RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
13.2.2008
vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2
Esitaja(d): Francis Wurtz, Ilda Figueiredo, Helmuth Markov, Gabriele Zimmer, Eva-Britt Svensson, Esko Seppänen ja Roberto Musacchio
fraktsiooni GUE/NGL nimel
Panus Euroopa Ülemkogu 2008. aasta kevadisele kohtumisele seoses Lissaboni strateegiaga
B6‑0073/2008
Euroopa Parlamendi resolutsioon panuse kohta Euroopa Ülemkogu 2008. aasta kevadisele kohtumisele seoses Lissaboni strateegiaga
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni 20. juuli 2005. aasta teatist pealkirjaga "Majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssed suunised: ühenduse Lissaboni kava" (KOM(2005)0330);
– võttes arvesse liikmesriikide esitatud 27 riiklikku Lissaboni reformikava;
– võttes arvesse komisjoni ühenduse Lissaboni kava rakendamist 2007. aastal;
– võttes arvesse komisjoni 2007. aasta novembris koostatud 2007. aasta sügise majandusprognoose;
– võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2007. aasta teatiseid „Strateegiline aruanne majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva uuendatud Lissaboni strateegia kohta: uue etapi käivitamine (2008–2010)” (KOM(2007)0803) ning „Ettepanek ühenduse Lissaboni programmi kohta aastateks 2008 – 2010” (KOM(2007)0804);
– võttes arvesse 23. ja 24. märtsi 2000. aasta Lissaboni Euroopa Ülemkogu, 23. ja 24. märtsi 2001. aasta Stockholmi Euroopa Ülemkogu, 15. ja 16. märtsi 2002. aasta Barcelona Euroopa Ülemkogu ning 22. ja 23. märtsi 2005. aasta, 15. ja 16. detsembri 2005. aasta, 23. ja 24. märtsi 2006. aasta ning 8. ja 9. märtsi 2007. aasta Brüsseli Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2005. aasta, 15. märtsi 2006. aasta ja 14. veebruari 2007. aasta resolutsioone Lissaboni strateegia vahekokkuvõtte kohta;
– võttes arvesse fraktsiooni GUE/NGL 2007. aasta veebruaris esitatud resolutsiooni ettepanekut panuse kohta Euroopa Ülemkogu 2007. aasta kevadisele kohtumisele seoses Lissaboni strateegiaga;
– võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,
A. arvestades, et Euroopa Ülemkogu seadis oma 2000. aasta märtsi ja seejärel 2005. aasta kohtumistel eesmärgid saavutada 2010. aastaks keskmiselt 3%-line majanduskasv, täistööhõive, vähendada vaesust ja ebavõrdsust ning kulutada teadus- ja arendustegevusele kokku 3% ühenduse SKTst;
B. arvestades, et pärast Lissaboni strateegia rakendamise kaheksat aastat on aeg tõsiselt ja täielikult analüüsida selle mõju kodanike majanduslikule ja sotsiaalsele elule,
Lissaboni strateegia – tegelikud tulemused
1. rõhutab, et nüüd, kui on algamas viimane tsükkel 2008–2010, ei ole täidetud Lissaboni strateegia väljakuulutatud eesmärke saavutada keskmiselt 3%-line majanduskasv, täistööhõive, kulutada teadus- ja arendustegevusele kokku 3% ühenduse SKTst ning vähendada vaesust, eesmärgiga see täielikult välja juurida;
2. märgib, et keskmine majanduskasv on EL-15s iga aastakümnega aeglustunud; märgib, et komisjon vaatas hiljuti üle oma prognoosid, mis näitavad uut majanduskasvu aeglustumist; tuletab meelde vähenenud aastast majanduskasvu (1,6%) EL-27s (1,3% EL-15s) aastatel 2000–2006, võrreldes keskmiselt vastavalt 2,9% ja 2,8%ga aastatel 1996–2000;
3. märgib piirkondliku ning majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse püsimist ja mõnel juhul suurenemist liikmesriikide vahel ja liikmesriikides; juhib tähelepanu sellele, et on riike ja piirkondi, mis praegu kaugenevad ELi keskmisest, selle asemel et sellele läheneda;
4. märgib, et aastatel 2000–2005 suurenes ELis töötute arv ühe miljoni võrra ning et 2006. aastal oli ELis üle 18 miljoni töötu; märgib aeglast keskmist aastast tööhõivekasvu, mis ei ole piisav, et saavutada aastaks 2010 eesmärk 70%; juhib erilist tähelepanu asjaolule, et tööhõive kasv on viimasel kümnendil toimunud peamiselt ebakindla töö suurenemise arvelt, kusjuures osalise tööajaga töö moodustab üle poole üldisest tööhõive kasvust;
5. märgib murega, et erinevused meeste ja naiste vahel tööturul on ikka veel märgatavad, kuna naiste töötuse määr on jätkuvalt vastuvõetamatult kõrgem kui üldine tööhõive ja meeste tööhõive; peab vastuvõetamatuks, et naiste ja meeste palgaerinevus ei ole alates 2003. aastast vähenenud, sest naised teenivad ikka veel keskmiselt 15% vähem kui mehed (25% vähem erasektoris ja 30% vähem tööstuses), ning et sooline võrdsus karjääri tegemisel ei ole ikka veel reaalsus;
6. rõhutab, et noorte tööpuudus, mis praegu on umbes 18%, on jätkuvalt põhiprobleem, ning et viimase 25 aasta jooksul ei ole noorte töötuse vähendamisel tegelikku läbimurret saavutatud; märgib komisjoni hinnangut Euroopa tööhõivestrateegia kümnele aastale, milles komisjon märgib, et töö mitteleidmine noorte hulgas on üle kahe korra tõenäolisem kui parimas tööeas olevate inimeste puhul;
7. juhib tähelepanu sellele, et ebavõrdsus sissetulekutes on 2000. aastast alates kasvanud ning 20% kõige jõukamate ja 20% kõige vaesemate sissetulekute vahe on suurenenud suhtelt 4,5:1 aastal 2000 suhtele 4,8:1 aastal 2006, mis näitab rikkuse koondumise olulist suurenemist ELis;
8. peab vastuvõetamatuks, et ELis suurenevad sotsiaalne ebavõrdsus ja vaesus ning et 78 miljonit inimest elab vaesuses või vaesusohus, eelkõige naised ja lapsed; rõhutab, et töötavate inimeste vaesus moodustab rohkem kui kolmandiku üldisest vaesusohust ELis;
9. juhib tähelepanu sellele, et investeeringud teadus- ja arendustegevusse protsendina SKTst on jäänud aastatel 2000–2005 samaks, moodustades 2005. aastal EL-15s 1,9% ja EL-25s 1,4%, mis on kaugel ELi eesmärgist saavutada investeeringute määr 3% SKTst aastaks 2010;
Lissaboni strateegia – vastuolu kuulutatud eesmärkide ja neoliberaalse poliitika vahel
10. juhib tähelepanu vastuolule nn Lissaboni eesmärkide – muuta Euroopa „maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks, mis on suuteline püsivaks majanduskasvuks, millega omakorda kaasneb täiendavate ja paremate töökohtade loomine ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus” – ja rakendatud neoliberaalse poliitika vahel;
11. tunneb kahetsust, et komisjon ei pööranud oma 2008. aasta ülemkogu kohtumisele esitatavas teatises tähelepanu Lissaboni strateegia kaheksa aasta sügavatele sotsiaalsetele ja majanduslikele tagajärgedele;
12. mõistab hukka asjaolu, et komisjon surub hoopis peale oma neoliberaalse programmi süvendamist, mis näeb ette edasist liberaliseerimist ja suurenevat ebakindlust, ning soodustab Lissaboni tegevuskava „hajutamist”;
13. leiab, et alates 2000. aastast on Euroopa Liidu nuhtluseks olnud aeglane majandus- ja tööhõivekasv, tootlikkusest saadava kasumi kandumine töötajatelt aktsionäridele, jätkuvalt kõrge töötuse tase, vaesus, sotsiaalne tõrjutus, ebakindel töö ning sissetulekute ebavõrdsus;
14. kinnitab veel kord, et 2000. aasta märtsi ja 2005. aasta märtsi Euroopa Ülemkogu kohtumistel määratletud Lissaboni strateegia (Euroopa kahe peamise tööandjate organisatsiooni selgel toetusel) on olnud Euroopa Liidu peamine vahend munitsipaalettevõtete ja avalike teenuste vabastamise ja erastamise edendamisel, tööturu paindlikkuse ja kohanemisvõime edendamisel, palkade kasvu piiramisel ning enamiku sotsiaalkindlustusteenuste, sealhulgas pensionite ja tervishoiu valdkonna avamisel erasektorile;
15. kahetseb asjaolu, et Lissaboni strateegia nn taaselustamine 2005. aastal on rõhutanud veelgi neoliberaalset sisu, ning tuletab meelde, et see sisu on võetud üle kõikide liikmesriikide vastavatesse riiklikesse reformikavadesse, mis ohustab sotsiaalset mõõdet ning eirab ELi eri liikmesriikide majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid probleeme;
16. rõhutab, et ühenduse Lissaboni programm ja riiklikud reformiprogrammid ülevaadatud Lissaboni strateegia raames on vahendid, mille abil saab põhjendada ja käivitada samad struktuurireformid kõikides liikmesriikides, sealhulgas tööturu ja sotsiaalse kindlustusega seotud reformid, ning et sellel on tõsised majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, mida tugevdavad veelgi ühtsed suunised ning stabiilsuse ja kasvu pakt; on seisukohal, et need reformid ohustavad töötajate, pensionäride, avalike teenuste kasutajate ning tarbijate õigusi;
17. rõhutab, et käimasolev turgude liberaliseerimise ning munitsipaalettevõtete erastamise protsess ei ole kaasa toonud märkimisväärset edasiminekut hindade, teenuste kvaliteedi või riiklike kulutuste vähendamise osas; märgib, et vastupidiselt on tarbijate ja avalike teenuste kasutajate ühendused täheldanud hindade kasvu, teenuste kvaliteedi langust ning nende maksumuse tõusu; märgib lisaks, et liberaliseerimine on kaasa toonud töökohtade vähenemise vastavates sektorites ning eramonopolide tekke, mis seab ohtu töötajate, avalike teenuste kasutajate ja tarbijate õigused;
18. on seetõttu vastu ühiskondliku transpordi, energia- ja sidesüsteemide liberaliseerimisele, eelkõige hiljutistele kokkulepetele liberaliseerida rahvusvaheline reisijatevedu raudteel ja postiteenused;
19. rõhutab avalike teenuste tähtsust sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisele ELis; rõhutab, et avaliku struktuuri sektorid ei tohiks olla konkurentsile avatud, vaid peaksid kuuluma pigem riigiasutustele ning olema nende hallatavad, sest see on ainus võimalus tagada pakutava teenuse kvaliteet, olemasolu ja taskukohasus ning seeläbi tagada kasutajate õigused;
20. rõhutab, et Euroopa tööhõivestrateegia on andnud vahendid tööjõuturgude vabastamiseks, stabiilsetelt töökohtadelt ebakindlatele üleminekuks ning töötajate õiguste ja kollektiivläbirääkimiste nõrgendamiseks, sest see soodustab töötajate tööalast konkurentsivõimet ja kohanemisvõimet;
21. on arvamusel, et hiljutised Euroopa Kohtu otsused Vaxholm-Lavali ja Viking Line’i kohtuasjades näitavad, kuhu viib välja praeguste aluslepingute suundumus, mis on alles ka Lissaboni lepingus; tunneb sügavat kahetsust, et Euroopa Kohus on tõstnud konkurentsireeglid ELis kõigest muust kõrgemale, seadustades sotsiaalse dumpingu ja õõnestades töötajate õigusi;
22. on kindlalt vastu uuele „kaitstud paindlikkuse” kontseptsioonile ja katsele muuta see Euroopa tööhõivestrateegias ning majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssetes suunistes järgmise kolmeaastase tsükli jooksul peamiseks lähenemisviisiks;
23. on seisukohal, et see kontseptsioon soodustab töölt vallandamise liberaliseerimist, töö (ja palga) kohandamist äritsükliga, kusjuures liikmesriikide tööhõiveteenistused võtavad enda kanda tööjõu ringluse ja rotatsiooni kulud, ning töölepingute vabastamist, mis ohustab sotsiaalset ühtekuuluvust ja töö kvaliteeti; hoiatab, et selle strateegia taga peitub samuti töötushüvitiste kavade läbivaatamine, mille eesmärk on hüvitiste ja nende kestuse vähendamine;
24. juhib tähelepanu ikka veel kõrgele varakult koolist lahkujate määrale, eriti mõnes liikmesriigis;
25. on seisukohal, et selleks, et muuta EL maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks, on vaja läbimurret praeguses haridus- ja koolituspoliitikas, mis seob investeeringud teadus- ja arendustegevusse ja haridusse vabaturu kapriisidega ning õigustab seega teadmiste, hariduse ja teadusuuringute "kaubaks muutmist” (Bologna protsess);
26. on seisukohal, et ELi raha- ja fiskaalpoliitika on olnud piirav, tulenedes hinnastabiilsuse ning eelarve konsolideerimise üldistest eesmärkidest vastavalt stabiilsuse ja kasvu paktile; rõhutab, et euro kasutuselevõtu nominaalse lähenemise protsessil ning sellel, mis järgnes, on olnud negatiivne mõju majandus- ja tööhõive kasvule, sotsiaalsele ja majanduslikule ühtekuuluvusele, ELi liikmesriikide vahelisele tegelikule lähenemisele ning riiklikele investeeringutele, seades ohtu majanduse praeguse aeglase taastumise ning töötusega võitlemise;
27. juhib tähelepanu hiljutistele rahututele aegadele finantsturgudel, mis on mõjutanud sügavalt ja järjest rohkem mitte ainult Ameerika Ühendriikide, vaid ka ELi ja teiste riikide majandust; rõhutab kapitaliturgude vabastamisest tingitud finantskriisi suurenenud ohtu ja kapitaliturgude ülemaailmselt suurenenud ebapüsivust, millega on kaasnenud „kasiinomajandusega” riikide arvu kasv, mis on alaline oht reaalmajandusele; lükkab tagasi Lissaboni strateegias sisalduvas finantsteenuste tegevuskavas ette nähtud vabastamise;
28. juhib tähelepanu Euroopa Keskpanga rahapoliitika suundumuste tagajärgedele ning panga tungivale nõudmisele pidada esmatähtsaks hinnastabiilsust ajal, mil Föderaalreserv alandab intressimäärasid ning isegi Rahvusvaheline Valuutafond hoiatab olukorra eest;
29. juhib tähelepanu sellele, et ELi välispoliitikat iseloomustavad kasvavalt agressiivne väliskaubandus ja investeerimispoliitika ning neoliberaalne suhete ümberkujundamine vähem arenenud riikidega;
30. on jõuliselt vastu sellele, et EL edendab nn majanduspartnerluslepinguid kolmandate riikidega, sundides neid vabastama oma avalikke teenuseid ja munitsipaalettevõtteid ning tagama turgude avamist Euroopa ettevõtetele, et saada nii üle paigalseisust Doha läbirääkimistes;
31. tunneb kahetsust, et EL võttis vastu 2008. aasta eelarve, mis põhineb mitteratifitseeritud Euroopa põhiseaduses sätestatud prioriteetidel, mis sisalduvad nüüd Lissaboni lepingu projektis, st prioriteetidel konkurentsi ja konkurentsivõime ning julgeoleku ja militariseerimise kohta, selle asemel et tegelda laienenud ELi sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste probleemidega ning ühtekuuluvusega seotud vajadustega;
Aeg muutusteks – uus solidaarsuse ja jätkusuutliku arengu strateegia
32. kutsub nõukogu üles pühenduma tegelikele muutustele ning keskenduma kodanike heaolu ja elatustaseme tagamisele, vaesusega võitlemisele, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse arendamisele ning varade säästvale kasutamisele;
33. rõhutab, et on vaja uut strateegiat, et rajada Euroopa jaoks uus tee: tee, mis tagab täistööhõive, rahuldavad töökohad koos õigustega, paremad palgad, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse ning sotsiaalne kaitse kõikidele, võimaldades kõrgeimat elatustaset; tee, mis pöörab tähelepanu iga liikmesriigi, eriti vähem arenenud liikmesriikide arenguvajadustele ning edendab tõelist lähenemist ning aitab vähendada liikmesriikide vahelisi arenguerinevusi ning praegust majanduslikku, sotsiaalset ja regionaalset ebavõrdsust;
34. nõuab seetõttu Lissaboni strateegia asendamist ülalnimetatud põhimõtetel põhineva "Euroopa solidaarsuse ja säästva arengu strateegiaga", mis hõlmab uut ELi majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikat, et edendada investeeringuid:
- (i)töökvaliteeti selle kõikides aspektides (töötasu, stabiilsus, töötingimused ja väljaõpe) ning erialase ettevalmistuse parandamisse, et saavutada kõrgelt koolitatud ja kvalifitseeritud tööjõu olemasolu;
- (ii)alus- ja tööstust toetavasse infrastruktuuri;
(iii) avalikesse teenustesse nende kvaliteedi parandamise eesmärgil;
- (iv)tugevasse ühtekuuluvuspoliitikasse, et edendada sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust;
- (v)keskkonnakaitsesse ja ökotehnoloogiasse;
- (vi)töö-, sotsiaal-, keskkonna- ja ohutusstandarditesse, et saavutada kõrgeima standardi saavutamiseks vajalik ühtlustamine;
(vii) sotsiaalmajandusse;
(viii) sotsiaalkaitsesse, et kaotada vaesus ning võidelda sotsiaalse tõrjutusega;
- (ix)(avalikesse) teadusuuringutesse ja innovatsiooni, et tagada selle kasu kõikidele;
- (x)kultuuri, spordi ja kodanikuosaluse edendamisse;
- (xi)majanduse järkjärgulisse „dematerialiseerimisse”;
35. nõuab tungivalt stabiilsuse ja kasvu pakti tühistamist samaaegselt sellise tööhõive ja kasvu pakti kehtestamisega, mis edendab avaliku sektori investeeringuid, parandab nende tõhusust ning kehtestab konkreetsed majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaalased kriteeriumid, mis on spetsiaalselt koostatud vastavalt iga liikmesriigi konkreetsetele vajadustele, eeskätt töötuse vähendamise eesmärgil;
36. rõhutab vajadust toetada vähem arenenud piirkondade, struktuurselt püsivalt ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade, äärepoolseimate piirkondade ja hiljutisest tööstuse vähendamisest või ümberkujundamisest mõjutatud piirkondade arengut, et tugevdada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning naiste sotsiaalset kaasamist nendes piirkondades;
37. rõhutab riigi rolli tähtsust majandusarengu soodustamises, tootlike investeeringute toetamises, töökohtade loomises, millega kaasnevad õigused, ekspordi ergutamises, mikroettevõtete ja VKEde, ühistusektori ja perekondade toetamises;
38. nõuab kindlalt riigi rolli tugevdamist turu reguleerimises, turul osalemises ja turgu sekkumises ning paremat reguleerivat raamistikku, eelkõige finantsturgude osas;
39. nõuab tungivalt kapitali liikumise maksu rakendamist ELis, arvestades finantsturgude suurenevat muutlikkust ja ebastabiilsust, spekuleerimisest tingitud ohtu reaalmajandusele ja vajadust saada uusi maksutuluallikaid eesmärgiga parandada maksutasakaalu tööjõu ja kapitali vahel;
40. märgib maksudest kõrvalehoidumise ja maksubaasi õõnestamise probleemi ning selle mõju tuludele ja eelarvekahjule riiklikul tasandil; nõuab liikmesriikidelt kindla kohustuse võtmist kaotada maksuparadiisid ja off-shore tegevus ELis aastaks 2010 ning palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel võtta kindel kohustus maksuparadiiside ja off-shore tegevuse kaotamiseks ülemaailmselt;
41. juhib tähelepanu ELi suurenevale välissõltuvusele, mis on tööstuse pideva vähendamise ja tootmistegevuse kolmandatesse riikidesse ümberpaigutamise otsene tagajärg;
42. nõuab uut tööstusinvesteeringute poliitikat, mis kasutaks ära iga liikmesriigi loodusvarasid ja tootmisvõimsust;
43. tuletab meelde taotlust luua ELi tasandil reguleeriv raamistik, mis muudaks äriühingute ELis ja EList väljapoole ümberpaigutamise karistatavaks; on seisukohal, et riigiabi äriühingutele nii riiklikul kui ELi tasandil peaks olema seotud nende pikaajaliste kohustustega regionaalarengu ja tööhõive osas ning anda ei tohiks abi, mida võidakse kasutada ümberpaigutamise korraldamiseks;
44. märgib kavatsust vaadata üle Euroopa töönõukogude direktiiv (94/45/EÜ); kutsub komisjoni ja nõukogu võtma asjakohaselt arvesse parlamendi 17. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni, milles konstateeritakse vajadust kaitsta töötajate õigusi tööstusettevõtete ümberstruktureerimise protsessis, tagada kogu protsessi käigus teabe täielik kättesaadavus ja võimalus otsustavalt sekkuda, kaasa arvatud hääletusõigus, ning määratleda hüvitise saamise kriteeriumid töötajatele, kui ettevõte ei austa oma lepingulisi kohustusi;
45. rõhutab, et Euroopa tööhõivestrateegia läbivaatamine ning koondsuunised järgmiseks tsükliks aastatel 2008–2010 ei tohi põhineda komisjoni kaitstud paindlikkuse kontseptsioonil, vaid peaksid hoopis põhinema tööhõive edendamisel, millega kaasnevad õigused; kutsub liikmesriike, komisjoni ja nõukogu üles võtma tõhusaid meetmeid, et tagada sotsiaalstandardite järgimine ja rahuldav töö, kindlustades seeläbi töötajatele, eriti naistele, inimväärse palga, samuti õiguse tööohutusele ja –tervishoiule, sotsiaalkaitsele ja ametiühinguvabadusele, ning edendada meeste ja naiste vahelise tööalase diskrimineerimise kõikide vormide kaotamist, püüeldes samaaegselt ambitsioonika eesmärgi poole vähendada töötavate vaeste arvu Euroopas;
46. rõhutab, et on vaja poliitikat, mille abil saavutada naiste ja meeste võrdõiguslikkus (nt võrdne töötasu, lapsehoolduspuhkus, juurdepääs kvaliteetsele tööhõivele koos õigustega) ning luua paremad võimalused töö- ja eraelu ühitamiseks, tagades naiste majandusliku sõltumatuse; märgib vajadust tagada nii noortele kui eakatele tõhusam hariduslik ja sotsiaalne infrastruktuur, sealhulgas rohkem (ja paremaid) võimalusi õppeks, (taskukohaseks) lapsehoolduseks, õendusabiks ja eakate hooldamiseks; tuletab liikmesriikidele meelde kohustust, mille nad võtsid endale 2002. aasta Barcelona tippkohtumisel;
47. kutsub ELi üles seadma eesmärgiks tööaja vähendamine palka vähendamata, et luua uusi töökohti ja suurendada tootlikkust; kutsub seetõttu komisjoni üles võtma tagasi tööaja direktiivi muutmise ettepanekut; kutsub liikmesriike üles kooskõlastama jõupingutusi tööaja järkjärguliseks vähendamiseks aastaks 2010 ja rõhutab lühiajalise eesmärgina 35-tunnist töönädalat; on seisukohal, et tööaja vähendamine ilma palkade alandamiseta peaks olema eraldi eesmärk ja vahend ühiskondliku heaolu tagamiseks;
48. rõhutab elanikkonna üldise haridustaseme ja kvalifikatsiooni tõstmise tähtsust; tuletab meelde, et kvaliteetne riiklik haridus on arengu jaoks esmatähtis, ning on seisukohal, et haridus- ja koolituskorraldust tuleb tugevdada erinevates eluetappides, investeerides täiendavalt kõrgharidusse ja tagades selle kättesaadavuse kõigile;
49. kutsub liikmesriike üles keskenduma eelkõige koolist väljalangemise probleemile algkooli- ja gümnaasiumiastmes; on seisukohal, et koolist väljalangemise määr ELis on vastuvõetamatult kõrge; kutsub kevadist Euroopa Ülemkogu üles parandama varasemate kohustuste täitmist, et vähendada seda määra poole võrra 2010. aastaks;
50. rõhutab riiklikult rahastatavate alus- ja rakendusuuringute tähtsust innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse edendamisele, et saavutada säästva arengu üldpoliitika ning aidata kaasa jõukusele ja töökohtade loomisele; kutsub liikmesriike üles kahekordistama oma jõupingutusi, et saavutada poliitika, mis innustaks innovatsiooni ning uurimis- ja arendustegevust VKEdes;
51. rõhutab, et ökoloogiline ja sotsiaalne jätkusuutlikkus peab olema ELi ja liikmesriikide riiklike investeeringute kavade keskmes; on seisukohal, et rohkem tuleks tähtsustada energiatõhususe meetmete väljatöötamist, taastuvate energiaallikate kasutamist ning soojuse ja elektri koostootmise tehnoloogiate edendamist; nõuab ühenduse programmi väljatöötamist, mis toetaks energiatõhususe parandamise meetmeid liikmesriikides ning vähendaks seeläbi energia tarbimist;
52. tunneb kahetsust, et ELi reageering kliimamuutusele ja energia nappusele piirdub suures osas sellega, kas liikmesriigid on või ei ole oma energiaturud „nõuetekohaselt” avanud;
53. nõuab tõhusatesse ühistranspordivõrkudesse investeerimise poliitikat, mis ergutaks kasutama ühistransporti, eesmärgiga saavutada suurem energiasääst ja keskkonnaseisundi paranemine;
54. rõhutab pakilist vajadust tõhusate transpordimeetmete järele vastavalt jätkusuutlikkuse põhimõttele ning investeeringute edendamist keskkonnasõbralikematesse transpordiliikidesse;
55. nõuab tungivalt, et välissuhted peaksid põhinema mittesekkumise põhimõttel ning edendama meetmeid, mis toetaksid koostööd ja arengut kõigi riikidega;
56. rõhutab, et EL peaks täielikult üle vaatama oma agressiivse neoliberaalse ülemaailmse kaubandusstrateegia ning selle asemel võtma kasutusele solidaarsusel põhineva kaubandusstrateegia, milles austatakse iga riigi eripära ning vastastikuseid vajadusi ja tootmise sõltumatust; rõhutab, et ELi väliskaubanduse ja arengupoliitika vastuolulistest eesmärkidest tuleks üle saada sellega, et võetakse otseselt arvesse kaubanduspoliitika ökoloogilist, sotsiaalset ja eriti soolist mõju arenguriikidele;
57. on seisukohal, et praegused kulutasuvusekspertiisid või „parema õigusloome“ algatuse käigus pakutud „konkurentsivõime“ hindamised soosivad ärihuve ning nende peamine eesmärk on konkurentsi või ettevõtte kasumlikkust ohustavate õigusaktide tagasivõtmine ja vabastamise propageerimine; on seisukohal, et mõju hindamised ei peaks kahtluse alla seadma kehtivate või esitatud õigusaktide algseid eesmärke, eelkõige töökaitse, sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja tarbija õiguste vallas;
58. kutsub komisjoni üles kasutama institutsioonidevahelises kokkuleppes ettenähtud 2008/2009. aasta eelarve läbivaatamise võimalust, et oluliselt suurendada ühtekuuluvuspoliitikale eraldatud summasid, selleks et vähendada piirkondlikku ebavõrdsust, edendada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning tõelist lähenemist, tugevdades ühtlasi ühenduse eelarve ümberjaotavat iseloomu;
*
* *
59. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.