RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
23.1.2008
vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2
Esitaja(d): Annemie Neyts-Uyttebroeck ja Marco Cappato
fraktsiooni ALDE nimel
Iraan
B6‑0046/2008
Euroopa Parlamendi resolutsioon Iraani kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eriti neid, mis käsitlevad inimõigusi, ning iseäranis 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni;
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni, milles kõigis Iraan on osaline;
– võttes arvesse ELi ja Iraani inimõigustealast dialoogi, mis on alates 2004. aasta juulist katkenud;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni A/RES/62/168 inimõiguste olukorra kohta Iraanis;
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1696, 1737 ja 1747;
– võttes arvesse Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektori 15. novembril 2007. aastal esitatud aruannet Iraani tuumategevuse kohta;
– võttes arvesse 14. detsembril 2004. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumise eesistujariigi järeldusi;
– võttes arvesse Teheranis 8. ja 9. detsembril 2007. aastal toimunud Euroopa Parlamendi ja Iraani teise parlamentidevahelise kohtumise juhatajate ühisavaldust;
– võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,
A. arvestades, et kodanikuõiguste ja poliitiliste vabaduste teostamise olukord Iraani Islamivabariigis on viimase kahe aasta jooksul pärast 2005. aasta juunis toimunud presidendivalimisi halvenenud, hoolimata sellest, et Iraan on võtnud endale mitmete asjakohaste rahvusvaheliste dokumentidega kohustuse inimõigusi ja põhivabadusi edendada ja kaitsta;
B. arvestades, et Amnesty Internationali andmetel on Iraanis järsult suurenenud hukkamiste arv (sealhulgas alaealiste ja homoseksualistide hukkamised), mis sageli viiakse täide avaliku poomise või kividega surnuksviskamise teel, ning et 2007. aasta algusest registreeritud hukkamiste arv ulatub vähemalt 244ni, ületades 2006. aastal registreeritud hukkamiste arvu, mis oli 177;
C. arvestades, et ÜRO Peaassamblee võttis 2007. aasta oktoobris oma 62. istungil vastu resolutsiooni, milles kutsutakse üles kehtestama hukkamistele ülemaailmset moratooriumi ühe sammuna surmanuhtluse kaotamise suunas, ning tervitades asjaolu, et Nobeli preemia laureaat Shirin Ebadi kutsus Iraani valitsust üles seda resolutsiooni rakendama;
D. arvestades, et endiselt on laialt levinud vangide piinamine ja väärkohtlemine, üksikvangistus, ebaseaduslik kinnipidamine, julmade, ebainimlike ja alandavate karistusviiside kasutamine ning riigiametnike karistamatus;
E. arvestades, et järjest suuremal arvul peetakse kinni intellektuaale, ning arvestades, et viimasel ajal on repressioonide laine laienenud kahekordse kodakondsusega isikutele, keda ähvardavad kõige rangemad süüdistused koostöö eest välisriikidega või spionaažis;
F. arvestades, et naiste õiguste eest võitleva liikumise mitme aktivisti üle mõistetakse või on mõistetud kohut nende osalemise pärast „ühe miljoni allkirja” kampaanias, mille eesmärk oli saavutada naisi diskrimineerivate seaduste tühistamine ning mis kavatseb esitada need miljon allkirja riigi parlamendile (Majlis);
G. arvestades, et Iraan ei ole ikka veel ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni liikmesriik;
H. arvestades, et avalikustamist käsitlevate menetlussuuniste kehtestamisele Kultuuri- ja Islamijuhtimise Ministeeriumi poolt on järgnenud tugevam tsensuur ning arvestades, et ajakirjanikke ahistatakse ja vangistatakse järjest rohkem, võimud sulgevad aga samal ajal regulaarselt meediakanaleid;
I. arvestades, et vähemusi diskrimineeritakse ja ahistatakse nende usulise või etnilise tausta tõttu järjest enam, eriti piirialadel (Kurdistan, Khūzestān, Sīstān va Balūchestān, Aserbaidžaan), ning arvestades, et see hõlmab ka mõnede nende liikmete jätkuvat kinnipidamist ja surmamõistmist;
J. arvestades, et baha’i usukogukonna liikmed ei saa teostada oma usku, neid kiusatakse rängalt taga ja neilt on ära võetud peaaegu kõik kodanikuõigused (näiteks omandiõigus, juurdepääs kõrgharidusele) ning arvestades, et nende religioosseid paiku rüüstatakse;
K. mõistes hukka tõsiasja, et Iraan ei ole ikka veel täitnud oma rahvusvahelisi kohustusi peatada kõik uraani rikastamis- ja ümbertöötlemistoimingud, taastamaks usaldust selle suhtes, et tema tuumaprogramm on täiesti rahumeelne;
L. tundes kahetsust, et ei ELi kõrge esindaja (pärast oma kõnelusi Iraani tuumaläbirääkijaga) ega Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektor ei saanud teavitada positiivsetest tulemustest ehk ÜRO Julgeolekunõukogu nõudmiste täitmisest Iraani poolt;
M. arvestades, et ELi liikmesriigid peaksid hoiduma Iraani varjupaigataotlejate väljasaatmisest, sealhulgas seksuaalse sättumuse või usuliste veendumuste, näiteks kristluse alusel tagakiusatute väljasaatmisest, ning et Kreeka ei tohiks Mohammad Hassan Talebi, Mohammad Hossein Jaafari ja Vahid Shokorrhi Niat Iraani tagasi saata,
Inimõigused
1. väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra halvenemise pärast Iraanis viimastel aastatel; palub Iraani võimudel vastavalt rahvusvahelistele inimõiguste standarditele ja Iraani poolt ratifitseeritud dokumentidele austada oma kohustusi edendada universaalseid väärtusi ja tagada kõikidele isikutele võimalus teostada oma kodanikuõigusi ja poliitilisi vabadusi;
2. on sügavalt mures kodanikuühiskonna liikumiste represseerimise järsu kasvu pärast Iraanis viimase aasta jooksul; kutsub Iraani võimusid üles lõpetama karme repressioone naiste õiguste kaitsjate, „ühe miljoni allkirja” kampaania aktivistide, üliõpilasliikumiste, vähemuste õiguste kaitsjate, intellektuaalide, õpetajate, ajakirjanike, ajaveebi pidajate ja ametiühingutegelaste vastu;
3. tuletab Iraani valitsusele meelde tema kohustusi kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti osalisena tagada põhilised inimõigused, sealhulgas arvamusvabadus, ning nõuab kõikide süümevangide vabastamist;
4. on šokeeritud registreeritud hukkamiste arvu väga järsust suurenemisest, kusjuures paljude hukatute üle on kohut mõistetud ebaõiglaselt;
5. kutsub Iraani üles järgima täielikult oma kriminaalmenetluskoodeksit ning tagama õigust õiglasele kohtumõistmisele kõikidele isikutele, eelkõige võimaldades neile advokaadi kättesaadavust kohtuprotsessi algusest peale; nõuab tungivalt, et Iraan tagaks tingimusteta piisava meditsiiniabi halva tervisliku seisundiga vangidele;
6. mõistab teravalt hukka surmaotsused ja hukkamised Iraanis, eelkõige need, mis on mõistetud ja/või täide viidud noorte õigusrikkujate ja alaealiste puhul, ning nõuab tungivalt, et Iraani võimud järgiksid rahvusvaheliselt tunnustatud õiguslikke tagatisi alaealiste suhtes, nagu ÜRO lapse õiguste konventsioon;
7. kutsub Iraani võime üles tegelikkuses rakendama piinamise keeldu, millest peakohtunik teatas 2004. aasta aprillis;
8. kutsub Iraani parlamenti üles muutma Iraani ajakirjandusseadust ja kriminaalseadustikku, et viia need kooskõlla kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, ning sealhulgas tühistama kõik kriminaalsätted, mis käsitlevad rahumeelset arvamuse avaldamist, kaasa arvatud ajakirjanduses;
9. nõuab, et paljud pressiasutused, kes olid sunnitud oma tegevuse lõpetama või keda tsenseeriti, saaksid hakata kehtestatud ajakirjandusvabaduse tingimustes uuesti tegutsema;
10. kutsub Iraani võime üles kiirendama intellektuaalide ja poliitiliste aktivistide kahtlaste surmade ja tapmiste uurimist ning väidetavaid kurjategijaid vastutusele võtma;
11. palub Majlise liikmetel kiiresti muuta karistusseadustikku, et kividega surnuks viskamise moratoorium muutuks lõplikuks keeluks, ning võtta vastu õigusakte, mis keelavad noorte õigusrikkujate hukkamise ja surmanuhtluse määramise homoseksuaalse teo või abielurikkumise eest;
12. kutsub Iraani võime esimese sammuna surmanuhtluse täielikul keelustamisel rakendama surmanuhtluse määramise juhtudel kõiki vajalikke õiguslikke tagatisi ning piirama surmanuhtlusega karistatavaid kuritegusid; kutsub Iraani rahvast üles toetama kampaaniat „Peatage surmanuhtlus: maailm otsustab”, mille algatasid ülemaailmne surmanuhtluse vastane koalitsioon (World Coalition against the Death Penalty – WCADP) ja teised valitsusvälised organisatsioonid;
13. kutsub Iraani võime üles järgima rahvusvaheliselt tunnustatud õiguslikke tagatisi ametlikult tunnustatud või muudesse usuvähemustesse kuuluvate inimeste suhtes; mõistab hukka vähemuste õiguste praeguse mittejärgimise ja nõuab, et vähemused saaksid teostada kõiki Iraani põhiseaduses ja rahvusvahelises õiguses sätestatud õigusi; kutsub Iraani võime üles kaotama kõik diskrimineerimise vormid religioossel või etnilisel alusel ning vähemustesse kuuluvate inimeste, sealhulgas kurdide, aserite, araablaste, belutšide ja bahaistide suhtes; nõuab eriti bahaismi praktiseerimise faktilise keelu tühistamist;
14. tunneb heameelt, et ÜRO Peaassamblee hääletas resolutsiooni poolt, mis mõistab selgelt ja otsustavalt hukka igasuguse põhiinimõiguste rikkumise Iraanis, ning kutsub Iraani valitsust üles võtma kiireloomulisi meetmeid hiljutise hukkamiste laine peatamiseks Iraanis;
15. palub nõukogul ja komisjonil jälgida hoolikalt olukorra arengut Iraanis ning tõstatada konkreetsed inimõiguste rikkumise juhtumid; kutsub nõukogu ja komisjoni üles Iraani olukorra jälgimise kohta aru andma;
16. teeb ettepaneku jätkata ELi ja Iraani inimõigustealast dialoogi, mis on alates 2004. aasta juulist katkenud;
17. kinnitab veel kord oma toetust kõikidele Iraani sõltumatutele valitsusvälistele organisatsioonidele, kes püüavad saavutada dialoogi võitluses demokraatlike õiguste eest;
18. kutsub komisjoni üles tegema kõik endast oleneva, et toetada Euroopa ja Iraani vahelist kodanikuühiskonna-, akadeemilist, sotsiaal-majanduslikku ja kultuurivahetust avatud dialoogi huvides, eelkõige uue demokraatia ja inimõiguste rahastamisvahendi kaudu;
Tuumaprogramm
19. rõhutab asjaolu, et Iraani saamine tuumarelva valdajaks oleks vastuvõetamatu, ning kutsub Iraani valitsust üles esitama IAEAle täielikke, selgeid ja usaldusväärseid vastuseid, lahendama kõiki Iraani tuumategevusega seotud küsimusi, ratifitseerima ja rakendama kaitsemeetmete lepingu lisaprotokolli ning rakendama täielikult selle lepingu allkokkulepete sätteid;
20. usub, et kõnealuste ja IAEA nõutavate läbipaistvusmeetmete võtmine oleks positiivne samm ELi ja rahvusvahelise üldsuse usalduse suurendamiseks seoses Iraani tuumaprogrammiga;
21. kinnitab veel kord täielikku toetust nõukogu jõupingutustele leida Iraani tuumaprobleemile läbirääkimiste teel pikaajaline lahendus ning rõhutab, et ELi pakutud lahendused annaksid Iraanile kõik vajaliku tuumaenergiatööstuse arendamiseks tsiviileesmärkidel, lahendades samas ka rahvusvahelise üldsuse kartused;
22. kordab oma täielikku toetust ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, mis on vastu võetud ÜRO põhikirja VII peatüki artikli 41 alusel, ning kutsub järgmist üldasjade ja välissuhete nõukogu üles otsustama, missuguseid samme kavatseb EL astuda, arvestades ÜRO Julgeolekunõukogu eelseisvaid otsuseid;
23. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule, Iraani ülemkohtu esimehele ning Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.