate ja tulevaste lepingute bioloogilist mitmekesisust käsitlevate sätete tugevdamiseks;

50. kutsub komisjoni üles tagama ELi kaubanduslepingutes keskkonnaküsimustes võrdsete võimaluste loomist või säilitamist käsitlevate sätete jõustamise, kui need sätted on osa sellisest lepingust;

51. on seisukohal, et eelnevalt määratletud väga ulatusliku reostuse korral tuleks probleemi lahendamiseks kohaldada lisaks keskkonnavastutuse vahenditele ka arvukalt muid vahendeid, sealhulgas haldusmeetmeid, rahalisi karistusi ja mõnel puhul kriminaalvastutust;

52  kutsub komisjoni üles tagama keskkonnakuritegude direktiivi alusel kehtestatud sanktsioonide kohaldamise;

53. sellega seoses kutsub komisjoni üles tagama, et hankelepingute sõlmimisel ja avaliku sektori vahendite eraldamisel võetaks arvesse ettevõtja sotsiaalset vastutust keskkonnakahju ärahoidmisel ja heastamisel;

54. kutsub komisjoni üles esitama viivitamata ettepaneku ELi tasandi keskkonnajärelevalve kohta, nagu pakkus välja keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise foorum oma tööprogrammi üheksandas meetmes, kuid on seisukohal, et ei piisa üksnes soovitusest kehtestada keskkonnajärelevalve miinimumkriteeriumid;

55. palub komisjonil edendada ELi, selle liikmesriikide ja rahvusvahelise üldsuse tegevust keskkonnakuritegude tõhusamaks tõkestamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema rahvusvahelistel foorumitel teadlikkuse tõstmise ja lahenduste edendamisega;

56. soovitab, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta soovitust[25], milles esitatakse põhjalik selgitus, kuidas keskkonnajärelevalvet läbi viia, tuleks vajaduse korral ajakohastada ja võtta see üle siduvasse dokumenti või määrusesse;

57. palub Euroopa Ombudsmanil pöörata keskkonnaõigustikuga seotud küsimustele rohkem tähelepanu;

58. on seisukohal, et sobiva piiratud ajavahemiku jooksul ei tohiks keskkonnakuritegudes süüdi mõistetud äriühingutel lubada kasutada ühtegi läbipaistvusregistris registreeritutele ette nähtud meedet; teeb sellega seoses ettepaneku vaadata läbi läbipaistvusregistri kohaldamisala ja käitumisjuhend, et lisada neisse sätted keskkonnakuritegudes süüdi mõistetud äriühingute ajutise registrist kõrvaldamise kohta;

59. juhib tähelepanu sellele, et tööstusliku tootmisega seotud teabe konfidentsiaalsena käsitlemine koos selliste tegevuste nagu ainete või jäätmete ebaseadusliku merre heitmise, laevade degaseerimise ja nafta merre juhtimise seire ja tuvastamise keerukusega võib suurendada veereostuse alaste õigusaktide rikkumiste arvu; rõhutab seetõttu, et tööstustegevuse ja keskkonnakahju vaheliste võimalike seoste hindamise hõlbustamiseks peaksid liikmesriigid asjaomase teabe avalikustama;

60. toetab ÜRO nõudmist, et õigust ohutule, puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale tunnustataks üleüldiselt ÜRO tasandil;

61. tuletab meelde, et keskkonnakuritegevuse kasv kogu maailmas ohustab üha enam ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 eesmärkide saavutamist ning et arengumaade elanike toit, tervis ja majanduslik turvalisus sõltuvad otseselt keskkonnast; taunib asjaolu, et keskkonnakuritegudest tingitud bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja sellest tulenev ressursside kaotus suurendavad nende haavatavust;

62. nõuab arengumaade valitsuste ja kohalike omavalitsuste suuremat toetamist nende siseriiklike õigusaktide ja meetmete ühildamiseks rahvusvaheliste keskkonnastandarditega; rõhutab vajadust toetada kolmandate riikide ja arengumaade kodanikuühiskonda ja kohalikke osalejaid, et panna valitsusasutused vastutama riiklikult sallitud või toetatud keskkonnakahjude eest, mida põhjustavad riiklikud ja eraettevõtted;

°

° °

63. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

SELETUSKIRI

2004. aastast pärineva keskkonnavastutuse direktiivi puhul püüab Euroopa Parlament käesoleva algatusraportiga välja selgitada täiustamist vajavad valdkonnad ja anda konkreetsed soovitused, mida komisjon oma tulevastes seadusandlikes ettepanekutes arvesse peaks võtma. Need ettepanekud peaksid olema suunatud muu hulgas keskkonnakahju ennetamisele tänu riskide vähendamisele, ettevaatusprintsiibi ja põhimõtte „saastaja maksab“ tugevdamisele, äriühingutele võrdsete võimaluste loomisele ja selle tagamisele, et maksumaksjad ei kannaks keskkonnakahjudest tingitud kulusid. Üldine eesmärk peaks olema keskkonna- ja ärihuvide tasakaalustamine.

Raportööri seisukoht

Liikmesriikides esineb keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise ja jõustamise osas märkimisväärseid erinevusi. See ei võimalda siseturul võrdsete võimaluste tekkimist, muudab ettevõtjate tegutsemise asjatult raskeks ja kulukaks ning piirab keskkonnakahjude tulemuslikku ennetamist ja heastamist. Seetõttu on raportöör arvamusel, et keskkonnavastutuse direktiiv tuleks muuta täielikult ühtlustatud määruseks. Õiguskomisjoni 27. oktoobril 2020. aastal toimunud keskkonnavastutuse direktiivi teemalisel seminaril kinnitasid mitu selle ala eksperti, et see on teostatav[26].

Komisjon peaks kaaluma kõrgelt kvalifitseeritud ekspertidest koosneva ELi keskkonnavastutuse direktiivi rakkerühma loomist, et toetada liikmesriike nende taotluse korral keskkonnavastutuse direktiivi rakendamisel ja jõustamisel. ELi keskkonnavastutuse direktiivi rakkerühm võiks toetada ja nõustada ka keskkonnakahjuga seoses kannatada saanud isikuid ELi tasandil kättesaadavate kohtumenetluse võimaluste osas (võrreldav SOLVITiga).

Komisjon peaks hindama ka kohustusliku finantstagatise süsteemi võimaliku kehtestamise vajadust, vältimaks seda, et maksumaksjad kannavad äriühingu maksejõuetuse korral keskkonnakahju kulud.

Samal põhjusel peaks komisjon hindama emaettevõtja ja tarneahela vastutuse kehtestamise asjakohasust riskide vähendamise eesmärgil.

Lisaks tuleks keskkonnavastutuse direktiivi kohaldada kõigi siseturul tegutsevate äriühingute suhtes, olenemata sellest, kus nad on asutatud või kus nad tegelikult asuvad. Vastastikkus on vajalik ebaausa konkurentsi vältimiseks ja äriühingute vajaduste rahuldamiseks maailmamajanduses. Lisaks võrdsete võimaluste loomisele siseturul olid need kõige sagedasemad nõudmised tööstusvaldkonna esindajatelt, kellega raportöör rääkis.

Komisjon peaks uurima, kas on vajalik ja võimalik laiendada keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisala, et viia see vastavusse teiste ELi õigusaktidega ja tagada terviklik käsitlus, et vältida pika- ja lühiajalist kahju keskkonnale, inimeste tervisele ja õhukvaliteedile ning hinnata, kas ettevaatusprintsiibil põhinevas käsitluses võetakse nõuetekohaselt arvesse potentsiaalselt ohtlikke riske või mõjusid.

Lisaks on raportöör veendunud, et keskkonnavastutuse direktiivi määratlusi tuleks selgitada, et muuta direktiiv õiglaseks ja selgeks kõigile sidusrühmadele ning pidada sammu saasteainete kiire arenguga.

Loanõuetega ja uusima tehnoloogia kasutamisega seotud valikulise kaitse küsimuses on raportöör seisukohal, et prognoositavuse korral või kui äriühingu teadlased oleksid pidanud olema paremini informeeritud, tuleks neid kaitsemeetmeid tunnustada vaid juhul, kui äriühing suudab tõendada, et ta ei oleks saanud olla teadlik oma tegevuse ohtlikkusest (tõendamiskoormise ümberpööramine).

Keskkonnavastutuse direktiiv tuleks viia vastavusse äriühingu juhatuse liikmete – kes põhjustavad vastutustundetute otsustega keskkonnakahju, nagu Volkswageni juhtumi puhul (nn Dieselgate’i skandaal) – tsiviilvastutust käsitlevate õigusaktidega.

Ülisuure reostuse korral peaks olema probleemi lahendamiseks võimalik kohaldada lisaks keskkonnavastutuse vahenditele arvukalt muid vahendeid, sealhulgas haldusmeetmeid, rahalisi karistusi ja mõnel juhul kriminaalvastutust.

 

 

 

ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (7.12.2020)

õiguskomisjonile

äriühingute vastutuse kohta keskkonnakahju eest

(2020/2027(INI))

Arvamuse koostaja: Caroline Roose

 

 

 

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. arvestades, et Euroopa Parlament on viimastel aastatel võtnud ennetava rolli keskkonnavastutuse korra kehtestamisel kolmandates riikides esineva keskkonna- ja inimõigustealase kahju eest, eelkõige võttes vastu oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides;

2. arvestades, et Stockholmi deklaratsiooni 21. põhimõte ja Rio deklaratsiooni 2. põhimõte tunnustavad riikide suveräänset õigust kasutada oma loodusvarasid, kuid samuti vastutust või kohustust mitte tekitada kahju teiste riikide keskkonnale või väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatele piirkondadele;

3. arvestades, et paljudes arengumaades on täheldatud inimõiguste rikkumisi ja keskkonnakahjusid, mis hõlmavad põlisrahvastelt ja kohalikelt kogukondadelt maa sundvõõrandamist, kaasaegset orjandust, ökosüsteemi hävitamist, veereostust ja loodusvarade liigkasutamist;

4. arvestades, et üha enam sagenevad juhtumid, kus Euroopa äriühingute tütarettevõtjate põhjustatud reostuse ohvrid püüavad keskkonnavastutusega seotud kohtuasju esitada ELi kohtutes emaettevõtete vastu;

5. arvestades, et inimõiguste rikkumised ja keskkonnakahjud on sageli tihedalt seotud ning neid tuleb vastavalt käsitleda tervikliku lähenemisviisi abil;

6. tuletab meelde, et keskkonnakuritegevuse ülemaailmne kasv ohustab üha enam ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, Pariisi kokkuleppe ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärkide saavutamist, eriti arengumaades; tunneb muret selle pärast, et keskkonnakuriteod jäävad sageli avastamata õiguskaitse tagasihoidlikkuse või ebatõhususe tõttu, eriti arengumaades;

7. toetab ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide üleskutset ülemaailmselt tunnustada õigust ohutule, puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale ÜRO tasandil, mis peab kaasa tooma kohustuse võtta vastutusele need, kes seda õigust rikuvad; nõuab, et liit kohandaks sellega seoses ELi põhiõiguste hartat; nõuab, et EL ja liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks tegevuskümnendi 2030, rohelise kokkuleppe ja ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2030 raames;

8. tuletab meelde, et EL peaks edendama kõrgetasemelist keskkonnakaitset oma territooriumil ja tegema kõik endast oleneva, et hoida ära keskkonnakahju kolmandates riikides, mida põhjustavad ELi liikmesriikides asuvad ettevõtted; tunnistab vajadust ja nõuab tungivalt, et liikmesriigid kehtestaksid kohustusliku ja sidusa hoolsuskohustuse raamistiku liidu tasandil, et tagada, et hoolsuskohustuse meetmed ei piirduks jõupingutustega rangelt liikmesriikide tasandil; tuletab meelde, et hoolsuskohustus on peamiselt ennetav mehhanism ja et asjaomastelt ettevõtetelt tuleks eelkõige nõuda võimalike või tegelike kahjulike mõjude kindlakstegemist ning poliitika ja meetmete võtmist nende kõrvaldamiseks; rõhutab, et kui ettevõtja põhjustab kahjulikku mõju või aitab sellele kaasa, peaks ta ette nägema parandamismeetmed ja tema suhtes tuleks kohaldada juriidilise isiku vastutust sellise mõju eest; rõhutab, et juriidilise isiku vastutus, sealhulgas ettevõtja tegevusega seotud kahjude eest, on vajalik selle tagamiseks, et ettevõtted oleksid motiveeritud rakendama hoolsuskohustust ja et see hoolsuskohustus oleks tulemuslik;

9. tuletab meelde, et ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) ja Interpoli andmetel on keskkonnakuritegevuse rahaline väärtus vahemikus 70–213 miljardit USA dollarit aastas; rõhutab, et ebaseaduslik kauplemine loomade ja metsatoodetega mõjutab peamiselt arengumaid; nõuab, et EL suurendaks oma toetust nendele riikidele võitluses ebaseadusliku kaubandusega, mis mõjutab keskkonda, jätab nad ilma täiendavatest sissetulekuallikatest ning takistab nende sotsiaalset ja majanduslikku arengut;

10. rõhutab, et arengumaade elanikud sõltuvad oma toidu, tervise ja majandusliku turvalisuse seisukohast otseselt bioloogilisest mitmekesisusest; taunib asjaolu, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine keskkonnakuritegude tõttu ja sellest tulenev ressursside kaotus suurendavad nende haavatavust;

11. juhib tähelepanu sellele, et kuigi rahvusvaheline keskkonnaõigus on lepingute ja konventsioonide vastuvõtmise teel arenenud, ei ole kriminaalõigus olulise ökoloogilise kahju vältimiseks endiselt piisav; nõuab tungivalt, et EL tagaks aruandekohustuse ja vastutuse võitluses keskkonnakuritegevusega ning muudaks selle rahvusvahelise õigusalase koostöö ning ELi institutsioonide ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi strateegiliseks poliitiliseks prioriteediks, eelkõige tugevdades head keskkonnaalast valitsemistava, edendades mitmepoolsete keskkonnalepingute järgimist, sealhulgas kriminaalkaristuste kehtestamist, edendades keskkonnakaitsealaste parimate tavade vahetamist dialoogi kaudu era- ja avaliku sektoriga, kolmandate riikide kohalike omavalitsustega ja kodanikuühiskonnaga ning edendades Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni laiendamist, et tunnustada Rooma statuudi kohaselt ökotsiidiks peetavaid kuritegusid;

12. kutsub komisjoni üles kaaluma ettepanekut reformida 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu, et laiendada keskkonnakuriteoks liigitatud käitumisviiside loetelu ja kehtestada karistuste miinimumraamistik, et tagada selle hoiatav mõju kogu ELis;

13. tunneb heameelt ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia 2030 üle ning arengumaadega kaubanduslepingute üle peetavatel läbirääkimistel loomastiku ja taimestiku kaitsmise prioriteediks pidamise üle; tuletab meelde komisjoni kohustust vaadata läbi ELi tegevuskava looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemiseks, eelkõige ebaseadusliku elevandiluuga kaubitsemise vastu; kutsub sellega seoses üles lisama ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) 1. lisasse aafrika elevandi, keda ähvardab ebaseadusliku elevandiluuga kaubitsemise tõttu väljasuremine;

14. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma keskkonnakahju ohvrite jaoks kaitsekavasid ning tagama neile täielik juurdepääs õiguskaitsele, hüvitisele ja abile olukorras, kus keskkonnavastutuse direktiiv ei võimalda kodanikuühiskonna organisatsioonidel või üksikisikutel esitada nõudeid äriühingute vastu direktiivi väidetava rikkumise eest; nõuab, et mõjutatud füüsilistel ja juriidilistel isikutel oleks õigus esitada nõudeid äriühingute vastu keskkonnavastutuse direktiivi alusel; kutsub lisaks üles hõlbustama valitsusväliste organisatsioonide esindushagide esitamist keskkonnaalaseid norme rikkuvate äriühingute vastu;

15. rõhutab, et ELi keskkonnavastutuse kord peab järgima poliitikavaldkondade arengusidusust ja kahju mittetekitamise põhimõtet;

16. tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle parandada Århusi konventsiooni rakendamist ja käsitleda Århusi konventsiooni vastavuskomitee väljendatud muret seoses ELi vastavusega konventsioonist tulenevatele rahvusvahelistele kohustustele;

17. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama Århusi konventsiooni ratifitseerimist kolmandate riikide seas ning etendama rakkerühmas aktiivset rolli, et tagada juurdepääs õiguskaitsele läbi asjaomaste kohtupraktikate teabe, kogemuste ja heade tavade jagamise kaudu kolmandate riikidega;

18. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama Århusi konventsiooni põhimõtteid rahvusvahelistes organisatsioonides ja keskkonnaga seotud rahvusvahelistes protsessides;

19. tuletab meelde, et keskkonnavastutuse direktiiv on põhimõtte „saastaja maksab“ rakendamiseks olulise tähtsusega; taunib asjaolu, et vastutuseeskirju ei ole suures osas kohaldatud ning need ei suuda täita oma kompenseerivaid ja ennetavaid ülesandeid; usub, et „saastaja maksab” põhimõtte tõhusa järgimise tagamiseks peaks keskkonnavastutuse direktiiv kehtestama range vastutuse korra mis tahes keskkonnakahju või keskkonda ohustava olukorra suhtes, sealhulgas olukordades, kus kahju on selgesõnaliselt lubatud tegevuse tulemus või kui meetmete võtmise ajal ei oleks olnud võimalik teada selliste meetmete võimalikku kahju, ning nägema ette aegumistähtaja mittekohaldamise karistusmenetluste suhtes;

20. on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalne vastutus (ESV) ja ettevõtja keskkonnaalane vastutus täiendavad keskkonnavastutust, kuna ettevõtja poolne sotsiaalse vastutuse ja keskkonnaalase vastutuse järgimine võib vähendada keskkonnakahju tõenäosust; kutsub komisjoni üles võtma vastavalt vastu ambitsioonikad õigusaktid ELi kohustusliku hoolsuskohustuse raamistiku kohta; rõhutab, et sellised õigusaktid peaksid järgima mitut kaubarühma hõlmavat lähenemisviisi, neid tuleks kohaldada kõigi tarneahelas osalejate, sealhulgas nii eelmise kui ka järgmise etapi finantsosaliste suhtes ning nendega peaks kaasnema tugev aruandlus-, avalikustamis- ja jõustamismehhanism, sealhulgas tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused nõuete rikkumise korral; tuletab siiski meelde, et sellised õigusaktid peavad täiendama neid õigusakte, millega kehtestatakse siduv raamistik kolmandates riikides tegutsevate ELi äriühingute keskkonnavastutuse kohta; kordab samuti vajadust töötada välja standardid asjakohase teabe kohustusliku avalikustamise kohta ettevõtjate poolt 22. oktoobri 2014. aasta direktiivi 2014/95/EL (muu kui finantsaruandluse kohta) läbivaatamise raames, eelkõige lisades aruandlusnõuete toetamiseks jõustamis- ja sanktsioonimehhanismi;

21. on seisukohal, et keskkonnakaitse kõrge taseme saavutamiseks tuleks keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisala laiendada nii, et see hõlmaks kõiki käitumisviise, mis kahjustavad või ohustavad otseselt keskkonda, eriti mis kahjustavad või kujutavad otsest ohtu veel ja pinnasele;

22. juhib tähelepanu takistustele, mis ei lase ettevõtjatel keskkonnakahju eest vastutust kanda, näiteks piiratud vastutuse kord, maksejõuetus, takistused õiguskaitse kättesaadavusel, latentsusaeg, põhjuslik ebakindlus ja keskkonnakahju hindamiskriteeriumide üksikasjade puudumine;

23. tunneb heameelt mõnede juhtivate ettevõtete ja äriühingute tehtud jõupingutuste üle rakendada vabatahtlikke meetmeid inimõiguste ja keskkonnastandardite säilitamiseks; tunnistab siiski, et vabatahtlikest jõupingutustest ei piisa ning et terviklik raamistik on ülioluline, et võidelda keskkonnakuritegevuse vastu ning kaitsta ja toetada universaalseid keskkonnastandardeid;

24. tuletab meelde, et hargmaiste ettevõtete õigusraamistik on vigane, sest mitmepoolsetes keskkonnalepingutes sätestatud eeskirjad ei ole rahvusvahelise õiguse alusel hargmaistele ettevõtetele siduvad; tuletab ühtlasi meelde, et puudub ELi õigusakt, mis aitaks võtta Euroopa ettevõtjaid keskkonnakuritegude või keskkonnakahju põhjustava tegevuse eest välismaal vastutusele; rõhutab seetõttu, et praegune siseriiklikule õigusele tuginemise süsteem võib tõenäoliselt alahinnata ettevõtete keskkonnakahju raskust; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võimaldaksid neil põhjustel juurdepääsu õigusemõistmisele, võimaldades ohvritel kaevata emaettevõtjad ELi kohtusse, kui paljud asukohariigi õigussüsteemid ei ole piisavad;

25. nõuab lisaks arengumaade kohalikele omavalitsustele ja valitsustele suuremat toetust siseriiklike õigusaktide ja poliitika ühtlustamisel rahvusvaheliste keskkonnastandarditega, et tugevdada kolmandate riikide hoolsuskohustuse ja juriidilise isiku vastutuse riiklikku jõustamist;

26. on seisukohal, et kõik liikmesriigid peaksid kehtestama range tsiviilvastutuse korra, et määrata kindlaks hüvitis, mis on ette nähtud isikutele, kes on saanud otsest kahju ettevõtja tekitatud keskkonnakahju tõttu; kutsub komisjoni üles esitama vastava seadusandliku ettepaneku;

27. tuletab meelde, et praeguse keskkonnavastutuse direktiivi alusel ei ole võimalust emaettevõtja vastutuse kehtestamiseks, mille negatiivne kõrvalmõju on see, et mõned äriühingud võivad keskkonnakulude hajutamiseks kuritarvitada oma piiratud vastutust investeerides ohtlikesse tööstusharudesse, asutades selleks eraldi juriidilised isikud, millega piiratakse õiguslike ja avalike suhete kokkupuudet; usub, et EL peab välja töötama juriidilise isiku vastutust käsitleva kõikehõlmava lähenemisviisi; rõhutab, et ettevõtete keskkonnavastutus peaks olema seotud tootmisprotsesside üleilmse mõõtmega;

28. tuletab meelde juhtimispuudujääke ülemaailmsetes väärtusahelates; kordab vajadust ühise õigusraamistiku järele, mis hoiab ettevõtteid aruandekohuslike ja vastutavatena; nõuab, et EL julgustaks emaettevõtjaid võtma koostööks kolmandate riikidega kestlikke ja vastutustundlikke lähenemisviise, mis oleksid kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste ja keskkonnastandarditega ning et nad hoiduksid investeerimisstrateegiate rakendamisest, millel on otseselt ohtlikud tulemused; rõhutab vajadust luua äridele ja ettevõtetele võrdsed võimalused inimõiguste ja keskkonnastandardite järgimiseks;

29. on seisukohal, et moraalse ohu vältimiseks tuleks range vastutuse kohaldamist laiendada emaettevõtjatele kogu tarneahelas, kooskõlas ja täiendades põhimõtet, et ELi ettevõtjatel on hoolitsus- ja hoolsuskohustus, et vältida keskkonnakahju, mida põhjustavad väljaspool ELi tegutsevad tütarettevõtjad; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks sellise meetme võtmise otstarbekust; rõhutab, kui oluline on lisada ELi kaubanduslepingutesse klauslid, mis tagavad keskkonnakaitse kõrge taseme;

30. märgib, et ettevõtetel on keskkonnavastutuse direktiivi süsteemis oluline roll; on siiski seisukohal, et arvestades keskkonnavastutuse direktiivi halduslikku iseloomu, on haldusasutustel oluline roll keskkonnakahju avastamise korral algatuse võtmisel ja kiiresti reageerimisel ning samuti edasise kahju vältimiseks asjakohaste meetmete võtmisel;

31. tuletab meelde, et maksejõuetus kahjustab tõsiselt keskkonnavastutuse direktiivi hoiatavat mõju keskkonnakahju ennetamisel; tuletab meelde, et keskkonnavastutuse direktiivi raames ei ole veel ametlikku kohustust anda finantstagatisi; nõuab selle taustal kohustuslike maksevõimetagatiste ühtlustatud raamistiku väljatöötamist, et katta maksejõuetuse korral ettevõtjate keskkonnavastutuse direktiivist tulenevad kohustused, et suurendada direktiivi ennetavat mõju ning leida optimaalne kombinatsioon kohustuslikku keskkonnaalast hoolsuskohustust käsitlevate tulevaste ELi õigusaktide ning keskkonnakahju käsitlemisele suunatud haldus-, tsiviil- ja kriminaalõiguslike jõustamissüsteemide vahel;

32. tuletab meelde, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu valitsustevahelises avatud töörühmas, mis käsitleb rahvusvahelisi korporatsioone ja teisi äriettevõtteid seoses inimõigustega, peetakse praegu läbirääkimisi juriidilise isiku vastutust käsitleva süsteemi üle inimõiguste rikkumiste eest; taunib siiski asjaolu, et komisjon ei ole saanud nõukogult volitusi pidada läbirääkimisi ELi nimel valitsustevahelises avatud töörühmas osalemise üle, mis käsitleb rahvusvahelisi korporatsioone ja teisi äriettevõtteid seoses inimõigustega; nõuab veel kord, et EL ja selle liikmesriigid osaleksid protsessis aktiivselt ja konstruktiivselt, et võtta vastu ettevõtlust ja inimõigusi käsitlev siduv ja jõustatav ÜRO leping;

33. rõhutab vajadust parandada keskkonnakahju ohvrite juurdepääsu õiguskaitsele (s.t kollektiivsete hagide, esindusmeetmete ja hüvitusmehhanismide kaudu) ning nõuab nende võimaluste hindamist kooskõlas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega, ettevõtlust ja inimõigusi käsitleva siduva ja jõustatava ÜRO lepingu alusel; tuletab meelde tulevaste hoolsuskohustust käsitlevate kohustuslike õigusaktide positiivset rolli seoses mehhanismide loomisega, millega tagatakse, et keskkonnakahju ohvritel kolmandates riikides on tõhus juurdepääs õigusekaitsele liikmesriikides, kui kahju on tekitatud liikmesriigis asuva ettevõtte või sealse ettevõtte kontrolli all oleva juriidilise isiku poolt;

34. rõhutab valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide määravat rolli teadlikkuse suurendamisel ja õiguslike meetmete võtmisel; rõhutab seetõttu vajadust parandada valitsusväliste organisatsioonide juurdepääsu õiguskaitsele, eelkõige laiaulatusliku reostuse korral, sealhulgas kõrvaldades vaidluste finantsilised tõkked, et saaks võtta keskkonnavastutuse direktiivi raames õiguslikke meetmeid; taunib laiemalt tõsiasja, et enamik suurematest mitmepoolsetest keskkonnalepingutest ei sisalda rahvusvahelise keskkonnavastutuse sätteid; nõuab, et liit ja selle liikmesriigid toetaksid nimetatud põhjustel rahvusvahelise sõltumatu asutuse loomist keskkonnavastutuse valdkonnas;

35. tuletab meelde, et bioloogilise mitmekesisuse ressursside paremaks säilitamiseks tuleks nõuetekohaselt rakendada ja jõustada keskkonnavastutust ning tagada, et igasugune õigusvastane elupaikade ümberkujundamine tühistataks ja et vastutavad üksused kannaksid taastamiskulud; rõhutab sellega seoses, et keskkonnavastutuse direktiiviga esitatakse ammendav loetelu tegevustest, mis võivad ettevõttele lisaks bioloogilise mitmekesisuse kahjustamisele kaasa tuua vastutuse keskkonnakahju põhjustamise eest; rõhutab, et selline lähenemisviis piirab tõsiselt põhimõtte „saastaja maksab” kohaldamist; nõuab kõigi äriühingute vastutusele võtmist igasuguse keskkonnakahju tekitamise eest, eriti juhul, kui kahju on tekitatud ettevõtte süü läbi või tõsise hooletuse tõttu; rõhutab laiemalt, et rahvusvaheline õigus on arenenud, et võtta omaks uusi kontseptsioone, nagu inimkonna ühispärand, kestlik areng ja tulevased põlvkonnad, kuid rõhutab, et puudub alaline rahvusvaheline mehhanism keskkonna kahjustamise/hävitamise jälgimiseks ja käsitlemiseks, mis oluliselt muudaks üleilmseid ühiseid huvisid või ökosüsteemi teenuseid pikas perspektiivis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid sel eesmärgil paradigma muutmist, et lisada rahvusvahelisse keskkonnaõigusesse ökotsiid ja tulevaste põlvkondade õigus;

36. tuletab meelde, et olemas on ainult üks ookean ja pidades silmas selle kogu inimkonnale pakutavaid teenuseid, on tegemist ühishüvega; tuletab meelde, et ÜRO mereõiguse konventsiooni 12. osaga antakse riikidele suveräänsed õigused oma majandusvööndite üle ja navigatsioonivabadus väljaspool jurisdiktsiooni olevates piirkondades; tuletab siiski meelde, et see ei vabasta riike ja riiklikke osalisi, eelkõige merel tegutsevaid ettevõtteid nende vastutusest mere- ja rannikuökosüsteemide säilitamise eest; rõhutab sellega seoses ettevõtete keskkonnavastutuse tagamise tähtsust arengumaade vetes mereressursside kasutamisel ja meretranspordiga seotud ohtude eest;

37. nõuab importijate, töötlejate ja jaemüüjate jaoks selgete vastutuseeskirjade kehtestamist, et tagada kõikide põllumajandustoodete tarneahela täielik seaduslikkus ja läbipaistvus, et vältida looduslike elupaikade hävimist ELis ja väljaspool seda;

38. märgib, et keskkonnavastutuse direktiivis sätestatud keskkonnakahjustuse mõiste takistab keskkonna tõhusat kaitsmist, eraldades kunstlikult kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele tekitatud kahju ning veevarudele ja pinnasele tekitatud kahju; nõuab keskkonnakahjustuse mõiste muutmist, et võtta kasutusele terviklikum lähenemisviis;

39. toetab keskkonnavastutuse direktiivi nõuetekohast rakendamist, julgustades liikmesriike salvestama andmeid keskkonnavastutuse direktiivi juhtumite kohta, avaldama keskkonnavastutuse direktiivi registreid ja koguma andmeid, mis on vajalikud, et dokumenteerida direktiivi tõhusat ja tulemuslikku kohaldamist oma riigis;

40. märgib, et kahju määratlemisel kasutatav nn olulisuse künnis, mis kuulub direktiivi kohaldamisalasse, on praktikas osutunud liiga kõrgeks, et tagada keskkonna piisav kaitse; nõuab kõnealuse künnise kõrvaldamist või selle täpsustamist, et kõrvaldada tõkked keskkonna kaitsmiseks;

41. rõhutab vajadust toetada kolmandate riikide ja arengumaade kodanikuühiskonda ja kohalikke osalejaid, et valitsusasutused vastutaksid riigi poolt sallitud või kinnitatud keskkonnakahju eest, mis on põhjustatud era- ja riigiettevõtete poolt, eelkõige tagades kohalike kogukondade ja kättesaadavate kanalite varase ja pideva kaasamise keskkonnaohtudest teatamiseks;

42. rõhutab eelkõige keskkonnakaitsjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide olulist rolli arengumaades keskkonnakahjulike meetmete ennetamisel ja nende vastu võitlemisel; tuletab meelde, et need osalejad võivad seista silmitsi füüsilise ja psühholoogilise vägivalla erinevate vormidega, mis on mõeldud nende tegevuse tõkestamiseks; kutsub komisjoni üles tugevdama nende kaitseraamistikku, eelkõige kehtestades keskkonnakaitsjaid määratlevad konkreetsed õiguslikud meetmed, eriti arenguabi rahastamisvahendite kaudu, et tagada nende õigused ja rõhutada nende tähtsat rolli keskkonna kaitsmisel, säilitamisel ja taastamisel.

 

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	7.12.2020
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	13 10 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Anna-Michelle Asimakopoulou, Hildegard Bentele, Dominique Bilde, Udo Bullmann, Catherine Chabaud, Antoni Comín i Oliveres, Ryszard Czarnecki, Gianna Gancia, Mónica Silvana González, Pierrette Herzberger-Fofana, György Hölvényi, Rasa Juknevičienė, Pierfrancesco Majorino, Erik Marquardt, Norbert Neuser, Janina Ochojska, Jan-Christoph Oetjen, Christian Sagartz, Marc Tarabella, Tomas Tobé, Miguel Urbán Crespo, Bernhard Zimniok
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Barry Andrews, María Soraya Rodríguez Ramos, Caroline Roose

 

 

 

 

 

 

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

13	+
S&D	Udo Bullmann, Mónica Silvana González, Pierfrancesco Majorino, Norbert Neuser, Marc Tarabella
RENEW	Barry Andrews, Catherine Chabaud, María Soraya Rodríguez Ramos
Verts/ALE	Pierrette Herzberger-Fofana, Erik Marquardt, Caroline Roose
GUE/NGL	Miguel Urbán Crespo
NI	Antoni Comín i Oliveres

 

10	–
PPE	Anna-Michelle Asimakopoulou, Hildegard Bentele, György Hölvényi, Rasa Juknevičiené, Janina Ochojska, Christian Sagartz, Tomas Tobé
ID	Gianna Gancia, Bernhard Zimniok
ECR	Ryszard Czarnecki

 

2	0
RENEW	Jan-Christoph Oetjen
ID	Dominique Bilde

 

Kasutatud tähised

+ : poolt

– : vastu

0 : erapooletu

 

 

 

 

KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS (29.1.2021)

õiguskomisjonile

äriühingute vastutuse kohta keskkonnakahju eest

(2020/2027(INI))

Arvamuse koostaja: Pascal Canfin

 

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et Euroopa rohelise kokkuleppega seatakse nullsaaste eesmärk, mis tuleb täita valdkondadeülese strateegia kaudu, et kaitsta kodanike tervist keskkonnaseisundi halvenemise ja keskkonnasaaste mõjude eest, nõudes samal ajal õiglast üleminekut kedagi maha jätmata;

B. arvestades, et keskkonnakahju, ohtlikud ja kahjulikud kemikaalid ning kliimamuutused põhjustavad inimeste tervisele olulisi õhu-, pinnase- ja veesaastest tingitud ohte;

C. arvestades, et keskkonnavastutuse direktiiviga sätestatakse „põhimõttel „saastaja maksab“ põhinev keskkonnavastutuse süsteem keskkonnakahjustuste ärahoidmiseks ja parandamiseks“ ning kahju ennetamise kohustus;

D. arvestades, et keskkonnavastutuse direktiiv täiendab ELi peamisi keskkonnaalaseid õigusakte, millega see on otseselt või kaudselt seotud;

E. arvestades, et ELi keskkonnavastutuse raamistik peaks julgustama koostööd tegema ning võrdseid võimalusi tagama; arvestades, et keskkonnavastutuse direktiiv eksisteerib koos teiste vastutust käsitlevate vahendite ja sätetega nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil;

F. arvestades, et juhtumid, millest tuleneb keskkonnavastutuse direktiivi kohane vastutus, võivad samaaegselt algatada kriminaal-, tsiviil- või haldusmenetluse;

G. arvestades, et Euroopa Keskkonnaamet uurib, kuidas keskkonnaalased ohud ja kasud ühiskonnas jaotuvad; arvestades, et hiljutised tõendid viitavad sellele, et ELi vaesemad piirkonnad puutuvad tõenäolisemalt kokku inimtervisele negatiivset mõju avaldaval tasemel keskkonnaalaste terviseohtudega, sageli mitme põlvkonna vältel;

H. arvestades, et keskkonnaalane ebavõrdsus põhjustab tervisealast ebavõrdsust, mis tekitab omakorda haavatavate elanikkonnarühmade seas ebaõigluse ja „mahajäetuse“ tunde;

I. arvestades, et 2015. aasta Pariisi kliimakokkuleppes rõhutatakse haavatavate inimeste õigustega arvestamise vajadust; arvestades, et ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Amet avaldas hiljuti inimõiguste- ja keskkonnaalased raampõhimõtted, millega selgitatakse ÜRO liikmesriikide inimõiguste tagamise alaseid kohustusi, mis on seotud puhta, tervisliku ja kestliku keskkonnaga ning seesuguse keskkonna nautimisega seoses diskrimineerimise eest kaitsmisega;

1. on arvamusel, et põhimõtte „saastaja maksab“ kohaselt peaksid äriühingud täielikult kandma enda otseselt tekitatud keskkonnakahju ühiskondlikud kulud, et tagada, et neil on motivatsioon arvestada keskkonna välismõjudega ning vältida nende kulude kellegi teise kanda jätmist; on ka arvamusel, et sanktsioonid on oluline heidutusvahend hooletu keskkonda suhtumise vältimiseks, mis aitab ära hoida keskkonnakahju;

2. väljendab sügavat muret, et keskkonnakuritegudel on muuhulgas negatiivne mõju elurikkusele, kliimasüsteemile ning eelkõige inimeste tervisele;

3. juhib tähelepanu asjaolule, et keskkonda saastavad kuriteod, eelkõige ainete ja jäätmete ebaseaduslik ladestamine, saastavad pinnast, viljasaaki, vett ning maa ja mere ökosüsteeme, kahjustades elupaiku, taimi ja loomi ning põhjustades häireid toiduahelas; rõhutab selles osas merereostusega seotud rikkumiste arvu suurenemist ja raskusi merel seesuguse tegevuse, eriti jäätmete ja konteinerite ebaseadusliku merre ladestamise, laevade degaseerimise ning puhastuskulude vältimiseks nafta merre juhtimise seire ning tuvastamisega; nõuab seetõttu rangemaid kontrollimeetmeid, näiteks kaugseire satelliidisüsteemidel põhinevaid meetmeid;

4. kiidab heaks asjaolu, et aina suurem hulk ELi äriühinguid töötab kestliku väärtuse loomise eesmärgi nimel, ning palub kõigil äriühingutel püüda saavutada kolm lõppeesmärki, pöörates võrdselt tähelepanu inimestele, planeedile ja kasumile ning majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonna seisukohast saavutatud tulemustele; palub komisjonil lisada see eesmärk asjaomastesse õigusaktidesse ning palub liikmesriikidel hakata olemasolevate õigusaktide rakendamisel kohe sellele eesmärgile tähelepanu pöörama;

5. tunnistab, et kestlikumatele ja keskkonnahoidlikumatele tootmismeetoditele üleminek võib nõuda palju aega ja raha ning juhib tähelepanu asjaolule, et sellest mõjutatud ettevõtete jaoks on oluline õiguslik ja halduslik kindlus;

6. avaldab kahetsust, et keskkonnakuritegusid ja -kahju tuvastatakse ja uuritakse ning nende eest vastutavaid isikuid antakse kohtusse ja mõistetakse süüdi vähesel määral ning et määratud trahvid ja karistused on väikesed, samuti liikmesriikide vaheliste suurte erinevuste pärast ning lünkade pärast olemasolevate õigusaktide rakendamisel ja jõustamisel; palub komisjonil tuvastada selle põhjused ning pakkuda välja kõikehõlmavad seadusandlikud meetmed, et tõhustada keskkonna paremini kaitsmiseks haldus-, tsiviil- ja kriminaalõiguse jõustamist;

7. usub ka, et väga on vaja selget ja kõikehõlmavat ELi tasandil kohustuslikku vastutusraamistikku, mis aitaks saavutada Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärgid, ÜRO kestliku arengu eesmärgid ning Pariisi kliimakokkuleppe eesmärgid;

8. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks läbivaadatud ja kiirendatud õigusloomekalendri keskkonnavastutuse direktiivi ning keskkonnakuritegude direktiivi läbivaatamiseks;

9. nõuab keskkonnakuritegude direktiivi kohaldamisala laiendamist tagamaks, et see hõlmab kõiki asjaomaseid keskkonnaalaseid õigusakte, arvestades uute keskkonnakuritegevuse tüüpide ja mustritega;

10. märgib, et kriminaalkaristused üksi ei ole sageli piisavalt tõhusad, kuna nendega võib kaasneda keskkonnaalaste eksimuste ja kriminaalse tegevuse eest vastutuse võtmisest loobumine ning mõnel juhul isegi paljude keskkonnaalaste kaebuste rahuldamata jätmine, eriti liikmesriikides, kus juriidilised isikud ei ole kriminaalselt vastutavad; märgib ka, et paljudes liikmesriikides kasutatakse aina rohkem halduslikke rahatrahve; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel tagada keskkonnakahju ohvritele õiguskaitse kättesaadavus ning tõhus vahendamine ja hüvitised ning kutsub liikmesriike üles kasutama haldustrahve vähem tõsiste rikkumiste korral ning tõsisemate rikkumiste korral kriminaalsanktsioonide kõrval täiendava vahendina, eesmärgiga võtta nende sanktsioonide jõustamise tagamiseks kõik vajalikud meetmed;

11. palub, et liikmesriigid tagaksid olemasoleva direktiivi järjekindla rakendamise, ning palub komisjonil anda keskkonnakuritegude direktiivis kasutatud tähtsamate juriidiliste mõistete kohta täiendavaid selgitusi ja suuniseid (nt „oluline kahju“, „arvestatav kogus“, „ebaoluline kogus“ ja „ebaoluline mõju“, „ohtlik tegevus“ ning „märkimisväärne kahjustamine“);

12. märgib, et liikmesriikides toimunud keskkonnakuritegude ja võetud keskkonnameetmete kohta olemasolevad andmed ning statistika on väga piiratud, killustunud ja ebaühtlased; palub seepärast ka, et keskkonnakuritegude direktiivi lisataks seoses andmete kogumise, avaldamise ning aruandlusega liikmesriikidele esitatavad nõuded, kasutades samas ära kokkulangevusi olemasolevate aruandluskohustustega, ning palub ka, et komisjon toetaks liikmesriike aruandluskohustuse täitmisest hoidumise eest tõhusate sanktsioonide rakendamisel ja julgustaks neid seda tegema;

13. on arvamusel, et keskkonnakuritegude direktiiviga kehtestatud praegused reeglid ei ole keskkonnaõigusest kinnipidamise tagamiseks piisavalt tõhusad ning ei taga nõuetekohaseid võrdseid võimalusi;

14. kutsub komisjoni üles oluliselt tugevdama keskkonnakuritegude direktiivi alusel rakendatavate kriminaalsanktsioonide taset, käsitledes samas ka tõsise organiseeritud kuritegevuse rolli keskkonnakahju tekitamisel, ning sätestama muuhulgas sanktsioonide minimaalse taseme;

15. kutsub komisjoni üles jälgima keskkonnakuritegude direktiivi alusel kehtestatud sanktsioonide kohaldamist;

16. kutsub selles osas komisjoni üles kontrollima ja kindlustama, et keskkonnakuritegude direktiivi alusel määratavad kriminaalkaristused oleksid heidutavad, ja rõhutab samas, et madala avastamis- ja täideviimismäära tõttu on selle tagamiseks vajalikud rangemad sanktsioonid; kustub ka komisjoni üles väljastama liikmesriikidele suunised selle kohta, mis on tõhusad, heidutavad ja proportsionaalsed sanktsioonid, ning suunised ja soovitused nende tõhusaks rakendamiseks;

17. palub, et komisjon töötaks välja keskkonnakuritegude ja ökoloogilise kahju ühtlustatud klassifikatsiooni koos ettenähtud klassifikatsiooni ja piisavate sanktsioonidega, et anda pädevatele riiklikele asutustele ja prokuröridele suunised keskkonnakuritegude direktiiviga sätestatud sanktsioonide jõustamiseks;

18. on arvamusel, et keskkonnakuritegude direktiivi tuleks lisada ristviited konfiskeerimise direktiivile, et suurendada keskkonnakuritegevuse kontekstis konfiskeerimis- ja arestimismeetmete tähtsust;

19. nõuab ka riiklikele asutustele minimaalsete käitajate kontrollide sageduse ja kvaliteedi standardite sätestamist ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama käitajate sõltumatut auditeerimist;

20. on arvamusel, et komisjon peaks pakkuma kohtunikele ja juristidele spetsiifilist ELi ja riikliku keskkonnaõiguse ja -kuritegude eripärade alast koolitust ning et juristide võrgustikke, kes soovivad oma liikmeid koolitada, tuleks julgustada seda tegema;

21. avaldab kahetsust, et keskkonnavastutuse direktiivi liikmesriikides rakendamine ei ole koordineeritud, piisavalt ühtlustatud ega tõhus, mis põhjustab puudusi ja märkimisväärset varieeruvust selle rakendamisel ning ebavõrdseid tingimusi käitajatele, kaasa arvatud saastaja maksevõimetuse või pankroti korral;

22. märgib murega, et komisjoni 2016. aasta keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise aruandes jõuti järeldusele, et üksteist liikmesriiki ei ole alates 2007. aastast ühestki keskkonnavastutuse direktiivi kohaselt kahju tekitamise juhtumist teatanud, ning väideti, et see võib olla tingitud asjaolust, et nad tegelevad juhtumitega oma riikliku süsteemi raames; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon võtaks endale vastutuse direktiivi tõhusa rakendamise eest, ning nõuab keskkonnavastutuse direktiivi esimesel võimalusel läbivaatamist ja määruseks muutmist;

23. peab vajalikuks mitte ainult äriühingute kui juriidiliste isikute, vaid ka äriühingute juhatuste keskkonnale tekitatud kahju eest vastutusele võtmist; palub, et komisjon hindaks vajadust rakendada kõigile käitajatele, kelle tegevusega võivad kaasneda keskkonnaohud, kohustuslike rahaliste tagatiste nõuet;

24. palub, et komisjon lisaks keskkonnavastuse direktiivile selle läbivaatamisel õhusaastest tingitud kahju inimtervisele ja keskkonnale, kuna see võib suurendada ennetus- ja ettevaatusabinõude taset;

25. märgib, et hajureostust puudutavad vastutuskorrad on ELi õiguses killustunud; palub komisjonil hinnata hajureostusega seotud aspekte;

26. on ka arvamusel, et põhimõtet „saastaja maksab“ tuleb keskkonnavastutuse direktiivis tõhusamalt kasutada; nõuab seetõttu, et direktiivi ranget kohaldamisala laiendataks nii, et see hõlmaks kõiki raskeid keskkonna- ja inimtervise kahjustusi;

27. usub, et selleks, et tagada direktiivi järjepidevam rakendamine, on äärmiselt oluline, et komisjon annaks paremaid selgitusi ja suuniseid olulisemate keskkonnavastutuse direktiivis kasutatavate mõistete kohta, eelkõige „olulise kahju“ piiri kohta; rõhutab, et keskkonnavastutuse direktiiv tuleb viia kooskõlla elupaikade direktiiviga, et tagada kaitse all olevatele elupaikadele ning liikidele soodne kaitsestaatus;

28. usub, et ELi institutsioonid ja riiklikud asutused peaksid edendama struktureeritud dialoogi ettevõtjatega, et aidata neil muutuvast ja keerukast õigusraamistikust kinni pidada; märgib, et äriühingud vajavad enne keskkonnaalaste määruste jõustumist suuniste ja teabe näol õiguskindlust;

29. julgustab komisjoni looma äriühingutele stiimuleid vabatahtlikult seadusega kehtestatud keskkonna- ja elurikkuse kaitse standarditest karmimate keskkonnahoidlikkuse tagamise meetmete rakendamiseks eesmärgiga neid meetmeid hinnata, leida head tavad ning neid teistele äriühingutele eeskujuks tuua;

30. nõuab, et kõrvaldataks võimalused tugineda keskkonnavastutuse direktiivi kohasele lubadega seotud kaitsele ja tehnika tasemest tulenevale kaitsele, et edendada „saastaja maksab“ põhimõtte, ennetamise ja ettevaatuspõhimõtte ning äriühingu vastutuse põhimõtte järgimist ja parandada ühtlasi läbivaadatud keskkonnavastutuse direktiivi tõhusust;

31. nõuab, et EL arvestaks asjaoluga, et riigiabi saavad või riigihangetes osalevad äriühingud on kohustatud keskkonnakahju ennetama ja parandama;

32. on seisukohal, et nendel äriühingutel, kes on mõistetud süüdi keskkonnakuritegudes, ei tohiks lubada kasutada ühtegi meedet, mis on ette nähtud läbipaistvusregistris registreeritutele; teeb sellega seoses ettepaneku vaadata läbi läbipaistvusregistri kohaldamisala ja käitumisjuhend, et lisada sätted keskkonnakuritegudes süüdi mõistetud äriühingute registrist kustutamise kohta;

33. tunnistab keskkonna ja ökosüsteemide olemuslikku väärtust ning nende õigust tõhusale kaitsele; mõistab hukka mistahes seotud sidusrühmade igasuguse ahistamise, nendevastase vägivalla ja nende ähvardamise;

34. palub Euroopa Ombudsmanil pöörata keskkonnaõigustikuga seotud küsimustele rohkem tähelepanu;

35. avaldab muret, et keskkonnaõiguse rikkumised võivad põhjustada meie keskkonnale, elurikkusele ja inimtervisele pöördumatut kahju ning et need moodustavad maailma suuruselt neljanda suurima kriminaalse tegevuse valdkonna, mis seondub teiste rahvusvahelise kuritegevuse vormidega ning kujutab endast aina suuremat ohtu; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid muudaksid keskkonnakuritegevuse vastase võitluse üheks rahvusvahelise õigusalase koostöö prioriteetidest;

36. palub, et komisjon tagaks Euroopa Liidu tasandil tugeva raamistiku asjaomastes ELi õigusaktides keskkonnakuritegude käsitlemiseks, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aktiivselt osalema kahepoolsetes ning mitmepoolsetes foorumites, et tagada ülemaailmselt võrdsed võimalused ning võimaluse korral jõuda kokkuleppele keskkonnakuritegevuse vastu võitlemise ja teadlikkuse suurendamise tõhustamise osas; palub, et Europol uuendaks 2015. aastal tellitud keskkonnaõiguse rikkumiste ja rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vaheliste vastastikuste suhete alast uuringut ning esitaks regulaarselt ajakohastatud teavet;

37. tuletab meelde, et keskkonnale põhjustatud kahju ei sõltu riigipiiridest; peab seetõttu oluliseks luua parem piiriülene keskkonnakuritegudealase luureteabe, nende kuritegude ennetamise, nende vastu võitlemise ning nende kõrvaldamise alane koostöö, luues muuhulgas võimaluse rikkumisi mitmes liikmeriigis koos ja samaaegselt menetleda; rõhutab lisaks Euroopa keskkonnakuritegude võrgustiku (ENVICrimeNet) riiklikul ja ELi tasandil tugevdamise tähtsust, et võimaldada elurikkust ning inimtervist negatiivselt mõjutavate keskkonnakuritegude, sealhulgas ökotsiidi vastu võitlemiseks sõltumatute ning tõhusate uurimiste läbiviimist;

38. kutsub komisjoni, Europoli ja Eurojusti üles pakkuma olemasolevatele juristide võrgustikele tuge ja institutsioonilisemat struktuuri ning tugevdama keskkonnakuritegude uurimist ja menetlemist;

39. nõuab suuremat selgust seoses valitsusväliste organisatsioonide keskkonnakuritegude direktiivi rakendamisel õiguskaitses osalemisega ning sellele juurdepääsuga;

40. kiidab heaks komisjoni seadusandliku ettepaneku muuta määrust (EÜ) nr 1367/2006 (COM(2020)0642), et võimaldada keskkonda puudutavate ELi õigusaktide tõhusamat avalikku kontrolli; palub sellega seoses Århusi konventsiooni kolmanda samba tõhusaks rakendamiseks kaasseadusandja pädevusega nõukogul tagada füüsilistele isikutele ja valitsusvälistele organisatsioonidele esindushagide esitamiseks juurdepääs kohtutele, et võimaldada neil otse potentsiaalselt keskkonnakahju eest vastutav käitaja kohtusse anda;

41. palub, et EL püüaks tagada, et Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil tunnustataks õigust tervislikule keskkonnale;

42. võtab teadmiseks, et liikmesriigid võtavad aina enam enda kohustuseks tagada ökotsiidi riiklikul ning rahvusvahelisel tasandil tunnustamine; palub komisjonil uurida selle tähtsust ELi õigusele ja ELi diplomaatiale;

43. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama teadlikkust ning edendama lahendusi keskkonnaalaste õiguste kaitse ja ökotsiidi rahvusvahelises õiguses tunnustamise teemal, arvestades keskkonnakahju ja tõsise organiseeritud kuritegevuse piiriülese iseloomuga kaasnevate ohtudega;

44. on seisukohal, et keskkonnakahju eest vastutamise tagamine ning sellega kaasnevad asjaomased õigusaktid aitavad ELi ettevõtteid pikemas perspektiivis kestlikumaks muuta; kutsub seepärast komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku minimaalse kohustusliku äriühingu nõuetekohase hoolsuse kohta, et sundida äriühinguid oma tarneahela negatiivseid keskkonnamõjusid tuvastama, leevendama, ennetama ning jälgima, arvestades seejuures rahvusvahelisel tasandil kokkulepitud nõuetekohase hoolsuse nõuetega, näiteks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni suunistega rahvusvahelistele ettevõtetele;

45. kiidab ka heaks asjaolu, et kehtestatakse aina rohkem nõudeid esitada ka mittefinantsteabealast aruandlust; märgib siiski, et mittefinantsteabealane aruandlus ei ole senini olnud selge seaduslik kohustus; kutsub komisjoni üles mittefinantsteabe aruandluse direktiivi peatse läbivaatamise käigus keskenduma mittevastavuste korral nende aruandlusnõuete jõustamisele;

46. kutsub komisjoni üles säilitama kõigi ELi kaubanduslepingute keskkonnasätetega võrdsed võimalused ning tagama keskkonnasätetele tugevdatud kohustusliku rakendamise mehhanismide kohaldamise; nõuab, et lepinguosalised tagaksid kõrgel tasemel keskkonnakaitse;

47. märgib, et kehtestatud on riiklik raamistik[27], mis lubab hoida tööstustegevusega seotud geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste uuringute tulemusi mitmeid aastaid konfidentsiaalsena, ning et see on põhjustanud joogiveeallikate olulist reostamist; rõhutab, et teavet, mis on seotud prognoositavate mõjudega inimtervisele, loomade tervisele või keskkonnale, ei tohiks konfidentsiaalsena käsitleda, ning et seesugune teave tuleb viivitamatult avalikustada, et oleks võimalik tuvastada tegevuse ja tagajärgede vaheline põhjuslik seos, olukorda parandada ning nõuetekohaselt „saastaja maksab“ põhimõtet rakendada; nõuab, et asjaomane liikmesriik muudaks oma riiklikku raamistikku vastavalt.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	27.1.2021
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	58 15 6
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Nikos Androulakis, Bartosz Arłukowicz, Margrete Auken, Simona Baldassarre, Marek Paweł Balt, Traian Băsescu, Aurelia Beigneux, Monika Beňová, Sergio Berlato, Malin Björk, Simona Bonafè, Delara Burkhardt, Pascal Canfin, Sara Cerdas, Mohammed Chahim, Tudor Ciuhodaru, Nathalie Colin-Oesterlé, Esther de Lange, Christian Doleschal, Marco Dreosto, Bas Eickhout, Cyrus Engerer, Eleonora Evi, Agnès Evren, Pietro Fiocchi, Andreas Glück, Catherine Griset, Jytte Guteland, Teuvo Hakkarainen, Martin Hojsík, Pär Holmgren, Jan Huitema, Yannick Jadot, Adam Jarubas, Karin Karlsbro, Petros Kokkalis, Athanasios Konstantinou, Ewa Kopacz, Joanna Kopcińska, Peter Liese, Sylvia Limmer, Javi López, César Luena, Fulvio Martusciello, Liudas Mažylis, Joëlle Mélin, Tilly Metz, Silvia Modig, Dolors Montserrat, Alessandra Moretti, Dan-Ştefan Motreanu, Ville Niinistö, Ljudmila Novak, Grace O’Sullivan, Jutta Paulus, Stanislav Polčák, Jessica Polfjärd, Luisa Regimenti, Frédérique Ries, María Soraya Rodríguez Ramos, Sándor Rónai, Rob Rooken, Silvia Sardone, Christine Schneider, Günther Sidl, Ivan Vilibor Sinčić, Linea Søgaard-Lidell, Nicolae Ştefănuță, Nils Torvalds, Edina Tóth, Véronique Trillet-Lenoir, Petar Vitanov, Alexandr Vondra, Mick Wallace, Pernille Weiss, Michal Wiezik, Tiemo Wölken, Anna Zalewska
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Hildegard Bentele, Manuel Bompard
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed (art 209 lg 7)	Veronika Vrecionová

 

 

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

58	+
PPE	Bartosz Arłukowicz, Traian Băsescu, Hildegard Bentele, Nathalie Colin-Oesterlé, Christian Doleschal, Agnès Evren, Adam Jarubas, Ewa Kopacz, Esther de Lange, Peter Liese, Fulvio Martusciello, Liudas Mažylis, Dolors Montserrat, Dan-Ştefan Motreanu, Ljudmila Novak, Stanislav Polčák, Christine Schneider, Edina Tóth, Michal Wiezik
Renew	Pascal Canfin, Martin Hojsík, Karin Karlsbro, Frédérique Ries, María Soraya Rodríguez Ramos, Nicolae Ştefănuță, Nils Torvalds, Véronique Trillet-Lenoir
S&D	Nikos Androulakis, Marek Paweł Balt, Monika Beňová, Simona Bonafè, Delara Burkhardt, Sara Cerdas, Mohammed Chahim, Tudor Ciuhodaru, Cyrus Engerer, Jytte Guteland, Javi López, César Luena, Alessandra Moretti, Sándor Rónai, Günther Sidl, Petar Vitanov, Tiemo Wölken
The Left	Malin Björk, Manuel Bompard, Petros Kokkalis, Silvia Modig, Mick Wallace
Verts/ALE	Margrete Auken, Bas Eickhout, Eleonora Evi, Pär Holmgren, Yannick Jadot, Tilly Metz, Ville Niinistö, Grace O’Sullivan, Jutta Paulus

 

15	–
ECR	Sergio Berlato, Pietro Fiocchi, Joanna Kopcińska, Rob Rooken, Alexandr Vondra, Veronika Vrecionová, Anna Zalewska
ID	Simona Baldassarre, Marco Dreosto, Teuvo Hakkarainen, Sylvia Limmer, Luisa Regimenti, Silvia Sardone
PPE	Jessica Polfjärd, Pernille Weiss

 

6	0
ID	Aurelia Beigneux, Catherine Griset, Joëlle Mélin
Renew	Andreas Glück, Jan Huitema, Linea Søgaard-Lidell

 

Kasutatud tähised:

+ : poolt

– : vastu

0 : erapooletu

 

 

 

 

 

KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS (16.12.2020)

õiguskomisjonile

ettevõtete vastutuse kohta keskkonnakahju eest

(2020/2027(INI))

Arvamuse koostaja: Saskia Bricmont

 

 

ETTEPANEKUD

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. tuletab meelde, et keskkonnakaitse on ELi põhiõiguste harta artikli 37 kohaselt põhiõigus, mida kinnitab ka Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika[28]; on seisukohal, et puhas ja saastamata keskkond on inimese arenguks hädavajalik; rõhutab, et kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine tuleb integreerida liidu poliitikasse;

2. on seisukohal, et tänapäeva keskkonnaseisundi halvenemisel on kaugeleulatuvad ja pikaajalised tagajärjed paljudele inimõigustele, kaasa arvatud õigus elule, vabadusele ja tervisele; tuletab meelde, et ökosüsteemidele ja keskkonnale tekitatav kahju mõjutab kestlikku arengut ja juurdepääsu loodusvaradele ning võib põhjustada haigusi, muid keskkonnakatastroofe, pöördumatuid kliimamuutusi, toiduahela saastumist ja oodatava eluea lühenemist;

3. rõhutab, et keskkonnakuriteod kahjustavad õigusriigi põhimõtet, ohustavad rahu ja julgeolekut ning takistavad tõsiselt vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomist ELis;

4. on seisukohal, et ulatuslikud ja tõhusad ennetusmeetmed ning hoiatavad ja proportsionaalsed kriminaalkaristused on olulised keskkonnakahju ennetamise vahendid; taunib keskkonnakuritegude avastamise, uurimise, nende eest vastutusele võtmise ja süüdimõistmise madalat määra; on seisukohal, et keskkonnale tekitatud kahju tuleb hüvitada;

5. taunib asjaolu, et ELi direktiive, mille eesmärk on kehtestada juriidiliste isikute kriminaalvastutus keskkonnakuritegude eest, ei ole tõhusalt rakendatud[29]; rõhutab mittesiduvate õigusaktide, näiteks direktiivides kasutatud õiguslike mõistete tõlgendamist, kahju hindamist või liikmesriikide karistustavadest teavitamist ja nende võrdlemist käsitlevate suunisdokumentide olulist rolli direktiivide rakendamise tõhustamisel; rõhutab vajadust kehtestada liikmesriikides palju õigeaegsemad ja rangemad regulatiivsed meetmed, valides vajaduse korral direktiivi asemel määruse, kehtestades vahetult kohaldatavad eeskirjad koos uue rohelise kokkuleppe poliitikaga, mida EL peab praegu esmatähtsaks;

6. rõhutab vajadust selliseid õigusakte pärast põhjalikku mõjuhinnangut ajakohastada ning tagada kehtivate õigusaktide tõhus jõustamine;

7. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eraldama keskkonnakuritegude ennetamiseks, uurimiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks asjakohaseid rahalisi vahendeid ja inimressursse ning tagama asjaomaste ametiasutuste, sealhulgas prokuröride ja kohtunike kõrgetasemelise spetsialiseerumise ja asjatundlikkuse, et keskkonnakuritegude eest tulemuslikumalt vastutusele võtta ja nende eest karistada; kutsub sellega seoses liikmesriike üles looma või tugevdama oma riiklikes politseiteenistustes asjakohasel tasemel eriüksusi keskkonnakuritegude uurimiseks; kutsub lisaks komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et kõigil liikmesriikidel oleksid olemas nõuetekohased kriisiohjamise menetlused keskkonnakaitse valdkonnas nii riiklikul kui ka riikidevahelisel tasandil;

8. nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu peaksid keskkonnakuritegusid esmatähtsaks; kutsub komisjoni üles kasutama täielikult ära ELi toimimise lepingu artikli 83 lõiget 2 ja kaaluma keskkonnakuritegusid ning tõhusaid ja proportsionaalseid karistusi käsitleva üldise raamdirektiivi vastuvõtmist, milles määratletakse karistatavad käitumisviisid, rikkumiste laad, rikkumiste liigid, hüvituskorrad, taastamismeetmed ja karistused, sealhulgas juriidiliste ja üksikisikute üldine vastutus; kutsub komisjoni üles hindama võimalust lisada keskkonnakuriteod Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud kuriteokategooriate hulka;

9. väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle esitada seadusandlik ettepanek kohustuslike hoolsuskohustust käsitlevate õigusaktide kohta ülemaailmsetes tarneahelates; tunnistab, et mittekestlikud tavad ja ambitsioonide puudumine ettevõtete keskkonnakaitse valdkonnas takistavad ÜRO kestliku arengu eesmärkide, eelkõige 3., 9., 12., 13., 14. ja 15. eesmärgi saavutamist; rõhutab, et ettevõtetel on vaja läbipaistvat, vastutustundlikku ja ambitsioonikat sisemist keskkonnapoliitikat ja -juhtimist ning et oluline on tugev ja kõrge kvalifikatsiooniga meeskond sellise keskkonnapoliitika jälgimiseks ja jõustamiseks, mis keskendub peamiselt ennetusmeetmetele;

10. väljendab muret keskkonnakuritegude suure esinemissageduse pärast, kuna OECD, ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC), ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) ja Interpoli hinnangud kõigi keskkonnakuritegude rahalise väärtuse kohta näitavad, et see on rahvusvahelise kuritegevuse suuruselt neljas kuritegevuse kategooria, kusjuures liiklus ja ebaseaduslik jäätmekäitlus on keskkonnakuritegude nimekirjas esikohal; tunnistab, et on olemas otsene või kaudne side keskkonnakuritegude ning rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vahel[30], kusjuures sellised keskkonnakuriteod, mida tavaliselt nimetatakse korporatiivseteks kuritegudeks, teevad võimalikuks maffia ebaseadusliku imbumise seaduslikku majandusse; hoiatab kuritegelike organisatsioonide edasiste sisseimbumiskatsete ohu eest seoses täiendavate võimalustega, mida ELi rahastus pakub ettevõtetele pandeemiajärgseks taastumiseks; kutsub Europoli üles ajakohastama 2015. aastal tehtud uuringut[31] ja korrapäraselt esitama ajakohastatud andmeid; juhib tähelepanu sellele, et kuritegelikul teel, sealhulgas keskkonnakuritegude eest saadud tulu arestimine ja konfiskeerimine on organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses otsustava tähtsusega, ning rõhutab, kui oluline on kasutada seda tulu ka sotsiaalsetel eesmärkidel, et kõrvaldada tekitatud kahju ja parandada keskkonda;

11. kutsub komisjoni, Europoli ja Eurojusti üles pakkuma kõigi ELi liikmesriikide osalusel täiendavat finants-, inim- ja tehnilist tuge ning tulemuslikumat ja institutsionaliseeritumat struktuuri olemasolevatele praktikute võrgustikele, piiriülestele õiguskaitse- ja keskkonnaasutustele ning spetsialiseerunud prokuröridele, nagu Euroopa prokuröride võrgustik keskkonnaküsimustes (ENPE) ja Euroopa Liidu kohtunike foorum keskkonnaküsimustes (EUFJE), sealhulgas looma võrgustikke, kus keskkonnakuritegudevastasele võitlusele spetsialiseerunud prokurörid ja kohtunikud saaksid vahetada kogemusi ja aidata üksteist, et tõhustada võitlust sellist liiki kuritegude vastu; nõuab Europol EnviCrimeNeti tegevuse tõhustamist; palub, et Europol ja Eurojust muudaksid keskkonnakuritegude dokumenteerimise, uurimise ja nende eest vastutusele võtmise tulemuslikumaks; rõhutab, kui oluline on teha investeeringuid selle nimel, et Europolil ja Eurojustil oleks piisavalt rahalisi vahendeid ja töötajaid;

12. kutsub Europoli üles looma spetsiaalset üksust, mis on pädev koguma, säilitama, töötlema, analüüsima ja vahetama teavet, et toetada ja tugevdada liikmesriike keskkonnakuritegude ennetamisel, avastamisel ja uurimisel;

13. rõhutab, kui oluline on õiguskaitseasutuste (e-)koolitus keskkonnakuritegude valdkonnas, ning kutsub CEPOLit üles muutma oma selles valdkonnas pakutava koolituse tulemuslikumaks; tunnistab, et CEPOLile tuleb teha kättesaadavaks piisavad vahendid;

14. kutsub liikmesriike üles julgustama ühiste uurimisrühmade rakendamist ja teabevahetust rahvusvaheliste keskkonnakuritegude juhtumite puhul, mis hõlbustab paralleelselt mitmes liikmesriigis läbiviidavate uurimiste ja süüdistuste esitamise kooskõlastamist;

15. palub komisjonil uurida võimalust laiendada Euroopa Prokuratuuri volitusi, nii et need hõlmaksid keskkonnakuritegusid, niipea kui institutsioon on täielikult valmis ja tegutsemisvõimeline; tuletab meelde, et Euroopa Prokuratuuril peavad olema vajalikud vahendid piiriülese kuritegevuse põhjalikuks uurimiseks ja selle eest vastutusele võtmiseks;

16. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma keskkonnakahjustuste ohvritele kaitse- ja toetuskavasid ning tagama neile täieliku juurdepääsu õiguskaitsele, teabele ja hüvitisele; rõhutab valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide keskset rolli teadlikkuse suurendamisel ning ELi ja siseriikliku õiguse võimalike rikkumiste tuvastamisel ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles andma neile asjakohast rahalist toetust; kordab, kui oluline on võimaldada üksikisikutel või valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel taotleda õiguskaitsevahendeid ja esialgset õiguskaitset, kui riigiasutused ei võta meetmeid keskkonnaõiguse rikkumistega tegelemiseks;

17. rõhutab, kui oluline roll on inimõiguslastel, kes võitlevad põhiõiguste ja -vabaduste eest, kuna need õigused hõlmavad ka õigust ohutule, tervislikule ja kestlikule keskkonnale, ning mõistab teravalt hukka igasuguse nende vastu suunatud vägivalla, ahistamise ja hirmutamise; palub, et liikmesriigid tagaksid selliste tegude nõuetekohase ja tulemusliku uurimise ning nende eest vastutusele võtmise;

18. rõhutab, kui oluline on tõsta üldsuse ja õiguskaitseasutuste teadlikkust keskkonnakuritegude tõsidusest ja nende arvu suurenemisest ELis; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma keskkonnakuritegudega tegelevaid teabekeskusi, mis julgustaksid ja võimaldaksid kodanikel teatada võimalikest keskkonnakuritegudest asjaomastele ametiasutustele anonüümselt ja kättemaksu kartmata;

19. nõuab, et loodaks keskne veebipõhine andmekogu süstemaatilise, usaldusväärse ja ajakohase statistika kogumiseks keskkonnakuritegude ja keskkonda kahjustava ebaseadusliku tegevuse kohta; kutsub komisjoni üles kohustama liikmesriike esitama standardvormis kogu asjakohase statistika, mis hõlmab kõiki teatatud keskkonnaõigusrikkumisi; palub komisjonil avaldada keskkonnakuritegusid käsitlevate andmete kvantitatiivne analüüs, eesmärgiga hinnata riiklike süsteemide tõhusust ja anda soovitusi nende kohandamiseks, et võidelda veelgi tõhusamalt keskkonnakuritegude vastu, ning aidata piiriülesel õiguskaitsel selliseid kuritegusid avastada, uurida ja nende eest vastutusele võtta;

20. on veendunud, et keskkonnakuritegevuse ülemaailmse mõju tõttu ühiskonnale on vaja rakendada rahvusvahelist lähenemisviisi; palub komisjonil edendada ELi, selle liikmesriikide ja rahvusvahelise üldsuse tegevust, et suurendada jõupingutusi keskkonnakuritegude vastu võitlemisel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama teadlikkust ja pakkuma lahendusi rahvusvahelistel foorumitel, sealhulgas keskkonnaküsimustega seotud inimõiguslaste kaitsmiseks; juhib sellega seoses tähelepanu looduslike liikidega seotud kuritegevuse vastase võitluse rahvusvahelisele konsortsiumile, mis ühendab viit rahvusvahelist organisatsiooni.

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA NÕUANDVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	7.12.2020
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	51 6 6
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Magdalena Adamowicz, Konstantinos Arvanitis, Malik Azmani, Katarina Barley, Pernando Barrena Arza, Pietro Bartolo, Nicolas Bay, Vladimír Bilčík, Vasile Blaga, Ioan-Rareş Bogdan, Saskia Bricmont, Jorge Buxadé Villalba, Damien Carême, Caterina Chinnici, Marcel de Graaff, Anna Júlia Donáth, Lena Düpont, Cornelia Ernst, Laura Ferrara, Nicolaus Fest, Maria Grapini, Sylvie Guillaume, Balázs Hidvéghi, Evin Incir, Sophia in ‘t Veld, Patryk Jaki, Lívia Járóka, Marina Kaljurand, Assita Kanko, Fabienne Keller, Peter Kofod, Łukasz Kohut, Moritz Körner, Alice Kuhnke, Jeroen Lenaers, Juan Fernando López Aguilar, Nuno Melo, Roberta Metsola, Nadine Morano, Javier Moreno Sánchez, Maite Pagazaurtundúa, Nicola Procaccini, Emil Radev, Paulo Rangel, Terry Reintke, Diana Riba i Giner, Ralf Seekatz, Michal Šimečka, Birgit Sippel, Martin Sonneborn, Tineke Strik, Ramona Strugariu, Annalisa Tardino, Milan Uhrík, Tom Vandendriessche, Bettina Vollath, Jadwiga Wiśniewska, Elena Yoncheva
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Bartosz Arłukowicz, Philippe Olivier, Anne-Sophie Pelletier, Isabel Santos, Hilde Vautmans

 

 

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS NÕUANDVAS KOMISJONIS

51	+
EPP	Magdalena Adamowicz, Bartosz Arłukowicz, Vladimír Bilčík, Vasile Blaga, Ioan-Rareş Bogdan, Lena Düpont, Balázs Hidvéghi, Lívia Járóka, Jeroen Lenaers, Nuno Melo, Roberta Metsola, Nadine Morano, Emil Radev, Paulo Rangel, Ralf Seekatz
S&D	Katarina Barley, Pietro Bartolo, Caterina Chinnici, Maria Grapini, Sylvie Guillaume, Evin Incir, Marina Kaljurand, Łukasz Kohut, Juan Fernando López Aguilar, Javier Moreno Sánchez, Isabel Santos, Birgit Sippel, Bettina Vollath, Elena Yoncheva
RENEW	Malik Azmani, Anna Júlia Donáth, Sophia In ‘T Veld, Fabienne Keller, Moritz Körner, Maite Pagazaurtundúa, Michal Šimečka, Ramona Strugariu, Hilde Vautmans
ID	Peter Kofod
GREENS/EFA	Saskia Bricmont, Damien Carême, Alice Kuhnke, Terry Reintke, Diana Riba I Giner, Tineke Strik
EUL/NGL	Konstantinos Arvanitis, Pernando Barrena Arza, Cornelia Ernst, Anne-Sophie Pelletier
NI	Laura Ferrara, Martin Sonneborn

 

6	-
ID	Nicolas Bay, Marcel De Graaff, Nicolaus Fest, Philippe Olivier, Tom Vandendriessche
NI	Milan Uhrík

 

6	0
ID	Annalisa Tardino
ECR	Jorge Buxadé Villalba, Patryk Jaki, Assita Kanko, Nicola Procaccini, Jadwiga Wiśniewska

 

Kasutatud tähised:

+ : poolt

- : vastu

0 : erapooletu

 

 

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	18.3.2021
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	19 6 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Manon Aubry, Gunnar Beck, Geoffroy Didier, Pascal Durand, Angel Dzhambazki, Ibán García Del Blanco, Esteban González Pons, Mislav Kolakušić, Gilles Lebreton, Karen Melchior, Jiří Pospíšil, Franco Roberti, Marcos Ros Sempere, Stéphane Séjourné, Raffaele Stancanelli, Marie Toussaint, Adrián Vázquez Lázara, Axel Voss, Marion Walsmann, Tiemo Wölken, Lara Wolters, Javier Zarzalejos
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Patrick Breyer, Andrzej Halicki, Heidi Hautala, Ilhan Kyuchyuk, Antonius Manders, Sabrina Pignedoli, Jérôme Rivière, Nacho Sánchez Amor

 

 

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

19	+
PPE	Geoffroy Didier, Esteban González Pons, Antonius Manders, Jiří Pospíšil, Axel Voss, Marion Walsmann, Javier Zarzalejos
S&D	Ibán García Del Blanco, Franco Roberti, Marcos Ros Sempere, Tiemo Wölken, Lara Wolters
Renew	Pascal Durand, Ilhan Kyuchyuk, Stéphane Séjourné, Adrián Vázquez Lázara
Verts/ALE	Patrick Breyer, Marie Toussaint
The Left	Manon Aubry

 

6	-
ID	Gunnar Beck, Gilles Lebreton, Jérôme Rivière
ECR	Angel Dzhambazki, Raffaele Stancanelli
NI	Mislav Kolakušić

 

0	0

 

Kasutatud tähised:

+ : poolt

– : vastu

0 : erapooletu

 

 

• [1] ELT L 143, 30.4.2004, lk 56.
• [2] ELT L 328, 6.12.2008, lk 28.
• [3] ELT L 102, 11.4.2006, lk 15.
• [4] ELT L 140, 5.6.2009, lk 114.
• [5] ELT L 178, 28.6.2013, lk 66.
• [6] Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).
• [7] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7).
• [8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).
• [9] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).
• [10] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/30/EL, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust (ELT L 178, 28.6.2013, lk 66).
• [11] COM(2016)0204, lk 10.
• [12] Keskkonna peadirektoraat, Erilepingu „Support for the REFIT actions for the ELD – phase 2S“ (Toetus REFITi meetmetele keskkonnavastutuse direktiivi jaoks – 2. etapp) tulemused, Euroopa Komisjon, Brüssel, 2019, lk 17.
• [13] REFIT Evaluation of the Environmental Liability Directive (Keskkonnavastutuse direktiivi hindamine REFITi raames), lk 47.
• [14] ELT L 409, 15.12.2020, lk 1.
• [15] ELT C 215, 19.6. 2018, lk 125.
• [16] Komisjoni 18. jaanuari 2018. aasta teatis ELi meetmete kohta keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise parandamiseks (COM(2018)0010).
• [17] Keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise foorum, Aastate 2020–2022 kinnitatud tööprogramm keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise parandamiseks, Euroopa Komisjon, Brüssel, 2020.
• [18] Kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakond, Environmental liability of companies (Äriühingute keskkonnavastutus), Euroopa Parlament, Brüssel, 2020, lk 110.
• [19] Komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (COM(2020)0642).
• [20] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt (ELT L 330, 15.11.2014, lk 1).
• [21] Vt EFFACE 2015. aasta aruannet „Organised Crime and Environmental Crime: Analysis of International Legal Instruments“ (Organiseeritud kuritegevus ja keskkonnakuriteod: rahvusvaheliste õiguslike vahendite analüüs) või 2019. aasta uuringut „Transnational environmental crime threatens sustainable development“ (Rahvusvahelised keskkonnakuriteod ohustavad kestlikku arengut).
• [22] Europol, Report on Environmental Crime in Europe (Aruanne keskkonnakuritegudest Euroopas), 5. juuni 2015.
• [23] Vt näiteks Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsust kohtuasjas Akzo Nobel NV jt vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, C-97/08 B, ECLI:EU:C:2009:536.
• [24] Nt nn Dieselgate’i skandaal ja Volkswageni tegevjuhi juhtum.
• [25] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta soovitus, milles sätestatakse liikmesriikides läbiviidavate keskkonnaekspertiiside miinimumnõuded (EÜT L 118, 27.4.2001, lk 41).
• [26] https://www.europarl.europa.eu/committees/en/workshop-on-liability-of-companies-for-e/product-details/20201023WKS03021.
• [27] Käskkirja nr 22/2015 rakendusakt nr 569/2007 Coll., milles käsitletakse geoloogilisi töid (Slovakkia), lubas uuringute tulemusi kuni 10 aastat konfidentsiaalsena hoida, mis põhjustas Lääne-Slovakkias keskkonnakatastroofi.
• [28] Vt näiteks Euroopa Liidu Kohtu kohtuasi C-24/19 või kohtuasi C-594/18 P.
• [29] Direktiiv 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta, direktiiv 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu ning direktiiv 2009/123/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2005/35/EÜ.
• [30] Vt EFFACE 2015. aasta aruannet „Organised Crime and Environmental Crime: Analysis of International Legal Instruments“ (Organiseeritud kuritegevus ja keskkonnakuriteod: rahvusvaheliste õiguslike vahendite analüüs) ja 2019. aasta uuringut „Transnational environmental crime threatens sustainable development“ (Rahvusvahelised keskkonnakuriteod ohustavad kestlikku arengut).
• [31] https://www.europol.europa.eu/publications-documents/report-environmental-crime-in-europe