RAPORT kodanikuhariduse meetmete rakendamise kohta

23.3.2022 - (2021/2008(INI))

Kultuuri- ja hariduskomisjon
Raportöör: Domènec Ruiz Devesa 


Menetlus : 2021/2008(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A9-0060/2022
Esitatud tekstid :
A9-0060/2022
Vastuvõetud tekstid :

SELETUSKIRI – FAKTIDE JA TÄHELEPANEKUTE KOKKUVÕTE

Euroopa poliitiline süsteem ei saa toimida, kui kodanikud seda ei tunne ega mõista

Käimasolev üleilmastumise ja Euroopa integratsiooni protsess nõuab, et uus eurooplaste põlvkond tegutseks järjest enam poliitiliselt mitmel tasandil ning suudaks elada, töötada ja lõimida oma igapäevaellu üha suureneva mitmekesisuse. Hariduse tähtsust selles protsessis tunnustatakse Euroopa sotsiaalõiguste sambas, kus on sätestatud, et igaühel on õigus kvaliteetsele ja kaasavale haridusele, et võimaldada neil ühiskonnas täiel määral osaleda. Peamiste õigusaktide analüüsi ning ekspertide, sidusrühmade ja uuringute panusest nähtub kolm põhjust, miks on vaja tugevamat kodanikuharidust, mis hõlmab nii riigi, Euroopa kui ka üleilmset poliitilist tasandit.

 

Esiteks on haridus aktiivse ja teadliku kodakondsuse ning seega demokraatliku osalemise põhiline võimaldaja. Demokraatliku poliitilise liidu suuna peab määrama kodanike tahe. Juba aastaid on dünaamilise Euroopa kodakondsuse tekkimist takistanud teadmistelünk ja emotsionaalse sideme puudumine, mis viib ettekujutuseni, et Euroopa Liit on kauge ja keerukas.

 

Teiseks annavad mitmed sündmused ja sotsiaalpoliitilised muutused kodanikuhariduse üleskutsetele uut hoogu. Vajadus võidelda radikaliseerumise vastu pärast 13. novembri 2015. aasta rünnakuid Pariisis, mille panid toime nn Islamiriigiga seotud rühmitused, viis Euroopa haridusministrite 2015. aasta Pariisi deklaratsiooni koostamiseni, milles rõhutati vajadust edendada kodakondsust ja ühiseid Euroopa väärtusi.

 

Samuti tuletavad Brexitit ümbritsevad vaidlused meelde, millist mõju võib teabe ja emotsionaalse seotuse puudumine koos väärinformatsiooni ja propagandaga liidule avaldada. Viimasel ajal on rahvuslik-populistlikud liikumised hakanud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks rakendama euroskeptitsismi. Samu suundumusi võib täheldada riiklikul tasandil, kus sotsiaalsest polariseerumisest ja valeuudistest lähtuv oht avaldab meie demokraatlikele süsteemidele üha suuremat survet.

 

Kolmandaks toetavad ka sügavad struktuurimuutused vajadust tugevdada seda haridusvaldkonda ja tunnustada kodanikuhariduse pidevalt arenevat olemust. Näiteks avab digiüleminek uued võimalused veebipõhiseks kodanikuosaluseks ning keskkonnakriis rõhutab vajadust tegutseda vastutustundlikult mitte ainult konkreetse poliitilise ja sotsiaalse struktuuri liikmetena, vaid ka planeedi kui terviku vastutustundlike elanikena.

 

Kodanikuharidus Euroopa meetmetes

 

ELi institutsioonide vahel valitseb tugev poliitiline üksmeel, et vaja on tugevdada kodanikuharidust. Seda tahet väljendati sõnaselgelt juba 1983. aasta juunis Stuttgardi Euroopa Ülemkogul allkirjastatud pidulikus deklaratsioonis Euroopa Liidu kohta, milles riigipead ja valitsusjuhid võtsid endale kohustuse „tõsta teadmiste taset ühenduse teiste liikmesriikide kohta ning teabe taset Euroopa ajaloo ja kultuuri kohta, et edendada teadlikkust Euroopast“.

 

Sellest ajast alates on kõik institutsioonid esitanud üha rohkem poliitilisi deklaratsioone ja võtnud poliitilisi kohustusi liikuda edasi kodanikuhariduse, sealhulgas Euroopa kodanikuhariduse edendamisel. Uusimad neist on 2015. aasta deklaratsioon kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamise kohta hariduse kaudu, Euroopa Parlamendi 12. aprilli 2016. aasta resolutsioon ELi käsitleva õppe kohta koolides, komisjoni 2017. aasta teatis „Euroopa identiteedi tugevdamine hariduse ja kultuuri kaudu“, nõukogu 2018. aasta soovitused ühiste väärtuste, kaasava hariduse ja õpetamise Euroopa mõõtme edendamise kohta ning võtmepädevuste kohta elukestvas õppes, komisjoni 2020. aasta teatis Euroopa haridusruumi saavutamise kohta aastaks 2025, nõukogu 2021. aasta resolutsioon, mis käsitleb strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal, et liikuda Euroopa haridusruumi loomise suunas ja kaugemale, ning Euroopa Parlamendi 11. novembri 2021. aasta resolutsioon Euroopa haridusruumi ning ühise tervikliku käsituse kohta.

 

Kui aga võrrelda kodanikuharidusega seotud jätkuvaid deklaratiivseid kohustusi ja väljendatud poliitilisi eesmärke nende tegeliku rakendamisega, haigutab seal suur lõhe. Lõhe poliitika ja tavade vahel, aga ka üldiste poliitiliste eesmärkide ja nende saavutamise tegelike kavade vahel. Kodanikuhariduse jaoks puuduvad konkreetsed eesmärgid. Samale järeldusele jõutakse ka ühiste Euroopa väärtuste õpetamise puhul, mida mõistetakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 esitatud väärtustena – hariduspoliitika rakendamine konkreetsete õppekava vahendite ja toetavate meetmete tähenduses on nõrk[1].

 

Raportöör peab murettekitavaks, et seoses pädevusega „kodanikuaktiivsus“, mis on loetletud nõukogu 2018. aasta soovituses võtmepädevuste kohta, pole tehtud piisavalt edusamme. Enamikku pädevusi on edendatud, lisades HK 2020 koostööraamistikku sihtotstarbelised võrdlusalused, Euroopa uue oskuste tegevuskava raames või töötades Euroopa tasandil välja sihtotstarbelisi raamistikke haridusmuutuste toetamiseks (nt digipädevuse raamistik 2.0 või Euroopa ettevõtluspädevuse raamistik EntreComp). Lisaks avaldas Teadusuuringute Ühiskeskus 2020. aastal isikliku, sotsiaalse ja õpipädevuse kontseptuaalse raamistiku[2] (LifeComp), jättes kasutamata võimaluse otsustavalt edasi liikuda kodanikuhariduse raamistikuga.

 

Peamise töö on selles valdkonnas ära teinud HK 2020 ühiste väärtuste ja kaasava hariduse edendamise töörühm, mis koostas eri teemadega seotud ülevaate parimatest tavadest ja viis läbi vastastikuse õppimisega seotud tegevusi. See töö on oluline kodanikuhariduse seisukohast, kuid ei vasta integreeritud ja süstemaatilisele lähenemisviisile, kuidas edendada kodanike harimist terviklikul ja struktureeritud viisil. Ei ole leitud tõendeid selle kohta, et töörühma tegevusel oleks otsene mõju poliitiliste muutuste edendamisele kodanikuhariduse valdkonnas, isegi kui mitu eksperti (nt Leedu, Soome, Portugal, Horvaatia) on oma haridussüsteemides tunnistanud ELi poliitika ja meetmete positiivset mõju kodanikuhariduse rakendamisele.

 

ELi programmide panus kodanikuhariduse edendamisse

 

Programm „Erasmus+“

 

Erasmuse programmi 1. põhimeede, mis keskendus liikuvusele, on kaudselt suurendanud liitu kuulumise tunnet. Ehkki 1. põhimeetme abil on võimalik suurendada teadmisi vastuvõtvast riigist ja pakkuda päritoluriigi suhtes läbimõeldud lähenemisviisi, puuduvad tõendid selle kohta, kuidas 1. põhimeede mõjutab teadmiste omandamist Euroopa Liidu kui terviku kohta. Erasmuse programmi liikuvuskogemus võib informaalse õppimise kaudu aidata arendada mõningaid pädevusi ja oskusi mõnes kodakondsusega seotud valdkonnas, nagu kultuuridevahelised oskused, või koos teistega elama ja töötama õppimine. Formaalsete komponentide puudumine 1. põhimeetmes takistab siiski kodanikuhariduse edendamise meetmete potentsiaali.

 

2. põhimeede, innovatsioonile suunatud koostöö ning heade tavade vahetamine, ning 3. põhimeede, poliitikareformi toetamine ja Jean Monnet’ meetmed, on meetmed, mille puhul leitakse, et need annavad kodanikuhariduse edendamisse suurema panuse. Kindlaks on tehtud kaheksa otseselt kodanikuharidusega seotud projekti. Nende projektide kogueelarve moodustab siiski vaid 0,000046 % aastate 2014–2020 eelarvest. 2. ja 3. põhimeetme eri projektide analüüs on näidanud, et need hõlmavad mõningaid kodanikuharidusega seotud valdkondi, eelkõige dialoogi ja kaasatust, inimõigusi, osalemist, kodakondsust ja vähemal määral ELi kodakondsust. Samuti näib, et poliitilisi elemente, nagu poliitikas osalemine (valimised) või ühised Euroopa väärtused (demokraatia, õigusriik või õigus, sealhulgas sotsiaalne õiglus), käsitletakse tähtsusetul määral. Projektid hõlmavad erinevaid aspekte, mis on vajalikud, et parandada arusaamist sellest, kuidas tõhusalt kodanikuharidust anda. Näiteks on projekti väljunditeks õppekavade arendamine, metoodilised ja pedagoogilised vahendid. Samuti hõlmavad projektid kõiki haridustasemeid, st põhi-, kesk- ja kõrgharidust. Väike osa laieneb ka täiskasvanuharidusele, aidates, ehkki piiratud viisil, kaasa elukestvale õppele.

 

Kuigi enamik liidu riike on projektides osalenud, tuleks geograafilise katvuse vallas geograafilist tasakaalu parandada. Mis puudutab mõju, nähakse peamise vajakajäämisena jätkusuutlikkuse probleeme ja raskusi projekti töö jätkamiseks vajalike stabiilsete struktuuride väljatöötamisel või projekti tulemuste edasisel levitamisel isegi pärast projekti lõppu.

 

Selles valdkonnas oodatakse rohkem tulemusi Erasmuse programmi 2021–2027 raames, sest 2. põhimeetmes pööratakse rohkem tähelepanu „ühistele väärtustele, kodanike kaasamisele ja osalemisele“ elukestvas õppes ning teadlikkusele Euroopa Liidu ja ELi ühiste väärtuste mõistmisest, kuid edusamme ei ole veel näha. Kodanikuhariduse valdkonnas võib Erasmuse programmi meetmete puhul täheldada süsteemse mõju täielikku puudumist.

 

Programmid „Horisont 2020“ ja „Euroopa horisont“

 

Programm „Euroopa horisont“ on ELi peamine teadusprogramm, mille raames saab rahastada kodanikuharidusega seotud projekte. Õppekavadega seotud, metoodilised ja pedagoogilised lähenemisviisid kodanikuhariduse õpetamiseks on siiski üldiselt vähe arenenud ja kannatavad teadusuuringute puudumise all. Tõendid näitavad, et kuigi paljudes programmi „Horisont 2020“ projektides keskenduti Euroopa kodakondsuse seisukohast olulistele väärtustele, käsitlevad sõnaselgelt ja otseselt kodanikuharidust ainult kaheksa teadusprojekti, mis moodustab aastate 2014–2020 eelarvest lisaks tähtsusetud 0,00002 %. Projektid hõlmavad laia teemaderingi, mille puhul uuritakse seost avalikus elus kodanike arendamise ja kodanikuhariduse vahel koolides ning mitteformaalset ja informaalset haridust. Samuti uuritakse võimalusi uue sisu, metoodika ja tegevuse loomiseks uute osaluspõhiste, loominguliste ja tehnoloogiliste meetodite kaudu. Teadusuuringutes kaldutakse keskenduma keskharidusele, millele järgneb põhiharidus.

 

Mõjuga seotud küsimused tulenevad siiski kõnealuste projektide piiratud suurusest ja suhteliselt lühikesest kestusest. Lisaks ilmneb analüüsist selge tasakaalustamatus geograafilises katvuses: osalejaid on rohkem Lääne- ja Edela-Euroopast.

 

Programmi „Horisont“ tsüklis 2021–2027 pööratakse suuremat tähelepanu käesoleva rakendamisaruandega seotud küsimustele. Eelkõige on 2. teemavaldkonna „Kultuur, loovus ja kaasav ühiskond“ eesmärk tugevdada Euroopa demokraatlikke väärtusi, sealhulgas õigusriiki ja põhiõigusi. Selle märgiks on hiljuti avaldatud eraldi konkurss demokraatiat edendava hariduse teemal 2022. aastal. Sellele vaatamata on liiga vara hinnata praeguse programmi mõju.

 

Programm „Kodanike Euroopa“

 

Programmi „Kodanike Euroopa“ (2014–2020) eesmärk oli muu hulgas aidata kodanikel mõista ELi ajalugu, väärtusi ja mitmekesisust ning edendada demokraatiaga tegelemist ELi tasandil. Programm võimaldas koolide osalemist ja selle kaks rahastamissuunda „Euroopa ajalooline mälu“ ning „Demokraatlik kaasatus ja kodanikuosalus“ olid kodanikuhariduse jaoks olulised.

 

Programmi vahehindamisel[3] leiti, et programm on olnud nende eesmärkide saavutamisel tõhus ning et selle tegevus on aidanud kaasa kodanike osalemise suurendamisele ning üldisele arutelule ELi mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Sellele vaatamata on esile toodud probleemid seoses geograafilise jaotusega, eriti sõpruslinnade liikumise tegevussuunas, ning rahastatavate meetmete jätkusuutlikkusega.

 

Mis puudutab programmi „Kodanike Euroopa“ konkreetset panust kodanikuharidusse, leidis raportöör ainult kuus kodanikuharidusele keskenduvat projekti[4], mis moodustavad ligikaudu 2 % programmi 2014.–2020. aasta eelarvest, kusjuures neist ainult kaks on otseselt seotud hariduskogukonnaga, esitamata teavet lõplike vahendite saajate arvu kohta.

 

Kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi (2021–2027) raames rõhutatakse kodanike kaasamist ja osalemist. See nähtub temaatilise konkursikutse avaldamisest[5], mille eesmärk on edendada kodanike ja esindusühenduste osalemist liidu demokraatlikus ja kodanikuühiskonna elus, mis võiks hõlmata koolide ja hariduskogukonna osalemist.

 

Programm „Loov Euroopa“

 

Programmi „Loov Euroopa“ (2014–2020) eesmärkide seas ei olnud kodanikuhariduse edendamist ega otseselt teadmiste parandamist ELi kohta. Programm hõlmab oma eesmärkide hulgas Euroopa kultuuripärandi edendamist ja Euroopa ühise ajaloo paremat mõistmist. Kõik programmi „Loov Euroopa“ kaudu rahastatavad meetmed peavad andma ELi lisandväärtust ka kaudselt, parandades kodanike teadmisi muudest kui nende enda kultuurist.

 

Raportöör leidis vaid kaks projekti[6], mille eesmärk on sõnaselgelt kodanikuhariduse arendamine koolides kunsti ja mitteformaalse hariduse kaudu, mis moodustab vaid 0,000007 % aastate 2014–2020 eelarvest. Siiski tehti kindlaks 24 kodakondsusega seotud projekti, mis näitasid programmi vahendite saajate soovi selles valdkonnas tegutseda. Arvestades nende projektide väikest hulka, mis on otseselt suunatud kodanikuharidusele kui sõnaselgele eesmärgile, hinnatakse, et üldine mõju kogu liidus jääb alla oma potentsiaali.

 

Euroopa solidaarsuskorpus

 

Euroopa solidaarsuskorpus rahastab noorte vabatahtlike töölesuunamist kogu Euroopas. Programm käivitati 2018. aastal, mis takistab selle mõju hindamist rakendamise lühikese ajaraamistiku tõttu. Sellele vaatamata on selle üldeesmärk tugevdada aktiivse kaasamise kaudu Euroopas ühtekuuluvust, solidaarsust, demokraatiat ja kodakondsust. Raportöör on kindlaks teinud 21 otseselt kodanikuharidusega tegelevat projekti[7], mis moodustavad vaid 0,2 % aastate 2018–2020 eelarvest. Tuleb märkida, et vahendite saajate seas on üleesindatud edelapiirkonna liikmesriigid, mis tekitab geograafilise tasakaalustamatuse ja takistab Euroopa solidaarsuskorpuse potentsiaali. Lisaks ei viita uue programmi piiratud eelarve, mis on ajavahemikul 2021–2027 veidi üle 1 miljardi euro, sellele, et programmi potentsiaali oleks võimalik saavutada.

 

Saadikutekooli programm ja Euroscola

 

Alates 2016. aastast ELi tasandil rakendatud saadikutekooli programmi püsiv kasv on näidanud huvi olemasolu ELi kodanikuhariduse pakkumise ja saamise vastu. Saadikutekooli programmiga püütakse jõuda kesk- ja kutsekoolide ning üliõpilasteni. Sellesse kuulub õpetajate koolituse süsteem, seega on kõik programmis osalevad õpetajad saanud ELi kodanikuhariduse alase koolituse.

 

Pärast 2020.–2021. õppeaastat on saadikutekooli programmi võrgustikus 3897 vanemsaadikut ja 58 900 noorsaadikut 1572 sertifitseeritud koolist 27 liikmesriigis. 2020.–2021. õppeaastal on koolides toimunud 11 980 saadikutekooli programmi üritust, milles osales 242 Euroopa Parlamendi liiget. Digitaalse osalemise kasutuselevõtt on laiendanud tegevuste ulatust. Programmi laiendamisele on kaasa aidanud ka suurem institutsioonidevaheline koostöö, eelkõige uute Europe Directi keskuste kaudu. Maapiirkondades on siiski endiselt raskusi koolideni jõudmisega. Samuti osalevad õpetajad ja õpilased programmis vabatahtlikkuse alusel, ilma et riiklikud asutused ametlikult programmi tunnustaksid, mis piirab osalejate edasist kaasamist. Lisaks sellele tekitavad personali- ja eelarvepiirangud raskusi selle kogu ELi hõlmaval laienemisel.

 

Euroscola, mis loodi 1990. aastal, täiendab saadikutekooli programmi ning on võimaldanud üliõpilastel osaleda Euroopa Parlamendi töö simulatsioonides. Igal aastal korraldab Euroscola Strasbourgis 20 istungit, kuhu tuleb kõigist liikmesriikidest ligikaudu 10 000 õpilast vanuses 16–18 aastat. Euroopa Parlament on tugevdanud saadikutekooli programmi ja Euroscola sünergiat, võimaldades saadikutekooli programmil näidata üles suuremat kaasatust Euroscolast kasu saamiseks, mis on osalejate seas kõrgelt hinnatud võimalus.

 

Kodanikuharidus liikmesriikides

 

Käesolevas raportis esitatud järeldused põhinevad Euroopa tasandil kättesaadavatel piiratud andmetel, mis annavad vaid osalise pildi sellest, kuidas kodanikuharidust antakse ja integreeritakse koolides kogu liidus. Kõige täielikum teave, mis pakub liikmesriikidele võrreldavaid andmeid, on rahvusvaheline kodanikuhariduse uuring (ICCS), mida toetab Euroopa Komisjon ja mille viimane väljaanne pärineb 2016. aastast ja hõlmab ainult 14 liikmesriiki[8]. Uus väljaanne peaks valmima 2022. aastaks. Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus viis 2018. aastal läbi rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu andmetel põhineva analüüsi. Seda täiendab Eurydice’i 2017. aasta aruanne, mis sisaldab kõiki liikmesriike hõlmavaid kvalitatiivseid andmeid. Lisaks sellele on Euroopa Komisjon pühendanud oma 2018. aasta hariduse ja koolituse valdkonna ülevaate kodanikuharidusele. Neid allikaid täiendab parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi 2021. aasta aruanne kodanikuhariduse meetmete rakendamise kohta ELis, mis annab ülevaate kümnest liikmesriigist 2021. aastal.

 

Veel üks raskus kodanikuhariduse rakendamise hindamisel seisneb mõiste voolavuses ja uuringutes ühtse määratluse puudumises.

 

Peamised järeldused kodanikuharidust käsitleva hariduspoliitika rakendamise kohta

 

Kõige laiemas tähenduses leitakse Eurydice’i 2017. aasta aruandes, et kodanikuharidus kuulus kõigi riikide riiklikku üldhariduse õppekavasse. Enamikus liikmesriikides keskendutakse poliitilisel tasandil sellistele mõistetele nagu demokraatia, vabadus, õiglus ja kaasatus. Need õppekavad ühendavad klassikalisi lähenemisviise kodanikuharidusele, mis soodustab poliitiliste institutsioonide ja protsesside paremat mõistmist, koos mitmemõõtmeliste oskuste ja pädevustega, et julgustada konstruktiivset suhtlemist, kriitilist mõtlemist ning ühiskondlikult vastutustundlikul ja demokraatlikul viisil tegutsemist. Rahvusvahelises kodanikuhariduse uuringus jõutakse järeldusele, et kodanikuhariduse andmisel on ülekaalus riiklik fookus, samas kui rahvusvaheline (Euroopa ja ülemaailmne) mõõde ei ole nii tugev. Mõnes liikmesriigis tekivad pinged riikliku ja riigiülese tasandi ning kodanikuhariduse kollektiivse ja individuaalse ulatuse vahel. Näiteks Poolas ja Ungaris rõhutatakse rohkem kodakondsuse, kultuuri ja ajaloo rahvuslikku tõlgendamist, väärtustades pigem distsipliini ja kohanemist kui vabadust ja kriitilist osalemist. Lisaks rõhutatakse parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi aruandes, et kodanikuharidus langeb kergesti politiseerimise ohvriks, mis mõjutab ainele pühendatud sisu, meetodeid ja tunde. Need tegurid võivad valitsuses toimuvate muutuste korral oluliselt erineda.

 

Kodanikuhariduse andmise viisid on väga erinevad. Kodanikuharidus võib olla eraldi teema, selle saab integreerida laiematesse kohustuslikesse ainetesse või õppevaldkondadesse, nagu sotsiaalteadused või keeleõpe, või see võib olla õppekavaülene eesmärk, mida edastavad ühiselt eri õpetajad. Praktikas võib täheldada õppekavaüleste lähenemisviiside eelistamist. See nõuab siiski märkimisväärset õpetajakoolitust suure hulga õpetajate jaoks ja õppevaldkondade vahelist koordineerimist. Eraldi õppeainena antakse kodanikuharidust sageli keskhariduse tasandil. Sellistel juhtudel on eduka rakendamise seisukohalt otsustava tähtsusega õpetajakoolitus sisu, pädevuse ja nõutavate oskuste teemal. Lisaks on spetsialiseerunud õpetajatel võimalik pakkuda teistele olulist tuge, kui ainet õpetatakse valdkonnaüleselt.

 

Õppekavadele lisatakse õppekavade rakendamise juhistena sageli üldised konkreetsed eesmärgid ja õpitulemused. 2017. aastal ühendas need kõik vähemalt 19 riiki. Mõned eksperdid juhivad tähelepanu sellele, et ülekoormatud õppekavad, traditsiooniline õpetamine ja väga tsentraliseeritud haridussüsteemid tekitavad lahknevusi õppekavade ettekirjutuste ja koolide tegeliku praktika vahel.

 

Liikmesriikide vahel esineb õppeainele kuluvas ajas suuri erinevusi. Kui ainet õpetatakse eraldi, on tundide arv üldiselt suurem. Samuti on märgatavad erinevused kooliaastate arvus, mille jooksul kohustuslikku eraldi õppeainet õpetatakse, ulatudes 1–12 aastani.

 

2017. aastal korraldati üldharidussüsteemis kodanikuhariduse riiklikke teste 17 haridussüsteemis, üldjuhul õppeaasta lõpus. Ainult mõnes haridussüsteemis korraldatakse selliseid teste, et hinnata haridussüsteemi tervikuna või hinnata kooli, et parandada kodanikuhariduse valdkonda.

 

Seoses valmisolekuga anda kodanikuharidust ei olnud pooltel riikidel 2017. aastal kehtestatud eeskirju ega soovitusi kodanikuhariduse pädevuste kohta õpetajate põhikoolituse kaudu. Väga vähestes süsteemides koolitati tegelikult õpetajaid selles, kuidas hinnata või pidevalt omandada aja- ja asjakohaseid teadmisi kodanikuhariduse põhiküsimuste kohta. See on eriti oluline seoses kodanikuhariduse Euroopa mõõtmega, kus haridusvaldkonna töötajatel puuduvad sageli põhjalikud teadmised liidu kohta.

 

Oluline on see, et puudub arusaam, kuidas kodanikuharidust tõhusalt hinnata, mis tuleneb haridusasutuste juhiste puudumisest. 2017. aastal ei esitanud kolmandik küsitletud riikidest kodanikuhariduse hindamise kohta ühtegi kesktasandi eeskirja ega soovitust.

 

Kõik allikad näitavad, et võrreldes üldharidusega on esmakutseõppes kodanikuharidusele pööratud veelgi vähem tähelepanu.

 

Peamised järeldused õpilaste õpitulemuste kohta kodanikuhariduses

 

Rahvusvahelise kodanikuhariduse uuring näitas, et keskmine kodanikuteadmiste punktitase oli 2016. aastal kasvanud võrreldes eelmise väljaandega 2009. aastal. 2016. aasta rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu tulemused näitavad suuri erinevusi uuringus osalevates ELi liikmesriikides ja nende vahel, sealjuures ületab enamiku osalevate riikide õpilaste pädevus künnist. Vaid 35 % õpilastest näitas terviklikke teadmisi ja arusaamist kodaniku ja kodakondsusega seotud mõistetest ning väljendas teatavat kriitilist vaatenurka. Lisaks näitas uuring soolisi erinevusi, kusjuures naissoost õpilased saavutasid meessoost õpilastega võrreldes statistiliselt kõrgemad tulemused. Eksperdid hoiatavad, et eespool nimetatud probleemide ja muutustega tegelemiseks künnisest tõenäoliselt ei piisa[9], mis rõhutab vajadust töötada kodanikuhariduse andmiseks välja uued strateegiad.

 

Euroopa kodanikuhariduse kohta tehakse rahvusvahelises kodanikuhariduse uuringus järeldus, et 2016. aastal teatas 83 % küsitletud õpilastest, et neil oli võimalus õppida koolis Euroopa ajalugu. Keskmiselt ainult 50 % õpilastest teatas, et neil on võimalus saada koolis teadmisi Euroopa kohta. Olulise asjana jõuti aruandes järeldusele, et õpilaste toetus koostööle Euroopa riikide vahel on positiivselt seotud kodanikuteadmiste kõrgema tasemega.

 

Kodanikuteadmised ja kodanikuoskused kodanikutegevuste elluviimisel näitavad õpilaste arusaama demokraatlikest institutsioonidest. See ei tähenda siiski alati suuremat usaldust demokraatlike institutsioonide vastu, kuna ainult 50 % õpilastest usaldab ühiskondlikke institutsioone, samas kui 70 % õpilastest usaldab Euroopa Liitu ja 72 % Euroopa Parlamenti.

 

Rakendusviise uurides tehakse uuringutes järeldus, et õpilased ei õpi kodakondsuse kohta ainult teadmisi omandades. Sellised õppetavad nagu arutelud klassiruumis ja tegutsemise käigus õppimine soodustavad kriitilist mõtlemist ja aitavad õpilastel teistest aru saada ning arendada avarapilgulisi sotsiaalseid hoiakuid. Oluline on see, et demokraatlikes tavades aktiivse osalemise soodustamine koolis on positiivsel viisil seotud nende oodatava tulevase osalemisega poliitikas ja valimistel. Aktiivne kogukonnas osalemine on samuti positiivselt seotud õpilaste kodanikuhoiakutega. Lõpuks leiti, et üldhariduse omandamise ja kodanikuaktiivsuse vahel on positiivne seos.

 

Ehkki käesolevas raportis keskendutakse peamiselt formaalharidusele, rõhutavad uuringud ja sidusrühmad kodanikuhariduse puhul elukestva õppe lähenemisviisi arendamise tähtsust.

 

 


 

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

kodanikuhariduse meetmete rakendamise kohta

(2021/2008(INI))

Euroopa Parlament,

 võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2 ja artikli 10 lõiget 3,

 võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9 ja 165,

 võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

 võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, eelkõige 4. eesmärki (kvaliteetne haridus) ja eesmärki 4.7,

 võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152),

 võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni hariduse abil tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta ELis[10],

 võttes arvesse komisjoni 12. novembri 2020. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit. LGTBIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0698),

 võttes arvesse oma 25. märtsi 2021. aasta resolutsiooni digiõppe poliitika kujundamise kohta[11],

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu demokraatliku kultuuri pädevuste võrdlusraamistikku,

 võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi Euroopa noorte demokraatiateadlikkuse ja demokraatliku kaasatuse edendamise kohta[12],

 võttes arvesse Euroopa Nõukogu hartat demokraatliku kodakondsuse ja inimõiguste alase hariduse kohta,

 võttes arvesse komisjoni 4. märtsi 2021. aasta teatist „Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava“ (COM(2021)0102),

 võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mille Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlament ja komisjon kuulutasid välja ja allkirjastasid 17. novembril 2017,

 võttes arvesse komisjoni 14. novembri 2014. aasta teatist „Euroopa identiteedi tugevdamine hariduse ja kultuuri kaudu. Euroopa Komisjoni panus ELi juhtide kohtumisse Göteborgis 17. novembril 2017“ (COM(2017)0673),

 võttes arvesse komisjoni 14. juuni 2016. aasta teatist toetamaks vägivaldse ekstremismini viiva radikaliseerumise ennetamist (COM(2016)0379),

 võttes arvesse komisjoni 1. juuli 2020. aasta teatist jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta (COM(2020)0274),

 võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist „Digiõppe tegevuskava 2021–2027. Hariduse ja koolituse ümberkujundamine digiajastu jaoks“ (COM(2020)0624),

 võttes arvesse strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (HK 2020), eriti selle eesmärki edendada võrdsust, sotsiaalset ühtekuuluvust ja kodanikuaktiivsust,

 võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist Euroopa haridusruumi saavutamise kohta aastaks 2025 (COM(2020)0625),

 võttes arvesse nõukogu 22. mai 2018. aasta soovitust võtmepädevuste kohta elukestvas õppes[13],

 võttes arvesse nõukogu 22. mai 2018. aasta soovitust, milles käsitletakse ühiste väärtuste, kaasava hariduse ja õpetamise Euroopa mõõtme edendamist[14],

 võttes arvesse nõukogu 19. veebruari 2021. aasta resolutsiooni, mis käsitleb strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal, et liikuda Euroopa haridusruumi loomise suunas ja kaugemale (2021–2030)[15],

 võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 17. mai 2021. aasta järeldusi, milles käsitletakse mitmetasandilise valitsemise tugevdamist noorte otsustusprotsessides osalemise edendamisel[16],

 võttes arvesse 17. märtsil 2015. aastal Prantsusmaal Pariisis allkirjastatud deklaratsiooni kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamise kohta hariduse kaudu (2015. aasta Pariisi deklaratsioon),

 võttes arvesse Euroopa tuleviku konverentsi Euroopa kodanike 1. paneelarutelu aruannet „Tugevam majandus, sotsiaalne õiglus ja töökohad; haridus, kultuur, noored ja sport; digiüleminek“,

 võttes arvesse 2021. aasta Euroopa noorteürituse aruannet „Noorte ideede aruanne Euroopa tuleviku konverentsi jaoks“,

 võttes arvesse komisjoni 7. novembri 2017. aasta Eurydice’i aruannet „Kodanikuharidus Euroopa koolides 2017“,

 võttes arvesse 4. juulil 2021. aastal Valencias Euroopa Föderalistide Liidu (UEF) XXVII Euroopa kongressil vastu võetud resolutsiooni süstemaatilise lähenemise kohta Euroopa kodanikuharidusele,

 võttes arvesse 2021. aasta mais toimunud Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse infotundi Euroopa haridusruumi ning 2030. aasta strateegilise raamistiku kohta hariduse ja koolituse alal,

 võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2021. aasta Eurydice’i aruannet „Koolihariduse võrdsus Euroopas: struktuurid, poliitikad ja õpitulemused“,

 võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2021. aasta aruannet „2020. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta. Kodanike võimestamine ja nende õiguste kaitsmine“(COM(2020)0730),

 võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2020. aasta Euroopa demokraatia tegevuskava,

 võttes arvesse 2019. aasta õppimise tuleviku foorumi järelduste ja arutelude kokkuvõtet, mille komisjoni Euroopa haridus- ja koolitusekspertide rühm avaldas 7. detsembril 2019. aastal,

 võttes arvesse komisjoni 2020. aasta juuni aruannet „Euroopa Liidu kodakondsus ja demokraatia“,

 võttes arvesse Jean Monnet’ võrgustiku 2017. aasta suuniseid õpetajate koolitajatele laste identiteedi ja kodakondsuse kohta Euroopas,

 võttes arvesse komisjoni 18. märtsi 2015. aasta aruannet „Kodakondsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamine hariduse kaudu: ülevaade hariduspoliitika arengutest Euroopas pärast 17. märtsi 2015. aasta Pariisi deklaratsiooni“,

 võttes arvesse 2020. ja 2018. aasta hariduse ja koolituse valdkonna ülevaadet,

 võttes arvesse Euroopa haridus- ja koolitusekspertide rühma aruteludokumenti kaasatuse ja kodakondsuse kohta,

 võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi käsitleva õppe kohta koolides[17],

 võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni kultuuridevahelise dialoogi, kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse rolli kohta ELi põhiväärtuste edendamisel[18],

 võttes arvesse oma 11. novembri 2021. aasta resolutsiooni Euroopa haridusruumi ja ühise tervikliku käsituse kohta[19],

 võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ELi kodakondsuse 2017. aasta aruande ja kodanike õiguste tugevdamise kohta demokraatlike muutuste liidus[20],

 võttes arvesse oma 7. juuli 2021. aasta resolutsiooni kodanikega peetavate dialoogide ja kodanike osalemise kohta ELi otsustusprotsessis[21],

 võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja 3. lisa,

 võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A9-0060/2022),

A. arvestades, et haridus on põhiline inimõigus ja avalik hüve, mis peaks olema kõigile võrdselt ja tasuta ligipääsetav; arvestades, et sotsiaalõiguste samba kohaselt on igaühel õigus kogu elu kestvale kvaliteetsele ja kaasavale haridusele ja koolitusele, et ühiskonna elus täielikult ja tähenduslikult osaleda; arvestades, et haridust ja õppimist ei tohiks vaadelda üksnes tööturu teenimise vahendina;

B. arvestades, et uued süsteemsed probleemid, millel on kohalik, piirkondlik ja ülemaailmne mõju, nagu kliimamuutused, digiüleminek, sotsiaalsed ja territoriaalsed lõhed ja riigiülene poliitiline integratsioon kui selline, eeldavad haridussüsteemide, sealhulgas kodanikuhariduse vastavat kohandamist; arvestades, et rohepööre ja roheline kokkulepe nõuavad kodanikuhariduse laiendamist, et see hõlmaks vajadust tegutseda vastutustundlikult mitte ainult konkreetses kogukonnas või ühiskonnas, vaid kogu planeedi suhtes; arvestades, et digiüleminek ja digitaalarengu tegevuskava mitte ainult ei ava uusi võimalusi kodanikuaktiivsuseks ja demokraatlikuks osalemiseks internetis, vaid hõlmavad ka väärinfost ja desinformatsioonist tulenevaid riske ja ohte; arvestades, et seoses digitaalse kodanikuaktiivsusega tuleks arvesse võtta põlvkondadevahelist digilõhet ja sellega tegeleda; arvestades, et kohaliku, riikliku ja Euroopa meedia kaasamine Euroopa kultuuri ja ajaloo populariseerimisse on avaliku arutelu ja kodanikuaktiivsuse oluline osa;

C. arvestades, et kodanikuharidust tuleb mõista mitmetasandilise haridusena, mis hõlmab kodakondsuse kohalikku, piirkondlikku, riiklikku, Euroopa ja ülemaailmset mõõdet; arvestades, et käimasolev üleilmastumise ja Euroopa integratsiooni protsess nõuab, et uus eurooplaste põlvkond oleks poliitiliselt järjest aktiivsem ja tegutseks mitmel tasandil, et suuta rahvusvaheliselt elada ja töötada ja ning oma igapäevaelus erinevustega toime tulla; arvestades, et kriitiline mõtlemine, suhtlusoskused ja kodanikupädevus on tööturul ja ühiskondlikus elus üha olulisemad; arvestades, et ühiskond muutub mitmekesisemaks ning see muudab kultuuride ja päritolu mitmekesisuse austamise ning naiste, LGBTIQ-inimeste ja vähemuste diskrimineerimisest hoidumise Euroopas üha olulisemaks;

D. arvestades, et kodanikuharidus saab kasu sektoriülesest lähenemisviisist ning formaalse, mitteformaalse ja informaalse hariduse vastastikusest koostööst; arvestades, et kodanikuharidus võimaldab haridustöötajatel ja õppijatel avastada väärtusi, hoiakuid, oskusi ja teadmisi ning mõista maailma koos, sealhulgas osaluspedagoogika kaudu;

E. arvestades, et liikmesriikides täheldatud ühiskondlik-poliitilised muutused, alates sotsiaalsest polariseerumisest ja vähesest usaldusest institutsioonide vastu kuni demokraatia tagasilanguse, õigusriigi nõrgenemise, välistava natsionalismi ja poliitilistel eesmärkidel rakendatava euroskeptitsismini, millega kaasneb äärmusliikumiste, kõikvõimalike rassismi ja ksenofoobia ilmingute ja autoritaarsuse kasv ning väärinfo ja desinformatsiooni levik, võivad Euroopa demokraatlikud riigid tõsisesse ohtu seada ja kogu ELi destabiliseerida; arvestades, et kodanikuhariduse tugevdamine formaalses, mitteformaalses ja informaalses keskkonnas toimuva elukestva õppe kaudu võib täita olulist rolli selle suundumuse tõrjumisel ja avatuma poliitilise arutelu algatamisel, samuti võib see ergutada kodanikke riigi ja Euroopa tasandil poliitilistes ja seadusandlikes protsessides aktiivsemalt osalema;

F. arvestades, et poliitiline toetus liidule väljendub pigem tunnete, hoiakute ja väärtustena kui konkreetse mõjuna kodanike igapäevaelule; arvestades, et liidu demokraatlikud protsessid ja osalusmehhanismid ei ole kodanikele, eriti aga noortele lähedased ega mõistetavad; arvestades, et Euroopa uus kodanikuhariduse suundumus võib julgustada noori valimistel osalema, piirates äärmusliku ja populistliku diskursuse haaret ja ühtlasi tugevdades sotsiaalset ühtekuuluvust;

G. arvestades, et dünaamilise Euroopa kodakondsuse tekkimist on takistanud teadmistelüngad ja emotsionaalne lõhe, samuti kodanike osalemist ja dialoogi võimaldavate mehhanismide puudumine ; arvestades, et Euroopa identiteet täiendab mitmesuguseid kohalikke, rahvuslikke, geograafilisi, kultuurilisi ja muid identiteete, mis inimesel võivad olla; arvestades, et puudulikud või puuduvad teadmised ELi kohta ja puudulik arusaam selle toimimisest ja lisaväärtusest võivad süvendada demokraatiapuuduse tunnet ja põhjustada liikmesriikides umbusaldust, kodanike passiivsust ja euroskeptitsismi;

H. arvestades, et parlamendi 12. aprilli 2016. aasta resolutsioonis ELi käsitleva õppe kohta koolides kutsuti komisjoni üles looma ühist raamistikku ja ette valmistama suuniseid konkreetsete näidetega ELi käsitleva õppimise kohta, et edendada objektiivset ja kriitilist mõtlemist selle üle, millist kasu Euroopa Liit oma kodanikele annab;

I. arvestades, et parlamendi 11. novembri 2021. aasta resolutsioonis Euroopa haridusruumi kohta nõutakse, et Euroopa haridusruum võimaldaks suuremat õppijate, õpetajate ja teadmiste voogu, edendaks Euroopa ühtekuuluvustunnet ja kodanikuteadlikkust, tagaks õigused ja väärtused, pakuks õiglasi ja võrdseid võimalusi ning suurendaks sotsiaalset ühtekuuluvust;

J. arvestades, et komisjon ei ole selles strateegilises valdkonnas teinud ühtegi olulist süsteemset algatust; arvestades, et olemasolevatel ELi programmidel, nagu programm „Erasmus+“ ja Euroopa solidaarsuskorpus, on endiselt märkimisväärne kasutamata potentsiaal parandada kodanikuhariduse rakendamist, kasutades strateegilisemat lähenemisviisi programmide formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe komponentidele ning tagades vahendite parema koordineerimise; arvestades, et komisjon ja liikmesriigid peaksid tegema rohkem, et parandada ja suurendada teabevahetust Euroopa Liidu ning konkreetsete õiguste ja kohustuste kohta;

K. arvestades, et mitu liikmesriiki on välja töötanud riiklikud vabatahtliku tegevuse kavad; arvestades, et nende kavade loomine ja arendamine on oluline selleks, et edendada praktilist kodanikuharidust, tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust, võimaldada üldist huvi pakkuvatel eesmärkidel tegutsemist, eelkõige vähemate võimalustega inimeste puhul, ning aidata kaasa osalejate isiklikule ja kutsealasele arengule; arvestades, et suurem Euroopa kodanikuliikuvus võib suurendada noorte seas Euroopa kogukonda kuulumise tunnet, aidates kaasa kodanike Euroopa kujunemisele; arvestades, et riiklikud vabatahtliku tegevuse kavad võivad olla noorte, eriti vähemate võimalustega noorte jaoks loomulik juurdepääs Euroopa liikuvusele;

L. arvestades, et 2018. aastal tegevust alustanud Euroopa solidaarsuskorpus, 1996. aastal loodud Euroopa vabatahtliku teenistuse järeltulija, on Euroopa üldine vabatahtliku tegevuse liikuvusprogramm, kuid selle eelarve aastateks 2021–2027 on piiratud; arvestades, et tuleks arendada suuremat sünergiat ja koostööd Euroopa solidaarsuskorpuse ja riiklike vabatahtliku tegevuse süsteemide vahel ning olemasolevate riiklike vabatahtliku tegevuse süsteemide vahel Euroopa solidaarsuskorpuse kaudu;

Kodanikuhariduse olukord ELis

1. peab kahetsusväärseks kodanikuhariduse ühtse määratluse puudumist; on veendunud, et kodanikuharidus hõlmab teadmiste, oskuste, meetodite, vahendite, sisu, pädevuse, hoiakute, väärtuste ja hoolitsuse kombineerimist ning on oluline solidaarsuse ja koostegutsemistunde loomiseks;

2. on seisukohal, et kodanikuhariduse minimaalne mõistmine peaks andma teoreetilise arusaama poliitilistest, õiguslikest, sotsiaalsetest, keskkonnaalastest ja majanduslikest kontseptsioonidest ja struktuuridest, sealhulgas neist, mis on seotud Euroopa tasandiga, samuti ülemaailmsetest sündmustest, vastavalt inimese haridus- ja koolitustasemele ning üheaegselt praktiliste kogemustega; juhib tähelepanu kriitilise mõtlemise ja meediapädevuse tähtsusele kodanikuhariduse lahutamatu osana; rõhutab, et vaja on pedagoogilist uuendust ning teoreetilist ja praktilist lähenemisviisi kodanikuharidusele liidus; soovitab kasutada kodanikuhariduse määratlusi, mis on toodud Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse hartas ning Euroopa Nõukogu demokraatliku kultuuri pädevuste võrdlusraamistikus;

3. tunneb muret selle pärast, et riiklikes õppekavades pööratakse Euroopa ja maailma kodanikuks olemisele vähe tähelepanu; märgib murega, et ainult 50% õpilastest on kinnitanud, et neil on võimalus saada koolis teadmisi Euroopa kohta; rõhutab, et õpilaste toetus Euroopa riikide koostööle on positiivselt seotud kõrgema kodanikuteadmiste tasemega; taunib kasvavaid pingeid riikliku ja Euroopa tasandi vahel mõne liikmesriigi õppekavades; on mures kodanikuhariduse liigse politiseerimise ja selle tagajärgede pärast, näiteks korduvad ja drastilised õppekavade muutused, ning kordab, et kodanikuhariduse andmisel on vaja pikaajalist stabiilsust ja sidusust;

4. rõhutab, et ühiskondlik-poliitilised ja ülemaailmsed muutused nõuavad kodanikuhariduse praeguse kvaliteeditaseme tõstmist ja meetodite muutmist; on mures selle pärast, et noormeestel on neidudest oluliselt madalamad hinded[22]; tunneb muret keskmiste kodanikuteadmiste tasakaalustamatuse pärast liikmesriikide vahel ja liikmesriikides; märgib, et maapiirkondades, äärealadel, sotsiaalselt ebasoodsates ja eraldatuimates piirkondades elavatel õpilastel on kodanikuhariduse programmides osalemisel lisatakistusi; rõhutab, et igal õppijal peab olema ligipääs kvaliteetsele kodanikuharidusele, keskendudes muu hulgas nende konkreetsetele rahastamis- ja taristuvajadustele, kuna see on Euroopa haridusruumi edukaks loomiseks otsustavalt tähtis;

5. juhib tähelepanu sellele, et kuigi enamikus riiklikes õppekavades on mõned kodanikuhariduse aspektid olemas, valitsevad liikmesriikide vahel ja sees haridustasemete, õppetundide koguarvu, sisu ja metoodika osas suured erinevused; märgib, et ainult mõnes liikmesriigis toimub struktureeritud hindamine, on seatud eesmärgid, koostatud pedagoogilised suunised või korraldatud õpetajate erikoolitus; märgib, et isegi kui need elemendid on olemas, valitseb lõhe riiklike programmide ja nende tõhusa rakendamise vahel koolides;

6. tuletab meelde, et õppimise tulemuslikkust mõjutab kõige rohkem õpetamise kvaliteet ning et seetõttu peab kodanikuhariduse ning eelkõige selle Euroopa ja ülemaailmse mõõtme puhul prioriteet olema kõigi õpetajate ja haridustöötajate põhi- ja täiendkoolitus, sõltumata nende erialasest spetsialiseerumisest;

7. rõhutab, et tõhusate uuringute puudumine selle kohta, kuidas kodanikuharidust tõhusalt õpetada ja hinnata, ning selleks vajalike asjakohaste pedagoogiliste vahendite puudumine takistavad kodanikuhariduse tõhusat õpetamist; märgib, et mõned empiirilised tõendid viitavad sellele, et kogu kooli või tervet kogukonda hõlmaval meetodil on kodanikuoskustele ja -hoiakutele positiivne mõju; on veendunud, et kodanikuharidust käsitledes tuleks arvesse võtta osaluspõhist pedagoogikat, et võimaldada õppijatel kogeda kodanikuaktiivsuse kõiki mõõtmeid ja ning iseenda rolli seoses Euroopa Liidu, liikmesriikide, üksikisiku ja laiema ühiskonnaga;

8. taunib seda, et esmakutseõppes ja täiskasvanuõppes ei pöörata kodanikuharidusele tähelepanu; nõuab, et kodanikuharidust antaks kõigil haridustasanditel, kohandatult õppijate eripära ja vajadustega; peab kahetsusväärseks, et põlvkondadevahelistele õpikeskkondadele, mis hõlbustavad põlvkondade dialoogi, ei panda rõhku;

9. on veendunud, et kodanikuhariduse andmiseks piirkondlikul, riiklikul, Euroopa ja ülemaailmsel tasandil ei ole kunagi liiga vara; märgib, et alusharidusel on oluline roll kriitilise tähtsusega sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamisel ning et sellest saavad alguse heaolu, dialoog, vastastikune austus, mõistmine ja ühised väärtused;

10. tuletab meelde mitteformaalse ja informaalse õppimise, sealhulgas vabatahtliku tegevuse, mentorluse, väitluste ja spordi olulist pedagoogilist rolli sotsiaalsete ja kodanikuoskuste, pädevuse ja käitumise arendamisel ning vastutustundlike ja aktiivsete Euroopa kodanike kujundamisel;

ELi poliitika kodanikuhariduse valdkonnas

11. peab kahetsusväärseks, et kuigi Euroopa tasandil valitseb poliitiline konsensus kodanikuhariduse ja ühiste Euroopa väärtuste õpetamise vajalikkuses, ei ole selle põhjal välja kujundatud konkreetseid eesmärke, sihte, võrdlusaluseid ega meetmeid, ning järeldab, et kodanikuhariduse poliitikas valitseb rakendamispuudujääk;

12. leiab, et ELi programmide panus kodanikuhariduse teatud mõõtmete edendamisse on piiratud ja seda peamiselt sõnaselge otsese toetuse puudumise, piiratud ressursside ja ebaühtlase geograafilise katvuse tõttu; peab kahetsusväärseks, et ELi rahastatud projektid selles valdkonnas ei ole seni avaldanud laialdast pikaajalist mõju;

13. leiab, et kodanikuhariduse valdkonnas puudub ELi tasandil poliitiline sidusus ning et praegu puudub poliitikavahend, mis koondaks struktureeritult kõiki asjaomaseid asutusi;

14. järeldab, et sellised ELi programmid nagu „Erasmus+“, „Euroopa horisont“, Euroopa solidaarsuskorpus, õiguste ja väärtuste programm ja programm „Loov Euroopa“ on kodanikuhariduse aktiivsele pakkumisele peamiselt kaudselt kaasa aidanud; märgib siiski, et need programmid ei ole suutnud avaldada mingit süstemaatilist ja püsivat mõju;

15. kinnitab, et Euroopa Liidu lepingu artiklite 9, 10, 165 ja 166 kohaselt on ELil esmane vastutus edendada ELi kodanikuharidust, et tagada oma kodanike sügavamad teadmised Euroopa projektist kui demokraatlike riikide liidust, tagades seega oma kodanikele õiguse täiel määral osaleda ELi tasandi poliitilises elus ja otsuste tegemises;

16. rõhutab tahet edendada Euroopa ühist identiteeti ühise akadeemilise programmi kaudu ja integreerida Euroopa mõõde tugevalt haridusse, nagu kodanikud on Euroopa tuleviku konverentsil soovinud, samuti rõhutab Euroopa noorte nõudmist, et õppekavadesse lisataks teadmised Euroopa Liidu võimalustest ja eelistest;

17. märgib, et mõned liikmesriigid tunnistavad ELi poliitika arengu positiivset mõju haridusalaste muutuste soodustamisele kodanikuhariduse valdkonnas;

18. on mures selle pärast, et kuigi kodanikupädevus kuulub üleeuroopalise elukestva õppe 2018. aasta lähteraamistiku võtmepädevuste hulka, ei ole komisjon selle edendamisel tulemuslikult tegutsenud, samal ajal kui muud põhipädevused kajastuvad HK 2020 võrdlusalustes või neid toetatakse eraldi pädevusraamistikega, et hõlbustada õpetamist ja kasutuselevõttu riiklikul tasandil;

19. juhib tähelepanu sellele, et 2021. aasta Euroopa Kodaniku auhind määrati õpilaste arutelualgatustele; on seisukohal, et üha suureneva polariseerumise õhkkonnas on demokraatlik arutelu olulisem kui kunagi varem; on veendunud, et aruteluks vajalike oskuste ja pädevuse edendamine on kodanikuhariduse lahutamatu osa;

20. märgib kodanikuhariduse tähtsust teadlikkuse suurendamisel kliimapöördest ja kestliku arengu eesmärkide saavutamisel 2030. aastaks; rõhutab seost kodanikuhariduse ja kestlikkushariduse vahel ning seda, kui oluline on koordineerida pingutusi mõlema valdkonna integreerimiseks poliitikasse, õppekavadesse ning pedagoogilistesse meetoditesse formaalses, mitteformaalses ja informaalses õppes ning hariduses;

Soovitused uuendatud Euroopa kodanikuhariduse kohta

21. julgustab liikmesriike toetama, üle vaatama ja uuendama oma haridussüsteeme ja kõiki ELiga seotud õppekavasid kõigil haridustasemetel, sealhulgas kutsehariduses ja -koolituses, et tugevdada Euroopa mõõdet, samal ajal tungivalt ergutades piirkondi ja kohalikke asutusi sama tegema, eriti juhul, kui neil on haridussüsteemides otsene pädevus;

22. rõhutab sellega seoses, kui oluline on võtta Euroopa kodanikuhariduses arvesse keelelist mitmekesisust, pöörates vajalikku tähelepanu vähemus- ja piirkondlikele keeltele ning ohustatud keeltele;

23. kordab oma üleskutset, et liikmesriigid ja hariduskogukond kaasaksid kõik inimesed, sealhulgas rändetaustaga inimesed, rändajad, pagulased ja usukogukonnad, kahesuunalistesse, lugupidavatesse ja mõjuvõimu suurendavatesse kodakondsuse kujundamise protsessidesse, tagades aktiivse osalemise ühiskonna- ja kultuurielus; on veendunud, et kodanike seas parema arusaamise kujundamine rände ajaloolistest ja isiklikest põhjustest, sealhulgas kolonialismist, ning ühisest kultuurilisest taustast on ülemaailmse kodakondsuse oluline osa;

24. palub liikmesriikidel parandada ja laiendada õpetajate, haridustöötajate, perekondade ja laiema hariduskogukonna esialgseid ja pidevaid kutsealase ja elukestva arengu võimalusi ning pakkuda neile asjakohast tuge ja vahendeid kodanikuhariduse andmiseks, mis on välja töötatud tihedas koostöös kõigi osalejatega nii ELi kui ka riiklikul tasandil;

25. nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon töötaks välja õpetajatele ja üliõpilastele mõeldud ühise kodanikuhariduse pädevusraamistiku kodanikupädevuse kui võtmepädevuse kujundamiseks, kaasa arvatud õpetajate mitmekeelne ja kultuuridevaheline pädevus, ja võttes arvesse kohalikku, piirkondlikku, riiklikku, Euroopa ja üleilmset tasandit sarnaselt Euroopa digipädevuse raamistiku, Euroopa ettevõtluspädevuse raamistiku, isikliku, sotsiaalse ja õpipädevuse Euroopa raamistiku ning hiljuti käivitatud Euroopa kestlikkuspädevuse raamistikuga, luues kõigi raamistike vahel sidemeid;

26. rõhutab vajadust edendada ja soodustada liikuvusvõimalusi, vastastikust õppimist ja parimate tavade vahetamist õpetajate vahel; on seisukohal, et programmi „Erasmus+“ (2021–2027) hübriidsed ja paindlikud liikuvuselemendid annavad võimaluse suurendada praeguste ja tulevaste õpetajate liikuvust; ergutab komisjoni edendama õpetajate lühiajalist liikuvust ja looma pikaajalisi liikuvuspartnerlusi, kasutades digitaalseid vahendeid ilma füüsilist liikuvust ja inimestevahelist suhtlemist asendamata;

27. kutsub liikmesriike ja komisjoni üles julgustama ja hõlbustama õpetajatele, haridustöötajatele ning noortejuhtidele ja koolitajatele tööajal kvaliteetse koolituse andmist ELi teemadel, sealhulgas välismaal aset leidvaid õppemooduleid, võimaldades neil veeta osa oma koolitusest mõnes teises liikmesriigis ning tagades nende pädevuse tunnustamise ELi teemade õpetamisel;

28. nõuab auhinnana mõeldud euroõpetaja märgise loomist ja edendamist; kordab oma üleskutset edendada ja arendada programmi „Erasmus+“ õpetajate akadeemiaid, et edendada Euroopa mõõdet hariduses; kutsub komisjoni üles korraldama Erasmus+ projektikonkurssi õpetajate akadeemia loomiseks, mis on pühendatud kodanikuharidusele nii formaalse kui ka mitteformaalse sektori õpetajate, koolitajate ja õppijate jaoks, sealhulgas kutsehariduse ja -koolituse sektoris;

29. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama koostoimet, et suurendada kodanikuhariduse süsteemset mõju, ning tegema koostööd õpetajate esmase koolituse mooduli väljatöötamiseks, et tutvustada õpetajatele Euroopa haridussüsteeme, parimaid pedagoogilisi tavasid, ELi vahetusplatvorme, vahendeid ja partnerlusi, mis kajastavad Euroopa väärtusi ja edendavad Euroopa kodanikuhariduse kultuuri tekkimist, tunnistades samas Euroopa mitmekesisust; rõhutab vajadust lisada seda tüüpi koolitusmoodul õpetajate akadeemiate programmi;

30. nõuab mitteformaalse ja informaalse õppe, sealhulgas noorsootöö ja vabatahtliku tegevuse käigus omandatud kodanikupädevuse tunnustamist ja valideerimist ning formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe vaheliste seoste tugevdamist kodanikuhariduses;

31. on seisukohal, et HK 2020 järgses koostööraamistikus tuleks keskenduda kodanikuhariduse õppekavade ja riiklike hindamiste väljatöötamisele, mis hõlmavad kõiki teemavaldkonna asjakohaseid aspekte kooskõlas Euroopa Nõukogu Euroopa demokraatliku kultuuri võrdlusraamistiku ja üleeuroopalise võtmepädevuste lähteraamistikuga elukestvas õppes, eelkõige seoses sotsiaalse ja kodanikupädevusega, võttes arvesse ka informaalset ja mitteformaalset haridust ning selle koordineerimist ja hõlbustamist;

32. nõuab uue, kodanikuharidusele keskenduva töörühma loomist, et jätkata pärast 2015. aasta Pariisi deklaratsiooni loodud HK 2020 ühiste väärtuste ja kaasava hariduse edendamise töörühma tööd;

33. nõuab, et hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilises raamistikus töötataks välja kodanikuhariduse, sealhulgas Euroopa kodanikuhariduse konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid ja sihttasemed, pidades silmas Euroopa haridusruumi loomist ja 2021.–2030. aasta järgset aega; juhib tähelepanu sellele, et nende eesmärkide põhjal tuleks kindlaks määrata 2025. aasta sihid koos erisihtidega ebasoodsas olukorras õppijaile ning need eesmärgid tuleks lisada spetsiaalsesse Euroopa kodanikuhariduse tegevuskavva, võttes arvesse elukestva õppe perspektiivi alates varasest lapsepõlvest;

34. rõhutab vajadust struktureerituma lähenemisviisi järele ELi programmidest, eelkõige programmidest „Erasmus+“, „Euroopa horisont“, „Kodanike Euroopa“, kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmist, programmist „Loov Euroopa“ ning Euroopa solidaarsuskorpusest ja selle järglastest pärit kodanikuhariduse projektide tulemuste kindlakstegemiseks ja levitamiseks, et laiendada tulemusi kogu liidule, kaasates sellesse protsessi Euroopa Parlamendi; peab sellega seoses vajalikuks luua ELi tasandil alaline läbivaatamis- ja analüüsimehhanism, et teha kindlaks head tavad, mida saab laialdaselt levitada, et aidata kaasa süsteemsetele ja pikaajalistele poliitilistele muutustele;

35. rõhutab vajadust otsustavalt edendada teadusuuringuid selle kohta, kuidas kõige paremini õpetada ja hinnata kodanikuharidust, eelkõige alushariduse puhul, samuti formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe võimaluste rolli ning selle rakendamise järelevalvet, mis põhineb kõigi liikmesriikide piisavatel ja ajakohastatud võrdlusandmetel; rõhutab 2. ja 3. põhimeetme, Jean Monnet’ õppetoolide ja programmi „Euroopa horisont“ tähtsust; väljendab heameelt selle üle, et programmi „Erasmus+“ (2021–2027) 2. põhimeede keskendub rohkem ühistele väärtustele, kodanikuaktiivsusele ja osalemisele;

36. rõhutab vajadust investeerida rohkem Euroopa Liitu käsitlevatesse haridusvormidesse koolide ja ülikoolide tasandil, tugevdades olemasolevaid võrgustikke ja töötades välja seda liiki koolituse jaoks kohandatud uued õppekavad; nõuab, et Euroopa asjadele spetsialiseerunud teaduskonnad kaasataks parimate kodanikuhariduse õpetamismeetodite ja -vahendite uurimisse ja kasutamisse, samal ajal kasutades ka olemasolevaid ELi vahendeid ja ressursse;

37. rõhutab, et kodanikuhariduse sisuline vastavusse viimine peab käima käsikäes digipädevuse ja -hariduse pakkumisega, kui eesmärk ei ole ainult digiülemineku nõuete täitmine, vaid ka digitaalmeedia vastutustundliku kasutamise tagamine;

38. kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele töötada välja ühised ja osaluspõhised haridusuuringud, eelkõige kogu ELi hõlmav võrreldav testimine kodanikuhariduse, sealhulgas ELi kodakondsuse valdkonnas, millel oleksid ELi pädevuse piires selgelt määratletud volitused ja eesmärgid; soovitab korraldada Eurobaromeetri eriuuringu kodanike üldiste ELi käsitlevate teadmiste kohta, laiendades praeguse Euroopa Liidu kodakondsuse ja demokraatia teemalise uuringutesarja ulatust;

39. kutsub komisjoni üles lisama igale programmi „Erasmus+“ ja Euroopa solidaarsuskorpuse liikuvusvõimalusele lahutamatu osana Euroopa kodakondsuse õppemoodulid ning külastusprogrammi liidu ja vastuvõtvate riikide jaoks ajaloolise tähtsusega pärandi- ja mälestuspaikadesse, et edendada kultuuridevahelist ja dialoogipõhist ajaloolähenemist ning tugevdada Euroopa väärtusi ja põhimõtteid;

40. kutsub komisjoni üles aktiivsemalt edendama kõigi kodanike, sealhulgas täiskasvanute kodanikuõpetust ning kajastama seda asjaomastes rahastamisprogrammides ja töörühmades; palub komisjonil siduda Euroopa oskuste tegevuskava algatused kodanikupädevusega ja hõlmata Euroopa digioskuste tunnistuse väljatöötamisse digitaalne kodakondsus;

41. kutsub üles looma Euroopa märki koolidele ja ülikoolidele, kes aktiivselt edendavad kodanikuõpetust; kutsub looma Euroopa auhinda, millega toetatakse haridustöötajaid ja kohalikke osalejaid, kes aktiivselt edendavad Euroopa-teemalist haridust;

42. palub komisjonil hinnata kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmis uue konkreetse tegevussuuna kasutuselevõtmist, et edendada kodanikuharidust sihtotstarbeliste eelarveeraldiste abil, ning suurendada programmide „Erasmus+“ ja „Euroopa horisont“ raames sihtotstarbeliste projektikonkursside abil meetmeid ja tegevust, mis on suunatud kodanikuharidusele; nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks maksimaalselt ära Euroopa noorteaasta 2022, et töötada välja konkreetsed programmid ja meetmed, mis tugevdavad Euroopa kodakondsust ja identiteeti;

43. peab oluliseks levitada kutsehariduse ja -õppe ringkondades teavet ELi tasandil leiduvate võimaluste kohta; peab oluliseks pakkuda kohandatud toetust, et hõlbustada juurdepääsu programmidele; nõuab, et kõigis ELi kutsehariduse ja -koolituse meetmetes, eelkõige kutsehariduse tipptaseme keskuste tegevuses, pöörataks erilist tähelepanu kodanikuharidusele;

44. tõstab esile Euroopa Ajaloo Maja rolli konkreetsete programmide, vahendite ja tegevuse arendamisel, mis loovad veenva narratiivi Euroopa integratsioonist ja selle põhiväärtustest, eelkõige kõigi haridustasemete õpilaste ja õpetajate jaoks; palub komisjonil teha Euroopa Parlamendiga koostööd, et hinnata Euroopa Ajaloo Maja detsentraliseerimise vahendeid, et laiendada ligipääsetavust, sealhulgas liikmesriikidest ja eelkõige hariduskogukonnast, muu hulgas tõhustatud koostöö kaudu liikmesriikide kultuuriasutustega, rändnäitustega ja alaliste delegatsioonide võrgustikuga;

45. nõuab terviklikku Euroopa kodaniku- ja kodakondsushariduse strateegiat ning tugiplatvormide loomist selle edukamaks rakendamiseks, keskendudes eelkõige ELi ühistele demokraatlikele väärtustele ja põhimõtetele ning põhiõigustele, nagu inimväärikus, demokraatia, õigusriik, inimõigused, võrdsus, sallivus, mitmekesisuse austamine ja südametunnistusevabadus, et parandada kodanike arusaamist ELi institutsioonidest, volituste jaotusest, otsustusprotsessist ja ELi poliitikast, suurendada teadlikkust ELi kodakondsusega kaasnevatest eelistest, õigustest ja kohustustest, edendada teadmisi Euroopa integratsiooniprotsessist, sellest, kuidas aktiivselt osaleda ELi demokraatias ja ELi otsustusprotsessis, ning tugevdada ühist kuuluvustunnet;

46. julgustab kodanikuhariduse valdkonnas tegutsevaid kodanikuühiskonna organisatsioone, institutsioone, eksperte ja praktikuid suurendama koostööd ja arendama koostoimet avatud riikidevaheliste võrgustike kaudu; rõhutab rolli, mida Euroopa kodakondsushariduse võrgustik on etendanud foorumite pakkumisel ja kodanikuhariduse suurema prioriseerimise saavutamiseks riiklikul, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil; nõuab selliste Euroopa võrgustike edasist institutsionaliseerimist, kuna need arendavad ja edendavad kodanikuhariduse algatusi kogu liidus ja väljaspool seda;

47. rõhutab, et strateegia peaks hõlmama elukestva õppe ja kogukonna vaatenurka, kaasates nii informaalse kui ka mitteformaalse hariduse sektorit, samuti ettevõtjaid ja vabaühendusi, eelkõige neid, kes saavad ELilt rahalist toetust, mis peaks otseselt aitama suurendada osalejate seas ja kogukondades kus nad tegutsevad, teadmisi EList;

48. on veendunud, et strateegia peaks sisaldama koostoimet asjakohaste ELi noortevaldkonna meetmetega ja ELi poliitikaga, mis võitleb rassismi ja ksenofoobia kõigi vormide vastu, LGBTIQ-inimeste vastu suunatud viha ning naiste ja vähemuste diskrimineerimise vastu, luues seosed ELi rassismivastase tegevuskavaga ning rahastamisvahenditega, nagu õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programm;

49. nõuab kodanikuhariduse lisamist asjaomastesse ELi programmidesse ja nende sünergia tugevdamist, et suurendada kodanikuhariduse süsteemset mõju, muu hulgas võttes kasutusele ja pakkudes ELi kodakondsuse teemalist õppemoodulit, mis tuleb läbida enne „Erasmus+“ või Euroopa solidaarsuskorpuse taoliste programmide kaudu ELi struktuurifondidest rahastatava projekti alustamist või liikuvusvõimaluse kasutamist või sellega paralleelselt; on veendunud, et ELi kodakondsuse teemalise õppemooduli läbimist tuleks kinnitada mikrokvalifikatsioonitunnistuse abil;

50. ergutab komisjoni edendama ELi kandidaatriikidega peetavate läbirääkimiste käigus ELi tundmaõppimist koolides;

51. rõhutab, et on vaja rohkem investeerida Euroopa Liitu käsitlevasse haridusse kooli ja ülikooli tasandil ning nii formaal- kui kutsehariduses, töötades välja uued õppekavad; palub komisjonil esitada soovitus, mis sisaldab alg-, kesk- ja kõrghariduse ning kutsehariduse ja -koolituse jaoks mõeldud soovituslikke ELi ja üldise kodanikuhariduse õppekavasid liikmesriikides vabatahtlikuks kasutamiseks, täielikult järgides aluslepingu sätteid, eelkõige ELi toimimise lepingu artiklit 165, kusjuures need õppekavad peaksid olema välja töötatud koostöös liikmesriikide ekspertide, Euroopa asjade eriteaduskondade, õpetajate, haridustöötajate, üliõpilaste ja laiema hariduskogukonnaga ning nendega peaksid kaasnema kasutuselevõttu stimuleerivad meetmed; usub, et need ühised näidisõppekavad peaksid edendama paremat arusaamist Euroopa integratsiooni ajaloost, ELi institutsioonide korraldusest ja struktuurist, Euroopa valimis- ja otsustusprotsessidest, kaasa arvatud kodanike võimalused ELi demokraatlikus elus osalemiseks, ühendades eri pedagoogilisi lähenemisviise ja meetodeid, sealhulgas teoreetilist ja projektipõhist õpet, mis on kohandatud õppijate vajadustega;

52. kutsub komisjoni üles tõhustama tööd kodanikuhariduse valdkonnas, et parandada kõigis liikmesriikides ligipääsu kodanikuharidusele ja selle kvaliteeti ning toetada kõigile vanuserühmadele mõeldud kodanikuhariduses Euroopa mõõtme arendamist; on veendunud, et kodanikuhariduse valdkonnas Euroopa tasandi koostoime loomise, selleks eraldatud ELi vahendite haldamise ning ühiste meetodite, tavade, vahendite ja sisu osas tehtava töö koordineerimise eest peaks vastutama alaline struktuur; on seisukohal, et see struktuur peaks vastutama ka andmete kogumise ja liidu rahastatavate kodanikuhariduse meetmete mõju hindamise eest, et levitada ja laiendada kõige edukamaid meetmeid ning võimaldada komisjonil selle alusel esitada poliitilisi ja seadusandlikke algatusi; on veendunud, et see peaks toetama nii õpetajatele kui ka haridustöötajatele kodanikuhariduse koolituse andmise võimalusi ning ergutama riikidevahelisi vahetusi;

53. on veendunud, et selles suunas tuleb kiiresti tööd alustada, võttes kasutusele teostatavusmeetme, mis keskendub andmete kogumisele ning kodanikuhariduse meetmete mõju hindamisele, mida koordineerivad komisjoni hariduse, noorte, spordi ja kultuuri peadirektoraadi ning Euroopa Hariduse ja Kultuuri Rakendusameti kodanikuhariduse valdkonnale spetsialiseerunud üksused; usub, et see võiks olla võimalus suurendada liikmesriikide kodanikuhariduse meetmete ja nende rakendamise toetamist ja koordineerimist, anda strateegilisi suuniseid kodanikuhariduse riiklike struktuuride ja õppekavade väljatöötamiseks ning kehtestada kogu liidus kodakondsuse ja kodanikuhariduse sisu ja metoodika ühised miinimumstandardid; on seisukohal, et selleks peaksid need üksused kaasama liikmesriike, Euroopa Parlamenti, õppijaid ja laiemat õpikogukonda;

54. tunnustab saadikutekoolide programmi, mis suurendab õpilaste teadlikkust Euroopa parlamentaarsest demokraatiast ja Euroopa väärtustest, ning Euroscola algatust, mis pakub keskkooliõpilastele praktilist kogemust Euroopa Parlamendi istungisaalis, pakkudes püsivat lisaväärtust individuaalse kodanikuhariduse ja aktiivse demokraatlikus elus osalemise näol; nõuab, et võetaks kasutusele sertifitseerimine ning tunnustataks nii õppijate kui ka õpetajate omandatud oskusi ja pädevusi; peab seda parimaks tavaks, mida tuleks laiendada, et saavutada süsteemne mõju kogu liidus;

55. soovitab kõigil liikmesriikidel luua riiklikud vabatahtliku tegevuse kavad ja neid edasi arendada; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada riiklike süsteemide vastastikune tunnustamine ning suurendada Euroopa koostööd kodanikuteenuste ja noorte vabatahtliku tegevuse valdkonnas; ergutab riiklikke vabatahtliku tegevuse kavasid ja kodanikuteenistusi kasutama vastastikusel alusel Euroopa liikuvusvõimalusi;

56. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama Euroopa kodanikuliikuvust noortele suunatud Euroopa solidaarsuskorpuse raames, et aidata kaasa tõelisele Euroopa kodanikuaktiivsusele ja teenustele; seda eesmärki silmas pidades palub komisjonil ja liikmesriikidel oluliselt suurendada Euroopa solidaarsuskorpuse rahastamist; rõhutab, et Euroopa vabatahtliku tegevuse standardid, nagu vabatahtlike rahaline toetus, kindlustus, õppimine, koolitus, kaasamine ja põhimõte, et töökohti ei asendata, peavad jääma Euroopa solidaarsuskorpuse mis tahes tulevases arengus püsima; rõhutab, et Euroopa solidaarsuskorpuse tegevus saab riiklikke vabatahtliku tegevuse kavasid või kodanikuteenuseid üksnes täiendada, mitte neid asendada;

57.  on seisukohal, et Ventotene saarel ja selle manifestil on Euroopa integratsiooni ajaloos otsustav roll; rõhutab, et see on Euroopa integratsiooni ja Euroopa ühiste väärtuste kaitse sümboolne mälestuspaik; rõhutab selle panust Euroopa kodanikuhariduse edendamisse, eelkõige noorte aktiivse kaasamise kaudu iga-aastasel Euroopa integratsiooni teemalisel seminaril, mille algatas Altiero Spinelli 1982. aastal; rõhutab ka Santo Stefano vangla taastamistööde sümboolset tähtsust ja selle paiga potentsiaali saada alalise kultuurivahetuse, avalike ürituste, näituste ja arutelude tugikeskuseks; peab seda seetõttu Euroopa väärtuste moraalse ja intellektuaalse ülesehitamise ajalooliseks pealinnaks;

58. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võrdselt investeerima formaalsetesse kodanikuhariduse meetmetesse ja mitteformaalsesse kodanikuharidusse, õppekavadesse ja õppekavavälistesse tegevustesse ning tugevdama haridust ja kodanikuharidust toetavaid ELi programme; nõuab, et taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendisse ning ELi vahenditest rahastatavatesse haridusprogrammidesse lisataks kodanikuharidusega seotud konkreetsed eesmärgid; nõuab, et Euroopa Parlamendi tegevusele, vahenditele ja meetmetele, mis on seotud kodanikuhariduse edendamisega kõigis liikmesriikides, eelkõige Euroscola jaoks, eraldataks rohkem rahalisi vahendeid; palub komisjonil heaks kiita Euroopa Parlamendi esitatud katseprojektid, mille eesmärk on tugevdada kodanikuharidust; rõhutab vajadust sihtotstarbelise eelarve järele, et töötada välja kogu ELi hõlmav võrreldav testimine kodakondsuse valdkonnas;

59. on seisukohal, et Euroopa tuleviku konverents annab õigeaegse võimaluse mitmetasandiliseks aruteluks poliitika arendamise üle hariduse, noorte ja kultuuri valdkonnas; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles konverentsi hariduse, kultuuri, noorte ja spordi töörühma lõpparuandeid arvesse võtma ja nende põhjal edasi liikuma; on seetõttu veendunud, et hariduse, vähemalt kodanikuhariduse valdkonnas tuleks kasutusele võtta jagatud pädevus, kusjuures selle pädevuse kasutamine ELi poolt ei tohi takistada liikmesriike oma pädevust kasutamast;

60. palub komisjonil kaaluda võimalust toetada igas liikmesriikide omavalitsusüksuses Euroopa Liidu monumendi loomist, et anda kodanikele nähtav Euroopa integratsiooni sümbol;

61. kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et rakendada nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta[23], arvestades, kui paljud seda liiki õppe kaudu omandatud oskused külgnevad kodanikupädevusega, täiendavad seda või on selleks otseselt vajalikud;

°

° °

62. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

 


TEAVE VASTUVÕTMISE KOHTA VASTUTAVAS KOMISJONIS

Vastuvõtmise kuupäev

15.3.2022

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

23

3

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Asim Ademov, Ilana Cicurel, Gianantonio Da Re, Laurence Farreng, Tomasz Frankowski, Romeo Franz, Alexis Georgoulis, Catherine Griset, Sylvie Guillaume, Hannes Heide, Irena Joveva, Petra Kammerevert, Niyazi Kizilyürek, Ryszard Antoni Legutko, Predrag Fred Matić, Dace Melbārde, Victor Negrescu, Niklas Nienaß, Marcos Ros Sempere, Monica Semedo, Andrey Slabakov, Massimiliano Smeriglio, Michaela Šojdrová, Sabine Verheyen, Theodoros Zagorakis, Milan Zver

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliikmed

Alexander Bernhuber, Diana Riba i Giner

 

 


NIMELINE LÕPPHÄÄLETUS VASTUTAVAS KOMISJONIS

 

23

+

ECR

Dace Melbārde

PPE

Asim Ademov, Alexander Bernhuber, Tomasz Frankowski, Michaela Šojdrová, Sabine Verheyen, Theodoros Zagorakis

Renew

Ilana Cicurel, Laurence Farreng, Irena Joveva, Monica Semedo

S&D

Sylvie Guillaume, Hannes Heide, Petra Kammerevert, Predrag Fred Matić, Victor Negrescu, Marcos Ros Sempere, Massimiliano Smeriglio

The Left

Alexis Georgoulis, Niyazi Kizilyürek

Verts/ALE

Romeo Franz, Niklas Nienaß, Diana Riba i Giner

 

3

-

ECR

Ryszard Antoni Legutko, Andrey Slabakov

ID

Catherine Griset

 

2

0

ID

Gianantonio Da Re

PPE

Milan Zver

 

 

Kasutatud tähised:

+ : poolt

- : vastu

0 : erapooletu

Viimane päevakajastamine: 1. aprill 2022
Õigusteave - Privaatsuspoliitika