RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
13.11.2007
vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2
Esitaja(d): Maria Martens ja Nirj Deva fraktsiooni PPE-DE nimel,
Alain Hutchinson, Glenys Kinnock, Ana Maria Gomes and Thijs Berman fraktsiooni PSE nimel
Thierry Cornillet fraktsiooni ALDE nimel
Ryszard Czarnecki ja Ewa Tomaszewska fraktsiooni UEN nimel
Raül Romeva i Rueda fraktsiooni Verts/ALE nimel
ELi meetmed ebakindlates olukordades arengumaades
B6‑0476/2007
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi meetmete kohta ebakindlates olukordades arengumaades
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2007. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele “ELi meetmed ebakindlates olukordades - säästvat arengut, stabiilsust ja rahu edendavad meetmed keerulises keskkonnas”[1];
– võttes arvesse Euroopa arengukonsensust;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend, mida tuntakse arengukoostöö instrumendi nime all;
– võttes arvesse Cotonou lepingut;
– võttes arvesse 2006. aasta juulis Banjulis toimunud Aafrika Liidu tippkohtumisel 52 liikmesriigi poolt vastu võetud „Aafrika Liidu poliitikat konfliktijärgse ülesehitustöö ja arengu kohta”;
– võttes arvesse OECD arenguabikomitee ebakindlate riikide rühma „kümmet hea abiandmise põhimõtet ebakindlas olukorras olevates riikides ja olukordades”, mille arenguabikomitee 3.–4. aprillil Pariisis toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel kinnitas;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni 60/1 2005. aasta tippkohtumise tulemuste kohta, eelkõige selle lõikeid 138–140, mis käsitlevad kaitsmise kohustust;
– võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,
A. arvestades, et alates 1990test aastatest on Maailmapank ja rahvusvahelised arenguabi andjad nimetanud riike, millel puudub suutlikkus täita nn traditsioonilisi ülesandeid ja arengut edendada ning millel on nõrgad institutsioonid, "ebakindlateks riikideks";
B. arvestades, et riigi ebakindlus on pigem empiiriline kui normatiivne mõiste ja et see on sõltuv muutuja ning mitte algne seisund; arvestades, et ebakindel olukord tekib kas enne või pärast kriisi; arvestades, et kodanikud peaksid olema need, kes peavad määratlema, kas riik on veel „ebakindel” või mitte;
C. arvestades, et vaatamata sellele, et selle mõiste kohta puudub ühemõtteline praktiline määratlus, on võimalik teha kindlaks ebakindlas olukorras olevad riigid ning nende riikide arv, mis on Maailmapanga hinnangul „ebakindlad”, on ajavahemikus 2000–2006 peaaegu kahekordistunud 14 riigilt 26 riigini, millest 14 on Saharast lõunas asuvad Aafrika riigid;
D. arvestades, et ebakindluse väliste ja sisemiste tegurite mõistmine on hädavajalik, et anda sellistele riikidele abi ja volitused, mis toob otsest kasu nende kodanikele ja aitab edendada piirkondlikku ning ülemaailmset rahu ja heaolu;
E. arvestades, et erinevat tüüpi ebakindlus (nt soodumus konfliktideks, nn loodusvarade needus, halvad valitsemistavad, sisemaine asend) eeldavad erinevat tüüpi sekkumistegevust; arvestades, et erinevates riikides võib olla erinevat tüüpi ebakindluse põhjustajaid, mistõttu kategooriatesse liigitamine ja konkreetsete meetmete võtmine on keeruline;
F. arvestades, et ebakindla olukorra lahendamine on pikaajaline protsess ja eeldab jätkuvat ning pikaajalist pühendumist nii sellest mõjutatud riikide kui rahvusvahelise üldsuse poolt;
G. arvestades, et Aafrika Liit tunnistab, et ülesehitustegevus on peamiselt poliitiline ja mitte tehniline küsimus; rõhutades seetõttu vajadust ehitada üles seaduslik riigivõim, konsensusel põhinev valitsemine, positiivsed meetmed haavatavate rühmade osas ning kohalik suutlikkus võimu õiglase jagamise ja vastastikuste vastutuse raamistikus;[2]
H. arvestades, et ebakindla olukorra juured peituvad sageli vaesuses ja halbades elutingimustes, mis kõige äärmuslikemate juhtumite korral viivad riigi kokkuvarisemise ja püsiva kindlusetuseni; arvestades, et kodanike kaitse ja õiguste puudumine asjaomastes riikides nõuab meetmete võtmist ELi ja rahvusvahelise üldsuse poolt ning see peab olema nende meetmete keskmes;
I. arvestades, et endiselt ei toimu riiklike struktuuride arendamisest saadud kogemuste piisavat jagamist riikide ja abiandjate vahel, mis takistab kogemustest õppimist;
J. arvestades vajadust kahetasandilise vastutusmehhanismi järele: abiandjate ja vastuvõtjariikide vahel ning vastuvõtjariikide ja nende elanike vahel;
K. arvestades, et mitmed rahastamisvahendid võivad põhjustada tegevuse dubleerimist või vahendite eraldamata jätmist ning muudavad vastutuse ja osalemise juba nõrgestatud ühiskondade jaoks keerulisemaks,
1. arvab, et ebakindlus on keeruline arenguprobleem ja rõhutab vajadust hästi määratletud ning sidusa ebakindlust käsitleva tegevuskava järele, mis tugineb põhimõttele „kahju ei tehta”, st mis on kohandatud vastavalt olukorrale ja milles on võetud arvesse pikaajalist kasu ning milles kooskõlastatakse erinevate sidusrühmade mitmeid eesmärke ja lähenemisi vaesuse vähendamise ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise peamise ning üldise eesmärgi valguses;
2. tervitab ELi meetmete väljatöötamist seoses ebakindluse probleemiga ning rõhutab vajadust kaasata parlamendid selle strateegia kõikidesse etappidesse;
3. kinnitab, et arengut edendav stabiilne ja demokraatlik poliitiline süsteem, õigusriik, inimõiguste kaitse, head valitsemistavad ning rahumeelne konfliktide lahendamine on parim lahendus ebakindlusest üle saamiseks ja toimivate avatud institutsioonide ning tõhusa ja õiglase poliitikakujundamise saavutamiseks;
4. juhib tähelepanu, et programmide koostamine ja meetmed peavad ebakindlas olukorras olema kõikehõlmavad ja sidusad ning nende keskmes peavad olema inimesed ja kõnealuste riikide jätkusuutlik areng, arvab, et olemasolevates vahendites ja mehhanismides tuleb süvalaiendada ebakindlat olukorda arvestavat lähenemist ning on igati nõus, et parandada tuleb koostöös koostatud riiklike strateegiadokumentide ja temaatiliste programmide suutlikkust ebakindlust ära hoida;
5. rõhutab, et ebakindlust käsitleval tegevuskaval peaks olema kolm põhikomponenti, milles rõhutatakse vaeste toetamist ja ennetustegevust: inimeste julgeoleku tagamine, arengu parandamine ja rahu tagamine; rõhutab ühtlasi vajadust rakendada järjekindlalt meetmeid selles valdkonnas;
6. arvab, et pikaajalist strateegilist planeerimist tuleb kooskõlastada programmide kohapealse rakendamisega, mis peavad olema paindlikud ja kohandatavad, ka peab planeerimine võimaldama reageerimist riigis valitsevale olukorrale; kutsub seetõttu komisjoni üles edendama pikaajalist arengut, aga samas pakkuma lühiajalises perspektiivis põhilisi teenuseid, nt tervishoiu- ja haridusteenuseid;
7. rõhutab, et arenguprogrammid peaksid ebakindlates olukordades vastama samadele aluspõhimõtetele mis arenguprogrammid üldiselt, st vastutuse võtmine, partnerlus, vastastikune vastutus ja jätkusuutlikkus;
8. kutsub komisjoni üles toetama kõikehõlmavat rahu puudutavat ja poliitilist dialoogi ning lepitusprotsesse ning edendama kogukondade ja kodanikuühiskonna osalemist kõigis taastumistsükli ja arengustrateegiate aspektides;
9. rõhutab, et püsiv rahu on saavutatav vaid õigluse jalule seadmisega ja siis, kui seda nähakse, eelkõige mis puudutab sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid; kutsub sellega seoses komisjoni üles toetama õigus- ja kohtusüsteemide tugevdamist ebakindlates riikides, et tagada tõsiste inimsusevastaste kuritegude toimepanijate kohtu ette saatmine, ja ühtlasi selleks, et võimaldada õigus- ja lepitusalgatuste üheaegset edendamist;
10. nõuab üksikisikute seaduslike õiguste, sealhulgas kõige vaesemate maa omamise õiguse tugevdamist, ja kutsub komisjoni üles toetama arengumaades tehtavaid jõupingutusi põllumajandusliku tootmise mitmekesistamiseks, et neil oleks võimalik saada üle olukorrast, kus nad on vaid ühe põllukultuuri kasvatamise tõttu väga haavatavad, vältides seeläbi majanduse kokkuvarisemisest tulenevat ebakindlat olukorda;
11 kordab veelkord, et ELi arengu- ja humanitaartegevuses tuleb pöörata suuremat tähelepanu ennetavatele meetmetele, varasele hoiatamisele ja riskianalüüsile, et hoida ära ebakindla olukorrani viivaid nii inimese põhjustatud kui loodusõnnetusi;
12. kinnitab, et ebakindlust ja arengut käsitlevas kõikehõlmavas mudelis tuleb võtta arvesse praegusi kohalikke, piirkondlikke ja kogu kontinenti hõlmavaid algatusi, nagu Aafrika Liidu poliitika konfliktijärgse ülesehitustöö ja arengu kohta, uus partnerlus Aafrika arenguks (NEPAD), Aafrika vastastikuste eksperthinnangute mehhanism ning harta demokraatia, valimiste ja valitsemistava kohta Aafrikas; palub seetõttu komisjoni toetada jõupingutusi Lõuna-Lõuna koostöö tugevdamiseks selles valdkonnas;
13. kutsub ühtlasi komisjoni üles tagama mitte ainult riikide sidusrühmade igakülgne kaasamine ebakindlast olukorrast ülesaamiseks tehtavatesse jõupingutustesse, vaid ka see, et arvestataks nende käsitlust riigi struktuuride arendamisest ja selle määratlemist ning nende riigimudelit ning et kasutatakse kohalikku asjatundlikkust;
14. rõhutab naiste ja haavatavate rühmade otsustavat rolli arengu ja rahu edendamisel ning palub komisjonil edendada nende rühmade volitusi, nt arvestades nende erivajadusi ja olukorda ebakindlas keskkonnas;
15. peab tervitatavaks, et EL ja Aafrika kavatsevad pidada ELi ja Aafrika ühise strateegia raames dialoogi "ebakindla olukorra" mõiste üle, et jõuda ühisele arusaamisele ja leppida kokku võimalikes meetmetes, ning seda, et see dialoog juba sisaldub tegevuskavas;
16. tuletab meelde, et igal riigil on kohustus kaitsta oma elanikke genotsiidi, sõjakuritegude, etnilise puhastuse ja inimsusevastaste kuritegude eest ning et EL toetab jõuliselt kaitsmise kohustust vastavalt ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 2005. aasta resolutsioonile 60/1; rõhutab, et kaitsmise kohustus hõlmab ka pikaajalise diplomaatilise, majandusliku ja õigusliku surve ning ähvardused ja et sõjalist sekkumist kasutatakse üksnes viimase võimalusena ning see peab olema range kontrolli all;
17. rõhutab, et ebakindlate olukordade lahendamine on keeruline ja nõuab märkimisväärseid rahalisi ning inimressursse, samuti pikaajalist pühendumist; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tagama nende ressursside kättesaadavus viisil, mis on piisav, asjakohane ja ettearvatav, samuti abiandjate vaheline sidusus;
18. rõhutab, et eelarvest antav toetus ei ole asjakohane ebakindlates olukordades, kus auditeerimise ja järelevalve alane suutlikkus on nõrk või olematu; palub seetõttu komisjonil kasutada sellistes olukordades muid rahastamisvorme, kui ta ei saa anda üksikasjalikku teavet raha kasutamise kohta;
19. palub komisjonil kaardistada parlamendi jaoks abiandjad ja rahvusvahelised osalejad ja see, millist tööd nad teevad, et võimaldada järelevalve teostamist kasutatavate vahendite ja ressursside optimaalse kasutamise üle;
20. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaasesimeestele ja Aafrika Liidule.