RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

10.12.2007

komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2
Esitaja(d): Alexander Alvaro, Viktória Mohácsi ja Ignasi Guardans Cambó
fraktsiooni ALDE nimel
Euroopas sageneva ekstremismi vastane võitlus

B6‑0517/2007

Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopas sageneva ekstremismi vastase võitluse kohta

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone rassismi, ksenofoobia ja ekstremismi kohta, eriti 20. veebruari 1997. aasta resolutsiooni rassismi, ksenofoobia ja paremäärmusluse kohta ja 15. juuni 2006. aasta resolutsiooni rassistliku ja homofoobilise vägivalla sagenemise kohta Euroopas[1];

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 6 ja 7 ning EÜ asutamislepingu artiklit 13, milles kohustatakse ELi ja tema liikmesriike austama inimõigusi ja põhivabadusi ning antakse ELile vahendid, et võidelda rassismi, ksenofoobia ja diskrimineerimisega;

–  võttes arvesse põhiõiguste hartat;

–  võttes arvesse rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid õigusakte, millega keelustatakse rassilisel ja etnilisel päritolul põhinev diskrimineerimine, eriti rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (ECHR), millele mõlemale on alla kirjutanud kõik ELi liikmesriigid ja suur hulk kolmandaid riike;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu tegevust rassismi, ksenofoobia, antisemitismi ja homofoobia vastu võitlemisel, eriti diskrimineerimisvastaseid direktiive 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust, ja 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, samuti ettepanekut võtta vastu raamotsus rassismi ja ksenofoobiaga võitlemise kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 1344 (29. september 2003) ohu kohta, mida kujutavad endast demokraatiale ekstremistlikud parteid ja liikumised Euroopas;

–  võttes arvesse Põhiõiguste ameti poolt avaldatud aruannet rassismi ja ksenofoobia kohta ELi liikmesriikides 2007. aastal;

–  võttes arvesse OSCE dokumenti, milles käsitletakse OSCE piirkonnas vihkamisest põhjustatud vahejuhtumitest tingitud väljakutseid ja vastuseid (oktoober 2006);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.  tunneb tõsist muret seoses niisuguste äärmuslike liikumiste ja parteide tegevuse hoogustumisega, kelle ideoloogia ja poliitiliste tavade ja käitumise aluseks on sallimatus ja diskrimineerimine, kaasa arvatud rassism, religioonil põhinevale vihkamisele õhutamine, tõrjutus, ksenofoobia, antisemitism, romivastasus, homofoobia, misogüünia ja äärmuslik rahvuslus;

B.  arvestades, et nimetatud ideoloogia ei ole kooskõlas vabaduse ja demokraatia põhimõtetega, inimõiguste ja põhiõiguste austamisega ning Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 sätestatud õigusriigi põhimõtetega, milles peegelduvad Euroopa Liidu alustaladena mitmekesisus ja võrdsus;

C.  arvestades, et ükski liikmesriik ei ole kaitstud äärmusliku liikumisega kaasneva ohu eest demokraatiale, ning nende vastane võitlus on seetõttu väljakutse tervele Euroopale, mis nõuab ühist koordineeritud lähenemisviisi;

D.  arvestades, et avaliku elu tegelastel tuleks hoiduda avaldustest, mida võidakse mõista kui inimrühmade halvakspanule õhutavaid;

E.  arvestades, et vihkamist õhutavate avalike ja kergelt ligipääsetavate veebisaitide olemasolu põhjustab tõsist muret seoses küsimusega, kuidas kõnealust probleemi lahendada, rikkumata seejuures sõnavabadust,

1.  mõistab teravalt hukka kõik rassistlikud ja vihkamisest ajendatud rünnakud, kutsub kõiki riigi ametiasutusi üles tegema kõikvõimaliku, karistamaks rünnakute eest vastutavaid isikuid, ning väljendab solidaarsust kõikide niisuguste rünnakute ohvritega ja nende perekondadega;

2.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et ekstremismi vastane võitlus ei tohi avaldada negatiivset mõju alatisele kohustusele austada põhiõigusi ja põhilisi õiguspõhimõtteid, kaasa arvatud sõna- ja ühinemisvabadust, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6;

3.  märgib, et üha suurenev arv paremäärmuslikke organisatsioone, kuhu sageli kuuluvad neofašistid, ja ka vasemäärmuslikud organisatsioonid kipuvad süvendama ühiskonna hirme, mille tagajärjeks võivad olla rassismiilmingud laiemalt, sealhulgas tööhõive, elamumajanduse, hariduse, tervishoiu, politseitöö, hüvistele juurdepääsu ja meedia valdkondades;

4.  nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu asuksid juhtima asjakohaste poliitiliste ja õiguslike vastuste otsimist, eelkõige ennetavas etapis ja eriti noorte hariduse ja avaliku teabe vallas, jagades selleks õpetust totalitarismist ning levitades inimõiguste ja põhivabaduste põhimõtteid, et pidada meeles Euroopa ajalugu; palub liikmesriikidel arendada demokraatlikku kodakondsust toetavat hariduspoliitikat, mille aluseks on kodaniku õigused ja vastutus;

5.  kutsub Euroopa institutsioone üles andma ELi Põhiõiguste ametile selgesõnalisi volitusi uurida parem- ja vasemäärmuslike rühmituste struktuuri, et teha kindlaks, kas mõned nimetatud rühmitustest koordineerivad oma tegevust terves Euroopa Liidus või piirkondlikul tasandil;

6.  nõuab tungivalt, et demokraatlikud poliitilised jõud keelduksid ideoloogiale vaatamata igasugusest koostööst kas otseselt või kaudselt äärmuslike rassistliku või ksenofoobilise olemusega parteidega, ja seega ka mis tahes liitude loomisest nende valitud esindajatega; kordab oma seisukohta, et avaliku elu tegelased peaksid hoiduma avaldustest, millega ergutatakse või õhutatakse vihkamist või inimrühmade avalikku halvakspanu nende rassi, etnilise päritolu, religioosse kuuluvuse, halvemuse, seksuaalse sättumuse või rahvuse alusel; on arvamusel, et viha õhutavaid avaliku elu tegelasi tuleb vihkamist õhutavate avaldustega tegelemisel lugeda raskendavateks asjaoludeks;

7.  nõuab, et kõik liikmesriigid näeksid ette võimaluse lõpetada nende parteide riiklik toetamine, kes ei pea kinni inimõigustest, põhivabadustest, demokraatiast ega õigusriigi põhimõtetest, nagu need on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsioonis ja põhiõiguste hartas, ning kutsub neid riike, kellel nimetatud võimalus juba on, üles seda viivitamata kasutama;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja Euroopa Nõukogule.

• [1]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0273.