RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

8.2.2007

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2
Esitaja(d): Francis Wurtz, Ilda Figueiredo, Helmuth Markov
fraktsiooni GUE/NGL nimel
panus Euroopa Ülemkogu 2007. aasta kevadisele kohtumisele seoses Lissaboni strateegiaga

B6‑0046/2007

Euroopa Parlamendi resolutsioon panuse kohta Euroopa Ülemkogu 2007. aasta kevadisele kohtumisele seoses Lissaboni strateegiaga

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 12. aprilli 2005. aasta teatist majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssete suuniste (2005–2008) (KOM(2005)0141) kohta;

–  võttes arvesse komisjoni 20. juuli 2005. aasta teatist "Majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssed suunised: ühenduse Lissaboni programm" (KOM(2005)0330);

–  võttes arvesse liikmesriikide esitatud 25 riiklikku Lissaboni reformikava;

–  võttes arvesse komisjoni ühenduse Lissaboni programmi rakendamist 2006. aastal;

–  võttes arvesse komisjoni 6. novembri 2006. aasta dokumenti „Tööhõive Euroopas 2006. aastal”;

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 6. novembril 2006. aastal koostatud 2006. aasta sügise majandusprognoose;

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2006. aasta teatist „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel” (KOM(2006)0708);

–  võttes arvesse komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta ettepanekut seoses energiapoliitika ja kliimamuutustega;

–  võttes arvesse 23. ja 24. märtsi 2000. aasta Lissaboni Euroopa Ülemkogu, 23. ja 24. märtsi 2001. aasta Stockholmi Euroopa Ülemkogu, 15. ja 16. märtsi 2002. aasta Barcelona Euroopa Ülemkogu ning 22. ja 23. märtsi 2005. aasta, 15. ja 16. detsembri 2005. aasta ning 23. ja 24. märtsi 2006. aasta Brüsseli Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2005. aasta ja 15. märtsi 2006. aasta resolutsioone Lissaboni strateegia vahehindamise kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

Aeglane majanduskasv, kõrge töötuse määr, suurenev vaesus ja ebavõrdsus – pilt EList 7 aastat pärast Lissaboni tippkohtumist

1.  märgib murega, et alates 2000. aastast on Euroopa Liidu nuhtluseks olnud aeglane majandus- ja tööhõivekasv, kasumlikkuse kandumine töötajatelt tööandjatele, jätkuvalt kõrge töötuse tase, vaesus, sotsiaalne tõrjutus, ebakindel töö ning sissetulekute ebavõrdsus; märgib, et kasumi osakaal võrreldes eurotsooni SKTga on euroalal lähenemas viimase 25 aasta kõrgeimale tasemele, samas kui töötasu osakaal on aastakümnelt aastakümnele vähenenud;

2.  märgib, et keskmine majanduskasv on EL-15s aastakümnelt aastakümnele aeglustunud; tuletab meelde, et alates 2000. aastast oli ELi keskmine majanduskasv 1,4%, mis jäi alla ajavahemiku 1991–2000 2,6%le; märgib, et prognoosid näitavad uut majanduskasvu aeglustumist pärast 2006. aastat ning et majanduse elavnemist ei ole oodata;

3.  märgib, et ajavahemikul 2000–2005 suurenes ELis töötus ühe miljoni inimese võrra, ning samas suurenes tohutult ebakindla töö osakaal – tähtajalise lepinguga töötas üle 4,7 miljoni töölise ning lisaks tegi vähemalt 1,1 miljonit inimest mittevabatahtliku osalise tööajaga tööd; rõhutab, et isegi kui töötuse määra vähenemist näitavad prognoosid paika peavad, on ELis ikkagi jätkuvalt vastuvõetamatult suur hulk – 17 miljonit – töötut; märgib, et 25% tööjõust töötab mittetüüpiliste lepingutega (tähtajalised, osalise tööajaga, ooteajaga ja ilma tööajata töölepingud, samuti ajutised esinduslepingud ning vabakutseliste lepingud) ning koos füüsilisest isikust ettevõtjatega moodustab see koguni 41% kogu tööjõust, mis näitab, kui ebakindlaks on ELis töötingimused praeguseks muutunud;

4.  rõhutab, et sissetulekute ebavõrdsus on alates 2000. aastast suurenenud – 20% rikkaimate ja 20% vaeseimate sissetulekute vahe suurenes 4,5 korralt 4,8 korrani; tuletab meelde, et pärast 2000. aastat langes ELis keskmise reaalpalga kasv 0,7%le võrreldes ajavahemikul 1995–2000 toimunud 1,2% kasvuga; rõhutab, et alates 2000. aastast kandsid töötajad 33% kasumlikkusest tööandjatele;

5.  märgib sügava murega, et vaesumisohu näitaja on EL-15s suurenenud 15%lt 2000. aastal 17%ni 2004. aastal, mis tähendab ELi rikkaimates riikides vaeste arvu suurenemist peaaegu 9 miljoni inimese võrra; rõhutab, et ELis elab peaaegu 72 miljonit inimest allpool vaesuspiiri ning peaaegu pooli neist ohustab alaline vaesus, kusjuures vastuvõetamatult suur arv vaeseid on lapsed ja vanurid;

Uus-liberalismi tagajärjed – praegune majandus- ja rahanduspoliitika tuleb peatada

6.  rõhutab, et 2000. a märtsis toimunud Euroopa Ülemkogul määratletud Lissaboni strateegia, millel oli Euroopa kahe peamise tööandjate organisatsiooni – UNICE (Euroopa Tööandjate Föderatsioon) ja ERT – selge toetus, on olnud Euroopa Liidu peamine vahend munitsipaalettevõtete ja avalike teenuste liberaliseerimise ja erastamise edendamisel, tööturu paindlikkuse ja kohanemisevõime edendamisel, ning mõõdukamate palkade ja sotsiaalkindlustuse, sealhulgas pensionite ja tervishoiu valdkonna avamisel erasektorile; kahetseb, et Lissaboni strateegia taaselustamine 2005. aastal rõhutab veelgi uus-liberaalset sisu ning tuletab meelde, et see sisu on võetud üle kõikide liikmesriikide vastavatesse riiklikesse arenguprogrammidesse, mis ohustab sotsiaalset mõõdet ning eirab ELi erinevate liikmesriikide majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid probleeme;

7.   rõhutab, et ühenduse Lissaboni programm ja riiklikud reformiprogrammid ülevaadatud Lissaboni strateegia raames on vahendid, mille abil saab põhjendada ja käivitada samad struktuurireformid kõikides liikmesriikides, sealhulgas tööturu ja sotsiaalse kindlustusega seotud reformid, millel on tõsised majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning, mida tugevdavad ühtsed suunised ning stabiilsuse ja kasvu pakt; on seisukohal, et need reformid ohustavad töötajate, pensionäride, avalike teenuste kasutajate ning tarbijate õigusi;

8.  võtab teadmiseks komisjoni iga-aastase arenguaruande ning kahetseb komisjoni põhiprioriteetide erapoolikust avatud äripotentsiaali ja erainvesteeringute suhtes, eriti:

• i)õigustades sotsiaalkindlustuse edasist erastamist, sotsiaalse kasu vähendamist ning kohustusliku ja kehtiva pensioniea tõstmist;
• ii)nõudes kooskõlas komisjoni tööõiguse rohelise raamatu soovitustega tööturu paindlikkuse suurendamist „paindlikkuse ja turvalisuse” uue kontseptsiooni kaudu võrdselt „tööalase konkurentsivõime” kontseptsiooniga;
• iii)sidudes teadusuuringutesse ja haridusse tehtavad investeeringud vabaturu muutliku olukorraga ning seeläbi õigustades teadmiste, hariduse ja teadusuuringute (Bologna protsess) tulutoovust;
• iv)nõudes energiaturgude liberaliseerimist ning seades prioriteediks teenuste siseturu lõpuleviimise;

9.  rõhutab, et Lissaboni strateegia eesmärgid – majanduskasvu suurenemine keskmiselt 3%, täistööhõive saavutamine, luues 20 miljonit uut töökohta, teadus- ja arendustegevuse kulutuste suurendamine 3%ni ühenduse SKTst – on suuresti saavutamata; märgib, et vastavalt komisjoni andmetele on majanduskasv olnud peaaegu pool seatud eesmärgist, töökohtade loomisel on saavutatud veerand seatud eesmärgist (arvestamata loodud töökohtade kvaliteeti, tööjõu suurenemist ning praegust kõrget töötuse taset) ning kulutused teadus- ja arendustegevusele on olnud vähem kui 2% SKTst, nagu see oli ka 2000. aastal;

10.  rõhutab, et käimasolev turgude liberaliseerimise ning munitsipaalettevõtete erastamise protsess ei ole kaasa toonud märkimisväärset edasiminekut hindade, teenuste kvaliteedi või riiklike kulutuste osas; märgib, et vastupidiselt on tarbijate ja avalike teenuste kasutajate ühendused täheldanud hindade kasvu, teenuste kvaliteedi langust ning nende maksumuse tõusu; märgib lisaks, et liberaliseerimine on kaasa toonud töökohtade vähenemise vastavates sektorites ning eramonopolide tekke, mis seab ohtu töötajate, avalike teenuste kasutajate ja tarbijate õigused;

11.  on seisukohal, et ELi rahandus- ja maksupoliitika on olnud piirav, tulenedes hinnastabiilsuse ning eelarve konsolideerimise üldisest eesmärgist, mis on kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga; rõhutab, et euro kasutuselevõtu nominaalse lähenemise protsessil ning edasisel kasutamisel on olnud negatiivne mõju majandus- ja tööhõive kasvule, sotsiaalsele ja majanduslikule ühtekuuluvusele, ELi liikmesriikide vahelisele tegelikule lähenemisele ning riiklikele investeeringutele, seades ohtu praeguse majanduse aeglase taastumise ning töötusega võitlemise;

12.  juhib tähelepanu töötajate, tarbijate ja avalike teenuste kasutajate tugevale vastuseisule käimasoleva liberaliseerimisprotsessi, tööturu ja sotsiaalkindlustuse reformi suhtes ning kutsub kevadist Euroopa Ülemkogu sellega arvestama ning kaasama ametiühingute, avalike teenuste kasutajate ning tarbijakaitse organisatsioonide ettepanekuid;

13.  avaldab kahetsust seoses 2005. aasta detsembris Euroopa Ülemkogul saavutatud kokkuleppega finantsperspektiivi (2007–2013) alal, eriti seoses vähendamistega struktuurifondide vallas (0,41%lt ELi RKTst 0,37%ni) ning sotsiaal-, keskkonna-, teadusuuringute-, kultuuri ja haridusprogrammides; avaldab kahetsust eesmärkide muutumise pärast vastavalt mitteratifitseeritud Euroopa põhiseaduses sätestatud prioriteetidele konkurentsi ja konkurentsivõime ning turvalisuse ja militariseerimise osas, eeskätt ühtekuuluvuspoliitikast vähemalt 2/3 eraldamise pärast Lissaboni strateegia eesmärkide rahastamiseks; on seisukohal, et ELi RKTst 1,045% suurune keskmine kulude tase on äärmiselt ebapiisav laienenud ELi sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste probleemidega tegelemiseks ning ühtekuuluvuse vajadustega toime tulemiseks;

14.  rõhutab ELi eelarve kaalu vähenemist, nagu see toimus juba viimase finantsperspektiivi 2000–2006 (Agenda 2000) puhul, kus omavahendite ülemmäär oli esimest korda jäetud muutmata, hoolimata laienemisest 10 uue liikmesriigi võrra, mille sissetulek elaniku kohta oli umbes 40% ELi keskmisest; avaldab kahetsust, et 2007. aasta eelarve järgib sama trendi kui alates 1997. aastast algava perioodi eelarved, kus ELi eelarvekulude taset on vähendatud umbes 1%le ELi RKTst ning alla finantsperspektiivide ülemmäärasid; tuletab meelde, et USA föderaaleelarve on umbes 18/20% oma RKTst ning erinevate majandusteadlaste arvates peaks see tase olema ELi eelarve puhul kaks kuni neli korda kõrgem, et panustada märkimisväärselt ELis investeerimisele ja ümberjaotamisele;

Uus strateegia, uus tee Euroopa jaoks – täielik tööhõive, rahuldavad töökohad, äraelamist võimaldav palk, sotsiaalne ja majanduslik ühtekuuluvus ning sotsiaalne kaitse kõikidele

15.  on seisukohal, et on vaja peatada praegused ELi poliitikad, kui me soovime tõhusalt tegeleda majanduse jätkusuutliku kasvu, töötuse, vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja (sissetulekute) ebavõrdsuse probleemidega; rõhutab, et uut strateegiat on vaja Euroopa jaoks sellise uue tee ehitamiseks, mis tagab täieliku tööhõive, rahuldavad töökohad, äraelamist võimaldava palga, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse ning sotsiaalne kaitse kõikidele, võimaldades kõrgeimad elustandardid; see tee võtab kuulda iga liikmesriigi, eriti vähem arenenud liikmesriikide, arenguvajadusi ning edendab tõelist lähenemist ning aitab vähendada liikmesriikide vahelisi arengu erinevusi ning praegust majanduslikku, sotsiaalset ja regionaalset ebavõrdsust;

16.  on seisukohal, et EL peab oma poliitilise töökava esimeseks prioriteediks seadma rikkuse loomise (suurenenud tootlikkuse), ümberjaotamise (võitluse sissetulekute erinevustega) ning tõrjutusega (töötusega) võitluse; märgib, et kõikide nende küsimustega tegelemisel tuleb lähtuda „töökesksusest”;

17.  nõuab seetõttu Lissaboni strateegia asendamist ülalnimetatud põhimõtetel põhineva "Euroopa solidaarsuse ja säästva arengu strateegiaga", mis hõlmab uut ELi majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikat, et edendada investeeringuid:

• i)töökvaliteeti selle kõikides aspektides (töötasu, stabiilsus, töötingimused ja väljaõpe) ning erialase ettevalmistuse parandamisse, et saavutada kõrgelt koolitatud ja haritud tööjõu olemasolu;
• ii)üldisesse ja tööstust toetavasse infrastruktuuri;
• iii)avalikesse teenustesse nende kvaliteedi parandamise eesmärgil;
• iv)tugevasse ühtekuuluvuspoliitikasse, et edendada sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust;
• v)keskkonnakaitsesse ja ökotehnoloogiasse;
• vi)töö-, sotsiaal-, keskkonna- ja ohutusstandarditesse, et saavutada kõrgeimateks standarditeks vajalik kooskõla;
• vii)sotsiaalmajandusse;

   viii)   sotsiaalkaitsesse, et kaotada vaesus ning võidelda sotsiaalse tõrjutusega;

• ix)(avalikesse) teadusuuringutesse ja arendustegevusse, et tagada selle kasu kõikidele;
• x)kultuuri ja kodanikuosaluse edendamisse;
• xi)majanduse progressiivsesse „dematerialiseerimisse”;

18.  rõhutab, et ELi uus strateegia vajab makromajanduslikku raamistikku, mis toetaks säästvat arengut, progressiivtöötasul põhinevat tugevdatud keskkonnahoidlikku sisenõudlust ning õigustega tagatud täistööhõivet ja majanduslikku ühtekuuluvust; soovib sellega seoses majanduskasvu ja tööhõivet toetavat rahandus- ja maksupoliitikat, mis toob ELile ja selle liikmesriikidele ühise, paindliku ja koordineeritud areneva maksupoliitika, põhinedes:

• i)Euroopa Keskpanga rahapoliitika lõdvendamisel ja institutsioonilisel reformil, mis põhineb demokraatlikul ja poliitilisel kontrollil ning majanduslikul ja sotsiaalsel huvil, mis väljendub spetsiaalsetes majanduskasvu ja tööhõive eesmärkides, mis juurutatakse samaaegselt muutusega peamises eesmärgis – hindade stabiilsuses;
• ii)stabiilsuse ja kasvu pakti tühistamisel samaaegselt tööhõive ja kasvu pakti kehtestamisega, mis edendab avalikke investeeringuid, parandab nende tõhusust ning kehtestab konkreetsed majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaalased kriteeriumid, mis on spetsiaalselt koostatud vastavalt iga liikmesriigi konkreetsetele vajadustele, eeskätt töötuse vähendamise eesmärgil;

   (iii) Euroopa ühtsel investeerimisstrateegial, luues „ELi investeerimisprogrammi säästvaks arenguks ja tööhõiveks”, mis hõlmaks vähemalt 1% ELi SKTst ning mis täiendaks liikmesriikide sarnaseid püüdlusi avalike investeeringute osas; rõhutab, et finantsperspektiiv 2007–2013 peab viima ELi eelarve tegeliku suurenemiseni, et edendada seda programmi ning nõuab selle läbivaatamist;

• iv)euroalal valuutatagatisfondi loomisel, et reageerida asümmeetrilise mõjuga majanduslangustele;

19.  nõuab uut sotsiaalpoliitika kava, mille eesmärgid peaksid olema järgmised:

• i)integreeritud ja ühtse ühiskonna arendamine, mis eeldab stabiilset tööhõivet ja töötajate õiguste järgimist soosivaid meetmeid;
• ii)sugupoolte võrdõiguslikkusel põhineva ühiskonna edendamine ja diskrimineerimise kõikide avaldumisvormide vastu võitlemine;
• iii)loodud jõukuse jaotumine kõikide heaolu suurendamiseks, mis eeldab riiklikke üldiseid hoolekandesüsteeme ja kõikidele tagatud juurdepääsu kvaliteetsetele avalikele teenustele, sealhulgas tervishoiule, haridusele ja elamispinnale;
• iv)sotsiaalpoliitika, mis arvestab kõikide ühiskonna rühmadega;
• v)osalusdemokraatia kui osa sotsiaal- ja tööhõivepoliitika erinevatest valdkondadest;

20.  nõuab uut keskkonnapoliitika kava, mille eesmärgid peaksid olema järgmised:

• i)majanduskasvu lahtisidumine energia-, loodusvarade ja toormaterjalide tarbimise kasvust, samaaegselt selle vähendamisega;
• ii)liimesriikide reguleerivate raamistike ja kontrollisüsteemide toetamine, mis väldivad majanduse keskkonnamõjusid nagu reostus ning kasvuhoonegaaside heitmed;
• iii)nende investeeringute toetamine, mis edendavad jäätmete vähendamist, materjalide taaskasutamist ja ringlussevõtmist, samuti ohtlike tööstusjäätmete ning mürgiste jäätmete vähendamist ja ümbertöötlemist;
• iv)puhtamate ja ohutumate transpordisüsteemide edendamine koos investeerimisega kvaliteetsesse ühistransporti;
• iv)investeerimine keskkonnasäästlikesse tehnoloogiatesse, keskkonnaalastesse uuendustesse ning keskkonnaalasesse tõhususse;

Uus strateegia paremate palkade, sissetulekute vähendatud ebavõrdsuse ja vaesuse kaotamise kohta

21.  tuletab meelde progressiivtöötasu poliitika olulisust sisenõudluse suurendamisel, sotsiaalse kaasamise edendamisel ning võitluses sissetulekute ebavõrdsusega; kahetseb, et ELi poliitika näeb palkasid kuluna, mitte rahvamajanduse kogutulu osana, mis kulutuste kaudu toetab majandus- ja tööjõukasvu; kahetseb sellega seoses asjaolu, et mõõdukamad palgad on jätkuvalt komplekssete suuniste üks eesmärk, olles kooskõlas Euroopa Keskpanga hinnastabiilsuse inflatsioonipoliitikaga;

22.  on seisukohal, et seadustatud alampalk on sissetulekute ümberjaotamise poliitika oluline vahend, tagab palkade ning sissetulekute alammäära, aidates võitluses palkade ja sissetulekute ebavõrdsusega, madalapalgaliste töötajate osas ning vaesusega; palub kõikidelt ELi liikmesriikidelt kindlat pühendumist seadustatud alampalkade rakendamisel; nõuab kõikides liikmesriikides seadustatud alampalkade suuruse koordineeritud suurendamist;

23.  tunneb muret suure arvu töötajate pärast, kes hoolimata palga saamisest elavad allpool vaesuspiiri; nõuab ELilt pühendumist nn „madalapalgaliste töötajate” kaotamist 2010. aastaks;

24.  märgib sissetulekute suurt ebavõrdsust ELis ning rõhutab selle seoseid palkade suure ebavõrdsusega; nõuab ELilt, et see võtaks oma ülesandeks vähendada aastaks 2010 sissetulekute ebavõrdsust poole võrra vastavalt S80/S20 ja S90/10 struktuurinäitajatele ning kutsub kevadist Euroopa Ülemkogu üles seadma seda oma eesmärgiks;

25.  märgib suurt vaesuse määra ELis ning vajadust selle kaotamiseks; nõuab ELilt pühendumist vaesusohu määra poole võrra vähendamisel ELis ning laste vaesuse kaotamist 2010. aastaks; avaldab kahetsust, et komisjoni hiljutised kevadraportid, kevadise Euroopa Ülemkogu järeldused ja riiklikud reformiprogrammid ei näe prioriteedina sotsiaalset hõlvamist; nõuab vaesusohu määra struktuuriliste näitajate, mis põhinevad 70% mediaansissetulekul, lisamist;

26.  märgib, et rahalise vaesusega saab võidelda selliste instrumentidega nagu liikmesriikide makstavad sotsiaalsed alamtoetused ning rõhutab, et sotsiaalsete alamtoetuste kehtestamine vaesuse tasandil kaotaks rahalise vaesuse; palub komisjonil esitada eriteatis vaesuse ja sellega võitlemise kohta ning selle kohta, kuidas ELi eelarve saaks täiendada liikmesriikide meetmeid;

Uus strateegia täieliku tööhõive, töökvaliteedi ja töökaitse kohta

27.   on seisukohal, et tööhõive peaks olema kõikide ELi poliitikavaldkondade peamine mure ning majandus- ja rahanduspoliitika põhieesmärk; rõhutab, et töö pole mitte ainult sissetuleku allikas vaid ka sotsiaalse hõlvamise põhiküsimus kõikides ühiskonnavaldkondades ning isikliku arengu küsimus; märgib, et 2005. aastal oli EL-15s tööhõive määr 65,2% ning ELis 63,8%, mis on kaugel Lissaboni strateegia 70% eesmärgist 2010. aastaks; nõuab ELi pühendumist selle eesmärgi saavutamisele ning nõuab järgmiselt Euroopa Ülemkogu kevadiselt kohtumiselt tööhõivemäära 70% eesmärgi suurendamist 5 protsendipunkti võrra; rõhutab, et tööhõive suurenemine ei too endaga tingimata kaasa töötuse vähenemist ning on seetõttu seisukohal, et ELi prioriteet peaks samuti olema töötusega tegelemine ning nõuab ELilt pühendumist ELi keskmise töötuse määra vähendamisele 4 protsendipunkti võrra 2010. aastaks;

28.  lükkab tagasi uue paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsiooni, mille komisjon juurutas strateegia osana, mis on seotud Lissaboni strateegiaga ning tööõiguse reformi rohelise raamatuga ning mis on määratletud kui piisavalt paindlike töölepingute kombineerimine ühendatud tööturupoliitikatega, mis toetavad ühelt töölt teisele üleminekut, s.t töö (ja palga) kohandamist liikmesriikide avaliku teenistuse asutuste äritsükliga, võttes enda kanda tööjõu taaskasutamise ja rotatsiooni kulud; leiab, et kõnealune kontseptsioon on paralleelne „tööalase konkurentsivõime” mõistega, millega töö saamise kohustus lasub töötajal; rõhutab, et mõlemad kontseptsioonid soodustavad tööjõuturu piirangute vähendamist ning vallandamiste liberaliseerimist, ohustades sotsiaalset ühtekuuluvust ning töökvaliteeti; hoiatab asjaolu pärast, et selle strateegia taga on samuti töötuse toetuskavade läbivaatamine, mille eesmärk on toetuste ja nende kestuse vähendamine;

29.  rõhutab, et paindliku tööturu edendamise, ebakindla töö ning töökvaliteedi parandamise vajaduse vahel on vasturääkivus; märgib, et tööturu reformidele on järgnenud tootlikkuse vähenemine; kutsub komisjoni üles koostama teatist, mis käsitleb seoseid töökvaliteedi ja tootlikkuse vahel;

30.  kahetseb, et enamus riiklikke reformiprogramme keskendub ainult mõistele „rohkem” töökohti, jättes kõrvale mõiste „paremad” töökohad, mis on probleemi teine tahk; rõhutab, et töökvaliteedi edendamise probleemile ei ole iga-aastases arenguaruandes või riiklikes reformiprogrammides piisavalt tähelepanu pööratud ning leiab, et töökvaliteet peaks kujunema ELi prioriteediks kuna see on tihedalt seotud elukvaliteedi, sotsiaalse kaasamise ja tootlikkusega; kutsub komisjoni üles looma ühenduse eriprogramm, et täiendada riikide meetmeid töökvaliteedi parandamisel ning parimate tavade jagamisel piisavate rahaliste vahenditega;

31.  kutsub kevadist Euroopa Ülemkogu üles seadma eesmärgiks, et pooled ELi tähtajalise lepinguga töötajatest saaksid 2010. aastaks tähtajatu lepingu ning looma ergutusvahendite erikava, et edendada tööstabiilsust, mida toetataks ELi eelarvest; palub ELi ja liikmesriike töötada tööturupoliitikate kaudu välja meetmed, et luua võimalused täistööajaga töökohtade loomiseks mittevabatahtlike osalise tööajaga töötajate jaoks; nõuab, et EL pühenduks mittevabatahtliku osalise tööajaga töö vähendamisele;

32.  rõhutab, et aktiivsete tööturupoliitikate puhul on ainult väljaõppel oluline mõju tööturu kogumahule; rõhutab vajadust, et Euroopa Sotsiaalfond peaks jätkuvalt kõrgeks prioriteeks väljaõpet, mida on kohandatud vastavalt liikmesriikide erivajadustele ning väljendab muret, et struktuurivahendite eraldamine Lissaboni strateegia jaoks viib raha väljaõppe meetmetelt teistele aktiivse tööturu poliitikatele; rõhutab, et väljaõpet saavate töötajate osakaal on ikka veel liiga väike ning erasektor ei ole piisavalt panustanud väljaõppe edendamisse; palub tööandjatel seada väljaõpe kõrgeks prioriteediks ning luua tingimused väljaõppeks töökohal; on seisukohal, et väljaõppeaeg tuleks lugeda tööaja hulka;

33.  rõhutab, et töötingimuste parandamine on töö kvaliteedi tagamise esmatähtis aspekt; tunneb sügavat muret seoses paindliku töökorraldusega tööjõu kohandamiseks tootmistsükliga, tööõnnetusi silmas pidades selliste kontseptsioonide mõju üle töötajate tervisele nagu kasin tootmine ja töö kiirendamine; on seisukohal, et komisjoni ettepanek tööaja direktiivi muutmiseks, kui seda rakendatakse, halvendab olukorda; kutsub komisjoni üles esitama teatist käesoleva aja ELi tööga seotud ettepanekute mõju kohta töötajate tervisele;

34.  kutsub ELi üles seadma eesmärgiks tööaja vähendamise palka vähendamata, et luua uusi töökohti ja suurendada tootlikkust; kutsub seetõttu komisjoni üles võtma tagasi tööaja direktiivi muutmise ettepanek; kutsub liikmesriike üles kooskõlastama jõupingutusi tööaja järkjärguliseks vähendamiseks aastaks 2010 ja rõhutab lühiajalise eesmärgina 35-tunnist töönädalat; on seisukohal, et tööaja vähendamine ilma palkade alandamiseta peaks olema eraldi eesmärk ja vahend ühiskondliku heaolu tagamiseks;

35.  on seisukohal, et jätkuv tööõiguse muutmine, ebatüüpilised töölepingud, kapitali liikuvus ja kõrge töötuse määr kahjustavad ametiühingute võimu; rõhutab tugevate ametiühingute tagamise tähtsust ja nende õigusi asendamatus kapitali ja töö ebavõrdse suhte tasakaalustamise protsessis ning iga tööhõivele suunatud eesmärgi toetamisel majandus- ja rahanduspoliitikas;

Solidaarsuse ja parema heaoluriigi uus strateegia

36.  rõhutab, et Lissaboni strateegia peab muudatuste laia koalitsiooni loomiseks püüdma pigem hoolekandesüsteeme parandada kui neid nõrgestada, nagu Lissaboni strateegias kavandatud (tagades sotsiaalse kaitse haiguse, pensioni, töötuse ja teiste sotsiaalsete vajaduste korral), ning ei avalda negatiivset survet sotsiaalsetele standarditele; on seisukohal, et see peaks olema kindel kohustus solidaarsuse saavutamiseks ELis;

37.  rõhutab, et heaoluriigi aluseks peaks olema riiklik ja nõuetekohaselt rahastatud sotsiaalkindlustussüsteem, mis katab elu ja tööga seotud riskid, millel on riiklik põlvkondadevahelisel ümberjaotusskeemil põhinev pensionisüsteem, et tagada sotsiaalne kaitse ja solidaarsus põlvkondades ning põlvkondade vahel; on sügavalt mures, et jätkusuutlikke pensioneid käsitlevad teise põlvkonna riiklike strateegiaprogrammide peamised suunised toetavad hoolekande erastamist, pensioniea tõstmist ning soodustuste vähendamist;

38.  on seisukohal, et ei ole õigustatud komisjoni ja nõukogu surve Lissaboni strateegia kaudu veelgi lõhkuda/erastada erapensionisammast ning tõsta kehtivat kohustuslikku pensioniiga; lükkab tagasi kõik katsed tõsta kohustuslikku pensionile minemise vanust; eitab pensionisüsteemide peatse kokkukukkumise müüti ja on seisukohal, et võimalikud probleemid on ühtmoodi olemas mis tahes kapitali suurendamise või sotsiaalkindlustuse eraarvepidamissüsteemi puhul, mida süvendab finantsturgude volatiilsuse tõttu suurenenud finantsrisk, arvestades, et seda põhjustab majanduslik ja tööhõivest tingitud surve;

39.  rõhutab, et parim viis sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse tagamiseks on täieliku tööhõive saavutamine koos sellega kaasnevate õigustega, progressiivne palgapoliitika ja võõrtöötajate täielik integratsioon/legaliseerimine, võrdsem sissetulekute jaotamine, piisav tootlikkuse kasv ning koordineeritud võitlus deklareerimata tööga; peab oluliseks tagada ja suurendada tööandjate sissemakseid sotsiaalkindlustusse; rõhutab vajadust leida riiklike sotsiaalkindlustusskeemide rahastamiseks uusi vahendeid, näiteks maksud kapitalituru tehingutele;

40.  rõhutab, et sotsiaalkindlustuse rahastamisvahendeid tuleks ajakohastada, võttes arvesse tehnoloogilist arengut ja kapitalimahuka ettevõtluse panust rahvamajanduse kogutulusse; on seisukohal, et üksnes palkadel põhineva sotsiaalkindlustuse sissemaksete süsteemiga karistatakse töömahukaid ettevõtteid; arvab, et täiendav, ettevõtte lisandväärtusel põhinev vahend aitaks tagada maksude suuremat õiglust ja tagada sotsiaalkindlustussüsteemile uued rahastamisvahendid;

41.  rõhutab, et on vaja poliitikat, mille abil saavutada naiste ja meeste võrdõiguslikkus (nt võrdne töötasu, lapsehoolduspuhkus, juurdepääs kvaliteetsele tööhõivele), luua paremad võimalused töö- ja eraelu ühendamiseks; märgib vajadust tagada nii noortele kui eakatele tõhusam hariduslik ja sotsiaalne infrastruktuur, sealhulgas rohkem (ja paremaid) võimalusi õppeks, (taskukohaseks) lapsehoolduseks, õendusabiks ja eakate hooldamiseks; tuletab liikmesriikidele meelde 2002. aasta Barcelona tippkohtumisel võetud kohustust, et aastal 2010 võimaldavad nad päevahoiukohti rohkem kui 33%-le alla kolmeaastastest lastest ja 90%-le lastest alates kolmandast eluaastast kuni kooliminekueani, taotleb selle kohustuse täielikku täitmist ja täiendamist;

42.  rõhutab, et diskrimineerimisega võitlemiseks on vaja meetmeid, eelkõige uute õigusloomega seotud algatuste kaudu naiste, sisserändajate ja puudega inimeste õiguste valdkonnas, juhib tähelepanu vajadusele tugevdada sidet Euroopa Sotsiaalfondiga, et pakkuda viimasele vajalikku rahalist toetust ja tagada riiklikele parlamentidele, selles valdkonnas tegelevatele valitsusvälistele organisatsioonidele ja tööturu osalistele võimalus tõeliselt osaleda;

43.  tuletab meelde komisjoni strateegiat uute tööhõiveallikate kohta, eelkõige edendades kohalikke ühendusepõhiseid teenuseid, sotsiaalteenuseid, isikuteenuseid, kultuuriteenuseid ja keskkonnaalaseid elukutseid; on sügavalt mures, et seda strateegiat võidakse töötuse varjamiseks ära kasutada madala töötasuga alltööhõive ja nn minitöökohtade loomiseks; arvab, et kõnealune strateegia peaks keskenduma loodavate töökohtade kvaliteedile ja stabiilsusele, et tulemuseks ei oleks nn minitöökohtade teke;

44.  arvab, et sisserändepoliitika peaks edendama ümberasujate edukat majanduslikku ja sotsiaalset integratsiooni, mis aitaks samuti kaasa sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkusele; on seisukohal, et tõhus sisserändepoliitika sõltub ka täielikku integratsiooni eesmärgiks seadva laiaulatusliku ja ennetava strateegia rakendamisest, mis hõlmaks sotsiaalseid, majanduslikke ja kodanikke puudutavaid meetmeid;

Tugevdatud avalike teenuste ja reguleeritud kapitaliturgude uus strateegia

45.  lükkab tagasi komisjoni ja nõukogu ELi tasandil propageeritava vabastamise, erastamise ja liberaliseerimise strateegia; on seisukohal, et uus strateegia peaks keskenduma suuremale arvule ja parematele avalikele teenustele, riigi rolli tugevdamisele turu reguleerimisel, turul osalemisel ja turule sekkumisel ning paremale regulatiivsele raamistikule eelkõige kapitaliturgudel;

46.  tunnustab avalike teenuste ja nende võimaldamise tähtsust sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel ELis; kritiseerib tugevalt moonutusi riigi kui üldhuviteenuste pakkuja suhtes ja nõuab, et riiklikud kaubad paigutatakse riikliku sektori juhtimise alla; avaldab eelkõige tõukefonde silmas pidades kahetsust avaliku ja erasektori partnerluse laiendatud kasutamise ja selle ELi tasandil propageerimise üle; rõhutab, et sellist partnerlust kasutatakse erastamiste varjamiseks ja avalike teenuste osutamise õõnestamiseks;

47.  väljendab kahetsust teenuste direktiivi vastuvõtmise üle ELi teenuste liberaliseerimise osas ja hoiatab selle rakendamise tagajärgede eest; tunnistab teenuste sektori majanduslikku tähtsust majandusele ja töökohtade loomisele, kuid on seisukohal, et teenuste liberaliseerimine soodustab tööjõu vabastamist ja sotsiaalset ning keskkonnaalast dumpingut ja ohustab avalikke teenuseid, töökohti ning sotsiaalseid ja tarbijaõigusi; rõhutab, et valitsused kaotavad reguleeriva ja järelevalvega seotud rolli välisettevõtete teenuste osutamise üle oma territooriumil, aidates kaasa turu edasisele vabastamisele; lükkab tagasi majanduslike ja mittemajanduslike üldhuviteenuste kunstliku eristamise ja rõhutab, et selliselt asetatakse avalikud teenused direktiivi reguleerimisalasse;

48.  nõuab avalike teenuste ja kommunaalettevõtete jätkuva liberaliseerimise viivitamatut peatamist; taotleb komisjonilt põhjaliku uuringu esitamist liberaliseerimise mõju kohta hindadele, teenuste kvaliteedile ja töökohtadele;

49.  on seisukohal, et praegused kulutasuvusekspertiisid või „parema õigusloome“ algatuse käigus pakutud „konkurentsivõime“ hindamised soosivad ärihuve ning nende peamine eesmärk on konkurentsi või ettevõtte kasumlikkust ohustavate õigusaktide tagasivõtmine ja vabastamise propageerimine; on seisukohal, et mõju hindamised ei peaks kahtluse alla seadma kehtivate või esitatud õigusaktide algseid eesmärke, eelkõige töökaitse, sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja tarbija õiguste vallas;

50.  rõhutab vajadust luua ELi tasandil regulatiivne raamistik äriühingute ELis ja EList välja ümberasumise karistatavaks tegemiseks; on seisukohal, et riigiabi äriühingutele nii riiklikul kui ELi tasandil peaks olema seotud nende pikaajaliste kohustustega regionaalarengu ja tööhõive osas ning anda ei tohiks abi, mida võidakse kasutada ümberasumise propageerimiseks; taotleb töötajate esindajate tugevdatud rolli äriühingute juhatustes ja struktuuriga seotud juhtimisotsuste tegemisel;

51.  rõhutab finantskriisi suurenenud ohtu kapitaliturgude vabastamise tõttu ja nende ülemaailmselt suurenenud volatiilsust, koos „kasiinotegevusega,“ mis on alaline oht tegelikule majandusele; lükkab tagasi Lissaboni strateegias sisalduvas finantsteenuste tegevuskavas ette nähtud vabastamise;

52.  rõhutab, et igale finantstehingule – aktsiad, võlakirjad, valuuta ja tuletisväärtpaberid – Tobin’i valuutaturgude ettepaneku vaimus kehtestatav väikemüügimaks karistaks lühiajalisi omandamisi, vähendades spekulatsioone ja finantsturgude volatiilsust; on seisukohal, et see ettepanek annaks valitsustele vahendi sekkuda otse finantsturgudesse; rõhutab, et see võiks anda lisavahendeid maksubaasi õõnestamisega võitlemiseks ja leevendada tööle seatud maksukoormat; meenutab, et 0,5%-line igale finantstehingule seatav finantsinstrumendi riskist sõltuvate erinevate astmetega maks annaks summa, mis võrdub igal aastal ELi eelarvega; kutsub liikmesriike üles kooskõlastama jõupingutusi sellise maksu kehtestamiseks;

53.  taotleb paremat ja rangemat reguleerivat raamistikku pankadele ja teistele finantseerimisasutustele; peab oluliseks „sularaha säilitamise“ instrumente või alammäära nõudeid, mis tähendab, et finantseerimisasutused säilitavad osa laenudest ja investeeringutest sularahas; on seisukohal, et seda liiki instrumenti võiks kasutada pankade laenupoliitikasse sekkumiseks, eelkõige lubades seesugust sularaha säilitamist soodusintressiga mikrokrediidi, mikroettevõtete ja väikeettevõtete rahastamiseks ning sotsiaalprojektideks nagu sotsiaalmajutus;

54.  märgib maksudest kõrvalehoidumise ja maksubaasi õõnestamise probleemi ning selle mõju tuludele ja eelarvekahju riiklikul tasandil; nõuab liikmesriikide kindlat kohustust keelustada maksuparadiisid ja off-shore tegevus ELis aastaks 2010 ning palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel võtta kindel kohustus maksuparadiiside ja off-shore tegevuse keelustamiseks ülemaailmselt;

Kõigi hüvanguks teadustegevusse, haridusse ja innovatsiooni investeerimise uus strateegia

55.  usub, et arengut stimuleeriv makromajanduspoliitika peab olema suunatud keskkonnaalaste uuenduste ning teadus- ja arendustegevuse edendamisele, et saavutada säästva arengu üldpoliitika ning aidata kaasa jõukusele ja töökohtade tekkele; rõhutab selles osas riiklikult rahastatavate alus- ja rakendusuuringute tähtsust; usub, et säästev areng on võimalik ainult juhul, kui kasvavat nõudlust ja majanduskasvu on võimalik siduda energia ja toorainete kasutamise suuremahulise vähendamisega;

56.  lükkab tagasi teadmiste, hariduse ja teadusuuringute tulutoovuse ning tunneb muret, et komisjon ja nõukogu sellele keskenduvad; hoiatab ohu eest, et teostatakse ainult turustusvõimalustega kasumit maksimeerivaid rakendusuuringuid;

57.  arvab, et teadus- ja arendustegevuse investeeringud peaksid olema suunatud elukvaliteedi parandamisele ja säästva arengu edendamisele ning et seitsmes teadusuuringute raamprogramm (2007–2013) peaks keskenduma sotsiaalteadustele, infotehnoloogiale (sh vaba ja avatud tarkvara), ennetavale ja riiklikule tervishoiule, toidu ohutusele, kemikaalide kontrollimisele, keskkonnasäästlikule tehnoloogiale, säästliku arenguga seotud meetmetele nagu taastuv energia ning keskkonnasõbralikele põllumajandusvormidele nagu mahepõllumajandus; avaldab kahetsust, et 7. teadusuuringute raamprogrammi prioriteedid aastateks 2007–2013 on seatud teises suunas ja kahetseb, et Euroopa Ülemkogu tegi 2005. aasta detsembris selles valdkonnas kärpeid;

58.  kutsub liikmesriike üles kahekordistama poliitikaalaseid jõupingutusi, et julgustada innovatsiooni, uurimis- ja arendustegevust nii keskmise suurusega ettevõtetes kui ka 20 miljonis Euroopa väikeettevõttes, mis on ELi majanduskasvu ja töökohtade loomisel esireas; peab VKEde parandatud juurdepääsu 7. teadusuuringute raamprogrammile oluliseks VKEde töökohtade loomise suutlikkuse tugevdamisel;

59.  rõhutab elanikkonna üldise haridustaseme ja kvalifikatsiooni tõstmise tähtsust, et edendada innovatsiooni ja tugevdada teadus- ja arendustegevust ning leiab, et selle saavutamiseks on oluline suurendada investeeringuid hariduse kõikidesse astmetesse ja koolitusse; on seisukohal, et tuleb tugevdada haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteeti erinevatel eluetappidel ning hõlbustada kõigi juurdepääsu kõrgharidusele;

60.  kutsub liikmesriike üles keskenduma eelkõige õpingute poolelijätmise probleemile algkooli- ja gümnaasiumiastmetes; on seisukohal, et ELi koolist väljalangevuse määr (iga viies õpilane) on vastuvõetamatult kõrge; kutsub kevadist Euroopa Ülemkogu üles parandama varasemate kohustuste täitmist, et vähendada seda määra poole võrra 2010. aastaks; tunneb muret selle üle, et komisjoni poolt järgmisele kevadisele Euroopa Ülemkogule esitatud ettepanekud sisaldavad konkreetseid eesmärke varakult koolist lahkujatele töökohtade leidmiseks, selle asemel et vähendada koolist väljalangevust;

Ühtse energiapoliitika uus strateegia – vähendada tarbimist, suurendada tõhusust ja investeerida taastuvatesse energiaallikatesse

61.  on seisukohal, et energia ja energiaga varustamine on majandusarengu ja elanikkonna heaolu seisukohalt väga tähtsad; rõhutab, et energia on avalik hüve ja energiaga varustamine on avalik teenus; avaldab kahetsust selle üle, et riiklikud uuendusprogrammid ja iga-aastane eduaruanne peavad esmatähtsaks liikmesriikide poolt nõukogus kokku lepitud eesmärgi saavutamist, mis näeb ette energiaturu liberaliseerimise 2007. aasta juuliks; tuletab meelde, et liberaliseerimine võib kaasa tuua hindade tõusu ja ohustada avaliku teenuse osutamist;

62.  on seisukohal, et liikmesriigid ja EL peavad tegema otsustavaid jõupingutusi selleks, et lõpetada nende sõltuvus fossiilkütusest ja pöörata vastupidiseks praegune mittesäästev suundumus; meenutab, et nafta tipp saavutati aastal 2004; rõhutab, et ökoloogiline ja sotsiaalne jätkusuutlikkus peab olema ELi ja liikmesriikide riiklike investeeringute kavade keskmes; märgib, et investeeringud peaksid olema suunatud taastuva energia edendamisele, majanduskasvu lahtisidumisele energia kasutamise suurenemisest ja loodusvarade kasutamisest, energiatõhususe parandamisele ning energiasäästmise edendamisele üldise energiatarbimise taseme vähendamise kaudu, kutsub kevadist Euroopa Ülemkogu üles konkreetsete meetmete võtmisele nendes valdkondades;

63.  rõhutab seetõttu, et EL peaks investeerima märkimisväärseid vahendeid kõige tähtsamate energia säästmise võimaluste realiseerimiseks, luues samaaegselt töökohti sektorites, kus saavutatakse lühikese aja jooksul kõige suurem sääst, eriti ehitussektor, mis tarbib üle 40% kogu ELis tarbitavast energiast; tõdeb, et uued lähenemisviisid energiakasutusele peaksid viima ELi praeguse energiatarbimise vähenemiseni umbes 20% võrra;

64.  on teadlik, et ühtne energiapoliitika ja pikaajaline energiavarustuse kindlus ei ole võimalik ilma kiire taastuva energia kasutamisele ümberlülitumiseta ning kutsub üles tegema täiendavaid jõupingutusi selleks, et tagada taastuvatest energiaallikatest saadud elektrienergia, biokütuse ja energiatõhususe osas seatud eesmärkide sajaprotsendiline täitmine; avaldab kahetsust komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta ettepanekute ambitsioonikuse puudumise üle ja kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pakkuma stiimuleid ja investeerima taastuvatesse energialiikidesse, et täita ja ületada taastuvate energialiikide osas püstitatud eesmärgid; märgib seetõttu murega, et taastuva energia osa energia kogutarbimisest on samal tasemel nagu 2000. aastal; on seisukohal, et üleminek taastuvatele energialiikidele peaks olema seitsmenda ühenduse teadusuuringute raamprogrammi üks peamine prioriteet;

65.  on seisukohal, et võitlus kliimamuutusega loob majanduslikke ja sotsiaalseid võimalusi, mis võivad toetada säästva arengu strateegiat; juhib tähelepanu vajadusele kehtestada õiguslikult siduvad kasvuhoonegaaside koguse vähendamise eesmärgid; nõuab tungivalt, et komisjon paneks rõhku kliima kaitsmise vajadusele, kui ta peab dialooge rahvusvaheliste partneritega, eriti Ameerika Ühendriikidega;

66.  rõhutab olemasolevaid võimalusi alternatiivide kasutamiseks ning energia, keskkonna ja põllumajanduse seostamiseks säästva arengu raames nii, et see oleks võimalikult kasulik kodanikele, nende elukvaliteedile ning asjaomastele majandussektoritele; arvab siiski, et toiduks kasutatavate põllukultuuride ja energeetiliste põllukultuuride vahel tuleks saavutada sobiv tasakaal, et tagada toiduainete sõltumatus ja toiduainetega kindlustatus;

*

*  *

67.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.