RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

13.11.2007

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel
vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2
Esitaja(d): Jan Tadeusz Masiel, Hanna Foltyn-Kubicka, Ewa Tomaszewska, Ryszard Czarnecki, Gintaras Didžiokas, Adam Bielan ja Marcin Libicki
fraktsiooni UEN nimel
Pakistan

B6‑0473/2007

Euroopa Parlamendi resolutsioon Pakistani kohta

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone Pakistani kohta;

– võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Pakistani Islamivabariigi 24. novembri 2001. aasta partnerluse ja arengu koostöölepingut;

– võttes arvesse oma 24. mai 2007. aasta resolutsiooni Kashmiri kohta: praegune olukord ja tulevikuväljavaated;

– võttes arvesse korduvaid üleskutseid kehtestada Pakistanis vaba ja demokraatlik kord;

– võttes arvesse oma usku sõnavabaduse, valikuvabaduse ja usuvabaduse õigusesse;

– võttes arvesse oma pidevat toetust kõigi inimeste võrdsusele olenemata nende rassist, usust või rahvusest;

– võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A. arvestades, et kindral Pervez Musharraf peatas ajutise põhiseadusliku korraldusega Pakistani põhiseaduse ja kõigi demokraatlike vabaduste kehtivuse, millega Pakistanis on praktiliselt kehtestatud sõjaseisukord;

B. arvestades, et president Musharrafi selline tegevus on täielikult paljastanud tema silmakirjalikkuse demokraatiasse uskujana, ja arvestades, et ajutise põhiseadusliku korralduse kehtestamine on põhjustanud ulatuslikud ja täiesti õigustamatud inimõiguste aktivistide, väljapaistvate poliitiliste liidrite, juristide ja teiste kodanikuühiskonna liikmete vahistamised ning Pakistani ülemkohtu esimehe ja teiste kindral Musharrafi Pakistani presidendiks sobivuses kahelnud ülemkohtu kohtunike ametist tagandamised ja määramised koduaresti;

C. arvestades, et tühistatud on ajakirjandusvabadus, kohtuvõimu sõltumatus, sõna- ja kogunemisvabadus ning poliitilise tegevuse vabadus kui tsiviliseeritud poliitilise süsteemi tunnused;

D. arvestades, et 18. oktoobril 2007. aastal opositsiooniliidri ja Pakistani Rahvapartei esimehe Benazir Bhutto vastu sooritatud enesetapu-pommirünnaku tagajärjel sai surma 134 ja vigastada ligikaudu 450 inimest;

E. arvestades, et president Musharraf valiti 6. oktoobril 2007. aastal uuesti Pakistani presidendiks põhjendusega, et ta astub tagasi sõjaväe ülemjuhataja kohalt kohe, kui ülemkohus on teinud otsuse tema mandaadi õiguspärasuse kohta;

F. arvestades, et üleriigilised valimised Pakistanis on planeeritud jaanuariks 2008 ja parlamendi ametiaeg lõpeb 15. novembril 2007. aastal;

G. arvestades, et 17. oktoobril 2007. aastal jätkas Pakistani ülemkohus arutamist, kas president Musharrafi valimine vastab põhiseadusele ja otsuse väljakuulutamist on oodata lähipäevil;

H. arvestades, et endise peaministri Nawaz Sharifi tagasipöördumine ebaõnnestus, kuna ta sunniti Musharrafi valitsuse poolt lahkuma Saudi Araabiasse neli tundi pärast saabumist Pakistani, ja arvestades, et Benazir Bhutto saavutas pärast kuudepikkusi läbirääkimisi kokkuleppe võimujagamise asjus, milles tunnustatakse Musharrafi soovi jääda ametisse kolmandaks ametiajaks vastutasuna kõikidest korruptsioonisüüdistustest loobumisele Bhutto suhtes, mis avaks viimasele võimaluse saada valitud peaministriks;

I. arvestades selgeid märke Pakistani ühiskonna militariseerimisest valitsuse poolt ja salateenistuste suurenenud rollist, mis omab jätkuvalt väga suurt mõju Pakistani poliitikale, valitsusele ja majandusele,

1. väljendab sügavat muret olukorra jätkuva halvenemise pärast Pakistanis, mille kõige hiljutisem ilming on ajutine põhiseaduslik kord, mis eitab põhivabadusi, sõltumatut kohtumõistmist ja kõikide Pakistani elanike võrdsust;

2. väljendab muret, et president Musharrafi hiljutine tegevus tekitab Pakistanis suuremat ebastabiilsust, millega kaasneb vägivald, ohustab Pakistani rahva turvalisust, innustab demokraatlike vabaduste puudumise tõttu äärmuslust, fanatismi ja vägivallaakte ning ohustab seeläbi rahu ja stabiilsust Pakistani naabruses ning vaba, demokraatlikku ja liberaalset korda maailmas;

3. väljendab solidaarsust Pakistani jõupingutusega terroristlike rühmituste leviku vastu võitlemisel; taunib siiski relvakonflikte Põhja-Waziristanis ja ebastabiilsust hõimupiirkondades; kutsub valitsust üles võitlema sellise kasvava, vastupanuliikumisega seotud vägivalla vastu ning kehtestama õigusriigi põhimõtted ja laiendama kodaniku- ja poliitilisi õigusi antud piirkonnas;

4. saadab oma sügavaimad kaastundeavaldused Pakistani rahvale ja eriti kõigi Benazir Bhutto vastu sooritatud enesetapu-pommirünnaku tagajärjel hukkunute ja vigastatute peredele ning kutsub Pakistani valitsust üles võtma viivitamatuid meetmeid, et viia läbi selle põlastusväärse teo põhjalik ja sõltumatu uurimine ning tuua kõik selle eest vastutajad kohtu ette;

5. tunneb muret, et on teateid usuvähemuste, nagu kristlased, budistid, hindud, sikhid ja ahmadijad, jätkuvast rõhumisest ning jumalateotuse seaduste kasutamisest nende vastu;

6. nõuab, et Pakistani valitsus võtaks viivitamatult meetmed sellise usupõhise tagakiusamise lõpetamiseks ja kindlustaks kõigi vähemuste puutumatuse ja julgeoleku, tagades neile juriidilise ja poliitilise kaitse; nõuab, et Pakistan vaataks uuesti oma läbi jumalateotuse seaduste rakendamise eeskirjad, mida nii laialdaselt kuritarvitatakse; nõuab tungivalt, et Pakistan tagaks nõuetekohase kaitse juristidele ja inimõiguste aktivistidele, kes satuvad ohtu jumalateotuse seaduste rikkumises süüdistatavate inimeste kaitsmise tõttu; nõuab, et Pakistani valitsus võimaldaks nõuetekohast kaitset vähekaitstud religioossetele vähemuskogukondadele, keda ähvardatakse sunniviisilise usuvahetuse ja vägivallaga;

7. palub Pakistani valitsust lubada demokraatlike valimiste eeltingimusena tagasi pöörduda kõikidel poliitiliselt liidritel, kes võiksid aidata vähendada ekstremistlike jõudude mõju riigis ja anda panus legitiimse valitsuse moodustamisse vabade ja õiglaste valimiste kaudu, asendades praeguse sõjalise diktatuuri;

8. nõuab tungivalt, et Pakistani valitsus tunnustaks ja hakkaks järgima ülemkohtu direktiivi teha lõpp poliitiliste oponentide kadumisele;

9. eeldab, et president Musharraf täidab oma tõotuse loobuda sõjaväe ülemjuhataja kohast, mida ta on eelnevalt mitmel korral lubanud teha;

10. kordab oma nõudmist, et moodustatav ajutine valitsus peab olema neutraalne ja tunneb taas muret selle pärast, et ajutise valitsuse koosseisu määrab president Musharraf ainuisikuliselt;

11. nõuab tungivalt, et Pakistan kasutaks viivitamatult abinõusid sõjaväe mõju piiramiseks ühiskonnas tervikuna; kutsub Pakistani valitsust üles austama üleminekut tsiviilvalitsussüsteemile ja tugevdama demokraatlikke institutsioone, kuna see on ainus viis tulla toime Pakistani ühiskonna ees seisvate väljakutsetega;

12. tervitab asjaolu, et EL jälgib Pakistani parlamendivalimisi ning et ta osaleb vaatlusmissioonis; tunneb muret selle pärast, et Pakistani naised ei osale täiel määral selles demokraatlikus protsessis, kuna kandidaadiks olemise eeltingimus on akadeemiline haridus, mis välistab 70% Pakistani naiste kandideerimise valimistel; nõuab selle piirangu kaotamist;

13. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Pakistani valitsusele.