RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

24.10.2005

esitatud koos taotlusega võtta küsimus inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumise juhtude arutelu päevakorda
vastavalt kodukorra artiklile 115
Esitaja(d): Pasqualina Napoletano, Ana Maria Gomes, Iratxe García Pérez, Karin Scheele
fraktsiooni PSE nimel
Inimõigused Lääne-Saharas

B6‑0561/2005

Euroopa Parlamendi resolutsioon inimõiguste kohta Lääne-Saharas

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone olukorra kohta Lääne-Saharas, eriti oma aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas (2004);

–  võttes arvesse 11. oktoobril 2005. aastal ÜRO peaassamblee poolt vastuvõetud ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni 1495 (2003) poolte vahel sõlmitavale lepingule põhineva Sahara elanike enesemääramise õiguse kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 115;

1.  avaldab heameelt suursaadik Van Valsumi nimetamise üle Lääne-Sahara isiklikuks saadikuks ning hr Francisco Bastagali nimetamise üle eriesindajaks, kes vastutab ÜRO Lääne-Sahara referendumi missiooni (MINURSO) eest, mis peaks kaasa aitama Lääne-Sahara rahuprotsessi taaselustamisele;

2.  toetab õiglast ja lõpplikku lahendust Lääne-Sahara konfliktile, mis põhineb rahvusvahelisele õigusele ja õiguspärasusele, asjaomastele julgeolekunõukogu resolutsioonidele ja eriti 11. oktoobril 2005. aastal ÜRO peaassamblee poolt vastuvõetud resolutsioonile 1495;

3.  nõuab, et Maroko Kuningriik ja Polisario Front, naaberriigid ning Euroopa Liit teeksid ÜROga täielikku koostööd, et viia lõpuni Lääne-Sahara dekoloniseerimisprotsess;

4.  nõuab, et Euroopa Liit toetaks aktiivselt ÜRO jõupingutusi säilitada Lääne-Sahara loodusressursse mitteiseseisva riigina, kus käib dekoloniseerimisprotsess nagu seisab ÜRO õigusasjade asepeasekretäri Hans Correli õiguslikus arvamuses (2002) ning nimetatud konflikti rahumeelset lahendamist;

5.  tervitab kõikide Maroko sõjavangide vabastamist Polisario poolt; avaldab siiski muret teabe kohta, mis viitab inimõiguste rikkumisele Lääne-Saharas kaasa arvatud sõnavabaduse ja liikumisvabaduse valdkondades;

6.  avaldab heameelt Maroko edusammude üle inimõiguste rikkumiste ohvriks langenud inimeste saatuse parandamisel, eriti võrdsuse ja lepituse komisjoni loomise üle;

7.  nõuab, et Maroko ametivõimud viivitamata vabastaksid inimõiguste kaitsjad Aminattou Haidari, Ali Salem Tameki ja 35 teist Sahara poliitvangi ning annaksid teavet enam kui 500 Sahara kadunud isiku saatuse kohta, millest 43 avastati ühishaudadest, mis asusid nende paikade lähedal, kus Maroko ametivõimud neid kinni pidasid;

8.  tunneb muret Amnesty Internationali ja Ülemaailmse Piinamisvastase Organisatsiooni (OMCT) aruannete üle, mis viitavad jämedatele inimõiguste rikkumistele Sahara tsiviilelanikkonna suhtes alates 21. maist 2005; on seisukohal, et selliste ebainimlike tegude osalised ei tohiks jääda karistamata;

9.  tunnistab siiski edusamme, mis on tingitud piinamise keelustamisest ja ohvrite hüvitamisest ning 2004. aasta õigusakti eelnõust, millega piinamine tunnistatakse kuriteoks; märgib, et Marokos kehtib surmanuhtluse suhtes moratoorium ja kutsub Maroko ametivõime üles surmanuhtluse kaotama;

10.  nõuab Sahara elanikkondade kaitsmist ning nende põhiõiguste, eelkõige sõnavabaduse ja liikumisvabaduse austamist vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile ja rahvusvahelistele inimõiguseid käsitlevatele lepingutele ja konventsioonidele;

11.  kavatseb Maroko ametivõimudega ja Polisario Frondi vastutavate isikutega teavitada otsusest 2006. aasta jaanuaris saata delegatsioon Saharasse ning loodab, et delegatsioon saab sinna sõita nii kiiresti kui võimalik ning et ta saab oma missiooni täita erapooletult ja takistusteta;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maroko valitsusele, Polisario Frondile ja ÜRO peasekretärile.