RAPORT ELi arengukoostöö ja humanitaarabi rolli kohta COVID-19 pandeemia tagajärgedega toimetulekul

30.4.2021 - (2020/2118(INI))

Arengukomisjon
Raportöörid: Hildegard Bentele, Norbert Neuser
 

PR_INI

SISUKORD

lk

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

 

 

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ELi arengukoostöö ja humanitaarabi rolli kohta COVID-19 pandeemia tagajärgedega toimetulekul

(2020/2118(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 30. jaanuari 2020. aasta avaldust, mille kohaselt on COVID-19 puhul tegemist rahvusvahelise ulatusega rahvatervisealase hädaolukorraga,

– võttes arvesse, et 11. märtsil 2020. aastal toimunud COVID-19-teemalise pressi infotunni avasõnas kuulutas WHO peadirektor COVID-19 pandeemiaks,

– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) 2020. aasta märtsikuu aruannet „Shared Responsibility, Global Solidarity: Responding to the socio-economic impacts of COVID-19“ (Jagatud vastutus, üleilmne solidaarsus: COVID-19 sotsiaal-majandusliku mõju leevendamine),

– võttes arvesse Maailmapanga Grupi ja Rahvusvahelise Valuutafondi 25. märtsi 2020. aasta ühisavaldust üleskutse kohta võtta seoses Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni riikide võlgadega meetmeid ning G20 rahandusministrite ja keskpankade juhtide 15. aprilli 2020. aasta kommünikeed, milles anti teada, et kõige vaesematele riikidele, kes taotlevad makseraskuste tõttu restruktureerimist, tagatakse võla teenindamisega seotud maksete tähtajaline peatamine,

– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2. aprilli 2020. aasta resolutsiooni 74/270 ülemaailmse solidaarsuse kohta võitluses koroonaviirushaigus-19ga (COVID-19),

– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. aprilli 2020. aasta resolutsiooni 74/274 rahvusvahelise koostöö kohta, et tagada võitluses COVID-19-ga ravimite, vaktsiinide ja meditsiinivarustuse üleilmne kättesaadavus,

– võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. aprilli 2020. aasta ühisteatist ELi üleilmse tegevuse kohta seoses COVID-19ga (JOIN(2020)0011),

– võttes arvesse 4. mail 2020. aastal toimunud rahvusvahelist rahastamiskonverentsi, mille EL korraldas koos WHO ja teiste partneritega ning mille käigus koguti üleilmse teaduskoostöö käivitamiseks algkapitali 7,4 miljardit eurot,

– võttes arvesse komisjoni 28. mai 2020. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu, et toetada majanduse taastumist pärast COVID-19 pandeemiat (COM(2020)0441), milles tehti ettepanek eraldada humanitaarabi andmiseks väljaspool liitu 2018. aasta hindades kuni viis miljardit eurot,

– võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2020. aasta järeldusi Euroopa tiimi üleilmse tegevuse kohta seoses COVID-19-ga,

– võttes arvesse nõukogu 10. juuli 2020. aasta järelduste eelnõus sisalduvat ettepanekut eraldada naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi „Globaalne Euroopa“ kaudu taasterahastu „NextGenerationEU“ raames humanitaarabi jaoks viis miljardit eurot,

– võttes arvesse nõukogu 10. juuli 2020. aasta järelduste eelnõus sisalduvat ettepanekut määrata kindlaks uue solidaarsus- ja hädaabireservi rahastamispaketi eraldamiseks selged kriteeriumid ja kord,

– võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni osa ülemaailmses COVID-19 humanitaarabi kavas 2020 „Addressing the impacts of COVID-19 in food crises, April-December 2020“ (COVID-19 toidukriisidele avalduva mõju leevendamine, aprill–detsember 2020),

– võttes arvesse ÜRO lastefondi (UNICEF) 3. aprillil 2020. aastal avaldatud ja 21. septembril 2020. aastal ajakohastatud artiklit „Protecting the most vulnerable children from the impact of coronavirus: An agenda for action“ (Kõige haavatavamate laste kaitsmine koroonaviiruse mõju eest: tegevuskava),

– võttes arvesse Maailma Toiduprogrammi 29. septembri 2020. aasta aruannet „WFP Global Response to COVID-19“ (Maailma Toiduprogrammi üleilmsed vastumeetmed COVID-19-le),

 – võttes arvesse toiduga kindlustatuse teabevõrgu 20. aprilli 2020. aasta aruannet „2020 Global Report on Food Crises: Joint Analysis for Better Decisions“ (Toidukriiside 2020. aasta ülemaailmne aruanne: ühine analüüs paremate otsuste tegemiseks),

– võttes arvesse ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi 19. novembri 2020. aasta aruannet „Impact of the COVID-19 pandemic on trade and development: transitioning to a new normal“ (COVID-19 pandeemia mõju kaubandusele ja arengule: üleminek uuele normaalsusele),

– võttes arvesse FAO, Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fondi, UNICEFi, Maailma Toiduprogramm ja WHO 2020. aasta aruannet „The State of Food Security and Nutrition in the World 2020: Transforming food systems for affordable healthy diets“ (Toiduga kindlustatuse ja toitumise olukord maailmas 2020. aastal: toidusüsteemide muutmine taskukohase tervisliku toitumise toetamiseks),

– võttes arvesse maailma toiduga kindlustatuse komitee (CFS) toiduga kindlustatuse ja toitumisega tegeleva kõrgetasemelise eksperdirühma 2020. aasta septembri aruteludokumenti „Impacts of COVID-19 on food security and nutrition: developing effective policy responses to address the hunger and malnutrition pandemic“ (COVID-19 mõju toiduga kindlustatusele ja toitumisele: tõhusate poliitiliste lahenduste väljatöötamine nälja- ja alatoitumuspandeemia vastu võitlemiseks),

– võttes arvesse maailma terviseassamblee 28. mai 2019. aasta resolutsiooni vee, kanalisatsiooni ja hügieeni kohta tervishoiuasutustes,

– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni HIV/AIDSi ühendprogrammi (UNAIDS) koordineerimisnõukogu 23. novembri 2020. aasta eduaruannet „COVID-19 and HIV: Progress Report 2020“ (COVID-19 ja HIV: eduaruanne 2020),

 

– võttes arvesse ÜRO 23. septembril 2019. aastal toimunud universaalse tervisekindlustuse kõrgetasemelise kohtumise poliitilist deklaratsiooni „Universal Health Coverage: Moving Together to Build a Healthier World“ (Universaalne tervisekindlustus: ühiselt liikumine tervislikuma maailma loomiseks),

– võttes arvesse WHO 15. oktoobri 2020. aasta aruannet „Global Tuberculosis Report 2020“ (Globaalne tuberkuloosiaruanne 2020),

– võttes arvesse 5. mai 2004. aasta soovitusi, mille WHO andis zoonoose puudutavas arutelus,

– võttes arvesse ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmandat tegevuskava 2021–2025 (GAP III) „Ambitsioonikas tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ELi välistegevuses“,

– võttes arvesse ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri 9. aprilli 2020. aasta poliitikaülevaadet „The Impact of COVID-19 on Women“ (COVID-19 mõju naistele),

– võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 27. aprilli 2020. aasta aruannet „Impact of the COVID-19 Pandemic on Family Planning and Ending Gender-based Violence, Female Genital Mutilation and Child Marriage“ (COVID-19 pandeemia mõju pereplaneerimisele ning soolise vägivalla, naiste suguelundite moonutamise ja lapsega sõlmitud abielude lõpetamisele),

– võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 28. aprilli 2020. aasta artiklit „Millions more cases of violence, child marriage, female genital mutilation, unintended pregnancy expected due to the COVID-19 pandemic“ (Veel miljoneid COVID-19 pandeemia tõttu toimunud vägivalla, lapsega sõlmitud abielude, naiste suguelundite moonutamise ja soovimatu raseduse juhtumeid),

– võttes arvesse WHO 2005. aasta rahvusvahelisi tervise-eeskirju,

– võttes arvesse 2018. aasta uut Euroopa arengukonsensust „Our world, our dignity, our future“ (Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik),

– võttes arvesse 2008. aasta Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas,

– võttes arvesse oma 27. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Ebola kriisi kohta: õppetunnid pikemas perspektiivis ja kuidas järgmiste kriiside ärahoidmise eesmärgil tugevdada arengumaade tervishoiusüsteeme[1],

– võttes arvesse professor Sabine Oertelt-Prigione 27. mail 2020. aastal avaldatud uuringut „The impact of sex and gender in the COVID-19 pandemic“ (Sooline mõju COVID-19 pandeemias),

– võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgedega võitlemiseks[2],

– võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

– võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust,

– võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A9-0151/2021),

A. arvestades, et COVID-19 on üleilmne pandeemia, mis mõjutab kõiki maailma riike;

B. arvestades, et vastavalt ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi 2020. aasta eriaruandele „Impact of the Covid-19 pandemic on trade and development: transitioning to a new normal“ (COVID-19 pandeemia mõju kaubandusele ja arengule: üleminek uuele normaalsusele) on COVID-19 põhjustatud häiretel olnud reaalsed ja ebaproportsionaalsed tagajärjed haavatavatele ja ebasoodsas olukorras olevatele madala sissetulekuga leibkondadele, rändajatele, mitteametliku majanduse töötajatele ja sageli naistele, eriti arengumaades, kus sotsiaalsed turvavõrgud ei kaitse elanikkonda, keda seega töötuse hüppeline kasv eriti mõjutab;

C. arvestades, et COVID-19 pandeemia ajal on suurenenud soopõhine vägivald, lapsega sõlmitud abielude arv ja olemasolev ebavõrdsus, eriti tervishoiuteenuste, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste teenuste kättesaadavuse valdkonnas, ja on juba ka tagasiminekuid soolise võrdõiguslikkuse alastes küsimustes, mille puhul eelmistel aastakümnetel edu saavutati;

D. arvestades, et humanitaarabi valdkond on äärmiselt alarahastatud, mistõttu on arengumaades keeruline COVID-19 pandeemia tagajärgedega piisaval määral tegeleda;

E. arvestades, et COVID-19 pandeemia majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid on kõige tugevamalt tunda arengumaades; arvestades, et ülemaailmne äärmine vaesus suureneb 2020. aastal esimest korda üle 20 aasta, mis toob kaasa varade müügi, suurenenud laenude võtmise ja haavatavate isikute säästude kasutamise;

F. arvestades, et pikaajalise vastupanuvõime tugevdamiseks tuleb lühiajaline humanitaarabi kombineerida toetusega selliste praeguste probleemide lahendamiseks nagu julgeolek, vaesus, rahu, demokraatia ja kliimamuutused;

G. arvestades, et miljon pagulast maailmas on ebaproportsionaalselt suures nakatumisohus, kuna nad elavad sageli tihedalt asustatud pagulaslaagrites või -keskustes, kus ainuüksi laste arv on hinnanguliselt umbes 3,7 miljonit;

H. arvestades, et COVID-19 pandeemia on avaldanud väga suurt mõju seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste teenuste kättesaadavusele, eriti naiste ja noorte jaoks, mis on tingitud sellest, et seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi peetakse vähem tähtsaks ja teenuste osutamine on katkenud, samuti mõjutavad seda reisipiirangud ja muutused tervishoiualases käitumises; arvestades, et COVID-19 tõttu on jäänud rahuldamata veel 49 miljoni naise vajadus kaasaegsete rasestumisvastaste vahendite järele;

 

I. arvestades, et kliimamuutused ning elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse jätkuv hävimine kogu maailmas suurendavad oluliselt zoonootiliste haiguste tekkimise ohtu; arvestades, et COVID-19 puhangut ei tohi mingil juhul kasutada ettekäändena, et viivitada kliima- ja keskkonnakriisi lahendamisega; arvestades, et pärast COVID-19 puhangut tuleb maailmamajandus kiiresti keskkonnahoidlikul ja sotsiaalsel viisil taas üles ehitada;

J. arvestades, et COVID-19 pandeemia on olulisel määral süvendanud arengumaade võlaprobleeme, ohustades veelgi nende jõupingutusi piisavate ressursside kasutamiseks kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks, vähendades samal ajal oluliselt ka ülemaailmseid rahaülekandeid ja välismaiseid otseinvesteeringuid;

K. arvestades, et COVID-19 pandeemia ajal on liikumispiirangud ja surve rahvatervishoiusüsteemidele veelgi rohkem takistanud juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste teenustele ja et see ohustab naiste tervist;

L.  arvestades, et UNICEFi andmetel mõjutas koolide sulgemine 2020. aastal haripunktis 1,6 miljardit last ja noort kogu maailmas ning paljudel puudus kodus internetiühendus; arvestades, et COVID-19 pandeemia tõttu võib kooli pooleli jätta vähemalt 24 miljonit õpilast;

M. arvestades, et COVID-19 pandeemia suurendab äärmuslikest ilmastikunähtustest, loodusõnnetustest ja kliimamuutustest mõjutatud kogukondade vajadusi;

N. arvestades, et COVID-19 puhangu põhjustatud häired kogu maailma haridus- ja koolitussüsteemides on kaasaegses ajaloos tõenäoliselt enneolematud ning UNESCO andmetel võib koolide ja koolitusasutuste sulgemine mõjutada 94 % kogu maailma õppijatest, riskides sellega püsiva mõjuga paljude noorte, eriti tütarlaste, pikaajalistele väljavaadetele; arvestades, et koolide sulgemine pandeemia tõttu on jätnud haavatavad lapsed ilma koolitoidu- ja toitlustusteenustest, mis on nende tervise jaoks hädavajalikud, suurendades seeläbi näljas elavate laste arvu 2020. aastal 36 miljoni võrra ning suurendades ühtlasi nende kokkupuudet vägivalla ja väärkohtlemisega;

O. arvestades, et pandeemia on toonud esile ülemaailmsete tarneahelate hapruse, eriti toidu- ja tervishoiusektoris, ning suurendanud neist sõltuvate arengumaade haavatavust; arvestades, et pandeemia annab võimaluse arendada kestlikumaid ja vastupidavamaid tarneahelaid, sealhulgas piirkondlikke väärtusahelaid, ja tugevdada piirkondlikku integratsiooni; arvestades, et pandeemia sekundaarse tagajärjena suurenevad toidupuudus ja alatoitumus;

P. arvestades, et haridusel on vaesustsükli katkestamisel ja ebavõrdsuse vähendamisel keskne roll; arvestades, et 4. kestliku arengu eesmärk on tagada kaasav ja võrdne kvaliteetne haridus ning edendada elukestva õppe võimalusi kõigi jaoks ning arvestades, et see on teiste kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks hädavajalik; arvestades, et kultuuri panus kestlikku arengusse on välja toodud mitmetes kestliku arengu eesmärkides, eriti 4. kestliku arengu eesmärgi puhul;

Q. arvestades, et pandeemia toob kaasa laastavaid tagajärgi alarahastatud tervishoiusüsteemiga riikide inimestele, eriti naistele ja tütarlastele, ning konfliktidest mõjutatud riikides elavatele inimestele; arvestades, et pandeemia tõttu elavad 2021. aastaks üle 47 miljoni naise ja tütarlapse allpool vaesuspiiri;

R. arvestades, et arengumaades COVID-19 pandeemia vastu võitlemiseks võetud meetmete majanduslikud tagajärjed süvendavad olemasolevat ebavõrdsust ja haavatavust, nõrgendades sealhulgas veelgi tervishoiutaristut, suurendades toiduga kindlustamatust, süvendades hariduslikke lõhesid, vaesust ja sotsiaalset tõrjutust;

S.  arvestades, et WHO ja UNICEFi 2020. aasta detsembri aruande kohaselt on umbes 1,8 miljardil inimesel suurem COVID-19-sse ja muudesse haigustesse nakatumise oht, kuna nad viibivad või töötavad ilma põhiliste veeteenusteta tervishoiuasutustes;

T. arvestades, et COVID-19 pandeemia on tõsiselt mõjutanud tavapäraste immuniseerimiskavade järgimist ja muude põhiliste tervishoiuteenuste osutamist, mis kujutab endast ohtu inimeste elule;

U.  arvestades, et ÜRO Rahvastikufondi hiljutiste andmete kohaselt võib kogukonna teavitamisprogrammide ja kahjulike tavade alase hariduse edasilükkamine või katkestamine kogu maailmas järgmise kümnendi jooksul hinnanguliselt suurendada naiste suguelundite moonutamise juhtumeid kahe miljoni võrra ja lapsega sõlmitud abielude juhtumeid 13 miljoni võrra, võrreldes pandeemiaeelsete hinnangutega;

V. arvestades, et liikumispiirangud on eriti tõsiselt mõjutanud füüsiliste ja vaimsete puuetega inimesi;

W. arvestades, et tõhusate ja vastupidavate humanitaar-, arengu- ja rahutegevuse vaheliste seoste edendamiseks tuleb rahvusvahelisi jõupingutusi paremini kooskõlastada ning nende suutlikkuse jagamist ja koostöövõimet parandada;

X. arvestades, et COVID-19 pandeemiaga on kaasnenud selliste inimõiguste rikkumiste, häbimärgistamise ja diskrimineerimise juhtumite sagenemine, millega puutuvad kokku HIV-nakkusega inimesed, LGBTI-inimesed ja muud haavatavad elanikkonnarühmad, rõhutades kriitilist vajadust, et COVID-19-le reageerimine põhineks inimõiguste austamisel ja võrdõiguslikkusel, nagu varem HIV-le reageerimise puhul; arvestades, et teatud elanikkonnarühmadele on aeg-ajalt keelatud juurdepääs teenustele või kohaldatakse nende suhtes diskrimineerivat COVID-19 liikumispiirangute rakendamist;

Y. arvestades, et COVID-19 keskpika perioodi tagajärgedel on tõenäoliselt laastav mõju, mis põhjustab tagasiminekut aastatepikkusest arengutegevusest saadava kasu valdkonnas ja nõuab enneolematut ülemaailmset koostööd;

Z. arvestades, et pandeemiast tingitud kriis on kiirendanud digipööret ja üleminekut uutele õppeviisidele, nagu kaugõpe ja põimõpe;

AA. arvestades, et on ülioluline veel kord tunnistada, et kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kliimakokkuleppe eesmärkide saavutamine nõuab investeerimist inimarengusse ja õigustel põhineva lähenemisviisi rakendamist, järgides samas Busani tõhusa arengukoostöö põhimõtteid;

Euroopa tiimi lähenemisviis

kiidab heaks ELi üleilmse tegevuse seoses COVID-19 pandeemiaga, milles kajastub ELi soov võtta endale juhtroll ja näidata üles solidaarsust kõigi partnerriikide, sh nende suhtes, keda mõjutavad konfliktid ja humanitaarkriisid; juhib aga tähelepanu sellele, et praegused rahalised vahendid saadakse põhimõtteliselt teistelt eelarveridadelt ja et tuleb lahendada abi võimalikult kiire rakendamise küsimus; nõuab, et jaotuskriteeriume ajakohastataks vastavalt pandeemia mõjudele partnerriikides; nõuab seetõttu uute paindlike rahaliste vahendite kasutuselevõttu, et aidata arengumaadel kogu maailmas võidelda COVID-19 pandeemia otseste ja kaudsete tagajärgedega ning tegeleda nende koheste vajadustega seoses tervishoiujuhtimise ja epidemioloogilise seirega; rõhutab, et ohutute vaktsiinide, raviviiside, seadmete, terapeutiliste vahendite ja diagnostika kogu maailmas kiiresti, õiglaselt ja taskukohaselt kättesaadavaks tegemine peab olema üks esimesi samme; rõhutab, et oluline on ka tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate eelisjärjekorras vaktsineerimine, kellele järgnevad õpetajad ja elutähtsate kutsealade töötajad ning inimesed, kellel on kõige suurem oht COVID-19ga seotud komplikatsioonide tekkeks; nõuab tungivalt, et rahastajad suurendaksid kiiresti ametlikku arenguabi, et saavutada tase, mis on varem kohustuseks võetud, kuid mida pole kunagi saavutatud;

2. väljendab sellega seoses heameelt COVAXi üle, mis on üleilmne mehhanism COVID-19 vaktsiinidele õiglase ja universaalse juurdepääsu tagamiseks, ning tugeva toetuse üle Euroopa tiimilt, kes on suurim annetaja ja on praeguseks sellele algatusele eraldanud üle 850 miljoni euro, samal ajal kui EL ja kolmandad riigid on juba teatanud kavatsusest oma vaktsiiniülejääk COVAXi kaudu annetada; kiidab heaks WHO teate, et ülemaailmne tarne 91 abikõlblikku riiki algas 2021. aasta esimeses kvartalis ja et praeguseks on tarnitud kaks miljardit vaktsiinidoosi; rõhutab, et pandeemia ohjeldamiseks tuleks ohutud vaktsiinid muuta üldkättesaadavaks, taskukohaseks ja kõigile hõlpsasti juurdepääsetavaks; rõhutab, et esikohale tuleb seada tervishoiutöötajad ja kõige haavatavamad rühmad;

3. kutsub Euroopa tiimi üles tugevdama tõhusaid mehhanisme kestliku arengu poliitika sidususe tagamiseks, et kõik ELi institutsioonid ja liikmesriigid neid süsteemselt ja tõhusalt kasutaksid; rõhutab, et EL peaks tegema kestlikkuse mõjuhindamise igas poliitikavaldkonnas, sealhulgas seoses pandeemiale reageerimisega;

4. nõuab, et Euroopa tiimi üldisest lähenemisviisist tulenev ühise analüüsimise, kavandamise ja rakendamise otsustav mõju peab muutuma humanitaarabi ja arengupoliitika valdkondade koostöö uueks normiks nii seadusandluses kui ka praktikas; on seisukohal, et EL peaks propageerima ideed, et koordineerimist tuleks suurendada mitte ainult liikmesriikide vahel, vaid ka doonorriikidega väljaspool liitu, et maksimeerida rahvusvahelise koostöö ja humanitaarabi tõhusust ja tulemuslikkust; rõhutab naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ tähtsust inimarengu, sealhulgas tervise, toitumise, vee, kanalisatsiooni ja hügieeni, sotsiaal- ja lastekaitse ning haridussektori rahastamise tagamisel; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles seadma oma ühises programmitöös esikohale inimeste arengu ja tervise; julgustab komisjoni kasutama paindlikult humanitaar- ja arenguvahendeid kooskõlas integreeritud seose lähenemisviisiga, mis eelkõige puudutab vaktsiinide rahastamist ja levitamist;

 5. kutsub ELi rahastajaid tagama, et eesliinil tegutsevatele kohalikele kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja rahvusvahelistele valitsusvälistele organisatsioonidele eraldataks rahalisi vahendeid COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgedega võitlemiseks programmide ja projektide elluviimiseks kogukonna tasandil, et jõuda inimesteni, kes on kõige rohkem maha jäänud; rõhutab, et kuna täiendavaid ressursse COVID-19-le reageerimiseks ja sellest taastumiseks ei ole ning kuna enamik vahendeid suunatakse piirkondlikesse pakettidesse, on ELi rahastamise optimaalse täiendavuse tagamine ülioluline;

Humanitaarabi rahastamine

6. hoiatab, et pandeemia võib vallandada humanitaarkriisi; on seetõttu sügavalt mures ELi humanitaarabi eelarve alarahastamise pärast, arvestades pandeemiast tingitud täiendavaid humanitaarabivajadusi; nõuab solidaarsus- ja hädaabireservi rahastamispaketi selget jaotamist, mille eesmärk peab olema oma kohustuste tasakaalustatud katmine järgmiselt: ei sise- ega välistoimingutele tohi eraldada rohkem kui 60 % iga-aastasest reservist; iga aasta 1. oktoobril peab alles olema vähemalt üks neljandik iga-aastasest reservist, et katta aasta lõpuni tekkivad vajadused; alates 1. oktoobrist võib ülejäänud rahalisi vahendeid kasutada kuni selle aasta lõpuni tekkinud vajaduste katmiseks;

7. rõhutab vajadust pakkuda kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele humanitaarabi, näiteks töö- ja meditsiinivahendeid, sealhulgas isikukaitsevahendeid ja katsekomplekte; kiidab sellega seoses heaks 2020. aasta Euroopa Liidu humanitaarotstarbelise õhusilla loomise;

8. nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid eraldaksid lisaraha riikidele, kes kannatavad kõige rohkem pandeemia mõju all, et kõrvaldada sellega kaasnevad otsesed ja kaudsed tagajärjed, ning rõhutab vajadust kiirendada toiduabi hädaabiprogrammide pakkumist isikutele, keda peeti juba enne COVID-19 kriisi haavatavaks, rakendades samal ajal nakatumisriski vähendamise meetmeid;

Toiduga kindlustatus

9. rõhutab, et pandeemia ohustab toiduga kindlustatust maa-, linna- ja linnalähedastes piirkondades; rõhutab, et karjakasvatus on ökoloogiliselt mõistlik, keskkonnasõbralik ja kohalik toidutootmise viis ning seetõttu on see osa kestlikust toidusüsteemist; juhib tähelepanu sellele, et karjakasvatajad on eriti haavatavad toiduga kindlustatuse häirete ja kliimamuutuste mõjude suhtes; peab hädavajalikuks toetada karjakasvatajaid, tagades neile pandeemia ajal turvalise juurdepääsu kohalikele turgudele, et olla kindel, et nad suudaksid jätkuvalt kohalikku elanikkonda valgurikka toiduga varustada, et inimeste ja kariloomade piiriülene liikuvus jääks lubatuks, et nende karjadel oleks juurdepääs veele ja karjamaadele ning et liikuva kogukonna terviseühtsuse tiimid jälgiksid olukorda ja sekkuksid üksikjuhtudel, kuid vajaduse korral ka rahvatervise tagamise eesmärgil; nõuab karjakasvatajatele rahaülekannete tegemist, et tagada nende põhivajaduste, sealhulgas toidu- ja söödakulude, katmine ning nõuab karjadele söödaabi toimetulekutoetust humanitaarabi kujul, kui see on vajalik;

10. rõhutab vajadust toetada põllumajanduslikke pereettevõtteid ning kohalikke väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, eelkõige agrotööstussektoris, et suurendada toiduga kindlustatust ja vastupidavust;

11. rõhutab vajadust toetada ÜRO asutuste, eriti FAO ja Maailma Toiduprogrammi, samuti Punase Risti ja Punase Poolkuu liikumiste ning rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide tegevust, mille eesmärk on leevendada nälga, alatoitumust ja elatisekaotust ning luua vastupidavad toidusüsteemid, näiteks ülemaailmse andmekeskuse loomine humanitaarvajadusi käsitleva kiire teabe edastamiseks, et pakkuda toidutootmisabi ja toidule juurdepääsu, korraldada rahaülekandeid ja vautšerite või mitterahalist toiduainete jaotamist ja koolitoidu pakkumist, arendada seoseid šokkidele reageerivate sotsiaalkaitsesüsteemide vahel, stabiliseerida toidusüsteeme, tagada kohalike toiduturgude, väärtusahelate ja -süsteemide toimimine, keskendudes samal ajal väiketalunikele ja väikekaluritele, rakendades sanitaarmeetmeid, et vältida COVID-19 levikut, ja reageerida muudele kriisidele, majanduslangustele ja konfliktidele, näiteks kõrbetirtsude parvedele Ida-Aafrikas; on seisukohal, et majanduse taastumisprotsess pakub võimaluse väiketalunikke ja tootjaid kohalikele ja piirkondlikele turgudele paremini integreerida ning kestlikumaid elatusvahendeid arendada; rõhutab sellega seoses tehnoloogia ja digitaliseerimise tähtsust kui vahendit turu tundmise ja sellele juurdepääsu hõlbustamiseks ning väikeettevõtete laiendamiseks selliste vahendite abil nagu mobiilsed raharakendused;

12. tuletab meelde, et 2050. aastaks tuleb tagada maailma umbes kümne miljardi inimese suurusele elanikkonnale ohutu ja taskukohane toit, tagades samas inimväärse töö ja elatusvahendid kogu toidu väärtusahelas, kaitstes maapiirkondade kõige haavatavamaid inimesi, sealhulgas põliselanikke, rändajaid ning mitteametlikke ja ajutisi töötajaid, ning võideldes toiduainete hindade äärmusliku kõikumise vastu riiklikel ja rahvusvahelistel toiduturgudel; tunnistab toitumise otsustavat rolli vastupanuvõime tugevdamisel; nõuab integreeritumat lähenemisviisi nälja ja alatoitumise ennetamisele, diagnoosimisele ja ravimisele nii humanitaar- kui ka arengutegevuses, eelkõige riikides, mis on kliimamuutustele kõige haavatavamad; rõhutab, et ülitähtis on arendada kohalikku põllumajandust kohalikuks tarbimiseks, et vähendada arengumaade sõltuvust impordist ja ekspordist ning võimalikke häireid toidutarneahelas; rõhutab, et 1. ja 2. kestliku arengu eesmärgi saavutamiseks on vaja toiduainete tootmise, töötlemise, tarbimise ja nendega kauplemise muutmiseks valdkondadevahelist lähenemisviisi; rõhutab sellega seoses vajadust tervikliku ümberkujundamise järele, et kiirendada õiglaste, ohutute ja tervislike toidusüsteemide väljakujunemist, käsitledes ÜRO 2021. aasta toidusüsteemide tippkohtumist pöördepunktina, millest alates asuda pärast COVID-19 kriisi taastamistegevuse raames paremaid süsteeme looma; kutsub ELi üles edendama kestlikkust kogu toiduainete tarneahelas, alates tootmisest kuni tarbimiseni, kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe ja strateegiaga „Talust taldrikule“;

13. juhib tähelepanu sellele, et COVID-19 pandeemia süvendab niigi ülitõsist toidupuuduse probleemi Ida-Aafrikas ja Lähis-Idas, mis on tingitud tirtsuparvede saabumisest, kuna piirangud toovad kaasa viivitused tirtsude tõrjeks vajalike seadmete ja pestitsiidide tarnimisel; rõhutab tihedama koostöö vajadust, et aidata Ida-Aafrika ja Lähis-Ida riikidel saagikaotusega toime tulla;

14.  juhib tähelepanu sellele, et erinevad ülemaailmsed probleemid, nagu rahvastiku kiire kasv, kliimamuutused, loodusvarade nappus ja muutuvad tarbimisharjumused, mõjutavad meie toidusüsteemide suutlikkust tagada toiduga kindlustatus ja toidu kättesaadavus kõigile sotsiaalselt ja keskkonnasäästlikult;

 

15. rõhutab, et on vaja piisavaid meetmeid praeguse olukorra parandamiseks Aafrika riikides, kus elanike arv kasvab kiiresti koos teadmatusega, kas nende põllumajandussektorid suudavad tagada toiduainete tootmise ja rakendada kliimamuutustega kohanemise meetmeid;

16. on seisukohal, et maa kättesaadavuse piiramine, maa degradeerumine, veepuudus ja toiduainete tootmise piirangud on tõsised takistused põllumajandusliku pakkumise ja tootlikkuse suurendamisele, mis on seotud arengumaade sotsiaal-majandusliku ja institutsioonilise ebakindlusega;

 

Vaesus ja sotsiaalkaitse

 

17. rõhutab, et 2020. aastal suureneb eeldatavalt ülemaailmne äärmine vaesus märkimisväärselt esimest korda enam kui 20 aasta jooksul, eelkõige laste puhul, kusjuures COVID-19 pandeemia süvendab konfliktide, halva valitsemistava ja kliimamuutuste mõju, ning avaldab eriti tugevat mõju naistele ja tütarlastele (ootuspäraselt elab 2021. aastaks neist 47 miljonit äärmises vaesuses), mitteametlikele ja võõrtöötajatele (kes moodustavad ühe neljandiku ülemaailmsest tööjõust), turismisektorile ning Ladina-Ameerika, Kariibi mere piirkonna ja Aafrika riikide majandusele; rõhutab selle äärmusliku kriisi taustal üldise sotsiaalkaitse ja sotsiaaldialoogi tähtsust; palub komisjonil koostada koos partnerriikidega strateegiad majanduse taastamiseks, töökohtade loomiseks ja sotsiaalkindlustussüsteemide täiustamiseks, soodustades sotsiaalkaitsekatvuse laiendamist mitteametlikele töötajatele maapiirkondades;

 

18. juhib tähelepanu asjaolule, et pandeemia mõjutab kõige rohkem kõige haavatavamaid inimesi, eriti pagulasi, riigisiseseid põgenikke ja ebakindlas olukorras olevaid rändajaid, kes seisavad silmitsi kolme kriisiga: tervisekriisi, sotsiaal-majandusliku kriisi ja kaitsekriisiga; rõhutab, et lapsrändajad on eriti haavatavad, kuna neil on piiratud juurdepääs olulistele teenustele, sealhulgas vee-, sanitaar- ja hügieeniteenustele, haridusele, tervishoiule ja hooldusteenustele, mis seab suurde ohtu selliste laste arengu, tuleviku ja tervise;

 

19. juhib tähelepanu faktile, et COVID-19 puhangu tagajärjed mõjutavad ebaproportsionaalselt kõige vaesemaid ja kõige ebasoodsamas olukorras olevaid, tõrjutud ja kaitseta sotsiaalseid rühmi, sealhulgas füüsilise ja vaimupuudega, krooniliste haiguste ning vaimse tervise probleemidega isikuid, kellel on oma tervishoiuvajaduste jaoks juba piiratud juurdepääs elementaarsele hügieenile ja ravile või puudub see hoopis, ning kes on pandeemia tõttu muutunud veelgi haavatavamaks;

 

Pagulased ja riigisisesed põgenikud

20. nõuab, et komisjon tegeleks pagulaste, rändajate ja riigisiseste põgenike konkreetsete vajadustega, järgides rahvatervise võrgustike juhtpõhimõtet, mille kohaselt ei tohi kedagi välja jätta, ja hoidudes takistamast eesliini humanitaartöötajate otsest suhtlust nendega, keda nad teenindavad; märgib, et pagulased, rändajad ja riigisisesed põgenikud on kriisi tagajärgede suhtes haavatavamad, kuna neil on sageli ebakindlamad elamistingimused ja neil on võrreldes kohaliku elanikkonnaga raskem põhiliste tervishoiuteenusteni pääseda; rõhutab kõigi mõjutatud inimeste võrdse juurdepääsu absoluutset vajadust COVID-19 ravi- ja muudele tervishoiuteenustele ning turvavõrguprogrammidele olenemata kodakondsusest, õiguslikust staatusest, päritolust, soost, seksuaalsest sättumusest, sooidentiteedist või muust omadusest; rõhutab pagulaste ja riigisiseste põgenike toetamise tähtsust, et võidelda pandeemia ebaproportsionaalsete sotsiaal-majanduslike mõjudega, suurendades toimetulekutoetusi ja toetades sissetulekut andvaid tegevusi, ning tagades lisaks nende turvalisus; rõhutab, et ELi poliitika peaks püüdma neid toetada, et tagada neile juurdepääs tööhõivele, haridusele ja kodanikudokumentidele; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid looksid pagulaslaagrites viibivatele lastele ja noortele tingimused juurdepääsuks haridusele, sealhulgas kaugõppevõimalustele, eelkõige põhiõppe jaoks;

Tervishoiusektori tugevdamine

21. rõhutab, et COVID-19 puhang on kogu maailmas süvendanud püsivat ravimite puuduse probleemi, millel on drastilised tagajärjed arengumaade jaoks; rõhutab, et arenguabi eesmärk peaks eelkõige olema üldise tervishoiusüsteemi horisontaalse katvuse tagamine tervikliku ja õigustel põhineva lähenemisviisi abil, mis hõlmab muu hulgas tervise mitmemõõtmelise olemuse täielikku arvessevõtmist (tugevad seosed soo, toiduga kindlustatuse ja toitumise, vee ja kanalisatsiooni, hariduse ja vaesusega); nõuab eelkõige kavandatud ja olemasolevate strateegiate ja partnerluste läbivaatamist, et veelgi tugevdada ja toetada partnerriikide avalikke tervishoiusüsteeme, eelkõige seoses pandeemiateks valmisoleku ning tervishoiusüsteemide korraldamise ja haldamisega, sealhulgas üldise tervisekindlustuse, vaktsineerimise, tervisekontrolli ja -teabe (sh haiguste seire), meditsiinipersonali koolituse, värbamise ja hoidmise, diagnostilise suutlikkuse ja ravimitega varustamise tagamise teel;

 

22. tuletab meelde, et tervishoiusüsteemide tugevdamisel ei tohiks võtta arvesse ainult COVID-19 pandeemia epidemioloogilisi mõjusid partnerriikidele, vaid arvesse tuleks võtta ka selliseid tegureid nagu vajadus hallata toiduainete tarneahelate häiretest põhjustatud suurenenud alatoitumust või COVID-19 puhangute leevendamise meetmete psühholoogilist mõju;

 

23. tuletab komisjonile meelde, et ELi väljakujunenud partnerorganisatsioonid, näiteks ülemaailmne AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastu võitlemise fond, pakuvad väärtuslikku abi isikukaitsevahendite, diagnostika ja ravivahendite kiireks hankimiseks ja kasutuselevõtuks COVID-19 vastu võitlemisel, samas on neil ka oluline roll tervishoiusüsteemide ülesehitamisel ja tugevdamisel ning rahastajate leidmisel;

 

24. rõhutab vajadust tavapäraste immuniseerimiskavade järgimise jätkamiseks niipea kui võimalik, ja tagada muude põhiliste tervishoiuteenuste osutamise jätkumine; nõuab piisavat rahastamist selliste algatuste jaoks nagu ülemaailmne vaktsineerimise ja immuniseerimise liit ning epideemiaks valmisoleku uuenduste koalitsioon (CEPI); tunneb muret allhanke korras toimiva ja killustatud ülemaailmse vaktsiinijuhtimissüsteemi pärast, mis on viinud koostöö asemel vaktsiinide, diagnostika ja ravimeetodite nimel konkureerimiseni; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid esitaksid ülemaailmse solidaarsuse põhimõttel üleskutseid tagada kogu maailmas vaktsiinide võrdne ja taskukohane kättesaadavus; kutsub komisjoni üles tagama, et ELi ülemaailmne reageerimine COVID-19 pandeemiale ei õõnestaks ELi rahastamist muude elutähtsate tervishoiuprogrammide jaoks, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise minimaalsete esmateenuste pakett ning naiste ja rasedate naiste tervisele suunatud programmid; nõuab, et kõik liikmesriigid ja komisjon jätkaksid partnerriikide toetamist seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud teenuste osutamisel, tagades samal ajal kogukondade ja tervishoiutöötajate ohutuse;

 

25. tuletab meelde varasemate tervisekriiside, näiteks Ebola epideemia, peamiste õppetundide rakendamise tähtsust; rõhutab sellega seoses kogukonnajuhtidega koostöö tegemise tähtsust rahvatervise põhisõnumite levitamisel ja ühiskondade mobiliseerimisel; rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide ning riiklike ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide kriitilist rolli tervishoiuteenuste osutamisel kõige vaesematele kogukondadele; tunnistab, et sellised organisatsioonid on olulised partnerid COVID-19 vaktsiinide levitamisel; kutsub ELi üles toetama nende organisatsioonide suutlikkuse suurendamist;

 

26. rõhutab tervisealase hariduse rolli pandeemiapuhangute ennetamisel ja tagajärgede leevendamisel ning tulevasteks rahvatervise hädaolukordadeks valmisolekul; rõhutab sportimise eeliseid pikkade liikumispiirangute ja koolide sulgemise füüsiliste ja vaimse tervise tagajärgedega tegelemisel;

 

27. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kohustuksid tegema pandeemiavastased vaktsiinid ja ravi ülemaailmseks avalikuks hüveks, mis oleks kõigile kättesaadav;

 

28. rõhutab, et COVID-19-le reageerimiseks ja sellest taastumiseks on vaja põhiliste tervishoiuteenuste, sealhulgas toitumise, järjepidevust; rõhutab, et esmatasandi tervishoiu osana tuleks osutada kvaliteetseid toitumisalaseid teenuseid, sealhulgas seoses igasuguse alatoitumise ennetamise, hindamise, diagnoosimise ja raviga; tunnistab kogukonna tervishoiutöötajate rolli eesliini töötajatena, mida tuleb toetada, muu hulgas koolituse kaudu;

 

29. rõhutab, et teadusuuringud ja innovatsioon on olnud ülemaailmse COVID-19-le reageerimise kontekstis üliolulise tähtsusega, võimaldades välja töötada hädavajalikke ravimeid, vaktsiine ja diagnostikat; rõhutab, et tõeliselt ülemaailmse reageerimise võimaldamiseks tuleb teadus- ja arendustegevuse kaudu arendada vahendeid, mis ei nõua ulatuslikke ressursse; rõhutab, et samalaadsed jõupingutused on vajalikud olemasolevate teadusuuringute ja tootelünkade kõrvaldamiseks, et võidelda muude epideemiate, eriti vaesusega seotud ja tähelepanuta jäetud haiguste vastu, mis mõjutavad miljardeid inimesi kogu maailmas, kuid pakuvad erasektori investeeringuteks piiratud turustiimuleid, ning lõpetada sõltuvus rikkamatest riikidest selliste haiguste uurimise vallas, mis ei pruugi neid otseselt mõjutada; kutsub seetõttu ELi ja selle liikmesriike üles suurendama teadlaste riikidevahelise koostöö võimalusi ja toetama teadustegevusse kaasatud inimeste arendamist partnerriikides, pöörates erilist tähelepanu naistele;

 

30. toetab WHO olulist tööd ja osutab selle kesksele rollile juhtiva ja koordineeriva asutusena COVID-19-le reageerimisel, tunnistades samal ajal vajadust selle reformimise järele (sh rahvusvahelised tervise-eeskirjad) pärast ägeda kriisi lahendamist;

31.  rõhutab vajadust rakendada kiireloomulisi meetmeid, suurendada rahalisi vahendeid ning parandada hügieenikäitumise ja -tavade lahendamise koordineerimist kui üht kõige olulisemat kaitsevahendit COVID-19 ennetamisel, ohjeldamisel ja ravis; rõhutab vajadust usaldusväärse puhta veega varustamise järele, et hoida kodusid ja koole, samuti tervishoiuasutusi puhtana, ning rõhutab, kui tähtis on juurdepääs puhtale veele, kanalisatsioonile ning hügieenitaristule, -teenustele ja -kaupadele, kuna need on tulevaste haiguspuhangute jaoks vastupanuvõime loomisel keskse tähtsusega; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles suurendama märkimisväärselt vee, sanitaar- ja hügieenivaldkonna rahastamist osana oma COVID-19-le reageerimise meetmetest ning tugevdama ülemaailmset vastupanuvõimet tulevastele kriisidele;

32. rõhutab kogukonna juhitud organisatsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide otsustavat rolli tervishoiuteenuste osutamisel enim tõrjutud ja kõrvale jäetud kogukondadele; kutsub komisjoni üles tagama poliitilist, rahalist ja tehnilist tuge kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes pakuvad kogukonnapõhiseid teenuseid, et tagada neile, kes ei saa terviseasutustes käia, juurdepääs kohandatud ja asjakohastele teenustele;

33. rõhutab, et vaktsiinide võrdsem jaotamine kogu maailmas on hädavajalik, et võidelda tõhusalt COVID-19 leviku ja selle mutatsioonide vastu; rõhutab, et COVID-19 meditsiinivahendid peaksid olema taskukohased, ohutud, tõhusad, kergesti manustatavad ja kõigile kõikjal üldiselt kättesaadavad ning neid tuleks käsitleda ülemaailmsete avalike hüvedena;

Inimõigused, hea valitsemistava ja demokraatia

34. tunneb muret selle pärast, et alates COVID-19 kriisi algusest on paljud valitsused kasutanud hädaolukorda demokraatlikele protsessidele ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumile piirangute seadmiseks, sh humanitaarabi kättesaadavuse piiramiseks, ning vähemuste rõhumiseks; mõistab eelkõige hukka ajakirjanike, opositsiooni liikmete, tervishoiutöötajate ja muude isikute tsenseerimise, vahistamise ja hirmutamise valitsuse kritiseerimise eest, sh selle eest, kuidas valitsus on kriisi ohjanud; juhib laiemas plaanis tähelepanu COVID-19 suurenevale negatiivsele mõjule kõigile inimõigustele, demokraatiale ja õigusriigile ning nõuab seetõttu abi tugevdamist, poliitilist dialoogi ning kodanikuühiskonna ja institutsioonide ülesehitamise toetamist kõigis nendes valdkondades, pöörates erilist tähelepanu inimõiguste kaitsjatele ja kodanikuühiskonna aktivistidele;

35. märgib, et ülemaailmsed uuringud näitavad, et häbimärgistamine ja diskrimineerimine mõjutavad jätkuvalt HIV-nakkusega inimesi, eriti teatud elanikkonnarühmi ja haavatavaid rühmi; tuletab meelde ÜRO HIV- ja AIDSi-vastase ühisprogrammi järeldusi, et COVID-19-ga seostatud inimesed ja rühmad on samuti kogenud negatiivset suhtumist ja teguviise; rõhutab, et haavatavat ja tõrjutud elanikkonda häbimärgistatakse jätkuvalt, sealhulgas HIV ja COVID-19 seoste kaudu, sealhulgas vaesuses elavad inimesed, kodutud, pagulased, rändajad, seksuaalteenuseid osutavad isikud, narkootikume tarvitavad inimesed ning lesbid, geid, biseksuaalid, transsoolised ja intersoolised isikud;

36. rõhutab, et pandeemia ja ülemaailmse majanduslanguse kombineeritud tagajärjed kahjustavad tõsiselt arengumaade, eriti vähimarenenud riikide suutlikkust saavutada kestliku arengu eesmärgid; tuletab meelde ÜRO üleskutset koostada 2,5 triljoni USA dollari suurune COVID-19 kriisipakett arengumaadele, kes kannatavad COVID-19 kriisist tingituna enneolematu majandusliku kahju all; nõuab ulatuslikku poliitilist reageerimist, mis põhineb kestliku arengu tegevuskava 2030 üldpõhimõttel, et kedagi ei jäeta kõrvale;

37. rõhutab, et eriolukorral on negatiivne mõju inimõigustele ja põhivabadustele ning seetõttu peab see alati olema ajaliselt piiratud, demokraatlike ja õiguslike menetluste abil nõuetekohaselt põhjendatud ning hädaolukorraga proportsionaalne, austades samal ajal põhiseaduslikku korda ja järgides rahvusvahelisi inimõigustealaseid õigusakte; nõuab kindlalt, et tervisealaseid hädaolukordi ei tohiks kunagi kasutada ettekäändena õigusriigi, demokraatlike institutsioonide, demokraatliku vastutuse või kohtuliku kontrolli õõnestamiseks;

38. on mures partnerriikides toimuvate vägivaldsete rünnakute pärast humanitaar- ja meditsiinitöötajate ning rajatiste vastu, samuti bürokraatlike takistuste pärast, näiteks ebaselged, muutuvad nõuded personalile ja sõidukitele juurdepääsuks või nendega seotud piirangud; rõhutab nende rünnakute ja takistustega tegelemise jätkamise tähtsust nii diplomaatilisel kui ka poliitilisel tasandil;

39. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama parlamente, kuna neil on jätkuvalt aktiivne roll valitsuse COVID-19 pandeemia ohjeldamiseks võetud meetmete kontrollimisel ja rahvatervise meetmete mõju hindamisel inimõigustele; rõhutab, et paljude riikide tervishoiusektorid on korruptsioonialtid ning tuleb tugevdada aruandekohustust ja järelevalvet;

40. juhib tähelepanu COVID-19 liikumispiirangute äärmiselt rasketele tagajärgedele ning naistele, tütarlastele ja lastele tekitatud kaasnevatele kahjudele, eelkõige soolise vägivalla suurenemisele, sh naiste suguelundite moonutamisele, lastega sõlmitud abielude sagenemisele, varastele ja soovimatutele rasedustele ning piiratud juurdepääsule tervishoiuteenustele (sh seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud teenustele ning seotud õigustele), kuid ka naiste kokkupuutele COVID-19-ga nende ebaproportsionaalselt kõrge esindatuse tõttu tervishoiutöötajate hulgas kogu maailmas; märgib, et paljudes partnerriikides töötavad naised feminiseerunud sektorites, näiteks rõivatööstuses, mis on tõsiselt kannatada saanud; rõhutab vajadust naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ järele, et stimuleerida naiste kriisijärgseid tööhõivevõimalusi; nõuab meetmete rakendamist, et tasakaalustada naiste kantavat ebaproportsionaalset hoolduskoormust ja võimalikke ohutus-, tervishoiu-, emantsipatsiooni-, majandusliku sõltumatuse ja mõjuvõimu suurendamise ning haridusealaseid tagasilööke konkreetsete programmide abil, nagu algatus „Spotlight“ ja soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava, ning Euroopa toetuse ümbersuunamist; kutsub üles suurendama jõupingutusi perevägivalla paremaks ennetamiseks ja sellega võitlemiseks; nõuab naiste sisulist osalemist selliste otsuste tegemisel, mis mõjutavad nende tervist ja tööelu; rõhutab vajadust lisada sooline perspektiiv ELi COVID-19-le reageerimise meetmetesse, et toetada kaasavate otsustavate organite tegevust ning koguda soolise analüüsi jaoks soo ja vanuse alusel eristatud andmeid;

41. tuletab meelde, et pandeemia majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud mõjutavad naisi ebaproportsionaalselt ning võivad tühistada aastakümnete jooksul soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise nimel tehtud töö; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid täiendaksid selle probleemi lahendamiseks ja püsiva taastumise tagamiseks oma välist toetust meetmetele, mille eesmärk on laiendada naiste hääle kuulda võtmist ja nende osalemist otsustusprotsessides, parandada naiste haridust ja koolitust, kaotada diskrimineerimine juurdepääsul laenuvõimalustele ning kehtestada seadused soolise vägivalla vastu;

Võlateenindus ja usaldusväärsed eelarved

42.  kiidab heaks G20 väljakuulutatud kõige vaesemate riikide võlateenindusmaksete ajutise peatamise ning ühineb üleskutsega erasektori võlausaldajatele ja riigile kuuluvatele kommertspankadele seda eeskuju järgida; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama G-20 võlateeninduse peatamise algatuse (DSSI) ja G-20 uue võlateeninduse peatamise algatusest kaugemale ulatuva võlakäsitluse ühise raamistiku täielikku rakendamist; rõhutab, et majandus- ja sotsiaalkriisi ulatuse tõttu arengumaades on vaja põhjalikumaid ja laiaulatuslikumaid meetmeid, ning julgustab komisjoni toetama rahvusvahelisi jõupingutusi selles valdkonnas; on seisukohal, et maksete peatamise tõttu säästetud intress tuleb selle asemel investeerida tervishoiusektorisse, mis on arengumaades sageli äärmiselt alarahastatud; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles toetama ka rahvusvahelisel tasandil algatusi, milles pakutakse välja paindlikke võla vähendamise mehhanisme, mis on seotud vastavate kohalikes vääringutes fondide loomisega, et edendada kestliku arengu eesmärkide saavutamisele suunatud investeeringuid;

43. juhib tähelepanu sellele, et paljudel arengumaadel oli juba enne pandeemiat märkimisväärne võlg, mis takistas piisavate investeeringute tegemist kriisiennetusse, tervishoiusüsteemidesse ja sotsiaalkaitsesse; rõhutab võlgade jätkusuutlikkuse käsitlemise tähtsust partnerriikides kui prioriteeti; kutsub komisjoni üles käivitama uusi algatusi ebaseaduslike rahavoogude, maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuste probleemide lahendamiseks, et parandada arengumaade maksubaaside olukorda; nõuab tungivalt, et EL tagaks selleks, et tema kaubandus-, topeltmaksustamis- ja investeerimislepingud oleksid kooskõlas AKV riikide siseriiklike tulude kasutuselevõtmise eesmärgiga ning viiksid käegakatsutavate ja kestliku arengu eesmärkidele vastavate tulemusteni kooskõlas arengupoliitika sidususe põhimõttega, nagu on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 208; nõuab laiemalt ülemaailmse maksuasutuse loomist ÜRO tasandil, et aidata maksupoliitikat koordineerida; nõuab lisaks sellele, et eelarvetoetus suunataks universaalsetele põhiteenustele, eelkõige juurdepääsule põhilistele tervishoiu-, vee- ja kanalisatsiooniteenustele, ning vastupanuvõime suurendamisele;

44. kutsub komisjoni üles kavandama suuremat toetust kõige nõrgematele riikidele COVID-19 pandeemia vastu võitlemiseks ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks, unustamata samas olemasolevaid probleeme, nagu äärmine vaesus, julgeolek, kvaliteetse hariduse ja töökohtade kättesaadavus, demokraatia, võrdsed võimalused ja kliimamuutused;

45. rõhutab, et rahaülekannete vähenenud sissevool arengumaades raskendab nende leibkondade elamistingimusi, kes toetuvad sellele sissetulekuallikale selliste kaupade ja teenuste tarbimise rahastamiseks nagu toit, tervishoid ja haridus; nõuab seetõttu tungivalt, et EL ja doonorriikide kogukond rakendaksid otsustavaid meetmeid, et täita oma lubadus aidata kaasa rahaülekandetasude nullini ja vähemalt 3 %-ni vähendamisele, nagu nõutakse 10. kestliku arengu eesmärgis;

Haridus ja digitaliseerimine

46. rõhutab asjaolu, et COVID-19 pandeemia on viinud selleni, et enneolematu hulk õpilasi jääb kuudeta koolihariduseta, mis on märkimisväärne tagasilöök haridussektori jõupingutustele, eelkõige naiste, tütarlaste ja riigisiseste põgenike hariduses; nõuab, et valitsused kasutaksid pandeemiavastases võitluses koolide sulgemist üksnes viimase meetmena; toetab haridusse tehtavate investeeringute jätkamist ja prioriteetsust hädaolukordades ja muudes humanitaartingimustes; rõhutab, et haridus peab ELi arengupoliitikas jääma kulutuste prioriteediks ning et koolide sotsiaalset ja kultuurilist funktsiooni tuleb piisaval määral arvesse võtta; nõuab sellega seoses tungivalt, et valitsused seaksid esikohale kõige tõrjutumate laste ja nende perekondade toetamise, kuna majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus on tihedalt seotud haridussüsteemist varakult lahkumise ja kehvade tulemustega varases lapsepõlves, mis ohustab tööhõiveväljavaateid täiskasvanuna; rõhutab, et see pandeemia on kõige raskemini tabanud suurima riskiga lapsi, eriti puuetega ja konfliktidest mõjutatud piirkondades elavaid lapsi; soovitab ELil toetada UNICEFi tegevust ja ELi riikidel jagada oma lähenemisviise õpetamise jätkamiseks ka kriisi ajal ning kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kasutama kaug- (võrguühenduseta rakendused, raadio, televisioon, trükitud materjalid) ja digiõppe potentsiaali oma rahvusvahelistes tugiprogrammides, et ükski laps ei jääks hariduseta; toetab seetõttu avatud, turvalist ja taskukohast juurdepääsu internetile (sealhulgas mobiiliandmed) ning võrdset juurdepääsu digitehnoloogiale, samuti selle kasutamist ja arendamist, pidades silmas digilõhede, sealhulgas sooliste ja vanuseliste digilõhede ületamist, ja nende inimeste kaasamist, kes on digipöörde tõttu ebasoodsas olukorras või tõrjutud;

 

47. nõuab kultuuri olemusliku väärtuse arvestamist kestliku arengu neljanda eraldiseisva ja valdkonnaülese sambana koos sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnamõõtmega; kutsub ELi üles integreerima kultuurilist kestlikkust arengukoostöö kõigil tasanditel ja kaasama kultuurilist mõõdet süstemaatiliselt assotsieerimislepingute üle peetavatesse läbirääkimistesse ning kogu oma välissuhete ja välispoliitika vahendite hulka;

48. rõhutab elukestva õppe ja ümberkvalifitseerimise tähtsust, seda ka pikas perspektiivis pärast COVID-19 pandeemiat, kuna see muutub mitte ainult tavapäraseks tavaks, vaid tehnoloogia kiiret arengut arvestades ka töötavate kodanike jaoks vajalikuks nõudeks;

 

49. juhib tähelepanu vajadusele pakkuda tuge ja tunnustust õpetajatele, kelle keskset rolli hariduses ja kodanikuaktiivsuse loomises on pandeemia veelgi rõhutanud; rõhutab vajadust investeerida õpetajakoolitusse, et valmistada õpetajaid piisavalt ette uuteks õppemudeliteks, nagu e-õpe ja põimõpe, mis on vajalik hariduse andmise jätkumise tagamiseks, kui kontaktõpet pole võimalik korraldada;

50. rõhutab sõltumatu meedia tähtsust kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuridevahelise pädevuse edendamisel ning vajadust tugevdada sellist meediat kui usaldusväärse teabe allikat, eelkõige kriiside ja ebakindluse ajal;

51. juhib tähelepanu pandeemia rasketele tagajärgedele kultuuri- ja loomemajandusele, maailmapärandi objektidele, immateriaalsele kultuuripärandile ja pärandturismile kogu maailmas, eriti vähim arenenud riikides, kus need sektorid on eriti haprad; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles pakkuma nendele sektoritele arengukoostöö raames finantsabi temaatiliste ja geograafiliste prioriteetidega sihtotstarbeliste vahendite kaudu, samuti tehnilist abi, sealhulgas digitoe algatusi, et leevendada liikumispiirangute negatiivset mõju, samuti ära kasutama sünergiat ühelt poolt kohalike omavalitsuste, kultuuriorganisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide ning teiselt poolt ELi delegatsioonide ja liikmesriikide välisriikides asuvate kultuuriasutuste filiaalide vahel;

52. tuletab meelde, et hariduse osakaal kogu arenguabis on viimase kümnendi jooksul pidevalt langenud; kutsub liikmesriike üles investeerima 2024. aastaks 10 % ja 2030. aastaks 15 % oma ametlikust arenguabist haridusse, sealhulgas investeeringud digiõppesse, taristusse ja ühenduvusse, et vähendada halba sotsiaal-majanduslikku olukorda süvendavat digilõhet;

Vastupanuvõime

53.  rõhutab partnerriikidega parimate tavade vahetamise ja nende abistamise (sealhulgas nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamise) ning kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonidega parimate tavade vahetamise ja nende abistamise olulisust haavatavuste tuvastamisel ning ennetus- ja kriisidele reageerimise mehhanismide loomisel ning esmatähtsa taristu kaitsmisel, et tulla paremini toime mis tahes tulevaste süsteemsete šokkidega; rõhutab lisaks zoonooside ennetamiseks või nende vastu võitlemiseks alates keskvalitsusest kuni kogukonna tasemeni ühtse tervishoiu lähenemisviisi rakendamise tähtsust;

54 on mures selle pärast, et kliimamuutustest tingitud muutuste tõttu muudavad äärmuslikud ilmastikusündmused COVID-19 kriisi raskemaks, mis seab majandused, riikide toimimise ja humanitaarabi osutamise täiendava surve alla; nõuab seetõttu, et taastumisstrateegia peab aitama saavutada kestliku arengu tegevuskava 2030 ja Pariisi kliimakokkuleppe eesmärke; on lisaks seisukohal, et majanduse elavdamise meetmed peaksid sillutama teed süsinikdioksiidiheitevaba ja kliimale vastupidava tuleviku suunas, ning kutsub üles toetama seemnesortide säilitamist taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvaheline lepingu alusel, et aidata kogukondadel pärast kliimamuutustest tingitud katastroofe sorte taastada;

55. on seisukohal, et pandeemia pakub võimaluse ehitada üles midagi varasemast paremat ning et ELi humanitaar- ja arengupoliitika peaks seda eesmärki partnerriikides toetama; rõhutab eelkõige vajadust toetada arengumaid digimajanduse edusammude rakendamisel sellistes valdkondades nagu tervishoid, haridus ja muud avalikud teenused; tunneb heameelt platvormi Digital4Development (D4D) käivitamise üle 2020. aasta detsembris ja julgustab ELi tegema täiendavaid investeeringuid partnerriikide digitaliseerimispüüdlustesse, sealhulgas erasektori investeeringute abil;

56. tuletab meelde, et vastupanuvõime seisneb lõppkokkuvõttes nii üldises valmisolekus kui ka võimes kohaneda uute oludega; tuletab sellega seoses meelde, et kogukonnad, kes juhivad ise oma konkreetsele olukorrale kohandatud lahendusi, on kogu taastumise vältel protsessiga aktiivsemalt seotud ja taastuvad lõpuks paremini; rõhutab, et kriisist ülesaamine koos partneritega solidaarsuse põhimõtet järgides tugevdab ja muudab vastupanuvõimelisemaks ELi ja arengumaade vahelised suhted;

57. tuletab meelde, et erasektori investeeringud võivad mängida olulist rolli majanduse elavdamisel ja kestliku arengu eesmärkide saavutamisel, arvestades pandeemia tõttu suurenenud vajadusi; nõuab, et taastamise ja vastupanuvõime suurendamise raames tuleks täiendavalt kaaluda erasektori ja kombineeritud rahastamise rolli;

58.  juhib tähelepanu sellele, et pandeemiad on sageli zoonootilist päritolu; rõhutab seetõttu vajadust toetada haridusprogramme metsloomade jahtimise ja nendega kauplemisega seotud ohtude ning ökosüsteemide ja elupaikade rangema kaitse ja taastamise kohta, ning vajadust tegeleda tööstusliku põllumajanduse probleemidega; nõuab suuremat toetust partnerriikidele salaküttimise ja metsloomadega kauplemise ärahoidmisel, tagades eelkõige kohalike kogukondade kaasamise looduskaitsesse; on seisukohal, et inimeste tervise, loomade tervise ja ökosüsteemide vaheliste seoste ennetavatele uuringutele tuleb eraldada rohkem ELi vahendeid, et suurendada valmisolekut reageerida tulevastele tervisekriisidele, mis on põhjustatud zoonootilise päritoluga viiruste mutatsioonidest;

59.  on arvamusel, et vastupanuvõime tulevaste rahvatervisekriiside suhtes peab tuginema ka regulaarselt arengumaades surmavaid puhanguid põhjustavate haiguste uurimisele; kahetseb, et praegu ei töötata piisavalt selliste vaktsiinide väljatöötamise nimel, mis aitaksid tõhusalt ära hoida arengumaades korduvalt puhangutena esinevaid haigusi, nagu malaaria või Zika viirus; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles rahastama rohkem teadusuuringuid vaktsiinide väljatöötamiseks, mis hoiaksid tulevikus ära selliste haiguste puhkemise;

60. juhib tähelepanu sellele, et isegi kriisi ajal peab toidu tootmine ja jaotamine olema absoluutne prioriteet; on seisukohal, et sõltuvust toidu, taimede, seemnete ja väetiste välisallikatest tuleb vähendada, samal ajal tuleb suurendada kohalikku ja mitmekesistatud põllumajanduslikku tootmist; kiidab sellega seoses heaks ELi toetuse agroökoloogiale, mida tuleb veelgi suurendada; nõuab uute, vanade ja vastupidavamate agroökoloogiliste seemnete kohta teadmiste jagamise toetamist;

61. tuletab meelde, et arengumaad on kitsaste ekspordibaaside ja vähem hajutatud majanduse tõttu ajalooliselt väliste šokkide suhtes haavatavad; rõhutab seetõttu, et arengumaade üks peamisi väljakutseid on majanduse mitmekesistamise kaudu globaalses väärtusahelas ülespoole tõusmine ning ekspordile orienteeritud tootmismudelilt riigisisestel ja piirkondlikel turgudel põhineva arengu poole liikumine; rõhutab sellega seoses piirkondliku majanduskoostöö, siseriikliku tööstuspoliitika ja investeeringute edendamise olulist rolli, et suurendada riiklikku ja piirkondlikku autonoomiat esmatarbekaupade tootmisel ja -teenuste osutamisel; peab selle taustal hädavajalikuks kasutada rahastamist ja äritavasid, et edendada kestlikkusstandardite integreerimist kogu investeerimisahelasse; kordab, et inimõigustega seotud ja keskkonnaalane ettevõtjate hoolsuskohustus on vajalik tingimus tulevaste kriiside ennetamiseks ja leevendamiseks ning kestlike väärtusahelate tagamiseks;

62. rõhutab, et taastemeetmetesse tehtavad investeeringud peavad olema vastutustundlikud vastavalt maailma toiduga kindlustatuse komitee vabatahtlikele suunistele maa, kalanduse ja metsade valduse vastutustundliku valitsemise kohta riikliku toiduga kindlustatuse kontekstis ning vastutustundliku põllumajandus- ja toidusüsteemidesse investeerimise põhimõtete kohaselt, et leevendada kliimamuutusi ja edendada haavatava elanikkonna vastupanuvõimet;

63. kutsub ELi üles arvestama rohkem laste õigustega kliimamuutustega võitlemisel ning oma vastupanuvõime ja õnnetusteks valmisoleku edendamise meetmetes otseselt sellistes sotsiaalsektorites nagu haridus, tervishoid, vee-, sanitaar- ja hügieeniteenused, toitumine ning sotsiaal- ja lastekaitse;

Humanitaar-, arengu- ja rahutegevuse vaheline seos

64. rõhutab, et ebakindlates riikides peab humanitaar-, arengu- ja rahutegevuse vahelise seose rakendamine naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi programmitöös olema prioriteetne; kutsub komisjoni Euroopa elanikkonnakaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraati, rahvusvahelise partnerluse peadirektoraati ning naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraati üles rakendama võimaluse korral kohalikule olukorrale ja kohalikele võimalustele vastavaid täiendavaid programme, et seose eri aspekte vastastikku tugevdada;

65. rõhutab vajadust töötada koos kohalike kogukondade ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega COVID-19 kriisile reageerimise meetmete kindlaks määramisel ja rakendamisel; rõhutab Euroopa solidaarsuskorpuse rolli nende kohapealsete kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamisel, mis pakuvad abi inimestele, kes seda vajavad;

66. nõuab kohalike kogukondade mõjuvõimu suurendamist ja nende kaasamist humanitaar- ja arendustegevusse koos kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide, sealhulgas kirikute, usupõhiste organisatsioonide ja muude kohalike esindajatega;

67. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu riikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile ja Maailma Terviseorganisatsioonile.

 

TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev	19.4.2021
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	16 2 8
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Anna-Michelle Asimakopoulou, Hildegard Bentele, Dominique Bilde, Catherine Chabaud, Antoni Comín i Oliveres, Ryszard Czarnecki, Gianna Gancia, Charles Goerens, Mónica Silvana González, Pierrette Herzberger-Fofana, György Hölvényi, Rasa Juknevičienė, Beata Kempa, Pierfrancesco Majorino, Erik Marquardt, Norbert Neuser, Janina Ochojska, Christian Sagartz, Marc Tarabella, Tomas Tobé, Miguel Urbán Crespo, Chrysoula Zacharopoulou, Bernhard Zimniok
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed	Barry Andrews, Caroline Roose, Patrizia Toia

 

NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

16	+
PPE	Anna‑Michelle Asimakopoulou, Hildegard Bentele, György Hölvényi, Rasa Juknevičienė, Janina Ochojska, Christian Sagartz, Tomas Tobé
S&D	Mónica Silvana González, Pierfrancesco Majorino, Norbert Neuser, Marc Tarabella, Patrizia Toia
RENEW	Barry Andrews, Catherine Chabaud, Charles Goerens, Chrysoula Zacharopoulou

 

2	–
ID	Dominique Bilde, Bernhard Zimniok

 

8	0
Verts/ALE	Pierrette Herzberger‑Fofana, Erik Marquardt, Caroline Roose
ECR	Ryszard Czarnecki, Beata Kempa
The Left	Miguel Urbán Crespo
NI	Antoni Comín i Oliveres
ID	Gianna Gancia

 

 

Kasutatud tähised:

+ : poolt

– : vastu

0 : erapooletu

 

 

• [1] ELT C 355, 20.10.2017, lk 2.
• [2] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054.