RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

24.1.2007

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2
Esitaja(d): Hélène Flautre, Raül Romeva i Rueda, Milan Horáček, Angelika Beer, Daniel Cohn-Bendit ja Monica Frassoni
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Surmanuhtlus

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B6-0032/2007

B6‑0036/2007

Euroopa Parlamendi resolutsioon surmanuhtluse kohta

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse üldise moratooriumi kohta, eriti 23. oktoobri 2003. aasta resolutsiooni[1];

–  võttes arvesse 6. juunil 1998. aastal vastu võetud suuniseid ELi poliitika kohta kolmandate riikide suhtes surmanuhtluse küsimuses;

–  võttes arvesse ÜRO erinevate organite, kaasa arvatud ÜRO inimõiguste komisjoni poolt vastu võetud resolutsioone surmanuhtluse üldise kaotamise kohta;

–  võttes arvesse ELi avaldusi surmanuhtluse üldise moratooriumi kehtestamise ja surmanuhtluse võimalikult kiire kaotamise toetuseks;

–  võttes arvesse ELi avaldust Saddam Husseini kohtuprotsessis 5. novembril 2006. aastal tehtud kohtuotsuse kohta;

–  võttes arvesse ELi eesistujariigi avaldust surmanuhtluse kaotamise kohta, mis edastati ÜRO Peaassambleele selle 61. istungjärgul 19. detsembril 2006. aastal;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.  arvestades, et oma üldasjade ja välissuhete nõukogu 22. jaanuari 2007. aasta kohtumisel otsustas Euroopa Liit teha surmanuhtluse moratooriumi kehtestamiseks täiendavaid algatusi rahvusvahelistel foorumitel, kaasa arvatud ÜROs, ning propageerida järjekindlalt surmanuhtluse kaotamist vastavalt 1998. aastal vastu võetud suunistele;

B.  arvestades, et 27. juulil 2006 kiitis Itaalia Saadikutekoda ühehäälselt heaks ettepaneku, millega kohustati Itaalia valitsust esitama järgmisel ÜRO Peaassambleel pärast ELi partneritega konsulteerimist, kuid ilma et oleks vaja kõikide ELi liikmesriikide ühehäälset heakskiitu, ettepanekut võtta vastu resolutsioon surmanuhtluse üldise moratooriumi kehtestamiseks, et kaotada surmanuhtlus täielikult kogu maailmas;

C.  arvestades, et surmanuhtluse kaotamine on osa Euroopa Liidu õigustikust ja on üheks Kopenhaageni kriteeriumitest ELiga ühinemise raamistikus;

D.  arvestades, et Euroopa Liit ergutab riike tugevalt kaaluma ühinemist kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise vabatahtliku protokolliga ning samaväärsete piirkondlike vahenditega, millega riigid võtavad endale kohustuse surmanuhtluse alaliseks kaotamiseks;

E.  olles sügavalt mures hukkamiste ohu pärast, mis ripub tuhandete inimeste kohal maailmas, alaealiste hukkamise pärast mõnedes riikides, eriti Iraanis, ja jätkuva arutelu pärast mõnedes surmanuhtluse kaotanud riikides selle õigusaktidesse uuesti sisse viimise üle;

F.  tuletades ses suhtes meelde, et vastavalt Amnesty Internationali 2005. aasta aruandele hukati üle 2000 inimese ja et enamus kõigist teadaolevatest hukkamistest toimus Hiinas (vähemalt 1770 hukkamist) ja Iraanis (vähemalt 94 hukkamist), kellele järgnesid Saudi Araabia (vähemalt 86) ja USA (60);

G.  olles sügavalt mures surmanuhtluse taaskehtestamise pärast Iraagis ja Saddam Husseini ning teiste Iraagi endise diktatuuri tähtsate isikute hukkamise ja selle ärakasutamise pärast meedias mõnede julgeolekujõudude töötajate poolt;

H.  arvestades, et samal ajal jätkub tendents surmanuhtluse ülemaailmse kaotamise suunas; tervitades seda silmas pidades surmanuhtluse täielikku kaotamist Libeerias, Mehhikos, Filipiinidel ja Moldovas viimaste aastate jooksul ning õigusaktidesse terrorismikuritegude puhul surmanuhtluse sisseviimist kavandava seaduseelnõu tagasilükkamist Peruu Kongressi poolt,

1.  kordab oma pikaajalist seisukohta surmanuhtluse vastu kõigil juhtudel ja kõigil asjaoludel ning väljendab veelkord oma veendumust, et surmanuhtluse kaotamine aitab tõsta inimväärikust ja edendada inimõigusi;

2.  kordab oma palvet nõukogu eesistujale, võtta kiireid meetmeid tagamaks, et ÜRO Peaassambleele esitatakse resolutsioon, mis nõuab surmanuhtluse üldise moratooriumi kehtestamist, et kaotada surmanuhtlus täielikult;

3.  nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid teeksid poliitilises ja diplomaatilises valdkonnas kõik võimaliku, et tagada sellele resolutsioonile ÜRO Peaassambleel kõige asjakohasem toetus;

4.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti ÜRO Peaassambleel saavutatud tulemustest esimesel võimalikul täiskogu istungil pärast arutelude lõppu;

5.  ergutab tugevalt ELi liikmesriike, kes ei ole seda teinud – Prantsusmaad, Lätit ja Poolat –, ratifitseerima viivitamatult kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist vabatahtlikku protokolli, mille eesmärgiks on surmanuhtluse täielik kaotamine;

6.  kutsub samal ajal Venemaad – kellega Euroopa Liit peab läbirääkimisi partnerluslepingu sõlmimiseks – ratifitseerima kiiresti kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist vabatahtlikku protokolli ja Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 6, millega nähakse ette surmanuhtluse kaotamine rahuajal; ergutab kõiki Euroopa naabruspoliitika lõunapoolseid riike ratifitseerima ja järgima surmanuhtluse kaotamist puudutavaid rahvusvahelisi lepinguid ja konventsioone;

7.  ergutab nõukogu ja liikmesriike täielikult rakendama suuniseid surmanuhtluse küsimuses ning tegema kõiki poliitilisi ja diplomaatilisi algatusi kolmandate riikide suhtes, mille eesmärgiks on surmanuhtluse täielik kaotamine;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee eesistujale ning kõikidele ÜRO liikmesriikidele.

• [1]  ELT C 82 E, 1.4.2004, lk 609.